Kalju Lepik (1920-1999)

                

            


                    

Kalju Lepik, kes Paul-Eerik Rummo väitel (aga mitte ainult tema, sest sama hinnang koorub paljude teistegi kirjanike, kriitikute ja kirjandusloolaste arvamistest) „on kahtlemata üks meie kõigi aegade rahvuslikumaid luuletajaid“, sündis Järvamaal Koerus kontoriametniku pojana 7. oktoobril 1920. Tähelepanuväärne on see, et Järvamaalt pärineb teinegi eesti luule suurkuju, Hando Runnel, ning seda rahvuslikkust, mida esindas Runnel oma loominguga kodumaal, kandis Kalju Lepik paguluses. Pärast Koeru algkooli lõpetamist läks Lepik õppima Tartu kaubanduskooli ning Tartu kommertsgümnaasiumi, mille lõpetas 1941. Kaks aastat (1942–1943) jõudis ta õppida Tartu ülikoolis Põhjamaade ajalugu ja arheoloogiat, siis mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, kus teenis väljaõppepataljonis. 1944. aastal põgenes Lepik Rootsi, töötas seal mitmes ametis, aastast 1966 kuni pensionile minekuni 1985 juhatas aga Balti Arhiivi. 1949. aastal abiellus Lepik Valgast pärit Asta Priuhkaga – muide, abikaasale on pühendatud ka Lepiku viimane luuletus, dateeritud 25. augustil 1998 (ilmunud kogus „60 luuletust“, 2000). Abielupaari esimene laps, poeg Ott (snd 1952) hukkus 1958. aastal, tütar Aino  Lepik von Wirén (snd 1961) on jurist ja Eesti Vabariigi diplomaat. 


Esmakordselt naasis Kalju Lepik kodumaale 1990. aasta kevadel. See oli tõeline „kadunud poja“ naasmine, kirjandusloolase Janika Kronbergi sõnul „üks neid Eesti Vabariigi iseseisvumisprotsessi sümboolseid akte, milles tagantjärele saab näha tunnismärki nii peatsest eesti kirjanduse lõhkiraiutud puu ühekssaamisest kui ka okupatsiooni lõppemisest“. 8. aprillil 1990 Koerus kirjutatud luuletus „Tagasitulek“ kuulutab: „Tuleb päev, kus kõik kadunud külade aknad / löövad õlilampide valgusest uuesti valgeks. / Näod on tuhmunud pildialbumite piltidel. / Vaarisad ja vaaremad, vanaisad ja vanaemad, / isad ja emad. / Koeru kirikukella kumin õitseb ülasena õhtutaevas. / Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine.“ 


Paguluses oli Lepik üks aktiivsemaid eestluse hoidjaid, kuuludes pikemat aega Välismaise Eesti Kirjanike Liidu juhatusse, olles 1982. aastast alates korduvalt valitud selle esimeheks. Lepik oli ka Rootsi Kirjanike Liidu ja PEN-klubi liige, Balti Instituudi, Eesti Kultuuri Koondise, Eesti Rahvusnõukogu jt Stockholmi pagulasorganisatsioonide juhatuste liige, ta on olnud alustaja ja tegev ajakirjade Kodukolle (1946) ja Kodutee (1947) juures, võttis osa Stockholmi kirjastuse Eesti Raamat asutamisest (1946), on koostanud ja toimetanud Gustav Suitsu „Kogutud luuletused“ (Uppsala, 1963), pälvinud rohkelt tunnustust Välis-Eesti organisatsioonidelt, Kodu-Eestis kaks korda Juhan Liivi nimelise luuleauhinna (1990, 1998) ja Tammsaare nimelise kolhoosi (Albu valla) kirjandusauhinna (1991). 1998. aastal määrati talle Kultuurkapitali aastapreemia. Kalju Lepik suri Tallinnas 30. mail 1999 ja on maetud Metsakalmistule. 


Kalju Lepik koolitas end teadlikult luuletajaks, loobudes juba varakult eneseväljendusest teistes kirjandusžanrites. Tema eeskujudeks olid Juhan Liiv, Gustav Suits, Henrik Visnapuu, Juhan Sütiste ja Heiti Talvik. Iseend kujutleski ta eesti luule „maskuliinse“ punktiiri jätkajana.


