Sisukord

NOOR EESTI

 

/pilt/

 

„Noor Eesti“ kaasanne.                                             H. Laipmann.

 

Dr. Fr. R. Kreutzwald.

„Kaugelt näen kodu kaswama“

 

NOOR EESTI

I

 

1905

„KIRJANDUSE SÕPRADE“ KIRJASTUS

 

Дозволено цензурою

Г. Юрьевъ, 1905 г.

 

 

Trükitud „Postimehe“ — J. Tõnisson’i trükikojas, Tartus — Jurjewis, 1905. a.

 

SISU.                                                                                             Lhk.

 

Gustav Suits, Noor Eesti      1

„Noor Eesti“ toim., Noorte püüded      3

Fr. Mihkelson, Asuja      20

O. Grossschmidt, Pühajärwe tamm      33

Ansomardi, Wabastatud wang      35

H. Raudsepp, Keskaja kindlus      41

Aino Kallas, Linna-sõit      42

G.E. Luiga, Waremed      53

H. Raudsepp, K.E. Sööti luule      55

K.E. Sööt, Üks kalmuke teise kõrwa      73

O. Leik, Mis on seltskond?      74

O. Grossschmidt, Kiwid      103

A. Kitsberg, Laseb käele suud anda      104

Gustav Suits, Laul orjadele      111

J. Aawik, Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest      114

Gustav Suits, Kewade laul      132

Fr. Mihkelson, Nõiutud ringis      134

Willem Grünthal, Talwine õhtu      152

Gustav Suits, Ex ungue leonem!      153

Juhan Liiw, Noor Eestile      163

Gustav Suits, Päätükk pikemast kirjatööst      165

Juhani Aho, Unustuse saar      179

Anna Haawa, Mu luule, tule!      188

Hella Murrik, See oli kewadel      190

Mutti, Ema laul      192

J. Aawik, Charles Baudelaire ja dekadentismus      194

E. Enno, Pühapäewa hommik kodus      201

 

                                                                                              Lhk.

Willem Grünthal, Wampir      203

Willem Grünthal, Mere ääres      206

J. Kreek, Meri ja weri      208

Rudolf A. Lesta, Ma wihkan teid, ilusad naesed      209

Rein Tamm, Kui ma weel nõrgameelne ei olnud      214

Pärt Pärn, Siis jään ma magama      216

J. Lattik, Kui meil weel püksa ei olnud      218

 

— — —

 

H. Laipmann, Kaugel, näen kodu kaswama.

Verd Grüner, Jõua ju kaugelta!

K. Raud, Millal?

K. Raud, Fuuriad.

K. Raud, Surma-laul.

Marie Möldermann, Hilisel õhtul.

P. Raud, Rauk Muhu saarelt.

K.A. Hindrey, Unustuse saar.

 

Kolm K.A. Hindrey naljapilti.

 

       Raamatu ilustused on kunstnikud K.A. Hindrey, M. Pukits, K. Raud j.t. joonistanud.

         Kaanepildi on kunstnik N. Triik walmistanud.

 

— — —

 

         Kaasandena: R. Tobias, Nänia Kreutzwaldi mälestuseks.

 

Noor Eesti.

 

Las’ kaswame, me tõusew sugu,

Ja ootame, mil tuleb tund,

Kus nendele, kes näewad und,

Kord müristame kõrwu sõjalugu.

— 2 —

 

Las’ kaswame! Las’ kogub rammu

me lihastesse noortesse,

las’ õpetab weel elutee,

kuis tuleb targu seada sammu.

 

Las’ kaswame! Las’ suurdub wägi,

kel lehwib eel ju noorte lipp,

kel sihiks on see mäetipp,

kust muidu laulik kujutusi nägi.

 

— — — — — —

— — — — — —

— — — — — —

— — — — — —

                     Gustav Suits.

 

/pilt/

Noor Eesti          Jõua ju kaugelta. V. Güner

 

 


Noorte püüded.

 

Üksikud mõtted meie olewiku kohta.

 

I.

 

      Kas teie olete tähele pannud, kuidas suured pilwed sünniwad? Esiteks ujuwad nagu uinudes wäikesed, wäikesed pilwesagarad kusgil taewa äärel; nendega seltsiwad aga ikka uued ja uued pilwede ja pilwekeste salgad — ja waadake, kuidas wiimati kui mustaw meri ähwardawalt üle taewa tõuseb, tormi tiiwul kohisedes ligineb, wälk sähwatab ja kõue kõmiseb — kui jumalate kättemaksmise hääl.

         Ehk kas teie olete waadanud, kuidas suured jõed tekiwad? Alles kui Oka ja Kama, hulk nimega ja nimeta jõekesi oma wett ühendanud, sünnib Wolga. Ei ka muidu Emajõge saa, kui Pedja wett ei weereta — Pedja ja hulk teisa.

 

*

 

       Üksmeelt, ühistunnet — on meil Eestis nii wäga tarwis. Selle puudus on meie rahwa needus, see on üks meie jõuetuse, kohutawa wõimetuse pää‑põhjustest. See on kui muinasjutt Kronosest, kes ise oma lapsed ära sõi. See on kui

— 4 —

 

muinasjutt Suur-Tõllu kiriku ehitamisest: mis mees päewal ehitas, see kisti öösi maha. Muinasjutt? Aga see ei ole mitte muinasjutt, waid halastamata elutõde, mis meile iga Jumala päew sadandete silmadega otsa wahib. Wõtke näituseks meie ajalehed — neis tuleb ju seltskonna seisukord kõige selgemini nähtawale. Kui meie kõik tahaksime uskuda, mis Eesti ajalehed üksteise püüetest ilmale wälja kuulutawad, siis ei wõi meie küll muud arwata, kui et nende toimetajad inimesed on, kelledele selle päikese all enam midagi püha ei ole.

        See on küll loomulik, et waated ja arwamised kokku põrkawad, et kõik mitte üht ja sedasama laulu ei laula, waid mõni hõiskab: „Mu isamaa!“, teine „Oh majandus!“, kolmas „Internationali“,— et üks wanaisa Kanti kumardab, teine isa Marxi ja Häckelit appi hüüab. Aga sellegi pärast ei wõi üksteist weel kiwidega loopima, laimama ja kahtlustama hakata, nagu see meil Eestis armsaks moeks on.

         Noorsugu näeb seda ja kuuleb ja unustab temagi ära, kuidas suured jõed sünniwad. Sagedasti „juba koolipingil“ saab ta erakonna meheks — nagu seda uuemal ajal mõnelt poolt on soowitatudgi.

 

*

 

         See on otse tarwilik, et noorsugu elawalt päewa wõitluse-küsimustest osa wõtab, kui tema meeles muidgi huwitusi liigub — pääle selle, mis talle koolis sisse söödetakse. Need riiuküsimused, mis ühiskonnas meeled liikuma panewad, ei tohigi nooresoole wõõrad olla. On otsekohe nooresoo kohus neist osa wõtta, neid järele kaaluda ja nende kohta

— 5 —

 

wõimalikult iseseiswale otsusele jõuda. Kuid niisugust otsust ei anna mitte sõge ühe wõi teise erakonna lipu järel käimine.

         „Katsuge kõik läbi ja pidage, mis hää on“. Ärgem unustagem, et meie ühelegi erakonna-dogmale ei ole truudust wandunud, waid et meie weel nooruse kaunist wabadust maitseme — wabadust kõigist erakondadest kõrgemal olla. Meie oleme küll loomulikult mitmesuguste walitsewate arwamiste — opinionide — mõju all. Aga meie peame endid neist wabastama, neid arwustada wõtma ja nende kohta iseseiswalt otsustada püüdma. Niisuguse püüde aluseks peab muidugi tingimata tõearmastus olema — ning tõe otsimine ja kalliks pidamine nõuab, et muud tõeks ei wõi pidada kui seda, mis hoolsa, erapooletu uurimise järele enesele kindlaks arwamiseks oleme omandanud.

         Iseseiswate waadete, iseseiswa arwamise wäljatöötamine nõuab, et wastased arwamised põhjaliku läbikaalumise ja läbikatsumise alla wõetaks. Niisugune läbikatsumine jälle õpetab wastaste mõtetest aru saama ja seda omandama, mis nendes hääd on. Niiwiisi saab wõimalus ka teisitimõtlejatega ühist tööd teha, muidugi seda oletades, et ka wastased tõde ja õigust kalliks peawad.

 

*

 

          See aeg, kus meie elame, nõuabgi noortsugu ühisel jõuul tulewa elutöö wastu walmistama. On täie õigusega öeldud, et see aeg ülemineku, uuestisündimise aeg on — — — — — —

           Usulises, ühiskondlikus ja riiklikus elus ilmub ikka uusi küsimusi, püüdeid ja wõitlusi. Niisugune üle-

— 6 —

 

mineku aeg surub inimestegi pääle oma pitseri-märgi. On nagu kahklewat kõikumist märgata. Ühelt poolt ei usaldata, ei taheta enam wana pääle loota, teiselt poolt waadatakse kahklusega uue, nagu mõne suure weepaisumise pääle. Meie tunneme, kuidas meie noorsugu on aateid otsimas — oma tulewiku teed. Ja meie teame, et niisugusel ajal enam, kui kunagi tarwis on, noorsugu enesele iseseiswat arwamist aja suurte küsimuste ja wõitluste üle püüab luua. Loomulik on, et nooresoo meel uue, tulewa poole ihkab, sest tulewik on noorte päralt — kes noortest tahaks tagurlane olla? Aga kui see ka asjakohane on, et nooresoo silmad uue, tulewa poole on pöördud ja et tal loomulik sund on wanale selga käända, peetagu ometi meeles, et mitte kõike, mis olemas on, enesest ei wõi ära heita nagu wana kuube, — et nii mõnedgi igawesed põhjusmõtted ja aated, milledega wanad elawad, wananemas ei ole, nagu wahest küll usutatakse, waid need wõiwad ka tulewate aegade elu toeks ja põhjaks olla.

         Teaduse, kodumaa armastuse, kõrgete aadete juhil, mis meie meeli üle igapäewaste wäiklaste nägelemiste ja riidude tõstawad, peame oma suurtele eluülesannetele wastu astuma. Ainult niisugune ilmawaade wõib inimeses, kõike walskust ja alatust nähesgi, usku tõe murdmata püha wõimu sisse ülewal pidada — — — — — —

        Kui meie wõitluste möllust hämaras orus neile mäekinkudele tõuseks, kuhu päike wabamalt paistab! Kui meie, noored, seda iganes ära ei unustaks, kuidas suured jõed sünniwad!

— 7 —

 

II.

 

         „Küsigem, mis on see tingimine, mille läbi inimene kõigi oma wõimete arenemisele jõuab, mille läbi ta kõik, mis tema wõimuses seisab, korda saadab. — Tema peab liikwel olema; tema ei pea mitte alalise mure ja kahkluse koorma all seisma; tema peab kas õnnelik olema wõi ennast mõnest mõttest, eneseusaldusest wõi wisadusest kantud tundma.

         „Ja küsigem seda terwe inimesepõlwe ja terwe rahwa kohta, siis näeme, et üleüldise meeleolu ja hää tuju tekkimine, mille sees kõik tähtjas ja tähelepanemise wääriline sünnib, samati selle läbi tingitud on, et iga üksik ennast edasi tunneb kantama.

          „Ta peab eneses tahtmist tundma ülespoole tõuswat liikumist weerema panna, ehk peab, sellest ülespoole tõuswast liikumisest kaasa kistud, märkama, et päri‑tuul wõi püüete sugulus teda kannab, ja ta peab oma jõuu kahekordseks paisumist tundma — teadmise tõttu, et terwel ühiskogul, mille hulka ta käib, tahtmine on enesele mõju wõita, et see palju oma idealidest on täide saatnud ja selleks tegew on, et weel palju täide saata.

      „Nii tunnewad terwed inimesepõlwed rahwaste hulgas, kui neist sügaw kulturi- wõi ilu-waimustus läbi kohiseb, nagu Italias renaissanssi ja Saksamaal humanismuse ajal — — — — — —      

           Oma käe pääl püüab ta siis edasi, täis ettewõtmise waimu, elujulgust ja usku oma rahwa tulewiku sisse“.

 

*

 

           Ei wõi ütelda, et need omadused: julgus, enesepäälelootmine, ettewõtmise waim,

— 8 —

 

usk elu sisse ja tulewiku lootus Eestis kuigi suurel mõõdul leida oleksiwad.

         Sügawasti maharõhutud olek walitses kümnete aastate jooksul kuni meie päiwini Eesti waimuelus. Süttisiwadgi ehk siin ja sääl mõned sädemed põlema, aga ainult selleks, et jälle kustuda. Üksikutel püüetel puudus seljatugi, laiemad ringkonnad püsisiwad tuimas ükskõiksuses.

         Mis ime siis, kui need üksikud oma nooruse idealisid elus mitte ei suutnud läbi wiia. Aga weel enam. Nemad ei suutnud isegi nendele truuks jääda — nendele oma rahwuslikkudele idealidele. Praktika seisis teoriast kaugel ära. Isamaa sai ainult kulunud sõnakõlksuks. Karakterlik terwele ajale on, et ka need, kes selle ebaisamaalsuse wastu üles tõusiwad, tõelises elus pahatihti oma teoriad näiwad ära unustanud olewat.

 

*

 

         Ei ole palju parem lugu ka selle wiletsa ajajärgu mõjudes üleskaswanud nooresooga, nendega, kes kõrgematest õpeasutustest osalt awaliku elu arenale on astumas, osalt sinna juba on ilmunud. Ettewõtmise waimu, kindlat tahtmist ja sellest järgnewat wõimist midagi agaramalt ette wõtta, tegu teha — seda ei wõi nende enamusele mitte omaduseks anda. Tõsisemadgi mehed nende hulgas on ainult teoretikud, kel küll mõnigi kord õigeid mõtteid ja waateid on, aga neil ei ole mitte jõudu mõtetest tegu teha. Neil ei ole selleks sagedasti õieti tahtmistgi. Neil on sellest küll, kui nad eluilmuwuste üle eneste ümber hoolega kätteharjutatud rahuga ja külmawerelusega kõnelewad, ironiseeriwad, paremal juhtumisel arwustawad, ise ikka

— 9 —

 

peenikeselt päältwaatajaks jäädes — ja sellesama segamata rahuga — magawad. Mõni on weel uhkegi selle pääle: waat’ kui mõistlik mina olen — elan lõbusasti iseenesele, kuna teised, rumalad, asjata waewa näewad. Nimelt asjata ehk igatahes wäga küsitawat waewa. Nemad on ju skeptikud, kahklejad, ja skepsis ongi, mis nende elujuured ära sööb. Hallid on kõik teoriad ja haljas elu kuldne puu! Kategorilik ja ehk ei, see käib nende morali wastu. Nemad, need skeptikud, ei suuda ühestgi asjast täielikult waimustatud olla, ei suuda nemad ka ühtgi asja sügawasti põlata, kus seda waja. Neist wõib ütelda: „Ni chaud, ni froid“, ehk nagu eestlane lausub: „Ei willa ega nahka“. Ei ole meie ajal paremat uinutamise ja magamise abinõuu kui skepsis.

         Et skeptitsismuse kui ühiselulise paha küsimus meil Eestis arutamise all ei ole olnud, siis lubatagu, kui selle juures weel natukene peatame. Skepsisest räägime siin nimelt kui liialdatud, haiglasest nähtusest, kui ühiselulisest pahast, mis waimuelu ei wärskenda, waid suretab. Sellega ei jutlusta meie mitte mõnda dogmade usku ega räägi kahkluse wastu üleüldse. Meie teame wäga hästi, missugune mõju kahklusel wabamate ja wärskemate mõttewoolude mõjule pääsemisel on olnud, sest et kahklus enesega arwustust kaasa toob. Natukene arwustada tahame siin seda tagasikiskuwat skeptisismust.

 

*

 

         Skeptitsismus on üle terwe Europa laiali lagunenud. Iseäranis praegusel Prantsusemaal on tahtmine raskesti haige — juba kaua aega, suurte waimlikkude ja ühiskondlikkude liikumiste järel, nagu ratsionalis-

— 10 —

 

mus ja rewolutsion. Prantsusemaalt lagunes see mujalegi, kus olud selleks kohased oliwad: näituseks Wenemaale. Wene kirjandusesgi tõusis see tüüpus Puschkini Jewgeni Oneginis ülesse, käis Lermontowi Petschorini ja Gogoli Tentetnikowi kaudu kuni Turgenjewi Rudinite ja Lawretskiteni ja ulatab ka Leo Tolstoi ning uuemate kirjanikkude töödesse. Need on kõik ühte wõi teist wiisi üleliigsete inimeste tüüpused — niisuguste, kes seltskonnale mitte ei suuda kasulikud olla ja selle läbi üleliigsed on.

         Ka meil Eestis on see haigus lahti. Ma arwan, et teist wist küll pea igaüks Eesti Oneginid ja Rudinid on näinud, kes oma sugulastest küll mitmeti lahku lähewad, aga kellede tüüpus selle läbi juba eemalt ära tunda on, et nad Childe Haroldi mantlit kannawad.

         See skepsis on osalt, nagu närwide nõrkusgi, mooduhaiguseks ja iseäralise toreduse tundemärgiks saanud; algupäraliselt on tal aga muidugi tõsisemad põhjused.

 

*

 

         Skeptitsismus, eitamise ja kahklemise ajajärk, käib alati suure waimustuselaene järel, siis kui waimustus inimesi mitte soowitud sihile ei wii — ja paljas waimustus ei tee seda kunagi.

         Nii oli lugu ka meil Eestis. Laseme neid meile kõikidele tuttawaid sündmusi silmade eest mööda käia.

         70 aastate ümber kuuldi ühte nime kõlawat, taewa wõlwilt wastu hõiskawat; see nimi oli eestlane. Ja see aeg oli Eesti rahwusliku ärkamise aeg, ilus kewade-idill. Taewas paistis nii sinine ja rahwa süda oli nii täis ihaldusi ja lootusi. Missugune imelik ja paljutõotaw oli see suur loomise nädal!

— 11 —

 

Nagu kewadel ühise salasunni järel jõed üle kallaste kohisewad, puud pakatawad, põllud haljendawad, linnud laulawad, nii oli lugu ka siis, kui Eestis 30 aasta eest suur kewade oli. Wanemuise laul ja mäng helises üle maa, Kirjamehed hakkasiwad Eesti hariduse ülesannete kallal tööle, Põllumehed tõstsiwad rahwa majandust, Eesti laewad sõitsiwad Läänemerest wälja kaugetesse maadesse. Ja kui suured lootused oliwad sinuga ühendatud, Eesti walulaps, Aleksandri kool! See pidi terwe maa waimuhallikaks olema, siin pidiwad Eesti lapsed kõrgemat haridust saama... Ilusad ja julged oliwad siis unenäod, sel suurel loomise nädalal! See oli ajajärk, kus igaüks Eesti tähte tõusmas nägi.

         Ilusa kewade järele tuleb weel kaunim suwi! mõtlesiwad meeled.

         Aga Eesti iseteadwuse ajalugu on lugu suwest, mis ialgi ei tulnud.

         Põhjused, miks Eesti suwi ei tulnud, on: sisemised ja wälimised.

 

*

 

         Olgu see üksik inimene wõi terwe ühiskond: oma romantilises eas unistab ta hiilgawatest õhulossidest ning kõneleb palju ja waimustatult suurtest ülesannetest, mida ta on kutsutud täide saatma. Aga sellejuures unustatakse tihti ära elutõega rehkendamast ja tõsist tööd tegemast. See on hukatust toow wiga.

         Eelpool kirjeldatud ajal kirjutati ja kõneldi Eesti kuldsest minewikust, rahwa kasuks töötamisest ja muist ilusatest asjadest. Aga kuidas kainelt olewiku kitsastes raamides elada, kuidas tõesti

— 12 —

 

rahwa kasuks tööd teha, see oli õieti tume mõiste. Eesti, isamaa, see oli sõna, mis ainult pühapäewaseid tundmusi äratas, äripäewane tegelik töö ei mahtunud weel selle mõiste alla. Puudus ka asjatundmist, mille pääle tõsiseid ettewõtteid oleks wõinud rajada.

         See on üks põhjus, mis meie suurematele ettewõtetele kadu tõi.

         Teine tähtsam põhjus on: ühistunde puudus, sisemised tülid ja üksikute tegelaste alatud püüded.

         See on ju kulunud lause, et kus elu on, sääl ka wõitlus tekib. Waadete ja püüete lahkuminemine ühiskonna elu põhjusküsimustes on kõigi rahwaste juures ja kõigis ühiskondades olnud. Tõelises, praktilises elus ei ole mitte ainult üks tee, üksainus õige tee olemas ja teised kõik eksiteed. Elu tähtsamates küsimustes, nagu usulistes, riiklikkudes, ühiskondlikkudes, sõditakse just lahkuminewate ja üksteise wastu käiwate aadete eest suure waimustuse ja warmsusega. Näib wahel küll, et õige tee üle mingit kahklust ei ole; aga kui tihti on nähtud, et mõni õigusemõiste, mis ise-aegadel ja ise-oludel usudogma pühaduse on saanud, teistsugustel aegadel ja oludel kõrwale heidetakse. Ühiskonna üleüldistes küsimustes on iga rahwaliikme kohus iseoma järelkaalumise põhjal oma seisukoht wõtta. Kui ta seda teinud, wõib ta küll kinnitada: mina olen selle üle kindel, et minu waade õige on. Aga temal ei ole mitte õigust kinnitada: see on täitsa kindel, et minul üksnes õigus on ja teistel mitte. Sest sel, kel teised waated on, oleks siis õigus sedasama kinnitada. Aga kui mul õigust ei ole ütelda, et minu waade ainus õige on, siis on minul weel wähem õigust kinnitada, et need, kes teise aate eest wälja

— 13 —

 

astuwad, ise teawad, et see wale on, ja wastu oma paremat tahtmist teewad — isiklikkudel, egoistlikkudel põhjusmõtetel

         Meil Eestis ei ole salliwuse põhjusmõtted teisitimõtlejate kohta weel nüüdgi kaugelt mitte mõjule pääsenud, seda wähem siis weel tol tormisel ajal. Wõitlus sai lihtsalt wastaste häwitamiseks. Kaotati aade silmist, mille eest wõi wastu sõditi, ja nähti ainult isikuid, kellede poolt wõi wastu wõideldi. Wastased ei tunnud enesel enam midagi ühist olewat, nad unustasiwad ära, et nad ühise Eesti emakese lapsed on. Sellepärast oli iga mõte, iga tegu, mis wastaste poolt wälja läks, juba sellepärast kõlbmata, et ta wastaste oma oli. Ja sellest siis tuli, et ka kõige lihtsamate küsimuste kallal häbemata kombel jonniti.

 

Kuule, armas Eesti weli:

Kaks kord kaks ei ole neli!

 

         Sellest ei olnud weel küll, waid wastastikku häwitamise tuhinas hakati üksteise tegude faktoriks alatut omakasupüüdmist, silmakirjateenistust, mammonaorjust — wõi kuidas need selleaegsed hüüdsõnad oliwad — otsima. Kui halb moraliline mõju säärasel negatiwilisel woolul oli, see on arusaadaw. Aga teisest küljest annab juba see asjaolu, et niisugused kahtlused tekkisiwad, kurba tunnistust, et tõesti isikuid leidus, kellede teguwedruks sarnased auutud põhjusmõtted oliwad. Kui meri laenetab, siis sünnib ikka, et laened põhjast muda ja kõntsa üles loputawad... Rahwakasu nime all ratsutas, näituseks, X ja waatas oma „walguse“ kiirte abil, kel pää segane

— 14 —

 

ja taskus kopik raha! Püha näoga kraaksus: rahwakasu, rahwakasu! Y ja hulk tema sarnaseid „wareseid!“

 

*

 

       Kuna sisemised alused isegi kõikusiwad, käis raske rahepilw üle Maarjamaa... See lõi puruks kõik meie lootuslillekesed ja peksis maha walmiwa wilja wäljadel... „Laula, linnuke, surnuaial, ära sa, wallatu, waiki — Eesti on suur surnuaed. Mu süda, mu süda on nii haige!“

         Maani maha painutatud oliwad isamaa sõprade meeled.

 

*

 

         On üks sõna, mida tol ajal tihti üteldama kuuldi, mitte kergemeelselt, waid ahastawas kurbtuses :

         Meie oleme surmale pühitsetud rahwas. Eesti täht kustub!

 

*

 

         On arusaadaw, et niisugustel oludel allapoole weerew wool läbi maa käis, et tahtminegi kadus midagi teha. Ja kuigi neid harwu leidus, kel jumalasäde südames põles, siis puudus neil selja taga jõud allapoole weerewat woolu peatada: rahwas oli oma jõuu ära kulutanud ja, mis weel pahem, iga lootuse ja usalduse Eesti asja wastu kaotanud.

         Mis ime siis, kui skeptitsismus ja ironia 90 aastate nooresoo keskel maad wõttis. Mis ime kui neil enam rahwuslikka idealisid ei olnud, sest wanade eeskuju ja Eesti iseteadwuse lühikene ajalugu oli neid säära-

— 15 —

 

seid idealisid ainult põlgama ja pilkama õpetanud. Inimestele oli waheajal uusi püüdeid ja hoolesid kaswanud. Nende ringkondades, kes endid edumeesteks nimetasiwad, räägiti ainult „realpolitikast“, ühiskondlikkudest ja majanduslikkudest küsimustest kui ainsatest tõsistest asjadest. Ja sääl naerdi juba kõige lapsiku waimustuse üle. Sest küsimused ei olnudgi sääl niisugused, mis waimustust wõi aateid oleksiwad tarwitanud. Üleüldise asja kohta oliwad neil lahkuminewad arwamised. Igatahes ei leidnud nad Eesti olewikust midagi, mis neid ükskõiksusest oleks wälja tõmmanud, tulewiku üle nad kahklesiwad. Aga julgemad nimetasiwad endid otsekoheselt kosmopolitideks. Sel ajajärgul sündis ka see muidu kuulmata asi, et üks rahwajuht oma rahwale awalikult kadu kuulutas ja ühtesulamist ühe suurema rahwusega soowitas...

         Skeptitsismus ja pessimismus oliwad päälegi suurel mõõdul üleüldse aja waimus leida, nii et noorsugu kergesti üleüldise meeleolu mõju alla sattus. On tuttaw, et haigutamine külge hakkaw on. Ah — see suur hulk haigutawaid nägusid, mis meie oma ees näeme!..

 

III.

 

         Raske on niisugusel ajal midagi julgeda ette wõtta, kui üleüldine wool selle wastu on, kui sind igalt poolt tahmise- ja teowõimetus sisse piirab.

         Ja kui sa pilgu üle suurte ja wäikeste kulturimaade lased käia ja siis kodumaa lagedat pinda silmitsed: missugune tundmus lõikab sul läbi rinna!

—16 —

 

Mõne wäikese rahwa kirjandusel on tähtjas osa Europa waimuelus, aga seda imet ei ole Läänes keegi kuulnud, et eestlastel ka kirjandust on — eestlastest ei ole üleüldse keegi midagi kuulnud. Suurel maailma näitelawal, kus rahwad üles astuwad, otsid sa asjata ühte, kelle nimi eestlane on. Ta on kulisside taga, tal ei ole mitte wõimu rahwaste mängust osa wõtta. Ehk wõib olla, talle antakse mõnikord — rumala Augusti wõi metslase osa. Mitte naljalehtedes, waid tõsistes konwersatsioni leksikonides ja geografia õperaamatutes loeme meie tänapäewani, kuidas eestlane loomadega ühes ruumis elab, kust suits sellestsamast uksest wälja käib, kust elanik ise, ja muud sellesarnast. Ja meist ei ole niigipalju asja, et lugewale Europale meie olude tõelise seisukorra üle teadmist anda, ära näidata, et ikka meiegi kulturi-rahwas oleme.

         Kas ei ole wõimata Eesti tulewikku loota? —

 

*

 

         „Wõimata?“ müristas Mirabeau oma sekretäri pääle. „Ne me dites jamais ce bête de mot — ärge ütelge mulle ialgi seda rumalat sõna!“

         Elus tuleb tihti ette, et targad mehed otsustawad, see ja see asi on wõimata. Oli juba korra ära näidatud, et luulekunst wõimata on, sääl tuli Goethe, sääl Byron. „Kõik suured asjad on alguses wõimata“, ütleb Goethe. Ja weel ütleb suur Wolfgang: „Mehisust ära kaotada, see tähendab kõik ära kaotada; parem kui niisugune inimene ilma ei oleks sündinud!“

         Ühest kahejalgsest sulgedega kaetud loomast jutustatakse, et kui kriidiga tema ümber joon tõmmata,

— 17 —

 

ta siis üle selle joone astuda ei julge. Selle kahejalgse looma nimi on hani, ja mõned armastawad wäga hanipraadi.

 

*

 

         Kui laene on wajunud, tõuseb ta uuesti.

        Meie tunneme, kuidas uuesti ülespoole tõusew liikumine hoogu wõtab ja läbi maa weereb. Loomulikul arenemise käigul on meie elu jälle wõimsamaid awaldusi ja uusi püüdeid saanud, nagu seda iseäranis nähtused meie kodumaa ühiskonna-olude küsimustes wiimastel aegadel tõendawad.

         Kas meie, noored, tahame maha suruda kõik mõtted ja aated, mis ajawaim meie rinda loob?

         Ennemalt öeldi: Noblesse oblige — aadel kohustab!

         Meie ütleme: Jeunesse oblige — noorus kohustab!

         Ja meie seisame teelahkmel.

         On paljugi sihtisid ja püüdeid meie maal, aga noorte ülesanne ja püüe olgu: kui aeg kitsas ja madal on, siis tuleb seda laiendada awaramaks, tarwituste kohasemaks teha!

         See, mis olusid inimestele ja rahwastele aitab tarwituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kulturi! See on kõigi wabastawate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalist kulturi!

         Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!

— 18 —

 

         Meieaegne hariduselu on nii laialine, nii haruline, et seda ainult üksik-asjades omandada wõib. Ametmehi on igal pool, aga wähe on üleüldist haridust, üleüldiseid ühendawaid aateid.

         Mis meieaegseid inimesi tunnetes ja püüetes laiemalt äratada, ühendada, neile karastawat, ülendawat jõudu anda wõib, on iseäranis kirjandus ja kunst. Kirjandus ja kunst on ühtlasi wäsimata jõud, mis selle kallal töötab, et seltskondlikkude ja rahwuslikkude eelarwamiste müürisid maha kiskuda, wabadust ja walgust inimeste südametesse paista lasta.

         Ei mingis muus asjas ei ole meie seltskond europalistest waimuliikumistest nii maha jäänud, kui just kirjanduse ja kunsti asjas. Kui palju on meil kirjanduslikka toodeid, mis haritud maitse ja kunstinõuete kõrgusel seisaksiwad? Kus on meil asjalik, awara silmaringiga kirjanduslik arwustus, mis meie kirjanikkude ja lugewa publikumi maitset hariks, huwitust kirjanduse wastu wirgel peaks, Lääne-Europa wärskemaid waimlikka woolusid ja liikumisi meile juhiks? — Ja mis meie kunstisse puutub, siis ei wõinud sellest kuni siiamaani üleüldse mitte rääkida.

         Kirjanduse ja kunsti tõusmine ei olnudgi meil seni wõimalik, kui meil mitte haritud seltskonda, oma intelligentsi ei olnud, — kui kõik aga armsale Eesti rahwale lõbusaks ajawiituseks ja õpetuseks kirjutati. Mitte kusgil maailmas ei ole rahwas igapäewase leiwa küsimusega koormatud, kehalikku tööd tegew, wähem haritud ühiskonna kiht, kõrgemate kulturi-püüete — teaduse, kirjanduse ja kunsti — kandjaks, waid on seda kõige päält ikka rohkem haritud, lahedamates elutingimistes leiduwad ringkonnad.

— 19 —

 

         Nüüd, kus meil oma haritlaste ringkond järgesti kaswamas ja kujunemas, on ka aeg käes, et sel omakohane kirjandus oleks, et ka kunst oma küsimustega päewakorrale wõiks tulla.

 

*

 

         „Noor Eesti“ püüded tahawad endile kõige päält kirjanduse, kunsti ja arwustuse piirides awaldust otsida; siin on meie sihiks, noort, julget, algupäralist, edasipoole näitawat, wabastawat wõimalust mööda awaldada ja edendada. Aga ka muid Eesti kulturi-püüdeid, iseäranis seltskondlikka küsimusi, tahame jõudu mööda käsitada.

         Meie tahame otsida neid sihtisid ja wormisid, millede juurde meid ühest küljest meie oma rahwa waim, meie rahwa loomulikud omadused ja wajadused, teiselt poolt europaline kultur juhatab.

         Meie esialgne ülesanne oli ainult neid mõtteid ja tundmusi, milledest eespool kõnelesime, liikuma panna. Ja käesolew album pidi näitama, missugused woolud ja sihid endid praegu meie „nooremas“ kirjanduses ilmutawad. Ka meie kunstnikkude toodetega tahtsime tutwust teha. Muud ärgu meie praegusest wäljaandest nõutagu.

         „Noor Eesti“ püüete kindlam kujunemine aga on alles lähema tulewiku asi: kui endid need on ühendada wõinud, keda waimusugulus kannab. Noored selles mõttes wõiwad ka need olla, kel juba hõbejuuksed pääs: kui aga nende waim weel nooruse ihaldusi ja püüdeid on alal hoidnud ja nende süda noorte südametega ühes tuksub.

„Noor Eesti“ toim.

— 20 —

 

/pilt/

 

Asuja.

 

         Keset elu tormilist liikumist oleme meie inimese-soo edu-käigust ja eneste kangelase tegudest waimustatud. Suures hiilgawas seltskonnas räägime meie ilusaid sõnu elu- wõitlusest, tööst ja raskustest.

         — Las’ raksub rahe ja mässab maru, las’ wälguwad mõõgad ja langewad mehed. Meie oleme elu, meie loome elu! Wõitluse tuhinas kaotame oma noorusepuna palgelt, meie rinnad wajuwad kokku ja meie langeme elu- talt maha. Kuid wõitlus, wõitlus — elu suurte põhjusmõtete ja paleuste pärast, wõitlus rahwa ja inimese-soo eest — see on meie töö! Ei oleks meid — ei oleks elu! Meie juhatame ja nemad lähewad ettejoonistatud radasid mööda.

— 21 —

 

         Suured sõnad sünniwad, kui maru tuuled, mis kohisedes üle maa lähewad, ja meie usume, et kaugete nõmmede kulu-kõrred nende laenete järele paenduwad...

         Ja meie näeme ennast kangelased olewat ja ootame ning nõuame ajaloo käest, et meie nimed temas kuld-tähtedega säraksiwad...

 

— — — — — —

 

         Enne oli siin ainult põline mets kahisenud, mille südamesse harwa elawa inimese jalg puutus, kus ainult metsloomad ümber hulkusiwad ja oma toidust püüdsiwad. Kümnete werstade pääle wenis pikk metsik laan oma pimedate padrikute, jämedate mändade, kadaka-jäserikkude ja mädade samblasoodega, kuhu suuremad loomadgi ligi ei pääsenud, kus ainult rööwlinnud ja pikajalgadega kured asusiwad, kes kewadest kuni sügiseni sügawa wee sees sulistades konnasid püüdsiwad ja üksikute soosaarte pääl kaswawate puude otsa pesi ehitasiwad. Suures arwus ilmusiwad siia ka kõiksugused nepid, koowitajad, metshanid ja pardid, kes sügisel jälle pikkade ridadena halli taewa all lõuna poole lendasiwad. Soodest ja järwedest eemal, kõrgemal kohal, asus pool lüngi langenud männa mehiste juurte all wana mesikäpp, kes aga peaaegu ialgi mett maitsta ei saanud, sest külad ja mõisad oliwad liiga kaugel, et laisk loom oleks wiitsinud sinna linnupuid rööwima minna. Paksu kuuse padriku sisse oli hundi paar oma pesa ehitanud, kust nad saaki püüdmas käisiwad.

         Metsa omanik ei tuletanud oma omandust palju meeldegi. Kord oli mõisawalitseja temale ütelnud

— 22 —

 

         Tarwis oleks seda metsa wähendama hakata. Saaks põllu-maadgi.

         Mõisnik oli käega wisanud.

         Ei maksa. Ei tasu waewa ja kulu ära. Las’ minu järeltulew sugu seda teeb.

         Ja wanawiisi mühises põline mets karedate talwiste tormide käes ja kahises maheda kewade õhul. Igal aastal sündis uusi taimi juurde ja iga aasta murdis maru nii mõnegi kõdunenud männa ehk kuuse maha ehk pööris ühes juurtega wälja. Iga päew tõi selles ääreta laanes suuri muudatusi, nii mõnigi metspart kadus elawate kirjast, nii mõnigi nepp langes rööwlooma terawate hammaste wahele. Aga nende kadunute asemele astusiwad jälle uued, ja nii mõnedgi aastakümned — ehk ka juba sajad — ei olnud siin midagi muutust tunda. Igal kewadel kattis metsaalust noor rohi ja puud läksiwad lehte, sügise tuul kandis aga need jälle ära ja uuesti hulus talwine tuul metsas, kandis murdunuid männa, kuuse ja kadaka okkaid ühest laane otsast teise. Üksgi uus ja wõõras hääl ei äratanud metsloomi ega pannud õhku wärisema. Waikus kuulas waikust, waikus. ajas waikusega juttu, aga waikus ei sünnitanud mitte häält, waid waikust...

 

*

 

         Ühel warasel kewadel, kui weel kõrged lumehanged metsa all oliwad ja kuristikka lobjak ning jäätus täitis, ärkas hunt ehmatanult hommiku-unest üles ja tuli kuuse padrikust wälja, et selgemini neid imelikka hääli kuulata, mis eemalt nagu wasara hoobid kostsiwad. Ettewaatlikult astus ta läbi põõsaste ja lepistiku ning ligines wäikesele lagendikule, kust

— 23 —

 

hääled tuliwad. Ehmatanult jäi hunt lagendiku lähedale seisma, pistis pää kadakapõõsa tagant wälja ja nägi imestades, kuidas kaks uut elukat, missuguseid ennem metsas nähtud ei olnud, põlise männa tüwe mööda isesuguste asjadega peksiwad, nii et killud eemale lendasiwad. Ja hundi kõige suuremaks imestuseks langes wägew mänd pragina ja kärinaga lagendiku äärde maha.

         — Ei meie seda suuda! Ei suuda seda ka karud ning metssead, kes ennewanast siin olewat elanud, — mõtles hunt ehmatanult, jooksis oma pesa juurde tagasi ja ei julgenud enam ialgi lagendikule ligineda. Ta kartis neid uusi elukaid, kelle wastu üksgi metsloom ei jõudnud.

         Aga kirwehoobid kestsiwad iga päew hommikust õhtuni edasi. Kaks inimest raiusiwad wanu mändasid maha, pühkisiwad warukatega otsaesiselt higi ära, sõiwad oma wiletsat toitu ja puhkasiwad riideräbalate pääl wäikese telgikese all oma wäsimust. Uudishimulikult tuliwad loomad lagendiku serwale, küünitasiwad oma pääd põõsaste tagant wälja ja imestasiwad selle üle, mis lagendikul sündis. Selle järele pistsiwad nad oma ninad ja nokad kokku ning hakkasiwad asja-olu arutama. Nii mõneltgi poolt awaldati kahtlust, et uued loomad wanadele mitte hääd ei kuuluta. Ja paha meelega nägiwad wiimased, kuidas wõõrad iga päew ikka enam ja enam põliseid mändasid maha murdsiwad ja ära koorisiwad...

 

*

 

         Jaak oli juba rohkem kui 40 aastat wana. 25 aastat oli ta auusasti mõisat teeninud, wee ja leiwa eest oma higi walanud ja waewa näinud, jõudu

— 24 —

 

kulutanud ja terwist rikkunud. Nii mõnegi kortsu oli elu juba tema otsaesisele kaewanud, ära oli ta palgelt nooruse puna kadunud, läinud oli ka rõõmus läige silmadest. Kuid usku oma jõuu ja kangete käte pääle, oma kõikumata ja kindla tahtmise ning edasipüüdmise wõimu pääle polnud ta weel ära kaotanud. Ja tihti, kui ta wõõral wäljal rasket tööd tehes ära oli wäsinud ning põllu peenrale ehk laiale raud-kiwile maha istus, tärkas uue hooga ta meelde, et ka tema oma jõuuga ja tööga omale põllukese wõiks muretseda, mille wilja tema oma aida salwe paigutada wõiks. Ta unistas omast iseseiswast wabadiku põlwest, nägi kuldset und omast talutarest, omast kodust ja koldest, oma rukki kahisemisest... Ta waim wirwendas kaugele, ta nägi uut raendikku metsa lagendikul, mille pääle kollakat karwa, kooritud palkidest, kolme aknaga, eestoa ja sawi-kiwist korstnaga ahjuga maja ilmus. Ta nägi, kuidas ta raendikul kändusid kaalus, sõõrdu põletas, kuidas karuäke üle kändude ja kiwide käis, sambla-tuustisid ja turwaid lõhkudes, kuidas idanewad seemned kütisemaa pääle langesiwad ja kaswama hakkasiwad; kuidas wikat wilja sees wihises ning sirp sihises, kuidas koodid kopsisiwad ja puhtad, rasked terad läbi sarra rehealuse põrandale warisesiwad. Sarnaseid mahedaid hääli kuulates, sarnaseid ilusaid piltisid nähes unustas Jaak ära, et tal walusad rakud pihku katsiwad, et ta praegusel silmapilgul teise teenija, wõõra ori oli, et ta oma nooruse jõuu ja terwise kaotanud oli, ja ka selle unustas ta ära, missugused raskused teda siis weel ootama saaksiwad, kui ta oma tare ehitama ja oma kodu kollet asutama hakkaks. Kõik selle unustas Jaak unistades ära,

— 25 —

 

wajus sügawasti mõtete sisse, nii et kubjas temaga juba riidlema hakkas, et ta kaua puhkust peab. Ja õhtul, kui ta woodisse puhkama heitis ja waiba üle pää tõmbas, ka siis mõtles ja unistas ta uuest kodust.

         Aga ega ta üksi ei unistanud. Juba lapsena teadis ta, et

 

Uni ei anna uuta kuube,

Magamine maani särki.

 

         Teist teenides, teise wara rohkendades oli ta ka omale kopikaid kogunud, tööd murdnud ja waewa näinud. Wabal ajal oli ta luudasid ja wihtasid teinud, asjakesi nokitsenud ja niiwiisi teeninud. Ja kui ta 40 aastane oli, siis oli temal juba kirstu põhjas wana willase suka sees 150 haljast hõberubla. Salaja iga uudishimulise silma eest luges ta neid hämaras toanurgas läbi ja kuulas rõõmuga, kuidas hõbetükid langedes helisesiwad ja kõlisesiwad. Ei ta olnud rumal ihnus ega warakoguja, kes kogumisest isegi kasu ei mõista saada. Aga siisgi pani raha kõlin ta südame kiiremini tuksuma: see awas temale wabaduse wärawa, andis temale wõimalust oma kodukohakest asutada, oma eluasemekest ehitada, kus ta enam teise käsualune ei olnud ega teise leiba söönud.

         Jaak palus ja sai ka enesele tüki maad metsa pragastikus, mille pääl kidurad kadakad, mehised kuused ja metsikud männad kaswasiwad. Selle rägastiku eest pidi ta weel paar aastat mõisat ilma palgata teenima.

         — Noh, saame näha, kuidas sina sääl metsas elama hakkad, — nii oli mõisawalitseja lausunud. — Mõisa töö teed sina küll ära, aga kas sul julgust on metsas elu asutama hakata, seda ma ei usu.

— 26 —

 

         — Kui aga selleks luba on! — oli Jaak rõõmsalt hüüdnud. — Küll mina murran. Ei ma karda tööd. Küll minul julgust leidub.

         Rõõmsa meelega teenis Jaak need mõned lunastuse-aastad ära. Tihti nägiwad teised töölised, kuidas Jaak laupäewa õhtutel pärast rasket päewatööd metsa poole hiilis. Tähelepanemata läks ta mitme wersta kaugusel olewa lagendiku lähedale, laskis seljaga wastu noort haawa tüwe ehk wiskas lagendikul murule maha, käänas näo taewa poole ja hakkas uuest kollastest palkidest seinadega majast unistama. Ja kui ta pärast keskööd ehk enne hommiku-koitu koju tagasi tuli, siis teadsiwad teised töölised rääkida, et Jaagul hiilgaw nägu olnud. Nii mõnedgi pilkasiwad meest ja ütlesiwad:

         — Palju peab sinul usku olema, kui pääle julged hakata.

         — Seda mul ka ei puudu...

         Kärsitusega ootas ta aega, kui mõisa tööst lahti saaks ja oma terawa kirwega padrikusse wõiks asuda.

         Ja aeg tuli. Jaak palkas ühe küla wanamehe, wiskas leiwakoti, kus silgud ja kore leib sees oli, õlale, teisele õlale pani aga terawaks ihutud kirwe ja kadus terweks nädalaks metsa. Hommikust õhtuni

kostsiwad rasked kirwe-hoobid metsa lagendikult.

 

*

 

         Oliwad wiimased kewade päewad. Laupäewa päike oli juba ammugi metsa taha kadunud. Õhtuhämaruses seisis lagendiku serwal metsa ääres kõrge, wärisewate lehtedega haawa all wäikene kollastest, kooritud palkidest maja. Läbi akna-augu, kuhu weel raamisid ei olnud pandud, wahtis Jaak pimedaks

— 27 —

 

minewa lagendiku pääle. Natukene maad eemal mustas paks kase ja männa mets, aga lagendiku hommikupoolset otsa kattis paks kadaka pragastik. Jaak mõtles...

         Ta nägi haljast odra orast lagendikul laenetawat. Ta nägi noort naist wäikese rinnalapsega uksepakul istuwat. Aga wäikene walge pääga poisikene mängis juba wihmast ja päikesest halliks läinud seina ääres. Magus muigatus, lõbus naeratus weeres selle mõtte juures üle Jaagu kareda ja kortsudega kaetud palge.

         — See on ju minu tulewane pere! — ütles ta pool kõwasti, nii et wanamees, kes nurgas laastude pääl lamas, uinakust üles ärkas ja küsimusega: „mis pere?“ ka Jaagu mõtetest üles äratas.

         — Ei midagi... ei midagi, — wastas Jaak, otsaesist pühkides.

         Jaak astus õuue, — õuue, missugust teist suuruse poolest waewalt leida oli. Maja lähedal ei olnud üht aia-juppigi ehk kraawi-otsa, mis õuue muust metsast ja laanest oleks lahutanud.

         Aeglaste sammudega ligines Jaak oma wäljadele, kus paar wagu kartulid ja natukene otre ja kaeru kaswas. Nii palju oli ta maja ehitamise kõrwal mahti saanud põldu harida. Mõttes käis Jaak ringi oma põldude ümber ära, waatas oma esimest wilja ja astus siis kodu poole tagasi, oma kodu poole. Maja lähedal jäi ta seisatama, laskis kase najale, tõstis pää üles ja waatas kaua oma uue maja pääle. Kõrgel maja kohal seisis kuusepuust rist, aga selle haru pääl kõikus reburaigastest ja paluka wartest walmistatud pärg. Seinte pääl kollendasiwad paaripuud; katust polnud weel pääl.

— 28 —

 

         Kaua seisis Jaak ja wahtis oma pooleliehitatud maja pääle. Ta süda oli rõõmus, palju lootusi asus ta rinnas, sadanded plaanid walmisiwad pääs.

