REED MORN,
Seda kirjanikunime kandis Frida Johanna Dreverk (1898-1978).
Frida Dreverk sündis Tallinnas töölisperes, kaotas varakult isa, jäädes ema kasvatada. Kehvadele oludele vaatamata sai ta gümnaasiumihariduse ja astus seejärel 1919. a rahvusülikoolina avatud Tartu Ülikooli ühena esimestest naisüliõpilastest. Frida Dreverk lõpetas ülikooli 1924. a magistrikraadiga kirjanduses. Seejärel töötas ta kooliõpetajana ja hakkas ajalehtedele kaastööd tegema. 1927. a pälvis ta romaan „Andekas parasiit“ romaanivõistlusel teise koha ja osutus tõeliseks menuromaaniks, millest palju kõneldi. Teose peategelast Ellu Romeldit iseloomustab massiinimese põlgus, kõrgendatud nõudlikkus enese ja teiste suhtes, aga ka äärmuslik individualism. Suutmatus leida pidepunkti viib lõpuks Ellu enesetapuni. Romaani pealkiri osutab üldistamistaotlusele. Ellu sarnased on ühiskonnas üleliigsed.
1929. avaldas Reed Morn romaani „Kastreerit elu“.Teos käsitleb vanglamiljöö taustal keerukaid eetilisi probleeme, sest peategelane on vihahoos tapnud jõhkardist peremehe, kui see peksis naist.
1932 sai Frida Dreverk Prantsuse Teaduslikult Instituudilt väikese stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis. Elades äärmiselt kokkuhoidlikult viibis ta aasta aega Pariisis ja sõitis ka Hispaaniasse, kuid ei leidnud kusagil tööd ja pöördus 1934 tagasi Eestisse. Ta kirjutas raamatu Jeanne d’Arcist, avaldas novelle ja tõlkis.
1930ndate lõpul sai temast jälle õpetaja Tallinnas. 1944. Aastal põgenes Frida Dreverk Eestist Saksamaa kaudu, viibis laagris, töötas mõne aja Saksamaal ja peatus ka Rootsis kuni 1952 lahkus New Yorki. Pärast kolme aastat kontoritööd õnnestus tal asuda Kaliforniasse, kus ta tundis, et on lõpuks koju jõudnud.
1955. a ilmusTorontos Orto kirjastuses Reed Morni kolmas roman “Tee ja tõde”. See on arenguromaan, milles jälgitakse peategelase Estri elukäiku. Ester vastandub oma tõeotsimises praktilistele kodakondsetele, eriti õele, kuid selles romaanis lahendatakse Reed Morni loomingule tüüpiline erandinimese ja tavainimese vastuolu varasemast erinevalt. Peategelase areng ei vii uhkesse üksindusse, vaid empaatilise mõistmiseni, et inimesi ei teenita ainult ülevate etteastete kaudu,inimesi teenitakse ka argpäevaste väikeste ülesannete ja kohustuste kaudu.
Frida Drevergi areng viis ta budistlike tõdede suunas, elu lõpuaastail kirjutas ta mitu esseeromaani , mis jäid osalt lõpetamata. Postuumselt on ajakirjas Mana ilmunud “Nimed ajas ja ruumis,” käsikirja on jäänud “Märgit hing”. Reed Morni viimased teosed on lõdva intriigiga filosoofilisd mõtisklused nn igavestel teemadel. Reed Morni jaoks on elu vaimne ülesanne, millega toimetulemine on ta loomingu sisuks. Ta teoste probleemid on universaalsed, käsitlus haakub eesti kirjanduse 1930ndate aastate suundumusega täpsema psühholoogilise eritluse suunas. Samas kuulub Reed Morn ”naisüksindusse “ jäetud autorite hulka, olles oma loominguga väljakutseks, kuidas teha mõistetavaks oma aega jäänud ja puuduliku retseptsiooniga kirjandusteoseid.