Betti Alver

Lugu valgest varesest

























LUGU VALGEST VARESEST







BETTI ALVER




LUGU VALGEST VARESEST

POEEM








NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS











Trükitud J. Mällo trükikojas

Tartus 1931. a.









1

Ju võidund kardinate taga

löönd lõheroosaks taevaääs,

kuid vaikselt minu sangar magab,

suu valla, pitsist tanu pään

ja kuklan papiljotilasu.

(Mis oleks salgamisest kasu?

Muist lehti vastsest draamast kisut,

block-note'ist muist, ning Šerlist pisut.)

Aovalguse ja une raamin

hall-segane veel palgeveer

Kas Nefretete, Semiramis,

Diana, Phryna, bajadeer,

– 5 –


vampiir, madonna, tulinaine?

Ah, tavaline põhjamaine

see kaame nägu, tülpind vähe,

tömp nina, põsil tedretähed

Kõik kõneleb siin laisast rahust:

hulk patju voodin, seisev kell,

tolm, mahapoetet puudrijahu,

öökuue kulund-hall flanell.

Kolm paari vildist toakingi,

vateerit vaibad, pehmed pingid,

tuhk toosist Bernard Shaw'le kallat,

Freud lükat lauajala alla.

Tont võtku kõiki sinisukki!

vast kirub mõni šovinist

taas aetaks võõras kutsar pukki,

meil nagu endil ainet vist

ei oleks! Taara kaitse, jambid

need ammugi ju ära tambit,

kun meie omapära-hümnid,

me rahvusliku vaimu kümnis?

Ent nagu kiuste näib see tuba

kui rahvusvaheline pood:

Berliinist vaibad, Türgist tubak,

kell Thames'i kaldailt siia tood.

Kalossid Rootsist, kingad Prahast,

krae mantlil Poolan pargit nahast

on rikas meilgi muld ja veestik,

ah, kunas saabud, Made in Eesti?

– 6 –

 
Kesk paeluvamat unefilmi

käib äkki kime kellahääl.

Pitstanu virgub, hõõrub silmi

ja hõikab: Hüva! Kes on sääl?

Kas elab siin Barbaara Lohe”

Jah, mida's kuuldub? Kiri. Kohe!

Jalg leiab kinga, riivid valla,

siis uuest' voodi, vaiba alla.

Hall ümbrik, pilet maskipalli,

leht plokist, vinta vänta read:

Barbaara! Ma ei ütle: kallim,

ma ütlen: saatan, sest ma tean,

et see on sama. Rüüpan viina.

Mispärast ma ei sündind Hiinan?

Teid ihkan. Ootan. Juhan Vahak.

Muuseas ma lasen enda maha.

Barbaara haigutab: kui vastik!

Siis muigab, loeb veel korda paar,

ning peidab kirja lakit kasti.

Tõepoolest, ükski antikvaar

ei hoia nõnda hoolsalt klaase,

gravüüre, ehteid, vanu vaase,

kui naine iga kirjariba,

kun mõni meelituse-tiba.

Ma nägin kord üht kollektsiooni,

mis nummerdet kui kohtuakt,

pael igal pakil ise toonin,

kas süngem, helgem, kuidas fakt.

– 7 –


Must siidpael ah, see rääkis surmast,

pruun roimast, verev kirehurmast,

sõlm sinkjas Plaato sfääre reetis

süsteemi vastu pieteeti!

Tund möödub, teine, kolmas, neljas,

all kevadsula, hele päev.

Barbaara istub, öökuub seljan,

laud sulet, põlvi ümber käed.

Aeg-ajalt ilme muutub mõruks,

suunurgin tuksleb tige võru,

sääl naerab, rebib randmel kette

ning sosistab siis enda ette.

Ta kuulus inimlaste leeri,

kes eluasklein saamatud,

kel omasem kui seikluskeeris

on unenäod ja raamatud.

Nii armastas ju lapsest saadik

ta luulekujude paraadi,

kun kärpis, avardas ja voolis,

mis ealen tundus väär või poolik.

Ei leidnud kindlat pinda huvid,

ei suunda vaimu magnetnõel,

ent suve järel möödus suvi,

jäi kätte tühi elusõel.

Puhk-puhult sarja kuhjus teri,

kuid aeg need peagi tuulde keris

kõik elu anded, hüvad, pahad,

kui sõklad varisesid maha.

– 8 –


Hää tundus ikka liialt piirat,

ent kurjal puudus veetlev jõud,

nii läksid jäljed siiraviira,

näis võrdne seisak, langus, tõus.

Maast-madalast ju pettus, põdes,

ning karten elu halli tõde,

ta vältis äripäeva hingust,

pää pisten kujutluste lingu.

Kuid meeliköitvalt pillav oli

Barbaara uneluste riik.

Vaid anden mõtteil' vaba voli,

maailma kirev mosaiik

ta ajju paindlikuna hangus,

ning tema nagu kuldsepp, kangur,

kild-killult uusi pilte põimis,

niit-niidilt vedas saatuslõimi.

Kes loetleb, millest unistada

võis minu kahvatu Jeanne d'Arc?

Ent paeluvam kui metsarada

näis talle hästi kruusat park.

Tool pehme armsam niiskest rohust,

sest pelgas köha, grippi, nohu

jah sõttagi, kui mõte mängis,

end lasi sõidutada sängin.

Sääl uuest' kõlin, kärmed sammud,

ning tuppa nagu tormikeer

– 9 –


daam karusmantlin: Ah kui ammu,

kui ammu, mõtle!... Ah ma chère,

küll olen rõõmus, usu Barba!

Kas mäletad, kuis külm meil varbad

kord võttis Kassitoomel lillaks,

kuis seiklesime Inglisillal?

Ning vastu parfümeerit rinda

käed suruvad Barbaara pää.

Oh sina kallis!Tere, Linda.

Küll oled kahvatuks sa jäänd!

Kuis elad?Hästi.Ikka sama!

Mu jumal, sina alles lamad,

sa pole riideski, laisk peni!

Ma kohe... vaata pilte seni.,

Kas kirjutad veel värsse vahel?

Kas sina, Linda, värsse loed?

Ei, kahjuks. Rühma kuidas tahen,

aeg muutub napiks... tütar... poeg...

Sa oled mehel? Mida's arvad? ...

Ma käin nüüd linnan hirmus harva

mees magab, laiskleb, püüab kalu

ja minu hooleks kogu talu.

Piimvalge, maasikvärske Linda

näis nagu pudupoe modell:

korallid, rätid, paelad, kindad,

diskreetne lõhn (Rêve d'Isabelle),

kunstlilled, sukad Bemberg-niidist,

kleit raskest täpilisest siidist

– 10 –


kõik reetis pigem moesalonge

kui tare, lauta, põrsakonge.

Maailmadaami graatsiaga

ta vestleb, liikleb, juukseid seab,

sõbrannat suudleb, ohtralt jagab

häid näpunäiteid: Barba, tead,

nüüd moen on jälle õrnad lõhnad,

su õlad kohutavalt kõhnad...

must sulle põrmugi ei lähe!

Rõõsk koor vist kaotab tedretähed.”

Barbaara noogutab aeg-ajalt,

ent mõtleb: tont sind põrgu viiks!

Meil, Barba, tühi terve maja

sa sõida maale. Hm... Merci,

saab näha. Päris tõesti, sõida!

Või on sul, mis sind linna köidab,

vast oled muutund? Ei ma ole.

Sa oled kole, Barba, kole!

Laup kipran, Linda vaikib vähe,

ju hajub lõbus meelelaad.

Sääl peatub vaade pääsetähel:

Mis? Kunas? Täna? Maskeraad?

Kui tore! Lähme! Pole tuju.

Sa ära ole kipsikuju!

Me lähme! Aga... Jäta agad!

Nii kogu elu maha magad!

Ning juba silmad sätendavad,

põsk hõõgub, apsat kepsu lööb.

– 11 –


Vaat, see on tõesti tore kava,

kuis veeta õhtupoolik, öö:

me sööme lõunat, joome rummi,

siis maskid, viiulid ja trummid

neet lehmad, põrsad, pajad, põllud,

nüüd tahan jälle tantsumöllu!

– 12 –


2

 Meid kõiki kahtlustõbi vaevab,

kes teab: to be or not to be?

Kes hoiab tüüri meie laeval,

kün algas reis, ja kuhu viib?

Kel parem osa meie ajal,

kas rahaorjal, irvitajal,

moelapsel, unistajal hardal,

või sel, kes hüppab üle parda?

