FRIEDEBERT TUGLAS


VÄIKE ILLIMAR


 

/pilt/



SAMALT AUTORILT ILMUNUD:


Liivakell. Novelle, katkeid, laaste. II tr. I 1919, II 1920.

Õhtu taevas. Novelle. III tr. 1920.

Felix Ormusson. Romaan. II tr. 1920

Saatus. Novelle. II tr. 1921.

Raskuse vaim. Novelle. 1920.

Hingede rändamine. Novelle, laaste. 1925

Valimik novelle. 1935.

Kuldne rõngas. Novellivalimik. 1936.

Teekond Hispaania. Reisikirjeldis. II tr. 1923.

Teekond Põhja-Afrika. I 1928, II 1929, III 1930.

Kriitika. Arvustuslikud tööd. IIV 1935, VVIII 1936.

Ado Grenzsteini lahkumine. Uurimus. 1926.

Juhan Liiv. Elu ja looming. 1927.

Eesti Kirjameeste Selts. Uurimus. 1932.

Lisandeid Eesti Kirjameeste Seltsi ajaloole. 1933.

Lühike eesti kirjanduslugu. II tr. 1936.

Toompea vanglas. Revolutsioonimälestisi. 1930.

 


FRIEDEBERT TUGLAS

VÄIKE ILLIMAR

ÜHE LAPSEPÕLVE LUGU

I


NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS


HANDO MUGASTO

 originaal-puugravüürid

 

”Noor- Eesti Kirjastuse trükikoda Tartus

1937


Väike Illimar, kirjeldan sind nõnda, nagu mäletan minevikust ja nagu näen nüüd. Olen sinuga koos kasvanud, olen kõik su päevad ühes elanud, olen peaaegu sa ise, ja peaksin sind tundma. Kuid olen nüüd ometi ka palju vanem ja näen ning mõistan kõike hoopis teisiti. Palju sinust on minus kadunud ja palju uut juurde tulnud. Mis on ehtsam, mis parem, tookordne või nüüdne? Tõtt öelda, ma ei tea

7


 seda. Kuid meil polnudki valida, tuli aga vananeda, tahtsid sa seda või mitte. Kõige eest hoolitses aeg, ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahan. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti hellusega minevikule mõtlema.

Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid: – Väike Illimar, kelleks tahad sa saada, kui suureks kasvad? – Sa ei teadnud just täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud ometi öelda. Tammusid jalalt teisele, vahtisid kõrvale, häbenesid. Või kuidas oleksidki öelnud, et tahad just korstnapühkijaks saada! Siis hakkasid need võõrad õrnalt poolt mõistatama: kas tahad selleks või tahad selleks? Need olid kõigile tuttavad elukutsed, mitte küll nii kõrged kui korstnapühkija oma, kuid küsijate meelest ikkagi auväärsed. Aga seda elukutset, mis sulle viimaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli ses ümbruses tundmatu.

Kuid ometi oli sellest juba siis sinus midagi: armastasid vahtida asju ja inimesi ning jatkata mõttekujutuses sündmusi, mis elus nagu pooleli jäid. Panid teraselt tähele ratsaniku rühti maanteel, sügislindude lendu taevas või jäälillede kujunemist talvisel aknaruudul. Ja sa unustusid sesse vahtimisse, tundes otse südant ahistavat põnevust. Liiga tõsine oma ea kohta – arvati –, mis sellest küll saama peaks! Ega

 8


 saanudki midagi asjalikku, ei saanud isegi mitte korstnapühkijat. Sai vaid see, kes vaatleb ja elus poolelijäänud lugusid püüab mõttekujutuses lõpule viia.

Väike Illimar, kaua olen ma sinust eemal olnud ja su peaaegu unustanud. Kuid nüüd sattusin ma jälle neile maile, kus sa kord muiste liikusid. Tahtsin näha kolme järve, – leidsin vaid ühe, ja seegi paistis nii kitsukene. Teised olid hoopis kuivanud ja inimesed ei mäletanudki neid enam. Puud järve ääres olid palju väiksemad ja metsad taevarannal hõredaks jäänud. Maja, milles sa kord elasid, oli varemeis ja tuul käis aknaist sisse ning välja. Kauaks pole neid varemeidki, ja sellepärast tahtsin ma nii väga sind veel näha ses majas liikumas.

Õieti on su elu, väike Illimar, õnnelikum olnud, kui oled seda vahest teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu, hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud ja su elu on paremini läinud, kui oli sul endal selleks eeldusi. Oled seda ikka sügavamas südames tunnud ja tunnustanud. Ja nii oli õnnelik ka su elu ses nüüd juba olematus majas olematu järve kaldal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde! Sule kõrvad ja kuulata! On, nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses...

Kõigest sellest tahaksin ma jutustada. Ja kui ma siiski vahest poolikult õnnestun, siis sellepärast, et ma sind ometi täitsa sellisena ei

9


 suuda näha, nagu sa siis olid. Olen küll vist targemaks saanud, aga midagi on ka jäljetult kadunud. Hädavaevalt suudan veel meenutada, millisena paistis maailm kõrgest rohust, kust pea üle ei ulatunud. Ei mäleta enam hästi kalmuse lõhna ega vuti häält. Aga sõnu seada oskan ma nüüd ometi paremini ja julgeksin ka vastata pärimistele, kelleks tahaksin saada.

Kui keegi veel küsiks, küllap siis vastaksin, et tahaksin olla alles väike Illimar.

 10


1

Illimar ärkas hommikul sellest, et hele päikesekild otse ta näo lähedal värises. Ta oleks veel maganud, kuid valgus paisus ikka tugevamaks ja tungis lõpuks läbi kinniste laugudegi. Ning see ei annud enam rahu.

Ta ei märganud pea kunagi, millal just silmad avas. Ta leidis enese ainult ärganuna. Kuid esimesed hetked avasilmigi olid peagu sedasama, mis oli olnud äsjane uni.

Kõiki ta virguvaid meeli täitis ikka seesama valguslint. Nüüd nägi ta seda. See tuli suure

11



 kapi ja seina vahelt ning langes truubile. Esialgu ta riivas ainult truupi ega valgustanud seda täielikult. Muhud krohvi konarlikul pinnal olid akna poolt heledad, nende vastasküljed aga alles tuhmid. Nii poolenisti valgustatuina paistsid nad siinsamas silmade ees nagu mingid kupitsad, künkad ja mäeahelikud. Ning Illimar mõõtis pilkudega nende vahet ja nimetas neid samade nimedega, mille all tundis kodu ümbruse kõrgemaid kohti. Siin oli Soevarik, siin Lülletemägi ja siin Kullaorg.

Kuid siis muutus valgus ikka heledamaks, kuni päikeselint langes otsejoones truubile. Ja nüüd muutus täielikult ka see müürimaastik. Nagu see polnud täiesti tasane, nii kaugeltki ka mitte samavärviline. Ta oli üldiselt küll valge, kuid ometi mitmetooniline: paiguti roosakam, paiguti sinakam ja paiguti võis näha isegi tumedaid laikusid. Teiselt poolt oli huvitav ka selle läbi ja läbi valge pinna ometi mitmelaadiline olemus. Sest truupi oli palju kordi üle lubjatud ja neid kordasid võis veelgi erikihtidena eraldada. Endisist lubjakordadest oli tükikaupa nagu koorikuid maha pudenenud. Uus kord oli need varisenud kohad küll katnud, kuid neid võis siiski veel väikeste süvendustena näha. Ja samuti oli sellest uuestki korrast tükke välja varisenud. Ning need lohud olid juba järsemad, veelgi selgemate äärjoontega.

Nende madalikkude uurimine oli Illimarile

 12


 hommikuti ärgates ikka kõige huvitavamaks ülesandeks. Tal polnud iial mahti ega püsivust midagi muud nii lähedalt ja nii kaua vaadelda. Kogu see joonterägastik oli ainult mõni toll ta näost eemal ja nii heledalt valgustatud. Ta oli veel sedavõrd unine, et ei viitsinud end liigutada. Kuid ta silmad elasid juba ja talutasid mõtetki enesega, kuni täieliku ärkamiseni.

Milline joonteräbu see oli ja mida ta kõik ei kujutanud! Esialgu leidis Illimar sellest ikka veel koduümbruse maastikke. Siin oli ülemine ja keskmine järv ning tee nende vahel. Siis laskus maapind viinavabriku kohal, kuni avanes alumine järv. Jah, see oli küll pisut suurem, kui oleks pidanud olema, võrreldes teistega, kuid Illimar leppis sellega. Ja viimase järve taga laius juba päratu Alasoo oma vingerdavate ojadega.

Vaadeldes seda kaarti nägi Illimar varsti ka seda, mis sel maastikul sündis. Ta läks juba ise mööda keskmise järve kallast, nägi parte valgete laikudena rannas paterdavat, hanesuled hõllusid vees, keegi sõitis veovankriga moonamajast mööda ja keegi veeretas parajasti vaate viinakeldrist välja. Nii oli see maastik täis oma igapäevast elu.

Illimar sulges hetkeks silmad, ja kui ta nad uuesti avas, oli sein jällegi muutunud. Ta teadis, need jooned võisid veel hoopis muudki sisaldada. Sest mõnedki asjad olenesid ainult sellest, kuidas neid näha taheti. Nüüd oli sei-

13


 nal imelikke taimi, põõsaid, puid. Mingi sõnajalg algas otse ta näo ees ja ajas enese üle poole seina laiali. Siis tulid aiad, pistandid, pooleli-ehitatud maja sarikad, varemed. Ja siis hakkas Illimar vaatlema loomi, kes lamasid või liikusid ta ees. Seal oli suur pull laiade sarvedega, kuid ilma tagakehata. Siis kerrakiskunud kass. Siis kaks koerakutsikat üksteise sabas kinni. Ja lõpuks vanamees pika kollase habemega. Kõiki neid ja veel palju muudki võis seinal näha, kui aga oma pooltki pisut mõtet pingutada...

Millal oli Illimar esmakordselt selle seinamaailma avastanud, seda ta ei mäletanud. Kuid ta avastas seda igal päikeseheledal hommikul edasi. Nagu ta silmad selliseil retkil terasemaks muutusid, nii muutus ka sein lubja murenemisel ja krohvi pragunemisel. Ning avastustel ei paistnud lõppu olevatki.

Ikka enam virgudes hakkas Illimar ühtlasi ka lubja lõhna tundma. See oli pisut kibe, pisut hapukas, pisut soolane. Ja läbi lubja tungis isegi savi lõhn – midagi tolmust ja kuiva, kurku kipitama panevat. See oli kõigi ahjude, truupide, telliskiviseinte lõhn. Ning sellega ühinesid toa muudki hõngud: villaste riiete, värvitud mööbli, pestud põranda lõhnad.

Illimar pööras teise külje. Ta oli täiesti ärkvel.

Ta nägi, et isa ja ema voodi teise seina ääres oli tühi, nagu ikka hommikuti ärgates. See oli

 14


 koguni üles tehtud ja valge lina peale laotatud. Selle peatsis oli väike madal kapp ja kapi otsal mitmesuguseid pisiasju. Nende hulgas ka imeväärne puumuna: kui avasid pealmise punase koore, tuli välja sinine muna, kui avasid sinise koore, tuli välja kollane muna – ja nii edasi, kuni lõpuks jäi pisitilluke kuldne muna, mida enam avada ei saanud. Illimar tohtis seda imemuna ainult pühapäevahommikuti avada. Ta ei teadnud küll, mis päev just täna oli. Kuid kõige järgi otsustades igatahes mitte pühapäev. See iga seitsme päeva pärast korduv võimalus oli talle aga aja kulumise määrajaks, nagu omal kombel kalendriks.

Otse voodite jalutsis tõusid need kaks kappi, mille vahelt valgus ka truubile langes. Need olid nii suured, et toa täitsa pooleks jagasid ja ainult kitsa käigu voodite juurde vabaks jätsid.

Illimar teadis: nii need kapid kui ka imeväärne puumuna ja palju muudki ses korteris oli isa tehtud. See oli sündinud siis, kui nad alles teisal – seal alatare juures elasid. Ja sellest ajast mäletaski Illimar peamiselt ainult vaiguste höövlilaastude lõhna.

Nüüd voolas valgus nii kappidevahelisest käigust kui üle kappidegi. Ja ses valguses nägi Illimar ka pilte, mis rippusid voodite kohal seintel. Muidu nii tuhmilt näha, paistsid nad päikesepaistelisil hommikuil kõiges oma heleduses.

15



Need olid suured pildid, trükitud imeilusate värvidega. Ja nendegi raamid olid isa enese tehtud.

Otse vastas oli vanemate sängi kohal pilt, mis andis Illimarile kõige rohkem mõtlemisainet. Pildi alaosal oli suur sinakas kera, mida kandsid õlgadel väikesed tiivulised olevused. Kera kohal istus vana mees suure valge habemega ja tõsise näoga. Tal oli käes kaks raamatut, puutahvlit või midagi selletaolist. Tema kõrval istus aga noor väga meeldiva näoga olevus, kelle ettesirutatud jalal ja ülestõstetud peopesal oli tume täpp, nagu mingi haava arm. Istujate pea kohal õhus oli päris harilik tuvike, ainult selle vahega, et ükski harilik tuvike nõnda püsti õhus ei püsiks. Lisaks väljusid tuvikesest igale poole heledad jooned nagu kiired. Selle pildi kohta oli Illimar kuulnud öeldavat: Kolmainus. See oli tume sõna ega seletanud midagi. Kuid kui pildist räägiti, siis ikka väga tõsiste nägudega, otsekui midagi kartes. Ja Illimar otsustas omaette, et see kujutas jumalat ja tema naist. Selles arvamuses püsis ta mitu aastat.

Teisel seinal rippus hoopis eredamate värvidega pilt. See kujutas kõigepealt üleni metsa alla kasvanud küngast, mille tagant ühest nurgast voolas punakat valgust. Künka küljes avanes kaljune koobas ja koopa suus lamas keegi naisterahvas kõhuli, lugedes ta ees maas olevat raamatut. See naisterahvas oli Illimari meelest väga ilus: tal olid erepunased huuled, paljad läikivad õlad ja pikad ruuged juuksed,

 16


  mis voolasid vabalt igale poole. Magdalena, öeldi selle pildi kohta. Nii oli vist küll selle naisterahva nimi, kuid kes ta tõeliselt oli, seegi jäi Illimarile saladuseks. Temastki räägiti tõsiselt, kuid ometi mitte sellise karmusega nagu eelmisel pildil kujutatud istujaist. Ta pidi elama kas ammu aja eest või vähemalt kuskil võõral maal. Igatahes erines ta oma erepunaste huulte ja läikivate õlgadega neist tüdrukuist, keda Illimar oli näinud. Piltilus – seda ütlust mõistis ta ikka ainult selle pildiga ühenduses.

Magamisruumis oli veel kolmaski pilt, väikese kapi kohal. Selle poolitas kaheks ühest pildi servast teiseni ulatuv raudvõre-aed. Ülemisel poolel oli sündinud midagi ebatavalist: seal oli segamini inimesi, hobuseid ja sõidukeid, kuid nende kohal õhus lendles niisama inimeste ning sõidukite osi. Pildi alumisel poolel, lume ja jääpankade vahel, seisis kaks tumedat inimkogu, käed ehmatusest üles tõstetud, ühel veel luudki käes. Kuna eelmised pildid kujutasid midagi väga liikumatut, nagu igavesti kohale tardunut, siis oldi siin kesk liikumist ennast. Oli juhtunud mingi õnnetus! Sellestki pildist poetas isa vahel mõne sõna, aga ta alandas hääle siis ikka peagu sosinaks. „Seal tõllas sõitis keiser,ˮ ütles ta. „Kuid mõisnikud tapsid tema, et ta ei saaks rahvale head teha.ˮ Ja isa vaatas seda öeldes ringi, nagu oleks keegi soovimatu võinud ta sosinatki kuulda. Illimarile jäi

17


 aga lugu hämaraks ja ta ei kaalunudki palju selle kallal. Teda huvitas pildil kõige rohkem mees, kes oli käe ühes luuaga õhku tõstnud. Selle ehmatuses oli midagi naljakat.

Illimar sirutas end soojas voodis.

Nende piltide vaatlemine pakkus talle ikka rohkesti ajaviidet. Kui ümber midagi ei sündinud ja olemine läks igavaks, siis võis mõte neil peatuda. Ta ei suutnud neid küll edasi arendada nagu truubikirju, kuid nad olid iseenesest palju huvitavamad.

 18


2

Niiviisi vaadeldes ja mõteldes tundis Illimar äkki majas valitsevat vaikust. Kord kostis nagu eemalt maanteelt vankriloginat, siis laulis nagu kuskil kukk ja haugatas koer, kuid maja ise jäi vaikseks. Näis, nagu oleks vana kellgi oma pikaldases käigus peatunud. Ei kuuldunud midagi ei eestoast, ei eeskojast ega maja lähemast ümbrusestki. Mida rohkem Illimar kuulatas, seda vaiksemaks näis jäävat, nii et lõpuks ta kõrvades tinisema hakkas. Ja see täitis ta südame äkilise hirmuga.

19



„Ema!ˮ kisendas ta. „Ema-a-a!ˮ

Kuid keegi ei vastanud. Kõik olid nähtavasti kodust läinud. Illimar tundis äkki süüa tahtvat ja ühe erilise asja pärast oli tal veel eriline rutt. Mis pidi ta nüüd üksi peale hakkama? Ema oli teda hommikul tõustes ikka aidanud, kas või ka ainult sõnadega, kuid ta oli lähedal olnud. Nüüd aga oli temagi välja läinud ja ta siia unustanud!

Selle pettumuse pärast oleks Illimar peaaegu nutma puhkenud. Sest ta oli alles väike, väga väike poiss. Ta tõmbaski juba suu virilaks ja tegi paar nuukset. Kuid sellestki ei tulnud suuremat välja. Liiatigi teadis ta juba, et jonnist pole palju kasu, kui seda keegi ei näe. Ja nii ei jäänud lõpuks ikkagi muud üle, kui katsuda omapead tõusta. Oli vähemalt seegi hea, et nii valge oli. Muidu poleks ta suutnud üksindushirmule vastu panna.

Ta lükkas õhukese triibulise tekikese pealt ja ajas enese üle voodi ääre põrandale. Seal ta seisis, väike tüsedavõitu poisikene, tõmmud juuksed sassis, särgi-natukene põlvini, jalad pisut mustad. Teda oli küll veel õhtul järvele aetud jalgu pesema, kuid siis oli asi ununenud ja ta niisama voodi pääsenud. Nüüd nägi ta kahe kapi vahelt heledat akent, selle taga teed, tee taga pleekaeda ja seal kedagi pesu nöörile laotavat. Ta nägi küll ainult, kuidas lai lina õhku tõusis ja üle nööri viskus. Hetkeks liikusid ka kaks punast kätt mööda palaka serva.

 20


Kuid igatahes pidi kõige selle taga inimenegi olema. Ja nii polnud Illimar siiski täitsa üksi maailmas – ning see teadmine rahustas teda kohe.

Ta leidis voodi jalutsist oma püksid ja ajas need ühe käega voodi servale toetudes ning ise ähkides jalga. Püksid olid tumesinisest riidest, põlvede ja tagumiku kohalt juba küllaltki kulunud. Neid hoidsid ülal üle õla ulatuvad laiad paelad ja nende tagapool käis nööpidega kinni. Illimar sai küll jalad püksisäärtesse ja traksipaelad üle õlgade, kuid kahel pool küljel olevate nööpidega ei saanud ta ometi hakkama. Ja ta arvaski selle vaeva olevat ilmaaegse. Nii lahkus ta magamisruumist, püksi tagapool ripakil ja särgisaba väljas.

Tal polnud mahti nii taga- kui eestoas muud märgata, kui et neis kedagi polnud. Hele päikesevalgus lõi tagasi seintelt, laua linalt, tädi voodilt ja sööginõudelt pliidil. Siin polnud midagi karta, olgugi et oli nii vaikne ja üksik. Alles välisuksel muutus Illimar ettevaatlikumaks, praotas ukse ja piilus välja. Kuid ka päratu suur eeskoda oli tühi ja vaikne. Selle katuseroovide alt ja kaugemaist nurkadest ei kadunud küll kunagi hämarus. Kuid õueukse mõlemad pooled olid praegu pärani ja sealt langes lai valgustee kuni toa läveni. Ning Illimar läbis selle ikka pisut kohutava ruumi ilma suurema hädata. Ta paljad jalad ainult tundsid kivipõranda külmust.

21



Vaevalt oli Illimar pea välja pistnud, kui ta ka ema nägi. See istus ukse kõrval pingikesel ja lõpetas parajasti kartulite koorimist. Ta ühel pool oli korv koorimata, teisel pool kauss kooritud kartulitega, põlvede ees aga madal kast koortega. Sel hetkel, kui Illimar nähtavale tuli, õiendas ta tööst kangestunud selga, ja nägi teda.

„Sa oled juba üles tõusnud?ˮ imestas ema ja naeratas kohe, nähes Illimari lahtist püksitagumikku. „Kuidas sa said –?ˮ

Kuid Illimar ei vastanud midagi. Ta rõõmustas küll, et ema oli ikkagi siinsamas lähedal, kuid mossitas esimesel hetkel ka üksijätmise pärast. Ja õigupoolest ei oodanudki ema mingit vastust. Ta tõusis, kohendas riideid, võttis siis maast koortekasti ja hakkas sellega maja otsa taha seasulu poole astuma. Ning sinnapoole oli ka Illimaril asja.

Hetk hiljem oli ta aga juba kõik oma jonni unustanud, eriti kui kuulis sulust sea kärsitut ruigamist. Ta ruttas sinna, asetus sulu lävele ema kõrvale, peaga vastu selle seelikut. Ema oli kartulikoored moldi visanud ja vaatas nüüd, kuidas siga neid aplalt õgis. Ning see oli ka Illimarile alati huvitavaks etenduseks.

See oli alles noor siga, roosaka keha ja hoopis roosade kõrvadega. Kartulikoor lõi ta kärsa ümber, kärss väänles erkalt ja väledalt, eriti selle ülemine serv. See oli suurepärane, see sea isu ja heameel. Ta ruigas süües kogu aeg,

 22


 otsekui mingit tänulaulu lauldes. Isegi ta saba näis ärevuse pärast vahel rohkem keerdu kiskuvat, vahel loiumaks laskuvat. Ta oli kõigiti huvitav ja ilus.

Ainult ta ei lõhnanud hästi. Ja ta jalad olid virtsast rusked.

„Vaata, ta ei pese oma jalgu,ˮ ütles ema ja vaatas Illimari jalgadele.

See polnud ema poolt jällegi hea. Kuid et ta selle juures ometi ise naeratas, siis unustas ka Illimar etteheite kohe. Ja kui ema ta püksid oli kinni nööpinud, läksid nad koos tuppa. Ning seal toimus näopeseminegi ilma suurema tülita.

Selle järel asetas ema piimakruusi ja leiva lauanurgale ning Illimar asus nende kallale. Ta ulatus parajasti laual olevast kruusist jooma. Nii sõi ja jõi ta vaikides, ühtlasi kogu aeg välja vahtides. Suur pikkade koibadega putukas läks väljaspool põiki üle aknaruudu. Siis lonkis akendest mööda Sami, see koer ja Illimari verivaenlane. Ta näis olevat morn ja pahas tujus. Jah, nüüd on ta kindlasti eeskojas ega ole hea temaga kokku puutuda. Ta on ikka seesama, pruunikas-hall, segatõugu, iga toll täis tigedust. Ja nad ei kannatanud kumbki teineteist.

Illimar kuulis, kuis ema kogu aeg ta selja taga toas talitas. Ta tõstis astjaid, kallas vett, süütas tuld. Tohikud ja kuivad kuuseokkad põlesid särinal. See pilt huvitas jälle Illimari ja

23


 ta pöördus pliidi poole. Seal jooksis tulekeel hagudes.

Ema näis aga ikka veel Illimari omapead ülestõusmisele mõtlevat.

„Kas sa midagi unes nägid?ˮ küsis ta.

„Ei-jaa.ˮ

„Mis sa siis nägid?ˮ

„Ei mäleta.ˮ

„Kuidas ei mäleta?ˮ

„Oli kuri koer.ˮ

„Ja muud ei midagi?ˮ

„Ei-jaa.ˮ

„Mis siis veel?ˮ

„Vihma hakkas sadama.ˮ

„Ja mis veel?ˮ

„Midagi.ˮ

Unedega oli ikka nii, et nende korralikust jutustamisest kunagi õiget asja ei saanud. Vahel oli hommikul ärgates kõik ununenud, vahel kippusid vägisi omalt poolt juurde lisama, vahel jälle ei teadnud, kas olid seda sel või mõnel eelmisel ööl näinud. Uni – see oli ikka mingi väga segane asi.

Nüüdki hakkas Illimar kahtlema oma äsja-jutustatud unes. Ta läks tädi voodi juurde nurka ja istus seal jalapingile. Siin hämaras oli küllalt rahulik mõtelda. Koer ja vihmasadu? Kas oli ta neid tõesti näinud? Ei, küllap meenutas talle Sami nägemine koera ja ema veekallamine vihma. Ja siit oleks nüüd hea edasi mõtelda, nii palju kui aga süda soovib.

 24



Ta jookseb kurja koera eest silla alla pakku. Siis hakkab vihma sadama, müristab ja lööb välku. Kui hea, et siia varju sai! Kuid siis näeb ta, kuis teisest sillaotsast koer niisama sisse roomab – niisama vihma eest pakku. Ja nii nad lömitavad seal truubis vastamisi – hirmul teineteise ja välgu ning müristamise pärast. Huu, kui kole!

Ja seda oleks võinud veelgi edasi mõtelda, ükskõik kuhupoole, kui aga enesel liiga kole ei hakka. Kuid Illimar tundiski juba hirmu oma kujutluse ees. See oli nagu midagi iseenesest olevat, väljaspool ta enda tahet, ja vaevaga suutis ta mõtted mujale juhtida.

Tuba oli endiselt täis päikesevalgust ja rahu. Ema juuresolek ja katla sumisemine ainult suurendasid seda mõnusat tunnet. Ema paistis siit madalast veelgi suuremana kui ta juba muidugi oli. Ta tõstis trumleid, padasid, kausse ja taldrikuid, pühkis puru pliidilt ning risu pliidi eest. Ema talitas ja töötas ikka. Ta võttis kruusiga vett ja kastis kolme fuksiapotti aknal ning kõhetu kummipuu pütti akna kõrval. Siis tegi ta venna voodi üles ja tõmbas tädi sängi kohalt ämblikuvõrku. Illimar imestas ikka, et emal iga töö jaoks just parasjagu aega jatkus, nii et kohe õigel ajal teise juurde jõuda. Nii jõudis ta nüüdki just selleks pliidi manu, et katlakaant üles tõsta, kui selle alt vaht hakkas särinal rauale tilkuma.

Siis aga istus ema hetkeks toolile, ja kohe

25


 olid tal sukavardad käes. Katel podises omaette, vardad klõbisesid tasakesi, ema kõigutas end edasi-tagasi ja ümistas mingit kirikulaulu. Ta mõtted näisid äkki väga kaugel olevat...

Illimaril hakkas igav ja ta ütles:

„Ema, ma lähen välja.ˮ

„Kuhu?ˮ küsis see otsekui ärgates.

„Pleekaeda.ˮ

See oli koht, mida võisid alati mainida, ükskõik kuhu siis lõpuks läksid. See oli küll peagu nagu oma õu, kuid temast algasid ka pikemadki teekonnad. Neid aga ei võinud kunagi ette aimata, ja pleekaeda sai luba ikka kõige kergemini.

 26


3

Alles teist korda väljudes nägi Illimar, kui kaunis ilm tõeliselt oli. Päike seisis kõrgel-kõrgel taevas, ja taevas oli peagu pilvelage. Ta sinas ääretuna üle maa, ja kõik ta all oli otse pidulikult valgustatud. Illimar tundis rõõmu sest helgusest, kuigi poleks suutnud seda sõnadega seletada. See väljendus rohkem ta liigutusis ja näoilmes.

Ta ei läinud ometi kohe pleekaeda. Sest vaevalt oli ta teele jõudnud, mis eraldas maja aiast, kui talle seasulg paistma hakkas ja siga

27


 ta meelde tuli. Ning ilma pikema kaalutluseta pöördus ta sinna.

Ta möödus oma korteri akendest, mille ees kasvasid madala pistandi taga mõned päevalilled, pojengid ja neitsikummelid. Päevalillede õierattad olid alles väikesed ja rohelised. Kartulikoobast maja otsa juures katsid suured maltsheinad ja pujud. Ning koopa kõrval, ühe küljega vastu maja seina, oligi seasulg. See oli lapitud mitmesugusest materjalist, kuid uks ta ees oli korralikest laudadest.

Illimar laskus otseti vastu ust ja püüdis sisse piiluda. Kuid ta ei näinud midagi peale rokase molliotsa ja kollase põhuhunniku. Siga ise püsis nägematuna. Vahel häälitses ta laisalt, otsekui ajaviiteks: röh, röh, röh! Ta on nüüd söönud ja sellepärast rahulik, mõtles Illimar. Ta raputas sulu-ust, ja siis kostis seest äge protest: noh-noh! mis seal lahti on? Kuid sellest hoolimata ei tulnud loom nähtavale. Ja omapead sulu-ust avada oli keelatud. Sest välja pääsedes läheb siga ära, läheb kindlasti ära, nii oli öeldud. Just nagu oleks tal kuskil oma pärismaa ja päriskodu, mille poole ta kipub.

Kui siga enesest rohkemat elumärki ei annud, tüdines Illimar temast. Kuid ta ei pöördunud veel nüüdki pleekaia poole. Seasulu taga kasvasid tohutusuured takjad, ja Illimar kadus neisse, nii et vaevalt ta õlad veel välja paistsid. See oli nagu ürgmets, pisut jube: ei tea, kes su säärtest kinni haarab! Kuid see oli ka huvitav

 28


 ja Illimar püüdis olla vahva ning jõudis läbi. Ta pidi veel roovikaia alt pugema ja oleks peaaegu oksa otsa kinni jäänud, kuid siingi aitas mehisus. Ja nüüd oli ta jälle maja ühe nurga juures. Paremal pool paistis emaleppade ja kalmuste vahel ülemise järve vaevalt virvendav pind, vasakul avanes aga maja tagumine külg kogu selle pikkuses.

Maja oli vana ja Illimari meelest väga suur. Ta oli ehitatud segamini maa- ja telliskivist ning paistis kord hall, kord punane olevat. Suur kivikatus lamas ta peal nagu tumeruske kaabu. Illimarile näis ikka, et see oli kõige vanem ehitis kogu mõisas. Kord olid teised majad ta ümber seisnud ja temas oli siis õlut keedetud. Kuid mõisa õlleköögist kõneldi nüüd ainult veel kuulujutu järgi. Ja pikapeale olid teised majad ikka kaugemale nihkunud ning lõpuks oli ta siia üksinda jäänud. Nii uskus vähemalt Illimar. Ja nii ta siin nüüd oli: ainult kahes nurgas elati, aga vahe peal oli mõisa saun, suur eeskoda ja üks igavesti lukustatud salapärane ruum.

Majatagune oli Illimari ikka veedelnud. Siin ei käinud kedagi peale tema ja mõne hulkuva kassi. Siin polnudki mingit teed. Seina ääres kasvasid mõned paburitsipõõsad, nõgesed ja takjad ning nende taga algas põld, mis ulatus kuni suure maanteeni. Tuli liikuda seinaveert mööda, müüri ja haljuse vahel. Salapärane teekond, nagu ikka vanade müüride ääres, kus

29


 keegi ei käi. Siin-seal olid seinas suured maakivid, nende ümber valkjad lubjasõõrid. Siia-sinna oli lubjasse pistetud terashalle raudkivikilde. Siis tuli tükk telliskiviseina. Kivid olid vanamoelised, mõned sinakas-mustaks põletatud, mõned aga nii pehkinud, et kollakas-punast jahu maha poetasid. Ja maas oli lubjapuru, kivikilde, mõni muistne roostetunud nael. Kõike seda võis jaokaupa vaadelda, uurida ja imestleda.

Maja oli siitpoolt kurt ja kinnine, nagu poleks temas üldse mitte elatud. Niisama elutud olid ka päikesest lillaks pleekinud väikesed aknaruudud luitunud raamides. Mõnes peegeldus terve vikerkaar, mis muutus sedamööda, kust kohast teda vaadati. Nagu veiklev siid, nagu veeloigud, kuhu õli kallatud. Paistis, nagu ei võiks keegi nende ruutude läbi midagi näha ja nagu ei vaatakski keegi. Maja pimedad silmad, ainult ilu pärast ette pandud.

Kuid just nende akende põhjal võis Illimar ka maja jaotuse üle otsustada. Nende järgi teadis ta, et siin kohal pidi olema saun, siin sauna eeskoda, siin suur eeskoda ja siin lõpuks vana Hirmu korter. Ning nõnda kaaludes oligi ta jõudnud juba maja järgmise nurgani. Siin aga algas nende eneste aiamaa, mida piiras ühes joones maja esiküljega rida vanu sireleid, siis maantee ning lõpuks majatagune põld.

Päike oli juba seevõrra edasi liikunud, et kuumutas nüüd maja otsa. Siin, vastu lõunat,

 30


 oligi alati kõige rohkem päikest. Kevaditi, kui mujal oli alles keltsane, hakkas siin müüri veeres maa kõige ennem sulama ja esimesi haljusliblesid välja ajama. Veriheina õrn pitsikene kasvas otsekui üleöö: eile teda veel polnud, kuid täna oli. Siis saadeti Illimar siia, veel paksult riides. Ta istus ja õiendas müüri ääres, isegi nagu talve järel tärkav taimeude. Iga päevaga tahenes maa ikka enam ja seinal liikus päikesepaistel juba igasuguseid putukaid. Siis hakkasid isa, ema ja tädi õhtuti pärast päevatööd seda maad kaevama ning rehitsema. Ta oli must nagu samet ja lõhnas vängelt. Nad külvasid ja istutasid siia igasugust keeduvilja, iga sorti erimääral, just nagu oleksid täpselt teadnud, kui palju aasta jooksul söövad. Aga peale üldise maa oli igaühel veel oma peenraots või vähemalt mõni nimeliselt oma taim. Nii kasvatas tädi pojenge ja päevakübaraid, vend aga naereid.

Tänavu oli Illimarilgi olnud oma maa. Seda polnud küll rohkem kui vana naelakasti täis, kuid ta oli seda siis ka harinud, nii et küll pidi saama. Kui tuli külviaeg, siis pani ta sinna kaaliseemneid, mida sai emalt. Ta toimis täitsa omapead, teiste eest saladuses. Et asi kindlam oleks, külvas ta nii palju, et seeme oli peagu seemnes kinni. Siis hakkas ta kujutlema, kuidas saab terve kastitäie kaalikaid. Kõik oli hästi, ainult ükski taimepea ei tahtnud tõusta. Aja jooksul hakkas ainult muld ise kastis ker-

31


 kima, nagu tainas leivamõhes. Nüüd ajas ta juba üle kasti äärte. Ja siis nähti ka imet: taimed olid kuiva mullakoore oma kukile võtnud, nad seisid selle nagu suure kilbi all mees mehe kõrval, kõik kahvatud, nõrgukesed, kuid üheskoos ometi jõud. Lõpuks ei saanud neist aga ühestki elulooma. Ja vend Karla hüples jalalt jalale, kiitis oma naeripõldu ning pilkas Illimari esimest maapidamist. See oli piinlik lugu. Kuid Illimar oli selle häbi juba unustanud ja istus just samal kummulikäänatud naelakastil.

Päike paistis palavalt ja ükski leht ei värisenud aia ääres sirelipõõsas. Maa lõhnas ümberringi ja erilased sumisesid müüri ääres. See kõik ühtekokku oli peagu rammestav. Ja Illimari mõtted hüplesid loiult sinna-tänna, selle järgi, mis ta tähelepanu juhtus köitma.

Läbi sirelipõõsaste paistis eemalt kuivatusrehe ots ja veelgi kaugemal põllul vana suitsurehi. Selles hoones oli ikka midagi sünget, ja paljas mõtegi temale oli kõhe. Moonakad, kes sealt hommikuti ja õhtuti mööda käisid, võisid tast mõndagi rääkida. Eriti õudsed olid ta kombed pimedal ajal. Kord põles pärapajas tuli, kord kerkisid unkast sarved, just nagu – noh, teadagi, kelle omad. Ja talviseil öil, kui kuu heledalt paistis ja maa külma pärast lõhkes, võis kõrva vastu rehe seina surudes kuulda, kuidas seal sees keegi parsi edasi-tagasi lükkas ning enesega rääkis. Õudne maja! Kuid säärasel päikesepaistesel päeval oli temagi vaikne ja

 32


 ohutu. Oli ainult vana, väga vana, juba ammu oma ameti kaotanud. Nagu paiukil rauk rohelise ristikunurme äärel.

Üks mees läks mööda maanteed Soevariku poole, kepp käes. Illimar jälgis teda, ja mida kaugemale mees jõudis, seda enam pidi ta silmi pingutama. Nüüd tõusis maantee kühmule ja mineja paistis kogu oma pikkuses. Ta kookas veidralt longates, ikka poolteist-poolteist. Ja nüüd ulatus ta pea juba variku tumeda tagapõhjani. Mets täitis taevanurka ühtlase müürina, kuid sellest ulatusid mõned männid esile, nagu mehed, kes rivis seistes on ühe jala ette toetanud. Ja sinna metsa kollaste säärikute vahele kaduski kepiga rändaja.

Selle järel peatus Illimari vaade klaasikillu läikimisel peenra otsas. See läikis vilksamisi, nagu oleks ta oma kohal edasi-tagasi liikunud, peagu nagu silma pilgutanud. Siis tuli roostekarva sajajalgne kasti alt välja ja vingerdas lauatüki alla. See oli vastik loom, määratud ainult pimedas rõskuses elama. Oli ilmne, et valgus talle otse valu tegi, nii ruttas ta oma minekuga. Aga see teekond oli talle nähtavasti tarvilik. Ja siis lendas parv varblasi suure käraga sirelilatvadesse. Esialgu ei saanud nende ärevusest aru, aga siis ilmus värava pulkade vahelt röötsakil vana kassiroju. Punane kui rebane, lillakas-siniste silmadega. Illimaril polnud kasside vastu midagi, aga see siin ehmatas teda nõnda, et juuksejuured ta peanahas liikusid. Ta

 33


 hüppas üles ja karjatas kassi peale. Kass pani minema ning varblasedki pistsid lendu.

Kui Illimar ise väravani ja sealt maja ette jõudis, polnud kassist enam jälgegi. Aga varblased-hallivatimehed kekslesid küll jälle tee peal. Ikka kõks mõlema jalaga samm ettepoole ja toks nokaga maha. Rahutu, kaval, ablas rahvas. „Ei lähe naljalt ühtegi puuri, lõksu ega paela,ˮ nagu rääkis eile lelle-Ruudi. „Tühine loom, ei kõlba millekski,ˮ ütles lell ise, „kuid peagu niisama tark kui inimene. Ainult vares võidab ta ettevaatuses.ˮ Ja lell juba tundis loomi ning nende tarkust.

Maja esiküljel oli rida pääsupesi, nagu taelu kitsail aknaäärtel. Ja pääsukesed ise noolisid sisse ja välja, välgutades oma sinivalgeid kehi. Need olid midagi hoopis muud kui varblased, – puhtad, rõõmsad, hoolikad. Ainult nii targad nad pole kui varblased, öeldi neist. Kuid ütleja polnud ka keegi muu kui ikka seesama lell, kes ise hoolikuse asemel leppis meelsamini varblase elutarkusega. Seda kinnitas nimelt jälle isa, pärast eilset vaidlust lindude üle. Illimarile omalt poolt oli see ükskõik. Ta imestles isa ja lelle seltsis oli tal hea olla. Ainult nende vaidlust ei tahtnud ta – ja pääsukesed meeldisid talle varblastest ikkagi rohkem.

Nüüd laskus üks sinivalge lennutaja jälle vidinal oma pesale aknaraudade vahel. Ja seal nende räästa all olevate piluakende taga oligi see salapärane ruum. Illimar ei saanud kunagi

 34


 teada, mis seal õieti oli. Uks sinna viis eeskojast, tugev raudpõõnadega uks, tohutusuure ripplukuga. See oli üleni roostes ja seda ei avatud iialgi, kogu Illimari lapsepõlve kestes. See oli mingi salakamber, millest võis mõelda mistahes. Kas hoiti seal suuri varandusi, imeväärseid masinaid või algas sealt maa-alune käik? Ainult pääsukesed võisid seda läbi kitsaste aknapilude näha. Kuid neist polnud selle edasiütlejat.

Kui Illimar nõnda seal seisis, tundis ta mingi valge asja lehvimist enese taga. Ta pöördus ja nägi, et vaevu tõusnud tuuleke pleekaias palakat nööril liigutas. Pleekaed – nüüd tuli tal see meelde. Sinna oli ta kavatsenudki minna, aga siga ja kõik need teised asjad olid vahele tulnud.

Nüüd teostas ta oma kavatsuse.

35


4

Pleekaed oli lihtsalt suur neljanurgeline tükk maad, mida piiras ühelt poolt järveäärne tammikuvõsa, teiselt poolt tumehall kartuliväli, kolmandalt ja neljandalt poolt aga pistandaed. Pleekaia nimi ise oli Illimarile pisut salapärane ja sellele võis anda mitmesugust sisu. Igatahes meenutas see midagi valget, midagi läikivat ja ka midagi plaksuvat. Nagu oleks valge lipp tuules lehvinud ja lipunöörid vastu varrast löönud!

Pleekaia õllekoja-poolsel küljel olid postide

 36



 vahele nöörid tõmmatud ja seal kuivatati härrastemaja, kuid ka õllekoja rahva pesu. Seal oli rohi nööride all maha tallatud, mujal aga lokkas ta seda lopsakamalt. Ja läbi rohu läksid kitsad, kuid vanad ning sügavad jalgrajad. Üks läks otsejoones keskmise järve kaldale, teine linnumaja juurde ja kolmas põigiti maanteele kuivatusrehe kohal. Õllekoja rahvas käis tööle ikka seda rada mööda, viitsimata teha kõverikku ümber pleekaia.

Praegu ulatus rohi aias Illimari rinnuni ja oblikate roostekarva ladvad puudutasid ta õlgugi. Illimar kahmas minnes kasteheina-päid pihku ja roobitses nende ladvatutte. Siis võrdles ta kummagi käe saaki: kord oli ühes käes kukk, teises kana, enamasti lõppes aga ikka paljaste kanadega. Ei saanud aru, miks see nii oli, aga tõeliselt oli ka elavaid kanu ikka rohkem kui kukkesid.

Illimar astus mööda järvele viivat rada, mis läks mõne aja linnumaja teega ligistikku. Ja äkki jahmatas ta: tolle naabertee kohal liikusid heinavarred, nagu oleks neist aeglane lainetus läbi käinud. Ta tõusis ehmunult varvastele ja nägi, kuidas sügavasse tallatud rada mööda astus toosama rebasekarva vana kass, karvane saba sorakil. Illimar oli tasa ja vahtis looma liikumist. See läks väga aeglaselt ja hääletult – just nagu tiiger – nagu tiiger bambusemetsas. Illimar oli seda pilti venna raamatus näinud, näinud kollast tiigrit ja kepilist bambusemetsa.

37


See oli nii salapärane: ruske kassiselja vilkumine paksus rohutihnikus. Varihein kõigutas oma pätsikesi ta pea kohal. Siis aga ei pidanud Illimar enam vastu: ta karjatas ja plaksutas käsi! Ning kass hüppas hirmunult teelt kõrvale ja kihutas ulpides läbi kõrge rohu, ikka nagu punane kera üles ja alla, ning kadus viimaks tulise joonena kartulimaale. Ometi suutis Illimar näha, et ta põgenedeski midagi suus kandis. Jah, see oli tuvikene, hõbehall murtud tuvikene, üks tiib sorakil.

See ootamatu vahejuhtum muutis Illimari plaani. Tal oli kavatsus olnud otseteed järveranda minna, küll ilma mingi kindla eesmärgita. Kuid nüüd pöördus ta kohe linnumaja jalgrajale, kust oli kasski äsja tulnud.

Juba eemalt kuulis ta lindude hädaldavat vada ja inimese rahustavat häält. Siin oli tõesti midagi juhtunud, mis oli elanikkonna meeled ärevusse ajanud.

Linnumaja oli väheldane hall ehitis järve rannal, puude ja põõsaste vahel. Maja enese ümber oli veel rida koomitsaid, kuutisid ja puurisid ning maja otsas suur tuvitorn. Kord oli siin koertemaja olnud ja koerapoisid piitsa plaksutanud. Kuid siis, juba väga ammu, olid koerad ühes poistega teise mõisa üle viidud ja linnud asemele pandud. „Kui ma siia tulin,ˮ nii algas Haige-Jakob, linnumees, tihti oma lugu, „siis ei tahtnud linnud siin elada. Nad tundsid koerte ja vere lõhna.ˮ Jah, tal oli lin-

 38


 dude tarkusest jälle oma arvamus ja ta ei pidanud varblastest ning pääsukestest üldse mingit lugu.

Kui Illimar maja juurde jõudis, olid kõik kohad kaagutust, luksumist ja prääksumist täis. Otsekui oleks röövel majja tunginud, midagi kaasa haaranud ja siis põgenenud. Ning elanikud on pärast esimest jahmatust kokku joosnud, ja nüüd nad siis seletavad-seletavad: vaata, mina seisin just siin kohal, kui ta tuli... ei, siin seisin mina, aga sina seisid seal... ja mina mõtlesin veel, 'tea, kes see võõras peaks olema... oh sa jumaluke küll, kes oleks võinud seda arvata!... Ja nõnda ikka edasi – peagu niisama abitult nagu inimesedki.

Illimar leidis Haige-Jakobi ta maja otsa juures muldril. Siia paistis päike ja siin armastas ta ikka istuda. See oli kõhetu vanamees, ta lohkus põski kattis lühike hall habe ja ta hallid silmad vaatasid otsekui kae alt. Ta oli haige, ta oli ikka oma sisemisi asju põdenud, nii kaua kui keegi teda mäletas. Ja sellepärast ta oligi lindude juures ja sellepärast teda kutsutigi Haige-Jakobiks. Siin liikus ta tasakesi, toitis lindusid ja ajas nende asju. Aga jõudeajal istus ta muldril ja soojendas end päikesepaistel. Ning linnud olid tema ümber nagu perekond.

Illimar tahtis sedamaid rääkida, mis oli kassist ja tuvikesest näinud. Kuid ta taipas ka kohe, et siin juba kõik teati. Ja ta jäi kohme-

39


 tult põõsa äärde seisma ning Jakobi toimetusi vahtima.

See kummardus parajasti ühe sinaka pardi kohal ja õiendas selle lesta kallal. Lind seisis kannatlikult ühel jalal ja kaebas midagi tasa omal keelel.

„Ja-jah, ma nägin, ma nägin,ˮ kõneles Jakob rahustavalt, nagu lapsele. „Ta tuli ja haaras sind, vaest. Ta tõmbas küüntega ja siis kukkusid sa külili ja siis rebis ta su lesta. Pole midagi, pole midagi, see paraneb, küll see paraneb. Valu varesele, haigus harakale. Läheb mööda, läheb mööda. Ongi juba mööda läinud.ˮ

Ta vaatas teraselt parti ja see vaatas vastu oma punase silmaga. Siis komberdas ta lombates eemale.

Ja siis lähenesid teised linnud Jakobile. Nad tulid segamini ja ometi nagu mingi korra järgi. Nad tulid ärevuses, kaebasid ja kurtsid ning olid vihased. Tulid taaruvad haned, tulid nahksilmi pööritavad kanad ja teised pardid ning kalkun oma pentsiku näoga. Ja kukk marssis mööda, kõkutas ning suurustles. Temal polnud küll tõesti midagi viga, aga ta pidi kaasa lööma, kus aga midagi lahti oli. Ja tuvid laskusid lakaredelile, Jakobi õlgadele ja põlvedele ning muldrile ta kõrval. Siin oli alati palju lahtisi tuvisulgi õhus, aga nüüd oli neid veel eriti palju.

Kõik linnud piirasid oma hädadega Jakobit

 40


 ja ta rääkis lindudega. Ta rääkis inimese ja linnu keeli, igaühele eraldi ja hulga peale kokku. Ta rääkis väga tasa, rahustades, peaaegu sosinal. Ta tegi huulte ja suupäraga järele nende hääli, kõkutas ja kudrutas, vaadates neile oma tuhmide, nagu kaega kaetud silmadega. Ja ta sai ise peagu linnu näo ette, oli kord nagu kalkun ja kord nagu kõkutav kukk, ikka sedamööda, kellega ta kõneles.

Siis hakkasid linnud pikkamööda rahunema ja nende hääled tasanesid. Nad siirdusid eemale, igaüks sinna, kuhu tal oli asja. Ja siis märkas Jakob ka Illimari.

„Punane kass tuli mulle vastu,ˮ ütles Illimar. „Tal oli tuvike suus.ˮ

„Ma tean, ma tean,ˮ vastas Jakob kurvalt pead kõigutades. „Ma nägin seda ise, kõik nägin ise, ega saanud ometi parata. Ta tungis esiti pardi kallale ja siis tõstsin ma kisa ning ta pidi põgenema. Ta oli juba jooksul, aga siis lendas tuvike, rumal loom, ise lakast ta suhu, otse ise ta suhu. Tea, mis tal arus oli. Aga nii ta lendas. Ja röövel läks oma saagiga. Ma ei jõudnud järele.ˮ

Jakob tõusis õhates muldrilt ja astus õue poole. Ta oli üleni hall ja murelik. Haige jalaga part hakkas talle vaevaselt järele paterdama. Jakob kummardus ja võttis ta pihule.

„Sa tahad sisse tulla ja seal põdeda? Tule, jumala loom.ˮ Ta tegi liigutuse, nagu oleks pardi pead silitanud. Part tõmbas kaela kokku

41


 ja sulges mõnuldes silmad. „Tule ja puhka. Maailm on kuri.ˮ

Õu laskus maja eest libamisi otse järve. Seal all sulistasid ja mulistasid haned ning pardid segamini. Õu isegi oli porine, täis loendamatuid linnujälgi, sulgesid ja mitmevärvilist sõnnikut. Sulgede ja sõnniku rada jatkus trepile ning sissegi.

Illimar püsis Jakobi kannul, sest see maja ja ta elanikud huvitasid teda alati. Vahel kutsus Jakob teda oma imesid vaatama, vahel aga ei teinud nagu väljagi. Tea, kas oli ta siis haigem või oli tal muid muresid. Ta nagu ei kuulunudki inimeste hulka ega pannud neid ka igakord tähele. Täna aga lähendas kassi lugu teda Illimarile.

Majakese ruumid olid täis lahtreid, võresid ja puurisid. Ning Jakob talutas Illimari ühe lahtri eest teise ette. Siin olid väikesed kalkunid just täna munadest välja tulnud ja seal veeresid pisukesed kanapojad ringi nagu kollasest puuvillast pallikesed. Pärlikana haudus pesal, kaetud nagu täpilise sitsriidega. Ja pardipojal polnud veel kaua õiget pardi nägu ees. Kõiki neid imestles Illimar, nagu oli varemgi imestlenud.

Need olid küll taltsad, rahulikud loomad, kuid võisid vahel siiski hirmu peale ajada. Seda tegi kana, kui ta suled turri ajas ja äkki maast üles kargas, nagu vedruga. Ja seda tegi hani, kui ta kaela maha painutas ja seda ussina kee-

 42


 rutades sisinal lähenes. Ega olnud rahustav vaadata kalkunitki, kui ta äkki nagu silmitust vihast punetama hakkas. Siis haaras Illimar hirmunult Jakobi käe järele.

Tagumises toas oli üks sein üleni täis riiuleid. Seal oli ääretul määral mune, suuri ja väikesi, valgeid, kollakaid ning sinakaid. Ja lae all kuivas hulk parditiibu – see oli nagu sini-must-valge telgilagi. Aga ülevaatus lõppes ikka sellega, et Jakob seinalt oma voodi kohalt kaks haruldast sulge võttis. Üks oli suur ja kahar, hallide pitsiliste äärtega, teine kitsas, erekollane ning -punane.

„See on jaanalind ja teda kutsutakse ka traussiks,ˮ ütles Jakob. „Ja see on kakadu, aga isast hüütakse ka papaguks.ˮ

Ja siis tuli kõnelus, mida oli varemgi olnud, kuid mis sellest hoolimata kordus, sest et ta nii huvitav oli:

„Kas sinul ka niisuguseid lindusid on olnud?ˮ küsis Illimar.

„Ei ole,ˮ vastas Jakob. „Nad ei ela meie maal. Aga mul on nende suled. Trauss elab kõrves, tühjal maal. Ta on hobuse suurune, jookseb kolmkümmend versta tunnis ja peidab oma pea liiva sisse. Tema muna on nagu sinu pea. Papagu aga kõneleb inimese keeli. Nad võivad omavahel ja inimestega juttu ajada. Peremamslil oli üks, aga see oli kakadu ja kõneles sellepärast vähe. Ta võis ainult natuke

43


 saksa keeli vanduda. Ja see sulg siin ongi tema oma.ˮ

See jutt oli Illimarile alati suureks imestlemise põhjuseks. Ta oli seda juba mitu korda kuulnud, kuid võis uuesti jälle kuulda. Lisa sellele Jakobilt ei tulnud, ta kordas ikka sedasama. Kuid seda võis ise oma tahtmist mööda täiendada. Ja nii kujutles Illimar neljajalgset lindu, kelle munadel on juuksed nagu inimese peal. Ta jookseb tunnis kolmsada versta, muul ajal aga hoiab oma pead liiva all. Ja ta kujutles papagusid, kes üksteisele vastu juhtudes peatuvad, tere-tervist soovivad, koduste käekäigu järele pärivad, teed küsivad või muidu omavahelisi asju ajavad.

Mõtted neist lindudest täitsid Illimaril mõnegi üksindase tunni. Kuid rääkida ta neist kodus ei saanud, sest teised naersid ta välja. Ja vend leiutas omalt poolt veel ühe imeväärse linnu. Ta nimetas seda mammaguks.

 44


5

Linnumaja oli õieti piir, milleni tohiti omapead minna. Kõik, mis sellest kaugemal, oli ilma eraldi loata keelatud. Kuid sealt see huvitav maailm päris algaski. Siinpoolset tunti niikuinii, uusi asju võis kohata alles kaugemal. Ja sellepärast tõmbas ka Illimari sinna vastupanematu jõuga.

Kui ta nüüd linnumajast lahkus, polnud tal esiotsa küll seda keelatud mõtet. Ta oli pisut väsinud selle hommikupoole elamustest, lisaks huugas ta pea nii linnumaja häältest kui lõhna-

45


 dest. Sellepärast tahtis ta minna ainult veel mõne sammu, kuni näeks üle järve viivat saks-silda ja härrastemaja teispool järve. Mitte raasugi rohkem...

Kuid ta ei kogenud esimest korda, kui tühjad on inimese kavatsused.

