NOOR-EESTI

IV








NOOR-EESTI




NOOR-EESTI

 

IV

 

1912








 

E.K.S. NOOR-EESTI VÄLJAANNE















HELSINGIN UUSI KIRJAPAINO-OSAKEYHTIÖ 1912

Sisekord.

 

                                                                                                                      Lk.

G. Suits: Värisevate haabade all                                                                       9

A. Tasa: Vaga Jaan                                                                                        11

J. Semper: Kolm luuletust                                                                             20

F. Tuglas: Kirjanduslik stiil                                                                           23

V. Ridala: Kaks luuletust                                                                            101

A. Kallas: Bernhard Riives                                                                          105

É. Verhaeren: Kaks luuletust                                                                                 111

F. Tuglas: Üks kurblik lahkumine                                                               115

G. Suits: Kaks luuletust                                                                                144

J. Semper: Lüürik ja meie aeg                                                                     146

J. Barbarus: Kaks luuletust                                                                        168

J. Aavik: Tuleviku Eesti-keel                                                                                  170

J. Randvere: Vihmane päev                                                                        180

A. Alle: Siis kui veereb päike                                                                       188

B. Linde: Meie teater ja meie aeg                                                                190

S. Obstfelder: Kolm luuletust                                                                      205

J. Oks: Tume inimeselaps                                                                             209

D. Rootsmann: Mälestuseks E. Tammesele                                                225

E. Tammes: Kolm luuletust                                                                         232

A. Tasa: Erik Obermann                                                                              235

 

*

 

Rein Muhem: „Eesti Europas“                                                                    241

Maa Ägab: Mimiery 1                                                                                 254

Felix: Natukene Capitoliumist ja hanidest                                                   257

 

*

 

Kõik albumi kunstilised reproduktsionid on Erik Obermanni poolt.

                                                                                    Lk.   

Frontispis (orig. om. H. ja K. Masák)                                                7

Daam ja Mephistopheles (orig-. om. R. Tasa)                        25

Portree                                                                                     57

Lilleaias                                                                        89

Tänava stseen                                                                       121

Pierrot ja daam                                                            153

Kafee stseen (orig. om  H. ja K. Masák)                               185

Susanna                                                                       217

 

Kaanteilustused ja vinjetid lk. 23, 115, 168 ja 235 (orig. om. R. Tasa).

 




/Frontispiss/

VÄRISEVATE HAABADE ALL.

 

Ma kõnnin värisevate haabade all,

ma kõnnin ja mõtlen, vaikne ekstasist,

väsind lugemast kuulsaid unistusi.

 

Päikest kaugete metsapalangute vinasse vajuvat

                                               saagapunaselt

näen vaesete palavikuliste silmadega.

Järel puhangud vakatavast õhtu tuulest

haabade ladvus.

 

Üle niidetud luha hilised puhangud Tuulemaalt

aeg-ajalt haabade latvu veel libistavad.

Üle niidetud luha õhtu roidumises heinalised

koju lähevad rippuvate kaskede keskel.

 

— 9 —


Hing apras kehas, puudutatud Tuulemaa kaugustest,

omataolisele olevusele end tahaks teatada.

Olge tervitatud, haavad, mu vennad, mu õed!

 

Ma kõnnin värisevate haabade all

tumm, tõsine, maapaolase sammudega.

Mind võtke oma värisemisesse, haavad!

 

Gustav Suits.









— 10 —


VAGA JAAN.

 

Vos semper sequitur victoria

Clara triumphi.

Gloria sit Domino,

Laus super astra Deo.

 

Heinrici Chronicon Livoniae lõpusõna.

 

Maad õpetades ja ristides käis vaga Jaan läbi laante, soode, kaasas kandes pühitsetud vett ja huultel jumalaarmusõna.

         Taganevad tuleja eelt kiskjad loomad, puud heljutavad oksi teelt kõrvale, jõed alandavad end laintena tagandades, — kuid ei taha taganeda inimene patust.

         Ta kõneles rahvale neitsist Maarjast ja Suurest Jumalast‑sülelapsukesest, ja ristis rahvast ristirahvaks: inimene on jumalataoline, — saage käima Tema jälgedes ristiveest kastetult!

         Läks edasi, — kausike oli ristiveest tühjaks nõrgumas... Kuid täidetud on inimeste südamed kaledusega, ja kahtlevad ristimise õnnistuses:

         Kas meile on tarvis sülesistuja sõnu? Kas võib olla sülelaps Jumalaks? Naeratus huultel on väetitel lastel, ja rumal nende sõna ja õpetus!

 

— 11 —


         Aga ristija käis maad mööda ning jutlustas armusõna Maarjast ning Pojast ja Poja Isast — Valgest Tuvist.

         Pojasõnad, kui valgetuvide lend hingesse helkisid enesest heidavad, — sest Jeesus on Maarja ja Tuvi poeg, sellepärast lendab kõrgelt... valgelt!

         Aga selja taga naeris rahvas ja läks uhtma enesest Emavette pühavee piserdust, sest õiget ristimist kantakse tule ja mõõgaga.

         Peatab vaga Jaan teelahkmel, hoides pahnast kausikest kaenlas ja ohkab rahva sõgeduse üle, kes lausuja sõna taevasõnast enam usub: Oh, aeg tuleb, kus marjavars saab härjale lõiaks ja lind lööb nokaga maha vägeva!

         Ära metsateele astudes jutlustab imelikust Jesse-soost, kust kõik mängumehed, ja Jeesus suurem mängumees — südamekeeltelmängija, ja tema jüngrid — ta laulude kaja laiali kandjad.

         Puuladvad teel kohavad tuleja sõnu korrates südamekeeltel mängijast ning selle laulust—kandle kajast.

         Kaugemale, kaugemale ära rahvast läheb ristija, teel loomadega ja lindudega armusõnal kõneledes.

         Kiskjaid lõugu pärani ajades tormab vagale vastu metsateel emahunt; piserdab pühitsetud vett tigedale loomale, ja ligineb see ta jalgile roomates. Sai taltsaks metsaline, ja sorgus hännaga sammub vagale järele.

         Mahalangenud veepiiskadest saivad õitsema loiguna lilled õitkandmata rohusse. Jookseb orav puuladvalt õlale mängima ja ronib tigu ettevaatlikult varbile.

         Ära läheb inimeste keskelt laanesügavusesse, — temale see kodusem, metsapuud inimestest ligemal, linnulaul inimesekõnest armsam.

         Ära kadus puude kohasse suure Laulumehe laulude laialikandja inimeste südametesse, kelle laulud — taevased lilleõiekesed.

 

— 12 —


         Aga rahvas, kellel usku on salasõnasse, ei mitte armusõnasse, vette kastes sai tunda, et eluvees on surmavägi: vette kastjad saivad paisete ja muhkudega kaetud, ja hakkasivad taudid neid piinama südameehmatusega, hullumeelega, kuumatõbega. Tulivad haigused tuulest, maast ja teise vaatest, ja saivad ligiveetud jalajälgedest.

         Ja rahvas hakkab hädas appihüüdma, sest kuplatavad paised, muhud kõrgenevad, tihenevad sügelised; ruttavad rahvast võrgutama suurel hulgal soolapuhujad, kes soolasse haigust sunnivad lahkuma, ja targad, kes tuulesõnu oskavad, — haigust tuulde lendu läkitavad,

         Kuid peatamata jagab haigust maa ja tuulehoog, kannab laine seda omal seljal ja saadab haigust teise-vaade:

         Hakkab paistetama juuks, keha karvatab, — see on koeratõbi; haige end soomusesse varjab ja on kui kudet-heitmisel, — need on kalatõbised; nahk verisulgedes ja kõnelevad linnuhäältega, — linnutõbised.

         Kutsutakse kaugemalt arstisid; võimust võtma hakkavad targad, kelledel teada on tuulesõnad, — need tuultepöörajad; ja targad, kelledel teada on rabanduse-sõnad, — surmanoolte piilujad; ja targad, kes pööripäivi tunnevad, — maapäevade vahtijad, häid päivi kurjadest äralahutajad.

         Aga siis saivad nende meeled vägevuses Issandast segadusega löödud, ja hakkavad saatma abi asemel haigust, rohu asemel ohtu rahva pääle. Ilmuvad uued ohud, rohud milledele leidmata: kuutõbed, —kuuvalul sündinud luuvalud; tähtetõbed, — päälesaadetud tähtehõbedast.

