Kreutzwald

Sisukord

Tallinna

narrid ja narrikesed

Juttudes tarkadele ajawiiteks ette kujutanud

E. Bornhöhe

Sisu:

I. Kuulsuse narrid.

II. Raha narrid.

III. Armastuse narrid.

IV. Narride narr.

Tallinnas.

A. Busch’i raamatukaupluse kuluga trükitud.

1892.

Tallinna

narrid ja narrikesed

Juttudes tarkadele ajawiiteks ette kujutanud

E. Bornhöhe

Sisu:

I. Kuulsuse narrid.

II. Raha narrid.

III. Armastuse narrid.

IV. Narride narr.

Keiserliku Awaliku Rm-kogu kink, 1916,

Tallinnas

A. Busch'i raamatukaupluse kuluga trükitud.

1892.

Дозволено цензурою —Дерптъ, 4-ґо Іюня 1892 ґода.

Цечатано въ типографін Г. Матизена въ Ревелъ. Ниводъская улица,

д. No 23

I. Kuulsuse narrid.

19-mal aastasaja lõpul oliwad Jaan Tatikas ja Salomon Wesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad waimukangelased Tallinnas — kui mitte terwe maailma, siis ometigi kumbgi ühe inimese silmas, ja need inimesed oliwad nemad ise.

Kui Jaan Tatikas mitte üle maailma kuulsaks ei ole saanud, siis ei ole see tema laisa tahtmise süü. Tema on selle tarwis sala soowisid salwede kaupa, palawat higi pangede kaupa ära kulutanud. Ta sündis oma esimesel elupäewal ja ilmutas kohe kindlat nõuu, kuulsaks meheks saada, sest temal oli pahema käe küljes paljalt neli sõrme. Wõib olla, et Tatika looja tema loomise ajal kuni wiieni selgesti lugeda ei mõistnud; wõib ka olla, et ta lapsele kohe tulewase kuulsuse pandi kaasa tahtis anda; olgu see, kuda tahes, aga nii palju on tõsi, et Jaanil pahemat pöialt, mõnede teatuste järele ka üht tarwilikku kruud pää küljes ei olnud ja et see asi kohe hulga inimesi temast rääkima pani. Ja see’p see kuulsus ongi. . .

Nii kaua kui Jaani mähkmetes peeti, oliwad tema kõrged püüdmised ning waba liikumine takistatud;

oma paha meelt selle üle awaldas ta wäga walju hääle ja säherduste tegudega, millede järeldused harimist nõuawad. Nii pea kui ta oma enese jalgade pääl kõndida tohtis, ilmus ka kohe tema selge ja kindel tahtmine oma nime inimeste suhu sobitada, nimelt sel wiisil, et ta keelu wastu akna pääle ronis ja säält wälja kukkus. Aken oli wäga kõrges ja Jaan oleks kergesti oma kuulsuse himu ohwriks wõinud saada; aga tema õnneks läks just sel silmapilgul Wene aednik, ilmatu lai sõstra-korw pää pääl, akna alt mööda; Jaan kukkus korwi sisse ja muutis sõstrad — sõstra-moosiks. Kui teda säält wälja aidati, oli ta terwe, aga pisut uimane ning suure sisse tehtud pirni nägu. Uulitsapoisid lakkusiwad ta suure isuga puhtaks. Terwe nädali jooksul ei räägitud Tallinnas muust kui sõstratega sisse tehtud poisikesest. Jaani wanemad oliwad selle juhtumise üle nii kohkunud, et nad kohe kõrge elupaiga maha jätsiwad ja linna wiimses otsas tillukese maja ostsiwad.

Kui Jaanike kaheksa aastat wana oli, astus ta odawasse rahwakooli, et ennast suurel mõõdul oma tähtsale ülesandele ette walmistada. Koolis tuliwad tema kõrged püüdmised mitmel näol walguse ette. Ta nikerdas kõik lauad ja pingid nii naljakaid wigurid täis, et keegi erapooletu päältwaataja naeru ei wõinud pidada. Koolmeister aga oli kärsitu ning kiusliku loomuga mees, kes laste iseloomust õiete lugu ei mõistnud pidada. Tema wõttis ühel ilusal suwehommikul Jaani käsile ja joonitas talle selle paiga pääle, kus selg ja jalad korraga nime kaotawad,

teist moodi wigurid, mis Jaanile suuremat nalja ei teinud. Jaan ilmutas nõuu, mõnda mõistlikumat kooli oma sisseastumisega auustada, ja et Jaani wanemad, nagu see nende kohus oli, ikka ja igas asjas poja tahtmist täitsiwad, siis sai Jaanike teise kooli pandud. Siin jättis ta lauad ja pingid peaaegu puutumata, kiskus aga selle eest oma kaasõpilaste raamatutest lehed wälja, tegi paberist kuulisid, kastis need tindi sisse ja pani neid salamahti sõrmede abil igale poole lendama, kus mõni inimese pääluu märgiks ees juhtus olema. Ühel päewal lendas nii-sugune kuul just koolmeistrile otsekohe suhu, kui see just seletamas oli, kuda täht a laulmise juures peab kõlama. Jälle riputati Jaanile põletamata kasetuhka selja pääle; sel ajal tehti seda üleüldse üpris sagedasti, palju sagedamini, kui seda kannatajate poolt ihaldati.

Jaan läks kolmandamast koolist suuremat õigust ja haridust otsima. Aga ta oli esimeste õpetajate eksituste läbi kooliskäimise himu sootumaks ära kaotanud; tema istumise paik koolitua wiimses pingis jäi nädalite kaupa soojentamata ja tema raamatute sees rõõmustasiwad koid kõige rahulisema pesapaiga üle, mida nad iales maa päält leidnud. Aasta lõpul oli Jaani õppimiste arvustus-nummer — 0 ja tema õppimise himu weel kaks wõi kolm korda wähem. Nõnda astus siis Jaan Tatikas wanemate loaga koolipoisi seisusest walja, kui ta 16 aastat wana oli. Tema oli kõrge hariduse pulga pääle jõudnud, sest ta rääkis Tallinna murdega Saksa keelt, luges

suurt trükki selgesti ja mõistis wigadega kirjutada. Kuulsuse ihaldus, mis seni pool teadmata tema põues oli hinganud, ärkas nüüd wägewal wiisil. Et ta kuulsaks meheks sündinud oli, selle poolest ei olnud Jaanil mingisugust kahtlemist. Küsimus oli üksi: mil wiisil? kui kergesti?

Kümme aastat otsis Tatikas asjata kostmist nende küsimiste pääle. Tööd ei teinud ta selle ajaga küll mitte kõwerat körtgi; aga ta mõtles wäga palju, magas wahel 24 tundi järjesti ja hakkas siis jälle mõtlema. Wanemad nägiwad, kui raskesti poeg ennast waewas, ega sundinud teda wägise igapäewasele tööle; neil oli õnneks nii palju jõudu, et oma õrna kuulsuse taimet mureta wõisiwad kosuda lasta. Wiimaks suriwad mõlemad ära; poeg waotas nende silmalaod kinni ja wõttis nõuuks, enese silmad nüüd alles hästi lahti teha.

Kord lamas ta harjunud wiisil mere ääres kõhuli maas ning wahtis mõtterikka näoga wagusalt wulisewate woogude pääle. Ta silm jäi ühe paadi pääle seisatama, mis madala koha pääle sattunud oli, nii et kaks meest, kes sees istusiwad, teda milgi wiisil paigast liigutada ei saanud. See’p see suur silmapilk oligi, kus tulewiku tee ja kuulsuse läige korraga Tatika waimusilma ees wilkusiwad.

„Mikspärast ei ole paadid nii tehtud, et nendega wee ja kuiwa maa pääl ühtlasi wõiks sõita?” ümises Tatikas, oma nina otsast kinni hakkates. „Mikspärast ei ole merelaewad mitte ühes tükis ka õhulaewad? Seda mõtted ei ole weel kellegile pähe tulnud.

Seda kidetud inimeste tarkust! Tuustiwad maa ja taewa läbi, aga tõde jääb ikka kahe silma wahele... Tänu Jumalale! Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma tahan ühe sõiduriista teha, millega ühel hoobil maa pääl, wees ja õhus wõib sõita... Mmm! Ma olen suur wäljamõtleja. Kahju et mu esimene leidus nii hirmus lihtlabane on!”

Tatikas kargas püsti ja tormas koju, nii et tolm taga oli.

Sest saadik uuris Tatikas looduse salawägesid ning püüdis neid oma auuks ja teiste kasuks tarwitada. Ta ostis enesele Saksa keeli raamatu, nimega „Elementarkursus der Physik”, kus kõik looduse saladused otsekui lahtise peo pääl wälja laotatud oliwad, 24 poognat kirjutuspaberit, tsirkli ja pliiatsi ning hakkas plaanist joonistama. Plaanide järele lasi ta raud- ja puuseppadest masina jaod walmis teha ja seadis nad ise kokku. Töö edenes kiiresti. Kolme aasta pärast oli uus sõidu-, ujumise- ja lendamise-masin walmis.

Tatikas kutsus sõbrad ja tuttawad kokku ja tegi nende nähes esiti kuiwa maa pääl sõidu katset. Katse oleks ilma kahtlemata wäga hästi korda läinnd, poleks mitte masinal üks tühine, kõrwaline wiga olnud, nimelt see, et ta koguni liikuda ei tahtnud; alles siis, kui Tatikas talle südame täiega tugewa jalahoobi andis, ärkas masin unest, wärises ühe silmapilgu ja — heitis teise külje pääle...

Siis tegi Tatikas weesõidu proowi. Kergesti oleks ta otsekohe Australiasse wõinud sõita, kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud. Juhtus aga nii

et Tatikas oma uue laewaga, mida käte ja jalgega wõis sõuda, mere põhja waos, enne kui ta weel õieti sai pääle istuda. Suure waewaga saiwad suremata leidja ja leidus uppumise surmast päästetud. Tatikas lubas nüüd otsekohe õhu sisse purjetada ja aega-mööda kõige majakraamiga kuu pääle elama kolida. Kui masin jälle kuiw oli, istus Tatikas tema pääle ja hakkas elawasti üht wänta keerama, mis lennu-masina tiiwad liikuma pidi panema. Masin kriiksus ja kääksus wäga kardetawalt; wist oleks ta lähemal silmapilgul kerkima hakanud, aga just sel silmapilgul astus Tatikas jälle maha ja ütles külma werega:

„Siin on wähe tuult.”

Ta wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles. Parajal ajal puhus kange tuulehoog ja Tatikas mõõtis silmadega maa ja kuu wahet. Lennumasin kõikus, kerkis ja — lendas oma leidjaga taewa? Ei lennanud, waid kukkus suure praginaga katuselt maha ning lagunes mitmeks tükiks. Tatikas ise oleks peaaegu siisgi kaelamurdmise teel õhu elanikkude liiki sattunud, aga tema praeguseks ja maailma tulewaseks õnneks ei olnud katus mitte kõrge; nii pääsis suur wäljamõtleja nikastatud liikmete, kriimustatud põskede ja rõhutud südamega.

Ta jättis selle leiduse mõneks ajaks seisma ja hakkas teisi masinaid ehitama. Tema leidused oliwad igapidi täielikud ja kasulikud, aga neil oli kõigil see ainuke wiga, et neid keegi kusagi, kunagi ega millagi tarwitada ei wõinud. Tatikast ei eksitanud misgi äpardus; üksi see oli paha, et ta warandus

pikkamisi otsa lõppes, kuna keegi, ka mitte kõige targemadgi inimesed temale poolt kopikat wäljamõtlemise hääks kinkida, weel wähem laenata ei tahtnud. Tatika maja, millel kõigest kõiki kolm kambritest oli, kubises küll imelikkudest torudest, ratastest ja kraanidest, aga toiduwara oli säält wäga harwa leida. Tatikas ja tema suur koer Pontu oliwad maja ainsad elanikud; mõlemad oliwad nii lahjad ja õõnsad, et neid mõnede kentsakate masinate mudeliteks wõis pidada; ajuti kui nälg neid liiga näpistas, wahtisiwad nad niisuguste silmadega teine teise pääle, mis kummagile palju hääd ei tõotanud.

Omas wäljapidises olekus näis Tatikas lihtsaid ja algupäralisi moodisid armastawat. Wähemast olen mina näinud, et ta ühe korra terwe talwe läbi õlekübaraga meie linna uulitsate pääl hiilgas; teinekord äratas ta minu imestusega segatud auukartust selle läbi, et ta palawal suwe ajal nendesamade uulitsate pääl paksu talwepalitu sees ilmus, mis temale kuni taldade alla ulatas ja lõuast kuni jalawarwasteni osalt nööpide, osalt nööpnõeltega kinni pandud oli. Ma ei tea, kust ta selle imeliku ülikuue oli wõtnud; ei ma ole ka ialgi aru saanud, kas ta teda selle pärast kandis, et ta sarnast riide näomoodi kõige kaunimaks pidas, wõi selle pärast, et ta oma rättsepa wiga katta tahtis, kes tema püksa õigeks ajaks walmis ei olnud teinud.

Salomon Wesipruul oli wähemast niisama maias kuulsuse järele, kui Jaan Tatikas, aga temal oli hoo-

pis teist moodi tööpõld. Juba warases nooruses oli tema selgesti aru saanud, missugune kuum waim tema põues õhkus, missugusele tähtsale tegewusele saatus teda oli kutsunud.

„Mul on õigus, Homer’i, Shakespeare’t ja Goethe’t põlata,” hüüdis ta waimustuses, kui ta kreiskooli lõpueksamist läbi oli kukkunud, „aga ma tahan rahul olla, kui mind ükskord Eesti Schilleriks saab nimetatama.”

Neist sõnadest wõib iga lugeja, kes midagi lugenud on, ise märgata, et Salomon Wesipruul tõusew täht Eesti luuletuse taewas oli. Kindla nõuuga, oma rahwale jäädawat waimuwara ja esimest suremata nime kinkida, istus ta maha ja tõukas sule tindipotti. Töö edenes imeliku kiirusega, sest õhtaks oliwad kaks sulewart ühest otsast teiseni puruks näritud, kolm poognat paberit tindiplarakaid täis ja luuletaja sõrmed küünarnukist saati süsimustad; luulest oli juba päälkiri „Leekiw armastus” walmis. Teisel päewal saiwad luuletuse esimesed sõnad: „Ma armastan” — lõpetatud. Nädali lõpul jõudis Salomon sellele otsusele, et tema waim räägitud ajal salmide loomiseks weel küps ei olnud. Sõpradele seletas ta asja ligemalt ja lasi märgata, et ta Eesti rahwa arusaamist kõrgema luulekunsti kohta weel nõrgaks ja meistritööde kirjutamist liig waraseks pidawat.

Ta wõttis nõuuks, üht uudisjuttu kirjutada. Tal oli küll natuke häbi, suuri andeid nii wiletsa töö tarwis raisata; sest mis asi wõib kergem olla, kui juttude kirjutamine? Pole muud waja, tui wõta tindipotist ja lao paberi pääle. Imelik oli üksi see,

et Salomon, kui ta tõesti tööle hakkas, midagi paberi pääle laduda ei leidnud. Mitte kõige wähemat juhtumist ei tulnud talle meelde. Salomon mõtles selle asja üle järele, kuni ta magama jäi ja imelikku unenägu nägi; üles ärgates leidis ta rõõmuga, et unes nähtud juhtumised Eesti uudisjutu tarwis nagu loodud oliwad: Kohe pistis ta sule tindipotti; aga — tont teab, kust see tuli — ta ei wõinud milgi wiisil õiget hakatust leida. Sõnad ja laused wilksasiwad otsekui pääsukeste salk ta pääst läbi, aga ta ei jõudnud ühegi sabast kinni hakata. Kuna ta ahastades ja higistades sõnu otsis, läks unenägu ta mälestuses kahwatuks, kärises lõhki ja kadus wiimaks ära, nagu kerge udu homikuse tuule käes. Wesipruul tegi weel mitu korda uuesti katset, aga uudisjutu päätükkide arw jäi ikka nulliks, tindiblarakate arw lugemataks.

Aastad läksiwad mööda.

Salomon ei langenud kordagi selle patu sisse, et ta oma annete pärast kahtlema oleks hakanud; ta teadis, et tema luulehallikas ühel päewal kangesti woolama hakkab ja terwe maailma tema kiitust täis soristab. Ta ootas seda päewa pikisilmi ja wabandas tema pikalest tulemist mitmesuguste põhjustega. Kuni 25 aastani pidas ta ennast liig nooreks; siis hakkas ta üleliigse wanaduse pärast wärisema; segamata rahu puudus, waesus ja mured saiwad waimustuse lämmatajateks seletatud; lihtlabased elusaatused, kitsas silmaring, wilets toit, iseäranis luulewaesed silgud ja riimita kartohwlid langesiwad raske kaebtuse alla; kõige suuremateks süüdlasteks saiwad aga endised luuleta-

jad mõistetud, kes Salomoni kõige sügawamad mõtted ja kaunimad riimid eest ära oliwad norinud.

Kümne aasta jooksul ei olnud luulekunst Wesipruulile nii palju kasu toonud, et ta selle eest toosi tuletikka oleks wõinud osta. Et ta kehwa mees oli siis pidi ta igapäewase tööga enesele päätoidust muretsema. Kindlat ametit kartis ta kui tuld, sest see oleks tema luulewaimu lämmatada wõinud; kes ennast pahma hulka segab, seda sööwad sead, ütlewad Sakslased. Nõnda oli Salomon aegamööda mitmed ametid läbi katsunud; ta oli kaupmehe õpipoiss, mõisa kirjutaja, külakoolmeister, seakarjane, ajakirjanik, toapoiss, wabriku töömees ja köster olnud. Meie maal passiwad need ametid ühe inimese käes wäga mõnusasti kokku. Pikkamisi oli Salomon 30 aastat wanaks saanud ning enesele sada rubla raha ja ilmatuma hulga eluteadust korjanud. Nende warandustega tuli ta suwe hakatusel Tallinna ja wõttis ette, nüüd alles täies wabaduses ja segamata rahus luuletööd tõsiselt pääle hakata.

Linna wiimses otsas, sääl kus uulitsad liiwaga sillutatud ning majad nii madalad on, et üürihinnadgi pisut rõhutud saawad, asus Salomon suwekorterisse. Ta üüris enesele selle tarwis pool lagunenud lusthoone, mis laialise, aga ammugi Jumala hooleks jäätud aia sees seisis. Koht oli üksik, waikne ja luulelik — just nagu Salomon oli soowinud. Ümberringi paks, roheline rägastik, kõrged, sammaldanud puud, eemal hallitanud plank terawate lauaotstega. Plangi tagant paistis pool lämmakile waonud wana ja

päält näha tühi majake harimata kapsaaia keskel. Harwa oli kaugelt uulitsapoiste wilistamist ja mõne eksinud lehma ammumist kuulda.

„Minu tund on tulnud,” ümises Wesipruul, kuna pühalik wärin ta nahast läbi käis. „Siin on kõik koos, mis luulewaimu wõib kosutada: waikne, mureta elu, sada rubla oma raha, rammus toit maja peremehe köögist, kirju elusaatuste mäletus, luuleline elupaik. Süda, mis sa weel igatsed?... Oh, pagan wõtku, paberit on weel wähe!”

Wesipruul keeras lusthoone ukse lukku ja läks linnast paberit tooma. Georg Meyeri poest wõttis ta nii paksu paberirulli kaasa, et selle pääle terwe maailma ajalugu oleks mahtunud. Kodu poole kõndides, hakkas ta pääs luuletuse plaani kokku seadma. Et aga mõtted sugugi käia ei tahtnud, siis astus Salomon trahterisse ja jõi nii palju wiina, kui ta waimustuse äratuseks küll arwas olewat. Päike oli juba looja läinud, kui Salomon kõrtsist wälja astus.

Wäga naljakas oli Wesipruuli kodukäiku päält waadata. Tema ei kõndinud kordagi wiit sammu ühes joonis, waid kallas ühte lugu pea paremat, pea pahemat kätt kõrwale, nagu otsiks ta mõnda hoolega peidetud põikuulitsat; ta wahtis enamasti tardunud tähelepanemisega enese ette maha ja näis siis jälle mõnda kindlat punkti määratumas kauguses terawasti uuriwat; wahete wahel pilgutas ta taewa tähtedele kawalasti silmi. Sagedasti ajas ta mokad

torusse, nagu soowiks ta laulda wõi wilistada; selles ettewõtmises sai ta aga oma korratumate liikumiste läbi ikka eksitatud. Oli ta tüki maad kaunis keruliselt, aga siiski püsti ja sirgelt edasi sammunud, siis waos ta päälmine kehapool häkitselt ettepoole, jalad hakkasiwad kohutawa kiirusega liikuma ja Wesipruul lendas kui nool wälja sirutatud kätega mitu sammu otsekohe edasi; näis, kui oleks tal kindel nõuu pääga mõnda maja ümber lükata; järsku põrkas ta aga jälle tagasi, ilma et nähtawat takistust ees oleks olnud, jäi silmapilguks seisatama, puhus paled täis, raputas pääd ja — sammus tasemalt edasi. Üks uulitsapoiss tõmbas mööda minnes ta küpara pääst ja läks sellega rahus oma teed. Wesipruul jäi küll seisma ja tegi ütlemata mõru näo jättis aga rööwli taga ajamata. Teine hulgus tahtis paberirulli ta kaenla alt wälja kiskuda, aga kergemini oleks ta Wesipruuli südame rinnust wõinud wõtta. Salomon hoidis paberirulli kramblikult kinni ja hakkas nii koledasti karjuma, et hulgus plehku pistis.

Koju jõudes leidis Wesipruul oma aia jalgwärawa eest joobnud mehe, kes sääl kummuli maas lamas ja otsekui surnu magas. Mehe riided oliwad närus, pää ja jalad paljad. See on imelik, aga tõsi et üks inimene, kes mõnes alewis uulitsa pääle magama jääb ennast ülesse ärgates ikka pool halasti leiab olewat. Salomoni aru läks joobnut meest nähes kohe selgeks ja ta meel üpris pahaseks; sest iga õige ristiinimene wihkab oma wigasid, kui ta neid ligimese küljest leiab.