Tee läks ranna kõrgete puude all, ühel pool järve järsk kallas, teisel humalaisse kasvanud aed. Siin oli hämar ja vilu, kuid puude vahelt paistis päikese valgustatud järv. Selle vesi oli tõrvmust, läikides paiguti ometi silmipimestavalt. Kalda all mustasid poolenisti poris, poolenisti vees rampunud puujuured. Siin-seal rohetasid kalmuste ja kõõluslehtede laigud ning hundipurikaski oli alles roheline. Kõike seda vahtis Illimar huviga, tundes ühtlasi üksindushirmu.

Muld ta paljaste jalgade all paistis jahedana. Ta püüdis astudes kivikesi varvaste vahele võtta ja neid vette visata. Seda tegi vend, ja see oleks temagi mehisust tõstnud. Kuid nad langesid tal ikka rannamutta.

Nüüd paistis juba vastaskalda muru, ilupõõsaid ja nende tagant härrastemaja aknaid. Ja nüüd hakkas ka sild paistma, paljastudes ikka rohkem, nagu oleks ta roosakas keha pikemaks kasvanud. Ning nüüd oleks Illimargi peagu tagasi pööranud.

Kuid just siis nägi ta midagi valget üle vastasranna muru liikuvat. Jah, ei olnud kahtlustki, see oli kurg Joosep. Ja nüüd ei võinud

  46


 ka Illimari äkilisest tagasiminekust enam juttugi olla.

Kes võis täielikult teada selle linnu lugu! Kord oli ta mõisa sattunud ja siia jäänudki. Ta tiib oli vigane olnud, ja kui see paranes, lõikasid nad ta sulgi lühemaks, nii et ta enam lennata ei saanud. Ta oli selle üle esiti väga vihane olnud, mässanud ja käratsenud, kuid siis leppinud. Ta ei läinud enam kuhugi kaugemale, ei suvel ega talvel. Või kuhu sa lähedki lausa jalamehena! Ta armastas nüüd väga inimeste seltsi. Kus aga rohkem rahvast koos, tööl või peol, ikka oli ta platsis. Ja oma rahvast, sugulasi ning sõpru tal ju enam ei olnudki. Oli nagu võõrasse kohta jäänud vananev inimene. Üldise arvamuse järgi pidi tema nimi olema Joosep. Kuidas teda aga ta omaste keskel oli kutsutud, seda ei teadnud keegi.

Ta oli tark ja tasakaalukas loom. Ainult teeradadest ta suurt ei hoolinud, vaid läks ikka oma sihti mööda. Nii astus ta nüüdki põiki üle muru, otsejoones järve randa. Tema kombeid juba tunti, eriti ta söömakommet. Kui talle köögis midagi anti, siis ei hakanud ta seda kunagi kohe sööma, vaid läks kõigepealt randa, kastis saagi vette ja hakkas siis alles uurima, kas see üldse süüa kõlbas. Illimar ei näinud kauguse pärast, kas ta praegugi midagi noka vahel kandis. Kuid ta asjalikust sammust võis seda ometi arvata.

Nüüd jõudis Joosep järve randa ja lähenes

47


 veele. Illimari ärevus kasvas, nii et ta pidi otse maha kükitama! Jah, Joosepil oli midagi valget põiki noka vahel, ta kastis selle vette ja poetas siis liivale. Ta vaatas seda kord ühe, kord teise silmaga, käänates oma suurt pead. Ja siis sai ta väga pahaseks! Ta plagistas paar korda oma nokka ja tegi isegi tiivakontsudega mõne ägeda liigutuse. Teda oli jällegi narritud, talle oli täitsa paljas kont noka vahele pistetud! See vihastas teda nõnda, et ta ei tahtnud enam köögi poole vaadatagi. Ta tõusis üles kaldale, peatus, vahtis mõne hetke üle järve ja hakkas siis kähku silla poole marssima. Ta oli siinpool kindlasti midagi huvitavat näinud.

Illimar jälgis teda kogu aeg silmadega, ja talle enesele tähelepanematult hakkasid ta jaladki kure suuna kohaselt liikuma. See kadus küll hetkeks puude varju, kuid just samal hetkel kuulis Illimar lähedalt inimeste hääli ja nende hulgas üllataval kombel ka oma isa häält. Jah, isa pidi ühes meestega viinakeldri juures olema! Ning neid oligi kurg Joosep üle järve näinud.

Viinakelder oli juba siinsamas, paari põõsa taga. Õieti oli see mõisa suur kiviait, mille üks ots oli pööratud järve poole. Ja sealt otsast viiski sissekäik viinakeldrisse aida all.

Kui Illimar pärale jõudis, oli seal suur tegevus käimas. Keldri lähedal seisis paar plaanvankrit, kärbeste käes trampivail hobustel kaeratorbikud peas. Keldri mõlemad ukse-

 48


 pooled olid pärani ja must võlvialune lahti vaatamiseks. Mehed pusklesid seal hämaruses, ähkisid ja ohkisid. Niipalju kui Illimar neid nägi, olid nad kõik tema tuttavad ja sõbrad. Sealsamas oli ka ta isa ja juhatas asja käiku. Kuid kirjutaja istus ukse lähedal kastil ja märkis oma raamatusse, mis tal märkida oli. Aeg-ajalt ilmusid nad aga kõik jumala päikese alla, pühkisid higi, tõmbasid hinge ja rääkisid ühtteist, mis töösse ei puutunud. Sest töö viinakeldris oli ikkagi midagi muud kui harilik töö.

„Noh, poiss, sina ka siin!ˮ ütles isa Illimari nähes. Rohkem ta ei öelnud, kuid sellestki jatkus. See polnud igatahes mitte keeld. Kuid kui isa ei keelanud, siis ei vajanud ka ema enam mingit aruannet. See oli juba kord nii. Sest isa käis üle kõige.

Samal hetkel lõi isa pilgu silla poole, ja ta nägu läks naerule. Sealt lähenes Joosep ja silmitses teraselt keldri ees seisvat salka. Ta ei peatanud ega kiirustanud sammu. Ta tahtis vaid kõigepealt näha, kes need seal õieti on. Ja ta näis rahule jäävat: kõik puha oma rahvas. Kui ta juba õieti lähedal oli, pööras isa selja ja tegi, nagu ei näekski ta võõrast. Kuid see ei lasknud end petta. Ta lähenes isale selja tagant, pistis noka ta kuue taskusse ja tõmbas sealt leivatüki välja. Ta teadis nii kindlasti, et seal seda just tema jaoks hoitigi. Ja kõik naersid. Joosep aga astus niisama aeglaselt randa, kastis palukese vette ja sõi selle. Ta klõbistas

49


 nokka: see oli siiski midagi muud kui köögitüdrukute narritembud! Ja siis tuli ta jälle ukse juurde.

Töö keldris algas uuesti. Illimar seisis ühel pool, Joosep teisel pool ukse kõrval. Nii piilusid nad võlvialuste hämarusse. Aina vaadid ja vaadid, suured ja väikesed, mida ühest teise veeretati ning üksteise peale kuhjati. Seal ähkisid mehed ja sealt hüüdis isa kirjutajale numbreid. Oleks tahtnud kogu seda toimetust lähemalt näha. Kuid oli midagi, mis peletas nii Illimari kui Joosepit. See oli keldri lõhn, midagi jahedat ja imalat, kanget ning vänget. Seesugust polnud kuskil mujal, isegi mitte viinavabrikus eneses. Ta voolas pilvena uksest ja levis isegi ümbrusse. Ja Illimar oli kuulnud, et juba paljas see lõhngi purju paneb. Ning need seal sees polnudki enam täitsa kained. Oli midagi isesugust nende käitumises, isegi isa omas, kes ometi kunagi ei joonud. Ja Illimar nuusutas keldri lõhna ning mõtles: kas peaks see väljaski mõjuma? See mõte hirmutas, kuid oli ka veidralt veetlev. Ta vaatas Joosepit: see seisis harkis jalu, õlaga vastu seina, nokk pisut lahti, silmad suletud...

Äkki hüüdis Saaremaa Riidu lävele astudes:

„Meile tuleb veel teisigi võõraid!ˮ

„Kesse?ˮ küsiti keldrist.

„Eks ikke va Hull-Juhan.ˮ

„No siis saab jällegi nalja!ˮ

Sealt ta lähenesid, see uus võõras. See oli

 50


 pikk, kõhetu mees, uhke otsaesisega. Kuid sellest hoolimata oli ta nimi Hull-Juhan, ja temast arvati, et ta enam rumalamaks ega targemaks ei lähe. Pidi juba selle mõistuse-piskuga läbi ajama, mis talle kord oli antud. Ja seda polnud palju, nagu taipas Illimar, taipas, võib olla, isegi kurg Joosep. Ta polnud enam noor, ta meelekohad hakkasid juba halliks minema. Ainult ta kongis nina näis veel kasvavat ja ikka rohkem ta härrandlikku sünnipära avaldavat. Nii arvati nimelt mõisas. Sest ta ema oli olnud toatüdruk, aga isast ei teatud midagi. Ja mõisas teda peeti, nagu oleks ta igavesti siia kuulunud.

Ta ei teinud kellelegi paha, kui teda ei ärritatud. Kuid tal olid omad kombed, oma jonnakus ja isegi oma uhkus. Ta ei kannatanud nimelt kübaraid ja saapaid, ei mingit peakatet ega jalatsit. Need näisid talle otse kehalist valu tegevat. Oli see suvel või talvel, ta käis palja päi ja palja jalu. Kübarat ei pannud ta vabatahtlikult kunagi pähe. Ja ainult suurima pakasega nõustus ta kottasid kandma. Kuid seda peeti siis ka külma mõõdupuuks. „Nii käre, et Hull-Juhangi juba saapaid kannab,ˮ öeldi mõisas. Kuid seda mööda polnud ka ta jalad enam kellegi inimese jalad, vaid pigemini kabjad. Nad olid kõvad ja mustad nagu malmist.

Ta suurimaks kireks oli viin. Seda sai ta harva, ainult mõni kord aastas ja peamiselt just viinakeldri juures. Ning sellepärast passis ta

51


 ka peale, et õigel ajal kohal olla. Kuid siin olid selle saamisega jälle omad sekeldused.

Nii ta nüüd tuli. Ta must ülikond polnud just tema jaoks õmmeldud. Sest selle varrukad ulatusid poolde käsivarde ja püksisääred vaevalt üle põlvede. Nagu ikka, oli ta nüüdki palja päi ja palja jalu. Kuid ühe kaenla all oli tal luitunud silinder-kübar, teise all kummidega kamassid, pikast east lömmis nagu lootsikud. Need esemed näisid teda isegi kaenla all vaevavat, kuid nad olid viina saamisel vajalikud.

Te peatus meeste ees, vaatas neile altkulmu ja kähistas üheainsa sõna:

„Viina!ˮ

„Kas sa viina-seadust ei tunne?ˮ käratas vana Hirm vastuseks. „See on keisri käsk: viina peab joodama, müts peas ja saapad jalas, nagu mehine mees! Paljasjalgsete jaoks ei ole viina – see on seadus!ˮ

Seda seadust tundis Juhan isegi. Ta nägu kiskus virilaks. Seistes kordamisi ühel jalal nagu kurg tõmbas ta kamassid jalga. Ja siis tõstis ta silindri pea kohale, seda ometi pähe laskmata.

„Mis mood see on?ˮ põrutas Saaremaa Riidu. „Kütsakad kübara küljest!ˮ

Juhan laskis silindri pähe. Ja nüüd oli ta oma viinavõtmise mundris. Kuid ta oli selles õuduseni veider: veel pikem kui muidu, rind eest nabani lahti, sääred kamasside ja püksiotsade vahel vaksa võrra paljad. Suured ka-

 52


 massi-kõrvad tõlgendasid ees ja taga. Ning Juhan näis otse vabisevat vastikusest.

Siis ulatas Illimari isa talle viinakortli.

Ja siis see sündiski, milleks kogu see komet oli korraldatud. Juhan kahmas ühe käega kortli ja kummutas suu kohale. Samal ajal rabas ta teise käega silindri ja kamasside järele. Ning veel enne, kui kortel tühi, olid ka Juhanil need vastikud värgid juba kaenla all. Kuidas see sündis, seda ei suutnud keegi näha ega seletada. See oli imetegu.

„Pea, pea!ˮ karjusid kõik läbisegi. „Keda sa petad! Kes lubas sul kübarata juua!ˮ

Kuid Hull-Juhan jooksis juba läkastades ja võikalt naerdes eemale. Läkastades sellepärast, et kortlis oli puhas piiritus olnud, mis talle aga just meeldiski. Ja naerdes sellepärast, et ta oli neid omal kombel ometi tüssanud. Ei, ega ta nii rumal olnudki, nagu arvati. Enda jaoks oli tal mõistust küllalt. Katsugu aga teised omaga läbi tulla!

Illimar oli esialgu nii Juhanit kui meeste kärkivaid hääli kartnud. Kogu ses toimingus oli olnud midagi ähvardav-tõsist. Kuid siis märkas ta naerukübet meeste silmanurkades. Ei, see oli siiski paljas nali vaese Hull-Juhani arvel. See oli pärit veel sellest ajast, mil Juhanit oli püütud valjusega sundida inimese kombel elama. Ja lõpuks polnud kellelegi kurja tehtud ega ähvardanud mingi hädaoht. Juhanit oli küll pisut pinnitud, kuid ta oli oma napsi

53


 saanud ja pidas end koguni võitjaks. Seal ta läks juba sillal, ühes oma silindri ja saabastega, et panna neid järgmise napsikorrani paigale.

Kõik naersid, naersid nii, et pisarad silmi tulid. Naeris ka Illimar, tammudes ühelt jalalt teisele. Ja isegi kurg Joosep võttis üldisest rõõmust osa. Ta keksis meeste keskel, plagistas nokaga ja vehkis tiivakontsudega. Tea, mis tema kogu sest asjast arvas!

Hirmu Juhan pani oma kange tubaka tossama. Selle hõng oli veelgi vägevam kui viinakeldri oma.

Sel hetkel hakkas aida ees platsil söögikell lööma. Killadi-kõlladi! rõkkas see rõõmsalt. Kellapostide all seisis kupja naine, varrukad üles kääritud ja punavöödiline seelik ümber, ning sikutas kellanööre. Ta käsivarred käisid nagu kurikad heledas päikesepaistes.

Juba lõuna! Selle vastu polnud neil kellelgi midagi. Kirjutaja lõi oma raamatu kinni, mehed tõmbasid pintsakud selga ja Illimari isa lukustas keldriukse tohutusuure võtmega.

„Noh, vanapoiss, kas läheme?ˮ küsis Saaremaa Riidu kurg Joosepilt.

„Jah, vanapoiss, mis muud, kui lähme,ˮ noogutas kurg Joosep vastuseks.

Ja nad läksidki koos.

 54


6

Lõunaks tuli kogu perekond koju. Tuli isa ühes Illimariga, tuli tädi Liisa ja tuli vend Karla. Liisa oli mõisaaias tööl olnud ja Karla juba hommikul saadetud mingis asjas alatare manu. Muidugi, ta oli seal pool päeva olnud, mõtlematagi kojutulekule. Sest kui ta kord juba väljas oli, siis ei saanud teda ka keegi enam kätte. Nii rändas ta omapead ringi, nägi igatlaadi inimesi ja võttis igasuguseist asjust osa. Ning Illimari meelest oli tema vabadus otse kadestamis-

55


 väärt. Kuid ta oligi Illimarist poole vanem ja käis talvel juba koolis.

Nüüd ei paistnud päike enam otsejoones tuppa. Kuid õu akna ees oli heledalt valgustatud ja lõi oma vastuhelgi seintelegi. Söögilaud oli otse akna all ja kaetud omakord veel valge linaga. Nii et paistis laual iga leivapuru, mis sa sinna poetasid, ja iga tilk, mis sa sinna loksutasid. Ning sedagi juhtus tihtipeale, otsekui Illimari kiusuks.

Kolm täiskasvanut olid Illimari meelest väga suured, nagu hiiglased istusid nad seal laua ümber. Eriti ei võinud kedagi teist isaga võrrelda. Tõsi, Illimar oli näinud küll veel suuremaidki mehi, kuid ega nad isast ikkagi suuremad olnud. Siin otsustas juba lihtsalt asjaolu, et ta oli isa. Tal oli suur punakaks tuuldunud nägu, mustad jõhvtugevad juuksed ja vahakad vurrud. Kuid eriti suured ja tugevad olid ta käed. Nendega võttis ta iga söömaaja alguses leivapätsi ja lõikas pika noaga igaühele sirged ning ühepaksused viilukad. See sündis nii täpselt ja mõõdetult, nagu võis nõuda ainult meistermehe kätelt. Kuid Illimar taipas ses toimingus ka midagi pidulikku ja pühalikku. Sest leivalõikamise hetkel istusid kõik vaikselt ja liikumatult. Hiljem võis juba igaüks ise oma tarvidust mööda lisa lõigata. Ainult leivapätsi ei tohtinud iial seliti panna, ja kui paluke maha kukkus, siis pidi sellele üles tõstes suud andma. Sest isa mäletas oma noorusest aegu, mil oli

 56


 leiba veel väga vähe olnud. Ja seda nimetati veel nüüdki „jumalaanniksˮ, olgugi et isa seda teenis ning ema küpsetas.

Ema ja tädi olid võrdlemisi ühesugused, ainult ema juuksed olid heledamad ja ta ise natuke tüsedam. Isa oli küll perekonnapea ja teda kardeti, kuid tõeliselt tegi ta perekonnaelu pisiasjadega vähe tegemist. Ta isegi ei tõrelnud palju lastega, veel vähem oleks nende peale kätt tõstnud. Kui juhtus, vaatas vaid kurjalt – ja sellestki jatkus juba. Ema aga oli ema. Temalt tuli vallatuse puhul kergesti laksak põsele, kuid temaga ka jonniti, tema ebameeldivaist käskudest hiiliti mööda – ja teda armastati. Lauaski oli tema see, kes pidi kõigi eest hoolitsema, ja Illimar sõi pooleteramehena ikka veel tema taldrikult. See oli nagu iseenesestki mõistetav.

Tädi Liisa oli alati perekonnas olnud, nii kaugele kui Illimar mäletas. Ta oli küll juba mitmesuguseid tädisid näinud, aga tädi Liisa oli õigupoolest alles päris noor tüdruk. Ta oli kitsukene, tasase iseloomuga, käbedate töökatega, kuid omad noore tüdruku kombed ja huvid ei puudunud temalgi. Ikka vahel sekka käis temagi mõte ilusama hilbu ja lustlikuma silmapilgu poole. Ning heas tujus olles ajas isa temaga kiusujutte poistest. Illimarile jäid need jutud küll tumedaks, kuid nende laad oli talle nii tädi vastuvaidluse ja punastamise kui teiste

57


 naeru põhjal selge. Ja temagi naeris omaette kaasa.

„Naised on ikka naised!ˮ arvas vend Karla neil puhkudel halvakspanevalt. See oli muidugi mujalt kuuldud lause, sest ta endagi mehisus polnud veel kesteab kui pikk. Ta oli küll suure kasvuga poiss, kõhetu, tedretäheline, püsti harjasjuustega, suurte kõrvadega. Ja ta oli rahutu, plaanitseja, valmis igasuguseiks seiklusiks. Nendega ei läinud tal igakord kaugeltki hästi ja vahel tuli väga alandavaid arvepidamisi. Aga ta oli siiski vanem ega hoolinud Illimari seltsist palju, kui seda ta ettevõtmistel just hädapärast vaja polnud. Muidu aga võis ta Illimari hullutada igasuguste juttudega, millel polnud mingit põhja, mida aga Illimar alles hiljem taipas.

Nii istus perekond lauas, nagu oli ikka istunud. Neile oli ühine päevitunud näonahk, ühel rohkem, teisel vähem tedretähti, kõigil aga kõrged põsenukid. Illimar polnud veel mõttele tulnud, kas nad olid just ilusad või mitte, aga millegi poolest erinesid nad teistest temagi meelest. Nad olid nimelt kõik meie.

Lõuna oli algupoolel ikka igav, nagu mingi tüütu kohusetäitmine. Vaikiti ja söödi. Kuid sedamööda, kuidas täisealiste tööväsimus ja söögiisu vähenes, muutus asi lõbusamaks. Siis hakati nimelt rääkima, juttu ajama. Illimar ei saanud selle juures küll mingit osa etendada ja Karlagi jutuhoole pandi harilikult pärss kohe

 58


 peale. Kuid nad kuulsid, mis vanemad rääkisid, ja said mitmesuguseid asju teada. See oli nagu aruandmine sellest, mis oli igaühega täna huvitavat juhtunud või mis teiste käest kuuldud, ja siis ühine arupidamine, kas sellest head või halba arvata. Ning vahel kaldus jutt sootuks kaugele sellest, millest ta algas.

Harilikult alustas kõnelemise isa. Ta sõi siis juba loiumalt, peatustega, ja ta näost oli juba näha, et ta midagi ütelda mõtles. Kui see oli lõbus, siis muheles ta omaette, kui aga halb, siis läksid ta näojooned valjuks. Täna aga paistis, et ta jutt polnud ei seda ega teist, vaid sealt vahepealt.

„Kuidas vahel ka vanadki asjad päevavalgele tulevad,ˮ algas ta, ja kõik vaatasid küsivalt tema otsa. „Olime täna viinakeldris,ˮ jatkas siis isa, „on seal ümbermõõtmisi ja ümberkorraldamisi. Seal päras, kõige koli taga oli üks vana vaat, mida pole enam mitukümmend aastat tarvitatud. Tõmbasime ta välja, aga oli nii kõdunud ja kuivanud, et kohe lauahunnikuks kokku vajus. Ja mis te mõtlete: iga laud seestpoolt otsekui karuäke, ikka paar tolli vahet ja jälle peenike pulk sisse taotud. Pealt pole midagi näha, aga seest nagu siil.ˮ

„Kes siis seda on teinud?ˮ imestas ema.

„Kesse? Eks ikka teomehed, endised viinavedajad. Sai neid ju ka omal ajal nähtud, kui noormees olin ja vooriga Riias ning Tallinnas käisin. Öösine aeg, valgust nii palju kui lumi

59


 annab, voor aga pikk, mitukümmend rege. Kes neid seal valvata sai! Konutasid aga vaatidel kasukate all röötsakil, ajasid joru. Aga enestel pisukesed oherdid kaasas, muudkui puurivad aukusid läbi tammelaudade, siis õlekõrs sisse ja kaanivad selget piiritust, nii palju kui süda kutsub. Siis jälle tapp ette – olid selleks valmisvoolitud pulgadki kaasas – ja pealt pigiga mustaks ning siledaks. Seespool ulatusid pulgad küll pikalt välja, aga kes seda nägi. Nähti ainult, et mehed on vahel liiga lõbusad, aga mine võta kinni, millest. Naersid: hakkavat niisama pähe, kui pea liiga vaadi lähedal hoiad! Ja nii igal ööl ja igal peatuskohal, ning teed olid tol ajal pikad. Sellestki vaadist oli näha, palju teda neil reisidel tikatud. Ei jõudnud ära lugedagi!ˮ

„Ega sinul sellepärast midagi halba tule?ˮ hoolitses kohe ema.

„Mis minul sellest! Juba väga vana asi, ammu enne mind juhtunud. Ei olnud mina varem vooride valvaja ega ole nüüd. Ja mis need vooridki enam endistega võrreldes – ainult mõnikümmend versta oma linna. Nüüd raudteed ja kõik muugi seda mööda. Aga teisiti oli lugu ennevanast. Tea, kus nüüd tookordsed viinavedajad isegi on? Eks ikka ammugi juba mulla all, puhkavad oma peatäisi!ˮ

Näis, nagu oleks isale päris lõbu teinud, et mõisat kord tüssati. See aga ei puutunud te-

 60


 masse. Peaasi, et praegu tema hoolde usaldatud asjad korras oleksid!

Ja siis jutustas isa tänasest Hull-Juhani napsilkäimisest. Seesuguseid lugusid oli küll varemgi kuuldud, aga omajagu lõbu pakkus seegi. Ainult ema jäi pikapeale tõsisemaks ja, kui isa oli lõpetanud, lausus ta vaikselt:

„Sõtse käis hommikupoolel siin.ˮ

Isa kortsutas kulme ja küsis, olgugi et näis vastust isegi teadvat:

„Missugune sõtse?ˮ

„See – see hull, kes siis muu,ˮ vastas ema.

Kõik jäid vait, nagu oleks midagi rasket nende üle langenud. Jah, see oli kurb lugu! Isal oli nimelt õde, kes elas ajuti päris mõistlikult, kuid sattus siis äkki märatsemishoogu. Siis ilmus ta metsatagusest külast nähtavale, jooksis läbi kõik tuttavad ja sugulased ning tegi, mis aga mõttesse tuli. Ta oli siis kohutav ja tal oli mitme mehe jõud. Illimar oli seni küll ainult kord näinud ta hullumeelseid silmi ja süsimusti pulstunud juukseid. Aga temagi teadis, mis tähendas hull-sõtse külaskäik. Selle eest oleks kesteab kuhu põgenenud. Ja täna oligi ta juba siin käinud, just siis, kui ta oli linnumaja või viinakeldri juures.

„Noh – ja kuidas?ˮ küsis isa pikkamisi.

„Midagi,ˮ vastas ema. „Näis päris selge olevat. Kartsin küll, et tea, mis teeb, aga midagi. Istus paar silmapilku, puhkas jalgu ja ajas mõne sõna juttu. Ainult ära minnes äh-

61


 vardas äkki, et maksab kõigile oma vaenlasile kätte – kui jälle haigeks jääb.ˮ

„Imelik, et ta seda ise teab,ˮ arvas tädi.

Kuid keegi ei vastanud talle. Ega tulnud ka muust jutuajamisest enam midagi. Isa tõusis lauast ja ühes temaga teisedki.

Pärast lõunat heitis isa ikka puhkama. Tal oli küll ainult pool tundi aega, kuid talle jatkus sellestki päris korralikuks magamiseks. Ta läks tagatuppa, võttis kuue seljast ja heitis sängi. See oli nagu märguandeks teistelegi. Ema õiendas veel pisut eestoas, kuid varsti oli temagi kappide taga isa kõrval. Tal olid küll jälle sukavardad näppude vahel, aga need liikusid veel väga uniselt, ainult nagu moe pärast. Tädi kraamis laua ja siis heitis temagi pikali ning laotas pearätiku üle näo, kaitseks valguse ja kärbeste eest. Seal ta lamas oma kuldpaberist inglipiltide all, ainult rätik ta suu kohal liikus pisut. Illimar vaatas ümber: Karlagi oli juba läinud. Ta oli veel silmapilgu eest siin olnud, aga siis kadunud nagu vits vette. Ja Illimar leidis enese äkki täitsa üksi olevat.

Ta istus hetkeks akna juurde. Väljas paistis ikka päike ja tuba oli endiselt valge. Ainult maja vari õues oli pisut pikemaks veninud. Oli hääletu ja igav. Illimar kuulatas lamajate hingamist, – kas nad magavad juba? Emast ja tädist ei saanud ses suhtes kunagi täit selgust, kuid isagi hingas nii, nagu oleks alles ärkvel olnud. Küllap ta mõtleb veel, kas veidrale vaa-

 62


 dile või hull-sõtsele. Mälestus neist polnud Illimariski kustunud. Imelik küll, ta oli nii kodus kui viinakeldris olnud, kuid need asjad olid temast siiski mööda läinud. Maailmas sünnib palju asju, mõtles ta, aga üks inimene näeb ainult üht ja teine teist. Ning kui sa neid just ootama hakkad, siis ei sünni tõeliselt midagi. Jääd ainult uniseks. Illimar haigutaski juba korra nii, et oleks võinud oma rusika suhu pista.

Äkki aga kuulis ta, kuis isa norskama hakkas. See algas mõne katkendliku tõmbega, paisus vilistamiseks ja vuhistamiseks ning prantsatas siis suure raginaga alla nagu puuriit, kui halud hakkavad omapead veerema. Ja siis otsast peale ikka jälle seesama lugu, ainult mõne vähema keerutuse ja kudrutuse, vuhina ning prantsatuse teises järjekorras esitamisega.

Nüüd magati siin täie tõega. Ja Illimar hiilis toast välja.

63


7

Otse Illimari vanemate korteri ukse kõrval oli eeskojas pumpkaev. Pump nagu pump ikka, tõmmuks tõmbunud veetoruga ja haljaks hõõrutud raudvaltaga, mille alumine ots keeras rõngasse nagu koera händ ja lõppes veel suure pommiga. Ainus iseäraldus, et see pump asetses majas, katuse all, mida Illimar polnud mujal näinud.

Kuid ega seda eeskodagi võinud hariliku majaruumiga võrrelda. Ta ulatus läbi kogu vana õllekoja keskosa, välisseinast välisseinani.

 64


Tal polnud lage peal, vaid kõrgel üleval paistis kohe katus, selle põikpalgid, röövikud, õletuustid ja nende peal kivid. Siit-sealt vilkus isegi päevavalgust sisse, ja talvisel ajal ei võinud siin erilisest soojusest kõnelda. Oli peagu nagu õu, olgugi et seinad ümber ja telliskivipõrand all. Kaevu ümber tekkis ikka jäämägi, välisukse lähedale lumehunnikud ja rentslitel võis liugu lasta. Mõlemad maja soojad otsad olid omaette, otsekui iseseisvad ehitised, mida ühendasid vaid välisseinad ja katus. Nende otsade lahtised pööningud oma koli-saladustega vahtisid vastamisi ja olid veelgi hämaramad kui eeskoja enese katusealune.

Samuti elasid ka Illimari vanemad ja Hirmud vastamisi. Kuid selleks, et ühe juurest teise juurde jõuda, pidi minema põiki läbi kogu eeskoja. Nii olid nad küll naabrid, kuid ometi mitte väga lähedased. Ja nad kohtusid enamasti ikka ainult eeskoja välisuksel.

Ometi, sel hetkel, mil Illimar oma toast väljus, seisis vana Hirm parajasti pumba juures ja asus täislöödud veeämbrit konksu otsast maha võtma. Ta oli vestiväel ja kõigiti juba koduses olekus. Sest tema pärisametiks oli ööd vahtida; selle eest tegi ta muud tööd ainult pool päeva. Ja nüüd oli tal just kogu õhtupoolik vaba.

„Noh, Illi-poju,ˮ ütles ta kohe, „kas tuled jälle minu poole heeringa hända sööma? See mul praegu laua peal. Ja napsi saame kah!ˮ

65



Eriti see „kah!ˮ oli öeldud täismehe rõhuga, nagu endiste ühislõbude meeldetuletuseks. Ja nii oli Illimar asetatud kohe suure kiusatuse ette. Sest Hirmu Juhan oli ta suurimaid sõpru, ega võinud midagi võrrelda nende koosviibimistega, mis oli neil omavahel olnud. Ja seda isegi sellest hoolimata, et Juhanil oli tige koer Sami ning mitte vähem tige naine Ane. Juba paljas jutt Juhaniga maksis midagi, sest seal tulid läbivõtmisele kõik maailma asjad, ja nende arvamused klappisid enamasti hästi. Sihukest juttu ei saanud Illimar kodus kellegagi ajada. Ja teiseks oli see heeringa sabagi väga veetlev asi. Ei võinud ju küll öelda, et Hirmu Juhani majapidamine oleks olnud kesteab kui peen või ta söömalaud erakordselt rikas. Aga Illimaril oli eriline kirg heeringa saba vastu ja just sellisena, nagu see tuli Hirmu Juhani lauale. Küsimuses olid nimelt need viimsed sabalülid ühes oimudega, – marusoolased, pisut tulitanud, nagu roostes, – otse laualt sõrmedega võtta ja suhu pista. Sedagi mõnu ei saanud kodus või ei maitsenud see seal kunagi nõnda. Ja nii oli igapidi põhjust ühes Juhaniga minna.

Oli ainult üks häda: need pidud, olgu pikad või lühikesed, lõppesid alati tüli ja nutuga. Sest Hirmu Juhanil oli imehalb komme: kui juba kõik söömised söödud ja rääkimised räägitud, siis peatus ta nagu järelemõtlemiseks, toetus istme seljatoele, vaatas hetkeks Illimari otsa ja ohkas raskelt: „Nii jah, Illi-pojukene, siin me

 66


 nüüd oleme, täna sööme ja joome, homme sureme ära!ˮ Ja siis ei vajatudki rohkem, et Illimar kohe üles hüppas ja nutma pistis: „Ei taha, ei taha! Ei taha enam su heeringa hända ega taha ka surra!ˮ Sest surm, kuigi Illimar sellest vähe teadis, oli ometi midagi säärast, millest halvemat ei võinud enam kujutellagi. Ja nii läkski ta oma vana sõbra juurest alati suure nutuga ega võinud kuidagi kindel olla, et see järgmisel korral just niisama ei kordu.

„Noh, kas tuled?ˮ küsis Juhan, veeämbrit käe otsa võttes.

Muidugi, Illimar läks jällegi, hoolimata kõigest. Ja nii astusid nad kõrvu läbi eeskoja, mööda kõigist neist kolmjalgadest, mõhkedest, uhmreist ning muust kolist, mis siin seinaäärtel peeti.

Hirmudel oli üksainuke tuba ja seegi väike. Sel oli telliskivipõrand, määrdunud seinad ja lubjast lapiline poola lagi. Ukse lähedal oli punane ahi, tagaseinas säng õlgedega, selle kõrval kirstulogu ja varnas vana Hirmu tuhandest kandist lapitud öövahi-kasukas. See ajas enese alt turri nagu rukkihakk ja kobises üksigi olles. Ühe otsaga vastu seina oli akna all laud, söömiseks ja igaks muuks sedalaadi tegevuseks. Teab, vahest oli ta kord ka värvitud olnud, aga seda ei mäletatud enam, peale jalgade. Nüüd valgustas teda päike kõige oma heldusega. Ja see valgus tuli just neist vikerkaarevärvi ruutudest maja tagant ning oli ometi peagu niisama klaar

 67


 kui iga muugi valgus. Hirmude korteri iseäralduseks oligi see, et siia just õhtupooliku päike paistis. Ja see oli päris hästi korraldatud, sest vana Hirm magas enamasti hommikupoolel ega vajanud siis tõeliselt mingit valgust.

Illimaril oli siia tulles ikka pisut halb tundmus. Olgugi vana Juhan ise ta sõber, kuid siin ootasid ees ka Sami ja Ane. Nüüdki vaatas ta sisse astudes kohe ukse taha nurka. Jah, seal lamaski Sami, tagapool kõveraks tõmmatud ja pea käppadele asetatud. Ta tundis seisukorda ega tõstnud vana Hirmu juuresolekul mingit lärmi. Ta ei kergitanud nende tulekul isegi mitte pead, lükkas ainult silmalaud kõrgele üles, nii et otsaesine kortsu läks ja ta punakad silmad täitsa nähtavale tulid. Siis laskis ta laud alla ja tegi näo, nagu oleks talle ükskõik. Kuid ta hingas ometi sügavamalt, liigutas musti sõõrmeid ja haudus kurje mõtteid.

Ane aga istus sängi äärel ja laskis parajasti oma kümne küünega läbi hallide juuksekahlude. Ta oli üldiselt vana ja vihane, välimuselt ikka rohkem Juhani ema kui ta naine. Ta käis kohma-kohma, rätikukolmnurk kaugele üle silmade tõmmatud, ja ta sõnad, kui neid tarvis tuli, otse hammustasid. Eriti asjata oli teda veel ähvardada või hirmutada. „Ärgita no ärgita,ˮ ütles ta siis, „kedä me no pelgäh, me no esi Hirmu oleki!ˮ Seesugust keelt kõneles ta sellepärast, et oli pärit kuskilt Läti- või mõne

 68


 teise maa piirilt. Ja Hirm oli tõesti nende nimi, selle vastu ei saanud vaielda.

Kuid vanast Hirmust enesest jatkus ometi nii oma naise ja koera taltsutamiseks kui ka südamliku sõpruse pidamiseks.

„Noh, Illi-poju, istu nüüd siia,ˮ ütles ta. „Näe, heering vahibki sulle vastu. Ega ta veel tea, et me ta ära sööme. Ja seda hoiamegi esialgu saladuses. Tea, mis veel muidu teeb!ˮ

Sellest piisas mängu alguseks. Illimar kobis laua äärde lugadest põhjaga toolile. Ta lõug ulatus ikkagi üle laua veere, ja ta nägi ka heeringat. See lamas põiki laual, paljana nagu oli sündinud, nii-öelda ihualasti. Ei olnud tal mingit taldrikut all ega paberitki ümber. Ainult pruun prussakas pidas ta juures vahti. Aga seegi laskis Illimari lähenemisel jalga, nagu halva südametunnistuse pärast.

Juhan võttis piiritusepudeli, mille oli saanud töölõpetamisel viinakeldris, ja kallas sellest poole kardtoopi. Siis tempis ta seda kaevuveega ja lõi toobi kolksti lauale nagu kõrtsiletile. Ning selle järel pöördus ta Illimari poole:

„Eks kulu sullegi pool hunti? Ega sinugi suu ole seinapragu!ˮ

Ka ses mänguosas oli juba nagu kokku lepitud. Illimar noogutas peaga. Ja Juhan täitis väikese kortli veega ning lõi selle samasuguse mehise kolksatusega Illimari ette. Siis istus ta isegi teisele poole laua taha.

69



Ta kääris särgivarrukad üles, nagu oleks valmistunud kesteab millisele lahkamistööle. Ta võttis suure taskuväitse välja, kiskus selle lahti ja tõmbas teraga paar korda üle saapatalla. Siis aga peitis ta noa pihku, nii et seda vaevalt oli nähagi, tegi sõbraliku näo ja sirutas teise käe ettevaatlikult heeringa poole:

„No tule, tule, kalakene, ära karda, ega me sulle midagi ei tee!ˮ

Kuid siis langes ta suur käsi väledalt heeringale ja samal hoobil välgatas nuga ning kala saba oligi juba lõigatud. Juhan ise aga lohutas oma ohvrit:

„Ära karda, ma ju ütlesin, et me sulle muud ei tee, kui ainult ära sööme!ˮ

Sellele naljale naersid mõlemad, nii vana Hirm kui Illimar. Ja nad võtsid esimesed napsid ning esimesed suutäied selle peale. Mõlemad puristasid viina kanguse pärast, tõmbasid näod krimpsu ja haukasid kähku heeringa küljest.

Illimar vahtis üle laua vana Hirmu näkku. See oli nii tõsine, aga silmade ümber käisid ikka viguri-jooned. Ja nii väga vana ta ka polnud, kuigi teda kõik just vanaks kutsusid. Ta vurrud olid veel rusked ja hallikiuline habe kaardus lõua ümber nii ilusalt, otsad kõik üles pööratud, nagu lokitud. Tema vanadus peituski rohkem ta kõneviisis ja öövahi-kasukas.

„Ja-jah, Illi-pojukene!ˮ õhkas ta. „Ega see maailma elu kerge ole. Kui ikka kavalust ei

 70


 tarvita, siis ka leivatükki kätte ei saa. Või kui saadki, ega siis kinni ei pea. Või arvad sa, et see kala ilma kavaluseta veel meie pihus oleks? Oh-oh, ammugi mitte! Kõik läheb käest või kistakse käest. Ainult mis hammaste taga, see on oma. Seda olen ma elus näinud ja sellele teadmisele ööd vahtides tulnud.ˮ

„Mis sa sest ööst vahid?ˮ küsis Illimar.

„Jah, et mis ma tast vahin?ˮ hakkas Hirm naerma. „Noh, seal on küllalt vahtimist. Nii ühest kui teisest kandist. Valvad, et puud ja rohi ööselgi kasvaksid. Hoolitsed, et kassid ja öökullid magama ei jääks. Ja pead vahti, et majad kohast ära ei läheks.ˮ

„Kas nad siis lähevad?ˮ ajas Illimar silmad pärani.

„Muidugi lähevad! Jalga lasevad, kui aga saavad! Või mis siis sina arvad? Oi, vennas, sellega alles seda muret ongi. Pea vahti, nii et silm sinine. Kas sa siis pole tunnud, et vahel öösel magades säng nagu minema valmistaks, ikka hõljub ja hoogu võtab?ˮ

„Olen küll.ˮ

„No vaata! Seal siis passigu mina aga peale ja jõudku jaole, kui kõik see krempel liikuma läheb. See pole naljaasi. Tead sa, vanasti oli Lokuta moonaküla otse mõisa kõrval. Kõik käe-jala juures ja hea tööl käia. Aga vaata, öövaht olnud va tossikene, jäänud tukkuma. Ja moonamajad kohe jalad selga ning padavai minema! Ei peatanudki enne, kui kolm versta

71


 eemal. Ja ole nüüd hea ning kõmbi igal hommikul ja õhtul seda vahet. Eks ole hull lugu?ˮ

Illimar vahtis hirmunult Juhani tõsisesse näkku. Kuid siis hakkas ta naerma. Ei, küllap see oli jälle neid vana Hirmu lugusid. Aga hea lugu see oli, ajas judinad selga ega tarvitse siiski sõna-sõnalt uskuda.

Hirmu Juhan võttis vahepeal jälle mõned lonksud ja hammustas tublid suutäied otse heeringa otsast. Ta kõnetuju näis selle järel aina kasvavat.

„Vaata,ˮ ütles ta, „oled küll pisut noorem mees, aga oleks aeg sinulgi elu tõsisemalt võtta. See pole naljaasi. Kui veel üksi oled ja poissmehe-põlve pead, siis võib ju pisut lulli lüüa. Aga nagu naine majas, on nali kaugel. Oi poju, naistega oled alles plindris, seda olen omal nahal tunda saanud.ˮ

„Messa sääl lörad latsele!ˮ kostis äkki tagaseinast, nagu roostetunud lambaraudade ragin. See oli Ane, kes oma uinakust hetkeks ärganud.

„Kuuled sa?ˮ tõmbas Juhan suu viltu ja tegi pöidlaga liigutuse üle õla voodi poole. „Kuuled? Sihuke on see naisemehe põli. Ja sellepärast pead enne kümme korda kaaluma, kuni naise majja tood. Kui kaugel nüüd need sinu peigmehe-lood on?ˮ

Illimar tõmbas jalad häbelikult tooli all krõnksu ja vahtis kõrvale. Sel asjal oli ju pisut tõtt taga, aga rääkida sellest oli ikkagi piinlik, kas või niigi hea sõbraga nagu Juhan. Ei tead-

 72


 nud ka kunagi, kus see täiskasvanute tõsi lõpeb ja nali algab. Ei, parem oleks ta sellest üldse vaikinud.

„Ära häbene ühti,ˮ jatkas Juhan. „Mees on mees ja peab selle tembu kord ikkagi tegema. Parem, kui kõik hästi plaanitsetud ja õigel ajal ette arvatud. Kas sa seda virtinat siis ikka võtta tahad?ˮ

Illimar vaatas abitult ümber.

„Ta–han–küll,ˮ kogeles ta.

„Ja kas ta sulle tahab tulla?ˮ

„Tahab küll. Ütles, et tahab.ˮ

„Kui vana su pruut siis on?ˮ

Illimar mõtles jälle.

„Nelikümmend aastat, ta ise ütles.ˮ

„Jaa, küpse iga, ega ole midagi öelda,ˮ oli Juhan nõus. „Otse paslik sinule. Ja naisterahvas igapidi nagu maasikmari. On ikka kogu ja tegu, nii et puudust ei paista kuskilt kandist. Mis siis muud, kui aga kosja! Ning mida varem, seda parem!ˮ

Juhan vaikis ja Illimar samuti.

„No kas lähed varsti?ˮ küsis siis Juhan.

„E–ei.ˮ

„No miks ei? See pole mehe mood, kui juba midagi otsustatud. Või tea, kas sa oledki päriselt mees?ˮ

„Olen küll!ˮ väitis nüüd Illimar kindlalt.

„Vaat' mitte ei tea seda ega paista ka su tegudest välja. Juba nimigi sul nii imelik. Illimar – kas see kellegi mehe nimi? Illi – noh,

73


 tüdruku-põnnile see ju läheks, veel enam Mari – selge naise nimi. Nii nime kui kõige muu järgi oledki sa tüdruk!ˮ

„Ei ole! Ei ole!ˮ

„No miks sind siis nii on ristitud?ˮ

„Ma ei tea.ˮ

„Kas sa ei mäleta, kui sind ristiti?ˮ

„Ei mäleta.ˮ

„Kohe näha, et asjad pole klaarid. Ei sa mäleta, kuidas sind ristiti, ega ole keegi teine maailmas seesugust mehe nime kuulnud. Ja kõige lisaks ei söanda sa kosjagi minna, kui asjad juba kord on sedasi. Mis peab sinust sel kombel arvama? Mis muud, kui et sa polegi poiss, vaid päris selge tüdruk!ˮ

„Ei ole! Ei ole!ˮ

„Noh, egas sellepärast veel nutta maksa. See passib mehele veelgi vähem. Hea küll, hea küll, ütleme, et sa oled mees. Kuid kui sa sel kombel venitad, võivad asjad sootuks sassi minna. Vaata, pruut ootab ja ootab sind ning läheb viimaks teisele. Või kaua ta peabki säärasele unimütsile lootma? Ja lõpuks jääd sa vanapoisiks, nagu Pöta-Tõnis või Hull-Juhan. Ning seegi põli pole suurem asi, nagu neist isegi näed. Kosjas peab ikkagi ära käima. Siis on pruudil kindlam põhi all ja su enesegi olemine selgem. Eks või siis veel pulmadega viivitada, kui nii vaja. Seesugune on mehe viis. Või muidu ma ei tea, mis sinust arvata!ˮ

 74


 Juhan näis seda öeldes päris tõsine ja murelik.

„Kuidas sinna kosja minnakse?ˮ päris Illimar tasa, silmi pühkides.

„Noh, see on igakord ise küsimus,ˮ elustus kohe Juhan. „Ikka igaühe seisuse ja kukru kohaselt. Võib väga toredalt, aga võib ka hoopis lihtsalt. Igatahes paned oma paremad hilbud selga, lööd enese igapidi üles, lähed kõigepealt pruudi poole, räägid loo ära, et vaata, nii ja naa, ära pane pahaks ega võta vihaks, sula armastus, aga sind ma ei jäta. Lased siis kõigepealt pruudil kosjaviina juua, kuid annad asjast ka sugulastele ja sõpradele teada ning lased neilgi lonksu võtta. Ja sellega ongi loril lõpp. Mis see mehe käes – kerge kui käkitegu!ˮ

„Mis see kosjaviin on?ˮ

„Ah see? Noh, viin nagu viin ikka. Jõukamal mehel pommerants, piparmünts, riia-palsam või mõni muu peenem sort, kui juhtub käepärast olema. Aga võib lasta ka just samasugusega, nagu meil siin praegu ees. See on sootuks lisna küsimus – hakka aga peale ja lase käia!ˮ

Juhan võttis oma vägeva öövahi-piibu, käänas ja väänas seda, luristas ja laristas ning toppis siis tugevat pinutagust täis. Siis võttis ta tulevärgid, raius, nii et sädemed särtsusid, surus hõõguva taelatüki piibukolusse ja varsti tõusid paksud suitsupahvakud lae poole. Selle järel

75


 rüüpas Juhan toobi põhjast viimse lonksu, laskus seljatoele ja lausus aeglaselt:

„Ja-jah, Illi-pojukene, täna sööme ja joome, aga homme –ˮ

Illimar hüppas üles, valmis põgenema, kuid Juhan lõpetaski teisiti:

„Homme aga võtame naise.ˮ

See lause polnud igatahes halvasti mõeldud. Kuid just selle peale ärkas jälle Ane, ajas enese rogisevalt koikult püsti ja pistis kisama:

„Vai naiseh, vai naiseh! Mes naist sul viil vajah! Vai viil sellestki veidüh, vai viil vastset vajah! Sedä ma mõtle, no sedä ma mõtle!ˮ

Samal hetkel ajas ka Sami enese esijalgadele, kuklakarvad turris ja silmis vastik läige.

Illimar arvas, et nüüd on õige aeg minna. Kuid veel eeskottagi kostis talle Hirmu Juhani perekonnaõnne vägev vastukaja. Ja nii kuidas ta oligi mees, ta ei osanud end ometi teise mehe seisukohale asetada.

 76


8

Järgmine päev oli pühapäev.

Kuid Illimari isal polnud pea kunagi vaba aega, olgu päev milline tahes. Ta kandis küll aidamehe nime, kuid sellega kaasas käis terve rida muidki ameteid. Kui ta polnud aida juures, siis oli ta lauda juures, ja kui ta polnud viinakojas, siis oli ta piimakojas. Kui teda aga ühestki neist kohtadest ei leitud, siis pidi otsima veel viiendalt või kuuendalt tööalalt. Pühapäeval pani ta küll kõik muud ametid maha, aga kari jäi, sest loomad söövad ka pühapäeviti,

 77


 just nagu inimesedki. Veel enam, lehmad lüpsavad suurimailgi pühadel, kuna inimestest nende puhkepäevil pole õieti mingit kasu. Aga mõisa majapidamine sihtis ikka kasu poole.

Ometi oli isal pühapäeviti rohkem aega. Ta magas hommikupoolel paar ülemäärast tundi ja oli õhtupoolikul rohkem kodus või käis oma huvi pärast siin-seal ringi. Aga eriti kauneil suveõhtuil läks ta ühes kogu oma perekonnaga jalutama. Seda juhtus küll harva, ainult mõni kord aastas, kuid sellepärast olidki need otse erakordsed sündmused.

Siis pani isa maniski ette ja krae ning lipsu kaela, sest seesugused asjad olid tal juba ammusest ajast. Siin maakohas ei jälgitud küll väga täpselt aega, ja sellepärast ei vastanud ka isa härrasrõivad vahest moe viimseile uudiseile. Kuid Illimari meelest eraldas see rõivastis ta isa ometi tunduvalt kõigist kaelarätiku-meestest. Ja ega neid kraekandjaid siin peale tema palju olnudki – ainult veel kaks-kolm meest. Päris-saksad elasid mõisas niikuinii ainult ajuti.

Täna oli just sääraseid erandlikke pühapäevi.

Neid jalutuskäikusid ei plaanitsetud küll kaua ette ega olnud neist õieti juttugi, enne kui juba minek lahti. Aga vähemalt Illimar tundis juba hommikust peale, et täna see tuleb või ei tule mitte. See tundmus oli otsekui õhus eneses.

„Kui teeks täna õieti suurema ringi,ˮ ütles

 78


 isa nagu möödaminnes. „Läheks Soevariku ja Härravariku kaudu. Ei ole ammu enam metsapuud ligidalt näinud.ˮ

Ja siis märkas Illimar, et ema ja tädi olid juba oma paremais pühapäeva-rõivais ning isagi täitsa minekumundris. Ja siis läksidki nad kohe. Et kõik sünniks püsiva kava kohaselt, selleks pidi tädi nüüdki teelahkmelt veel tagasi ninarätiku järele jooksma. Sest ninarätik on seesugune asi, mis peab sääraseil jalutuskäikudel kindlasti kaasas olema, aga esialgu veel ei ole.

Ilm oli ikka päikesepaistene ja soe, ning isa arvates pidi ta selleks veel kauaks jääma. Vahest isegi kauemaks, kui see kasulik kartulitele ja teistele maa all ning maa peal kasvavatele viljadele.

Nad pöördusid maja ees paremale ja suurele maanteele jõudes veelgi kord paremale. Nüüd jäi mõis täitsa selja taha. Ühel pool kollendas rukis ja teisel pool rohetas oder ning ees tüki maa taga mustas Soevariku sein.

See osa jalutuskäigust ei pakkunud eriti palju. Ainult et silm sai kaugemale vaadata ja jalg tunda end tõelisel maanteel olevat. Ja maanteelgi, mis pole küll nii kodune kui omavahelised jalgrajad, on siiski oma veetlus. Ta on kuiv ja tallatud, kuid kääbusköömel kasvab ometi ta äärtel, kõhetu verihein tõuseb teele ja kollase peakesega kummel õitseb kas või ratta allgi veel. Ning sadat kanti pekstud ja heidel-

79


 dud kruusakivikene kõneleb rändava maailma visast elutarkusest. Nõnda arvas isa, kes oli ise küll metsades sündinud, kuid ometi ka pisut maailma näinud.

Isa ja ema kõndisid aeglaselt ning Illimargi pidi nende lähedal olema. Seda sellepärast, „et mitte hobuste alla jäädaˮ, olgugi et teel ei paistnud ainustki sõitjat. Tädi Liisa kohtas küll pühapäevaselt liikuvaid „nooremaidˮ, nagu isa ütles. Ta ajas nendega paar sõna juttu, itsitas naerda ja ruttas siis jälle järele. Ning vend Karla laskis ringi, nagu vankrimehega kaasas olev koer, kes teeb viis korda pikema teekonna kui hobune. Kord oli ta ees, kord taga, kord lõikas ta nurmenõos pajukeppi, kord käis sillatruupi peidetud tuhkrulõksu vaatamas ja kord tegi kõrge kivi otsas kätega vehkides lennukatseid. Temast jatkus juba kõikjale!

Esimene peatus oli kohe Soevariku esimeste mändide all. Need olid üksikud helekollaste tüvedega ja jändrikkude oksadega vägevad puud. Nad olid juhuslikult kallakuti, nagu jooksus peatunud hiiglased. Ja maa nende all oli täis koopaid ja kääpaid, samuti nagu hiiglaste aleadra jälgi.

Ühele kääpale laskusidki jalutajad pikali. Nende ees all nõos oli mõis. Paistis kõigepealt vana õllekoda, siis kuivatusrehi ja ait ning siis juba üksikuid halle ja punaseid katusekatkeid haljuse keskelt. Üle kõige tõusid söögikella katusekiil, viinavabriku korstnad ja toonekure

 80


 pesa pargis. Päike paistis selja tagant ja valgustas heledalt kogu seda pilti.

Illimar toetus peaga ema najale. Sipelgad läksid lähema männi tüve mööda üles, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Illimar jälgis nende minekut, kuni ei suutnud neid enam eraldada. Kuid ta pilk jatkas tõusu, kuna ta ise ikka rohkem ja rohkem seljakile vajus. Seal ülemal tulid vastu oksad, nagu viltuväänatud käsivarred, ja hoidsid sõrmede vahel tumerohelisi okkatortisid. Jälle natuke vahet ja jälle uus käsivars. Lõpuks aga ainult sini-sinine sügavus, mõne hõreda valge laiguga. Ja nüüd oli ka Illimari pea ema sülle vajunud ja ta vaatas otsejoones üles. Kuid imelik: all ei tundunud vähimatki tuulehingust, aga männid kohisesid ometi, madala, vaevalt kuuldava kohinaga. See oli nii nukrustavalt-magus...

