Novalis (1772-1801)

Novalise õige nimi oli Friedrich von Hardenberg, ta oli saksa kirjanik, üks silmapaistvamaid eelromantikuid. Ta oli pärit vanast 11-lapselisest saksa aadliperekonnast, millest täisikka jõudsid ainult kolm last. Novalis asus isa tahtel õppima õigusteadust, ülikoolis kuulas ta muuhulgas ka Schilleri ajalooloengud ja uuris Fichte idealistlikku filosoofiat. Tema esimene luuletus valmis 16-aastasena. 

Novalis kihlus 1795. aastal ammuse tuttava Sophie von Kühniga, kes oli sel ajal kõigest 13-aastane. Neiu surm kahe aasta pärast tekitas Novalise loomingusse surmamotiivid. Seejärel läks ta Freiburgi mäeakadeemiasse, kus õppis mineraloogiat ja geoloogiat, hiljem võttis osa mitmetest geoloogilistest ekspeditsioonidest ja töötas soolatehase juhataja abina. Novalis hakkas koos vendade Schlegelitega avaldama ajakirja „Athenäum“ (1798), mille esimeses numbris ilmus Jena koolkonna vararomantikute manifest. Kahjuks haigestus ta kahe aasta pärast kopsutuberkuloosi ning suri. Kogu tema ilukirjanduslik looming sündis vaid kahe viimase eluaasta jooksul. Tema eesmärgiks oli teha „progressiivset universaalpoeesiat“, mis võimaldaks välja tuua ajalooliste, looduslike ja poliitiliste nähtuste vahelisi seoseid ning luua ettekujutust universumi „salapärasest tervikust“. Novalise �anriline eelistus oli tavapäraselt romantiline, ta kirjutas luuletusi, fragmente ja romaanikatkendi. Luuletsükkel „Hümnid ööle“ (1800) kajastab müstilist igatsust surmale ja maisele elule vastanduva igavese elu järele, seal on ülistus ööle kui tõelise armastuse ja poeesia paigale. Romaanikatkend „Heinrich von Ofterdingen“ kujutab sinise lille kui tõe sümboli otsimist, see on arenguromaanilik teos, kus poeedi arenemist on kujutatud läbi kõikide tunnetustasandite, jõudes lõpuks universumi kui terviku tajumiseni. Novalise luulele on iseloomulikud värsistus ja musikaalsus. Ta on kirjutanud ka vaimulikke laule, katoliiklust ja monarhismi ülistava essee „Kristlus ehk Euroopa“ (1799, e. k. „Akadeemia“ 10/1997), milles kirjeldab keskaegse ühtse kristliku maailma ideele toetuvat Euroopat. „Fragmendid“ on aforistlikud, „maagilisest idealismist“ kantud teos, mille keskne tees on: „Me unistame reisist maailmaruumis, kuid kas ei peitu mitte maailm meis enestes. Me ei tunne oma vaimu sügavusi. Just sinna viib meid salapärane tee. Meis enestes, mitte mujal, on igavik ühes oma maailmadega, on minevik ja tulevik.“
     Novalise arvates on elav suhe loodusega võimalik vaid poeesia abil.

ALLIKAD
Heli Mattisen, Novalis. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn,  1999, lk 144. 

Jaak Tomberg

 

Seotud materjal

Sündmused (1)
Artiklid (1)