INVALIIDID

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 BETTI        №

 ALVER        153-156

 

 LOODUSE UNIVERSAAL-BIBLIOTEEK

 
LOODUSE UNIVERSAAL-BIBLIOTEEK


ILMUB IGAL LAUPÄEVAL, 52 NUMBRIT AASTAS.

Tellimishind (ühes saatekuludega) aastas 12 krooni.


        Selle summa, 12 krooni, võib aastatellija tasuda ka jaokaupa, makstes aastatellimise sisseandmisel 4 krooni, 1. aprillil 3 krooni, 1. juulil 3 krooni ja 1. oktoobril 2 krooni- Tellinishind ½ aastas – 6 krooni 25 senti, ¼ aastas – 3 krooni 25 senti.


Üksiknumber maksab 25 senti.


Väljaandja: K./ Ü. „LOODUS“, Tartus.

Vastutav ja tegevtoimetaja: H. Männik.

Talitus: Tartus, Vana tän. 1. Tel 4-35, kirjakast 66.

_________________________________________________________


LUBi 1928. ja 1929. a. ilmunud numbrid:


Edmond About                Mägede Kuningas. Nr. 88/89, 90/91

A. Adson                        Toomapäev. Nr. 27.

O. Berting                        Jaava jumal. Nr. 94.

J. Bierbaum                        Siugnaine. Nr. 11.

G. Binding                        Surematus. Nr. 100.

R. Blauman                        Surma varjus. Nr. 23.

Louis Boussenard                10 000 aastat jääs. Nr. 26.

F. R. Chateaubriand        Viimase Abenserraadži seiklused. Nr. 10.

G. K. Chesterton                Sinine rist. Nr. 30.

J. Conrad                        Duell. Nr. 53.

F. Dostojevski                Väike kangelane. Nr. 61.

I. Ehrenburg                Viis piipu. Nr. 49.

H. H. Ewers                        India ja mina. Nr. 42.

                                Kummalised lood. Nr. 33.

Claude Farrère                Oopiumisuits. Nr. 104.

Walter Flex                        Wallensteini pale. Nr. 83.

Anatole France                Õnnesärk. Nr. 52.

John Galsworthy                Esimene ja viimane. Nr. 1.

D. Garnett                        Daam rebaseks. Nr. 8.

N. V. Gogol                        Taras Bulba. Nr. 68/69.

V. J. Gregri                        Latvia kuningas. Nr. 13, 16.

A. Grin                        Sunnitööline. Nr. 97.

Knut Hamsun                Tuisupea. Nr. 95, 96.

J. Hašek ja K. Vanek        Vahva sõduri Švejki seiklused. Nr. nr 5, 9, 12, 17, 20, 21, 28, 29, 36, 37, 45, 46, 50, 51, 57, 58, 66/67, 75/76, 77/78.

H. Hesse                        Eelkevad. Nr. 101.

 
ILMUB TARTUS        52 KORDA AASTAS

 LOODUSE UNIVERSAAL – BIBLIOTEEK

TELLIMISHIND AASTAS 12 KROONI

ÜKSIKNUMBER 25 SENTI

 Nr. 153 – 156        KOLMAS AASTAKÄIK – Nr.49 – 55                1930

 

 

 

 BETTI ALVER

 Invaliidid

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 K.-Ü. „LOODUS“, TARTUS

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

         K. Mattieseni trükikoda O/Ü., Tartus, 1930.


Varahommikune rong venib läbi kevadveest ujutatud lagendiku. Reisijad täiskiilutud kolmanda klassi vagunis näivad aovalguses tinahallena ja tülpinuina, ning siin-seal sobinud jutt hargneb loiult, suutmata kedagi paeluda. Need on peamiselt maainimesed, kes siin istuvad külg külje kõrval, mehed kangeksvanutatud villases, naised kirjus sitsis ja siidrätes. On siin veel sõdureid, käsitöölisi, mõningaid lihunikke ning paar-kolm linnarõivais isandat. Umbusklikult silmitsetakse kaasreisijaid, ning näib, kõigil on üksteise vastu mingi peidetud vaen. Lõpuks soikub kõnelus sootuks ja ratastemürinaga liituvad üksnes nohisevad hingetõmbed ja norskamine. Päike tõuseb.