Isa nimetas kõike seda üheskoos looduseks. Ja ta arvas, et looduses on inimesel hea puhata. Kuid looduses oli muidki toone, peale selle helesinise ja nukker-magusa. Kuskilt kaugelt-kaugelt kostis isa hääl:

„See oli väga ammu, suure katku ajal. Mõis ja vald surid, kõik surid, ei jäänud enam palju kedagi. Ja siia metsa äärde nad maeti, suurtesse ühishaudadesse. Õhtuti tulid hundid kokku ja nende ulgumine kostis mõisani. Ning sellest see nimigi – Soevarik.ˮ

See oli jube lugu. Ema ja tädi väristasid õlgu ning Illimar tõusis ruttu istuli. Kuid isa,

81


 kes oli metsades kasvanud, teadis huntidest veel muudki. Karjas käies pidi ta pasuna kõrval ka püssi kaasas kandma. Ja tal oli veel eneselgi tegemist nende kiskjatega.

„Näen ma, päratu suure sõnajalapuhma ümber löövad lambad äkki keerdu. Jooksen juurde, – ei muud, kui ainult lai tee rohus, kus ta oma saaki on lohistanud. Lasen huupi paugu, ja siis aga järele. Kihutan läbi kuiva ja vedela, ees ikka rada rohus. Ja siis äkki lammas mättal, elus, ainult pisut kriimustatud ja juhmiks jahmatatud, vabiseb nagu haavaleht. Ja mis te arvate, miks oli hunt ta lahti lasknud? Niisama ehmatusest. Ei kannata püssipauku. Seal kohal oli ta siis olnud, kui pauk käis. Ja paugupealt oli ka ta kõht lahti – no oleksite pidanud nägema, missugused olid puud ja põõsad ümberringi! Otse vikerkaarena oli lasknud. Nii et on küll tige ja hädaohtlik loom, kuid üksikuna ikkagi arg ning armetu.ˮ

Selle jutu peale naersid kõik. Oli ikka lõbus küll sellist kiskjat kujutleda säärases hädas! Otse inimlikuks sai ta olemus selle nõrkuse tõttu. Ja kogu looduski näis jälle sõbralikum.

„Oi oi hundi päevad, oi oi hundi päevad!ˮ rõkkas Karla, hüpeldes ühelt kääpalt teisele.

Maantee jatkas siit küll ka edasi oma sirget käiku, kuid varjuline jalgrada pöördus alla paremale. Tuli madalat lehtmetsa, mille üle sirutusid ainult veel üksikud oksalagedad männitüved. Ja siis juba igasuguseid võõramaa okas-

 82


 ning lehtpuid, nagu kokkurääkimise peale. Sest see osa metsa oli mõeldud pargina ja siia katseks kõiksugu külalisi istutatud. Ning äkki näis kogu ümbrus nii võõrana, nagu oleks looduse mõistmiseks isegi tõlki vajatud.

Ainult kodumaine rähn täksis siin ikka veel päris arusaadaval keelel. Ja sädinal mööda saksa-kuuse oksi laskva orava kahune saba polnud siiski Saksamaal tehtud. Ega olnud ka kännu otsas soojendav rohelise saterkuuega sisalik ometi kellegi välismaalane.

Illimari ühtlasi rõõmustasid ja kohutasid need loomad. Oleks tahtnud neid ometi kauemini vaadelda, kuigi eemalt. Nad olid aga nii väledad, et pidid vahel kahtlema nende olemasoluski. Vaevalt said näha, kui juba kadusidki. Viuhti! oli orav läinud, siuhti! kadus sisalik, ja rähn astus puu teisele poole, just nagu inimene läheb ümber nurga. Ja seal, nägematuna, lõi ta oma noka-peitli jälle kuiv-kõlisevasse tüvesse.

Nüüd laskuti läbi sõnajalgade ja käolina alla ojale. Seal nopiti turbamudaselt rannalt imepisukeste siniste õitega lillesid. Tädi arvas, et need on värismenid, ema – et neid kutsutakse meelespeadeks, aga isa ütles kindlalt, et need on hänisilmad. Kuid kõigist lahkuminekuist hoolimata olid lilled ise ometi väga armsad. Ja Illimari pisuke rusikas korjus neid täis, nii et polnud enam kuhugi panna.

Nüüd tõusti juba mööda Lülletemäe nõlva. Kahel pool kõrval oli paiguti põldu ja paiguti

83


 maasapi õitest roosat sööti. Ees aga kerkis mäe mehine metsatukk.

Lülletemägi – see nimi pidi olema väga vana. Ühed seletasid seda nii ja teised naa. Seal põlismändide külgedes olnud veel hiljuti vägevad raudrõngad. Lüllide mägi, ahelate mets – nii arvati. Orjapõlve ajal olla seal inimesi ahelais peetud ja koertega puretatud. Kes teab, – puud ei paljastanud oma saladust.

Ja nüüd kadus juba kõik mineviku uttu. Isegi mäe enese nimi. Sest mõisas kutsuti kohta juba üldiselt Härravarikuks. Ta oli muutumas pargiks ja saamas mõisasakste perekonna-kalmistuks. Sammaskõrge variku keskel oligi seal juba esimene haud. Mitte küll nii, nagu oli harjutud kujutlema harilikku hauakalmu, sest sakste kombed käivad teisiti. See oli terve kivimaja, kõrge ja kitsas, niisama kõrge ning kitsa uksega. Seal puhkas pime-härra oma üksindast und. Nagu ta elu oli erinenud teiste omast, nii ka ta viimne puhkepaik. Ja põlispuud kohasid ta ümber, suved ning talved läbi...

See koht täitis Illimari südame ikka argusega. Igal puul siin oli nagu oma elulugu, omad mälestused ja oma keel, mida aga inimesed ei mõista. Kõige hämar-süngem oli just hauakabeli ümbrus. Siia tulid küll kolmelt poolt kruusatud jalgteed, kuid needki olid nii varju-hämarad, et iga rõõm neil suri. Ja suured juure-

 84


 jändrikud, mis üle teede roomasid, näisid nagu elavad olevused, kellele ei usalda astuda...

Siit algava suure tee otsas kumas aga vägevate oksade vahelt valgust. Mida kaugemale jõuti, seda heledamaks muutus, kuni variku lõpul avanes jälle kogu maastik. Sealt laskus sirge tee kummalegi poole istutatud noore kuusehekiga. Ja selle lõpus vilkus ühel pool ülemine järv, teisel aga rohetas mõisa õunaaed ning punasid üksikud katused.

Otse Härravariku äärel, viimsete puude all, kerkis sale sini-valge ehitis. Seal kandsid kuus puusammast ümmargust katust ja sees käisid seinaveeril pingid ringi. Kogu ehitist kutsuti ühe sõnaga lusthooneks. Ja lustiks ta oligi, eriti väsinud jalgadele.

Vaevalt olid jalutajad metsa äärde jõudnud, kui neid jutt ja naer vastu võttis. Lusthoone lahtise võre üle paistis heledaid naiste rõivaid. Seal oli teisigi pühapäeva-jalutajaid. Seal oli mõisa virtin Sohvi kõiges oma uhkes olekus, seal viinameistri naine ja seal ka valitseja tüdruk. Ainsa mehena oli kirjutaja Matiesen, kes teab, kuidas siia seltskonda sattunud. Nüüd oli imestushüüdeid ja teretusi, isegi kättpidi, mis polnud argipäeval kunagi kombeks. Ning siis asetusid kõik vastamisi ringpingile.

„No vaata, siin on mu peigmeeski!ˮ hüüdis Sohvi ja tõmbas Illimari enese poole. „Sa heldene aeg! Ja missugused ilusad lilled sul veel on!ˮ

85



„Anna tantele lillesid,ˮ käskis ema.

Ja Illimar ulataski oma hänisilmade pihutäie.

„No vaata,ˮ ütles jälle Sohvi, „nii peabki üks kavaler tegema. Kuid mitte kõik, saab osastki. Kas sa ka tead, kuidas neid lillesid kutsutakse? Ära unusta mind. Niisugune nimi on neil. Pea siis meeles: ära unusta mind!ˮ

Ja Sohvi naeris oma pehme rinnahäälega, nagu kudrutades. Tal oli tõesti, nagu ütles Hirmu Juhangi, kogu ja tegu ega võinud teda ühestki kandist laita. Ta oli äärmiselt paks, punaka ümmara näoga ja heledate juustega. Kõik temas kõneles hakkavast vaimust ja elurõõmust. Ta püüdis vahel ka peenemate viisidega olla, kuid sellest ei tulnud suuremat välja. Sest ta pidi ikka oma paksuse üle kurtma ja lakkamatult higi pühkima. Ning tema pilgus oli otse emalikku õrnust.

Illimaril oli aga piinlik ja häbi. Ta häbenes ühel hoobil teiste naeru ja enese paljaid jalgu. Jah, see oli küll tema pruut. Pruudiks ja peigmeheks oli neid ikka kutsutud, nii kaugele kui ta mäletas. Ega olnud tal endalgi midagi selle vastu. Aga kui seda nõnda hulga inimeste ees öeldi, siis oli ikka miskipärast häbi. Sest täiskasvanute naer vihjas mingi naljale, millest ta aru ei saanud.

Nüüd rääkisid need täiskasvanud juba muist asjust.

 86



„Kunas nad tänavu peaksid tulema?ˮ küsis Illimari isa virtinalt.

„Vist ikka kahe-kolme nädala pärast,ˮ vastas see. „Nii on nad harilikult tulnud. Ei ole kuulda, et seekord teisiti oleks. Ega ole mullegi muud käsku antud.ˮ

„Praegu on nad alles Padaveres,ˮ lausus kirjutaja Matiesen aeglaselt. „Ja sealt lähevad nad veel Kõllastesse. Alles selle järele. Nii et mitte enne kolme nädalat.ˮ

„Nendeˮ all mõeldi mõisahärraseid. Nimesid tarvitati ainult siis, kui ilma läbi ei saanud. Muidu aga kõneldi ikka nii ebamääraselt, nagu mingeist üleloomulikest olevusist. See oli nagu salapärane jõud, mis piirles seni alles kaugel taevaranna taga. Seda ei tarvitse küll eriti karta, kuid kui ta saabub, peab kõik väga trammilt ordnungis olema. Just neid sõnu tarvitatigi säärastel puhkudel.

„Siis on jälle rabinat,ˮ ütles Illimari isa.

„Mis muil, aga minul küll!ˮ ohkas Sohvi. „Ja iseäranis veel jahi ajal. Tuleb seesugune kari kokku, et ei tea, kuhu pikali panna või mis ette anda. Silmad söövad peast ja maja ajavad lõhki. Seda Soodomat ja Komorrat, sa heldene aeg! Otse kõhnaks jääd palja selle mõtte pärast.ˮ

Kõik naersid Sohvi kõhnusele mõeldes ja ta ise naeris kõige rohkem.

„Ei noh – jaht!ˮ lausus Illimari isa rõhuga. „Teadagi!ˮ

87



Ja jahti ta juba tundis. Ses asjas oli ta valmis saksu arvustamagi. Sest ega need kõik kesteab kui suured jahimehed olnudki. Oli nende hulgas päris naeruväärseid narre. Tühja kah kõigi oma inglise püssidega, kui ei ole loomatundmist ega oska lasta. Muudkui kuraasitavad nagu kuked ja teevad tähtsat nägu, nii et lihtmeeski peab pihku naerma. Oli ta neid ju küllalt näinud ja võis oma arvamise öelda.

Vaheajal pidi päike olema juba õieti madalale jõudnud. Lusthoone vajus hämarusse ja Härravariku vari langes kaugele üle eesolevate põldude. Kuid õhtu oli sellest hoolimata soe ja sääsed tantsisid pilvena sammaste ümber. Naised ei jõudnud neid ninarätikutega ära vehkidagi. See vehkimine tõendas ainult, et neil kõigil ninarätikud tõesti kaasas olid. Muud kasu sellest polnud.

„On juba hilja,ˮ ütles äkki Illimari ema. „Egas muud, kui tuleb minna.ˮ

Nad tõusidki kõik ja hakkasid minema. Tee kahe kuuskederea vahel oli nöörsirge. Kuused olid küll veel madalad, kuid Illimar ei näinud neist ometi üle. Nii paistis talle, nagu läheksid nad mööda rohelise kraavi põhja. Äkki hüüdis Karla:

„Näe – jänes!ˮ

Ja tõesti, väike hall loom seisiski ehmunult kesk teed. Päike paistis üle metsa talle otse silma ja ootamatu inimhulk kohutas teda. Ta oli enese poolpüsti ajanud, kõrvad veidralt ri-

 88


 pakil, ega pääsenud enam paigast. Alles siis, kui Karla oli oma kisaga juba õieti lähedale jõudnud, hüppas ta äkki kuuskedesse ja kadus. See ootamatu sündmus lõbustas kõiki, ja isa jutustas jälle mõne loo jänestest.

Nii jõudsid nad ülemise järve lähedale. Seal see lamas teede, põldude, heinamaade ja oma madalate randade vahel. Kõige selle ümber olid nad täna ringi teinud, haarates veel tüki metsagi kaasa. Vesi näis päris must ja ta kohal hakkas juba siin-seal udu tõusma. Õhtu lähenes ruttu.

Nad peatusid veel üheskoos tammil kahe järve vahel. Pea kohal liblendasid haabade lehed ja vesi sulises tammi all. Siin tuli lahkumine. Sooviti vastastikku head ööd. Ja härrad kergitasid koguni kübaraid.

„Noh, Illimar,ˮ ütles Sohvi, „kunas sa mulle kosja tuled? Lubad ja lubad, aga ei tule. Kas pean ma vanatüdrukuks jääma või onu Matiesenile minema? Kinkisid mulle meelespealillesidki – ega seda või enam niisama jätta. Maga nüüd hästi ja mõtle homme selle üle järele.ˮ

Siis lahkus seltskond naerdes ja kumbki pool läks eriteed.

Illimari kodu paistis siinsamas lähedal. Kuid äkki tundis ta enese nii väsinud ja unise olevat, et enam kuidagi ei suutnud edasi minna. Tänane jalutuskäik paistis ääretu pikana, et enam ei mäletanudki kõike, mis selle jooksul nähtud.

89



„Ema,ˮ ütles Illimar, „ma olen väsinud. Võta mind sülle!ˮ

„Noo!ˮ naeris ema. „Ise juba suur mees – kavatseb kosjagi minna – ja teda peab veel

süles kandma! Kus sa selle häbi otsaga! Ei, kõnni juba ise!ˮ

Ja Illimar kõndiski ise, hoides ema seelikust kinni, silmad enesel suletud, poolenisti juba magades

 90


9

Järgmisel hommikul ärkas Illimar nii vara, et päikese kiir veel truubini ei ulatunud. Ja tal polnudki aega ega huvi seda oodata. Ta lamas ainult nii kaua, kuni jõudis täieliku ärkvelolekuni. Siis tõusis ta kähku, nagu oleks öösel mingile tähtsale otsusele jõudnud.

Ema polnud ka seekord nähtaval, ja Illimar riietus jällegi omapead. Oli küll pusimist ja ähkimist püksinööpidega, kuid ometi pani ta nüüd needki ise kinni. See võit tõstis ta tuju, nii et majas valitsev vaikus teda enam ei ko-

91


 hutanudki. Noh, ema on väljas, koorib vist jälle kartuleid, – kas ta seda esimest korda teeb! Või on siin esimest korda üksi oldud ja toime tuldud!

Kuid ema ei koorinud ometi mitte kartuleid, vaid kitkus aiamaal peenraid. Ja sellepärast võttis pisut aega, enne kui Illimar ta avastas. Seal ta kükitas peenarde vahel, sõrmed mullast mustad, kõrval hunnik vesiheina. Ta näis jälle sügavais mõtteis olevat, otsaesine kipras ja silmad kõvast valgusest kitsad. Sest päike paistis endise heledusega, kuigi oli juba pisut tuult tõusnud.

Ema imestas jällegi Illimari omapead ülestõusmist ja lõi kohe pilgu ta püksitagumikule. Noh, seegi oli kinni. Illimar oli ka nööpidega ise hakkama saanud. Taga paremaks! Näib ikka kasvavat ja meelemõistust koguvat, kuigi muidu paistab nii pikaline olevat. Ses mõttes oli rõõmu ja muret.

„Noh, sinust saab veel mees!ˮ ütles ema ja patsutas oma mullase pihuga heakskiitvalt Illimari tagumikule.

Illimarile see just ei meeldinud, sest enda teades ta oligi juba mees. Teiselt poolt aga tegi iga osavõtt ja kiitus talle rõõmu. Ainult selle avaldamisega oli ta tagasihoidlik.

Ka nüüd oli esimene käik seasulule. Vesihein, sea maitsvaim salat, polnud kuiva aja tõttu eriti mahlakas, kuid rõõmu tegi see talle

 92


 ikkagi. Ja sõi ta seda otse sea kombel – mullaga segamini, nagu oli ette visatud.

Ema hoolitses jälle Illimari näopesemise ja juustesilumise eest. Siis pani ta piimakruusi ja leiva lauale, käskis Illimari sööma hakata ning läks ise uuesti aiamaale.

Illimar sõi ja mõtles ise, ots kipras.

Sohvi koogid viimasel korral olid ikka väga magusad. Midagi seesugust polnud ta muidu saanud. Hoopis teine asi kui see leib siin! Kui neid veelgi saaks, kas või täna juba... Tea, mis nalja nad teevad, et ikka sellest kõnelevad... See on nii veider ja häbi oleks ka, aga kookideta ta ei jätaks... Ta ise ütles, et peab muidu onu Matiesenile minema või vanatüdrukuks jääma. Noh, see Matiesen! Kõhetu ja prillidega ning haige. Ütlevad ise, et pole mees ega midagi, vaevalt elu sees, rind haige ja puha... Aga vaata, võtab ära ja siis on läinud ja kõik on otsas. Ei oleks enam kooke ega midagi...

Illimari isu oli kadunud. Ta taganes kesktoani ja vaatas oma jalgadele. Need polnud viimaste päevade jooksul puhtamaks läinud. Eile oli ta küll järverannal solistanud, kuid nii palju kui vana mustust kadus, tuli uut juurde. Ja kas võibki kosja palja jalu minna? Näe, Hull-Juhanil ei lasta lihtsatki viina palja jalu võtta, mis siis veel kosjaviinast kõnelda! Ja vana Hirm ütles: pane oma paremad hilbud selga ning löö ennast üles... Noh, nende hilpudega

93


 on küll nii, et neid suurt ei ole, ja mis ongi – see sinine pluus – seda juba omapead kätte ei saa. Ainult vahest saapad...

Illimar läks tagatuppa ja hakkas oma voodi ning suure kapi vahelt õngitsema. Raske vaevaga kiskuski ta sealt oma tolmused saapad välja ja tõi eestuppa.

Noh, esimesel pilgul saapad nagu saapad ikka. Sääred küll nagu veetorud, ülalt just niisama laiad nagu alt. Pisut ka kulunud ja tallaservad viimasest ligunemisest punakad. Aga kumbki omaette läks ikka korda ja alles kõrvu seistes paljastus nende veidrus. Parema jala saabas oli nimelt tunduvalt suurem ja ka heledam, ning seda sellepärast, et ta oli noorem. Seda ei tahtnud küll keegi võõras uskuda, aga nii see ometi oli.

Esialgu olid küll mõlemad saapad ühevanused ja ühesugused. Kuid siis olid nende tallad läbi kulunud. Ja siis oli see punapea-kingsepp, sealt Raksukülast, mõisa juhtunud ja saapad talle parandada antud. Ta läks ja jäi ega kuulnud tast enam kihku ega kahku. Ja kui nõudma mindi, laotas mees käsi: tehke, mis tahate, näe, on üksainus saabas, aga teist ei ole! Lugu oli nii, et punapea oli kõrtsis kõvad napsid teinud ja siis pommis peaga terve öö metsas hulkunud, kord ühe, kord teise kadaka kõrval maganud, Illimari saapad pea all. Ja lõpuks oligi ainult üks saabas järele jäänud. „Pole midagi parata,ˮ

 94



 ütles punapea, „ehk katsub poiss kuidagi ühega läbi ajada –?ˮ

Illimari isa vihastas selle jutu peale ja andis punapeale raha uue saapa jaoks naha ostmiseks. Varsti oligi mees jälle mõisas, seekord võitja näoga: saapad on siin! Kuid kui vaatama hakati, siis nähti, et uus saabas oli vanast märksa suurem. Punapea aga tundis enesel veel kümme korda õiguse olevat. Ta õpetas kõiki nurisejaid: ega siis lapsele või uut asja niisama väikest teha kui oli vana; jumaluke, ta ju kasvab! Ema pahandas küll: kas see laps mõni vähk on, et tal üks sõrg oleks suurem kui teine! Kuid nüüd polnud tõesti midagi parata ja Illimar pidi leppima oma veidra saapapaariga. Ning vend Karla hirmutas veel pealegi oma jutuga: vaata, nüüd on sul üks saabas uus ja teine vana; kui see vana päris ära kulub, siis tehakse tema asemele uus, jälle pisut suurem; siis kulub see teine ära ja tema asemele tehakse uus; ja nii ikka kordamööda, terve su elu läbi, sest ega ometi pooleli peetud asja või ära visata; ja nii ei saa sa oma surmani ühesuguseid saapaid näha!

See lugu oli Illimarile tookord palju pisaraid maksnud. Nüüd aga vaatles ta oma jalatseid võrdlemisi rahulikult. Noh, päris kosjasaapad need vist küll polnud. Aga eks aja igaüks oma asju ikka seisust ja rahakukrut mööda. Nii oli ju keegi öelnud. Ja Illimar istus jalapingile ning tõmbas saapad jalga. Tõsi, vasaku

95


 jala oma pigistas juba nüüd pisut, vähemalt nii kuivanud peast. Hea, et paremagi oma oli veel lahe! Ja Illimar kiskus nad jälle jalast.

Ta jäi jalapingile istuma, kummaski käes saabas. See kõik oli veel väike mure, kuid see kosjaviin!... Et ikka nii ja ikka naa, jõukamal see ja kehvemal too... aga et võib ka päris prostaga läbi ajada... kas või sellesamaga, mis igapäev ees...

Ta tõusis ja läks seinakapi juurde. Jah, siin oli küll igasugu pudeleid ja pudelikesi, kuid et neis üheski oleks viin, seda polnud ta kuulnud. Ta võttis ühe tühja pudeli riiulilt. Igapidi ilus riist, mitte suur ega mitte väike, paslik kõigipidi, ainus viga – tühi!

Ta seisis abitult ja mõtles tükk aega, nii et asi, millele ta mõtles, pidi peagu meelest minema. Lõpuks aga leidis ta õieti lihtsa lahenduse.

Kuid kosjaviingi polnud veel kõige keerulisem asi. Oli veelgi piinlikumaid küsimusi. Jah, oli ettevõtteid, millest võis kõnelda kõigile, ja oli teisi, millest võis ainult mõni üksik teada. Ning kosjaskäik oli viimast laadi, Illimar tundis seda selgesti. Sellest võis kõnelda Hirmu Juhanile, alatare lellele, Avvusele ja Saaremaa Riidule, kas või ka Haige-Jakobile, kui see üldse tahab kuulda ning mõista. Aga näiteks emale, kellele võis kurta kõiki muid muresid, – mitte kunagi! Ega mitte ka ühelegi teisele kodus! Otsekohe lõi võitmatu häbitunne vastu.

 96


 

Nii mõeldes võttis Illimar ühte kätte saapad ja teise tühja pudeli ning hiilis välja. Ta pani asjad välisukse kõrvale ja läks jälle aiamaa poole. Värava juurde jõudes nägi ta, et ema endiselt peenra kõrval kükitas. Illimar vaatas teda natuke aega läbi värava pulkade ja hüüdis siis:

„Ema, ma lähen pleekaeda.ˮ

„Ah sina oled? Noh, mine pealegi,ˮ vastas ema, vaevalt pead tõstes.

Illimar pöördus kohe, ja süda vasardas ta rinnas. Ta püüdis esialgu veel päris aeglaselt minna, katsus isegi nagu igavuse pärast vilistada. Suurt häält ju sellest ei tulnud, aga enesejulgustuseks ikkagi pisut jatkus. Nii jõudis ta eeskoja ukseni. Sealt haaras ta aga saapad ja pudeli ega peatunud enne jooksus, kui oli juba kartulikoopa juures. Alles nüüd vaatas ta ümber: teel ees ja taga ei paistnud ainustki hingelist.

Nüüd läks Illimar juba rahulikumalt. Vasakul sätendas päikese käes ülemine järv kõigi oma kalmuste, ubalehtede ja sinilatvadega. Paremal käel, kuid juba palju äkilisema kaldaperve all, vaikus niisama keskmine järv. Nii läks tee kahe järve vahel õieti nagu mullast vall, mis katkes ainult tammi kohal. Parempoolne kallas oli täis tihedaid põõsaid ja otse tee ääres kasvas rida suuri tumekollaste tüvedega haabasid. Nende nahksed lehed liikusid nõrgas tuules tasase plaginaga.

97



Varsti sealpool tammi laskus auklik rada keskmisele järvele. Ja seda mööda koperdas nüüd Illimar alla. Seal oli vee lähedal allikas: vaat püsti maas, ainult pool väljas, vaadi küljes toru, millest veenire langes kividele ja siis järve. Siit käis aidamehe rahvas joogivett viimas ja siin laskis nüüd Illimargi oma pudeli täis joosta. Ta rüüpas katseks: see maitses pudelist hästi, hoopis teine asi kui muidu! Ja ta jäi oma plaaniga täitsa rahule.

Ta jäigi sinna allika äärde kükitama. Siin oli nii rahustav olla. Otse ees keerles tõmmu järvepind ja käisid mõned kollakad vahutordid ringi. Kui aga pisut pilku tõsta, siis nägi ka, kust see keerlemine ja vaht pärit oli. Üle tammi põrandalaudade voolas õhuke, kuid lai veejuga, ruske nagu õlu, ja langes kohinal silla otsa ees olevatele kividele. Seal ta siis keerles ja kees nagu pajas ning vahutordid viskusid kividele ja kandusid rahulikule järvepinnalegi. Selle langeva veekogu vahtimine ja lakkamatu kohina kuulamine otse uinutas. Ainult istuda siin, vahtida ja kuulata, nagu oli Illimar varemgi teinud...

Kuid ta põlvekeermed väsisid varsti ja ta ronis jälle kaldale. Siin ta nüüd oli ja siin olid ta saapad ning viinapudel. Kas nüüd veel tagasi koju minna ja kogu asi sinnapaika jätta? Ei, kui on teised nalja teinud, siis teeb tema ka, ja kui on teistel tõsi taga, siis temal ammugi juba. Selle tembu peab mees ikkagi tegema,

 98


 olgu vara või hilja, oli vana Hirm öelnud. Ja nii see näis olevatki. Lisaks oli Sohvi nii hea ja ta koogid veel paremad...

Siit läks nüüd sirge tee järve kallast mööda otse häärberi ette. Ja sellepärast leidis Illimar ka kohase olevat juba siin enesele kosjasaapad jalga tõmmata. Ta tegi seda vastu kõverat toomingat toetudes. Ja kohe tunduski palju mehisemana. Ainult kummagi saapa erivärv kiusas teda veel pisut.

Niikaua tundus minek päris lihtsana, kui ühel pool oli alles mõisa õunaaed ja teisel rannapuud. Kuid aia lõpus oli juba aednikumaja ja selle ees avanes härrastemaja õu. Selle päikesepaistene avarus pani Illimari kohmetama. Olid siin nagu peopesal, kust pole enam kuhugi pääsu.

Lumivalge häärber ise oli tükk maad järvest eemal. Ta tagumine külg oli vastu aeda ja parki, esimese ees laiusid aga muruväljakud, lilleklumbid ning ilupõõsad. Suur tee tuli üle silla ja lõppes paraad-sissekäigu ees. Selle laiade klaasuste kohal tõusis torn poolümmarate akendega. Ja kogu maja esikülg oma soppide ja sakkide ning aknaridadega oli uhkeimat, mis Illimar iial näinud.

Ta tundis küll osalt selle maja sisemust. Ta teadis, et seal oli palju tube ja käikusid ning elas hulk inimesi. Kuid kuidas sealt tähelepanematult just seda kätte saada, keda sul vaja? Ega olnud sealsed inimesedki kõik ühteviisi

99


 sõbralikud. Oh, seal piilus ilmseid hädaohtusidki. Seal elas kõigepealt vana Vogel. Ta polnud õigupoolest küll midagi muud kui paiukil olev toapoiss. Kuid kui polnud muid härraseid kohal, siis oli tema alles see tõeline härra. Ta kandis alati punast torumütsi, mis öeldi olevat Türgimaalt, ja kisendas kõva ning kileda häälega. Ta ei sallinud lapsi ega üldse kedagi muud peale enese. Ja seal olid ka Sohvi-tante kaks mägrakoera, nimega Maks ning Moorits. Nad olid aina jalul, aina ringi nuuskimas, aina klähvimas ja paljasjalgsele kanda kargamas. Ei olnud hädaohutu kosjateekond, kui oli tegemist selliste vaenlastega nagu Vogel, Maks ja Moorits! Ega aidanud siin ka saapad ning viinapudel, vaid ainult hea õnn!

 100


10

Illimar seisis juba tükk aega punase ilupõõsa taga ja piilus häärberi poole. Ta nägi vahimeest vett pumpavat, tüdrukuid sisse ja välja käivat, aednikku pargiväravast tulevat ning oma maja poole minevat. Köögi lahtistest akendest kostis taldrikute tarin ja tüdrukute häältekila. Siis väljus kurg Joosep ning sammus üle muru järve poole. Ta oleks peaaegu Illimari avastanud, nii lähedalt möödus ta. Või vahest ta nägigi teda, kuid ei teinud välja. Tal oli nimelt leivatükk noka vahel ja söömateekond ees.

101



Illimar omalt poolt oleks peagu kõik sinnapaika jätnud ja ühes Joosepiga läinud. Tühja kah kosjamuredest, kui nii hea seltskond käepärast!

Kuid just sel hetkel avanes köögiuks uuesti ja virtin Sohvi ise väljus sealt. Tal oli sinine kleit ja suur valge põll üle selle. Ta nägu õhetas ja ta lehvitas enesele põllega tuult. Ta peatus maja nurgal, vaatas järvele ja näis värsket õhku hingavat. Siis möödus ta aeglaselt häärberi esiküljest ning kadus otsmisse sissekäiku.

Illimar teadis, et Sohvi härraste puudumisel perepoolel ei elanud, vaid ülemistes ruumides. Sinna oma koju näiski ta nüüd minevat, ja Illimar ruttas talle kähku järele.

Siin kandis elas küll ka Vogel ja siin liikusid Maks ja Mooritski kõige rohkem. Kuid nii välis- kui sisemisedki uksed olid pärani ega kuuldunud ainustki hingelist. Päike valgustas heledalt eeskoda ja trepikäiku. Illimar astus vaevaliselt oma saabastega ühelt kiviastmelt teisele. Mõned neist olid värvilistest aknaruutudest punased ja sinised ning Illimar möödus neist hirmuga. Ta süda tagus ja pudelit hoidev käsi oli ärevusest higine.

Nüüd oli ta juba üleval käigus, millesse avanes mitu läikivalt valgeks värvitud ust. Siin kuskil pidi olema Sohvigi tuba, kuid ta ei mäletanud enam, milline just. Ta astus veel mõne sammu, ja siis avanes keskmine uks, ning Sohvi ise tuli lävel nähtavale. Põll oli tal juba eest võetud.

 102


 

„Heldene aeg, väike Illi!ˮ hüüdis Sohvi peagu käsi kokku lüües. „Sina! Kas sa mulle külla tulid? Kas sa üksi oled? Kuidas sa mu üles leidsid? No tule sisse, kui oled kord külaline!ˮ

Ja ta tõmbas argleva Illimari kättpidi sisse.

See oli üleni hõbehallide seintega tuba, ainult mõned kuldsed liistud tulid laest kuni põrandani. Puust võre taga oli siin lai voodi, akende vahel suur sohva ja selle ees pikergune kõverate jalgadega laud. Kõige lisaks rippusid seintel mõned läikivais raames pildid, millest aga Illimar midagi aru ei saanud. Polnud igatahes pooltki nii ilusad kui neil enestel kodus.

Sohvi tõstis Illimari sohvale istuma, vaatles teda ikka veel imestades ja rääkis ise kogu aeg. Üks „heldekeneˮ järgnes teisele. Ja Illimar tundis, et Sohvi ta tulekust tõesti rõõmustas. Ning see tõstis ta enesegi julgust ja tuju. Nii istus ta pisitillukesena suurel sohval ja kõigutas oma saabasjalgu, kuna Sohvi ta ees paistis kohutavalt suurena.

„Sa heldekene!ˮ õhkas see kümnendat korda ja istus siis isegi Illimari kõrvale. Sohva vedrud kägisesid kohe ahastavalt ja Illimar tundis enese õõtsuvat nagu kiigel. Sohvi aga rääkis: „See on alles ime! Sest egas peigmees igapäev külas käi. No kust see siis tuleb, et sa nii kaugele jõudsid? Ja mis pudel see sul kaasas on?ˮ

Illimar ulatas pudeli:

 103


 

„Joo!ˮ

„Mis see on?ˮ imestas Sohvi.

„Joo!ˮ

„Aga mis see on?ˮ

Ta võttis pudeli, vaatas seda, nuusutas korgiauku ja imestas veelgi.

„Sa pead seda jooma,ˮ kordas Illimar. „See on viin.ˮ

„Mis viin?ˮ

„Kosjaviin,ˮ suutis Illimar välja kugistada.

Sohvi ajas oma väikesed silmad suureks, ta punane nägu kahvatas ja punetas siis veel enam. Ja siis päris ta nagu sõnu otsides:

„Kas sa mulle siis tõepoolest kosja tulid?ˮ

Illimar ei suutnud vastata. Ta ainult noogutas peaga, ise maha vahtides. Silmapilgu tähtsus mõjus temasse masendavalt.

„Sa heldene aeg!ˮ hüüatas Sohvi ja puhkes naerma.

Kogu ta keha vappus sest naerust nii, et Illimargi ta kõrval ühes sohvaga hüples. Ta oleks sealt peagu maha kukkunud, kui mitte Sohvi poleks oma pehme käega ta õlgadest kinni haaranud. Kuid ta ise ei saanud ikkagi oma naeru taltsutada. Seda jatkus nii kaua, kuni pisarad ta silmi tulid. Alles siis rahunes ta, pühkis silmi ja võis jälle edasi rääkida.

„Oh, kui see on kosjaviin, siis peab seda muidugi jooma,ˮ ütles ta, uuesti pudelit võttes.

Ta maitses natuke ja jõi siis juba mitu suutäit.

 104


 

„Ja ongi hea viin,ˮ kiitis ta selle peale. „Pole ma seesugust veel kunagi joonud. Sa heldene aeg küll! Kuid egas kosjaviin võigi halb olla. Iga viin läheb kosjas heaks. Nii mõjub suur rõõm kaasa. Kuid kui pruut on joonud, siis peab ka peigmees ise jooma. Seesugune on komme. Joo, Illi!ˮ

Ja Illimar jõi juba ilma mingi sunduseta. Sest tema ettevõte ning algatus see ju oligi. Nüüd näis raskem osa juba läbi olevat ja kosjaskäik paistis päris lihtsana. Ning ta hakkas juba ringi piiluma, et kuhu need koogid siis jäävad?...

Otsekui vastuseks sellele tõusis Sohvi ja tõi kapist paar klaastaldrikut maiustistega.

„Kui on juba kosjaviina võetud, siis peab muudki magusat võtma,ˮ ütles ta naerdes.

Kuid Illimar ulatus vaevalt midagi laualt kätte saama.

„Oota, ma võtan su õieti sülle,ˮ lausus jälle Sohvi. „No ära häbene midagi. Kui ollakse juba pruut ja peigmees, ei siis pruugi enam midagi häbeneda. Vaata nii. Nüüd võime süüa ja oma asju arutada.ˮ

Need polnud küll sedalaadi koogid kui eelmisel korral, kuid kosjaskäigu vaeva tasusid needki. Olid nimelt väikesed ja kuivad karaskikesed, mõned nii õrnad, et otse ise keelel sulasid. Illimar krõbistas neid süüa ja unustas kõik muu. Sohvi aga päris:

105



Kuidas sa nüüd nii paugupealt otsustasid mulle kosja tulla?ˮ

„Oli sellest ju kõnet. Ja sa isegi kutsusid,ˮ vastas Illimar söömanahina vahele.

„Sa heldene aeg!ˮ naeris Sohvi tasa ja kõigutas Illimari põlvel. „Kui mõelda, et nüüd on minulgi kosjas käidud ja et minagi olen elus peigmeest põlvel kiigutanud! No-jah, eks see igaühele kord ikka tule, ühele varem, teisele hiljem. Ja minule tulid nüüd sina. Ning oledki tubli peigmees. Mul otse süda sulab sees.ˮ

Ta naeris jälle tasa, kuid Illimarile näis, nagu oleks ta naerus ka midagi kurba olnud. Siis küsis Sohvi teist juttu tehes:

„Kas keegi su kosjaskäigust teab?ˮ

„Ei tea.ˮ

„Kas sa sellest kellelegi kõneled?ˮ

Illimar mõtles: peaks nagu kõnelema, tal olid selleks päris kindlad kavatsusedki.

„Kui kõneled, siis ära kõnele kõigile,ˮ õpetas Sohvi. „Vaata, inimesed on vahel halvad, ega nad kõigest aru saa. Sa heldene aeg, neil ikka keeled käivad ja pilkejutud suus. Noh, kui päris hea sõber, siis sellele võib küll. Kes sellest just niisama aru saab nagu sina ja mina. Aga muidu on see meie omavaheline asi.ˮ

Nüüd oli Illimar oma isu magusast juba ära söönud. Sohvi süles oli ka liiga palav ja pehme ning sellepärast libistas ta enese jälle põrandale. Ja Sohvigi tõusis. Ta pistis veel pihutäie maiustisi Illimari väikesse taskusse ja lausus:

 106


 

„Pea meeles, alles nüüd oleme tõeliselt pruut ja peigmees. Kas meist küll paar saab, seda ei tea, ega tea seda ka ükski teine pruut ja peigmees kosjapäeval. Hoiame aga ühte ja mõtleme teineteisest head, siis lõpeb ka kõik hästi.ˮ

Ta kummardas ja suudles Illimari põsele. Ning Illimar nägi, et pruudi silmad ta näo lähedal olid äkki nii tõsised, nagu oleks neis isegi pisaraid olnud. Nõnda vaatas teda ainult ema vahel haiguse puhul. Siis silitas Sohvi pihuga üle Illimari pea ja ütles juba sootuks teise häälega:

„Nüüd aga, peigmees-poju, pead sa minema. Mul ei ole enam aega. Ja ega sinagi tohi liiga kaua kodust ära olla.ˮ

Ta aitas Illimari trepistki alla ja ütles juba uksel seistes, nagu ütlesid kõik teisedki:

„Mine nüüd, ja ole ikka hea laps!ˮ

Üksi jäädes vaatas Illimar jälle kõheldes ümber. Kuid Maksi ja Mooritsa klähvimine kostis kaugelt aedniku maja tagant ning Vogeli punane müts kuivas aia otsas. Nii polnud tal midagi karta. Ja ta hakkas läbi pargi edasi astuma, mõtlematagi veel kojuminekule.

Mida kaugemale ta jõudis, seda rahulikumaks ja julgemaks muutus ta meel. Ta võttis taskust maiustise ja pistis suhu. Ei, päris asjata oli ta säärase hirmu ja häbiga kosjaskäigule mõelnud. Pole pooltki nii hull, kui võiks arvata. Hirmu Juhanil oli täitsa õigus: mis see

 107


 mehe käes! Ja ta püüdis meenutada teisigi vägevaid sõnu, mis oli Juhan tarvitanud. Nüüd oleks ta tahtnud loost juba kellelegi rääkida, jutustada kõik algusest lõpuni ja kas või pisut hoobeldagi. Ei noh, selge lõbuasi. Proovigu aga igaüks ise järele!

Illimar astus vägevalt oma säärsaabastega, mis ei teinud talle enam vähimatki vaeva. Ja enne kui ta märkaski, oli ta juba puude alt välja maanteele jõudnud. Ta seisis pargivärava kivipostide vahel ja vaatas üle maantee olevat maja, mida kutsuti vanakõrtsiks, kuid milles elasid nüüd ainult mõned moonakate perekonnad.

Jah, siin oli tal küll juba sõpru, vähemalt Mark-Jaan ja Avvus-Jaan. Kuid oleks päris asjata minna neid nüüd tööajal kodust otsima. Ja kõigi teistega, kes seal võisid olla, polnud midagi peale hakata. Ta nägigi neid: kolm pulstunud juustega eite hõõrusid õue tõstetud kolmjalgades pesu ja sõimlesid omavahel. Ning nende ümber kihises hunnik räpaseid lapsi, niisama kisades ja sõimeldes. Ei, siin polnud midagi teha. Ja Illimar katsus, et aga tähelepanemata mööda sai, hoides kosjaviina pudelit enese varju.

Maantee laskus keskmise ja alumise järve vahelisele sillale. Pargi müüri tagant hakkas paistma viinavabrik oma mitmesopiliste ehitiste ja kahe korstnaga. Üks neist oli telliskivist ja neljakandiline, teine aga rauast ning ümmargune. Haa, tühi jutt, mis vend Karla talle alles

 108


 mõne aja eest oli sest raudkorstnast rääkinud. Selle püstitamisel olla nimelt raudkonksud pilvedesse löödud ja siis korsten kettidega üles tõmmatud. Kuid – pilved pole muud kui aur, oli isa hiljem öelnud. Ja aurusse ei löö keegi konksu. Nii et ükskõik, kuidas see korsten püsti saadi, kuid Karla jutt oli küll jälle ainult tema narrimiseks. Teda ei või üldse enam milleski usaldada!

Nõnda pisut pahaselt mõtiskledes oli Illimar juba alla sillale jõudnud. Siit läks üles kuni viinavabriku tammini suur laudadega vooderdatud ojarenn. Tammi väravad olid nähtavasti kinni, sest rennis polnud vett nimepoolestki. Otse silla juures kangutasid aga renni põhjas kaks meest mädanenud laudu lahti. Kuid Illimar tundis neist üht ainult nägupidi ja teist ei tunnud üldse mitte. Olid säärased vindunud nägudega ja altkulmu vahtivad vennikesed. Kas seesugustele oma kihlusi kuulutada ja kosjanapsi anda? Ei! Ning Illimar astus edasi.

Ta jõudis avarale kohale, kus ristles neli maanteed. See oli nagu turuplats, mida piirasid eemalt laudad, karjatare ja mõned viinavabriku hooned. Kuid sel kellaajal ei liikunud siin ainustki hinge, peale tolmus suplevate varblaste ja karjase kirju kassi, kes luuras neidsamu varblasi. Illimar tundus eneselegi kesk seda heledalt valgustatud platsi väikesena ja abituna.

Siis kolksatas küll karjatare uks ja sealt väljus Pöta-Tõnis. Tal oli ühes käes sõnnikuhark

109


 ja teises köiekimp ning ta sihtis härjalauda poole. Ta oli nii väike, et temast väiksemat inimest üldse ei tuntud. Peas oli tal pruuniks luitunud kitsaääreline kaabulott, jalas aga takused puupööradega püksid ja viisud. Viimaseid ei kannud siin kandis küll enam keegi, vähemalt mitte mõisas, aga tema kandis. Sest ta oli väga vanamoeline ja ka ise väga vana, nii et mäletas kaugeid orjapõlve aegu. Kogu oma pika ea oli ta ainult loomade seltsis liikunud, ja ta hool nende eest polnud veelgi raugenud. See mure oligi ta nagu käsna kokku kuivatanud.

Seal ta nüüd läks, köieots nagu ta enda saba taga jooksmas. Kas maksaks talle kosjaviina pakkuda? Kuid mis teab temasugune pruutidest ja pulmadest? Ei teda huvita miski peale mullikate ja muude neljajalgsete. Ei saa temaga õiget sõprustki pidada!

Illimar pöördus vasakule, mäest üles. Ta ühel käel läikis alumise järve ahtake pind, teisel pool ruskas vanalauda maakivist müür, ees aga paistis palgi- ja lauavirnade vahel alatare.

 

 110


11

Seal üleval mäel, kahel pool maanteed, oli õieti kaks ehitist: paremal puu- ja pahemal sepikoda. Ning nendega lõppeski siinkohal mõis. Sest nende taga laskus jälle maapind ja algas varsti Alasoo. Kuid kuigi maju oli kaks, siis kutsuti ainult puukoda alatareks. Seda nime hakkas tarvitama aidamehe perekond, kes oli siit läinud, ja ühes temaga pikapeale teisedki sealpoolsed mõisa elanikud. Kumb aga kõrgemal oli, kas vana õlleköök või puukoda, see polnud veel kaugeltki selge.

 111


 

Illimar tundis enese siin peagu nagu kodus olevat. Mitte küll sellepärast, et ta öeldi siin olevat sündinud või et ta siinsest elust oleks palju mäletanud. Kuid siin elas lell oma perekonnaga ja siia oli alati asja. Nii tundis ta siis kogu mõisast parimini selle kaht äärmist kohta: oma endist ja praegust kodu.

Sepikoja ümbrus oli lage, välja arvatud maja üks ots, kus kasvas räsitud leedripõõsaid. Praegu seisis koja ees kõrb hobune ja sepp passis talle tulist rauda alla, nii et kärtsahais ulatus maanteele. Puukoja platsil olid aga suured palkide, laudade ja muude tarbepuude virnad. Siin olid ka reepained, lauasaagimise pukid, vanad vankrikehad, reekorjud ja virn vigaseid rattaid. Ning kõik see koli koos ta vahel kasvavate takjate ja kummelimuru-lappidega oli nii meeldivalt kodune.

Siin ei kartnud Illimar midagi ja läks otsejoones töökoja poole. Selle suur uks oli sooja ilma tõttu pärani ja juba välja kostis treipingi võrin, höövli liipamine ning kirve toksimine. Ja uksel avanes ikka seesama meeldiv pilt: suur ruum, laes ja nurkades tarbepuude valendus, põrandal saepuru, kirve- ja höövlilaastud, akende all tööpingid, seintel naelte otsas tööriistad ning riiulid värvipottidega. Ja õhus ikka puutolm ning vaigu ja liimi lõhn. Suure ahju koldel põles lõke ja seal podiseski liimipada oma kolmel nõgisel jalal. Päike paistis nurgeti ühest aknast sisse ning tolm tantsis ta kiirtevihus.

 112

 

 

Treipingi juures tallas lell ise ja laskis väikese peitliga peeni tiirusid tohutusuurele puumunale. Ta oli särgiväel, laiade pükside ja paljastele jalgadele tõmmatud kottadega. Töö oli talle üldiselt vähemeeldiv asi, kuid seda tuli paratamatult teha. Veel vähem meeldisid talle aga kitsad kehakatted ja kõik muu, mis inimest jumalamuidu vaevab ning mille eest palkagi ei makseta. Ja sellepärast oleks ta meelsamini kannud rõivaid, mis poleks ühestki kohast keha külge puutunud. Kuid et veel keegi polnud seesuguseid välja mõelnud, siis olid ta rõivad ainult võimalikult avarad. Ja et ta ka ise oli võrdlemisi kehakas mees, siis paistis ta väga lai ning lahmakas olevat

Treimine oli kõigist töödest talle veel kõige meelepärasem. Jalg tallab, puu kihutab ringi ja mõtted heietavad omaette... Kes teab, milliseid soid-rabu tallab jalg ja milline ilves, rebane või mäger ta ees tiiru laseb... Ta võis treimist katkestades äkki Illimari põlvele võtta ja rääkida, nagu oleks selle eel juba kesteab kui pikk jutt käinud: „Ilveseid on kolme sorti: hall ilves, uba-ilves ja lihtilves. Vaata, poju, kui me sinu isaga veel noored mehed olime ja kord jälle teele läksime, püssid kaenlas...ˮ Ja siis tuli lugu, mida võis kuulata kikkis kõrvu. Nii kostis talle läbi treipingi võrinagi veel metsa hääl. Ja ta oleks vist küll meelsamini alles kasvavate kuuskede keskel liikunud kui siin kuivanud tarbepuudega mässata.

 113


 

Aga need tarbepuud kutsusid ikka uusi meistermehi külast mõisa. Seal vastasakna all hööveldaski see linavalgete juustega poiss pikka lauda. Ta oli alles hiljuti tulnud ja Illimar ei tunnud teda palju. Oli vaikne ja omaette nohiseja, kuid ta lai suu muheles sõbralikult. Tema oleks võinud küll vist lammastest ja karjakoertest kõnelda, kuid ta ei kõnelnud peagu üldse mitte. Kuulas esialgu ainult mõisameeste jutte.

Ja kolde juures täksis Saaremaa Riidu suurel pakul puuäkke pulkasid. Eks ta olnud ikka seesama vintske keha ja pisukese punase peaga mees, kes kord kevadel ühes teistega kraavitööle tulnud ja siis suurele maale jäänudki. Ei ta läinud enam üle mere tagasi, tee mis sa tahad. Püsis mõisas, tegi suvel, mis ette sattus, talvel aga oli viinavabrikus. Tea, mis mure tal oli, aga mure pani ta jooma ja joomine jälle muretsema, nii et pidi uuesti jooma. Seda kurtis ta ise vahel pisarsilmi ning jõi edasi.

Temap see oligi, kes märkas nüüd esimesena Illimari lävel seismas.

„No näe, Illi-poju!ˮ hüüdis ta. „Kust siis sihukesi külalisi tuleb?ˮ

Ta toksas kirve pakusse ja sirutas selga. Ka lell laskis oma kota treipingi jalalaualt, ja suur hooratas tegi omapead veel ainult mõne tiiru ning peatus. Ja valgepäine poisski vaatas üle õla, höövel parajasti oksa taga kinni. Ega seesuguste külaliste puhul küll töid pooleli jäetud, aga hinge tagasitõmbamise põhjuseks pii-

 114

 

 sas neistki. Lell tuli lõuka juurde ja võttis oma pika vantoosiga piibu välja. Samuti kaevas Riidu oma lühikese ninasoojendaja põuest esile. Oma tubakat polnud tal küll kesteab mis ajast peale, kuid eks ole külmgi piip ikka nagu asjaks käes hoida. Kui aga lell suurest oinakotist oma villkoppa täitis, oli Riidu pisike nosu seal otse kõrval. Ja tea kuidas, kuid just nagu kogemata sattus temagi piipu näputäis seda kallist rohtu. Ning siis kummardasid nad üheskoos liimipoti lõkke juurde, võtsid paljaste sõrmedega tulised söed ja poetasid piibukoludesse. Lell oskas suurepäraseid suitsurõngaid lasta. Kuid selleks pidi olema palju aega, vähemalt pühapäev, kui mitte jõulud.

„Näha jah, et Illi,ˮ lausus lell, nagu oleks alles nüüd näinud. „Kas sind saadeti? Kas kästi midagi öelda?ˮ

„Ei saadetud,ˮ vastas Illimar. „Ise tulin.ˮ

Lell oli juba pakule istunud ja Illimari oma põlvede vahele tõmmanud. Ta laiast näost kasvas hõre punane habe igale poole ja ta nina tinahallide silmade vahel oli nagu käsnane kartul. Nii hoidis ta lohmaka karuna Illimari oma käppade vahel. Kuid Illimar tundis, et see oli sõbralik ja lõbus karu.

„No mis sa siis omapead ringi käid?ˮ pinnis jälle lell. „Ja mis pudel see sul kaasas on?ˮ

„Ma käisin kosjas,ˮ vastas Illimar hoopis lihtsalt. „Ma käisin virtinal kosjas. Ja see siin on viinapudel.ˮ

115



„Kosjas?ˮ imestas lell ja ajas oma tinasilmad pungi. „Päris viinapudeliga kosjas?ˮ

Ja Illimar jutustas kogu loo algusest lõpuni. Lell ja Riidu naersid laginal ning linapeagi suu venis ühest kõrvast teiseni. Kui nad juba täitsa väsinud olid, ohkas Saaremaa Riidu:

„Oh-oh seda poissi! Ei oleks uskunud, aga näe, millega hakkama sai! Ise tasane kui talleke, aga naisevõtmise peale maru-krabe.ˮ

„Ei noh, see tal ju vana plaan,ˮ arvas lell. „Eks ole?ˮ

„Oli jah.ˮ

„No-jah, on seda ikka ääri-veeri mööda kuulda olnud. Ja kas see imekski panna, kui noormees juba sihukeses eas. Kuid kas ei ajanud esiotsa ikka hirmu nahka kah?ˮ

„Mis see mehe käes!ˮ arvas Illimar.

„Hoh-hoh-hoh!ˮ pistis Riidu jälle kõva häälega naerma. „Või mis see mehe käes!ˮ

„Kerge kui käkitegu!ˮ lisas Illimar veelgi kindlamana.

Nüüd pistsid lell ja Riidu juba lõõtsutavalt naerma ning linapeagi kurgust kostis mingit häält. Aga Illimar taipas ka ise alles nüüd, kui vägevad need vana Hirmu sõnad õieti olid.

„Näe, Kusta,ˮ ütles Riidu linalakale pika naeru peale, „vaata, siin on mees! Aga sina langed kohe verest, kui mõni mõisatüdruk sulle silma heidab. Kosjapudeli karmani pistmisest pole juba juttugi!ˮ

 

 116


 

Nüüd meenus ka Illimarile jälle ta siiatuleku peapõhjus. Ta ulatas lellele pudeli ja ütles:

„Joo – see on viin!ˮ

„Ah et kosjaviin? No seda peab küll katsuma. Mis muud, kui noorpaari terviseks!ˮ Lell jõi ja puristas. „No kuluski kärakas ära. Ja ega ta nõrgemat sorti olnudki.ˮ

„Aituma, pojukene!ˮ lausus Riidu omakorda. „Mis nüüd öelda, päris paremat sorti pumba-puskar. Otse südame tegi tahedaks. Ole meheks andmast ja pea teinegi kord meeles!ˮ

Viimasena pidi ka Kusta lonksu võtma. Ja temagi mõmises midagi tänutäheks.

Vaat' seesuguste inimestega oli hea asju ajada. Neil oli taipu, mis ja kuidas. Nemad juba mõistsid, et kui vesi vahel peab viin olema, siis ta seda ka on. Ega ole enam mingit keerutamist ja kaksipidi-mõtlemist.

Kaeti ja vaeti veel lähemalt Illimari tulevast elumuudatust. Ei noh, ega see lihtne ole, poissmehe-põlvest äkki perekonnaseisusse. Lell seda juba tundis, aga Riidul ja Kustal oli alles proovimata. Vahva poju Illimar – jõuab neist ette!

Äkki aga lausus Kusta, kelle üks silm vaatas silku ja teine leivakannikat ning kellel oli sellepärast laiem silmaring:

„Valitseja näib sepikoja juures olevat.ˮ

„Ega siis muud,ˮ ütles lell tõustes, „ega siis muud, poisid, kui jälle töö manu! Aga sina,

117


Illimar, katsu nüüd, et koju saad. Egas kosjasidki või igavesti pidada. Leiavad su viimaks puudu olevat, hakkavad otsima. Ja siis tuleb sul teissugune pulmapill!ˮ

Teised naersid küll veel töölegi asudes, aga Illimari süda lõi rahutuks. Lellel oli õigus. See pleekaias-käik oli juba väga kaua tuurinud. Ja minna oli päratu pikk maa, ühest mõisa otsast teiseni. Ega olnud see minekki igakord ilma hädaohuta.

