Noor-Eesti V

 

 

/esikaas/

 







Noor-Eesti V















 

Eesti Kirjanikkude Seltsi „Noor-Eesti“ toimetus nr. 40.


 




Noor-Eesti


V

 


1915

 

 

 

 

 

 

 


Osaühisus „Noor-Eesti Kirjastus“


 

 

 

 

 

 

 

 

 

 



Дозволено военною цензурою.


„Postimehe“ trükk, Jurjevis.



Sisukord.


Gustav Suits: Neli luuletust                                                           1

Gustav Suits: 1905–1915                                                         5

Juhan Liiv: Pilved sõudvad                                                         16

Kr. Jaak Peterson: Kolm luuletust                                                 17

Aleksander Tassa: Jutt nahaparkijast Athanasiusest ja lõuen-

        divärvijast Tiimonist                                                                 21

V. Ridala: Kuus sonetti                                                         29

Nikolai Köstner: Rahva arvu kasvamine Eestimaal                                  33

Johannes Semper: Kolm luuletust                                                125

Aino Kallas: Maailma mõte. Jutustus „Titanici" hukkaminekust.         

        Soomekeelsest käsikirjast tõlkinud Martin Puru                                129

J. Barbarus: Kaks luuletust                                                        137

Friedebert Tuglas: Vabadus ja surm                                                139

Martin Puru: Neli luuletust                                                        166

Aino Kallas: Gustav Suits lüürikuna. Soomekeelsest

        käsikirjast tõlkinud Villem Ernits.                                        169

Emil Tammes: Neli luuletust                                                        181

Karl Rumor: Mürk                                                                183

Jaan Kärner: Õhtu pärast vihma                                                194

Jaan Oks: Vaevade-maa                                                        195

Bernhard Linde: Eesti intelligents                                                201

August Könning: Muinasjutt                                                        215

Joh. Aavik: Eesti kirjakeelse stiili arenemisjärgud                                216

August Alle: Põud                                                                230

Friedrich von Stryk: Surma võidukäik. Saksakeelsest

        käsikirjast tõlkinud Bernhard Linde                                231


 


    Johannes Semper: Õed                                                             246

Bernhard Linde: Juhan Liiv. In memoriam                                           254

E. Andermann: Ühel sügisööl                                  261


        Kõik albumi kunstilised reproduktsioonid on N. Triik’i tehtud.


Orjad                         VI         ja         VII         lhk. vahel

Martüür                 32         „         33         „         „

Alevi kõrtsis                152         „        153         „        „

Suurlinn                 200         „         201         „        „

Jaht                         232         „         233         „        „

        Samati kaaneilustus, frontispice ja vinjetid lhk. VII, 5, 125, 169, 193, 231 ja 262.


 

 

 


/pilt /


N. Triik.                                                                        Orjad.






/frontispiss /


 

 

 


Neli luuletust.


1.


Kahekordne sügis.


        Ei näe pilvest päikse pilu, sadu peksab külm ja vilu,

suve viimast õrnust, ilu pori sisse piitsutab.

Vihm kui kätte makstes uhtleb, torm kui merelaineid juhtleb,

kase latva rängalt nuhtleb, luuki lahtist kiitsutab.

Miks niiväga kohkad, kihkad, miks niiväga lille vihkad,

lehel’ kadu, kõdu ihkad metsik sügisene tuul?

Mühisedes laastab maru, küsijal’ ei anna aru,

lehed, lilled puru-paru puistab maha sügiskuul.


        Kuid miks niikui puist neist lehed varisevad vaprad mehed,

inimkonna noorusehet tapaohvriks paisatud?

Kakskord nukraks mõte kurdub, viimne pettekuju murdub,

sügisel sel laulgi turdub, sõjatormis raisatud.

Mattub tuulekandle kõla, katkeb argonaudi mõla:

tean, kes kannab süü ja võla, nõrk kes aja raudse suul!

Mühisedes laastab maru, mõttele ei anna aru,

mehed, lehed puru-paru puistab maha sügiskuul.


1


2.


Sapine kuu.


        Sapine viirastab kuu

lumiste väljade sõrval.

Varjutab teeääri puu.

Haledalt värava kõrval

koer hulub: huu, hulub: huu!


                        Kinni löödud elu uksed,

                        sõitvad, sõitvad surma suksed.


        Sapine viirastab kuu,

tinedaks hõbetab õue.

Varjutab teeääri puu,

maailma mure me põue.

Koer hulub: huu, hulub: huu!


                        Kinni löödud elu uksed,

                        sõitvad, sõitvad surma suksed.


        Sapine viirastab kuu,

Käime kui hukatus-orus.

Varjutab teeääri puu.

Miks on su pää nõnda norus?

Koer hulub: huu, hulub: huu!


                        Kinni löödud elu uksed,

                         sõitvad, sõitvad surma suksed.


2

3.


Veretav hommik.


        Kas päike see nüüd majesteetlik koidab,

või mõrtsukatöö tulelatern loidab?

        Ah, püssi kukk verd kireb valvele,

ei ole aeg see päikse-palvele!


4.


Luxembourgi aias.


                Ei Pariisi tunnud ära,

                kui täis sõja suure kära

piiramise-seisukorda pandud üle öö.


Lippudele kutse seisatanud töö,

nägematuks kadund elu maitsjad,

liikvel punapüksid kodukolde kaitsjad.

Gare du Nord’i poole ratsutasid kürassiirid,

sätendasid uhkelt nende vased.

                Kihutasid pööraselt kuriirid.


Kas pierrot’dest saanud kangelased,

liitund sotsialistid, Elysée?

Vive la France!  ja vive l'armée!

                kogu tee.


        Liigutav ja traagiline tund!

Kakskord kaunid pisarates daamid,

ümber mineviku kuulsad raamid,

                oleviku neetud sund.


3


Läbi Luxembourgi aia

läksin laia,

läbi Luxembourgi aia,

käes veel leht, mis quaidel loetud,

meeles erutatud kaja,

sõnum välgukirjal koetud:


                sakslased ju üle raja!


Ei Pariisi tunnud ära:

vaikne, peaaegu tühi rõõmus aed.


Muutumata üksnes päikse sära,

muutumata ilu tasakaalulised vaed.

Usaldavalt-rahulikult seisid vaasid, sambad

keset linna kohisevat lõõtsutust,

kahvatanud sinas uitsid pilve-lambad,

tundsin pilguks jälle õrna õõtsutust:

                lillede ja laste paradiis,

                kunstide Pariis!


Gustav Suits.


4




1905–1915.


        Jälle on jõudnud suured arutegemise päevad. Jälle oleme tõmmatud ajalooliste sündmuste saatuslikusse virusse.

        Juba teine kord ühe aastakümne tagant.

        Meie sugupõlv elab ja sureb suurel ajal. Suurema jaoks olgu hoitud need, kes tulevad!


1.


        1905. ja 1915. need meie kõige uuema ajaloo kaks läbilõikavat murrangu-aastat, on „Noor-Eesti“ tähtaastad nii sõna laiemas kui kitsamas mõttes. Uueaegsete ühiskonna-aadete tõusuaastaga langeb ühte ka uueaegse kirjandusliku sugupõlve esimene ühine esinemine Eestis.


5


Tänavu kümne aasta eest ilmusid „Noor-Eesti“ kokkuliitumise esimesed eneseavaldused: „Noor-Eesti“ esimene album ja koguväljaanne „Võitluse päivil“.

        Sääl kaugel, pruun-violettide metsatukkade taga, hiliskevadise õhtu õhetuses, vajuvad mööda laialipillatud tormi punased pilved. Vajuvad mööda nagu noorusliku vaimustuse mälestused, petlikud unenäod päikesemaalt. Kostab selgemalt õhtu suus voolavate vete kohisemine.


        Kuid õhetus kannatlikult ootavate metsade taga tõmmub nagu soetanud linnade ja raamatute tulekahju.


        Ei lehvita „Noor-Eesti“ lippu nüüd ühiskondliku muhenemise rõõmus läänetuul, seda lippu, millele kümne aasta eest nii lootusrikkalt kirjutasime: enam euroopalist kultuuri! Tulesse, veresse ja suitsusse näib hukkunud euroopalise kultuuri aade. Sääl eemal, Läänes, möllab praegu kuulide ja granaatide maru, kärgib suurtükkide äike, kireb punane kukk laastatud maakondades.


        Suurtükkide pikne öeldakse ka uinuvaid aateid äratavat. Kuid ei ole rohkem vastakuid mõisteid kui Euroopa sõda ja Euroopa kultuur. Inimene, missuguste elavate rakukeste imelik rakendus, missugune saladusliku elu müsteerium! Eurooplane, rahuaastatel nii tähelepanelik oma vigaseid, vaimuhaigeid ja vanakesi ravitsedes! Ja 1914. ja 1915. niidetakse Euroopa õitsevat noorust nagu rohtu põrguliste suurtükkide, kuulipildujate ja püssitikkudega, või tehakse sandiks eluks ajaks. Mis olid 1905. meeletused 1915. meeletuste vastu! Seda, mis 1904–1905. rahutused ja maakonnalised mõisate põletamised on 1914–1915. euroopalise anarhia, uueaegse Attila distsiplineeritud hulkade, linnade, külade, kunstitemplite ja raamatukogude organiseeritud rüüstamise vastu! Seda, mis 1905. anarhistide-maksimalistide


6


pommideheitmine on 1915. valitsuslikult korraldatud anarhistide-maksimalistide pommideheitmise vastu.

        Anarhistid ja futuristid võivad tõepoolest magama minna: purustamise ja korralageduse programme teostavad kõige effektikamalt praeguse maailmapalangu sütitajad.

        Ei ole laskekraavidega läbi kaevatud mitte ainult Euroopa viljakandvamad põllud, maha trambitud ja alla mineeritud Champagne’i viinamäed. Laskekraavidega läbi kaevatud on ka Euroopa vaimuväljad, alla mineeritud Issandagi viinamäed. Kord põmm, kord pimm! See on meie aja muusika. Suurtükkide mürinasse seganeb kirikukellade kaja. Kuid mis on saanud ristiusu pühaks tunnistatud käsusõnadest: „sina ei pea mitte tapma“, „sina pead oma ligimest armastama nagu iseennast“? Selle usu kuulutajad ei ole ligi 2000 aasta kestusel suutnud oma mõjuvõimu selleks tarvitada, et oma poolehoidjaid üksteise kõrilõikamisest tagasi hoida, ja käesolev sõda on iseäranis ilmselt näidanud, et ametlik kristlik kirik igal pool enam või vähem avalikus liidus seisab rahvusliku sõjaimperialismiga. Ent kas see ei ole kristliku armuõpetuse pankrot, kui kinnitatakse, et see Jumal on, kes protestantlikule Saksamaale võidu on annud katoliku Belgia üle! Või mis peab arvama neist tänujumalateenistustest Berlinis ja Londonis, kus tänatakse sama kristlaste jumalat teiste ristivendade põhjalaskmiste ja mahatapmiste eest! Ühest vaimus ja tões teenitavast Jumalast on korraga tehtud mitu rahvuslikku sõjajumalat. Monateismist on saanud tagasilangus poliiteismisse, jumalate-hämarasse.


        Kuid Euroopa sõda ei ole häbistanud mitte ainult mineviku, vaid ka tuleviku nõuandjaid. Nii ei ole rahvusvahelise klassivõitluse kasvamine suutnud kindlustada


7

rahvusvahelist vennastust. Vastu antud lubadusi, vastu suuri teooriaid on rahvusvaheline proletariaat samati võimetu olnud kahjutuks tegema imperialismi, militarismi ja kapitalismi kokkupõrkamist söödamaade pärast nagu ristiusk ja selle poolehoidjad. Internatsionaali juubeli-aasta on ühte langenud rahvusvahelise hiiglavõitlusega, millest sõdivate maade töölised osa võtavad külg külje kõrval ühes oma kurnajate-kapitalistidega. Kõik seletavad endid kaitsesõda pidavat, kõik arvavad endid oma olemasolemise eest võitlevat. Kuid see argument ei või käia Saksamaa mõrtsukalise sissetungimise kohta Belgiasse. Seda oleks pidanud mõistma kõige lihtsam Saksa tööline, liiatigi siis veel nende pääde järeltulijad, kes Saksa töölisteliikumise teooria ja praktika on eeskujuks asetanud kogu maailma töölisteliikumisele. Kuid selle asemel, et oma viha pöörda militaristliku ja kapitalistliku süsteemi võimupidajate-sõjakuulutajate vastu omal maal, panid rahvusvahelise vennastuse apostlid enesele sõjakiivrid pähe ja läksid Belgiat purustama. Belgia ja Prantsuse sotsialistid tõstsid mõõga, et oma isamaad kaitsta. Mispärast tegid seda aga Saksa sotsialdemokraadid? Ma kuulen sõnu ajaloolisest paratamatusest, üleüldistest poliitilistest asjaoludest; süüdi sõjas ei olla üleüldse mitte isikud, vaid kapitalistliku toodanguprotsessi tingimised. Kui maharõhuv on sarnase elu mehaanilise põhjusmõtte tunnistaja olla, kui pöörane seltsimehi seltsimeeste verd valamas ette kujutada!


        Hukas on Euroopa sõja keerudes ka teadlaste, kirjanikkude ja kunstnikkude humalad. Kuidas on see sõda tumestanud kõige suuremate teadusemeeste voorusi, tõetunnet, kirgedest keeldumust! Inimesed, kes kogu eluaeg tõtt otsides on töötanud, keda hoopis teised huvid kui sõjavalmistused on elustanud, õpetlased, kes


8

igavestesse looduse ja kosmose seadustesse on tunginud, rahvusvaheliselt tuntud teadusemehed, Haeckelid, Harnackid ja muud, on sõja puhkedes korraga oma suuruse tasakaalu kaotanud. Marurahvuslikust liikumisest kaasa kistud, on nad katki käristada aidanud ka neid rahvusvahelise teaduse huvisid, mis kõigi maade õpetlasi ühistes uurimistes ja teaduslikkudes seltsides olid ühendanud. Kui sõdivate maade teadusemehed üksteisega lähematel aastatel jälle kokku saavad rahvusvahelistel kongressidel! Siis ei ole neil maailmapalangust vististi mitte vähem halb maik suhu jäänud kui sotsialistidel. Sõjakuulutamine, nii mõnede vanade suuruste rahvusvahelise aupaiste tumestamine, kui paljude noorte teaduseharjutajate elu, kui paljude studiumide surmaotsuse allakirjutamine!


        Võimatu on ülesarvata kõiki otsekoheseid ja kaudseid ärarikkumisi. Euroopa sõda on esimesele plaanile lükates väärtuste purustamise möödapääsematusse kitsikusesse tõrjunud väärtuste loomise.


        Lääne-Euroopa kõige haritumates maades on uueaegsete Napoleonide ja teiste elukutseliste jonnide maailmavõimu unistused kirjanikka ja kunstnikka nende töö juurest hulgana ära kiskunud sõjaväelisele kohusetäitmisele. Meie teame, mis see kohusetäitmine sisaldab. Romaanikirjanikud, maastikumaalijad, näitlejad, draamakirjutajad, komponistid, luuletajad, esseistid, impressionistid, futuristid võitlevad, paljud neist võitlevad ja mitte vaimumõõkadega, mitmed on langenud. Võib olla, et mõned, vähem tähelepandavad kunstnikkudena, kuulsaks saavad kangelastena. Kuid kirjanduslikkudel vihaväljadel marurahvusliku vaimustuse piike murdes on aitamatult langenud terved vaimliku maa-


9

kaitseväe leegionid, kuulsate luulemeistritega eesotsas. Mu jumal! kui Gerhart Hauptmann, Nobeli auhinna saaja, Saksa meest põrgumasinatega niitma kutsub ilma armuta ja Richard Dehmel, endine maailmakodanik, Saksa tule ja raua poliitika vastastes näeb röövlid, palgalisi ja kelmisid, kui Arno Holz, üks endise Noor-Saksa juhtivatest vaimudest, viletsateks närudeks laulab kõik Suur-Saksa vaenlased, mis ime siis, kui ka teisel pool mõni ägedaloomuline Jean Richepin ditürambi kajatab viha auks (
la haine implacable, sans rémissions, sans exceptions) või Maurice Barrès sakslasi sõimab: sale race (räpane tõug)! Õnneks ei ole kusagil sõdivates maades puudunud ka kaasakiskumata vaimusid. Sama märatsemise ja sallimatuse tuhin, mis ühedes barbaarlikka kõrilõikamise-meeleolusid on äratanud, on teiste teadvusest inimlikka illusioone maha robistanud nagu sügisene tuul kolletanud lehti.

        Võib olla, viimseid illusioone.


        Tusklevad kõik tundlikud määratu ühiselulise kurbmängu pärast, aga vaene soldat laskekraavis võib olla mõjusam kirjanik. Kannatavad ka kõik muretud ja enesearmastajad, needki, kes ühtegi aatesüsteemi kalliks ei pea, kes midagi muud ei tunnista pääle oma isiku üürikese olemasolemise. Ei ole ju mitte ainult vapustatud vaimlikkude väärtuste loomise ja maitsmise tasakaal, rahuaastatelgi nii võnkuv; laastatud on suure hulga kirjanikkude ja kunstnikkude ainelise äraelamise võimalused. Sõjakitsikuse ajal ei huvita nende kitsikused ka Lääne-Euroopa maades lähemalt kedagi. Ühest Prantsuse ajakirjast lugesin hiljuti: Kirjanduse ja kunsti alade söötijäämine on lugupeetud kirjanikkude ja kunstnikkude eraelu varemeteks muutnud. Nad liiguvad sagedasti aristokraatia piirkonnas, ja nad töötavad pro-


10

letaarlastena. Ühiseluliselt kõigi ühiskondlikkude klasside äärtele liigitatud, nende keskel ainult kõikuvat rühmitust kujutades, kannatavad nad kõige karedamalt. Nad mõlgutavad mõtteid oma kirjaniku ja kunstniku seisukorra kohta ühiskonnas. Paraku! Nad on üksi mõtteid mõlgutamas selle tähtsa aine kohta.

        „Noor-Eesti“ mälestab oma vaimustuste ja pettumuste esimest kümmet aastat nõnda siis Lääne-Euroopa kultuuri suurel prahvatuse ajal. Kuidas elu meie vaimustustega on mänginud nagu tuul pilvedega!

        Aga mitte 1915. ei ole meie tõelikkuse ja mõttekujutuse tasakaalu rikkunud, ta on selle ainult lõpulikult purustanud. Jälgides ühest tormiaastast teiseni jõuame ainult ühest käänukohast teiseni. 1905. tõstles meis avatlevaid aimdusi ja kangastusi. 1915. prahvatus on meid, loodan ma, jäädavalt selle koletisliku korra vastaseks teinud, mis ka Arieli õhuliste kangastuste riiki Kalibani tooreste jalgade alla on paisanud.


2.


        Olin süüdanud lambi, paberile koondades selle hiliskevadise õhtu kõledaid mõtlusi.

        Nende tuuliste ja pilviste päevade kestes on paistnud, nagu ei pääsekski tänavu pakatama poolpuhkenud pungade nukker raag. Sel vilul õhtul, palangulise õhetusega pruunviolettide metsatukkade taga, on mind jälle leidnud minu viimaste aastate rängem vaenlane, raskuse vaim.

        Oh raskuse vaim!


3.


        Mälestan teistsugustel kevadeõhtutel süüdatud lampi. Sellest on kümme aastat. Siis parvlesid selle lambi ümber kõik kevade ja nooruse kokkusaavad vai-


11

mud. Mõte töötas, otsis, ilutses ilma sumbutava surveta. Mu meelelaad ei olnud küll mitte verisugulane elurõõmuga, aga mu varasema nooruse varjud ei olnud mind veel sugugi selleks varaküpseks ja varavanaks moondanud, mida ise tol ajal nii hää meelega oleks tahtnud olla. Võõras ja arg harilikus kodanlikus seltskonnas, maitsesin ma seda suuremat mõnu uue aja vaimlikkude voolude keerutuse-kohtades viibides, küll kevadeõhtust studiumidelampi sagedasti kuni koiduni põletades, küll oma „kevadiste kaimude“ seltsis aja pakitsevaid küsimusi harutades.


        Kui lapselikult-romantiliselt kõlab nüüd, kümne aasta tagant, nii mõnigi hüüdsõna, mis siis kõlas julgelt ja muretult! Üks niisugustest hüüdsõnadest oli „Noor-Eesti“ erakondadest kõrgemale kuulutamine. See äratas kohe alguses „Noor-Eesti“ pahempoolsete pilkelist arvustust. Paari aasta eest sundis minu kõne Tõnisson „Noor-Eesti“ parempoolseid minu esinemise vastu protesti avaldama.

