TEISTMOODI KALEVIPOEG: See on esimene Anti Reinthali peaosatäitmine ja vabaõhulavastuse kogemus.Foto: Priit Grepp
Inimesed
16. juuni 2003, 00:00

Kivirähki Kalevipoeg ei salli lollust ega lõbutsemist

«Püha müristus, kaks nädalat tagasi olin ma veel mustas masenduses, mis saab. Arvasin, et sellest minu Kalevipojast ei tule mitte midagi välja,» tunnistab noor näitleja Anti Reinthal pärast Rakvere teatri suveetendust Neeruti mägedes. Eesti Draamateatri noore näitleja kutsus Rakvere teatrisse eesti rahvuskangelast kehastama lavastaja Ain Prosa.

Veel poole tunni eest, mõõk käes, oli Kalevipoeg seisnud silmitsi Sarviktaadi endaga ja sajatanud taeva poole. Selleks ajaks oli Neeruti Sadulamäel päike juba metsa taha vajunud, nii et Kalevipoja hingeõhk oli külmast kössitavale publikule selgesti näha.

Kivirähki äraspidine «Kalevipoeg»

«Niikaua kui rahvas ei hakka ära minema, niikaua mängivad ka näitlejad,» teatab Anti. Ta peab küll silmas vabaõhulavastuse kurjemat vaenlast – vihma. Laupäeval pidas ilm vastu. Aga külm on. «Laval selle peale ei mõtle, aga kui korraks lava taha lähed, siis alles tunned, milline vappekülm sind endasse haarab,» väristab näitleja õlgu. Samas leemendab ta nägu higist (või ikka grimmist) ja Kalevipoja särk on üleni verine. Äsja on lõppenud ka Kalevipoja kohutav taplus raudmeestega.

Eelmisel aastal Elmo Nüganeni käe all lavakunstikooli lõpetanud noorele näitlejale on «Kalevipoeg» esimene vabaõhulavastuse kogemus, kui diplomitööks valminud «Burattino» paar vabas õhus mängitud etendust välja arvata.

«Loomulikult on see raske roll kas või seepärast, et peaaegu kogu aeg oled laval. Ometi on seda hästi lõbus teha, on kuidagi omaks saanud.»

Andrus Kivirähklikus äraspidises «Kalevipojas» on tegelikult vaid üks positiivne tegelane – Kalevipoeg. «Positiivset kangelast on alati raskem mängida kui negatiivset. Pahelisel kangelasel on mingi kindel negatiivne joon, mida ta kannab ja mille peal võib ujuda. Hea tegelase võtit on palju raskem tabada,» selgitab Anti Reinthal. Lavastaja Ain Prosa pakkumine selle rolli peale tuli talle endale suure ent positiivse üllatusena.

Karakterist lähtuvate või lausa karikatuursete teiste osatäitjate kõrval pole kindlasti lihtne olla peaaegu pidevalt kaks tundi laval positiivse kangelasena. «Kuid eks Kivirähki Kalevipojal ole ka oma nõrkused. Ei kannata mitte ainult lollust, vaid ka lõbutsemist ja vihub vaid tööd teha,» muigab Reinthal.

Noor Kalevipoeg tunnistab, et rolli loomisel oli suuresti abi väga heast tekstist. «Kohati on see Kalevipoeg ikka ühest äärmusest teise, mis võimaldab suuremat mänguvõimalust. Peale selle Aini (lavastaja Ain Prosa – toim.) märkused. Nii saigi seda mosaiiki kild killu haaval kokku kantud. Ja tulemus on nüüd laval,» laiutab verises särgis Kalevipoeg käsi.

Eeposega tutvust teinud kaks korda

Peale teksti mahukuse ei ole roll kergete killast ka füüsiliselt. «Jooksmist on omajagu, mida kust võtta ja mida kuhu panna, aga ega ma üksinda seal laval ringi rahmelda,» on Reinthal tagasihoidlik.

Suure madistamise käigus peab näitleja jõudma jälgida sedagi, et kõrimikrofon ikka korralikult töötaks. Algselt pididki näitlejad mängima mikrofonideta. Kui aga vihma sajab või puhub keskmisest tugevam tuul ja puulehed veel sahisevad, siis näitleja hääl, kui tugev ja võimas see ka poleks, viimastesse ridadesse ei kosta.

Esimest korda luges Anti Reinthal suureepost keskkoolis. Teist korda puutus «Kalevipojaga» kokku lavakas, kui noored teatritudengid lavastasid katkendeid. «Lugesin siis paralleelselt ka «Kalevipoja» läbi. Nüüd, ütlen ausalt, eepost ma enam läbi ei lugenud, sest siin on «Kalevipojast» jäänud vaid sü˛eekäigud või kindlad punktid, mida eesti rahvas teab. Aga need on saanud teise vaatenurga. Näiteks Soome sepa poja tapmise lugu või siis Saarepiiga vägistamise lugu, need on ikka natuke teistmoodi kui Kreutzwaldil.»