         Selle järele astus ta oma majasse ja wiskas wanamehe kõrwale laastude pääle maha. Ta kuulis, kuidas wanamees norskas ja laastud mullast põrandal kahisesiwad.

         Warsti magas mees kõwasti ja puhkas päewa wäsimusest.

         Uue maja seina lähedal istus aga hiline ööpik toominga oksal ja wilistas oma wanu ja igawesti uusi wiisisid, nuttis ja kaebas, hõiskas ja hüüdis...

 

*

 

         Peaaegu igal inimesel on elus üks otstarbe, üks siht, mille poole ta kõigest ihust ja hingest püüab, üks mõte, mille üle ta waimustatud saab, üks asi, mille üle ta magusat und näeb. Ja kui inimesel mitte sarnast sihti ei ole, siis on elu tüütaw, ilma huwituseta, sellega ka ilma wäärtuseta. Siis ei ole elu mitte huwitaw wõitlus, temas ei ole wõitu ega kaotust, mille ootusel süda rõõmsalt ehk kartlikult wäriseks. Jaagul oli sarnane siht ja eesmärk; tema elu ei olnud mitte tühine. Tema, kes alati tõsiselt iga asja pääle waatas, oli oma maja ehitamise, oma kodukoha asutamise üle nii waimustatud, et selle üle tihti prii ajal tundide kaupa unistas, mõtteid mõlgutas.

         Jaak ostis warsti hobuse ja mõned põllutööriistad, mõne lamba ja lehma. Lagendik oli juba kõik põlluks muudetud. Nüüd asus Jaak metsa kallale — hommikust õhtuni kostsiwad tema asutuse poolt rasked kirwe-hoobid. Kõrgele üle metsa hõljus

— 29 —

 

kütise suits, nii et ükskord mõisawalitsus juba arwas, et mets põleb. Kang murdis kändusid, tuli põletas neid tuhaks. Metsa raiuti, laastud lendasiwad. Korra tuli metsawaht Jaaku waatama. Imestades nägi ta, mis asuja juba ära oli jõudnud teha

         — Kunas sa sarnase töö ära jõudsid teha? — küsis ta.

         — Eks ikka murdnud ka, — wastas Jaak, kuna ta silmad õnnelikult särasiwad.

         — Oled wahwa mees küll!

         Hää meelega kuulas Jaak sarnast kiitust. Ta ei wastanud aga midagi. Kuid ta rõõmsad silmad rääkisiwad: „Seda olen mina oma 150 rublaga, oma warandusega nii teinud!“

         — Seda peab ütlema, et sinul julgust ei puudu, — rääkis metsawaht, kuna ta ise uut maja ja lagendikku silmitses. — Tore maja, platsikene põlluks muudetud.

         Jaak aga nohises ainult wastuseks.

         — Kuidas siis tulewikus läbi saad? — päris metsawaht.

         — Küll ma tööd teen, kui aga terwist on. Küll mina juba...

         — Raske on sinul, oled juba wanapoolne mees

         — Mina wõi? Küll töö mind kardab. Käed on mul weel kanged. Lõhun tööd teha, raiun metsa maha, kisun kännud wälja, põletan ära, aga maa teen põlluks...

         — Sa’s nii oma jõuu pääle loodad?

         — Küllap loodan. Kindel lootus ei peta. Ei ta ole mind petnud, ei saa ka petma. Juba mul usku algamiseks oli, küll minul siis lootust lõpetamiseks ka leidub.

— 30 —

 

         Selle juures waatas ta oma rakkudega kaetud käte pääle.

         — Sa ikka mõtled ka oma tulewase pere ja järeltulewa soo pääle, — naeris metsawaht.

         Kohmetanult waatas Jaak rääkija otsa.

         — Mis siis, kui ka tõesti nii?

         — Ega midagi, sina oled ikka tubli mees!

         Oli jälle üks lõbusatest päewadest Lagendil. Nõnda kutsuti Jaagu wabadiku talu. Lagendi uus maja oli weel alles kollakas-walge, ei teda olnud ühtigi päike pleekinud ega wihm wetitanud. Uksed ja aknad oliwad kase okstega ära ehitud. Kõrgel õlekatuse kohal lehwis sarika-puu külge kinnitatud ridwa otsas pidu-lipp; lipust natukene all pool kõlkus aga wärske pärg. Läbi lahtise akna kostis lauluhääl ja hõiskamine metsa, nii et hunt, kes waheajal oma perega inimese eest kaugemale oli asunud, jälle lagendikule ligines ja uudishimulikult põõsa tagant maja poole piilus.

         Õhtu hämaruses kostsiwad pilli-hääled läbi metsa. Kaugele ümberringi kostsiwad sõnad :

 

— — — — — —

Hõissa! Pulmad jälle!

Neiud, noored, tantsige!

— — — — — —

 

         Lagendi Jaak pidas pulmi. Isegi teada, ei olnud need pulmad suured; aga asuja kohta päris parajad. Ka pulmalisi oli wähe. Oliwad mõned Jaagu endistest kaasteenijatest ja mõrsja sugulased. Mõrsja oli waesest perekonnast; kuid Jaak teadis, keda ta kosis.

         Pulmapäewa õhtul läks noorpaar üksi põldusid waatama. Põllu ääres istusiwad Jaak ja Mai

— 31 —

 

kiwi otsa maha ja hakkasiwad tulewiku plaanisid arutama.

 

*

 

         Wiisteistkümmend aastat on mööda läinud. Ei need aastad ole lennates kadunud, waid aegamööda wenides läinud, nad on tööd ja waewa toonud, nad on nii mõnegi ootuse ja lootuse mulla põuue matnud, nii mõnegi õhulossi ära laotanud. Ka meie tuttawal metsalagendikul on selle aja sees palju muutnud. Jaagu kindel usk ja lootus on ilusat wilja kannud. Lagendik oli ammugi põlluks muudetud, kuna iga aasta hulka metsa maha raiuti ja wiljakandwaks maaks tehti. Koht, kus aastakümnete sees wähe muutust ette tuli, oli selle aja sees päris teistsuguse näo saanud. Lagendikul seisis wäikene jõukas talukene, ümberringi laenetasiwad lõikust tõotawad wiljawäljad. Nende wiieteistkümne aasta sees oli Jaak rasket waewa näinud, ta oli sajaaastaseid puid raiunud, kändusid kaalunud ja esimesi wagusid läbi sammaldanud maa ajanud. Ta pidi ennast ka kiskjate metsloomade eest kaitsma, pidi oma loomadele kindlad warjupaigad ehitama. Kõrge palkidest aed piiras õue ümber, aga maja kohal kõlkus kuiwanud pärg.

 

— — — — — —

 

         Ah, kui lühikene, kui igapäewane on inimese elu! Keegi ei tea sinust, ajalugu ei tunne sind ja sina isegi ei ole ennast uskunud kangelase olewat...

         Ah, õnnetud inimesed! Teie ei tea, kuidas meie teie eest wõideldes oma nooruse ohwerdame, missugused ilusad rajad meie teile ette tähendasime,

— 32 —

 

kuidas meie teie tulewiku eest muretsesime ja missugused paleused teile ette kirjutasime!

Nemad ei tunne meid wahest — — sellepärast, et meie nii ägedalt nende kasu püüame, suuri sõnu räägime ja kirjutuse laua taga istudes wõitleme... Aga nemad on palju lihtsamad  — — nemad wõtawad kirwed selga ning lähewad metsikutesse rabadesse ja raiuwad sääl metsa ning laastud lendawad...

 

Fr. Mihkelson.

 

Pühajärwe tamm.

 

    Pühajärwe wõimsat tamme

torm ei ial kõiguta:

marutuuled, piksepilwed —

teda nad ei kohuta.

 

    Pühajärwe wõimsal tammel

elujõud on otsata:

nagu Soomes taotud teras —

karastatud kangeks ta.

 

    Pühajärwe wõimsal tammel

torm küll okstes möllanud,

aga ainult koltun’d lehti

säält ta maha puistanud.

 

    Pühajärwe wõimsal tammel

wesi juuri uhtunud:

sügawamas ema pinnas

on ta juured peidetud.

— 34 —

 

    Pühajärwe wõimsat tamme

ähwardanud äikene:

ainult tema nõrku oksi

raputas see weidike.

 

    Pühajärwe wõimsat tamme

torm ei ial kohuta,

sääl ta seisab Sõsarsaaril —

terwitab sind, rändaja.

 

O. Grossschmidt.

/— pilt —/

 

MILLAL?

Noor Eesti.                  K. Raud.

 

Wabastatud wang.

 

         Mitu-mitu aega, nii et ta isegi enam ei teadnud, kui kaua, oli teda wangis peetud. Kaua pidi see wangipõlw tõesti kestnud olema, sest kolmed wangikoja ülemused oliwad waheajal waheldanud ning wiimanegi, see kolmas, walitseb sääl juba wäga palju aastaid. Ka ränk, ütlemata igaw ja waewaw oli see wangistus; wiletsam ja waewarikkam, kui ühelgi teisel enne ja pärast teda, sest tal ei olnud mitte ainult käed ja jalad raudus, waid ka suu seotud, mida ainult söögiajaks topist wabastati. Päälegi lamas ta pimedas kongis, seina külge needitult. Oli ju iga uus ülemus midagi ikka ta wangipõlwe raskendamiseks teha püüdnud: esimese ajal heidetud ta wangihoonesse, ilma et liikmete wabadust temalt wõetud oleks; teise tulekul pandud käed

 

— 36 —

 

ja jalad raudu; kolmanda hoole läbi saanud ta topi suhu ja seina külge needitud. Nii elutses ta sääl poolsurnult, poolelusalt maetud. Isegi wangihoidjad imestasiwad, et tal hing ikka weel sees oli. Ja sees see tal oli.

         Ühel päewal, aga mitte harilisel ajal, rägises jällegi ta urka ukse luku sees wõti ja waht astus sisse.

         — Hei, sina! Maast üles! Täna lasen ma su aina oma armust wabaks. Kuuled? Oma armust,— hüüdis ta uhkelt ja hakkas seina külge needitud käeraudadest õnnetu käsa wabastama.

         Tuimalt waatles wang wahi toimetust. Juhmilt jäi ta ka siis lamama, kui käerauad raginal wastu seina mahalangesiwad. Ta ei näinud mõistma, mis sündis.

         — Topi wõid isegi oma molust wäljatõmmata ja aegapidi jalad raudadest wabastada. Korraga täit wabadust anda oleks liig palju ja kahjulik, — pajatas waht ning lisas, wangi ikka tuimalt maas lamamas nähes, karmilt juurde: — Noh, kuuled? Oma armust päästan su täna wangipõlwest.

         Kui ka selle pääle õnnetu ainult mõistmatalt ringi waatas, lõi ta temale saapaninaga wastu külge ja kärgatas: — Maast üles, sa laiskworst! Wõi arwad, et sind igawesti siin priikorteris priileiwaga toitma peab. Küll juba. Nüüd katsu ise enese eest muretseda.

         Walust erutatud, sirutas wang tummalt oma kangeks jäänud liikmeid ja wast nüüd alles näis ta aru saama, et ta elus muudatus oli sündinud: ta käed oliwad wabad, sein ega lukutatud uks ei pidanud teda enam kinni; ainult jalgade ümber kõlisesiwad weel rauad. Neid waatles ta mõni pilk ning katsus siis, istukile ajades, enesest ära heita. Rauad oliwad ilm-tugewad ja hästi needitud; ta käed aga kanged ja

— 37 —

 

jõud otsas. Katse läks nurja. Ägades langes õnnetu põrandale, kust aga kohe ootamata wäledusel püsti kargas ja umbselt rääkides, sest topp oli tal ikka weel suus, kui päris hullumeelne hoopisid enese ümber wälja jagama hakkas, hoolimata, kuhu need sattusiwad — seinade, ahelate, enese wõi wahi pihta. Wiha, mis kaua, kaua ta hinges oli imbinud, käärinud, paisunud — meeletu, loomalik wiha, millele weel pöörane wabaduse rõõm kaasa asunud, oli õnnetuseks nüüd äkitselt põlema süttinud ja ta juba muidugi roidunud, umbunud ja tölpinud mõistusekese oma alla matnud. Wahi kisa pääle ilmus korrasoldat. Ka sellele langes mõni hoop osaks. Waewaga suudeti hullustajat waigistada ja nimelt siis, kui ta wahi rusikate ja soldati püssipära all ära nõrkes...

         Minestusest ärgates leidis ta enese wangimaja õuest. Kõrge taewas kumardas ta üle, waba õhk hõljus ta ümber. Topp oli iseenesest ta suust wälja kukkunud. Kirjeldamata rõõmu pärast, et jälle kord, nii hirmus pika aja tagant, elawat, kuigi pilwise ilma pärast kurba loodust näeb ja waba, kuigi hoonete pärast osalt läpastanud õhku sisse hingata wõib, — unustas ta ihuwalu ja hingeroiju ning ajas enese istukile ja puhkes laulma.

         Kauasest waikimisest kangeks jäänud keelel ja kähisewal häälel leelutas ta sääl laulusid oma kodu ilust ja ihast ta wastu, mõne pooliku lookese oma endisest wabadusest ja hulk wangisolemise ajal wahtidelt kuuldud wõõraid wiisisid. Imelik, weider ja lapsik oli see leelutamine, aga ta äratas kuuljates siisgi ootamata ja isemoodi osawõtmist. Mõisteti, et selles pool-elawas kehas haruldase rammu ja sitkuse idud ikka weel närtsinud pole; et wiletsa pool-halwa-

— 38 —

 

tud hinges palju isesuguseid iludusi immitsemas; et ta tömbiks waewatud waim weel mitte täiesti waibunud ei ole ning et sellest looma järjesse surutud inimesest tarwilisel turgutusel päratu palju tulu wõib wälja norida. Tarwis ainult aegsasti, seni kui ta täiesti weel toibunud pole, ta tahtmise wõimu oma mõju alla wõita.

         Selleks ilmusgi kohe wangihoidja ja pajatas sõbralikult: „Tead mis? Mina wabastasin su käed raudadest ja tõin su wangikojast wälja. Minu käes on ka su jalgraudade wõti. Oma hää südame poolest unustan su hiljutise hullustuse ja wabastan ka su jalad, aga ühe tingimisega: sa pead selle eest mulle eluaegseks sulaseks tulema. Mitte just päris sulaseksgi. Ei, ainult nõnda ütelda — oma inimeseks. Õiguse pärast, mul ei maksagi siin tingimistest kõneleda, sest sa isegi ju mõistad wäga hästi, et mu pakkumine muud ei ole, kui ilmotsata häätegu sinu, wiletsa, wastu, mida ainult ülemalnimetatud kombel ära tasuda wõiksid. Mõtle ise: sul ei ole enam kohta ega paika, kuhu minna; ei hurtsikut ega ulualust, kuhu asuda; ei leiba ega wett, et isu ja jänu kustutada, ei ka hilpusid, milledega oma poolpaljast, räpast ja kurnatud ihu katta, ega — wiimaks — jõudugi, et neid tööga omale muretseda. Ühe sõnaga: sul ei ole mitte kui midagi ja sa ise ei ole ka enam mitte midagi. Sina, kui iseseisew isik, oled igawesti kadunud, päris kui surnud. Ei ole sul mingit ilu, kõlblikku terwist, tarwilikku jõudu, wähematgi inimlikku auu ega isiklikka õiguseid. Kõik on möödas. Wõi mis auu ja õiguseid sellel olla wõis ja wõibgi, kes wangi sattunud? Auusate koht pole wangikodades. Wiimaks ei ole sul nimegi enam. Ta on

— 39 —

 

kõigil ammugi ununenud. Sind tuntakse nüüd ainult kui № ja sedagi üksi siin, wangihoones. Minu juurest aga leiad ulualuse, toitu, ihukatet ja wiimaks, kui hästi ennast üles pead ja taewas seniks elu-terwist annab, kuni su wangisolemise loole ümberkaudu unustusekate pääle kaswab, — wõid ehk koguni mu wara ja nimegi pärida. Mul on ju tütar, kuna pojaga Jumal mind õnnistanud ei ole. Tule!..“

         Norgus, tüdinenult, peaaegu lollakalt kuulab waene wabastatud wang. Raskelt, pikkamisi, nõksawalt ja katknedes rühiwad ta roidunud pääs mõtted... Aga mis tal sääl kaua ja iseäranis nii mõteldagi: Tõtt, sula tõtt kõneleb ju auus wangihoidja. Midagi paremat ei jää, ei wõigi siin üle jääda... Ja õnnetu hakkabgi oma kaitseja järel selle koja poole tammuma...

         — Pea! Kuhu sa, wõrukael, ta wiia tahad?! — kärgatab järsku hääl nende selja taga. See oli wangimajaülema wali hääl. Ülem oli samati imelikku laulmist kuulnud ja selle pääle sinna ilmunud.

         — Wõi sina, lontrus, olla tema wabastaja! Sina, tühipüks, kes sa ise minu käsualune ja sulane oled! Häbemata petis! Waat’, mina alles olin see, kes sulle käsu andis, teda lahti lasta. Ainult minule on ta selle eest otsata tänu wõlgu. Nii siis minu juurde peab ta tänu pärast sulaseks tulema. Mõistate? Sulle saagu juba sellestgi, et sa ta elumaja õueaia pärisid. Mõistad nüüd? Kasi siit! Sina aga, №, tule minuga. Minu kaitse all pole sul midagi karta. Wast minu wõimu waral ja minu juures teenides wõid sa omale uue auusa nime ja inimeseõigused omandada...

         Waene № jääb nõutult seisma. Weel alamale wajub ta kuumaw pää longu. Weel komistawamalt

 

— 40 —

 

liiguwad, weel suuremas waewas aelewad ja wisklewad ta lahtunud ajudes mõttekesed ja arutused. Ta ei saa aga nendega mingile rahuloldawale otsusele... Mõlemad — nii wangihoidja kui ka wangikojaülem — kiidawad endid ta wabastajateks. Kummal on õigus? Küllap ikka wist ülemal. Wõi kas ei ole nad mõlemad petised? Ja kas mitte kolmas, keegi neist weel kõrgem, see õige käsuandja ja ta päästja ei ole?..

         Niisugused ja sarnased küsimused ja kahklused tärkawad, tõusewad, kihawad ta wäsinud mõistuse ette ning nõuawad kostuseid ja otsuseid. Püsimatalt pöörlew ajaratas aga weeretab ta ihule nälga, jänu ja wäsimust kallale. Jalgraudade raskus näib iga pilguga nagu kaswama. Wabadusetunne paisub, priiuseiha erutab ta waimu ja tuletab muinast minewikku meelde ega lase käesolewat asjakorda ui-ai otsustada.

         — Mis teha? Kuhu minna? — küsib õnnetu iseeneselt. Wõi kellelt muult ta küsida tohibgi? Keda täidibgi tal weel usaldada, kui just usaldus ja otsekohesus ta wangi heitjad oliwad, kui ainult omakasu ta ümbrusel juhiwitsaks oli ja on?

         Nii seisab ta, õnnetu, nõutu, jõutu, sääl kaksipidi mõtetes. Wangikojaülem kiirustab teda; wiimane jõud on tal nõrkemas. Halastust waesele wabastatud wangile!

 

Ansomardi.

— 41 —

 

Keskaja kindlus.

 

Sääl, kus okeani laened

kaljust randa uhawad,

pimeduses järsud seinad

wankuw-udust tõusewad —

 

sääl on feudali kindlus...

Näinud muistset aega ta,

kangelasi rauast riides,

auu ja werist wõitlust ka.

 

Uinuw-kalju harjalt tema

waatab kurwalt kaugemal,

nagu oleks minewikust,

muistsest ajast kahju tal.

 

Wagusi on suures ruumis...

Ainult kõrge kalju all

mässab, mühab wihas meri

laene möllul laksuwal.

 

H. Raudsepp.

 

 


Linna-sõit.

 

         Nurga Mihkel liigub mõisa halukoormaga pikkamisi linna poole. Wahel istub ta koorma otsas, jalgu üle ääre alla riputades, kord astub ta kõrwal. Ta kõnnib lõdwalt, jalad painduwad põlwist ja nõtkuwad iga sammu pääl. Ta on pikk ja kõhetu, õlad wähe kumaras, alumine huul lodakil.

         Ta on hobuse ja koormaga paksu tolmupilwe sees, maantee on nagu jahusalw, mis igast külgepuutumisest tolmab. Suured wihased parmud piirawad hobust igalt poolt ümber ja ripuwad selle lahjadel puusadel ja luisete koiwade küljes. Mihkel ajab neid kaseoksaga aeg-ajalt ära ja kirub wahel sekka, wahel aga sunnib ta hobust traawigi jooksma, et nende käest ära pääseda.

         Maa on kummagil pool teed kuiw karjanõmm, mitmenädaline põud on nagu kulutuli selle üle käinud. Muld on paiguti nagu must süsi. Paar wersta läheb tee läbi mõisa põldude, kus rukis

— 43 —

 

juba lõigatud ja hakid tasase tuule käes kuiwama hakkawad.

         Mihkel silmitseb rukkikuhilaid kaua, kadedalt ja ükskõikselt. Üleeila oli ta weel ise mõisa põllul lõikamas olnud. Eila oli ta natukene omal põllul pääle hakata saanud, paar waowahet ära lõiganud, ja nüüd tuli see linnaminek.

         Süda on nii imelikult walus, kui nende oma põldude pääle mõtled. Wäikeste, kitsaste ribadena keerlewad nad kusgil soo ääres, halwasti kraawitatud, halwasti wäetatud. Wiligi on teistsugune kui mõisa põldudel, kõrs kaswab harw, lühikene, pääd on tühjad. Kuid tänawu oli oras lume alt hästi wälja tulnud ja tiheda nurmena haljendanud. Aga siis see põuane suwi! Ikka lõõmab aga päikene pilweta taewas, hommikul on tihe uduwina, terwe õhukord näib keewat ja aurawat. Rukis küpseb enneaegu, poolpehme tera wariseb maha. Maha tibab tulewa aasta leib.

         Nad lähewad armulise herra juurde, esmalt üksikult, siis üheskoos, mütsid juba maanteel pihus: armulised paruniherrad, rukis wariseb maha! Armuline herra waatab karmilt neile otsa, näitab käega: sellepärast tuletegi homme mõisa põllu pääle lõikama, iga mees! Nad kobistawad uksest wälja, pää norus, nagu wanal tööhobusel, ja need wäiksed põlluribad soo ääres ei lähe neil meelest. Aga järgmisel päewal lõikawad nad mõisa osatükki, nii et higi jookseb.

         Nurga Mihkel on Kaarma kiriku juurde jõudnud, kust weel kaksteistkümmend wersta Kuresaare linna on. Hobune seisatab käskimata, liigutab kõrwu

— 44 —

 

ja käänab oma sasis lakaga kaela pahemale poole. Suure, madala kirikuhoone juurest hirnub teine hobune. Nurga Mihkli hobune wastab tasakesi ja hakkab tuimalt sinna poole astuma.

         „No olgu siis, kui ruungi tahab“.

         Nurga Mihkel ligineb kõrtsile, mis tumedalt, wäikeste akendega otse kiriku juures seisab. Aastakümneid on nad üksteise otsa waadanud, kõrts ja kirik, — kirik kõrgelt, purustawalt, — kõrts roomawalt ja salawihaselt.

         Ta seob hobuse kinni ja läheb otse kõrtsituppa, oma aeglasel, nõtkuwal kõnnakul. Tuba on jahe ja hämar, nagu kelder, seinad õhkuwad külma, põrand on laiadest krobalistest paekiwidest.

         „Wiina!“ ütleb Mihkel raskelt, seina äärde pingi pääle istudes.

         Wastuolewast nurgast tõuseb mees üles, kutsari riides, läikiwate nööpidega kuub seljas ja kõrge kübar pääs.

         „Tere ka, Nurga Mihkel, — no kuhu nüüd minek?“

         „Linna...“

         Mees wõtab kübara pääst, paksud, käharad juuksed tulewad selle alt nähtawale. Temal on lai, priske nägu, helepunased põsed ja lõua all weel teine lõug. Silmad on wäiksed, kirglikud, läikiwad ja kärmelt liikuwad. Ta sihib nad Mihkli otsa, uuriwalt, pool pilkawalt, nagu mehe rumalust mõõtes. Ta kõigutab oma jalgu, paneb nad ülestikku, wõngutab tooli ja ümiseb lauluwiisi. Nähtawasti haudub ta meeles üks mõte, mida Mihkli ilmumine on sünnitanud.

— 45 —

 

         „Kas omal asja wõi?“ pärib ta edasi.

         „Ei, — mõisa puukoormaga...“

         Mihkel ei pane wõõra pilkusid sugugi tähele, ta maitseb wäikestes, kokkuhoidlikkudes sõõmudes aegamööda oma wiina.

         „Miks sul pää nii norus on, mees!“

         „Rukis wariseb maha“, wastab Nurga Mihkel üksluiselt, nagu wana asja korrates wõi arusaamist ja osawõtmist enesele otsimata. Ühtlasi waatab ta esimest korda oma wastuistuwa kutsari otsa. Loomusunniline wastumeelsus ärkab temas. Niisugune sakste söödik! Sööb kõik aasta läbi selget leiba!

         „Miks te enne ära ei lõiganud, oleksite kas wõi hädaleiba teinud“.

         Kutsar ütleb seda kergelt, hoolimatalt, paljastab weel oma walgeid hambaidgi, leiwa pääle mõteldes, millele tulega ei tohi ligidale minna.

         Ta kumardab korraga ettepoole, otse Mihkli näo juurde.

         „Kuule, Mihkel, kas sa ei taha wiisteistkümmend kopikat teenida?“

         Mihkel tõmbab ennast natukene tagasi, nii palju kui sein lubab. Ta ei wasta weel sõnagi, waid mõtleb asja üle järele, wäikese kahtluse wastu wõideldes, mis südames koputab.

         „Ei muud, kui et selle kirja kohtuherra kätte wiid“.

         Kutsar wõtab põuetaskust kirjaümbriku wälja, kus wiis pitserit pääl on.

         „Minul ei oleks nüüd aega minna, — sellepärast õienda sina asi ära“.

         „Sa lähed ju muidugi linna, ega see ometi midagi kaalu“, meelitab ta ikka.

— 46 —

 

         Ta libitseb Mihkli nagu tüdruku ümber, keda ta enesele tahab wõita. Wäikselt ja ahwatelewalt paistawad ta silmad paksude kulmude alt. Nii waatab ta wististi tüdrukute otsa, kui ta neid oma wõrku tahab saada. Just tüdrukute wõitja, kelle wastu keegi ei saa panna, paistab temast sel silmapilgul wälja.

         „Anna siia, — eks ma siis õienda“.

         Mihkel sirutab kõiges oma lihtlabasuses käe wälja, et kirja ja raha wastu wõtta. Natukene aega ta weel kahtleb: miks teine talle kirja nii pääle topib, wõtaks selle ju wähemalgi meelitamisel wastu. Aga wäike, ümmargune hõberaha kiirendab tema otsust, iseäralik hää tundmus käib läbi keha, kui raha tema kätte saab, see on natukene külm ja tundub pihus nagu weepisar. See on peaaegu uus, särab ja helgib pimedasgi.

         „Hääd teed siis“, hüüab kutsar talle järele.

         Mihkel istub jälle oma koorma otsas. Miks see kutsar sääl ukse pääl nii naerab, et selle käes otse pöörleb? Ta jutustab midagi kõrtsimehele ja naerab jälle kõwasti. Ja miks ta nii mitu korda hüüdis: hääd teed!?

         Hiljutine wastumeelsus kutsari wastu tõuseb temas jällegi. Waat’ kus mul nõuuandja! Käskis hädaleiba teha, — nagu ei oleks ta seda ise nii kõrge poisikesena küll söönud. Aga oot’, kui mõne aasta sakste lauas on istunud, siis ei kõlbagi enam leib ega soolakala. Hakatakse juba talupoegade üle hirwitama, kui nad oma põldude pärast mures on.

         Teda wihastab kutsari ükskõiksus ja külmawerelus, täieline hoolimatus ilmast, põuast ja kül-

— 47 —

 

mast. Tema maamehe loomusund tõuseb üles selle saksuse wastu, tema oma sisemine wärin, millega ta sooja, tuule ja pilwede muutust tähele paneb, salwab teda kaks kord kõwemini. Missugune hulgus...

         Kõigest hoolimata hakkab temas ometi wäike meelehää tundmus muhenema. Ta ei tea, kas see napsi mõju on, mis nii armsalt soontes keerleb, wõi on see teadmine, et wäike hõberaha kuue taskus on. Mis kõik selle rahaga osta saaks... Esiteks wiie kopiku eest lesta-kalu, neid Õnnistegija poolt äraneetud kalu, mis saarlase suus sellegipärast sulasiwad. Selle rahaga saaks ju suure hulga, eit wõiks neid soolagi panna, neid nagu tõmmukaid lehti toobrisse ülestikku laduda. Tubakat ostaks tema ka ja wiina koduteel, läheks kõrtsi, wiskaks raha leti pääle ja ütleks: „Kahe kopika eest wiina, maksku mis maksab!“ Ja kui Waida kutsar weel juhtuks sääl olema, annaks ta sellelegi...

         Tema tuju tõuseb, mida ligemale ta linnale jõuab, tema tööst wäsinud ja eluaeg nälginud kehas ei ole wastupanemise jõudu, üks klaas weest wägewamat wõib tema pää juba kihama panna.

         Linna tänawal sõites katsub ta wäiksel wiisil laulugi teha, ta on südamlikus, terwet ilma kaisutawas tujus, sõbralikkude, natukene segaste silmadega waatab ta kõikidele wastutulejatele otsa. Korraga hakkab ta kutsari poolt õiendada antud toimetust auu-asjaks pidama, usalduseasjaks, mida mitte igale mehele ei usta. Küllap ta wististi enne oli kuulnud, kui tubli mees see Nurga Mihkel on, ei warasta, ei waleta ega himusta teise asja..! Mõni oli temast wististi ütelnud: waat’ seda Nurga Mihklit,

— 48 —

 

see on alles mees... Teine mees wõiks kirja ära kaotada, wõtaks nõndawiisi taskust wälja, ja, näe, pillaks tee pääle, — sinna jääksgi, — leiaks mõni mustlasemoor wõi mõni muu niisugune.

         Küll selle kirja mõni muu lahtigi wõtaks, kui asjakord niisugune oleks. Sügelewad temagi sõrmed, kui ta seda waatab; tahaks seda kirjutust näha, ehk küll muud aru ei saaksgi, kui et must walge pääl on. Aga need wiis punast pitserit läheksiwad lahtiwõtmisel puruks. Üteldakse, et nende rikkumine wangiroodu wiib. Waida paruniherra on nad ise oma käega siia pääle surunud, ja nendes on Waida wappgi näha, seesama, mis mõisa herrastemaja eesseinale paekiwist on wälja nikerdatud, karu krooni kandmas.

         Ta ei annagi kirja teenija kätte, waid nõuab, et kohtuherra ise tuleks. Pühib weel käegi kuue hõlmaga puhtaks, enne kui kirja külge puutub, ja peab siis kahe näpuotsakesega ühest nurgast kinni ja puhub tolmukübemed ümbrikult ära.

         „Armulised kohtuherrad, siin on Waida paruni kiri.“

         Ta kumardab weel sügawalt, peaaegu maani. Ehk annab kohtusaks jootraha, kes teab, wõtab taskust paar waskrahatükki wälja ja pistab pihku. „Hei, joo minu terwiseks sääl Kaarma kõrtsis.“

         Mihkel muheneb sisemisest naerust, kõige selle pääle mõteldes. Ta hakkab kõik tagasi wõtma, mis ta Waida kutsarist oli paha mõtelnud, see oli ikkagi tragi ja tore mees, olgugi et ta tüdrukute järele jooksis ja suure suuga oli. Ja mis ta talupoja muredest teab, rawitseb aga päewad otsa hobuseid, soeb ja peseb neid ja sõidab wahel, kuus hobust

— 49 —

 

rakkes, läbi kihelkonna, nii et kuue nööbid aga wälguwad. Mis see niisugune teab. Aga pidas waest siisgi meeles, andis ikka wiisteistkümmend kopikat...

         Kui ta halukoorma oma kohale oli wiinud, puhastab ta ennast ühes sisse-sõidu hoowis, nopib heinakõrsi kuue ja pükste küllest ära. Pää poolwiltu püsti aetud, küsib ta iga wastutuleja käest, kus kohtuherra elab, kõwa häälega, nii et see üle uulitsa kostab. Kiri on tal käes, pitseripool wäljapoole pööratud

         Tema waprus kestab kuni kohtuniku trepini, aga siin hakkab see iga sammuga wäheneina. Iga trepi-astme järele tõuseb kohtunik ikka kõrgemale, ja tema ise jääb ikka wäiksemaks. Ta ei julge mõteldagi, et trepi otsas uks on. Pää käib tal ümber, ja jalad jääwad nõrgaks, nagu peaks pilwedesse ronima. Ta näeb juba kohtunikku nagu taewa kaarel istuwat, waekausid käes, ja õigust müristawat.

         Enne kui ta märkabgi, on ta juba eeskojas, ja teenija on tema käest kirja juba ära tõmmanud. Aga kui see talle selgeks saab, tunneb ta nagu kergitust. Ta pöörab ukse poole ja otsib linki, et wälja pääseda, kui rasked sammud ja kõlisewad kannused teda seisatama sunniwad.

         „Kuule mees, — sina saad nelikümmend paari witsu,“ ütleb keegi waljul häälel.

         Nurga Mihkel jääb suu lahti seisma, juhmilt, nagu puust maha sadanud, ilma et ta oma kaitseks sõnagi oleks wõinud lausuda.

         „Siin seisab: on kolmeaastase ruuna jalutuks ajanud, nelikümmend paari witsu kohtuniku juures linnas.“

— 50 —

 

         Nurga Mihkel ei saa weelgi midagi aru. Kolmeaastaseid ruunasid tormab hirmsa hooga temast mööda, tema oma wana ruun sörgib järele. Mis see kõik tähendab? Ta waatab abitult kohtuniku otsa, kes lühikene paljapääga mees sõjamehe riides on.

         „Kes witsu saab?“ pomiseb ta wiimati.

         „Sina, — hakake pääle, mehed!“

         Kaks sõjameest kargawad talle kummagilt poolt kallale. Joowastus kaob tal silmapilk pääst, tema on ühekorraga kaine.

         „Armulised kohtuherrad, — mina olen süüta, mina ei ole see meesgi“, hüüab tema, ennast wabastada püüdes.

         „Mis ta ütleb?“ küsib kohtunik, kes talle juba selja oli pöörnud, et ära minna.

         „Laske mind lahti, — mina olen süüta, — Waida kutsar, see...“

         Kohtunik seisab pilgukene aega ja kehitab siis õlgasid.

         „Süüta wõi mitte, — kuidas mina seda wõin teada. Mina täidan aga oma kohust“.

         Ta näitab meestele käega, need hakkawad Mihklit ära tassima, kes käte ja jalgadega wastu paneb ja ikka kordab, et ta süüta on. Ta pandakse ühe kõwa pingi pääle, seotakse kinni, riided tehtakse lahti, ja hoopisid hakkab sadama. Ta on nagu tulesajus, — nagu lamaks pikse ajal halasti maas ja wälgud sähwataksiwad selga. Silmade ees sähwib wahel nagu tuld, wahel jälle lööb kõik mustaks. Tundub ainult, et midagi sooja mööda külge jookseb ja põrandale niriseb. Weri...

         Tema meelest kestab see hirmus kaua. Ta on juba wististi sada paari hoopa saanud... Ehk on

— 51 —

 

nad lugemisel eksinud ja peksawad teda surnuks, nagu Waida rehepapi... Ta tahaks wiha ja walu pärast nutta... Imelik nõrkus tundub kõigis liikmetes; ununeb nagu meelest ära, kus jalad, käed wõi pää on... Pää — iseäranis see läheb nii tuimaks, nagu ei oleks temas tilkagi werd...

         „Nelikümmend“, wihiseb tal kõrwus.

         Ta lamab liikumatalt ja tõuseb alles siis suure waewaga püsti, kui sõjamees talle külge kompsab.

         Juhmilt, nurisemata, paneb ta riided selga ja hakkab minema.

         „Mees, hei, — wiisteistkümmend kopikat siia, witsade hind!“ hüüab keegi talle järele.

         Ta wahib natukene aega nürilt, siis hakkab ta wähehaawal aru saama. Terwe kannatatud ülekohus on talle ühekorraga päewaselge. Aga ta ei tea isegi, keda ta kõige rohkem peab süüdistama, kas Waida kutsarit, kes teda pettis, saksu, kes teda uurimata läbi lasksiwad peksa, wõi sõjamehi, kes otsuse toime saatsiwad.

         Temal on ühtlasi nagu häbi, tema oma juhmus pahandab teda kõige rohkem. Kui seda lugu teada saadakse, siis naeretakse talle näkku, kutsar saab oma wingerpussi eest kiitagi: osaw poiss, näe, kuidas ta oskas oma nahka päästa. Ei mõista keegi ka saksu hukka; kes nende kõrgusele ulatab; need teewad ju tööd nagu pilwede taga, nagu Jumal Isa ise... Parem on tal waikida, kui hüüda...

         Ta wõtab taskust aeglaselt hõberaha wälja, hingab selle pääle, hõõrub kuue warukaga haljamaks. Temal on raske sellest lahkuda, tema on peaaegu walmis uuesti witsanuhtlust kannatama, et wiisteistkümmend kopikat omale pidada.

— 52 —

 

         Wiimaks ohkab ta sügawasti, käänab tagasi ja pistab selle sõjamehe pihku.

         Pool tundi hiljem sõidab ta oma ruunaga tühjal wankril istudes juba Kaarmale wiiwat teed mööda koju poole.

         Ta mõtleb waewalt midagi, kõige rohkem mõlgub tal wast meeles sauna lawa, aur ja niiske õhk ja eide sisisewatele kiwidele wisatud leil. Ja tema ise lamab kõhuli lawal, kuna eit tema kipitawat selga, wiinaga hõõrub ja teda lõhnawa kasewihaga wihub.

         „Kas omad saksad sind nüüd on peksnud?“ küsib eit.

         „Omad wõi wõõrad, — see on ükskõik“, wastab tema. „Pea sina aga leili eest hoolt, eit!“

 

Aino Kallas.

 

Waremed.

 

    Waatan päält ja wangutan pääd,

naeratust keelda ei jõua:

kuidas nii tähtsalt ja tõsiselt

peawad nad aru ju kaua!

 

    Wanu waremeid tahawad nad

hoida, et maha ei langeks,

kui wast korraga Jumala ilm

paisutab tuule kangeks —

 

    Juba on kadunud katus ja torn,

aluspõhjas on pragu...

Taewas hoidku! kui kergesti saab

kewade tuul kõigest jagu!

 

    Aga kuis lippida, lappida nüüd,

seintele seisatust anda,

et nad päikesel, wihmal ja

tuulel weel wastu wõiks panna?

— 54 —

 

    Waatan päält ja wangutan pääd,

hüüdu keelda ei suuda:

„Kõik teie tilluke tarkus ja töö

aegade otsust ei muuda!

 

    „Kaduma peab, kel iga on täis...

Kiskuge maha see warem!

Asemel kerkigu ehitus uus,

milles on elada parem!“

 

G. E. Luiga

 

/pilt/

K. E. Sööt.

 

K. E. Sööti luule.

 

         Palju on meil Eestis luuletajaid, aga wähe on luulet. Ajakirjandus, näituseks, on pea alaliselt noorte luuletajatega kimbus, kes oma laulusid igal kombel trükitult lehe weergudel näha soowiksiwad. „Linda“, kes selle luule-rahe all wististi kõige rohkem kannatada sai, oli sunnitud mõne aasta eest isegi wastutõrjuwat ja hurjutawat kirjatükki awaldama, milles „luule-haigusest“ ja „luule-palawikust“ kõneldi ja selle otsekohe haiglase nähtuse wastu rohtu soowitati.

         See on täitsa ilmsüüta lõbu, et inimene luuletab. Ja kui hästi ja halwasti keegi luuletab, on ka

— 56 —

 

igaühe oma asi, niikaua kui keegi oma töödega awalikult etteastudes teisi inimesi ei tülita. Kes aga oma töödega ilma ette tahab astuda, sellel olgu and.

         Ei wõi ütelda, et meil praeguse aja luuletajate keskel neid palju oleks, kes tõelise luuletaja nime ära teeniwad. Üks neist wähestest on aga K.E. Sööt. Meie rohkearwulisest luuletajate hulgast eraldab ennast Sööt oma wõimsalt tundwa, elawalt waatlewa, lihtsalt kujutawa luule-loomu läbi. Tema tundmused tulewad tõelise luuletaja südamest, on loomulikud, sündimata ja leiawad sellepärast ka takistamatalt teed meie südamesse.

         Sellepärast ei ole imeks panna, et Sööti luuletusi laialt tuntakse. Ongi ju Sööt üks algupäralisematest, iseseiswatest ilmuwustest meie luulepõllul, kus järelaimamine ja järelaimamiste järelaimamine lopsakalt lokkab. Järgnewates ridades tegin enesele ülesandeks, lihtsate sõnadega seda jutustada ja kokku wõtta, millest Sööt oma luuletustes kõneleb, kuna mul mitte nõuu ei ole neid „puhastuse-tulest“ läbi käia lasta ja mitmekülgse arwustamise alla wõtta — jätan selle töö meie kangemate arwustajate hooleks. Muidugi pean aga püüdma ka luuletuste häid ja halbu külgi nii palju kõne alla wõtta, kui seda üleüldise pildi täienduseks tarwis läheb.

 

/käsikirjaline tekst/

— 57 —

 

I.

 

                                     Karjapilliks kõige kõlbulisem

                            Silekooreline remmelgas,

                            Aga mina wõtsin selle tarwis

                            Leinalepa helkjas pisaras.

                                      Sellest ajast lein mu hingewara,

                            Ohkamine mulle omane —

                            Ja ma ohkan leinalisest rinnast

                            Oma waluleegid laulusse.

 

         Selle lauluga karakteriseerib Sööt oma luuletusi: nad on „waluleegid“, mis kord kannatlikult, kui tuli tuhas, hõõguwad, kord aga tulekeeltena taewa poole loitawad:

 

                                     Siis sääl wehib wälgutuli

                            Läbi wandelise öö,

                            Tuhat sõda kurja wastu,

                            Hirmus tasumise töö!

 

         Põhjamaa lapsed on enam wähem kõik kurwameelsed, moll heliseb nende luules. Ka Sööti töödest kõlawad pea iga sammu pääl kurblikud toonid. Kuid nende rõhutud, kaebawate toonide sekka kajab ikka ja ikka jälle julge, wõitlust nõudew hääl, millele „püha lootus“ aluseks on ja mida kõikumata usk edu poole karastab. Sööti kui luuletaja tähtsus seisab tema elegias. Selle wäärtus on aga jälle nende kahe ülemal tähendatud tooni wastastikus tasakaalus ja üksteist täiendawas kokkukõlas.

         Sööti elegiline põhjustundmus on jaolt walusatest nooruse mälestustest ja warastest pettumustest, jaolt meie kodumaa kurbadest oludest pärit. Luuletaja on kõigist käärimistest, kahklustest ja pettumustest läbi käinud, mis 90 aastad Eesti elus enesega kaasa tõiwad. Ei üksgi meie praegustest luuletajatest ole osanud aja selguseta tungi nii süga-

— 58 —

 

walt sõnades awaldada ja paljude sadade ja tuhandete walu nii wõimsalt kujutada. Oli parajasti suur hall olnud, nii mõned Eesti lootuslilled oliwad närtsinud, kui Sööt luuletajana üles astus. Ei olnud aja raske hingeõhk luuletaja südamest esialgu weel täitsa läbi käinud, weel lauldi õitest ja neiu silmadest. Aga ikka raskemaks muutub aja jooksul luuletaja meel, ikka selgemalt kuuleme tema luules Eesti ajawaimu, musta murelinnu tiibade kahinat. Kuna wäikesel, üksteise wastu käiwate püüete ajal ühine wõitew siht puudus ja igal pool kahklus maad wõttis, märkame ka tema luules kõikumist, kahklemist, otsimist, igatsemist. Tema rahutus ja kurbtus, just see tegi teda armsamaks luuletajaks meie praegusele sugupõlwele, kus paljud nii tunnewad kui tema...

 

                                      Meelde tuli Eesti rahwas,

                            Eestimaa, mu eideke,

                            Kellel raskel ajal löödud

                            Werehaawad südame...

 

         Need werehaawad on ka lauliku südamesse parandamata alale jäänud, neid ei silu aeg, ei kustuta mingi wõim.

         Minewik — ka kõige hirmsama tõsidusega — ei mõju ometi nii luuletaja pääle kui olewik: minewik on juba mööda. Olewikus aga ei leia ta midagi meeldiwat, rõõmustawat, rahwa olud ei ole mitte niisugused, nagu nad olema peaksiwad. Siin walitsewad maharõhuwad mõjud ja tagasi kiskuwad woolud, mis edu ja waimujõudu kammitsasse panewad. Ja argselt räägib laulik:

 

                                     Oh, mul oleks palju halwast,

                            Palju pahast rääkida,

                            Palju kaebada ja nutta,

                            Sinu pärast, isamaa!

— 59 —

 

         Lauliku meelest paistab, nagu oleks ta kodumaal midagi hääd, ilusat kadumas, ja see teadmine täidab laulikut kirjeldamata kaebega:

 

                                     Mina aiman, kodupinnal

                            Midagi on kadumas,

                            Mis mu hinge sadatuhat

                            Sidemega ühendas.

 

                                      Mina aiman, kuid ei suuda

                            Päästjaks olla ometi.

                            Mis ma aiman, läheb täide —

                            Ja ma kaon isegi...

 

         Sööti elegia on wägew, tundelik, aga ometi nii lihtne.

         Kodumaast ja oma rahwast on meie luuletajad liigagi agarad olnud laulusid taguma. Koidula päiwist saadik on iga luulekandli kõlistaja otse kui oma kohuseks pidanud, tingimata ka isamaast laulda — suurem hulk lihtsalt sellepärast, et see nii moeks oli saanud.

         Kuid Söötil on tõsine tundmus isamaa ja sugurahwa wastu.

 

                                     Sadatuhat pidemega

                            Sinu küllest, isamaa,

                            Hoian kinni, nagu takjas,

                            Elamise soowiga.

 

         Ei ole siis ime, kui laulik ägedusega nende wastu üles astub, kes kodumaa edenemise wastu töötawad ja rahwasõprade lipu all oma suguwendi eksiteedele ahwatelewad.

 

                                     ... Ja nad püüdsid seletada pikas kirjas:

                            Sõnakõlin olla isamaa;

                            Rahwus olla juhmi mõttekuju,

                            Meie ajasse ei sündida.

—  60 —


                                     Ja nad laulsid, Eesti rahwas, sulle:

                            Mene, tekel... hirwitusega,

                            Sulle, keda seitsesada aastat

                            Püüdsid ilmaaegu surmata.