        Nii tõelikkusevaene oli ka see „Noor-Eesti“ erakondadest kõrgemale kuulutamine.

        Meie olime vaimustatud Lääne-Euroopa kultuurist, kuna Lääne-Euroopa röövrüütlite järeltulijad järjekindlalt praegust maailma prahvatust ette valmistasid. Meie kõnelesime miskisugusest erakondadest kõrgemale tõusmisest, kuna kogu inimkond kaheks suureks erakonnaks oli jagatud, kurnajateks ja kurnatavateks. Meie illusioonide kokkuvõtteks kujunes hüüdsõna: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!

        Saame nüüd eestlastena Euroopa mõrtsukalisest sõjast osa võtta. Kusagil käib ringi määratu rammuratas, valuratas, mis ka kõige visamaid väikerahvaid maailmasündmustesse keerutab. Missuguse nimega seda


12

koledat kedervart ka nimetada, mitmed rahvad on sellest ajutise pöörhaiguse saanud.

        Üllatas sõda, ja inimeste meeletuks elutäiteks näis meilgi puhetavat sõda ja ainult sõda; nendegi elutäiteks, kes laskekraavidest eemale jäid. Kõik kõrgemad vaimlikud huvid näisid korraga närvikava sõjaliku id[é]e fi[x]e’i hirmsuse neelusse tõmbavat: kirjandus, kunst, teadus, isikuline arenemine, hulgaline haridustöö. Kuid õnneks ei kestnud sarnane palavikuline helevus kaua. Inimesed on ikkagi inimesed. Nii purustavalt kui sõda ka aineliste ja vaimlikkude väärtuste loomise üleüldise käigu pääle mõjub, niipalju elusid, jõudusid, ohvrid kui ta ka nõuab, nii suuri küsimusi kui ta ka kaalu pääle paneb, läheb elu oma viisi edasi. Nii kaua kui mitte otse tuld, terast ja tina kaela ei saja, jätkatakse kündi ja külvi, jätkatakse ka mitmesugust tühjatoimetamist. Sõda võib küll oma pitserimärgi hulkade ja üksikute elu pääle vajutada, võib mõningaid jaolisi vahekordi üle öö ümber lükata, võib Euroopa poliitilise kaardi uuesti joonistada. Ei too ta iseenesest aga veel mingit põhjalikku pööret praegustesse ühiselulistesse rühmitustesse. Euroopalise kultuuri aluseid kõigutades ei muuda ta ümber inimliku kultuuri üleüldiseid aluseid. Sõda käib oma metsikut rada, vägivaldset ja paratamatut. Aga ta sünnitab ainult möödamineva nähtuse. Need, kes endid kutsutud tunnevad olevat inimsuse lippu alal hoidma ka sõja ajal, ei tohi ega taha kirjandust ja kunsti heita sõja verejänuliste huvide teenistusesse. Hoiatuseks olgu kas või Saksamaa, selle „piiratud kindluse“, kirjanduse ja teaduse langemine poliitilise üli-isamaalsuse tuhinas.

        Ei ole vahest mitte asjata küsida: kas oli meie nooruslik püüd ainult lapselik ja naeruväärt, või peitus selles ka miskisugune õige loomusund, miskisugune märk „Noor-Eesti“ aatelisest olemusest? Ei ole meile


13

vahest mitte asjata seda küsida ka Euroopa suursõja varjus.

        „Noor-Eesti“, väljakasvanud õppiva nooresoo läbirääkimiste-ringist on enesest algusest saadik kultuuriliste uuendusepüüete vabariiki kujutanud. Nagu meie 1915. aineliste ja vaimlikkude väärtuste suuri prahvatusi läbi elame, kõigis kokkukõladeski otsekui tönts-paksude raudklambrite painet tunneme, nii oli 1905. omane, et kõik tuiskavate jõudude ebakõladki üürikeselt imelikkudeks kokkukõladeks ühinesid. „Noor-Eesti“ on alati uue sugupõlve intelligentlikkude käärimise-elementide koostus olnud. Kirjanikud ja kunstnikud on selles silmapaistvat osa etendanud. 1905. oli üks neist noorte kirjanikkude ja kunstnikkude purjusoleku silmapilkudest, kus oleks tahtnud kaisutada kõiki Lääne- Euroopa aateid, kus end vennaks tundsid kõige noore, julge ja edasi näitavaga.

        Ma kõnelen omast kogemusest. Ma ei tea, kas tormijooksu rõõm minu esimestes kirjanduslikkudes katsetes kodanlik oli, või proletaarlik. Ma ei tea seda tõesti mitte.

        Inimesele on omane rõõmust elutunnet ja enese-päälelootmist kaotada, kui ta end enam kokkukõlasse ei või asetada oma ümbrusega. Olen seda tuska tunnud. Mida iseteadlikumaks olen saanud aastate jooksul, seda vähem olen enesest suutnud tagasi tõrjuda isesugust nukrust. Nukrust olude üle, nagu nad tõesti on.


4.


        Kuid nüüd on jälle küsimus kevadest ja elust.

        Ma ei usu praegu palju muud, kui et sõda üksikute ja hulkade enesemääramise protsessi kiirustab ja et kõledatest õhtutest hoolimata kevade tuleb, iga-aastane kevade omas otstarbetus toreduses. Mitme nädala eest


14

lugesin ühe vaese soldati kirjast, et Karpatide veerul juba ammu lennumasinatega võidu lõokesed pää kohale kerkisid.

        On nii palju veriste sündmuste virus keerutatud pettekujutusi ja sellepärast nii palju valeprohvetid. Kuid väikesed kevadeprohvetid, lõokesed, kuldnokad ja linavästrikud, ei ole valeprohvetid. Kui ka kõik muud ootused ja lootused valetavad, tormidega vahelduvad päikesepaisted ja sinililled ei valeta.


Gustav Suits.


15




Pilved sõudvad.


        Pilved sõudvad, kase kohin,

lepad leina viisides;

lehed puudelt pudenevad,

sügise on metsa sees.


        Pilved kiirelt kihutavad,

oksad keevad tuuledes,

tuule mühin, metsa kohin,

vihm ja sügis metsa sees.


        Pilved kõrgel kihutavad,

mõte lendab nendega:

sinu poole pilved sõudvad,

sinu poole mõtted ka.


        Kas nad sinu juurde jõudvad?

Ei nad seda küsigi!

Tuuled pilvi kihutavad,

tuul viib mõtteid laiali!


Juhan Liiv.


Septembri-kuul 1896.


16




Kolm luuletust.


l.


Lootus.


Kui kullase tulega

Päeva silm on ujumas

Halja metsa varjusse

Ja alla minemas

Maailma looja sülesse:

Siis veel õdangu agu

Roosilise merega

Päeva pimedat hauda

Kaunisti on katmas.


Ja kui valguse allikas

Merest ülesse tõustes

Ööse silmade aimu

Oma kullaga

Ära on ajamas:

Siis veel koidutähte,

Ööse viimane silmake,

Oma vendade teeda

Kullase sõrmega

Meile on näitamas.


Nõnda, oh inimene,

Kui kurbuse udu

Sinu ümber on ujumas,


17

Ning hauasse langemas

Rõõmu kullane valgus:

Siis su silmade ette,

Taeva laps Jumala

Juurest, Lootus, on astumas,

Mis kullase sõrmega

Näitmas on sinule

Vaimude isamaa valgust.


2.


Olen jälle õnnis.


Tõuse üles mu rõõmu

Laulu tuline oja,

Hõisates üles taevani,

Kus armastuse isa,

Sõpruse looja,

Jumal on elamas.


Surma varju võttis

Tema mu südamest ära

Ajas mu maja päält ära

Udu, mis rõõmu

Päeva all ujus.


Kurbuse meri

Laksus mu vastu,

Jumal aga ütles:

Valgus sinule olgu!


Ja roosilise palgega

Oli mul sülessa

Ainus, armastatud Alo.


18

3.


Enn ja Elo.


Karjaste laul.


Enn:        Elokene, hellakene,

                        Sügise tuuled ju tulevad,

                Lillekesed närtsivad;

                        Juba puu-leht langeb maha.

                Nüüd on mööda rõõmu-aeg.


Elo:                Kullakene, poisikene,

                Ajagem kari kojuje:

                        Ei saa enam heinakest

                Mäe päält ja oru seest.


Enn:               Ei ma saa nüüd enam kuulda

                Sinu suusta laulukesi;

                        Ei ma suga enam istu

                Halja tamme varju all,

                        Suuda sulle andemas.


Elo:         Ikka saan ma armastama

                        Sind, mu ainus kullake;

                Ja kui kevad jälle tuleb,

                        Saan ma jälle laulamaie

                Oru süles, sinu kõrval,

                        Kirju karja keskeella.


Enn:        Siis kui vana Kikka Jaaku

                        Laulab oma maja ees:

                „Teele, teele, linnukene — “:

                        Siis ju kured tulemas,

                Kevade siis metsades,

                        Siis ma, hella Elokene,

                Ajan karja sinu kõrval.


19


                Nüüd aga mine, karjakene

                        a la lu la!

                Mine kalli ulu alla,

                        a la lu la lu lo!

                Orus pole enam heina

                        a la lu la,

                Pole enam rohukesi,

                        a la lu la lu lo,

                Mine välja orustagi,

                        a la lu la,

                Orgu on nüüd talve maja,

                        a la lu la lu lo,

                Vait on karjalaste pilli,

                        a la lu la,

                Mine kari koju poole,

                        a la lu la lu lo!


Kristian Jaak Peterson.


20




Jutt nahaparkijast Athanasiusest ja lõuendivärvijast Tiimonist.


        Evesuse linna ristikoguduses oli lein asunud, sest et kaks koguduse venda, nahaparkija Athanasius ning linase riide värvija Tiimon, kellede üle Apostli käsi ristimiseõnnistuses end oli laotanud, oma igapäevast tööd enam jatkata ei saanud, sellepärast et nad raskesti haigeks jäivad.

        Ning kui nemad olivad haigusest ärakurnatud, liialt jõuetuks jäänud, et paranemise lootus kaduvat näis, kanti haiged omaste ning koguduse vendade poolt tõbevooditega kiriku lävele, et palvetada jumalateenistuses nende eest.

        Ja kui kogudus pidas palvust küünalde leekides ning ladanoni suitsus, et Issand vendade pikka põdemist vaikse surmaga lõpetaks või haigetele elutervist jagaks, heitsivad nemad hinge omadel haigevooditel, mis olivad kirikuläve ette asetatud, ning heitlesivad nende ümber inglid kuraditega.

        Ja kui hinged olivad inglitega lahkunud, nihkusivad surnute ligidale kuradid ja üks nende hulgast omas ülemeelikuses Issanda vastu asus surnusse, ja sellele elu andes sundis ta surnut lamamast tõusma ja hüpates ning karates kiriku minema, et naerda sääl ja hirvitada jumalasõna üle.


21


        Ja kui kogudus nägi surejat Tiimoni oma hulgas olevat kui elus inimest, kes tervises, teda naervat ja hüppavat kui hullumeelset, arvasivad nemad, et haige on terveks saanud ja omas häämeeles ei leia sõnu Issanda kiitmiseks, vaid avaldab oma tänumeelt naerdes ja hüpates, tuli suur häämeel ja salajane hirm Issanda imeteo vastu: nemad langesivad põlvili, et tänupalves kiitust anda, et Issand uuesti on elu annud sellele, kellelt tema seda võtta ähvardas.

        Ja Tiimoni haarati kätest ja talutati altari ette, kuid tema sõdis kõvasti vastu hüpates ja naerdes, ja et tema meeletust taltsutada, piserdati teda pühaveega.

        Sel silmapilgul lahkus temast Kuri, tema naervast suust välja hüpates laiade õlgadega alasti mehena, kellel küünised sõrmed, ja Hüppaja rabeles, et põgeneda, kuid tema silmad olivad Issanda Vaimu palvetajate hulgas viibimisest pimestatud, ja tormates küünalde tuledes vastu preestri tõstetud risti, sai surma äkki kustudes. Aga see oli üksi kuradist vaevatule näha.

        Ja tema langes põlvile ühes teistega ja ei surnud mitte, ehk küll hing temast lahkunud oli. Kurjastvaimust elusse virgutatud, jäi kiirelt põgenedes Kiusaja antud elu tagasi võtmata ja surnu liikus, kuigi tema veri oli jahtunud ja külm tema käepuutumine.

        Ei tunnud tema päikese soojust ja ei olnud temal toidu tarvidust; temas oli igatsus, ainuke igatsus: surra, saada maamullaks, uuesti antud hinge Issanda kätte anda.

        Ja tema lahkus omaste hulgast, selle linnarahva hulgast, et üksildusesse minna ja surma paluda. Aga kui tema oli ära läinud, panivad koguduse liikmed tema kuju, puust nikerdatud, kirikusse, sest naised olivad unes nägemisi näinud, ja hakati kandma haigeid tema kuju ette, sest üks ema oli omale lapsele tervise tagasi


22

saanud, kui selle käsi, ema käe toetatud, kuju palgeid oli puudutanud.

        Ja omas tänulikus meeles tegi see ema kujule annetuse: pagana valatud kullast lapse käekese, ja kõigutas selle kuju ligidale seinale. Ja oli koguduses usk Tiimoni vagadusesse vääramata.

        Ja kandus sõnum laiali tervekstegijast Tiimonist ja kanti paljud tõbevooditel tema kuju ette ja oli mõnda, kes terveks sai, ja oli palju neid, kellede tervis ei paranenud, ehk kes surivad — oma väikese usu tõttu, aga vaga hakati tervekssaajate poolt pühaks pidama.

        Kuid surnuist äratatud, ei tulnud Surm vaga hinge järele, sest et see eluraamatust kord juba kustutatud oli; nähes, et Surm tulla ei taha, tuli vaga metsast tagasi oma kodulinna, mis oli vahepääl suureks kasvanud ruumi kui inimeste poolest. Ja olivad kombed muutunud, oli suur ristikogudus, ja omasse kirikusse teed otsides, ei leidnud seda, ega selle varemeid, vaid umbkaudu selles paigas liikudes, sattus ta ühte suurde kiriku ja võlvide hämaruses liikudes, nägi ta valgustatud paika.

        Pimedusest tuledele liginedes nägi ta põlvitajaid maas olevat ja enda kuju, millel paled purpuriga värvitud, kullas ja kalliskivides tulede vahelt läikivat. Siis asus Tiimonisse sügav kurbus ja rõhutud meelega lahkus tema kirikust.

        Ja tema mõtles, et see hää ei ole, et ta paled purpuriga on värvitud, et ta kullas ja kalliskivides, et kui see pääsemata on, et temale võim on antud aidata hädalist vaevas, siis see lihtsama kuju läbi võib sündida.

        Tema läks linnaalevisse ja otsis puusepa töökoja ja hakkas puusepalt üht kuju kauplema, mis vaga Tiimoni sarnane. See oli sama nimeline kujunikerdaja,


23

kui see teinegi, kellest Apostel kõneleb, kes tegi Diana hõbedast kirikuid.

        Ja lubas puusepp Temetrius tellimist täita. Aga teda pani imestama vaga Tiimoni ja tellija sarnasus, kuid omas südames kahkles tema tööd ette võtta, sest tellija oli kehva omas välimuses.

        Oli see sündinud, ruttas Tiimon tagasi linna, et otsida kirikuvanemat ja ütelda sellele oma soovi, et kuldse ja kalliskividest kuju asemele lihtne puunikerdus paigutataks, mis vähendaks usku oma vaesusega ja alandaks inimeste kummardamist, sest tema ei tunnud enese mitte kummardamise väärilise olevat.

        Aga tema otsimistel ei näinud tagajärge olevat: ei leidnud tema usklikkude salajast kiriku märki; ei ühtegi, keda välimus oleks kirikuvanemaks lubanud pidada. Aga tema jatkas otsimist.

        Ühe silla alla lõpuks sattudes, mille alune oli pime, tundis Tiimon enese kõrval kedagi seisatavat, kes küsis vargsel häälel, mis ta otsib?

        Ja tema päris kirikuvanema järele, mille pääle küsitav vastas:

        — Mina olen see, keda sina otsid!

        — Oled sina, usuteles vaga, üks kiriku-vanematest?

        Ja küsitav vastas: — Mina olen see ja minuga kaasas kiriku avalikud- kui sala-sulased, kes korda koguduses peavad pidama, ning tema kutsus Tiimoni käeliigutusega kõrvale kui seda, kellel salajutt kõnelda, ja kummardas oma pää küsija suu ligi. Kuid sel ajal ligines vanker: madalate rataste pääl majakõrgune tõld, mille katuse all olevatest akendest vahtijad näod ja lagedad käevarred valgendasivad, ja säält kuulus naer ja pillimäng need olivad kommejandid, kes narri etendusi andsivad ja kes olivad ümber kolimas.


24


        Vankrit mööda lastes, sest rattakärinas ei olnud kõnet kuulda, vaatas Tiimon nende pimedusest tulejate ja minejate pääle silla suus, kes pidivad kirikusulased olema, ja pidi suud avama, et kirikuvanemaks nimetajaga kõnelda, kuid ta peatas: tema nägi selle laiu oigasid ja pikki küüntes sõrmi.

        Ja omas südames Issandat appi hüüdes haaras Tiimon vastasseisja kaelast kinni. Sõrmi risti kokku pigistades, hakkas kägistatav tema alla vajuma. Kuna ta põlvedega rinde pääle vajutas, et Kuri käest ei pääseks, vähenes see nägematuks tema jalgade all. Aga möödasõitvas tõllas oli vaikinud laul ja mäng ning ära kadunud olivad Kurja sulased.

        Tõusis põlvedelt vaga ja ei teadnud, mis ta tegema peab, ja tema oli väsinud Kuradiga sõideldes.

        Öö tuli pääle, ja tema käis kõrgete majade vahel, üksi ja kurb olles. Kuid oli liginenud tund, kus viiakse vangisid läbi linna, kes galeeridele mõistetud, ning omale päevasele tööle pidivad minema. Ja olivad viimsed vangid mööda minemas, kui Tiimon minejatele vastu juhtus. See oli vangide paar: üks, kes eel käis, ja teine tema järele, kes käeraudus, mis ketiga ühendatud. Ja oli viimsena mineja ori. Kui Simpson oli see tugev ja juused kähras kui sõlme keeratud, ja tema juuste, samati kehakarv oli hall, tuhakarva kui pidalitõbisel.

        Umber nurga keerates rabas tema äkki end raudadest lahti. Neid seisatama jäänud Tiimonile kätte ajades ja end müüri sompu varjates laskis ta vahid oma eelt mööda minna.

        Ja ei raputanud vaga oma kätest raudu maha ja tema mõtles: See on Issanda tahtmine, et üks inimene minu tõttu vabaks saab.

        Ja vaga Tiimon paigutati vangide hulka. Need olivad pikad vangide read, mehed, naised ja lapsed;


25

pikad eraldatud read, mis käima pidivad päeva kuumuse all rõsket sood pidi: jälg jäljesse, rida reasse, ja oli vangide töö — sood kuivaks sõtkuda.

        Ja vihaste piitsade plaksudes sõtkusivad nad sood samm sammult, rida realt; üks ühe järele käies, rida reast mööda minnes, alla lastud vaatega, väsimusest nõtkuvatel jalgadel.

        Aga linnas otsiti seda taga, kes silla all oli ära kägistanud inimese, sest linna kommejandid olivad silla alt sõites seda näinud, aga nemad ei olnud usaldanud tapjat tabama minna, sest isegi ligemal olejad olivad seda nähes hirmunult põgenenud.

        Ja otsiti hoolega tapjat, samati tapetud inimest, kuid see jäi kaua tagajärjetuks. Aga siis leiti üks ori redust, kellele teotuse märk otsaesisele põletatud ja kes oli galeerivang. Ja ähvarduste pääle, mida täitma valmistati, tunnistas ori oma põgenemist.

        Leiti ülesse see, keda tema oli oma asemele sundinud, ja vahid tunnistasivad süüdi kahetsedes, et nemad vangi kaotust kartes ei olnud vahetusest teatanud, arvates küllalt sellest olevat, et vangide arv täis on.

        Ja toodi kannataja, kes kurjategija eest ohvrimeelselt kannatas, linna turule, et teda näidata rahvale, ja oli linnas suur pidu ja joomaaeg ühe Halastaja leiu tõttu. Pandi Tiimon rahva ette seisma, et see teda ülistaks, kuid tõusis kisa kommejantide hulgast ja kätega näidates tema poole hüüdsivad nemad: tema on see otsitav, pimedas kägistaja, ja nõudsivad oma palka, mis lubatud oli kägistaja leidjale.

