Elisabeth Aspe (1860-1927)
Elisabeth Aspe (kodanikunimega Nieländer, 1892) on sündinud 3. dets 1860 Vana-Pärnus veskiomaniku tütrena. Õppis Pärnu kõrgemas tütarlaste koolis 1871–1878. Siirdus 1891 Peterburi, töötas pealinna lähistel vaimupuuetega laste varjupaigas. Naases 1892 Pärnusse, kus kasvatas enda ja varasurnud õe lapsi võideldes perekonda laastava tuberkulosiga. Aspe suri Pärnus 25. aug 1927, ta on maetud Vana-Pärnu kalmistule.
Aspe esimene algupärane jutt “Enne ukse lukustamist” ilmus 1881 ajalehes
“Eesti Postimees”, mille kaastööliseks ta mõne aasta eest oli hakanud. Ajakirjanduses ilmusid ka Aspe järgmised jutustused, milles ta kujutas Pärnu miljööga seonduvalt nii talupoegade, meremeeste kui linlaste elu. Uudne oli Aspe jutustus “Kasuõde” (1887, raamatuna 1913), milles epistolaarses vormis esitatakse ennastohverdava naisideaali kuju. Tema peateoseks peetakse eesti haritlase kujunemisteed näitavat jutustust “Ennosaare Ain”, mis ilmus esmakordselt 1888 ajalehe “Olevik” lisalehes (raamatuna 1910). Jutustused “Meremehe mõrsja” (1890) ja “Anna Dorothea”(1891) on dramaatilised armastuslood, jutustus “Aastate pärast” (1911) tegevus kulgeb kaupmeeste keskkonnas. Selle kõrval kirjutas Aspe lastejutte jm. Aspe jäi austatud vanema põlve kirjanikuks veel ka 1920-tel, keda toetati 1925 loodud Eesti Kultuurkapitali poolt.
Aspe loomingus on õpetliku või tundelise rahavaraamatu jooni, kuid ka püüdlust realistliku proosakirjaduse poole. Ta oli esimesi eesti naiskirjanikke, realistliku proosakirjanduse teerajajaid.
Elisabeht Aspe teosed e-kataloogis Ester
Rutt Hinrikus