Politika Kirjawara № 11
Mõttesalmid
A. Grenzstein.
1
Adwokaat aab õigust taga,
See on teada ammugi.
Selle juures märka aga,
Kuis lääb õigus kõwerdi:
Wargad, rööwlid, mõrtsukad –
Oi, kuis wooruslikud nad!
2
Ah sa oled „erapooletu“?
Ei, sa oled ainult hooletu.
Leiaksid sa endas südidust,
Erapool ei teeks sull’ tüdimust.
3
Ainult kõige paremad
Rahwa ette kõlbawad.
Teised tõusku nende najal,
Hüüdgu ühes nende kajal.
4
Ajaratas, alga sa
Hoopis uuest’ weerema:
Weere kord ka meie teljel,
Anna armu meie weljel,
Kelle kuklal küllalt sa
Saanud juba weereda.
5
Aju, mis wõtsime sündides kaasa.
Ei ole sugugi tabula rasa1).
Paljugi headust ja halbdust ta sees.
Milledest kujuneb wälja kord mees.
6
Andku armu taewa wõlw:
Meil on werewaene põlw!
Kusgil pole prisket edu,
Kusgil õiget salaredu:
Awalikul turul ta
Kõsub kokku warjuna.
Küsin igat inimest:
Mis küll wälja tuleb sest?
7
Annan mõtte peost pihku.
Siisgi midagi ei nihku.
Kumbale see teeb küll häbi?
Sõber, seda katskem läbi.
8
Armas Eesti rahwa sugu!
Mis on sinu ajalugu?
Tunne tema tumedust,
Ehk saad sellest jumedust.
9
Astusiwad halba rada,
Tahtsiwad mind kukutada:
Ei ma saanud langejaks,
Katsugu, sain kangemaks.
10
Astu wäsimatal sammul,
See toob priskust sinu rammul’.
11
Eesti elust awalikust
Wõta osa, suguwend!
Siis wõid loota tulewikust,
Et ta sulle paranend.
12
Ega hunt ei seda kisu,
Kellest temal pole isu.
Isu inimestgi aab,
Nii et murdja hunt tast saab.
13
Ega härja sarw tee häbi,
Sarwe abil härg saab läbi:
Kasin aju sarwe juurel –
See teeb häbi weiksel’, suurel’.
14
Ega lont ei parwe pea,
Niit ei elewanti wea:
Parw lääb ühes londiga,
Niidikene tondiga.
15
Ega seda ei wõi laita,
Kui sul mõistust küllalta;
Siisgi see sind weel ei aita –
Teistel olgu teda ka.
16
Ei aatewaesed mehed
Wõi aateid kaswata.
Ei leiba anna lehed –
Kas sest ei aru saa?!
17
Ei inetumat pole muud,
Kui rumal sulub targa suud.
18
Ei kahepaikne kasu saa,
Et wees ja kuiwal elab ta:
Wees põlgwad teda päris-kalad,
Maal puuduwad tal jooksuks jalad.
19
Ei kaswa kulda Eesti raal,
Ei mirri-marju Maarjamaal:
Mis teda mulle armsaks teeb.
On puhas arm, mis rinnus keeb.
Kust puhast armu leiad sa,
Seal palweta, seal püha maa!
20
Ei kirjukuue kandijat
Me ikka näe müüdawat:
Ma tunnen kirjukuue meest,
Kes wendi kaupleb kasu eest.
21
Ei ma istu rõõmulauda
Ega astu alla hauda,
Enne kui ma kangelast
Näen meile tulemast.
Kes mu hella Eestia
Paneb jälle õitsema,
Kes mu rahwa wigadest
Peastab wabaks igawest.
– 2 –
22
Ei meestel sünni küsida:
Kas truuduswannet wandus ta?
Küll aga mehed küsiwad:
Kas truuduses nad püsiwad.?
23
Ei mäeltgi nähta kaugele,
Kui ilm on ummis udune.
24
Ei mägigi kuiwalt siis läbi saa,
Kui uputus ulatab üle maa.
25
Ei orja tule põlgada,
Kui täidab oma wõlga ta.
Mis siisgi seisgu põlgduses,
On orja hing ta rindades.
26
Ei puhast pilti peeglist saa,
Kui peegli pind on mudaga.
See wana lugu ilma sees,
Kui kaunid perlid sea ees.
27
Ei sa edenda siis headust,
Kui sa kaitsed lambapeadust.
28
Ei seda ilmas leia sa,
Et rahul oldaks sinuga.
Kui soowid rahu, sõbrake,
End lase kanda kalmule.
29
Ei seda redelit ma näind,
Mis ilma maata taewa läind.
30
Ei see tähenda wõi head:
Ninasarwik tõstab pead,
Pikakõrwa kõla kajab,
Paksnahk koonu sirgu ajab,
Kamel katsub küüruga
Monopoli mopsida,
Juba näha lambapead:
Ei see tähenda wõi head.
31
Ei sind hellitada taha waenlane,
Ei sind hellitada tohi sõbrake:
Tülis ja tules sa kaswatad jõudu.
Saad oma siibadel suuremat sõudu.
32
Ei sõbralt silma nõua ma.
Kui südame mul annab ta.
Silm sihib wahest eksiteel,
Kus süda, seal on teod, meel.
33
Ei talu mõisast mõnu saa,
Mõis mõtleb talust mõisana.
34
Ei tea, mis tulewik toob,
Kas paremaid päiwi ta loob?
Kui ise sa paremaks saad,
Ka tulewad paremad aad;
Kui aga sa endiseks jäed,
Siis endisi päiwi sa näed.
35
Ei totta kieltää saa –
Ei tõtt saa keelata?
Tõtt wõib just neelata!
36
Ei tunne ühtgi rahwast ma,
Kes elas ilma tormita.
Kes neist ei ole tormi näind,
Weel pole rahwa teedel käind.
37
Ei wõsast muidu metsa saa.
Kui lase kaua kaswada.
– 3 –
38
Eks inime seepärast ju
Ei ole suur ja määratu,
Et taewas, maa ja põrgu ka
On teda hakand püüdema.
39
Eks sa näe latre meest –
Kasi ära päikse eest!
40
Elada ja edeneda,
Sõber, küll sa soowid seda;
Kuid see nõuab sinult higi,
Muidu sinu soow ei sigi.
41
Elust hoopis eemal jääda,
Sõber, see on wõimata:
Sammud wõta siia sääda,
Kui sa saad ka sõimata.
42
Elu woolab wastu lainet –
Tahab elu sünnita’;
Surm meil näitab surma ainet –
Ujub ühes lainega.
43
Emajõgi, mine lahti,
Neela jandajate jahti.
Wii nad ära tühja randa,
Kus neid wõidaks mulda panda
Lase lained laksuda,
Peasta, peasta isamaa!
44
Enne ainult ülewelt
Kirikute tornidelt
Helistati rahu, rahu!
Nüüd ju iga mätta alt
Hüütaks rahu! magusalt,
Igal weskel rahu-jahu.
Miks küll rahu! hüütakse?
Warjusurma püütakse.
45
Ennemuistene Byzanz,
Täna käib weel sinu tants:
Ülespoole lakutakse,
Küüras sabarakutakse,
Alla poole, seal on jalg,
Iga inimese salg.
46
Et elu wõiks meil kosuda,
Seks uuekssündmist ootan ma.
Kes on, kes wana hauda wiiks,
Et elurammu saaks meil priiks?
47
Et Juudas wõtku wõitlemist
Ja sõbruskonna sõitlemist –
Müü sugujagu ära:
Nad teewad kohe kära!