Ülal naril lamav mees ärkab. Ta on nii pikk, et sirutudes ta lagunud saapad riivavad vastasnarile asetatud kompsu. Heites pilgu piibusuitsust ümbritsetud reisijaile, tabab ta nina õhus äkki leiva- ning kalalõhna. Vesi nõrgub suhu ning huuled tõmbuvad kokku söögiihast. Akna kõrval istub tüse vanamees, purres poolvalget leiba ja suitsutatud ahvenaid. Naril lebaja jälgib hinge pidades, kuidas vanamees vedrunoaga lõikab kandilisi leivatükke, eemaldab kaladelt naha ning siis mõtlikult hammustab. Lamaja

         1*         3

 
tunneb, et kui vahib nii veel paar minutit, siis kargab sööja kallale nagu näljane loom. Ent samas taipab oma mõtte lapsikust; vagun ju puupüsti rahvast täis, ning einetaja suured, töntsid rusikad paneksid teda mõtlema ka siis, kui nad kohtuksid kuski üksildasel padrikuteel See on laiaõlane räsäjas vanamees värnitsaga võõbatud vihmakuues, parknahkse näo ja hõreda põskhabemega. Väikesed valkjad silmad vaatavad punsunud laugude vahelt, mis punetuvad nagu liigsest tuules viibimisest Näljane tõuseb küünarnukele, silmitseb sööjat terasemalt ning hõikab äkki:

„Saarpoom! Jätku kah.

Vanamees langetab suu juurde tõstetud pala ning vaatab üles.

Jätku vaja...

„Kas ei tunne? No vaata, vaata terasemalt, vana Tanel!

Kuuldes viimast nimetust, vanamees paneb kõrvale noa ja leivaviiluka, tõuseb püsti ning vaatab lamajale ainiti otsa. Ent selle pikk nägu, tugevad põsekondid ja heledad habemetüükad ei tuleta talle midagi meelde, ning ta sõnab pead raputades:

„Ei tunne. Kes sa's oled?

„No kuule! Karsaküla metsavahti mäletad?

„Kiipust?

„Keda muud.

„Tema poegi oled? Vanamees mõõdab silmiga lamaja jäsemeid ning virutab talle kämblaga turjale. „Ena vaenlast!...Jaak?

 – 4 –


„Ei, Peeter.

„Või Peeter. Käisid mul paati tõrvamas ja korgivargil... Ja nüüd nisuke mürakas. Suured koolid puha läbi ja kõik. Mis sa's oled kah, advokaat ikka, nagu kuuldus?

Peeter Kiipus tõuseb naril istuli, nii et päikesevalgus ta näole langeb. See on koltunud ja kurruline, lõtvade laugudega sinkjail silmil ning vasemale kõverdunud suuga.

„Ei ma ole midagi, logan niisama ringi. Sa, vanataat, hakka nüüd jälle sööma ja paku mulle kah.”

„Eks sa's roni alla.

Saarpoom lõikab paksu kääru leiba ning ulatab noormehele, osutades teise käega avatud moonakorvile.

Ole meheks, Saarpoom, sõnab Kiipus ahnelt neelates. „Sul aga vägevad kalad. Kas ikka ise püüad?

„Ju neid saab kah. Nüüd nagu kahe paadiga,mootorid ja... Lähen vaatan, ehk võtan linnast veel paar võrku lisaks. Püüdjat-poissi kah vaja.

„Vaat kui uhkelt kohe.

„Mis ta'nd uhkelt või... Sulle's ei meeldinud see kohtuvärk?

Peeter Kiipus vaatab välja niidule, kus kulu alt tärkab värsket rohtu ning siin-seal põõsa varjus helendab veel kitsas lumeriba. Eemal orasepõllu taga siirdub künkaile lepik, paisuvaist pungist tihe ja lillakaspruun.