Õnn sellele, kes taipab noorelt,

– 13 –


et sõiten piki merd ja maid,

kas hõbegondlin, pähklikooren,

kõik jääme dokki samal kail.

Torm lõhub liiga kõrged mastid,

viib põhja kallikspeet ballasti

õnn sellele, kes vrakin sõuden

on osand vette heita nõuded.

Kuid meil ei piisa ealen normist

mis kaen, see tüütab üsna pea.

Kes vaikselt ankrun, ihkab tormi,

kes tormikeerun, tuuli neab.

Kõik püsiv muutub viimaks põrguks,

me sipleme kui kalad võrgun

kun on see ihat, otsit rada,

mis suudaks kestvalt rahuldada?

Orkester mürtsub, põrand põrub,

tolm, tuled, freskid, loorberpuud,

lõhn veidi magus, veidi mõru,

lärm, kärmed pilgud, naervad suud.

Rõhk, mis meid häirib muidu saalin,

kaob ära sootuks karnevaalil,

klaas, nahad, pärlid, suled, atlas

kõik kiiskab, keeb kui nõiakatlan.

Meid pimestavad aastasajad,

Egiptus, Kreeka, rokokoo,

bojaarid, paatrid kepi najal,

mustlannad, kahvatud Pjerrood,

suleikad, radžad, arlekiinid,

– 14 –


sandaalid, tuhvlid, mokassiinid;

nool, vibu küljel, tiivad õlul,

siin Linda tantsib, mängleb, võlub.

Ta naerulagin süütab, haarab,

ta nagu särav täht revüün.

Kuid armetu näis mu Barbaara

silindrin, prillen, dandy-rüün.

Ta seisab, kõnnib, laubal salgud,

jääb vahel tantsijaile jalgu,

siis komistab, siis pillab kepi

ning jookseb viimaks alla trepist

Üks kogu mustan mungakuuen

tal üha kannul ta ei näe.

Munk hüüab, kõhkleb, hüüab uuest'

ja haarab ahta kinnaskäe.

Barbaara! Ah!Te andestage,

teid nähen kõik mu julgus pageb

ma tean ju, olen kulund raha,

ent kuulge mind. Ma kuulan, Vahak.

Nad saavad nurgalaua baarin,

pea ilmub ( arvate klikoo?)

leib, õlu, juustupulber Glaris,

paar klaasi lahjukest bordood,

kaks tumepunast Nizza roosi

need pillab Barba tuhatoosi,

ei vähimatki šarmi, võlu,

kui ta nii laisalt rüüpab õlut.

Ent vaimustunult räägib Vahak,

– 15 –


pilk meesterõivain Dulcineal.

Ma istuks pigem sõrmed lahan,

kui järgnevaid et riime sean.

Kuid olgu! Sellest monoloogist

kõik tule, kire maha roogin.

sest meie, tänapäeva sugu

pateetikast ei pea just lugu...

Magister Vahak oli lembund

kui tulipäine don Kihott,

kel varuks kiivus, vanded, tembud,

kõik veider, võõrastav, bigott

ja nagu mängur ühel hoobil

kõik ainsa kaardi pääle loobib,

nii muutus elu tal ekstaasiks,

kõik lootus kire tuliklaasiks.

Barbaaran nägi Vahak seda,

mis kannab nime: õnn. (Fantast!)

See pime iha teda vedas

kui haiget, kangekaelset last.

Ta sõna sädeles kui lõke,

ei tundnud kujutelmad tõket

kuu taevan, tähed, linnurada,

kõik olid käega ulatada.

Ta pildus hüvesid kui heksleid,

üks lendas teisest kaunim pilt.

(Mis tähendasid võlad, vekslid?

Ah, Leonardo, Vanderbilt

on iga pergel, kui ta armub!)

– 16 –


Kõik: ihu, hinge, võimed, tarmu,

(in spe) karjääri, nime, raha

ta pani Barba ette maha.

Kas ja või ei? Barbaara, vali!

Viis senti, Vahak. Milleks see?

Ma küsin rahalt. Jätke nali!

Kas arvate, et nalja teen?

Ma ju ei tea, mis hää, mis paha

kui kiri kuulun teile, Vahak,

kui lõvid olgem siis nii kenad

ja ärgem kõnelgem sest enam.

Barbaara vahib lambitulle,

pilk morn, silinder viltu pään.

Siis viskab raha taldrikuile:

Noh, mis sääl näha? Lõvid Hää.

Nii, tähendab, on parem. Tänan...

Mis kummaline päev mul täna!

Pean naerma?... Kuid see oomen, oomen

Jah, selle terviseks nüüd joome!

Ent samal hetkel valgub baari

uus kirev, lõbus inimjõuk:

kuldpäine aamor, kloun, husaarid,

kolm geišat. Meil on tore nõu,

kas teate? Teeme saanisõidu

kõik linnast välja! Ruttu, võidu!

Te sööte... säälgi süüa saate,

ah kähku, Barba! Kähku, paater!

Saan ootab tänaval ja regi,

– 17 –


kuupaistel algab metsik sõit

naer, kõlin, laulud läbisegi,

nõõ! heiskab kutsar piitsaköit.

Pea jäävad maha linna tuled,

teeääril põõsad nagu suled,

põld taandub, küngas... kuusik tume

kui katedraal lööb paistma lumest.

Kes ütleb, eestlane jääb kaineks

töön, luulen, leinan, lõbuhoon?

See on vaid flegma põhjamaine,

mis, tõsi, harva laostub koost,

kuid jumal teab, kui ükskord ratkeb,

siis iga häiriv pidur katkeb,

siis hajub tuimus, murdub soomus

ent visalt sütib meie loomus!

Tee keerab metsast restoraani,

mis magab rahulikku und.

Ju kihutavad õue saanid,

eeskojan jalult taotaks' lund.

Sääl ilmub kõrtsmik võidund särgin,

toob lambid, kutsub peret, kärgib,

üht keldri, teisi kööki ajab,

pea elab, kihab kogu maja.

Kui nõiaväel ju valmib eine,

kuum kohv ja särisev omlett,

siin leidus kangeid sõstraveine,

õrnroosat sinki, kollast mett,

veel kobrutavat õlut aamist

– 18 –


kõik küla siiralt-lahken raamin,

ning öise pidustuse krooniks

lööb äkki üürgama harmoonik.

Taas jätkub ülemeelik prassing,

tants, ohjamatu pillerkaar,

lamp põrub, tärisevad tassid.

Jääb norutama üks vaid paar.

Barbaara tukub laua taga,

sööb, mõtleb, muigab, saman magab;

ta kõrval kirjun narrikuuen

kloun istub musta kohvi juuen.

Hei Jonny! Kuule, mis sul viga?

ta küsib Barbalt kas see pill

teeb sind nii nukraks? Mul on igav.

Mul häbi.Teil, Peep Hakiprill?

Jah! Kaugel oleme Euroopast,

sest meie elame veel koopan

nii hullutsevad, lõustad traanin,

nomaadid Tiibetin, šamaanid!

Peep Hakiprill, kunstipoliitik,

käis igal pallil, raudil, teel,

ta tundis tõusikuid, eliiti,

kõik teadis, kõikjal peksis keelt,

siin meelitas, siin tõrvas, kiitis,

sai ikka hõlpsasti krediiti,

näol pilge, mantlil siidi vooder

nii käis see elegantne looder.

Ta oli kümnen klubin liige

– 19 –


ja kuski seltsin esimees,

tõi ülevaateid välisriigest,

Galsworthy'st kirjutas essee,

pamflette lehe joone alla,

kun eesti psüüket, nähteid tallas,

perfektne võõras! oma poolik!

see temal kujunes parooliks.

Ta silmin evis kõrget hinda,

mis mujal moodne, viimne cri

nii teadus, kunstivoolud, kindad,

kravatid, kepikandmis-viis.

Peep põdes matkimise tõbe,

ning ollen Vahakuga sõber,

ta märkas, et see loid Barbaara

ka tema kujutlusi haaras.

Kuid Hakiprill ei tunnud tormi,

ei ahastand, ei kaotand und,

vaid püsis endist viisi vormin,

sõi siis, kui oli söögitund

ning vehkis käien kepipidet.

Mis muutus oli kaelaside,

ja vast ka see, et pärast einet

ta vahel kõdun soris Heinet.

Ju akna taga hommikvina

ei väsi tantsiv noorus veel.