48
Et mõnda haigust paranda,
Sa pead haiget haawama.
49
Et sind rahwas kätel kannaks,
Sulle au ja kiitust annaks,
See ei sünni mehele.
Mehel tuleb rahwast kanda,
Rahwal’ elurammu anda –
Ainult see on mehine.
50
Et sinu oma ojake
On pisut segasogane,
Sest ära mõtle, kallis Jaan,
Et segane on okean.
51
Et süda peast üle käib,
See otse wõimata mul näib.
– 4 –
Kust wõtab süda tarkuse,
Kui pea ei aita järele?
52
Europa armas haridus
On käimas rasket jalga:
Tal rasked tunnid tulemas –
Ei tohtrid seda salga –
Käib wahest üle ema jõu
Ja üle tohtri kunsti nõu
Mis raske tund saab tooma?
Saab kõik ta uueks looma?
53
Göthe õigest’ õpetab,
Otsimise lõpetab:
„Sõber, ära raiska higi,
Waata, hea on ikka ligi.“
Selle „tõttu“ leidsid sa
Õpemeistri – murina,
Kes sind kannab „ainetel“
Targutuste lainetel.
Kui sa nüüd ei targaks saa,
Ole rumal auuga.
54
Haugub koer mul aia taga,
Rahulist’ wõin olla waga.
Tuleb aga ta ja pureb,
Olgu rahul, kui ta sureb.
55
Hiiglapuu, su eluase,
Sinu ümbrus, muld ja maa,
Kui need sind ei kaswa lase:
Kängu jääd sa armuta.
56
„Hiilgust, hiilgust!“ hüütakse,
Kuulsust kätte püütakse.
Kui see hiilgaw omakasu
Ükskord halba neil ei tasu!
57
Hoitke kõrges kõrge aate lippu,
Et ei madalus te peale kippu!
Kõrges aates elab jumalus.
Madaluses toorus, rumalus.
58
Hull karjane, su kanikas
On iga tahes kadumas:
Nii kui ei aita petlik keel
Ta kaob wägiwalla teel.
59
Häda me tunneme ammugi,
Abiks ei astu me sammugi.
Alles ehk siis weel, kui pankrott ju majas,
Häda kõik härjad ju kaewusse ajas,
Kui ju on imemas kuklas meil kupp –
Siis wast ehk ütleme: Süüdlane nupp!
60
Hällilaulu laulsid nad
Kuni kooris magawad.
Härg ei jõua äratada,
Pikne üles käratada.
Ehk wõin hauarahust ma
Mõned üles ärata’:
Unistajad rahuga
Jääwad järjest magama.
61
Hõbe kuljus kuulutas:
Kuldsed päewad tulemas!
Kui nad kätte jõudsiwad,
Kulda – meilt nad nõudsiwad.
62
Igal asjal oma aru!
Hüüdis merel mässaw maru
– 5 –
Ning siis awas oma süle –
Laine uhtus laewast üle!
Nii ta oma aru näitis
Ning ta wiibimata täitis.
63
Igamees, kes selgest teab,
Mis ta tahab õieti,
Midagi ka korda seab,
Walab walmis midagi.
64
Iga sõbra kiidus
Tühi aja wiidus.
Kiidab waenlane –
Silmad wallale:
Sind ta sõbrana
Tahab tüssata.
65
Igat istet ilmas usku,
See toob sagedaste tusku.
66
Igatsed hoida sa kulukest,
Ära siis sütita tulukest.
67
Igawene hinge rahu,
See ei minu sisse mahu.
Igawene leegi loit,
See on hinge säraw koit.
68
Ikka waimuelu maadel
Walitsemas waimu-aadel;
Kõnetoolis lonkajad –
Kuulajateks närakad.
69
Imetaw ja imeja –
Muud ei tunnud Maarjamaa.
70
Inimene, kas sul aru:
Õhuteled tuult ja maru!
Ise märjal mere teel,
Kallas kaugel, kaugel weel!
71
Ise enesele sa
Auusammas ehita, .
Küll siis kannetakse hoolt,
Et saad teise teiste poolt.
72
Ise mees, ise meheke,
Ise leht, ise leheke,
Ise puu, ise puuke
Nagu päike ja kuuke.
73
Isu ilma üles peab,
Teda sinna tänna weab.
Sõber, kas sa arwad nii?
Ehk on õige osaltgi?
74
Jumal, mehi ärata
Riigiisa teenima;
Aga anna südant ka
Neile, rahwast aidata.
75
Jõud magab peidus lõwina –
Kuis wõime teda ärata’?
Kes paneb kõrbe kuninga
Kord jälle mõnul möirama?
Oh taaralased taewa all,
Mul kostke kooril kohawal:
Ei seda tee siin keegi muu
Kui ainult oma sulg ja suu!
76
Kaasinimene neil küll kallis,
Kuid kallim sõbra hobu tallis:
Kui külaliseks tuleb see –
Linn, liiwaauk tal walmis tee!
– 6 –
77
Kadunud on orjapõli,
Süda, tuksu rõõmuga!
Sõbrad, otsigem nüüd õli,
Et ta haawu paranda’.
78
Kahe talu koerana
Küll ei kõlba elada:
Muudgu jõlgud, karwa ajad,
Rikud mõlemate rajad.
79
Ka liiwa külija
Wõib nisu lõigata.
80
Kaljuwald, kus kadund sa
Kõige kõrge aatega!
Sinu kaljukanged mehed
Kadunud kui puude lehed;
Waprus langend waremeks
Armsad aated rusudeks.
81
Kanged kaebamise kajad
Kostwad kaarest kaarele:
Auu ja raha taga ajad
Sina wilets inime’!
Aga siisgi kisendad:
Kisast auu nad otsiwad,
Turutrummil nende majad
Raha wälja trotsiwad.
82
Kartus kaswis juba ammu –
Asi läheb halwaste!
Nüüd on nähtud selge sammu,
Wõrgitseja wõllake:
Meie wend, me oma mees
Weab wõera wankri ees.
83
Kas ei taha, kas ei suuda
Asjast aru saada ta,
See ei lugu palju muuda –
Udu heljub uduna.
84
Kas kalew Sortsilt luba tõi,
Kui tema Sortsi maha lõi!
85
Kas mind raudne pael wangi weab?
Kiwimüür mind wangis kinni peab?
Kui mu rind ei ole wangikoda,
Ei mind köita wõi siis piik, ei oda.
Kellel kindlust pole rinnus leida,
Seda kiwist wangikotta heida.
86
Kas Saaremaalt ehk pärit sa?
Nii wõtad tölpsast küsida.
Oh küsi parem narrilt sa:
Kas Afrika su isamaa?
87
Kass ei küüsi wäljas kanna,
Kui ta tahab rõugeid panna.
88
Kas õnn ehk häda üle maa,
Lipp laske kõrgel lehwida!
Koit kumab teil siis kullalla
Ja mure magab mullalla.
89
Keda sina kätel kandsid,
Kellel südant, suud sa andsid –
Kas sa seda tunned ju?
Sõber, keda waljust wandsid.
Kellele sa keppi andsid –
Seda tunned, õnnetu!
– 7 –
90
Keda taewas kätel kannab,
Sellele ta waimu annab;
Aga kelle ilma ta
Saadab kuulsalt hiilgama,
Kas sel tarwis mõistust, higi?
See saab – laiad lõuad ligi.
91
Ke hing ei tunne waimustust,
See astku parem hauda.
Hing paisutagu palawust,
Et sulataks ta rauda.
92
Kes ei haki kära taha,
Tulgu torni otsast maha.
