NOOR-EESTI


KIRJANDUSE, KUNSTI JA TEADUSE AJAKIRI


№ 1

1910


NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS


Esimene vihk.                                                                        Jaanuar 1910.

„Noor-Eesti“.


Üleüldises osas:

Johannes von Guenther: An das junge Estland                                                         1

Gustav Suits: Toimetuse poolt                                                                         2

Friedebert Tuglas: Õhtu taevas                                                                         6

Villem Grünthal: Nägemus                                                                        11

Gustav Suits: Ootamatused                                                                        13

Georg Brandes: Swinburne lüürikerina                                                                14

Villem Grünthal: Vanad kõrtsid                                                                        33

Marie Heiberg: Kolm luuletust                                                                        37

Johannes von Guenther: Luuletaja, kriitika ja publikum                                                38

Hjalmar Söderberg: Hiinlane                                                                        44

V. Eglit: Nümfe ja Zeus                                                                                49

V. Damberg: Ballil                                                                                51

Gustav Suits: Aino Kallas novellikirjanikuna ja luuletajana                                                53

J. Barbarus: Kolm luuletust        

E. Tammes: Talvisel teel        

N. Triik: Mõni sõna II. Eesti kunstinäituse puhul                                                        81


Ringvaates:

Eino Leino: Soome näitelavakunst                                                                        86

Harald Williams: John Galsworthy                                                                        88

A. Tasa: Salon d’Automne 1909                                                                         90

—via: Soome kunstnikkude XIX. näitus Ateneumis sügisel 1909                                        93

Bernhard Linde: E. Enno luuletused                                                                96

J. Aavik: Villem Grünthali luuletused                                                          100

J. Oks: Eduard Wilde roman „Prohvet Maltsvet                                                 103


 Kroonika                                                                                 107—112

        Kroonikakirjutaja poolt. — Kunstide võidukäik Tallinnas. — Meie algupärase näitekirjanduse tõstmisest. — „Modermismus ja „degeneristid. — Kulturilised kokkupuutumised. — Ühe luuletaja sündimine. — Kirjandusline uudis. — Uuestisündimine. — „Postimees, nr. 211, 1909 a. — Intimlikku Narva karskusekongressilt. — Eduard Wilde vend. — Kokkuvõte. — „Eesti Kodu. — Vennasrahva vaimustus. — Hinnamõistatus. Õiendus. — Juhanist Joanneseks. — „Vastuses Põlluvaresele. — Ettevaatlik kiitus. — Eesti tuleviku pilt.


Kunsti kaasanded:

a) eralisad:

Kr. Raud: Tsüklusest „Inimene ja öö.                        P. Raud: Näopilt.

Kr. Raud: Tsüklusest „Inimene ja öö.                        P. Raud: Näopilt.

Kr. Raud: Tsüklusest „Inimene ja öö.                        K. Mägi: Maastik.

        b) teksti sees:

A. Uurits : Pärast veeuputust (lhk. 56.)

                „         Nälg (lhk. 57).

                „         Kalevipoeg ja Saarepiiga (lhk. 73.)

                „         Unenägu (lhk. 83.)

Ilustused:

K. A. Hindrey : 2 lhk.                                                                                         Kr. Raud : 14, 33, 37, 51, 78, 80 ja 81 lhk.

K. Mägi: 6, 11, 44 ja 49 lhk.                                                                 N. Triik: 1 ja 86 lhk.

M. Pukits: 13, 38 ja 53 lhk.                                                                 A. Uurits : 107 lhk.

Kaaneilustus N. Triiki poolt.









Ajakiri „Noor-Eesti“.




NOOR-EESTI


KIRJANDUSE, KUNSTI JA TEADUSE AJAKIRI


1910/11


NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS


Ajakiri „Noor-Eesti“ 1910—1911.


Ilukirjandus:

                                                                                                Lhk.

Aleardi, Aleardo: Pontini sood. Laulust Il Monte Cavallo, tõlkinud Villem Grünthal                366

Alighieri, Dante: Jumaline komeedia. Põrgus. Esimene laul. Tõlkinud V. Grünthal                        223

Altenberg, Peter: Väljavalik novellidest. Tõlkinud Bernhard Linde                                136

d’Assisi, San Francesco: Loodute kiitused. Italia keelest tõlkinud V. Grünthal                        507

Barbarus, Joh.: Kolm luuletust                                                                         78

Barbarus, Joh.: Tütarlapse kevadeaimdused                                                        180

Björnson, Björnstjerne: Katke jutustusest „Jumala teel. Norra keelest tõlkinud Gustav Suits        558

Björnson, Björnstjerne: Katke näidendist „Paul Lange ja Tora Parsberg. Norra keelest

 tõlkinud Gustav Suits                                                                        561

Carducci, Giosuè: San Pietro õhtu. Italia keelest V. Grünthal                                        172

Carducci, Giosuè: Sirmione. Italia keelest V. Grünthal                                                527

Damberg, V.: Ballil. Noor-Eestile saadetud lätikeelsest originalist tõlkinud V. Grünthal                 51

Eglit, Viktor: Nümpfe ja Zeus. Noor-Eestile saadetud originalist tõlkinud V. Grünthal                 49

France, Anatole: Kaks novelli. (Õiglased kohtunikud. — Putois.) Prantsuse keelest

 tõlkinud Joh. Audova                                                                        490

Guenther, Johannes von: An das junge Estland                                                          1

Grünthal, Villem: Nägemus                                                                         11

                          Vanad kõrtsid                                                                 33

                          Rannamaastik                                                                 120

                          Eleegia                                                                 228

                          Mõni mälestus                                                                 315

                          Mõte                                                                         316

                         Nurk varisenud maailma                                                         441

                          Saaremaale                                                                 469

Heiberg, Marie: Kolm luuletust                                                                         37

                          Talu varemetel                                                                 269

Kallas, Aino: Pimedus. Noor-Eestile saadetud soomekeelsest käsikirjast tõlkinud Fr. Tuglas                 483

Kilpi, Volter: Parsifal rändab. Soome keelest tõlkinud Fr. Tuglas.                                         538

Leopardi, Giacomo: Lõpmatus. Italia keelest tõlkinud V. Grünthal                                 529



Lepp, Martha: Luuletus                                                                                263

Liiv, Juhan: Neli luuletust                                                                        479

Lintrop, Jaan: Meie aja muinasjutt                                                                275

Oks, Jaan: Küla                                                                                        264

Peterson, Kristian Jaak: Kolm luuletust                                                                409

Randvere, J.: Tõelikkus ja unistus                                                                229

Semper, Johannes: Kaks luuletust                                                                        427

Skalbe, Karl: Kuninga ahjukütja. Noor-Eestile saadetud lätikeelsest

 originalist tõlkinud M. Pukits                                                                148

Sööt, K. E.: Kui...                                                                                235

                 Õppige naeratama                                                                236

                 Põlismetsa järv                                                                        341

                 Koerakoonlased                                                                        342

Söderberg, Hjalmar: Hiinlane. Tõlkinud Fr. Tug1as                                                  44

                                 Kuues meel. Tõlkinud Fr. Tug1as                                 325

                                 Uni vanadusest. Tõlkinud Fr. Tuglas                                 555

Suits, Gustav: Ootamatused                                                                          13

        „         Friedebert Tuglas                                                                 147

                 Nebulosa                                                                        347

        „         Saaremaa rannal                                                                        468

Tammes, Emil: Talv                                                                                 80

Tammsaare, A. H.: Kuningas ja ööpik. Ööpik ja lilled. Armastus.

 Laulik. Sõnakehv roman                                                                         173

Tasa, Aleksander: Tähtede jaht. Jumala uni. Kesklõunasest päikesest                                        348

        „         Öine päev                                                                         530

Tuglas, Friedebert: Õhtu taevas                                                                         6

Under, Marie: Miks mina naeran nüüd                                                                179

        „         Kevadelaulud                                                                        510

Verigin, K.: Öine teekond. Tõlkinud Fr. Tuglas                                                        343

Visnapuu, H.: Oh jätke mo                                                                        278


Artiklid:

Aavik, J.: Noor-Eesti ja arvustus                                                                         113

Adamson, Joh.: Marxismus ja põllutööstus                                                        158, 317

Brandes, Georg: Swinburne lüürikerina. (Autoriseeritud tõlge)                                         14

Guenther, Johannes von: Luuletaja, kriitika ja publikum. (Tõlge

 Noor-Eestile saadetud originalist.)                                                                 38

Grünthal, Villem: Mõnest kirjanduslikust küsimusest                                                413

Juschkevitsch, P.: Marxismuse filosofiline käärimine. (Autoriseeritud tõlge.)                        237

Kallas, Aino: Koidula ja Kreutzwald. Noor-Eestile saadetud soomekeelsest

 käsikirjast tõlkinud G. Neggo                                                                512

Linde, Bernhard: Peter Altenberg                                                                        121

                          Noored ja vanad. (Üksikud lahutavad jooned )                                215

                          Esteetiline maitsemine                                                         429

Michelson, Karl: Loomade jutud                                                                545

Oks, Jaan: Meie jutukirjanikka vaatamas                                                                 367

Raud, Kr.: Vene kunstnikud modernistid. (W. Matwey ainetel.)                                        471

Sombart, Werner: Haridus ja politika. (Tõlge ajakirjast Morgen.)                                        270

Semper, Joh.: Sümbolismus ja Saksa romantismus                                                        445

Suits, Gustav: Toimetuse poolt                                                                          2

                  Aino Kallas novellikirjanikuna ja luuletajana                                         53


( VI )



Suits, Gustav: Kolm Kr. J. Petersoni kirja                                                                542

                  Björnstjerne Björnson. In memoriam                                                569

Stryk, Dr. Friedrich von: Kolmas Eesti kunstinäitus                                                        309

                                            Persia kunst. (Tõlge Noor-Eestile saadetud originalist.)        329

Triik, Nikolai: Mõni sõna II Eesti kunstinäituse puhul                                                 81

T., F.: Erik Oberman                                                                                 589


Ringvaade:

Aavik, Joh.: Villem Grünthali laulud                                                                100

                 Prantsuse stiili iseäraldustest                                                        617

                 A. H. Tammsaare, „Üle piiri                                                        624

                 Rein Tamm, Hinge hämaral                                                        635

Damberg, V.: Täiuse printsipi seisukohalt (Läti uuema kirjanduse ülevaade)                                190

                „         Läti kirjandusest                                                                296

Eesti III Kunstinäituse üleskutse                                                                         197

Grünthal, Villem: Liivimaa esiaeg. Mälestusesammas papi- ja rüütli-vaimule                                288

                         A finn-magyar és a szamojéd népek irodalma és népköltése Bán Aladár         615

Kallas, Aino: Soome kirjandusest Ilmari Kianto, „Pyhä rakkaus.

 („Püha armastus.)                                                                        396

Leino, Eino: Soome näitelavakunst. (Tõlge Noor-Eestile saadetud originalist.)                                 86

Linde, Bernhard: E. Enno uued luuletused                                                                 96

                          N. Kann, Henrik Ibsen ja tema draamad                                        292

                          Teatri-märkused. Gustav Wied’i „2 x 2 = 5                                        299

                                 „                 Hermann Sudermanni „Au                        399

         „                         „                 Vanemuine ja Estonia 1910/1911                        591

                 Baron Woldemar Üxküll, „Die Schwurbrüder                                        622

Oks, J.: Eduard Wilde roman „Prohvet Maltsvet                                                         103

Sarv, J.: „Uued teadused                                                                        388

Semper, Joh.: „Mõtted II                                                                        611

Suits, Gustav: Lõpusõna                                                                                637

Tasa, Aleksander: Salon d’Automne 1909                                                                 90

         ,.        Versailles õhtupoolikul                                                                194

Tavia-Suits, Emilia (—via): Soome kunstnikkude XIX näitus Ateneumis

        sügisel 1909. (Tõlge Noor-Eestile saadetud originalist.)                                         93

Tavia-Suits, Emilia (—via): Albert Edelfelti näitus Helsingis 1910

        (Tõlge Noor-Eestile saadetud soomekeelsest käsikirjast.)                                        385

Tuglas, Friedebert: 1909 a. ilmunud ilukirjanduslise proosa ülevaade                                          181, 279

                          Kolm novelliraamatut                                                        390

                          Laul sinisest rukkilillest. J. Lintrop, Willem Elgas                                606

                          Üks Põhjamaa pärli                                                        631

Williams, Harald: John Galsworthy. (Tõlge Noor-Eestile saadetud originalist.)                         88


Kroonika:

107112, 199212, 301308, 402408, 642646.


Kunsti kaasanded:

                                                                                                                                         Eralisad:                                                                 Lhk. vahel                                

Koort, J.: Rahu                                                                                         128/129

         Selguseta                                                                                 214/215

        

 ( VII )

 

 


Koort, J.: Parisi uulits                                                                                 536/537

Mägi, Konrad: Maastik                                                                                  48/49

Promet, Aleksander: Jaani-öö                                                                         112/113

Promet, Aleksander: Kratt                                                                         144/145

Raud, Kristjan: Tsüklusest „Inimene ja öö                                                                 1 ees

        „                Tsüklusest „Inimene ja öö                                                14/15

        „                Tsüklusest „Inimene ja öö                                                24/25

Raud, Paul: Näopilt                                                                                32/33

Raud, Paul: Näopilt                                                                                40/41

Triik, Nikolai: Võitlus                                                                                 472/473        

Björnstjerne Björnsoni näopilt                                                                 408/409



Teksti sees:

Uurits, A.: Pärast veeuputust                                                                         56

        „         Nälg                                                                                  57

        „         Kalevipoeg ja Saarepiiga                                                         73

        „         Unenägu                                                                          83

        

Vinjetid:

Hindrey, K. A.: lhk. 2

Jakimtschenko, Aleksandre: lhk. 213, 215, 223, 227, 228, 229, 234, 235

        236, 237, 262, 263, 269, 270, 274, 275, 277 ja 278

Mägi, Konrad: lhk. 6, 11, 44 ja 49

Pukits, M.: lhk. 13, 38 ja 53

Raud, Kristjan: lhk. 14, 33, 37, 51, 78, 80, 81, 113, 120, 121, 136, 147,148,

        158, 172, 173, 179 ja 180

Triik, Nikolai: lhk. 1, 86, 181, 279, 385 ja 591

Uurits, A.: lhk. 107, 199, 301, 402 ja 642


Kõikide nrite kaaneilustus Nikolai Triiki poolt.

4., 5. ja 6. nri initsialid Roman Nyman’i poolt.


Muusikalised kaasanded:

Saar, M.: Must lind. Soololaul klaveri saatel

        „          Klaverile. Skizze.


( VIII )


/Pilt/


Kristjan Raud.                                                Tsüklusest: Inimene ja öö.


 „Seid gegrüsset Millionen,

 Einen Kuss der ganzen Welt“.

 Schiller.


(— lk —)

 

 Johannes von Guenther.

An das junge Estland.


Noor-Eestile.


 Immer weiter geht der Siegeslauf

 Jener Kunst, der alle wir entstammen:

 Ihre Banner hob der Westen auf,

 Jetzo glühn im Osten ihre Flammen.

 

 Junges Estland, nur verzage nicht,

 Wird der Kampfruf deiner Seele teure!

 Zünde vor der Schönheit Angesicht

 An der Läuterungen Opferfeuer.

 

 Unser Wunsch soll ewig mit dir sein,

 Junges Estland, jüngster der Gefährten!

 Bald wol trinkst auch du den Götterwein

 Froh uns zu — aus deinen Blütengärten.

 

Tõlge:


                                        Ikka kaugemale jõuab selle kunsti võidukäik, kust

meie kõik põlveneme: selle lipu tõstis Lääne kõrgele,

 nüüd loidavad juba Idas lõkked.

                                        Noor-Eesti, ära väsi, roidu, kui võitlusehüüe sinu

 hingele saab kalliks! Süüta põlema iluduse palge ees

 selgituste ohvrituld.

                                        Meie soov peab igavesti sinuga olema, Noor-Eesti,

 kõige noorem kaaslastest! Peagi tõstad ka sina rõõmsalt

 meie poole karika jumalateviinaga — omadest õilme-aedadest.

 



Gustav Suits.


Toimetuse poolt.


        Uue ajakirja „Noor-Eesti“ püüdeks on moderni kulturi voolusid Eestis uute isikuliste ja ühiskondlikkude eluväärtuste loomise sihis edustada. Tema lähemaks ülesandeks on praeguse aja teaduse, kirjanduse ja kunsti nähtusi meil ja mujal käsitada, vahemeheks saada meie modernide kirjanikkude-kunstnikkude ning meie intelligentliku kirjanduse- ja kunstipublikumi vahel.

        Ajakiri „Noor-Eesti“ ilmub sellesama kirjandusliku ringkonna algatusel, kes juba omas esimeses väljaandes, albumis „Noor-Eesti“ I. 1905 a., juhtsõna: „Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!“ välja kuulutas. Vähehaaval ikka rohkemate ja kaugemate kulturiringidega ühendusesse astudes tahab see ringkond nüüd oma ajakirja kaudu ikka eneseteadlikumalt ja sihikindlamalt kontakti väljamaa kirjanduse ja kunsti edustajatega ja nende toodetega üleval pidada. Kõigepäält on toimetusel korda läinud ajakirja kaastöölisteks mitmeid silmapaistvaid kirjanikka ja kunstnikka väljaspool Eestit võita; nende tööd ja nimed saavad eneste eest küllalt selgesti kõnelema. Kuid ka ajakirja kodumaaliste toetajate poolt on kavatsetud väljamaa aineid iseseisvate artiklite ja ülevaadete kujul käsitada, niisamuti nagu ka europalisi kunstikalduvusi ja elupõhjusmõtteid karakteriseerivate tõlgete eest on mõeldud hoolitseda.

        Mitte ainult kasvavate kirjanduslikkude huvituste, mitte ainult meie alaealise hariduseelu madaluses rahuldamata kõrgemate kunstiigatsuste pärast ei püüa meie Eestis universalse kulturi realiteeti silmade ees hoida. Meie püüame seda ühtlasi ikka läbitungivamas äratundmises üleilmliste arenemise-joonte maksvusest, ikka kindlamas arusaamises objektiviliste tõdede siduvusest ka „Eesti väikerahva“ vaimliku ja majandusliku elu kohta.


— 2 —


        Eestiski on produktsioni vahekordade europaseerimise ja inimeste mõtte- ja tunde-elu moderniseerimise protsess alganud. Meie moderni kunsti ja kirjanduse alged ei ole mitte kogemata, ilma elulise mõtteta ja kulturilise vajaduseta, mõne ladviku noore inimese poolt vanade rahu rikkumiseks välja mõeldud. Ei, vaid nagu näit. majanduslik Eesti vähehaaval juba õpib moderni tehnika abinõuusid, plaaniliku maaparanduse metodisid, kunstlikka väetusaineid ja uusi viljatõugusid põllutööstuse põhjalikumaks ja viljakamaks tegemise mõttes tarvitusele võtma, nii õpib ja peab ka kirjanduslik Eesti praegu õppima moderni kirjandusliku tehnika eneseteadlikku mängitamist, uute stiilide ja meeleolude kultiveerimist, oma keele-materjali intensivlikumat läbitöötamist ja, muu seas, ka rahvusvaheliste kulturisõnade tarvitamist. Nende uuenduste tõukejõuks ei ole mitte ainult vabadus, vaid ka vajadus. Ilma nendeta ei suudaks meie kirjandus ja kunst iialgi, ei omades kõige õnnelikumates improvisatsionideski, „Eesti“ kirjanduse ja kunsti provintsialsest kohmakusest ja tähtsusetusest europalise kirjanduse, ilma-kunsti kõrgusele tõusta.

        Kõigest sellest lähemalt aasta ja aastate jooksul. Nüüd tahtsin esiotsa ainult seda ära tähendada, et moderni kunsti problem Eestis moderni kulturi problem on. Nagu meil praegu karuäke vedruäkkega ja sirp viljaniidumasinaga, nii on ka Vana-Eesti kirjandus Noor-Eesti kirjandusega võistlemas.

        Algupärast ilukirjandust avaldades ja kodumaa kulturiküsimusi harutades ei püüa ajakirja „Noor-Eesti“ ringkond mitte enam kõigi meie voolude, vanade ja uute, pool-vanade ja pool-uute, kirjuks parlamendiks saada, nagu omades endistes albumites, vaid ta tahab nüüd palju enam püüda omi kirjanduse- ja kunsti-idealisid ning omi ühiselulisi äratundmisi maksma panna. Juba valjuma stiilitundmuse pärast oleme niisugusest kirjanduslikust ühistegevusemõttest lahkunud, mis eneses muud organiseerivat printsipi ei sisalda kui „võimalikult kõiki jõudusid armastuses meie kirjanduse ja kunsti vastu ühendada.“ Päälegi on meil ju sarnane — kahtlemata tarvilik — asutus ja ajakiri õnneks olemas: „Eesti Kirjanduse Selts“ ja selle kuukiri „Eesti Kirjandus.“ Mõlemate juhtmõtteks tunnistatakse ju isegi: „kõik meie vaimlised voolud osa võtma!“

        Kui „Noor-Eesti“ — praegune ajakirja ringkond — alles iseenese eelkäija oli, kui ta ennast omades albumites alles sissejuhatas, siis sündis tema edasiliikumine veel tahes ehk tahtmata ilmavaateliste inkonsekventside ja stiililiste kompromisside kaudu. Tema esimene esinemine langes ühte Eesti elu suure murrangu aastaga ja tema tegevus avaldas end keset järgneva käärimise ja reaktsioni aja liikuvat chaost, millest veel ühelgi meie mõttevoolul siiamaani korda ei ole läinud ühiselulist või kunstilist kosmost üles ehitada.


— 3 —


Ei suutnud seda ka „Noor-Eesti“, ei pääsenud ka tema olukorra surve alt, niikaua kui tema väljaannetes veel „noored“ „vanadega“, individualistid-estetikerid ühiskondlaste-moralistidega ning impressionistlikud ja sümbolistlikud stiiliprintsipid naturalistlikkude ja romantilistega „üleparteiliselt“ läbisegi olivad paisatud; sagedasti päälegi ühes ja sellessamas töös.

        Aastate jooksul on „Noor-Eesti“ ringkond elust ja kunstist väljavalikut tarvitama õppinud. Ühest küljest ikka kaugemale ja sügavamale kulturilisesse üleilmsusesse kasvades, teisest küljest ikka otsustavamalt ja võimsamalt omade läbielamiste individualsusesse süvenedes on ta Eesti kirjandusliku interregnumi ajajärgust nüüd igatahes juba välja jõudmas. Välja jõudmas uutele rütmilistele selgustele, modernide teadvusesisalduste eneseteadlikule formuleerimisele, mõistete lahutamisele ja ülesannete spetsialiseerimisele.

        Ajakiri „Noor-Eesti“ tahab enese ümber kõige päält neid koguda, kes meil isiku printsipi üle ühiskondlikkuse teoriate ja loova töö eesõigust üle populariseerimise kalliks peavad. Ajakirja „Noor-Eesti“ kõige esimeseks ja kõige tsentralsemaks juhtsõnaks elu ja kunsti kohta olgu: n.n. rahvakasu“ asemel ku1turi-kasu, reproduktsioni asemel produktsion (olgugi, et „Noor-Eesti“ produktsioniga tutvustamiseks ka reproduktsionisid toob).

        Kahtlemata juhtis „Noor-Eesti“ algatajaid hakatusest pääle õige instinkt, kui nad oma tegevusega ja omade isikutega universalse arenemise-mõtte — ainult selle ja mitte kellegi muu — teenistusesse tahtsivad astuda. Meid ajas taga ja meile ei annud rahu heledama ja avarama ja rikkama elu põlev, nimeta igatsus. Ühes sellega, et Eesti politiliselt ja sotsialselt, kirjandusliselt ja kunstiliselt allarõhutud maa on, tundsime meie juba varakult (kuigi esiotsa vähe nõutult ja abitult) omade koduste erakondade kitsust ja vildakust, valgustamatust ja kulturi kõlbmatust. Meie püüdele isiku elu- ja kunstinõudeid tõsta, ühendusi ajaloolikkude maade kõrgemale ja kaugemale edenenud mõtte- ja tundeviisidega siduda, võimalikult erapooletule, adekvatlikule nähtuste arusaamisele ja hindamisele tungida, sellele meie püüdele on aastate jooksul ikka selgemalt äratuntud vastandiks saanud meie ühiskonna mitmesuguste programmidega õnnestatud provintsialismused, terve rahva või mõne selle üksiku kihi idealiseerimised ja schabloniliste voorustega kaunistamised, kirjanduse ja kunsti küsimuste erapoolikud ja asjatundmatad väänutamised või nende niisama sihilikud ja asja- tundmatad tähelepanematajätmised, mitte vähem aga ka teoretiliste tõdede mitmesugused demagogilised „lihtsastamised“ ja ärimõtte-


— 4 —


lised „rahva suupäraliseks tegemised“. Meie ringkonna pääasjalik võimine on siiamaani uute, isikulisemate ja kulturilisemate tundmuste ja meeleolude väljaütlemises olnud. Loodetavasti jääb see ka edaspidi nii ja loodetavasti sirutavad „Noor-Eesti“ kirjanikud-kunstnikud omi käsa ikka kõrgemate võidupärgade järele välja. Kuid ei ole sugugi mitte paha „Noor-Eesti“ kriitilist mõtet ka ühiskondlikult lähemalt teritada, ja iseäranis ei tee mitte paha teiste ja eneste tegevust üleüldis-inimliku varade loomise, looduslikkude takistuste ja ühiskondlikkude tõkete äravõitmise seisukohast arvustada, s. o. kulturi ja produktsioni seisukohast selle sõna laiemas, täies tähenduses.

        Ülemal tähendatud sihijooni silmas pidades ja neid lähematesse üksikasjadesse edasi arendades ei mõtle toimetus omade arvamiste monopoli ometi ühelegi teistsugustest elutundmistest ja kunstikalduvustest väljakasvanud tööle pääle sundida, kui see aga sisuliselt ja kujuliselt tarvilikul kõrgusel seisab.

        Loomulik on, et meil põrandapäälse ja põranda-aluse hingeelu omanikkudega tulevikus ikka rohkem lahkuminekuid tuleb. Meie rõõmustame ainult, et miskisugune tagasitõrjumine ja vasturaiumine juba on alganud. See tõstab tuju ja see toob vahekordadesse selgust. Kui teie kedagi tema tõekstundmises tahate kinnitada, siis käige tema pääle; kui teie aga kedagi ümbruse allaheitmises tahate takistada, siis võtke teda kokkuleppimiste ja kompromisside vale-sõbralikul pinnal vastu.

        Meie hakkasimegi viimasel ajal peaaegu juba inimesepõlgajateks muutuma, et meile ühekski tõsisemaks põhjusmõttelikuks võitluseks kirjandusliku hegemonia pärast Eestis põhjust ei ole antud.

        „Noor-Eesti“ on kasvanud. Lootuse järele on ka tema poolehoidjad kasvanud. Enne saime üksteisega „Noor-Eesti“ albumites ainult üle kahe aasta kord kokku. Nüüd otsime ajakirja kaudu võimalust vähemalt üle kahe kuu kord esineda.

        1910 aastal saab „Noor-Eesti“ ringkonna asumisest 5 aastat. Ikka edasi europaliselt haritud intelligentsi ja omapäraselt väljatöötatava individualismuse tähe all: in hoc signo vinces, selle tähe all võidad, „Noor-Eesti“!


— 5 —

 
Friedebert Tuglas.


Õhtu taevas.


Fragment romanist „Pühajärv“.


        „Imelik õhtu“, kõneles Allan mõttes ja laskis pooleli loetud Rodenbachi Carillonneur’i eksemplari õhtupäikesest punasele aknalauale langeda. Ta vaatas avatud aknast kahvatava taeva pääle, hallides silmades unistav nukrus.

        See oli jällegi üks neist imelikkudest melanholilistest õhtutest, mil mägede piirded nagu hanguva verega üle olivad valatud ja harvade mustade puude rida ehataeva helenduses nagu saladuslik sammaskäik kadus; kui õhk nii vaikne ja selge oli, et kaugel horitsondi joonel iga punane kasteheina pää näha oli. Neil õhtutel istusivad nad akna juures, murelik ilme unistavatel palgetel, südametes sügav elegilik õnnetundmus kõikidest päeval nähtud värvidest ja vormidest, kõigest ilusast ja puhtast, mis nende kauni järele janunevad hinged looduse vaiksest ja rõõmsast elust eneste sisse imesivad. Viimsete maadligi tulevate päikese kiirte all läikisivad pleekinud aknaruudud sinises tules, ning akna piitade roostetanud naelapäädelt langesivad punastele seintele varjud.

        Sarnastel õhtutel lugesivad nad midagi melanholilikku; midagi, milles ehataeva taotud vask ning hanguv ja tuhmenev brongs vastu helendas. Nendes piirjoontes ja värvides kujunes midagi


— 6 —

eepilikku, nagu aja ühesooduline eietamine, mis minutite kaupa tulevikust minevikusse valgub, nõnda kui liiv kahiseb liivakellades või päike käib püramidi harja kohal. Siis lugesivad nad Georges Rodenbachi ja Jens Jacobseni, Oscar Wilde'i ning Gabriele d'Annunzio tööde kõrval Vana Testamendi eepilikult selgeid nagu templi ustele raiutuid lehekülgi. Nendest morali-salmidest, nendest ajaloolikkudest fragmentidest, milledele vanamoeline raske tõlge iseäralise nüanssi andis, hoovas neile igavese iluduse allikas vastu. Etteaimamata toredus peitus selles vanas klassikalikus Eesti keeles, mida üksi hallpäälised orjadeomanikud-piiblitõlkijad kord olivad tunnud. See oli keel: kord kerge ja tore nagu kuldsete sõrmuste ahel, kord hallitanud ja sammeldanud, sügava tolmu alla maetud, toores ja raske omas otsekohesuses. Missugune puhas ilu täitis Aja ja Kuningate Raamatuid, neid teravapiirdelisi kroonikaid! Vaikse imestusega lugesivad nad kuningas Salomoni eluvärvidest lõhnavaid Koguja Raamatu ja Ülemalaulu unistavaltmagusaid aforismusi, mida see suur melanholilik epikurlane oma lossi katusel istudes ja unistaval pilgul siidist varjude all puhkavate Moabi, Sidoni ja Itti naiste pääle vaadates sumedatel õhtupoolikutel pikkade papiruse rullide pääle kirjutas, kui Seba kuningaemanda kingitud neegripoiss vaulinnu sulgedega Liibanoni seedrite lõhna tema pää ümber liigutas. Selgelt ja lihtsalt rullisivad nende ees Apokriva fantastilised romanid end lahti, — ning kustuv päike värvis nende ilust ja õnnest unistavaid palgeid väriseva punaga.

        Ja nii lugesivad nad, õlgadega pehmelt üksteise vastu toetades ja sõrmi üksteise sõrmede vahel liigutades, kuna nende selgade taga loodeneva päikese purpuri kandikud seina tapeeti mööda ikka kõrgemale ja kõrgemale tõusivad.

        Allan kuulas tüdruku madalat häält, milles Rodenbachi kurb proosa enesele adekvatlikku avaldust leidis. Ta kumardas oma raske pää alla ja kuulas surnud Brugge kurbade kellade helinat magavate kanalide kohal. Valged luiged ujusivad vaikselt kaaris sildade alt läbi ning üksik nunna vari heljus musta vee randa mööda. Rütmiliste lausete taga värises Flandria suur melanholia, ning Allan kuulas nuttu läbi naise väriseva hääle.

        Tema pääle mõjus sureva päeva vaikne tragödia. Toa interiör selles surevas valguses Böcklini ja Vrubeli piltidega tõstis temas seda lürismuse kurba lainet, mis kauge tühjuse seest tulles molli toonides tema südame randadele langes.

        Jahtusivad ehataeva tumekas-punased viinad, valgusivad üle kahvatavate õhtu pilvede horitsondi joone alla lõpmata sügavus-


— 7 —


tesse. Viimne ehakuma värises taevas nagu surmas vabisev naine, kelle punased juuksed kõrbenud väljade kohal heljuvad.

        Iris oli õhtu palge ees hiljenenud ja hellunud kui pisikene laps. Ta vaatas akna ees seistes pärani silmil kustuva ehataeva pääle. Tal oli valus, tal oli hale kõikide surevate kiirte, hukkaminevate kumade pärast. Ta süda värises hirmust, armastusest ning õrnast imevast nukrusest, nimeta nukrusest. Kõik hääled olivad tummaks jäänud, kõik mõtted mahamaetud vaikimise rannamaale.

        Õhtu laskis alla kui must vaikiv lind.

        Naise kitsad õlad värisesivad äkisti jahmatusest. Ta hellusest loitvatesse silmadesse langes korraga ahtakene hirmu kiir. Ta viskas pisikese pää üles, ning ta sõrmed tuksusivad mehe õlal.

        „Tead, mul oli täna hirm“, sosistas ta. „Mul on sagedasti hirm.“

        „Miks?“

        „Et ma liig õnnelik olen! Ja ma mõtlen: kui see viimane minut on! On midagi kohutavat õnnes... Ah, sa naerad?“

        „Ei naera.“

        „On midagi kohutavat õnnes, nii et teda kartma hakkad. On midagi traagilist. Mäletad: Polykrates... Ah, sa naerad?“

        „Ei naera. Ja sa kardad?“

        „Kardan...“

        Sel minutil värisesivad õhtu tuulekese kõigutusel viimsed eha põlevad juuksed maa kohal. Kõik kumad jooksivad alla, pilvelinnad kõikusivad.

        Allan võttis tasakesi peopesadega naise otsaesise ümbert kinni ning puudutas omade huultega tema veripunast suud. Nad tardusivad kui kaugeid valusaid toonisid kuulates, sõrmed valudes kokku pigistatud. Irise huulte ees värisesivad mehe huuled, sõnata ning joobnud.

        Irise pale lahti langenud juuste vahel loitis. Nagu chaos tahtis ta meest enese sisse imeda, temaga ühte sulada, nagu last teda oma südame verega igaveses helluses pesta, — oli, oleks tema tahtnud, ta oleks oma vabiseva südame puruks kiskunud ja tükid iga ilmakaare poole laiali pildunud — süüa taevaalustele mustadele lindudele!

        Korraga sirutas Iris oma painduva kaela üles, ta ninasõõrmed suurenesivad, ning läbi punase hämaruse kuuldus ta nõtkuv hääl:


— 8 —


        „Kas tead?“

        „Mis?“

        „Anna mulle suud. Anna mulle suud!“

        Nagu unes kumardas Allan uuesti tema üle.

        „Suudle mind veel. Suudle mind veel — natukene, aga mitte palju. Ma ei luba palju suudelda.“

        Allani süda pidi valust lõhkema. Irise hääl helises kui katkimurdumisel:

        „Oi, ma palun sind, natukene veel! Ma annaksin oma elu sulle, oma südame annaksin ma sulle! Kas sa ei näe, et ma nutan? Oi, mul on nii valus!“

        Ta laskis korraga põlvili Allani ette maha, — ja läbi pimeduse kuuldus ta nutt.

        „Iris, tõuse, tõuse üles!“ kisendas mees.

        „Mis? Mis sa kõneled?“

        „Tõuse ometi üles!“

        Iris tõusis üles, vaatas hirmunult ümber ja sosistas:

        „Kuidas: ma olin põlvili lasknud! Ma ei mäleta enam. Ah, ma kardan nii!“

        Ta lõi mõlemad käsivarred mehe kaela ümber ja surus enese värisedes tema vastu.

        „Mis sa küll minust peaksid arvama? Sa arvad, et ma mõistuse olen kaotanud? Ma ei saa enam isegi aru. Kuid suudle mind, et minu huuled valusaks tuleksivad. Sest mina armastan sind nii väga.“

        Allan võttis ta kui väikese lapse kätele. Tema silmaripsmete küljes värisesivad pisarad.

        Taevas hõõgas veel natukene nagu punane raud. Pärast kõrget lendu langesivad hinge tiivad alla, ning kaugelt voolavates punastes kumades loitis Irise kitsaks jäänud pale ainult hellusest ja väsimusest.

        Nägemata edenes hämarik, kõike kokku sulatades ning akende eest sinerdavat udude kangast taeva servadeni tõmmates. Ja kesk sinist kangast istus Allan oma armastuse, rõõmu ning nukrusega.

        Armastuse rõõmuaiad valulikkude ning südameni-tungivate igatsustega avanesivad temale nagu õhtutaevased elegiad. Süda ei teadnud enam rõõmude ning kurbtuste määra. Kõik igatsuste sinised tähed, kõik hirmude rohelised kuud olivad väljas ta armas-


— 9 —

tuse taeva pääl. Sest kõik ilus on kurb ning suur armastus on valus nagu surm.

        Nii istus Allan kui kuningas, kes oma varandust hoiab. Iris magas, peenikesed käed küünarnukkideni pimedusesse langenud. Allan kuulas tema pehmet hingamist ning hilise kärnkonna tumedat kõndimist, kes vaikselt ümisedes all seina ääres laisalt omi pehmeid käppasid maad mööda vedas.

        Ümber kasvas öö. Nagu kaev seisis ta akna all ning näitas väljade kauguses üksikuid tähti. Ning viimaks, kui kõik tähed tõusnud olivad, tõstis Allan Irise vaipade pääle, võttis ta sülle ning läks pikkamisi kõrgetest treppidest alla, möödaminnes pimedas õlaga puust väljapõletatud Kvetsalkoatli-jumala kujude palgeid puudutades.


        1907—09.






— 10 —

 
Villem Grünthal.

 

Nägemus.


 Pää kohal taevas hele-sinetav, keskpäeva päikeses.

 Ja loode tuul, mis eemal merel ajab laineid välgendades,

 käib üle mustjas-tinakarva vete õõnsalt huhades,

 ja laeva, lainetuse keskel külgepidi õõtsutades.


 Ses alalises liikuvate vete kogu mühinas,

 kesk selget üleneva suve päeva päikse sära, virvendavat,

 on midagi, mis meeles, igatsusest pikka väsivas

 näib varjusi kui kutsumata üles tõstatavat.


 Ei ühtki valget purju eemal vaateveeru laiusel,

 ei kihardavat suitsu, kohe kurda kurku ülenevat,

 vaid laevameeste käimist kuulub raskevõitu sammudel

 kesk üleüldist hääletust, vee varisemist ähisevat.


 Ehk, keset masinate töötamise kurti tüminat,

 lael üksik reisija, loit igatsevis silmis imeline,

 näib teispool horitsondi serva midagi kui otsivat,

 säält kohast, kus kaob pikkamisi vete lailav valkamine.


 Ja, väsinud sest alalisest murelikust ähinast,

 mis tuul ja lained avarustes vete kohal sünnitasid,

 ja raskest lõuna päikesest, sest lõppemata tüminast,

 ma igatsesin maid, mis mälestuse säras kangastasid.


— 11 —

 Nii vaates kohe lõunat, päeva kiirgavasse vöödisse,

 kus lootsin näha ülal kaugeid kurda randu hämardavat,

 ma ilmsi purju neljanurgelist näen tõusvat horitsondile,

 eel päikse all, ja külje tuules ülespoole purjetavat.

        

 Ja, lendes üle Riia lahe vahupäiste lainete

 näib muistne saare huisk, rind vahus, täies purjus lähenevat,

 kesk imelisi häälesi, mis vete tumedasse mühasse

 kui kauged võimsad, tuule mahendatud hüüud humisevad.


 Ja mööda idapoolses sihis libisedes kaugele

 laev imeline, võimsa neljanurgelise purju hämardades,

 kui kangastus, nii salapärane, kaob üle lainete,

 vee mühisedes aval merel, laine pääde kilgendades.







— 12 —

 ˇ
        Gustav Suits.

 

Ootamatused.


 Õrn, häbelik su hing mu poole huljus —

 kui teiselt rannalt suudlesin ma sind.

 „Pead enam, enam armastama mind!“ —

 sul arm ja hirm ja uhkus silmist suljus.


 Kuid poolikkuse õud mu südant muljus,

 ei jumalate urja maitsnud rind.

 Kurb üksildus nüüd oli huulte hind

 ja meeltes kõlas kaduviku kuljus.


 Sa surusid mu kätt siis sõnatalt

 ja läksid: paistsivad su kitsad pihad,

 su siniloor maiõhtu kulla seest.


 Sääl äkki nool, ei tea kust, trehvas meest,

 ja teine neidu: lõkendasid ihad

 meil uuteks kallistusteks ootmatalt.


— 13 —

 

Georg Brandes.

 

Swinburne lüürikerina.


1.


        Algernon Charles Swinburne’is, kes 7. aprillil 1909 suri, on Inglise keelt kõnelev rahvas, üks maakera kõige suurematest inimesesoo rühmadest, oma tähelepandavama lüürilise luuletaja kaotanud, luuletaja, kes kunstnikuna ja virtuosina vaadeldud suurem on kui keegi kes iialgi Inglise keelt on kirjutanud.

        Tema sündis Londonis 5. aprillil 1837 admiral Charles Henry Swinburne’i vanemana pojana. Nii oma isa kui oma ema lady Jane Henrietta (s. Ashburnham) poolt põlvenes tema aristokratlikust soost. Swinburne’ide sugu, esialgselt küll Daanist pärit (Sveinbjörn), asukohana vana sugukonnamõisa Capheaton Shoti piiri ligidal Northumberlandi kõige metsikumas ja maalerlikumas osas, oli enesele kuulsuse omandanud piirisõdades Edward III. ajal.

        Omas lapsepõlves elas Algernon suved Northumberlandis ja talved Wighti saarel, nõnda et talle meri juba aegsasti silmade ette avanes. Armastus mere vastu oli temal pääle selle pärandus isalt.

        Ema oli kitsalt õigeusklik, kõige oma olemise poolest palju teistsugusem kui poeg, kuid sellegipärast püsis suur armastus nende vahel. Algernoni kasvavas eas ei olnud ema nitte vähe rahutu ja maharõhutud poja mõttekäigu ja tema kirgliku lugemise-tungi pärast; ta võttis temalt tõotuse, et ta mitte enne ei pidanud Byroni lugema kui ta 21 aastat vana on, mis tõotuse poeg ka täitis. Vaheajal õppis ta aga Walter Savage Landoris — see sündis 1862 aastal Firenzes — veel kardetavamat oppositsionimeest tundma,


— 14 —




/pilt/


Kristjan Raud.                                                                                                                   Tsüklusest: Inimene ja öö.