„Küll on joomine hirmus asi,” ümises Wesipruul

kulmu kortsutades. „No miks nüüd niisugune weis, kes meele ja mõistuse ara joob, ilma pääle on loodud? Oh sa inimeste soo teotusi... Aga uulitsa pääle ei wõi ma teda sedawiisi jätta... Ae, ärka ju, wa’ lakekauss! Ega sa koguni surnud ole?”

Aga kõik hüüdmine ja raputamine oli asjata. Wesipruul wõttis wiimaks joobnud mehe käte alt kinni ja tõmbas ta aia wärawast sisse.

„Ärrra kisu!” purtsas joodik korraga.

„Ah sa elad juba?” hüüdis Wesipruul rõõmuga. „Kes sa oled? Kus sa elad?”

„Mm-mi’a o’en ll-loo’useuu’ija!”

„Mis sa oled? Looduseuurija? Oh sa wasikas!” naeris Wesipruul. „No kus sa siis elad?”

Aga joodik oli juba jälle kummuli heitnud ja magama jäänud.

„Mm!” pomises Wesipruul, teda kaastundmise ja põlastusega silmates. „Kas see ei oleks hää nõuu, kui ma kätte wõtaksin ja joodiku eluloo kirjutaksin?... Tõsi. Ma wõtan ta ööseks enese luurde ja lasen ta hommikul jutustada, missuguste saatuste läbi ta nii sügawasse on langenud. Ehk on ta, nii lojus kui ta on, koguni mõni õnnetu armastaja? Waat’ see oleks hüwa! Waat’ sedawiisi saawad kuulsad romaanid kirjutatud!”

Wesipruul tõstis magaja, kes wäikese kaswuga ja nii lahja oli, et kondid naha sees kolisesiwad, kerge waewaaa üles, kandis ta lusthoonesse ja wiskas ta oma woodi pääle. Ise läks ta weel kord õue, taewa tähtede ilu imetsema. Waewalt oli ta trepi paale maha istunud, kui ta haledat hoigamist kuulis, mis

lusthoone tagant näis tulewat. Sinna tõtates leidis ta, et joodik, keda ta praegu alles woodi pääle wisanud, rohu sees weerles ja hambaid kiristas.

„No kus ta pagan siia pääsis?” hüüdis Wesipruul käsa kokku lüües.

„Kuule ll-lontrus, kui sa ss-seda weel üks kord teed, ss-siis ma löön su kondid pp pi-pilbasteks!” ägas joodik.

Pääd raputades kandis Wesipruul joobnud mehe oma süles jälle tuppa; siin sai ta alles aru, et ta esimesel korral mehe laiast aknast, mis woodi taga lahti seisis, wälja oli wirutanud. Et sarnast õnnetust teist korda ei sünniks, tõmbas ta nüüd woodi kesk tuba ja pistis joodiku teki alla. Ise heitis ta ka warsi magama. Enne uinumist tuli talle see mõte, et joodik ööse kogemata ärgata ja ei tea missuguse paha teo ara teha wõiks. Et ta sel korral ise ka kohe ärkaks, wõttis Wesipruul oma pika kaelasalli, mida 17 korda ümber kaela wõis mässida, ja sidus ühe otsa joodiku niuede, teise oma enese keha ümber. Juhtus aga nii, et Wesipruul ise sel ööl rahutu oli. Ta nägi rasked und. Ta oli paksu romaani lõpetanud, kui korraga 25 kirjastajat ta kallale kippusiwad ja käsikirja, paljalt 100 rubla trükipoogna eest pakkudes, wägise ta käest ära rööwida püüdsiwad. Wesipruul nõudis 1000 rubla, ja kui kirjastajad teda selle pääle lõhki kiskuda ähwardasiwad, põgenes ta, ikka weel sügawas unes, nende eest, roomas magawa joodiku keha üle maha ja puges woodi alla; et aga kirjastajad, kuni 900 rublani pakkudes, ikka ta kannul oliwad, ronis ta woodi teisest äärest jälle üles; kaelasall sai pingule tõmmatud

ja joodik kukkus tumeda prantsuga põrandale, ilma et Salomon unest oleks ärganud. Ta pistis pää padja alla; nüüd kadusiwad tagaajajad wiimaks ära ja Wesipruul jäi rahuliselt magama. Kui ta hommikul silmad lahti lõi ja minewase õhta juhtumisi meelde tuletas, pani tema imestusega tähele, et joodikut enam woodis ei olnud; woodi alt kostis sügaw hingetõmbamine. Wesipruul kummardas selle ääre üle, kus joodik oli maganud ja püüdis woodi alla waadata. Sääljuures wääratas ta ja libises woodi äärest alla. Aga üksi käed ja jalad puutusiwad põrandasse, kuna keha keskpaik õhu sisse rippuma jäi. Selsamal ajal oli woodi tagant tumedat torisemist kuulda. Woodi alla piiludes märkas Wesipruul, et wõõras teinepool ääres niisama haledasti lamamise ja rippumise wahel waakumas oli, kui tema ise. Wesipruul ei saanud ennast tükil ajal liigutada, sest kange naerutuhin ähwardas tema elu noore ea sees lõpetada. Seni paisus joodiku korin kuni möirgamiseni, mille hulgas juba selgesti sajatamise sõnu kuulda oli. Wiimaks sai Wesipruul naerust nii palju mahti, et ta põlwili tõusta ja kaelasalli enese küljest lahti teha wõis. Joodiku pää ja keha kerkisiwad woodi tagant wälja. Ta wahtis kurja näoga Wesipruuli otsa ja kärgatas:

„Mis narritempu Te minuga mängite? Ja kuhu pagana rööwlihauku olen ma sattunud? Kus mu müts on? Kus mu saapad on? Mis sa hirwitad? Kes sa oled?”

„Mina olen kirjanik Salomon Wesipruul, kellest Teie wist juba kuulnud olete,” wastas Salomon uhke tõsidusega. „Ma leidsin Teid eila õhtu uimaselt

uulitsa päält, arwasin Teid haige olewat ja koristasin siia, oma suwekorterisse. Teie olete mulle tänu wõlgu, ei mitte wandumist ega põhjamist.”

Joodiku silmades läikis ikka weel umbusaldus.

„Mis Teil minuga tegemist oli?” urises ta wähe pehmemalt. „Ega ma ometigi mõni joodik wõi hulgus ole, keda uulitsa päält ära tarwis koristada. Mina olen ise maja peremees, Jaan Tatikas, kuulus looduseuurija ja masinate wäljamõtleja.”

„Seda ei wõinud mina hingest aimata,” tähendas Wesipruul pisut pilgelikult. „Palun südamest andeks, et ma Teid lihtlabaseks joodikuks julgesin pidada, herra Sitikas wõi Lutikas.”

„Tatikas!” parandas looduseuurija. „Teie tahate suur kirjanik olla ja ei näi weel minu nimegi tundwat. Ma ei tea ka, mis Teie lihtlabaseks joodikuks nimetate. Kes nii suuri tegusid on teinud, kui mina, see ei ole lihtlabane inimene. Et Teie mind joobnud olete näinud, ei ole ime. Keda määratu õnnetus mitte jooma ei pane, see... see ei suuda wiina eest maksta. Mõtelge ise: Eila läksin ma selle õnnetu linna kõige rikkama kaupmehe juurde ühe uue masina plaani näitama, millega kiwidest otsekohe sealiha wõib teha. Ma palusin masina walmis tegemiseks ja patendi wõtmiseks abiraha. Mind wisati trepist alla. Ometigi wõib iga laps aru saada, kui määratu kasu minu masin inimestele saab tooma. Aga wõta näpust! Oleks ta kuriwaim mulle tuhat rublagi laenanud — kolme kuuga oleksin mina kuulus mees ja maailm hädast päästetud. Aga see’p

see on, et üks inimene teist ei raatsi tõusta lasta.... Meelt ära heites läksin kõrtsi, oma kibedat südame walu ja, wõib olla, ka oma kõrgeid waimuandeid napsu sisse uputama!”

Tatikas istus woodi ääre pääle ja langes nukrate mõtete sisse. Wesipruul silmas teda haleda meelega, iseeneses mõteldes:

„See inimene on üks neist õnnetutest auuahnuse ohwritest, kes ilma kõrgemate waimuannete ja tarwiliku ettewalmistamiseta suuri asju ette wõtawad. Nende nõder waim, päälegi weel kangest tuhinast pimestatud, ei saa ialgi aru, kui lapsikud nende püüdmised, kui määratu wahe nende tahtmise ja jõuu wahel on ja kui sundiwalt nende toredad kõned tillikeste tegude kõrwal naeru ärritawad. Nad on roomajateks loodud ja tahawad lennata. Aga katsu niisugustele narridele tõtt suu sisse ütelda — kohe oled sa nende weriwaenlane, oled kade, laimaja, kiusaja — ühe sõnaga püsti kurat ise. Misgi asi ei wõi neid pööraseid parandada.”

„Kas Teil raha on?” küsis Tatikas järsku pääd tõstes.

„Ei ole,” wastas Salomon wiledasti.

„Olge meheks ja laenake mulle tuhat rubla!”

„Tohoo!”

„Teie ei saa seda mitte kahetsema,” kõneles Tatikas tungiwalt. „Kui Te ei usu, siis waadake ise. Ma seletan Teile plaani tükk tükilt ära, ja kui Teie mitte eila alles emapiimast ära wõõrutatud ei ole ...”

„Ei, ei!” sõitles Wesipruul ahasdades wastu. „Mina ei wõi Teile kopikatgi anda. Teie plaanist ei saaks ma mitte aru; tõe poolest, see ei maksa mitte juttugi.”

„Mis kirjanik Teie siis olete, kui Teie kõige tähtsamatest asjadest sugugi ei hooli!” kärgatas Tatikas.

„Ma olen luuletaja, minu tööpõld ei ole siit maailmast,” ütles Wesipruul sügawas liigutuses ning tõstis silmad ämbliku wõrkude poole, mis laest maha rippusiwad. „Ma wihkan masinaid, millede mürin jumalikku luult taewasse tagasi peletab. Ma olen wiimne neist ära walitsetud luulekunsti jüngritest, kes maailma müdinast hoolimata ühe tähe järele kõnniwad, mis taewast nende hingesid imelise läikega walgustab.”

„Mis täht see on?”

„Suremata kuulsus.”

„Ma pole Te nimegi weel kuulnud.”

„Maailm ei tunne mind weel küllalt,” ohkas Wesipruul. „Mu aeg ei ole weel tulnud. Tänini ei ole ma omast pääst weel muud kirjutanud, kui ühe laulu, mis „Nuustaku aastalehes” kuulutuste seas ilmus ja mulle 65 kop. maksma tuli; pääle selle ühe jutukese, millega wiis ajalehe toimetajat ja seitse kirjastajat mind pipramaale saatsiwad. Ma annan neile... ei, ma ei anna neile nende waimupimedust mitte andeks. Miks ei teadnud nad mitte, mis-sugune püha tuli minu põues leegib? Miks ei aimanud nad, missugune wahutaw luulehallikas minu rinnus wägewale woolamisele kipub? Pea tuleb see aeg,

mil maailm ühe pauguga minu kiitust täis pahwatab ja raisku läinud luulekunst oma uut seaduseandjat hõisates teretab. Küll nad siis näewad, keda nad — pipramaale on saatnud!”

Wesipruul ei saanud waimustuse pärast enam rääkida; ta hakkas suurte sammudega kitsast tuba mööda edasi tagasi kõndima. Tatikas waatas haleda näoga ta järele ja mõtles iseeneses:

„See inimene on nii loll kui labida warss. Ta on üks neist parandamata poolhulludest, kelle pääaju kange auuahnuse lõkke läbi, mis alati nende sees loitab, wiimse tripsuni ära kõrwetatud saab. Neil ei ole nii palju mõistust, et nad aru saaksiwad, et neil mõistust ei ole. Kirjuta kas päikese pääle, et nende jõud kõrgete püüdmiste kordasaatmiseks liiga nõrk, nende hooplemine hirmus lapsik, nende aru segatud on, saada need seletused päikse kiirtega koos otsekohe nende silmade sisse — nad ei usu siisgi. Häda sellele, kes haleda meele pärast nende silmi lahti teha püüab; see õnnetu sattub nende kustumata wiha ning põlgamise alla.”

„Kas tahate mulle üht meelehääd teha?” pööras Wesipruul ennast järsku Tatika poole.

„Kas laenate mulle sada rubla?” küsis Tatikas wasta.

„Tühi jutt!”

„Tühi meelehää nurumine!”

„Ma ei soowi muud, kui et Teie mulle oma eluloo jutustaksite.”

„Mis Teil sellega asja on?”

„Waadake, Teie olete nii ütlemata loll... ei mitte, tahtsin ütelda: nii kentsakas inimene ja ma arwan, et Teie elus mõndagi naljakat juhtumist ette on tulnud. Mul oleks nõuu üht juttu teha.”

„Jätke see nõuu parem katki.”

„Kuda nii?"

„Teid saaks selle jutuga hullumajasse pistetama.”

„Ega seda ole.”

„See on Teie õnn, et Te seda ega midagi muud juttu ilmasgi ei saa lõpetama.”

„Miks?”

„Selle pärast, et Teie kõige suurem narr ilma pääl olete.”

„Just sedasama tahtsin mina Teile ütelda.”

„Minule!?”

„Teile. Ma tahtsin ütelda, et ma kentsakamat narri ilmasgi ei ole näinud.”

„Just minu mõtted Teie kohta.”

„Imelik, wäga imelik!” hüüdis Wesipruul. „Tarkade suust olen ma sarnast rumalust ennegi kuulnud; aga kuda wõib üks inimene, kellel poole kopika eest aru pääs ei ole, mind narriks pidada? Wäga naljakas! Sest wõiks wäga hää uudisjutu teha.”

„Waat’ missugune jahupää mind narriks tuleb sõimama!” hakkas Tatikas pahandama. „Kas tahad, ma panen su tühja pääluu kõlisema?”

„Ärge siin jämedaks minge ühtigi,” manitses Wesipruul tasaselt. „Teie ei ole oma kodu ja wõite siit kogemata rutemini wälja lennata, kui soowite.”

„Oot’, oot’, küll ma su enese lendama panen!” karjus Tatikas ja jooksis ümber woodi Wesipruuli kallale.

Ma ei tea kindlasti ütelda, kas Wesipruuli wahwade liiki wõib lugeda wõi mitte. Seda ma tean, et ta kerge meelega püssi suu eest auu otsima ei lähe, kui ta kogemata ei tea, et püss tühi on. Sea Salomon tühja püssi ette ja ta seisab sääl odawa hinna eest mittu aastat, ilma et ta ripse karwagi liigutaks. Aga lae püss rohu ning kuuliga — ja terwe maailma warandus ei suuda Salomoni awatleda, oma seisukohta mujal, kui sada sammu selle sõjariista tagumise otsa taga walida. Et aga laetud püssi ja Tatika wehklewate rusikate wahel hädaohu suuruse poolest palju wahet ei olnud, tunnistas Wesipruul sellega, et ta kohe plagama pani. Kolm wõi neli korda lasi ta ennast woodi ümber kihutada. Siis tuli talle kogemata meelde, et tema siin õiguse pärast peremees, et ta oma kiusajast palju suurem ja tugewam ja päälegi tema häätegija oli. Üks inimene, keda ta pool surnult uulitsa päält ära koristanud, oma tuppa kandnud ja oma tekiga katnud oli, ei wõinud talle mitte rasket wiga teha. Wesipruul jäi häkitselt seisma ja pööris etteheitwa näo oma wastase poole. Tatikas põrkas tagasi ja näis ehmatuse pärast keeletuks läinud olewat. Ta taganes weel kolm sammu, kiskus kaelasalli, mis ikka weel ta puusalt maha kõlksus, enese küljest lahti, wiskas ta maha, raputas tummalt rusikat Wesipruuli poole, kiristas hambaid ja kadus ukse taha. Rõõmsa ehmatuse ja sügawa tänutundmisega nägi Wesipruul tema taldasid wälkuwat.

Wesipruul hakkas wärske jõuuga tööle; töö oleks kiiresti edenenud, kui ta mõne hää hakatuse oleks leidnud. Aga see oli tema õnnetus: hakatust ei olnud kusagilt leida. Liigutawaid jutulõppusid oli tal enam kui küllalt käepärast, näituseks: „Kolme nädali pärast oliwad Juhani ja Miina õnnelikud pulmad.”

„Nõnda sai kurjategija oma teenitud palga kätte.”

„Salomon sai kuulsaks ja rikkaks meheks, kuri Jaan aga käis tema ukse taga kerjamas.” — „Kui nad weel surnud ei ole, siis elawad nad tänapäewani,” jne. Kõik need jutulõpud oliwad Salomonist enesest wälja mõeldud, igapidi uued ja algupäralised, nagu lugeja isegi näeb. Aga hakatuste leidmises ei olnud Salomonil õnne. Hakatused oliwad tema kuulsuse takistajad.

Terwe nädal läks mööda ja Salomoni paberirull oli ikka weel peaaegu puutumata. Suured ja laiad mõtted ei tahtnud kitsa paberi külge hakata. Wesipruul tatsus mõtteid igapidi koguda, istudes, kõndides, woodis ja rohu sees lamades, selili ja kõhuli waimustust oodates. Wiimaks ronis ta toguni kõrge puu otsa, et jahe tuul taewa lähedal ta pääd selgitaks. See paik meeldis talle nii, et ta raske waewaga pika laua puu otsa winnas ja enesele okste wahele mõnusa istumisepaiga walmistas.

Ta oleks wist põliselt puu otsa elama jäänud, kui Jumal teda linnuks wõi ahwiks oleks loonud; et ta paraku kogemata inimeseks oli tehtud, siis pidi ta wähemast söömise ja magamise ajaks maapinda

puutuma. Oma mõtetega jäi ta ikka puu otsa. See ei ole sugugi imeks panna, sest siin oli Wesipruul wiimaks uudisjutu hakatuse leidnud — igapidi uue, luuleliku, waimurikka ja sügawat looduse tundmist awaldawa hakatuse, mis wägewal jooksul, punktidest ja kommadest takistamata, edasi woolas.

Siin ta on:

„Päikese kiired kuldasiwad puude latwasid nii et just nagu kullatud oliwad ja linnud laulsiwad puude latwades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks sääl kaunis wagane lugu olnud aga nad laulsiwad ilusti ja see oli wäga ilus kuulda kellel aega oli kuulda, (siin oli komma) tuul kiigutas puude latwasid mis wäga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taewas oli taewa karwa sinine” ...

Kaugemale ei jõudnud Wesipruul mitte. Ühe nädali pärast sai ta aru, mis asi teda takistas. See oli naabri koer, kes tema mõttekäiku alalise haukumise ja hulgumisega segas. Muidu oli pool lagunenud majakeses, mis naabriaiast paistis, hoopis wagane lugu; näis, kui oleks majake tühi. Üksi paha haisuga suits, mis ajuti korstnast, aknatest ja pragudest wälja keerles, andis tunnistust, et sääl keegi odawaid kiwisüsa põletas. Põletajat ennast ei olnud näha ega kuulda. Seda sagedamini last tema suur kollane, tige ja ärarääkimata lahja koer ennast näha ja kuulda. Kui ta mitte õue pääl hirmsa mürinaga lindusid ja kassisid taga ei ajanud, siis lippas ta uulitsale, kus ta kiiduwäärilise erapooletusega igast möödaminejast haukumisele asja leidis. Iseäranis

äratasiwad uulitsapoiste püksid tema tähelepanemist ja sagedasti wõttis ta neist proowiks tüki kaasa. Ööse ei saanud poole wersta maa pääl ümberringi keegi magada, nii kaua kui see koer sääl juhtus olema, kus ta kuud näha wõis. Kui ta Wesipruuli esimest korda puu otsas silmas, haukus ta plangi tagant kolm tundi järjesti tema paale.

Wesipruul sai selgeste aru, et tema suremataks ei saa, kuni see koer elab. Ta wõttis nõuuks, maksku mis maksab naabri käest koera ära osta ja kudagi wiisi waikseks teha. Ühel päewal läks ta naabrit üles otsima; isegi on mõista et ta wembla kaasa wõttis.

Kui ta naabri õuewärawast sisse astus, oli koer esimine kes talle karates wastu tuli ja kohe tõsise osawõtmisega wõõra reisa nuusutama hakkas; sääl juures urises ta nii ähwardawalt, et Salomoni nahast külm wärin läbi sirises. Wesipruul jäi kohe seisma; ta ei julenud oimugi liigutada; waewalt on teegi loom pärast hingeheidmist nii wagane ja tõsine olnud, kui meie kangelane sel silmapilgul oli. Koer heitis tema ette kõhuli maha, pani pää käppade wahele ja näis uinuwat. Nüüd wõttis Salomon oma wiimase wahwuse kokku ja hüüdis waljusti appi; aga waewalt sai ta häält teha, kui koer hirmsa haukumisega üles kargas ja tõsist tahtmist awaldas, Salomoni kintsu kinni hakata.

Õnneks kriuksus sel silmapilgul maja uks ja üks lühike, kõhn mehike puudulises ülikonnas, prill taewa poole sõudwa nina pääl, astus wälja. Wesipruul

nägi imestades ja pisut kohmetades, et see keegi muu ei olnud, kui looduseuurija ja masinate wäljamõtleja Jaan Tatikas. Jaani silmast wälkus kustumata wiha tuntud pilkajale ning auu määrijale wasta; aga ka Salomoni süda paisus waenulistest tundmustest selle inimese wastu, kes tema kõrge saatuse pärast oli julenud kahewahel olla; nad oleksiwad wõinud teine teise näo ära unustada, aga teine teise sõnu — ilmasgi.

„Mis Te siin waritsete?” purtsas Tatikas.

„Tahtsin küsida, kas see Teie koer on?” wastas Wesipruul nii külmalt ja rahuliselt, kui wõimalik.