93
Kes ei õiget ülesannet
Leia oma turjale,
See saab tunda rasket wannet:
Astub ligi kurjale.
Sellepärast waata sa,
Mis wõiks korda saata sa.
Aru nõutakse su tööst,
Aru laisklemise ööst.
94
Kes hakkab narrust kaitsema,
See peab narrust maitsema.
95
Kes ise end ei awita,
See Jumalalt ei abi saa.
96
Kes karastand end sellest weest,
Mis hoowab Taara kalju seest:
Sest kaswab tamme Taaralas,
Mis seisab marus mässawas.
97
Kes kaswand lonkajate maal,
Ei seda aita tantsu saal.
98
Kes kaua kloostris peetud
Ja umbses kotis weetud,
Ei pead wõi püsti aada.
Egiptusest küll wälja saad,
Kuid kallist tõotatud maad
Ei wõi sa näha saada.
99
Kes laisalt lawal aigutab,
Kui teistel jookseb higi,
Aeg selle sinna paigutab,
Kus õnn ei saa tal’ ligi.
100
Kes magajatelt küsib nõuu,
Sel woodiks muutub õu ja põu.
101
Kes on saanud ülekohut maitsta,
Õigus sel ja kohus ennast kaitsta,
102
Kes wette kukund, wennike,
Ei see sa kuiwalt kaldale.
103
Kiriweses kimbus Tõnu:
Käänab, wäänab wähisõnu,
Kuida tagurpidi meid
Tallutada ebateid.
Poiss, kui sa ei parane,
Riputame wõllasse.
104
Kodu, oh kodu! kas näed sa kadu,
Kui sa ei näe, kus kihwtine madu?
Kodu, mu kallis, kes täna weel tukub,
Sellest ma kardan: ta igawest kukub.
105
Koit on saanud kuningaks –
Saame ka ta alamaks?!
– 8 –
106
Koit, tule taewast, seleta
Ja wanad warjud peleta!
Kuis igatseb me waene rind,
Oh walgus, taewa walgus, sind!
107
Koorma kandja, kuule ka,
Pasun pandud hüüdema:
Küll saab talle piskust leiwast,
Kui ta rohkeste saab teiwast.
Nõõ! et astu edasi
Ilm on korras sedasi.
108
Kord surnu eesli lõualuu
Lõi sajad pihuks puruks;
Kuid siisgi elus eesli suu,
Kes seda kord küll suruks!
109
Kuhu paned oma käe,
Sinna pane süda ka;
Muidu ei sa edu näe
Oma käe waewasta.
110
Kuhu ulatab su waade –
Oh meil puudub kõrgem aade!
Kõrge aate asemel
Tühjus lehwib lippudel.
111
Kui ebausust arwad sa
Ju enda lahti olema,
Siis tuleb sulle sellest tusk –
See mõte on su ebausk.
112
Kui ei kuulda enam kägu,
Kortsus kurwa kodu nägu –
Siis meil puudub eluteel
Meeste pea ja meeste meel.
113
Kui elu sompub sooks ja rabaks,
Kõik kõrgem, kaunim kadumas;
Rind waiksest walust ei sa wabaks,
Hing õhkab õhus rusuwas –
Kas tunned tukswat wägimeesta,
Kes teeb sind wõitjaks hiiglaseks
Ning pühib mäed, orud eesta,
Et elu uuest edeneks?
Sel wägimehel anna mahti,
Ta loob sind uueks imena
Ja teeb sind takistustest lahti,
Sul awab wäe wärawa.
114
Kui elu tahab loojana
Uut eluõhku sünnita’,
Siis talwe kewadeks ta loob
Ja uue elu ette toob;
Siis kostab kohin sügawast:
Uus elu, tere tulemast!
115
Kui hinge elu tunned sa,
Siis tunned elu hinge ka.
116
Kui hunt ju ulub õue peal –
Koer surnult lameb põue peal,
Ehk kui ta kuri elab weel –
Ta uidab ise hundi teel.
117
Kui häda härja kaewu aab,
Siis sellest ikka aru saab.
Kuid lääb ta kaewu hädata,
Siis härg on hüppand härjana.
118
Kui iseennast alandad,
Kõik sinust – üles astuwad.
– 9 –
119
Kui jaanituled põlewad
Ja walgustawad Eestimaad,
Siis meeldub mulle muinasjutt,
Siis tuleb peale nukker nutt!
120
Kui ka wanad armsad ajad
Kadusiwad kiiresti:
Nende mälestuse kajad
Kostwad kõrwu surmani!
121
Kui kiirg ei loitu ette too,
Ei sina ial tähtsat loo.
122
Kui kodukäijaid kardad sa,
Siis pane kohe putkama:
Nad jõudwad pea siia.
Nad weikse kohwitassiga
Sind tahtwad nurka tassida
Ja kotis kodu wiia.
123
Kui kord rooste raua sees,
Wõta wiil ja ole mees!
Tahad hoida hädaohtu:
Juurtest kisu kihwti rohtu.
124
Kui kraawid hästi soriseks,
Ei tee siis läheks poriseks.
125
Kui kurtvad olid meie raad –
Öö kattis kaunist kodumaad!
Öö rasked warjud praegugi
Weel katwad meie aegugi.
126
Kui kuskil kuulsas wärawas
Ei ole sädet säramas,
Siis tea, seal on pime õu,
Sealt ial ära nõia nõu!
127
Kui kõik kurjad seemneiwad,
Mis on küpsed külwini,
Ükskord üles tõuseksiwad –
Ehmataks küll kuratgi.
128
Kui lambad targaks tehakse –
Kust willa wälja wõtame?
129
Kui lausa tuli lakke lööb
Ja maja seinad maha sööb,
Siis näen hädaohtu ma
Ja wõin ta wastu wõidelda.
Kui aga salatuluke
Mul hakkab ööse majasse:
Siis tema suits mull surma toob,
Mind lausa tule roaks loob.
130
Kui lokerdate sedasi,
Ei saa te sammu edasi.
Teil paljudele sõprust anda
Ja palju weidraid wendi kanda:
Teil pea on kange, selg on nõrk
Ja silmi segab petuwõrk.
Oh tuleks pea tunnike,
Mil märkate ja ärkate.
131
Kui mardikatel’ andsid maad,
Siis mardikatelt surma saad.
132
Kui maru mässab mere peal,
Ei kena kõne aita seal:
Wõid üksi jääda elusse,
Kui torm sind wiskab kaldale.
– 10 –
133
Kui meil enam midagi
Meeldida ei taha,
Siis on teada kindlasti:
Kõik ta langeb maha.
134
Kui me kõigest ilma kärast
Seda wälja kuuleme,
Et ju mehed meeste pärast
Andwad aset kaebele –
Siis on ilmas wististe
Meeste puudus mehine.
135
Kui nad ükskord ommeti
Lõpetaksid kommeti!
Süü ei ole ilmas suures,
Süü on nende enda juures.
Otsigu, kus tema on –
Käes x ja ypsilon.
136
Kui nälgind koera söödad sa,
Ei saa sa temalt pureda.
Oh et sa inimesest ka
Wõiks sedasama ütelda!
137
Kui nõnda küpse oled sa,
Et wõid ju ikkest peaseda,
Siis waata: Ikke ots on käes –
Ta purustus on sinu wäes.
138
Kui on isu rebasel,
Siis on kartust kanadel.
139
Kui on waga merepind,
Julgust näitab iga rind.
Julge siisgi ainult see,
Kes lääb marus üle wee.
140
Kui on õiges käes ohi,
Õiges käes paras roosk –
Ei neid lahti lasta tohi,
Muidu wassis õige joosk.