Ja Illimar hakkaski kohe minema. Väljas nägi ta tõesti valitsejat. Seisis sepikoja uksel ja keerutas oma keppi. Oli ju seegi mõnus mees, aga ikkagi mitte nii tuttav, et oleks võinud talle oma kosjaasju seletada. Ja siinsamas puukoja kõrval oli ka lelle korter ja seal alati hulk lellepoegi ning -tütreid, nii palju kui neid peakski surnud või muidu ajutiselt väljas olema. Kuid kojumineku mõte vaevas ometi Illimari. Ja lisaks, oleks ju võinud Ruudile või Leksile kõnelda, aga nende plikadega on ikka nii ja naa: ei nad mõista tõtt ega nalja mehise mehe moel! „Neil ikka oma hi-ha-haa!ˮ nagu ütles vend Karlagi.

Ja sellepärast hiilis Illimar puuvirnade vahetsi minema. Ta pöördus vasakule ja läks vanalauda müüri äärt mööda, kuni jõudis selle nurgani. Seal oli taga värav poikvil ja ta poetus sellest sisse. Äkki oli ta ees suur pikergune õu, mille äärtel rida pärani uksi, aga kes-

 118


 kel lohus kollased sõnnikuhunnikud ja virtsaloigud.

Illimar hakkas õue varjulist külge mööda minema. Lahtistest ustest nägi ta sisse: laut oli tühi, kari viimseni väljas. Paistsid ainult lehmade sõnnikused asemed, ruhed ja restid ning läikivad kaelakütked. Puudus see igavene nahin, õhkimine ja ähkimine, mis muidu lauta täitis. Mõni hakk käätsatas müüril paar korda. Üldiselt oli aga nii vaikne, et Illimaril kõhe hakkas ja ta sammu kiirustas.

Äkki kuulis ta kütkete raginat ja mingit tumedat häält. Vahest õiendab seal Pöta-Tõnis, rõõmustas Illimar, või mõni teine karjamees. Ta ruttas järgmise ukseni, kust hääl tuli – ja peagu tardus kohale.

Otse ta vastas oli suurpull, mustpull, marupull või kelleks teda kõik kutsuti. Ta oli ahelais nagu sunnitööline. Kahelt poolt ta kaelast läksid jämedad ketid käsivarrepaksuste raudpostideni, mis ta aga oma turjaga oli juba looka painutanud. Ta ninas oli raudrõngas, mille kett käis sõime külge. Ja kõige lisaks oli veel tugev köis ta sarvede ümber seotud. See oli see kaugelt maalt kord kalli raha eest ostetud pull. Ei teda usaldatud enam välja lasta ega temaga üldse tegemist teha. Läks ainult iga päevaga ikka koledamaks ja koledamaks.

Seal ta nüüd oli, kuumal suvepäeval üksi tühjas laudas. Kärbseparv piiras teda. Ta silmad olid verest ja vihast otse punased. Nii vah-

 119


 tis ta üksisilmi Illimari otsa, ainult paari sülla kaugusel. Ja siis tegi ta kõigi oma ahelatega väikese nõksu ettepoole...

Illimar pistis jooksu, nii palju kui ta hirmust kanged jalad andsid. Talle näis, nagu oleks härg teda sõrgade plaginal taga kihutanud, ja alles välisväraval usaldas ta taha vaadata. Laudaõu oli tühi ja kõik vaikne. Kuid alles üle platsi, karjatare nurgani jõudes, alanes Illimari südame puperdus.

Ei, see üksi väljasolek polnudki igakord hea. On inimesi, loomi ja seisukordi, mis hirmutavad. Seal kodus, vana õllekoja ja pleekaia piirkonnas, tunned enese ikka nii kaitstud olevat. Ei tasu seda võõrsiloleku hirmu isegi mitte kosjarõõmud. Tunned enese äkki nii mahajäetu ja üksiku olevat, et kas või nuta...

Illimari süda läks vesiseks ja ta hakkas pruudilt saadud maiustisi krõbistama. Kuid varsti muutus ta suu jälle kuivaks, et pidi kosjaviina peale rüüpama.

Ta oli nüüd suurel maanteel, mis viis kõige otsemalt koju. Suurem osa mõisa hooneid oli just selle tee ääres ja siin-seal liikus ka juba inimesi. Kuid Illimar ei tahtnud enam kuskil peatuda, vaid mõtles ainult kojuminekule. Suurelt aidaplatsilt paistiski juba kuivatusrehe hall ots. Aga seal olid ka juba nagu kodus...

Kuid just sel hetkel nägi Illimar, kuidas isa kahe mehe saatel üles aida esisele astus ja hak-

 120


 kas ust avama. All ootas neid plaanvanker hobustega.

Ei, olgu mis on, kuid praegu ei usaldanud Illimar isa silma ette sattuda! Ta pöördus kohe järve randa, et sealt linnumaja kaudu koju minna. Kuid vaevalt oli ta saks-silla otsani jõudnud, kui nägi Hull-Juhanit niisama mööda kallast linnumaja poolt lähenevat. Ega ta midagi ei tee, lohutas Illimar ennast, ega ta ju midagi ei tee! Kuid samal ajal pööras ta kähku sillale, et aga Juhanist rutemini eemale saada.

Nüüd oli härrastemaja jälle Illimari ees. Kuid kui kaugel näis juba kõik hommikune! Noh, kosjas sai ju käidud, aga ei saanud sellestki täit rõõmu. Kuidagi see kadus selle pika aja peale ega olnud võimalusi sellega isegi küllalt hoobelda. Vähe on häid sõpru, kes asjast just su enese moodi aru saavad. Lell ja Saaremaa Riidu olid ning järel on veel Hirmu Juhan ja Avvus-Jaan. Aga suuremast osast katsu, et mööda saad! Ning Illimar aimas, kui vähe on inimesel siiski ligimesi, kui ta neid just vajab, isegi rõõmu jagamiseks. Mis siis veel mure jagamisest kõnelda!

Nii mõtiskledes oli Illimar häärberist ja aedniku majastki mööda jõudnud. Nüüd läks ta jälle kõrgete rannapuude all ja oli juba õieti kodu lähedal. Eemalt kostiski juba tammi kohinat.

Sel hetkel nägi ta, kuis eespool õunaaia postide vahelt midagi rusket esile ukerdas. See oli

121


Sohvi mägrakoer Maks või Moorits. Illimar jäi sambana seisma ja tõmbas käed-jalad kokku. Koer lähenes lõrisedes ja Illimar tahtis tagasi pöörduda. Kuid siis nägi ta, kuis tagapool niisama midagi rusket esile koperdas, ümber veel leherämps. See oli Moorits või Maks! Ja mõlemad koerad lähenesid lõrinal, saades julgust ta kartusest. Ning minna polnud kuhugi, sest ühel pool oli kõrge püstaed, teisel pool aga järv. Nüüd oli ta neil käes!

Illimar taganes vastu puud järve järsul kaldal. See oli just sama kõver toomingas, mille najal ta hommikul oli saapad jalga tõmmanud. Selle madalate oksade vahele oli ta juba mõnigi kord roninud. Mööda lüngis tüve läks sinna nagu trepp. Ja ta katsus nüüdki, kuid saabastega ei saanud. Ikka tuli nagu robinal alla! Ja koerad olid juba lähedal! Illimari meeles vilksatas veel kaugelt Hull-Juhani kuju: kui tema võis ühel hoobil viina juua ja silindri peast ning saapad jalast võtta, siis mina... Parema jala saapaga läks see kähku, tänu punapea ettenägelikkusele, aga see pahem, see pahem...

Viimsel hetkel, kui koerad olid juba kanda kargamas, oli ka Illimar üleval. Maks ja Moorits tormasid puu kallale, ajasid enese selle najale püsti ja haukusid metsikult. Nende hambad välkusid ja pikad hännad vehkisid nagu vändad.

Illimar istus puu otsas ja nuttis. Tal oli ainult üks lootus: nad väsivad ära ja lähevad

 122


 minema. Kuid nad ei väsinud ega läinud. Nad nuuskisid puu ümber, tõstsid selle juurte kohal jalga ja haukusid siis jälle nagu oravale. Ja siis avastasid nad Illimari saapad. Nad heitsid nende ette maha, võtsid saapad käppade vahele ja hakkasid nende sääri näsima. Nüüd hoidis Maks parema ja Moorits pahema jala saabast. Või kes neid teab ja hirmuga ära tunneb. Vahest just vastupidi. Nüüd tõusid nad, haukusid mõne suutäie Illimarile, vahetasid saapad ja näsisid jälle. Nüüd hoidis Maks pahema jala ja Moorits parema jala saabast. Kuid kes neist – kes neist jagu saab! Vahest just vastupidi. Saapail on kindel vahe, üks on suurem ja heledam, teine väiksem ja tumedam. Aga need seal on just ühesugused põrgukoerad!

Ja aeg kulus. Pikapeale märkas Illimar, et päike pilve alla kadus ja puudes kohin tõusis. Ja siis langesid mõned suured vihmapiisad robinal lehtedele. See aina tõstis Illimari haledust. Nii lõppes tema kosjaskäik! Ta enese pruudi penid ajasid ta puu otsa! Ja siin ta nüüd on ja vihma hakkab sadama ja siit ei pääse ta eluilmaski!

Ning veelgi kulus aeg. Ja siis hakkas teispool järve söögikell lööma. Killadi-kõlladi! lõi ta, kuid seekord imekurvalt ja vaikis varsti. Jah, nüüd tulevad kõik koju, nüüd istuvad nad laua taha, ainult tema pole seal! Ja ta omapead kodunt-minek saab avalikuks ning kõik muugi tuleb ilmsiks!

123



Illimar tundis lõunale mõeldes nälga ja janu. Ta pistis käe tasku, kuid seal oli pruudi antud maiustistest ainult veel pisut puru. Ja pudeliski, mis püsis imekombel ikka ta kaenlas, oli ainult tilk vett. Ning ta nuttis veel ülemääraselt kõige sellegi puhul.

Nüüd oli koertel saabaste näsimisest jälle villand, nad ajasid enese püsti ja pistsid uuesti haukuma. See kestis tükk aega. Kuid siis viimaks – viimaks ometi – kuulis Illimar kellegi sammusid ja häält. Ta pööras pea sinnapoole ja nägi – see oli ema!

Ta ruttas jooksujalga lähemale ja hakkas juba eemalt põllega vehkides koeri peletama: „Kas te saate, kas te, kuriloomad, saate minema!ˮ Ja koerad pöördusidki nagu käsu peale ning hakkasid häärberi poole vantsima. Nende innukas viha oli nagu pihuga pühitud. Nende kõrvad käisid lupa-lapa, heledad tagumikud vilkusid veel vähe ja siis paistsid ainult veel pikad õõtsuvad hännad.

„Tulen mina,ˮ rääkis ema, nutust luksuvat poega puu otsast maha võttes, „tulen mina välja, et vaadata, kuhu sa ometi oled jäänud. Tulen ja tulen ja siis kuulen nende häält. Mõtlen, et mida nad küll peaksid sedasi haukuma, ikka kliuh ja kläuh! Jõuan viimaks tammile ja näen – – aga miks sul saapad ja see pudel kaasas on?ˮ

„Ma – ma käisin kosjas,ˮ sosistas Illimar, nutust täiesti kokku vajudes.

 124


 

„Mis? Mis sa räägid?ˮ

Ja siis jutustas Illimar nutuhoogude vahel katkendlikult kogu loo. Ema kuulas ja küsitles. Ei ta naernud, kuid ei talt tulnud ka mingit etteheidet. Ja kui Illimar oli kuidagi lõpule jõudnud, ütles ema murelikult, peagu eneselgi pisarad silmas:

„Näe, kuidas nad last hullutavad! Sina nüüd veel mõni kosjaskäija või midagi. Ära nuta, pojakene, ära nuta. Ei ole enam mingit häda. Lähme nüüd ilusti koju.ˮ

Illimar rahunes pikkamisi.

Ja nii lõppeski ta esimene kosjaskäik sellega, et ta luksudes ning ema seelikust kinni hoides kodu poole astus. Ema aga kandis ühes käes ta erisuurusi saapaid ja teises käes tühja kosjaviina-pudelit.

125


12

Sellele järgnevad päevad oli Illimar otsegu haige. Tal polnud küll mingit nähtavat viga, kuid päris korras polnud temaga asjad ka mitte.

Ta ärkas hommikuti nagu juhtus, kord varem, kord hiljem. Ja kord lamas ta kaua ärkvel voodis, teinekord aga tõusis kähku, nagu oleks kuhugi kiire. Kuid kas oli päikeselinti kapi taga või mitte, igatahes ei huvitanud teda enam truubikirjad. Igal hommikul rõivastus ta nüüd ise ja pesi näogi vabatahtlikult. Ema arvas küll, et ta teeb seda ainult esialgu, oma

 126


 eksimuste heakstegemiseks. Kuid see komme jäi talle nüüdsest peale alatiseks. Mõne päevaga oli ta lapsest poisikeseks saanud.

Teda kiusas ikka seesama hiljutine kogemus. Varem ununes peagu iga häbi ja alandus ühe öö magamisega. Aga seekordne püsis, sest et seda veel jatkuvalt osatati. Ja ta ei pääsenud varitsevast häbitundest.

Ei, suurte inimeste nali oli siiski midagi, millest ta aru ei saanud. Muidugi, seda aimas ta ju isegi, et polnud veel kellegi kosjaskäija ega naisevõtja. Noh, läks siiski kosja ja tahtis naist võtta – ning kõik loopisid ja vigurdasid temaga kaasa, aga kes lõpuks peab häbenema, see on tema. Ei teadnud veelgi, mis see kosjaskäimine ja naisevõtmine õieti tähendab, kuid sellega seotud häbitunne oli täiesti selge. Ja ta ei pääsenud sellest üle ega ümber, nii kuidas ka pingutas.

Sellal, kui Illimar nõnda endaga ametis oli, oli teistelgi küllalt tegemist. Rukkilõikus mõisa tohutuil põldudel oli nimelt alanud. Nelikümmend moonakanaist oma abilistega olid platsis, ja küladestki tuli tükitöölisi, kes aga vähegi kaela kandis. Isegi tädi Liisa võttis endale tüki ja ema käis teda vahetevahel aitamas.

See oli otse teisel päeval pärast Illimari kosjaskäiku, kui ema talle ütles:

„Lähme tädit kaema. Tule kaasa. Saad ka väljas joosta.ˮ

Ja nad läksidki. Tädi töötas siinsamas

127


 Soevariku pool kandis, pisut maad suurelt maanteelt. Ja otse tema kõrvalt oli ka lelle-Juula tüki võtnud. Kõik tahtsid ikka mõne kopika teenida, kas igapäevase palukese või ka ainult sitsi ja pitsi jaoks. Töö oli küll väga raske, kuid raha ka väga vähe. Seda kuulis Illimar igapäev.

Seal nad siis rahmisid igaüks oma tüki kallal. Mõnes kohas välkus üksainuke sirp, teises kaks või kolm, aga mõnes oli terve perekond väljas. Imevad lapsedki lamasid vihkude vahel, suuremate valve all. Ilm oli jälle väga palav ja higi voolas kõigil ojana. Ning riideid polnud kellelgi nimetamisväärselt seljas.

Illimar ja ema pöördusid maanteelt põllule ning läksid kraavi kallast mööda. Kui nad lelle-Juulani jõudsid, hüüdis ema:

„Jumal appi, jõudu!ˮ

„Eks jõudu ikka vaja,ˮ ajas Juula enese sirgu ja tõstis käe päikese kaitseks silmade ette. „Tskae, keda näha. Ja peigmees-poiss ise ka platsis. Noh, peab ikka mõtlema, kuidas perekonda toita. Kudas muidu!ˮ

Ja Juula naeris ilkuvalt. Ega ta küll nii halb olnudki ja midagi eriti paha ta ka ei mõelnud. Oli niisama kerge keelega ja tahtis pisut nalja heita. Ega tema teadnud, kuidas see Illimarile maitseb.

Aga Illimarile maitses see just nagu koirohi, mida ta seni polnud küll veel maitsenud. Ta

 128


 nägu lendas punaseks ja emagi tõmbas kulmud kortsu ning lausus vaigistavalt:

„Mis neist laste rumalustest... Eks ikka juhtu... Tühja kah...ˮ

Aga polnudki nii tühja kah. Oli just see juhtunud, mida Illimar juba hommikust peale kartis. Ema sompsis eile küll asja nõnda, et sellest kodused mingit selgust ei saanud. Ja küllap Sohvigi vaikib, või kui kõneleb, siis nii, et ka sellest midagi piinlikku ei selgu. Kuid Illimar ise oli alatares nii mehiselt hoobelnud, et otse lust kuulda. Ja sealt ep see lugu nüüd lendu läkski.

Seepärast ei tulnud ka Illimari „väljas jooksmisestˮ mingit lustinumbrit. Kuhu ta ka läks, ikka pidi ta arvama, et kõik juba asja teavad. Eile oleks ta seda ise kas või kogu maailmale kuulutanud, aga täna tõi see juba suurimat häbi.

Tädi lõikustüki teisel pool oli just vana-kõrtsi naiste oma. Seal nad küürutasid, needsamad kolm krõmpslõuga, kes alles eile pesupalide juures sõimlesid. Kui Illimar nende piirile sattus, ütles just see kõige vanem ja krõmps-lõugsem, see Avvuse Eedi vanaema:

„No näh, Illi-pojukene, lubasid varem ikka mind ära võtta, aga nüüd oled aisaotsad hoopis teisale pööranud. Seda ma juba mõtlesingi eile, kui meist nii uhkelt mööda sõitsid: küllap paneb ikka vanadust paljuks või peab veimevakka väikeseks!ˮ

129



Ja Avvuse Eedi, see viimne võrukael, Illimarist ise poole aasta võrra noorem, ütles nina uuristades:

„Illi, kurat, kas kosjaviina veel on? Anna, kurat, mulle ka üks lonks! Süda, kurat, kõrbeb sees!ˮ

Illimari kõrvad punetasid nagu põldkanarik rukkikõrte all.

„Ema,ˮ ütles ta nutu hääli, „ma lähen koju.ˮ

„Mine,ˮ vastas see lühidalt, kuid jälgis teda silmadega, kuni ta maanteele ja sealt koduväravasse kadus.

Sama päeva õhtul turtsus tädi pisut itsitada, aga ema pani ta silmapilgutamisega vaikima. Ja vend Karla tahtis otse õhtulauas registrid lahti tõmmata, kuid tema peale käratas juba isa, teadmata, millest õieti küsimus:

„Mis mood see on: endal suu putru täis ja patrab!ˮ

Kuid sellest kõige raskemast ei pääsenud Illimar ikkagi. See oli just isa ise. Järgmise päeva lõunasöögi lõpul laskis ta silmad üle lauas-istujate, peatus siis Illimaril ja lausus:

„Kuulda küla peal, et hakkad naist võtma. Juba kosjas käidud ja puha. Näe, missugune see nüüdne noorus on: kõik nõod ja näälid juba pulma kutsutud, aga papad-mammad kuulevad viimastena!ˮ

Ta naeris, pani oma rasked käed korraks kõrvuti lauale, tõusis aga siis kohe ja läks ma-

 130


 gama. Tänalõunane jutuajamine algas ja lõppes sellega. Aga Illimarile jatkus sellestki.

Kuigi ilmad olid endiselt päikesepaistesed ja põudsed, püsis Illimar enamasti toas. Ta lahkus sealt ainult ema käsu peale ega tahtnud ka siis kaua väljas olla. Ta käigud ulatusid seasulust aiamaani, kuid pleekaiani juba mitte. Ta kartis ilmselt inimesi kohata.

Ta tuli jälle tuppa ja otsis oma talvised mänguasjad välja. Neid polnud kesteab kui palju, kuid üht-teist ikkagi oli. Nukkudega polnud ta iial mänginud, nagu öeldi olevat vend Karla teinud. Tal olid niisama mõned värvilised asjakesed, mõned puupulgad ja lauaotsad, millest võis ehitada. Kuid nüüd ei kõlvanud needki kuhugi. Siis andis ema puust imemuna ta kätte, päris kesk argipäeva. Ta võttis selle kaks korda lahti ja pani jälle kokku, ning siis oli sellestki küllalt.

Ta tahtis üksi olla ja mõtelda. Selleks oli kõige kohasem ikka tagumise toa aknapoolne osa. See oligi kõige puhtam ja pühapäevasem kogu korteris, kuid seda kasutati ka kõige vähem. Seal oli akna ees pitsiline kardin ja pool-ümmaral laual samasugune lina ning seintel mõned tuntud ja tundmata onude ja tädide päevapildid. See nii külm ja liikumatu ümbrus oli Illimarile nüüd meeltmööda.

Ta mõtles ikka veel sellele käsitamatule häbile. Õieti ei häbenenud ta ise mitte niipalju oma kosjaskäiku kui selle lõppu. Ta enda

 131


 pruudi penid pidasid teda puu otsas kinni ja ta nuttis suure häälega! Talle tundus, et kõik just sellele mõtlesid, olgugi et sellest keegi peale ta enese ja ema ei võinud teada.

Aga pikapeale hakkas ta kõigest sellest väsima. Ta mõtted läksid laokile ja siis hakkasid silmad neile uusi aineid otsima. Luitunud päevapildid seintel kujutasid väga imelikke inimesi: istusid sirgelt, nagu oleksid teiba alla neelanud, käed kahele poole kõrvale naelutatud, suud kramplikult kokku pigistatud. See pilditegemine pidi neid ikka väga hirmutama! Aga ometi huvitasid Illimari needki pildid vähem kui jälle mõned lihtsad märgid sinakas-valgel aknalaual.

Seal oli kõigepealt viis tõelist kassi jälge punase värviga. Ja nad olid juba siis seal olnud, kui Illimari vanemad siia kolisid. Seda asja mõeldi ja kaaluti mitmeti ning jõuti ikka ühele otsusele. Kord oli korteris remonti tehtud ja siis oli kassipoeg siin kõndinud, jalgupidi värvisse sattunud ning lõpuks aknalauale hüpanud. Ja seal olidki ta jäljed tänapäevani. Ilusalt ja puhtalt olid nad kuivanud, käpakeste padjad otsekui alles eile joonistatud. Ning Illimarile tegi nende vaatlemine ikka lõbu. Tea, kus see kassipoeg praegu on, mõtles ta, ja kas ta ongi enam kassipoeg? Midagi ei tea, ainult ta jäljed on siin, kas või igavese ajani.

Äkki üllatas Illimari mõte: mis siis, kui siin kõndiski kord väikesena seesama punane kass,

 132


 kes sõi toona Haige-Jakobi tuvikese! Seesugused on ta kombed täisealisena!

Ei, ta ei tahtnud praegu ühtki täisealist näha, ei Hirmu Juhanit, ei alatare lelle ega isegi Sohvit mitte! Nende mängud on halvad ja ohtlikud!

Teiseks oli kesk aknalauda sügav ruske lohk, nagu tulejälg. Ja tule ning tulikahjuga oligi siin tegemist. Illimar ei mäletanud küll ise seda juhtumit, kuid sellest jutustati hiljemgi ja ta tundis seda hästi.

Ühel suvisel hommikupoolel leidsid vanemad koju tulles, et tuba oli täis suitsu, aidaraamat aknalaual veekarahvi kõrval keskelt läbi põlenud ja aknalauas eneseski hõõguv lohk. Mis imet pidi see küll tähendama? Siis hakkas isa uurima ja leidiski lõpuks süütaja. Karavin oli vett täis olnud, päikesekiired temast läbi läinud ja üht punkti nii kuumendanud, et see põlema süttis. Ei tahetud küll uskuda: kes seda kuulnud, et vesi midagi põlema paneb! Kuid siis tegi isa katset ja süütaski pika ootamise järel sellesama veepudeliga paberitüki. Ta nimetas kogu seda toimetust päikeseklaasiks ja viisikaks. Sest kuigi isa oli metsas sündinud ega olnud kooli nimetamisväärselt näinud, oli tal ometi mitmesuguseid teadmisi. Ja nii seletas ta ka selle viisika jälje.

Pärast seda hoiatas aga vend Karla Pöta-Tõnist, et ta ei jätaks veevaati lauda ette päikese kätte, – paneb lauda põlema! Nii saada-

 133


 vad ka järved päikese põletavaid kiiri alla ja suured mered kuumutavad samuti maakera. Ning see ongi seestpoolt üksainus tuline värk!

Pöta ei mõistnud küll midagi, kuid kartis koledasti, nii et ta pisike pea hakkas valutama. Mõne aja tundis ta vee ees otse hirmu.

Jah, vend Karla – kuid ega ta olegi alati nii vahva olnud, nagu tahab paista. Just siinsamas tagatoa seinal oli mustas pappraamis pilt, mis näitas teda hoopis teissuguses valguses. Kord olid ka isa ja ema linnas pilditegija juures käinud. Nad paistsid siis nooremad olevat kui nüüd. Ja ema põlvel istus seal Karla, veel hoopis väike, veel tunduvalt väiksem kui Illimar praegu. Tal oli käes saiakringel, mille küljest ta oli ainult ühe suutäie hammustanud. Ja ta nägu oli naeruväärselt nutune. See oli nutt hirmu pärast! Ja nii ta nüüd töinas seal seinal igavese ajani.

See mõte lohutas miskipärast Illimari. Ta enese mured ununesid selle varju. Ta aimas juba, et miski asi ei kesta igavesti, peale nende muidugi, mis on otse pildiks tehtud, nagu see Karla vingus nägu. Kõik ununeb tasapisi. Ka suured inimesed on olnud kord väikesed, kuid selle ise unustanud. Ja jõudes selle mõtteni tõusis Illimar ning läks välja – juba omal algatusel.

Kes teab, oleks teda ometi veel mõni aeg edasi nokitud. Kuid just siis tuli ootamatu sündmus, mis pööras pahupidi kogu mõisa elu. Ja kõik senised jutuained olid lõplikult nurka heidetud.

 134


13

Oli kohutavalt kuum õhtupoolik. Äikest, mida oli kogunenud juba mitu päeva, oli terve taevalaotus täis. Seal käis päike segamini süngelt õhetavate pilvedega. Paistis, et kõik see just praegu rebeneb, kuid siis pööras jälle teise kanti. Ja põudne lämmatus jatkus.

Kui Illimar eeskoja uksele astus, tundis ta, et sees kiviseinte vahel oli õieti parem olla. Väljas oli nii kuum ja see tinajas-hõõguv valgusid peletas. Ning ühes äikeselise lämmatusega üllatas ka veel mingi ahistav vaikus. Ei näi-

135


 nud ainustki elavat olevust ega kuulnud vähimatki häält. Kuid ühtlasi ütles erutav aimus, et just praegu kuskil midagi erakordset sünnib, kuigi sellest midagi ei näe ega kuule.

Illimar astus kõheldes maja varjust õue keskele. Paremal paistis kuivatusrehi ja vana suitsurehi – ikka niisama elutud. Siis vaatas ta vasakule – ja nägi kaugel õunaaia ääres kedagi palja päi ning palja sääri lähemale jooksvat. Ta laskis tulise rutuga üle tammi ja mööda kahe järve vahelist teed. Nüüd tundis Illimar jooksja – see oli vend Karla. Kuid temagi kohta oli see jooks sellises kuumuses erakordne.

Ta vehkis juba kaugelt kätega ja kisendas kartulikoopa juurde jõudes:

„Marupull on lahti pääsenud!ˮ Illimar vaatas hirmunult ringi ja tahtis juba sisse põgeneda. Karla aga kähistas ta juurde jõudes:

„Ei näinud ükski hing, kuidas ta lahti sai. Aga nüüd on ta lahti ja läinud, ega tea keegi, kus ta on! Oli mühanud nagu maru mööda Kärsa teed välja. Seal Hurdaoru kohal olid rukkilõikajad tööl. Oli kihutanud nende keskele – ja räbalad taga! Kes haki alla sai – hakid pealt! Kes redelihunnikule ronis – redelid raginal alt! Siis oli saanud kirjutaja kätte ja muudkui seda rullima, ikka mööda kesapõldu edasi-tagasi. Mees kui mullahunnik, ainult pool versta soolikaid taga – valmis! Kanti

 136


 nagu kott koju. Toss väljas, mis väljas! Siis kihutas tulise jutiga mõisast läbi Süvaoru variku poole. Ja sinna ta kaduski. Läinud nagu tuul. Ma kupatasin pargi taha vaatama. Midagi. Kõik tühi. Ainult maanteel päratu tolmupilv. Hoh-hoh-hoh!ˮ

Karla hingeldas ja higistas, mis kole. Ta kõne rabas Illimari peagu jalust. Ja nad piilusid mõlemad kahele poole teele.

Sel hetkel hakkas mõisa söögikell ootamatult lööma. Kuid see löömine oli korratu, kisklev ja raplev. Ja mõne pariseva löögi järel katkes ta, et siis jälle niisama alata. Ikka mõni silmapilk korratut tagumist ja siis uuesti sama palju vaikust.

Karla kuulatas ja pistis siis pleekaia poole minema. Illimar kõhkles hetke kesk õue ja siis järgnes temagi vennale.

„Kus sa tuled!ˮ kisendas Karla taha vaadates. „Mine koju! Mine silmapilk koju!ˮ

„Ei lähe üksi!ˮ vigises Illimar ühel hoobil kojujäämise ja kaasamineku hirmu vahel. „Ei lähe!ˮ

Siin pleekaias polnud õieti midagi karta, ja sellepärast võisid nad omavahel riieldagi.

„Mis sa, põnn, teed, kui härg tuleb?ˮ kärkis Karla.

„Aga mis sina teed?ˮ halises Illimar.

„Mina? Mina! Ma ronin puu otsa, hüppan katusele, ujun üle järve! Aga sina oled ta sarvede otsas! Kääks! Valmis!ˮ

137



See täitis Illimari hirmuga. Kuid vaheajal olid nad läbi pleekaia juba maanteele jõudnud. Ja siin polnud Karlalgi enam seltsi vastu midagi, olgugi seks seltsiks ka ainult Illimar. Ta madaldas hääle ja sosistas, nagu oleks härg juba kuulmiskaugusel:

„Nüüd laseme aga aia ääri ja maja veeri mööda. Ning kui mina sisistan, siis kõhuli põõsasse või kraavi!ˮ

Ja nii nad läksidki. Aida otsa juurde jõudes nägid nad ka seda imelikku kellalöömist. Kupja naine sikutas paar korda kellanööre, jooksis siis tõllakuuri, piilus sealt hirmunult, tormas jälle meeleheitlikult esile, paristas mõne korra ning lidus uuesti tagasi. Ei olnud lööjal hirmu pärast löömajõudu ega kellalgi enam kella häält.

Siin oli Karlal ja Illimarilgi juba hädaohtlik. Ei nad usaldanud üle lageda platsi minna, vaid tegid suure ringi hoonete kaudu. Jälle maanteele jõudes nägid nad all karjatare juures inimesi peatult jooksmas. Tee kahe aia vahel oli ohtlik, aga selle eest oli kaugele ette näha ja kahel pool sügavad kraavid suurte takjatega.

Nii jõudsid nemadki karjatare manu. Siin suure risttee ümber kihises inimesi nagu sipelgaid. Neid olid täis plangud, lauavirnad ja katusedki. Kõigil lahtistel ustel, akendel ja muis majasoppides paistis kollaseid nägusid. Ja kõigi silmad sihtisid ikka mööda maanteed mäkke, üles vanakõrtsi poole.

 138



„Näe, otsib aina inimesi, otsekui oleks aru peas!ˮ hädaldas takustes pükstes ja pasteldes vanamees.

„Või arvad, et tal seda pole!ˮ vastas teine. „Küllalt tema juuda jaoks!ˮ

„Jah, kupatas kõigepealt Hurdaorgu, kus inimesed tööl. Ja siis padavai Süvaorgu, metsameeste manu. Sa heldene aeg – otse otsib!ˮ

„Ja inimesed ei tea. Lasti küll kella lüüa, aga kas nad aru saavad. Mõisa rahvas veel mõistis ja laskis jalga. Aga külanaised muudkui: tea, mis mõisas lahti; ei see meisse puutu; meil tükitöö! Saadeti siis ratsanikud hoostega sõna viima.ˮ

Nii rääkides sihiti silmadega ikka üle oru kõrtsi poole. Ja äkki nähtigi, kuidas pargi kiviaial seisvad mehed ägedalt kätega vehkima hakkasid. Ikka – metsa poolt mõisa poole. Ja kõrtsi ees olijad kadusid nagu tuulispeas majja või pargi müüri taha.

„Tuleb, tuleb!ˮ kisendati platsil.

Ja karjatare juures seisev salk pressis samuti majja, Karla ning Illimar ühes teistega. Karjatare ühes otsas elasid karjased, teises aga käisid kaugemad teolised söömas ja vahel magamaski. Olid seal nüüd segamini koos omad ja võõrad.

Kui Illimar ühe akna juurde jõudis, oli härg juba näha. Ta tuli parajasti kõrtsimäest alla. Ta laskis laisavõitu jõlki, väsinud kuumusest ja

139


 pikist käikudest. Kuid varsti oli ta all sillal ja hakkas siis kallakut mööda üles tõusma.

Nüüd oli plats täiesti tühi. Ainult kõrgemais kohtades mustas veel inimeste päid. Ja härg peatus üksi kesk avarust, äikeseilma tuhm-kollakas valguses. Kõik vahtisid teda hinge pidades.

Ta oli kole oma suuruses ja vihas. Ta nina, millest rõngas välja rebitud, oli verises vahus. Ja ta kaelas ripnes veel katkenud keti ots. Nii seisis ta, kaapis jalgadega ja ammus kaks korda luust ning lihast läbi käiva häälega.

Kuid siis sündis midagi ootamatut. Kuskilt ilmus äkki Pöta-Tõnis. Ja ta läks üksi vastu kohutavale härjale, käes pikk toobripuu. Tea, mis kohusetunde või kangelasmeele sööst oli teda vallanud. Või tea, kas ta üldse midagi mõtles. Ta pidi ainult minema, nagu oli ikka läinud. Ja ta oli nii pisitilluke seal avaral platsil suure härja ees ning toobripuugi oli tast endast kolm korda pikem.

See kestis ainult silmapilgu. Siis keerlesid Tõnise jalad ja toobripuu korraks õhus ning siis istus Tõnis juba kaksiratsa kõrge lauavirna harjal. See sündis nii äkki, et vaatajate hirmuhüüd üheksainsaks oigeks sulas.

Härg seisis endisel kohal, raputas pead, möirgas korra ja raputas jälle pead. Kuid siis näis ta kõigest tüdinud olevat ja hakkas lauda poole astuma. Ta läks aeglaselt, kõrvale või

 140


 taha vaatamata. Ja nüüd oli ta juba väravate vahelt läbi, õues.

„Väravad kinni! Väravad kinni!ˮ karjuti kõigilt poolt.

Siis hakkasid väravad otsekui iseenesest liikuma, esiti aeglaselt, siis ikka kiiremini ja lõpuks nii ruttu, et nad otse kinni prahvatasid. Ja siis nähti ka, et kummagi väravapoole taha oli end mitu meest peitnud ning lauapragude vahelt härja liikumist jälginud. Nüüd lõid nad raudobaduse tulise rutuga üle põikpuu.

Nüüd oli härg vähemalt õues kinni. Ja kõigilt poolt hakkas nüüd ka inimesi välja voolama. Ei arvanudki neid nii palju olevat. Igast praost pressis ikka esile, nagu prussakaid. Olid enamasti küll mehed, kuid ka palju naisi ja lapsi oli hulgas.

Karla ja Illimargi lidusid üle platsi. Vastu karjatara seisid rõuguredelid virnas ja neid mööda ronisid nad nüüd kähku müürile. Seal oli juba enne neidki hulk inimesi, aga sinna sobisid veel nemadki. Ja neile avanes nüüd vaade õue.

Härg käis möirates mööda õue, heitis vahel verise pilgu müüril ja katuseilgi istuvaile inimesile ning kaapis nõnda, et sõnnikutuustid lendasid. Näis, nagu oleks ta aimanud, et laskis enese asjata kinni püüda. Ja see ajas ta veel enam marru.

Värava lähedal, otse Illimari all, pidasid isa

141


 ja valitseja nõu. Valitseja põskhabe oli higist märg ning lips ärevusest kukla taha läinud.

„Mis teha?ˮ ütles isa. „Kinni me teda ei saa. Inimese elu on kallis. Ja kari tuleb varsti koju. Kuhu me loomad paneme?ˮ

Sellal kostis hädakella hääl veelgi pöörasemalt. Lööja oli hirmust otse ogaraks läinud.

„Mis ta hull ometi paristab!ˮ vihastas valitseja. „Otse närvöösiks teeb! Minge, keelake ära. Lõpetagu juba!ˮ

„On ainult üks tee,ˮ arvas isa.

„Saatsin juba ammu püsside järele,ˮ vastas valitseja.

„Ja minu oma ongi juba siin,ˮ täiendas alatare lell juurde astudes.

Ta oli palja päi ja palja jalugi, ainult särk ja lodevad püksid ihu peal. Aga ta vägev kaheraudne oli kaasas.

Sellal hakkas karjatare juures ka mõisa vahimees paistma, püss kummagi kaenla all.

„Nüüd ta tapetakse! Nüüd ta, kuramus, tapetakse!ˮ käis kõmin läbi rahva.

Vastaspoolse lauda pööningul oli kolm luukakent, ja varsti ilmus neis igaühes mehe pea. Oli küll arvatud, et ühestki laskjast jatkub, kuid keegi ei tahtnud maha jääda. Ja nii võtsid sellest lõpuks kõik kütid osa.

Kolm püssitoru tuli akendes nähtavale. Härg seisis kesk õue ja põrnitses üles. Vaatajad vaikisid hinge pidades. Püssimehed heitsid pilgu üksteisele, ja siis kostis kolm raksatust

 142


 peagu korraga. Nende ühine kaja keerles kivises õues ja suitsusambad ühinesid õhus.

Kuid härg näis paukudest ainult jahmatavat. Ta lõi pisut kõrvale ja hakkas siis sõnnikuväljal tiiru tegema, ise tasa jorisedes.

„No tohoo kurat!ˮ hüüdis alatare lell, vana kütt. „Mis ta, põrguline, veel tahab?ˮ

Härg tegi õues kaks tiiru, peatus, tegi jalgadega nagu aset ja laskus siis rahulikult ning aeglaselt pikali. Ta näis ainult magama heitvat. Ja kütid vaatasid veidrate nägudega üksteisele otsa.

„No see on alles ime!ˮ vandus jälle lell. „Kas ta nõiutud on? Kas teda ainult hõbekuul võtab?ˮ

Kulus mõni aeg, härg ei liigatanud ja kõik ootasid. Siis tuli mõisa vahimees all ühel uksel nähtavale. End ukse varju hoides viskas ta härga teibaga. Teivas langes põiki üle looma, kuid see ei liigatanud veelgi. Siis lähenes vahimees talle ettevaatlikult, kuni seisis otse ta juures.

„Juba ammu valmis!ˮ hüüdis ta üles, ja kõigilt pääses kergendusohe.

Samal hetkel kuulis Illimar ema häält alt platsilt:

„Teie siin! Kas te saate maha! Silmapilk maha ja koju!ˮ

Karla tegi näo, nagu käiks see ainult Illimari kohta, ega liigutanudki end. Kuid ema tõusis redelile ja rebis nad mõlemad käsipidi

143


 alla ning hakkas kohe minema, neid enam lahti laskmatagi.

„Mina jooksen ringi, süda täis hirmu, et kuhu nad ometi on jäänud ses möllus. Et kas härjale sarvi ette või rahvale jalge alla. Ja nemad muudkui istuvad siin. Kus mul tiatri vaatajad!ˮ

„Näe,ˮ ütles Karla ja näitas käega lauavirnale.

Seal istus Pota ikka veel endises asendis, isegi toobripuu endiselt pihus. Suurt häda polnud ta nähtavasti saanud, oli ainult natuke juhmimaks löödud. Ja selle märgiks oli ta isegi oma silmamunade valged pooled ette pööranud.

„Mis sa veel vahid!ˮ tõreles ema. „Täna õnne, et pole ise tema asemel. Ikka pead sa jaol olema, kus midagi lahti on. Oota seni, kui saadki kuskil päris jaole!ˮ

Ja nii ühtsoodu pragades viis ema oma pojad läbi kogu mõisa koju.

Illimar oli juba ammu voodis, kui viimaks isagi saabus. Tal oli täna veel palju õiendusi olnud. Illimar ärkas ja kuulis neid õhtulauas istuvat.

„Oli see aga päev!ˮ ütles isa, ja iga ta sõna ulatus Illimari kõrvu. „Ei teist seesugust enam tahaks. Oli mõnigi elu kaalul ja hea, et niigi hästi läks. Ah Matiesen või? Ei, suurt häda pole temalgi. Arvasime küll, et pole mehe asemel muud kui ainult nahkkoti-täis murtud luid. Ei inimese nägu ees ega õiget riidehilpu ümber.

 144


Aga kui lahti kooriti ja puhtaks pesti, siis polnud mingit tõelist viga, ainult üleni sinine nagu pajapõhi. Ajas siis mees enese üles ja imestas isegi. Kahetses ainult, et prillid olid puru läinud. Olnud isesorti prillid, otse tema jaoks tehtud.ˮ

Isa naeris ja teisedki ühes temaga.

„Ja oli neil Süvaoru meestelgi kibe käes olnud. Ajasid teised seal uue küüni jaoks palke plankideks. Olid parajasti metsa veeres istunud ja lõunat võtnud. Siis oli üks naljaviluks öelnud: aga mis te, mehed, teeksite, kui mõisa must pull praegu lahti pääseks ja siia tuleks? Teised vastu: et mis me teeme? noh, üks ikka, et mis muud kui puu otsa; teine, et kaoks metsa; ja mõni arvanud koguni, et läheb kirvega vastu. Arutanud nii edasi ja tagasi, kui äkki näevad, et mõisa poolt läheneb suur tolmupilv ja pilve ees ongi pull ise. Kus läinud siis alles rabin lahti! Ikka siia ja sinna, aga õiget pääsu pole kuskil. Ümber ainult hõre seemnemets, männid sirged ja siledad nagu osjad. No viimaks ikka saanud puude otsa, saanud seesugusedki, kellest pole seda uskudagi. Aga kirvega vastuminejat polnud küll kellestki. Härg märatsenud siis puude all, mis kole. Ega jäänud meeste leivakottidest enam midagi järele: üheks sodiks sõtkunud nii pudrupütid kui silgunapad. Märatsenud mõne aja ja kihutanud siis jälle mõisa poole tagasi. Aga ühe vanamehega olnud pärast häda: ei saa enam

145


 puu otsast alla. Kuidas üles sai, ei mäleta, aga alla tulla ei oska. Istub seal okste vahel, hädaldab ja uiutab, palub jumalat ning inimesi appi. No mis sa teed, võta kas või puu maha, et mehikest kätte saada. Vaata, kuidas häda õpetab, aga rahulik põli uuesti rumalaks teeb!ˮ

Selle peale naerdi ja oiutati jälle.

„Ega see härg kedagi päris omaks teinudki peale vanakarjase koera. Kui ta seda Matiesenit ikka nii ja naa tuuseldanud, eks siis koer rutanud appi. Ja härg tegi koera sulbiks, aga mees oli päästetud. Seesugune koer tuleks auga maha matta ja ta haualegi veel mälestusmärk panna. Seesugune on rohkem väärt kui mõnikord inimene.ˮ

Laua juurest kostis veelgi juttu, kuid Illimar tukastas jällegi. Ta uni oli päevasest ärevusest rahutu. Ta nägi vihaseid härgi, klähvivaid koeri ja puude otsa ronivaid vanamehi. Kui ta mõne aja eest uuesti ärkas, kostis kottpimedast toast ainult magajate hingamine. Väljas aga valgustasid aeg-ajalt välgusähvatused taevaalust, kostis kumedat äikesekorinat ja valas vihma, nagu oleksid taevaluugid pärani avatud. Pikkamööda taganesid välgud ja mürinad, kuid vihmavalang jatkus. Ja selle ühetooniline kohin suigutas lõpuks rahulikku unne.

 146


14

Välkudele, müristamistele ja maruhärgadele järgnesid jahedad, rahustavad päevad. Õhk oli klaariks läinud, rukkilõikajad tõmbasid püksid jalga ja hakkasid selgitama, mis oli tõeliselt sündinud. Ja sündinud oligi sääraseid asju, millest pole kuuldud inimpõlvede jooksul. Et kirjuta kas või raamatusse ja pane trükki, õpetuseks ning imestuseks kõigile järeltulijaile!

Kõik need arutlused kajastusid ka aidamehe perekonna lõunalaua jutuajamistes ja Illimarigi mõttekujutus sai neist jatkuvalt toitu.

147



Kus ikka mõni mees olevat nüüd tagantjärele vahva, et ära tule näolegi! Ja vaat' kus mõni jälle olnud nii arg, hullem kui memm, olgugi et pükse kannab! Aga „tühja kah,ˮ ütles isa, „elu oli siis kõigile kallis, kas kandsid pükse või mitte. Ja päris suisa surma minna ei maksagi. Näe, tõeliselt vahva mees oli Pöta, aga ega keegi tema vahvust just hindagi. Naeravad ainult ta õhusõitu. Ja kui ta veel pulli jalgade alla oleks jäänud – noh, siis ei suudetaks ta juhmust ära laitagi. Nii et tee, kuidas sa tahad, rahulolemist sa ikkagi ei teeni. Ja minu arvamine on: ole vahva, kuid ära mine üle mõistuse piiri.ˮ

Isa kombeks oli ikka sündmuste antud õpetusi mõneks tarkussõnaks kokku võtta. Ja nii tegi ta nüüdki. Illimarile jäi küll ta tarkussõna üle mõistuse käivast vahvusest esialgu hämaraks. Kuid härjalugu ja sellega seotud asjaolud olid tal alles silmade ees, ning nende abil sai ta küsimusest lõpuks ka jagu. See õpetus oli umbes nagu katekismuses: Sina ei pea olema üle mõistuse vahva. Mis see on? See on: kõmmuta härga-kuramust, kuid mitte enne, kui ta on karjataras kinni ja sa ise oled püssiga pööningul!

Kuid Illimar nägi ja kuulis muudki, mis järgnes sellele härjavõitlusele. Mõne päeva pärast oli ülemvalitseja von Glasenapp ise kohal. Ega ta küll ainult selle härja pärast tulnud, kuid see kiirustas ometi ta tulekut. Ta oli

 148


 ärritatud ja äge. Kurat teab, mis: juba püssidega peetakse pullidele jahti, nagu elataks kuskil Ameerikamaal, kus piisunid rohtlaantes ringi lasevad! Ja Napp võttis omalt poolt järeleuurimisi ette ning teda nähti koos valitsejaga väljadel. Ta ajas oma habemekontsu püsti: kolm rõuguredelit pilbasteks tehtud, – mis kord see on! Kas peab mõis ilmselt pankrotti minema?

Ja Glasenappi tuli karta, palju rohkem kui härraseid endid. Sest lõplikult olenes kõik temast, kuna pärishärrad olid just nagu iluasjaks. Jalutasid ringi ja nuusutasid lillesid, – mis neil muudki teha. Aga Napp oli ise mõisaomanik ja ühtlasi paljude mõisade ülemvalitseja. Ja nii rändas ta kõigi nende mõisade vahet ja hoolitses ordnungi eest. Ning häda seal, kus asjad polnud akuraat! Sest tal oli tulu jaoks silma ja oskust selle väljavõtmiseks. Nii umbes juudist mõisnik või mõisnikust juut, oma musta habeme ja kongis ninaga.

Härjaloo vahendituks tagajärjeks oli ka kirjutaja Matieseni lahkumine. Ta läks päevapealt, kui oli vähegi toibunud. Ja tal oli selleks enam kui küllalt põhjust.

Ta oli ju siia õieti tervisekosutamise pärast tulnud. Maa elu, puhas pluht ja nii edasi. Kuid mis tervisekosutamine see on, kui marupullid sind maad mööda veeretavad ja lõpuks su prillidki puruks löövad! Ei, see oli kõike muud kui tervisekosutamine. Ja ta sõitis tagasi linna,

149


 kus härjad ei kõnni uulitsail ja elu on ka muidu haritum. Häda tal ju oli selle minekuga ilma prillideta. Aga hobust ja vankrit ta umbkaudu nägi, nii et oskas peale istuda, ja linna otsis juba küüdimees üles.

Varsti pärast Matieseni minekut tuli ka juba tema asetäitja. Ega see mõisakirjutaja tarvitse just palju rahvaga kokku puutuda. Istub aga kontoris ja sirgeldab oma raamatusse, mis ette antakse. Ainult erakordadel või enese huvides liigub vahel laiemalt ringi. Aga uus kirjutaja oli hoopis teistlaadi mees kui Matiesen. Ja mõne päeva pärast tundis teda juba terve mõis, kuni kaugeimate moonaküladeni. Ning tundis nagu igipõlist tuttavat.

Tema nimi oli Erni Tiilik, mida ta erilise peenuse pärast kirjutas küll Ernesto Thieligkh. Ja tervist oli tal enam kui tarvis. Ta oli ümmarik, punapõskne, heledate lokkjuustega ja kokkuvõttes üks suur võrukael. Sakste kuuldes kõneles ta imepeent maakeelt, aga kui oli maarahvaga omapead, no siis laskis nii laia ja lopsakat külamurret, et rahvas isegi ei suutnud võistelda. Ja ta naljadel ning vempudel, kas või härraste arvel, ei paistnud lõppu olevatki. Ühe sõnaga, rahvamees, kuigi alles nii nooruke, et ise täpselt teadis oma vurru-udemete arvu. Tulles ütles ta neid olevat kaks ja pool tosinat, nädala pärast aga juba kolm. Ning sellest peale oli ta tähtsamaid tegelasi mõisas.

Kuid Glasenapi üheks ilmumise põhjuseks

 150


 oli ka see, et härrased olid varsti saabumas. See oli ikka märgiks, et nüüd nad juba kuskilt lähenevad. Ja ta heitis oma kotkapilgu kõigele ning noris kõikjal. Peaaegu nii: koplis kahe aiateiba vahel on ämblikuvõrk – maha võtta! öövahi koera kõrv on pahupidi – õigeks pöörata! Ja kui siis mõne päeva pärast veel vahimees vikatiga mõisa õues ringi käis ja kõikjal puhta töö tegi, kus aga lesenaise silmavesi kasvas, siis oli härraste tulek kindel. See on sihuke lillakate sametist õitega tagasihoidlik lilleke. Aga vanaproua leinas ikka veel oma pime-härrat ja ta süda ei kannatanud neid lillesid enam kuskil näha. Nii kaotati nad kogu mõisa alalt halastamatult, ilma et nad ise oleksid võinud oma süütegu aimatagi.

Siis ütles Illimari isa kord lõunalauas:

„Nad tulevad homme keskpäeval.ˮ

Seda oleks võinud arvata küll ka selle palaviku põhjal, mis valitses härrastemajas ja selle ümbruses. Häärber oleks nagu pööningust keldrini läbi klopitud ja küüritud. Kõik kruusateed rehitseti, murud pügati ja põõsad puhastati. Isegi teede ääril seisvad kivipostid lubjati uuesti silmipimestavalt valgeks. Ja keskmise järve rannamudast kisti välja kõik rampunud juurikad ning saks-silla lähedal olev paadisild parandati.

Õigupoolest ei muutnud härraste tulek küll kuigi palju mõisa üldist elu, kuid see palavik hakkas ometi kõigile külge. Ülemus oli oma

151


 vastutuse pärast ärevuses ja alamad jälle ülemuse ärevuse pärast. Ning lõpuks olid asjasse kistud needki, kes pärishärraseid selle mõne nädala jooksul, mis nad mõisas viibisid, kordagi ei näinud. Seda enam siis ametimehed ja antvärgid, kelle peale ometi nende armulik pilk võis langeda.

Kõike seda tundis Illimar juba järgmise päeva hommikust peale. Ema sundis teda nägu, käsi ja jalgu hoolikalt pesema ning kammis ise ta peadki hoolikamalt kui muidu. Ja siis aeti Illimarile ta sinine pluus selga, mis polnud enam kevadest peale tarvitusel olnud. Ema otsis isegi ta tunamullused tutiga kingad esile, kuid need olid paratamatult väikeseks jäänud. Säärikute vastu polnud neil aga seekord kummalgi erilist huvi.

„Ah, võid niisama palja jalugi olla,ˮ ütles ema, pärast asjatuid katseid kingi jalga saada. „Nüüd suvine aeg. Ja ega sa siis kuhugi lähe.ˮ

„Miks ma siis pluusi selga panin?ˮ päris Illimar.

„Noh, kui saksad tulevad. Ikkagi viisakam.ˮ

Illimar ei osanud enam edasi pärida, et miks tema ja niisama ka ema ise peavad siis viisakamalt riides olema, kui saksad seal eemal järve taga olevasse häärberisse saabuvad. Kuid nad mõistsid ometi vastastikku teineteise uudishimu. Kui ema oli kodused asjad rutuga korda saanud, tegi ta kohe asja alatare manu. Ja lü-

 152


 hema mangumise peale võttis ta Illimarigi kaasa. Nad läksid kuskil peatumata läbi kogu mõisa. Ning seekord ei tuurinud ka ema jutud lellenaisega kuigi kaua, vaid nad tulid varsti koos välja.

„Näe, isegi va taraverik on ennast ehtinud!ˮ ütles lellenaine arvustavalt, nähes sepaemandat koja ees.

Jah, seal ta seisis oma kirjus olekus. Ega ta vist päris taraverik olnud, aga sealt Peipsi poolt ja venelane oli ta küll. Ja nii nad olidki sattunud imelikult siia – mees lätlane, naine venelane – selge maarahva sekka. Ära nad ikka elasid, aga raske see oli. Mitte veel niipalju sellepärast, et ümber oli maarahvas, kui sellepärast, et nad just kahekesi selle rahva keskel olid. Sest ägeduses ei tulnud neile enam ühine maakeel meelde, vaid nad pistsid kumbki omal keelel võtma ega saanud teineteise sõimusõnadest aru. Mine kas või tüli jaoks tõlki tooma!

Sellest on ka näha, et Illimari ema ja lellenaine sepaemandaga just hästi läbi ei saanud. Kuid täna kergendas lähenemist ometi ühine uudishimu ja sellepärast hakkasid nad koos minema. Illimari emal oli küll pisut piinlik, et laps ühe korraga peab nii palju vandumist kuulma. Sest sepaemand mainis üheksa korda järgemööda kuradit ja alles kümnes sõna käis kuidagi asja ette. Ta tarvitas isegi seesugust sõimusõna nagu „sa jummala kuuratˮ. Kuid

153


 ta tegi seda nii sõbralikult, ja ega tema venemaigulisel kuuradil ka ikka päris eesti kuradi kaalu olnud. Oli ainult nagu jutu ilustuseks öeldud ja võis sellepärast ilma suurema hingekahjuta ära kuulata.

