Kreutzwald

Sisukord

A.H. TAMMSAARE

MEIE REBANE

LUGU NOORTELE

NOOR-EESTI KIRJASTUS

MEIE REBANE

A. H. TAMMSAARE

MEIE REBANE

LUGU NOORTELE

NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS

Trükitud G. Rohu trükikojas

Tartus, 1932. a.

Oli imelilus kevadine ilm. Soe tuul lennutas juba mitmendat päeva lumivalgeid pilvi mööda helesinist taevast. Maad ja metsad olid kuivad nagu suvise põua ajal.

Metsavaht Kirep käis kodu olles mitu korda päeva jooksul lähedalt mäenukilt vaatamas, kas ehk kuski ei paista metsapõlemise suitsu. Paaril korral ta ronis isegi vana jändriku kuuse otsa, mis kasvas mäenukil, et veel kaugemale näha. Aga tänini polnud tal midagi kahtlast silma hakanud. Mõni päev paistsid küll suitsud, aga need olid kaugel ja sellepärast nad Kirepit ei huvitanud kuigi palju. Tema teadis, et seal kaugel ja veel kaugemal, kust ei paista enam ükski suits, asuvad teised metsavahid ning küll nemad juba peavad oma kandi suitse silmas.

Kuid siis juhtus nõnda, et parajasti sel ajal, kui Kirep ise heitis lõunauinakule, tema kuue-seitsmene poeg Ats arvas olevat kohase aja omakord mi mäenukile. Otsetee viis üle purde, aga just sellele astumine oli Atsile keelatud, sest paar aastat tagasi ta oli sealt kukkunud vette, kus pidi peaaegu uppuma. Küll oli poiss tänavu kevadel emale seletanud kas või tuhandeid kordi, et purdelt kukkudes ta olnud väike, nüüd aga juba suur, ometi jäi keeld endiselt maksma,

olgu kevadel, kui vesi ojas sügav, või ka suvel kuivaga, kui oja küll nireke, kuid selle eest purre nii kõrge, et sealt ojapõhja kividele kukkumine sama hädaohtlik kui sügav vesigi.

Keelu tõttu ei olnud poisil suuremat iha, kui käia salaja mööda purret üle oja. Nõnda see sündis tänagi. Jõudnud teisele ojakaldale, poiss kõndis esiteks mööda lepiku äärt ja pöördus siis mäele vana kuuse juurde. Aga oli ta kord seal, siis ei võinud ta kuidagi muidu, kui pidi ka kuuse otsa ronima, sest temal olid nii mõnusad oksatüükad ja oksad, et mine nagu mööda redelit, kas või otseteed latva kohe, kus armastavad istuda varesed üksi, kaksi ja ka hulgakesi.

Aga ometi Ats ei saanud täna nii kõrgele, sest juba pooles kuuses torkas talle silma suur „suitsutomu”, mis oli nii ligidal, et pidi tingimata tõusma nende metsast. Atsi arvates ei põlenud midagi muud, kui nende Soonesalu, kus kasvab enamasti noor, tihe männik, mõnes kohas ka noored kuused ja laiad kadakad. Maapinna poolest Soonesalu oli seljandiku taoline ja millalgi olid seal leidunud rebaseaugud.

Nähes suitsu nii lähedal, Ats tuli kribinal puu otsast maha ja jooksis, niipalju kui jalad võtsid, kodu poole. Puudus vähe, et ta oleks suure ähmiga purdelt vette sulpsatanud, aga viimsel silmapilgul ta sai tudisevast käsipuust kinni. Nõnda pääses ta peksva südamega õnnelikult oma õue. Ülepeakaela ta tormas mööda redelit laka äärele ja karjus kõigest kõrist:

„Isa! Isa ae! Soonesalust tõuseb paks tomu!” „Mmh!” vastas isa läbi une.

„Isa! Tõuse ruttu üles, mets põleb!” karjus poiss, tõustes redelil ühe pulga kõrgemale, nii et pea ulatus juba üle lakaotsa.

„Mis sa ütlesid?” küsis isa nüüd.

„Mets põleb, tõuse üles,” vastas poiss.

Nüüd isa taipas, kargas jalule ja ütles pojale, et see redelilt eest hoiaks. Ja kui see orava väledusega mööda pulki alla läks ning purde poole jooksis, oli isa tal kannul. Oja ääres poiss jäi peatuma ja laskis isa endast mööda. Aga kui see oli purdel juba keset oja, läks ka poiss talle järele, nagu oleks tal äkki load käes. Ja kui isa ronis kuuse otsa suitsu vaatama, siis tahtis ka poiss sinna järele ronida. Seda mõtet ei saanud ta ometi mitte teostada, sest isa tuli enne hirmsa ajuga puu otsast maha ja ruttas uuesti purde poole. Ats silkas talle sinna järele ja läks teist korda tema kannul üle purde, ilma et isa oleks selles teinud talle vähematki takistust. Nõnda jäigi tänane päev Atsi elus selleks tähtsaks päevaks, mil tema tunnistati metsapõlemise tõttu nii suureks ja targaks, et tema võib üle purde käia, olgu kevadel või suvel.

Jõudnud toa juurde, isa võttis ratta ja tahtis sellele selga karata, et minna tulekustutajaid kokku ajama, aga siis selgus, et teise ratta kumm oli tühi. Nõnda ei aidanud muu, kui pidi hakkama sellele õhku sisse pumpama. Seni kui isa seda tegi, seisis Ats tema juures ja rääkis:

„Mina läksin muidu niisama. Äkki vaatan, mis tomu see niisuke on, just Soonesalu kohal.”

„Tähendab, sa ronisid kuuse otsa,” ütles isa.

„Ma ainult natukene,” vastas poiss. „Ei saanudki õieti ronima hakata, kui juba nägin.”

„Vaata, et sa mul seal karupidi alla ei tule,” ütles isa, aga sellise häälega, et Ats taipas, see on ainult suusoojaks öeldud. Sellepärast vastas ta, et oleks ükskord kõik selge:

„Ei seda enam ole, et mina kukun. See oli ainult siis, kui olin alles väike, siis kukkusin purdelt vette, nüüd pole seda enam karta. Enne hakkas mul pea purdel ringi käima, sellepärast, aga nüüd enam ringi ei käi, kas hoian käsipuust kinni või ei.”

„Käsipuust peab ikka kinni hoidma,” seletas isa, „minagi hoian, sest muidu võin ka mina sisse sulpsatada.”

„Aga mina ei sulpsata,” vaidles poiss vastu.

„Aga milleks see käsipuu on siis pandud, kui keegi temast kinni ei hoia,” ütles isa nüüd, istus ratta selga ja kihutas minema.

Ats vahtis talle natukese aega järele, aga kui isa kadus metsa taha, pöördus Ats uuesti purde juurde, et isa viimaste sõnade üle järele mõelda. Jah, milleks on käsipuu, kui temast käega kinni ei hoita? Ja milleks on käsi, kui temaga kusagilt kinni ei hoita? Käsi on ju kinnivõtmiseks, kinnihoidmiseks. Seda Ats mõtles siiski veel, kui ta oli juba üle purde ja uuesti kuuse juures, et sellele otsa ronida, sest ta tahtis nii väga näha, kas suits on suuremaks läinud või vähemaks jäänud.

Samal ajal isa kihutas rattaga ühest perest teise ja kutsus inimesi tuld kustutama. Aga leidus ka neid, kes olid juba ise suitsu tähele pannud ja õnnetusekoha poole rutanud, nii et metsavaht leidis nad juba

sealt eest, kui ta rattaga pärale jõudis, nahk seljas märg.

Tuli oli juba üsna laia maa-ala oma võimusesse võtnud, ainult õnneks puhus tuul metsa poolt raba poole, nii et kui tulele enne ei suudetud piiri panna, siis märja raba ääres pidi ta ise kustuma. Nõnda siis asusidki inimesed kõige pealt seda tuleviiru kustutama, mis tükkis vastu tuult suure metsa poole, kuna alla tuule ruttavale leegile jäeti tee täiesti vabaks. Alles siis, kui suure metsa külg tulest puhastatud, läks osa inimesi raba äärde tulele vastu, sest oli ju karta, et tulelondid võivad tuules üle madala soone lennata, mis piirab Soonesalu, ja kõrge raba põlema süüdata. Sel juhul oleks väga raske üldse piiri panna ja ükski ei teaks õieti, kus ta oma hävitusega peatuma jääks.

Aga raske oli ka alltuule järele valvata, sest suits oli lämmatavalt paks ja kibe. Pealegi oli ta ka täis elavaid sädemeid ja lendavat tahma. Ometi ei hoolitud sellest, vaid käidi suitsu sees rabaserva vaatamas, et see tuld ei võtaks. Lõpuks suudeti isegi Soonesalu tipus salgake noort ilusat männikut tule käest päästa.

Aga õhtul, kui inimesed hakkasid koju minema, olid nad välimuselt hullemad kui rehelised. Nii mõnelgi oli siin-seal kehal tulehaavu ja nii mõnegi kehakatted olid kannatanud.

Metsavaht Kirep jäi üksinda põlenud maa juurde valvama, kas ehk kuski ei hingitse veel salajane tuluke, mis võib tuule käes muutuda lausa leegiks. Kuuseoks käes, kõndis ta mööda põlenud maa äärt, sopsides ühte ja teist paika või tallates jalgega siin-

seal, kus tõusis samblast suitsu. Pärast läks ta kõndima mööda mustaks muutunud maapinda, et silmitseda lähemalt, mis on sündinud noorte puudega. Kirep teab, et nende all kasvas enamasti igal pool kõrge sammal, paks kanarbik, mustika- ja pohlavarred. Nüüd oli järele jäänud ainult paljas maa, sest tuli oli teinud kuivas roisus puhta töö. Mustaks olid muutunud mändide tüvedki ja vaevalt pääses neist mõni eluga, ehk olgu siis, et vanemad puud oma paksema tüvekoorega.

Metsavaht vaatles mände, nagu oleksid nad elavad olendid, ainult et nad ei saa liikuda. Suurem osa põlenud metsa oli tema oma silma all istutatud ja taimed olid tema oma kasvatatud. Seega olid need peaaegu tema omad lapsed, kes hukkusid selle ilusa kevadise ilmaga kõrvetavas leegis. Siin oli osa tema elutööst. Aasta aasta kõrva oli ta kasvatanud taimi ja oli neid kevadeti istutanud. Ikka rauaga sügav auk maa sisse, taime pikk, peenike ning õrnake juur sinna sisse ja siis auk uuesti kinni mätsida, et ei suudaks ei tuul ega päikene oma kuivusega maapõhja juurte kallale. Siiski kuivasid mõned puulajukesed, ja siis pandi nende asemele uued, et mets oleks täielik, et ridadel poleks mulku sees.

Ja nüüd! Nüüd oli kõik läinud, mõne tunniga hävitatud. Ehk kui oleksid puud tules täiesti põlenud, siis oleks veelgi kergem, aga ei – nad seisavad alles kõik oma jalal, väiksematel okkad juba kõrbenud, suuremail alles haljad. Kuid homme, ülehomme tõmbuvad ehk ka need pruuniks ja jäävad nõnda seisma ühes väikestega, et alatasa Kirepile meelde tuletada, kui hirmus tühine ja mõttetu võib olla inimese töö

ja tegevus. Ja ometi teab ta, et ta hakkab uuesti männitaimi kasvatama, neid kastma, et oleks jällegi võtta, mis panna tules hävinute asemele.

Selliste mõtetega Kirep kõndis mööda põlenud maad mustunud noorte tüvede vahel. Ilm kiskus juba videvikule, aga Kirep ei saanud tulemaalt ikkagi veel minema. Ja kuigi ta viimaks seadis sammud kodu poole, jäi ta veel mitu korda seisatama, et tagasi vaadata.

Lõpuks ometi ta jõudis põlemata metsa alla, suurte mändide vahele. Aga siin ta kuulis äkki heledat kiunumist, mis kostis põlenud maa-ala poolt. Mis see küll võiks olla? Kirep kuulatas. Nüüd kostis selgesti, et ei häälitse mitte üks, vaid mitu looma.

Kirep hakkas minema häälte suunas. Ta läks tasa ja targu, seisatades ja kuulatades. Kui kiunumine kostis üsna lähedalt, ta jäi hoopis seisma, et jõuda otsusele, kas see läheneb või kaugeneb. Nähtavasti tulid kiunujad lähemale, metsavahile vastu, nagu loodaksid nad temalt abi ja armu. Ja et neid mitte hirmutada, jäi Kirep paigale ja ei liigutanud oimugi. Silmadki surus ta pilukile, sest ta teadis, et nende elavat läiget märkavad metsloomad kõige kergemini.

Nõnda kulus ehk minutit kümme. Siis Kirep pani tähele, et mustal põlenud maapinnal liigub midagi punakaspruuni.

„Rebase poeg,” lausub metsavaht endamisi ja muutus peaaegu puupostiks. „Tähendab, ema on tule-

hirmus pojad maha jätnud. Siin peab kuski olema rebaseauk.”

Kirep laskis kiunuja rebasepoja üsna ligi tulla ja kargas siis teda kinni võtma. Aga sel olid juba üsna väledad jalad. Nagu väike kera veeres ta mustunud männitüvede ja küngaste vahel. Kirep jõudis talle küll jooksul järele, kuid selle ajaga, kui ta kummardus loomakest kinni võtma, oli see ikka käte vahelt läinud. Mitmed korrad laskus Kirep käpuli ja isegi kõhuli, nii et määris enda üleni tahmaseks, aga rebasepoeg vilas ikka veel vabalt tihenevas videvikus.

Viimaks metsavaht tõmbas kuue seljast, et seda põgenevale loomale katsuda peale visata. See õnnestuski tal viimaks ja nõnda läks ta koju, rebasepoeg tahmase kuue sees. Teised kaks poega, keda Kirep peale kinnipüütu oli tähele pannud, kadusid selle tagaajamise kestel nagu tina tuhka. Aga Kirep lohutas end sellega, et homme võtab ta labida kaasa, otsib rebaseaugu üles ja kaevab kogu pesakonna välja.

Seda ta järgmisel päeval tegigi, kuid kahjuks oli pesa tühi – ei vanu ega poegi. Värsked jäljed liival tõendasid, et vanad olid öö jooksul oma ülejäänud pojad siit ära viinud, teadmata kuhu. Seda olid nad muidugi väga targasti teinud, sest polnud ju mingit mõtet enam tulest laastatud paigal elutseda, kus igaüks sinu avalikke ja ka salajasi toiminguid võib jälgida.

Nõnda siis Kirep sai omale ainult ühe rebasepoja. Selle ta pani esiteks laudkasti, mille kaane seadis õhu ja valguse otstarbel irvakile, kuid kaanele asetas raske kivi, et seda poleks võimalik lahti tõsta. Ats sai kõva käsu – kastikaant ja tema peal lasuvat kivi mitte puu-

tuda. Kui ta tahtis rebasepoega näha, siis ta võis teda ainult irvakil seisva kaane vahelt piiluda.

Seda Ats tegigi tükid ajad, sest tema polnud kunagi varemalt näinud ei surnud ega elavat rebasepoega. Sellepärast polnud temal ka vähematki aimu, et rebasepoeg võiks olla nii ilus — et tal võiksid olla nii ilusad põlevad silmad, mis vaatavad sulle vastu, nagu oleksid nad mõne inimese peas ja nagu võiks see, kes nõnda vaatab, ka rääkida või vähemalt teise kõnest arugi saada.

„On sul nüüd hea?” küsis Ats rebasepojalt, surudes suu irvakil kaane praosse, et kastis oleks paremini kuulda. „Tahad sa midagi süüa? Mis sa tahad? Ütle, ma toon sulle kohe.”

Aga rebasepoeg ei niitsatanudki. Ka ei liigutanud ta ühtegi liiget, ainult põlevad silmad vahtisid poisile endise teravusega vastu.

„Mis su nimi on?” küsis poiss natukese aja pärast. „Mina olen Ats, oskan juba üle purde käia ja puu otsa ronida. Kui sina suureks saad, siis õpid ka üle purde käima, mina õpetan sind. Alla vette ei tohi vaadata, muidu pea hakkab kohe ümber käima ja siis sulpsatadki sisse, hoia käsipuust kas või kahe käega nii kõvasti kinni, kui eluilmas jõuad. Niisuke on see meie purre ja temast ülekäimine.”

Ats vahtis jällegi natuke aega vaikides rebasepoega, kelle silmis põles endine tuli.

„Miks sa midagi ei vasta?” küsis poiss siis. „Kas sa ei saa aru, mis ma räägin? Aga Sossa saab. Ja tema vastab ka: liigutab kõrvu, liputab saba, niuksub ja haugub. Sa oled alles väike ja rumal, pead suuremaks kasvama. Ja mina panen sulle nime, panen sulle

ilusa nime. Üks on Sossa, sina ole Mossa. Pea meeles – Mossa, Mossa, Mossa.”

Aga kui Ats rääkis emale, et tema on rebasele nimeks pannud Mossa, laitis see selle nime hoopis ära.

„Mossa on ju peaaegu seesama, mis Sossagi,” seletas ema, „ja sellepärast see nimi ei kõlba. Nii kui hüüad rebast, koer mõtleb kohe, et kutsud teda, kutsud sa aga koera, siis arvab rebane, et tahetakse teda. Sossa, Mossa või Mossa, Sossa, see on loomal üsna ükskõik.”

„Noh, siis paneme Sossale tema vana nime tagasi,” vastas poiss. „Las ta siis olla pealegi Piitsu ja mitte Sossa.”

„See on hoopis teine asi,” arvas ema, „sest Piitsu ja Mossa vahel oskab iga rebasepoegki vahet teha.”

„Aga mis siis, kui rebasepoeg ei saa ka Piitsu ja Mossa vahest aru?” küsis poiss. „Mis me siis teeme?”

„Siis peab teda seni õpetama, kuni ta hakkab saama,” vastas ema. „Sina ju ka ei saanud esiteks l'e ja k ning O ja lambasilma S-e vahest aru, aga nüüd saad, sest sa õppisid nende vahe selgeks.”

Selle seletusega jäi Ats rahule ja nõnda läks ta uuesti rebase juurde, et talle hakata selgitama Piitsu ja Mossa vahet. Aga see toiming tüütas ta varsti ära ja sellepärast hakkas ta katsuma, kas ta ehk ei jõua pisutki kastikaant kõrgemale tõsta, nii et see pragu, mille vahelt ta piilub, läheks natukenegi laiemaks. Ta otsis isegi puupulga valmis, mille tahtis pista kasti-

kaane vahele, isa pandud peenema asemele, et kivi ei saaks kaant hoopis kinni vajutada.

Ats kergitas mitmel korral kaant, aga ta ei saanud talle kuidagi jämedamat pulka vahele pista, sest tal puudus selleks kolmas käsi. Ühe käega ta aga ei jõudnud kaant ülal hoida ja sellepärast polnud tal mingit kasu, et tal oli pulk teises käes. Lõpuks ta tuli heale mõttele: ta võttis pulga otsapidi hambaisse, tõstis kastikaane kahe käega üles ja tahtis nõnda pista pulga kavatsetud paigale. Aga seegi hea mõte ei kandnud vilja. Sest Ats tõstis küll kaane nii kõrgele, et jämedam pulk oleks ilusasti vahele mahtunud, aga niipea kui ta katsus hambais olevat pulka praole lähendada, langes kaas kohe sedavõrt madalamale, et pulk enam ruumi ei leidnud. Ats katsus mitmel korral õnne, aga ikka oli tulemus sama: muidu käed hoidsid rasket kaant küll, aga niipea kui hambad lähevad pulka vahele pistma, kohe lasevad nad prao kitsaks vajuda. Oli otsekui nõidus selle kaaneprao ja pulgaga.

Ats pidas hulk aega aru, kuis küll end aidata. Viimaks hakkas ta hea meele pärast otse naerma, sest tal on äkki mõnus mõte. Ta otse imestub, kuis ta küll kohe ei sattunud sellele heale mõttele, nimelt – suruda parem õlg kastikaane serva alla ja tõsta teda jalgade jõuga. Nõnda jääks pahem käsi üsna vabaks ja sellega võiks ta pulka seadida, niipalju kui süda iganes kutsub.

Mõeldud – tehtud. Ats võttis puupulga pahemasse kätte, kükitas kasti ette maha, surus parema õla kasti serva alla ja pingutas jalgade lihaseid.

Kuid jalgadega oli selline imelik lugu, et nemad kas seisid hoopis kõveras või hoopis sirged, aga poo-

les vinnas ei tahtnud nad oma raske kandamiga kuidagi peatuda. Et aga hoopis kõveras seismisest polnud Atsil kasu, siis kippusid jalad end hoopis sirgu ajama ja tõstsid kastikaane nii kõrgele, et tema peal seisev kivi lõi veerema ja oleks tingimata maha kolksatanud, kui mitte seina poleks ees olnud. Nüüd ta aga jäi seina ja kasti taguserva vahele pooleldi õhku rippuma. Oleks kast põrmukenegi seinast kaugemale nihkunud, siis oleks kivi langenud kohe seina ja kasti vahele. Sellest hädaohust Ats sai silmapilkselt aru ja sellepärast ta laskis kastikaane kohe alla ning surus õla vastu kasti, et kivi raskus ei saaks teda paigast liigutada.

Nõnda nad nüüd seisid seal: kivi oma raskusega trügis kasti seinast eemale, et pääseda põrandale, poiss oli teisel pool kasti kõveras maas ja pani kivi trügimisele kõigest jõust vastu, sest ta teadis, et isa ei mõistaks nalja, kui ta koju tulles leiaks kivi maast; rebasepoeg surus end kõvasti kastinurka, terav nina väljapoole, kõrvad kikkis ja silmad kui nõelad peas.

Kõik need kolm olid sellises seisukorras, et üks ei näinud ühte ega teine teist, kuigi igaühel neist oleks olnud kas või kümme paari silmi. Poiss ja rebane olid täis hirmu. Üks kartis, et kivi võib kastikaanelt hoopis maha langeda, teine ei teadnudki õieti, mida karta, ta ainult kartis ja paljastas vahetevahel loomusunnilikult oma väikseid valgeid ning teravaid hambaid.

Kui Ats oli esimesest ehmust toibunud, hakkas ta aru pidama, kuidas end aidata: kust saada midagi kastile ette, et kivi ei suudaks teda paigast suruda, siis võiks ta käsitsi temale kallale karata ja ta uuesti

keset kastikaant veeretada. Ühes sellega Ats tõotas endamisi, et kui see temal õnnestuks, siis rahulduks ta praoga, mille isa jätnud kastikaanele. Tema Ats ei katsuks siis enam kordagi kastikaant kergitada, piiluks vaid läbi praeguse prao ja õpetaks rebasele, milline vahe on Piitsul ja Mossal.

Esimene hea asi, mis torkas Atsile silma, oli auk kuuri põrandas. Sinna sisse võis oma parema jala suruda, et oleks kindlam õlaga kasti hoida. Pahem jalg jäi nõnda hoopis vabaks ja temaga võis kas või sada imet teha.

Aga Atsil mõlkus meeles ainus ime: sirutada vabanenud jalg konksuna puupaku või kivide juurde, mis seisid kapsategemise ajast saadik siin seina ääres, kastist natukene maad eemal, ja tõmmata nad enda asemele kasti hoidma

See oli vaevaline töö, aga Ats tuli temaga lõpuks ometi toime ja tundis suurt rõõmu, et tema oma nõukusega oli võitnud otse uskumatud raskused. Nõnda siis ta seisis ülevas meeleolus kasti juures ja silmitses oma kätetööd, rääkides kivile nõnda:

„Eks katsu veel kasti seinast eemale trügida. Tee proovi! Sina arvad, et oled üksi kange ja kaval, aga võta näpust, mina olen veel kavalam. Ära sa looda, et ma eluilmas ise hakkan kasti hoidma, nagu sina. Minul on abimehed, sest mina pole sinuks. Sina trügi ise, minul on teised, kes trügivad minu eest.”

Öelnud seda õpetuseks ja selgituseks suurele

kivile, Ats kükitas kasti juurde maha ja piilus läbi prao rebasepoega. Ta imestus, miks ta küll oli tahtnud pragu laiemaks saada, rebasepoeg paistis ju siit väga hästi. Ka rääkida võis tema läbi kenakesti. Ja nagu tahaks ta seda iseendale veel kord tõendada, ta ütles rebasepojale:

„Ära karda, mu Mossa, ega ma ei lase kivi maha kukkuda. Aga oma nime pead sa selgeks õppima, nii et sa tead, kui ma sind hüüan. Pea meeles, kui ma hüüan Mossa, Mossa, siis oled see sina, ja kui ma hüüan Piitsu, Piitsu, siis pole see mitte sina, vaid keegi teine. Tema nimi oli enne Sossa, aga nüüd enam ei ole, sest nüüd on ta Piitsu. Mitte piits, vaid Piitsu, sest piits on see, millega lüüakse. Aga sind lüüa ei saa, sest kaane pragu on liiga kitsas. Sinule ei saa kallale ei Piitsu ega piits, nii et võid üsna julge olla. Ka kivi veeretan ma kastikaanele tagasi, oota aga natuke.”

Nõnda Ats seletas rebasepojale ilmaasju, mis puutusid temasse või mis ei puutunud põrmugi temasse. Ats oli kuulnud, kuis isa luges lehest, et koolis õpetatakse asju, millest pole sooja ega külma, ning et need asjad on haridus, ja sellepärast rääkis ta ka rebasepojale asjust, millest sel polnud sooja ega külma, nii et ka temal oleks haridust. Sest nüüdsel ajal ei saa enam ilma hariduseta läbi, seda Ats teadis päris kindlasti. Isa ja ema olid enam kui üks kord isekeskis arutanud, kuidas küll oleks võimalik ka oma pojale haridust anda, nii et ta õpiks asju, millest tal pole elus sooja ega külma.

Aga kui Ats oli oma rebasepoega juba pisut harinud, jättis ta tema sinna paika ja hakkas aru pidama,

kuidas saada kivi uuesti keset kastikaant. Kui pääseks kasti ja seina vahele, nii et võiks õla, rinna või piha suruda kivi ääre alla, siis jõuaks tingimata ta tagasi veeretada, aga kasti ja seina vahe oli sinna pugemiseks liiga kitsas. Ei olnud muud nõu, kui pidi minema kastikaanele. Esiteks ta katsus püsti seistes kivi tõmmata, aga ei jaksanud. Siis istus kastikaanele nõnda, et kivi jäi kahe jala vahele, surus päkad vastu seina, võttis kätega kivist kinni ja tahtis tõmmata. Aga samas ta märkas, et kivitõmbamisega peab ta jalgega paratamatult kasti seinast eemale suruma ja nõnda võiks just see sündida, mida ta kõige rohkem kartis: kivi kukuks maha. Sellepärast ta tõusis jällegi püsti ja pidas aru.

Viimaks ometi ta arvab olevat leidnud selle õige viisi, kuis ta saab kivist jagu. Ta hüppab maha, jääb kasti ette seisma, surub keha vastu teda ja sirutab mõlemad käed üle kasti kivi poole. Kahjuks on aga käed liiga lühikesed ja ei ulatu. Kuid siin Ats leiab kergesti nõu. Ta nihutab kastiäärseid kive pisut edasi ja asub siis jaluli nende peale. Nüüd on ta nii pikk, et sõrmed küünivad suure kivi serva taha. Kui Ats nüüd teda tõmbab, surub ta ise kogu oma kehaga kasti seina poole, mitte sellest eemale.

Aga kivi on raske. Ats peab mitu ja mitu korda katsuma, enne kui tal õnnestub selline jõukoondus, et tõmbab kivi tagasi keset kastikaant, kuhu isa oli ta asetanud. See sündinud, Atsi valdas sügav rahuldustunne. Ta unustas silmapilguks rebasepojagi ja istus kastikaanele puhkama väsimusest, mis tundus äkki kogu kehas

Kui isa tuli koju, oli tal esimeseks mureks järele vaadata, mis teeb rebane. Aga rebane ei teinud midagi, surus enda ainult kastinurka ja vahtis põlevate silmadega vastu, kui keegi piilus teda läbi kaaneprao. Isa meelest kõik oli korras, ainult kivi kastikaanel polnud tema arvates küllalt keskel, nii et ta pidi teda pisut edasi nihutama. Ta tegi seda sellise kergusega, et Atsil hakkas otse hale meel oma vaevast, mida ta äsja näinud sama kiviga. Ja ta mõtles, et millal saab küll tema nii suureks ja tugevaks, nagu isa. Kas ta üldse saab. Ometi oli tal nii hea meel, et kuigi tal pole veel isa jõudu, siiski sai ka tema selle raske kiviga hakkama, sest kus puudus jõud, seal aitas nõu.

„Miks on kastikaanel nii kitsas pragu?” küsis Ats isalt.

„Kui laiem, siis tuleb rebasepoeg välja,” vastas isa.

„Aga kui natukene laiem, kas siis ka tuleb?” küsis poiss uuesti. „Natinatikene?”

„Kui just hästi natukene, siis ei tule,” arvas isa.

„Kui niisuke pulk oleks vahel, nagu see, kas siis tuleb?” päris Ats isalt ja näitas just sama pulka, mida tema ise hiljuti oli tahtnud kastikaane vahele panna.

„Ei vist tule,” ütles isa.

„Siis pane see,” mangus Ats. „Pane, isa, siis ma näen paremini rebasepoega ja rebasepoeg näeb mind ka.”

„Las olla pealegi endine pulk,” arvas isa.

„Ei, isa, pane see,” palus Ats. „Mina ise otsisin selle pulga, see on palju ilusam kui see teine. Rebasepoeg on ilus, las tal olla siis ka ilus pulk kastikaane vahel. Kergita natukene kaant, ma ise pistan pulga

vahele, nii et sinul endal pole vajagi seda teha. Las rebasepoeg näeb, et mina ise panen selle ilusa pulga kastikaane vahele.”

„Mul pole praegu aega sinuga jännata,” vastas isa ja lisas ära minnes juurde: „Mõni teine kord, siis, nüüd las olla.”