         Hirmuvad arstid taudide möllus ja eksides vahetavad salasõnadega sünnitamisevalud ning rindade pakitsemist naistelt meestele kannavad. Tulevad sõitma hallid

 

— 13 —


 

ühes mustade tõbedega. Sõidab Hall, maa väriseb, ja tantsus keeb järele Musttõbi ja järele tõbised haiguse värinas.

         Ei olnud abi enam krattide, ei pisuhändade sünn[i]tajatelt, kurjasilmadega kahetajatelt, leivajatku äralausujatelt. Kutsusivad enestele hukatust, laususivad abi asemel sõja rahvale pääle. Tulemas Sõda verisilmades, hiilib järele Nälg kõhetul sammul ja silmapiiril vahtimas Katk sinetava suuga.

         Issand tuleb tõrelema taevast patuse rahvaga sõjasarvede hüüdudes, kilpide kõlinas. Sõda tuli sõdima leekide kumas ja maa sai surmale jalgealuseks. Tapab sõda ning riisub ja veab vangi külluses; asub nälg varitsema varjupaikadesse, ahnete silmadega sõjapelgulisi otsides. Kes mõõgast mahalöömata, noolest puutumata, haarab nälg omasse painavasse piinasse, seni kui katk paigale jõuab ja surmab ülejäänud suuremas piinas.

         Ja seda kõik selle tõttu, et Maarahvas küünlaid Maarjale ei põleta ning hinges paganaks on jäänud. Selleks nuhtlus suure sõjana pääle saadetud, et hirmu-viletsusega nuhelda seda kangekaelset sugu.

         Aga sõda lööb peatamata rahvast maha, ja pisku on ülejäänuid näljast ja katkust. Kätte on jõudnud ahastuse päevad, täis hirmu ning hulgumist. Kes on mahalöödud, kes põgenedes on päästnud elu viletsusele.

         Vähesed ülejääjad lähevad uuesti vaenlasele vastu, nõrgemad surevad, kangemad tapetakse, raugad ja naised väetite lastega põgenevad elupaikadest ära laanepeitu.

         Tapleb sõda vereloikudes; tulekumas sõjasõnum helgib laiali; sõja seljatagant ilmuvad peninukid, — huikavad koerakoonudega inimese keeles, et püüda pelgulisi.

 

— 14 —


 

         Laant pidi käivad nutjad naised salgas vanade ning lastega, ei julge hüüda, ja ootavad tapetute tagasitulekut.

         Käivad nuttes laanevarjul, ja ühtegi tulejat ei ole, sest nõrgemad kõik surnud, kangemad mahalöödud. Otsivad trööstijat taga, sest hädad on rahvast koduotsima tulnud.

         Aga trööstijat ei olnud, ta oli äraläinud üle laiade soode, siniste laante alla, teel loomadega ja lindudega õnnistegijast kõneledes.

         Otsivad taga südamehirmus, kuhu jäänud on Jumala kuulutaja, kes keelel kandis armusõnu ja kausis tervekstegijat vett.

         Ühel kannatusrikkal päeval, kui pelgulistel lootus hakkas kaduma, sest kogu päev kuuldus nende kõrvu hõikujate häälte kaja, õhtu eel kui unevirves nägivad nad puude vahelt kuulmatalt möödaminejat, kes käsa laotas metsa kui looma õnnistades.

         Ja raske uni tikkus laugele, — kuid liginevad hõikujad hääled, mis kui haukumine oleks kajanud. Virgutavad end unest üles, et kaugemale metsatihnikusse varju minna, ning näevad oma eel päikese ehas lumes möödaminejaid jälgi.

         Kumardavad jälgede ette, et suudelda, ning näevad, et lumi jälgedes maani sulanud, ja hüppavad jänesed jälgede peidust.

         Ja asub lootuse ilme nende hingesse, ning tähteküünalde valgusel lähevad jälgesid mööda ööst läbi. Hommiku eel hakkab kõrvu kostma allika sulin ja jõuavad metsaservale: vuliseb allikas künka jalalt alla orgu, ning otsijad näevad vaga Jaani lumehangel, koopasuul, kust allik vett keedab, valgis juustes ja habemes seisvat, pilgutamata silmil tõusevasse päikesesse vahtides.

 

— 15 —


         Seisab paljajalu lumehangel; põõsaste alt hüppavad jänesed välja tema ligidale jälgedesse soojendama, ja jooksevad oravad mängides peitu ta riiete voltidesse.

         Vahib muheldes nende pääle ning kõneleb: Oh teie väikesed jumalaloomad kui hüppajad oravad ja jänesed, kes muretalt hüppavad suvel kui talvel...

         Aga linnukesed väristavad tiivadega lehvitades tema suu ligi, kui see naerul kõneleb, ja kaelasid välja sirutades nokivad üle huulte armusõnu.

         Ja kõneleb armukeelel lindudega: Oh teie väikesed laululinnud, kes talvel ei laula; võtaks pihuga lund ja pillutaks viljateradena laiali teie nokkadele korjata, — kuid minu jagada on armusõnu sündinud Õnnistegijast, kes teid pihust lendu pillutas...

         Ja linnukesed tõusevad laulus lendu ning laulu lõpetades lasevad end maha ta õlale istuma, nokka laulust ärapühkides.

         Koguvad inimesed vaga jalgade ette ja ehivad palvetest oma ümber lilleaeda; saivad armusõnadest hirmust kahvatanud hinged elule soojendatud: Oh teie rumalad, kas arstib Jeesus rohuga, — Sõnaga saab arstitud hingehaigus. Millega toidan ma teid, — metsmeega, allikaveega... Ja saivad söönuks metsmeest ning allikaveest väetid kui vanad.

         Aga kaua ei saanud rahvas palves taeva uksekest avada, kui kuuldus metsast mesikeele huikamine, kui oleksivad rõõmsad laste hääled pelgulisi hüüdnud; süda jahmatas, — kajast kuuldus haukumine.

         Oli loiske kevadine päev, ja hüüdu kuuldes ruttasivad pelgulised koopasse varju, ja koopa suu ette istus maha hunt huludes.

         Metsaservalt vajusivad orgu peninukid pika karjana; ajasivad koonudega õhku ning hakkasivad kallast pidi

 

— 16 —


ülesse-alla jooksma, kui otsides kindlamat paika üle tulekuks.

         Mustab vesi kohati orus ning jää on salalik, murduja. Liginevad peninukid, olivad tunnud inimese lõhna. Tulejate kohal aga hilpendab lipp varrel, — toores inimesenahk, ja varrest hoiavad kinni nahasse jäetud sõrmed.

         Ja siis, kes julges pääd tõsta, nägi et vereaurus liginejad omal turjal kannavad nabavartega kimpuköidetuid lastekehasid: jõuetusest lõdvad, jalad kätetaolised, silmad avamata, punastesse lohkudesse ära vajunud, suu eelsündimise kisast kõveraks kistud, kehad verest tühjaks nõrgunud...

         Siis vajusivad pelgulised vaga jalgade ette, et ta paluks nende eest oma väikest, noort Jumalat, kes naerul on Emasüles.

         Vajusivad silmili ta ette hinge jõuetuses, ja ahastus oli suur; emad tundsivad omade rüppede hämaruses, et sündimise-eelsed käsa taevapoole tõstavad ja ema südame alla end varjavad hirmus.

         Ja kumardavad kõik Jeesuse ette, nii noor kui vana, tema poole hirmul tänitades.

         Aga veest valmistavad peninukid ületulema; heidavad seljast moona, kehakatted, — avaneb lakk, mis juuksesalgana roogu pidi alla vajub ning sabana edasi pikeneb.

         Värisevad pelgulised ja hakkavad end surma vastu valmistama; hinged igatsevad äralepitamist jumalaarmus. Kuid ei ole leiba ja puudub viin altarilaual.

         Süda saab ärdaks vagal Jaanil, ja vaikne on tema palve, silmad pisarates: Oh, et Jumal end imetähes ilmutaks, et seesinane rahvasugu saaks õige tee hädas leidma.

 

 

— 17 —



         Hinges murdus jääkaledus, hinge ohketest sai kevade soojus, palvete sosinast mesilaste sumin talvistes tarjades, kui mesilaste sumin õiteväljadel.

         Valgub pisar vaga laugelt ja allavajudes lumehangele hakkab õrn taimeladev lumest end püstiajama.

         Kuid silmad on palvetajatel pisarate udus; kui taevakastest karastatud taim sirgub nooreks viinapuu latvaks.

         Palavatest palvetest sai kevade soojus. Tigu viinapuu lõhnast talveunest virgutatud ronib üles samblasülest, tõuseb kihu laulus tuult tallama.

