Percy Bysshe Shelley (1792-1822)

Shelley oli inglise luuletaja, romantik. Maa-aadliku poeg, õppis Etonis ja Oxfordi ülikoolis, heideti sealt ateistliku pamfleti pärast välja. 1812. aastal läks Shelley Iirimaale, kus lõi kaasa iirlaste võitluses Inglismaa survevõimu vastu. Hiljem elas Shelley peamiselt Šveitsis ja Itaalias, kus sõbrunes ka Lord Byroniga. Shelley uppus meresõidul Livorno lähedal. Shelley abikaasa oli Mary Wollstonecraft, inglise publitsisti William Godwini tütar. 
     
Shelley luules on revolutsiooniline paatos, raev ja prohvetlikud tulevikunägemised põimunud lüürilise ülevuse, tundlikkuse ja idealistlik-abstraktse kujutlusega. Teoseid: poeemid „Kuninganna Mab“ (1813), „Alastor“ (1816), „Islami mäss“ (1818), „Adonais“ (1821), „Epipsychidion cencid“ (1819, protest perekonna ja kiriku türannia vastu) ning „Vabastatud Prometheus“ (1820, tema esindusteos, antiikne kangelane peab kannatustele vastu, kuni jumalik türann troonilt tõugatakse ja inimeste orjus jäädavalt lõpeb), essee„Luule kaitse“ (1821). Eesti keeles on ilmunud valimik „Luuletusi“ (1860). Shelley lüürika puhkeb õitsele viimaseil eluaastail, mil tema loomingus on valdavaim sisimate tunnete kujutamine ja poliitiline satiir. Shelley kirjutas ka loodusluuletusi kodumaast ja eksootilistest maadest (nt „Pilv“, „Lõoke“, „Ood läänetuulele“). Tema Armastusluules on siirust, lembetunde kokkusulamist sõprusega. 
     
Shelley maailmatunnetuslikuks erijooneks oli enamikust romantikutest tugevam usk inimmõistusesse. Ta unistas intellekti püsivast ja süvenevast liidust ilu ja armastusega. See liit kehastas tema jaoks kõrgemat vaimu, mis vastandus jumala dogmale ja türanniale ja pidi juhatama inimkonda maisest hädaorust täiuslikuma tuleviku poole.

ALLIKAD
J. Talvet, Romantiline luule. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 28–32. 

Jaak Tomberg

Seotud materjal

Portreed (1)
Sündmused (1)