141
Kui orjapõlwes orjana
Sa pidid ilmas elama,
See oli häda asi.
Kui aga waba inime’
Pea pistab orjapaeltesse,
Siis see on – mäda asi.
142
Kui paha wastu wõitled sa,
Siis wala higi rõõmuga
Ja looda, et su pisarast
Kord kaswab wili wägewast.
143
Kui peaks kuri waenlane
Kord tikk’ma kodu pinnale:
Hurraa! Siin elab Eestimees –
Kes raudseks müüriks temal ees!
144
Kui rahwa palget waatan ma, –
Kui raske on ta lugeda!
Oh paistaks päike taewa seest
Ja ajaks wanad pilwed eest;
Ehk mõistaks õiget mõnu ma
Siis temast wälja lugeda.
145
Kui rahwas magab ajaloos,
Ei ela liikwas ajawoos,
Siis on kui tera salwes ta,
Ei idu aja talwes ta:
Tal tarwis sooja kewadet
Ja eluäratawat wett –
Siis tuleb talle elusund
– 11 –
Ja päris sündimisetund,
Siis tuleb munast elaw lind
Ja ette astub tuksuw rind.
146
Kui sa hakkad lapsega
Laste kombel mängima –
Hoia eksituse eest:
Mäng ei kaswata sul meest!
Tapud tõuswad tamme najal,
Lapsest mees saab meeste rajal.
147
Kui sa leiad kuskilt mõtte,
Teed tast tubli ettewõtte;
Siis sa wii ta elust läbi,
Muidu teed sa endal häbi.
148
Kui seda kunsti tunneks ma,
Kuis magajaid wõib ärata:
Ma ühest ilmast üheksa
Wõiks luua ühe korraga.
Näib, nagu oleks Looja töö,
Kui lõpeb pilkne pime öö.
149
Kui sina seda kannatad,
Et tühised sind tõstawad,
Ei tea, kes siis tühine?
Küll nendega sa ühine.
150
Kui sind kotis ära müüdi,
Siis sa sellest ise süüdi.
151
Kuis? Ma olla äraandja
Kurja wiha-waenu kandja?
Tõtt ma tõstan, walet rusun,
Priidust, walgust, edu usun.
Maha nende wastased!
Wõit, sa meile ligined.
152
Kui sul ainult tublid tiiwad.
Sajad teed sind taewa wiiwad.
153
Kui sul ial pole mahti
Akna luuki teha lahti:
Eluaeg wõid toas wahti –
Ei sa näe turujahti.
154
Kui su teod pole truud,
Ei siis usta sinu suud.
155
Kuis seisad minu wasta sa
Su sisimise oluga?
See üks on kõik, muu ühtegi.
Ma seda küsin üksini.
156
Kuis waikses varjusurmas sa
Jäid ootamatalt magama!
Tee lahti silmad unised
Weel enne kui sa wananed,
Weel enne kui ehk hauda läed
Ja igaweste sinna jäed!
Pikk õnneelu ehk sul ees,
Ehk leinab peigmees silmawees.
Tee lahti silmad, ketid ka
Su kätelt saamad langema!
157
Kui tahad hästi elada,
Mu sõna järel ela sa!
Mu tegusid sa ära näe:
Neis eksin mina iga päe.
Küll, küll: su sõna valguses
Ma tahan käia iganes;
Kuid kui sind otsustama pean –
Ma ainult teod ritta sean.
– 12 –
158
Kui tahad kulda sulata’,
Seks tikuleek ei ulata:
Kui tahad merd sa liiguta’,
Siis marupilwi kiiguta.
159
Kui tehtud wiga tahad sa
Liig ruttu ära paranda’ –
Ei see lää korda eale:
Teed wea juurde weale.
160
Kui tuul ei õhku puhasta,
Ei lombid kao luhasta.
161
Kui tõde maha rusutaks
Ja walet hulgalt usutaks –
Ma küsin: On see elumärk,
Wõi on see otse surmasärk?
162
Kui uus on wanast sündimas,
Siis wana walus ägab –
See pakituses palawas,
Kes teisel elu jagab.
163
Kui waatan suure hulga und,
Mu rinnus tuikab tume tund.
Küll wesi kosel wahutab,
Päew pikse pilwi lahutab.
Kas enne wiimist pasunat
Siin näha saame ärkajat?!
164
Kuis wõid sa rahwast armasta’,
Kui rahwa liikmeid põlgad sa?
165
Kulda püiab,
Kulda hüiab
Kõik maailm.
166
Kulla kallis Eewa sugu,
Ühte palwet kuule sa:
Ära pea mehest lugu,
Kes end näitab naisena.
167
Ku’ll kurtku kuuse oksalla –
Saak peasis lahti eluga!
Oh kaasik, kaja õnnes nüüd,
Su piirist lõpeb ükskord süüd!
168
Kultuura kandjad, mis seal teha,
Te teete haigeks meie keha:
See teda nõnda pigistab,
Et ta teid wälja higistab.
169
Kuni hirm ja häda sundsid,
Inimesed edu tundsid.
Hirm nüüd põlgamise eest
Edenema sundgu meest.
170
Kus ei ole ei-d ei ja-d,
Seal ei ole meestel maad.
171
Kus jõud on näitnud pakistust,
Seal on ta näinud takistust:
Kui suur, ta takistuse lõi,
Kui wäike, takistus ta sõi.
172
Kus koormat õlgadel ei lasu,
Ei seal ka kondijõud ei asu.
173
Kus ma ka kõnnin ehk kuhu ma läen.
Kuldase wasika tantsu ma näen.
Kõrgedgi kohad ei ole sest wabad,
– 13 –
Auusaidgi mehi sa tantsu pealt tabad,
Sööwad ja joowad ja tantsiwad siis –
Kuldese wasika paradiis.
174
Kus nüüd kange peaga karu
Meeste mõtetest saab aru!
175
Kus tõtt ja walet waetaks,
Seal sinu asju aetaks.
176
Kuulge ükskord kullameest:
„Rahu iga hinna eest!“
Küll see ime asju ajab,
See meil surma rahu rajab.
177
Kõik, mida suure rõhuga
Nad üles taewa kiitwad,
Kõik oma suure kõhuga
Nad muda külgi liitwad.
178
„Kõik ühe eest, üks kõige eest!"
Waat, sellest alles tunnen meest.
Ei ainult sõbrad pole nad,
Seal üks on teise – adwokaat.
179
Külamehed, kalamehed,
Teie olla alamehed.
Jääte seega rahule,
Seda siis ka olete.
180
Küll igamees ju näinud:
Ka täiskuu looja läinud.
181
Küll küll ajalugu sõuab
Alatasa edasi,
Kuid ta igal sammul nõuab
Ohwrid ilma otsani.
Surnuluude wirnast ta
Tõttab üle rutuga;
Ei ta küsi, mis jääb taha,
Sõtkub armetumalt maha!
Kes ei temal’ ohwerda,
Langeb ise ohwrina.
182
Küll nad halba mammonat
Awalikult laidawad;
Ise aga nad ei nihku,
Muudgu pista pisut pihku.
183
Küll sõna tungitakse tagasi,
Kuid mõte ei jää siisgi wagasi.
184
Küll tõuseb tõde wägewalt
Kord wälja iga koore alt;
Kuid koore ussid koledad –
Nad teda hirmsast’ näriwad!
185
Küsi, nõua, uuri sa,
Miks küll kurdab kodumaa;
Aga õige kostuse
Saad sa wäga kergeste,
Kui sa küsid oma talu,
Küsid iseenda walu –
Miks sa ise jorutad,
Pead norgus norutad.
