NOOR -  EESTI




NOOR-EESTI


II


1907



„NOOR – EESTI“ — „KIRJANDUSE SÕPRADE“ WÄLJAANNE


























TRÜKITUD „POSTIMEHE“ TRÜKIKOJAS TARTUS




SISU


                                                                                            Lhk.

Fr. Mihkelson: JumalaSaar                                                         1

Kr. Jaak Peterson: Kolm laulu                                                 53

Kr. Jaak Peterson: Katked päewaraamatust                                         57

Gustav Suits: Talwe laulud                                                         62

Marie Heiberg: Koidu ajal                                                         66

Juhan Liiw: Kaks laulu                                                         71

Reinhold Kamsen: Ämblik                                                         73

Reinhold Kamsen: Murede maa                                                 83

Eduard Mihkelson: E. Petersoni „Rahwawalgustaja“                                 84

Willem Grünthal: Kaks laulu                                                        109

Haljangu Lembit: Päewaraamatu lehed                                        111

Hella Murrik: Kaks laulu                                                        116

Bernhard Linde: Kõik hingekese eest?                                        119

G. E. Luiga: Minu pojale                                                        134

Rein Tamm: Loob                                                                135

O. Grossschmidt: Kuis tahaks hõisata weel noortega!                        149

Aino Kallas: Wana Oru surm                                                        150

K. E. Sööt: Noorepõlwe õnne matsin                                                163

J. Oks: Haudade pääl                                                                164

H. Raudsepp: Nüüd ma tahan mõõka tõsta                                        169

J. Parik: Kütid                                                                        170

Jakob Liiw: Kaks laulu                                                        180

M. J. Wunk: Kiwisaare Toomas                                                182

Marie Under (Mutti): Enne tormi                                                193

Helene Taar: Lossi waremetel                                                194



                                                                                             Lhk.

A. Thomson: Eesti kunstinäituse puhul                                        197

Julius Promet: Mis sa nõelud, neiukene?                                        208

Mait Metsanurk: Mere ääres                                                        209

F. V. Mikkelsaar: Kaks palujat, Jumalaga                                        219

J. Aawik: Abstraktline substantiw Eesti keeles                                220

Jaan Lintrop: Hingekell                                                        233

A. Jürgenstein: „Wanemuise“ teatri tegewus                                        237

J. Rootslane: Talumees ja õpetaja                                                247



Johann Köler: Ketraja.

Karl Maybach: Pühajärwe kallas.

Amandus Adamson: Merehelinaid kuulaja.

Amandus Adamson: Sappho.

Amandus Adamson: Kalewipoeg ja Sarwik.

August Weizenberg: Õhtu ja Hommik.



Dr. J. Hurti käekiri: „Vana Kandli“ käsikirja esimene lehekülg.



Kaaneilustuse on kunstnik Kaarlo Enqvist joonistanud.







Dr. J. Hurti käekiri

„Vana Kandli“ käsikirja esimene lehekülg.


/käsikirjaline tekst/




/pilt/

Noor-Eesti

Johann Köler


Ketraja


** 1 **




JumalaSaar.

Torgla soo muinasjutt.


        Kõrgetel mägedel, hämarates orgudes ja mässawatel koskedel käin ma hommiku koidikul ja laulan oma elulaulu:

        „Kõrgemale, kaugemale! Taewani üles, põrguni alla — raskemalt, armutalt!

        „Kõrgemale, mõõgad, käige, sügawale langege! Mõõgal mängib tule läige, tuli tuiskab palgesse. Kõrgemale, kaugemale, raskemalt, armutalt!

        „Mühisedes laened löögu, wahupilwed lennaku, laene suudlus kaljud söögu, nagu mure elulille! Kõrgemale, kaugemale, raskemalt, armutalt!

        „Kui ka paksus paos kaon, jäljetumalt laenes waon, — lahingus ju langeb wõitja, wiimses tormis — meresõitja!

        „Nii siis käib mu elulaul: Kõrgemale, kaugemale, raskemalt, armutalt!“


*        *

*


** 2 **


        Mets mühises.

        Madalad ja tumedad, saladuslikud ja kohutawad hääled jooksiwad puude ladwul, käänasiwad peenikesi männa oksakesi kõweraks, libisesiwad haawa wärisewail lehtil ja kadusiwad siis mustawas metsa sügawuses. Rohekaspunased mändade ladwad õõtsusiwad ja kumardasiwad selles lõpmatas mühinas, kui kõrkjad lagedal mere rannal, kui suured laened laia mere päält tulles neid kohinal üle ujutawad.

        Mets kohiseb lõpmata, igawesti.

        Taewasse tõusewad mustad pilwed, õhk on raske, kui hõõgawas sepapajas. Ja siis puhuwad need suured taewased lõõtsad. Rasked wasarad raiuwad pilwede mägedel, sädemed sähwatawad üle kõmisewa, mürisewa taewa. Männad aga painduwad maani maha, hoigawad ja kaebawad, aga sügawas metsa südames käib endiselt wihane, ähwardaw kohin.

        Taewas wehiwad wasarad ja lendlewad särawad sädemed. Rohu helbedel läiklewad taewaste seppade higipisarad.

        Aga juba wiskawad pedajad pääd selga ja rahulik igawene kohin käib läbi põlise metsa. Nii on see olnud aegadest aegadeni — sumedal tuuleta suwe ööl ja paukuwas talwe pakases.

        Mets mühises — tumedalt, aegamööda, igawesti.

        Esä istus urmise läwel ja kuulas. Õhk säras loojenewa päikese paistel. Kusagilt tuliwad kiilide rongid; nende tiiwad kõlisesiwad ja liikmed läiklesiwad kustuwa päikese wiimsetel kiirtel. Sääsed surusiwad kuuse tohust katusega urmise ümber.

        Punakad ja kollased pedajad tukkusiwad kaswawas õhtus pruuniks põlenud söödi serwal. Waigu pisarad, mis päikese paistel krobalise koore wahelt wälja oliwad imbunud,


** 3 **


tardusiwad ja helkisiwad kollakas tules. Mäe nõlwakul urmise ees kaswas kadastik mustendawate kolmanda aasta marjadega. Kadastiku taga wenis aga Torgla soo madalate, kängus mändadega. Kaugel silmapiiril särasiwad päikese käes hõbe lindid. Need oliwad umbweed — sügawad saladuslikud kinnikaswawad soojärwed. Nende kallastel elasiwad hallid kured, ja kuni urmiseni kostis kurgede laul.

        Need on saladuslikud linnud. Kaugetel soo mätastel on nende pesad. Sääl seisawad nad põlwini wee sees ja laulawad oma laulu — isane ja emane.

        Esä istus läwel, waatas soo pääle ja kuulas. Säält tuliwad hallide kurgede hääled. Tema kare hall särk oli rinna eest lahti. Walged juuksed rippusiwad poolpalja pää päält kõndistele õlgadele. Kollakassinised silmalauad oliwad peaaegu kinni. Lahja mullakarwalise, elumurest kortsulise palge pääl paistsiwad üksikud hallid habeme karwad. Peenikesed, nõtkuwad sääred oliwad wiisu nööridega üle ristatud; põlwed puutusiwad wärisewa lõuaga kokku.

        Ta mõtles ja kuulas. Ikka madalamale ja madalamale wajus wäsinud pää. Nööri sarnased kaela sooned wenisiwad pingule ja särgi kaelusest paistis pruun ihu kui kulunud pastla tall wälja. Ta jäi kahekorra murtult läwele tukkuma. Läbi une wirwenduste kostis ta kõrwu igawene mändade müha ja hallide kurgede laul.

        Tõsiselt, suurepäraliselt rauges päikene. Soopedajate ladwad weretasiwad. Warjud wenisiwad pikaks, roomasiwad mäe nõlwakut mööda üles, mustasiwad urmise pehkinud seintel. Üksikud päält hallid ja alt tumepunased pilwelindid rippusiwad weerewa päikese kohal, nagu suured nahkhiire tiiwad. Muidu oli taewas puhas; üle ta sinetawa wõlwi õõtsus walkjas põua udu. Aga juba kahwatas


** 4 **


see sina ja see udu, ja hommiku poolne taewas lõi hämaraks, nagu oleks keegi sõreda riide warjuks ette tõmmanud, ja läbi rõõsa udu wilksatasiwad üksikud tähed ning kitsas kuu sirp.

        Kurgede laul kustus kaugel umbwete taga.

        Kui Esä pää üles tõstis, siis lõõmas JumalaSaare tammiku ladew teisel pool umbjärwi purpurliselt. Mets kohises suwe õhtu hämaras.

        Wanamees laskis pää jälle põlwedele langeda ja õhkas tasakesi, sügawasti, õhkas ja noogutas pääga.

        Sääsed jäiwad äkisti wait. Ainult pisikesed mustad putukad wiibutasiwad weel oma wäikeste tiibadega mustawa urmise ümber. Metsas ärkasiwad esimesed ööhääled. Kull piiksatas. Hääl laenetas aega mööda soo pääle, rõkkas metsas wastu ja kustus siis kusagil kaugel ära. Ja see wõis hunt wõi rebane olla, kes siis haugatas. Nagu ümarik kera weeres hääl puude all, mõõnas soo pääle ja laenetas kaugele umbwete poole. Ojas sulpsatas misgi. Terasene wee kõlin waikis äkisti, nagu klaweri keele hoogaw helin, kui sellele sõrme pääle surud. Oli see iherus wõi ugras, kes hõbedaseltselge wee wastu madalale paindunud toome oksi üles lõi — kes seda teab...

        Wanamees noogutas pääga ja sosistas:

        — Isa... Pojuke... Waimuke...

        Kaugemale tema mõte ei läinud. Jälle oli kandilises sajaaastalises pääluus tühi ja pime, kui maaaluses keldris. Pää kõikus üles ja alla.

        ...Üle soo laugaste tuli suur mustaw pilw. Männad murdusiwad, kui ta nendest üle weeres. Mühinal langes ta urmise selga, nii et tohust katus pragises ja sarikad raksusiwad. Esä tundis, kuidas ta tema otsaesise nagu tangide wahele pigistas, ja nagu raske puuga pähe lõi. Sooned kiskusiwad kramplikult kokku; ihu täitis

** 5 **


raskehõõguw kuumus; liikmed oliwad kui halwatud. Ümber kees, kahises, sumises ja põles.

        See oli see äramõistmata pikse pilwe taoline jumal, kes kohutawa waimuna saladuslise Torgla soo seest üles kerkis.

        Esä sirutas wärisewad käed wälja, nagu oleks sellele põlewale pilwele pai teha tahtnud. Ta kuiwanud jalad wärisesiwad ja sinised huuled sosistasiwad:

        — Jumalake... jumalake... halasta!

        Wiimane kahwatanud ja pisikene mõttetulukene wärises jõuetult, — wärises ja kustus.

        Ta langes rinnuli päikesesest põlenud rohu pääle maha, ja tema kohal kohises igawene mets.

        Ta ümber õõtsus must Torgla waim kui hõõgaw kõrbe tuul, mis raugetab ja põletab. Mees hoigas ja wingerdas maas, aga tema huugawas pääs tärkasiwad jällegi pimedad mõtteribad, — suured, karwased, kui ümarikud lõnga kerad. Midagi kullakarwalist, läikiwat wilksatas mõttes. Pää kumises. Siis wilksatas jällegi, ja wanake nägi, et see oli suur pildiraam ja siin oli suur wahane jalg, keskelt raud naelaga läbi löödud. Jala lähedal kaswas punase õiega lill ning lamas puruks tallatud laperguse pääga uss.

        See oli kiriku altari pilt.

        Paludes sirutas Esä omad wärisewad käed pildi poole; silmad aga waatasiwad suurt tõrwaga tõmmatud risti pildi selja pääl. Siis tuli soo päält suur karwane mõte, wõttis mõtete niidi otsa lahti ning arutas tumedat muinasjuttu:

        Kes altari pildi taha tõrwaga risti saab tõmmata, see leiab rahaaugu ja on igawese õnnega koos. Torgla soo kaldal urmises elas wiiekümne aasta eest sepp Torgla Paap. Ta tõmbas altari pildi taha risti ja läks siis kulda

** 6 **


otsima. Mõne päewa pärast leiti tema kondid Torglas lauka ääres. Käed hoidsiwad labida warrest kinni; keha oli muda sisse wajunud, aga pää oliwad hundid ära närinud. Ja weel praegugi oli rist altari pildi taga...

        Mõtted wärisesiwad ja kustusiwad.

        ...Muru pääl Esä ümber wingerdasiwad ja looklesiwad tuhanded sinised ussid. Silmad oliwad nendel rohelised, kõhu all kollased täpid ja pääd lõhki surutud, lapergused. Kihinal ja kahinal keerlesiwad nemad; aga nende kuningas, kellel kuld kroon pääs ja nööbid selja pääl oliwad, tõstis nina üles ja pidas oma alamatele kõnet. Need oliwad sinised õnneussid. Torgla Paabul oli üks sarnane kirstus, ja ta oskas ka ussikeelt ja siusõnu...

        Esä hoigas ja tema kondised sõrmed tungisiwad kuiwa mulla sisse.

        Wiimane kera sarnane mõte kukkus pääst wälja ja purunes.

        Mets mühises tumedalt.


*                *

*


        Öö hõlmas tuli noormees metsa teel ja nuuksus. Tema rusikas käed pühkisiwad külmi üksikuid pisaraid koltunud palgelt, ja sügawast rinna põhjast kostis tume hääl.

        Öö hõlmas tuli teopoiss kodu ning wärises walu ja kartuse pärast. Kui mõisa loss hämaras juba kaduma hakkas, pööras ta ümber, tõstis rusika üles taewa poole ja hüüdis läbi hammaste:

        — Hundid!

** 7 **


        Siis aga ehmatas ta ise oma hääle üle. Ta wajus kössi, tõmbas küüra selga ja astus pimeduses piiludes kodu poole.

        Hundid... Ta kuulis neid Torglas huluwat. Nemad jagasiwad oma saaki — isane ja emane.

        — Uu—uu—uu... kostis nende hulumine läbi metsa, ja teopoiss jahmatas ning tuline hoog läks temal üle walutawa selja, mille mõisa töö ja mõisa wits ära waewanud oliwad.

        Soe-Wariku algusel jäi tema seisma ja waatas ümber. Mändade all mustasiwad „huntide hauad“, millede ümber nõdrameelne Wiiu sagedasti käis, juukseid kiskus ja oma lapsukesele, kelle hundid ammu metsa tihnikus eneste wahel ära oliwad jaganud, kätkilaulusid leelutas. Kui päikene ilusasti paistis, siis wõttis ta lapse mähkmed sülle, kiigutas neid kätel ning laulis unelaulu:


                        Tudu, tudu, kaswa, kaswa,

                        tudu, kaswa, tõuse suureks,

                        maga kaua, kaswa pikaks!


        Nii laulis tema, kuni ühel sügisesel koltumise päewal, kui hõbedased ämbliku niidid ju õhus ujusiwad, lossi hagijad ta puruks kiskusiwad.

        Willem astus Soe-Wariku serwa alust mööda. Tühi leiwakott, milles nädala algusel rabe pedaja koorest leib oli, kõlkus õlal. Nälja, walu ja hirmu pärast hoigas mees. Suured higitilgad tuliwad otsa ette ja weeresiwad üle luitunud, päewatanud palge maha. Madal kipras otsaesine oli ennast kokku tõmmanud; karwased, higist tükki kuiwanud juuksesalgud rippusiwad seenetanud kaabu serwa alt wälja. Terwe tema iluta ja eluta kareda näo päält wõis ainult otsata hirmu üle lugeda. Küüras, pää õlgade

** 8 **


wahel, jooksis ta „huntide haudadest“ mööda. Siis oli ümberringi pilkane suwine öö. Ei paistnud taewas tähti; ei saanud aru, kus puude ladwad lõppesiwad ja mustaw taewas algas.

        — Uu—uu—uu... hulusiwad hundid Torgla soo pääl.

        Hundid... Appi!

        Nemad tuliwad igalt poolt pimedast metsast. Nende silmad põlesiwad ja lõuad lõksusiwad. Nad jäiwad Willemi ümber ringis seisma ja waatasiwad wihaselt tema otsa, kui oleks igal silmapilgul kallale tahtnud karata.

        Appi!

        Hundid seisiwad Willemi ümber, ja nende põlewate silmade rida näitas kui nõiatulede ring kesk pilkast pimedat. Nad tõstsiwad ninad taewa poole, kui oleks õhku wõi ristitud were lõhna nuusutanud, ja hulusiwad pikkamisi, koledalt.

        Willemi pääs seisiwad mõtted. Wiimne weretilk walgus palgelt. Siis wiimaks sai ta aru:

        Need oliwad hundid! Appi!

        Kuid siin ei olnud abi. Ja terwes ilmas ei olnud nende eest pääsemist. Willem hakkas jooksma. Metsa mööda käis madal, salajane kohin. Tee wiis päri mäge alla.

        Aegamööda hakkas õhk jooksja kõrwades kiunuma ja wihisema. Sumin sai suuremaks, ja mees sai aru, et see wihin temale järele kihutus, ja siis aimas tema ka, mis hääl see oli. Nõnda wihiseb peenikene, wintske kase wits, kui ta osawas käes wastu kramplikult tuksuwat ihu langeb. Esimese hoobi järele läheb koht natuke punasemaks, teine hoop lööb werewad jooned naha pääle; ihu wäriseb, pisikesed laened käiwad teda mööda edasi ja tagasi; iga järgmise hoobi järele tuksub liha kõwe malt, —kuni wiimaks kase oksad punaseks lähewad.

** 9 **


        Witsad wihisesiwad õhus. Willemi wermelise ja särgiga kokku kuiwanud werise selja sisse lõiwad walukrambid. Ta uskus neid witsu juba enese selja taga olewat ja kartis igal pilgul esimest hoopi.

        Appi!

        — Saagu, mis saab! hoigas mees, jõuetult seisma jäädes: Tulgu, mis tuleb!

        Tema ees mustas kui põhjata haud Torgla soo. Ja siin, kadastiku serwal, oli nende urmis ja siin nende põllud.

        Willemi süda oli täis arusaamatat, tumedat tuska, ajus — kottpime öö. Mure muljus ta hinge kinni; nälg woolas ühes waluga sisikonnas. Waim otsis teed wälja nende kohutawate metsade ja rabade tagast, — sinna, kus oleks päikese paistet, kus ei oleks neid põletawaid, näriwaid mõtteid. Ta nagu aimas, et ta kord isegi enam wälja ei igatse, ja mõtles nüüd walgetest päewadest, metsadest, kus ei ole waimusid, ja ilmadest, kus ei ole huntisid. Tema kängu jäänud pääajus hõljusiwad lõpmata mõtted, üle otsaesise läksiwad suured kortsud ja tuim nägu sai minutitel elawaks.

        Ta sammus kodu poole.

        Wagu maad urmisest eemal ei näinud ta teda mitte. Nii pisikene oli see suure, piksest purustatud männa warjus ja nii pime oli soe, sume öö.

        Nagu kusagile salduslikku riiki astus Willem, kust ei ole teed tagasi. Ta aimas Torgla soo tumedaid wõimusid selle kuuse koorest katuse kohal keerlewat. Suurte metsade piirides teadis ta nende priiuse olewat. Tumedate wiirudena laenetasiwad nemad põlistest soodest üle ilma laiali. Kõigel sellel metsa elul oli midagi iseäralist, kaasakiskuwat, kohutawat juures...

** 10 **


        Meelde tuliwad Willemile lapse põlwe päewad, millal ta looduse suurusest ja elust esimene kord aru ei saanud.

        ...Waata, waata, kuidas see purpur soopedajatel läikleb ja kuidas need mustad, mustad warjud metsa alust mööda roomawad!

        Wäike Willem jooksis isaisa juurde:

        — Esä, Esä, mis on see sääl mändade ladwul?

        — Päike läheb ju looja.

        — Ja, jaa, aga mis see on, see?.. küsis poisikene hirmul wärisedes: See... waata ometi, kui punane, werine!

        ... Wõi see suur sügise maru põlises hiiglametsas... Pedajas paindub, wihaselt wingub tuul ja wiib tuisuna üle söödi okkaid, käbisid ja sambla tükkisid... Sügawas metsas aga hoigab, kaebab keegi.

        — Esä, Esä, kes on sääl?

        — Tuul on ju.

        — Ei, aga see, kes sääl nõnda hoigab?

        — Ah see, — see on ju mets... must, must mets...

        Aga poisikene ei saanud ometi aru, mis see sääl oli, see...

        Mõttes läks Willem kodu poole ja komistas Esä pääle, kes läwe ees lamas. Ta aitas wanakese sisse ja kukkus siis, kui jalust maha murtud, laudile. Lõukas ereles tuli: üksikud sädemed hüppasiwad ja pragisesiwad hõõguwatel sütel, aga wälituld ei olnud näha.

        Wanamees puhkus tule põlema ja warsti pragises pird pilakus ja walgustas tahmast, suitsunud tare. Ja siis seisiwad nemad pirru walgel ning sõiwad haganast leiba ja jõiwad wett. Teomehe kurgus oli walus, nagu oleks ta nõelulise kera alla neelanud. Wäsinud jalad ei jõudnud ära peksetud ja waewatud ihu kanda.

** 11 **


        — Oh seda ilma ja elu! õhkas wanamees.

        — Waew ja häda! wastas teopoiss, kes lee ees oma selga soendas.

        — Jumalat oleme pahandanud! kordas Esä: Jumalat ja Maarjat ning Jeesust... Oh, oh!

        Ta hääl wärises.

        — Neli nädalat on põud. Jaan pani taewa kinni. Piiska ei ole tulnud. Tuul puhub, — kui tuli põletab...

        — Aga mõisas peksetakse, lausus poiss mõttes.

        — Maa lõhkeb kuuma käes. Puud ajawad waiku kui mahla wälja. Linnud istuwad põõsa wilus jaheda sambla pääl, nokad lahti, lõõtsutawad...

        — Aga mõisas peksetakse! kordas Willem.

        — Peksetakse, lapsukene, peksetakse!

        Mõlemad mõtlesiwad. Pird põles pragisedes.

        — Õpetaja olla ütelnud, et kui noor tüdruk nüüd ära upuks, siis tuleks wihma... lausus Willem wärisewal häälel.

        — Ilm on warsti otsas... sosistas Esä: Hundid huluwad, kui suure katku ajal, huluwad päisel päewal... Kõrgesaarel olla öösiti surnusid nähtud... hulka, hulka.. Kõik walgis riidis... tulnud üle jõe ja kadunud siis metsa... walged ja hulka...

        Seinad mustasiwad, söed hõõgusiwad, pird põles praginal. Wanaisa ja pojapoeg kurtsiwad kaua. Nad wärisesiwad lõpmata hirmu pärast. Mõisa oli wihane ja jumal pahane ning inimesel ei olnud laia Torgla soo pääl kusagiltgi abi loota.

        Kui teomees magas ja aeg juba üle poole öö oli, siis hiilis Esä urmisest wälja ja kadus öö pimedas süles

** 12 **


sinna poole, kus Jumala-Saare tammehiis taewa poole mustas. Pälgud wehkisiwad taewas, aga maa all hoigas lõpmata janus ja öö oli must ja lämmastaw.

        Willem ärkas warsti üles ja nägi süsi lõukas waewalt weel punetawat. Ta roomas lee ette ja mattis söed tuha alla ning uskus, et kottpimedas öös, kui sügawas hauas, surm tuleb — ometi tuleb...


*                *

*


        Kui need umbweed kuiwanud oleks, siis oleks järwede asemele põhjata sügawused tekkinud, mis kui teise ilma wärawad waatajale wastu oleksiwad aigutanud.

        Kord oli Torgla soo asemel suur järw, aga tema kallastel seisiwad kõrgete sammaste otsas tohukatustega kütimajad ning järwi ja jõgesid mööda käisiwad toetaladega paadid. Ümber mühises põline männa mets. Siis rändas rahwas järwe kaldal, salajates metsa urgastes peeti kirweste ja wiskodadega wihaseid wõitlusi ning kütiti metssigu ja tarwaid. Sügawal turbasoos lamawad nüüd pääluud ning tumedate järwede põhjas puhkawad brongsist weopaine rõngad ja Toora haamrid.

        Mets kohises ja selle igawesel kohinal tärkasiwad sood ja rabalaukad ja sadade aastate pärast seisiwad hallid kured wete kaldal ning laulsiwad kooris:

        — Turlurlutu... turlurlutu...

        Ja pistrikud tuliwad, istusiwad mustade kändude otsa, mis tumedast weest tõusiwad, ja waatasiwad edewalt tõmmukasse weepeeglisse.

        Torgla elab suurt ja sügawat elu, niisama saladuslikku ja hämarat, kui ta isegi. Ja temasgi on igawene wõitlus, sündimine ja surm.

** 13 **


        Üksinda seisab mannermaast lahutatud Jumala-Saar kesk põlist laant ja mäda sood. Kaldale sinawad ta tammede ladwad, aga teed tema juurde ei ole. Ainult mustad postid, kui kõrbenud waia otsad, seisawad soomändade wahel, ja neid mööda läheb rada Jumala-Saarele. Aga ei ole neid, kes seda rada tunnewad. Nemad puhkawad mullas; mõnede pääluud walgendawad Torgla laugaste ääres ja hundid on nende kondid laiali kannud.

        Kuna tõusis su päikene, Jumala-Saar, ja millal weereb tema loodesse?

        On olemas ilmad, kus ei tõuse, ega weere päikene. Need ilmad on päikeste pääl. Jumala-Saar on üks suur päikene, millel ei ole ööd ega päewa, tõusu ega loodet igawesest ajast igawesti. Waikne ja saladuslik on maailma süda, see igawene Jumala-Saar.

        Torgla männad kohisewad sügawat salajuttu, pälgud kumatawad taewa all ja pisikesed kahwatanud inimeste mõtted otsiwad sammasrada, et jõuetult tungida jumalate hiiede põue ning wõimetult kustuda muinasjuttude hämaruses.


*                *

*


        Esä läks.

        Ta pää oli norgu wajunud, kuiwad sääred nõtkusiwad ja käed wärisesiwad. Kui eksinud kodukäija astus ta ühe rohu sees olewa samba otsast teise pääle. Ümber seisis aga soo ja surm.

        Öö oli raske ja rusuw, nagu oleks sadandest nägemata ahjust ta sisse kuumus woolanud. Õhk tardus. Ei liikunud mustawas taewas pilweriba, ei säranud sääl kartlikult wärisewat tähte. Kõik ilm tukkus nägematas, rusuwas ja raskes põua udus.

** 14 **


        Warsti pidi maailm otsas olema. Taewas põles ja maa all müdises, aga uimastawas öös hoigas keegi ja kutsus kedagi appi. Ei olnud see hunt, ei piiksatanud see kull kuuse tihnikus.

        Tüdruk, kus wiibid sa? Tule ja kukuta ennast öö pimedas järwe laentesse, siis tuleb taewast wett. Waimudele on urja tarwis, elu-ohwert on waja, siis alles nad halastawad.

        Tule ju kiiresti! Kas sa ei tea, kuidas maailm sinu järele igatseb, kui murumuld urjakiwi ümber, mis jänuneb ohwri were järele?! Kas sa ei tea, kuidas ihkawad põlenud põllud sahisewat wihma, kuidas närbiwad õied, kui nutust punased silmad, paludes hõõgawa taewa poole waatawad?!

        Tule ju kiiresti, tule ju ometi!

        On öö. Põlised puud tumenewad mustawoolistest järwedest wastu. Sina tuled, kui waim, ja mustawas taewas ja järwede pinnal on sinu walgete riiete wastuhelk näha. Aegamööda, kiirgades ja walgenedes tuksuwad ringlaened üle järwe ja kaowad kaugel öö hämaras. Weel wähe wäriseb wee sulin kõrgete puude all.

        Ohtu serwal kerkiwad siis pilwed taewasse ja warsti wihiseb wesi janunewatele põldudele.

        Tüdruk, kus wiibid sa weel nii kaua?! Mis maksab sinu elu nälga surewa maailma elu ees?

        Tule ju kiiresti, tule ju ometi!

        Esä tuikus üle mudalaugaste. Juba mustas Jumala-Saar tema ees. Wanakene ei näinud ega kuulnud enam midagi, tundis aga lõpmata sügawat pühahirmu; rinnust tungis midagi hõõgawat üles ja sulgus hinge kaelas kinni.

        Esä läks wihaseid jumalaid lepitama.


*                *

** 15 **


        Kuus nädalat ei tulnud wihma.

        Päike tõusis, põletas ja läks looja. Inimeste silmad waatasiwad taewa kaarte poole ja ootasiwad pilwe. Kuid päike tõusis ja päike läks looja, aga pilw ei tulnud. Paks, kuiw udu rippus maa kohal. Kui päike tõusis, siis oli ta punane, kui weretükk, ja tuli alles kella kuue ajal nähtawale ning weeres õhtu selsamal ajal. Ei olnud warju, kui ta paistis; ei säranud hommikutel kastepisarad rohu wartel. Muda loikude põhjad lõhkesiwad kuumuse keetusel.

        — Nälg — nälg!... lõiwad kirikute kellad, ja nende hääl kostis hoigades üle põlenud maa. Hommikust õhtuni seisiwad jumalakoja uksed lahti, inimesed lamasiwad põrandal ja kisendasiwad:

        — Issand halasta! Kristus halasta! Issand halasta!

        Õpetajad seisiwad põllu peenardel ja sirutasiwad käsi taewa poole ning hüüdsiwad:

        — Jehoowa Issand saadab surmast wälja! Halleluja!

        Aga kuiw põletaw lõuna tuul õõtsus nende paljaste pääde ümber ja kuiwatas suured higitilgad nende otsaesistel ära. Nende keeled kuiwasiwad kinni, et nemad ühes oma rahwaga eneste jumala poole hüüda ei saanud. Aga põlenud, kollaseks kõrbenud maa kisendas taewa poole:

        — Nälg, nälg!...

        Ja juba ta hiilus põldude ääres, et sügisel kodu tulla ja salwedesse istuda — see luitunud, äranutetud punaste silmadega nälg. Ja tema paremal ning pahemal pool kõrwal seisiwad wiletsus ja taud ning waatasiwad igatsewal pilgul üle külade.

        Teomees kündis härgadega mõisa wälja pääl. Parmud ja sääsed pirisesiwad määratumate karjadena tema

** 16 **


ümber ja otsisiwad werd, mida töölisel eneselgi nii wähe oli. Musttuhat sündis neid igapäew soodes ja raba urkades, ja pikkade rongidena wenisiwad nemad heledaks köetud suwe õhus ning helistasiwad ja põristasiwad oma metalliste tiiwadega hõõgawa maa kohal. Aga põllumees käis paljaste wiisudega põlewat põldu mööda ja ajas pudenewasse masse, kui tuha-wäljasse, wagusid. Kui päike nagu hõõgaw süsi keset taewast kõige kõrgemal lõõmas, siis ajas teomees loomad lepistikku Neitsi-Hallika juurde, wõttis ise riided seljast ära, laskis kuiwama löönud hallika äärde kiwide pääle kõhuli, kumardas ja jõi. Nagu teraw nuga lõikas külm wesi tema sisikonda, pani selle wärisema ja rappuma. Mees pigistas silmad kinni, tema higised juuksed langesiwad wette, aga tema jõi, jõi, jõi ja jäi hallika äärsetele kiwidele — surnult lamama. Härjad raputasiwad redel-rangid maha ja läksiwad tõsiselt, aegamööda, nagu misgi üle järelmõteldes, mõisa poole.

        Teomees ei orjanud enam ja temal ei olnud enam soe.

        Aga nurm jäi seekord üles kündmata. Kui kuum tuul õõtsus, siis tõusis tuha sarnane tuline muld õhku ja tuiskas, nagu peenikene kuiw lumi talwel.


*                *

*


        Kord, kui õhtused warjud juba üle majade küündisiwad, aga maa päewal sisse imetud soojusest alles hõõgas, istus Willem kirikumõisa aias muru pääl ja ajas wanakesega, kes 50 aastat õpetaja oli olnud ja kelle asemele nüüd tema poeg asunud oli, juttu. Öö tumenewad warjud wenisiwad ja kahwatanud waimud hõljusiwad sumedas õhus ja sosistasiwad koltunud lehtedega niinede oksil

** 17 **


salajaid pimeduse lugusid. Kannatanud ja rusutud maapinnast tuliwad waiksed, rahustawad mõtted surnuaia ristide ja igawese rahunurme lillede üle, millede keskel kõnniwad hallpäädega raugad ja räägiwad rahust ja rõõmust ning waiksest armastusest. Ja need koduse mulla hääled tõusiwad tasase laenena südameteni, mis otsisiwad ning igatsesiwad rahu ja leidsiwad seda suwe öö sumedas, kaisutawas waikuses.

        Willem istus muru pääl kesk aeda wana niinepuu all ja kuulas mõttes, mis walgejuuseline rauk rääkis.

        Ja waikselt, nagu kartlikult, kostsiwad wanakese sõnad üle wäsinud maa, nii rahulikult, nii hellalt, kui ema kätkilaul. Sume pimedus pehmendas nad mahedaks muusikaks, mis ei lähe kõrwadesse, waid südamesse.

        Wanakese kustunud silmad saiwad uue läike, üle ta otsaesise läksiwad äraseletuse jooned, pehmesti kumenesiwad tema juused hämaras. Ei tal eneselgi muul ajal see nii selge olnud, mis ta nüüd rääkis. Määramata wõim woolas ta rõhuta sõnadest; ta silmad läiklesiwad armastuse tules.

        Ja see kängu jäänud, rusutud ja tuim inimene, kes teda kuulas, sai sel minutil elu sügawusest ja kõrgete südame koskede kohinast aru. Tema nägi korraga tumedad seinad enese eest kaduwat — ja ilmotsata sügawused ning riigid waatasiwad temale wastu.

        Ja nii rääkis rauk kesk suwist ööd:


        — — —


        „...On nagu tuuled me waesete mõtted: nad tõusewad, õõtsuwad, kaowad. On nagu ussid me kiusajad mõtted: nad roomates hingesse waowad. Kes teab nende mõtete suurust, ehk ise me nemad küll sünnitan’d? Kes teab nende mõtete põhjuseid, algust, wõi millal nad kustuwad? Nad noortel wõimsad ja tormised on, kui põletaw maru tuul; ja waiksed ning hallid wanadel on,

** 18 **


kui taewas sügise kuul. Nad noortel otsiwad ilma sees elu ja suurt ning wägewat tööd; kuid wanadel weerewad waikselt ning tasa kesk suwist hämarat ööd. Siis otsiwad elu ja õiguse põhja ja jumala waimu me sees ning uuriwad tundmata taewaste elu, mis seisawad alles me ees.

        „...Sa õnnelikõnnetu noormees oled, sest noorena tunned ju sa, et jumal on selge, kui päew, et jumal on tume ja tundmata. Ei ole muud misgit, mis eest nii palju on kannatanud inime, kui tumeda usu pärast me tundmata jumalasse.

        „...Wanade wäsinud ajudes on jumal ilma usuta, on usk ilma kirjata ja piibel ilma sõnata. Elust wäsinud hing on nii waikne, kui raugenud meri me ees; ja mõttes ujuwad üksikud aimed waimust, kes asub me ümber ja sees. Ei ole usku, ei kuiwa kirja, ei põrgut, ei paradiisi, ei ole tarwis palwet, ei urja, ei jumalakoda ning hiisi. On olemas üks, mis elu on annud, mis sureb ja suretab, kustub ja keeb, mis lilled on õitsema pannud ning tühjuses ilmasid teeb. Ta lõõmab põlewa päikese sees ning pragiseb pirru tules, ta elutseb roomaja inimese hinges ja õõtsuwa liblika sees; ta kohiseb mässawas, wõimukas tormis ja suliseb hallika wees; — tad kutsutakse eluks, wõi waimuks, wõi hingeks me ihude sees. — Kui sureb me liha, waim lahkub ja kaob, — siis jumalaga end tema ühendab. Sest oleme isegi jumalad, — me osadest uuesti inime saab. See jumal on otsata, ääreta, lai. Ei ole tal usku, ei kirja, ei seadusi, jaotusi, preestrisi, ei palweid, ei urja.

        „...Oh mõtted, oh mõtted, nii walged kui lumi, nii waiksed, kui raugenud meri, nii otsiwad, hüüdwad, kisendawad, kuni weel mässamas weri! Nad otsiwad olemise põhjuseid taga, nad piinawad, waewawad meid, nad otsiwad elu ning ilmade algust ja jumalaid elusaid.

** 19 **


Oh tühine usk, oh tühine teadus — kus on teie õigus ja jumal?! Nii kaua uskusin teid mina alles, kuni mina olin weel rumal! Nüüd aga usun ma jumala sisse, kes on teadmata, tundmata wõim, kes on ilmade olemise põhjus, kes on igawesti liikuw elu. Kes on siis jumal, kui mitte ma ise, mis on siis elu, kui mitte mu waim?! Selles on warjul me ilmline elu, igawesti, suremata-olemise aim.

        „...Kui ragudes rauda ja radasid rajades me elame ilmas, me — jumalad, piiname, rusume, waewame, tapame, usume õigust, me — wiletsad rumalad! Kuid waiki, mu süda, ja waikige, mõtted! Kas usun ma üksinda muda ning werd; wõi usun ma üksinda põlewat tuska ning mõõtmata tuimuse, tühjuse merd?! — Mu jumal on arm, mu jumal on elu, mu jumal on tõde, mu jumal on tee, mu jumal on waikne, kannataw walu, mis särab läbi pisarawee. See jumal ei ole muinasjutt, ei oota meid pilkane öö, kus wäriseks ohke ja walitseks nutt. Ma näen, sääl särab mu rada kui linnutee. Sest jumal ei ole ju muinasjutt!

        „...Oh seisata, weli! Weel tukkumas taewas ja magamas maa. Öö sumedas süles nii kumiseb sala, kui kostaks kaugete kellade hääl, ja tasa mängiwad õhtused tuuled kollaste lehte pääl. Ja üksinda hoigab ning leinab ta siin, see hõõguw, põlenud maa... Ja kuule — kas ei näita see nii, kui laulaks säält wastu sull’ ta? Nii tasa, nii waikselt ja hellasti kostab see wärisew hääl, kui ujuks ohkete laene sügawa umbjärwe pääl:

        „„Jää rahule, sõber, jää rahule, wend! Kord tõusewad paremad päewad, kui sinu wäsinud silmad jumalat eluna näewad.

        „„Oh kannata, sõber, oh kannata, weli! Kord õitsewad lilled ja heliseb maa! Siis kustuwad tumedad öösi

** 20 **


sed warjud ja punawad koidud ning rahu saad sa. Ei ole siis ohtu, ei ole siis hirmu, halba, ei hääd, ei rahwast, ei usku, ei koormatud, rusutud maad.

        „„Üksainus on tõde, üksainus on usk, mis kirikus, Torglas ja südames; üksainus on jumal — see lõpmata elu me rinna sees. Ei ole siis taewast, ei ole siis põrgut, ei tumene hädades taewane kaar; ilm ise on enese looja, kõik maa on üks „Jumala-Saar.““

        „...Nii waikselt, nii hellasti kumiseb maa, kui heliseks kauguses kellad, ja tasa ning pehmesti tunnen sind elawat, mu jumal, mu elu, mu hing. Mu waim on ju Torglasse rännanud ja kumardab jumalat waimus: ei ole mul usku, ei ole mul kirja, ei ole mul palwet, ei tunne ma urja!

        „...On nagu tuuled me waesete mõtted: nad tõusewad, õõtsuwad, kaowad ja heljuwad, tormawad, otsiwad, kuni nad mullasse waowad....“

        

        — — —


        Willem kuulas, ja temal oli korraga kõik selge. Kadunud oliwad need mustawad seinad tema ümbert, kadunud need ahelad, mis tema madalat, wiletsat ja pimedat mõtet kinni pidasiwad. Kui ta oma muidu nii rumala, töntsi ja kortsunud näo waewalt wärisewate niine lehtede poole tõstis, siis oli see walge, kui õpetaja juused, ja tema pääl lamasiwad äraseletuse jooned. Ära peksetud teomees nägi korraga, et teisel pool mõisa loomaaedasid ja wiinakodasid oli ilm — suur ja lai — ja selle ilma sees elas suur waim, mida kord jumalaks, kord inimeseks kutsutakse. Seda määramata waimu kumardasiwad inimesed kuidas kirikus, nõnda ka nõia tule ääres Torgla taga.

        Wanakene rääkis. Imelikud oliwad tema mõtted. Nad tuliwad kui laened sügawast hallikast — ühesooduliselt, lõpmata. Ja rauk tundis enese määratuma kogu-

** 21 **


duse ees seiswat ja jutlust pidawat igawesti wanast ja kuulmata uuest usust, millest kõik nii aru saiwad, mille juures keegi ei kahelnud ega kartnud.

        Willem kuulas ja ütles:

        — Õpetaja, inimesed on rumalad ja ei tea seda weel mitte. Ei saa arugi sarnastest suurtest asjadest, kuigi nad nii lihtsad on.

        Ta tänas, jättis jumalaga ja läks mõttes minema. Ja kui ta siis sammus kesk sügawat suwiset ööd, ei kuman’d siis kuu, ei säranud taewa sees tähed, kuid selge ja lihtne tall’ näitas see ilm, mis muidu nii tume ja sal[a]dust täis. Sest mõte, mis wabaks on saanud kord hirmude ikkest ja pääsen'd on saladuse waimude paelust, — see rajab meil päikesed tuiskawas tormis ja särama paneb me südamed pilkases öös. Ei ole meil tarwis siis tähti ja päikesi taewas, kui hinges on hoowamas elu ja soojus. Oleme ise siis tähed ja päikesed lõpmata ilmas, oleme ise siis elu ja ilm, wõimus ja jumal!

        Kaua ei kesta see suwine, soe ja sume öö, peagi kerkiwad pilwedel tulised, särawad wiirud, kustuwad öösised tumedad warjud, — peagi põlemas taewas ja lõõmamas koit.

        Tasa ja tõsiselt, julgelt ja rõõmsalt Willem läks „huntide haudadest“ mööda. Ei kartnud ta huluwat huntide hulka, ei pelgan’d ta pahuraid pedajawaimusid: nüüd punetas koit — nii wõimukas, tore; nüüd tõusemas päike, ilm heliseb, särab!

        Uued päewad on alganud ilmas, — uued ilmad, uued päikesed, uus maa, uus rahwas ja uus jumal!

        Koit ja walgus!

        Ometi kord!


*                *

*

** 22 **


        Ja ometi — põletaw põud kestis edasi....

        Ja tema kestis terweni seitse nädalat: Jaanipäewast kuni Ruki-Maarjapäewani. Inimesed käisiwad kui warjud ja uskusiwad wiimsepäewa tulewat. Ja miks ei pidanud ta siis mitte tulema? Jumal oli pahane ja Maarja rahwa maha jätnud. Kust pidi siis weel abi tulema?

        Kui Karu-Palu peremees poolteist päewa palja pääga palawa päewa paistusel nurme ääres piirikiwi otsas istunud oli, siis tõusis tema kähku püsti, nagu oleks otsusele jõudnud, ruttas kodu, wõttis säält toobi ja hakkas sellega kahe wersta kauguselt poolkuiwanud ojast kaera põllu pääle wett kandma. Ise aga rääkis ta sääl juures:

        — Olgu sa olemast, tulgu sa tulemast! Ei ole sind hää annud, kust saab sind siis kuri wõtta?

        Kui tema mõisa wiidi, siis waatas ta opmannile teraselt silma ja ütles:

        — Mis mina sääl siis parata wõin, kui palgid kõwerad on?! Käisin küll wana jumalale pääle, aga kuri käänas nad looka. Ja marju ei ole mina ka mitte ära söönud; seda on puha kured teinud.

        Ja krahwi herrale ütles tema suu sisse:

        — Herrad wõiksiwad Riiast järele küsida, kas säält on sarnane paber wälja antud, et nii kaua taewast mitte wett ei tuleks? Minu arwates on see haawik ikka jäneste näritud küll. — — —

        Aga põud kestis edasi. Kuum liiw kõrwetas paljaid jalgu. Loomad liikusiwad, keeled hammaste wahel ripakile. Kirikute kellad hoigasiwad üle põlenud maa.

        — Nälg — nälg! —


*                *

*

** 23 **


        Kuigi Willem uue päewa algust uskus, kuigi ta teist ja teisi inimesi üles tõusma arwas, — Torgla oli endiselt saladuslik-kohutaw ja inimesed oliwad ka endised. Kui uimastuses läks esimene päew mööda. Päike põletas endiselt, endiselt seisis põldude kohal kuiw põua udu, kange palawuse pärast tungis weri ajudesse ja pää huugas ning kihas.

        Kas ei kumanud siis koit ja tõusenud uue ilma päikene sel hommikul?

        Koit kumenes ja päike tõusis, aga tõusis selleks, et armuheitmata kõrbenud wäljasid põletada!

        Willem käis teol. Mõisa härjatalli raskes wingus mõtles tema uimane pää sügawate eluküsimuste üle järele, kaalus ning arutas. Kui teomehed lõuna tunnil wiinaköögi taga põõsastes suikusiwad, wägipulka tõmbasiwad wõi marukoertest, kes palawal suwel karjade kaupa ümberkäisiwad, rääkisiwad, siis lamas Willem teistest eemal seliti rohu sees, pää wana luua kontsu pääl, ja waatas segaste silmadega läbi närbinud lehtede üles taewa, kus walged pilwed tukkudes ujusiwad. Suur mõte ujus karwases pääs, wäsinud silmad wajusiwad aga kinni ja warsti norskas mees. Aga ärkamisel roomas see mõte jällegi wälja ja küsis ja nõudis ja uuris.

        Teised teopoisid kutsusiwad Willemit „papipojaks“, naersiwad ja pilkasiwad teda.

        Esä oli nagu põrunud. Päewa istus tema läwel ja waatas soo pääle, wõi nokitses midagi tööd; õhtuti lamas ta õlgede pääl, hoigas ja nuttis, et ilm jumala ja Maarja maha on jätnud; aga öösiti tõusis ta üles ning kadus wärisedes ja wabisedes soo mändade taha.

        Willem teadis, kuhu wana läks, aga ta ei teadnud, kus see oli ja mis sääl sündis. Kord katsus ta isegi Esä järele hiilates sinna minna. Nüüd teadis ta ju, et

** 24 **


pedajates ei ole waimusid, et ilmas ei ole midagi kohutawat, saladuslist. Tema läks. Aga kui ta wärisedes ja hirmu pärast meeletute silmadega poole tee päält tagasi tuli ning urmises õlgedel lamas, siis lõi ta mõlemad kondised käed kõri ümber ja hoigas ning hulus walju häälega. Ta keha kiskus krampides kokku, suu oli seest täiesti kuiw ja walutas nagu nõelte otsas.

        Siis langes tema iseäralisesse olekusse. Ta magas ja tema silmad oliwad lahti ja waatasiwad läbi pärani urmise ukse soo pääle. Sääl soo pääl mustasiwad käharad kängus pedajad ja walgendas läbi öö pimeda walge sammal. Ja siis nägi tema sääl Torgla pääl teda liikuwat. Tema tõusis sügawalt sammelde seest üles, hõljus mustawa sambana õhus ja kaldus waarudes urmise poole. Waikselt roomas ta üle läwe sisse, kumardas mehe üle maha ning küsis:

        — Kes sina oled?

        Willem wastas läbi une:

        — Inimene, suur inimene olen mina.

        — Aga sina hoigad ometi ning wingerdad walus?!

        Willem ei olnud ialgi ilmsi niiwiisi mõtelnudgi, kui tema nüüd rääkis:

        — Jah, mina hoigan ometi ja wingerdan walus, aga siisgi olen mina jumal, keda suu minul eila weel palus! — Jah, mina hoigan ometi ja närtsin kui wäeti taim, aga mina olen ka ometi mõõtmata, wõitmata waim! —

        — Jah, mina hoigan ometi, ja pisaris kustub mu silm, aga mina olen ometi armastus, elu ja ilm!

        — Ha ha haa! naeris tema ja see naer weeres üle ilma laiali.

        — Ha ha haa! naersiwad urmise mustawad seinad, naeris Torgla, Soe-Wariku männad, naersiwad wäljad ja tume taewas.

** 25 **


        Siis hüppas Willem üles. Tema silmad keerlesiwad pääs, hambad oliwad risti ja käed rusikasse pigistatud. Must kiusaja pilw oli aga kadunud; pääs huugas ja mühises. Willem tormas läbi metsa ja „huntide haudadest“ mööda mõisa wäljale. Sääl sirutas ta ärewusest ja hirmust wärisewad kondised käed kaugelt mustawa kiriku torni poole ja tardus nii. Suur igatsus, suur palwe mässas ta hõõguwas rinnas:

        Suur oled sina, oh ilmade looja! Ja ei peaks sinul siis weel rahu olema! Kõik inimeste mõtlemised ja tarkused on põrm ja tolm! Anna aga meile rahu! Päästa meid nendest mõtetest ja sellest tarkusest, et rahu saaks! Suur oled sina, oh ilmade looja! Ja ei peaks sinul siis jõudu olema meid päästa tarkusest!?

        Kõik, kõik see on kurjast — see must kiusaja pilw, see wiimsepäewa kartus, ja isegi sinu kõne, oh wana õpetaja, oli kurjast! Küllap sina ju liig wana oled ja juba rumalasti räägid. Üksainus on jumal, üksainus!

        Andgu tema meile aga rahu! Rahu!

        Willem istus roidkiwile, mida kutsuti Orja-Rahnuks, käänas palge kiriku poole ja jäi magama ning puhkas nii kuni teise päewani.

        Hommikul tuli tema kodu. Ja kui nemad isaga kahekesi laua taga istusiwad ja hagana leiba soolaga sõiwad ning wett pääle jõiwad, siis hakkas tema sellest rääkima, mis tema nii kaua enese taga oli hoidnud ja mille üle ta ju niipalju järele oli mõtelnud. Ta tahtis sellest kõnelda, mis õpetaja käest oli kuulnud. Aga mõne sõna järele jäi tema kohmetanult wait, mõtted ujusiwad pääs laiali, läksiwad segamini; kohmakalt pühkis mees oma määrdunud watmannist käisega suuri higitilkasid otsaesiselt.

        Esä waatas imestawalt tema otsa ja ütles pahaselt:

** 26 **


        — Mis sina, poisikene, ka jumalast tead! Ooh, oeh! Pahane on jumal meie pääle, pahane! Maarja on meid maha jätnud. Nälg tuleb! Ilm läheb hukka! Ooh, oeh!

        Mõlemad oliwad kohmetanult wait. Siis küsis Willem wanale terawasti ja poolkartlikult otsa waadates sosinal:

        — Esä, kus sina öösel käid?

        — Mina?... Kus ma käin?... Niisama... jumalat käin palumas... jeesukest... Maarjat... Oh sina halastaja taewas küll! Kuna tuleb ots selle waese inimese hädale?... Waevle ja waewle, tunne nälga ja... ei tea, kui kaua... ei tea... Mõisa on siin, ja siin on põud ja siin nälg... Mõisas peksetakse... jooksed metsa, — sääl sured nälga!... Sel aastal uhab wihm wilja päri mäge orgu, wõi sel aastal põleb tema wälja pääl põua käes ära... Jumalake, jumalake!... Ei tea, mistarwis see kõik on... Aga nii tema on... ja lõppu ei ole... Ja mine kas wõi tuhat wersta: ikka on mõisa, on põud ja nälg... Mine kas wõi maailma otsani — ikka on mõisa ja häda... Kusagil ei ole teed wälja — mitte kusagil!...

        Siis tõusiwad nemad püsti, paniwad krobalised, parkinud käed kokku ja Esä luges kõwa häälega:

        — Issa meie, kes sina oled taewas...


*                *

*


        Pärast söömist oliwad Esä ja Willem rägastikus tööl. Nad raiusiwad wõsastikku, kaalusiwad kändusid, kaewasiwad, murdsiwad, wäänasiwad ja wedasiwad puid ja prahti kokku. Olgu, mis on, tulgu, mis tuleb, aga inimestel, kes raskes, rusuwas ikkes terwe oma ea mööda oliwad saatnud, ei olnud elulootus weel lõppenud. Pä-

** 27 **


rast hoigamist je kaebamist asusiwad nemad oma kõhnaks jäänud kontidega jällegi töö kallale ja raiusiwad ning murdsiwad, et higi ojana otsaesiselt maha weeres ja luud jakkudes ragisesiwad ning ülespaistetasiwad.

        Elada, jah — elada! Raudses, põletawas walus, igawesti koorma all, aga ometi — elu! Kui suur peab küll inimese meeleäraheitmine olema, kui ta sellest elust lahti tahab saada! — —

        Tehti sõõrdu. Wänge ja raske suits ujus aegamööda õhus laiali. Tuli põles uniselt, igawalt, nagu ei oleks temalgi ruttu olnud. Aegamööda muutusiwad suured puu ja kännu kuhjad halliks tuhaks. Mehed liikusiwad hõõgawate nägude ja punetawate silmadega paksu suitsu sees, kohendasiwad tuld ning wedasiwad kuiwa rämpsu juurde. Terwe metsaalune oli wärisewalt sinist suitsu ja wingu täis, mis kuhugile poole ei wajunud ega liikunud, waid kui tardunud tüwede ümber tukkus. Asjad tema sees näitasiwad wirwendawat ja wärisewat.

        Kui päike weerema hakkas, siis oli tuli enamjagu juba kustunud. Üksikud tukid loitsiwad weel waewalt. Tükk maad oli halli tuhaga kaetud, mille all söed weel hõõgusiwad.

        Siis läks Esä onni puhkama, aga Willem wiskas kütise aseme äärde ao koo pääle pikali ning jäi walwama, et tuli mitte edasi ei läheks.

        Kuna tema silmad kinni wajusiwad, seda ta ei teadnud. Wõis juba koidu lähedal olla, kui ta ärkas, sirutas ja wiimaks aru sai, kus oli. Kütise kohal oliwad tukid juba kustunud. Suur maalapp mustas pimedas kui sügawa oru põhi wõi waikne järwe pind. Kui Willem soo pääle waatas, siis nägi ta, kuidas wäiksed tulukesed walge sambla sees jooksiwad, kustusiwad ja jälle tärkasiwad. Nad oliwad nii pisikesed, et pimedust wähendada ei suut-

** 28 **


nud. Saladusliselt hõljusiwad nad päratu pimeda sügawuse sees.

        Willem tormas urmisesse ja ajas Esä üles.

        — Soo põleb!

        See jooksis ehmatanult wälja. Kui jaaniussikesed särasiwad pimedas tulukesed. Hommikuks oliwad nemad juba kadunud. Aga midagi hõljus õhus, mis ütles, et midagi suurt sündimas on: See oli õrn, peenikene, õige pehme turba suitsu lõhn.


*                *

*


        Torgla soo — suur Torgla põles.

        Kuna elad sina, suur tukkuw Torgla? Kuna tärkawad sinus need wõimud üles, mis kord ilma uuendawad? Sest sinu kallastel oli elu algus, sina saad tulewase elu ja liikumise keskkohaks. Sinu äärest sammasmajadest on esimesed hariduslised woolud üle ilma läinud ja siia peawad nad jälle tagasi tulema.

        Siis tärkawad sinus need põlised tukkuwad waimud, kui sinusse tule säde langeb ja sina leegitsedes põlema lööd.

        Tuld, sädemeid on tarwis kõigisse suurtesse tukkuwatesse soodesse! Siis lõõmab jõudsalt leek, siis tõuseb lõkendaw elu ja ärkab uinuw soo!

        Torglad minu kodumaa pinnal, kuna tuiskawad üle teie sädemed, kuna põleb teis kõdunenud ja wana ning tõusewad aastasadadel uinunud eluwaimud!?

        Siis lähewad meie sammasmajadest leekide laened üle ilma, siis — suure kütise algul. Siis murrawad, raiuvad ja kangutawad õhetawate paigetega mehed sõõru

** 29 **


suitsus ja kaugele Torglate taha kostawad nende kirweste hoobid ja nende julge sõõrutajate laul.


         — —


        Soo põles. Warsti oli wälituli tema pinnalt kadunud. Endiselt suikusiwad kidurad pedajad ja ainult siin ja sääl läks kadakas praginal põlema. Aga all, — sääl oli elu, uus liikumine, mida soo ennem ei tunnud. Kuiw turwas lõkendas. Peenikesed suitsu lindid tõusiwad siit ja säält sambla seest, wenisiwad aegamööda maapinnal ning sulasiwad õhus laiali. Ikka kõwemaks ja kõwemaks läks ümberkaudsetes metsades põlewa turba lõhn, mis werstade kaugusele imbus.

        Torgla põles niisama saladuslikult ja sügawalt, kui ta isegi saladuslik ja sügaw oli. Torgla põles!


*                *

*


        Aga põud... aga põud...

        Jumal, kus sina oled? Kas sina ei näe, et sinu rahwas näljasurmale wastu läheb? Kas sina ei tea, et see rahwas juba tundisid loeb ja kui oma hingeõnnistust ootab, millal päike pilwe alla läheb? Ei tea sa siis seda?

        Sina istud troonil ja inglid laulawad sulle kiituselaulusid. Aga mis on rahwal kasu, et temal sarnane jumal on, kes tema eest ei muretse?

        Jumal, anna wihma, anna leiba! Ehk sina ei ole enam meie jumal!´


        — — —


        Willem tukkus, Willem mõtles. Pää kumises otsas, weri kees. Kellega ta ka kokku puutus, — kõik rääkisiwad põuast ja wiimsest päewast.