 

         Siin toetab laulik ennast tuttawa Eesti wisaduse ja elujõuu pääle, mida ta waenlased „seitsesada aastat püüdsid ilmaaegu surmata“. See rahwas ei wõida hukka saada — nüüd, kus waimuwalgus ja haridus edeneb. Ei nüüd ta enam kao, kus nii mõnedgi tema pojad tõsisel meelel kodu hääles töötawad, kui ka tihti pääle põlgtust ja kibedusi kannatades ja palgaks saades „üliuhke orjawitsa waniku!“ Kõike seda teades ja tundes wõib laulik wapralt hüüda:

 

                                     Weel elab Eestis usku, lootust

                            Ja õigust, wabadust,

                            Weel auusaks ettewõtteks julgust

                            Ja eluks armastust.

 

         See julgus ja wõitlusehimu on mehele kohane. See on jõud, mis teisigi tegewusesse kisub, mis uinujaid nende unest äratab.

 

                                     Julgust, jõudu eluteele!

                            Julgust! Edasi!

                            Ja kui suure hulga lootus

                            Rusuks langeksgi.

 

         Rahwuse salgajatele on Sööt wali kohtumõistja. Aga ka siin kostab kaastundmuse toon karedusest ja kibedusest hoolimata wälja. Nagu kurb etteheide kõlawad küsimused:

 

                                     Sa õnnetu! Kas sulle ial

                            Üks emasüda tuksus ka?

                            Kas ema armu hellust, mõnu,

                            Sa wõisid ial maitseda?

 

         Kui õudne ühe seesuguse elu peab olema, seda kujutab Sööt luuletuses „Üksinda“.

— 61 —

 

                                     ...Aga rahwas tegi talle

                            Ise oma otsuse.

                            Ja see otsus tema kohta

                            Oli wali wandene.

 

         Eesti ärkamine on oma esimese, ilusa aja ära elanud. Koidula aegsed isamaa ilu ja hääduse laulud on jäädawalt waikinud — kurb tõsidus surub rõõmuhääled maha.

         Söötil ei ole wõimalik hõisata ega kodumaad ülistada: selleks on meie olud nii rasked ja tumedad. Lauliku palwe, ainus palwe isamaa wastu on:

 

                                      Laena mulle laul

                            Kurb ja kaebaja,

                            Laul, mis heliseb

                            Läbi pisara...

 

         Meie päiwil ei aita enam paljas waimustus, paljas hüüdmine: „llus oled, isamaa!“ Eesti poegadelt nõuab nende maa wäsimata tööd, kibedat wõitlust, raudset tahtmist. —

 

II.

 

         Sööti tundeluules kerkib nii mõnigi kaunis kuju meie silmade ette, mis luuletajal iseäranis armas on olnud ja mis selle mõjul iseäranis elawalt tema lauludest wälja helgib.

         Üks niisugune kuju on Sööti ema. Õrn ja tundeline on side, mis poega ema külge köidab. Lapseline usaldus ja armastus peegeldab ennast Sööti lauludes, mis ta hauas hingawale emale on pühendanud.

 

                                     Siin mu laulud: lein ja walu,

                            Pisarad nii palawad.

                            See wast ainukene anne,

                            Mis Sa omalt pojalt saad.

— 62 —

 

                                     Ei me’ lihtsas taluperes

                            Moeks olnud ialgi,

                            Tuua kingitusi Sulle,

                            Sõnu luua ilusi.

                                      Mis ma tegemata jätnud

                            Eluajal, emake,

                            Luba lihtsas laulu hääles

                            Kanda nüüd su kalmule.

 

         Ühtlasi karekteriseerib Sööt seda ema ja poja wahelist olekut oma sugurahwa juures. Üleliigsed õrnuse awaldused ja kombete täitmised ei ole „lihtsas talutares“ ialgi moes olnud.

         Ema haud on lauliku armsam palwepaik ja ka altar.

 

                            Minu palwepaik, mu altar —

                            Armas ema hauake...

                            Sääl mu süda süttib palwes,

                            Troosti leian hingele.

 

         Ema kõrwal asub weel üks hell ja õrn kujukene, mis kui taewaline olewus meie silmades helgib: lauliku ainus wäike õde:

 

                                     Minu ainus, wäike õde,

                            Armas õeke

                            Uinus waikselt, palwetades

                            Surma unesse.

 

         Ema ja õde, need on kaks kuju, mis kui ilusad helmed Sööti luuletustes särawad.

         Ka sõprusest laulab Sööt. Sõpruses näeb ta tugewat sidet, mis kodumaa poegi ühisele tööle peab ühendama:

 

                                     Armsad wennad, Eesti ema pojad,

                            Andke käed teineteisele!

 

         Aga ka siin peegeldab ennast lauliku kurwameelsus. Wäga ilusa pildi pakub meile selle poolest luuletus „Uus sõber“. Üks on lõbus ja lus-

— 63 —

 

tiline, teine kurb ja nukker, kellele nähtused, mida silm kogub, ainult seda meelde tuletawad, et kõik siin ilmas kaduw on — ka sõprus.

         Kui sügawasti sõprus lauliku hingesse tungida wõib, kui kahju temal kadunud sõprusest on ja kui wisa uus sõprus sigima, näitab meile luuletus „Sõprus“.

         Sööti armastus on tume ja kurblik. Ainult kord wõib laulik ennast õnnelikuks nimetada — kallima seltsis kewadisel ööl, Emajõe woogudel.

 

                                     Kaugel, kaugel taewa sõrwal

                            Nagu kuld, kui tule wöö...

                            Tasa sumin. Linnu palwe...

                            Õnnis kewadine öö!

                                      Kaldal lilled, lumiwalged,

                            Pehme udukatte all.

                            Laewapingil neiukene,

                            Helkiw taewas ülewal.

                                      Selle kulla, selle elu,

                            Selle palwe keskel ma,

                            Selle tähtis taewa saatel

                            Õnneline otsata...

 

         Niisugune magus rahu ei püsi aga lauliku põues. Harilikult sünnitab armastus tema rinnas tormi, mässu, leekisid, nõuab palawaid pisaraid, lööb weriseid haawu, mis ial ei parane.

 

                                     Siin mu walu, mu weri,

                            Weri mu haawadest!

                            Siin mu leegid, mu tuli,

                            Tuli mu südamest!

                            Haawad mu kullake ise —

                            Rinda sa mulle lõid,

                            Tule nii otsata kuuma

                            Ilusad silmad mull’ tõid.

                            Tuli ja weri ja haawad,

                            Otsata walusad.

— 64 —

 

         Selle lauluga karakteriseerib Sööt oma luuletusi armastusest, need on: „tuli ja weri ja — haawad otsata walusad!“ Umbes sedasama pilti pakub meile luuletus „Ainus aitaja“, mis armastuse põrgut meie silmade ette maalib, millest ainult surm kord päästa suudab:

 

                                     Oh pane mu rinnale käsi —

                            Kuis tuksub ta tulises hoos!

                            Siin tuhanda kordne walu,

                            Siin tuhanded leegid on koos.

                                      Oh aita, kui inime oled,

                            Kui süda sul rinnas ka lööb!

                            Oh wõta see tundmuste taewas,

                            See põrgu, mis südames sööb!

 

         Armsama silmad, mis harilikult taewast ja päikest wõrdlusele kutsuwad, leiawad meie luuletaja pilguga waadates jällegi iseäralise laadi.

 

                                     Su silm kui sätendaw teras,

                            Kui tuli wälgu sees!

                            Ta armastab werd ja leeki

                            Ja pärlid enese ees:

                                      Ta armastab werd, mis huulel,

                            Ja tuld, mis rinna sees;

                            Ta armastab liikuwat kulda,

                            Mis särab mu silmawees.

 

         Ei ole ime, kui Sööt niisugusel asjaolul oma armsamat „waluks“ hüüab — nimega, mis tema armastuselaulud ikka ja ikka jälle elegiateks kujutab.

 

                                     Minu walul on mustad silmad,

                            Silmad kui tule sees särawad;

                            Minu walul on ruuged juuksed,

                            Siidina wälkudes lõkkajad.

 

         Meie näeme, et see kurblik ja südamlik toon, mis meie Sööti lauludes ennemini juba tähele panime, ka tema armastuslauludest läbi käib.

— 65 —

 

         Ei leia Sööt oma walule ja rahutusele seltskonnas parandust ega lahutust. Ongi see ju harilik asi, et luuletajad seltskonda selle igapäewaste madalate kirgede ja huwituste pärast põlgawad. Kui ka laulik midagi suurepäralist on loonud, äratab ta seltskonnas ainult ehk mõnda paremate tundmustega isikut silmapilklikule waimustusele. Aga see on ka kõik. Pea on laulik unustatud, ja elu läheb oma wana rada, nagu ta ikka on läinud. Ja luuletaja, kes seltskonda selle tühjuse pärast salwab, soowiks oma nõrkusetundidel ehk isegi kord selles seltskonnas õnnelik olla, kui igapäewane inimene oma kirgede ja himudega.

         Ma ei tohi ütelda, et Sööti tundmused punkti päält niisugused oleksiwad. Kuid igatahes näeme, et Sööt ennast ikka ja ikka maisetes kütketes tunneb „neetud“ olewat.

 

                                     Wõiksin kord ma wabaks saada,

                            Kütked maha puistata!

                            Wõiksin linnu kombel jõuda

                            Üle kauge metsa, maa!

                                      Wabaks? kuis see sünnib kokku,

                            Waene hing, su eluga?

                            Siin on mullapind, su kodu —

                            Mulla külge neetud sa!

 

         Seltskonnas walitseb harilikult mureta elu, lõbu ja lust. See kõik on wõõras lauliku südamele. Ta ei leia sääl wastukõla oma tundmustele ja aadetele; mis laulik pühaks ja puutumataks peab, seda sõkub seltskond jalgadega. Lauliku meeleolust seltskonnas annab pildi järgmine laul „Pidu õhtul“.

 

                                     Sääl mehed noored, sirged

                            Ja neiud nägusad,

                            Ning lilled, siidi-paelad

                            Ja tuled särawad.

— 66 —

 

                                     Kõik heljub kergel keerul,

                            Kõik naerab, hõiskab sääl;

                            Sääl lustilised laulud

                            Ja rõõmus pillihääl...

                                      Kuid põgenema pidin

                            Ma waba õhusse:

                            Mu meelest rõõm ja lilled

                            Ning elu tühine.

                                      Ja aias rohuladwul

                            Ma kuulen suminat,

                            Ma näen taewa wõlwilt,

                            Kuis tähed langewad...

 

         Keset meeletut lusti, kus kõikide paled õnnest õhetawad, kus üheks silmapilguksgi elumured nagu kadunud näiwad olewat, ka niisugusel silmapilgul tunneb luuletaja kõige selle rõõmu üle ainult tuska. Ta kisub ennast üleüldisest lõbust lahti ja sammub aeda, kus langewad tähed talle kinnitawad, et ta õieti teeb, ennast olewiku unenägudest puistates ja kaugemale tulewikku waadates kui lõbutsew seltskond.

 

III.

 

         Luulekeele esimene tingimine on: wõimalikult wäheste, aga kujukate sõnadega wõimalikult palju ütelda. Waatame, kuidas Sööt seda tingimist täidab. Näituseks wõtame tema luuletuse „Metsa teel“.

 

                                     Ma kõnnin hilisel õhtul

                            Weel üksinda metsa teel.

                            Tuul kahiseb puude ladwul

                            Ja lilled langewad eel.

 

         Esimest salmi lugedes kerkib meie silma ette noormees, kes üksinda metsateel kõnnib. Tema ümbrus on pime ja õudne, tuul kohiseb puude leh-

 

/pilt/

 

Noor Eesti.                  Fuuriad.              K. Raud.

 

— 67 —

 

tedes ja „lilled langewad eel“: kujukas pilt ja tasane elegia, — ja seda kõik paari sõnaga. Luuletaja ei pruugi pildi täienduseks kõiki märkisid üles lugeda, paari tähtsama joonega esitab ta meile igaühele tuttawa pildi, nii et kõrwalised märgid meie oma teadmise läbi pilti täiendada aitawad. Edasi:

 

                                     Ma kõnnin hilisel õhtul

                            Weel üksinda metsateel,

                            Ja kaugele nooruse ra’ale

                            Weel tagasi mõtleb mu meel.

 

         Selle salmiga tähendab laulik kõndija mõttekäiku. Metsa salalises pimeduses, kus olewik nagu warjatud näib olewat, kerkiwad minewiku möödaläinud pildid selgemalt silma ette.

 

                                     Ma tundsin üht ilusat neidu

                            Ja südant, mis puhas kui kuld,

                            Ja särawaid silmi ja huuli

                            Ma tundsin — ja rinna sees tuld,

                            Ja suurt ja sügawat õnne —

                            Tuld, armastust tundsin ma!

 

         Terwe rida minewiku mälestusi ammu mööda läinud nooruse ajast. Kuid nooruse waimustus, usk ja lootus on ajajooksul kõdunema, rusudeks langema pidanud — praegu on kõigist õhulossidest ainult waremed järel. Kuidas see kõik sündis — sellest wõiks palju ja pikalt kõneleda, kuid Sööt oskab paari reaga meie tähelepanemist selle muudatuse pääle pöörda:

 

                                      Ja ilma ja inimesi

                                      Ma tundsin wiimati ka...

 

         Luuletaja lõpetab sellesama akkordiga, millega ta oli alanud:

 

                                               Ma kõnnin hilisel õhtul

                                      Weel üksinda metsa teel —

                                      Tuul kohiseb puude ladwul

                                      Ja lehed langewad eel...                                             

— 68 —

 

         Tuule kohinast puude ladwul kuuleme meie nagu kurba unelaulu kõigele sellele, mis ammu mööda läinud ja mis ialgi tagasi ei tule.

         Luuletaja peab wäheste sõnadega, wäheste joontega küll palju püüdma ütelda ja kujutada, siisgi mitte nõnda, et lugejal enesel enam midagi ette kujutada ei ole. Luuletus peab oma joontes meie kujutuswõimule ainult teed ja sihti näitama. Ja mida wägewamini ta meie fantasiat suudab erutada ja mida wabamat käiku ta etteantud sihil wiimasele lubada oskab, seda mõjurikkam on luuletus. Just neis kahes wastasjoones seisab luulekunsti salawõim: ta peab lugeja erkude pääle wõimsalt mõjuma, aga ta peab ka aineid nõnda wälja ütlema, et lugejal wõimalus jääb, oma waba tahtmise järele etteantud sihti edasi ajada. Neid tingimisi täidab wäga awaralt eeltoodud näitus, ja Sööti luuletuste hulgas leidub suur hulk teisendisi.

         Luulekeelelt nõutakse tingimata piltlikka, mõtterikkaid ja kujukaid ütlusi ja kõnekäändusid. Waatame, mis Sööt meile selles asjas pakkuda suudab.

         Inimesest, keda nooruses elu karmilt ja raskelt rõhunud, ütleb Sööt:

 

                                               Põhja külm, ja jää ja möllaw maru

                                      On mind kaswatanud talwele,

                                      On mu rinnasse ju ema rinnal

                                      Needes lumehange tuisanud.

 

         Puude härmatist kirjeldab laulik järeleaimamata osawusega:

 

                                               Puude okstelt sajab nagu siidi,

                                      Pudeneb kui kulda lendawat...

                                      Paljad raod nagu kuiwand käed

                                      Üles taewa poole sirutud.

— 69 —

 

         Ema hauda altariga wõrreldes kirjeldab laulik esimest sõnadega:

 

                                               Sääl on sinililled hõbe,

                                      Kullerkupud kulla kroon,

                                      Sääl on koit tal küünla tuleks,

                                      Õhtulambiks ehajoon.

 

         Ühe lauljanna ettekannet maalib Sööt järgmise sõnade algupäralise walikuga:

 

                                               Kuulsin nagu rõõmust naeru,

                                      Nagu nutukahinat,

                                      Nagu õndsaid armuhääli

                                      Noores rinnas ärkawat...

                                               Ja siis wärisewas walus

                                      Jumalaga jätmise,

                                      Kuidas surmasunnil katkeb

                                      Wiimne kandle keeleke.

 

         Wäga piltlik on ka järgmine lause:

 

                                      Ta on kulla wälja kündnud,

                                      Wilja kõrrel kõikuma.

 

         Mõte, mis luuletuses peitub, mõjub seda enam lugeja pääle, mida piklikumalt ja reljeflikumalt see on awaldatud. Luuletus on pilt, maal, mis sõnade abil kujutatud. Iga maal nõuab aga kunstniku andi ja sõnadega maalida ei ole mitte iga mehe asi.

         Pääle piltliku luulekeele ja sõnade muusikalise kokkukõla (assonationi ja alliterationi — Eesti muinasluulest pärandatud abinõuude), mis Sööti luuletustes rohkesti leida, nõuab luuletus, nagu maal, ka weel raami, mis teda nägusamini wälja paista laseks. Luuletuse raamiks on riim — rõhuga häälikute sarnadus wõi kokkukõla salmiridade lõpul.

         Riim annab lugemisele mõnu, sünnitab meie kõrwus muusikalist kokkukõla, täiendab keele ja

— 70 —

 

mõtte sümfoniat. „Wasesse walatud“, täielised riimid suruwad luuletuse wõimsamini ja kindlamini hingesse. Kuid riim on Sööti nõrk külg: Sööt ei näi temast suurt hooliwatgi. Laulik ei wiitsi pea kusagil kõiki salmi-ridasid riimi panna. Harilikult käib riim üle rea. Kuid seegi riim ei ole just eeskujuline. Harilikult on ta labane, ühesilbiline ‑ta, -tu, -gu, -da, -si, -ni jne., milles tihti niisuguseid wormisid ette tuleb, nagu: „lõunassa, kullassa, rinnassa“, mis asjata wenitused on ja wõõrad praegusele keelele.

         Ka päris ilma riimita laulusid leiame Sööti luuletustes. Ei oleks paha, kui neid rohkemgi oleks.

         Mis tähendus on Söötil meie kirjanduses?

         90. aastad oliwad rõhuw reaktsioni aeg Eestis. Rahwa jõud näis murtud olewat, häwitatud eneseusalduse tagajärjeks oli julguseta, eluwärskuseta olek, mis muidugi ka luules nähtawale tuli. Küll luuletati wõrdlemisi paljugi, aga kui lõpmata wähe oli neid, kes oma luuletöödes algupäralsust ja iseseiswust awaldasiwad! Paremal juhtumisel loodi pärandatud eeskujul edasi, wormisid täiendades, keelt painduwamaks woolides. Suuremalt jaolt walitses aga maotu, labane „leierkasti-lüürika“. Terwel ajal puudus seljaroog.

         Sel ajal tõusiwad mõned harwad, nagu Sööt ja Anna Haawa, üle labase pääliskaudse igapäewsuse — mõned harwad tõsised tundelaulikud. Nende lauludest kuuleme südant tuksuwat — Eesti südant ta ärawõitmata raskemeelsuses, aga siisgi waikses usus tulewiku pääle.

         Sööt oskab oma tundmustele: eligilisele põhjusmotiwile, mehelikule kurbtusele, kõrgele aateli-

— 71 —

 

sele elu-kärsitusele, tõelisele isamaalisele paatosele ja walust rikkale armastusele mõjusat awaldust leida — lihtsate luule-abinõuudega. Tema luule on puhas ja täis kahtlemata südamlikkust. Wähe on tema luules „tehtuid“, haawawaid toonisid, retorikat. Kui seda on, siis iseäranis neis lauludes, kus mõistuse ja refleksioni ülekaal tundmuse üle, publitsistiliste ja poetiliste püüete segamine ilmsiks saab: nimelt mõnes laulus, kus Sööt Eesti natsionalismuse püüetele ja praktilistele nõuetele luulekujulist awaldust püüab anda ning estetiline seisukoht silmist kaob. Niisuguseid sünnitusi ei ole Söötil õnneks aga mitte palju. Wõrdlemisi harwa eksib Sööt mõttetargutustes. Waid kunstniku käega haarab ta harilikult tüki tõsist elu, ühes seltskondlikkude olude, kirgede ja aadetega üleüldisest käigust wälja ning seab seda oma temperamendi walguses meie silmade ette.

         Sööt näib oma ainete ja nende iselaadilise awaldamise läbi nagu mõnda „kooli“ meie luulepõllul rajanud olewat, kui niisuguseid kõlawaid nimesid oma nõrga kirjanduse kohta tarwitada. Sest nii mõnigi luuletaja weeretab à la Sööt oma wiisisid. Sööti luuletamise-wiisile seisab wististi Grossschmidt kõige lähedamal — ja on kaunisti tähelepanemist seltskonna poolt wõitnud. Söötiga on meie luulekirjanduses uus wool tõusnud: püüd seltskondlikka küsimusi ja olusid luulehelgis walgustada. Niisugune wool meie luulepõllul ei ole laita; see rajab teed selsamal sihil, mida mööda ka meie jutukirjandus on sammunud: elu tema tõelises walguses kujutada. Kirjandusel ei ole mitte ainult õigus, waid otsekohe ülesanne, püüdeid ja wõitlusi, mis

— 72 —

 

elusse ulatawad, mis terwet rahwast wõi suurt osa rahwast liigutawad, näidata. Sest tal on wõime ajameeleolude mõju inimeste südametes palju elawamalt, palju silmapaistwamalt kujutada kui see abstraktilises kirjanduses wõimalik on; ta wõib kõik, mis eluks on saanud wõi mis ta ise lihaks ja wereks suudab muuta, oma aineks wõtta.

 

H. Raudsepp.

 

 

Üks kalmuke teise kõrwa.

 

Üks kalmuke teise kõrwa

ja ristike reasse

kord korralt aastate jooksul

on asund mu rinnasse.

 

Ma lootuseid palju matnud

sääl kalmude warjusse,

ma matnud õnne ja armu

ja palawa silmawee.

 

                                                                  K.E. Sööt

 

 

Mis on seltskond?

 

         Sõnad „seltskond“, „seltskondlik“, „ühiseluline“ on meie aja haritlastele wäga tuttawad. Iga päew leiame neid sõnu ajalehtede weergudel, tarwitame neid üksteisega juttu westes ehk waieldes. Awage mõni majanduseteaduse õperaamat, ja teie leiate sääl kõnekäänusid, nagu: seltskondlik ehk rahwamajandus, seltskondlik kapital, seltskondlik töö, seltskonna kasu; õiguseteadlane kõneleb awalikust ja seltskondlikust õigusest, awalikust arwamisest; ajaloo- ja ühiseluteadlane — ühiselulisest ümbruskonnast, ühiselulisest ehk rahwa-waimust, ajaloo otstarbetest, ajaloolise silmapilgu ülesannetest jne.

         Sarnane sõna laialine tarwitamine laseb aimata, et tema wäga mitmesuguste nähtuste ja asjade kohta käib. Kõik inimese teod, tarwidused, tundmused ja mõtted wõiwad ühiseluliste nähtuste hulka käia, sest kõik nemad sünniwad seltskonnas ja on sellepärast

 

— 75 —

 

kõige lähemas ühenduses ühiseluliste nähtustega, selle sõna kitsas ning õiges mõttes. Sellepärast ähwardab sotsiologiat ehk ühiseluteadust tõsine hädaoht, et tema piirkond liiga laialiseks saab. Kui kergesti wõib juhtuda, et indiwidual-psüchologilised ning biologilised nähtused ühiselu piirkonda arwatakse; ehk ümberpöördud: ühiselulisi nähtusi arutatakse biologia ehk hingeteaduse waatekohast. Meil ei ole siin ainult sõnadega ehk teaduste wahekorra selgitamisega tegemist. Tõepoolest, kas ei ole ükskõik, kes meile kasulikka ühiselulisi teadmisi wälja jagab, kas psücholog, biolog ehk sotsiolog? Siisgi on küsimusel suurem tähtsus, kui see esialgu wälja paistab. Niisugune ülemäärane ühiseluteaduse-põllu laiendamine ehk kitsendamine toob enesega terwe rea wigu kaasa, mis oma mõju kui teoria nõnda ka ühtlasi tegeliku elu pääle awaldamata ei jäta. Sest sõnadega „ühiseluline“, „seltskondlik“ ehk jälle „isikuline“ (indiwidual), „biologiline“ on igaüks meist harjunud teatawat, ehk küll wäga tumedat aimet ühendama, õigemini — mitu aimet, mis igapäewasest teadmisest ja tähelepanemisest on wälja kujunenud. Sarnane wahekord sünnitab kahjulikku mõtete wassingut, millest wäljapääsemine üksi siis wõimalik on, kui meie kindlaks teeme, mis sõna „seltskond“ ehk „seltskondlik“ all mõista tuleb.

         Ei ole mitte imeks panna, et praeguse aja kõige tähtsamad ühiseluteadlased, nagu Spencer, Durkheim, Simmel, Tarde, Stammler, Gumplowicz, De Greef, Giddings, Ratzenhofer, Lester F. Ward j. t. on katsunud seltskonna mõiste piirisid kindlaks teha. Ei wõi ütelda, et otsused, milledele eelnimetatud teadlased jõudnud, ühetaolised oleksiwad, ennemalt

— 76 —

 

on neis rohkem lahkuminemist kui sarnadust märgata, kuna üks osa neist otsekohe wastukaaluna teistele tekkisiwad ja selleläbi oma iseäralise kuju saiwad. Siisgi, kui meie isiklikud wahed, mis jaolt mõtteteaduseliste lahkuminemiste, jaolt tegelikkude aadete läbi tulewad seletada, kõrwale jätame, siis leiame meie teatawa, neil kõigil ühise, sisu, mis praeguse ühiseluteaduse iseloomu kohta mõõduandew näib olewat.

         Kuigi definitsionid wäga lahku lähewad, tuleb siisgi kaks asja silmas pidada, mille poolest kõik teadlased ühel arwamisel on. Isiku ja ühiselu wahel on wastandisi olemas, mida mitte ära peita ei suudeta. Kõik meie oleme selle waatega kindlasti ühte sulanud, et seltskond isikute lihtne kogu on ja et isikute omadused seltskonna iseloomu ära määrawad. Ka järgmine tõeasi on kindel, et pääle isikute, kelledest seltskond koos seisab, mitte midagi olemas ei ole, et ainult nemad tõesti olemas on, et seega igaüks nõndanimetatud ühiseluline nähtus kui inimeste tegude, tundmuste ja mõtete rida enesele ette kujutada tuleb. Teiselt poolt on niisama selge, et palju nähtusi on, mis, ehk nad küll seltskonnas sünniwad, siisgi isikulisteks ei wõi nimetada. Kust tulewad sarnased nähtused, nagu riik, õigus, majanduselised sisseseadlused j. t.? Kes on neid loonud? Nad on nagu wäljaspool isikuid olemas, kuna wiimased ainult nende kandjateks ja esitajateks on. Need nähtused on nagu objektiwilised wormid, milles isikud ajutiselt aset wõtawad, et siis ära kaduda ja uutele aset anda. Nii tärkab praeguse ühiseluteaduse ees mõistatus, mis isiku ja ühiselu wahest wälja kaswanud on.

— 77 —

 

         Selle järeldusena on praegustes waadetes seltskonna pääle kaks selgesti nähtawale tulewat woolu olemas. Ühed loewad ühiselulise nähtuse objektiwilise, isikule wälise iseloomu tema pää-tundemärgiks. Teadlased wõiwad sügawamal arutusel selle üle wäga lahku minna, missugust objektiwilist tundemärki ühiselulise nähtuse kohta tähtjaks ja otsuseandjaks pidada; neid ühendab ainult ühine püüd seltskonna mõistesse isiku tundemärkide sissetoomisest eemale hoida. Teised jälle kinnitawad ühel ehk teisel wiisil, et seltskonna iseloom isikute iseloomu läbi oma kindla aluse omandab, et pääle isikute ja nende wahekorra mitte midagi olemas ei ole, mis seltskonnale iseloomulik oleks. Ka siin leiame meie wäga mitmesuguseid arwamisi isikutest ja nende wahekorrast. Ühine on selle ühiselulise põhjusmõtte poolehoidjatel ainult see, et nemad ühiselu nähtusi nende alg-ollusteni püüawad tagasi wiia, mida nad isikute omadustes ja nende wastastikus olekus arwawad leidwat. Esimest woolu wõiks ühiseluliseks realismuseks, teist ühiseluliseks nominalismuseks nimetada.

         Ühiselulise realismuse kõige wanema ja tähtsama awaldusena tuleb organilist kooli tema päätegelase — Inglise mõttetarga Herbert Spencer’iga — nimetada. Alustame oma ülewaadet sellega, et meie Spencer’i arwamised lühidalt ära jutustame ja siis nende kohta omale seisukoha wõtame.

         Oma „Principles of Sociology“ teise ande alguses, esimeses päätükis päälkirjaga „Mis on seltskond?“ ütleb Spencer: „See on küsimus, mis ette pandud peab saama ja kohe ära otsustada tuleb. Seni kui meie kindlaks pole teinud, kas seltskonna

— 78 —

 

kui iseäralise olemise (entity) pääle tuleb waadata wõi mitte, seni kui meie mitte ära otsustanud pole, kas tuleb seda olemist, kui teda selleks tunnistatakse, mõnesuguste teiste olemistega sarnaseks arwata, ehk tuleb teda kõigist teistest lahus hoida, — on meie ettekujutamine asjast, mida see töö kirjeldab, wäga tume“.

         „Wõiks ütelda“, kõneleb Spencer edasi, „et seltskond kogunimi teatawa isikute arwu nimetamiseks on. Kui waielust nominalismuse ja realismuse wahel teise mõttewalda wiia, siis wõiks nominalist tõendada, et, nagu teatawa sugukonna üksikud liikmed olemas on, sugukond aga ilma nendeta tõepoolest mitte olemas ei ole, niisamati on üksi ühiselulised üksused, s.o. inimesed, olemas, seltskonna enese olemine on aga ainult midagi sõnalist“.

         Spencer ise hoiab ühiselulise realismuse poole. Seltskond on iseäralik olemine, sest tema sisaldab teatawat jäädawat ühendust üksuste wahel, millest ta koos seisab.

         „Aga meie teame“, ütleb Spencer, „et terwe asja iseolemine, teisiti kui osade iseolemine, mis teda sünnitawad, end nimelt nende osade jäädawa ühendusena ilmutab. Iga terwe kogu kaob tükkidesse jagunedes, kui iseloomuline asi, ja ümberpöördud — kiwid, teliskiwid, puutükid jne., mis esiti üksteisega mingisuguses ühenduses ei seisa, saawad, kui neid iseäralisel wiisil seotakse, teatawaks isikuliseks asjaks, mida majaks nimetatakse“.

         Selle tõenduse nõrkuse üle peab imestama. Kas ei ole mitte terwe rida alalisi wahekordasid olemas, nagu loomade, nõnda ka inimeste keskel, mida suure waewaga ühiseluliseks wõiks nimetada. Kas

— 79 —

 

tõesti parasit ja tema ohwer seltskonda sünnitawad? Ehk wõtame kaks üksteise kõrwal elawat rahwatõuugu, kelle kulturid täiesti lahku lähewad, nõndasamati keel ja kombed, kelle wastastikune läbikäimine ainult selles seisab, et üks teist häwitab. Kas sarnast alalist ühendust tõesti seltskonnaks wõib nimetada? Aga siisgi wõib see rahwatõugude wõitlus mitmed aastasajad kesta.

         Kahelda tuleb, kas Spencer’i juures see wäga üleüldine definitsion otsustawat osa mängis, kui tema ühiseluliste realistide hulka astus. Temal on üks teine palju tõsisem tõendus. Tema arwates ei ole seltskond mitte ainult wähem ehk rohkem aega kestwate, aga tumedate, isikute wahel nähtawale tulewate wahendite rida, waid nende alg-olluste wahel on organiline side olemas: seltskond on organismus. Siin on Spencer’i ühiselulise realismuse tõeline alus, sest selge on, kui seltskond tõepoolest organismus, siis ei wõi ka selle juures kahelda, et tema iseäraline olemine, iseseisew iseloom on, nagu kõik teised organismused.

         Kui ka organismusel ja seltskonnal mitmed ühesugused omadused olemas, jääb siisgi üks põhjusmõtteline wahe seisma. Organismus on ühise tundmusega, ehk see tundmus küll teatawa kehajao külge köidetud, kuna lugu seltskonnas just ümberpöördud on. Kõik, mis organismuses sünnib, sünnib tema hääks, sest tema käes on ülemjuhatus. Teisiti on asi seltskonnas: siin sünnib kõik isiku hääks; isegi seltskonna tekkimine tuleb isiku kasudega ära seletada. Seltskond on siin isikule ainult abinõuuks tema otstarbete kättesaamiseks. Seltskonnaline ühinemine on ainukene abinõuu, mille läbi isiku waba-

— 80 —

 

dus ja õnn kindla pinna saawad. Hallil muistsel ajal oli inimeste tõuul üksi ühinemise läbi wõimalik end waenuliste mõjude wastu kaitsta ja oma sugu alal hoida. Iga tõsine indiwidualismuse kõige kõrgem siht on wõimalikult suur isiklik wabadus. Tõepoolest kitsendab ühiseluline ühinemine pisut isiklikku wabadust, aga see pole midagi selle kitsenduse wastu, mis wastasel korral teiste poolt isikule osaks saaks. Et seltskond oma liikmete kasuks olemas, aga mitte ümberpöördud, seda tõeasja tunnistab ka Spencer õigeks. Et tema siisgi seltskonda organismusega ühewäärilise arwab olewat, siis tuleb seda sellega seletada, et tema wiimast wahet mitte tõsiseks ei pea, kuna see organismusele mitte tähtsa tundemärgi kohta käib. Sarnaseks tähtsaks tundemärgiks loeb Spencer kõige päält töö ja tegewuste (Funktionen) jaotuse, mis seltskonnale nõndasama omane on, kui organismusele.

         „Tööjaotus“, ütleb ta, „mille kui ühiselulise nähtuse pääle kõige päält majanduseteadlased tähelepanemist juhtisiwad ja mis pääle selle ka biologide poolt organilise elu nähtusena õigeks tunnistati ja füsiologiseks tööjaotuseks nimetati, on nimelt see iseäraldus, nii hästi seltskonnas kui ka loomas, mis nad mõlemad elawaks koguks teeb. Waewalt wõin ma tarwilise rõhuga selle tõeasja wastu tähelepanemist äratada, et selle algus-omaduse kohta ühiseluline kui ka isikuline organismus päris ühesugused on“.

         Sellepärast on Spencer’i õpetusele tähtis, kas tööjaotus seltskonna iseloomuline tundemärk on ehk mitte, see tähendab, kas seltskond juba enne tööjaotust olemas on. Wiimane arwamine näib tõenäolisem olewat ja rohkem nähtustega kokku käiwat.

— 81 —

 

Iseenesest wõib tööjaotus inimeste hulka ainult eraldamist (Differenzierung) tuua, mitmesuguseid huwitusi ja tundmusi; kui see aga mitte ei sünni, waid koguni ümberpöördud — seltskondlik side kõweneb, siis tuleb see sellega seletada, et tööjaotus ahelana seltskondluse kaswamises tegew on. Kui juhataja eraldamine teatawa inimese hulga pääle sugugi halwasti ei mõjunud, waid isegi selle paremaks ühinemiseks kaasa aitas, siis oli selle kohta muidugi see nähtus mõõduandew, et see hulk juba ennemalt ühiselt tegew oli; teiste sõnadega, juba ennegi oliwad selle liikmed mõnesuguste ühiseluliste tundmuste, loomusundide ja mõtete osalised, mille tõttu selle liikmed üksteise kui omaste pääle waatasiwad. Teiste sõnadega, on tarwilik, et inimeste hulgas teataw tundmuste, loomu-sundide ja mõtete ühidus tekkiks, mida Giddings just mitte iseäranis kohaselt „hõimkonna iseteadwuseks“ nimetas. Ainult selle ühiduse pinnal wõib tööjaotus ja üleüldse ühiseluline eraldamine tegewusesse astuda. Ajalooliselt käis eraldamata seltskonna ajajärk eraldatud olemise eel. Pikad aastatuhanded läbi oliwad inimeste hulgad ilma iseäralise omawahelise tööjaotuseta, ainult see eraldamine wälja arwatud, mis loomulikul alusel sugu ja ea wahel olemas oli. Selles pikas olemise ajajärgus pidiwad inimese pääajus muidugi kõige tähtsamad ühiselulised mõtted ja loomusunnid wälja kujunema, mis pärastpoole terwe ühiselulise arenemise põhjaks saiwad; niisamati peab siin ka esialgsete ühiseluliste wahekordade hallikat otsima, mille waheldamine ja keerulisemaks tegemine kõik järgnewad keerulisemad wahekorrad sünnitas. Kui meie hoolikamalt läbi katsume, mis tööjaotus seltskonnas õieti

— 82 —

 

on, ilma et meie pääliskaudsete sarnadustega rahul oleks, siis näeme meie otsekohe, et see juba kõrget seltskondluse astet tarwitab. Kui tööjaotus seltskonna liikmeid ja mitmesuguseid seltskondi kokku tõmbab, siis sünnib see ainult sellepärast, et nende wahel tegude ja kaupade wahetus tekib. Aga igaüks wahetus nõuab juba teatawat ühiselulist korda, mis seda kindlaks teeb, et isik, kes teise käest midagi saanud, sellele seda ühewääriliselt tasuks. Kui meie weel meelde tuletame, et wastastikku wahetuskaubale lihtne kingitus eel käis, siis saab meile selgeks, et wahetus ja seega ka tööjaotus juba teatawa ja wõrdlemisi kõrge seltskondluse astme pääl wõimalik on. Tööjaotus ei ole siis mitte seltskonna aluseks, waid põhjeneb wiimase olemise pääl; seega on selge, et tööjaotus seltskonna kohta mitte otsuseandew ei wõi olla. Nõnda palju majanduselise tööjaotuse üle.

         Aga see ei ole weel mitte kõik. Tööjaotus ei ole mitte seltskonna iseloomulik tundemärk; aga pääle selle sünnib see seltskonnas koguni teiste seaduste järele, kui organismuses. Tööjaotus wiib organismuses kaswawale eraldamisele jagude ehituses. Mida kõrgem organismus biologiliselt seisukohalt, seda rohkem eraldatud on tema kehajagu ja neid sünnitawate alg-olluste, s.o. rakukeste, anatomiline ehitus. Koguni teisiti on asi seltskonnas. Ainult ühiselulise arenemise kõige madalamatel astmetel toob tööjaotus seltskonna jagunemise kastidesse ja seisustesse kaasa, mis teatawal wiisil biologilise isiku kehajagusid meelde tuletab. Seltskonna edenemisega kaowad kastilise korralduse jäljed ikka rohkem ära, ehk küll tööjaotus sihikindlalt ja järk-järgult laie-

— 83 —

 

mates piirides ühiselulise tegewuse põllul töötab. Ümberpöördud, ajaloolik äranägemine on selgesti näidanud, et tööjaotus ühetaolise seltskonna-ehitusega, ühiselulise sarnaduse ja seltskonna edenenud iseloomuga täiesti rahus elab. Kus on selle ühiselulise ja organilise tööjaotuse wahe põhjused? Kõige esiti peab selle pääle tähelepanemist juhtima, et seltskonnas eraldatud kehajagude osa ikka enam ja enam surnud tööriistad, masinad ja üleüldse tehnika mängiwad. Biologilises organismuses nõuab iga uus tegewus uut kehajagu ja teatawat muudatust rakukeste ehituses. Mitte nõnda seltskonnas. Siin wabastab tehnika edenemine inimest wajadusest oma organismust muutuwa tegewusega tasakaalus hoida. Selle asemel, et kätt muuta ehk isemoodu lihaseid arendada, mõtleb inimene mehanismuse wälja, mis tarwilist eritegewust toimetab. Sarnasel kombel astub seltskonnas kehajagude eraldamise asemele surnud mehanismuse eraldamine. Edasi on tarwilik selle pääle tähelepanemist juhtida, et seltskonnas tegewus mitte kitsalt tema kandja külge köidetud ei ole, nagu meie seda biologilises organismuses näeme. Teataw isik wõib oma elu jooksul mitu ametit wahetada, mis mitte sugugi haigusline nähtus ei ole, waid harilik juhtumine on. Üks ja seesama inimene wõib oma kutse poolest käsitööline olla, siis soldatina teenida, walimise läbi mõnda ametit kohalises ehk riiklises walitsuses pidada, wannutatud mehena kohtunik olla, ja samal ajal mõne häätegewa seltsi, politilise erakonna jne. liige olla.

         Nii on siis isik see keskkoht, kust suur hulk eraldatud ühiselulisi ringisid läbi lõikawad. Sellega

— 84 —

 

on isiku ühekülgsusele piirid pandud. Üks ja seesama isik wõib ühel ajal ehk järgimööda terwe rea mitmesuguseid tegewusi korda saata. Tegewus eraldab ennast, nõnda ütelda, tema kandjast — isikust, ja tööjaotus käib kaswawa tegewuste spetsialiseerimisega ühte, isikut puutumata jättes.

         Niiwiisi ei wõi Spencer’iga selle poolest ühes mõttes olla, et tööjaotus ühiselulise organismuse kõige tähtsam külg on, ka mitte selle poolest, et selle kõige tähtsama külje poolest ühiseluline ja isikuline organismus üks teisega täiesti sarnased on.1)

         Ühiselulise realismuse tähtsa poolehoidjana on siis weel Prantsuse teadlane Durkheim tuttaw. Igas seltskonnas — arwab Durkheim — on teataw nähtuste kogu olemas, mis ennast teistest looduseteadlaste poolt uuritawatest nähtustest eraldawad. Need nähtused saawad järgmiste tundemärkide läbi kindlaks tehtud: esiteks kujutawad nemad tegemise, mõtlemise ja tundmuse wiisisid (manières d’agir, de penser et de sentir); teiseks on neil see tähtis omadus, et nemad wäljaspool isikulist isetundmust elutsewad; kolmandaks „ei ole need ülespidamise ehk mõtte tüüpused mitte ainult wäljaspool isikut, waid neid on pääle selle weel käskiwa jõuuna olemas, mille tõttu isik sunnitud on neid täitma, oma tahtmise ehk mittetahtmise pääle waatamata“.2) Sarnased on, näituseks,

 


1) Tööjaotuse üle seltskonnas on järgmised raamatud tähelepanemise-wäärilised: E. Durkheim, De la division du travail social; G. Simmel, Über soziale Differenzierung; Bouglé, La sociologie biologique et le r[é]gime des castes (Revue philosophique, avril 1900, nr. 4).

2) Les règles de la m[é]thode sociologique. On wenekeelses tõlkes saada.

— 85 —

 

õiguslised normid, harjumise, kombete, usu ehk kombluse nõuded, edasi — märgid ja seadused, tööstusewiisid: tehnika mõõdud, wahetuse wiisid. Kõik need nähtused on pääle isiku ise olemas; isik ei loo neid mitte, waid wõtab neid walmis olewatena wastu, kas kaswatuse ehk elu nähtuste, wõi jälle iseäralise õppimise abil. Nii lähewad need tõeasjad organilistest nähtustest lahku, sest nemad on inimeste toimetustena, tundmustena ja mõtetena tegewuses; niisamuti ei wõi neid aga ka isikulise hingeteaduse nähtustega ära wahetada, sest et nad wäljaspool isikut ning nende kandjaks seltskond on.

         Peab juurde lisama, et kui Durkheim ühiseluliste tõeasjade wälisest ja sundiwast iseloomust kõneleb, tema mitte ei nõua, et isik seda sundust ikka ära tunneks. Isik ei tarwitse sundusest aru saada ja wõib ühte ehk teist wabatahtlikult teha; aga see ei tähenda weel sugugi, et ta wabalt toimetab; see näitab ainul seda, et harjumise läbi isikule wäljast poolt pääle sunnitud tegu nagu tema omaks saab. Kõik lapse kaswatamine pole midagi muud, kui sunduste rida,

         „Tema elu esimestest päewadest sunnime meie teda sööma, jooma ja teatawatel tundidel magama, meie sunnime teda puhtusele, rahule ja sõnakuulmisele; pärast poole sunnime meie teda teisi silmas pidama, kombeid, wiisakusi auustama, meie sunnime teda tööle jne. Kui ka aja jooksul see sundus enam tunda pole, siis ainult sellepärast, et ta harjumist, sisemisi tundmise abinõuusid sünnitab, mis teda ülearuseks teewad, aga mis ainult selle tõttu selle asemele astuwad, et nad ise sellest wälja kujunewad.1)

 

1) Les règles de la m[é]thode sociologique.

— 86 —

 

         Nõndasamati ei märka inimene, kes hulga keskel tegewuses on, et ta selle mõju all toimetab, mis ümber olewast inimeste hulgast tema pääle wälja woolab. Tema arwab enese tahtmisel ja tundmusel liikuwat. Aga hiljem, kui tema iseseiswalt oma tegude ja mõtete kohta otsust teeb, siis saab ta aru, et nad temale hulga poolt pääle sunnitud oliwad. Ja tõesti, kui ta oleks teisiti katsunud teha, siis oleks tema ebawabatahtliste tegude sundiw iseloom otsekohe nähtawale tulnud. Sarnastel juhtumistel on wabadus ainult meie isetundmuse ettekujutusena olemas.

         Teiselt poolt ei salga Durkheim sugugi, et ühiselulised tõeasjad isikulises isetundmuses korda saadetakse; tema loeb isikulises isetundmuses laialilagunemist isegi ühiselulise tõeasja iseloomuliseks tundemärgiks. Aga kui ka teataw nähtus kõigis isikulistes enesetundmustes leida, ei ole see tõeasi iseenesest weel tema ühiselulise iseloomu tundemärgiks. Isikud on ainult teatawa ühiselulise tõeasja kandjad, ja kui nähtuse üleüldsus tema ühiselulise iseloomu näitajaks wõib olla, siis ainult sellepärast, et see üleüldsus tema sundiwusest järgneb, kuid mitte ümberpöördud. Tõeasi ei saa mitte sellepärast ühiseluliseks, et ta kõigi isikute isetundmuses ennast kordab, waid just ümberpöördud — tema on isikuistes isetundmustes olemas, et ta ühiseluline on.

         Durkheim’i definitsion, mis esimesel silmapilgul oma punkti päälsuse poolest wangistab, on lähemal waatlemisel täis wigasid. Ühiseluliste nähtuste wälise ja isikut sundiwa iseloomu pääle näidates, teeb tema otsekohe rea kitsendusi, mis, definitsioni tähtsalt laiendades ja teda tõeasjadega rohkem kokku hoides,

— 87 —

 

temalt siisgi ainsama eesõiguse wõtawad — kindluse. Tõepoolest, Durkheim laiendab harilikku mõistet — sundiwust sellega, et ta ka iseteadwuse eest warju jääwa sundimise appi wõtab. Tee, mille pääle ta sel kombel pöörab, on wäga libe.

         Kui meie kord harilikust sundiwuse tundemärgist end lahti ütlesime ja sinna kõik teod arwasime käiwat, mida meie wabatahtlikult ette wõtame, mis meile lapsepõlwes sisse kaswatati, siis astume ühtlasi selle mäda pinna pääle, millest Durkheim oma definitsioni tõttu mööda püüdis saada. Tõesti, missugust tegu, mõtet ehk tundmust ei wõi mitte kaswatuse järeldusena waadelda, ja seega — Durkheim’i seisukohalt — sunduse seisukohalt?