Nad läksid elavalt vadistades mäest alla ja siis jälle vanakõrtsi poole üles. Siin oli juba kõikjal samasuguseid uudishimulisi, olgugi et veel midagi erakordset ei sündinud. Alles pargi väraval nägid nad ettevalmistusi: värava sambad olid üleni rohelises ja üle värava käis samasugune roheline kaar. Ning siit läksid kahel pool teed ühest puust teiseni rippuvad vanikud kuni häärberiesise platsini. Siia-sinna oli pistetud puna-rohe-valgeid lipukesi. Miks just selliseid, seda ei teadnud keegi, kuid nii oli see ikka olnud.

„Sa kuuradi kuurat!ˮ ütles sepaemand heakskiitvalt. „Kjull on kuuradi illus!ˮ

Sellega olid teisedki päri, ainult ilma kuradit appi võtmata. Kuid siit nad enam edasi ei saanud, sest värskelt rehitsetud kruusateed hoiti nagu silmatera. Kõik, kellel vaja just minna, läksid ringi läbi pargi. Ja naised liikusid uuesti mäest alla ning pöördusid ümber aiamüüri viinavabriku tammile. Kui kuskilt oli hea näha, siis just siit – põiki üle järvenurga ja häärberiesise muru.

Nad istusid vee äärde laotud palkidele. Silme ees hüplesid järve valgusplekid nagu hõberaha ja alt kostis läbi liiasilma nõrguva vee

 154


 sulin. Tammil enesel käis päevakohane jutusumin, sest siin oli muidki ootajaid. Igatahes oli siin ühe silmaga viinameister Kranich ja muidugi ka uus kirjutaja Tiilik. Viimane oleks nagu mingi asja pärast teel olnud, siis hetkeks peatunud ega mõelnudki nüüd edasiminekule. Ta kandis ühel kõrval viltu olevat õlgkübarat ja ta valge vesti suured nööbid sätendasid vastu päikest kõigis vikerkaare värves. Nii istus ta palgil Illimari lähedal ja ajas viinameistriga juttu.

„Nii siis härrad sõidavad,ˮ ütles ta.

„Pärishärrad,ˮ parandas viinameister.

„Ah jah, vaata, seda ma tahtsingi küsida. Kui oled ikka nagu võõral maal ega tunne veel keelt ning kombeid. Siin on pärishärrasid, härrasid, saksu ja isandaid. Aga vahed nende vahel pole mulle veel klaarid.ˮ

„Ega need nii keerulised olegi,ˮ pilgutas viinameister kavalalt oma ainust silma. „Pärishärradega on asi selge. Härrasid on kaks: ülemvalitseja-härra ja valitseja-härra. Ja ega saksugi rohkem ole: mina olen viina-saks ja peale minu on veel aida-saks ning piima-saks, aga see on üks ja sama mees, ikka sedamööda, kas ta on aidas või laudas. Kõik muu on enamvähem rahvas. Teiselt poolt on jälle prouasid ja emandaid, aga isandaid pole siin üldse mitte.ˮ

„No tohoo pagan! Peagu kõik aunimed jagatud! Mis siis mina pean olema?ˮ

155



Ükssilm kehitas õlgu.

„Võiks siis isand olla,ˮ arvas ta. „Ainult ei tea, kui kõrge see on, kas kohe pärishärra järgmine või saksastki madalam.ˮ

„Ei noh, see ei tee viga. Küll ma oma aukraadi ise kindlaks teen. Siitpeale võtan enesele tõelise isanda näo ette. Ja ma tahan näha, kes mind selleks ei pea!ˮ

Tiilik rääkis seda äärmise tõsidusega ja ajas rinna uhkelt ette. Ning Illimar olekski seda päris tõsijutuks pidanud, kui poleks näinud viinameistri itsitavat nägu. Nähtavasti tundsid kirjutaja-isand ja viina-saks teineteist juba põhjalikult.

„Näe,ˮ ütles viinameister, „tahvet jõudiski juba pärale.ˮ

Häärberi ees peatas ratsanik vahuleaetud hobuse, hüppas maha ja hakkas väljarutanud virtinale midagi seletama. Kuigi härrastel oli ainult paarkümmend versta sõita ja päev ning tund ette teatatud, ometi saadeti veel käskjalg vastava sõnumiga. Seda nõudis komme ja sellest ei loobutud.

„Oi jah,ˮ ütles äkki Illimari ema lellenaisele. „Hakkas korraga väsitama. Mis ma siin istun. Eks nad tule, nagu on ikka tulnud. Ma lähen parem koju. Lõunaga jäi ka nii poolikult.ˮ Ta tõusis. „Noh, Illi, lähme!ˮ

„Ei, ei, ema!ˮ hädaldas Illimar. „Mina jään siia. Mina tahan näha.ˮ

Ema mõtles hetke hajameelselt.

 156


 

„Noh, kui sa hea laps oled. Ja kohe, kui nad pärale jõuavad, koju tuled. – Ann, sa vaata ka ta järele,ˮ lisas ta lellenaisele.

Ja siis hakkas ema aeglaselt, end suurrätikusse mässides, minema. Mõne aja pärast kaduski ta puude ning majade varju.

„Vaata, mina olen mõtelnud nende suurte härrade asju,ˮ algas jälle Tiilik. „Neil on kuus mõisat?ˮ

„Kuus,ˮ noogutas viinameister.

„Noh, neid võiks võrrelda planeetidega. Juupiter, Saturnus, Marss ja need teised. Ning suurtel mõisadel on jälle karjamõisad ümber, just nagu planeetidel kuud. Siin on neid kolm, kuid mujal on vist ka?ˮ

„Nagu kuulda, ikka mõni on. Kas just kõigil, seda ma ei tea.ˮ

„Noh, see ju klapib, väga hästi klapib. Aga edasi on asi keerulisem. Kui ütleme, et need on planeedid, mis on siis päike? Kas mitte suur ja vägev Vene riik ning tema valitsus? Eks sealt see valgus ja soojus ning kõik need aastaajad tule. Või mis teie arvate?ˮ

Kirjutaja-isand vaatas küsivalt viinasaksale otsa. Kuid sellele olid säärased mõtted nähtavasti võõrad ja ta ei vastanud midagi. Illimar omalt poolt ei saanud neist üldse aru, kuid just oma arusaamatuse tõttu püsisid nad ta meeles.

See jutt jäi pooleli, sest samal hetkel möödus kõnelejaist valitseja proua. Ta oli heledais suvirõivais, hoidis pitsidega päevavarju sirgelt

157


 enese kohal ja tippis ettevaatlikult üle prügise tammi. Ernesto Thieligkh hüppas üles, tõmbas kübara peast ja tegi äärmiselt viisaka kummarduse. Proua vastas peene peanikutusega. Mõni samm temast tagapool tuli valitseja tüdruk, valge pitssall pihale heidetud ja üks käsi seeliku saba hoidmas, nagu proualgi. Erni Tiilik tegi temalegi virila kummarduse, pilgutas silma ja plaksutas keelt. Ning tüdruk itsitas talle vastuseks. Sest kirjutaja-isandale ei võinud keegi pahaseks saada.

„Ei, jäägu saksad ja rahvas siia,ˮ ütles siis Tiilik. „Isandad lähevad sinna, kuhu härradki juba ees läinud.ˮ

Ja ta hakkas valitseja proua järele häärberi poole astuma.

Samal ajal kostis puude tagant piitsa plaksumine ja rataste pehme nahin kruusatud teel. Kõik hüppasid üles ja ründasid häärberile ligemale, nii et neid sellest lõpuks ainult muruplats eraldas. Ja sealt nägid nad täielikult, mis härrastemaja peasissekäigul sündis.

Kõigepealt veeres ette ja peatus kutsari järsul kätetõmbel suur neljahobuse-tõld. Toapoiss hüppas kutsari kõrvalt ja avas tõllaukse. Sealt väljusid parun ise kollakas mantlis ja ta ema ning proua üleni hallis reisiülikonnas. Häärberi ukse kõrval seisid valitseja, ta proua, uus kirjutaja ja virtin, maja köögipoolse otsa juures aga kogu teenijaskond ühes kurg Joosepiga. Härrased peatusid hetkeks ja tervitasid

 158


 armulikult uksel seisjaid, ning päike valgustas heledalt kogu seda pilti. Siis astusid saabujad virtina ja valitseja saatel sisse. Kohe selle järel veeres ette väiksem tõld, kust ronisid välja kaks mustades krinoliinides vana tädi ja kaks toatüdrukut. Ning lõpuks tuli raginal suur plaanvanker, millel istusid segamini tohutusuurte kohvrite vahel veel üks toapoiss, kokk, kokapoiss ning -tüdruk. Kuid kui need saabusid, olid kõik vastuvõtjad häärberi eest juba kadunud. Ja plaan ei peatunudki enam peasissekäigu, vaid köögi ukse ees. Ning lõpuks, ka päike oli siis juba õhukese pilveloori varju taganenud.

Illimar leidis enese äkki täiesti üksi ilupõõsa kõrval seisvat. Ja eemaltki nägi ta ainult kaugenevate inimeste selgi. Mingi pettumustunne riivas teda. Nii siis, kogu see sissesõidu toredus oli möödas. Palju rutem, kui oleks võinud ootamise ärevuse põhjal arvata. Ega olnudki midagi just erakordselt põrutavat.

Ses pettumusmeeleolus hakkas ta kodu poole astuma. Ainust rõõmu tegi talle veel ta enese sinine pluus, mille kaeluse ääred olid palistatud valgega ja selja peal oli neljakandiline lahtine lapp. Just nagu madrustel, öeldi. See sõna oli tume, kuid seesugused pidid mere ääres ja laevadel olema, ning võrdlus nendega tundus igatahes meelitavana. Eriti see seljatagune lapp oli sula uhkuse ja ilu pärast, ilma mingi muu eesmärgita.

159



Illimar läks üle vabriku tammi ja siis mööda järve kallast kuni aidaplatsini. See võttis ta väsinud lonkimise tõttu rohkesti aega. Vaevalt oli ta aga viinakeldrist mööda, kui kuulis linnumaja poolt kõva kisa. Ja kui ta veel oli mõne sammu edasi rutanud, eraldas ta selgesti Haige-Jakobi kriiskavaid sõnu:

„Röövlid, tapjad, mõrtsukad!ˮ

Illimar ehmatas nii, et oleks peaaegu tagasi põgenenud. Kuid ringtee oli pikk ja peale selle ei teadnudki ta, mis seal linnumaja juures õieti sünnib. Nii hiilis ta siis ettevaatlikult põõsaste kaudu lähemale. Ja pärale jõudes ei näinudki ta midagi eriti kohutavat. Linnumaja oli täitsa endine, ainult uksed-aknad olid kinni ja ühtki lindu polnud näha. Trepil tammusid nõutult mõisa vahimees ja kokapoiss, kummalgi korvid käevangus. Ühe akna taga seisis aga Haige-Jakob, näost valge, suur nuga paljalt pihus, ja karjus läbi lahtise õhuakna:

„Minge, minge, mõrtsukad! Elavana ma teid sisse ei lase! Enne tapke mind, siis alles neid! Seda ma teile, timmukatele, ütlen!ˮ

Vahimees laotas abitult käsi, ja selle juures veeres ta korvis olev lihunikunuga rabinal ühest nurgast teise.

„Ära n'd ole hull, Jakob!ˮ rääkis ta manitseval häälel. „Ega need siis sinu linnud ole ja ega neid ainult sinu rõõmuks peeta. Need puha mõisa omad ja mõisa nuumatud. Nüüd aga on saksad ise siin ja tahavad värsket linnu-

 160


 praadi mekkida. Saa ometi aru, meile üks kama kõik, aga ega me käsust mööda pääse. Anna ainult kümme kanapoega ja üks noor kalkun. Kuuled sa? Tee nüüd uks lahti ja lase asi heaga ära õiendada!ˮ

Kuid Jakob tõmbas õhuaknagi kinni. Läbi ruutude paistsid ainult ta vihast virildunud nägu ja välkuv nuga.

„No mis sa hulluga teed!ˮ pöördus vahimees juhmilt vahtiva kokapoisi poole. „Iga kord ikka seesama jant. Vahel peidab linnud ära, vahel palub jumala keeli vastu ja vahel pakub raha, et teda aga rahu jäetaks. Kuid nüüd on päris marru läinud! No mis sa tahad teha?ˮ Vahimees kratsis oma halli kuklatagust. „Muidu mehel hing niidiga kaelas, pole tast elajat ega surijat, aga vaat' nüüd kipub kas või noaga kõri kallale. Ja seda kõik selgest loomaarmastusest!ˮ Ta mõtles jälle, seenetunud kaabulott silmil. „Ega me väevõimuga ikka saa sisse murda. Viimaks valabki veel väitsega vastu. Lähme ja teatame virtinale, et mis võimatu, see võimatu. Tehku siis ise, mis nad tahavad. Tulgu kas või suurestükkidega Jakobi kindlust piirama!ˮ

Ja nad kohmitsesidki minema.

Illimar seisis veel tükk aega linnumaja ees. Kuid selles jäi kõik vaikseks. Ka Jakob ise oli akna tagant kadunud. Mõned veel järvel olevad haned ja pardid olid rannast eemale ujunud ja isegi tuvid lakas püsisid imestamisväär-

161

 

 selt vait. Päike oli täitsa pilvede taha kadunud ja ilm peagu jahe. Ning kõik see üheskoos mõjus jubedalt.

Illimar hakkas kähku kodu poole minema. Pleekaeda jõudes vaatas ta koguni taha, nagu oleks sealt mingit ohtu karta. Raske tundmus vaevas teda. Päev oli ju nii ootuslikult alanud, siis oli sakste saabuminegi ometi huvi pakkunud, kuid viimsena seisis silmade ees ikkagi Haige-Jakobi vihast virildunud nägu. Siin oli tegemist nagu ühe ning sama asja kahe sootuks eripoolega.

 162


15

Rehepeksumasin hakkas väljadel undama. Kaugemalt kostis see küll ühtlase häälena: uua-uua, uua-uua, kuid lähemalt juba hoopis teisiti: võrra-võrra, suhka-sahka. Kui aga otse lähedalt kuulata, siis kostsid kõik peksuga seotud hääled eraldi: aurukatla susin, suure rihma plagin, peksumasina müdin ja õlgede kahin. Sellele lisandusid veel meeste hüüded ja tüdrukute naeruturtsatused ning vähemalt esimesil peksupäevil pealtvaatajategi hääled. Sest kuigi selline masin polnud mõisas enam mingi uudis, siis äratas ta igal aastal oma tööle asumisel ometi uuesti tähelepanu. Teda tuldi vaatama ja tema tegevust jälgima. Juba paljas ta hääle kuulmine tõstis igaühes erilisi tundmusi. Sest see oli märgiks, et nüüd on suvi juba lõpule jõudmas, olgugi et pekstakse alles rukkeid.

Ega tol ajal masinad ise veel kõndida mõistnud, ja sellepärast olid nende paigast teise liikumised seotud suure kisa ning käraga. Nende ette rakendati terve kari hobuseid ja nõõtamistel, vandumistel ning piitsaplaksutamistel polnud otsa ega äärt. Sest need hobused polnud harjunud ühel nõul sikutama, vaid igaüks toimis enese heaksarvamist mööda. Kuni liiguti kõval maanteel, läks asi veel kuidagi korda, kuid põlluteedel ja pehmetel nurmedel see päristants alles algas. Seal täideti roopavahesid, aeti kraave kinni ja laotati laudu maha ning õpetati vastamisi üksteist, nii et hääled kähedaks jäid. Vahel paisusid mõtete lahkuminekud otse ilmsi tülideks, mida hobused ainsate tarkadena vaikides pealt kuulasid.

Ühel hommikupoolel läkski säärane rongikäik vanast õllekojast mööda. Kui Illimar välja ruttas ja jaole jõudis, oli asjal täis hoog sees. Hobused sikutasid, mehed kraaksusid, piitsad plaksusid ja külm aurukatel liikus raskel nahinal edasi. See oli nagu suur surnud mardikas, mida trobikond sipelgaid eest sikutab ja tagant tõukab. Eesotsast oli ta enamvähem pime, tagant aga varustatud mitme tuh-

 164


 milt läikiva silma ja keeruliste katsesarvedega. Eriti ta must ümmargune taljekoor oli nii mardikalik. Peale hobuste kuulus ta saatjaskonda veel hulk mehi, poisikesi ja koeri. Ning Illimargi ei võinud sealt enam kuidagi puududa.

Poolel Soevariku teel vajus kogu see kamp nurmele suure küüni poole. Siin vajati käte- ja kopsujõu kulutamist iga truubi kohal, kuid lõpuks jõuti ikkagi pärale.

Kui aurukatel oli kohale asetatud, läksid hobused ja suurem osa mehi tagasi peksumasina järele, aga katla ümber algasid selle käimapaneku askeldused. Veevaadid ja puuhunnikud olid juba kohal, kuid aega see võttis, kuni must mardikas uuesti elu sisse sai. Iga hooaja algusel tundus, et meistrid isegi kahtlesid: kas võtab vedu või ei võta? Sest asjatundmine on küll asjatundmine, aga inimene ei või ühe masina tujusid kunagi ette arvata ega ta jonni vastu midagi parata. See on ikkagi tema enda asi, kas ta tahab käima minna või mitte.

Kuid pikapeale hakkas raudmardikas ometi elama. Teda toideti vee ja puudega, ta ajas esiti suitsu ja sädemeid välja, hakkas aga siis ähkima ja higistama ning oma surnud jäsemeid liigutama. Ja siis lasti tal kehasoojenduseks natuke käia ning lihtsalt lusti pärast vilistadagi. See läks alul küll kähedalt ja nigelalt, just kui noore kuke esimene laul. Kuid ta kogus jõudu ja oskust ning huikas siis nagu täisverd täkk koplis. Ta oli oma pikast talveunest

165


 ärganud. Ja meistrite eneste rõõm polnud väiksem kui poisikestegi oma.

Sellal hakkas juba ka peksumasina punakollane lobudik maanteel paistma. Noh, see polnud surnud peast kesteab mis imeasi, peaaegu ainult suur logisev ja plärisev kast. Kuid omajagu huvitavaid sekeldusi pakkus temagi. Ja kui ta lõpuks pärale jõudis, siis alles need rihtimised ja sihtimised algasid. Igatahes oli peksmine õhtupoolikul juba täies hoos, masin neelas rukkivihkusid ja tegi oma uua-uua, andes terad ning põhu jälle eraldi tagasi. Tema sügisene orjus oli alanud.

Need päevad, mis masin siin kandis töötas, viibis Illimar enamvähem ta läheduses. Masina salapärane jõud kohutas ja veetles teda ühtlasi. Teda huvitasid eriti need kaks raudmuna, mis seal üleval katla kohal otsekui rusikad lakkamatult pöörlesid. Mida kiiremini masin käis, seda kõrgemale ajasid enese nemadki, vehkides nagu taltsutamatus tantsutujus. Paistis kahtlasena, et neil oleks mingi otstarve, ja vaevalt tundsid seda meistridki. Kuid paljas nende pöörlemine oli imeväärselt ilus. Niisama pidevalt võis vahtida peksumasina edasi-tagasi käivaid restisid. mis nagu kitsad lõualuud lakkamatult sasi välja ajasid. Ja masina all vehkisid mõned sõelad nii väledalt, et nende liigutusi võis vaevalt jälgidagi. Kogu masin näis nagu tohutusuur tolmus soputav kana.

 166



Kui aga masinate vahtimine juba väsitas, siis pakkusid inimesed ja nende töö ometi veel palju huvi. Plaanvankrid liikusid nurmedel ringi ja koristasid hakkisid. Põhk pandi rõukudesse, sasi aeti küüni, vili aga veeti kuivatusrehte. Nüüd olid ka Mark-Jaan ja Avvus-Jaan siin liikvel. Neil oli ikka viljaga tegemist, kuid talvel ja kevadsuvel nägi Illimar neid ainult juhtumisi ühes isaga aidas. Alles sügisel, kui algas tegevus kuivatusrehes, nad peagu elasidki seal ja olid alati kättesaadaval. Nagu salvedes asuvad rotid lõhnasid nad vilja järgi ja nende juustestki tilkus teri. Kuid peale nende liikus siin muidki mõnusaid inimesi. Nii oli Saaremaa Riidu siin nüüd katlakütjaks. Tal oli jälle oma tubakat ja ta käsutas aurujõudu ning oli sellepärast palju tähtsam.

Kuigi kõigil oli oma töö, siis leidus vahel ometi silmapilke ka luuslangi löömiseks. Aeti vigurijutte põhunaistega, vaieldi auruasjandusest ja kaalutleti, mis oleks hull-härg siis teinud, kui oleks tulise aurukatlaga kokku juhtunud. Tühi asi tal röökivaid rukkinaisi taga ajada, aga katsunud sarved suure hoorattaga ühte lüüa! Paljas mõtegi sellest pani nad röötsakil naerma.

Kui aga Illimar ühel hommikul leidis, et kogu rehe kaadervärk oli põllult kadunud ja teise kanti rännanud, siis polnudki tal sellest enam suurt kahju. Tema huvi selle vastu oli juba lõpuni rahuldatud, liiatigi et vahele tuli

167


 paar sadust päeva. Ning kui ilm uuesti selgus, oli jälle sootuks uus asi päevakorral.

Mõisa seakari siirdus Soevariku lähedale, rukkikõrrele ja kesamaale. Siin olid mõisa enese, antvärkide ja moonakategi harjasloomad. Kokku oli neid kaugelt üle saja, suuri ja väikesi, valgeid, musti ja kirjusid. Nagu röhkiv laine valgusid nad kõrrepõllule. Oli pealtnäha küll maalähedane, siiraloomuline seltskond, aga leidus temas ka küllalt kavalat ja kurikalduvuslikku ollust. Ning karjaste silmad ei võinud kunagi täitsa puhata.

Peakarjane Ruigu-Rein oli elupäevad sigade seltsis veetnud. Talvel söötis ta neid suurtes pahnades, suvel aga kamandas põldudel. Oli kõhetu, peente säärtega mees, laia lodukaabuga ja lõhnas isegi sigade järgi. Samuti eluaeg kandis ta seanahast pastlaid. Eks neid harjasloomi ikka mõni loomuvastaselt surnud, haigusse või muidu, ja tema jaoks nahka jatkus. Mosna jalavari, kiitis ta ise, ainult kuivaga libe kui klaas ja märjaga pehme nagu lödi.

Reinu abiliseks oli poiss Nun'nu, küll pikaldase taibuga, kuid väleda jalajooksuga, ja kordamööda veel mõni teinegi moonakülast. Ilusal ilmal ilmus aga enam kui tarviski vabatahtlikke, sest säärane karjasepõli veetles.

Nüüd, kus seakari liikus kodukandis, tuli siia ema loal ka Illimar. Tal olid ta imeväärsed säärikud jälle jalas, sest muidu oli teravas kõrrestikus võimatu kõndida. Ja ega ta päris põh-

 168


 juseta tulnudki, sest neil oli ju enestelgi ses karjas kaks vana siga ja kolm sigudikku. Illimar ei tunnud neid küll isiklikult nii hästi kui sulu-siga kodus, kuid ikkagi paistis, nagu hoiaksid ühes teistega just oma karja.

Karjased istusid künkal tule ümber, sead aga olid mäeveerul nagu pikergused põllukivid laiali. Nad nosisid varisenud viljapäid, näsisid kõrte vahelt rohtu ja asusid siis ohakajuurte ajamisele. Mõni kündis enesele elusuuruse vao ja heitis sinna laisalt pikali. Kõigest sellest oli siit hea ülevaade. Kui aga mõni üle maantee kaerapõllule sihtis, siis kisendas Rein ähvardavalt: „Põka! Mossa! Põnts!ˮ Ja sedamaid kihutas koer Viila üleannetule järele. Sest nagu peremees, nii tundis koergi kõiki hoolealuseid nimepidi, niipalju kui sigadele üldse ristinimesid pannakse.

Viilal oli üldse silma sigade nägemiseks ja taipu nende iseloomude tundmiseks, ning teda juba väikeste kavalustega ei petetud. Ta avastas kuriteokavatsusi juba idus ja rookis nad enne puhkemist välja. Ei ta teinud suurt kisa ega alanud kohe ihunuhtlusega. Ta lähenes kahtlusalusele, tõstis ühe huulenurga üles ja näitas vaid hambaid. Sellest oli küllalt, ja siga tegi nii süütu näo, nagu poleks ta kurja undki näinud. Sest kui koer oli tark loom, ega siis seadki rumalad olnud. Nende vastastikused vahekorrad olid selged.

Mis on aga vahe koera ja koera vahel, seda

169


 nähti nüüdki. Sest ka Sami ilmus seakarja juurde. Kuid ta tuli sinna paljalt ula pärast, polnud ta kellegi karjakoer ega tunnud huvigi selle ameti vastu. Sörkis niisama aralt ringi, leidmata enesele tõelist tegevust. Ainult põrsastest arvas ta üle olevat ja tahtis sellega uhkustada. Näksis siis üht kõrvast ja teist sabast ning püüdis tüli norida. Aga põrsaga ei saa kergesti tülli minna. Selleks on ta liiga rõõmus ja heatahtlik ega ole ka nii lihtsaloomuline, nagu võiks arvata. Sööb-nosib rahulikult, jääb siis kuulatama ja hakkab end äkki eest-tagant üles pilduma ning välja mööda ringiratast laskma, nagu oleks tal kole hirm nahas. Kuid see on paljas vigur, ainult mingi komet – enesele hirmu etendada. Aga Sami ei saanud sellestki aru. Ta ehmus põrsaste tembust kurjal kombel, tõmbas hänna jalge vahele ja kadus puhmaste poole. Ning põrsad jatkasid jälle oma vagude ajamist, nagu väikesed sahad. See oli hea nende noorte kärssade harjutamiseks.

Tulelõke lagedal väljal varasügise kaunil päeval – Illimar mõistis selle ilu juba nüüd. Metsast toodud rondid küdesid vaikselt, nendele laotud viljakõrred andsid valget, imalalt lõhnavat suitsu. Leeki peagu ei näinudki, aga ta oli siin ja ühendas kõiki. Loitvad tukid tuleasemel, suitsuving, kätega üleskaabitud mulla lõhn ja sügise enese kargus – see oli karjapõlve ilu, mis poisikesi siia tõmbas.

Otse tule juures istus vana Musse Enn ja

 170


 vahtis seda poolkustunud pilgul. Ega tema oma jalgadega enam kellegi karjaseks kõlvanud, oli vaid ajaviiteks moonakülast siia komberdanud. Oli vana rehepapp, kuid masinate moodiminekul ammugi aplaagrisse jäänud. Kes nüüdsel ajal enam suitsurehest või selle tundjast hoolis! Ja Enn vaatas nukralt vana rehe poole all nõos ning kuulas pahaselt masinate undamist taevaranna taga. Ta võis palju imelikke asju teada, kuid ega ta vabas õhus tahtnud rääkidagi. Konutas vaid omaette tule juures, sest tuld armastas ta endiselt.

Ja ainult sigade ümber need jutud siin keerlesidki, sest Ruigu-Reinul polnud muu vastu huvi.

„Siga tunneb hästi jälgi,ˮ ütles ta, „ainult seda ta ei tea, kust need tulevad, või kuhu nad lähevad. Kui karjast maha jääb ja vastupidises sihis juhtub minema, siis tapa kas või ära – ümber ei pööra. Ei aita muu, kääna ta ise väevõimuga ümber, siis laseb küll jälle eksimatult jälgi mööda.ˮ

Äkki katkestas ta selle jutu ja hüüdis:

„Näe, näe, mis Põnts teeb! Mis muud, kui maapähkel. On aga kuramusel nina!ˮ

Kõik nägid suurt halli siga, kes oli enese poolenisti maasse kaevanud, nii et tagupool oli püsti taeva poole. Rein ruttas kohe looma juurde ja ajas selle august välja. Küll Põnts pani vastu ja protestis, kuid ei aidanud miski. Siis hakkas Rein ise kohedas liivas kätega kae-

 171


 vama, kuni leidis mõned sõrmeotsa-suurused rusked munakesed.

„Näe, päris mitu tükki,ˮ ütles ta end püsti ajades. „Harva nad koos kasvavad. Ja ega neid inimese silm ei maa peal ega maa all kinni võta. Lehed kui hiire kõrvad mulla ligi – kes neid märkab. Ja vars maa sees nagu niit – kes sedagi näeb. Ning pommikene isegi päris mulla karva. Ainult kui siga juhtub peale, siis saad kätte. Seda nina küll! – Säh, võta nahk maha ja pista suhu!ˮ lisas ta Illimarile.

Pallikest kattis õhuke pruun koor nagu pähkli sisemine kest. Ja ta maitseski nagu pähkel, oli vaid vesisem.

„Jaa,ˮ lausus Rein, ka ise pähklit suhu pistes, „seesugune puuvili kasvab siin mõnel põndakul, aga on neidki, kes tükiski ei usu, et ta olemas on.ˮ

„Kui pole ise näinud, siis ei usu,ˮ arvas Nun'nu.

„Pole näinud – ei usu –,ˮ osatas Rein. „Mis see nägeminegi igakord aitab! Näe, see Metsküla Kruusa-Ants juhtus toona jaole, kui me niisama maapähkleid välja võtsime. Ütles: ei ma usu, et seesuguseid asju meie maal kasvab. Andsime talle neid siis süüagi. Sõi ja kinnitas ikkagi: ei usu, ei ole võimalik, rohvessorgi ei usu seda! Olete harilikud pähklid maha matnud ja püüate mind nüüd narrida. Mitte ei usu! – No mis sa seesugusega teed!

 172


  Muidu mosna mees, ise veel ettelugija ning usukuulutaja. Aga õiget usku ei ole.ˮ

„Jah, ega seda usku kõigile anta!ˮ õhkas Huik-Mari, kes oli pisut nõrga kuulmisega ja arvas, et jutt on taevastest asjadest. „Iseäranis seda õiget usku.ˮ

„Ega olegi usku vaja, kui suu ise mekib,ˮ lausus jälle Ruigu-Rein. „Mis see siga usuga teeb, kui nina juba haisu tunneb. Tark ja hea mäluga loom, olgu tal usku või mitte. Näe, kui kevadel esimest korda välja pääseb, kihutab otsejoones läinud aasta kartulipõllule. Aga võta näpust – pole enam! Ajab siis silmad, imestusest pungi. Kuid mis nina ees, selles ei eksi. Näe, toonagi –ˮ

Kes teab, mis Rein veel oleks sigade tarkusest rääkinud, kui samal hetkel poleks mõisa poolt maanteelt kostnud kõva kisa. Kõik hüppasid üles ja pöörasid pilgud maanteele. Seal jooksis naine, süles suur kohev kandam midagi valget, mille tagant ta ülakeha peagu ei paistnudki. Ta järel kihutasid kolm meest palja päi, kogu aeg karjudes:

„Pea kinni! Pea kinni!ˮ

Karjased jooksid omakord maantee poole, nii et kõrrestik pastelde all rabises. Siis nägid nad, kuidas mehed põgeneva naise maantee kühmul kätte said. Ja nende vahel tekkis vihane, meeleheitlik võitlus. Mehed kiskusid toda valget kandamit, põgeneja hoidis seda aga

173


 kramplikult ja raius omalt poolt vastu. Siis äkki rebenes kandam ja heitlejate ümber paiskus midagi heledat nagu tuisklund. Sellest pilvest paistis ainult heitlevaid inimkehi ja kostis koledat röökimist. Kui pilv pisut selgus, siis nägid vaatajad, et mehed samal kohal seisid, valged esemed kaenla all, naine aga ette kummaras metsa poole jooksis. Ta rõivad olid rebitud, mustad juuksed sassis ja silmad peas meeletud. Ta vahtis üle õla tagasi ja kisendas karjastest möödudes õudse häälega:

„Ma tahtsin Soevariku huntide juurde magama minna. Nemad, kuradid, ei anna patju! Nemad, kuradid, ei anna patju!ˮ

Ta pöördus, tõstis rusika ähvardavalt õhku ja kriiskas läbilõikavalt:

„Saatanad! Saatanad!ˮ

Illimar tundis kohe: see oli hull-sõtse. Ta põlved hakkasid hirmust värisema. Ja niipea kui sõtse jõudis Soevariku esimeste puudeni, hakkas ta ise kodu poole ruttama. Esiotsa suutis ta vaevalt käiagi, siis aga jooksis, nii palju kui jõud ja saapad lasksid. Aeg-ajalt vaatas ta üle õla, hirmul, et sõtse võiks tagasi tulla. Ta jõudis kohale, kus sõtse oli tagaajajatega heidelnud. Kõik maa oli siin sulgi täis ja neid lendles veel õhuski. Ning maantee oli rüselevaist jalgadest üles küntud.

Kui Illimar jõudis eneste aiamaa nurgale, nägi ta ema lubivalgena aia najale toetumas ja

 174


 tema lähedal seisid Mark-Jaan, Avvus-Jaan ning veel üks mees, kõigil padi või paar käes. Samal ajal lähenes isa jooksujalga läbi pleekaia.

Nad rääkisid kõik läbisegi. Ema jutustas nõrga, katkendliku häälega:

„Ma olin aiamaal, kui nägin teda mööda kihutavat. Esimesest pilgust oli selge, et on jälle sedasi. Ma läksin tasakesi järele, et vaadata, mis ta teeb. Tormas kohe meie poole sisse, oli seal ainult silmapilgu, kuid kui välja tuli, oli süli patju täis. Oli kõik asemed tühjaks teinud. Ma ehmatasin nii, et põlved hakkasid vabisema, ega saanud sõna suust. Siis kisendasin. Nemadˮ – ta näitas meestele – „Juhtusid kuivatusrehe ees olema, jooksid jaole.ˮ

Ta pühkis pisaraid.

„Mine sisse, mine sisse,ˮ ütles isa. „Seesugune ehmatus. Ja kui oled veel säärases seisukorraski. Mine sisse!ˮ

„On tal aga jõudu!ˮ lausus Mark-Jaan ja pühkis näolt verepiisku. „Võtab nagu tangidega. Kas hullul aru! Üks mees ei teeks talle midagi.ˮ

Isal oli väga halb olla. Ta hambad olid kokku pigistatud, kuid ta lõuapärad liikusid. Kõne oli siiski tema õest.

Kui Illimar sisse jõudis, ütles ema talle nutuhääli:

175



„Kas sa väga ehmatasid? Säh, joo suhkruvett. See teeb head. – Kõik õnnetused on rasked, aga kõige raskem on see, kui inimene oma mõistuse kaotab. Siis on ta hirmsam kui kõige hirmsamgi loom.ˮ

 176


16

Sündmused tulid ja läksid. Neist kõneldi päev või paar ja siis nad unustati.

  Uued tööd ja hooled tõid uusi asju päevakorrale. Ning varsti paistsid endised nii kaugetena, et nad enam mingeid tundmusi ei äratanud. Nii unustati varsti ka hull-sõtse külaskäik. Kuulati ainult järele, kas ta oli lõpuks tõesti koju jõudnud. Jah, ta oli seal ja kõik oli möödas. Noh, hea siis küll, mis sest enam rääkidagi...

Illimari mällu aga korjus sündmusi, nägusid, kõnelusi. Suurem osa neist ununes kohe

177


 ja paljud mattusid pealetulevate varju, nii et neid enam nagu olemaski polnud. Alles aja jooksul sukeldusid mõned uuesti esile, kuid juba teissugustena. Neisse oli lisandunud uute kogemuste varjundeid ja enese mõttekujutuse kaastööd. Ei teadnud enam täpselt, kas lugu just nii oli juhtunud. Küll aga seda, kuidas oleks tahtnud lugu näha ja seletada. Ning tihtipeale liitusid korduvad lood mälestuses üheks, millel olid küll üksiklugude tunnused, kuid mis nendest ühegagi täpselt ühte ei langenud. Nii liitis ja valis mälu.

Kui Illimar lõunakella ajal pleekaia nurgas seisis, nägi ta varsti üht ning sama pilti. Eemalt kihutas maanteed mööda salk ratsanikke mõisa poole. Need olid künnimehed, keda kell lõunale kutsus. Tulise rutuga olid nad hobused sahkade eest lahti rakendanud, siis selga hüpanud ja tulema pistnud. Ja nii kihutasidki nad mööda, ikka mees hobuse seljas, teine valjaid pidi kõrval, rakmed rappusid ja rihmaotsad hüplesid, mehed ise kraaksusid ning nõõtasid. See oli otse võidusõit.

Kui aga paari tunni pärast uuesti töökell kostis, siis kestis veel tükk aega, enne kui sama rongikäik vastupidises suunas uuesti nähtavale tuli. Nüüd aga liikus ta hoopis teises taktis. Mehed otse magasid hobuste seljas, ettepoole röötsakil nagu kotid, käed-jalad loiult rippu, mullakarva kaabulotid silmil. Ja hobused astusid niisama loiult, vaevalt üht jalga teise ette-

 178


 tõstes, pead rippu, samuti nagu magades. Sest nii mehed kui hobused teadsid, et see venimine sünnib tööaja kulul ja et mida hiljem nad pärale jõuavad, seda parem neile.

Seda kahesugust rongikäiku nägi Illimar loendamatud korrad. Ja see lõikus väga sügavalt ta mällu. Kuid ikka jäi talle tundmus, nagu oleks ta seda ainult kord näinud, seistes ise pleekaia nurgas, pooleli näritud koerputke vars käes ja selle maitse veel suus. Ja kui ta seda mõnel teisel korral juhtus nägema, siis tuli talle kohe ka sama maitse suhu, olgugi et sellega polnud nüüd enam mingit tegemist. Nii sulasid korduvad kogemused ühte.

Selle vastu külastas korstnapühkija Schwarz mõisat ainult paar korda aastas. Kuid ta tulekud-minekud jäid kustumatult Illimari meelde. Neis oli igakord midagi isesugust ja ta ei seganud neid kordi omavahel.

Nii siis tuli ka nüüd see Schwarz. Ta oli väike must mees mustas ülikonnas ja musta ümmarguse kübaraga ning kõik muugi tema olekus oli must. Kes asja tundsid, need kinnitasid, et isegi ta nimi ei tähenda meie keeli muud kui musta. Kui ta kaugemalt tuli, siis oli ta oma nägu ja käsi veel pisut puhtamaks pesnud. Kui aga kuskil lähemal oli töötanud, siis ilmus kohale nagu oli: üle pea-kaela nõgine. Ja kui ta üldse oli lõbus, siis eriti veel sellisena. Siin kandis polnud küll keegi elavat neegrit näinud, kuid üldiselt arvati, et neeger just see-

179


 sugune välja näeb. Ainult neeger pidi olema üpris verejanuline, Schwarz polnud seda aga hoopiski mitte. Ta suu mustas näos oli küll veripunane ja ta pööritas kohutavalt silmi, kuid see sündis selge viguri pärast. Ning kõik armastasid teda ühteviisi. Temaga laste hirmutamine ei läinud kuidagi korda.

Nagu Illimar aru sai, pidi Schwarz püsivalt asuma kuskil sumptis. See oli mõni linn, mõis või küla, mille asukohta polnud aga võimalik kindlaks teha. Ja Schwarz oli selle sumpti peale väga uhke. Ikka jälle kordas ta: meil sumptis on nii, või meil sumptis on naa. „Meil sumptis on purkides 17 sorti nõge. Ja kes neid kõiki ei tunne, ärgu mingu korstna ligigi. See ei mõista ametist midagi, aga vusserit pole korstna otsa vaja.ˮ Või jälle: „Tunaeile sai sumptis kõvasti võetud. Kui välja tulime, paistis kogu maailm korstnaid täis olevat. He, he, terve korstnate mets, millest ei pääse üle ega ümber, vannu või palu. Ja politsei viis mõne pokri ja mõne, kes sinna ei mahtunud, sumpti tagasi.ˮ Aga nagu siin ei tuntud elavat neegrit, nii ka politseid, ja nii jäi kõik ühteviisi hämaraks.

Sellest salapärasest sumptist tegi siis Schwarz oma väljasõitusid. Tema käes pidi olema vähemalt poole kreisi mõisakorstnate pühkimine. Kuna ta just tuleb, seda ei teadnud keegi, ainult äkki oli ta kohal. Ta sõitis ikka mõisa teisest otsast sisse, istudes kahe rattaga kaarikul, ees pisuke hall hobune, keda kutsuti

 180


 miskipärast Pon'uks, kõrval luuad, nõekulp, raudpomm ja pikk nõgine köis. Pon'ul olid kuljused kaelas ja ta raputas neid meelsasti. Schwarz pani hobuse kuhugi sööma ja asus siis oma ameti kallale.

Ta käis katuseid pidi, nagu oleks kodus, ronis siis korstna otsa ja koogutas seal oma luudade ning pommidega. Kui juhtus inimesi õues olema, siis ütles ta neile täpselt, kas olid nad viimane kord ahjus leiba või karaskit küpsetanud. Isegi lõuka ääres istuva vanaema nime ütles ta suitsu järgi teadvat. Siis tuli ta alla, läks majadesse, võttis peldid lahti ja õngitses sealt kulbiga nõge. Ja ta seletas täpselt, mis sorti nõgi see igakord oli. Kui aga mõni juhtus ütlema, et tühja kah, nõgi on ikka nõgi, siis sai ta koguni pahaseks: „Tulge meile sumpti, siis kuulete! Nii harimatu inimene ei saa ealeski korstnapühkijaks!ˮ Kuid see oli ka ainus asi, mille puhul ta võis pahaseks saada.

Kui ta nõnda oli kogu mõisa läbi võtnud, tuli ta lõpuks ka vana õllekoja juurde. See oli ikka ta viimseks töökohaks mõisas. Enne seda oli ta kas häärberis või valitseja-majas juba söögipala suhu ja käraka kurku saanud ning sellepärast kõige kohasemas tujus. Õllekojal oli kaks korstnat, üks kummaski otsas, kuid nüüd suve järel, kus kütmist oli vähe, polnud ka nende puhastamine kesteab kui keeruline. Isegi nõgi oli kõige lihtsamat laadi ega väärinud suuremat eritlemist

181


.Selle vastu oli aga Schwarzil siin palju jutuajamist. Ta tundis suuremat osa inimesi neis paljudes mõisades, kus käis, teadis nende nimesid ja kes kellega sugulane. Nii päris ta nüüdki tädi Liisalt, kes viimasel ajal püsivalt kodus viibis, et kuna ta mehele läheb. Ja kui Liisa ütles, et läheks küll, kuid pole peigmeest, siis pakkus ta selleks kohe ennast. Nüüd aga paljastasid naised ta saladuse: mis võtja tema on – tal ju endal naine kodus! Kuidagi nad seda ometi teadsid. Tema aga väänas ennast igapidi välja: temasugusel mustal mehel olevat ka naine niisama must ja käivat niisama, ühtsoodu luud pihus; selle kõrvale passivat aga teine, valgem ja sõbralikum, veel väga hästi ära! Ta seletas seda nii naljakalt, et sai lõpuks isegi igavesti turtsuva Hirmu Ane naerma, ja see oli juba ime.

Sellal uuris Illimar Schwarzi nõekulpi. Kulbis endas polnud midagi iseäralist, kuid ta vars oli seda huvitavam. See käis nimelt mitmest liikmest kokku, just nagu isa puust tollipulk. Illimar tõmbas seda lahti ja pani jälle kokku. Vahel käis see sika-saka nagu sindlikatuse äär, vahel oli jälle nii kõver, et oleks võinud kulbiga ümber nurga ammutada. Milliseid riistu ometi küll kõige lihtsama nõegi uurimiseks vajatakse!

Siis aga tuli Schwarzi ärasõit, ja seda oli Illimar kõige põnevamalt oodanud. Sest sellega olid tal omad mõnud seotud. Schwarz ise läks

 182


 mõisasse hobuse järele, Illimar ühes emaga istusid aga aiamaa kohale maantee äärde teda ootama. Ja ema õpetas Illimari mitmendat korda:

„Vaata, et sa kaarikust maha ei kuku, kui Pon'u äkki minema läheb. Hoia kogu aeg vankri äärest kõvasti kinni. Ja vaata, et sa kaugemale ei sõida kui ainult Soevariku alguseni. Ning sealt tule jalamaid koju, et ma ei tarvitseks sinu pärast muret tunda.ˮ

Varsti kostis Pon'u kuljuste kõlin ja väle jalaastumine ning Schwarzi kerge sõiduk tuli nähtavale. Ta peatas selle ootajate kohal ja Illimar ronis peale. Kuid ema ütles seekord endiste õpetuste kordamise asemel Schwarzile:

„Kui sõidate läbi Soevariku, siis vaadake, kuhu need meie mehed on jäänud. Metsa-Märt tuli keskhommikul teatega, et leidnud värske mägraõõsi. Ja rohkem polnud valitsejale, kirjutajale ning meie omale vajagi! Haarasid tulise rutuga püssid ja labidad ning tuhknai metsa poole. Kus ikka jahihimu! Nagu juhtusid olema, nii just läksid. Nüüd juba mitu tundi ära olnud, söömata ja puha. Seda kesk tööpäeva, liiatigi kus saksad ise mõisas. Ütlesid küll, et karja lähedal nähtud marukoera ja nemad lähevad seda taga ajama. Aga maa all on nende marukoerad! Nii et kui juhtute nägema, ütelge. Kui ometi mõnd õnnetust ei peaks olema juhtunud!ˮ

Ema rääkis seda päris mureliku häälega.

183


 Illimar oli küll isa metsaminekust kuulnud ja näinud ka ema aeg-ajalt Soevariku poole vahtivat, kuid nüüd mõistis ta esmakordselt tõelisi asjaolusid. Ja need varjutasid hetkeks temagi lootus-ärevat meeleolu.

Kui aga kaarik lõpuks liikuma hakkas, ununesid kõik mured. Sest see sõit oli veetlevam kui miski muu. Kaariku iste nõksus kergelt edasi-tagasi, Pon'u sibas väledalt jalgadega, ilma et oleks ometi eriti ruttu edasi saanud, ning kuljused kõlisesid lakkamatult ta kaelas. Ei tahtnud enam rääkidagi, vaid ainult vaikides istuda, kõrvus see kuljuste kõlin ja rataste kõrin kõval maanteel.

Kui Illimar muidu ikka kahetses, et Soevarik on nii kaugel, siis paistis ta nüüd otse kiuslikult lähedal olevat. See oli päris ime, kui ruttu nad pärale jõudsid. Sest juba peataski Schwarz hobuse ja ütles:

„Kaugemale ei tohi ma sind viia.ˮ

Kuid selle asemel, et Illimari maha lasta ja ise edasi sõita, juhtis Schwarz hobuse kääbaste vahel lähima männini ja sidus seal kinni. Sest temal ja Illimaril oli siin veel üks ühine asi õiendada. Kui mõlemad juba maas olid, ütles Schwarz:

„Kas katsume jälle?ˮ

„Katsume,ˮ vastas Illimar.

„Millega algame?ˮ

„Selle kõige suuremaga.ˮ

 184


Nad läksid suurima männi juurde, teine teiselt poolt, ja sirutasid käed vastamisi puu ümber. Kuid Illimari käsivarred olid veel väga lühikesed ja ega need Schwarzi omadki eriti pikad olnud. Nad ei ulatunud teineteise kätenigi.

„Katsume mõne peenemaga.ˮ

„Katsume!ˮ

Nad katsetasid veel mitme puuga, kuni leidsid sellise, millest suutsid kahe peale kokku parajasti ümbert kinni võtta. Ja siis hakkasid nad sikutama, ise ähkides ning ohkides, kummalgi sääred harali.

„Kas juured juba tõusevad?ˮ

„Ei tõuse veel.ˮ

„No pagana pihta, peaksid tõusma! Kui kaks säärast meest kallal, – peaksid tõusma! Katsume veel!ˮ

„Katsume!ˮ

Kuid kõigest pingutusest hoolimata ei suutnud nad ometi mändi ühes juurtega maast välja tõmmata. Ja lõpuks pidid nad katsestki loobuma ning puu tagant välja tulema. Nad tegid, nagu oleksid kangesti higistanud, ja pühkisid ägedalt otsaesiseid. Siis ütles Schwarz:

„Nähtavasti peame veel suuremaks kasvama, nii sina kui mina. Ja järgmisel korral katsume jälle. Pole õigust maailmas, kui me kord sedagi ei jõua!ˮ

Nad olid selle juures ise päris tõsised. Millal nad selle mängu olid algatanud, seda Illimar enam ei mäletanud. Esialgu oli ta uskunud, et

185


 võivad tõesti männi ühes juurtega välja tõmmata. Nüüd teadis ta enam kui hästi, et see oli paljas nali. Kuid ega see teadmine veel ta mängutuju rikkunud. See katsetamine oli Schwarzi saatmiskava lõbusaim osa.

Kuid nüüd tuli tõeline lahkumine. Schwarz juhtis hobuse maanteele, istus kaarikule, vaatas veel korraks Illimari poole, käskis tal usinalt kasvada, ja siis ta juba läkski. Illimar seisis üksi kesk teed, kuni Schwarz ühes Pon'uga teekäänakul kadus. Ta meel oli kurb, – oleks tahtnud nii meeleldi selle musta onuga ühes sõita, kes teab kui kaugele!

Siis hakkas ta aeglaselt kodu poole astuma. Ta peatus vahel mõne erivärvilise kivikese vaatlemiseks või köömnekõrre korjamiseks. Teekühmule jõudes meenus talle siinne heitlus hull-sõtsega. Jah, see oli küll kohutav lugu, kuid vaheaja tagant ei paistnudki ta enam nii kohutavana. Liiatigi olla sõtse nüüd jälle kodus ja terve. Aga padjasulgi leidus siin küll veel rohkesti, mõned rohuvarte vahele kinni jäänud, teised vihmast maad vastu pekstud. Ja need tuletasid kõike veel elavalt meelde.

Kui Illimar parajasti seda võitlusvälja vaatles, kuulis ta äkki selja tagant hobuse jalaastumist ja inimeste kõnet. Ta pöördus ja nägi kohe, et see oli Schwarz ühes oma Pon'uga. Nad tulid tagasi! Kaariku kõrval astusid aga valitseja-härra, kirjutaja-isand ja aida-saks. Ho-

 186


 bune kõndis sammu, nii et nad kõik püsisid koos ja võisid Schwarziga juttu ajada.

Illimar jooksis neile kohe vastu. Ja juurde jõudes nägi ta, et nad olid ühteviisi rebitud riietega, higised ning porised, kuid ise väga lõbusad. Siis nägi ta Schwarzi kõrval kaarikus püsse ja labidaid, tema jalgade ees kaariku põhjas aga kaht töntsakat, ümmarat looma, üht suuremat ja teist vähemat. Neil olid väikesed kõrvad, tumedad ja karedad karvad ning ühe valge põse üle läks verenire. Illimar mõistis: need olid siis need mägrad, kellest ta oli kuulnud. Nüüd aga olid nad surnud ja sõitsid Pon'u kuljuste kõlinal mõisa poole!

Tulijad olid nõnda oma lugudega ametis, et Illimari palju ei märganudki.

„Oli sulaõnn, et sattusite meile vastu,ˮ ütles Illimari isa Schwarzile. „Muidu oleks annud alles higistada, kuni oleksime koormaga kodus olnud!ˮ

„Nah,ˮ ütles valitseja, „ega seegi oleks kesteab mis ime olnud. On siin ju keerulisemaidki asju korda saadetud. Nii mõtleb mõni mees, et on revolvriga mägra maha lasknud. Või mis teie arvate, härra Thieligkh?ˮ

„Ei noh,ˮ vastas Tiilik, „millega te tõendate, et just teie tapsite ja mitte mina? Paljugi mis revolver, kui aga mees mehine taga!ˮ

„Kes seda küll varem kuulnud, et revolvriga jahil käiakse!

„Aga vaata, mina käisin. Ja panin kaks

187


 põntsu pikali. Ning teie pidasite püssidega auvahti juures. Seda kuulsust mina käest ei anna, enne kui ronk on valge ja vaene rikas. Siitpeale lasen oma vapile kaks plassi põsega mäkra maalida, kummalgi revolver küünte vahel!ˮ

Kõik naersid laginal. Ja nüüd märkas ka Illimar, et kaarikul oli ainult kaks püssi. Kuid Tiilik oli juba teisele poole kaarikut tema juurde tulnud. Ja ta nägu oli jälle hoopis teine, kui ta küsis:

„Mis su nimi on? – Kuidas? – Millivar?ˮ

„Ei, Illimar!ˮ

„Iseäraline nimi. Pole ma seesugust kuulnud. Aga ega tal viga ole.ˮ

Illimar tundis, et uus kirjutaja oli erandlikult lõbus. Ja ühtlasi imestas ta, et seesugune noor mees, õlgkübara ja roost kepiga, tema vastu huvi tundis. Seni olid temaga ikka ainult vanemad mehed naljatanud, mitte kunagi seesugused.

„Nimel pole viga,ˮ kordas Tiilik. „Igatahes parem kui väärnimi Väitsepää, ristinimi Nipitiri.ˮ

„Kuidas siis sinu nimi on?ˮ usaldas nüüd ka Illimar pärida.

„Ernestine,ˮ vastas kirjutaja. „Eks ole seegi veider nimi mehele? Ma vaidlesin ristimisel küll vastu, kuid kas nad kuulasid. Ma olin siis veel nii väike ja mind ei pandud tähelegi.ˮ

 188


„Kas sa seda siis ise mäletad?ˮ

„Miks mitte, väga hästi. Ristija veel kokutas ja üks vader oli puujalaga. Näe, sellepärast ei lähe minulgi kõnelemine libedalt ja pean kuni surmani keppi kandma.ˮ

Teised olid nende kõnelust kuulatama jäänud ja naersid nüüd jälle laginal. Illimari isa kõngutas pead: no küll on sel mehel suuvärk! Illimargi naeris, sest see nali oli ilmne.

Kuid nii olidki nad juba õllekoja aiamaani jõudnud. Ja siit pöördusid Illimar ning tema isa koju. Kuid nad olid nii lõbusas tujus, et kahekesigi jäädes veel edasi naersid.

Ja siis istus isa laua taha ja sõi suure rutuga mõne suutäie. Ema oli talle esialgu nagu pahane, kuid mida rohkem isa oma söömise vahele suutis rääkida, seda lõbusamaks muutus emagi. Ja lõpuks ta päris naeris.

Või kas polnudki seal põhjust naermiseks! Nagu jahileminek, nii oli pöörane kogu jaht isegi. Tiilik kippus vägisi kaasa, kuigi polnud elus püssi käes hoidnud. Ütles enesel aga kange küti vere olevat. Noh, valitseja pistis talle siis vana revolvriloksi pihku: ka nagu asjaks hoida. Tiilik praalis minnes maa ja ilma kokku, ähvardas ihuüksi kas või karu vastu minna. Mägraõõsid olid künkal Soevariku soo taga. Kui siis vana mõtsik pika vaeva peale välja tuli, hammustas ta kõigepealt Metsa-Märdi saapa kontsakapi läbi, rabas ta koera ja kargas valitseja püssiraua otsast kinni. Kus

189


 siis Tiilik hakkas segaduses revolvrit paugutama, ikka siia ja sinna! Laskis kogemata orava puu otsast maha. Ega lõpetanudki enne, kui revolver tühi ja teistel vahepeal teinegi mäger tapetud. Pärast aga praalis jälle, nii et laas lajas. Ikka tema ja ainuüksi tema olla mõlemad mägrad tapnud. Ja mine vaidle talle vastu. Aga üks kuradima lõbus poiss on ta küll!