 

selles vanas, pimedas, maapaos elavas luuletajas, kelle Inglisemaa seekord oli unustanud.

        Capheatoni omanikkude perekonna lähemaks naabriks oli sir Walter Trevelyan, ja selle juures viibis 1853 aastal maaler ja luuletaja William Bell Scott eeskoda freskomaalidega kaunistamas. Tema nägi korra aknast ilusa ja peenikese näoga poisikest pony seljas mööda ratsutavat ja kutsus tema sisse enesele modelliks. Trevelyanide perekonnas, mis enam haritud ja valgustatud oli kui Swinburne’ide, leidis noor luuletaja varakult arusaamist.

        Kuusteistkümmend aastat vana pandi Algernon Etoni kooli. Et ta mõnda aega Prantsusemaal oli kasvatatud, tundis ta juba Racine’i ja Hugo’t, kui ta Etoni vastu võeti. Temale ei meeldinud mitte sugugi koolis, kus teised poisid teda tema punaste juuste pärast torkisivad. Tema ei võtnud nende mängudest ja vallatustest osa, käis selle asemel mõne vanema sõbraga läbi, kõige sagedamini Jowett’i, pärastise Plato tõlkijaga, haruldase inimesega, kes talle ikka ustavaks jäi ja kellele ta omades Studies in Prose and Poetry kauni mälestusemärgi on seadnud.

        Kui Algernon omi kirjalikka töösid mitte kooliõpetajate meelt mööda ei tahtnud kirjutada, sattus ta pääle kaasõpilaste veel ka kooliõpetajatega sõjajalale ja tõstis mässu selle vastu, mida ta enese kohta koolitüranniaks pidas. Ta võeti koolist ära ja ta sai asemele kodukoolitaja, William Stubbs’i, pärastise Oxfordi piiskopi. On vaevalt tarvis tähendada, kui isesugused koolitaja ja koolitatav olivad. Kui Algernoni esimene õpetus lõpetatud oli, tuli ta Oxfordi ülikooli, kus ta matematikas niisugust andepuudust ilmsiks tõi, et ta mitu aastat alama kursuse üliõpilasena püsis ilma mingit teaduslikku kaardi omandamata, kuni ta ülikooli-studiumid viimaks täiesti jättis. Ta sai ainult korra oma hää Prantsuse ja Italia keele tundmise pärast ülikooli abirahadest osaliseks.

        Swinburne’i kõige lähem seltsimees Oxfordis oli John Nichol, pärastine Inglise kirjanduse professor Glasgow’is. Siin puutus ta esimest korda ka William Morris’ega kokku, kes siis alles ainult raamatukese The Defence of Guenevere, kus keskaegset tundmusteviisi kujutatakse, oli välja annud, siin trehvas ta ka Edward Burne-Jones’i, seda kuulust maalrit, kellele ta pärast omade Poems and Ballads viimase osa pühendas. Ja nende kaudu õppis ta Dante Gabriel Rossetti tundma, kes Oxfordi maalima oli tulnud. Rossetti külge liitus ta nooremehe kirglikkusega arenenud mehe üleolemist tundes, ja sattus niiviisi prärafaelitide mõju alla. See ei avaldanud end, mis temasse puutus, mitte niisuguse täisküpse kunsti allahindamises nagu kõrgerenässans on, sest et tema enese kunst varsti täisküpseks sai üleküpsuseni ning virtu-


— 15 —

ositeediks ja maneeriks kippus degenereerima; vaid see mõju avaldas end selles vana-aja austamises, mis teda hiljemalt ka
kunsivahendid arhaiseerima saatis: balladisid, kõige vanemate Italia canzoneluuletajate eeskujul kirjutama vaimustas ja draamasid Elisabethi ajajärgu draama stiilis. See äratas vastumeelsust ajalooliste iseäralduste väljatõrjumise ning antiiki ja keskaja idülliseerimise vastu, nagu sellesse iseäranis Tennyson kalduv oli. See seisis pääle selle sügavas armastuses primitivliku kohta looduses, mere, päikese ja lapse kohta, vastandina sellele, mis on dresseeritud ja taltsaks tehtud. Viimaks ilmus prärafaelitide mõju juba varakult tema kahetsemiseväärilistes allegorilistes personifitseerimistes. Kõigel tema eluajal esinevad tema luules Elu ja Surm, Armastus ja Hirm isikutena, kes lugejates ometi seda huvitust ei suuda äratada, mida luuletaja nende kohta tunneb.

        Swinburne lõbustas end Oxfordis sellega, et ta omi professorisi ja seltsilisi kohutavate vaadete avaldamisega äritas, kaitses näit. Orsini attentadi puhul türannide veristamist, missuguse vaate juurde ta pärastpoolegi jäi, ja mis kaitstav küllalt oleks, kui aga kindel võiks olla selle otsustamise eksimatusest, keda kahjulikkude türannide hulka arvata. Kui ka Lincolni näed nende hulka arvatut olevat, saad tahtmata tagasihoidlikuks.

        Kõige mõjurikkam avalik sündmus tema esimeses nooruses oli Italia vabastus ja selle võitlus riikliku ühtluse pärast. Tema revolutsionilisi kalduvusi määrab suurelt osalt Italia vabastusepüüetest saadud mulje, nagu Shelley kalduvusi suurest Prantsuse revolutsionist saadud tõuked. Tähtedeks, mis tema nooruse kohal seisivad, oli vabariikline plejad. See oli Mazzini, kelle isik temale imponeeris; see oli Landor, kelle ta Italias üles otsis ja kellele ta noore Inglisemaa tervitusi tõi; see oli Hugo, kes tema luuletaja-ideali realiseeris, ja Garibaldi, kes tema kangelase-ideali teoks tegi.

        Tema luule-mälu oli haruldane. Keegi Amerika kirjanik, kes teda noorukesena lord Houghtoni juures trehvas, jutustab, kuidas Swinburne hakatuses kaua vait istus, siis ennast aga jutusse segas, kui Sofoklest või Shakespeare’i nimetati, ja kõiki oma kaunikõnelise tulega ja värsside deklameerimisega tundide kaupa vangistas.

        Tema sarnanes Elisabeth Browningile omas vaimustuses Italia vabastuse üle, kuid ta läks sellest lahku omas meelepahas vihatud Louis Napoleoni kaasatöötamise üle vabastuse teos. Tema vihkamine ärkas ehk Victor Hugo mõju all, kelles ta varakult oma meistrit nägi, võib olla, ka Landori mõju all, kelle vaated ta enesele omandas, ilma et ta ometi kuidagi viisi selle stiilist ärarippuvaks oleks saanud. Tema sõprus Landoriga on loomulikult kaasa mõjunud, et temal, kelle esimene essay Byronist nii soe ja


— 16 —

ülistav oli, pärast Byroni kohta ainult kõvu sõnu leidus, ja et ta omas purevas artiklis Walt Whitmanist Byroni sellega mõnitas, et ta teda selle vormita luuletajaga võrdles, ning Byroni saj
aaastase sündimisepäeva puhul karmilt ainult tema puudusi dramatilisena salmisepana meelde tuletas. Landor oli teatavasti Southey, Byroni verivaenlase, ligidane sõber ja jagas selle antipatiat Byroni vastu.

        Mõnda aega elasivad Swinburne, D. G. Rossetti ja George Meredith ühes majas Cheyne-Walk’is, ja mitu aastat selle järel püsisivad Swinburne ja Rossetti alalistes sõbralikkudes puudutustes väikese kunstnikkude ja luuletajate ringkonna juhtivatena liikmetena. Swinburne imetlus Rossetti luule kohta, mis tema omast ometi niipalju lahku läheb, kestis läbi elu ja see on ilmsiks toodud suures ülistavas essays Rossetti üle 1870. Kui 1872 Robert Buchanan Rossettile kui ka Swinburne’ile ühes artiklis päälkirjaga The fleshly school of poetry — mõteldagu: Rossetti lihalik! — kohmakalt kallale langes, siis vastas Swinburne vaimuka lendlehega Under the microscope.

        Neis nooruse aastates oli Swinburne üksvahe joomahaigusesse sattunud ja ainult end ise valju kontrolli alla seades tõusis ta omast alandavast seisukorrast. Arvatavasti on ka sir Walter Trevelyan ja iseäranis selle haruldane abikaasa Pauline, kelle juurde Rossetti ja Meredith Swinburne’i sagedasti saatsivad, luuletaja pääle mitte väikest mõju avaldanud ja teda tervisele kardetavaid kombeid maha jätma manitsenud.

        Swinburne’i elu muutus vähehaaval ikka enam ja enam eluks studiumides ja sõpruse-ühendustes, mida kunst läbi ja läbi pühitses. Kunst ei jätnud temale peaaegu sugugi aega väljaspool ennast. Tema olemasolemine sai muusikaks, meetrilisteks oratoriumideks ja sümfoniateks, oodideks, hümnusteks ja lauludeks.

        Viimase kolmekümne aasta jooksul elas ta tagasihoidlikult The Pines’is (Putney Hillis) oma kõige ligidama sõbra Theodore Watts’iga, kes tema matuse Wighti saarel talitas. Ketserile Westministeri abteis platsi anda näis võimata olevat.

        Tema tuli harva inimeste hulka, luges, kirjutas, jalutas ja käis ainult väheste sõpradega läbi. Pikuti Inglise mererandu nähti teda kas üksi või mõne sõbra seltsis, hobuse seljas või jala, ja suveti ujus ta välja ulgu-merele. Kuni viimseni oli ta ratsutaja ja ujuja.


— 17 —

2.


        Kuna Swinburne’i luule sisust mistahes ütelda võib, on tarvilik rõhku panna selle pääle, milles tema pääväärtus ja päänõiduvus seisab. See on tema luule meetrilises muusikas. Swinburne on teatud mõttes niisama palju muusikaline kui poetiline suurus. Tema on neid piirisid laiendanud, mida enne teda vangistava, taktikindla kokkukõla sihis kättesaadavaks peeti. Inglise keel, omade konsonandirikaste sõnadega, millede rõhk ühegi kindla seaduse alla ei ole heidetud, salmideks õieti vastutõrkuv materjal, muutus tema käes kõige painduvamaks ja kõlavamaks kõigist maakera keeltest. Ükskõik missuguse meie tema salmide raamatutest avame, neis laulab keel meie sõrmede all. Kui mitte sheema tema luules alati vapustamata kindel ei oleks, tuletaks see lüürika laiendamine, mille eest temale tänu võlgu oleme, seda dramatilise muusika avardamist meelde, mida Richard Wagnerile võlgnetakse. Kunstiline edenemine, mis Swinburne’i nimega on ühendatud, tähendab ajajärku.


        Peaks ma mõnda silmapaistvat luuletajat Inglise keeles nimetama, kes Swinburne’ile kõige teravama vastandi sünnitab, siis nimetaksin ma Robert Burns’i. Sest oma järgiluuletamise ande pääle vaatamata ei ole Swinburne’il mingisuguseid puudutuspunktisid rahvalauluga või selle lüürikaga, mis rahvalaulu stiili edasiarenemist tähendab. Laulud nagu Here’s to thy health, my bonnie lass või jälle Neabody või suurepäraline Farewell to Nancy on otsata kaugel tema omadest. Swinburne’i luule on kunstiluule selle sõna valjumas mõttes. Kuid ka tema lähemate sõprade ja õpetajate luulest on süld maad vahet tema oma vahel. Ei või ühest Swinburne’i hümnusest ja laulust midagi isesugusemat leida kui näit. Dante Gabriel Rossetti Three Shadows. See peaaegu lapseliku, riimita kaheksarealise stroofi kunstitus, see kergelt manereeritud lihtsus, kolm iseäralikku võrdlust ja mitte enam; see lihtlabasus ei ole mitte Swinburne’i stiil või maitse. Muidugi on kõne all olev Rossetti luuletus raffineeritud küllalt: Mina nägin sinu silmi su juuste varjus — mina nägin sinu südant su pilgu varjus — mina nägin sinu armastust su südame varjus; see on üsna kunstlik kõiges lihtsuses. Kuid see on luule, mis kogeleb, peaaegu lallerdab. Swinburne’i oma on alati taktikindel ja löögilt löögile kajav. Rossetti luule on täis salapärast hämarat ja kaugeid perspektivisid. Swinburne’i oma on päevaselge, niisamati nagu see täiskõlav on. Mingisugune intimiteet ei jää selles ütlemata või avaldamata. Tema lüürika on täis tuld, on vangistav ja vaimustav, kuid isikuta selles mõttes, et luuletaja omast eraelust millegi muude kohta


— 18 —

seletust ei anna, kui ainult selle kohta, mida ta kalliks peab ja millest ta unistab.

        Swinburne on Inglise värsile võimsa maise metallikaja ja heleda, taevaliku poognainstrumentide kõla annud, mida viimast ainult Milton enne teda on aimanud. Omade vastsete riimide ja nende seadmise läbi on ta meetrilist oskust uuendanud. Alliteratsioni kõige oma keelekunsti põhjaks pannes mängitas ta anapästilisi ja daktülilisi värsimõõtusid niisamasuguse osavusega, nagu enne teda Inglise keeles ainult jambilisi ja trohäilisi mõõtusid oli tarvitatud, ja ta pikendas anapästilise lõpuakkordi niisugusel viisil, nagu seda vaevalt enne teda oli proovitud (mida aga Drachmann niisama mõjukalt ja algupäraselt Daani keeli on tarvitanud). Kahest sõnast koosseisvaid riimisid oli Inglise keeles varemalt ainult koomilise mõju äratamiseks tuntud; temal mõjusivad need loomulikult ja külluslikult, nagu tema näit. Dolores (nimi) sõnadega: floor is, core is, adore is riimib.

        Tema tarvitas omades anapästides ja daktülides hulga ühe- ja kahesilbilisi sõnu. Kuna Coleridge ilma tagajärgedeta oli katsunud antiiki heksameetrit Inglise keeli uuesti sünnitada, kirjutas Swinburne kuuemõõdu-värssisid hoopis teisest valangust. Need olivad rikkalt kõlavad ja neid aktsentueerisivad riimid värsi keskel ja lõpus. Kuulge näit. järgmisi ridasid:


        Where beyond the extreme sea-wall and between the remote sea-gates

        Waste water washes and tall ships founder and deep death waits. 1)


        Nagu sõnad waste water washes omade alliteratsionidega merd maalivad, nii kujutatakse hobusekapjade plaginat järgnevates ridades:


        Sudden and steady the music, as eight hoofs trample and thunder

        Rings in the ear of the low blind winds of the night as we pass. 2)


        Iialgi ei ole küll kusagil maal niisugust sõnamuusika meistrit olnud, nii vääratamata kindlat omas oskuses.

        Keegi ilmanimeta autor on ajakirjas The Spectator Swinburne’i surma järele tema värsikunsti kitsendada tahtnud, et ta mitte meister ei olla olnud sõna melodias, vaid ainult omas värsimõõdu valitsemises. Temal ei olnud, lausub tähendatud autor, mitte seda kaasasündinud kõla-instinkti, mis nii väga Shakespeare’i, aga



1)            Kus mere vallide viimaste piiride taga ja mere kaugete tänavate keskel

        voolavad võimsad veekogud ja meelitavad laevu hukatusele ning surm ootab sügavustes.

 


2)            Äkiline ja taktiliselt korduv muusik, nagu kaheksa kabja trampimine ja müristamine,

kajab kõrvu öö sügavalt kõlav ja pime tuul, kui meie mööda läheme.

 

 

 

 


— 19 —


väiksemal mõõdul ka Wordsworthi, Coleridge’i ja Tennysoni karakteriseerib. Isegi kui Swinburne’i kunsti mõju mitte juhuslik ei ole, vaid teravast tähelepanekust on tuletatud, on see ülekohtune, peaaegu naeruväärt, temalt loomulikku ilukõla sünnitamise andi keelata. Kellegil ei ole peenemat kõrva olnud kui temal — seda jaatab ka nimeta autor — ja kui tal ühtlasi kahtlemata and on olnud laitmataid kokkukõlasid sõnastada, siis ei või ometi ka instinkt puudunud olla.

        Tähendatud autor tahab Swinburne’i meetrilist oskust tagasi viia iga leiduse tarvitamise pääle, mis iialgi Inglise värsis on proovitud, ja temal on korda läinud vanemas Inglise luules värsimõõtusid näidata, mis nagu nõrkadeks eeljoonistusteks on mõningatele täiuseni arendatud Swinburne’i stroofidele. Võiks ehk huvitav olla mõnda tema võrdlust tähele panna.

        Landoril leidub niisugune stroof:


 

 If you no longer love me                I know there is another

 To friendship why pretend?                Of late preferred to me.

 Unworthy was the lover,                Recover’d is your freedom

 Unworthy be the friend.                        And I myself am free. 1)


 

        Võrreldud Swinburne’i stroof (luuletusest Rococo) kõlab järgmiselt:


 Take hands and part with laughter ;         We twain shall not remeasure

 Touch lips and part with tears ;                The ways that left us twain ;

        Once more and no more after,                Nor erush the lees of pleasure

        Whatever comes with years.                From sanguine grapes of pain. 2)


        Niikaugel kui ka Swinburne’il käesoleval korral tahtmine on olnud oma virtuositeeti näidata, on ometi see tasane, lihtne värsimõõt, mis Landoril tine kuuldub kuni kõlatuseni, tema käes rikkaks




1)                            Kui sa mind enam ei armasta,

miks järelaimates näitad sõprust üles?

Väärtuseta olgu see armastaja,

väärtuseta olgu see sõber.

Ma tean, sääl on teine,

keda sa hiljuti minust paremaks pidama hakkasid.

Tagasi võidetud on sinu iseseisvus

ja mina ise olen vaba.

 

                2)                            Anna kätt ja lahku naeruga;

liiguta huuli ja lahku pisaratega;

veel kord ja mitte kunagi enam,

tulgu aegade jooksul mistahes.

Meid kahekesi ei ühenda neil teedel,

mis meid lahku viisivad, keegi uuesti;

ka valude veriste viinamarjade

lõbude põhjani maitsmine mitte


— 20 —



ja kajavaks muutunud. See mängiv kergus, millega Swinburne kõigist tehnilistest raskustest jagu saab, tuleb uuel ja ootamata kombel nähtavale igas tema stroofis, mis ta ehitab või rekonstrueerib.


3.

        Swinburne oli looduse-poet, nagu vaevalt keegi enne teda. Ükski inglane ei ole nii nagu tema kasvavast poisikesest luuletanud. Tema on Inglise maastikus niisama kodu nagu Provence’i ja Italia looduses, ja tema on lõppemata ilu-ihaga vägevate loodusenähtuste luulet kui ka maastiku üksildust ja mahajäetust kujutanud. Tema ei ole iialgi kirjeldav luuletaja; tema interpreteerib maastikku suurtes joontes, ja ta hingestab, rahvastab seda olevustega, mis siin on asunud või mis siia asuma sünniksivad. Alati on tema loodusekujutustes midagi vaba ja suurt. Võetagu tema kunstist näituseks luuletus A forsaken garden (Mahajäetud aed). Esimene stroof kuuldub:


 

 In a coign of the cliff between lowland and highland

At the sea-down’s edge between windward and lee,

Walled round with rocks as an inland island,

 The ghost of a garden fronts the sea.

 A girdle of brushwood and thorn encloses

 The steep square slope of the blossomless[ ]bed

 Where the weeds that grew green from the graves of its roses

 Now lie dead. 1)

 


        Võib maastikukujutust otsida, mis sügavamat nukrust avaldaks. Pildid armsamast, kes selles paigas on elanud, tõusevad ja kaovad; nad mõlemad on surnud, nende armastus on surnud nagu aiaroosid on närtsinud. Ei ole tuulepuhangut, mis õhku liigutaks, meeleolu pehmendaks; ainult maa, kivid ja kibuvitsad, mis mahajäetud pinnalt võrsuvad, on järele jäänud päikese ja vihma kätte mere äärde lamama, mis pikkamisi kaljusid uhab, kuni ta kord üle kõige pahiseb. Siis uputavad lained terrassi ja muru, väljad ja aasad — ja isegi Surm näikse siis surnuna lamavat nagu Jumal, kes end ise enese altarile on langetanud.



 

1)                            Rankudest kaitstud kohas, madaliku ja kõrgustiku vahel,

               luite kaldal, all- ja pääl-tuule keskel,

               ümberringi kaljudest piiratud, nagu saar keset mannermaad,

               seab aia vaim ennast merele vastu.

               Võsastik ja kibuvitsad ümbritsevad

               järsu neljanurgelise mäerinnaku õilmeteta peenart.

               Sääl umbrohi, mis roheliselt sellelt rooside hauakünkalt tärkas,

               nüüd närtsinult lamemas maas.

 

— 21 —


        On mõnus tema maastikuluuletusi Neli laulu neljal aastaajal lugeda: 1) Talv Northumberlandis, 2) Kevade Auvergne’is, 3) Suvi Toscanas, 4) Sügise Cornwallis. On terav vastand esimese luuletuse talvemeeleolu, suurepäralise põhjatuule hüüu, ja selle roosipunase sümfonia vahel, millega teine luuletus algab. Võrreldagu neid toonisid:


 

 O stout north-easter,                Yet hadst thou never

 Sea-king, land-waster,                For all endeavour

 For all thine haste, or                Strength to dissever

 Thy stormy skill                Or strength to spill. 1)

 

        Ja seda hellikut melodiat:


 Rose-red lilies that bloom on the banner;

 Rose-checked gardens that revel in spring;

 Rose-mouthed acacias that laugh as they climb,

 Like plumes for a queen’s hand fashioned to fond her

 With wind more soft than a wild done’s wing,

 What do they sing in the spring of their time? 2)


        Swinburne’ile ei ole loodusekäsitajana mitte küllalt, et näha ja kuulda, et lillelõhna või meremudahaisu sisse hingata. Kõik tema olevus väriseb ja õõtsub valgusest ja helist, värvide mängust, päikese sätendusest, välgu sähvatusest, tormi kohinast, mere mühinast, lainete tantsust ja vahu lõhnast ja lennust.

        Tema armastab elementarlikka tundeid, milledes ta loodusega selle metsikus algupärasuses kokku sulab. Tema austab päikest ja päikesejumalat, kes ühtlasi ka laulujumal on, nagu usuks ta tõsiselt Apollo olemasolemise sisse; kuid ta armastab ka ööpimedust ja metsade panilist vaikust. Tema luulest võiks välja eraldada terve tsükluse, mis päikesejumalale on pühendatud. See peaks algama kuulsa luuletusega tema Poemide ja balladide teises osas The last oracle (Viimane orakel), mis järgmiste sõnadega lõpeb:



1)            Sa vali põhja-ida tuul,                                            ei ole sul kunagi,

mere kuningas, maa laastaja,                                 kuigi sa püüad,

sinu kiiruse ehk                                                     jõudu lahutada

sinu tormilise osavuse pääle vaatamata,                ehk jõudu laiali pillutada.

 

2)            Roosa-punased liliad, mis lipu pääl õitsevad;

roosidest kirjud aiad, mis kevadel hõiskavad,

roosa-huulelised akatsiad, mis üles sirgnedes naeratavad,

kui suled, mis kuninganna käe jaoks koolutatud, et seda kallistada,

kui tuul, mis metstui tiivast õrnem,

mis laulavad nad kevadel oma aja üle?

 

— 22 —

 

 For thy kingdom is past not away,

 Nor thy power from the place thereof hurled;

 Out of heaven they shall cast not the day,

 They shall cast not out song from the world.

 By the song and the light they give

 We know thy works that they live;

 With the gift thou hast given us of speech

 We praise, we adore, we beseech,

 We arise at thy bidding and fallow,

 we cry to thee, answer, appear,

 O father of all of us, Paian, Apollo,

 Destroyer and healer, hear! 1)

 


        Kõige rohkem on aga Swinburne’ looduseluule ometi okeani-luule. Loetagu On the cliffs (Rünkal) A Swimmers Dream (Ujuja unenägu) ja iseäranis kogus Tristram of Lyonesse seda kohta, kus Tristram koidu ajal supleb enne lahingut, milles ta surmavalt haavata saab. See on eelviimase laulu The last pilgrimage (Viimane usurändamine) lõpus. Kui esimesed kahvatanud koidu viirud Tristrami äratavad, kuuleb ta virguvate lainete kutsumist. Idatuul on veed omadele laiadele tiivadele võtnud, keerutab neid üksteise vastu ja veeretab merd lustiliste Hommiku südamest tulevate puhangutega maa poole. Sääl kargab Tristram üles nii tuliselt nagu noorukene, kes tuule tuhinat ja voogude kohinat kuuleb, ja magus, vägev rõõm täidab tema liikmeid jõuga. Tema meeled maitsevad vete hoogu ja lõhna ja tema kuuleb tõusva päeva laulu, mida kandled ja pasunad õhus saadavad. Tema viskab enesest riided ja on Achillese, merejumalanna poja sarnane omade väledate jalgade ja ilusa kuju poolest. Siis hüppab ta meresse ja surub armatsevate kätega voogude avarat rinda enese vastu ja tunneb omadel huultel lainehuulte värskeid, karastavaid mususid. Ja kõik elu temas ja kõik mere elu tundub tema meelest päikese poole tõusvat. Imeliku ekstasiga on Tristrami joo-



1)            Sest sinu kuningriik ei ole kadunud,

ega pole veel sinu võim säält välja tõrjutud;

nad ei saa päeva valgust tagandada,

nad ei saa laulu maailmast ära kaotada.

Laulu ja valguse kaudu teevad nad,

et sinu tööd elavad on;

selle andega, mis sa meile rääkimiseks annetanud,

kiidame meie, palume, palvetleme,

sinu käsu pääle tõuseme üles ja käime sinu järel,

meie kisendame sinu poole, vasta, ilmu,

sina, meie kõikide isa, Paian, Apollo,

sina, hävitaja ja parandaja, võta meid kuulda!

 

— 23 —

vastus ja päikesepaistelise mere voogamine surmamõistetud pooljumala ümber kujutatud.

        Swinburne on enese alati uuendatud ja noorendatud tunnud, niipea kui ta tagasi on pööranud päikese austamise ja mere imetlemise juurde. Tema armastab looduses jõudu ja suurust, samati nagu inimeste ilmas elu-energiat, ja ta on katsunud kõiki mere helisid omasse laulusse koguda.

        Meri on vabaduse loodusesümbol ja pääle selle Inglisemaa, tema enese maa loodusesümbol, mida ta aastate jooksul ikka ägedama ja eneseteadlikuma uhkusega on käsitanud. Tema luuletajameeles seisivad vanaaja greeklased ja nüüdseaja inglased alati mere poegadena ja vabadusevõitlejatena. Ikka ja uuesti võrdleb ta Athena võitlust Xerxes’e laevastiku vastu ja Inglisemaa võitlust suure armada vastu, ja laseb Inglise merekangelased Greekamaalt põlveneda. Nõnda luuletuses Athens (kogus Tristram of Lyonesse).

        Selles oodis öeldakse:


                

         Sons of Athens born in spirit and truth are all born free men

                Most of all, we, nurtured where the north wind holds his reign:

                Children all we sea-folk of the Salaminian seamen,

                Sons of them that beat back Persia they that beat ba[c]k Spain. 1)



        Need, kelledele Shakespeare kirjutas, olivad vabadena meestena nende pojad, kelledele Aishülos luuletas. Britanniat hüütakse siin:


 She that hears not what man’s rage but only what the seawind saith,

 She that tur[n]ed Spain’s ships to cloud-wrack at the blasting of her breath

 By her strength of strong-souled children and of strong winds drone to death. 2)


        Meri on lõpuks Swinburne’ile tema enese geniuse mõistupilt. Ühes omas ilusamas ja isikulisemas luuletuses Thalassius on ta enese olemust kujutanud nime all, mis merd tähendavast greekakeelsest sõnast on laenatud. Thalassius on Päikese ja Mere poeg. Teda kasvatab kasuisa, kes temale õpetab, et see, kes elu ülekõige armastab, koera surma on ära teeninud; kuid seda, kes elu vähem armastab kui ta ülekohut vihkab, ja seda, kes ülekohut teeb, ei unustata mitte ära. Ja kasuisa teritab tema meelde, et



1)            Athena pojad, kes sündinud vaimus ja tões, vabadena meestena sündinud

       oleme kõigepäält meie, kes sääl on üleskasvanud, kus põhjatuul valitsejaks:

       meie kõik oleme mererahva lapsed, Salamini meremehed,

       nende pojad, kes Persia ja Hispania tagasi tõrjusivad.

 

2)            See, kes ei kuula, mis mehe viha, vaid mis meretuul ütleb,

see, kes Hispania laevad põhja laskis ühel omal hinge-puhangul

omade kõ[v]asüdameliste laste ja tuulte kanguse läbi.

 

— 24 —




/pilt/

Kristjan Raud.                                                                Tsüklusest : Inimene ja öö.


üks asi vägevam ja kõrgem on kui jumal, see on Vabadus, ja et ta kõiki neid vihkama peab, kes vabaltsündinud inimesi kehalikus ja vaimlikus orjuses peavad. Lõpuks õnnistab Päikesejumal Thalassiust, oma last, kes nagu põgeneja on maa pääl oma hingega, mis on uneta nagu tuul ja vesi ja tuli, ja kes midagi palavamalt ei armasta kui oma isa, Päikest, ja oma ema, Merd. Et inimeste meeli nägemustega toita, mis tõelikumad on kui tõde, on ta kõik omad maised rõõmud ohvriks toonud; kuid Päikesejumal annab temale palgaks, et tema laulust kõikide tuulte laul kõlab ja tema hinges mere hing elab:


 

 Child of my sunlight and the sea, from birth

 A fosterling and fugitive on earth.

 Sleepless of soul as wind or wa[v]e or fire,

 A manchild with an ungrown God[’]s desire;

 Beeause thou hast loved nought morthal more than me.

 Thy father and thy mother-hearted sea:

 Because thou hast set thine heart to sing, and sold

 Life and life’s love for song, God’s living gold

 Because thou hast given thy flower and fire of youth

 To feed men’s hearts with visions, truer than truth,

 — — — — — — — — — — — — — — — — —

 Have therfore in thine heart and in thy mouth

 The sound of song that mingles north and south,

 The song of all the winds that sing of me,

 And in thy soul the sense of all the sea. 1)

 


4.

        Kui selle pääle tagasi mõtelda, missugust pahandust Poemide ja balladide esimene osa kõlbliste kriitikeride leeris äratas ja missugused kallalekippumised Swinburne’ile selle pärast osaks



1)                               Minu päikesepaiste ja mere laps, sündimisest saadik

                       kasvandik ja põgeneja siin maa pääl.

Hinges uneta nagu tuul ehk voog ehk tuli,

noorukese-jumala soovidega inimeselaps;

et sa kedagi surelikku enam pole armastanud kui mind,

sinu isa ja ema-südamega merd:

et sa südames ennast kohustanud oled laulma ja

elu ning elu armastuse oled laulu jumala elava kulla eest ära müünud,

sa oled nooruse õilmed ja leegi ära annud,

et nägemustega, mis tõest tõelikumad, inimeste südameid toita,

                                               — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —

hoia sellepärast omas südames ja suus

selle laulu kõla, mis põhja ja lõunat ühendab,

kõikide tuulte laulu, mis minust laulavad,

ja omas hinges terve mere tunnet.

 

— 25 —

saivad — kallalekippumised, mis tema põlgtusest ja pilkest leekiva raamatukese
Notes on Poems and Ballads on the Reviews of them (Märkused Poemide ja Balladide ülevaadete kohta) sünnitasivad —, siis tunned esimesel silmapilgul peaaegu imestust, kui vähe päris erotilist lüürikat see luuletaja õieti on kirjutanud. Kuid igatahes olivad mõned tema nooruse erotika avaldustest haruldast ja iseäralist laadi. Nende salmide taga peitub põhjustundmus sellest, kui kaugel meie klassilise vanaaja iluduseaustamisest ja kire vabadusest oleme, ja kahtlemata lõbutundmus: mitte ainult usuliku, vaid ka kõlblise ketseri kuulsusesse sattuda. Neis kõneles osalt oppositsion publikumi maitset vastava Tennysoni idülli vastu, osalt Baudelaire’i jäljendav kalduvus erotiliselt haiglasesse. Luuletustes nagu Anactoria, Hermaphroditus, Fragoletta, Satia te sanguine on enam tiirastust kui armastust, ihalduses on tung üle normalse piiride minna, kirge niisuguse punktini pinguldada, kus see piinaks muutub. Suur toredusluuletus Dolores, ilukõla ja kontsentratsioni imetegu, on selles vaimus Our lady of pain (Meie valude rikas lady) kirjutatud.

        Mis Schilleri melanholiline Die Götter des Griechenland oma aja kohta oli, seda on tähendatud Swinburne’i luuletus meie aja kohta, samati tuline Hümnus Proserpinale ja mitmed muud tema antiikidest luuletustest: pagana kirglik protest kristliku mütologia, selle loodusest ärapööramise ja looduseeitamise vastu.

        Sel ajal ja veel kaua aega pärast seda elas Londonis revolutsioniline Saksa emigrant Karl Blind. Selles majas puutus Swinburne varsti pärast omade Poemide ja balladide väljaandmist Giuseppe Mazziniga kokku, ja ta pidi Mazzinile lubama, et ta iialgi enam erotilisi värssisid ei kirjuta, vaid et ta end vabaduse eestvõitlejaks ja vabaduse laulikuks pühendab.

        Inglise luuletajad olivad enne teda revolutsionilised olnud. Milton kõige enne ja kõige päält, keda Swinburne oma põhjaliku eruditsioniga, oma sügava klassiliku haridusega meelde tuletab; pääle selle on tema, piiblivaenlase, tööd niisamuti nagu Miltonil piibli sõnadega ja kõnekäänudega läbi põimitud — tuletatagu meelde luuletusi, nagu A Litany, A Lamentation, Aholibah. Coleridge’i vangistasivad lühikest aega revolutsionilised meeleolud; Byron, Landor ja kõige päält Swinburne’i suur eeskuju Shelley olivad vabastuse lippu kõrgele tõstnud. Ka Swinburne oli politilisi luuletusi sellessamas vaimus kirjutanud kui nemad, ennekui ta Mazzini mõju alla sai. Kuid nüüd järgnes A Song for Italy’le, mis vaevalt jäädava koha tema produktsionis pärib, niisugune päätöö nagu Songs before Sunrise.


— 26 —


        Luuletus, mis selle kogu sisse juhatab, pühendus Mazzinile, on tundmuse noorusliku tulisuse ja mehise tõsiduse läbi üks kaunimatest, mis Swinburne on kirjutanud, puhtasti tehniliselt vaadatud on see täielik. See on tema hinge suurtsugu vägilasemeelsuse avaldus, see on niisamuti nagu terve see luuletustekogu, mille eelkõla ta repräsenteerib, sündinud kõrgesti vaimustatud ülemaise elu puhangust. See raamat on välja kasvanud heroilisest meeleolust, tahab inimesi sügavalt tundma ja suurelt kavatsetud vägevuses elama ja tegevad olema äratada. Ajajärk enne Saksa-Prantsuse sõda oligi Inglisemaal taltsuse ajajärk; kompromisside, kokkuleppimiste ajaks on seda kutsutud. Europaliselt vaadatud oli see Napoleon III ajajärgu lõpp täis poolikkust ja lõtvust. Swinburne’i luule tuli nagu äikesetorm üle kõige pooliku ja lõdva.

        Tema tundis Italiaga nii ägedalt kaasa nagu kõige isamaalikum itallane, ja tema nägi vabariigis ainust väärilist riiklikku korda, otsekui oleks ta kusagil despotilise ainuvalitseja all, aga mitte Inglise laheda, peaaegu ornamentalse kuningavõimu all elanud.

        Järjekindlat politikeri ei saanud temast aga iialgi.

        Viimastel eluaastatel lahtus tema mässu vaimustus Inglise vägevuse vaimustuseks ja ta langes buuride pääle otse tagasitõukava vägivaldsusega. Kuid kõiges omas nooruses ja jõulises meheeas oli ta täis õiguse leekivat viha. Tema ei seleta mitte põhjusi; tema olevus on aga äärmiselt pingul, ta jumaldab ja mõnitab, ta ülistab ja mõistab hukka. Tema on meister nii kiituses kui laituses. Tema viha ja tema armastus on tundmuste kärestik, mis üle ujutab ja kaasa kisub; tema revolutsionilist lüürikat võib vägevuse ja kõlavuse poolest Victor Hugo omaga võrrelda ja nende puudused on samati võrreldavad.

        Nagu Hugo on ta omas joovastuses ja pahanduses, imetluses ja põlgtuses ilma varjunditeta ja ühekõlaline, kuigi paljukõlaline nagu orkester seda ilmutades.

        Kuna tema, niisamati nagu Hugo, nende eluvahekordade edustajaid, mis talle vastikud, ilma arvustamata kirglikult vihkab, on teisest küljest tema ihastuse ja imetluse võime vana ja nüüdse aja kangelaste üle üksiseisev. Haruldast hingekõrgust avaldavad tema vaimustatud kiiidukõned teistest luuletajatest. Tema on ülistanud surnuid, nagu Marlowe ja Shakespeare ja kõiki Elisabethi ajajärgu tähti, kuid tema on niisama soojalt omi kaasvõistlejaid luule alal kõrgeks tõstnud, mitte ainult vanemaid, nagu Hugo ja Rossetti, keda tema liigutavalt, kuid üleliia on taevastanud, vaid ka nooremaid, kes tema kaasaeglased ja sõbrad olivad. Peaaegu kõik tema proosa kriitika on sellepärast väärtuste, hääde külgede


— 27 —

aktsentueerimine. Ja tema on laulus kõiki omi seltsimehi ülistanud: Burne Jones’i, William Bell Scott’i, William Morrist, Theodore Watts’i, Maddox-Brown’i.

        Tema tuletab teatud Italia luuletajaid 19. aastasaja keskelt meelde oma türannide-vihkamise ja vabariigi-usuga, mis peaaegu niisamasugune on, nagu usk maagia sisse, sest et see inimliku viletsuse riikliku korralduse all tähelepanemata jätab. Iialgi ei ole tema võitlust politiliste vabaduste pärast võitluseks sotsialsete õiguste pärast käsitanud, nagu Ada Negri omades luuletustekogudes Fatalita ja Tempeste. Tema oli ju politilise vabastusevõitluse heroilise ajajärgu laps; tema austas vennaste Cairoli’de ema nagu jumalaema austatakse; kui ta vabaduse märtrid armastab, siis põlvitab ta nende ema ees.

        See on kahtlemata antiik vaimustus luuletustekogus Songs before Sunrise. See ei olnud mitte kogemata ja mitte sellepärast, et Mazzinit meelitada, kui Swinburne kirjutas:


 First name of the world’s names, Rome.

 (Esimene nimi maailma nimedest on Rooma.)

 

5.


         Ta on varakult klassilistest hallikatest sügavalt joonud, tema kõige sisemisteni fibrideni tundub Greeka-Rooma kulturi mõju. Muidugi oli ta üleüldse õpetatud mees ja õpetatud luuletaja haruldaste filologiliste võimetega. Missugune rida mõnusaid prantsuskeelseid luuletusi vanamoelises (Clément Marot’) maneeris leidub tema Chastelard’is ja tema Bothwell’is, ja missuguseid toredaid luuletusi modernis Prantsuse keeles on ta Hugole ja Gautier’le kirjutanud. Ta läkitas need Jose Maria de Heredia’le Pariisi, kes (oma enese ja oma väimehe Henri de Régnier’ seletuse järele nende ridade kirjutajale) väga vähe ehk mitte midagi ei leidnud, mida ta muuta oleks tahtnud. Kuid tema haridusele põhjaks oli antiik kultur. Tema mõtles nagu Lucretius ja tundis nagu Julianus Apostata. Teatud mõttes on ta selle viimase vaimusugulane rohkem kui kellegi muu. Tema on terve oma elu aja kristlikku kultust Apolloteenija loitava vihaga vihanud. Temale ei ole mitte ainult kristlik vagadus, vaid isegi kristlik jumalausk vastik olnud, nõnda et teda antiteistlikuks või ateistlikuks võib nimetada. Juba omas esimeses antiikis draamas, ilusas Atlanta in Calydon, käib mässutorm jumalausu vastu:


— 28 —

 

 Who makes desire and slays desire with shame...

 Smites without sword, and scourges without rod —

 The supreme evil, God. 1)

 

 

        Üle selle viimase rea kleepis Christina Rosetti tüki valget paberit Dante Gabrieli eksemplaris. Ta ei kannatanud seda näha. Kuid see ei olnud mitte alati nii, et jumal Swinburne’ile kõige suuremat paha tähendas. Tema ligines hiljemalt Beyle’i käsitusele: Ce qui excuse Dieu, c’est qu’il n’existe pas (see mis jumalat vabandab, on see, et teda olemas ei ole), võttis jumala ettekujutuse psühologiliselt ja kirjutas:


 And death, the shadow cast by life’s wide wings,

 And God, the shadow cast by the soul of man. 2)


        Omas Hümnuses inimesele hüüab Swinburne preestrite jumala ja selle jumala preestrite poole samas stiilis nagu Elias, kui ta end Baali poole pööras: Oh Jumal, omade preestrite Issand, tule ja avalda ennast! Sinu väljavalitud hõikavad sind taevast põleva usuga. Kuid sina oled löödud, surm on sinu üle, oh Issand, ja kuna sina sured, kõlab maa armastuselaul läbi tormi: Au olgu Inimesele kõrges, sest Inimene on asjade isand!

        Tema kirglik vastumeelsus ristiusu vastu valitsevana kirikuna saab ilmsiks Hümnuses Proserpinale, mis ühe pagana luuletaja viimane laul „ristiusu kuulutamise järel Roomas“ tahab olla. Selle teravusepunkt on ettekuulutuses, et kord aeg tuleb, kus uus religion niisama langeb, nagu vana on langenud.

        Luuletuses Before a Crucifix (Ristikuju ees) laseb luuletaja, kel „ei keelt ega põlvi palvetamiseks ei ole“, ennast erandiviisil tüsedate mõnitamisesõnade ütlemisele vaimustada (this their carrion crucified).