Neid viimaseid sõnu kuulis ka ema ja sellepärast küsis Ats kohe, kas ehk temal pole nii palju jõudu, et saaks kastikaanele tuule alla. Aga ema ütles, et ei tema jaksa seda suurt kivi kergitada. See oli Atsile uskumatu, nii et ta hüüdis iseendalegi ootamatult:

„Aga mina jaksan!”

„Kuis nii?” imestus ema. „Ega sa ometi selle suure kivi kallale läind? Ära sa seda hullutükki tee, kukub sulle viimaks veel jala peale.”

„Ei kukkunud ühtigi,” vastas Ats.

„Siis sa ikka kiskusid juba teda?” päris ema.

„Ainult natukene,”seletas Ats. „Ega ma siis teda tõstnud, ainult veeretasin.”

„Kui isa seda teada saab, siis hoia oma nahk,” ütles ema. „Lased viimaks tema rebasepoja kastist välja.”

„Ei lase, rebasepoega ei lase,” kinnitas Ats. „Kui kivi oleks maha kukkund, siis ma oleksin ise istund kastikaanele.”

„Tähendab – ta pidi sul juba kukkuma?” küsis ema, ja nüüd Ats jutustas temale kogu oma loo pulgast, kastikaanest, tema praost ja kivist. Lõpuks kinnitas ta emale, et tema pulk olevat palju ilusam kui see, mille isa pannud kastikaane vahele ja sellepärast peaks selle asemele panema tema ilusa. Ema tulgu ainult vaadaku seda kahte pulka, küllap ta siis näeb,

kas temal, Atsil, on õigus või mitte. Tulgu ainult korraks kasti juurde, kaant pole tal sellepärast veel sugugi vaja tõsta.

Ja Ats mangus ema kallal seni, kuni see läks ühes temaga kuuri alla. Seal ta küsis kohe emalt:

„Kas sina tõesti ei jäksa kastikaant nii paljukegi kergitada, et mina saaksin selle uue ilusa pulga prao vahele pista?”

„Ei mina jäksa,” vastas ema. „Las tuleb isa, küll tema kergitab.”

„Isa ei tule ju,” ütles Ats. „Mul on nii igav teda oodata. Katsu õige korraks sina ise. Pista ainult sõrmed pisut kastikaane vahele, tõsta pole vajagi, ma vaatan, kas su sõrmed mahuvad sinna.”

Aga kui ema lõpuks pistis sõrmed, kuhu Ats käskinud, siis mangus see kohe edasi:

„No mis see siis sulle teeb, kui sa nüüd natukenegi katsud tõsta, ainult niipaljuke, et sa teaksid, kui raske see suur kivi on.”

Nõnda siis ema tõstiski pisut kastikaant ja Ats pistis kärmesti oma ilusa lepapulga talle vahele. Rebasepoegki, kes vahtis oma põlevate silmadega, nägi, kuis just Ats pistis selle ilusa uue pulga kastikaane vahele, mitte ema.

„Juba valmis!” hüüdis poiss rõõmsalt.

„0led sina aga kärmas!” imestus ema.

„Noh, näed nüüd, ema, sa jaksasid küll, ainult et sul omal polnud julgust katsuda,” rääkis Ats. „Vaat' mis hea, et mina sulle nõu andsin.”

„Jah, sinust on mul juba suur abi,” vastas ema.

Rebane jäi paariks nädalaks siia kasti ja iga päev Ats vahtis teda läbi irvakile jäetud kaane prao ning ajas temaga pikad jutud maha. Ta seletas temale ojapurdest, noorest lepikust teisel pool oja, mäenukist, kuhu paistavad kõik metsasuitsud, liiatigi veel kui ronida seal selle oksalise kuuse otsa. Ats lubas Mossale seda kuuske näidata, enne aga ta kasvagu pisut suuremaks ja saagu targemaks, nii et ta mõistab, mis on kuusk ja mis oks. Nüüd olgu tal aga esimeseks mureks, et ta teaks, kes on Mossa ja kes Piitsu, kui see tal selge, alles siis tulevad asjad, mis palju raskemad.

Ühel päeval ütles Ats emale:

„Rebase silmad ei põle enam nii hästi kui enne ja karv pole tal ka enam nii ilus.”

„See on sellepärast, et sa teda nii palju vahid,” seletas ema. „Rebasepoeg ei taha, et inimene teda ühtpuhku piilub.”

„Miks ta ei taha?” küsis Ats.

„Tema tahab üksi olla,” ütles ema. „Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad.”

„Kas kassipoeg vaadates ka niruks läheb?” küsis Ats.

„Kassipoeg ei lähe, aga, näe, rebasepoeg läheb,” seletas ema.

Ats pidas pisut aru, kas võtta ema sõnu tõena või naljana. Aga veel enne kui ta jõudis otsusele, kuulis ta ema ütlevat isale:

„Sa peaksid oma rebasele parema paiga muretsema, kus ta saaks rohkem õhku ja päikest, muidu läheb teine niruks, ei taha enam süüa ega kedagi, ainult vett lakub pisut. Näe, poisski paneb juba tähele, et rebase

silmad ei põle enam nõnda nagu enne ja et karv tokerdab ära.”

„Esiteks ta kartis kangesti; mõtles, ei tea mis talle tehakse, sellepärast põlesid ta silmad nii väga,” seletas isa; „aga eks võiks ta ka kuhugi mujalegi panna. Ma teen talle kaelarihma ja panen ta siis keti otsa.”

Seda kuulnud, Ats jäi pikisilmi ootama, millal küll isa hakkab rebasele kaelarihma tegema. Aga päev kadus päeva järele, ilma et Ats oleks midagi selletaolist tähele pannud. Viimaks tal katkes kannatus ja ta küsis emalt, miks isa ei hakka rebasele kaelarihma tegema.

„Isal pole kodu parajat rihmajuppi, millest teha,” vastas ema. „Ja ilusat vaskpannalt pole ka.”

„Kas rauast ei kõlba?” küsis Ats.

„Ei, rauast ei kõlba,” seletas ema. „Vasest on ilusam.”

„Aga kust isa saab vasest?” päris Ats.

„Poest, ikka poest,” vastas ema.

„Millal isa läheb poodi?”

„Pühapäeval, ega enne,” ütles ema, „argipäeval pole aega minna.”

„Mis päev täna on? ”

„Täna on reede, ” ütles ema.

„Nii et homme on laupäev ja siis tulebki pühapäev,” järeldas Ats.

„Jah, tunahomme on pühapäev ja siis läheb isa poodi ning ostab ilusa kullakarva pandla ja paraja tüki nahka.”

Nõnda oli siis Atsil üsna selge, kui kaua ta peab veel ootama, enne kui isa võib hakata tegema rebasele

kaelarihma: ta peab ootama terve tänase päeva, tänase õhtu, tänase öö, siis homse päeva, homse õhtu, homse öö, tunahomse hommiku, mis on juba pühapäeva hommik, ja tunahomse päeva, sest isa jõuab poest alles pärast lõunat tagasi. Kogu seda aega Ats kujutles endale hirmus pikana, nii pikana, et hakka kas või nutma ja valva pooled ööd. Aga siis juhtus äkki nõnda, et see hirmus pikk aeg kadus nagu lühike silmapilk. Selle imeliku muutuse põhjustas elus vares, kelle isa tõi metsast koju ja pani rebase juurde kasti.

„Kuidas sa ta kätte said?” küsis Ats isalt.

„Ma lasksin tal teise tiiva vigaseks, nii et ta ei saand lennata,” seletas isa. „Kukkus teine nagu vana kasukas krõbinal maha.”

„Miks sa ta rebase kasti paned?” päris Ats.

„Tahan näha, kumb on üle, kas rebane või vares,” ütles isa.

See oligi see asi, mis huvitas Atsi nii väga, et kujutletud hirmus pikk aeg muutus peaaegu silmapilguks. Suure põnevusega piilus ta läbi prao, mis rebane ja vares kastis teevad. Aga esiotsa nad ei teinud midagi, vaid vahtisid teineteisele üksisilmi otsa, ning äkki Ats pani tähele, et rebase silmad põlesid samuti kui alguseski.

„Miks põlevad rebase silmad nii väga varese peale?” küsis Ats emalt.

„Vares on kuri lind, sellepärast,” vastas ema. „Vares sööb väikeste laululindude pesad ja viib kanapojadki ära. Ning kui ta leiab tedre või rabakana pesa, siis pistab ta ka nende munad kinni. Isegi ematedre enese alt, kui see istub pesal, kougib ta

munad välja ja joob nad tühjaks, niisuke kuri lind on vares.”

„Aga miks emateder laseb oma mune võtta, kui ta istub parajasti pesal?” küsis Ats.

„Teder ei saa varese vastu, varesel on suur tugev ning terav nokk,” ütles ema.

„Aga kas rebane saab varese vastu?” küsis Ats.

„Vana rebane küll, aga meil on ju poeg,” seletas ema; „küllap näis, mis tema selle va karjajaaguga peale hakkab.”

Ats jooksis jällegi kasti juurde vaatama, mis teevad rebane ja vares. Aga need ei teinud ikka veel midagi, istusid igaüks oma nurgas ja silmitsesid teineteist vastastikku. Ometi Ats tahtis tingimata, et nad midagi teeksid. Sellepärast ta võttis paraja kepi, pistis selle prao vahelt sisse ja hakkas varest udima. See ajas noka laiali, kähises pisut ja hakkas kepi otsast kinni. Samal ajal ta näis silmitsevat mitte keppi ja poissi, vaid aina rebast, nagu oleks see tähtsam kui kõik muu.

Pika udimise järele Atsil õnnestus varest rebasele lähemale ajada. Nüüd võttis see südant ja kargas varesele kallale. Kuid vares hakkas tal oma suure musta nokaga just otsa eest silmade vahelt kinni ja sikutas. Rebane niuksatas ja kahmas varesel kahe esimese käpaga omakord pea ümbert kinni, nagu tahaks ta temale pai teha. See ei meeldinud varesele. Ta laskis rebase lahti ja mõlemad taganesid igaüks oma nurka, kus nad olid asunud esitekski.

Nüüd Ats katsus lükata rebast varese poole, kuid see ei õnnestunud, sest rebane veeres kui kera kepi eest ära, või ta hakkas nii kõvasti oma valgete tera-

vate hammastega kepiotsast kinni, et see oli varsti üleni täkkeid täis. Nõnda siis Ats asus uuesti varese kallale ja sai ta veel kord rebasele lähemale. Aga kui see tahtis jällegi tema natti kinni karata, viskas vares enda äkki selili ja andis rebasele oma tugeva noka ja mustade küüntega nii valusa hoobi, et see põrkas oma nurka tagasi. Vares jäi veel natukeseks selili lamama, nagu ootaks ta rebaselt uut kallaletungi, aga kui see ennast ei liigutanud, kargas vares maast üles ja taganes kaugemasse kastinurka.

Ats togis varest ja rebast kepiga kogu päeva ja need lõid isekeskis nii mõnegi vihase lahingu, aga võimata oli aru saada, kumb saab kummast lõpuks üle. Õhtul anti mõlemale süüa ja pühapäeval Ats mõtles oma mängu jätkata. Aga kui ta hommikul vara ärkas ja kastiprao juurde jooksis, nägi ta oma suureks üllatuseks ja ka pettumuseks, et rebane istub oma kastinurgas, varesepea ühes suure musta ning terava nokaga nina ees, kuna varese keha lamab kuidagi imelikult risakil keset kasti, mustad kanged jalad püsti, kõverad varbad ühes küüntega kõnksus. Varese sulgi oli kogu kast täis.

Seda kõike nähes Atsil hakkas vaesest varesest hirmus kahju. Ja ometi ta oli alles eile nii väga tahtnud rebase võitu ning oli valmis kas või kepiga talle appi minema, kui seda oleks vaja olnud. Miks ta siis nüüd seda võitu kahetses? Ta isegi ei teadnud miks. Aga vares, nagu ta seal kastis lamas, äratas temas kaastundmuse. Tal oli peaaegu nutt varaks, kui ta jooksis ema juurde ja hüüdis:

„Varesel on pea otsast ära!”

„Eks seda ole va rebane teind,” vastas ema. „Öösi muidugi, kui vares jäi pimedas magama, siis.”

„Ah pimedas!” imestus poiss, nagu peituks selles mõni lohutus.

„Muidugi pimedas, sest rebane armastab pimedat, aga vares heidab pimedaga magama,” seletas ema.

„Nii et vares poleks pidand magama heitma,” arutas Ats.

„Muidugi poleks pidand, kui rebane oli ülal,” ütles ema.

„Ja sellepärast on tal nüüd pea otsast ära,” järeldas Ats.

„Just sellepärast,” kinnitas ema.

„Oma süü, miks jäi magama,” arutas Ats ja läks peaaegu rahuldunult kasti juurde tagasi. Ometi muutus ta meel siin uuesti haledaks ja ta nuttis hea peatäie vaese varese pärast.

Nüüd polnud enam kuigi huvitav läbi prao piiluda. Sellepärast Ats jättis rebase ühes surnud varesega varsti sinna paika ja läks uuesti ema juurde. Aga enne seda pidi ta tingimata kepiga varest puutuma, teda pisut liigutama, nagu tahaks ta veenduda, kas ta ikka tõesti on surnud või mitte.

Ema juurde ajas Atsi see, et tal tuli äkki meelde, mis ta tükiks ajaks unustanud: isa pidi ju täna poodi minema, et tuua rebasele kaelarihm ja ilus kullakarva vaskpannal. Elav vares oli olnud huvitavam kui need asjad, aga kuna vares lamas nüüd surnuna kastis, siis pääsesid rihm ja pannal jällegi mõjule, nagu oleksid nemad elavamad kui vares, kel pole pead otsas.

„Kas isa läheb täna poodi?” küsis Ats emalt.

„Mis sinna?” küsis ema vastu, sest temal oli rihm ja pannal elumuredes veel hullemini meelest läinud kui Atsil endal elava varese tõttu.

„Aga kust ta siis rebasele kaelarihma saab,” ütles Ats etteheitvalt, et ema nii tähtsa asja unustanud.

„Ei noh,” oli ema nüüd poisiga nõus, „rebasele kaelarihma läheb ta muidugi tooma, sest seda on ju hädasti vaja.”

„Aga miks ta siis veel magab?” küsis Ats. „Nõnda jääb ta hiljaks. Mine aja ta üles!”

„Las ta magab pealegi veel, ta on ju väsind. Küllap ta pärast astub pikemad sammud, nii et jõuab ikkagi õigeks ajaks.”

„Astub kohe niisukesed sammud,” ütles Ats ja näitas emale tegelikult, kui pikad sammud võtab isa, kui ta hakkab kord poe poole minema, et tuua rebasele kaelarihm ja rihma otsa kullakarva vaskpannal.

Ats näitas emale tükk aega isa sammude pikkust, sirutades kord-korralt ikka enam oma lühikesi jalgu ja hakates lõpuks käimise asemel hüppama, sest ikka näis talle, et näidatud isa sammud pole veel küllalt pikad. Kui ta oli lõpuks kõigest jõust hüpanud, nii et pikemat sammu ta enam kuidagi ei saanud, küsis ta emalt:

„Kas isa tõesti kolpsib nõnda, kui ta hakkab poe poole minema?”

„Nõnda ta küll ei jäksa,” arvas ema, „sest isa on ju vanainimene, sina aga just paras hüppaja.”

„Aga kuidas siis isa läheb?” küsis Ats.

„Tema läheb nagu vanainimene muistegi, ikka kööts, kööts, kööts, kööts. Aga sina astud kõps, kõps,

kõps, kõps, ja kui pistad jooksu, siis tipp, tapp, tipp. tapp, nii et maa aina müdiseb.”

Nüüd hakkas Ats emale näitama, kuidas käib vanainimene ja kuidas astub laps, lastes kord oma peened sääred lõdvaks ja põlved kõverasse ning vedades jalgu järele või tippides sestsamast kärmesti, kärmesti murul ja kaevuteel ning pistes jooksu ja pekstes jalgadega vastu maad, nii et oleks kuulda müdinat.

„Kas kostab, kui ma jooksen?” küsis Ats emalt.

„Sa ju jooksed, nii et maa põrub, ehmatad viimaks mutid ja vihmaliimukad oma pesas ära, põgenevad teised sügavale, sügavale. Ja kui isa tahab kalale minna ning hakkab limukaid otsima, siis pole ühtegi kusagilt saada, mis me siis teeme. Muttidega on teine asi. See on hea, et sa need eemale hirmutad. muidu ajavad nad kapsa ja kaalitaimed üles. Ja toatagune heinamaa on ka alati mutimullahunnikuid täis, mis nürivad kohe vikati ära.”

Nõnda seletas ema Atsile tema jooksu mõju ja see jooksis kord-korralt ikka suurema hooga. See oleks võinud ehk veel tükk aega nõnda kesta, aga Atsil juhtus jooksul see halb õnnetus, et lõi oma palja varba vastu teravat kivi, mis peitus rohus. Valu oli suur ja ta tundus veel suuremana, kui varvas hakkas verd jooksma. Valuvaigistuse ainukeseks abinõuks oli nutt. See siis pääseski suure ning haleda kisaga valla ning ei vaikinud enne, kui ema tõi lapi ja sidus verise varba kinni. Pärast seda otsis ta rohust kurja kivi üles, võttis ta pihku, näitas teda Atsile ja rääkis:

„Vaata, see on seesama, mille sa ise paar päeva tagasi sinna viskasid. Mäletad, et ma sind siis kee-

lasin, öeldes: ära pillu kive rohu sisse, lööd oma jala nende vastu ära. Näe, nüüd ongi sul käes. Kivid peab aia äärde viskama, kus keegi ei käi.”

Ema tahtis kivi visata nõgesepõõsasse, aga Ats ei lasknud, vaid küsis kivi endale. Ema andiski selle tema kätte, aga selle asemel, et küütida ta aia äärde nõgestesse, viskas ta tema üle aia põllule.

„Seal lööd veel kord oma varba tema vastu veriseks,” ütles ema.

Aga poiss ei vastanud. Ta tegi, nagu ei kuulekski ta ema sõnu ja läks luugates kuuri poole, et vaadata, mis teevad rebane ja surnud vares. Seal piilus ta hulk aega ja udis vahetevahel kepiga, kuni kuulis viimaks isa häält, kes oli magamast üles tõusnud. Nüüd polnud poisil enam aega rebase kasti juures istuda, vaid tõttas vaatama, kas isa mõtleb täna poodi minna või on ehk ka tema kõik unustanud nagu emagi.

Aga ei, isal oli rebase rihm ja pannal meeles, kuid tema rääkis neist sellise hääle ja näoilmega, nagu võiks ta neid minna tooma kas täna, homme, tuleval nädalal või ka tuleval aastal. Ats ei saanud kuidagi aru, miks on küll vanainimesed nii ükskõiksed selliste tähtsate asjade vastu, nagu on seda rebaserihm ja vaskpannal. Kui tema, Ats, saab kord suureks, siis ei muutu ta kunagi nii tuimaks ja külmaks, ei kunagi. Mis on tähtis, seda tahab ta alati tähtsaks pidada, ehk olgu ta ei tea kui vana.

Nõnda mõeldes käis Ats kui vari isa kannul ja rääkis vahetpidamata nii või teisiti ainult rebasest,

surnud varesest, rihmast ja tema kullakarva pandlast. Isa pani saapaid jalga, poiss oli kõrval; isa pesi silmi, poiss oli sealsamas, nii et veetilgad lendasid talle näkku; isa sidus rätikut kaela, poiss kiskus teda püksisäärest; isa sõi, poiss luges tema suutäisi, ilma et omal oleks tahtnud ainustki raasu kurgust alla minna; isa tõusis lauast, poiss tellerdas tema jalge ees, vahtis talle üksisilmi otsa ja küsis:

„Isa, kas nüüd hakkad minema?”

„Sa oled täna nagu tüütu kärbes,” vastas isa pojale. „Anna ometi natukenegi rahu.”

Aga poiss ei võinud isale rahu anda, sest temal endal polnud rahu. Ta keerles vahetpidamata isa ümber ja tegi temaga ikka ja jälle samast asjast juttu. Ta ei pannud isegi seda tähele, millal ta lapi oma katkise varba otsast kaotas, tundis ainult äkki, et haige koht puutub rohuga kokku ning teeb valu. Nüüd läks ta ema juurde, et see seoks varba uuesti kinni, sest muidu võib veri jällegi jooksma hakata. Verejooksu Ats kartis kõige rohkem, sest millalgi oli isa öelnud, et kui veri jookseb, siis hakkavad soolikad paistma. Need aga paista ei tohi, sest siis tuleb varsti surm, nagu suri see kirju mullikaski, kellel vana Kriimik kaevas oma teravate sarvedega soolikad välja. Elas teine, see mullikas, paar päeva, ei söönud ega joonud, ainult kuurustas ja oligi teine ühel hommikul surnud. Ja kuigi Ats nüüd teab, et ei varba ega sõrmeotsast hakka soolikaid paistma, ometi kipub talle õudus südamesse, kui ta näeb oma verd.

„Kui sa oma varbalapid nii ruttu ära kaotad," räägib ema poisile, „siis tuleb mul varsti lappidest puudus kätte. Ühe oma vana särgi karistasin juba

puruks, teine on veel tagavaraks ja siis ei ole mul enam kusagilt midagi võtta.”

„Kas isal ei ole vanu särke?” küsis poiss.

„Isal ei ole praegu,” vastas ema.

„Aga minul omal?” päris poiss edasi.

„Sina pead omad nõnda ära, et need ei kannatagi enam varba ümber siduda,” seletas ema.

„Eks sa kisu nad siis ennem lappideks,” õpetas poiss.

„Mis ma siis sulle selga panen?” vastas ema.

Seda Ats ei teadnud ja sellepärast jäigi asi seks. Aga kui varvas uuesti kinni seotud ja pael isegi ümber pahkluu pandud, et lapp ei saaks varbalt ära nihkuda, oli poisi esimeseks mureks vaadata, kus on isa. Aga see oli nagu tina tuhka kadunud. Ats jooksis kuuri ja vaatas aita, läks lauda juurde ja ronis mööda redelit laka äärele, nagu võiks isa oma kirikuriietega sinna minna, tõttas kambri ja toa taha ning kui isa kuski ei olnud, siis pistis täie ajuga õueväravast välja teele. Aga isa jäigi kadunuks. Sellepärast ruttas Ats ema juurde, et temalt küsida, kuhu isa saanud. Kuid ema ei teadnud palju rohkem kui Ats ise. Ta arvas ainult, et eks ta siis juba poe poole sammud seadnud, kui teda enam kuski näha ei ole. See vastus Atsi ei rahuldanud. Tema tahtis kindlat tõendust isa asukoha suhtes. Nõnda siis ta jooksis uuesti õueväravast teele ja mööda teed edasi poe poole, kuni jõudis metsast välja põllu äärde, kus silm ulatus kauge maa taha nägema. Aga isa ei olnud teel. Oli küll teisi inimesi, aga teda mitte. Nukralt tuli ta koju tagasi, et ta polnud isa leidnud. Ta kõndis nina norus, silmad maas, kuni kuulis isa häält, mis küsis:

„Kust sina siis tuled?”

„Käisin niisama metsa ääres,” vastas Ats, sest ta ei tahtnud isale öelda, et ta asjata teda taga ajanud. Aga kui isa pani enese järele õuevärava kinni ja hakkas tõelikult poe poole minema, siis ei saanud Ats muidu, kui pidi ütlema:

„Ma tulen sind saatma.”

„Kaugele ei või, ema hakkab sind taga otsima,” vastas isa.

„Ega ma tahagi väga kaugele, ainult metsa servani,” ütles poiss.

Sellele ei lausunud isa sõnagi vastuseks, millest Ats järeldas, et sinnamaani võib temaga kaasa minna. Aga jõudnud üheskoos põldude äärde, isa ütles Atsile:

„Siit pööra nüüd tagasi, muidu tuled liiga kaugele.”

Ats tegigi, nagu hakkaks ta tagasi minema, tõepoolest pöördus ta aga teelt kõrvale ja läks paksu sarapuupõõsa taha, kust oli hea piiluda, kuidas isa astus oma raskete saabastega mööda tolmust maanteed. Ats oleks siin põõsa taga kas või seni seisnud, kuni isa oleks poest tagasi tulnud, aga natukese aja pärast hakkas kostma ema hääl, mis hüüdis tema nime. Nüüd ei aidanud muu, kui pidi koju tagasi minema, aga ta tegi seda luugates, sest äkki tundis ta, et katkine varvas teeb haiget ja tuksub hirmsasti, kuna ta seni polnud seda põrmugi märganud. On päris kindel, et kui Ats oleks võinud isaga kas või poeni kaasa minna, siis poleks ta oma haiget varvast üldse tundnud, nagu poleks teda otsas olemaski. Aga nüüd oli temaga väga raske astuda, sest pidi toetuma kannale.

„Kus sa ometi nii kauaks jääd!” tõreles ema: .kartsin, et läksid ehk isale järele.”

„Mu varvas on ju haige, ma ei saa joosta,” seletas Ats. „Saatsin isa lagedale välja, aga ei jõudnud ennem tagasi.”

„Mis sa siis komberdad oma haige jalaga nii kaugele,” ütles ema, „eks sa seisa kodu.”

„Ega mu jalg siis nii hirmus haige olegi, et ma sugugi käidud ei saa,” vaidles Ats nüüd kohe emale vastu.

„Su jalg on ehk nõnda, et kui pead kodu poole, siis on haige, aga kui väljapoole, siis terve,” ütles ema. Sellele ei vastanud poiss midagi, ja nõnda astusid nad vaikides õueväravast sisse. Nüüd oli Atsil esimene asi kohe rebase juurde minna ja läbi pilu talle öelda:

„Isa juba läks! Kui ta tagasi tuleb, saad omale rihma ja pandla kaela, küll sa näed. Vares ei saa, aga sina saad. Sina oled alles elus, sellepärast. Kui vares ka veel elaks, siis tooks isa ka temale rihma ja pandla, aga nüüd ei too, ei maksa vaeva. Ja siis, tead, tuled kastist välja. Kuhu isa su paneb, seda ma ei tea, aga küllap ta sulle juba koha leiab, kus sa võid rõõmuga elada. Sest isa ütleb emale ikka: ole rõõmus, kuni sul hing sees, kui saad hauda, siis aega kurvastada küll. Pea seda meeles! ”

Selle targa jutu peale vaatamata Atsil hakkas ometi varsti hirmus igav, sest isa ei tulnud ega tulnud. Päike pöördus juba metsa poole ja hakkas selle latvadele lähenema, aga ikka veel polnud isast kippu

ega kõppu. Kahel korral oli Ats salamahti õueväravast välja hiilinud ja metsaservani joosnud, et vaadata, kas ehk isa juba kaugeltki ei paista, aga ikka pidi ta pettunult tagasi tulema, sest isa polnud näha. Ja iga kord oli haige varbaga täpselt nõnda, nagu ema esiteks öelnud: väljapoole minnes ei teinud ta põrmugi valu, nagu poleks teda otsas olemaski, kodu poole tulles ei või muidu astuda, kui võta aina kand abiks. Viimaks lõppes Atsi kannatus. Ta läks ema juurde ja ütles peaaegu pahaselt:

„Isa ei tulegi täna koju.”

„Küll ta tuleb,” vastas ema, „päike on ju alles pooles õhtupoolikus.”

„Küll näed, et ei tulegi,” kinnitas Ats jonnakalt. „Sest kui ta tuleks, siis ta oleks juba tulnud.”

Aga just samal silmapilgul kääksus õuevärav, ja kui Ats jooksis akna alla, nägi ta, et isa ise ongi see, kes kääksutab õueväravat.

„Isa tuleb, isa tuleb!” karjus Ats ja jooksis suure ajuga uksest välja, nagu oleksid tal kõik varbad üsna terved. „Kas said rihma ja pandla?” oli tema esimene küsimus isale, millele see vastas üsna ükskõikselt:

„Kuis siis muidu! Raha eest saab kõik.”

„Näita mulle,” mangus poiss ja kargas ise isa kuuehõlma kinni. Aga isa ei tahtnud näidata, tõrjus poissi eemale ja ütles:

„Kannata nüüd natukenegi. Ma tahan enne süüa, siis vaatame, kuis selle asjaga saab.”

Need olid Atsile otse hirmsad sõnad. Sest mõelda, et peab kogu aja ootama, kus isa kisub endal saapad jalast, paneb uute riiete asemele vanad ning istub siis lauda sööma, oli raskem ülesanne kui ükskõik mis.

Kergem oleks olnud joosta veriste varvastega kui seista ja vaadata isa ükskõikset toimingut. Seisukord oli seda raskem, et isa võttis taskust mingisuguse pakikese, mis mässitud kollasesse paberisse, ja pani selle aknalauale. Selles pakikeses pidi tingimata kõik see olema, mis nii hirmsasti erutas Atsi. Ta hiilis sellele lähemale ja puutus teda näpuga, et tunda, mis on tõelikult paberi sees, aga see krabises peaaegu paljast vaatamisest juba ja isa ütles silmi pööramata:

„Poiss, jäta pakk rahule!”

Ats jättiski paki sinna paika ja läks uksest välja.

„Kuhu sa lähed seal?” hüüdis ema talle järele. „Tule sööma, toit jahtub ära.”

Aga Ats tegi, nagu ei kuulekski ta ema sõnu või nagu oleks tal nii paratamatuid toiminguid, et peab tingimata minema. Temal olid omad kavatsused. Isa toodud pakike seisis aknalaual, aken oli lahti. Ats arvas nõnda: pakki aknal ma avada ei saa, sest isa kuuleb paberi krabinat. Aga mis siis, kui katsuksin paki läbi lahtise akna õue toimetada, temaga toanurga taha lipata ning seal ta avada ja kõik ilusti järele vaadata, sest sealt ei kostaks paberikrabin ometi isa kõrvu. Pärast võiks asjad uuesti paberisse mässida ja läbi lahtise akna tuppa tagasi pista. Alles peale seda läheks uuesti kambri ja istuks lauda sööma, sest siis oleks süda täiesti rahul ja toit maitseks hästi.