186
Lai ja lahke laewatee
Wiib meid üle merewee;
Aga mere suu on ammul:
Nõuab saaki igal sammul.
187
Lamba karjal’ kuri susi
Saatis palju õnnetusi.
– 14 –
Sinna ei wõi parata,
Lase lambad karata:
Kesse kannab lamba pead,
Sellel pole loota head.
188
Lambal süda wistist hea,
Lammas siisgi lamba pea.
189
Langed rumalate kätte,
See on hirmus wististe.
Kukkud „targa“ meeste kätte,
See on läila, wennike.
190
Liiga palju walgust anda,
See teeb mõne pimedaks:
Silm ei suuda teda kanda,
Kui ta jäänud udukaks.
191
Liis, ära mine Hantsule,
Ta jalg ei talbu tantsule.
192
Loo midagi, mis kaunis, hea
Ja sellest truuist’ kinni pea.
Mis teised teewad pärast sind,
Sest jäägu rahul sinu rind.
193
Luba karta, luba loota,
Luba unenägu oota:
Kuid mis kord teeb ajalugu,
Seega lepku tulew sugu.
194
Lõwi ei wõi lõngal püüda,
Meest ei siidil siduda;
Tahad nende wastu hüüda,
Tule tubli kiduga.
195
Lõwine süda, mis lõkkele lööb,
Kulud ja kõsud kõik leekides sööb –
Hõissa, sa õnnelik mehe rind,
Hõissa, kui säärane paisutab sind!
196
Ma nägin põlgdust kurjemat
Ja wereoja woolawat:
Nii mõni kallis laewake
Läks alla laia lainesse!
Kuid wõta julgust ometi
Ja wõitle waprast surmani!
197
Ma pole wastu ega poolt:
Ma kannan ainult see eest hoolt,
Et tõde maal saaks mahti;
Sest kuulge, mis meil hüütakse,
Ja mis meil kätte püütakse –
Meil tehaks walejahti.
198
Maa täis on wanu waremeid;
Kui ehitad, siis lõhu neid.
199
Mees, kes ajawoolu wastu
Jõuab omal sihil astu
Hõissa! see on alles mees,
Kes wõib seista meeste ees!
200
Mehed, need on armuannid
Suure rahwahulgale;
Nad on aja mängukannid,
Neid saab näha harwaste.
Hõisates neid kätel kantaks –
Wõlla tarwis ära antaks –
Hosianna! Risti löö!
See on suurehulga töö!
201
Meile taewas, teile maa –
See ei wõi mul’ meeldida:
Külab sina taewagi
Kisud käest wägisi.
– 15 –
Tahad olla kristlane,
Kristlikult neid jagame.
202
Meil on aruldased ajad!
Meil on omad unistajad.
Wiimse päewa pasun ka
Neid ei üles ärata.
203
Mida enam pead neil pole,
Seda enam suu on kole.
204
Miks nad nii wiltu weawad?
Sind rumalaks nad peawad!
205
Miks nad meist ei lugu pea?
Kas sa’s seda weel ei tea?
Orja kett ja orja hing –
Wisam wält’ma wiimse ring.
206
„Mil hakkan mina küsima?“
Kui mõte hakkab püsima.
207
Mil mägi mäge kaotab?
Mees aga mehe waotab.
208
Minewik, kuis olid sa
Wägiwaldne lõpmata!
Sinu raske weresüüd,
Kole kuulda tema hüüd.
Tasujumal, kuhu jäed?
Kas weel ülekohut näed?
209
Minu armas kodumaa,
Ei sind sülelapsena
Tohi hellitada!
Kaswa kangeks tormides,
Et ei murduks iganes –
Raske on see rada!
210
Minu rõõmu hallikas –
Kodupinnal woolamas,
Kodutaewa päikene
Saadab walgust walule.
211
Minu süda õhkab, ihkab,
Leegil armastab ja wihkab.
Hüüded külma kalmu alt
Kostwad kõrwu koledalt.
Kurat kurjust wälja jagab,
Tasujumal tasa magab.
Ärka, silmad lahti aa,
Süda lõhkeb lõpmata!
212
Mis ei seisa, laotagem,
Et wõiks uuest ehita’:
Mis ei püsi, kaotagem,
Et wõiks uus end kehita’.
213
Mis me jätame ehk teeme,
Üks ei ial muutune:
Mullast tõuseb ükskord seeme,
Mida sinna panime.
214
Mis me teame ehk teeme
Udu heljub eluraal;
Saame üle eluneeme –
Koit ehk kumab taewaraal.
215
Mis mul täitsa tõsi näib:
Wõitlus ilmast läbi käib:
Kus on wõitlus, seal on edu,
Ilm ei ole uneredu.
216
Mis narrid minust luiskawad
Ja tühja tuulde tuiskawad,
– 16–
Ei minu südant ial see
Ei külmaks ega kuumaks tee:
Kes narri juttu tõeks peab,
End narrikeste ritta reab.
217
Mis nemad sinust peawad,
Oh tühja, ole rahul:
Kuid kuhu nad sind weawad,
Keskkatel keegu wahul!
218
Mis on sinu ilmawaade,
Mis su ülem eluaade,
Et sa elaksid kui mees?
Kui sa seda weel ei tea –
Kõrgusele sind ei wea
Üksgi wõim siin elu sees!
219
Mis on wana – langegu!
Mis on uus, see kangegu!
Edendus ju nõuab muutmist,
Wana elu külge puutmisi,
220
Mis su ajus weel ei asu,
Südamel sest pole kasu;
Aga mis on südames,
Liikus enne ajudes.
Südamest siis pole head –
Küsi ainult tarka pead,
221
Mis teab sellest ladu,
Et juure all on madu!
222
Mu armas, kallis kodumaa,
Puuwilla sa ei kaswata;
Seepärast sinu isandad
Nii wäga lambaid kiidawad:
Oi, lamba will ja lambapea,
See on nii üliwäga hea!
Ja waata imet, lambalgi
See meeldib üsna hüwästi.
Mis tarwis seal puuwilla weel?
Meil lambakari kaswuteel.
223
Mu ase pole ilma peal,
Siit tahan ära minna!
Et kuulge – see on surma heal!
Käib wõeralt läbi rinna.
224
Mul on mure narrikesest,
Wilets waene inime’!
Suurem mure inimesest,
Kes käib narri järele,
225
Mu põlgdus ja mu armastus
On auustawas olekus:
Ma olen nendes õiglane
Ja awaldan neid soojaste,
226
Mutil pole silmi waja.
Oma terwe eluaja
Tuhnib maa sees pimedas,
Kus ei walgust olemas;
Tuleb tema pinnale:
Tõuswad silmad hinnale.
227
Mu wanemad on iket näind,
See ike oli paha.
See ike siisgi mööda läind
Ja kadund tema kaha.
Uut iket aga tunnen ma:
Vox popoli, vox Dei*,
See tahab ilma suruda,
Ei see wõi olla, ei!
– 17 –
228
Mäed, kaljud wärisegu,
Maapind lõhki kärisegu,
Üks, mis jäägu seisma weel,
See on meeste kindel meel.
229
Mõte tegi suured aad,
Pööris ümber raad ja maad,
Sest siis elas ärksas rahwas –
Ise mõtlemises wahwas.
230
Mõtle nüüd ja ütle nüüd.
Kelle kaela langeb süüd,
Kui te sõbrustuse töö
Langes kokku üle öö!
Teie jalgealune
Langeb kord küll täieste,
232
Mõõt, mis kahesugune,
Hirmus on Jehowale.
Seda juba wanast ajast
Kuulutataks usu rajast.
