Mihkel Veske (1843-1890)

Mihkel Veske on jäänud eesti kultuurilukku kui aktiivne rahvusliku liikumise aja tegelane, luuletaja, keeleteadlane ja folklorist. Tema oli esimesi eestlasi, kes kaitses doktorikraadi.

Veske sündis 28. jaan 1843 Viljandimaal Holstre vallas taluperemeha pojana, õppis külakoolis ja Paistu kihelkonnakoolis. Silmapaistvalt andekas noormees leidis toetust, tahtes teda koolitada misjonäriks, anti talle eratunde ja võimaldati kuulata loenguid Tartu gümnaasiumis. 1866 Saksamaale misjonikooli. Misjonikoolist lahkus ta aga juba 1867 ning astus Leipzigi ülikooli õppima võrdlevat keeleteadust. Leipzigis toimetulemiseks kogusid talle raha tolleaegsed eesti rahvusliku liikumise juhid, kuid peamine annetus tuli Vene keisrikojast.

Veske kaitses 1873 filosoofiadoktori kraadi lingvistikas ja pöördus kodumaale tagasi. 1874 sai ta Tartu Ülikooli eesti keele lektoriks. Järgnevatel aastatel tegi Veske mitmeid keeleuurimisreise ja avaldas eesti ning soome keele õpperaamatuid. 1884 asutas ta vene keelt ja kultuuri tutvustava ajakirja "Oma Maa".

Veskest sai rahvusliku liikumise radikaalse suuna üks juhte ja C. R Jakobsoni aadete jätkaja. 1887 siirdus Veske Kaasanisse soome-ugri keelte professoriks, kus ta suri 4. mail 1890 südamerabandusse. Tema põrm toodi Tartusse ja maeti Raadi kalmistule.

Veske on mitmete populaarsete luuletuste ja rahvalike laulude sõnade autor. Eluajal avaldas ta raamatu "Laulud viisidega" (1874), postuumselt ilmus kogu "Dr. Veske Laulud" (1899). Veske tuntuimad tekstid on rahvalikud laulud "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" ja "Mingem üles mägedele".

Mihkel Veske teosed e-kataloogis Ester

Sirje Olesk