„Mis siis? Tahtsite talle seltsiks hakata? Mul on ühest koerast küll,” pilkas Tatikas.

„Ma näen, et Teie koeral muidugi parajat seltsi on,” ütles Wesipruul torklikult. „Kui Teie lossi kaitsmiseks ühest koerast küll saab, siis wõiksite teise mulle müüa, nimelt selle, kes praegu mulle nii sõbralikult hambaid näitab. Ma maksan Teile nii palju, et Te oma saabastele uued tallad alla wõiksite saada, mida Teie wist mõnele waesele olete kinkinud.”

„Küll ma sulle enesele tallad alla teen!” müristas Tatikas, „Pontu äss, äss, wõta ta!”

Salomon tundis, et julgus, pilkamise himu ja kuue saba korraga temast lahkusiwad. Mehiselt appi hüüdes ning wemblaga kui lõukoer wõideldes, libises ta tagurpidi hoowiwärawast wälja. Pontu saatis teda kuni aiawärawani, haukus sääl, kuni ta läkastama hakkas, ja läks siis koju, peremehe käest harjunud jalahoopi wälja meelitama. See kord sai

ta silitada; tänu pärast hulgus ta wahetpidamata kuni õhtuni.

Wesipruul ei saanud rahu. Kes teab kui kaugele meeleäraheitmine teda oleks kihutanud, kui mitte ühel kenal hommikul Pontut kärwanult õue nurgast ei oleks leitud; wäga tõenäitlik on, et mõni mõistlik inimesesoo sõber temale kihwti sisse oli andnud. Tatikas näis kõwasti uskuwat, et Salomon Wesipruul tema koera ära oli kihwtitanud, sest ta wiskas surnukeha üle plangi Wesipruuli suwekorteri ette. Wesipruul wirutas ta Tatika aeda tagasi! Tatikas wiskas ta uuesti üle plangi. Pool päewa wiitsiwad mõlemad sellega oma aega, et nad surnud koera üle plangi teine teise kätte sobitasiwad. Lõune ajal kutsus Tatikas ühe uulitsapoisi ja Wesipruul ühe töömehe oma asemele. Need toimetasiwad asja edasi kuni õhtuni, kus surnukeha juba suuremalt jaolt ära kulunud ning otsa lõppenud oli; pärast päikese loojaminemist mattis Wesipruuli töömees koera saba põõsa alla ja läks koju; Tatika asemik wiskas oma jao riismeid uulitsa pääle ja ronis teise aeda marju warastama.

Liigutatud südamega ronis Wesipruul teisel hommikul jälle puu otsa. Nüüd wõis ta rahuga tööle hakata, sest Pontu oli pärast surma waiksem kui haud. Salomoni pää lohises mõtetest. Sulg libises jänese kiirusega üle paberi. Ta kirjutas pooleli jäänud lauset edasi:

...„kui paja põhi ja puud rohelised ning rohi niisamuti nagu ta suwel enamasti on ja mitte teist

wiisi kuna koera haukumist kusagil kuulda ei olnud mis wäga hää kuulda oli sest koera haukumine rikub inimeste rahu ja segab nende und kui nad magada tahawad ega lase midagi tööd teha iseäranis aga kõrget ja sügawat waimutööd mis otsekui wahutaw wesi wägewa waimuannetega ehitud luuletajate waimu seest wälja woolab kui koera haukumist ei ole”...

Siin pidi Wesipruul jälle seisatama. Tema tähelepanemine sai kõrwalise asja pääle juhitud. Altpoolt tungisiwad inimeste hääled ta kõrwu ja alla waadates nägi ta, et Tatikas ja üks teine närukael plangi taga seisiwad ja ülespoole wahtisiwad.

„Näe, kus üks metsinimene on,” ütles Tatikas, sõrmega Wesipruuli pääle tähendades. „Tema sugunimi on orangutang, ahwide seltsist. Katsume, kas ta rääkida mõistab. Whüüt!” wilistas Tatikas sõrmede wahelt. „Ae, sabaga mees, mis sa sääl teed? Kas lapid oma lõhki kistud püksa? Kas Pontut mäletad? Ae, kas. kuuled?”

Wesipruul tegi, nagu ei aimaks ta kaugeltgi Ta-tika ja tema sõbra ligiolemist.

„Kuulete, Kaljapruul,” kõneles Tatikas pehme häälega, „ma ei taha Teile haiget teha, aga ma annan Teile sõpruse pärast hääd nõuu: minge hullumajasse. Ma olen kuulnud, et sääl suuremaidgi hullusid on parandatud, kui Teie olete. Praegu ei ole Teie lugu weel nii paha, et sugugi lootust üle ei jää, aga ärge jätke asja hooletuse kätte; ühel päewal tuleb märatsemise tuju Teie pääle ja Te hak-

kate asju katki murdma. Wõtke hää nõuu wasta ja kõnelege aegsasti tohtriga enese mõistuse pärast.”

Wesipruul aimas, et teda pilgata tahetakse; ta hakkas wihaseks minema.

„Jätke mind rahule, Tatikas,” ütles ta kaunis tungiwalt. „Ärge norige riidu, kui hääga läbi saab. Kui see Teie õnne wõib rohkendada, siis teadke, et õige luuletaja paik taewa lähedal on. Miks Teie mind segate? Teie puurige ennast minupärast maa sisse ja laske mulda pääle ajada — mina Teid eksitama ei tule. Mis Teie siis minust tahate? Laske mind rahuga luuletada.”

„Ta on päälaest kuni jalatallani hull,” ütles Tatikas mureliku näoga. „Et ta mind elusalt maha matta tahab, see ei ole weel nii kardetaw; aga kui ta ennast juba luuletajate hulka loeb, siis on õnnetus tulemas. Ta ronib ööse üle plangi ja tuleb mind kriimustama. Sõber, waata, kuda ta silmad põlewad! Laskem endid omakaitsmise pääle mõtelda, muidu on meie lugu lauldud.

Siis kahises üks kiwi puulehtedest läbi ja lõi Wesipruuli tindipoti laua päält maha; esimese kiwi pääle hakkas teisi rahe kaupa sadama. Waewalt jõudis Salomon ennast paksu okste ja lehtede taha peita, kus pillujad teda enam näha ei wõinud. Maha ei julenud ta ronida, sest et säherdune ettewõtmme temale kergesti otsa oleks wõinud walmistada. Wärisedes ja hambaid lõgistades ootas ta põnewusega seda silmapilku, kus pillujad wäsiksiwad wõi kiwide hulk naabriaias otsa lõppeks. Kaua pidi Wesipruul

ootama, sest laimaja wihkamine andis Tatika kidurale käewarrele jõudu ja tema aias ei kaswanud pääle kiwide peaaegu muud midagi. Siisgi lõppesiwad kiwid enne otsa, kui Tatika kannatus; aga seni kui waenlased uulitsalt kiwa läksiwad laenama, libises Wesipruul orawa wiledusega puu otsast maha ja lendas lusthoonesse. Siit waatas ta sügawa rahulolemisega päält, kuda Tatikas ja tema sõber weel tüki aega tühja puud kiwidega loopisiwad, enne kui nad märku saiwad, et nende töö asjata ja osalt lapsik oli.

Mitmel päewal ei julenud Wesipruul enam oma jalga puu otsa tõsta. Südamewaluga pidi ta nägema, kuda luulewaim lagedal maal tiiwad longu lasi, tint potis ära kuiwas ja paber muutmata walguses läikis. Wiimaks wõttis ta südame rindu ja — istus ühel hommikul jälle puu otsa. Tatikas ei näidanud terwel päewal nägugi. Wesipruul wõis jälle segamata puhta luule laenete pääl ujuda. Õhtaks oli uudisjutu esimene lehekülg walmis!

Järgmisel ööl sai Tallinnas üks kuritegu ära tehtud, mille läbi see õnnetus sündis, et Eesti kuulsam ja algupäralisem uudisjutt tänapäewani kirjutamata on. Sel ööl ronis üks lühikene, lahja mees selle puu otsa kus kõige toredam täht meie luuletaewas oma kulda käsikirja lehekülgede pääle puistas. Öö pimedus ja paksud lehed katsiwad musta tööd, mis nende warjus sai tehtud.

Teisel hommikul istus Wesipruul jälle laua pääl.

Töö ei tahtnud täna edeneda. Salomoni süda oli raske ilma et ta ise selgesti oleks teadnud, mikspärast; wõib olla, et paha unenägu ta und oli seganud; wõib olla, et kurjad aimamised tema waimu waewasiwad. Lõuna ajal tahtis ta harjunud wiisil puu otsast maha ronida, pani aga imestusega tähele et ta oma tagumist keskpaika lauast enam lahutada ei wõinud; näis, kui oleks tähendatud kehajagu juuri ajanud ja nendega lauast läbi kaswanud. Salomon katsus seda riidetükki, mida peenikeses seltsis „püksteks” ei tohi nimetada, kätega laua küljest lahti rebida; aga selle püüdmise ainus järeldus oli see, et püksid hädaohtlikult kärisema hakkasiwad. Ta katsus püsti tõusta; aga laud kiskus teda oma raskusega ikka jälle istukile. Ta katsus lauaga seltsis maha ronida, aga laud jäi okste wahele kinni ja sundis ka „esipruuli paigale jääma.

Salomoni meel läks ärdaks. Miks pidi saatus just teda kiusama? Mis oli ta sellele kurjale inimesele teinud, kes tema istepaiga sula liimiga oli ära määrinud? Mis aitas nüüd kõige tulisem waimustus kui ta üht ainust paari püksagi laua küllest lahti ei jõudnud sulatada?

Kaua istus Salomon kõrgema sündmuse wäel oma laua pääl ja korutas kurwi mõtteid. Oleks tal wähemast saag käe pärast olnud, siis oleks ta lauda kahest kohast lühendanud ja walsi koha pääle kinnitatud puukilbiga allapoole jõudnud. Aga kust saagi wõtta? Appihüüdmine oleks ehk aidanud, aga kes tahab niisuguses olekus appi hüüda?

Nälg, mis suurte meeste mõtteid teritab, sundis ka Wesipruuli üht hääd nõuu leidma, mis tema waimuterawusele enam auu tegi. kui kõik ta luuletused kokku. Ta wõttis ette, wangistatud riiet, nagu Joosep wanal ajal, maha jätta ja ilma temata põgeneda. Ta wiskas saapad jalast, sasis kätega okstest kinni ja libistas pikkamisi, ettewaatlikult ning tõsiselt oma alumise kehapoole püksitorudest wälja. Ta oli nüüd waba, wabam kui keegi haritud Europlane.

Ta luuris lehtede wahelt läbi, kas kusagil mõnda tema kawaluse imestajat wahtimas ei oleks. Kui ta selle poolest arwas julge olla wõiwat, ronis ta imeliku kiirusega puu otsast maha. Waewalt puutus ta jalaga maapinna külge, kui naabriaias mürisew naermine tõusis ja hulk inimeste päid plangi tagant üles kerkisiwad. Pilwe täis pilkamise sõnu sadas Wesipruulile kaela. Salomon näitas siin, et ta tõesti kõrge loomuga ja peenikese haridusega mees oli. Ta ei wastanud ühegi pilkamise pääle, waid tõttas kiirel — wäga kiirel — sammul oma suwekorterisse ja täiendas siin oma ülikonda tarwilikul wiisil. Uhkusega wõin ma tunnistada, et minu kangelane, Salomon Wesipruul, üks neist toredatest Eesti luuletajatest oli, kes kaks paari püksa omaks wõis nimetada.

Siis tegi Salomon weel midagi, mis tema mehisest meelest ja wankumata wahwusest hiilgawat tunnistust annab. Ta istus oma suwekorteri ette ja näitas Tatikale ja tema sõpradele tõsise nõoga rusikat; ja kui nad selle pääle weel hullemini naerma

ja kiwidega pilluma hakkasiwad, läks Salomon tuppa tagasi, sellega tunnistades, et wahwus ja ettewaatmine wäga hästi kokku sünniwad.

Sest, kuda Wesipruul hiljem weel wiimast korda puu otsa ronis ja laua säält alla wiskas, kuda ta siis püksid laua küljest lahti tegi, mis nägu tähendatud reiekate oli ja mis nägu ta wiimaks jäi — sest ei hakka mina laiemalt rääkima. Ehk soowib suur luulekunstnik ise sest weel suremata laulu teha; mina ei taha tema eest ta kõige tähtsamaid elujuhtumisi, mis luule sisuks kõlbawad, mitte ära norida. Sügawa kaastundmisega pean aga ilmutama, et Wesipruuli luulehallikas jällegi mõneks ajaks kinni jäi. Puu otsas oli ta elawalt woolama hakanud, aga sinna ei julenud Salomon enam jalga pista. Küll katsus ta lagedal maapinnal õnne, aga asjata. Kelle mõtted alati taewa laotuses ümber lendawad, see ei wõi neid mujalt kui säält otsida, kui neid tarwis on. Wesipruul läks nukraks ja leidis, et tema praegune suwekorter enam tema kõrgete püüdmiste kohane ei olnud. Ta hakkas juba teist elupaika otsima — muidugi kõige kõrgemate puude ligidal —, kui üks ootamata juhtumine tema rinda jälle lootusest paisuma pani.

Jaan Tatika majas oli katuse all pisukene kambrike, kus Tatikas ööd ja päewad armastas istuda, tui ta mõne iseäranis tähtsa ja salalhoidewa leiduse kallal töös oli. Praegu näis lugu jälle nii olewat, sest Tatikas ei olnud mitmel päewal enam oma urkast wälja tulnud ega kedagi enese ligi lasknud. Tuttawatele oli ta segaselt märku andnud, et ta pea

imestawa maailma ette ühe uue leidusega tahta astuda, mille abil toores liha ilma tuleta kõige pehmemaks, magusamaks praeks pidi muutuma.

Ühel hommikul sündis Tatika majas hirmus plahwatus. Katus ja tema alune kamber lendasiwad kildudeks ja Tatikas oli kadunud. Tulekustutajad ilmusiwad ja nähes, et midagi kustutada ei olnud, kiskusiwad nad plangi ja õuewärawa maha, lõiwad kõik aknad sisse, walasiwad maja wett täis ja läksiwad siis oma teed. Politseiametnik wõttis protokolli üles, mille järele Jaan Tatika majas teadmata wiisil põlema läinud püssirohu läbi plahwatus oli sündinud, mille läbi pool maja ära lahutatud ja peremees ise surmatud saanud. Määratu rahwahulk oli maja ette kogunud. Salomon Wesipruul, kes waatajate hulgas oli, läks häbeliku rõõmuga kõrwale. Ta ei soowinud õndsale Tatikale paha, aga, õigust ütelda, Tatika elusse äratamise hääks ei oleks ta ka mitte üht palwet raisanud. Salomon oli liigutatud.

„Rahu Tatika põrmule!” ümises ta iseenese ette. „Tema waim oli nõder, aga süda kuri. Ta ei oleks mind ialgi rahule jätnud. See on hää, et ta teise ilma läks. Saatus ise on selle takistuse minu teelt ära koristanud. Ma tunnen, kuda mu waimu tiiwad lohisedes tõusewad; kandku nad mind uuesti puu otsa, õhulise mõtteringi sisse”...

Siin sai Salomon wastu seina litsutud. Rahwa hulgas tõusis liikumine ja wali kära. Üks tööwoorimees sõitis, walju häälega maad nõudes, Tatika maja ette. Tema wanker oli wäga pikaks veninud,

sest tal oli neljakümne jala pikkune malmist toru pääl. Esimeste rataste telje pääl istus woorimees ise, tagumise telje pääl — Jaan Tatikas. See nõudis wihaselt seletust, mis need inimesed siin ammuli suudega wahiwad ja kes tema maja päält katuse ära warastanud? Kui ta õige otsuse kätte oli saanud, seletas ta omalt poolt, tema olla hommikul gaasiwabrikusse läinud, üht wana toru ostma, millest ta enesest wälja mõeldud uuele masinale korstna tahtnud teha. Kokku korjatud lihahunnikut nähes hakkas Tatikas koguni suure häälega naerma; seks oli tal ka natuke põhjust, sest see ei olnudgi, nagu Tatikas kindla sõnaga tõendas, tema oma ihu, waid seesama looma liha, mida ta mõnede rohtude abil, millede hulgas ka püssirohu olused oliwad, praeks tahtnud muuta; need rohud olewat wist iseenesest põlema läinud ja plahwatust sünnitanud.

Wesipruuli rinnus sündis teist moodi plahwatus: tema kannatus oli rebenenud. Ta läks jala päält oma majaperemehe juurde ja kuulutas, et ta korterit tulewal kuul enam pidada ei tahta. Kus ta praegu wiibib, on mul teadmata. Trükis ei ole tema sulest tänini midagi uudist ilmunud. Lootust ei saa ta, nii palju kui mina teda tunnen, ialgi kaotama.

Tatikale sai politsei poolest kõwasti keelatud, edespidi kardetawate rohtudega mängida. Ta toetas ennast sest saadik suuremalt jaolt auru ja elektri wäe pääle. Leiduste riik on tema läbi igapidi laiendatud saanud. Tänini ei ole tema masinatest küll ühtgi kusagil käima pandud; niisama wähe on aga wastased saatused tema wäsimata waimujõudu murda suutnud.

II. Raha narrid.

„Konti, kaltsu, konti, kaltsu, prou—ad!”

Mees, kes neid wägewaid sõnu hüüdis, astus parajasti selles Tallinna alewis, mida meie esiwanemate naljatuju „Kassisabaks” on ristinud, kahekordse puust maja õue pääle. Mehe riided ja külm talwine päew ei tahtnud kokku leppida. Õhukene ülikuub oleks kümne aasta eest mõne kerjaja seljas ligimeste kukru pääle jõudsalt tormi wõinud jooksta; praegusel ajal oli ta nii kirjuks lapitud, et esimene Tallinna rättseppgi ei oleks wõinud ütelda, mis karwa ja missugusest riidest kuub wanal ajal olnud. Müts näis mõne eluta põlluwahi käest laenatud olewat; saabaste tallad ja päälisnahad kippusiwad lahku minema. Ka mehe nägu ei olnud ülikonna kohane, ehk ta küll wanadusest kortsutatud, hallidest okastest inestatud ja külmast sinine oli; näo jooned oliwad siisgi peenikesed, nina pikk ja teraw, nagu naaskel, suu õhukeste huultega, mis kui tangid kõwasti kokku surutud oliwad; iseäranis aga ei wõinud need silmad sündinud kaltsukorjaja silmad olla, sest nende pilgu sees wilkus aegajalt üks säde, mis ainult kõrgem haridus sinna sisse wõis pillanud olla. „Konti, kaltsu, konti, kaltsu, prou—ad!” Kuna prouad wiibisiwad, hakkas wanamees kepiga, millel teraw raudne ots oli, prügihunnikuid õue pääl läbi tuustima. Kõik riide räbalad, kondid, paberi- ja klaasitükid, pääta naelad ja silmata nõelad, mida ta säält juhtus leidma, pistis ta oma laialise koti sisse. Oleks leid nii suur olnud, kui otsija usinus

näis olewat, siis ei oleks ta kotiga wärawast enam wälja pääsenud.

„Kaltsumees, tule sisse!” hõikas naesterahwa hele hääl maja ukse wahelt. „Kes sinuga sinna külma kätte angeldama tuleb?”

Wanamees astus kotta, kus pool tosinaid niisuguseid „prouasid”, kes oma pesu ise pesewad ja korterite eest 3 rubla kuus maksawad, teda ootasiwad; põllede sees oli neil suurem wõi wähem osa seda kaubawara, mida wanamees nii wiisakalt nõudis. Kaltsumees wõttis margapuu wöö wahelt ja hakkas põlletäisi ükshaawal ära mõõtma. Sääl juures sattus ta kohe esimese põlle omanikuga, kes keegi muu ei olnud, kui maja perenaene emand Trump, kibeda waidlemise sisse.

„Oh sina häbemata waleworst!” kilkas perenaene käsa kokku lüües. „Poolteist naela! Sinu w’a lagunenud kere kaalub poolteist naela! Mina ise olen oma käega kaltsud ära waaginud — pääle kahe naela.”

„Ei ole,” waidles wanamees elawasti wastu. „Kadugu ma ihu ja hingega, kui siin üks trips pääle poolteise naela on! Pange kaks naela täis, siis saate kopika.”

Waewalt on wanad Greeklased wabaduse eest, Eesti ajalehed tühjade asjade pärast ja nälginud koerad ühe kondi pärast nii wahwasti wõidelnud, kui siin poole kopika pärast sai waieldud. Perenaene hüüdis maad ja taewast tunnistajateks, et kaltsukorjajal walsk margapuu olla; kaltsukorjaja wannutas kõik õnnetused ennast nuhtlema, kui margapuu mitte õige ei ole. See on tõsi, et kõik margapuud, mida

mina olen näinud, naelade suuruse poolest lahku läksiwad; ma ei ole ialgi kahe ühemeelelise margapuuga kokku juhtunud; näib, kui elaksiwad kõik margapuud isekeskis abielus.

Kui riid juba nii suureks läinud, et Europa rahu ähwardas rikkuda, wiskas teine naene, kellel aeg oodates igawaks läks, oma põllest perenaese kaltsu hulgale nii palju juurde, et kaks naela wanamehe margapuu järele täis saiwad. Wiimane tõmbas siis punga wälja, mis muud ei olnud, kui kahest otsast kinni seotud sukasäär, soris kaua aega sääl sees olewate waskrahade keskel ja andis wiimaks haleda näoga ning sügawasti õhates kopika perenaese kätte. Niisama tegi ta igakord, kui ta teistele naestele kopika wõi koguni kaks maksma pidi; rahatükid oliwad otsekui haakidega ta sõrmede külge kinnitatud, nii et nad sugugi säält wälja libiseda ei tahtnud. Kui wiimne kopikas wälja maksetud oli ja wanamees järele jäänud wasetükkisid hoolega läbi luges, tegi ta niisuguse näo, kui oleks ta isamaa, waranduse ja pere korraga kaotanud.