See plaan muutiski Atsi kõrvad kurdiks, kui ema kutsus teda sööma. Pealegi oli see plaan nähtavasti õieti valmistatud, sest ta õnnestus suurepäraselt: Ats võttis läbi akna paki, nii et paber ei krabisenud põrmugi, ja viis ta toanurga taha, kus avas ta ja uuris

tema sisemust. Aga imelikul viisil leidis ta siit palju asju, mis ei võinud seista rebase kaelarihmaga mingisuguses ühenduses. Siin olid mingisugused vasknaelad ja kruvikesed, paar haaki ja obadust. Oli veel tükk nahka kokkukeeratult, aga rihma ei olnudki. Samuti puudus ka kullakarva vaskpannal. Atsi süda langes hoopis ära: kas oli isa rebase kaelarihma sootuks unustanud või polnud ta poest midagi tarvilikku leidnud. Ja muidugi: poes ei olnud midagi, millest teha rebasele kaelarihma. Sest milleks peaks poes niisukesi asju müüa olema, kui kellelgi pole rebast. Ei kellelgi! Ainult neil on ja sedagi üksnes sellepärast, et läks põlema istutatud noor männik. Isal on nüüd küll metsast väga kahju, kurdab tema kadu iga päev, aga selle eest on neil nüüd rebane, kelle nahast saab kord kas hea sooja mütsi või kasukakrae, nagu isa ütleb. Teistel pole metsa põlenud ja selle-pärast pole neil ka rebast.

Nõnda arutas Ats endamisi ja läks tuppa, sest ema hüüdis uuesti teda sööma. Lauda asudes poisi süda oli veel raskem kui siis, kui ta paki sisemust ei tundnud. Siis oli vähemalt põnevus ja ootus, nüüd polnud peale pettumuse midagi: pakis polnud ju ei rihma ega pannalt, vaid ainult üsna ükskõiksed asjad, millest Atsil polnud sooja ega külma.

Aga peale sööki muutus lugu veel halvemaks. Isa võttis nimelt nüüd omakord paki ja tegi ta lahti. Millegi pärast hakkas ta kõige peält oma naelu ja kruvisid üle lugema ja leidis, et kaks kruvi puudub. Ta luges nad uuesti üle, aga mis vajaka, see vajaka.

„Mis hull asi see siis nüüd on,” rääkis ta endamisi; .,ma ju ise lugesin kruvid üle ja keerasin nad oma käega paberisse, et nad kaotsi ei läheks, ja nüüd puudub ometi kaks tükki.”

Ja ta tõusis toolilt, läks oma riiete juurde ja katsus nende taskuid, ehk on kruvid sinna pudenenud. Aga taskuis polnud midagi. Siis vaatas ta otsivalt põrandale, liigutades toole paigalt, aga ka põrandal ei puutunud midagi silma.

„Nagu silmamoonutus!” hüüdis isa. „Elus jumalaime! Ise loed, ise paned paberisse, paber on terve, taskud on terved, paberit pole lahti võtnud, taskus oli ta kogu aeg, aga kadunud nad on, nagu tina tuhka.”

„Mida sa otsid seal?” küsis ema köögist.

„Kaks vaskkruvi on kadund, ei leia neid kusagilt,” vastas isa.

„Sa ehk oled unustand, ei võtnudki neid niipalju kui arvad,” ütles ema.

„Mul on paberile nende arvgi märgitud,” kinnitas isa.

„Kuhu nad siis said, tule jumal appi!” hüüdis nüüd ka ema, astudes köögist kambri. Aga just köögilävel torkas temale midagi erilist silma: tagakambri uks oli peaaegu üsna kinni, ainult pisut irvakil, ja prao vahelt piilus kellegi silm hirmunud pilgul. Märgates ema vaadet, piiluv silm kadus kohe uksepraolt. See tundus emale kahtlasena. Sellepärast hüüdis ta:

„Kuule, Ats, ega sina ometi pole isa paki kallal käind?”

„Ei ole,” vastas poiss iseäralise hääletooniga ja lisas kinnituseks juurde: „Kust siis mina, ma olin ju enne sööki väljas.”

Need sõnad olidki, mis viisid ema õigele mõttele: Ats ehk läkski just selleks enne sööki välja, et läbi akna pakk oma kätte saada. Sellepärast küsis ta isalt:

„Eks sa siis pannud ka tähele, kas asjad olid veel nõnda paberis, nagu sina nad poes panid, või olid nad kuidagi teisiti?”

Isa vaatas emale nagu arusaamatuses otsa ja ütles siis:

„Õige, paber oli ju hoopis teisiti kinni mässitud kui mina seda tegin. Tähendab – kes siis?...”

Isa mõtles natuke ja hüüdis siis:

„Poiss, tule siia!”

Aga Ats ei tulnud. Isa hüüdis teist korda valjumini, aga ka siis ei ilmunud kedagi. Ema läks tagakambri vaatama ja jõudis just parajaks ajaks, et näha, kuis poiss, kes läbi akna välja läinud, putkas metsa, välgatades esimeste puude vahelt. Ema kargas avatud aknale ja karjus kõigest jõust:

„Ats! Ats! Kuhu sa jooksed? Isa kutsub ju.”

Poiss jäi nagu välgust rahatuna seisma, kui kuulis oma nime hüütavat.

„Tule tagasi,” käskis ema, ja kui poiss oli juba akna all, ta küsis: „Sina puutusid isa pakki, eks? Noh, aga nüüd on isal kaks kruvi kadund. Kuhu sa need panid? Mis sa nendega tegid?”

„Mina pole nendega midagi teind,” vastas Ats.

„Kuhu nad siis said?” päris ema.

„Mina ei tea,” kinnitas poiss.

„Sa pead teadma,” ütles ema. „Tunnista ilusti üles, kuhu sa nad panid, muidu lõpeb asi halvasti.”

„Mina pole neid kuhugi pand, mina ei tea, kuhu nad said, ma ainult vaatasin neid ja panin nad siis paberi sisse tagasi,” seletas Ats.

„Kui sa oleksid nad paberi sisse tagasi pand, siis nad ka oleksid seal, aga isa ütleb, et neid ei ole,” rääkis ema.

„Mina pole neid võtt,” kinnitas Ats endiselt.

„Too poiss siia, küll ma vaatan, kas kruvid tulevad välja või mitte!” hüüdis isa emale ja nõnda pidigi Ats uuesti läbi akna sisse ronima ja isa ette ilmuma. Aga tal oli enne nutt varaks kui ta sinna jõudis ja isa ees pääses vana tönn ise lahti.

„Mis sa karjud,” ütles isa pahaselt. „Võtad ja kaotad minu kruvid ära ja siis ise veel karjud pealegi. Mina peaks karjuma, sest minu kruvid on kadund ja mul on neid vaja. Aga ühte ütlen ma sulle, poiss, et kui sa minu kruvisid välja ei too, siis mina nalja ei mõista. Esiteks jätan ma rebasele rihma tegemata ja teiseks lasen ma rebasegi kastist välja, las joosta metsa. Mina ta sinule just tõin, aga kui sina teed niisukesi tempa, et võtad minu kruvid salaja ära, siis võtan mina oma rebase tagasi.”

„Mina pole kruvisid võtt,” ulgus poiss ja jämedad pisarad jooksid tal mööda palgeid alla, jättes sinna läikivad vöödid.

„Ära tühja luiska,” vastas isa. „Kruvid olid paberi sees, keegi pole paberit puutund, ainult sina, tähendab sina pead teadma, kus kruvid on.”

„Mina ei tea,” kinnitas poiss endiselt.

„Kuule, mina lähen lasen rebase praegu kastist välja, kui sa ei ütle, kuhu panid kruvid,” ähvardas isa.

„Pai isa, ära lase rebasepoega, aga mina kruvisid ei tea,” palus Ats ja astus sammu isale lähemale.

„Aga mis sa siis selle pakiga tegid? Kus sa temaga käisid? Ehk kaotasid kruvid lihtsalt ära, ei muud midagi,” rääkis ema.

Ja nüüd pidi Ats tahes või tahtmata kogu oma kavala plaani ja tema teostuse üles tunnistama. Pidi jutustama, kuis ta hiilinud õue, seal läinud lahtise akna taha, mille laual seisnud pakike oma krabiseva paberiga, kuis ta oodanud ja valvanud, et ei isa ega ema paneks tähele, mis sünnib pakiga, kuis ta näpanud ta aknalt ja kükitanud ise akna taha maha ning kükakil läinud toanurga varju, kus istunud ja avanud paki, tema sisemust sorinud ning ta siis uuesti kinni mässinud, jälle lahtise akna taha hiilinud, õige silmapilgu valinud ja paki oma endisele paigale toimetanud, kui isa ja ema ei teadnud seda põrmugi tähele panna.

Seda kõike pidi Ats nüüd jutustama ja küsimuste peale täiendavaid seletusigi andma, mida teha oli hirmus raske. Aga veel hirmsam oli mõelda, et kui ta kõike puhtast südamest ei tunnusta, siis võib isa otse siinsamas tema silma all toolilt tõusta, uksest välja minna, üle õue kuuri alla astuda ja rebasepoja kastist valla päästa. Ometi oli Ats seda väikest kikkkõrva mõne päevaga nii väga armastama hakanud, et ennem sündigu ükskõik mis, ainult et aga rebane jääks alles. Isa tehku kas või kastikaane pragu jällegi kitsamaks,

tehku ta või hoopis piluks, aga ärgu lasku rebast välja. Nõnda arvas Ats ja sellepärast jutustas ta kõik nii hästi ja õieti, kui ta vähegi oskas.

Seda teinud, ta läks ninapidi nurka ja nuttis seal suure häälega, nagu oleks tal oma salajasest plaanist nii hirmus kahju. Aga ema ütles talle lohutavalt:

„Mis sa sellepärast nii hirmus karjud. Tule parem näita, kus sa selle paki avasid, ehk on kruvid sinna maha kukkunud ja meie leiame nad üles.”

Nõnda Ats läkski ühes emaga välja ja viis ta toanurga taha, kus ta oma krabiseva pakiga istunud. Ema asus seal kahe käega ettevaatlikult rohtu sirvima, kuna Ats kükitas sealsamas ja vahtis suure hoolega. Äkki karjatas ta nagu ehmunult:

„Näe, üks hiilgab seal!”

Ja ta kahmas vaskkruvi rohu seest pihku.

„Kus see teine siis veel on,” lausus ema, „tema peab ju ka siin olema ”

Aga ei võtnudki kaua aega, kui nad leidsid ka teise kruvi. Nüüd oli Atsi rõõm nii suur, et ta ei läbenud tuppagi minna, vaid hüüdis juba läbi lahtise akna isale:

„Mõlemad käes! Ega sa nüüd rebasepoega lahti lase?”

„Ei ma siis lase, kui oma kruvid kätte saan,” vastas isa.

„Aga kas rihma teed talle?” päris poiss, kes sai oma julguse juba tagasi.

„Kuis siis muidu,” vastas isa.

„Aga sul pole ju vaskpannalt, paberi sees ei olnud,” ütles Ats.

„Poes ei olnud ju niisukest, nagu meile tarvis,” seletas isa, „ja sellepärast panen selle väikse raudpandla, mis mul naelakarbis. See pole küll nii ilus kui vasest, aga käib küll.”

„Aga mis sa selle rõngaga teed, mis sul paberi sees?” küsis poiss.

„Selle panen rihma külge,” vastas isa, „ja rõnga külge tuleb kett, keti otsa rebane.”

Seda öelnud, isa tõusis toolilt ja otsis oma kingsepakasti välja, mis seisis sahvris ülemisel laudil. Seal vedelesid läbisegi suuremad ja väiksemad nahatükid, pisut pigi nahklapi sees, tükk meevaha, nubulik traadilõnga, mis kedratud kõige paremast linast, harjasekimp, traadiotsad, mitmesugused naasklid, kõverad ja sirged, vasar, käärid, tangid, saapatikud paberist kotis, naelad ja lugematu hulk muud kribukrabu, mille otstarvet isa isegi ei teadnud õieti, Atsist rääkimata. Aga ometi hoiti seda kõike suure hoolega alal, sest valitses kindel arvamus, et mida pole vaja täna, see võib homme muutuda hädatarvilikuks. Sellepärast ei tohtinud Ats kunagi omapead minna kingsepakasti kallale, sest temal oli viisiks kõik laiali kanda ja ära kaotada. Iseasi, kui kastis sorimine sündis isa silma all, siis võis pisut, sest siis isa kinnitas iga natukese aja pärast:

„Poiss, jäta kast rahule! Sul nagu sõrmed sügeleksid.”

„Ega ma midagi tee, ma muidu vaatan,” vastas Ats ja sõrmitses kasti kallal edasi, nagu poleks ta isa sõnu kuulnudki. Ja et oma tegevust veel süütumaks muuta, ta võttis mõne riistapuu või nahatüki, pistis selle isale nina alla ja küsis:

„Isa, mis see on?”

„Eks sul omal ole silmad peas, vaata ise,” vastas isa.

Aga Ats ei lasknud ennast sellest heidutada. Natukese aja pärast oli ta mõne uue asjaga või nahalipa-kaga jällegi isa nina all ja kordas endist küsimust. Nõnda sündis see seni, kuni isa tüdines ja juba peaaegu kurjalt käratas:

„Ma olen sulle juba öelnud, et jäta minu asjad rahule, mul on neid tarvis!”

Isa vali hääl peletas pisut poissi, sest tal tuli meelde, mis siis sünnib, kui isal on midagi tarvis ja tema seda kuski ei leia. Siis tuuakse ikka välja kas kingsepakast või naelakarp, sagedasti aga mõlemad, ja kõlistatakse ning soritakse nende kallal. Väga sagedasti pööratakse nad lauale või põrandale kummuli, nii et nende kogu sisemus on kõigi silma all. Kui siis lõpuks ühest või teisest kastist tarvilik asi leitakse, siis tänavad kõik kergendatud südamega jumalat, et ta on neile andnud kingsepa- ja naelakasti. Aga rahustavalt mõjub seegi, kui võib mõlemad kastid kummuli keerata, ilma et sealt leitaks otsitavat. Peale seda on kõik veendunud, et kui pole otsitavat asja kastides, siis pole teda kogu majaski. Ja Ats läheb isegi sinnamaale, et usub, mida pole nende naha- ja rauakastis, seda pole terves maailmas. Seepärast arvab ta alati, kui kuuleb mingist imelikust asjast, et peaks õige naha- ja rauakasti hoolega läbi otsima, küllap juba seal leiduks seletus ja lahendus.

Täna isa leidis oma kingsepakastist kõik tarviliku ja nõnda siis seadis ta enda tööle. Ats, kes seisis jaluli vundamendi serval ja rinnuli aknalaual, otsu-

stas maksku mis maksab silmas pidada, kuidas sünnib isa käte vahel rebase kaelarihm, nii et kui temal endal tuleks millalgi teda teha, siis poleks vaja enam pead murda, vaid ainult lase kätel käia. Ometi üks kimbatus oli tal: ta oleks tahtnud isale lähemale, et paremini näha, aga selleks oleks pidanud ta kas üle aknalaua ronima, mis oli kõvasti keelatud, või ta oleks pidanud vundamendilt maha kargama ja ukse kaudu tuppa jooksma. Seda viimast ei võinud ta aga sellepärast, et vaheajal isa oleks ehk midagi teinud, mida Ats oleks tahtnud tingimata näha. Nõnda siis ta jäi endiselt rinnuli aknalauale, sirutades sealt oma kaela ja isegi kogu keha isa poole.

Pikapeale see läks raskeks. Sellepärast siis ta tegi katset paljaid varbaid ümmarikkude palkide vahekohtadele asetada ja mööda seina end kõrgemale upitada, nagu mõtleks ta aknast sisse ronida. Seda manöövrit katsetas ta korda kolm, et näha, kas isa paneb seda tähele ja ütleb midagi või ei. Aga isa ei lausunud sõnagi, ei tõstnud töö juurest silmigi. Sellepärast Ats võttis kord-korralt ikka enam südant ja asus lõpuks põlvili aknalauale. Kui isa ka nüüd midagi ei öelnud, kargas Ats üle akna sisse.

Aga nüüd sündis temaga imelik asi, mis oli varemaltki juba temaga sündinud, ainult et tema polnud kunagi tähele pannud, kui imelik on selline asi. Niipea kui ta sai isa kingsepakasti juurde, unustas ta silmapilk kõik muu, isegi selle, et isa hakkas õmblema rebasele kaelarihma. Temal ei olnud muud meeles kui aga see lõpmatu kribukrabu, mis leidus kastis. Nagu iseenesest läks esiteks üks käsi, aga varsti ka teine kasti, et seal sõrmitseda ja asju välja koukida,

mida nii huvitav omal vaadata ja ka isale näidata, et seletust küsida.

Viimaks Ats hakkas nahatükkidest ja muist asjust loomadele aeda ja lauta ehitama, ning kui need valmis, siis muutusid ülejäänud nahatükid ja asjad igasugu loomadekski, kes häälitsesid ja tegid muid vigureid. Eriti tarvilikeks osutusid need asjad, mis isa enda tarvis kastist oli välja otsinud. Sellepärast pidi Ats ka need omale võtma, tehes lõnganubulast kähara villaga oina, tangidest möirgava härja, kes muutus pärast kuldiks ja laksutas oma lõugu, mis täis valget vahtu. Seda vahtu ei näinud ei isa ega ema, poleks näinud ka ükski teine inimene, aga Ats nägi selgesti – nägi, kuis tangidest kult laksutas vahus lõugu ja kõndis nagu möirgaja lõukoer. Kähara villaga oinas ja vahus lõugadega kult sattusid vastastikku. Aga kult oli oinast tugevam, sest see lendas laualt maha ja veeres mööda põrandat kapi alla, kust teda oli raske kätte saada. Samal ajal hakkas isa lõngakera otsima, ja Ats ütles, et oinas joosnud kapi taha, sest tema kartnud kulti. Selline vastus pahandas isa ja lugu oleks ehk halvasti lõppenud, aga õigel ajal leidis Ats paraja kepi, millega hirmutas oina kapi tagant välja, et võis tal sarvist kinni võtta ja ta isa kätte viia, kus ta muutus jällegi harilikuks lõnganubulaks.

Ats jändas kaua oma oinaste, kultide, härgade, hobuste ja hanedega, kelleks sai kõver õmblusnaaskel, sest see oli justament nagu hani, võta või jäta. Aga kui ta lõpuks kõigest tüdines ja tal meelde tuli, et,

heldene aeg! isa õmbleb ju rebasele kaelarihma, siis oli see juba valmis saanud, pannal ilusti otsas ja kõik, ainult augud pidi veel rihmale sisse torkama, ainult need, ja see oligi kõik, mis Ats nägi rebase kaelarihma valmistamisest. Nüüd oli tal hirmsasti kahju, et ta polnud jäänud rinnuli aknale, sest siis poleks kingsepakast talle saanud kiusatuseks. Ometi polnud enam midagi parata, sest isa ei hakanud Atsi pärast teist korda sama rihma õmblema.

Aga rihma kaelapanemise juures oli Ats kogu aeg, nii et ta nägi oma silmaga, milline häda ja vaev on rebasepoja kaelarihmaga. Ei oska talle kuidagi aukusid õigesse kohta torgata, ikka tuleb pannal kas liiga kaugele või liiga ligidale, nii et rihm kas pigistab rebasepojal kõri kinni või ta libiseb tal üle pea ära. Pealegi ei seisa rebasepoeg silmapilkugi paigal, et võiks rihma rahulikult proovida ja mõõta, aina viskleb, aina väänleb, aina sipleb ja katsub oma valgete, teravate hammastega sälvata.

Viimaks ometi oli rihm nõnda kaelas, et rebasepoeg võis vabalt hingata ja et see tal siiski üle pea ära ei tulnud. Nüüd kinnitas isa keti lõksupidi rihmarõnga külge ja tõstis rebase kastist välja. Esimese hooga tahtis see kohe metsa joosta, aga kui ta nägi, et ta ei pääse keti otsast kuhugi, lömitas ta maha ja ei liigutanud oimugi. Isa pidi ta kettipidi majanurga juurde peaegu lohistama, kus lõi palgi sisse tugeva obaduse, mille külge köitis traadiga ketiotsa. Siin pidigi olema rebase uus asukoht. Siin pidi ta kasvama suureks ja siin pidi ta kasvatama endale selle õige karva, mis on nii sobiv heale talimütsile.

Toanurgast natukene maad eemal seisis suur laiade

okstega kuusk, mis kohises tuulega nii valjusti, et see oli selgesti kuulda metsavahi toaski. Atski oli seda kohinat kuulnud õhtuti, mõnikord aga südaöösigi, kui ta virgus millegi pärast oma asemel. Ühelt poolt tugenes vastu kuuske haohunnik, teiselt poolt puuvirn ja need olidki takistuseks, et rebane ei pääsenud oma keti otsas ringi ümber kuuse tegema.

Toaseina äärde pandi rebasele laudadest kokkulöödud onn, kuhu pääses väikse augu kaudu. Selles pidi olema rebasel hea pehmel põhul magada ja siin pidi ta ka kurja ilmaga varju leidma. Aga rebasele ei meeldinud see mugav eluase, tema arvas paremaks asuda suure kuuse alla, kus valmistas endale väikse urka haokubude tüügaste vahele. Ats ei tahtnud, et rebasepoeg magaks paljal mullal, ja viis talle tema pesasse peoga põhku, aga rebane küütis selle kohe oma pesast välja. Nüüd Ats tõi talle metsast kuiva sammalt. Sellega rebane leppis.

„Miks rebane ei taha põhul magada?” küsis Ats emalt.

„Põhul on suitsu hais küljes, sellepärast,” seletas ema.

Aga isa ütles:

„Põhul on inimese hais küljes, sellepärast.”

„Kas siis rebane ei salli inimese haisu?” küsis Ats.

„Ju ta siis ei salli, kui ta põhul ei maga,” vastas isa.

„Aga meie oleme ju küll tema vastu head,” arvas poiss. „Sina tegid talle ilusa kaelarihma ja ema annab talle rõõska piima.”

„Rebane tahab lahti saada, tahab metsa, ei muud midagi,” seletas isa.

„Kas siis metsas on parem?” päris Ats.

„Aga mis sa siis arvad?” küsis isa vastu.

See pani poisi mõtlema. Tähendab temal on õigus, kui ta kipub ühes isaga metsa. Aga isa ei lase teda endaga kaasa. Ta peab ikka jääma koju ema juurde. Teda peetakse peaaegu nagu seda rebasepoegagi toa juures, ainult et rihma pole talle veel kaela pandud ega ketti järele.

Nõnda mõeldes hakkas Atsil rebasepojast peaaegu hale meel, aga enne kui see sai õieti sündida, seletas ema, nagu mõistaks ta poisi mõtteid:

„Metsas on ju tema isa ja ema, sellepärast tahab ta sinna. Tema ju ka armastab neid, nagu inimeselapski.”

„Aga kas siis isa ja ema teda ei armasta?” küsis Ats.

„Ikka ka, kuis siis muidu,” vastas ema.

„Aga miks nad siis ei tule siia, kui nad teda armastavad?” päris poiss.

„Sellepärast, et meie oleme siin,” ütles nüüd isa. „Metsloomad ei armasta inimest.”

„Sest et nemad ei salli inimese haisu,” täiendas poiss isa seletust.

„Just nii, ei salli meie haisu,” kinnitas isa.

Ats läks suure kuuse alla ja kükitas seal rebasepoja juurde, silmitsedes teda tükk aega. Viimaks tõusis ta püsti ja küsis emalt, kes astus uksest õue:

„Kas mõisa sõnn, see suur punasekirju, ka möirgab sellepärast inimeste peale, et tunneb nende haisu?”

„Kuis nii?” küsis ema üllatatult ja jäi Atsile otsa vahtima.

„Aga isa ju ütles, et rebane ei armasta inimest, sest tunneb tema halba haisu,” seletas poiss. „Siis ka mõisa sõnn möirgab sellepärast.”

„Mõisa sõnn on tige,” ütles ema, „sellepärast möirgab.”

„Rebane on ka tige," arvas poiss.

„Muidugi," oli ema nõus, „sa ju nägid, mis ta tegi vaese varesega.”

„See oli sellepärast, et vares jäi magama,” seletas Ats. „Mina ei jää rebase juurde magama, ja kui jään, siis teisele poole kuuske, haopinu ja puuvirna taha, sinna rebase kett ei ulata.”

„See on õige, sinna ta ei ulata,” oli ema nõus. „Kui magama jääd, siis ikka teisele poole kuuske.”

Nõnda siis oli Atsi vahekord rebasega selge: ta võis tema juures kükitada ja istuda kas või päevad läbi, aga liiga ligi ei tohtinud minna, sest siis näitas Mossa kohe oma helevalgeid ja nõelteravaid väikseid hambaid. Oleks aga Ats julgenud teda käega puutuda, siis oleks Mossa kohe kätte kinni karanud ja seda samuti purenud, nagu ta tegi seda puupulgaga, mille Ats sirutas eemalt kaugelt talle nina alla. Poiss katsus rebast küll söötmisega lepitada, aga esiotsa polnud sel tagajärge: loom oli harjunud kord poisi emalt toitu vastu võtma ja ei loobunud nii kergesti oma harjumusest.

Nagu Ats, samuti oli ka Piitsu Mossaga alguses üsna nõutu. Niipea kui see keti otsa pandi, tuli ta teda kohe uudishimulikult vaatama ja tervitama: ajas kõrvad kikki, tegi üllatatud näo, niuksus, nuusutas ja liputas saba. Aga niipea kui ta oma nina rebasele liiga lähedale pistis, sai ta kohe selle teravaid hambaid tunda. See tegi Piitsule suurt nalja. Ta kargas tagasi ja pistis siis uuesti nina lähemale, nii et Mossa sai sinna uuesti kinni naksata. Nüüd oli Piitsul aru selge, mis teha: ta hakkas Mossa ümber rõõmsalt ketast lööma, kord kõhuli lastes, kord püsti karates, kord haukudes, kord kilgates. Rebane tõmbus alguses kössi ja paljastas vahetevahel hambaid, aga peagi hakkas ta uudishimulikult Piitsu toimingut vaatlema, sest ta taipas nähtavasti, et oma pika, musta, sasis karva peale vaatamata pole koer ometi kuigi hädaohtlik kaaslane. Kui Piitsu küllalt oli Mossale nalja teinud, katsus ta uuesti temale läheneda. Nüüd ei karanud Mossa talle enam otseteed hammastega ninna, aga ajas siiski hambad paljaks. Sellest oli Piitsule küll: ta tõmbus alistunult tagasi. Pisut aru pidanud, ta laskus kõhuli murule, sirutas esimesed käpad välja, surus lõua nende peale ning sulges silmad, nagu mõtleks ta pisut puhata. Ometi ei tulnud tal nähtavasti uni, sest vahetevahel ajas ta silmad pilukile ja vahtis rebast, nagu lüüraks ta, mis see teeb. Aga see ei teinud midagi, ei liigutanud ainustki liiget, vahtis ainult üksisilmi lamavat Piitsut.

Nõnda kestis see teatud teisenditega mõni päev, kui kaua just, seda ei pannud õieti keegi tähele, isegi Ats mitte, olgugi et asi puutus temasse kõige rohkem. Ühel hommikul aga, kui ta välja läks rebast vaatama,

mis oli ikka tema esimeseks mureks, tuli ta sealt suure jooksuga tuppa tagasi ja karjus:

„Mossa mängib Piitsuga! Ema, tule vaata, kuis nad kahekesi mängivad!”

Aga Atsi üllatus oli veel suurem, ta oli peaaegu nii suur, et muutus pettumuseks, kui ema vastas:

„Kas sa alles nüüd nägid seda esimest korda? Nad mängisid juba eilegi.”

„Aga miks sa mulle seda ei öelnd?” küsis Ats vastu.

„Ma mõtlesin, et sa tead seda isegi ” ütles ema.

„Ei, ma ei teadnud,” kinnitas Ats ja tal oli väga kahju, miks mitte tema polnud esimesena näinud Mossa ja Piitsu mängu, vaid ema, kes ei pidanud seda niigi tähtsaks, et oleks sellest kohe temale, Atsilegi, rääkinud.

„Ainult need näevad ja kuulevad kõige enne, kes tõusevad hommikul varem üles kui teised,” seletas ema, nagu tahaks ta Atsi lohutada.

„Siis mina hakkan ka vara üles tõusma, veel varem kui sina,” ütles Ats.

„Aga siis sa pead ka õhtul vara magama minema, muidu sa ei jäksa,” arvas ema. „Lapsed heitku õhtul ühes kanadega magama ja tõusku hommikul ühes sigadega üles, vanainimesed aga mingu õhtul ühes sigadega magama ja tõusku hommikul ühes kanadega, nii on õige.”

See ema praktiline tarkus ei huvitanud Atsi kuigi palju. Selle asemel oli temal oma mure, sest ta ütles:

„Aga kes ajab mu nii vara üles, kui ma tahan enne sind?”

„Räägi kukega, küll tema äratab,” naeratas ema poisile.

Ema naeratus hakkas ka Atsisse. Ta märkas, et temaga heidetakse nalja ja sellepärast ta vastas:

„Ma räägin õige jah va kukega, küll tema laulab mu üles.”

Aga kukega rääkimisest ei tulnud Atsil suurt midagi välja, sest nende vahekord polnud kuigi hea, pealegi veel teisest põlvest saadik. Juba praeguse kirju kuke isa – ka see oli samasugune kirju, nagu tema poegki, ainult pisut ehk tumedam – juba isa oli langenud selle omavahelise vihavaenu ohvriks. Tüli sai alguse sellest, et kukkede juures maksab isaisadest päritud kord, mis ütleb: laulja kuke kõrval ei tohi laulda ükski teine kukk, kui ta ei nori riidu.

Kui nüüd metsavahi kirju kikas kanade rõõmuks oma kaela õieli ja noka pärani lahti ajas, nii et häälel oleks hea sirge tee tulla, tegi Ats põõsa või aia taga umbes samuti: sirutas ka oma kaela välja, ajas suu lahti ja tõmbas kuidagi hinge sissepoole, nii et kurgus sündis mingisugune inetu kigin-kögin, mis ometi tuletas pisut meelde kirju kuke ilusat ja kõlavat laulu.