         Kas tõesti kaswatamine sunduste rida on? Selle tõendusega ei ole wõimalik leppida. Kui ka Durkheim’il õigus on, kui tema Spencer’ile etteheiteid teeb, Spencer oma raamatus kaswatamisest ei kõnelewat mitte tõeasjast, waid enese unistusest, mis seni ajani mitte ühegi rahwa poolt korda pole saadetud, siis ei ole teisest küljest tema tõendus mitte wähem ekslik. Waba järeleaimamine lapse poolt ümber olewatele inimestele — emale, lapsehoidjale — see on kaswatamise hallikas. Mitte sundus, waid näitus, mitte allaandmine, waid waba, sagedamini iseenesest tulew järeletegemine mängiwad pää osa laste iseloomu ja harjumiste wäljakujunemises. Waadake wäikeste laste pääle: kui karwa päält nad wanemate liigutused, hääle, oleku järele teewad, ilma nende tahtmiseta ehk koguni selle wastu. Kui tõesti sundus kaswatuse sisu oleks, siis oleks see kunst hulga kergem, kui ta tõepoolest on.

— 88 —

 

         Kui meie Durkheim’i definitsionist kinni peaksime, siis tuleks ühiseluliste nähtuste hulgast kõik sidemed wälja heita, mis wabatahtliste tundmuste waba mänguna on tekkinud. Kas rahwahulk, mis teatrisse kokku on tulnud ja ühes terwe rea estetilisi tundeid läbi elab, ei ole mitte tõepõhjal olew seltskond, mis ühise tundmuse läbi ühendatud; ehk kui meie selle küsimuse pisut laiemalt wõtame: kas kunst ei ole pääasjaliselt ühiseluline nähtus?

         „Nagu komblus“, ütleb Gujau, „püüab kunst oma tõsises olemises isikut iseenesest lahutada ja kõikidega ühetaoliseks teha. Tema põhjusmõtteks on ühiseluline ühistunne ja üleüldine wabatahtlik olek. Ei ole estetilist tundmust ilma wabatahtliku tundmuseta“.1)

         Aga kas wabatahtlik olek, kas ühistunne ei ole mitte ühiselulise ühinemise suured edendajad? Tõesti, igal edenenud kunstil on oma karedad nõudmised ja traditsionid, mis kunstnikule niisama sunduslikud on, kui grammatika reeglid. Kuid mitte need reeglid, mis ainult abinõuudeks on, waid kunsti läbi ilmsiks tulewad tundmused on tähtsad. Wõib küsimust weel laiemalt wõtta, ja kunsti juurest mängude ja lõbude kallale asuda, mis selle kõige wanemaks algtüüpuseks on. Juba loomade seltskondades on mängud kõige tähtsama kaswatuse abinõuuna tarwitusel.

         „Noored linnud, kes ühes sündinud ja üles kaswatatud ja oma seltsiliste hääle ja wälimusega ära harjunud, ja mitmed tõugu imetajad loomad saa-


1) Gujau, L’art au point de vue sociologique. On wenekeelde tõlgitud.

— 89 —

 

dawad täisealiseks saamiseni omad päewad lausa alaliste mängude ja wallatustega mööda... Sarnasel wiisil tärkawad ka inimeste juures ühiselulised wabatahtlised omadused, ühiseluline tunne ja ühiselulised kombed nooruse mängu ajal. Hiljemini saawad periodilised pühitsemised ja rohkem ehk wähem hästi wälja töötatud lõbud tähtsateks ühiselulise kaswatuse lisaabinõuudeks. Wõtke metsinimestelt nende pidustused ja tantsud, ja ühiseluline tegewus on pea koguni soigus... Ehk küll haritud ilma seltskondlised lõbustused mitmesugusemad ja peenemad on, kui mets- je looduse-rahwaste omad, aga sisu poolest lähewad nemad üksteisest wähe lahku... Ei wõi mitte küllalt mõjusalt nende tähtsuse pääle ühiselulise arenemise juures tähelepanemist juhtida“1).

         Nõnda arwab üks kõige terawamatest ja tagasihoidlikumatest praeguse aja ühiseluteadlastest. Aga kas mäng sunduseline nähtus on, mis wäljaspoolt isikule pääle ajatakse? Muidugi mõista mitte, sest ta hallikas on, nagu seesama Giddings tähendab, jõuu küllus ja ta tekkib samati iseenesest, nagu loomade mängudgi. Alles pärastpoole töötatakse teda kindlasti wälja ja paenutatakse sundiwate nõudmiste alla, kuid mitte wiimased, waid mängu tõttu tõusnud tundmused on tema hallikaks, iseloomuliseks tundemärgiks ja äratawaks motiwiks üksikutele isikutele, kes temast osa wõtawad. Wõtke need tundmused — ja mängust ei jää, pääle sulanud wälimuse, midagi järele.

 

1) Giddings, The Principles of Sociology.

— 90 —

 

         Etteheited, mis ülewalpool Durkheim’i definitsionile tehti, ja siit tekkinud wajadus ühiseluliste nähtuste piirkonda tõeasjade läbi, mis puhta hingelise tegewuse tööwili, laiendada, teewad ka kolmanda tundemärgi nõrkuse awalikuks, mis Prantsuse teadlase poolt üles seatud. Kui meie kord leidsime, et terwe rida tõeasju olemas on, millel wälimise sundiwuse iseloom puudub, nagu mängud, tantsud, estetilised ja üleüldse wabatahtlikud tundmused, mis aga siisgi ühiseluliste nähtuste hulka tulewad arwata, siis asub juba kohe kahtlus Durkheim’i definitsioni kolmanda tundemärgi kohta rinda. Mäng on waba, takistamata inimese jõudude ja annete tegewus; mängu ühiseluline iseloom on kõige päält isikute wabatahtliste tundmuste harjutamises ja edendamises. Ühiseluline tõeasi saab siin sisemiste hingeliste olekute terwe rea läbi kindlaks tehtud, mis teatawate omawaheliste mõjude läbi isikute keskel, kes ühte kogu sünnitawad, tõusnud. Raskemaks muutub küsimus, kui meie sarnaste tõeasjade juurde asume, mis tõesti wälimise sundiwusega ühendatud on, nagu harjumine, õigus, riik ja tema ettekirjutused. Siin näib, nagu oleks ühiseluline tõeasi wäljaspool isikuid olemas. Aga — ütleb wäga õigesti Simmel — mis on seadus, kui mitte sõnakuulmise nõudmine, kui mitte wahekord käskija ja käsualuse wahel? Sarnane on tõepoolest seaduse esialgne hallikas, s.o., seadus tema kõige lihtsamas kujus. See oli juhataja isikuline nõudmine, mida teatawate alamate kogule awaldati ja mis teatawate juhtumiste läbi põhjendatud oli. Wäljaspool neid isikuid ja wäljaspool teatawat iseäralist juhtumist kaotas seadus oma jõuu. Letourneau seletab järgmiselt seltskonna tekkimist: „Jahilistes

— 91 —

 

ja sõjalistes ettewõtetes leiti kasulik olewat end kõige julgema ja kõige rohkem wilunud mehe juhatuse alla anda; aga et suguharu elu ainult lahingute alaline järg oli, siis sai juhatajale alla andmine, keda ajutiselt waliti, aegamööda kombeks. Juba ennemalt harjutas hulkades elamine inimesi sõnakuulmisele, sest et juba siis kõige kangem mees oma seltsilisi mõistis sundida, tema tahtmisi ja tujusid täita; sarnasel kombel hakkas juba sest ajast saadik inimese pääajusse tung, isandatele auukartust üles näidata, sisse juurduma. Aegamööda sai suguharus teataw auukord kombeks: kõige paremad sõja- ehk jahimehed esitatasiwad enestest esialgset herraskonda, kes sagedasti juhataja juures nõuukoguna tegew oli ja mõnikord tema äraolemisel koguni ühiskonna üle walitses“.1)

         Juba ühiselulise tõeasja kujutamise juures jääb Durkheim’i õpetuse järele üks asi arusaamataks. Ühiseluline tõeasi — ütleb Durkheim — on tegewuse-, mõtlemise- ja tundmuse-wiisid, mis isikule wälisteks jääwad. Missugusel korral wõiwad tegewused, mõtted ja tundmused wäljaspool isikuid olla? Kas seltskond wõib tegew olla, mõtelda ehk tunda? Kui meil ka kõnekäänud olemas on, nagu: awalik arwamine, seltskondlik mõistus, rahwa tarkus j.t., siis on ometigi selge, et need ainult kaudses mõttes on tarwitatud, ja neid kuidagi wiisi tõeasjade täieliseks kujutamiseks ei wõi nimetada.

         Definitsion, mis Stammler seltskonna kohta annab, läheb wähe Durkheim’i omast lahku. Seltskond on Stamler’i järele wälimisel kombel korral-

1) Ch. Letourneau, La sociologie d’[a]pr[è]s l’éthnographie See raamat on wenekeelses tõlkes olemas.

— 92 —

 

datud inimeste ühine elu. Selle definitsioni wastu wõib peaaegu kõike, mis meie omal kohal Durkheim’i wastu tähendasime, ette tuua. Kuid Stammler ise häwitab meie arusaamise järele oma definitsioni, kui tema loogikalikult — kuigi aatena — sarnast ühiselulist korda wõimalikuks peab, mis mitte wälise sunduse pääl alustatud ei ole, waid kombelise põhjusmõtte järele asuneb, s.t., iga üksiku tahtmine on teiste omadega kokkukõlas. Siisgi arwab Stammler tarwiliseks, et ka niisuguses aatelises seltskonnas teataw wäline korraldus peab olema. Inimesed peawad üksteisega kokku leppima, aga seks on neil keelt waja, s.o., üleüldiselt sundusliste märkide ja seaduste kogu. See on täiesti õige. Ilma keeleta on raske enesele inimlikku seltskonda ette kujutada, — igatahes seni ajani, kuni inimesed oma mõtteid otsekohe awaldama õpiwad, mida praegu ainult spiritistid usuwad. Aga kas Stammler tõepoolest arwab, et selle mõistatuslise seltskonna tähtsaks ja iseloomulikuks tundemärgiks nimelt keel on, ja mitte kõik teised ning, muidugi mõista, kaugelt tähtsamad sisemised sided ja wahekorrad?

         Koguni teistsugused waated seltskonna pääle on teisel Prantsuse ühiseluteadlasel, nimelt Gabriele Tarde’il. Kuna Durkheim ühiseluteaduses wäga kindla realistina, nii on Tarde samasuguse nominalistina tuttaw. Et Tarde’i waadetest täiesti jagu saada, peab ikka kindlasti silmas pidama, et nad täielises oppositsionis ühiselulise realismuse, pääasjaliselt organilise seltskonna õpetuse wastu, teiste seas ka Durkheim’i „sunduse“ õpetuse wastu, tekkinud on. Tarde ja Durkheim — need on praeguse ühiseluteaduse kaks wastandit; ühesugused laialise teadmise, mõtte

— 93 —

 

selguse ning kangekaelsuse poolest, millega nad eneste mõtteid oma töödes läbi wiiwad, täiendawad nemad üksteist, oma kirjatöödes praeguse ühiseluteaduse tähtsaid edusammusid kokku wõttes. Tarde’i ühiseluliste mõtete polemilise tekkimise tõttu on kõige parem, kui meie neid realistliku õpetusega wõrreldes arutame.

         Seltskond — kinnitab realistlik õpetus seltskonnateaduses, teiste seas Spencer, Durkheim j.t. — on isesugune olewus, mis wäljaspool isikuid elutseb ja millel oma iseäralik iseloom on. Seltskond — ütleb Tarde — on inimestekogu, kes üksteisele järele aimawad. Wäljaspool isikulisi tahtmisi ja uskumisi ei ole seltskonda olemas.

         Seltskond — kinnitab Spencer ja tema järele terwe organiline kool — see on mitte-ühetaoliste inimestekogu, kes töö oma keskel ära jagawad. Seltskond — ütleb Tarde — on ühesuguselt kaswatatud inimestehulk;1) ei ole seltskonda ilma tahtmiste ja arwamiste ühtluseta2).

         Ühiselulise tõeasja iseloomuline tundemärk on — ütleb Durkheim — tema wälimine sundiwus; tüüpiline näitus sellest on kaswatus, mis midagi muud ei ole kui sunduste rida. Ühiselulise tõeasja iseloomuline tundemärk — ütleb Tarde — on tema tekkimine järeleaimamisest, wõimalus laiali laguneda ja järeleaimamise läbi edasikantud saada. Tüüpilise näitusena olgu kaswatuse pääle tähendatud, mis selle pääl põhjeneb, et laps wabatahtlikult wanematele järele aimab.


1) Les lois de l’imitation. On wenekeelde tõlgitud.

2) Les lois sociologiques.

— 94 —

 

         Katsume nüüd Tarde’i arwamise kohta seltskonna ja seltskondlise nähtuse üle lähemat seisukohta wõtta.

         Seltskond saab oma iseloomu kolmest asjast: järeleaimamisest, wõitlusest ja leidusest; igaüks neist nähtustest, ehk temal küll oma iseäralised piirid ja seadused, on siisgi teistega lähedas ühenduses. Aluseks on järeleaimamine, see tüüpiline ühiseluline tõeasi, kõige seltskondliku olemise iseloomulik tundemärk. Igalpool, kus seltskond, on ka järeleaimamine, ja igalpool, kus järeleaimamine, on ka seltskond. Järeleaimamine tuleb Tarde’i järele wäga laialiselt mõista. Käskimine ja allaandmine, selge aruga toimetatud kasul[ik]kude asjade ja asutuste laenamine, üleüldiste tõeasjade kriitiline omandamine, puhas hingeline mõju, mis kunst-und meelde tuletab — kõik see on Tarde’ile üks nähtus, nimelt järeleaimamine. Üleüldse igaüks hingeline nähtus, mis mitte ühe isiku pääajus, waid kõige wähemalt kahe isiku osawõtmisel sünnib, igaüks teise „iseteadwuse äratundmine“ on Tarde’i juures järelaimamine. Mitte need liikumised, mis ühe pääaju sees sünniwad, waid need, mis siis käimas on, kui wähemalt kaks mõistust kokku puutuwad, teewad tõelise alguslise seltskonna nähtuse wälja. Mis sünnib sarnasel kahe mõistuse kokkupuutumisel? Teatawate hingeliste olekute — nimelt soowide ja uskumiste edasiandmine, mida Tarde’i järeleaimamiseks kutsub. Ainult järeleaimamise alalise mõjuna tekib see imestust ärataw mõtete ja tahtmiste ühteminemine, mis üksinda isikutekogust midagi uut, täielist ühendatud, ühe sõnaga seltskonda, teha wõib.

         Tarde juhtis oma iseäralikku tähelepanemist

— 95 —

 

seltskonna liikmete sarnaduse, mõtte ja tahtmiste ühtluse pääle, kuna organiline kool ja majanduseteadlased seltskonna iseolemist tööjaotuse, s.t., tema liikmete mitte-sarnaduse ja sellest wäljakaswawa ühistöö pääle rajasiwad. Seltskond tekib organilise kooli järele õieti sääl, kus tööjaotus inimesi jäädawalt üksteisega köidab; Tarde’ile aga on seltskond inimeste kogu, kes ühte soowiwad ja tahawad. Tööjaotus ei ole Tarde’i järele mitte seltskonna iseloomuline ning tähtis tundamärk; siis tuleks parasiti kõige paremaks seltskonna liikmeks lugeda. Arusaamata oleks ka alaline sarnastaw protsess, mis ajaloo pääle suurt mõju awaldab. Mida kaugemale haridus tungib, seda rohkem kaowad ühiselulised wahed: seisuslised, kihilised, rahwuslised ja wiimati — meie silmade ees — ühes Jaapani Europa kultuurile awamisega — ka rahwatõuulised. Kui meie seltskonnas ka wahesid märkame, siis on need endise mitte-seltskondlise ajajärgu jätised.

         Tarde ei salga sugugi tööjaotuse tõeasja, kuid ühel ajal on ka koguni teistsugune protsess liikumas — ennemalt olewate wahede kaotamine; ka tööjaotus ise laseb iseäralist seltskonna ühtlust, s.t., teatawat sarnadust mõtete ja tahtmiste wahel, aimata. Kui teatawat omawahelist arusaamist olemas ei ole, mis nõuusolemist inimeste keskel edendaks, sääl ei ole misgisugune ühiseluline tööjaotus wõimalik.

         Paneme siia lühidalt üles, mis tuttaw Amerika ühiseluteadlane Lester F. Ward, inimesesoo tekkimise küsimusest wälja minnes, seltskonna ühistundlise edenemise kohta arwab. Gumplowicz oli aastal 1883 omas raamatus: „Rassenkampf“ õpetuse üles seadnud, et inimesesugu, kes meil praegu rahwa-

— 96 —

 

tõuugude tüüpuste hulgana silmi paistab, juba algusest saadik hulkadest ja suguharudest koos seisis, kellel üksteisega wäga wähe sarnadust oli. See ei olla aga mitte õige. Inimese luukere-ehitus, tema lihaste ja erkude süsteem on kõigi rahwatõuugude juures nõnda sarnane, et selle juures, nagu poleks inimesesool ühist muistset kodumaad, ühiseid wanemaid olemas, sugugi kahelda ei wõi. Keegi looduseuurija ei wõi selle üle teisel arwamisel olla. Kui meie seda tähele paneme, et inimesed wärwi, keha, suuruse, juuksekaswu jne. poolest wäga lahku lähewad, siis wõib see ainult aegamööda tekkiwa eraldamise ja kliimade ning geografiliste tingimiste iseäralduste tööwili olla, iseäranis ka geografilise seisu pääl põhjenewa elu ning toitmise-wiisi järeldus. Mis sellesse puutub, et wiimasel ajal märgata on, nagu tahaks mitmesugused rahwatõuud ikka enam ühineda ja senini olewaid wahesid jõudu mööda ära kaotada, siis on see õige. Wiimast asjaolu tuleb sellega seletada, et endistel geologilistel ajajärkudel inimesesugu end tõesti eraldama hakkas, kuna ju siis elutingimised maakeral wäga mitmesugused oliwad, kuna nüüd see wahe rohkem ja rohkem kaduma hakkab, sest et eluwõitluse tõttu inimesed üksteisega enam ja enam kokku puutuwad.

         Eespool näitasime, et ühes järeleaimamisega, mis ühiselulise nähtuse kõige tähtsam tundemärk on, Tarde weel leiduse pääle tähendab. Kuna järeleaimamine seltskonnas tärkawa mõtete ja tahtmiseühtluse jäädaw hallikas on, nõnda on leidus — koguni ümberpöördud — ikka uute ja uute wahede sünnitaja. Kuid Tarde’i süsteemist arusaamiseks on tarwis meeles pidada, et leidus suurt osa ei mängi: tema ise

— 97 —

 

on üks järeleaimamise edendajatest; sellepärast kaswab leidus ühes järeleaimamisega ja seltskonna ühtlasemaks saamisega. Leidus on ikka ennemalt seltskonnas olewate järelaimamiste tõttu laiali lagunewate nähtuste õnnelik kombinatsion. Mis on Newton’i leidus, kui mitte tõeasjade õnnestanud ühinemine, mis enne teda maa ja taewa mehanikas oli leitud? Aga tööstuseline leidus? Kas tema ei ole mitte ennemini üksikult tarwitawate tööriistade ja lihtsate masinate õnnelik kombinatsion? Seega on leidus, Tarde’i järele, pääasjalikult ühiseluline ning järeleaimamise tõttu sündinud nähtus. Pääle selle on waja silmas pidada, et Tarde leidusel ühiselulise arenemise juures suure tähtsuse näeb olewat.

         Leidus on suurte waimuannete awaldus, mida wõimatu seletada, kuid neid suuri andeid aimab rahwahulk järele. Suurte annete loomu ei tee Tarde mitte kindlaks, ja see asjaolu on üks kõige nõrgematest külgedest tema õpetuses, mis ka muidu mitmeti puudulik on. Siisgi on Tarde’i ühiseluline süsteem üks kõige iseloomulisematest katsetest ühiselulisi nähtusi ja protsessisi seletada. Kui tema ka mitte, nagu Tarde ise tõendab, wõtmena kõiki lukkusid lahti ei tee, siisgi walgustab ta mitmeid raskeid ühiselulisi mõistatusi. Tarde on pääasjaliselt selleläbi tähtis, et tema, organilise kooli wastu üles astudes, näitas, et ühiselulisel liikumisel ja seadusel iseäralik hingeline iseloom on. Tema näitas, et nõndanimetatud ühiselulise arenemise organilised seadused, seltskonna organiline ehitus aina pääliskaudsed wälimised sarnadused on, mis mitte ühiselulise liikumise sisusse ei tungi. See, mida siin organiliseks nimetatakse, põhjeneb tõepoolest wastas-

— 98 —

 

tikuste hingeliste mõjude pääl isikute wahel, mida alles siis selgitada saab, kui wastastikuse mõju algusseadused üles leitud on.

         Kuid asume nüüd Tarde’i süsteemi wigade juurde. Tarde tuleb nende kirjanikkude hulka arwata, kelle juures wälimine hiilgus ja terawmõttelised kombinatsionid teaduslise ettewaatuse ning asjalise põhjendamise asemele astuwad. Oma süsteemist waimustatud, katsub Tarde teda nähtuste kohta tarwitada, mis selle mõõdupuu abil raske on seletada. Kõige päält paistab see Tarde’i püüdes, leidust järeleaimamise läbi seletada, wälja. On aga selge, et järeleaimamine muud midagi pole, kui üks wiis, mille läbi seltskonnas arenewad tõeasjad kõikide omanduseks saawad. Järeleaimamine on oma sisu poolest alalhoidew wõim, mis ühiseluliste korralduste alalhoidmist rahuloldawalt seletab. Kuid ühiselulise liikumise selgitamiseks ei saa sellest küllalt. Kui kõik järele aimawad, kust wõib siis midagi uut tulla? Kus on liikumise, edenemise hallikas? Leiduses — iga järele aimamise hallikas — ütleb Tarde ja lisab juurde, et ka leidus õieti järeleaimamine olla. Meie sattume nõiutud ringi piirkonda: leidus on järeleaimamise hallikas, kuna wiimane jälle leiduse hallikaks on. Sellest peaks ometigi wälja saama, aga Tarde’i süsteem ei anna meile wäljapääsmise wõimalust ja ei wõigi seda anda, sest tema jääb ühiselulise liikumise wälise külje juurde peatama.

         Spencer, Durkheim ja Tarde on meie arusaamise järele kõige iseloomulisemad ja algupäralisemad kujud praeguses ühiseluteaduses, sellepärast walisime meie just neid seltskonna mõiste selgitamiseks. Teised ühiseluteadlased kombineeriwad

 

 

/pilt/


Noor Eesti.                  Surma-laul.                  K. Raud.

— 99 —

 

ehk muudawad neid algwoolusid enam ehk wähem kohaselt.

         Nõnda on Simmel pääasjaliselt selle küsimuse kallal tegew, kuidas isikuliste hingeliste tõeasjade ühendusest midagi täiesti uut ja isikulistest isetundmustest iseseiswat wõib sündida, mida seltskonnaks nimetatakse. Ühes Tarde’iga jõuab ta otsusele, et pääle liikumiste, mis isikulistes isetundmustes aset leiawad, seltskonda olemas ei ole. Sellepärast astub Simmel Stammler’i definitsioni wastu üles, kelle järele seltskond wälimine korraldus ehk kord on. Nagu Tarde, näeb Simmel seltskonna iseloomu isikute wahekorras; igalpool, kus see wahekord olemas, leitakse ka seltskond. Simmel läheb selle poolest Tarde’ist lahku, et tema seda wastastikku mõju järelaimamiseks ei nimeta ja üleüldse ei katsu seda ühe tõeasja pääle wälja wiia — tema järele awaldab end see mõju wäga mitmesuguste iseteadwuse kujudena. Ühiseluteadlase ülesanne oleks: ühiseluliste iseteadwuse kujude teaduslik uurimine, kindlaks tegemine, jaotamine ja psühologiline selgitamine. Selles mõttes on Simmel’i tööd tähtsad; olgu neist järgmised nimetatud: „Über die Selbsterhaltung der sozialen Gruppe“, „Herrschaft und Unterordnung, ais Aufgabe der Soziologie“, „Das Problem der Soziologie“, „Über soziale Differenzierung“ ja „Probleme der Geschichtsphilosophie“.

         Õpetus, millele Tarde ja Simmel aluse pannud ja mille poole nähtawasti ka Ratzenhofer oma raamatus „Soziologische Erkenntnis“ hoiab, ehk tema küll oma seisukohta lähemalt ei seleta, kui ta ütleb, et ühiseluteaduse all inimeste wahekorda tuleb mõtelda, on oma järeldustes wastuwaidlemist leidnud.

— 100 —

 

Nimelt küsib keegi hr Ljwow „Соцiальный закон.“ et kui seltskond wastastikuse hingelise mõju pääl põhjeneb, kuidas tuleb siis surnud põlwede mõju elawate pääle seletada? Ei wõi ju surnud elawate pääle waimlist mõju awaldada. Meie arusaamise järele on see etteheide õpetuse kõige paremaks kinnituseks. Sagedasti kuuleme meie, et seltskond mitte ainult praegustest, waid ka kõigist surnud põlwedest koos seisab. Kuid selge on, et surnud ei ela, wähemalt meie nähtuste ilmas. Teiselt poolt ei ole wähem selge, et praegune kord kõikidele ennemalt olewatele põlwedele rohkem tänu wõlgneb, kui praegusele. Kuidas nüüd õigeks saada: ühelt poolt on kadunud põlwed weel praegugi tegewuses, ja teiselt poolt on ka see kindel, et nad oma aja ära elanud ja mitte olemas ei ole? See kahtlemine kaob, kui meie seltskonda mitte kui ainelist, waid kui hingelist olewust wõtame, kui teatawat wahekorda inimeste wahel, kes seltskonda sünnitawad. Hingusele läinud põlwed elawad elawate ja tegewate inimeste wahekorrana; ainult selles mõttes wõib tõendust, et seltskond kui elawatest, nõnda ka surnud põlwedest koos on, hääks kiita.

         Teine Ljwow’i etteheide seisab selles, et ainelised algollused ühiselulise korra pääle mõju awaldawad. Selle wastu ei hakka ju keegi waidlema, et masinad ja tööriistad ühiselus suurt osa edendawad. Aga seltskonna defineerimise juures ei wõeta nähtust mitte, nagu ta silmade ees seisab, waid katsutakse ühiselulist tõeasja kätte saada, mille abil käesolewat nähtust kui ühiselulist wõiks seletada. Wõtame masina. Nii palju kui tema tõstkangide (Hebel) ja rataste kombinatsion on, on tema

— 101 —

 

looduse tõeasi ja ei käi mitte ühiseluliste, waid mehaniku-seaduste alla. Meid huwitab masin, kui ühiseluline tõeasi, aga kas tema wiimasena ei ole mitte töö ja ühiseluliste wahekordade järeldus? Mis ühiselulistesse wahekordadesse puutub, siis sünniwad nad inimeste keskel; töö jälle on ühest küljest lihtne wahekord isiku ja wälise ilma wahel ja sellega isikulise hingeteaduse ja biologia tööpõld; on see aga ühistöö, siis tuleb ta inimeste omawahelise mõju läbi seletada.

         Espinas annab oma kiiduwäärilises töös: „La vie sociale des animaux“ terwe ühiseluteaduslise õpetuse. Seltskond — arwab Espinas — on elaw olewus, kellel oma iseloom on; kuid see ei ole mitte biologiline, waid psühologiline olewus. Nõnda loeb Espinas seltskonda psühologiliseks organismuseks. Umbes samasugune seisukoht on Amerika ühiseluteadlasel Giddings’il (The Principles of Sociology) ja Fouillée’l (La science sociale contemporaine). Esimesel on „hõimkonna iseteadwus“ kõige tähtsam ühiseluline tõeasi, s.t., niisugune „iseteadwuse seis, mille juures igaüks olewus, ükskõik kas ta elus suurt wõi wäikest osa etendab, teist iseteadwat olewust oma hõimkonna liikmeks tunnistab“. Fouillée loeb seltskonda „lepinguliseks organismuseks“; ta tahab selle mõiste läbi ühelt poolt organilist ja ajaloolist kooli, teiselt poolt mõtte pääl põhjenewat seltskonna ettekujutamist üksteisega lepitada; wiimase arwamise pääpoolehoidjaks tuleb ka Prantsuse mõttetarka Rousseaud lugeda.

         Teeme lõpuotsuse.

         Mis on seltskond praeguse ühiseluteaduse järele? Kas on kõigis neis definitsionides midagi, mis ühis-

— 102 —

 

eluteadlasi ühendada wõiks, nende lahkuminemiste pääle waatamata?

         Niisugune külg on olemas. See on wastastikune mõju iseteadwate iseolemiste wahel. Tõesti, kas kujutame endile seltskonda kui organismust, ehk sundmust, ehk järeleaimamist, ehk lepingut ette — igakord on meie ees üks teataw iseteadwate iseolewuste wahekord olemas. Kui lühikene ja silmapilkne see wastastikune mõju ei peaks olema, tema sünnitab tegusid, tundmusi ja mõtteid, mida meie mitte ei biologia ega isikulise psühologia piirkonda ei wõi arwata; need on ühiselulised nähtused.

         Siisgi peab selle poolest järele andma, et wastastikune hingeline mõju weel seltskonda ei sünnita. Surmahirm, mida ohwer tapmise ajal tunneb, ei ole wist iseenesest weel mitte ühiseluline tõeasi, ehk siin küll wastastikune hingeline mõju olemas on. See surmahirm sunnib küll seltskonda terwe hulga abinõusid tarwitusele wõtma, mis ilmkahtlemata ühiseluliste tõeasjade hulka tulewad lugeda. Aga need ühiselulised järeldused ei ole mitte wastastikuse hingelise mõju läbi elule kutsutud, waid selle läbi, et see mõju juba olewas seltskonnas sündis. On tarwilik, et wastastikune mõju isikute wahel, kelledel juba midagi ühist on, maad wõtaks, — siis oleks see „tahtmiste ja mõtete“ ühinemine, millest Tarde juttu teeb, ehk see „hõimkonna isetunne“, millest Giddings kõneleb. Ainult sellel tingimisel on igaüks wastastikune mõju täieline ühiseluline tõeasi, olgu see ka wõitlus ehk mõni muu wastolu, mis wastasel korral biologia arutada oleks.

 

O. Leik.

                                               Kiwid.

 

             Millal kisendawad kiwid

    sinu pärast, isamaa?

    Millal tehtud ülekohut

    saawad ilma karjuma?

 

             Nagu ennemuistsel ajal

    kiwid tummalt seisawad,

    nõnda nad ka rahwa häda

    nüüdgi waikselt waatawad.

 

             Ei nad kisenda, ei karju, —

    neil ükskõik see täiesti:

    tuimalt, eluta ja waikselt

    seiswad wiimse päewani.

 

                                                       O. Grossschmidt.

 

/foto/

 

Laseb käele suud anda...

 

Kurbmäng XVIII. aastasaja lõpult.

 

Neljas järk.

 

Kortle-Jaak, tema naene Leena, nende poeg Ants. Elts (lesknaene, pime eidekene), selle tütar Maie. Opman. Töömehed. Wilets kambrikene; Elts istub ja hoiab ennast kepi najal; Maie, nutuste silmadega, põlwili maas, pää ema süles.

 

         Elts (kätt tütre pää pääle pannes). Laps, laps, räägi ometi, mis sul on, jäta kord kisendamist ja kaeba oma emale, mis nad sulle tegiwad!

         Maie (kisendades). Ema, ema! (Ei saa nutu pärast edasi rääkida.)

         Elts. Laps, laps, mu waene walulaps, räägi oma emaga! Mis nad sulle tegiwad? Mu süda aimab kõige hirmsamat.

 

— 105 —

 

         Maie. Ema, ema! Su laps on surnud, surnud on ta, sul ei ole enam last! Sinu wanaduse tugi on sinult wõetud — wõetud! Oh ema, ema ja — waene, waene Ants!

         Elts. Tütrekene, sa räägid segaselt, ma ei saa sinu kõnest aru. Waigista ennast. Mis nad tegiwad sulle, mu laps?

         Maie (nuttes). Ema, ema! Mind on müüdud, ära müüdud, ära antud! Lätimaale, kaugele, taha Riia... Mind saadetakse weel täna minema... Ema, ema!

         Elts. Mis sa räägid? Müüdud, sina? Lätimaale? Ma ei jõua enam mõtelda... Mispärast?

         Maie. Emakene... miks pean ma nii ärarääkimata õnnetu olema? Wette wisanud mind, wette, emakene, enne kui ma weel meelt mõistsin märgata... wette, ema, wette!

         Elts. Laps, sa jampsid! Ole wait... „Kuidas wiin were merele, heidan armu hallikasse? Weri wõtt’ merena mürada, armu hallikan kahada...“ Hoia omad meeled koos. Mis Jumal teeb, on hästi kõik, kui ta ka kõigeraskemat pääle paneb. — Räägi, laps ja tröösti ennast: ilma Jumala tahtmata ei sünni midagi.

         Maie. Ei, see ei ole Jumala tahtmine. See ei wõi Jumala tahtmine olla, et ma nii õnnetuks pean saama. Mis süüdi olen ma teinud? Ei, ema, see ei ole Jumala tahtmine. Mõtle, mind saadetakse ära, wõõrale maale, wõõra, umbkeelse rahwa hulka, — sina jääd siia, abita ja armuta. Kes surub sinu silmalauad kinni, kui mind enam ei ole ja — Ants... Oh ema, ema! Miks ei wõi ma parem surra!

 

— 106 —

 

         Elts. Waigista ennast, laps, ja heida Jumala wägewa käe alla. Tema jõuab ka sinu õnnetust hääks pöörata, kui Ta tahab. Minul — ei ole muud waja, kui kiriku-kirwest ja raudlabidat; küll Liiwa-Annus surub minu silmad ise kinni. Ja Ants... Laps, usu, see peab nõnda olema, ära nuta. Oh et ma weel oma ihu-silmaga sinu silma sisse wõiksin waadata! Ema silmast woolaks sulle tröösti ja rahu südamesse. Usu mind: aeg kuiwatab Maarjamaa ja pillutab pisarad. Oota, laps, aeg toob ka sinu hingesse rahu. Usu, mis su ema sulle ütleb. — Aga nüüd räägi, mispärast see kõik sündis? Äramüüdud? See on ju wõimata, ei tahaks seda uskuda, ei ole seda ka enam ammu aega keegi kuulnud ega näinud. Miks just sind ära müüdi ja mitte teisi? Räägi ometi, laps!

         Maie. Oh, emakene, proua on kuulda saanud ja Antsule kõwasti ära keelanud, et ta enam minu pääle mõtelda ei tohi; seda jälle Ants ei wõi ja ei saa. Eila õhtu, kui ma teolt kodu tulin, jooksis Ants mulle tee pääl järele ja püüdis mulle suud anda. See on prouale teada wiidud ja selle pärast on see kõik. Lätimaalt olla üks saks kuue hobuse ja tõllaga siin, proua sugulane wõi kes, — sellele olewat mind ära lubatud. Mind tahetakse Antsu silma alt ära saata — see on... Oh Jumal, ema!

         Elts. Taewas ise halasta! Kui nõnda on, laps, siis ei ole küll hääd loota. Muidu — proua ei ole mitte halastamata südamega, ehk ta küll äkilise wihaga on ja wihatujus enam millestgi ei hooli... Aga loodame weel, laps, loodame wiimase silmapilguni!...

 

— 107 —

 

         Ants (uksest sisse tormates). Maie, Maie, waene Maiekene! Ära nuta, ära muretse, mina tulen sinuga ühes, saagu mis saab!

         Maie (Antsu kaela ümber langedes). Ants, Ants, surma wõid sa ühes tulla... surm, surm tule wii meid ära! (Kiljatab ja langeb kui eluta maha).

         Ants. Maie, Maie, mitte surma — elule, elule! Loodame weel! (Wõtab Maie sülle ja paneb hellalt woodi pääle.) Loodame weel! (Heidab woodi üle kummuli.) Ärka ülesse, Maie, ärka ülesse! Ära sure! Mis saab siis minust?!

         Elts. Häda, häda! — Saagu, saagu ma sajatan... (ajab ennast püsti, tõstab käe üles, tumeda häälega.) Saagu, saagu, ma sajatan... (langeb rammetult istmele tagasi, ägades). Mu Jumal, nuhtle mind... mu meeled kaowad... ära kuule mu wannet, mis ma meelehullustuses omast suust wäljatõukasin! Nuhtle mind, Jumal, ära nuhtle minu last nii rängasti.

         Jaak (sisseastudes, wihaselt). Ah siin sa oled! Meeletu inimese loom, oma isa kirstu-nael! Ma tahan sulle näidata! Nüüd ma näen, kus sa ripud. Oma wanast isast ei hooli sa midagi, sa jooksed plikade järele, saadad oma isa ja ema õnnetuse sisse. Oota sa! (Tahab rusikaga Antsule kallale tormata.)

         Ants. Ära puutu minusse! Sa ei ole isa, kui sa oma poja hädast ei hooli.

         Jaak (nuttes ja wandudes läbisegi). Ants, poeg, hull! Sind otsitakse taga! Oled töö juurest ära jooksnud. Tule ära, mine rutusti mõisa tagasi, saksad ootawad. Ruttu, ruttu! Oh Jumal, Jumal küll!

         Ants. Mõisa ei wii mind enam üksgi wägi tagasi, nii kaua kui weel ainus weretilk mu soontes tuksub!

— 108 —

 

         Jaak. Hull, püsti kümnekordne hull! Kas sa arwad, et sa priimees oled?... Wangis ja raudus wiiakse sind tagasi, wiimne liha-narmas lüüakse su luude päält!

         Maie (segaselt). „Enne wiinud mu wesile, kannud kalajärile!...“

         Ants. Maie, Maie, ära jampsi!

         Jaak. Tule, poeg, läheme ruttu ära!

         Ants. Ei, isa, tulgu mis tuleb ja saagu mis saab, — Maie mina ei jäta ja mõisa ei lähe mina enam tagasi. Kuhu Maie jääb — jään mina, kuhu mina jään — jääb Maie! Olgu mis on.

         Jaak. Hull, püsti hull, kuhu sa ilmast pääsed?! Las’ Maie minna, kus Maie ase; sina teda ju ometi ei saa, kui saksad ei luba. Kes teid kirikukirja paneb, kui mõisa-kirja ei ole. Igal pool — öö ees, surm selja taga!

         Maie (toibunult). Waene Ants...

         Elts. Kui see Jumala tahtmine on, siis ei wõi inimesed teile midagi teha! Jumal ei küsi kiriku-kirja ega mõisa-tähte.

         Jaak (nuttes.) Kas siis üksgi palwe su pääd ei pööra, kas su wana isa silmapisarad su meelt ei muuda? Ants, poeg, sa jooksed kinniste silmadega hukatuse sisse. Kusgilt ei ole sul abi ega armu loota. Jumal kõrgel, arm kaugel, ja — kaarna sulega kirjutatakse kohtu-kirjad. Suli on igal pool surm suus ja kalm kaelas. Tule ära, poeg, kuhu mina wana muld jään?!

         Ants. Isa, see kõik ei aita midagi, nõuu peab leitama. Ega Jumal sind ka siia ilma-sambaks ei jäta — mis nad sulle ikka wõiwad teha. Anna meile oma õnnistust, siis ei ole meil kiriku-kirja ega paari-

— 109 —

 

minemise tähte tarwis. Ju ikka kusgil redupaiga leiame! Laia ilma pääl sügawa metsa sees on weel mõni kuusk, mille alla meiegi Maiega oma pää wõime maha panna, kuhu mõisa silm ei näe ja kubja kepp ei ulata. Tule, Maiekene!

         Jaak (õhates). Siis tahate kaabakaks jooksta?!

         Ants. Mis muud nõuu meile jääb? Näe, wana Ääksi-Aadu elab juba ammust saadik metsa külas, teeb lähkreid ja lusikaid ja toidab oma pääd. Keegi ei küsi tema järele ja keegi ei tea, kust ta pärit on. Tema on ka ärakaranud ori. Nüüd on ta juba omad päewad wanaks elanud. — Küll Jumal kannab ka meie eest hoolt.

         Jaak. Lapsed, siis jookske Sussi-soo sisse, see on Riia pool. Sääl olla weel praegu ühe mäe- rinnaku pääl wanad pao-saunad. Mina tean teed. Kui see Jumala tahtmine on, siis ei taha mina teid kinni pidada. Aga tehke ka usinasti.

         Maie (jookseb Jaagu kaenla ja annab tema käele suud).

         Ants. Jumal õnnistagu sind selle sõna eest, sa, aga teed leiame ise. Sina ei pea meie pärast oma wanade päewade sees kimbatuse sisse sattuma.

         Elts. Lapsed, lapsed, tehke rutusti!

         Jaak. Jah, ruttu, ruttu! Kes teab, ehk tabajad juba tulewad. Tehke, et minema saate, enne kui hiljaks jääb. Meie toome emaga öösel, mis kõigerohkem tarwis läheb, metsa järele.

         Ants. Oled sa walmis, Maiekene? Tule!

         Leena (sisse tormates). Ants, Ants, tabajad tulla! Mina tean kõik ja olen nõuus. Tehke kiirestil Iga silmapilk wõiwad nad siin olla. Jookske, jookske!

— 110 —

 

         Ants. Siis andke meile oma õnnistust. (Tõmbab Maie enese kõrwale põlwede pääle.) Olgu ees meil elu ehk surm, — meie Maiega tahame julgesti seista!

         Jaak, Elts ja Leena (panewad õnnistades käed nende pääde pääle.)

         Jaak. Jumal ise õnnistagu teid, lapsed...

         Elts. ...tehku tasaseks teie teera’ad...

         Leena. ...ja kuiwatagu teie ja meie kõikide silmapisarad! Tema kaitsegu...

         (Kisa ja kolinaga kistakse uks lahti; sisse tungiwad opman ja mitu töömeest.)

         Opman. Parajal ajal saime jaole! Need sääl, mõlemad! Kolm meest Antsule juurde ja käed selja pääle! Plika wõib lahtiste kätega wiidud saada. Ruttu!

         (Antsul, kes kohmetusest wastugi ei pane, seotakse kiiresti käed selja pääle, mõlemad Maiega wiiakse meeste wahel läwest wälja.)

         Jaak (läbi hammaste). Kurraat!...

         Leena (käsa ringutades). Minu Jumal, minu Jumal!

         Elts (ennast kepi najal üles ajades ja kätt taewa poole tõstes).

                            Saagu, saagu — ma sajatan!

                            Saagu sa soosse surema,

                            Mätta otsa ....................

(Eesriie langeb rutusti, wiimaseid sõnu ei ole enam kuulda.)

 

A. Kitzberg.

 

/pilt/

 

Laul orjadele.

 

Kui wanemad wanasti pidanud pidu,

kui kogunes kutsutuid tuba neil täis,

kui rindades pakatas ihade idu,

kapp kaljaga wäledalt keerama käis —

siis astus sääl wiimati ette ka laulik.

Ta istus ja kohendas juukseid halla

ja päästis siis keeled ja hääled walla

ja helises Eesti laul auulik.

Ta laulis neist wermetest weristest,

mis tuikasid kõikidel ihus,

ta laulis neist õigustest päristest,

mis purustud raudases pihus...

„Ei wanasti“ — kõlas ta kannel ja hääl —

„lood nii olnud kodumaa pinnal,

waid wabadus lehwis me pääde pääl,

suur loodus meid hellatas rinnal.

Siis mõlkusid mõnul kõik mõtted ja meeled,

— 112 —

 

ja rõkkasid rõõmuga kandlite keeled,

Ja hõiskasid õndsuses lauljate suud

Ja lõõrisid linnud ja mühasid puud...

„See nüüd meilt ju ammugi kaduma läinud

ja wajunud udude warju.

Kes oleks me seast kord päikest weel näinud

ja lootuse mägede harju!

„Kuid korra — nii ütleb üks seesmine hääl —

saab kaduma udude wina,

koit kumendab lootuse mägede pääl

ja naeratab taewane sina.

„Ei näe seda küll meie wanade silmad,

kui muutuwad ajad ja muutuwad ilmad —

see päike wast noortele koidab.

Siis uuesti mõlguwad mõtted ja meeled

ja uuesti kõlawad kandlite keeled,

uus tuluke silmades loidab.

„Ja noortes — neis idaneb waimustus-iwa

ja teadus neis elama asub,

nad raiuwad palka ja kannawad kiwa,

uus ehitus ülesse kasub.

„Kui tuiskawad tormid ja puhuwad tuuled,

kui murdjaid pimedas huluma kuuled,

siis warju see kodu sull’ annab.

Sääl sees on nii soe, sääl sees on nii walge,

et niiskub su waade ja õhetab palge,

hing ohwrit sul Taarale kannab.

„Kui aga on suwised õhtused ajad

ja õhkuwad kullana pilwede rajad,

siis wiibiwad särawal wärawal mehed

ja naesed ja neiud — ja seawad ehet

me wanade õnnetu soole.

Nad tänawad haudagi weel meie sitkust,

— 113 —

 

mis annab ka neilegi kestwust ja pikkust,

a’ab uuele tööle ja hoole.

Nad otsiwad üles me haudade künkad

ja ehiwad õitega rohtunud rünkad

ja laulikud laulwad me waewa ja walu,

et kuulutab mägi ja jõgi ja salu,

kui kuldasel muinasel ajal. —“

Ja heledalt hõiskawad nõtkuwad keeled,

ja wälkuwad waated ja mässawad meeled

ta sõnade nõidlikul kajal.

Oh waata neid wanu, ei, waata neid noori,

waat’ kaasitajate kõlawat koori,

näe priiuse tuld,

mis kiirgab kui kuld!

Näe õõtsuwat rinda

kui merepinda!

Näe pisaraid laugedelt liuguwaid palju,

näe käsa, mis walmis on lõhkuma kalju!

Ei ole siin kusagil orjade karja,

waid tõusmas on äike nii walju,

et Looja warja!

    Ja seda kõik tegi see laulik,

    kes oskas — olgugi silmapilguks —

    tuld, walgust süüdata, mis orjadelgi wilguks.

 

G. Suits.

 

 

Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest.

 

I.

 

         Sest saadik kui Eesti rahwas oma iseolemist kirjanduses ja ühiselus on awaldanud, on ka eestikeel, kui selle awaldamise wahend, alatasa edenenud ja rikkamaks saanud. Kui meie minewa aastasaja esimese poole eestikeelt nüüdsete ajalehtede keelega wõrdleme, siis näeme selgesti, missuguse sammu meie keel wiimase pooleaastasaja jooksul on teinud. Kuid ta on alles kaugel sellest, et kõiki neid nõudeid täita, mida praeguse aja haritud keelele ette pandakse. Tema etümologia ja süntaksis ei ole weel ammugi sellele järjekindlusele ja puhtusele jõudnud, mis kulturi-keelte tundemärk on. Kuid pää wiga eestikeele juures on wäike, liig wäike sõnatagawara. Tal puudub suur hulk kõige tarwilikumaid sõnu mõistete ja asjade tarwis, mida nüüdse aja mitmekülgne kultur on tekitanud ja tingimata tarwilikuks teinud. Rääkimata tehnilistest sõnadest, mis mitmesugused tööstused, mitmesugused spetsial-teadused

— 115 —

 

ja kunstid ühes toowad, ei ole eestikeeles wäga sagedasti ka kõige üleüldisemaid kirjakeele sõnu olemas, mida nüüdse aja mitmesuguste nähtuste, ideede, mõistete, asjade tähenduseks hädasti waja on ja ilma milledeta keel nüüdse aja kulturi tõlkijaks ei wõi olla. Sellega ennast trööstida, et neid sõnu wõimalik on eestikeeles kirjeldawalt wälja ütelda, oleks enese petmine. Esiteks ei ole see sagedasti ülepää wõimalik, teiseks teeb see mitme sõna abil ümberütlemine stiili raskeks, weniwaks ja tumedaks. Ja mis tarwis peaksin ma perifraasi tarwitama, kui ma ühe sõnaga palju kergemalt, rutemalt ja selgemalt oma mõtte wõin wälja ütelda. On teatud hulk kõrgema kulturi tõttu tekkinud sõnu, milledel niisama kindel tähendus on, mis niisama iseseiswat mõistet wälja ütlewad kui näit.: isa, armastus, rõõm, wihkamine jne. Ja kui wiletsaks, waeseks peaksite keelt, kus need sõnad puuduksiwad ja mis sunnitud oleks neid perifraasi läbi wälja ütlema! Samati on ühe kulturi keele kõrwal waene ja harimata keel, kus niisugused sõnad nagu: eelarwamine, ideal, suggestion, realiteet, materia jne. puuduwad. Eestikeeles puudub aga palju, õige palju niisuguseid sõnu. Sellepärast oleks wiimane aeg süstematlikku rikastamist uute sõnade loomise ja wõõraste sõnade wastuwõtmise läbi ettewõtma hakata.