Ta hakkas kotti, mis pääle leisika raskemaks oli läinud, jälle selga upitama, näis aga korraga ära nõrkewat. Kott kukkus maha ja wanamees toetas ennast hoigades wastu seina. Naesed küsisiwad osawõtlikult, mis tal wiga.

„Halastage, prouad, waese inimese pääle,” ägas kaltsukorjaja. „Eilsest saadik ei ole ma leiwa raasukest suhu saanud. Jõud on otsas, pää käib ringi” ...

„Ärge uskuge kelmi!” hüüdis perenaene põlglikult. „Tal on raha küll, aga ta ei raatsi ise leiba osta,

waid katsub kawalate wiguritega nende halastust äratada, keda ta oma walsi margapuuga muidu tüssab.”

Wanamees hoigas walusamini.

„Kasi wälja!” kärgatas perenaene. „Tema julgeb kerjata ja enesel pung raha täis!”

„Jumal hoidku mind sest rahast üht kopikat oma kasuks pruukimast!” ütles wanamees, silmi lae poole tõstes. „Kust peaksiwad siis mu haige naene ja kuus wäetimat last päätoidust ja ihukatet saama?”

„Wale! Puhas selge wale!” hüüdis perenaene. „Pole sul naist ega last, aga raha on sul küll. Ma olen su kelmistükka ennegi näinud. Kasi minema, muidu wõtan ma luua warre!”

Wanamees katsus kotti uuesti üles tõsta, kukkus aga see kord koguni maha ja jäi kui uimane koti otsa pool küliti lamama. Üks noor naesterahwas, waese wabriku töömehe naene, kes kaherublases urtsikus elas, kadus seda nähes ära ja ilmus siis kausitäie lahja leemega ja suure leiwawiilakaga; ta aitas wanamehe istukile ja pakkus talle süüa.

„Teil näib ju küllus käes olewat,” pilkas emand Trump. „Olete wist ära unustanud, et Te minewase kuu üüri weel ära maksnud ei ole.”

„Saab maksetud,” wastas noor naene punastades.

„See on kahtlane, kui Te oma terwe wara kelmide ja hulguste kätte söödate.”

„Mina ei wõi nälginud inimese waakumist näha. Olgu see mees õiglane wõi petis, aga seda näeb igaüks, et tal nälg on.”

Seda oli tõesti kerge näha, sest wanamees neelas toitu nii läbemata ahnusega alla, nagu oleks tal

surmanuhtlust karta, kui söömine kahe silmapilgutuse wahel lõpetatud ei ole.

„Sel wiisil saab wana pääkoer iga lõuna muidu süüa,” nurises emand Trump. „Ega narrid ilma päält otsa lõppe. Teie aga,” pööras ta ennast auulise tõsidusega töömehe naese poole, „makske homsel päewal üür ära ehk minge korterist wälja. Mul ei ole wähematgi himu, wõõraid inimesi oma kulu pääl prassida lasta.”

Ütlen siin kohe, et emand Trump rikas oli, et tal kolm maja, üks pood ja pangas 10,000 rubla puhast raha oli; ütlen weel, et emand Trump kohtu ees mitte wandega ei oleks wõinud tunnistada, et kaltsukorjajal haiget naist ega kuut wäetimat last kodu ei ole. Neist ütelustest näeb siis lugeja isegi, kui mõistliku, ettewaatliku ja kokkuhoidliku emanda ees tal auu on seista.

Emand Trump oli enne kehwa olnud; ta rohkendas oma wara selle läbi, et ta wara hommikul maanteede pääle wälja läks, talupoegade käest nende kaubawara ära ostis ja selle omalt poolt kahewõrdse hinna eest laiskadele linnaprouadele müüs, kes ise turule ei wiitsinud minna. Tema ameti-nimi oli „torgowka,” Eesti keeli umbes: wereimeja. Emand Trump imes paksude ja laiskade werd, nii kaua kui ta ise lahja ja usin oli. Nüüd oli ta ise paks ja laisk; ta imes nüüd lahjade ja usinate, nimelt oma waese üürirahwa werd; need pidiwad oma külmade ja niiskete urgaste eest rasket hinda maksma ja maksu hiljaks jäämist perenaese orjamisega wälja lunastama. Nõnda sai emand Trump oma majatalituses odawasti läbi.

Õnnelik mees, kes seda naestesoo pärlit oma kodukanaks tohtis nimetada, oli ameti poolest kalakaup-

leja. Isand Trumbi minewikust ei tea mina muud kõneleda, kui seda, mis rahwas temast kõneles: et ta oma terwel eluajal kellegile üht kalasaba ei olnud kinkinud. Selle eest oli isand Trumbil suur kõht ees, palju raha pangas ja Tallinn auustajaid täis. Ta laulis kirikus mürisewa häälega passi, ütles igale inimesele sina, kes temast waesem oli ja armastas nooremaid hurjutada, nii hästi sääl, kus tal seks põhjust oli, kui ka sääl, kus tal põhjust mitte ei olnud.

Sellel igapidi auuwäärilisel abielupaaril oli üks ainuke poeg, nimega Hermann. See oli praegusel ajal 22-aastane noorsand, lugemata noorte meeste sõber, neiude silmamuna ja oma wanemate puusärgi nael. Isa oli temast juba warases nooruses tubli kalakaupleja püüdnud teha, aga poeg oli niisugune põikpää, et temast ialgi kaupmeest ei tahtnud wälja tulla. Häda pärast paniwad wanemad tema gümnasiumi õppima, sest et poiss, kui tal midagi tegemist ei olnud, liiga palju koerust tegi. Poiss jäigi koeraks, aga gümnasiumi tegi ta hiilgusega läbi. Wallatuse ja laiskuse pärast — nagu isand ja emand Trump selgesti teadsiwad — soowis ta nüüd weel üliloooli sisse astuda, aga sest ei tahtnud wanemad kuuldagi; see oleks hirmsat raha kulutanud ja poiss oleks muidugi teiste omasuguste wõrukaelte hulgas hoopis hukka läinud. Isand Trump ehitas otse poja pärast oma majasse poe ja pani Hermanni sinna sisse kauplema.

See oli isand Trumbi ainus ettewõtmine, mis talle midagi sisse ei toonud. Hermann ei mõistnud kaubelda. Ta ei õiendanud ialgi kawalate käeliigutustega waekausside aruannet, ei pannud suhkrunaela

juurde poolt naela paberit, ei wõtnud mitmehinnalist kaupa ühe koti seest ega kiitnud liiwa nisupüüliks. Lastele, kes kopika eest krihwlid tuliwad ostma, andis ta kamalutäie „pommi” pääle kauba; kerjajaid kutsus ta sagedasti ise sisse. Nõnda oli siis pood alati lapsi ja kerjajaid täis, kes mitte iga kord lahket andmist ei oodanud, waid andja waewa sellega wähendasiwad, et ise wõtsiwad, mis süda just ihaldas. Tihti pani Hermann lausa päewa ajal poe kinni ja läks sõpradega uitama. Ta oli üks neist mõnusatest „andalaskjatest”, kellel waimustatud sõpradest ialgi puudust ei ole. Sõbrad oliwad temaga igapidi ja üliwäga rahul, kuna wanemad temast muud ei leidnud, kui laitust. Sõprade silmas oli ta lustilik, waimurikas, wiisakas ja kuldse südamega noormees, wanemate silmas — ühe neist sagedasti pruugitud sõnaga ütelda — „rumal wasikas.” Kummal oli õigus?

Kaltsukorjaja oli söömise lõpetanud. Ta pühkis suu kuue hõlma sisemise hoolega puhtaks, tänas wiisakalt ja hakkas siis noore naese käest, kes teda oma waesusest oli söötnud, raha nuruma, mille eest ta haigele naesele kõhu rohtu tahtis osta. Noor naene oli ikka weel emand Trumbiga kibedasti riidlemas; igal muul ajal oleks ta täitmata wanamehe wist hästi läbi hurjutanud; et ta aga sel korral perenaese südant nii raskesti, kui wõimalik, haawata soowis, andis ta kalsukorjajale oma wiimsed wiis kopikat, mis tal hinge taga oliwad. Wanamees tänas ka selle ande eest wiisakalt, upitas koti selga ja läks oma teed, naisi kustumata wiha ning õelusega kaklema jättes.

Uulits oli libe ja wanamehe kott raske; poe ukse ees kukkus ta nii õnnetumalt maha, et oma pää weriseks lõi ja uimaselt lamama jäi. Seda nähes jättis Hermann kohe kohwi ja nuudlite ostjad seisma, tõttas õnnetule appi, pani werejooksu lumega seisma ja sidus haawa oma ninarätikuga kinni. Kui ta wanameest maja sisse tahtis kanda, ägas see nõrga häälega:

„Wiige mind koju ... oh, ma suren... koju, koju!”

„Kus Teie kodu on?” küsis Hermann kohkudes.

Wanamees ei wastanud; ta hakkas mõlema käega oma rinnast kinni ja näis uuesti uimaseks minewat.

„Ma wiin ta otsekohe haigemajasse,” ütles Hermann iseenese ette.

„Koju, koju... Jumala pärast koju!” sosistas wanamees uuesti.

„Kus Teie elate?”

„P*** uulitsas... Schaumbergi pärijate majas.”

Hermann imestas, et waene kaltsukorjaja, kelle ülikond talle enesele tänulikku tööpõldu pakkus, ühes neist kõige uhkematest Tallinna uulitsatest ja ühes neist kõige toredamatest majadest selles uulitsas elas; ta ei hakanud selle asja üle sügawamalt järele mõtlema, waid kutsus woorimehe, seadis wanamehe hoolega saani pääle istuma, hoidis teda ise kinni ja oli, oma kergest riidest hoolimata, sõidule walmis.

„Mu kott... kott!” karjatas wanamees hirmsas ahastuses.

„Missugune kott?” küsis Hermann.

„Kaltsukott!... Ärge unustage mu kaltsukotti maha!”

Hermann tõstis kaltsukoti, mis tõesti peaaegu unustuse kätte oleks jäänud, saani sisse ja käskis woorimeest sõita.

„Pöörane, mis su arus on?” kärkis sel silmapilgul emand Trumbi hääl õuewärawa wahelt. „Hermann! Hermann!!!... Kuhu sa tormad? Ei kuulegi. Oota, kui ma su naha kätte saan! Oled sina santide wedaja? Kelle hooleks sa poe jätad, kuri loom? Hermann! Hermann!!!... Herrr—mann!!! ?

Aga Hermann oli juba nurga taha kadunud.

„Miks Te woorimehe wõtsite?” hädaldas wanamees tee pääl. „Minul ei ole temaga tegemist. Makske ise talle, kui tahate.”

„Olge mureta,” naeratas Hermann.

Nad jõudsiwad warsti suure neljakordse Schaumbergi pärijate maja ette. Hermann tundis seda maja wäga hästi, sest ta oli mitu sada korda nende aknate alt läbi kõndinud ja ülespoole wahtinud, lootes, et üht kallist nägu näha saaks, mis alati ta meeles mõlkus. Maja sisse ei olnud teda paraku ialgi kutsutud ja ta ise ei olnud, oma muidusest ninatarkusest hoolimata, oma jalga kordagi pühandatud läwe üle julenud tõsta... Hermann aitas kaltsukorjaja saanist wälja ja oleks teda hää meelega trepist üles talutanud, aga wanamees tõrjus teda küünarnukkidega enesest eemale ja käskis wiibimata koju minna.

„Teie kukute jälle maha, kui ma Teid ei hoia,” pani Hermann wastu.

„Laske mu käsi lahti!” kähises wanamees wihaselt. „Ma saan ilma Teietagi läbi.”

Hermann pidi ta haleda meelega lahti laskma.

Wanamees hakkas, kotti enese järel lohistades ja kardetawalt tuikudes, trepist üles ronima. Waewalt sai ta kaks, kolm sammu astuda, kui ta silmanähtawalt ära nõrkes ja wist uuesti oleks kukkunud, kui mitte Hermann teda kohe ei oleks toetanud. Wanamees ei tõrkunud enam abi wastu; ta jalad oliwad nii nõrgaks läinud, et Hermann teda ja ta kotti enam kandma, kui toetama pidi. Trepp oli wäga pikk. wäga keeruline ja — nagu kõik Tallinna trepid — nii pime, et kuulus Egiptuse pimedus selle kõrwas kui päewawalgus oleks säranud. Kui Hermann oma koormaga wiimse astme pääle, nimelt katuse alla, oli jõudnud, arwas ta suurema poole oma eluajast ju möödas olewat.

Julgesti wõin siin ütelda, et waewalt keegi teine noorsand Tallinnas, iseäranis keegi 40,000 rubla pärija, seda ep oleks teinud, mis Hermann Trump praegu tegi. Iga mõistlik noormees oleks palju kergemaks arwanud, wanameest kotiga tükis trepist alla weeretada, kui neid neljandama korra pääle üles tassida.

Ülewal hakkas wanamees oma aitajat jälle tagasi tõrjuma ja teda selle püüdmise jõudsamaks kordasaatmiseks küünarnukkidega puksima.

„Ei,” ütles Hermann kindlasti, „siin ei wõi ma Teid üksi jätta, sest kui Te siin kukkuma hakkate, siis ei jää Teie enne seisatama, kui P*** uulitsas wõi koguni teises ilmas. Nüüd ütelge mulle tõsise sõnaga, kas Teie katuse all elate, wõi peame weel kõrgemale ronima?”

„Uks... pahemat kätt,” ähkis wanamees.

Hermann kobas käsikaudu mööda seina edasi, kuni ukse link ta pihku sattus. Ta tegi ukse lahti ja — oleks peaaegu wanamehe maha pillanud.

Asi, mis Hermanni nii kohkuma pani, oli tõesti wäga kardetaw: tema ees seisis walge näoga tütarlaps, mitte lihtlabane tütarlaps, waid just see, keda Hermann päewa ajal unes nägi ja kellest ta ööse uneta jampsis. See’p ta oligi, see waene õmblusemamsel Agnes Wolter, kes tema, Hermanni Trumbi, Tallinna nägusama noorsanda ja wiisakama wõrukaela armastuse eest kui tule eest põgenes, kuna suur hulk rikkaid ja ilusaid preilisid teda kui mõnda haruldast lindu noolte ja wõrkudega püüdsiwad.

Hermann oli Agnest ühes tuttawas perekonnas, kus tüdruk õmblemas käis, näinud ja kohe nii kanget südame tuksumist tundnud, et naljasõnad, mis tal muidu tütarlaste naerutamiseks ikka käepärast oliwad, see kord kurku kinni jäiwad. Agnes ei olnud kaugeltgi igapäewaste Tallinna õmblusmamslite laadi; näo, hariduse ja eluwiiside poolest oli ta neist wist hää tüki kaugemal, kuna ta riiete uhkuse poolest wäärt ei olnud, kõige waesema kojamehe tütre kingapaelu lahti teha; ta ei piilunud läbi akna mööda sõõluwate tuuletallajate järele, ei teinud perepojale ilusaid silmi, ei uurinud köögitüdruku käest pererahwa saladusi wälja ega naernud ennast nende nüri nalja pärast kordagi lõhki; töö tegi ta ikka waremalt walmis, kui lubatud, ja järele jäänud riidetükkisid ei kaotanud ta kuhugi, mitte oma enese taskugi. Tahtis Hermann temaga juttu teha, siis ütles Agnes enesel wähe aega olewat; soowis Hermann teda õh-

tul koju saata, siis kadus Agnes ikka selle ukse läbi ära, kus Hermann teda oodata ei teadnud. Kord juhtus armastaja noorsand siisgi uulitsa pääl neiu kannule; maja ukse ees, kuhu Agnes sisse astus, pakkus Hermann talle kätt ja südant. Agnes palus teda koju magama minna ja teisel hommikul selge pääga meelde tuletada, et waeste tütarlaste wõrgutamine auusa mehemeelega mitte kokku ei sünni. Sest saadik ei olnud Agnes enam Hermanni tuttawate juurde tööle läinud.

„Isa, mis sul wiga?” hüüdis Agnes, weel walgemaks kahwatades, kui ta muidugi oli.

„Pole suurt wiga... pisut kukkunud,” kogeldas Hermann, kuna kaltsukorjaja ainult walusa hoigamisega wastas. „Andke andeks, preili, et ma... Teie tuppa pean astuma.”

Hermann astus weel enne andeksandmist tuppa ja pani wanamehe woodi pääle.

See oli kõige pisem kambrike, mida Hermann ialgi näinud; tal oli üks ainuke pisuke aken, aga see oli walge, puhta kardinate ja toaroosidega ilustatud; neli walget seina piirasiwad kitsast, ruumi sisse, aga iga asjake, iga ruuttoll maad selle ruumi sees hiilgas puhtusest; majaasju ei olnud enam näha, kui üks laud, kats tooli ja kaks woodit, milledest üks ennast häbelikult walge eesriide taha peitis. Kõiki neid asju oli Hermann ühe pilguga oma teadmise warasse tallele pannud, sest see koht oli tema meelest tähtis, ülitähtis.

„Kas sul suur walu on?” küsis Agnes, isa üle kummardades ja tema kondiseid käsa silitades.

„Mu pää põrus ära... ma arwan... pääaju on wiga saanud,” ümises kaltsukorjaja. „Saada... see wõõras inimene... minema.”

„Teie kuulete, herra Trump, mis isa soowib,” kogeldas Agnes häbi pärast punastades.

„Ma lähen kohe,” ütles Hermann ruttu, „aga mitte koju, waid tohtri järele, keda siin kibedasti tarwis näib olewat. Enne aga palun Teid südamest, ühe ainsama küsimise pääle wastata: Kas Teie mind selle pärast tagasi lükkasite, et Teie isa... waene kaltsukorjaja on?”

Enne kui Agnes midagi sai wastata, tõstis wana Wolter pää üles, wahtis palawikus põlewail silmil Hermanni otsa ja ütles nõrga, aga wiha pärast wärisewa häälega:

„Teie tunnete minu tütart?”

„Mul oli see õnn, preili Agnest tuttawate juures näha ja nii palawasti armastama hakata, et teda oma abikaasaks palusin tulla,” wastas Hermann tõsiselt.

„Teie julgesite minu tütre kätt paluda?”

„Julgesin ja sain karistatud: mind lükati põlgtusega tagasi.”

„Herra Trump, ma palun Teid”... ütles Agnes wahele.

„Teie olete häbemata inimene!” kähises wanamees. „Teie julgete minu tütre pääle mõtelda, kuna Teil weel kopikat hinge taga ei ole!”

„Mu wanemad on kaunis jõuukad,” julges Hermann ennast wabandada.

„Teie wanemad?... Teate Teie, kui suur Teie wanemate warandus on?”

„Ma ei ole nende käest selle üle selget otsust pärinud.”

„Waat’ sulle! Teie ei tea sedagi, kui palju Teie wanematel raha on. Mina aga tean seda wäga hästi. Teie wanematel on kõigist kõiki umbes 40,000 rubla, mis õnne korral ükskord Teile raisata wõib jäada. Nii waesele pärijale ei anna mina oma tütart mitte.”

Hermann ei tahtnud oma kõrwu uskuda: wilets kaltsukorjaja, õigem kerjaja, põlgas teda, 40,000 rubla pärijat, waesuse pärast! Ta oleks hää meelega hooplewale sandile silma sisse naernud, kui see mitte kogemata oma tütre isa ei oleks olnud.

„Mul ei ole wanemate wara tarwisgi,” ütles ta rahuliselt. „Mul on enesel oma ja naese toitmiseks terwist ja jõudu küll.”

„Ärge lorisege nii rumalasti,” turtsus wanamees. „Oma terwise ja noore jõuu olete Te ammugi kõrtsidesse ja... mujale jätnud. Praegused noored mehed ei kõlba üleüldse kuhugi ja Teie olete üks neist kõige wiletsamatest. Teie ei tunne mind, mina aga tunnen Teid. Terwe linn räägib Teie rumalatest tempudest. Teie ei mõista midagi ametit pidada. Teie sööte oma wanemate armuleiba ja raiskate nende raha. Oleks Teil wähegi mehe mõistust, siis ei oleks Te täna wõõra kaltsukorjaja pärast oma poodi wargate hooleks jätnud. Mis Teil minuga asja oli? Mis Te siin weel wahite? Katsuge, et minema saate!”

„Ma jooksen kohe tohtri järele,” ütles Hermann tasa Agnese wastu ja läks uksest wälja.

„Mis ta ütles?” kähises wanamees. „Ta tahab tohtri tuua ja siis maksu wist minu kaela ajada? Minul ei ole tohtrit waja. Maksku ta ise, kui tahab.”

Wanamees, kellele meeleärritus ja wiha nii palju jõudu oliwad andnud, et ta wiimseid sõnu peaaegu walju häälega ja istudes wõis rääkida, lasi nüüd pää jälle jõuetumalt padja pääle langeda ja näis uinuwat. Agnes kohendas ettewaatlikult ta aset, laotas oma teki ta üle ja istus ise woodi ette walwama.

„Agnes!” sosistas wanamees natukese aja pärast.

„Mis sa tahad, isa?”

Kaltsukorjaja ei teinud silmi lahti.

„Armastad sa seda noortmeest?” küsis ta pehmelt.

„Jah,” wastas Agnes tasaselt.

„Mikspärast ei tahtnud sa siis temale minna?”

„Ma... ma olen tema jaoks liig waene.”

„Kas sa minu pääle sugugi ei mõtelnud? Oleksid minu üksipäini wiletsuse käte jätnud, kui tema kogemata niisama waene oleks olnud, kui sina?

„Pai isa”...

Wanamehe jooned oliwad kibedast tundmusest wiltu kisutud.