        Luuletuses Hertha annab Swinburne oma usutunnistuse. Nimi, mis teatavasti Tacituses nimetatud Vana-Germani jumaluse Nerthuse valestimõistmisest on sündinud, peab luuletaja keeles maad (earth) ja sellega loodust tähendama. See on loodus ise, mis luuletuses kõneleb, ja imelikul viisil täiesti kokkukõlas sellega, mis Goethe ühes väikeses proosatükis Die Natur omal 30. eluaastal looduse üle arvab, proosakillukeses, mida Swinburne iialgi ei ole tunnud. Loodus kui jumalik kõik, millest väljaspool ei inimesel ega jumalal



1)                              Kes soovi sünnitab ja soovi häbiga lööb...

Tema lööb mõõgata ja karistab vitsata —

seda teeb kõige suurem halbtus — jumal.

 

2)                              Ja surm on vari, mis elu laiad tiivad heidavad,

                       ja jumal on vari, mis inimese hing heidab.

 

— 29 —

aset ei ole, loodus läbi ja läbi hingestatud, loodus kui natura naturans ja natura naturata üheskoos, kui aktiviline ja passiviline, isikuline ja isikuta olevus, ja inimene kui lüli selles jumalikus looduses, on niiviisi käsitatud, et mõte ja fantasia kokku sulavad. Loodus pajatab:


 

 But what thing dost thou now,

 Looking Godward, to cry

 „I am I, thou art thou,

 I am low, thou art high?“

 I am thou, whom thou seekest to find him; find thou but thyself, thou art I 1)

 


        Hertha idee on niisamasugune kui Victor Hugo luuletuses Le Satyre.

        Luuletuses Mater Triumphalis on Swinburne iseennast looduse luuletajaks, elu preestriks, kandleks suure ema kätte, pasunaks tema suule käsitanud:


 I am thine harp between thine hands, o mother!

 All my strong cords are strained with love of thee.

 We grapple in love and wrestle, as each with other

 Wrestle the wind and the unreluctant sea.


 I am the trumpet at thy lips, thy clarion

 Full of thy cry, sonorous with thy breath.

 The graves of souls born worms and creeds grown carrion

 Thy blast of judgment fills with fires of death. 2)


        Esmalt oli Swinburne’i ilmavaates päärõhk negativlikus: preestrite vihkamises, ristiusu vastasuses. Selle järele muutus rõhk looduse armastuseks ja austamiseks. Viimati paneb ta rõhku positivliku, inimese suuruse ja suurtsugususe pääle, mis sõnas Righteousness (õiglane meel) on avaldatud, ja nelja-viie aasta eest välja



1)                              Aga mis teed sa nüüd, kui sa

jumala poole üles vaatad, hüüdes:

„Mina olen mina, sina oled sina,

mina olen madal, sina oled kõrge?”

Mina olen sina, keda sa leida püüad; leia aga iseennast, sina oled mina.

 

        2)                            Ma olen sinu kannel sinu käes, oh ema!

                               Kõik minu keeled kõlavad armastusest sinu vastu.

                               Meie sipleme ja võitleme, nagu inimesed isekeskis, armastusega,

                               võitleme tuulega ja taltsutamata merega.

 

                               Ma olen pasun sinu huultele, hellipill sinule,

                               mis sinu hüüdusid täis, sinu hingeõhu läbi kõlav.

                               Hingede hauad, mis ussid avanud, ja usutunnistused, mis raipekehaks on muutunud,

                                               sinu kohtu-hüüe, täidetud surmatulega.

 

— 30 —

antud luuletuses The Altar of Righteousness on ta altari ehitanud sellele oma elu eetilisele idealile, milles tema võitlus vabaduse ja inimsuse eest selgub.


6.


        Nii kaua kui Swinburne noor oli, peeti tema luulet, umbes niisama nagu Wagneri muusikat, liiga tumedaks ja arusaamataks. Alles pärastpoole nähti ära, et see selge küllalt oli. Kuid see oli ja jäi dekorativiliseks ühtlasi, kalduvaks liiga sõnarikkasse ja ilukõnelisesse retorikasse, kus iga üksik lüli küll kindlasti ja osavalt oli vormitud, kuid mis üheskoos mitte küllalt ülevaatlik ei olnud ja sellepärast vormitult mõjus. Pikkust, laialdust, mis ainult virtuositeedi jõu läbi võimalik, kuid inspiratsioniga ühendamata on, tuleb selle lüürika pääpuuduseks pidada. Swinburne kisub kaasa, kus ta tugev on, ja väsitab, kus ta nõrk on.

        Swinburne’i draamadest seisab esimesel paigal trilogia Shotimaa kuulsast kuningast, kelle ees tema esivanemad säravate sõjariistadega olivad võidelnud, ja mis aine teda kümnete aastate jooksul on vangistanud. Esimese draama Chastelard skizzeeris ta juba a. 1859 kahekümnekaheaastaselt; ta andis selle välja 1865; teine draama, Bothwell järgnes 1874; kolmas, Mary Stuart ilmus 1881. Sellel trilogial on vägevad väärtused: iialgi enne ei ole Maria Stuarti, Bothwelli, Darnleyd ja tervet seda ajajärku nii põhjanitungiva psühologilise pilguga, nii terava ajaloolise tundmisega ja nii kategorilise ilusaksvärvimise põlgamisega kujutatud, kõigest lüürikast diktsionis hoolimata. Bothwell käsitab sama ainet nagu Björnsoni Maria Stuart ja lõpudraama Schilleri sellesamanimelise draama ainet. Ajaloolise ehtsuse ja luulelise kohkumatuse poolest seisab Swinburne omadest eelkäijatest kõrgemal. Kuid tema trilogia ei ole iialgi näitelaval elavaks saanud. Vormita venitused (keskmises draamas) on selle mõju hävitanud, niisamati nagu tema lüürikaga mõnikord lugu on, ja kõik aeg on ajalugu temale nagu kolgiks jalas.

        Jutustavat proosat ei ole Swinburne kirjutanud; tema sulest ei ole romani ega novelli sündinud. Proosas on ta aga terve eluaeg kriitikerina tegev olnud, teiste luuletajate tundlikune ja vahetevahel liiga imetlevana tõlgina. Kes tema noorepõlve väikeseid essaysid Byronist ja Coleridge’ist oli lugenud, see ei võinud juba siis kahelda, et ta ennast kõrgejärguliseks essayistiks arendab, alati algupäraseks ja õpetlikuks. Tema on iga lubadust pidanud, mis ta on annud, olgugi et kiituse-vaimustus teda vahel liiga kau-


— 31 —

gele on ahvatlenud, niisamati ka vastumeelsus, mis näit. Zola vastu tema laituse on kütkest lahti päästnud.

        Meie oleme temale tänu võlgu väikeste asjade eest, nagu näit. selle tillukese toreda satiri eest Shakespeare-Bacon-idiotide kohta, kus tõendatakse, et keegi muu kui Charles Darwin lord Tennysoni luuletused on kirjutanud, ja meie oleme talle tänu võlgu suurte uurimisetöõde eest Shakespeare’i ja Fordi, Chapmani ja Ben Jonsoni, Shelley ja Hugo, Rossetti ja Matthew Arnoldi üle. Igaüks, kes Inglise kirjandusega tegemist teeb, võlgneb Swinburne’ile uurijana ja kriitikerina.

        See oleks aga liig nõrk ütlus, et meie luuletajale võlgneme. Võlast võib ennast vabastada. Ei, luuletaja Swinburne oli üks nendest, kes selle põlve tundmuste liikumisi kujutas, kelle kohta tema sündmuseks oli, kes selle põlve vaimuelule hoogu andis ja selle hoo sisse oma olevuse rütmuse pani.

 (Autoriseeritud tõlge).

 






— 32 —





/pilt /


Paul Raud.                                                                                Näopilt (Etüd).



Villem Grünthal.


Vanad kõrtsid.


        Mis isesugune meeleolu, piki maantee ühetaolist hallust ja lagedat vaadet, neis sajust ja ajast hallides, nagu enesesse vajunud tumevalgetes paekivi majades, millede pikad tumedad õlgkatused sammeldanud ja rohelised igaruse tõttu — esisel rida valgeid paekivi postisi, mis Saaremaa vanades paadikutes raiutud on, eel ulaalusel, kuhu akende kurvad, vanuse tõttu läbipaistmatuteks muutunud ruudud käsipuude tagusesse õõnsusesse varjule jäävad, nagu silmad mis raukuse päevil läike kaotanud ju tuhmiks on läinud. Näed neid kuskil tumemeelse männiku ääres ehk vastu võigast roostekarvalist padu, kus taamalt üksikud küünid paistavad ja kus jõgi, kesk tarna ja roogu, kuulmata ja aimamata läbi jookseb või eemal küladest õudse ja lageda tuhakarvalise taeva all ehk hallide ja tumedate külamajade küljel, vastu mõisa laiu põldusi, mis vaateveerul oleva metsa pardasse ulatavad, kust mõisa enese punaste katustega, teispool valgeid rehemüürisi, punetavate puulatvade vahelt leheheidu järele vähe nähtavale tuleb — nende esisel längu vajunud igarud remmelgaid, üle maantee põllu kiviaia taga, mille teepoolselt küljelt pikk kaevu valdas kohe taeva ahetust tõuseb, suur rohekaks vettinud küna pikuti aia äärt.

        Tumedast esikojast, millel vaevalt ust tead olevat, läbi teise kumedalt koliseva raskesti liikuva ukse tuppa astudes, tunned end kesk isesugust tumepärast õhukonda, mida, võib olla, aastasadu mustunud seinade vahele kogutud, keskaja kirmeste laadalisest kärast, raudse ja rõveda orjuse kestes, kuni aegadeni, kus elu neis hämarates ruumides pikkamisi enese vaikust suremas näikse. Üleval suurte pikkade vanusest hõõrdunud ja mustade laudade


— 33 —

kohal, mis vastu tuhma valgust laotavid aknaid asetsevad, kuhu veernud ajad enese lugemata kriipsud, tähtede, nimede ja veidrate algupärase kunstiga joonistatud laevade näol jätnud, mustendab räpane pigemini musta- kui hallikarvaline lagi, mille talade vahesi miski ei näi keelnud olevat tolmuga ja hämbliku võrkudega peitumast nagu luudki põrandat mudaga, mida lugemata põlved mülka taolisi ulaesisi tallates jalgadega tuppa on kannud. Ja säälsamas kuskil pimedas nurgas näikse suur lai kerisekividega ahi, tumedana ja rõhuvana nagu kogu maja enese keskajalises raskemeelsuses.

        Elutumatest akendest ja kollakalt ehk hallilt valendavast postide reast mõlemile poole küünivad pikad hoovid enese sinikashallide väravatega, mis ülevalt poolkaare taolised — teineteises otsas ja kummalgi poolel akende esist, vildakat nurka tehes selle joonega, mida elamise ruumide kohase müüri sisenemine tahapoole sünnitab. Nad on avarad eksimiseks ja jahedad ja vilud suviste kuumadegi aegu, millal loomad neis varju sääskede ja parmude eest otsivad, ava vaatega ülespoole nagu suured küünid kesk rahustavat haljust — läbi talade, piitade ja pennide ristlusi, millede kohal katus tumedas poolhämaruses harjaks kerkib, kust siitsäält sagedasti silm omaks rõõmuks pala selget taevast välgatavat näeb, läbi roigaste ja õle tortide, ja suve kuude kaunistel päevadel ja vaikistel õhtutel täidab paaride vahesi lõpmata hulk pääsukesi enese väsimata elava vidistamisega.

        Taamal, teispool igarud ilmatupikki müürisi on tavalisesti maalapikene, mis kõrtsi päralt on, see varjuline paik, kuhu ainult üks ainus aken paistab ja kuhu teekäija silm ilmaski või ainult harva vaatama puutub. See on nagu kõrtsi haldjate nurk, kus isesugune salapärane maailm näib olevat ja iseäralik rahu valitvat, kesk lokkavat rohtu ja väikesi punaseõielisi ohakaid müüri ääres, millelt kirjavate mesilaste tasast suminat kuulub — nagu vastandiks sellele käralisele elamisele ja rahutumale saalimisele, mis seespool seinu ja ulaesisel näikse. Juba silmaheide läbi selle ainsa akna, mis leti kohal on, paneb aimama, et selle tuhmade sinetavate ruutude taga midagi on ja kui tuulesahin akna lappes kasvavat toomingat huljutab, siis arvad midagi nägevat ilma et teaks, mis see siiski on, mis toa tagusel liikuvat ja pelguvat näitab.

        Vanast lugusad olles nagu mõisad nüüdki veel, aastasadadest hoolimata, laiali mööda maad, on neist alal ainult üksikud, iganud jäänustena muistsetest aegadest, mis tumedad gootivõlvilised kirikud ja raskepärased suurte korstna jalgadega ja roovialustega mõisate paekivist majad nende lugematuses maa mada-


— 34 —

lusest tõstatanud on. Ja nagu sügavaski keskajas, kus pühakoda ja sarviku käraline asutus kõige suuremas eksitamatuses kõrvustikku võisivad elutseda, nii et kirmeste ja laatade aegu joovastanud ja kisavat rahvast nagu tõusuvett pühala hardasse õhku sai valguda, samati näed nüüdki neid vanu aulisi kõrtsisi üsna kiriku külje all ja siin sääl teatakse veel kõnelda, kuidas köster, alles mõned põlved tagasi, nagu ajaviiteks kõrtsi ilmunud jutluse aegu kinnitust võtma.

        Aga kõrtside päevad vajuvad veerupoole nagu muudegi keskajast päritud asutuste ilusad ajad juba vaibunud on. Üksi suuremate teede ääres on see või teine kõrtsikoht jõudnud elutsema jääda ja ainult arukorral enese imestuseks leiad kuskilt ranna lähedusest kõrvalisest nurgast ühe ja teise ja siis on peaaegu alati elav liikumine ligidal ankruvetel see olnud, mis teda kadumise käest on päästnud. Muud kõrvateede äärsed on ammu vanuse päevile jõudnud ja kus majad endiste kõrtside ajast veel püsinud on, siis on nad vaiksed ja rahusad nagu ümberkaudne maakoht, vähe sellesse nukruse meeleolusse vajunud, mida alati elu kadumine enese järele heidab ühes kõikidesse ilmetesse tulevate igaruse kustutamata jälgedega, mida maastiku lõbusus kas vaivendada või pehmendada aitab. Ja mööda üksildasi kolkasi ehk kaugeid mahajäetud rannaäärsid käies näed arude ääres isesugusid kollakashallisi paekivi müürisi, või vanu vihma ja päevaga halliks läinud puumajasi, milledes peaaegu alati, sajukarvalisest ümbrusest hoolimata, midagi nii iseäralikku tumemeelist on, et tähelepanemine tahtmata nende kohal peatab ja meeles siis midagi ääretumat halli ja haledat üles keerduvat tunnukse; ja vanadelt inimestelt küsides, kuuled kõrtsidest kõneldavat mis sugupõlvi juba kadunud on ja mille nimed ainult raukade surevasse mälestusesse tuhmuma jäänud. Või siin ja sääl kesk rannakülade hallust ja raskemeelsust näed õudsid ahevaremid lagedal murul valendavat ehk kuskil lõpe läheduses üksikut jämedat korstna jalga üle katuseta paljaste müüride kohe põuast lõuna taevast tõusvat, ainsat jäänust neist kadunud aegadest, millal merimehi enese purjetuste kestes ülevalt merelt alla tuli või kui talvel teekäijad reepeo aegu üle jää sõites sääl peatasivad. Aga nagu elugi, mis nende hallide müüride ümber keerles, mööda hallisi päevi tagasi tulemata teed hävinud on, nagu kadumas see isaisadelt päritud komme leedutulesi teha, Jaani ööse, kuskil lähedal kõrgel, kaugele merele paistval künkal, kuhu siis rahvast murdu kokku valgus, enese teadmata, paganalist valgusepüha pühitsema — nõnda lagunevad sügiste sadude ja suviste kuivade käes vähehaavalt varisedes need müüridki, millede keskel neil kaugetel aegadel taltsuta-


— 35 —

mata elu voogas ja lõppemata kirju saalimine valitses nagu meeldiv vilu, hääletu vaikus ja rahu suviste palavuste aegu, millal sääsegi häält kuulda võis ehk taussade rahustavat luilutamist kuskilt eemal rannast, kus need punasejalgsed paadikad linnud vee sees kivide otsas häälitsesivad ja kus seesugustel päevadel siis nii jahe ja meelitav oli olla.

        Kuid isegi suurte maanteede ääres olevad kõrtsid elavad lõpupäevi ja ootavad kuude lool enese saatuse halastamatust. Ja nagu mõisadki vähehaavalt pudenevad ja enese pikaldast kadumise teed näikse edenevat, ja põlistesse ja igavatesse Gooti võlvidesse tähelepanemata aegade kuludes parandamata praod on ilmunud, mis nende varisemise, kui veel edasilükatavaks, siiski mitte tulematumaks teeb — nõnda on kõrtside kuldne aeg juba ammu kustunud nagu mõisategi oma, hoolimata sellest, et see veel lugemata tuhandete elusse enese järelvarjusi heidab ja meeli veel katkemata kannatuse koelmusse mähib.

        Needki kõrtsid, mis veel elutsevad, on vaiksed ja alati mahajäetuse tunnet meele tuletavad. Elu näib neist kuhugi mujale, kuhugi kaugele valgunud olevat, ja nad elavad nagu mineviku mälestustest kesk seda kaduvuse kurvameelsust, mis neile oma luule annab.



— 36 —


Marie Heiberg.


Õhtu sumiseb nõiduvalt.


Õhtu sumiseb nõiduvalt. — Hämaral pingis

 istuvad mehed ja naised ringis.


 Keelmata tooredki sõnad sääl käivad —

 salajad mõtted pilkudes näivad...


 Sinises taevas on säravad tähed

 õrnuse hiilgel, — kui üksinda lähed!



Uinunud päike metsa taga.


 Uinund päike metsa taga,

 öö on sume, vagune...

 Nõmmel kerkib udu aga

 hõljutades ülesse.


 Kaugemeelne õhtu jume,

 kõrgel tähed vilkusid...

 Taeva rannal on ju tume —

 Koitu ootab Hämarik.



Läbi õhtu kaste-heina.


 Läbi õhtu kaste-heina

 astun kuiva rada ma...

 Näen varemete seina

 puude varjus tumeda.


 Väravate samba najal

 tukub võim mull’ tundmata...

 Ihkan üksinda siin jääda —

 elu üle mõtlema.


— 37 —

 
Johannes von Guenther.

 

Luuletaja, kriitika ja publikum.


(Mõtted Stefan George puhul).


        Ei ole kiiduväärt, et meie ikka jälle mõningast „modernist kirjandusest“ räägime, mida sugugi olemas pole, ja sellepärast ei ole, et kunagi midagi (päälegi veel luules) järsku ei lõpe ja äkitselt uuesti ei alga. Koguni vastuoksa: luule (ja kuigi meie ka Homerist ja veel enne teda luulet oletame) on alati kõige õigemaid, kõige loomulikumaid teesid käinud.

        Ei ole kiiduväärt, et meie ikka jälle realismusest, materialismusest, idealismusest, sümbolismusest, naturalismusest, müstitsismusest jne. kõneleme, sest et luules neid ismusi sugugi ei leidu, sest et naturalismus ja sümbolismus ainukesed teed on. Naturalismus — väikeste talentide tee, sümbolismus — luuletajate tee. Et tout le reste est littérature.

        Naturalismuseks võib neid luuletusi nimetada, milledes luuletaja maailma (kõige laiemas tähenduses) ainult enese ümber näeb, ja nagu niisugust kujutab.

        Selle vastandina võib sümbolismuseks neid luuletusi nimetada, kus luuletaja maailma (jällegi kõige laiemas tähenduses) iseeneses, omades sümbolides näeb, ja kui niisugust avaldab. Seega on sümbolismus — individualistline luule ja kui niisugune: iseloomude, suurte vaimude luule.

        Edasi võime meie küll realistikast, idealiseerimisest, müstikast jne. kõnelda, ei või aga kunagi sellega tervet tööd, kirjanikku tervelt, koguni rääkimata — tervet voolu karakteriseerida.

        Kui meie aja enne Goethet võtame, siis võime kergelt otsusele jõuda, et kõige suurem tolleaegne luuletaja: Klopstock —


— 38 —

sümbolist oli, Wieland seisis otse sümbolismuse ja naturalismuse piiril (sest piir on olemas ja seega ka üleminek), — Lessing oli omades luuletustes naturalist.


        Ja kui meie edasi läheme: Goethe oli omades noorepõlve töödes (umbes kuni 20 aastani) naturalist, ning ka Jean Paul ja isegi Schiller, ja kõik kolm on ometi tolleaegse sümbolismuse kõige hiilgavamad edustajad.


        Kas ei luba see näitus aga veel uusi järeldusi teha? Kas ei alga mitte kõik luuletajad naturalismusega pääle ja ei lähe siis pikkamisi või kiirelt (see ripub ande ja temperamendi suurusest ära) sümbolismusesse üle? Kõik suured luuletajad, kellede nimesid meie aukartusega nimetame, on sümbolistideks saanud. Ja kas ei ole lõpuks just see kõige kõvem talentide proov? Hauptmann (päris talent) algas naturalismusega, tahtis üle minna, ei suutnud, ja jättis järele. Aga teised suutsivad. Näituseks Mörike, kes ka hilja sümbolismusesse üle läks. Ehk jälle olevikus Rilke. On ju ükskõik, kas keegi vara või hilja sümbolistiks saab, iga tõsine talent saab selleks, küsimuseks jääb ainult, kas tal uue äratundmise läbiviimiseks jõud ei katke. Ja kahjuks näeme seda sagedasti.


        Olgu see nüüd kuidas on: igal muul „ismusel“ ei ole luulega midagi ühist, sest et neil spetsialiseerimine eeltingimiseks on, millel luuletaja-loomuga midagi tegemist pole. Luule on ühtlasi laialine ja kitsas, (ühtlasi kauge- ja kodu-maa), mitte kunagi aga üks neist ja mitte kunagi midagi, mis ainult nende vahel on: ideal, müstika, elu häda ja nende sarnased. Ja spetsialist ei ole kunagi luuletaja, vaid spetsialist.


        Sellepärast ehk võiks seda nõndanimetatud „moderni kirjandust“ ka veel Saksamaa spetsialistlikuks kirjanduseks XIX. aastasajal nimetada. Sellepärast õitsevad ka nüüd kirjanduseajalood, sest midagi ei ole kergem kui ütelda: A — on see, B — niisugune, C — seda laadi jne. ad infinitum ja tõesti: ad infinitum sest mitte-midagi-muud-kui-ainult-kirjutajate arv on nüüd legion. Ja igaüks näeb vaeva, et sellele või teisele võimalikult viisakat sõna ütelda, võimalikult kena laulukest kirjutada, mis võimalikult paljudele meeldiks. Ja sellepärast on nii paljudele otse rõõmustav luuletajat leida, kes mitte aja-maitse järele ei käi, vaid omil teedel pärjad võidab, kes (nagu Nietzsche ütleb) ainult iseenesele ja paarile lugejale, keda austatakse, kirjutab. Kes omast kunstist ütelda võib:


— 39 —

  Sie ist nach Willen nicht; ist nicht für jede

 Gewohnte Stunde; ist kein Schatz der Gilde.

 Sie wird den vielen nie und nie durch Rede.

Sie wird den seltnen selten ins Gebilde. 1)


        Kes selle salmiku on kirjutanud, Stefan George (nimi tuleb nii lugeda nagu see kirjutatud), Saksamaa kõige suurem elusolev luuletaja, ei ole kunagi hulkade poolehoidmist, ka mitte turukäratsejate arvustajate oma püüdnud, kelledest kõige „rahvalikum“ (Adolf Bartels) Georget „tumedaks ja lapsikuks“ on nimetanud. Aga meie mõistame Bartelsi sõnu: pimedatele on kõik tume.


        Kuid tuleme George juurde tagasi: ei ole veel ühtegi Saksa luuletajat olnud (Klopstock välja arvatud), kes validamaid ja tõsisemaid toonisid oleks leidnud kui tema. George luuletused tuletavad sagedasti Dantet meelde, kellega tal ka muidu palju sarnadust ja kelle kõige parem tõlkija ta on. Tahan oma tõendust tsitadiga kinnitada:


Gieb mir den grossen feierlichen Hauch,

 Gieb jene Glut mir wieder, die verjünge,

 Mit denen einst der Kindheit Flügelschwünge

 Sich hoben zu dem frühsten Opferrauch.


 Ich mag nicht atmen als in deinem Duft.

 Verschliess mich ganz in deinem Heiligtume!

 Von deinem reichen Tisch nur eine Krume!

 So fleh ich heut aus meiner dunklen Kluft.


 Und ER : was jetzt mein Ohr so stürmisch trifft,

 Sind Wünsche, die sich unentwirrbar streiten,

 Gewährung eurer vielen Kostbarkeiten

 Ist nicht mein Amt, und meine Ehrengift.


 Wird nicht im Zwang errungen, dies erkenn!

 Ich aber bog den Arm an seinen Knien

 Und aller wachen Sehnsucht Stimmen schrieen:

 Ich lasse nicht, du segnetest mich denn. 2)



1)            Proosa-tõlge :

Ta ei ole soovide järele; ei ole iga

hariliku tunni jaoks ; ei ole seisuse vara.

Ta ei saa mitte kunagi paljudele mõistetavaks.

Ta saab haruldasele harva ettekujutuseks.



2)          Proosa-tõlge :

Anna mulle suurt pühalikku hingeõhku,

anna mulle see leek jälle tagasi, mis nooreks teeb.

Millega kord lapsepõlve tiibade lehvitused

kõige varasema ohvrisuitsu juurde üles kerkisivad.

 

— 40 —




/pilt /



Paul Raud.                                                                                        Näopilt.



        Tema“ on see ingel, kellest George ühes teises luuletuses ütleb:


 Nun hält ein guter Geist die rechte Wage,

 Nun tu ich alles, was der Engel will. 1)

 

        Nagu iga teinegi kunst, püüab ka George oma usuliku poole. Sest usk on alati see müstiline element, mis igas kunstis ärajäämata on. On ju küll inimesi olnud ja on praegugi veel, kes ütlevad: müstika kunstis on liialdus... Mina tahaksin siiski kõnekäänuga vastata: kui meie üksi igapäevaseid asju ütelda tahame, miks kõneleme meie siis riimides? Mis jaoks siis ülepää luule? Ja igatahes: pagan võtku neid riimisid, mis üksi igapäevastest asjadest kõnelevad, mis ainult hõbedasi kuupaiste-maakohtasid ja sellesarnaseid kujutavad. Pagan võtku niisuguste kirjutajaid. Pagan võtku neid ideesid ja juhtmõtteid, kõikide tendentside ja teiste käperdustega. Salmikud on kallisasjad, mis endid teistes sõnades avaldada ei lase, kui omas värsi-sõnalikus kujus, ilma et nad ei puruneks, oma lõhna ja hiilgust ei kaotaks, ja sõna otsekoheses tähenduses: välja ütlemata ei jääks. Ja selleks on Saksa kirjanduse viimased 25 aastat (ja mitte üksi need, vaid viimased 50 aastat) kaasa mõjunud, et luuletusi enam kirjutada ei mõisteta, nende lugemisest ja kuulmisest ei maksa enam rääkidagi.

        Nootisid lugeda mõistev inimene, loeb kompositsionisid ja kuuleb neid ühtlasi; see aga, kes salmikuid loeb, unustab salmikute tingimata tarviliku kõla koguni ära. On siis luuletus ainult tähtede järjestik? Ainult sõnade järg? Ma arvan, luuletus on kõigepäält kõlade järg. Mitte surnud, vaid helisevad sõnad. Ja kas ei ole see mitte ajamärk, et nende arv, kes salmikuid kuulatada mõistavad, ikka väheneb?


Ma ei saa mujal hingata kui Sinu lõhnas.

Pane mind kinni omasse pühadusesse!

Anna omalt rikalikult kaetud laualt ainult raasuke!

Nii palun ma täna omast pimedast sügavikust.

 

Ja Tema: mis nüüd mu kõrva nii tormilikult tabab,

on soovid, mis lahutamata taplevad.

Teie kallisasjade kindlustamine

ei ole minu amet, ja minu au-vara.

 

Seda tea, et seda sunduses võita ei saa!

Mina aga painutasin käe tema põlve ümber

Ja kõik ärkvel oleva igatsuse hääled hüüdsivad:

Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista.

 

1) Proosa-tõlge:

Nüüd hoiab keegi hää vaim õiget kaalu,

nüüd teen ma kõik, mis ingel tahab.

         

— 41 —


        Inimesed kõnelevad meie päevil ikka „mõtte tarvidusest“. Aga ma küsin, kas meie kirjutame mõtte või salmiku pärast? Ja kui meie mõtte pärast kirjutame, mis jaoks siis salmikud? Kui meie aga salmikute pärast kirjutame, siis tuleb kõigepäält kuju, vorm maksvusele. (Mina mõistan siin vormi all üksi loomu- ja kõlamõõdulist artistlikku sõnade järge). Ei ole õige, et salmikud „mõnele iseenesest tulevad“. Koguni vastuoksa: hää luuletus nõuab palju vaeva. Ja rasket tööd. Ning see töö kulub just sõna kõrgeväärtuse avaldusele toomiseks ära. Nagu mõni kallisasjadest ehe, seisab luuletus helisevatest sõnadest koos. Nende sõnade harmonia leidmises peitubki luuletaja loova jõu saladus.

        Üks neist vähestest, kes seda saladust tunneb, on Stefan George, kelle ümber Saksamaal terve ringkond silmapaistvaid luuletajaid on kogunud. Nimetame kõige silmapaistvamaid: Hugo von Hofmannsthal, Ludwig Klages, Karl Wolfskehl, Leopold Andrian. Pääle nende võiksin veel mõnda nimetada, kes küll mitte selle ringkonna hulka ei kuulu, kuid kes Georgelt palju on omandanud : Oskar A. H. Schmitz, Franz Hessel, Richard Beer-Hoffmann, Richard Schaukal ja t. Kõik ülemalnimetatud tunnevad sõnu, mis nagu pärlid on imelikust keest.

        Ma olen nüüd igatahes mõned nimed üles lugenud, aga usun, et nendest vaevalt kaks-kolm tulevatesse põlvedesse ulatavad. Koguni teistsugune oli lugu läinud aastasaja algusel, nõndanimetatud romantika ajajärgul. Siis kirjutas Goethe veel, Schlegelid, Tieck, Novalis, Brentano, Hölderlin, Eichendorff, Uhland, Heine, Platen, Grillparzer, ja Hebelil, Lenaul, Mörikel, Ludwigil, Herweghil ning Immermannil oli esimene tõusu-aeg — seadkem see nimede rida meie aja üksikutega kõrvu: George, Hofmannsthali, Hauptmanni ja, kõige enam, veel kahe kolme muuga.

        Niisugusel kurval resultadil peavad omad põhjused olema ja on ka, nagu ülemal tähendatud.

        Ma ei usugi, et publikum pääsüüdlane on, koguni vastuoksa, minu arvamise järele peame meie luuletaja ja publikumi võõrdumises kriitikat süüdistama, s. o. spetsialistisid. Sest mitte üksi nõndanimetatud modernid luuletajad ei ole spetsialistid, vaid ka modernid kriitikerid. Viimased valivad omale ühe luuletaja, kellest nad siis arvavad, et neil tema kohta ainuõigus on, ja teevad aastate jooksul kirjaniku ja tema mälestuse oma arvustuseta kilbi eeshoidmise ja tölbi (ehk ütleme parem lapsiku) mitte-kedagi-ligilaskmisega meile vastikuks. Isegi nii peenikeselt haritud ja kunstiarmastav inimene nagu Alfred Kerr on selle patu ori (Hauptmann on tema kaitsealune), filologidest ei maksa rääkidagi: nendest sõidab igaüks ühe klassikeri seljas. Ma ei usu mitte


— 42 —

ainult, vaid tean, et sarnased spetsialistlised hariduse-segadused kõige uuema aja vili on, nagu ka monografiate ja elulugude haigus. Terve kirjandus spetsialiseerib ennast.

        Ja jällegi tulen nime juurde tagasi, kellele niisugune spetsialiseerimine vastik on: Stefan George. Ei ole sugugi auks, kuid see on siiski iseloomulik, et Saksamaal publikum Ritterisid, Ambrosiust jne. häämeelega loeb ja — isegi ostab, kuna George vaevalt tuhandile tuttav on. George juures võiks viimaks ometi näha, mis üksus, suurus ja vormi iludus on. Vähehaaval peaks meie viimaks selle pääle mõtlema, et meie nende järeltulejad oleme, keda mõtlejate ja luuletajate rahvaks nimetati. Viimaks ometi selle pääle mõtlema, et kunst mitte seedimise edendamiseks pärast sööki ei ole, vaid pühakoda, mille uksed mitte iga mehe jaoks pole, mis aga seda puhtamalt ja ilusamalt hõbedastel mägedel seisab, millede tippusid koit neitsilikult ja looritatult suudleb ja milledele sinised taevad nagu pärg on.

        See aga ongi, mis meile George ja tema ringkond õpetab, ja mis meie õppima peame, kuna meie seda oleme unustanud. Meie oleme loova jõu ees aukartuse kaotanud. Meie oleme ka arvustajatena enesearmastajad. Meie ei tungi luuletaja olemusesse, ei õpi tema keelt, ei taha tema seadusi tähele panna, vaid tuleme juba varem üles seatud kindlate reeglitega. Niisuguseid seadusi ei tunnista aga loov vaim maksvaks ega anna ennast nende alla. Säält tulebki võõrdumine. Vähem ettetükkivat nõudlikkust, rohkem painduvust ja hääd tahtmist publikumi poolt, ka enam iseseisvust kriitikeri ja rohkem noblessi luuletaja vastu (mille all ka mõista on, et raamatuid osta võib, mitte üksi lugeda), ja kõik muutub hääks. Ja „modernidele arvustajatele“ oleks soovitada: enam omapärasust, enam isikulikkust, enne vaja kunsti-küpseks saada — ja siis luuletajate ja luule, kunsti ja kunstnikkude üle rääkima hakata.

        Luuletajale ei ole vaja nõu anda, sest iga nõu kannab ta ise eneses.


 (Tõlge „Noor-Eesti“ jaoks saadetud originalist.)

 

— 43 —



Hjalmar Söderberg.


Hiinlane.


        Mina ärkasin öösel ning ei saanud enam und. Toas ei olnud ei pime ega valge, sest oli suveöö. Piimakarva valguse jooned seganesivad varjude kahvatanud hallis tuhas. Valgus kumas kommadena ja kübemetena ning ahtakestena joontena peeglis seina pääl ning laelambi kolmekandilises brongsist ahelikus. Aken seisis lahti. Mina kuulsin uulitsalt hääli ja surutud naeru. Luugi pool servi laudade vahelt, mis päeval rohilised, aga nüüd mustjashallid olivad, loitis üks punane täht. Minu arvates pidi see Mars olema. On küll teisigi punaseid tähti, kuid taevas ei olnud küllalt pime, et päikesed nii heledalt loita oleksivad võinud, aga planeetide hulgas ei olnud muud arvatavat kui Mars.

        Mina lamasin ja pöörasin mõtteid ning mälestusi, milledest mõned kurvad, suurem osa aga hoopis mõtteta olivad. Minu kõrvades visises viis, mida vihkasin. Ja mina mõtlesin:

        „Tõepoolest ei ripu see meie tahtmisest, missugune viis meie kõrvades heliseb, või kas sääl helisebki midagi. Niisama ei ripu see minu tahtmisest, missugune mõte minu meelde tuleb, või kas sinna tulebki midagi. Ja minu tahtmine, kas see ripub siis minust, minu iseteadlikust mina’st? Seda kõige vähem. Mina tahan paljugi, millest mina tahaksin, et mina seda mitte ei tahaks — — —“

        Kui mina aga und saaksin.

 


— 44 —


        Täht vilkus endiselt ähmasena ja punasena tuhakarva taevas. Üks vana laulusalm tärkas minu meelde:

 Inimesed maises elus

 ikka üksi rändavad

 nii kui tähed taevatalus:

 iialgi ei ühtu nad.

 

        Kust olen mina selle salmi saanud? Oo, nüüd mina mäletan. See on Hiina luuletus, selle on Li-Tai-Pe kirjutanud, „see suremata, kes juua armastas.“ Tema jõi põletatud riisiviina portselani tassist. Tihti vaatas ta liiga sügavale tassi põhja. Ja see oli temale surmaks, sest ühel ööl, kui ta ju mõnegi tassi tühjendanud oli, komistas ta Maecenase lõbulaeva maaletuleku sillal ning hukkus Kollasesjões. See oli vist umbes samal ajal, kui Ansgarius siinmaal jutlustas ning eluväärtusi natuke ümber viskas... Jah, issand jumal, kuidas see aeg läheb...

        Kas mina olen mõnd hiinlast tunnud? Ei — olen siiski, see on tõsi, ühes selle linna suurtest restoranidest leidus kord teenijate hulgas hiinlane. Jumal teab, kuidas ta siia oli juhtunud. Tema ülesandeks oli Inglise keelt kõneleda, aga ta rääkis ka Daani keelt. Tema oli kõhna kehaehitusega ja temal olivad lapse palged. Tema ihu oli pleekinud-pruun, ja ta tuletas paljugi Choulalongkorni ning selle siamiasi meelde, kes 97 aastal siin olivad. Temal olivad kaunid, pehmed ja targad silmad. Kuid tema suu ümber lamas võrk peenikesi vanaduse kortsusid ja voltisid, mis Kauge Ida vanadele raassidele nii iseloomulikud on.

        See oli just pärast Mukdeni võitlust. Mina püüdsin teda kimbutada ning küsisin: — Er De Japaner (Kas Teie olete jaapanlane)? Tema vastas madalal, pehmel häälel, natuke pühalikus toonis: — Jeg er föd i Kina (Mina olen Hiinas sündinud). —- Ja kus paigas sääl? — Sanghaj. — Või nii, või Shanghai...

        Mina pidasin teda silmas, kui ta üht seltskonda minu naabruses oleva laua juures teenis. Sääl olivad mõningad ülemkoja mehed. Tema tegi nende kõrvale toreda mulje. Ja mina pidin naerma iseeneses, kui nende raskeid elevandikehasid, nende käsnasid ja tursunuid nägusid ning nende rasvaseid, värvita silmi nägin ja selle pääle mõtlesin, kuidas mina koolis õppima pidin, et inimeselikku iluduse-ideali Germani raass edustab. Ja ei ole kahtlust, et see veel nüüdki nende senatorite arvamine on.

        Aga väikene hiinlane oli võõraste armuosaline ning üleüldise tähelepanemise eesmärgiks ja sai palju jootraha, ning kui tema arialisest sugust päritolevad seltsimehed seda märkasivad, läksivad nende näod palju kollasemaks kui temal, ja nad heitsivad tema pääle palju kõõrdisemaid vaateid kui tema nende pääle, ning üks


— 45 —

sugukonnateadvamatest seisis nurgas ja raputas rusikaid laudlina all ning tundus rusikavõitluse kunsti õppivat...

 Inimesed omas elus

 ikka üksi rändavad...

 

        Mina lamasin kinniste silmadega, et und saada, kuid jahe tuuleheljutus silmalaudade kohal sundis mind neid avama. Ööliblikas oli hoonesse tulnud ning ristles omas rahutus rabelemises mõni aeg tuhkhallis hämaruses, jäi siis vait ning kadus. Läbi akna kuuldusivad üksikud joobnud mehe eksivad sammud uulitsa kivistikul. Ja täht loitis.

        Mina lamasin ja mõtlesin Marsi tuntud teleskopilise pildi imelikkude nöörsirgete „kanalide“ või taimekasvu vöötide võrgu pääle. Ja mina teadsin, need õiged jooned olivad tunnistuseks, et see planeet haritud pidi olema. Spektralanalüsist teatakse, et sääl peaaegu samad ained on kui maa pääl. Kuid sarnased ained ei kujuta omadel loomulikkudel murdumistel, lõhkemistel või omades piirjoontes iialgi tähelepanemiseväärt pikka sirget või umbeski sirget joont. Ükski jõgi, ükski rand, ükski mäeselg ja ka ükski looduselik taimekasvu vööt ei lähe õigena joonena. Sirge joon on kunstlik ilmutus; see on looduse isemeelikkuste parandus. Missugused olevused need olla võiksivad, kes omi vaimusid nende nöörsirgete kanalide kaudu niisutavad? Võib olla, teavad nad meie pallist enam, kui meie nende omast? Võib olla, luuletatakse sääl sel silmapilgul laulusid, mis sedasama nukrameelsust kurdavad, mida Hiina luuletaja tuhande aasta eest tundis? Võib olla, mõeldi sääl kümnetuhande aasta eest neidsamu mõtteid, mida tänapäev siin uuteks ja kahjulisteks kutsutakse? On selge, et nii sääl kui siin üks loomatõug, üks eluvorm teised enese valitsuse alla on painutanud, et sellele pisikesele pallile omade tahtmiste ning tarviduste pitserit pääle suruda. Kuid kas peaks see tõug ka inimesesarnane olema? Võib olla, on need isesugused hiiglasipelgad, kõvade ühiskondliste instinktidega ning kaugele edenenud inseneri kunstiga, kuid ilma filosofiliste kalduvusteta? Elab ja töötab nende sugu sääl veel nüüdki, või on see, kes teab, ju ammu aja eest lõpnud, ning on sinna punastesse liivakõrbetesse ainult selle võrgu veest ja haljusest järele jätnud — mälestuseks omast lühikesest olemasolemisest?

        Kasuta küsimused. Kui aga und saaksin.

— — — Teine kord nägin ma väikest hiinlast ühel hullul ööl samas suures hotellipuhvetis. Meid oli mitu meest kirjade, sulgede ja joonistuse maailmast. Markel oli meiega ühes, ja oli juba täis. Tema rääkis hiinlasega filosofiast. Iseenesestki mõista, et see filosofia, millest endine Upsala üliõpilane, olgugi purjus


— 46 —

pääga, Hiina kõrtsisulasega kõneleda võib, kõige intimlikumat laadi olema peab.

