Hans Christian Andersen (1805-1875)

Sündinud Taani linnas Odenses lihtsas perekonnas, õppinud Kopenhaageni ülikoolis, sai Hans Christian Andersen tänu oma muinasjutuloomingule tolle aja rahvusvaheliselt kuulsaimaks taani kirjanikuks. Noorena Andersen tundis huvi laulu, tantsu, kirjanduse ja nukuteatri vastu, tavaline kooliharidus teda ei paelunud. 14-aastaselt siirdus ta Kopenhaagenisse unistusega saada lauljaks. Seal sai ta riikliku stipendiumi, mis võimaldas jätkata õpinguid ja võtta hiljem ette pikemaid reise Euroopasse. 

Kuigi tema eeskujudeks olid eelkõige saksa romantikud (eesotsas Hoffmaniga), sai ta oma üliarvukatelt Euroopa-reisidelt kõikvõimalikku muudki inspiratsiooni. Oma lugudele ammutas ta tihti ainet ka muinaspõhja pärimustest ja müütidest, samuti kasutas ta allikmaterjalina taani, saksa, ja kreeka muinasjutte ning ajalooainest. Kodumaal sai ta tuntuks samuti oma värvikate reisikirjadega, romaanidega nagu „Improvisaator“ (1835) ja „Ainult mängumees“ (1837) ning miniatuuridega „Piltideta pildiraamat“ (1840). Tema loomingus on kõige kuulsamaks saanud kunstmuinasjutud, kus ta annab vaba voli oma loojafantaasiale. Kogumike „Muinasjutud ja lood lastele“ (1835–41, 1843–48, 1852–55, 1858–72) väärtus jõudis taanlaste teadvusesse alles pärast edu välismaal. Tema kuulsaimad jutud kunstmuinasjuttude seas on „Pöial-Liisi“, „Väike merineitsi“, „Vankumatu tinasõdur“, „Inetu pardipoeg“, „Lumekuninganna“, „Tütarlaps väävlitikkudega“, „Metsluiged“, „Keisri uued rõivad“ jt. Neid tunneb kogu maailm.

Kui Grimmide muinasjutud on kuivapoolsed, n-ö raamatulikud, siis Anderseni kunstmuinasjuttudes avaldub lüüriline ja filosoofilis-psühholoogiline kallak. Sarnaselt Hoffmannile annab ta elu ja hinge asjadele, varustab loomad inimomadustega, paneb nii asjad kui loomad inimeste kombel kannatama, rõõmustama ja armastama . Erinevalt traditsioonilistest muinasjuttudest lõpevad Anderseni lood mõnikord ka kurvalt – nendes on viiteid inimolu ja armastuse haprusele ja kaduvusele. Sarnaselt Grimmidele kuulub ka tema poolehoid lihtsatele, ausatele inimestele ning neile, kes eluvõitluses alla on jäänud. Ta kujutab iroonia ja satiiriga ülbeid võimukandjaid ja tundetuid rahulolevaid kodanlasi. Anderseni muinasjuttudes võib märgata ka kristlik-religioosseid tundevarjundeid. Eesti keeles on ilmunud Anderseni tähtsaimad kogumikud „Väike merineitsi: muinasjutud ja lood“ (1987) ja „Lumikelluke: muinasjutud ja lood“ (1996). 1845–47 ilmus Anderseni autobiograafia „Minu elu muinasjutt“.

ALLIKAD
H. Mattisen, Hans Christian Andersen. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn, 1999, lk 12. 

Jaak Tomberg