         Miks aga ei ole eestikeel neid sõnu weel omandanud?

         Põhjused on mitmesugused. Pääle pääpõhjuse — raskete wäliste olude, milledes meie keel leidub, on eestlaste eneste osawõtmatus keele küsimuse kohta suurel mõõdul selles süüdi. Meil puudub niisugune selts kui ka periodlik organ, mille ülesandeks,

— 116 —

 

wähemalt muu seas, oleks keelesse puutuwaid küsimusi arutada ja uurida. Ajalehed, millede lähem kohus see oleks, sest et neil kõige hõlpsam on uusi sõnu laiali laotada, hoiawad, wististi ärilikkude põhjuste pärast, igast uuest sõnasünnitusest hoolega eemale, kartes, et wõõrad ja tundmata sõnad lugejaid eemale peletawad. Kui ka üks ajaleht kogemata ühe uue sõna loob, siis ei taha teised ajalehed isiklikkude ja parteilikkude põhjuste pärast seda sõna wastu wõtta. Teiseks walitseb mitmete juures eestikeele kohta liialdatud ja kitsarinnaline purismuse püüd. Iga wõõra sõna pääle waadatakse kui kahjuliku kihwtitaime pääle, mis „kalli emakeele“ algupäralist iseloomu ära lämmatada. Mõned ajalehed katsuwad endid sellepärast põhjusmõttelikult wõõraste sõnade eest hermetlikult kinni matta.

         Peame aga tähendama, et niisugune purismuse põhjusmõte noorele, kaswawale keelele ainult kahjulik on. Purismus tegi XVII. aastasajal, näituseks, prantsusekeele waeseks ning on jäädawaid jälgi sellesse keelesse jätnud.

 

II.

 

         Eesti kirjakeel on, nagu öeldud, sõnade poolest õige waene. Tarwis teda sellepärast uute sõnadega rikastada. Sõna tagawara rikastamine sünnib kahel teel: esiteks keele enese põhjal ja teiseks wõõra elemendi waral.

         Eestikeele enese põhjal sünnib sõnade soetamine jällegi kahel wiisil. Esiteks sõnasünnitamine deriwatsioni läbi, s. o.: juba olemas olewatest sõnadest liitsõnadega ja lõppude juurdeliitmise läbi; näit., on nõnda „wajadus“ sõnast „waja“ tekkinud.

— 117 —

 

See on kõige lihtsam, kergem ja arusaadawam sõnasünnituse wiis. Tarwitagem siis ometi sedagi täiel mõõdul. Kõigist -ne, -lik (line), ‑kas pääle lõppewatest sõnadest peaks tohtima -us juurdeliitmise läbi abstraktilisi nimesõnu sünnitada; samati tohib -us ka partitsipiumite külge liituda, mis -aw (-ew, -uw), -nud, -tud (-dud) pääle lõpewad. Näitused: arusaadaw — arusaadawus; paenduw—paenduwus; kalduw — kalduwus (Neigung, склонность).

         Mis -ta pääle lõppewatesse priwatiwidesse puutub, siis on neist seni ajani kahel wiisil nimesõnu sünnitatud; esimese wiisi järele liitub -us lõpu -ta külge, ilma mingisuguse muutuseta, näit., suremata — suremataus; teise järele langeb a wälja: suremata — surematus. Minu arwates oleks teine wiis lihtsam ja wähendaks juba muidugi pikaks minewa sõna pikkust. Nõnda ütleksime siis: arusaamatus, eksimatus, lõpmatus, andeksandmatus jne. Ümberpöördult, peaks tohtima nimesõnadest wastawaid omadusesõnu sünnitada, näit.: põlgtus — põlgtuslik, kaswatus — kaswatuslik, noorus — nooruslik.

         Ka deriweerimist nime- ja omadus-sõnadest tuleks laiendada. Nõnda saaksime niisugused tegusõnad: kaugenema, sügawnema, tumenema, walgenema; transitiwlikud: — kaugendama (juba olemas), walgendama jne. Intransitiwlikkude — leiduma, peituma analogia järele, mis karakteristika -u läbi sõnadest leidma, peitma sünniwad, wõiksime weel paljudest teistest transitiwidest wastawaid intransitiwisid sünnitada. Sõnast katma saaks kattuma (wäljad

— 118 —

 

kattusiwad lumega); matma annaks mattuma (warandus mattus prügi alla); käänama — käänduma.

         Niisuguste sõnasünnituste juures ei muutu sõna esialgne tähendus mitte, sellepärast ei rikasta nad keelt uute mõistetega; nad aitawad ainult lühemalt ja lihtsamalt üheainsa sõnaga seda wälja ütelda, mida muidu perifraasi läbi, s. o. mitme sõna abil peaks tehtama. Palju tähtsamad keele kohta on need sõnasünnitused, kus sõnale uus, piltlik tähendus antakse, sest ühes sellega tuleb keelde ka uus mõiste juurde. Näit., kui meie sõnale ära rippuma selle piltliku tähenduse anname, mis wastawatel saksa- ja wenekeele sõnadel abhängen ja зависѣть on, siis wõiksime niisuguseid lauseid tarwitada: „Inimese iseloomu kujunemine ripub suurel mõõdul ümbrusest ära“, ehk „tema ärasõit ripub sellest ära, missugune ilm on“ Meile wastatakse, see olla barbarlik, eestikeele loomu wastane. Mispärast? Miks ei ole see mitte, näit., sugulase soomekeele loomu wastu, kus see sõna ka selles tähenduses tarwitatakse? (Se riippuu siitä = see ripub sellest ära). Mil põhjusel ei tohi eestikeel seda pilti tarwitada, mis teised keeled üksteiselt on omandanud ja mis neid nüüd rikastab? Sest esialgu ei olnud ei saksa-, ega soome-, ega wenekeeles sel sõnal seda tähendust. See on lihtsalt kunstlikult, raamatu keele teel teisest keelest wastu wõetud. Ja praegu ei mõtle keegi wenelane зависѣть, ega sakslane abhängen, kui keele loomuwastaseid sõnu, wälja heita. Ja miks ei peaks eestikeel sedasama metodi oma sõnawara rikastamiseks tarwitama, mida ümberpanemise metodiks wõiks nimetada? Siin ülepää

— 119 —

 

keele iseloomust rääkida, nimelt et see ehk see piltlik tähendus ei olla selle ehk selle keele loomule mitte kohane, on ainult tühi fraas: üks piltlik sõnatähendus ühes keeles on lihtsalt sellepärast selle keele loomu kohane, et ta kord selles keeles tarwitusele on tulnud. Wõtame ära rippuma tarwitusele ja ta on eo ipso keele loomu kohane. See olla kunstlik abinõuu. Mispärast tohiwad teised keeled ennast kunstlikult rikastada ja eestikeel mitte? Ja päälegi on seda ümberpanemise metodi sõnade loomises eestikeeles juba sagedasti tarwitatud, nagu seda sõnad mõõduandew (massgebend), otstarbekohane (zweckmässig) j. m. näitawad. Kui see nendes sõnades lubatud on, miks siis mitte teistes? Miks seda ümberpanemise metodi mitte, kui tähtsat keelerikastamise abinõuu, iseteadwalt tarwitada ei wõi? Ma tulen ära rippuma juurde tagasi. On kord ära rippuma wastu wõetud, siis wõime temast järgmisi deriwatiwisid sünnitada: ärarippuw (abhängig, зависимый, riippuvainen), ärarippuwus (Abhängigkeit, зависимость, riippuvaisuus), ärarippumata (unabhängig, независимый, riippumaton), ärarippumatus (Unabhängigkeit, независимость, riippumattomuus).

         Ära rippuma analogia järele wõiks suure hulga sõnu teistest keeltest ümber panna, selle läbi eestikeeles wastawale tüwile wõõras keeles tarwitatawat piltlikku tähendust andes. Näituseks, puudub Eesti keeles selle mõiste tarwis kindel sõna, mille kohta saksakeeles Eindruck, wenekeeles впечатлѣнie, prantsusekeeles impression on. Tüwi nendes sõnades on muljuma, litsuma. Pilt sünnib selle läbi, et hinge kui wahatahwlit ette kujutatakse, millesse wälimise ilma nähtused teatud jälje mulju-

— 120 —

 

wad. Eestikeelde saaksime samasuguse sõna, kui sõnast muljuma sellekohase nimesõna sünnitaksime, näit., muljend. Siis wõiksime seda sõna niisugustes lausetes, kui järgmised, tarwitada: „Missuguse muljendi tegi eila herra X. kõne sinu pääle?“ Ehk: „See inimene tegi sügawa muljendi tema pääle“ (dieser Mensch machte auf ihn einen tiefen Eindruck; — произвел глубокое впечатлѣнie на него; — produisit sur lui une profonde impression). Samati wõiksime siis ka reisimuljenditest (Reiseeindrücke) rääkida.

         Meile wastatakse wahest, et muljend ilmaaegu olla loodud, sest et mõju sedasama wälja ütelda. Osalt küll. Aga mõjul on wäga üleüldine, laialdane tähendus ja ta ei wõi ammugi mitte igakord muljendi aset täita, näit., reisi mõjud tähendab hoopis teist kui reisimuljendid. Mõju tähendab enam Wirkung, Einfluss. Teiseks, wõib olla, heidetakse meile ette, et sõna muljend wõõrastawalt kõlada. Palju, mis esialgul wõõrastawalt kõlab; iga uus sõna kõlab harjumata kõrwale imelikult; ka huwitaw kõlas omal ajal wõõrastawalt. Kuid kui kõrw harjub, kaob kõik wõõrastaw olek ära.

         Eestikeeles, s.o. kirjakeeles, on ka sellepärast wähe sõnu, et hulk sõnajuuri, mis murrakutes olemas on, kirjakeelde ei ole pääsenud. Eestikeel on ainult Tallinna murraku põhjal edenenud, kuna teised murded, nagu Wõru ja Tartu murrak, mis sõnade poolest wahest weel rikkamad on, kirjakeele loomisest osa ei ole wõtnud. Kui me soomekeelt eestikeelega wõrdleme, siis peame selle wastandi üle imestama, mis Eesti sõnawaesuse ja Soome sõnarikkuse wahel walitseb. Meid paneb see sõnajuurte

— 121 —

 

rohkus soomekeeles imestama. Kuna eesti- ja ka mitmed teised keeled mitmesuguste mõistete tähendamiseks sagedasti kokkupandud sõnu tarwitawad, on soomekeeles nende mõistete tarwis igakord ise juur olemas, näit., säilyä — ennast alal hoidma, sich er-halten, se con-server; lakata — auf-hören, пере-ставать.

         See sõnajuurte rikkus tuleb osalt sellest, et soomekeeles niisuguseid präfiksisi ei ole, kui Indo-Europa keeltes, millede abil wõimalik on kokkupandud sõnu sünnitada, nõnda et keel juba sunnitud on ühe sõnaga palju mõisteid wälja ütlema; see rikkus tuleb aga ka sellest, et kirjakeelde palju murraku sõnu on wastu wõetud. Soome kirjakeel on nimelt kahest päämurrakust, Lääne ja Karjala murrakutest tekkinud, ja nüüdgi weel wõetakse alatasa ka teistest murrakutest uusi sõnu juurde, nagu, näit., seda Juhani Aho teeb.

         Ka Eesti murrakutes on palju ilusaid sõnu, mida kirjakeelde sünniks wastu wõtta ja mis talle uut wärskust ja elujõudu annaksiwad. Wiedemann’i sõnaraamatus on liialdamata pool osa sõnu, mida kirjakeel ei tarwita. Wiimasel ajal näib küll mõni üksik murraku sõna kirjakeelde tungiwat, kuid see sünnib enam juhtumise kombel, ilma kindla süsteemita ja plaanita. Murrakute kallal läheks põhjalik uurimine ette wõtta ja kõlbawad sõnad ajalehtedes awaldada. Ainult sel teel saaksiwad murraku sõnad kergesti üleüldiselt tuttawaks ja omaseks.

 

III.

 

         On niisuguseid, kes arwawad kalli emakeele rikastamiseks, kui seda just tarwis läheb, murrakusõnadest küllalt saawat ja kes sellepärast wõõraste

— 122 —

 

sõnade tarwitusele wõtmist ilma asjata keele solkimiseks peawad. Iga kord kui wõõrastest sõnadest juttu teed, saad wastuseks, et meie oma murrakutes olla sõnu küll, mis abiks wõib wõtta, mistarwis neid siis weel wõõrsilt laenama minna? Kahjuks on niisugune waade natuke ühekülgne ja ainult teatud eelarwamine, mis selle läbi on tekkinud, et eestikeeles seni ajani wäga wähe wõõraid sõnu on tarwitatud, sest et Eesti kirjanikud ainult talupoegi, n. n. „rahwast“ silmas peawad, kes wõõrastest sõnadest aru ei saa. Sellest tekkis arwamine, nagu ei oleks ülepää loomulik ega kohane eestikeeles neid wõõraid sõnu tarwitada, mida kõik haritud maailm tarwitab. Wõõrad sõnad olla eestikeele loomu wastased! Wõõrad sõnad solkida puhast emakeelt! Ja mispärast? Kuidas nad teiste keelte iseloomu ei solgi? Mis eesõigus on suurtel kulturikeeltel niipalju ladina- ja greekakeelseid sõnu tarwitada? Wõi on wenekeel sellepärast wähem wenekeel, ja saksakeel wähem saksakeel, et neil mõnikümmend tuhat wõõrast sõna tarwitusel on? Nagu E. Renan omas Origine du langage õigesti tähendab, ei sünnita mitte niipalju sõnad, kui grammatika, keele iseloomu. Ja wõõrad sõnad ei riku ometi grammatikat, waid alandawad endid üleüldiste keele seaduste alla. Inglisekeeles on pool osa Ladina-Prantsuse sõnu, aga keelt loetakse sellegipärast Germani keeleks, sest et grammatika Germani oma on. Sellepärast on kartus, nagu wõiksiwad paar tuhat tarwilikku wõõrast sõna eestikeele iseloomu ära rikkuda, täitsa asjata. Nüüd aga on küsimus, missuguseid wõõraid sõnu wastu wõtta ja missugustest keeltest? Iseenesest mõista, kõik need

— 123 —

 

üleüldised, pääasjalikult ladina-, greeka- ja prantsusekeeltest pärit olewad sõnad, mida iga haritud keel on omaks tunnistanud, nagu: idee, ideal, idealismus (greekakeeli); suggestion, tendents, rewolutsion, reaktsion (ladinak.); eksploateerima, affisch, balett, etikett, timbre (prantsusek.); spleen, gentelman, intervier, tramway, jockey, humor (inglisek.); dilettant, cicerone, esplanad, ski—e, fiasco (italiak.); kanniballik (hispaniakeeli); weranda (portugaliak.) jne. Neid tohib eestikeel niisamasugusel mõõdul ja arwul tarwitada kui saksa- ja wenekeel. Mõned neist on juba ka eestikeeles igapäewasel tarwitusel ja igaühele tuttawad. Aga, ütlewad wõõraste sõnade wastased, eks wõi neid sõnu eestikeele enese sõnade abil sünnitada ehk murrakutest wõtta?

         Heldene aeg, meie suudame waewalt paari uut sõna luua, mis üleüldiselt wastu wõetakse, kuidas peaksime jõudma kümnetuhande wõõra sõna asemele kümme tuhat oma sõna luua ja neid üleüldiselt maksma panna! Ja praegustel oludel, kus Eesti koolisid ei ole, on see ülepää ilmwõimata. Et soomlastel korda on läinud wõõraste sõnade asemele nii palju omi luua, siis on see arusaadaw, sest et soomekeelel paremad elutingimised oliwad. Minu meelest on ka nemad selles „omade sõnade tagaajamises“ mõni kord liiale läinud. Päälegi pole sugugi karta, et wõõrad sõnad meid uute, omade sõnade loomisest hoopis wabastawad: meil jääb, kui me ka kümmetuhat wõõrast sõna wastu wõtame, weel küllalt niisuguseid sõnu omast kännust luua, millede kohta üleüldist wõõrast sõna olemas ei ole. Mis sellesse puutub, et wõõraste sõnade asemele murraku sõnu

— 124 —

 

wõtta, siis on ometi wõimata, et niisuguste sõnade asemel, nagu klassitsismus, idealismus, obstruktsion, militarismus, Eesti murrakutes iga kord kohaseid sõnu leiduks. Igatahes on wõõras sõna parem kui wilets purismuse tujul tekkinud oma sõna, nagu näit. — elund organi asemel, erk närwi asemel. Sest adjektiwides peame ometigi organlik ja närwlik ütlema, kuna keegi elundlik ja erklik ei räägi. Isegi niisugune keele uurija ja tundja, kui Dr. Hermann, on selle purismuse kuni wiimase tipuni ajanud ja selle läbi niisuguseid effektisid kätte saanud, nagu näit. wäekohuslane ohwitseri ja libustama sõna koketeerima asemel. Kui palju aega ja energiat läheb ära, enne kui wäekohuslane ohwitseri rahwasuust wälja tõrjuks, ja kui ta ka seda teha jaksaks, mis kasu oleks eestikeelele selle läbi saanud? Sõnawaene eestikeel ei ole selle läbi rikkamaks saanud. Parem juba seda energiat mõne uue sõna omandamiseks tarwitada, sest rahwas omandab palju rutem mitu wõõrast sõna, kui ta niisuguse igapäewase sissejuurdunud sõna, nagu tund ja ohwitser, wiiwa ja wäekohuslase wastu ümber wahetab. Kasulikum oleks, kui Dr. Hermann niisuguseid sõnu looks, millede kohta eestikeeles weel sõna ei ole.

         Mõned puristid näiwad soowima, et mõned muidu õige tuttawad sõnad, mis aga Germani tõugu on, sellepärast eestikeelest täitsa wälja heidetaks, et nende eestikännulistest sünonümidest küll saawat.

         Niisugused sõnad on pruukima (saksak. brauchen), tuurima (dauern ehk ladinak. durare), tekk (Decke), praad (Braten) jne. Purist hoiab hoolega nende sõnade eest ja tarwitab

 

— 125 —

 

ainult tarwitama, wältama (ka kestma), waip, küpsis. Ma leian aga, et ühest muidugi juba waesest keelest ükspuhas mil põhjusel sõnu wälja heita suur kuritegu on selle keele wastu. Ja teiseks ei ole see arwamine sugugi õige, et eestikännulised sünonümid oma wõõrakäänuliste ametiwendade tarwituse täitsa kasutaks teewad: sünonümid on nimelt sünonümid ja nende abil wõib keel mitmesuguseid mõttewarjundisi wälja ütelda. Kui mõned neist sünonümidest praegusel silmapilgul täitsa ühesuguse tähendusega näiwad olema, siis. wõiwad nende tähenduste warjundid ajajooksul wälja kujuneda. Mina wähemalt ei leia. et pruukima ja tarwitama täitsa ühetähenduslised on; minu arust näib, nagu mõteldakse sõna tarwitama juures kindla eesmärgi pääle, milleks üht asja „tarwitatakse“, kuna pruukima enam üht wilunud kombet ilma eesmärgita tähendab. Nõnda ütleme: „Kirjutamiseks tarwitatakse paberit, sulge“, aga: „Ta pruugib tubakat, opiumi, wiina“. Weel imelikum on lugu sõnaga trehwama (treffen),. mille kohta eestikännulist sünonümigi ei ole ja mida siisgi tahetakse wälja heita. Tabama ei wõi ilmasgi trehwama aset täita. Tabama tähendab ühtlasi küll ka trehwamist, kuid ta päätähendus on järsku, ootamata kinni püüdma, kätte saama (ertappen, ereilen); trehwama aga tähendab midagi osawasti ühe kindla, määratud asja pihta saatma. Nõnda ütleme ainult „trehwaw sõna, wastus, lause“, aga mitte „tabaw sõna, wastus“. See piinlik kartus, et see ehk see sõna saksakeelest tulnud, on täitsa kitsarinnaline ja ajast ning arust. Ilmwõimata on seda põhjusmõtet eestikeeles läbi wiia, sest kui me

— 126 —

 

kõik sõnad, mis saksa- ja teistest keeltest aja jooksul meie keelde on tunginud, armuta wälja heidaksime, siis ei jääks eestikeelest muud kui riismed järele. Ma ei leia sugugi, et need sõnad meie keelele nii hirmus suureks häbiks oleksiwad; iga keel on kord teise enam haritud keele mõju all olnud.

         Pääle üleüldiste wõõraste sõnade on meil weel palju loomulikum hallikas, kust me seda suurema õigusega uusi sõnu wõime ammutada. See on soome- keel. Seda hallikat on omal ajal kasuga tarwitatud, nagu seda soomekeelest wõetud sõnad huwitama, toimetaja, asjaajaja, tawalik, edasi jatkama j.t. näitawad. Üleüldse aga on seda hallikat wähesel mõõdul tarwitatud, mis pääasjalikult sellest tuleb, et eestlaste seas wäga wähe soomekeele mõistjaid on. Ainult wiimasel ajal näib huwitus soomekeele ja kirjanduse kohta elawamaks saawat, iseäranis õppiwa nooresoo seas. Teiselt poolt aga on mõnedes, ei tea, mil põhjusel, teatud wastumeelsus kõige Soome asja wastu tekkinud, just nagu oleks neid soomekeel ja kirjandus juba kaelani ära tüütanud, kuna ometi Soome kirjandust wõrdlemisi alles wäga wähe on eestlastele pakutud ja „Soome sild“ alles ehitamata on. Meil ei ole, näit., eestikeeles weel sündsat soomekeele õppimise raamatutgi olemas, nõnda et meie sunnitud oleme oma suguwendade keelt wõõraste keelte kaudu õppima. Oleks wäga soowitaw, et lähemas tulewikus wähegi kõlblik soomekeele õperaamat ilmuks, kuid see olgu igatahes parem kui hooletult kokku seatud Wellewilli oma. Soomekeelest sõnade laenamine ei tohiks ühegi eestlase meelest seadusewastane olla. Soomekeel on ju meie keelega nii

— 127 —

 

sugulane, et talt laenatud sõnad eestikeeles sugugi wõõrastawalt ei kõla, waid ennem nagu mõne murraku sõnad näiwad olema. See on luu meie luust ja liha meie lihast. Sagedasti on sõnade juured eestikeele omadega ühed, kuna ainult tähendus weidi muutunud ja teisendatud on. Mitmed juured on eestikeeles wanast olnud, aga nüüd kadunud, nõnda et nende tagasi toomine eestikeelde täiesti õigustatud ja seaduslik on.

         Sõnad, mis soomekeelest eestikeelde wastu wõtta tulewad wõiwad kahesugused olla! I) niisugused, mis eestlastele nii hästi juure kui sõna kuju ja tähenduse poolest omased ja arusaadawad on, nagu : asianajaja, sukupolvi, veturi, pettymys. Neid sõnu wõib ilma millegi mõtlemiseta ja kahtlemiseta wastu wõtta; 2) niisugused, mis oma kuju ehk tähenduse tõttu kohe arusaadawad ei ole, nagu, näit., epäkohta, käsitää (concevoir, auffassen), käsitys (conception, Auffassung). Wiimase kategoria sõnade wastuwõtmine sünnitab raskust, sest et nad eestlasele mitte kohe arusaadawad ei ole. Kuid kui nad üleüldiselt tarwitusele tuleksiwad, saaks wiimati igaüks neist aru, nagu sõna huwitama lugu seda näitab.

         Need on ainult mõned näitused sõnadest, mida sünniks wastu wõtta. Tulewikus läheks aga selles tükis põhjalik ja süstematlik uurimine ette wõtta ja nende sõnade nimekiri kokku seadida ning awaldada, mida tarwilikuks ja kasulikuks arwatakse soomekeelest wastu wõtta. Muidugi ei ole neid sõnu wõimalik ühe korraga eestikeelde paisata, waid wähehaawal, aga kindla plaani järele tarwitusele wõtta. Kõige parem abinõuu selle kordasaatmiseks on, et

— 128 —

 

soomekeele õppimine eestlaste seas ikka enam ja enam maad wõtaks, sest mida keelt inimene oskab, säält on ta kalduw sõnu laenama.

         Nüüd on weel küsimus, kas ka saksa- ja wenekeelest wõib sõnu laenata. Igatahes on ettewaatamata selle küsimuse pääle kohe eitawalt wastata. Miks ei peaks me nendest keeltest mõnd niisugust sõna wastu wõtma, mis üht aimet iseäralikult karwapäält ja ilusasti wälja ütlewad ja millede asemele uut „oma sõna“ luua raske ehk wõimata on? Et n.n. wõõraid sõnu harjunud oleme ainult ladina-, greeka- ja prantsusekeelest wastu wõtma, siis ei tähenda see weel mitte, et me teistest keeltest, näit., saksa- ja wenekeelest, laenata ei tohi. Iseäranis oleme õigustatud seda tegema, kui selle sõna läbi tähendatud aime wõi asi nimelt selles keeles tekkinud on, nagu semstwo. Wiimasel ajal on mõnigi saksakeele sõna kõigisse haritud keeltesse tunginud, nagu: krach, lied, leit-motiv, gemüt, landwehr jne. Wenekeeles on saksakeele sõnu õige rohkesti: ландшафт, абрись, галстух, форспиль, флингель, бруствер, лозунг jne. soomekeeles on koguni gemyyttillinen (gemütlich) ja gemyyttillisyys (gemütlichkeit) olemas. Mis wenekeelesse puutub, siis on niisugused sõnad, nagu: semstwo, ukaas, tarantas, tsaar, stepp, mushik jne., kõigis haritud keeltes tuttawaks saanud; muidugi tarwitakse neid Wene olude kirjeldamiste juures.1) Miks ei tohiks meie neist sõnadest mõnd wastu wõtta? See wabandus


1) Huwitaw on see, et üks ainus Soome-sugu sõna on kõigisse keeltesse wastu wõetud, nimelt mammut (maamutt).

— 129 —

 

et see keele puhtuse ära rikkuda, on, nagu ülemal näidatud, ainult tühi fraas. Keele puhtus on täitsa relatiwlik mõiste; iga keel on ainult oma käesolewa ajajärgu kohta puhas, eelminewa ja tulewa kohta ei ole ta seda enam; ainult see keel wõidab, kes teiselt laenab. Keel ei kaota wähematgi oma iludusest ja paenduwusest, kui ta paar uut hääd sõna juurde saab, olgu need kust tahes wõetud.

 

IV.

 

         Ainuke tõsisem põhjus, mida wõõraste sõnade wastu wõiks ette tuua, on täitsa tegelise iseloomuga, nimelt see raskus, mida Eesti lugejale, kes lihtsa, sõnawaese keelega harjunud on, wõõrastest sõnadest arusaamine sünnitab. Kuid see ei tohi meid tagasi kohutada. Eestlased peawad wõõraste sõnadega harjuma, nagu teised rahwad nendega on harjunud. Kuidas, näit., lätlased peawad oma kirjandusest aru saama, milles juba õige rohkesti wõõraid sõnu tarwitatakse? Hakakem ka eestikeeles enam wõõraid sõnu tarwitama, — ja lugejad on sunnitud nendega harjuma ja neid omandama. Nõnda on sõnad nagu politika, monopol, kommisjon just alalise tarwituse läbi nii üleüldiselt rahwa seas tuttawaks saanud. Sellepärast ei maksa siin seda päewa ega tundi oodata, millal rahwas wõõraid sõnu mõistma hakkab, waid waja, mida warem, seda parem, neid tarwitama hakata. See on ainus ja kõige radikallikum abinõuu sõnade mittemõistmise wastu.

         Meie kirjanikud on seni ajani ainult kõige lihtsamat, kõige wähema haridusega publikumi silmas pidanud ja sellele oma raamatuid kirjutanud, sest

 

— 130 —

 

et eestlastel haritud klassi ei olnud. Nüüd aga, kus meil juba oma intelligents tõusmas on, oleks aeg üht osagi kirjandust intelligentsile määrata, s.o., et kirjanik enam ei pruugiks kõige madalama haridusega inimese arusaamisega rehkendada ega selle pärast wõõraste sõnade eest hoida. Kui me oma keele ikka n.n. rahwa arusaamise astmele maha kruwime, kui me iga raamatut wäljaandes järele kaalume, kas rahwas sellest aru saab, kas see rahwale meeldib, siis ei saa meie kirjandus ialgi kaugemale. Meie keel ja kirjandus peab intelligentsi keeleks ja intelligentsikirjanduseks saama; ainult intelligentlik publikum wõib suuri, anderikkaid kirjanikka sünnitada.

         Intelligentsi ja kirjanduse wahel walitseb teatud wastastik mõju: mitte üksi intelligents ei sünnita kirjandust, waid kirjandus edendab ka intelligentsi. Hakkab meil enam raamatuid ilmuma, mis sisu ja keele poolest intelligentsi maitse kohasemad, saawad mitmed, keda seni ajani Eesti kirjandus ei huwitanud, teda lugema ja temast osa wõtma hakkama.

______

 

         Et nüüdsel ajal keel rahwuslikkudes küsimustes ikka suurema tähtsuse saab ja rahwuste-waheline politika peaaegu keeleküsimuse pääle tagasi wiiakse, nõnda, et rahwuste wõitlus wiimaks keelte wõitluseks saab, siis ei peaks ühelegi tõsisele eestlasele keele küsimus kõrwaline asi olema, waid teda peaks emakeele rikastamine ja arenemine enam huwitama. Paraku on selle hääks aga wäga wähe tehtud. Mõned haritlased peawad seda küsimust täitsa kõrwaliseks ja tähtsuseta asjaks. Mõnda on küll keele minewik ja olewik huwitanud, aga ta tulewiku pääle ei näi

— 131 —

 

keegi mõtlewat. Ometi peaks igaühele selge olema, et meie rahwuse tulewik suurel mõõdul meie keele tulewikust ära ripub. Ainult rikka kulturi-keelena wõib eestikeel loota wastastele oludele wastu panna jõudwat. Ilma, et paradokslikud olla, wõime ütelda: rahwus ja keel on samased, identlikud; keelega kaob rahwus. Sellepärast seisabgi kõik ümberrahwustamise politika selles, et teiselt rahwalt kõiksugu kitsenduste läbi ta keelt ära kaotada. Järjelikult peaks keele rikastamise püüd üheks tähtsamaks rahwuslikuks ülesandeks saama. Keele seisukorrast ripub ka kirjandus ära. See arwamine ei ole igakord sugugi õige, et suured kirjanikud keele teewad, waid ainult siis, kui wähemad kirjanikud keelt ette walmistanud ja teed tasandanud, wõiwad suured geniused ilmuda. Gottsched ja Karamsin on enam keelt harinud ja rikastanud kui Goethe ja Puschkin.

 

J. Aawik.

 

Kewade laul.

 

    Tõest’, on nagu laiemalt merelt nüüd tuul

käiks noorte ja wanade üle,

on nagu hulk lehtesid pakataks puul

ja awaks end suwede süle.

See on nagu liginew kewade kõue,

mis põksuma lööb iga palawa põue —

kel kõrwad on kuulda, see kuulgu!

 

    Löö silmad sa ümber kõik kodumaa,

waat’ õhtu ja hommiku poole:

kes suudaks, kes suudaks weel kahelda,

et liikumas kewade woole!

Kes tõrjuks weel tagasi tõusewa aate,

kes kustutaks ära weel süttinud waate —

kel silmad on näha, see nähku!

 

    Küll kaua ju isegi silmawees

mu kodumaa kurdab ja nutab —

Las’ tööle nüüd kiirustab igamees

ja tegude põllule ruttab.

Me künname uuesti söötide pinda,

me külwame lootust ka wanasse rinda —

sest tõuskem nüüd, wabad ja noored!

—133 —

 

    Sest tõuskem nüüd, noored: meid ootab ju maa

ja küsib, mil tuleme juba.

Kõik tuled, mis on, pangem põlema,

et säraks sest kodune tuba.

Sel walgel me nooruse pidugi peame,

sel walgel me sihidgi ülesse seame —

ja tööle siis tõttame wälja.

 

    Tõest’, on nagu laiemalt merelt nüüd tuul

käiks noorte ja wanade üle,

on nagu hulk lehtesid pakataks puul

ja awaks end suwede süle.

See on nagu liginew kewade kõue,

mis põksuma lööb iga palawa põue —

kel kõrwad on kuulda, see kuulgu!

 

    Uus kewade, laulikud uued ka ju

toon’d hõiskama kewade ilu;

nad laulawad sellest, kuis lehitseb puu

ja leegiks saab talwine wilu.

Nad tõstawad kõrgele nooruse lippu,

nad näitawad kõrgete mägede tippu —

kas nüüd, wõi ei ialgi, noored!

 

Gustav Suits.

 

 

Nõiutud ringis.

Osa pikemast jutustusest.

 

         Hommik —

         Sügisene selge ja külm, päikese paistne ja kollaste lehtede pääl puhkaw hommik, mustjas-rohelise ja rohekas-kollase muruga, ääreta ja pilwita, selge ning sinise sügise taewaga ja ära lendawate kurgedega.

         Hommik —

         Täis walgust ja selgust, kulda ja rohelist siidi, nii ilus ja luulelik, puhas ja neitsilik, nii kurb ja nii suurepäralik. —

         Kollaste lehtede warisemisel, kurgede lendamisel, enne wihma ja külma, enne tormise ning porise aja tulekut.

 

—    — —

 

         Aegamööda wenisiwad mustjas-hallid suitsusambad külade kohal selge taewa poole, lagunesiwad laiali ja suits hõljus waewalt õõtsuwa tuulekesega

 

— 135 —

 

ida poole. Wares istus kaewu lingul ja waatas kaugele üle rõukude ja lagedaks jäänud kesapõldude ja mõtles millegi üle sügawasti järele.

         — Aehee! hüüdis tugewa kondiga mees, enese nägu, mis laiade noa armide läbi inetumaks oli läinud, wastu Rebase-raba serwal seiswa hurtsiku akent surudes. — K—t, kas ei kuule, wõi? Mis?

         Seestpoolt wastas jäme kähisew hääl:

         — Mis sa karjud sääl? Oota, — küllap awan ukse. Sarnane rutt, nagu oleks wanasarwiline ise lahti.

         — Mis teie sääl siis ikka põõnutate, — lausus akna all seisja. — Magawad, kui lehmad. Niiwiisi ei saa wiimaks enam õigel ajal laadaplatsile.

         — Sina, Jaak, oled? — küsis teine unine hääl seestpoolt.

         — Mina muidugi. Ei tea, kes k—t see teine weel ikka peaks olema, kui mitte mina!

         — Kas siis juba aeg minna on?

         — Muidugi aeg. Parem lase mind sisse. Mis ma siingi niiwiisi konutan. Ega teist nii pea ju tulejat ikka saa.

         Ukse taga oli kolinat kuulda, taba lükati kräginaga eest ja laua selgadest kokku löödud uks läks lahti. Läwele ilmus unise näoga, sasis juukstega keskmise kaswuga mees, kellel ainult öö-räbalad ihu ümber tolgendasiwad.

         — Hmhee — — eh — — urises ta ja pigistas silmalauad pilukile. — Tõepoolest on wäljas juba nii walgeks läinud, et silmad ei kannata. Mis sa weel ootad? Astu aga sisse. Oota, kuni ma hilbud selga tõmban.

— 136 —

 

         — Hilpude selgatõmbamisega läheb sinul oma tund aega ära. Lubasime ao-walgel ära minna. Ehh! Et k—t sind sööks!

         Sarnase armsa soowi järele astus tuleja läwe pääle, lõi päälae wastu ukse ristpuud ära ja jõudis alles siis hurtsikusse.

         Kesk suitsunud tuba seisis mustades räbalates, hilbendawate juukstega wanamoor, kuna seina ääres krägisewa ja nagisewa lawa pääl noorepoolne naesterahwas umbes kolmeaastase tütarlapse kõrwal lamas. Wõõra sisseastumisel ärkas naesterahwas üles, haigutas ja sirutas, tegi rähmased silmad lahti ja küsis kähisewa häälega:

         — Kas hommik juba?

         — Muidugi hommik! Juba Jaakgi siin ja ootab, kunas minema saame. Mis sa weel põõnutad? Katsu, et üles saad, — rääkis wanamoor, kuna ta enese riidehilpusid kohendas.

         Lawa pääl lamaja tõusis üles ja hakkas ennast riidesse panema. Laps magas rahulikult edasi.

         — Aadu, kas sinul midagi osta ka on? — päris wõõras.

         — Mis sa räägid? — küsis mees, kes näo pesemise wee sulina pärast küsimust hästi ei kuulnud. — Ah — osta, wõi? Wa kribu-krabu ikka. Kibedat muidugi ka. Aga sina?

         — Mis kuriwaim mina säält ostan! Ei saa suutäie wiina jaoksgi raha, kust teda siis weel mujale saad!

         — Naa, nii need asjad käiwad, — wenitas Aadu saapaid jalga tõmmates. — Kust sa seda wa rahapuru ikka wälja wõtad? Katsu, kuidas päewast päewa läbi elada saad. Kuidas sinu tengelpungaga lugu on?

 

— 137 —

 

         — Nagu ikka, — ja mees wiskas käega. — Oleks olnudgi. Tegin wiimasel ajal päris härja wiisi tööd. Olin kõrtsimehe pool ametis. See saadana nägu wõttis wiimse kui tenga wana wõla eest ära. Nüüd waata läbi sõrmede, kuidas teised laata peawad — —

         — Tondi pihta, sina oled üksinda ja ei saa läbi! Mina pean kolme toitma! — tähendas Aadu.

         — Mis kolme! Mis sa naeste eest muretsed! Mitte krossi ei maksa nendele anda.

         — Ega ei annaksgi, aga mine nüüd nendega maad jagama! Kräunuwad ja huluwad, nii et kõrwad huugama hakkawad. Katsu, kui aga lahti saad.

         — Mis tarwis nad naesterahwad on, kui ise teenida ei oska? — wastas Jaak huuli muigutades ja sülitas lirtsti! porisele põrandale. — Mina küsin: mis tarwis nad siis naesterahwad on, kui ise ei oska?

         — Jumal wõi kurat neid teab!

         — Wõi sa siin niiwiisi arutama hakkad!? — pahandas wanamoor, kuna noorem naesterahwas itsitama hakkas. — Waat, kus mul weli asjamehed arutamas! Mis tarwis teie siis mehed olete, kui meile raha ei anna?

         — Noh, miks siis mees naist toitma peab? Ei tea, kes selle seaduse on teinud? Ei, k—t mind söögu! Mina ei anna naesele, kas tee, mis sa tahad! Nüüd laada aeg, ja nemad ei teeni weel raha!

         — Ei tea, kelle käest sa seda õige saad? — segas ka noorem naesterahwas ennast rääkijate hulka. — Kas sina, Jaak, mulle mõne kopika annud oled, et niiwiisi kirud?

         — Seda peaks ma weel tegema! Et Issanda pikne teid kõiki tapaks!

 

— 138 —

 

         — See on — mind ka ühes? — päris Aadu.

         — Mispärast sind? Sina trummelda elamist edasi. Sinust on ilmale ometi kasu.

         — Ei tea, missugust kasu? Kõrtsimehel wahest,— urises wanamoor.

         — Kasu, mis kasu. Sina oled wähemalt mees. Aga nemad on naesed — kellel on nendest kasu? Noorelt tõmbawad ümber, aga saawad wanemaks, siis toitku mehed. Siin on nüüd see Tiiu. Laps on tal kodus     — — —

         — Kas sa, kuriwaim, oled wait! — hüüdis noorem naesterahwas, kuna ta riidetükiga Jaagu poole keerutas.

         — Ära sääl nüüd midagi uhkusta, — rääkis Jaak, kellele sarnase sisuline jutt meelt mööda oli. — Mis sina selle lapse nirakaga õige teeninud oled? Pää! Kutsikas on muretsetud, Jasnäki Joosep hirwitab, — ja nüüd olgu Aadu häämees ja toitku. Juba naesed ja tüdrukud     — — —

         — Mis sa lorised siin, wa häbemata! — pahandas ka wanamoor.

         — Mina ei lorise midagi, waid räägin sula tõtt. Lapsega tüdruk ilmas on seesama, mis — ——

         Ja ta laskis lirtsti! põrandale.

         — Kas sa pead oma lõuad, wõi?

         Jaak naeris tüdrukule pilkawalt näkku.

         — Wõi ei räägi ma tõtt?

         — No — noh, teeni sa! — ähwardas tüdruk, kuna ta oma punaseid juukseid kokku palmis.

         — Waata, wõi ei taha kuulatagi. Aga siis kuulad küll häämeelega — — — tead isegi, siis, kui — — —

         Tiiu lõi räbaldanud rätiotsaga Jaagule wastu nägu.

— 139 —

 

         — Häbene ometi emagi ees wähe!

         — Ei tea, mis püha-loom temagi on? Mõlemil on lapsed, kuid kummagil ei ole meest olnud. Juba terwe teie sugu on sarnane!

         Eit sülitas wihaselt.

         — Wõi ei ole ma tõtt rääkinud? — pööras Jaak hirwitades tema poole.

         — Nuia sulle tarwis! Waat mis!

         — Wõi ei tänatagi weel —

         — Teiwast sulle tänu asemel!

         — No — noh, miks sa tütremehe wastu korraga nii kurjaks saad? Ei tea, mis pahateo ma siis ära tegin. Rääkisin sarnaseid ilusaid asju, mis naesterahwaid ikka huwitawad. — Noh, kas olete walmis? — küsis Jaak, kuna ta järilt üles tõusis.

         — Ei tea, kes sinu latramise ajal õige midagi teha sai! — pahandas Tiiu: Tuleb sisse — — — Ei tea, kuidas see naesterahwas ikka ennast riidesse panna saab.

         — Noh, mis sa mind siis nii kartma wõi häbenema hakkad — — —? hirwitas Jaak. — Olen sind ju nii ja nii näinud. Ega paremat ega pahemat ikka enam midagi ole.

         — Juba hakkad jälle oma wana laulu.

         — Ja sina, nagu näen, kuulad päris häämeelega seda laulu, — tähendas Aadu.

         — Wõi weel! — naeris Jaak. — See on iseenesestgi mõista. Naesterahwad aga näitawad, et nad sarnast kõnet ei salli, kuid wõta näpust! Lobiseks isegi meestega, kui tihkaks ja ei häbeneks. Aga eneste wahel — Issand halasta! Kuula aga. Tüdrukud on ju esimesed sarnased. Kõnele, näituseks, tüdrukule niisugustest asjadest, — teate juba

— 140 —

 

isegi, — siis näitab päris kurja nägu, lööb sulle tasakesti suu pääle ja pahandab. Aga mis silmad räägiwad, mis need ütlewad? „Lase aga käia, jutusta! — — —“ He-he-he! Waat, mis tüdruku silmad ja süda sarnasel korral räägiwad. Mina neid juba tean!

         — Jah, tead küll — loriseda! — wastas Tiiu, kuna ta põsenukkisid lapiline puna kattis ja silmades midagi nagu pajatanud oleks: „Jutusta! Nagu mesi on su sõnad! — —“

         — Noh, kas sina ei kuula seda häämeelega? — päris Jaak, kuna ta teraselt tüdruku otsa waatas.

         — Mis sa weel ei räägi!

         Ja weel enam lõi midagi ta silmades põlema.

         — Noh, salgama olete teie, naesed, ju kõik loodud. Aga häämeelega kuulate seda, mida harilikult loriks kutsute. Wõi siis naese ja mehe wahel suur wahe on? Mõlemad mõtlewad ühtewiisi. Et naesed kartlikumad ja häbelikumad on, siis ei ütle nad wälja, mis mõtlewad. Jumal on inimesed ühtewiisi loonud — mis ühele hää, see ka teisele. Nii need ilma asjad on.

         Selle targa kõne järele jäi Jaak wait ja piilus alt kulmu Tiiu pääle. Näitas, nagu oleks ta palju „soolasemat“ tahtnud ütelda, kui teisi kuulamas ei oleks olnud.

         — Noh, olete walmis? — küsis wiimaks Jaak ja astus ukse juurde.

         — Ei tea, kuna sa sarnase krihweldamise järele õige joonde saad! — pahandas eit. — Tarwis weel hommikust wõtta. Siis seame sääred sõudema ja paneme kodarad kõndima.

 

— 141 —

 

         — Hommikust — — — Tont söögu teie hommik ja teid endid kah! Kuna meie sel kombel laadale jõuame? — urises Jaak.

         — Oota natuke, ma wõtan paar suutäit, — tähendas Aadu ja hakkas leiwakanikaid lahti lõikama.

         — Oota ja oota — — —! Mina astun parem aegamööda minema; küll tulete metsa wahel järele.

         Nende sõnadega litsus Jaak mütsi-loti weel enam kuklasse, astus läwele ja lõi pää uuesti wastu ukse puud ära. Waewalt paar sammu oli ta osmikust lepistiku sisse eemale saanud, kui keegi pehme käega ta kaela ümbert kinni wõttis ja midagi kõrwa sisse sosistama hakkas. Soe hingeõhk puutus Jaagu kõrwa külge ja pani selle õhetama.

         Mees pööras järsku ümber.

         — Sina, Tiiu?

         — Ei tea, kes siis muu, — naeris tüdruk lõbusalt, kuna ta oma lihawate huultega poisi huuli otsis.

         — Mis sa, tüdruku mait, minu ümber liperdad? — urises Jaak, ehk ta küll tüdruku kaelustamisest ennast sugugi wabastada ei püüdnud. — Tüdrukute wiis! — — —

         — Ära joo kõike raha ära. Sa lubasid minule laadal sõrmust osta, — naeris tüdruk.

         — Waat, mis sina weel ei soowi! Kuna mina lubasin?

         — Ära nüüd põikle wastu, — rääkis Tiiu edasi, kuna ta mehe karedat palet paitas. — Sina aga lubasid ja pead täitma.

         — Pead! Mina sulle näitan, kus pead pesitab! Arwad mind mõne Jasnäki Joosepi olewat, wõi mis? Teeni ise sõrmuse raha, aga minu käest juba ei saa. — — Käi minema!

— 142 —

 

         Selle juures wõttis ta tüdruku ümbert kinni ja hakkas selle huuli suudlema.

         Tiiu palenukkidel lõi jumi pruunikas-punaseks. Ta hoidis kõwasti poisi ümbert kinni, nagu oleks ta kartnud, et see teda tõesti eemale tõukab. Nad oliwad nii üksteise ligi, et waewalt hingata saiwad — naene poolhalasti, täis hõõgawat tuld, mees ripendawates hilpudes, kuklasse litsutud pääkattega.