Siis haaras isa kübara ja ruttas jooksujalu mõisa poole. Mitme tunni tööd tulid tagant järele toimetada.

 190


17

Kaks päeva hiljem aeti Illimar hommikul juba enne valget üles. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Ta magas ikka nii kaua kui tahtis, lihtsalt sellepärast, et teda kellelegi tarvis polnud. Nüüd aga seisis tädi Liisa ta voodi ees, raputas teda, tõmbas ta tekikese pealt, pistis käed ta piha alla ja tõstis ta istuli.

„Illi, Illi, no tõuse nüüd üles. Kui unine sa ometi oled! Näe, teised kõik ammu üleval ja sina veel magad. No tee ometi silmad lahti!ˮ

Illimar istus unisena kesk voodit ega suut-

191


 nud tõesti silmi lahti hoida. Ta oleks veel istuligi edasi maganud, kui Liisa poleks kogu aeg ta ümber sekeldanud ja teda ergutanud. Alles pikkamisi virgus ta nii kaugele, et suutis oma ümbrust seletada. Toas oli veel täitsa hämar, kõik asjad näisid hallidena ja jahe tundus ka. Isa ja Liisa olid tõesti juba riides, ainult ema lamas veel vastasvoodis. Kuid temagi ohkas aeg-ajalt sügavalt ja liigutas ennast nii, nagu liigutab ärkvelolija. Illimari arvates pidi täna koguni pühapäev olema, kus kõik veel kauemini magasid kui harilikult. Nüüd aga aeti isegi tema tulise rutuga üles. Ja see asjaolu pani teda veel eriti imestama.

Tädi riietas käbedalt Illimari. Talle aeti paksemad püksid jalga ja sinine pluus selga. Siis tõmmati veel sukad ja säärsaapad otsa ning otsiti isegi ta pika nokaga müts esile, mida polnud enam kevadest saadik näha. Väljas pidi juba sügiseselt vilu olema, eriti nüüd hommikul.

Kui Illimar oli täiesti riides, avas ema silmad ja küsis Liisalt:

„Kas panid midagi pakki?ˮ „Jah, leiba, võid ja pisut lihagi.ˮ „Noh, see on hea. Kes teab, kuidas seal igakord selle söömisegagi on. Neid ikka palju inimesi koos ja ots tuleb kergesti kätte. Kui pole ka vana pära ees ega majapidamiseski kindlamat korda.ˮ

Ema ohkas. Siis kutsus ta:

 192


„Illi, tule siia.ˮ

Illimar läks otse ema voodi ette. Ema tõstis nõrga käe ta pihale ja lausus:

„Sa mine nüüd ühes tädiga alatare manu. Sa võid sinna terveks päevaks jääda. Ära enne tagasi tulegi, kui tädi sulle järele läheb. Mängi seal lellelastega. Kuid ära tee vallatust ja ole hea laps.ˮ Ta silitas Illimari pead ja ütles õhates: „Noh, mine nüüd.ˮ

Ema hääl oli nii imelikult kurb ja hale. Paistis, nagu oleks ta haige olnud või poleks tahtnud, et Illimar ära läheb. Kuid Illimar ise oli ikka veel unine ja hommiku hämarusest segane ega saanud millestki aru.

Tädi võttis söögipaki käe otsa ja siis hakkasid nad minema. Väljaski oli alles videv, niiske ja igav. Öösel oli vihma tulnud ja sellepärast oli siin-seal veel veeloikusid. Tee oli porine ja teeäärsed põõsad rabistasid piisku. Kaugemad ehitised ja puud kadusid nagu märga uttu. Ja märg-pilvine oli taevaski ülal.

Kogu mõisas ei tulnud neile kedagi peale vana Hirmu ja Sami vastu. Nad näisid pikkamisi kodu poole sihtivat. Hirm kandis juba oma talvekasukat ja veesaapaid. Kasuka pulstunud karvade vahelt paistis ainult ta punakas nina ja tossav piip. Sami astus Juhani kondis, samuti niiskusest tülpinud, saba lontis.

„Kuhu siis nüüd nii vara?ˮ küsis Hirm, kui nad tema kohale jõudsid.

 193


„On juba sedasi,ˮ vastas tädi, tõmmates suurrätikut koomale.

„Ja poiss viiakse kodunt ära?ˮ

„Jah, alatare manu.ˮ

Selle peale vana Hirm ainult köhatas ja jatkas oma teed.

Liisa oli miskipärast rahutu ja püüdis Illimariga ajaviiteks midagi rääkida. Kuid peale halli kassi, kes tuli valitseja õuest ja lipsas tõllakuuri, ei leidnud ta mingit ainet. Illimar omalt poolt oli ikka veel unine ja tundis end kõigiti halvasti. Sellepärast ei saanud tast kellegi vestlejat. Ja nii läksidki nad vaikides alatareni.

Ka selle ümber oli hääletu ja sees näisid kõik alles magavat. Ometi oli lelle korteri uks lahti ja nad kobistasid sisse. Kuigi väljas oli juba valgemaks läinud, oli siin jälle niisama hämar ja silmad ei seletanud esiotsa midagi. Pimedusest kostis ainult magajate hingamine ja norskamine. Õhk oli läpatav-raske, lõhnas sööginõude, telliskivipõranda ja magavate inimeste järgi. Ning Illimar seisis abituna kesk tuba.

Tädi leidis akna kõrvalt lelle-Juula sängi ja sai magaja lõpuks ärkvele. Juula ajas enese istuli, kuid ei mõistnud esiotsa midagi. Viimaks tõusis ta ja läks pärani ukse kaudu tagatuppa. Seal kestis tükk aega pominat ja seletamist, enne kui lellenaine üles tõusis. Ta tuli särgiväel ja ta paljad jalad astusid raskelt liivas-

 194


 tel põrandakividel. Ta läks ühes tädi Liisaga eeskotta ja nad hakkasid seal sosistama. Juula haigutas, sasis mõlema käega juukseid ja vajus jälle voodisse. Illimar aga seisis ikka tuhkhallis hämaruses. Talle oli kõik võikalt võõras.

Tüki aja pärast tuli lellenaine üksi tagasi.

„Kõik alles magavad,ˮ ütles ta Illimarile kähedal sosinal. „Kuhu ma su ometi panen, seniks kui teisedki tõusevad? Heida õieti siia Juula kõrvale. A'gu tukastadki veel tsipa.ˮ

Ta lükkas Illimari tasakesi Juula sängi juurde, aitas tal saapad jalast võtta ja pikali heita. Siis läks ta ise haigutades uuesti tagatuppa. Ja siis jäi kõik jälle vaikseks, välja arvatud ainult magajate raske hingamine.

Illimar aga valvas. Pikapeale hakkasid ta silmad rohkem seletama, vahest ka sellepärast, et väljas ühtsoodu valgemaks läks. Ta nägi juba valendavat ahjunurka, siis vana kirstu ja leivamõhke seina ääres ning lõpuks ka rõivakuhilaid seintel. Varsti selgus talle seegi, et peale tema ja Juula ses voodis veel väike Roosigi oli. Juula lamas kesk voodit ja magas jälle raskelt. Ta oli lai ja kuum, ning Illimaril oli halb tema külge puutuda. Ta tõmbus nii äärele kui vähegi võimalik, kuid seegi ei aidanud. Teda vaevas magajate kuumus, raske õhk ja enese roidumus. Ning ta tundis enese lausa õnnetu olevat.

Mis mõte oli teda nõnda siia saata? Ja veel lellelastega mängima! Ta oleks muidu ju

 195


 meeleldi tulnud. Kuid tulise rutuga üles ajada ja enne teiste ärkamistki siia tuua – sellest ei saanud ta aru. Ta oleks parima meelega kohe tõusnud ja omapead tagasi läinud. Kuid ta oli nii roidunult-unine ja väljas oli endiselt hämar. Kogu maailm tundus külmana, igavana ja võõrana. Temaga sündis jälle midagi, mida vahest suured inimesed mõistsid, kuid mis tal endal üle aru käis. Ja ta oleks tahtnud oma armetuse pärast nutta!

Ses kibedas meeleolus meenus Illimarile, et ta kord küll just siin oli tunnud enese kodus olevat ja et just praegune kodu oli talle siis ängistavalt võõrana paistnud.

Jah, sessamas majas, seal seina taga olid nad siis elanud. Kuid siis oli ühel varakevadisel päeval kogu see elamine segi paisatud. Kõik koli kisti välja, laoti vankrile ja veeti vana õllekoja juurde. Seda rüüstamist kestis terve päev. Illimaril polnud enam kohta, kus olla, ega teada, mis teha. Kui siis õhtu jõudis, olid nad kahekesi Karlaga juba uues korteris. Isa, ema ja tädi olid veel puukoja juurde tagasi läinud. Nii istusid nad kahekesi võõra akna juures. Tuba oli täis segipaisatud kraami, korratu ja kõle, ning väljas läks hämaraks. Illimar hakkas nutma, esiti tasa, siis ikka kõvemini ja kõvemini: „Mina tahan koju! Mina tahan koju!ˮ Ega osanud Karlagi tookord muud, kui hakkas ühes temaga minema. Nad läksid ja nutsid lõpuks mõlemad. Kesk mõisaplatsi jõudsid nad

 196


 viimsele kolikoormale vastu. „Kuhu te lähete?ˮ küsis ema. „Me läheme koju!ˮ vastasid nad. „Kuid meie kodu on nüüd uues kohas.ˮ – „Ei ole, ei ole!ˮ Ja ainult suuri vaevu saadi nad tagasi õllekoja manu. Kuid see esimene öö seal oli väga kurb öö.

Illimar olnud siis kolme-aastane, nagu ema hiljem tihti meenutas.

Illimar isegi mäletas veel kõike seda, kuid ta ei saanud kõigest enam hästi aru. Kuidas võis ta puukoda praegusest kodust paremaks pidada! Siin elasid ju küll head inimesed ja siin võis vahetevahel käia. Aga elada võis ikkagi ainult seal, sest seal oli kodu.

Ja Illimar püüdis läbi unerauguse meenutada, mis ta veel muudki siinsest elust mäletas. Seda polnud kuigi palju, õieti polnudki midagi peale ühe katkendliku pildi.

Kõige järgi otsustades oli see sügisel enne toda kevadist ümberkolimist. Illimar seisis lahtisel uksel kahe toa vahel. Tagumise toa laual põles lamp ja selle ümber istus isa mitme mehega. Nad näisid väga lõbusad olevat, rääkisid kõik kõva häälega ja vahel kõik korraga. Tuba oli täis sinist suitsu. Isegi isal, kes muidu ei suitsetanud, oli nüüd sigar suus. Ja ta rääkis vahest rohkem kui keegi muu. Kes aga need teised olid, seda Illimar ei mäletanud.

Ometi mäletas ta veel, et oli siis lävel ümber pööranud ja läbi eestoa tulnud. See oli valgustamatu, ainult pliidi all põles tuli, ja ema

197


 ühes tädiga istusid seal ning kuulasid teisest toast meeste jutte. Ja siis oli Illimar välisuksel seisnud. Õhtu oli väga pime ja soe. Avar väli trepi ees mustas otse sametina. Ainult selle äärmisel piiril vilkusid mõned kollased tulukesed. Siis hakkasid nad Illimari ees tõusma ja laskuma. See oli nagu tuledetants. Ja ta ise tahtis nagu nende poole minna, ikka tõustes ning laskudes. Kuid lõpuks läks kõik ühtlaselt mustaks, nagu sametist sein tõusis ta ees...

Kui Illimar ärkas, oli tuba täiesti valge. Ta oli kaua maganud ja oleks vahest veel edasigi maganud, kui poleks kuulnud läbi une mingit kluksuvat häält. Ta avas silmad ja nägi, kuidas kana pojakarjaga lahtisest uksest sisse tuli. Ta oli ise juba sees ja kutsus pojukesi ning need koperdasid ta järel. Nad võtsid hoogu, neil oli juba pisut tiivajõudu, nad rabistasid nendega ja tulid robinal üle lävepaku. Illimar imestas uneähmas seda pilti ega saanud kuidagi aru, kus oli. Kuid siis pööras ta pisut pead ja nägi poolpõiki läbi akna, kuidas päike õues heledalt lauavirna valgustas. Ning siis tuli talle kõik äkki meelde.

Ta nägi, et voodis polnud enam kedagi peale tema, nagu polnud nähtavasti kogu korteriski. Küll aga kostsid väljast kilkavad ja käratsevad hääled. Ja Illimargi tõusis kähku ning hakkas saapaid jalga tõmbama.

Siinolek tundus talle nüüd nii loomulikuna, selle vastu siiatulek kaugena kui uni. Näis,

 198


 nagu oleks kulunud aastaid, kui ta ühes tädiga läbi vilu ja niiske videviku astus. Sel teekonnal oli ta vana Hirmu, selle koera ja üht halli kassi kohanud. Ja siis oli ta üksi poolpimedas toas seisnud, kuna ringi hingeldasid magavad inimesed. Ning lõpuks oli ta isegi seal lamanud, süda täis kibedat enesehaletsust. Kuid see kõik oli väga kauge, nagu mälestus tollest samet-mustast sügisõhtustki, mis talle meenus siin lamades.

Õues paisus kilkamine ikka kõvemaks. Ja Illimargi ruttas rõõmsas ärevuses välja.

199


18

Pühapäeviti kogunesid inimesed ikka teatud kohtadesse, et sõna juttu ajada ja ühiselt aega viita. Kui oli küllalt magatud, suurust võetud, paremad hilbud selga aetud ja veel kapsaaias või tubakamaal ringi vaadatud, siis kiskus nagu iseenesest teise inimese poole. Algas küll sellega, et kõigepealt oma uksepakule istuti, piip tossama pandi ja jumala ilmukest vaadati. Varsti aga tõusti ja mindi juba teisele trepile naabri juurde. Oli hubasem kas või koos vaikidagi, kuid ega rahulik sõnagi kurja

 200


 teinud. „Näh, vaatasin praegu oma ameeriklasi,ˮ algas üks. „On ikka maa peal ja maa all. Aga väikeverevatest ei tea veel midagi. Alles nagu mugulad.ˮ Ja teine arvas omadest sedasama või ka just vastupidist, kuid jutujatkuks kõlbas see ühteviisi.

Kus aga juba inimesi koos, eks sinna tule teisigi juurde. Ja nii tekkis mitmel pool neid kogumisi, mis pikapeale liitusid ning mõnikord isegi ühiseid asju ette võtsid. Eks seal kuuldud lõpuks tõtt ja nalja ning nähtud, kelle sõna või kehajõud viimaks peale jääb.

Säärased kogumised sündisid ikka vana-kõrtsi, karjatare või puukoja ümbruses. Teises mõisa otsas oli elanikke vähe ega olnud neil vähestelgi omavahel palju ühist.

Kui Illimar nüüd puukojast väljus, oli selle ees juba küllalt inimesi. Alguse kogunemiseks olid teinud sepp ja puusepp ise. Neil polnud küll palju uut teineteisele öelda, sest terve nädala olid nad niikuinii vastamisi üle maantee vahtinud. Kuid rahulikke kõnelusi võimaldas ometi ainult pühapäev. Sepa rahvas pidas end küll pisut saksemaks, teiselt poolt pidi aga sepp oma töös jälle puusepa järgi kohanema. Tema tegi ikka puusepa valmistatud reejalastele rauad ja vankriratastele rehvid, kuid puusepp ei venitanud oma kätetööd kunagi tema raudade järgi. Ja lõpuks olid nad ühesugused antvärgid ning võisid läbi käia, kui ainult naised sellega hakkama saavad.

201


Seal siis istusid need meistermehed teeäärsel palgiotsal. Sepal oli sinakas nägu, rippuvad kulmud ja lühikeseks pöetud halli kiudu juuksed. Ta kandis nokaga mütsi ja ta särk oli kurgu alt vasknööbiga kinni. Ega temas midagi iseäralist olnud, aga ometi tundus, et ta pole päris siitmaa mees. Selle vastu oli võimatu puuseppa kuskil mujal mõelda. Põlvest põlve oli tema sugu siin kandis elanud ja ta ise oli nagu alles äsja Kurepraksist välja roninud. Pühapäeva puhul oli tal ometi kuub õlgadel ja säärsaapad jalas. Kuid need kõik olid nii avarad, et vaevalt ta ümber püsisid.

Illimar lähenes istujaile. Lell lõi talle oma laia pihuga sõbralikult selga, katkestamata ometi kõnelust sepaga.

„Püssi ja püssi vahel on muidugi vahe,ˮ oli ta nõus. „Ja mis ehtsam, see ka etem. Kui aga tulelukku tunned, siis sihid sellega ometi paremini kui võõra tagantlaetavaga. Sihid kas või ümber nurga, aga sihid!ˮ

„Toh kas sis,ˮ algas sepp. Ta algas enamasti ikka nende imelikkude sõnadega. Esiotsa arvati, et need on läti keeli, kuid siis ütles Kõllaste piima-saks, et need ka Lätimaal midagi ei tähenda. Ja nii pidid need ikkagi ainult sepa enese sõnad olema. „Toh kas sis, kuidas sa sihid, kui püssiraud on nagu karjapoisi pasun!ˮ

„Aga seda pasunat peadki tundma! Pead teadma, et nüüd läheb toru tsipa sinnapooleˮ – lell näitas käega – „ja siis jälle tsipa siia-

 202


 poole ning kisub lõpuksˮ – lell näitas mõlema käega – „terve sülla võrra viltu. Kui aga kõike seda tead ja arvesse võtad ning sedamööda sihid, siis valad kas või kukerpalli heitvale kuradile otse sarvede vahele!ˮ

Sepapoiss Viilup väänas meistri selja taga oma lõusta ja valgepäine Kusta muheles ühest kõrvast teiseni. Puusepa jutud olid ikka nii muhedad! Kuid seppa need ei veenanud ja vaidlus jatkus. Sepp polnud küll kellegi jahimees, aga et püss on peamiselt rauast, siis pidas ta jahtigi osalt oma alale kuuluvaks. Ja mõnes asjas oli ta visa ega annud kergesti järele.

Illimar aga imestles, kuhu see kilkamine jäi, mida ta alles äsja oli kuulnud. Siis kostis Alasoo teelt küll jälle poisikeste hääli, ja temagi ruttas sinnapoole.

Seal oli maantee veerul vana küün, ja selle väravasse lasti nüüd vibupüssist märki. Ning seal oli poisikeste karja keskel ka Illimari vend Karla. Imelik, teda polnudki ta hommikul kodus näinud, kas oli ta kuhugi saadetud või ise varem ära läinud. Nüüd oli ta igatahes siin, sihtis parajasti vibupüssiga ja hooples laialt:

„Ma ütlen: kuulake ja pange tähele! Nöör otse vingub, kui ma vinna tõmban. Ja uks raksatab, kui nool rabab. Sihukest laskmist pole te eluilmaski näinud!ˮ

Ta seisis, üks jalg teise ees, püss palges, vasak silm nii kõvasti kinni, et nina oli viltu

203


 peas. Ta sihtis söega tõmmatud ringisse, vahetas jalgu, sihtis uuesti ja laskis siis. Nool aga võngutas sabaga, hüppas üles, kargas küüni katusele ja jäigi sinna otsapidi sindlite vahele. Ning kõik prahvatasid naerma. Karla aga viskas vibupüssi lelle-Leksi jalge ette ja lausus halvakspanevalt:

„Sihukese sita püssiga ma ei lasegi! Ehk olgu siis, kui mõni loom, hunt või karu ees. Muidu ei maksa sihtidagi!ˮ

See halvakspanu ei vaigistanud ometi veelgi halvakspanevamaid märkusi tema kütiosavusest. Eriti turtsusid kobaras koosseisvad plika-põnnid naerda. Ja kuna neile ei saanud isegi mitte naha peale anda, lahkus Karla pahaselt märgilaskmiskohalt. Kuid nähtavasti olid teisedki sest mängust juba tüdinud ja hakkasid kõik ühes kambas puukoja poole liikuma.

Vaevalt olid nad aga sinna jõudnud, kui vanakõrtsi juurest kostis valju kära. Sealgi oli juba oma pühapäevane salk koos. Ja praegu olid nad püsti karanud, vehkisid kätega ning hõiskasid midagi pilkavalt. Samal ajal laskus mööda maanteed kolm suurt plaanvankrit, igaühel kaks hobust ees ja üks veel ohelikkupidi taga. Plaanid kihisesid inimestest, käed vehkisid ja piitsad plaksusid. Vaevalt olid aga vankrid mõisaaia kivimüürist mööda jõudnud, kui nad viinakoja-tagusele murule pöördusid. Mehed hüppasid maha ja hakkasid hobuseid lahti rakendama.

 204


Puukoja ees seisjad imestlesid: kes pagan küll need peaksid olema? Ja nad hakkasid ühes summas sinnapoole minema, lapsed väledalt ees, vanad aeglaselt taga. Poole maa peale jõudes nägid nad, kuis kirevate riietega naised plaanidel püsti tõusid ja oma suurrätikuid seadsid, just nagu suured linnud tiibu soputades. Ja siis hakkas vankreilt mustapealisi jõnglasi maha tilkuma, ikka vups ja vops, nagu põrandariide narukerasid. Ohoi, need olid ju mustlased! Nüüd mõistsid puukojalased vanakõrtsi rahva pilkavat hõiskamist, ja nad kiirustasid omaltki poolt.

Siin oli see vaarao-rahvas varem laagris olnud ja siia kavatsesid nad nüüdki jääda. Kolme vankri peale oli neid vähemalt kolm tosinat, ja ega see päris kehv kamp olnudki. Nende sõidukid ainult paistsid plaanidena, kuid redelipulgad olid puha treitud ja läikivalt mustaks värvitud. Hobuseriistad olid kõik ehtsad, täis vaske, nii et otse kirendas. Ja mustlaste kuningas ise kandis pikka valget habet, ta rind oli täis rahasid ning tal oli hõbenupuga kepp käes.

Kui puukojalased pärale jõudsid, oli seal juba palju rahvast. Mustlased rahmisid hobustega, piiludes ise altkulmu mõisamehi. Ja ega needki esiotsa päris lähedale läinud. Olid mõlemad pooled nagu kaks umbusklikku väeleeri vastamisi. Ainult siit-sealt kostis mõni poiste märkus mustlastüdrukute kohta. Ja moona-

 205


 eided oiutasid, nähes redelipulkade vahelt vahtivaid pisukesi mustlaslapsi:

„Oi, küll on ometi imeloomad! Teevad otsekui lastekoorma: ikka kord lapsi ja teine patju vahele ning ise jalgadega kõige otsas. Näe, maimukesel sedavõrd hingamistki, kui redelipulkade vahelt. Aga elu sees ega ole hädagi. Oi, oi, seda põrguliste peret!ˮ

Aga elu oli neis enam kui tarviski. Sest varsti tuigerdasid need kõige väiksemadki rahva poole, sirutasid oma pisukesed punakad pihud välja ja mangusid:

„Anna raha! Anna raha!ˮ

Illimar hoidus aralt suurte inimeste varju. Tal oli küll kange uudishimu, kuid ta kartis ka ühtlasi. Kartis isegi neid põlvekõrgusi peagu alasti jõnglasi, ja kartis just sellepärast, et need ise kedagi ei kartnud. Vahtisid vaid ahnelt kõiki oma suurte läikivate silmadega. Oli Illimargi kuulnud, et mustlased väikesi lapsi varastavad. Kas neil enestel neid siis veel vähe on? Ja kas varastatudki lapsed sedamaid nii säbrupäisteks ning julgeiks muutuvad?

Sellal kui rahvas ja mustlased juba üksteisele lähenema hakkasid, nähti äkki isand Thieligkhut viinakoja tammilt tulevat. Ta astus väga tähtsalt ja ta vestinööbid sätendasid päikese käes nagu tulised sõõrid. Ta keerutas ägedalt oma keppi ja hakkas juba kaugelt vihaselt paukuma:

„Mes ordnung see ollema? Kes lubama

 206


 thäil mõisa maa peale tullema? Thäie vargath, thäie röövleth, thäie mörtsukath!ˮ

Nii mõisarahvas kui mustlased jäid kohmetult kohale. Mustlaste pealik tahtis midagi öelda, kuid Thieligkh möirgas silmitus vihas:

„Vait ollema! Suu pidama! Kolme kubermangu polletsei ajab thäid parrajasti taga. Thäid on kästud kinni votma ja vangitorni heitma. Kui te siit ei lähha, siis saab see silmapilk tehhtud. Marss! Minnema!ˮ

Mustlased vaatasid hirmunult üksteisele otsa ja hakkasid juba hobuste poole liikuma. Kuid sel hetkel märkas Tiilik noort mustlastüdrukut esimesel vankril ja pöördus selle poole. Ta lõi oma kübara vasakule kõrvale, keerutas näppudega oma kolme ja poolt tosinat vurru-udet ning küsis päris sõbraliku häälega:

„Mis su nimi on?ˮ

Tüdruk vaatas teda suuril hirmunud silmil, tõmbas punaste lilledega rätiku suu ette ega vastanud midagi.

„No-noh, mis su nimi on?ˮ uudishimutses Tiilik. „Kas Indus, Korona või Maalman? Ei ole? Siis Sangernibo? Nojah, muidugi Sangernibo! Kohe silmistki näha!ˮ

Tüdruku silmad kiskusid tõesti juba naerule.

„Ja mis su ristinimi on?ˮ jatkas Tiilik, laskudes rinnuli vankri najale. „Loila, Mohha või Maara? Muidugi Maara. Mis ma veel küsingi!ˮ

207


Nüüd laskis tüdruk rätiku suu eest langeda ja naeris juba täie näoga. Ta oli tõesti väga ilus ja hõberahad ta otsaesisel värisesid naerust.

„Kuule, Maara,ˮ ütles Tiilik ja sirutas oma käe välja. „Kuuluta mulle õige ette. Mul on ikka selle pruudiga häda. Kord tahan mina teda, tema ei taha mind, siis tahab jälle tema, aga mina ei taha. Mitte ei tea, millega see asi lõpeb!ˮ

Mustlastüdruk võttis Tiiliku käe, vaatles seda ja ütles siis itsitades:

„Sul ei olegi veel pruuti.ˮ

„Tõsi jutt, ei ole jah,ˮ möönis ka Tiilik kohe. „Mis seal salata, kui lugu kord juba nii kehv on. Kuule, ma võtaksin õige sinu ära. Mis sa arvad, Manni, ma tuleksin sulle õhtul kosja? Pea pool patja vankris minu jaoks prii!ˮ

Tiilik rääkis seda väga tasase ja südamliku häälega. Mustlastüdruk tõmbas nüüd oma käe tema omast lahti, tõstis jälle rätiku suu ette, kuid itsitas edasi, nii et rahad ta otsaesisel tilisesid.

Inimesed, kes olid kogunenud otse nende ümber, naersid rõkkava häälega. Ja alles sellest naerust mõistsid mustlased, kes ei tunnud küllalt eesti keelt ega sugugi mitte isand Tiilikut, et neil polnud selle saksa poolt vähimatki karta.

„On aga kuramuse vemmal see Tiiliku isand!ˮ ütles Mark-Jaan.

„Pole seesugust kommejanti varem veel

 208


 näinud,ˮ vastas Avvus-Jaan. „Otse isegi hakkasid ta kärkimist uskuma. Sihuke kõlbab ühel hoobil ingliks taevasse ja paganaks põrgusse!ˮ

See mitmekülgne mees ise aga läks juba ülal viinavabriku tammil, vilistas ja keerutas keppi, kübar paremale poole viltu.

Mustlaste laager võttis aga nüüd varsti rahuliku ilme. Nõnda kesk päeva ja kõigi silma all polnud ei käekatsumise ega muuga suuremat teenida. Sellepärast võtsid naised oma lapse-põngerjad kaasa ja kadusid mõisat mööda laiali. Mehed aga istusid vankrite varju ja panid piibud põlema. Aeg-ajalt kostis siit-sealt mustlasekeelne mõmin. Ja mõisarahvas hakkas laiali valguma.

Sellal tuli sepaemand maanteele, vaatas igale poole ja hakkas hüüdma:

„Isand, kuurat, kus sa oled? Tule, kuurat, kukke tapma!ˮ

Ta nägi all silla lähedal inimsalka, tuli selle poole ja kordas ikka oma hüüet. Ning sepp oli ka tõesti salgas. Ta kuulis varsti emanda kisa ja vastas pahaselt:

„Toh kas sis, mis häda sul sellega on? Ikka muud ei kuulegi kui: tapa ära, tapa ära!ˮ

„Aga kukk, kuurat, ei kuula sõna,ˮ kaebas emand. „Tema muud kui kukureku, aga et muud, seda ei ole. Mis ma pean tegema? Sina, kuurat, ei taha tappa; mina, kuurat, pelgan verd; ja nii tema, kuurat, elab sada aastat

209


 vanaks. Ja siis tema ei kõlba, kuurat, enam koeralegi!ˮ

Emand ja isand – sepp oli ka nimelt isand, kuigi ainult oma naisele – tõusid mööda kallakut ning sõnelesid. Sepp vihastus ikka enam ja enam, nii naise kui kuke peale, ning põrutas viimaks:

„Toh kas sis! Ma ta saatana tapan, kuid siis jäta ka minu hing rahule!ˮ

Et mustlaste juures polnud enam midagi huvitavat, siis valgus kogu rahvas sepikoja poole, lapsed muidugi kõige ees. Kõik tahtsid näha, kuidas sepp kukke tapab. Ja Illimargi lidus ühes teistega kohale.

Emand oli kuke juba sepikotta kinni ajanud. Seal ta kõndis ja kõkutas ning oli pahane. Emand, isand ja mõlemad poisid poetusid ukse vahelt sisse ning hakkasid lindu püüdma. Tükk aega kostis sepikojast vaid jalgade müdinat, kuke tiivavuhinat, langevate riistade raginat ja emanda vandumist. Siis aga olid nad linnu kinni saanud ja tulid välja. Nad lõõtsutasid ja olid higised.

Poiss Viilup hoidis kukke kaenla all. See oli suur ja tore loom, sinakalt läikivate sulgede ning kaklustes rebitud harjaga. Ta pingutas ägedalt kaela ja pööritas oma nahksilmi.

„Toh kas sis, kuidas säärast tappa?ˮ oli. sepp nõutu.

Aga siin oli ka õpetajaid enam kui tarvis.

„Noaga kõri maha!ˮ arvati.

 210


„Jah, küll ta juba sul kõri noa peal hoiab!ˮ kaheldi teisalt.

„Kõige parem, kõmmuta püssiga!ˮ

„Jah, ta ootab küll su püssi ees!ˮ

Asi hakkas juba lõbusaks minema.

„Mis, kuurat, kirvega pea maha!ˮ arvas emand ise. „Ega mina või palju verd ega piinamist näha. Siis tal, kuuradil, äkki ots peal!ˮ

Kirves polnud kaugelt tuua.

„Toh kas sis,ˮ hädaldas jälle sepp, „ega ta ometi ise oma kaela paku peale pane. Hoia sina, Viilup, tal peast, ja sina, Kotli, kehast kinni.ˮ

Poisid tõmbasid kuke pakule. See mõistis nüüd, et asjad on päris halvad. Ta viskles ja rabeles ning pani ägedalt vastu. Siis aga langes sepa kirves ja verejuga pritsis õhku.

„Uhui, kuurat!ˮ kiljatas sepaemand seda nähes läbilõikavalt.

See kiljatus oli nii ootamatu, et Kotli jahmatas ja käed hetkeks kuke küljest lahti laskis. Ja sedamaid tõusis lind lendu. See polnud õieti lend, vaid pöörane kukerpallitamine õhus, kuna verenire nagu raketi saba ta ümber keerles. Seda pritsis inimestele näkku, pritsis sepikoja katusele – ja siis oli kukk äkki kadunud.

„No tulimane tuhat!ˮ hüüti jahmatades. „Oma eluajal pole ta vist üle maja lennanud, aga nüüd ilma peata lendas!ˮ

Kõik ründasid sepikoja taha. Otse maja kõrvalt algas kaldakallak. See oli soine rand,

211


 täis pajupõõsaid, kõrkjaid ja kalmuseid. Kukest aga ei paistnud mingit jälge. Ta oli nagu tina tuhka kadunud. See oli lausa ime!

Kuid esialgu ei tahetud seda imet ometi kuidagi uskuda. Käidi kümmet kanti sepikoja ümber ja otsiti. Kahistati kalmustes ja otsiti. Emand sundis Viilupi katusele ronima ja sealt vaatama – midagi! Ning siis polnud emanda vandumistel enam piire.

„Oi oi, mina tahtsin temast, kuuradist, linnupraadi saada. Ja teie, kuuradid, lasksite ta minema!ˮ

Sepp kuulas ja vahtis tömbilt kuke pead, mis lamas ühes kahvatuks tõmbunud lõpustega lapiti pakul. Siis sisistas ta läbi hammaste: „Toh kas sis, seal sul praad!ˮ, läks sisse ja virutas ukse prantsatades enese järel kinni.

See hull lugu oli inimeste keelepaelad lõplikult vallandanud. Ühed imestlesid ikka veel kuke peatut lendu, teised naersid kõhtu kinni hoides.

Sellal ilmus lellenaine trepile.

„Karla ja Illi, tulge lõunale!ˮ hüüdis ta.

Nad kogunesid lelle pika, ristjalgadega söögilaua ümber. See laud oli värvimata ja linata ega olnud ka tema koorem kesteab kui rikkalik. Kuid tema ümber istujad olid terved ja tublid, nagu need, keda saab palju ja kes vallutavad maa.

 212


19

Harilikult magas ka lell tunni või poolteist pärast lõunasööki. Kuid täna oli ta hommikul küllalt maganud ja teiseks vaevas teda mingi rahutus. Juba süües olid ta mõtted laokil ja pärast söömist võttis ta püssi ning astus välja, vastamatagi naise küsimusele, et kuhu ta nüüd läheb.

Tõeliselt ei läinudki ta esialgu kuhugi. Ta seisis vaid kesk maanteed, püss pihus, ja tundis rahutust. Nähtavasti oli see verine kukejaht temas midagi äratanud ja ta ei saanud sest enam

213


 lahti. Ta oli karmi näoga, tusane, nagu oleks hammast valutanud, ega vastanud küsimustele. Polnud põrmugi enam see lell, kellena Illimar teda tundis!

Sepaemand kõndis veelgi kahe poisi saatel sepikoja ümber, vandus ja sundis neid kukke otsima. Nad ei tahtnud küll, väänasid ta selja taga lõustu, kuid ei pääsenud kuhugi.

Ka lell läks alla järve randa ja vahtis kõrkjatesse. Ta nagu lootis, et sealt võiks veel peatu kukk lendu pahvatada ja tema oma püssi palgesse tõsta. Kuid kõrkjad ei liikunud ja vesi nende vahel oli täitsa vagune. Õhus oli vaid praaga lõhna, sest alajärv lehkas suvelgi selle järele, kuigi viinavabrik seisis ja sealt enam midagi lisaks ei tulnud. Siis tõusis lell uuesti kaldale, endiselt rahuldamatuna. Ning lapsed käisid kogu aeg oodates ja vaikides ta kannul.

Lell oli juba tükk aega ühel kohal seisnud ja samas sihis vahtinud, kui lapsedki märkasid, mida ta vahtis. Seal teispool järve, Alasoole laskuval põllupeenral liikus midagi kollast. Võttis aega, enne kui Illimargi mõistis, et see oli suur võõras koer. Kuid tema kollases värvis ja aeglases liikumises oli midagi võigast. Nüüd oli ta juba võrdlemisi lähedal ja hästi näha.

„Marukoer,ˮ osutas lell Saaremaa Riidule, kes parajasti puukojast väljus.

„Tea, kas just maru,ˮ kahtles Riidu.

 214


„Mis ta's muud on. Näe, händ jalge vahel ja liigub nii imelikult.ˮ

„Kus see händ tal siis peab olema, kui hulgub võõras kohas ja kardab!ˮ

Kuid lell sai ootamata pahaseks.

„Mitte midagi ei tea sa suuremaa asjadest!ˮ ütles ta halvakspanevalt. „Tea, mis sorti seal Saaremaal need koerad või marutõbigi on!ˮ

Seda rääkides oli lell kogu aeg teraselt koera jälginud. Ja äkki tõstis ta püssi palgesse. Ta oli nii seistes suur ja vägev, laiad püksisääred nagu palgiotsad harki ja peagu niisama laia varrukaga käsivars püssiraua toeks. Riidu sai veel öelda:

„Ega sa nii kaugelt ei võta.ˮ

Kuid siis käis juba kärakas, mis lõi lähedal-seisjate kõrvad lukku. Samal hoobil hüppas koer üles, tegi õhus uperpalli ja jäi siis alla kukkudes liikumata lamama. Lell seisis veel hetke samas asendis, kuid siis loidus ta hoiak, ta laskis püssi alla ja hakkas läbi järveäärse praksi oma saagi poole astuma.

Vali püssipamak, mille kaja keerles järve kohal, oli nii siin kui vanakõrtsi juures inimesi majadest välja kutsunud. Nüüd küsitlesid nad üksteist ja vahtisid siis läbi võseriku sumavat puuseppa.

„Mis see Märdist-vend siin paugutab?ˮ kuulis Illimar äkki oma isa hääle küsivat.

Isa oli neile nägematult lähenenud. Kuid

215


 juba karjatare poolt tulles pidi ta ise lelle püssilaskmist nägema.

„Näh, kõmmutas ühe hulkuva koera maha,ˮ vastas Saaremaa Riidu.

Kuid isal oli nähtavasti kiire ja teda ei huvitanud kogu see asi palju. Ainult möödaminnes märkas ta Illimari:

„Ah sina oled siin? Noh, ole, ole.ˮ

Ta ruttas lelle korterisse, ja Illimar nägi varsti, kuidas ta seal lahtise akna taga lellenaisega rääkis. Illimaril oli marukoera mainimisest ja püssilaskmisest pisut jube. Kuid isa äkiline ilmumine mõjus rahustavalt, kuigi isa tast suurt välja ei teinud.

Vaheajal oli lell lastud koera juurde jõudnud. Ta vaatles seda hetke, haaras siis selle käppadest kinni ja hakkas tulema. Ta kohmas nagu hiiglane läbi rädi ja kõrgest rohust vilksas ainult ajuti kollane koeralaip ta taga.

„Tore nahk!ˮ ütles ta tagasi jõudes Riidule, enesel kütirõõm silmis.

„No mis sa selle nahaga, kui ta on marutõves –?ˮ

„Marutõves, marutõves! Kust sa võtad, et ta on marutõves? Võib olla, on teil Saaremaal sihukesed koerad marus!ˮ

Riidu viskas käega.

Kuid Illimaril oli seda toreda nahaga looma ometi halb vaadata. Ta oli veel nii elu lähedal, liikmed pehmed ja keel ainult nagu nilpsamiseks suust välja pistetud... Illimar oli juba

 216


 küllalt loomade tapmist näinud, kuid nende surma tundis ta siin esmakordselt... Läheb suur kollane koer, ilma vähimatki aimamata, teisel pool oru kaldal seisab punase habemega hiiglane harkis jalu – ja siis lendab kuul läbi õhu... Ning sellega ongi ots...

Sellal jõudis isa jälle nende juurde, lellenaiselt saadud komps kaenlas. Ta heitis ainult rutulise pilgu koerale ja lellele.

„Jah, sihukesi metsloomi oskad sa tappa,ˮ pilkas ta siis. „Väledamat juba kätte ei saa!ˮ

„Kui vaja, saan ka neid.ˮ

„Ah saad? Kas saad varese kätte?ˮ

„Veel mis!ˮ põlastas lell.

„Kas lööme kätt? Kas lööme kätt, – Riidu on tunnistajaks, – kui lased täna õhtuks varese maha, saad poole toopiˮ

„Tehtud!ˮ oli lell päri.

Ja mis tal vigagi päri olla. Teadis ju väga hästi: võidab tema – joob üksi viina, kaotab – joob niisama üksi. Kuid viinastki tähtsam oli ometi võit.

„Jääb siis sellega,ˮ ütles Illimari isa ja hakkas naerdes minema, sest tal näis olevat suur rutt koju.

Lell aga läks tuppa, võttis sealt laskemoona ja tuli jälle välja. Ta heitis pilgu ringi ja nägi kohe siinsamas Alasoo tee ääres raagus kase otsas tropi vareseid. Istusid päris rahulikult ja arutasid omavahelisi asju. Kuid lell tundis nende iseloomu ega joosnud kaugeltki tormi.

217


 Ta lonkis päris süütu näoga neile lähemale, ja kui arvas paraja maa olevat, katsus püssi tõsta. Kuid samal hetkel kallutas üks vares pea küljele, kehitas õlgu, ütles nagu midagi teistele – ja juba nad läksidki.

Lell päästis vandesõna suust, kuid ei teinud veel kesteab mis järeldusi. Teadagi, kaval ja ettevaatlik loom. Ainult ettevaatusega püsibki hinges. Muidu kogu olemine ja elamine seesugune, et narremat ei maksa mõeldagi. Aga ega temagi kavalus veel see viimne pole!

All nurmenõlval, vana lubjaahju lähedal oli prügiveo koht. Ja juba siiamaale oli näha, kuidas varesed seal sorteerisid ja praalisid. Sikutasid räbalaid ja rupskeid, arutasid ja hooplesid, kes mida leidnud, ning, kui asjaolud nõudsid, norisid tüligi. Kuid ega neist suuremat kaklejat saanud, sest olid sellekski liiga ettevaatlikud. Tüürisid küljega teise poole, ärgitasid tömbi nokaga, tegid nurjatut häält. Kuid sellega lõpuks jäigi.

Ja sinnapoole tüüris nüüd ka lell. Mehed, kes seda nalja veel Alasoo teel olid jälginud, viskasid käega. Kuid tosina-võrra lapsi püsis asjale truu. Oli seal kolm-neli lelle enese last, olid sepa mõlemad plikad ja poeg ja oli ka mitu vanakõrtsi juurest. Kirju tropina jälgisid nad lelle, püsides ometi tüki maa taga.

Ja lell oli nüüd ettevaatlik. Ta astus aeglaselt, viltu sihiga, nagu oleks kavatsenud lubjaahjust kaugelt mööduda. Kuid kui ta jälle tah-

 218


 tis püssi tõsta, kergitas üks varestest oma paksu pead, hüppas õhku, tõmbas kõigepealt mustad varbad krõnksu ja siis koivadki kokku, nii et ainult veel küüned nagu mingid haagid ta hänna alt paistsid, ning pistis minema. Ja teised läksid just samasuguste ettevalmistuste järel, kulutamata oma jäsemete korraldamiseks ometi nimetamisväärselt aega.

Nüüd vihastus lell juba tõsiselt. Ta näitas varestele oma suurt, karvast rusikat, millest need küll midagi ei hoolinud. Selle vastu laskus aga otsekui tellimise peale teine trobikond vareseid lähedase odrarõugu harjale. Lisaks olid nad veel eriti vastutulelikud, asetudes kõik just selgadega tulijate poole. Lell omalt poolt ei tahtnud halvem olla ega nende närve asjata ärritada. Ta peitis püssi selja taha, sest seda suitsunuia näisid nad juba tundvat. Kui ta nüüd paraja maa peale jõudes püssi palgesse tõstis ja lapsed põnevuses peatusid, siis karjatas Laka-Leena Juku äkki suurimas ärevuses:

„Nüüd ta laseb!ˮ

Varesed oleksid otsekui rõugu taha kukkunud, nii äkiline oli nende põgenemine. Alles tükk maad eemal tulid nad madalalt lennates nähtavale. Lell aga pöördus järsku, ja ta muu nägu oli vihast niisama punane kui habegi.

„Ma teile, kuramustele, näitan!ˮ karjus ta püssiga vehkides. „Ma kõrvetan haavlilaengu teie kintsudesse, kui te ei kao! Kraaksuvad hullemini kui varesed! Ma teid kupatan!ˮ

219


Seesugusena polnud Illimar sõbralikku lelle veel eluilmaski näinud.

Lastekari oleks ülepeakaela põgenenud, kui puusepp ise poleks neile selga pööranud. Ta hakkas vihaselt mäenõlvale tõusma ja kadus varsti rõukude vahele. Silmapilgu pärast kostis sealt vali paugukaja ja varesekari pahvatas õhku. Kas ta oli mõnd trehvanud? Kuid siis paistis puusepp jällegi mäeveerul ja tal polnud midagi peale püssi käes. Ta jatkas oma vihast teed.

Lapsed aga seisid endiselt kesk välja. Nad olid äkki üksi jäänud ja nagu pea kaotanud. Nad ei tohtinud edasi ega tahtnud tagasi minna. Neis tõusis üldine viha, et neilt nüüd see jahilõbu oli võetud. Ja selle viha esimeseks esemeks oli Laka-Leena Juku. Avvuse Eedi, kes oli tast ise väiksem, müksas teda õlaga ja küsis väljakutsuvalt:

„Kus su papa?ˮ

Ja kui Juku sellele midagi ei vastanud, laulsid teised kohe kooris:

„Papa metsas puu otsas, saba seljas, keel väljas!ˮ

Juku nägu läks punaseks ja ta oleks esimesele ettejuhtuvale rusikaga annud. Kuid ta oli üksi hulga vastu. Ta hakkas eemale minema, vaatas üle õla tagasi ja karjus nutuse häälega: „Enestel teil sabad seljas ja keeled väljas!ˮ Kui aga teised tegid, nagu tahaksid teda taga ajada, pistis ta jooksma. Ja nii läkski ta

 220


 üksi mõisa poole, üle õla vahtides, sõimates ning nuttes.

Kuid järelejäänudki olid juba kiuslikus tujus. Neid otsekui vedas riidu, ja põhjuse leidsid nad varsti. Sepa lapsed tarvitasid mõnikord omavahel tülitsedes vanemailt kuuldud sõimusõnu. Ja nüüdki hüüdis Ludis, teadmata kellele:

„Kutukribi, lääpa!ˮ

Avvuse Eedi pistis lelle-Leksile:

„Ta nimetas sind kutukribiks. Kas sa jätad?ˮ

Ja Leksi hing kargas kohe täis:

„Keda sa, kops, trötsid?ˮ

Sepa lapsed eraldusid kohe. Nad hakkasid vihaselt minema. Kriste pöördus veel ja hüüdis puusepa Aadile:

„Anna mu pupelapid tagasi! Mina sinuga enam ei mängi!ˮ

Nüüd olid jäänud ainult veel puukoja ja vanakõrtsi lapsed. Ja nemadki hakkasid mõisa poole astuma. Kuid vaevalt olid nad mõnikümmend sammu läinud, kui vanakõrtsi plikad hakkasid omavahel lastekeeli kõnelema. See oli pi-keel, ja nad kõnelesid seda väga ruttu, nii et puukoja lapsed sellest aru ei saanud. See oli umbusuavaldus. Puukojalased vihastusid ja hakkasid miver-läver-keelt kõnelema, mille peale jälle nemad olid meistrid. Tõusis üldine vihane mulin, millest Illimar, kes oli peagu üksi

221


 kasvanud, midagi ei mõistnud. Ta kuulas ainult kohmetult seda veidrate sõnade valangut:

„Pimis pinenpide pilolpilipidepiga piolpila!ˮ

„Pever never taver aver!ˮ

„Pikaepiban piäpira, piküll pisiis pisaapivad!ˮ

„Pever lõver kiver!ˮ

„Pisipitapiratpitad!ˮ

Nad läksid pikas ahelikus üle kesavälja ja sõimlesid. Maa oli niiske ja päikegi ei paistnud. Ümbrus oli kõle ja lapsed ise kiuslikud ning kurjad. Mõne aja pärast siirdusid vana-kõrtsi lapsed gidi-keelele, aga puukojalased hakkasid tarvitama jälle mirve-tarve-murrakut. Ja siis ei mõistnud enam keegi teineteist, nagu tuntud Paabeli segaduses. Ning veel enne mõisa jõudmist valgusid nad täitsa laiali.

Illimaril oli halb olla. Eriti halb üllatus ootas aga puukoja juures, kuhu ta viimsena jõudis. Sepa lapsed olid emale kaebamas käinud ja lellenaisel sepaemandaga juba sõnavahetust olnud. Emand oli ikka alles kuke pärast vihane, ja nüüd tulid veel lapsed oma virinaga, ning ta ei säästnud kuuradeid. Tema etteheited ei mahtunud jälle lellenaise hingesse, ja nüüd võttis see oma lapsed suure kisaga vastu. Neid oli ju nii palju ja ega tema suutnud neid igaüht eraldi kasvatada. Aga kui juhus tuli, võttis ta need krantsid kõik ühes summas üldise pragamise alla. Ja selline oligi nüüd parajasti käimas.

 222


Kuid Illimar ei tahtnud sellesse ühispatta sattuda. Kuuldes lelletare juurest kära, katsus ta puukoja ust ja leidiski selle lahti olevat. Ta vaatas sisse. Tööpingid ja -riistad magasid seal oma pühapäevast und. Isegi alati õhus hõljuv tolm kasutas hingamispäeva laisaks lamamiseks. Selle vastu täitis aga ruumi väljakannatamatult vänge hõng.

Saaremaa Riidu istus lõuka ees ja näis pajas midagi keetvat. Illimar lähenes talle.

„Mis sa teed siin?ˮ küsis ta.

„Sulatan mägrarasva.ˮ

„Mis sa sellega teed?ˮ

„Egas mina, aga valitseja-härra ja kirjutaja-isand. Saatsid mägrad siia, sulatagu ma ära, saavat talveks head saapamääret. Ma siis sulatangi. Aga haiseb!ˮ

Ta võttis kolde äärest pudeli, kummutas suu kohale ja tegi väga kibeda näo. Siis võttis ta puuorgiga pajast pekitüki, pistis suhu ning tegi veelgi vastikuma lõusta.

„Sa ju sööd mägraliha!ˮ imestas Illimar.

„Mis ma's pean tegema? Hais on nii vänge, et pikapeale ei kannata. Peab jooma, aga viina peale peab sakusmenti võtma, kuid see on jälle nii läila, et peab uuesti jooma!ˮ

Ja ta jõigi.

Ei saanud seekord Riiduga suurema jutu peale. Ta istus kössis pakul ja vahtis sõnatult tulle. Aeg-ajalt liigutas ta särisevat pada, mil-

223


 lest vastik hais ainult kasvas. Illimar ootas tükk aega ta elustumist, kuid väsis viimaks ja väljus.

Nüüd oli lelletare juures juba vaikne. Kuid Illimar ei usaldanud seda vaikustki, vaid hiilis puuvirnade vahelt maanteele. Sealgi oli tühi, ainult sepaemand kõndis üksi koja ümber ja otsis kukke. Poisid olid emanda ja puusepa naise tüli kasutanud ning jalga lasknud. Ja nüüd oli emand neile veel rohkemgi vihane kui kukele. Ta haletseski juba viimast, ta meelitas seda koguni nimepidi: „Peta, Peta, Peta!ˮ See oli päris liigutav, kui ta nõnda seal kõndis ja tasase häälega kutsus. Ainus viga, et Peta enam kuulda ei võinud, sest ta kuulmine oli ühes peaga maha võetud.

Siis hakkas Illimar mustlaste laagri poole liikuma.

Siin seisid mehed ja naised rühmades ja lapsed kirmasid ringi. Omad ja võõrad olid lähemalt tutvunud ning laager elustunud. Hobuseid siin küll ei vahetatud, sel lihtsal põhjusel, et moonakail hobuseid polnud. Aga kätt katsuti ja muud vähemat äri aeti laialt.

Eks olnud neil moonakanaistel neid muresid mitmesuguseid. Kord on tütar põlguse all või kana muneb nahkmune, aga kes ära teinud, ei tea. Teine kord käib luupatak peale või kiusab mõni tõrkjas tõbi, kuid abi ei saa kuskilt. Kõigest sellest tuli nüüd rääkida, poolvargsi, sosinal, sest maailma kõrvad on kurjad.

Ainult Härja-Kaanu kõneles oma asjast

 224


 ilmsi-avalikult. Või mis sest saladust teha ja tühja häbeneda! Eks teadnud ju igaüks, et ta juba ammu on naisevõtmisega hädas, aga kuidagi hakkama ei saa. Ei leia ega leia pruuti, tee, mis sa tahad! Vahel nagu näksabki, aga siis ajab, asja ees, teist taga, jälle sõrad ja sarved vastu. Ei ole nõus ega passi, muud midagi. Otse nagu kuri saatus kiusab!

Kõike seda kurtiski Kaanu paljude pealtkuulajate naeru saatel rasvasele mustlaseidele. Ja eit uuris ta praagast parkunud kõverat kätt ning ennustas: Miks ei saa naist! Ja veel missuguse saab! Naine nagu printsess ja kari lapsigi omast käest kaasa tuua. Rikas naine, ilus naine, armas naine – printsess! Ning Härja-Kaanu raputas rõõmu pärast oma pulstunud koerapead. Hea ennustus oli tema meelest sama väärt, mis juba hea asi isegi. Sest ta oli ka ise väga hea.

Siis aga tõmbas uus asi tähelepanu enesele. Kõrtsimäelt kostis rataste mürinat, aisakellade kõlinat ja meeste karjumist. Suur pulm sõitis mõisast läbi. Pruut õhetas kui mooniõis, peigmees oli parasjagu purjus ning peiupoisid röökisid, mis jaksasid. Hõissassaa ja trallallaa!

Sedamaid oli moonakail silla kohale põikpuu ette tõmmatud: passita läbi ei lasta! Hee, mis need Koonuküla või Sigapusma mehed õige mõtlevad – ilma kroonukirjata üle mõisa maa! Kõige käredam nõudja oli ikka Luut-Karla – sünni poolest Saksamaa mees, aga

225


 noaarmid ta kuklas ja kaelas olid kõik juba siitmaalt saadud. Temale ükskõik, kas saab passi või mitte, kui aga kakelda saab. Ja vahest tema pärast andsidki pulmalised nii ruttu oma korgipitseriga passi. See käis käest kätte, vaadati vastu valget ta ehtsust ja katsuti keele peal kõvadust. Ei noh, paberid olid korras – ja saajarong võis minna.

Kuid Luut-Karla hammas oli ainult verd maitsenud, mitte aga murda saanud. Tal oli tuline kahju, et külamehed ilma kakluseta pääsid. See otse kihises ja kääris ta veres. Kakelda oma mõisa rahvaga – see ei pakkunud talle enam mingit lõbu. Need lõid ta lihtsalt maha ja sidusid mõneks ajaks kinni. Kuid siin olid ju need mustlased – igavesed hulgused, ristirahva vaenlased ja vargad! Nüüd käis Karla ringi, silmad peas punased, naksas juba siit ja naksas sealt, ning ta viha aina paisus. Ega vajatudki palju aega, kui ta liitlasigi leidis ning algas ulumine ja hammaste kiristamine.