        Dear little Chinaman, ütles tema, mis arvate teie surmast?“

        Hiinlase palgelt võis näha, et ta oma kohmetust tema seisukohal olevale inimesele ettepandud imeliku küsimuse üle peita püüdis. Kõneleda surmast ühe võõraga, see oli kõlbmatuse kõrgem aste. See võõras saatan oli nähtavasti joobnud ja ka selges olekus oli ta üks metslane. Neid mõtteid püüdsivad tema palged peita, ja nähtavasti katsus ta küsimuse vastamisest kõrvale põigelda. Kuid Markel kordas seda:

        Dear little Chinaman, kuradite ja lendvatemadude nimel ei saa sa jootraha, kui sa mulle ei ütle, mis sina surmast arvad!“

        Hiinlane naeratas aupaklikult, kuna ta pruun ihu kahvatas. Ta mõtles põhjalikult, enne kui vastas. Tema palgelt võis lugeda, et ta kindlasti otsustanud oli, mitte seda öelda, mida ta mõtles, vaid seda, mida kõige kohasemaks pidas. Ja sellepärast andis ta lõppeks vastuse, mille Kong-Fu-Tse kord omale õpilasele sama küsimuse pääle annud oli, ja mille tema — teenija — vist juba väiksena lapsena mõnes Shanghai alguskoolis õppinud oli:

        „Ei teata veel, mis elu on: kuidus võiksin mina siis midagi surmast öelda?“

        Aupaklikult naeratades andis tema selle vastuse, Daani keeli, mis juba Rootsi keelele lähenema hakkas. Ja ta ütles selle võrinal, nagu katekismusest õpitud vastuse, mis see tõepoolest vahest ka oligi.

        Meie vaatasime kohmetanult üksteise otsa, Markel läks vaimustusest hulluks. Ta tahtis hiinlast kaisutada. Mina arvan peaaegu, et ta hiinlasega sinasõprust tegi. Ta ütles, et ta Ida-Aasiasse reisib ning tema enesele seltsiliseks kaasa võtab. Ta tõmbas mõne paberiraha püksitaskust ning toppis neid hiinlasele, kuid see taganes kumardades ja naeratades, ning paberid langesivad põrandale. Olime minekul. Eeskojas tuli hiinlane ja andis rahad hoolikalt kokkukäänatutena ühele meist. Markel oli juba uulitsal, kus ta oma sinasõprust ühele voorimehele pakkus.

        Uulitsalt kuuldus luudade hääl. Hakkas juba valgeks lööma, ja punane täht põles kahvatanud säraga.

        Jällegi kiusasin ma end arvamistega, missugune kuju ning keha selle pisikese punase kera valitsejatel olla võiks. Inimesed nagu meie ei võinud nad muul tingimisel olla, kui ainult täiesti ühesuguste, küll ebauskumisevääriliselt ühte langenud olude korral. Mina püüdsin neid enesele nagu iseäranis tarku ja teravamõistuselisi elevantisid ette kujutada, kelledel, võib olla, tiivadki oleksi-


— 47 —

vad. Mina kujutasin neid enesele nagu suuri lindusid ette, kellede küüned osavateks sõrmedeks on kujunenud. Kuid mulle tuli meelde, et lindudel kõik kerge peab olema, ka ajudki, ja et tiivuliste hõlpus kauguse võitmisel alati nende teravuse ja uurimise tungi kõige suurem raugetaja on. Ei, maa külge seotud, maapõrmu orjad ja säält ülesse igatsevad, tuhandete vägevate loodusevõimude vaevatavad, — sarnased peavad nii sääl nagu siingi need olevused olema, kes enese olemise rajasid laiendada suudavad, enesestki üle kasvada, maailma uuesti luua, enesele armsaks...

        Kui aga und saaksin.

        — — — Veel kord nägin mina väikest hiinlast. See juhtus ühel varasel suve hommikupoolel Strömparterrenis. Mina olin sinna põgenenud, sest sääl oli üksik ja vaikne vanade puude varjus, olin peitu põgenenud uulitsate ja turgude põrgu-mürinast, surusin tsitronist mahla ning lugesin raamatut. Sääl ei olnud kedagi päält minu ja hiinlase. Tema seisis üle käsipuude kumardades ja vaatas alla kohisevasse kärestikusse. Mina istusin lähedal oleva laua ääres. Mina märkasin teda alles siis, kui ta ümberpööras ja mind teretas. Mina vastasin temale. Nüüd, hõõrdunud erariietes, armutas päikeseleetes, näitas ta minule kehvana ja haigena. Tema seisis nii minu lähedal, et mina kohaseks pidasin temale midagi öelda.

        „On siin teie meelest kaunis?“ küsisin mina.

        Tema mõtles natukene, just nagu oleks minust arusaamiseks aega tarvitanud. Ja ta vastas:

        „See on imelik.“

        Ta läks aegamööda minust mööda, seisatas natukene kaugemal, asenes uuesti käsipuu najale ning vaatas alla lainetesse.

        Päev hiljem tulin mina hotellipuhvetisse.

        „Kuhu on hiinlane läinud?“ küsisin mina teenijalt, kes kohvi kallas.

        See oli hästi söönud noor mees ümmarguste käsivartega, ning tal oli õuepääliku märk vööl.

        „Tema on siit lahti“, vastas ta.

        Ja ta lisas sellele pool-uhkelt, pool andekspaluvalt juurde:

        „Tema ei passinud siia.“

        Täht on kahvatanud ja kadunud. Piimavanker läheb mürinal uulitsal.

        Kui aga und saaksin.

 Tõlkinud Fr. Tuglas.

 (Kogust: Det mörknar öfver vägen.)


— 48 —



/pilt /



K. Mägi.                                                                                        Maastik.


 
V. Eglit.

 

Nümfe ja Zeus.


 Mis teha su’ga, lõhnaline,

 Nii ütlemata kaunis sa,

 Sa sügisese karvaline,

 Ja sale, haava iluga!..


 Veel tervitusi läkitades

 Sa kargele kesk nümfesid,

 Kes võitvad meeli vangistades

 Ka sel, kes saadab välkusid.


 Olümpusel siis kärgatades,

 Täis tarkust, kirge põhjata,

 Su järge torman kihutades,

 Sind saades vaevalt tabada.


 Kuid ära, nümfe, kangestele

 Kui maised puisse ronima.

 Su rinnus Zeus, ah silmitele —

 Sind mägedele tahab ta.



— 49 —


 Kui Hebet kaunist, arastavat

 Sind kutsub kuhu jumalad,

 End luba õnnes süleldavat

 Ja teadu-vilja maitsevat.


 Ja jumaliseks läeb su iga,

 Saad hääd ja paha nägema,

 Ei näita haavus kellegiga

 Faun haava — siku lõhnaga.


 Ah vaata: näib kesk kullast trooni

 Suur jumal hiilges säravat,

 Kes ihkab sinu pärlikrooni

 Ja kasvu, kuju ilusat.


(V. Grünthali tõlge „Noor-Eestile“ saadetud lätikeelsest originalist).



— 50 —

 
V. Damberg.

 

Ballil.


 Orkester valju mürisedes

 Kui taarnast hääli heidutab,

 Ja põrab õõnsalt, sumistab

 Kui kergeks vahuks pudenedes.


 Kuid saali nurgas seisatlevat

 Näib Gainemido üksinda.

 Tal süda kirglik õel, ehk noor veel ta.

 Ees paarid mööda libisevad.

 

 Ja kavalerid keerutavad

 Käel daam; orkester müristab

 Ja põrab õõnsalt, sumistab

 Kesk võõraid, siidi punetavat.


 Daam tantsib. Nagu kivinenud

 On Gainemido; silmitseb.

 Ja Gainemido läheneb,

 Kui hõljumast daam tüdinenud.


 Vait tantsivad nad, sõnumata.

 Daam ütleb: „Olen väsinud

 Ma kauast vaikust, hääletut.

 Nüüd küll, et olla muigamata.“


 Ja Gainemido tumedana:

 „Ehk liiga armastan Teid ma;

 Kõik sõnad rinnus lämmata’

 Võib kirg, mis puhkeb metsikuna.



— 51 —

 Ju kaua võitlus: armastada.

 Sest Teie kasv kui jumala

 Mind rõhub nagu painaja;

 Püüd asjata end vallandada“.


 Siis daam, tad äkki süleledes:

 „Sa meeletu“, sääl salaja,

 „Kuid andud mulle, tule sa.“

 Ja kaob siis valjult naeratledes.


 Juhm — Gainemido. Mürisedes

 Orkester hääli heidutab

 Ja põrab õõnsalt, sumistab

 Ja paarid lendvad libisedes.


 (V. Grünthali tõlge „Noor-Eestile“ saadetud lätikeelsest originalist).


 

— 52 —


Gustav Suits.


Aino Kallas novellikirjanikuna ja luuletajana.


        Aino Kallas ei ole mingi suur või hiilgav või viljakas talent. Ja ometi tuleb teda mitmeti huvitavaks ja erandlikuks nähtuseks pidada, vähemalt Soome naiskirjanikkude hulgas.

        Aino Kallas — see nimi ei ole iialgi mingisugust kära tõstnud; on peaaegu liigagi vaikne olnud selle ümber. Ja ometi on Aino Kallas omade Eesti ainete läbi Soome kirjandusele otsekui uue provintsi, uue võidumaa juurde võitnud.

        Kuid ühtlasi on ta ka Eesti kirjandusele teenistusi teinud.


1.


        Inimesekujutamise kunst on Eestis kuni viimaseni ajani haruldaselt visa arenema olnud. Küll ei või Eesti uuemas novellikirjanduses edenemist, lubavat ja lootusrikast, igatahes mitte maha salata. Sellest hoolimata peab ometi tunnistama, et Eestis nüüdki veel mitte kuigi mitut luuletajaisikut eneseteadlikkude kunstipüüetega ja algupäraste tundesisaldustega ei leidu. Ega tohi Eesti kirjandus veel ka mitte kuigi mõnda vormivaliku või tehnilise oskuse poolest tähelepandavat toodet omaks nimetada.

        Kahtlemata on Eesti kirjanduslikus elus nüüd küll juba otsustavasse käänukohta välja jõutud. See, mida ühelt poolt ammugi on kardetud ja teiselt poolt mitte väga ammu oodatud, see on nüüd sündinud, olgugi et nii hirmus hilja: maailm on ka Eestisse ulatanud, Eestisse meie sees ja meie ümber. Meil ei ole omadest ilukirjanikkudest sõna europalises mõttes mitte enam tarvis optativis — ainult optativis — kõneleda, kui meil kord juba nii intelligentlik


— 53 —


psüholog ja nii anderikas galantide kunstide harjutaja on näidata nagu A. H. Tammsaare, või jälle nii õrn unistaja ja nii loomevõimuline ja suggestiviline keele-virtuos nagu Friedebert Tuglas. Kuid ei ole mingisuguseid artistilisi stiilitraditsionisid meie kirjanduses, ei avane mingisuguseid tasandatud teesid meie kunsti-pioneridele. Vaevaga peavad mööda järsku mäerinnakut üles püüdma need noored, kes meil täiesti kulturiteadvalt oma sulge Eesti kirjanduse teenistuses painutelevad; need harvad, kes endid mitte ainult eestlasteks ei tunne, vaid ka europlasteks; need üksikud, kes mitte ainult teatud ühiskonnaklassisid ja teatud olusid ei ole kutsutud edustama, vaid kellede auahnus ja püüdesiht on kunst ja inimsus.

        Loomulik on, et need moderni kirjandusliku tehnika noored võimumehed, kes meil ühtlasi ka individualse isiku-elu vabastuse eestvõitlejad on, kõike muud tahavad kui n.n. „Jannseni epigonide“ kantsli-stiili, nende romantilisi haleduse-maneerisid või nende moraliseerivaid mõtte- ja tunde-labasusi edasi jätkata. Juba omades esimestes arenemise-aastates hakkasivad „noored“ uuest, lahkuminevast jõutundest, kui ka mitte iseäranis aupaklikust kaugusest, „vanade“ vastu fronti tegema. Vanaduse ja kodanluse vastu võideldes on suurem osa meie praegustest modernistidest punastel aastatel „naturalistlikka“ ja „sotsialistlikka“ kalduvusi avaldanud ning ühiskondlikku ja kirjanduslikku kurja revolutsioniga välja ajada katsunud. Kuid ei ole Eesti moderni novellikirjandust lõpulikult ometi ka selle „ühiskondlikuks“ ja „naturalistlikuks“ kutsutud voolu sihis võidud jätkata, mida näit. Ernst Peterson omade ühiskondaparandavate juttudega ja Ed. Wilde omade panem et circenses („leiba ja tsirkust“) pakkuvate romanidega edustavad. Oli kord küll aeg, kus Friedebert Tuglas ja A. H. Tammsaare — vist oppositsioni pärast lamedaks ja magedaks muutunud Eesti külaromantika vastu — niisama tahtsivad kirjutada nagu Ed. Wilde ja Ernst Peterson. Nende närvid, nende ajud ja nende kirjanduslik südametunnistus ei kannatanud seda aga mitte kaua välja. 1908 aastal murdsivad nad mõlemad omade töödega kirjandusliku demagogia nõiutud ringist läbi. Sel aastal ilmusivad nimelt Friedebert Tuglase „Kahekesi“ ja A. H. Tammsaare „Pikad sammud“ — novellid, mis mitte ainult vabanemist ja ületõusmist Wilde-Petersoni rahva suupäraliseks tehtud tendentsilisest naturalismusest ei näita, vaid vabanemist ja väljakasvamist naturalismusest üleüldse.

        Aasta hiljem on Friedebert Tuglas Noor-Eesti III albumis 1909 oma eetilist ja estetilist pettumust Wildest ja Petersonist väga põhjalikult ja asjalikult seletanud ja väga purustava „väär-


— 54 —

tuste ümberhindajate“ ümberhindamise ette võtnud. Tema essayle Eduard Wilde ja Ernst Peterson jääb põhjapanev ja teedmurdev tähendus kui esimesele niisugusele kriitikakatsele Eestis kunsti kategorilise imperativi seisukohast. Tema essayst peaks igale arusaajale selgunud olema, et meie uutel kirjanikkudel-kunstnikkudel mingid vanu kuningaid ei ole aujärjelt maha heita, sest et meil kirjanduslikka meistrid iialgi ei ole olnud. On olnud ainult rahvamehed ja dilettandid, kelledest Wilde ja Peterson viimast astet Eesti moderni kunstikirjanduse sündimise eel tähendavad. Nemad on ainult oma aja ja oma ümbruse kirjanikud, ja nemad ei ole mitte suuremad, vaid ennem vähemad kui nende aeg ja nende ümbrus, mis omas paremuses ometi midagi vägilasemeelset ja midagi lõpuleviidut tahtis. Wilde ja Petersoni tööd ei kujuta aga, ei sisu ega vormi poolest, mingit iseloomulikku, kindlate piiridega ja kõigis detailides ühtlaselt läbiviidud maailma: need ei ole lõpulikus analüsis ometi midagi muud kui juhuslikud ja võrdlemisi lohakad kompromissi-sünnitused. Nad on ainult tähelepandavamad Eesti kirjandusliku korralageduse episodid kahe vaenuliku ideologia ja kahe kokkusündimata kunstimetodi (naturalismuse ja romantismuse) vahel. Võib olla, et Wilde ja Peterson laiemat silmaringi ja mingisugust maitse-distsiplini omastades tõesti-naturalistlikuni stiilini, ühesõnaga: stiilini oleksivad jõudnud. Kuid siin liigume juba oletamiste piirkonnas.

        Kuna nüüd uue kunsti poolehoidjate üheks määravaks omaduseks eneseteadlikku stiliseerimise püüet tuleb pidada, siis ei või nende meelest loomulikult „midagi koomilikumat olla, kui naturalistlikus stiilis kirjutatud töös romantilised juhtumised ja tüüpused, või kui naturalistlik fabula end romantilise keelega välja ütleb“ (Fr. Tuglas). Inimestele, kes kunsti iseseisvat tähendust väljaspool utilitaristlikka-ühiskondlikka sihtisid mõistavad ja kalliks peavad, kes kunsti iseäralisest loogikast ja seadusepärasuse mõistest aru saavad, millega see tõelikkuse ilma kõrvale uue viirastuselise ilma loob, — neile ei paku üleüldse kuigi palju huvitust või õpetust Ed. Wilde ja Ernst Petersoni turu-naturalismuse teesid käia. Palju lõbusam ja palju õpetlikum on juba neid „väntsakaid“ teesid (Wilde sõnad) mitte käia.

        Nõnda siis ei ole modernil voolul, selle ülesannetel ja töötegijatel, mingid nimetamiseväärilisi eeltingimisi või toetuspunktisid senises Eesti kirjanduses. See on oma äratuse saanud pääasjalikult väljastpoolt tulnud mõjudest, ja see püüab nüüd ka meie provintsis, Eestis, mujal pool maailmas maksvaks tunnistatud kunstinõudeid teoks teha. Kuid omandagu enesele Noor-Eesti kirjanikud-kunstnikud ka kõik oma aja artistilised teadmised: kas võib neilt ühe hoobiga ja ikka


— 55 —




/pilt /

Pärast veeuputust.                                                                                A. Uurits.





/pilt /


Nälg.                                                                                        A. Uurits.


ja alati kunstitöösid oodata, mis võistlust vanade, aastasadade ja -tuhandete jooksul arenenud kulturimaadega välja kestaksivad? Kui näit. ka meie kõige parema moderni stiilikunstniku Fr. Tuglase proosat võtta: ka tema töösid lugedes ei pääse igakord sellest tundmusest, et need alles noore, alles katseid tegeva belletristi sulest pärit on. Mina ei mõtle sellega nüüd otsekohe kirjaniku enese noorust. Tema intellektualne süvenemine hää stiili ja inimliku tunde-elu saladustesse on haruldane. Tahaksin ainult ütelda: meie noorte kirjanikkude tööd tunnistavad üleüldse intelligentsist, mis alles kujunemas, ja kõnelevad kulturi-tööst, mis alles hakatuses. Nende vaiksetest ja intimlikkudest tundeelu maalimistest ja nende ärkavate hingede enese ja teiste uurimise rõõmudest hingab Eesti novellikunsti nooruse-une-nägude meeleolu.

        Niisuguse tuge ja eeskuju tarvitava kirjanduse kohta on Aino Kallase Eesti jutustused — kõigist nende puudustest hoolimata — väga tervitatavaks lisanduseks. Kuna Soome arvustus tähelepanekut pääasjalikult selle pääle on juhtinud, et Aino Kallas omade Eesti ainetega midagi uut ja huvitavat Soome kirjandusesse on toonud, võiks Eesti poolt selle pääle rõhku panna, et Mere tagant novellide ja Ants Raudjala tõlgete kaudu ka midagi tänuväärilikku ja huvitavat Eesti kirjandusesse on tulnud. Mida nimelt, seda võiksime lühidalt ehk hääks stiiliks nimetada.

        Aino Kallas on Juhani Aho kõrval vist ainukene soomekeelsetest kirjanikkudest, kes ka väljaspool oma maa rajasid on mõju avaldanud. Mere tagant ja Ants Raudjalg ei olegi vist Soomes nii tähelepanelikku lugejateringkonda leidnud kui Eestis.


*


        Kuid ei tea, kas lugeja, kes ainult Aino Kallase produktsioni Eesti ajajärku tunneb, enesele siiski seda muutust võib ette kujutada, mis Aino Suoniost Aino Kallase on teinud? Võib olla, et Aino Kallasele enesele kõige suurem üllatus on olnud: omast endisest lõdvapoolsest erotilisest idealismusest selge pilguga ühiskondlikkude saatuste kujutajana üles ärgata. Vähemalt tähendab Aino Kallas ühes erakirjas, et kui talle, mitu aastat tagasi, nõu oli antud Eesti ainetest kirjutada, siis mälestab ta, et ta selle pääle järsult on vastanud: „Ei ilmaski, ei kunagi!“

        „Kuid Saaremaa, mille pinnale ma nüüdki veel mitte ilma iseäralikku romantilist põnevust tundmata ei või astuda, kus kõik, mis ma näen, varsti otsekui luuletuseks selgub, — see määras järgnevateks aastateks minu kunsti-sihi.“

        Ei ole ometi mingit ootamata üllatust või järsku vapustust Aino Kallase arenemises sündinud. See on vastuoksa hoopis ühe-


— 58 —

jäksuliselt astmelt astmele käinud. Kuid kirjanikul enesel on nähtavasti ainult poolik aimdus kogu asjast olnud.

        Aino Kallase suurem voorus seisab hakatusest pääle tema luuletaja-otsekohesuses. Tema ei ole millalgi muud katsunud olla kui mis ta ühel või teisel arenemise-momendil tõesti on olnud; tema on alati ustavalt oma elu-instinkti järele käinud. Sellepärast saabki tema toodetest selle mulje, et nende tegemine otsekui „teemurdmine“ on olnud tema arenemises. Oma esimese novellidekogu (Kevättä ja kuloa, a. 1899) salonimelodraamades väljavaadetega kunstnikuelusse ja abielusse on ta tundesisalduse poolest niisama õiglane ja lojal nagu omas järgnevas, abieluga lõppevas „hingekujutuses“ (novellis Kirsti, a. 1902), kus ta juba —- pool-eneseteadmatalt — tõelikkuse künnisele on jõudnud. Ja kui tema Mere tagant novellid (a. 1904 ja 1905) peaaegu nagu uue Aino Kallase nähtavale toovad, siis ei tähenda see veel mingit äkilist või vapustavat muudatust. See tähendab ainult, et Aino Kallas sellest veidi romantilisest ja veidi kodanlisest maailmast, kus tema tegelased oma mureta lille-elu olivad elanud, teisesse, kargemasse õhukonda on ulatanud, kus vastolud tõsisemalt pingule kisuvad.

        Kõige suurem tõde igastühest kirjanikust on, võib olla, tema stiilis. Stiilist tunneme meie ju kõige päält kunstniku ära; selles peegeldab end iga isiku „sisemise valiku“ seadus. Le style c’est l'homme! On huvitav tähele panna, et Aino Kallas oma elukäsituse ja mõttekujutuse poolest mitmeti veel „romantiker“ olles siiski juba oma stiili ja kompositsioni poolest selgesti realistina esineb. Naturalismuse võimsad hinged — „Naturalismens staerke Aander“, — need on teda juba hakatusest pääle sümpatilistesse puudutustesse tõmmanud. Tema stiili karakteriseerivad juba tema esimeses novellidekogus Prantsuse naturalistliku kooli tundemärgid.

        Või kas ei tundu isesugune tuttav laad näit. järgnevas kirjelduses? Kas see ei mõju Prantsuse keelena soomekeelses kujus :

        „Suuri avara ruokasali, jonka ikkunat olivat pihalle päin, näytti kodikkaalta vaikka vähän jäykältä jykevine, vanhanaikuisine tammihuonekaluineen. Seinät olivat lautapeitteellä verhotut, ja molemmin puolin ovea riippui öljymaalauksia, jotka kuvasivat kirjavia hedelmiä tahi ammuttuja lintuja ja metsäriistaa. Uuni oli suuri ja avonainen, ruskeasta kiiltävästä fajansista, muinaispohjoismaalaista mallia. Edith oli pysähtynyt moniosastoisen kaapin eteen, joka yksin täytti melkein koko seinä-alan. Hän avasi vasemmanpuolisen oven ja tarkasteli valkoisia pöytäliinoja, joita hyllyt olivat täynnä. Nekin olivat kaikki vanhanaikusta tekoa, suurikuviollista hienon hienoa kangasta ja Hjelmien suvun vaakuna kudottuna kuhunkin kulmaan. Hän valitsi niistä yhden ja levitti pöydälle ja


— 59 —

alkoi sitä kattaa, ottaen kaapista esiin toisen toisensa jälestä sinikukkaisia, hapraita posliinilautasia, himmeäksi tahkottuja laseja ja hopeisia lusikoita, joitten varteen isot nimikirjaimet oli kaiverrettu“. (Kuloa ja kevättä, lhk. 11).

        Aino Kallasele on hakatusest pääle iseloomulik olnud Soomegi oludes harilikust sügavam ja järelemõtlikum vahekord kirjanduslikkude ülesannete kohta. Sel ajal kui teiste soomekeelsete naiskirjanikkude tundemärgiks peaaegu ilma erandita veel „tunne“ ja „soojus“ oli, kirjutas Aino Kallas juba omad mõistusliku instinktiga tehtud „kujutused“ mingisuguste „uurimiste“, mingisuguste „etüdide“ laadi. Tema estetika aluseks on vaatlus (observatsion) — ja see on arvatavasti üks tema esimestest loomulikkudest ühinemise-punktidest Prantsuse naturalistidega olnud. Kuidas tema mõttekujutuse võimed päälegi vist üsna kehvapoolsed on, sellest pakub näitust muu seas üks nõrk muinasjutt tema Kuloa ja kevättä kogus; ometi ehk oma jagu huvitav selle poolest, et siin kantsi ehitamisest „tõelikkuse kaljule“ kõneldakse.

        Aino Kallase töösid lugedes on minule mitu korda meelde tulnud üks tema esitatud professoritüüpus, kel kombeks oli omi mõtteid väikestesse, korralikkudesse pügalatesse jaotatult, järjekindlalt ja ettevaatlikult välja ütelda. „Mitte ilmaski järsku sõna, mitte kunagi poolele või teisele eksimist. Kõik arvamised hästi sõelutud ja läbimõeldud“. (Kirsti, lhk. 40). Minul on tundmus olnud, nagu oleks Aino Kallas ise selle professori veidi „kalligrafilisesse“ väljaütlemisesse ja veidi „akademilisesse“ täpipäälsusesse kalduv tütar. Nagu lausuks ka tema, mis tal ütelda: „esiteks“, „teiseks“ ja siis „lõpuks“. Aino Kallasel ei ole mingisugust kergemeelset või järelkaalumata stiili otsimist olnud. Kuid temal ei ole ka mingisugust iseseisvaks saamise imet olnud. Tema stiil on tasaselt ja tõsiselt ikka täielikuma ja iseloomulikuma oskuse ja kirjanduslikkudest eeskujudest vabanemise poole arenenud — tasaselt, tõsiselt ja peaaegu tähelepanemata.

        Kui Prantsuse novellimeistrite mõjust Aino Kallase pääle jutt on, siis avaldab tema stiil — autori veel õpilaseastmel olles — meeldetuletusi iseäranis Maupassant’ilt. Võib olla, siiski vähem etümologia ja süntaksi poolest, kui selle Maupassant’i meeldetuletava maneeri poolest omi novellisid astmelt astmele viidud järjekindlusega põnevuse varale ehitada, mis äkilise, otsustava pointe’iga lõpeb. (Võrdle : Sisar. Tunnustus, Tien vaihteessa, Lomalla tema Kuloa ja kevättä kogus, Kristis — peaaegu iga päätükk). Selle maneeri on Aino Kallas ka omades hilisemates Eesti novellides alale jätnud. Samati on Aino Kallas Maupassant’ilt õpetust võinud võtta oma analüsi objektivilises pidamises (mis muidu teadagi mitte ainult


— 60 —

Maupassant’i iseäraldus ei ole). Igatahes tundub isesugune „dualismus“ selles külmavereluses, millega Aino Kallas enesele ligidal seisvate naistegelastegi tujusid ja pisaraid registreerib. See on teda hakatusest saadik takistanud sellesse indiskreetisse sentimentalsusesse sattumast, mis mõnedele teistele naiskirjanikkudele Soomes vulgääri tänu ja kiitust on toonud.

        Kuid vististi on esimene kindel väljaminekupunkt Aino Kallase stiili arenemises ka Soome kirjandusest enesest otsitav. Arvan, et ma mitte ei eksi oletades, et see kõigepäält Laastude Juhani Aho on olnud, kelle stiililaad Aino Kallase olemusega on kokku sündinud. Aino Kallase lauserütmus näit. on niisamasugune pikaldane, veidi raske ja pidulik — nagu Juhani Ahol. Selles on enamasti kolm momenti — nagu Juhani Ahol. Aino Kallas ei välguta asjade tuuma mitte mõne suletõmbega nähtavale: tema tarvitab selleks laiu kirjeldusi — nagu Juhani Aho. Kes võiks selle meistri mõju näit. järgnevas kirjelduses maha salata:

        „Joka vuosi oli hän niukasta palkasta tehnyt pieniä säästöjä, iloinnut niitten kasvamisesta, mielummin uhrannut monta mukavuutta ja huvia kuin koskenut niihin. Hän tahtoi ennemmin odottaa vuoden tahi pari enemmän kuin lähteä liikkeelle vähillä varoilla. Tiesi milloin hän sitten taas voisi semmoista matkaa tehdä, sentähden piti siitä tulla jotakin ehjää ja kokonaista, muisto, joka valaisisi hänen lopun elämäänsä. Ja kun summa vihdoin oli täysi, ja hän oli sen nostanut pankista ja vaihtanut ulkomaanrahaan, — hänet valtasi utelias ja samalla kuin arka tunne katsellessaan noita seteleitä, hän ensin tuskin tohti niihin koskea. Sitten järjesteli hän niitä pakkoihin, katseli joka puolelta, käänteli ja koetteli, — leikki kuin lapsi... Ja kun hän ne kokosi käteensä, hänestä tuntui, kuin olisi hän pidellyt siinä onneansa“. (Kuloa ja kevättä, lhk. 89).

        Teatavasti on ka Juhani Aho stiil Prantsuse — eesotsas ehk Daudet’ ja Maupassant’i — mõju all kujunenud. Kuid just temast näeb: mis mitte nii hõlpsasti omandatav ja ühest keelest teisesse ilma muutmata üleviidav ei ole, see on stiili tempo, lause rütmus. Prantsuse nobeda, mängleva presto jaoks ei ole temal veres ja erkudes nähtavasti tarvilikka eeltingimisi olnud. Võib olla, selles on üleüldse midagi „soomelikku“. Miskisugusest passivlikust eluinstinktist saab vast seletuse ka Aino Kallase kalduvus pikkadesse, tasastesse rütmustesse.

        Prantsuse naturalistliku kooli estetika, mis Paul Bourget’ järele kahe päätundemärgi ümber koondub, esiteks üksikasjalise ümbrusekujutamise, teiseks keskpäraste isikute (personnage moyen) esimesele plaanile asetamise ümber (Paul Bourget: Essais de psychologie contemporaine, II, lhk. 216), — see Prantsuse naturalistliku


— 61 —

kooli estetika ei ole ometi mitte ilma vastavuseta Soome loomuses või ilma eeltingimisteta Soome oludes olnud. Et ainult ümbrusekujutusest rääkida: on tähelepandav, kui palju ruumi kirjeldused — kiiduväärilise kunstiga tehtud — enesele näit. Juhani Aho töödes pärivad. Aino Kallase produktsionis sünnitavad nad julgesti kolm-neljandikku kõigest sellest, mis ta on kirjutanud. Dialog ei ole ei Aino Kallase ega üleliia ühegi teise Soome kirjaniku kõvem külg olnud (välja arvatud kõige uuemal ajal Maria Jotuni).

        Kuid oleks igatahes vildak Aino Kallast Juhani Aho epigoniks või Prantsuse naturalistide jäljendajaks arvata. Neil on temale ainult väljaminekupunktide tähendus. Temal ei ole midagi tegemist niisuguste Juhani Aho taotajatega, nagu Väinö Kataja (Kulmuja) või Oskari Salokantele (Kanervaisilta kankailta), keda Aho varasemate raamatute melanholiline ja kaunis lüürika banalsetesse jäljendustesse on ahvatlenud. Aino Kallas on hoopis teises sihis arenenud: lüürikast plastikasse.

        Siis veel: vaatluse ja kunsti-idealide poolest naturalist olles püsib ta omas elukäsituses õieti humanlikuna, võiks ütelda, kristlikuna idealistina. Tema ilm on puhtasti inimlikkude ja hingeliste väärtuste ilm; kõik „elajalikud himud“ on sellest välja tõrjutud. Tema armastajad on üksteisega vahekorras enam inimestena kui sugulistena olevustena. Armastuseasjad võtavad nad kõik väga tõsiselt, otsekui selle vana sõna järel käies: on ne badine pas avec l amour („armastusega ei mängita mitte“)! Vahel peaaegu sooviks seda neist. Kuid nad on kõik halvad humoristid. Nad oskavad endid ainult resigneerida.


2.


        Ühes omas luuletuses lausub Aino Kallas, et ta enesele midagi muud ei tahaks paluda kui juuri võõras mullas, Eesti pinnas.

        Eesti aineid käsitama hakates on Aino Kallasele nähtavasti teadupärast olnud tema piiratatud võõraste olude tundmine. Võib olla, just sellepärast ongi ta oma kahe esimese Eesti novellidekogu (Mere tagant I. ja II.) kujutused — pääle mõne erandi — Saaremaa kitsale alale koondanud, kus ta suveti on elanud.

        Saaremaa, see lage, päikesekõrvetatud ja mereuhutud saar, on enam kui miski muu maakoht Eestis omane kunstniku huvitust äratama. Juba see vastolu, mis Saaremaad ümbritseva vaba mere ja tema elanikkude orjuse vahel tundub, annab talle oma isesuguse külgetõmbavuse. Kusagil mujal Eestis ei ole pärispõlv ja selle mälestused enam sel kujul alles püsinud kui Saaremaal, kus


— 62 —

Eesti rahvas omi viimaseid vabdusevõitlusi rüütlite vastu on võidelnud. „Kuid ta on iseseisev veel nüüdki, olgugi ära võidetud ja maha rõhutud. Kõik vana võrsub siin, uus ei leia enesele jalgealust maad, uued aated jõuavad siia ära hinganult, nagu tasased lained rannikule merel mässanud marust.“ (Mere tagant I, lhk. 73).

        Kõike vana ja omapärast Saaremaa elus näib Aino Kallas otsivat ja imetlevat. Sellepärast on ta ka põletavatel põuapäevadel Eesti vanarauga jalgade juures istunud ja selle pajatusi veel värskes mälestuses olevatelt orjuseaegadelt kuulatanud. (Vaata soomekeelse väljaande eessõna).

        Kuid Aino Kallase jutustusi ja kujutusi Mere tagant ei tule mitte ainult Eesti külajutustusteks niisugusena pidada. Autor laseb omi tegelasi nende saaremaalisest ümbrusest välja kasvada. Tema tahab nähtavasti nende hingeelu ümbruse mõnesuguste mõjude kohaselt eraldatuna kujutada. Võiks huvitav ülesanne olla: tähele panna, kuidas Darvini õpetus adaptsionist, „Anpassungist“, Aino Kallase Eesti tüüpuste hingeliigutustes ilmsiks tuleb.

        Et aga võimalikult pea asjade keskele, in medias res, pääseda, kitsendan ennast ainult mõningaid novellisid vaatlema, mida ma teistest paremaks ja Aino Kallase kohta kõige karakteristlikumaks pean. Mõtlen jutustusi niisuguseid, nagu näit. Köster ja kirikherra, Ingel, Pulmad ja mõnda muud, mis oma laadi poolest universalse hingeelu kujutused on. Küll on ju Aino Kallase novellide tuumaks alati hingeelu ja selle põhjal liikuvad jõuud. Teda ei huvita peaaegu kunagi ainult „maamats“ niisugusena omade isesuguste eluviisidega ja kõnekäänudega. Kuid tema paremates toodetes ei ole Aino Kallase saarlased mitte ainult Eesti talupojad, vaid Eesti talupoegadena — Aino Kallase produktsioni õnnelikkudel silmapilkudel — kehastavad nad eneses ühtlasi ka sügavalt inimlikkude põhijõudude avaldusi, saatusi ja tüüpusi.

        Köster ja kirikherra (Mere tagant I, lhk. 20) on Aino Kallase Eesti jutustustest kõige enam meelde vajunud vähemalt nende ridade kirjutajale. Mõningate tsitatidega lubatagu siin jutustuse päämomendid ära märkida. „Kaarma kirikherra von Rosen istus kirjutusetoas ja tähendas kirikuraamatutesse viimati surnud hingesid üles.“ — „Köster seisis keset põrmandut, kirikherra poolt tulevate küsimiste pääle vastates, väikene paberirull käes, — lühikese kasvuga, kuivetanud mees, kodukoetud riided seljas, alandliku ja ühtlasi aruka näoga.“ — „Von Rosen vaatas äkitselt üles: Johanson,

— mis sa mõtled! Seisa otse, kas sa ei näe, et mina siin olen'!“ — „Selsamal ajal hakkas aiast kohisevat sumisemist kuulduma, otsekui oleks keeva vette kivi visatud ja vesi üle keenud. Von Rosen hüppas silmapilk püsti, tõmbas kuue seljast ja jooksis


— 63 —

välja, köstrit kesk kirjutusetoa põrmandut seisma jättes. ,Mesilased, mesilased!' kostis tema hääl aiast.“ — „Alles kui kõik korras oli, uus pere õnnelikult puusse oli saadud, läks ta sisse tagasi uut kuube selga panema. Kirjutusetoas seisis köster ikka veel kesk põrmandut, sellessamas olekus, milles ta sinna oli jäänud. ,Mis sa siin teed?’ sai ta viimaks suust. ,Mina seisan ja ootan, armulised kirikherrad’, vastas köster.“

        See köster siin, kes seisis ja ootas, on oma passivilise vastupanekuga midagi enamat kui harilik vanaaegne köster, nagu neid Eestis sadandeid on olnud. Tema kujus ei näe meie mitte ainult tema individualseid omadusi. Temas näeme ka nende psühologiliste kihtide läbilõiget, kus küll terve inimese „mina“ on kaasa mõjumas, kuid mitte ainult iseseisva isikliku hingeelu edustajana. Selle taga aimame midagi üle „mina“ piiride käivat — otsekui tervet seda rahvast, kes „seisis ja ootas“ — „pika rea vatlaskuubedes vaikivaid mehi.“

        Ingel (Mere tagant I, lhk. 56) on jutustus Sõrve ammest. „Tasakesi, pikkamisi valgub temast Eesti jõudu võõrast soost lapse sisse. Tema veri keerleb selle lapse soontes, uusi rakukesi luues, erkusid, sooni ja lihakseid sünnitades. See keerleb kuni lapse ajudeni, sellesse pehmesse kudusse, kuhu ükski mõte veel omi kurdusid ei ole vajutanud. Ta laseb oma tervet verd, kõike oma tarvitamata kapitali väiksesse õrnasse võsasse joosta, kelle veri põlvest põlveni on valgemaks saanud. — „Kuid ta ei imeta lapse sisse ühtegi kibedat mõtet, ühtegi süüdistust ega orja loomusunnilist viha. Ta on niisama rahulik ja viljakas kui maa, mis ei küsi, kellele ta vilja laseb idaneda, kas herrale või orjale. Talle ei tule mõttessegi, keda ta omal rinnal kasvatab; võib olla, uue rusuja omale rahvale.“ Kuid kord ärkab temas ema-tunne, tõuseb viha ja kättemaksmise tung: tema paneb oma pojakese väikese paruni riietesse ja mässib selle ümber oma lapse räbalad. „Ta maitseb lõbu võõrast last niisuguses alanduses nähes, see on temale tasuks, temale ja tervele ta rahvale“. Kuid mõisaproua üllatab neid selles situatsionis — amm peksetakse veriseks ja aetakse maanteele.

        Aino Kallase esimest Eesti jutustustekogu arvustades tähendab prof. W. Söderhjelm Ingli puhul nimelt, et noor autor selles tõenduse on annud sentiment’ist, „mille pääle mõnigi peaks kade olema.“

        Mere tagant teises osas paistab ehk kõige paremana silma Pulmad (lhk. 84), kus armastus, õnnelik ootus ja kättemaksmise tupenuga peaaegu lõunamaalise tulisusega üksteisele järgnevad; tulisusega, mis küll varsti jäiseks Siberi aimduseks hangub.


— 64 —


        Aino Kallase kunst on omades tippudes nõnda siis kaugele arenenud inimese-kujutus, täiesti suverän kunstimäng. Ja see on midagi uut Eesti omade tendentsiliselt ja anekdotiliselt kujutavate kirjanikkudega võrreldes. Aino Kallas on paiguti sügavamale Eesti hingeelusse võinud tungida kui nemad — iseäranis sääl, kus meie elust võetud tüüpused ja motivid kirjaniku mõttekujutuses intuitivliselt ümbertöötatult ühtlasi tema ja meie rahva psühologilisteks arenemise- organideks on saanud.


*


        Kahtlemata on realismus ja naturalismus Aino Kallasele hääks tundmuste objektiviseerimise kooliks olnud. On teda Mere tagant kogudes tema kahe esimese raamatu romantikaga segatud dilettantismusest lõpulikult vabaneda aidanud ja teda eneseteadlikuks stiilikunstnikuks kasvatanud. On teda muu seas ümbrust müürina omade tegelaste ümber asetama saatnud (tegelaste ümber, kes Aino Kallase inimestena õigusepärast küll väga vähe tegevad on). Olen eespool mõne joonega Aino Kallase tehnika häid külgesid katsunud näidata. Olen ka tähelepanemist tahtnud juhtida mõne Aino Kallase töö pääle, kus kirjaniku temperament minu meelest küllalt ulatav ja tema intuitsion küllalt võimas on olnud meie inimestele eluvärvi andma.

        Kuid ma ei arva, et ma palju eksiksin tähendades, et Aino Kallase jutustustes ja kujutustes vahetevahel siiski midagi „paberlikku“ tundub. Midagi kunstlikult konstrueeritut, midagi niisugust, mis mitte elu ei ole, aga mitte ka kunst, vaid „kirjandus“ (littérature) Paul Verlaine’i mõttes. Ja see on minu arvates naturalismuse „hall teoria“, mis muu seas õpetab, et kirjanik „teadusemehe erapooletusega“ peab oskama kõiksuguste ainetega eksperimenteerida, sellest hoolimata kas nad teda ligidalt või kaugelt puudutavad.

