Johann Köler (1826-1899)

Maalikunstnik Johann Köler sündis 8. märtsil 1826 Viljandimaal Lubjasaarel. Õppis Viljandi kreiskoolis, 1839–1846 C?sises maalriametit, 1848–1855 Peterburi Kunstiakadeemias maalimist. Reisis enesetäiendamise eesmärgil Euroopas, pärast peamiselt Roomas veedetud aastaid naasis 1862 Peterburgi. Töötas sealses Kunstide Edendamise Seltsi Koolis ja ajutiselt Kunstiakadeemias, oli kunstiõpetaja keiser Aleksander II perekonnas. Osalt tänu seotusele keiserliku perekonnaga oli Peterburis tunnustatud portreemaalija. Köler oli keskne tegelane nn Peterburi patriootide ringis, tema korter oli kogunemiskohaks Peterburis viibivatele eestlastele. Osales rahvusliku liikumise üritustes: oli üks 1864 alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise algatajaid ja toetajaid; aitas hankida “Sakala” jt ajalehtede ilmumisluba; kavandas agraarreforme, arutles aadlivõimu ja Balti erikorra üle. 1869–1870 oli Peterburi Kunstiakadeemia õppejõud ja 1877-st nõukogu liige, 1874-st Belgia Kuningliku Akvarellistide ühingu liige. Suri Peterburis, on maetud Suure-Jaani kalmistule.
Köler on loonud rohkesti maastikumaale, portreid, kompositsioone. Eesti kultuurilukku on Köler läinud eesti esimese professionaalse kunstnikuna, maalikunsti rajajana ja rahvusliku liikumise tegelasena. Kodumaa-ainestikul lõi mitu oma paremat teost: “Kunstniku sünnikoht”, “Ketraja”, “Hiiu naised kaevul”; ühiskondlikult tähtsad olid ka F. R. Kreutzwaldi portree (1864) ja allegooriline kompositsioon “Ärkamine nõidusunest” (1864).

Kristi Metste