Vennastekogudused saavad tegutsemisloa, algab nende õitseaeg (1817)
Vennastekoguduste ehk hernhuutlaste liikumine (sks k Brüdergemeine, Brüdergemeinde) sünnib 18. saj. algupoolel Saksamaal. Tegemist on usulise äratusliikumisega, mis kuulutab Jeesuselt Kristuselt maailmale usu kaudu tulevat vabastust. 1730-tel levib herrnhuutlus üle kogu Eesti- ja Liivimaa. Näiteks 1743 on koguduseliikmeid ca 11 300. Aastal 1743 liikumine Keisrinna Jelizaveta käsul keelustatakse, misjärel see läheb „põranda alla” ja hoogustub hoolimata karmidest karistustest. Mitmel pool toetavad liikumist kohalikud aadlikud ja pastorid. Aastal 1817 annab Keiser Aleksander I seni keelatud vennastekogudustele Balti kubermangudes ja Venemaal tegutsemisloa. Algab vennasteliikumise kõrgaeg Baltimaades. 19. sajandi keskpaiku on Eestis juba ligi 170 palvemaja, liikmete arv tõuseb üle 50 000. Vennastekoguduste tähelepanu keskmes on vagadus, kirjaoskuse arendamine, eestikeelse vaimuliku kirjavara väljaandmine, vaimuliku laulu ja muusika viljelemine. Vennastekoguduste tegevuse tulemusena tõuseb rahva kirjaoskus ja eneseteadvus, ent samal ajal aitab liikumine kaasa vanade rahvapärimuse ja -kommete hääbumisele.