        Ehk seda nüüd küll kõigiti loomulikuks ja tervitatavaks asjaks tuleb pidada, et sarnaste eeltingimistega annetatud kirjanik nagu Aino Kallas Eesti elust võetud aineid on käsitama hakanud, ei või siiski tunnistamata jätta, et see — piiratudki alal — natukene riskeeritud ettevõte on sellele, kes ise mitte Eesti pinnast ei ole võrsunud. Kuigi Aino Kallas omade juurtega paiguti sügavale meie elusse ulatab, ei ole temal üleüldiselt ometi seda sündinud eestlase kurba-rõõmust eesõigust „luu meie luust ja liha meie lihast“ olla. Juba tema keelel, olgu see siis kui valitud tahes, ei või iialgi seda nõiduvat kodust kõla olla, mis meis nõrgematki kirjanikku lugedes korraga tundmuse võib äratada, et siin keegi on, kes meid poolest sõnast mõistab, kes üks meist on, „talu oma inimene“. Aino Kallasel puudub loomulikult seda meie inimeste ja olude tundmise inti-


— 65 —

miteeti, mida meist igaüks kodunt kingitusena enam-vähem on kaasa saanud — kui ta ka säält midagi muud ei oleks saanud. Ei ole vististi mitte liig julge oletada, et Aino Kallas meie elule jaoti ja teatud mõttes ikka võõraks jääb. Kuid see „kunstnikuline distants“, mis Aino Kallasele niiviisi meie olude kohta on antud ja millest temal vaatlejana kahtlemata paljugi kasu on olnud, võib ometi hõlpsasti ka tema kahjuks muutuda. Sellest leiduks küllalt näitusi tema Saaremaa jutustustest.

        Kõige paremini õnnestab Aino Kallas omades isikukujutustes siis, kui ta kujutatavaks harilikud tüüpused võtab — ja enamasti teebki ta nii, neid ometi loomuomadustega ehtides, milles midagi üleüldisinimlikku, midagi autorist enesest on. Meelde tuleb üks koht Kirstist, kus raamatu päätegelane kodukoha rahvale liginedes selle tähelepaneku teeb, et neis inimestes palju enam vaheldust ja nüanssisid leidub kui ta oleks võinud arvatagi. „Hän löysi sieltä aivan samat luonteet, mitä hän omasta seurapiiristä oli havainnut, ainoastaan paljon alkuperäisempinä, yksinkertaisempina ja selvempinä, ikäänkuin perusmuodossaan“. (Kirsti, lhk. 161). Kuid erandlikka, haruldasemalt isikulisi või spetsifiliselt eestilisi loomusid kujutades ei ole Aino Kallas mitte alati õnnestanud. Nii ei ole näit. Saaremaa prohvetis (Mere tagant II, lhk. 19) küllalt esile saadud neid algupäraseid ja osalt patologilisi jooni, mis „prohvetile“ juba tõelikuski elus omased olivad. Siinkohal tohiks ehk Aino Kallasele ka tähendada, et küllap vist ikka mitte otstarbekohane ei ole üksikasjalikule ümbrusekujutusele niipalju ruumi anda, et tegelased selle tõttu otsekui statistidena näitelaval esinevad. Samati ei tarvitseks psühologiliste põhjuste ettetoomine niisuguseks muutuda, et lugeja mõttekujutusele enam midagi täiendada ei jää. Muidu tuleb inimeste asemel ainult kõikide naturalistlikkude „seaduste“ järele tehtud pupesid.

        Kuidas kunst „palakene loodust kunstniku temperamendi läbi vaadatud“ on, seda ei tõenda mitte ainult Aino Kallase inimesekujutused, vaid ka — ja võib olla, veel enam — tema maastikumaalimine. Aino Kallase loodusekujutused on realisti ja vaatleja omad. Kuna ta inimestes ikkagi loodust otsib, näib ta loodusest karakteristlikku enam otsivat kui loodust ennast.

        „Saaremaa süda on kivi; kevadise suurevee ja sadude ajal lõheneb äkki maa, ja nähtavale tuleb valge-rohekas paekivi, otsekui oleks maas luuni ulatav haav. See on Saaremaa seljaroog“. (Mere tagant, I, lhk. 3).

        Aino Kallase maastikkudes puudub peaaegu täiesti seda õrna lüürilist meeleolu, millest näit. Juhani Aho maastikud välja kasvavad. Selle asemel on midagi Zolad meelde tuletavat selles viisis,


— 66 —

kuidas ta oma kalduvuse tõttu karakteristikasse loodusele peaaegu inimlikud omadused ja iseloomujooned annab. Tema loodusepiltidest tunneb pääle selle veel, et nad linnaelaniku tehtud on, kes loodusliku ümbrusega nii lähedalt ei või ühte liituda nagu maaelanik, looduseinimene. Aino Kallase loodusekujutuse vastandina võiks Eesti kirjandusest Friedebert Tuglase loodusemüstikat nimetada. Tuglase inimesed esinevad ikka salapärase loodusemajesteedi lastena, täis lüürilist helevust ja täis äramääramata traagilist ühidusetunnet loodusega ja maailmakõiksusega.

        „Leeni läks aiast välja, läks läbi õue ja siis nurmedele. Põllupeenar käis talirukki ja ristikheina välja vahel. Kõrgel pää kohal sinetas lõpmata taevas kui meri, ja selle taeva all võrsuvate väljade keskel käis väikene tüdruk, õnnetu ja väsinud, pää täis meeleäraheitlikka, kibedaid mõtteid“ (Fr. Tuglas: Kahekesi).

        Aino Kallas on Saaremaad kesksuve põuastel päevadel näinud, ja niisugusena tuleb see tema kujutustest igatahes hästi tõelikult ja konkretlikult esile. Ja neid karakteriseerib ometi üks püsiv meeleolu, mis ehk kõige sügavam tõelikkus ja kõige intimlikum luule tema Mere tagant kogudes on. See on Saaremaa põuapäevade imelik seisangu meeleolu, liikumatuse fataliteet.


3.


        Mere tagant novellides on Aino Kallas juba mõninga sammu praeguse Läänemeremaakondade elu-olu kujutamiseks astunud. Kuid alles Ants Raudjalg — ilmunud aastal 1907 — on esimene Aino Kallase suuremates raamides kavatsetud ja suuremaid ülesandeid taotav Eesti jutustus; niisugune, kus kirjanik Eesti praeguse elu, võib olla, kõige tähtsamaid ja õrnemaid kohte puudutab.

        See jutustus algab kõige paremate ja lubavamate ettekuulutustega. Esiteks õnnestanud, selgejooneline soomaastiku-kujutus kusagil Põhja-Liivimaa kolgas. Seda ei tunne meie mitte ainult omaks, vaid ka Aino Kallase omaks. Nii on kohe karakteristlik lause väikestest rabarannaga soojärvedest, et need „nagu silmad on, mida valu on pisaraid täis pigistanud, — kuid need pisarad ei voola iialgi“.

        Meie jatkame. Meile meeldib see selge ja lühike kunst, millega kirjanik Ants Raudjala kodust ja lapsepõlvest pildi annab. Meelde tuleb kellegi lause: et tõelik kunstnik igas uues toodes oma kunsti otsekui uuesti algab. Ja Ants Raudjalg äratab meis juba kohe hakatuses tundmuse, et see Aino Kallase produktsionis mitte ainult uus, vaid mitmeti ka uuelaadiline raamat on. Kuna kirjanik mõnikord varemalt omade tegelaste hingeelu ehk


— 67 —

liiga kirjanduslikult ja kalligrafiliselt ja selle läbi elule võõralt kujutama eksis, annab ta nüüd — enam elutaolisel viisil — sellest kõigest ainult aimduse, ainult impressionistlikult skizzeeritud käsituse. Ja kuna enne tema pikki, üksikasjalisi kirjeldusi enamasti ikka võrdlemisi kehv ja harvalt külvatud dialog elustas, näitab nüüd nagu oleks Aino Kallas just kaksik-kõne pääle jutustuse liikumapanevana tegurina enam rõhku pannud.

        Tahan mööda minnes tähendada, et dialogide kokkuhoidmine Aino Kallase proosas siiski ühes mõttes põhjendatud ja Eesti loomu kohane on: nimelt kaua maharõhutud ja passivilise Eesti eluinstinkti mõttes.

        Üleüldse näitab Aino Kallase viimane raamat stiili poolest kiidetavat arenemist; muu seas ehk ka lõpulikult otsustatud vabanemist Juhani Aho mõju alt. Negativlikult Juhani Aho laadi leiame Ants Raudjalas ainult mõningad üksikud laused nagu: „Emajõgi on tasandiku tasane vool, lagenduse lauge jõgi, ei koha ta loomus kosena, ei karga kärestikuna.“ Aino Kallas on Ants Raudjala elavama, liikuvama stiili jaoks, võib olla, ühest Björnsoni uuemast romanist Mary’st viljakaid mõjusid saanud. Kuid minu poolt allakriipsutatud uuendusel Aino Kallase stiilis tohiks veel üleüldisemgi tähendus olla. See võiks, seegi omast kohast, üheks väikseks avalduseks olla sellest vaiksest oppositsionist, millesse Soome noorem kirjanikkudepõlv on tõusnud — muu seas 90-date aastate meistrite üleliigse sünonümide kordamise ja lause venitamise vastu. Meie aja idealiks kõigil elu-aladel on ju võimalikult vähese jõukulutusega võimalikult suuri tagajärgesid kätte saada. Ka kirjanduslikus tehnikas liginetakse nähtavasti masinatehnika printsipile: võimalikult palju energiat kokku hoides võimalikult täielikka ja otstarbekohaseid tagajärgesid sünnitada.

        Aino Kallase kõneallolevasse jutustusesse on enam hoogu ja elu saadud mitte ainult lühidate, asja pihta sihitud lausete, vaid ka sama lühiduse printsipi najale ehitatud päätükkide läbi, milledest igaüks iseäraldi väga illusorlikuna elu-väljalõikena“ mõjub. Seda jällegi võib sammuks pidada uuemas Europa kirjanduses ikka enam võidule tungiva „impressionistliku realismuse“ poole. See tuletab ehk teatud mõttes neid modernisid maalrid meelde, kes värvisid segamata kõrvustikku tarvitavad, et need tarvilikust kaugusest vaadates seda võimsama kogu-mõju annaksivad.

        Nii ühineb ka Ants Raudjala viis esimest päätükki mõjuvaks ja meeldivaks elukujutuseks. Kõigi üksikute, pääliskaudu vaadates üksteisega nagu sidumata juhtumiste ja kirjelduste taga näeme Raudjalgade perekonda: ei mitte mõningate erilaadiliste isikute juhuslikuna aggregatina, vaid elavana, üksteise külge liituvana ja


— 68 —

üksteisest ära rippuvana organismusena. Ühelt poolt jumalakartlik, alandlik ja unistav isa, teiselt poolt tegelise mõistusega, arvustav ema — ja nende vahel nende omadusi pärinud poeg Ants.

        Kuid Ants on enesele veel kaugemagi päranduse saanud: „orja vere“. Selle sümboliks on vana Raudjala siniste kaante vahele seotud mälestuseraamat perekonna ajaloost ja sellesse raamatusse joonistatud sugupuu. Selle mitmeharulised oksad ühinevad tüves, kuhu selge käekirjaga on kirjutatud: Ants Raudjalg. Kõigi nende tüves ühinevate kõverate oksade sihiks olles oli Ants ka paljude lootuste sümboliks. Vana Raudjalg ei võinud enesele midagi muud paremat ette kujutada kui et Antsust õpetaja saaks. Kuid seinal rippuval kaardil oli tema käsi Läänemeremaakondade ümber punase joone tõmmanud.

        See sugupuu mõte on igatahes hästi leitud. Siiski võiks ka väljamaa kirjandusest hõlpsasti sarnaseid võrdluskohti ette tuua. Nii näit. Zola D:r Pascal’ist, mis teatavasti Rougon-Macquart’ide langemiselugu käsitavate romanide seeria lõpetab: ka siin kõneldakse sinisekaanelistest „dokumentidest“, mis ülestähendusi sugukonna ajaloost sisaldavad, ka siin näidatakse „suurele kollasele paberile selgesti joonistatud sümbolilist puud“, Rougon-Macquart’ide sugupuud. Samati pakuks võrdluskohti ka Thomas Manni roman Buddenbrooks. Kuid kui neid sarnadusi vahest mitte üksi juhtumiseks ei tarvitseks pidada, „kas see siis vikerkaare ilu vähendab, kui meie selle sündimist prisma abil teame?“ (Guyau).


*


        Järgneb Ants Raudjala kooliaja kujutus Tartu gümnasiumis. Selle läbi on Aino Kallas omast kusagil Põhja-Liivimaa soode ja rabade taga ettekujutatud luulemaailmast õieti käpuga katsutava tõelikkuse piirkonda astunud. Peaks nüüd siis seda eht-realistlikku ümbrusekirjeldust näha saama, mida Aino Kallas nii väga tundub pakkuda tahtvat.

        Kahtlemata leiamegi üksikuid kunstiks kristalliseeritud kujutusi, mis koduselt tuttavate tähelepanekute nõiduvusega mõjuvad. Nimetan sellepoolest iseäranis Emajõe kirjeldust. Neis päätükkides tõmbab aga vististi kõige rohkem tähelepanemist enese pääle terve rida hästi trehvatud kooliõpetaja-tüüpusi, terve rida karakteristlikka jooni Tartu kroonuõpeasutuste bürokratlikust venestusevaimust. Vähem õnnestanud, kuid täiendavana kujuna Ants Raudjala kõrval hästi leitud on niisugune „iseloom“, niisugune ümbruse produkt nagu Pärt Madisson. Kõiges selles peitub kahtlemata paljugi niisugust, mida Eestis oled näinud või kaasa elanud.


— 69 —


        Kuid ei saa salata: vähemalt sellele, kes ise Tartu venestatud kroonugümnasiumis on käinud, kes isiklikult Ants Raudjalas kirjeldatud Eesti keele tundide lubasaamise püüetest on osa võtnud — vähemalt sellele jääb neist kirjeldustest ometi isesugune segane, ainult osalt rahuldatud tunne järele. Pole ka ime. Sest ühel sammul leiame endid küll tuttaval pinnal, kuid juba järgmisel sattume ümbrusesse, mida meie paremini, ja võib olla, ka vähe teisiti arvame tundvat kui Aino Kallas.

        Iseäranis ei või meie enestele niiväga hõlpsasti usutada ja ettekujutada, et gümnasiumi direktori viivitamine Eesti keele tundidega, palvekirja allakirjutajate väsitamine mitmesuguste formalismustega ja lõpuks korteri läbiotsimine Ants Raudjala sel mõõdul oleksivad murda võinud; temast esiteks „jõuetu hinge“ ja pärast Vene „tschinovniku“ teinud. Meid muid, kes meie umbes selsamal ajal kroonu-keskkoolis oleme käinud, on sarnased lood ainult pahemale poole lükanud.

        Ma ei taha sellega muidugi mitte sarnase problemi asetamise võimalust eitada: kuidas rõhuvad ühiskondlikud ja rahvuslikud olud laastavalt nooremehe pääle mõjuvad, kelles juba muidugi midagi vastandlikku ja katkikäristatut on. Kuid oleks kirjanik selle murdumise ja allaheitmise problemi niigi usutavalt ja läbitungivalt võtnud, nagu Juhani Aho omas „Õpetaja tütres“ (Papin tytär), siis oleks tema raamatu päätegelase saatus vast ka saatuslikumalt mõjunud. Nüüd ei märka meie temas mingit kitsikust sünnitavat traagikat. Hoopis vastuoksa: võiks mõtelda, et Ants Raudjalg tingima on hakanud. Võiks mõtelda, et palju tänuväärilikum oleks olnud näidata, kuidas ta selle läbi ikka madalamale vajuks, kuni temast viimati täiesti vilets ja selgroota olevus oleks saanud.

        Raamatu viimase osa au ja uhkus on need kohad, kus kirjanik Ants Raudjala vahekorda kodu vastu ja vana Raudjalga selles ümbruses kujutab. Suurepäralisena, peaaegu monumentalsena esineb meile vana Raudjalg omadel rasketel katsumise-päevadel. Ei tea, kes meil niisugust eht-vanaeestilist tüüpust oleks paremini kujutanud. Niisugune orjameelne kösterkoolmeister, aga ometi tõeline Raudjalg Antsuga võrreldes! Olgu usuasjus missugune seisukoht tahes: ei või vana Raudjala kujus imestamata jätta seda põlvest põlvesse päritud ja usu pääle rajatud elukunsti, mis teda on õpetanud kõiki õnnetusi ja katsumisi rahulikult ja nurisemata kandma. Tema ei süüdista ega hädalda, kui inspektor temalt uut eksami Vene keeles nõuab, või kui vargad tema raha ära viivad, või kui poeg talle teatab, et ta kodumaalt ära Venemaa sisemistesse kubermangudesse ametisse läheb. Ainukene märgatav muutus, mis temaga sündis, oli see, et ta vananes. „Ja Raudjalg vananes


— 70 —

ruttu, kui ta kord hakatuse kätte oli saanud. Ta oli imelikult kaua end alal hoidnud, nüüd aga läksivad habe ja juuksed mõne kuuga halliks.“ (Ants Raudjalg, lhk. 125).

        Tahaksin veel tähendada, et Aino Kallas mitte ainult vana Raudjala, vaid ühes temaga ka „eht-eestilise“ avalduseviisi, eht-eestilise“ repliiki-kunsti on leidnud.

        „’Sa siis ei taha õpetajaks saada?’

        ,Ei isa.’

        ,Või nõnda... Ja, jah... Ehk jätaksid mind nüüd natukeseks ajaks üksi...’

        Võti keeras lukus üks kord, teine kord.

        Õhtul nägi Ants tüdrukut voodi riideid tagakambri kandvat“. (Ants Raudjalg, lhk. 89).

        Selle asemel ei saa meie enam mingit selget või karakteristlikku pilti noorest Raudjalast enesest tema üliõpilaseaastatel; ei temast ega tema ümbrusest. On ainult üksikud katked —- disjecta membra —, mis üksteisest nii kaugel seisavad, et neid õieti samaks jutustuseks ei võiks ühendada. Aga kui neid kujutusi eraldi, an und für sich“ võtta, siis leiame nende hulgas niisuguseid, mis tervele raamatule au teevad. Ja need on need kohad, kus Aino Kallase „ümbruse-kunst“ ühte sulab tema „südame-kunstiga“ ja kus vaatlemine (observatsion) nägemuseks (visioniks) süveneb. Nende hulgas on otsekui „ilmutusi“: kümmekond ridasid võib vahel enam ütelda kui paarkümmend lehekülge kõige hoolikamat ümbrusekirjeldust.

        „Ants avas akna, udu muutus pisarateks puu-okstel ja aknalaual.

        Udune pime taevas tõusis ta silmis nagu halliks ehk mustaks tagaseinaks, mis suurena võlvina ikka laiemat pinda enese alla võttis. Ja korraga eraldas ta mõttes tuntud inimesed muust ühendusest ja seadis nad sellele tagaseinale, et neid vaadelda ja neid mõista. Nad olivad talle korraga selged ja arusaadavad, sellest mustast tagaseinast välja paistes.

        ,Selle pääle mahume me kõik, — mina ja teised', mõtles ta, ja imelik nukrus võttis tema üle võimust.“ (Ants Raudjalg, lhk. 121).

        Kuid see on ju Aino Kallas ise, kes niiviisi tunneb ja mõtleb. Ants Raudjalast, nagu ta raamatu lõpu poole esineb, ei usu meie palju muud, kui et ta kord veel oma „Eesti väsimuse“ mõne Sise-Venemaa iluduse kaisus välja puhkab. Muidu küll kahtlemata huvitav nähtus, et suguelu instinktid, mida kusagil Aino Kallase varasemaski raamatus üleliia ei ole olnud, Ants Raudjalas niihästi kui täiesti on neutraliseeritud.


— 71 —


        Kokku võttes võime ehk ütelda, et sellele Aino Kallase viimasele toodele mitte absolutilise kunstitöö nime ei või anda; kuid et sellelt ühtlasi paljuid tähelepandavaid relativilisi väärtusi ei saa keelata. Ants Raudjalg on kõigist omadest puudustest hoolimata seda käsitust kinnitanud, et kirjanikul kahtlemata need anded on, mis meid õigustavad tema käest ka validamaid ja kindlamalt kontsipeeritud töösid ootama.

        Ehk annetab Aino Kallas meile juba peagi toode, kus süntes lõpuni on viidud, kus kirjanik omade tähelepanekute piirkonnast ja oma temperamendi õhustikust mitte välja ei ole astunud, vaid tõelikkuse ainetest omapärase, kõigiti ühtlase ja elava luulemaailma on loonud?

        Kuid kindlasti on siis selles ka Aino Kallase kõige suurem hädaoht Ants Raudjalas võidetud: see on ümbruse dogmatismus. Ants Raudjalas on osalt kahjuks teoks saanud see „kiusatus“, mille pääle Daani kirjanduseajaloolane Poul Levin korra tähendab Taine’ist rääkides: „Ligesom Taine kunde vaere altfor tilböjelig til at konstruere og glemme, at det dog til syvende og sidst var Mennesker og ikke forud instillede Maskiner, han havde for sig, saaledes kunde Digterne fristes til at fornaegte den oprindelige Kraft i Individet og laegge alt Aktivitet paa Omgivelserne, eller skabe Mennesker, hvor den herskende Evne altfor tydeligt springer i Öjnene 1)“. (Poul Levin: Den naturalistiske Roman, lhk. 121).


4.

        Tuleks veel mõni sõna Aino Kallase luuletustest kõneleda; kui ka neil muud väärtust ei oleks pääle „inimese-dokumentide“.

        Aino Kallase esitoode au ei ole tema esimesel novellidekogul Kuloa ja kevättä (a. 1899). Tema debütteeris — õige noorena tütarlapsena — luuletustekoguga Lauluja ja Ballaadeja (a. 1897). Võib olla, et Aino Suonio „Laulude ja balladide“ taolisi luuletustekogusid mõnelgi lauasahtlis leidub. Ma ei taha ega või otsustada, kumb teguviis nooruse-luuletuste kohta õigem on. Igatahes esineb Aino Suonio luuletustekogus päris lõbusana ja huvitavana noore autori teadmatus selle kohta, mis on kirjutatud.


1)  Nagu Taine liiga kalduv oli konstrueerima ja unustama, et need lõpulikult ometi inimesed olivad, aga mitte käima pandud masinad, kelledega tal tegemist oli, nõnda võisivad ka luuletajad ahvatletuks saada spontanilist jõudu isikus eitama ja kõike aktiviteeti ümbrusesse asetama, või inimesi looma, kelledes „valitsev võime” liiga märgatavalt silma torkab.


— 72 —




/ pilt /


Kalevipoeg- ja Saarepiiga.                                                                A. Uurits.



        Voi, salli mun istua polvellen,

Sadut kauniit korvahas kuiskailen.

Äh. läksyjen antaos jäädä,

Työtuumat mielestä häädä! 1)

 

        Oleks südameta neid ilmsüütaid J. H. Erkko ja V. Rydbergi hääletoonis kõõrutatud „Laulusid ja balladisid“ arvustama hakata; ei ole selleks ka mingisugust põhjust. Olgu küllalt järgmisest tähendusest: on huvitav tähele panna, kuidas keset haledavõitu romantilisi unistusi ja mõttemõlgutusi vahete-vahel juba vaatleja, tõelikkuse kujutaja, nähtavale pistab. Näituseks võtame luuletusest Elämä on ihana (Elu on ilus) järgmised salmid:


Hetkeksi heität työsi,

Kadulle katsahdat, —

Hautajaissaatto kulkee,

Suruisna saattajat.


Valkoinen kaunis arkku,

Vihreät sepeleet,

Kellojen soitto kaikuu,

Tulvivat kyyneleet.


Hetkeksi hymy häipyy

Huuliltas, neitinen.

Mutta jo kohta jälleen

Ompelet hyräillen.


Kuinkapa voisi surra,

Muistella kuolemaa?

Lempeä sydän sykkii,

Eloa aaltoaa. 2)


        Armastus (lempi) on see sõna, mida noor luuletaja siin kogus sagedasti ja hää meelega tarvitab. Kuid selle juures ei ole tarvis pikemalt peatada.

        Aino Kallase luuletusi on siis aastate jooksul mitmesugustes väljaannetes ilmunud. Need peegeldavad ustavalt kirjaniku elu ja arenemise käiku. On aga ehk veel suurem vaks vahet Aino Suonio luuletustest Aino Kallase luuletusteni kui Aino Suonio proosast


1)        Oh, lase mind istuda põlvele, muinasjutud kaunid sosistan su kõrva.

Ah, lase kooli-ülesanded jääda, töömõtted meelest tõrju!

2)       Silmapilguks heidad oma töö ja vaatad uulitsale, — matuserong läheb mööda, saatjad leinavad.

                               Valge kaunis puusärk, haljad pärjad, kellade kõla kajab, voolavad pisarad.

                                Silmapilguks hääbub sinu huultelt naeratus, neiuke. Aga juba varsti jälle õmbled laulu ümistades.

                Kuidas võikski kurvastada, surma mälestada? Armastav süda tuksub, elu lainetab.

        

— 74 —


Aino Kallase proosani. Tema nooruse mureta-murelik ja lapselikult vallatu muusa on aastate jooksul ikka tõsisemaks ja järelemõtlikumaks muutunud. Missuguse inimlikult vangistava kontrasti eelmistele sünnitab näit. järgmine väike luuletus:


Syrjässä valtateiltä.


 Panen palamaan kynttiläpätkän,

 uneksin: valtava valomeri

 vapauden tuloa tervehtii.

 Hiljaa hymisen marseljeesia,

 uneksin: rummut, torventoitot

 kantaa sen yli kaupungin.

 Kuulen sydämeni rajun sykkeen,

 uneksin: tuhanten onnen tunne

 maani sydäntä sykyttää. 1)


 (Valvoja, a. 1905).

 

        Oleks aga mitte seda proosalist „küünlajuppi“ ei oleks! Kuid Aino Kallas ei ole end peaaegu kunagi värsitehnika meistrina näidanud. Kui ka tema hilisemad luuletused sisu poolest oma jagu mõttekujutuse lendu ja õige palju kaaluvat intelligentsi ilmutavad, ei ole nende vorm ometi mitte hoopis vigadeta ega nende rütmus mitte üleliia muusikaline. Aino Kallase keele-instinkt näib kindluseta ja mitte-usaldatavgi olevat, kui vaja on lüürilisi-muusikalisi väljaütlemise-vahendisi valida. Tema kõvem külg on ikka ja alati plastilises kujutamises olnud.

        Kuid ometi. Mina teaksin lõpuks ühe Aino Kallase luuletuse nimetada, kus täiesti kunstivalmilt on kujuks ja sõnaks saanud see modern lüürika, mida meie igatseme: see „kunst kunsti pärast“, see „luule luule pärast“, mis rahva manitsemise, õpetamise ja vaimustamise asemel ainult isikut tema eri kalduvustega, tema individualselt ja intellektualselt arenenud mõtte- ja tundeeluga tahab avaldada (olgu siis ennast looduse või ühiskonna tõelikus ümbruses tundes või mõttekujutuse viirastuselistele ilu-väljadele tõustes). Noor-Eesti III albumis ilmus Aino Kallase poolt soomekeelne luuletus Ylitse muurin (Üle müüri), Saaremaa maastikupilt, hingeigatsus ja unistus elu ja ruumi dünamikast ühtlasi. See luuletus on minu arvates suureväärtusline kunsti-dokument Aino Kallase arenemise-


1)       Panen põlema küünlajupi, unistan: vägev valgusemeri vabaduse tulekut tervitab.

                                Tasa ümistan marseljeesi, unistan: trummid, pasunahääled kannavad selle üle linna.

                               Kuulen oma südame tormilist tuksumist, unistan: tuhandete õnne tunne paneb tuksuma minu maa südame.


— 75 —

loos. Siin esinevad tema ande spetsifilised omadused esimest korda täielikus omapärases kokkukõlas; siin pääsevad esteet ja askeet kirjanikus mõlemad esimest korda üheõigusliselt mõjule; siin on tema kinnine elujoon ja tema kontsentreeritud vormi-püüd, tema mõistusline ja tundeline olemus, tema vaatlus ja unistus viimaks ometi õnneliku süntesi leidnud.


 Ylitse muurin yössä kukat sataa,

 hyväily arka ohikulkijalle,

 ylitse muurin vieraan, ynseän,

 kuin kädenanto oudon ystävän,

 tervehdys kesä-yölle tuoksuvalle.

 Niin vitkaan täällä elo vierii, mataa,

 etäälle pyrkii, ehtimättä sinne,

 kuin vuosisadat nukkunut se ois,

 heräjää hetkeksi, taas nukkuu pois,

 ikävöi ijät, tietämättä minne.

 Ylitse muurin yössä kukat sataa. 1)


        Maastikupilt ei ole siin mitte ainult kirjeldus, ei ole ka mitte dekoratsion, ilustus tundmuste juurde. Maastikupildina on see luuletus ühtlasi äraütlemata õrnade igatsuste ja unistuste sümboliline avaldus. Kõik moderni inimese kaunis traagiline iha ja üksiku hinge vaikne, vägilasemeelne paratamatuse-tusk on selles plastilise pilguga nähtud Kuresaare idüllis hingestatud. Ja luuletuse eneseteadlik vormivalidus, selle kindlalt läbiviidud stiili-ökonomia aitab kinnist vangistuse ja igatsuse meeleolu veel iseäranis saatuslikult ja suurtsuguselt interpreteerida: see mõjub juba isegi otsekui müürina, mille üle õied sajavad.


*


        Minu ees laual on kuus väikest, vähenõudlikku raamatut. Siin on koos terve Aino Kallase ilukirjanduslik produktsion omades päätöödes. Kas võib veel midagi paremini teha, kui oma võimist omas kitsenduses tunda ja vähe kirjutada? Aino Kallase kirjanduslikule südametunnistusele jääb ju ehk mõningaid vähemaid pattusid; kuid see on täiesti vaba näit. pikkadest romanidest ja halbadest draamadest. Juba sellega on ta kiitust ära teeninud, et ta


1)       Üle müüri sajavad öösel õied, kui kartlik kallistus möödaminejale, üle võõra, vaenuliku müüri, kui tundmata sõbra käe-and, kui tervitus lõhnavale suveööle.

                               Nii pikkamisi siin elu veereb, roomab, kaugele püüab, sinna jõudmata, nagu oleks ta aastasadasid uinunud, ärkab silmapilguks, uinub jälle, igatseb igavesti,  teadmata kuhu.

                                     Üle müüri sajavad öösel õied.

 


— 76 —

enese väljaütlemise-vahendiks novelli peenetundlikuma ja maitserikkama kuju on valinud. „La première politesse de l'écrivain“, ütleb Anatole France: „n'est-ce point d'être bref? La nouvelle suffit à tout. On y peut renfermer beaucoup de sens en peu de mots. Une nouvelle bien faite est le régal des connaisseurs et le contentement des difficiles.“ 1) (La vie littéraire, IV, lhk. 320).

        Aino Kallas on võimalikult kaugel suure publikumi kirjanikuidealist: tema on kõike muud kui põnevate ja juhtumiserikaste juttude pajataja. Tema ei ole nende hulgast, kes lugejat ummisjalu pääle tungides võita tahavad, kõigist liialdustest, labasustest ja vängustest hoolimata. Aino Kallase novellide pääasjalik huvitus juurdub ikka hingeelus, ja seda kujutades ei ole tal muid juhtmõtteid olnud kui kunsti ja tõelikkuse.

        Esimest korda leiame Aino Kallase näol soomekeelse naiskirjaniku, kes hakatusest pääle ainult kunstnik on tahtnud olla, kes oma kirjandusliku ülesande ainult kirjanduslikuks ülesandeks on käsitanud, aga mitte naisküsimuseks, karskuseasjaks või sotsialismuseks. Kas on mul veel tarvis juurde lisadagi, et temal enam midagi tegemist ka nende Soome kirjanduslikkude prouadega ei ole, kelledele nende „ilukirjandus“ otsekui suureks toaleti peegliks on olnud, kus nad kõige päält ise oma erotilist tühja-tähja on tahtnud trehvata ja omi sentimentalseid muresid näha ja näidata?

        Aino Kallase asketlikkude ja spartalikult lihtsate novellide põhjas kumav elukäsitus on ennast keelava ja ilmajätva ning uhkelt püsti püsiva stoalase oma. Järeleandmata enesedistsiplin on temast isiku kasvatanud. Intellektualne, mõtlemise-joon, järgesti validamaks ja eneseteadlikumaks tihenev stiilitundmus on temast aga tähelepandava moderni kirjaniku teinud.

        Lojal, võiks peaaegu ütelda mehine tõe-püüd — see naiskirjaniku kohta haruldane omadus — on Aino Kallase pää-omadus.


1)       Kas ei ole kirjaniku esimene viisakus lühikene olla? Novell ulatab kõigeks. Selles võib palju tundmusi väheste sõnadega välja ütelda. Hää novell on asjatundjate piduroog ja paljunõudlikkude rahuldus.

 


— 77 —

 
J. Barbarus.

 

Kevadel.


 Näe, mesilane õiele tiivutab,

 pää julgesti sügavale sirutab.

 Ehk — mesi, ehk — kihvt.


 Ta lehekesed laiali lahutab,

 ja pungakese pingule painutab.

 Ehk — elu, ehk — surm.


 Ta südamesse sügevasse vajutab,

 ja mahlast ta magusast maiustab.

 Õis ära ei tõrju.


 Näe, mesilane õiele tiivutab,

 pää julgesti sügavale sirutab.

 Õis lahti lööb nupu.

 


Sügisel.


Lilled mull’ ütlevad: meid hooletult murra,

 veristatud õitega tahame surra.

 Ära hooli! meis hävita viimased õhinad,

 keha seest võta tuikavad tuhinad.

 Igatseme armastades surra...

 

 Õunad mult küsivad: kardad sa pattu,

 pääle surma tahad ehk paradiisi sattu’?

 Puudub sul jõudu, et patu eest karistust kanda,

 kardad ehk harida maad, mis ohakaid lubab sull’ anda?

 Tee pattu: sul on selleks jõudu...

 

— 78 —

 

 


Igatsus.


 Ta ei ole mu vang, ei ole mu omadus,

 on kirikuta truudus ja piirita vabadus...

 on ise oma kumardatav kuju.

 

 Ta ei ole mu ori, ei taha, et lümmerdab

 mu ette, või kedagi isandana ümmardab...

 on ise oma kumardatav kuju.

 

 Ta ei ripu mu kaelas, ei suudle mu silmi,

 ta äratab minus ainult tukkuvaid ilmi...

 ta on mu sümboliline luule.

 

 Ma ei suudle ta suud, ei põlevaid palgeid,

 ei silita pääd, ei käekesi valgeid...

 ta on mu sümboliline luule.

 

 

 


— 79 —




 
Emil Tammes.


Talv.


 Varase hommiku sinakas valgus,

 külm aga värske ja erutav hell

 kaisutab metsa ta helkivais ehtis.

 Hõbese lõimega hõbeseks ehitud puu

 kaunim on veelgi kui sügisel lehtis —

 raagunud hilisel sügisel...


                                                                Päevaks ju algus,

 kõrgele sinasse peidab end unistav kuu.

 Kuulatav vaikus on kaskede ilusas salgus,

 mahedalt kusagil metsa teel heliseb kell.


 Kella toon paisub ja kuulda, kuis rudistab regi.


 Teemandi sarnaselt puutmata kirgavast kudust

 ripuvad oksa päält oksale, oksa päält oksale võrguna segi

 pärlide read, mis sündinud hangunud udust.


 Kella toon paisub ja kuulda, kuis rudistab regi.


— 80 —



 
N. Triik.


Mõni sõna II. Eesti kunstinäituse puhul.


        Augusti-septembri kuul a. 1909 panivad meie kunstnikud omad tööd Tartus ja Tallinnas välja. See oli meie esimene iseseisev kunstinäitus, meie kunstnikkude esimene esinemine...

        Meie ajakirjandus juhtis tähelepanekut näituse pääle, selle ehk teise kunstniku tööde pääle, harutas tööde sisu ja võimist seda sisu esitada ja kutsus publikumi üles näituse vaatamas käimise ja piltide ostmise läbi Eesti kunsti vastu lugupidamist avaldama ja meie vaeseid noori kunstnikka toetama.

        Ühe sõnaga, näitus oli kui näitus kunagi: äratas naeru, huvitust ja harutusi. Tulivad inimesed ja pöörasivad oma lahke tähelepaneku selle ehk teise töö pääle, kiitsivad prof. Koeler’i piltide ja Prometi lillede „loomutruudust“ ja Anna Sõnne tööde kenadust. Leidus isegi mõningaid julgeid isikuid, kes suuremeelsust üles näitasivad (nimelt suuremeelsust, sest see ei olnud ju tarvilik) ja tühise hinna eest (oh seda kunstniku tänamatust!) enesele mõne pildi omandasivad. Jah, kõik läks suurepäraliselt, mitte sugugi pahemini, kui missuguses provintsi-linnas tahes, ja näis, nagu võiksivad kõik rahul olla ja rahule jääda. Kunstnikkudele oli võimalus antud ennast näidata ja päälegi „kasuga“, publikum aga andis üleliigne kord omast kultursusest sellega tunnistust, et näitust vaatamas käis.

        Oli, nagu oleks kõik ilus ja hää olnud, ja nagu kõige ilusa saatus, on ka see näitus teiste tõsiste ja hädaliste asjade pärast ammugi ära unustatud. Sellest nagu ei maksaks enam rääkidagi, kõik oli nagu üteldud. Jah, kõik oli nagu üteldud: oli kiitust, oli õrna laitust. Ka näituse tagajärjed on olemas.


— 81 —


        Nagu enne, nii jäivad meie kunstnikud ka nüüd seltskonna-laeva parda taha, ja meie kunst — ilma kodaniku õiguseta.


*


        Kibe tõde! Ma arvan, kõik, kes kunstist aru saavad, teda armastavad ja tema jõudu ja väge tunnevad, peavad seda raske südamega tunnistama.

        Mõnesugused mõtted tekkivad pähe...

        Kunst on inimesele alatiseks kaaslaseks olnud.

        Vanal hallil ajal, keset hädaohtusid, elas, võitles ja kaitses ennast alg-inimene. Tema esimene, kõige tarvilikum asi oli tema sõjariist. Ta armastas seda, unistas selle kallal, ehtis seda.

        Nähtuste chaos ümbritses inimest. Inimene vaatas, kuulatas ümbritsevasse loodusesse, püüdis temast aru saada ja lõi enesele ilmavaate. Tema ilmavaate Sümboliks oli tema kunst, tema ebajumalad ja laulud... Oma kunsti sisse pani inimene omad kõige sügavamad tundmused, omad üleelamised.

        Inimene suri, tema kunst jäi. Kunsti läbi lõi ta oma tuleviku...

        Mitmekesine oli inimese ajalugu, mitmesugused tema teod.

        Palju verd ja karmust, vähe rõõmu on meil tema edenemise teelt teada.

        Kõik hävines ja langes kokku, jäi ainult kunst...

        Kunst on kaunis, kaunis, sest ta on kõige täielikum, kõige kestvam ja kõige tõelikum, mis inimene on loonud.

        Temas leidis vastupeegeldust kõik, mis inimeses igavest, jumalikku oli...

        Sagedasti kahtlesivad inimesed iluduse juures, kutsusivad hääle ja kasulikule.

        Aga kas ei ole iludus häädus ja kasu?

        Kas ei ole suured eesmärgid, laiad, avarad vaatepiirid, nende eesmärkide äratundmine, ühinemine ja töötamine nende kättesaamiseks, — kas ei ole see inimese kõige ülem õnn?

        Mis ühendas, mis kutsus inimesi?

        Jumaliku tõe tundmine, võimas tahtejõud? Jah, kuid ainult siis suutis tõde inimest sütitada, kui see jumalikusse ja kaunisse vormisse oli pandud, kunstisse.

        Juudi prohvetite tulise kõne kujukus terastas juutisid.

        Mitte ainult karmusega ei heitnud vana Assyria ja Babylonia kuningad maailma eneste alla ega valitsenud rahvaste üle. Nende


— 82 —

karmus, nende loodusejõuline tahte muutus nende kuninglikus kunstis kujuks, sai jumaliku ja seadusliku avalduse.

        Kunst ahvatles, vangistas.

        Mis andis jõudu ristiusule, mis ühendas katoliklisel keskajal inimesi ja heitis neid kirikule alla?

        Kas ristiusu dogmad, lootus igavese elu pääle?

        Ei tahaks uskuda. Kirik ühines kunstiga ja keskaja kunsti meelipimestav iludus võitis inimesi, ühendas neid tulistele tegudele...



/pilt/


                Unenägu.                                                        A.Uurits.

 


        Inimene on kiriku eestkostmise alt vabanenud. Ta püüab vabaks isikuks saada...

        Nelisada aastat tagasi, uue elu koidikul, lõi Michel Angelo oma ahelaid purustava orja ja oma Moosese. Paljudeks aastasadadeks ette andis ta kõige selle Sümboli, mille poole meie ka praegu püüame, millest meie ikka ja ikka kirjutame, kõneleme, vaidleme.

        Kes ei usu inimese isiku võimsuse sisse, see vaadaku Michel Angelo töösid ja ta hakkab uskuma...


— 83 —


        Iludus on suur tõde ja suur jõud. Õnnetud on need, kelledele ei ole antud sellest aru saada. Kõik inimese suured ja tõsised teod on viljakuseta, kui nad enestele iluduses kuju ja sümboli ei leia.


*


        Mis ütelda nüüd meist, meie esimestest arglikkudest sammudest kunstide aladel? Kas nende pääle lootusi panna?

        Tingimata! See on tarvilik.

        Meie olime orjad, pidime palju raskusi läbi elama.

        Nendel ränkadel aegadel, kus meie kõigest maha olime jäetud, oli kunst meie ainukeseks seltsiliseks ja trööstijaks ja tänu temale ei ole meie esivanemate õnnetu ja piinarikas elu asjata olnud.

        Kunst on meid päästnud ja meid meile enestele alal hoidnud. Mis oleks meist saanud, mis oleksime meie, kui meie esivanemad mitte ei oleks loonud, ehk kui see loomisetöö kaduma oleks läinud? Lihtsates rahvajuttudes, rahva-viisides ja -kirjades on kannatuse tarkus kuni meie päevini ulatanud. Selles kannatuses karastame meie enestele mehisust ja terasust tulevaseks loomisetööks...

