I. Grünthal, Pöörang (1995)

Käed aeru kahel otsal pirrust
täis pinde nagu okkaid raod,
vee suitsedes toond põhjast tsirrust
merdligi mustad tuulehaod.

Me selja taga lumi maas on,
rand valendab kui hingeaur.
Kui hakkas argonaudiks Jason,
teed õppas Kiron, tark kentaur:

– Kuldvillakut mu poeg ei leia,
kui neitsilikuks jääb Medeia.
Meil Varrak juhtind hõbelaeva –
puht meeste asja – poolde taeva.

Maailma lõpust ainult paiste
jäänd meelde, kusi hiiglanaiste,
mis purje kolletama vettis.
Õnn jälle kalevlasi pettis. 


Ivar Grünthal, Pöörang. - I. Grünthal, Neitsirike. Tartu: Ilmamaa, 1995. Lk 222-223)