Ah, aastad toovad jalgu tina,

silm tuhmub, varsti tompub meel,

eimiskiks aeg meid kõiki muudab

– 20 –


seepärast tantsigu, kes suudab,

kõik võtku hetkelt vastu rõõmud,

kõik peekrid tühjaks ahnel sõõmul!

Kes ütleb, mida kaotab, võidab

naiivne priiskaja, askeet?

Me teame, mis meid siinpool köidab

kuid teispool millised on teed?

Kas ootab elu, surma rajal

meid igavesti sulet maja,

või kaovad selle eest sääl seinad,

kes elun nukrutses ja leinas?

Lööb äkki punetama krohvil

kiir esimene. Päiksetõus.

Hei kõrtsmik! Nüüd veel tulist kohvi,

siis arve! Varsti kihab õu,

lai regi sõidab välja tallist,

tants hangen, kilked, lumepallid.

Barbaara köidab kaela rätti

siin, preili, munk teil kirja jättis.

Barbaara loeb, ta näole laskub

tusk, varjamattu pahameel.

Siis paneb kortsund kirja tasku,

pilk mõtlik umbesadand teel,

mis loogelden kaob künka taha.

Kes kirjutas, Barbaara? Vahak.

Ah Vahak... Kuidas? Jäi ta sinna?

Ta sõitis juba varem linna.

Ja miks? Et lasta ennast maha.

– 21 –


Kas tõesti seisab kirjan nii?

Mu jumal! Lindal hakkab paha,

ta muutub valgeks nagu kriit.

Mis teha?Keegi kaotab lokid,

üks geišadest saab närvišoki,

kõik muretsevad, kõik on hoolen,

ah ruttu, ruttu tema poole!

Nad kihutavad, meeled pingul

viis kilomeetrit, neli, kolm!

tuul kõrvun vilistab ja vingub,

keeb vastu silmi lumitolm.

Linn paistab! Agul, puistud laiad,

park, õllevabrik, surnuaiad

ja lõpuks, lõpuks Toome rajal

hall, sulet luukidega maja!

Veel sekund raskemeelset hardust,

siis naksub kulund lingiraud,

salk soostub tuppa vahib, tardub,

jääb äkki keeletuks kui haud.

Pilt oli rabav. Sama Vahak,

kes pidi teispool hääd ja paha

ju sõudma igavesen rahun

see ajas habet, nägu vahun!

Kõik olid ilmselt... pettund. Minge!

ehk vaidleb mõni altruist.

Ent hajund kihk ja kahk ja pinge,

üks sajatuski kuuldus vist.

Tõest, altruism on kena nähe,

– 22 –


kuid tänapäev see ütleb vähe

me tihti julmad, kalgid, vihad

vaid lihtsast sensatsiooni-ihast.

Ent Vahak irvitab kui saatan

miks näid nii hapu, Hakiprill?...

Ma elan, tõsi... aga vaata,

eks esimene ju aprill

meil ole täna?... Andestage!

Su nali, Vahak, hirmus mage,

kun siin pointe?... Jääb siiski miski

pointe'iks... Sõbrad, mul on whiskit!

Ju hajub jäikus, tõuseb kära,

taas sütib tuju nagu tael.

Kas teate, veljed, sõidan ära!

Sa, Vahak, oled võrukael,

me sind ei usu! Hüva. Proosit,

ma tõmban varsti suure loosi!

Kas olen joobnud? Kuid kes purjun,

see on vaid ühekordne lurjus!

Sa kuhu sõidad? Ära küsi,

vast Peedu, Vorbuse, Madriid ...

Mul pole juurdlemiseks püsi,

kaon sinna, kuhu tee mind viib.

Hääd kätt või kurale kas minna?

Ükskõik! vaid ära sellest linnast!

Üht ainult, sõbrad, ütlen südilt,

sest kommejandist olen tüdind.

Siit lähen kerjasandi viisi,

– 23 –


paun tühi loobun kõigest sest,

mis tootnud Hellas, Room, Assiisi,

Viin, Veimar, Stratford, Benares

käi põrgu kõik, mis tähti veerib!

Kes nõnda metslust propageerib,

Kant, Bergson, Poe, Gide ümberringi?

Need raamatud ma teile kingin.

Kas sonid? Ei. Siis ütle õite,

kas oled hull?Võib-olla nii.

Kuid võtke, võtke kõik need köited,

täiturgu muidu vean nad siit!

Ekstsentriline, jabur nali!

Ent juba mõni vargsi valib,

lööb lahti köiteid väikseid suuri,

ja tiitellehilt kirja uurib.

Kes korjab välja Maupassant'i,

kel kaenlan Klabund, Zweig, Remarque,

Peep sirvib inglise romaani,

mu Lindat paelub Kaarditark.

Siin oli vana, oli uudust,

lääs, põhi... üksnes Eesti puudus

sest Vahak (tüübiline nähe)

me oma luulet luges vähe.

Noh tervist, vana veiderdaja!

Hääd aega, sõbrad, hüva teed!

Nii kella viie, kuue ajal

teid täna ootame kafeen...

õest', Vahak, teil on omapära!

– 24 –


Salk laskub trepist, naerab, kärab...

Pauk äkki hommikõhun kaikub.

Kuis? Mis see oli? Rõhuv vaikus.

Vean kihla, et see naljahammas

meid jälle narrib! Üles taas

Peep jookseb, tardub nagu sammas:

kesk tuba liikumatult maan,

näol surmapitser, lamab Vahak,

suu veidi kaardund, nagu tahaks

ta naerda.Vahak! Käsi kangelt

ent sõbra käte vahelt langeb.

Surm... Mis sa oled? Möödund ajul,

kui lapsekingin tantsles jalg,

hing harva sinu pilku tajus,

mind kohutas su loorit palg.

Nüüd kõigun nagu laineharjal,

paks udu silmapiiri varjab

tuul olgu vastu, olgu päri,

üks ootus üha meeli närib.

Kas kadestan neid, kes ju hauan?

Ei, ja veel sada korda ei!

Aeg peagi viib mu elulauast,

pea sellest ihust kasvab hein.
Ja kuigi kõik ehk surman hävib

mind paelub tundmatuse lävi,

Sind mõistan, Selma, seda pinget,

mis põletas Su habrast hinge!

Kes suudab tundeid määritella?

– 25 –


Lein murdis tõkked nagu pais.

Barbaara vaikis, vaatas kella,

pilk peatus laibal hetke vaid.

Suunurgin, silmin tige tukse,

ta sulges enda järel ukse,

läks koju, kaua juukseid kammis

ning kirjutas kaks epigrammi.

– 26 –


3

Kõik on siin ilman väär ja tühi.

Kõik tuleb, läheb, tuleb taas,

üks nägematu vägi pühib

meid nagu liivateri maast,

kord siia-sinna, üles-alla.

Teid võõraid astuvad me tallad,

käed haarman silmil, meeltel side,

ei kustki hakka pihku pidet.

Sest eksi-otsinguteks taunit

on igavesti inimhing,

tal miski pole kestvalt kaunis,

ta üha pingul nagu ling

– 27 –


kaen poisikese. Sada algust

meil rinnan, pimedust ja valgust,

eod kurja, siira, julma, õela

kõik veavad ringin hingenõela.

Põud. Varasügis. Kes ei tunneks

neid päevi linnan lõikuskuul,

kui kõik näib vaibund nõiaunne,

kui valgen tolmun majad, puud,

asfalt kui sulab, kivi õhkub,

kõik kohad täis on kuiva rõhku

ja suitsu? Lodi must kui nõgi

veab kalu, kurke piki jõge,

mis nagu vanal flaami maalil

näib ahma loorit. Puri hall

kaob kääru taha Kvistentaali

või Rannakõrtsi. Kaldavall,

Toom, puistud, platsid kõik on tühi.

Vaid mõni emand turust rühib,

paar last loeb hoovin entel-tentel,

pätt nurgal nurub viinaks sente.

Teelt teele, künkaist alla, üles

Barbaara uitas, istus siin,

maakaart või mõni raamat sulen,

käed kaamed pingil, silmin spleen

ja kahtlus. Vahel harva, tõsi,

lõid laigud punama ta põsil,

silm süttis, seiras trükirida,

siis tuhmus taas. Ta otsis. Mida?

– 28 –


Jah mida? Tõde?... Kahjuks mitte.

Ah, peksa vastu müüri pääd

või tõmba selga hullukittel,

sa hävid, tõele kate jääb.

Vast langeb soomus teisen ilman,

kui antaks uued meeled, silmad...

Ent Barba polnud metafüüsik.