        Sedamaid astusivad inimeste hulgast mõned, kes tõendasivad, et nemad selle paiga ligiduses on olnud, kui seesinane sääl üht inimest kägistas, kuid on tundnud kartust ja ära põgenenud tema eest, et samane surm nendele osaks ei saaks.


26


        Ja mõistsivad kohtunikud kohut: et Tiimon on patu hirmu tundes end varjata tahtnud vangide hulka; toodi timuk verevates sukkades ning pekseti Tiimoni vitsadega, et siis teda surma mõista kui tapjat.

        Aga puusepp Temetrius, kes pidi Tiimoni kuju puust nikerdama, oli tööga viivitanud, ja oli hulk aega vahepääl mööda läinud. Kuid südametunnistuse sunnil, et lubamine temal mitte täidetud ei olnud, asus ta töö kallale ja lõpetas oma töö sellel päeval, kui oli leitud üks halastaja inimene, keda turul pidi rahvale eeskujuna näidatama.

        Tööd lõpetades ruttas puusepp kiriku, et võrrelda tehtud töö lõpulikku sarnasust kirikus olevaga. Oli ta seda teinud, läks tema uudishimust aetud turule, oma tööd enesega kaasas kandes.

        Turule saades tundis tema peksetavas oma tellija, kes oli Tiimoni kujunikerdust puust tehtud omale tahtnud, ja tema tegi kisa, et teda kohtunikkude juurde viiaks. Ja kui see sündinud oli, siis nõudis tema oma töövaeva eest tasu, sest peksetav oli omale kuju vaga Tiimoni järele valmistada lasknud, ning kui peksetav sureb, kes tema vaeva siis tasub?

        Ja kohtunikud kuulasivad ta üle ja ta pidi avama oma töö, mis temal kaasas oli, et näidata, on tema nõudmine õige.

        Kuju avades jahmatasivad kõik ja ise nikerdaja, puusepp kõige enam: ei mitte sellepärast, et sellel tööl tellijaga täpipäälne sarnasus oli, nagu oleks vagal ja hukkamõistetul üks ja seesama nägu, vaid et see kuju oli samas kullas ja kalliskivides ja põsesarnad purpuriga värvitud, nagu sel, mis kirikus aset pidas.

        Ja pühaduse teotamises, selle õigelt paigalt äravõtmises süüdistatud, haarati kinni puusepp, teda köideti ja veeti kirikusse, et sääl tema üle kohut mõista,


27

ja kaasa läks timukas ning selle abi. Seljas seebitatud nööripundart kandes, jättes peksetava Tiimoni vahtide vahele.

        Kuid tõusis kisa ja valjud hüüded, sest kirikus oli kuju puutumata omal paigal leitud, aga puust nikerdatud kuju, nagu seda puusepp tõendas, oli tema teadmata kullaga ja kalliskividega ehitud, ja oli teada, et sellel puusepal ei olnud kulda ega hõbedat ning tema vastu ei olnud ühelgi seni halba ütelda olnud.

        Ja tulivad kohtunikud jahmatanult tagasi, oli kohkel rahvas ning kõige üle oli vaikus asunud, üksi kommejantide majast kuulus naer ja pillihääl, sest sääl priisati leiurahaga.

        Ja kutsuti kohtunikkude ette kommejandid ja need kordasivad üteldud sõnu, kuid oli umbusk valetajate vastu. Ja hõiguti ette need üksikud rahva hulgast omi sõnu kordama, aga need ei tulnud mitte, need olivad petised olnud.

        Ja tuli kohtunikkudele meelde, et tapetu seni leidmata on jäänud ja et keegi omakse kadumise üle nendele kaebust ei olnud annud. Ja arvati, et see on kommejantide petus, väljamõeldud raha petmiseks.

        Ja rahvas kisendas valju häälega: Püha on tulnud meie hulka! Ja päästeti Tiimon köidikutest ja võiti tema haavad nardi salviga ning mähiti kalli linase- riidega ning kanti ta kirikulävele.

        Ja oli kirik tungil inimesa täis, samati kiriku esine, põlvitati tänupalves, et inimeste hulka on vaga läkitatud, ja suri vaga omades haavades kõigile nägematult kirikulävel.

        Tõustes palvetamast nägivad inimesed lamaja huulte kohal vaga lindu lehvitavat ja siis tiibade värinas üle nende pääde kerkides valgusesärasse ära kustuvat. Aga lameja asemele ei olnud muud järele jäänud kui pihutäis põrmu õlistes mähistes.


Aleksander Tassa.


28


Kuus sonetti.


Võrkmajad neeme ninas.


        On neeme ninas kauguses võrkmajad,

ehk linna sadamad küll üsna ligi.

Ja paadid, mis on mustand tõrv ja pigi,

all rannal viiras täitvad vete rajad.


        Ei tea, ehk on need muistsed noodavajad,

mis teinud endispõlve palehigi.

Nüüd siingi kalapüük ei enam sigi,

nii kaevatakse, muutunud on ajad.


        Vaid sügisel, kui pekstud odrarehed,

kui läheb pimeks, tuleb sügisvilu

ja puud ja põõsad heitvad viljad, lehed;


ehk kevadel, kui tärkab lille ilu;

siis siia jõudvad kauge küla mehed.

Nad püüavad siin räimi, lesti, kilu.


Varakevad.


        Maid, metsi loorib kerge have uju,

mis tõuseb kuumadega meriveest

ja jõgedest, mis jooksvad soode seest,

see annab maile hõhulise kuju.


        Ja metsas tundub kevadine tuju:

sääl mesilasi lennab üle teest


29

ja lillesid sa leiad jalge eest.

Kuis päike sojutab jo läbi uju!


        Ja järvetusist aurab pikka vesi,

kust tärkama lööb esimene haljus,

küll varsakapju, vesiheinakesi.


Siis laugeb varakevadine valjus

ja linnud hoolsad ehitavad pesi,

ja metsaalust täidab hõite paljus.


Kevad külas.


        Puist, põõsaist kostab lehelinnu silin,

siis järgneb monotoonne siutsumine,

kõik kauge nagu päike kevadine,

vaid vastu aidu helgib miski tilin.


        Veel kuulub ojast öiste jääde kilin,

mis jõkke kannab vesi mustjastine.

Tuul humiseb, on värske, imeline.

Ööl pääde kohalt kostab lennu vilin.


        Need vesilinnud lendvad tähte valus

ja eha kustudes, mis vajub läände

ja hõhkub, punab lahe taga palus.


        Kaev kägiseb, siis värav, minnes väände.

Sool häälitsevad koovid metsa salus,

mis vaevalt sinab üle lahe käände.


Kevadasklid.


        Veed ehtusid, läks kuivaks metsa parras,

lõi haljendama kauge karjarada.

Puid, põõsaid täitis linnukeste vada

Ja pesa tegemise õhin harras.


30


        Ja kevadtuuli näitas lipu varras,

ja püüsed vanad tahtsid parandada,

ja vette viimist ootis võrgu jada.

Ja vabuajal seisid mõrrad sarras.


        Nii algasivad kevadised välistööd:

maal — künnid, seemendused päeva aal

ja ajuvõrgul olud läbi ööd;


ehk mõrral käigid, ööseti võrkmaal,

lee ääres, kuhu kiiluma jäid söed,

ja lesta püüud tüünes, ilmal vaal.


Karjuse kevad.


        Eks nõrise jo mahla arukased

ja vara hoide puhkev sale vahar.

Eks põllul kohelaks lää mulla pahar,

eks saavu karjalased varajased!


        Siis karjus otsib söödid haruldased,

kui lehte läheb arutammik kahar,

mis maha jäi, kui Mustik oli ahar.

Ja paneb voolinoale uued vased.


        Ja vooletab, teeb lõmmu aru mäele,

kust pilk näeb nõnda kaugele, kui tahad,

ja ehib paju sõrmilise hääle.


Ja ajab kokku uted, mustad, hahad

ja annab mahtu meeleilu väele,

ja unustab kõik talve külmad, pahad.


Jaani laupäeva õhtu lajul.


        See oli õhtul, päike vajus loode,

kui kerge tuulega me saime laidu.


31


Et lokse rannal paati ei saaks raidu,

ta vedasime mäele, lastes voode.


        Käes oli Jaani laupäev. Läbi roo tee

me sammusime piki vesiaidu

ja mööda kive, hüpates täit taidu.

Vait oli rand, sest algas püha oode.


        Siis saime külasse, mis metsa taga.

Veel oli saunas kogu talu pere,

nii jäime istuma kesk õue vaga.


Eel metsa servas koilas puna here.

Puu ladvul hõljus kerge tuulehaga,

ja eha kustus pikka alla mere.


V. Ridala.


32



/pilt /

N. Triik.                                                                        Martüür.





Rahva arvu kasvamine Eestimaal.


1.


        Rahva arvu kasvamise tingimised Eestis on viimastel aastakümnetel niisugused olnud, et nendest kõige vastupidisemaid järeldusi võib teha, seda mööda, kuidas kellegi isiklik maitse oli või on. See, mis ühe seisukohalt liig aeglane näib olevat ja kaduvuse poole kalduvat, annab teisele põhjust sellesama asja üle avalikult rõõmustamiseks. Grenzsteini tumedad tuleviku aimdused aastasaja lõpul on tuttavad. Kes aga heledamaid prillisid tarvitab, see kirjutab nagu baltlane Paul Jordan, vagasoovilise smithianismi aetuna, sellesama asja kohta: „Meile on see tõeasi tähtis, et maltusianlaste õpetus nende kiirest rohkenemisest, kes liig hilja tulevad ja looduse poolt kaetud laua taga ruumi ei leia, mitte niisugusel määral hädaohuga ei ähvarda.“ Juba nende kahe arvamise vastastikku seadmisest võime järeldada, et tõde kusagil vahe pääl peitub.

        Eestimaal oli läbistikune rahva arvu kasvamine 1881. kuni 1897. aastani 6,2 inimest tuhande elaniku kohta aastas, s.t. 0,62 %, kuna see arv näit. Saksamaal järjekindlalt üle ühe protsendi on ja Inglismaal ka protsendi ümber kõigub, Venemaast ja Põhja-Amerikast veel rääkimata.


33

                                                                                               


        Nii kasvas siis meie rahva arv viimase 15 aasta jooksul, mille kohta meil teated on, ligi poole aeglasemalt, kui eelnimetatud kulturi-maades, ja enam kui poole aeglasemalt Venemaaga võrreldes. Viimane punkt on meile iseäranis tähtis, sest see asjaolu annab Eesti „väikerahva“ kollitamiseks hääd materjali. „Waadake, kuidas venelased siginevad; kui meie nendega selles tükis sammu ei jõua pidada, siis pühivad nad meid varsti nagu tolmu oma Europa aknalt ära!“ Niisugune on meie rahvusliste pessimistide harilik mõttekäik. Eestlaste vähest sigivust tuleb säälsete arvamiste järele muidugi Soome sugu rahvaste üleüldise visa sigivusega seletada, niisama nagu venelaste oma nende Slaavi tõust tuleb. Kui vähe aga seda viga tõuomadustega seletada võib, näitab meile just meie lähem ümbrus kõige selgemini. Kui meil siin Slaavi ja Soome tõuomadustega tegemist oleks, siis jääks esiteks täiesti arusaamatuks, miks slaavlastega ühest Indo-Germani kännust võrsunud, aga siinsamas Läänemere kolgas ühes Eesti rahvaga üleskasvanud Läti rahvas viimasel ajal veel visamat sigivust üles näitab, kui tema Soome sugu naaber. Nii oli näit. keskmine loomulik juurdekasv1) kolmes Läänemere kubermangus 1891. kuni 1900. aastani:


Eestimaal         9,3 inimest         tuhande         kohta.

Liivimaal          8,0         „         „                „

Kuramaal         8,4         „         „                „


 

1) Loomuliku juurdekasvu all mõistetakse statistikas vahet sündimiste ja suremiste arvu vahel. Tõelik juurdekasv ei tarvitse loomuliku juurdekasvu suurune olla, sest et tema pääle veel sisse- ja väljarändamised mõjuvad. On sisserändamine suurem, kui väljarändamine, siis on tõelik juurdekasv loomulikust suurem, ja ümberpöördult.

 

34



        Nagu näeme, on puhas-Läti kubermangus rahva juurdekasv peaaegu terve inimese võrra vähem, kui puhas-Eesti kubermangus, ja Liivi kubermangus, kus mõlemat rahvust umbes ühepalju elab, langeb juurdekasvu norm veel alamale. Siit järgneb, et Indo-Germani või Soome verel Baltimaade rahvaste sigivuse kohta ühtegi tähendust ei ole. Seda tõendab ka veel asjaolu, et lähemal järelarvamisel loomuliku juurdekasvamise nummer Põhja-Liivimaa kohta just niisama 8,0 on, nagu ta kogu kubermangu kohta üles antud. Niisama näitab meile Balti sakslaste väljasuremise lugu, mille juurde alamal tagasi tuleme, et ka niisugune kiiresti siginev rahvas, nagu teisi Lääne-Europas ei leidu, ülema kümnetuhande elutingimistes elades, oma arvu alal ei suuda hoida. Mis kasu on siin tõuomadustest!

        Nõnda näeme, et ühtlased olud kahe täiesti isesugustest kändudest võrsunud rahva siginemise-tingimised ühesuguseks teevad. Ümberpöördult — ühe ja sellesama rahva siginemine peab mitmesugustes oludes niisama mitmesugune olema. Olud, milledes rahvas elab, muutuvad esiteks ühes ruumiga. Võrumaa olud on teistsugused, kui Viljandimaal, ja Virumaa omad lähevad Läänemaa omadest lahku, sellepärast peavad siis ka siginemise tingimised eri maakonnas erinema. Lähemal järelvaatamisel leiame, et see ka tõesti nii on. Viimase kümne aasta jooksul, mille kohta ametlik statistika olemas on1) kõikus Baltimaa Eesti osas loomulik juurdekasv üksikute maakondade kaupa järgmiselt:


1) Alamal toodud võrdlevad arvud on ametlikkude rahvaliikumise aruannete põhjal (Движеше населенія въ Европейской Россіи) välja arvatud. Nüüd on juba ka 1902. a. aruanne väljas, mida mul kahjuks mitte enam võimalik tarvitada pole. Sest uuemat pole üleüldse veel olemas! Niisugune on see Vene statistika, mille kohta prof. Fortunatov kord tähendas, et ta väga huvitav olla, kuid kahjuks ainult siis ilmuda, kui ta oma huvituse juba kaotanud!


35


                                Loomulik juurdekasv 1000 in.

                                        kohta 18921901


Harjumaa                                        7,8

Virumaa                                        11,8

Järvamaa                                         8,9

Läänemaa                                         8,8

Võrumaa                                        11,4

Pärnumaa                                         8,3

Viljandimaa                                      5,8

Saaremaa                                         7,0

Tartumaa                                         7,4

                                        _____________

                                Keskarv          8,5 1)


        Siit näeme, et vahe üksikute maakondade vahel rahva arvu kasvamise poolest palju suurem on, kui üksikute, võrdlemisi ühesugustes oludes elavate kubermangude vahel. Sääl oli kõige suurem vahe 1,3 inimest tuhande kohta, siin aga tõuseb ta 6,4 pääle. Viimane asjalugu annab meile veel uue tõenduse selle kohta, et rahvus Baltimaade rahva arvu kasvamise küsimuses täiesti kõrvaline asi on. Eesti rahva sigivuse


1) Viimast arvu võiksime siis ligikaudselt eestlaste loomuliku kasvamise normiks pidada. M. J. Eisen on isegi tõeliku kasvamise kõrgemaks hinnanud (vaata Eesti Kirjandus 1909. VIII, lhk. 297), kuna ometi teada on, et niihästi Liivi- kui Eestimaalt rahvas välja rändab. Seda väljarändamist ei pane aga Vene statistikerid, kes Peterburis rahva arvu välja arvavad, mitte tähele, sest et nendel sellekohane „бумага” puudub. Nende „statistika“ järel rändas näit. Eestimaalt 1899. a. — 4 inimest, 1900. a. — 3 inim. jne., Venemaale välja, kuna väljarändajate arv tõelikult tuhande ligi pidi ulatama. Sedalaadi „teadete“ põhjal leitud arvude najal tuletab M. J. Eisen, eestlaste kasvamise % olla umbes 1. Selle järele rehkendab ta täpitäpilt kuni viie inimeseni välja, kui palju eestlaste arv viimasest rahvalugemisest kuni 1909. aastani Eesti- ja Liivimaal on kasvanud! Sarnast tööd võib küll ainult protsendiarvamise harjutuseks ette võtta.


36


tingimiste tundmaõppimist ei tule mitte Soome sugu tõuomaduste pääle rajada, vaid nende mitmesuguste kolga-olude tundmaõppimise pääle, mille poole eelseisev tabel sihib. Ainult need annavad meile otsekohest materjali küsimise pääle missugustel tingimistel rahva arv kiiremini, missugustel aeglasemalt kasvab. Ja mida väiksemaid rahvajagusid meie selles sihis üksikult tundma õpime, seda enam läheneme meie asja tõelisele tundmisele.

        Kuid paljas ruumiline rahva arvu kasvamise tingimiste tundmaõppimine ei anna meie otsustele kindlat alust. Siit võib näit. arvamisele tulla, et iga kolga iseäralised muutumatud välised olud rahva arvu kasvamise ära määravad, olgu nad geografilised olud, või mõned teised, ja et see rahva arvu kasvamine ikka ühesuguseks jääks, kui mitte jälle teised, juhuslikud kaastingimised seda täiesti mehaniliste abinõudega ei takistaks. Ma mõtlen sõdasid, taudisid, rahva väljarändamisele sundimist või petmist jne. Niisugune arvamine oleks aga otsast otsani ebatõelisel alusel. Sarnaste ebatõeliste otsuste eest hoiab meid sellesama rahva arvu kasvamise tingimiste ajalooline tundmaõppimine. Alles siis, kui meie küsimust niihästi ruumi kui ka ajaloo perspektivis tunneme, võime õigeid otsusi teha.

        Ajalooline tundmaõppimine laseb meil kahte liiki sisemisi, organilisi muutusid rahva elus kindlaks määrata: 1) periodilisi, teatud ajajärkude tagant korduvaid lainetamise-taolisi muutusid, 2) pika-ajalisi, põhjalikka kordumata muutusi, mis rahvaelu aluste muutumisi vastavad ja mida ainult pikema-ajaliste tähelepanekute kaudu võimalik on konstateerida. Mõlemaid muutusteridasid teevad ka rahva arvu kasvamise otsekohesed tegurid (sündivus, surevus, abielusse-astumised, välja-


37

ja sisserändamised) suure järjekindlusega kaasa. Esimest liiki muutuste karakteriseerimiseks toon ainult mõne iseloomulikuma näituse. Loomulik juurdekasv tuhande kohta oli üksikutel aastatel:


Aastad                Saaremaal                Järvamaal                Eesti kubermangus

1892                10,8 in.                10,4 in.                         9,4 in.

1893                 7,5 „                        10,4 „                                 8,9 „

1894                 7,9 „                         -1,1 „                                 5,7 „

1895                 4,6 „                         6,5 „                                 7,9 „

1896                 0,5 „                        11,2 „                                 9,8 „

1897                 5,6 „                        10,7 „                                 9,3 „

1898                11,6 „                        13,1 „                                11,1 „

1899                 8,6 „                         9,2 „                                10,7 „

1900                 7,8 „                         9,9 „                                10,0 „

1901                 5,2 „                         8,2 „                                 9,9 „


        Need arvude read annavad üsna selge pildi ülemal tähendatud lainetamisesarnasest liikumisest. Iseäranis silmapaistev on see esimeses reas. 1892. a. kuni 1896-ni langeb juurdekasv alatasa, tõuseb siis uuesti, et jälle vähe-haaval langema hakata. Sedasama näitavad ka numbrid Eesti kubermangu kohta. Kahjuks ei ole võimalik seda rida enam ei edasi ega tagasi 80-te aastate sisse pikendada, sest et siis elanikkude arvu väljaarvamine, mille aluseks 1897. aasta rahvalugemine võetud, liig omavoliliseks läheb, absolutsed numbrid aga ei paku selget ülevaadet, nii et nende ettetoomine siin kohal asjata oleks. Alamal katsun ma sündimiste, suremiste ja abielusse astumiste arvu kõikumist pikema aja kohta diagrammi varal väljapaistvamaks teha (vaata diagr. nr. 1). Seniks aga saagu sellest näitusest, sest et ta meile küllalt hästi tõendab, et rahva juurdekasv üsna kõikuv suurus on. Sellepärast tuleb alati selle eest hoida, et ühe või kahe aasta järele veel asjade seisu


38


korra üle otsustama ei hakataks. Näit. oli 1894. aastal juurdekasv Järvamaal — 1,1, s. t. rahva-arv kahanes iga tuhande inimese kohta 1,1 võrra. Kui meie siit tuleviku kohta järeldusi hakkaksime tegema, siis võiksime toredasti sisse kukkuda, sest juba 1898. aastaks tõuseb juurdekasv 13,1 inimese pääle tuhande kohta. Kui meie mõnda otsust tahame teha, siis peame pikema ajajärgu kohta keskarvu võtma. Kuid siin kohal olgu ka selle pääle tähendatud, et juurdekasvu liig suur kõikumine aastate kaupa iseenesest pahakuulutav tundemärk on ja rahvaelu haiglasest seisukorrast tunnistust annab.