Esiteks see ainult üllatas kukke ja ta karjus imestunult: „Kukk-kukk-kukk-kukk!” Siis muutus ta tõsiseks ja jäi tähelepanelikult vahtima. Lõpuks süttis temas viha, mis läks päev-päevalt aina tulisemaks. Kukk hakkas ikka suurema hooga laulma, ja et poiss talle aina vastas, siis sattus kukk vihast ja kurjusest otse marru. Ühel päeval kargas ta oma

teravate kannustega mitu korda põõsasse, mille taga kükitas osatav Ats. Aga selline nali ei kestnud kuigi kaua, sest kukk taipas peagi, et osataja ei asu põõsas, vaid põõsa taga. Nõnda hakkas ta ühel päeval põõsa asemel poisile oma teravate kannustega hoope jagama, püüdes tabada aina pähe, kas või otseteed silma.

Paar korda Ats saigi näost veristada. Kuid selle häda vastu Ats leidis kergesti kaitset. Isal oli nimelt vana must kuub, mille ta ajas endale selga ainult kange sajuga. Muidu ta seisis kas toas varnas või vedeles kruupingi otsal või kuski mujal. Tema vastu ei tundnud keegi muul ajal huvi, aga laupäeval, kui ema võttis leivad ahjust välja ja kui nad olid pisut liiga saanud, nagu ta ütles, siis hüüdis ta alati isa musta kuube, mis tähendas, et Ats pidi ta välja otsima ja ema kätte viima. Ema kattis leivad esiteks valge rätikuga ja laotas siis musta kuue üle. Nõnda pidid nad parajaks minema.

Selle musta kuue, millel magus värske leiva lõhn küljes, võttiski nüüd Ats endale appi, kui ta läks kirjut kukke osatama. Iga kord, kui kukk kargas üles, et Atsile hoopi anda, tõstis see kuue kõrgele üle pea ja nõnda tabasid teravad kukekannused mitte poissi, vaid ainult musta kuube. Seda ta võib sopsida kas või väsimuseni. Ats ainult naeris ja õrritas kukke aina rohkem. Lõpuks oli kukk selle musta kuue peale nii vihane, et niipea kui ta teda nägi, kukkus ta kohe kaklema! Veel enam! Kõige vastu, mis oli must, algas ta vihast võitlust, ja pidas seda nii südilt ja vahvalt, et muutus otse pööraseks. Piitsugi sai nüüd tunda kui halb on omada musta karva, sest kukk kargas talle igal parajal silmapilgul kannustega selga.

Aga isegi mustale ruunale ja mustale härjale ei andnud kirev kukk armu, aina sopsis teisi vastu tagumisi jalgu, lauldes ise peale seda täiest kõrist, nagu kuulutaks ta oma suurt võitu. Harilikult ei teinud ruun kukest väljagi, aga ükskord lõi ta millegi pärast tagumise jalaga ja tabas kanget kukke nii õnnetult, et see lamas tükk aega risakil maas, ilma et oleks liigutanud oimugi. Ats arvas juba, et kukekese toss on väljas, ja kuulutas sellest emalegi suure kisaga, aga kui see ligi astus ja natukene aega oli kukke silmitsenud, ütles ta:

„Näe, silmad ju liiguvad teisel, kus ta siis saab surnud olla.”

Nüüd nägi ka Ats, et kuke silmad, millel punased võrud ümber, liiguvad tõepoolest, ja ta küsis emalt:

„Kas siis ei jää surnuks, kui silmad alles liiguvad?”

„Kui kukel liiguvad alles silmad, siis hakkab ta varsti ka ise liikuma, küll sa näed,” seletas ema ja lisas juurde: „On ikka teine ka rumal, läheb hobuse jalgu sopsima, nagu see midagi aitaks. Tema arvab vist, et must ruun ja härg on samuti kuke tõugu, nagu sina oma musta kuuega.”

„Kuda siis mina olen paremini kuke tõugu kui ruun?” küsis Ats.

„Noh, sul on ju kaks jalga ja oled sama suur kui kukk,” vastas ema.

„Ei, mina olen suurem, hulga suurem,” vaidles poiss vastu.

„Isa must kuub teeb su nii suureks, ega sa muidu ole ühtigi,” seletas ema.

Samal ajal, kui ema ja Ats jutlesid nõnda kuke juures, hakkas see juba peadki liigutama, vaadates pisut ümber. Lõpuks pöördus ta küljeli ja kargas siis püsti. Aga jalgel tuikus teine esiotsa pisut ja kui ajas kaela siruli, et laulda, jäi hääl kõõksti! teisel kurku kinni, kuna ta ise langes põõsa äärde oma ilusale lookas sabale, nagu võtaks ta värskel rohul istet. See kestis ainult silmapilgu, siis oli ta uuesti jalul ja kõndis sama uhkelt ja iseteadvalt nagu varemaltki.

Nõnda siis pääses kirju kukk musta ruuna surmast, kuid musta kuue küüsist ei pääsenud ta mitte, millega pidas kõige vihasemat võitlust. Juhtus olema sajune ilm ja metsavaht ajas endale musta kuue selga. Aga kuke silmis oli üsna ükskõik, kes kandis musta kuube, tema pidi talle ikkagi kallale kargama. Riputa kuub kas või teiba otsa ja las tuul liigutab teda pisut, kohe on kukk oma kannustega kapsimas, sedavõrt vahva ja rumal on ta. Nõnda nüüdki: niipea kui metsavaht astus üle ukse õue, kargas kukk talle kandu, kargas esimest, teist, kolmat ja mõni teab mitmendat korda, sest musta kuue sabad liikusid käies nii ärritavalt. Metsavaht jäi esiteks vaatama, mis see ometi on, ja kui ta nägi, et kukk kargab temale endale kallale, süttis temas tuline viha, sest tema arvas, et kukk võib küll kakelda Piitsuga, ruuna ja härjaga nende musta värvi pärast, aga mitte temaga, kuigi temal on must kuub seljas.

„Sina, häbemata, tuled oma peremehe ja leivaisa kallale,” ütles metsavaht peaaegu sellise häälega, nagu loeks ta pühapäeval piiblit ette, ja äigas kukele kadakase kepiga korra ja siis veel teise korra. Sellest oli küll. Kukk jäi lamama, nagu ta oli lamanud ruunalt

saadud hoobi järgi. Ats, kes kaklust oli pealt vaadanud, tõttas juurde, et näha, kas kuke silmad liiguvad või ei. Ta vahtis tükk aega, aga niihästi kuke pilk kui ka kogu keha jäi liikumatuks. Ainult ühte pani Ats tähele: kuke nokast nõrgus verd värske rohu sisse. Ka isa pani seda tähele ja ütles:

„Läks ju rojule pähe, sellepärast see veri.”

Ja sõnalausumata ta tõi rehealuselt labida, nihutas ukseläve ees seisva laia paekivi paigalt, kaevas selle asemele augu, mattis surnud kuke sinna sisse, kattis mullaga, mille tallas jalgadega kõvasti kinni ning pani siis paekivi endisesse paika tagasi.

„Mis hullutükki sina siis nüüd teed?” küsis ema, kes ka tuli isa toimingut vaatama.

„Matan kukke,” vastas isa.

„Miks sa ta maha matad, temast oleks saanud ju hea supi,” ütles ema.

„Ma ei söö kukke, kes julgeb minu enda kallale tulla,” vastas isa. „Tigeda härja ma müün ära, aga mis ma pidin siis selle surnud kukerisuga tegema? Kes tuleb seda minult ostma? Sellepärast matan ta läve ette, et ta tunneks igapäev mu kanda, kuni ma elan.”

Nende sõnade peale hakkas ema rõõmsalt naerma, nagu Atsile paistis.

„Mis naerulinnupesa siis sina õige minu sõnadest leidsid?” küsis isa.

„Miks ma siis ei peaks naerma,” seletas ema. „Sa paned vaese kuke siia oma kanna alla, aga kukk ei tulnudki sinu endaga kaklema, vaid ainult sinu vana musta kuuega, millega mina hautan leivakoorukest pehmeks.

"On üsna ükskõik, kas keegi kakleb minu endaga või minu kuuega, mis mul seljas,” seletas isa, seades kivi oma paigale.

Ema ei lausunud selle kohta enam midagi, nagu oleks temagi isa sõnadega nõus. Aga Atsil oli vaesest kukest väga kahju, eriti sellepärast, et just tema ise oli õpetanud teda seda musta kuube nii tuliselt vihkama, mis tõi talle nüüd surma.

„Kas kukk siis ka oleks surnuks jäänd, kui tal nokast poleks verd tulnd?” küsis ta emalt.

„Ei ta siis poleks jäänd, kukel on ju visa hing,” ütles ema.

„Et see veri ka kohe pidi tulema!” ohkas Ats nüüd natukese aja pärast.

Ja kaua, kaua ta püüdis nõnda üle läve sisse ja välja saada, et mitte laiale paekivile astuda, mille all puhkas kange kukk, kes nii südilt oli võidelnud kõige mustaga. Veel enam! Ta tundis oma kõrvus ja rinnas nagu hella valu, kui nägi või kuulis, kuis isa astus oma rautatud kontsaga täiel hool kivile, mis kattis kuke hauda. Ja nagu oleks ema Atsi tundmusi aimanud, pidas ta sestsaadik enamasti alati läve ees värsked kuuseoksad, mida vahetas iga paari päeva pärast. Ta ütles, et nõnda ei kanna jalgega liiva tuppa, aga Atsile tundus, nagu ütleks ta, et nõnda on vaesel kukel pehmem isa rautatud kontsade all.

Nõnda oli selle kirju kuke lugu, kelle poeg laulab praegu kanade rõõmuks. Ats osatab teda samuti, nagu ta osatas tema isagi, kes pidi surema juba siis, kui poeg oli alles munas, mida haudus kana. Aga musta kuube Ats pole veel tarvitusele võtnud, seda mitte, sest ta kardab, et kui ka noor kukk õpib kõike musta vihkama, nagu tegi seda vana, siis sureb tema

ehk niisamuti nagu ta eelkäijagi ja ta maetakse kuhugi läve ette hirmsaks hoiatuseks tulevastele kukkedele.

Sellised olid põhjused, miks Atsil polnud kuigi suuri lootusi, et kukk hakkaks teda oma lauluga õigel ajal äratama, kui ta tahaks hommikul tõusta enne ema. Sellepärast oli parem, kui kõik jäi, nagu oli: ema tõusis varem, kas või ühes päikesega, kui ajast kippus muidu nappus kätte tulema, kuna Ats ärkas alles siis, kui päike oli juba peaaegu keskhommikus. Muidugi, kaotada polnud tal sellega nüüd enam midagi, sest mis tähtsat oleks võinud veel vara hommikul sündida, kui Mossa ja Piitsu vahekorrad olid juba selged.

Tõepoolest läkski nüüd kõik nagu tuntud rada: Mossa ja Piitsu mängisid hommikul vara, õhtul hilja ja ka südapäeval, nagu juhus ja tuju oli, või nagu Piitsul leidus aega. Sest Mossaga mängimine polnud sugugi tema ainukeseks eluülesandeks. Peale selle oli tal veel palju muid toimetusi: käis külavahel jooksmas ja nuusimas, käis omapead jäneste ja lindude jälgi ajamas, mis oli tal keelatud lõbu, käis tee ääres istumas või lamamas, et näha, kes kõnnib või sõidab mööda. Jalakäijad teda nii väga ei huvitanud, aga kui mõni vanker sõitis mürinaga, siis tundus Piitsule suurima lõbuna, kui ta võis minna hobuse nina ette haukuma ja karglema, aga ikka nõnda, et ta selle juures ei satuks hobuse jalge alla. See oli valus, seda ta teadis juba ammugi. Paar aastat tagasi oli temaga selline õnnetus juhtunud. Ainult õnneks, et see oli talvel pehme lumega, muidu Piitsu oleks ehk saanud

enneaegselt surma, nagu see kirju kukkki, kellele metsavaht lõi kepiga pähe. Vankri ja ree taga polnud ka hea haukuda, eriti kui teha seda lähedalt, sest siis võis vastu nina ulatuda piitsa ots oma sõlmiga, mis lõi silmist tule välja.

Kõigist lõbudest kõige suurem oli Piitsul aga see, kui ta võis ühes metsavahiga metsa minna. Ka see oli keelatud lõbu ja sellepärast ta sai seda ainult harva maitsta. Metsas oli nii palju huvitavaid loomi ja asju, magusaid ja vängeid lõhnu. Seal oli jäneseid, oravaid, mitmesuguseid linde, suuri ja väikseid, siile, hiiri, konni, rohutirtse ja isegi usse, kes ajasid pea püsti ning sisisesid, niipea kui Piitsu neile lähenes. See kõik ajas ta hirmsasse ärevusse ja ta tuiskas nagu arutu puude ja põõsaste vahel ringi, nii et metsavaht pidi teda aina vilistama ja kutsuma, muidu kartes teda silmast kaotada.

Kui Piitsu tuli selliselt metsaretkelt koju, oli ta sagedasti mudane ja märg, ise väsinud ja keel ripakil suust väljas. Nõnda ilmus ta Mossa juurde ja viskas enda kuusejuurikale või kuhugi mujale pikali. Mossa jooksis siis uudishimulikult talle vastu ja nuusutas teda igalt poolt, nagu tahaks ta lõhnade järele otsustada, kus Piitsu käinud. Aga metsa lõhnad pidid ka Mossa ninna kuidagi eriliselt kinni hakkama, sest ka tema muutus ärevaks, hakkas erutatult oma keti otsas jooksma, nagu tahaks ka tema sinna, kust Piitsu toonud need imelised lõhnad kaasa, mida ta tunneb tema pikas, tokerjas karvas ja lõõtsutavate lõugade ümber. Mõnikord jäi Mossa, kui oli juba küllalt nuuskinud Piitsut, nukralt tema juurde istuma ja niuksus vaik-

selt omaette. Ükskord Ats kuulis seda ja küsis temalt:

„Miks sa niuksud? Mis sul viga?”

Aga Mossa ei võtnud poisi sõnu kuuldavakski, vaid niuksus edasi.

„Kas Piitsu ei mängi täna sinuga?” küsis Ats uuesti ja seletas lisaks: „Piitsu on väsind, Piitsu tahab magada, tema käis kaugel metsas, sellepärast. Aga ära kurvasta, kallis Mossakene, kui isa ja Piitsu jälle kord kaugele metsa lähevad, siis läheme ka meie kahekesi. Ainult, kuidas saan ma sinu keti seina küljest lahti.”

See oligi see suur küsimus: kuidas saada rebase kett seinapalgi sisse löödud obadusest lahti. See andis Atsile peamurdmist kauaks ajaks. Vahepeal ta hakkas rebast harjutama, et see õpiks käima, kui teda kettipidi viiakse. Aga rebane ei sallinud, et Ats hoidis tema ketist kinni. Tema armastas muidu paigast paika joosta, nii et kett aina korises.

Atsi jändamist rebase ketiga juhtus millalgi nägema isa ja ütles temale peaaegu kurjalt ja keelavalt :

„Poiss, jäta rebase kett rahu!”

„Ega ma midagi tee, ma tahan ainult teda õpetada keti otsas käima,” vastas Ats vabandavalt.

Selle vastuse oli ta õieti andnud, sest isa ei öelnud enam midagi, tuli sõnalausumata Atsi juurde ja küsis:

„Sa arvad siis, et ta hakkab nagu koer keti otsas käima?”

„Ma tahtsin teda õpetada jah, aga, näe, ei käi, ajab sõrad vastu,” seletas Ats ja songutas rebast ketist.

„Sa teed talle ju nõnda haiget,” ütles isa. „Anna kett siia, las mina katsun.”

Ja nüüd isa hakkas omakord rebasega jändama. Aga ka tema ei saanud kaugemale kui poegki. Viimaks tuli emagi vaatama, mis need mehed — nagu ta ütles — selle vaese rebasega õige teevad. Aga ta nägi peagi, et mehed ei tee rebasega mitte kui midagi, ennem rebane meestega, sest see sunnib neid sada imet välja mõtlema, et aga saada teda kuidagi liikuma. Piitsugi on meestel abiks aru pidamas, kargab ja kilkab, nagu teeks kogu asi talle ütlemata suurt rõõmu ja nalja. Naljaasjana tundubki ta kõigile, ainult rebane on nukker, isegi kuri ja hakkaks vististi igaühele kätte kinni, kes söandaks teda puutuma minna. Oma südamesõpra Piitsutki ta ei kannata hästi ja näitab talle oma valgeid hambaid.

„Nõnda ei tule sest midagi välja,” ütleb ema viimaks, „jätke ta minu hooleks, ma katsun temaga oma õnne, kui toon talle süüa.”

Nõnda jäetigi rebane seks korraks sinna paika. Aga Atsi meeli vaevas ikka endine küsimus ja sellepärast ütles ta isale:

„Kui ema rebase keti otsas käima saab, kas lähed siis temaga metsa?"

„Eks siis näe,” vastas isa.

„Aga kuidas sa keti seina küljest lahti saad?” päris poiss, sest see oligi asja põlevam punkt.

„Eks me sellega ka kuidagi hakkama saa,” ütles isa ebamääraselt.

„Kas tõmmad obaduse seina seest välja?” küsis Ats.

„Milleks siis kohe obadus välja?” küsis isa vastu.

„Teed siis mõne ketilüli katki?” päris poiss edasi.

„Miks siis kohe katki?” vastas isa põiklevalt.

„Aga mis sa siis teed?” mangus poiss.

„Eks me siis näe, kui tegema hakkame,” arvas isa. „Mis me tühja enne oma pead murrame, võib olla rebane ei hakkagi keti otsas käima, siis on see kõik asjata.”

„Hakkab tingimata,” kinnitas poiss ja algas uuesti isa pinnimist, et see ometi kord ütleks, kuidas ta mõtleb keti seina küljest lahti saada. Aga isa suu jäi lukku, nii et Ats ei saanudki tema suurt saladust teada. Sellepärast nägi ta sellest öösigi unes, nägi, kuis rebane käis ilusasti keti otsas, aga keegi ei osanud ketti seina küljest lahti võtta, ei tema, isa ega ema. Tulid isegi mingisugused võõrad mehed, vaatasid, pidasid aru ja läksid pead kõngutades minema. Viimaks tuli keegi väike vanamees, kel pikk must habe ja ise muidu ka üleni karvane – oli teine pisut nagu nende Piitsu moodi. Ka tema vaatas ja arutas ning ütles viimaks isale üsna selgesti, nii et Atski seda kuulis:

„Maja tuleb maha lõhkuda.”

Isa leidis selle arvamuse nähtavasti mõistliku ja loomuliku olevat. Ta kutsus ema välja ja ütles temale samuti selgesti:

„Maja tuleb maha lõhkuda.”

Nüüd kordas ema ka Atsile neid sõnu ja temal oli üpris hea meel, et maja tuleb maha lõhkuda, sest siis saab näha, kuidas ta on tehtud. Nõnda nad hakkasidki kõik üheskoos lõhkuma. Aga siit peale unenägu muutus segaseks, kuni jõuti sinnamaale, et maja

või midagi muud langes hirmsa mürinaga kokku. Seda kuuldes Atsil tõusis suur hirm ja ta ärkas üles. Aga ta oli alles kuidagi poolunes, kui ta kuulis, et ema ütles:

„Kas nägid halba und või? Sa rääkisid ja vehklesid nii väga.”

„Maja tuleb maha lõhkuda,” vastas Ats läbi une üminal.

„Mis sa ütled?” küsis ema arusaamatuses. „Mis majalõhkumisest sa seal räägid?”

Nüüd ärkas Ats täiesti ja tahtis oma unenägu emale jutustada, aga äkki ta leidis, et kõik oli ununud. Paistsid veel nagu mingisugused tumedad, ähmased kujud ja kostsid nagu kellegi segased sõnad, aga needki haihtusid olematusse.

Võttis hulk aega, enne kui ema sai rebase sinnamaale, et ta laskis end ketiga igale poole talutada.

„Käib nagu koer muistegi,” ütles ema viimaks.

„Mis isa nüüd teeb?” arutas Ats. „Kas ta võtab keti seina küljest lahti või ei?”

„Muidugi võtab,” arvas ema.

„Aga kuis ta saab?”

„Ei mina seda tea kuis, aga küllap ta kuidagi ikka saab,” rääkis ema.

Ja saigi, ning pealegi veel üsna lihtsalt, nii et Ats arvas, temagi oleks osanud seda teha, kui ta aga oleks teadnud. Ja, ainult kui ta oleks teadnud, kuis teha.

Pikk kett oli nimelt kahest tükist kokku jätkatud ja nende ühendavaks lüliks oli pandud mingisugune rõngas, mille isa pikerguseks teinud, et ta oleks teiste ketilülide moodi. Selle rõnga otsad isa murdis pisut irvakile ja nõnda lahutaski ta ühe ketijupi teisest. Poolitatud ketile jätkuks ta sidus tüki nööri, et oleks hea kinni hoida ja rebasele järele lasta, kui tahab talle jooksmiseks vabadust anda.

Nõnda mindi üheskoos vaatama, mis teeb Mossa, kui ta saab keti otsas metsa. Ka Piitsu tuli kaasa. Aga tema sai Mossale kõige suuremaks kiusatuseks, sest tema oli ju vaba ja võis minna, kuhu süda kutsub, kuna Mossa pääses ainult sinna, kuhu kett ulatus ja kuhu isa ta viis.

„Piitsule oleks pidand täna ka rihma kaela panema,” arvas ema, „siis poleks rebasel nii kahju olnud keti otsas.”

Ja et Mossat pisutki lohutada, võttis ema isa käest nööriotsa ja läks jalgrajalt kõrvale mööda võserikku käima. Aga seal vedas Mossa enda varsti nõnda kinni, et ema ei saanud temaga enam edasi ega tagasi ja pidi kutsuma isa appi.

„Ära sa nööriotsast lahti lase,” õpetas isa, „siis on ta läind.”

„Ta on ka väle ja kärmas nagu elus nõel,” rääkis ema Mossa kohta.

„Metsloom jääb ikka metsloomaks,” lausus isa.

Viimaks nad said kahekesi rebase rägastikust lahti ja tõid ta uuesti teerajale. Nüüd tahtis ka Ats maksku mis maksab ketiotsa korraks oma pihku saada. Aga seda isa ei lubanud, sest ta kartis, et rebane võib enda poisi käest kuidagi lahti kiskuda. Ometi see ei

jätnud oma mangumist, ja et väljapääsu leida, ema soovitas nööri poisil ümber keha siduda, nii et see ei saaks end unustada ega rebane plehku pista. Sellega isagi oli nüüd nõus ja nõnda Ats sai Mossa oma juhtida. See oli õnnelikumaid silmapilke, mis tal elus olnud, ja ta oleks tahtnud kas või alatiseks nõnda jääda, et nööriots oleks tal ümber keha ja teises otsas sikutaks väsimatu Mossa.

Jõudnud koju, Ats ütles isale:

„Las ma veel natukene käin temaga, ega ma kaugele lähe.”

Aga isa ei olnud nõus ootama, vaid tahtis kohe mõlemad ketiotsad ühendada. Ainult ema eestkostmisel ta lubas pisut kannatada. Aga kui need mõlemad silmapilguks tuppa läksid ja pärast hakkasid poissi hüüdma, siis polnud teda kustki kuulda. Alles pika kutsumise peale ta ilmus suure tee poolt.

„Sa lubasid ju õues ja toa ümber olla,” ütles isa etteheitvalt.

„Ega ma siis nüüdki kaugel olnd,” vastas Ats.

„Kuis ei olnd kaugel,” ütles isa, „ma hüüan ja hüüan, aga sind pole kuski näha ega kuulda.”

„Ma tahtsin Mossale maanteed ja suuri kruusaaukusid näidata,” seletas Ats. „Ta nii väga tahtis sinnapoole minna, muud kui tiris aga teine.”

„Vaata nüüd, misuke väänkael sa oled,” ütles isa, „lubad jääda siiasamasse, aga lähed kruusaaukudele. Teine kord ma sind enam üksinda Mossaga ei luba.”

Ometi isa ei suutnud Atsi mangumistele kuigi kaua vastu pidada. Oli ilus sügisene ilm. Päike paistis peaaegu suvise soojusega. Tuulest polnud põrmugi tunda. Rukkikõrres hiilgas vastu päikest

vaadates tuhat ämblikuvõrku. Lindudel oli nii hea olla, et mõnel neist kippusid peaaegu laulud peale. Lõokesed aina katsusid nagu oma kevadisi lõõritusi meelde tuletada.

Põldudel korjati viimast suvivilja ja pandi rõukudesse. Atsi isa ja ema pidid minema oma kaeranatukest kokku panema. Kaasa võeti ka Mossa, kuna Piitsu kui vaba mees kunagi sörkis niikuinii pererahva seltsis. Põllul mõeldi Mossa kuhugi kinni siduda, et ta oleks oma silma all, aga lõpuks köideti nööriots Atsile ümber keha, et ka sel oleks oma tegevus: karjataks rebast. Seda lõbu lubati ainult ühe tingimusega: ta ei lahku põllult ega kao metsa, muidu võetakse kohe rebane käest ära.

Et metsavahi maalapike käis vastu mõisapõldu, siis läks Ats muidugi kohe sinna kanti ja enne kui isa ja ema teadsid aimatagi, oli poiss nende silmapiirilt kadunud. Alles pika hüüdmise peale tuli ta jällegi nähtavale. Nüüd määrati talle piiriks teatud viljarõugud, millest kaugemale ta ei tohtinud minna. Aga et isa ja ema eemalt ei ulatunud hästi määratud piirisid nägema, siis võis Ats neist vahetevahel tublisti üle astuda. Ja ei olnud ei rebasele ega Atsile huvitavamat paika kui see, kuhu oli keelatud minna.

Nõnda kulus tund tunni järele: ema ja isa ajasid kaera kokku, Ats jändas Mossaga. Esiteks asus ka Piitsu nende läheduses, aga ta tüdis varsti, kui rebane temast enam nii väga polnud huvitatud ning kui Ats tõrjus teda aina eemale, sest tema ise tahtis Mossaga olla. Õhtueeli panid isa ja ema jälle kord tähele, et Atsi ja rebast pole enam kuski näha. Nad hakkasid hüüdma, aga ei mingit vastust. Lõpuks isa läks poissi

otsima. Ta juhtis oma sammud sinnapoole, kus ta teda viimati näinud. Aga seal ei olnud teda. Siis läks ta huupi edasi ja hüüdis ikka ja jälle uuesti. Viimaks jäi ta seisma, kuulatas ja vahtis ringi. Eemal kaugel kuski viljarõugu juures välgatas äkki mingisugune loom. Ehk oli see rebane, mõtles isa ja seadis sammud sinnapoole. Kohale jõudnud, talle selgus, et ta oli õieti aimanud: rebane oligi viljarõugu juures. Aga kus on siis Ats? Ka see oli muidugi siin – magas viljarõugu ääres, nööriots endiselt ümber keha. Mossa toimetas tema ümber, sikutades ajuti kõigest jõust oma ketti, ilma et poiss oleks sellest vähematki märganud. Alles isa mitmekordse raputamise peale ärkas Ats ja avas silmad.

„Kuidas sa siis nii kaugele tulid ja siia magama jäid?” küsis isa.

„Rebane tahtis kangesti tulla,” vastas Ats. „Ja ega see siis nii väga kaugel olegi, näe, meie kodu alles paistab.”

Nüüd võttis isa tal nööri keha ümbert lahti ja ütles:

„Mina karjusin, nii et kas või hääl ära, aga sina magasid nagu surnu, ei teadnud maast ega taevast.”

Kui ema kuulis, mis Atsiga juhtunud, ütles ta:

„Sa ju lubasid mitte kunagi rebase juures magama jääda või kuigi, siis teisel pool kuuske, kuhu rebasekett ei ulata. Aga nüüd põõnasid otse rebase silma all. Eks sa mäleta, mis varesega sündis, kui ta jäi rebase juures magama.”

„Ega mina pole vares, et Mossa võtaks mul pea otsast, ma ju tunnen, kui ta tuleb minu kallale,” ütles Ats.

„Kes seda teab, kas tunned midagi, kui sa nõnda ära väsid, et otse rebase silma all magama uinud,” arvas ema.

„Jah, ei sinust ole veel meest midagi,” arvas nüüd ka isa. „Pane sind rebase karja, aga varsti oled nii väsind, et norskad nagu mees muistegi.”

„Rõugu ääres päikesepaistel oli soe, sellepärast,” seletas Ats, „kui poleks seda olnd, siis ma poleks üldse magama jäänd.”

„Eks rebasel olnud ka soe, aga tema ei jäänd ühti magama,” vastas isa ja sest saadik ei andnud ta enam kunagi Mossat Atsi hoolde ega sidunud talle nööri ümber keha. Sellest oli Atsil väga kahju, aga polnud midagi parata. Rebast viidi ka pärast seda metsa jalutama, aga enam ei usaldatud teda kauemaks ajaks Atsi talutada, sest kes võis teada, millise vembu tema jällegi võib välja visata. Kui isa ise Mossaga käis, tüdis ta peagi tema sikutamisest ja sidus harilikult nööriotsa oma püksirihma külge. See tegi Atsile suurt nalja ja ta ütles isale:

„Sa oled nüüd nagu minagi, rebasenöör ümber keha.”

„Ainult et ma ei jää rebase juurde magama nagu sina,” vastas isa.

Nõnda kulusid päevad hilise sügiseni, ilma et oleks sündinud midagi eriti meelirabavat. Mossa tiirles hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni oma keti otsas, nii et Ats ei tabanud kunagi silmapilku, kus oleks leidnud ta magamast. Ainult mõnikord, kui ta oli Piitsuga tundide kaupa huilanud, mis väsitas koera

nähtavasti surmani, pani Mossa oma pea magava koera kaelale ja laskis vahetevahel üürikeseks silmad kinni langeda. Oli see mõni magamine? Ei, see polnud Atsi arvates mingi magamine.