Ta haigutaden näris küüsi,

pilk alla agulisse kandund,

mis tülgas, tuhm kui pehkiv seen.

Ta saman nägi kaugeid randu,

mäetippe peegelduvat veen,

tuiskliiva kõrve meren valgen,

kuupaistet telgil, pruune palgeid,

eksootilisi õisi, marju

ürgmetsa roheluse varjun.

Ta tajus mootorite hingust,

suurlinna rütmi, sadamaid,

hotellisaale kiha, vingu,

bordelle kuski Uruguain

või Rio Granden. Igan kaaren

näod vastsed, linnad, mered, saared

päev kuski kuldab minarette,

laev kuski lastaks praegu vette!

See varemgi ju oli, aga

nüüd uhtis elu, une kee.

Kas oli valvel ta, või magas

jäid ühtemoodi valla teed:

– 29 –


Kalkutta, Palmerston, Granaada,

lääs, ida kõik tal kättesaada,

kiirauriku kabiinid, tekid,

hotellid, luksus, rahatšekid...

Hää, kui on ristiisa rikas,

ja kui ta kärvab õigel aal,

nii nagu Aadam Nõgikikas,

kes jättis järel metsa, maad,

saeveski, Paiden linaäri

Peep kogu selle krimpli päris,

müüs veski, kapid, varnad, kassi

ning kümme päeva järjest prassis.

Siis ütles: devil! tõusis lauast,

kõik tulev on xyz!

käis saunan, lõikas küüsi, kaua

end vaatles, raiskas kölni vett,

silindri, vastse kepi haaras

ning otsis ülesse Barbaara,

kaen valged kindad jumal kaitse

meid armunuist ja halvast maitsest!

Kuid milleks kommentaarid pikad?

Taas kordus ammutunt idüll:

üks oli vaene, teine rikas,

üks oli palav, teine külm.

Üks lisaks kallil' köögil', sektil'

veel ihkas naist, kel intellekti,

– 30 –


teist meelitasid peened särgid,

komfort ja kirjud rahamärgid.

Barbaara põlgas Hakiprilli,

ta laadi, ilmet, žeste, häält,

nööpauku torgat rukkililli,

topaasi hästiravit käel

kuid kes on tänapäev veel üllas?

ta heitis käega, mõtles: küllap!

siis kirjutas paar sõna ohvrist

ning pakkis samal õhtul kohvrid.

Simplicitas! Ta rahu vajas

ja üksindust... oh seda last!

Kas leidus rahu Linda majan,

kün iga korstna küljen mast,

toan klaver, grammofon, detektor,

pansioonin lavakunsti-lektor,

kes deklameerib õuen, järvel,

ja pianist, kel pole närve?

Progress! Kultuur! Kuid söögu susi,

mul armsam kui standardserviis

on lihtne kadakane lusik,

maalapse vaba eluviis.

Ent lääs, reklaamitsev ja kärav

sööb meie rahva omapära

soo veeren, pajupõõsa varjun

ei puhu enam vilet karjus.

Tõtt öelda, Barbat see ei riivand,

kas vilet puhuti või ei.

– 31 –


Ta oli pahur: kõva diivan,

üks padi sellen merihein,

all laste, kalkunite kisa,

intiimsed eined kõige lisaks,

kun aeti juttu kunstist, närvest,

moraalist, saatusest, konservest.

Kui sõjalaagrit üha peeti

siin talun kohvid, komiteed,

üks kursus tantsis, teine keetis,

ning Linda, andekas strateeg,

siidkimonon, pronksvärvi kingin,

käis tuulehoona majan ringi.

Ta mees, flegmaatik, vaikis, vahtis,

seasilmi hoiden vaevu lahti.

Siin söödi külluslikult lõunat

ja oldi rahul miks siis ei?

Põld lokkas, aian. ploomid, õunad,

all keldrin kääris tume vein,

laut oli moodne, kari lihav

mis sest, et perenaine pihast
läks rasva, nööris end korsetti,

mõnd popsi peremees et pettis?

Ning läbi mugavuse, mõnu

mood libises kui tuuleiil.

Siin oli tarvitusel sõnu

ja mõisteid nagu: sex appeal,

uus asjalikkus, fondid, börsid,

bluff, Paneuroopa, dumping, jersey,

– 32 –


tweed, vitamiinid... Lihtne kirjak

siin kandis nime mistress Mirjam.

Toaseinul ülimoodsed maalid

ja õlitrükin Loreleid,

lektüüriks ajaleht, žurnaalid,

klaaskapin köited rivin (neilt
kord aastan pühkis tolmu Linda).

Siin pere kuuma sauna hindas,

seasinki taignan, viina haljast,

und, isu, hingerahu, nalja.

Kolm päeva Barba vahtis ringi

kui hajameelne linnadaam,

sõi kirsse, istus kiigepingil,

lehtmajan, rõdul, karjamaal,

käis jalutaman põlluääril,

paar värssi paberille määris,

jõi veini, vestles, lamas võrgun

ning soovis kogu talu põrgu.

Tal oli igav. Sõita linna?

Mis ootas säälgi? Tühi kõik.

Pään kahtlus, teotahe rinnan,

ta päevi vastumeelselt jõi

kui mõrkjat rohtu... Kuhu? Kuhu?...

Tuul sügisene järvelt puhus,

pilv tõttas pilve kannul. Rehen

lõid nukrat laulu sulasmehed.

Sa oled haige, jah, Barbaara?

Miks arvad? Näid nii paha. See

– 33 –


vist tuleb veinist. Mia cara,

sul on ehk ussid? Piprateed

kas keeta?Jäta, Linda. Kallis.

söö rohkem, vähem mõtle halliks

nii lähed varsti.Seda parem.

Ah, ta on hull just nagu varem!

Barbaara lonkis metsa. Vaikus...

Nüüd nõuab õilis traditsioon,

et kirjeldaksin sammalt, vaiku,

puid, lõhnu, koltumist... et foon

kas oli ruske, must või helge...

Kuid aeg on keerand ilmatelge

ja meie maitset sellep risti

lööd tänapäev kõik peisažistid

Ah vanad õnnelikud ajad,

lihtmeelne mineviku muus,

kel piisas karjakrapi kajast,

et tiivustada Peegasust!

Nüüd muus on kogend, närvlik naine,

pilk hindav, pään elektrilained

ja hingen okas... igatahen

daam, kelle näole märgit pahed.

Tee kadus rappa. Piisku peksis

tuul vastu nägu. Kuidas nüüd?

Barbaara taipas, et on eksind.

Mets ümberringi nagu müür.

– 34 –


Öö saabus, hajusid kontuurid,

ta põrkas puile, kuusejuurin

jäid jalad kinni nagu lõksu.

Neet lugu!... Kohin... Süda põksus.

Ta jooksis hingeldaden. Rumal!

ta kartis sadu, pimedust.

Ent lõpuks, lõpuks väike kuma

kui hundisilm. Üks hurtsik. Ust

ta otsis kaua, viimaks leidis,

vee väänas rätist, kõhkles veidi,

siis astus sisse, vaikselt püsis.

Mees istus, segas ahjun süsi.

Ah andeks... Sõna suhu suri

see oli inime või loom?

Nahkkasuk, vimman hiiglaturi,

täis prahti habetunud koon

ja juuksepadrik. Nagu mägi

puulehil lasus. Tuld siin nägin,

ma olen eksind... vihma sajab.

Madame, kes teid siis välja ajas?

Ma jalutin, tee kadus sohu,

ilm muutus kurjaks.... Ja mis nüüd?

Nüüd kardan, et võin saada nohu

või leetrid. On's see minu süü?

Te näete, siin ei ole kliinik,

mul pole broomi, migreniini,

ei paaži, kes teid raviks, joodaks.

Kuid teil on pisut leiba, loodan.

– 35 –


Mees urises kui karu, pildus

veel hagu ahju. Tõusis, tõi

puukausin vett, paar lihakildu

ja kõva leiba. Barba sõi

muldpõrand lauaks, lehed tooliks.

Mees võõrast suuremat ei hoolind,

tuld kahlas, lisas samblaprahti,

alt kulmu lõkkele siis vahtis.

Mets hundas tuulen, sügissajun.

Toan sütepaiste verev kaar.

Barbaara silmi uni vajus,

ta tukkus umbes tundi paar,

siis langes õlale üks käsi.

,.Vihm lakand, tõuske Olen väsind.

Sest pole. lugu. Võtku pagan,

ma pole silmatäitki magand!

Tuul oli vaibund. Taevan tähed.

See rada sirgelt nagu niit

siit postiteele välja läheb.