         Huulte sosinas kuuldub kui mesilaste sumin. Need on mesilinnud suminal lendajad, risti-rästi altarile mett-vaha kokku kandjad.

         Ronib tigu lumehangelt viinapuu varrele ning varjab end laia lehega, lehvib liblikas tupest meelitatud ja vajub maha tiivade värinas viinapuu õiele.

         Lendavad suminal tarjadest mesilinnud mett-vaha altarile kokku kandes; õitseb viinapuu ära, valmivad valged tarjad ning latv vajub maani tarjade raskusest.

         Küünitab vaga käsi pähnast kausikest ja Issanda vereks saamise sõnadel pigistab maina viinapuutarjast — Issanda verena valgub punaneviin valgetest viinapuumarjadest.

         Lendavad mesilased altarilaualt, järele jättes meest-vahast armuleibasid. Tõstab kätt uuesti vaga, neid Issanda ihuks pühendades, — saavad õnnistatud Issanda ihuks meeleivad.

         Ja tõstab viina taevapoole, pähnast kausike särab karikana, kui oleks see lihvitud kivist, ja tunnevad inimesed omas hinges lauluhäälesid ja vaikset tuulelehvimist, kui hing laulus tiivadega äralendamisele lehvitaks.

 

— 18 —


         Aga öösse pika karjana äravajuvad peninukid, — nende silmad on viidud võõrajälgedesse. End käpili lastes, koonudega õhkuajades, nuusutavad nad uute sõdade tulekut.

         Liginevasse öösse ärakadudes, kuuldub vihane hammaste lõgin, sest pääle on tulemas „Sööjasilmised“, — sõdijad, kelle käes käenahast kindad ning jalanahast sukad jalas, suitsu ork õlal ja kaenlas verelähker.

         Ööst tulemas nende järel on rahvas, kes sõjateed tallajaks sündinud. Need on kiirelt käijad ning väsides jalgadelt kätele käimiseks end heitjad, ja ei ole neil peatust. Mida kiirem on „Jalg-kätel-käijate“ eest pelgu rutt, seda kiirem, ööd-päeva vahetpidamata nende järel-rutt.

         Öö pimedusest on liginemas uus rahvas „Päältilmalised“, kes surematad. Kaks südant on neil rinnas: ühe surm on teisele eluandjaks, ning haavates enam jõudu saavad nad sõdimiseks. Jalad neil paljad, on rautatud, et käies vastupeaksivad, ning käivad nad tagurpidi, et kaugest kodust mitte maa pääle eksida.

         Pilkasest pimedusest on tulemas „Maaalused“, üleni-juustes salahiilijad, päälelangejad päänahkadest kasukates. Need on pääta inimesed, kelledel suud ei ole söömiseks, ei hingamiseks; vajuvad inimesele teadmata pääle ning lämmatades toidavad end lämbujate hingesoojusega.

 

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

 

         Oh, mis sellest, et on pääletulejaid sõjahirmusid palju: rahvas on usus hinge Jeesusele kinkinud ning surm saab temale ülestõusmiseks olema tähtede poole.

 

Aleksander Tasa.





19




KOLM LUULETUST.

 

I.

 

HOMMIKUNE.

 

Kurnanud kuristik öine, kududes udude võrku:

paigale võlutud raugeb vapruse löökide löök.

Eemale kaeblikust nutust, nöörivast hüüete kurku!

Taevasse krampides visku, mässude veretav leek!

Kopsudest kummugu võiv, sinav kui võitude lipp!

 

Nõrkused roomavad pakku, liginud unede lõpp.

 

Altari koitanud rüppe päikene puserdab verd.

Haihtub kõik unede tants; kiirgavist lõketest krants

palmitseb võitlevid päid; hulluses pudeneb kants,

loidunud himude kaitstud. Mahuta rinda meil merd,

takistuslustine kirg, õhutud Tõrvakse verest!

Siruta kiskjana küüni, maailma lõõmavast kerest,

viruta võitude virus kaugele unine kuu

sina, o Päikene võimas, laotuse verine suu!

Lõhu kõik lootused aprad, murra jõukambritel riiv,

alale jäta veel tiib, uhkuse tipule viiv!

 

— 20 —



Sinuga kiiata taevas, lõõmata põrgute lees,

luidata pilvede villas, mässata tungide öös,

tantsida taarnate pääl, horisontide, agude kees,

Päikene, eeteri sees, okeanide tuiskavas vees!

 

2.

 

KESKPÄEVANE.

 

Seniidi varjudeta nõel on ihkeid unenäkku häälitsemas.

Õhk hääletuses mõtlik vartel õisi varjusurma meelitlemas.

Siin tiigi vesi: kivist lihvitud või nagu marmor kujus

näib tahtvat väriseda, aheldatud joovastuse tujus.

Sääl noorukene murul, vibus rinnad, loidusesse vaob,

kuld häiliv silmis piimaroosiliste laude taga kaob,

käevarred sirguvad, kõik siidilikku õrnusesse laob:

Nüüd viskuda ja anda ennast selle kallistada,

kes tuleb vaevalt tundvana ja ootamata rada

ning libisedes lõõgsalt nagu õhutiivuline

lääb kaugele, veel jättes näole õrna naeruvine.

 

3.

 

ÕHTUNE,

 

Kui koerte karjad, saagile juhtunud,

huluvad hullunud tuuled telefoni traatidel.

Jään seisma. Kuulan. Kurdan kui kuhtunud.

Vaadeldes hõõguvid jälgi teedel punapaatidel

suur õnne hüüe valdavalt ahvatab

suudlema veerengu hõlmal purpurilist palistust.

Kõik maine hääbub, aimduses kahvatab

 

— 21 —


oodates sirgunud kätel ihatava kallistust.

Ja äkki meeled sügavas loituvad,

tuhingud taevaste merel kilgendavad vere sees;

et sulgu murda, õhinal liituvad

ihad ja uned ning vihad, äritatud tõusu vees.

Ning voolu kantud hing nagu kuhtunud

päikeste lõõmusse viidub mõladeta paatidel.

 

Kuid nagu koerad, saagile juhtunud,

huluvad jällegi tuuled telefoni traatidel.

 

Johannes Semper.

 



22





KIRJANDUSLIK STIIL.

 

Mõned leheküljed salmi ja proosa ajaloost.

 

I.

 

         Täielikumalt kui kõige rahvuslikum ilukirjanik edustab rahva ja raassi hinge rahvaluule. Kõik isikuline, juhuslik, ajutine on sellest luulest kadunud. Järele on üksi see jäänud, mis rahva kunstiloovale kihile üleüldist on, see matematilik keskarv rahva estetilistest ja moralsetest idealidest, mida looduslikud ning kulturilised tingimised välja on arendanud. Selles kollektivlises luules peituvad idudena need võimalused, mida ilukirjanik omade isikliste kalduvuste ja võimiste [j]ärele väljatöötada, kultiveerida võib. Selle luule ise[l]oomu tundmine teeb meile kergemalt mõistetavaks ka kunstkirjanduse iseloomu. Sest meie läheneme rahvaluules sellele keskpinnale, millest rahva kulturipuu oksad igale poole välja võrsuvad.

Ü[ks] kõige ilusamatest Eesti rahvalauludest jutustab:

 

— 23 —


Ilu sõitis jõge pidi,

Laulu laia välja pidi,

Hobu hoietud eessa,

Regi tammine tagana,

Naine roogune reessa,

Sõnad sõelaga sülessa,

Laulud lõngaga kaelassa.

 

         Tuleb vastu poisteparv, palub Ilu endaga. Ei Ilu lähe kaasa. Ilu kaebab: Lähete nurme kündema, sääl ilu unustate, laulu meelest minetate! Tuleb vastu naistesalk, palub Ilu endaga. Ei Ilu lähe naistega. Ilu kaebab: On teil lapsed pisukesed, siis ilu unustate laulu meelest minetate! Tuleb vastu neiuparv:

 

Kuhu lähed, Ilukene,

Kuhu lähed, Laulukene?

Kas sa, Ilu, meile tuled,

Kas sa, Tantsu, meida tahad?

 

         Tantsides ja kareldes läheb Ilu piigaparve:

 

Ega te ilu unustele,

Laulu meelest minetele:

Neiul ilu eessa jooksis,

Nalja tagana naeratas.

 

Kui on kuu kirja seessa,

Päeva pesa ääre päälla,

Nii on neiud ilu seessa,

Lapsed laulude vahella.