Kõrvaline rahvas põgenes vanakõrtsi ja alatare poole. Ning Illimar oleks väga õnnetu olnud, polnuks tal teisi kaasas. Kuid alles sepikoja nurgale jõudes usaldasid nad taha vaadata.

Nad nägid parajasti, kuidas mustlaste plaani järve lükati. See läks nagu muistne sõjavanker, Luut-Karla kamp tõukas seda tagant ja mustlased punnisid meeleheitlikult eest vastu. Vanker oli täis upakil musti naisi ja lapsi ning nad röökisid kõik täiest kõrist. Nüüd vajus ta

 226


 pervelt alla, liikus veel natuke vees ja peatus siis põhjamudas.

Kõige lisaks käis äkki puukoja tagant püssipauk. Seal tahtis lell vareseid üllatada. Kuid ta ei üllatanud neid, vaid nad lendasid kõik ilkudes laiali.

Illimar vaatas kõheldes ümber. Maruvihane lell sammus jälle kodust eemale. Kaaslased siin olid peagu kõik võõrad. All sillal aga märatses võitlus! Illimari uudishimu oli väsinud ja ta tundis äkki äravõitmatut igatsust kodu järele.

Siis meenus talle jälle Saaremaa Riidu. Ta leidis selle küll endiselt puukojas, kuid juba teises olukorras ja meeleolus. Ta istus lõuka ees, kuid tuli oli juba kustumas, mägrarasv hangumas ja viin lõppemas. Sünge üksindusmeeleolu oli teda vallutamas. Ja sellepärast rõõmustus ta Illimari saabumisest ärarääkimatult. Ta võttis Illimari ümbert kinni ja halises pisarsilmi – sest temaga oli lugu juba nii kaugel:

„Oi Illikene-pojukene, sina oled ainus, kes mind mahajäetut ei unusta! Mis olen ma vaene ses hädaorus? Pole mul suguseltsi, sõpru ega omakseid. Elan siin võõral maal võõra rahva seas nagu üksik hunt laanes. Kes mõistab mind? Ainult pilkamine ja naer on mu osaks! Näe, isegi mu nime ei taha nad siin tunnistada. Riidu? ütlevad nad, kas see mõni mehe nimi! Ma seletan küll, et see pole muud kui üle maailma tuntud Redik. Lossides ja kuningakodades elab Redikuid! Aga siis naeravad nad veel

227


 rohkem: see polla ülepea inimese nimi! Kõnele siis nendele, mis keeli sa tahad, nad ei mõista! Kõnele või inglikeeli, kõnele seeravimi ja keeravimi keeli, nad ei mõista mitte! Oi pojukene, Illikene, maailm on must mureorg!ˮ

Illimari vaevas Riidu jutt, kuid tal oli temast ka väga hale. Ei ole kodu! Sellest sai Illimar, ise siin võõrsil olles, aru. Ei ole eluaeg kodu! Ja Illimar ei söandanud Riidut üksi jätta. Ta ei läinud ka siis minema, kui Riidu jutt kordumise tõttu juba ammugi igavaks läks. Ikka seisis ta tema põlve najal, kannatades nii viina kui mägrarasva haisu.

Äkki kuulis ta, kuidas lellenaine ja tädi Liisa teda väljas vaheldumisi hüüdsid:

„Illi! Illi! Illiii!ˮ

Nüüd jättis ta Riidu sinnapaika ja jooksis välja. Tädi nägemine rõõmustas teda nõnda, nagu oleks ta kodustest juba igavese aja eemal olnud.

„Vaat', kuhu sa olid enese peitnud!ˮ ütles tädi. „Nüüd aga hakkame kohe minema. Ema ootab juba ammugi sind.ˮ

Ta heitis iseäralise pilgu lellenaisele ja see vastas samaga. Ning siis hakkasidki nad kohe minema. Sest tädi oli oma jutud lellenaisega kõik juba ära ajanud.

Õhtu oli lähedale jõudnud ja päike madalale vajunud. Ometi oli ta valgus vastu alatare mäge sõbralikumgi kui päeval. Kõigil

 228


 tegevusväljadel valitses rahu, ainult nõrku järelkajasid liikus veel õhus.

Nii oli sepp oma vihast viimaks võidu saanud ja jälle välja tulnud. Ta seisis ühes emandaga sepikoja otsa juures ja vahtis järvele. Kostsid vaid emanda tasased „kuuradidˮ ja isanda „toh kas sisˮ, kuid kõik juba sõbralikus toonis. Nad näisid ikka veel seda kuke-saladust lahendavat. Kuid nad ei lahendanud seda iialgi.

Ja vanalauda nurga juurest nägi Illimar veel kord ka lelle. Ta roomas nüüd kõhuli mööda sügisest välja, lükates püssi enese ees. See mugavust armastav mees ei hoolinud enam mingist vaevast! Teda kannustas kohutav vimm! Ise maadligi lapiti nagu võigas loom, püüdis ta nägematuna vareste kogunemiskohtadele läheneda. Kuid varesed teadsid juba asja, kogu mõisa varesed teadsid seda! Nad lendlesid vaakudes ringi, nad hoiatasid üksteist, nad ilmselt ilkusid. Nad lasksid läheneda, kuid pistsid siis nagu mustad lopendavad kindad maadligi minema. Ja lelle kihlvedu jäigi võitmata.

Mustlaste laagris valitses aga jälle vaikus. Naised istusid vankreil ja mehed käisid sünge valvesalgana nende ümber. Üks plaan oli aga ikka veel järves. Teised olid enese sellelt kuidagi kuivale hangeldanud, ainult hallide juustega eit istus seal patjadel, väike laps peadpidi süles, ja tappis tingusid. Vesi ümbritses teda kõikjalt, ja nii pidas ta üksi oma saarel täijahti.

Tädi Liisa astus käbedalt ja oli eriti rõõmsas

229


 tujus. Ta naeris väga, kui Illimar kõiki neid asju seletas, nii palju kui seda suutis. Kuid ta näis veel millestki muust rõõmustavat ja sellest rääkida tahtvat. See kipitas vägisi ta keelel, ta võitles selle vastu ja otsis lakkamata teisi kõneaineid.

„Kas sa lellelastega ka palju mängisid?ˮ küsis ta.

Illimar imestas isegi: nendega mängima ta ju siia saadeti, kuid päev oli nii täis sündmusi, et mängud meeldegi ei tulnud. Kord oli ta hommiku videvikus niisama tädi seltsis läbi mõisa tulnud. Kuid kas oli see tõesti täna, ega mitte juba ammu aja eest? See tundus kõige pikema päevana Illimari senises elus.

Kui nad koju jõudsid, tuli Hirmu Ane nende korteri lävel neile vastu. Illimar imestas: seda polnud iial varem juhtunud. Ja eestoaski tundus midagi teisiti, nii et Illimar jälle pidi imestama. Kuid tädi ei jätnudki teda siia, vaid lükkas tasakesi tagatuppa.

Ema lamas ikka veel voodis. Ta oli äkki väga kõhnaks ja kahvatuks jäänud, nii et ta nägu oli peagu niisama valge nagu padi. Ta silmad olid kinni, kuid Illimari tulekut kuuldes avas ta need ja ütles tasase häälega:

„Noh, Illikene, tule oma väikest venda vaatama. Ta jõudis täna koju.ˮ

 230


20

Illimar oli äkki nagu uude maailma sattunud. Kuid ta oleks võinud selle veidraid olusid ükskõiksemana võtta, kui need poleks otse tema enese elu mõjustanud. Nüüd aga oli ta sunnitud neile alistuma, suutmata neid ometi seletada. Kõik ta ümber muutus käsitamatuks.

Algas kohe sellega, et ta tol pühapäeva õhtul enam oma voodisse ei pääsenud. See öeldi saavat ta väikesele vennale ja ta ise pandi tädi Liisa kõrvale magama. Kuid veel rohkem, niisama segi paisati ka isa elamine. Temagi pidi

 231


 

 kappide tagant välja kolima ja vanale vakstuga kaetud sohvale heitma. Sest see ootamatu väikevend võttis rohkem ruumi ja tegi enam tülinat kui ükski suur inimene.

Ning Illimari öö oli väga rahutu. Ta pandi küll varsti pärast söömist voodi, kuid ta ei saanud und, hoolimata päeva väsimusest. Ta kuulis, kuidas isa ja tädi veel kaua tagatoas ema voodi ees tasa rääkisid. Sõnu ta suurt ei seletanud, kuid igatahes näisid need olevat rahulik-leebed. Ja ometi pidid nemadki olema väsinud, sest et nii vara tõusid. Või olid nad suure osa päevast siin kodus lihtsalt maganud? Ja ainult tema oli tulise rutuga hommikul üles aetud ja ära viidud? Kõik see tundus käsitamatuna, nagu nende praegune valvaminegi.

Lambivalgust paistis kappide vahelt veel eestuppagi. Ukse ja akna vaheline laeosa oli valge. Ja seda heledat kolmnurka vahtides tukastas Illimar viimaks. Kuid ta ei saanud veel korralikult uinuda, kui äkki jubedast häälest uuesti ärkvele võpatas. See kostis kuskilt üsna lähedalt, ikka vää! ja vää! Ei olnud see kassi ega ühegi teise tuttava looma hääl. Illimar hüppas hirmuga istuli ja oleks karjuma pistnud, kui poleks aknaõhetuses näinud lahtirõivastuvat tädi.

„Mis see on?ˮ küsis ta ehmunud häälega.

„Mis asi?ˮ

„See hääl?ˮ

„Ah see!ˮ naeris tädi tasakesi. „Su väike

 232


 vend nutab. Kõik väikesed lapsed teevad nii. Sinagi nutsid kord nõndasama.ˮ

Tädi läks veel korraks tagatuppa, tuli siis tagasi, lükkas Illimari tasakesi seina äärde ja heitis ka ise pikali. Ega kestnudki kaua, kui ta juba magas. Ta oli kitsukene, ja sellepärast jäi Illimarile küllalt ruumi. Oli igatahes mugavam kui hommikul lelletütre kõrval. Kuid uni oli tal tükiks ajaks võetud.

See pidi siis väikese venna nutt olema? Ja ta isegi olevat kord nõnda nutnud? Kuid see oli täitsa võimatu. Oli ju temagi näinud üsna pisikesi lapsi, kes ei mõistnud veel kõndida ega kõnelda. Kuid kui nad nutsid, siis oli sellel ikkagi mingi nutumaik man. Aga see siin polnud üldse inimlik häälitsus. Ja et ka Illimar ise oleks võinud kord säärast häält teha – ennekuulmatu nali!

Ta ägestus sest mõttest nii, et näis lõplikult une kaotavat. Kuid varsti pärast seda jäigi ta magama. Öö oli aga endiselt rahutu. Mitu korda ärkas ta sellest, et tädi üles tõusis ja tagatuppa läks või sealt seesama imelik nutt kostis. Neil puhkudel kuulis ta, kuidas ka isa oma kõval asemel käänles või tädiga kähedal sosinal kõneles. Kogu perekond näis olevat rahutu, välja arvatud vend Karla. Ainult tema magas nagu kivi, sellest peale, kui õhtul pikali heitis.

Alles hommikust ööd uinus Illimar lõplikult. Ja siis ei ärganud ta enne, kui väljas oli juba suur päev.

233


Talle oli kohe selge, kus ta viibis. Seevastu paistis aga eilne päev algusest lõpuni nagu üksainus uni. Ja kaugeltki mitte lõbus ning mugav, vaid painajalik uni. Juba see hommikune kodust minek, siis terve päev täis hullupööraseid asju, eriti aga õhtused üllatused kodus. Neid meenutades tundis ta enese äkki nii ebakindlana, et ei julgenud liigutadagi. Mis oli neis tõsi, mis jamps?

Kogu korteris oli täiesti vaikne. Ainult vana kell käis aeglaselt ja mõni unine kärbes sumises aknal. Nähtavasti olid kõik välja läinud, isegi ema tolle imeliku väikevennaga – kui see tõesti oli olemas. Illimar oleks muidu säärastel puhkudel ikka katseks hüüdnud. Täna aga takistas teda käsitamatu ettevaatus.

Ta kuulatas veel mõne aja ja tõusis siis tasakesi. Niisama tasakesi rõivastus ta ja jäi siis mõttesse. Tagatuba näis miskipärast ometi kahtlasena, hoolimata vaikusest. Kas ei viibinud seal siiski keegi, niisama vaikselt nagu tema siin? Otse kogu kehas tundus mingit imelikku aimust. Ja ta hiilis peagu kikivarbail sinna.

Tõsi, ema lamas oma voodis, silmad kinni, ja magas. Ta oli niisama kõhn kui eile õhtulgi, kuid ometi mitte nii kahvatu. Ta oli nähtavasti puhanud ja isegi pisut puna liikus ta põskedel. Ning paljas ema nägemine kindlustas jälle Illimari imelikult kõikuvat julgust. See oli siiski pide, millest võis elu kahtlastel juhtudel kinni haarata.

 234


Kuid siis langes Illimari pilk ta enese voodile – ja ta peagu kivines kohale. Seal lamas mingi mütsak, mis kindlasti elas. Just sedasama oli emagi talle juba õhtul näidanud, kuid ta polnud hämaruse ja enese kohmetuse tõttu midagi seletanud. Nüüd lähenes ta sellele ettevaatlikult, ja süda tagus ta rinnas.

Voodis lamas väike olevus, igalt poolt kinni mässitud, ainult lapp nägu paljas. Kuid missugune nägu! See oli punakas, täis vanainimese kortse, süngelt tõsine, peaaegu murelik. Ta silmakohti võis vaevalt aimata ja ta nina oli nagu kahe auguga nööp. Temagi näis magavat, ja ainult vaevu tunduv hingamine tõendas, et ta elas.

Illimar vaatles teda tükk aega, usaldamata ometi puudutada. Siis tuli ta niisama kikivarbail eestuppa tagasi. Seal jäi ta akna ees sihitult vahtima. Ta meeleolu oli väga segane ja ta ei teadnud, mida õieti mõelda või mis teha.

Kas see inetu olevus pidi tema vend olema? Paljas see mõtegi oli haavav.

Varsti tuli ka tädi Liisa sisse. Ta heitis ainult pilgu Illimarile ja ruttas siis kohe tagatuppa. Seal kõneles ta emaga talitusist ja tuli jälle tagasi.

„Illi, kas oled ka oma väikest venda vaatamas käinud?ˮ küsis ta.

„Ei – ole –,ˮ leidis Illimar tarvis olevat valetada, valgudes ise punaseks.

„No mine siis ometi vaatama.ˮ

235


Ja Illimar läkski jälle kõheldes. Nüüd oli ema ärkvel, ta lamas patjade najal, ja see vana näoga olevus oli voodis ta kõrval. Seegi ei paistnud praegu päris magavat, sest ta laugude vahelt läikisid kitsad silmaribad. Kuid ühtlasi näis kahtlasena, et ta nendega oleks midagi näinud. Illimar peatus voodi jalutsis.

„Vaata, siin on nüüd su väike vend,ˮ ütles ema naeratades. „Täna näed teda paremini.ˮ

Illimar ei vastanud midagi.

„Kuidas ta sulle meeldib?ˮ küsis jälle ema.

„Ei meeldi. On inetu.ˮ

„Kuidas sa nii ütled! Ta esiotsa ainult paistab säärasena. Ka sina olid päris väikesena tema sarnane.ˮ

„Ei olnud!ˮ

„Olid küll, ma mäletan hästi. Ja sa karjusid ka väga. Tema on palju vaiksem.ˮ

Et ema oleks valetanud, seda Illimar ei uskunud, kuid ta võis nalja heita. Ja sellepärast ei vaielnudki ta enam vastu. Lühikese vaikuse järel ta vaid küsis:

„Kust sa ta said?ˮ

„Üks külaeit tõi eile.ˮ

„Kas seesama, kes tõi minugi?ˮ

„Küllap vist. Ma hästi ei näinud. Ta läks ruttu ära.ˮ

Jälle vaikus. Siis meenus Illimarile uus küsimus :

„Mis ta nimi on?ˮ

236


„Ei tea. Ta on veel nii väike, et tal ei olegi nime. Aga missugust nime sina talle tahaksid?ˮ

Illimar tammus jalalt teisele ega teadnud. Tema arvates inimestel olid nimed algusest peale, mis seal veel tahta. Ta polnud ühtki nimeta inimest näinud. Ja see siin pidi ka ikka inimene olema.

See jutuajamine, kus ei jõutud küll milleski kokkuleppele, lähendas ometi Illimari emale. Ta nägi jälle ta kõhnust ja kahvatust ning ta süda läks haledaks. Ta küsis:

„Ema, kas sa haige oled?ˮ

„Oh, ei ole. Ma ei viitsi ainult tõusta. Laisklen niisama.ˮ Ja siis teisele jutuainele üle minnes: „Sa mängi nüüd Karlaga väljas. Ja kuula tädi sõna. Küll ta hoolitseb sinu eest.ˮ

Illimar läkski varsti välja. Kuid seda ilusat soovi Karlaga mängimisest ta tundis. Neist mängudest ei saanud kunagi asja, sest selleks oli vahe nende vahel liiga suur. Kuid Illimar oli harjunud üksi olema ja võis seda nüüdki olla.

Ta läks ülemise järve äärde. Siin leidus väikeses lahekeses ka lapp liivaranda, kus oli nii hea sulistada ja puupulgaga põhjas vagusid ajada. Mõni tibatilluke kalamaimgi eksis siia ja pistis siis otse varvaste vahelt punuma. Eriti huvitav oli aga üks olend, keda esimesel pilgul võis vaevalt loomaks pidadagi. See oli tillukestest puukildudest, heinakõrtest ja liivasõmeratest koosnev pulgakene. Ta lamas nagu iga

237


 muu vees loksuv puru. Kuid kui teda kauem vaatlesid, siis nägid, et ta ometi elas ja paigast teise liikus. Isegi ta vaotaolisi jälgi võis põhjaliivas näha.

„See on puruvanake,ˮ seletas kord Hirmu Juhan. „Oi, ta oleks magusaks suutäieks kalale! Aga näe, vanamees on enesele seesuguse vammuse selga ajanud, et kellegi kurgust alla ei lähe. Seda kavalust küll!ˮ – „See on looduse enesekaitse,ˮ seletas isa omalt poolt. „Kui oled kõigiti abitu ja armetu, keera enesele siis liivapaber ümber ja vaata, kes veel su järele keelt limpsab! See on kõigil pool nõnda, nii vees kui maas. Ja sellest võib õpetust võtta.ˮ

Nüüd kükitas Illimar poolest säärest vees ja jälgis puruvanakeste liikumist. Pärast isa seletust paistsid need loomakesed talle äärmiselt tarkadena. Nad olid nii omaette kinnised ja rahulikud. Ei nad ajanud kedagi taga ega joosnud ka kellegi eest. Kuid kui nad seal nii aeglaselt paigast teise liikusid, siis pidid neil ometi ka omad mõtted ja sihid olema. Pärast seda ei tahtnud neile igatahes meelega kurja teha.

Nõnda mõtiskledes ei unustanud Illimar ometi lõplikult ka toda rauga näoga liikumatut olendit seal kodus. Seda ümbritsev salapärasus ei annud talle rahu. Millega ta ka tegeles, ikka küdes alateadvuses tunne, nagu võiks sellal kodus mingi mõistatus laheneda. Ja mõne aja pärast läkski ta tagasi.

 238


Kartulikoopa juurde jõudes nägi ta, kuidas valitseja proua koja uksest väljus, tühi korv käevangus. Ta ei käinud kunagi nende pool, küll aga käis ema vahel seal. Nüüd aga oli ta ometi siin olnud ja läks parajasti läbi pleekaia.

Kui Illimar sisse jõudis, hüüdis tädi ta kohe tagatuppa. Ema lamas endises asendis, uudiseks oli aga suur keeruliste kirjadega kook väikese kapi otsal ta peatsis.

„Vaata, Illi, mis valitseja proua tõi,ˮ ütles ema. „Ta tuli su väikest venda kaema. Vend aga ei või veel seesugust asja süüa. Kuid sina saad sellest tüki.ˮ

Ja tädi lõikaski talle suure viiluka. Illimar istus oma sängi serval ja sõi. Kook oli kõigiti hea, selle vastu ei võinud vaielda. Kuid ometi torkas üks asi Illimari. Keda ka vaatama ei tulda! mõtles ta. Mind aga pole valitseja proua kunagi vaatamas käinud. Ja oleks tal sest külalisest kasugi, – kooki ei või ta ikkagi süüa! Ses mõttes oli nii kadedust kui rahuldust.

Natuke hiljem olid Illimar ja tädi uuesti eestoas. Illimar kohmitses laua ääres ja tädi talitas pliidi juures. Äkki kostis tagatoast jälle too öine hääl.

„Puruvanake nutab,ˮ lausus Illimar eneselegi ootamatult.

„Mis sa ütlesid?ˮ imestas tädi.

Illimar jahmatas pisut, kuid kordas oma ütlust. Ja tädi hakkas kõva häälega naerma.

239


„Mis lõbu teil seal on?ˮ päris ema tagatoast.

„No Illi nimetas väikest puruvanakeseks!ˮ

„Kuidas ta nimetas?ˮ

Tädi läks lävele ja seletas. Ema näis alguses pahaseks saavat, kuid siis naeris temagi.

„Kuidas sa võid nii öelda!ˮ noomis ta ometi. „Ta on ju sinu väikeveli, nii noor ja kena.ˮ

Illimar ei söandanud midagi vastata. Kuid omaette mõtles ta: keda kõik nooreks ja kenaks ei peeta! Vaadatagu ainult ta nägu! Niisama veider oleks teda paugupealt oma vennaks võtta. Keegi külaeit on nad siia maha pannud – ja kohe vennad! Oleksid pidanud säärasel puhul ikka varemgi midagi üksteisest teadma. Ja lõpuks, kuidas sa siis kutsud teda, kui tal üldse mingit nime pole?

Igatahes nimetas Illimar väikevenda siitpeale oma mõttes ikka Puruvanakeseks. Teda üllatas aga, et tädigi vahel seda nime tarvitas, küll ainult siis, kui nad kahekesi olid. Ta pilgutas siis Illimarile silma ja itsitas lõbusalt. Ja ometi näis ta väikevenda väga hoidvat, ning Illimar mõistiski, et Puruvanake oli tema suus just eriliseks hellitusnimeks. See jäigi nende omavaheliseks saladuseks.

Kuid Illimari enese vennalik vahekord Puruvanakesega ei selgunud veel nii peagi. Ta tundis, et väikevend ta senisesse ellu tungis, selle segi paiskas ja tema eesõigusi vähendas. Kõik

 240


 keerles nüüd väikevenna ümber, nagu avaldus kõige selgemini katsikulkäijate juttudes.

Neid tuli nüüd ühtsoodu ja nad olid kõik naised. Seal oli antvärkide emandaid ja seal oli naisi moonamajadestki. Neil oli kaasas lännikuid, kausse ja taldrikuid kõiksugu toitudega, mannapudrust kuni kärjemeeni. Nad tulid kõik kuidagi salapäraselt, kompsud suurrätikute all, ja nende jutud olid veelgi salapärasemad. Näis, nagu oleks see olnud täitsa naiste asi, millega pole meestel midagi tegemist. Nad istusid ema voodi ääres, imestlesid ja kiitsid Puruvanakest, kõnelesid siis tervisest ning rääkisid lõpuks sellise sosinaga, millest vaevalt isegi aru said. Illimari huvitasid esialgu need toidud, hiljem veel pisut kõned, lõpuks aga tüdis ta kõigest.

Kolmandal päeval tulid Metskülast kaks naist, kes pidid olema isa sugulased. Illimar juhtus siis toas olema, ja need külalised huvitasid teda ka rohkem, liiatigi et nemad just olidki need meekärgede toojad. Neil olid tumedad rätikud, pikad must-kollase triibuga seelikud, nooremal saapad, vanemal aga pastlad. Võttis aega, enne kui Illimar mõistis, et nad just neist metsadest olid, millest isa nii tihti rääkis. Ja siis selgus talle ka, et siin kandis oli ainult isa omakseid, kuna ta ema sugulastest kedagi peale tädi Liisa ei tunnud.

Need külalised olid hoopis teissugused kui mõisanaised ja nad kõnelesid isegi pisut teis-

241


 sugust keelt. Nad vahtisid teraselt, kuid ei praotanud kergesti suud. Alles pikapeale said nad elavamaks ja siis oli neilgi küllalt juttu.

Nemadki imestlesid ja kiitsid Puruvanakest igat kanti. Kui aga sellest juba enam kui küllalt sai, õhkas vanem külaline:

„Juba kolmas poiss! Eks oleks kulunud vahepeale ka tüdruk ära.ˮ

„Jah,ˮ vastas ema, „kuid ega ta ole omakäest võtta.ˮ

„Ei ole, kus sa sellega! Võta aga tänuga vastu, mis antakse. Mis siin nurisemine aitab, ainult soovida võib. Ja ega see soovgi ole igakord selge. Eks ju nende poistega ole küll risti, nii kaua kui kasvavad. Pärast, kui meesteks saavad, jälle toekamad. Tüdrukud sellevastu juba maast-madalast seltsimad, ikka pisut nagu abi ja omasugust. Pärast aga ei tea, kuidas elu läheb, juhtub siia või sinna – ei ole oma teha midagi. Nii et lõpuks ei teagi, kumba just soovima pead. Ühesugused jumalaannid kõik.ˮ

Nähtavasti mõtlesid kõik kolm ühteviisi ja olid sest ühteviisi liigutatud. Illimari kõrvust läks aga see elutarkus enamvähem mööda. Ta vaid imes meekärge ja vaatles külalisi. Kuid siis pöördus vanem neist otse tema poole:

„Näe, kui suureks juba sinagi oled kasvanud. Eks ma käinud kord sindki niisama vaatamas. Ja-jah, nüüd oled sa juba keskmine vend, ja see pole see, mis esimene või viimane. Eks seda esimest oodata ja hellitata ikka kui

 242


 silmatera. Ja eks see viimanegi ole nagu pesamuna, kelle peale need paremad pilgud langevad. Aga keskmine jääb vahele, tema ikka nagu iseenesest olemas, teiste arvu täiteks. Kuid ära sest kurvasta ühtigi. Oled tubli, kasvad meheks nagu teisedki. Näe, su isagi on keskmine, ja kas ta halvem kui teised? Ei, tal hoopis paremad päevad kui neil. Mees on see, kes ise meheks saab. Ja eks ole sinuski algust kõigeks.ˮ

See oli hoopis teissugune jutt kui ajasid muud kaetsilkäijad. Sõnadki kostsid nagu kaugemalt ja olid suuremad kui harilikult. Kas seal metsa taga ikka nii kõneldi? Illimar ei mõistnud küll lõpuni seda metsatagust tarkust, aga need sõnad jäid ta meelde.

Neil päevil räägiti aidamehe majas korduvalt hällist. Ja Illimar oligi neid moonataredes näinud. Seal oli pikk kaseõrs pistetud laetala taha ja selle otsas rippus laudkast. Seda siis tõmmati niisuguse hooga, et laps sees vahel üles ja alla põntsus. Ta vääksus seal, kuni väsis. Kuid kuhu panna seesugust riistapuud Illimari vanemate korteris, kus polnud nähtavaid talasidki laes?

Ühel õhtupoolikul läks isa pööningule ja tõi nende hälli alla. Seegi oli kastitaoline, kuid ta ei rippunud laes, vaid oli põrandal ja iga ta nurga all oli raudvedru. Seegi oli isa tehtud ning mitmeti peenem kui teistel. Ta täideti patjadega ja pandi siis nendele väikevend. Ta oli

243


 vait nagu sukk, õõtsudes kergesti üles ning alla.

„Vaata,ˮ ütles ema Illimarile, „ses hällis olid kord sina ja enne sind oli Karlagi. See on teile kõigile ühine.ˮ

Illimar oleks jälle vastu vaielnud, sest ta ei mäletanud sellest ise midagi. Teda lepitas ainult kahjurõõm, et Karlagi oli kord ses veidras kastis olnud!

Igatahes pääses Illimar nüüd jälle oma voodisse ja elu võttis ligikaudu endise kuju. Puruvanakese häll oli küll tema ja vanemate voodi vahel ning sellepärast ruuminappus suur. Ja mõnigi kord pidi ta Puruvanakese kisast ning vanemate kõnest sel puhul üles ärkama. Kuid üldiselt magas ta ise raskelt ja Puruvanake oli ka tõesti vaikse iseloomuga.

Ning Illimar hakkas temaga harjuma. Mida kauem ta teda vaatles, seda kenamakski näis ta minevat. Imelik, ta nägu polnudki enam nii vana ja kortsuline, nagu paistis alguses. Illimar puudutas vahel ta põske, kui keegi ei näinud. See oli soe ja pehme, peagu nii, nagu pidigi väikevennal olema.

Ühel õhtul, kui Illimar juba voodis oli, teised aga alles laua juures istusid, – emagi oli nüüd juba üleval –, kuulis ta neid kõiksugu nimedest rääkivat. Küll nad ladusid neid seal ette, ikka mis kellelgi olevat või mis kuskilt kuuldud. Ja Illimar uinuski selle nimede loet-

 244


 lemise saatel. Kuid järgmisel hommikul ütles ema:

„Illi, kas sa ka tead, mis on väikevenna nimi? See on Johannes.ˮ

Illimar vaatas juhmilt ema otsa. Seesugust nime oli ta vaevalt kuulnud, igatahes ei tunnud ta ühtki säärase nime kandjat. Ja sellepärast ei osanud ta ka kujutleda, kuidas sellise nimega inimene peab välja nägema. Ta vaid küsis:

„Aga tal ju polnudki nime?ˮ

„Oli küll, kuid meie ei teadnud. Nüüd saime teada.ˮ

„Kust te siis kuulsite?ˮ

Ema mõtles hetke ja vastas siis:

„Külaeit, kes ta tõi, läks siit mööda. Tema ütles.ˮ

Illimar kõhkles veelgi. Kuid just siis hakati Puruvanakest vannitama. Puuvann veega toodi tagatuppa ja väikemees kooriti lahti. Ta nagu ei tahtnud esiti, kiskus näo krimpsu ja kisendas vastu. Kuid kui ta viimaks oli soojas vees, leppis ta sellega. Ta liigutas oma käsi ja jalgu ning nähtavasti päris mõnules. Ta jäsemed olid küll imeväikesed ja veidrad. Käerandmed ja jalasääred olid voldilised ning küüned ainult nagu nime poolest olemas. Ta oli väga õrn ja abitu, kuid kokkuvõttes ikkagi nagu muudki inimesed.

245



Ema ja tädi õiendasid ta ümber ja kõnelesid temaga mingil imelikul keelel. Illimargi kükitas ta juurde ja vahtis teda väga teraselt. Ning äkki mõistis ta: see oli tõesti väikevend Johannes. Mingi muu nimi polnud talle kohane.

 246


21

Sellal kui Illimari kodus üks huvitav sündmus teisele järgnes, andis suvi paratamatult sügisele maad. Miks aga päike enam endise soojusega ei paistnud, ööd üha pikenesid ja pimenesid ning vahel päevade kaupa külma vihma valas, seda ei teatud ega küsitudki. Sest see oli ikka nii olnud, et suved ja talved kordamööda vahetuvad, nii kaugele kui inimpõlved mäletasid. Sellega oli nii harjutud, et siis alles tõeliselt oleks imestatud, kui äkki igavene suvi oleks alanud.

247


Kui aga suuri muudatusi ei püütudki seletada, siis seda terasemalt pandi tähele väikesi. Jälgiti esimesi hallasid, lindude lahkumist, iga viljasordi lõplikku küpsemist. Kartulipealistele ilmusid roosteplekid, rohi tõmbus külma käes siniseks, kapsa- ja muud lehed hakkasid kolletama, kapsamaa ise aga vängelt haisema. Seda viletsust olid kapsaussid ammu ette aimanud, – nagu sõjavägi marssisid nad oma talvekorterisse. Kuidas nad üksikult üle aiamaa tulid, seda ei märgatud, kuid vana õllekoja seinani jõudes oli neid juba terved rügemendid koos. Ja nii tõusid nad nagu laine mööda seina ikka kõrgemale ja kõrgemale. Kes teatas neile kapsamaal, et seal eemal on maja oma sarikate, pennide ja katuse õletuustidega, kuhu nii mõnus on talveunele heita? Inimesed imestasid ja kõngutasid päid.

Inimesed ise, samuti ka oravad ja põldhiired, ei valmistunud küll talveune vastu, aga kehvade aegade tulekut arvestasid nemadki. Nad vedasid oma öösidesse ikka rohkem ja rohkem toidupoolist kokku. Ja nende jutud käisid peamiselt viimase paljuse ning headuse ümber. Kui neid kuulata, siis pidi arvama, et nad polegi muud kui paljad söömismasinad. Mil määral oravad ja põldhiired just inimeste kombel arutasid, seda on raske teada, kuid nende teod langesid enamvähem ühte.

Ainult Illimari taolised võtsid veel päevi nii, nagu need tulid, ilma tulevikule mõtlemata.

 248


 Nad tundsid ainult, et elu läks päev-päevalt sandemaks, et vahel pidi vihma tõttu püsivalt sees istuma ja vahel ilusalgi ilmal nina ometi külma pärast siniseks kiskus. Millest aga talvel elada, see polnud nende mure.

Ei tunnud viimast õieti veel Karla taolisedki. Sest sedamööda, kuidas suvi arenes, tühjenes ka tema kuulus naeripõld, ja sügise saabudes oli see täitsa lage. Ta oli selle juba varakult tühjaks söönud. „Mis nüüd teha?ˮ küsis isa temalt õpetlikult. „Mis muud, kui hambad tuleva suveni varna! Roostetavad küll, aga ei ole millegi vastu hõõruda!ˮ

Kuid Karla teadis, et seda hirmutamist ei tule kuigi tõsiselt võtta. Saavad teised süüa, saab tema ka. Ja talle hakatigi päris omaette leivakotti tegema, sest ta läks jälle kooli. Need leivakotid kujunesid sedamööda, kui püsivalt ta koolis oli. Esialgu tuli ta veel peagu igal õhtul koju, ja siis polnud ka moonast suurt lugu. Kuid ilmade halvenemisel jäi ta terveks nädalaks ära, ning siis oli leivakottki nagu tubli teolise oma. Kõige muu hulgas anti talle kaalikaidki kaasa. Ja need olid paremadki kui temataolise kasvatatud naerisabad. Liiatigi arvati, et seesugune maa nagu nende oma üldse naerikasvatamiseks suurt ei kõlba. Nii et kogu ta kevadine praalimine ja Illimari narrimine palju ei maksnud!

Esiotsa olid halvad ilmad ilusatega veel segamini ega valitsenud ses suhtes mingit kindla-

249


 korda. Ja neil ilusail ilmul tegi Illimar jälle oma rännakuid. Sest pärast väikevenna majja-ilmumist oli ta hoopis rohkem enese-ette jäetud. Ei teda valvatud enam nõnda ega nõutud ta käikudest ka igakord aruandeid. Tal oli peagu sama vabadus, mis Karlalgi. Kuid ta ei märganud seda kohe ega osanud ka esiotsa kasutada. Alles pikapeale üritas ta ikka kaugemale ulatuvaid retki.

Ja nüüd polnud häärberigi läheduses enam nii palju hädaohtusid. Saksad olid juba mõisast läinud ja elu muutunud jälle lihtsamaks. Esimeste vihmadega olid nende kimpsud kokku pandud ja linna sõidutatud. Ega olnud nende minek kaugeltki nii pidulik kui tulek. Kadusid lihtsalt nagu olevused, kellest polnud mõisale sooja ega külma. Kuuldi juhuslikult nende minekust ja hingati kergemalt, see oli kõik. Ning saks-sillal, mõisa pargis, Härravariku teel ja varikus eneseski võis jälle ka lihtinimene liikuda.

Ega olnud nüüd Vogelgi enam nii kardetav kui muidu. Temalgi oli neil sügisilmadel oma vaenlane – luuvalu. Ta istus üksi toas ja kamandas ning kärkis ainult iseenesega. Nii et vastane oli tal täitsa ta enese vääriline.

Mis puutub aga Maksisse ja Mooritsasse, siis polnud nemadki taevas teab mis lõvid. See oli rohkem nende suur süda, mis sundis neid kartma. Tõeliselt võttes olid nad päris tühised koeraklutid. Klähvisid, mis klähvisid – ham-

 250


 mustasid ainult tuult! Seda võis Illimar ise kogeda ja hooplemata öelda.

Kui ta kord mõisa poolt tulles oli juba üle saks-silla jõudmas, kerkis nimelt üks neist koertest jälle nagu maa alt ta ette. Oli see Maks või Moorits, kes seda teab, igatahes hakkas ta aga oma endisel viisil suud pruukima. See tuli nii äkki, et Illimar osalt ehmatusest, osalt enesejulgustuseks ta peale oma säärikutega trampis, ning sild aitas veel kange kõminaga kaasa. Ja ennäe – kiusaja tõmbas äkki hänna jalge vahele ning kadus! Illimari süda puperdas sees, kuid ta oli ometi võitnud. Ta taipas esmakordselt julguse tähtsust ega mõelnudki neile tulevikus enam nii kergesti alla anda.

Teine kord läks Illimar otse ema erilisel loal tädi Liisat mõisa aeda vaatama. Sest neil ilusail ilmul käis tädi seal jälle tööl. Suur osa puuviljadest oli küll juba ammu maha võetud, kuid taliõunad ja -pirnid olid alles koristamata. Ning see oli meeltmööda töö, igatahes midagi hoopis muud kui tuline rukkilõikus! Juba see naligi oli midagi väärt, mis sai aedniku – vana Toru enesega. Kuid vahetevahel eksis sinna muidki naljamehi, nagu selgi korral, kui Illimar seal käis.

Mõisa õunaaed oli pargi lõunapoolsel küljel ja võttis enese alla suure ala. Seal venisid hallid viljapuude read, all marjapõõsad ja maasikapeenrad. Nüüd lõhnas seal õunte ja maanduva rohu järgi ning õhus oli ühel hoobil midagi ma-

 251


 gusat ja kopitanut. Selles oli maa kõige oma rõskuse, viljakuse ja vahelduva eluga. Nüüd hakkas ta ikka unisemaks ja unisemaks jääma.

Juba kaugelt paistsid puude all harkjalgu redelid ja suured korvid. Ning nende ümber liikusid töölised, eesotsas vana Toru enesega.

Ta oli keerukas ja sooniline, nagu vanad pargipuud siinsamas kõrval. Ta halliga segatud juukseid kattis omakootud õlgkaabu suurte ääresakkidega. See oli üldiselt kollakas, kuid kiskus paiguti ka sinakaks, nagu vettinud õled ikka. Ja selle kaabu alt vahtisid läbi suurte ümmarguste klaaside rusked sõbralikud silmad. Kõige lisaks oli Torul alumise huule all väike habemetutt, milliseid siin kandis keegi ei kannud. Nii tundus temas ühtlasi midagi kodust ja võõrast. Ja ta oligi, kuigi siin maal sündinud, ometi suure osa oma elust Lõuna-Venemaal veetnud. See pidi olema väga lai ja viljakas maa, nagu teadsid mõned siinsedki inimesed. Eriti palju pidi seal olema rohutirtse, arbuuse ja mesilasi, milliseid loomi meie maal hoopis vähem peetakse.

Tõeliselt polnudki vana Toru nimi just Toru. Kuid nii teda kutsuti, ta veidra vandumisviisi pärast. See oli ikka ühesugune: „toru – toru, puraski päraltˮ. Kuid nagu ta kõigi sõnade lõppusid venitas, nii kostsid ta vandesõnadki õieti: „toruu – toruu, puraaski päraaltˮ. Ja see oli väga rahulik, sügav ning sõbralik hääl, millega ta seda ütles.

 252


Kuid Toru oli üldse isevärki mees, ilma vandumatagi. Elas üksiklasena, äärmises kitsiduses, kuid ei võtnud iial midagi teiselt vastu. Kui lükkas hommikul piimakruusi ümber, siis jättis enese kogu päevaks söömata. Noomis oma kätt ja õpetas ennast kõva häälega: „Ole nüüd ilma – ilma, katsu aga katsu, kas on hea! Toru – toru, puraski päralt, kes sul käskis – käskis kruusi ümber ajada!ˮ Kümne aasta eest oli ta siga pidanud ja sinke suitsetanud. Need olid tal veel praegugi alles. Mõnel aastal maitses, mõnel mitte. Kui maitses, siis noomis ennast: „Söö aga söö, eks näe, mis siis sööd, kui saad vanaks – vanaks, toru – toru, puraski päralt!ˮ Kui singid kattusid rohelisega, sidus ta neile nööri külge ja vedas neid mööda aia kruusateid: „Toru – toru, puraski päralt, ega veerevale kivile sammal kasva – kasva!ˮ

Seesugune mees oli Toru ja sedalaadi oli tema vandumine. Sest vanduski ta ainult selleks, et teised arvaksid ta vanduvat, nii süütu oli seegi. „Kuldne süda!ˮ ütles temast Illimari isa ikka.

Nüüd valis see kuldne süda Illimarile kõige ilusama õuna, ise aga uuristas kõige mädanenuma kallal. Sest ta otsekui pidi elus kõige halvemaga leppima. Mõned arvasid, et seda nõuab ta usk, kuigi muidu ta isevärki usust küll midagi ei teatud.

Sellal kui nad nõnda õunu sõid, algaski seekordne naljanumber. Illimarile paistis kor-

253


 raks, nagu oleks keegi pea üle aia telliskivi-müüri tõstnud ja neid hetke vahtinud. Ta ei osanud sellele mingit tähendust anda, kuid varsti nägid nad juba kõik müüril sootuks imelikku olevust.

Sellel oli päratu pikk ja kitsas ülakeha, selle otsas aga suur ning täiesti ümmarik pea. Jalad olid tal imelühikesed ja käed kinnitatud peagu puusade kohale. Nii ajas ta enese väljastpoolt müürile, laskus sealt kohmakalt alla, liikus siis hiilival kõnnakul puude vahel, raputas neid ja toppis õunu taskusse. Puude hallid tüved hakkasid vaatajate silmis imelikult virvendama, ja ainsa tõelisusena tabasid nad ainult viirastuse jubedat mõminat.

„No toru – toru, puraski päralt!ˮ kohmetas aednik isegi. „Mis see siis tähendab – tähendab?ˮ

Ta kahmas labida pihku ja hakkas kummitise poole liikuma, kuna teised kohkunult kohale jäid. Ja sealt juba kostiski vana Toru karjumine:

„Toru – toru, puraski päralt, kes sa oled – oled?ˮ

Ning kummitis vastas veelgi sügavama häälega:

„Toru – toru, puraski päralt, olen kodukäija – kodukäija!ˮ

Kuid samal hetkel hakkas ta lagunema, ta pea veeres õlgadelt, ülakeha vajus longu ja murdus siis pooleks ning lõpuks seisis kummi-

 254


 tise varemete vahel isand Tiilik palja päi ja vestiväel. Ta sikutas kukla tagant krae vahelt oma keppi, mille otsas oli olnud keha pikenduseks ta kuub ja teiseks peaks kaabu.

Nüüd lähenesid Tiilik ja Toru juba naerdes teistele. Ja tädi Liisa ning Mark-Juuli kohendasid rutuga oma rätikuid, sest isand Tiilik näis neile väga meeldivat.

„Toru – toru, puraski päralt,ˮ kõneles Tiilik nende juurde jõudes. „Tahtsin – tahtsin mina õunu varastada – varastada, aga ei saanud – saanud!ˮ

Toru ei teinud sest väljagi, et tema kõneviisi narriti. Kuid ta protestis, nagu võiks keegi teda varastada:

„Toru – toru, puraski päralt, ei mind nii kergesti varastata – varastata! Eks olnud siin üleeile – üleeile öösel. Kuulen – kuulen mina, et poisikesed – poisikesed on puu otsas, varastavad – varastavad õunu. Toru – toru, puraski päralt, võtsin – võtsin mina siis püssi ja lasksin – lasksin. Ja maha siis – maha siis prantsatasid, surnud – surnud. Ja siia puu alla ma nad matsin – matsin, toru – toru, puraski päralt, et ei tuleks enam varastama – varastama!ˮ

Ta osutas isegi labidaga kohta:

„Siia – siia ma nad koerad matsin – matsin, toru – toru, puraski päralt!ˮ

Nüüd naerdi juba laginal. Sest kõik teadsid, et vana Toru ei tule kergesti toime isegi

255


 kärbeste, saati siis veel poisikeste tapmisega. Aga seesugust lugu ta levitas, uskudes, et teda siis kardetakse. Lugu oli ikka üks ja sama, ainult tapmisaeg ning matmiskoht vaheldusid. Ja nii oli Toru aastate jooksul surmanud juba leegioni lapsi ning mõisa õunaaed polnud enam muud kui üksainus suur kalmistu. Ja Toru ise oli oma kohutava kuulsusega rahul.

Isand Tiilik jäi veel tükiks ajaks nende juurde. Ta oli nüüd jälle muutunud ja ta kõneviis samuti. Ta sekeldas nüüd tüdrukutega, nii et tädi Liisa ja Mark-Juuli lõpuks üksteisele otse pahaseks said. Illimar ei mõistnud küll, kuidas kellegi lõbu võib teise tuju rikkuda, kuid ta ei mõistnud üldse veel pooli asjugi maailmas.

Kolmas kord sattus aga Illimar ühel retkel seiklusse, mis mõjustas otsustavalt kahe koera saatust. Kuid lõplikult oli sel teatud mõju ta enesegi saatusse, sest iga tõeline kiindumus jätab oma mõju kogu eluajaks.

Ta tuli jälle pikemalt rännakult, kui kuulis ülemise järve tammile lähenedes koera haukumist. Ta kohmetas küll, kuid kogus julgust, et seda hädaohtu lähemalt vaadatagi.

Jah, kesk Härravariku teed keksles seal tõesti midagi koerataolist ja klähvis ägedalt tema peale. Kuid milline koer! Jalad all nagu pilpad, pea Illimari rusika suurune ja mustsõstra-marja taolised silmad pungil peast väljas. Kõike seda oli küll raske esimesel hetkel näha,

 256


 sest koera kollane kehakene kargles nagu tulekübe siia ja sinna. Kuid seesugust koera Illimar igatahes ei kartnud!

Ta tahtis talle läheneda, et paremini näha, kuid seda raevukamaks muutus koer. Ta hüples kogu aeg tagurpidi eemale, kuid ta väike suuvärk oli otse lõhkemas suurest julgusest. Ja see oli nii veider ja ilus, et Illimar päris naerma hakkas. Ta püüdis koerakest meelitamisega lepitada, kuid see ei hoolinud ka sellest midagi.

Nii olid nad juba õunaaia tagusele kaeraväljale jõudnud. Ja siis nägi Illimar, et seal keegi mees ja naine parajasti rõuku tegid. Nende lähedal seisis poisikene ja selle kõrval veel teine, vähemalt paar korda suurem koer. Töötajad olid hetkeks peatunud ja vahtisid, et mis käraga seal nüüd tullakse. Suurem koer oli samuti oma pea tõstnud, ei teinud aga veel vähimatki liigutust oma kaaslasele appitulekuks.

Nüüd peatus ka Illimar. Need olid talle täitsa võõrad inimesed. Kuid eriti sundis teda ettevaatusele see teine koer, kelle hallikas-mustas kogus oli midagi väga jonnakat. Ja hetke nii vahtinud, pöördus Illimar jälle tulema. Ta kuulis veel, kuidas väike koer võidurõõmust turtsus ja aevastas.

Mida lähemale Illimar kodule jõudis, seda selgemaks sai talle üks mõte. Ja ta otse tormas tuppa hüüdega:

„Ema, ema, seal väljas on üks koer!ˮ

257


„Kas ta sind taga ajas?ˮ ehmatas ema.

„Ei, kuid ta pea on nagu minu rusikas!ˮ

„No mis siis, kui ta nii on?ˮ

„Ma tahaksin teda endale!ˮ

„Noh, kuidas see võimalik oleks? Ta on muidugi kellegi oma. Ja võõra oma ei saa võtta.ˮ

„Aga ma tahaksin nii!ˮ

„Paljugi, mis sa tahad!ˮ

Illimari vaimustus oli vastu müüri joosnud. Ta jäi nukralt vait. Ema talitas veel pliidi juures ja läks siis tagatuppa väikest Johannest vaatama. Kuid kui ta tagasi tuli, küsis Illimar:

„Ema, kas koeri müüakse ka?ˮ

Ema hakkas naerma:

„Ei mina tea! Aga vahest küll. Kui muid loomi müüakse, miks siis mitte koeri. Kuid mis ime jaoks sulle teda nii äkki vaja on?ˮ

„No ta on nii ilus! Sa ei või arvatagi, kui ilus ta on! Ei ole ühtki nii ilusat looma!ˮ

Nii palju vaimustatud sõnu polnud Illimar veel iial suutnud korraga öelda. Ema otse imestas ta ärevust.

Sellal jõudis ka isa koju. Ta juhtus varem tulema kui harilikult, ja lõuna polnud veel valmis. Illimari koera-vaimustus oli ikka veel nii suur, et see isagi kuuldes esile tuli. Ja isa oli heas tujus ning lausus lõpuks emale:

„No mine vaata, mis imeloom see siis on!ˮ

„Kust mina tean koeri taga ajada!ˮ vastas ema.

 258


„Ta on siinsamas põllu peal!ˮ haaras Illimar kohe asjast kinni.

Ema vaatas veel korraks katlasse, lisas puid pliidi alla ja viskas siis suurrätiku õlgadele. Illimar omalt poolt ei vajanud erilist kaasakutsumist. Kuid kogu tee paistis ometi, et emal asja vastu suuremat huvi ei ole. Alles siis muutus ta, kui ise seda koera-imet nägi.

Viljakoristajad olid endisel kohal. Ja koera-kübemeke võttis tulijad nüüdki suure kärinaga vastu. Mees ja naine peatusid jälle töös, nähes sedasama poisikest ühes saatjaga tulevat. Kui aga viimane lähemale jõudis, tundsid nad ta ära. Nad ise olid kehvikud Metsküla kandist, kellel mõisa vastu mõned kohustused täita. Kuid nad olid pikaldased inimesed ja võttis aega, enne kui asi neile selgeks sai. Siis ütles naine:

„Eks ta ole ikka lastele seltsiks olnud.ˮ

Mees aga arvas:

„Jääb ju veel see teine siin ja kolmaski on kodus.ˮ

Igatahes jõudsid nad kuidagi kokkuleppele. Illimar ei kuulnud sest kõnelusest küll palju, – nii oli ta ametis koera-kübemekese vahtimisega. See hüples ikka veel ärevalt klähvides ringi. Illimar küsis vaid:

„Mis ta nimi on?ˮ

„Milliks oleme teda kutsunud,ˮ vastas naine. „Nad on selle teisega õed-vennad. Ei tahaks küll uskuda, kuid nii see on.ˮ

259



Noh, Illimargi ei võinud seda kuidagi uskuda. Arvatavasti olid ka Maks ja Moorits vennad, kuid nad olidki nii ühesugused nagu kaks tilka vett. Neil siin polnud aga midagi muud ühist peale selle, et neid mõlemaid koerteks kutsuti.

„Ja see teine siin on Kähri,ˮ ütles nüüd mees. „Tema on säärane omaette olija, väga pikaline ja tõsine. Aga ega tedagi just laita või.ˮ

Paistis, nagu oleks mees tahtnud neile teistki koera müüa. Kuid selle vastu ei tunnud õllekojalased enam huvi. Nad tegid minekut.

„Ega ta teiega nii kergesti kaasa lähe,ˮ ütles vabadiku naine. „Pean ta ise ära viima.ˮ

Ta püüdis koera kinni, võttis oma seeliku rüppe ja tuli ühes. Rõugu nurga tagant vahtis kurva näoga poisikene, kuid Illimar ei mõistnud oma ülevoolavas rõõmus tema muret. Ta sammus väledalt vabadiku naise kõrval ja piilus selle rüpenurgast sisse, kust paistis Milli närvitsev kõrvaots. Mõne aja pärast märkasid nad, et teinegi koer neile järele astus.

„Urjuh, Kähri, käi tagasi!ˮ käsutas naine. „Silmapilk tagasi!ˮ

Kuid Kähri istus ainult hetkeks maha ja jatkas siis jälle jälgimist.

Nii jõudsid nad koju. Vabadiku naine tuli sisse, istus silmapilgu, vaatas ja kiitis ka väikest Johannest ning läks siis minema. Paistis, et te-

 260


 malgi oli koera-tirtsust kahju. Ja väljast kostis, kuidas ta Kährit karmilt enesega kaasa käsutas.

Milli aga jäi siia. Ta oli väga kärsitu ja oleks kohe põgenenud, kui aga oleks välja pääsenud. Ta jooksis tubades ringi, nuuskis, väristas seljanahka ja nuutsus. Ometi, kui talle alustassiga piima anti, hakkas ta seda lakkuma. Illimar kükitas ta juurde ja imestles iga ta liiget ning liigutust. Kõik temas oli imeväike ja ilus. Ta roosa keel käis nii ruttu üle musta ninalapikese, et seda vaevalt võis näha. Ja kogu ta keha võbises ärevusest, nii et ta pisikesed küünedki põrandal rabisesid. Illimar ulatas aralt käe ja silitas ta pead. See oli nii ümmar, pehme ja soe. Ta sallis seda puudutamist, kuigi oli endiselt rahutu.

Milli oli nüüd tükk aega kõigi huvi keskuseks.

Kui aga isa pärast lõunauinakut välja läks, poetas ka Kähri enese ukse vahelt sisse. Ta oli tagasi tulnud. Ta tormas kohe Milli juurde ja nad maadlesid jällenägemise rõõmu pärast. Muidugi oli Kähri palju tugevam, kuid Milli jälle nii elav, et ta kuidagi alla ei annud. Siis sai Kährigi piima ja heitis ukse kõrvale pikali. Teda ei näinud võõras ümbrus kuidagi segavat. Ta asetas pea käppadele ja jälgis vaid silmadega, mis toas sündis. Ning kui Milli teda oma rahutuses tuli kõrvadest näksima, siis vastas ta laisa mänguga.

261



Kuid õhtu videvikus tuli vabadiku naine ta järele. Nad kõik imestlesid koerte ühtehoidmist, vabadiku naine noomis põgenikku valjude sõnadega ja viis ta karmilt minema. Kuid hommikul oli ta jälle tagasi. Ja kui siis naine lõuna aegu veel kord ta järele tuli, siis sündis midagi, mis pani inimesedki mõtlema. Niipea kui naine sisse astus, tormas Kähri turriskaelasena talle vastu, naksas teda korra käest ja põgenes siis tagatuppa. Ning kui sinna vaatama mindi, siis leiti Kähri kõige pimedamas nurgas istuvat ja mõlema esimese käpaga sängi jalast kinni hoidvat. Ta tahtis ilmselt siia jääda. Ja vabadiku naine hakkas selle haavuse pärast nutma. Ta ei teadnud, mis oli koerale kurja teinud. See asi oli kõigile piinlik ja tegi nad ühteviisi kurvaks. Selles oli midagi, mis tuleb ette ka inimeste vahekordades. Kuid siin ei suudetud palju oma tundmusi seletada ja koertel oli see sootuks võimatu.