Kui Mossa kord jällegi nõnda Piitsu juures pikutas, nina siruli ja kõrvad kikkis, kuna Ats nende läheduses kükitas ja üksisilmi vahtis, tuli tal äkki meelde, et Mossa oli metsast tuues hoopis teist nägu kui praegu. Millal ta oma välimust oli muutnud, seda Ats ei teadnud, aga nüüd äkki ta nägi üsna selgesti, et Mossa polnud enam põrmugi iseenda nägu. Enne ta oli lühem ja paksem, nüüd peenem ja pikem, nagu oleks keegi ta korraga või pikkamisi välja venitanud. Temaga oli nagu seesama sündinud, mis isa tegi saarma nahaga – pingutas teise kuhugi lauale, nii et saaks suuremaks. Eriti oli muutunud Mossa pea ja just sellest Ats märkaski kõige enne, et Mossas on midagi muutunud. Pea oli tal alguses nagu imelikult suur ja pruunikad karvad seisid kohevil, mille keskelt kõrvad ulatusid vaevalt välja, paistes üsna tömpidena. Aga nüüd oli pea nagu väiksemaks jäänud, karv tema ümber ludusse tõmbunud ja punasemaks läinud, kõrvad pikemaks kasvanud ja teravamaks muutunud, nina pikemaks veninud. Ühes nina ja kehaga oli ka saba kasvanud, et ei kaoks tasakaal üksikute kehaosade vahel. Pealegi hakkas saba karvasemaks minema, nagu oleks pea loovutanud oma endise katte temale.

Ühes rebase välimusega muutus nähtavasti ka tema sisemus. Millal see just algas, seda ei teadnud ei Ats ega ka rebane vististi isegi, aga äkki ta hakkas huvi tundma kanade vastu, kes kõndisid mööda õue. Eriti liigutas teda kirju kuke laul. Seda kuuldes ta mõni-

kord niuksuski tasakesi. Nii mõnigi kord Mossa krapsas kanade järele, kui need sattusid tema keti piirkonda, aga tänini polnud ta veel ühtegi neist kätte saanud. Ainult kukk oleks kord peaaegu oma elu jätnud, tõelikult aga ta kaotas ainult mõned sabasuled. Seegi ei tulnud juhusest või hooletusest, vaid sihikindlast tegevusest: kukk ise tungis Mossale kallale, sest nagu tema isa vihkas musta värvi ja suri oma viha kätte, samuti vihkas noor kukk punast värvi, sest Ats oli talle seda õpetanud.

Atsile tegi ikka veel pöörast nalja, kui kukk temale kallale kargas. Sellepärast ta narris ja osatas teda alati, ja et silmnägu oleks kuke kannuste eest varjatud, ta võttis endale nüüd endise musta kuue asemel vana punase vaiba ümber pea. Seda ei tohtinud ta küll hästi teha, aga muud parajat riidetükki ei leidunud. Musta kuube ta ei tahtnud võtta, sest siis oleks kukk jällegi millalgi vihmase ilmaga isa kallale karanud, mis oleks talle toonud paratamatu surma. Selle eest hoidus Ats, sest ta ju armastas kukke, kellega ta nii kaua vastastikku laulnud.

Lõpuks aga Ats pidi nägema, et kuke käes muutub iga värv surmavärviks. Punane oli ju küll hädaohutu värv, sest seda ei kandnud ei tema, isa ega ema. Ainult nende majast natukene maad eemal oli üks väike poiss, palju väiksem kui tema, Ats ise, ja sel oli särgi moodi pikk punane kuub. Seda kuube ei näinud aga nende kukk kunagi, või kuigi ta oleks näinud ja punasele tormi joosnud, siis poleks see talle kohe surma toonud.

Kõige oma arukuse ja ettevaatlikkuse juures Ats oli ometi ühe tähtsa asja silmapaari vahele jätnud: et

neil on rebane ja et ka tema on punane. Muidugi, siis kui Ats võttis esimest korda punase teki üle pea ja läks kukke osatama, polnud Mossa veel põrmugi punane, vaid ennem pruun. Aga vaheajal ta oli oma värvi muutnud ja suure hulga punasemaks läinud. Isegi nüüd ta polnud põrmugi tekikarva punane ja Ats ei saanud kuidagi aru, mis silmad on küll kirjul kukel, kui ta kargab sellise punase kallale, nagu on seda Mossa.

Ometi oli see nõnda olnud ja Mossa oli kukel sabast kinni saanud, kes jättis ennem oma sabasuled kui elu. Mossa seisis nüüd, kukesuled lõuus ja vahtis kukke ennast, kes lendas surmahirmus suure kuuse otsa ja hakkas seal täiest kõrist laulma. Sel silmapilgul Ats tuligi siia ja ei saanud kuidagi aru, mis siin on sündinud ja miks kukk laulab kuuseoksal, kuna rebane vahib kuuse all. Ats pidas seda paljaks kuke tujuks, kes tahab oma lauluga rebast õrritada. Sellepärast ta hakkas parajaid puupulki otsima, et nendega kukke pilduda. Seda nähes ka Piitsu jooksis juurde asja lähemalt vaatlema ja hakkas lõpuks heledalt kuke peale haukuma, sest ka tema nägi kukke esimest korda suure kuuse otsas. Atsi pildumine ja Piitsu haukumine ei meeldinud kukele, aga selle asemel, et kuuseoksalt maha tulla, lendas ta veel kõrgemale, peaaegu juba ladva ligi. Seal ta tegi oma punase suu nii pärani lahti, nagu see vähegi andis, ja laulis nõnda, et rebasel hakkasid suu ja silmad korraga sorinal vett jooksma. Ülal kõrgel ei heidutanud kukke ei Piitsu haukumine ega Atsi pildumine, sest ükski kaigas ei ulatunud enam temani. Lõpuks Ats tüdis ja väsis asjatust vaevast ja läks tuppa, et öelda emale:

„Meie kukk on suure kuuse otsas ja laulab seal.”

„Sa ajasid muidugi teda koeraga seni taga, kui tal, vaesel loomal, polnud enam muud pääsu, kui lendas kuuske,” vastas ema.

„Ei, mina ei ajand,” vaidles Ats vastu. „Ma ei näindki, millal ta sinna lendas.”

„Mis ta arusse siis läind,” ütles ema nüüd ja tuli välja asja vaatama. Aga natukese aja pärast oli tal kõik selge ja ta ütles:

„Kukk on ju rebase käes olnd, näe, kus suled maas. Ja vaata ometi, kukel on ju tema ilusad, läikivad laulusuled läind, rebane närib praegu neid.”

Ainult ühest ei saanud ema kuidagi aru: kuidas oli kukk nii ettevaatamatu olnud, et ta võis sattuda rebase kätte. Aga selle küsimuse lahendas Ats, sest tema arvas kohe, et kui vana kukk võis musta kuue tõttu minna musta koera kallale, miks siis noor kukk ei või karata punase vaiba tõttu punase rebase kimpu. Atsiga oli ka ema kohe nõus ja ta ütles temale:

„Vaata nüüd, mis sa teed, vana kuke sa ajasid surma ja nüüd puudus vähe, siis poleks meil enam ka noort kukke olnud.”

„Kuis siis mina ajasin,” vaidles Ats emale vastu. „Mina õrritasin neid musta kuue ja punase vaibaga, aga nemad kohe isa ja rebase kallale.”

„Sellepärast et üks neist oli must, teine punane,” ütles ema. „Ära sina õrrita neid musta ja punasega, siis ei saa nad ka surma.”

„Mis nad siis on nii rumalad, et ei saa aru, mis on must kuub või inimene, punane tekk või rebane.”

„Sa nõuad kukelt ikka liiga palju, tahad, et peab oskama ilusasti laulda ja siis muud tarkust ka veel.

Paljast lauluoskusest aitab kirjule kukele küll, sest sina ei oska sedagi,” seletas ema.

„Aga mina tean, mis on must kuub, mis inimene ja mis punane tekk, mis rebane,” ütles Ats enda kaitseks.

„Hea küll,” oli ema nõus, „aga selle eest ei oska sa laulda, nii et sa oled kirju kukega üsna ühe pulga peal. Oled isegi madalamal kui kukk, sest kukk oskab lennata, sina mitte, nii et ära sa oma tarkuse ja kangusega nii väga suurusta ühti, vaid mõtle enne ilusasti järele, kui sa ütled.”

„Aga mina oskan tiritamme kasvatada,” ajas Ats oma jonni edasi, „kukk seda ikkagi ei oska.”

„Ei mina usu, et sinagi seda oskad,” vaidles ema talle vastu.

„Tahad, ma näitan!” hüüdis Ats. „Tule vaatama! Näe!”

Ja Ats hakkas end pea peal püsti ajama, hoides ise kätega kõvasti rohust kinni. Aga nõnda seismine ei tahtnud tal kuidagi õnnestuda, ikka langesid tal jalad kas ettepoole või tahapoole maha. Ema vaatas tema jändamist natuke aega pealt ja ütles siis:

„No näed, kukk ei oska tiritamme kasvatada ja sina ka ei oska.”

„Aga ma võin õppida,” ütles Ats nüüd.

„Muidugi, seda sa võid,” oli ema nõus. „Aga sa võid veel rohkemgi õppida kui tiritamme kasvatama. Sa võid sedagi õppida, et kukke, härga ja oinast ei tohi narrida ega osatada, muidu lähevad nad tigedaks ja pahuraks, teevad inimestele kurja või inimesed peavad neile kurja tegema.”

„Tigedat jäära ma ei karda!” hüüdis Ats emale järele, kes läks toa poole, „lasen kõhuli maha, eks katsugu siis lüüa.”

Aga ema ei võtnud poisi sõnu enam kuuldavaks. See ootas natukese aega, ja kui vastust ei tulnud, läks uuesti suure kuuse alla aru pidama, kuidas kukk kuuse otsast kätte saada. Ta oleks hea meelega roninud talle üles järele, aga kuuseoksad olid kõrgel ja puu liiga jäme, kui et käed ulatuksid ronides ümbert kinni võtma. Oma nõutuses läks ta viimaks tuppa ema juurde. See ütles talle üsna lihtsalt:

„Las kukk olla; kui tal himu otsa saab ja kõht tühjaks läheb, küll ta siis tuleb isegi alla.”

„Ma tahan, et ta kohe tuleks,” ütles Ats.

„Kas sa veel midagi ei tahaks?” küsis ema. „Mine välja ja taha, et päike tuleks taevast maha ja kõnniks meie õues.”

„Kas siis kuu ja päike kõnnivad?” küsis Ats huvitatult ja unustas kuke. Ning nüüd algas neil suur ja pikk kõnelus päikesest, kuust ja taevatähtedest, päevast ja ööst, õhtust ja hommikust, suvest ja talvest, kevadest ja sügisest. Kui Atsil lõpuks kukk uuesti meelde tuli, kõndis see juba maas kanade seltsis, pealegi nii rahulikult ja ükskõikselt, nagu poleks ta kunagi kuuse otsas käinudki laulmas. Ainult sabas puudusid tal ilusad, läikivad, loogana kõverad laulusuled.

Sügisel hilja, kui algasid sajud ja kurjad ilmad, oli metsavahil kahju, et rebane ei poe tema tarvis pandud onni magama, kus ta oleks varjatud tuule ja vihma

eest. Ta tõstis küll onni toaseina äärest haopinu juurde ja asetas sissekäigu rebase magamisaseme kõrvale, mis kubude tüügaste all, aga ka nüüd ei läinud rebane varju otsima, vaid magas endisel paigal. Piitsu oleks küll hea meelega onni pugenud, et asuda Mossa läheduses, aga tema ei pääsenud august sisse, sest see oli meelega ainult rebase suuruse kohaselt tehtud. Nõnda pidi Piitsu tahes või tahtmata kuuse alt lahkuma, et kuski ulualust otsida, kui möllasid sügisesed tormised sajud.

Ühel hommikul, kui Ats läks välja oma Mossat vaatama, ta tuli suure kisaga tuppa tagasi, et see olevat kadunud.

„Ärä aja ikka hullu juttu,” vastas temale ema. „Kes ta siis ära viis? Või on kett katki?”

„Kett on maas, aga Mossat ei ole,” kinnitas Ats.

„Ei või olla,” ütles ema. „Sa ei vaadanud hästi. Mine ja otsi, küllap ta juba seal kusagil leidub.”

Nõnda läks Ats uuesti oma Mossat otsima. Nüüd pani ta tähele, et rebase magamisaseme ette on tekkinud väike mullahunnik ja kett läheb sellest üle. Mullahunniku taga oli väike auk, mis viis haopinu alla. Ats võttis ketist kinni ja tõmbas. Haopinu alt august tuli nähtavale Mossa pea. Nüüd Ats jooksis uuesti tuppa ja veel suurema õhinaga kui enne, karjudes ise täiest kõrist:

„Ema ae, ema! Rebasel on haopinu all pesa, auk läheb sisse. Ma tõmbasin ketist ja pea tuli nähtavale. Tule vaata, tule! Ilus pesa!”

Aga ema ei sattunud Atsi kisast põrmugi ärevusse. Tema ütles üsna rahulikult:

„Ega siis loomad ja linnud sügisel pesitse.”

„Aga Mossa on omale juba nüüd pesa valmis teind, tule ometi vaata,” mangus poiss.

„Mossa on omale talveks koopa teind, ei muud midagi,” arvas ema, „sest ega ta siis ometi taha lume kätte jääda.”

„Aga miks Piitsu omale koobast ei tee?” küsis Ats. „Kas tema ei oska?”

„Tal pole ju seda tarvis, sest tema tuleb külmaga meie juurde tuppa,” seletas ema.

Metsavaht, nähes et rebane valmistab endale haopinu alla tõepoolest augu, tegi onni suu suuremaks, nii et Piitsu mahtus sealt sisse pugema. Nõnda siis hakkas koer magama onnis ja rebane oma koopas. Ats viis talle koopa suu juurde põhku, heinu ja sammalt, et ta võiks nendega oma eluaset vooderdada ja mugavamaks teha. Kui palju rebane poisi toodud ehitusmaterjalist oma pesa pehmendamiseks tarvitas, kes seda teab, aga igatahes poiss elas õndsas usus, et tema oli teinud rebasele suure heateo.

Hea meelega Ats oleks pugenud rebaseauku vaatama, milline ta seest on. Selleks ta sidus isegi rebase keti nii lühikeseks, et see ei ulatunud teda segama, kui ta toimetas oma uurimist. Ats katsus oma peadki sisse pista, aga asjata, sest auk oli selleks liiga väike. Pidi otse imestuma, kuidas küll rebane isegi mahtus siit sisse ja välja käima. Muidugi, pea sissepistmine poleks Atsile niikuinii mingit kasu toonud, oli ju auk tagantpoolt sedavõrt pime, et inimese silm poleks seal midagi seletanud.

Atsi eeskujul või iseoma uudishimu ajel Piitsugi katsus rebast tema augus külastada, aga ka tema ei pääsenud seda tegema: rebane oli augu mõõdud val-

mistanud ainult iseoma tarviduste kohaselt, ilma et oleks põrmugi arvestanud oma lähima sõbra Piitsu kehasuurust. Pealegi astus Mossa Piitsule augusuul üsna tõredalt vastu, näidates talle oma valgeid ja teravaid hambaid. Kui aga Piitsu katsus hakata auku suuremaks kraapima, siis muutus Mossa sootuks kurjaks, nagu poleks tema ja Piitsu vahel kunagi sõprust olnudki.

Nende kahe askeldusist oli tõsiselt huvitatud ainult Ats. Nina vilust tuulest punane ja huuled sinakad, ta seisis mõnikord suure kuuse all, vahtides üksisilmi Mossa ja Piitsu tegevust, nende tüli ja pahandust. Ta ei saanud kuidagi aru, miks ei lase Mossa Piitsut oma auku vaatama, kui see seda nii väga tahab. Seletusesaamiseks ta pöördus ema poole.

„Aga see auk on ju Mossa kraabitud, mis see Piitsu siis sinna otsib,” ütles see.

„Mis siis sest, et Mossa kraabitud,” rääkis Ats; „kui meie ehitame omale maja, kas me siis teisi kedagi sisse ei lase?”

„Meie muidugi laseme, aga ega siis rebane pole inimene,” seletas ema. „Loomadel on nõnda, et kes tahab endale pesa, see tehku ise. Neil meistreid ei ole.”

„Ära arva," lausus isa vahele, kes kuulis ema seletusi. „Rähn raiub puu sisse augu, aga pesa teeb sinna mõni kuldnokk või jumal teab kes. Kägu ei tee endale kunagi pesa, alati muneb võõrasse pessa, nii et temal endal poleks poegade toitmist. Ja isegi rebase kohta räägivad mõned, et see võtab hea meelega mägralt augu üle, haisutab selle oma mustusega ta enda pesast välja.”

„Kas siis mäger rebase vastu ei saa?” küsis Ats.

„Ju ta siis ei saa, kui rebane ta tema enda pesast välja ajab, mille ta iseoma kümne küünega teinud," seletas isa. „Rebane on ju kaval ja petis, niisukesed elavad ikka teiste kulul.”

„Aga Mossa ei ole kaval ega petis, tema tegi ise omale haopinu alla pesa,” ütles Ats kaitsvalt.

„Ahelas on iga kelmgi aus mees,” arvas isa, aga sellest ei saanud Ats midagi aru ja sellepärast katkes jutt seks korraks. Aga kui Ats oli natukene aega mõelnud, küsis ta:

„Kas Piitsu on kaval ja petis?”

„Miks nii?” küsis isa vastu.

„Aga miks ta siis sinu tehtud onnis elab?” vastas Ats.

„See on hoopis teine asi,” seletas isa nüüd, „sest Piitsu teenib meid ja saab selle eest korteri ja söögi.”

„Kas mina ka teenin, et saan korteri ja söögi?” küsis Ats.

„Aga kuis siis muidu,” vastas isa. „Sina vaatad Mossa järele, jooksed õues, magad ja osatad kukke, see on sinu töö ja tegemine.”

Ats vahtis isale näkku, nagu tahaks ta aimata, kas see mõtleb seda tõsiselt või heidab nalja. Aga enne kui ta jõudis otsusele, ütles ema:

„Ainult punast tekki ei tohi sa enam üle pea võtta, muidu läheb kukk jällegi rebase kallale ja see võtab tal pea otsast ära, sest ega ta teist korda enam palja sabaga lepi.”

„Jah,” oli ka isa emaga nõus, „sest kui kukel on pea otsast ära, siis ta enam ei laula.”

„Kui kukel on pea otsast ära, siis ta on ju surnud,” seletas Ats, „ja surnud kuked ei laula kunagi.”

„Üsna õige, surnud kuked ei laula kunagi,” kiitis isa järele.

Kui lumi tuli maha ja algasid külmad, huvitas Atsi küsimus, kas isa võtab veel Mossa endaga metsa kaasa või peab see kogu pika talve oma augus magama või kuuse all kükitama. Esmalt tüütas ta sellega ema, pärast ei andnud ta ka isale rahu, kuigi sel oli puude-ja palkideveoga nii palju askeldamist, et ta ei tahtnud millestki muust kuulda.

„Kuhu ma ta metsas panen, et ma pean ta kaasa võtma," ütles ta poisile peaaegu pahaselt.

„Ja muidugi," oli ka ema nõus, „kuhu see isa ta metsas seniks paneb, kui ta vedajatele koormaid peale annab.”

„Las mina lähen rebast hoidma,” ütles Ats.

„Sina oled mul paras,” vastas isa, „jääd viimaks lumehange samuti magama, nagu sügisel mõisa viljarõuku, aja kas või terve vald kokku sind ja rebast otsima.”

„Lumes ma magama ei jää, lumes on ju külm ja päikest ka ei ole,” vaidles poiss vastu.

„Kange külm teeb lapsed samuti uniseks nagu soe päikenegi,” ütles ema.

„Isa teeb tule maha, ega siis külm ole,” arvas Ats. „Kes siis rebast karjatab, kui sina istud tule ääres?” küsis ema.

„Eks rebane istu siis ka seal,” vastas Ats.

„Ega see rebane sinuks ole, et ta tule ääres istub,” ütles ema. „Rebane tahab joosta. Tema ei tunne külma, sest temal on talvel paks kasukas seljas.”

Kõik need seletused ei aidanud midagi, Ats mangus ühtsoodu, et isa viigu aga rebane metsa, näidaku talle, kui ilus on talvel sügava lumega, ja võtku tema, Ats, hoidjaks kaasa. Paistis lõpuks, et Ats ei mõelnudki nii väga Mossale kui just iseendale, sest ta himustas nii väga ühes isa ja vedajatega metsa, kes sõitsid pikas reas krägisevate regede ja puristavate hobustega. Ise paistsid nad valge lume keskel, mis kattis maad ja lasus puudel, otse süsimustadena ja nende hääled langesid nagu nende eneste jalge ette pehmesse hange.

Mets oli tumm ja vaikne. Millegi pärast ta nõnda kangesti meeldis Atsile. Aga temale meeldis ka see, et lumel olid mitmesugused jäljed. Nende järele võis alati näha, kes metsas liikunud ja kuis ta seda teinud, kas lihtsalt lüüsides või hirmul põgenedes. Kui Ats mineval talvel paar korda ühes isaga metsa sai, ei teinud ta muud, kui aina näitas käega ja ütles:

„Näe, kus va jänes õige solganud, vaata, kui pikad hüpped. Noja, koer ju teisel sabas olnud, näed, kus selle jäljed. Aga ei koer tee selle sügava lumega jänesele midagi, sest lumi teda kannab, aga koera ei kanna, kargab teine nagu jahusalves.”

Ühes teises kohas ütles isa Atsile:

„Vaata, mis jäljed need on. Tunned neid?”

Aga Ats ei tundnud.

„Mis mees sa ka oled, et sa ei tunne kitse jälgi,” ütles isa nüüd. „Näe, kus karand teine peaaegu samal paigal; sel on ju sügava lumega püsti häda käes, ei

edasi ega tagasi, ainult üles ja alla, üles ja alla. Koertel pidu, võivad kitsepraadi näsida.”

Jah, nõnda oli olnud mineval aastal: Ats polnud tundnud siis veel kitse jälgi. Aga tänavu ta tunneks nad tingimata, kui ta aga neid korrakski näeks. Ka teab ta, millised on orava või hiirejäljed lumel, kindlasti teab.

„Nüüd tunnen ma juba kõik jäljed,” kiitleb ta isa ees.

„Ei sa tunne veel midagi,” ütleb isa.

„Tunnen,”vaidleb Ats ägedalt vastu. „Võta mind metsa kaasa, küll sa siis näed, et tunnen kõik.”

„Misukesed on rebasejäljed, ütle?” küsib isa.

„Ümmargused ja reas,” vastab Ats.

„Need on ju kassijäljed,” lausub ema vahele.

„Ei, rebasel on ka jäljed reas,” vaidleb poiss, „ilusasti reas, nagu kassilgi, aga suuremad. Ja ega siis kass talvel metsa lähe, nii et kui metsas on jäljed reas, siis seda on rebane teind. Ja isa ütles, et kui tahad, et rebane läheks raudu, siis pane rauad jälgede reale, üks jälg jäägu just raudade peale. Ja tead, kuidas seda saab? Peab tegema puust niisukese asjamehe, et oleks nagu rebase käpp, sellega siis vajutagi jälg raudade peale. Kui see valmis, siis mine üle rebase jälgede, nii et sinu jäljed käiksid rebasejälgedega risti. Sest rebane tuleb ikka vanu jälgi mööda tagasi, näeb sinu jälgi ja saab kohe aru, et ahah! siin on käind inimene ja ei julge edasi minna. Aga tagasi ka ei taha, sest tal on tarvis edasi. Mõtleb, peab aru, pöörab siis kõrvale ja katsub sinu jälgede otsast mööda minna, aga kui ta otsa ei leia, tuleb ta tagasi, läheb oma vanadest jälgedest üle ja tahab sinu jälgede tei-

sest otsast mööda minna. Kui ta ka seda teist otsa ei leia, tuleb ta uuesti oma vanade jälgede peale, võtab südame rindu ja hakkab pikkamisi edasi minema, tipib jalg-jalalt vana jälgede sisse. Niisuke kaval on tema. Aga rumal on ta ikka ka. Tema usub, et kõik jäljed on tema oma astutud, aga ei ju ole — see, mis raudade peal, on tehtud puupulgaga. Ja niipea kui ta astub selle jälje sisse, käib karprauh! ja ta va vennike ongi käes, ei pääse enam kuhugi. Noh, näete nüüd, et ma tunnen, misukesed on rebasejäljed,” lõpetas Ats suurustades.

„Aga kas sa rebaseraudu ka tunned?” küsis isa.

Ei, neid Ats ei tundnud.

„Ainult rebast raudadega püüda, see on sul selge,” naeris ema.

„Väga hea,” ütles nüüd isa, „rebaste püüdmine on sul selge, ainult rauad puuduvad. Aga üks pisikene asi veel: ütle mulle, kuidas paned rauad maha, kas lahtiselt või seod millegi külge?”

„Lahtiselt,” vastas Ats kaljukindlalt ja julgelt, sest isa küsimus puudutas asja, mille pärast kogu see rebaseraudade lugu talle igaveseks meelde oli jäänudki.

„Miks nii?” päris isa.

„Sest kui rauad kinni, närib rebane oma käpa otsast ära ja läheb kolme jalaga oma teed,” seletas Ats, kuna omal hakkasid silmad imelikult hiilgama, nagu kipuksid sinna pisarad, ja huultes tundus kerge värin.

„Õige!” kiitis isa. „Niisuke kange loom on rebane. Aga et sul see asi nii hästi meeles, siis võtan su ühes Mossaga metsa kaasa, kui juhtub pisut pehmem ilm.”

Need tähtsad sõnad läksid Atsil kõrvust nagu mööda, sest temal oli ainukeseks mõtteks rebane, kes elu päästmiseks närib oma käpa otsast. Sellepärast küsis ta isalt:

„Kas tal siis valus ei ole, kui ta närib?” „Aga mis sa siis arvad?” küsis isa vastu. „Muidugi on! Hirmus valus! Aga ta ei hooli sellest, kannatab välja.”

„Kas inimene ka kannataks välja, kui ta raudu läheks?” küsis Ats.

Inimesele ei panda ju raudu maha,” ütles ema.

„Aga kui pandaks,” ajas poiss oma mõtet edasi.

„Kes siis peaks panema?" küsis ema.

Aga seda Ats ei teadnud, kes peaks inimesele rauad maha panema, kui inimene paneb rebasele. See küsimus ei huvitanudki teda nii väga. Ta tahtis ainult teada, kumb kannatab rohkem välja, kas inimene või rebane – kumb on kangem.

Sadas pehmet räitsakalist lund, kui Ats ühes Mossaga pääses isa seltsis metsa. Lagedal võis paras tuul puhuda, sest mets kohises vahetevahel ja puudelt tuli lund alla. Metsas tundus üsna vaiksena.

Mossa ei tahtnud kuidagi sellega leppida, et tema peab käima teel, kui Piitsu sumab metsa all lumes, ajades ühe või teise looma jälgi. Raiestikus, kus vedajad panid koormaid peale, isa sidus nööriotsa Atsil ümber keha ja läks siis oma asju õiendama – meestele veomaterjali välja andma. Ats koperdas

raiestiku kännustikus ja puusüldade ning palgivirnade vahel siia-sinna, sest mehed olid oma hobuste ja regedega igale poole teed sisse ajanud. Isegi teelt kõrvale julges Ats minna, kuigi vajus lumme vööni, mõnes kohas veelgi sügavamalt. Kodu oli sügavas lumes ronimine keelatud, sest ema ei tahtnud, et ta nii väga leotaks oma riideid. Nüüd ometi võis ta vabalt katsuda, kas lumi ulatub talle mõnes kohas üle pea või ei. Aga ei ulatunud, see oli Atsil varsti selge. Isegi siis ta ei vajunud üle pea sisse, kui ta laskis käpuli. Seda nägi ta palgivirna juures, mille alla rebane puges ja seal enda kinni truttis, nii et ei saanud enam edasi ega tagasi. Sikutas küll rebane, küll Ats, mõlemad kas kordamööda või ühekorraga, aga miski ei aidanud, tõmba või kett katki. Ats pidi alguses hakkama isa appi hüüdma, aga siis arvas ta, et ega isa ometi palgivirna alla roni, sest tema on selleks liiga suur. Kui keegi sinna mahub, siis ainult tema, ja sedagi sellepärast, et siin on aluspuud juhuslikult kõrgete mätaste peale pandud. Nõnda siis Ats ei lausunud oma hädast isale sõnagi, vaid ronis omapead palgivirna alla rebase ketti lahti päästma. Aga tal kippus otse naer peale, kui nägi rebase lihtsat viperust: ta oli keti kahel, kolmel korral ümber peene kännu mässinud ja ei osanud nüüd enam lahti keerutada.

„Küll oled sa rumal,” ütles Ats Mossale, ise tema juures palgi virna all neljakäpakil, üleni lumine ja jänesenahka läkiläki silme peal, nii et vaevalt võis midagi seletada. „Käpa oskad sa omal otsast ära närida, aga palgivirna alt ise välja ei saa, mina pean tulema sind aitama. Arvad sa, et see on nii kerge?”

Aga Mossa ei arvanud midagi, tema ainult siku-

tas keti otsas, et aga saaks edasi, aina edasi, sest tema arvas nähtavasti, et mida kaugemale, seda parem.

See metsaskäimine ei jäänud ei Atsil ega ka Mossal talve jooksul viimaseks. Isa ise pani paar korda suusadki jalge otsa, et oleks võimalik Mossa kannul libiseda üle hangede ja kraavide, läbi metsade ja soode, kus lumi ulatus püksivärvlini, aga ka rinnuni.

Kui Ats jälle kord vanas raiestikus, kust veeti puid, hagu, palke ja saepakke välja, küllalt oli pehmes lumes ühes Mossaga ümber sumanud, viis isa ta läbi metsa uude raiestikku, kus võeti parajasti puid maha. Siin põles mõnus tuli, kuhu puulõikajad küütisid ülearuse risu, mida polnud enam kellelgi vaja. Isa seadis Atsi tule äärde ja läks ise puulõikajatega juttu ajama.