        Pühapäewal lamas teopois kuuse tihnikus ja waatas mõttes enese ette.

** 30 **


        ...Õpetaja, küll sina ju eksisid. Ei tule sarnast aega, mida sina ootad. Ei saa arugi, mis sina õige mõtled.

        ...Jumal — on siis tema tõesti olemas? Wõi on see ainult üks sarnane wana arwamine? Õpetaja ütles: „See jumal ei ole muinasjutt!“... Aga miks meie teda siis ialgi ei näe, kui ta tõesti olemas on?

        ...Jumal, kui sa oled, siis peaks sinul ka jõudu olema, sest jõuetu ei wõi ju jumal mitte olla. Eks tee siis midagi, et mina usuks! Et mina näeks, et sina olemas oled! Meie isad on juba rääkinud, et sina olla ja olla. Aga näinud ei ole sind keegi. Ja kuidas wõin mina sind niiwiisi uskuda?

        ...Tee korraga, et tuleks praegu wihma pilw üles! Ja hakkaks korraga plaginal sadama! Kui suur rõõm oleks siis! Siis, jah siis mina usuks, et on üks jumal, keda meie ei näe, aga kes siisgi on!

        ...Aga... eilane päew on tänase sarnane. Taewas lõõmab päike ja põletab maad, mis nagu ääsi tule paistel on. Inimeste pääd huugawad, weri keeb, waim on pimedusega löödud, ja nemad nurisewad. Ei tule uut ilma, uusi inimesi ega uusi aegu!

        ...Jumal — kas tead — sind ei olegi! Ja kui sa ise arwad, et sa oled ja et sul jõudu on, siis on see ainult üks wana muinasjutt. Ja kui inimesed sind paluwad, armastawad ja kardawad, siis nemad unistawad! Sest nemad on selleks liiga kartlikud ja jõuetud, et julgeksiwad enesele tunnistada: Waata, jumalat ei ole!

        Mees tõusis üles ja läks mõttes läbi rägastiku. Wiimaks tuli tema Torgla äärde. Põlewa soo taga sinetas Jumala-Saare mets.

** 31 **


        ...Aga mis on siis sääl? Miks kutsutakse seda kõrget soosaart Jumala-Saareks? Miks on selle Torgla soo ümber kõik nii saladuslik, kohutaw, mõistmata?

        Willem jäi küsiwalt soo äärde seisma. Aga misgi ei wastanud. Turwas suitses. Ja mees arwas jällegi nägewat, nagu tõuseks soo sambla seest kohutaw ja saladuslik pilw, muinasaegne waim üles ja hõljuks ähwardawalt tema poole.

        Mees läks kiiresti mõisa poole. Saladuslik Torgla aga jäi temale mõistmataks ja kohutawaks.

        Tema ees oli mõisa ja sääl taga kaugel taewa serwal seisis punane kiriku torn ning waatas uhkelt teomeeste hurtsikute pääle alla.

        Hei, tulipunase karrast katusega kiriku torn, mis waatad sina üle põlenud maa ja naerad? Mis üle naerad ja mida pilkad sa?

        Ah selle üle, et meie näljased oleme?

        Wõi selle üle, et meie sinu all jumalat teenime?

        Kas ei ole sellel jumalal leiba meile? Kas ei ole temal jõudu imetähte teha?


*                *

*


        Tüdruk jooksis koleda hirmuga; pää käis tal ümber, waljusti tuksuwas rinnas kohises määratu kartus. Walged juused lendlesiwad kui elawad ussid pää ümber, silmad suurenesiwad ja wahtisiwad, kui midagi kohutaw-saladuslist nähes, kaugel puiestee otsa juures kerkiwa kollase täiskuu poole. Mustad puude warjud langesiwad kuiwa rohu pääle; minutitel warjasiwad oksad kuud, ja

** 32 **


kui ta siis wälja tuli, siis näitas ta kui tantsiwat ja misgi üle naerwat.

        Maia peatas pilguks niine warjus ja kuulatas lõõtsutades. Aga talle näitas nii, nagu oleks puiestee hämaruses keegi ähkides ja ohkides tema poole jooksnud ning kurjasti kirunud ja wandunud.

        Tüdruk jooksis kuni lepistikuni, käänas siis tee päält kõrwale ja istus lõõtsutades mättale. Ümber oli waikne, keegi ei tulnud talle järele. Hirm hakkas lahkuma ja jahtuma. Maia sai osa omast endisest rahust ja julgusest tagasi. Terwe sündmus kujunes ta silmade ees täies omas inetuses, tooruses ja koleduses. Ta mäletas selgesti, kuidas rahulise une päält jahmatades üles ärkas, musta kogu enese woodi ees seismas nägi, üles hüpata tahtis, kuidas see kogu aga tema ümbert kinni kahmas, kuidas nad siis rabelesiwad, kuidas tema meeleäraheitliselt appi kisendada tahtis, kuid meeletu hirm ei lasknud häältgi suust tulla. Siis aga kukkus opmanni paks kogu põrandale misgi asja pääle maha ja Maia jooksis särgiwäel majast wälja. Hirmu ja kohutusega kuulis ta, kuidas opmann ähkides ta järele jooksis, kuid aegamööda ikka kaugemale ja kaugemale maha jäi.

        Tüdruk wärises. Ta tõmbas kareda särgi jaku üle jalgade, laskis pää põlwedele ja hakkas kibedalt nutma. Ja kõik ta walu, kartus ning meeleäraheitmine kujunes üheks otsata kibedaks nuuksumiseks. Ta õlad kerkisiwad kramplikult, külmad pisarad langesiwad wihmana särgi pääle.

        Kui ta wiimaks üles tõusis, siis seisis teraw küsimus ta ees: „Mis nüüd?“ Tõesti — mis nüüd? Mõisa minna ei wõinud, küllap opmann teda ootab. Ja pääses ta täna ära ja pääseb ka weel homme, aga kas üle homme weel?! Kuhu sa ikka wiimaks lähed! Willem

** 33 **


on tema pärast poolsurnuks tapetud; opmann tasub kõik oma wiha tema pääle. Willemil teda ärawõtta ei lubatud, tahetakse tema pärast weel soldatiks anda!...

        Jumal, mispärast on ta ometi ilma sündinud?! Eks wõinud ta ema wiia teda wesile, kanda kalajärwile, kiwi mähkmete külge köita ja wette wisata! Miks kaswatas orjanaene oma lapse üles — orjusele, murele ja hädale! Ei wõtnud katk, ei nälg, waid suur mure ja meeleäraheitmine peawad teda tapma!

        Mõisa... Ei, mõisa ta ei lähe, kas murdgu hundid ta metsas maha, wõi suregu ta nälga! Ennem kord surra, kui terwe eluag waewas waakuda! Ei saa ta Willemile, siis ei pea ka keegi teine ta külge puutuma!

        Ta astus ikka sügawamale metsa sisse ja mõtles oma korraga julgeks ja wihaseks saanud mõtet.

        Kaugele siit ära! Kas siis maailm kitsas on, kas wähe on rabasid ja suuri metsi! Ja ei peaks siis temale paika leiduma! Mõlemad põgenewad nad Willemiga ära. Küllap see juba teesid teab — kas Poola wõi Soome. Kusagil need maad ju olema peawad ja olgu nad kas wõi ilma otsa pääl. Mis sellest siis! Suwel sööks rabas marju ja talwel näriks kas wõi puu päält koort, aga oleksiwad ju wabad, ei oleks mõisat!

        Wihaselt ja julgelt pääd seljas hoides astus ta kottpimedas edasi.

        Elaks oma Willemiga! Ehitaksiwad paksu metsa padrikusse hurtsiku, puunotiga ajaks wähekesi maad kohewile, teeks wilja maha... Elaksiwad — ja keegi ei teaks ja keegi ei näeks neid ja keegi ei saaks peksa, piinata ega soldatiks saata!

        Maia nägu lõi hõõgama, käed kuumetasiwad, silmad põlesiwad. Wiimaks jäi ta peatama ja alles nüüd märkas ta, et särgiwäel oli. Aga tagasi minna riiete järele

** 34 **


ei wõinud ju, ehk wõis seda alles hommiku eel teha. Küll ta läheb ju niisama särgiwäelgi järele. Wõi kas ta siis Willemit häbenema peaks, — aga muid ju metsa teel ei näe. Ja kaugel Esä urmis ei ole ka mitte. See mets on wist Soe-Warik ja siit peab teerada pärimäge alla Torgla soo äärde wiima.

        Ta leidis tee üles ja hakkas minema. Kaua läks ta ja kõik selle aja ujusiwad ta pääs rõõmsad mõtted ja rinda täitis laiatiiwaline lootus. Siis — jah siis — Willemiga kahekesi! Kuidas nad elawad, kuidas nad on! Miks ei ole nad ennem selle mõtte pääle tulnud, ainult pöörane opmann pidi neile tõsine nõuuandja olema. Palju on enne neid juba inimesi Läti ja Poola rabadesse ära põgenenud, ja enamasti ikka paarina.

        Kaua läks ta ja tuli wiimaks soo äärde wälja. Kuid pisikest metsamaja sääl ei olnud. Ei olnud põldu, aeda, ega kaewu.

        Jahmatades jäi tüdruk seisma: ta oli teist teed mööda tulnud. Paks mets seisis taga, Torgla ees. Nii mõnigi kord oli Maia siin marjul käinud, tundis palju radasid Torgla metsades, kuid seda ei saanud ta aru, kus praegu oli. Kõik näitas pimedas nii wõõras ja iseäralik olema.

        Tüdruk waatas mõttes. Öö oli lämmastawsoe; metsa taga tõusis kuu, kaugel soo pääl walgendas sammal. Soo ääres, kus Maia seisis, oli aga pime.

        Kartlikult ja kahkledes sammus tüdruk kõrgete puude all edasi. Tuliwad söödid, kadakalised nõmmed, märjad sookäärud. Midagi selletaolistgi ei olnud ta ennem näinud. Kaugel soo pääl hulus hunt — haledalt, pikkamisi... Hääl wärises, hõljus õhus ja kadus. Maia jahmatas ja astus kiiremini edasi.

** 35 **


        Jällegi kuu kollane helk, jällegi kottpime põliste puude all, jällegi hundi hale hulumine soo pääl... Maia süda tardus rinnus, ja kui ta tuksatas, siis ime kõwasti ja walusasti, nii et weri laenena päha jooksis.

        Ta pööras kohkunult ümber ja katsus tagasi minna, kuid eksis metsas ära ja jõudis jällegi soo äärde. Nõrkenult istus ta pehmele samblale ja purtskas nutma.

        Äraeksinud nõiasoo Torgla äärde! Ümber on sügawad metsad, metsades hundid ja haldijad, metsade taga mõisate wäljad ja sakste lossid! On sügaw, saladuslik põuaaja öö, ning kuu kollane kuma wäriseb soomändade oksil.

        Ta nuttis kibedalt ja kaua. Soost sambla alt kerkis külm niiskus üles ja pani ta ihu wärisema. Ta tõusis jällegi üles ja astus soo serwa mööda uimaselt edasi. Ja kõige suuremal meeleäraheitmise pilgul nägi ta kaugel, kaugel taewa serwal pilkases pimedas tulukest helkiwat.

        Tuli Torgla ääres! Jällegi oli Maia elaw, pisarad kustusiwad ta nutetud silmades, palgel helkis rõõm ja lootus. Tuli — kus mujal ta wõib olla, kui mitte Willemi kodus? Ühtegi muud elutist Torgla lähedal ei ole. Ta unustas ära, et see ju kusagil soo lausa tules põleda wõis, ja ainult üks külm kartus surus minutiks ta südant: Kui see wiimati haldijate petetuli on! Küllalt on küttijad nende tulede järele metsi mööda eksinud ja palju on laewu nende meelitusel rahnude otsa tormanud.

        Pool jookstes läks Maia tule poole. Wahel see wärises, kustus ja kadus, kuid warsti helkis ta weel kutsuwamalt ja heledamalt. Kiire käik, soo aur ja põlewa turba wing, mis ikka tuntawamaks ja tuntawamaks sai, paniwad pää pööritama. Põõsad rebisiwad särgi jaku küljest tükkisid, terawad rõika otsad kriimustasiwad jalgu. Kuid mis hoolis orjatüdruk sellest, kui ta wastu läks oma

** 36 **


wabadusele — talle helkis kaugelt sihi-tuli silmi ja süütas säälgi tule särama!

        Ei see wõinud petetuli olla. Küllap ta siis ennast muutnud, küll ta siis ühest teise kaldunud oleks. Maia tundis aga täiesti, et ta ühte sihti mööda edasi läks — kauge wärisewa tulukese poole.

        Kaua ruttas tüdruk. Tuli läikles ja põles selgelt, kuid ühtelugu seisiwad ta ees mustad warjud. Küll need ju puud oliwad. Korraga käänas soo kallas pahemale poole, tuli aga wälkus paremal küljel — teisel pool raba.

        Tüdruk jahmatas jällegi — ta igatsetud koht oli weel kaugel ja kes teadis, kummalt poolt minnes ta lähemal oli! Aga üle soo ei kannud julgus. Olgugi et pikk põud kõik lombid ja ojakesed ära kuiwatanud oli, ikkagi oli ju Torgla kinnikaswawa järwe pind. Allpool mättaid, pedaja ja soojala juuri oli põhjata tume sügawus, kuhu ei paista ial päike ega kuma kuu, kus ei weere wihane laene, walge elujulgest neitslisest wahust, kus ei õitse üksgi wesiroos ega sulpsata sättendawa soomuseline särg. Süsimust silmita surm on sääl.

        Aga Maia läks üle Torgla!

        Mättalt mättale hüppas ta, kukkus, tõuses jälle üles ja jooksis endiselt edasi. Täiskuu heledal helgil läikles ja lehwis hame walkjaskollaselt. Eemal tõuses hall suits kui roosteudu üles ja jäi maa lähedale uduna tukkuma.

        Kalda puud kerkisiwad mustawa seinana. Tuli oli kadunud, aga küllap ta sääl ikka oli.

        Wiimaks, wiimaks oli Maia ometi üle raba! Lai ta siit kohalt ju ei olnudgi. Tüdruk oleks peaaegu meelemärkuseta maha langenud. Aga ei — kuni lõpuni tahtis ta kõik kanda! Küll tal Willemi juures aega küllalt puhata on. Ta tõuses lõõtsutades järsku kallast mööda

** 37 **


emalepa põõsaste wahel üles. Oli lõpmata waikne, kõik maailm oli kui wäljasurnud.

        Maia läks ja tundis korraga sügawat, äramõistmata kartust oma südames tuksatawat, ehmatanult piilusiwad silmad mustawate hiigla puude wahel ümber ja otsisiwad maja, aeda wõi kaewu. Aga puude salk oli põline wana ja põline pühalik waikne. Ei küll Willemi kodu lähedal sarnaseid tammi kaswanud. Ülewal pää kohal sulasiwad nad mustawaks katuseks kokku, mille läbi siit ja säält kuu kuma ka alamatele oksadele wajus... Ei küll Willemi kodu lähedal sarnaseid puid kaswanud.

        Korraga wilksatas tüwede wahel tuli. Tuli põles maas murul. Ei olnud maja ega põldusid, ei kallakut soo serwa. Kui kiwi sammas jäi tüdruk korraga seisma ja tardus kesk ümbritsewat lõpmata waikust, kuna ta silmades määramata ehmatus, püha-saladuse-hirm ikka laiemale laenetas, kuni kõike ta wärisewat, nõdrameelseks minewat olewust täitis.

        Maas tamme juurte wahel põles tuli, aga nii waikselt, kui ei oleks ta tõesti mitte põlenud. Tule ümber seisiwad sajaaastalised hiigla tammed, kui igawesed taewa toed, aga nende wõimsad oksad oliwad kõrgel tule ehas ennast üksteisest tihedalt läbi põiminud, nagu oleks nad all põlewat püha-tuld suurte taewaste tuulte eest hoidnud. Ainult ühelt kohalt paistis kuu läbi oksi alla kui kõrge kiriku hämarasse wõlwialusesse. Kuu kumas walgendasiwad puuoksil rohelise samblaga kaetud loomade ja inimeste pääluud, millede mustad hambad saladuslikult ja kurikawalalt misgi üle alla naersiwad.

        Püha-tuli loitis igawese taewa poole ja mustad ning sügawad on pühatule kohutawad warjud, kui nad hämara hiie all wärisewad ning inimese hingesse langewad!

** 38 **


        Sügaw ja saladuslik on püha-tule kuma, mis mängib wihase jumala raudse palge pääl ja tema werd täis nõrgunud silmades wastu põleb!

        Põlise tamme mustawas õõnsuses seisis inimese suurune puuslik — muistsete aegade jumal. Ta pale ja keha oli must kui põlenud puu, põlwedel seisis tal waskne kauss hõbe rahaga ja inimese pääluu. Kollane tule kuma mängis tasasel wirwel jumala klaasist silmades ja were ning raswaga wõietud huultel.

        Suure jumala armuheitmata pale ees põles tulekahi ja auras musta kuke wereohwer. Suurel jumalal oli sügaw häämeel ja ta ninasõõrmed aistsiwad seda urja ning mustale kiwi palgele ilmus rahulolemise kuma.

        Püha ohwritule ees põlwitas palja pääga rauk ja hoidis wärisewate sõrmede wahel arbawitsa, mida ta lõigata ei julgenud. Ta raugenud silmad oliwad kinni, aga ta tundis oma murekortsulisel otsaesisel rasket jumala raudset waadet.

        Tuli wärises ja wärises wari puusliku palgel ja kahwatas kuma wanakese näol. Wärises tuli, wärises, ja jumala lahtised hobuse hambad läiklesiwad...

        Eemal hämaras seisis walges riides naesterahwas puu najal, käed kaugele ette wälja sirutatud, ja waatas üle ohwritule jumala palgesse. Ikka laiemale, laiemale läksiwad waataja silmad, nad muutusiwad sügawateks, põhjatuteks, hallideks ja siis läikjas-rohelisteks ning nendes kujunes wiimaks lõpmata hirm, nõdrameelsuse otsatus.

        Püha tuli wärises, wärises punane walguse kuma ja wärises orjatüdruku süda...

        Korraga kostis kõrgel tamme ladwal lehtede kahin ja oksade ragin ning wana öökull tõuses tiiwade wihinal kõrgele lendu.

** 39 **


        Rauk langes wärinal rinnuli tule ette maha ja hoigas:

        — Olen ma süüdlane, siis lendagu mu hing ihust kui nool wibult; olen ma süüta, siis wiibigu hing minu sees!

        Tüdruk aga kiljatas läbilõikawalt ja tormas siis ettewaatamata hiiealust mööda edasi. Kui kodukäijal walgendas ta hame, juused keerlesiwad ussidena pää ümber, paljad käed oliwad kaugele ette sirutatud.

        Waikselt kumas kuu helk tumedas umbjärwes; täht üksinda wärises wee pinnal.

        Kollane kuu, igawesti waikne Jumala-Saar, punane kuma puude ladwul ja tardunud umbjärw...

        Waikne on järw, waikne... Waikselt januneb tõmu sügawus elu järele...

        Korraga hele naesterahwa kiljatus, tume laente sulin! Kuu kuma purunes, Iäiklewad ringlaened weeresiwad kui rõngasussid üle umbwee... Laened tuksusiwad; kaua käis kahin ranna roos; must hundipurikas kõngutas mõttes pääga, ja läiklewad laened käisiwad kaua, kaua ja tardusiwad wiimaks Torgla wete sügawuses.

        Wanakene lõikas põlwedel tule ees seistes arbapuu päält koore ja laskis sellel langeda. Walge pool kukkus pääle! Ainukene kord terwe seitsme nädalise põua järele! Ja kolm korda järgimööda tuli walge pool pääle.

        Jumalal oli meelehää oma sulase ohwrist!

        Esä langes kustuwa tule kumas rinnuli püha-tule ette. Piirita rõõm ja piirita palwe wärisesiwad ta südames:

                 Suur, ilmlõpmata jumal ja igawene Maarja, et tuleks meile wihma ja saaksime leiba! Et läheksiwad pääd täis raskeid teri ja saaksime palju wihkusid ja parmaid, palju hakkisid ja kuhjasid ja suur oleks õnnistus leiwaga! Et ei oleks katku ja ei oleks nälga, ei sõda ega uputust!“

** 40 **


        Punane tulekuma wärises jumala were ja raswaga wõietud naeratawatel huultel. Aga ülewal Torgla metsade kohal taewas õitses juba koidu puna. Piirita palwe wärises Esä südames:

                Nii kui päike tõuseb, kuu kaswab, meri äärte tasa täidetakse, — nii rõõmusta sina meid, suur jumal, ja anna palju leiba ja wala meie üle wälja kõiksugu annete rikkust! Nii kui pääsukene päärib, nii kui siid wenib, — nii pikenda sa meie päiwi! Nii kui mets mängib ja mäekesed hõiskawad, — nii olgu meie elu!...“


*                *

*


        Päike tõusis endiselt üles. Endiselt põletas tema maad, ja oli lämmastawam, kui ialgi enne. Endiselt käisiwad inimesed punetawate silmadega ümber ning nurisesiwad jumala pääle.

        Aga siis ometi... Ämblik istus keset pesa ja ei jooksnud enam wõrkusid mööda ümber. Pääsukesed päärisiwad järwe kohal ning puudutasiwad tiiwadega wett.

        Ja siis tema tuli, see kaua igatsetud pilw! Must ja kohutaw oli tema, nagu hiigla nahkhiire tiiw; tulised jooned sähwisiwad tema tumedas südames, kui oleks sääl söed tuules keerlenud.

        — Issand, sina oled armuline! hüüdis õpetaja ja pani käed kokku.

        Ja siis saatis ta kellamehe torni ning käskis helistada, nagu siis, kui õnnistegija ilma tuleb.

        Ilus oli altar põllu kiwil. Selle taga seisis õpetaja ning tema ees põlwitas kokku tulnud rahwas. Pühaliselt

** 41 **


lõiwad kellad, ja kui esimesed tilgad kangel pikse mürinal maa pääle langesiwad, kostis rahwa laul üle wälja:


                Auu, kiitus olgu igawest

                Kolmainu jumalale!


        Ja siis rõkkas taewa poole:


                Kõrged uksed lahti minge,

                Siionisse laske mind:

                Rõõm siis täidab minu hinge —

                Issand, siit ma leian sind!

                Siin näen sinu palet ka

                Paistwat waimu tulega.


        Ja alalõpmata wälkude walgel ning wihma walingul tõstis õpetaja käed üles ja õnnistas rahwast ning põldusid, nagu Noa pärast weeuputust.

        Aga wihma sadas ja sadas, kuid inimesed ei tunnud, kuidas nad läbimärjaks saiwad.

        Sel ajal seisis Esä urmise ees ja waatas kaugele üle Torgla, kus Jumala-Saare püha hiis sinetas. Põlew soo auras ja suitses woolawa wihma all.


*                *

*


        Jällegi helgendas päikene; taewas ujusiwad juba walkjashallid sügise pilwed, aga maa lõi alles haljendama, nagu oleks weel kewade olnud. Põua unenägu oli mööda, kuiw põuaudu lahkus esimese wihma ajal. Päris wõõrastawad oliwad esimesed päewad; inimesed ei tahtnud weel uskudagi, et nad surmast ja kadumisest pääsesiwad.

        Aga siisgi — tühjade põldude ääres seisis luitunud, punaste silmadega nälg ning waatas küla poole...

** 42 **


        Willemigi pääst auras raske põuaudu kui wiinawing. Aga midagi jäi sinna, mis ei surnud ega kadunud, mida ei olnud millegagi wõimalik ära tappa. See oli igatsew, otsiw mõte. Ainult minutiteks langes ta pääle tume mure Maia pärast, kes jäädawalt ja jäljetalt ei tea kuna ja kuhu kadunud oli. Aga see kustus ja kadus ja warsti ei olnud orja armastusest enam midagi muud kui udune mälestus alles jäänud. Otsiw, arwustaw mõte aga pöörles ja rabeles, kui päewane silmita kutsikas, langes maha ja tõuses jälle üles.

        Kui nädala teopäewad mõisas tehtud oliwad ja raugenud keha wähe puhanud, asusiwad Willem ja Esä jällegi oma põllu kallale. Suurt aga siin teha ei olnud, sest wilja kõrte asemel külkusiwad nurmel kasteheina taolised kulukad ja kahisesiwad tuules tasa ning haledalt. Tõsiste ja roidunud nägudega tegiwad mehed tööd, selles kindlas teadmises, et kas tee, wõi ära tee — nälg tuleb ikkagi.

        Kui mehed õhtuti läwe pääl istusiwad ja piipu popsisiwad ning hämarduwa Torgla pääle waatasiwad, mille taga taewas weel loodes kumendas ja roosad udupilwed üles kerkisiwad, siis tärkasiwad kummagi pääs salajased elumõtted üles. Aegamööda liikusiwad nemad nendes madalates pääluudes, ilmusiwad alguseta ja kadusiwad lõputa, nagu need roosad soo pilwed Torgla kohal. Need mõtted on nagu waikne kella helin, mis kewade hommikul üle kaasiku mõõnab, laenetab, woogab ja kaua weel üksiku rändaja rõõmsas südames wastu kumiseb.

        Kaugel järwede kallastel laulsiwad hallid kured oma lõpmata laulu. Hämaruse laened kerkisiwad metsade kohal, Jumala-Saare hiie ladwad mustasiwad ehapunalises sügise taewas.

** 43 **


        Mehed istusiwad urmise läwel ja kumbgi unistas oma mõtetes. Pilt pildi järele kerkis Willemi pääs.

        ...Taewas ujuwad walged ja hallid sügise pilwed. Nende taga sinetab põhjata sügawus. Pilwed aga lendawad ikka kiiremini ja kiiremini ja wõtawad ikka enam ja enam imelist kuju.

        Maa pääl on pori ja on laiad läikiwad wee wäljad, rabakad metsad ja suured linnad. Siin laenetawad põlenud wiljawäljad; inimesed seisawad nende pääl reas, sirbid käes, ja lasewad kõrtel kahinal langeda. Aga higi woolab... woolab igawesti...

        Siin on inimesed, on kirikud, sirbid ja wihud, see on maa ja see sääl ülewal — sinetaw taewas. Kõik on nii selge, nii arusaadaw.

        Aga — mis see pöörleb sääl kumisewas pääs ja mis see nutab nii haledalt, haledalt rinnas, kui silmad kõrgel taewas lendawate sügise pilwede poole waatawad?

        ...Selgel talwe ööl särawad tähed taewas ja üle lume wäljade laenetab kuu rohekas walgus. Kaugel küngaste taga heliseb aisakell ja laulab külamees jumalalaulu haleda peenikese häälega. Kõrgel särawad sõela tähed, härjad, wanker, wärisewad pää kohal linnutee tulukesed kui pisikesed helkiwad helmed. Kuu näitab suurenewat ja wähenewat, taganewat ja lähenewat; wahel on ta kollane, siis kahwatuwalge ja siis jälle rohekasudune.

        Jaa, sääl on tähed ja sääl on kumaw kuu, aga mis ometi nende taga on, teisel pool tähti, teisel pool kuud? Sääl olla taewas, olla jumal, olla igawene paradiis. Ja kui ka nemad on, — mis on siis teisel pool neid? Mis on kõigest sellest eemal, mida me tunneme, ja mille nime me teame? Kui sääl midagi ei ole, mis on siis „ei midagi?“ Maailmas ei ole meie seda asja ialgi näinud, mille nimi oleks „ei midagi.“ Mis on sääl pool otsatust?

** 44 **


        Sellepärast waatawad silmad kõrgele taewa sinasse üles, aga rinnus wäriseb midagi walusalt, walusalt, ning tahaks lennata isegi ühes ruttawate sügise pilwedega kuhugi kaugele, kaugele, sinna, mille nimegi meie ei tea...

        ...Kui Willem alles poisikene oli ja mõisa härja karjusena Turmawere söödil käis, siis istus ta lumi walge Karja-Otiga sagedasti sajaaastalise tamme all. Wana karjus westis sellest juttu, et kord oli üks pikk sõda ja siis sõitis kuningas, kelle nimi Pietre oli, üle sellesama Turmawere söödi, aga all soo pääl jäi rabasse kinni ning kaotas saapa muda sisse ära. Oti isa oli Pietrele omad saapad annud; pärast aga kinkis suur kuningas saapa täie kuldtukatisi karjuse isale.

        Willem istus läwel ja unistas omast noorusest ja Karja Otist ja nägi waimus, kuidas suur kuningas Pietre kõrge walge hobusega läbi raba kihutas, nii et saapad ära kaotas. Kõik see oli nii muinasloolik, ammune ja sellepärast nii iseäranis ilus.

        Jaa, kord oli ta alles tosina aastane poisikene, oli ka wana Karja-Ott. Ka see oli kord noor olnud ja selle isa oli kuningas Pietre käest saapa täie tükatisi saanud. Oli kord kuningas Pietre, pidas pikka sõda, aga enne teda oli ka palju kuningaid ja palju sõdasid olnud. Tema isegi saab kord wanaks, sureb kord ära, aga pärast teda sünniwad uued inimesed ja surewad jällegi, ning ei ole misgit muutust igawesest ajast igawesti. Jaa, kord tuleb ju küll wiimne päew, maailm saab otsa; aga mis tuleb siis pärast wiimset päewa ja mis tuleb pärast seda, mis pärast wiimset päewa tuleb? Kuna on igawiku algus ja kuna on lõpp?

        Oi, kuidas me kardame otsatust ja igawikku, sest et see me mõistusest üle käib!

** 45 **


        Sellest on sinistes silmades, mis lendawate sügise pilwede poole waatawad, nii palju leina ja tuska, igatsewat ja kartlikku...

        Tuhanded pildid kerkisiwad Willemi ees üles, tuhanded küsimused, milledele ta wastust ei leidnud. Ta oli nagu liiwa terakene mere rannal luite taga: kuulis elumere wõimsat mühinat ja aulide kisa teisel pool liiwa wirnasid, aga ei näinud merd ega aulisid. Suure sügise tormi laened käiwad mürinal üle käbrade ja naswade, aga luite taga lamab liiwa tera ja kuulab lõpmata mühinat...

        Kui muinasjutt on inimese elu: Kusagil metsa sügawuses ärkawad imelised lilled üles. Helkjalt leegitsewad nemad, kui tähed taewas, aga koiduni on nad ammugi kustunud. Kes teab, et nad kord õitsenud on? Kustunud ja kadunud... aga ometi põlesiwad nad nii heledasti, kui tähed taewas... kustunud ja kadunud...

        Willemi kõrwal urmise läwel istus kössi wajunud, haldunud näoga wanamees ja waatas tuhmide silmadega jalgade ette maha. Kiwise, surnud otsaesise taga pidi mõte tuksuma ja punane elu woolama. Ja mille pääle tema küll mõtles? Wõib olla, oma nooruse, jumala, waese elu, wõi nende hallide kurgede pääle sääl kaugel umbwete taga. Aga õigem wõib olla, et ta misgi pääle ei mõtelnud, waid ta sajaaastalises pääluus ujusiwad wärwita ja kujuta mälestused ja unistused, mis on nagu lendlewad nahkhiired kottpimeda mahajäetud templi wõlwide all. On nii waikne ja pime, ja keset seda pimedust ja waikust kuuled korraga, kuidas sääsk, kes wõlwialusel puhkas, haledalt kisendab — nahkhiir on ta kinni püüdnud. Niisama on ka wanaduses unistawa inimese pääs pime ja waikne; kuid korraga tunneb ta, kuidas

** 46 **


rinnas misgi haledalt kisendab. See on minewiku waluhaaw, mida nahkhiire taoline mõte lenneldes puudutas.

        Kustunud silmad waatasiwad Jumala-Saare poole, mille taga eha weel waewalt punetas. Püha hiie ladwa piirjoon weretas.

        Wihmadest hoolimata põles Torgla kuiwaks jäänud külg edasi. Siit ja säält tõusiwad sambla seest paksud suitsu sambad üles ja hõljusiwad pahakuulutawalt soo kohal; siin ja sääl jooksiwad tulised jooned üle laugaste; ilwese walged nupud põlesiwad puuwilla kombel, aga kadaka oksad pragisesiwad käredalt. Misgi ei takistanud tuld. Sügawas pinna sügawuses läks määratu, saladuslik töö edasi, häwines see, mis aastasadadel sündinud oli...


*                *

*


        Ühel sügise õhtul istusiwad Esä ja Willem jällegi urmise läwel ja mõtlesiwad oma sügawaid mõtteid. Kui wanamees oma silmad üles lõi, siis nägi ta Jumala-Saare kohal isesugust walgust. Puude oksil keerlesiwad wäledad tulekeeled, sädemed pudenesiwad ja tuli kustus; kuid warsti tõuses ta teises kohas uue jõuga ning roomas laenatades edasi. Mustaw suitsupilw hõljus tumenewa taewa poole.

        — Isa, pojuke, waimuke!... karjatas Esä, kuna ta käed ja jalad kramplikult wärisesiwad: Jumala-Saar põleb!...

        Ja siis ruttas ta kiiresti kallakut mööda alla ning kadus tõusewas hämaruses.

        — Esä, kuhu sa lähed? Kuhu? hüüdis Willem.

** 47 **


        Aga hääl kustus ja ümberringi jäi wait. Willem istus uuesti läwele, waatas põlewa Jumala-Saare poole ja mõtles pikkamisi, pikkamisi...

        Aga saar põles. Üle laugaste oli tuli rohu wartel sinna läinud ja nüüd tema põles. Poole tunni pärast seisis saare kohal määratune tule sammas, mis kui tulepurskawa mäe leek wälja nägi. Öö oli sügisene, kottpime. Punased warjud jooksiwad üle soo, taewasse tõusis eha ja aegamööda ilmus sinna ka suur walkjas-punane rist, mis ühest taewa serwast teiseni ulatas...

        Willem jooksis kui meeletu sood mööda edasi-tagasi, langes tühjaks kuiwanud aukudesse ja kaitsekraawidesse, mis herrased kaewada oliwad lasknud, kisendas appi ja ringutas käsi. Aga saar hõõgas, sädemed tuiskasiwad kõrgesse taewasse, tuha pilwed tõusiwad õhku ja tõusew tuul wiis neid kaugele lõuna poole.

        Soo ümber seiswate metsade ladwad kumasiwad weri-punaselt. Ikka suuremaks kerkis eha taewas; neli walkjast sammast seisiwad saare kohal ja nende pääl seisis uus saar, mis nagu endise wastuhelk peeglis oli.

        Kured keerlesiwad kisaga õhus; hundid seisiwad salkadena hõõguwa soo kaldal ja waatasiwad saare poole, aga nende hambad oliwad irwi ja silmad põlesiwad.

        Eha kaswas weelgi — ka teisel pool sood laenetas metsas tuli. Põlised puud lõõmasiwad, ragisesiwad, aga kõrgel suitsu ja sädemete meres keerlesiwad kisawad linnud, tiiwad tulekahju kumast punased.

        Esä, kas sa jõudsid oma häwinewatele jumalatele appi, wõi langesid sammasteelt mustawate laugaste põhja?

        Kõrgel taewas kumas rist. Tõesti, keegi oli jumalate juurde jõudnud...

        Kui päike tõusis, siis oli maailma süda — Jumala-Saar — kadunud. Inimesed oliwad oma Jumala-Saare

** 48 **


pilwedele tõstnud, kus nemad waimus kumardasiwad. Aga... wahest seisiwad need nägemata walguse sambad endise saare kohal...

        Ja kui päike tõusis, siis leegitses terwe mets Torgla soo ümber. Kümned werstad oliwad laenetawa tule all. Üks hoog tuli teise järele; suured suitsupilwed kohisesiwad tormawa tuule ees.

        Wist pidi ka nendesse rabadesse ja padrikutesse uus elu tõusma, aga ei mitte Jumala-Saarelt, waid kusagilt poolt wäljast. Wist pidiwad siit kurg hundiga ära minema ja härg sahaga asemele tulema... Aga ometi, tuli oli Jumala-Saarelt alganud ja öö tegi mitmekümne werstalist sõõrdu.

        Hundid rändasiwad põhja poole. Aga mõne päewa pärast wenisiwad suured kurgede, neppide ja pistrikkude parwed lõuna kaarele...


*                *

*


        — Kluk, kluk! langesiwad weepiisad niiskelt wõlwilt: kluk, kluk!

        Ühetooniliselt kõlisesiwad rauad wastuseks. Lossi keldris oli pilkane pime, ja keset seda pimedust kõndis Willem kiwi samba ümber; rauad kõlisesiwad ta jalus, aga ülewalt wõlwidelt langesiwad pisarad.

        Wiha pärast herra waranduse põletaja, nõiduja, jumalasalgaja ja libahunt oli wangis ning ootas oma kohut. Ammu aega ei olnud see keller enam raudade kõlinat kuulnud: mööda oliwad sõjalised rüütliajad, kus waenlasi maa alla kiwi müüride wahele nälga surema pandi. Mööda oliwad wägimeeste ajad ja wäikeseks



/pilt/



Noor-Eesti                        Pühajärwe kallas                Karl Maybach


** 49 **


oliwad rüütlite waenlased jäänud: teopoissi nuheldi tallis witsadega, ei teopoisil olnud aega keldris kinni olla.

        Tunnist tundi ja päewast päewa kõndis jumalasalgaja, ei mõtelnud misgi pääle, ei ootanud midagi, ei kartnud kedagi. Aga kui ta maha istus, siis hakkas waikus metsikult kihama ja keema, kostsiwad õhkamised ja hoigamised, koledad pildid kerkisiwad üles ja hõljusiwad palawikuliselt põlewate silmade ees. Siis hüppas wang üles, jooksis ühest teise, kisendas appi ja peksis raudadega wastu seinu. Siis ütles wangiwaht, et nõiale kuri pääle käib, ja luges wärisedes „Meie isad“.

        Ja tõesti, ühel päewal tuli kuri tema juurde, istus tema ette maha, ja nemad hakkasiwad juttu ajama.

        — He he hee! naeris kuri, ja tema naer oli nii, nagu oleks rida pisikesi kerakesi siledat lauda mööda weerenud. — Inimene!? Sina oled siis inimene!? Rumalus — midagi ei ole: ei jumalat ega kuradit, hääd ega halba, algust ega otsa, inimest ning ilma! Midagi ei ole. Kõik see on ainult unistus. Olemata loom näeb olemata unenägu olemata asjast!

        Ja nemad naersiwad, ning nende naer oli sarnane, nagu oleks kusagil pilkases pimeduses ilmotsata lauda mööda pisikesed kerakesed weerenud. Ja nendel mõlematel oli hää meel, et neid mitte olemas ei olnud.

        — He he hee! naeris kuri.

        — Ha ha haa! wastas wang, ja nende naer wõttis teine teise ümbert kinni, tantsis ja keerles nende päädekohal ning kadus wõlwialuste sügawuses. Aga kuri sosistas Willemile kõrwa sisse:

        — Inimesed wannuwad ja paluwad, naerawad ja nutawad, hammustawad üksteisel kõrid ristteedel läbi... Aga waata, mina istun kiriku torni kuke otsas ning

** 50 **


naeran iga ilma kaare poole: he he hee! Ja mis wõib suurepäralisem olla, kui naerda! Ja mis on ehitamine tulekahju wastu! Mis on otsimine, igatsemine, töö — kõige eitamise, häwitamise, erapooletuse, täiuse wastu! Las minna, nagu läheb! Ei ole see suur, kes mõndagi wõib, waid see, kes suudab mitte midagi teha. O, süüa oskab igaüks, aga missugune jõud peab sellel olema, kes roogade juures istudes nälga sureb, maja ukse ees ära külmab, kõrge puu otsast langeb ja okstest ei katsu kinni wõtta! Mis wõib suurepäralisem olla, kui naermine, kui sinu elu ja surma üle otsust tehtakse! Missugune wõim on ühes langewas kiwis, kui ta mõtlemata ja aset otsimata läbi õhu lendab! Ei oleks maakera, kuud, tähti ega päikest ees, — ta lendaks igawesti, i—ga—wes—ti! Niisama wõimus oleks inimene, kes täieliselt erapooletu enese ja teiste wastu oleks... Tõesti, suur ja sügaw on ühe rõõmsa kuradi mõttetarkus, kes kirikutorni kuke otsas istudes wäiklase ja rumala jumala pääle alla naerab!

        Kuri ning inimene — see on inimene ajas enesega juttu, ja tema mõtted liuglesiwad kui mustad waereslinnud, kes nagu nooda pullad ridastikku sügawaid mere woogusid mööda ujuwad.

        Willem kõndis ja tema silmade ette kerkisiwad läinud aegade mälestused: Kusagil Torgla soo ääres elas teopoiss pool hullu wanamehega, orjas, tahtis naist wõtta... oleks ise wanaks läinud lõpmata orjuses ja wiletsuses... ja oleks kord surnud ja maha maetud ja... siis oleks kõik otsas olnud. Missugune wilets on ühe inimeselooma elu! Mis wõib rumalam olla, kui enese alalhoidmise tung, tung elada ja mitte kaduda! Ja jõuaks ta niiwiisi tahta, et iganes ei kaoks, ei sureks, siis maksaks tahta! Aga ära kaob ta wiimaks ometi! Kuradil on õigus: Et küll peab see üks

** 51 **


waene loom olema, kes tahab, mida ei jõua, ja ei taha, mida jõuaks!

        Aga ühel päewal tuli Willemi juurde tema, kuradi wastand. Musta sambana seisis ta wangi ees ja hüüdis:

        — Inimeselaps!

        Wang hüppas üles, sirutas rusikad wälja ja kisendas:

        — Ah sina see oled! Ah sina! Sina, keda ma ei teagi, kas sa olemas oled, aga kes sa terwe mu rumala elu ära purustanud oled, kes sa mind sellest elu unenäost üles äratasid! Ära karda mind — ma ei wihka ju sind. Sest mis asi on üks jumal, et inimene teda wihkama peaks, inimene, kes tema ise wahest loonud on!? Ja ometi — kui sind ka mitte olemasgi ei ole — ikkagi oled sina selles süüdi, et inimene ennast alles hoiab; sina oled see, kes enesehoidmise tungi kinnitad ja enese häwitamist keelad. Ja see on see kõige suurem wastane inimesel! Sina olla inimest elama pannud ja üksinda sinul olla õigus teda ära kaotada! Sinul! Ära wannutud olgu sina, ära wannnutud!

        Aga tema naeratas, sest tema tahtis näha: Mis teeb üks mässaw inimene ometi ilma temata, temata, kes ta maailma sünnitaw energia, loow ja edasikandew on?! Tema naeratas ja ütles siis:

        — Armas inimeselaps...!

        — Ah sina naerad! Sina naerad weel!

        Ja wang tormas nagu tiiger edasi. Ta käed oliwad kui raud konksud, hambad risti, silmades lõpmata wihaleek. Ta hüppas tema kõrisse kinni, surus ta enese alla ja kägistas ära! Oi, kuidas ta rabeles, wastu peksis, palus, kisendas ja heitles! Aga mis hoolib üks wihane inimene jumala palwest! Wähe halastawad jumalad, — inimesed — ei ialgi! Tühjused tormasiwad heitlejate pääde kohal kokku, päälpool pilwine pikne mürises ja


4*

** 52 **


raksus, ja just kui Sinai mäel, nii oli siin uus arwe tegemine. Aga inimese raudsed sõrmed tungisiwad tema kaela sisse ning kägistasiwad ta ära...

        Siis oli inimene surnud. Sest tema oli oma jumala enese sees ära kägistanud.

        Tema surnukeha üle sumises igawene waikus, aga ümberringi wenis tühjus — nii suur ja lai, kui ainult igawik, nii pime, mõõtmata, ja siisgi nii, kui ainus silmapilk.

        Inimese pärani silmad waatasiwad mustawa tühjuse sisse ja näitasiwad weel pärast surmagi tuskaselt igatsewat ja küsiwat:

        — Aga mis siis, kui sääl ülewal ja sääl all... ometi midagi on?! Mis siis... jah, mis siis...

        — Kluk, kluk! langesiwad pisarad külmalt wõlwilt: Kluk, kluk!..


Fr. Mihkelson.

        

14.II.05.





Kolm laulu.


1.

Laulja.


                        Nii kui wahuse jõe

                        mürisewad laened,

                        mis kalju päält

                        langewad oru sisse;

                        nii kui taewa pikne

                        mustade pilwede all

                        hirmsasti kärgatab:

                        Nõnda on jooksmas laulu

                        ilus tuline oja.


                        Nii kui walguse hallikas

                        seisab auustatud laulja

                        oma wendade keskel.


                        Kärgatab pikne

                        ja metsad on wait:

                        Laulja on tõstmas

                        oma häält, walamas

                        hingest laulukastet.

** 54 **


                        Ja tema ümber

                        wait kui mere kaljud

                        rahwad on kuulamas.


2.

Rõõmulaul.


                        Ei nüüd leinahääl tule

                        wälja enam mu suust!

                        Nii kui hallikast

                        selged laened on keerlemas;

                        nii kui päewa põuest

                        walgus maha on tulemas:

                        Nõnda mu meelest woogawad

                        ilusad rõõmulaulud.


                        Kaunil kewade ajal

                        lilled on õitsemas

                        haljas, pimedas metsas,

                        oja kaldal, kallide

                        põlluheinade wahel.


                        Ehk küll sügise tuleb

                        walge põhja sülest ja

                        lilled närtsitab ära:


                        Siisgi Jumala wõimus

                        inimestele rõõmuks

                        kutsub kewadel lilled

                        tagasi heinamaale.

** 55 **


                        Nõnda kutsub ta jälle

                        Sõpruse lille mu aeda.

                        Igawesti saab lilleke

                        õitsema mu meeles.


                        Igawesti saawad

                        minule paistma

                        armsa Alo silmad.


                        Ole rõõmus mu meel,

                        sest su õnn nüüd seisab

                        nii kui kalju keset merd.



3.

Laul


kui ma Tartust läksin Riia poole oma wanemaid waatama.


                        Jumalaga nüüd, meie maa!

                        Ei ma nüüd enam kõnni

                        sinu kasemetsades,

                        kus lilled on õitsemas

                        ja laulmas linnud

                        ilusate puude warjul...


                        Sagedasti istsin

                        tasa oja kaldal

                        mõteldes teie pääle,

                        mu hallid wanemad!

** 56 **


                        Sinu hall pääke

                        tuleb ikka mu meelde,

                        kui päew on õitsemas üles,

                        kui päewa silm on minemas

                        suure looja sülle:

                        armas isakene!


                        Emake, wend ja õde,

                        teie juurde nüüd tulen.

                        Jumalaga, meie maa!

                        Ilusam päew mulle paistab

                        hella wanemate majas.


Kr. Jaak Peterson.




Mõned katked

Kristian Jaak Petersoni päewaraamatust.


        Toimetuse tähendus. See päewaraamat, mille kolletanud lehtedelt meie allpool üksikuid katkeid awaldame, on kirjutatud juba ligi 90 aasta eest (1818–1819); umbes sellestsamast ajast pärit on ka eelpool toodud kolm laulu. Selle pääle waatamata, et Kristian Jaak Petersoni (1801–1822) tööd kaugelt mitte ilma kirjandusliku huwituseta ei ole, oleks nad aga wististi weelgi kaua trükki pääsemist wõinud oodata. „Õpetatud Eesti Seltsi“ lubal, kus Petersoni järelejäänud paberid alles hoitakse, on meile nüüd wõimalikuks saanud mõnda sellest äraunustatud „pärandusest“ üleüldsusele kättesaadawaks teha. Ainukene nimetamise wääriline muutus originaliga wõrreldes, mida tarwilikuks oleme pidanud nende siinkohal esiotsa awaldatud näituste kohta ette wõtta, on see, et meie Petersoni kirjawiisi praeguse Eesti kirjakeele seaduste alla oleme painutanud. Päewaraamatu algupäraline päälkiri käsikirjas käib järgmiselt: „Kristian Jaak Peterson, ehk se, mis ta mõtles, ja teggi, ja kuidas ellas, ja mis ta teäda sai omma ello sees, isseenneselt üllespandud 17-al ello-aasta seest, ello-otsani“.

        „Noor-Eestil“ on iseäranis põhjust Kristian Jaan Petersoni meelde tuletada ja tema nime auu sees pidada, sest tema oli meie esimene eelkäija, tema oli esimene „noor-eestlane“.


*                *

*

** 58 **



Εν ανδρων, εν θεων γένος· εκ

Μια̃ς δε πνέομεν

Ματρὸς α̉μφότεροι.

        Pindar. Nem. Εὶδος ς ̉.


        Ükskord ütles minu õde, kui ta weel lapsukene oli: „Kui inimestel (midagi) taewast on, siis peab loomadel ja elajatel ka taewast olema, sest neil on ju ka hing sees“. Teinekord ütles ta: „See ei ole mitte tõsi, et maailm on loodud, sest mis oli siis enne maailma? Oleks enne maailma wett olnud, kust siis tuli wesi?“ Seda ütles üks lapsukene, ja suured kirjatundjad tõendawad seda kõige suurema waewaga.


*


        Kui sa ristiinimene oled, miks sa siis tahad paganate õpetaja Diogenese õpilane olla? küsis üks tarkusetundja minu käest. Sellepärast, ütlesin, et ma ei wõi nii hääks saada, nagu Kristus oli, aga küll ikka nõnda nagu Diogenes. Kristust eeskujuks wõttes tahan selle küünikuse (cyniker) kombete järele elada.


*


        Mul oli palju sõpru, aga talupoja kuuega tõde wõttis neid minu käest ära. Ehk inimesed küll sagedasti ütlewad: „meie ei waata mitte kuue pääle, waid selle pääle, kes teda kannab, siisgi mõtlewad nad oma südames: ilus kuub on ikka parem kui sant kuub. Aga ole wait, Jaak, mis sa räägid! Kui neil rahakott käes on, siis ei näe nad ju mitte koti pääle.


*** 59 **


        Kui laulutegija elawatest waimudest räägib, siis on tema nõuu meile teada anda, kui suur selle waimu häädus ehk kurjus on. Sellepärast, kui Milton meile Jumala ja Klopstock Messiase suurust tahab üles näidata, siis loowad nad parema ülesnäitamise pärast ühe kurja waimu, mis nad, sest et see nimi juba kõikidele teada on, Kuradiks nimetawad ja nii kui Jumalat nõnda ka Kuradit inimeste wiisil rääkida laskwad, sellepärast et nad inimestele kirjutawad. Kui need laulutegijad aga inimestele kirjutades neid waimusid meile inimeste kombetega näitawad, aga suuremad ja ülemad kui meie, siis räägiwad nad ka nende paigast, kus need waimud elawad, ja nende sulastest. Kui see aga nõnda peab olema, siis ei ole ju seda mitte laita, kui Milton ning Klopstock häädest ja kurjadest inglitest räägib, nõnda kui Voltaire ütleb: „Les François riaient encore quand on leur disait que l'Angleterre avait un poëme épique dont le sujet était le diable combattant contre Dieu, et un serpent etc.“.


*


        Wanad kaswatasiwad inimesi üles, meie kaswatame aga üles waimusid, nõnda kui oleks lastele aga waimu tarwis ega mitte ihu ka. Ja see, mis nüüd ihule antakse, ei ole, nii kui see peab olema, rammu ning terwis, — waid see on: ilusad naesekombed, mis ilusa moodi pärast on, ja nõrgutus, mida ikka sakste elumajas wõime näha. Oh õpetatud maailm!


*


        Kuuldes inimesi tantsima õppiwat, pean ma ikka naerma, — sest mispärast ei õpi nemad ka magama? Meil on ju küll elurõõmusid, miks siis weel õppida rõõmus olla?


*

** 60 **


        Kas ristiinimestel ei ole häbi ütelda: „Nach und nach ward in dieser Periode ganz Sibirien — unterjocht?“ (Waata: pag. 223, HandBuch der Geschichte Kaisertums Russland. Göttingen, 1802).


*


        Olen jälle leidnud ühe sõbra ning tema seest — oh suurt imet! — ühe küünikuse; kes waene olles kui mina paremini wõib aru saada, mis see on; inimene wäheste tarwidustega on kõige wabam ning kõige õndsam.


*


        „I find that much has been given man to enjoy, yet still more to suffer“, ütleb Goldsmith oma raamatus: „The vicar of Wakefield“. Aga ma ei usu, et see tõsi on. Sest inimeste elu ei oleks nii õnnetu ja rõõmutu, kui nad hästi õpiksiwad, mis õige õnn ja rõõm on. Õige õnn on minu arwates see kallis rahu, mis häädusest tulles igaühe meeles on elamas. Aga kuidas see rahu neil wõib olla, kui igaüks tühi asi, nõnda kui rikkus ja auu ja kõik need tühjad kombekesed, nende meelt segaseks teeb kui jõge, mis ei tea, kuhu ta pidi jooksma.


*


        Maawalitseja peab oma alamate hääks elama. Hää küll, seda tean mina ka. Eks sa näe, kui suur kuningate himu on alamate eest hoolt kanda, sest nad pole ju mitte nendega rahul, kes nende all on; waid inimeste werd ära walades, tahawad nad ka teiste maade inimesi oma auujärje warju alla panna.


*

** 61 **


        Kristus tuli sellepärast, et ta inimesi õpetaks, kuidas nad peawad mõistuse läbi õndsaks saama, ning teisigi armastama, see on: ka teiste õnnistuseks elama. See oli tema suur Jumala õpetus. Kui ta neile siis mõistuse tähelepanemist tahtis õpetada, siis peame need kirjad, mis tema õpilaste käest meie kätte saanud, nõnda ära seletama, nagu meie ajal inimesed räägiwad. Sest kuidas wõib põhjamaamees kõigest sellest, mis lõunapoole mees omal wiisil ütleb, õige aru saada? Kui wesi hallika seest üles tõuseb, ütleb juudaline: taewa ingel ajab seda wett üles. Põhjamaamees usub seda lugedes ka, et see ingel oli; ja nõnda rumala usuga peab tema mõistus ikka nõdremaks saama, ja kui tal midagi on teha, siis ootab ta seni kui Jumala ingel taewast peab maha tulema ja teda aitama. Aga mis sellest rääkida? Niikaua kui teologid pole mitte filosofid, niikaua kui nad ise, ehk küll uhked oma mõistuse pääle, siisgi omal wiisil ebausklikud on, ja mõned nende seast enam oma suure kõhu eest kui pisukese koguduse eest, mis nende all on, hoolt kannawad: niikaua ei saa selle asja lugu mitte teistwiisi olema.


*


        Minu õpilane, see mees, kelle arwasin küünikuse olewat, läks ka minu käest ära. Oi! ma waene pean naerma ha, ha, ha!


*


        Mõnikord sain ma kõigi asjade pärast, mis mu meele järele ei olnud, wäga wihaseks, teinekord jälle wõis kõik mu meele wastu olla, ma ei saanud sugugi wihaseks.


 



Talwe laulud.


1.

Meie aja muinasjutt.


                        Astusime läbi lume.

                        Pilwes oli taewas tume.


                        Mis sääl wastu paistwad ööst?

                        Need on kodu metsasalud.

                        Metsa taga tutwad talud,

                        magus uni päewatööst.


                        Hingas korra tuulehoog.

                        Kuulge: mis see öö seest kaikus?

                        Üles kohkus talwewaikus,

                        rinnas kerkis hämar woog.


                        Kelle õhked, kelle nutt?

                        Mitmekordne hädakaja

                        kostab üle koduraja.

                        See on tume muinasjutt.


                        Süda äkki jahmatas,

                        luust ja lihast läbi lõikas:

                        Keegi musta öö seest hõikas,

                        keegi naerma pahwatas.

** 63 **


                                Ära kaua kuula, mees,

                        see on hädaohtlik lugu:

                        Oled ise seda sugu,

                        see on kodu meie ees!


                        Astusime läbi lume.

                        Pilwes oli taewas tume.


2.

Jõululaul

aastal 1905 p. Kr.


                        Meil on nüüd jõulud, kui kord ja kohus

                                ja jõulurahu on meil ka.

                        Kes eila olid weel hädaohus

                                nüüd süütwad küünlad põlema.


                        Ja kuusk on säraw ja saal on walge

                                ja pii[b]el lahti laua pääl.

                        Ja rõõmus wana ja noore palge

                                ja jõululaps on wõõraks sääl.


                        Kuis sündis tänawu jõuluime?

                                Nagaikad, püssid selle lõid.

                        Sest mäletatakse nende nime,

                                kes pühiks kalli rahu tõid.


*


                        Sest mäletatakse nende nime

                                kesk Betlehemi püha ööd —

                        ka nende juures, kus õudselt pime

                                on pärast rasket weretööd.

** 64 **


                                Ei ole aset siin tänul, palwel,

                                        ei tröösti waga muinasjutt:

                                waid wiha walus on meeled walwel

                                        ja tarretanud silmis nutt.


                                Ja ähwardusega wastu taewast

                                        siit tõuswad rusikates käed:

                                need päästwad siisgi weel hädast, waewast,

                                        ei lunasta meid ingliwäed.


                                Ehk ongi täidetud wangikojad

                                        ja ahastus ei anna und:

                                küll kisendawad weel wereojad,

                                        mis wärwiwad nüüd walget lund!


*


                                Kuid inglid ülewal ümistawad

                                        nii hiljukesi lauluwiit.

                                Wist rahust nüüdgi nad unistawad —

                                        neid aga pole kuulda siit.



3.

Walge käsi.


                                        Wastu aknat tuiskab lund:

                                ei saa und, ei saa und!