Hääd nõu teil annab eremiit:

te jalutage teisen kandin.

Jah, tunnen ennast üsna sandilt.

Te pähe aga, minu isand,

veel tõusku seeni, sammalt lisaks!

– 36 –


4

Paar päeva loiult, tuhmilt kadus.

Barbaara istus aknal. All

järv, põllud udun. Pori. Sadu.

Post toodi. Ümbrik sinkjashall,

mark võõras nurgan, tempel Nizza,

tint roheline, poogen kitsas.

Siin kiirelt-kraabit varesjalun

Peep pihtis igatsust ja valu.

Epistel iga, kaart ja kiri,

kas hõõguv, asjalik või morn,

teat määrani on harakiri,

kün ilmneb näitlemise vorm,

– 37 –


mask, mida keegi taotleb. Valen,

ta laadin avaldub me pale

kui kõverpeeglin. Tunnet siirast

kest mõtte, sõna petlik piirab.

Me verre, käitumisse imbund

mürk teesklemise. Üha pään

meil olgu okkad, sarved, nimbus,

kroon, narrikübar kõik on hää,

mis väär ja veidi lavaline.

Me nägu tihti tavaline,

päälagi paljas, viltu nina

grimm appi, poosid, näitelina!

Maailman küllalt rekvisiite

kun pole tuuma, sääl on kest,

kun pole vaimu, sääl on tiitel,

kun pole kirge, sääl on žest.

Mis moodustab me elusisu?

End petta, petta teisi pisut

ah ole suurvaim, karjatsura,

sa ikka sama vilets kurat!

Peep Hakiprill ent kõrgen stiilin

lõi enda lahti Barba een

kui kalli köite. Mõte viilit,

spiraalselt keerat o ja e,

paar tühist vihjet hajameele,

tsitaadid pikad ingliskeelen,

ja hoidku! iga lause järgi

kas kriips või õhkamisemärgid.

– 38 –


Ta möönas, et ta pole Werther,

romantiline psühopaat,

vaid uue tähistaja, märter,

kes nagu raske kiviplaat

kõik vana enda alla matab.

Vaim, ilu, mõtte tuliratas,

mis ründab ilmakorda endist,

ta relvaks, kireks, sakramendiks.

Ta hingevalu oli sügav,

piin igatsuse meeli sõi...

Barbaara luges, nina sügas,

siis laualt kirjaploki tõi

ning algas: Armas sõber! Täna

sain teie kirja kaugelt. Tänan.

Ma olen valmis, tulge...” Saman

maan lõhkirebit leht ju lamas.

Võlts, jabur, tüütu! Õhtu saabus,

ta lebas voodin, raamat een.

Sa töötad, Barba?Töö ei laabu...

Kas üha sajab?Hirmus! Veen

kõik mets ja madalamad rajad.

Muu sean: kesk metsa on üks maja,

kes elab sellen? Mullaonnin?

Üks hull, kes hull on suisa jonnist.

Kuis nõnda? Ütle ise, kallis

kui sul on kodu, perekond,

kui oled küllaldaselt sallit

sääl, kün käib koon me valit monde

– 39 –


ent kui nii peenest elustiilist

sul padrik armsam, kullid, siilid,

ürginimese attitüüdid

mu armas, sääl on hullus süüdi!

Võib olla” Aga tingimata!

Mu jumal, hüljata kõik teed

kultuursen ilman, maha matta

end koopasse kui samojeed,

puu juuri süüa, toorest liha,

paar hundinahka üle piha,

pään kõrkjaist kübar, habe saastan...

Nii elab ta ju neli aastat

kui sünge ilmapõlgur... Magad?

Ei.Kuidas paistab sulle see?

Hull kindlasti. Ta varem aga

kes oli?Öeldakse, esteet.

Ah seda halvem... rumal, rumal!

Ent hommikul, päev vaevalt kumas

Barbaara, kõrvun rajuvihin,

taas astus metsahüti sihin.

Soo servalt vesi nõkku ujus,

kui saarel seisis väike onn.

Mis oli see? Vaid tühi tuju?

Või uudishimu lapsik? Jonn?

Kes annab sellest aru? Majan

ei olnud hinge. Rabast kajas

kaks püssipauku. Käsi lingil,

Barbaara seisis, vahtis ringi.

– 40 –


Ah vaesus, igavesti vannut,

õel seltsiline inimsoo!

Käid irvitaden meie kannul,

sööd, istud meie kõrval, jood

me kruusist, magad meie sängin,

käel raudsel poetad sappi, ängi

me põue, ratsutad me seljan,

tont teraskihväline, peljat!

Kuis muutub sinu nägu aga,

kui keegi sirutab sul peo

kui sõbrale, kõik hüved jagab

ja pillab tuulde, enda seob

su külge katkematul ketil.

Vaim helge saab siis paharetist,

kes võtab sideme su silmalt

ja vahib leplikult maailma.

Barbaarale näis nagu ime

kõik äkki: metsa kohin, tuul,

see kamber nõgine ja pime,

raudhark ja pada ahjusuul,

puulehist ase, saviseinad,

toanurka kuhjat käbid, heinad.

Siin viletsusen, muldsen majan

mees elas veider, kes ei vajand

maailma kirendavat kaupa,

kes oli jätnud, hüljand kõik.

Käed surut vastu kuuma laupa,

Barbaara istus. Väljan lõi

– 41 –


tuul oksi vastu aknaruutu.

sÜks lagund köide silmi puutus

nöör ümber pleekind lehi mähit,

Ants Pehap kaanel koltund tähin.

See määrdund, hiirtest närit raamat

Barbaarat paelus. Siin vinjett,

siin vihje jahisaagist, taamal

kui kindel loogiline kett

traktaat pankrotist oleviku.

Siis värsid näljast, mustast sikust,

kes vendi, rokaküna vihkas

ja umbsest laudast metsa ihkas.

Süsteem siin puudus igatahen.

Probleemid surma, jumala,

ent saman kahe lause vahel

skits naisekehast, humalad

kui raamiks ümberringi. Nõnda

siin mõte seiras sihti mõnda,

käis komistaden, lendas, eksis

ning ahastaden tiibu peksis.

Ent üksindus kui lättevesi

verd, haiget südant jahutas,

tõi rahu, mõtteist saasta pesi,

taas kulla savist lahutas,

taas muutis ihad, meeled toored

vaid tühjaks kestaks, kirjuks kooreks,

maailma võidud, jooksurajad

taas olid kauge, petlik kaja.

– 42 –


Barbaara luges, silmin säras

üks mõte temalegi näis

nüüd meelitav see kitsas värav,

see ind, mis kõigest mööda käis,

mis ilmakärast, valest villand,

kõik oli maha kiskund sillad,

ja nagu padrik, pilved, kaldad

end heitnud tuulte meelevalda.

Uks nagises... Hetk vaikust, teine...

Madame! Te juba jälle siin?

Jah... tulin metsa pärast einet,

kuid jalutaden meenus siis,

et unustin vist kindad siia...

ei! milleks teesklemine? Liialt

nüüd hämmastute, ent mis teha?

Ma olen armund teisse, Pehap.

Oh jätke, kui te võite

ammu jäänd võõraks minule idüll,

ma olen pigem karu, mammut

kui moodne rüütel.Usun küll.

Teid katku karukarvad sasit,

mu hing ent kordab: tat tvam asi!

nahk ihul saagu kananahaks,

kui teil on sarved, sarvi tahan!

Ah ärge naerge, palun, palun!

Või naerge, milleks tähtis poos?

– 43 –


Mis sest, et mul on praegu valus,

et häbi mind kui silmus poob,

et läbi sõrmi pisar nõrgub?

Ja kuigi mõistus kõrgilt tõrgub,

üks leek vaid rinnan loidab, särab:

Ants Pehap, olen teie päralt!

Ma hulgun nagu kõrveliivan,

hing janust kuivand, kahtlus pään,

kaks tühja pihku, murdund tiivad

see kõik, mis möödund päevist jäänd

mu osaks... Nüüd ent näen oaasi

kui läbi tuhmi kiikriklaasi,

siit lehilt, teie silmist, kätest

mu hinge hoovab jahe läte.

Pilk hõõgus, sumbund häälest kajas

ekstaas kui palavikuhoog.

Ma möönan igal kellaajal:

see polnud Barbast comme il faut,

ei peen, ei uudne, võtku pagan!

Ma olen pettund, tige aga

need oma vitsad: sellel teemil

kes käskis alata poeemi?