Ka Piitsu, kes sörkis esiteks isaga, pöördus varsti tule juurde tagasi, et end soojendada. Ats katsus rebaselegi selgeks teha, kui mõnus on talvel külmaga tule ääres istuda, kus tuul viskab sulle ajuti kibedat suitsu silma. Mossa seadiski end viimaks Piitsu kõrvale ja nõnda Ats sai mahti tule kallal torkida. Kui kaua see nõnda kestis, seda ta ei teadnud, aga äkki pani ta tähele, et rebane läheb tule äärest eemale – et ta läheb kaugemale kui kett võiks ulatuda, sest keti otsa sõlmitud nöör on ju temal alles ümber keha. Ats kargas käega nööri kinni ja tõmbas. Nüüd oli tal äkki kõik selge: nöör oli keti küljest kuidagi lahti tulnud. Ats tõstis häält ja hakkas Mossale järele jooksma, et ketist kinni saada, aga Mossa oli pehmes lumes väledam kui tema. Nüüd läks Atsil suur tönn lahti. Seda kuulis isa, kuulsid ka metsamehed.

„Mis on?!” hüüdis isa.

„Mossa jookseb ära, näe, kui läheb teine!” lõugas Ats suure häälega.

Nagu välgust rabatult viskasid mehed oma saed ja kirved ning pistsid ühes metsavahiga karjuva poisi poole.

„Näete, kus teine!” karjus metsavaht puulõikajatele.

„Piirame ta sisse!” karjuti meeste poolt vastu ja kohe hakati sellega peale.

Ometi läksid kõik piiramiskatsed nurja. Rebane jõudis ikka enne piirajate vahelt välja, kui ring jõuti sulgeda. Ja kuigi kord õnnestus rebane sisse piirata, siis ometi lipsas ta püüdjate vahelt läbi, olgugi et kaks meest korraga kargasid käpuli lumme, et saada järellohisevast ketist kinni. Tundi poolteist kulutasid mehed rebasejahile. Viimaks jätsid nad ta sinna paika, sest oli ju mõtteta kallist aega raisata. Metsavaht oli väga vihane, sest tema „uus karbus jooksis metsa”, nagu ta ütles. Esimese õhinaga ta tõmbas kohe püssi seljast, et rebasele tuld anda, kuid seda nähes Ats tõstis nii haledat kisa, et isa viskas püssi selga tagasi.

„Niisuke raisk,” kirus isa, „sööda ja poputa teist pool aastat ja siis tema võtab teeb sääred.”

„Jah, metsloom on ikka metsloom,” rääkis keegi puulõikaja. „Pane või villavakka, ikka vahib metsa poole.”

„Kuidas ta sul lahti sai ” küsis isa Atsilt.

„Ma ei tea,” vastas see. „Hakkas aga teine korraga minema ja oligi läind.”

„Tule näita oma nöör siia,” ütles isa Atsile.

See läks suure nutuga, sest tal oli rebasest nii väga kahju. Isa oli ju temale öelnud, et seni kui rebane elab, on ta Atsi oma, ainult rebase naha isa pidi saama endale. Ja nüüd oli tema kallis rebane, tema kõige suurem varandus läinud. Veel enne kui ta jõudis isale oma nööriotsa näidata, küsis ta temalt nuuksudes:

„Kas nüüd Mossa ei tule enam tagasi?”

„Aga kust mina seda tean, tuleb ta või ei tule,” vastas isa.

„Kui ehk viimaks ometi tuleb!” sätendas poisi silmas äkki lootushelk ja suugi tõmbus nagu naerule.

„Ehk tuleb,” ütles isa, et Atsi pisutki lohutada, kes oli juba nii ligi, et ulatus tema vöölt nööriotsa võtma. Aga kui isa oli silmad sellele löönud, hakkas ta suure häälega naerma ja ütles Atsile:

„Sa oled ju ise nööri katki põletand! Sa oled nööri tulle ajand, mis siis rebasel viga oli plehku pista.”

Metsavahi naeru kuuldes puulõikajadki tahtsid teada, miks ta nii valjusti naerab. Ja kui metsavaht oli neile naeru põhjuse seletanud, purskusid ka nemad täiest kõrist naerma, nii et talvine mets aina kohas.

Ats ei saanud kuidagi aru, miks naerab isa ja miks naeravad metsamehedki nii südamepõhjast. Pole ometi mingit põhjust naeruks, kui niisuke ilus loom, nagu seda oli nende Mossa, jookseb õnnetu juhu tõttu metsa. Ja Atsi silmad hakkasid uuesti vett jooksma, nagu ajaks just teiste lõbus naer talle nutu peale.

„Noh, nüüd on meil see aitüma sinu rebase karjatamisega käes,” ütles isa, kui nad läksid kahekesi

Atsiga kodu poole. „Mis me ütleme emale ja mis ema ütleb nüüd meile? Kaks kanget meest väikse rebase karjas ja ikkagi lasevad teise ära joosta.”

Ats ei osanud põrmugi arvata, mis ütleb ema, kui ta asjast kuuleb, aga mis peab tema ise ütlema või tegema, see oli tal üsna selge, niipea kui ta sai ema juurde: ta hakkas suure häälega nutma ja karjus:

„Mossa pistis metsa!”

„Kuis nii, metsa?” küsis ema arusaamatuses.

„Lihtsalt metsa,” vastas Ats. „Mina ja isa ja metsamehed ajasime küll teist taga, aga ei kedagi, ikka läks metsa.”

„Aga kett?” küsis ema.

„Seda lohistas ta järel,” nuttis poiss.

„Kes ta siis lahti laskis?” päris ema uskumatult.

„Keegi ei lasknud,” seletas Ats. „Ma torkisin tuld ja Mossa ning Piitsu soojendasid end, aga siis hakkas Mossa äkki minema ning nõnda ta läkski.”

„Kas siis nöör sul ümber keha ei olnd?” küsis ema.

„Oli küll,” kinnitas Ats, „aga isa ütles, et nöör on põlend katki ja sellepärast pistiski Mossa metsa.”

Ema vahtis Atsile natuke aega uurivalt otsa ja siis hakkas ka tema suure häälega naerma, nagu oleks see kõik paljas rumal nali.

„Sa oled niisamasugune kui isa ja puulõikajadki,” ütles Ats emale etteheitvalt ning tema nutt võttis uuesti hoogu. „Ka sinul ei ole Mossast kahju.”

„Rumal laps, ” ütles ema nüüd. „Mul on ju küll kahju, aga kas sa siis aru ei saa, kui rumal see on, et sina ise põletad tule ääres nööri katki, lased rebase metsa ja nüüd tönnid. Ole ikka mees ja kannata ilusasti välja, kui ise oled midagi halvasti teind.”

„Aga mul on ju nii kahju,” nuuksus Ats.

„Arvad sa, et rebasel oma käpast kahju ei ole, kui ta tema otsast ära närib, nagu sa ise seda mulle jutustasid?” küsis ema nüüd. See oleks nagu pulga äkki nutule ette torganud. Ats jäi tõsiselt ja mõtlikult emale otsa vahtima.

„Kas rebasel on käpast kahju või ei ole?” kordas ema oma küsimust.

„On küll,” vastas Ats, „sest ta jääb ju kolme jalaga.”

„Aga rebane kannatab välja, eks,” ütles ema. „Kas siis sina rebase vastu ei saa, et sa nõnda nutad? Põletasid ise nööri katki ja nüüd kannata ilusasti välja, et rebast ei ole.”

„Isa ütles, et ta ehk tuleb ise tagasi,” rääkis Ats.

„Muidugi tuleb ta tagasi,” oli ka ema nõus; „kuhu ta selle lume ja külmaga ikka läheb.”

Aga seda ta rääkis nagu isagi ainult selleks, et poissi rahustada ja lohutada. Ometi läks kõik teisiti. Järgmisel hommikul pimedas, kui isa uksest välja astus, viskles ja roomas keegi niuksuv loom tema jalge ees värskel lumel. Isa jäi jahmatanult vahtima. Juba järgmisel silmapilgul taipas ta kõik. Ta nägi ketti ja kahmas sellest kinni, nagu kardaks ta looma põgenemist, kes on ise metsast koju tulnud. Alles nüüd pääses temas suur rõõm valla ja ta hakkas valju häälega hüüdma. Selle peale emagi jooksis välja ja kui ta kuulis, milles asi, sai ka tema rõõmsaks ja ei võinud muidu, kui pidi Atsi kohe üles äratama, et ka tema saaks sellest suurest rõõmust osa. Ats ümises uniselt vastu, aga niipea kui ta taipas, miks teda nii vara äratatakse, kargas ta voodist ja oli paljajalu

ning särgiväel enne lumes, kui ema suutis teda takistada.

Ats tahtis iseoma silmaga Mossat näha, et siis alles tõsiselt rõõmutsema hakata. Aga nüüd sündis külma lume või millegi muu tõttu selline imelik asi, et niipea kui kõik oli kindel, rõõm muutus nagu poole väiksemaks. Emagi pani seda rõõmu ja õnne kahanemist Atsis tähele ja ütles talle:

„Noh, ja ei rõõmustagi nii väga oma Mossa üle.”

„Mis ikka nii väga rõõmustada,” vastas Ats, „sa ju isegi ütlesid juba eile, et küll ta tuleb varsti tagasi. Noh, nüüd ongi ta käes.”

Kui isa nägi, et rebane on oma uue eluga juba harjunud, temaga nii-öelda leppinud, hakkas ta temale vahetevahel suuremat vabadust andma. Vähemalt julges ta seda seni teha, kui oli alles külm ja sügav lumi. Ta laskis Mossa mõnikord lihtsalt lahti, et las jookseb, sest ta arvas, et kui ta tuli esimesel korral koju tagasi, küllap ta tuleb siis ka pärast. Aga igakord, kui Mossa maitses vabadust, kipitas kõigil süda sees salajasest hirmust, et kord ehk tuleb silmapilk, kus Mossa enam ei näita nägu. Mossa jäi siiski oma uuele kodule ja uuele elule ustavaks, nagu armastaks ta seda tõepoolest rohkem kui piiramatut vabadust, kus pead aga ise muretsema endale ülespidamist.

Ometi ei julgetud märtsis, kui lumi hakkas juba sulama ja mets meelitavamalt kohisema, Mossat enam päris vabaks lasta. Arvati, et kevad võib ehk mets-

looma meele muuta ja tema oma võludega alatiseks ära meelitada. Metsalaskmise asemel isa tõi Mossa ühel päeval tuppa, et saaks näha, mis ta seal teeb. Alguses kartis ta, et Mossa võib ehk aknasse karata ja selle purustada, aga varsti märgati, et ta on selliseks rumaluseks liiga tark. Paar korda tõusis ta akna najale püsti ja sirutas oma pika terava nina vastu ruutu, siis oli tal nähtavasti kõik selge: ta ei olnud akendest enam põrmugi huvitatud, palju enam kõigest muust, mis toas leida. Vahetpidamata seegas ta toast tuppa ja tubadest kööki, köögist uuesti tuppa, seal laua alla, laua alt sängi alla, sängi alt kapi juurde, mis oli allapugemiseks liiga madal ja mille aluse ta sellepärast käpaga mitmel korral läbi katsus. Ei olnud ühtegi nurka ega pragu, kuhu tema poleks pistnud oma nina või kus tema poleks kriipinud käpaga. Ei olnud ühtegi asja, mida tema poleks mitmel korral ümber pööranud, teda igast küljest silmitsenud ja nuusutanud. Igasse kinga, tuhvlisse, pastlasse ja saapasse torkas ta oma pika nina, turtsus, nagu paneksid lõhnad ta aevastama. Kõige enam oli tal tegemist isa venesaabastega; millel head laiad ja pikad sääred. Ta tahtis maksku mis maksab nina saada saapa põhja. Selleks pidi ta peaaegu üleni pugema saapasäärde. Kui ta seda tegi esimest korda, ei osanud ta kuidagi sealt tagasi välja ja nõnda siis lõi ta saapaga mööda põrandat hundiratast. See oli Atsi meelest nii halenaljakas, et ta naeris, silmad vesised peas. Ka Piitsule tegi see nalja ja ta ei saanud kuidagi muidu, kui pidi Mossaga kaasa hüppama, kes viskles põrandal. Kui ta lõpuks saapast vabanes, ka Piitsu läks pistis nina saapasäärde, aga tema ei leidnud sealt midagi ise-

äralikku, nii et temale jäi täiesti arusaamatuks, milleks küll Mossa topib oma nina nii sügavale.

Üldse Mossa tegi midagi sellist, millest Piitsu ei saanud aru. Alguses ta katsus temaga kaasa joosta, aga varsti loobus ta sellest, sest tema arvates oli nii-suke püsimatu tellerdamine täiesti otstarbetu. Ehk mis mõte oli taga ajada prussakaid, kes elutsesid pliidi ümbruses. Prussakad elutsesid omaette, Mossa omaette, Piitsu omaette. Iseasi kärbes. Sellega oli mõnikord kokkupuutumisi, eriti suvel palavaga. Aga prussakas! Piitsu arvates oli see kõige ükskõiksem loom maailmas. Teda võis süüa, kui ta sattus toidu sisse, võis ka söömata jätta. Ometi Mossa tundis ka tema vastu huvi. Kui ta nägi esimest prussakat seinal jooksmas, tõmbas ta tema käpaga maha ja sõi ära. Seda ta tegi sootuks endastmõistetavalt, nagu see teisiti olla ei võikski, pealegi veel nii kärmesti ja nagu mööda minnes, et see ei takistanud teda põrmugi toimetamast teisi tähtsamaid asju.

Pealegi Mossa pani tähele, et prussakad, need punased loomad, kaovad tema eest seinapragudesse ja muisse urkaisse, nagu oleksid nad omasugused põrandaalused, kes kardavad päevavalgust. Kuid siingi Mossa leidis nõu: ta pistis oma pika küüne seinapraosse ja tõmbas kriipsti! Nõnda sibas mõnikord kümmekond prussakat korraga põrandal, pole muud kui pane käpp peale. See toiming huvitas Piitsutki. Ta tõusis nurgast, kus ta lamas, ja tuli vaatama, kuidas prussakad sibavad, suured ja väiksed, mustad ja punased.

Kui Mossa oli kõik võimalikud asjad majas tundma õppinud, hakkas teda huvitama pliit. Muidugi, palava

pliidi juures ei saanud ta kuidagi oma uudishimu rahuldada, ja pliit oli enamasti ikka palav. Ometi juhtus kord Mossa leidma külma pliidi eest, pealegi oli veel pliidi uks lahti. Nüüd ei viivitanud ta enam põrmugi, silmapilk puges ta pliidisuust sisse ja oli Piitsu silme eest kadunud. Kui Ats kööki astus, ei leidnud ta Mossat kustki, nägi ainult, et Piitsu seisab pliidisuu ees ja niuksub.

Sellest taipas Ats kõik. Ta vaatas pliidisuust sisse, leidis tuhalt Mossa jäljed ja jooksis suure rutuga ema juurde, karjudes kõigest jõust:

„Mossa läks läbi korstna välja!”

„Mis sa rumalat juttu ajad,” vastas ema.

„Tule vaata ise, kui tahad!” karjus Ats endise hooga.

Ema tõusiski toolilt, kus ta ajas Atsi särgile nööpe ette, ja läks kööki. Parajasti samal silmapilgul kargas Mossa pliidi alt välja, nii et tuhk aina tuiskas.

„Tõmba toauks kärmesti kinni, et ta sinna ei saa,” käskis ema; „näe, kuis ta, roju, enda korstnas ära määrinud. Peab ta kohe välja viima, las nühib enda lumes puhtaks.”

Aga enne kui midagi jõuti ette võtta, Mossa kargas uuesti pliidiuksest sisse ja kadus, nii et tolm aga taga.

„Ei aita viimaks muud, kui hakka teist korstnast välja suitsetama,” ütles ema nüüd.

See mõte meeldis Atsile väga. Ta kargas suure rõõmuga ema ümber ja karjus:

„Tee talle, jah, suitsu, tee talle suitsu, saab näha, kas hakkab turtsuma ja kas tuleb välja.”

Aga ema ei olnud suitsutegemisega nii kärmas, nagu Ats soovis, ja sellepärast Mossa jõudis enne pliidi alt välja, kui suits ette tehti. Nüüd ema lõi pliidiukse kinni, et Mossa enam korstnasse ei pääseks, ja nõnda saadi ta varsti kätte ja viidi välja.

„Tee ennast lumes nüüd puhtaks," ütles Ats Mossale ja jäi vaatama, kuidas see küll sünnib. Aga Mossal polnud oma tokerjaks muutuva karva puhastamisega mingit kiiru. Veel mitme päeva, isegi nädalate pärast võis tema kehal näha korstnaskäimise jälgi. Need püsisid seal peaaegu seni, kuni ta määris enda uuesti ja veel põhjalikumalt kui esimene kord. Aga see on juba uus lugu, mis tuleb hiljem.

Kevad oli Mossale nähtavasti kõige raskemaks ajaks. Alati ta oli erutatud, ei läbenud magada ega tahtnud süüa. Ema, kes talle toitu viis, kaebas sagedasti, et Mossa on vististi haigeks jäänud, miks ta muidu nii kuurustab.

„See on lindude laul, mis võtab tal söögiisu,” ütles isa.

„Ega hullu tea!” hüüdis ema imestunult. „Rebane ehk ka nagu inimenegi, elab kevadel päikesest ja soojast tuulest.”

„Aga mina tahan ka kevadel süüa,” rääkis Ats.

„Sina muidugi, sest sina oled laps,” seletas ema. „Lapse kõhtu tuul ja päike ei täida, olgu

nad ei tea kui soojad.”

„Miks ei täida lapse kõhtu?” küsis Ats.

„Sellepärast, et laps hakkab sooja tuule ja päikese käes jooksma ja see teeb kõhu veel rohkem tühjaks,” seletas ema. „Aga Mossa ei saa joosta, tema on keti otsas kinni. Piitsuga mängib teine vahel, aga paljuke sedagi on, sest Piitsu hakkab juba vanaks jääma, näe lõug läheb juba teisel halliks.”

„Piitsu on nagu Väljaotsa metsavaht, temal läheb ka habe juba halliks,” arvas Ats.

„Piitsu on nagu kõik vanad inimesed, kes lähevad halliks,” ütles ema.

„Kas Mossa ka läheb halliks, kui ta saab vanaks,” küsis Ats.

Aga seda ema ei teadnud, sest tema polnud kunagi näinud vanadusest halli rebast.

„Peame Mossat niikaua, kuni ta läheb päris halliks,” ütles Ats nüüd emale.

Sellega oli ema nõus. Ka isa ei vaielnud vastu. Aga kui Mossalt eneselt oleks küsitud, kes tiirles kärsitult oma keti otsas, siis oleks ta vististi vastanud:

„Tehke mis tahes, ainult laske mind korraks lahti, et ma võiksin minna metsa jooksma. Olen kas või kolm päeva söömata, ainult kui saaksin metsa.”

Ometi ei küsinud Mossalt keegi midagi ja kellelgi ei tulnud mõttessegi teda metsa lasta. Ainult Ats, kes nägi, kuidas Mossa vahtis metsa poole ja nukralt niuksus, rääkis temale:

„Kuuled, linnud laulavad. Ema ütleb, et varsti kägu hakkab kukkuma. Ta tuleb mõnikord siia suure kuuse otsa, siis sa näed teda. Linavästrik teeb siia sinu juurde haopinu sisse pesa, hoia, et sa teda pintslisse ei pista. Ja tead, mis mina eile nägin? Jänest!

Kekerdas teine mõisa põllul, seal, kus me käisime mineval sügisel, kui mina magama jäin. Mäletad sa seda? Sa olid siis alles väike.”

Aga Mossa tegi, nagu ei kuulekski ta, mis räägib Ats, või nagu ei saaks ta tema keelest põrmugi aru. Atsi arvates Mossa ainult vigurdas, sest kui Piitsu mõistab, mis talle räägitakse, siis mõistab Mossa seda vähemalt sama hästi, sest ega tema ometi Piitsust rumalam ole.

Eriti nukker oli Mossa meel nähtavasti õhtul, kui linnud lõõritasid oma viimaseid laule ja kui hakkasid metsast kostma häälitsused, mida Ats ei tundnud, kuid mis olid Mossale tähendusrikkad. Siis läks ta oma keti otsas niipalju metsa poole, kui ta vähegi sai, istus sinna maha, vahtis üksisilmi, kuulatas kord ühe, kord teise kõrvaga, mille pööras viltu, ja tegi mõnikord isegi oma suu lahti, nagu tahaks ta suure häälega karjuma hakata. Kui Piitsu juhtus läheduses olema, jooksis Mossa vahetevahel tema juurde ja ajas oma pikad lõuad nii laiali, et Piitsu pea ühes kõrvadega mahtus ilusasti sinna vahele. Näis, nagu tahaks ta Piitsu siinsamas ära murda või isegi tervelt alla neelata. Seda esimest korda nähes Atsil hakkas Piitsu pärast hirm. Aga varsti ta taipas, et Mossa naljatab nõnda ja et see on tema kevadenali, sest talvel polnud seda näha. Imestuma pani see, et Mossa lõuad üldse andsid nii laiali. Ka ei mõistnud Ats, mis lõbu võis see Mossale pakkuda – nõnda Piitsu pead oma lõugade vahel hoida. Veel arusaamatum oli Piitsu, kes sel hullul asjal laskis endaga üsna rahulikult sündida. Iseasi, kui Piitsu oleks Mossa peaga vahel sedasama teinud. Aga ei: Piitsu ei võtnud Mossa pead kunagi

oma lõugade vahele, nagu ei annakski need nii laiali või nagu ei lubaks seda Mossa.

Aga tegi Mossa, mis ta tegi, ikka ei leidnud ta süda rahu. Ta vahtis nukralt metsa poole ja niuksus. Ning ühel ilusal õhtul, kui päike oli langenud juba metsa taha ja pistis oma kiired nagu pikad punased nõelad puude vahelt vaatajale vastu, Ats nägi, kuis Mossa silmad jooksid vett. Ka Piitsu pani seda tähele, sest ta läks oma sõbra juurde ja katsus teda ühest või teisest kohast lohutavalt lakkuda. Aga Mossa ei teinud tema õrnustest väljagi, nii väga oli ta täis iha saada metsa. Viimaks Piitsu pani oma nina Mossa nina juurde ja nõnda seisid nad tükk aega. Ometi Mossa silmad jooksid endiselt vett.

„Ema ae, ema!” jooksis Ats suure rutuga tuppa. „Mossa nutab! Mossa nutab juba hulk aega. Piitsu istub tema juures, aga Mossa nutab ikkagi. Tule vaata, kuis ta nutab!”

Ja Ats ei andnud emale enne rahu, kui ka tema oli näinud, kuidas Mossa vahib metsa poole, kuna pisarad aina voolavad tal silmist.

„Miks ta nii väga nutab ” küsis Ats.

„Tal tuleb vist meelde, et ta mineval kevadel oli alles vaba,” ütles ema.

„Kas ta siis nii väga armastab vabadust?” imestus Ats.

„Sa ju ise armastad ka, kõik armastavad,” seletas ema. „Küll ma näeks, mis pilli sa puhuksid, kui ma paneksin su ühekski päevaks tuppa kinni."

„Aga Mossa pole ju toas, ta on keti otsas," ütles Ats.

„Hea siis küll, ma panen sinu ka keti otsa, tahad?” küsis ema.

„Ma võtan enda kohe lahti, sest ega mina pole rebane,” ütles Ats.

„Küllap saab ka sind nõnda ahelasse panna, et sa lahti ei pääse,” arvas ema.

„Ei saa,” vaidles poiss vastu. „Mul on ju käed.”

„Aga kui su käed seotakse kinni, nii et sa neid liigutada ei saa?” küsis ema.

Nüüd Ats jäi mõtlema. Natukese aja pärast ta ütles:

„Siis ma olen nagu Mossagi.”

„Just nagu Mossagi,” oli ema nõus, „istud ainult ja silmad jooksevad vett, kui näed, et teised kõik on vabad, lähevad, kuhu süda kutsub, teevad, mis meelde tuleb.”

Järgmisel päeval Ats kuulis, kui isa ütles emale:

„Rebane on öösi oma keti nõnda krupsu ajand, et kui ta natukenegi kõvemini oleks jaksanud tõmmata, siis oleks see vist katki tulnud.”

„Arvad sa tõesti, et tema tõmbab keti katki?” küsis ema umbusklikult.

„Mine sa metslooma tea,” vastas isa. „Pealegi, kett on ju tublisti roostetanud. Igatahes ei teeks halba, kui ta oleks pisut tugevam.”

Need sõnad hakkasid kuidagi imelikult Atsi kõrvu kinni, sest temal seisis vahetpidamata meeles, mis ema oli rääkinud vabadusest ja tema armastusest. Ats hakkas nüüd hoolega valvama, et ka tema näeks kord, kuidas on rebasekett siis, kui ta on krupsus, nagu isa öelnud.

100

Aga enamasti juhtus ikka nõnda, et rebase kett läks krupsu öösi, ja kuna isa ja ema ärkasid hommiku! enne Atsi, siis harutasid nemad keti lahti ja Ats ei näinud kunagi midagi. Kukk nägi, kanad nägid, aga Ats ei näinud, kuidas rebane oli hädas oma krupsus ketiga. Kukk ja kanad võisid nüüd vabalt suure kuuse all kõndida, võisid isegi rebaseaugu suust sisse vaadata, ilma et rebane ise oleks ulatunud neid taga ajama.

Kukk sai sellest nähtavasti nõnda aru, et rebane kardab teda, ja ta läks temale üsna ligi, sirutas kaela uhkelt välja, ajas noka laiali ja laulis täiest kõrist. Aga laul ärritas Mossat ja ta hakkas krupsus keti otsas kõigest jõust hüppama. Nüüd kukk ajas rinna ette ja karjus ähvardavalt: „Kukk-kukk-kukk-kukk!" mis oli tema meelest kõige kohutavam sõna.

Viimaks õnnetus tuli Atsile appi, nii et ta võis oma silmaga näha, et on olemas ka häid õnnetusi. Ema keetis nimelt hapukapsasuppi. See oli Atsi maiusroog, eriti kui võis seapekki kõrvale hammustada. Ats sõi õhtul hea keretäie, kuigi ema teda pisut hoiatas, öeldes, et ei tohi vastu ööd niipalju süüa. Pealegi olnud kapsad pisut juba nagu liisunud, nii et kes teab, kuis nad mõjuvad.

Aga Ats ei hoolinud. Tema sõi nagu ikka, sest tema ei uskunud, et see, mis on suus hea, võib olla kõhus halb. Nüüd sai ta teada, et mõnikord võib tõepoolest nõnda olla. Sest öösi ärkas ta suure valuga sees. Nõnda pidi ta välja minema. Küll ei tahtnud ta

101

seda üksipäinis teha ja kutsus ema seltsiks, aga see ajas vastu, öeldes:

„Mis siis nüüd mina hakkan tulema, väljas ju päris valge. Ja eks Piitsu ja Mossa ole sul seltsiks.”

Need sõnad otsustasid kõik. Nüüd Ats enam ema ei kutsunud. Või kuigi see oleks tahtnud kaasa minna, siis oleks Ats sellele vastu seisnud, sest tal turgatas äkki meelde, et ometi kord ta ehk saab nüüd Mossa krupsus ketti näha ja võib katsuda, kas jõuab ta katki tõmmata, kui päris tõsiselt tahab. See mõte oli nii mõjuv, et isegi kõhuvalu võeti nagu peoga. Ats kahtles peaaegu, kas ta kõht üldse haiget teinud. Võibolla tundis ta valu ainult sellepärast, et ta nii väga tahtis näha Mossa krupsus ketti.

Nagu sagedasti varemaltki, Mossa oli ka täna oma keti puntrasse keerutanud ja seisis selle tõttu üsna toaseina lähedal. Ats läks tema juurde, võttis ketist kinni ja tõmbas. Kett ragises, venis pisut pikemaks, aga katki ei tulnud.

„Isa ei tea,” lausus Ats endamisi, „tema arvab, et Mossa võib oma keti katki tõmmata, aga minulgi pole niipalju jõudu.”

Aga et asi oleks kindel, Ats tõmbas veel korra ning veel ja ikka kõvemini, võttes lõpuks kokku oma viimse jõu. Ja ennäe! Kett andis aina rohkem järele, kuni katkes viimaks hoopis. See oli suureks üllatuseks, sest Atsil polnud juba enam kuigi palju lootust ketist võitu saada. Pealegi oleks ta nii hea meelega tahtnud, et kordki isa oleks eksinud, mitte tema. Aga nüüd oli jällegi isal õigus, sest krupsus kett katkes tõepoolest.

102

Ats jäi imestunult, peaaegu juhmilt seisma ja äkki ta tundis uuesti valuhoogu sees, mis oli nagu kangem kui ükski eelmine. Ta viskas rebaseketi maha, mille otsast ta kinni hoidis ja unustas seejuures sootuks, et ta ju ise ta pooleks rebinud. Kui Mossa nüüd kohe putku pistis, nii et ketiots kõlinal järel lipsu lõi, sai Ats küll oma eksitusest aru, aga see oli juba hilja. Mis tehtud, see tehtud. Jäi ainukeseks lohutuseks, et küllap Mossa tuleb ka nüüd samuti tagasi, nagu talvel külma ja lumega, kuigi ei isa ega ema tahtnud seda uskuda. Aga kindel polnud ta selles mitte ja sellepärast läks ta hoopis nukralt tuppa tagasi.

„Mis sa väljas nii kaua tegid?” küsis ema Atsilt.

„Rebase kett oli jälle krupsus, ma katsusin seda lahti keerutada,” vastas Ats.

„Sul on ikka kohe selle Mossaga tegemist, nii kui nina uksest välja pistad, olgu see päeval või südaöösigi. Vaata, külmetad enda nõnda ära, praegu on ju väljas vilu. Küll isa hommikul harutab teda.”