„Ma tean, et sa mind ei armasta,” kähises ta rahutult edasi. „Sul on selleks oma täie kaaluga põhjused. Nii kaua kui meie Tartus elasime, olid sa rikaste wanemate laps. Oma neljateistkümnema aastani ei tundnud sa mingisugust puudust. Siis tuli korraga õnnetus — mitte minu süü läbi... ei, mitte minu süü läbi. Sinu ema armastas kallist, laialist elukorda... Ma pidin waluga nägema,

kuda meie wara päew päewalt kahanes. Ühel päewal olime meie kerjajad. Sinu ema suri... Ma ei taha temast paha rääkida, aga tema arstimine ja matused maksiwad mulle hirmsat raha, neelasiwad mu wiimsed kopikad ära. Tartus häbenesin ma ennast inimestele näidata, kes seni meie rikkust oliwad kummardanud. Ma tulin Tallinna.. . Kõik selle häda ja wiletsuse, mida sa wiimsel kolmel aastal oled pidanud läbi kannatama, annad sa muidugi minule süüks.”

„Armas isa” ..

„Ära eksita mind. See ei wõi teisiti olla. Sa katsud wäljaspidi ikka auustust ja armastust minu wastu üles näidata, aga südames ei wõi sa muud, kui mind wihata ja põlata. Wait, ära räägi wahele! ... Sa oled minu pärast kõik oma noored õnnelootused maha pidanud matma; ma olen sulle ristiks kaelas. . . Sina, endise rikka kaupmehe Wolteri tütar, pead nüüd enese käte tööga omale wiletsat päätoidust teenima, oma wana kärsitut isa orjama, teda päälegi weel paitama ja meelitama ja majatalituse eest hoolt kandma. See on kibe... ma tean, see on wäga kibe; see ei ole wõimalik, et sinu süda sest kibedusest tilkagi enese sisse ei peaks imenud olema. Kui sul wähegi mõistust on, siis pead sa mind wihkama ja põlgama.”

Wanamees ei rääkinud ühte soodu edasi, waid järg järgult, wahete wahel uimastades ja minutite kaupa magama uinudes, nagu tõik haiged, kelle pääaju põrutatud wõi surutud on saanud.

„Ma ei ole selle wastu midagi parata wõinud,” hakkas ta, sügawasti hinge tõmmates, uuesti pääle.

„Ma tunnen surma lähenemist. Kui ma surnud olen, siis wõta mu põue lahti... sa leiad säält mõnda seletust; ära tee seda teiste nähtawal... Ma ei tahaks surra, enne kui ma sulle näidanud olen, et ma sind ikka tõsiselt olen armastanud. Üks õnnelik juhtumine on mulle appi tulnud... Sa mäletad seda auusat isandat, kes mõne aja eest meid paar korda siin waatamas käis? Mis sa arwad temast?”

„Ta ei ole mu meele pärast,” kostis Agnes lihtsalt.

„Miks mitte?”

„Ma ei ole ilmasgi nii inetut wanameest näinud; ta näib wäga ihnus ja ahne inimene olewat.”

„Kust sa seda märku said?”

„Ta ei rääkinud sõnagi muust, kui rahast ja kasusamisest.”

„Tema on wäga rikas. Keegi ei mõista wälja laenatud raha eest nii kõrgeid intressisid wõtta ja — mis weel imelikum on — oma raha ikka kätte saada. Selle eest on tal praegu juba 250,000 rubla — mõtle: kaks — sada — wiis— kümnend — tuhat rubla! ... Mis sa sest arwad?”

Et rääkija ise sest wäga palju arwas, seda tunnistasiwad tema põlewad silmad; tütre näost ei wõinud muud lugeda, kui õrna kaastundmust.

„Ta on minu wana sõber... tema waranduse seis on mul hästi tuntud... Ta on sinust meelehääd leidnud ja tahab sind oma naeseks teha.”

„Mind oma naeseks teha?” kordas Agnes imestades.

„Jah.”

„Aga kui tema nii rikas on, miks ta siis mind”...

„Sa tahad ütelda: kerjaja last kosima tuleb? Kas sa siis tõesti nii waene oled, Agnes? Kas sa oma peenikest iludust, oma õitsewat noorust, oma wahwat ja siisgi pehmet südant miksgi ei pane?... Küll ta teab, mis ta teeb. Ta armastab sind ja wõib sulle oma armastust tuhat kord magusamaks teha, kui see tuulepää, kes praegu siin oli... Ma ei oleks selle poisikese wastu muidu nii kare olnud, aga just see mõte ärritas mind, et niisugused jõmpsikad sagedasti tütarlaste selget aru segawad ja nende silmas wanemate ja auusate meeste pääle warju heidawad... Sa oled juba näidanud, et sa tark tüdruk oled. Ära tõrgu oma tõsise kasu wasta! Unusta see wäike südame eksitus ära ja astu minu õnnistuse saatel uue, õnneliku elu sisse. Oooh!... Sääl, kus palju raha on... ja kus teda hoolega hoitakse... ainult sääl on tõsine õnn... ei mujal... oh, ma suren.. . ma sur”...

Wanamees hakkas walusalt hoigades mõlema käega pääst kinni. Paar minutit läksiwad mööda, enne kui ta jälle pisut toibus. Ta huuled oliwad sinised meelekohad sisse waonud, silmad segased.

„Ta tuleb... homme,” sosistas ta waewalt kuuldawalt. „Kas lubad... talle... minna?”

Agnese näos ei olnud were tilka; ta ei lausunud sõnagi.

„Wasta!” õhkas surija; näis, kui püüaks ta suure waewaga, aga asjata, kulmusid kortsutada. „Mõtle: kaks... sada... wiis... kümmend... tuhat!”

Agnes wõitles raskesti iseenesega. Pidi ta walju häälega „ei” ütlema ja sellega isa tapma, kes ise

juba surma lähenemist ütles tundwat? Pidi ta „jah” ütlema ja sellega wannet, mis wale pääl seisab, wõi terwe elutäie õnnetust enese pääle kutsuma? Oleks Agnes üks neist kalgi südametega woorusepaleustest olnud, kellel wali tõde ja kindel eesmärk kõigest üle käiwad, siis oleks ta wastuse peagi leidnud; aga ta oli õrna südame ja sügawate tundmustega naesterahwas ja selle pärast ei wõinud ta südame küsimustes järsku wastust leida. Ta lasi pää wäsinult rinnale wajuda; kui ta silmad jälle üles tõstis, nägi ta, et midagi wastust enam waja ei olnud...

Agnes langes kummuli surnud isa rinnale ja nuttis kui meeletu. Nüüd oli ta täiesti üksi suure inimeste kõrbe keskel...

Pikkamisi toibudes pani Agnes tähele, et surnu käed kramplikult midagi kinni hoidsiwad, mis ta rinna pääl, riiete all, peidetud oli. Talle tuliwad isa sõnad meelde, kes oma põuet pärast surma oli käskinud lahti wõtta. Agnes tegi surnu riided ettewaatlikult lahti ja wõttis neljanurgelise nahast koti wälja, mis palja ihu pääl nahkrihmaga surnu kaelas rippus. Mitme asjata katse järele leidis ta wiimaks koti lahtitegemise saladuse. Kotist leidis Agnes täis kirjutatud paberilehe; koti neli soppi oliwad sajarublaste paberirahadega täis topitud. Agnes puistas terwe koti sisekonna laua pääle; lugemata hulk wikerkaari karwalisi paberist wirwendasiwad tema imestanud silmade ees. Määratu rikkus, mis siin wälja laotud oli, pani neiud kohkuma. Ta kattis rätiku rahahunniku pääle ja hakkas isa kirja lugema.

Kiri oli nõnda:

„Mu tütre Agnesele.

Kirjutatud 20-mal Septembri k. p. 188*.”(Aastanumbrist ja kuupäewast wõis näha, et kiri umbes kolme kuu eest kirjutatud oli.)

„Armas tütar! Ma lähen wanaks ja tunnen, et terwis kaduma hakkab. Selle pärast kirjutan aegsasti selle tunnistuse, mis ühtlasi minu testament ja mu wabandamine sinu ees on. Sa ei ole mitte waene. Minu terwe warandus jääb sulle üksi pärida. Selle koti seest leiad sa kohe 40,000 (ütle: nelikümmendtuhat) rubla, sajarublastes paberites. See oli ikka minu kõige armsam rahasugu; ma olen oma terwe wara sajarublasteks paberiteks ümber wahetanud. Meie toa põranda keskmise laua alla on põlemata laegas maha maetud; säält seest leiad sa weel 100,000 (ütle: sadatuhat) rubla ja paberid, mis tunnistawad, et see maja, mille sees meie seni oleme elanud, sinu oma on, sest „Schaumbergi pärijad”, keda maja silt nimetab, ei olnud seegi muud, kui sinu ema ja üks kauge sugulane, kes nüüd la ammugi surnud on.

Nüüd kuule minu vabandamist, et ma nii suure rikkusega sind siisgi kui kerjaja last üles kaswatanud olen.

Ma olen ihnus. Enne kui sinu ema minu abikaasaks sai, olin ma paljalt kokkuhoidlik mees. Sinu ema raiskamise himu on mind ihnsaks teinud. Ma keelasin teda tüll. ei tahtnud aga wägiwalda pruulida, sest ma armastasin teda wäga. Ma hoidsin omalt poolt iga kopikat, peitsin raha kõrwale ja pidin ennast wiimaks pankrotiks seletama. Sinu ema suri ehmatuse pärast. Ma pean tunnistama, et tema surm mind wähem kurvastas, kui matmise kulud. Pärast, wõlapärijate lepitamist jäi mulle weel ligi 140,000 rubla puhast raha järele. Sellega tulin ma Tallinna. Ma oleksin siin uuesti wõinud kauplema hakata, aga ma ei raatsinud ühestgi sajarublasest lahkuda,; sellesama põhjuse pärast ei tahtnud ma raha mõnda panka panna. Ma olin raha narriks saanud ja oleksin ennemast nälga surnud, kui ühe sajarublase igapäewase elutarwituse pärast ära wahetanud.

Ma hakkasin kaltsukorjajaks. Raha matsin ma põranda alla. aga nii, et teda igapäew kergesti wälja wõtta ja läbi lugeda wõisin; sinu saatsin ma, kuna sa weel laps olid ja tööl ei käinud, seks ajaks ikka ühe wõi teise põhjuse all wälja. Et mina aga ka wäljas sagedasti himu tundsin, oma raha näha saada, siis lasin enesele suure koti teha, kuhu ma 40,000 rubla sisse wõisin mahutada. Need wõtan ma mõnes üksikus nurgas aeg ajalt wälja ja loen nad mitu ja mitu korda läbi. Sa ei wõi ära arwata, kui rõõmsad, magusad tundmused minu südant liigutavad, kuna üks sajarublane teise järele mu sõrmede wahelt läbi libiseb. Nende tasane kahin meelitab mu kõrwu. nende kirjute karwade mäng waimustab mind sügawamini, kui kõige ilusam pilt mõnd peenikese tundmisega kunstnikku. Ma läheksin pääst nõdraks, kui ma kogemata ühe neist kaotama wõi ära wahetama peaksin. Kõige kibedama häda ajal mõtlen ma, kui uhkesti ma oma raha eest wõiksin elada; see mõte teeb mind tuhat korda õnnelikumaks, kui uhke elu ise, ja paneb mind kõiki häda unustama.

Nõnda oled sina, armas tütar, nüüd juba kolm aastat kui kerjaja laps pidanud elama ja pead seks kuni minu surmani jääma. Ajuti teeb sinu wilets põli mulle küll waewa; ma tunnen enese praegusel ajal sinu ees süüdlase olewat; aga mind waigistab ikka see lootus, et sa edespidi seda õnnelikum saad olema. Kes noores eas wilet-ust on näinud, see teab rahast õiget lugu pidada. Ihnsate kõige hirmsam mõte on see, et nende were waewaga korjatud ja piinliku hoolega hoitud wara hirwitawate pärijate kätte peab jääma, kellel muud muret ei ole, kui kallist raha mööda maailma laiale pillata. Sina oled minu ainus pärija. Armas tütar, hoia minu raha! Teist, kolmat, sadat korda palun ma sind: hoia seda raha. kui oma elu! Sa ei pruugi temast kopikatgi wõtta, sest sa wõid suure maja sissetulekust mureta elada. Parem oleks, kui sa mehele ei läheks. Soowid sina aga seda siisgi teha, siis ära wõta noort ega waest meest! Tahad sa rikkale, wanaldasele, kokkuhoidlikule mehele minna, siis ära tee

teda oma waranduse osaliseks. Hoia raha kõikide eest warjul ja mata ta maa sisse, kui sul oma lapsi ei ole!

Koti, mille sisse ma selle paberi panen, tahan ma alles minu surmatunnil sinu kätte anda. Ma ei karda, et ta kellegi wõõra kätte wõiks sattuda, sest ma kannan teda enese ihu küljes; ma ei lähe ialgi pimedas majast wälja ja loodan sinu armsa hoole all oma woodis surra. Olen ma surnud, siis pane mu nõuu hästi tähele ja ela targasti!

Seda soowib sinu sind tõsiselt armastaja isa

Nikodemus Wolter.”

Ukse tagant oli trepist üles tulewate sammude kõminat kuulda. See oli Hermann tohtriga, keda ta pika otsimise järele wiimaks oli leidnud. Agnes astus tulijatele punaseks nutetud silmade, aga päält näha rahulise näoga wasta ja näitas käega tummalt woodi pääle.

Wiie aasta pärast asus noor arst Dr. Hermann Trump, kes hiljuti õppimise Tartu ülikoolis oli lõpetanud, jälle Tallinna elama. Noor tohter oli sügawaid teadmisi täis ja oma ametlikus tegewuses wäga osaw, nagu ta peagi näidata jõudis. Haiged armastasiwad teda iseäranis tema lõbusa kõneande ja pehmete käte pärast. Ta mõistis mõndagi walu oma südant kergitawa nalja ja pehme, sooja käe puutumise läbi mahendada. Lühikese ajaga oli ta üks neist kõige otsitawamatest Tallinna tohtritest. Öeldi, et mitmed suurtsugu naesterahwad ainult selle tohtri pärast haiged olla.

Kord sai Dr. Trump Schaumbergi pärijate majasse, P*** uulitsas, korter nr. 1, kutsutud. Ta mäletas seda maja wäga hästi, teadis aga ta oma kurwastuseks, et see inimene, kes seda maja tema

meelest ennemuiste nii tähtsaks oli teinud, ammugi enam sääl ei elanud.

Hermann kõlistas. Tüdruk tegi ukse lahti ja juhatas Hermanni saalist läbi kenasti ehitud salongi. Siin istus noor naesterahwas lihtsas, aga peenikeses riides ja teretas arsti lahke päänikutamisega. Kübar kukkus Dr. Trumbi käest maha; tohter muutus oma enese kiwist kujuks.

„Palun ligemale astuda, tohtri herra,” ütles noor naesterahwas. „Preili Agnes!”

„Kust Teie nii selgesti teate, et mina preili olen?”

„Palun andeks, armuline proua” ...

Agnes hakkas naerma; ta naerul oli peenikene hõbeda kõla.

„Kas Teie, tark tohter, wõite tõesti uskuda, et maa pääl teist Teie sarnast... kerge meelega noort meest peaks olema, kes kaltsukorjaja tütart naeseks tahaks wõtta?”

„Teie olete ikka weel... preili Agnes?” hüüdis Hermann nii taltsutamata rõõmuga, et isegi ära kohmetas.

„See on paraku õige,” naeratas Agnes. „Aga miks Teie nii küsiwalt enese ümber waatate, tohtri herra?”

„Mind kutsuti siia ühe haige juurde” ...

„Mina ise olen see haige” ütles Agnes, kelle paled terwisest õitsesiwad.

Minu haigus on — ihaldus, teada saada, kuda minu ainsa noorepõlwe sõbra käsi tänini on käinud. Lubage, et haige see kord ise enesele rohu ette kirjutab. Ainus rohi, mis minu terwist wõib parandada, on

see, et Teie kohe siia minu ette istute ja mulle jutustate, missuguseid suuri ja tähtsaid tegusid Teie mööda läinud wiiel aastal olete teinud.”

Ei tea, kas see nii suur ime oligi, et Dr. Trump niisuguse, ühesgi raamatus õpetatud arstimise wiisi wastu suuremat ei tõrkunud.

„Teie isa matuselt koju jõudes” — nõnda jutustas Hermann — „sattusin ma oma wanematega kohe hirmsa riiu sisse. Nemad oliwad sellele otsusele jõudnud, et minust ialgi õiget meest ei saa, nii kaua kui mul hästi tarka ja walju naist walitsejaks ei ole. Nad oliwad mulle siis ka ühe rikka, aga kohutawa näo ja wäga käreda loomuga wana piiga wälja otsinud, kes walmis oli, mind oma tiiwade alla wõtta ja minust aegamööda mehe wälja kaswatada. Teie, preili Agnes, teate wist weel, mikspärast mina iseäranis sel ajal käte ja jalgega niisuguse kaswatamise wiisi wastu olin. Meie riid läks nii käredaks, et wanemad mulle paljalt kolm päewa mõtlemise aega andsiwad ja mind siis majast wälja wisata lubasiwad. Ma olin selle pääle ise ammugi mõtelnud ega arwanud seda suureks õnnetuseks; palju suurem õnnetus oli see, et kui ma Teid, preili Agnes, kõwa käsu wastu teisel päewal jälle waatama tulin, Teie kui tina tuhka kadunud olite. Ma jooksin kui pöörane terwe päewa mööda linna ümber. Õhtul leidsin kodu tulles kirja eest, mille sisse 600 rubla oliwad pandud. Kirja läbi andis üks tundmata häätegija mulle teada, et ta minu suurt õppimise himu olla näinud ja mulle ülikooli läbitegemiseks igal aastal 600 rubla tahta laenata; laenu pidin

ma pärast ametisse saamist aegamööda ära tasuma. See ootamata õnn oleks mind hulluks teinud, kui ma mitte Teie kadumise läbi juba hull küll ei oleks olnud. Wanemad wiskasiwad mind ette seatud päewal majast ja poest wälja. Ma jäin weel paariks nädaliks Tallinna, elasin wõõrastemajas ja otsisin Teid taga. Kui wiimaks sugugi enam lootust üle ei jäänud, sõitsin ma raske südamega Tartu ja püüdsin tulise õppimisega kurwi mäletusi uinutada. Unustamisest ei tulnud küll suuremat wälja, aga walu wähenes, kuna õppimise himu kaswas. Iga uue aasta hakatusel sain ma oma 600 rubla teatud päewal kätte, pääle selle eksami tegemiseks weel iseäralikult 500 ja ametisse hakkamiseks 1500 rubla. Nõnda olen ma tundmatale häätegijale kõigist kõiki 5000 rubla ühes intressidega wõlgu. Ma wõiksin seda wõlga nüüd kerge waewaga paari aasta jooksul ära tasuda, aga tänini ei ole weel keegi teda pärima tulnud.”

„Ja kui teda pärima ei peaksgi tuldama, mis Teie siis teeksite?” küsis Agnes.

„Siis teeksin ma sest rahast stipendiumi waeste üliõpilaste hääks,” wastas Hermann.

„Kas Teie rahast ikka weel nii wähe lugu peate, kui enne?”

„Ma loodan igawesti kehwaks meheks jääda, aga kui mulle kogemata suur warandus rüppe peaks langema, siis arwan ma teda oma ja teiste kasuks pruukida mõistwat,” kostis Hermanil tõsiselt. „Need 5000 rubla ei ole minu omad, kuigi neid tagasi ei peaks nõuutama. Tehku nad siis edespidi

igal aastal wähemast üht inimest nii õnnelikuks, kui mina olen olnud... Aga kas ma tohin nüüd küsida, kuda Teie käsi on käinud, preili Agnes?”

Preili Agnes oli noore tohtri jutustuse lõpul oma pää teadmata põhjuse pärast kõrwale pööranud ja peenikese taskurätikuga tegemist teinud.

„Tänu küsimise eest,” wastas ta nüüd jälle rahuliselt: „Ka minu elukäiku on ootamata juhtumine sügawasti muutnud. Ma pärisin ühe sugulase käest wäikese waranduse ja elasin osalt tühja ajawiitmise pärast, osalt oma puudulise hariduse täiendamiseks mõne aja wäljamaal. Hiljuti tulin Tallinna tagasi ja tahan siia kui tööta ja mureta wana tüdruk mõneks ajaks laisklema jääda.”

„Kas Teie aeg üksi igawaks ei lähe?”

„Oh ei. Mul on siin mõned tuttawad perekonnad ja kodu on ka hää seltslane.”

„Kes see on?” küsis Hermann wäga järsku ja tungiwalt.

„Mu wana tädi.”

„Ah soo!... Ja, sest seltsist saab teile küll?”

„Mis parata!”

„Teie ei taha... mehele minna?”

„OIen ajuti sellegi pääle mõtelnud, nagu see tütarlaste kohus on. Aga küsitaw on, kas mind keegi tahab?”

„Teid ei peaks tahetama?!”

„Ennemuiste tundsin ma üht juhmi noorsandat, kes mind peaaegu naeseks oleks wõtnud, aga selle tõukasin ma ise tagasi. Nüüd on ta targaks saanud ja ei taha mind wist enam nähagi.”

„Kellest Teie räägite?” karjus Hermann ja hakkas nagu wannutades neiu mõlemist kätest korraga kinni.

„Meie oleme juba liiga kaua lobisenud,” ütles Agnes kalgi tõsidusega. „Teie peate oma haigete pääle mõtlema, tohtri herra.”

„Minu pärast mingu nad kõik ilma minu abita hauda!” hüüdis Hermann. „Ma ei liigu enne siit paigast, kuni mul selgus käes on, kas Teie mind weel üks kord tagasi lükkate wõi eluajaks Teie seltsiks lubate jääda.”

„Kui Teie ei karda, et Teil enestel aeg igawaks läheb, siis... siis jääge pääle!” ütles Agnes sügawasti punastades, aga ka õnnelikult naeratades.

Mis nende kahe inimese wahel sel puhul weel sai tehtud ja räägitud, seda ei ole nad nende ridade kirjutajale laiemalt seletanud.