 

         Selle rahvalauluga, mille ka Hurt antologia näitusena avaldas, algab daanlane Ohrt omas Kalevalale

 

— 24 —





/pilt/

 

Daam ja Mephistopheles.

pühendatud raamatus päätüki Kalevipojast ja Hiawathast. F. Ohrti arvates kujutab selle laulu sisu terve Eesti rahvaluule iseloomu: Mehed paluvad laulusid, naised paluvad laulusid, noortele neitsitele annab Ilu omad laulud. Noored neitsid on kutsutud luuletulukese hoidjateks nooruse rõõmu ja haleduse päevadel. Karjalapse, kiigeneitsi ja vaimutüdruku kätte on luulemaa võtmed usaldatud.

         Selle laulikute klassi isiklikust mõjust ei saa meie neid laulusid lugedes iialgi lahti. Mitte üksi selle klassi kitsast ja elementarset mõttevalda ei esita need laulud, vaid laulikud on nende laulude suuremas osas isegi tegelasteks. Karjalapse, vaimutüdruku ja teonaise elu hommikust õhtuni, kätkist kirstuni kõigis võimalikkudes vahekordades näeme meie neis lauludes. Mees on ainult statistiks. Ta äratab hirmu ehk teda pilgatakse. Lähemat osavõtmist mehe hingeelu vastu ei ole. Meest peetakse isegi sedavõrd naiviks, et ta ilma ühesoodulise meeldetuletamiseta ei näi tundvat, et tal ilma naiseta halb on elada!

         Suur hulk neist lauludest ei alga mitte kogemata üleüldise sissejuhatusega:

 

Tõusin üles hommikul,

Vara enne valgeet.

 

         Otsekui lauliku töö vara hommikul algab, nii hakkab ka tema fantasia varasel hommiku tunnil liikuma. Elu ja luule langeb omas lähtekohas tihedalt ühte: Laulik mõseb suu, kängib jalad, läheb karjaga metsa, kuuleb peenikest lindu pihlapuus laulvat, leiab tedremuna karjateelt. Sellest linnu vidinast pihlapuus või tedremunast tänaval hakkab siis lauluniit otsekui lõngakera harguma. Ta laieneb, edeneb otsekui kangas:

 

— 27 —


puud ajavad juttu, juttu ajavad tähed, päike ning kuu, parallelismused järgnevad parallelismustele, igat uut episodi valmistatakse ettevatlikult ja põhjalikult ette, igat üleminekut pehmendatakse paljude stiililiste sidemetega ja pidemetega — laul punutakse otsekui kirju vöö valmis.

         Kui neis lauludes jutustust on, siis ainult selleks, et võimalikult palju seletada võiks. Kui neis eepilist joonistust leidub, siis ainult selleks, et selle najal võimalikult palju dialogisid tuua. Kui muidu ei saa, siis teeb lauluk neis rahva värsiromanides enese üheks tegelaseks, et aga oma südame lüürikat laulda. Sest see luule on pääasjalikult lüürilik luule, naiselik luule par excellence.

         See on määranud nende laulude ained ja sündmustiku: need ebamäärased ja udused vahekorrad, primitivse looduse elustamise, ilmsüüta, neitsiliku fantastika, kindluseta ning väljaedenemata jutustuse raami rikkaliku lüüriliku sisuga. See on nende keelelise materjali annud: igavesti korduva lausevara ja elementarse võrdluse, uduse ning meelevaldse sõnastiku. See on lõppeks nende laulude meeleolulise ja filosofilise väärtuse määranud: palju lüürilikku meeleolu, vähe plastilikku mõtet; palju laiust, vähe sügavust.

         Need laulikud ei võinud kangelase lugusid luua, sest et eepilik vaim neile võõras oli. Nad ei võinud ajaloolikka aineid tarvitada ega napilt välja töötatud balladidega toime saada, sest et neil plastilikka kalduvusi liiga vähe oli. Need laulikud ei võinud ka jumalate müütosi ning usulikka süstemisid sünnitada, sest et nende filosofilik mõistus äärmiselt edenemata oli.

         Selle luule pääjõud on tema salgamata meeleolus ja elementarselt stiliseeritud looduselüürikas. Ajaloolisena tunnistajana on ta sellepärast seda kardetavam,

 

— 28 —


mida usaldatavam ta psühologilisena on. Tema ei nõua seda, et meie tema kuldseid lindusid hõbe oksil, tema kõnelevaid hauakääpaid ja tema kosjaskäivat koidutähte usuksime. Ta nõuab ainult, et meie tema luulet ja tema meeleolu usuksime. Otsekui laps, loob ta oma ajaloo ja oma geografia: Jeesus sünnib tema järele Setumaal, Jordani jõgi jookseb temal Piusa jõega kõrvu, Ninevi on tal Narva ääres. Kas meie peame kõike seda uskuma? Laulik isegi ei usu seda. Sest see on ju ainult luule, ja luule ei ole mitte elu. Ei ühtki usutavat perspektivi minevikusse ja loodusesse! Ainult üks usutav tee: rahva hingesse.

         Kus kasvavad need imelikud lilled, mida rahvas omades kudumistes imiteerib? Kust võtab ta need ornamendid, mis ta puusse nikerdab? Niisama ei tõuse rahval iialgi küsimus: On see realne, mis laulud jutustavad? Sünnib kusagil midagi selle sarnast, mis jutud pajatavad? Juba selle küsimine oleks rahvaluule väärtuse eitamine. Otsekui meie päevade kunst, nii võitleb ka rahvaluule looduse vastu: loob oma maailma oleva kõrvale, ilusama ilma, ahvatelevama ilma! Otsekui meie aja romantiker, nii mässab ka rahvas luule nimel realiteedi vastu. Rahvaluules leiavad enesele traditsionisid kõik need, kes kirjanduses kõigepäält kunsti näevad ja fantasia suveräniteeti tunnistavad.

         Rahvaluules valitseb seesama estetilik printsiip, mis kunstis üleüldse. Ainult sellest printsiipist kantud, on rahvas omad kõige ilusamad regevärsid loonud, on teed leidnud iseenese, looduse ja mineviku juurde, seda ümber muutes, stiliseerides, ainult seda tõeks pidades, mis stiilile tõeks kõlbas. Nii on sündinud need elustatud looduse pildid, inimeselikud loomade lood, keskaegsed vaimulikud balladid.

 

— 29 —


 

         Looduses ei näe rahvas mingit nature morte’i. Müstikat armastamata on meie lauluneitsi hinge armastanud. Ilma müütosi loomata on ta enam kui kohane legendide loojaks. Neis on loogigat vähem ja ilu rohkem kui kõiges muus rahvaluules. Kuidas paelub meid see eestistatud ristiusk, need kiriku külmad dogmid, mis neis värvilistes primitivides jällegi vereks ning lihaks on muutunud! Kuidas meeldivad need õrnad, peened pildid, otsekui templisein täis kullast ja taevasinist mosaiki: „Magasi Maaria mäella sinilillede seassa, valgelillede vahella“!

         Hoopis iseäralik ilm avaneb meile selle luule vormis, ilm, mida kindlad seadused valitsevad ja mis rahvaluulele enam estetilist väärtust annab kui tema elementarsed ained ning lapselikud mõtted. Sest kui rahvas filosofilikult täisealisena mõtelda ei osanud, siis oskas ta igatahes juba kaua aega tagasi estetilikult näha. Ja see estetilik seisukoht määras tema keelelise estetika, tema stiililise metodi, terve tema loomise viisi.

         Rahvalauliku fantasia ärkamine varasel hommiku tunnil on iseloomulik tervele rahvaluule metodile. See fantasia nõudis tingimata realset punkti, kust oma fantastilikku teekonda alata, otsekui lind realset oksa tarvitab, kust lendu tõusta, et merede taha tiivutada. Sest nende laulude sündmustik, mis veel nii ebaplastilik ja kindluseta oli, ei pakkunud igakord iseseisvat usaldamiseväärilist algusepunkti. Lahkudes sellestki kollektivsest algusest oli laulik veelgi mõne aja julguseta ja ebakindel, kuhu poole kalduda, mida õigusepoolest omaks aineks võtta. Ja sellel kahevahel oleku ajal valis ta mõte kibedalt vanade, ammu tuntud lauluridade, võrdluste ja kõnekäänude keskel, mis umbselt tema aine piirkonda puutusivad, kuna aine ühtlasi ikka enam ja enam selgus ning end lauliku meelevalla alla andis.