Nõnda rääkis ema ja uinus magama. Aga Atsil ei tulnud uni. Kaua viskles ta asemel, sest süda valutas Mossa pärast. Ka murdis ta oma pead, et kas isa saab hommikul aru, kes aitas Mossal keti katki kiskuda. Ja kuigi isa midagi ei märkaks, siis jäi ometi tegu ise, mis vaevas südant. Ta ju valetas öösi emale, ja hommikul ta pidi ka isale valetama, vähemalt oma öösist tegu tema eest varjama.

Aga hommikul läks kõik teisiti kui Ats öösi arvanud. See läks nimelt nõnda, et nagu Ats öösi kõhuvaluga unustas keti katkikiskumise ja laskis rebasel metsa joosta, samuti ta hommikul unise peaga unustas selle, et peale tema ei teadnud ju tema teost keegi ja et

103

tema oli kavatsenud seda varjata. Sellepärast siis, kui ema hommikul teda äratas ja tema ergutuseks ütles, et Mossa tõmmanud öösi keti katki ning joosnud metsa, vastas Ats üsna lihtsalt:

„Ma tean seda.”

See oli emale peaaegu nagu pikne sinisest taevast. Ta jäi Atsile päranisilmil otsa vahtima ja küsis alles natukese aja pärast:

„Kust siis sina seda tead?”

Nüüd Ats märkas, et ta iseenda ära andnud, ja püüdis seisukorda päästa sellega, et ütles:

„Ma nägin unes.”

Aga ema ei uskunud tema unenägu, sest Ats oli oma teadmist Mossa põgenemisest nii loomulikult ja endastmõistetavalt väljendanud, et selle taga pidi peituma midagi hoopis lihtsamat ja tõenäolisemat, kui võiks seda olla mõni unenägu. Nõnda siis ta küsis:

„Ega sina ometi selle rebase ketiga öösi midagi teind, sa jäid nii kauaks välja?”

Ats püüdis alguses salata, kuid varsti ta nägi, et ema tikub talle oma küsimustega aina lähemale, ja nõnda arvas ta paremaks tõtt rääkida, kui alalise kahtluse alla jääda. Tema esimeseks tunnustussõnaks emale oli:

„Aga sa ju ise ütlesid, et rebane nutab, sest et tahab vabaks.”

„Sina ju ka vahel nutad, et ei saa sinna, kuhu tahad, kas siis sellest võib hoolida. Sa nutad rumalast peast,” seletas ema.

„Kas siis rebane nutab ka rumalast peast?” küsis Ats.

104

„Mis sa siis arvad," vastas ema. „Tänini olen mina teda söötnud, kui nüüd ta lahti lasta, ega ta kohe ise oska endale toitu muretseda.”

„Aga prussakaid oskas ta toas väga hästi püüda,” vaidles Ats vastu.

„Ega siis rebane ometi prussakatest söönuks saa,” ütles ema. „Ja neid pole metsas olemaski.”

„Metsas on metsprussakad ja metslutikad,” seletas Ats ülitargalt.

„Ja sinu arvates läks Mossa neid nüüd püüdma?” küsis ema pilkavalt.

„Metsas on ka linnud, jänesed ja hiired,” rääkis Ats.

„Ja Mossa võtab need oma kõliseva ketiotsaga kinni, eks,” rääkis ema.

Nüüd Ats sai alles aru, milline õnnetus on see ketijupp, mis jookseb Mossal igal pool järele.

„Vaata, et see kett veel kuhugi kinni ei jää, siis sureb meie Mossa sinnasamasse,” ütles ema õnnetust-ennustavalt ja pani sellega Atsi südame kiiremini tuksuma.

„Ma ju kuulsin, kui isa ütles, et Mossa võib krupsus keti katki kiskuda, sellepärast ma tahtsingi katsuda, kas krupsus ketti saab katki kiskuda," rääkis Ats, nagu mõtleks ta seega oma tegu ema ees vabandada.

„Oled sina küll põikpea,” ütles ema nüüd. „Räägi sinu kuuldes mis iganes tahad, sina pöörad selle kohe lolluseks. Isa räägib Mossast, aga sina lähed kohe Mossa asemele. Sina lähed Mossale appi. Kuule, ütle mulle lõpuks, sinu kõhuvalu oli ehk samasugune lollus,

105

nagu kõik muu. Sul polnudki midagi häda, kõhuvalust rääkisid ainult selleks, et ilusasti välja saada.”

See tuli Atsile ootamata. Kuidas? Ema ei usu enam tema kõhuvalugi? Aga miks ta siis ketiotsa lahti laskis? Ta ei mõelnud ju rebasele vabadust anda, ta tahtis tõelikult ainult katsuda, kas ta jaksab keti katki tõmmata. Vabadus tuli tal alles hiljem meelde, kui rebane oli juba läinud. Vabaduse võttis ta endale ainult nagu lohutuseks.

Atsil oli palju tegemist ja rääkimist, enne kui ema hakkas tema öösist kõhuvalu uskuma. Kui see sündinud, oli tema esimeseks mureks, kuidas seletada kogu lugu isale, et see ei pahanduks, sest ema ei tahtnud, et tema üksinda teaks asja tõelikku seisukorda. Ema ettevaatus näis aga olevat asjata. Sest kui ta oli kogu loo isale jutustanud, ütles see naerdes:

„Ise teeb, ise sööb. Laskis rebase minna, nüüd on ilma. Omad vitsad peksavad kõige kibedamini.”

Isa ütles need sõnad õues, aga nii valjusti, et Ats kuulis neid ja ka tema naeru läbi lahtise akna kambri. Ja imelikul viisil alles nüüd esimest korda tundis ta seda kuuma valu rinnas, nagu ta oli seda tundnud ka talvel, kui isa ja mehed naersid põlenud nööri pärast.

„Talvel rebane tuli tagasi, sest nälg ja külm ei andnud metsas rahu, aga eks oodaku nüüd, kui soe ja toitu igal pool laialt,” rääkis isa edasi.

„Aga ehk tuleb ometi,” ütles ema.

„Kui poisil õnne, miks mitte,” vastas isa ükskõikselt, ja just see ükskõiksus tegigi Atsile valu, sest ta tundis, et isa jätab kogu loo nagu tema, Atsi asjaks. Mossa oleks nagu ainuüksi tema oma ja ometi tema ise laskis tal minna.

106

Aga Atsil oli ometi õnne, nagu isa hommikul oli öelnud. Õhtul, kui isa tuli hilja metsast koju, välgatas õues põõsaste vahel mingisugune loom. Isa tõmbas püssi seljast ja võttis ta laskevalmis kätte, joostes sinnapoole, kuhu ta näinud looma pimedikus kaduvat. Äkki kuulis ta kivide vahel mingit kõlinat. Ta jäi seisma ja kutsus:

„Mossa, Mossa, Mossa!”

Uuesti kõlises kett ja rebane tuli tema jalge ette, heitis selili ja ajas esimesed käpad tema poole siruli, nagu paluks ta armu.

„Sina vana võrukael,” ütles isa õnnelikult naeratades, „jällegi tulid sa tagasi. Sa oled vist meid ja meie kodu armastama hakand.”

„Kellega sa seal räägid?” küsis ema, kes astus sel silmapilgul Õue ja tundis isa hääle.

„Mossaga ikka,” vastas isa, „kellega muuga. Pidin teise peaaegu maha laskma, aga keti kõlinast tundsin ta ära.”

Nüüd sai ka ema meel rõõmsaks, ta pani seasöögiämbri maha ja läks vaatama, kas tõesti Mossa tervelt tagasi tulnud. Kui ta teda nägi, ütles ta:

„Mossa, mis Mossa. Tema ise. Tähendab, metsloomgi oskab lugu pidada, kui tema vastu hea ollakse. Peab meeles, tuleb tagasi, kuigi pannakse uuesti ahelasse.”

„Kus poiss nüüd on?” küsis isa.

„Pole saanud aega vaadata, kus ta on,” vastas ema. „Aga küllap ta kuski põõnab juba.”

Nõnda see oligi: Ats oli istunud ahju äärde nurka pisut jalgu puhkama ja oli sinna magama jäänud. Seal ta nüüd kõverdaski. Emal oli suur tegemine, enne kui

107

sai talle sedavõrd „hinge sisse”, et võis ta laua äärde sööma panna. Aga sel õhtul ei lausutud talle Mossa tagasitulekust sõnagi, et öösiks teda mitte asjata erutada.

Ka hommikul ei öeldud Atsile Mossa tagasitulekust esiotsa midagi. Aga poisil endal seisis asi väga südame peal. Ta katsus emaga mitu korda rebasest juttu teha, kuid ema oli üsna sõnakehv. Viimaks ütles ta nagu kiusujuttu ajades:

„Sa ju ise tahtsid Mossale vabaduse anda, mis sa siis nüüd veel temast ootad ja taga küsid.”

„Mul on temast nüüd nii kahju,” ütles Ats. „Kui ta veel kord tagasi tuleks, siis ei laseks ma teda enam kunagi lahti.”

„Ta ehk ongi juba tagasi tulnud,” ahvatles ema nüüd. „Magab ehk teine oma pesas või mängib Piitsuga. Ega sa ole veel vaatamas käindki.”

„Ei ole,” vastas Ats.

„No mis sa siis ootad!” hüüdis ema. „Mina pole ka veel täna suure kuuse alla saand, ainult isa ehk käis seal, enne kui ta hommikul metsa läks.”

Nüüd Ats jooksiski hea õnne peale suure kuuse alla vaatama, sest ema sõnad olid tal millegi pärast südame värisema pannud. Aga kui ta õue jõudes rebast oma endisel paigal keti otsas nägi, tuli talle nii suur rõõm peale, et ta tundis kurgus valusat pitsitust ja silmis pisaraid. Ta oleks hea meelega oma Mossat kallistanud ja tema sullegi võtnud, aga niipea kui ta temale katsus läheneda, ajas see hambad paljaks, nagu oleks tal millegi pärast Atsi peale süda täis. See

108

vähendas suuresti poisi rõõmsat meeleliigutust. Ometi jooksis ta ruttu tuppa tagasi ja hüüdis emale:

„Mossa on tagasi! Isa on ta ketti pannud!”

Aga kui ta natukene aega oli järele mõelnud, küsis ta:

„Miks Mossa pidi tagasi tulema? Kas ta vabadust ei armasta?”

„Ju ta siis ei armasta, kui ta ise tagasi tuli,” ütles ema. „Tema armastab meie vangipõlve rohkem kui metsa vabadust”

„Miks?” päris poiss.

„Sellepärast, et meie oleme tema vastu head,” seletas ema.

„Nüüd tahan mina tema vastu veel parem olla kui enne, nii et ta meid veel rohkem hakkab armastama," ütles Ats.

Aga kui ta pärast hakkas arutama, mis ta küll peaks tegema, et rebane hakkaks teda armastama, siis oli ta hoopis nõutu, sest rebasele ei meeldinud nähtavasti midagi, mis Ats katsus tema heaks teha. Rebasele meeldis, et Ats jätaks ta rahule, kuid see oli ainuke asi, mis ei meeldinud Atsile. Tema ei tahtnud Mossa armastust teenida temast eemale hoidumisega, sest see oli raskem kui kõik muu. Ats kahetses väga, et tema polnud sama suur kui isa, kes käis püssiga metsas ja laskis seal nii mõnegi varese vigaseks ja tõi siis Mossale mängida. See oli talle alati suurimaks rõõmupäevaks. Aga kõik need mängud lõppesid sellega, et Mossa tappis varese, nagu ta oli seda teinud esimene kordki. Ainuke vahe oli ainult selles, et esimese varese aegu Mossa oli alles väike ja siis kartis ta tõsiselt varest, kuna ta nüüd ainult teeskles kartust,

109

sellest sai Ats selgesti aru. Sest mis kartus see oli, kui Mossa narris ja õrritas varest tükid ajad ning võttis tal siis äkki kurgu alt kinni, nagu tahaks ta tema siinsamas kägistada või tal kõri läbi hammustada, kuna ta ometi ei teinud talle midagi kurja, ajas talle ainult surmahirmu peale, nii et vares kõigest jõust kraaksus ja rebasel küüntega ninast kinni haaras, nagu ta tahaks tal silmad välja kratsida. Kuid varese küüned tegid Mossale nähtavasti ainult nalja. Ta pigistas oma silmad kõvasti kinni ja ootas üsna rahulikult, nagu tahaks ta tunda, kui kõvasti vares õige jaksab küünistada.

Nüüd, kus Mossa uuesti koju tagasi tulnud, õnnestus isal varese asemel Mossale tuua suure kulli. See oli mustjaspruun ja tiibade ulatus üle nelja jala. Laeng oli tabanud tema paremat tiiba ja ka keha. Ometi polnud haavad surmaks. Juba metsas, kui isa läks mahalangenud kulli üles tõstma, kargas see talle oma kõvera nokaga nõnda kätte kinni, et haav ei tahtnud kuidagi paraneda. Meelepahaga pidi isa esiteks kulli siinsamas tapma, aga siis tuli tal meelde Mossa, ja nõnda pääses kull seks korraks eluga. Suure jändamisega sai isa ta elusalt koju ja viis Mossa juurde suure kuuse alla. Rebast nähes kull sai hirmus vihaseks ja tungis talle kallale. Nüüd Mossa tundis nähtavasti jälle tõsist hirmu. Atsil oli sellest hea meel. Ta ütles rebasele:

„Paras, paras, kes käskis varestele nõnda teha. Eks katsu nüüd veel! Pane nüüd veel oma nina ligi ja lase end küünistada.”

Et kull ei pääseks rebase keti piirkonnast välja, isa pani kulli suure kuuse alla köide. Nõnda pidid need kaks vaenlast teineteise silma all külg külje ääres elama. Aga Mossal ei olnud kullist suurt karta, sest

110

see oli üsna raskesti haavatud. Ta ei võtnud süüa ja lamas maas. Silmi ei sulgenud ta ometi mitte, vaid jälgis vahetpidamata rebast. Ja kui see püüdis talle läheneda, ajas ta enda kui surev vägilane jalule, et astuda võitlusse vaenlasega, kes ihkab tema hinge. Ja oli ükskõik, millega ta rebast ähvardas, kas oma kõvera noka või küüntega, ikka taganes see.

„Kas kull ei jää magama, nagu see esimene vares, kel Mossa võttis pea otsast?” küsis Ats emalt.

„Kull ei jää,” vastas ema. „Tema hoiab oma nahka.”

„Kas ta siis kunagi ei maga?” imestus Ats.

„Ta magab ainult siis, kui ka Mossa magab,” seletas ema.

Nõnda kestis see paar päeva. Siis oli kull surnud. Ta lamas kuidagi losakil maas, kõvera nokaga pea rindu tõmbunud, könksus küüntega jalad välja sirutatud. Mossa istus mõttes tema juures, nagu oleks ta tema auvahiks. Vahetevahel pistis ta oma pika nina tema noka ja küünte juurde, nagu tahaks ta katsuda, kas need kargavad veel kinni. Aga ei, need ei teinud Mossale enam midagi ja nõnda võis ta rahulikult kulli juures edasi istuda. Ka Piitsu tuli surnut nuusutama. Aga Mossale see ei meeldinud, ta ähvardas temale kallale karata. Piitsu ei saanud sellest põrmugi aru. Ta näitas Mossale pisut hambaid vastu ja läks heitis eemale puhkama. Tema ei pidanud surnud kulli nii tähtsaks, et selle pärast maksaks kakelda.

„Kull suri ikkagi ära,” ütles Ats emale; „mis see aitas, et ta ei maganud.”

„Aga näe, pea jäi otsa,” vastas ema.

111

See pani Atsi mõtlema. Mis on küll surnud kullil parem, kas see, et tal pea otsas või otsast ära? Aga kui isa koju tuli, sai Ats varsti aru, et peaga surnud olla on palju parem kui peata. Sest isa võttis surnud kulli rebase juurest ja hakkas tal nahka seljast maha kiskuma.

„Mis sa nahaga teed?” küsis Ats uudishimulikult.

„Mis muud, kui topin täis,” vastas isa.

„Kuidas sa topid ta täis?” päris poiss veel suuremas uudishimus.

„Nõnda, et ta oleks kui elus kull,” seletas isa.

„Silmad peas ka?”

„Silmad ka,” kinnitas isa.

„Aga kui Mossa oleks kullil pea otsast ära võtnud, kas sa siis ka oleksid tema naha täis toppind?” küsis Ats nüüd.

„Siis mitte,” vastas isa. „Sest mis kull see on, kel pole pead otsas. Pea ja kõver nokk on need kõige ilusamad.”

„Aga küüned?” küsis Ats.

„Küüned muidugi ka,” ütles isa.

Nüüd Ats jäi natukeseks mõtlema ja ütles siis:

„Vaat, mis hea nüüd kullil, et Mossa ei närind tal pead otsast, ta topitakse täis!”

„Jah, Mossa tegi surnud kullile suure heateo, et jättis talle pea otsa," kiitis isa nõus olles ja lisas natukese aja pärast, kuna endal jooksid jämedad higitilgad mööda otsaesist alla: „On see aga üks töö, see kulli naha umbselt võtmine. Kui sina mul siin abiks poleks, siis ta jääkski võtmata.”

112

Kui isal viimaks kulli nahk käes, hakkas ta teda kohe täis toppima. Selleks ta tarvitas põhku. Täistoppimine ise oli nii huvitav toiming, et Ats tahtis oma silmad peast ära vahtida. Näha, kuis kulli nahast saab jällegi nagu elus kull, ainult et ta ei lenda, midagi imelisemat polnud Ats üldse varemalt näinud. See hakkas tema südamesse nii väga kinni, et ta otsustas siinsamas: kui tema suureks saab, siis hakkab ka tema kullidel nahku seljast ära võtma ja neid täis toppima. Aga isale ei söandanud ta otseteed oma unistust avaldada, vaid ütles nõnda:

„Kas mina ka oskaksin kullil naha seljast ära võtta?”

„Miks mitte, kui sa õpid,” vastas isa.

See vastus ei meeldinud Atsile hästi. Isa andis üldse vastuseid, mis ei meeldinud. Tema tuli kohe oma õppimisega, aina õppimisega. Sellepärast Ats armastas meelsamini emaga juttu ajada, sest tema vastused olid palju paremad. Nõnda Ats läks tänagi ema juurde ja esitas talle sama küsimuse, mis isalegi.

„Kasva enne suureks, küll sa siis hakkad kulle nülgima ja täis toppima,” ütles ema ja see oli Atsi meelest juba hoopis teine asi. Peab lihtsalt kasvama, muud mitte midagi. Ainult et kasvamine võtab aega ja peab pisut ootama.

„Ma tahaksin rutemini suureks saada,” ütles Ats.

„Siis pead tublisti sööma ja hästi magama, küll sa siis kasvad," seletas ema.

„Kas see siis aitab?” päris Ats.

„Kuis siis muidu,” ütles ema. „Mis siis veel aitab, kui mitte söömine ja magamine.”

Nüüd Ats läks isa juurde tagasi ja küsis:

113

„Kas ma siis oskan kulli naha täis toppida, kui ma suureks saan?”

„Ei suurus aita igakord ühtigi,” vastas isa. „On palju suuremaid mehi kui mina, aga ei nad oska linnul nahka seljast ära võtta ega teda ka täis toppida. Pead kasvama ja ka õppima, siis oskad. Nõnda on siin ilmas. Aina peab õppima, kui tahad midagi osata.”

„Kas rebane ka peab õppima?” küsis Ats.

„Aga kuis siis rebanegi muidu saab,” vastas isa. „Näe, Mossa pole noorelt midagi õppind, sest oli kogu aeg keti otsas, nüüd ei oskagi muud, kui tuleb keti otsa tagasi. Kõik peavad õppima. Linnud õpivad laulmagi, muidu ei oska nad midagi. Vanad laulavad ees ja noored lasevad järele.”

See tegi Atsi meele üsna raskeks. Tähendab, ikka peab õppima, kasva suureks või ära kasva. Üks lohutus oli ometi: kui kõik peavad õppima, eks siis tema õpi ka, ega siis temagi viletsam ole kui Mossa keti otsas või linavästrik toaharjal. Aga mis peaasi – Ats unustas õppimismured seks korraks üsna varsti, sest isa oli oma tööga lõpul ja läks kulli kuuri alla üles riputama, kus vuhises vahetpidamata tuul, mis pidi aitama kulli naha ära kuivatada, et ta ei läheks halvaks.

„Kas ta jääbki siia?” küsis Ats isalt.

„Kui nahk kuiv, siis paneme tuppa kapi otsa, las ta istub seal, tiivad laiali.”

Selle vastusega Ats oli üsna rahul, sest tema küsimusel oli oma tagamõte. Tema oleks tahtnud teada, mis teeb Mossa, kui temale paneks ette täistopitud kulli. Siit kuuri alt ei saaks Ats teda kuidagi kätte, sest selleks oleks vaja püstitada raske redel, mis käib temal üle jõu. Kulli aga toast kapi otsast maha võtta,

114

sellega ta saaks juba toime. Teda huvitas ainult veel üks küsimus ja sellepärast ütles ta isale:

„Küll see võib aga raske olla.”

Isa oli juba astunud paar pulka mööda redelit ülespoole, kui kuulis Atsi sõnu. Ta tuli nüüd redelilt maha, sirutas kulli, mis rippus nööri otsas, Atsi poole ja ütles:

„Säh, võta nöörist kinni ja katsu, kas jõuad hoida.” Aga kui Ats oli ühe käega katsunud, ütles ta: „Ei mina jäksa.”

„Võta kahe käega,” käskis isa. „Mis mees sa nõnda oled, kui ei jäksa täistopitud kulligi hoida.”

Nüüd võttis Ats kahe käega nöörist kinni ja ennäe! kull ei olnudki nii hirmus raske. Ta jaksas teda ilusasti hoida.

„Las ta kuivab, küllap läheb veelgi kergemaks,” ütles isa.

Ja läkski kergemaks. Sest kui isa kulli paari nädala pärast maha võttis, et teda tuppa kapi otsa asetada, andis ta tema korraks jällegi Atsi kätte.

„Oh kui kerge!” hüüdis Ats rõõmsalt. Iseendas mõtles ta samal ajal: „Nüüd ma jaksan ta väga hästi kapi otsast maha võtta ja Mossale näha viia,“ sest oma endist kavatsust ta polnud veel unustanud.

Oli veel üks mure: kuidas varuda oma mõtte teostamiseks paras aeg? See andis oodata. Mõnikord Atsil kippus kannatus katkema ja siis ta haudus võimatuid plaane: mõtles südaööl nii tasakesi asemelt tõusta, et isa ega ema ei kuuleks, mõtles minna toolilt lauale ja laualt upitada kapi otsa kulli järele, selle sealt maha võtta ja kuulmatult uksest välja pugeda.

115

Aga sellised mõtted tulid tal ainult silmapilguks. Peagi taipas ta, et see kõik on üsna võimata, sest ema on ju nii erga unega, et tema, Ats, ei saa end õieti asemel liigutadagi, kui juba ema küsib või vaatab, mis tal viga. Muidugi, iseasi, kui ema oleks temaga ühes nõus, aga ema ei ole, selles on Ats üsna kindel. Sellepärast peab ta päris üksinda oma eesmärgile püüdma.

Aga viimaks tuli juhtum Atsile appi: rebane toodi ühel päeval tuppa.

„Las püüab prussakaid,” ütles ema. „Ainult pliidiuks olgu kinni, muidu Mossa määrib enda uuesti ära.”

Ja kuna Mossa mööda tube ja kööki kolas, tegi ema oma toimetusi, käskides Atsil rebast silmas pidada, et see ei kargaks aknasse ega teeks muud pahandust.

„Karga ketiotsa kinni, kui muud ei aita,” õpetas ema poissi, enne kui astus üle ukse välja. Aga ta ei saanud seal kuigi kaua olla, sest kambrist hakkas kostma Atsi hädakisa. Ema jooksis tuppa tagasi.

„Mossa! Mossa! Kas sa kuuled!” karjus Ats suure tönniga, kui ema oli parajasti lävel. See lõi tagasikätt ukse kinni ja jooksis tagatuppa. Alguses ta ei saanud kuidagi aru, mis siin sünnib, sest põrandal lendasid suled, Mossa oli voodi all ja Ats karjus tema juures. Aga äkki ta taipas kõik: täistopitud kull oli rebase käes ja see nähtavasti rappis teda. Kuis oli see võimalik, sellest ei saanud ema alguses kuidagi aru. Ka polnud tal kuigi palju aega mõtlemiseks, sest tal tuli kohe meelde, mis ütleks isa, kui rebane purustaks täistopitud linnu. Sellepärast haaras ema ahjusuu eest ahjuhargi ja kargas poisi kõrvale sängiääre alla vaatama. Ilma pikema jututa andis ta Mossale sellise hoobi, et see jättis linnu jalamaid sinna paika ja jook-

116

sis sängi alt välja. Nüüd ema võttis kulli, et teda lähemalt silmitseda.

„Vaata, kuis kaela pealt lõhki tõmmatud,” näitas ta Atsile. „Mis nüüd isa ütleb!”

Sama mõte käis ka Atsil peast läbi ja sellepärast hakkas ta suure häälega nutma.

„Kuidas sai rebane kulli kapi otsast kätte?” imestus ema.

„Ma tahtsin näha, mis ta teeb, kui ta teda näeb,” nuttis Ats, „aga tema tõmbas näuhti! kulli minu käest ära ja jooksis teisega sängi alla. Ma küll keelasin ja karjusin, aga tema ei kuuland, urises aga ainult.”

„Oli veel hea, et sa karjumagi hakkasid, ma ometi kuulsin ja teadsin appi tulla,” rääkis ema. „Aga nahatäis on sul vist ikkagi soolas, sest isale on see kull nii kallis, ta räägib temast igal pool ja näitab teda kõigile. Parun isegi käis teda kord vaatamas, kui ta rippus alles kuuri all. Keegi tahtis kulli äragi osta, aga isa ei müünud, nii kalliks peab teist. Ja nüüd sina võtad ta kapi otsast maha ja annad Mossa kätte.”

„Ära ütle isale, et mina seda tegin,” palus Ats.

„Mis see aitab,” vastas see, „isa saab ju ikkagi teada, et kull on kellegi käes olnud, sest ta on ju kaelalt puru, näe, põhud paistavad välja. Või arvad, et ma hakkan sinu tempude pärast isale valetama?”

„Ütle ainult, et sina võtsid kulli maha, et hakkasid teda puhastama või et ta oli sul ees ja et siis rebane kargas kallale”, mangus Ats.

„Ei, ei,” ütles ema, „oled oma teo teind, siis kanna ka tagajärjed, muidu saad varsti veel hullemagagi toime.”

117

Aga nüüd Atsil läks selline pill lahti, nagu ta isegi ei mäletanud seda kuulnud olevat mil ega mil ajalgi. Ema ei püüdnud teda põrmugi vaigistada, noomis ainult tõrelevalt. Samal ajal ta ise otsis välja nõela, ajas talle musta niidi silma ja hakkas kulli kaela parandama. Ats ei pannud suure nutuga seda enne tähele, kui kulli kael oli juba üsna terve. Siis alles torkas see äkki talle silma. Aga ta ei võinud sinna midagi parata, et nüüd hakkas nutu asemel talle kippuma naer peale. Silmad olid alles tulvil vett täis, aga nuttu ennast polnud enam kustki võtta.

„Ema, nüüd ei saa ju enam sugugi aru, et kull on rebase käes olnud,” ütles Ats, kui ta oli ema tööd lähemalt silmitsenud.

„Küllap juba isa aru saab, kui aga teab vaadata,” vastas ema.

„Ega sa nüüd isale räägi?” ütles Ats.

„Ei, mina mitte, aga sina ise pead rääkima,” arvas ema.

„Miks rääkida, kui kull on terve?” imestus Ats.

„Et sul meelde jääks, et niisukesi asju ei või teha,” ütles ema kindlalt ja jäi oma sõna juurde. Sest kui isa koju tuli, tegi ema varsti juttu, et Atsil olevat üks patt pihtida. See pani poisi südame värisema. Tema oli tahtnud parajat silmapilku valida, aga nüüd pidi ta ettevalmistamatult isa palge ette astuma. Veel enne kui ta suudki sai paotada, läks tal uuesti nutt lahti ja nutuga ta läkski isa juurde. Võttis tükk aega, enne kui isa taipas, milles asi. Aga siis astus ta kapi juurde ja võttis oma kulli maha, et vigastuse suurust hinnata.

„Teo suuruse järele olgu ka karistus,” ütles ta.

118

„Nüüd pole enam midagi, ema õmbles ilusti kinni,” rääkis Ats, sörkides isa kannul.

Isa vaatas ja otsis. Viimaks ütles ta:

„Et ema nii ilusa töö teinud, siis saad see kord veel andeks. Aga pea meeles, see on viimne kord. Kui sa veel midagi kurja teed, siis ”

Nõnda ta oli nii mõnigi kord varemalt teinud. Sellepärast Ats ei pannud sellele kuigi suurt rõhku ega murdnud oma pead. Peaasi, et ta oli tänaseks karistusest pääsenud.

Sest ajast saadik, mil Mossa Atsi kõhuvalu tõttu oli esimest korda ketist lahti saanud, õnnestus tal see ka omal jõul paar korda. Nagu oleks Ats talle paha ameti õpetanud. Ema ütleski kord poisile:

„Vaata nüüd, mis sa tegid: õpetasid Mossa oma ketti katki kiskuma.“

Aga isa arvas selle vastu, et rooste sööb kordkorralt ikka rohkem ketilülid läbi, sellest siis see rebase lahtipääs. Juba ammugi lubas ta uue keti tuua, aga ikka veel ei saanud ta sellega hakkama. Uus kett oli seda tarvilikum, et Mossa oli oma viimast vabadust kasutanud kuriteoks: ta oli kuuendikumehel murdnud kana, pealegi veel selle kõige parema kogu karja seast, nagu mees ise kinnitas. Murtud kana olnud puhast itaalia tõugu, mõisast otseteed saadud, sellepärast munenud teine kogu aasta, hauduma pole kippunud, loksuma pole hakanud.