„Vaat, Saarpoom, sina istud eluaja seal Vara-

 – 5 –

 
mäe rannal, püüad silku... ja sul pole aimugi, naisukesi nalju on ilmas... Ju sa vist oled. nüüd seitsmekümne lähedal?

Küünlapäev sain seitsekümmend kaks Misukesi nalju seal's on?

Toredaid ikka. Nn toredaid, et pane või köis kaela... Aga kas sind see asjandus pole kunagi ära tüüdanud?

„Misuke asjandus?

„Noh, kõik need võrgud ja paadid ja õnged... sinu maja ja tõrvapajad ja kõik see värk?

Vanamees vaatab vargsi Kiipusele, et veenduda küsimuse otsekohesuses. Ent märgates teise tõsist ilmet, naeratab ta, nagu naeratatakse lapse jutule.

„Mine'nd ikka. Kus siis see võib tüüdata.

Põrgu sind teab, mõtleb Kiipus haigutades; sinu taip vist ei küüni kaugemale künnihärja omast.

„Hea sul elada, Saarpoom.”

Vanamees muutub tõsiseks.

Ära'nd nisukest ütle. Ränk on, oi kui ränk. Äga mis nüüd sellest, küllap mina juba... Üks kapten Kiipus sai sõjas haavata... sina või?

,Jaak.

„Kas sai terveks?

„Ei saanud. Parem jalg võeti maha.

Eemalt hakkavad paistma linna tornid. Sõitjate seas tekib elevust, asutakse kompse kokku rabama ning tungitakse uste poole. Saarpoom

 – 6 –

 
vajutab korvile kaane ning vaatab veidi aega möödanihkuvaile agulimajule.

„Näe, mis tegid inimesega... Ja elab?

„Elab.

„Eks nad andsid teile pärast maad või nii..? Mis see küll enam...

„Andsid küll.

„Kas see nüüd elutseb talus või?

Kiipuse näole laskub äkki tige ilme.

„Ei meil ole enam mingisugust talu.

„Nonoh? Kuhu see's jäi?

„Jäi, kuhu kõik jäänud. Mis sest seletada!

Imestunult Saarpoom silmitseb narmendavat noormeest, kelle tõmblevad näolihased reedavad äkki ääretut tuska. Ent see hajub mõne silmapilgu jooksul, ning tundes nagu piinlikkust vanataadi ees, ta pöördub kõrvale ning ulatab narilt nööriga kokku tõmmatud rõivapuntra.

Rong peatub ning rahvast hakkab välja trügima.

Saarpoom ja Kiipus astuvad tänavale. On hele, päikesepaistene hommik. Linn kaigub ratastemürinast, vabrikuviledest ja inimhäälist.

„Kuhu kanti sa mõtled liikuda? küsib Kiipus, nähes vanameest kõhklevana seisatuvat.

„Sinna... mis ta'nd oligi... Saarpoom võtab taskust kirja ning uurib seda veidi. Nojah, „Musta Kuke teemaja jah. Tea, kas on kaugel siit?

„Annab ikka kõmpida. Mul ka sinnapoole tee.

Mehed sammuvad vaikides läbi linna. Ette-

 – 7 –

 
vaatlikult vanamees astub mööda kitsast tänavat, piiludes aeg-ajalt majamürakate katuseile ja möödakihutavaile sõidukeile. Hetkest, mil kaotas silmist lageda maa, valdab teda ebamäärane hirm, nagu lüüraks kõikjalt hädaoht, mis varitseb vaid silmapilku, et teda rabada. Mõeldes eelseisvale kohtumisele, tõmbuvad silmad palavalt niiskeiks ning rindu lööb isesugune valus rahutus. Misuke see nüüd küll on? Ja kuidas kõnelda temaga, et mitte tuletada meelde minevikku? Küllap on muutunud nende aastate jooksul tundmatuseni, kõneles ju kirigi sellisest paindlikust ja alandlikust meelest, millise võimeliseks ei uskunud eales Krõõta. