F. W. v. Willmanni „Juttud ja Teggud“ (1782)

                

            


                                                    Ilmub Friedrich Wilhelm von Willmanni jutukogu „Juttud ja Teggud“, mille aluseks on läti ilmaliku kirjanduse rajaja G. F. Stenderi „Kaunid valmid ja jutud“ (1766). See omakorda lähtub rahvusvaheliselt levinud ainesest: Aisopose, Lutheri jt valmidest, legendidest, lugudest, anekdootidest, „Tuhande ühe öö“ muinasjuttudest. F. W. v. Willmann lisab omalt poolt A. T. Helle grammatikast (1732) pärit mõistatusi, lugude õpetusosades kasutab palju vanasõnu. See on üks esimesi katseid tutvustada eesti rahvaluulelist materjali rahvale endale raamatu vahendusel. 

Teos on valgustuslik, ratsionalistliku mõttelaadiga. Siit on läinud rahvajuttudena käibele rida uusi lugusid.