Lepiku esimesed luuletused ilmusid õpilasajakirjades Iloli ja Tuleviku rajad. Teadlikku valikut luuletajateele asumisele kviteeris Tartus kirjandus- ja kunstirühmituse Tuulisui asutamine 1940, mille juhtimist jätkas Lepik ka pärast sõda, osaledes rühmituse ajakirja Sõna (1948–1950) ja koguteose „Homse nimel“ (1945) toimetamisel. Debüütkogu „Nägu koduaknas“ ilmus 1946. Seejärel on Lepik avaldanud ligi 20 luulekogu, neist mitmed valikkogud. 2002. aastal ilmus Hando Runneli koostatult Lepiku kogutud luuletused „Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938–1999“. Lepikust koguteoses „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“ (2008) monograafilise portree kirjutanud kirjandusloolane Õnne Kepp iseloomustab luuletajat kui võitlejatüüpi, kelle „alati pingul värsivibust lastud luulenool on pea poole sajandi jooksul lennanud täpselt ja tabanud valusalt“. Luuletaja esimesi kogusid liigitab ta ajalauludeks. Patriootilisust õhkavat luuletust „Me laulame“ pakkus Artur Adson viisistatult pagulaste võitluse- ja lipulauluks. „Visnapuu lihtsa isamaalise tõe ja õiguse juurest jõuab Lepik aastatel 1949–1955 tammsaarelike igavikku hargnevate olemisprobleemide ringi,“ kirjutab Kepp. Need on kogud „Kerjused treppidel“ (1949), „Merepõhi“ (1951), „Muinasjutt Tiigrimaast“ (1955). Tavaks saab luuletuste range koondamine sarjadeks. Lepik komponeerib luulekogusid otsekui sümfooniaid. Luulekogus „Kivimurd“ (1958) süveneb rahva(luule)likkus nii vormis kui kujundiloomes. Sarkasmini ulatuva iroonia kõrval on tähelepanuväärne Lepiku luule allusiooniderohkus. Just see asjaolu võimaldab Janika Kronbergi arvates kõnelda Lepikust kui antoloogilisest luuletajast. Väljendusdiapasoon on eriti avar, ulatused ajavaimulisest paatosest ja sakraalsest hardusest lausa erootilise isamaa-armastuseni – Kepp on seda nimetanud isamaa antropomorfiseerimiseks, kogud „Kollased nõmmed“ (1965) ja „Marmorpagulane“ (1968) –, rohkelt on ka lori- ja võllalaule, talutarepoeesiat, epigramme, juhu- ja pühendusluuletusi, kosmilisi tulevikunägemusi. Hilisemates kogudes „Kadunud külad“ (1985) ja „Öötüdruk“ (1992) liigutakse rahvusliku ning globaalse sümbioosi suunas. Mälestuskilde, looduskirjeldusi saadab resignatsioon ning surma-aimus. Isamaa tagasivõitmine otsekui paljastab aastakümneid kestnud ülekohtu haavad. Pääsedes ise taas kodumaale, näeb luuletaja selle hooletussejäetust, aga loodab siiski elujõu taastärkamist. Olles ennegi rohkelt kasutanud kristlikku metafoorikat, võrdleb ta luules nüüd Eesti taassündi Kristuse taastulekuga (näiteks luuletus „Taastulek“). Luuletaja luigelauluks saab kogu „Pihlakamarja rist“ (1997), mis mõjub tervikuna kui üks suur palve. Rist ja pihlakamarjad avatakse nende sümboolses tähenduses. Taaskord võib kogeda Lepiku meisterlikkust motiivide „läbimängimises“ sümfooniliseks tervikuks. Õnne Kepp on Lepiku luule põhiloomuse kokku võtnud sõnadega: sakraalne tõotus, lunastav palve, jesuiitlik needmine. Kalju Lepiku tähendust eesti luuleloos vaagides ütleb Kronberg: „Nõnda et kui Lepiku luulet meil poleks – siis tulnuks meil välja ta mõelda.“ Lepiku suurusele osutab seegi tõik, et pagulaskirjanduse ajaloos asetub Lepik Karl Ristikivi ja Bernard Kangro kõrvale. Kõiki kolme ühendab alapeatükk „Hiiglased laulavad“.


Kirjandus


Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (Toimetanud Piret Kruuspere). Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008.


Janika Kronberg. Teraapiline Lepik. – Eesti Ekspress, 8. aprill 2003.


Anneli Mihkelev. „Sul ärgu olgu teisi jumalaid mu kõrval“ (2. Mo. 20:3). Allusioonid Piiblile Kalju lepiku luules. – Kirjandusteadus. Mõte ja ulm, rakendus ja uurimus. Koost. L. Epner, A. Merilai, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996.


Anneli Mihkelev. Kalju Lepiku erootilised allusioonid. – Keel ja Kirjandus, 1997, nr 9.


Anneli Mihkelev. Teekond põrgusse ehk Kalju Lepiku poeetikauuendus 1950. aastail. – Taasleitud aeg. Kadonneen ajan arvoitus. Tartu ülikooli eesti kirjanduse õppetool, 2000.


Anneli Mihkelev. Allusioonid ja intertekstuaalsus Kalju Lepiku luules. – Keel ja Kirjandus, 2000, nr 6.


Anneli Mihkelev. Aja kujutamise mudelid Kalju Lepiku luules. – Aeg ja kirjandus. Toimetanud R. Veidemann. Tartu ülikooli eesti kirjanduse õppetool, 2002.


Arvo Mägi. Kalju Lepik. Lühimonograafia. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970 (2. tr. Faatum, 1993).


Paul-Eerik Rummo. Saateks. – K. Lepik. Rukkilille murdmise laul. Eesti Raamat, 1990.


 


Rein Veidemann


 


 


 



                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal



Veebiviited (1)










    
Artiklid (2)