Kähri jäigi siia. Temagi eest maksti midagi, kuid vaevalt teadis ta seda ise. Niisama ei teadnud ta, et kõik sai alguse õieti ainult ta õe pisut kergemeelsest klähvimisest maanteel. Tema arvates oli ta ühel sügispäeval ise oma peremehi vahetanud.

 262

22

Illimar põlvitas tagatoa aknalaual, nina vastu klaasi, ja vahtis välja.

Nüüd valas peagu hommikust õhtuni vihma. Vahel keerutas üksikute hoogudena, mille vahelt silm ometi veel halle maju ja raagus puid seletas. Siis aga ladistas lakkamata, nii et vesi lainetades mööda ruutusid valgus. Ja maagi oli nagu muutunud, ta ei lasknud enam sugugi vett läbi, ükskõik, kas tuli seda vähe või palju. Sügavad lombid lirtsusid jalge all ja porikord aina kasvas. Ning väljas liikumine

263


 muutus päris vastikuks. Seda nägi ka inimestest, kes sealt oma paratamatuilt käikudelt tulid. Nad kaapisid kaua ukse ees jalgu, soputasid ja saputasid sisse astudes riietelt vett ning peesitasid siis pliidi juures oma kohmetanud käsi.

„Ei ole otsa ega äärt,ˮ kaebasid nad. „Muudkui valab ja valab. Ei ole veel kartulidki kõik võetud ja isegi tõuviljade veoga on häda. Tea, kas kuulutab õige viimset päeva, või mis!ˮ

Tõeliselt ei tulnud küll mingit viimset päeva, ja nii oli peagu igal sügisel kurdetud. Kuid inimene tunneb ikka seda märga särki kõige vastikumana, mis tal parajasti seljas on.

Ja need, kes vähegi võisid, ei läinudki välja oma särki kastma. Nad jooksid vajaduse korral ruttu oma käigud läbi sao, seelikusaba või pintsak üle pea tõmmatud, ja asusid jälle koduste tööde kallale.

Nii kraasisid, ketrasid ja kudusid nüüd ka Illimari ema ja tädi püsivalt toas. Nende töödel ei paistnud lõppu olevatki, kuid neid töid polnud ka kunagi nii palju, et nad nende all oleksid päris nõrkenud. Illimar imestas ikka jälle, kuidas neil kõige jaoks just parasjagu aega jatkus. Villakraasimine lõppes just siis, kui nad tahtsid ketrama hakata. Ja samuti olid villad parajasti siis lõpul, kui neil tekkis kavatsus linade kallale asuda. Nende vokid vurisesid rahulikult, rohkem ruttamata kui jõud kandis, kuid ka varem peatumata, kui veel miski

 264


 kedrata andis. Seda kõike oli raske Illimaril mõista, kelle aeg oli vahel äärmiselt täidetud, kuid kes ka tihti ei teadnud, mis igavuse pärast peale hakata.

Eriti ei läinud vihma kätte lapsed ja loomad, kellel polnud väliseid töid toimetada. Lapsi ei lastud ja loomad ei läinud ise. Väike Johannes ei tulnud ses suhtes küsimussegi – temast polnud veel toaski liikujat. Sõi ainult oma söömised ja vääksus oma vääksumised, muu aja aga enamasti magas. Leiti juba seegi ime olevat, et ta naeratamisega hakkama saanud! Selle vastu oleksid need päevad Illimarile tõesti väga igavad olnud, kui elu poleks ometi mõnes suhtes mitmekesisemaks läinud.

Juba ema ja tädi tubane töö pakkus püsivat vaheldust. Muidugi, kraase, vokke ja kerilaudu oli ta varemgi näinud, kuid kui need uuesti esile toodi, oli neil jällegi oma uudus. Oli huvitav käega üle kraasi kõverate piide tõmmata, nii päri- kui vastukarva. Selles oli jahedat kõdi, järeleandluse ja jonnakuse tunnet. Ja kui siis kahed kraasipaarid korraga kraapima hakkasid, siis oli, nagu oleks toatäis inimesi võistu norsanud. Ning villarullikesed nende vahelt tulid nii saledad, nagu oleks neid keegi karvhaaval seadnud. Vokivärk oli omaette juba terve masin, mille liikumist, vähemalt esialgu, võis põnevusega jälgida. Jalalaud vehkis üles ja alla, ratas keerles halli sõõrina, aga veelgi kiiremini värten, nii et ta hambus tiibu ei näinudki. Lõõr

  265


 neelas villa, lina või takku, keerutas väledalt lõngaks ja keris poolile. Siis äkki siuh! – nöör lendas rattalt! See oli vähemalt pealtvaatajale vahelduseks. Kerilauad selle vastu olid midagi aeglast, mõtlikku, nende harud liikusid üles-alla longates, nagu puruvana tuuliku tiivad. Polnud neil kuhugi ruttu, ei nad teinud ise midagi, hoidsid vaid valmis lõnga ajutiselt oma käes ja andsid siis kehadele edasi.

Oli seegi huvitav, kuidas iga riista juures töötati. Kraasimisel vaikiti täiesti, sest see töö nõudis jõudu, tõmmati, peagu hambad puseriti. Voki võrina hulka võis juba tasakesi värsiviisikest ümistada. Kui aga tulid hasplid, kerilauad ja käärpuud, algasid ka kõnelused. Sest need olid ise vaiksed, käisid vaevaltkuuldava käginaga ega seganud kedagi. Ei olnud emal ja tädil küll palju uut teineteisele öelda. Kuid mõte lükkas mõtet ja sõna algatas sõna. Ning Illimar kuulas sedagi vähest.

Kuid veelgi rohkem vaheldust tõid koerad. Nüüd olid nad ammugi kodunenud ja kuulusid otsekui perekonda. Ei nad kippunud enam kuhugi ja siinsed inimesed olid neile kõik. Kuid nad täiendasid ometi ka nende inimeste elu, ise seda küll vaevalt aimates.

Koerad olid Illimari varem ikka kohutanud. Nende enamik paistis talle koosnevatki ainult kihutavaist jalgadest ja ahmivaist lõugadest. Nüüd alles nägi ta, kui lõbusad ja sõbralikud nad tõeliselt olid. Kõik, mis nad oskasid, olid

 266


 nad valmis inimese rõõmuks tegema. Hammaste paljastamise, aevastamise, keha võntsutamise ja selili püherdamisega avaldasid nad oma sõprust. Nad olid alati valmis mängima ega tüdinud kergesti. Kui Milli oli veel pirtsakas, siis seda siiram oli väliselt nii tuimana paistev Kähri. Tema tõsidus ja varavanus ainult varjasid ta head südant.

Koeradki jälgisid kõiki maja toimetusi, võimata nende kohta küll oma arvamusi avaldada. Mõned asjad äratasid nende uudishimu, nagu katla ülekeemine pliidil või söögiriistade klõbin laual; teised aga ärritasid, nagu kraasimise ragin või puusületäie prantsatamine põrandale. Milli püüdis vahel jooksvat lõnga hammastega napsata, ja kui Kähri kord kerilauaga kolksu pähe sai, siis hoidus ta sest riistapuust küll eemale, kuid ta pilgus oli ometi ka naljatunnet.

Nad lähenesid ühes inimestega ka väikese Johannese kätkile. Esiti püüti neid eemale hoida, kuid siis hakati usaldama. Nad tõusid esimeste käppadega hälli äärele, vaatlesid magavat last ja liputasid väledalt hända. Paistis, nagu oleksid nemadki seda liigutavat abitust mõistnud, mis siin puhkas, ja sellele oma pooltki imestlust avaldanud. Ning see meeldis emale.

„Näe,ˮ ütles ta, „nemadki mõistavad, et ta on nii väike ja kena.ˮ

Kuid et koerad ainult inimeste meelitami-

267


 seks ei elanud, sedagi nähti varsti. Illimar oleks tahtnud nendega nüüd pikemaid käikusid teha, kuid see oli säärase ilmaga võimatu. Selle vastu mindi küll koos eeskotta ja nühiti kõik urkad-kolkad läbi. Ning ühel säärasel käigul tuligi kokkupõrge Hirmude Samiga. See ootas parajasti oma korteri ukse ees sisselaskmist. Kuid niipea kui ta Illimari ühes tema kaaslastega nägi, tegi ta enese kohe laiaks ja algas suure larinaga pealetungi. Milli pistis küll kibedalt klähvima, kuid ei usaldanud oma väiksuse tõttu Illimari jalgade juurest ometi kaugele minna. Ja Illimar ise oli niisama jahmatanud. Kuid siis näitas Kähri, mis mees ta õieti oli. Ta lähenes Samile vaikselt, üks õlg ees, ainult tasa jõrisedes – ning siis äkki kostis pöörane larin, küünte krabin ja hammaste plagin. Sami rabas meeleheitlikult korraks veel küüntega oma toa ust, kuid seal kas polnud kedagi kodus või magati kõvasti. Ja siis vajus ta ulgudes Illimarist mööda, kuna Kähri vaikides ja Milli tulise klähvimisega ta kannul kihutasid. Kui Illimar uksele jõudis, nägi ta, kuidas Sami häbistatuna eemale põgenes, Kähri aga mornilt maja ees seisis, suunurgas veel tuust vaenlase kõrbenud karvu. Ja ta valvas seal tükk aega, nagu osutades, et tema on siin majas see õige peremees, too märjas pleekaias lömitaja aga kesteab milline võõras hulgus.

Kuid sellega oli ka Sami hirmuvalitsus eeskojas lõplikult murtud. Ta usaldas seal ainult

 268


veel oma inimeste kaitse all vabalt liikuda. Ja ometi oli ta Kährist isegi suurem.

Seesuguste väikeste ja vähem väikeste sündmustega möödusid siin need vihmased päevad. Mõis elas küll oma endist elu, kuid ta näis nüüd päris kaugel olevat. Ainult kuivatusrehe korstnast tõusev suits osutas, et seal Mark-Jaan ja Avvus-Jaan oma ametis olid. Ja kui mõisa tagant, üle aida kõrge katuse, paks suitsujuga tõusis, siis teati, et ka viinavabrik oli tegevust alanud. Muid uudiseid mõisa elust kuuldi aga peamiselt isalt, kui ta lõunaks või õhtuks koju tuli, tihti läbimärjana. Ja ega needki uudised seesuguse pahura ilmaga kesteab mis olnud.

Sellises üksinduses oli iga võõras teretulnud. Ega mõni mehemühakas, kes ilmus lõunatunnil oma moonatähega, küll suuremat ajaviidet pakkunud, kuid ukselinki ta ikkagi soojendas. Selle vastu oli mõni naisinimene häärberist või mujalt, kes tuli pitsimustri või mõne muu hädatarviliku asja pärast, otse sündmuseks. Siis istuti ja vadistati iidamast ja aadamast. Oi jah, eks see elu ole ikka igav küll, aga eks kuule ka üht ja teist, kes ikka kellega mehkeldab või kes kelle peale viha kannab. Seesuguseid uudiseid isalt igatahes ei kuuldud! Lisaks said koerad uriseda, mida küll valjult taltsutati, ja pärast võõraid lõhnu nuusutada, millest mõned olid huvitavad, teised aga hoopis tühised.

269



Kui aga saabus Härja-Kaanu, oli see juba Illimarilegi etenduseks. Suvel teda palju mõisas ei nähtud, kuid kui viinavabrik käis, oli temagi püsivalt kohal. Sest neid pooltsada nuumhärga, kes seal vabriku kõrval erilaudas praaka ahmisid, ei võinud Kaanuta kujutellagi.

Nii nähti kord ühel õhtupoolikul pikavõitu räbalais meest akendest mööduvat. Ema ja tädi tundsid ta kohe ära ja teadsid ka, et ta nüüd siia tuleb. Kuid nähtavasti kõhkles ta kaua, sest kulus enne tükk aega, kuni ta pastelde kobinat ukse tagant kuuldus. Ja sealgi tammus ta veel mõne aja, nii et ema ja tädi ootusest juba turtsuma hakkasid ning koertegi urin väsis. Igatahes see võõras ei koputanud, selle asemel praotas ta kaks-kolm korda ukse ja sulges jälle, et oma tulekust märku anda. Alles selle järel astus ta sisse. Kuid ta ei lausunud esiotsa veel midagi, vaid pööras selja toa poole ja pani oma märja mütsinässaka, mille oli juba eeskojas peast võtnud, otse läve kõrvale põrandale. Alles siis pöördus ta uuesti, vaatas kõik toasolijad ükshaaval läbi ja ütles siitmaja rahvale tere-jumalime.

Sel ajal tuli koeri otse käsitsi taltsutada, sest seesuguse välimusega külalise vastu olid nad eriti tigedad. Kui aga lõpuks rahu oli majas, lausus ema:

„No astu ligemale, Kaanu, ja võta istet.ˮ

„Ei ma tule ühti,ˮ vastas võõras. „Ma nii

 270


 porine ja alatu. Määrin puhta põranda ära ja puha.ˮ

Võttis seletamist, enne kui Kaanu usaldas ometi ukse kõrvale pingi servale toetuda. Ja seal ta nüüd istus, ning keegi ei rutanud jutu algamisega, teades, et Kaanu üldse kõigeks palju aega vajab. Ema keris rahulikult lõnga, niks pihus, ja tädi mõõtis mingisuguseid lappisid, nööpnõelad huulte vahel. Kuid nende nägudest paistis, et nad ometi seda algust ootasid.

Kaanu kõneained polnud küll väga mitmekesised. Suure osa ajast keerlesid ta mõtted Tartu oostellungi ümber. See oli juba tema kaubas maha tehtud, et ta sinna iga aasta võis minna ja seal igakord kolm päeva olla. Juba varakult sidus ta moonakoti rihmadega selga ja asus teele. Nii astus ta öö läbi seda üle kolmekümne verstalist maad ja tuli niisama jalgsi tagasi. Ta oleks võinud küll ka ühes muu rahvaga sõita, sest ikka oli minejaid, kuid mis kindlam, see kindlam. Ja iga aasta kogus ta seks teekonnaks kolm rubla raha, millist kassat hoidis sängi jala all. See panipaik oli ta suureks saladuseks ja igale vastutulijale ta seda kuulutama ei läinudki. Andis ainult mõista, et on, aga kus on, seda polnud maailmal vaja teada. Nii et ta reisikassa asukoht oligi ainult poolele mõisale tuttav. Noh, ja selle kolme rublaga ta siis laiendaski linnas oma silmaringi. Kõik kolm päeva veetis ta näitusel ja vaatas sealgi peamiselt väljapandud härgi. Kuid selle eest oli tal

 271


 neist siis ka terveks aastaks jutustada. Nii härgadest enestest, üldse näituse imedest ja muistki asjust, mis tal sel teekonnal juhtunud.

Oostellungi jutud olid üldiselt rõõmsad, kuid nende kõrval vaevasid Kaanut ka murelikud mõtted. Need keerlesid ta naisevõtmise ümber. Oli tulnud kord sihuke mõte ega pääsenud sest enam: näe, teistel on naised, aga sinul ei ole; miks pole sinulgi? Ja siis asus ta asja kallale: ostis sõrmuse, laenas tuttavailt rõivaid ning käis kosjas. Laenas igakord ikka uue mehe käest, sest – „ega ma lind ole, et samu sulgi kannan!ˮ Kuid juba hakkasid kõik paslikud pintsakud moonakülades lõpule jõudma, aga naist ta ei saanud. Ja ometi oli ta nii hea mees, nagu isegi teadis. Ning neis asjus käiski ta Illimari ema käest nõu küsimas. Oli juba nii juhtunud, et nad üksteist väga usaldasid.

Nüüd istus Kaanu esiti täitsa tuima näoga, siis hakkas sinna ikka lõbusamaid jooni ilmuma, ja lõpuks muheles ta nõnda omaette, et suured hambadki paistsid. Ta mõtleb nüüd oostellungile, arvati, sest naisevõtmise mured ei pane naerma. Kuid seekord eksiti. Kaanu vaikis veel ja pahvatas siis ilma mingi sissejuhatuseta:

„Nüüd on mul kreisi pealt kaetud mammi mastis!ˮ

„Tohoo!ˮ imestas Illimari ema. „Kes see siis on?ˮ

 272


Küllap ta asja juba teadis, kuid ta etendas uudishimu. Ja see just meeldiski Kaanule.

„Jaa!ˮ möönis ta tähtsalt. „Ega minagi seda päris muidu teada saanud. Kümme kopikat pidin mustlasemoorile maksma, siis alles ütles. Ja seda väärt see oligi.ˮ

Illimari ema ja tädi Liisa näisid põnevusest otse põlevat.

„Noo!ˮ hüüdsid nad. „Siis pidi uudis tõesti oma hinna vääriline olema!ˮ

„Ega ta odavam olnudki,ˮ möönis jälle Kaanu ja seletas siis: „Vaata, kui mustlased toona mõisas käisid, siis mõtlesin: kui pole mujalt abi tulnud, ehk siis nemad aitavad. Läksin teadmanaise juurde ja eks ta öelnudki. Ütles ikka, et ilus on ja jõukas on, kelle sa saad. Mõtlesin siis, et eks ole ilusaid ja jõukaid muidki maailmas, kuidas teda teiste hulgast ära tunda? Aga vaata, üks tundemärk tuli veel meelde: ja kari lapsigi oma käest kaasa tuua. Hakkasin siis ümber vaatama. Noh, neid, kellel oli üks või kaks, neid ju oli, aga et terve kari, vaat' seda ei olnud. Siis aga pistis otsekui naaskliga pähe: see ju Laka-Leena, kesse muu! Nelja olen näinud, aga vahest on tal neid veel rohkemgi. Ja või mulle siis otse pärisperemehe karja vaja, jatkub kantniku omastki. Noh, egas muud, läksingi kosja. Pintsak polnud seekord küll suurem asi, sain selle Luut-Karla käest. Eks ta olnud jälle kõrtsis kere peale saanud ja pidi nüüd kolm päeva pikali olema ning

273


 mina käisin tema eest karjas. Noh, tasuks laenas mulle kosjakuue. Kehva see oli, aga passis, nagu passisid kosjaasjadki, nii et paremini ei või passidagi. Küll Leena esiotsa imestas ja naeris, aga päri oli. Iseäranis veel siis, kui talle mustlase loo ära seletasin. Et kui akuraat see moor selle asja ette ütles ja et selle vastu enam keegi ei või panna. Ning nüüd on see kindel nagu aamen kirikus!ˮ

Tädi Liisa kippus Kaanu jutu ajal kangesti naerma, aga ema oli päris tõsine.

„No siis on ju kõik korras,ˮ ütles ta. „Ainult kuidas selle „karjagaˮ on? Eks ta ole pisut nagu paha?ˮ

„Seda n'd küll,ˮ oli Kaanu isegi nõus. „Aga või siis igaühel neid papasid omakäest võtta. Näe, ega minul endalgi olnud ja ega olla Leenalgi olnud, nagu kuulda. Aga läbi oleme saanud. Peaasi, et inimene ise on hea ja ära kannatab. Ja mina olen hea.ˮ

„Ei selles kahtle keegi, et sa hea oled.ˮ

„No see on kindel! Headusega olengi siiamaale ära elanud ja hinges püsinud. Eks ole elu jooksul ikka üht ja teist juhtunud, ning vahel oleks veel kesteab kuidas läinud, kui headus poleks appi tulnud. Näe, toonagi, kui läksin oostellungile ja peatusin seal Kükita kõrtsis ning leti nurgal oma leivakoti lahti lõin, eks kippunud siis lihunikud mulle kallale ja norinud tüli, ikka ühtviisi ja teistviisi. Mina aga kuulasin ja, kui juba küllalt sai, siis ütlesin ainult:

 274


„Teie sööge või mannat, kuid jätke vaga hing rahule!ˮ Heh, ja mis nad vastasid? Midagi ei vastanud, ütlesid ainult omavahel: „Mis sihukese tobuga rassidagi!ˮ Mulle aga ükskõik, tobu või mitte tobu, kui ainult õelust su hinges pole. Ja õige hõlma ei hakka keegi.ˮ

Nüüd kaldus kõnelus mitmesugustele mõttemõlgutustele, mis Illimarile enam huvi ei pakkunud. Ja kui needki läbi olid, jäid kõik vait. Kähri, kes oli enne Kaanule nii kuri olnud, laskis tal nüüd juba oma kuklatagustki sügada. Kuid see sügamine näis ainult ajaviiteks olevat ja Kaanu ise midagi hoopis muud mõlgutavat. Ja sellepärast küsis Illimari ema, kui oli juba tükk aega kulunud:

„Ei tea, kas Kaanul veel muud asja ka oli?ˮ „Oleks ju olnud,ˮ vastas Kaanu, „kuid aida-saksa ennast ei paista kodus olevat.ˮ „Mis sul siis just tema juurde asja?ˮ „Näe, siia pahemale õlale lõi roosi. Ei kao ega kao ära. Ja tema oskab seda kuntsi. Oleks palunud aidata.ˮ

„Kust sa siis säärase häda said?ˮ „Ehmatus, mis muud. Näe, toona, kui hakkasin oostellungile minema ja läksin sängi jala alt raha võtma, äkki ei olnudki seda. Mul läks otsekui tuline ora läbi südame. Tõstsin teise jala üles – ja jälle ei olnud. Mul oli ikka kuumem. Kergitasin kolmandatki – ikka ei olnud. Ja mul juba päris kuum olla. No viimaks neljanda alt leidsin. Tea, kas olin ise ära

 275


 unustanud, või mis. Aga näe, päris läbi kupatas. Ja kui siis pärast otse linna ligidale jõudsin, tulid ikka needsamad lihunikud vastu ja ütlesid: „Ära minegi edasi. Tänavu oostellungi ei ole. Näe, meiegi sõidame tagasi.ˮ No siis võttis see mu päris jalust maha. Alles pikapeale toibusin ja läksin ise vaatama. Ja eks olnudki koerad valetanud. Aga näe, missuguse vea sain külge!ˮ

Ema hakkas naerma:

„Need on selleks liiga vanad asjad. Oled hiljem külmetanud või midagi muud. Aga kes teab, kunas tema tuleb, ei sa jõua teda ära oodata. Kuid vahest võin mina aidata, tunnen ka pisut seda asja.ˮ

Kaanu kahtles küll:

„Tea, kas oskad just akuraat neid sõnu ja kirju –? Kui tema ikka ise teeks –?ˮ

Kuid ema valmistas juba sooja sideme ja otsis tüki sinist suhkrupea paberit. Siis kooriti Kaanu õlg kaltsudest paljaks. Seal õhetas tõesti nagu punane plarakas. Ema hakkas juba paberit sellele seadma, kui Kaanu äkki hirmunult hüüdis:

„Kirjad unustasid ära!ˮ

Nüüd ei aidanud emal muu, kui tõi suure puusepa-pliiatsi ja hakkas sellega paberile roosikirju tegema. Ta mõtles väga tõsiselt ja tõmbas risti ning põiki jooni. Kui arvas neid küllalt olevat, uuris veel paberit ja jäi sellega rahule. Siis asetas paberi roosile ja sosistas na-

 276


 tuke aega midagi arusaamatut. Kaanu vahtis kartliku hardusega ta suule. Selle järel pani ema sideme kohale ja ütles:

„Pea nüüd meeles, et sa teda lahti ei tee. Lase olla just niisama soojalt nagu on. Muidu ei mõju sõnad ega kirjad midagi.ˮ

Nüüd oli Kaanu lõpuks oma asjadega valmis. Ta tänas kümmet kanti ja hakkas siis minema. Illimar ruttas tagatuppa, kus pääsis aknale lähemale. Kaanu astus parajasti pleekaeda. Ta hoidis vasakut õlga aukartusega, nagu oma keha väärtuslikemat osa, sest seal olid sõnad ja kirjad peal. Et teda kauemini näha, selleks ronis Illimar jälle aknalauale ja surus nina vastu ruutu. Jah, Kaanu läks põiki läbi pleekaia, pöördus siis maanteele ja kadus lõpuks aida nurga taha. Tibas peent, halli vihma.

Eestoast kostis ema ja tädi naer. Ja Illimarilegi oli Kaanu küllalt nalja teinud. Ta ei saanud küll kõigest täitsa aru, kuid mõni asi oli väga lõbus. Nii jäi Kaanu kosjalugu mitmeti tumedaks, aga raha otsimine sängi jalgade alt oli enam kui naljakas. Seda maksaks eneselgi katsuda, kuigi tead, et seal midagi ei ole!

Suured inimesed näisid aga nalja ja nalja vahel vahet tegevat. Üks oli nali, mis selleks otse öeldi ja mille puhul ka kohe naerdi. Teised naljad tulid nagu kogemata, ütleja enesegi tahtmata, ja nendele naerdi ka alles siis, kui ütleja

277


 oli ise juba eemal. Kaanu naljad kuulusid kahtlemata viimaste liiki.

Illimar pilutas silmi, püüdes näha läbi halli vihmase õhtu. Kuid seal polnud õieti enam midagi näha

 278


23

Kolm ööd-päeva oli käre külm valitsenud. Esimesel päeval oli vaikne, kahutas roopalised teed krõbedaks ja tõmbas lompidele jääkirme peale. Teisel päeval lõõtsus jäine tuul üle majade, nii et ära pista ninagi välja, kui võid vähegi sees olla. Kolmandal oli küll jälle vaikne, kuid juba päris talve pakane, nii et inimesed lõplikult kasukad esile otsisid. Kõik see öeldi väga varajane olevat.

Alles neljandal päeval tõmbus külm tagasi ja kahvatu päikegi tuli jälle nähtavale.

 279


 

Sel päeval hakkasid Illimari ema ja tädi Liisa kangaspuid üles seadma. Nemadki ütlesid seda tänavu varem tegevat kui muidu. Vana Hirm tuli neile appi ja aitas rasked küljepuud, kammelaadi ja poomid pööningult alla tuua ning püsti panna. Selle järel hakkasid nad ise selle värgi ümber nagu sipelgad sekeldama. Asja nad ju tundsid, aga mõttevahetusi ja nõupidamisi oli siiski.

Kõige selle juures ribeles neil Illimar ühes koertega uudishimulikult jalus. Kui seda juba tükk aega oli kestnud, ütles ema:

„Illi, sa mine õige välja. Näe, ilmgi on ilusaks läinud ja sina pole enam mitmel päeval värsket õhku saanud. Jõlgud muudkui oma koerakarjaga jalus!ˮ

Muul ajal poleks Illimar oodanudki sellist käsku. Nüüd pidas teda küll veel uudishimu kinni, kuid teiselt poolt oli ta ka juba küllalt näinud. Ja lõpuks tuli niikuinii ema sõna kuulata, tahtsid sa või mitte.

Talle aeti Karla vana kuub ja üldse soojemad rõivad selga ning saadeti siis välja. Ema ütles veel uksel:

„Kõnni nüüd ilusti siin maja ees teel. Ja hoia, et sa jääle ei lähe ega ennast ära ei külmeta!ˮ

Ilm oligi sellise aastaaja kohta väga ilus. Päike ei soojendanud küll kuigi palju, kuid ta oli igatahes näha. Õhk tundus nii kuiv ja klaar, et otse lust oli seda hingata. Koerad rõõmusta-

 280


 sid kõigest sellest nõnda, et pistsid suure kärinaga üksteist taga ajama. Ja Illimarigi tuju oli hea, hoolimata võõrast kuuest, mis tegi ta esialgu kohmakaks.

Ta mäletas veel ema käsku ainult maja läheduses jalutada. Ja esialgu oli siingi küllalt huvitavat. Nende koopasse oli hiljuti kartuleid toodud ja vankrirattad pori kõrgele üles keeranud. Nüüd oli see nagu rauaks tardunud ja värviltki tumeruskeks tõmbunud. Roopad aga valendasid jääst. Selle all oli esiti küll vesi olnud, kuid siis ära auranud, ja nüüd oli kohrus jää lumivalge. Illimar astus roopa kõrval ja tagus saapakannaga jääd. See purunes kriginal ja klirinal nagu õhuke klaas. Ning sellest häälestki kostis talve esimene rõõm.

Rohi kahel pool teed oli pakasest tuhkjas, puud aga kõik raagus. Ja kus kogemata oligi veel lehti otsa jäänud, seal olid nad mustad ning krabisesid nagu paberist. Ainult pihlakas linnumaja otsa juures oli veel marjadest punane ja seal sädistas trobikond varblasi.

Kui aga Illimar kartulikoopa tagant välja jõudis ja ülemist järve nägi, ta otse jahmatas rõõmsast üllatusest. Kogu järv oli läikivas jääs. Ta ruttas jooksujalu selle poole, ja järve ilu aina kasvas. Mõned kohad sätendasid päikeses nagu ilusaimal suveilmal. Randa jõudes haaras Illimar maast kepikese ja heitis järvele. See libises kergelt keereldes ja kõrisedes kuni kõrkjateni. Siis kangutas ta suure kivi ja vis-

281


 kas niisama minema. See langes raksatades jääle, purustades pisut selle pinda, kuid kargas siis üles ja libises kaugele eemale, kuna jää kurises ning vongus.

Nõnda kive pildudes oli Illimar otse jää äärde jõudnud. Ta pani ühe, siis teisegi jala jääle ja jäi esiotsa liikumata paigale. Paljas selline jääl seisminegi oli juba lõbu. Siis lõi ta kordamööda jalgu maha ja trampis lõpuks mõlemaga. Jää oli kõva ja kandis teda. Ta läks libastumisi mõned süllad edasi ja trampis jälle. Nüüd kumises ja vongus jää ning õõtsus pisut. Ja Illimarile tundus, et see varajase jää hääl on ilusamaid maailmas.

Siis nägi ta koeri maanteel seisvat ja kõhkleval pilgul teda vahtivat. Ta hüüdis neid ja nad ruttasid kohe ta poole. Kuid nende jääl jooksmisest ei tulnud midagi välja. Milli libastas, sattudes esimeste käppadega jääle, ja sai enese veel õigel ajal tagasi tõmmata. Palju pahemini läks aga Kähril. Ta hüppas kohe kõige nelja jalaga jääle ega pääsenud nüüd enam edasi ega tagasi. Kui ta nõnda seal rumala näoga seisis, hakkasid kõik ta käpad erisuundades libisema, ta keha vajus veidralt röötsakile ning ta nägu muutus veelgi rumalamaks. See oli nii naljakas, et Illimar kõva häälega naerma ja käsi vehkima hakkas. Kuid selle juures kaotas ta ise tasakaalu ja kukkus istuli. See oli alles prantsak, nii et jää hoopis teisiti vongus ja teravad mõrad igasse suunda jooksid. Kui ta

 282


 enese jälle jalule upitas, oli Kährigi suutnud juba randa roomata. Kuid jääle ei katsunudki nad enam tulla. Kähri seisis juhmilt-mõtliku näoga ühel kohal, Milli aga jooksis mööda rannajoont edasi-tagasi, niutsus ja väristas reisi.

Illimar liikus aeglaselt edasi, vaadeldes teraselt kõike, mis teele sattus. Siin oli jääs äkki rida valgeid täppe, nagu oleks keegi herneid ribu-rada maha poetanud. Illimar kükitas nende juurde ja uuris neid. Kuid ta ei saanud mingit selgust. Siis tõusis ta ja hakkas kannaga kopsima. Jää purunes täpi kohal, kuid seal polnudki muud kui tühi auk, õhumull. Teises kohas oli roigas vee peal hõllunud, nüüd aga nii kõvasti kinni külmunud, et seda enam miski jõud lahti ei saanud. Ja siis jõudis Illimar kõrkjateni. Ülemine järv oli üldse väga madal ja üksnes tammi ees leidus sügavamat vett. Suur osa temast oli ainult nagu üleujutatud luht ja lugasid ning muid veetaimi ulatus kõikjal ta pinnale. Oli nii imelik nüüd nende kõrkjate keskel minna. Siia olid nad jäänud, nagu juhtusid olema, ja jää oli nad sellesse asendisse tinutanud.

Äkki meenus Illimarile midagi: kõrkjad ja pääsukesed! Kuhu olid äkki pääsukesed jäänud? Siin nad mõne aja eest olid ja nüüd ei ole neid enam. Öeldi küll, et nad olevat kuhugi soojale maale lennanud, kuid kes on seda näinud? Selle vastu räägiti teistki lugu. Kui jõuab sügis ja ilmad lähevad kurvaks, nii et enam

283


 mingi laul ei aita, siis päärivad pääsukesed mõne aja kõrkjate kohal, maitsevad nende musti ladvatutte ja jäävad sellest uniseks. Nad löövad mitmekesi ühte, laskuvad vette, võtavad seal kõrkjajuurtest kinni ja magavad talveund, et kevadel uuesti välja ilmuda. Ning seda on mitu inimest ise oma silmaga näinud, kuidas nad seal kobaras koos on. Ses loos oli midagi ilusat ja salapärast, kuid miskipärast ka kurba.

Illimar laskus kõrkjate vahele ja püüdis põhja piiluda. Vesi oli küll väga tõmmu, kuid pisut ikkagi paistis. Seal valendas kõrkjavarsi ja muidki veetaimi, kuid lõpuks kadus kõik läbipaistmatusse pimedusse. Ja nii kaugele kui nägi, polnud pääsukesi kuskil.Illimar istus jääl ja mõtles. Vee sügavus näis olevat läbi ja läbi surnud. Kus olid nüüd kalamaimud ja puruvanakesed? Jah, kus olid nüüd nemadki? Kas olid nad veelgi paksemad talvekasukad selga tõmmanud, kraedki ninale kiskunud ja põõnasid nüüd põhjalikku talveund? Nende mõistuse juures oleks seegi mõeldav.

Saamata vastust oma küsimustele jatkas Illimar teed. Nüüd oli ta tõelisest järvest juba üle jõudnud. Algas soine ala, kus paiguti laiusid veel suured lombid, paiguti tõusid aga hallid mättad raagus pajupõõsastega. Muul ajal ei võinud siin keegi liikuda, kuid nüüd oli kõik kuiv ja kõva, nii et kõmises. Võis lasta huupi üle laugaste ja mätaste, kuhu aga tahtsid. Ja 284


 see võimalus tegi rännaku salapäraselt veetlevaks. Olid nagu tundmata maade avastaja.

Illimar jõudis ojani, mis vingerdas Soevariku taguseist metsadest ja suubus järve. Siin oli juhtunud sedasama, mis rattaroobastelgi. Ojalegi oli jää tulnud, siis aga vesi laskunud ja jälle teine ning kolmaski kord jääd tulnud. Nüüd valendasid need kohrus jääkorrad nagu mitmekordsed aknad. Nad olid ise murdunud ja veel ilusama kõlinaga murdusid nad Illimari kepi all. Kõrinal jooksid tükid kahe jääkorra vahel, nagu oleks seal keegi väikeste ratastega sõitnud. See oli mäng, mida poleks osanud ette aimatagi.

Siin-seal oja läheduses oli kõrgemaid kühmusid nagu soosaari, kus kasvas suuri emaleppasid. Nüüd olid nad raagus ja hallid, ainult okstele jäänud käbid andsid neile paiguti lillakas-ruske varjundi. Nendegi juurde ei tulnud harilikul ajal keegi ja nad olid salapärased oma üksinduses. Oli täitsa vaikne, ei laulnud enam ainuski lind ega kahisenud leht. Ja taevaski ülal oli nii surnud-hall, kuigi ühes kohas päikese kollakas sõõr tast veelgi läbi paistis.

Illimari südant ahistas pisut see üksindus ja vaikus. Teda rahustas ainult aeg-ajalt üle õla kodu poole vaatamine. See näis ikka veel nii lähedal olevat. Ei varjanud teda nüüd puud ega takistanud vesi tagasiteed. Sügisene lagedus tegi kõik ligidaseks.

285


Illimar läks üle oja ja hakkas siis Härravariku nurmenõlvale lähenema. Otse selle all oli jälle tükk siledat jääd. Seegi oli nii kõva, et peal kandis. Siis aga paistis Illimarile, nagu oleks selle all ometi midagi valget liikunud. See üllatas teda nõnda, et ta esiteks seistes ja siis kükakil vaatlema hakkas. Lombi servas kees väike allikas ja liivakübemed liikusid lakkamata üles ning alla. Vesigi oli siin hoopis selgem kui mujal. See oli nagu elutukse looduse surnud riigis, tsipake mängu ta morni tõsiduse keskel.

Illimari huvitas see nii, et ta omalt poolt rusikaga jääle lõi. Ja kohe võttis liivakübemete tants hetkeks teise kuju, kuid ühtlasi näis, nagu oleks lombi põhjamudagi liikunud. Ta lõi veelgi kõvemini – ja siis tõusis midagi tumedat, kuid kindlasti elavat läbi muda. Illimar ehmatas nõnda, et mõne sammu eemale hüppas. Siis aga lähenes ta ettevaatlikult uuesti ja põrutas juba jalaga jääle. Ning nüüd nägi ta, kuidas kellegi küürad ja käpad segastuvas vees uniselt liikusid. Mis imet – need olid ju konnad! Siis siin magasid nad oma talveund! Kuid see uni polnud ometi veel nii raske, et jää põrumine poleks neid äratanud.

See leid lõbustas Illimari. Konnad polnud ju küll kellegi meelepärased loomad. Kuid nad olid nüüd jääkaane all kinni ega võinud midagi teha. Seal ringutasid nad uniselt ja pahandasid hääletult, et nende rahu rikutakse.

 286

Tea, kas nende silmad unejuhmuses üldse midagi seletavad; kuulevad ainult põrinat kõrvus ja on hädas nagu luupainaja all!

Kui Illimar konnadest juba küllalt ja need temast enam kui küllalt olid saanud, jatkas ta oma teed. Ta oleks Soevariku ja Lülletemäe vahelist orgu mööda vahest veel edasigi läinud, kuid just see Lülletemägi ühes pime-härra hauaga hakkas teda kohutama. Kui metsad muidu olid läbipaistvad, siis mustas Härravarik ikka veel salalik-süngelt. Ja Illimar pöördus tagasi.

Nüüd tuli ta järve teist poolt pidi. Jälle oli segamini selgeid jäävälju ja veeheinte ribasid. Ning see oli nagu loodud vissilaskmiseks. Heinasel kohal võttis Illimar hoogu ja tuli siis vihinal üle sileda osa, nii et kannarauad jääd kriimustasid. Kuskil sattus ta üksikule heinatutile, lendas pikali ja lohistus siis, pea ees, järgmise heinaribani. Pisut ehmatav ja valus ju see kukkumine oli, kuid seda huvitavamaks läks. Paiguti vongus ja mõranes jää jälle nii ilusasti, nii et ta joostes rohkemgi trampis kui tarvis.

Kui ta lõpuks ülemise ja keskmise järve vahelisele tammile lähenes, oli ta oma hoost otse higine. „Hoia, et sa ei külmeta,ˮ oli ema öelnud. Külmetamise asemel oli tal enam kui soe. Kuid ema oli midagi ka jääle minekust kõnelnud? Nii see küll oli, kuid ta mõtles vist, et jääl võib külmetada. Ja kui nüüd ometi ei külmetanud, siis on kõik korras.

287


Kähri ja Milli seisid äkki sillal, otsekui maa alt tõusnud. Kes teab, kus nemadki olid käinud, sest nad lõõtsutasid kangesti. Kuid ühtlasi rõõmustusid nad Illimari saabumise üle nii, et ta najale püsti karglesid. See päev oli neile kõigile väga lõbus!

Nad seisid parajasti tammil ja kavatsesid koju minna, kui äkki üks asi Illimari tähelepanu köitis. Vesi oli küll kõikjal jääs, kuid tammi all jooksis ta siiski. Illimar vaatas üle tammiotsa alla: jah, seal langes endiselt too ruske juga, kuid selle ümber kividel ja puuokstel valendasid kõige imelikumad jääkühmud ning -purikad. Ja neid ei võinud ta ometi lähemalt uurimata jätta!

Ta läks pisut tagasi ja laskus siis allika kohalt alla. Koerad järgnesid talle kõheldes, hoidudes ebausklikult jää eest. Siinne allikas sulises endises vabaduses, kuid ta ees kividel olid juba suured jääkamakad. Illimar pöördus tammi otsa poole ja ronis seal nii kaugele kui pääses. Kõik veelähedased kivid olid jää all. Vesi oli neil külmil öil lakkamata neile pritsinud ja siis hüübunud. Mõnes kohas moodustas nüüd jää nagu kaari ja sildasid üle kivide ning vesi jooksis neis nagu truupides. Kõige ilusam oli üks ümmar kivi, mida ümbritses suur jääkoor. Selle koore ja kivi vahel pulbitses vesi nagu klaaskupli all. Ja samuti olid imeilusad pikad jääpurikad, mis laskusid longus haavaokstest kivideni. Nad sätendasid ja pee-

 288


 geldasid liikuva vee vastuhelke. Kuid nii ilusad kui nad olidki, Illimar poleks jätnud neid ometi murdmata, kui oleks juurde pääsenud. See oleks jälle oma lõbu olnud.

Ta istus seal kaua. Ta oli ikka veel higine, ja külmad kivid ning jahe tuuletõmbus tammi alt tundusid nii head. Alles pikapeale väsis ta sest vaatlusest ja jäi nagu uimaseks. Ta tõusis ja hakkas aeglaselt minema. Milli väristas jälle reisi ja tal endalgi polnud enam soe.

Kui nad koju jõudsid, askeldasid ema ja tädi ikka veel kangaspuude kallal. Kaadervärk ise oli küll juba ammu püsti, kuid lõime poomile panek ja niitest ning soast läbitõmbamine võttis päratu aja. Ja sellepärast polnud neil ka mahti Illimarile palju tähelepanu pöörata.

„Kus sa käisid?ˮ küsis ema ainult möödaminnes.

„Niisama,ˮ vastas Illimar.

„Ega sul ometi pähe tulnud koertega järvele minna? Ega see jää veel kanna.ˮ

„Ei läinud koertega.ˮ

Sellega lõppeski aruanne. Illimar tundis enese väsinud olevat ja heitis tagatoas vanale vakstuga sohvale.

289


24

Illimar magas nüüd eestoas. Karla oli nädalate kaupa koolis ja tema voodi oli vaba. Kui ta aga vahel koju tuli, siis asetati Illimar tädi Liisa kõrvale. Ta enese voodigi oli ruumipuuduse pärast välja viidud.

Sel õhtul tundis Illimar enese väga unise olevat ja läks sängi, enne kui teda saadi sundidagi. Nad askeldasid lambi valgel ikka veel kangaspuude juures, otse siinsamas ta kõrval. Ta kuulis ka, kuidas Liisa veel samal õhtul

 290


 soaga esimesed hoobid andis. Kuid kõik see ei huvitanud teda enam sugugi.

Uni tuli, nagu ta ikka tuleb. Seda võiks võrrelda tumeda pilvega, kahuse vaibaga, sügava kaevuga, millesse sa langed või mis su üle heidetakse. Vahel aga pole millekski mahti, ainult nagu must kott vajub üle pea. Ja juba sa magad. Ning see on kõik.

Hulga aja pärast ärkas Illimar mingist vastikust tundest. Tal oli väga kuum, ta liikmed olid higist niisked ja tal oli janu. Kuid ta ei virgunud ometi seevõrra, et oleks kõigest sellest täitsa teadlikuks saanud. Ja sellesse poolunne jäi ta tükiks ajaks. Tal oli tundmus, nagu oleks ümber valitsenud mingi ähmane valgus ja keegi talle otse näkku vahtinud. Ta looskles hirmunult edasi-tagasi, sirutus välja ja tõmbus imepisukeseks kokku. Kuid pikapeale läks see nii raskeks, et ta kõigest jõust püüdis ärgata.

Lõpuks suutiski ta silmad avada, kuid ei näinud ometi palju. Tuba oli tõesti täis seda ähmast helendust, sest kuu paistis pilvises taevas, ümber tohutu sapisõõr. Kuid see valgus oli nii ebamäärane, et rohkem segas kui valgustas. Vähemalt Illimari silmad ei seletanud selles midagi.

Nii lamas ta jälle tükk aega kinnisilmi. Ja siis tundis ta, et miski tema hingamist takistab. Ta tõmbas sügavamalt õhku, ja siis kostsid rinnast imelikud hääled, nagu väikeste pillide helid, mis ikka nagu mingi mullide lõhkemise

291


 kombel lõppesid. See oli vastik, ja mida rohkem ta katsetas, seda vastikumaks läks. Ning lõpuks kasvas sellest hirm – surmahirm.

Illimar ei mäletanud kunagi olevat tõsisemalt haige olnud. Kuid ta teadis, et on raskeid haigusi ja et need toovad surma. Surm aga oli midagi kohutavat. Ja nüüd arvas ta enese selle lähedal olevat.

See mõte virgutas teda nõnda, et ta istuli tõusis. Ei, see polnud uni ja ta rinnas korises endiselt ning hingamine oli valus. Nüüd pidi midagi tegema, muidu on see käes! Vähemalt ei talu ta üksinda seda kohutavat hirmu!

Ja ta hakkas kisendama, ta hüüdis esiti huupi, siis ema, isa ja tädi ning siis jälle huupi. See pidi olema väga ahastav hädahüüd. Kuid imelik, ta kuulis küll kuskil ümbruses magajate hingamist, ei kuulnud aga ometi enese häält. Ning see ehmatas teda veel enam. See hääle puuduminegi kuulus haigusse. Ta ei suuda enam appigi kutsuda, ainult kahiseb veel! Ja ainsaks võimaluseks jäi tõusta ning teisi kuidagi äratada.

Võib olla, et ta nõnda voodis istudes hetkeks jälle tukastas. Tõusmise ja abiotsimise mõte oli temas igatahes olemas. Aga vahepeal oli ka ometi mingi tühik, millest ta ise midagi ei teadnud. Ta leidis enese vaid kuskil toas, ümber see ähmane valgus. Võib olla, oli ta seal juba kaua liikunud. Ja nüüd ei teadnud ta enam, kus oli. Ta istus mingil kitsal laua-

 292


 kesel, peagu põrandal. Ta kõrval oli teine samasugune laud, kuid kui ta tahtis sellele toetuda, vajus seegi alla. Samal hoobil muutus miski ta pea kohal salapärase kahina ja sahinaga, nagu oleksid varblased läbi kanepi lennanud. Ta toetus kolmandale lauakesele, ning jälle tuli imelik elu ta ümbrusse. Siis katsus ta tõusta, kuid lõi pea mingi takistuse vastu.

Võttis aega, enne kui talle hämaralt selgus, et ta on kangaspuude all. Kuidas ta sinna oli saanud, ta ei mäletanud. Ja ta ei osanud ka välja tulla, põrgates kõikjal puude ning nööride vastu. Ta roomas edasi ja tagasi ning kiskus enese lõpuks kuskilt väga kitsast kohast läbi. Ja siis oli ta äkki vabaduses. Kuid ümber oli ikka seesama ähmane valgus, milles silmad midagi ei seletanud.

Ta liikus vist väga pikkamisi, sest võttis tükk aega, enne kui ta jälle millegi vastu põrkas. Kuid see takistus oli võõras ja talle ei selgunud ikkagi, kus kohas ta oli. Nüüd liikus ta seinaveert mööda edasi, kuid teisedki takistused olid hoopis tundmatud. Midagi säärast polnud ta päeval näinud. Ja tuba pidi väga suur olema.

Võib olla, et ta nõnda kõndides vahepeal magaski. Igatahes virgus ta sellest, et tema ettesirutatud käsi äkki külma vette sattus. Ta kobas ringi ja tundis, et see oli ukse kõrval olev veeämber. Jah, siin olid ämbri sangad ja siin puudutusest pisut lõgisev raudvang. „Mina

293


 olen Illimar,ˮ sosistas ta enesele äkki tasakesi. Siis tundis ta jälle janu, toetus mõlema käega ämbri servadele ja jõi. Ning külm vesi suus äratas ta peagu täielikult.

Kuid nõnda seal seistes tundis ta äkki, kuidas midagi sooja ja märga üle ta paljaste varvaste tõmmati. See oli nii ootamatu, et ta ehmatusest isegi mitte kisendada ei suutnud. Kuid siis selgus talle: siin veeämbri ja ukse vahel oli ju Kähri harilik magamispaik. Tema valvas siin, tema kuulis ja nägi Illimari eksirännakuid mööda tuba! Ning Illimar rõõmustas sest kaaslasest sõnulseletamatult. Ta kükitas maha ja puudutas käega koera pead. Ja sedamaid tõmbas see jälle keelega üle ta sõrmede, ning pimedast kostis, kuidas ta händ pehmelt vastu põrandat põntsus. „Mina olen Illimar,ˮ sosistas ta uuesti, ning koer näis oma hännapõntsutamisega vastavat: „Ja mina olen Kähri.ˮ

Kõik see vähendas Illimari hirmu, kuid ei kaotanud seda ometi. Ta tõmbas jälle katseks sügavalt hinge – ja endiselt vilistas ta rinnas ning tundus valu. Ja surmahirm hakkas teda uuesti vaevama.

Nüüd aga teadis ta vähemalt, kus oli. Siit oli ainult paar sammu tädi voodini, ja ilma suurema vaevata jõudis ta sinna. Ta tõmbas tädi vaibast ja sosistas kähinal:

„Tädi, tädi, ma kardan!ˮ

Kuid sel polnud mingit mõju.

 294


„Tädi,ˮ kordas ta ja puudutas Liisat, „ma olen haige!ˮ

Kuid tädi muutis vaevalt oma hingamistki.

„Tädi!ˮ hüüdis Illimar ja raputas teda õlast. „Ma suren!ˮ

Kuid miski ei aidanud. Kõigile Illimari katseile tädi ainult mõmises läbi raske une ja pööras lõpuks näogi seina poole. Ning Illimaril polnud jõudu ega oskust teda äratada.

Seal ta seisis, nutt kurgus. Tädi hingas raskelt tema ees ja tagatoast kostis isa norskamine. Ning talle tundus, et ta miski väega ei suuda neid üles ajada. Suurte inimeste uni oli raske nagu kivi ja ta ei ulatunud korralikult nende sängidenigi. Nad sisendasid talle magavatena otse võikust. Võib olla, oleks ta suutnud ainult väikevenna äratada, kuid sellest poleks rohkem kasu kui Kähristki.

Nüüd tundis ta ka külma. Ja üleni värisedes hakkas ta jälle oma voodi poole liikuma. Kuu oli küll kadunud ja tuba palju pimedam. Kuid ses pimeduseski oli kergem liikuda kui äsjases ebamäärases õhetuses. Liiatigi oli Illimar nüüd täiesti ärkvel ja teadis, kus viibis. Jälgides kätega telgede küljepuud jõudis ta oma voodini, ronis sinna ja kiskus vaiba peale.

Nüüd oli tuba juba päris pime ja isegi akna nelinurk oli vaevalt näha. Suur mahajäetuse tunne valdas Illimari. Ta tõmbus vaiba all nii kerra, et sõrmed ulatusid varvasteni, ja nuttis. Iga nuukse puhul tundis ta, kuidas rinnas ikka

295


 endiselt korises. Mõte surmast polnud enam nii hirmutav, kuid ühes enesehaletsusega oli ta seda teravam. Ja Illimar hakkas ise seda süvendama, kaeveldes ikka lähemale sellele kohutavale, millest ta õieti midagi ei teadnud. Oleks peaaegu nagu tahtnudki juba surra. See must, sünge mõte oli nii lähedal.

Siis hakkas ta värisema. Sest ta meelde tuli jälle kõige hirmsam, mis ta üldse teadis. See meenus talle ikka, kui ta miskipärast väga kartis. Ta hoidus sellele mõtlemast, ta lükkas selle kramplikult enesest eemale, et aga kuidagi meelde ei tuleks. Ja siis ta just tuligi!

See oli lugu ühest nülitud, kuid elavast hobusest.

Ja see meenus Illimarile ikka nagu isiklik mälestus. Ta oli seda lugu kaasa elanud ja selles kaasa tegelnud. Ning see oli oma ürguses kõigi õuduste põhi.

Kas ta seda aga tõesti oli kaasa elanud, seda ta ei teadnud. Võib olla, oli see juhtunud ammu enne teda ja ta oli kuulnud sellest ainult jutustatavat. Kuid siis oli seegi juba nii varakult juhtunud, et asja teadmine ja enese osavõtt sellest omavahel segunesid. Ja nii elas ta seda ikkagi täiel ulatusel kaasa.

Oli olnud mõisa vahimees ja viinakoja tööline, – kas praegune vahimees ning Saaremaa Riidu? Nad purjutasid vabriku piiritusetagavara juures, nad ise ja vahimehe vana hobune. Kõik olid suured joodikud, hobunegi kaasa ar-

 296


 vatud. Kuid kui ta oli ämbri piiritust ära joonud, suri ta. Meestel kästi ta raipemäele viia ja nahk maha võtta. Ning nad tegidki seda, ise hirmsas pohmeluses. Kuid järgmisel hommikul aoajal ilmus nülitud hobune karjatare ette. Sealt algas ta igal hommikul veevaadiga oma päevatööd. Ja seal seisis ta nüüdki vaadi kõrval, valmis oma kohusetäitmisele.

Ning Illimar mäletas nii selgesti: oli sinerdav videvik, lumi kiiskas, oli külm. Ta tuli mõisavahelist teed mööda ja jõudis karjatare nurgani, teadmata, kust oli tulemas või kuhu minemas.

Siis nägi ta nülitud hobust karjatare ees seismas. Ta oli nukker ja alandlik, pea esimeste jalge vahel rippu. Ta oli üleni roosa ja lilla, ainult händ oli must. Ja ta paljad hambad valendasid nagu kibedas naerus.

Jah, Illimar oli seda ise näinud, kindlasti näinud!

Kuid kui selle mälestuse äratatud jubedus oli tipule jõudnud, vahetus ka mälestus ise. Illimar oli küll ikka veel karjatare kohal, kuid oli õhtu ja ema talutas teda kättpidi. Oli jälle talv ja kõva külm. Kuid lumi maas kiiskas punaselt, sest taevaski oli üleni punane. Jah, see kumendas äärest ääreni, nagu tohutusuur vaskkuppel üle maa. Üks sõna ja sellega seotud hirm jäi Illimari meelde – viimnepäev. Kõik, mis käis enne ja pärast seda, oli ununud.

297


 Oli säilinud ainult selle vaskpunase viimsepäeva taeva pilt.

Need mälestused loivisid nüüd Illimari meeles, vaheldumisi ta enese surmahirmuga. Kuid ta polnud enam täiesti ärkvel ja üksikute piltide vahel laiusid pimeduse laigud. Ning lõpuks jäigi ainult see palavikust vapustatud pimedus.

Järgmisel päeval võttis aega, enne kui Illimari haigust märgati. Ta viidi jälle tagatuppa, eemale valgusest ja töökärast. Laps on külmetanud, arvati, see läheb mööda. Ja läkski, kuid mitte nii ruttu.

Ta mäletas vaid, et kõik kodused talle väga head olid. Vend Karlagi oli vahel siin ja püüdis oma juttudega ta aega viita. Ja koerad istusid ta kõrval ning lakkusid ta käsi.

Kui ta viimaks toibus, oli maa üleni valge. Talv oli tõeliselt alanud.

 

 

 

HIND KR. 3.–