        Suur õnnetus ei surmanud loomejõudu, ja meie, kelledel ometi juba hoopis rohkem loomise võimalust on — meie oleme ükskõiksed ja vanadusenõdrad, meie usk on — uskmatus kõige sisse ja igal pool. See on loomuvastane nähtus; ja mina ei usu mitte, et võib ainult silmapilgule elada, et meil tulevikuga tegemist ei ole, et meie temas elada ei taha.

        Ma loodan, et meie orjaunest üles ärkame, eneste küljest vanduse jõuetuse maha raputame, usku eneste sisse omandame ja elu armastama hakkame, mitte tänase päeva kitsastes raamides, vaid kui avarust, ilmotsata võimalust suurteks töödeks — loomiseks.

        Kuid ei pea mitte ära unustama, et üksikud inimesed ei suuda ka kõige suurema vaimustuse korral palju ära teha.

        Kunst, iludus ei ole mitte isikline asi, vaid üleüldine tarvidus, ja kunstnik on kasulik kulturitegelane. Kui meie kõik kõige vaimustusega, kõige oma nõu ja jõuga loomisetöö kasuks töötame, siis on võimalik suur rahvakunst, mis meid ühendab, meid noorteks ja tugevateks teeb ja avarale, kaunile tulevikule vastu viib.

        Ja lõpuks, kui halvavalt külm ja ükskõikne meie seltskond praegu kunsti ja iluduse küsimuste vastu ka on, kuid sellegipärast peab uskuma, et ka meie iludust tunneme, et see ka meile tarviduseks on.


— 84 —


        Millega oleks siis vastasel korral seda meie kunstnikkude üleüldist omakasupüüdmata tööd seletada võinud, millest meie II. kunstinäitus tunnistust andis, või neid mõningaid kaunid kunstitoodeid, milledest ükski kulturiliselt kasvatatud, ilutundlik inimene tähelepanemata mööda ei läinud.

        Meie kunstnikud on noored, nad on üksi üles kasvanud, ilma seltskonna toetuseta, suurem osa nende töösid on esimesed katsed, kuid sellegipärast leidub nende hulgas juba läbimõeldud, valminud töösid. Veel rohkem: nende hulgas on juba mõni täiesti valminud kunstnik.

        Meie tulevase edenemise pandiks kujutavate kunstide alal ja kestvaks nooruslik-kauniks mälestuseks jäävad Kr. Raud’i, J. Koort’i, A. Uurits’i tööd ja A. Promet’i iseäralised painajalikud kompositsionid.



— 85 —




RINGWAADE.



Soome näitelavakunst.


(Väike läbilõige).


        Meie näitelavakunst, nagu meie kirjandus ja kunst üleüldse, on rahvusliku romantikaga alganud, mille kõrgelennuline paatos viimastes aastakümnetes iseäranis Benjamin Leino ja Axel Ahlberg’i poolt kajatatud, suure klassikalise kurbmängu jaoks nagu loodud oli. Aastate jooksul ongi just see Soome Rahvusteatri repertoari nurgakivi sünnitanud. Samati ei ole ka Soome rahva loomusele omane humor näitelavale võõraks jäänud, vaid võime sääl nimesid, nagu Hemmo Kallio, Iisakki Lattu, Aleksis Rautio, Taavi Pesonen ja Otto Närhi nimetada, kelledest Närhi niisama kui kurbmängija Benjamin Leino juba surnud on ja Pesonen mõni aasta tagasi ennast tagasi on tõmmanud hästi ärateenitud targa rahu maitsma.

        Realistline vool Soome kunstielus 1880—1890 ümber tõi ka näitekunsti tehnikas palju uuendusi enesega ühes, kahte tähelepandavat näitlejat nähtavale kohale tõstes. Need on: Soome Rahvusteatri esimene koomiker ja karakterinäitleja Adolf Lindfors ja anderikas konversatsioninäitlejanna Katri Rautio säältsamast. Väga loomulik on, et realismuse värskendav jõud end just neil aladel ilmutas, ega mitte näit. — nagu rahvusliku romantikaga lugu oli — kõrgema kurbmängu alal. On ju realismuse intellektualne, üksikasjaline tehnika juba oma loomu poolest kõige traagilise ja vägisõnalise vastane, ta püsib parema meelega proosalise, igapäevase elu tõelikkuses. Lindfors’i kaudu saivad mitmed klassikalise komödia


— 86 —

meistritükid, eesotsas Molière ja Holberg, meie rahvuslikul näitelaval võimalikuks, ja proua Rautio läbi jälle lugemata hulk praeguseid ja vanemaid karakterikujutusi.

        Rahvuslik romantika oli väljaspoolseid mõjusid Saksamaalt otsinud, rahvuslik realismus jälle Prantsusemaalt, näitelavakunstis kui ka kõigi teiste kunstide aladel. Kaarle Halme läbi tuli jälle itallaste psühologilise tõe poole sihtiv kurbmängude näitlemine Soome Rahvusteatri näitelaval viljakandvalt mõjule.

        See Soome näitelavakunsti edustaja, kes terve Soome Rahvusteatri kunstilise arenemiseloo läbi käib, selle kõige isikulisemalt enesesse sulatab ja kaugele suurjoonelisesse stiliseerimisesse ja dekorativlisusesse juhatab, on Ida Aalberg, praegu nimepoolest vabaherraproua Uexkull, meie ainukene Europa mõõtu täitev kurbmängunäitlejanna. Üle kolmekümne aasta on tema nimi kõikide Soome Rahvusteatri võitudega kõigelähemas ühenduses olnud ja veel täna päev on tema koht Soome näitelavakunstis üksiseisev, nii tema tehnika väljaihutud paindvuse kui ka tema hingeliselt haruldase avara hääleskaala pärast.

        Praegu on Soome näitelavakunsti seisukord meie päälinnas järgmine: Kaarle Halme on 7—8 aastat tagasi Soome Rahvusteatrist lahkunud ja töötab praegu enese asutatud Kansan Näyttämö (Rahva Näitelava) juhatajana, Adolf Lindfors jälle juhatab Rahvusteatrit, kumbki nüüd ainult harva veel näitlejana esinedes. Ainukesed, kes Rahvusteatri vanast kaardist veel selle kuulsust kõrgema kurbnäitemängu alal üleval peavad, on Ida Aalberg ja Axel Ahlberg, esimene selle talve algusest saadik sellessamas asutuses ka näitejuhina tegev. Proua Rautiot saab publikum küll veel harukordadel näha, milleks aga ta ise vististi põhjust ei anna. Teatri ülemalnimetatud vanad koomikerid ja karakterinäitlejad on veel täiesti töövõimsad, kuid uusi, silmapaistvaid jõudusid pole nendele juurde ilmunud. Niisama on traagilisel alal lugu, kus ometi üks üsna noor näitleja Urho Somersalmi õigustatud lootusi äratab. Naisnäitlejate poolel paistab nooremate hulgast proua Helmi Lindelöf oma moderni konversatsioninäitlejanna andega välja.

        Teatri üleüldine stiil, niisama vähe kui hingeline nivoo, pole aga aja nõudmistele järgneda jõudnud. Selle tagajärjeks on olnud, et kirjanduslikum publikum teatrist ikka enam ja enam võõrduma hakkab, ja see aeg näitab tagasitulemata mööda läinud olevat, kus Soome Rahvusteater soomekeelse kunstielu keskpunktiks meie päälinnas oli. Kuid uued, laiemad rahvakihid on selle ülevalpidamise oma hoole alla võtnud, nii et teater selle tõttu igatahes aineliselt kindlal alusel seisab. Rahvusteatri juures töötav teatrikool ei ole sügavama ja hingekama tehnika asjas noore põlve kohta suuremat ära teinud.

        Nii siis mitte liig palju rõõmu põhjust Soome näitelavakunsti sõpradele! Meie näitelavakunst on praegu aitamata võrengus. Ärapääsemist säält praegu ei näe — olgu nüüd süü seppades või sütes. Kahtlemata on aga ka osa süüdi teatri juhatusel, kellel korda ei ole läinud vähemalt kõiki tarvituselgi olevaid jõudusid asutuse külge kinnitada.


        Helsingis, 1. Xl. 1909.        

                                                Eino Leino.

 (Tõlge „Noor-Eesti“ jaoks saadetud originalist.)


 

— 87 —




John Galsworthy.


        Järgnevas lühikeses märkuses tahaksin ma Noor-Eesti lugejate tähelepanekut ühe Inglise kirjaniku pääle juhtida, kes alles viimase aasta jooksul omal kodumaal tarvilikku hindamist on leidnud. Väljamaal on tema nimi, nagu näha, ikka veel vähe tuttav. Ja ometi on tema üks nendest Inglise kirjanikkudest, kes nagu selleks on loodud, et Inglise iselaadi väljamaale tõlgitseda. John Galsworthy on tõeline inglane. Omades töödes käsitab ta täiesti Inglise aineid; ta armastab Inglise maastikku, Inglise rahvast, Inglise iseloomu sügava armastusega. Kuid imelikul viisil jääb ta omas kujutamises siiski objektivlikuks. Ta kirjeldab iseäralise häämeelega sügavasti sisse juurdunud Inglise sotsialseid vormisid, tunneb ja interpreteerib õrnades, mahedates toonides nende iselaadilist charme’i, kuid ta ei usu silmapilkugi nende pühaduse ja puutumatuse sisse. Otse selle vastu. Ta seisab juba ise väljaspool neid vanemaid sotsialseid normisid, vähemalt väljaspool seda aateilma, mis nendes oma peeglipildi leiab. Ta on üleminekuaja laps. Ta tunneb uute sotsialsete jõudude tärkamist, kuid mitte ainult seda, vaid ka sügavate, põliste inimliste püüete ärkamist, mis nüüd rohkem kui kunagi enne uutes sotsialsetes vormides avaldusele tungivad. Kuid see ei tähenda sugugi, nagu oleks Galsworthy erakonnamees, radikal või sotsialist. Ta on kõigepäält kunstnik. Teda huvitab pääasjalikult inimese süda; ta tunneb igavest konflikti inimese südame elementarsete tungide ja üleüldiselt maksvakstunnistatud seltskondliste normide vahel, millede rõhk Inglisemaal end vahest rohkem kui kusagil mujal tunda annab. Kuid nende vormide truudest poolehoidjatest ja austajatest ei saa ta mitte vähem aru kui metsikutest, mässulistest. Ka nende hingede rahulikumaid, ühetoonilisemaid ihasid kujutab ta imeliku õrnuse ja loomutruudusega: nad ei ole tema silmis mitte abstraktlised sotsialsed tüüpused, mitte ainult tagasein metsikute kirgedele, vaid pääasjalikult inimesed, kellede seisukord niisama traagiline on, niisamati arusaavat tundmust nõuab, nagu nende rahutute omagi, kes seltskondliste normide vastu võitlust peavad.

        Galsworthy on seni neli romani, kolm draamat ja ühe vihu jutustusi avaldanud. The Man of Property (Omanik) on roman ülema keskseisuse, rikaste Londoni ärimeeste elust. See roman on sotsiologiline etüd, ühe suure perekonna — Forsyte — liikmete detailleeritud kirjeldus, kellede haruldaselt tugev, tüüpiline omanduseinstinkt kõikide elu üksik-asjade pääle ulatab, naine, laps ja isegi usk ühes arvatud. Siin ei leidu aga mingisugust lõikavat satiiri, mingisugust liialdatud tüüpuste ülesseadmist pilkeliste epigrammide märgilaudadeks. Hoolimata sellest tugevast, omandusetungis põjenevast perekonnainstinktist, mis Forsyte’ide keskel valitseb, hoolimata nende traditsionilise ilmavaate kütkes kinniolemisest, hoolimata nende ühise perekonnaelu ja mõtlemise karjatundest on siiski iga perekonnaliige individualiseeritud, on igal ühel omad iseloomuomadused, mis teda teistest vendadest ja õdedest, onudest ja tädidest teravasti ära lahutavad. Kuid just inimliste tundmuste mäng selle omanduse-instinkti kindluse müüride


— 88 —

vahel lõpeb traagiliselt. Vana sugukonna pää Jolyon Forsyte’i tütre peigmees hakkab Irenet, ühe noorema perekonnaliikme abikaasat, armastama, õrna, saladuslikku, ainult iludusest, naiselikkusest ja armastusest loodud olevust, kes isesuguse tumeda juhuse tagajärjel sellesse validasse omanduseilma on eksinud. Selle armastuse tekkimist ja arenemist, selle elementarse jõu tungimist Forsyte’ide ilmavaate sisse, võitlust, segadust, sügavamate inimliste tundmuste avanemist mitmetes perekonna-liikmetes, iseäranis vanas Jolyonis, kirjeldatakse puhta kunstilise kaastundmuse võimsusega. Irene ise on vaevalt miskisugune iseloom; tema olevusel ei ole kindlaid piirjooni: temas on palju nende vastutamata loodusejõudude kütkestavat isikusetust, millede paljas olemasolemine kõigi tema tegevuste ülem põhjendus on.

        Ka teistes Galsworthy romanides esineb armastus purustavana elemendina. The Country House (Mõisamaja) kirjeldab Inglise seltskonna elu teist väga tüüpilist külge: aadelisoost mõisnikkude elu, kellede omanduseinstinkt niisama tugev on, ennast aga teistes vormides avaldab kui Londoni ärimeeste juures. Selles romanis ei ole kujutus mitte nii objektiviline kui eespool nimetatud The Man of Property’s. Ta on paiguti peaaegu sihilik. Sellepärast ei seisa see roman kunstitööna mitte nii kõrgel kui tema eelkäija. Kuid ka siin ümbritseb mõnda iseloomu, iseäranis kangelase ema oma, see elavate saladusline aura, mis neid mitte mõtteleiu või fantasia kujudena ei lase paista, vaid loova vaimu lastena, ja mis neile tee meie hinge sisemistesse ruumidesse avab. Rüütlimõisaomaniku poja täielik allaheitmine naabri naise vaheldusrikkale, algjõulisele sugutungile mõjub niihästi tõelikuna eluna, kui ka mõistupildina, looduse igaveste vahelesegamiste sümbolina inimliste korralduste tardunud ilmas.

        Galsworthy viimane roman Fraternity (Vennasus), mis mõne kuu eest ilmus, käsitab sedasama ainet, kuid teisel kujul. Siin leiame meie endid Londoni haritud, kirjanduslise keskseisuse ilmas, mis omast kunstilisest ja kulturilisest kinnisusest hoolimata ometigi sadandete nägemata tundmuselõngade läbi vaesemate, kannatavate rahvaklassidega ühendatud on ja nendega algteadvuse sunnil, looduse enese hingeõhu ja salajase tungi läbi lahutamata solidariteeti tunneb. Kirg, mida üks väike kunstnikumodell ühtlasi ühes vaeses joobnud soldatis ja kõrgesti haritud, raffineeritud arvustajas äratab, on selle solidariteedi märk ja sümbol; pilvede sõudlemine, looduse sügav igatsuslik hingamine, mida Galsworthy peenikese, luulelise instinktiga ka Londonis on tundnud, sünnitavad selle solitariteedi õhukonna, ja vana, poolhullu filosofi mr. Stone’i imelikud, utopistlised rhapsodiad on selle solidariteedi aimduserikas võidulaul. Üheski teises romanis ei ole Galsworthy nii suurt lüürilise väljaütlemise võimist avaldanud, kui Fraternity’s.

        Galsworthy draamadel oli viimasel aastal Londoni näitelavadel suur kordaminek, missugust asjaolu Inglise publikumi dramatilise maitse peenenemise rõõmustavaks märgiks tuleb pidada. Kolmest draamast, mis ilmunud, käsitatakse The Silver Box’is (Hõbedane laekas) kohtu mitmesugust mõõdupuud rikaste ja vaeste vastu. Näidendis Joy (Rõõm) vihkab üks seitsmeteistkümneaastane tütar


— 89 —

oma ema armukest, õpib aga oma ema alles selle läbi tundma, et ta ka ise üht oma noorepõlve seltsilist armastama hakkab.
Strife (Võitlus) on kohutav pilt Wallise söekaevajate streigist. Selles draamas jääb kirjanik täiesti erapooletuks, kirjeldab aga imekspanemise väärilise võimsusega võitluse arenemist, mis kompromissiga tööliste ja tööandjate vahel lõpeb, kuna mõlemate poolte juhid, ainsad tõesti tugevad mehed, kellede õlgadel võitluse raskus seisis, kõrvale tõugatakse. See on võitluse kurbmäng, üksiku ja hulga vahekorra kurbmäng.

        Galsworthy on veel noor, ja nii kõrgeandeliselt kunstnikult, kelle juures kunsti rõõmsus sügavasti elu tõsiduses juurdub, tohime meie veel suurt loota.


 Harald Williams.

(Tõlge „Noor-Eesti“ jaoks saadetud originalist.)




Salon d’Automne 1909.


        Üks huvitavamatest Parisi kunstinäitustest on nõndanimetatud „Sügise Salon“ — Salon d’Automne. See Salon ei ole kuigi vana, võrreldes kevadiste Salonidega. Ta paneb kõigest seitsmes aasta kunstinäitusi toime. Kuid ta on selle lühikese ajaga täiesti eluvõimsaks ja alalist huvitust pakkuvaks kunsti-teguriks saanud. Tema asutajate hulgas olgu nimetatud Anglada, Laurens, Legrand, Vallotton ning pärastpoole liikmeks vastu võetud sarnased kunstnikud, nagu Denis, Manzana-Pissarro, Liebermann, Bakst, Bénois, Bonnard, Enckell, Rodin, — nimed, mis ise oma ette selget keelt võimisest laialistes piirides kõnelevad. Saloni eluvõimsust lisab märksa tema rahvusvaheliseks tõusmine. Viimaste aastate jooksul organiseeritud Saksa, Vene, Belgia, Soome kunstnikkude kogu- tööde näitused on omad paremad edustajad Saloni liikmetekogusse saatnud. Muulastest on näit. üksi venelasi selleaasta näitusest 33 osavõtjat, poolakaid 21.

        Salon on hästi „pahemale“ poole nihkunud: arvad Intependanti kunstinäitusel olevat, — nii lähevad need tööd omades avaldamise-vabaduse iseäraldustes kevadisest vanade Salonist lahku. Järgesti leiad nimesid, mis Intependanti kaudu tuttavaks on saanud, nagu: Chabaud, omade musta-pruuni akkordidega, Jerebtsoff, kes omale naljatoonile kindlaks on jäänud, (ainult selle vahega, et ta „filosofiliste“ teemade asemel nüüd taimeriiki on käsitama hakanud) — ning teisi.

        Salonis väljapandud töödel peab kõikidel teatavasti oma kvalifitseeritud kunstiline väärtus olema. Et aga töösid üle 1800 välja on pandud, siis võib järgnevates ridades ainult kõige iseloomulikumatest või jälle Eestis ligemalt tuttavate kunstnikkude töödest juttu olla.

        Rodin’i Cariatide’i tuleb vististi Saloni kõige huvitavamaks skulpturi-tööks lugeda. Maa pääle kokku litsutud inimene;


— 90 —

õlal, mille toeks kogu mahavajutatud keha on, tundub nagu terve ilma raskus lamavat. Vaadeldes ei saa aru, kuidas see kivine põrand kuju all raskusest lohku ei ole vajunud.

        Teisena nimetaksin ma Mestrovic’i oma suurearvulise tööde koguga, milledest täis vägevust on Herose pää (fragment). Tema tööd on kõigepäält monumentalsed, täis kivi kangust.

        Meie Koorti skulptur Nooremehe pää on tehniliselt õige hää. Kuid ei leia sellest tööst monumentalsust, vägevust, mis juba skulpturi materjali iseloomu tõttu pää-nõue, idee peaks olema. Just monumentalsete tööde arvu poolest on Salon väga rikas.

        Pääle eelnimetatud skulpturitöö on Koortilt näitusel kaks maali (Valge kannu sees valged lilled ning sibulad kooritud kartulitega kirju vaiba pääl). Joonistus on kuivapoolne ja kange, kuid värvid õige huvitavad. Just maalimises võiks Koortilt tulevikus rohkem loota. Tööjõu poolitamine kahes nii lahkuminevas kunsti harus nagu skulptur ja maalimine teeb aga praegu, et mõlemad pääliskaudsuse all peavad kannatama.

        Soomlastest võtavad näitusest osa:

        Favén 3 portreega. Nagu kevadisest karskest loodusest tulija ust avades ühes valguse kiirtega värskust tuppa toob, — niisugust mõju avaldasivad läinud aastal Favéni tööd. Nüüd puudub see aga peaaegu täiesti. Nähtavasti on kunstnik ise oma võimetuse õlivärvides ära tunnud ning kahe portree jaoks pastell-värvid valinud, mille otstarbeks pidi olema peenemini siidi tuhmi läiget, pärlite pehmeid helkisid, puudri valvakat tolmu näol, pitside udu, pikki pehmeid kübara sulgi interpreteerida. Kuid et tehnika võõras on, ei ole ka need portreed täitsa õnnestanud, nad on tolmukuivad. Selles genres on ikka kombeks olnud prantslasi eeskujuks pidada, kes juba oma kulturilise peensusega on harjunud siidi läikeid ning atlase iseloomulikka voltidesse murdumise jooni ühes lampide varjatud valguse helkidega läikival põrandal ning poleeritud klaverikaantel, brongsil ja suurtel peegli-klaasidel hästi tabama.

        Gallén-Kallela tööd on palju omapärasemad. Vaadatagu tema Loojenevat päikest. Suurena kustuv sügise päike saadab külmi, tardunud kiiri alla koltunud maa pääle ning värisevatele punastele haavalehtedele. Siis Suksesõitjaid. Tumesinine õhtune lumi. Metsasein on sinise varjukatte alla peidetud. Kohati helgib säält läbi tumekollane õhtune taevarand. Poiss mehega kihutavad mäekülge mööda alla loojeneva päikese poole. Näod päikese õhetusest punetavad. Ärgu unustatagu ka Suplejaid (kujutus Kalevalast). Keskpäevane vesi, õrn sinine, avab omades virvendustes kuldse sügavuse. 5 tüdrukut rannal. Ühed päikese kiirte keskel vees, teised lamavad ranna kollasel liival omade varjude pääl.

        Järnefelt’i Lugev tüdruk ning Soome sügisene maastik maapruuni, koltunud ning surevate heledate roheliste toonidega interpreteerib Põhja sügise õudsust.

        Thomé on huvitavaid asju välja pannud. Tema töödes on palju helevust värvides, võrreldes läinud aasta töödega. Iseäranis kena on Dans le parc Borély (Marseille).


— 91 —


        Prantslastest on nende ridade kirjutajale iseäranis huvitav Jaulmes. Prantsuse peensus värvides: tagasihoidlik tooniakkordides, ei ühtegi heledat valguse läiget. Kõik hellas mahedas kumas harmoneeritud. Tema Sügises on figurid, puud hõbekasse valgusesse varjatud. Niisama varjatud toonides tumerohekas maa violett-lilledega, valkjad kehad hallides riietes, mustad sinise läikega viinamarja kobarate virnad. Tumeroheline violett, hõbekas hall, sinikasmust roosakate kehadega — need on Jaulmes'i leittoonid.

        Tema mitte vähem huvitav vastand värvides on Manzana-Pissarro. Manzana-Pissarro on eksotlik. Tema piltisid vaadeldes tundub kui hingaks säält vastu kange lõunamaa viinade aroma. Alaliselt uuenevas mitmekesisuses korduvad tooniakkordid: violett-hõbe tumerohilisega, või jälle kuld-sinine-violett kõiges omas nüansside vahelduses.

        Brongskehadega, siniseläikelise mustade juuste ning habemetega rahulikult istuvad mehed ning hommikumaa naised kumeralt mustaks veetud silmakulmudega, alghenna punaste jälgedega näol ja rinnal, läbipaistvas surbesti või raskes tarmalini siidis. Metssead kergejalgsete ning teravsarveliste mägede kitsedega; madalad, laiaoksalised õunapuud maha kõlkuva kuldse viljaga ning triibulised zebrahobused metsik-uhkete ratsutajatega ja kaugel silmapiiril rahuliselt läikiva kuldse merepinnaga.

        Õhtuses hämaruses, mida kuldne taevas ühetaoliselt laiali laotab, üle punaste-hõbeka lillesalkade astuvad rohelistes, kuld läikega sulgedes, sinikaid kaelu pikalt välja sirutades, paabulinnud karjana, pikki, kullaniitidega läbiveetud sabasulgi üle õhetavatvärvi lillede lohistades, möödaminemas palmitihniku servalt, kust pikkade narmastega lillelistesse salidesse varjatud brongskehadega naised neid meelitustega ligemale hõiguvad...

        Gallén — säälsamas, kus M.-Pissarro töödki välja pandud — on ka omades Suplejates kulda tarvitanud, kuid kaudsena abinõuna: päikese valguse jõulisemaks muutmiseks keskpäevases vees, mitte aga otsekoheses mõttes värvi muusika enese alaliseks vahelduseks, nagu seda Manzana-Pissarro teeb.

        Väga peenelt omi brongsidega ühinenuid õlivärvisid laki läigete tarvitamisega veel intensivlikumaks muutes, kohati aga värvimuusikat kustuma pannes, seda taha põhja varjule jätmisega, kõike seda ei ole keegi nii peenelt ja nii julgelt harmoneerida suutnud kui Manzana-Pissarro.

        Selle aasta Salonis on hollandlased õige huvitavad, nendest pääasjalikult van Dongen, kellel iseäralik jõud on tradistionidest lahti lüüa.

        Tema tööde nähtava labasuse all on suur peensus värvide mõistmises varjatud. Siin ei ole joonistuse all muud mõeldud, kui ülemineku piirisid ühest värviakkordist teisesse. Siin ei ole mitte joontega ära piiratud pinnad, mida värvidega kaetakse vaate kenastuseks, vaid värvid ise, mis enesele piirisid rajavad.

        Pildid Kolm naist: roosa, roheline ning valge tumepunase fooni pääl. „Roheline“ on pilgu üle õla vaataja pääle heitnud. Need on igale poole nägevad ussisilmad, kuid tõepoolest katab


— 92 —

silmakohti sinine kriips ega muud midagi. Ehk Lamev naine: mustad sukad, kust soe ihu toon läbi helgib, valge pesu, must siidist kleit, valvakal näol helepunased huuled. Muidu armastab van Dongen veel sarnast värvikokkukõla nagu läbi siidi paistev keha — kuid mitte näitusel olev Hall daam, — halli sulgiskübaraga, pikad hallid kindad käes, kust käenahk läbi paistab. Ehk jälle: musta tühjusega piiratud traavijooksev valge hobune, kelle kohal õhus, kollases valguses ratsutajanna näib, üleni punases riides, millest keha toon läbi paistab, — ning see on etüd!

        v. Dongen’i kõige huvitavam võimise külg on sügav iseloomulik ainest arusaamine. Sellest järgneb aine avaldamine oma impressioni, oma visioni järele, mitte aga et asja välimuse tabamine liialt ette tungivaks saaks. Aine on teatud tundeid hinges äratanud, ja neid suudavad ainult teatud värvikokkukõlad silmale uuesti avada. Sellega on kujutavast avaldamise-võimuliseks saanud selle „vaim“, selle „mina“.

        Nõndaviisi ainet käsitades lähevad kaduma kõik ülearused, selgust tumestavad detailid. Sellega asub töösse kunsti lihtsus, millega aga alati ühes jõutunne, monumentalsus käib.

        Tööd, mis ainult silma tuntud on, missugustega keskpärasus kõik üle on ujutanud, on jõuetud omade koormavate detailide raskuse all.

        Kuid kordame, et iga kunstiväärtusline töö jõuline peab olema, olgu aine maitsevastane suurte hulkade „iluduse“ mõiste arusaamise-läilusele või mitte. Aine monumentalsus, jõud, hing, — mida selgemini see on avaldatud, seda huvitavam, kunstiväärilisem on töö.

        Selle aasta Italia „ülemaalises“ osakonnas leidub skulpturi toodeid, nagu sarnane kuriosline rinnakuju: õlest punutud kübar, mida ühes näoga loor ära varjab; loori alt paistab vastu preili suhkruselt naeratav nägu ning lõpeb rinnakuju roosiga, millel õielehed õrnalt keerdu on löömas, lehtedel aga okkalise varre otsas on sooned sees näha. Niisama on maalides suhkrule lisanduseks veel mett toodud.

        Ühes sakslastega, kellede tööd haigutuse pääle ajavad, on eraldi välja pandud Saksa kunstniku Hans von Marees’i tööd. Selle Böcklini eelkäija (nagu H. v. Marees’i nimetatakse) maalid on huvitavad kompositsioni peensuse tõttu. Küll on toonid raskevõitu, kuid see on kokkukõlas joonistusega.


 A. Tasa.

        Paris, 7. XI. 09.



Soome kunstnikkude XIX. näitus Ateneumis sügisel 1909.


        Viimastel aastatel on Soome kunstnikkude ühised näitused ikka enam ja enam omast esialgsest tähendusest Soome kunsti arenemise-astme ilmsikstoojatena kaotanud. Mitmed meie pare-


— 93 —

matest kunstnikkudest on omi era-näitusi toime panema hakanud : Akseli Gallén - Kallela , Eero Järnefelt, Pekka Halonen, Väinö Hämäläinen ja teised. Näitused Ateneumis on rohkem noorte talentide esimeste esinemiste tallermaaks jäänud. Selle tagajärjeks on olnud, et viimaste aastate ühistele näitustele mitte meistrite vaid õpilaste tööd oma pitseri on annud: miskisuguse dilettantliku kindlusetuse ja valmimatuse pitseri nii ainete valiku kui tehnika poolest.

        Suuremat osa meie noortest kunstnikkudest karakteriseerib paraku otsimine ilma leidusteta. Nende töödest kõnelevad modernid mõjud ja käsitöölisetaoline oskus — ja mitte harva mõlemad ühekorraga. Peaks aga loov mõttekujutus, ennast ja aineid valitsev kunstniku-võimine rohkem kõnelema!

        Läinud sügisenäitus kujunes ometi võrdlemisi trööstlikuks erandiks viimaste näituste hallis seerias. Meie loomevõimulisemad kunstnikud võtsivad näitusest seekord jälle suuremal mõõdul osa, ja väiksematestki näitasivad endid mõnedki huvitavatena ja algupärastena talentidena.

Ei tea, kas seda soomlase passivilise, raskepoolse temperamendi süüks tuleb lugeda, et ka meie maalide värvidesse tihti midagi ähmast ja tumedat seganeb. Missugune rõõm oli igatahes niisuguste maalide järel Akseli Gallén-Kallela suurt näitusele läkitatud õlivärvipilti Kevade näha! Kuna seda kahtlemata Gallén-Kallela kõige paremate tööde hulka tuleb lugeda, on see tema kunstis ühtlasi midagi uut oma õrna värviskaala ja oma tagasihoidlikult arasteleva meeleolu poolest. Kevade kujutab nelja noort vaevalt neiuks puhkenud alasti tüdrukut venes, mis põhjala kevade valguses vaiksel järvepinnal liigub. Tüdrukute päid ehivad noortest kaseokstest seotud vanikud, ning nende pilgust ja nende elastilistest liikumistest aerusid pidades paistab ootus ja kergelt kurvameelne igatsus. Päramehena istub vana Väinämöinen oma pika traditsionalse habemega, kannel põlvedel. Tuleb ainult imestada, kui vähe tema ilu enese ümber märkab, ehk temale küll nii jumalik väljavaade on antud. Väinämöisele ongi autori poolt võrdlemisi vähe intressi osaks lastud saada. Nii kunstniku kui vaataja tähelepanemine on domineerivalt nende kaunite, ilmsüütate tüdrukukujude pääle pööratud. Peab tõesti Gallén-Kallela suurepäralist oskust imestama nii lihtsate vahenditega nii elavat mõju äratada. Maalis on pääasjalikult ainult kahesuguseid värvitoonisid tarvitatud : punakaskollast ja sinakashalli. Värvid on enamasti segamata kõrvustikku, nõnda et tüdrukute kehad peaaegu niiviisi mõjuvad nagu oleksivad nad pastelliga maalitud. Kevade-meeleolu vastandid: rõõm ja igatsus kujunevad värvideski. Kollakaspunased värvid nõiuvad nähtavale neidude elurõõmust tuksuvad, hõiskavad ihud, kuid hallikatesse põhitoonidesse peidab end vaikne, soiguv kurvameelsus. Hallid ja valged viirud veepinnal tuletavad kerkiva udu kergeid jooni meelde. Kuid päätunne kõiges on ometi kevade, kevade! Õrn ja erk kevadine muinasjutt!

        Akseli Gallén-Kallela teine suur õlivärvipilt Haug, mis Kalevala ilustuste hulka käib, ei ole pooltki nii huvitav kui eel-


— 94 —

mine. See liitub oma käsituse ja oma tehnika poolest väga ligidalt Gallén-Kallela varasemate
Kalevala piltide seeriasse.

        Ka paaril teisel meie tuttavamatest kunstnikkudest — Pekka Halosel ja Vesterholmil — oli monumentalseid maalisid näitusel. Halose suurjoonelised ja õhurikkad genrepildid on Soomes rohkesti lugupeetud. Läinud näitusel edustas teda, solidilt nagu ikka, õhtumeeleolu kujutav maal Tööst minek, mis oma kindla ja selge joonistuse ja omade rahulikkude toonide tõttu väga usutavalt (vakuuttavalta) tundus. Iseäranis hästi oli venesse astuva lihtsa naise suurtsuguselt mõjuv kehahoidmine trehvatud. Halosest suuresti lahkuminevad olivad Vesterholmi vanaaegsel viisil maalitud maastikud: Jaanipäeva hommik ja Ahvenamaa maastik, ääretud pinnad kõige üksikasjalikumalt nähtud puid ja põõsaid. Need võivad väga hõlpsasti igavaks saada. Kuid ei tohi salata, et Ahvenamaa maastikus kõigi nende puude ja põõsaste üle siiski midagi ühendavat ja meelihellatavat hingas ja midagi elava looduse vaiksest südametuksumisest tundus.

        Moderni tehnika poolest huvitavad olivad Vesterholmi kõrval Verner Thomé tööd. Thomé näitab võimsaid mõjusid Prantsuse impressionistidelt. Ta on Soome pintslitarvitamisesse mitmeid värskeid aktsentisid lisanud. Läinud näitusel äratas tähelepanemist tema maal Kooliõuel, hästi õnnestanud impressionistlik katse kihisevat elu silmapilkliselt mõjuvana nähtusena riidele kujutada.

        Thomé ligiduses sünniks ehk noort maalrit Parviaist nimetada, kelle pääle nooremate hulgast minu arvates kõige suuremaid lootusi võib panna. Parviaise intelligentlik joonistus ja tema soojad ja rõõmsad värvid avaldavad elu energiat ja iseseisvat oskust — rõõmustavad ja haruldased omadused meie oludes. Parviaise Danse de ventre ja Hispania tango olivad Soome publikumile ka omade erandlikkude ainete tõttu uudiseks. „Kõhutantsijanna“ käänleb ja väänleb oma paljastatud kõhuga. Metsikuid, tõmmukaid kogusid näib tema ümber. Need on tantsu tulised imetlejad, kellede näod kõhu looklevaid liikumisi vaatama tungivad. Missugune toredasti nähtud silmapilk! Ka oma värvikompositsioni poolest olivad Danse de ventre ja Tango näitusel kõige paremate hulgast. Niisamati nagu eelmistes võitis meid Parviainen ka omas Irmelinis kõige rohkem siiski psühologina. Irmelin on lõbus tütarlaps, omast mängust silmapilguks väsinud, kuid nähtavasti varsti jällegi valmis püsti säärtega jooksma.

        Värvide poolest huvitavad olivad ka Hämäläise ja Rapp’i maalid. Hämäläise kerged, heledad värvid tegivad meeldivaks tema muidu üsna pääliskaudselt dekorativilised tööd, nagu Õunapuude õitstes ja Punane küün. Rapp'i maalides läinud näitusel oli vähem temperamenti kui tema endistel kordadel väljapandud orginellides õlivärvikompositsionides. Ometi ei puudunud ka nüüd iseloomulikka jooni tema paaris tunderikkas maastikus.

        Samati kui Rapp’ist peab ka Favénist ütlema, et ta varemalt enam lubadusi andis kui ta neid nüüd vähemalt omades väljapandud töödes täidab. Tema on üll peenenenud ja raffineeritud, kuid ühtlasi on ta ka kokku kuivanud ja omast isikust


— 95 —

kaotanud. Tema Motivid Seine rannalt on tema akvarellidest vast kõige peenemini vaadeldud ja kujutatud.

        Hoolast tööd näitasivad Verner von Hauseni „Stilllebeni“ pildid, ja valgustus paaris tema maastikus äratas huvitust, samati ka tema meeldivas akvarellis Kaks väikest tüdrukut päikesepaistelises eeskojas.

        Kõige tähelepandavamad radierungid olivad Harald-Galléni ja Oinose: Harald-Galléni sümbolistlikud, naiselikult udused maastikud ja Oinose karedajoonelised, vahel trehvavadki näopildid.


*


        Soome kunstinäitustel on skulpturitööd maalidega võrreldes harilikult väga õredalt edustatud. Läinud sügisenäitusel oli 201 numbrist ainult 24 skulpturi, ja neistki ei pakkunud kuigi paljud suuremat huvitust. Ville Vallgréni Z. Topeliuse monument oli mahe ja armastusevääriline, nagu see ainega kokku sünnib, kuid ei jätnud vaatajasse mingit sügavamat mõju. Huvitavam ja karakteristlikum paljudest rinnakujudest oli John Munsterhjelmi Jean Sibelius. Nimetada võiks veel rootslase Axel Peterssoni puust karrikaturirühma Matused, mis omas veidras loomutruuduses väga iseloomulik oli. Õpetaja seisab raamat käes ja õnnistab puusärki, mille ümber tüsedaturjalist rahvast on kogunenud, lollakad näod silmakirjalikult vagaks väänatud.


*


        Omas ülevaates olen loomulikult ainult mõningaid neist kunstnikkudest nimetada võinud, kes omi töösid mineva aasta sügisenäitusel välja olivad pannud. Kunstnikkude arv Soomes kasvab iga aastaga, kuid ei või ütelda, et tõeliste talentide arv sellessamas proportsionis kasvaks.


 —via.

 (Tõlge „Noor-Eesti“ jaoks saadetud originalist).




E. Enno uued luuletused.


                „Noor-Eesti“ väljaanne 1909. a. E. Saul’i kaaneilustus. 56 lhk., hind 50 kop.


        Kui meie modernist kirjandusest kõneleme, siis on jutt pea ainuüksi „noortest“ olnud, kelledest mõned alles praegu esimesed lennukatsed mõnesuguste tagajärgedega on lõpetanud.

        Esimesed eestvõitlejad on ununenud ja alles siis näed nende nimesid siin ja sääl välgatavat, kui nad ennast mõne uue toodega meelde tuletavad. Sagedasti on aga nende tööd nagu järelkaja, mis meid ammugi üleelatud võitlusepäevadesse tagasi kutsub. Leinates ja käsa noorematele järele sirutades jäävad eestvõitlejad nendest maha, kelledele nad alguses ise teed on rajanud. Ainult imeväike mälestus on näit. noorema Saksa kirjanduslise liikumise esimestest eestvõitlejatest H. Conrad’ist, K. Henckell’ist, W. Arent’ist ja K. Bleibtreu’st alale jäänud.


— 96 —


        Eesti moderni kirjanduse esimeseks teerajajaks võiksime julgesti E. Ennot nimetada. E. Enno avaldas omad esimesed luuletused Olevikus ja Postimehes 90 aastatel. Nendes ei leia meie veel küll midagi, mis ise radasid aimata laseks: need on alles Otto Grossschmidtiga võidu tallatud karjateed. Alles 1903 ja 1904 a. luuletustes, mis pääasjalikult „Lindas“ ilmusivad, tuleb murrang nähtavale. Iseäranis selgelt esineb meile aga 1905 a. Enno omapärane luule. 1905 a. aastal on Enno ennast täiesti riimidest lahti ütelnud. Enno on täielist sõda kuulutanud vanadele vormidele. Sarnased vanema generatsioni edustajad, nagu Jakob Liiw, M. Lipp, J. Bergmann ja teised, olivad iseeneste imitatsioni viimaseni võimaluseni viinud. Vanema põlve riimide leksikon ja vormide arv, mis aegade jooksul pea miskisuguseid rikastamisi üle ei olnud elanud, oli alalise tarvitamise tõttu niisama ära kulunud, nagu praegusel ajal mõne vanema põlve luuletaja kuulsus.

        Nii pidi loomulikult reaktsion tulema. Ka selle hilise tuleku üle ei maksa imestada: rahvuslise iseolemise alalhoidmiseks loeti ainult Eesti luuletajate töösid, kuna aga kõiki muudes keeldes kirjutavaid kirjanikka meie luuletajatele nagu olemaski ei olnud. Viimaseks asjaoluks aitas ka see omalt poolt kaasa, et pea kõik meie luuletajad, kelledes ehk soov väljamaa luuletajate järele oleks ärganud, kidakeelsed olivad, s. o.: Issanda vaim ei olnud ennast tulisetena keeltena nende pää kohale mitte maha lasknud ja nemad ei rääkinud mitte mitmeid keeli korraga.

        Ennos aga võiksime juba väliseid mõjusid konstateerida. Võiks näit. M. Maeterlinck’i ja Rainer Maria Rilke’t nimetada, sest ka Enno juures näikse nõue maksvat: mitte tegevuses ei tule suurepärasust ja ilu otsida, vaid sõnades, mis sügavaid müstilisi perspektivisid inimese hinges peavad avama, pea kõikidel juhtumistel autori „minast“ välja minnes.

        Uus generatsion oma praeguse aja esimese teevalmistaja kaudu pidi vanadest lahku minema, kuna need eeltingimised, milledes selle põlve edustajate vaimline ilm on kujunenud, koguni teistsugune oli kui nende eelkäijate oma. On ka arusaadav miks uus vool ennast kõigepäält luules märgata laskis: luule on uutele teedele igal pool ja alati rohkem kalduvust ja vastuvõtlikkust näidanud kui proosa.