Nii paljugi ju elun luhtub

keep smiling! Kiidan sind, John Bull!

Mis juhtus? See, mis ikka juhtub,

kui naise süda võtnud tuld,

kui nagu sõjapäälik kaval

ta käigud, väravad kõik avab,

– 44 –


seob ohvri sõrme külge lindi

ning teda seni labürindin

veab ringi, kuni ise väsib.

Siis märkab vaenlane, et pää

ta kaelal lummat, et ta käsi

ei suuda eraldada hääd

ei kurja, et tal lasub õlul

kui raske koorem tige võlu

ta heidab küüralt kivi suure,

uus kivi tuleb saman juure.

Me lahastame elu kainelt,

käen terav nuga: analüüs.

Ent kaua? Kuni ürgne laine

lööb puruks vaimu soomusrüü,

tõed senised viib nagu saasta,

kõik paiskab segi, lõhub, laastab

siis loodus, mõistmatu ja nukker

meid tantsitab kui hüpiknukke.

Kas oli see veel minu Barba?

Kün hapu ilme, kün sarkasm,

pilk tülpind, flegma, kanavarbad?

Nüüd reetis kurbust silmi kasm

vaid harva nagu hallaudu.

Kirg raske purpurmantli kudus

ta teadvuselle, nii et saman

maailm lõi kullan sätendama.

Ants Pehap, üksiklanesünge

päev-päevalt märkas üha uut

– 45 –


Barbaaran: kord kui harras jünger,

kord viirastuslik somnambuul,

kord ilmetu ja sõnaaher,

kord tuhm kui sügisõhtu, vahel

vaim vabalt lendas, märki tabas

ning sädeles kui kannelsaba.

Aeg kadus, kire siidilõngast

sai raske, teraskiudne nöör,

mis jaotas nagu nõiarõngas

maailma kaheks. Meelte sõõr

puin, soode aurun, pilvin, rajun

kui peeglin iseennast tajus,

kõik mure, kahtlus arg ja paha

jäi väljapoole sõõri maha.

Stopp, Peegasus! See sõit kui jätkub,

saab meie laulust pastoraal.

Sind sellep veidi tiivust katkun:

sa lenda madalamalt, maad

et riivaks kabjad! Kauged sfäärid

me päevil kanneldust ei vääri,

tead ju, mu peru Rosinante,

et möödund ajad, Naso, Dante!

– 46 –


5

Lõõsk südame kui kaua kestab?

Kün selleks reeglid, arvelaud?

Legend küll mõni muistne vestab

meil suurist tundeist, millel haud

vaid seadnud piiri. Meie sajand

veel kuigi selgumisepajan,

veel kuigi meeled tulvil endist

keend põhja pieteet, legendid.

Üks oli kindel: Barba, Pehap

ei murdnud selle üle pääd,

mis homme, tunahomme teha,

mis oli paha või mis hää,

mis illusoorne, hajuv, püsiv.

– 47 –


Nii nagu avarist ei küsi,

kui kaua oks, mis teda kannab,

veel suudab tormil vastu panna.

Nad olid õnnelikud. Milleks

siis targutused tübised?

Talv ruudule ju maalis lilled,

tuul kuuseoksin mühises,

lund külmand konaralle sõelus.

Müts, juuksed, ripsmed härmanõelun,

Barbaara roosatavan ehan

käis tutvaid radu. Hütin Pehap

ju ootas teda, hagu kandis,

vett keetis, vahel rääkis siis

maailma masendavast jandist.

Viis aastat juba elat siin

mis kaotet? maskid, vastik sumin,

mis võidet? tähin taevas, lumi,

kontakt ürgjõududega... Linnad

on kärnad, paised mullapinnal.

Võlts inimese võimuiha,

võlts, mis ta käsi paigutab.

Barbaara, sõrme ümber kihar,

näis hajameelne, haigutas,

siis tõusis järsku. Minna vaja.

Nii ruttu? Poole kümne ajal

post läheb. Ära sellest hooli

Ei, sõber, kiri ootab poolik.

Ta tõttas koju, heitis kindad

– 48 –


ja mantli nurka seisma jäi,

käed ahtad surut vastu rinda,

mis ängistavat tuska täis,

täis rahutust ja raudset raskust.

Ta vaikselt akna ette laskus.

Põld, lumi... Kõrgen talitaevan

kuupaistel sõudsid pilvelaevad.

Tõest', inimsüda veider: valu

tal lähem, omasem kui rõõm.

On kannatus vaid ainus alus

me elun õnne pälgulõõm

siin-sääl kord helgib, kiiri pillub,

lööb hingest vahel tulikillu

ent kui sa toibud, hõikad, küsid,

näed, maan vaid tuhk ja mõni süsi.

Kuid heitlus, kannatus, mis kestab,

saab tihti raskeks viljapääks,

peolauast säilind tühjad lestad,

häist päevist tülgastus vaid jäänd.

Jamps nüri meelsus, rahakukkur

ent tömbin rahulolun tukub

tõest, pole viletsamat loosi

kui jumalate kestev soosing!

Barbaara kahe ilma vahel

nüüd kõikus. Süda hõõguvkuum,

pää aga kaalutlev ning jahe,

õel, kibe naeruvari suul,

– 49 –


ent silmad niisked. Kahtlus, mure

kui vagel jälle mõtteid pures,

ning juba äsjast tundekeerist

ta lahkas, hindas, karikeeris.

Päev saabus tuisune ja tume

ta üha istus, kätel lõug

pilk räästast vihiseval lumel.

Üks vaenuline, kuri jõud

ta silmin helkis. Polnud vastust
mõõk tõstet iseenda vastu,

ta heitles: kuhu võit ka vajuks,

ei ühtiks ealen süda, aju.

.Barbaara! Moežurnaalid Viinist!

Kui suurepärased kompleed!

Vaat, see siin mustast velvetiinist

ja kirjust siidist... aga see

hall-joonik kenam... kuidas arvad?

Mis on sul? Näid ju mullakarva”

Migreen. Sa vaene! Sel sesoonil

vist üldse domineerib joonik?

Ei, ruuduline... Barba, vistist'

sa oled armund?... Härtu kuus,

näed, tuli välja... sõdur risti,

äss, kroonu maja, tutvus uus,

üks suhe kummaliselt vassit,

kolm seitset... ootamatu prassing...

Sa, Barba, millest mõtled praegu?

Et täna kella ühe aegu

– 50 –


ma sõidan linna. Jäta! Kallim,

siin päevi küllalt surnuks lööd.

MeiI täna lõunaks vahupallid,

sa neid nii meeleldi ju sööd,

ja piruk petersellist, riisist...

Jääd, Barba? Sõidan. Ah kapriisid,

boheemlikud need spleenid, valud!

Mind ära püüa hoida, palun.

Taas vaikus. Kaamed varjud, hanged.

Maa halli suitsu mähit näis,

lund sagaraina üha langes.

Barbaara seinast seina käis,

siis istus, sule tinti kastis:

Meel haige, sõber... ah kui vastik!

Uus poogen. Käsi vedas sulge

kord aralt, kõhklevalt, kord julgelt.

Mul oleks kergem, kui neid ridu

te silmin ükski oreool

ei looriks. Traagiline idu

vast peitub siiski sellen loon

ent traagika, see jumal-ebak

ju troonilt-tõugatuna lebab

mu meelte kolikambrin. Leinal

aeg murrab okka. Vastu seina

pääd taguda on koomiline.

Mis teha? Süda ütleb: jää!

ent mõistus sunnib üha: mine!

Ning milleks teeselda? See hääl

– 51 –


ju käsib, valitseb kui isand.

Ma talle allun, kuigi visalt

veel põleb tuli, meeled söödaks

see, loodan, läheb varsti mööda.

Kas nii või teisiti ma pagen,

sest juba peljulinn-oaas

tuiskliiva mattub väli lage

nüüd troostitu mu ümber taas.

Taas kahtlusküüs mu meeli muljub,

ning parodeeriv narrikuljus

ju seltsib viisidelle neile,

mis mulle olid kaunid eile.

Nii jätan tuuled, põhjanaela,

väejooksik arg. Kuid olgu nii.

Keskpära silmusesse kaela

ma pistan ise. Aeg ehk viib

mu meelest selle sügistalve,

vast aga jääb see ainsaks salveks

mu hingen. Mis mind ka ei ootaks

tean: võitu, kaotust pole loota,

küll aga uusi eksisõite.

Ah ärge põlake vaid mind!