                                Olen naisi wist näinud wähe —

                                meelest üks walge käsi ei lähe!


                                        Nagu marmor, meistritöö:

                                wilgub ja wälgub läbi öö!

                                Põksub süda ja kuumab palge:

                                küünarnukini paljas, walge —!

** 65 **


                                        Ah, üks mõte südant sööb:

                                kelle ümber see käsi lööb?

                                Kelle kaisus ta praegu magab,

                                kellega armu ja kirge jagab?


                                        Käänlen — ei saa uinuda:

                                nõnda üksinda olen ma,

                                nõnda palju mul paisub põues,

                                kõle on toas ja wingub õues.


                                        Mis küll ihkab, õhkab rind:

                                walge käsi et waigistaks mind?

                                tuleks ja kallistaks salakesi,

                                huultele langeks musude mesi —?


                                        Waiba sisse mässin end.

                                Uinu, wallatu mõttelend.

                                Homme on tõsiseid ettewõtteid,

                                mõeldakse jällegi talwemõtteid.


Gustav Suits.


 



Koidu ajal.


        Kõrge on koit. Piirita sinab taewas... ja otsata on maailm... Miks on nii kitsas mu rinnas?

        „Olen ma öölapseks loodud?“ kurtsin ma koidukiirele, mis walgeid mägesid suudles, nii et need juba weripunased oliwad keset igawest kokkukõla...

        Ma olin kade mägede pääle, et nad enesest aru saiwad...

        Koidukiir wõttis mind kaasa esimesele punawale päikesepilwele ja käskis mind ümberwaadata.

        „Mis see udu on, mis säält kaugusest ülespoole hõljub“, küsisin ma koidu kiirelt.

        „See ei ole udu, waid ilmade laul“, wastas koidu kiir, „waata üles“.

        Ma waatasin... Pühalik waikus... läbipaistew sinendus... Muud midagi ei olnud sääl... Aga silmad wäsisiwad ära ja tasane tuuleõhk, mis säält hõljus, awas hinge millegile suurele... sügawale...

        „Sääl on Jumala kodu...“

        Tuhanded päikesed keerlesiwad sääl, roosakat walgust laotades, ühed suuremad, teised wäiksemad... Ja nii ulatas see heledasse kaugusesse, kuhu silmad seisma jäiwad ja pühalik waikne sinendus end alla wõlwis...

** 67 **


        Siis waatasin ma alla... Sääl oli kõik nii tume, et esiti midagi näha ei wõinud... Ainult tihedad suitsusädemed kerkisiwad üksteise wõitu ülespoole...

        Aga suits lõi wähe lahku. Nüüd paistis nagu lage madalik ja selle keskel liikus, mustendas ja sätendas midagi...

        Ümber ääsitule seisis hulk mehi tööliste riietes, higiste nägudega. Raud sätendas nende käes. Ja korraga kõlas hulkade laul:


                        „Ärka üles sa, rõhutud rahwas!

                        Ärka üles sa, tööliste parw!“


        Eemal tõusis üks noormees poolikule tellingule ja jäi sinna seisma.

        Ta silmad särasiwad nagu palawiku haigel.

        „Wennad, töölised. — — —“

        Kiiduhüüetel astus noormees tellingult ja kadus inimeste hulka, kes edasitagasi liikusiwad ja millegi üle rääkisiwad ja waidlesiwad...

        Äkiste sündis ärewus.

        „Soldatid... põgenege... päästke endid... lastakse...“

        Püssid paukusiwad.

        Nagu määratu jõgi jooksis mustendaw rahwahulk. Ainult mõned tööliste riietes inimesed jäiwad weel seisma... tumedate silmadega ja kahwatanud palgedega...

        Maas lamasiwad mitmed... ühed karjusiwad, teised hoigasiwad... mõned aga oliwad hoopis wait ja wahtisiwad imelikult... Nende ümber aga paistis midagi punast... nirises weri...

        „Wennad — —!“ kisendas noormees, seesama, kes enne sääl kõnet pidas.

** 68 **


        „— — —!“ hüüdsiwad sadanded suud ja wihane salk tormas soldatitele wastu...

        Mustades riietes inimesed kandsiwad midagi raamidega... nuteti ja karjuti ja paluti Jumalat...

        Pilw wajus üle kurwa pildi. Meie hõljusime ühe kiriku torni ligidale, mille ristilt siit ja säält kuld juba ära oli hõõrdunud ja rauarooste plekid külge hakanud...

        Kirikut wastu, üle ristuulitsa seisis tore herrasmaja. Suurtest, kõrgetest akendest paistsiwad kümned tuled ja kostsiwad wahetewahel mahedad waltserihelid...

        „Tantsupidu“, mõtlesin ma. Ja nii oligi. Parkettpõrandal keerlesiwad tantsupaarid; naesterahwad, õhetawate palgedega ja hoolega seatud juustega, helewärwilistes siidikleitides... Ja siledad herrad, mustades kuubedes, lõbusate nägudega...

        Terwe saal, mitmest toredast kroonlühtrist walgustatud, uhkete seinte ja läikiwate mööblitega, paistis täis hiilgust, lõbu ja rõõmu olewat...

        Meie hõljusime aga jälle edasi, wõi õieti tagasi, sest äkiline tuulepöörak ajas meid otse üle punase kiriku katuse...

        Ma tundsin korraga terwes kehas kanget wäsimust ja lasksin end pehmesse udusse pikali wajuda — udusse, mis usaldawalt, kindlalt mind ümbritses... halli raskusega kinni kattes...

        Ma olin wäsinud...

        Süda tuksus nii tasa ja kitsalt... hinges hõõgus waikne, jõuetu walu ja silmad wajusiwad raskelt kinni... Nii oli hää...

        Kui kaua ma sedawiisi lamasin, ei tea ma — korraga aga tunnen, et keegi mulle otsa wahib... sügawate siniste silmadega...

** 69 **


        Ma katsun ennast üles ajada, aga see ei lähe korda... tinane raskus rõhub mind ikka jälle tagasi rõskesse udusse...

        Õrn käsi wõtab korraga mu käest kinni ja tõstab mind nagu salawõimul üles. Mu ees udus seisab walge kogu. Sügawad sinised silmad waatawad osalt etteheitwalt, osalt rõõmsalt mulle otsa...

        Ma arwasin esiti mõnda inglit enese ees nägewat ja kumardasin.

        Imeliku olewuse näo üle, tõmbas tasane hääduse jume ja mu argliku küsimise pääle seletas ta tasasel tuulehäälel, et ta nimi Ilmatar on ja tal ametiks on pilwi hoida ja tuult ja tormi juhtida...

        Ma tahtsin weel midagi küsida, aga äkiline walgus all pilwe äärel tõmbas meie tähelepanemise enese pääle...

        „Koidukiirekesed, —“ naeratas Ilmatar, „nad jätawad päewaks jumalaga“.

        Ma waatasin rõõmsa uudishimuga kiirekeste mängu.

        „Nad lähewad pea ära. Päike tuleb warsti“, sõnas Ilmatar ja waatas kätt silmade ette pannes alla, kuhu määratu walgus, kaswades ja kerkides roosakat kuma saatis. Ülewal kõrgel sinenduses puhkas aga nagu määratu waikne meri, kuhu waadates silmad ära wäsisiwad, sest see oli otsatu sügaw ja täis nägemata heledaid täpikesi...

        „Juba teine päew. Kuidas siin kõik nii ruttu läheb?“

        „Siin ei ole päewa ega ööd, waid alati ühesugune walgus“, wastas Ilmatar, „maa pääl on aga hommik“.

        Ja naeratades wõttis ta minu käest kinni ja talutas mind pilwe ääre pääle, kust wabalt alla wõis waadata...

        Tõesti: sääl paistis maa... mäed... ja künkad... ja tumeroheline männik ja... mu kodukene all nõmme

** 70 **


ääres kingukesel... sammaldanud õle katuse ja mustunud seinte ja walge korstnaga...

        „Maa... alla, alla...“ sosistasin ma nagu unenäos koidukiirekestele järele waadates, mis siia ja sinna minust mööda... alla wälkusiwad...

        Ühed neist sätendasiwad juba eemal mägedel ja männiku latwadel walgusepärga punudes... Teised aga mängisiwad mu kodu sammaldanud katusel ja särasiwad eemal uinuwate talude madalatel akendel...

        Üle walgete wäljade, üle kaugete metsade lagunes koit... ja päike saatis weripunast walgust kõrgetele pilwedele, mis nagu määratud mäed sinenduses hõljusiwad, kuulutades, et ta pea tõuseb... pea...

        Wiimsed koidukiirekesed wälkusiwad minust mööda. Ma kiskusin jalad pehmest rõskest udust lahti ja langesin alla ühes koidu kullaga.

        Päikese esimesed kiired paistsiwad mäe tagast... nii weripunased.. wõimsad... kauged talude aknad sätendasiwad lausa tules... ja mägede tippudel uinus walgus... tore waikne... ja rõõmus, rõõmus...

        Ma wõtsin mägede päält särawat kulda... pildusin seda üle tumeroheliste männa latwade... üle uinuwate talumajade...

        Kaugele lendas see walgus... kaugele... Ja ma naersin ja naersin...


Marie Heiberg.


 

 



Kaks laulu.


Ma lille sideme wõtaks.


                Ma lille sideme wõtaks —

                sind köidaks sellega,

                sind köidaks sellega ühte,

                oh õnnetu Eestimaa!


                                Ma taewa sina wõtaks,

                                wõtaks päikese särawa,

                                wõtaks eha, wõtaks koidu —

                                sind köidaks sellega.


                Ja armastuse ma wõtaks,

                wõtaks truuduse, auususe ka,

                ja köidaks sellega ühte

                sind, kallis kodumaa.


                                Ja were sideme wõtaks,

                                wõtaks wenna südame ma —

                                ja köidaks sellega ühte sind,

                                õnnetu Eestimaa!


Juhan Liiw.

** 72 **




Kella hääl.


                        Werehimu ja waga hinge õhkamine,

                        waga õhkamine, nagu lille kõne,

                        murtud süda ja leinamine,

                        otstarbe ja tarretanud kaalumine,

                        rumalus ja ebausk:

                        kõik ühest kellanöörist tõmbawad.


Juhan Liiw.




Ämblik.


        Võib olla, et see jutt igaw on; wõib olla, et ei olegi ta õieti jutt? Aga ehk ma räägin ometi.

        Oli õhtu, niisugune, nagu ta enne Marti enamasti ikka on: korraga wajub õuue nagu hall linik maha. Waatad ja näed, kuidas kõik kohad toas hämardawad — seinad ja ahi on waewalt weel nähtawad. Niisugusel õhtul üksi toas olla on natukene rumal... Sellest sain ma warsti aru, kui ema woki kõrwale oli tõstnud ja wälja läinud — kas aita linu tooma wõi lauta loomadele põhku ette andma. Mul hakkas üksi olles — hirm. Ma nägin, kuidas kohutaw pimedus mööda auklist põrandat minu poole ronis. Kusagil kiunus niiwiisi nagu toores tuletukk otsast auru wälja ajab. Wana kellaraag tiksus ka nii hirmus kaugel, just nagu ei oleksgi ta enam tagakambris seina pääl seisnud. „Piuks“, ja „piuks!“ kostis toa lae päält.

        — Mis need hiired ometi isekeskis sääl karjusiwad?

        Tõntsi ju sääl ei olnud, seda teadsin ma selgesti. See magas ahjuaugus isa wanade sukkade pääl.

        — Ehk on need mõned pahad waimud, kes halbu lapsi põrgu kannawad, nagu ema Lauluraamatust luges? — tuli mulle meelde.


** 74 **


        Kas ma ka — halb poiss ei olnud?

        Eila alles ajasin ma wana Tõntsi nii kaua ümber ahju taga, et see wiha pärast turtsuma hakkas, ja täna hommiku kriipsutasin ma ema woki koonlalaua söega mustaks. Eila wõi üleeila jälle „kingseppa“ mängides torkisin ma wanaisa wenesaapa sääred naaskliga aukka täis!

        — Kui nüüd ämblik tuleb! — Kalendris oli jutt, et ämblik inimeste werd imeda — mis ma siis teen? Kõige enam kartsin ma kapitagust, sest sinna jooksis päewal suur ämblik.

        Pärani silmil pimedusesse wahtides, hakkasin ma arwama, kui kauaks ema õuue jääb?

        Wanaisa muidugi niipea ei tule, temal oli noor, peru sälg sööta. Isa oli wana Kõrwiga Kure kaupmehel wooris, ega tema palju enne pooltööd koju saanud.

        Nii olin ma ihuüksi toas.

        — Ämblik, kui nüüd ämblik tuleb ja mu were wälja imeb? Ema ütles mõnikord ikka: — Oled mu priske ja punane poisu, kaswab su’st kõwa künnipoiss!

        Ahju juures nagu krõbistas keegi.

        — Wõib olla, et ämblik kapi tagant wälja ronis, ahju otsa asus ja säält mu kallale tuleb? Tarwis tooli pääle jooksta!

        Õnneks tuli ema tuppa ja wõttis tule üles. Lambi walgus oli nagu silmadele walus.

        — Ema, kas ämblik imeb inimeste werd? — hakkasin ma emalt pärima.

        — Küll oled sa sõge ka! See tombukene nüüd mõne wereimeja! — wastas ema.

        — Mõnikord ehk imeb? Ega siis inimene enam tööd teha jõua? Ega jõua, ema?

        — Ole nüüd õige wait! Kaangi ei jõua kedagi kuiwaks imeda, mis siis weel ämblik, oimetu loomake!

** 75 **


        Kostis natukene aega ühetasane wõrrwõrr, wõrrwõrr! Ma waatasin, kuidas ema sõrme sarwest topsi kastis ja siis kiiresti linakiudusid koonlast wälja wenitas. Wäike plekklambike põles sängisamba otsas. See oli nagu hele täpp hallis udumeres...

        — Ema, kui isa suurema lambi ostaks — niisuguse, nagu koolimajas on?

        — Küll ostaks, kui jõudu oleks!

        — Aga mispärast isal jõudu ei ole?

        — Pea nüüd wahet oma pärimistega! Kus ta ostab, kui maksud suured ja koht waene. Mis me lambist räägime, hää kui süüagi saame! — Praegu kallab wihma kolinal maha, aga isa on wooris. Wõi ta lusti pärast wooris käib: häda pärast ikka!

        — Ema, kui ma suureks saan, siis lähen ma ka woori ja wihma kätte. Küll olen ma siis märg, nagu Tõntsi, kui ta korra weetoobrisse kukkus.

        — Sinu suu ka ei seisa! Patrad aga pääle. Mõni wooriskäija, wõi!

        Ma lasksin pää ema õla najale...

        — Ema, sa wõrised ka?

        — No ole nüüd wait!

        Mul hakkas igaw.

        — Ema, ma lasen wana lauluraamatu lehe wokilühi pääle!

        — Mine eemale! Lõngale läks sinu pärast wilk sisse. Pärib aga pääle!

        Ma lähen ema õla juurest ära ja istun sängi serwa pääle...

        — Ema, kus wanaisa nii kaua on? Sälg lõi ehk surnuks?

        — Wanaisa kannab hagu ulu alla. Wihm leotab märjaks. Siis pole homme midagi paja alla panna.

** 76 **


        Ma tahtsin eeskotta waatama minna, kuhu wanaisa haod kannab, aga ema ei lasknud. Warsti tuligi wanaisa tuppa. Ta riputas märja kuue warna otsa ja rääkis:

        — Küll sajab! Hääd see ei tähenda! Tuleb ehk jälle raudjää, nagu kuuekümne aasta eest! Siis sadas niisama Mardi päewa ümber ja pani põllud jäässe. Põld oli kiilas ja sile kui klaas. Kewade, oh Jumal, mis sest küll rääkidagi — oli mure suur!

        Wanaisa ohkas ja ema wokiratas jooksis aegamisi.

        — Wanaisa, mis asi see raudjää on? — küsisin ma ja ronisin sängi serwalt maha.

        — Tule siia, siis ma räägin, — ütles wanaisa.

        Ma wõtsin wäikese pingi ja istusin wanaisa põlwede ette.

        — Pojuke, raudjää on Jumala wits. Jumal paneb põllud jäässe ja wõtab rukki orase ära. See on raudjää.

        — Mispärast Jumal siis meie pääle wihane on?

        — Sellepärast, et sa pärast sööki käsi ilusti risti ei pane.

        — Sina ja isa ju panete. Mispärast Jumal siis teid karistab?

        — Noh, ta karistab kõiki ühetasa.

        — Siis Jumal ei olegi helde Taewaisa nagu ema ütleb, waid kuri mees, nagu Mätta Mats.

        — Mis sa patrad! Enesel Jumal suus ja räägib Mätta Matsi üle. Pole sul arusaamist põrmugi! — pahandas ema.

        Sellel õhtul ei lubanud ema mind enam rääkida. Ta tõi kruusiga kalja ja wäikese kausiga putru laua otsa pääle ja sundis sööma.

        Kali oli külm ja hapu, puder jälle ülearu palaw. Ma sõin ja pugesin siis sängi.

        Uni ei tulnud.

** 77 **


        Wihm ladises wäljas seina taga.

        Kaua wahtisin ma musta kambri seina pääle ja mõtlesin: Kui nii hirmsasti ei sajaks! —

        Tahtsin weel silmi lahti hoida, aga ema wokk laulis

wõrrwõrr, wõrrwõrr! une laulu...


*                *

*


        Nagu wanaisa ühel sügise õhtul arwas, nii ka sündis: jää wõttis meil rukki orase ära! Halja orase asemel tuli üksnes korrakene kolletanud kulu nähtawale.

        Isa oli mures.

        Korra, kui me isaga rukki wälja äärest mööda tulime, ütles isa:

        — Poisu, tänawu tuleb puuduse aasta!

        Mulgi oli nagu mure...

        Kewade oli esiotsa ilus kuiw ja korralik. Odra küli ajal muutus aga ilm. Tuli raske sadu. Kaks päewa kallas kange tormiga wihma maha. Põld oli kui kile.

        — Ei see tükil ajal nüüd enam hobust kanna! — ohkas isa.

        — Mureaeg tuleb, — arwas wanaisa.

        Kolm päewa pärast wihma algas wanaisa külwi ja isa kündi.

        Läksin lõunaoodet wiima.

        Maa oli märg. Porine muld mässis ennast ümber jalgade. Künniwaod läikisiwad palawa päikese käes.

        — Kui põuda ei tuleks! — kuulsin wanaisa ja isa rääkiwat. — Paadutab märja mulla kõwaks!

        Aga põud tuli...

** 78 **


        Neli nädalat ei nähtud taewa all pilwelaiku. Põld kuiwas kui paekiwi kõwaks, lõhkes ja ajas pragusid.

Wõimetult tõusis mõni oraselible ülesse.


*                *

*


        Sügise tuli, nagu ta tulema peab. Lepa lehed lööwad ruugeks, kased kolletawad ära. Kurwaka taewa all keerutawad kured. Läbilõikawalt kostab nende kisa. Inimesed põldudel tõstawad pääd ülesse, waatawad, kuulawad ja, wõib olla, mõtlewad: Mis minagi muud olen kui rändaja lind! Siban, siban ja korra lendangi ära! Aga meie ei saa Niiluse haljasse orgu! Ei saa, ei saa!... Isa on wanaisaga põllul töös.

        Ma näen, kuidas wanaisa koormat teeb ja isa hanguga otre kätte annab. Kui kõlused on pääd, just nagu kilgikesed kõlguwad nad kehwade kõrte otsas!

        — Tänawu peab küll pool renti wõlgu jääma, — ütleb wanaisa.

        — Eks kuule, mis parun homme arwab. Keskhommiku ajal, kui isa mõisa läks, oli maa halli wõrgulinnikuga kaetud... Seda teadsin ma juba, et ämblikud neid wõrkusid kudusiwad.

        Kui ta uut kuube selga pani, ütles ema isale:

        — Küll sa kuiwad ka ära! Kuub hoiab nii kohewile ja jääb laiaks, nagu ei oleksgi ta enam sinu oma.

        — No see mure, see sööb! — ütles isa raskelt ohates.

        Ema waatas isale otsa... waatas ja — hakkas nutma.


*                *

** 79 **


        Sügisel wiidi Tõõsik Mardi laadale.

        — Ei teda müüa saaks, — rääkis ema murelikult,— oli teine sööja loomake, wagune ka: ega tema ial teist puskanud!

        Tõõsik nagu mõistis ema kõnet. Ta tõmbles wankri taga, tõmbles ja inises.

        — Ema, mispärast isa Tõõsi laadale wiib? Näe, Tõõsil on paha: lõõg on kõwasti ümber kaela!

        — Parun nõuab renti! — ütles ema ja tõstis põlle nurga ülesse.

        Wanaisa pani pika kuue pääle, istus wankrile ja isa hirmutas witsaga Tõõsikut järele. Küll surus Tõõsik sõrad tugewasti tänawa porisse, aga mis see kõik aitas: isa lõi witsaga walusasti!

        Ema nuttis ja hoidis põlle nurga silme ees.

        — On see parun ka, imeb kui ämblik inimese werd!

        Ometi ütles nüüd ema, et ämblik werd imeb...


*                *

*


        Ma tean, see oli just siis, kui kuu Hanilaane kuusiku tagant ülesse tõusis — küll oli kuu sellel korral suur ja punane!

        Isa hoigas walusasti, ema nuttis ja wanaisal oliwad käed ristis. Ma waatasin aga — kuud. Just kui hõbewoogudes tuliwad kuukiired meie akna taha. Kui ilus oli kuu walgus kollakate wäljade kohal! Siis oli parajasti kollaste lillede õitseaeg.

        Siis kostis mu selja taga sügaw ohke, pikkamisi waikiw korin.

** 80 **


        Ema oli kummuli isa sängi pääl ja wanaisa luges kuu walgel: Õndsad on need, kes lähewad igawese rahu hoonete sisse! Sääl, kus isa säng seisis, oli pime, ahi warjas kuu walguse ära.

        — Jaanikene, tule jäta isa jumalaga! ütles ema mulle, walju häälega nuttes.

        Ma läksin ja surusin oma sõrmed isa pihku...

        Jumal, kui palju ema sel korral nuttis!

        Wanaisa luges suurt raamatut ja ohkas:

        — Oleks minu kord olnud ära minna!


*                *

*


        Paari päewa pärast tuli meile palju wõõraid. Tuli Tuulearu tädi ja Oru onu, ja teisigi tuli tuba täis. Kõigil oli nagu arg weri südames, üksgi ei julgenud palju rääkida. Kui Tuulearu tädi emale musta rätiku oli aidanud päha panna, siis toodi isa musta kirstu sees tuppa... Noorel Kooli Kaarlil oli musta kaantega raamat, mille seest ta luges ja laulis, laulis ja luges. Ja siis wiidi isa wälja wankrile. Ma istusin ema põlwede ette, wankri päässe; tagapool ei olnud ruumi: sääl oliwad Tuulearu tädi ja Märgu Mall ema kõrwal aset wõtnud. Rong wenis teele... Kooli Kaarel tuli ka ühes. Ta istus Laane perenaese ja Leeni juurde. Laane Leenil oli ilus must kübar pääs ja uus wedruwanker all. Raudjas oli ka hästi rammus. Ta hoidis pää püsti ja kõrwad kikkis, just kui kuulaks ta alati. Laanel üksi oli wedruwanker, teistel oliwad niisama tööwankri moodi...

** 81 **


        Küll oli puhas, selge taewas, ei pilwesõõna kusagil. Kui meie Kuremäe kuusiku wahelt wälja jõudsime, paistis üksik metsasalk kui saarekene sinise õhu sees. Öeldi surnuaia mets olema. Kuusiku wahel oli õhk nii seisaw, kuum. Lagedal kuuldus wahel nagu wäike tuulekahin...

        Korraga hakkasiwad harwad kellalöögid kostma. Kostawad ja kostawad ja teewad nagu ilma kurwaks.

        Läksime wersta osa liiwast teed mööda, siis käänasime kõrwale, wäikese majakese juurde. Siin seoti hobused kinni. Mindi hauda waatama. Lagedal platsil asus wärske haud.

        Algas arupidamine.

        — Kas kutsume õpetaja enese, wõi? — küsis Oru onu wenitades.

        — Surnu waene inimene, wõi ta tahab tulla.

        — Tuleb ehk ka, wõi ta wastu paneb, aga mis temast tülitada, — arwas Kooli Kaarel. — Parem kutsuge köster.

        Wahepääl kanti isa hauda...

        Eemalt tuli noormees, raamat käes.

        Noormees tuli, luges, wiskas mulda, laulis ja läks. Kui hauda kinni aeti, jalutasiwad Kooli Kaarel ja Laane Leeni tagapool surnuaias põliste haawade all. Elu on igawesti noor — ka haua ääres... Tagasisõidul mindi kirikukõrtsi sisse. Mehed ostsiwad õlut. Jutt käänas kohe meie kadunud isa pääle.

        — Töömees ta oli, see Päärme Mihkel, — ütles Oru onu ja pühkis suu õllest kuiwaks, — aga see kuradi koht, see pani mehe enneaegu hauda! Kakssada rubla sellesama näru eest mõisale renti maksta, kurat! Kas see kellegi aru on?

        — Sihukese sooaugu tema wõttis.

** 82 **


        — Sa ütled — wõttis! Oli tema üksi, kes niisuguste näljaküngaste pääl peawad kiratsema? Neid’u küll, küll!

        — Ja kui ei suuda, siis wirutakse kohast wälja.

        — Nüüd see nülgimine õige liiale lähebgi!

        — Las’ nüliwad, las’ nüliwad!... Kurat, kui ma noorem oleksin, ma ajaksin sõrmed neile kõrisse!


*                *

*


        Ämblik imes, häwitas...

        Jüripäewal wiis wanaisa wiimase kraamikoorma Oru onu juurde... Oru koppel oli lage, wesine sooserw, ainult kraawi kaldad oliwad paju wõsa täis. Palju, palju oli sääl sooämblikka, kes iga öösi hulk wõrkusid paju oksade ümber kudusiwad. Hommikul, kui päike tõusis, oli pajude ümber kui pisaratemeri: iga oksa küljes oli hall wõrk, kus pisarad sees särasiwad...


Reinhold Kamsen.





Murede maa.

 


                                Lahja põld ja kadakane karjamaa —

                                sääl mu wanemate muremaa:

                                halet sääl põletas asuja

                                kurbtusest küdewa rinnaga.


                                Lahja põld ja kadakane karjamaa —

                                tuksuwal südamel wiskan ma

                                uudsewilja seemet waosse,

                                musta muremaa mullasse.


                                Lahja põld ja kadakane karjamaa —

                                ah millal helendab kullana

                                walmin’d wiljade wäljade wiir,

                                sirpidel sirendab päikse kiir!


Reinhold Kamsen.


 



Ernst Petersoni „Rahwawalgustaja“.


        Durch das Schätzen erst giebt es Wert und ohne das Schätzen wäre die Nuss des Daseins hohl. Hört es, ihr Schaffenden!

        Wandel der Werte, — das ist Wandel der Schaffenden. Immer vernichtet, wer ein Schöpfer sein muss.

        Wer ein Schöpfer sein muss im Guten und Bösen, — wahrlich, der muss ein Vernichter erst sein und Werte zerbrechen.

        Siehe die Guten und Gerechten! Wen hassen sie am meisten? Den, der zerbricht ihre Tafeln der Werte, den Brecher, den Verbrecher: — das aber ist der Schaffende.

        Siehe die Gläubigen aller Glauben! Wen hassen sie am meisten? Den, der zerbricht ihre Tafeln der Werte, den Brecher, den Verbrecher: — das aber ist der Schaffende.

Friedrich Nietzsche.


                                                Mis on wana — langegu!

                                        Mis on uus, see kangegu!

                                        Edu nõuab ikka muutmist,

                                        wana elu külge puutmist.

A. Grenzstein.


        Elu on wõitlus olemise eest. Kes elada tahab, peab wõitlema, osawasti ja wahwasti wõitlema.

        Struggle for life nõuab kotka silma, lõwi rammu ja rebase kawalust.

        Sääl tulewad aga need, kellede nimi on mitmeprotsendilised idealistid ja waimu ja tagailmaõpetlased, ja tahawad meie kotkasilma tumestada, et meie elu tema

** 85 **


õiges wärwis ei näeks; meie lõwirammu raugendada, et meie walitsewakorra köidikuid ei jõuaks purustada; meie rebasekawalust kahandada, et meie oma wiletsast seisukorrast wälja ei mõistaks pääseda, ja neil — oma parema majandusliku ja seltskondliku seisukorra pärast — wõimalik oleks meie turjal ratsutada.

        Teie prohwetid omast wäest, idealismuse, rahwusluse ja mungamantlikandjad, elu näidake meile, seda halli, igapäewast elu! Miks näitate meile lippides ja lappides nukukest?! Eks teie tea, et kannatus ja wõimetus see oli, mis tagailmad lõi?! Eks teie tea, et waranduse ja wabaduse puudus see oli, mis ühed teiste orjaks tegi?! Eks teie tea, et rahwas see ratsu oli ja on ja jääb, kelle turjal rahwus ratsutab?! Teie mitmetmoodi mantlikandjad! Elu näidake meile, seda halli, igapäewast elu!“

        Kuid tõelise, igapäewase, halli elu tundmine toob winget tuult ja nii mõnelgi wõib — köster Arnika sõnu tarwitades — „külm, köha ja nohu“ hakata. Sellest see siis tulebgi, et seda elu lippidega ja lappidega püütakse ilustada, nõnda et see silmale wastuwõtlikum oleks ja inimesi rahustada ja äiutada wõiks. Teised jälle ei ole tõsise elu tundmiseni jõudnudgi, milleks mitmesugused põhjused mõõduandwad wõiwad olla. Niisugusel korral on loomulik ja ärahoidmata, et „halli elu“ kuulutajate ja „lipitud – lapitud“ elu prohwetite wahel äge wõitlus algab, mille juures wäga sagedasti abinõuusidgi ei walita.

        Ka meil, Eestis ei puudu neid, kes endid ise „tõelise elu apostliteks“, wastaseid aga „lõhkujateks“ nimetawad. Päewalehe „Teataja“ ilmumisega wõtab uus wool hoogu. Noored jõuud, kes endid selle lehe ümber koguwad, asuwad agarusega tööle. Paljugi märkab nende silm, millega nad rahule ei taha jääda. Ja paukudes

** 86 **


põrutawad nad wastu wana wäärtustetempli alusmüürisid. Warsti on Eesti tolmu täis.

        „Lõhkujad, purustajad! Wäärtuste ümberhindajad! Wõltsimata isamaalased!“ Nii kisendatakse wastaste leeris. Algab äge wõitlus „Teataja-partei“ — millele pärastpoole „Uudiste-partei“ juurde tuleb — ja „Postimehe-partei“ ning nende poolehoidjate wahel. „Postimehe“ jüngrid nimetawad esimesi materialistideks, „kelledele kõht nende Jumalaks on“, kuna esimesed wiimaseid jälle tagurlasteks ja raswasteks isamaalasteks tituleeriwad.

        Ka Ernst Peterson, kelle uudisjutust „Rahwawalgustaja“ meie siin pikemalt juttu tahame teha, on „majanduslaste“, omal ajal „Teataja-partei“ killast. Ka Ernst Peterson on „Postimehe“ ja Co. terminologia järele lõhkuja, purustaja, wäärtuste ümberhindaja.

        Kui Ernst Peterson oma esimese tähtsama kirjatööga — „Paised“ I — ilma ette astus, kõlas talle iga nelja tuule poolt „hosianna!“ wastu. Sääl ilmus aga „Paisete“ teine ja kolmas wihk — ja juba kisendati mõnes leeris: „Poo risti!“ Niisugune wastolu näitab esmalt wähe wõõras olewat, kuid lähemal silmitsemisel selgib olukord: kirjaniku esimeses toodes ei olnud nii palju „wärwi“, — sellepärast kostsiwadgi kiitusehelinad. Niipea aga kui kirjanik wärwi hakkas ilmutama, mis mõnele erakonnale mitte meelt mööda ei olnud, kostsiwad waenuhüüded läänest ja lõunast. Kõige kõwemini puhusiwad sõjasarwe meie rahwuspesalased ja kurtsiwad ühtlasi, et nende paremad lootused, mis neil Ernst Petersoni kohta olnud, nurja on läinud: anderikas kirjanik ajada meile kahjulist tendentsi taga ja olla lõhkujate laagrisse läinud,

        Rahwuspesalastel on õigus: Ernst Peterson on lõhkuja, osaw ja kardetaw lõhkuja. Ta teab, et kui ehi

** 87 **


tada tahetakse, siis alus peab olema — kindel ja kõwa alus, mille pääle ehitada. Ei ehita keegi koda wana aluse pääle, kui see alus mäda on. „Mitte edasi ei ole meil ehitada, waid uuesti ehitada — see on õige tee. Aga et uut ehitada, sellepärast peame wana enne eest ära koristama (Peterson).“ Ja Ernst Peterson tahabgi just seda wana enne eest ära koristada. Et aga lõhkumise juures nii mõni hoop meie rahwuslaste pesa pihta wõib langeda ja langebgi, see on üsna loomulik.


*                *

*


        Ernst Peterson on siis lõhkuja, osaw ja kardetaw lõhkuja.

        „Ernst Peterson häwitab laulukoorisid!“ hüüdsiwad kõlblased, kui „Issanda kiituseks“ ilmus.

        „Ernst Peterson lõhub ja õõnestab kiriku müürisid!“ kisendasiwad papid pühas wihas, kui „Tulge appi“ ilma ette astus.

        „Ernst Peterson tallab ja suigutab seltsisid!“ hädaldasiwad karsklased, kui „Rahwawalgustaja“ wälja tuli.

        Peterson tallab seltsisid, seltsisid, kus meie „paremlased“ hää meelega tooniandwat osa armastaks mängida — see ei ole nalja asi. Tutulutu! tutulutu! hüüdis warsti sõjasarw. Pesa ärkas, pesa märkas „Siioni wahtide“ kutsumisel. Isegi meie lugupeetawa, tublima eestimeelse hingekarjase ja ajaloolase on Ernst Petersoni lõhkumisewaim nõnda ära pahandanud, et ta nimetatud kirjaniku töödele awalikus raamatukogusgi aset ei anna ja suured silmad teeb, kui mõni neid ometi südandab küsida.

** 88 **


        Seltsideküsimus — see on walus koht Eesti elus. Nagu seened pärast sooja wihma, nii tõusiwad meil omal ajal seltsid. Küll oliwad siin karskuse, laulu ja mängu, küll põllumeeste ja muud seltsid, aga mis neis kõigis puudus — see oli elu. On silmapilkusid, kus midagi iseäranis „moodis on“. Nii oli meil hiljuti seltsideasutamine. Otse üle öö tõusiwad nad. Esimeses reas seisiwad iseäranis karskuseseltsid ja esialgu näitas asi ka nagu edenewat. Kuid „rahapuudus, tegelastepuudus, kõnelejate ja kõnedepuudus“ — need oliwad komistamisekiwideks, milledest üle ei saadud. Tihti wõõrutasiwad karsklased paremad liikmed ka sellega seltsidest ära, et nad karskuseaatest soowitawalt kinni ei pidanud.

        Seltsid ei õitsenud. Küll katsusiwad mõningad sellesse wõimetusesse elu sisse puhuda, aga nende kopsud ei löönud ette. Kas meie karskuseseltsid midagi oma kõrge aate kohast on jõudnud korda saata, on wäga küsitaw, olgu siis, et nad mõne piduõhtu, mis ikka tantsuga lõppes, toime paniwad wõi mõne theemaja ülewal pidasiwad. Isegi karskuseseltside kongressisid on meil peetud, aga nende tegewus ja, mis pääasi, nende tähtsus on peaaegu nulli piirkonda jäänud.

        Niisamuti on lugu ka muude seltsidega kaunis täbar olnud.

        Siin tõuseb iseenesest küsimus: miks ei edene meil seltsielu? Ernst Peterson wastab meile selle pääle „Rahwawalgustajas“ Jürissoni suu läbi: “Niisugusid, kelledele seda (seltsielu) tõsiselt tarwis läheks ehk kes tõsiselt selle järele igatseks, ei ole meil mitte. See rahwas, kelle pää pääl seitse aastasada hingetuimuse aiateibaid nüri kirwega on teritatud, et teda siis selle aiaga Europast lahutada“; see rahwas, kes „walmis on õhkama, kaebama, magama, sellepärast

** 89 **


magama, et nende waim magab, alles esimese külje pääl magab, selle külje pääl, mille pääle ta puhkama heitis sel õhtul, kui rahwa wabadus kadus, kui kibe orjaaeg teda kadumata „walgusega“ tuli „pimestama“; see rahwas, keda „kutsutud ja seatud“ herradkarjased ikka päälepoole pilwi on juhatanud, et selle kurja maailma hädasid ja rõõmusid armulikult üksi ise kanda, kes teda paluma ja orjama on hüüdnud ja lamba wagasust eeskujuks pannud, et wähema waewaga selle willast kasukat omandada: see rahwas nõuab elult alles nii wähe, ta on alles nii piskuga rahul, et ta juba sellest küllalt arwab olewat, kui kõht waewalisel wiisil täidetud saab. Lähewad aga inimeste nõudmised suuremaks, kaswab majandusline kitsikus kibedamaks, siis on teatud ringkonnad sunnitud isikluse, umbusalduse ja tuimusetigukarbist lahkuma ja ühiste wajaduste, ühiste kasude, ühiste aadete ja waadete pärast ühinema. Aga nagu juba tähendatud, meil nõutakse elult alles nii wähe. Balti parunite kubjad ja kiltrid on meid tuimaks kolkinud, orjaaja piina pigistused ja waewa wäsimused meid osawõtmataks ja umbusklikuks teinud. Omas kõwas ja külmas pesas kõwerdades ja arutihti käppa imedes elutseme meie, kõige wastu hoolimatust ja leigust ülesnäidates. Ja kuigi meil pikapääle seltskondlisest elust kinni hakatakse, siis kiratsetakse, koheldakse ja närutatakse sääl juures“.

        Edasi näitab meile Ernst Peterson, et meie seltsid mitte laialiste rahwa ringkondade nõuetel ei ole tekkinud, waid üksikute isikute poolt asutatud. Ka näeme meie, kuidas meie „paremlased“ rahwakasu lipu all sagedasti oma isiklistele wajadustele täitmist nõuawad. „Iseennast ära salata, oma soowisid ja himusid hää asja eest ohwriks tuua, nõrka aidata, pimedat kättpidi talutada, sinna walgust külwata, kus pimedus walitseb, ja seda kõike nii

** 90 **


teha, et sind ennast sääl juures palju tähelegi ei panda — hei, wennas, see on raskem, kui ennast suurtüki suu ette seada, see on kibedam wõitlus, kui salgakeste kaupa terwe waenlase wäe kallale tungida.“

        “Meie seltsielu ei ole loomulik,“ ütleb Ernst Peterson. „Seltsielu on loomulik, kui see rahwa enese elust wälja woolab, aga kunstlikult teda istutada, kunstlikult teda ülewal pidada — see ei ole loomulik. Ei ole inimene pühapäewa pärast, waid pühapäew inimese pärast loodud, ja inimene on hingamisepäewa isand. Niisama ei ole inimesed seltsi jaoks, waid selts inimeste tarwis, aga niisugusid, kelledele seda tõsiselt tarwis läheks ehk kes tõsiselt selle järele igatseks, ei ole meil mitte. Enne aga ei pane keegi leiba ahju, kui see weel kerkinud ei ole.“

        Wiimasel ajal näitab asi ometi nagu nihkuwat. Ikka enam ja enam hakkawad laialised ringkonnad aru saama, et ühisel nõuul ja jõuul palju wõib korda saata. Kui kõik märgid ei peta, siis oleme meie „külmetamise-punktist“ ometi üle saanud.


*                *

*


        Kuid astume nüüd „Rahwawalgustajale“ ligemale ja paneme jutu kangelasi ja nende taga awanewa elu perspektiwisid terasemalt tähele.

        Siin kerkib meie waatepiirile kõige esmalt see kangelane, kes magawale Mudilale ärkamist tahab kuulutada, kes Mudila waikist wett wirwendama tahab panna: „Rahwawalgustaja“ päätegelane, kooliõpetaja Madaras. Ta peab komblusest pikki kõnesid, kiidab usku rahwaelu

** 91 **


kõikumata põhjaks, nõuab wabameelsust ja edu poole püüdmist rahwuslisel alusel, lömitab hää meelega selle ilma wägewate ees ja kiidab naisterahwa iseseiswust ja kõneosawust, kui see teatud piirides sünnib. Teatawa piirini rahwasõber, pää kõiksugu kõlawate kõnekõlksudega täidetud, kui inimene, kes midagi näeb, aga nende nähtuste tõsiseid põhjuseid üles ei suuda otsida; kui inimene, kes midagi püüab, aga kelle eesmärk üleüldiste hääduseaimete udusse ära kaob, kes eneses nooruse waimustuse ja rammu ülekeemist tundes seda jõudu kõige selle kättesaamiseks, mis armas, mis kaunis, mis hää ja lõbus, tahab tarwitada: nii ilmub ta Mudilasse. Siin saab ta kõigepäält Mudila suurnikkudega, emand Maasikaga ja neiu Kaasikesega tuttawaks, kes kõik tema edaspidise tegewuse pääle nii tähtsat mõju awaldawad.

        Peagi märkab aga Madaras kui kala, kes puhtamas wees ujunud, et Mudila wesi mudane on. Ristsed Kröitsbergi juures, kus kõik see toorus, rumalus ja tuimus omas täies hiilguses nähtawale tuleb, põrutawad tema hinge. Siin pidi abi leitama, ja Madaras leidisgi: selts pidi see olema, mis magawale Mudilale ärkamist pidi kuulutama; selts pidi see olema, mis Mudilale komblust ja kõlblust pidi õpetama; selts pidi see olema, mis nagu talisman kõige kurja eest pidi hoidma ja kaitsma. Päälegi oli wallatu Amor Madara südamesse korraga kaks noolt põrutanud. Esiteks tundis Madaras neiu Kaasikese wastu „tõsist lugupidamist“. Küll ei olnud see lugupidamine niisugune, „mis Madarat oleks sundinud neidu kalliks pidama. See tundmine oli temas liiga pääliskaudne. Ta oli märkanud, et neiu meelega teda enese poole ihaldas tõmmata, teda nagu enesele wõita tahtis, aga Madara süda oli tühjaks jäänud. Kuid siisgi tahtis ta häämeelega, et neiu Kaasike tema ligidal oleks, et ta temaga rääkida

** 92 **


saaks... Aga selle segase, imeliku tundmuse sekka segas ennast Maasika emand oma nõiduwa iludusega, oma arusaamata kõnega, oma kiusaweksitawa muusikaga. Ka seda igatses Madaras näha ja kuulda!“ See teine oli aga pagar Maasika naene! Madaras oli korraga kahe tule wahele juhtunud. „Ta tundis enese ühe lahtiminewa elukuristiku ees seiswat, kuhu teda nagu wägisi sisse kistakse, et teda hukata.“

        „Neiu Kaasike armastas teda, selle üle oli ta julge. Ta mäletas weel selgesti kirglist jooksu seente järele, heitlemist seene pärast, ta tundis neiu selja soojust weel oma rinna wastu... ta huultel põles weel praegu wallatu suudlemine udusel heinamaal, ta meeles seisis tulek koju poole, mil nad nii üksteise ligidal kõndides koju jõudsiwad... ja korraga seisis jälle tema silmade ees see teise mehe naine. Midagi niisugust oli selles inimeses, mis teda kudagi unetada ei lasknud, mis teda enese külge sidus, midagi sellesarnast, mille sisse inimene iseennast ära unetades tahab uputada, ja kui ka teised selle üle peaksiwad naerma, pilkama, sõimama, siis wõis kõike seda selle saatanliku magususe eest wälja kannatada, ära anda.“ — „Aga siisgi — mis ütleksiwad teised?!“ küsib Madaras ehmatusega. „Tema, kes nii suure suuga rahwawalgustusest rääkis, korraga halbade juttude all: käib teise abieluõnne rikkumas; tema, kes teistele eeskujuks peab elama, elab ise nõnda, et selle nimetamiseks sõnagi ei ole!“ — „Грѣх не бѣда — молва не хороша!“ Tema ees aigutab kuristik. Siin pidi abi leitama. Ja jällegi oli selts see sild, mis teda kuristikust üle pidi wiima, see kaitsew nõiduslik abinõuu. Wäga õieti ütleb Jürisson talle suu sisse: „Teie otsite seltsist enesele wabamat elu, aga teistest ei hooli teie sugugi. Teie eesmärk on ka ise, aga mitte teised!... Teie tahate

** 93 **


neidude seltsis oma aega mööda saata ja selleks peab teile selts nagu warjuks olema, mille all teie wõiksite lõbusteleda, nii ütelda, selts peab see firma märk olema, mille all teie kauplete!... Teie soowite, et teil parem läbikäimine, parem seltskonnaelu paiste oleks ja lähete seltsiga platsi... Teid ajab auuahnus, armastus ennast paista lasta, tahtmine näidata, et waata, mina olen ka mees, kes midagi mõistab... Rahwawalgustamisega ei ole siin midagi ühist... Suus on teil rahwas, aga südames ise.“ Ei wõi ju salata, et Madaral soow, rahwast omal wiisil walgustada, oleks puudunud, kuid selle juures paistab tema isiklik tung wabama läbikäimise ja suurema isikliku mõnu järele nii selgesti silma, et meie tema paremaid tundmusi küllalt kõrgelt hinnata ei raatsi. Ta waatab elu pääle läbi kolmekandilise klaasprisma — ja elu näitab talle nii ilus, nii magus olewat. „Ja selle ilusa ja magusa elu pärast ta just tahtisgi suuremat, wabamat läbikäimist muretseda, et see elu weel ilusam, weel magusam oleks olewat... „Ta waimusilma ette kerkib selts, kus tema kõnesid peab, kus ta pidusid teeb, kus inimesed teda kuulawad, temast lugupidama, teda auustama hakkawad ja teda ikka ja ikka jälle otsiwad, tema käest nõuu küsiwad, ja kui ta wanaks saab, siis tema pildigi seina pääle panewad ja temast ikka räägiwad.“ See on sula egoistiline ilutsemine. Ja kui selts asutatud, aga mitte tema, waid Jürisson esimeheks waliti, siis oli Madara meel hapu, sest et tema suurele ja auuwäärt „minale“ hoop oli antud.

        Ka kõlbliselt ei seisa Madaras kõrgel. Neiu Kaasikesega armulõnga eietades ja mitmekordseks korutades, kuni windi laul Kilewere metsas: „Pill, pill, pill, pill tuleb pika ilu järele“ — iseäranis neiu Kaasikese kohta — tõeks läheb, tõukab ta Kaasikese enesest ära ja kumar-

** 94 **


dab Maasika emanda jalgade ees, millede ilusale omanikule tema tunded ja soowid aga „kõige madalamad“ näitawad olema ja ta enesest külma rahuga eemale tõrjub.

        Korwi“-saamine Maasika emanda käest ja neiu Kaasikese Riiga sõit, kuhu see windi laulu tõsidust järele läks mõtlema, see kütab Madara jalgealuse palawaks. Ruudi juhtmõtet — „Kõik see elu ei ole muud, kui sõnnikuwedu suure Jumala kesawälja pääle. Aga sina söö, kui saad, ja pista tasku, mis ripakil on“ — omaks wõttes, köster Arnikat neiu Kaasikese kodukanaks wiimise lubadusega pettes, et see Rümpleri käest temale hää soowituse wälja linutaks, kirikherra ees patukahetseja osa mängides: nii lahkub see suur rahwawalgustaja ja kõlbluse apostel Mudilast, et Wolga ääres eht pesalaseelu elama hakata. „Kui see ilma elu on suur sõnnikuwedu suure Jumala kesawälja pääl, siis olgu, ja üks koorem olgu minu poolt sinna juurde toodud!“

        Madaras on negatiwiline tüüpus.


*                *

*


        Hoopis teistsugu iseloomu näeme meie teises kooliõpetajas Jürissonis. Need kaks tüüpust on nagu tuli ja wesi, nagu kaks iseilma elanikku. Mida järeleandlikum üks, seda kangekaelsem teine; mida mõõtupidawam üks, seda ägedam teine; mida rohkem üks seltside poolt, seda rohkem teine nende wastu; mida rohkem üks periwett püüab sõuda, seda enam aerutab teine woolu wastu.

        Jürisson on kuumawereline; ta laseb ennast kergesti äritada. Ta pilk on põlew, nagu läbi tahaks ta sinust


** 95 **


tungida. Kartmata astub ta igal pool oma waadete eest wälja, raudse käega tahab ta kõike seda, mis teda tema kord ülesseatud eesmärgi kättesaamises takistab, maha murda. Ta sõna on järsk, otsekohene, otsekohene kuni kannatamatuseni. Iseenesest lugupidaw, mis wahetewahel kuni kõrkuseni kipub tõusma, ei kõwerda ta oma kaela ialgi selle ilma wägewate ees. Põhjusmõttelikult seltside poolt, on ta ägedasti selle wastu, „kudas asja aetakse, kudas asjaga ümber käidakse“. Ta süüdistab teisi silmakirjateenistuses, omakasu tagaajamises, siunab meie aja pisukesi paawstikesi, kes meid lindude karjaks tahta muuta, wõitleb käredasti wastu, kui köster Arnikas nõuu annab karskuseseltsi koosolekuid jumalasõna ja lauluga algada, seisab täielise karskuse eest, nõuab tööd asja enese pärast, peab tingimata tarwilikuks, et mees ja sõna üks oleks, ja arwab, et sellest weel küll ei ole, kui meil seltsid ja kooskäimisekohad on, waid meie pidawat katsuma inimesi waimlikult ja majandusliselt tõsta, mis aga alles siis wõimalik on, kui nende ühiseluline seisukord parandatud saab. Esiti täiesti wastu, wõtab ta pärast ometi seltsi asutamisest osa ja hakkab isegi esimeheks, aga kui asjad „sassi“ lähewad, wiskab ta kõik — isegi kooliõpetaja ameti — maha ja lahkub Mudilast, kibedusega hüüdes: „Las’ kopatab, saab sõnnikut!“

        Niisugune on Jürisson. Meie peame tunnistama, et pääliskaudse waatamise juures tema tegewuses midagi sellesarnast leidub, mis meid esiti wõõrastama paneb; õpime meie teda aga ligemalt tundma ja paneme neid põhjuseid, mispärast ta just nii, aga mitte teisiti ei toimetanud, terasemalt tähele, siis kaob see wõõrastaw tundmus ja selle asemel hakkame meie temast tõsiselt lugu pidama. Meie näeme, et meil siin mitte metsiku raudkäpaga, kellele lõhkumisetung juba nagu tarwiduseks

** 96 **


saanud, tegemist ei ole, waid kui inimesega, kellel eluawalduste kohta tõsine arusaamine ja selge silm on; inimesega, kes oma waadete eest kartmatalt wälja julgeb astuda; inimesega, kellel küll kare wälimus on, kellel aga kareda koore all soe, osawõtlik süda tuksub. Katsume nüüd oma ütelust põhjendada ja küsime kõige päält:

        Miks oli Jürisson seltsi asutamise wastu? Sellepärast, et ta kindlasti tundis, et mudilased selle järele kõige wähematgi tarwidust ei tundnud, et see mingisugust kasu ei tõotanud tuua, selle asemel aga weel kahjugi wõis sünnitada. Laseme teda ennast wastata. „... Niisugusid ei ole meil mitte, kelledele seda (seltsielu) tõsiselt tarwis läheb, ehk kes tõsiselt selle järele igatsewad... Ma olen ju alati laulnud, et meie seltskond weel nii kaugele ei ole sirgunud... Neil puudub tarwidus.“ Ja edasi: „Ütleme, teie teete seltsi. Küsime, mis jõuate teie pakkuda. Wastus: lestasid. Teie mängite sääl näitemängusid. Mis jõuate sääl pakkuda, mis on meil pakkuda tõsist, õpetlikku waimulõbu? Kust saate mängijaid? Tuleb wälja, et teie weiderdajaks olete saanud ja teie tööd waadeldakse, kui weiderdajate tempusid. Kui juba suured linnad ja suured jõuud niisuguse asjaga kimbatuses on, mis siis teie teete? Teie laulate, teie asutate laulukoori. Sellel on oma piir. Teie ei saa kaugemale, kui lihtsa keskmise, wõi alla keskmise lauluni — ja siis on teie regi liiwa pääl. Seesama ja waesem lugu on muusikakooriga, wigasest muusikast ei saa teie ialgi üle. Teie peate kõnesid. Mis kõnesid teie peate? Mis saate teie pidada? Lihtsalt mitte midagi! Järele jääb tants ja mäng. Ja kui kaugele oleme siis saanud? Meie oleme elawa paawsti ära heitnud ja paberist paawsti ülesse seadnud, mida kui pühadust — isamaalist tööd auustatakse. Meie oleme inimeste silmad tõsisest elust





/pilt/


Noor – Eesti                        Merehelinaid kuulaja                        Amandus Adamson

** 97 **


ära pööranud, et nad oma wiletsat elu ei näeks, ja lõbusteleme neid lauludega, nagu karjapoiss Taawet lolli Sauli!.. Teie teate ju, et seltskonda, kellel haridus selle sõna kõige pisemas tähenduses puudub, mitte üle öö haritud rahwaks ei saa teha, ja kui teie niisugusele seltskonnale oma wingerjad selga seote, siis on ta nagu hernehirmutus, kellel uus tsilinder pääs on. Weel rohkem: — teie wõite oma suure walgustuse tuhinaga niisuguse rahwa ära rikkuda, teda õigest hariduseaimest ära wõõrutada, nagu see praegu mitmel pool juba on sündinud. Niisugust asja, nagu lugemine ja kirjutamine, peetakse suureks hariduse tundemärgiks, sellega hoobeldakse, laulukooridega kisendatakse, iga pisema luuletuse üle lauldakse hosiannat, kuid need on alles esimesed sammud hariduses, niisugused asjad, mida nimetadagi ei maksa!“

        Teiseks: Miks pani Jürisson siisgi käe adra külge? Selleks andis talle, nagu ta ise ütleb, Rümpleri kõne ja hoiatus põhjust. „Ma mõtlesin natukene järele ja tulin otsusele: tema (Rümpler) on just kõnede, inimese mõtte wabastuse wastu selle kõdunenud mõttewiisi alt, mis temale armas on. Ja minul käis mõte läbi pää — just sellel teel tööd teha. Sellega lüüakse ehk pragu sisse — ja selle seest tõuseb uus elu. Ja selle poolt olen mina“. Jürisson lootis ometi, kõigist takistustest hoolimata, midagi korda saata.

        Kolmandaks: Miks wiskas Jürisson kõik jälle maha? Sellepärast, et ta ära nägi, et ikkagi tema tegewus magawas Mudilas tühi töö ja waimu närimine oli. Kibedusega kaebab ta: „Ma tahtsin tööd teha. Ma teadsin küll, et meie praegune seltskond tööks alles laps on, aga ma lootsin! Nüüd ma aga olen näinud, et nad tõesti alles

** 98 **


lapsed on ja sellepärast, lase nad mängiwad!.. Nende ihusse ja weresse on muud hääled istutatud... kord peab ta surema!“ „Aga see käib ju kõige südametunnistuse wastu“, seletawad mõned ühes Madaraga. „Meie peame ikka hääd tegema, ikka paremuse poole püüdma ja mitte just selle pääle waatama, mis sellest wälja tuleb!“ „Olgu“, wastab Jürisson. „See on teie õpetus. Aga ütelge mulle, mis saate sellest? Teie räägite, ütleme, karskusest, — seda ei taha kirikherra, köster, mõisaherrad ega talupojad; ainult rättsepp Uherkas, kingsepp Sääsk ja surnud pagar Maasik oliwad meie suuremad liikmed. Waadake, kuhu on meie asutajad — kooliõpetajad jäänud! Nad ei tule enam kokkugi! Mis töö see on?! Parem auuga surra, kui häbiga elada! — Siis weel ei ole meil raha, et midagi teha! Meie ei saa näitelawa, meie ei saa näitlejaid, lauljad on kauge maa taga, meie ei saa omale korteritgi!... Ja kõige selle juures seotakse mul suu kinni, mida härjal pahma päälgi ei tehta! Ütle, mis ütleb selle juures auusa mehe süda?!“

        Nii näeme meie, et Jürisson, asjaolude tungiwal nõudmisel, just nõnda pidi tegema, nagu ta tegi, isegi Mudilast lahkuma. Kuid ta ei põgenenud sugugi nagu jänes, kes iga wäiksema krõbina pääle juba putku paneb, waid ainult siis, kui teda nii ütelda, juba käsist ja jalust siduma hakati. Tähendame siin ainult kaebtusekirjade, kordniku külaskäigu ja inspektori jutluse pääle.

        „Aga siisgi — see ei ole kellegi mehe mood, ennast takistustest nii kergesti heidutada lasta ja ära joosta!“ ütlewad ehk mõned. Meie laseme selle pääle emand Maasikat kosta: „Kui inimene ära sureb, siis ütelge: jooksis ära, aga kui ta elab, siis on see warane ütelus. Aga mis pidi ta siin tegema, kui temast pisut aru saadi...