         Naese silmades oli sära. Nagu wihasel kassil wõi lehmal — — — mis siis lõkkele lööb, kui naesterahwas igale ühele kaela ripub, kui ta aga mees on.

         Wõib olla, oliwadgi need tumedad leegid, mis teda selles toores, elajalikus nõiutud ringis hoidsiwad.

         — Tubli loom on see naesterahwas, — rääkis Jaak wahe pääl. — Selle wastu mina ei waidle. Aga musu ei ole küll midagi wäärt, — kas suudle wana tuhwli talla, wõi naesterahwa huuli, — üks tont kõik!

         — Aga sõrmus? — päris Tiiu. — Kas ostad?

         — Mine, kus k—t! — hüüdis Jaak ja lükkas tüdruku eemale. — Oled üks — —

         Ta tahtis midagi õige „mehist“ ütelda, sülgas ainult ja astus edasi.

         — Kas ostad? — kostis temale tüdruku hääl weel kord järele.

         Mees astus praginaga üle kuiwanud raagude.

         — — —

         Tee wiis metsast läbi.

         Kummagil pool kõrwal kaswasiwad wägewad punakas-kollase koorega männad, sirged walge tohikuga kased ja wärisewate lehtedega haawad. Raskelt jõudsiwad päikese kiired läbi puu lehtede tungida ja metsa-alusel waewalist walgust laiali laotada.

— 143 —

 

         Tõsise näoga, sügaw korts otsa ees ja suu kramplikult kokku pigistatud, astus Jaak teerada mööda edasi. Wana mütsi-lott kuklasse litsutud, oli tema sasis juukste ja rebenenud habeme karwaaega kaetud pää ühe õla pääle wajunud, kuna pikad luised käed nagu perpendiklid ta külgedel liikusiwad. Mõttes astus ta aeglaselt edasi. Wahel pomises ta mõnda arusaamata sõna, mis nagu koera urisemine kostis.

         — K—t! — plahwatas ta wiimaks suust wälja. — Sarnase eluga läheb ka inglil hing täis.

         Ja ta lõi rusikaga wastu rindu.

         — Oleks see s—dana elu minul siin käes, ma lööks ta mända wastu lömaks. Kas ei aja hinge täis!

         Ta pööras nagu küsides põlise männa poole. Ja edasi läks mehe mõtte-käik.

         — Ent inimesele on juba sarnane saatus osaks antud. Kanna aga, nagu mõni Siberi sunnitööline. Teised lähewad laadale pidu pidama; sina ei saa ristiinimese kombel tilka wiinagi osta.       — — K—t söögu kõike seda ilma ja mis selle sees on! Punast krossi ei ole ta wäärt.

         Haawa lehed hakkasiwad weel enam wärisema ja kase oksad paindusiwad eemale.

         — Ma ütlen — wõtaks õige raudkange kätte ja tapaks kõik maha, kes ilmas õnnelikud on, — olgu ta ka kõige ülem, — kõigil kõpsiks kondid kokku. Siis oleks hää hingata! —

         Tiime helk lõi ta silmades põlema, ja kuiwad kanged sooned, nagu köied, kiskusiwad krobalised käed kramplikult rusikasse. Õnnelik naeratus lehwis ta inetul palgel. Ta sirutas käed mustawa metsa poole wälja, nagu oleks ta ohwer sääl olnud. Aga ainult tumedad mõtted huugasiwad kumisewas pääs.

— 144 —

 

         — Kes on seaduse annud, et just mina see kannataja, wilets ja waene pean olema? Kellel on õigus mind nälgima, janunema ning piina kannatama panna? Antagu ta minu kätte ja ma näitan, kui magus walu on! — Mina tahan süüa, juua ja elada! Ei ole mitte ühte päewagi, mis rõõmus ja õnnelik oleks; midagi ei ole minul paremat kõigest omast elust meelde jäänud, kui ainult nälg ja wiletsus. — Kelle süü see on? Ah?

         — Kus on õigus? — Mispärast? — Igaw on oodata, kuni kõik need poojad, kiskujad ja kägistajad lõpewad. Mina tahan ka korra elada, enne kui ma suren!

         — — —

         Pime öö on. Udu, raske ja rõhuw. Metsa taga walgendawad majade aknad. Ja sees on rõõmsad. Aga kusagil puude warjus külma ja udu sees küünitab nälginud inimene, kes — nagu ta usub — ialgi päewapaistest ilma näinud ei ole. Ta süda on külm, tema hinges on õudne ja kole. Ja alles siis tnnneb ta, et ta rinnas nagu wähe lahedamaks läheb, kui weripunased leegid mustawa suitsuga tumeda taewa poole üles lõõmawad. — Ja nad põgenewad wälja. Aga metsik hing on sääl, ta on igal pool, kuhu nad põgenewad — ja tema käest ei pääse ialgi! Ja leekiwa tule walgel katsub ta oma noa terawust ja tunneb rõõmu, et ta kord ometi oma waewa, wiletsuse ja walu eest kätte maksta saab.

         — — —

         Edasi, edasi tormawad meeletud, metsikud mõtted — üle surnukehade ja üle leegitsewate majawaremete.

— 145 —

 

         — Pilulili! — hüüdis lähedal kase otsas hiline lind ja hüppas ühe oksa päält teise pääle.

         — Pilulili!

         Mees ärkas mõtetest üles ja waatas jahmatades ümber. Ta pühkis räbaldanud käiksega üle otsaesise. Kondised käed wärisesiwad tasakesti. Kadunud oli silmadest kohutaw nõdrameelne tuluke. Ta waatas oma käte pääle — kas need wahest tõesti werega ei olnud? Ei, suured krobalised töömehe käed oliwad praegu werest puhtad.

         Praegu — —

         Aga teine kord, kui werejanu weel kõrgemale tõusis, kui surma‑hullustus kangemaks kaswas, kui ta pool toopi wiina ära oli joonud, sõjariist käes ja inimene lähedal oli — —

         Ta tundis oma — jäledat haigust, mis mõnel minutil ta meeled segi ajas, ta tundis ja wärises ise selle haiguse pääle mõteldes.

         — Werd! Andke mulle punast sooja werd!

         Nõnda kohasiwad wahel mõtted ta huugawas pääs.

         Wanematest wäiksena wõõraks jäänud, hulgusena ilma saadetud, ümber hulkudes teiste hulguste poolt pilgatud ja põlatud, — seda kõike oli Jaak pidanud wälja kannatama, sest et ta selle hirmsa haiguse idusid oma were sees kandis. Juba siis, kui ta 13 aastase poisikesena isal riiu pääl kaks esimest hammast sisse lõi, juba siis tundis ta, et ta oma isa iseloomu oli pärandanud, kes werd juua ihkas ja surma oma silmaga näha soowis. Juba siis, kui ta 16 aastasena pulmas purju jõi ja magawal seltsilisel noa kaela sisse pistis, juba siis paistis ta ääreta werejanu. Ja selle haiguse pärast oli ta kolm aastat

— 146 —

 

wangi-roodus istunud, sellepärast oli ta nägu noahaawa armidega kaetud.

         Aga teised ei teadnud, et see — haigus oli. Nad teadsiwad ainult, et Jaak äritatud olekus riielda tahtis, et ta sarnasel korral rasket haawamist ja surmagi ei kartnud.

         Ta tahtis, et kõik nii õnnetud oleksiwad, kui tema, keda saatus hellitada ei tahtnud. Ta igatses nuttu näha ja tahtis hoigamist kuulda. See oleks teda lepitanud. Tappa tahtis ta inimesi, nende werd igatses ta, — et ise rõõmus ja õnnelik, rahul ja piinata olla — —

         Mustad were-unistused oliwad kui koledad kohutused kadunud. Aegamööda, tähelepanemata oliwad need mõtted ta kumisewasse päha asunud, möllanud oliwad nad sääl, kui katk rahwarikkas linnas, kui sügisene torm laial merel, ja kadunud oliwad nad, kui wänge suits, mis leegiga taewa poole tõuseb ja õhus laiali ujub, kui tuul ta pääle puhub.

         Unustada katsus ta seda kirgede tormi, ja kartlikult astus ta sinna poole, kus täna päratu suur rahwahulk koos oli.

         Pikk nuga tolgendas tal kuue all nahkse wöö küljes.

         „Peidan selle õige põõsasse ära; ehk on hää“, mõtles ta, kuid ei liigutanud kättgi. Nuga rippus tupe sees ja igatses were järele, sest punane rooste hakkas juba ta haljast õhukest tera sööma. Ta igatses tööd ja liikumist — —

         — Pilulili! — hüüdis lind.

         Oks wärises wähe ja üksteise järele pudenesiwad lehed tasakesti, tasakesti walkjas-kollasele murule maha.

 

— 147 —

 

         — Heii, Jaak! Mis põrgu-kutsikad sinul taga on, et sa nagu puuk lendad?

         Jaak pööras ümber ja nägi, kuidas Aadu lõõtsutades tema poole tuli.

         — Mis sa karjud?

         — Mis ma karjun! Läheb nagu auruga, aja wõi ratsa hobusega järele! — ähkis Aadu.

         Nad astusiwad aegamööda edasi.

         — Kuhu ema ja Tiiu jäiwad? — küsis Jaak.

         — Ema ja Tiiu? Tont teab, kui kaua nad seawad! Ma ei jõudnud oodata ja tulin tulema. Küll komberdawad isegi järele. Teadagi — naeste asi, ei saa kunagi toime.

         — K—t söögu õige! — põrutas Jaak natukese aja pärast.

         — Mis sa sääl kirud?

         — Ei tea, mis sa siin ilmas muudgi teed, sõimatagi ei saa õieti. Kõik on nii hall ja porine, et juures haigutama jääd. Soowin wahel enesele kui teistele surma; kuid see sunnikas ei tule ka, laseb edasi waewelda. Nii see ilma asi on! Wahel läheb hing ääreni täis, tahan ei tea, mis teha, kuid mis sa wilets ikka ära teed! Kumarda kõrgemaid ja kannata!

         Ka Aadu oli tusases tujus. Ta waatas kõrwale mustawasse metsa ja lausus aegamööda:

         — Kui õige wälja ütelda, — mis siis see wanapagana elu wäärt on? Näituseks mina. Kõpsin eluaeg saapaid, ei tunne ise elust magu, ei saa teistele hääd teha, kärwan wiimaks ära, topitakse kirstu, wisatakse hauda, kiwid ja muld aetakse poole toobi wiina eest selga, — ning koergi ei haugu järele, keegi ei mäleta, et kord ilmas Aadu Sari on elanud

 

— 148 —

 

ja purjutanud, tööd teinud ja oma saatust wandunud, waewa näinud ja nälginud! Klõpsin tuhwli tükikesi kokku. Ütelgu nüüd mõni mõistlik inimene, kas sarnase tööga on wõimalik rikkaks saada! Kui mul parem töö oleks, oleks ka hoolas, teeks tööd, näeks waewa ja teaks, et midagi saaks. Aga nüüd — ela, waewle, sure ära, — ja sinust ei jää ilma märkigi järele — — wahest mädanenud, lüngi wajunud puuristi‑tüügas surnuaial. Mis on sarnasest elust mulle ehk teistele kasu? Talla maad, hinga õhku, ja kao nagu ussikene kuuse koore all, wõi nagu konnapoeg, kellest wankri ratas üle weereb.

         Ta sülgas äritatult ja rääkis edasi:

         — Mis on meist, nagu mina, sina ja tuhanded teisi ussikesi, ilmas kasu? Mis on terwest elust hääd? Sülitadagi tema pääle ei maksa! On kuulsaid inimesi, rikkaid ja tarku, keda auustatakse ja kiidetakse. Eks nendest siis ka kasu ole. Nendel on enestelgi omast elust häämeel, nendel on, mistarwis elada. Aga meie, sina ja mina — mis oleme meie? Rõskuse mardikad, kes mädanenud põranda laua all elawad, ussikesed, kes puu koore all uuristawad! Kunagi ei jõua parema walguse juurde wälja; ja ei tuleksgi esimese korraga — see on wõõras ja külm nendele. Nõnda on ka meie elu. Sündimisest surmani tallame selle ilma muda ja pori sees ääreta ringis, ilma, et kuhugile wälja jõuaks ehk midagi ära teeks. Meie sündimine ei tee kellegile meelehääd; elame — ei tea, mistarwis; ja sureme, et ilm meist lahti saaks!

         Jaak waatas terawalt Aadu otsa ja küsis korraga:

         — Sa oled purjus, wõi?

— 149 —

 

         — Mispärast sa seda arwad?

         — Kuidas sina nii sõnaosawaks oled läinud? Pajatab, nagu õpetaja päris.

         — Kas sa kunagi õpetaja kõnet ka kuulnud oled?

         — Wõi weel! Käisin ju korra pääkoolisgi. Kuulsin küllalt, mis ta larmas. Pääle selle küll palju ei ole kuulnud. Meelestgi puha läinud. Aga sina räägid just, kui wana Rõngati köster. See hakkas ka ikka harilikult „Issanda ussikestest“ pääle ja lõpetas „armsate hingedega“. Algas nii peenikeselt, kuidas kõige pisem wilespill oreli sees kiunub; aga lõpu laskis, nagu Jeeriku pasunaga. Juba need jumalasõna kuulutajad kõik sarnaste suurte kõridega on. Kui karjuwad, siis aga seinad wärisewad.

         — Mis siis sinust õpetajat ei saanud? Sinul kah hää kõri, karjud terwe kõrtsi täie rahwast üle,— tähendas Aadu.

         — Ega siis kõri üksinda ei aita, kui lollidele ette ei oska waletada. Olgu kõri nii hää kui on, kuid ilma luiskamise annita ei jõua kaugele.

         Aadu ei olnud sarnase otsusega küll rahul, kuid ei hakanud wastu waidlema, waid rääkis oma endise aine pääle edasi:

         — Sina tulid oma Rõngati köstriga wahele. Kui inimene mõistlikult kõneleb, siis usud sa kohe, et see purjus on. Nii, nagu ikka. Mina sind juba tunnen. Sina müüd kas wõi oma hinge sarwikule poole toobi wiina eest ära. Niisugune oled sina. Ise sa siunad oma elu, — selle parandamiseks sa sõrmegi ei liiguta!

         — Ei tea, mis sina siis ära teinud oled?

— 150 —

 

         — Mina ei ole küll midagi teinud ja mina ei saagi teha. Minul on kolm hinge kaela pääl toita, kuna sina ihuüksi ilmas märuldad. Mis wõi kes sinul keelab ilusti elada? Aga mina olen juba elawalt hädale ära müüdud. Ehk mis sest weel rääkida! Oleme mõlemad kadunud ja langenud inimesed, tallame nagu kurjadwaimud selle ilma muda ja pori sees ümber. Ei meist enam midagi hääd loota ei ole. Kadunud meie elu, kadunud kõik! Järel on jäänud üks ihu-raisk, mis kuhugile ei kõlba, luu ja nahk, mis waewalt rabasoo täitmiseks, kust teed üle tehtakse, kohane on. —

 

         Üksteise järele libisesiwad puu ladwalt kollased lehed tasahiljukesi põrmusse maha. Ja juba paistis läbi paljaste raagude ilmotsata sügaw sinine taewas.

 

         — Sina arwad, et mina sellepärast kadunud olen, et mina ja minu sugu, kolmandast põlwest pääle hakates, joob, et minu esiisad kõik suured joodikud on olnud? Mina ei ole mitte sellepärast kadunud, et ma joon, waid sellepärast mina joon, et ma kadunud olen! Minu elu ei maksa ilmas punast krossigi, ta on waesuse ja wiletsuse läbi ära mürgitud. Mina tean, et ma enam paremaks ei wõi saada, kui ma olen; kuid ei usu ka, et ma sügawamale langen, kui ma selles mülgatuses juba olen. Sellepärast on minule üks k—t kõik, kuidas ma elan, kas ma karskust pean, wõi nagu lutikas täis tõmban. Sellepärast ma siis joon, kui raha on, ja ei joo ning kannatan nälga, kui seda mitte ei ole. Ega ma mitu korda ei ela. Elan ükskord, — ja seegi koera kombel. Kordagi ei saa õieti rõõmus

 

— 151 —

 

olla. Rüüstad, tungid ja rüseled, karjud ja kisendad — kuni kord ära lõped. Aga — mistarwis —?

         Ta jäi wait.

         — Njaa — — wenitas Jaak mõttes.

         Aegamööda warisesiwad lehed latwadelt maha, aegamööda, nagu ei oleks nendel kuhugi ruttu ega tungi, sest põrmusse jõuawad nemad küllaltgi wara. Aga taewas lõi pikkamisi tumedamaks ja läbi paljaste raagude paistsiwad hallid, ruttawad pilwed ning üle metsa latwade tõmbas külm ja kale sügise tuul. Tuul tõusis, ja oli, nagu oleks keegi kusagil sügawal metsapadrikus hõiganud — pikkamisi — pikkamisi       — — —

 

Fr. Mihkelson.

                                 Talwine õhtu.

 

Üle hämara, warjudest tume,

    õrna ja sinawa lume

heidab weerew, kustuw päike

    punawa läike.

Üle ääreta lumise wälja,

    nii tühja ja palja

             wiib üksik tee

                      üle jõe,

kus pruunikad pajud

on unesse wajun’d.

Mööda lõpmata teed

             lähewad reed

    eha punal,

    kuu kahwatul kumal —

             kaugele.

                                                           Willem Grünthal.

 

 

Ex ungue leonem!

 

Küüntest lõwi tuntakse!

 

         Tema sündis siia maailma täiesti niisamasuguste seaduste järele, nagu kõik muud. Jumal oli talle oma suurest armust ka kõik needsamad annid kinkinud, nagu igale teisele surelikule: ta oskas süüa, juua, magada, ja kui aeg igawaks läks, karjuda.

         Kuid ajajooksul kaswas temast ise loom wälja.

         Tema minewikust ei teata üleüldiselt palju, tema ise ei armasta sellest ialgi rääkida. Oma kooliskäimise aja kohta on ta aga lühidalt lausunud, et see aeg oli, kus palju lollusi tehti. Tema kaasaeglased teawad rääkida, et see wäga kirju oligi.

         Kui talle wiimaks üliõpilase päewad tuliwad, siis tundis ta enesel tungi olewat õiguseteadlaseks hakata. Kui inimene gümnasiumi lõpueksami on teinud, siis on tal praeguse aja mõistete järele harilikult kahe tungi wahel walida: kas õiguseteadlaseks wõi arstiks. Wanal ajal oli ennegi üks ja ainus tung olnud: õpetajaks. Kuid tema oli uuema aja

 

 

/pilt/

 

Noor Eesti.                  Hilisel õhtul.               M. Möldermann.

 

— 154 —

 

inimene. Juba gümnasiumis käies oli ta enesele ka prillid silmade ette muretsenud, mis talle wäga kena ajakohase nüanssi andsiwad. Aga selles ei ole weel midagi iseäralikku. Kui ta oma silmaklaasid ära wõttis, et neid puhastada — ja seda juhtus iseäranis esiotsa sagedasti —, siis wõis näha, et tal igapäewased hallid, ilma põhiwärwita silmad oliwad, mis alati ühte ja sedasama näitasiwad; pärastpoole tekkis nendele midagi kassisilmadest juurde. Harilik oli ka tema nägu, kus iseäranis nina ja lõuawormid talupoissi maalt meelde tuletasiwad. Keha poolest oli ta tüse, liikumistes weidike kohmakas.

         Ometi ei olnud see mitte harilik surelik. Seda teadis ta ise kõige paremini.

         „Juba alguses muretsesin mina enesele niisuguse seisukoha, et mind palju keegi tülitada ei julgenud“, seletab ta tähtsa näoga, lõuga krae wahele litsudes, noortele fuksidele Seltsis, iseäranis kui neile „pigi“ on juhtunud. Ja siis jutustab ta nendele ikka seda lugu, kuidas fuksi põlwes korra tema karistuseks määratud õlleklaasi kõige täiega wastu seina wirutanud ja ise koju läinud. „Missugune wahwus!“ mõtlewad noored akademia kodanikud, täis imestust ja auukartust.

         Aegsasti oligi ta oma suuruse saladused kätte leidnud. Juba esimestel üliõpilase aastatel oskas ta natukene wäsinud ilmamehena üles astuda. Kas ta kõneles wõi wait oli, ikka pidi igaüks tundma, et see mees on, kel kõik nooruse rumalused ja unistused ammu selja taga on. Tema naeris iga poisikeseliku waimustuse üle, ta nimetas seda „wasika-waimustuseks“, — temal ei olnud niisuguste

— 155 —

 

asjadega midagi tegemist. Kui tema kõneles, ei muutnud ta ialgi tooni ega kõrgendanud häält, waid rääkis ikka ühtewiisi — masinlikult, ilma ruttamata, nagu see õigele juristile sünnis ongi, kel hiljem, wõib olla, inimeste elu ja surma üle tuleb otsustada. Temal oliwad teatud kallalekippumise ja tagasitõrjumise wiisid wälja töötatud, teatud hüüdsõnad ja kehaliigutused kätte harjutatud. Tema oli kunstnik.

         Midagi ei teinud temale suuremat lõbu, kui teist põrutada. Nii tuli ette, et ta elus wilumata nooremehega umbes järgmiselt juttu alustas: „Ilmas on kahte tõugu inimesi olemas — ühed on narrid ja teised mõistlikud mehed. Mis sa õige arwad, kumba tõugu sina oled?“ Ja kui küsitaw korraga wastust et leidnud ja talle põrutatult otsa jäi wahtima, siis oli ta muidugi selles kindlas arwamises, et tema ise nende kõige mõistlikumate meeste hulka käib.

         Tema oli tihti tähtsalt ka wait, nagu mõtleks ta, wõi peaks ta jälle asjata waewaks jutust tõsiselt kinni hakata. Oh kui tema aga kõneleda tahaks! Küll temal oleks, mis ütelda! Kui kaks elawalt waidlesiwad, siis seisis tema kolmandana juures, ilma jutust otsekoheselt osa wõtmata, muudkui aga omalt poolt wahete-wahel soola sekka riputades.

         „Kui ma ei eksi“, „räägitakse“, „wõib olla“, need oliwad tema armsamad kõnekäänud, mida ta tarwituse järele oma lausete ette wõi taha lisas, jällegi iseäraliku nüanssi pärast. Kui talle korra tähendati, et tema wastased — suurtel waimudel peab iseeneest mõista ka wastaseid olema — talle

— 156 —

 

õhtu pimedas kallale lubanud tungida, siis wastas ta: „Räägitakse, et mul õige kõwad rusikad on“.

         Ainukeseks teaduseks mõistlikkude meeste jaoks pidas ta õiguseteadust: „juba sellegipärast, et see kõige rohkem üleüldist haridust annab“. Et ta ise rohkesti üleüldist haridust oli saanud, seda oli tema juures ka kõigiti näha. Principium summum juris est negare — õiguseteaduse esimene põhjusmõte on eitada. „Aated“, naeris ta: „aated on leib“. Linnulaul ja lilled wälja pääl — rumalus. Luuletaja on jampsija wõi parandamata haige. Tema on õnnelik, kui ta mitte mõne niisugusega tuttaw ei ole: ennem soowiks ta tutwust mõne katkutõbisega. Muidugi arwas ta, et luuletajal wäga tähtis on temaga tuttaw olla.

         Maailm oli tema meelest otsast otsani lollisid täis, aga kõige suuremad lollid oliwad tema meelest ikka luuletajad ja need, kes luulest lugu pidasiwad. Temal nagu sügeles kusagil neile jämedusi ütelda. Ennäe, säält ta tuleb, käed lühikese pingul olewa kuue taskus, pilkaw naerumuige suu ümber. Kui ta siis seisatab ja sissejuhatuseks „hmm“ wõi „nnohh“ hüüab, selle juures natukene üles kikiwarwile tõuseb ja ennast jälle alla laseb, siis on juba teada, mis tulemas. „Kuule, mis sa arwad, kumb on parem: kas hää kotlett, wõi halb sonett?“ Wõi jälle: „Deklameeri mulle õige ilus luuletus ette, ma tahaks wäga luulet kuulda!“ Tähendati wahest, et asjata waewa ei taheta näha, wõi küsiti kuhu kohta luuletus tema pääle mõjub. „Kõhtu!“ oli wastus. „Kuhu siis luule sinu pääle mõjub? Kas päha wõi? Parem on ikka kõhtu kui päha“.

 

— 157 —

 

         Oma kõige suuremaks loomuanniks pidas ta pilget. Wahete‑wahel lubas ta omale targu ka enesepilget, näidates, kuidas tema mitte üksinda teistest, waid ka iseenesest kõrgemal seisab. Kuid sellegipärast ei olnud see wist mitte pilge, waid jämedus, milles tema wägewus oli. Päris kindlasti ei wõi aga öelda, kas wahest mitte siisgi haigutamine tema genialiteedi kõige suurem tundemärk ei olnud, sest tema kõigest üleolemine ei tulnud millegis muus nii mõjuwalt nähtawale, kui haigutamises. Isikutele, kes talle ei meeldinud, haigutas ta lausa näkku, nii oma seisukohta nende wastu piltlikult ära seletades. Kuid pärastpoole ei haigutanud ta mitte ainult üksikute inimeste ja nende rumaluste, waid terwe ilma elu ja kihisemise kohta, mis targale inimesele ju muud ei näita olewat, kui rumalus. Nõnda sai siis tema haigutamine mõttetarkuselise laadi ja ei olnud tema juures sugugi kogemata, nagu tema juures üleüldse midagi kogemata ei olnud. Kui küsiti, et kas tema haigutamine mitte wahest sellest ei tule, et ta öösi wähe on maganud, wastas ta, et see ennem sellest tuleb, et ta mitte ainult öösi, waid ka päewal palju on maganud. „Ei ole ju ilmas midagi teha, kõik see elu on nii kole igaw, et poo ennast kas wõi üles. Kõige mõistlikum on weel wõimalikult palju magada,“ sõnas ta, külmawereliselt haigutades.

         Wanast Greeka mõttetargast Demokritist räägiti, et see naeru kätte surnud. See tuleb mõttesse, kui teda meeleäraheitlikult haigutamas näen: kui kogemata temalegi see õnnetus ei juhtu, et ta haigutamise kätte sureb!

         Et oma igawust lahutada, käis ta sagedasti ka wäljas jalutamas. Näitas, nagu ei oleksgi tal muud.

— 158 —

 

ametit, kui mööda Promenadi, Küüni ja Rüütli uulitsat edasi-tagasi hulkuda. Wähemalt pool päewa wiibis ta wäljas uulitsal. Kui ta ära oli wäsinud, toetas ta ennast harilikult Barklai-platsi aeda wastu ja puhastas prillisid. Õige: teda pandi tähele. Et ennast aga weel silmapaistwamaks teha, kandis ta isemoodi laia põhjaga kaabut, mille ääred alati maha oliwad keeratud, nagu oleks wihma sadanud.

         Ka pallisaalides ja piduõhtutel oli teda sagedasti näha. Sääl wõis teda selle läbi ära tunda, et ta ennast osawõtmatalt uksepiita wastu toetas wõi jälle kusagil akna juures seisis, kuna tema nägu kõige suuremat igawust selle kohta awaldas, mis tema ümber sündis. Lõua oli ta tähtsalt krae wahele tõmmanud ja käed oma natukene lühikese kuue taskusse pistnud, mida ta selle läbi ettepoole pingule kiskus. Mispärast ta lühikest kuube kandis, seda ma ei tea, aga seda ta tegi.

         Nõnda seisis ta sääl — ja üleüldine arwamine oli: waat’, kus mees, kes sügawusi on läbi elanud. Loomulik oli, et asi iseäranis noori neiukesi huwitas. „Ah ütelge ometi, mispärast teie ikka ühe koha pääl armastate seista?“ Tema ei wiitsida tooli wõtta, kui ka see wahest parem oleks. Hakka siis weel ümbrust walima, hakka mõtlema, missugune tool kõige kohasem on — kõik see ei maksa waewa.

         Tema oli nende hulgast, kes põhjusmõttelikult ei tantsi, ehk ta küll korda kolm-neli tantsukursuseid auuhinnaga kroonitud tantsumeistri ja koreografia õpetaja juures kaasa oli wõtnud. Kuid selle eest jalutas ta tantsu waheaegadel neiudega mõnikord saalis ringi. „Aga mispärast teie ometi ei tantsi?“ küsib ilmsüüta tütarlaps pruunis ülikonnas, wõi jälle

 

— 159 —

 

mõni, kel lahtine kael ja kaks juuksepatsi taga oli. See olla maitse asi. Ja maitsed on nii mitmesugused. Üks ja seesama asi wõib ühest küljest wäga mõistlik ja tore näidata, teisest küljest aga rumalus. See, et meie siia oleme kokku tulnud, et meie siin kõnnime, elu üleüldse on ju õigusepärast suur rumalus. Aga teine wõib selle asja pääle ka teisiti waadata, nagu kellegi maitse on.

         Ta ei olnud eksinud: peagi leidus mõni targa näoga neiu, kel ka mitte enam himu ei olnud tantsida. Suukest kenasti koos hoides, et see mitte suur ei näitaks, tahab see temast mööda minna, aga seisatab siis, nagu oleks talle korraga midagi meelde tulnud, tema ees. „Ega teil selle wastu midagi ei ole, mõni sõna mõistlikku juttu ajada?“ Ja natukese aja pärast: „Kuulge, mis te arwate, kas Ibsen oli idealist wõi naturalist?“ Selle pääle wastab tema naeratades, et küllap ikka wist naturalist. „Kui ma ei eksi, oli Ibsen omal ajal apteeker, eks tal siis ikka natur-asjadega tegemist olnud“.

         Wanemate neiude wastu, kes moodi tulnud ajaküsimuste üle temaga waielda tahtsiwad, oli ta häätahtlikult pilkaw. Ta andis neile tunda, et ta neid küll kriimustada wõiks, kui ta aga oma lõwiküüned tahaks wälja sirutada. Noorematega käis ta ümber, nagu wanaisa. Nalja kujul rääkis ta nendega mõnikord armastusestgi. Ta laskis mõista, et kord ajad wõisiwad olla, kus päewas paberi-korwi täied armastuse-kirjasid saadi, aga nüüd on niisugused rumalused ammu unustatud.

         Siisgi kirjutas temagi weel mõnele neiule, kes teda ühe wõi teise asja pärast huwitas, kirjasid. Muidugi ei olnud need mitte armastuse-kirjad. Need

— 160 —

 

oliwad iseäralikud. Enamasti algasiwad nad sellega pääle, et temal kodu wäga igaw olnud. Ei olla teadnud, mis ajaga pääle hakata, wälja ei olla ka wiitsinud hulkuma minna. Leidnud kogemata kusagilt poogna paberit ja talle tulnud tuju kirjutada. Ja edasi jutustab ta ainult kõige tawalistemast asjadest, näituseks, et wäljas lund sadawat. Aga mitte ainult tema toon, waid ka tema käekiri pidi iseäralik olema: suured püsti-tähed, nagu pulgad, ühtlasi ka nii hooletult paberile wisatud, kui iganes wõimalik. Tema oskas oma kunsti.

         Üleüldiselt ei kestnud aga wahekord tema ja neiu wahel kaua. Küll sosistas esialgu ehk mõnigi tütarlaps oma „hääle sõbrannale“ salaja kõrwa sisse, et tal korda olla läinud tema südant pehmeks teha. Aga ei kulunud palju aega, kui hää sõbranna seda teisele weel paremale sõbrannale oli edasi jutustanud ja sellest warsti ka tema teadis...

         Nüüd on ta ülikooli juba lõpetanud. Üks kandidat on ilmas jälle rohkem, üks õiguseteaduse kandidat. Temal on teatud määr politika-ökonomiat ja weel suurem määr enesearwamist pääs. Uulitsal on teda nüüd harwem näha kui enne. Ta on juba ühiskonna tegelane. Harilikus cand. jur’ide stiilis kirjutab ta ühele lehele artiklid majanduslikkude küsimuste kohta. Neis toob ta näitusi Saksamaalt ja Prantsusemaalt, kinnitab tõeasju arwude ja numbritega, toetab ennast kindlasti majanduseteadlaste ütluste pääle, Adam Smithiga algades, umbes nii, nagu omal ajal piiblisalmisid tarwitati. Mõnikord kirjutab ta koguni ka kodumaa olude ja päewaküsimuste kohta. Mõned ütlewad küll, et need tööd wähe puudulikud on, aga üleüldine arwamine on, et ta mitte kõik wälja ei

 

— 161 —

 

ütle, mis tal ütelda oleks. Niisamati seletatakse tema juhtkirjade surnud tooni sellega, et see teaduslik on ja sellepärast hästi kuiw peab olema.

         Ühiskond tarwitab kõiksugu materjali — ka niisuguseid on tarwis.

         Imelik on siisgi siin ilmas, kuidas ka kõige kainemad inimesed unenägudest lahti ei saa. Sest ka tema tegi weel mõnikord niisugust rumalust, et ta und nägi. Üks tema uuematest unenägudest oli wäga iseloomulik.

         See oli segane, nagu kõik unenäod. Esiteks nägi ta ennast nagu mõnes toimetuse toas olewat ja tema istus nagu kusagil kõrgema paiga pääl. Ja waata, kui ta sääl istus, siis tuliwad tema juurde tema auustajad ja järelkäijad ja langesiwad maha põlwili tema ette ja ütlesiwad: „Auu sulle, sa suur Mina Ise“. Ja kui ta püsti seisis ja oma suu lahti tegi — siis märkas ta korraga, et ta enam nagu toimetuse toas ei olnudgi, waid kusagil nagu kõrge sõnniku-huniku otsas seisis... Oma ees nägi ta aga sõnakuulelikku lambakarja, eeslitega eesotsas, ja eemalt paistsiwad suured eeslitallid ja lambalaudad silma. Aga weel kaugemal tõusiwad suured heinakuhjad taewa poole... ja temal oli niisugune tundmus, nagu oleks ta kõnetoolis olnud ja rahwale kõnet pidanud. Eeslite poole pöördes seletas ta, tema olla tähele pannud, et paksud pääd halwasti mõtlewad, ja sellepärast lubas ta nende eest mõtelda. Lammastele tähendas ta, tema olla märganud, et lambad halwasti hauguwad, ja tema lubas nende eest haukuda. Ja siis sirutas ta käe wälja heinakuhjade poole ja ütles: Waadake, mis sääl on, auustatud kuuljad! „Need on heinakuhjad!“ hüüdsiwad kõik ühest suust. Ja

 

— 162 —

 

siis näitas ta käega üles taewa poole ja ütles: Waadake sinna, mis sääl on! „Sääl on taewas, päike ja pilwed“. Ütelge, mistarwis on taewas, päike ja pilwed? Mistarwis kõik pilwetagused unistused, kõik asjad, mis suutäit põhkugi wäärt ei ole? Kas wõib weel paremaid aateid olla, kui need heinakuhjad sääl, ja kas wõib weel magusamaid unistusi tunda, kui kõht täis on?.. „Hää, hää, wäga hää!“ karjusiwad lambad. „See on sügawmõte!“ kiitsiwad tähtsa näoga eeslid. „Selle walime esimeheks!“ tähendasiwad suurte rumaluse-sarwedega oinad... Waimustus oli kirjeldamata. Tõusis kisa ja kära, publikum hüüdis ja trampis jalgadega, raskete eesli jalgadega...

         Kui ta üles ärkas, kuulis ta, et wäljas uulitsal parajasti suured wankrid põrinal mööda weeresiwad — linnast wälja.    

 

Gustav Suits.

 

 

/pilt/

 

Noor Eesti.                  Rauk Muhu saarelt.              P. Raud.

 

 

Noor Eestile.

 

    Mind ärge auustage —

ei ial iganes!

Üks walus wale mõiste

on liikwel aja sees.

 

    Nad hirmsad on, mu laulud,

ja hirmus mu süda sees,

nii hirmus kui mu saatus —

ei mind ial iganes!

 

    Te auustage mehi,

kes kaswan’d walguses,

kes teaduses krooni saanud,

kes tööl on selguses.

 

    Ja kui neid mehi ei ole,

siis endil’ nad mõelge,

kõik woorused mõelge kokku —

ei mind mitte tõesti!

 

— 164 —

 

    Kõik woorused mõelge kokku,

me esiwanemad,

me muistsed kallid kalmud

ja endi wanemad:

 

    Siis leiate ehk mehe,

kui üles kaswate,

kes oleks noorte ehe

ja näitaks noorte tee.

 

Juhan Liiv.

 

/foto/

Juhani Aho.

 

Päättükk pikemast kirjatööst.

 

         Suomi! Kaljuwald!

         Ei tea, miks mu süda nii soojaks läheb, kui ma sinu pääle mõtlen.

         Ma kuulen nagu igaweste Põhjamaa mändade wõimsat kohinat. Tunnen laante ja metsade

— 166 —

 

wärskust ja järwede wirget tuult. Näen suwist sinawat Saimat naeratawat, kus tuhanded saared kui ilusad unenäod üles kerkiwad...

         Ja sääl wägew Imatra ka wabadust weel laulab — kui hüüdja hääl see kajab Soome laantes.

         Ei ole minu kodumaal sinu kaljukiwi põhja. Ega neid wägewate koskedega jõgesid, mis sügawal Soome salude hämaras põues sünniwad — kui wäikesed ojakesed, aga siis jõudu wõtawad — ühinedes, kuni nad wõimsatena sadandete ja tuhandete järwede wett edasi weeretawad — mere poole.

         Maha on raiutud minu kodumaa haljad hiied...

         Ka Soome halli graniiti lõhutakse. Ja tema põliseid metsi raiutakse. Ja üle Imatra on raudne sild tehtud.

         Suomi! Kaljuwald!

         Ei tea, miks mu süda nii soojaks läheb, kui ma sinu pääle mõtlen.

_____

 

         Ilmakuulsus saab wäikeste rahwaste kirjanikkudele harwa osaks. Kirjatööd, niisuguses keeles kirjutatud, mida ainult paar miljoni kõneleb, mida kusagil mujal kulturikeelena ei tarwitata, niisugused kirjatööd suudawad harwa Europa wõi ilmakuulsust wõita, — kui nad seda ka oleksiwad ära teeninud.

         Tõsi, haritud maailm tunneb nüüd küll üksi wäikeses Norras kaks suurt nime: Ibsen ja Björnson.

         Aga kui palju tunti Lääne suurte haridusmaade kirjanduslikkudes ringkondades Ibseni weel weerandsaja aasta eest, kuna ometi Ibsen siis juba suure osa oma tähtsamatest töödest oli kirjutanud!

         Alles Georg Brandes, wäikese Daanimaa suur mees, leidis Ibseni üles, ja nüüd on Skandinawia

— 167 —

 

kirjandus kõiges haritud maailmas tuttawaks saanud, on Europa waimuelu pääle koguni walitsewatgi mõju awaldanud.

         Suured wõidawad endile mõju ja wõimu püsside ja suurtükkidega, las’ awawad wäikesed endile aga wälkuwate waimumõõkadega teed!

         Sõnawõimul wõiwad ka „ajaloo waesedlapsed“ Europa suure kulturi-pere liikmeks saada — „ajaloo waesedlapsed“, wäikesed rahwad kitsastes oludes, ilma wõimaluseta wabalt ise oma saatust määrata, wabadikud suurte mõisate maal.

         Nõnda näib, et ka üks teistest Europa haridus-rahwastest ajalooliste ja rahwatõuuliste tingimiste tõttu siiamaani eraldi seisnud sugu haritud maailma tähelepanemist ja lugupidamist wõib wõita.

         Soome nimi on Europas läbi läinud ja soome-sugu rahwaste kultur sellega tundmatuse hämarast ilma ette astunud. „Soome ei ole meile nüüd enam paljas nimi ja mõiste, ja kui meie nüüd kuuleme, et ta oma iseolemise efest wõitleb, siis teame, et kõrge asi kaalu pääl on“ (Felix Poppenberg)

_____

 

         Kes soomekeelsest kirjandusest üleüldse midagi on kuulnud, see on ka Juhani Ahost kuulnud. Juhani Aho on kirjanik, keda ka Lääne‑Europas tuntakse. Wäljamaa arwustus on teda põhjamaade kõige suuremate jutustajate hulka arwanud.

         Europa lugewale publikumile on need harwad wäikeste rahwaste kirjanikud, kes endid suures maailmas läbi wiiwad, otsekui kõige nende kodumaa waimliku elu kehastus. Nende nimed sulawad nagu ühte selle maa nimega, kus nende häll kiikus. See

 

— 168 —

 

on kõige suurem auu, mis kirjanikule ial osaks wõib saada.

         Sellesama Läänemere kaldal — on ühe teise, weel wäiksema rahwa kodu. Ka siin tuntakse Ahot ja peetakse temast palju lugu. Ei ühegi teise rahwa kirjanik ole enesele Eestis niisugust kodaniku‑õigust saanud kui Juhani Aho. See, mis Juhani Ahot Eesti südamele iseäranis armsaks ja kalliks on teinud ja tema nimele meil üleüldiselt tuttawa kõla annud, see on tema soojalt läbi tuntud, „südamewerega“ kirjutatud kujutuste rida Soome „ida hallaga“ wõitlewast rahwast. Tunneb ju ka wäikene wennasrahwakene ennast ühisest Wäinö soost olewat.

         Järgnewates ridades tutwustame endid selle Soome tähtsama kirjaniku elulooga.

_____

 

         Juhani Aho on warjunimi. Kirjaniku pärisnimi on Brofeldt. Kuid Soomemaa — ja kirjanduslikud ringkonnad haritud maailmas — tunnewad oma lugupeetud kirjanikku warjunime all. Brofeldt, see nimi on kirikuraamatutesse ja ametlikkudesse dokumentidesse maetud.

         Juhani Aho on sündinud 11. septembril 1861 a. Iisalme kihelkonnas (Põhja-Soomemaal), kus tema isa praosk oli. Nii[h]ästi tema isa kui ka ema on õpetajate lapsed, isa juba neljandast põlwest saadik. Üks Aho esiisadest, keegi Anders Brofeldt, oli sõjamees XVI aastasajal ja ka tema elas Iisalmes. Aho wanaema nimi oli Mechelin, kelle wend tuntud senator Leo Mechelini isa oli.

         Oma lapsepõlwe kodus puutus noor Aho teadagi palju rahwaga kokku ja õppis rahwa keelt, kombeid ja elu tundma, liiatigi weel selle tõttu, et

— 169 —

 

tema wanemad pietistid oliwad ja palju muudega läbi ei käinud kui „ärganud“ talupoegadega. Nende perekond oli suur; neil oli kümme last. Juhani oli neist kõige wanem.

         Iisalme kirikumõis on wäga ilusas kohas, järwe ääres, otse jõe silla ligidal, kus Rootsi kindral Sandels 1808 a. sügisel Wene pääliku würst Dolguruki ära wõitis. Dolguruki langes lahingus, ja talle pandi sel paigal mälestusesammas püsti, mis Brofeldtide õuewärawast kõigest paarkümmend meetrit eemal seisis ja mille ümber lastel igapäewane mänguplats oli. Kirikumõisa põldude keskel seisis mitu sõjaaegset Wene battareid. Lapsed käisiwad neid kaewamas, leidsiwad säält püssikuulisid ja muid asju.

         Sarnane ümbrus pakkus noorele hingele rohkesti ainet muistsetest aegadest unistada ja surus tema meelde juba wara käsituse ajaloolistest sündmustest, milledest ka rahwa seas liikuwad jutud teadsiwad pajatada. Minewiku puude kohin on Ahole pärastpoolegi täis nõidlikku mõnu olnud. Ja ajalugu on Ahole ühtlasi suureks õpetajaks saanud: see on tema rahuliku, asjade mitut külge nägewa ilmawaate kujunemist juhtinud.

         Esimese kooliõpetuse sai Juhani kodus, suuremalt jaolt isalt, kes teda ise Kuopio soomekeelsesse lütseumisse ette walmistas, kuhu teda 1872 a. wastu wõeti ja mille kaheksa-aastase õpekursuse ta 1880 aastal lõpetas.

         Kuopio, see wäike linnakene, on Soome waimu- elus suurt osa mänginud. Siit kõlas üle Soome salude Snellmani äratuse-hüüd. Siin andis suur isamaalane oma Saimat wälja, kuni see temale ära keelati.

— 170 —

 

         Aga Kuopioga ei ole mitte ainult kaunid ajaloolised mälestused ühendatud. Suurepäraline põhjamaa loodus piirab teda ümber. Küll on Soome üleüldse järwede ja metsade maa, aga ei ole järwed kusagil nii suured ja sopilised, metsad nii tumedad ja tihedad kui Põhja-Sawos. Kui Aho töödes tihti nimetatud Puijomäele tõusta, mis Kuopiost arwata tunni tee eemal seisab, ei näe säält, linn ja selle lähem ümbrus wälja arwatud, muud kui metsa ja metsa, järwi ja järwi sadandete saarekestega. Meelde tuleb üks koht Aho romanist „Õpetaja proua“, kus romani päätegelane jutustab, et kui ta koolitüdrukuna esimest korda Puijomäele tõusnud, ta seda awarat waateringi nähes nii waimustatud saanud, et hüppama ja käsa plaksutama hakanud.

         Wägewasti mõjus Juhani Aho kunstnikulise edenemise pääle loodus tema nooruse asupaikadel. See Sawo loodus, see on temast teinudgi maakoha (landschafti) maalija, kelleks arwustus Juhani Ahot on nimetanud. „Kindel on, et ma midagi muud nii ei armasta kui loodust, tumedat, karedat Põhjamaa loodust,“ lausub ühes kirjas Aho ise.

         Nagu nii mõni muu, kel kirjaniku werd soontes, nii hakkas ka Juhani Aho juba koolis käies kirjutama — luuletusi muidugi — ja pääasjalikult muidugi armastuse-laulusid. Need ilmusiwad käsikirjalises „ajalehes“, mis ühe nõndanimetatud „Soome Seltsi“ õhtutel ette loeti.

         Kui Aho aastal 1880 üliõpilase eksami ära oli teinud, asus ta Helsingisse, kus ta mitu aastat järgimööda elas. Siin saiwad tema kirjanduslikud interessid uut hoogu. Üliõpilase elu oli tol ajal wäga erk ja sisaldusrikas. Soomemeelsed pääsesiwad just

 

— 171 —

 

sel aastal rootsimeelsete üle üliõpilaste-ühisuses wõidule. Et ülikool Soomes kõige waimliku liikumise keskkoht on ja selle eeskuju äratawalt terwe maa ja iseäranis haritud nooresoo pääle on mõjunud, siis oli sel soomluse wõidul terwe maa kohta suur tähendus.

         „See waimustus, mis ülikooli nooresoo keskel nii lausa lõkkele oli löönud, äratas kogu maa tähelepanemist. Wanemadgi inimesed paniwad hoolega uudiseid neist tormilistest üliõpilaste koosolekutest tähele, kus soomekeel ja Soome meel esimesi katseid tegi rootsikeele ja Rootsi meele kõrwal mõjule pääseda. Saadud wõitude auuks pandi pidusid toime ja peeti kõnesid, kus waimustus üle ääre kees. Ei keegi eemal seisja wõinud ette kuulutada, mis homme wõi ülehomme sünnib. Sest noorsugu astus oma rada, mida wõõrad katsed ei määranud — nad läksiwad edasi kui walguselapsed, uue aja tõe poole — nagu oleksiwad nad juba homme maailmale midagi kuulmatat, suurt, aimamatat näidata wõinud“. (Arwid Järnefelt, „Isamaa“).

