Georg Wilhelm Hegel (1770-1831)

Hegel oli Saksa filosoof, saksa klassikalise filosoofia arendaja. Ta oli 1801-1807 Jena ülikooli eradotsent, 1808-1816 Nürnbergis gümnaasiumi direktor, 1816. aastast Heidelbergi ja 1818. aastast Berliini ülikooli professor. Hegel lõi tervikliku objektiividealistliku filosoofiasüsteemi, mis käsitleb vaimset alget – absoluutset ideed – maailma aluse ja olemusena. Hegeli filosoofia lähtealusteks on järgmised dialektilised põhiideed: a)mõtlemise ja olemise identsus, b) vastuoluline isearenemine, c) arenemise kolmejärgulisus (tees, antitees, süntees). Et mõtlemise ja olemise identsus avaldub mõistes (mõistet pidas Hegel kõigi asjade ja protsesside olemuseks), siis filosoofia, mille aineks on mõiste, on ühtlasi loogika. Samal ajal on ta ka dialektika, sest mõiste on loomult dialektiline. Absoluutne idee avaldub kolmes vormis, mis vastavad Hegeli filosoofiasüsteemi kolmele osale:
          1) loogika – „idee iseendas ja enda jaoks“, puhta mõtlemise valdkond, milles loogika kategooriad saavad sisu ning muutuvad üksteiseks,
          2) loodusfilosoofia – „idee teisitiolemine“ selle võõrandumine materiaalses maailmas,
          3) vaimufilosoofia – „idee tagasitulek teisitiolemisest iseendasse“. Viimase sisuks on inimteadvus ja inimtegevuse vormid. See valdkond jaguneb omakorda subjektiivseks vaimuks (individuaalse teadvuse iseärasuste analüüs). objektiivseks vaimuks (sotsiaalsed institutsioonid: õigus-, moraali-, riigi- ja inimajalugu; viimast käsitletakse vabaduse tunnetamise progressina) ja absoluutseks vaimuks (ühiskondliku teadvuse analüüs). 
     
Absoluutne vaim on Hegeli filosoofiasüsteemi lõppaste, mis omakorda jaguneb kunstiks (vaimu endakaemus), religiooniks (vaimu kujutlus endast) ja filosoofiaks (vaimu iseendamõistmine). Hegel kuulutas oma filosoofia absoluutse vaimu enesetunnetuseks, seega arenemise lõppastmeks. Hegeli absoluutne idee on tegelikult inimkonna müstifitseeritud ajalooline mõistus, mis on oma kandjast lahutatud ning muudetud demiurgiks. Hegeli filosoofias on idealistliku süsteemi ja dialektilise meetodi vastuolu, mis põhjustab mitmes olulises küsimuses dialektikast taganemise. Sellest hoolimata on Hegel uusaja filosoofia dialektika rajaja. Teoseid: „Phänomenologie des Geistes“ (1807), „Wissenschaft der Logik“ (3. kd. 1812-1816), „Enzyklopädie der philosophischen Wissenschaften“ (1817), „Grundlinien der Philosophie des Rechts“ (1821). 

Jaak Tomberg

Seotud materjal

Sündmused (1)