** 99 **


Kas jõuab üksik inimene sääl midagi korda saata, kus temal toetajaid ei ole?!“ — „Ega seda ei wõi laita, kui sul mõistust küllalta; siisgi see sind weel ei aita — teistel olgu teda ka (A. Grenzstein).“ — „Jürisson tahtis tõsises mõttes uut elu külwata — ta tahtis seda wana, mis uut elada ei lase, natukene eest ära koristada! Aga kui ta nägi, et igal pool seda kaswada ei tahetud lasta, mis kaswama pidi, siis läks ta... Peab noor inimene oma jõuu sinna maha matma, kus sellest kasu ei tunta, mis ta ette wõtab? Siin oli ta enneaegne.“

        Jürisson on positiwiline tüüpus. Wäga wiltusel arwamisel on need, kes teda negatiwiliseks peawad. Kirjanik on oma tundmustega ja märkustega kokkuhoidlik olnud, mis tema seisukohta tähendatud kangelase kohta otseteel näha ei lase; aga meil ei ole seda ka tarwisgi — meie jõuame kaudsel teel õigele otsusele: emand Maasikas peab Jürissonist suurt lugu, ilusa emanda arwamine kaalub aga niisama palju, kui Ernst Petersoni oma, sest et emand Maasikas kirjaniku „pailaps“ on.

        Läheme nüüd weel edasi ja paneme Arnikat ja Rümpleri tähele.

        Köster Arnikas on kõige päält eht pesalane. Kõik tema mõte, sõna ja tegu keerleb pehme ja sooja pesa ümber; see on tema A ja O. Piinliku ettewaatusega pöörab ta kuuehõlma sedamööda, kuidas tuul puhub. Häämeelega lömitab ta oma „isanda“ ees, kui sellest aga pesale tulu tuleb. Ilma ühegi tõsise idealita ainult oma kõhu eest hoolitsedes, kõiksugu häädest püüdmistest ja rahwa eest hoolitsemisest suud täis wõttes, kurdab ta, et Jumal nüüd niisuguse aja karistuseks meie pääle alla saatnud, kus wäga palju woli antawat. Kõige sõgedamad olla aga „noored“, need rahutud waimud. „Nüüdse

** 100 **


aja noored inimesed ei tea ju, mis nende rahule tarwis läheb, ja pääle selle on nad uhked, liiga iseennast täis ja iseäralise waimuga. Nad püüawad nagu kuhugile, nad tahawad nagu midagi kätte saada, aga nad ei tea isegi, mida nimelt! Niipalju on aga näha, et wanu aluseid hoolega ümber tuustitakse ja kõike seda maha kistakse, mille pääl elu asub... Elukindlust, waiksust neil ei ole. Et rahuliselt tööd teha, midagi pikalt toimetada, seda nad ei mõista. Siis on neil weel niisugune haigus: nad jooksewad iseenese juurest, iseenese töö juurest ära eemale, teiste juurde. Teistega, selle suure ilmaparandusega on neil palju tegu. Nad jooksewad inimeste sekka, neil on nagu iseäraline walu talupoegadega midagi korda saata. Sellega kaotawad nad oma lugupidamise iga mõistliku mehe juures. Ja iseeneste elu teewad nad mõrudaks, sest inimesed ei auusta enam neid ja selle juures ka mitte meid enam.“ Kõik see paha oleks Arnika arwamise järele olemata, kui inimestele wäga palju woli ei antaks ja orjapõli alles oleks!

        „Köster on üks waimlik lupard!“ ütles Jürisson wäga õieti. Ta siunab „noori“, et need kõikidele ühesugusid õigusi nõuda, sest et kõik inimesed ühesugused olla. See ei ole Arnika arust poolegi nõnda! Jumal olla loonud ühed õrnemad, teised tuimemad; need õrnemad, need tungida kaugemale, need mõtelda, need tunda; aga need tuimad— „neile anna süüa ja juua, ja kui hakkab irisema, siis anna malka!“ Ajalehti, muidugi mõista „maa“keelseid, wana auuwäärt Arnikas ei loe: rikkuda inimest, wiita aega ja pääle selle sõimata nad üksteist; aga „üks Saksa zeitung“ — sellega on sootu teine lugu: „säält saab mõndagi hääd kuulda.“ Wanale Arnikale on see „üks hirmus asi“, kui naesterahwas mõtelda ja kõneleda oskab: see on tema meelest niisama, „nagu kana laulmine, wõi

** 101 **


see, kui lehm härjawiisi möirgab.“ Aga miks? „Tal — seelik seljas!“ Ühe nooremehe, kes ennast talle abiliseks kooliõpetajaks käis pakkumas, saatis ta sellepärast tagasi, et see tema ees küllalt ei lömitanud ja — mõtelge ometi! — „harjuski kirju särki“ — bluusi kandis. Tal olnud pärast küll weidi kahju, aga kui ta mõne päewa pärast kuulnud, et seesama mees kirikherra kirjutusetoas galossidega seisnud, siis jäänud ta süda üsna rahule.

        Ehk wana Arnikas küll kakskümmend aastat kirikus orelit on mänginud ja, nagu arwata wõib, Rümpleri suu läbi suure Natsareenlase õpetusi kuulnud, ei ole see ometi tema omakasu püüdmist kahandada, tema kõlblust tõsta suutnud. Suure suuga tõendab ta Madarale, et inimese oma nahk kõige ligimal olla, käseb carpe diem — „tarwita aega!“ — kõrwa taha kirjutada, pakub „wana Aadamale“ „pits wiina“ ja „klaas õlut“, kuni sellel „kilk“ pääs ja maa jalgade all künkliseks ja konarliseks muutub, imestab õrnemasoo palgepuna ja lühendab oma teenijate tüdrukute „pikke“ öösid, sest „üks pisikene patt on elus andeksantaw!“... „Noh, pisukene mäng kaarta, pisukene pits wiina; noh, wahel mõni pisukene eksitus, pisukene patukene... on ka andeksantaw. Jumala arm on suur patuste wastu.“ Niisugune on selle silmakirjateenri, Gribojedowi Famussowi taolise Arnika moral!

        Kirikherra Rümpler on harilik mustamantlikandja. Seisukorra tundmiseks ei puudu tal arusaamist, aga ta tegewus ulatab ainult niikaugele, kuni see, nagu Jürisson ütleb, „tema seltskonna kasudega kokku käib.“ Ta käib põhjusmõtte järele: „Õpeta teda, õpeta teda, aber — ma ei tihka lauset Eesti keeles lõpetada — mach' mir den Teufel nicht klug!“ Niisugune „karjane“ juhatab oma „tallekesi“ ikka „nende mägede poole,“ kus rikkalik rohu-

** 102 **


maa pidada olema, mille rammusat rohtu aga weel üksgi „tallekene“ maitsa ei ole saanud, ja kui „tallekese“ kõhtu nälg näpistab, siis hüüab karjane: „Oota lambuke, oota lambuke! Pärast, pärast! Sääl, sääl!... mägede pääl... sääl leiad rohtu, sääl täidad siis kõhtu ja unustad häda ja ohtu! Seniks — oota lambuke, oota lambuke!“ Aga karjane ja tema kaimud ise? Noh... see on koguni teine asi! Rümpler on „ihul ja hingel“ seltside wastu. Isegi awamisepidul ei suuda ta ennast nõnda palju talitseda, et ta jumalasõna ja oma ametimantlit kurjasti ei tarwitaks ja „tuld ja tõrwa“ wale nime ja banderolli all turule ei saadaks. Ta on kirjatähe närija, iga wabama mõtte ja uuema woolu wastane, nagu kõik wõi peaaegu kõik meie hingekarjased.

        Sellega arwame wõimalikuks meeskangelaste juurest lahkuda, et ka „Rahwawalgustaja“ naistegelasi tähele panna, kuna meil iseäralikku põhjust ei ole jutustuse wähem silmapaistwate isikute, nagu kaupmees Annemanni ja parun Stackelbergi juures pikemalt wiibida.


*                *

*


        Uuema aja naisküsimus ja naisliikumine ei ole ka meil täiesti wastukajata jäänud: siin ja sääl tulewad üksikud hääled kuuldawale, mis ka „õrnemale soole“ rohkem haridust, rohkem iseseiswust ja suuremaid õigusi nõuawad. Kuid ikka leidub weel neid, kes ütlewad: „Mis koolitarkust mu tütrele siis nii tarwis on, kas tast nüüd mõni õpetaja, wõi adwokat saab, wõi on tal kroonu pääle minekut?“



** 103 **


Nad ei märka sugugi, et naesterahwas seltskonna eelarwamiste läbi nii iseseiswusetaks, nii teguwõimetuks on tehtud, et meie sellele olewusele õiget nimegi ei mõista anda. Ainus abinõuu sellest „nimeta olewusest“ inimest kaswatada on põhjalik ja mitmekülgne haridus.

        Pääliskaudne, ühekülgne haridus wõib aga kasu asemel just kõige suuremat kahju tuua. Waadake neid kodanlaste tütreid, kes haridust küll „nuusutanud“ on, aga ka mitte enam, waadake neid elawaid pupesid! Ühtegi kindlat sihti, ühtegi tõsist ideali neil ei ole. Politikast ei tea nad niipalju kui midagi, parema kirjanduse wastu ei ole neil huwitust, ühiskondlikkude küsimustega ei raatsi nad oma käharpääkest waewata, iga tõsisema kõneaine juures, mis pupekeste elustawat wedru, kawalerisid, ei puuduta, hakkawad nad haigutama. Selle wastu wõib neid aga kõige tühisem sõnadetegemine ilmast, riietest, moodidest, „teistest“, „trehwamistest“, jalutuskäikudest, uisujooksmistest, ninalikukkumistest ja kõigest muust sarnasest wiimase wõimaluseni elektriseerida. On niisugune Greetakene alles plika eas, siis käib ta koolis, mängib klawerit, õpib romanidest teoretiliselt armastust ja koketteerimise-kunsti ja teeb katseid armulugudes. Astub ta aga neiu ea sisse, siis „raswab ta oma sulgi“ ja mängib hää partii lootuses sõgesikku. Mehelesaamine, meheõngitsemine ja mehe-wõtmine — ma tähendan siin tuhalabida-walitsusealuste pääle — see on ta A ja O. On kord mees käes, kaowad suuremad sekeldused, sõjajalal-olekud ja tormijooksud pikkamööda päewakorralt ja annawad „kohwitantismusele“ maad.

        Kuid igakord ei lähe asi poolegi nii libedasti: nooredmehed ei taha ega taha õnge hakata ja juhtub ka

** 104 **


seda, et ei hakkagi. Siis algab wanatüdruku-põli, see kurwastaw seisukord, kus keelepeksmisest, koerte ja kasside kallistamisest rõõmu tuntakse.

        Ernst Peterson näitab meile „Rahwawalgustajas“ üht niisugust meestepüüdjat: see on neiu Kaasike. Kaasike on naesterahwas, kes enese ise nooremehe kaenlasse wiskab, wõi, nagu Arnika teenijatüdruk Liisa ütleb, „ohutama“ hakkab, kui kangemat poolt näeb. Niisugune pääletikkuwus on aga naesterahwale kaheteraga mõõgaks, sest igakord ei seisa õngetõmmataw kõlbliselt soowitud kõrgusel. Tihti ja wäga tihti lõpeb lugu halwasti, nagu see ka neiu Kaasikesega sündis.

        Hoopis teistsugust naesterahwast näeme meie emand Maasikas. See on esimene niisugune nais-tüüpus Eesti kirjanduses. Ernst Peterson näitab meile siin naesterahwast kui mõtlejat olewust, kellel oma aated ja waated, kellel oma tundmused ja ihad on, kellel aga ka südidus ei puudu seltskonna eelarwamistele julgelt wastu astuda. Niisugune naesterahwas ei ole harilik nähtus, kõigewähemalt meil Eestis tuleb niisugust keskpäewa ajal laternatulega otsida ja küsitaw on, kas meie siisgi leiame.

        Emand Maasikas on keskkaswu naesterahwas, kelle täiskaswanud kuju ja otsekui walgest marmorist wälja raiutud käed, õlad ja käewarred tema näoga, mille peaehe kurwalt, pisut altkulmu waatawad sõstrasilmad oma otsiwa waatega on, täiesse kokkukõlasse sünniwad. Ta on weidi melanholiline. Tema wabas, julges ja otsekoheses kõnes kõlab alatine kurblik toon, mis tema sõnale isesuguse maheduse ja meeldiwuse annab, mis meid enesega nagu wägisi kaasa kisub. Wõib olla, et see kurbmeel tema paremate lootuste nurjamineku wastukaja

** 105 **


on, wõib olla, et see ka sellest tuleb, et ta elu küllalt roosilistes wärwides ei näe, mis hüppamiseks põhjust annaks. Ta kaebab, et meie oma waba tahtmisega palju rohkem ei saa teha, kui ainult tahta. Elu olla meist igapidi wägewam; elu minna oma teed ja meie joosta talle uisapäisa tagant järele. Kogu Mudila kõige oma mudilusega ei huwita teda kõigewähematgi; ta on siin wõõras, üksik, ta ei leia siin midagi, millega inimene rahule wõiks jääda. Ta igatseb uut elu, mis kõike seda nahkset orjameelt ei tunneks ega auustaks; elustawat waimu, mis tuimuse-une eemale peletaks... Selleks läheb kindlat iseloomu tarwis, et ennast seltskonna eelarwamistest wabastada. Emand Maasikas on niisugune naesterahwas, kes seltskonna pehtinud kombluse-nõuetest ühtigi ei hooli, sest ta näeb, et see komblus muud ei ole kui wariseerilik olek. Ta ei rehkenda mitte sellega, mis „teised“ selle ehk selle kohta arwawad wõi ütlewad, waid toimetab nõnda, kuidas ta ise soowib, mis ta ise hää ja õige arwab olewat. „Mis on teie komblus?!“ hüüab ta. „Teie komblus on silmakirja-teenistuse isa! Wariseeride isa on teie komblus!... Selle morali nimel pitsitatakse waba inimene oma suure jõuu ja iseseiswa mõttega nagu karbi sisse ja siis pannakse selle triiphoone taimele komblusline olewus nimeks. Püüab aga meist keegi tõesti waba kombluse poole, selle seisukorra poole, kus meil komblus instinktiks saanud, nagu söömine, joomine, siis üteldakse: see on metslane, see tahab metsik-wabadust!“

        Ja kui awalikult see naesterahwas niisugustest asjadest ei räägi, mille palja nimetamise juures meie pupekesed juba kuni nina otsani ära punastawad! See tuleb aga nii loomulikult, nii südamlikult üle tema huulte, et meie selle juures ainult imesteleda wõime. Mehelemine-

** 106 **


mist ja naesewõtmist peab ta elu kõigesuuremaks sammuks. „Selle pääle“, ütleb ta, „peaksiwad inimesed kui kõigesuurema pühaduse pääle waatama, aga seda ei tee nad mitte, nagu nad mitut asja ei tee, mis nad tegema peaksiwad. Parem on ennast ikka kõiksugu unistustega ja õhukujutustega petta“. Meheleminemist armastuse pärast, niisuguse armastuse pärast, kus waimustuse-hullustuses siplewad „tema“ ja „temakene“ üksteist ainult kristall-selguses näewad, kus Koit Hämariku palgepuna imestab ja Hämarik Koidu mehiset kogu jumaldab, kus kired lõõmawad ja mõistus ainult nõrka helki heidab — niisuguse armastuse pärast meheleminemist peab ta eksisammuks. Mispärast? Sellepärast, et ta niisuguses abielus muud ei näe, kui seaduse poolt lubatud ja seltskonna ja kiriku poolt pühaks tunnistatud ihade täitmise wõimalust. Tema nõuab aga rohkem: tema nõuab, et abielu tulewase-põlwe täienemisele oleks pühendatud. „Tulew põlw — selle kasuks tee tööd, siis edeneb su oma ja su ligimeste elu“.

        Emand Maasikas on iseseisew, kõlbliselt kõrge naesterahwas. Selle inimese üle ei walitse mitte kired, waid mõistus. Noore „põlewa“ Madaraga hommikuses hämaruses wiibides, kus see temale oma armastust awaldab ja palawalt tema käsa suudleb, ei wiska ta ennast mitte tema kaenlasse ega hüüa: „Sinu tahtmine sündigu!“ waid nii metallkülmalt, nii igapäewaselt, nii elutõsiselt kõlab: „Madaras, herra Madaras!“ Õiglase südamega küsib ta Madaralt: „Miks tahtsite mind enesele naeseks? Mis arwamine, mis tundmus see oli?“ Kui ta näeb, et Madaras otsekoheselt wastata ei taha, wastab ta ise: „See oli himu, paljas himu mind oma himudeorjaks teha — ja muud mitte midagi!... Herra Madaras, teie soowid minu kohta on kõige madalamad! Aga teadke,

** 107 **


et ma teie himudeorjaks mitte ei taha saada! Ei taha ma ka teie käest enesele tulewat põlwe näha: selleks olete teie, nagu tuhat teist, ilma ühegi wäärtuseta!“


*                *

*


        Meie oleme lõpule jõudnud. Meie nägime, kuidas omal ajal wägewale „Postimehe-parteile“ oppositsion tekkis. Meie nägime, kuidas uue päewalehe ilmumisega wõitlus „wanade“ ja „noorte“ wahel ägedamaks ja sihikindlamaks muutus. Meie nägime, kuidas Ernst Petersoni esimestele, kindlamalt kujunemata sulesünnitustele wärwirikkad waimutööd järgnesiwad, kuidas ta „lõhkujate“ kilda heitis ja kuidas meie rahwuspesalased sõjasarwe hüüdma paniwad. Meie nägime, kuidas meil seltsielu edeneda ei taha ja kuidas Ernst Peterson selle nähtuse põhjuseid seletab. Meie nägime, kuidas selts kunstlikult wõib sündida, kui mõne üksiku „wajadused“ seda nõuawad, kuidas see selts aga pikkamisi jälle surmale suigub, sest et seda laialiste ringkondade nõuded kandmas ei ole. Meie nägime Madarases, Arnikas ja Rümpleris „wagusa haridusetöö tegijaid kõlblisel alusel“, Jürissonis ja emand Maasikas aga „lõhkujaid“. Ja meile sai selgeks, missuguses sihis ja missuguse eesmärgi poole püüda tuleb, kui tõesti rahwakasu taga tahetakse nõuda. Meile sai selgeks, et Jürisson, järjelikult siis ka Peterson, mitte seltside wastu ei ole, waid teatud ringkondade äiutamisepolitika wastu. Kui meie rahwuspesalased Ernst Petersoni wastu tuld ja tõrwa wälja sülitasiwad ja isegi nõnda kaugele on läinud, et nende erakonnamees hingekarjane ja ajaloolane W.R. Ernst Petersoni „Issanda kiituseks“

** 108 **


ilmumise puhul „terasest nokaga raisakulliks“ nimetas, kes meie „huulte ohwrit“ — see on liht surelikkude keeles laulu ja muusikat — nokkima tulla, siis on see wäga arusaadaw.

        „Waata neid häid ja õiglasi! Keda põlgawad nad kõige rohkem? Seda, kes nende wäärtustetahwlid puruks lööb — purustajat, lõhkujat: — see aga on — looja (Nietzsche)“.

        Warjukülgesid walgustada, nende püüdeid piitsutada, kes oma ühiselulise loomu poolest kui ka isikliste wajaduste pärast rahwast tõelisele walgusele ja arusaamisele takistawad jõudmast, wanu wäärtuste-tahwlid puruks lüüa, wanu suurusi kõigutada, raudse käega kõike seda maha kiskuda, mis waimusurmaw ja uinutaw on: selles on meie arwates just iga kirjaniku suurem wäärtus.

        „Alati lõhub, kes looja tahab olla“.


Eduard Mihkelson.



 


Kaks laulu.


1.


Öö laul.


Tummana

warjude sumedel tiiwul

üle uinuwa maa,

hinguse wiiwul,

                laotab end öö.

Tähti:

leegitsew wöö

                ikka ja ikka

pikka

kauguste hämaras süles

                tõuseb ja waob

                                ... ja kaob

üles,

maailmade otsata helki

maaliste kurbtuse hiil

kohe laotuse põhjatusinawat telki

                nägemata pisarad

sfairide harmonil

                                tõusewad.

** 110 **


2.


Sügise laul.


Nagu nuttes käib tuul

läbi pajude,

üle kolletanud

        lehtede:

                        tuttaw imelik laul,

                                sureja laul...

        Kõrgelt

        ülewelt

läbi udude loori

        langewad

        hilju, nii waikselt

        pisarad...

        pisarad...

        mähiwad

        hinge

        hämaral,

        sügise nutul

        haledal,

        nukrusel,

        nukrusel.


W. Grünthal.


 



Päewaraamatu lehed.

(Ortografia ja ortologia toimetuse poolt muutmata.)


        „See kõige suurem timukas: tema nimi oli igal pool — too kõike compenetreriw Wõimetus, mille terasesed silmad kui halja mõõga tera läbi naese sügawa waate helendasid, öö tumesinises wõrengus“.


29. märts. Mustadena, pitka-pitka tõusid raud-eluka räpastest torudest kohe taewa põhjatut sina wõimsad laiad joad nõekarwalist suitsu; puhki awarust, helkjast tõusewa kuu esimestest kiirtest. Laew libises edesi, edesi tormas kõik; kuid tema pidi paigale jääma, ainult tema seisma ja aega mööda wajuma alla, sinna sügawiku sülle, roaks weealustele jäledatele elajatele. Näitas, kui oleks määratumas kuumuses tahtmine, põrawatena hüüdudena ta ajudesse tarretanud, tema üdid söeks põletanud. Eemal, segasena, kord ligidalt, kord kaugelt hümistas okeani laenete soigumine oma igawest murelist laulu ja kustgi nagu läbi une kuulus talle raud-eluka pilkeline hirnumine horizondi serwalt põiki taewalaotust; näitas, nagu hirwitaks rõweda Wõimetuse hambad läbi kauguste widewiku talle, omale mässulisele orjale.

** 112 **


31. märts. Toosugusega, mahajäetu mürgilise tundega paenas enese mitmekesistes nähtustes teda Wõimetus kõige sagedamini.


9. aprillil. Wahest, kewadel, kui Loodus, tiine härkawatest eluwaimudest nagu uueks, alati korduwaks loomiseajajärguks pakatas kõigist enese sügawamatest fibrillidest, Uut Elu, Uut Wõimist sigitama, päikese määratutel energia walingutel; sellal, mida suuremaks ümbruse jõud kerkis, seda sügawamalt ja tumedamalt peegeldas end tema nõrkuse tusk; tundus silmapilkudel, kui lasuks terwe universumi rõhk tema Tahtmise, ei, tema Wõimise turjal, igawesena paenajana, tahtmise halastamata piitsutuse hiilidel. Tõesti, ei ole midagi koledamat; ei kurat ega jumal oleks midagi põrgulisemat, enam piina sünnitawat osanud inimese-laste pääle weeretada, kui teadmuse järele tormawa Tahtmise täitmiseks wõimetust. Too oleks tema kõige parem kunsttöö, kui teda eales olnud oleks. Kuid, ometi heldelt, armsalt kui esimene pilk täis aimamata armu paistab Elu Helde Suur Ema kewadiste awaruste kaugusest. Kustgi tramwayde hall ja argipäiwine mürin, aegajalt, ja kella tiksumine auditoriumi igawas õhus... Tahaks unustada kõik ja olla waiki ja uinuda! Nii hää kõike oleks unustada.


11. aprillil. Ära kahtle: selles on kõige kurja juur. Tee tööd ja usu; ole kindel, et oma töötusega kõige suurema kasu, mida eales teha wõid, korda oled saatnud. Ole nagu nägemata maaalune elajas omas koopas: urgitse ja higitse: usu aina, usu. Too sinu elu sisu. Ära ole ealgi meeletu seda tahtma, mida sa ei suuda. Heitle tolle waimu wastu nagu oma hinge õnnistuse pärast: sest too on sinu kõige pöörasem waenlane. Pea meeles, et su pääajus üks Elu kõige suurematest hirmutustest

** 113 **


pesitab, mille wõit sinu langemist tähendab: Olemata Asjade lhk. Mõtle: terita meele; tolle eluka wõit on sulle enam kui patt püha waimu wastu. Seepärast, rebi wälja omade ajude seest see äraneetud mõte, see saadanlik undus, et kõik lihaliku inimese käte tööd muud ei ole kui hääbuwate seebimullide tühipaljas mäng — neile inimeste lastele. Ära ilmasgi mõtle, et sa jõutu oled, teha ei jaksa, et sa ei tea. Usu, usu! Pää selga, ole uhke ja kõike lootma, et sina kõik wõid, kõik. See on sinu wõit tolle rõweda eluka üle su oma pääajudes. Ole rahul, mis on; maitse, mis on — kõike, mis on! Kumarda, kui tarwis; ebaloomulik alati ja ikka; ole alandlik, kui sedagi waja. Ah tõega, kas seda, et too see õige moral, see elurammutaw hingepalsam, siis tunnud ei ole. Rumal, jabur! Wõi wilets ja wõimetu, tõesti, maitsema toda maaliste Täiusekarikat täis mitmekesist sisu: seda jumalist elumahla. Totter!


14. aprillil. Hoia kinni kõigest traditionalisest, ehk wähemalt ära ole ometi meeletu oma löökisi tolle hulkade pühaduse pihta juhtima, sest tea, et neil wõimus on sinu üle, ei sinul. Ole mõistlik, ole loomulik; ära ilmasgi awalda oma rõõmu otsekoheselt, sest siis, üteldakse, ei ole sul maldust ennast taltsutada: sest nemad on seaduse andjad, ei sina ega mõni muu omade pööraste mõtetega. Nende on maailm, nende õhk ja nende elustaw päikese walgus. Kõik mis harilikust teispool, tuimusest kõrgemal, moralist otsekohesem — on seltskonna-õõnistaja, pahategija ja mässuline disciplineritute hulgas: nood on kardetawad isikud, jultunud metsalised haritute seltsis. Ja, siis: luuakse tõukeid ja tehakse kütkeid ja wõetakse tarwitusele kulturilisi abinõusid: päästma seltskonda, morali, kulturi. Nemad need hariduse põllukündjad, teadagi. Ja kuulukse toda idast, kuulukse läänest, põhjast ja lõunast.


8


** 114 **


21. aprillil. Täna on jälle selge kewade ja wärske kui kasteaegne tuulehingus. Jo kaua oled tunnud nende rõwedate asjade piina; oled wäsinud pahast. Tahaksid, seepärast, maitseda midagi awardawat, põksumas kord tunda oma südame woolus nagu kewadiste päikesekiirte tuhatnelja ajawa energia rõõmu sääl kauguste säras. Ja ihaldaksid jälle nii kauase aja järel, ometi wahelduseks wähemast, midagi selget ja ülewast. Tahaksid hüpata ja hõisata millegi wõimsa ja suure asja puhul. Kui ometi oleks midagi sündinud seesugust. Kuid tühja! Üks ja ainus on ja püsib pääkõla sinu soonde tuksumises, seda sa tunned ja tunned nii raskena: see on wäsimus, wäsimus.


23. aprillil. Enese oled sina ise sõber. Mis läheb sulle korda, kui teised wõiwad, muud Elu mahlakast rinda imewad; ja sina ilma. Too ainult jõuab su tuski ja rasket nukrust suurendada; päälegi, ei ole sugugi tõhus rohi parandamiseks omi wigu ning wõimetust tõiste, tihti kõikide kaaselawate wõimisega mõõta, oma sügawusi muude kõrgustest reflecterida lasta.


28. aprillil. Taha ja wõi; jaksa seda, mis tahad; too on sinu surelikus waimus jumaliku energia kõige ülem rõõm, awaldagu ta end näol mil tahes. Too rõõm — jaatawate energia joonde wägew laul elu tasandawate jõu joonde haletsetawas ja hallipäewases jooksus: tema, nagu marulaene, wõimsana, möllulisena, tõuseb hallist harilikuse pinnast kõrgemale, nende ühetasaste mõistlikkuse woogude rajast üle pahistes, enese wõimisest rõõmus. Midagi Suurt, Määratumat, Wõimsat! Eks kõikide sisemiste aspirationide leek ole too — olnud ja weelgi olew. Oht, ometi, wõimsat ja wägewat laulu ilma sihita, ainagi teadwata eesmärgita, liikuwa πανταρει̃ teadmusel hallist surelikkude nähtuste keerust hümistada, toda hele-

** 115 **


dat ja selget jõu ja wõimu laulu — oleks kaduwiku poja sügawam õnn.


12. mail. Tahta — mitte midagi: iseliiki tühjuse ja nukruse tunne südamealuses, ja wäljast läbi aknate kaugemeelist pärastlõunase päikese walguse helki. Tahaksid surra, hääbuda ürg-osadeks, korraga, tundmata mingi soowi, ihaldamata midagi, mis ajudes jälle heledamid ja selgemid liigutusi üles huljutaks. Ainult üks õrn ning hele igatsus soendaks su surewat rinda: igatsus selle Suure Hää järele kõigis ja kõikide wastu, mida sa asjata soowinud, nagu mõnedgi muud elu selgematel ning parematel silmapilkudel; nende kestusel, millal sa heldunud meelewärinal igatsenud, et kõik oleks olnud Wägew Puhas ja Hää. Hämarasti ehk mäletad; enne lõunat, kahwatuma walguse paistel, kujutasid end uppunuks nende tinakarwaliste woogude rüppe, mis külma tuule mõjul isesuguse tumeda mühinaga wastu kaledat kalju raugesid. Wõib olla, sa oleksid silmapilgu tuskadega wõitnud igawese rahu; oleksid hukka saanud. Laened oleksid sind maale uhtunud ja mõne päewa pärast oleks sind leitud. Wiimane au oleks sulle lastud weel osaks saada sõprade wõi tuttawate poolt. Oleks ehk oldud heldunud ja hää su isikust meeletuletades, nagu surnute kohta, kellest loodetud ja kes warakult kadunud. Ja sina oleksid omandanud, kes teab, ehk mõnede mälestuseks, kauguse walgusel, ühe isesuguse idealise puhtuse sära, kuni aeg ta säältgi kustutanud oleks wääramata looduseseaduste sunnil.


Haljangu Lembit.


 



Kaks laulu.


1.


Kewad’ öö kaisus.


Tule ühes kord minuga kaugele,

tule ühes!

Tule, läheme läbi kewad’ öö

kaugele, sinna, kus ununeb päewa töö...

Tule, läheme!


Tunned, kuis pehmelt heljuwad õhud,

sala sosistes hingawad lehed,

ja heinamaa lõhnab, ja lilled, ja puud,

kõik loodus loodusel’ annab suud,

kõik wäriseb õnnest ja soojusest tasa,

kõik süttiwal südamel heliseb kaasa

nii tasa!


Kewad’ öö, sume sünnitaw ema,

kuule, kuis lehtedel liugleb tema,

kuuled, kuis langewad,

rasked, soojad jõuupisarad!

** 117 **


Sünnitaw suwewõim südame sõuab,

minu nooruselt noorust ta nõuab.

Wäriseb käsi su külmas käes,

kuumalt weri lööb tundede wäes

sinul ja minul...


Kuuled, muld kutsub meid mullaks saama,

kutsub meid kewadet ühes looma, —

kas sina kuuled?

Pehmelt ta imeb kuldkewade wihma, —

kas ta ka meid ju imeda ihka

musta ja mureda mulla põue,

kus ta mul lämmataks südame sõue,

kus ta maa jõudusi mulle tooks,

sinulgi uue nooruse looks

kewad’ öö kaisus.



2.


Ajalugu

tali 1906.


Külmadel

lumiwäljadel

nad puhkawad.

Walgetel

lumipalgetel

weri pisarad.

Weri on punaseks

wärwinud walget lund,

weri me südameid

surmani wäsitand.

** 118 **


Walgetel lumiwäljadel

uitawad tuuled...

Wäsinud huuledelt

küsimust kuuled:


                „Walgetel lumiwäljadel

                langenud welled!

                Miks teie lahkunud,

                lausuge kallid?

                Miks te nii wara

                waibunud woodi,

                wõitluse wõimetult

                ohwriks teid toodi?“


Walgetel lumiwäljadel

uitawad tuuled...

Hingede huuledelt

wastust sa kuuled:


        „Wennad, me oleme jumalust näinud,

        ajalugu meist üle on läinud.


                Ajalugu meid ohwriks nõudis,

                aegade koorem meist üle jõudis.


                        Ajalugu me ahelad lõhub,

                        aegade hoop me rõhujad rõhub!“


Hella Murrik.


 



Kõik hingekese eest?


        Hele, walge, sätendaw lumi katab maad. Puude oksad on lume koorma all paendunud; nagu mures ripuwad nad, longus pää maani. Ainult ladwa oksad seisawad kuu walgel sirgelt püsti.

        Aia teibad ja maja katused raksuwad külma käes, just nagu hammustaks kole suur hiiglane oma raudsete hammastega hiigla pähkleid katki. Krig—rig—rig—rig — — —

        Teed mööda läheb regi. Püsti karwaga hobune selle ees on üleni härmane, mees jookseb ree taga, rühib ja taob jalakandasid üksteise wastu, nagu harjutaks ta krakowiaki tantsima; peksab käsa wastamisi, tõmbab kinda käest ja kisub habemest purakaid. Külm — — kole külm on see neljapäewa õhtu.

        Aga siisgi on inimesi rohkesti liikumas. Kahe, kolme ja wahel salga kaupa tuleb neid teed mööda, enamasti naesterahwad, ja ikka elawalt kõneledes.

        — Ega sa põle Pühatu papa lugemist kuulnud? — küsib Raismiku Kai Selgmäe „toedi“ käest.

        — Neh, miks ma põle kuulnud, oli tene jo menäwä nädali Raewere koolimaja juures. Ei kirikherra teise wastu saa, olgu küll, et kümnes koolis olla teine olnud’


** 120 **


enne kui õpetajaks sai. Kus Pühatu papa wõttis ikka inimesi maha! Neh, eks sa näe täna isegi —  —

        — Kas sa, Selgmäe toet, tead, on ikke Saue papa täna Sõmerul?

        — Reagitaks ikk’, et olla tene, wõi mine tea wõi usu neid rahwa jutta, aga eks soa näha. Eks ole talgi wanal mehel kauge maa takka tulemine. Nii külm koa, et wõtab kõrwad ää.

        Selgmäe toet — wa Poolkolmat, naga küla inimesed teda nimetasiwad — astus kiiresti edasi, ehk küll ta wigane jalg teda selle juures takistas.

        Waikides kõndis Raismiku Kai Selgmäe toedi kõrwal. Kai oli ka päris kõweraks paendunud. Suurt küüru selgas aitas ta sellega ise weel kaswatada, et ennast kepi pääle toetades ette poole laskis.

        Selja taga oli lume krigisemist kuulda, — keegi tuli hobusega järele.

        Raismiku Kaiel ja Selgmäe toedil mõlemil mõlkus mõttes: „Ehk on mõni tuttaw, wõtab ehk teine ree otsa wõi saani kolulaua pääle, ja siis pole enam tarwis sügawasse lume sisse kõrwale astuda, kui mõni hobusega wastu wõi järele tuleb“.

        Hobuse pää oli juba nende selja taga.

        — Trrr... Eks tulge istuge ka otsa pääle.

        — Ole sa hää mees tuhandeks terwe! Eks ta ole, käi suurte riietega sügawa lume sees, saba märg. Meestel ikka hulge parem, kui weel seartega soapad jalas, siis maksa reakidagi, aga meil naestel on ikke see wiimne häda.

        — Wõi mulgi wanal inimesel hää on lume sees kõmpida.

        — Eks ta ole tõsi, inimene läheb wanaks, — rääkis oma pikaldase, lameda häälega Utesauna Mart, kes Kaie ja toedi pääle oli wõtnud, — kõik luudkondid

** 121 **


walu täis, külm ka; saaks kusagil suutäie wa kärakat, hakkaks soegi.

        — Mõtle ikke, Mart, kuhu sa ise lähed, ja reagid wiinast!

        — Noh, nagu wa Saue papa ise ei pistaks, wõi, wii aga kätte, waat kui läheb. — Ega temagi mokk mullast põle.

        — Wõi me tema suguse mehele nüüd pahaks wõime panna, kui ta natuke koa wõtab, eks igaüks ole lihalik, aga igale ühele põle seda waimu antud andeks paluda.

        — Noh taga hullemaks, Jumal nüüd talle waimu andnud pattu teha ja jälle andeks paluda kas. Ja kui mina wiina pääle mõtlen, siis on see kohe patt!

        — Ega nüüd see mõtlemine patt põle, aga see on patt, kus inimene mõtleb. Kõrtsis mõtle ikka kõik mõtted ära, aga pühas kojas, sääl — — — Ma ise läksin kord lauakirikusse, ei pistnud kodus erne iwakestgi suhu, aga waat, otse altari ees tuli silgu kauss ja külmad kartuhlid, mis laupäe õhtu kappi panin, meelde, neh ja eks suu hakkanud wett jooksma! Küll püüdsin pahad mõtted ära ajada, aga mis see aitas, ei nad Jumala ees salaja jäänud. Tulin koju, teisel ja kolmandal päewal kange kõhuwalu, et kas wingerda käes. Karistus!

        — Ei sinu kõhuwalu, Kai, nüüd küll Jumala karistus polnud. Muud midagi, tulid koju, sõid kõhu kõwasti täis, jõid hapu kalja pääle ja oligi teisel päewal kõhuwalu käes.

        — Mart, karda ometi natukenegi Jumalat!

        — Nõõ, kurat, mis sa kuulad! Tee üks sörk sõitgi, — pahandas Utesauna Mart oma wana walgele piitsa andes.

        — Mis sa loomast nii ajad, las käia peale, wõi egas temalgi hing puudu, eks saa palwemajale ikke koa.


** 122 **


        — Käies saame küll palwemajale ka, aga mis sa sealgi enam teed, kui Saue papal juba eepistled loetud on, ega laulu läbi üksi õndsaks saa. Ma wõin ise ka kodus raamatu kätte wõtta ja joru ajada. Öeldakse küll, et Jumal joru ei salli, aga mis sa sunnik teed, kui healt põle ja wiisi kinni ei mõista pidada!

        — Neh, eks ta tõsi nüüd ole küll, aga eks nad Jumala sõna ole nüüd ikke mõlemad, laul kui eepistlid.

        Kai waikis.

        Waikisiwad ka teised.

        Lumi krigises, aia teiwad plaksusiwad ja oli nii selge, kuuwalge õhtu. Lumi sätendas ja säras... Hobune sõitis sörku ja Utesauna Mart liigutas saabaste sees warbaid. Külm oli, aga kõik kolm, Utesauna Mart, Raismiku Kai ja Selgmäe toet, kannatasiwad waikides: ree pääl oli nii hää istuda, et säält wäike külmawalu weel maha ajada ei suutnud.

        — Olemegi palwemajal, — lausus Mart, pika kahe korstnaga talumaja ette pöörates. — Rahwast nähikse palju olewat; külm küll, aga ajawad teised siisgi wälja, — urises Mart, kui ta pilgu üle lasipuu külge seotud hobuste oli lasknud käia.

        — Sinagi said siia, kuidas siis teised ei pidanud saama? — tähendas Kai.

        — Mina — —

        Ja Mart jäi mõtlema miks ta õieti siia oli tulnud. Oleks ometi õpetaja olnud, aga need lugejad, neid ta suurt ju ei sallinud, aga „eks nad räägi sedasama, mis õpetajagi,“ trööstis ta ennast.

        Ta sidus hobuse lasipuu külge kinni ja astus pikaldaste sammudega lugemisetoa poole. Ukse ees seisiwad mitu meest, kes kõik hoolega saapaid puhastasiwad. Ka Mart koputas jalgu puhtamaks ja astus wõimalikult tasa, saapa

** 123 **


ninade pääl, nagu nende ruumide wastu auukartust awal dades, ühes teistega tuppa. Raismiku Kai, kes Mardi järel sisse oli tulnud, läks pahemale poole, naiste pinkide wahele. Mart ja Selgmäe taat astusiwad paremale poole meeste hulka. Pinkide wahel lasiwad nad põlwili ja hakkasiwad „Issa meie“ palwet lugema. Mart oli ruttu palwe ära lugenud ja tõusis üles. Ta waatas ringi. Kai oli ennast kohe pahema poolsete pingi otsade kõrwale kummuli maha lasknud. Ta wanadest rindadest tuliwad pikalt, wiiwitades ohked kuuldawale. Nad kajasiwad, nagu oleks Kaie keha mõni raskus rõhunud, mis kord korralt ikka suuremaks läks. Aga siis — wist oli koorem ülejõuuliseks kaswanud — jäi Kaie hing kinni, ja ohked muutusiwad peenikese hääleliseks, nagu oleks wäikene laps läbi une karjatanud, kui ta unes näeb, et teda kole suur kotiga wanamees taga ajab. Järsult tuliwad need ohked Kaie rinnust ja järsult suriwad nad ka: neil polnud suremiseksgi jõudu. Wahete wahel pühkis Kai wäikese walge riide nartsuga silmi. Kuid aegajalt waikisiwad ohked ja Kaie silmist hakkasiwad pisarad tilkuma. Pisarad jäiwad ka harwemaks. Kai hakkas nuuksuma: „Ma waene, waene patune!“ Esiti tasasemalt, siis ikka waljumalt. Ja siit ja säält kuuldusiwad kajana ka teiste hääled. Siis tõusis Kai põlwili, pühkis wiimased näo kortsude wahele jäänud pisarakesed ära ja istus pingi otsa pääle.

        Mart oli kõik aja Kaie palwetamist tähele pannud. Ta katsus selle küsimise pääle, mis ta ise omale üles oli seadnud, wastust leida: „Kas Kai tõesti südamest peaks palwetama?“

        Mardi silmade ette kerkis Kaie minewik.

        „Oli omal ajal üle walla ilus tüdruk. Käis teisel ka palju poissa. Aga Kaie pää sõber oli noor wallakirjutaja. Siis hakkasiwad Kaie üle külas pahad jutud liikuma. Kui

** 124 **


kirjutaja mööda läks, nimetas wallarahwas tasa Kaie ja — naeratas. Ja selle naeratuse taga peitus rohkem, kui paljas ehalkäimine. Jutud kaswasiwad. Kaie ema läks kirjutaja juurde. „Kui poeg sünnib ja tal sulepää käes on — siis on ta minu oma; ei ole aga seda, siis otsi oma lapselapse isa mujalt“. Nii oli kirjutaja Kaie emale wastanud.

        „Kas mõni laps nüüd sulepää wõi mõne muu tööriistaga sünnib“, mõtles Mart. „Naljahammas, mis ta teisele ei wasta! Aga laps suri warsti ära ja Kai oli niisama rõõmus, nagu ennegi, kuid mehele ta ei saanud; jäigi wanaks tüdrukuks“.

        Mart oleks ehk weelgi Kaie minewikku arutanud, aga Kai ja tema kõrwal istuja wanaeit pistsiwad pääd kokku, sosistasiwad natukene aega ja tõmbasiwad jälle tagasi. Ja sagedasti kordas see salajane mõttewahetus.

        „Küll nad nüüd Jumalast räägiwad!“ mõtles Mart pilkawalt naeratades.

        Korraga läks kõrwalt kambri uks lahti ja säält tuliwad kolm palwewenda sisse: Saue papa, Tõo papa ja Kirikumäe papa.

        Saue papa istus kõnetooli, mille pääl kaks küünalt põlesiwad. Kaks teist lugejat, Tõo papa ja Kirikumäe papa, jäiwad seina äärde istuma.

        Saue papa köhatas, seadis prillid nina pääle ja lõi laulu raamatu lahti.

        — Nüüd laulame laulu № 269:


                        „Teie kurjad inimesed,

                        Teie rasked patused“.


wiisil: „Siion kaebab suures hädas“. Ma ütlen sõnad ette.

** 125 **


        Ja Saue papa hakkas ette ütlema, ikka kaks rida korraga. Waewalt oli ta esimise kahe rea wiimase sõna ütelnud, kui ta ka juba laulma hakkas, nii et wiimane sõna laulu wiisi sisse ära kadus.

        Palwetunnil olejad laulsiwad.

        Mart laulis ka kaasa, aga sääl juures silmitses ta hoolega Tõo ja Kirikumäe papasid.

        Nad istusiwad seina ääres. Silmad kinni, käed risti, pääd wastu seina toetatud. Ehk küll kõige kuulsam nende hulgast, Saue papa, keda ka prohwetiks kutsuti, jutlustas ja inimesi, kellede keskel patt ikka rohkem ja rohkem maad wõtmas olla, oma pattusid kahjatsema, kõiki maailma lõbusid maha jätma ja enam oma hinge õnnistuse pääle mõtlema kutsus, siisgi nähti teise kahe palwewenna tähelepanemine kusagil kaugel wiibiwat. Kuid nende pilk polnud mitte unistaw, segane. Ei olnud ka nende nägudel kõhklewaid joonesid, waid kindel meel paistis säält wastu ja wahete wahel walgustas kahwatu kuu helgi taoline iseteadwuse naeratus nende palgeid: „Las ta nüüd räägib, mis tahes: küll ma seda pärast ise juba paremalt teen.“

        Mart waatas wälja. Õues oli lund sadama hakkanud. Suured, laiad lume kübemed liuglesiwad nagu mõteldes maha. Neil polnud kas kusagile tõtata, wõi oli see maa, mis küll paljude tuhandate niisamasuguste lumekübemetega kaetud oli, neile wastumeelt, sest et selle walge lina all kõwaks tardunud pori peitus? Wõi ei tahtnud nad nendest hallidest, tasa liikuwatest pilwedest lahkuda? Oli sääl pilwede keskel siis tõesti parem, kui siin maa pääl, kus pori ometi ilusasti ära peidetud on? Mis sest, et siis kui päikene ikka kõrgemale ja kõrgemale kerkib, kate sulab ja pori nähtawale tuleb!

** 126 **


        Mart waatas neid tasa langewaid kübemeid ja pilguks ajaks lahkusiwad kõik endised mõtted ta pääst. Tuliwad uued. Need sähwatasiwad korra läbi ta pääaju ja kadusiwad jälle. Ja jälle uued. Need mõttekillukesed oleksiwad nagu üksteist taga ajanud ja nad liikusiwad ka nii kiiresti, et Mardil omal wõimata oli neid kinni püüda. Nad tuliwad ja läksiwad ega jätnud enesest jäljekestgi järele.

        Ta ümber kihas ja kees nagu midagi. Need oliwad sõnad, mis nagu kolletanud lehed sügisel sahisedes langewad. Ühes kolletanud puude lehtedega käib leinalaul läbi looduse. Ja siis tuleb suikumine, tuleb surm. Midagi kurwameelset, nagu paha etteaimawat oli ka Saue papa sõnades. Sõnad tuliwad ja neid oli nii palju. Inimesed kuulasiwad ja hakkasiwad wiimaks neid sõnu, mida nad juba kümnel korral oliwad kuulnud, — uskuma.

        Saue papa luges põlwitades pääst weel pika palwe ja lahkus siis kõnetoolilt. Mõttekillukesed kadusiwad Mardi pääst ja nagu wälja puhanud wärske jõuuga hakkas ta oma ümbrust tähele panema.

        Pikaliste sammudega astus Tõo papa kõnetooli. Ta polnud küll weel nii kuulus, kui Saue papa, aga siisgi tunti teda, kui „walju sõnaga“ palwewenda, kelle jutlust kuulates paljud ära minestasiwad. Ta oli endine wallakirjutaja, kes siis, kui kohtutes Wene keel sisse seati, ametist lahkuma pidi. Ta ostis oma wallas suure talukoha, oli ta ju ikka kokkuhoidlik mees ja ta naene oli ka rikka talu peretütar. Tõo papa ehk õige nimega Hendrik Nõmmküla oli täiesti „rahwamees“, kes igal ajal ja pool igaühe wastu lahke ja sõbralik mõistis olla. Üksikud, nagu wallawanemad, kes tema ajal ametis oliwad olnud, rääkisiwad küll Nõmmküla üle halba, aga mine usu nüüd neid: kaks hobust, kes ühe saha ees weawad, püüa-

** 127 **


wad ikka üks teist hammustada. Mine wõta nüüd kinni kummal süü on!

        Nõmmküla pidas wana harjunud kombe järele iga laupäewa õhtul oma perele söögipalwet. Kord oli seda Raismiku Kai kuulnud, ta rääkis külas, kui ilusa söögipalwe Tõo Hendrik teinud; sõnad just nagu nõelad torkinud otse südamesse. Kuulsiwad neid palweid teisedgi palwetajad külanaesed. Wiimaks palusiwad nad, et Hendrik iga laupäewa õhtul palwetundi wõi lugemist pidama hakkaks. Hendrik lubas. Algusel käisiwad Tõo Hendriku lugemisetunnil üksi oma küla inimesed, aga aegajalt hakkas ka naabri külade ja waldade rahwas käima, oli see ju nõnda nimetatud „ärkamise ajal“, kus loeti ja lauleti, tehti pattu ja paluti andeks. Uue lugeja kuulsus kaswas. Ka ei kutsutud teda enam ei Tõo Hendrikuks, ega ka Hendrik Nõmmkülaks, waid Tõo papaks. Ja nüüd pidas Tõo papa juba lugemisi naabri kihelkondadesgi.

        Tõo papa rääkis palwewendadele ja õdedele Jumalast ja Kuradist, põrgust ja taewast. Ta kõneles, et Kurat inimeste sees päris püsti jalu seista. Siis kujutas ta piinasid, mis neile, kes maailma lapsed on, põrgus osaks saawad. Kirjud oliwad nende piltide wärwid, mis Tõo papa oma kuulajatele ette maalis. Juba kostsiwad nuuksumised. Kuid need andsiwad Tõo papale weel hoogu: piinad palwewenna kirjeldustes läksiwad ikka koledamaks.

        Korraga oli karjatamist kuulda. Mart waatas ringi. Esimise pingi päält oli üks naesterahwas maha kukkunud. Tõo papa peatas. Kõik püüdsiwad waadata, kes mahakukkuja on.

        — Tõnumäe Marie! — Käis sosin läbi toa. Weel polnud see teade kõikide koosolijate kõrwu jõudnudgi, kui maas lamaja ümisema hakkas. Esiti oliwad need üksikud silbid, mis kuuldawale tuliwad; siis liitusiwad nad üksi-

** 128 **


kuteks sõnadeks kokku ja lõpuks kaswasiwad sõnadest lühikesed lausejupikesed.

        — Püha waim... näe, näe... keerutab nüüd lae all... laseb ennast maha... Praegu Saue papa pää kohal... Näe, näe... see püha waim, see walge tuwike, ta lehwitab tiiwasid Saue papa pää kohal... Lendab edasi... Näe... näe... lendas Tõo papa suust sisse... Püha, püha...

        Tõnumäe Marie hakkas jälle ümisema; siis muutus see ümin hoigamiseks. Selle wahel kostsiwad üksikud sõnad „püha, püha“ ja „ma... waene... waene patune“.

        — Wiige meie õde ära teise tuppa. Temale sai taewalik auu osaks, püha waim ise awaldas ennast temale. Las’ ta üksi kahetseda oma pattu, et ta siis puhas oleks nagu inglid taewas, — ütles Tõo papa pühaliku häälega, tegi siis pika lõpupalwe, kus ta Jumalat tänas, et ka nüüd patusel ajal püha waim ennast inimestele näitab, ja lahkus siis kõnetoolilt, et Kirikumäe papale ruumi anda.

        Mart oli seda päält waadanud ja kuulanud. Ja tema uskmatus, mille juured aastaid tagasi, sellesse ajasse ulatasiwad, kus ta linnas oli töötanud ja sääl inimestega kokku puutunud, kes oma uskmatust awalikult tunnistasiwad, see uskumatus hakkas nüüd kaduma.

        Tühja kohta ei ilmunud mitte usk, waid need mõlemad, usk ja uskmatus, oliwad üksteisega nagu tasakaalus. Wõib aga olla, et see tasakaal ei olnudgi, mis Mardi hinges walitses. Ehk oli toa umbne õhk, mis Mardi keha rammetumaks tegi ja une pääle tõi, tasakaalu ehk tuimuse põhjuseks.

        Mardi kõrwus kumisesiwad Kirikumäe papa sõnad. Selle wahele kostsiwad Kaie ja teiste hoigamised ja nuuksumised. Siis minestas jälle üks naesterahwas ära. See tõi natukene elawust selle suure nutja ja hoigaja päält-

** 129 **


kuulajate kogu sekka. Ära minestanud naene rääkis, et ta „püha Jessukest“ näeb ja Jessuke rääkida Saue papaga ja õnnistanud siis Kirikumäe papat. Naene ärkas üles ja waikis. Ja jälle nutt ja hoigamine. Terwe kogu pääle oleksiwad alatasa nagu nägemata piitsahoobid langenud.

        Ka Kirikumäe papa lõpetas ja palwewennad läksiwad üksikutesse tubadesse. Neid tubasid oli lugemisetoa juures tükki neli ja nad oliwad lugejatele öökorteriks määratud. Siin wõtsiwad nad ka inimesi wastu, kes nendega usu asjus rääkida tahtsiwad, ja ka neid andeid, mis igaüks lahkest südamest lugejatele tõi. Wõi pütid ja seakintsud laoti põrandale maha ja nende otsa pandi soki paarid, lõnga wihid ja riidetükid. Siit rändasiwad nad papade wankritesse ja nende koju jõudes — aita, kus nad wahel õige kaua puhkasiwad, enne kui järg nende kätte jõudis ja nad tarwitusele wõeti. Kirju oli lugejate aitade sisu, nagu sandi kotigi oma, ainult selle wahega, et sandi kotis taluperede saaduste halwemad osad on, kuna lugejate aitades kõige puhtamad linad, kõige kollasem wõi ja kõige pehmamad willad aset leidsiwad.

        Tõo papa läks sinna tuppa, kuhu enne Tõnumäe Marie oli kantud. Marie oli sängis pikali. Küünal põles lühikese jämeda ja pea ümmarguse jalaga lühtri sees. Wähehaawal oli küünlale pikk süsi tahi otsa tekkinud ja tuli hakkas wilksuma; korra läks ta silmapilguks suureks nii et pea terwe tuba walgustatud oli, ja siis jälle nii wäikseks, et toas päris hämarus walitses. Näitas, nagu oleks mõni kole suur kala küünlatule ühes laiali saadetud kiirtega wahete wahel suhu tõmbanud ja siis jälle wälja purskanud.

        Marie silmad oliwad lahti, kuna ta pilk toas ümber eksis.


9

** 130 **


        — Õde, sulle on suur auu osaks saanud, — lausus Tõo Hendrik oma pühaliku häälega. Ta pilk jäi aga neiu wälja sirutatud keha pääl peatama. Marie polnud weel oma nooruse jume kaotanud, ehk teda küll juba wanade tüdrukute hulka loeti: oli ta ju Rukki-Maarjapäewa aegus 29 aastat wanaks saanud. Ta pikk, sirge keha ja jumekas, pruunide juustega ümbritsetud nägu, mida küll ilusaks ei wõinud nimetada, aga mille joontes siisgi midagi kutsuwat, meeldiwat peitus, oliwad kõige paremas kokkukõlas. Suur juustepats puhkas ta rindade pääl. Ja rinnad tõusiwad ja wajusiwad. Sääl nähti midagi käärimas, midagi tärkamas olewat.

        Tõo papa istus sängi ääre pääle ja pani käe Marie rindadele.

        Aga waewalt sai ta seda teha, kui uks lahti läks ja hulk naisi, igal ühel wäikene kimbukene käes, sisse astus. Tõo papa käest ja näojoontest käis wäike niksatus läbi, aga kohe jälle muutus ta terwe olek weel tõsisemaks, ja säält paistis kindel usk oma isiku mõju sisse. Siis tõusis ta üles.

        Tulijad hakkasiwad üksteise järel papa jaoks kaasa toodud kingitusi ära andma. Rätikute seest ilmusiwad wõipütid, lõngakerad, kinda paarid ja muud naesterahwa kodutöö saadused nähtawale. Tõo papa wõttis wastu ja tänas siis pikalt ja laialt. Selle juures hoidis ta selle naese kätt, keda ta tänas, peos. Ta küsis tooja ja tema kodukondsete terwise järele; kahjatses, kui nad haiged oliwad, ja soowis neile palju, palju terwist; oliwad aga kodukondsed terwed, siis soowis ta neile ka palju terwist, pigistas weel mitu korda andja kätt ja laskis siis wiimaks lahti.

        Esimesed läksiwad ja uued tuliwad jälle. Ja kraami hunik kaswas ja kaswas ja Tõo papa tänas ja tänas. Läksiwad ka wiimased.

** 131 **


        Tuppa jäi weel Raismiku Kai. Tal oli üksi sukawarda kott käes, muud mitte midagi. Seda nägi Tõo papa kohe. Ja Kaiel enesel nähti häbi olewat, et tal midagi tuua ei olnud.

        — Ei... ega ma... Ei tea, kas sa, Marie, tuled ka täna koju, wõi ei suudagi sa tulla?

        — Ei ma tule täna ühti. Wii koju terwiseid ja ütle, et ma homme lõunaks tulen, — ütles Marie pikaldase häälega.

        — Me reagime Maarjaga usu asjus weel paar sõna, — lausus papa wahele.

        — Jah, jääme siis jumalaga, olge terweks kõige hää eest, suur aitäh palwetunni eest!

        Tõo papa andis Kaiele kätt.

        — Jumalaga, jumalaga! — Ja ta hääl kõlas praegu nii järsult, pühalik pikaldane toon puudus täiesti.

        Kai läks.

        Marie oli püsti tõusnud ja hakkas sängi üles tegema.