        Kui nüüd küsida, kust sarnased periodilised muutused rahva arvu kasvamise tegurites tulevad, siis peame eestkätt kinnitama, et nad mitte juhuslikud ei või olla. Kui teatud juhtumine teatud järjekorras kordub, nii et meie ligikaudu tema ilmumist ette ütelda võime, siis on meil seadusepärasusega tegemist, mida juhuslikkude põhjustega seletada ei saa, mida järjelikult rahvaelu organilisest edenemisest tuleb otsida. Missugused põhjused siin just mõõduandvat osa etendavad, selle küsimuse üle võivad arvamised lahku minna, tähtis on, et neid põhjusid rahvaelu sügavustest tuleb otsida. Alamal tuleme selle küsimuse juurde tagasi.

        Teine rida muutusid rahva arvu kasvamise ajaloolises kujunemises tuleb pikemate ajajärkude võrdlemisel ilmsiks. See on see edenemise-tendents, mis ennast aastakümnete jooksul avaldab, üksikute aastate lainetamise-sarnase liikumise pääle vaatamata. See on nagu mere pind, mille pääl lained kujunevad. Ja nagu mere pind tõusta ja vajuda võib, nii võib see edenemise- tendents enesele mitmesuguste tingimiste mõjul mitmesuguse sihi saada. Kui meil rahva arvu kasvamise küsimuses ainult esimest laadi, periodiliste muutustega tegemist oleks, siis peaks keskmine juurdekasv, sündivus,


39

surevus jne. üksikute periodide kaupa ikka üheks ja sellekssamaks jääma. Teadagi ei ole see mitte nii — asjalugu, mis meile uue tõenduse selle kohta annab, et tõu omadustest rääkimine rahva arvu reguleerimise politikas mitte omal kohal ei ole. Tõu omadused olla ju alalised: kuidas võivad ühed ja needsamad tingimised mitmesugusel ajal mitmesuguseid tagajärgesid sünnitada? Kui aga tõu omadused ise muutuvad, siis lubatagu nende muutuste põhjuste järele küsida... Sellega langevad siis tõu omadused, kui vahelülid põhjuste reas, mis rahva arvu kasvamise ära määravad, välja.

        Kui meie nüüd teame, et rahva arvu kasvamine üksikutel ajajärkudel mitte ühesuguselt kiire ei ole olnud, ega ole, vaid et siin mitmesugused tingimised põhjalikka muutusid võivad tekitada, siis võime siit juba à priori järeldada, et kohase olude korraldamise läbi rahva arvu kasvamist peab võima soovitavas sihis korraldada. Vähemalt peame meie võima ära määrata, kuhu poole omas sotsialpolitilises praktikas püüda, et soovitud sihile jõuda. Teadagi, ei ole mitte ikka võimalik neid püüdesihtisid kätte saada...

        Alamal katsume omi koduseid olusid sellelt seisukohalt kõige üleüldisemates joontes lühidalt tundma õppida.


*                *

*


        Esimesed enam-vähem kindlad teated rahva arvu kohta Eestimaal (Tallinnamaal) 1) on XVII. aastasaja lõpupoolelt pärit, kui tolleaegne Rootsi valitsus maarahva üles kirjutas. P. Jordan’i (Die Resultate der Ehstländ. Volkszählung v. 29. Dec. 1881) hindamise järele pidi


1) Kahjuks ei olnud mul ajapuudusel võimalik järgnevat ülevaadet ja edaspidiseid arutusi ka Põhja-Liivimaa kohta laiendada. Ainult üksikute küsimuste arutamisel võin Liivi olusid vähe riivata.


40

maarahva arv sel ajal 174 tuhande pääle tõusma. Kui siia veel linnaelanikud juurde arvata (üksi Tallinnas loeti kümmekond aastaid hiljemalt 11 tuhat hinge), siis saame ümarguselt rahva arvu kogu maa kohta 187 tuhat inimest mõlemast sugust.

        See oli ainus heledam ajajärk maa ajaloos, mis rahva mälestustes tänapäevani edasi elab. Kõik Rootsi valitsuse tähtsamad reformid, mis pärisorjuses ägava rahva elukäiku pidivad parandama, langevad sellesse ajasse: nõndanimetatud „mõisate tagasivõtmine“, teo suuruse äramääramine; selsamal ajal tehti ka rahvakooli asjus esimesi tõsiseid sammusid. Mis need reformid tähendasid, võib juba sellest järeldada, et mõisnikud endid nende pärast Peetrile ära müüsid... Õnnetu sõda hävitas kõik, ja eestkätt — rahva.

        Juba 1710. aastaks oli rahvast aastasaja lõpuga võrreldes 30–40 tuhat ära hävitatud, pärast 1712. aasta koledat katku oli aga maarahvast Tallinnamaal vaevalt veel 28 tuhat järel. Linnarahva saatus ei olnud parem: Tallinnas olla katkust 2.200 in. järele jäänud, Rakveres ainult kolm perekonda, Haapsalus 208 in., Paides 103. Üle 3000 ei võinud linnades järel olla. Järjelikult ei saa meie üle 32–33 tuhande elaniku kogu Eestimaa kohta.

        Need sõja ajal saadud arvud näikse siiski liig väiksed olevat. Mõni aasta hiljem leitakse rahvalugemisel, mis umbes 1/3 Eestimaa üle ulatas, juba 14.748 talupoega eest, mille järele arvata võib, et kogu maal, mõisnikud ja linnalased ühes arvatud, umbes 60.000 elanikku oli.

        Aastasaja lõpul, 1794. aastal, arvab W. Ch. Friebe 1) Eestimaal juba 206 kuni 208 tuhat elanikku olevat.


1) Physisch-ökonomisch und statistische Bemerkungen von Lief- und Ehstland. 1794. Lhk. 287.


41

Kolmveerandsaja aasta jooksul oli siis rahvaarv 3½ korda suuremaks kasvanud. Võrdluseks olgu siin tähendatud, et kui eestlaste arv niisama kiirelt edasi kasvaks, kui ta 1881-st aastast 1897-ni aastani kasvas, et ta siis 99 aasta jooksul kahekordseks läheks. Siin aga kasvas rahvaarv 78 aasta jooksul 3½ korda. See tuletab juba Põhja-Amerika elanikkude arvu kasvamist meelde, mis 60 aastaga neljavõrdseks tõusis.

        Kuid kõik eelpool toodud teated rahva arvu kohta põhjenevad enam-vähem ligikaudse hindamise pääl. Alles XIX. aastasada annab meile rahva-arvu kohta kindlamaid teateid. Need on nimelt seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes revisjon (eelmised 6 revisjoni meile ei ulatanud) ja 1881. ja 1897. aasta rahvalugemine. Kõiki neid teateid kokku võttes, saame järgmise tabeli:


                                                Rahva arv Eestimaal.


                         7. revisjoni järele         1815. aastal         229.260 hinge

                         8.        „        „                        1833        „        282.232             „

                         9.        „        „                        1850        „        294.040             „

                        10.         „        „                     1857        „        293.778             „

                        rahvalugemise    „          1881        „        370.433             „

                                „         „                            1897         „      412.716  1)         „


        Vähe teistsuguse pildi rahvaarvu kasvamisest annab Semjonov (Географическо-статистическіи словарь Россіиской Имперіи), mille jaoks ta numbrid vististi kuberneride aruannetest on võtnud. Selle järele oli Eestimaal elanikka:


                        1819.        a.         227.000

                        1846         „            285.280


1) Viimases arvus on sõjaväed ühes arvatud, mis teistes välja on jäetud. 1881. aastal oli rahvaarv Eesti kubermangus ühes sõjaväega 376.337.

 


42


                        1856        a.         293.600

                        1870        „         323.960

                        1882        „         375.900


        Et pilt selgem oleks, võtame võrdlevad arvud. Rahva juurdekasv tuhande kohta oli üksikutel ajajärkudel:


Aastad


                        1815–1833                11,6 ‰

                        1833–1850                 2,4 ‰

                        1850–1857        absolutne kahanemine 262 inimest

                        1857–1881                 9,7 ‰

                        1881–1897                 6,2 ‰


        Semjonovi numbrid annavad:


                        1819–1846                  8,5 ‰

                        1846–1856                 2,9 ‰

                        1856–1870                  7,0 ‰

                        1870–1882                 12,5 ‰


        Nagu näeme, lähevad mõlemad ülemal toodud read üksteisest lahku. Lähemal järelkaalumisel leiame siiski, et nad üksteisele vastu ei räägi, vaid et nad üksteist ainult täiendavad. Nii näit. leiame mõlema rea võrdlemise teel, et rahva arvu kasvamine 60-te aastate algusest pääle kuni 80-te aastateni alaliselt kiirenemas oli, missugust otsust me esimese rea järele mitte teha ei või.

        Mis mõlema rea juures ühtlasi väga teravasti silma paistab, on rahva arvu kasvamise kiiruse suur kõikuvus. Vägisi tuleb mõttesse, et kogu selle kõikumise ainsaks aluseks suured vead on, mis revisjonid tegivad. Kuid kõikumine on selleks liig suur, et sarnast mõtet tekkida lasta. Vead pidivad mitmekümne tuhandeni ulatama,


43


et eelpool konstateeritud kõikumiste iseloom teiseks muutuda võiks. Nii suured ei või aga igatahes mitte tegelikud vead olla. 1)

        Teiselt poolt ei või neid kõikumisi ka ainuüksi „väliste" põhjuste süüks lugeda, mis endiste aegade jaoks ehk veel kuidagi sünniks. Tõsi on, et rahva arvu reguleerimises Eestimaal sõjad oma osa etenda- sivad, aga sõjad ja nende kaaslased nälg ühes katkuga — võivad küll rahvast maha niita, aga uut rahvast endise asemele soetada ei või nemad mitte. Siin peavad rahva sisemised jõud tegevusesse astuma, ja kui neid ei ole, siis ei ole ka uue rahva tekkimine võimalik. Et niisuguste hädade järel mitte alati kiire rahva-kasvamine ei käi, nagu harilikult räägitakse, vaid et selleks iseäralisi, sisemisi tingimisi tarvis on, näeme kas või Iiri ajaloostki. Kuni 1846. aasta hirmsa näljani kasvas elanikkude arv Iiris niisama jõudsasti, kui Ing-


1) Tuleb silmas pidada, et ka mujal, kus meie juba vigadest nii suures maasstabis rääkida ei tohi, kõikumised rahva arvu juurdekasvus niisama üsna kaugeleulatavad võivad olla. Toon siin mõned arvud, mis muu seas ka aluseks võivad olla meie ja muude olude võrdlemiseks.

           

            Rahvaarvu juurdekasv 1000 kohta oli:

 

Saksamaal (Reichsgebiet)

Inglismaal

Iirimaal

P.-Amerika Ühend. Riik.

1860–65

9,9

1851–61

12,0

– 11,8

1850–60

35,6

1865–70

5,8

1861–71

13,4

6,7

1860–70

22,6

1870–75

9,1

1871–81

14,5

– 4,4

1870–80

30,1

1875–80

11,4

1881–91

11,7

9,1

1880–90

25,5

1880–85

7,0

1891–1901

12,1

– 5,2

1890–1900

20,9

1885–90

10,7

 

 

The Statesman’s [Y]earbook 1907.

1890–95

11,2

 

 

 

Lhk. 14. Säälsamas.

1895–1900

15,0

 

 

 

 

 

1900–05

14,6

 

 

 

 

 

Statistisch Jahrbuch für das

Deutsche Reich 1908, lhk. 2

 

 

 

 

44

lismaal. Nälg ja selle tagajärjed viisivad oma 600 tuhat hinge enesega kaasa, ja sest ajast saadik hakkab rahva arv kiiresti kahanema, kuna meie ometi vastupidist tagajärge oleksime pidanud ootama. Niisama ei toonud Saksa-Prantsuse sõda Prantsusmaal sugugi mitte neid tagajärgesid rahva arvu kasvamise piirkonnas kaasa, mis Saksamaal sõjale järgnevatel aastatel avalikuks tulivad.

        Seda vähem võime me „välistest“ mõjudest Eestimaa rahva arvu kasvamise ajaloos XIX-dal aastasajal rääkida, ehk nad küll ka siin mitte päris olematud ei ole. Nii näit. tuleb rahva arvu absolutne kahanemine 50-tel aastatel Krimmi sõja arvesse panna, seda enam, et kahanemist ainult meestesoo juures märgata on: naisterahvaste arv kasvas 1850–57 aastatel enam kui 2000 hinge võrra, mis tuhande kohta 2,1 välja teeb, järjelikult ainult 0,3 vähem, kui eelmise 17 aasta jooksul. Kuid just eelmised 17 aastat näitavad, et kriisis kõigi omade tundemärkidega juba enne sõda olemas oli ja sõda temale ainult krooni pähe pani. Et ka Krimmi sõda teistel tingimistel täiesti tähelepanematult mööda oleks võinud minna, näitab see asjalugu, et Vene-Türgi sõja tagajärjed ennast Eestimaa rahva arvu kasvamise üleüldises pildis mitte tunda ei anna...

        Aastasaja esimesel kolmandikul kasvab rahva arv Eestimaal kiiremini, kui pärast kogu aastasajal, seitsmekümnendad aastad välja arvatud. Asjalugu on seda huvitavam, et ta enne seda XVIII-a ja XIX-a aastasaja vahetusel väga pikkamisi pidi kasvama, sest isegi kui eespool toodud Friebe arvu alampiir aluseks võtta, rahva arvu kasvamise norm sellegipärast üle 5 in. tuhande elaniku kohta ei tõuse. Selle järel tuleb arvata, et eelpool nimetatud kiiret kasvamist mitte enam Põhja sõja järelkajaks ei või pidada, sest et tühjaks jäänud maa XVIII-a aastasaja lõpuks juba uute inimestega nähtavasti


45

viimse piirini täis oli täidetud. Järjelikult pidi XIX. aastasaja algusel midagi sündima, mis eelpool nimetatud maa „Bevölkerungscapacität’i“ suurendas ja nii rahvast kiiremale siginemisele kihutas. Seda sündmust tunneme meie ajaloos „talupoegade vabastamise“ kõlava nime all. Talupoeg sai inimeseks, ta võis omale varandust muretseda, mida keegi temalt ära võtta ei tohtinud, talupoeg oli
vaba, ehk ta küll valla piiridest välja minna ei võinud. Maad oli küllalt ja selle harimise võimalus oma kasuks antud. See tarvitas uut tööjõudu, suuremat siginemist. Inimene nägi viimaks väljapääsemise teed sellest umbsest ringist, mis teda omades kütketes oli hoidnud, tema vaimu sumbutanud. Ta võis viimaks ometi enese ja oma järeltuleva soo pärast tööle hakata. Sellega ühes oli aga ka ühiskondlise edenemise pant antud, õigem — see oli omale tee läbi murdnud. Juba ainult need lootused, mis reformi kannul käisid, ei võinud meid huvitavas piirkonnas ilma mõjuta jääda. „Abielude arvu kaudu ilmuvad igal teatud ajajärgul need lootused rahva majandusliku käekäigu piirkonnas, mis sel korral rahva keskel elavad,“ tähendab Baieri statistiker Hermann, ja juba see üksi ei võinud sündimiste arvu pääle mõjuta jääda. Kuid lootused pidid ka otsekohe sündimiste arvu suurendama, ja juurde sündijatel oli ruumi, sest et talupoeg oma majapidamist laiendada püüdis. 1)

        Uue korra pankrott tuli varsti avalikuks. Vabadusepäike, mida rahvas tõusmas nägi, oli paljas silma-


1) C. Hehn tõendab, et 50-tel aastatel Liivimaal vähemalt 150 tuhat töövõimulist inimest ülearu oli (350 tuhandest). Eestimaal pidi see ületihenemine vähemalt niisamasugune olema, kui ta mitte suurem ei olnud, sest, nagu teada, hakkas uus majapidamise vorm („Knechtswirtschaft“) just Eestimaal kõige enne maad võtma — muidugi olude rõhumisel. C. Hehn. Die Intensität der Livländischen Landwirtschaft. Dorpat, 1858, lhk. 79,93.


46

pettus olnud. Orjaöö kestis edasi, piinarikkam ja pimedam, kui enne; tema alused olivad muutunud, kuju aga endiseks jäänud. Selgus, et mõisniku raske majanduslik ike vaba lepingu teel mitte ei vähenenud, vaid et ta talupoja lõpulikult selle võimu alla andis. Maa oli rahvast täis, kes asjata väljapääsemise teed otsis, mille targad seaduseandjad tema eest kinni olivad pannud. Seisukorda tegi veel pahemaks see asjaolu, et mõisates uus majapidamise-süsteem maad hakkas võtma — lammaste pidamine — mis omakorda osa rahvast ülearuseks tegi. Vana korra köidikud pidasivad ka linnaelu edenemist kinni, kuna nad tööliste linnavoolamist takistasivad; tsunfti-korraldus mõjus sellessamas sihis; teede puudus pidas kaubitsemise kammitsas, mille tagajärjel Tallinna sisse- ja väljavedu alatasa langes. Seisukord oli igal pool ühesarnaselt väljapääsemata.

        Selle lootuseta seisaku aluspõhja pääle joonistas siis 40-te aastate nälg oma ahastuse ja häda kujutusi, mida pärast sõda, ehk küll kaugel, omal viisil täiendas. Kui kõike seda silmas pidada, siis ei ole selles midagi iseäralikku, et 50-te aastate lõpupoolel rahvaarv juba kasvamise asemel kahanema kippus.

        Kriisise tagatipuks olivad uued reformid. Need vabastasivad talupojaseisuse tähtsamates asjades mõisnikkude eestkostmise alt, andsivad võimaluse talusid päriseks osta, tegivad viimaks talupojale vallapiirid lahti. Selsamal ajal andis Balti raudtee ehitamine linnaelu kasvamisele suure tõuke ja tegi Tallinnast tähtsa kaubasadama.

        Kõige selle tagajärjel hakkasivad maast ja muudest kitsendustest vabastatud rahvahulgad, kelledel maal elamisevõimalust ei olnud, linnadesse voolama, ja need neelasivad ka seda toorest inimestematerjali suure aplusega, sest et kütketest vabastatud suurtööstus kiiresti laienes. Iseäranis hakkas Tallinn seni tundmatuma


47


hooga kasvama. Nii loeti näit. 1867. aastal Tallinnas 29.434 elanikku, nelja aasta pärast — 1871. a. — 33.269; 1881. aastal oli aga sääl juba 50.488 inimest. Nii kasvas siis rahvaarv esimesel neljal aastal keskmiselt tuhande kohta aastas 31,0, järgneval aastakümnel aga 42,6. Selsamal ajal muutus linn ka oma välimuse poolest põhjalikult uueks. 1871. aastal oli see veel kõige harilikum patriarhal-linnakene, kus „vana hää aja“ kombed ja vaated ühes tsunftliku elukorraga tooni andsivad, 1881. aastal on see juba tööstuselinn, Peterburi eelsadam Lääne-Europaga läbikäimises. Kuidas need teisejärgulised linnad kasvasivad, näitab alamal seisev tabel ülemal nimetatud P. Jordani raamatust:


                                        Elanikkude arv:

                                                    1871. a.                1881. a.