Muidugi, metsavaht pidi sellekohaselt ka murtud kana tasuma. Uue keti muretsemine oleks odavam tulnud, kui nii kalliste kanade väljamaksmine. Selle-

119

pärast käidi rebast vana keti otsas sagedasti vaatamas, et ta ei saaks seda krupsu ajada ja seega mõnda lüli katki murda. Nõnda läks hulk aega, ilma et rebane oleks kordagi vabadusse pääsenud.

Aga ühel pühapäeval pidi Kirep oma perekonnaga kauemaks ajaks kodunt ära minema. Keegi eit pidi tulema küll lehmi lüpsma ja siga söötma, aga rebasega ei tahtnud ta tegemist teha. Pealegi arvati, et kui pererahvas ise kodunt ära, siis võib mõni teab kes tulla, rebase lahti lasta või hoopis ära viia. Sellepärast peeti aru, kuhu ta panna, et oleks mureta. Viimaks tuldi otsusele, et kõige parem koht rebasele oleks toapealne – pööning. Nõnda siis viidigi talle sinna toitu ja vett ning tema ise seoti sarika külge. See kõik oli seda lihtsam ja kergem, et pööningule viis trepp otseteed köögist. Nõnda siis Mossa sai endale uue ajutise asukoha, mis näis teda väga huvitavat. Tema esimeseks tähelepanuks oli see, et lage kattis paks liivakiht, mida ta siit-sealt katsus käpaga kraapida.

„Las tolmutab, kui tahab,“ ütles metsavaht ise. „Peaasi, et keegi ei pääse tema juurde ja tema ise ei pääse ka kuhugi.“

„Ega ta ometi ulualt välja poe, kui ta keti kuidagi katki saab,“ tähendas ema.

„Ei pääse, pole karta,“ ütles isa.

Nõnda mindigi kodunt kõige suuremas südamerahus minema ja kellelgi ei tulnud kogu päev Mossat meeldegi. Aga nende üllatus oli suur, kui õueväravasse tagasi jõudes Ats hüüdis peaaegu hirmunud häälega, ise näidates käega ülespoole:

„Ema, näe, kus Mossa! Näe, kus vahib teine!“

120

Isa ja ema jäid mõlemad pärani silmil ja ammuli suul peaaegu keeletult vahtima. Nad lihtsalt ei uskunud oma silmi, sest Mossa pea oli läbi laastukatuse väljas, pealegi veel nii kõrgel, et võimata oli mõista, kuis ta võis sinna saada. Istus ta ehk pennil? Aga ei, siis peaks ta pea veel kõrgemal olema. Mille otsas ta võis siis istuda, pööning oli ju keti ulatuses täiesti tühi.

„Seal peab küll vanapergel ise lahti olema,“ ütles isa viimaks, sest ta ei jõudnud mingile otsusele. Ja ta ajas Atsi õueväravat lahti tegema, laskis hobuse ukse ette, viskas ohjad vankrile ja läks peiduurkast võtit otsima, et vaadata, kus see rebane küll tõepoolest kükitab, et tema pea vaatab nii kõrgelt läbi katuse välja. Aga vaevalt oli ta trepist üles saanud, kui ta imestusest vilistas ja alles siis hüüdis:

„Tulge ometi vaadake, mis Mossa on teind!“

Aga neid sõnu polnud õigupoolest põrmugi vaja, sest teised tahtsid isegi teada, mis pööningul sündinud. Sellepärast olid nad parajasti trepil ja järgmisel silmapilgul juba ülal.

„Tohoo, kui kõrge kuhi!“ imestus Ats pööningule jõudes.

„Eks ole hull väljas!“ hüüdis ema. „Ta on ju kõik liiva kokku kraapinud.“

Tõepoolest oligi nõnda: Mossa oli kogu toapealse mulla ühte kuhja ajanud, ise istus ta ikka veel kuhja tipul ja vahtis läbi katuse välja. Kuuldes inimeste hääli, ta tõmbas korraks pea läbi augu sisse, et vaadata, mis lahti, siis pistis ta tema aga uuesti välja ja jäi rahulikult oma endisse asendisse.

„See meeldib talle,“ ütles isa.

121

„Näeb hästi kaugele,“ arvas Ats ja lisas juurde: „Näeb peaaegu sama kaugele, kui ülejõe kuuse otsastki.“

„Kus ta siis ikka kohe nii kaugele,“ tähendas ema.

„Aga kaugemale ikkagi, kui suure kuuse alt maast,“ ütles Ats nüüd.

„Seda muidugi,“ kinnitas isa. „Aga lähme, las ta olla, ma võtan enne hobuse rakkest lahti ja panen vankri kuuri alla, eks ma siis vaata, mis teha.“

Nõnda tulidki kõik üksteise järele ülalt alla ja Mossa jäi oma mullahunniku otsa istuma, pea läbi katuse väljas.

Samal ajal, kui isa toimetas väljas, hakkas ema köögis toidu eest muretsema, sest juba teel olid kõik tühja kõhtu kurtnud. Kõige pealt tahtis ta pliidi alla tule teha. Aga imelikul viisil ei hakanud korsten kuidagi tõmbama, suits tuli kõik sisse.

„Vanad inimesed ütlevad ikka, et kui päike paistab korstnale, siis ta ei tõmba, aga nüüd on päike juba ammugi metsa varjus, mis hull tõbi sel korstnal siis õige täna on sisse läind,“ siunas ema vesiste silmadega ja ajas uksed, aknad pärani.

Isa, kes nägi, et uksest ja aknast ajab suitsu välja, arvas, et on juhtunud õnnetus, jättis hobuse sinna paika ja tuli uksele vaatama.

„Mis kütist sina siin teed?“ küsis ta.

„Pliit ajab suitsu kõik sisse, korsten ei tõmba põrmugi,“ vastas ema.

„Mis tal hullul siis on?“ imestus isa. „Hommikul ta ju tõmbas.“

„Hommikul tõmbas,“ kinnitas ema.

„Kas siibrid on mõlemad lahti?“ küsis isa.

122

„Mõlemad täiesti!“ vastas ema.

Aga isa nähtavasti ei uskunud ema sõnu, ta astus ise üle ukse kööki, et oma silmaga asja üle vaadata. Ka tema leidis kõik korras olevat, ainult et suitsu ajas hirmsasti sisse. Nüüd läks ta välja korstnat vaatama: sealt ei tulnud suitsu põrmugi.

„Taga hullemaks asi läheb,“ ütles ta nüüd nõutult. „Oota natuke, ma saan väljas varsti valmis, siis vaatame mis temp see on.“

Ema läks köögist õue, sest suits pani silmad kipitama. Aga Ats kinnitas, et temale ei tee suits midagi, ainult ninas näppivat pisut. Sellepärast seegas tema aina õue ja köögi vahet, kus oli nii mõnus paksu suitsu sees olla. Ta ei mäletanud ühtegi nii huvitavat päeva kui tänane: esiteks see rebase pea seal ülal läbi katuse, nüüd see paks suits köögis, nii et ei näe seinast seina. Ats võttis kuue seljast ja hakkas sellega vehkima.

„Mis sa teed seal?“ küsis ema.

„Ma ajan suitsu köögist välja, mis ta siingi vahib,“ vastas Ats.

„Lase sina olla, suits läheb isegi välja,“ ütles ema.

Aga Ats arvas, et suits ei lähe ise välja ja vehkis edasi, pealegi veel nii tähtsa näoga, nagu oleks see mõni teab kui tarvilik toiming. Viimaks küsis ema:

„Mis see on sul seal, uus või vana kuub vehkida?“

Ats tegi, nagu ei kuulekski ta ema küsimust, sest see oli juba ammugi talle käsu andnud uued riided seljast ära võtta, aga ta oli selle unustanud.

„Sina viimane võrukael!“ hüüdis ema lõpuks, kui ta oli asjata vastust oodanud. „Nüüd ajad oma uued

123

riided suitsu ja tahma täis, nii et nad on veel hullemad kui vanad. Silmapilk kambri ja uks järelt kinni!“

Polnud parata, Ats pidi suitsupeksmise jätma ja tal oli uute riiete äravõtmisega selline kiir, et ta aega ei saanud neid õieti toolilegi asetada, varnast või kapist rääkimata, ja nõnda ema leidis pärast tema uued püksid põrandalt. Ometi polnud Atsil sellest suurest kiirustumisest põrmugi kasu, sest kui ta jõudis uuesti kööki, et vana kuuega suitsule hakata pihta andma, oli see juba ise enamasti kõik läbi lahtise akna ja ukse välja läinud. Uut juurde ei tulnud, sest ema oli veega pliidi all tule kustutanud, et ükskord ometi suitsust lahti saada.

Isa, kes hobuse rakkest lahti võtnud ja põllu äärde köide viinud, oli aega saanud kõige üle järele mõelda. Kui ta koju tagasi tuli, küsis ta veel kord korstna tõmbamise üle järele, ja kuuldes, et ema tulegi kustutanud, ta ütles sellele:

„Mina arvan, see pole ilmast. Lähme õige üles ja vaatame, mis selle rebasega seal tõepoolest on.“

Nõnda siis mindigi üheskoos kolmekesi pööningule, sest ka Ats tahtis näha, mis Mossa teinud ja mis tehakse nüüd tema endaga.

Aga Mossa ei teinud ikka veel midagi muud, kui istus oma mullahunniku otsas ja vahtis läbi katuseaugu välja, nagu oleks ta sinna kinni naelutatud.

„Vaata ometi, mis loomale võib meeldida,“ ütles isa. „Naerdi ikka parunit, kui hakkas oma häärberile torni peale ehitama, aga näe, isegi rebasele meeldib kõrgelt alla vaadata.“

124

„Ega ta alla vaata, vaid kaugele,“ ütles ema. „Parun tahtis ju ka kaugele näha, mitte oma jalge ette.“

„Meie ju ka ronime kuuse otsa, kui tahame vaadata, kus mets põleb,“ ütles Ats.

„Sina ikka kohe oma metsapõlemisega,“ rääkis ema. „Paljuke see mets põleb! Ja ega siis Mossa mõni metsavaht ole.“

Aga isa, kes oli rebase tööd ja toimetust hoolsamalt silmitsenud, ütles teiste jutu vahele mõtlikult:

„Imelik! Kuidas ta küll nii laialt sai mulla kokku kraapida, tema kett ei ulatunud ju igale poole. Ma panin just meelega keti lühemalt.“

Neid sõnu rääkides isa läks rebase keti juurde ja tõmbas sellest. Aga ta hüüdis otse jahmatanult:

„Kett on ju katki! Rebane on lahti!“

Nüüd tõstis ta teise jala mullahunnikule, mille tipul istus ikka veel rebane ja nõnda ulatus ta käega ketist kinni, mis jooksis rebasel järel.

„Tule nüüd siia, sa võrukael,“ ütles isa ja tõmbas rebase mullahunniku otsast maha. „Aitab sellest vahtimisest, anna nüüd oma majapidamisest aru.“

Aga rebasel polnud muud meeles, kui see auk, mis ta teinud laastukatusesse. Sinna ta kippus tagasi. Ometi ei saanud ta oma pead enam kordagi läbi augu välja pista ei täna ega tulevikus. Ei saanud enam kordagi sealt alla ega kaugele vaadata, kuis kõnnivad murul kukk ja kanad, kuis lendlevad ja laulavad metsas linnud, kuis lähevad mööda maanteed hobused, vankrid, koerad ja inimesed, kes talle võhivõõrad. Ei saanud enam kordagi näha loojeneva päikese verevat vilkumist metsa taga.

125

Samal ajal, kui isa viis Mossa suure kuuse alla oma paigale, ema ja Ats kõndisid mööda pööningut, imetledes tema tööd ja toimetust. Ja enne kui ema teadis aimatagi, Ats oli juba roninud mullahunniku tipule, kus istunud rebane, ja ka oma pea läbi katuseaugu selle eeskujul välja pistnud. Äkki ema kuulis» et keegi hüüab nagu eemalt kaugelt:

„Küll on siit ilus alla vaadata!“

Alles nüüd ema märkas, kus Ats, ja ta hakkas teda ära kutsuma. Aga Ats ei tahtnud mullahunniku otsast alla tulla, nagu meeldiks ka temale seal üle kõige. Ning kui ta lõpuks mõtles oma pea läbi augu tagasi tõmmata, lendas tal müts peast, kuhu? ta isegi ei teadnud. Aga häda oli veelgi suurem!

Pea ühes mütsiga läbi augu välja pista oli tühine töö, aga teda tagasi tõmmata, see oli hoopis täbaram toiming, sest kuivad ning nõelteravad laastude servad tungisid lõuga ja kaela, lõikasid ninaalust ja kõrvu. Ats katsus paar korda õnne pea tagasitõmbamisega, aga iga kord pidi ta sellest loobuma kibeda valu pärast. Kui siis ema lõpuks kurjaga nõudis, et ta ometi kord mullahunnikult alla tuleks, hakkas Ats nutma ja karjus:

„Ma ei saa ju pead tagasi!“

Ema kuulis vaevalt neid sõnu, sest nad hüüti pealpool katust. Selle eest kostsid nad aga isale selgesti kõrvu, kes tuli hobuseköietamiselt. Ta tõstis silmad, ja nähes katusel poisipead, talle viirastus üürikeseks, et see on jällegi rebase oma. Ja nagu oleks ta päisepäeva ajal midagi üliloomulikku näinud, ta jäi seisatama ja päranisilmil vahtima. Nõnda kestis see

126

ainult hetke, siis oli tal kõik selge, nimelt: kelle pea see seal on ja miks ta nutab.

Kui ema pööningul nägi, millisesse lõksu Ats oli sattunud, ronis ka tema mullahunniku otsa, nagu peaks kogu perekond rebase eeskujul talitama. Seal murdis ta mõned teravad katuselaastuservad ja nõnda muutus auk sedavõrt suureks, et Ats sai pea väljast tagasi tõmmata.

„Näita oma kõrvatagused siia,“ ütles ema Atsile. Ja kui ta oli neid lähemalt silmitsenud, ta lisas kaastundlikult juurde: „Näe, eks olegi juba nahk maraskil. Pärast paneme joodi peale.“

Aga Ats ei tahtnud joodi peale, sest kõrvatagused paranevat isegi, kui nad mõni päev pesemata jätta.

„Muidugi, sinul on ikka esimeseks mureks, kuidas poleks tarvis ei kõrvu ega kõrvataguseid pesta,“ ütles ema.

Samal ajal jõudis isa pööningule ja ütles:

„Kuule, kas ka pliit rebase pärast suitsu sisse ei aja? Mul tuli väljas see meelde.“

„Kuis nii rebase pärast?“ imestus ema. „Rebane oli ju pööningul, kust sai tema pliidi juurde?“

„Miks mitte,“ vastas isa. „Kui meie koju tulime, oli trepiuks paokil. Tähendab, rebane võis muu seas ka köögis käia. Ainult – kuis oli pliidiuksega, oli ta kinni või lahti, kui sa hakkasid tuld tegema?“

„Pliidiuks oli lahti,“ ütles ema ja ka Ats kinnitas seda.

„Siis on ehk seletus lihtne,“ arvas isa ja läks mööda treppi alla, kuhu temale järgnesid teisedki.

127

Isa kääris särgikäised üles ja hakkas tagumisi pliidirõngaid pealt ära võtma. Kui see tehtud, ta kummardus ja katsus korstnasse vaadata.

„Siin on ju rebase jäljed,“ ta ütles, lisades juurde: „ja ta on siin tuhka korstnasse kraapinud. Oot', oot', ma katsun kohe, saab ehk üsna kergesti korstna tõmbama.“

Ta pistis käe pliidirõngaste avausest sisse ja sõrmitses tuhka. Aga äkki hakkas talle tuha alt midagi kandilist pihku ja kui ta tema välja võttis, siis osutus see seebitükiks.

„Mis see on?“ küsis isa ja pani seebitüki ema ja Atsi ette pliidirauale.

„Kust ta, pime loom, selle on siia toond!“ hüüdis ema imestunult.

Aga ta polnud jõudnud veel oma sõnu lõpetada, kui isal oli juba teine seebitükk käes, millele järgnes kolmas, neljas...seitsmes,...kaheksas.

„Mis hull temp see siis nüüd on!“ imestus ema uuesti ja läks mööda treppi pööningule, kus tal oli seebikott riputatud penni. See rippus endisel kohal, aga kuidagi nagu lõdvalt. Lähemale astudes selgus, et kotil oli põhjas auk ja kui saadi asjale päris otsale, siis mõisteti, et selle augu kaudu olid kõik seebitükid kotist välja kukkunud ning rebane nad ära kandnud.

„Mitu tükki sul kotis oli?“ küsis isa.

Aga ema ei teadnud oma seebitükkide arvu, ta oli ainult veendunud, et neid pidi tingimata rohkem olema kui kaheksa, mis saadi juba korstnast kätte.

„Puuduvad tükid peavad siis veel korstnas olema või nad on maetud kuhugi mujale,“ arvas isa ja hak-

128

kas uuesti korstna kalial koukima, esiteks palja käega, mis ei andnud tulemusi, pärast muude abinõudega, mis tõid veel kolm tükki seepi päevavalgele.

„Lõhu lõpuks pool pliitki maha,“ kirus isa.

Aga seda polnud siiski vaja, sest kui nad nüüd pliidi all peotäie õlgi põlema pistsid, tõmbas korsten mis mühinal. Nõnda siis lepitigi sellega, mis kätte saadud, ja tehti tuli lõplikult pliidi alla. Aga kui isa järgmisel päeval hakkas mulda toa peal laiali ajama, leidis ta veelgi mitu seebitükki. Nüüd oli kõigil üpris hea meel, sest oldi ju kindel, et eile õhtul saadi ikkagi kõik seebitükid korstnast kätte. Ainult murti veel pead: kuidas tekkis kotipõhja auk, nii et seebitükid maha kukkusid? Mossa ei võinud seda teha, sest kott oli selleks liiga kõrgel.

„Aga kui ta hüppas, kas ta siis ei saanud hammastega kotipõhja kinni?“ küsis isa viimaks.

Jah, sellele mõttele polnud ei Ats ega ema tulnud. Hüpates võis ta muidugi kotipõhja lõhkuda, nii et see enam seebitükke kinni ei pidanud.

„Aga kas siis seebitükid talle pähe ei kukkunud?“ muretses Ats äkki. „Kui mõni suur oleks juhtunud otse nina peale, siis oleks ta olnud valmis.“

„Rebasel on hea õnn,“ ütles ema, „temale ei kuku ei pähe ega nina peale. Aga kui sina oleksid seda teind siis oleks su nina sama verine olnd, nagu su kõrvatagusedki.“

„Kas siis rebasel on parem õnn kui inimesel?“ küsis Ats.

„Aga mis sa siis arvad?“ vastas ema küsimusega.

Nõnda lõppeski seekordne Mossa jant. Aga ükski ei pannud seda talle pahaks, ennem jäid kõik piki-

129

silmi ootama, millise vembu ta järgmisel parajal silmapilgul viskab. See ei lasknudki väga kaua end oodata, kuid ta lõppes kõigile osavõtjaile kurvemalt kui ükski oleks seda tahtnud või oletanud.

Sellega, et Mossa varem või hiljem ikka koju tagasi tuli, kui ta juhuliselt pääses ketist, ta võitis kordkorralt ikka suurema usalduse. Varsti oldi tema truuduses sedavõrt kindel, et julgeti ta lahtiselt metsa kaasa võtta. Ainult ketijupp jooksis tal kõlinal kannul ja kuulutas, kus kaugel ta praegu ümber jookseb. Atsile oleks meeldinud, et isa paneks selle asemel Mossale väikse kuljuse kaela, aga isa jäi kõliseva keti juurde, sest tarvilikul korral võis ta selle otsast kinni võtta ja rebast käe kõrval talutada. Ometi arvas ta hiljem, et Ats oli temale oma kuljusemõttega head nõu andnud. Aga sellest sai isa ainult tagantjärele õieti aru, nagu sünnib paljude heade mõtete ja soovidega.

Mossale olid sellised metsas jooksmised suurteks pidupäevadeks. Et tal ketijupp igal pool järele kõlises ja ronimisel ning pugemisel takistusi tegi, seda ei teadnud ta põrmugi pahaks panna. Kui keegi olekski talle seda meelde tuletanud, siis oleks ta ehk peaaegu pahase meelega vastanud:

„Mis rebane ma siis olen, kui mul ketti järel pole.“

Et Piitsu ilma kaelarihmata ja ketita jooksis, see Mossat ei huvitanud. Ja kuigi ta seda mõnikord tähele pani, siis pidas ta Piitsut õnnetuks loomaks,

130

et tal puudus kõlisev kett, sest kui tal see oleks olnud, siis oleks ta ehk sama väledaks muutunud, nagu oli tema, Mossa. Aga nüüd ei saanud Piitsu temale ligigi. Ka ei tabanud ta rohu seest ühtegi lindu ega hiirt, vaid jooksis üsna kuiva suuga peremehe läheduses. Selle põhjuseks võis olla ainult üks asjaolu: tal ei olnud kõlisevat ketti kannul.

Nagu toaski, samuti Mossa oli metsas kärsitu, püsimatu, väsimatu, uudishimulik. Alguses Piitsu katsus temaga kaasa joosta, aga tüdis peagi. Temale tundus Mossa toiming mõttetuna. Hea küll, et oled huvitatud ja liputad saba, kui leiad tedre, rabakana, põldpüü või jänese jäljed või haistad laanepüüd kuski kõrgel puus, aga mis mõte on joosta iga konna järele, et temale käpp peale panna või teda lihtsalt ära süüa? Mis mõte on tähelepanu pöörata igale rohutirtsule, väiksemale liblikalegi, mis näitab lenneldes oma kirevaid tiibu?

Kuid Mossat huvitas metsas kõik, mis aga elas ja kuidagi liikus. Iga väike laululind pani ta alumise lõua ärevusest värisema, nagu oleks teda äkki tabanud külmtõbi. Kraaksuvale varesele võis ta puu otsa silma vahtida ning teda kuulata, nagu heliseks tema mustast nokast otse jumalik muusika.

Suure ähmiga kippus ta ikka inimestest eemale minema ja sellepärast pidi teda iga natukese aja pärast vilistamisega lähemale kutsuma. Aga oli kordi, kus Mossa sellest hoolimata metsas kaotsi läks ja alles öösi koju tagasi jõudis. Muidu poleks sellest midagi erilist olnud, aga kunagi ei võinud kindlasti teada, kas oli ta kuhugi ära joosnud või oli ta ehk kettipidi kuhugi kinni jäänud. Sellepärast pidi alati see ümbrus

131

hoolega läbi otsitama, kus ta juhtus kaotsi minema. Alles paar nädalat tagasi leiti ta nõnda kustki kasejuurikate vahelt, ja võimalik, et ta siia oleks kärvanudki, kui Ats teda poleks tabanud, kes oli isal otsides abiks.

Nädalapäevad peale suurt janti seebitükkidega, mis Mossa peitis korstnasse ja mullahunnikusse, võeti ta jällegi metsa kaasa. Olgugi et isa pidas teda alatasa silmas ja hakkas kohe vilistama ning kutsuma, niipea kui ketikõlinat polnud enam kuulda, ometi läks Mossa ka seekord kaotsi. Jälle otsiti teda tükk aega, kuid asjata. Isa tahtis juba mitu korda otsimise lõpetada, aga Atsi mangumisel jätkas ta seda ikka ja jälle uuesti. Ometi ei andnud see mingit tagajärge. Kui nad viimaks otsimisest loobusid ja edasi hakkasid minema, oli Atsil tundmus, et Mossa peab tingimata kuski kõrgete ja alt Õõnsate sanglepapõõsaste keskel olema, kus ta paratamatult lõpeb, nii et Ats ei saa teda enam ei surnult ega elavalt näha. Aga isa oli teisel arvamusel, öeldes:

„Küllap tuleb teine koju nagu ikka, mis sa tühja muretsed.“

Ometi ei lohutanud see Atsi ja raske südamega lonkis ta isa kannul, sundides teda vahetevahel vilistama ja kutsuma, sest talle viirastus, nagu oleks ta läbi metsakohina äkki kuulnud Mossa ketikõlinat. Muidugi jäid kõik vilistamised tagajärjeta, sest Mossa oli läinud ja jäigi seks.

Aga õhtueel, kui nad pöördusid kodu poole ja otsemat teed valides läksid paarist metsatalust läbi, kuulsid nad äkki suurt kanade ja kukkede kisa ning siis heledat naise häält, mis hüüdis:

132

„Rebane on kanade kallal! Kärmas! Kus püss?!“

Aga mees, kes tuli lahtistest rehealuse-väravaist välja vastas kahetsevalt:

„Püss pole ju laengus.“

Samal ajal kahmas ta maast mingisuguse malaka ja jooksis kõigest jõust karjaaia poole, kus oli suur kaagutamine ja karjumine. Ka naine jooksis mehele järele ja hüüdis:

„Näe, kus teine! Juba kana lõugus! Anna! Anna talle! Viruta!“

Ja mees andiski, sest nähtavasti jõudis ta õigel ajal jaole. Metsavaht Kirep vaatas seda janti ühes oma poja Atsiga rahulikult pealt, seistes mõnikümmend sammu eemal põlluvaheteel. Nad kuulsid selgesti, kui mees ütles: „Maas!“ aga veel selgemini, kui ta hüüdis jahmatanult:

„Mis tükk see siis on?! Rebasel on rihm kaelas ja kett järel!“

Rohkem ei olnud tarvis. Nüüd jooksid mõlemad, isa ja poeg, niipalju kui jalad andsid.

„Ma arvasin kohe, et see on meie Mossa,“ lõõtsutas Ats isa kannul, omal alumine huul kõver nagu tuleraud. Aga nüüd oli hilja, sest nüüd mõistis noor peremeeski, kes seisis surnud rebase juures, lepamalakas käes, et ta on tapnud metsavahi Kirepi kalli kodurebase. Ja kui metsavaht ise ligi jõudis, ütles peremees:

„Nüüd näete isegi, mis ma olen teind. Aga jumala eest, ma ei pannud enne rihma ja ketti tähele, kui olin juba talle selle tümmikuga valanud. Ma nägin ainult seda puhast tõugu kana, mis ma mõisast tõin, muud

133

mitte midagi. Eit ka veel karjus omakorda: anna! anna! noh, ja nii ma andsingi.“

„Igatahes tabasid sa hästi – hoobi pealt surnuks,“ ütles metsavaht.

„Seda küll,“ oli peremees nõus, „suri valuta. Iseendalegi ei soovi paremat surma.“

Sel ajal, kui mehed nõnda rääkisid, seistes üks ühel, teine teisel pool aeda, ronis Ats üle aia ja kükitas rebase ette maha, kelle ninasõõrmeist nirises pisut punast. Seda nähes Ats ei saanud enam nuttu pidada, vaid karjus suure häälega:

„Isa! Kuule, isa! Mossal tuleb ninast verd!“

Nüüd pöörasid kõik oma silmad ninasõõrmeist immitsevale verenirele, nagu oleks see kogu sündmuses kõige tähtsam. Igatahes oli ta Atsile seda ja sellepärast jäi ta temale kauaks-kauaks, peaaegu eluajaks kustumatult meelde. Hiljem nägi ta elus palju verd, aga kunagi ei lõiganud see talle nõnda südamesse, kui need kaks pisitillukest niret, mis tulid Mossa ninasõõrmeist. Need ajasid ta nii haledasti nutma, et haledaks läks noore perenaise südagi. Ta ronis üle aia poisi juurde ja katsus teda lohutada maksku mis maksab. Aga kõik tema püüded nurjusid, nad said nagu õlivalamiseks tulle. Viimaks tuli isal hea mõte ja ta ütles:

„Tead, Ats, mis me teeme? Me võtame Mossal naha seljast ära ja topime ta täis, nagu tegime kulligagi. Mis sa arvad, kas võtame?“

Seda juttu Ats jäi kohe kuulama.

„Ja kas tead, kuhu me ta siis paneme,“ rääkis isa edasi.

134

„Kapi otsa kulli juurde,“ vastas Ats pisaraid pühkides.

„Õige, kapi otsa kulli kõrvale, nii et nad on meil mõlemad alati silma all,“ ütles isa kinnitavalt.

Nõnda siis asutigi kohe Mossa nahka maha võtma, ja kui see sündinud, topiti ta siinsamas ka täis, nii et õhtul läksid nad koju, isal täistopitud Mossa kaenlas. Atski katsus teda pisut kanda, aga temale see ülesanne hästi ei sobinud, sellepärast pidi isa ta jällegi oma kätte võtma. Aga kui nad jõudsid kodu lähedale, pistis Ats kõigest väest jooksma, et esimesena minna kuulutama emale uudist. Nähes ema õuel, hakkas ta juba tüki maa pealt karjuma:

„Me toppisime Mossa täis, me toppisime Mossa täis!“

Ema ei saanud sellest alguses kuidagi aru. Nõnda pidi Ats midagi seletuseks ütlema. Aga tal ei tulnud muud meelde öelda, kui et:

„Mossal tuli ninast veri välja.“

Samal ajal ta alumine huul kiskus valusalt kõveraks ja, peaga emale rüppe joosnud, ta hakkas kibedasti nutma. Alles nüüd ema aimas, mis sündinud. Ta võttis Atsil mütsi peast, silitas tema pulstunud juukseid ja rääkis lohutavalt:

„Ära sellepärast nii väga kurvastu. Küll isa toob sulle uue rebase.“

Aga Ats nuttis veel enam.

Kadusid aastad, kadus palju aastaid. Ats kasvas suureks, temast sai mees. Ta nägi ilmas nii mõnegi

135

rebase, aga ei ühtegi sellist, nagu oli tema Mossa. Ja talle näis, et aastate voolus ta muutub aina imelisemaks. Täistopitult ta kõdunes ja visati välja, aga elav Mossa ei kustunud mälestusest. Veel vanas eas Ats tuletas teda kui „meie rebast“ meelde ja rääkis temast neile, kes teda polnud oma silmaga näinud.

136