*                *

*


        Utesauna Mart ja Selgmäe taat oliwad Kaie juba kaua ootanud. Taadil hakkas külm ja ta läks lugemisetoa poole tagasi, kuna Mart kärsitult hobuse juures seisis ja wahetewahel ree juures ühte ja teist katsus ja kohendas. Mart ootas, sülitas ja kirus.

        Oli juba kesköö aeg. Lumesadu oli järele jäänud. Walkjas hall taewas nii selge, kusagil polnud ühtegi pilwerünkakest, ja kõik wõlw täis särawaid tähti, nagu oleks sinna suuri kuld-erneid külwatud. Tihti langes neid säält maha, iga kord silmapilguks läikiwat teerada järele jättes.

** 132 **


        — Ometi kord, — hüüdis Mart, kui Kaie ja Selgmäe taati tulema nägi. — Noh, kus sa, Kai, siis nii kaua wedelesid? Oota ja oota!

        — Eks läin’d see aeg niisama. Sain Kure Leenoga kokku, paar sõna, siis tuli Metstaguse Anu, hakkasime reakima, et ega...

        — Noh, istu aga nüüd peale, — ütles Mart Kaie jutuwoolu wahele.

        Kõik kolm istusiwad ree pääle.

        Tõo papa toakeses kustus tuli ära. Aken lõi mustaks. Siis aga hakkas ennast kuu nende wäikeste ruudukeste sees peegeldama ja need hakkasiwad särama, kuid see polnud hele sära, waid niisugune nagu tuha all õõguwa söe oma. Ja aken õõgus enesest midagi wälja, aga mida — oli raske ütelda, sest walgus ega ka pimedus polnud see mitte, waid midagi nende kahe wahel olewa pimestawa kuma sarnast.

        — Näe, Tõo papa läheb juba magama, — lausus Kai, kui saan krigisedes ümber pööras.

        Ja sõit läks sohinal edasi. Hobune oli endise wäsimuse wälja puhkanud ja sõitis sündimata.

        — Kuhu Tõnumäe Marie siis jäi, lubasid ju teda ka ühes kutsuda? — küsis Mart.

        — Ta jääb ööseks lugemisetuppa, tahab teine Tõo papaga hinge asjus weel reakida. Nad ju papaga suured sõbrad.

        Üks mõttejupike sähwatas läbi Mardi pää. See kerkis, kaswas ja sai ikka kindlamaks.

        Taewas oli selge, tähed särasiwad ja hobune sõitis tasa.

        Selgmäe taat ja Raismiku Kai tundsiwad, nagu oleksiwad nad saunast tulnud: nii kerge ja lahke oli hingel


** 133 **


ja kehal. Aga Mardi pääs tuliwad ja läksiwad mõtted. Talle tuli naabri kihelkonna suur palwetaja Põdramaa Mai meelde, kes igal lugemisel käis, iseäranis Wäljaotsa papa omadel: oliwad nad ju papaga suured sõbrad. Wiimaks sündis Maiel laps. Isa ei teatud. Maie ema ütles, et ta lapse wastu seina lõhki lööks, kui tütar selle külapoistega oleks muretsenud. Aga Jumalale tänu, nii langenud tema laps ei ole. Maie laps olla imeteo läbi saadud, Jessuke ise kinkinud Maiele lapse. Aga külas räägiti teist juttu.

        Sarnased mõtted lendlesiwad Mardi pääs. Kuid neil polnud ühtegi kindlat järge ega kuju. Aga kaugel, nende mõttekillukeste kannul kerkis aegamööda üks kindel teadmine ja sai walitsejaks üksikute, laiali pillatud mõttekeste üle.

        Ka Mardil oli nüüd kerge, temagi õlgadelt oli see tundmata raskus, mis teda enne rõhus, kadunud.

        Ja waikides läks sõit edasi, ikka edasi kodu poole.


Bernhard Linde.

        15.X.06.



 



Minu pojale.


        Mu poeg, kui rändad eluteed,

        siis jäta julgest maha need,

        kes andwad nõuu sull’ sõpruses,

        et käiksid „isa jälgedes“.


        Ei! waid kus isa seisma jäi,

        säält wapralt edasi sa käi

        ja ära otsi „jälgi“ eel:

        neid kõige rohkem karjateel.


        Mees ise sihti ajagu

        ja rada omal rajagu —

        mis sest, kui wahest eksidgi?

        Ei muidu saa ju edasi!


G.E. Luiga.


 



Loob...

Tükike pikemast tööst.


        Teist nädalat käisiwad nad juba heinamaal.

        Täna läksiwad wennad kahekesi: Liine jäi leibu tegema ja wõis ainult looajaks metsa jõuda. Laimiku rahwas ei olnud aga eilagi tulnud.

        Rohi oli märg, kaste külm, ilm hall ja udune. Waikides sammusiwad nad metsa, waikides hakkasiwad tööle. Täna niitsiwad nad Orjamäe weerul; ülewal põõsaste wahel oli maa soe, rohi kuiw, all — külm ja karge. Wikatid teritatud, kaared alustatud; Hans ees, Willem taga; rohi langes, külm taganes. Hans wõitles, Willem mängis, ja mõttes oliwad nad mõlemad.

        Willem mängis? Ei, kaare niitis ta laiemagi. Kerge näitas temale töö olema, kerge see ka oli. Ka süda oli kerge ja jõudu nii palju. Hää on ju siis, kui töö edeneb! Hää on siis mõtelda: kui ta walmis — ja käes, mis püütud... Et siis õnnelik oled, see ongi töö palk. Ja Willemil oli hää, mõtted käisiwad, ehitasiwad, kaalusiwad... „Rohi lopsakas, ilmad ilusad: iga küüni juurde tuleb kuhigi. Rukis paks ja tugew; pääd rasked, teri täis; nädalat paar — lõikus käes. Kui wäljasid oleks rohkem: rukis, ristikhein, ristikhein, karjamaa... Ka

** 136 **


siin tuleks siis künda, kus nüüd niidame — Orjamäe weerul. — Tänawu, tulewa-aasta, üleseda... Tööd on palju, rasket ja wiljarikast. Kui oleksime nelja wenna...“

        Hans tõttas edasi — hambad kõwasti koos, suu ümber kibe joon. Üksisilmi waatas ta oma ette; harwa wälkus pilk kõrwale wõi unustas ennast ja tarretas kaugemal udus, — siis unustas ta elu ja unistas elust — — — Kärinal käis wikat wastu mutimulda, tuli särtsus ja kruusakiwid lendasiwad.

        „Kõik see ei ole midagi“, ütles ta ja kahmas kaarelt märga rohtu peosse.

        Willem wiskas wikati otsaga kuiwanud rao heina seest wälja. „Sina ei ole millegagi rahul“.

„Kui inimesi ei ole... Meie niidame, aga paari nädala pärast lehwib juba hädal“. Hans pühkis, wikat nagises. „Mis oled sina ja mis olen mina? Aastad ja aastad — üks ja seesama...“ Wihaselt lendas luisk, paukus ja helises.

        „Kui kannatust ei ole, ei oska loota. Ja wikatit wõib ka nüriks luisata...“ Willem wõttis kõwasi taskust, sülitas ja hakkas ka luiskama; kõhisewalt ja mõnusalt kostis see...

        „Kõigis läheme lahku. Kuula! Kui mina luiskan, siis laksub ja kajab mets, ja raud see huugab käes...“ Jälle wingus wikat ja langes rohi — kastehein, lilled ja piibelehed.

        Töö murdus, aeg jõudis. Paremal pool hein, pahemal kaared, elu ja surm. Läbi kaskede säras päike, noore kuuse okste wahel hallendas ämblikuwõrk — ümmargused, ringides, nagu püstwaka põhi, ja teisel pool sarapuupõõsaid, kus lage arumaa algab, hiilgas kaste rohu ladwas, aga eemal soone pääl oli weel udugi näha.

** 137 **


        Jälle lõpetasiwad nad kaared ja algasiwad uusi, Hans ees, Willem järel.

        „Sina oled wanem“, algas Willem.

        „Aga olen noorem!“ wõttis wend sõna suust.

        „Aga oled noorem...“ kordas teine järele mõteldes. „Waata, praegu raiuksid sa põõsa ees puruks, aga ümber ei lähe“.

        „Mis ees, maha! Minu kaar peab õige olema“. Hansu meel oli kibe.

        „Kuid sarapuud ei ole rohi, ja sina jätad nad wahele“, wastas Willem ja urgitses wikati otsaga põõsa alt heinputkesid. Endist lõbusat tuju ja seda iseäralikku tundmust, mis natukese aja eest töö nii kergeks teinud, ei olnud. Kas tegi seda wenna pahur olek? Õnn ei õnnesta sind, kui teised sulle kaasa ei tunne.

        Isa surmast saadik oli Hansu meeleolu iga päewaga pahemaks läinud. Kellegiga ega millegiga ei olnud ta rahul, iseenesegagi. Nüüd tõttas ta, kuna wend oma kaare ringi ümber põõsa niitis, lagedal edasi — hein närtsus ees ja wikat wingus käes; ühetooniliselt, wihaselt kostsiwad löögid, nagu läbi hammaste: maha, maha, maha...

        „Muutus tuleb, kui mitte täna, siis homme, — mina ei suuda enam“.

        „Sina ei suuda? Ja ise kaebad, et jõud hallitab soontes...“

        „Mis kewadel külwame, selle sügisel lõikame; mis sügisel lõikame, selle talwel sööme; ja korjame, et lapsed wõiksiwad laiselda... Tuleb surm, on otsas kõik“.

        Willem oli mõttes.

        „Sina unistad...“ ütles ta natukese aja pärast. „Rohkem ei wõi kätte saada, kui elu pakkuda suudab. Wahel tulewad ju küll mõtted ja lendawad — kaugele, tulewikku... Wõimata on“. Willem, kes oma mõtete,

** 138 **


oleku ja tõsiduse poolest alati aastat kümme wanem näitas olewat, nagu noorenes, kui edasi rääkis: „Ilus ju oleks, kui seda kõrget kuiwa mäge ei oleks ja seda madalat porist sood sääl jõe ääres! Kui oleks laus arumaa, täis rammusat rohtu, ja madalad lepapõõsad, mis ei warja... Ja siis niita hommikul kastega ja päewal kaarutada — lõhnawat wärsket heina...“

        „Ja siis wõiks õnnelik olla?“

        „Mõnikord tulewad niisugused mõtted — astud, leiwakott ja lähker wikati-rehaga õlal, ja mõtled: seda oleks tarwis ja seda oleks tarwis... Üle öö-päewa see aga ei lähe. Siisgi — meie oleme noored, ja kodu on meie, ja tööd teha wõime...“

        „Kodule? Et kusagil kuusemetsa taga waikne kena kohakene on, mida keegi koduks nimetab; et sääl heinamaa leinakaskedega, v/äikesed põllud, kõrgjastesse kaswanud jõeoja ja madal porine soo; et see koduks wõib olla, kus hää niita ja magada ja süüa: selle kõige pärast peaksin ma ennast ohwerdama? Ei“.

        „Mitte ainult magada ja süüa, ka elada wõib. Nii palju räägid sa ju ise elust ja õnnest...“

        „Mina olen minu ja maalapil ei ole mingisugust õigust mind omale pärida. See peaks õnn olema, kui näen ja kuulen ja tunnen, kudas elatakse ja wõideldakse ja wõidetakse, aga närbun siin metsa taga, kus porine soo, kus päike ainult selleks paistab, et elu närtsiks? Waata, säält ta tõuseb — ikka kõrgemale ja kõrgemale! Ja enne, kui kaste weel kuiwanudgi, põletab ta meie pihtasid, närtsitab rohtu, ja wikat ei lõika enam. Kas päike teeb seda? Ei — ainult siin“.

        Ta seisatas, pööras wenna poole ja küsis, ennast wikatilöe najale toetades: „Kas mäletad weel, kui Ülewälja tuba põles? Sina olid nelja, mina kuue aastane“.

** 139 **


        Willem lõi weel paar korda, tasus kaart kiwi ümbert, pühkis siis wikati puhtaks ja hakkas luiskama, aga see kõhisew, ihuw hääl, mida ehk wahest teisel pool pähklipuu-põõsaid ja wanu korbelisi kaski enam kuuldagi ei wõinud, ei takistanud teda wenna juttu kuulmast.

        „Meie mängisime rukkiwälja ääres liiwaaugus. Sina siblisid ja wedasid laastuga wagusid, aga mina ehitasin mäge ja torni, mis nii kõrge pidi saama, et ots üle liiwaaugu ääre paistaks. Liiw see wajus aga ikka laiali; mina kandsin kiwa ja raagusid kokku ja kindlustasin teda. Sina kündsid wagusid, mina ehitasin torni: nõnda elasiwad lapsed. Kuid päike põletas ja rukkiwäli laenetas...

        Siis — teisel pool tolmawat wiljamerd — tõusis suits, wurises tuli... Ülewälja toa katus lehwis punastes, kollastes keerlewates leekides, ja sädemed, suits — kui tõmmu sammas seisis see taewa all.

        Mina jooksin. Sina nutsid, tulid ja — kukkusid.

        Ei mäleta ma, oli sääl inimesi, mis nad tegiwad, mis rääkisiwad, ainult — leegid ja leegid... Sääl — päike oli juba kaugel üle lõuna — tõmbas mind ema warukat pidi: „Hull poiss! Ja Willu ikka weel kadunud...“ Ta nuttis. Hakkasime otsima: kodu sind ei olla, Ülewäljal ka mitte, tulime liiwaaugule — sina magasid sääl, kesk oma wagusid...

        Nõnda elasiwad lapsed“.

        Kui nad uut kaari alustasiwad, ütles Willem: „Sinu isa kündis, mina künnan: maa ei kanna muidu wilja. Aga sina unistad“.

        „Kui sa mõtled... Midagi ei ole, millel wäärtust oleks“.

        Hansu hääl oli südamlik, unistaw, ja säält kostis midagi awalikku — niisugust, mis wendadelt wäga harwa

** 140 **


kuuled. Endine kibedus oli õrnuseks, nurisew kaebawaks ja waljus waiksuseks muutunud.

        „Inimene ei ole ju ainult selleks, et waewelda ja surra. — Ära mõtle, et mina halb inimene olen! Kui mõnikord kokku põrkame — see on mõtete pärast, ägeduses. — Ja wahel tulewad minutid, kus isegi enesest aru ei saa, nagu oleksid keegi teine; silmapilguks on kõik mõtted segi, ainult see on selge, et nõnda ei tohi jääda... Siis tuleb jälle, kus tunned, kuda rind tõuseb ja liikmetes jõudu, kuda silmad põlewad ja wiha tõuseb. Ja eemal on mäed, walgete lumiste harjadega...“ Ta oli seisma jäänud ja waatas kaugele. Läbi lehtpuude latwade walgendasiwad paksud põuapilwe-rünkad keskhommikuse päikese käes. „Ronida tahaks neid kõrgeid kaljusid mööda ja püüda neid hiilgawaid päikesekiiri, mis ei roiuta, waid elustawad, ja raiuda sihtisid ning rajada teesid... Siis tunned, nagu oleksiwad sul tiiwad“.

        Ta waikis.

        Ka Willem waikis. Wenna olek oli temale natuke wõõras, mõtted liig unistawad. Ta oleks küll hää meelega rääkinud, aga kartis, et Hansu tuju rikub, ja — waikis.

        Päike tõusis kõrgele üle metsa ladwa. Taewas oli helesinine ja udu soone kohalt ammu kadunud. Rohi oli kuiw ja wikati tera külge kogus rohekas kõntsakord. Põõsaste wahel jooksiwad paksud kaared, alt lagedalt arumaalt ülesse mäele, kus haawade, kaskede ja mändide all kuiw kolletama löönud orasrohi kaswas ning — sinised kurekatlad, walged koerputked ja mustaks kuiwanud kullerkupud...

        Liine tuli ja hakkas hunikuid lahti ajama.


*                *

*

** 141 **


        Noor lõuna oli, kui wennad niidu jätsiwad ja küüni juurde tuliwad. See oli wana sajutanud ehitus, madalate seinte ja kõrgete terawate wiiludega; õhukest õlgkatust, mille räästad nagu katkenud paistsiwad olema, kattis kuiw hall sammal. Küüni kõrwal, sammu paar seinast eemal, kaswas wana kuusk, alt sülda kolm-neli lage, ühekarwalise kuletanud tüwega; ülewal aga sirutas ta omad jämedad raudsed oksad, kui käewarred, mis tööst tugewad, laiali, kaitseks üle küünigi, ja kõrge latw tungis pilwede poole — noor ja julge ja roheline... Wahetpidamata jooksiwad sipelgad tema jämedat halli tüwe mööda üles ja alla; neid wäikesi põrmupoegi ei näinud aga hiiglane tähelegi panewat, waid kohas tasakesi oma ette, täis jõudu ja iseteadwust...

        Wennad istusiwad kuuse warju keskhommikust sööma. Töö oli raske olnud ja toit maitses, kuid jutt ei tahtnud minna: üksikud katked heinast, ilmast, ka sisalikkudest, kes küüni seina wahel jooksiwad ja luugipakul ennast päikese käes soendasiwad, — kõik.

        Hansu silmad oliwad klaasitanud, nägu awaldas wäsimust ja sisemist piina ning paledel paistis läbi päiwituse haiglane puna.

        Willem jätkas endist juttu ja — mõtted tõiwad mõtteid.

        „Sina tahad siis minna?“

        „Siia ma ei jää“.

        „Ja jätad isatalu?“

        „Ja jätan isa talu...“ kordas ta ja jäi mõttesse.

        „Millal?“

        Hans ei wastanud. Siis rääkis ta: „Isatalu... Midagi ei jää nõnda, kui on; isa jättis meid ja meie jätame teisi“.

** 142 **


        „Siin on maad meile mõlemale. Miks peaksime seda wõõrsilt otsima minema?“

        „Mitte maad ei lähe ma otsima, waid tööd“.

        „Ka tööd on meil, et waewalt ilma wõõraste käteta üle käime. Ja mitmekordseks wõime tema ning ta wilja siin kaswatada. Mõtle selle porise soo pääle, — sääl on palju wiljakandjat mulda. Mõtle selle tihniku pääle, mis teisel pool odrawälja aeda; kui me säält kiwid üles kangutame ja — uued karjalaudad ehitame; kui me padriku raiume, kännud juurime, — sääl on sügaw maa. Rohkem põldu, rohkem loomi; suurem kari, suurem sissetulek. Maad on enam, kui harida jõuame. Ja sina tahad oma tööjõuu wõõrsile wiia!“

        „See töö, mis sinule õnn, on mulle koormaks“.

        „Minule õnn, sinule koormaks... — Kui isa sinu linna wiis, olin kümne aastane, ja wõõrast teenijat meil ei olnud. Töö kaswatas mind, ja mina armastan teda. Juba siis — hommiku isaga ja õhtu isaga, raske oli mõnikord küll — juba siis unistasin ma: kui mina peremees oleksin... Orawa kuusiku oleksin maha raiunud ja rehetaguse wälja Liiwaku rajani laiendanud, Karuwõsast — läbi karjakopli, aru ja raba — kuni jõe kääruni kraawi lõiganud. Wiis aastat wõitlesime meie, mina ja töö, ja neilgi kordadel, kui sina kodu olid, ei unustanud ma teda ja — kooliwennad hüüdsiwad mind Karuks: nii tugewad oliwad minu käed ja nii kohmetu ma ise. — Sinule oli töö wõõraks jäänud, sellepärast ei armasta sa teda. Aga need wiimased aastad — kas elu ei ole sind tagasi wõitnud?“

        „Mina olen elu tagasi wõitnud“.

        „Isa haud on weel mullane... Ja õhtuti näitab, nagu seisaks ta rinnuli aia najal ja waataks, kudas kari

** 143 **


koju tuleb... Aga sinul on tema soowid ja sihid meelest ununenud! Kodu pidi meile koduks saama; kodu pidime tööd tegema, seda lõpetama, mis tema ei jõudnud. Mõlemaid tema armastas, mõlemaid koolitas — sellest haridusest pidi küll saama, et targemad oleksime kui tema...“

        „Meie teed lähewad lahku... Ja mina ei suuda... — Süda walutab ja peksab kui mõtlen, kudas mujal elatakse ja wõideldakse, aga mina istun kuuse wilus wõi uinun wärsketes heintes. Sina unistasid koolis põllutööst, mina unistasin põllutööl rahwast turul, mis kirjendab ja mustab, Periklesest ja Jakobsonist... Wõta terwe koht omale, minule on ta kitsas: mina tahan elada ja — surra, et elada wõiksin“.

        „Rahwale ja inimesesoole?“ Willem wajus mõtetesse.

        „Raske on tööta olla, ehk tööd teha, mis töö ei ole. Suurt wõitlust wõideldakse — ja mina ei peaks julgema oma wäikest jõudu ohwerdada?“

        „Rahwale ja inimesesoole? Sina tahad oma wäikese jõuuga suurt teha! Wäikesed teewad wähe — ja kui kõik tööl, igaüks oma põllul, kas siis ei laeneta terwe maa, kui rukkipõld? Wäikesed teewad wähe, aga see, mis nad teewad, on suur. Sina aga ei püsi. Mõtle isa pääle! Tema ehitas ja ei lõpetanud, et meie lõpetaksime. Meie ehitame, mis tema ei jõudnud, ega osanud, ja siis tulewad targemad ja wägewamad... Eks see ole ka rahwatöö? Isa, mina, sina — meie oleme rahwas ja teeme rahwatööd, kui oma kohust täidame...“

        „Ka need ütlewad oma kohust täitwat, kes ainult oma kohust täidawad“.

        „Kui ma tööd teen, wäikest sipelgatööd, ja ka ise õnnelik olen, — kas see on häbemata? Sina unistad Periklesest — temal oli hulk selja taga. Kust saaksime

** 144 **


jõudu, kui talud maha jätame? Üks teine tuleb ja wõtab — ja tarwitab teisiti. Kas wähe on häda ja wiletsust Inglis- ja Iirimaal?“

        „Läbi häda läheme õnnele...“

        „Ei. See ei ole wõit, kus kaotus suurem. Omad juured ajame sügawale ja kaswame tugewaks...“

        „Siis jääb meist hulk maha ja need peawad meie wastu wõitlema hakkama“.

        „Ei“.

        „Sinu ideal on kättesaamata“.

        „Wõib olla, et mina rohkem loodan, kui suudan: wõib olla, et teised nõnda ei mõtle. Kuid — tulewik ei tohi minewik olla“.

        Hans ei wastanud midagi. Pää oli raske, mõtted wäsinud.

        Nad lõpetasiwad söömise ja wiskasiwad wäheks ajaks pikali.

        „Tulewik ei tohi minewik olla, minewik ei tohi tulewik olla“, liikus korratult pääs. „Kuhu? Mis? Kuda? — Tartusse? Tallinnasse? Reisima? — Siin ei oleks muret, aga hing see sureb ja kuiwab... Wõõrsil? Aga elad. — Niida, lõika, künna, külwa — mullu, tänawu, tulewaaasta... Mõtled ja igatsed — waikid ja kaod... Ei“. Süda tuksus kiiremalt, rinnas oli silmapilguks imelik õnnestaw tundmus, pääs ei olnud raskust, mõtted jooksiwad — pildid ja pildid... Hää oleks nüüd kirjutada olnud. Ta keeras ennast Willemi poole, waatas aga temast üle — alla soone poole, kus hommikul paks udu olnud — ja rääkis wiiwitades, peatustega:

        „Sinul on sihid — omad... Tööta nende kättesaamiseks! Aga mina... Aastad, suured, pikad, olen ma kui wangis olnud, aga jõud kaswas ja metsalahk läks







/pilt/


Noor – Eesti                        Sappho                         Amandus Adamson

** 145 **


ikka laiemaks. Nüüd olen ma iseenesele wõlgu. Ennem tasusin teistele, nüüd nõuan ise omalt“.

        „Ja lähed?“

        „Ja“.

        Willem oli mõttes; pool istukili lamas ta künka najal ja näppis rohutüükaid maast üles. Mõtted eksisiwad ja peatasiwad; ema, Liine, Hans, ise, ja — lõkendawad paled, särawad silmad, toimetawad liikumised... Otsaesine läks kuumaks ja higi tõusis. Meel oli kurb, wägisi kippusiwad pisarad silma, kõigist oli kahju, ja kui ta nüüd rääkima oleks pidanud, oleks hääl wärisenud. „Kas kõik peab teisiti minema? Wahest sedawiisi ongi parem... Raske on. Kui tulewikku teaks... Ja nõnda ju ometi ei lähe“. Ta seadis pääalust.

        „Ka sina oled ülewal“, ütles Hans, kes sellesama kase all, pää kiwil, puhkas. „Imelik... Waata! Sääl ülewal kaseladwas liiguwad lehed wahetpidamata, ja tuult ei ole ju sugugi“... Ta sirutas ennast, nii et kondid nagisesiwad.

        Willem pühkis põllega higi otsa eest, pani käed risti pää alla ja jäi nõnda liikumatalt lamama. Silmad need waatasiwad elutalt, pilgutamata, nagu siis, kui mõtted kaugel. Meeleliigutus oli lahkunud, aga midagi tumedat ja waikset järele jäänud.

        „Hää on“, algas ta, „unistada — ma lähen, töötan, — aga elu ei lase“.

        „Elu ei lase“, kordas Hans pikkamisi.

        „Ei wõi teha, kui ei tea, mida; ei wõi ka minna, kui ei tea, kuhu. Kahju oleks mul, kui sa lähed ja tagasi tulema peaksid, kui ärakadunud poeg...“

        „Kui ka lesti peaksin sööma, et mitte surra, siis teen seda, aga oma sihile pean saama“.

** 146 **


        „Oma sihile... Nõnda? Kui lähed ja kerjad? Siis sa ei saa; siht kaob silmast“.

        „Ei. See kõik on minu siht — kerjan wõi söön lesti“.

        „Ei ole“.

        „See muidugi mitte, aga — siisgi see... Elu on ilus, ja inimene peab teda tundma õppima, et elada ja elu niisuguseks teha, kui ta olema peab. Seda kõike tahan mina.“

        „Tahad elada, et elu õppida, ja elu õppida tahad, et elada? Ka siin wõid seda“.

        „Ei. Siin kaob, kuiwab, närtsib ja tarretab kõik — mõttedgi pähe. Ma tahan, et laenetaks ja woolaks...“

        „Et laenetaks ja woolaks... Siisgi — nõnda ei tohi. Wõi mõtled kirjatöödega —?“

        Hans ei wastanud.

        „Need wähesed, mis sa kirjutanud, — wahest loodad rohkem, kui suudad... Ja meil maksetakse ju nii wähe.

— Wõi kutsutakse toimetusesse?“

        Hans waikis.

        Ja Willemgi waikis. Aga mõtted need rändasiwad — kaugele ja kõrgele, kogusiwad pisikeste tühiste asjakeste pääle kokku, lendasiwad wälgu kiirul üle laiade piiride, ühendasiwad wõimatuid asju... Ilma wahetpidamata siristas rohutirts ja wärsked heinad pää all lõhnasiwad otse uimastawalt, kuid uni ei tulnud. Mõnikord oli, nagu uinuksid: soo, mets, linn, põllud, roheline oras ja hall kõrs — kõik näed ühekorraga — kirjendaw, uimastaw, segaw ja uinutaw... Tasakesti kohas suur halli tüwega kuusk küüni kõrwal, kohisesiwad lehed kase ladwas, eemal põõsaste wahel walgendas päärätt ja wälkus

** 147 **


rehawars... Rõngad, keerlewad — ja kodumaa kehw pind — Tallinnast Walgani, Pärnust Peipsini — suured uhked mõisad, wäikesed wabadiku kohad ja — talud... Daanimaa, Soomemaa... Lopsakas luhahein, punaw härjapääwäli, sumisewad mesilased, õitsew pärnapuu kodu... Silme ees oli walge kui piim        — — — Ja siis luiskas ta, ja niitis, ja waidles wennaga... Kõik oli kui ilmsi.

        Silmad lahti, pää kiwil, lamas Hans ja waatas ülesse, — sääl wirwendas sinist läbi kase lehtede, tuliwad ja läksiwad walged pilwed. Kõrwa ääres, üsna kõrwa ääres, elas, liikus ja prõgises — ägedas rehetoas, kus ahe ülewal, wõib niisuguseid hääli kuulda — saladuslik, eluta elu... Kaswab see rohi wõi roomawad putukad? — Pää oli wäsinud, haiglane, midagi ei saanud mõtelda; aga uni ei tulnud, otsa ees tuikas ja pakitses. Liikmetes tundus rõhuw, tume, ärawõitmata raskus, mis südame haigeks, meele kibedaks, tuju nutuseks tegi. Ei tundunud see, kui päälesurutud koorm, kui wangistus, waid midagi arusaamatat — saamatus. Nõnda tunneb inimene, kes midagi tahaks teha ja ei tee — mitte, et ta ei saa, waid et ei taha; nõnda tunneb inimene, kes pikast teekäimisest wäsinud puhkama istub, aga mõttes mängib ta ja jookseb ja lööb ketast, nagu siis, kui kuueaastane oli; nõnda tunneb inimene, kes nutta tahaks, aga ei saa, ja nende silmapilkude pääle mõtleb, mil rõõmus oli ja naeris. Wäsinud ei olnud Hans, ei kurb, ning — waewaw, pahandaw, äritaw oli see raskus... Kõrwa ääres pirises sääsk; läbi pää lõikas see ja — wihastas... Ta tõmbas põlle üle pää, mõnus ja kodune oli: segased ühetoonilised hääled kõrwus ja siin all kumaw walgus... Aga uni ei tulnud. Ta luges toimesid ja lõngu põlles, luges pilusid, mis suured ja sätendawad oliwad kui päi-

** 148 **


kesed — keskelt jooksiwad kiired ikka äärte poole ja äärte poole...

        „Jumal küll!“ Ta tõmbas rinna õhku täis, hingas raskelt ja sügawalt. „Siis päike meid äratas... ja päike meid elatab... ja — päikest ei olnudgi... elu ei olnud... nüüd on. Mis elama peaks, see sureb; see elab, mis surema peaks...“

        „Kas aeg ei ole juba?“ hüüdis naesterahwa hääl, hele ja rõõmus, ja tuli lähemale. „Heinad on lahti ja pilwi hakkab ülesse ajama“.


Rein Tamm.





Kuis tahaks hõisata weel noortega!


        Ehk küll ju tihenewad pikad warjud,

meel tuimaks lääb ja raugeb elurõõm

ning weeremas ju päike eha hõlma — —        

kuid tahaks hõisata weel noortega!


        Mind ärge keelake! Mis sest, et õhtu jõuab:

kord teie päike käib ka seda teed.

Ja teie noorusgi, ta kaob kui wari ära — —                

kuid tahaks hõisata weel noortega.


        Hääl raugeb aga, tuimaks lähwad meeled.

Kuid süda rinnus tuksub ometi

ja rõõmust, walust süttib päikse weerul — —

kuis tahaks hõisata weel noortega!


O. Grossschmidt.

 



Wana Oru surm.


1.


        Mõisa uuele laudale tehti parajasti pilpakatust. Laut täitis terwe tagaõue teise ääre; jämedatest, hallidest kiwidest laotud sein kerkis üles kui tugew kiriku müür ja weel klaasideta aknad aigutasiwad pikkadena aukudena wastu. Katuse harjapalk oli ikka weel osalt näha, — see oli põlise kuuse tüwi, mis ammuseid aegasid mõisa metsas oli mühanud. Nüüd aga istus ta turjal kahteratsa mees ja põmmutas wasaraga läikiwaid katusenaelu pilbaste sisse.

        Sarnast lauda ehitust ei oldud üle kümne kihelkonnagi nähtud. Plaanidgi oliwad kuskilt kaugelt mere tagant toodud, säält, kust karjatõuggi pärit, ja wõõrast keelt murdew ehitusmeister oli armulise herraga wundamenti wälja mõõtmas käinud. Koguni lauda seina kiwidgi ei olnud nendelt maadelt, need oliwad hallid ja kõwad kui raud. Kolmesaja sarwpää kütkele pidi laudas ruumi leiduma, sest armulisel herral oli tulewal aastal jälle nõu karja suurendada. Oli aga sääl kõiksugu keerulisi sisseseadeid, millest wõõra silm kohe arugi ei saanud; oli kütmise wärk, mis torusid pidi sooja õhku mööda lauta

** 151 **


ümber saatis, oli õhuwahetus, mis ristweo abil õhu alati puhta hoidis, ja weewärk, mis wärsket wett sõõrutas.

        Kõik muud mõisa ehitused jäiwad uue lauda kõrwal warju, koguni pääehitus ise, mis oma suurusest hoolimata madal ja wanaaegne oli. Isegi kihelkonna kirikutgi ei wõinud mõisa laudaga toreduse poolest wõrrelda, sest sel karjakirikul oli oma torngi olemas, mitu jalga kõrge, kuhu wesi suurde anumasse pumbati. Ja ühel hommikul oli torni harjale kahest pirrust tehtud ristgi ilmunud, mis siisgi enne walitseja tulekut niisama saladuslikult kadus. Kuid sellest silmapilgust pääle ristiti laut kirikuks.

        Lehmad, läikiwa karwaga rahulikud piimaandjad kõndisiwad iga hommiku oma tulewasest elukohast mööda ja lõiwad nagu proowiks sarwed ehituse kiwinurkadesse.

        Oli õige kuum päew enne Jaanipäewa. Mehed higistasiwad ülewal katusel pilpaid pannes; nad oliwad sääl puiestiku sajaaastaste lõhmuste ja tammedega ühe kõrgusel. Armuline herra oli just praegu oma hommikuse järelewaatuse jalutuskäigu teinud ja jällegi ära läinud. Töö läks wähe aeglasemalt, sest et söömaaega oodeti.

        Laastu hunnikul lauda seina ääres seisis wana Org, endine mõisa karjus, wiisud jalas, ja heitis piibusülga kord ühele, kord teisele poole. Wiimasel paaril aastal ei olnud ta enam karjas käinud, waid sai oma eluaegse waewanägemise eest wäikse paiuki mõisast.

        Sellest hoolimata käis ta suwel omaks lõbuks karja jälgil. Sinna tõmbas teda ühtelugu, sinna sooäärsetele maadele, kus kari mäletses, — sääl kännu otsas saatis ta omad päewad mööda, kiskus sookase tohikut ja waatles, kuidas nooremad jalad nüüd wäledasti jookstes lehmi soo äärest ära kohutama läksiwad.

        Ta wandus lehmi waljusti, tõreles neid kui mõistusega olewusi; wihaselt ürisesiwad kurguhäälikud ta suust

** 152 **


wälja, kuid oma kangetest wandumistest hoolimata ei löönud ta loomi ilmasgi.

        Sest saadik, kui lauta hakati ehitama, ei nähtud teda enam mujal. Juba wundamandi tegemise ajal oli ta juures olnud; ta wiisud lohisesiwad pikkamisi ja korralikult sinna paika, kus ta päiksepaistest palawa palgi omale istmeks walis. Ta kõneles töömeestega harwa, kannatas sõnalausumata nende torkimised wälja, ilma et ta halli kõrt kaswataw lõug tudisenudgi oleks. Iseenesele ainult mõnikord rääkis ta ega küsinud palju, istus aga päewad otsa pääle, piibunosu suus. Mõnikord astus ta ka ehitusesse enesesse sisse, waatles umbusklikult torusid ja kraanisid, millede tähendusest ta aru ei saanud. Juhtus keegi häätahtlik mees nende tähendust talle ära seletama, siis ümises ja nohises ta rahulolles, täis auukartust ja imestlemist. Mõnikord narrisiwad need irwihambad teda ka, waletasiwad ta suudsilmad täis; wanamees uskus esiti, kuid sai wiimaks ometi wiguritest aru ja tõi kõik omad kuradid kuuldawale.

        Keskpäewa lüpsmisele, mida õue teises otsas toimetati, wiitsis ta siisgi oma laastuhunnikult kõmpida, — ja kui ta arwas, et tüdruku lipakate kõrwad ei kuule, siis rääkis ta iga lehmaga eraldi. Ta nimetas neid kõige toredamate sõimusõnadega, nagu oleks meelituse nimesid wälja jaganud. Siis hakkas ta neile urisedes laudast jutustama: sääl wõiwad nad elada kui saksad kunagi; õpetajalgi ei ole sarnast lossi, ehk siis ainult pühapäewal, kui ta kantslis on. Nad wõiwad alati suurtest akandest maanteele waadata, — samuti nagu armulised prouad saali akandest möödaminejaid wahiwad. Org pajatas kõigist uutest sisseseadetest, weetorudest ja õhupuhastusest, — lehmade liikumata silmad waatasiwad aga

** 153 **


töntsilt ja mõtteta ta otsa ja lõuad jahwatasiwad mäletseda, — kaugemal kuuldus tasane piima sorin.

        Kord juhtus talle keegi ühe paruni tallist jutustama, kus latrid mustast, kallist kiwist oliwad, — see rikkus ta hää tuju terweks päewaks ära, — sest kellegil ei tohtinud paremat olla kui tema lehmadel.

        Nüüd seisis ta oma harjunud wiisil jälle laastuhunnikul, mida palaw päikene kõrwetas, nõnda et oleks arwata wõinud, et see warsti lõkkele lööb; katuselt paukusiwad ühetasaselt wasara löögid; harja palk lühenes, walgete sindlite alla kadudes.

        Keegi mees tuli kiwikoormaga mäge mööda üles. Hobune tõrkus kesk mäge wastu ja jäi äkitselt seisma. Mees ripsatas piitsaga oma hobusekronu lahju külgi, millede naha alt läbipaistwad lihaksed kohe uuele tõmbusele endid pingutasiwad.

        „Wea aga pääle, raibe sehuke, — kes sind käskis hobuseks hakata, — eks hakanud lehmaks, kui sa tahad laiselda...“

        Mehe nali oli üles lauda katuselegi kuulda, kust paljudest kurkudest wali naerumürin wastuseks kõlas. Eks hakanud lehmaks, wa hobusenäru...!

        Org oma laastuhunniku pääl muigutas ka suud: see oli tema meelest tore nali.

        Kuid korraga hüüdis üks meestest, katuse naela sindli sisse lüües:

        „Lehmaks peab siin warsti ka inimene hakkama, kui ristiinimese kombel süüa ja elada tahab. Karjale laseb kirikuid ehitada, aga moonakatele...“

        See oli keegi hilja aja eest linnast tulnud rändaja töömees.

        Kuuldus üksik naerukatse, kuid see jäi naerja kurku kinni.

** 154 **


        Keegi ei kõnelenud pikad ajad midagi.

        Kuid näis, nagu oleks katusel midagi idanema ja kaswama hakanud, nagu ühekorraga wihmaaurus kihwtised seened idanewad ja kaswawad. Meeste pääde pääle hakkas paks pilw koguma; selgest taewast hoolimata töötasiwad nad korraga nagu lõhkewa pikse pilwe all. Igas ühes haudus see eraldi, kaswas nobedasti nagu heleda wärwiline kihwtiseen; keegi ei awaldanud teisele omi mõtteid. Igaühele aga oli äkitselt imeselge: siin ma nüüd istun lauda harjal ja teen lehmadele kõrget katust, ise aga elan lastega kodu kui seakuudis. Ja nad ei teadnud, mille üle enam kohmetada, kas selle mõtte üle, wõi selle üle, et see alles nüüd neile selgus ja mitte warem.

        Wäike nali hobusest ja lehmast langes kui tulekibe kulurohusse. Kuid mitte kergesti ei löönud see tuli lausa leegitsema, waid küdes nagu niisketes sammaldes.

        Wasarad paukusiwad, — kiiks — kolks... Just nagu alatistel äripäewadel, — ei mingit wahet.

        Ainult iseäralik, rõhuw kuumus põletas katust, kuumus, mis päiksest südamesse näis läinud olewat ja sääl põletas ja sõgendas.

        Org oma laastuhunnikul imetles katusel walitsewa waikuse üle; wiimati kobas ta nurga warju, kus ta pool tukkuma jäi, — mütsilosu üle silmade.

        Päike aga kõrwetas tulipalawalt, — kõik idanes ja kaswas ta kiirtes... Midagi, mis suur ja kujuta, ta haudus midagi algjõuulikku, — sügawat ja laenetawat rahutust, inimeste esimest katset enesest ja oma seisukohast aru saada.

        Mõni aeg selle järel käis mõisa armuliku herra juures moonakate saatkond palumas, „et neil niisama hääd elamiseruumid oleksiwad, kui mõisa lehmadel“.

** 155 **


2.


        Wana Org nägi ühel jõulukuu ööl imelikku und. Ta seisis lauda juures, ja sääl hakkasiwad need töömehelurjused seda ookri mullaga üle maalima. Ka katuse tõmbasiwad nad punaseks, nõnda et aga wälkus. Org astus siis lauta, kuid sääl just läksiwad silmad tal suureks: mehi oli säälgi, pinsel peos ja wärwipott kõrwal, ja kas nad kelmid ei määrinud lehmi parajasti punaseks! Nad pinseldasiwad just seda suurt Kirju, kellel walge täpp otsa pääl oli. Helepunaseks wärwiti need lehmad, nagu tuleleekisid tõmmati neile selga ja kubemete pääle.

        Org tahtis neile ütelda: et jätke ometi järele, te lurjused, kuid säälsamas ähwardas keegi meestest ka teda pinsliga, millest punast wärwi maha tilkus.

        Selle pääle ärkas ta üles. Tuba oli punakas-walge.

        Ta tõusis üles, awas ukse, — ees oli lage põld, lund oli weel wäga wähe.

        Kuusemetsa tagant paistis punane kuma.

        Org mõtles wäga aeglaselt.

        Korraga näis, nagu oleks wäike põlew säde kuskilt ta pääajudesse tuiganud.

        Mõis põles...!

        Põlew säde puuris ja põles ikka edasi; — ta tundis äkilist walu pääs.

        Kunagi omas elus ei olnud ta sunnitud olnud nii nobedasti mõtlema.

        Korraga selgus talle: lehmad!

        Ta urises midagi sügawa kurguhäälega, tulise kiirega wiisupaelu sidudes.

        Nüüd oli ta juba teel punase kuma poole, mis teda oma poole tõmbas nagu tuli kärblast.

** 156 **


        Ta ei olnud ialgi ennast maailmas iseäranis tarwilikuks pidanud, kuid nüüd näis talle, et ilma temata ei wõi läbi saada. Mõisa eest peawad ehk juba teised muret, kuid kes päästab lehmad...

        Ta wandus jookstes ühtelugu; mütsinäru kukkus ta pääst maha ja hakkas mööda põlluriba hüplema, — tema aga jooksis ühtesoodu edasi...

        Ta oli mõisa tagaõues ja pidi kange hoo tõttu peaaegu maha kukkuma. Laut oli omal kohal, selle kõrge katuse hari lõikas mustalt leegitsewasse walgusesse, mis ta tagant tuli.

        Mõisa pääehitus põles.

        Org tänas Jumalat, et pääehitus põles, ega mitte laut. Talle näis, nagu oleks ta korraga liig ruttu jooksnud, hing jäi rinnus kinni.

        Ambumine laudas läks ikka tumedamaks. See oli kole, mõirgaw koor, täis meeleäraheitmist ja piina.

        Org tundis jällegi sama sädeme põletust. Kuid ta läks siisgi esiti pääehituse juurde waatama, kas ehk abi waja on.

        Ta nägi kohe, et seda wõimata päästa oli: see põles igast neljast nurgast.

        Õue ja aed oli inimesi täis.

        „Aia tiigis on ju ometi wett“, ütles ta esimesele, kelle ta kätte sai.

        See aga waatas kui sonija ta otsa, iseäralik naeratus huulil, ja ei wastanud midagi.

        Kõrwalehitusest, kus tuld weel wähe oli, kanti majakraami wälja õue.

        Org komberdas sinna, et näha, kas ta wõiks aidata.

        Õues oli juba enne suur lasu mööblid, — kullatud sohwasid ja toolisid siidi päälistega, — põranda waipasid, — rüütlite ja lahtiste kaeladega aadeli preilide piltisid.

** 157 **


        Korraga nägi Org omaks imestuseks, kuidas keegi rahwahulgast seda lasu põlema süütama hakkas.

        Siis süttis Oru ajudes see wäike põletaw säde lausa tuleks. Tema, kes ialgi palju ei olnud mõtelnud, hakkas korraga mõtlema, nagu oleks äkiline walgus ta ajudes paistma löönud.

        Äkitselt sai ta aru, et kõik need inimesed ei olnudgi kustutama tulnud, nagu ta esiti oli arwanud, waid sütitama.

        Nad oliwad oma käega mõisa põlema pistnud nagu nende esiwanemad ta kord oma kätega oliwad ehitanud.

        Ja nad ei põletanud mitte üksi mõisat, waid midagi muud, midagi hirmus rasket, midagi wäga, wäga wana...

        Ja neil oli tundmus, nagu oleks see wormita raske ja kole nüüd suitsuna õhku tõusnud, — nagu ei oleks teda olemasgi olnud.

        Nad waatasiwad suitsu ja arwasiwad, et see nüüd ühes suitsuga ära kaob.

        Orgu ajasiwad kõik need inimesed ja nende häda peaaegu nutma.

        Kuid korraga ärkas ta ja hakkas mõtlema, miks ta sinna oli tulnud.

        „Miks lehmad nõnda ammuwad?“ küsis ta.

        „On kaks päewa lüpsmata“, wastas keegi, kes suurt weinitündrit weeretas.

        Org sai sellestgi aru, ta sai sellest kõigest aru. Need, kes seitsmesaja-aastalist raskust oma päält ära oliwad weeretamas, need ei jõudnud mõtelda, et kakssada lehma lüpsmata oliwad.

        Ta hakkas kiirelt lauda poole jooksma. Keegi ei hoidnud teda tagasi, igal ühel oli oma tegemine ees.

        Ta sai kõrwauksest sisse.

** 158 **


        Kõrwu puretaw möögimine täitis terwet lauta, — see oli lõpmata ammumine, wahetpidamata, asjata appihüüdmine.

        Mõned tugewamad lehmad oliwad endid kütketest lahti rabelenud ja mürasiwad lauta mööda ümber, üksteist weriseks puskides.

        Kuid suurem hulk lamas maas kui palawikus, läikiwate silmadega, hingeldades, ühtelugu ammudes...

        Kõik ammusiwad, — ühed tasa, kaeblikult inisedes, nagu märgates, et kõik asjata on, teised täiest kõrist, tugewate musklitega kaela wälja sirutades.

        Heinad kartsastes oliwad otsa lõppenud, mõned närisiwad kartsaste puupeelesid.

        See tasane, ühesugune inin pidi Oru peaaegu hulluks tegema. Neil waestel lehmadel, kes endid oma saatuse alla oliwad annud, oliwad palawikust suurenenud silmad, — suured, liikumata kui klaasist.

        Ta lähenes ühele, see pööris kannatades pää kõrwale, — silmad awanesiwad wäsinult, — korraga käis nagu äkiline maruhoog ta üle ja ta torkas omad pikad, kõwerad sarwed heinakartsa sisse, nõnda et raksatas.

        Org katsus ta udaraid, need oliwad kõwad kui kiwi, kuumad, paistetanud.

        Ta hakkas lehma lüpsma, otse maha, õlgede pääle.

        Kuid ühtlasi selgus talle: ta ei wõi ju kahtesada lehma üksi ära lüpsa.

        Ta pää oli kui tules, ja see tasane inin nagu tungis sinna, kõlas ta kõrwus ja ajudes.

        Terwe laut oli nagu kõige sügawamaks põrguks muutunud, kus alatasane hoigamine walitses.

        Org tundis ennast segaseks minewat, kui ta laudas kauemini wiibiks.

** 159 **


        Ja juba nüüdgi jooksis ta lauta mööda edasi-tagasi, koledasti wandudes.

        Ega lehmad siis midagi kurja ei olnud teinud: mis nemad wõisiwad, et nad kiwikirikus elasiwad.

        Tal oli tundmus, nagu oleks kõikide palawiku ja näljaga heitlewate elajate kaebtus tema pääle sihitud, — nagu kõik inisewad, ammuwad kurgud oleksiwad tema poole juhitud.

        Üks lehmadest langes just tema silmade ees kibedas walus küljeli, nagu soonewedus, wahtu woolas suust...

        Org ei jaksanud seda enam wälja kannatada, ta põgenes, — nagu oleks terwe kari wihaseid, puskiwaid elukaid ta kannul olewat.

        Wäljas oli walge kui päewa aegu. Puiestiku põlised kuused põlesiwad latwust kui kõrged ilutulede sambad; alumistel oksadel kustutas sulaw lumi tule ära.

        Org peatas igaühte, kes talle wastu juhtus tulema.

        „Lehmad, — Lehmad“, kordas ta.

        Ta keel ei paendunud enam muud sõna ütlema, selles sõnas oli terwe ta meeleäraheitmine.

        Kuid ta leidis ainult poolhullusid, äritatud pilkusid, kes tardunult tema pääle waatasiwad, ilma et nad oleksiwad aru saanud, mis ta rääkis, — tulest pimestatud silmad, kus juba isegi iseäralik ja metsik tuli põles.

        „Lehmad!“ kogeldas ta.

        Ta ei teadnud, kas need inimesed kõik joobnud oliwad, ja kui oliwad, kas siis wiinast wõi millegist muust.

        Neis oli midagi wiina joowastusest wägewamat.

        Nii palju ainult sai ta aru, et keegi ei mõtelnudgi teda aidata.

        Kuid korraga nägi ta, kuidas keegi lauda nurka pidi üles katusele ronis, pird hammaste wahel.

** 160 **


        Ta ajud nagu põlesiwad liig suurest pinguldusest tuhaks, järele jäi ainult taltsutamata, pime wihawimm.

        Neil oli nõu lauta põlema panna...

        Kui ta ka oma hurtsiku oleks näinud põlewat, ei oleks see teda mitte nii puudutanud... Ka kirikugi oleksiwad nad wõinud ta silmade ees tuhaks põletada.

        Nüüd jooksis neid mitu meest lauda poole, — nende warjud kaswasiwad lume pääl pikaks.

        Org tundis imelikku tühjust pääs, nagu oleks säält sisu wälja woolanud.

        Ta jooksis lauta tagasi, ilma et oleks enam teadnud, mis ta tegi, ta hulus, ammus lehmadega wõidu, keset segadust.

        Ta hakkas neid kütketest lahti päästma, ükshaawal. Lehmad ajasiwad endid ühte troppi kokku, kargasiwad üksteise pääle, ammuli haawu puskides, nõrgemaid jalge alla tallates...

        Kõik tormasiwad küljeukse poole, kust kõigest kaks ühel ajal wälja pääsis. Org möirgas täiest kurgust, ahelaid ja kütkeid lahti päästes.

        Katuselt kuuldus pilbaste särinat, — see oli põlema süttinud.

        Ukse juures oli rüselemine ja taplemine, — palawikust poolhullud elajad muutusiwad nagu mitmepääliseks, mitmesarweliseks kole-elukaks.

        Kibe, lämmataw suits hakkas pilwena lauta tungima.

        Org ei mõtelnud enam iseenese pääle, waewalt mäletas ta, kes ta oli, — ta oli nagu sellestsamast karjast.

        Ta kamandas ja käskis seda, ta oli selle juhataja; nüüd aga rääkis ta nagu selle oma keelt, millest see aru sai.

** 161 **


        Üksainus mõistlik mõte tärkas weel ta kustuwates ajudes:

        Mispärast ei taha nad karja päästa, — seesugust kallist karja, miks ei awa nad pääust?

        Ja siis, wastuseks selle pääle, wiimane mõte, mida ta üleüldse weel selgesti mõtles:

        Lehmadest see just pääle hakkasgi, sest et need paremini elasiwad kui moonamehed: nüüd maksti lehmadele kätte. —

        Tuli kumas juba läbi katuse, — palawaid ebemeid hakkas juba alla tilkuma.

        Nagu harw tulewihm...

        See ajas loomad wiimsele ärewuse-tipule.

        Kuid Orgu ei seganud enam põrgulik möirgamine, ta wõttis ise sellest osa, lauta mööda ümber jookstes, iga silmapilk hädaohus surmawa sarwe ehk jala hoopi saada.

        Korraga komistas ta ja kukkus maha...

        Ta kobas üles; ta ees lamas surnud lehm, weel pool soe, — parajasti wasika saanud.

        Wasikas, üsna limane weel, wankus nõrkade jalgade pääl ja õiendas end, et ema udaraid otsida.

        Siis ärkas Orus midagi, mis enam mõte ei olnud, waid nagu mõni loomusund: ta wõttis wasika sülle ja hakkas seda akna poole kandma.

        Korraga oli talle kõik muu ükspuha, — ta kõrwad ei kuulnud enam, ta arwas kõik oma ümber waikseks jäänud olema...

        Ainult wasika limast keha tundis ta omas süles.

        Ta kandis seda kui last.

        Palawas laudas läks lämmastawaks.

** 162 **


        Ta jõudis akna juurde, mis mitte wäga kõrgel ei olnud. Ta katsus seda awada, kuid ei leidnud haaki; siis lõi ta akna kildudeks.

        Ta tõstis wasika akna kohta üles, selle pehme nina riiwas ta kätt, — nüüd sai ta tema akna kõrguseni tõsta.

        Kuid säälsamas langes laest midagi rasket, põlewat otse ta pääle.

        Ta langes kokku lauda tsemendist põrandale, inisewa wasika pääle...


Aino Kallas.

Soomekeelse käsikirja järele tõlkinud  J. Aawik.


 



Noorepõlwe õnne matsin.


Noorepõlwe õnne matsin

koduõue warjule,

kui ma uue õnne järgi

tõttasin kord ilmasse.


Liigne waljus oleks olnud

eksitada kaugele

seda, mis on kallis, kodu

wainul kaswan’d ülesse.


Kui ma ükskord wäsin’d tõttan

sinna jälle tagasi,

siis ma kodus kalmu warjult

leian teda uuesti.


K.E. Sööt.



Haudade pääl.


        Waskne kiriku tornikell, mida wägiwaldselt helisema oli sunnitud, oli wait jäänud. Ta ülesanne oli wist täidetud: kirikuliste jumalateenistusel korjatud mõtted oliwad ilusasti laiali aetud — kellakisa segas need ära. Ainult kuuljate kõrwades kumises metalli häälitsemise järelkaja, mis ikka nõrgemaks jäi ja wiimaks ka säält ära kadus.

        Surnuaed oli kirikust eemal. Üle nõmme, mööda kulunud jalgrada pääsis kiriku juurest sinna — säält wõis aga ka sedasama teed mööda kiriku juurde pääseda. Praegune matmisepaik oli juba teine; esimene oli kirikus olnud... Maeti siin ja sääl, waimu ja pärast ihu, aga waimud hulkusiwad ikkagi weel ümber kirikus, kodus ja surnuaial. Inimesed teadsiwad rääkida, et need rahuta waimud surnud inimeste hinged olla...

        Mitmedgi kirikulised weeresiwad surnuaia poole, ronisiwad üle kiwise läbikäigu koha ja läksiwad haudade wahele laiali. Igaühel oli siin oma kõwerik tee, tuttaw wõi tundmata, mida mööda edasi astuti. Mõnel edasi rühkijal oli ka seltsiline kaasas, kes temaga wist ühise eesmärgi poole nihkus, — kahekesi siis nad jutustasiwad. Inimesed oliwad siia nähtawasti wäga mitme asja pärast tulnud:


** 165 **


lillesid haudadele tooma, mulda künkal kohendama, muidu jalutama, „Isa meiet“ isa, onu, õe wõi ema haual lugema, uut rätikut wõi seelikut näitama, kallikest otsima wõi lihtsalt sellepärast, et teisedgi ees oliwad tulnud.

        Nagu inimeste seltskond wäga kirju oli, nii oli ka üleüldine loodusepilt üksikute joonte poolest kaunis rikas. Kewade warajuse pärast ei olnud küll weel lehtede ja õite ilu waadelda, küll oliwad aga raagusoksadega puud, puukesed ja põõsad, lume läbi katki murtud ja poolwigastatud minewaaastaste lillede tüwid ja harud. Lõppenud lillede kändudel oli juba uusi kaswusid tärkamas näha. Warajasemad rohud haljendasiwad ülestehtud kalmuküngaste serwadel; esimesed talilille sinised õied kaswasiwad lahtilöönud lehtedega põõsaste ääres, mätaste pääl ja laia raudkiwi juures. Ja siia oli ükskord ka kastaniaid, Siberiseedrid ja kuuskesid istutatud, muidu nad siia wist poleks kaswanud. Taimest sirgus noor puu — ja nüüd on noored ajajooksul juba wanaks ja paksuks paisunud ja oma wormita okstega iga ilmakaare poole harunenud. Sirelid, õispuud ja muud põõsad ja põõsapuud on haudade otsa ja külgedele istutatud, nagu see istutaja maitse järele kõige parem oli. Kõik kaswawad, õitsewad ja kuiwawad korrata. Millal nende sadade taimesortide ja kümnete puudeseltside sünnipäew oli, millal surmatund tuleb, seda ei tea.

        Inimesed käiwad aga ümberringi; nad waatawad elawaid õiekesi, kaswawaid puukesi, näewad ainult kujusid, — waatawad ja ei mõista midagi...

        Ristisid on nii arusaamata palju, nii tihedalt seisawad nad koos kui kanepid põllul. Muist seisawad alles sirgesti püsti, teised on juba wähe wiltu wajunud, muist on üsna maas. Nii on ka wiimane mälestusemärk ära

** 166 **


kadunud, mälestus ise allhingawa põrmu üle on wist omaste juures ammugi ära kustunud. Wõõrastel pole siin aga midagi, mitte midagi mälestada...