        Kuna vanema põlve juures pääraskus siledate, sagedase tarvitamise läbi eluõiguse omandanud riimide pääle langes, kaldus Enno vastaspoolsesse liialdusesse: kadusivad riimid, ei astunud ka sisemine rütmus nende asemele, valitsesivad müstikaga üle värvitud sõnad, mis prohvetlikud tahtsivad olla, nii et Enno 1905 a. ümber tumeda luuletaja kuulsuse omandas. Ei või salata, et selles äratähenduses oma jagu tõtt peitub: Enno ei ole suutnud välimist ja sisemist revolutsioni luules täiel rinnal edasi viia. Ei ole veel Enno luuletustes väljaütlemise-viisid kindlaks kujunenud, ei esine nad meile lihvitutena, vaid kõiksuguste konarlustega; võrdluste kallihinnalised väärtused on kõiksugu prahiga segi. Huvitav tohiks selles mõttes Enno luuletus Uneta ööl olla, mis ma sellepärast osalt järgneda lasen:


— 97 —

  „Mina olen vististi sinu arm

 Tähterikas öö,

 Kes sa igaühte kord pärid

 Hingusele...

 Valendav udu kõnnib aasal,

 Varjud mängivad kuupaistel,

 Tähed unistavad kaste-säras —

 Ja mu mõtted otsivad teed

 Sinilillede poole,

 Keda unepaelad on kütkestanud

 Minu hinge kurbtuseks.

 Öö on oma tiivad laiali laotanud,

 Nagu külm arm ligineb ta mu südamele...“

 

        Praegu, kus meie sellest modernismuse ajajärgust juba üle oleme, kõlavad sarnased „luuletused“, õrnalt öeldes, barbarlikult, kuna neil aga omal ajal külgetõmbavus ei puudunud. Isegi anderikkamad vanema generatsioni edustajad, nagu K. E. Sööt ja Anna Haava, lasksivad ennast sarnastest valge- ehk vaba-riimilistest luuletustest vangistada. Enno on kooli sünnitanud, aga ei ole õnneks ise valge-riimi kammitsasse jäänud.

        Omades Uutes luuletustes esineb ta meile riimitud luuletustega, kuigi riimid sagedasti õige puudulikud on, kuna aga sisemine rütmiline tõusmine ja langemine kohati koguni kaasakiskuvaks muutub. Nii võiks riimide vaesuse ja nõrkuse näituseks järgmine salmikene olla, mis päälegi nii lauluraamatuliselt kõlab:

 „Oma emarinna na’ale,

 Öö, mu südant paiguta ;

 Oma pimeduse valgust,

 Rändaja, mul juhata.

 

 Sinu päikse igatsus,

 Sugulased oleme,

 Oma mulda sa mind mata,

 Et ma õitsen sinule.“


        Riimide poolest ei kannata E. Enno võrdlust meie teiste nooremate luuletajatega sugugi välja; iseäralistest rikastustest E. Enno juures ei või rääkidagi; kuigi see luuletaja enam vaba-riimi kerguse ja hõlpsuse kammitsas ei siple, nagu vanasti, aga ka vanu traditsionisid enesest maha raputada pole tal korda läinud. Kuid vabanemise tee algul näikse E. Enno siiski olevat.

        E. Enno luuletuste juures olen ühte kalduvust konstateerida võinud, mis uudisena meie luules tähelepanemist tohiks teenida. Ma tahaksin E. Enno luuletuste „mõttelise“ külje pääle tähendada, mida vist küll selle kogu pääraskuseks tuleks lugeda. Gustav Suits on oma Elu tulega vinduvasse Eesti luulesse kaasakiskuvat pateetilist vaimustust toonud. Villem Grünthal ei vaatle oma Saaremaa kõrvenud pinna pääle mitte kurtva hädaldamisega, et nii vähe heinasaadusi uttede ja lammaste üle talve elatamiseks korjub, nagu see nii haavavalt mõne vanema luuletaja juures ilmsiks tuleb. Grünthal on estetiline vaatleja.

        E. Enno aga püüab meile mõtlevana luuletajana esineda, kes omi filosofilisi mõttekavandisi piltideks kehastada katsub. Sarnane katse tohiks meil esimene olla. Kuid filosofiline luule, milles ehk kauge tuleviku kirjanduse ühte püüdesihti näha võiks,

— 98 —

on veealune kalju õhukeste ja keskmiste põhjadega paatidele. Puudub luuletajas algupärane ja sügav mõtleja, siis on kõige parem võimalus sarnaste targutuste rüppe langemiseks antud, nagu meie seda iseäranis mõne vanema põlve pastorist luuletaja juures näeme. Algupärases mõtlejas aga peab veel suurem luuletaja olema, kes mitte ei teoretiseeri, vaid filosofilisi kujusid, sümbolisid ja pilta luua suudab; kelle kohta ütelda võiks: „Sina filosofeerid nagu luuletaja“. (Dostojevski Kirjad). E. Enno esineb meile omades „mõttelistes“ luuletustes individualistina, kes aga sellena ainult ajutiselt püsida suudab. Tunduks vahete-vahel, et Enno individualismus immanentline on; aga säälsamas näeb ta „sinist lille“ kirikus ja Jumala kõige konventsionalsemas kujus. Kui E. Enno ennast ise neoromantikeriks armastab nimetada, siis sünnib see sellesama õigusega nagu harilikult mõnele „uuele“ kõiksuguseid nimesid antakse. Kuigi E. Enno omades luuletustes sagedasti sinililla meelde tuletab, sellepääle vaatamata on tema neoromantikeri kalduvused niisama suured kui tema individualismuse lipu üleskergitamine madal. Ei oleks nagu usku omade tõekstundmiste sisse, vaid luuletaja astub — piltlikult rääkides — ühe jalaga sammu edasi, teisega aga tagasi. See toobki Enno luuletuste meeleoludesse miskisuguse purustatud, katkenud tooni.

        Ei ole küll Enno „mõttelistes“ mujal käsitamata algupäraseid mõtteid, küll aga nende omapäraseid kombinatsionisid. Olgu näituseks luuletus Inimene (lhk. 36):


 „Üks õnnis minek kujunedes iseendasse,

 Kui olek lapseks kogu elu saladusele,

 Et leida omas loomus kõige ilma algust

 Ning sulatada endast iga asja valgust.

 Ja siiski valutare hääle, mõru kurnaja,

 Kõik vere sisse uputaja, maru lõhkuja,

 Et tuhaski veel kaugele jääks õnnis rahu

 Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu.

 Üks võitlus: saagu hangund mullast valgus jällegi,

 Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!

 Nii tõuseb ilm, mis vaevleb enda-sünnituses

 Ning laeb ja tuleb armastuse saladuses.“


        Selles luuletuses, mis ehk „mõtteliste“ hulgas kõige paremaks tuleks lugeda, esineb meile E. Enno omade puuduste ja hääde külgedega. Sääl leidub esimesest periodist pärit olev „tumedus“, mis järeltehtu jälga kannab, mitte sarnane nagu Stefan George ja Paul Verlaine’i „tumedused“. Purustatud, katkendline laad tuleb näit. esimese ja teise salmi vahel ilmsiks. Riimideks aitavad juba sõnade „jällegi“ ja „tagasi“ i tähed. Stiil ja selle väljatöötamine näikse ikkagi sarnased komistusekivid olevat, mis endid E. Enno luuletustes tunda annavad.

        Vormi poolest uudiseks on ghasel Kõik tuuled. Mõnedes luuletustes, lihtsates maaelu ja loodust kujutavates, on kaunid luulelisi momentisi tabatud; nimetaksin Kuu kuma, Koju igatsus, Koju jõudes; ja „mõttelistest“ Vangis, Mu tuba on väike, Kurbtus.

        Kaanepildis imiteeritakse Kr. Raud’a. Kuid jäljenduses puudub sellele kunstnikule omane müstiline jõud.


 Bernhard Linde.

 

— 99 —




Villem Grünthali laulud.


„Noor-Eesti“ väljaanne. Tartus, 1908. 70 lhk. Hind 60 kop.


        Hiljuti ilmus Noor-Eesti kirjastusel väike, umbes kolmkümmend luuletust sisaldav raamat, mis oma kuju, oma laadi ja oma tuuma poolest harilikkudest eestikeelsetest luuletustekogudest täiesti lahku läheb. See ei toeta end mingisuguste eelkäijate pääle Eestis, vaid on täitsa uute mõjude sünnitus ja omapärase vaimu toode.

        Eesti senine lüürika, mille edustajatest pastorid M. Lipp ja J. Bergmann, Aadu Reinwald ja K. E. Sööt, naisluuletajad L. Koidula ja Anna Haava nimetatud olgu, on kõigepäält ja ainult Saksa luule mõju all seisnud. Sellest siis tulebki suurelt osalt meie luule idülliline „idealismus“, selle lõtvus, selle kahvatanud ja jõuetu unistus, mida sotsialistidel kombeks on saanud ühe sõnaga kodanline ära tähendada. Viimastel aastatel on ka valesti arusaadud „modernisi“ mõjusid märgata olnud: on luuletusi kirjutatud ilma mingi luulevormita, s. o. ilma lõpukokkukõlata ja ilma määratud rütmuseta. On kalduvusi näha olnud hämarasse ja naivlikusse sümbolikasse, kuid ilma et midagi huvitavat või püsivat oleks suudetud korda saata. Erandi sellest lüürilisest keskpärasusest teeb üks noor kirjanik, kes arvustajana ja luuletajana Eestis üleüldist lugupidamist on võitnud ja kes iseäranis tuleviku jaoks näib lubavaid lootusi andvat. Mõtlen Gustav Suitsi, Noor-Eesti kirjanikkuderühma algatajat ja energilisemat edustajat, kelle esimene ja siiamaani ainukene luuletustekogu Soomes on trükitud. Noor-Eesti edustatavate isikute hulka käib ka Villem Grünthal, kelle originellist ja huvitavast esitoodest ma siin tahan kõneleda.


        Juba esimesel pääliskaudsel lehitsemisel peab Grünthali luuletustekogu lugeja pääle isesugust võõrast mõju avaldama. Kõigepäält paistab silma luuletuste keel, mis haruldastest ja tundmata sõnadest kubiseb. Mõnes luuletuses on peaaegu iga kolmas sõna praeguse kirjakeele seisukohast mõistatusline uudis. Vahel tundub, nagu oleks autor tahtmisega katsunud omadesse luuletustesse võimalikult palju kõiksugu vananenud või murrakulisi sõnu saada. Terve raamat teeb sellepärast esimesel lugemisel miskisuguse arhaiseeriva muljendi ja laseb aimata, et luuletaja filolog on, keda huvitab vanu sõnakirjades hallitavaid sõnu üles kaevata ja uuesti elusse äratada, või jälle ka niisuguseid, mis ainult veel kusagil murrakus elada kiratsevad ja säälgi ehk juba surmavõitlust võitlevad. Autor ise on omade luuletuste mõistmiseks tarvilikuks arvanud väikese sõnadeseletuse juurde lisada. Selles märkame sarnaseid kirjakeelele võõraid sõnu nagu: ulgumeri, palang, vaanelik, võigas, häälima, voodav; mõned sõnad on laenud Soome keelest nagu: sukeldama, ülev, valdama.

        Niisugune keeleteadusline kalduvus võib väga tänuväärt nähtus olla Eestis, kus kirjakeele leksikonivarandus Soome keelega võrreldes väga on kahanenud ja kokku kuivanud. Ometi ei suudaks see uute sõnade sissetoomine luuletustele, pääle välise algupärasuse ehk, iseenesest mingit tõest-kunstlikku väärtust anda. Kuid õnneks


— 100 —

Eesti luulele ei ole Grünthal mitte ainult filolog, kellele sõna etümologia ja tähenduse uurimine kõik oleks, vaid temas peitub selle kõrval suur unistaja, peene ja algupärane luuletaja. Sõnad ei ole temale mitte ainult kuivad sõnad, vaid elavad olevused, milledel oma isik on ja mis juba niisugustena, oma värvi ja kõlaga, Grünthalis teatud meeleolu või terve rea mõtte-assotsiatsionisid võivad äratada. Tema kohta sünnib iseloomulikult see, mis Théophile Gautier niisugusest sõnakultusest on lausunud: „Luuletajatele on sõnadel pääle nende hariliku tähenduse veel iseäraline ilu ja väärtus, samati nagu kalliskividel, mis veel ei ole ihutud ega käevõrudesse, kaelakeedesse ja sõrmustesse kinnitatud; nad huvitavad asjatundjat, kes neid väikeses laekas vaatab, kuhu nad tallele on pandud, samati kuldseppa, kes juveeli kuju mõtleb. On teemanti-, safiri-, rubini- ja smaragdisõnu, on jälle ka niisuguseid, mis hõõrudes fosforina hiilgavad, ja ei ole sugugi hõlbus ülesanne neid valida.“ Ja tõepoolest võib Grünthal ühte sõna otsata imetleda, selle luulet maitsta ja tundmusesse helduda, mida see sõna suggereerib. Temas on keeleteadlane ja luuletaja erandlikul viisil ühte sulanud. Niisuguseid kalduvusi avaldas ta juba koolipoisi põlvest saadik. Mälestan, kord tunnistas ta mulle ühes erakirjas, missuguse suure mõnutundega ta sel ajal üle kesköö valvades Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatut luges! Mõningad meeleolude ja loodusetundmuste peened nüanssidki näivad talle selgeks ja teadlikuks saavat ainult teatud karakteristliku sõna kaudu. Muidugi ei ulata selleks harilikud sõnad üksi, vaid on tarvis võõraid ja haruldasi, milledel ühtlasi uususe ja salapärasuse nõidvus oleks. Sest üksildust armastavana ja melanholiasse kalduvana loomusena on Grünthal suur looduse imetleja, kes selle ees palju on unistanud ja peeneid tähelepanekuid teinud. Tema paremad ja omapärasemad luuletused ongi just need, milledes tema looduse muljendisi ja meeleolusid tõlgitseb, nagu näit.: Õhtune meri, Koites, Kevade tunne ja iseäranis plastiline Talvine õhtu. Neis tuleb ilmsiks otsatu erk ja valitsetud tunne, mida ainult tema kodusaare alandlikult diskreet loodus võib äratada. Vähe tuttavad võõravõitu sõnad lisavad meeleolu salapärasust ja iseäralikkust; tundub nagu oleks nendesse aimamataid ja uusi tundenüanssisid peidetud. Kuid teisest küljest peab küll tunnistama, et nende rohkus vahete-vahel eksitavalt mõjub, sest et see luuletused raskelt loetavaks teeb.

        Grünthal on üks neist harvadest luuletajatest Eestis, kes Romani rahvaste vaimust otsekoheseid mõjusid on saanud. Ta on Verlaine’i lugenud, kelle muusikalikku suggestivisust ka tema omades luuletustes taotab. Mõningad tema luuletustest tuletavad väga lähedalt kuulsa La lune blanche toonisid meelde, ehk neid küll veel isesugune Aho taoline hääbuv ja karske meeleolu looritab. Sügise laul tundub paiguti koguni Verlaine’i Les violons d'automne tõlkena... Kuid veel rohkem on ta uuema Italia lüürikat lugenud ja iseäranis Carduccit imetlenud. Sõnade ja vormi kumardajana ei ole teda muidugi ka d’Annunzio plastiliselt suurtsugune ja ühtlasi kirgline stiil puudutamata jätnud. Pääle selle on temal, nagu mitmel muulgi Eestis, Aho vaimustuse ajajärk olnud, mis temale koduloodusest intimlikuma käsituse on võimaldanud.


— 101 —


        Grünthali luuletuste päämotivid koonduvad hingelise väsimuse, melanholilise üksildusetunde, rahu igatsemise ja looduse meeleolude maitsmise ümber. Selle poolest võiks teda ehk V. A. Koskenniemega võrrelda, kellega tal miskisugust vaimusugulust näib olevat. Väga karakteristlik selle poolest on luuletus Hallid päevad.


 „Pikka

          veervad, läevad

          hallid päevad

          nagu ikka.

 Pikka

         jõudvad suved

          heled, uued

          nagu ikka.

 Ikka

          mured jäävad,

          läevad päevad

          pikka

          nagu ikka “


        Korduvad riimid pikka ja ikka tõlgitsevad juba isegi otsekui halli elu igavat ühesoodusust.

        Mis Grünthali luuletuste stiilisse ja välimusesse puutub, siis on see sõnade imetlemise tõttu väga eneseteadlik ja kontsentreeritud; iga vorm on ette ära arvatud, iga sõna on kaalutud. Ehk ta küll mõninga luuletuse distichonis või mõnes muus antiikis värsimõõdus on kirjutanud, tarvitab ta ometi kõige parema meelega vaba, mitte ühegi määratud tüüpuse külge seotud luulemõõtu, mis just temale omane on ja kõige adekvatlikumalt ka sisalduse hämaralt hääbuvat meeleolu vastab. Kuid vahete-vahel läheb ta liiga kaugele, kui ta juba luuletuste graafilise kujuga effektisid taotab. Siis tundub see juba maneerina ja avaldab natukene veidrat mõju. Näit. võiks nimetada Sügise laulu, ehk see muidu küll õrn, tundmuserikas luuletus on:


 „Nagu nuttes käib tuul                 hilja, nii vaikselt

 läbi pajude,                                   pisarad,

 üle kolletanud                               pisarad

 lehtede:                                           mähivad

 tuttav imelik laul,                       hinge,

 sureja laul.                                   hämarat,

 Kõrgelt                                           sügise nutul,

 ülevelt                                             haledal,

 läbi udude loori                             nukrusel,

 langevad                                       nukrusel.“


        Kuid kõigist neist liialdustest hoolimata on Grünthali luuletustekogu tähelepandav uudis Eesti kirjanduses; see on ainukene omas laadis, algupärane ja üksildane nagu ehk autori hingki. Sest vaevalt on loota, et suur publikum sellest iialgi täielikult võiks aru saada.


 J. Aavik.


— 102 —




Eduard Wilde roman „Prohvet Maltsvet“.


G. Pihlaka kirjastus. Tallinnas, 1908. 740 lhk. Hind 2.50 kop.


        Oma kõige suurema romani nimetab Wilde ka ajalooliseks.

        Kuna kõik lugejad, arvustajad ja teoriatundjad ei ole, siis on nähtavasti tarvilik, et ka töö liignimi juurde lisatakse. Mäletan: keegi laevaomanik kirjutas kord oma Karu-nimelise sõiduriista halvasti maalitud pildile alla: „See on karu“. Wilde on ka seda teinud, aga mitte kõige õnnelikumalt. Seda romani nagu ei tahaks ajalooliseks pidada, kui see ka nii hästi tema kahe esimesega kokku kõlaks. Siis oleksivad ju kõik tööd, mis ajaga kuidagi ühendatud, ajaloolised.

        Vastupidavam oleks attribut, mis ennast kirjatöö valitsevast motivist laseb tuletada. Wilde tahab rääkida ja seletabki prohvetist — see oleks siis religiösline, usuline roman. Võistlev element on sääl ka ühiseluline olukord — siis võiks seda ka ju sotsialseks romaniks nimetada.

        Wilde algab Maltsveti kirjeldamisega pääle. Nagu see juba väga kaua moodne on olnud: looduse kirjeldusega seatakse lugeja meeleolusse. Ja niisugune on niitide sissesead ka romani edaspidises käigus: tegevustik otsekohejoonelises ojas ja pääle selle veel „loodus“ kui üks iseäraline sõrmede kastmise kann. Kuid mis sest, et niisugune töötamiseviis mõne meelest schablonismuse või vormi puuduse poole kaldub. See ei ole veel mitte kõige suurem paha.

        Pahem on juba, kui linnud kõnelema hakkavad. Siin tulevad juba keskaja loomajuttusid ja Ristiinimese teekonna Õigus, Kadekeel, Kavalus ja Armastus meelde. Ja meelde tuleb, et ka Ernst Peterson, umbes selsamal ajal kui Wilde, omi Kurbasid lindusid sotsialsest korrast traktati laskis teha.

        Mitte üksi loomadele ajusse luuletatud kirjanikumõistust ei tõrgu kasvav estetika vastuvõtmast, vaid ka inimeste „kõnetsitatid“, monologid ja isegi dialogid, vähenevad paremas, hilisemas belletristikas.

        Pange madala kulturi inimesi tähele — nemad kopeerivad alati: „ta ütles“ — ja siis tuleb midagi kaleidoskopilist ja fonografilist.

        Kirjanik Wilde on sotsial-politilist „dekadentsi“ õppinud. (Niisuguse paradoksalse termini annan igale jõuetule kogu-usule). Wilde, kes hästi naeris, kes ka halvasti, liialdatult naeris, siis veel pilkas, kui ohver nuttis ja pikali maas oli, — seesama juhtumiste jutustaja ja läbielaja, seesama Hermannide ja Lottede armastuseoheliku teadja, on esmalt ühiselulisi ja nüüd koguni usulisi ja ühiselulisi motivisid himustama hakanud. Wildes on pööre sündinud kirjanduse välja äärele, kus kõned on.

        Usulistest märatsejatest ja vagatsejatest on meil ennegi kirjutatud, kuid väga vigaselt ja madalalt. Üleüldse peame Wilde jõudu selles elemendis küll laiemaks, mitte aga palju puhtamaks pidama kui nende kalifikeste oma, kes schabloni järele muud kui aga lasevad paksu palvetaadi külatüdrukule elusa lapse või kakski


— 103 —

anda. Mõni kriips veel äärde — ja joonistus on valmis, meie eelkirjandusline jutt on valmis.

        Ka Wilde ei saa ususektide sündimisest ja usulistest tundmustest nõnda kirjutada nagu — kirjanikud. Näituseks venelaste Mereshkovski. Selleks ei ole Wilde mitte kompetent, selleks puudub tal müstiline iseloom. Wilde näeb ainult käkipõlgamist, sealiha vihkamist, ta näeb värvipõlgamist ainult meeltega, aga hinge ei tunne, mis tagapool on. Tembutamine ei ole veel usk, usk on inimese psühologia salatum moment, ta elu metafüüsiline igatsus. Oleks kirjanik Marxi või Engelsi asemel vähemalt piibli kätte võtnud!

        Aga ka kõige suurem materialist-naturalist on omaette idealist. Wilde oleks võinud vastuvoolu meesteks võimukamad, tõsisemad kujud võtta kui väljapaistmata Vikerpuur ja pahaametiga Taavet. Toogu kirjanik oma ilmavaate kujud — aga võib olla, et temal võitvamaid ei olegi... Kuid see oleks vähe: usulises romanis ainult märdisandilist võitu näha. Lõhmuse Taavet kui tuimpäss kirjaseletamises, kordab väsimata kõike, mille kohta ajaleht „Uudised“ omal ajal kommentarisi tõi või millest Otto Peterson Kiires „jutu tegi“. Eks sedasama ole aga ka Mats Tõnnisson omas tähtraamatus juba kakskümmendkaheksa aastat võrrutanud.

        Kusagil ei ole inimesi-kangelasi — õhku rikuvad igasugused kergatsid. Tahtsime usulist motivi näha, kuid näeme juuksepügamist, kuubede-jakkide janti, ja kuuleme niisugust palvet ja palvelaulu, nagu seda vast mõni koolmeister lugemisetunnis peab — mitte aga selle võimsusega, nagu seda eksalteeritud prohvet suudab. Ainult mõni detail on hingeteadliselt nagu kogemata korda läinud. Näituseks, kus Mikk külmadest silmadest ja südame individualiseerimisest sääl taga kõneleb. See on usufanatikeride pää-sümptom : äraeraldamine, liialdatud enese sisse uskumine, johanneselik individualismus, kurvameelsus — ja teised nähtused, mis usuliselt-suguliselt seletada annavad. Kirjaniku võtted ja panekud on ka sääl õige rahuloldavad, kus abielulised vahekorrad kokku tõmbavad, laiali lähevad. Enamas jaos kujutab aga kirjanik niisuguse võimisega nagu seda kuuldud lugu üles kergitada ja rutuga korjatud aine käärima panna suudab. Ja nagu keskmise fantasiaga ulatatakse. Meeleolu, oma hing ja ilmavaade ei ole läbistikku jõudnud piltisid küllalt jooksvaks sulatada, läbi seedida. Sellest „kuivajahu“ tükid romanitaignas.

        Esimeses romani pooles, mis mitmeti väärtuslisem on, leiame suuremal hulgal tolleaegse talupoja elu-olu kirjeldusi. Võiks aga ka olla, et see pääjoontes seisukorda enne 1905 aastat karakteriseerib ja vahe ei olegi paiguti ei tea kui ulatamata lai. „Üks on päris Kugli, teine väga Kugli sarnane“.

        „Ja näitas tiiva otsaga mõisa poole“.

        Nagu Ernst Peterson omale kolmnurgale intimline on, kus õpetaja, koolmeister ja „rahvas“ tulbaks on, nii näeme, et ka Wildel omad penatid on — mõisa ümbruses. Eesti talupoega tunneb kirjanik nähtavasti ainult „õppimise“ järele, aga mõisamehed, kubjad, möldrid, rehepapid, kõrtsimehed, rätsepad või muud „üleminejad“, „edasijõudjad“, need on siin ja igal pool


— 104 —

elavad. Kodanline - edumeelne on terve see „komplimentline“ vastu ja poolt liikuv armastus, millega Wilde meid ka Prohvet Maitsvetis laseb kokku saada. Altsauna kõrbenud ahjud, singikarva kärbsed, sees elanikkude luudes lamev vaesus on aga üliõpilaste „mõjude“ ja Bebeli „kuulamise“ pääliskaudsuses ära seletatud.

        Edasi. Wilde leiab külas noori naisi ja puhtaid tüdrukuid, kes „elusõrmi“ tundmata, ihaldavasse lihasse tahaksivad puurida. Eltse kuju on kaunis himuäratav. Kirjanik on jõudnud näidata, kuidas tüdruk omas alguses ise nii väga „langetamist“ otsib ja ootab, kuidas ta tahab, et isane teda peaks nõndaviisi tähelepanema. Tüdruk lendab kui ööliblik meelega niikaua tule ümber, vägevama ümber, mida tema sugu ei ole, kuni viimaks Vikerpuuril veri pähe voolas. Ja siis tarvitasivad parun-poeg ja parun-isa korda mööda. Aga kirjanik naerab siin saaraliselt, s. o. imestleb, mis juba näitab, et ta viimase akkordi, kõige julgema ja äärmise, omas iluduse maitses välja on võtnud. Kuid muidugi ei suuda kirjanik Wilde omade objektide juures alati uhkeks, uudishimutaks jääda...

        See metsapärg või raam, mis tüdrukule teatud momendil ümber tehakse on ka natukene banalne. Südantülendav oleks kord meie metsa näha — mitte läbi mütologia, mitte ka läbi ajalehe sõnumi. Küllalt, küllalt on meil metsapiigasid, haldjaid ja kõiksuguseid mardusid kiljatada lastud, aga siiski veel midagi ei ole. On ooperid, näitemängud ja „saaliline“ luule. Metsa „dekorativiline meeleolu“ pärast sündmust ei ole sugugi uus ega iseäraline. Tuletab muu seas Kaasikese ja Madarase põõsaalust rõõmu meelde. Iseäralisena efektina võiks vast siiski seda nimetada, et kõik metsaloomad ette tuuakse, nagu Vanemuise mahatulemise ajal. Natukene, kui nii öelda tohiks, geografia-mõtteline ja looduselooline tagasein.

        Ja nüüd, pärast sündmust metsas, lähevad pildid pisemaks, kõrvalisemaks, konturides on katkiseid, kulunud kohti. Mida rohkem lõpupoole, seda enam tuleb pääliskaudsust, läbiviimata mõtteid, oskamata panekuid. Kui algus kuidagi moodi ajalooline roman oli, siis on suurem järgmine pool romanline ajalugu. Esineb ju ka pruutpaari moodi inimesi, aga needki liiguvad ainult kui esimesed Eesti väljarändajad — kaugelekolimise atmosferis.

        Isesugune tõeasi: kuidas üks osa sotsial-politilist elementi ainult oskab-suudab äärmine-pahempoolne olla tahta, aga kunsti pahempoolsetest vooludest ei saada vist nii peagi aru. Ilukirjanduses armastatakse banalsust ja schabloni. Niisama ka usulistes asjades, moraliküsimustes ja mujal.

        Kui „saksik-köster“ Jannsen — kirjanik ei tohiks selle juures äritatuks saada — usuliste puhangute, sektantiliste liikumiste vastu oli, kas ei ole seda praegused parem-, kuid iseäranis pahempoolsed „perno-postimehed“ niisamati? „Köster“ oli veel Germani mõjul nii viisakas, et ta ketseri ees ennast vabandas — kirjasaatjate ustavuse pääle näidates. Praegused „mitte-jannsenistid“ peaksivad aga igasuguse vabandamise haavatud „palvetaadi“, puudutatud „hüppaja“ ees häbiks — ja on sellega natuke taha jäänud...


— 105 —


        Üksikuid vähema tähtsusega viltulibastamisi leiduks ju veel paljugi tekstis. Nii on vast mõni Maltsvetile kaela riputatud anekdot üks jooksvatest papijuttudest, missuguseid iga „julgem“ koguduse liige omale vanale õpetajale tahaks külge luuletada. See aga ei ole belletristiliselt ilus, kui lugeja niisuguse tõsise või naljaka juhtumise, mida ta kümme korda enne kuulnud ja jutustanud, nüüd ootamata raamatus leiab. Aineid korjates peab kunstnik hästi ettevaatlik olema, sest luiskamist on palju „jutumeeste“ seas. Ja imitatsion peaks kirjaniku poolt ka üksikasjaliselt peenem olema.

        Kui ka Prohvet Maltsveti jaoks Krimmis ja Järvamaal aineid on korjatud, kui ka juurdlemised aktides ja arhivides selle töö sündimiseks kaasa avitasivad, siiski on seegi pikk roman, nagu autor ise ütleb, „sadulas kirjutatud“. Ja mitte üksi sadulas: vaid hobune sõitis ka veel. Saame aru: Wilde oli „kõige tähtsam Eesti kirjanik“. Ja kui alati kiitust kuuled, siis pead psühologiliste seaduste järele hooletu olema.

        Rehkendus ja matematika üleüldse olla tema pime külg olnud. Mõtlemine on seda ka peaaegu. Uusi vaatekohti, algupäraseid mõtteid ei ole ta meile palju annud, küll aga üksikuid sõnu ja seda iseloomuta „ladusust“, millepärast teda sagedasti on kiidetud.

        Igapäevane pisikene inimene tahab autoriteeti, tahab geniust. Kõige suuremat kaastundmust leiavad luuletajad, s. o. tundmus, kuna teadlased omale mõistusele seda sümpatiat ei saa. Meestekujud on himuväärilisemad, sest ainult isane võib ilmas „lunastaja“ olla.

        Wilde kuju oli meil kauagi sümpatiline. Wilde on vast praegugi kõige popularsem kirjanik Eestis. Petersoni ja tema aabitsaid tunnevad ehk kooliõpetajad kõige rohkem. „Eestlane“ aga tunneb Wildet, M. Tõnnissoni — ja ka J. Tõnissoni.

        Kuid meie päevadel ei olda enam igakord kuulsad surmanigi. Ehk olgu siis kogemata — või arvustuse jõu puudusel.


 Jaan Oks.

 

— 106 —


KROONIKA


Kroonikakirjutaja poolt.


        Sääl kus teised lõpetavad, pean mina algama. Lubage tutvustada: Hi—Ha—He, „Noor-Eesti“ kroonikakirjanik! Minu nimi on vist küll üks kõige vähem tuttavatest Eestis. Mina ei ole siiamaani veel ühtegi piiblilugu ega katekismust välja annud, iialgi ei ole minu nimi „Hea sõbra“ või mõne muu sarnase nimelise aabitsa kaanel ülemaaliselt tuttava punase kuke kuju all seisnud; ja ka grammofonide sisse ei ole mind, nagu kuulust naturalistlikku arvustajat ja ilulugejat Otto Petersoni laulda lastud, olgugi et ma seda enese ja teiste lõbustuseks oleksin tahtnud. Enese ja teiste lõbustuseks ja veel enam enese ja teiste tutvustamiseks. Sest mulle tundub, nagu oleks minusse miskisugune iseäraline ja häätujuline talent peidetud Eesti elu kaasa elada, „kõige huvide ja püüetega rahvahariduse ja kultura mõttes“ ühendusesse jääda. Mulle tundub päälegi nagu oleks minule selle läbi koguni miskisugune iseäraline „läkitus“ „Noor-Eestis“ osaks saanud, kus praegu kõik eesrinna mehed Europasse ja igavikusse tahavad välja rännata. Eesti, see rahvahariduse, ajakirjanduse ja kunstipüüete traagikoomiline panoptikum, käivat neil üle hää tuju. Isade maa andvat „Noor-Eestile“ kõige rohkem põhjust ainult mitte-austavate ääremärkuste tegemiseks. Ja neid kirjutama leitigi inimene, kellel midagi üle hää tuju ei käi, kelle silmis peaaegu terve ilm, terve realiteet — see A. Schopenhaueri „plumpe Welt“ — suur skandal on. See inimene, kes vähematki respekti tillukeste koduste koldejumalakeste vastu ei tunne, olen mina Hi—Ha—He, loomu poolest rahuta ja sihita ümberhulkuja terves inimlikkude nõrkuste laias maailmas, ameti poolest praegu aga peaaegu kulturi-moralist Eesti ühiskonna kulturivastases ringis. Ironia armastab mind siin palavasti ja mina armastan ironiat. Kuid mõttekonsekventside ühendamine ja sidumine teeks mind, võib olla, väga kurvaks ja naeruvõimetuks. Hoidkem selle eest, oh lugeja!


Kunstide võidukäik Tallinnas.


        Kui aasta 6 eest kunstnik H. Laipman Tallinnas asus, siis tekkis sinna terve pikki juukseid ja laia äärega kaabusid kandvate noortemeeste klass, mis iseäranis linnas, kus klasside vastolud teravalt välja arenenud on, silmatorkav oli.

        Kui aga nüüd Tallinnat vaatled, siis avaneb sulle uus endisest suurepäralisem pilt. Uulitsal käivad tugevad mehed, keda sagedasti salgakene noorimehi ümbritseb: vurrud maha aetud, pikad kaelasidemed lehvivad ja narmendavad, nägu aga katavad tundmused ja puuder. Tallinn põeb praegu näitle-


— 107 —

mise ja ilulugemise tõbe: sääl on „Estonia“ näitekool kolme näitejuhiga, sääl on vabalt praktiseeriva Otto Petersoni näitekursus omade intimide etendustega, nagu Tartus ka „vabalt“ töötav direktor August Wiera ühes René Thomsoniga „üles astub“. Näitekool on ka S. Parmil, kuna H. Anto esialgselt üksi oma näiteseltskonnaga lepib. Ja igaüks on omast kohast meister : Otto Peterson genialne näitleja joobnud Vene dvornikute osades, S. Parmi ja H. Anto aga teevad jälle sagedasti näitemängusid, selle vahega ainult, et esimine pea ainult 5-järgulistega tegemist teeb, kuna viimasel enamasti 3-järguIised juhtuvad.

        Asjatundjad tõendavad, kui ka tulevikus sarnaseid edusammusid tehakse, siis 5 aasta pärast 25% Tallinna Eesti soost elanikkudest näitlejad on.


*


Meie algupärase näitekirjanduse tõstmisest.


        „Eesti Kirjanduse Seltsi“ jaanuarikuu koosolekul s. a. võeti otsuseks „hääde algupäraliste näitemängude saamiseks“ jälle korra auhindasid väljakuulutada, seekord koguni 500, 250 ja 150 rubla. Õieti liigutav, seda enam, et sugugi ette teada ei ole, kas auhindasid välja ka jagatakse. Vähemalt teeb viimase aja praksis selle hoopis küsitavaks. „Vanemuine“ määras omal ajal auhinnaks 175 rbl. ja andis sellest A. Kitzbergile „Tuulte pööriste“ eest välja 75 rbl. (tükk ise leidis aga Soomes palju soojemat vastuvõtmist kui Eestis). „Estonia“ määras auhindadeks juba suuremaid summasid, aga ei annud neist välja kopikutki; kuida kuulda, ei ole võistlejad senini omi tükkisidki tagasi saanud. Täieline luhtaminek, ehk küll sissesaadetud näidendite keskmine kõrgus „parem“ olla olnud, kui „Vanemuise“ võistluse aegu mõne aasta eest. Ei ole ka ime. Auhinnamõistjate kommisjon ei anna ergutamise-auhindasid, vaid nõuab nähtavasti „esimese klassi väärtusega“ tükkisid, ehk küll selgesti teada ei ole, mistarvis. Sest Tartus ja Tallinnas ei mängita veel sugugi ainult esimese klassi tükkisid, vaid mõnikord õige keskmiseid. Kurjad keeled teavad ütelda, meie senised näitekirjanikud olla väga väikese haridusega inimesed, kelledel kõige lihtsamatest draama seadustest aimugi ei olla ja nõnda kehvad mehed olla nad ka, et nad omale sellekohaseid „kallid võõrakeelseid raamatuid“ muretseda ei suutvat. Väljaarvatud olla hrad Karlson ja Eisen, kes aga omade tükkidega ei võistlevat.

        Meil ehk oleks auhindade väljakuulutamise asemel parem vaja näitekirjanikkudele kursusi toime panna, ehk viiks see sihile. Lektorisi meil ju ei puuduks, mõtlen nimelt — Tallinna pääle, kus — „Moljääri“ austaja hra Otto Peterson asub ja kus isegi — hra S. Parmi „Näitelava“ ilmub.

        Hra Jürgensteini arvamise järele (hiljuti „Postimehes“) olla hra O. Grossschmidti juures annet märgata, kas ei peaks „Vanemuine“ temale vabapileti andma, et kirjanikul näitetükkide nägemise varal oma annet võimalik oleks kosutada.


*


Modermismus“ ja „degeneristid.“


        „Meie Kodumaa“ („Sakala“) avaldas tänavu aasta „Noor-Eesti“ III kohta viiest esimesest numbrist läbikäiva arvustuse Sphinx’i sulest. Sellest arvustusest nopitud õitest saame järgmise sinilillekimbu :

        1)        „Aaviku ümberpanekul praegu mõnel pool meie suuresti moodus olevast dekatendist Baudelaire luuletustest näitasivad, et mõnede noorte ihad degeneristide poole kalduvad“.

        2)        „Sarnaseid müstilisi kaane dekoratsionisid (nagu Noor-Eesti III oma. H-H-H) oleme harilikult Vene uuemate kirjanikkude senniste kogude esimestel


— 108 —

lehtedel nägema harjunud, nagu: Сѣверные сборники Литературный распадь jne.“

        3)        „Niisama modermismuse mõjul kujunenud on kõik raamatus leiduvad vignetid, kaasande pildid“.

        4)        „Närvide anormal seisukord annab ennast kõige kunstiliste põrutuste otsimises tunda, mis ikka midagi extra, iseäralist koledat, läilat, vastikut, millega iseenesega ja teiste nervisid pingule kiskuda saab. Need jooned avaldavad endid praeguses Prantsuse modermismuses“.

        Meie oleme „Sakalale“ kõigepäält haruldaste keeleliste rikastuste eest, nagu „degenerist“, „dekadendist“, „modermismus“ väga naerunäol tänulikud. Kaldume küll arvamise poole, et Baudelaire’i „dekadentisti“ asemel ennem vast juba dentistiks võiks nimetada, kuid meie ei taha sarnaste asjata peensuste asjus ka sääsekurnajad olla. Mis meid ometi hoopis kõvasti vapustas, oli tõendus et Сѣверные сборники ja Литературный распадь „Vene uuemate kirjanikkude sennised kogud“ on ja et nende kaantel „müstilisi dekoratsionisid“ leiduda. Olime omas otsekohesuses seni ikka koguväljaandeid Съверные сборники iseraamatuteks ja Литературный распадь’i; jälle iseraamatuteks pidanud ja kumbki ei olnud meie arvamise järele Vene uuemate kirjanikkude tööde kogu. Сѣверный сборникьutes leidus meie teades seni ikka Rootsi, Norra ja Daani kirjanikkude tööde tõlkeid ja Литературный распадь I ja II sisaldas marxistliste arvustajate Vene modernismuse (isegi „modermismusest“ ei ole sääl juttu!) mahategemisi. Oleme aga nüüd juba sunnitud uskuma, et esimeses koguväljaandes Vene uuemad kirjanikud Rootsi, Norra ja Daani autorite nimede all on kirjutatud ja et Литературный распадь I ja II ka Vene uuemate kirjanikkude tööde kogu on. Kuid Литературный распадь’i kaante „müstilised dekoratsionid!“ Oleme umdes sada eksemplari selle raamatu mõlemast andest läbi vaadanud, aga ilustusi ei leia kusagilt. Läkitasime meelt äraheites „Meie Kodumaale“ palve et ta meile oma Литературный распадь’i ilustatud eksemplari näha saadaks.

        Aga huvitavaid talentisid avaldav on see praegu ainukene Eesti Sphinx, suurepäralisem igatahes kui Egiptuse omad. Tema kohta peab Richard Rohti „Sõbra päevaraamatu“ päälkirjaga ütlema (sellesama „Meie Kodumaa 1 — 4 nris): Ex unque leonem!“ Küüntest s.o. ex ungue tuntakse meie ajal nähtavasti

ainult väikesi lõvisid, suuri aga ex unque.

*


Kulturilised kokkupuutumised.


        Tartu Saksa ajaleht avaldab „Noor-Eesti“ III kohta arvustuse, kus ülevaadet ka endiste albumite ja üleüldse „Noor-Eesti“ ringkonna tegevusest pakkuda katsutakse. Soovitatakse, et „Noor-Eesti“ oma rahva harimata hulkadele midagi nende arusaamise kohast pakuks. Lõpuks antakse lahkelt järgmine õpetus:

        „Aber die Schöpfer einer solchen Literatur müssen mehr Esten sein, als Europäer“. („Aga sarnase kirjanduse loojad peavad rohkem eestlased kui europlased olema“. „Nordlivländische Zeitung“ № 12, 1910, —st—. „Einiges über jüngstestnische Literaturbestrebungen“).

        Meie omalt poolt avaldaksime soovi, et austatud Saksa lehe arvustaja — st— rohkem sakslane ja vähem eestlane oleks. Ja kuigi Eesti talle nii ligidal peaks seisma, siis võiks ometi vähem Anton Jürgensteini kirjanduslikus kihelkonnakoolis käinud olla, kuid enam Baitigi kulturiga kokkupuutumist nähtavale tuua.