Aga meie ristirahwas?
Mõõtudega on ta wahwas!
Neist teeb tema otsatu
Suure wäljawaliku,
232
Nad hobustega wõitu aawad
Ja sellest wistist’ kasu saawad,
Sest kui siis wõtwad eeslid nad,
Siis wististe nad wõidawad.
233
Nad rõõmusõnumi küll tõid,
Kuid wiimse leiwa pala sõid.
See kaup on kallis otsata:
Ta maksis terwe isamaa.
234
Nad tõotawad, wannuwad,
On üliwäga südikad,
Et pea jälle wagasi
Kõik kohe wõtta tagasi,
235
Na, usu, usu seda sa,
Et mina wõiksin uskuda,
Mis sina tühjaks pead;
Küll selle ebausu ma
Sult tahan pea riisuda
Ja peseda su pead,
236
Need, kes mullas magawad,
Pole minu kallimad –
Meestel on aated need armsamad,
Nendega üheskoos surewad nad.
237
Nii kui küsin oma rinda,
Alandan ma pea hinda.
Mitte tundmus, tujukandja,
Mõistus olgu aruandja,
238
Nii kui loll sind järel weab,
Usu, ilm sind lolliks peab,
239
Nii kui lõppend tüli äge,
Saate näha rahu wäge.
Küll see ilma uueks loob,
Teile õilmeaja toob.
240
Oh sõber, sinust muud ei saa,
Kui pead teisi teenima;
Kui ori ei wõi olla sa –
Su wiimne wäärtus kadund ka,
241
Oh sõbrad, kartkem kadakat:
Umbrohtu pole hullemat –
– 18 –
Kus tema wõtab juurduda,
Seal rikub aia armsama.
242
Oi ebausku, mis ma näen,
Kui seda silma ette säen,
Et tuhin tuua edu!
Kus ilmas saadi edasi,
Seal sammu sammult astuti,
Seal oli edu, wedu.
243
Oled alas, ole waga;
Oled wasar, anna aga.
244
Oled küll ju lahti paelast,
Lahti ikkest õnnega;
Aga ikke ase kaelast
Weel ei taha kaduda.
245
Ole julge, Eestimaa:
Sind ei keegi kalmuta.
Kohisegu läänes meri,
Tuksugu su pinnal weri:
Wene Kotkas kaitseb sind,
Et wõiks õitsta sinu pind.
246
Oma jagu inimesi
On ehk meil ka olemas;
Aga katsu kallikesi,
Kas neil luu on üdikas –
Oh, siis silmad kinni peida,
Waata, et sa meelt ei heida.
247
Omakasu altarid
Igal ajal hiilgasid.
Tänagi weel ehitataks’
Kergel lennul kehitataks:’
Hullu karjas’ kanikas,
Sinu tund on tulemas.
248
Oma kasu
Patu lasu
Kainist saadik rusub.
Kas sa nead,
Ehk teed head –
Kes sind siisgi usub!
249
On meil kange une isu –
Kaswab, õitseb nende nisu.
250
Orja aja jäljed weel
Seiswad selgest meie eel:
Paljud seda tutwat rada
Tahtwad weelgi jalutada,
Käiwad orjapõlwe teel –
Seda nõuab orjameel.
254
Orja hinge leiad sa
Wabamehe rinnust ka.
252
Pale lahkest pajatab,
Süda sala sajatab.
253
Mida laadi
Raha saadi,
Seda nüüd ei küsita.
Kui ta kukrus,
Kadund nukrus,
Kui ka seal ei püsi ta.
254
Parem waata üle õla,
Kui et tõstad kiidukõla:
Mehed kõige tublimad
Kiidu kõlal kõsuwad.
255
Peab jõud sul kosuma,
Ära teda hellita.
– 19–
256
Pead murrab mul üks mure
Kas wõi enneaegu sure:
Weri paksem küll kui wesi,
Kuid ta woolab hiljukesi:
Eesti weri, nii wõid sa
Ükskord ära üibida.
257
Pea selgib umbne ilm,
Ei nii pea selgi silm.
258
Pime juhib pimedat
Teed just kõige õigemat –
Auku, soode, rabasse,
Trelli taha tabasse.
259
Poeg, et waata, kuhu läed,
Kuhu ilmas istma jäed.
Palju pole seda maad
Kus sul õied õitsewad:
Otsi, kus wõid ise sa
Õisi panna õitsema.
260
Päewast päewa päewale
Ainuüksi elate.
Seda olen harjund ma
Loomariigis nägema.
261
Peata jookseb lambakari
Oina järel nagu wari:
Sest sa, sõber, lambapead
Raskeks sõimusõnaks pead.
262
Peauhkus inimese sees,
Et püsti seisab ilma ees,
Sest, kui sa hakkad roomama,
Siis sellest tunnen looma ma.
263
Põrsas seni põrsaks jääb,
Kuni wanemaks ta lääb;
On tal käes sea iga,
Siis ta täieline siga.
264
Rahu! Rahu! nemad hüüdwad,
Magama meid panna püüdwad;
„Rahus“ aega wiidetakse –
Lammas paljaks niidetakse.
265
Rahwa hing, mis sina ihkad?
Ütle, mida sina wihkad!
Mehi, mehi ihkan ma,
Memmekesi wihkan ma!
266
Rahwas, kes su wiga katab.
Kõdi teeb su kõrwale –
Tea, see sind maha matab,
Weab alla hauasse.
267
Rahwas, sulle soowin rammu
Sinu waprais poegades.
Hoia kindel oma sammu –
Kätte saad, mis südames.
268
Raiu rada ajaloole,
Anna õnne Eesti soole.
269
Raputagem tublist Eesti mulda,
Küllap leiame weel rohkest’ wana kulda.
270
Raswamullid,
Mehe nullid
Ikka hiilgwad ülewal.
Pilkmeks jääwad,
– 20 –
Pihuks lääwad
Tuule õhul õrnemal.
271
Rebane küll muudab karwa,
Uss aab kesta kergeste:
Aga ära sellest arwa,
Et ka muutub wennike:
Nende hammas hambaks jääb,
Kuni mätta alla lääb.
272
Räägi tõtt, see ikka hea,
Kuid ka selles piiri pea,
Sest et inimeste kõtt
Ei wõi seedi paljut tõtt.
273
Rändad ikka kaugemale?
Sõber, hea on lähemal:
Pööra kodu poole pale,
Waata, õnn on ligidal.
274
Rõhk ülewelt ja nõrkus alt
Wõib paindust nõuda palawalt;
Mees murdub küll, ei paindu ta:
Mees laadi salata ei saa.
275
Rööwis, tappis, põletas
Ja siis lausa wõletas:
Õnne mina teile tõin,
Teie põlwe uueks lõin!
276
Sa kaotasid terwe maa,
Et wõiksid taewast pärida;
Kuid nüüd sa näed, wilets mees:
Ka taewa wärawal nad ees.
277
Sa kiidad oma tõerada.
Et seda enam – waletada
Sa wõiksid lausa ilma ees.
Sul oma jagu õigust, petis.
Sest terwe ilm ou waleketis
Ja waarub lausa wale sees.
278
Sakslaseks sind kaswatada
Ialgi ei tahtnud ma:
Lasta käia Eesti rada,
See on otse wõimata;
Slaawi wärwi sulle anda,
Oleks äraandmine:
Ära rahwastega janda –
See ei kõlba orjale!
279
Salmikene, sajata
Neid, kes head ei tasu,
Neid, kes ilma rajata
Püüdwad oma kasu,
Neid, kes tõtt ei pajata,
Õiguses ei asu.
