Jaan Kärner (1891-1958)

Jaan Kärner on olnud üks kõige viljakamaid autoreid eesti kirjandusloos, kes on avaldanud luuletusi, proosat, kriitikat ja kirjandusteaduslikke uurimusi. Ajaproovile on sellest kõige paremini vastu pidanud luule.

Kärner sündis Tartumaal Rõngu kihelkonnas ja õppis 1901-1906. aastal Uderna ministeeriumikoolis. Kõrghariduseni pürgis ta Moskva ülikoolis, kus õppis mõned aastad enne I maailmasõda ajalugu. Seejärel töötas Kärner mitmete suurte ajalehtede juures Tallinnas, Tartus ja Viljandis. 1917. aastal läks poliitikasse, liitudes sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) parteiga ja oli nende esindajana Asutava Kogu liige. 1921. aastast asus Kärner vabakutselise kirjanikuna elama Elvasse, kust hiljem kolis Tartusse. Kärner oli aastatel 1927-1929 EKL ajakirja Looming toimetaja, aastatel 1936-1938 toimetas ajakirja Tänapäev.

Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aastal oli pahempoolsete vaadetega Kärner üks kaasaminejatest, asudes kirjastuse „Ilukirjandus ja Kunst” peatoimetajaks. Sõja ajal oli ta Nõukogude tagalas, elas Leningradis, Tšeljabinskis ja Moskvas ning avaldas uuele ajale sobivad luulekogud „Kodumaa käsk (1943) ja „Viha, ainult viha” (1944). Sõja järel oli Kärner veel lühikest aega Loomingu toimetaja ja sai ENSV teeneliseks kirjanikuks 1946. aastal. Umbes samal ajal haigestus mentaalselt ja veetis vaikse elulõpu Tartus, kus suri 1958. aastal.

Jaan Kärner on kokku avaldanud 12 luulekogu, 10 romaani, 4 näidendit, 3 kriitikaraamatut ja 3 teatriajaloolist uurimust; lisaks arvukalt artikleid ajakirjanduses. Luulekogudest vääriksid praegusel ajal tähelepanu näiteks kogud „Lõikuskuu” (1925) ja „Rändur vilistab” (1928) ning värssromaan „Bianka ja Ruth” (1923). Kärneri romaanidest tuleks nimetada väikelinna elu kujutavat „Soodoma kroonikat” (1934) ning varafeministlikku „Naine vaesest maailmast” (1930).

Taasiseseisvunud Eestis on uuesti avaldatud tema luuletusi erinevates antoloogiates.

Jaan Kärneri teosed e-kataloogis Ester

Sirje Olesk