 

— 30 —


         Selles ägedas meeldetuletamise ja valimise töös oli lauliku mõte terve laulu laulmise ajal, sest vaevalt teadis ta kunagi tervet laulu reast reani ja sõnast sõnani pääst. Ta teadis ainult üleüldist sündmustiku käiki, millele ta ise olevast ridade tagavarast vormi pidi otsima. Kahe lauliku sama laul ei ole sellepärast pea kunagi täiesti sama. Sellest siis see teisendite küllus, sellest siis need sadatuhat lehekülge Eesti rahvaluulet! Aga sellest ka kalduvus lüürika poole ning väga abras eepilik joonistus neis lauludes.

         Meie rahvaluules ei ole mitte alati laul tervena kollektivne töö, kuid vastuvaidlemata on seda küll iga üksik lause, kõnekään, võrdlus. Iga laulik võis iseseisvalt aine ja sündmustiku määrata, mis päevakajalistes lauludes kahtlemata ka sündis, kuid rahvalaulu üleüldine stiil määras vormi. Need rahvalaulu üleüldised kõnekäänud, võrdlused ja pildid ei kuulu mitte sedavõrd mõttelisesse sisusse kui välimisesse vormisse. See on midagi sisu ja vormi vahepäälset. See on see üleüldine, kõigile lauludele kohane materjal, mis mitmesuguste ainete jaoks kõlbulik on, otsekui muusikaline melodia, mis end niisama mitmesuguste tekstide alla painutab.

         Vanas rahvalaulus on võrdlused ja kõnekäänud sellel astmel, milles uuemas keeles ainult üksikud sõnad on: Liig sagedase kordumise tõttu kaotavad nad oma otsekohese mõtte, nad kaotavad üleüldse iseseisva mõtte ja saavad oma tähenduse selle järele, missuguses ühenduses neid tarvitatakse. Et see nii on, seda näitavad kõige paremini meie rahvalaulu parallelismused, milledes mõlemad pooled tihti omade sõnade mõtte poolest otse vastandisi tähendavad ning sarnastena üksteist hävitama peaksivad. Niisama esinevad arvu- ja omadussõnad või geografilised nimed tihti ainult alliteratsioni pärast, kuna neil sisuga mingit loogilist sidet ei ole.

 

— 31 —


Nendele antakse ainult umbne, relativne tähendus. Need võrdlused ja pildid ei näita mitte mõtet ennast, vaid mõtte sihti teatud päämäära poole. Igaüks neist üksikuna ei tähenda midagi. Nende tähendus on ainult nende kogul.

         Neid kõnekäänusid ja võrdlusi võiks idamaalise ornamendi elementidega võrrelda, mis kõigil vaipade kudujatel ja fajanssi värvijatel ühised on, kuid milledest iga meister ometi iseseisvalt omi joonistusi kombineerib, mis kõiki samalaadilisi töösid meelde tuletavad, kuid nendega siiski ühte ei lange. Niisama kombineerib ka Eesti rahvalaulik, oma ande ning osavuse järele seda vormi vara tarvitades, mis talle esivanemad on pärandanud.

         Mis määrab seda sõnade, võrdluste ja piltide valikut? Igatahes mitte paljas juhtumine, sest loosi heitmisega ei looda ühtki kunstitööd. Siin on tegemist kindla seadusega, mis võhikutele küll ainult hämaralt aimatav on, kuid mis laulikut kõrvalekaldumata juhib, teda üht vormi ära heitma ja teist asemele võtma sunnib, see vankumata seadus, mida meie loomise loogikaks kutsume. Võib olla, on siin tihti tegemist ainult puhtalt vormilise loogikaga, mis aga niisama paindumata on nagu sisulikki.

         Sest sõnal on päält tema ideografilise tähenduse veel puhtalt vormilik väärtus, mis luuletajat tihti otsekui nõiutud metsa ahvateleb. Omast filologilisest fantasiast kantud unustab ta ideelise loogika, ta kuulab ainult sõnu, mis niisama vastuvaidlemata loogikaga üksteisele järgnevad ning teisi enestele järgnema sunnivad. Tõsine luuletaja ei tunne mitte ainult mõtte inspiratsioni, vaid niisama hästi ka isesugast keelelist, filologilist inspiratsioni. Sõnaraamat ei ole temale mitte ainult paljas üheväärtusliste sõnade kogu. Ta

 

— 32 —


tunneb üksikute sõnade vastu kirge ja teiste vastu viha. Ta jaotab sõnu nende muusikaliste, värviliste, raskusliste või plastiliste suggestionide järele, mis nad temas äratavad.

         Võib koguni kinnitada, et nii mõnedki ideed ilma kirjaniku ette aimamata ainult sõnade kokkukõla ja muusika pärast on sündinud. Kas meie ei näe seda kõigis luuletustes, ka kõige paremateski, et mitte mõte alati luuletust ei juhi, vaid tihti riim mõtet juhib, seda end muutma sunnib, uusi riimisid ja sellega ka uusi mõtteid suggereerib, ning luuletaja lõppeks sarnastele resultatidele toob, millest tal, luuletust alates, aimugi ei olnud. Sellepärast valetavad riimikroonikad juba à priori. Stiil — see ei ole milgi kombel mitte ainult vormi küsimus. Ühtki mõtet ei või kahel viisil välja öelda, nii et mõte täiesti üheks ja selleks samaks jääks. Tõde ripub suurel määral omast vormist. „Tõde“, ütles Oscar Wilde: „see on stiili küsimus.“

         Kõike seda peab rahvalaulu stiilist kõneldes meeles pidama. Enam kui üheski kunstluuletuses on siin vormi türanniaga tegemist. Sest kuna kunstlaulus ainult viimast sõna reas riimi nõue tabab, on see riimi seadus rahvalaulus alliteratsioni ja assonantsi kujul iga sõna kohta maksev. Kui kitsad piirid siin valitsevad! Kui väike on siinne väljavaliku võimalus!

         Meie saame sellepärast aru, miks rahvalaulus kuu alati kullane, sild sinine ja maa maksa karvaline on. Meile saavad koguni kõiksugused absurdumid, pöörasused, ebaloogilised sündmused mõistetavaks, sest neid vabandab nende vorm. Meid ei pane enam imestama võimatud võrdlused, hullud liialdused, realse ilma pahurpidi pööramised, sest meie tunneme, et laulikut ometi mingisugune loogika, olgugi ainult vormi loogika, juhtinud on.

 

 

— 33 —


         Kõik individualne, isikuline puudub sellest vormist. Kollektivne stilisatsion valitseb üle kõige. Võib olla, et nii mõnelgi hääl rahvalaulikul, kellel selleks küllalt fantasiat leidus, et uusi aineid, uusi fabulisid välja mõelda, ometi julgust ei leidunud, rahvaluulet ühegi oma, enne kuulmata võrdluse või kõnekäänuga rikastada. Ta ei tunnud selleks tarvidustki. Rahvalaulu alliteratsion muutus türanniaks, mis uudusi takistas ja schabloni järele sundis käima.

         See vormilik konservatismus on ka kõigile idamaalistele laulikutele omane. Piiblis, India ja Persia poemides tundub igalpool tema jälgi. See konservatismus on kaasa aidanud, et olevad võrdlused ajajooksul ikka üliloomulisemateks, liialdatumateks kruviti, kuid et nende arv pikal ajal endiseks jäi. Ja see on mõjunud, et meie mingist rahvalaulu stiili ajaloost kõnelda ei või. Selles puudub evolutsioni perspektiv.

         See rahvalaulu vormi iseäraldus määrab ka laulude ained. Nagu teatud sisu teatud vormi nõuab, nii nõuab teatud vorm loogilikult ka teatud sisu. Mis rahvalaulu raamidesse ei sündinud, see jäi lihtsalt tähelepanemata. Muinasjuttudel, milledel ise vorm on, on ka aineliselt ja meeleoluliselt hoopis teine sisu. Nii on rahvalaulude vorm oma ühise värsimõõdu ja ühtlase laulutehnikaga küll võimalikuks teinud näituseks Kalevipoja kokkuliitmisel igat rahvalaulu riismet tarvitada; kuid niisama on ta ka rahva kirjanduslikkude ainete piirkonda kitsendanud ja rahva fantasiat takistanud. Rahvalaulu ainete vald muutus tüüpiliseks, kõvaks kivinenuks, mille rajast ilma meie stiili ja maitse instinkti haavamata üle minna eivõi. (Kui tihti läheb sellest Kreutzwald üle!) Rahva fantasia on ainetes niisama kollektivne, nagu ta seda vormiski on.