— 109 —


Ühe luuletaja sündimine.


        „Olen kõrtsimehe poeg — vähemalt olin seda tol ajal, kui 17. ehk 27. mail 1875 a. mul see au oli selle hädaoru kodanikuks heita, kodanikuks, muidugi küll vastu tahtmist, sest ma tulnud — tagupool ees. Teine perekonna saladus: piibusuits hakanud kohe mulle ninasse; mina kohe aevastama, „vanainimene“ kohe vastu: aitäh Jessukesele!“

        Ernst Enno, cand. rer. mere. („Postimehe“ juubelialbum, lhk. 144.)


*


Kirjandusline uudis.


        Kõrgemates valitsuse ringkondades kroonu sõjaväe hobuste võtmise kantoni juhatajana (vaata „Postimehe“ juubelialbum, 169 lhk.) ja Eesti kirjanduses ka arvustajana tuntud Anton Jürgensteinil, kes meile juba varem niisuguseid kasulikka raamatuid on kirjutanud nagu: „Sugupull“, „Hobuste kasvatamise õpetus“ jne, olla pääle Moskvas ärapeetud kodulindude kongressist osavõtmist uus töö teoksil: „Täielik kunsthaudumise õpetus“.


*


Uuestisündimine.


        Omas „Noor-Eesti“ III arvustuses „Eesti Kirjanduses“, nr. 12., a. 1909 nimetab A. Jürgenstein Keyserlingi „Balti Saksa nooreks kirjanikuks“.

        Saatsime elatanud ja poole pimedale Eduard von Keyserlingile järelküsimise kunas tema uuesti on sündinud.


*


„Postimees“ № 211, 1909 a.


        „Laiuselt. Haruldast pilti pakkus Laiuse kiriku õpetajamaja ümbrus ja lähem tee esmaspäeva — 14. sept. — õhtul. Sadanded laternad särasivad puude küljes. Kahelpool teed parajas kauguses seisivad tuletõrjujad paradiülikonnas, põlevad tõrvikud käes; tee ühes ja teises otsas väga maitserikkalt ehitatud auväravad, mille imeilusate pärgade vahelt tulekeeleline: Tere tulemast! kaugele vastu hiilgas.

        Ja selles tulekumas liikus muusika-helidel edasi ja tagasi mitmetuhandeline rahvahulk piduehtes, pidu tujus.

        Mis tarvis ja kellele see kõik? Laiuse kogudus tervitas oma ammu-oodatud õpetajat J. Kõpp’u, kes täna õhtul oma abikaasaga ametikohale sõitis. —s—“


*


Intimlikku Narva karskusekongressilt.


        Tomp tähendab, et Vene uuemas ilukirjanduses veel sagedamini seda ette tuleb, mida pornografiaks nimetada võib, ja selgitab põhjuseid, mispärast naisterahvas suguliselt eksib.

        Tõnisson toob näituseks ühe Eesti uuema ilukirjanduslise toode ja seletab, et kunst alles siis pornografialiseks saab, kui kirjanik toorestele kirgedele ise kaasa tunneb. Edasi seletab T., et loomusund inimest suguelu küsimuses piiri pidada aitab. Ka tema, kõneleja, olla noores põlves vägijookisid tarvitanud. Kord kutsunud kaks seltsimeest teda vägise enestega kaasa lõbumajasse (kõneleja täiendab oma ütelust täie pathosega: „litsimajasse“!!). Tema aga ei läinud, olgugi, et pea soe olnud. Tema hinges asunud puhtusemõte ja kohusetundmus mõeldava tulevase abikaasa vastu“. („Virulane“ № 177, a. 1909).


— 110 —


Eduard Wilde vend.


        „Eesti Kirjanduse Seltsi“ jaanuarikuu koosolekul kõneles kirjanduseajalooline Mihkel Kampmann „Eba-kõlbluse mõiste õigekstunnistamisest Lääne-Europa kirjanduses“ prof. Tschaikini järele, — suure rutuga unustas kõneleja hallika nimetamise ära, siin kohal olgu seega viga õiendatud, — kus juures kõneleja eba-kõlbluses iseäranis Oskar Wilde’i (loe: nagu kirjutatud!) süüdistas, kelle „Dorian Gray kujutuses“ (loe: Torian Krai!) kõlbluse vastast leiduda. O. Mirbeau (loe : Mirbe-a-u!) ja Stanislaw Przybyszewski (loe: Stanislaw Prtsübüstsewski!!) töödes jälle leiduda varguse, satanismuse ja sadismuse õigekstunnistamist. Pärast kõnet tekkinud „Vanemuise“ kuluarides elavad vaielused selle üle kas Oskar Wilde on Eduard Wilde vend või ei ole. „Eesti Kirjanduse Selts“ tahtvat seda tähtsat küsimust oma lähema koosoleku päevakorda üles võtta.

        Takistusi ja raskusi sünnitavat ainult see asjalugu, et „Eesti Kirjanduse Seltsi“ kirjanduslises areopagis mehi ei leiduvat, kes Oskari ja Eduardi suguluse vastu välja astuda tahaksivad.


*


Kokkuvõte.


        „J. Randvere keerleb Ruthi „tagumiste hemisfeeride“ ümber, Wilde Lillack tõstab piitsavarrega naiste sabasid üles, Tuglase Fabian varitseb öö otsa armukadeduses, poomise himus ja hirmus Eva voodi ääres, Jaan Oks luuletab avalikkude naisterahvaste sopilistest suudest, J. Aavik tõlgib sitikaid, kes mädanud neiu magu puurivad, B. Linde Jürgenson seletab naiste „absolutilistest“ ja „negativilistest“ väärtustest ja vigadest“.

        Pääle järgmise A. Jürgensteini kokkuvõtte ilmumist „Eesti Kirjanduses“ nr. 12, a. 1909 olla „Noor-Eesti“ III müümises uus hooaeg, nagu raamatukauplejad teatavad. Sarnane asjaolu ei anna küll hääd tunnistust Eesti lugejast publikumist, aga meie trööstime ennast sellega, et „Noor-Eesti“ alalised lugejad enne A. Jürgensteini soovituse ilmumist juba albumi omandasivad, kuna pärastised ostjad nähtavasti kõlblistest ringkondadest pärit on.


*


„Eesti Kodu“.


        ,Eesti perekonnaleht' „Eesti Kodu“ avaldab omas tänavu aasta esimeses numbris terve rea eskimode pilta. Sellest võiks järeldada, et ajakirja toimetus mitte üksi kodumaa eskimosid, kelledele selle ajakirja sisu vist küll määratud on, silmas ei pea, vaid ka elavat huvitust päris eskimode kohta tunneb, kus tarvidus sarnase ajakirja ja selles ilmuvate Werner’i, Hartwigi ja t. romanide järele ennast tõsiselt juba tunda andvat.


*


Vennasrahva vaimustus.


        Kui soomlased viimasel ajal Eesti külalisi vastu võtavad, siis sünnib see ikka Celsiuse termometri järele. „Sakala“ külaskäigu ajal tuli see iseäranis selgelt nähtavale. Meil siin Reaumüri järele on ikka cand. jur. Oskar Rütli ja stud. med. J. Piiskopp, aga Soomes Celsiuse järele kujunesivad kraadid järgmiselt : Dr. Oskar Rütli ja cand. J. Piiskopp, nagu mõned Soome lehed teatavad.


*


Hinnamõistatus.


        „Virulane“ teatab oma hinnata „Kirjanduse ja teaduse“ kaasande 44 numbris 1909, et „Detlow von Liliencorn kuulus Saksa luuletaja suri hiljuti ära“.


— 111 —


        Väga võimalik, et see mõni sündides surnud kirjanik oli, sest ka paranemise teateid, — umbes sarnaseid nagu „Virulane“ läinud suvel Eesti Ernsti kohta tõi, — pole Saksa lehtedes leida olnud. Surnud ta ikka on, aga kes — ei tea.


*


Õiendus.


        Esimene Eesti Ühistegevuse kongressi toimekonna poolt kokku seatud diplomeeritud osavõtjate nimekirjas („Postimees“, № 169, 1909 a.) on väike eksitus juhtunud: Dr. K. Saral’i asemel tuleb lugeda Dr. pecoris K. Saral. Esimese Eesti Ühistegevuse kongressi toimekonna nimel: Asjaajaja M. Raud

stud. rer. nat. univ. lib. Jurj. (olim Dorp.) Rostovzevi.

 

*


Juhanist Joanneseks.


A. Kitzbergi korjandus Juhan Liiwi kasuks on ligikorda 400 rubla sisse toonud, mis Tartu Kredit-Ühisusesse seisma on pandud. Juhan Liiw on ennast selle tagajärjel Joanneseks nimetama hakanud.


*


„Vastuses Põlluvaresele“ („Postimees“, № 147, 1909 a.)


kirjutab —g. värvimütsa soovitades järgmise saladusliku teate:

        „Demokratia tulek on vana politilise seltskonna sängid (cadres) katki murdnud“.

        Meid paluti järgmist teadaannet avaldada:

        „Politilise seltskonna uusi sänga on odavalt saada Holmi uul. 12, küsida stud. jur. — g. käest“.


*


Ettevaatlik kiitus.


„...Otto Peterson on Eesti näitemängu Peterburis kaunikesele järjele tõstnud. („Peterburi Teataja“ Otto Petersoni päälinnast lahkumise puhul).

        „Peterburi Teatajal“ ei näi kalduvusi ironiaks — võib olla, koguni eneseironiaks — mitte puuduvat.


*


Eesti tuleviku pilt.


        Praegu on meie kultur ikkagi veel hoopis madalal ja mitte-soovitaval järjel. Lihtsalt häbi ja häda on juba meie nimedega. Kui lõpmata vähe on meil veel niisuguseid toredaid nimesid nagu Tinn-Fellinsky. Niisugused nimed kõlavad juba iseenesest kui kõige peenem ja mõjuvam soovitus. Ja kas võib ka kulturilisest Eestist enne rääkima hakata kui ajalehtedest mitte iga päev näit. järgmisi tuleviku-nimesid lugeda ei ole, nagu: Otto Peterson-Peterburgsky, Ernst Peterson-Kolõvansky, A. Lukats-Sapeipusky, Osvald Jungberg-Hungerburgsky, P. Tolak-Eselsky jne.


 Hi-Ha-He.




Vastutav toimetaja ja väljaandja: Gustav Suits. — Toimetuse sekretär: Bernhard Linde.

        Kujutavate kunstide osakonna toimetaja : Nikolai Triik.

Noor-Eesti“ väljaanne. — Talitus K. Sööti raamatukaupluses, Aleksandri uul. nr. 5, Tartus.


„Postimehe“ trükk, Tartus.


Toimetusele saadetud raamatud:


        1)        Aполлoнь“. Ежемѣсячникъ № 1, № 2 ja № 3 a. 1909.

        2)        Liivimaa esiaeg. Mälestusesammas papi- ja rüütlivaimule. Kirjutanud G. Merkel. Esimene anne. Eesti keelde tõlkinud A. F. Tombach, cand. ling. orient. „Ühiselu“ kirjastus. Peterburis 1909. Hind 1 rbl.

        2)         AnsomardiElu-pudemed“. K. Sööti trükk ja kirjastus. Tartus 1909 a. N. Triik’i kaaneilustus. Hind 70 kop.

        4)        M. Lipp. Päikese kullas. Uued luuletused. K. Sööti kirjastus ja trükk. Tartus 1909. Hind 75 kop.

        5)        Peterburi Eesti Üliõpilasteseltsi toimetused nr. 3. Külvaja. Rahva-tähtraamat 1910 a. p. Esimene aastakäik. Peterburis, 1909. Trükitud Tallinnas, M. Schifferi trükikojas. Hind 15 kop.

        6)        Saaremaa kaart ühes Kuresaare linnaplaaniga. T. Liiwi kirjastus, Kuresaares. Hind 50 kop.

        7)        Eesti Luule. Kogu Eesti luuletusi. Välja andnud K. E. Sööt ja Gustav Suits. E. K. S. Rahvakirjanduse toimekonna väljaane № 7. K. Sööt’i trükk ja kirjastus Tartus 1910. A. Uuritsa kaaneilustus. 350 lhk., hind 1 rbl. 50 kop.

        8)        Juhan Liiw. Elu sügavusest. K. Sööti trükikoja trükk. Tartus, 1909. E. K. S. koolikirjanduse toimekonna väljaanne. Nooresoo kirjavara № 5. Puhas sissetulek kirjaniku hääks. Hind 40 kop.



Väliste eestlastele

ostmiseks ja tellimiseks on „NOOR-EESTI“ kirjastuse ladu Samara kub., чр. Кошки, книжн. м. „Колонiя“.


H. Leoke

raamatukauplus Viljandis


(Феллин, Лифл.)


soovitab võimalikult odavate hindadega igasuguseid paremaid kirjanduse uudiseid. Iga uus raamat on pääle ilmumise kohe saadaval. — Raamatukogudele ja lugemise ringidele kõige kasulikum ostukoht. — Uus kõige täielikum eestikeelsete näitemängude ja paremasisuliste raamatute nimekiri igale soovijale ilma hinnata.



Uus venekeelne kunsti ja kirjanduse ajakiri


АПОЛЛОНЬ


ilmub iga kuu 15./28. päeval, iga raamat 10—11 trükipoognat in quarto kaustas.

        Ajakirjas leidub pääle üleüldist laadi olevate artiklite, mis kõige laiemalt vaatekohalt ajakirja sihtisid valgustavad, ja pääle kroonika, mis sellekohane alaline kaastööline toimetab, ja mis igakuulisi kunsti ja kirjanduse ülevaateid pakub (luule, proosa, kujutavad kunstid, väljanäitused, arhitektur, teater ja muusika — Venemaal, Prantsusemaal, Saksamaal, Poolamaal, Inglisemaal ja Amerikas, pääle selle Põhjamaa kirjandused ja kirjanduslik bibliografia), — igakuuliste „almanachide“ kujul Vene ja väljamaa kirjanikkude poolt luuletusi, novellisid, draamasid, pääle selle ka algupäraliseid joonistusi ja reproduktsionisid (auto- ja fototüpiaid, litografiaid etc).

        Ajakirjal on järgmised osakonnad : 1) kujutavad kunstid; 2) üleüldised kirjanduse ja kirjanduse-kriitika küsimused; 3) kunsti ja kunsti-kriitika küsimused; 4) muusika; 5) teater; 6) Apollo mesilased ja vapsikud (kirjanduslised ja filosofilised vestelood); 7) kroonika; 8) kirjandusline almanach.

        Ajakirja kaastöölised: a) kunstnikud: herrad A. Bénois, L. Bakst, J. Bilibin, K. Bogajevsky, A. Golovin,

M. Dobushinsky, N. Roerich, K. Somov, S. Sudeikin; b) kirjanikud: herrad Leonid Andrejev, K. Balmont, V. Brjussov, A. Block, J. Bunin, M. Voloschin, S. Gorodetsky, V. Ivanov, M. Kusmin, D. Mereshkovsky, F. Sologub ja t.

        Saksamaal: herrad Paul Barchan, Rud. Borhardt, Franz Blei, G. Fuchs, Johannes von Guenther, M. Mell, W. Ritter.

        Prantsusemaal: herrad Van-Bever, Maurice Denis, Andrè Gide, Réné Ghil, Jean de Gourmond, M-me de Holstein, L. Laloy, Emile Magne, William Molard, Charles Morice, Edmond Pilon, Rachilde, Denis Roche, André Suarès.

        Austrias: herrad Peter Altenberg, Hermann Bahr, H. von Hoffmansthal, F. Salten, Art. Schnitzler.

        Inglismaal: herrad More Adey Gord Craig, Rob. Ross, Bern. Shaw, Regin Turner.

        Poolamaal: St. Jeromsky, J. Lorentowicz, V. Rogowicz, K. Tetmayer.

        Daanimaal : Hermann Bang.


        Tellimise hind aastas Venemaal — 10 rbl. ; pooles aastas — 6 rbl. ; väljamaal — aastas 12 rbl. pooles aastas — 7 rbl.

        Üksik raamat (nummer) — 1 rbl. 25 kop.


        Toimetus ja talitus: С.-Петербургъ, Мойка, 24.


 Toimetaja: Sergej Makovsky.


Soovitan järgmisi raamatuid:


Ch. Baudelaire, Des Teufels Blumen. Gedichte. Geb.                                        1.20

M. Dauthendey, Der weisse Schlaf. Lieder der langen Nächte.                                1.10

D. v. Liliencron, Gute Nacht! Gedichte. Geb.                                                2.40

R. M. Rilke, Die frühen Gedichte. 248 Requiem.                                                2.10

R. Schaukal, Ausgew. Gedichte 2 Bde                                                        2.20

B. Björnson, Wenn der junge Wein blüht. Lustspiel.                                        1.65

R. Dehmel, Der Mitmensch. Tragikomödie.                                                1.93

G. Hauptmann, Griselda. Drama.                                                                1.65

H. v. Hofmannsthal, Die Hochzeit der Sobeide. Dramatisches Gedicht.                1.10

B. Shaw, Major Barbara. Komödie.                                                        1.65

         —        John Bulls andere Insel. Komödie.                                        1.93

         —        Der Arzt am Scheideweg. Komödie.                                        1.38

L. Thoma, Moral. Komödie.                                                                1.10

S. Sudermann, Strandkinder. Schauspiel.                                                        1.10

G. d’Annunzio, Die Auferstehung des Kentauren.                                        1.10

S. Asch, Das Städtchen.                                                                        1.65

H. Bahr, Die Rahl. Roman.                                                                        2.20

         —        Draut. Roman.                                                                        2.75

H. Bang, Hoffnungslose Geschlechter. Roman.                                                  44

         —        Aus der Mappe. Novellen.                                                        1.65

Rud. Bartsch, Elisabeth Kött. Roman. 220. Geb.                                                3.00

         —         Vom sterbenden Rokoko.                                                        1.93

P. Egge, Der Schlüssel zur ganzen Welt. Eine Kindergeschichte.                                1.93

         —         Das Herz. Geb.                                                                2.70

         —         Die Fessel.                                                                        2.20

Anatol France, Die Insel der Pinguine.                                                        2.20

G. Frenssen, Klaus Hinrich Baas. Roman. 275. Geb.                                        3.60

Gust. af Gejerstam, Das ewige Rätsel. Roman.                                                1.38

Max Halbe, Der Ring des Lebens. Ein Novellenbuch.                                        1.65

Knut Hamsun, Das Sausen des Waldes.                                                        1 10

                —                 Rosa. Roman.                                                        2.20

                —                Unter Herbststernen. Die Erzählung e. Wanderers.                1.60

A. Hedenstjerna, Eva Ein Frauenschicksal. Roman.                                        1.10

                —                 Junge Ehe. Roman.                                                1.65

G. Hirschfeld, Auf der Schaukel u. and. Novellen.                                        2.20

                —         Hans aus e. anderen Welt. Roman.                                        2.75

E. v. Keyserling, Bunte Herzen. Novellen.                                                1.65

Th. Mann, Königliche Hoheit. Roman. 2.75. Geb.                                                3.60

Roda Roda, Schummler, Bummler, Rossetummler. Balkangeschichten.                         1.65

                —                 Schwefel über Gomorrha.                                        1.65

E. Strauss, Hans und Grete. Novellen.                                                        1.65

                —         u. Lulu v. Torney, Sieger u. Besiegte. Novellen.                1.93

Aug. Strindberg, Schwedische Schicksale u. Abenteuer.                                2.20

A. Strindberg, Der Sohn e. Magd.                                                        3.03

                —                 Entzweit. Einsam.                                                2,20

H. Sudermann, Das hohe Lied.                                                                2.75

Gust. Wied, Bauerngeschichten. 2. Aufl.                                                        1 93

                —                 Die Väter haben Herlinge gegessen.                                2.20


Ferdinand Bergmann’i raamatukauplus

Tartus, Rüütli uul. nr. 17.


K. Sööti trükikoda,


Tartus,


trükib igasuguseid suuremaid ja vähemaid

trükitöösid


Eesti,- Vene-, Saksa-, Prantsuse- ja muudes keeltes paraja hinna eest liht- ja värvitrükis.

Töö hääduse pääle pandakse suurt rõhku.



K. Sööt’i


raamatukauplusest Tartus

on kõiki paremaid eestikeelseid raamatuid saada, nagu nimelt ilukirjanduslisi raamatuid, teaduslise sisuga raamatuid, waimuliku sisuga raamatuid.

Soovijatele saadetakse saadetavate raamatute nimekiri hinnata koju kätte.

 Kirjalikult võib ka nõnda tellida, et tellitud raamatute hind jaamas või postkontoris pakki vastuvõttes, järele maksetakse. Soovitav on aga, et vähemate tellimiste juures (alla 2 rubla) raha ette saadetakse, sest et järelmaksu nõudmine, väikese paki kohta, liig kalliks läheb. Väikseid summasid võib tellimise juures kinnises kirjas (parem kinnitatult) markides kaasa saata.

Raamatud saadetakse kohe pääle tellimise kättesaamist ära.

Asjaajamine on korralik ja hoolas.


        Tellimise adress on:

Книжный магазинъ К. СЕЕТЪ, г. Юрьевъ, Лиф. Губ.



„Postimees“.                         Eesti päevaleht.


„Postimees“ on arukordsete aegade raskustest üle jõudnud ja sõjaseaduse lõpetamisest saadik käib ta oma teed ilma suuremate takistusteta jälle edasi. „Postimehe“ eeskava on tuntud.

        „Postimehe“ sisu eest kantakse järjest rohkem hoolt, mida laialisemaks lugejate ringkond ja tööjõud läheb.

        „Postimehe“ toimetus on värskete ajakirjandusliste jõududega täiendatud. Toimetuses on nüüd alaliselt tegevad: Päätoimetaja cand. jur. j. Tõnisson, Dr. O. Kallas, A. Jürgenstein, J. Ilwes, Ed. Wirgo, J. Warik, K. A. Hindrey, M. Raud, O. Liigandt, A. Paulmeister, A. Lossman ja neiu M. Bekker.

        Et lehe korralikku käekäiku ja rutulist kättesaamist, mille üle viimasel ajal, kus lugejate arv suureks läheb, kaebtust on olnud, kiirendada, ja uue aja tõsise päevalehe kõrgusele seada, on toimetus väljamaalt lehe tarvis kiirtrükkija rotatsionimasina tellinud, mis terve lehe trüki kuni pooleteise tunni jooksul ära toimetab, nii et kõik lehed veel selsamal päeval aegsasti posti pääle saavad.

        Nii tahab „Postimees“ vaimliselt ja aineliselt värskendatud ja suurendatud jõududega kasvavale tööle ka tulevikus rõõmsa meelega vastu minna, et lugejad lehega täitsa rahule jäävad ja ikka kasvava osavõtmisega parandustega ühendatud kulusid kanda aitavad.


„Postimees“ maksab aastal 1910:

Postiga 12 kuu pääle 5 rbl. 50 kop                        Postita 12 kuu pääle 4 rbl.        50 kop.

              „        6      „                „ 2      „        75      „                         „    6   „                   „       2    „        25 „

              „        3      „                  „ 1      „        40      „                          „        3    „                    „         1   „        15 „

              „        1     „                  „ —      „         55       „                      „       1        „                    „         —   „        45 „


         Poolikute kuude numbrid arvatakse 2 kop. tükk ja postimaksuks pääle selle 10 kop. Väljamaale 3 korda nädalas saates 7 rbl. 50 kop., iga päev saates 10 rbl. 50 kop.

        „Sädemete“ ja „Nooresoolehe“ eest on eraldi juurde maksta: aastas 1 rbl., pooles aastas 50 kop., veerand a. 25 kop. — Üksik nummer 3 kop.


„Postimehe“ lühendatud väljaanne „ELU“ ilmub 1910. aastal 2 korda nädalas vana hinna eest

suurendatud kujul. Leht tuleb nüüd „Postimehe“ numbri suuruses ja võidi nii joone alla iseäraline jutunurk sisse seada, kus mitmesuguseid põnevaid juttusid avaldame, suuremalt osalt neidsamu mis päevalehes. Iseseisev piltidega-kaunistatud jutulisa tuleb 8 lhk. suuruses iga numbriga ühes.

„Elu“ tellimise hind: aastas postiga 3 r., postita 2 r. 50 k., pooles a. 1 r. 60 kop. ja 1 r. 30 k., veerand a. 85 kop. ja 70 k., kuus 30 ja 25 k. „Eluga“ võib ka kõik „Postimehe“ kaasanded ühes saada, kuid siis tuleb tellimisehinnale aastas 1 rbl., pooles aastas 50 kop. juurde maksta.


                Tellimise adr. : „Postimees“ ehk Elu“ Tartus. Vene keeles: Въ ред. газ. „Постимес“ („Элу“) въ гор. Юрьевъ, Лиф. Губ.


        Kuulutused „Postimehes“ ja „Elus“ maksavad: lehtede eesotsas 20 kop., viimasel poolel 5 kop. nonpareille-rida. Kes mõlemas lehes korraga kuulutada soovib, maksab lehe eesotsas 30 kop. ja viimasel poolel 7 kop. nonpareille-rea päält.

„Postimees“, Pärnu väljaanne ilmub suure päevalehena endisel-viisil Pärnu linnas edasi. Tellimise adress:

„Postimees“ Pärnus, võib ka igast „Postimehe“ tellimise-kohast tellida. Hind nagu Tartu väljaandel.

Austades „Postimehe“ toimetus ja talitus.

Tellimine Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirja

„Eesti Kirjanduse“

pääle 1910 kestab edasi.


        Kuukiri ilmub Eesti Kirjanduse Seltsi kulul korralikult iga kuu üks kord, vähemalt 500 lhk. aastas ja toob hinnata kaasandena E. Kirjanduse Seltsi protokollid. Kuukirjas ilmuvad võrdlemisi täielisemad kirjatööd, mis Seltsi tööpõllu üksikute harudega — kirjandus, teadus, kunst, rahvateadus, ja kodumaa ja selle mineviku tundmaõppimine — ja nende tööviljaga ülevaatlikult tutvustavad ehk uusi vagusid püüavad ajada. Lühemad arvustused katsuvad hiljuti ilmunud raamatud läbi ja mõõdavad õiglaselt nende hinda. Sõnumid Seltsi tegevusest ja „Toimetustest“, koosolekute-kirjeldused, keele,- koolikirjanduse- ja ajaloo-toimekonna aruanded, uute liikmete nimed, surmaga lahkunud liikmete järelhüüded, kassa ülevaated j.n.e. hoiavad Seltsi ja liikmeid alalises vaimulises ühenduses ja osaduses. Uute raamatute nimekiri toob kirjanduse sõpradele kõige värskemaid teateid uuesti ilmunud raamatutest, kuulutused on kirjastajatele soovitavaks abinõuks, et viibimata oma väljaannete pääle tähelepanemist juhtida.

        1908. ja 1909. a. avaldasivad „Eesti Kirjanduses“ muu seas järgmised isikud järgmiste ainete üle kirjatööd: 1) Keeleteadus: Dr. H. Ojansuu, mag. L. Kettunen, K. Leetberg, J. Jõgever, J. Tilk, H. Põld, J. Tammemägi, A. Rull, K. Preisberg, P. Pitka-Ansomardi. 2)Kirjanduseajalugu: J. Jõgever, H. Prants, J. Bergmann, M. Kampmann,

A. Jürgenstein, A. Lüüs, J. Sarw ; 3)Arhäologia: A. Jürgenstein; 4) Folklore : M. J. Eisen, Dr. J. Luiga, Fr. Mihkelson, 5) Ajalugu ja kulturiajalugu: W. Reiman, J. Jõgever, M. Lipp, Dr. O. Kallas. 6) Arvustused: a) ilukirjanduse kohta: A. Kitzberg, I. Aavik, M. Luts, J. Jõgever, Aino Kallas, M. Kampmann, K. Menning, B. Linde, Dr. J. Luiga, E. Enno, Fr. Mihkelson, b) ajaloo kohta: B. Linde, W. Reiman, J. Jõgever, O. Kallas; c) majanduseteaduse kohta: A. Hanko ; d) koolikirjanduse kohta: M. Okas, A. Põllusaar, J. Tammemägi, J. Sarw, J. Bergmann, M. Kampmann, H. Põld, A. Jung, A. Kleitzmann, H. Walk ; g) arstiteaduse kohta : Dr. H. Koppel, K. Saral, h) looduseteaduse kohta ; J. Sarw, Dr. A. Lüüs, K. K. Michelson, i) usuteaduse kohta : R. Kallas, J. Kukk, W. Reiman ; j) kunsti kohta : K. Raud, jne. jne.

        Tulevasele, 1910. aasta, aastakäigule on kaastööd lubanud ja osalt juba toimetuse kätte saatnud : Ansomardi, J. Bergmann, M. J Eisen, E. Enno. A, Hanko, J. Jõgever, A. Jürgenstein, Aino Kallas, O. Kallas, M. Kampmann, A. Kitzberg, H. Koppel, I. Kõpp, I. Kukk, K. Leetberg, J. Luiga, K. Menning, M. Okas, A. Põld, P. Põld, Kr. Raud, W. Reiman, A. Rull, J. Sarw, I Tammemägi, A. Thomson ja teised.

        Pääle selle on E. K. S. ajaloo-toimekond toimetusele hulga vanemaid ülestähendusi ja mälestusi avaldamiseks saatnud, nõndasama tuttavate meeste kirju. Meie nimetame siin: 1864. aasta Eesti saatkonna juhtumised, Neeruti kooli ajalugu, C. R. Jakobsoni ja Koidula kirjavahetus, prohvessor J. Köhleri kirjad, Dr.Schultz-Bertrami kiri aastast 1870 Eesti tsensuri oludest ja politika seisukorrast, J. Hurti kirjad ja muud.

        „Kirjanduselist ülevaadet“ täiendatakse uuel aastal sellega, et pääle Eesti keelse kirjanduse ka võõrakeelseid Eesti rahva kohta käivaid kirjatöösid tähele pannakse. Algust tehakse juba esimeses numbris, kus „Kolm tähtsat ajaloohallikat venestamise päivilt“ harutusele tulevad : N M. Manasseini revideerimise-aktid, S. V. Shahovskoi arhivi dokumendid ja A F. Koni mälestused.


        Kuukirja „Eesti Kirjanduse“ tellimise hind on postiga 3 rbl., talituse asemikkudelt Tartust ise ära viies 2 r. 50 kop. nii Eesti Kirjanduse Seltsi liikmetel, kui ka võõrastel. Üksik nummer 25 kop. Võlgu tellimised jäävad tähelepanemata. Adressi muutmine 10 kop.

        Üksikuid numbrid müüvad ja võtavad tellimisi vastu järgmised talituse asemikud : Tallinnas A. Buschi raamatukpl.; Pärnus J. Karu ja A. Küngi raamatuk. ; Viljandis H. Leoke’se raamatuk.; Tartus „Postimehe“, K. Sööt’i ja

K. A. Raag’i raamatukpl.

        Tellimise adress: Kuukirja „Eesti Kirjanduse“ toimetus, Tartus, (Vene keeli : Въ редакцiю „Eesti Kirjandus“ въ гор. Юрьевъ, Лиф. Губ.)

 „Eesti Kirjanduse“ toimetus.

 

 

Eesti ajakiri

„Usk ja Elu“


(endine „Vaimulik Sõnumitooja“)

ilmub Riias ükskord nädalas 1½ trüki poogna suuruses Riia Peetri-Pauli Vennaste Seltsi kulul, ülempreestri A. Wärati toimetusel järgmise eeskavaga:

I.        Ametlikud teated õigeusu ja riigi korraldamise asjas.

II.        Koguduse-seltskondlik elu (Juhtkirjad ja teated.)

III.        Politika ringvaatus (omast riigist ja võõrsilt.)

IV.        Mis tähtsamat kõnelevad teised ajalehed, (Ülevaade nädala jooksul.)

V.        Mitmesugused teated ja sõnumid (igast majanduse küljest, uutest raamatutest, iseäranis õigeusulistest; uuemad sõnumid riigist ja kodumaalt.

VI.        Kirjavastused. (mõtete vahetuseks toimetuse ja lugejate vahel).

VII.        Usu ja teaduse ilmast (Jutlused, kirjeldused, ajaloolised tükid, kasvatusteadlised tooded, uued leidused teaduses jne.

VIII.         Kuulutused.

        „Usu ja Elu“ tellimise hind postiga ja postita: terve aastakäik — 2 rbl. 50 kop., pool aasta — 1 rbl. 30 kop., veerand aasta — 70 kop., kuu pääle — 25 kop., üksik nummer 5 kop.

        „Usu ja Elu“ tellimisi võtaoad vastu kõik kohalikud preestrid ja kooliõpetajad ning linnades raamatukauplused: Pärnus A. Küng, Viljandis A. Rewits.

        Lehte trükitakse Riias Otto Ramischi trükikojas, Valli uulitsas nr. 5.

Типографiя Oтто Paмишъ, Kpъпостная yл. № 5.

Toimetuse praegune adress: Феллинская № 7.

 Toimetaja ülempreester A. Wärat.

 

Tellimine 1910. a. pääle kestab edasi.


„Põllutööleht“


Eesti Põlluumeeste seltside ja ühistegeliste asutuste ühine häälekandja ilmub 1910. aastal uuel alusel ja uuendatud jõul Eesti põllumeeste seltside ja ühistegeliste asutuste ühisel väljaandel.

== Vastutavaks väljaandjaks on Eesti Põllumeeste Selts, Tartus. ==


Vastutav toimetaja cand. agr. A. Elsenschmidt.


        Abitoimetajaks on kutsutud agr. J. Mägi, karjakasvatuse osakonna tegevaks toimetajaks Dr. agr. J. Raamot.


        Ühistegevuse edendamiseks ilmub kord kuus „Ühistegevuseleht“, cand. A. Hanko toimetusel. „Põllutöölehe“ tellijad saavad „Ühistegevuselehe“ hinnata kaasa.


        „Põllutöölehe“ lisadena ilmuvad veel:

        „Käsitööleht“,                                                                 „Aiatööleht“,

kuukiri naisterahva käsitöö ja                         kuukiri aiatöö ja mesilastepidamise

kunstkäsitöö edendamiseks.                                 edendamiseks.

Tegev toimetaja pr. E. Saral.                                Tegev toim. hr. M. Reinik.


Tellimise hind:

„Põllutööleht“ ühes „Ühistegevuselehega“ aastas postiga 3 rbl, postita aastas 2 rbl. 50 kop.; pooles aastas postiga 1 rbl. 60 kop., postita pooles aastas 1 rbl. 30 kop.

„Aiatööleht“ üksi aastas postiga 1 rbl. 30 kop., postita 1 rbl.; pooles aastas postiga 70 kop., pooles aastas postita 60 kop.

„Käsitööleht“ üksi aastas postiga 1 rbl. 50 kop., postita 1 rbl. 20 kop.; postiga pooles aastas 80 k., postita pooles a. 65 k.

„Ühistegevuseleht“ aastas postiga 75 kop., postita aastas 50 kop.

Ühes „Põllutöölehega“ maksavad : „Aiatööleht“ aastas 50 kop., pooles aastas 30 kop. — „Käsitööleht“ aastas 1 rbl., pooles a. 50 k.

Tellimisi võetakse vastu ainult terve aasta pääle 1. jaanuarist alates ja poole aasta pääle l.jaan. ja 1. juulist alates.

        1907, 1908 ja 1909 aastakäigud on kõik tervelt saada: hind linase riide köites 2 rbl. 50 kop., heftitult 2 rbl.; saatmise kuuludeks aastakäigu päält 50 kop.

        Kuulutuste petit-rida 5 kop., esimesel kaaneküljel 20 kop., terve lehekülg 12 rbl., pool lehekülge 7 rbl. Korduvate kuulutuste päält hinnaalandust.

        Tellimisi võtavad vastu põllumeeste seltsid ja ühisused, raamatukauplused ja muud ajalehtede tellimiste vastuvõtjad.

        Adress kirjadele, rahasaadetustele ja telegrammidele: „Põllutööleht“ Tartus (г. Юрьевъ, Лиф.)


 „Põllutöölehe“ talitus.

Politiline, majandusline ja kirjandusline ajaleht


„Wiljandi Teataja“


hakkas vannutatud adv. K. Baars’i vastutusel ja Viljandi ajalehe kirjastuse-ühisuse väljaandel 21. dets. 2 korda nädalas ilmuma.


                „Wiljandi Teataja“ siht on tõsine rahvameelne.

 „Wiljandi Teataja“ toob väljavalitud juhtkirju päevakorral olevate sündmuste üle, teaduslisi kirjatöösid, juttusid, tähtsamate sündmuste sõnumeid jne.

        Juttudena ilmuvad „Wiljandi Teatajas“ 1910. a. Klara Viebig „Igapäevane leib“, sellesama kirjaniku poolt

Naiste küla“ Max Kretzeri „Mäejut1us“ j. t. Pääle selle saab veel palju teisi juttusid paremate kirjanikkude sulest ilmuma. Iseäralist rõhku pannakse Eesti algupäraliste ilukirjandusliste toodete pääle.

        Hinnata kaasanneteks saavad kõik „Wiljandi Teataja“ 1910. aasta lugejad iga kuu lõpul

teadusliku ja nalja sisuga kuukirja

(16 lhk. suures kaustas) ja ilustatud seinakalendri.


        „Wiljandi Teataja“ toimetuses töötavad alaliselt pääle päätoimetaja adv. K. Baars’i, H. Namsing, J. Wahtra,

A. Tarto ja J. Kiwisild. Pääle selle on kaastööd tähtsamatelt Eesti kirjanikkudelt, teadusemeestelt ja seltskonnategelastelt palutud. Senini on kaastööd lubanud hrad van. adv. J. Jaakson, instruktor A. Johannson,

M. Martna, ja kirjanik Ed. Wilde. Täieline kaastööliste nimekiri ilmub edaspidi.


Tellimine 1910. aasta pääle kestab edasi.

Tellimise hind :

Postiga 12 kuus 3 rbl. 50 kop.                 Postita 12 kuus 2 rbl. 80        kop.

         „         6 „        1 „ 80 „                                        „        6 „        1 „ 45 „

         „         3 „ — „ 90 „                                        „        3 „ — „ 75 „

         „         1 „ — „ 30 „                                        „        1 „ — „ 25 „


        Tellimisi ja kuulutusi võtavad kõik raamatukauplused, kooliõpetajad, vallakirjutajad ja kõik seltskonna tegelased vastu. Kes aga soovib, et leht rutem käima hakkaks, sellele soovitame lehte päätalitusest tellida.


        Proovinumbrid saadetakse kõikidele soovijatele hinnata kätte.


        Toimetus ja talitus on kuni 10. jaanuarini 1910. a. A. Tõllasepp’a raamatukaupluses, pääle selle sellessamas majas teisel korral, karskuseseltsi „Vabaduse“ ruumide kõrval.


        Tellimise adress :

Въ ред. Газ. „Wiljandi Teataja“, гор. Феллинъ, Лиф. Губ.

 Austusega

„Wiljandi Teataja“ toimetus ja talitus.


Wirulane.


        Wirulane tahab ka 1910. aastal, oma viiendal aastakäigul, kindlasti ja kõikumatalt neid radasid sammuda, mida ta Eesti rahva, iseäranis selle töötavate klasside edasijõudmisele kõige tulusamaks peab. Tulevikku vaatab ta täie julgusega, sest ta teab, et need kihid, kelle edustajaks Wirulane on, kõigist võistlejate ja politiliste vastaste kahtlustamisest hoolimata kindlasti tema poole hoiavad.

        Wirulase lugejate ja tellijate arv suureneb ühtelugu järjekindlalt. Iseäralist tähtsust omandab see asjalugu, kui tähele panna, et Wirulane ei ole kunagi paberi rohkusega, ega määratumate kaasannete tõotamisega lugejaid õngitsenud. Wirulase lugejad teavad, et õiglane rahvameelne ajakirjandus kusagilt väljaspoolt abirahasid ei saa: ja sellepärast peab iga rubla, mis välispidise kõmu pääle kulutatakse, lehe tuuma kohta kahjusaavlt mõjuma

        Wirulane leiab ajakirjanduse tähtsamaks ülesandeks, olusid ja sündmusi tõetruult, ilma erakondliku värvita, kirjeldada, nii et lugeja silma ette asjalik, võltsimata pilt tõuseks. See on Wirulase toimetusel seda kergemalt võimalik, et ta mingi erakonna häälekandja ja kaitsja ei ole. Ta tohib igaühele kibedat tõtt suu sisse ütelda, ja saab seda igalpool tegema, kus seda tarviliseks peab. Niisamati võib toimetus kinnitada, et ärilised tulud kunagi tema tegevuse määrajateks ei ilmu.

        Wirulane tahab tähtsamaid küsimusi, mis meie rahvaelusse ja maasse puutuvad, asjaliku, põhjaliku arvustamise ja seletamise alla võtta. Ta tahab lugejate vaateid ühiskondlise olukorra kohta teritada ja selgitada. — Lugejate poolt leiab Wirulane rahulolemist ja hääkskiitmist. Wirulase tellijate kogu ei ole mitte hõljuv mass, mis täna siia ja homme teiselepoole vajub; vaid kaugelt suurem osa tellijatest on Wirulasele truuks jäänud. — Materjali värskuse, rohkuse ja hääduse poolest ei karda Wirulane praegu ega ka edaspidi mingit võistlust. Seda võib igaüks näha, kes paari nädala jooksul Wirulast mõne teise Eesti ajalehega võrdleb.

        Tähtsate uudistena on Wirulasel 1910. aastal mõnda pakkuda. Nimetame nende seas ainult mõne: Eesti rahvas on põliselt põlluharija rahvas; esivanemate ajast pääle on ta maaga ühenduses seisnud, sellelt ülespidamist ja elujõudu saanud. Kes maast, põllust, juhtus lahkuma, see muutus varematel aegadel muulaseks. Alles viimaste aastakümnete jooksul on meile Eesti rahva seas, ka külades, laialdasem klass tekkinud, kes maast eemale tõrjutud. See klass ripub aga täie hingega veel maa küljes. Siit kujuneb sügav traagika, mis paljudele südant murrab. Seda kurbloolust on Ernst Peterson süg