        Haapsalus                2.203 hinge         2.884 hinge

        Paides                        1.718        „              2.000        „

        Rakveres (1874 a.)   3.159       „         3.509       „

        Baltiskis                        837      „         933      „


        Kuid mitte üksi linnaelanikkude arv ei kasvanud sel ajal suure kiirusega, ka maarahvas kasvas, kuigi mitte nii jõudsasti. Seda näitab küllalt selgesti üleüldine juurdekasvamise %, mille kohta maarahva kasvamine mõõduandev on. Igatahes kasvas rahva arv maal 1871–81 vähemalt kaks korda nii kiiresti, kui 1881–97 aastatel (vaata alamal). Iseäranis huvitav on see asjalugu, et juurdekasv 70-tel aastatel kiirem näib olevat, kui 60-tel 1).


1) P. Jordan järeldab sellest, et rahva loomulik juurdekasv 1857-st kuni 81. aastani väga vähe tõelikust juurdekasvust lahku läheb, et 1857. aasta rahva arv palju suurem pidi olema, kui tolleaegne revisjon näitab, sest et arusaamatuks jääb, kust need väljarändajate hulgad tulivad. See arvamine ei ole küllalt põhjendatud, sest et selsamal ajal Eestimaale suurel hulgal sisse rännati,

 


48


        See kõik on kõige lähemas ühenduses selle aja üleüldise elukäiguga. 70-te aastate ajajärk oli tõusuaeg kõigis rahva eluavaldustes. 71-sest aastast algab Eestimaal esimene suurem kohaostmisehoog, mis alatasa tõustes 84-dal oma kõige kõrgemale tipule jõuab, et järgmistel aastatel järsku langeda. Selsamal ajal ajab iseseisvusele jõudnud talupojaseisuses rahvusline eneseteadvus omi esimesi õisi: tekib Sakala, asutatakse „Linda“, Aleksandri kooli kapital.

        Igatahes tundsivad sel ajal laiemad rahvakihid oma jalgealust kindlamaks minevat, ja see asjaolu ei jätnud oma mõju ka rahvaarvu kasvamise piirkonnas avaldamata. Inimesi oli tarvis, nemad saivad elada, — miks ei pidanud nad siis ka mitte tekkima?

        Kuid 80-te aastate keskpaigas muutub asjade seisukord teiseks. Üleminekupunktiks tuleb siin nähtavasti 1885. aasta ikaldus arvata. Uue ajajärgu välispidised tundemärgid ilmuvad nõndanimetatud venestamise-politikas nähtavale. Kohalikud intelligendid jõud tõrjutakse kohtadelt välja, nende asemele tulevad venelased, rahvakoolid „reformeeritakse“ riigikeele tuupimise asutusteks; ühtlasi hakatakse aga ka nende asutuste arvu kiiresti vähendama, mille tagajärjed ennast isegi kirjaoskajate statistikas tunda annavad. Ajakirjanikkudel jäi üle ainult hobusevarguse vastu võitlemise ja kõige kasulikuma sõnnikuveo aja üle juhtkirju kirjutada ja „kõrge kroonu“ tarku ettevõtteid ülistada.


[i]searanis tähendatud ajajärgu lõpupoolel. Tallinn on selleks küllalt suur, et tema külgetõmbamise võim ka väljaspoole Eesti kubermangu piirisid ulatas. 1881. aasta rahvalugemise järel oli juba üksi Tallinnas 1087 meeste- ja 1082 naister., kes Liivimaalt, ja 361 meeste- ja 403 naisterahvast, kes Peterburi kubermangust pärit olivad. (Jordan, Die Ergebnisse der Ehstländischen Volkszählung. Zählung in Reval. Lhk. 74.)


49

                                                                                                


        Sarnase välimise koore all läksivad ka sisemised muutused rahva elus omasoodu edasi. Maahinnad kerkisivad alatasa, mõisnikkude kreditkassa aga andis talupoja maa pääle kuni 100 protsendini laenusid. Tagajärg oli, et laenude protsendid, mis ostetud koha peremees maksma pidi, sagedasti suurema summa välja tegivad, kui endine rent. Kõrge hinna eest ostetud kohad hakkasivad üksteise järel haamri alla minema, teised müüdi vabatahtlikult ära, kui nähti, et võlakoormast üle töötada ei jõuta. Rahvahulkade tarvidused läksivad suuremaks, nende täitmiseks aga ei olnud abinõusid.

        Linn ei suutnud enam endise kergusega maalt põgenejaid vastu võtta. Ta ise jäi omas edenemises kängu. Osalt tuleb seda üleüldise raske kriisisega seletada, mis Venemaa 80-te aastate lõpul ja 90-te aastate algusel läbi põdes; osalt on see asjalugu süüdi, et Venemaa välise kauplemise raskusepunkt Balti sadamatest Mustamere sadamatesse hakkas kalduma, iseäranis mis vilja väljaveosse puutub. Kõige enam kannatas selle liikumise all Tallinn, kuna Venemaa kaubanduse ja raudteede politika Läänemere rannas teiste sadamate — Riia, Liibavi, Vindavi kasuks kujunes. 1) Kuna linna kasvamine sel moel aeglasemaks jäi, nii et maalt pääletungiv rahvas sääl endiselt ruumi ei leidnud, siis jäi ainult üks väljapääsemise tee järele — väljarändamine. Maarahva väljarändamise kõrval tekkis teine, vahest ehk niisama suure tähtsusega: ma mõtlen igasuguste intelligentide ja poolintelligentide väljarändamist, kellede tööd kodumaa ei tarvita, keda aga suur ja pime Venemaa nii ahnesti enesesse imeb, arstidest, maamõõtjatest, mõisavalitsejatest ja viinapõletajatest alates ja „Saksa“ lapsetüdrukutega lõpetades.


1) Лященко, Очерки аграрн. эволюціи Россіи. I. Lhk. 338., W. Rosenthal, „Tallinn ja Venemaa raudteepolitika“ Postim. nr. 54. 1909.


50


        Nende kahe kasvava väljarändamise vooluga tulebki, nagu ma alamal näidata katsun, rahvaarvu juurdekasvu langemist viimasel ajajärgul, 1881–1897. aastani, seletada.

        Olev materjal lubab meil rahva juurdekasvu iseäraldusi selle aja kohta ruumiliselt lähemalt tundma õppida, mis võimalust annab üksikute kohtade võrdlemise teel rahva arvu kasvamise otsekoheseid tingimisi lähemalt ära määrata.

        Üleüldise pildi rahva juurdekasvu kohta maal ja linnades üksikute maakondade kaupa 1881. aasta rahvalugemisest 1897. a. lugemiseni annab alamal seisev tabel.


        Absolutse juurdekasvu arvud näitavad ainult ühes kohas kahanemist. Veider on, et see koht linnade seas ilutseb. See on kuulus Peterburi kantseleides sünnitatud Aleksander III. nimeline sadam, millele omal ajal suurepärast tulevikku ette kuulutati. Nüüd hakkavad need prohvetlikud ettekuulutused, nagu näha, vähehaaval täide minema!.. Silma paistab veel see asjaolu, et peaaegu pool kõigest juurdekasvust linnade arvesse tuleb kirjutada, ehk küll linnaelanikkude arv kogu rahva hulgast ainult 16,3 % välja teeb. Siiski näitavad linnade kasvamise ‰ ‰ eelmise ajajärgu omadega võrreldes, pääle Rakvere, et inimeste kokkukuhjamine linnadesse hulga aeglasemaks on jäänud. Iseäranis silmatorkav on Tallinna saatus: 1871–1881 aastate keskmine juurdekasv 1000 inimese kohta oli 42,6, viimase 15 aasta juurdekasv teeb aga ainult 16,5 välja. Rakvere kasvamist seletab muidugi tema kasulik seisukoht raudtee ääres.

        Kõige tähtsam ülemal toodud tabelis on minu arvates see seadusepärasus, mis linnade kasvamise ja maarahva juurdekasvu võrdlemise juures avalikuks tuleb. Paremaks arusaamiseks panen mõlemad read veel kord kõrvu:


                                        Juurdekasv 1000 inim. kohta


                                        Maal                 Linnades

                Viru                           4,8                32,7

                Harju                        4,0                16,5

                Järva                         3,3                15,2

                Lääne                        2,9                 7,2


        Nagu näeme, kahanevad mõlemad read väga sarnaselt. Sellest peame järeldama, et linnade kasvamise ja maarahva juurdekasvu vahel teatud ühendus peab olema, kuid raske on otsustada, mis siin põhjus, mis tagajärg on; ütelda võib ainult, et maakondades, kus


52


linnad kiiremini kasvasivad, ka maarahva arv kiiremini kasvas. Valgust selle küsimise pääle heidavad vähe järgmised võrdlused:

                        Vilja all olevast                 Korstnaga talu-        Maarahva juurdekasv

              maast oli 1887 a. 1)    majade % 1881. a. 2)        1000 inim. kohta                                                                 a) rukki all         b) kaera all                                

Virumaal        26,6 %         20,4 %                        38,6                        4,8

Harjumaal        31,5 %         19,0 %                        17,8                        4,0

Järvamaal        30,0 %                18,0 %                        13,3                        3,3

Läänemaal        36,9 %                14,0 %                        23,2                        2,9


        Kõik need read näikse rahvaarvu kasvamisega ühenduses olevat. Esimene ütleb meile, et maarahva juurdekasv seda suurem on, mida vähem protsent vilja all olevast maast rukki all on, teine — et kaera kohta ümberpöördud otsuse peame tegema. Korstnaga talumajade protsendi muutumistest maakondade kaupa järgneb, et mida enam kusagil maakonnas suitsutaresid oli, seda aeglasem oli sääl rahvaarvu kasvamine.3) Kõik need seadusepärasused näitavad ühte ja sedasama: nad tõendavad, et mida kulturilisem maakond on, seda kiiremini kasvab sääl rahva arv. Mida enam kusagil maakonnas põldu rukki all on, seda madalamal seisab sääl põlluharimine, sest et sääl teiste, müügi ja loomatoidu taimede jaoks ruumi ei ole. Kaera, kui loomatoidu ja müügi-taime edenemist võime selles mõttes põllutöö edenemise mõõdupuuks tarvitada. Missugusel järjel Läänemaa põllupidamine tundma õpitaval ajajärgul oli,


1) Сводъ статистич. свѣдѣніи по сельскому хозяйству Россіи къ концу XIX вѣка. СПБ 1902–03.

2) P. Jordan, „Die Ergebnisse etc.“

3) Läänemaa tahab sellele otsusele küll nagu vastu rääkida, aga tuleb silmas pidada, et nendest 23,2  % korstnaga talumajadest, nagu Jordan tõendab, 60 % saarte kalameeste päralt oli, ja nii mannermaa suitsusem pidi olema, kui teised maakonnad.


53

näitab juba seegi, et
mõisates 1886. aastal ainult 8,25 % põllust ristikheina ja teiste loomatoidutaimede all oli, kuna aga Virumaal vastav protsent 17,05 pääle tõusis. (Jordan, Beiträge zur Geogr. u. Statist. Ehstl., lhk. 41). Kuid varajane oleks siit tõendama hakata, et põllupidamise edenemisega enam rahvast põllutöös ametit leidis, et edenev põllutöö rahva juurdekasvu tarvitas, ehk see otsus küll iseenesest keele pääle tikub, kui eelmisi arvusid vaadelda. Lugu ei ole aga sugugi nii. See asjalugu, et põllupidamine sääl edusammusid tegi, kus linnad ja üleüldse rahva arv kasvas, näitab ainult, et turu tingimistel põllumajanduslises edenemises otsustandev tähtsus on. Turg on sääl suurem, kus rahvas tihedamalt elab, ja kus nõudmine teatud põllusaaduste — või, piima, kartulite jne. — järele suurem, sääl hakatakse nende valmistuseharude pääle rõhku panema. Siia juurde tuleb Virumaal veel lähedus Peterburile, mille turu raudtee ka kõige õrnemate karjasaaduste jaoks avas. Kust aga rahva arvu kasvamise otsekoheseid põhjusid tuleb otsida, näitab järgmine tabel:


                                        Rahva juurdekasv                Vabrikusaaduste

                                        1000 kohta                        väärtus ühe elaniku

                                                                                        kohta 1)

Harjumaa                                8,8                                 92,9 rubla

Virumaa                                   6,0                                104,0      „

Järvamaa                                3,8                                 17,1        „

Läänemaa                              3,1                                 11,2         „


        Siit näeme, kus rahva arvu kasvamise õige põhjus peitub: tema peitub tööstuslises edene-


1) Списокъ фабрикъ и заводов Европейск. Россіи.  СПБ. 1903. Arvud käivad 1900. aasta kohta, sest et mul kahjuks varemaid allikaid käepärast ei olnud. Kuid siin kohal muudaksivad varemad arvud vaevalt üksikute maakondade vahekorda, sest kaks tööstuslist maakonda, Harju ja Viru, olivad seda juba 80-tel aastatel. Toodud numbrid illustreerivad ainult seda kõigile tuntud tõeasja.

 


54


mises. Sellega ei tule mitte üksi linnarahva juurdekasvu seletada, vaid tema mõju ulatab ka maarahva pääle. Mida enam põllutöö edeneb, seda suurema jõuga tõukab ta enesest töölisi välja. Kui sellegi pääle vaatamata neis maakondades rahva arv ka maal kiiremini kasvas, kui mahajäänud maakondades, siis tuleb seda sellega seletada, et neis maakondades ka maal, või vähemalt kohtades, mida ametlik statistika linnadeks ei pea, tööstus edenes ja põllutööst väljatõugatud rahvast ligi tõmbas. Iseäranis selge on see Virumaa kohta, kus kõik suuremad tööstuse-ettevõtted ametliku statistika järele maale kuuluvad (Narva vabrikud!). See asjalugu, et tööstus Virus juhtumisi maal asub, kuna ta Harjus linnas pesitab, seletab meile ka, miks Virus maarahvas kiiremini kasvab, kui Harjus, ehk küll Harjumaal rahva arvu kasvamine üleüldiselt kiirem on. Viru maarahvas ei ole aga enam nii palju talurahvas, kui teistes maakondades.

        Eelmised seletused näitavad minu arvates küllalt selgesti, et ka Eestimaal tööstusline edenemine rahva arvu kasvamist reguleerib, ja et Eestimaal mingisuguseid „iseäralisi olusid“ ei ole, millede abi meie rahva arvu kasvamise tingimiste seletamise juures peaks tarvitama. Ka meilgi liigub elu, nagu mujal maailmas. Sellepärast ei ole näit. Tõnissonil sugugi õigus, kui ta arvab, et „mujal alevid tööstusekohtades tekivad, meil aga lihtsalt inimeste kokkukuhjamisest.“ 1) Pääliskaudsetel vaatlejatel näitab lugu mujal just niisama olevat. Tarvis on asjale vähe lähemale asuda, ja kohe muutub „inimeste lihtne kokkukuhjamine“ lüliks seltskonna seadusepärases edenemises.


*                *

*


1) Virulane nr. 35. 1909. Eduerakonna koosolek 8. veebr. 1909.


55


        Enne kui neid tegurisi üksikult lähema arutuse alla võtta, millest rahva arvu kasvamine oleneb, ma mõtlen sündivust, surevust, väljarändamist — luban ma enesel paari nähtuse pääle tähelepanekut juhtida, mis nendesse kõikidesse ühtlasi puutuvad. Selle tõenduseks, kuidas majanduslikud tingimised rahva arvu kasvamises mõõduandvat osa mängivad, katsume sündivust, surevust ja abielusse astumisi iga-aastase viljasaagiga võrrelda. See on meil 1883. aastast pääle võimalik, sest et kaugemale ametlik viljasaagi statistika ei ulata. Sellekohased arvud 1883. kuni 1900. aastani on järgnevas tabelis kokku võetud:


        Aastad.    Sündimiste arv.    Suremiste arv.   Abielude arv.   Aastane viljasaak,

                                                                                                                          keskarvu protsentides 1)

        1883                11.535                        8717                2789                103,7        

        1884                11.704                        8453                2741                 86,2        

        1885                11.389                        9513                2439                 77,0        

        1886                11.534                        8322                2678                 97,9

        1887                11.854                        8172                2763                105,3

        1888                11.809                        9190                2856                105,4

        1889                11.908                        8417                2813                107,9

        1890                11.872                        7255                2775                116,4

        1891                11.982                        8117                2733                106,1

        1892                11.801                        8059                2577                 90,2

        1893                11.345                        7789                2512                 92,8

        1894                11.336                        9022                2666                 93,5

        1895                11.922                        8694                2694                107,5

        1896                12.227                        8203                2796                 98,1

        1897                11.937                        8103                2938                105,9

        1898                12.407                        7736                2989                112,8

        1899                12.543                        7991                3142                 88,3

        1900                12.487                        8227                3029                104,9

 

1) Viimased arvud on võetud ülemal nimetatud: „Сводъ статистич. данныхъ“ seest. Kahjuks ulatavad nad ainult 1900. aastani.

 

56


        Niisugusel kujul on nendest arvudest raske ülevaadet saada, ja veel enam mõnda seadusepärasust märgata. Päälegi ei lange kalendri aasta, mille järele sündimiste, suremiste ja abielude arvud on kokku võetud, põllumajandusliku aastaga, mida ühest viljasaagist teiseni arvatakse, ühte. Sellepärast jaguneb üksikute viljasaakide mõju kahe aasta sündimiste jne. arvu pääle, nii et ta üleüldse mitte omas täiuses avalikuks ei saa tulla. Pilt saab selgem, kui pikemaid ajajärkusid võrrelda. Iga üksiku aasta sündimiste arvu pääle näit. mõjuvad vähemalt kahe aasta viljasaagid, kui meie aga pikema ajajärgu võtame, mille jooksul viljasaak läbistikku halvem oli, kui järgmisel ajajärgul, siis tuleb vahekord rahva liikumise ja viljasaagi vahel selgemini nähtavale. Muidugi peab siin antud aastate rida võimalikult nii järkudesse jagatama, et need järgud üksteisest viljasaagi poolest võimalikult teravalt lahku läheksivad, sest kui järgud näit. nii on valitud, et hääd ja halvad aastad üksteise mõju vastastikku ära tasandavad, siis see mõju ka rahva liikumist kujutavates arvudes mitte avalikuks ei tule, kuna ka säälgi kõrge sündivuse või surevusega aastad ja madala sündivuse või surevusega aastad endid vastastikku ära tasandavad. Kui seda silmas pidada, siis näeme, et tundmaõpitavat 18 aastat kõige parem on nelja aasta kaupa järkudesse jagada, sest et viljasaagi tõusu ja langemise aeg läbistikku just nii pikk on. Alamal on vastavad numbrid niisuguste neljaaaslaste järkude kaupa välja arvatud:


          Aastad            Sündimiste arv      Suremiste arv    Abielude arv     Keskmine viljasaak

        1883–1886        46.162                        35.005                10.647                 91,4

        1887–1890        47.443                        33.034                11.207                108,7

        1891–1894        46.464                        32.987                10.488                 95,6

        1895–1898        48.493                        32.736                11.417                106,1


57


        Kui 1883—86 aasta arvud 100 võtta ja võrdlevad arvud teiste ajajärkude jaoks välja arvata, saame:


        Aastad                Sündimised        Suremised        Abielud        Lõikus

        1883–1886        100,0                100,0                100,0                 91,4

        1887–1890        102,8                 94,4                105,3                108,7

        1891–1894        100,7                 94,3                 98,5                 95,6

        1895–1898        105,1                 93,5                107,2                106,1

        1899–1902        110,1                 92,5                116,8                 —


Üksikud read lasevad juba iseenesest huvitavaid otsusi teha. Meie näeme, et sündimiste arv absolutselt kasvamas on, kuna jälle suremiste arv veel kiiremini kahaneb. Niisama on absolutselt kasvamas abielude arv ja veel kiiremini, kui sündimiste oma. See tuleb iseäranis selgesti 1899–02 aastate keskarvudes nähtavale. Siis oli sündimiste arv 10,1 % ja abielude arv 16,8 % suurem, kui 1883–86 aa.; suremiste arv aga oli 7,5 % protsendi võrra kahanenud. Siit järgnevad kaks tõeasja: esiteks, et abielude arv tendentsi avaldab võrdlemisi kiiremini kasvada, kui sündimiste arv, et järjelikult abielude sigivus vähenema kipub; teiseks, et absolutne rahva juurdekasv viimasel ajal suurenemas oli, kuna sündivus absolutselt suurenes, surevus aga kahanes. Siit ei või veel rahva arvu võrdleva kasvamise kohta otsust teha, sest et teada ei ole, kas sündivuse absolutne kasvamine ka tema võrdlevat kasvamist tähendas. Mõlema küsimuse juurde tuleme alamal tagasi.