        Ristide keskel on auusambad, suured ja toredad. Raudaiaga ümberpiiratud ja sellega teistest täiesti ära eraldatud seisawad need sambad. Nii pisikene rist on ka mõnel weel otsas, mis nagu tähendusrikkalt ütelda tahaks: neil oli nii wähe häda kannatada, rist oli nii wäikene, kerge... ja sääl juures oliwad kõik nii pisikesed ristiinimesed... Otse sääl kõrwal, tugewa trellaia taga, kerkib männipuust kirwega tahutud ristimürakas üles. Haud on weel õieti wärske, wist minewalt talwelt pärit. Lumejäljed lasuwad korratult hunnikusse kraabitud koredate sawitükkide pääl.

        Siin on ainult rist, see pole auusammas ega mälestusemärk. Oskamata käekirjaga ja wigaselt on risti teisele poolele pliiatsiga midagi kirjutatud. Lumi ja wihmawesi on palju wälja uhtunud, nii et kiri weel waewalt arusaadaw on. Siin kirjas on hingamisest Issanda rahus ja rõõmsast ülestõusmisest räägitud, ja nimi on sellel ristikandjal olnud Tõnis Piin. Ka surma- ja sündimise aasta on üles tähendatud, nagu oleks tõesti kellegil seda tarwis teada, millal see Tõnis Piin sündis ja suri.

        Nüüd alles hingab siis see Tõnis Piin rahus, nüüd kui ta juba surnud on, kui ta enam seda rahu maitsta ei saa. Miks siis mitte ennem, miks siis siin maa pääl temale rahu ei antud? Kas sellepärast, et maa pääl rahu nii weidi on, et sellest ainult üksikutele jätkub, — kas sellepärast?

        Maa ja meie temaga ühes weeresime alla poole, päikesest nagu kaugemale, ja päikene paistis juba madalas olewat. Aga ometi ei olnud ta meie ligi — ikka weel kaugel, kätteulatamata eemal kõigist elawatest.

** 167 **


        Kaua waatasin ma selle wärske risti, päälkirja ja haua pääle; ma mõtlesin palju ja sügawalt, nii et elu kui sulatis kees ja kerge äritus mu ihu wärisema pani. Wiimaks tõusin üles, et ainukest ligemat sugulast siin rahumäel, wanaema ta põrmukünkale waatama minna.

        Wanaema haual kaswasiwad juba lillewarred, noored ja wärsked, kuna ma wanaema ialgi nii täis elujõudu näinud ei olnud. Ka siin lugesin ma ristikirja. Needsamad ühed kõlisewad sõnad — seesama Pauluse lause, nagu neid tuhanded siin olnud on ja praegu weel olemas ja kadumas on. Kas need, kes siia maa pääle jäiwad, tõesti lahkunu mälestust auusamalt ja õiglasemalt pühitseda ei mõista, kui ikka sõnu ja sõnakõlksusid pakkuda — ka surnutele weel? Kas mahajääjad ei ole siis elawad, et nad eluga kadunud kaaslast wõiksiwad mälestada?...

        Wanaema... ma mäletan teda wähe weel. Siis olin mina alles lollikene-laps, kui tema juba nii wana oli, et ta kõige wanemaks perekonnas peeti. Nõder eidekene... wäriseb wanaduse nõrkusest... elu nii wähe, nii wähe! Sääl ei olnud enam poolt, ei enam weeranditgi sellest täiselust, mida ta aegamööda ära oli pidanud kaotama. Ja ikka räägiti, et temal on ka weel hing sees. Aga mina ei tahtnud seda siis uskuda, kui minul ja mu seltsilistel hoopis teistsugune elaw hing oli.

        Wanaema suri natukesehaawal ära. Kui wiimane elukübemekene ära oli auranud, siis öeldi: wanaema on surnud, ja wiidi matmisele. Ta paigutati sügawale maa põhja, kus ta mullaks hakas minema. Ta pidi ju algkuju jällegi tagasi saama, pärast nõndanimetatud elu.

        Ka siin haua pääl oli ülestõusmisest räägitud — mitte enam wanaema, waid ümberolijate poolt. Wiimaks kirjutati nii ka risti pääle.

** 168 **


        Miks ei kirjutanud inimesed, kes ju elus seda aastate pikkust surmaaega nägiwad: „Wanaema ootab nüüd ümbermuutmist — mullaks?“... Ma seisin sääl ja mõtlesin, et ta nüüd muld juba ongi, ja siis wõib ta ju ka ülestõusmist ootama hakata.

        Ühe wärske noore lille warre kitkusin ma ära ja arwasin, et see juba ongi see ülestõusnud wanaemakene. Missugune armas, missugune kena on nüüd tema kuju ja nägu! Nüüd hakkawad teda ka inimesed armastama: igaüks kaswatab ja harib teda selles kujus hoolega ja õrnusega — ta elab paradiislikkudes rohuaedades ja õitseb herrade triiphoonetes!...

        Looduses nagu oleks ühine wastik-tunne kauase wiibimise pärast mu wastu kaswanud. Sellest aru saades astusin ma surnuaia wärawast wälja kojuminemiseks. Ülestõusnud „wanaemakest“ hoidsin aga kõwasti soojas peos.


J. Oks.


 



Nüüd ma tahan mõõka tõsta.


        Ei sull’ enam unelaulu

        taha, armsam, laulda ma —

        nüüd, kus koit kui kullamägi

        puhkeb idas punama.


        Nüüd ma tahan mõõka tõsta,

        wende seltsis wõidelda,

        sest ma kuulen maru müras:

        ärganud on kodumaa.


        Kadugu kõik surmawarjud,

        ruumi tõuswal’ päikesel’!

        Kalewite kange sugu

        sammub wabaduse teel.


H. Raudsepp.


 



Kütid.


1.


        Rongamõisa parun, kullinäoline wanamees, istus omas kirjutusetoas pehme sohwa pääl ja mõtles; ta ootas tänaseid külalisi.

        Möödaläinud päewa oli ta naabrimõisas ohwitseride hulgas, kes sääl sõjakohut pidasiwad, lõbusasti mööda saatnud. Täna tõusis ta hilja üles, sõi isuta einet ja heitis siis sohwa pääle leiba luusse laskma.

        Praegu oli kell kolm. Loojaminewa talwise päikese jõuetud kiired silmitsesiwad läbi jäälilledega kaunistatud aknaklaasi riiulil üksteise kõrwal seiswate raamatute kullaste tähtedega kiirgawaid seljataguseid; kuid oodatud külalised, hiilgawates mundrites ohwitserid, ei tahtnud ega tahtnud ilmuda.

        Sääl tõttas toapoiss tuppa ja teadustas, et metsaülem paruniga tähtsa asja pärast wiibimata soowib kokku saada. Parun käskis teenrit teda oma juurde saata.

        Toapoiss läks wälja ja pikk, keskealine mees astus sisse; see oli metsaülem Mats. Tal oliwad üle põlwede ulatawad säärega saapad, rohekas-hallid, wanapoolsed püksid, sellesama karwaline rohelise kraega kuub ja lõua alt kinnine west. Mütsi hoidis ta alandlikult käes, nii et

** 171 **


pikad mustad juuksed wabalt tõmmu, paari kortsuga kaunistatud otsaesisel rippusiwad. Mats oli eestlane, ei mõistnud saksakeeltgi ning oli ainult oma alalise auususe läbi parunile nii usaldusewääriliseks saanud, et sarnase, wõrdlemisi kõrgepalgalise koha pääle kerkis.

        Juba siis, kui Mats alles metsawaht oli ja laane serwal wiletsas pilliroost katusega lagunud onnikeses elas, ei nurisenud ta kunagi oma saatuse üle, waid oli oma eluga rahul; sest ta oli kirglik kütt, kelle armsamaks ajawiiteks metsas ümberhulkumine oli. — Polnud siis imeks panna, et Mats koidust kuni ehani laanepadrikus wõi palusalus wiibis ja seda tähelegi ei pannud, kui wilets ta kodune elujärg oli. Päewal lahkus ta metsast ainult nii kauaks, et jahisaaki mõisasse wiia, wõi jälle parunile mõne korda saadetud metsawarguse üle teatust anda. Talumeeste wastu Mats just tige ei olnudgi, kuid salaküttisid wihkas ta kõigest hingest ja püüdis nende elu wõimalikult hapuks teha. Harwa elas mõnel erakütil koer üle aasta, sest Matsi kuul mõistis seda ikka tabada ja sundis saagiajamist järgi jätma. Matsi oma seisukord polnud küll ka kõige julgem, kuid omast elust ta suurt ei hoolinudgi, waid naljatas wahest koguni: see olla õnnis surm, kui ta metsas maha lastakse...

        Sellepärast pole imeks panna, et parun siis, kui ta endise metsaülema puude müümise pärast — oma tasku täitmiseks — ametist oli wabastanud, — olgugi et see rahwuse poolest sakslane ja isegi, nagu Ronga põline kubjas teadis kõnelda, paruniga wanasti sugulane oli olnud, — Matsi metsaülemaks määras.

        Oma uues ametis ei muutnud Mats oma eluwiisi põrmugi, waid jäi endiselt paruni wastu põrmuni alandlikuks ja ei sallinud uhkust. Ainuke asi, mis ta kõrgema

** 172 **


koha pääle kolides omandas, oli rohelise äärega, läikiwa tähega metsaametniku müts.

        Nii seisis Mats ka nüüd waikides ukse kõrwal ja ootas, millal parun kõnelema hakkab.

        Parun wõttis merewaigust sigari pitsi, mis tal poollahtiselt pahemas lõppes tolgendas, kätte, uuristas parema käe wäikese sõrme tollipikkuse küünega sigari otsa säält seest wälja, wiskas selle nikeldatud tuhatoosi, heitis siis pilgu metsaülema poole ja küsis:

        „No, kas lindusid ja jänesid tõid?“

        „Kuulge, auustatud paruni herra“, algas Mats wärisewal häälel, „ma ei saanud teile täna ühtegi lindu... palun... salakütid... Tooma poisid ei teegi enam muud, kui peawad jahti... Sellepärast ma tulingi... Kord lasewad nad jänese just minu eest maha, kord peletawad põdrad naabrimõisniku metsa... Kõik loomad ja linnud on nad nii araks teinud, et poole wersta maa päält jooksu pistawad wõi lendu kargawad... Auulik paruni herra! Halastage mu pääle... Aidake mind... ma ei jõua üksinda enam midagi ära teha... nähtawasti on isegi metsawahid nende nõuus... Täna hommikul oli minu ukse pääl kiri... Siin ta on: lubatakse maja põlema panna, kui weel julgen mõne koera maha lasta“... Nende sõnadega ulatas ta kortsunud paberi lehekese, kus mõned tumedalt pliiatsiga kirjutatud sõnad pääl oliwad, paruni kätte.

        „Hm...“ ümises parun ähwarduse kirja lugedes, „see on ju salajane mässutuluke... Ja mis pääle selle?“...

        „Weel... weel...“ kogeldas Mats, „weel wõin ütelda, et see kiri wist Tooma Tõnisse kirjutatud on; temal on niisugune kõwerik t täht... ma olen neil sügisest saadik juba kaks koera maha lasknud... neil on püssid... punase kirju koera... nemad on... nad ise!“

** 173 **


        „Soo, soo... ja weel?“ küsis parun, päält näha üsna rahulikult.

        „Palun... awitage mind! Käisin eila Rämpsu metsasaksa juures, ja see kõneles, et nüüd soldatid metsa wahtima wõida saada...“

        „Ha ha ha...“ naeris parun hääsüdamlikult, „waat’ mul weel uudist, soldatid hakkawad metsa wahtima... Tahad nende üle wist ohwitseriks hakata!..“

        „No jaa... mina naersin ka selle jutu üle, nagu teie minu üle naerate“, kõneles Mats, end weel rohkem küüru kiskudes, „aga ma palun: wast kõrgendaksite nende renti, et Jüripäewal...“

        „Olgu...“ sõnas parun, kellel lusti polnud pikemalt rääkida, „weel homme; aga hommiku too mulle wähemalt paar jänest wõi kits!...“

        Mats tegi auupakliku kumarduse, ajas ennast sirgeks ja kadus siis ukse taha.

        Parun keeras uue sigari pitsisse ja hakkas suitsetama. Sinakad suitsurõngad keerlesiwad õhus, kordkorralt kõrgemale kerkides ja suuremaks paisudes; wanaaegne, rikkalikult kaunistatud seinakell tiksus pikkamööda toa waikust rikkudes ja loojaminewa päikese wiimane kiir mängis õhtupoolse aknaklaasi jääroosidel. Parun koputas sõrmedega wastu kirjutuselaua helesinist sametit, kus juures wäikese sõrme pikk küüs wahetewahel isesugust krõbinat sünnitas.

        Parun mõtles, mis pääle hakata... Juba mitu korda oli Mats tema ees Tooma poiste pääle kaebtust tõstnud... Ta oli neid ka juba karistanud, kuid wististi oli see kõik põhjalikuks paranduseks liiga pehme olnud... Aga nüüd, nüüd pidiwad talle külalised tulema, kelledele ta eila oli tõendanud, et ta ennast aina lindude ja mets-

** 174 **


loomade lihast elatab, ja oli lubanud kuhjaga täidetud waagnad maitsewat linnuliha küpsist lauale lasta kanda. — Wanem ohwitseridest oli selle pääle seletanud, et tema laanepüü liha, mis hapukapsaste ja wõi sees on küpsetatud, üle teiste toitude armastada... Aga nüüd — tal pole jäneseidgi... Tõesti täbar lugu... „Ja seda teewad aina need Tooma lojused... ja weel ähwarduse kiri kah...“ pomises parun enese ette — „päält näha mõistlikud mehed... aga ka Jeesuse ajal oliwad hundid lamba nahas... jah, Matsil on õigus — soldatid... tarwis... tarwis...“

        Sääl kõlises kõnetraadi kell... Parun tõusis aeglaselt sohwalt üles, pühkis siidist taskurätikuga tubaka-kihwtist lehkawaid huuli, sammus kõnetraadi juurde, tõstis siis kõnetoru kõrwa äärde ja kuulatas:... „Et meil mässu mahasurumisega rohkem tööd oli, kui eila arwasime... weel praegu ootawad umbes paarkümmend meest peksukorda... siis ei saa täna teie poole tulla, sõidame aga homme teile külaliseks. Ehk tohime teid paluda, et soldatite jaoks korterid korda laseksite seada ja kõigile wallaperemeestele käsu annaksite homme kella kümne ajaks puudumata wallamaja juurde kokku tulla!... Õiendame siis teil asjad ära... Seame korra jalale; kuigi küll kõnelesite, et teil suurt ei olewatgi sündinud, aga eks homme näe... Teie naaber teab kõnelda, et teie wäga hääsüdamline olete ja kiskjat hunti nii kaua oma käest toidate, kuni ta teid ära murrab... Wabandage!...“

        Parun naeratas, pühkis korra huuli ja wastas siis:

        „Wäga rõõmustaw, et tulete, sest täna sain ma ustawast hallikast teada, et salamäss siingi nurgas tõesti õõgumas on... Salakütid ja hoonepõletajad luusiwad

** 175 **


jultunult ümber... Loodan, et teie neilt juba homme mässuwaimu ja jahihimu jäädawalt ära peletate. Korterid oodawad külalisi! Nägemiseni!“


2.


        Mälestusrikas päew Ronga wallarahwa elus oli lõpule jõudnud ja uinutaw hämarus kaisutas surma unes suikuwat talweloodust oma jääkülma käega. Kuid leige, sulanud lobjakaga segatud weri auras alles kohtumaja õues walge lume sees; weel wedelesiwad werega, tarretanud inimese werega kokku paakunud toominga kaswud, mõned peenematest tükkideks murdunud, koristamata wereloikude läheduses õue kiwimüüri ja äranäritud hobuste käsipuude wahel lumehangel. Ja kohtumaja koplis tõstsiwad nõrgaoksalised leinakased oma latwu pilwedega kaetud taewa poole; nende alla oliwad mustawad loigud tekkinud ja weidi eemal kerkis lume seest külmanud mätaste ja lumega kaetud wärske kalmuküngas nähtawale. Siin puhkasiwad kolm noortmeest purustatud südamega igawest und.

        Kolm noortmeest... Neid oli wallamaja juures kinni wõetud, kaskede külge köidetud ja maha lastud. Üleüldse oli surma mõistetuid wiis, kuid kaks põgenesiwad segaduses ära. Põgenejad oliwad Tooma Märdi pojad, — needsamad salakütid, kellede pääle Mats mõisas kaebamas käis. Salk ratsanikka tõttas neid noorema ohwitseri juhatusel otsima. Pime oli juba, kui nad mõisa õuest, kus nad kehakinnitust ja külmarohtu oliwad wõtnud, wälja ratsutasiwad; Mats oma wõiguga kõige ees — teejuhiks.

        Kui kaheksa wersta ära oli sõidetud, siis pööras metsaülem hobuse maanteelt kõrwale; karjarada läks

** 176 **


läbi paksu lepatihniku. Sinna juhtis Mats oma ratsu. Temale järgnesiwad teised.

        Mõne minuti pärast nägiwad ratsutajad läbi öö hämaruse lume walgusel üksikut metsatalu. Lähemale jõudes seletasiwad ratsanikud talu üksikuid hooneid.

        Kõige eemal, peaaegu lepikus seisis saun. Selle wiletsust ja wanadust ei jõudnud ka öö warjata. Pooled palgid oliwad täieliselt wäljastpoolt ärakõdunenud ja koipuru kattis kollase korrana seinu. Kiwimüür, mis ahju kohta metsapoolse külje pääle oli ehitatud, ähwardas nähtawasti igapäew maha langeda, sest sawi oli ammugi ära pudenenud ja kiwid ripnesiwad üks ühele, teine teisele poole. Nurk oligi osalt maha kukkunud ja puhkas külmanud mullapinnal, lume all. Kui weidi walgem oleks olnud, siis oleksiwad ratsutajad, kellede tee saunast mööda läks, selle uksel söega maalitud tedre kuju silmanud, mille iga kehaosa kümned haawliaugud ehtisiwad. Päris wiletsus ise, wiletsus, mis kõige paremat lõbutuju wõib rikkuda ja mis ainult wast pintslikunstnikku oleks wõinud waimustada, oli sauna katus. Põhjapoolt paksu rohelise samblakorraga kaetud õlekord tolgendas lõunepoolsetel paaridel õredate salkade kaupa, nii et sauna päält wana wihtade wirn roowilattide wahelt wälja wahtis. Mädanenud õlesalgad, weel mädamatest witsaköidikutest lattide küljes kinni peetud, wärisesiwad kurblikult tuule käes.

        Paarkümmend sammu saunast eemal, õuewärawa kõrwal, kükitas kolmeseinaga laut. Ütlen meelega, kolme seinaga, sest neljanda aset täitis hagudest põimitud ja sõnnikuga maetud laeni ulataw aed. See aed ei olnud mitte nii wana, kui laut, waid oli alles kolme aasta eest põimitud, kui müür maha langes. Ülejäänud seinad ühes oma warjuga ähwardasiwad lompi langeda, mis lauda

** 177 **


taga oli. Et selle õnnetuse eest hoida, oli peremees tugewad toed seintele wastu pannud. Kuid sedagi oli liiga wähe, et lagunewat kiwi ja palgi-kogu kokkulangemise eest hoida. Ka katusel oli lust elust otsas ja ta ihaldas nähtawasti häämeelega lattide wahelt alla pudeneda, et sõnnikuks muutuda ja uuesti põllule rännata.

        Ainus hoone, mille ehituse aastat wast peremees weel selgesti mäletas, oli rehega elutuba. Rehe pool kiwist, kambrid palkidest, mis weel päriselt mustaks polnud läinud, waid ainult päikese käes pleekinud walkjas-hallid, waatas ta uhkusega oma wanemate wendade pääle, kes oma sasis päädega siledakatuselist kõrgemat kaaslast silmitseda ei julgenud, kindlas arwamises, et need enne teda surewad, nagu enne teda sündisiwad...

        Elumaja ees peatasiwad ratsanikud. Koer kargas kärinal haukudes lauda esiselt, kus ta pesa oli, wälja ja keerles wihaselt ähwardades sõjalaste ümber. Toas wirwendas wäikene tulukene. Ohwitser astus nelja soldati saatel tuppa. Inimesi eestoas ei olnud; otsijad sammusiwad teise tuppa — ka see oli tühi ja kõige hoolsamal otsimisel ei leitud ühtegi elawat hinge. Isegi kappides ei peitunud palju tähtsat — ainult paar pilti... paar wäikest keisri kuju, läikiwate hõberataste pääle wormitud, oliwad riietes peidus. — — — Siis läks otsimine edasi. Köök oli aineliselt kõige rikkam: siin oli tünnisid ja toobrisid, padasid ja pannisid. Ka elanikud ei puudunud: suur kirjukaelaga kass magas rahuliselt soojal lõukal ning tuhanded prussakad ja kilgid ronisiwad wabalt suitsunud lõõril. Need ei wõinud mässus süüdlased olla, sellepärast mindi rehetuppa. Siin oli häält kuulda — lammas määgis. Otsijad leidsiwad kisategija ahjutagant üles: wankri redelitest kokku seatud aias oli määgija emalammas ja tema kõrwal uinus paar süüta tallekest...

** 178 **


Neid ei ihaldanud kroonumehed mitte, sest nende kõhud oliwad metslinnu liha täis; sellepärast astusiwad nad rehe alla. Hobused wõtsiwad tulejaid hirnudes wastu, olgugi et sõim sammaldega segatud, punakat raudheina täis oli. Wist polnud nad sellega rahul ja kaebasiwad peremehe pääle, keda otsijad kusagilt ei leidnud...

        „Wast laol wõi toa pääl...“ tähendas üks soldatitest.

        „On meil tarwis nende järgi joosta!“ sõnas ohwitser uhkelt, wõttis taskust hõbedase tupe sees peituwa tikutoosi ja paberossi wälja, tõmbas tiku üles, pani paberossi põlema ja wiskas siis tule takuhunikusse... Leek kaswas ruttu suuremaks ja walkjas, paks suits kerkis peagi laeni...

        „Wälja!“ hüüdis ohwitser, wõttis sääl juures soldati käest, kes tuld näitas, lambi, heitis põlewale takuhunikule ja sammus siis ühes kaaslastega awatud wärawast õue ootajate seltsimeeste juurde ja käskis kõik mehed neljanurgana ümber põlewa hoone asuda.

        Tuli kaswas iga silmapilguga ja suits tungis paksult ulualustest wälja.

        Sääl sündis midagi, mis ohwitserigi meeleolu rikkus: Nagu wiimsepäewa pasun, kõlas läbilõikaw surmahädas waewlewate hobuste meeleheitlik kisa! See ei olnud hirnumine, see polnud hobuste hääl, waid hädakisa, mis wõimsalt kõik teised hääled oma alla surus, et järgmisel silmapilgul lootuseta korinaks muutuda ja siis jäädawalt waikida...

        Soldatid lõiwad, kui südantlõhestaw röökimine raugenud oli, risti ette ning ohwitser naeratas rahustatult.

        Tuli kaswas ja täitis terwet hoonet, suitsu igast august wälja ajades. Asjata ootas ohwitser püütawate lindude ilmumist: majast ei tulnud keegi wälja.

** 179 **


        Leek lõi katuse seest ülesse ja walgustas walendawat lumewälja, lehtita lepikut ja lumega kaetud rohelisi kuuskesid. Ohwitser andis meestele käsu hobuste selga istuda, ta ise kargas ka oma ratsule ja karistajad sõitsiwad walgustatud teel Tooma õuest wälja.

        Kuid maja põles. Kõrgele kerkis sädemetega segatud, punakas suitsusammas ja kõwerad tulekeeled wirwendasiwad tuule käes, kogu ümbrust walgustades...

        Järgmisel nädalal leidis Mats kitsejahil olles Tooma küünist, mis elutoast umbes pool wersta eemal oli, kaks surnukeha: Tooma poisid oliwad endid üles poonud! Tõnise pilk, kinniste, sinakaks kiskunud, tursunud silmade tumm waade oli mustawate aherwarte poole pööratud. Tema wend aga silmitses oma poolteed alles õrna poisikese näoga, mille pääle küll läbielatud piin juba walju joone oli jaksanud wajutada, küüni katust, mille lattide wahele kimp põdra kontisid oli topitud... Sääl oli tema elutöö.

        Wanast Tooma peremehest ja ta naesest polnud jälgegi järele jäänud: isegi põlenud kontide puru ei leitud läbiotsimisel põlenud rusude ja tuha alt. Kuid üks asi oli kindel: ka nemad oliwad surnud...


J. Parik.






Kaks laulu.


1.


Kuju.


        Ainsa inglikuju olen näinud

        inimeste hulgas noorena.

        Juba ammu on ta ära läinud.

        Kuhu? Mulle on see teadmata.


        Saatus, temaga mind ära lase

        ial enam kokku juhtuda,

        ära teata, kus ta eluase,

        et ma wõiksin teda otsida!


        Oma inglikuju wahetada

        ma ei tohi küürus eidega, —

        siis ei ole terwest ilmast saada,

        keda ülistaksin lauluga.

** 181 **


2.


Talw.


        Õrnalt, hellalt, tasa, tasa

        liugles lumi pilwedest,

        kattis kinni kurwa aasa,

        koltund kõrred külma eest.


        Ometi see waip ei mata

        minu hinges ohakaid,

        werelillesid ei kata,

        orjawitsu terawaid.


        Must on mälestuse kuju,

        mure tardub südames...

        Tormis murdund hiigla paju

        mustab walge hange sees...



Jakob Liiw.


 



Kiwisaare Toomas.


Kirjeldus.


        Kiwisaare Toomas oli Kiwisaare talu peremees. Tema õige nimi oli Toomas Mets, nagu see ka wallaraamatus ülewal seisis; aga seda nime sai ta harwa kuulda. Harilikult nimetadi teda ikka koha järele Kiwisaare Toomaks, ehk kui poisikesed teda pilgata tahtsiwad, siis „igaweseks rentnikuks“. Selle nime sai ta paruni käest. Toomas ei jõudnud renti ialgi tähtajaks ära tasuda, alati maksis ta teise aasta renti tagant järele — ja sedagi kümnete rublade kaupa. Kord oli siis parun rendimaksmise ajal ütelnud: „Kuule Toomas, sinust saab mulle wist küll igawene rentnik, sina ei jõua oma renti ialgi ära maksa“. Ja säält see nimi jäigi Toomale.

        Toomas Mets, ehk sõimunimega „igawene rentnik“, polnud mitte põllumoonakas, kes oma rendi tööga tasa teeb, waid harilik rentnik mõisa maade pääl. Juba mitu põlwe oli Metsade sugukond Kiwisaare koha pääl, wist küll sellest ajast saadik, kui Kiwisaare koht asutati. Kiwisaare koht oli, nagu juba nimigi näitab, täieline kiwirüngas mitme metsa wahel. Kui Metsaküla kohad pääle

** 183 **


„talurahwa“ priikslaskmist asutati, siis oli see maa kõik wesikas wõsamets. Ainult kõrgemate kohtade pääle wõidi elumaja üles ehitada ja põldu teha; kõrgemad kohad on aga harilikult ikka kiwised. Aegamööda muutus maa kuiwemaks ja asujad wõisiwad juba madalamate kohtade põlluks tegemise pääle mõtelda. Seni oli aga mõnes kohas heinamaal ja karjamaal ilusad metsatukad kaswanud. Mõisnikul oli tuline kahju sarnast metsa talupoegade kätte jätta, ja ta määras paremad tükid mõisa metsaks, nii et nüüd Metsaküla talud otse mõisa metsas näitawad olema. Ära wõetud maa asemele andis mõis heinamaadeks „sohu“ ja „üle raba“ niisugused maatükid, mis metsa ei kaswatanud, ega mõisale mingit tulu ei toonud. Sellepärast on Metsaküla kohad kõik mitmes tükis, heinamaad on kaugel, mitmes kohas ja suuremalt jaolt niisugused, et halwal aastal heina teha ei maksagi. Põllud on aga kiwised ja wäikesed; uut maad juurde teha ka ei saa, sest karjamaa on weel kiwisem, ja kus wastu mõisa metsa natukene ilusat, ilma kiwita maad on, sääl warjab jälle mets wilja ära. Sellepärast ei saa ka loomi nõnda palju pidada, nagu seda koha suuruse järele wõiks.

        Sellepärest kiratsewad kõik Metsaküla rentnikud, kõige enam aga Kiwisaare Toomas. Juba mitu aastat maksab ta wana renti tagant järele. Ja kust peabgi see rent tulema? Juba wiiskuus aastat ei ole Toomal oma põllust saadud leib kauemaks jätkunud, kui jõuludeni; siis pidi ta leiba ostma, aga leiwa ostmine läheb talupojal kalliks. Toomal oli weel suur pere: üks poeg, kellest weel töötegijat ei olnud, ja hulk tütreid. Need kõik oliwad kodus ja tahtsiwad süüa. Wanem tütar oli mõne aasta mõisas õmblemas olnud. Sääl oli kurg temale pisikese poja toonud, ja ta tuli ka koju isa juurde. Küll tegiwad kõik kõwasti tööd. Naesterahwad tegiwad suwel

** 184 **


wälise töö ära. Toomas käis ise wäljas leiwaraha teenimas; talwel wedas Toomas päewast-päewa puid linna, kewadel käis parwel, — aga ikka ei jõutud renti kokku korjata, sest pääle kõhutäie tahtsiwad lapsed ka riidid saada: kes uut päärätti, kes saapaid. Raha sai aga ainult linadest ja needgi ei kaswanud igal aastal. Hädasunnil müüs Toomas sügisel wankriteega ristikheinad ära, et Mihklipäewaks natukene raha korjata; kewadel oli jälle omal nii suur põhu puudus, et lehmi „tõsta“ tarwis oli ja hobused seemendamise ajal metsast pidiwad süüa otsima, — aga kes selle pääle wõis waadata!

        Miks ta siis kohta pidas, kui ta kohast aastast leibagi ei saanud, sest linadest saadud raha läks kõik leiwa ostmise pääle? Sellest ei saa keegi mõistlik inimene aru, ja rent tuli weel kõik kõrwalt teenida! Aga Toomas peab Kiwisaare kohta edasi. Temal on oma kiwirüngas armas: sääl on ta sündinud, sääl üles kaswanud, sinna on ta oma nooruse, oma lootused matnud; kõigest sellest lahkuda on raske. Ja kuhu ta peabgi minema? Mingisugust ametit, wõi käsitööd ta ei mõista, ja hulka lapsi on üksikul inimesel linnas wõi wabrikus weel raskem toita, kui maal talukoha pääl; sääl leidub neile igaühele tööd ja toimetust. Mõisamoonakas wõi kandimees on weel halwem olla. Talukoha pääl oled ikka oma kodus, oma silm on siin kuningas, oma wari warjamas; siin oled ise peremees — olgugi wõlgade sees siplew rendiperemees. Sellepärast ei lähe Kiwisaare Toomas kohast wälja, sellepärast töötab ta kui neeger hommikust õhtuni, peab kohta edasi ja loodab et ajad paranewad, et põld paremini hakkab wilja kandma, et rent alaneb... Aga ajad ei parane, rent läheb iga kuue aasta järele ikka kallimaks ja põllud igal aastal lahjemaks. Wõib olla, et põllud kannaks ka rohkem wilja, kui ta neid rohkem

** 185 **


rammutaks ja paremini hariks, sest naesterahwa töö on ikka naesterahwa töö; aga peremehe rahakott ei luba seda. Möödaläinud kewadel wõttis ta enesele küll suilise; aga suilisele peab palka maksma, sellepärast pani ta suilise naabri peremehe juurde kuude wiisi enesele palka teenima. Oma töö jäi küll kõik hiljaks, aga mis sinna wõid parata!

        Niisugune seisukord pani mehe mõnigi kord mõtlema, sigitas nii mõnedgi hallid karwad kõrwade taha, nii mõnigi ohke tõusis rõhutud rinnast ja sundis paremat põlwe, kergemat elu taga igatsema. Aga kust seda leida?! Kus on see koht, kus waesel hää ja rikkal halb elada on? Sarnast kohta ei ole! Ainult kirikus kuulis ta troosti sõnu, sääl julgustati teda tema töö ja mure sees. Sääl öeldi temale, et nõnda peabgi see kõik olema, et niisugune kord on Jumalast enesest seatud ja sellele, kes siin maa pääl kannatab, tasutakse taewas mitme wõrra kätte. Ainult kirikus on waesel hää olla: sääl räägitakse nii ilusasti ja armsasti taewariigi asjadest, et waesel päris häämeel on, et ta mitte rikas ei ole. Sellepärast käis ka Kiwisaare Toomas enamasti igal pühapäewal kirikus ja kuulas, et waeste päralt on taewariik ja et ennem kaamel nõela silmast läbi läheb, kui rikas taewariiki saab. Ja Toomas oli selles kaljukindel, et tema ükskord taewa saab: ta on ju waene ja rendimaksmisel oli ta ikka herra käele ilusasti suud annud ja tema nõuu kuulda wõtnud. Lapsest saadik oli ta mõisawanemate ja kirikherra sõna kuulnud, lapsest saadik oli ta kirikus käinud, ehk kui mõnel korral wõimata oli kirikusse minna, siis kodus jutluseraamatut lugenud.

        Ainult ükskord elus oli ta pikemat aega, terwe kaks kuud kirikust eemal olnud. See oli nimelt minewal

** 186 **


talwel. See oli imelik aeg! Siis käisiwad imelised inimesed mööda waldasid ja pidasiwad imelisi jutlusi, millest Kiwisaare Toomas enne kurja undgi polnud näinud.

        Ühed nooredmehed rääkisiwad, et wanal ajal meie maa kõik talupoegade omandus olnud... kuidas talupojad ilusasti elanud... kuidas nende elukombed nii puhtad olnud, et hobusewargaid pole olnudgi ja aitadel ja ustel pole riiwi ega taba tarwis olnud, sest keegi pole teise omandust wõtma läinud... et sohilapsi pole kellegil olnud, et abielurikkumine nii suur süü olnud, et see, kes selle teo päält tabati, elusalt ära põletati... Ta kuulis weel hullematgi, kuulis, et enne pole parunisi ega herrasid olnudgi, kõik olnud ühesugused wabad mehed, aga kuidas sakslaste tulekuga kõik muutunud: kes wastu pannud — tapetud maha; kes alla heitnud — tehtud orjaks... Kuidas siis pika aja jooksul rahwas sakste käest kõik halwad omadused omandanud, kuidas pika pääle endine puhtus abielus kadunud, sest herrad ei pidanud Eesti naeste ja neidude puhtusest lugu, ja kuidas teise omandusest lugupidamine kadus, sest herra tunnistas talupoja kõige tema warandusega enese omaks. Lõpuks oli talupoeg oma ihu ja warandusega mõisniku päralt, tema hing aga õpetaja omandus, kes pühapäiwiti rahwast noomis, kui see mõisaherra sõna ei wõtnud kuulda, ehk sakste järele tikkus tegema, see on, ka teise warandust omandama ja abielu rikkuma hakkas.

        Teised nooredmehed rääkisiwa jälle, et maa olla kõikide päralt, et taewariik jälle uuesti maa pääle tuleb, ja et see aeg praegu käes on. Siis ei tarwitse enam keegi teisele renti maksa, kõik — ka parunid ja saksad — peawad tööd tegema, ehk küll mitte pale higi sees, waid nagu nalja pärast. Selles taewariigis pole enam tülikat

** 187 **


lastekaswatamist, ega koolitamist, pole enam pastlanaha muretsemist, ega leiwakoti ligiandmist, waid kõik sünnib riigi kulul, kus pole enam Juuda meest ega Greeka meest, waid kõik on ühesarnased ja üheõiguslised inimesed. Enne aga, kui see taewalik riik maa pääle tuleb, peawad kõik inimesed ühesugusteks muutuma. Edasi seletasiwad nad, et igaühe kohus olla selleks kaasa aidata, et see kauaoodatud riik rutem tuleks. Nimelt tulewad kõik mõisnikud ja wägewad maha tappa ja maa inimeste wahel ühetasa ära jagada, — ülepea, kõik wana kord peab maha murtud ja uus asemele ehitatud saama.

        See õpetus on ennegi mõne mehe pää kihama pannud, kellel suurem koht ja suurem pääaju oli, kui Kiwisaare Toomal. Mis ime siis, kui sarnaseid kõnesid kuuldes ka Tooma pisikene pää nii kihama hakkas, et ta kirikus käimise hoopis ära unustas. Päälegi oli Toomale see õpetus pooleldi juba tuttaw! Oli ju õpetaja kirikus igal pühapäewal sellest samast riigist pajatanud. Selle riigi sisse wõidi aga alles pärast surma pääseda, nagu kirikherra seletas. Küll oleks tore, kui juba siin maa pääl sarnast elu wõiks maitseda, ja nooredmehed kinnitasiwad, et see kõik wõimalik on! Sellepärast käis Kiwisaare Toomas hoolega igal pool mitingitel ligi, kriiskas ja räuskas hullemini kui keegi teine. Katsus kord kõnetgi pidada ja nõudis, et mõisamaa peab tingimata ära jaotatama, seniks aga tuleb paruni käest nõuda, et ta rendi poole odawamaks jätab. Selle wastu ei olnud kellegil ütlemist. Ühel ilusal talisel päewal kogusiwad nad kõik wallamajasse kokku, lasksiwad sääl nõudmised kirja panna ja läksiwad siis pikas rongis mõisa. Naabri wallast telliti muusikandid; need mängisiwad nagu lõokesed warasel kewadel, kui kõri alles kinni külmetanud on, sest pasunad tikkusiwad wägisi ära jäätama. See kõik oli tore, just

** 188 **


nagu wõidurikka kuninga sõjast tagasitulek. Wana parun, — see wõbises ja wärises talupoegade, „oma“ talupoegade ees ja ei teadnud, mis ütelda, mis ette wõtta, ehk tal küll kõik metsawahid püssidega ihukaitsewäeks oliwad. Nüüd oli rentnik peremees ja herra pidi sõna kuulma! See kõik oli aga alles taewase õndsuse algus, päris õnnistus pidi aga ka warsti tulema.

        Toomas oli sel ajal otsekui tule sees. Pea iga päew käis ta wäljaspool kuulatamas, kas midagi iseäralist lahti ei ole. Nimelt räägiti, et põletajad tulewad... Tallinnamaal olla kõik mõisad maha põletatud ja uus walitsus sisse seatud. Kui üle maa kõik mõisad maha põletatud on, siis algada suur rahupõlw maa pääl, kõigil waestel inimestel on hää meel ja see maapäälne taewariik kesta igawesest ajast igawesti.

        Ühel päewal tuli naabri karjapoiss jookstes Kiwisaare talusse ja hõikas juba eemalt: „Mõisa põleb!“ Üks mees olla mõisa poolt tulnud, see rääkinud. Silmapilk rakendas Toomas hobuse ette, sõitis naabri talusse, wõttis säält paar linategijat ka pääle, — peremees ei tulnud — ja kihutas mõisa poole, et näha, kuidas mõis põleb. Tee pääl ümisesiwad nad tuttawat rahwalaulu:


Mõisad põlewad, saksad surewad...


        — Nuusuta, nuusuta, kas kanget suitsu haisu on tunda, rääkis üks tee pääl.

        — Jah põleb, põleb, kinnitas teine: kuulata, kuidas tuli pragiseb.

        — Just nagu püssi paugud oleksiwad kostnud. Kas sa ei kuulnud?...

        Nõnda rääkisiwad nad kõik see aeg, süda täis sügawat kahjurõõmu.

** 189 **


        Jõudsiwad aga mõisa, — polnud ei tuld, ei põletajaid kusagil näha. Hall mõisa hoone seisis liikumata wana koha pääl ja paistis weel suurem, weel wõimurikkam olewat, kui enne. Silmad häbi täis sõitsiwad nad koju, aga mõisa jäigi põlemata, põletajad tulemata. Nende asemele tuliwad dragunid. — Mahalaskmised, peksmised ja wangiwõtmised oliwad siis igapäewased asjad. Kes kuidagi moodi liikumisest osa wõttis, see põgenes... See häkiline muutus muutis niisama häkitselt mõnegi meele. Mitmedgi, keda kotiga ähwardades koosolekule toodi, langesiwad karistuse alla. Seda nähes kadus Kiwisaare Tooma waimustus uue seaduse üle niisama ruttu, kui ta ilmunud oli. Kinniwõtjaid kartes magas ta mitu ööd metsas küünis. Et aga wallas pääle koosolekute ja mõisas käimise muid „seadusewastalisi“ tegusid ei olnud tehtud, siis läksiwad dragunid jälle pea edasi...

        Arglikult, nagu läbi peksetud koer, läks Toomas järgmisel pühapäewal kirikusse. Käed risti, kuulas ta õpetaja jutlust, ilma et ta tukkuma oleks jäänud, ja õpetaja noomis rahwast käredasti tema eksimiste pärast. Naeste pool oli alatine nutukahin ja ka Tooma silmad oliwad nutust punased. Pääle jutlust läks ta õpetaja jutule ja tunnistas ilma salgamata kõik omad eksitused üles, rääkis õpetaja küsimise pääle mitme koosoleku pääl ta käinud, kes sääl kõnet pidanud, kes koosolekud kokku kutsunud, kes pidanud sõjariistu muretsema... Õhtu eel läks ta siis rahustatud südametunnistusega kodu ja sammus esmaspäewa hommikul mõisa metsa puid raiuma. Kõik mõtted aga, et tema elu siin maa pääl weel kuidagi paraneks, jättis ta sellest päewast maha. Kui weel mõni juhtub rääkima, et tarwis nõnda ja nõnda teha, siis naeratab ta mahedasti, wangutab pääd ja sõneleb:

** 190 **


        — Ma seda asja juba tunnen! Ei siin maa pääl meie elu parane, olgu siis ehk teises ilmas.

        Aga omas salajamas südame sopis loodab ta siisgi et, Jumal teda kuidagi moodi ikka aitab: Olgu et ta Jumala abiga mõne rahakoti leiab, wõi kingib ehk herra temal mõna rubla rendist maha, wõi kuidagi muul kombel: Jumala juures olla ju kõik wõimalik.

        Sellepärast püüab ta just nõnda elada, nagu kirikherra kantslist õpetab. Sellepärast käib ta pühapäewal kirikus, sest ta ainus lootus on Jumal. Ta läheb igal pühapäewal. Juba wara hommikul määrib ta omad suured weesaapad, mis ta aasta wiie-kuue eest teha lasknud, mageda searaswaga ära, soendab neid natukene aega kolde tule ees, et rasw hästi sisse sulaks, ja nühib neid nartsuga wähe läikima. Siis toob ta tagakambrist oma leeriaegse „Eesti Ma rahwa Kodu ja Kirriko Ramatu“, istub söögilaua äärde ja köhatab waljusti. Köhatamise pääle koguwad kõik kodakondsed laua äärde kokku ja laulawad paar salmi. Selle järele palub ta raamatu sõnadega: et Jumal teda täna ilmalikust murest ja himudest päästaks ja et ta mõistaks waimulikka andeid ja himusid kallimaks pidada, kui ilmalikud annid ja himud. Palub: et Jumal temale armu annaks, et ta oma tööd mitte silmakirjaks ei teeks, kui see, kes inimeste meele pärast püüab olla, waid et tema wõiks wanemate sõna kuulda, waga südamega Jumalat kartes ja hää meelega teha, mis nemad käsiwad. Wärisewa häälega loeb ta: „Anna mulle armu, et mina ka selle sõna wõtas kuulda, kes wäga wali on ja mind liia tööga waewawad, et ma nende wastu ei nurise, waid kindlasti usun, et see ka minu hääks saab tulema, kui ma kannatlik olen“. Ohkab sügawasti ja paneb raamatu kinni...

** 191 **


        Ta sööb siis kõhu täis, seob saapad kõrwu pidi kokku, wiskab need üle õla ja hakkab siis palja jalu kiriku poole sammuma. Ainult talwel, ehk siis, kui hobused nädala sees tööta seisnud on, sõidab ta hobusega. Palja jalu ei lähe ta mitte auukartusest püha koja wastu, waid sellepärast, et kergem käia oleks ja et jalanõud rohkem wastu peaks. Kiriku ligidal, mõisa rehe juures, wõi põhu kuhjade wahel, tõmbab ta saapad jalga ja sammub otsekohe kirikusse. Sääl istub ta tuima näoga juba tund aega enne alguslaulu oma koha pääl ja silmitseb waikselt kirikus olijaid. Waikselt ja sõnasõnalt laulab ta kõik laulud läbi ja ootab õpetaja kõnet. Õpetaja tuleb ja peab jutlust sellest, et ülemad on Jumalast loodud ja kuidas need surma surewad, kes Jumala käsu wastu hakkawad; räägib sellest, et kes tööd ei taha teha, ei pea ka mitte sööma; ja trööstib murelisi: weereta Jehowa pääle omad mured, küll tema toimetab kõik hästi. Ja Kiwisaare Toomas weeretab ka weerand tunniks Jehowa pääle oma igapäewased mured ja puudused ja ta mõtted keerlewad taewases riigis, kus pole enam mõisaid, ega rendikohti, pole mõisametsas puuraiumist, ega talist puuwedu, pole sulasele kõrget palgamaksmist, ega noorimehi tütarde järele jooksmas... Õpetaja räägib edasi ja siunab nüüdseid noori inimesi, kes tööd ei taha teha ega wanemate sõna kuulda, neile wastu räägiwad ja kõik tahawad paremini teha. Ja Toomas noogutab aeg-ajalt oma pääd, nagu tahaks ta selleläbi kirikherra sõnu kinnitada, kuni wiimaks oreli mühin teda unest äratab ja talle meelde tuletab, et ta ikka alles siin hädaorus wiibib ja et tal edaspidigi mõisaga tegemist on. Kärmesti hakkab ta siis lauluraamatu lehti lipsima ja laulab teistega ühes. Lõpuks palub ta kõigest südamest, et Jumal teda kõigest kurjast, see

** 192 **


on rendimaksust, leiwapuudusest ja muust alandusest peastaks, ja läheb kirikust wälja.

        Rahulise südamega sammub ta koju poole, sest ta on oma kohust Jumala wastu täitnud ja ootab nüüd, et Jumal ka oma kohust täitma saab.

        Aga Jumal olla kõrges, kõrges taewas ja wahest tema ei teagi, et madalal maa pääl sarnane inimene on, keda Kiwisaare Toomaks ja „igawaseks rentnikuks“ kutsutakse...


M. J. Wunk.


        Oktobrikuul, 1906.


 



/pilt/


Noor-Eesti                        Kalewipoeg ja Sarwik                Amandus Adamson






Enne tormi.


Nüüd waikid sa! Su walged käed

on tööta sülle langenud,

su silmad waat’wad suure rahuga

ja suu sul naerab külma, kurba naeru.


Nüüd waikid sa! Oh waene, wäeti hing,

ma kardan sinu walgeid käsa,

su rahulikka silmi kardan ma

ja sinu külmalt naeratawat suud —

ma kardan kõik su hauasarnast rahu!


Oh waene, wäeti hing, kas tead sa,

kas usud sa, et kord sa käsa tõstad

ja wälja sirutad neid õnne, elu järel’?

Su silm saab pisarates hiilguma

ja suu sul igatsuse sõnu hüüdma...


Kord langeb kõik see raudne rahu su’st

ja raputama saab sind elu iha!

Oh waene, wäeti hing, kõik ärkab weel,

mis ammu arwasid sa maha maetud,

kõik ärkab weel!.. Mu kallim, elada,

oh elada sa tahad ju nii wäga!..


Marie Under (Mutti).





Lossi waremetel.


Tuul wilistab ja wingub. Külmanud puud kõlisewad... Õudselt wilistab tuul läbi suurte purustatud aknaaukude.

        Ma seisatan üksiku kaewu ligidal, maha langenud kantsitüki najal ja mõtlen ja unistan...

        Ilm ja elu!

        Tugewad ja uhked on need kantsid olnud, isegi maha langenud rusude pääl on weel ilustusi näha, nüüd aastasadade järele. Suur õue... Ma kujutan enesele ette elu, mühisewat elu. Muidu ei oleks seda lossi ju mitte nii tugewaks ja uhkeks ehitatud. Kõlisewates raudriietes uhked kogud, metsiku wäljanägemisega rüütlid. [Õ]rnad naesterahwad, muinasjutulises riides. Alandlikud teenrid, töntsid näod, küürus seljad. Rikkus, küllus, õnn ja päikese paiste. Loss on kõrgel, walitseb üle orjawa ümbruse.

        Korraga sõjahüüe: „Kokku, rüütlid! Talupojad tulewad!“

        Kihin ja kahin; teenrid jooksewad, naesed nutawad, lapsed kisendawad, hobused aga hirnuwad ja mehed käsewad. Ihutakse sõjakirwest, teritatakse oda. Siis

** 195 **


tõmmatakse praginal suur wäraw lahti; wälja ratsutab uhke sõjawägi, särawas raudriides.

        Mustalt, määrdinult, werega pritsitud, pöörawad sõjamehed koju tagasi; aga nende näod hiilgawad rõõmust ja silmad särawad, sest wõit on nende. Päewade kaupa kestab wõidupidu, joomine ja hõiskamine. Sõjawangid aga ohkawad ahelates.

        Kuid ometi wõideti ka need rüütlid ja müürid, ja kõik langes kokku rusude hunikuks, waremeteks...

        Hakid kisendawad kõrgel õhus...

        Ma lähen edasi, sinna, kus sügawad keldrid maa seest aigutawad, — nüüd täis kiwi rususid. Wärin jookseb üle ihu. Siin peideti sõjawangisid, siin peideti, kes wabaduse eest wõitlesiwad... Mädanenud hais tungib minule ninasse, — siia maeti esiwanemaid elusalt maha.

        Ei, siin ei püsi ma seista.

        Määratu wäraw, põline wana ja purustatud, siisgi jõuab ta weel tormidele wastu panna. Ma seisatan siin all.

        Isegi tasasema hingamise pääle on wastukaja kuulda. Ma kuulatan... See on kui sala sahin, mis ma kuulen. Selgemalt ja selgemalt tungib hääl, palju hääli ja need sosistawad, karjuwad, kisendawad: Weri! weri!

        Mu jalgade all nagu põleb maa. Ma torman edasi, alla orgu, ja mu meelekohad peksawad, süda peksab, aga silmad nagu kargaks pääst wälja ja nina sõõrmed wärisewad, wärisewad wabaduse eest wõitlejate werehaisu tundes...

        Wäsinult, roidunult istun all pingi pääle. Kuidas ometi paljas mälestus inimest erutada wõib!

        Kiuks, kiuks! — niriseb Waluoja oma jääkatte alt wälja, nagu otsiks ta õhku hingamiseks. Kangekaelne ja wisa on see wäikene oja. Waluoja... jälle jään ma

** 196 **


seisatama ja mõtlema... Waluoja... Imelik nimi! Aga minul on nii kole tundmus seda kluksumist kuuldes, nagu hoigaks keegi — ja woolaks weri...

        Ja waata, säält, natukene maad eemal, säält keerleb wesi jää katte alt wälja, tume joon helewalge lume wahel, ja wajub raskelt edasi alla järwe poole.

        Ja mu silmad walutawad ja mu ninasõõrmed wärisewad. Juba lapsest saadik olen ma mudast paisunud lahtiseid weetiresid talwel walgel lumewäljal põiganud. Ma lähen edasi, täis põlastuse tundmust, ja süda on nii raske, raske... Weri!

        Waakudes lendab waresekari õhku. Ja hakid kisendawad pää kohal...


Helene Taar.




Eesti Kunstinäituse puhul, Tartus, 1906.


        Kunsti, seda kõrgemat kulturi õit rahwalt nõuda, kes aastasadade kaupa orjaikke all on äganud, rahwalt, kelle kirjandus weel wähene, kelle kultur mitmesuguste pigistuste all kängus on hoitud, on ehk weel warane. Põlwest põlwesse selg küürus, silmad maa poole pöördud, waewaga oma igapäewast leiwapalukest mullast wälja muljudes, ei jää jõudu, ei aega üle kõrgemate aadete, ülemate püüete tarwis. Kuid siisgi tõuseb ja kõweneb selle rahwa jõud, wõidab raskused, jõuab walguse juurde ja leiab, et temalgi waja on midagi pääle igapäewase leiwa, on waja midagi, mis hinge ülendaks, teda kõrgemale tõstaks igapäewsusest. Ta seab sõnad salmidesse, paneb salmi wiisile kõlama, walmistab oma laulule kandli saatjaks katsub looduse, selle kõigesuurema kunstniku tööd järele joonistada.

        Juba aastatuhandete eest, kui inimene ülepea mõtlema ja omale tarberiistu walmistama hakkas — materjaliks oli tal kiwi ehk elaja luu, — juba sääl katsus ta tarbeasju kaunimaks teha, juba nikerdas ta looma kuju oma puust noa pääle, mammutti, põtra järele joonistades.


** 198 **


Ka inimest tema mitmekesise tegewuse juures kujutada ei pidanud ta raskeks.

        Mis põhjusel sündis inimeses see kujutuse tung, see kunsti algus? Raske on seda kindlaks teha.

        Sääl on, esiteks, ehtimise püüd. Ehted, milledega ta oma ihu kaunistas, nikerdas ta kiskjate luust ehk hammastest, joonistas nende pääle kiskjate pildid, lootes, et jagu nende jõuust ja kärmusest ka tema pääle pidi üle minema, teda ennast metsaliste wastu tugewaks tegema.

        Teiseks, wahelduse tarwidus. Töö wahel pidi ta ka waimu lennule järele andma, mis temale päewal nähtud elajaid ette kujutas, ja ta katsus neid järele joonistada.

        Sääl on kirjamised, mis materjali tehnika põhjal sündisiwad. Punumise, põimimise juures oliwad mitmewärwilised kiud materjaliks, neid jaotati korra järele, ja sel wiisil sündisiwad kirjad, geometrilised — nurgelised — ornamendid, nagu neid Soome rahwaste ja slaawlaste juures leiame. Uute mustrite jaoks pidiwad praod jää sees (Soome rahwaste juures), jooned lõhkenud müürides (Lionardo) inspireerima. Jaapani kunstnikud (Hokusai) tarwitasiwad motiwideks ämbliku wõrkusid, linnu jälgi liiwa sees, stiliseeritud mere laeneid, kolletanud, langewaid lehekesi. Troglodütide — koopaelanikkude — joonistused oliwad elajate ja inimeste kujud. Jaolt nad oliwad töö waheaja täitmiseks sündinud, asjade kaunistuseks, aga suurelt osalt ka üleinimliste jõudude lepitamiseks (Ridgeway, Reinach). Iseäraliste joonistustega kaunistatud ehteasjad pidiwad kandjat kurja eest hoidma, mis saatus, jumalad, pahad waimud inimestele wõisiwad teha.

        Egiptuses oliwad sõrmused ja muud ehted skarabäuse (sitika) kujuga kaitsjaks, nagu mujal madude pildid ussi hammustamise eest pidiwad hoidma. Ka geometriline

** 199 **


ornament olla mõningate uurijate arwamise järele tihti loomade kujutustest wälja arenenud. Isegi swastika /svastika kujutis/ — õnnerist — mida meie mitme rahwa ornamentide seas püha märgina leiame, nii Indias, nõndanimetatud Buddha jälgedes, Jaapani ja Korea waaside, brongsaja sawiriistade pääl, pidada K. von Steineni arwamise järele stiliseeritud toonekurge tähendama, keda kui kewade kuulutajat ja kahjulikkude usside häwitajat auustati. Krahw Bobrinski arwamise järele pidawat wiltu nelinurgad, mis brongsaja sawiriistade pääl swastika kõrwal ette tulewad, kure pesa tähendama.

        Aga ka päris maalisid leiame juba kiwiaja elanikkude juures. Prantsusemaal Eyzies on pikad koopad, millede läheduses leitud luukered ja inimeste tarberiistad kiwiajasse ulatawad. Koobaste seinad on mitmesuguste joonistustega kaetud. Jaolt on joonistused punase, kollase ja musta sawiga maalitud; suuremalt jaolt elajakujud, aga ka inimesed ei puudu. Isewärki kujud, pool elajat, pool inimest tähendawad jumaluste ehk kõrgemate olewuste pääle, nagu nad sfinksides ja kentaurides kuni Egiptuse ja Greeka rahwasteni on edasi kestnud. Wististi on ruumid jumaluste teenistuseks, ohwerdamiseks tarwitatud. Selle järele peaks arwama, et geometriline ornament ja kujutaw kunst alguses mitte üksteisest ei ole tekkinud, nagu mõned uurijad tõendawad, waid nad on teine teise kõrwal sündinud, kui nad ka pärastpoole tihti üksteisest omale materjali on otsinud.

        Nagu nägime, katsus juba kiwiaja inimene pääle oma ümbruses elutsewate hingeliste ka juba olewusi kujutada, keda ta mitte silmaga ei olnud näinud, waid kelledega tema fantasia nägemata ilmasid elustas. Jumalused on ka pärastpoole pea iga rahwa kunstis suurt osa oman-

** 200 **


danud. Tuletame wana Greeka rahwa jumalaid meelde, Italia kunstnikkude madonnasid ehk Byzantini pühi mehi.

        Järgnesiwad ajaloolised motiwid, tähtsad mehed. Ei wõinud kunstnik enam palja wormiga leppida, juba pidi psühologia temale abiks tulema, näole pääle ihulise ka hingelist iseloomu andma.

