Anna Haava (1864-1957)

Anna Haaval on väärikas koht eesti suurte naisluuletajate reas. Tema esimene luuletus ilmus aastal, mil suri Lydia Koidula. Haava oli hoopis teist tüüpi lüürik kui Koidula, mitte lõkendavalt paatoslik, vaid isiklikult ja intiimselt nukker ja lüüriline; mitte ööbik, vaid lepalind. Tema luule oli ometi 19. sajandi lõpus uudne täpse ja isikliku looduskujutuse tõttu, ka kirjutas ta esimesena Eestis diskreetselt isiklikku lembelüürikat.

Anna Haava (neiupõlves Anna Rosalie Espenstein; kuni 1939 Haavakivi) sündis 15. okt 1864 Kodavere kihelkonnas Haavakivi veskitalus, põlises talupojaperekonnas. Õppis 1880-1884 Tartu kõrgemas (saksakeelses) tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. Töötas algul Tartus, hiljem Venemaal õpetajana, reisis Saksamaal ja naasis sajandivahetuseks Eestisse. Alates 1906 elas vabakutselisena Tartus, sissetulekuks sageli ainult tõlkijana teenitud napid honorarid. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikmeks 1922; 1945-st Eesti NSV personaalpensionär. Haava suri väga kõrges eas 13. märtsil 1957 Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.

Haava esimesed raamatud kandsid pretensioonitut nime "Luuletused" (I - 1888, II - 1890, III - 1897). Kõikidest osadest anti välja mitu trükki, Haava oli 19. sajandi lõpus väga populaarne autor.

1906 ilmus muutunud tonaalsuses kogu "Lained", tema ühiskonnakriitika süvenes veel kogudes "Ristlained" (1910) ning "Meie päevist" (1920). Uuesti muutus ta luule isiklikumaks kogudes "Põhjamaa lapsed" (1913) ja "Siiski on elu ilus" (1930) ja "Laulan oma eesti laulu" (1935).

Haava on kirjutanud ka proosaraamatu "Väikesed pildid Eestist", kus on palju südamlikku huumorit. Ta tegutses ka tõlkijana, vahendanud peamiselt saksa kirjandust: J. W. Goethet, F. Schillerit, F. Grillparzerit, H. Hofmannstahli jt.

Haava luule on püsima jäänud eelkõige lauldavate lauludena, heliloojad on viisistanud rohkem kui 200 tema luuletust.

Anna Haava teosed e-kataloogis Ester

Sirje Olesk