Sajata neid, salmike
Maanalasse mainule –
Hauda nende lasu!
280
Seda, mis olewat kindel kui kalju,
Seda just katsu ja kanguta palju.
Peaks mu isamaa wähemalt tõeks,
Wähem ta wältawaid haigusi põeks.
281
Seda salata ei tohi:
Ilmas on üks imerohi.
Mida wälja jagatakse,
Mille mõjul magatakse
Ja siis nähtaks unenägu:
Oh kuis kukub kaunis kägu!
– 21 –
282
Sedasi edasi regi ei lää;
Pragunud, lagunud, segi on jää.
Parem ja warem ta sulagu weeks:
Kangub ja angub ta siledaks teeks.
283
Seda terwe ilm nüüd teab:
Kõlblusest ta kinni peab;
Ainult üht weel tarwis teada,
Pisut silma ette seada:
Kõlblik kõik, mis temal hea,
Käigu sopp kas üle pea.
284
See heal, mis hüüab rindadest,
Jääb walitsema igawest.
285
See, kes eeslit palju silub,
Eeslitega kokku wilub.
286
See, kes moondab rahwa pimedaks,
Heidab ise rahwa imejaks.
287
See usaldus, mis minule
Nüüd kingitakse rohkeste –
Küll minu elu hakkab ta
Nüüd kohustega koormama!
288
Seisad waimu elus sa
Kõrgel troonil üle maa:
Oled teiste kuningas,
Olgu nad kas mässamas.
289
Seitsesada aastat sa
Seisid loogas armuta:
Waat, see oli tuulehoog!
Waene, waene seljaroog!
290
Sellel karjal waene järg,
Kellel karjaseks on härg.
291
Siis ainult elu wõita wõid,
Kui elu wõidu pandiks tõid.
292
Siis ei sinust nahka saa,
Kui end lubad nülgida.
293
Sikuke, sikuke, kuni sul sarw,
Hirmu ei tee sulle oinaste parw.
294
Soontes soe rahwa weri,
Rinnus rahwa armastus,
Rahwa püüdmistele peri,
Rahwa heaks su tegewus,
Rahwa igatsuste kandja,
Rahwa hingel rammu andja,
Rahwa waim ja rahwa meel:
Oled rahwapoja teel.
295
Sorkame were soonesse,
Ehk saab siis terwis joonesse.
296
Sul saatus saadab mõndagi,
Kui seda temalt nõuad
Ning teda kõrwast kõwasti
Ka pigistada jõuad.
297
„Su oma rinnas on su õnnetähed,“
Sealsamas on su õnnetuse-wähed.
298
Suured mehed ialgi
Tööd ei jäta pooleli.
– 22 –
299
Suurel laewal wõid küll sa
Maru wastu wõidelda.
Weike wene, wennike,
Mängukanniks lainele.
300
Suur maru mässas meie maal
Ja tõstis lained taewa.
Tuul waga. Aga mere raal
Weel laine lõhub laewa.
Tuul leidis otsa õhtu eel,
Mäss möllab mere põhjas weel.
301
Suur on sinu ülesanne,
Kui sa rahwast õpetad:
Aga suur ka sinu wanne.
Kui su sõnad eksiwad.
302
Suurt eluwõitlust wõitleme
Me terwe elu aja,
Ja kui te, sõbrad, küsite,
Miks seda wõitlust waja?
Siis tunnistame häbiga:
See, sõbrad, on meil teadmata,
Käib üle mõtte raja.
303
Sõber, kas sa tead, kuna
Tõuseb põske häbipuna?
Kui sa äkki ära näed,
Et sind wõidwad omad käed.
304
Sõber, see on ammu selge:
Nagu rattal tarwis telge,
Majal tarwis kindlat alust,
Ratsanikul tarwis jalust,
Nii, kui tahad olla mees,
Siht sul olgu silma ees,
305
Sõber sind jõudsaste edasi toob,
Waenlane waluga meheks sind loob.
306
Sõber, sõber, ära maga,
Kui sind hüütaks ülesse
Hommikune tund ei jaga
Muidu õnne sinule.
Kaste teisi karastamas
Kuldse koidu kumalla;
Kes su õnne warastamas,
Undgi sest ei näe sa
307
Sõbrakene, torm ja maru
Andwad mulle kätte aru,
Kas on meestel mahti weel
Käia raskel eluteel,
Kas meilt kaob udu lasu,
Et weel oleks ilmas asu.
Udumeres uppuda –
Sellest häbist peasen ma!
308
Sõuda mõistwad mõnedgi –
Tüürist pole kõnetgi.
309
Taaralaste epigoned,
Weiksed teie weresooned.
Teie esiwanemad
Wahest häbi tunnewad:
Ei see pole meie sugu,
Kel nii heitlik elulugu!
Sedagi ei tea nad,
Mis nad ilmas soowiwad.
Taara tammik, Taara hiis –
Kuis seal kõlab wilets wiis!
– 23 –
310
Tahad hulga tarkust sa
Kergel wiisil kaaluda:
Kaalu neid, kes tema eel
Käiwad mõtlemise teel.
311
Tahad seista oma jalal,
Hoia oma pea alal.
Kes ei oma pead kanna,
Jalad sel ei kindlust anna.
312
Talurahwas, tea sa:
Sinu päralt isamaa;
Sellepärast kaswa kangeks,
Et sa kõigega ei langeks.
313
Ta pole näinud midagi,
Ei õppind, lugend ridagi:
Mul otse häbi waadata –
Ta räägib siisgi rahwaga.
314
Targa suud wõib sulguda,
Narri huul jääb hulguma.
315
Targem järele ei anna,
Kui ei asi seda kanna.
316
Ta tõtt ja õigust taga aab,
Niikaua kui sest kasu saab.
Kui kasu kaldub teisele,
Siis, ebadused, elage!
317
Teiste jalad, teiste pea,
Na, see oleks muidu hea,
Muud kui kord me kukume –
Meie kuub on porine.
318
Tiiwakene tilluke
Kannab pesast kaugele;
Aga puuduwad sul tiiwad –
Jalad edasi ka wiiwad.
3l9
Torm waikind, õhk on wagane,
Ei liigu lill, ei leheke.
Kust tuleb küll see wagusus
Ja silmapilgu magusus ?
Mis kannab waikses kaisus ta?
Uut maru? Issand, hoia sa!
320
Tule kodust, tule koolist,
Tule kõrgest kõnetoolist,
Tule kuulsast Taara talust,
Tule waese onni salust,
Sõber seda ikka tea:
Sellest lugu ma ei pea.
Ainult armu leiad sa:
Oled mees sa mehena.
321
Tulewased tundemata tunnid
Wiitwad waikselt waiba warjulla:
Kuida sina olewikku sunnid,
Nii sul tulewik saab tulema
322
Tulgu, mis tuleb, ehk olgu, mis on –
Elus on x ja on y,
Milledest miljonid aru ei saa,
Kas end wõi pea peale püsti sa aa.
323
Tulgu riid ehk tulgu tüli –
Hukka saatkem wale küli!
– 24 –
324
Tõde tõstab rindu
Nagu tiiwad lindu.
325
Tõde tõuseb, wale waob,
See on õige ülesleid –
Tõusew tõde ära kaob,
Waow wale rusub meid.
326
Tõsi küll, põhjusi on sinul rohkest,
Õigust sul kuhjaga üle weel jääb,
Aga ei aidata wõi see sind ohkest:
Tuju neist tuulena üle ju lääb.
327
Tühjal tuletikulgi
Oma pea on ometi;
Pealegi, kuis selgest’ näis,
On ta tuleleeki täis.