        Maastik — landschaft — oli esiteks ajalooliste piltide tagaseinaks, pärastpoole awateles aga maastiku enese iseäralsus ehk iludus ja waheldaw walgustus seda iseseiswaks aineks tõstma.

        Tihti oli kunst abinõuuks ühiselu puudusi, wigasid ette tuua, nende wastu tähelepanemist, kaastundmust äratada, nende wastu wõidelda. Toored, kohutawad sõjapildid näit. pidiwad „manitsuseks“ rahwaste juhatajatele olema rahu alalhoidmiseks kaasa töötada (Wiertz, Wereschtschagin).

        Armastus, südametunnistus, elu, surm j.m. sümbolilised kujutused pidiwad südant liigutama, seda wastuwõtlikuks tegema inimese armastusele, sellele igawesele õpetusele, mis muutmataks jäi, kui ka selle õpetuse wälimine kuju — usuõpetus — ennast aegade jooksul muutis.

        Kord pidi jälle kunst iseasjaks olema, ilma ühegi tendentsita, ei pidanud ühtgi muud ainet teenima, pidi iseenese pärast olema: l’art pour l’art.

        Rahwuse teenistuses pidi kunst rahwa mütologiat, minewikku kujutama, rahwa iseloomu tüüpilistes eluawaldustes jne.


*                *

*

** 201 **


        Nagu terwe kultur Eestis, nii on ka kujutaw kunst Lääne-Europast omale algust otsinud. Hollandi, Italia, Hispania ja Saksa kunstnikkudelt on meie omad õpetust käinud saamas.

        Kahjuks ei jõudnud Eesti kunstnikkude piltide kogu, mis 1906. aasta näitusel Tartus, Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumides koos oli, kuigi täielikku aimet Eesti kunstnikkudest anda. Puudusiwad mõningad tublimad ja ka neist, kellede töösid olemas oli, ei olnud wõimalik paremaid asju näitusele saada ja nii nende töö üle ülewaadet tuua. Olgu siin kohal ainult mõni lühikene tähendus.

        Esiteks tuleks prof. Johann Köleri nimetada. Sündinud 24. weebruaril 1824. Wastemõisa wallas, Wiljandi ligidal, kehwas perekonnas; sai hariduse kodus, pärastpoole Wiljandi kreiskoolis. Et poisikesel juba suur himu joonistamise pääle oli, siis soowitati teda Wõnnu linna, maalija meistri Faberi juurde, kust ta 20 aasta wanaduses suurte lootustega, aga mitte rublat raha taskus, Peterburisse rändas, et sääl paremat teenistust leida ja ennast omas kunstis täiendada. Raske oli hakatus küll. Sildi maalimisega ennast toites ja wirgalt edasi õppides läks tal siisgi wiimaks korda akademiasse astuda, kus ta prof. Markowi juurde õpilaseks sai. Akademia õpeajal sai ta oma tööde eest 4 hõbe ja 2 kuldauuraha. Wäljamaal, iseäranis Parisis ja Italias jatkas ta oma kunsti õppusi edasi. 1861. sai ta pildi eest, mis ta Roomas maalinud, akademikuse auunime. Peterburisse tagasi jõudes maalis ta rohkesti ajaloolisi, usulisi ja muid pilta. Kõige enam õnnestasiwad tal näopildid. Aastal 1867. nimetati teda kantsler Gortschakowi pildi eest professoriks. Köler suri 10. aprillil 1899. Suurest kogust piltisid, mis Köler oma eluajal on maalinud, oleks nimetada: Keiser Aleksander II. (mitu korda maalitud; ühe neist on keiser Persia schahile kinkinud),

** 202 **


Aleksander III, suurwürst Wladimir Aleksandrowitsch, Konstantin Nikolajewitsch ja palju teisi keisri suguwõsa liikmeid. Mitmed kõrged riigiametnikud (Gortschakow, Frederiks) ja akademia professorid on ennast Köleril maalida lasknud. Lähemalt kodumaalt maalis Köler Dr. Kreutzwaldi, Hugo Treffneri, Neusi, Dr. Karelli; C.R. Jakobsoni pilt jäi pooleli. Altari pilta on Tartus, Tallinnas, Wõnnu kirikus, Peterburi Rootsi kirikus j.m. Kaugemale tuttawaks sai pilt „Andke keisrile, mis keisri kohus, ja Jumalale, mis Jumala kohus“, mille Eesti seltsid keiser Aleksander III. kroonimise mälestuseks kinkisiwad. Eesti elust on Köler piltide tarwis wähe materjali wõtnud. Iseäranis tähelepanemise wäärt oli Köleri piltides wärwide kokkukõla, nagu seda ka temaaegsed kunsti-kriitikad tõendawad, kuna wast joonistuses siin ja sääl wähemaid wigasid nähtawale tuleb.

        Tartu näitusel oli Köleri töödest wähe ja seegi, mis leidus, wähema wäärtusega. Pääle ühe suurema pildi („Magdalena“), mis wist enam harjutuseks ehk skizzeks on mõeldud ja kaunis üksluine, wähese eluga on, oli weel „Ketraja“ ja mõned wäiksemad skizzed Italiast olemas. Pääle selle üks pliiatsijoonistus „Eesti eit“, mida Köler ka õliwärwis on kujutanud.

        Karl Maybach, sündinud umbes 1834. Eestimaal lihtsas perekonnas, sai kooliõpetust Rakweres. 1853–1859. oli ta Peterburi kunstiakademias. Pääle selle käis ta Saksamaal, Italias ja wiibis iseäranis Schweitsis, Genfi linnas, kus ta omal ajal kuulsate meistrite Al. Calame’i ja Fr. Diday juures edasi õppis. Mõnda aastat elas kunstnik Münchenis; pääle pikemate reiside mujal Europas asus ta Peterburi elama, kus tema töödest mõndagi päälinna kõrgemas seltskonnas leida on. Kunstnik suri Tiflises aastal 1894.

** 203 **


        Oma töödes oli Maybach liiga oma õpetaja Calame’i mõju all. Mõnes kohas on ta katsunud ennast wabastada, aga palju ei ole see talle korda läinud.

        Calame’i ja tema jüngrite pildid oliwad kuiwad, igawad, enam koloreeritud joonistuste eeskirjad, ilma eluta, ilma luuleta, ilma tundmuseta, ilma sügawamalt looduse sisse tungimata. Kunstnikud katsusiwad enam wälimise wormi läbi mõjuda, tegiwad joonistuse õige selge ja sileda... Ja ometi oli aeg, kus sarnased pildid palju lugupidamist leidsiwad, iseäranis Saksamaal, kus suurel arwul õliwärwi trükkisid nende järele walmistati ja laiali laotati.

        Mäeharjad, lossimüürid, tõuswa ehk ja loojaminewa päikese paistel tulewad ka Maybachi piltides ette; nad ei ole aga enamasti mitte niisugused, et nad waatleja südames sügawamat tundmust suudaksiwad äratada. Mõningates, nagu „Pühajärwe kallas“, on kunstnik juba edasi jõudnud, on juba katsunud päewapildist mööda saada, looduse luulelikkude saladuste jälgile jõuda. Juba on ta udu wee kohal hõljumas, õhku wirwendamas näinud. Ta on juba tähele pannud, et pääle wormi looduses weel midagi iseäralist, sisemist iludust olemas on, et õhk, walgus, soojus tähtsat osa mängiwad.

        Noorematest kunstnikkudest oli Hans Laipman kauni osa töösid wälja pannud, näopildid pastell-maalis. Juba maalimise wiisist paistab silma, et meister self-made-man on. Täis iseteadwust, wõimu ja tahtmise jõudu, on kunstnik omale wõimalikuks teinud wäljamaal palju reisida ja palju õppida; kui rahakott reisi jaoks ei ulatanud, siis hõlmad kaenla alla ja jala edasi! Terawa pilgu on kunstnik omale omandanud, aga tuleks ette, nagu takistaks materjali tehnika meistrit. Õliwärw

** 204 **


ehk oleks sarnase jõuu juures enam käe järele, kuna pastell enam õrnemate sünnituste juures kohasem oleks. Ka ei tahaks naerataw nägu, nagu seda tihti Laipmani piltides leiame, pika pääle meeldida; näeb nagu labane wälja. Aga nagu kõik arwustus kunstis, on ka see — subjektiwiline mõte. Igatahes on seesugusest täies jõuus seiswast mehest palju loota.

        Karikaturisid toob meile K.A. Hindrey. Naljalehed, nagu neid iseäranis wiimasel ajal rohkesti on siginenud, ängawad meile küll mõndagi selles toonis, aga kunsti oleme säält asjata otsinud. Siin aga on kunstnik, keda meie pea „Simplizissimuse“ illustreerijatega kõrwu wõime seadida. Nimetatud leht on Saksamaal esimeste seas, kes kunsti ja nalja ühendawad. Kunstnikud on suuremalt jaolt Parisi mõju all, ja ka Hindrey on palju Parisist ja Münchenist kaasa toonud.

        A. Thomson, kellelt paar pliiatsi-joonistust ja mõned õlipildid, nende seas paar näopilti, näha oli, suri noorelt, enne kui ta oma annet täielisemalt wälja töötada oleks jõudnud. Osaw joonistuses, läks tal korda oma jõuu ja töö läbi wäljamaale reisida, et sääl ennast maalimises ja wärwide kokkuseadmises täiendada. Sääl kogutud teadusi ei olnud tal aga mitte enam wõimalik tööks teha. Noort meest huwitas iseäranis kodumaa metsa waikne ilu.

        Kõige noorematest oliwad töösid wälja pannud G. Mootse, R. Lepik ja teised. Loodame nendega edaspidi rohkem tuttawaks saada, sest, nagu näha, on tahtmist ja andi olemas.

        Kahjuks puudusiwad meie andelised kunstnikud wennaksed Raud. Hää meelega oleks P. Raudi töösid näinud, kelle meeldiw wärwide kokkukõla kewadist lille

** 205 **


waipa meelde tuletab, ja K. Raudi sügawamõttelised, tihti kurwameelelised, sümbolismuse piirile ulatawad joonistused oleksiwad mõnegi mõtted liikuma pannud.

        Kujuraiujatest oli A. Adamson mõned imeilusad tööd näitusele toonud.

        Amandus Adamson sündis 31. oktobril 1855. Baltiski lähedal laewakapteni pojana. Isa oli Amerikas wõi mere pääl hukka saanud ja ema jäi teda kolme lapsega leinama. Juba poisikese põlwes näitas Adamson tähelepanemise wäärt osawust puunikerduses, aga ilma waranduseta, ilma eestkostjata ei olnud kerge kõrgemasse õpeasutusesse saada. Rohke waewa järele läks noorel mehel wiimati korda krahw Lütke soowitusel Peterburi akademiasse pääseda, kus ta prof. v. Bocki õpilaseks sai. 1879. astus Adamson akademiast wälja ja leidis warsti oma tööde wastu Peterburi kõrgemas seltskonnas osawõtmist. Pea sai kunstnikul wõimalikuks wäljamaale reisida, nimelt Parisi, kus mõnedgi tema töödest ilmanäitusel tähelepanemist on äratanud. Järgnesiwad tooded, mis tema nimele kunstiilmas kindla paiga muretsesiwad.

        Tuttawamaks meile on saanud raam, mille ta Eesti seltside poolt Aleksander III. kingitud pildi jaoks on nikerdanud, ja hukka läinud laewa „Russalka“ mälestusesammas Tallinnas, Kadrintali rannas.

        Tähtsamatest töödest oleksiwad weel nimetada „Laene“, „Nälg“, „Kewade ärkamine“ ja „Laewa wiimane õhkamine“, millest wiimasest, kui ma ei eksi, keisri käsu pääle koopiad mõnele museumile kingiti. Kuju oli 1901. akademia näitusel ja kingiti keisri poolt president Loubet’le.

        Meie näitust kaunistasiwad „Sappho“, „Merehelinaid kuulaja“, „Kalewipoeg ja Sarwik“, „Lurich“ ja kunstniku enese puu sisse lõigatud pilt (basrelief).

** 206 **


        Sappho, tuntud Greeka luuletajanna, olla ennast wana jutu järele Leukadia kaljult merde kukutanud, kui ta kuulda sai, et tema armastatud Phaon talle truuduse oli murdnud. Õnnetu Sappho saatus on luuletajatele ja kunstnikkudele tihti aineks olnud. Kes Adamsoni Sapphod on näinud, tema ahastuse, kurbtuse ja waluga täidetud nägu on waadelnud, sellel ei unune ta wististi ialgi meelest.

        Ikka ja ikka tulewad jälle kunstnikud, kelledele Greeka kunstiilm kõige kõrgemaks ilmutuseks on (Canova, Thorwaldsen), kes klassilist iludust meie silmade ees lasewad ülesse tõusta kaugest minewikust, mil kujuraiumine kõrgel astmel oli. Niisugune klassiline iludus, kui ka jaolt meieaegse silmaga waadatud, paistab meile Adamsoni töödest wastu.

        Imeilus on mere helinaid kuulawa naesterahwa kuju, kuna „Kalewipoeg“ oma teguwiisi kohta natukene „mahe“ on juhtunud. Ta mõtted on teisal, kuna ta juurtega wälja tõmmatud tamme tüwi kui wemmalt


„kange käega kukkutelles“


waenlasele kulmu kohta langeda laseb.


        August Weizenberg, sündinud 1837. Liiwimaal, sai 16. aastaselt tisleri juurde õppima. Kunsti and awaldas ennast juba sääl mitmesuguste nikerdatud tööde juures. Umbes 25. aastaselt rändas ta Berlini, kus tal wõimalikuks sai oma teadusi kunstis kui ka üleüldises hariduses laiendada. Paari aasta pärast Berlinist tagasi tulles asus ta Peterburisse, kus tal korda läks niipalju teenida, et oma kunstiosawust akademias jatkata wõis. Aastal 1870. wõis kunstnik uuesti wäljamaale reisida, kus ta esiotsa Müncheni akademias ja Hirti juures, pärastpoole Wiinis ja wiimati kauemat aega Roomas, algusel

** 207 **


prof. Caneri abilisena, pärast iseseiswalt töötas. 1890. aastast saadik elab kunstnik Peterburis, kus ta ka kirjanikuna on üles astunud.

        Tähtsamateks töödeks tuleksiwad lugeda: „Hamlet“, mis kunstniku nime kaugemal tuttawaks tegi, ning Eesti muinasluulest wõetud kujud „Wanemuine“, „Linda“ ja teised. Kui ma ei eksi, omandati üks Weizenbergi suurematest töödest Aleksander III. museumi tarwis. Pääle selle on nimetada Kristuse kuju Olewiste kirikus, mitmed hauakujud ja Eesti tähtsamate meeste rinnakujudest Kreutzwald, Jannsen, Hurt ja Dr. Hermann. Wiimane kuju oli Eesti näitusel ja tunnistas, et kunstnikul wanaduse pääle waatamata weel kaunis teraw tähelepanija silm on. Et luulelend ja jõud aga aegamööda raugema hakkanud, näitas iseäranis „Palwetaja laps“. „Homik“ ja „Õhtu“ on ka juba natuke jõuetumad, ehk nad küll weel paljudelegi meeldiwad.

        Kulturi kaswamisega kerkiwad noored jõuud kunsti wallas. Uued nõuded, uued idealid tõusewad, palju wana langeb. Aga siisgi jääb sellest mõndagi, mil tõsist kunsti wäärtust ei puudu, seisma ja kestab põlwest põlweni waatleja meelt ülendades, kes hingelist ühendust kunstniku ja enese tundeilma wahel oskab leida.


A. Thomson.




Mis sa nõelud, neiukene?


Mis sa nõelud, neiukene,

siilud, siidijuukseline?

Miks nii põsed punetawad,

käed kenad kiirustawad,

sinisilmad särawad?

Siilud sa ehk seelikuda,

algad alust ilusat?


— Jäägu seelik siilumata,

alus ilus algamata!

Armsamale annetuseks,

kallimale kingituseks

nõelun, nõelun nobedasti

liidan kokku kibedasti —

sõjasärki siledat!


Julius Promet.


 



Mere ääres...


        Kui kõrged walgeharjalised laened nagu tormijookswate sõjawägede read wihase kohinaga ähwardawalt kalda poole tormawad ja wastu kaljusid langedes purustatult tagasi põrkawad ja weepiisad kõrgele kargawad,

        kui torm, mis laeneid armutalt wastu kaljusid kihutas, merest üle jõudes kaldal kaswawaid metsapuid madalale painutades ja praginal maha murdes kaeblikult üle metsa ja mägede kõike, mis ees on, purustada ähwardades edasi tõttab, nagu otsiks ta kadunud õnne ja päikesepaistet taga ja ähwardaks kättetasumisega oma õnne rööwijat, —

        ühes mässawate laenetega tahaks ma siis meeletult edasi tormata, kui ma ka kalda kaljude wastu peaks puruks põrkama,

        ühes tuiskawa tormiga tahaks ma üle metsade ja mägede kõike, mis ees on, purustada ähwardades metsikult edasi rutata ja kadunud õnne, kadunud kewadet ja päikesepaistet taga otsida...

        Kadunud õnne, kadunud kewadet ja päikesepaistet...

        Oli kord õnneaeg, oli kord kewade, oli kord wal gustaw ja soendaw päikesepaiste...

        Nüüd on see mööda...


** 210 **


        Ja pime sügisene öö ning udu on ümberringi...

        Hinges aga tõusewad imeilusad pildid kadunud õnnest, kadunud kewadest ja päikesepaistest üles...


*                *

*


        Suwine päikene hakkas madalamale wajuma. Tema kiired mängisiwad sinawa mere pinnal. Pikkamisi weeresiwad wäikesed laened kalda poole, niisutasiwad kalda liiwa ja wajusiwad tagasi merde.

        Ma külitasin kalda lähedal rohu pääl ja wahtisin mere poole. Rõõmus naer ja kilkamine kõlas minu ümber. Mul oleks palju armsam olnud üksi olla. Siis oleks ma wõinud seda rahu maitseda, mida ühetasane laenete laksumine nagu kaugelt kostew laul meie rinda toob ja koledat linna kära ajutiselt unustama sunnib.

        Mind ei näidanud enam neiude särawad silmad ja õõgawad palged ega nende wallatu naer erutada jõudwat: liiga tuimaks oli mind alatine töötamine ja alatine linna kära teinud.

        Säält kaugelt, üle mere paistis rohekassinine saar, üksik saar keset merd. Sinna tahtsin ma minna, sääl oleks ma rohelise metsa alla muru pääle selili heitnud, käed pää alla pannud ja sügawa-sinise taewa poole wahtinud; sääl oleks ma rahu tunnud, teades, et sinna igapäewane elu mind tülitama ei ulata, ja sääl oleks ma kõik wõinud unustada.

        Mu waade wiibis igatsewalt kaugel sinawa saare pääl...

        Sääl tuleb korraga keegi neist wallatutest neiukestest ja asub minu lähedale rohu pääle. Ma ei näinud enam saart, ma nägin walgeid riideid ja õhetawaid palgid.

** 211 **


        Ta wahtis natukene aega uuriwalt minu poole ja lausus siis, käega üle otsaesise lükates:

        „Igaw on siin, teie linnas, teie inimeste hulgas“.

        „Igaw“, kordasin ma ja hakkasin pilkawalt naerma. „Iseenesest mõista, niisugusel noorel neiul, nagu teie, kes wäljamaal mõni aeg elanud; selle kohus on ju ikka siin igawuse üle kaebada...“

        Ta kehitas õlgasid ja rääkis siis edasi:

        „Siin on ju nõnda wähe intelligent-inimesi... Kõik on niisugused...“

        Ta jättis oma üteluse pooleli. Wististi tegin ma selle juures liiga järsu liigutuse.

        Nagu terawa noaga tundsin ma ennast torgatawat ja kargasin istu.

        Ma tundsin, kuidas weri mulle päha woolas ja kõrwades kumisema hakkas. Tahtsin midagi ütelda, aga see ei läinud korda.

        Ta wahtis oma suurte hääsüdamliste silmadega imestades ja murelikult minu otsa.

        „Preili, ärge arwake, et teie igaühele rumalusi wõite rääkima hakata ja et neid igaüks häämeelega kuulab“, sain ma wiimaks äritatult ütelda, tõusin ülesse ja läksin pikkamisi mõõda mere kallast eemale, ilma et tagasi oleks waadanud.

        Ma istusin üsna wee ligidale kiwide pääle. Puruks oleks ma terwe ilma teinud ja kõige selle juures hirwitanud; nutta tahtsin ma, mitte nutta, waid huluda, metsikult, kirgliselt huluda...

        Ma istusin sääl tükk aega. Keegi ei tulnud mind eksitama.

        Pikkamisi hakkas minu äritus kaduma: lai, rahulik meri, laenete tasane laksumine tõi mulle rahu jälle tagasi,.ainult wäsimus, tüdimus asus rinda.

** 212 **


        Ja salajane kurbtus, üksildus... Igatsus osawõtmise järele, igatsus hinge järele, kellele kõik oleks awaldada wõinud...

        Ma kuulsin lähenewaid sammusid ja waatasin tagasi.

        Seesama walges riides neiu...

        Ma lõin silmad kohmetanult maha: mul oli häbi.

        Temal oli nõndasama lahke nägu nagu ennegi.

        “Teie olete minu üle pahane; andke andeks, kui ma teid milgil kombel haawasin. Ma ei tahtnud tõesti teie rõõmsat tuju rikkuda...“

        Ma ei julgenud wõi ei tahtnud talle otsa waadata.

        Nägin, kuidas ta minu lähedale kiwi pääle istus.

        „Minu meeleolu sai selle juhtumise läbi koguni rikutud. Ma ootasin, kuna teie rahulikuks jääte, et siis andeks tulla paluma. Kui ma tähendasin, et siin wähe haritud inimesi on, siis ei tahtnud mina...“

        Ma hakkasin naerma:

        „Ärge waewake ennast wabandusega. Ma sain teie ütelusest õigesti aru. Muidugi on siin wähe haritud inimesi. Aga see kõlab just nagu süüdistamine. Wist on teil weel sarnane waade, et waeseid ka selles süüdistate, et nad waesed on?!... Ei süüdista? No siis ei peaks teie ka kedagi selles süüdistama, et ta harimata on. Ainult kahetsust wõite nende üle tunda, ainult kahetsust! Ja, ütelge mulle, mistarwis teie sääl wäljamaal studeerite? Kas selle tarwis, et tagasi tulles uhkusega wõiks ütelda: teie olete kõik rumalad, harimata inimesed! Waadake,. mina olen haritud inimene! Ha, ha, ha! Ja kui need inimesed siin harimata on, siis ei peaks haritud inimesel nende seas igaw olema: ta wõiks oma walgust paista lasta... Selle üle wõiks palju rääkida; aga see ei puutu praegu asjasse... Minu kohus oleks wabandada olnud... Iga asja pärast ei pruugi ju ägedaks saada... Aga kui

** 213 **


teil, preili, kord wõimalik oleks mõne inimese südamesse waadata, siis saaks teie ka sarnasest ägedusest aru“.

        Ma tõstsin wiimaste sõnade juures oma silmad üles.

        Ta istus minu ees, pää käe najale toetatud ja waatas tõsiselt ja, nagu näitas, osawõtmisega mulle otsa.

        Sõnalausumata istusime mõni minut. Ma tundsin, et wiimane pahameele kübemekene minust kadunud oli. Meri, tema ja mina, meie olime nüüd rahulises kokkukõlas.

        Ma wahtisin jälle kauge saare poole, mis õhtuse päikese käes kollakaks muutus...

        „Teil on õigus. Ma nurisesin ilmaasjata... Tänan meeldetuletuse eest... Ma olen ju selle tarwis wäga wähe muret tundnud, et sügawamale elu sisse oleks pidanud waatama, waesust ja puudust kannatajate elusse“.

        Tasakesi kõlas ta hääl laenete tasase jutustamise sekka. Ma kuulasin mõlemaid...

        „Teil näitab ka igaw olewat“, rääkis ta edasi.

        „Minul igaw? Ei tea. Wist õigem oleks ütelda, et ma wäsinud olen. Enne peaks ma wälja puhkama... Siis wõiks ma enesest paremini aru saada. Aga pikk puhkamise aeg tuleb kord. Enne igatahes ennast wälja puhata ei saa“...

        „Mis teie sellega tähendate?“

        „Teie ei mõista ju aimatagi, mis orjade elu tähendab. Küsite muidugi: kelle orjad meie oleme? Meie oleme orjad, sõna täies mõttes orjad. Kuidas wõiksgi seda teisiti nimetada?... Teie tahate muidugi ütelda, et tööd peab armastusega tegema. Ha, ha, ha! Nii kaugel ma weel ei ole, et tühist paberite ümberkirjutamist, sissekirjutamist j.n.e. armastaks. Ei, ma põlgan, ma wihkan seda tööd! Aga ma teen seda siisgi, sest ma pean palka saama, muidu wõin nälga surra“.

** 214 **


        „Oleksite wõinud selle asemel midagi muud walida“.

        „Walida?! Ha, ha, ha! Kas meiesugusel wõimalik walida on! Ma esiti ju ka ajasin ennast „tagumiste jalgade pääle püsti“, lahkusin mitmest kohast. Sääl leidsiwad aga mu wanemad õrna koha ja puudutasiwad seda: ,Sul on wäike õde. Meie ei suuda tema eest hoolitseda’ “...

        „Meie peame minema hakkama“, ütles neiu ja tõusis üles.

        Päike oli juba mere taha wajunud. Õhtupoolne taewas kumas nagu tulekahju. Jahe tuul hakkas maa poolt puhuma. Meie tõusime üles ja hakkasime pikkamisi teistele, kes käratsedes ja wallatust tehes linna poole läksiwad, järele minema.

        Ma olin enese pääle pahane: miks ma sellele wõõrale inimesele nõnda palju olin usaldanud, ja püüdsin oma kaaslast lähemalt silmitseda. Roosad paled — elumured ei olnud neilt weel roosisid ära riisunud —, lapselik-otsekohene waade.... Kurwalt, mõtetesse wajunud, sammus ta minu kõrwal.

        Korraga waatas ta minu pääle ja küsis sõbraliku, lahke häälega, millest tagasihoitud erutus kuuldus:

        „Teate teie, mis noorus ja nooruse waimustus on?“

        Nagu hele täht pimedal ööl pilwede wahelt wälgatab, nõnda wälgatas korraga midagi ilusat, midagi kauget, ammu üleelatud, waimustawat minu hinges...

        Sõnalausumata läksime linna.

        „Tänan teid,“ ütles neiu mind jumalaga jättes. „Ma olen täna mõndagi kuulnud, millest mul senini palju

aimu ei olnud. Nägemiseni!“


*                *

*

** 215 **


        Meri sinas meie ees.

        Pikkamisi weeresiwad laened, üksteise järele rutates kalda poole.

        Kahwatanud kollakas sügisene päike hakkas alla wajuma. Õhk oli jahe. Meie istusime üksteisele lähemale, et soojem oleks, ja waatasime mõttes üle sinawa mere sinna, kus sinakas-hall taewaserw weewäljaga ühte sulas.

        Sügisene õudne tundmus oli meil rinnas, nagu waikne leinamine suwe ilu ja õnne järele.

        Silmade eest lendasiwad üheskoos möödasaadetud silmapilkude pildid mööda.

        Mitu korda meie suweõhtutel siin olime istunud ja päikese loojaminekut waadelnud!

        Siis andis päikene soojust ja südametes oli suwine tundmus... Meri ei olnud nõnda terasekarwa-hall, nagu nüüd...

        Meie waatasime üksteisele silmi. Ta katsus rõõmsat nägu teha, wõttis minu külma käe oma kätte, soendas seda ja ütles naeratada katsudes:

        „Ära ole nii kurb“.

        „Ja sa ise?“ küsisin ma.

        Jahe tuuleõhk hakkas puhuma. Meie istusime üksteisele weel lähedamale ja soendasime üksteise käsi.

        „Ma jään siia nõnda üksinda!“ kõnelesin ma ja waatasin, kuidas päike maanina taha hakkas wajuma; wiimased kiired jätsiwad meid jumalaga.

        „Ja nagu kartus asub südamesse, kartus pimeda öö eest... Sa tead ju, et inimene öösetel sagedasti ilma põhjuseta kardab...“

        „Aga sa ei tohi karta ega kartusest kõneleda“, ütles, ta mulle kindlasti silma waadates. „Sa ise ju rääkisid terwe inimesesoo lähemast eesmärgist, sa usud ju selle

** 216 **


sisse, sa usud, et ükskord kõik wabaks saawad... Sa oled ometi selle suure wõidu pääle kindel...“

        „Jah, ma usun. Ma usun, et kord kõigil inimestel wõimalik saab olema ühtewiisi wabaduse kosutawat õhku sisse hingata... Aga kui üksi olla, siis tuleb hirm, kartus tühjuse eest, nagu öösel pimeduses... ehk küll tead, et päikene kord tõuseb!“

        „Minul ei olnud weel mingit eesmärki elus“, rääkis ta alla kalda poole wahtides: „sina juhatasid mulle seda kätte. Ma elasin ainult ja tundsin elust lõbu... Ma ei ole ju ka palju wiletsust näinud, ehk õigem, ma ei ole tahtnud seda näha... Aga kui ma sinu soowil terawamalt pilku oma ümber heitsin, siis nägin ma seda lõpmata suurt rahwahulka, kes kui ori igal hommikul ja õhtul palub: „Meie igapäewast leiba anna meile tänapäew“ ja kelle palwet siisgi keegi ei kuule... Nüüd ma tean, mis ma tegema pean... Tänan sind!“

        Meie waikisime. Päike oli looja läinud. Ehakumast punetawa taewaserwa pääle tungis pikkamisi hall pilw.

        „Aeg on koju minna“, ütles ta.

        Tõusime üles. Ei raatsinud pilku mere päält ära pöörata. Laened laksusiwad tasakesi, nagu jutustaks nad meile mõnda muinasjuttu...

        „Ma tänan sind! Sa tõid mulle ilusa suwe“, rääkisin ma temale silmi waadates. „Ma rääkisin sulle, mäletad, kui esimest korda siin olime ja ma ägedaks sain... ma rääkisin sulle oma elu wiletsusest, wäiklusest, tühjusest, milles ma elan. Aga minu südames kõlasiwad mõnikord siisgi imelised helid, nagu leinalaul kõlas see mõnikord, nagu wõidulaul teinekord... Sinus leidsiwad need helid wastukõla, ja nagu sõjamees haawatult lahinguwäljal maas lamades möödaruttawate seltsimeeste laulu läbi waimustatud saab ja rõõmsalt naeratades sureb, teades,

** 217 **


et kui mitte tema, siis ometi seltsimehed kord wõidulippu lehwima näewad ja wõidupidu wõiwad pühitseda, — nõnda asus minu südamesse wõitja tundmus: wõitlema waimustasiwad mind helid, mis sinus wastukõla leidsiwad... Ja wõitlejal, wahwal wõitlejal on alati wõitja tundmus rinnus... Ma katsun seda alal hoida, pikal pimedal ööl, üksi olles... Kui sa kord jälle tagasi tuled... siis julgusta ja waimusta mind... Meie peame weel näha saama, kuidas wabaduse kuldne koit kõikidele paistma hakkab!...“


*                *

*


        Kaua, kaua olen jälle üksi olnud. Öö, pime öö warjab mind...

        Kõrwu ei kosta mulle mitte enam wõidulaulude helinad, ma ei näe oma ümber edasi — wõidule tormajate hulka...

        Ma kuulen ainult langejate hoigamist... Pikkamisi ja salaja, nagu saaki waritseja metsloom, hiilib hirm minu hingesse...

        Kus on, kes mind julgustab? Kus?

        Kes mind jäl[l]e wõitlusele waimustaks.

        Kes mind julgustaks, et ma kartmatalt surmale silma wõiksin waadata.

        Kus sa wiibid, mu sõber?! Minu julgustaja, minu waimustaja?!

        Kui kõrged walgeharjalised laened nagu tormijookswate sõjawägede read wihase kohinaga ähwardawalt kalda poole tormawad ja wastu kaljusid langedes purustatult tagasi põrkawad ja wee piisad kõrgele kargawad,

** 218 **


        kui torm, mis laeneid armutalt wastu kaljusid kihutas, merest üle jõudes kaldal kaswawaid metsapuid madalale painutades ja praginal maha murdes kaeblikult huludes üle metsade ja mägede kõike, mis ees on, purustada ähwardades edasi tõttab, nagu otsiks ta kadunud õnne ja päikesepaistet taga ja ähwardaks kättetasumisega oma õnne rööwijat, —

        ühes mässawate laenetega tahaks ma siis meeletult edasi tormata, kui ma ka kalda kaljude wastu puruks peaks põrkama, —

        ühes tuiskawa tormiga tahaks ma üle metsade ja mägede kõike, mis ees, purustada ähwardades metsikult edasi rutata ja kadunud õnne, kadunud kewadet ja päikesepaistet taga otsida...

        Kadunud õnne ja päikesepaistet...

        Nüüd on see mööda...

        Ja pime sügisene öö ning udu on ümberringi...

        Hinges aga tõusewad imeilusad pildid kadunud õnnest, kadunud kewadest ja päikesepaistest üles...

        Ja sina, mu kallis sõber:

        Tule tagasi! Ma olen üksi! Tule tagasi, minu kewade, minu päikene!

        Tule tagasi! Siis asub jälle usk mu südamesse! Siis kõlawad jälle wõidulaulud, siis on jälle julgust wõidelda ja jõudu wõita!


Mait Metsanurk.

 



Kaks palujat.


        Sakis juuksed, põlewad pruunid silmad...

        Issand! oled sa tõesti Jumal, siis anna mulle mu kahklus andeks ja lase mind mõista, lase mõista..!“

        Pikad siledad juuksed, sinihallid sügawad silmad...

        Issand! saada mulle mõistatusi, et mina neid ära mõistes wõiksin seda leida, mille kohta Sina ei ütelnud: ,Sest seda kõik saab teile päälegi antud.’ “


F. V. Mikkelsaar.


„Jumalaga!“


„Jumalaga!“

Kui kõrgemalt pilwi,

kui alt maa wõlwi

                kumiseb see

purustades hingesse!


„Jumalaga!“

kostab sügawast tumedalt

nagu lootuste rusu alt,

                nagu kaja

langemise mürinast!


F. V. Mikkelsaar.


 



 

Abstraktlikud substantiwid Eesti keeles.

 

       Mida enam keel haritud keeleks saab, seda suuremaks kaswab wajadus abstraktlikkude substantiwide järele. Tahetakse wõimalikult wähese energia tarwitamisega wõimalikult palju ära ütelda, sellega et üht ideede kompleksi ehk mõistete wahekorda ehk üht olekut wõi omadust kui niisugust, teisest asjast lahus, ära tähendatakse. Nõnda saawad need aimete kompleksid nagu ühtlasteks aimeteks, mida kerge on üle silmitseda ja millede abil jälle weel keerulisemaid aimeid wõib kokku seada. See wõimine abstraktlikka sõnu luua on mitmesugustel keeltel mitmesugune ja ripub sõnade deriwatsioni painduwusest ära. Germani keeled on selle poolest painduwamad kui Romani keeled. Prantsuse keeles näit. on ainult teatud arw stereotüüplikka abstraktumisi olemas, kuna Saksa keeles selle wastu pea igast sõnast abstraktumi wõib sünnitada. Sellel deriwatsioni waesusel wõi rikkusel on keele praktilise wäärtuse kohta suur tähtsus. Julgen arwata, et see koguni keele üleüldise stiili ja karakteri pääle mõjub. Kas ei tule Prantsuse stiili püüd, mõtteid konkretlikkudes kujudes, lühikestes lausetes wälja

** 221 **

 

ütelda, osalt ka sellest, et keelel wõimalust ei ole aimeid abstraktlikkudesse sõnadesse kokku keskendada, nagu see mõnes muus keeles wõimalik on? Igatahes on sel keele omadusel teatud mõju ta tarwitaja psühologia pääle, nagu üleüldse keel, ehk küll ise inimese loodud, omalt poolt jälle ka inimese pääle mõju awaldab. Kuid sellest pikemalt rääkida wiiks liig kaugele.

       Minu eesmärk on siin lühidalt näidata, kuidas Eesti keeles niisuguste abstraktumite poolest lugu on. Eesti keel, nagu Soome keelgi, mida ainult n.n. harimata rahwas, talupojad, kõnekeelena tarwitasiwad, sai minewa aastasaja teisel poolel liig järsku kirjakeeleks kistud, sunniti kohe kulturikeele ülesandeid täitma. Üleminek oli liig rutuline ja ettewalmistamata. Uued nõudmised, mis keelele pääle pandi, ei kaswanud mitte organlikult keelest enesest wälja, waid keelt sunniti kunstlikult. See tuleb iseäranis just abstraktlikkude substantiwide juures nähtawale.

       Kui Eesti keelt Soome keelega wõrrelda, siis paistab selle poolest suur lahkuminek silma. Soome keel on nii õnnelikus seisukorras, et ta igast substantiwist wõib wastawat abstraktumi sünnitada, omadus, mis keele painduwust ja rikkust lisab. Eesti keeles selle wastu näib pikal orja‑ajal, kus rahwal palju wajadust ei olnud abstraktlikult mõtelda, see wõime abstraktlikka substantiwisid luua, kui mitte ära kadunud, siis wäga kokku kuiwanud ja ära kõdunenud olewat, nagu kaua tarwitamata organ pika pääle atrofeeritud saab. Seda katsutakse nüüd jälle kunstlikult elustada, wägiwaldselt painutada, kuid see näitab selgesti oma kunstlikku iseloomu. Sellest tulebgi see wale analogia wormide rikkus niisuguste sünnituste juures. Toome näitusi.


** 222 **

 

       Ainus lõppabstraktlikkude substantiwide sünnitamiseks on meil ‑us, genetiw‑use, milledele Soome ‑us (gen. ‑uden) ja ‑us (gen. ‑uksen) wastawad. Järelikult on siis mõlemad esialgsed lõpud Eesti keeles etümologiliselt üheks sulanud. Kuid kuna Soome keel ‑us (‑uden) lõpu abil igast adjektiwist wõib substantiwi sünnitada, on see wõimalus Eesti keeles ainult rajatud arwu ja klassi adjektiwide kohta olemas. (Eesti keele all mõtlen siin üleüldist kirjakeelt). Kõige päält on muidugi kõige tarwilikumad, kõige igapäewasemad abstraktlikud sõnad loodud, nagu: raskus, pitkus, laius, kõrgus, suurus, madalus, haigus, pimedus, kurjus, laiskus, kawalus, wargus, waesus, õigus, õnnetus, terwis. Lõpp ‑is wiimases sõnas ei ole muud kui wokalharmonia tõttu esialgul olnud ‑üs, kus ‑i ü’ks on muutunud, nagu paljudes teistes Eesti keele sõnades, näit. küsima, enne küsüma.

       Need ‑us lõpulised sõnad on nähtawasti wäga wanad ja täiesti rahwa enese sünnitatud. Neid on kaunikene arw, mida siin wõimata on üles lugeda. Siia juurde tulewad need, mida kirik ja usk on tarwilikuks teinud ja mis rahwa seas omaseks on saanud, nagu: õndsus, wagadus, kolmainus j.n.e. Werbidest on ka palju ‑us lõpulisi substantiwisid nagu: kannatus, kartus, lepitus, lootus, mõistus, hakatus, algus, pettus, nuhtlus j.n.e. Üleüldse näiwad werbid niisuguseks sünnituseks kõige painduwamad olewat, nagu seda uuem kirjakeel näitab: suurendus, ühendus, wastutus, pehmendus j.n.e.

       Eesti keeles liitub see ‑us tüwe külge, kust tüwe lõpuhäälik ära on kadunud: kurjus (gen. kurja), pimedus (gen. pimeda), waesus (gen. waese), rikkus, õndsus (gen. õndsa), raskus. Kuid juba paljudes wanemates ‑us sõnades tuleb wale analogia sünnitusi ette. Niisugused on ‑dus lõpulised sõnad. Meil on küll õiged sünnitused

** 223 **

 

nagu: pimedus, toredus, kadedus, jõledus, kus ‑d tüwes eneses olemas on, nagu seda genet. ja teised wormid näitawad: pimeda, toreda, kadeda, jõleda, kuna nominatiwis ainult pime, tore j.n.e. on. Nendest sõnadest sünnitatud abstraktumid wiisiwad muidugi niisugusele arwamisele, et ‑dus iseseisew sõnasünnitaw lõpp (suffiks) on, ja sel põhjusel sündisiwad sõnad nagu: argdus (arg, gen. ara), kurbdus ehk kurbtus (loe kurptus) (kurb, gen. kurwa), samuti: halbdus, häädus, wanadus (kuid on ka wanus), wabadus1), iludus, wagadus, koguni sarnadus (sarnasus), iseäraldus (iseäralsus) j.n.e. Kõigis nendes sõnades ei ole d tüwe häälik, waid ‑dus lõpust pärit. Arwatawasti kinnitasiwad niisugust arwamist (nimelt et ‑dus iseseisaw suffiks on) weel werbalsubstantiwid nagu: armastus, lepitus, usaldus, kus t muidugi werbi tüwe päralt on. Näib seaduseks saanud olewat, et kahesilbilised sõnad, millede esimene silp lühike, ikka ‑dus abil abstraktumi sünitawad: kena — kenadus, waba — wabadus, südi — südidus, ilu — iludus j.t. Ka Wiedaman tähendab selle nähtuse pääle omas Eesti keele grammatikas.2) Tähelpanemise wäärt on aga see, et Tartu murrakus ‑us lõpulisi ette tuleb, nagu: wabaus, tazaus. See wale ‑dus on juba nii keelde juurdunud, et mõteldagi ei wõi teda wälja ajada. See teeks ainult ilmaaegu segadust ja tüli.

         Kuid mis meid siin huwitab, on just see nähtus, et Eesti keel teatud adjektiwidest substantiwisid ei sünnita, wähemalt ei ole neid nüüdses keeles olemas, ja kui neid ka mõni häda korral teeb, siis tunduwad nad wõõrastawalt ja rikuwad stiili puhtust. Nõnda ei ole sõnadest    

 




1) Sõna waba tüwi on algupäraliselt küll wabada, kuid d on säält juba wanal ajal ära kadunud, nõnda et d’l sõnas wabadus algupärase d’ga mingit tegemist ei ole.

2) Grammatik der Ehstnischen Sprache, lhk. 188.

** 224 **

 

tumm, õrnatundeline (ehk õrnatundlik), kasulik, kartlik, pidulik, mõjukas abstraktlikka substantiwisid olemas, mis üleüldiselt tarwitusel oleksiwad, kuna ometi igas teises haritud keeles need olemas on.

       Paneme siin üksikuid adjektiwide liikisid tähele. Kõige kergem on ühe‑ ja kahesilbilistest algsõnadest abstraktlikka substantiwisid sünnitada, suur — suurus, must — mustus, rikas — rikkus, waene — waesus. Kui niisugused sünnitused ka hoopis uued on, ei tundu nad sugugi wõõrastawalt ega ebaloomulikult. Kuid teine lugu on, kui pikematest, kolme‑, nelja ehk enamsilbilistest peab substantiwi sünnitama, nimelt niisugustest, mis ise oma kord suffiksi abil algsõnast on sünnitatud, nagu sõnadest: südamelik, häätahtlik, seeditaw j.n.e. Iseäranis raskust sünnitawad ‑ne, ‑kas, ‑lane, ‑line ja ‑lik, ‑ta ja ‑tu lõpulised adjektiwid. ‑ne lõpulistest on küll juba rahwakeeles substantiwisid olemas, nagu waene — waesus; mehine — mehisus, ehk küll üleüldine, on nähtawasti kirjakeeles (samuti waikne — waiksus, ka waikus) tekkinud, kuid need on enamasti üksikud stereotüüplikud sõnad, mis hädasti waja oliwad. Selle wastu tundsiwad sõnad patusus (Sündhaftigkeit), endisus (endine aeg), kodusus (Häuslichkeit) sõnadest patune, endine, kodune suure hulga meelest wõõrastawalt ja mitte soowitawalt. Siisgi on mõnede ‑ne lõpuliste sõnade substantiwid hakanud kirjakeeles üleüldiseks ja koduseks saama, nagu: wastumeelne — wastumeelsus, isemeelne — isemeelsus, algupärane — algupärasus. Sagedasti tarwitatakse õige ‑sus asemel ‑dus: sarna‑ dus, tasadus, kus sarnasus, tasasus1) peaks olema. Teiselt poolt jälle on sõnad waesus, mehisus niisugusele




1) Tasadus wõib olla ka sõnast tasa, nagu kena — kenadus. Igatahes aga jääb tasadus keelde, sest ta on juba õige wana ja üleüldine.

** 225 **

 

arwamisele wiinud, et ‑sus sõnasünnitaw suffiks on, samuti nagu seda ‑dus juures nägime; sellepärast on uuemal ajal niisuguseid sõnu sepitsetud kui kõiksus. (Soome kaikkeus.)

       ‑as lõpulistel on rahwa keeles küll abstraktumid olemas, nagu: puhas — puhtus, rikas — rikkus, abras — aprus, waras — wargus. Kuid need on kõik kahesilbilised algsõnad, milledest juba ülewal räägitud. Niipea aga, kui uuematest deriweeritud ‑kas lõpulistest sõnadest küsimus on, ilmub wastawate substantiwide poolest raskusi. Kuidas on sõnade wiljakas, kehakas, jutukas, sahwtikas abstraktumid? Neid ei ole Eesti keeles mitte olemasgi. Wähemalt ei tunne Eesti kirjakeel weel mitte näit. järgmisi sõnu kui üleüldselt tutwaks saanuid: wiljakus (Fruchtbarkeit, плодовитость, плодородіе, sõnast wiljakas), sahwtikus (сочность, — sahwtikas), lopsakus (— lopsakas), kõnekus (— kõnekas), jutukus (Gesprächigkeit, говорливость), sõnakus (— sõnakas), tülikus (— tülikas), j.n.e. Ometi oleksiwad niisugused sõnad tarwilikud, nagu wõõrakeelsetest tähendustest näha on; neid ei ole aga sellepärast mitte tehtud, et sarnane sõnasünnitamise wiis Eesti keeles kange ja paindumata on, s.o. et teisi sarnaseid sõnu eeskujudeks ei rahwa ega kirjakeeles pea sugugi leida ei ole. Soome keeles aga on niisugused sünnitused hoopis harilikud: itsekäs (egoist) — itsekyys; ehdokas (kandidat) — ehdokkuus (kandidatur), miehekäs (mehelik) — miehekkyys (mehelik olek) j.n.e.

       Kõige raskem on lugu ‑line, ‑lik ja ‑lane lõpuliste adjektiwidega. ‑line on seesama, mis Soome ‑llinen (onnellinen), ‑lane on Soome ‑lainen (soomlane — suomalainen). ‑lik lõpu minewik ja tekkimine on tume. Minu arwamise järele on ta algupäraliselt sama ‑lik, mis sõnas päälik ette tuleb. See ‑lik on aga arwatawasti Saksa

** 226 **

 

‑lich ja ‑lig lõppudega identifitseeritud ja paljudes sõnades ‑line asemele astunud, seda kergemini, et ‑lik, ‑lich ja ‑line kõla poolest lähedal ja tähenduse poolest pea täiesti ühesugused on. Wõib olla, et ‑line asemel ka ilma algupärase ‑lik (päälik) wahendita Saksa ‑lik (lich, ‑lig) astus, sest algupäralisi ‑lik sõnu näib õige wähe olewat, wähemalt Soome keele järele otsustades. Wõib aga ka olla, et wanast ‑lik lõpp üleüldisem oli1) ja pääle selle ka ‑nik ja ‑ik (sõnas kaasik) lõpud Saksa ‑lich ja ‑lig lõpule teed tasandasiwad. Et ‑lik Saksa lõpp on, selleks arwamiseks annab weel see asjalugu toetust, et kõik wanemad ‑lik sõnad enamasti kiriklikka ja kristlikka aimeid tähendawad: waimulik, usklik, surelik, leplik, sest nende sõnade ‑line lõpulised wormid on wäga haruldased. See ‑lik näib õige wana olewat, sest ta tuleb juba Georg Mülleri jutlustes ette (trötslik, armolik). Kiriku keele mõjul on ka palju teisi sõnu rahwa suus ‑line asemele ‑lik lõpu saanud: õnnelik, wõimalik, kasulik, kuninglik, häbelik, tänulik j.n.e., millede ‑line lõpulised wormid harwemini ette tulewad. Huwitaw on see, et werbidest sünnitatud adjektiwid erandita näiwad ‑lik lõpulised olewat: õpetlik (õpetama), petlik (petma), kannatlik (kannatama) j.n.e. Dr. Hurt püüdis küll (Eesti Üliõplaste Seltsi Album VII) selgeks teha, et ‑line ainult genitiwi (õiguse poolest allatiwi) tüwe külge wõib liituda, järelikult peaks siis olema: majanduseline, rahwuseline, ega mitte majandusline, rahwusline; kui ‑lik, siis on ainult wormid rahwuslik, majanduslik wõimalikud. Kuid



1) Huwitaw on see, et Ingerimaa murrakutes niisuguseid ‑likko lõpulisi adjektiwisid näib õige üleüldiselt olewat: haudelikko, segalikko, kummalikko (imelik). Waata Volmari Porkka, Über den Ingrischen Dialekt mit Berücksichtigung der übrigen finnisch‑ingermanländischen Dialekte. Helsingfors 1885.

** 227 **

 

Dr. Hurti uurimisel ei näi mitte suurt praktilist mõju keele pääle olewat: ‑lik ja ‑line lõppusid tarwitatakse ikka täiesti läbisegi ja wahet tegemata, nagu seda mis ajalehest tahes näha wõib.

       Nüüd on küsimus, kuidas ‑line ja ‑lik adjektiwidest abstraktumisi deriweerida. Paneme kõige päält ‑line sõnu tähele. Rahwa keeles ja wanemas keeles ei ole minu teada ühtegi ‑line lõpulisest sõnast sünnitatud substantiwi. Kuid see ei tähendaks midagi, kui rahwas seda ei ole teinud, sest tal ei olnud selleks wist mitte wajadust. Nüüdsel Eesti kirjakeelel aga on. Kirjakeel wõiks siin sellepärast täitsa seadusekorralikult nendest adjektiwidest substantiwisid teha, sellega et ‑us suffiks genitiwi tüwe otsa liidetaks, nagu ‑ne lõpuliste sõnadegi juures (waene — waese — waesus). Wõtame näituseks sõnad: saladusline (ehk saladuseline), sõbraline, tea‑ dusline, kombeline, neitsiline, aineline, hingeline; wastawad substantiwid oleksiwad siis: saladuslisus (таинственность), sõbralisus (Freundlichkeit), teaduslisus, kombelisus, neitsilisus (Jungfräulichkeit, дѣвственность), ainelisus, hingelisus. Kuid niisugused sõnad on Eesti keeles hoopis tundmata ja wõõrastaw nähtus, selle pääle waatamata, et nad wäga tarwilikud oleksiwad. Soome keeles aga wõib niisuguseid sõnu igast ‑llinen lõpulisest sõnast sünnitada: kirjallinen — kirjallisuus (kirjandus), ystävällinen (sõbralik) — ystävällisyys; neitseellinen — neitseellisyys, tieteellinen (teaduslik) — tieteellisyys (Wissenschaftlichkeit), mahdollinen (wõimalik) — mahdollisuus (wõimalus). Sellepärast wõiks ka Eesti keeles niisuguste sõnadega kui neitsilisus, saladuslisus, teaduslisus j.n.e. ära harjuda. Asjal aga on weel üks külg, mis mõnede silmas ka teatud rolli mängib, nimelt estetiline külg. Kuidas oleks nende uute sõnade illatiw (sisseütlew): saladuslisesse, neitsilisu‑


** 228 **

 

sesse?! Need hirmsad ja inetumad s’id! Soome keeles selle wastu on niisuguste sõnade lõpp wäga lihtne ja ilus: kirjallisuuteen, neitseellisyyteen. Ülepea ei tule minu teades rahwakeeles ‑us lõpulistes sõnades ialgi illatiwi ette. Wormid: armastusesse, puhtusesse on nähtawasti rahwakeelele wõõrad ja kirjakeeles kunstlikult sünnitatud — wormide külasse, saapasse analogia järele. Rahwal ei tule ialgi tarwidust neist illatiwisid pruukida. Ta ütleb selle asemel siis: armastuse sisse, puhtuse sisse. Kus wormi „armastusesse“ räägitakse, sääl on see juba kirjakeele mõju. ‑lisus lõpulised sõnad on siis niihästi rahwa‑ kui kirjakeeles wõõrad. Kirjakeeles tarwitatakse hädakordadel niisugusel juhtumisel lühemat lõppu ‑lus, näit. wõimaline — wõimalus, tõeline — tõelus, tundeline — tundlus; kõlbline, kombeline — kõlblus, komblus (J. Tõnissoni sõnad). Need sünnitused on kõik wõrdlemisi wäga noored ja on nähtawasti niisuguste sõnade analogia mõjul sündinud kui madalus, jumalus, kahtlus, jutlus. Loogilised ja seadusekorralised wormid oleksiwad:. wõimalisus, tõelisus, tundelisus, kombelisus, kõlblisus.

       Samuti on lugu ka ‑lane lõpulistega; ka –lane’st saab ‑lus: ühtlane — ühtlus. Peaks muidugi olema ühtlasus (wrld. Soome yhtäläinen — yhtäläisyys). Samuti: soomlane — soomlus (suomalaisuus), karsklane — karsklus, kerglane — kerglus, õiglane — õiglus, wäiklane — wäiklus, kiriklane — kiriklus, kodanlane — kodanlus. Näib koguni wõimalik olewat, et seda ‑lus lõppu samuti nagu ‑sus lõppugi wiimati iseseiswaks deriwatsioni suffiksiks hakatakse pidama. Waewalt on loota, et sõnade kui wäiklus, ühtlus, kodanlus j.n.e. asemel, mis nii üleüldiseks on saanud ja selle läbi arusaadawad on, enam uusi wormisid saab maksma ja tarwitusele panna. See teeks keeles asjata sekeldust ja segadust. Oma ana‑


** 229 **

 

logiaga saawad nad koguni nõnda mõjuma, et edaspidi igast ‑lane lõpulisest deriweeritud substantiw ‑lus saab olema.

       Waadakem nüüd ‑line lõpu warianti ‑lik lõppu: mis sellega pääle on hakata. Et ‑lik ja ‑line praeguses kirjakeeles ja nimelt uuemates sõnasünnitustes üks on, siis wõime endiste saladusline, sõbraline, neitsiline j. n. e. asemel ‑lik lõpulised wõtta: saladuslik, sõbralik, teaduslik, kombelik, kõlblik, neitsilik, ainelik, naeselik. Nende deriwatad oleksiwad: saladuslikkus, sõbralikkus, teaduslikkus (научность), kombelikkus (нравственность), neitsilikkus (дѣвственность), ainelikkus (вещественность), naeselikkus (женственность). Kuid nendel on jälle see paha külg, et nad sama adjektiwi inessiwiga (seesütlewaga) wäga sarnased on; ainult pikkusejärk teeb wahet: südamelikus (въ дружественномъ) — teises pikkusejärgus; südamelikkus (дружественность) — kolmandas pikkusejärgus. Ehk see küll wahe on, on see siisgi liig wäike; üks worm tuletab teist wäga meelde, liiatigi kui murdeid on, kus inessiw ka „südamelikkus“ (въ дружественномъ) kuuldub. Ja kõige wiimaks on see ‑likkus rahwa ja senimaanisele kirjakeelele niisama wõõras kui ‑lisus; sest mõned üksikud ‑likkus lõpulised sõnad on kõige wärskemad ja uuemad sünnitused. Minu meelest oleks ‑lisus oma wõimata illatiwi pääle waatamata teatud mõttes ilusam ja soowitawam, seda enam, et Soome keeles see lõpp (‑llisuus) harilik on. Kuid teiselt poolt on ka ‑likkus lõpul omad eesõigused: ta illatiw ei ole nii monstruoslik ja raskepärane (naeselikkusesse), sääl pääseme ainult kahe ss’ga; teiseks ei pääseks me ometi ‑likkus lõpust, sest on ju sõnu, milledel ‑lik asemele ialgi (wähemalt teoretiliselt) ‑line ei wõi astuda ja kus ‑lik igatahes üleüldisem ja harilikum on (surelik, õnnelik, kristlik). Nendest sõnadest korraga ‑lisus lõpulisi substantiwisi sünnitada, mis ‑line


** 230 **

 

lõpulisi adjektiwisi oletaks, ei oleks loogilik, waid õige oleks ainult: surelikkus, kristlikkus j.n.e. Ja wiimaks on weel ‑likkus lõpu poolt see, et niisuguseid sõnu kõige wiimasel ajal on hakanud ajalehtedes ja kirjanduses ilmuma, mis näitab, et nende järele tarwidust on: isiklikkus (J. Tõnissoni sõna, juba mitu aastat wana), seaduslikkus, sunduslikkus, kahjulikkus j.m.t. Wõiks ju ka nõnda olla, et ‑lik sõnadest ‑likkus ja ‑line sõnadest ‑lisus saaks. Kahjuks on aga wäga raske ‑lik ja line’le wahet teha, sest et mõlemaid läbisegi tarwitatakse; seesama kirjanik tarwitab ühte ja sedasama sõna kord ‑lik, kord ‑line lõpulisena. On ainult hoopis wäike arw ‑line lõpulisi sõnu olemas, kus ‑lik ialgi ei wõi asemele astuda, nimelt niisugused nagu lapseline (pere), sõrmeline, palgaline, tunniline1) Praeguse spontanliku keele edenemise järele otsustades on küll karta, et ‑likkus ainuüksi makswaks saab.