        Kuid pöörame oma eriülesande juurde. Sündimiste, suremiste ja abielude arvude ridasid viljasaaki kujutavate arvudega võrreldes ja nende muutusid aastaneljade kaupa tähele pannes, jõuame otsusele, et mõlemate nähtusteridade vahel teatud seadusepärasus valitseb. Iseäranis selgesti tuleb see sündimiste ja abielude


58

arvu ja viljasaagi võrdlemisel avalikuks; meie näeme, et igale viljasaagi kasvamisele sündimiste ja abielude arvud kasvamisega vastavad, ja ümberpöördult: igale kahanemisele — kahanemisega. Suremiste arvu juures ei ole see nii silmapaistev: see kahaneb kogu tundmaõpitava ajajärgu jooksul nii energiliselt, et tema kahanemist ka pahad viljasaagi tingimised takistada ei suuda. Aga
aeglasemaks teha või kiirendada võivad nad seda protsessi. Nii langeb esimene ja kõige kiirem kahanemine viljasaagi järsu tõusmisega ühte, kuna järgneva nelja aasta vähenenud saak selle kahanemise peaaegu seisma jätab. Järgnevatel häädel aastatel läheb suremiste arvu kahanemine jälle märksa kiiremalt edasi. Nii on siis kindel, et viljasaagi kõikumised sündimiste ja suremiste arvu pääle mõjuvad. Järele jääb veel üks rahva arvu kasvamise faktor — nimelt, välja- ja sisserändamised. Meil võib muidugi pääasjalikult ainult esimesest rääkida. Rahuloldavat materjali selle küsimuse kohta, mida otsekohe viljasaagiga aastate kaupa võrrelda saaks, ei ole minu teada olemas. Sellepärast ei saa otsekoheseid tõendusi selle kohta mitte ette tuua, et ka väljarändamine viljasaagiga kõige lähemas ühenduses on. Kuid kui seda silmas pidada, et väljarändamise pääpõhjuseks majandusliselt kitsad olud on, ja et iga-aastase viljasaagi suurus neid olusid kas veel kitsamaks, või lahedamaks võib teha, siis ei jää minu arvates ühtegi kahtlust üle, et viljasaak ka selle rahvaarvu kasvamise teguri pääle kasvatavalt või kahandavalt mõjub.

        Ligipandud diagrammist võib näha, et viljasaagi ja rahva arvu kasvamise faktorite vahel ka üksikute aastate kaupa võetult kaunis selgesti ärarippuvust võib märgata. Iseäranis silmapaistev on see sündimiste arvu kohta, mis matematilise järjekindlusega eelmise aasta


59

viljasaagi pääle reageerib. Ka abielude arvu kujutav joon, millest ülemal juba jutt oli, käib viljasaagi joone üleüldiste lainetega kõrvuti. Ainult suremiste arvu juures ei ole vahekorrad alati mitte küllalt selged. Mõlemate joonte maksimumide ja minimumide vahekord 1885, 1890 ja 1898 aa. on siiski küllalt silmatorkav.

        Et viljasaagi suurus eestkätt mitte looduslikkudest tingimistest ei olene, vaid tema kujunemist ühiseluliste tingimistega tuleb seletada, seda on väga palju korratud, aga missugune see mehanism on, mis meil rahva elu nähtused kolera periodilistest ilmumistest pääle ja sündivuse, surevuse jne. lõpetades nagu nõiutud ringis liikuma paneb, selle kohta võib praegusel ajal vaevalt keegi rahuloldava vastuse anda. Ainus abinõu, mis meil küsimuse selgituseks üle jääb, on analogiad Lääne-Europast. Kui sääl kogu seda lainetamise-taolist liikumist ühe sõnaga kapitalistlise tsükluse all kokku võib võtta ja selle kapitalistlise tsükluse kujunemise mehanismi juba küllalt hästi tuntakse, siis võime selle najal arvata, et meil ka midagi sellesarnast olemas on, kuid mis ja kuidas, selle kohta võime meie väga vähe ütelda — vahest ehk ainult seda, et see „midagi“ segu on kapitalistlisest tsüklüsest ja ühest teisest, mida meie hästi ei tunne. Ja kuna kapitalistliku tsükluse kujunemise algpõhjused majanduslikkudes tingimistes peituvad, peame arvama, et ka meil Venemaal ja iseäraldi Eestis rahva elu tsükluslise edenemise põhjusid säältsamast tuleb otsida. Kuid edasi on küsimus tume. Arvata võime ainult seda, et kuna meie ikka enam ja enam kapitalistliku edenemise teele astume ja ilmaturule lähemale nihkume, meie ühes sellega ka ikka enam selle kapitalistliku tsükluse mõju alla sattume, mida meie juba lähemalt tunneme. Selle tagajärg oleks eestkätt see, et praegu konstateeritud


60


seadusepärasus rahva liikumise ja viljasaagi vahel ära kaoks ja teistele maad annaks. Muidugi ei maksa veel loota, et käesoleva aastakümne rahvaliikumise arvud — kui nad ükskord Peterburi kantseleidest meie juurde jõuavad — juba söe ja raua hindadega parallelselt kõiguksid, nagu vahest mõnel Inglismaal, aga arvata võime igatahes, et rahva arvu kasvamine viljasaagi otsekohese mõju alt hulga vabamaks saab. Viimast arvamist tõestab muu seas ka see asjalugu, et enam edenenud Liivimaal palju raskem on mingisugust seadusepärasust viljasaagi ja rahvaliikumise vahel märgata — ainult peenikene statistiline analüüs toob tema jäljed avalikuks.

        Tähelepaneku väärilistest muutustest rahvaelus annab meile muu seas tunnistust sündimiste ja suremiste jagunemine aasta aegade järele tundmaõpitava ajajärgu algusel ja lõpul; niisama on väga huvitav ka vastavate arvude võrdlus linnas ja maal. Ametlikus statistikas on sündimiste ja suremiste arv kuude kaupa ära jaotatud. Kuid sääl antud absolutsed arvud ei ole võrdlemiseks sündsad, sest esiteks ei ole kuud mitte ühepikused ja teiseks olivad sündimiste ja suremiste üleüldised arvud ajajärgu algusel hoopis teised, kui lõpul. Et esimest viga parandada, on tarvis välja arvata, mitu inimest iga kuu keskmisel päeval sündis või suri, sest et niiviisi kuude mitmesuguse pikkuse mõju ära kaob; teise vea parandamiseks tuleb saadud absolutsed arvud võrdlevateks muuta, näit. nii, et läbistikune sündimiste või suremiste arv 100 võtta ja selle põhjal üksikute kuude jaoks võrdlevad arvud välja arvata. Alamal toodud tabelis on vastavad arvud eelpool kirjeldatud viisil ümbertöötatult kahe aastakolme jaoks (1876–78 ja 1899–01) kogu kubermangu kohta ja iseäraldi Tallinna kohta viimasel aastakolmel kokku võetud.


61


        Nimetatud kuul sündis keskmiselt päevas, kui läbistikune sündimine kogu aasta kohta päevas 100 võtta.

                                Eestimaal üleüldse                        Tallinnas

                                1876–78        1899–1901                1899-1901

Jaanuar                        115                110                        105

Veebruar                        115                103                         96

Märts                                104                101                         92

Aprill                                 92                 91                         90

Mai                                 89                 91                        102

Juuni                                 89                 95                         99

Juuli                                 90                 97                        103

August                                 89                 97                        101

September                        103                105                         98

Oktober                        100                 97                        102

November                        105                104                        109

Detsember                        113                105                        101


Nimetatud kuul suri läbistikku päevas, kui aastane läbistikune suremine päeva kohta = 100.                                Eestimaal üleüldse                        Tallinnas

                                1876–78        1899–1901                1899–1901

Jaanuar                        130                121                        100

Veebruar                        139                121                        101

Märts                                122                112                        106

Aprill                                108                101                         94

Mai                                 97                 95                         93

Juuni                                 79                 84                         91

Juuli                                 71                 91                        107

August                                 81                 93                        107

September                         82                 87                         97

Oktober                         87                 85                         96

November                         97                102                         98

Detsember                        111                112                        114


        Ülevaatlikkuse pärast on mõlemate tabelite põhjal diagramm joonistatud (diagr. nr. 2).


62


        Torkab kohe silma, kui palju rahva elu tundmaõpitavatel aastakümnetel kindlamaks ja ühetaolisemaks on läinud. Välise looduse ja inimese looduslikkude instinktide mõju on silmanähtavalt vähenenud, kuna selle vastu jälle ühiskondliku ümbruskonna mõju kasvamist võib märgata. Tallinna joones korduvad needsamad nähtused veel teravamal kujul. Aasta-maksimum langeb siin juba novembri pääle ja suvekuudel seisab sündimiste arv läbistikku keskmisest kõrgemal — nii reguleerib ühiskondlik ümbrus linnarahva looduslikka tungisid. Ka Eestimaal tuleb seesama nähtus ilmsiks, mille pääle mujal juba ammu tähelepanekut on juhitud, nimelt, et sündimised septembris ikka järsu hüppe ülespoole teevad, et oktobris jälle endisele kohale vajuda. See nähtus seisab jõulu pühadega ühenduses, milledest septembrini just üheksa kuud on... Nagu näeme, annavad jõulud ennast 1899–1901 aastatel teravamalt tunda, kui 1876–78, — asjalugu, mis just kõige rõõmsamaid tundeid ei ärata, kui meeles pidada, et jõulu ajal pääle muu ka kõige rohkem juuakse.1) Huvitav on, et linn jõulusid selles tükis täieliselt ignoreerib.

        Suremiste tabel näitab üleüldiselt sedasama: ühiskondlik inimene vabaneb ikka enam looduse elementarsete jõudude mõju alt, aga sattub selle eest seda enam ühiskondliku ümbruse voli alla. Talvine suremiste-maksimum on palju vähemaks jäänud, kuna suvised suremised selle eest tihedamaks lähevad. Ka siin käib Tallinn oma iserada: jaanuaris ja veebruaris on surevus harilik, kuna aga suvekuudel — juuli, august — surevuse laine kõrgele tõuseb. Seletada tuleb seda vististi nii, et palavatel suvekuudel linnaõhk rohkem kihvtitatud on, kui talvel.


1) Postim. nr. 2. 1909. „Kroonu viinamüük 1908. a.“


63

2.


        Eelpool leidsime, et rahva arvu kasvamise tingimisi ühiskondlikkudest ja eestkätt — majanduslikkudest oludest tuleb otsida, et need tingimised igal ühiskondlise edenemise astmel isesugused on, et nad kindlate seaduste järele muutuvad, et meil järjelikult rahva arvu kasvamise tundma õppimise juures rea ühiskondliste seadusepärasustega tegemist on, mida olevate nähtustega seletada tuleb katsuda, mida aga mitte lihtsate enam-vähem teravamõtteliste kõnekäänude varal olematuks või ebaloomulikuks tunnistada ehk mõnel parajal kohal lendu lastud hüüdsõna abil teiseks muuta ei saa.1) Kuid sellest üleüldisest otsusest ei ole küllalt. Tarvis on veel teada, kuidas, missuguste vahe-tegurite kaudu ühiskondlikud olud rahva arvu kasvamist reguleerivad. Ainult siis võime neid juhtnöörisid leida, mida omale politikale rahva arvu kasvamise piirkonnas aluseks võime võtta. Vastasel korral ei oleks meie seisukord parem, kui nendel, kes kogu küsimuses ainult „Jumala näppu“ näevad, sest mõlemal korral tunneks vaatleja ennast tundmatute jõudude mängukanni või, kui soovite, katseasja olevat; vahe oleks ainult nimedes. Rahva arvu kasvamise otsekohesed tegurid on, nagu teada, sündimiste, suremiste ja sisse- ja väljarändamiste arv. Nende vahekordasid peame katsuma lähemalt tundma õppida. Algust teeme sündivusega.

        Juba ammu on Baltimaade rahvaste vähese sündivuse pääle tähelepanekut juhitud. Eestimaal kõikus sündivus viimasel aastakümnel 29 inimese ümber 1000


1) Üsna kibedasti sai seda tõeasja hiljuti is. Lukats oma „Asunikuga“ tunda.


64


kohta, Liivi- ja Kuramaal oli ta veel vähem. Nii sündis näit. 1901. aastal 1000 inimese kohta Eestimaal 29,5, Liivimaal — 28,5, Kuramaal 27,1 inimest. Kuid sarnased sündivuse normid on silmatorkavalt väikesed ainult Venemaal, kus selsamal 1901. aastal terves riigis 47,9 inimest 1000 kohta ilmale tuli, niisugustest maanurkadest, nagu Jekaterinoslavi kubermang oma 60 ja enama sündimisega 1000 kohta veel rääkimata. Lääne-Europa oludega võrreldes tuleb Baltimaade sündivust ennem harilikuks kui väikeseks lugeda. Balti normi lähedale kaldus 1901. aastal sündivus Inglismaal (28,8), Daanimaal (30,4), Norramaal (29,1), Rootsimaal (27,5), Schveitsis (29,9), Belgias (30,9).

        Nagu eelpool juba rõhutatud, ei saa meie raassiliste ja rahvusliste iseäralduste kaudu sarnast madalat sündivust niihästi Lääne-Europas, kui ka meil mitte ära seletada. Seletust sellele nähtusele tuleb hoopis teisest piirkonnast otsida, nimelt — ühiskondlistest vahekordadest.

        Ühiskondlistest vähese sündivuse põhjustest seisab esimese plaani pääl hiline ja vähene abielusse astumine.1) Kuidas hiline abielusse astumine perekonna lasterohkuse pääle mõjub, selle kohta ei anna meile Vene ametlik statistika otsekoheseid tõendusi. Näitusena toon ma siin sellekohased arvud Saksamaa kohta. Iga 1000 abielulise naise kohta alamal nimetatud vanaduses tuli sääl sündimisi:


1) Muidugi sünnivad lapsed sagedasti ka väljaspool abielu, aga nende arv on nii tähtsuseta ja nendest sureb nii palju ära, et siin kohal nendest, kui rahva arvu kasvatajatest mööda võime minna.


65


        15–20         aasta         vanad        593 sündimist

        20–25         „         „        504            „

        25–30         „         „        405            „

        30–35         „         „        299            „

        35–40         „         „        221            „

        40–45         „         „        102            „

        45–50         „         „         13              „

        Naisterahva sigivus on selle järel kõige suurem allpool 20. eluaastat. Sellest ajast pääle hakkab sigivus kahanema, kuni pärast 50-t aastat hoopis kaob. Nii ei ole see laste arvu seisukohalt sugugi ükskõik, kas naisterahvas vara või hilja abielusse astub. Abielusseastujate vanadusest Eestimaal annab tabel järgneval leheküljel ülevaatliku pildi. Et meie olude võrdlust teiste maade oludega võimalikuks teha, toon teise tabeli (vaata lhk. 68), kus arvud vähe teisiti on gruppeeritud.


66


1000 abielusse astujast meesterahvast olivad:


 

alla 21 a. vanad

21–25 a. vanad

26–35 a. vanad

36–50 a. vanad

üle 50 a. v.

 

1881 a.

1901 a.

1881 a.

1901 a.

1881 a.

1901 a.

1881 a.

1901 a.

1881 a.

1901 a.

Eesti kubermangus

33,0

13,1

298,5

276,7

482,3

542,7

137,2

136,4

49,0

31,1

Tallinnas

17,1

11,2

207,8

220,2

594,2

583,4

136,9

159,9

44,0

25,3

 

 



1000 abielusse astujast naisterahvast olivad:


100 abielusse astujast olivad: 1)

Üleüldiselt aga seisavad vastavad numbrid Inglise ja Preisi omadele üsna lähedal. Kuid vahe läheb määratu suureks, kui Venemaa arvude poole pöörame, kus enam kui üks kolmandik abielusse astujatest meestest ja ligi kolm viiendikku abielusse astujatest naistest alla 21 aastat vanad on. Peab meeles pidama, et arvud kogu Venemaa kohta käivad, Balti kubermangud ja teised Vene oludest lahkuminevad kohad ühes arvatud. Missugused nad siis oleksivad, kui — nad puhas-Vene olusid kujutaksivad, võib siit järeldada. Sellest asjaolust tuleb muu seas muinasjutulise Vene sigivuse põhjusid otsida.

        Keegi Italia majandusteadlane ligindab Vene sündivuse olusid sellekohaste oludega Jaava saarel; kõrget sündivust mõlemates maades tuleb tema arvates maa-majandusliste oludega, nimelt kogukondlise maapidamisega seletada.

        See arvamine näib põhjendatud olevat. Vene talupojal vähemalt on sellest küll suur kasu, kui ta pojale naise koju saab tuua, sest et see tema kohta uut maksuta tööjõudu tähendab, mida ta kui perekonna pää oma kasuks ekspluateerida võib. Sellepärast oodatakse Vene külas pikisilmi seda aega, mil poiss nõnda palju mehe nägu omandab, et temale „naist võiks võtta“. 1) Varsti saame muidugi näha, kas Stolõpini 9. novembri seadus Vene sigivuse puutumata jättis, või kaob see ühes kogukondlise korraga, vähemalt omal praegusel kujul, kus temast ju suuremat kasu ei ole.

        Meil ei ole naisevõtmise tingimised kaugeltki nii kerged. Kuigi meil külas ehk vahest 80 % maata inimesi


1) Meil ei kuule teie kunagi, et vanemad poegi „женятъ“. Sellekohast sõnagi ei ole Eesti keeles olemas. Venemaal on see kõige harilikum kõnekäänd.


69

ei ole, aga palju on neid siiski, ja kõik need ei saa kuidagi ei 20 aastaselt naist võtta ega vara mehele minna. Mõnel talusulasel, näit., ei ole perekonna jaoks tõesti mitte ulualust ja millegist ei ole tal seda perekonda võimalik toita. Inimene loodab nii kaua kui ta elab, sellepärast loodab ka sulane „oma elu paranevat“, kogub raha, et kunagi kusagil oma iseseisvat majapidamist asutada. Kui tal see nii või teisiti korda läheb, kui tal jõudu on kas kandimeheks hakata, või kusagil külas poe avada või midagi muud sellesarnast, siis võtab ta naise. Muidugi on ta siis juba üle kolmekümne. Ja naise valimise juures peab ta sedasama „ainelist külge“ silmas pidama. Väljavalik ei ole aga suur — see on mõni niisamasugune vanem teenija, nagu ta isegi, kes juba midagi tagavaraks on saanud panna; talutütarde pääle ta juba silma heita ei või, ehk olgu siis, kui mõni nendest juba päris „lootuseta“ on. Kõigiti langeb valik enamasti paratamatult umbes omaealise pääle.

        Kui aga sarnane väljaronimine korda ei lähe, siis hakkab sulasest naisemees mõisa moonameheks, sest „ega hullem ikka ei ole“. Huvitav on, et just niisuguste lootuseta moonameeste perekonnad oma lugematu laste arvu poolest tuttavad on, ja et nende perekondades eht Vene moodi abielusid ette tuleb, sest lapsed hakkavad juba 7–8 aastaselt karjas käima ja toovad sügiseks oma leiva ja leivakõrvase koju; kui aga mõnele jõmpsikale juba naise võib võtta, siis saab tast kohe täis moonamees.

        Mis peremeeste poegadesse puutub, siis ei ole nende seisukord selles tükis parem. Vanemad on harilikult nii kaua ikka poja naisevõtmise vastu, kuni majapidamine nende käes on, sest et teise perenaise majasse toomine ka tüli enesega kaasa toob, tulevast pere-


70

naist aga maksuta tööjõuna välise töö jaoks võtta ei luba juba traditsion.

        Huvitav on sellekohaseid arvusid 1881. ja 1901. aastate kohta vastamisi seada (tabel lhk. 67). Meeste kohta näeme, et abielusse astujate arv kahes nooremas vanaduse klassis (kuni 25 aastani) langenud on, kuna selle vastu abielusse astujaid 26 ja 35 aasta vahel rohkem on. Kõrgemates vanaduse klassides näivad vahekorrad uuema aja kasuks muutunud olevat — abielusse astujate arv üle 50 aasta oli näit. 1901. a. tublisti vähem, kui 1881. Abielusse astujate keskmise vanaduse muutumise üle ei või meie nende arvude järele siis mingi otsust teha. Naisterahvaste kohta näitavad arvud igatahes keskmise abielusse astumise vanaduse tõusmist: kõik vanaduse klassid pääle viimase on kõige noorema kulul suurenenud, kõige vanema klassi vähenemine on aga üsna tühine.