328
Tüli on küli,
Raske ta süli:
Umbroht ja nisu,
Need on ta sisu.
Waata ja kuula,
Tubliste tuula.
Möllaku marud!
Selgigu arud!
Tülist ja tulest ju selgineb kuld,
Künnist ja külist saab sigidust muld.
329
Unenäo isa sa
Otsi üles hoolega
Ja siis ära ole loll:
Wõta üles protokoll.
330
Uus elu ärkab mulla seest
Ja ajab wana hauda eest;
Kuid surm ei saada otsani
Siit elust hauda midagi,
Sest kõigest, mis siit hauda lääb,
Üks osa elu päralt jääb.
331
Uus sõprus sündis ilmale
Ja tegi wõrku silmale;
Kuid pea selgis siht ja sisu:
Wõrk pidi hoidma sõbra nisu.
332
Waarik warjus puude taga,
Wald on warjus meeste taga.
333
Waata elu, waata walu,
Tunne tumeduste talu –
Ära ussil ohwrit wii!
Tõsta pead ja ole prii.
334
Waata üle kitsa raa,
Sõber, asjust aru saa:
Siis sul kodu paistunes
Hoopis uues walguses!
335
Waatkem wanu radasid
Häid ja halbu sadasid;
Siisgi meie elu aade,
See on ettepoole waade.
336
Wahid ainult ülesse,
Kukud pea kiwile;
Kui sa ainult alla näed,
Wihma kätte wistist jäed.
337
Waidlust iga laps wõib laita,
Aga ega see ei aita.
„Kel on õigus?“ küsi sa,
Siis wõid waidlust waigista.
– 25 –
3
38
Walid sõpra, waata sa,
Ehk saad äraandija,
Walid waenlast, siis sa tea –
Annad kergest oma pea.
339
„Walul lapsi ilmal tuua,“
Öeldi küll naisele,
Tahad tähtsat, suurt sa luua,
Käib see siis ka mehesse,
340
Wana aasta, kuule nüüd,
Mis su suurem surma süüd:
Sa ei surmand kodust tüli,
Mis on kurja kiusu küli,
Tulew aast, sa mata maha,
Kes meist ühendust ei taha!
Elagu, kel Eesti waim!
Suregu, mis tülitaim!
Lõpe, aasta, lõpeta
Waenu kodupinnalta!
Wii me kestest wõeras waim,
Jäta õitsma oma taim –
Siis sa meile rõõmu tõid,
Wanad waimud uueks lõid,
341
Wana Eesti ühendus
Olgu tüli lühendus.
Eesti truudus, tule seks:
Teeme wennad wendadeks!
342
Mandugu ehk õnnistagu
Kõrged mind ehk madalad,
Sellest ühtlasi saan jagu:
Tühised nad mõlemad,
Ainult seks ma tõstan pead,
Et teen õigust ja teen head.
343
Waprast waimu mõõgaga
Paha wastu wõidelda –
Kus on töö, mis mehisem?
Teda hoolsast otsigem,
344
Warjus küll waikne on tormist waata,
Raskusi kergeste kõrwale saata;
Aga kes mehele wõitusi jagab,
Kui tema wõitluses uinub ja magab?
345
Wastane, kas seda tead?
Sinu puudused ja wead,
Need mul wõidu rajawad,
Sinu hauku ajawad,
346
Weike härjapõlwe-mees,
Suu sul lahti ilma ees:
Meie põlw ei ole härg,
Sulle tuleb kirju järg,
347
Wenemaa!
Oled sa
Ju nii tubli noorena!
Küll siis sa
Mehena
Oled maade juhtija,
348
Wennad! kokku kanged käed,
Küll siis langewad muistsed mäed.
349
Werelained, tuhamäed
Katnud on mu isamaad:
Nüüd ta pinnast eluwäed
Imelikult tõusewad.
– 26 –
350
Woolab wesi hallikal,
Ta on puhas kui kristall:
Jääb ta aga ojas paisu,
Annab pea halba haisu.
351
Wäga kahju, meie mees
Tirib wõera wankri ees;
Saba waesel lonkajal
Jookseb poris ratta all
Ja kui koorm tal kuklal lasuks,
Hüiaks: Kõik on rahwa kasuks!
352
Weikel wäljal weike silmaring,
Suures ilmas suurdub sinu hing.
353
Wõimul on üks ülesanne,
Kaunis, kallis kõigiti,
Millel õnnistus ehk wanne
Astub järel hauani:
Wõimu tuleb neile anda,
Kes on alles wõimetud –
Siis wõib õnnistust ta kanda,
Siis ta wili põimetud.
354
Wõsikus ei kaswa tala,
Wihmalombis walaskala.
Tahad talaks kosuda:
Pead laanes asuma.
355
Ära lugesid sa luule
Laewukese lahkest teest:
Tormi hulumist sa kuule,
Waat, kuis üle jõuad weest.
Alles siis, kui randa saad,
Anna luule lennul maad.
Et sul sadam jõuaks ligi,
Palest jooksku palaw higi.
356
Ära üksi südant sa
Kodumaale pühenda.
Sõber, süda ilma peata
Kodumaale ilma heata!
Südant küll küll nähti ju,
Oli peata õnnetu.
Pea mind peastku enne randa,
Siis wõib süda õnne anda.
357
Ärgem kartkem kahetust:
Sõbrad, tehkem wahetust,
Wõtke taewas, andge maa,
Joome liiku ning hurraa!
358
Õnn sul, kui ilma maruta
Wõid merepinnal sõuda:
Kuid waikust merepinnast sa
Ei ialgi wõi nõuda.
359
Õpetust neil antakse,
Tarkust kätte kantakse;
Siisgi see ei palju kehta –
Targaks neid ei ial tehta.
360
Ühel kätt ja teisel jalga!
Sõber nõnda aastat alga;
Sõtku jala alla maha,
Mis on ülekohus, paha!
Mis on kahtlemata hea,
Ainult sellest kinni pea.
361
Ühe sõprus
Teise tõprus.
– 27 –
36
2
Üht kallist kaimu tunnen ma,
Kes oskab – põlgdust sütita.
Meid taewas aitku armu wäest,
Et peaseksime tema käest.
Küll küll ju nuhtlust nägime,
Kord igatseme wallale.
363
Üks ainus riim, mis segane
Mul kõlab täitsa puhtaste:
Kus liigub südameta löök,
Seal liigub südameta leek!
364
Üksgi sind wõi rõõmu randa
Ainult oma kuklal kanda:
Ise pead hoolega
Sinna poole tõttama.
365
Üle maa käib kange kaja:
Mehi, mehi on meil waja!
Üle ilma hüütakse:
Mehed, mehed platsile!
Kussa hüüd ei kõla nii,
Sammutakse tagasi.
366
Üles lipp, et wõidutuul
Teda näitaks wõitjatele.
Ühel käel, ühel suul
Tehkem köitu köitatele!
367
Üles, üles! hüiame.
Kõrgemale püiame.
Orus oli madal järg,
Mäel ootab wõidupärg,
Saame sinna, käes siis
Igatsetud paradiis.
368
Ütleks mul mu silmaring.
Kuidas heljub rahwa hing
Wõiksin olla korraga
Tema heategija.
369
Ütle nii selgest kui iganes suudad,
Ütle nii kindlast kui iganes wõid:
Meeli ja mõtteid sa ainult siis muudad,
Kui sina kuuljaga – usaldust jõid.
Hind 8 kop.
Дозволено цензурою. – Юрьевъ, 11 Iюня 1899 года.
A. Grenzsteini trükk Jurjewis.