Charles Baudelaire (1821-1867)

                

            


                    
Baudelaire oli prantsuse luuletaja, kes sündis ning kasvas üles Pariisis ja õppis õigusteadust. Ta võttis osa revolutsioonist, koguni võitlustest barrikaadidel, kuid järgnenenud keisririigis tõmbus ühiskonnaelust pettunult kõrvale. Kõige otsesemaid mõjutusi sai ta E. A. Poe loomingust, mida ta ka tõlkis ning analüüsis. Baudelaire`le tõi kuulsuse pärast surma avaldatud luulekogu „Kurja lilled“, mis ilmus 1857. aastal (e. k. osaliselt 1967, 2000), suur osa selles sisalduvaid luuletusi valmis 1850ndate alguses. Baudelaire`i kummitas maise elu ängistus ja surm. Ta kirjeldas naturalistlik-anatoomilistes üksikasjades rusuvat maist tõelust, sealjuures kaasaegset olu enda ümber vältimata (tsükkel „Pariisi pildid“). Baudelaire’i luule isikupära sugenes sellest, et tema enda tunded maise maailma ees olid heitlik-närvilised: maisus kord paelus ja ahvatles teda, koguni äratas imetlust ja pani kaasa elama; kord aga tõukas eemale, pani tajuma füüsilist mandumist, elu mõttetust. Ta tõi esimesena luulesse suurlinna võõrandumise teema – kirjutas anonüümsusest ja moraalsest allakäigust, milles ei puudunud ometi oma ahvatlus ja lumm. Vormipuhtuse taotluselt sarnanes ta parnassi liikumise luuletega. Baudelaire’i erootiline luule oli kujundeis julgeim kui ühelgi teisel prantsuse poeedil, samas hämmastasid need kujundid oma täpsuse ja peenusega. Neid inspireeris tema vahekord mulatitar Jeanne Duval`iga („Must Veenus“ ja seejärel mõnede teiste daamidega (tsüklid „Valgest Veenusest“ ja „Roheliste silmadega Veenusest“). Nii võisid Baudelaire`i erootilistes luuletustes maine kirg ja nauding luua elutäiuse illusiooni, mille luuletaja aga tihti ise kohe lõikus groteskse või iroonilise madalduse teel, näidates elutäiuse mandumist roiskumiseks, lagunevaks ihuks („Vampiiri metamorfoosid“). „Kurja lillede“ keskses tsüklis „Spliin ja ideaal“ on läbivaks teemaks ideaalide kättesaamatus, elu ahvatlevate „õite“ mürgitatus surmast ja kaduvusest, kurjuse ahvatlev kohalolu kõikjal. Samasse tsüklisse kuuluvat sonetti „Vastavusi“ võib vaadelda miniatuurse esteetilise manifestina, mis sisuliselt kirjeldab sümbolismi olemust: füüsilise maailma meeleliselt tajutavail objektidel on olemas vastavused vaimu- ja hingemaailmas; kunstniku ülim missioon olgu neid vastavusi jäädvustada. Pärast „Kurja lillede“ esikväljaannet muutus Baudelaire aktiivsemalt kriitiliseks ühiskonna suhtes. Tema kunstikriitilised esseed äratasid laia tähelepanu ja tagasid talle esteetilise autoriteedi. Postuumselt ilmus „Luuletusi proosas“ (1869, e. k. 1930 “Väikesed poeemid proosas“). 



ALLIKAD

J. Talvet, Romantismijärgne luule Euroopas ja USA-s. Sümbolism – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 167–169. 

 

Jaak Tomberg