Ent usun, see, kes valla köitest,

kel võidet jalge alla pind,

see nagu vägev kotkas kaljul

ei küsi seltsilisest palju,

vaid lennul avarusen vaban

ta alles enda suurust tabab.

– 52 –


6

Meilt elu palju lõivuks kisub

kui saagiahne tollivaht

ta liivaks vahetab me nisu,

ning tihti märkame, vaid praht

jäänd meie kullasekki. Voorin

nii tõttab petet vanu, noori

üks vaikib, teine vannub kurja,

näe, kolmas kannab liiva turjal

hään usun, et see puhas hõbe.

Usk õnnis! Õnnis sõjamees,

kes veel ei tunne kahtlustõbe,

kes võitleb, sureb liiva eest!

Sest üksnes fanatism on tähtis,

– 53 –


see ind, mis seirab oma tähti

ööpimedusen, udun, marun,

mis heitleb, küsimata aru.

Mees kahtlev iseendal niidab

alt jalad. Ent kes kindlaks jääb

ka tapalaval, tuliriidal,

see sädemeid kui hõõguv ääs

lööb läbi mitme aastasaja,

ta credo tänapäev veel kajab,

ta kirg meid köidab, kuigi ammu

teerajad rohtund, kün ta sammus.

Ükskõik, kas punalipu kultus,

keskaegne liha suretus,

sapp huligaani, siiras, jultund,

jaht rõõmu järel muretu,

tung kosmilise seose juure

kõik muutub valdavaks ja suureks,

kõik evib süütevõime, pinge

vaid kaudu põlemise hinge.

Ent vaole, ratsu! Sõnu raisat

ju küllalt... Oli jälle talv...

Barbaara avas silmad laisalt

ning võttis toosi, millen salv:

rouge naturelle... käeseljal sooned

kui peened sinkjad pintslijooned,

ent haprail sõrmil rasken rivin

kuld, plaatina ja kalliskivid.

Ta soris posti, aknal vahtis,

– 54 –


teed rüüpas, istus peegli een.

Nahkmütsin, mantlihõlmad lahti,

sääl astus sisse tema mees,

veel lõhnav seebipulbrist. Morning,

ta lausus kergel, kuival toonil,

maneerid, sigar, rõivasordid

kõik näisid näpat mõnelt lordilt.

My chicken, hirmsasti mind rõhub

see õhtul Küban sööd kotlett.

Vast läheb üle värsken õhun.

Sa ära unusta: bankett

pool kümme klubin. Mis sääl lahti?

Ah, juubel... igasugu prahti

saab täna olema koon vistist.

Nüüd servus! Rootsi finantsistid

on huvitet me lambanahast.

Oh saatus salalik ja neet!

Ideede jünger orjas raha,

nüüd parkis nahku suur esteet!

Sic! Lipukandja vastse ilma

pantkirju, kursse pidas silman,

Lukullus kitsan, valit ringin,

kui Shylock arvet maksten tingis...

Päev möödus ikka samamoodi.

Barbaara, hambun sigarett,

pää sasin, luges, mõtles voodin

keskpäevani. M-me Annette

siis tuli, kleite selga passis,

– 55 –


nööpnõelu torkis, mõõtis, vassis,

nutt kuni talle pääle kippus:

kleit nagu aiaroikal rippus.

Siis ilmus külastaja tüütu

kas mõni küüniline frant,

daam tundeline, pseudosüütu,

juhtkirju sepitsev pedant

või keegi muu. Siis käigud linnan,

poed, ostud, mustrid, arved, hinnad,

ning väsinult, pää veidi norun,

ta seisis viimaks Kadriorun.

Sääl kellakõlin.Kuhu, kuhu,

Barbaara? Otse tema een

saan peatub. Üpris kena juhus!

Me saame kella-viie-teeks

veel linna! Seltskond lõbus, praaliv

pea astub suitsusse lokaali,

kün tantsivad ja kohvi joovad

me moodsad Circed, Casanovad.

Kõik on siin mäng, kõik hindab, kütib,

käib hoogus, särav loterii.

Pilk tušine ning juba süttib

noor süda nagu parafiin

blaseerund ilmed, toores liha,

rauk jabur, kitsad sametpihad,

nertskasukasse peidet kõhud

kõik kihab, sõelub kuuman õhun.

Barbaara tõttab koju, närib

– 56 –


tablette, laubal kuum kompress.Peep tuleb, haigutab.
Mu äri

läks hästi.Rootslased? Oh yes,

me tellisime vähisuppi

ja sekti... Lähme! Kuhu? Kluppi,

bankett. Ah õigus, oota veidi,

ma tõmban selga teise kleidi.

Nad saabuvad. Peolauad rikkad,

näod tähtsad, mõttelagedad,

ja kõned pikad nagu ikka,

ja, nagu ikka, magedad,

ja, nagu ikka, tühjad žestid,

viin, isamaalus, manifestid,

ja, nagu ikka, daamid siidin,

auväärsed, ilusad, soliidid.

Pilk laokil, Barba hoiab tassi,

ta ümber kirev inimsõõr.

Üks emand räägib oma kassist,

sääl teine stiliseerit vööst,

üks kolmas Krišnamurtist, Gandhist

ja eesti usuelust sandist,

noor frant joob naerden limonaadi:

Üks pääsetee vaid: asiaadid!

Barbaarat pööritab sest õhust,

ju kurgun kurja naeru eod.

Ent hambad huultelihha rõhut,

ta üksnes muljub siidiseost

ja suleb silmad tühjus vastik!

– 57 –


Sääl aga nagu nõiakastist

kui muistne muinasjutu-sangar

ta manab välja ime kanga.

Pilt tõuseb, elab, saman hajub,

ning saman tekib jälle uus

soo seisab kuski lumesajun,

jään valgen kuski vanad puud,

vast keegi praegu kuulab tuuli

ja tähti, rahu laubal, huulil,

võib-olla ahjun süsi segab

ning räägib öö ja vaikusega.

Ta enda lennud, kuigi raugend

banaalsen, umbsen kometin

üks asumaa, üks pagu kauge

jäänd tema omaks ometi,

üks kuju nagu valgu säilik

puhk-puhult tõuseb udust hallist,

ta meele muudab siiraks, hellaks...

Barbaara! Luba esitella...

Ta avab laud. Peep, veidi purjun,

ning sääl... ei, vistist kõigub maa!

My darling, vaata: õilis lurjus,

mu sõber, suur originaal,

maailmakorra kriitik terav,

Ants Pehap, omaaegne erak,

ent milline mutatio rerum!

nüüd moodne Straaten, Ahasveerus.

Barbaara istub üha tummalt,

– 58 –


silm vaid üht kaamet nägu näeb.

Ta vahib, vahib nagu lummat,

kätt kuuma tunneb oma kaen,

häält tuttavat kui unen kuuleb,

ta vastab üht, ent mõtleb muule

Peep naerab: Tunnistagem lausa,

kilk pään meil, sõbrad, üsna ausalt!

Ta naise mantlit tooma ruttab,

käik vaaruv, lauluümin suun...

Barbaara tahaks häbist nutta,

viirg kehan külm, kord tulikuum,

ta seirab seltsilise palet

ah, see on kinnine ja kale

kui kivikujul, hällin pilgun

ent rahutuse säde vilgub.

Ta tõuseb, kahvatu ja ärev,

ning läbi ruume pika rea

siis astub kähku, Pehap järel

kui vari. Jätke mind! Ei, pean,

ma pean su jälil käima, naine!

Su kuju nagu kuri paine

mu meele nurmand, tõusnud pähe,

ma lähen, kuhu sina lähed!

,Teid palun, kuulge... Ma ei kuule,

sind armastan, kõik tühi muu!

Ent teie võidud, tähed, tuuled?

Jamps luule, endapete suur!

Torm ammugi ju ümber ajand,

– 59 –


maatasa teind mu kaardimajad,

kõik tarkus nagu kuivand kõder,

vaid sinun elu, sinun tõde!

Barbaara peatub järsult uksel,

hallmustin silmin niiske kirm,

suunurgin valuline tukse

ah, sõber, sõber, mul on hirm!

Sa mida kardad? Mul on valus

näen, teilgi pole jalgealust,

kõik hävib kahtlemise leegin.

Sind armastan! Kaart tühi seegi.

Peep tuleb, kanden mantlit, salli.

All, öeldaks, sajab paksu lund,

seo rätik kindlast pähe, kallis...

Noh hüvast', vana vagabund,

sa jääd veel siia?... Võiksid vahel

end näidata... nii kella kahest

ma olen tihti kõdun... Mingem!