        Tallinna kohta näitavad arvud umbes niisamasugust edenemise tendentsi: meeste keskmise abielusse astumise vanaduse kohta ei või midagi kindlat ütelda, kuna aga naisterahvaste keskmine abielusse astumise vanadus üsna nähtavalt on tõusnud. Sellest järgneb, et niihästi maal, kui linnas, sündivuse tingimised, nii palju kui nad abielusse astujate naisterahvaste vanadusega ühenduses on, viimase 20 aasta sees pahemaks on läinud.

        Huvitav on linna ja maa arvusid võrrelda. Linna arvud näitavad, et linnas abielusse astumise tingimised veel raskemad on kui maal. Iseäranis teravasti paistab see naisterahvaste arvudest silma.

        Kuid suurte rahvahulkade raske ja kindluseta majanduslik seisukord ei sunni inimesi mitte üksi hilja abielusse astuma — ta teeb selle paljudele üleüldse võimatuks. Et Eestimaa selles tükis viimase 20 aasta


71

jooksul edasi on jõudnud, näeme järgnevatest arvudest, mis 1881. ja 1897. aasta rahvalugemised rahva perekondliku seisukorra kohta annavad. Tuhandest inimesest üle 15 aasta oli:


        Meesterahvad


        Aastad                Vallalisi        Abielus        Leski                Lahutatuid


        1881                 414,8                 543,9                  40,8                 0,5

        1897                 422,5                 532,9                  43,7                 0,9


        Naisterahvad


        1881                 348,8                 502,9                 147,4                 0,9

        1897                 348,9                 499,8                 150,2                 1,1


        Mõlemad sood


        1881                380,7                 522,8                  95,8                 0,7

        1897                 384,4                 515,8                  98,8                 1,0


        Ka needki arvud ei lähe Lääne-Europa omadest lahku. Ajaliselt näitavad nad aga seda, et abielurahva protsent kahanemas on, vallaliste, leskede ja iseäranis lahutatute protsent aga tõusmas. Muutused puutuvad vähem naistesse, kui meestesse. Linnas on vastavad vahekorrad hoopis halvemad. Tallinna kohta, näit., näitavad kolme rahvalugemise arvud järgmist:


        100 inimesest üle 15 aasta olid:


        Aastad           Vallalised      Abielus        Lesed           Lahutatud

        1871                47,5                46,7                 5,6                0,2

        1881                41,1                47,9                10,7              0,3

        1897                47,7                42,2                 9,8                0,3


        Kui toodud arvusid kogu kubermangu omadega võrrelda, siis paistab kohe silma, missugune kuristik


72

selles tükis linna ja maa vahel aigutab. Linnas on 1901. aastal vallalisi mõlemast soost 47 %, maal aga ainult 38, abielus — 42, maal — 51. Tõsi on, et see vahe natuke väheneb, kui meeles pidada, et linna rahva sekka ka soldatid on arvatud, kelledel ju linnaga õieti ühtegi organilist sidet ei ole, kuid ka see ei muuda asja väga palju. Tähele panna tuleb veel, et linnas kolm korda enam lahutatuid on, kui maal.

        Silmatorkav on järsk vallaliste langemine 1881. aastal eelmise lugemisega võrreldes. Kuid kui seda silmas pidada, et leskede protsent selsamal ajal niisamasuguse järsu tõusmise üle elab, siis näib ikka tõenäolik olevat, et nende muutuste „päätegurid“ lihtsalt lugemisevigadest tuleb otsida — 1871. aasta leskedest on endid vististi suur hulk vallalisteks nimetanud. Kõigiti on kindel, et abieluliste protsent linnas viimase 15 aasta jooksul langemas oli.

        Kui eeltoodud arvusid sellekohaste Lääne-Europa omadega võrrelda, siis ei leia meie ka nendest mitte midagi ebaloomulist; niisama ei leidu ka meie poolt tähelepandud edenemise-tendentsides midagi sellesarnast, mida meie mujal märgata ei võiks: mujal ei ole olud paremad, ega ole meie oludes midagi hirmuäratavat.

        Vähe halvema pildi annavad meile abielusse astujate arvud. Kui meie seni Eestimaa perekonnaoludes midagi iseäralikku ei ole leidnud, mis harilikka Lääne-Europa olusid meelde ei tuleta, siis juhtume nüüd esimest korda sarnase nähtusega kokku. See on nimelt see asjalugu, et iga-aastane abielude arv rahva arvuga võrreldes, ma tahaksin ütelda [a]bielusseastuvus, meil vähem on, kui harilikult Lääne-Europas. Kuna meil viimase 25 aasta jooksul aastas 1000 inimese kohta läbistikku 6,9 abielu tuli, on vastav arv Lääne-Europas, isegi Prantsusmaal, ikka üle 7 ja kõigub 8 ja 9 ümber. Esiotsa paistab see


73

vähe veider olevat: abielus olejate arv on harilik, abielusse astujate oma aga mitte. Veel veidramaks läheb lugu, kui abielusse astujate üleüldist arvu ruumiliselt jaotada. Abielusse astuvuse numbrid maakondade kaupa muutusivad 1892–1901. aa. järgmiselt:


        Keskmine abielude arv 1000 kohta aastas:

                                        1892–1901

                Harjumaa                7,1

                Virumaa                7,2

                Järvamaa                6,5

                Läänemaa                6,3

                Eestimaa                6,92

                Tallinn                        8,0


        Nagu näeme, tuleb Tallinnas tuhande kohta 8,0 abielu, kuna see kubermangus alla seitsme on. Ometi nägime praegu, et abielurahva protsent Tallinnas hoopis vähem on, kui kubermangus. Lugu on siin lihtsalt selles, et Tallinna elanikkudest suurem protsent naisevõtmise ja meheleminemise eas on, kui maal, ja kui abielusse astujate arvu ainult nende arvuga võrrelda, kes abielusse astumise eas on, siis näeksime, et abielusse astujate arv linnas võrdlemisi palju vähem on. Eestimaa linnade elanikkudest oli 1897. aastal 49,6 % 20 kuni 49 aastaseid, kuna neid maal ainult 39,6 protsenti oli. Nende arv, kes abielusse astuda võisivad, oli siis linnades võrdlemisi veel suurem, sest me teame juba, et abielus olejaid linnades vähem oli kui maal. Üleüldse mängib kõigi niisuguste võrdlevate arvude juures, nagu abielulikkus, sündivus, surevus jne., rahva vanadusline koosseis suurt osa, nii et kõik need numbrid, enne kui neid võrdlema hakatakse, sellekohast parandust tarvitavad. Nii ei või ka sellest


74

veel midagi järeldada, et meil üleüldine abielusse astujate arv vähem on kui Lääne-Europas. Enne tuleb järel vaadata, kas ta ka oluliselt vähem on.

        Eespool nägime juba, et abielus olejate protsent Eestimaal väga harilik lääne-europaline on. Juba see asjalugu iseenesest laseb aimata, et meil ka abielusse astumised niisama tihedad peavad olema. Kahte Eestimaa iseäraldust tuleb siin meeles pidada: vähemat üleüldist surevust, kui mitmes Lääne-Europa riigis, ja suurt väljarändamist. Mõlemad mõjuvad abielusse astuvuse pääle vähendavalt. „Vähene surevus mõjub rahva pääle nagu tamm, mis tema voolu tagasi hoiab ja sellega ühes vanemate inimeste arvu suurendab, kellel siginemise-võimalus puudub; sellest tekibki alaline üleüldise sündivuse arvu langemine, millel rahva siginemise oludega midagi ühist ei ole,“ ütleb Mayr, ja meie võime siia juurde lisada, et seesama põhjus just niisama ka abielude arvu pääle mõjub. Kuna meil rahva üleüldine surevus võrdlemisi üsna madal on, siis on ka meil rahva vanemad kihid, mis abielude arvu pääle oma mõju ei avalda, nii võrd rohkearvulised, et abielude võrdlev arv kogu rahva kohta madalamale vajub, kui Lääne-Europas.

        Väljarändamise kaudu kaotab rahvas kõige enam just omi nooremaid, vallalisi liikmeid, kes harilikult juba väljaspool kodumaad abielusse astuvad. See asjalugu suurendab siis veel enam vanemate ja õige noorte rahvakihtide osa üleüldises rahva arvus ja vähendab sellega veel enam juba isegi väikest abielusse astuvuse nummert.

        Nüüd katsume abielusse astuvuse numbrid vähe ajalooliselt tundma õppida, et nende edenemise tendentsi üle selgusele jõuda. Kahe aastakümne, 1877–86 ja 1892–1901, arvusid kõrvu seades, saame järgmise


75

tabeli abielusse astuvuse muutuste kohta maakondade kaupa, linnades ja maal: 1)


        Keskmine abielude arv 1000 inimese kohta aastas:


                                1877–1886         1892–1901

                Harjumaa                7,1                7,1

                Virumaa                6,6                7,2

                Järvamaa                6,9                6,5

                Läänemaa                6,8                6,3

                Eestimaa                6,85                6,92

                Tallinn (1879-85)        8,0                8,0


        Mis nendest arvudest esimese korraga silma paistab, on see, et Dr. Konik’u tõendus, nagu jääks meil abielude arv vähemaks, vähemalt Eestimaa kohta küllalt põhjendatud ei ole: ennem võiks juba tõendada, et ta kasvamas on, sest selle kasuks räägivad juba arvud iseenesest, ehk küll nende vahe nii väike on, et seda niisama suure õigusega lihtsaks arvamise veaks võib lugeda, kui argumendiks abielu arvu kasvamise kasuks. Aga kui meeles pidada, et rahva vanaduse klassidesse jagunemine 1881. aastal abielusse astuvuse arvule kasulikum oli, kui 1897. a. (vähenenud surevuse tagajärjel), siis näib viimane arvamine tõenäolikum olevat, kui Dr. Konik’u oma.

        Niisugune on üleüldine edenemise tendents. Kuid maakondade kaupa vaatlemisel näeme, et see tendents igal pool ühte viisi läbi ei löö. Harjumaal on abielusse-astuvuse nummer mõlemal aastakümnel ühesugune, Virumaal on ta märksa suurenenud, Järva- ja Läänemaal


1) Nimetatud ajajärgud on sellepärast välja valitud, et võimalikult omavolilisest rahva arvu määramisest kõrvale hoida, mis meil suure väljarändamise pärast iseäranis umbkaudne ja ilma kindluseta on. Mõlema nimetatud ajajärgu keskele tuleb otsekohene rahvalugemine, mille arvud ma mõlemal juhtumisel, kui keskmise rahva arvu, arvamiste aluseks võtsin. Sellesama umbkaudsuse pärast on ka sündivuse, surevuse jne. väljaarvamine üksikute aastate kaupa üsna riskant, sest et väljarändamist ei saa arvesse võtta.

 


76

langenud. Üleüldine pilt on 1877–1886 aastakümnel igatahes hulga ühtlasem, kui 1892–1901: kõige suurem vahe üksikute maakondade arvudes on esimesel ajajärgul 0,5, teisel aga juba 0,9. Sellest järgneb, et paarkümmend aastat tagasi elutingimised üksikutes maakondades enam üksteise sarnased olivad, kui praegu. Üleüldiselt võib tähele panna, et edenevates maakondades abielusse astuvus kas tõusis (Virumaa oli esimesel aastakümnel abielusse astuvuse poolest viimane, teisel — esimene) või endiseks jäi, mahajäänud maakondades aga vähenes. Tallinnas on seisukord muutumata. Mis vähematesse linnadesse puutub, siis oli abielusse astuvus nendes viimasel aastakümnel 6,3; 80-tel aastatel oli ta seitsme ümber. See asjalugu illustreerib meile ainult väikeste linnade üleüldist langemist 90 aastatel, mis, nagu rahvalugemise arvud näitavad, lihtsalt leskede ja vanapiigade varjupaigaks olivad muutunud. Peab arvama, et pärast seda, kui nad raudteede kaudu suure ilmaga ühendusesse saivad, nende lugu paranenud on. Rakvere kasvas, nagu nägime, juba sel ajalgi õige kiiresti.

        Nüüd on meil juba materjali kogutud, et küsimuse pääle vastata võime, kui palju perekonnaelu tingimised rahva sigivuse kohta mõjuvad. Sündivuse kohta Eestimaa üksikutes maakondades ja tema muutuste kohta viimastel aastakümnetel annab aru järgmine tabel:


        1000 inimese kohta tuli sündimisi:


                                              1877–1886        1892–1901

                Harjumaal                29,8                27.7

                Virumaal                   31.3                32.8

                Järvamaal                 31.4                28,5

                Läänemaal                29,2                27.1

                Eestimaal                  30,2                29.2


77


        Siit näeme, et üleüldine sündivus Eestimaal tõesti vähenemas on. Lahtiseks jääb veel muidugi küsimus, kui palju selle vähenemise juures lihtsalt statistilised põhjused (surevuse vähenemine, väljarändamised) ja kui palju tõelikud muutused rahva sigivuses tegevad on.

        Kui mõlemaid arvude ridasid võrrelda, siis paistab ka siin see tõeasi silma, et 1877–86 aastakümne arvud ühtlasemad on, kui viimase rea omad: sääl on vahe äärmiste arvude vahel 2,1, siin — 5,7. Pääle selle näeme, et sugugi mitte kõigis maakondades sündivus langenud ei ole, ja et see langemine, kus ta olemas on, mitte ühesuguses proportsionis üksikuid maakondasid ei ole puutunud.

        Sündivuse tõusmine (+) või langemine (–) protsentides oli üksikutes maakondades:


                        Virumaal           + 4,8 %

                        Harjumaal        – 7,0 %

                        Järvamaal        – 7,2 %

                        Läänemaal       – 7,9 %


        Tuntud vahe edenevate ja mahajäänud maakondade vahel paistab ka siin silma.

        Sündivuse vahet maal ja linnas kujutavad järgnevad numbrid:


        Tuhande inimese kohta tuli sündimisi:


                                             1877-1887 1)      1892-1901

                Tallinn                        29,5                26,6

                Wähemad linnad        30,7                27,6               

                Maa                               30,5                28,8

                Eestimaa üleüldse        30,4                29,2


1) Arvud Jordan’i „Beiträge’de“ seest, lhk. 29–31. Siit paistab muu seas, et minu arvud Jordan’i omadest väga vähe lahku lähevad. Minu rehkenduse järele oli sündivus Eestimaal 1877–1886. a. 30,2, Jordani järele 1877–1887. a. — 30,4.


78


        Ka siit paistab suurem ühtlus esimesest reast, kui viimasest. Toodud arvusid, iseäranis linnade omi, ei tohi siiski mitte väga usaldada. Nemad on selle eeltingimise põhjal välja arvatud, et rahva arv kogu aja ühtlaselt kasvas. Seda ei ole aga võimalik tõestada; vaid koguni ümberpöördult tuleb arvata, et linnad just hooti kasvavad. Siiski on vahed 1877–87 ja 1892–1901 a. arvude vahel nii teravad, et nad sündivuse edenemise-tendentsi linnades vististi õieti näitavad. Maal on sündivus väga vähe muutunud; et ta ka siin kahanemise poole kaldub, võib vaevalt kahelda.

      Tekib küsimus, missugusel määral sündivuse tingimiste ruumilist ja ajalist mitmekesidust abielu-oludega võib seletada. Kas sündivuse ainsaks määrajaks abielu tingimised on, või tuleb siin ka veel teisi tingimisi tähele panna? Alamal on sündivuse ja abielusseastuvuse muutused viimastel aastakümnetel kõrvu seatud.


        Kasvamine (+) või kahanemine (–) protsentides:

                                Abielusseastuvus.                Sündivus.

                Virumaa        +12,1                              + 4,8

                Harjumaa         0,0                                – 7,0

                Järvamaa      – 4,3                                – 7,2

                Läänemaa     – 7,4                                – 7,9

                Eestimaa      + 1,2                                – 3,3

                Tallinn                0,0                                – 9,8


        Ärarippuvus mõlema rea vahel on, nagu näeme, tingimata olemas, sest mõlemad kahanevad järjekindlalt. Kuid huvitav on see, et välja näeb, nagu oleks üks salajane tung olemas, mis sündivuse tõusmist sääl tagasi hoiab, kus ta tõusma peaks (Virus), ja teda sääl veel kiiremale langemisele viib, kus abielusse astuvus langemas on. Sellest tuleb, et see väike abielude arvu tõusmine, mida kogu kubermangu kohta tähele võime


79

panna, seda tungi mitte üles kaaluda ei jõua, nii et sündimiste arv langeb. Väga selgesti tuleb see nähtus ka Tallinna juures avalikuks. Nii ei suuda siis abielusse astuvuse arvud üksi meile veel kõiki nähtusi sündivuse alal ära seletada, sest kuna meie arvata võime, et abielusse astuvus viimasel veerandaastasajal Eestimaal tõesti kasvamas oli, näeme, et sündivus selsamal ajal vägisi kahanema kipub. Veel vähem võib abielusse astuvusega sündivuse ruumilist mitmekesidust seletada, nagu järgnev tabel näidab:


                                        Sündivus         Abielusseastuvus

                                        1892–1901         1892–1901

                Harjumaa               27,7                7,1

                Virumaa                   32,8                7,2

                Järvamaa                28,5                6,5

                Läänemaa                27,1                6,3

                Eestimaa                  29,2                 6,92

                Tallinn                      26,6                8,0

                Teised linnad          27,6           6,3

                Maa                            29,8                6,7


        Sündivuse järele on Harju- ja Virumaa vahel suur vahe, abielusse astuvuse poolest seisavad nad ühe pulga pääl. Harjus ja Järvas on sündivus ühesugune, abielusse astuvuses on aga vahe mõlema maakonna vahel õige suur. Kõige tähtsam on aga, et abielusse astuvus meile linnade ja maa sigivuse erinemist ära ei seleta: linnades on sündivus 26,8, abielusse astuvus 7,9, kuna aga maa 29,8 vastas kõiges 6,7 seisab.

        Nii tuleb siis tõendatuks pidada, et abielusse astuvus iseenesest sündivuse ruumilisi ega ajalisi muutusid ära ei seleda, nagu seda Dr. Konik kogu Eestimaa kohta tõendab: sündivus kahanes, kuna aga


80

abielusse astuvus vähemalt endiseks jäi. Lähemal järelarvamisel leiame ka tõesti, et naisterahva sigivus üksikute maakondade kaupa suuremõõduliselt kõigub, nii et vahe maakondade vahel selles tükis isegi veel suurem on, kui linna ja maa vahel. Alamal toodud arvud peavad seda tõendama.

c) Seaduslikus abielus b) Sündimiste arv sündinud laste arv

                        a) Sündimiste arv         b) Sündimiste arv         c) Seaduslikus abielus

                        1000 inimese kohta         1000 naise kohta        sündinud laste arv 1000

                        1897. a.                15–50 eluaastas         abielulise naise kohta

                                                1897. a.                15–50 eluaastas 1897. a.1)        

                                                                                

        Harjumaa        27,1                        106,7                        204,9

        Virumaa        32,7                        129,9                        234,6

        Järvamaa        28,8                        116,0                        201,5

        Läänemaa        26,4                        102,4                        190,2        __________________________________________________________________

        Kubermang        28,8                        113,7                        210,2        __________________________________________________________________

        Linnad                26,5                         99,2                        200,9

        Maa                29,4                        117,1                        212,2


        Kubermangu numbrite protsentides saame:

                        a)                        b)                        c)

        Harjumaa         94,1                         93,9                         97,5

        Virumaa        113,5                        114,2                        111,6

        Järvamaa        100,0                        102,0                         95,9

        Läänemaa         91,7                         90,1                         90,5        __________________________________________________________________

        Kuberm.        100,0                        100,0                        100,0        __________________________________________________________________

        Linnad                 92,0                         87,3                         95,6

        Maa                102,1                        103,1                        101,0


81


        Alumine tabel näitab, kuidas üksikute maakondade vahekord mitmesuguste sigivuse mõõdupuude — üleüldise sündivuse, naiste sigivuse ja abielulise naise sigivuse — tarvitamisel muutub. Kõige õigem nendest on viimane, sest et tema aluseks just otse need on võetud, kes lapsi sünnitavad, kellel see nõnda ütelda otsekoheseks kohuseks on. Üleüldise naisterahva sigivuse juures mängivad juba abielusse astumise tingimised suurt osa ja üleüldise sündivuse numbri juures veel pääle selle rahva vanadusline ja suguline koosseis. Vahe a) ja b) vahel ei ole suur ja meile üleüldiselt tähtsuseta.