Paar kuud hiljem juhtus Dr. Trump just sel silmapilgul oma noore proua kambrisse astuma, kus see üht neljanurgelist nahast kotti lahti tegi. Proua püüdis küll kotti ruttu ära peita, aga Hermann oli teda juba tähele pannud ja nõudis tungiwalt koti sisekonda näha saada. Nõrkudes ja punastades andis Agnes wiimaks koti käest ära. Hermann ei leidnud säält seest muud, kui wana Wolteri kirja, mida meie juba tunneme, ja pakikese posti-kwiitungisid, mis tunnistasiwad, et neil ja neil päewadel üliõpilase Hermann Trumbi kätte Tartusse kõigist kõiki 5000 rubla oli saadetud.

„Sina ise”... kogeldas Hermann rõõmsa ehmatusega; enne kui ta midagi juurde sai lisada, surus Agnes ta suu musuga kinni.

„Soo,” ütles noor proua silmi pühkides, „sina oled oma tundmata häätegija nüüd leidnud. Ta ei nõua wõla tasumist ja sa wõid selle raha kohe Tartusse saata. Meile jääb ju ikka weel pisut järele.”

„Mis ütleks sinu isa nüüd,” naeratas Hermann, „kui ta teaks, et sa ometegi noorele ja kehwale mehele oled läinud ja et tema „raha Tartu üliõpilaste hääks ära pillatud saab!”

„Ära pilka mu isa,” ütles Agnes tõsiselt. „Tema ei ole meile muud kui hääd teinud. See on ihnsate saatus, et nad oma õnnetusega teiste õnne peawad alustama. Ihnuse läbi saawad suured warandused korjatud ja suurte warandustega wõib suuri asju teha.”

III Armastuse narrid.

„Armastuse narride” kirjutamisega oli mul palju tüli. Ma sorisin oma mälestuse salwed põhjani läbi ei leidnud säält seest aga mitte ühtgi tuttawat kuju, kes õnnetu armastuse pärast oma jumalikku mõistust oleks kaodanud wõi koguni oma kallist elu lühendanud. Näib, kui oleks see narride sugu maa pealt, wähemast meie maalt, kadunud. Wahi paremale wõi pahemale poole, ikka näed sa — wähemast Tallinna uulitsatel ja seltskondades — ainult niisuguseid neiude ja noorte meeste nägusid, mis terwisest ja elurõõmust lõkendawad; lahja juustu karwa kahwatust, mida õnnetu armastus peab sünnitama, otsid sa asjata. Wahest juhtub sulle küll mõni lahjade puusade, õõnsate palede ja sinikollaka jumega noorsand tee pääl põigiti ette, aga hakkad sa osawõtlikult maapäälsete inglite nimesid taga pärima, kes noori mehi nii ha-

ledasti kuiwama pannud, siis saad sa ikka wastuseks: lahja toit, tiiskus, porujomm, üleliigne suitsetamine, rikutud seedmine. Neiud omalt poolt on selle paha moe wõtnud, et nad endid petetud armastuse korral enam wette ei wiska, waid... teise mehe kaela.

Ma oleksin hää meelega mõne isamaa poja wõi tütre oma jutu tegelaseks ja sellega suremataks teinud, aga mis wõisin ma parata, kui üksgi Eesti peiu ja neiu armastuse ja minu jutu tõenäitlikuks tegemise pärast pääst hulluks ei raatsinud minna? Häda pärast läksin Saksa keeli raamatutest abi otsima, nagu kõik Eesti kirjanikud teewad, kes wähegi algupäralised tahawad olla. Ma sorisin oma raamatukogu läbi. Mul on suur biblioteek ja kõik raamatud on auusal wiisil — sõpradest minu juurde unustatud. Kui õige oma rahwa laps ei raatsi ma ise raamatuid osta; ma olen tõotanud, alles siis oma esimese raamatu osta, kui wiin ja tubakas muidu saada on. Eesti keeli raamatuid ei loe ma ialgi, sest ma olen segamata werd Eestlane ja ei taha oma selget Saksa keelt rikkuda.

Hää küll, ma pistsin nina ühest Saksa raamatust teise sisse, aga paremat nõuu ei leidnud ma ka säältgi. Saksa ja Saksa keelde ümber pandud kirjanikud tapawad küll iga aasta nii määratu hulga inimesi õnnetu armastuse läbi, et nende werejänu peab imeks panema, tunnistawad aga isegi, et armastajate hullutused neile hirmsat päämurdmist maksawad ja et igapäewases elus romaanisid enam ei sünni. Mõned hakkawad juba koguni armukangelasi

pilkama ja üks neist teab üht õpetlikku lugu jutustada, mis praeguste armastajate pääle heledat walgust heidab. Lugu peab tõesti tõsi olema ja on nii liigutaw, hale ja armas, et ma teda oma loodetawate lugejate eest warjul hoida ei raatsi.

Jutu tegelased on Rudolf ja Margot. Rudolf on hästi kaswatatud noormees Berlini kõrgemast seltsist; Margot on osaw kunstrooside tegija Parisist, noore, rõõsa näo, laitmata jume ja lustiliku, külge tõmbawa loomuga neiu. Rudolf armastas neiud palawasti ja oli igapidi õnnelik, kui korraga üks ootamata juhtumine neid lahutada ähwardas. Rudolf pidi oma isa soowi järele ühe suurtsugu neitsiga abielusse heitma; kõige päält oli nüüd muidugi tarwis selle pääle mõtelda, kuda wäikesest Margotist lahti saada.

Rudolf ei julenud neiule lahutuse õiget põhjust teada anda, waid püüdis nii õrnalt, kui wõimalik, luisata; ta kirjutas Margotile umbes järgmise sisuga kirja:

... „Ma ei wõi selle wastu midagi parata, mis minu südames sünnib; ma olen Teid tõelikult armastanud, aga inimeste tundmused on muudetawad. Ma ei wõi Teid enam armastada ja tunnen, et meie igawesti lahutatud oleme”...

Kunstrooside tegija wastas alles teisel päewal; ta palus Rudolfi ette seatud ajaks oma korterisse tulla. Seesugune lühikene nõudmine pani Rudolfi kartma; ta wõttis oma kõige parema sõbra kaasa ja palus teda maja ees oodata. Margoti ukse ees tõmbas Rudolf mitu korda kella, aga uks jäi kinni.

Rudolf tõmbas wõtme, mis tal selle ukse jaoks taskus oli, wälja. Ust lahti keerates wärises ta käsi. „Wiimast korda!” mõtles ta iseeneses. Toas leidis ta laua päält sedeli nende sõnadega: „Armas Rudolf! Ma olen Teid nii kangesti armastanud, et ma ilma Teieta elada ei wõi; kuna Teie neid ridasid loete, wagub Teie Margot surma käes.”

Rudolf langes tooli pääle. Teatus oli põrutaw, iseäranis selle pärast, et ta mitte sündinud asjast ei kõnelenud, waid et hirmus õnnetus just sel silmapilgul pidi sündima.

„Margot!” ägas Rudolf. „Kallis, lustilik Margot! Ja mina pidasin seda tüdrukut kergemeeleliseks!” ...

Ta toetas pääd kätega ja wahtis kui tardunud hirmsa sedeli pääle. Mõttes nägi ta, kuda parajasti Spree jõe woogudest tuntud naesterahwa külm surnukeha wälja tõmmati...

Korraga kuulis ta toas krabinat; kõrge peeglikapi uks läks lahti ja Margot astus wälja, tõsine ja kahwatu; ta oli palju walget näowärwi ära kulutanud.

„Rudolf,” ütles neiu, „ma olen Teid wõtmehaugu läbi silmitsenud... Teie armastate mind ikka weel. Ütelge „jah,” ja ma wiskan selle pulbri kõrwale.” Sääl juures tegi ta oma tillukese rusika pisut lahti, nii et walget paberist kotikest, nagu neid apteegist saab, wõis näha. „Tulge mu juurde tagasi, Rudolf!”

Noormees oli nii kohmetanud, et ta tükil ajal wastata ei saanud.

„Ma ei wõi!” ütles ta wiimaks kindlasti, „aga ma wannutan Teid, Margot, jätke oma kole nõuu katki!”

Margot wõttis kapist weeklaasi ja pani selle oma ette laua pääle.

Rudolf katsus seda kätt, mis koledat pulbrit hoidis, kinni püüda, aga tüdruk oli wile kui oraw ja libises ikka ta käte wahelt wälja. Oma ahastuses hüüdis Rudolf läbi akna sõpra appi, kes maja ees edasi tagasi kõndis. Sõber astus tuppa.

„Aidake mind seda õnnetut ühe hirmsa teo eest hoida!” hüüdis Rudolf. „Ta ei taha ilma minuta elada... ta tahab ennast ära kihwtitada!”

Sõber wõttis wäikese rusika, mis wähe wastu pani, pihku, kiskus paberikoti säält wälja ja wiskas ta nurka. Selsamal silmapilgul tundis ta, kuda kaks pehmet käewart tema kaela ümbert kinni hakkasiwad.

„Mu elupäästja, kuda pean ma teid tänama!” nuutsus Margot.

Sõber ei saanud aru, mis temaga sündis, aga ta arwas sellega rahul olla wõiwat.

„Preili... jääge rahule!” kogeldas ta.

„Nimetage mind Margotiks, herra Albert. Teie olete mu elu, õnne... kõik, kõik päästnud. Andke mulle suud, herra Albert; Teie olete mulle elu tagasi kinkinud.”

Albert tegi, kuda kästud. Elu tuli tõesti Margoti sisse tagasi: tema palede pääl õitses jälle terwise ja nooruse karw; Alberti musta kuue pääle oliwad aga mitmed walged, jahused jäljed järele jäänud.

Rudolf läks kõrwale, nagu mõni, kellel midagi sellega tegemist ei olnud, et Albert oma päästmise tööd korratud suuandmisega lõpetas.

„Nii noor, nii ilus ... ja mõtleb surma pääle!” ütles Albert.

Ma ei wõi ilma armastuseta elada,” sosistas Margot, „ja et tema mind maha on jätnud”...

„See ei ole sinust ilus,” pööras Albert ennast Rudolfi poole.

„Margot,” ütles Rudolf, „ma olen kõik õiendanud, mis meie wahel õiendada oli. Tõotage, et Teie edespidi hullusid tempusid tegema ei hakka.”

„Selle eest seisan mina.” ütles Albert, Margoti pääle tähenduserikast pilku heites.

„Kui herra Albert soowib”... lisas Margot juurde, räägitud pilgule niisama wastates.

Noored mehed jätsiwad Jumalaga — kumbgi omal wiisil. Rudolf oli teistest nägemata toa nurgast paberikoti üles tõstnud ja tasku pistnud — muidugi ettewaatmise pärast. Ukse taga wõttis ta kotikese wälja, luges päälkirja ja naeratas.

Päälkiri oli: „Soda.”

„Mis sääl seisab?” küsis Albert uudishimulikult.

„Kihwt!” wastas Rudolf kohutawa tõsidusega.

Trepi pääl andis ta Margoti toa wõtme sõbra kätte, mille see uhke naeratamisega tasku pistis. —

Nii Sakslase jutt. Loodan, et ta mõnele liig tuhinasele armastajale kasulikku sõrmenäitust wõib pakkuda. Mind ei teinud ta karwakestgi targemaks, sest mina ei soowinud armastuse tarku, waid armastuse narrisid kujutada. Ma wiskasin Saksa raamatu nurka ja wõtsin Eesti kirjanduse kohta kurblikku nõuu, „armastuse narrid” kirjutamata jätta. Mu süda kipitas rinnus; pika sammudega mõõtsin ma, odawaid paberossisid suitsetades, oma kirjutuskambri lühidust. Korraga tehti uks wäljaspoolt lahti ja

peenikese, aga rohkesti kulunud ülikuuega ja uhke, kahwatanud näoga noormees astus sisse.

„Tänu taewale!” hõiskasin mina walitsemata rõõmuga: „Sääl mu narr tulebgi!”

„Mis see peab tähendama?” küsis noorsand kulmu kortsutades.

See oli parun H. — Ferdinand H., minu wana ülikooli-wend ja sinasõber. Ta tahtis mind mu ettewaatmata hüüdmise pärast wägise kahewõitlusele sundida ja mul oli palju tegemist, enne kui ma teda waigistada jõudsin. Kes teab, kas ma nii kaugele oleksingi jõudnud, kui temal mitte just nõuu ei oleks olnud, minu käest raha laenata. Ma ütlesin kindla sõnaga, et ma talle kopikatgi ei laena, kui ta mind tapmata ei jäta; selle pääle läks tema natukene taltsamaks, nõudis konjakit ja hakkas oma elujuhtumisi jutustama.

Ferdinand H. oli Eesti-maa mõisniku poeg. Temal oli õrn, alalist armastust ihaldaw süda. Juba lapsena oli ta kõiki oma koolipreilisid palawasti armastanud, osalt üht teise järele, osalt mitmeid korraga. Koolipreilidele tegi see nalja; nad ei pannud seda ialgi pahaks ega püüdnud poisikese sooja südant jahutada, sest neil oli paraku põhjust, meesterahwaste suurema jao südameid muidugi liig kalgiks ja külmaks pidada.

Tartus pidi Ferdinand wanemate soowi mööda seadusetarkust õppima, aga ta ise oli enesele kõrgemad sihid ette seadnud. Ta uuris iludust, mitte üksi mõttelist iludust, mis kenades kunstides ilmub, waid ka kehalist iludust naesterahwaste näol. Kui

uurija ilus ja wiisakas mees on, siis lasewad naesed endid hää meelega uurimise sihiks teha. Ferdinandi käsi käis selles ajas ikka hästi, sest tema oli tõesti ilus poiss ja mõistis kõige peenemaid lõhnasid parajal mõõdul tarwitada, klaweri pääl waltsisid mängida ja weel paremini tantsida, oma pikki wurrusid nii osawasti wiksida, et loodus isegi pettust ei oleks märganud ja neid päälegi nii kunstlikult kiudu keerutada, et piigad neid nähes pääst nõdraks läksiwad. Ferdinand ei jätnud ühtgi nägust naesterahwast, kes tema silmaringi rajadesse sattus, oma kummardamisega auustamata; ta oleks kergemini oma sündimise juures wõinud puududa, kui ühegi balli wõi maskeraade pääl. Päewa ajal kirjutas ta kõige peenema, häälõhnalise paberi pääle armastusekirjasid, ostis kingitusi ja saatis lillekimpusid põhja, lõuna, ida ja lääne poole; õhtul wõttis ta pidudest osa, millede juures naesterahwad puududa ei tohtinud. Sest et seaduste uurimine teda nii mitmesuguste murede ja toimetuste juures ainult segada ja tema kallist aega raisata wõis, siis heitis ta ettelugemiste kuulmise hoopis kõrwale, pärast seda kui ta oma jumekat silmnägu esimest korda ülikooli saalis oli näidanud.

Ferdinand sai wanemate käest iga kuu hakatusel 200 rubla elu ülespidamiseks, aga wiimsed 28 kuupäewa oliwad tema silmas ikka rasked puuduse ja häda päewad. Sest wõime jällegi näha, et naesterahwad kõige kallimad asjad siin ilmas on. Õnneks on sessamas kurjas ilmas weel niisuguseid harda südametega inimeste-sõpru, kes suurte waranduste pärijatele kõrgete intresside eest raha laenawad.

Säherdusi häätegijaid oli Ferdinand kahe aasta jooksul suure hulga leidnud. Siis hakkasiwad mõned neist hädaldama ja maksmist nõudma; noorherra lugu ähwardas kirjuks minna, kui korraga sõnum tuli, et wana parun H. ära surnud ja kõik waranduse pojale jätnud. Ferdinand tasus wõlad — tüki 50,000 rubla — auusasti ära ja lahkus ülikoolist, millest ta nii palju tumedasti mäletas, et ta sääl kord üht kõrget, kiwist seinte ja puust pinkidega saali oli näinud, kus uniste nägudega noored mehed istusiwad ja ühe näotu wanamehe arusaamata lobisemist kuulasiwad. Hiljemalt olin ma weel kuulnud, et H. Peterburis üht kuulsat zirkuse näitlejannat olewat armastama hakanud ja selle kannul laia maailma mööda hulkunud.

Nüüd istus ta paari aasta pärast jälle minu wastas ja jõi isuga minu konjaki pudeli tühjaks. Ta nägu ja ülikond tunnistasiwad, et ta wastaste saatustega oli wõidelnud ja sääl juures karwu kaotanud. Kuulmise järele oli ta poole aasta eest oma mõisa ära müünud. Ettewaatlikult juhtisin ma kõne selle pääle.

„See on tõsi,” ütles Ferdinand haigutades. „Mul oli kibedasti raha tarwis; ma sain mõisa eest weerand miljoni, aga see on kõik juba” ...

Ferdinand tähendas kohase käeliigutuse läbi, et weerand miljoni luhta oli läinud.

„On see wõimalik?” hüüdsin mina imestades.

„Mul oli palju wõlgasid maksta,” seletas Ferdinand rahulise näoga. „Kes Ludmillat tunneb, selle silmas ei tähenda see summa poole aasta kohta mi-

dagi. Ma tunnen teisi, kes selle naesterahwa pärast enam on kulutanud ja siis pääst hulluks läinud.” Tal näis kahju olewat, et tema ise huwitawa zirkuse näitlejanna pärast nii wähe raha ja mõistust ära oli kulutanud. Ja siis jutustas ta mulle ühe loo, mida mina siin nii muutmata, kui wõimalik, korrata tahan, sest et ta minu arwamise järele selle jutu päälkirja alla wäga hästi näib sündiwat.

* * *

Ma — nii jutustas Ferdinand — ei tea praegugi weel, mis asi Ludmilla küljes mulle kõige enne meeldis; aga sest saati, kui ma teda esimest korda julgesti ja pilgelikult, püsti hobuse risti pääl seistes, zirkuse liiwa üle nägin lendawat, ei wõinud ma temast enam lahkuda. Ta oli igapidi nõid; nõiduse wägi ei woolanud mitte üksi tema sügawatest, öökarwalistest silmadest wälja, mis pea roheliselt, fosfori moodi läikisiwad, pea sädemeid purtsasiwad, waid see wägi oli tema terwe kuju, juukste, sõrmeküünte, iga liikumise, iga riide woldi sees tuntaw. Tema kannul käisin ma kõik suuremad Wene linnad läbi. Meie olime Moskus, Warssawis, Kiewis, Odessas. Ma ei puudunud ühegi etenduse juures, millest tema osa wõttis, plaksutasin iga õhtu mitu paari kindaid lõhki ja kõmpisin ööd läbi tema aknate all. Ta tõukas mind kaua aega tagasi. Alles Tiflisis saime ligemalt tuttawaks, sest Ludmilla ei sallinud sel ajal mustade päädega mehi, kuna sääl maal muid juukseid ega habemeid ei ole, kui neid, millede kõrwas pigi kollane on.

Ma elasin otsekui palawikus. Ludmilla igal tujul

— ja neid oli tal palju — oli minu waimu ja waranduse kohta hirmus mõju. Oli ta minuga lahke, siis läksin ma rõõmu pärast pääst hulluks; oli ta külm, siis tegi walu mind pääst nõdraks. Selget aru ei saanud ma silmapilguksgi kätte, waid tegin ühe pöörase tembu teise järele. Oma waranduse raiskasin ma wõõraste inimeste karja rõõmuks ära, kes minu üle naersiwad. Wist räägitakse weel praegugi Tiflisis neist toredatest pidudest, mida mina ainult selle pärast walmistasin, et Ludmilla nende pääl pidi hiilgama ja mind siis ühe naeratamisega taewa lakka tõstma. Oi, see oskas naeratada!... Raha sulas mu käte wahelt imeliku kiirusega ära. Kord nõudis üks kullasepp ja kallikiwi kaupleja, kelle juurest ma Ludmillale ehteid olin wõtnud, määratut summa, mida ma temale wõlgu pidin olema. Raha puuduse pärast käskisin ma oma adwokati Tallinnas mõisa ära müüa. Umbes 150,000 rubla, mis mulle saadetud rahast üle jäiwad, kadusiwad paari kuu ajaga ära, ilma et ma seda õieti oleksin märganud, sest alalised ballid, lustipeod, kallid hobused, kingitused ja õnnemängud ei ole odawad asjad.

Kui mul enam midagi raisata ei olnud, hakkasin ma aru saama, et Ludmilla minust ära tüdinenud oli. Ma olin walu ja ehmatuse pärast paar päewa haige. Keegi ei tulnud mind waatama, sest kõik teadsiwad juba, et ma waeseks meheks olin saanud. Kui terwis wähe paranes, läksin ma ühel hilisel õhtul, pärast näitluse lõpetust, Ludmillat taga otsima. Ma leidsin tema teise mehe sülest; see oli määratu rikas kaupmees, sündinud Armenlane, mustem kui Juut.

Ludmilla mustpääde põlgamine oli mööda läinud. Ta ei salanud oma uusi tundmusi, waid ütles mulle külma tõsidusega suu sisse, et ma tema meelest läilaks olewat läinud.

Ma olen hiljemalt mitu korda imeks pannud, et ma sel silmapilgul selget mõistust ei kaotanud. Ma ei hakanud käragi tegema, waid tuikusin sõna lausumata uksest wälja. Linn oli mu meelest nii jälk, et ma silmapilguksgi tema sisse ei tahtnud jääda. Ma ei oleks siin kauemini wõinudgi elada, sest korteri peremees nõudis tungiwalt maksu ja taskudes ei olnud mul enam, kui paar rubla raha ja püstol. Silmapilguks jäin ma weel Ludmilla lahtiste aknate alla seisatama; tema rõõmus naerukihin, mis tagumisest toast kuulda oli, nõias mu nüüdgi weel nõnda ära, et ma paigast liikuda ei jaksanud. Armenlane astus akna juurde, nägi mind ja pistis mulle sõbraliku naeratamisega waskraha pihku. Ma wiskasin talle raha wastu silmi ja hakkasin pikkamisi linnast wälja sammuma.