 

— 34 —


         Kuid sellega on see luule ka kehvaks ja ühekülgseks jäänud. Eesti rahvalaulude värsimõõdus ja rütmuses on midagi väsitavat, ühetoonilist ja tuima. Sellepärast on meil raske ühtesoodu suurt hulka neid laulusid lugeda. Meie väsime nii ühest ja sellest samast rütmusest kui ka ühedest ja neistsamadest võrdlustest ning kõnekäänudest. Meie hakkame selle mõtlemise metodi türanniat tundma. Meie kaotame lootuse, veel midagi üllatavat leida.

         Ja sellepärast ei tunne tihti mingit vaimustust Eesti vanavara suurest küllast: see annab tunnistust ainult kokkuhoidmise puudusest. Siin on halba majapidamist peetud. Siin on lai, liikumata vesi, kus heledalt sulisevast allikast küllalt oleks olnud. Ma ei suuda küllalt imestada, miks kõiksuguste vananaiste poolt lauldud pulma kommete ja mõrsja manitsuse laulude üle vaimustust tuntakse. See meie mineviku offitsialne luule, teoperemehe õuepoesia on tihti väga igav ja luuleta. Otse igatsusega‑ootame maitserikkalt ja hoolikalt kokkuseatud väljavalikut, et siis ainult veel uurimise otstarbel Monumenta Estoniae Antiquae hiigla köiteid lahti lüüa.

         Eesti-Soome rahvalaulu tehnika on omal alal huvitav, kuid Lääne‑Europa keskaegse rahvaballadi tehnika on mitmekesisem ja rikkam, olgugi et ta nii paljudes töödes edustatud ei ole kui meie oma. Juba see tehnika manitses kokkuhoidmisele ja täpipäälsusele.

         Meie rahvalaul — see on ainult üks võimalus. Kuid stiilil peab palju võimalusi olema. Kunstkirjandus ei tungi mitte üksi individualse sisu, vaid niisama ka individualse vormi poole. Ja sellepärast ei rahulda teda ka meie rahvalaulu küll huvitav ja iseloomulik, kuid siiski kitsas ning ahtakene avalduse võimalus.

 

— 35 —


         Otse sellepärast meeldivad mõned vanasõnad ja mõistatused, aga iseäranis nõiasõnad ning lausumised, et nende rütmus mitmekesisem on, samas katkendis ennast muudab, aine ning meeleolu järele kohaneb. Nad annavad enam võimalust hääle ja meeleolu vahetamist rõhutada.

         Ei või rikkamat allikat olla rütmilise kunstproosa loomisel kui kõnekäänud, vanasõnad ja mõistatused. Neis on enam energiat ja kokkuhoidlikkust kui kusagil muus rahvaluules. Nad on piltlikud ja siiski täpipäälsed, välja voolitud ja siiski luulelikult-värsked. Meie rahvalauludes puuduvad need plastilikud parallelismuse pääle rajatud aforismused, mis Piibl[i]le ja Koranile nii iseloomulikud on. Meie rahvalaulu parallelismus, mis sellele luulele iseäralise hämara ilu ja impressionistlise meeldivuse annab, on võimata täpipäälses, realistlises uueaja keeles. Kuid mis laul võlgu jääb, seda tasub vanasõna ja mõistatus täielikult.

         Üleval pool on ainult seotud rahvaluulest kõne olnud. Kuid kui meie rahvaluule vormist kõneleme, siis võimegi ainult rahvalaulust, vanasõnast ja mõistatusest kõnelda. Meie muinasjuttudel ei ole minu arvates mingit „vormi.“

         Nendel ei ole mingit kindlat, muutumata vormi, mis suust suhu ja põlvest põlve edasi rändaks. Isegi rahvalaulu kokkuseadet näeme ebamäärase ja kõikuva olevat ning tihti lauliku isiklikust andest rippuvat. Muinasjuttudes aga peeti ainult üleüldist sisu meeles ja jutustati ainet „omade sõnadega“ ära. Jutustamisel tarvitati ikka ainult sel ajal valitsevat keelt nii kuivalt või piltlikult, kui iga jutustaja seda oskama juhtus. Üks võis seda lühidalt ja luuleta, teine põhjalikult ning kirjeldades teha. Muinasjutu vorm ripub täielikult juhuslikust vestjast. Paremal juhtumisel võivad hästi

 

— 36 —


jutustatud muinasjutud ainult hääd rahvakeelt õpetada. Muinasjuttude stiilist kõneldes võime selle all ainult muinasjuttude sisemist, psühologilist ja ainelist ning mitte välimist, vormilist, keelelist stiili mõista.

         Rahvalaulu kaitses uue aja ideede, ainete ning keele vastu selle luule konservativne vorm. Rahvalaul võis aja muutumisel murduda ja hukka saada, aga mitte painduda ning ajale järele anda. Muinasjutt oli aga vormita olles aja vastu täiesti kaitseta. Uue keele, aine ja ilmavaate näol tormas aeg tema pääle, teda oma maitse järele muutes ning ümber tehes. Kuna laul hävinenud või hävinemas on, elab muinasjutt ja kohalik anekdot igalpool veel edasi. Kuid tema minevikust ei tea meie midagi. Meie oleme sunnitud ainult sellega leppima, mida poolharidusega ja ajalehega rikutud rahvas ning kunstkirjanduse mõju all olev vanavara korjaja pakub.

         Need aga ei paku, nagu siiamaale avaldatud muinasjutud näitavad, mitte palju hääd. Väikekodanliku praktilise ja materialistlise vaimuga läbiimbunud rahvas võis neid juttusid ainult luulevaese, anekdotiliku ja õpetliku vaimuga täita. Muinasjuttude üleskirjutajate maitse aga oli epigonilise klassitsismuse ja romantismuse tulevalgel kasvanud. Selle pseudoklassilise ja romantilise maitse mõjul taganeb siis meie üleskirjutatud muinasjutt ikka kaugemale ja kaugemale looduserahva estetiliste ning psühologiliste meeleolude piirkonnast. Tekivad need jutud, mida ühes Tõnu Sanderiga paljud „müütilisteks“ pidasivad: jutud Koidust ja Ämarikust, Jutast ja Endlast, Maailma loomisest ning Vanemuise laulust. Teiseltpoolt laguneb laiali germaniliku lastejutu hing. Andersenid ja Grimmid saavad võimu eneste kätte. „Punamütsikese“ hunt nõuab saaki, — see kõige vastikum susi, keda meie üle-

 

— 37 —


üldse tunneme! Tekivad jutud kuningapoegadest ja tütardest, nõiutud lossidest ja käsikividest, pöialpoistest ning jõuluvanadest. Et selle materjali vastu õiget seisukohta leida, siis mõeldagu siia veel juurde juttude korjaja oma magus ja romantilik, „luulelik“ ning „muinasjutulik“ olla püüdev keel.

         Kõikide nende muinasjuttude „muinasjutulik“ ilu näib mulle ainult eelarvamine olevat, mida korratakse, ilma et keegi sellesse ilusse süveneda tahaks. Meie siiamaale ilmunud muinasjutud ei ärata mitte meid omaltpoolt loomisele, ei suggereeri meeleolusid, ei inspireeri teisendisi. Nemad ei kasvata ega kultiveeri meie fantasiat. Suur osa neist juttudest võib ainult usklikku folkloristi vaimustada, aga mitte inimest, kellel estetilikka ja psühologilikka nõudeid uuritava materjali vastu on. Need elajate lood või koha nimesid seletavad jutud näitavad tihti ainult seda, kui võimatu elementarse fantasiaga nende loojad on olnud.

         Just fantasia puudus, just kokkuseade lapsikus tabab meid neis juttudes. Nagu laulus, nii puudub meie rahval ka muinasjutus ühteliitmise anne. Meie muinasjutt tunneb ainult üksikut episodi, anekdoti, juhtumist, ilma et ta neid ühte liita suudaks. Isegi sarnasel puhul, kui hulgas juttudes ühised tegelased on nagu Kavala Hansu ja Vanapagana või Suure Tõllu lugudes, esitatakse need jutud meile iseseisvate anekdotide seeriana. Ka Kreutzwald ei saanud Kalevipojas sellest raskusest üle. Idamaaliste jutustajate arabeskilik 1001 öö juttude fantasia on meie rahvale hoopis võõras. Ja see kombineerimise instinkti puudumine näib päritav olevat ning veel praegugi meie romani ja draama sündimist takistavat.

