M. Körber õppis Tartu gümnaasiumis ja lõpetas 1842 Tartu ülikooli usuteaduskonna. Oli seejärel kooliõpetaja Kuressaares ja pastor Ansekülas. Ta asutas Ansekülas laulukoori, kellega korraldas ilmalikke kontserte ja 1863 laulupeo kohalikule rahvale, olles esimesi koorilaulukultuuri edendajaid Eestis. Pärast pensionile jäämist 1875 asus elama Kuressaarde ja hakkas tegelema Saaremaa koduloo uurimisega. Suri 17. aprillil 1893 Kuressaares, on maetud sealsele Kudjape kalmistule.
Körberi kirjanduslik tegevus oli mitmekülgne. Ta andis välja jutlusi, palveraamatuid, katekismuse, vaimulikke ja ilmalikke laule, mälestusi, ajalooalaseid ja kodu-uurimuslikke töid. Viimastest on eriti väärtuslik “Oesel einst und jetzt” (“Saaremaa enne ja nüüd”) I–III (1887, 1899, 1915), hästi süstematiseeritud koduloolise materjali ja rahvapärimuste kogu. Eesti kultuurilukku on Körber jäänud peamiselt mitmehäälse koorilaulu edendajana ja saksa sentimentalistliku lauluvara vahendajana eesti keelde. On arvatud, et temalt pärineb 1000 ilmalikku ja vaimulikku laulu. Tema luulevihikud sisaldavad laulutekste, millest mõned on jäänud tänaseni eesti laulurepertuaari (“Vaikne kena kohakene”, “Isamaa” (“Mu isamaa armas”), “Karjane” (“Ma olen väike karjane”), “Kiigu, liigu, laevukene”).
Martin Körberi teosed e-kataloogis Ester
Kristi Metste