Karl August Hindrey (1875-1947)

Karl August Hindrey sündis 15. augustil 1875 Abja mõisa õllepruuli pojana. Alustas kooliteed paruni koduõpetaja juures, jätkas rüütelkonna gümnaasiumis Viljandis, õppis seejärel Pärnus ja Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. Aastatel 1894–1898 õppis maalikunsti Peterburis A. Stieglitzi kunstööstuskoolis, hiljem Münchenis ja Pariisis. Naasnud 1904 Eestisse, töötas Postimehe toimetuses või vaheldumisi Päevalehe ja Postimehe toimetuses. Saksa okupatsiooni aegse tegevuse, eriti ajakirjandusliku tegevuse pärast varjas end Nõukogude okupatsiooni alguses Iru vanadekodus, kus 1947. aasta 9. jaanuaril suri. Kirjanik on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Karl August Hindrey on eesti proosa isepäisemaid autoreid, omaette seisev looja, keda võiks nimetada ka eesti Stefan Zweigiks – kahe kirjaniku novellistikas on paralleelsusi –, kuid Hindrey on siiski mitmekülgsem ja konservatiivsem. Hindrey sai tuntuks karikaturisti, följetonisti ning vaheda sulega kirjandus- ja teatrikriitikuna pseudonüümi Hoia Ronk all. Asutas pilkeldehed Sädemed (Postimehe juures) ja Kratt (Päevalehe juures) ning oli nende toimetaja. Ilukirjandusliku proosa kirjutamisega alustas 1928. aastal, äratades tähelepanu 5-osaliste memuaaridega “Minu elukroonika” (3 köidet; 1929) “Murrang” (1930) ja “Tõnissoni juures” (1931).

Hindrey loomingu kõige intrigeerivamaks osaks on ta novellistika, mille keskmes on patriarhaalse mehe psüühika ja mehe–naise suhete süvaeritlus. Hindery on tundlik ka aumõiste suhtes. Ta käsitleb seda eriti oma ja võõra suhete kaudu: autori positsioonil olev kangelane vastandab uue generatsiooni ellusuhtumisele esivanemate õilsa vere kutse ja kohustuse seda järgida. Oma kangelast kõikide argumentidega kaitstes kohustab ta teda edasi kandma esivanemate rikkumata verd. Esivanemate vere hääl kannab ka Hindrey ajalooliste romaanide “Urmas ja Merike”, “Loojak” I-II, “Nõid” ja “Lembitu” teemaderingi, milles muistse ühiskonna üllus vastandatakse kaasajale.

Distantseerudes oma aja elulähedusnõuetest ja biologismist ning eelistades valiku teel peenendunud vaimu, andis Hindrey põhjust süüdistada end härrasmoraalis. Ent Hindrey jaoks ei tähendanud moraalne ülimuslikkus ülbust, vaid kaastunnet vähemate vastu. Elu oli ta vastuolulise isiksuse jaoks suur seiklus, kus igal on oma roll, sest ta ei arva, et kord päritut hõlpsasti muuta saab.

Omas ajas olid väga populaarsed Hindrey koomiksilaadsed lasteraamatud, nt “Pambu-Peedu”, “Jaunart Jauram”, “Lõhkiläinud Kolumats” jt. Novellikogud: “Välkvalgus” (1932), “Armastuskiri” (1933), “Sigtuna having” (1937), “Südamed” (1938) ja “Hukatus Mälaril” (1939). Romaanid: “Urmas ja Merike” (1935–1936), “Loojak” I–II (1938), “Sündmusteta suvi” (1937), “Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka” (1939), “Taaniel Tümmi tähelend” (1942). Kirjutanud ka näidendi “Raidaru kirikumõis” (1935); lühibiograafiaid (“Admiral Johan Pitka”) ja populaarteaduslikke raamatuid.

Karl August Hindrey teosed e-kataloogis Ester

Rutt Hinrikus