         Kõige huvitavamad oma aine poolest on muidugi libahundi, koerakoonlaste ja puugi jutud, milledes

 

— 38 —


meie painajalikku luulet ja isesugust surnuaialikku fantasiat, mis neid leekivate silmadega viirastusi välja kutsub, eitada ei või. Kuid neiski on enam fantastikat kui fantasiat, enam üliloomulikku kui luulelikku. Nendele järgnevad kohalikud ja ajaloolikud jutud, olgugi et neis analogiat ilmaarmuta kurjasti tarvitatakse. Jungi Muinasajateadus on sellepärast omade lühikeste lookestega minus alati enam huvitust äratanud, kui Kreutzwaldi germaniseeritud Eestirahva ennemuistsed jutud või Eiseni maotud rahvaraamatud.

         Meie rahvalaulud on omal kitsal alal täiuseni tõusnud. Nad pakuvad teatud määra vormi materjali ja omapärast käsitlemise metodi ühes luuleliste ainetega ning meeleoludega. On sellepärast loomulik, et mõte tõuseb, neid rahvalaulu elementisid kunstluules uuesti tarvitusele võtta. Üheltpoolt ahvateleb rahvalaulude kokku liitmise ja teiseltpoolt rahvalaulude imiteerimise võimalus. Selle sihilised katsed on aga siiamaale vähe õnnestanud.

         Põhjuseks ei ole igatahes mitte luuletajate kultur ja moderni inimese individualsed kalduvused olnud, mis rahvalaulu hingele lähenemist oleks takistanud; vaid just kulturi ning individualiteedi puudus, mis võimalikuks oleks teinud stiiliteadvalt ülesandele läheneda. Eesti eilasepäeva kunstlüürika oli rahvalaulu hingest niisama kaugel, kui kaugel ta europaliku luule hingestki oli. Ta oli kaugel üleüldse kõikidest tüüpilikkudest, julgetest ja viimseni piirini viidud võimalustest. Kuid leidub ainult kaks võimalust rahvalaulu kulda uuesti helisema panna: sulatatagu rahvaluule omas hinges põhjalikult ümber, või sulatagu oma hingega põhjalikult rahvaluules ümber. Kuid meil otsiti kuldset keskteed, mis kunstis kõikidest teedest kõige halvem tee on.

 

— 39 —


         Selle väite kõige paremaks illustratsioniks kõlbab meie kunstlik rahvaeepose loomise katse — Kalevipoja õnnetu saatus.

 

2.

 

         Palju lapseusku rahvaluulest ja tema minevikust oleme jäädavalt kaotanud. Oleme kaotanud usu tema ilmlõpmata vanaduse ja tema iseseisvuse sisse. Ikka enam ja enam selgub, et meie rahvaluule oma olemasolemisega suuremalt osalt just sellele ajajärgule võlgnebki, mida ennem tema dekadentsi, langemise ajaks peeti, nimelt katoliku ajale. Ikka kaugemale taganeb muinasaeg meist. Ikka ahtamateks muutuvat teeraad, mis meid mineviku maale viivad. Kui eelajaloolikust ajast midagi meie rahvaluulesse alles on jäänud, siis vahest ainult tema — värsitehnika.

         Ära on unustatud vanad jumalad ja kangelased. Ära on ununenud muistne elu ning surma käsitus. Asemele on tulnud keskaegne orjarahvas ristiusu ja nõiausuga. Elementarseteks ja meilegi täiesti mõistetavateks on tema luuleliste ideede ning ainete piirkond muutunud: Jeesus sõidab madalal Piusa jõel, Maarja jookseb kasetohikust viisudes madalaid randu mööda, vaenelaps laulab sügiseses salus, ori ohkab liivaste väljade keskel, aga madalates majades trallib pulm ning kriiskab kirmes!

         Ja ühes sellega kaotab aluse terve kunstlikult loodud mütologia omade jumalate ja kangelaste müütostega. Kaob usk mingisuguse Muinas‑Eesti vaimlise ja ühiselulise kuldse aja, selle „valguse aja“ sisse, millest veel Jakobsoni päivil unistada võidi. Tahes või tahtmata oleme sunnitud lahti lööma usust, nagu oleksime minevikust ülevaid kulturilikka pärandusi saanud või nagu

 

— 40 —


oleks Eesti kirjanduse õitseaeg minevikus: kord oli sellelaadiline arvamine ometi võimalik! See oli vanavara korjamise kuldne aeg. See aeg on nii kasulikult mööda saadetud kui vähegi tohiti ja võidi. Meie oleme tänulikud tollele ajale ja noile tegelastele. Kuid see aeg on mööda — ja meie oleme iseäranis tänulikud, et ta mööda on!

         Sellele pessimistlikule rahvaluule käsitusele ei ole loomulikult ka iialgi mingisugust Kalevala või Kalevipoja eepost rahva suus olemas olnud, mida tarvis oli „laiali pillatud jutu- ja laulusõna riismetest kokkukorjata ja uuesti jalule seada“, nagu Kreutzwald ja Lönnrot uskusivad (missugune viljarikas eksitus!) Lönnroti ja Kreutzwaldi päivil ei olnud eepostest mitte riismed järele jäänud, vaid olemasolevad laulud olivad alles edenemise teel, et neist tõepoolest kord vahest rahvaeeposed oleksivad võinud sündida, kui rahvaharidus vahele ei oleks tulnud. Sest need lüürilikud värsid, mida karjalapsed Saaremaal leelutasivad, tegivad Karjalas eepilisteks muutunutena just esimesi ühteliitumise katseid. Lönnrot tuli õigel ajal Karjalasse. Ja õigel ajal oleks vahest ka Kreutzwald Setumaale tulnud, kui ta oma ülesannet teisiti oleks mõistnud. Sest tema õige ülesanne ei olnud mitte eepose loomine, vaid rahvaballadide ja lüüriliste laulude antologia väljaandmine — see, milleks Hurt hiljem oma hiiglatöö on teinud.

         Kuid tol ajal elati romantilisel ajajärgul. Tol ajal hüüti, täis usku ning paatost: Andkem rahvale eepos ja historia — ja kõik on võidetud! Liiategi ahvateles Kalevala suurepäraline eeskuju.

         Ja nii siis „anti“ rahvale eepos, olgugi et õigusepoolest rahva kohus oleks anda olnud. Nii taheti „kerjajale“-rahvale näidata, et ta tõepoolest „kuningapoeg“

 

— 41 —


on, olgugi et meie rahvalauludes germaniliku muinasjutu kuningapoja mõistetki vist ei ole. Ning, mis kõige imelikum, sellega võideti tõesti „kõik“!

         Kreutzwaldi ülesanne oli suur, suur just omade äravõitmata raskuste poolest. Tal tuli omas isamaalikus töö vaimustuses mitte üksi eepos nagu ühtlane töö enesele inspireerida, vaid niisama ka üksikud eepose osad, tegelased, tegevustik ning eepose traagilik põhjusmõte. Selleks oli rohkem usku tarvis kui meil seda on, kes meie isegi realiteeti — meie ees valmis olevat eepost — enam uskuda ei taha!

         Setu ja harvad Maapoole liitlaulud kandsivad liig igapäevast, inimlikku, meile lähedat iseloomu ja olivad tihti ristiusu vaimuga läbi imbunud, et Muinas-Eesti jumalate, kangelaste või kuningaeepose materjaliks olla. Neis puudus üleüldse paganliku jumala, kangelase või kuninga tüüpus. Miks sidumata vormis vägilaste lugudest just Kalevipoja võrdlemisi harva edustatud tsüklus valiti, see võis juhtumisi või vanemate ülesmärkimiste pärast sündida, aga sellele võidi ka iseäranis Kalevala‑sõnas traditsionisid leida. Seda tsüklust täiendati mõningate kohalikkude juttudega, loodi see proosa-materjal lauludeks ja lisati siia hulka rahva lüürilikka laulusid või ka sarnaseid eepilikka lugusid, milledel eeposega midagi ühist ei ole. Päält selle lisati siia ja sinna paar „muistse jumala“ nime, räägiti umbkaudselt miskisugusest riiklikust korraldusest, ühendati see väljaspool aega seisev aeg ajalooga — ning „eepos“ oligi valmis! Kuid see episodilik sisu logises nende laiade raamide vahel.

         Kalevipoja ajaloost leiavad enesele seletust kõik need defektid, millede pääle meie tema stiilist kõneldes sunnitud oleme näitama. Ja kui meie seda teeme, siis mitte selleks, et veel kord Kreutzwaldile

 

— 42 —


„petmist ja võltsimist“ ette heita, vaid selleks, et Kalevipoja enese ja tema enam kui vähenõudlikkude austajate vastu seisukohta võtta.