         Ja kangelastena seisiwad oma ärganud rahwa keskel Soome suured mehed. Niihästi Snellmanni kui ka Lönnroti sai noor Aho oma esimestel üliõpilase aastatel näha ja kuulda. Üliõpilaste eestwõttel pandi kummagi auuks Helsingis — wähe aega enne nende surma — suurepäralised pidud toime.

         Et isa warandus kaugele ei ulatanud, pidi Juhani Aho katsuma ennast ise oma tööga ära elatada. Sellepärast hakkas ta juba 1882 a. ajakirjanikuks ja oli mõni aeg Uusi Suometare toimetuse liige. Ühtlasi püüdis ta edasi studeerida, aga korralisest ettelugemistel käimisest ja eksamitegemisest ei

— 172 —

 

olnud palju juttu, sest et kirjanduslikud interessid Ahot ikka enam ja enam ilukirjanduse põllule tõmbasiwad. Üliõpilaste politika, ka see tarwitas palju aega. Ja Aho uurisgi enam elu kui raamatuid.

         Ometi oli Juhani Aho kirjanduslik ja kunstiline haridus siiamaani kaunis puudulik ja katkeline olnud. Sellepärast oli tema kunstnikulise edenemise kohta wäga tähtjas, et ta Helsingis ühe perekonnaga läbikäimisesse sai, kus kunsti ja kirjandust armastati ja harjutati. See oli kindral Järnefelti perekond. Proua Järnefelt (sündinud Klodt von Jürgensburg — Wenemaal tuntud kunstniku nimi) on kirjanik Arwid Järnefelti, kunstnik Eero Järnefelti ja komponist Armas Järnefelti ema. Selles perekonnas saadud kirjanduslikud ja kunstilised äratused mõjusiwad, et Juhani Aho kõik muud tulewiku plaanid kõrwale julges jätta ja ennast kõige hinge ja himuga kirjandusele pühendas.

         Juba 1882 a. oli Juhani Aho oma esimese nowelli eest „Siis kui isa lambi ostis“ (Siihen aikaan kun isä osti lampun) Sawo-Karjala üliõpilaste osakonna auuhinna saanud. Pääle mõne wäiksema jutukese („Sipola Aapo kosjareis“, „Kell“) kirjutas ta 1883 a. nowellid „Jaama õuel“ (Kievarin pihalla) ja „Üks laadahulgus“ (Muuan m[ar]kkinamies), mis 1884 a. ilmusiwad. Selsamal ajal ilmus ka „Raudtee“ (Rautatie), mis arwustuse poolt õige lahkesti wastu wõeti. 1884 aastast on pärit ka Juhani Aho satirilise sisuga luuletus, ainukene, mida meie trükitult teame, päälkirja all „Aastapidul“ (Vuosijuhlassa), mis Valvoja märtsikuu numbris tähendatud aastal on awaldatud. Järgmisel aastal ilmus „Õpetaja tütar“ (Papin tytär); 1886 a. „Hellmanni herra“ (Hellmannin herra) ja

— 173 —

 

„Eeskuju pärast“ (Esimerkin vuoksi); 1889 a. „Kujutused“ (Kuvauksia) ja „Helsingisse“ (Helsinkiin).

         Et kirjandusliku töö tulud elamiseks mitte ei ulatanud, otsustas Juhani Aho oma wenna Pekaga, kes temast paar aastat noorem on, 1886 a. nendele pakutud ajalehe Keski-Suomi toimetaja paika Jyväskyläs wastu wõtta. Aasta järele asusiwad Ahod Kuopiosse sellessesamasse ametisse ajalehte Savo toimetama. Soome koduses politikas on neil lehtedel see tähendus, et nende läbi n.n. noor Soome ehk wabameelne Soome erakond kujunes ja nendes oma esimese häälekandja sai. N.n. wanast Soome erakonnast ei lahutanud noori keeleasi, sest noored oliwad oma nõudmistes esialgu weel käredamadgi kui wanad. Wahe noorte ja wanade wahel on selles olnud, et wanad üleüldse konserwatiwlikud on olnud, usulistes, ühiskondlikkudes, kirjanduslikkudes, lühidalt kõigis elu-küsimustes, pääle keeleküsimuse. Noored aga oliwad nende uue aja woolude kandjad, mis 80-datel aastatel ka Soome tungisiwad. Kuid täielik iahkuminemine wanade ja noorte wahel sündis siisgi alles wiimastel aastatel politiliste olude sunnil, sel hirmsal teelahkmel, kus igaüks otsustama pidi: kuhu poole. Endised keeleparteid näiwadgi Soomes praegusel ajal politilisteks ümber muutunud olewat.

         Savo toimetajaks oli Juhani Aho kuni 1889 aastani, kus ta senati määramise järele stipendiumi wäljamaa reisi tarwis sai. Septembrikuust 1889 a. kuni juunikuuni elas ta Parisis ja kirjutas sääl romani „Üksi“ (Yksin), mis jõuluks 1890 a. ilmus. Soome wanameelses, kiriklikus ajakirjanduses pääses selle ilmumise järele päris torm lahti: Aho on „sopa-

— 174 —

 

kirjanikuks“ hakanud, Parisis hukka läinud ja ei tea, mis kõik. Waewalt on üksgi muu raamat Soomes nii suurt kära teinud kui see. Sel oli auu maapäewadelgi „arwustamise“ alla saada. 1891 a. maapäewadele oli nimelt palwe sisse antud kirjanikkudele abiraha andmise pärast. Selle palwe wastu seisti põhjusel, et niisugust kirjandust toetada ei wõidawat, mis sarnasesse waimusse kalduwust üles näitab, nagu „Üksi“. Need käredad waidlused ja harutused „Üksi“ tõttu oliwad aga Juhani Ahole üheks suuremaks kirjanduslikuks wõiduks, juba sellegipärast, et nad tema nime ühe hoobiga terwel maal kuulsaks tegiwad.

         Enne kui Juhani Aho 1889 a. wäljamaale reisis, oli ta ühes Eero Erkko, Arwid Järnefelti ja O. Sjöbergiga Helsingis soomekeelse päewalehe Päivälehti asutanud, mis 1890 aastal korraliselt ilmuma hakkas ja kuni kinnipanemiseni 1904 a. „Noor Soome“ pääorganiks oli. Parisist tagasi tulnud, astus Aho selle lehe toimetusesse ja on sinna kuni lehe lõpetamiseni kirjandusliku ja muu sisuga artiklid kirjutanud, Päivälehes on ta ka suurema jao oma „Laastudest“ (Lastuja) ilmutanud.

         „Laastudest“ on siiamaani neli annet ilma tulnud. „Laastude“ esimene anne ilmus 1891 a., selsamal ajal, kui Aho „Üksi“ kõige karedama arwustuse all oli ja eespool nimetatud maapäewadel talupoja- ja õpetaja-seisuses päris risttulesse oli sattunud. Iseäralik oli talupoja-seisuses kuulda, et parajasti kui üks kõneleja Aho hukka oli mõistnud, teine, uut raamatut „Laastud“ käes pidades, üles astus ja ütles, et „kui mina siit teile kohtasid ette lugeda wõiks, siis muutuks wististi mõnegi meel“. „Laas-

 

— 175 —

 

tud“ leidsiwadgi nii suurt hääkskiitmist ja rahulolemist kui waewalt üksgi teine Juhani Aho töödest. Nende wastu ei olnud kellegil kõlblisest küljestgi midagi ütlemist, ja Aho sai nende eest „Kirjanduse Seltsi“ auupalga. Iseäralist wastukõla äratasiwad nimelt „Laastude“ esimeses andes isamaalikka tundmusi ülendawad kujutused. 1899 aastal, sel suurel õnnetuse aastal Soomes, mis enesega terwe rea äkilisi muudatusi kaasa tõi, tuliwad Aho isamaalikud laastud ka isekoguna wälja, päälkirja all „Mu kadakane rahwas“ (Katajainen kansani), millesse need meisterlikud „Laastude“ esimeses andes ilmunud isamaa-hümnused ja hulk politilise kitsikuse-aja jooksul lisaks tulnud laastusid ära oli trükitud. Raamatul „Mu kadakane rahwas“ oli kuulmata minek: waewalt ühe kuu jooksul osteti sellest kolm trükki ära. „Mu kadakane rahwas“ II. ilmus 1900 aastal.

         Kui Juhani Aho oma esimeselt wäljamaa reisilt tagasi oli tulnud, heitis ta 1892 a. maalijanna Venny Soldaniga abielusse. Järgmisel aastal reisis abielupaar Italiasse, kus Juhani Aho oma juba waremalt teoksil olewa romani „Õpetaja proua“ (Papin rouva) lõpetas, mis „Õpetaja tütrele“ otsekohene järg on.

         Selle romani kirjutanud, jättis Aho ajakirjaniku töö ikka enam kõrwale ja andis ennast peaaegu täiesti ilukirjanduse teenimisele. Helsingist asus ta maale ja elas Helsingi läheduses mitmes kohas, kuni ta 1897 aastal Järvenpää raudtee-jaama ligidal — Helsingist paari tunni tee — Tuusula järwe idakaldal jäädawamat asupaika wõttis. Tuusula järwe ümbrusesse on teisigi Soome kirjanikka ja kunstnikka, nagu J. H. Erkko, Eero Järnefelt, Pekka Halonen, elama asunud.

 

— 176 —

 

         „Õpetaja proua“ järele ilmusiwad 1894 a. jutustused „Ärganud hinged“ (Heränneitä) ja „Maailma ohwer“ (Maailman murjoma). Siis tuli mõni aasta Aho sulest ainult wähemaid töökesi wälja — 1896 a. ilmus „Laastude“ kolmas anne —, kirjanik oli ühe suurema romani kallal ametis. Et see Soome wanema kulturi kujutus pidi olema, siis oli kirjanikul Soome muinasteaduse põllul waja üksik-ajalisi uurimisi ette wõtta. Mitme aastase töö wiljana ilmus 1897 a. trükist suur 473 leheküljeline roman Panu. See lepitas kõikide meeled. Õpetajadgi soowitasiwad seda lugeda. Üleüldine lugupidamine Panust oli niisugune, et selle romani tegelaste järele lastele nimesid hakati andma. Panu wõitis Ahole senati auupalga. 1903 a. on Juhani Aho oma Panu ka näidendiks ümber loonud, kuid dramatikuna ei ole ta loorberi wõitnud.

         Nagu teame, on Juhani Aho praegu ühe teise suure romani kirjutamisega ametis, kus ta teist tähtsat periodi Soome rahwa ajaloos tahab esitada: Soome rahwusliku ärkamise aega Snellmani ja Lönnroti päiwil. Ta tahab Snellmanni ja Lönnroti kui ka neid inimesi kujutada, kes neilt äratust saiwad — ta tahab seda alust esitada, millele praegune Soome on rajatud. See ei seisa mitte riiklik-ühiskondlikul, waid ka usulik-kõlblisel põhjal. Wähe enne ja osalt weel selsamal ajal, kui Snellman Soome ülema seisuse eneseteadwusele wiis, oli üks suur usuline liikumine ärksamate õpetajate ja talupoegade kaudu rahwa sügawatesse kihtidesse hääde kõlbliste tagajärgedega mõjuma pääsenud. Ilma selle usulise ärkamiseta ei oleks ka rahwuslik mõte nii peatset ja küpset wilja kandnud. Juhani Ahol on nõuu

— 177 —

 

nimelt nende kahe liikumise wastastikku mõju praeguse põlwe kujunemisel oma uuemas kirjatöös näidata.

         Pääle Panu on Aho sulg ainult wähemaid ilukirjanduslikka toodeid loonud. Kui ka teoksil olewa suure romani eeltööd palju aega nõuawad, ei eksi meie wist arwates, et kirjanikku wiimasel ajal enam mõtteteadlikud, ühiskondlikud ja muud sarnased küsimused huwitama on hakanud. Nii ilmus 1901 a. Aho sulest mõnesaja leheküljeline raamat „Aate mees“ (Aatteiden mies), Aho äia, 1885 a. surnud filosofilise mõttewiisiga mehe, A. F. Soldani elulugu. Siis on weel tähele panna politiline-ühiskondlik raamatukene „Uurimine taudi põhjuste üle“ (Tutkimus taudin syistä). Päivälehes leidsime Aho poolt tihtigi arwustusi uute raamatute üle ja artiklid päewaküsimuste kohta ; ka Helsingin Sanomatest, mis Päivälehe kinnipanemise järele asutati, wõtab Aho tegelikult osa.

         Kuid Juhani Aho ei ole mitte tähtis politika-mehena, waid ilukirjanikuna.

 

Gustav Suits.

 

/pilt/


Noor Eesti.                  Unustuse saar.             K.A. Hindrey

 

Unustuse saar.

 

Juhani Aho.

 

         Tõuka wälja, — ütles ta ja haaras tüürist kinni, selsamal ajal pärapurje nööri tõmmates, nõnda et paadi nina sillast ära pööras. — Wäga hää! — Ja kui sa nüüd nii armastusewääriline tahad olla, et sa põikpuu nööri kinnitaksid... Suur tänu! — Ja nüüd wõid sa siia minule nii ligidale tulla kui tahad — kui sa aga tahad.

         — Las’ma korraldan esiti oma juukseid. Need oliwad peaaegu laiali läinud, sest ka tema oli purjede tõstmisel kangesti tööd teinud. Kui ta aga palmikut oma meelt mööda ei saanud, päästis ta selle pää raputamisega hoopis lahti ja hakkas seda siis päälaele kokku siduma, wäike õlekübar hammaste wahel.

         — Nüüd on skandal täieline... aga see pole ju wist ka esimest korda.

—    Aga homme see torm alles lahti pääseb, kui awalikuks saab, et me kahekesi oleme merele purjetama läinud ja sinna ööseks jäänud.

— 180 —

 

         — Ega me ometi liig kaugele lähe?

         — Kui sa kahetsed, siis wõime ju sellest salmest sääl tagasi pöörda, nagu ennemgi alati.

         — Ei, ei, sa pead üks kordgi mind sinna lahtise mere pääle wiima, nagu sa sagedasti oled lubanud.

         — Kui aga tagasisõidu ajaks ilm waikseks jääb ja me õhtuks koju ei saa?

         — Jäägu pääle waikseks!

         — Kas sa siis sellest enam ei hooli, mis inimesed kõnelewad?

         — Ei hooli! — ütles ta, ja kui ta juuksed oma koha pääle oli saanud, surus ta tõendawalt kübara päha. — Meil ei ole ju nendega õiguse poolest midagi tegemist.

         — Aga neil on seda enam meiega... ma olen kindel, et kõik kiikrid linnast, supelusmajast ja villadest sel silmapilgul meie pääle on sihitud. Ja kui me salmest wäljas oleme ja sellega ka ühes nende silmapiirist, siis lähewad nad tõepoolest meid säält waate-tornist silmas pidama.

         — Sina luiskad... kus on kiiker?

         — Kajutis.

         Nad oliwad rannast eemale jõudnud ja purjepaat, wäike laega kutter, tormas hääd küljetuult supelusasutuse rannast eemale. See oli liiwase rannaga neeme ninas ja kaugemal lahe põhjas oli männidega kaetud kõrgustiku küljel wäike linnakene, mille üle waatetorni tipult suur lipp lehwis.

         — Ei, aga tõepoolest!

         — Kas sa midagi näed?

         — See on nagu sa ütlesid... meid wahitakse kiikritega. See punase rätikuga proua seisab supelus-

— 181 —

 

maja pawiljonil... nüüd tuleb sinna ta alati sinise kleidiga tütar ja wõtab ema käest kiikri... nüüd tuleb sinna teisigi.

         — Ma lehwitan neile kübarat!

         — Ei aga see on tore... nad ei waata... nad on pahased ja lähewad ära... see on tõepoolest suurepäraline!

         — Oleksid sa kuulnud, missugusel torkawal häälel see proua mulle natukese aja eest wastu tulles ütles: „Wõi nii, herrased lähewad purjetama“. Ja kui ma weel silmapilguks oleksin temaga kõnelema jäänud, oleks ta oma keele otsast nõelu mulle wastu silmi sülitanud.

         — Ma sain ta tütrega kokku, selle sinisega, kes sind nõnda armatseb — ta teretas mind waewalt weel. Mul oli temast nii hale meel, et ma teda peaaegu pidin kaasa paluma.

         — Mul aga ei ole wähematgi kahetsust nende isandate wastu, kes täna õhtu sind asjata tantsule saawad ootama.

         — See on tõsi. Täna on ju supelusmajas suur tantsupidu... ma olin juba ammu kõik oma frangseesid ära lubanud. Nüüd on see lõpulikult otsas. Kui meie oma hääd nime päästa tahame, siis ei aita muud, kui esimesel juhtumisel oma kihlust kõikide rahustamiseks awalikult awaldada.

         — Me awaldame seda juba täna wäljas mere pinnal pääsukestele ja kajakatele, kutsume tuuled tunnistajateks ja laened armu awaldajateks.

         — Sul on alati need su mõtted! Tee nagu tahad. Aga just sellepärast meeldidgi sa mulle nii wäga, sa tore poiss!

 

— 182 —

 

         — Istu ometi siia... ma näen sind waewalt säält purje warjust.

         — Ma heidan parem pikali ja toetan pää su põlwe najale...

         Ja natukese aja pärast:

         — Kas see siis tõesti tõsi on, mis sa ütlesid, et ma sulle kohe meeldisin, kui sa mind nägid?

         — See on nõnda, nagu ütlesin, et sa mulle meeldisid weel enne, kui sind nägin.

         — See on nii tähelepanemise wäärt, et ka minul see tundmus oli.

         See oli pääwiis kõigis nende kahekõnedes, see, kuidas nad kõige oma elu jooksul nagu aimanud oliwad, et ring ikka wähenes, et muud tarwis ei läinud, kui et nende teed kord maailmas risti käiwad, ja kohe tunnewad nad üksteist omaks.

         — Ja kohe kui ma sind nägin, — ütles tema, kes laewa päras istus, sellele, kes oma pääd ta põlwe wastu toetas, — kohe kui ma maale olin astunud ja supelusmaja werandale tulnud, olin ma iseenesega selgusel... olin ma kindel, et seda sidet olla ei wõi, mida ma mitte walmis ei oleks sinu omale saamiseks katkestama.

         — Sa tegidgi kõiksugu rumalusi, juba meie tutwuse esimesest päewast algades. Täitsa oma lubaga wõtsid sa selle herra koha ära, kes üleüldises söögisaalis minuga wastamisi istus. Kui sa kord minu seltsi sattusid, siis sa ei lahkunud säält terwel päewal ega järgmiselgi. Raske oli sind ööseksgi minema saata. Sa jätsid kõik wiisakuse nõuded tähelepanemata, wiisid mind kaugetele üksikutele jalutusteedele, palusid mind purjetama ja tühjadele saartele maale astuma...

 

— 183 —

 

         — Ja sina olid kõige sellega nõuus, ega pannud poole sõnagagi wastu.

         — Ma olin pime ja tahtmiseta... sa olid mind hüpnotiseerinud.

         Sel kombel naljatades oliwad nad salmest wälja jõudnud ja läbi sisemise saarestiku hakanud wälimise saarestiku poole purjetama. Sisejärwe loodus muutus wähehaawal merelooduseks, maad läksiwad madalamaks, puud harwenesiwad ja läksiwad wäiksemaks ja wiimati ei leidunud kaljudel muud kui siin ja sääl mõni mänd, kõweraks kaswanud, just nagu hüüaks ta igalt poolt appi, terwe ta olewus nagu raugenud koledatest kangutustest, õhu tundmata waenlaste wastu. Uhke, sirgeseljaga kuuskgi oli pidanud wõitluses olemas — olemise eest maad mööda roomawaks kadakaks muutuma ja armu paluwalt ja alandlikult mööda kalju külgesid üles ronima.

         Meri ja ta alatasa laienew wäli oli neid waikima pannud. Nad istusiwad mõlemad oma ette waadates, selle kurwameelsuse mõju all, mida rahulik tuul, laewa korrapäraline tõus ja langemine laenete järele ja see kauge ühemõõduline kohin sünnitab, mis laenete murdumisest wastu weest wäljaulatawaid kaljusid tekkib.

         — Mis üle sa mõtled? — küsis tema, kes päras istus.

         — Ma mõtlesin selle üle järele, et siisgi oleks teatud troost kiduraks känguda, nagu need kuused selle saare pääl, kui see wõitluses merega sünnib. Aga kiduraks kaseks kõduneda wedelas soos kahe mätta wahel, see oleks mõru. Ja kes teab, kas me ka mitte ükskord olude sunnil ja elumurede rõhumisel nõnda ei hakka kõdunema?

 

— 184 —

 

         — Ei seda wõi teada, mis peab, ja minagi olen pidanud teiste meelt mööda tegema... ma ei ole ju õige waba, õige iseseisew ialgi olnud... ümberpöördult... ja see ongi ehk ainult nii kauaks, kui ma siia wõõrasse kohta pääsedes ja kaugel endistest oludest, olen tahtnud nüüd seda nii ääreta maitsta, kellegilt küsimata elu ja surma pääl wäljas olla.

         — Seda sa ei ole enne ütelnud... ja mina ka mitte, ehk minu olek küll samasugune on... wõib olla, weel enam, kui sinu oma.

         — Tere, mu seltsimees, tere tulemast ühisele wõitlusele... me mõistame üksteist päew-päewalt ikka paremini! Aga nüüd ei ole meil weel tarwis seesuguste asjade pääle mõtelda... ja kaua saawad nad meid taga ajada, saawad meid nälja ja külmaga piinata, enne kui me alla anname.

         Tuul paisutas purjesid, kallutas paati külje pääle, ajas teda mühades edasi wiimastest wee alt wälja ulatawatest kaljudest mööda wälja awarale, rannata weewäljale, kus täis, wägew tuul neid ühe määratu laene harjalt teisele wiskas.

         — Kuidas siin kõik waba ja suur on! Kuidas kõik kahklused ja aimdused, mis just praegu mu südant täitsiwad, nii tühised ja lapselikud tunduwad olewat!.. On täiesti asjata, et nende pääle ülepää mõteldakse... tundub, nagu wõiksid kõike halwaks pidada, kõigest wäljapoole astuda...

         — Nõnda tundub see alati siin kaugel, aga kui me jälle maa poole pöörame, rannale läheneme ja maa lõhna tunneme, siis nagu pehmeneb meie selgroog, tahtmine läheb lõdwaks ja me saame kui tuhandete wäiksete rihmadega mässitud, mis meid paigast liikuda ei lase.

 

— 185 —

 

         Nad oliwad juba nii kaugele wälja merele jõudnud, et juba aeg oli ümber pöörda. Ja kui nad oma laewa wastu tuult oliwad juhtinud ja pärast selle pöörmist purjed jälle oma kohtadele kinnitanud, ütles tema:

         — Seda saad sa tunda, niipea kui me linna salmest sisse oleme purjetanud... wõib olla, saad juba täna õhtulgi.

         — Aga mis sunnib meid sinna tagasi... wähemalt mitte weel täna!

         — Tahad sa siis tõepoolest ööseks siia jääda, kahekesi minuga?

         — Tahan küll...

         — Me sõidame selle saare warju, läheme maale, teeme tule üles, walmistame õhtusöögi... meie esimese õhtusöögi... ja tuleme alles homme tagasi.

         Natukese aja pärast oliwad nad saare kätte saanud, kõrge, kaljuse saare, kus ainustgi puud ei kaswanud, aga mille wäikeses sadamas kõigi tuulte eest kaitset oli. Wene jooksis randa siledaks ihutud kalju wastu kinni, nad lasksiwad purjed maha, astusiwad maale ja läksiwad saart waatama.

         See oli üksainus suur raudkiwi, mis mõnes kohas kõrgetest jäädest ja laenetest lõhutud kiwirüngasteks kerkis, teises jälle madalaks, ühetasaseks rannaks alanes. Nad ronisiwad üle kiwide, tõusiwad kõrgematele kohtadele wäljawaadet imetlema, jooksiwad mööda randa kui mängijad lapsed ja wõtsiwad saare oma walitsuse alla kui omanduse, kui juba ammust ajast nende tarwis määratud, neid oodanud uudismaa. Magusa wäsimusega täidetud tuliwad nad wene juurde sadamasse tagasi, kandsiwad toidumoona maale, korjasiwad laenetest kaldale heidetud puud

 

— 186 —

 

tuleriidaks kokku, keetsiwad teed ja istusiwad õnnelikult ja kõike muud unustades rannal, mille wastu tasased wood loksusiwad.

         Mõte oli ühel ajal liikuma hakanud, sellessamas sihis edasi läinud ja keerlenud ja puhkes neist nüüd sõnadeks wälja, samast waimustusest aetud:

         — Kui me siia igawesti wõiksime jääda!

         — Ja miks me ei wõiks?

         — Aga kuidas me seda wõiksime?

         — Ehitame siia maja, wäikese toa, wäikese suwe-hoone.

         — Siia teeme ta, siia puhtale rannale, tuleme igal suwel kuuks wõi paariks siia, raputame ennast kõigest lahti, unustame kõik...

         — Ja kutsume seda oma — Unustuse Saareks!

         — See on tore! Juba tulewal suwel tuleme siia, ei wõta kedagi kaasa, ei awalda kellegile oma pelgupaika... oleme kui linnud, kelle pesa kõrbes on, keda aegajalt inimeste asupaikade juures nähtakse, aga kes säält rannast ilma kellegi teadmata ära kaowad.

         — Oled sa nüüd rahul sellega, et me linna tagasi ei läinud ja et ma sind pool-wägisi oma kaasas siia tõin?

         — Olen, olen!

 

*                 *

*

 

         Päike läks looja, meri oli waikseks jäänud ja tasane kohin kuuldus ainult weel hämarast merest, kui laened wastu kaljurahnusid inurdusiwad.

         — Hääd ööd! Ma lähen nüüd kajutisse magama.

—    Aga mina?

— 187 —

 

         — Sina wõid oma warandust walwada siin sooja kalju pääl, kuhu sulle aseme walmistan.

         Ja ta läks paati, kadus lae alla ja wiskas säält padja ja willased waibad rannale.

         — Ehk wõin ka mina sinna tulla? Kas ei?

         — Ei wõi, weel mitte.

         Ja ta nägi teda uuesti lae alla kaduwat, nägi teda sääl tule põlema süütawat ja eesriide wäikese awatud akna ette tõmbawat, kuulis teda ennast riidest lahti wõtwat, magama heitwat ja tule ära puhuwat. Ja ta arwas teda juba magawat, kui walge, ilus, küünarnukini paljastatud käsiwars aknast wälja pistis ja talle märki tegi:

         — Hääd ööd, mu armas!

         Teine heitis weest silitatatud kalju õõnsusesse pikali, weel kaua mere wahetpidamata tasast kohinat kuulatades, taewas wilkuwaid tähti ja kaugete paakide tulesid waadeldes ja selle õnne pääle mõteldes, mille temagi oli wiimaks wõitnud, ilma et ta seda oodatagi oleks teadnud.

 

Tõlkinud J. Aawik.

 

 

Mu luule, tule!

 

    Kas tahad tulla minuga

mu eluteele rändama?

Mu tee on kitsas kiwine,

käib üle suurte mägede.

    Kas tahad tulla?

 

    All orus pole rahu mul,

seesama igatsus on sul;

õhk rõhuw, raske, sume siin.

See waba waimule on piin.

    Kas tahad tulla?

 

    Sääl rändame me käsi-käes

küll päikse paistel, tormi ees.

Torm laulab laule wägewaid

ja õhus hõljub õrnemaid.

    Kas tahad tulla?

 

    Meid kutsub walgus, wabadus,

üks imeline igatsus;

sääl otsatumas kauguses

ta kumab, koidab meie ees.

    Kas tahad tulla?

 

— 189 —

 

    Mäe-lilla nopin sinule,

sul awan hinge, südame;

külm, õudne oleks sinuta

sääl pilwe piiril rännata.

    Kas tahad tulla?

 

    Sa tuled — seda tean ma,

ja surmgi meid ei lahuta,

mu luule, minu kandle-wiis,

mu elutuum ja paradiis!

    Mu luule, tule!


Anna Haawa.

 

See oli kewadel.

 

         See oli kewadel. Oli siis, kui linnud laulsiwad hõbehäältega — armastusest, ja kui õrn tuuleõhk igatsewale südamele kaisutusi tõi.

         Siis istus tugewa tamme oksade wahel noor tütarlaps, oksi painutades, ennast hõljutada lastes.

         Hommiku päikese kiirtel särasiwad ta lahtised juuksed kui pehme liikuw kuld, ja üksikud kastetilgad nende pääl kui kalliskiwid. Ja ta sinised silmad oliwad kui laenetaw, sügaw meri, täis elu ja suurust.

         Wärskus ja jõud säras temast wälja, õnn ja rõõm laenetas tema ümber. Ta hõbeselge hääl laulis wõitu lookestega, laulis Loojale, taewale ja päikesele, laulis wägewat, selget, kõlawat nooruse- laulu.

         Ja haljaste lehtede seest waatas ta kui oma troonilt päikese pääle, sinawasse taewasse ja mõtles:

 

— 191 —

 

         Kui mul oleks tiiwad, siis lendaks ma ülesse, kõrgesse, tähtede juurde.

         Ja esimeselt tähelt wõtaks ma kõik aated, kõik lootused, kõik kujutused, mis sääl on, ja wiiks nad sulle.

         Ja teiselt tähelt saadaks ma sulle alla usku nende aadete sisse, hiigla-usku iseenesesse.

         Ja kolmandalt wiiks ma sulle kõik armastuse, mis sääl on...

         Ja edasi lehwiks mu tiiwad ja kõikidelt tähtedelt saadaks ma sulle õnne, minu kallim, minu elu, minu õnn.

         Ja siis wiiksiwad mu tiiwad mind päikese juurde.

         Sääl awaks ennast mu süda ja wõtaks päikese oma sisse ja saaks ise päikeseks, niisama äratawaks, põletawaks walguse ja elu toojaks.

         Ja siis kannaksiwad mu kuldsed tiiwad mind alla sinu rinnale.

         Ja sina põlwitaksid minu ees ja ütleksid: „Minu päikene!“

 

Hella Murrik.

 

 

Ema laul.

 

Lapsuke on mul, õrnake, kullake, kaunis,

näoke nii rõõmus ning hää, ja suuke nii sulawal naerul,

silmad nii särawad, sügawad, sammetimustad,

waatawad hingesse mul, süütawad lõkkele südant:

oh kuis sind armastan ma, õrnake, kullake, kallis,

naerataw suuke ja silmad nii sammeti mustad,

kuldseid juukseid ja kõik sinu wäikeseid liikmeid

ja sinu hellakest hinge!.. Nüüd ju weel wõin ma ja jõuan

eemale peleta’ sinust su wäikesed naljakad mured,

pisaraid pühkida silmist ja rõõmsaks ja ilusaks teha —

 

— 193 —

 

kuldseks su päiwi, mu laps, — nüüd oh weel jõuan ma seda.

Kiirelt küll kaowad need soojad ja särawad päewad,

kiirelt need magusad ööd, kus walwamas ema,

suuremaks saawad su wäikesed käek’sed ja jalad,

suuremaks, suuremaks ka su wäikene õrnake süda,

suuremaks, tõsiseks ka su wäikesed naljakad mured,

tuulte ja tormide kätte siis pean sind jätma, mu kallim!

Marusid palju on mässamas, lapsuke, elus,

walusi waljusi palju. Ei wähenda’ jõua

enam su ema neid sul — ise

pead sa siis wõitlema waljult, mu tütreke, ise sa edasi jõudma...

Süda nii wäikene nüüd, saab siis nii waljusti lööma,

palju su’lt nõudma ta saab ja küsima, küsima palju.

Wastust ei wõi sull’ siis enam ka anda su ema:

on ta ju ise niisama üks küsija, otsija elus.

 

Mutti.

 

 

Charles Baudelaire ja dekadentismus.

 /pilt/

 

         Charles Baudelaire’i peetakse harilikult selle kirjandusliku woolu isaks, mis minewa aastasaja teisel poolel tekkis ja mida ühe sõnaga dekadentismuseks nimetatakse. See dekadentismus on niisugune nähtus, mis ennast kõigist harilikkudest, siiamaani makswatest wormidest lahti ütleb, mis ebaloomulises ja patologilises maitset leiab, mis enne kuulmata aineid uute abinõuudega katsub ette tuua, ühe sõnaga, mis kui kõrwalekaldumine harilikust wormist, teatud langemine wõi degeneratsion olla. Ta esitab end kord kui

 

— 195 —

 

müstitsismus, mis igal pool salawägede tegewust näeb ja oma luule üle saladusliku loori laotab, kord kui sümbolismus, mis lugejas tumedaid, uduseid, muusikale sarnaseid tundeid püüab äratada ja selleks uutmoodi pildirikast ja sümbolidest kubisewat keelt tarwitab. Raske on ütelda, mida dekadentismus pääasjalikult kirjeldab; seniajani ilmunud dekadentlikkude tööde järele otsustades on dekadendi tüüpus wankuw kõige suuremate wastandite wahel: kord uputab ta ennast kõige jälgimatesse, loomuwastastesse pattudesse, bacchantlikkudesse orgiatesse, kunstlikkudesse, raffineeritud lõbudesse, säälsamas aga püüab ta asketismuses ja kristlikus müstikas oma piinatud ja närtsinud hingele rahu leida. Paul Verlaine, tähtsam Baudelaire’i järele dekadentlik luuletaja, kes kombewastalisi ja libedasisulisi luuletusi kirjutanud, pöörab oma wiimastes luuletustes waese patusena õndsakstegewa katoliku kiriku rüppe tagasi. Ja kuulus dekadent Huysmans kirjeldab oma uuemates romanides (En route ja La Cathédrale) patust-pöörmist ja kloostri elu.

         Charles Baudelaire sündis 1821 aastal Parisis, õppis koolis halwasti, pühendas ennast pääle oma wanemate surma täitsa kirjandusele. Ta debüteeris Edgar Poe fantastlikkude juttude ümberpanemisega, kelles ta sugulase hinge oli leidnud. Aastal 1857 ilmus ta kuulus luuletuste kogu Fleurs du mal (Kurja lilled), mida kirjanik ise „dekadentsi“ luuleks, wananewa kulturi haigeteks lilledeks nimetab. Ja neist luuletustest lehwib tõesti iseäralik haiglane, mäda waim wastu: saatanlik põlgtus elu, inimese loomu alatuse ja puuduste wastu, kuni cünismuseni minew oma pattude analüseerimine, wastumeelsus kõige loomuliku wastu ja kunstlikkude lõbude tagaajamine, ja liia lõbu maitsmise läbi kolkunud inimese elutüdimus, see kuulus Baudelaire’i igawus (Ennui), mille wastu mingit rohtu ei ole — need on Baudelaire’i luule pää-ained. Samasuguse karakteriga on ka ta Petits poèmes en prose (Wäikesed luuletused proosas) ja Les Paradis artificie[l]s (Kunstlikud paradiisid), kus ta opiumi ja wiina mõju kui indiwidualiteeti suurendawat faktori kirjeldab. Ta ise oli kunstlikkude erutamise-wahendite pruukijate klubi liige, ja on selle mõju enese kallal küllalt proowinud, ja nende kihwtide

 

— 196 —

 

tarwitamine ongi see olnud, mis ta terwise rikkus ja teda enneaegu hauda saatis. Ta suri aastal 1867, 46 aastat wana.

         Théophile Gautier’ õpilasena oli Baudelaire l’art-pour-l’art teoria järelkäija, mis ühtegi moralilist põhjusmõtet kunsti kohta makswaks ei tunnista. Tuntud on ta kunstlise armastus, tuntud on ta „klaasist landschaft“. Naesterahwast wihkas ta just sellepärast, et see loomulik olla; iga loomulik asi olla aga läila.

         Noorema sugupõlwe pääle awaldas see uus luule, see „uus wärin luules“, nagu seda Victor Hugo nimetas, suurt mõju ja leidis järeletulejaid. Tähtsam neist on ülewal nimetatud Verlaine.

         Ka keelepõllul on dekadendid rewolutsioni sünnitanud, keelele enam wabadust nõudes ja mõndagi seniajani pühaks peetud seadust rikkudes. Kiwistanud grammatikuste keel ja pedantlik akademia sõnaraamat oma sõnatagawaraga ei ulatanud sümbolismuse ja müstitsismuse peenikeste warjunduste wäljaütlemiseks. Akademia ja konserwatiwlikud kriitikused nimetasiwad seda uut keelt pilkawalt „dekadentsi“ keeleks, teda Rooma langemise (décadence) ajajärgu kirjanduse rikutud ja barbarliku keelega wõrreldes. Théophile Gautier aga hüüab omas Fleurs du mal’i eeskõnes waimustatult :

         „Kurja lillede“ luuletaja armastas seda stiili, mida ekslikult dekadentsi stiiliks nimetatakse, mis aga muud ei ole kui sellele kõige kõrgemale küpsusele jõudnud kunst, mida wananewate ciwilisatsionide kiired kuldawad: peenikene, keeruline, teaduslik stiil, täis nüanssisid ja peensusi, alatasa keele piirisid kaugemale lükkaw, igast tehnilisest sõnaraamatust sõnu laenaw, igalt baletilt wärwisid, igalt mänguriistalt helisid wõttew, stiil, mis katsub mõtet selle kõige wäljarääkimata peensuses ja wormi selle kõige udusemates konturides wälja ütelda, mis nende sõnastamiseks närwihaige pihtimisi, wananewa ja kõdunewa kire tunnistusi, hullustusele lähenewa idée fixe’i weidraid hallutsinatsionisid kuulutab. See dekadentsi stiil on Λóγος’e wiimane sõna, mis wõimuline on kõik wälja ütlema ja mis wiimase tipuni on aetud“.

         Toome mõned näitused Charles Baudelaire’i luulest.

— 197 —


Kurja lilled.

 

Spleen.

 

    Su’lt palun halastust, sa ainus armas mul,

säält hauast sügawast, sest sinna langen’d mina;

see on üks tume ilm, tal horitsont kui tina,

sääl öö sees ujuwad hirm, teotus kui hull...

    Üks soojuseta päew kuus kuud ta ümber rändab

ja teised kuus kuud öö katab tühja maad;

see koht on paljam weel kui põhjanaba maad,

ei looma, jõge, wett, ei rohelist, ei metsa.

    Ei ilmas olla wõi küll koledamat hirmu

kui see külm, jääne päew, ei soojenda see põrmu:

see lõppemata öö kui muistne chaos on.

    Mu’s kutsub kadedust ka kõige jälgim konn,

kes unes tarduda wõib terwel talwelgi:

nii pikkamisi aeg siin wenib edasi.

 

Himu.

 

    Mu juures alati üks Dämon luuratab;

mu ümber hõljub ta kui õhk, mis nägemata,

mu kopsu tungides ta seda kõrwetab

ja täidab himuga, mis patt ja kustumata.

    Mu kunstiarmastust ta teab ja meelega

seepärast ilmub ta nii kena naese kujul

ja ebawagal näol ja libe keelega

mull’ kihwti ulatab ta ülemeelsel tujul.

    Mind nõnda weab ta nii kaugel Jumalast

kesk tühje steppisid, kus elab ammust a’ast

kurb Igawus, sest sääl ei kuulda appihüüdeid.

    Mu silmi ette seab, mis on täis segadust,

ta haawu weriseid ja roojastatud riideid

ja werist masinat, mis saadab Hukatust.

— 198 —

 

Sa Ingel...

 

    Sa Ingel rõõmu täis, kas tunned sa ka hirmu?

ja häbi, silmawett ja kurbtust, igawust

ja hirmsail öösetel nii õudset koledust,

mis südant pigistab ja teda sõtkub põrmu?

Sa Ingel rõõmu täis, kas tunned sa ka hirmu?

 

    Sa Ingel häädust täis, ka tunned sa ka wiha?

ja sapipisaraid ja peidus rusikat,

kui Kättemaksmine lööb sõja-põrinat?

Ta meie hinges siis on kõige suurem iha.

Sa Ingel häädust täis, kas tunned sa ka wiha?

 

    Sa Ingel terwist täis, kas tunned Palawikka?

kes sammul weniwal kui waesed kerjajad

sääl laatsareti seinte mööda hiiliwad?

Nad päikest otsiwad, neil huuled liik’wad ikka.

Sa Ingel terwist täis, kas tunned Palawikka?

 

    Sa Ingel ilu täis, kas tunned kortsus palgeid?

ja kartust wanaduse eest ja piina ka,

kui sala ahastust neist silmist loed sa,      

kust enne maitsesid sa ainult pilka selgeid?

Sa Ingel ilu täis, kas tunned kortsus palgeid?

 

    Oh Ingel õnne täis ja walgust, soojust, elu,

tõest’ Dawid surres küll su’lt oleks palunud,

et terwist nõidus-wäel tall’ oleks annetud.

Kuid mina muud ei su’lt kui sinu palweid palu,

oh Ingel õnne täis, ja walgust, soojust, elu!

— 199 —

 

Wäikesed luuletused proosas.

 

Wõõras.

(I.)

 

— Keda sa kõige enam armastad, mõistatuslik inimene, kas oma isa, ema, õde wõi wenda?

— Mul ei ole isa ega ema, ei õde ega wenda.

— Oma sõpru?

— Teie tarwitate sõna, mille tähendus mulle kuni seni ajani tundmataks on jäänud.

— Oma isamaad?

— Ma ei tea, missuguse laiuse-kraadi all see leidub.

— Iludust?

— Ma armastaksin teda kui jumalannat ja surematust.

— Kulda?

— Ma wihkan teda, nagu teie Jumalat wihkate.

— Noh! keda sa siis armastad, imelik wõõras?

— Ma armastan pilwi... pilwi, mis jookswad... sääl... imeilusaid pilwi!..


Jooge endid joobnuks.

(XXXIII.)

 

         Tarwis ikka joobnud olla. Selles on kõik: see on ainus küsimus. Et mitte Aja koledat koormat tunda, mis su õlasid rõhub ja sind maa poole muljub, tarwis end wahetpidamata joobnuks juua.

         Aga millest? Wiinast, luulest ehk woorusest, see on sinu asi.... Joo aga ennast joobnuks.

         Kui sa mõnikord kas palee trepil, wõi kraawi rohelise rohu pääl, wõi oma kambri igawas üksilduses üles ärkad, kuna joowastus juba wähenenud wõi

— 200 —

 

kadunud on, siis küsi tuulelt, laenelt, tähelt, linnult, seinakellalt, kõigelt, mis põgeneb, kõigelt, mis hoigab, kõigelt, mis weerleb, kõigelt, mis laulab, mis kell on: ja tuul, laene, täht, lind, seinakell wastawad sulle: Aeg on end joobnuks juua! Et mitte Aja piinatud orjad olla, jooge ennast joobnuks; wahetpidamata jooge endid joobnuks! Wiinast, luulest wõi woorusest, see on teie asi!

 

Sadam.

(XLI.)

 

         Sadam on ilus asupaik eluwõitlusest wäsinud hingele. Lai taewawõlw, pilwede liikuwad ehitused, mere waheldawad wärwid, tuletornide helkimine on suurepäraline prisma, et huwitawaid pilta meie silmadele kujutada, ilma neid ialgi wäsitamata. Laewade sihwakad kujud, mida laenetus rütmiliselt õõtsuma paneb, hoiab waimus iluduse ja rütmuse tundmust alal. Ja teiseks on see kui üks saladuslik ja aristokratlik lõbu sellele, kel enam uudishimu ega auuahnust ei ole, katusel ehk kaldal lamades, ärasõitjate ja tagasitulejate liikumisi tähele panna, kõigi nende liikumisi, kelledel weel jõudu on tahta, weel igatsust on reisida ja rikkaks saada.

 

Tõlkinud J. Aawik.

 

 

Pühapäewa hommik kodus.

 

    Üle põldude ja aasade,

üle metsade ja wäljade

liigub soojuse ja walguse tiiwul

pühapäewa hommikune rahu

kumisew kellahelin huultel

ja manitseb palwele.

 

    Kodu waikib päikese kiirtes,

wäljadel laenetab wili,

eemal metsas liigub sahin,

nagu kandlite magus kaja

waikse templi üksilduses,

lindude ja putukate hõiskeid

lauluks päikesele ülendades.

 

    See on kodune helin,

mille jälgil ma sammun

ning kujunemise igatsuses kuulatan

omas templis, kodu metsas!

 

    Päikese soojuse ja walguse kandlel

liigub metsa pühapäewa mõte,

nagu eksinud igawik;

lindude ja putukate,

— 202 —

 

lehtede ja lillede huultel

tundub elu palwe laul.

Kõigega kumiseb mu hing kaasa,

nagu koiduehtes kastetilk

siniõhkude suudlemisel,

ning leiab jälle teed

üles, ununenud sinitempli poole,

kus isennast uuendab

walguse waimus

põrm.

 

    Üle põldude ja aasade,

üle wäljade ja metsade

liigub soojuse ja walguse tiiwul

pühapäewa hommikune rahu

kumisew kellahelin huultel

ja manitseb palwele, —

ning kaugel, tolmunud teedel

ruttawad inimesed — kirikusse.

 

E. Enno.

 

 

Wampir.

 

                   /pilt/                                                O Poeta, divina e la Parola

                                                                  Ne la pura Bele—a il ciel ripose

                                                                  Ogni nostra letizia.

 

                                                                                     Gabriele d’Annunzio.

 

         Öö on walge, waikne... suine öö... nii ilus kui nõiduw unenägu, täis lõhna, joowastawat wärskust. Tuppa tungib werew eha walgus, mis sügawas taewasinas wäriseb — tardub. Ja wäljas, wäljas hõiskab ööpik põõsaste sees, kus raudkülm hallikas maa rikkast rinnast üles keeb, sõmerikul suliseb ja waikselt uinudes warsakapjade wahel edasi woolab, mis joowastuses oma Õnnest suwe walges Öös waikiwad ja wee wiludast woodist unistawad, mis end mustas widewikus sammeldanud sügawuses awab. Ja nende unenägu on

 

— 204 —

 

nõiduw lõhn, mis üle unistawa weepeegli laiali laenetab. Ööpik hõiskab ja ta laulus wäriseb kurtew kahju ja kaebe kaduwa Õnne järele. See nõiduw neitsilikkus ja igawene Ihaldus, mis suwe Öö südamest hoowab, see köidab meid kõiki, weab meid wastupanemata oma õilmitsema puhkenud Õnnesse. See on kui päikesepaistene päew, täis lootuseid, lõppemata Õnne — hele päew, mis kustub, kui wiimane päikese kiir tumedate pilwede taha — mille järele päike enam ialgi nähtawale ei tule — kõik uinub, närtsib.

         Ma olin joobnud sellest igatsewast ilust, sellest lõhestawast sala kahjust, mis mu rinda täitis. Ja sügawasti liigutatud, olin ma nutnud, kurtnud seda õitsewat õrnust, mis Loodus oma lootusrikkas Õnnes wälja walas, ja mu põlewad pisarad oliwad niisutanud mu igatsusest kahkjat nägu ja heli tänumeelsus oli täitnud mu sügawast liigutusest wärisewat südant selle kõige ülema tundega, mis inimesel ialgi on. Ma olin annud suwise Öö walda oma terwe igatsewa hinge, oma süttiwa südame ja rusutud rinna, ma olin sügawnenud kogu oma olewusega Öö otsata Õnnesse, mis mu ümber õitses, lõhnas, hõiskas...