       Lõpp, mis weel segadusi sünnitab, on priwatiwi suffiks ‑tu ja ‑ta: wallatu, õnnetu; suremata, teadmata, ‑ta lõpu kohta tuleb ütelda, et see õiguse poolest karitiwi (ilmaütlewa) lõpp on: isata, s.o. ilma isata (Soome keeli isättä), kuid nüüdses Eesti keeles on ta päris adjektiwi tähenduse saanud oma karitiwi kaasuse iseloomu osalt alal hoides, mis selles nähtawale tuleb, et ta harilikult deklineerimata jääb, näit. seletamata nähtused, ega mitte seletamatad nähtused. Siisgi üteldakse: arusa[am]atalt, arusaamataks j.n.e. Üleüldse deklineeritakse neid sõnu, kus seda selguse pärast tarwilik.

       ‑tu lõpulisi priwatiwisid on ainult määratud arw olemas ja need on kõik wanemad sünnitused: õnnetu,




1) Dr. Hurt: Eesti sõnadest ‑line lõpuga (Eesti Üliõplaste Seltsi Album VII), § 1—3.

** 231 **

 

jõuetu, wallatu, nurjatu, hooletu j.t. Nende abstraktumid on loomulikult ja erandita ‑tus: õnnetus, jõuetus, wallatus, nurjatus, hooletus j.n.e., ka on niisugused sõnad rahwa suus tuntud ja harilikud1). ‑ta lõpuliste abstraktumid on on wankuwad: kord liitub ‑us otsekohe ‑ta külge ja me saame ‑taus, kord jälle langeb a wälja, järelikult ‑tus. Nõnda siis: (suremata) suremataus — surematus; wäsimataus — wäsimatus, arusaamataus — arusaamatus. Raske on praegu ütelda, missugune worm tulewikus wõidab, sest ajalehtedes leidub praegu mõlemaid. Minu arwates peaks ‑tus lõpule eesõigus antama. Esiteks oleks siis ühtlus niisuguste sõnadega kui õnnetus, wallatus. Ja teiseks saaksiwad need sõnad, mis muidu liig pikaks kipuwad minema, niisugusel korral natuke lühemad. Nõnda siis kõlaksiwad need sõnad: surematus, wõimatus, wäsimatus, arusaamatus. Sõna „wõimatus“ näit. ongi juba üleüldiseks saanud; „wõimataus“ ei ütle keegi.

       Üleüldse kokkuwõttes peab ütlema: Eesti keelel ei ole seda painduwust sõnade deriwatsionis nagu Soome keelel; tal on ainult kindel määr stereotüüplikka abstraktumisi olemas, mis juba enam wähem wanad on; uute abstraktliste sõnade deriweerimises on ta wäga wisa; deriwatsionis on palju wale analogia wormisid märgata.

       Kuid kultur awaldab ka siin oma mõju. Wajadus kulturi mõisteid wälja ütelda sunnib ka Eesti kirjakeelt tahes ehk tahtmata uusi sõnu looma, kui ta hariduse‑keeleks tahab saada. Uuema aja politiline elu, kõiksuguste ühiskondlikkude ja majanduslikkude küsimuste harutamine ajalehtedes nõuab kindlat terminologiat, mida keel on sunni‑




1) Soome keeles on nende priwatiwide abstraktumid ‑ttomuus lõpulised (onneton — onnettomuus), kuid murrakutes, nimelt Kalewala keeles on ka ‑tuus lõpulisi: kalatuus (kalatus, kalata olek).

** 232 **

 

tud wälja töötama. Kirjeldaw wiis mitme sõna abil ei ole küllalt kindel ja on päälegi takistaw.

       Kuid siisgi on üks kirjeldaw wiis, nimelt üks sõna olemas, mis seda deriwatsioni puudust on suurel mõõdul aidanud katta ja mida õige laialt tarwitatakse. See sõna on „olek“. Surematus on sellepärast sagedasti suremata olek; arusaamatus — arusaamata olek; sõbralikkus — sõbralik olek j.n.e. Niisugune abinõu tundub aga mõnikord õige naiwlik ja aitamata olewat, nõnda et ta ühtlase abstraktliku sõna kohust siisgi ei suuda täita. Sellepärast ei saa Eesti keel tulewikus sellest küsimusest mitte mööda minna; ta peab selle enam wähem rahuloldawalt ära kostma, kuid kuidas, seda on raske üksikutes punktides ära näha. Igatahes aga saawad abstraktlikud substantiwid Eesti keele nõrk külg olema.

 

J. Aawik.


 



Hingekell.


        Nõmme wana andis koha kewadel poja kätte. Hans oli ju naesewõtja mees ja wanakene ihkas rahu saada. Elumaja oli uus, tarwis oli ka uusi elanikka. Ja Mart kolis häämeelega toa juurest sauna. Toas polnud tal enam mingit lusti olla. Awarad walged ruumid, krohwitud ja wärwitud seinad, waipadega üle tõmmatud põrandad — pole enam seda kohtagi, kuhu piibumees sülitadagi wõiks.

        Ja kõik see sära ja kära!

        Wõõraid käis sagedasti ja ajalehed tuliwad igapäew. Kõik rikkus wanakese rahu. Lehtedest luges Hans sõjast ja rahutustest, kuulis waimus wabriku-torude huikamist, haisutas kiwisöe suitsu ja kõneles wabameelsusest.

        Ja nendes tubades, mille sarnaseid Mart ennem ainult mõisades oli näinud, tiksus walju häälega uus portselanist numbrilaua ja nikerdustega seinakell. Kärmesti ja krapsult käis ta, ikka: tik-tak, tik-tak!

        Enne oli kõik teisiti olnud. Siis ei kostnud siia weel masinate mürin ega käinud ka kella mehanismus nii krapsult. Auukohal oli sel ajal teine kell: wana elatanud, puust näoga ja roosidega äärestatud


** 234 **


ajanäitaja. See oli wana Mardi noorema põlwe mälestus. Ta tiksus nüüd sauna toas, wanakese lähedal.

        Oli nagu oleks nende südamed üksteisele tuksu[n]d.

        Oliwad nad ju palju koos läbi elanud. Nagu wanakese näo pääle kortsud tekkisiwad, nõnda waotas aeg oma jäljed ka kella otsa ette. Koid õõnistasiwad teda seestpoolt, kärbsed kulutasiwad ja mustasiwad wärwi ta näolt ära, ning ta pidi weel selle wõõbaga leppima, mis kambrid lubjates ta pääle oli pritsitud.

        Käik muutus tal ajajooksul wäga ettewaatlikuks ja järelkaaluwaks. Ta tipsis weel waikselt: tiks-taks, tiks-taks! Ei olnud selles enam suurustamist ega wäljakutsumist. Ühes temaga lahkus Mart toa juurest.

        — Ma lähen, ütles wanakene poja wastu, — lähen ja wõtan oma eluseltsilise enesega kaasa. Teist poolt mul enam ei ole, aga mu truu kell on weel minuga. Ja oma wana elujuhi, selle nahklaudadega piibli wõtan ma kaasa. Sina, poeg, ei pruugi seda. Ja siis on mul weel üks wana hää sõber, kes minuga kaasa tuleb. Ma lähen ühes oma wana Jumalaga.

        Ja nende wanade asjadega läks wanakene sinna, kus palgid weel tahmast läikisiwad, nagu oleks nad sametiga üle löödud, mida mööda prussakad mõteldes ronisiwad ja kus kilk elutargalt ahju taga kriiksus.

        Sääl oli wanakene jälle kodus.

        Õhtul põles pird ahju rinnal ja heitis hämarat walgust suitsunud raamatu mustunud lehtede pääle, mida wana eluõhtu lähenemist tundes luges.

        Ning ustaw seltsimees seinal mõõtis kaduwat aega oma wilunud sammudega: tiks-tuks, tiks-tuks!

        Kilk saatis seda waikset hingepalwet ühetoonilisel kaasmängul. Mõõdukalt kostsiwad ka tema helid: kriiks-kriiks, kriiks-kriiks!

** 235 **


        Nii wenisiwad talwe õhtud sauna juures. Toa juures selle wastu walitses põnewus ja ärew meeleolu. Ajalehed kirjutasiwad tööliste liikumisest, rahwahulkade rahutustest ja moodne kell tiksus nii äriliselt ja külmawereliselt. Ning noor peremees kõneles edust ja wabameelsusest. Ergaw lamp lae all annab walgust weel nendelegi, kes wäljas külmaga teed käiwad.

        Sääl katkes sauna waikuses äkki elukäik. Kell jäi seisma. Wanakene tõstis silmad piibli päält üles ja waatas kiwistanud pilgul seltsimehe poole. Aga selle puls ei löönud enam. Põlewa pirru otsas rippus pikk süsi, kui kaotaks päike oma soendawa paistuse ja tuleks igawene külm maale. Wanakene sütt ei puutunud.

        — Mis sul nüüd on? Tuksi nüüd, sõge, ometi niikaua, kui mina weel elan, — palus wanakene, tilgutit taga sundides.

        See kuulis ainult wastu tahtmist sõna, lonkas paar korda ja wõttis omale siis päris seisukoha.

        — Sõge, kas sa siis päris seisma tahad jääda!

        Rauga laugelt puges pisar wälja, waatas kartlikult ümberringi ja lipsas halli habeme sisse. Wanakene sundis kella, palus ja meelitas. Aga wana seltsimees oli kurdiks jäänud! Sääl mõtles wanakene, et surejale arsti tarwis tuua. Hans-poeg oli osaw lukusepp. Wanake wõttis elupõlise nahksete kanikatega mütsi, et toa juurde rutata. Aga poole tee pääl jäi ta seisma. Ta tundis, et süda araks läks. Toa juures oli palju wõõraid. Ja tuled särasiwad nii, et walgus üsna eemale peletas.

        Jälle taidus ta kella juurde ja katsus oma tarkust. Aga wiga pidi sügawamal olema; wanake ei leidnud seda üles. Kell waikis kangekaelselt.

        Tuba on pime. Pird on kustunud ja maha kukkunud. Wanake wahib tarretanult pimedusesse. Ta on ikka

** 236 **


soowinud, et see kell niikaua liiguks, kuni tema elab. Nad on wanad seltsimehed.

        Nüüd on seltsimees lahkunud. Ilm on wõõraks jäänud. Kauaks saab weel temast siia?...

        Toa juures kiirgawad tuled ja sääl kõneldakse rahwa rahutustest. Peremees räägib edust ja wabameelsusest.

        Sauna üksik aken on aga sootuks pime. Kilk on imestuse pärast waiki jäänud ja murrab selle üle pääd, et miks tema wõistleja enam ei häälitse. Ja wanake on tarretanud olekus.

        Taewast langeb täht maha ja kaob ilmaruumi.

        Temale järgneb teine...


Jaan Lintrop.

 



„Wanemuise“ rahwateatri tegewus esimesel pool-aastal.


        Tarwiduste hulka, ilma milledeta keegi haritud rahwas läbi saada ei wõi, käib wastuwaidlemata hää teater, kus elukutselised näitlejad asjatundlikul juhatusel dramatilise kunsti eest hoolitsewad.

        Niisugust teatrit meil siiamaale ei olnud. Küll etendati ka meil agarasti näitemängu linnas ja maal; isegi kõige kaugemates metsa kolgastes wõis seda näha. Aga ettekandjad oliwad igalpool dilettantid, kes siin ja sääl asjaarmastajate seisukohalt waadates ka üsna lugupidamisewäärt astmele jõudsiwad, aga kunsti mitte tõsisele edule wiia ei suutnud. Selleks puudusiwad kõik eeltingimised.

        Üks nendest eeltingimiste alustest on hää teatrimaja tubli näitelawaga. Seda meil ei olnud.

        Meie näitemängu etendati maal küünides ja kitsastes eluruumides, kus näitelawa laadaputka moodi laudadest üles löödi, woodi lina eesriide osa täitis ja näiteseinadest palju juttugi ei olnud. Etendused rikka aristokradi saalides ja waesemehe ütikeses mängiti ühes ja sellessamas ruumis. Linnades oli lugu weidi parem, aga ka siin oliwad näitelawad wäga waewalised.

** 238 **


        Meil puudusiwad ja puuduwad ka praegugi weel suurelt osalt näitendid oma rahwa elust. Küll on Kunder, Kitzberg ja mõni teine ka meil katsunud selles asjas wagusid ajada, aga kitsaid lawalisi olusid silmas pidades ja ise nende kitsaste olude mõju all seistes oliwad nendel suuremate kunstitoodete sünnitamiseks tiiwad kärbitud. Kui waimutöö sünnitusele kohast ettekannet ja wähegi sündsat tasu loota ei ole, siis ei wõi see anderikkaid inimesi kunstipõllul tööle äratada.

        Meil ei olnud ka mitte elukutselisi näitlejaid, kellede käest õigusega rohkem oleks nõuda wõinud. Näitemäng on tõsine kunsti haru, mis selle käest, kes teda harida tahab, täit tööjõudu nõuab. Ei saada sellega kaugele, kui inimesed elukutselisest tööst wabaks jäänud silmapilkusid näitemängu õppimiseks ja etendamiseks tarwitawad. Nad peawad täiesti sellele kunstile elama, see peab nende pea-ülesanne ja -töö olema. See töö peab neile sellepärast ka ülespidamist ja leiba andma.

        Et näitlejatele ja kirjanikkudele palkasid muretseda, peawad sissetulekud etendustest suured olema. See wiib meid jällegi teatri maja juurde tagasi. See peab nii awar olema, et suurem hulk kuulajaid temas aset leiaks.

        Niisuguse awara teatrimaja ja tubli näitelawa on nüüd „Wanemuise“ selts ülemaalisel rahwa osawõtmisel ehitanud ja käima pannud. Sellega on esimene tõsine samm meie dramatilise kunsti wõimsamaks edenemiseks tehtud. Juba on uuel teatrimajal esimene tegewuse pool-aasta selja taga, ja sellepärast on kohane selle tegewuse pääle tagasi waadata.

        Kuida öeldud, „Wanemuise“ teatri maja on meie olude kohaselt küllalt suur ja täielik. Ta maksab juba praegu, kus iseäranis näitelawa sissesead weel kaugeltgi täieline ei ole, üle 130,000 rbl. Maja on algupäralises

** 239 **


põhjamaa stiilis Soome kunstniku Armas Lindgreni plaani järele ehitatud. Näitelawa on nii ruumikas, nagu seda harilikult ainult suuremate linnade teatrites leida wõib. Saalis on üle 800 tooli paigutatud, kuna kooriga kokku umbes 1000 inimest näitemajasse mahuwad. Meie saal on seega õige suur. Harilikult on suurtes teatrites all saalis 500 kuni 600 istekohta ja suurem osa päältwaatajaid leiab mitmekordsetel kooridel aset. Kõik päält waatajad on nõnda siis neis mitmekordsete kooridega teatrites näitelawal ligemal ja kõnelemine on näitlejatel palju kergem. Isegi tasane häälesosin tungib kuulajale kõrwa. Kui „Wanemuise“ esimese näiteseltskonna arwustuse juures tihti selle üle kaebatakse, et rääkimine küllalt selge ei ole, siis peetagu saali suurust silmas ja tuletatagu seda raskust meelde, mis näitlejatel siin ära wõita on, kui nende hääl selle saaliga peab harjuma ja selle iseäraldusi tundma õppima.

        Näiteseinad on wõrdlemisi hääd ja ainult esialgne gaasiwalgustus ei suuda rahuloldawalt suuremate ettekannete juures ülesannet täita, ja täieks walguse mõju awaldamiseks on elektri walgus tingimata tarwiline.

        Läheme nüüd edasi näitlejate juurde, siis on siin kõigepäält näitejuhiga, teatri direktoriga tegemist. See mees on kõige etenduse hing.

        Waewalt wõib pääliskaudne teatris käija omale seda etteseada, kui palju tööd ja hoolt, päämurdmist ja loowat kunstiannet see on tarwitanud, kui meil eesriide kerkimise järele korraliselt wäljaehitatud näitelawa silmade ees seisab, kus iga asi omal kohal üleüldist kokkukõlalist mõju tõsta aitab, kus näitlejad kõige selle ümbrusega ühiseks pildiks kokku sulawad. Näitejuhil on üsna iseseisew kunst käsitada, et näitendile lawal elu anda. Täieline näitejuht peab ise kunstnik olema, et ühelt poolt õigesti

** 240 **


kirjaniku mõtete ja waimu sisse tungida, mis see näitendisse warjule on pannud, ja teiselt poolt kirjaniku mõttekujule wälimise kuju anda. Mõned kirjanikud annawad oma tüki wälimuse kohta näitejuhile ka näpunäiteid, kuid need on enamisti nii puudulikud, et nendega läbi ei saa. Harilikult ei jõuagi kirjutaja seda ise teha, sest selleks on, kuida öeldud, otse iseäralist andi ja palju praktilist lawateadust tarwis.

        Kõikide tema teenistuses olewate abinõudega pilti sellest tuua, mis kirjanik waimus on näinud, see on siis näitejuhi ülesanne. Aga mitte ainult niisugust pilti, nagu kirjanik teda eneses nägi, waid niisugust, mis ettekande tähtsamaid mõtteid, seda, mis näitemängu süda ja hing on, teatawa päältwaatajate ringkonna ees wõimalikult mõjuwalt ja selgelt ette toob. Nõnda on siis näitejuht teatawal wiisil publikumi asemik, paleuslise päältwaataja kehastus. Tema katsub oma töö juures näitemängu pääle nõnda waadata, nagu tema seda pärast publikumi poolt loodab. Mida kõrgemalt näitejuht seda päältwaatajate hulka hindab, seda sügawam, tõsisem on tema töö. On temale publikum ainult hulk, keda erutada, wõi naerule awateleda, wõi iga abinõuga, olgu see hää wõi halb, nutma sundida tuleb, siis kujuneb tema töö jämedamaks, pääliskaudsemaks. Tal pole siis tarwis luule sügawamat hingeelulist külge päewawalgele tuua, sest et ta oma seisukoha teisale on seadnud; tal on ainult waja teatawaid wälimisi abinõusid hästi jõuliselt tarwitada, et oma sihti, see on wälispidist mõju ilma hingelise kaaselamiseta, kätte saada.

        Mida kõrgemale näitejuht oma ülesande seab, seda suurem ja laialisem on ta töö, seda enam peab ta kõik, ka kõige wäiksemad asjad näitelawal oma tähelepanemise piirkonda tõmbama, seda enam peab ta näitlejaid kätte püütawa sihi alla paenutama.


 



/kaks pilti/


Noor-Eesti                        Õhtu ja Hommik                August Weizenberg


** 241 **


        Kunstinõuete kõrgusel seisew teater nõuab haritud, asjatundjat juhatajat. Seda on ka „Wanemuise“ selts silmas pidanud, ja juba siis, kui näitemaja müürid kerkisiwad, õppis cand. K. Menning Berlinis suurtes teatrites näitemängu direktorile tarwilisi teadmisi. Muidugi oli tema küsimusesse tulewate spetsial-teaduste omandamisele juba ennem laialise wõõra ja omamaa näitekirjanduse uurimisega aluse pannud. Herra Menningil on oma asja kohta andi ja armastust, nii et tema juhatusel hääd tagajärjed tulemata ei wõi jääda.

        Berlinist on hra K. Menning tuttawa Preisi „schneidigkeifi“ näitemängu juhtimises kaasa toonud. Et see omadus meie endisele pikaldasele ja unisele olekule otse risti wastu käib, siis on arusaadaw, et siiamaalsete dilettantide ringist sellele wastuwool on tõusnud. On etteheiteid kuulda, et näitejuht oma mõju liig palju maksma tahab panna, et liig ruttu kõneldakse, et kõik liig nööri ja traadi järele käib, et näitejuhi mõju koguni nii kaugele ähwardab minna, et see üksikute näitlejate iseloomulikka külgesi ja algupäralsust niwelleerima kipub jne.

        Ka nende ridade kirjutaja on osalt nende mõtete poolt ja arwab, et siin edaspidi ehk küll mõndagi muutuma peaks. Aga wist ei ole hakatuses Preisi korporali kepp põlata. Meie peame meeldetuletama, et meil siin alles esimesi wagusid on ajada. „Wanemuise“ teatri direktoril ei olnud kusagilt walmis näitlejaid wõtta ega wälja walida. Ta pidi neid asjaarmastajate seast koguma ja ise wälja õpetama, nii et tema ülesanne kaugelt raskem on, kui harilikul näitemängu direktoril. Temal ei ole mitte ainult juhatada ja siluda, waid otse õpetada ja koolitada. Et siin tragi toon ja tempo kohane on, ei hakka wist keegi kahtlema, kes natuke järele mõtleb.

** 242 **


        „Wanemuisel“ on praegu 12 kindlapalgalist näitlejat, kes harilikult üks kord nädalas näitemängu etendawad, aga iga õhtu mitu tundi harjutawad ja proowisid teewad. Läbistikku arwatakse iga raskema tüki äraõppimiseks 30 proowi. Muidugi mõista, ei ole asi nii, et terwe tükk 30 korda läbi harjutatakse, waid proowidel jõutakse sagedasti ainult üksikud etendused (järgud) läbi wõtta. Terwe tükk mindakse sääl juures umbes 10—15 korda täbi.

        Meie näitlejate palgad ei ole õiguse pärast weel kellegi palgad, waid wäikesed abirahad, millede waral selles lootuses õppida suudetakse, et tulewikus tõesti terwelt näitekunstile elada wõiks. Paremaid palkasid aga ei luba esialgselt näitelawa waraline seisukord.

        Et seda waralist seisukorda parandada, on „Wanemuise“ seltsi kõrwale näitemängu toetajate kogu kokku astunud, kellelt esimesel aastal umbes 1500 rbl. näitemängu hääks loodetakse. Toetajate kogu walib näitelawa komiteesse oma seast pooled hääleõiguslised liikmed, kelledel siis õigus on ka näitemängu waimlikust juhtimisest osa wõtta.

        Uute näitejõudude seas on häid andeid leida. Paljud, kes ennast kutse pääle üles andsiwad, on mõne ülesastumise järele, mõned juba proowitegemisel tagasi pidanud astuma, sest et juhatus nendelt suurt loota ei wõinud. Kes järele on jäänud, nendest on mõndagi lubawat oodata. Juhatuse tunnistuse järele teewad nad otse eneseärasalgawalt oma edenemise kallal tööd.

        Ja see edenemine on igalühel, kes „Wanemuise“ teatris käinud, selgesti silmapaistew.

        Et mitte üksikute näitlejate arwustuses liiga kaugele minna, tähendan ainult lühidalt nende pääle, kelle kaswamine juba selle lühikese aja sees häid lootusid tulewiku jaoks annab. Hra Simm on „Wanemuise“ näite-

** 243 **


lawal õige isesugune jõud, kes wäikestes joontes mitte igakord järjekindlalt ei maali, aga kellel tähtis karakteriseeriw wõim on, kes ettekannet omal õlal läbi wiia suudab. (Wõrdle: „Tuulte pöörises“, „Flachsmann“, „Bartel Turaser“.) Just selle kandwa mõju poolest seisab tema lähedal hra Kadak, kes muidu kujutamises mitte nii kaugel ei ole ja kes oma iseloomulist andi weel wabalt näidata ei suuda. Ka hra Rebase mängus leidub seda põhjusjoont, aga tema peab iseäranis ettewaatlik olema, sest et tema wäljaastumise wiis wäga kergesti stereotüüpliseks ja ühetaoliseks wõib minna. Naesterahwastest seisab mängu iseloomu poolest nimetatute ligidal pr. Altleis, kelle rahutuse ja taltsutamatuse taga, nagu näha, seestpidist jõudu leidub. Rõõmustawal wiisil edeneb, kui meie ei eksi, ka neiu Wästrik sinnapoole, ja tema wiimane ülesaste („Rawitsemisel“) oli sellepoolest hääd tõotaw samm edasi. Teistsugune on herrade Hanseni, Triipuse ja neiu Konsa and. Nad kalduwad episodi, päätegelasi walgustawate lühemate kõrwaliste osade etendamise poole, milledel aga terawamad jooned ei puudu. Iseäranis õnnelikult edeneb sellepoolest hra Hansen. Huwitaw on näha, kas see näitleja, kes praegu nagu terawa sulega oma kujusid joonistab, ka laia, pintsliga neid maalida suudab. Hra Jürmann on weel seestpidi kujutamise poolest wabaduseta ja peaks tublisti tööd tegema, et mitte wälispidiste abinõudega mõjumise sisse kinni ei jääks. Mõned nooremad jõuud peawad weel näitama, kas nad edenewad wõi ainult üht ehk teist kuju õnnelikult trehwawad.

        Mis näitendite wäljawalikusse puutub, siis on ka siin tükati nurisemist olnud. Meie ei taha nendest kõnelda, kes terwet kunsti teatud -ismuse mõju alla tahaksiwad painutada ja kes sellepärast hoolega wahti peawad ja kõwa hääle tõstawad, kui näitelawale näituseks

** 244 **


mõni tööline juhtub ette astuma, kes mitte igakord ja igapidi kõige täiuse eeskuju ei ole. Siis sajab kohe etteheiteid „kodanlise kunsti“ ja „proletarlaste teotamise“ üle. Aga ka nende seast, kelledel kunstist wabam arusaamine on, kuuleme näitendite wäljawaliku kohta arwustust. Üleüldse on kaebtust kuulda, et enam „igawamaid“ kurbmängusid wõetakse ja mitte küllalt lõbusaid nalja näitendid ei tooda, mis inimesele päewa-mure järele mõnusa tunni walmistaksiwad, kus wähe päämurdmist ja mõtlemist, enam hääd tuju oleks.

        Kuid ka siin peame näitejuhatuse poolt kõnelema. Meie peame meeles pidama, et meie maitse kaunis üleüldiselt rikutud on. Meil on siiamaale enam nalja kui tõtt näitelawal näha olnud. See on arusaadaw. Sest nali on ka halwal ettekandel weel külgehakkaw, selle taha on õige hõlbus puudusi ja nõrkusi ära warjata. Meil on teatri pääle suured hulgad nagu „kommeti“ pääle waatama harjunud.

        Selles asjas peab muutus tulema. Mitte üksinda näitlejatel, waid ka publikumil on teatri asjus koolitamist tarwis. Waja harineda teatri, kui tõsise hariduse koha pääle waatama, kus waimlist lõbu pakutakse ja tõsist mõtlemise tööd tehakse. Sellepärast on teatri juhatusel õigus, kui ta näitendid katsub etendada, mis tõsiseks mõttetööks alust annawad.

        Näitekunsti edenemiseks on hää arwustus tähtsaks kaasaitajaks. Põhjalik arwustus harutab näitendi põhjusmõtteid, nende kandwaid ja wastuwõitlewaid üksikuid iseloomusid ja kaalub ära, kui kaugele näitlejad neid mõtteid, mis kirjanik oma töö sisse palmis, kehastada jõudsiwad, näitab, kus nad wigasid tegiwad, kus nad oma ülesannet hästi täitsiwad jne. Niisugune õiglane arwustus on publikumi ja näitlejate wahel ühendawaks

** 245 **


sillaks, mõlemale poolele soowitaw, hariw ja edendaw. Meie näitlejad kaebawad õigusega, et meie arwustus suurelt osalt wäga nõrk ja pääliskaudne on. Ei katsutagi sügawamale näitendi sisusse tungida, otsustatakse ainult umbkaudu, kas näitleja hästi ehk halwasti etendanud. Ja ka see otsus ei ole sagedasti sugugi põhjendatud, waid on arwustaja enese küsitawa „tundmuse“ järele tehtud. Asjatundmata arwustaja „subjektiwilisel“ maitsel ei ole aga wähematgi wäärtust.

        Osawõtmisega näitemängu õhtutest wõib läbistikku rahul olla. Hakatuses oli saal harilikult täis, sest siis tuldi palju ka uudishimu pärast uudist waatama, pärast jäi publikumi küll wähemaks, aga liig wähese osawõtmise üle on küll harwa kaebada olnud.

        Kaebatakse mõnelt poolt, et meil liig harwa mängitakse ja tihti korratakse.

        Need etteheited on kõige selle järele, mis enne öeldud, küll waewalt kohased. Meie kuulsime, kui mitu korda iga tükki enne etendust harjutatakse. Nii hoolsalt õppides ei ole wõimalik rohkem pakkuda. Teine asi on wanadel näitelawadel suurte rahwaste juures. Sääl on palgatud näitlejatel juba laialiselt kätteharjutatud osade kogu. Tuleb ainult paar proowi teha ja asi wõib minna. Häid näitendid aga korratakse sääl palju enam, mitte üks ega kaks korda. Nagu hääd laulu ja muusikatükki mitu korda kuulata tahad ja mõjuwat pilti wõi kuju küllalt waadelda ei suuda, nii näeb näitekunsti armastaja hääd näitendid häämeelega mitu korda. Et meil kordamise pääle nii üle õla waadatakse, tunnistab, et meil teatris enam pääliskaudist uudishimu kustutakse, kui tõsist waimlist lõbu otsitakse.

        Lõpuks paar sõna meie kirjanikkudele.

** 246 **


        Meie ootame teilt algupäralisi Eesti näitendisi. „Wanemuise“ näitelawa wõib teie waimusünnitusi laialt tuttawaks teha, rahuloldawalt ette kanda ja ka wõrdlemisi hääd waewatasu maksa, mis siiamaale wõimata oli. Katsume oma näitekunsti enam omasemaks teha. See nõudmine käib niihästi näitendite sisu kui ka ettekannete kohta.

        Eestlase tundmuste awaldus on tagasihoidlik ja pikaldane, iseäranis kui need tundmused õrna laadi on. Selle pääle peaks näitemängu juhatus küll enam tähelepanemist Eesti näitendite etenduste juures pöörama. Diktsion ja tempo näit. oliwad „Tuulte pöörises“ küll liiga rutulised meie iseloomu kohta.

        Nagu sellest lühikesest ülewaatest näha, on „Wanemuise“ noor näitelawa täiel edenemise hool. Minu arwates on üleüldiselt õigetest põhjusmõtetest meie esimese elukutselise näitelawa asutamise juures wälja mindud. Kui ka puudusi siin ja sääl esimese alguse juures näha on, siis peame neid küll arwustama ja parandust nõudma, aga ikka nii, et silmas peame, et meil noore kunstiasutusega tegemist on, millele hääd soowima peab, ka siis, kui arwustus kibe on. See tundmus annab meie arwustajatele ja publikumile näitelawa wastu õige seisukoha.


A. Jürgenstein.


 



Talumees ja õpetaja

(Isa jutu järele).


Põllul wilja kokku kanti,

ühte kuhilasse pandi.

Töö sääl oli wirk ja hoolas,

nii et aga higi woolas.


Eemalt sõidu mürin kajas.

Õpetaja mööda ajas.

Äkki täkud seisma sundis:

taadi põllul ära tundis.


„Noh, on’s Jumal lõikust annud,

Põld sull’ palju saaki kannud?

Et saab tasa waew ja kulu,

kukrusse jääb kopik tulu?“


— „Kehw on wili, wäike lootus,

wilets terwe aasta ootus!

Ei saa renti ära maksa —

paluma peab mõisasaksa!“


Õpetaja waiki püsis.

Siis ta pühalikult küsis:

„Oli Jumal külwi ajal

meeles sul ja sinu majal?“


— „Auulik õpetaja herra,

olen asja uurin’d perra...

Aga olen nõnda rumal —

et ei tea, kas aitab Jumal?“

** 248 **


„Kust need hullud mõtted wõtad?

Armas hing, sa põrgu tõttad!“

tõreles nüüd õpetaja:

„Ühte asja sull’ on waja“.


— „Ärge patust hukka saatke,

õpetaja herra, waatke:

Läksin mõisa wäljast mööda

kewadel, kui tehti tööda.


Walitseja seemet jagas,

ise wandus, paukus, pragas:

,Kurat, lurjus, lontrus, molu,

lõhki löön su lolli kolu’!


Kas see tõesti polnud paha?

Aga wili pani maha.

Ei see kartnud kuiwa põudu,

nagu pilliroog a’as jõudu.


Kui ma omal’ põllul’ tõtsin,

mütsi palwes maha wõtsin,

Taewaisalt abi lootsin,

õnnistust säält alla ootsin.


Aga waatke, põld on põdur,

wili wilets, kõrsgi kidur —

näotu, nii et konnal häbi

sellest hüpata on läbi!“


„Nõõ! — no...“ hüüdis õpetaja —

„kutsar: ohjad, — lorutaja!“

Tõusis tolm ja wankri wõrin,

õpetaja läks mis põrin...


J. Rootslane.


** A **


Kuulutused.


** B **


Noor-Eesti Kirjastus, Tartus.


        Noor-Eesti ülesandeks on kunstiliste, teaduslikkude ja ilukirjanduslikkude raamatute wäljaandmine. Tema püüd on kirjanduses ja kunstis rahwa kulturilisele edenemisele kaasa aidata ja laiemates ringkondades tõsist kunstimaitset luua.

        Sellest seisukohast wälja minnes katsub Noor-Eesti oma tegewust wäljaspool igasuguseid erakondlisi piirisid awaldada ja ei arwa sellepärast mingisugustele mõtetele oma lehekülgedel awaldamise wõimalust keelata, kui need mõtted aga tõe ja inimlikult-kulturiliste alustega kokku käiwad ning oma wälimise kuju poolest üleüldiseid nõudmisi täidawad.

        Tõsine kirjanduse kui kunsti edenemine awaldab ennast ainult sääl, kus kirjanikkude seisukord majanduslikult kindlustatud on, kus nad oma tööde ees kohast ainelist tasu saawad. Et Eesti kirjastuslikud olud liig madalad on, siis on asi selle poolest meil iseäranis mitte-rahuloldaw. Noor-Eesti eesmärgiks ei ole mitte äriline kasu, waid kirjanduse edendamine. Sellepärast püüab ta oma kaastöölistele wõimalikult kõrget honorari maksa.

        Et ülesande-kohaselt töötada, selleks on laialisemat waimlist ja ainelist ühistunnet ja toetust tarwis. Noor-Eesti soow on enese ümber noori kirjanduslikka jõudusid koguda, nendele kirjandusliku edenemise juures abiks olla ja nende töödele ilmumise wõimalust anda. Sellepärast pöörab ta just noorte poole, nende käest kaastööd, nendelt waimlist toetust lootes, teades, et uued woolud ainult uute jõudude poolt tulla wõiwad!


(** C **)


Noor-Eesti Kirjastus, Tartus.


        Siiamaale on Noor-Eesti wäljaandel järgmised raamatud ilmunud:


        1)        Noor-Eesti I album, 234 lhk., hind 125 kop.

        2)        Wõitluse päiwil, koguwäljaanne, 80 lhk., hind 25 kop.

        3)        Hingemaa, kirjutanud Fr. Mihkelson, 32 lhk., hind 12 kop.

        4)        Inimese põlvenemine, kirjutanud W. Bölsche, 93 lhk., hind 35 kop.

        5)        Murelapse laulud, Marie Heibergi luuletused, 71 lhk., 40 kop.

        6)        Missugust walimiseõigust peame meie nõudma? Kirjutanud Bernhard Linde, 36 lhk., hind 15 kop.


        Noor-Eesti wäljaannete kommisjoniladud on: Tartus „Postimehe“ raamatukauplus, Tallinnas G. Pihlakas. — Üksikute tellijate kohta on soowitaw, et nad oma tellimised otseteed meie Kirjastuse nime pääle saadawad, kust neile raamatud ilma postikuluta kätte saadetakse.


Neid, kes meile wõlgnewad, palutakse oma arweid wõimalikult ruttu ära õiendada!



(** D **)


Noor-Eesti Kirjastus, Tartus.


        Lähemas tulewikus ilmuwad Noor-Eesti kirjastusel muu seas järgmised teaduslikud raamatud:


        Prof. Meyer: Maailma loomine.

        Prof. Meyer: Maailma lõpp.

        Prof. Timirjäsew: Darwinismus.

        W. Blos: Suure Prant[s]use Rewol. ajalugu.

        A. Bogdanow: Lühikene majanduseteaduse õpetus.


        Kirjastus tarwitab iseäranis wähemate teaduslikkude tööde käsikirju, et nende abil odawat rahwakirjandust rohkendada. Soowitaw on, et Kirjastusele saadetud käsikirjadele honorari tingimised juurde lisatakse. Käsikirjade tagasisaatmiseks wõi järelpärimiste pääle wastamiseks olgu tarwilik osa postmarkisid kaasa pandud.


        Adress kõigile saadetustele ja järelpärimistele kirjanduslikkudes ehk ärilistes asjades:


Noor-Eesti Kirjastus, Tartus (Юрьев, Лифл. г.)


(** E **)


Päewaleht „Postimees“


poliitiline, majandusline ja kirjandusline Eesti awalik häälekandja.

Pärnus oma wäljaanne säälsete päewauudiste osaga.



„Postimehel“ on kaasanneteks:


1) Nooresoo kuukiri „Lasteleht“; 2) Terwishoiuline ja arstiteadusline ajakiri „Terwis“; 3) Pilke ja naljaleht „Sädemed“; 4) Tähtraamat 1908 ja Seinakalender.


        „Postimehe“ toimetuses töötab kauaaegse toimetaja J. Tõnissoni juhatusel hulk haritud ajakirjanduslisi jõudusid: Dr. O. Kallas, P. Põld, J. Ilwes, A. Simm, K. A. Hindrey, T. Kadak, M. Raud, M. Linde, W. Kuusner j.t. Alalist kaastööd teeb senine toimetuseliige riigiwolinik A. Jürgenstein. — Kaastööd teewad tuttawamad kirjanduslised jõuud kõigilt põldudelt.

        „Postimees“ ilmub Eesti Rahvameelse Eduerakonna waimus. Sihikindlalt tahab „Postimees“ praeguste muutuste ja pöörete ajal konstitutsioni ehk seaduslise riigi põhjuskorra alusel politiliste õiguste ja wabaduste pärast wõidelda.

        Hariduslised ja ühiselulised püüded meie rahwa keskel leiawad kõige elawamat tähelepanemist.

        „Postimehe“ 50-aastase juubeli mälestuseks ilmub ühes lehega iseäralik pidukiri „Postimehe“ ajalooga, toimetajate ja kaastööliste elulugudega ja piltidega: „Postimehe“-juubeliaasta 1907. Lugejad, kes seda soowiwad, maksawad liht wäljaande eest 50 kop., ilu wäljaande eest 75 kop.





„Postimehe“ tellimise hind ühes „Lastelehe“ ja Seinakalendriga:



Kes „Sädemeid“ ja „Terwist“ ühes soowib saada, sellel on aastas 50 kop. ja pooles aastas 25 kop. juurde maksa.

        Tellimise adress: „Postimees“, Tartu.


„ELU“         politika, majanduse ja kirjand., ajaleht.

                „Postimehe“ lühendatud wäljaanne.

                Ilmub kaks korda nädalas.

Tellimise hind: aastas postiga 3 rbl., postita 2 rbl. 50 kop., pooles aastas postiga 1 rbl. 60 kop., postita 1 rbl. 30 kop., weerand aastas postiga 85 kop., postita 70 kop.

        Kes „Eluga“ naljasisulist kuukirja „Sädemed“ ühes soowib saada, see maksab aastas 50 kop., pooles aastas 25 k. juurde, kuna „Sädemed“ 12 nummert muidu aastas 1 rbl. 20 kop. maksawad. Kes 12 nummert „Lastelehte“ ja arstiteaduslist kuukirja „Terwist’ „Eluga“ kaasa saada tahab, maksab aastas 50 kop., pooles aastas 25 kop. juurde.

        Et päewalehe „Postimehe“ terwe tööjõud ühel hoobil ka „Elu“ teenistuses on, siis jõuab teine iseseisew nädalileht sisu poolest „Eluga“ waewalt wõistelda.


Tellimisi wõetakse kõigis „Postimehe“ tellimisekohtades wastu.


(** F **)


„Sõnumed“ politikaline, majandusline ja kirjandusline Eesti päevaleht, ilmub Tallinnas.

„Sõnumete“ siht ja püüe

praegusel ülemineku ajajärgul on rahwast politikalisele selgusele wiia ja tema sisse neid idusid istutada, mis uue wabama korra loomulikkudeks alusteks peawad olema.


Ühiselulistes küsimustes seisukohta wõttes astuwad „Sõnumed“ alati töötawa rahwa ja warandusliselt kehwemate kihtide kasude eest maal ja linnas õiglaselt ja julgelt wälja.


Lehe sisu tubliduse ning teadete wärskuse ja ustawuse pääle paneb toimetus iseäralist rõhku. Igas kodumaa, nurgas ja wäljamaal kirjasaatjad. Oma spetsial-kirjasaatja riigiwolikogus.


„Sõnumete“ jutunurgas ilmuwad 1907. aasta jooksul muu seas kolm tähtsamate Eesti kirjanikkude uut algupäralist tööd:

        1)        Ernst Petersoni uudisjutt „Elsa“.

        2)        Eduard Wilde roman „Ülesehitajad“.

        3)        A. H. Tammsaare „Rahaauk“.


        Iga kuu neli hinnata kaasannet:


1. „Kirjandus“, hoolsasti walitud, kirjanduslist maitset hariwate lühemate algupäraliste ja tõlgitud ilukirjandusliste toodete jaoks ühes kriitika-osaga, kus tähtsamad Eesti ja naabrirahwaste raamatuturu uudised pikema ja lühema läbirääkimise alla wõetakse.

2. „Teadus“, kus rahwale arusaadawas keeles looduse ja seltskonnateaduslisi mõisteid selgitada ja tutwustada püütakse.

3. „Töö“ — kodu ja wäljamaa tööliste liikumisele pühendatud kuukiri. Iseäralist rõhku pannakse siin ametiühisusliste ja ühistegewusliste küsimuste selgitamise pääle.

4. „Pilkenali“, naljajutud, naljad ja pilkepildid jookswate päewasündmuste kohta.


„Sõnumete“ tellimisehind:

aastas

postiga

5

rbl

kop.

aastas

postita

4

rbl

kop.

6 kuu pääle

2

60

6 kuu pääle

2

3            

1

35

3            

1

1            

50

1            

40

 

 

Wäljamaale saates igapäew 10 rbl., kolm korda nädalas 7 rbl.


Üksik nummer maksab 3 kop.


        Kuulutuste petitrida 4 kop., lehe eesotsas 10 kop. Teenistuse otsimise kuulutused 3 kop. rida. Suuremad kuulutused kokkuleppimise järele kuni 40 % odawamalt. Kuulutused, mis kesknädalal ja laupäewal lehte tulewad, ilmuwad järgmises „Maa“ numbris hinnata.


(** G **)


„Maa“ „Sõnumete“ teine wäljaanne — ilmub kaks korda nädalas.


        „Maa“ on neile lugejatele määratud, kel waewalise postitalituse pärast wõi mõnel muul põhjusel päewalehe tellimine tülikas on.

        „Maa“ sisu seatakse „Sõnumetes“ ilmuwatest kirjatükkidest kokku ja korraldatakse iseäranis maa lugejate tarwiduste kohaselt. „Sõnumetes“ ilmuwad jutud saawad „Maa“ lugejad eralisadena kaasa, niisama „Sõnumete“ kaasas käiwad neli hinnata kaasannet.


„Maa“ tellimisehind:

aastas

postiga

3

rbl

kop.

aastas

postita

2

rbl

50

kop.

6 kuu pääle

1

60

6 kuu pääle

1

25

3            

85

3            

65

1            

35

1            

25

 

Wäljamaale saates 5 rbl.


Üksik nummer maksab 3 kop.


Tellimise adress: „Sõnumete“ jaoks: „Sõnumed“ (Сэнумедъ), Ревель. „Maa“ jaoks: „Maa“ (Маа), Ревель.

        „Sõnumete“ ja „Maa“ toimetus ja talitus on Tallinnas, Müüriwahe uulitsas nr. 1, Harju uulitsa nurgal.


„Sõnumete“ ja „Maa“ tellimisi ja kuulutusi


wõtawad wastu kõik Eesti raamatukauplused, pääle selle weel hulk seltskonna tegelasi maal ja linnades.

        Abitalitused, kust lehte ilma postirahata saada wõib: Narwas — Inthali raamatukauplus, Erm ja Thomson — Kreenholmis, Rakweres — N. Erna, Tartus — J. Reewits, Kaubatarwit. ühisus „Progress“, Wiljandis — A. Reewits, Pärnus — A. Küng, Walgas — F. Karlson, Wõrus — F. Karlson.

        Kuulutuste petitrida 5 kop., lehe eesotsas — 15 kop. Suuremate ja mitmekordsete kuulutuste päält hinnaalandus.


„Sõnumete“ ja „Maa“ kaastöölised:

        Ajakirjanikud: A. Hansen, Eduard Wirgo, wannutatud adwokadi abi A. Hanko, Chr. Kaarna, N. Sall, wannutatud adwokat J. Jaakson, wannutatud adwokadi abid Lui Olesk ja K. Baars, kirjanikud: Ernst Peterson, Eduard Wilde, Otto Peterson, Otto H. Münter, A. Saal, Gustav Suits, J.W. Weski, H. Pöögelmann, A. Rebane, O. Leik, Jaan Sarw, V. Reier, Linda Jürmann, Helene Õiglas, Lidia Poom, Franziska Martna, M. Aitsam, Jaan Lintrop, Otto Oja, H. Türp, A. Peerandi, J. Reinthal ja hulk teisi rahameelseid mehi.


(** H **)


„Uus Wirulane“

politikaline, majandusline ja kirjandusline ajaleht, ilmub igal argipäewal Tallinnas.


        „Uus Wirulane“ on täielikult edumeelne. Tema töö ja ülesanne seisab selles, et Eesti rahwas kõiges kulturilises elus, nii majandusliselt kui ka haridusliselt, politikaliselt ja kõlbliselt rutemal sammul paremale, kõrgemale järjele wõiks edasi jõuda

        Jutujaos toob „Uus Wirulane“ ainult paremate kirjanikkude töösid, mis huwitawad ja ajakohased on.

        Hinnata kaasanneteks annab „Uus Wirulane“ iga laupäew ja iga üle teisipäewa piltidega ilustatud jutu- ja teaduslise lisa, ja lugeja leiab nendest lisadest peale muu ka riigiwolikogu tähtsamate liikmete pildid. Uued tellijad saawad ka adress ja seinakalendrid järele.

        Pääle päewalehe wäljaande ilmub „Uus Wirulane“ ka kaks korda nädalas, igal teisipäewal ja reedel, nime all:


„Uus Wirulane“ — teine wäljaanne.


        Igal numbril lisaleht kaasas, enamasti piltidega ilustatud. See wäljaanne on nimelt maarahwa tarwis määratud.


„Uue Wirulase“ iga päew ilmuwa wäljaande hind on:

 

1. aprillist a. lõpuni

postiga

3

rbl.

85

kop.,

postita

3

rbl

kop.

pooles    aastas

2

60

2

weerand    

1

35

1

ühes kuus

50

40

 

„Uue Wirulase“ kaks korda nädalas ilmuwa wäljaande hind on:

 

1. aprillist a. lõpuni

postiga

2

rbl.

45

kop.,

postita

1

rbl

90

kop.

pooles    aastas

1

60

1

35

ühes kuus

30

25

 

       Kirjade ja tellimiste adress: „Uue Wirulase“ toimetusele Tallinnas (гор. Ревель).

Proowinumbrid soowijatele hinnata.

       „Uue Wirulase“ mõlemate wäljaannete wastutaw toimetaja ja wäljaandja

 

J. Järw.

 


(** I **)


Lendleht, laialise programmiga politikaline ajakiri.


Lendleht ilmub 1906. a. detsembrikuust saadik paljude paremate, tuttawamate ja nooremate kirjanikkude ja politikameeste kaastegewusel.


        Lendleht toob ainult wäljawalitud häid ja töölisteklassi seisukohalt sihilisi kirjatöösid.

        Üksikud numbrid ilmuwad osalt raamatu kujul, osalt ajakirjakaustas; iga üksik nummer on oma ette iseseisew kirjatööde kogu, terwe kirjatükk ehk üks anne pikemast kirjatööst.

        Wahetewahel, nimelt suuremateks pühadeks ilmuwad piltidega ilustatud albumid.

        Igas kuus ilmub paar korda wärwipiltidega pilke-naljanummer. Pääle paljude muude kaastööliste wõtab sellest kaastöölisena osa ka meie parem ilukirjanik


Eduard Wilde.


        Lendlehe tellimisehind 50 numbri eest 3 rbl. postiga ja postita 2 rbl. 70 kop., 12 nummert postiga 1 rbl. ja postita 90 kop. Üksikult ostes tuleb 50 nummert umbes 6 rubla maksma. Organiseeritud töölised saawad Lendlehe üksikud numbrid 30 % odawamalt. Tellimise hind nendel 10 % odawam.

Kuni märtsi-kuu lõpuni on ilmunud:


        № 1. Edasi II. Maksab üksikult 20 kop.

        № 2. Kuulipilduja. 15 kop.

        № 3. Wabariik. Annenskaja. 4 kop.

        № 4. Vali nali. 10 kop.

        № 5. Tsebrikowi kiri Aleksander III-le. 6 kop.

        № 6. Teejuht. Jablonowski jutuke. 1 kop.

        № 7. Soolaleiba. 15 kop.

        № 8. Naisterahwas ja tema majandusime seisukord. Klaara Zetkin. 7 kop.

        № 9. Päewakaja. 12 kop.

        № 10. Märts. 6 kop.

   № 11. Bebeli riigipäewakõne 26. weebruaril. K. Kautsky. Naisterahwaste walimiseõigus.

        № 12. Edasi III.

        № 13. Kolgata.


        Lendlehe toimetus ja talitus on Harju ja Müüriwahe uulitsa nurgal nr. 1, Tallinnas, Sõnumete ja Maa talitusega üheskoos.


        Adress: Ревель, Lendleht.


                                                                J. Lilienbach,

                                        Lendlehe wastutaw toimetaja ja wäljaandja.


(** J **)


„Rahwaleht“, kaks korda nädalis ilmuw politiline, majandusline ja kirjandusline ajaleht.


Wastutaw toimetaja ja wäljaandja H. Tõllasepp.

Tegew toimetaja H. Namsing.


        Ajaleht „Rahwaleht“ on omale lühikese aja sees laialist lugupidamist ja sõbralist wastuwõmist leidnud, mis sellest tunnistust annab, et leht õiges rahwameelses edumõttes terwe rahwa käekäigu tõstmiseks wäsimata tööd teeb. Iseäranis tahab „Rahwaleht“ meie tööliste-klassi kasusid silmas pidada ja nende, kui kõige rohkem rõhutud rahwa-kihi õiguste eest õiglaselt ja südikalt wälja astuda. Ka põlluharijatele toob „Rahwaleht“ nende olukorda ja tarwidusi silmaspidades kasulikka õpetusi ja põllutöösse puutuwaid juhtkirju, mille juures teda meie kodumaa paremad ja tegelikumad põlluteadlased toetama saawad.

        „Rahwalehel“ on riigiwolikogu koosoleku ajal Peterburis oma kirjasaatja, nii et leht wolikogu istumiste üle kõige täielikumad ja algupäralisemad teated wõib tuua.

        „Rahwalehe“ jutunurgas ilmub käesolewal aastal hulk huwitawaid juttusid, muude seas ka Soome kirjaniku Kauppis Heikki esimese auuhinnaga kroonitud jutt „Tee awajad“.


„Rahwalehe“ 1907. aasia tellijad saawad hinnata kaasa:


        1) Mitmewärwilises trükis seina-kalendri. 2) Wahariide sisse köidetud tasku-kalendri (endise põllumehe kalendri kaustas), milles taskuraamatu osa mitmesuguste tarwiliste tabelitega on. 3) Iga kuu piltidega lisa „Lõbus ajawiide“. 4) Wäikese tähtraamatu. 5) Agr. Schulzenbergi Põllumehe arweraamatu, ühes walmis tabelitega 50 kop. lisamaksu eest. Postiga saates 75 kop. Selle raamatu hind on muidu 1.20 kop.

        „Rahwalehe“ wäljaandjal on oma trükikoda, raamatukauplus ja on muidu kõigiti waranduslisest küllest kindlal alusel, nõnda et tellimise juures kellegil karta ei pruugi.

        „Rahwalehe“ kuulutused kleebitakse iga kord pääle lehe ilmumist Wiljandis uulitsa nurkadele üles ning sellepärast on siis igal ühel wõimalik neid lugeda. Ärimehed pangu seda tähele!

        „Rahwalehe“ tellimisi ja kuulutusi wõetakse kõigis ajalehtede tellimise kohtades wastu ja saadetakse proowinumbrid ühes rahasaatmise kaartiga igaühele ülesantud adressi järele koju kätte.

        „Rahwalehe“ tellimine 1907. aasta pääle kestab edasi.

        Uutele tellijatele saadetakse kõik ilmunud kaasanded järele.


„Rahwaleht“ maksab ühes kaasannetega:


1. aprillist aasta lõpuni postiga 2 rbl. — kop., postita 1 rbl. 45 kop.


Üksik nummer 3 kop.


        Tellimise adress: „Rahwaleht.“ — Wiljandis, (гор. Феллинъ, Лифл. Губ.)


                                                        „Rahwalehe“ toimetus.

(** K **)


1907 Teine aastakäik. 1907

„Koit“

Rahwalik politika, majanduse ja Kirjanduse ajaleht.

Ilmub suures trükipoognas, ühes kirjanduse lisaga.        


Iseäralisteks kaasanneteks on teaduslikud raamatud, nende seas „Maakera elulugu“ hulga piltidega. Pääle selle saawad tellijad esimese numbriga seinakalendri Eesti kunstniku algupäralise joonistusega, kuuenda numbriga suurema kalendri „Maja tähtraamat“ ja jõuluks piltidega ilustatud laste raamatu „Laste Sõber“.


„Koidu“ tellimise hind 1907. aastal on:


      aastas

postiga

3

rbl

kop.

postita

2

rbl

50

kop.

¾      

2

40

1

90

½      

1

60

1

25

¼      

85

65

ühes kuus

30

25

 


Wäljamaale saates 5 rbl. aastas, 2 rbl. 60 kop. pooles aastas.


Üksik nummer maksab 3 kop. Adressi muutmine 10 kop.

Tellimiste edasitoimetajatele 7 % waewatasu.


        Lehe kontor Tallinnas, Wana turu kaelas nr. 3, on äripäewal hommiku kella 8-sast kuni õhtu kella 8-ni lahti.


        Kirjalik adress: „Koidu“ toimetusele, Tallinnas.

        Wene keeles: Въ контору газеты „Койтъ“, Ревель

        

                                                Wastutaw toimetaja G.E. Luiga.


Nõudke proowinumbrid!

(** L **)


        1. jaanuarist 1907 hakkas Kuresaares uus politikaline, majandusline ja kirjandusline ajaleht


„Hääl“


kaks korda nädalas ilmuma, kesknädalal ja laupäewal.


        „Hääl“ on wõrdlemisi kõige odawam ajaleht ja seega igaühele kättesaadaw. Kuid meie ei taha mitte hinna odawusega hoobelda. Kõike rõhku tahame meie lehe sisu pääle panna. Meie oleme ka jõudnud lehe ümber tähtsamad seltskonna jõud koguda.

        Praegusel ülemineku ajajärgul rahwast politilisele arusaamisele wiia, selgeks teha, mis neile kasuks wõi kahjuks on, rahwa sisse neid aimeid istutada, mis wabama korra aluseks peawad olema — on meie siht.

        Kodumaa elus tahame tähelepanemist kehwemate kihtide olude pääle pöörda, seda walge ette tuua, mis muljub ja walutab, ühes sellega ka otsida, kuidas seda parandada saaks.

        Meie tahame päriswalla renditalude olusid õiges walguses näidata, nende parandamiseks uusi teesid leida, Saaremaa tööstuse edenemise hääks häält tõsta. Iseäralikku tähelepanemist tahame meie rahwahariduse edenemise pääle panna. Sellepärast tahame ka kooliõpetajate häälekandjaks olla ja koolide puuduste pääle tähelepanemist juhtida.

        Meie olude wõrdlemiseks teiste maadega toome teateid laiast ilmast.

        Jutunurgas toome iseäranis uute kirjanikkude töösid, algupäralisi ja tõlkeid, nagu Wene kirjanikkude Andrejewi, Gorki, Kuprini ja teiste töösid. Meid toetawad ka tähtsamad Eesti noored kirjanikud. Wäljamaa kirjanikkude töödest toome tähtsamaid töösid.

        Suurt rõhku tahame teadusliku kirjanduse pääle panna. Sellepärast anname, pääle üksikute teaduslikkude tööde lisalehes, hinnata kaasandeks teaduslise sisuga raamatuid. Käsikirjas on meil selleks walmis „Taewa saladused“ (lühikene astronomia).

        Laupäewiti on „Häälel“ kirjandusline ja teadusline lisa kaasas. Pääle selle saawad tellijad hinnata kaasa seinakalendri ja aasta lõpul tähtraamatu.


Tellimise hind:

      aastas

postiga

2

rbl

50

kop.

postita

2

rbl

kop.

½      

1

50

1

10

¼       

75

60

        kuus

30

25

 


Üksik nummer 3 kop. Kuulutuste petit-rida 5 k., lehe eesotsas 15 k.


        Adress: „Hääl“, Kuresaares; Wene keeli: ,,Hääl“ г. Аренсбургъ, Лифл. Губ.


,,Hääle“ talitus.