Pilwine, kottpime öö wõttis mind oma warju alla, kui ma Tiflisi wiimsed majad enese selja taha olin jätnud. Suure maantee ääres wilkus weel siin ja sääl mõni tuluke, pool tosinat joobnud kassakaid tuikusiwad mulle wasta, ühe eesliajaja määratu wari libises minust mööda — siis olin ma hoopis üksi ja peaaegu iseenesele nägemata. Pimedus oli nii paks, et ma tee haljast viiru waewalt wiie sammu maa pääle wõisin näha. Õhk oli leige ja pehme. Kaukasuse mäeselja poolt puhus aeg ajalt karastaw tuulehoog. Mida kaugemale ma wihatud linnast jõudsin, seda kergemaks läks mu süda. Tarretus kadus liik-

metest, torkaw walu pääajus lõppes ära. Wiimaks ärkas mu sees nii kange tegemise ja liikumise himu, et ma hulga maad karates jooksin, siis tee kõrwal lehkawa rohu sisse heitsin ja ennast rõõmu pärast ühe külje päält teise pääle weeretasin. Selle tuhina järele jäi mu weri jälle rahule ja ma sammusin parajat soodu edasi.

Tee lähenes Kura jõe kaldale, millest ma ainult tumeda kohina läbi aimu sain. Üksikud puud ja põõsad seisiwad kui wahisoldatite waimud tee ääres. Paiguti kerkis mõne ninatarga mäenurga wõi kentsaga näomoega kalju määratu wari nii häkitselt pimedusest üles, et ma kohkudes tagasi põrkasin. Kura orust woolas magus, joobnustaw lillelõhn wälja, õitsewa paradiisi lähedust awaldades. Minu pääle tuli kuulelik ja muusikalik tuju. Ma ümisesin laulukesi tuttawatest ooperitest iseenese ette, katsusin mõnda lapsepõlwes kuuldud kirikulaulu meelde tuletada ja lasin wiimaks Schuberti „Rändaja” imelisest igatsusest paisuwaid looduse-hääli täiest kõrist taewa poole heliseda.

Häkitselt jäin ma kohkudes seisatama. Ma olin tee äärsest põõsastikust selgesti murduwa okste raginat kuulnud.

„Kes sääl on?” hüüdsin ma ja tõmbasin püstoli wälja.

Wastust ei tulnud.

Ma kordasin küsimist müristawa häälega.

„Mis sa lõugad, koera poeg!” urises keegi teisest küljest Wene keeli. Oma kohkunud nägu sinna poole pöörates, nägin ma enese ees kahte pikka warjukuju,

kes maa seest näisiwad üles kerkinud olewat. Raske rusikas krapsas nagu raudkonks mu õlast kinni, üks tuletikk leekis üles ja tema paistusel nägin ma, et minu tondid muud ei olnud, kui kaks kassakat pruunide, jämedate nägudega. Üks neist lasi kohe minu õla lahti ja pomises:

„Sarwik teab, mis pagana lind see on — paharett tema sisse! ... See on tõsi, rööwel Bagarad ei ole ta mitte... see ei hakka suure tee pääl üksipäini hulguma.”

„See on mõni herra — seda oli kohe arwata, sest ta laulis Inglis keeli,” oli teise kassaka õpetatud arwustus minu üle.

„Otsite teie kedagi?” küsisin mina kassakate käest, kes pärast tuletiku kustumist jälle selge näota tontideks oliwad muutunud.

„Kuda muidu, iseenest mõista... otsime rööwlit Bagaradi, teatud kelmi,” oli pool sosistatud wastus.

Ma olin sest rööwlist küllalt kuulnud, sest terwe Grusia-maa wärises juba paar kuud tema ees. Bagarad ja tema wäike salk oliwad endid suure kawaluse, julguse ja werejänu läbi kuulsaks teinud. Europlased, kes nende kätte langesiwad, saiwad iseäranis jäledal wiisil piinatud ja sagedasti surmatud, kui nende eest kõrget lunastamise hinda ei maksetud. Nagu ma kassakate käest kuulsin, oli Tiflisi politsei wingu ninasse saanud, et Bagaradil siin kohas üks armuke oli, keda ta ööse sagedasti waatamas käis. Öö hakatusel oli politsei mitmesse kohta wahid wälja pannud ja sarnastega olin minagi kokku juhtunud. Minu õnneks oliwad kassakad nii juhmid, et nad minu

hilise hulkumise pärast nii kaugel linnast eemal midagi paha ei teadnud mõtelda. Ma seletasin neile omast käest, et jalutamine öö ajal minu terwisele üliwäga tululik olewat. Mehed palusiwad mind wiisakalt, mitte enam „kära” teha — see sõna pidi minu ilusat laulmist tähendama. Selle pääle kadusiwad wiisakad tondid ära ja mina rändasin muudetud tujus edasi.

Kokkujuhtumine kasakatega ja lootus, edespidi weel mõne niisuguse korralise elu kaitseja kätte sattuda, oliwad mind mu meelejoobnusest üles raputanud. Mu pääs sündis häkiline mõtete wahetus. Luulelik jalutamine muutus asjata ja sihita hulkumiseks, wahutaw jõuutundmus wäsimuseks, lehkaw paradiis — tühjaks, pimedaks kõrbeks. Ära käidud kümme wõi wiisteistkümmend wersta oliwad mu keha wäsitanud; kartus, et iga põõsa tagant waritsew kassakas wälja wõiks karata, wäsitas mu waimu. Paari saja sammu pärast ei wiitsinud ma enam edasi kõndida. Ma pöörasin paremat kätt tee kõrwale, ronisin põõsastega kaetud mäeküljest alla ja heitsin Kura häkilise kalda ääre pääle rohu sisse pikali maha.

Jumal teab, kui kaua ma siin lamasin ja — ilma et sääl juures midagi oleksin mõtelnud — tühja, sügawa pimeduse sisse wahtisin, mis ennast minu üle wälja laotas. Arwa astus mõni mäletus endisest ajast wõi mõni mõttekujutus mu waimusilma ette, aga kõik need kujutused oliwad kahwatud ja läksiwad ruttu mööda. Mul oli waewalt weel nii palju arusaamist, et ma waimu ja keha wäsimust tänulikult hääks wõisin kiita. Pehme öötuul silitas

mu palesid ära rääkimata õrnusega ja Kura ühetooniline, igaw lohisemine uinutas mind pikkamisi magama. Wiimaks wajusiwad mu silmad kinni, magus tardumise tundmus tõusis kõige kõrgemale tipule ja siis oli kõik mu meelest kadunud...

Ma ärkasin koidu ajal. Esimesed asjad, mis mu silma puutusiwad, oliwad kaks musta silma; nende pilk oli tige ja nad wahtisiwad otsekohe minu pääle. Ma pilgutasin silmi ja püüdsin kõigest jõuust oma segast pääd selgitada; aegamööda sain ma aru kätte, et mustad silmad tõmmuka mehenäo sees oliwad, mille küljes ma siis weel üht liig julgesti konksutatud nina ja musti nurrusid tähele panin. Ma arwasin seda nägu kusgil näinud olewat. Kuna mina ennast uudishimuliselt istukile ajasin, põrkas tõmmukas nägu tagasi ja üks tuttaw hääl ütles pilgelikult:

„Kas tunnete mind ikka weel, paruni herra?”

„Nanumjanz!” kraaksusin mina — sest õues magatud öö oli minu hääle hoopis ära rikkunud.

See oli tõesti Nanumjanz, Armenia huntsak ja suur prassija, keda ma mõne kuu eest sagedasti Ludmilla kummardajate hulgas olin näinud. Minule oli ta mitu korda märku andnud, et ta mind ei salli, aga enne kui meie tõsiselt riidu saime minna, kadus tema ühel päewal sootumaks ära ja jättis palju wõlgu maksmata. Sest saadik ei olnud ma temast midagi kuulnud ja mu rõõm jällenägemise üle olnud mitte wäga suur.

„Magamine lausa taewa all ei ole Teile kasulik,” pilkas Nanumjanz. „Teie wõite sel wiisil oma ilu-

sast tenoorist ilma jääda. Ma ei saa aru, kust see tuleb, et ma Tiflisi, zirkuse näitlejannade sülelast wara hommikul siit märja rohu seest leian.”

„Maailmas on palju arusaamata asju, herra Nanumjanz,” kostsin mina laisalt.

„On Teie armuke Teid kogemata ukse taha unustanud?”

„Teie olete hirmus uudishimulik, herra Nanumjanz.”

„Minu arust oleksiwad sohwad ja padjad ilusa Ludmilla tubades, mida Teie ise würstliku toredusega wälja olete ehtinud, palju pehmemad olnud, kui see puhkamise paik, mida Teie tänaseks ööks enesele olete wälja walinud.”

„Teie mõistate wäga ilusasti naljatada, herra Nanumjanz.”

„Oodake, ma mõistan ka tõsiselt rääkida,” ütles Nanumjanz hambaid kiristades ja hakkas kramplikult pika noa warrest kinni, mis tal wöö wahel läikis. Ma panin nüüd alles tähele, et tal lihtsad Grusia talupoja riided seljas oliwad.

„Mis Teie minust soowite?” küsisin ma haigutades — sest meie siiamaalne läbirääkimine ei olnud kaugeltgi seda sugu, et ta minu magamise himu oleks peletanud. Pääle selle lõgistasin ma külma pärast hambaid.

Nanumjanz heitis oma pool kinni pigistatud silmadest ühe tigeda pilgu minu pääle. Ta wiiwitas seda pilku, ajas silmalaod jälle lahti ja wahtis wähemast ühe terwe minuti sõnalausumata minu otsa. Ta näo jooned saiwad tema haruldase meheilu kahjuks mõnest sala walust wiltu kisutud; ta langes mõtete

sisse, milledele ta hommikumaa inimeste wiisi järele sõnad abiks wõttis.

„Sinised silmad, walge näokarw,” pomises ta kuuldawalt „see’p see oli, mis Ludmillale meeldis... ta soowis wahetust... enne oli ta musti armastanud. Saadan ise tassis selle koera siia. Ilma temata oleks Ludmilla minu päralt olnud ... Teie olete päris kurat!” lõpetas Nanumjanz oma mõtlemist walju, wiha pärast kähisewa häälega.

Mina sirutasin ennast põlgamise ja jälestusega uuesti selili ja pöörasin pää Nanumjanzist kõrwale. Ta jäi natukeseks ajaks wait ja hakkas siis rahulisemalt jälle kõnelema:

„Teie ei tohi kärsituks minna, sest Te olete kätte saanud, mis minu soowide wiimne ja ainus siht oli. Enne kui ma seda asja Teiega õiendama hakkan, peate Teie kuulama, mis mul Teile süüks anda on. Kannatage weel paar silmapilku, siis algab kohtumõistmine.”

„Mul ei ole himu, Teie kantsli.keele harjutusi kuulata,” urisesin mina pahameelega, sest ma teadsin wäga hästi, et hommikumaa meeste silmas „üks silmapilk” wäga wenitaw ajamõõt on ja et nad kõige wähemat asja ilma kõlawate sõnade tõkketa seletada ei saa. „Lorisege ruttu, mis Teil loriseda on ja kui Te lõpetanud olete, siis äratage mind, kui muidu läbi ei saa.”

„Teie arwate wist, et Teie esimene olete, kes Ludmilla armulaualt raasukesi on korjanud,” algas Nanumjanz kibeda naeratamisega. „Teie ei wõi arwatagi, kui kaugel mina oma lootustega olin, kui saadan ise Teid mulle tee pääle põigiti

ette pani. Ma olin selle naesterahwa meelehääks juba oma terwe waranduse ära raisanud ja mul oliwad kindlad põhjused käes, et ma suurte ohwrite tasumiseks soowitud sihile pidin jõudma, kui ma korraga märku sain, et Teie minu ja mu õnne wahele olite astunud. Ma wõtsin wiimse jõuu kokku ja tegin suure hulga kõige hullemaid tempusid, lootes, et sellega Ludmilla tähelepanemist uuesti enese pääle juhiksin, aga ta ei tahtnud minu hullustustest enam hoolida. Ja kui ma tema käest peaaegu nuttes armu ja halastust palusin, waigistas ta mind mõne meelitawa sõnaga, mis muud ei olnud, kui peenikesest piinamise kunstist wälja mõeldud pilkamised. Ta ütles, mina olewat kõige ilusam mees Kaukasias, aga täieliseks mehe-paleuseks olla mul Prantsuse keelest puudus. Ma olin tema meelest kõige julgem ratsutaja ja kõige osawam kütt Grusias, aga ma teadsin nii wähe kunstidest, et ma ühe kena pildi küljes waewalt raami wäärtust mõistsin imeks panna. Ma olin igapidi peenike mees, aga ma ei tundnud ühtgi nooti ja haigutasin kontsertides. Teie olite muidugi kõik raamatud läbi lugenud, oskasite iga asja üle igas keeles lobiseda, laulsite tenoori, mängisite klawerit ja olite siisgi weel meheks küll, et üht häbemata würsti, kes Ludmillat oli teotanud, awalikult kõrwalopsuga wõisite karistada ja teda siis kahewõitluses maha lasta. Kõiki seda ütles Ludmilla mulle kõige lahkema naeratamise ja pehme, meelitawa häälega suu sisse ja andis mulle emalikult nõuu, et ma oma terwise hoidmiseks Teiega riidu ei hakkaks. Ma hakkasin wiimaks müristama ja ähwardama, aga see ei

aidanud mind kaugemale, kui et Ludmilla mind koerapiitsaga uksest wälja kihutas. Ma olin nüüd kerjaja ja Ludmilla pettuse läbi nii rusuks pekstud, et ma kui kõrwetatud koer Tiflisist wälja pelgusin; ma ei leidnud sel korral niigi palju julgust, et ma Teie käest oma õnnetuse pärast wastust oleksin nõudnud, aga ma wandusin Teile ja Ludmillale werist kättetasumist. Teid on nüüd Teie kuri saatus minu kätte satutanud ja see... naesterahwas ei pea mu käest ka mitte pääsema!... Ma oleksin Teid ilma waewata siin kohe ära tappa wõinud, aga ma tahtsin Teile ja te m a l e näidata, et Teie wähemast wahwuse, auusa meele ja laskmise-osawuse poolest minust parem ei ole.”

„Ja kuda soowite Te seda näidata, herra Nanumjanz?”

„Teie peate kohe sellesama paiga pääl minu wasta elu ja surma pääle wälja astuma.”

„Mul ei ole nuga, herra Nanumjanz.”

„Ärge pilgake!” kärgatas Nanumjanz. „Kui Teil püstoli kaasas ei ole, siis wõite minu käest saada. Üks meist peab siia paigale jääma.”

See ettepanek ei teinud mulle suurt nalja; ma ei hoople mitte, kui ütlen, et elu mulle sel silmapilgul, kus ma pool tarretanud kerjaja tee ääres olin, waewalt maast üles tõusmise wäärt näis olewat. Ma waatasin kaunis waenuliselt Nanumjanzi pääle. Ta ilusast näost paistis nii sügaw hingewalu, ta mustades silmades põles niisugune palawiku lõke, et mu meel selle õnnetu inimese pärast haledaks läks, ehk ta küll wägise mu elu kallale kippus.

„Armas herra Nanumjanz,” ütlesin mina kaunis südamelikult, „Teie olete suures eksituses, kui Te ar-

wate, et mina Teile ikka weel takistuseks ees olen. Ma wõin Teile auusõnaga tõendada, et Ludmilla Teid armuga mäletab ja muud ei soowi, tui Teie musta pääd jälle näha. Ta on praegusel ajal mustadest päädest waimustatud. Mina ei ole muud kui wilets hulgus, kes ennast ialgi enam Tiflisis ega Ludmilla silma ees näidata ei tohi ja keda Teie kohe noaga ära weristada wõite, ilma et see Teie auusale nimele suurt kahju teeks wõi koguni Teie kallist elu ähwardaks.”

„Mina ei ole salamõrtsukas!” wihastas Nanumjanz. „Ma põlgan oma elu selsamal mõõdul, kui ma Teie elu wihkan.”

„Aga minul ei ole mitte kõige wähematgi põhjust, Teie elule hädaohtu walmistada,” tõrkusin mina ikka weel wasta. „Minu arwamise järele wõiksime meie hääd sõbrad olla, sest meie oleme wastastikku teine teisele hääd õpetust andnud, kuda inimesed mitte ei pea elama. Ma näen alles Teist, kui juhm mina olen olnud. Meie oleme mõlemad tühja asja pärast oma warandused ära raisanud. Teie olete, nagu näha, talunikuks muutunud, mina—hulguseks. Kus on seda enne nähtud, et talupojad ja hulgused püstolite pääle wälja lähewad? Ennemuiste oleksin ma Teid mõne Teist siin pruugitud sõna pärast wist ammugi jõkke wisanud, aga waesus teeb inimest alandlikuks. Anname üks teisele kätt ja tõotame tulewail päiwil targemad olla!”

Nanumjanz kargas püsti ja purtsas wihastwärisedes:

„Kui Teie weel kauemalt tõrgute, siis purustan ma Teie näo jalahoobiga.”

Niisuguse asjaseisu korral pidin ma häda pärast

järele andma. Haigutades ja külma pärast hambaid lõgistades tegin ma kõik, mis Nanumjanz hääks arwas. Meie seadsime endid Kura häkilise kalda ääre pääl teine teise wasta üles. Wahemaa oli waewalt kümme jalga suur. Paukusid pidi nii kaua wahetatama, kuni üks surnult paigale jääb. See wõis ainult minule juhtuda, sest mul oli kindel nõuu, seda õnnetut inimest, kelle elu ma ilma tahtmata muidugi ära olin kihwtitanud, mitte surmata.

Ma lasin pilgu wiimast korda taewa ja maa üle luusida.

Koidu walgus oli nii heledaks läinud, et pildiliku oru kenadused selgesti silma paistsiwad. Oli see nüüd minu õnnetu tuju wõi halli, õhukese udu süü, mis imeilusat looduse pilti nagu peenikese looriga kattis, aga nii palju on tõsi, et looduse kenadus ialgi nii wähe minu pääle ei ole mõjunud, kui sel silmapilgul. Kõik oli mu meelest kahwatu ja külm. Rohke kallikiwide seeme, mis rohu sisse wälja külwatud oli, läikis tumedasti, nagu tina tolm; terwel maakohal oli niiske, külm, unine nägu. Hommikuse tuule jahedus pani mind wahet pidamata wärisema. Mu praegune paha tuju täitis mind nii läbi ja läbi, et ma minewiku ega tulewiku pääle mõtelda ei saanud. Mu ainsad tundmused oliwad külm, taltsutamata haigutamise himu, jälestus iga asja üle, kuum igatsus rahu ja sooja järele...

„Sihtige hoolega, sest Teie teate, et mina trehwata oskan,” hüüdsin ma Nanumjanzi poole, kes oma püstolit wäga hoolakalt läbi katsus. Tal näis kindel nõuu olewat, mind esimese pauguga teise ilma

saata; ma ootasin seda pauku läbemata põnewusega. Minu sõnad awasiwad teda pilgelisele naeratamisele.

„Sihtige ise hoolega,” wastas ta hooplikult, „sest kui Teie mind surmate, siis teete Teie suurele hulgale inimestele meelehääd. Surman mina Teid, siis langete Teie kuulsa ja kardetud mehe käe läbi. Kas tahate enne surma teada saada, kes mina olen?”

„Teie teete mind uudishimuliseks, herraNanumjanz.”

„Mina olen rööwel Bagarad!”

See ilmutus muutis minu tuju ühe hoobiga teiseks. Mu sügawasti sisse juurdunud õiguse-armastus ärkas ja häkiline wiha elustas ja soojendas mind.

„Teie olete Bagarad!” hüüdsin ma mürisewa häälega. „Teie olete see werejänuline saadan, kes hulga inimesi surnuks on piinanud ja terwed külad põlema pistnud? Teie olete ühe kõlwatu naesterahwa tujusid ilmasüüta õnnetutele hirmsal wiisil kätte tasunud. Wilets koer, kui ma Teid nüüd surman, siis saan ma igawesti kahetsema, et ma Teid wõllast olen päästnud!”

„Üks!” luges Nanumjanz püstoli tõstes ja jalaga wihaselt maad rampides. Pilkudest, mida meie teine teise pääle heitsime, wõis kumbgi oma surmanuhtluse mõistmist lugeda.

„Kaks!”

„Pidage!” müristas keegi korraga meie pääde kohal. Meie waatasime imestades ülespoole ja nägime ülewal mäekülje sõrwal üht ohwitseri ja nelja kassakat, kes püssidega meie poole sihtisiwad. Nanumjanz wahtis pärani silmil nende otsa; ta oli näost ära kahwatanud ja wärises kõigest kehast.

„Wõtke ta kinni!” käskis ohwitser. Kassakad hakkasiwad wiledasti mäest alla ronima.

„Olge ära neetud!” kisendas Nanumjanz metsaliselt; tema püstol paukus ja kuul wihises minu pääst mööda; Nanumjanz ise kargas üle pää kaela jõkke.

Kura jõgi ei ole oma ülemisel jooksul peaaegu muud, kui üks ainuke, määratu kosk. Niisugune wahet pidamata keerlew, wahutaw ja mürisew weetõke ei anna kergesti tagasi, mis ta kord ära on neelanud. Meie kummardasime häkilise kalda ääre üle ja wahtisime kaua kollaka, sopaste woogude sisse.

Nanumjanz jäi kadunuks.

* * *

Ferdinand jutustas siis weel. kuda ta pärast seda juhtumist, enesele alatute töödega päätoidust teenides, laiast Wene-maast läbi rännanud ja kodumaale tagasi tulnud. Siin oli ta sugulaste läbi wäikese kohtu-kirjutaja koha saanud. Ta häbenes oma endiseid tuttawaid ja oleks wist minustgi kaugele jäänud, kui tal mitte ühtepuhku rahapuudust ei oleks olnud.

Ma katsusin ettewaatlikult teada saada, kas ta ikka weel nii kange naesterahwaste kummardaja on, kui enne.