        Huvitavam ja tähtsam on vahekord kahe esimese rea ja c) vahel, mis meile kõigist kõrvalistest mõjudest võimalikult vabastatud naisterahva sigivuse mõõdu annab. Võrdlev pilt esimeses ja viimases reas on hoopis teine. Tähtis on, et linna ja maa vahe viimases reas hulga väiksem on, kui esimeses, — vahe on siin ainult 5,4, kuna ta seal 10,1 välja tegi. Järjelikult ei tule vähest sündivust linnas mitte nii palju vähese naisterahva sigivusega seletada, kui nende sotsialsete takistustega, mis abieluealistel linnas ära võita on, enne kui nad oma kodu võivad asutada. Kui linnas naisterahva sigivus siiski natuke vähem on, kui maal, siis võib seda ühelt poolt abielusse astujate kõrgema vanadusega, teiselt poolt kahelapse-süsteemiga kõrgemates ja väikekodanlistes ringkondades seletada.

        Kuid millega seletada abieluliste naisterahvaste sigivuse mitmekesidust üksikutes maakondades? Selle juures ei mängi abielusse astuvus iseenesest enam mingisugust osa; ja abielutingimistest võib siin ainult nii palju juttu olla, kui need naisterahva abielusse astumise vanadusesse puutuvad. 1895. aastal olivad pruutidest alla 25 aastat vanad Harjus 57,1, Virus 64,5, Järvas


82

64,3, Läänes 71,1. Harju väljaarvatud, kus linna olud tooni annavad, näeme, et Virus ja Järvas, mis üksteisest naisterahva sigivuse poolest nii järsult lahku lähevad, noorte pruutide protsent ühesugune oli, kuna jälle kõige vähema sigivusega Lääne just noorte abielusse astujate naiste poolest kõik teised maakonnad üle lööb. Peab järeldama, et abielusse astuja naisterahva vanadus sellesse küsimusesse valgust ei too.

        Mõnest muust otsekohesest looduslikust põhjusest, pääle abielusse astujate vanaduse, mis oma mõju siin tunda annaks, võib vaevalt juttu olla, ja jääb sellepärast ainult arvamine üle, et siin nii või teisiti inimese iseteadva tahtmise vahelesegamisega tegemist on. Peab rida põhjuseid mõjumas olema, mis inimesel ühel juhtumisel laste saamise soovitavaks teevad ja teisel juhtumisel teda selle eest hoidma sunnivad. Missugused võiksivad need põhjused olla? Kindla vastuse selle küsimise pääle võiks ainult niisugune üksikasjaline uurimine anda, mille kordasaatmiseks minul ja võib olla ka igal teisel praegusel ajal igasugune võimalus puudub. Ei tule mitte üksi üksikuid kihelkondasid, tuleb üksikuid valdasid, külasid, majapidamisi uurida, seda enam, et meil nähtavasti väga mitmet laadi nähtustega tegemist on — kõige vaesem ja pimedam Läänemaa ja jõukas Järva näitavad mõlemad ühesugust madalat sigivust. Siiski tahaksin ma mõnda joont sellest küsimusest puudutada.

        Mis mõlemaid silmatorkavalt vähese sigivusega maakondasid ühendab (Harjut ei või nende hulka arvata, sest et sääl linnaolud mõõduandvad on, millede pääle juba tähendatud), on nende meile juba tuntud majanduslik seisak. See tuletab kohe Prantsuse olusid meelde, kus naisterahva sigivus järjekindlalt seda vähem


83

on, mida enam tööstusliselt maha jäänud departemang. 1) Prantsusmaal on aga ammu juba kindlaks tehtud, et vähest sündivust sellega tuleb seletada, et jõukas talupoeg lapsi ei taha, sest et ta omi lapsi mitte halvemates tingimistes ei taha näha, kui ta ise on. Ja mida enam tööstuslikult maha jäänud teatud maakond on seda vähem on talupojal lootust lapsi väljaspool oma päris-kohta jalale aidata. Sedasama laadi peavad, analogia järel otsustades, ka meie kodused vähese sündivuse põhjused olema. Muidugi ei ole analogia veel tõendus, aga siiski räägib terve rida faktisid ja ärakaalumisi selle vaate kasuks. Esiteks pakuvad Põhja-Liivimaa olud, mida vaatevälja laiendamiseks appi võtame, üleüldiselt sedasama pilti. Üleüldine naisterahva sigivus ja abielulise naise sigivus kõikus sääl maakondade kaupa järgmiselt (Et abielulise naisterahva sigivus ainult 1897. a. jaoks välja on arvatud, siis on keskmine sündivus 1892–1901 a. ja 1897. aasta sündivus kontrolliks selle kõrvale seatud) 2):

                        Naister. sigivus        Abielul. naise                         Sündivus

                                                                 sigivus

                        1892–1901                1897. a.                1897 a.         1892–1901       

        Viljandim.    95,2                         193,9                        27,4                25,2

        Pärnum.      105,6                        188,6                        26,4                27,9

        Tartum.       107,1                        201,1                        28,2                28,3

        Saarem.      107,6                        214,7                        28,4                28,2

        Võrum.        122,2                        232,7                        32,5                32,4


1) Pääle nende üksikute (Bretagne), mis osalt veel üleüldse madalamal ühiskondlise edenemise järgul on. Ja mida enam nende majanduslik kord teiste departemangude korrale läheneb, seda vähemaks jääb sündivus.

2) Arvud on „Движен. насел. за . . . . . г.“ ja 1897. a. rahvalugemise järel välja arvatud.

 


84


        Niisamasuguses järjekorras seisavad maakonnad umbkaudu arvatult ka oma jõukuse poolest. Siia tuleb juurde lisada, et abielulise naise sigivus Viljandimaal keskmiselt veel hoopis vähem peab olema, kui ta 1897. aastal oli, sest et see aasta terves aastakümnes kõige suurema üleüldise sündivuse annab. Kui arvata, et abielulise naisterahva sigivus üleüldise sündivusega umbkaudu proportsionalne on, siis saame aasta kümne kohta 178 — arvu, mis isegi Prantsusmaa omast vaevalt mõne üksuse võrra ees on. Ka Pärnumaa sigivuse nummer tarvitab parandust, enne kui teda kui keskarvu käsitada võib. Parandatult annab ta umbes 200. Teistes maakondades peab saadud nummer keskarvule üsna lähedal seisma.

        Saaremaa väljaarvatud, mille olusid meil siin võimalik ei ole lähemalt tundma õppida, võime mannermaa kohta otsuse teha, et naisterahva sigivus sääl seda madalam on, mida kaugemal maakond praeguse aja eluvoolust seisab, mida liikumatum sääl elujärg, mida kindlamini inimesed ja nende meeled vana hää aja kammitsas kinni on1). Praeguse aja majandusliku elu tuiksoonest — raudteest — on kõik neli maakonda, niihästi Järva ja Lääne, kui ka Viljandi ja Pärnu, kaugel; mis ime siis, et elu sääl 90-tel aastatel neissamades rööbastes liikus, mis 60-tel ja 70-tel. Mujal aga oldi selle aja sees pikki edusammusid astutud ja astuti veelgi. Majanduslik seisak — selle sõnaga võiksime üleüldiselt nende maakondade elu selleaegist iseäraldust ära tähendada. Selles majanduslikus seisakus peame ka sigivuse seisaku põhjusi otsima.

        Need maakonnad ei tarvita inimesi. Suur osa nende inimestevalmistusest, kui nii ütelda tohib, on


1) Lugeja ei pea mitte unustama, et minu arutused minevase aastasaja lõpu kohta käivad.


85

välise turu jaoks määratud. Oma jaoks jääb ainult see osa, mis vana põlve aset peab täitma. Sellepärast peavad kõik need ringkonnad, kes nii või teisiti „haljale oksale“ on jõudnud ja kes ühes sellega ka iseteadlikult oma enese ja oma soo tuleviku pääle vaatavad, oma laste arvuga väga ettevaatlikud olema, sest vastasel korral ähvardab, kui mitte igakord neid endid, siis vähemalt nende lapsi, kindluseta ja kitsik majanduslik järg. Iseäranis tuntavalt peavad seda laadi motivid just talupidajate seas oma mõju tunda andma, kus varanduse jagamise perspektiv lastele, kui nad kodu ligidale peavad jääma, just kõige roosilisemaid tulevikulootusid ei anna. Siiamaale on seisukord selle poolest parem olnud, et võimalus üle jäi — väljaveo jaoks valmistada. Ja seda võimalust tarvitavad siis ka kõik kihid: ühed väljaveo intelligentisid ja poolintelligentisid valmistades, teised — lihtsalt töölisi. Ei või ütelda, et mõlemate poolte tulevikulootused ühesugused oleksivad: kuna enam-vähem kulturiliste
tööliste tarvidus alatasa tõuseb, on kaebtused intelligentide ülevalmistuse kohta juba õige valjuks tõusnud. Ja varem või hiljem tuleb aeg, kus suur ja pime Venemaa, mis nüüd nii ahnesti Balti enam kulturilisi tööjõudusid inseneride, arstide, maamõõtjate, valitsejate, guvernantide, bonnide ja, kui soovite, moonameeste ja köögitüdrukute näol enesesse imeb, omade jõududega läbi hakkab saama. Siis peab valmistus ennast sisemise turu nõudmise kohaselt veel enam kitsendama. Sest nõudmine, mida nüüd teatud ringkonnast sagedasti kuulda võib — kõik meie intelligendid, ja eestkätt ülikoolide lõpetajad, jäägu kodumaale — on lihtsalt naeruvääriline. Tooge need kõiksugu ehituse-, laevaehituse-, mäe-, teede ja muud insenerid, need maamõõtjad, arstid, valitsejad, kes nüüd mööda Venemaad laiali on, tooge need kõik Eestimaale, ja siis võite


86

kellega tahes kihla vedada, et nendest üheksa kümnendikku kas nälga sureb või maal päiviliseks hakkab. Mitte sellepärast, et nendel tööd ei oleks: meil on küll veel raudteesid ehitada, sadamaid parandada, kanaalisid kaevada; kõigile Eesti arhitektidele jätkuks kauaks ajaks tööd, enne kui kõigi moonamajade asemele inimeste elumajad saaks, kui igalpool kulturi nõuete kohased karjalaudad ja hobuste tallid praegused viltu vajunud õlekatustega osmikud kõrvale tõrjuks; maamõõtjatel on küllalt talusid ja mõisaid väljadesse ajada, torutada ja kraavitada; soosid on küllalt kuivatada, metsasid korraldada, laevu ehitada; ja kui meil kümme korda enam inimeste ja loomade arstisid oleks, ei teeks see viga. Aga meil ei ole selle järele majanduslikku tarvidust. Vee- ja raudteesid võib ehitada, aga mitte lustisõitmiseks. Moonamajade asemel
võib inimeste elumajasid ehitada, aga see ei ole mitte majanduslik vajadus — praegused üteldakse veel liiga hääd olevat. Soosid võib kuivatada, väljasid torutada, aga selle järele ei tunta veel küllalt tarvidust, ja kui ka tarvidust tuntakse, siis ei suudeta seda veel mitte teha. Ei arstide, ega loomaarstide, ei advokatide ega õpetatud majanduseteadlaste järele ei tunta nii suurt tarvidust, et nõudmine pakkumist kataks. Või saatke meie guvernandid ja bonnid või köögitüdrukud ühel hääl päeval kodumaale. Mis nad pääle hakkavad? Guvernantisid ja bonnisid on ju kodumaalgi mõnda tarvis, aga siin on — paremaid saada... Või minge käsutage Eesti töölised Peterburi vabrikutest kodumaale. Kus on meil need tööstuse-asutused, mis nende tööjõudu tarvitaks?

        See, kes eestlaste arvu kasvamises Eesti kulturi kõrgemale järjele tõusmiseks esimest ja väga tähtsat eeltingimist näeb, ei peaks sarnase välise turu jaoks valmistamise pääle mitte nii eitavalt vaatama, kuna see


87

valmistus eestkätt just intelligentsi valmistus on sarnasel määral, mis ilma „väljaveota“ mitte mõeldav ei oleks. Päälegi on suur hulk sellest väljaveetud intelligentsist „Eesti asjast“ niisama huvitatud, kui kodunegi intelligents, ja mõnes tükis võiks see väline intelligents kodusele veel eeskujukski olla. Venemaal on perekondasid, kes teist põlve kodumaalt eemal olles veel niisama puhtalt endist mulgi murrakut räägivad, kui kord kodumaal, kuna aga Tartu, selle kõige suurema Mudila, ja teiste vähemate Mudilate intelligentsi kümne aastane „teine põlv“ maakeelest veel sugugi aru ei saa.

        Kuidas sellega lugu ka on, igatahes tuleb meil sellega rehkendada, et viimasel ajal Eesti naisterahva sigivus langemas oli, sest kuna 1897. aastal tuhande abielulise naisterahva kohta Eestimaal 210,2 sündimist tuli, tuli neid 1881–83 aastatel 220,7. Lähem võrdlus maakondade kaupa aitaks siin meid paljudes küsimustes selgusele, kahjuks ei olnud aga mul tarvilikka arvusid võimalik saada. Nii jääb siis siin üle ainult üleüldise sündivuse numbri muutumise järel otsustada. Et naisterahva sigivuse langemine mõni kulturilise edenemise paratamatu tagajärg ei pruugi olla, seda näeme sellest, et Virus see sigivus, sündimiste arvu tõusmise järele otsustades, tõusma pidi. Meie näeme ainult, et ta sääl langes, kus majandusline elu seisus oli, ja isegi selle pääle vaatamata, kas see majandusline seisk jõukusega või viletsusega ühendatud oli (Järva-Lääne).

        Praeguse aja kohta ei või meie nende arvude najal ühtegi järeldust tegema hakata, sest et viimase kümne aasta jooksul rahva elus nii sügavaid muutusid on olnud, millede mõju meid huvitavas piirkonnas praegu umbkaudugi ära arvata ei või. Ja just mahajäänud maakondadele pidi see aastakümme uut elu sisse


88

puhuma: sest raudtee, olgu ta nii kitsas kui tahes, on ikka raudtee, ja tema majanduslikud tagajärjed on ühesugused. Paari aastaga tegi ta majapidamistes, milledest ta mööda läks, täielise revolutsioni, ja mida kaugemale XX-a aastasaja sisse, seda sügavamale maale tungib tema mõju. Juba sellepärast üksi võivad uuema aja numbrid, kui meie neid kannatlikult aastat kümne ootanud oleme, tolleaegsetest mahajäänud ja vähese sigivusega maakondadest hoopis teise pildi anda.


*                *

*


        Teine tegur, mis rahva arvu kasvamist reguleerib, on surevus. Tuhande elaniku kohta tuli suremisi:


                                                       1877–86        1892–1901

                Harjumaal                         23,3                 20,0

                Virumaal                            20,6                 21,1

                Järvamaal                         24,1                 19,7

                Läänemaal                        19,9                 18,3

        ________________________________________________________

                Kubermangus                  21,9                19,9

        ________________________________________________________

                Maal                                      21,3 1)                19,6

                Tallinnas                              25,4 1)                21,1

                Vähemates linnades       24,8 1)                23,7      


        Arvude vaatlemise juurde üle minnes paneme tähele, et kuna niihästi sündivuse kui abielusse astuvuse kõikuvus esimesel aastakümnel vähem oli kui teisel, surevuse juures sarnastav tendents viimasel aastakümnel ennast tunda annab. Kuid selle sarnastava tendentsi pääle vaatamata paistab selgesti silma seesama


1) Jordan Beiträge zur Geographie u. Statist., lhk. 29–31, Jordani arvud käivad 11 aasta kohta (1877–87).

 


89

punane joon, mida siiamaani tähele oleme pannud, — see punane joon, mis viimasel aastakümnel edenevaid ja mahajäänud maakondasid üksteisest lahutab. Ainult siin ei esine vahe mitte edenevate maakondade kasuks. Kuna sündivus ja abielusse astuvus Harju- ja Virumaad paremas valguses paista laskis, kui Läänet ja Järvat, on surevus sääl suurem, kui mõlemates mahajäänud maakondades — tõendus meie omist oludest selle kohta, et uuema aja edenemine, mis inimest masinaks püüab teha, selle masina ühes ka väga ruttu läbi kulutab.

        Tähelepanemiseväärt on muutused, mis üksikud maakonnad tundmaõpitavate 25 aasta jooksul läbi on teinud. Järvamaa oli 1877–86 aastakümnel surevuse poolest esimene, a. 1892–1901 seisab ta juba kolmandal kohal, Virumaa oli esimesel aastakümnel kolmas, viimasel on ta aga esimesele kohale nihkunud; ühes sellega on Viru ainus maakond, kus surevus viimase 25 aasta jooksul tõusnud on. Üleüldiselt, kogu kubermangu kohta võetult, suri 1892–1901 aastatel keskmiselt 2 inimest 1000 elaniku kohta vähem, kui 1877–86 aa.

        Vahe linna ja maa vahel on viimasel ajal tublisti vähenenud linnades, ja pääasjalikult just meie „suurlinnas“ Tallinnas kahanes surevus kiiremini kui maal.

        Sündivuse ja surevuse arvusid üksteisega võrreldes näeme kohe, et nende muutuste vahel kõige lähem ühendus valitseb.

        Sündivuse ja surevuse kasvamine (+) või kahanemine (–) 1892–1901 aa. 1877–1886-ga. võrreldes.

                                               Sündivus.                Surevus.

                Virus                           + 4,8 %                 + 2,4 %

                Harjus                        – 7,0 %                – 14,0 %

                Järvas                        – 7,2 %                – 18,3 %

                Läänes                       – 7,9 %                 – 8,0 %

                Eestimaal                – 3,3 %                 – 9,1 %


90


        Suur sündivus toob enesega suure surevuse kaasa, sest et kolmandik kõigist surejatest lapsed alla 5 aastat on. Pääle selle suurendab suur sündivus veel selle läbi surevuse nummert, et suurele lapsekarjale kunagi seda hoolt ja hoidmist osaks ei saa, mis üksikutele. Ümberpöördud on lugu vähese sündivuse juures.

        Sellele vastavalt näemegi, et ainsamas maakonnas, kus sündivus tõusis, ka surevus vastavalt hüppe ülespoole tegi. Kõigis teistes maakondades toob langev sündivus enesega langeva surevuse kaasa. Kuid nähtavasti pidivad siin ka teised surevust vähendavad mõjud ühes töötama, sest et surevus hulga kiiremini langema kaldub, kui sündivus. Viimasest asjaolust järgneb, et rahva loomulik juurdekasv kiirenemas on, millest, kui surevuse kahanemist ainult sündivuse kahanemise arvesse kirjutada, absurdilise järelduse võiks teha, et rahva arv seda kiiremini kasvab, mida vähem sündivus on.

        Teiselt poolt tõendatakse jälle, et vähene surevus enesega vähese sündivuse kaasa toob: nii kaua, kui naisterahvas imetab, on ta sigimata. Sellest tuleb siis, kui lapsed vähe surevad, vähene sündivus; kui neid aga noores eas palju sureb, siis on sündivus suur. Koletu suure laste surevusega seletatakse muu seas Vene naisterahva imestamiseväärt sigivust. Oma jagu võib see tegur ju ka meilgi mõjuda, aga suurt tähendust tal olla ei või, sest et meil üleüldse ühe abielu kohta vaevalt üle 4 sündimise tuleb.

        Kui palju meie surevuse tingimised viimase 25 aasta jooksul on paranenud, näitab alamalolev tabel, milles surejate vanadusline koosseis ajajärgu algusel ja ja lõpul vastamisi seatud. Meie ja Vene olude võrdluseks on sellekohased kogu Europa-Venemaa kohta käivad arvud toodud:


91


Tuhandest inimesest surivad

                                             1876–78        1899–01        Tallinn 1900–01        Venemaa 1901

        alla 1 a. van.        260,3                220,7                244,0                        405,2

        1– 5             „ „        149,2                107,8                132,2                        213,6

        5–10          „ „         49,5                 34,7                 36,5                         44,2

        10–15        „ „         24,1                 20,6                 16,2                         17,2

        15–20        „ „         23,2                 22,6                 21,0                         18,5

        20–35        „ „         78,3                 83,2                106,6                         54,8

        35–55        „ „        131,9                119,4                157,1                         79,2

        55–80        „ „        250,8                328,5                253,0                        140,6

 üle 80  „ „  32,7  62,5  41,4  25,1 1)                                                1000,0                1000,0                1000,0


        Nagu näeme, on laste protsent surejate hulgas langenud, mis ühelt poolt vähema surevuse, teiselt poolt vähema sündivuse tagajärg on. Üleüldse näitavad numbrid Eestimaa kohta, et viimasel ajal surejatest suurem prot