         Minus liigub imelik Igatsus, kui üksik kaebaw, kustuw toon läbi hämardawa Õhtu, mis Waikusesse waibub ja mu mõtted hämardawad muinasjutulikuks kujutuseks. Ma olen pool-uimastuses... rind wajub ja tõuseb waewalt nähtawalt... mu silmad on tardunud — liikumata, ja mu süda sumestab, nagu mustaw Öö, mis oma rinda on peitnud palawa päikese, ja mu laugedele langeb walgest weelillest õrnem uni, kui wiimane laene üle sügawuste. Mu hing unistab Unistuse nõiduwusest, sest joowastawast

— 205 —

 

lõhnast, mis walge suwe Öö südamest woolab. Hõiskaw suwe Öö, Õnn on mind uimastanud, meeletuks teinud.

         Wäljas hõiskab ööpik ja ta laul sulab sumedaks, mõistmataks, hinge wälja kiskuwaks kurwameelsuseks, mis suwe õitsewas Õnnes kurdab, kaebab.

         Nagu tiibade sahin kuuldub korraga õhus, ja läbi poolhämaruse ligineb kahwatu kogu öö heledusest punendawa kahkwa näoga ja põlewate silmadega mustade, saladuslikkude kulmukarwade all. Nüüd, nüüd... tiibade sahin... pimedus... ma tundsin ta kohe ära, selle saladusliku waimu, mis mind põlewa purewusega piinanud oli sügawad südaööd ja päewasemadgi päewad, mind nõrgaks oli teinud ja mu Were kihwtitanud. Nüüd on ta lehwinud läbi suwe Öö sügawuse, ilmutanud end mulle suwe Öö salajas süles, kus mu rind, täis rõõmu ja walu, hõiskab ja nutab, ta on ilmunud minust Werd ja Hinge wälja imema. Mu otsale tõuswad läikiwad higihelmed, silmad on auku langenud ja ma wärisen hirmust, mis mind oma wõimusse on wõtnud — ootan ja tasasemgi weresoone põksumine kostab mu kõrwu: mu kuulmine on wiimse wõimaluseni teritatud. Uuesti, uuesti tiibade lehwimine — waikne... tasane... ja hinge tagasi hoides olen ma nagu kiwistanud, tunnen rinda raskenewat koleda rõhumise all, mis lämmastawalt mu pääl lasub. Iseäralik kuumus kaisutab mind tulise palawikuna, ja kui ma põue paljastanud, helendawad suured punased pisarad mu rinnal, mille wastu metslik kogu korratute juuksesalkadega, mis nagu mustad maod minu rinnal roomawad, oma huuled on surunud, et minust Werd ja Hinge wälja imeda. Nüüd lõikawad ta, terawad kui

 

— 206 —

 

teras, küüned mu rinda ja tungiwad põksuwasse südamesse. Ja kuna ta mu Werd, põlewat punast Werd ablasti imeb, kisendab mu Hing ja kahwatab kui Surm. Minus kiljateleb kahju, kustumata kurbtus kaduwast elust, mis nagu kuu kuma keset surnut sügawat talwe kahwatab, ja meeleäraheitlikult puhken ma nutma oma närtsiwa Nooruse, oma hõiskawa Õnne pärast, mis alles nüüd mulle end awas. Ma nutan meeletult, kuni uimane olen. Mu kahwatu kustuw elukuma on kui walge lill, mida tasane tuul suudleb, mis kahwatab, kolletab, kustub.

         Hiljukesi edeneb Öö ja taewal tuhmenewad tähed. Ja kui hommikus koit kumab ja kahwatu walgus läbi akna tungib, siis ärkan ma uimastusest. Ma olen nõrk ja närtsinud ja kustumata heliseb kurbtus minewast Ööst mu rinnas edasi: Wampir, Wampir...

 

Mere ääres.

 

         Pehme hämaruse loor peidab rannikut. Tasa uinuwalt loksub laene liiwa pääle weerdes ja kaugelt rahnudelt haudmerest kostab waikne woogude koha läbi suwe walewa rahusa öö. Kaeblikult hüüab tilder mööda randa edasi-tagasi jookstes ja uinuwas tuulehoos, mis õrnalt läbi widewiku wirwendab, kiigub roog ja salaline kohin segab end sügawasse mere kohasse.

         ...Läbi kahila, sala sammudel, liigub mu nuttew Nukrus, mustadesse muredesse mässitud. Hõljuwa uduna langeb ta mu sülle sumedatel suudlustel. — Mu armas, mu ainus! —

 

— 207 —

 

         Hämara igatsusega kütkendab meid waikne öö rahu eha hilisel walgusel, mis taewas weel ruskab ja hõõgab.

         Tasa uinuwalt loksub laene liiwa pääle weerdes ja kaugelt rahnudelt haudmerest kostab waikne woogude koha läbi sügawa une, kus meie Olemused, salajõuul ühendatud, Igawikku tunduwad tagasi mõõnawat. Ja kaebades särawad meie kurbtuse pisarad. Täis põhjatut imelikku walu üle mere kauge koha kuuldub tildri hääl kustuwa, surewa kõlana, mis hämarikus weel kiljatab.

         Mu nuttew Nukrus, mu tume Tusk!

         Kurwameelsuse kahwatu on peitnud öö mu südamesse, kus Elu keeb, Elu põleb, keset muste muresid, tummade tuskade tundisid — ihkaw jumalik Olewus kahwatus kurbtuses ja rõkkawas rõõmus, milledes igawese Jõuuna ilgemad himud ja puhtam, õrnem ilmsüütus waheldawad — Olewus, Igawiku sügawam saladus! Ta kohal on kaduwik piiramas, salajas sammumas Surm.

         Tummalt nutab Nukrus mu rinnal.

         Tasa uinuwalt loksub laene liiwa pääle weerdes ja kaugelt rahnudelt haudmerest kostab waikne woogude koha läbi suwe walewa, õitsewa öö. Ja uinuwas tuulehoos, mis õrnalt läbi widewiku woolab, kiigub roog ja sala kahin näib uinuwat mere otsata kohasse. Uinuda, uinuda!

 

Willem Grünthal.

 

 

Meri ja weri.

 

    Tuulte möllul mässab meri,

laened waljult kohawad;

noorelt keemas rinnus weri,

soowid suured ärkawad...

 

    Pärast tormi waikib meri,

laisalt laened liiguwad...

wanalt waikib rinnus weri

soowid soojad suiguwad...

 

    Talwel jääga kaetult meri —

surnud paistab meile ta;

haua põhja maetult weri

elu ka ei awalda...

 

J. Kreek.

 

Ma wihkan teid, ilusad naesed...

Wiimsete aegade Don Juani mõttemõlgutus wabal lüürilisel silmapilgul.

 

         Ma wihkan teid, ilusad naesed, kes teie mind nõiduslisel salawõimul ahwatelete ja mind joowastusega joowastate.. üürikeseks, et siis mu hingesse tühjuse kahwatust järele jätta ja mu meeltesse pettumuse pilkenaeru.

         Elu kaunimad kaunidused ja toredamad tõredused näitawad mulle teie ilusas olewuses ühinenud olema.. eedeni-õndsuse tõotusena, mis waimustust minus äratab ja hullustust.. ja.. ometi näitab kõik see ainult nii.. sest teie olete tuimem ja kahwatum inetus, kui kesk-öö maades hall uduwihmane sügise-päew.

         Silmapilkudel, mil teie elu tundmatuse hämarusest minu ette ilmute ja mina teid näen, aga weel äranäinud pole, sunnite teie mind uskuma, nagu peituks.. teie nähtawate toreduste warjul.. igawiku ilul öö sumeduses unistusi unistaw roosiaed, mille

 

— 210 —

 

puhkenud õisi taewakuu salakawalad hõbekiired joowastuse-uimastuses oma suudlemise-ihaldustega waritsewad.. Nendel aegadel, mil ma teid näen aga äranäinud pole, tõotate teie, mind uskuma sundides, et teites kustumata nõiduse-ilma tuli leegitseb, mis mind tuhaks põletada ihkab, ja siisgi oma ihaldustes rahuldamata jääb.. õndsal põletamisel mind põletades..

         Aga kui teie ju minu omad olete ja mina teitesse waadanud olen, ei tea ma teie rinna sees tõotatud roosiaeda leidnud olewat, ega teie meeltes nõiduse-ilma tuld.. Ja mu hinge asub siis mõru wiha..

         Mõru wiha asub hingesse, kui mu mälestusesse teie kujud kerkiwad, kes teie läinud päewadel mind nõiduslikul salawõimul ahwatelenud olete ja mind joowastusega joowastanud.

         Ja Sind, ilus naene, keda ma weel ei tunne, kuid kes Sina.. wististi ju tulewate aegade esimestel päewadel.. mu rinnas imelise weripunase lille õilmitsema ahwateled ja mu meeltes toreda punase tule leegitsema.. ka Sind, Sa tundmata iludus, wihkan ma ju ette..

         Aga siisgi wihkan ma Sind.. wähem kui ma Sinu järele.. igatsen. Mõrudalt põlgawa wihkamise aimdus on mu wiha Sinu wastu, aga minu igatsus Sinu järele on.. jänunew lootus..

         Jänunewalt loodan ma Sinu läbi, Sa tundmata iludus, wiimaks ometi.. nii paljude pettumuste järele.. elu igawesti-naeselikkuse ahwatelewa mõistatuse äramõistmiseta äramõistmises oma igatsustele.. kestwaid rahuldusi leida. Ma loodan kätte saada wiimaks ometi Sinu läbi elu ainsamat õndsust, mis suur on ja ainuke..

 

— 211 —

 

         Ihaldawalt igatsewal lootusel loodan ma.. et Sa maise elu kaunimate kauniduste ja igawiku ilusamate ilude äraseletatud ühises toreduses minu ette ilmud ja ju eemalt mu meeli ilutsema ahwateled ja wiibimata mind Sinu ärawõitmise tormijooksule kiirustad.. Ja ihaldawalt igatsewal lootusel loodan ma.. siis kui ma Sind enese omaks wõitnud olen.. Sinu armastawates silmades igawiku nõiduslikku ilu ja mõistmata-mõttelisi saladusi leida, mis mu hinge imestuse wärinal wärisema sunniks..; ihaldawalt igatsewal lootusel loodan ma.. Sinu huulte leekiwates suudlustes nektarlikku joowastust oma igawesti kestwas jänus maitseda..; ihaldawalt igatsewal lootusel loodan ma.. et hämaral öö-ajal.. kui meie üksteist kaisutame.. soniw naer meie ühises hinges naerab.. ja sadatuhat ja mitu-sadatuhat weripunast roosi meid eneste alla matawad, meie ühinenud meeli uimastawatel suudlemistel suudeldes.. sadatuhat ning mitu-sadatuhat weripunast roosi, kohutawama toredusega kui punane lill, mille Sa mu rinnas õilmitsema nõidusid....

         Jänunewalt ihaldawal igatsusel loodan ma ja ma usun oma lootusesse, kui ma ka ühtlasi usun et mu lootusest ainult.. pettumus järele jääb.. wiha Sinu wastu.. Sest kui Sa omas ilus mu ette ilmunud oled ja warsti oma armastusega ennast minu omaks tunnistanud.. kui ma Su silmadesse sügawalt waadanud olen ja Sind suudelnud ja Sind kaisutanud hämaral ööl.. siis ei ole mu meeltes ja mu hinges enam muud kui.. pettumus.. kui põlgaw wiha..

         Kui ma Su särawasse silma sügawalt waadanud olen, ei tea ma sääl mingit igawiku nõiduslikku ilu

— 212 —

 

leidnud olewat ega mingid igawiku mõistmata-mõttelisi saladusi. Ühtainsat.. mõtet tean ma Su silmade säras leidnud olewat; ta on mõte.. mille äraütlemiseks mul küllalt sõnu ei ole, mis alandlikud ja tuimad..

         Kui ma Su õhkuwaid huuli suudelnud olen ei tea ma nendel midagi uhkest kirgede tormist põlemas olnud olewat, mis mu meeltesse nektarlikku joowastust pidi ahwatelema.. ja hoopis ei tea ma ütelda, et uhke tundmuste torm.. meie suudlemiste juures.. sõnu üle Su huulte oleks sundinud.. uhket sõnade tormi, mis eluilu silmapilkude läbielamise suurtest ihaldustest tunnistust oleks annud..

         Kirgede tuim tuli ja tundmuste alandlik torm Sinu huultel ei awalda midagi.. pääle üheainsa.. mõttekese. Selle ainukese mõttekese äraütlemiseks ei ole mul aga hoopis mitte küllalt sõnu, mis tuimad ja alandlikud..

         Tuime ja alandlikka sõnu oleks weel enam tarwis, kui ma ära ütelda tahaks, mida ma Su liiliawalge rinna najal wiibides... hämaral ööl... leidsin... hämaral ööl Sind kaisutades, kui soniw naer meie ühises hinges pidi asuma ja sadatuhat ning mitu-sadatuhat weripunast roosi meie ühiseid meeli... suudeldes oma küllusesse matma.. Ma jätan ütlemata.

 

. . . . . . . . . . . . . . .

 

         Elu igawesti-naeselikkuse nõidusliku mõistatuse õndsa äramõistmiseta äramõistmise järele januneb mu hing. Ihaldades igatsen ma.. igawiku iluilmast maisesse elusse ilmunud tundmuste nuttes ja naerdes hõiskawa ilutsemise järele.. elu-õndsuse järele, mis ainuke..

         Kuid elu igawesti-naeselikkuse nõidusliku mõistatuse äramõistmiseta äramõistmise õndsus.. on..

 

— 213 —

 

minu unenägude ja minu hinge sügawusest sosistawate häälte järele.. ilusa hingega.. ilusa naese.. wõimu all.. Ja ainult.. ja üksinda..

         Aga nagu.. wallatu-häbeliku õhtueha ja uhkesäralisi unistusi soniwa walge suweöö ja koidu elujänu-tule leegitsewa õhkumise.. nõidus, mis ühiseks.. kujuks saanud.. nii on tema, kes.. ilus on ja ilusa hingega.. Nii oled.. Sina.. kelle järele ma igatsen..

         Mu ihaldawad igatsused hüüawad Sind. Sa ilmu mu ette, et mina Sind näen ja Sina mind, mu suures Sinu enesele wõitmise jänus..; ilmu.. hüüawad mu ihaldawad igatsused.. et mina Sind wõidan ja mind wõitjaks tunnistad Sina, rinnas weripunane lill ja meeltes punane tuli.. kuna Sa oma wõimu.. elu igawesti-naeselikkuse nõidusliku mõistatuse üle., minuga jagada wõtad..

         Aga teid wihkan ma, ilusad naesed, kes teie oma ainukeses.. nähtawas ilus minu ette ilmute ja mu hinge nõiduda suudate ning mu meeli joowastada.. nagu oleks igaüks teitest.. minu igatsetu.. kes ilus on ja ilusa hingega. Ja wiha pärast wärisedes mõtlen ma selle pääle, et ma ehk weel paljudele teist, teie ilma ilusa hingeta ilusad, oma elu silmapilkudest ja oma armastusest kinkima pean, kuni minu ette ilmub.. tema.. kelle järele.. ainult.. mu ihaldawad igatsused hüüawad ja kellele.. üksinda.. mina kõik oma elu silmapilgud pühendada tahaks ja oma armastuse, mis suur on..

 

Rudolf A. Lesta.

 

 

Kui ma weel nõrgameelne ei olnud...

 

         See oli siis, kui ma noor ja terwe olin. Paled mul punetasiwad... Ma unistasin ainult ühest, ja see oli — mina. Teisi ei tundnud ma — ega teised mind.

         Sääl tuliwad inimesed ja talutasiwad kedagi. See oli kahwatu ja tuikus. Silmad oliwad tal aukus ja hallid ning waatasiwad salalikult, nagu nurisedes; ta lõug wärises ning käed hoidsiwad kramplikult üksteisest kinni. Mina ei tundnud teda. Inimesed ütlesiwad, et see minu hing olla, ja jätsiwad meid kahekesi.

         ...siis kartsin ma.

         Ma põgenesin ära oma hinge juurest ja mõtlesin: „Minul ei ole sind tarwis“. Aga hing käis minu järel, ja kui pime oli, siis kuulsin ma, kuidas ta nuttis...

         ...siis oli mul kahju omast hingest. „Tule, ma tahan sind aidata!“ ütlesin ma, ja sellest ajast saadik sain ma oma hinge seltsiliseks. Ta kosus kiiresti, ta waade läks selgeks ja julgeks, ta aste kindlaks. Mul oli hää meel, et mul niisugune

 

— 215 —

 

hing oli, ja meie olime ikka üksteise lähedal. Kui me kahekesi läksime, siis näitasiwad inimesed minu pääle ja ütlesiwad: „Üksiklane läheb“. Aga mina ei olnud üksi.

         ...siis olin ma õnnelik.

         Kaua elasime meie õnnelikult, mina ja minu hing. Aastad tuliwad ja läksiwad: kuu ei unustanud oma käiku ega tuul talwe toomist, päike paistis kewade-kewadelt armsamalt ja tõi ikka rohkem ja rohkem lillesid... Iga päewaga läks mulle kallimaks mu hing.

         ...siis elasin ma ainult oma hingele.

         Ühel õhtul istusime me jälle akna all, mina ja mu hing. Tema hallid silmad oliwad waiksed ja sügawad, kui jõewesi haudade kohal, ja waatasiwad kaugele, kaugele... Aga täna oliwad nad niisked... Ma waatlesin teda kõrwalt ja mu süda wärises imelikult.

         „Mis sul on, mu hing?“

         „Mul on sinust kahju!“ ütles ta ja waatas mulle otsa. Ta niisked silmad oliwad weel niiskemad.

         Süda wärises mul imelikult ja põsed õhetasiwad.

         ...ma armastasin oma hinge.

         „Tõesti?“ Ma tõmbasin tema oma rinnale ja kallistasin... iseennast — mu hing oli kadunud.

         Nüüd olen üksi.

 

Rein Tamm.

 

 

Siis jään ma magama...

 

         Kui ma usun, siis jään ma magama ja kui ma üles ärkan, siis usun ma, et õhtul jällegi oma kindla usuga uinun.

         Ma usun palju.

         Ma usun, näituseks, seda, et kui ma nõdrameelseks jään, siis taewasse saan. „Õndsad on need, kes waimust waesed“.

         Weel usun ma, et kord raha-augu leian ja enam wiletsust kannatada ei pruugi. Seda wiimast aga usun ma ainult siis, kui söönud ja joonud olen ja mul soe on.

         Wahel juhtub ometi, et ma mõnda asja ei usu. Mõnikord ei usu ma Jumalat ega põrgut ja weel palju muud.

         Siis elan ma tundmata ilmas ja mul on sääl külm. Kas sääl nii külmad tuuled on, wõi olen ma halasti, seda ei tea ma. Sääl teises ilmas on ka nii pime ja saladuslik. Mul hakkab sääl hirm, sest et see ilm weel nii wõõras on, ja ma katsun säält wälja saada.

         Oma usuga olen ma aga kui lambanahka kasuka

sees.

         Öösel saan ma jällegi rahulikult magada, sest et ma usun.

         Aga usuga on nii hää ka päisipäew magada.

 

Pärt Pärn.

 

 

/pilt/

 

         „Kuule, ütle nüüd õige oma arwamine miu uwwe sialauda üle ära“.

         — „Ta ei ole mitte midagi wäärt...“

         „Ma tää küll, et ta midägi wäärt ei ole, aga tääda taas ma iki, mis sa tast arwad“.        

 

K. A. Hindrey.

 

Kui meil weel püksa ei olnud.

 

         Meid oli neli poissi: Tädi-Karla, Küla-Kaarli, minu noorem wend Ants ja mina. Tädi- Karlaga olime ühewanused; Küla-Kaarli oli kõige suurem poiss; kõige noorem ja kõige wäiksem oli Ants. Kui wana wiimane oli, seda ma õieti ei mäleta. Tean ainult nii palju, et ta kõrgemale ei jõudnud sülitada, kui suure waewaga söögilaua pääle, kuna meie kolmekesi ilma suurema waewata kella numbrilaua pääle sülitasime. Küla-Kaarli oli suurte kõrwadega poiss, oskas wanduda ja tundis kella. Tema isa oli, enne kui ta Jüripäewal meile tuli, Sangaste mõisas moonameheks olnud; sääl oligi Kaarli wandumise ja kella tundmise ära õppinud. See oli peaaegu ka kõik, mis ta oskas.

         Kakeldes saime temaga tutwaks. Kakeldes sai kewadest suwi.

 

_____

 

         Jaani-laupäewal küpsetas ema saia. Isa tõi selle tarwis linnast jahu ja kuue kopika eest pärmi. Ema oli pärmi laua pääle unustanud ja Ants, muidugi

— 219 —

 

mõista, oli tüki otsast ära hammustanud. Temale ei tehtud selle eest midagi, mina aga sain oma „matsu“ kuklasse: Mõtsa müüdä ümbre hulku sa mõistad, aga latsõ perrä ei kai.

         Ema küpsetas kolm wäikest pätsi, ühe Antsule, ühe Tädi-Karlale ja ühe minule. Antsu pätsil oli keskkohal wäikene auk ja selle sees suur rosin.

         Tädi-Karlale pidime Antsuga pätsi kodu wiima — ta elas „raendiku tare“ juures. Tädimees oli nimelt uue maa, kust hilja aja eest mets maha raiuti, ära rentinud ja seda kohta kutsuti siis „raendiku tareks“. Egas ta meilt nii wäga kaugel ei olnud, noh nii pool wersta, mitte rohkem.

         Tee pääl „raendiku tare“ juurde — tuli Küla- Kaarli wastu. Meie olime nüüd juba hääd sõbrad — ma oleks talle koguni terwe poole omast pätsist andnud, kui mitte Antsu päts natukene suurem ja kui tal mitte seda suurt rosinat pääl ei oleks olnud. Andsin siis Kaarlile poole Antsu pätsist. „Õgas lats nii pällu süwwä ei tohi — ku sul ärr lõpes, saad minu käest poole“. Ants andis ka wahel järele. Rosina sõin mina ära, sest Küla-Kaarli tõendas, et rosinaid wäga musta asja pääl kuiwatatakse — see ajas Antsul isu ära.

         — Kutsu Tädi-Karla ka ühes, siis läheme lundi manu, ütles Küla-Kaarli. Ta rääkis Tartu ja Wõru murrakut segamini. Lombi ääres, ehk wõrukeeli „lundi“ ääres, oli see pää kokkukogumise paik. Et meil lompi kergem oleks enesele ette kujutada, nimetame teda tiigiks — see nimi on, õieti öelda, ka weidi peenem Siin suure paju all, mis üsna tiigi kaldal kaswas, tehti alati kõik sõjaplaanid,

 

— 220 —

 

siinsamas saime ka Küla-Kaarliga sõpradeks, pääle selle kui ta mulle läbi hammaste wilistamise selgeks õpetas. Siin ütles Ants oma esimese „kuladi“, mida Küla-Kaarli nii sagedasti tarwitas, et see Antsulgi meelde jäi. Siin tiigi kaldal köideti kassipojale kiwi tagumise jala külge, ja wisati wette, et näha saaks, kui kaua ta wee all elada wõib. Siin oli wabadus, siin oli kuldne priius — siin tiigi kaldal paistis päikene ja kohisesiwad paju oksad nii sala ja tasa.

         Kuid nende sala kohin muutus wahel ka kardetawaks — hädaohtlikuks. Mõnikord tuli siin käsi nähtawale, murdis paar paju oksa ja kirjutas nendega meie tagumise seina alumise ääre pääle ühe salakirja, mida harilikult ainult see lugeda oskab, kellele kirjutatakse. Äkki, ilma ootamata, ilmub see kohutaw käsi, ja just siis, kui sul kõige parem pidu tuju.

         Siis ei paista päike.

         Siin tiigi ääres puhuti ka juttu — igaüks rääkis, mis ta teadis. Ainult Ants oli see mees, kellel siin sõnaõigust ei olnud. Tänulikult kuulasiwad kõik päält, kui ma seda lugu kangelasest Simsonist jutustasin, mida ma ise wanaisa käest kuulnud olin. Ta kadunuke — rahu tema põrmule! — pajatas mulle mitu sarnast lugu. Kui ma jutustamisega selle koha juurde jõudsin, kus Simson kolmtuhat rebast kinni püüdis, neile tule „hänna alla“ tegi, ja sedawiisi „Wiljandi“ meeste wiljasaagi sootumaks ära häwitas, siis põlesiwad Küla-Kaarli ja Tädi-Karla silmad just nagu ülekohtuste Wiljandimaa meeste wilja rõugud. Antsgi, kellel muidu suurt huwitust juttude wastu ei olnud, näitas ühtelugu metsa poole ja kisendas kurja hää-

 

— 221 —

 

/pilt/

 

         „Mina küll oma tütardel ei lubaks herradega jalutama minna, kui mitte mõni dame d’honneur sääl juures ei ole“.

         — „Kas... kas teie tütred tõesti nii... nii kirglised on?“

 

K. A. Hindrey.

— 222 —

 

lega „lepän, lepän“. — Ma wist juba tähendasin, et Ants „r“ tähte wälja ei saanud ütelda.

         Mitte ainult jutu jaoks ei olnud tiigi kaldal ruumi, siin kõlas ka laul, mille kohta wõiks öelda: „see on Eesti laul“.

         Ühe laulu sõnu, mida ka Ants kaasa tohtis laulda, mäletan ma weel praegu:

         „Jaani wäikõni wiiulikõni, ots oli timäl lahki, kas ma õs ütle, köüda kinni willadsõ langa otsagõ“. Wiis oli sellel laulul päris lihtne. Teiste laulude juures, nagu „Kungla rahwas“, „Meil aia weerel tänäwel“, „Minge üles mägedele“, ei olnud Antsul luba kaasa laulda. „Kuusepuu“ juures wõis ta ainult lõppu „kui haljad on su oksad“ ühes laulda, sellepärast et ta siis laulmise juures ühtelugu pääga ette ja taha nikutas, mis palju lõbu tegi.

         Et kontserdi lõpuks tants tuleb, seda aimasime siis juba üsna õigesti. Küla-Kaarli wilistas tüki ette, ja eht labajala walts läks lahti. Tantsu juures ei saanud Antsust keegi ette, ta kiskus särgi üles lõua alla ja trampis jalgadega ühe koha pääl, nii kaua, kui ta täitsa ära wäsis. Mõnikord tõmbas ta särgi üle pää, ja laskis siis pimedast pääst. —

         — Sst! — ütles Küla-Kaarli, kui meie „raendiku tare“ poolt kolmekesi tagasi tulime. Tädi-Karla tuli muidugi ka ühes. Kui Küla‑Kaarli „sst“ ütles, siis tähendas see nii palju, et nüüd midagi tulemas on, kas oli tal siis mõni uus plaan wälja mõeldud, wõi hoiatas ta teisi mõne lähenewa hädaohu eest, kui, näituseks, ema ehk isa kusagil ligidal oliwad. Wahel tarwitas ta seda „sst’i“ ka, kui ta kassi kinni tahtis püüda.

 

— 223 —

 

         — Sst! Läki tsia karja, — ütles Küla-Kaarli ja näitas käega metsa poole. Mis see tähendas, seda teadis igaüks, see oli lõbu.

         — Läheme. — Mina kah! — kisendas Ants ja, et rutemini edasi saada, wõtsime Antsu „kuki“ pääle. Hendrik, suure punase ninaga seapoiss — porssis teine ka natuke lätikeelt — istus metsa ääres ja tegi perenaesele luuda. Ta oli muidu wäga laisk poiss, aga seekord oli wist saia lõhn temale ninasse läinud. Sead oliwad omale nagu soldatid augud maa sisse kaewanud ja lasksiwad leiba luusse; ainult wana emis tolgendas oma nelja pojaga ümber.

         — Antsu paneme Osman-Passa sälgä, — hüüdis Hendrik, niipea kui ta meid silmas. Osman-Passa oli tasane pika kehaga isane siga. Ta ei teinud sellest suurt wälja, kui keegi tema turjal ratsutas. — Mina lase Parkalaiga, — sähwas Küla-Kaarli. Parkalai oli wana kult ja puikles alati kõige rohkem wastu, kui sa teda maast ülesse ajasid; oli loom, kes igasugu keha liigutust surmani wihkas.

         — Ma sõidan Tsenkeriga, — ütlesin mina. Tsenker oli ka meie rendiherra nimi.

         Tädi-Karla ütles, et ta täna ratsutamisest suurt ei hooliwat; andsin talle siis käsu Antsu eest hoolt kanda, teda selga aidata ja kinni hoida. Hale hoigamine kostis nüüd igast august, kõige haledamini kaebas muidugi Parkalai; Kaarli tegi talle aga warsti jalad alla. Mina hüppasin Tsenkeri turjale. Wiimasel oli niisugune rumal mood, et ta, enne kui minema läks, ennast paar korda ümber keerutas, nagu koer kui ta aset teeb. Pidid kõwasti kõrwadest kinni, hoidma, kui mitte kukkuda ei tahtnud.

 

— 224 —

 

         Et õnnetus mitte üksi metsa kiwa ja kändusid mööda ei käi, waid ka inimesi mööda, seda sai waene Ants tunda. Arusaamata kombel läks tema tasane hobune peruks, hakkas lõhkuma ja wiskas Antsu seljast maha. Ants lõi nina weriseks ja hakkas muidugi koledasti karjuma. — Mis sa sis tul’t, ku sa sõita ei mõista, — pahandasin mina ja ratsutasin nagu kindral edasi, kuid seekord oli ka minu rõõm kaduw. Metsast hüüdis keegi „Jaan!“ See oli isa.

         Mis edasi sündis, ei tahaks ma häämeelega kirjeldada. Kui ma õhtu Antsu kõrwale woodi ronisin, wahtisin ma alt kulmu kaskede pääle, mis woodi ümber oliwad pandud, kui oma tigedamate waenlaste pääle. Mis jaoks niisugused puud ülepää älmas oliwad?

         Teisel hommikul sõitsiwad isa emaga — kabelijutlusele. Tädimees sõitis ka ja wõttis Tädi-Karla ühes. Tädi-Karlale oli tema ristiema kirjud püksid kinkinud; need tõmmati talle jalga. Ei osanud teine pükstega suurte meeste moodi weel käiagi, ka oliwad tema püksid põõnaga, mitte niisugused kui suurtel meestel; ta ei sallinud neid. Minulgi oli paar niisuguseid püksa külaskäimise jaoks. Mind kirikusse ühes ei wõetud, pidin kodus istuma ja Antsu hoidma. Wanaisa ja Lota jälle pidiwad minu auusa ülespidamise eest wastutama.

         Seekord oli meil üks suur walge kass, kes minu teadmise järele weel mitte roti poegagi kinni ei olnud püüdnud. Päewad otsa wõis ta ahju kapis magada, ilma et ta oimegi oleks liigutanud. — Jätsid sa aga kogemata sahwri ukse lahti, siis oli ta sees. Ta sai ka küllalt karistada, aga see kõik ei mõjunud.

— 225 —

 

         Kui isa emaga ära oliwad sõitnud, leidsin ma ta, wana laisa‑worsti, jälle ahju kapist. — Äripäiwäst ei saa täile wiil wiländ, waja pühapäiw ka appi wõtta, — ma tu sulle tohtri.

         Kõrwalt poiste toast kostis ühetooniline sumin. Wanaisa luges piibelt ja Lota kuulas muidugi päält. Keegi ei eksita, just paras silmapilk. Ma waatasin ümber, kas ehk midagi silma ei puutu, millega kassi äratada. Suureks rõõmuks leidsin ma laua päält midagi, mis kassi une armuta „töiste tallu“ pidi saatma. Ema, kes muidu kõik, millel wähegi asja lõhna juures, hoolega ära peitis, oli ometi sinepipoti laua pääle unustanud. Isa sõi liha kõrwale häämeelega sinepit; ta oli wallawanem ja kui nekrutidega Wõrus käis, oli ta sääl ka sinepi söömise ära õppinud.

         Ma tõin kähku köögist pilpa, tõstsin sellega potist tubli portsjoni seda kibedat wälja ja määrisin kassile nina otsa. Ise läksin ruttu kaugemale, et Ants midagi ei märkaks; ega’s tema oma suud ei mõistnud pidada.

         Mis mu silmad nüüd näha saiwad, seda ei unusta ma wist ialgi ära, niipea kui ma kassi näen ehk sinepit söön. Esiotsa ei teinud „wana laisk“ suurt wäljagi, — arwas wist, et ma talle unerohtu moka pääle määrisin. Kuid — sinep tungis sügawamale ninasse... Juba ajas „wa ülejäänu“ ennast püsti, kuulas natukene, laskis siis käpaga mööda nina, nagu hirmutaks ta kärbest eemale. Siis kuulas ta weel ühe sekundi ja lõi teise käpaga nina pääle. Ei midagi, asi läks hullemaks, ta töötas mõlemate käppadega, peksis ikka ühelt ja teiselt poolt nagu koodiga wastu nina ja selle juures norskas ja aewas-

— 226 —

 

tas ta nagu mõni puuraiuja, kes ennast tublisti ära külmetanud.

         — Ants kai, kass mõsk suud, külalise tulõwä, kai määrane nägu kassil um, — kisendasin mina ja hoidsin naeru pärast kõhtu kinni. Ants purtskas suure häälega naerma. Meie naersime, kass nuttis.

         Sinep läks wist nina põhja, sest kass laskis juba oma haledat häält kuulda, „mäu, mäu“, — see oli juba tõsine häda wile, ta jättis käppadega pühkimise järele ja hakkas nina wastu ahju kapi põrandat hõõruma. Ka see ei aidanud. Ta hüppas põrandale, jooksis, nagu arust ära, tuba mööda ümber, „mäu“ ja „mäu“ — ei paremat midagi; ega’s sinep ninasse seisma ei jää, ta läheb kurku ja säält edasi. Kass wiskas ennast põrandale ja wäherdas nagu hobune; põrandalt kargas ta akna pääle, laskis sääl hirmus haleda „mäu!“ ja hüppas siis aeda.

         — Jaan, poiss, mis sa kassile olet tennu?! — hüüdsiwad Lota ja wanaisa poiste toast.

         — Kass um hull, — karjusin ma wastu ja Ants kordas nagu ahw: „hull, hull“. Aias lõi wana sinepi sööja nii ilusa hundiratta, et Küla-Kaarligi paremini ei saanud — „kai mis sinep tegi“.

         Ta oleks weel mitu hundiratast wisanud, kui mitte Lota, kes nagu meeletu aeda jooksis, teda kinni ei oleks püüdnud. Waewalt sai ta kassi sülle wõtta, siis kisendas ta juba wanaisale, kes aia wärawa juurde ilmus: — Jaan um kassile sinepit nõna pääle määrnu. — Sinep läks wist ka Lotale ninasse. — Panõ kassil pää wette, — õpetas wanaisa. Kohe jooksis Lota kaewu juurde. — Ma waatasin aknast, ehk lööb teine weel mõne hundiratta. Ei, temast ei saanud enam asja.

— 227 —

 

         Suure hoolega rookis Lota kassi nina puhtaks ja wiis ta tuppa. Minuga ei rääkinud ta sõnagi — sest ta pidas kassist suurt lugu ja ei sallinud, kui keegi, kas wõi kogemata, kassile jala pääle astus, seda wähem siis weel, kui keegi kassile sinepit nina pääle määris. Ta oli hirmus wihane ja, kui ta minu pääle wihane oli, siis ei rääkinud ta mitte ühte sõna. Ta ei tahtnud, nagu ta ütles, „ilma aigu umma suud kulutõ; ku imä kodu tule, küll sis näus“. —

         Jah, nõnda see ikka oli. Kui ema kodu tuli, siis oleks Lota kahe suuga jahwatanud, nõnda palju oli tal ütelda. Kahjuks ei olnud tal kahte suud... Ta tahtis kohe niisugust wägewat sõna ütelda, mis waese kohtualuse süü silmapilk päewawalgele oleks toonud, ühe sõnaga — kaebealuse pihuks ja puruks teinud — kuid harilikult ei leidnud ta niisugust sõna, — see wihastas teda weel rohkem ja ta ei saanud siis midagi ütelda. See kõige wägewam sõna keeras ennast wälja tulles suu põhjas risti ja teised sõnad jäiwad selle selja taha nagu weskilised korda ootama. Ma wõisin selle pääle kindel olla, et Lota nüüd emale muud ei saanud ütelda, kui „kass“ ehk „Jaan“.

         See Lota iseäraline kõneosawus sai mulle mitmel korral päästjaks. Ema kuulas, kuulas ja, kui Lota pääle „kassi“ ja „Jaani“ midagi suuremat suust wälja ei saanud, hakkas ta naerma, Lota naeris ühes ja — kes kõige magusamalt naeris, see olin mina.

         Nii juhtus kord, kui Lota emale selgeks püüdis teha, et mina rehe juures sigadele küpsetatud kartulite asemel tules kuumaks aetud kiwikesi olla ette pildunud, mida need ka omas pimedas söögi-isus ära neelanud ja siis walu pärast kisendama hakanud.

— 228 —

 

         Lota sai ainult „tsiga“ ütelda ja, et ema seast kartulid ei saanud wälja lugeda, jäin mina nahatäiest ilma.

         Tänane kassi lugu oli Lota nii ära wihastanud, et minul peaaegu midagi tarwis karta ei olnud.

         Ma wõtsin Antsu käekõrwale ja läksin nagu õige mees aeda. Warsti ilmus sinna ka Küla-Kaarli. Ta tuli metsast, kus ta terwe hommikupoole ümber oli luusinud ja kulli pesasid otsinud. Talle seletati küll, et nüüd juba kõik kulli pesad tühjad on ja et kullipojad juba noorteks kullideks on kaswanud, aga ta ei uskunud siisgi. Kassi lugu ei seletanud ma temale esiotsa weel mitte, sest Kaarli oli wahel ka loba suuga.

         Aias ei saanud meie seekord midagi suuremat ette wõtta. Ähwardawad kõue-pilwed tuliwad ikka ligemale ja ilm läks jahedamaks. Kaugelt kostis juba kõue mürin.

         — Jaan, tule tarrõ, Taiwa Esä tõreles, — hüüdis wanaisa läbi akna.

         Meie läksime kõik kolmekesi poiste tuppa, sest müristamise ajal on lapsed ikka wanemate inimeste juures.

         Lota istus ahju suu ääres ja hoidis kassi põlwede pääl, — kass oli silmad kinni pigistanud, — ta wist magas.

         Ants ronis wanaisale, kes oma woodi ääre pääl istus ja piipu tossutas, sülle — kui müristas, siis pidi ta ikka kellegi süles olema.

         Mina wõtsin Lota woodi pääl istet ja Küla-Kaarli jäi akna alla seisma. Esimene wälk walgustas tuba, Wanaisa wõttis piibu suust, koputas woodi tulpa wastu tühjaks ja pistis püksi tasku; wäike

 

— 229 —

 

/pilt/

 

         „Kuule, Kärt, miul ei ole naist ja siul ei ole miist, me wõis nüid juba küllät üitstõist raasike wabalt armasteme akate kah“.

         — „Jaah, nõnda wabalt, ku sa esi tahad, käime mu ku kiriku man ära“.

 

K. A. Hindrey.

— 230 —

 

otsakene jäi ainult wälja. Küla-Kaarli püüdis akna ruudu päält suure parmu kinni, tuli siis woodi juurde, kus mina istusin, napsas koti alt ühe õlekõrre, hammustas pooleks ja torkas wähema poole parmu kehast läbi. Kaebawa inisemisega lendas parm akna ruudu pääle tagasi.

         — Kai wanaesä, ütles Ants ja näitas käega akna pääle.

         — Kis um tu üleannetu poiss? — Wanaisa pööras ennast minu poole, — ta hääl wärises, ta oli wihane.

         Minu südametunnistus oli puhas, sellepärast waatasin ma talle julgesti silma.

         Küla-Kaarli katsus ennast woodi taha ära peita.

         — Ah sina oled tu häbemädõ poiss, kis waist eläje luuma piinas?

         Wanaisa läks akna juurde, wõttis parmu kinni, kiskus õlekõrre tema keha seest wälja ja laskis ta siis lahti...

         Hele wälk, mille pääle kohe müristamine käis, täitis tuba...

         — Ku sa waist luuma piinad, sis pess sinnu Taiwa Esä — kas sa üleannetu ei kuule, kuis Tiä tõreles...

         Wanaisa istus jälle woodi pääle ja wõttis siis Antsu sülle.

         Kolmas wälk, teisest heledam ja selle pääle kõwa müristamine...

         — Taiwa Esä karistõs halwu lätsi, — rääkis wanaisa edasi.

         Neljas wälk lõi toa tuld täis... Ma panin käed kokku... Mu pilk langes kassi pääle... Ma olin halb poiss... Ma küll ei piinanud parmu... Aga...

 

— 231 —

 

Wälgud käisiwad üksteise järele, müristamise hood paniwad akna ruudud wärisema. Suured wihmapisarad kukkusiwad wastu akent. Mul tuli hirm pääle. Kõik mu koerustükid tuliwad mul meelde. Kass, kuidas ta walu pärast karjus, kukk, keda ma aias kinni püüdsin ja karnitsasse panin, et näha, kas ta ka hobuse moodi karata oskab... weel palju teisi asju; see kõik oli rohkem, kui parmu piinamine.

         Läbilõikaw wälk ja selle pääle hirmus müristamine pani maja wärisema. Rahe-terad kukkusiwad nagu kiwid wastu akent.

         Ants hakkas nutma. Pisarad tungisiwad mul silma. Rahe lõi ühe akna ruudu puruks. Ma jooksin ära wanaisa juurde ja peitsin oma raske süüga koormatud pää wähema wenna kõrwale wanaisa kuue siilu alla ja nutsin.

         — Ärä pelgä, pojakõni, Taiwa Esä hoit meid; ole iks hää lats — waigistas mind wanaisa. Aga ma nutsin. Klirisedes kukkus teine akna ruut põrandale. Ma tundsin, kuidas wanaisa käsi mu pää pääl wärises... — Ärä pelgä, poig, ärä pelgä...

         Rahesadu jäi wähemaks, wälgu löömine harwemaks...

         — Räuss om waist rüä nurme ärr löönu — odot poig, ma lää kaima, — ütles wanaisa. Ants libises tema sülest woodi, wanaisa wõttis kübara warnast ja läks. Wihma sadas weel kõwasti. — Ma ei tihanud oma äranutetud silmi näidata, sellepärast tormasin wanaisale järele.

         Rukki nurm oli terwe, torm oli wilja ainult külili ajanud, aga rahe ei olnud temale midagi kahju teinud...

 

— 232 —

 

         See on wist küll harilik nähtus, et rahe ühe põllu ära lööb ja teise säälsamas kõrwal puutumata jätab. Ta lõikab just nagu noaga tüki küljest ära.

         Rukki nurmest natukene maad eemal tee ääres seisis lina nurm.

         Üks ainukene pilk ütles selgesti, mis siin oli sündinud. Wanaisa wõttis mütsi pääst ja pani käed kokku. Ta huuled liikusiwad... sõna ei tulnud suust.

         Ma nägin kuidas kaks pisarat tal mööda kortsunud põskesid alla weeresiwad... Terwe nurm oli ära laastatud. Paari tunni eest weel kaswis siin õige ilus noor lina — nüüd oli must porine maa järel. Kaua seisis wanamees nagu kinni naelutatud ühe koha pääl... Ta silmad otsisiwad midagi, wist küll weel natuke rohelist lapikest... Asjata...

         Ta ei tundnud, et ta üleni märg oli, et wihm ta walge pika juukse pää külge kinni peksis... ta silm otsis...

         Metsast kostis wankri mürin. Warsti tuli hobuse pää nähtawale. Meie „werrew“, isa emaga sõitsiwad kirikust.

         — Wanaesä, kerikulise tulõwõ — ütlesin mina.

         Waanaisa ärkas nagu unest.

         — Kas sa siin olõt? Mine, poig, kodu, sul nakkas külm — sa olõt palla pääga... Ta ei olnud tähelegi pannud, et ma tema järel käisin. Warsti peatas wanker. Keegi ei rääkinud. Ma nägin, kuidas isa wankrilt hüppas, nägin, kuidas ta wanaisa kõrwale porise maa pääle põlwili langes... Rohkem ma e näinud... Ema wõttis mind sülle ja peitis minu märja pää suure rätiku alla ära... — Pojakõni, sul um külm...

 

— 233 —

 

         Kodu minnes kuulsin mina üksikuid poolikuid sõnu...

         — Kewäjeni rint um wõlgu, härrä um wäegõ kuri...

         Ema surus mind kõwasti oma rinda wastu. —

_____

 

         Mina arwan ikka, et suwi palju lühem on, kui talw, sest ta läheb nii imeruttu mööda. Pääle Jaani, siis päewad muud kui kaowad ära. Saad paar korda lombi ääres käia, korda paar metsas, ema käest ka weel natukene säru — ja juba ongi Mihklipäew käes.

         Juba näed, kuidas wankrid korda seatakse, kuuled, kuidas poisid, kes harilikult suud ei pese, — perenaese käest seepi küsiwad, — kuidas nad tüdrukutele käskusid annawad.

         — Tu wett, anna puhast hamõt.

         „Mihklipäiwä laat“ on igaühe suus. Kartuliwõtja loobib kartulisid korwi ja loeb: „üts kats, kolm... kümme päiwä wiil Mihklipäiwäni“. Karjapoiss teab, et tal nii palju noori lambaid on, kui päewi Mihklipäewani.

         Ka mina ootasin igatsusega Mihklipäewa, sest see päew tõi kompwekkisd, huulepilli, taignast kuke jne.

         Kuid see Mihklipäew, millest ma praegu räägin, tõi mulle rohkem, ta tõi mu elusse uue pöörde, jättis sellega kustumata mälestuse mu rinda.

         Isa tõi mulle laadalt paari saapaid, sirmiga mütsi ja tüki püksiriiet. Kümnendamal wiina-kuu päewal, minu sündimise päewal, tõmmati mulle püksid jäädawalt jalga.

         Oma jagu uhkust oli ju sääl juures. Püksid niisamuti kui suurtel meestel. Sellele uhkusele pidin

— 234 —

 

aga hää tüki wabadust ohwerdama. Ainukene troost oli see, et teiste käsi mitte põrmugi targemini ei käinud. Tädi-Karlal, Küla-Kaarlil, kõigil oliwad püksid jalas, just nagu kurjategijatel ahelad.

         Iga uus sisseseade leiab ikka wastutõrkumist, see on loomulik. Ei tohi siis mitte imeks panna, kui meie pükstele sõda kuulutasime — nad oliwad meile wõõrad, silmapilkse uhkuse asemele astus põlgtus. —

         Meie hakkasime pükste wastu streikima. Streik algas moonatare juures ja lagunes nagu kulutuli üle talu ja „raendiku tare“ laiali.

         Ühel ilusal hommikul, kui õige ilus saanitee oli ja ema kodus ei olnud, wirutas Küla-Kaarli püksid nurka, wõttis kelgu kätte ja tuli talutare juurde. Mina olin nõuus. Tädi-Karla puikles küll wastu, toodi aga siiski ka ilma püksata wälja... „Rehe taha, mäe otsa!“ — säält läks sõit, et soras.

         See oli wiimne priiuse säde — see oli tuli, mis enne kustumist weel korra kõrgele ülesse lööb, siis aga äkki ära kustub...

         Püksid kisti jalga, kelk wõeti käest ära ja riputati warna, ja suur punane kukk aabitsa esimese lehekülje pääl kuulutas uue päewa tõusu

 

J. Lattik.

 

/— 235 —/

 

/noot/

 

Noor Eesti

/— 236 —/

 

/noot/