Uks vajub kinni. Tuisun vingen

nad koju sõidavad. Carramba!

Mind vihastas see narr idee:

kaks suppi järjest küll on lambad!

Me rahva käitumine veel

puupööradega liigub!... Varem

see Pehap polnud nõnda kare...

ta sullegi vist rääkis prahti?

Barbaara nööbib kindaid lahti,

pilk peeglin, põsed kaamed lumest

– 60 –


veel märjad. Jah. Sa nutad? Ei.

Miks näid ent nõnda morn ja tume?

Mind kahvatuks teeb vist see kleit.

Jah tõesti. Peep käib siia-sinna,

loeb lehte, räägib nahahinnast.

Barbaara, oled oivaline!

Sa haised viinast, mine, mine!

Öö. Sügav vaikus. Silmad peidet

peopessa, Barba istus... Meist

kes küll ei tunneks meeleheidet,

kün näib, et pole pääsu teist,

kui minna ära sellelt kaldalt,

kün kõik, mis äsja meeli valdas,

mis tundus väärtuslikum, parem

nüüd seisab nagu suitsev vare?

Ja öeldagu mis tahen, tihti

end haletseme ise nii,

et ollen hardusen kõik pihtind,

me sureme koketeriist.

Ent Barba, vaene, oli kimbun.

Ta silmin surm ei evind nimbust

end tappa? Naeruväärselt totter!...

Ta mida tegi? Papiljotte.

Te poole, muistsed pettund hinged,

nüüd pööran pilgu. Saatjaks, näen,

teil sügavuste sünge ingel

– 61 –


ronkmustan šlepin. Pärjad käen,

aupaiste ümber lauba kitsa,

näol suure kannatuse pitsat

nii, lasten imetella endid,

te rivin kõrgel postamendil.

Ma aplodeerin Laulik kiidet,

kes teie tormilise tee,

te valu pannud värsiniide!

Mis tegema ent peab poeet,

kel sangar pettund, lootusetu,

ei page traagikasse rettu,

vaid peseb tedretähilt jahu

ja magab kümme tundi rahun?

Ah, õnnelik see ahastaja,

kes nagu lahtirebit juur

veel otsib pidet mulla najal,

kes usub oma kaotust suurt.

Kuid häda sellele, kes talub

umbusun kainen iga valu,

kes oma sünget saatust nähen

kui võõras sellest mööda läheb.

Tuisk sula tõi ja tuultemüha,

lõid aian tumenema teed.

Barbaara, hajameelne üha,

vilttuhvlein, võidund negližeen,

päev otsa luges, mõtteid sõelus,

– 62 –


mõnd katkend paela sõlmis, nõelus

või lamas avasilmi voodin.

Üks kiri, proua, jälle toodi.

Ta loeb ning heidab poogna ahju

ah tormitaotlus tühine!

Ei millestki tal ole kahju,

kõik elutunne ühinend

jõeks laiaks, selgeks, mille pinnal

küll peegelduvad kaldad, linnad

pilt kuigi püsib, vesi kiire

ent voolab läbi varju piirest,

saab üha uueks, üha veatuks,

ei ühtki kuju kaasa vii,

ei kuski kahetseden peatu.

Kuldhere tunnetuse kiir

teel kahe tundmatuse vahel

lööb viivuks valgust: kired, pahed,

kõik mured, lootus, iha eksiv

vaid saman-hajuvad refleksid.

Linn auru, pimedusse mattus,

puuladvun vingus meretuul.

Barbaara istus liikumatult,

käest langend värsiraamat uus,

pää toolikorjul. Mõte nälgiv

lõi pilte, kujusid, neid jälgis

kui linnulennult nalja tegi

neid panna jooksma läbisegi.

Sääl tuuaks' talle kullat kingad,

– 63 –


täis litreid-külvat maskirüü.

ssTaas tõelikkus ta näkku hingab,

taas rinnan virgumise küüs.

Ta keerab põlema kõik tuled

mees mulle varsti järgi tuleb,

mind jätke üksi. Peeglilaualt

ta võtab kreemi, tuši, kaua

end võiab, kammib, valib ehteid

ja lõhnu, lükib kive siis

käevarde, kaela, kõrvalehte.

Ta kehal roheline siid

kui ussikest. Uks käib. Ah juba

sa tulid, Peep? Ent vaikseks tuba

jääb endiselt, kuid peeglin äkki

üks nägu märjan läki-läkin.

Ants Pehap! Hüüa, hüüa appi,

jah muidugi, siin seisab hull!

Miks, sõber, nõnda palju sappi?

Barbaara, sinu rahu julm

mind sööb kui rooste! Oled tige

ja salakaval! Nukker pigem.

Siis ütle, millest? Iseendast

ja kõigest, mis meist mööda lendab.

Ent paljugi me võimun teha

ja muuta! Miks sa muigad nii?

Eks muutke saatust, tuuli, Pehap,

eks tehke imet!... Kuigi liiv

saab vahel kätte pilved kauged

– 64 –


mis aga siis, kui maru raugeb?

Ei rauge ealen minu iha!

Kõik petab, mille juur on lihan.

Ja kuigi! Saagem jampsiks, hulluks,

taas jooda meeled mürki täis,

taas, naine, nagu tunamullu

sa ole! Sõber, kõik on läind,

mis hingen hiljuti veel põles,

Ma tean, mu käitumine jõle

teid rõhub... siiski nii on parem,

sest veidi hiljem, veidi varem

saab kõigest villand. Sõnad tuhmid.

Kuid õiged. Õiged!... Mida loeb

siin kõverus või õigus? Juhmilt

vaid armastataks'! Sina toeks

ent vajad loogikat ja reegleid,

sulgpatju, pehmeid istmeid, peegleid

ja vist moraali noh, õnn kaasa,

madame! Kuis elab abikaasa?

Ta köhib veidi milleks pilge?

Sest kergemaks ei muutu rõhk

me õlul. Mööna, naine: ilge

sul siiski siin see ümbrus, õhk,

sa oled õnnetu, Barbaara?

Kes pole õnnetu sansaaran?

vaid see, kel soojus lahtund verest,

või laps, või narr, kes kannab merest

vett sõelan. Barba võtab laualt

– 65 –


näokatte, hoiab seda peon,
siidnööri näpib lahti kaua,

siis maski silmi ette seob

ja seisab longuspäi. Nii pandin

ma oma elu tühjaks jandiks.

Hing hülgas sihid, innu, risti,

umbvõõraks kõikjal jäi... statistiks

nüüd olen jõhkran pantomiimin

võõp, näete, litrid, särjesapp,

kõik juhuslikult kokku liimit,

kõik pude, kirjuksvärvit papp.

kuid mis on parem? mis on pahem?

kes ütleks? Tõe ja vale vahe

sai selgeks mulle omal ajal,

nüüd aga nagu sortsipajan

kõik segi! Jälle silmil soomus,

taas kaelan ahastuse ling!

Neet olgu sinu petlik loomus,

neet olgu öö, mil nägin sind,

neet pettepildid, vere tukse,

kõik olev, olematu!Ukse

lööb Pehap kinni, vaarub, vannub,

siis, nagu oleks kurat kannul,

ta tormab öhe. Vaikus. Viimaks

Peep tuleb, riietet kui šahh.

Arst käskis juua kuuma piima

ja soodat. Mädarõika mahl

hää olevat kompressiks, joodi

– 66 –


kui lisada, ja neli loodi

Karlsbaadi soola... Tõesti, turban

suursugust midagi ja kurba

mu näole manab. Tule ruttu,

me jääme hiljaks. Rõske öö.

Vitriinid, tuled kaovad uttu,

kell tornin ragiseden lööb

üksteist, kui sõiduk peatub sihil.

Taas Barba ümber tuttav kihin

ja virvendus – – – –

Jää terveks, hobu kärsik, lõhkuv,

aeg heita luule valjad käest!

Hääd sõitu! Talve siniõhku

sind üle puie tõusvat näen

veel peksad kapju üles takka,

näen pilvin vihisevat lakka

ja tulist hända... Vahin, kuulan.

Raudrohtu, kõrsi põllul tuulab

iil põhjakaare, kehast läbi

mul puhub... Armetu süžee!

pea hüüab publik häbi, häbi,

meid kõiki ninapidi veet!

Ei aktuaalsust, tõusu mingit,

ei mõõna! Pahur, lagund kingin

ma longin linna suunan: vaja

nüüd leida laulul' kirjastaja.

– 67 –















E. Kollomi kaas ja vinjetid