„Ei,” kostis Ferdinand tõsiselt. „Waene Nanumjanz, keda jõle tuhin kõige hirmsamate kurjategudeni kihutas, on oma kohutawa eesmärgiga minu kuuma werd pisut jahutanud. Ma pean ikka weel naesterahwa armastust kõige ülemaks õnneks maailmas, aga ma usun nüüd, mis ma enne ilmasgi ei oleks uskunud — et üleliigsel tuhinal mõni kord paha mõju wõib olla. Kergesti wõib sündida, et mulle

weel üks kord kaunis suur pärandus rüppe langeb, aga siis on loota, et ma palju targemini elama hakkan... Ai, ai, missugune ilus laps!”

Wiimsed sõnad oliwad noore tüdruku kohta öeldud, kes parajasti üle uulitsa meie poole sammus. Ferdinand pistis pää aknast wälja ja musutas oma sõrmede otsi. Tüdruk — tal oliwad odawad, aga hästi toredat moodi riided seljas ja kübar pääs, mis majade teise korrani ulatas — tõstis silmad üles, naeratas ja punastas kergesti ära.

„Anna mulle kärmesti kümme rubla!” ütles Ferdinand püsti karates.

Waewalt oli ta raha pihku saanud, kui ta nagu tuul ukse taha kadus. Aknast wälja waadates nägin ma teda tiiwustatud sammul tüdruku järele tõttawat.

IV. Narride narr.

Esiotsa oli mul nõuu. iga narride suguharu üle pisut lobiseda. Aga mida kaugemale tegemine jõudis, seda pikemaks näis töö weniwat. Ma soowisin nüüd arwu kätte saada, mitu narride sugu õieti maailmas peaks olema, ja hakkasin neid sõrmede abil läbi lugema; enne kui ma lõpule jõudsin, kulusiwad sõrmed nii ära, et neid uuesti kaswatama pidin hakkama. See juhtumine ei olnud suurem asi, aga tema pani mind siisgi mõtlema. Mulle näis, kui oleks peaaegu iga inimene — mina ise, naesterahwad ja kõige paremad sõbrad maha arwata — ühe narriseltsi liige. Juba wanad targad on ütelnud, iga inimese sees olewat oma jagu narrust; ma arwasin oma uurimiste järjel juurde lisada tohtiwat: igal narrusel on oma inimene. Neid arwustusi — raske on ütelda, kumb neist tähtsam on — meeles pidades, hakkasin ma aimama, et narride ja narrisugude arw peaaegu ühesugune ja kaunis suur on. Säherdune

leidus ähwardas minu lujutamise-tööd tüütawaks ja pikaldaseks teha. Esialgne waimustus kahanes jõudsalt. Nagu kõik Eestlased, olen ka minagi Meyeri konversation-leksikoni järele „laisk.” Ma lasin käed rüppe langeda ja igatsesin, et lõik narrid laewa pääle istuksiwad ja sinna purjetaksiwad, kus pipar kõige kibedam on.

Siis juhtus weel seda ja teist, mis minu tulist tööhimu jääkülmaks jahutas. Ma olin, nagu kõik kirjanikud, oma töö pääle wäga upsakas. Waewalt olin ma ühe uue rea lõpetanud, siis jooksin ma uulitsa pääle. hakkasin iga tuttawa sabast, kes mööda läks, kinni ja sundisin teda lugema. Mõned lugesiwad, mõned iätsiwad saba minu kätte ja põgenesiwad. Nende käest, kes lugesiwad, nõudsin ma arwustust. Kiitsiwad nad mind, siis oli nende kohus täidetud ja nad tohtisiwad koju minna; laitsiwad nad mind, siis oli mul kaks teomoodi käepärast: oli laitja minust nõrgem, siis karistasin ma teda, nagu jumalik Dante neid karistas, kes tema salmisid sandisti lugesiwad; — oli laitja minust kangem, siis... siis ei karistanud ma teda mitte; ma lugesin teda siis niisuguste waenlaste hulka, keda tumma põlgamisega tuleb nuhelda.

Sel ja muul wiisil oliwad palju inimesi minu tööst ja nõuust kuulda saanud. Rõõmuga panin ma tähele, et töö ja nõuu elawat osawõtmist leidsiwad. Ma sain hulga kirjasid inimeste käest, kes endid kõik targad ütlesiwad olewat ja mulle teada andsiwad, et kui ma seda ja teist narrisugu peaksin soowima kujutada ja neid kogemata eeskujuks wõtta, nemad siis minu korterisse tahta tulla ja mu kondid ükshaawal katki murda. Ma ei olnud nii põhjalikku osawõtmist unesgi loota julenud; ma olin sügawasti liigutatud. Kõige mõnusamad oliwad need kirjad, mida ma eelseiswa juttude kangelaste käest sain. Ma panen need kirjad siin lugejale ette, lootes, et tema säält seest niisama palju häid ja algupäralisi mõtteid, õpetust ja ajawiidet leiab, kui mina säält olen leidnud.

Ma hakkan kõige paremast otsast, nimelt proua Agnes Trumbi kirjast pääle. Ta käib nii:

„Mu herra!

Ma ei oleks uskunud, et Teie tänamata inimene olete. Mul on meesterahwaste kohta teraw pilk. Teie silma waa-

dates arwasin ma Teid ikka igapäewaseks ia tühjaks, aga mitte tänamataks inimeseks. Nüüd on Hermann mulle ühe jutukese Teie sulest, päälkirjaga „Raha narrid”, ette lugenud, millest ma näen. et Teie seda kurjasti olete pruukinud, mis Teie kohwilaual minu ja mu mehe käest kuulsite. Hermann ei mõista muud kui naerda, aga minu arust ei ole see asi sugugi naeru wäärt; ma pean ütlema, et minu ja mu mehe mõtted sest saati, kui meie abielusse heitsime, mitte enam igas asjas kokku ei lähe.

Teie olete minu isa just nõnda maalinud, kuda ta tõesti oli. Teie olete temast raha narri teinud. Ma küsin: mikspärast? Luuletajate pääülesanne on, kõik, mis nende käte alla juhtub, paleusliseks teha. Kuda olete Teie seda püha kohut täitnud? Nagu öeldud, Teie olete minu isast naljaka raha narri, kaltsukorjaja ja waleliku kerjaja teinud. See on paraku sula tõsi, aga ta käib 1) luulekunsti seaduste 2) minu perekonna auu wasta. Oleksite Teie 1) kui õige luuletaja ja 2) kui meie tänulik sõber, kes minu kohwi sagedasti on tohtinud hääks kiita, oma töö käsile wõtnud, siis oleks minu isa Teie jutu sees umbes järgmisel näol ilmunud: Kindla, painumata loomuga vanamees, ikka tõsine, päält näha karm ja wali. aga pehme südamega, määratu rikas (umbes 11/3 miljoni) ja kokkuhoidlik, aga salaja tuhandete hää tegija, helde ja auus. Ihnusest ja kaltsukorjamisest — mitte sõna. Waat' see oleks luulelik ja tänulik olnud!

Hermanni ja mind olete Teie kaunis õieti kujutanud, aga siisgi mitte täielikult. Teie oleksite pidanud nimetama, et mina oma magusa lauluga isa kortsutatud kulmusid nõiduslikult silitasin — „nõiduslik” on wäga ilus sõna —, et ma sagedasti sügawas mõttes aknast wälja waatasin, et mulle sinine karw kõige enam näo järele on ja et ma kindaid nr. 51/2 kannan, ehk need mulle küll pisut suured on.

Kõige heledamini paistab Teie tänamata meel sellest wälja, et Teie mind nii hirmus tühja ja igawa jutu tegelaseks olete teinud. Teine asi oleks olnud, kui Teie minu üle pika ja põnewust äratama romaani oleksite kirjutanud. Ma kardan, et Teie ise ialgi õige romaani sisu wälja ei

suuda mõtelda ja tahan Teile appi tulla. Endise sõpruse pärast annan Teile hääd nõuu: wisake see tühi töö ahju ja kirjutage, kui wähegi mõistate, minu üle tõsine romaan umbes järgmise sisuga: — Mina olen rikka ja suurtsugu rahwa laps (krahwi wõi würsti tütar), nõiduslik ilus ja hää. Mind armastab kena, wiisakas noormees (Hermann), aga wanemad ei taha mind temale anda, sest et Hermann waene ja madalast soost on. Hermann waewab end hirmsasti, kuna ta minust eemal peab olema. Meelt ära heites wõtab ta wiimaks ette, mind waljude wanemate käest ära rööwida. See läheb talle korda; meie põgeneme. Tee pääl wõitleme kõige hirmsamate hädaohtudega, aga minu truuwus ja Hermanni wahwus wõidawad kõik waenlased ära. Kord sattun mina üksi olles ühe printsi kätte, kes mind ammu juba omale on püüdnud. Prints on wäljaspoolt nõiduslik ilus ja wiisakas mees, seespoolt aga igapidi päris kurat, ilma kõigewähema inimliku tundmuseta. Ta katsub mind hää ja kurjaga taltsaks teha, aga ma lükkan teda ikka põlastusega tagasi. Selle ajaga on ilmsiks saanud, et Hermann ise wägewa würsti poeg on, kuna arwatud prints muud ei ole, kui talupoja laps; üks mustlase wanamoor on neid kättemaksmise pärast sündimise päewal ära wahetanud. Hermann ei hooli oma suurest õnnest, waid hulgub mind otsides murtud südamega ühest paigast teise. Wiimaks leiab ta mind, tapab minu kiusaja kahewõitluses ära ja meie pühitseme toredaid pulmi, kus ma õnnest, iludusest ja kallitest kiwidest säran. Prints Hermann armastab mind enam kui oma elu ja meie elame wäga õnnelikult, sest Hermann on mõistlik ja saab aru, et mul ikka õigus on.

Waadake, niisugune jutt oleks iga naesterahwa meelepärast ja saaks Teile rohkesti kiitust tooma. Ma kirjutaksin ta ise walmis, kui mu kaksikud mulle mitte nii palju tüli ei teeks. Kui Teie „Raha narrid” ära põletate ja antud sisust tõesti ilusa jutu teete, siis tohite warsi jälle minu kohwi hääks kiitma tulla; kui mitte, siis ei paneks Teie koju jäämist mitte pahaks.

Agnes Trump.”

P. S. Praegu oli mul Hermanniga äge sõnawahetus.

Ma et saa aru, kuda ta Teie eest wõib seista. Mul on suur himu Teid Teie narride-armastuse pärast „narride narriks” nimetada.

Seesama.”

P. P. S. „Kui Teil täna õhtu aega on, siis palub Hermann Teid schahhi mängima tulla. Ta on hirmus inimene ja kaebab juba nüüd, kus meie waewalt kaks aastat abielus oleme, igawuse üle. Parem istugu ta siisgi Teiega kodu, kui et ta klubidesse aega wiitma läheb. Seesama.”

Parun Ferdinand H. kiri oli lühike ja kõrk; igast reast paistis eeskujulise suuresoo liikme õiglane ärritus wälja. Siin ta on:

„Herra Bornhöhe!

Teie olete kuulu järele narrisid kujutama hakanud ja mind oma loaga „armastuse narride” seltsi üles wõtnud. Oleksite Teie Saksa keeles kirjutanud ja zirkuse näitlejanna Ludmilla asemele mõne würsti proua pannud, siis — minugi pärast; et Teie aga Eesti keeles kirjutate, siis on talumatsid ja pobulased Teie lugejad ja mina ei soowi niisuguste ajawiiteks Teie jutu sees kui karu tantsida; ma lükkan selle auu põlastusega tagasi. Teie madala sündimise pärast oli mul ammugi sala hirm, et Teie minu sõpruse wääriline ei ole. Nüüd kahetsen ma, et Teiega tutwust olen teinud. Ma kutsuksin Teid kahewõitlusele, kui Teie mitte päris narr, õigem ütelda narride narr ei oleks. Mul on hale meel Teid ära tappa. Need 10 rubla, mis ma ettewaatamata wiisil Teie käest laenasin, saadaksin ma kohe põlgtusega tagasi, kui nad mul weel alles oleksiwad.

Ferdinand parun H.”

„Kahju,” ohkasin ma seda kirja lugedes, „wäga kahju, et ma selle kalli mehe sõpruse olen kaotanud. Kes teab — hääs tujus oleks ta mulle minu 10 rubla ehk muidu kinkinud!”

Salomon Wesipruul saatis mulle ühe kirja, mille sarnast pikkuse, wigade hulga ja uputawa mõttesügawuse poolest weel ei ole leitud. Wigasid ei taha ma siin korrata, pikkust pean ma kahandama, aga hää meelega näeksin ma, kui lugeja niisamasuguse karwu püsti ajawa imestusega Salomoni põhjatu mõttekuristiku sisse wahiks, nagu mina sinna sisse wahtisin, kuni pää ringi käima hakkas. Wesipruul kirjutab:

Auustamata isand!

„Kõik, mis Teie „Kuulsuse narrides” minu kohta lorisete, tunnistab ainult seda, et Teie minust ialgi õieti aru ei ole saanud, sest kui Teie minust aru oleksite saanud, siis oleksite Teie aru saanud, et Teie minust aru ei wõigi saada, kuna mina wäga hästi aru saan, et ma isegi enesest aru ei saa, sest üksgi luuletaja ei saa enesest aru, kui ta niisugune luuletaja on, et luuletajad teda luuletajaks wõiksiwad nimetada, sest see ei ole luuletaja, kellest luuletajad kohe aru saawad, et ta luuletaja ei ole, waid need on luuletajad, kelle rinnus kaks hinge elawad, milledest kumbgi teisest aru ei saa, nagu Anastasius Blau luuletab, ja kelle hingest pragu läbi käib, mis maailmast läbi käib ja maailma otsani ulatab, nagu Heyne luuletab, mil wiimne luuletaja lauldes ja hõisates wanast maailma majast wälja läheb, mis kergesti mõista on, sest et sääl enam kirjastajaid, kes käsikirju kirjastavad, ega lugejaid, kes luuletusi loewad, ei ole, waid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks wäga hää riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu waim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulewates lauludes kui selge wesi woolama saab, kuhu taewa tähed sisse paistawad.”

(Nii oli sõna sõnalt Wesipruuli kirja esimene lause. Ma minestasin teda lugedes kolm korda ära, läksin siis pääst hulluks ja lasin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi wõisin lugeda. Sissejuhatusest ei ole ma tänapäewani täiesti aru saanud, ehk ma küll omast pääst puuduwad märgid juurde lisasin. Järgmised laused oliwad palju pikemad ja kunstlikumad. See sünnib osalt kadeduse, osalt lugeja terwise hoidmise pärast, et ma talle Salomoni lauseid edespidi enam täielisel näol ette ei pane, waid lopsakad lehed ja õied nende küljest ära kitkun ja paljad mõtte raod järele jätan. Wanduda ei wõi ma mitte, kas needgi tõesti Salomoni mõtted on, wõi on ta hoopis teist tahtnud ütelda.)

„Ma näen” — nii ei kirjuta Wesipruul mitte, aga nii arwan ma umbes tema mõttekäigu olewat —, „et Teie igapidi tühi inimene olete; Teie olete nii tühine, et Teie wist peeglis midagi ei näe, kui sinna sisse waatate. Teie halbist jutukesest näen ma, et Teie oma imestust minu kõrgete annete üle täiesti ei suuda salata, aga siisgi neid lugejate ees kahtlaseks püüate teha. Ma ütlen, et see asjata püüdmine on. Ei Teie ega keegi maailmas suuda minu luulewaimu paigast liigutada; ta jääb ikka wana paiga pääle ja muutmata sekssamaks, mis ja kus ta mu sündimise tunnil oli... Teie puhute pasunaga wälja, mina olewat kreiskooli eksamist läbi kukkunud. See on tõsi; aga kas ma wähem luuletaja oleksin olnud, kui ma mitte läbi ei oleks kukkunud? Ma ütlen julgesti: ei ja jah. Ligemalt seletama ei hakka ma seda mitte, sest et Teie sest aru ei saaks. Kuid seda küsin ma õigusega: Kui palju on Eesti kirjanikkude seas neid, kes endid hariduse poolest minuga wõiksiwad wõrrelda? Kui mitmed neist, kes meie ajalehti toimetawad, raamatuid kirjutawad ja kirjanduse üle arwustusi annawad, on oma hariduses nii kaugele jõudnud, et nad kreiskooli eksamist jäksaksiwad läbi kukkuda? Ma ütlen, neid on wähe. See ei ole suur õnnetus. Mis teeb Eesti kirjanik kõrge haridusega? Pääasi on, et ta tööd ei salli ja et tal tähestik selge on. Pisut grammatikat ja õigekirjutuse tundmist oleks soowida, aga nende puudus ei takista kedagi. Jumal tänatud, selle ja mõne muu asja poolest walitseb Eesti luuleriigis weel täieline wabadus. Kui wasikad kirjutada mõistaksiwad — keegi ei keelaks neid Eesti kirjanikkude liiki astuda. Ja mina ei peaks sinna passima!... Minu ainsad takistajad on kirjastajad ja ajalehtede toimetajad, kellel kirjatööde wäljalaotamise kohta mõistusewastaline mõju on. Kahju, et see walsk haridus, mida Teie näite soowiwat, ka nende külge kui katk ähwardab hakata. Mis neile meeldib, seda peab waene rahwas lugema; mis neile ei meeldi, peab kotti jääma. Naeru wäärt! Ma wõin omast käest tunnistada, et neile misgi asi ei meeldi. Neid peaks maa

päält ära kaotatama; siis alles tuleks walge ette, et ainult need õiged kirjanikud on, kellest weel midagi trükis ei ole ilmunud. Kirjutage seda oma pikkade kõrwade taha!

Lõppeks weel lühike ja selge sõna: Kui mina Suur Tõll wõi Greeklaste kangelane Murjan oleksin; kui mu kehaline jõud mu waimu kangusega käsi käes käiks; kui ma juuri puudega tükis maa seest kiskuda ja nagu wana Atlas maad oma jalgade aluseks wõiksin teha; kui ma püsside ja mõõkadega oskaksin mängida; kui mu hääl nii kohutaw oleks kui haikalade möirgamine; kui mu kuum weri mu kannatlikku meelt suudaks segada — siis ei teaks ma selgesti, mis ma teeksin, aga ma arwan. ma astuksin siis Teie ette ja ütleksin Teile suu sisse, et Teie „narride narr” olete, sest Teie tahate narrisid targaks teha ja teete tarku narrideks. Sapiendus satanas.

Teid igawesti põlates

Salomon Wesipruul.

P. S. Ärge püüdke mind selle kirja pärast asjata taga ajada. Ma tean, et ma ülijulge olen olnud, aga mina loodan oma wiledate jalgade pääle.”

Täielisel näol oli Wesipruuli kiri neli wõi wiis korda pikem ja umbes sada korda kunstlikum, aga, nagu öeldud, pidin ma tema kaunimad õilmed ära noppima, sest et nende lõhn nii kange oli, et ta iga lugejat uimastada ähwardas.

Õigekirjutuse wigadest palju waesem, sisu poolest lühem ja tuumakam on masinate wäljamõtleja Jaan Tatika kiri. mis siin muutmata näol järgneb:

„Mees?

Deie ollede Mo mele bärrast, se on Mo süddamell suregs römugs, Et deie Mo büdmistesd ästi arro ollede sanud. iseärranes on wimne sönna; gus deie ütledde et wastassed seadussed Minno waimu jõudu Ei olle suutnud murta; wägga Mo mele bärrast, jah! seadussed on Minno wastassed. sest muido olleksid Minno massinad keig jubba käimas: ja mailm Minno gulsust däis? braegust on Mo luggo pahha, sest Mull ei olle rahha! laenage Mulle 500 rupla; ga se on wägga Mo mele bär-

rast, et deie wessibruli ästi ollede läbbidömmand. sest se on se keigesurem nar mis ma bial On

jan Dattigas.”

Auus, õiglane Tatikas! Ma pühkisin seda kirja lugedes ühe pisara silmist. See on iga kirjaniku kõige suurem õnn, kui ta teab, et wähemast üks mõistlik lugeja temast täiesti aru on saanud. Et Tatikas kogemata „saatuste” asemel „seadused” oli lugenud, ei tähendanud mitte midagi; ta oli minu põhjusmõttest siisgi aru saanud ja see pani mind rõõmu pärast lakke hüppama.

Kõigest kõiki olin ma 125 kirja saanud, millede ärasaatjad — ainus Tatikas maha arwata — kõik märku andsiwad, et nad mulle seda wõi teist wiga tahawad teha, kui ma narrisid narrimata ei jäta; mõned lubasiwad tontide murdmisega leppida, mõned ähwardasiwad koguni mind oma sõprusest ilma jätta; kõik aga ristisiwad mind kentsaka ühisusega „narride narriks.” See kurwastas mind. Ma ei raatsinud kontidest, sõpradest ega targa nimest lahkuda. Ma sain aru, et see üksi tark on, keda hääd sõbrad seks tahawad pidada.

Et ma kõigist sõpradest ilma ei tahtnud jääda, siis jätsin narride kujutamise seisma; nende käest, keda ma juba pahandanud olin, läksin lepitust — ja trüki luba paluma, sest tühja tööd ei wiitsinud ma ka teinud olla. Proua Agnes Trump tõmbas esiotsa näo mossi, aga Hermanni haigutamist nähes andis ta järele ja pani mulle oma enese pisukese käega (kindad nr. 5—51/2!) kohwi kõrwaseks suure päntsaka magusat kooki ette. Ferdinand H. laenas minu käest weel 15 rubla ja jäi mu sõbraks. Wesipruuli otsisin ma kaua asjata taga; kui ma tema wiimati üles leidsin ja just lepitamisest juttu tahtsin teha, pistis ta nii wiledasti putku, et ma teda kätte ei saanud. Ma wärisen tema lepitamata waenluse pärast, aga ei wõi parata. Tema silmas pean ma „narride narriks” jääma. Mu süda on raske; ma ei julge ennast wabandama hakata, waid jätan otsuse tegemise lugejate hooleks, kes muidugi kõik targad on.

Hind 20 kop.