August Georg Gailit (1891-1960)

Proosakirjanik August Gailit sündis 9. jaanuaril 1891 Tartu maakonnas Sangaste ligidal ehitusmeistri pojana. Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis. Aastatel 1911–1914 töötas ajakirjanikuna Lätis, 1916–1918 Eestis. Gailit võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana. Kuulus kirjanike rühmitusse Siuru. Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas. Gailit oli alates aastast 1932 abielus näitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898–1981). Aastatel 1932–1934 oli ta Vanemuise direktor. 1944. Aasta septembris põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi, elas elupäevade lõpuni Ormetsa mõisas Örebro lähedal, maetud Örebro Põhjakalmistule.
Esimene raamat ”Kui päike läheb looja” (1910), eriti aga varasemad novellikogud (”Saatana karusell”, 1917) kujutasid erandlikke karaktereid ja psüühilisi seisundeid romantilis- sümbolistlikus võtmes. Gailiti fantastika küllasele novellistikale on lähedane tema romaan ”Purpurne surm” (1924). Omaette seisab esimese perioodi teoste hulgas boheemlasromaan ”Muinasmaa” (1918).
Gailit oli viljakas publitsist, kelle följetoni- ja vestelooming puudutas peamiselt kirjanduse, kunsti ja kultuurielu probleeme. Teise rühma Gailiti vesteloomingus moodustavad oma aja kultuuripoliitikat, erakondade väiklast omavahelist võitlust ja kodanliku riigiaparaadi bürokraatlikkust piitsutavad följetonid. Gailiti novelliloomingu põhiosa, kus grotesksus on mahenenud, valmis aastatel 1923–1927 ning on ilmunud kahes kogus: ”Vastu hommikut” (1926) ja ”Ristisõitjad” (1927). Nendes vaatleb kirjanik ühiskondlikke kitsaskohti. 1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani ”Toomas Nipernaadi”. Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju – vagabundi ja romantilise seikleja –, kes rebib end lahti igapäevasest elust. Romaan „Isade maa“ (1935) kujutab Vabadussõda. Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamisel süvenevat isikupära tunnistavad romaanid „Karge meri“ (1938), „Ekke Moor“ (1941) ja „Leegitsev süda“ (1945). Romaanis „Üle rahutu vee“ (1951) ja mitut proosa�anri ühendavas teoses „Kas mäletad, mu arm?“ (3 köidet; 1951–1959) kajastub kodumaa kaotamise traagika.

Teosed: jutustus „Kui päike läheb looja“ (1910), novellikogu “Saatana karussell“ (1917), romaan „Muinasmaa“ (1918), följetonikogu „Klounid ja faunid“ (1919), novellikogud „Rändavad rüütlid“ ja „August Gailiti surm“ (1919), romaan „Purpurne surm“ (1924), novellikogud „Idioot“ (1924), „Vastu hommikut“ (1926), följetonikogu „Aja grimassid“ (1926), novellikogu „Ristisõitjad“ (1927), romaanid „Toomas Nipernaadi“ (1928), „Isade maa“ (1935), „Karge meri“ (1938), „Ekke Moor“ (1941), „Leegitsev süda“ (1945), „Üle rahutu vee“ (1951) ja „Kas mäletad, mu arm?“ (1951–1959).

Rutt Hinrikus