         Kõigepäält ei tahaks meie milgi kombel mitte Kalevipoja kohalikku luuleväärtust, üksikute lüüriliste laulude ja kõrvalstseenide ilu eitada. Siin leidub lehekülgi, mis meid niisama nagu kõige paremad rahvaballadid imestuse ja intimse luule tundmusega täidavad, nagu näituseks sõjasõnumiku teekonna lugu üheksanda loo lõpus või laul mere riisumisest ja suurest tammest. Siin on terveid pikki episodisid, nagu Salme ja Linda pulma ilu või vennaste jahilugu, mida lugedes meie väga hästi tunneme, et siin puhta rahvaluulega tegemist ei ole, kuid millede elav tantsu rütmus ning metsamehe sammu energilik tempo meid kõik aeg kaasa tõmbab. Ja siin on lausa Kreutzwaldi omi luuletusi, nagu raskemeelne, ossianlik sissejuhatus, mis paiguti rahvalaulu vormi paremaid avaldusi imiteerida suudavad.

         Kuid need üksikud rahvalaulud, millede väärtused ja puudused samad on, mis muilgi rahvalauludel, ei suuda milgi kombel lugulaulu päästa. Need õnnelikud paigad on just lugulaulu kõige suuremad vaenlased. Sest alles nende valgusel tulevad nähtavale kõige selgemini Kalevipoja arhitektonilise ehituse nõrkused, tema materjalide ebatasasus, tema stiili puudus.

         Need laulud näitavad, et pääasjalikult lüürilistest materjalidest on eepilikku lugu tahetud luua. Ja meile tuleb meelde see Ilu, kes omi andisid neitsitele jagas: tema sõelas leidus vaevalt sõjalikka sõnu, tema lõnga otsas vaevalt kangelaselugusid. Teda ei võinud riiklikud asjad huvitada ja ta ei võinud valitsemise morali õpetada. Teda ei vaevanud vististi mitte teaduse sala-

 

— 43 —


dused ja ta sõitnud oma tammise reega mitte maailma lõppu otsima. Sest tema oli ainult Ilu, kes tantsides ja kareldes neitsite parve lõi, tema — meie õige ja ainsam luule jumalanna!

         Kõike seda näib ka Kreutzwald ise tundvat. Ta vabandab oma Kalevipoega: „Need on karjalapse laulud, teopoisi trallikesed, korra piiga kõõrutused, vanaeide vokilaulud.“ Ühe sõnaga: „Lapse lustid, lapse leinad.“ Kuid nende pääle oleks vana äkilise sõnaga Väinämöinen, kes iialgi noorust ei olnud tunnud ning kellel naise psühologia mõistmises mitte õnne ei olnud, kalgilt põrutanud:

 

             Lapsen tieto, naisen muisti,

             Ei ole partasuun urohon!

 

         Kõige vähem võib meile sellepärast Kalevipoeg mingisugust stiili õpetada. Juba tema sisu eitab igasugust stiili. Siin on kõrvu lüürilised looduselaul[u]d kohaliste muinasjuttudega, müütiliste laulude riismed segamini labaselt värssidesse laotud teomeeste vanapagana lugudega. Ja kõige üle kummis teoretiline moraliõpetus miskisugusest fatalsest nuhtlusest ning jõuetu püüd Eesti ajaloo sümbolikat anda. Ja vormiliselt valitseb seesama stiili puudus. Valitseb emb-kumb, kas üleskruvitud, romantiliselt-vahuseks ja magusaks tehdud rahvalaulu imitatsion, või jälle kuiv, proosalik seletamine ning neljajalgse trochäuse väljavenitamine nende vabade abinõude varal, mida Neus Eesti „luulekeele grammatika“ rikkusteks pidas.

         Sellele, kes kirjandust estetilikust seisukohast vaatleb, ei ole tähtis, kas meie Kalevipoega „ennemuistseks jutuks“ või eeposeks nimetame — küsimus, mille kallal nii kaua tuluta on jangeldud. Ei ole tähtis,

 

— 44 —


„kui pikalt on Kalevipoeg rahva luuletus“ — küsimus, mida cand. Leetberg omade koduste abinõudega otsustada katsub, olgugi et Dr. Karttunen juba omal ridarealisel Kalevipoja urimisel teadusliku vastuse on annud. Veel enam: ei ole tähtis, et Kalevipoeg üleüldse „luu meie luust ja liha meie lihast“ oleks (tarvitagem veel kord seda lihakarni jargoni!)

         „Ennemuistse jutu“ nimega tahetakse ainult vähemaid nõudeid avaldada, kuna eepos kõikide omade puudustega ometi endiseks jääb. Ja Kalevipoeg võiks rahva eepos olla, kuigi ta ka mitte rahva eepos ei oleks. Ning üht kunstitööd ainult veresuguluse pärast austada — see on enam kui erapoolik. Just sugulaste ja sõprade vastu seadkem kõrged nõudmised üles! Meie küsimus seisku selles: Mil määral on Kalevipoeg kunstiväärtuslik ja stiilis töö? Mil määral rahuldab ta meie estetilikka nõudeid?

         Meie peame siin kõigepäält sellest tasakaalust kõnelema, mis Kreutzwaldi luulet[a]ja temperamendi ja rahvalaulu iseloomu vahel on.

         On tuntud tõeasi: Kreutzwald on vähe Kalevipoja materjali salmi kujul rahva käest saanud. Nii palju kui seda saadud, on see jutu kujul olnud. Kuid isegi muinasjuttu ei osatud tol ajal rahvalikult, võltsimata, „ilustamata“ üles kirjutada. Teaduslikust korrektlusest ei olnud kõnetki. Otsekui kurivaim lükkas rahvaluule korjaja libedale teele. Ma kardan, et seda veel paljude nendegagi on juhtunut, kes Hurtile vanavara kogusivad. Tüüpilikum näitus on aga Fählmann või ka Kreutzwald ise omade Eestirahva ennemuistsete juttudega, milledes rahva keele ning fantasia stiilist palju järele ei ole jäänud.

         Veel vähem suudeti seda alles hoida Kalevipojas, kus oma käe pääl vormi pidi loodama, liiategi

 

— 45 —

ajajärgul, mil iseteadlikust etnografilikust ja arhailikust stiliseerimisest palju ei teatud. Valitsesivad klassilikud tendentsid, mis Kreutzwaldi kogu tegevuses end avaldasivad. Nende jälgi tundub ka Kalevipojas. Kalevipoja Soovituse ülevale algusele oleks ka Virgilius või Petrarca alla võinud kirjutada. Miski ei ole aga rahvaluule vaimule võõram kui sarnased tendentsid.

         Kreutzwaldi lüürilikud kalduvused olivad pseudo-klassiliku iludusega ning romantilise luulega ära mürgitatud. Meie tahaksime lugulaulus marduse kiljatamist sügiseses metsas kuulda, selle asemel tõuseb aga Kreutzwaldi magus-romantilik Toa-Jaagub oma viiuliga (mitte kandliga!) öise mere rannal üles. Miski ei ole aga rahvaluule sisule võõram kui sarnased poetilised visionid.

         Vastu Kreutzwaldi usutamist ei ole Kalevipoja värsid ka mitte „karjalapse laulud“ ning „korrapiiga kõõrutused“. Kreutzwald läheb niisama hästi ilmsüütast Ilust mööda kui ta ka elutargast Väinämöisest mööda läheb. Ta läheb kunstiliigi poole, millel hoopis teistsugused juhtivad ja õnnistavad geniused on. Isegi mitte klassikast ja romantikast ei taha enam kõnelda, vaid mingisugusest rococo-stiilist, Eesti rococost. Selle väite mõistmiseks loetagu ainult Kalevipojas leiduvaid looduse‑kirjeldusi.

         Suuremana eeskujana oli Kreutzwaldile Kalevala. Kuid Kreutzwald sai sellest omal kombel aru, nagu tol ajal üleüldse vaevalt keegi Lönnroti kombel sellest aru sai. Oldi vaimustatud Kalevala moralsetest tendentsidest ja ei mitte estetilistest. Imestati Väinämöise rumaltarka eepost ja ei nähtud Kullervo tragödiat ning Lemminkäise draamat, mis terve praeguse lugeja tähelepaneku Väinämöise shematiliku ja psühologiata kuju päält eemale tõmbab. Oldi vaimustatud teoretilise

 

— 46 —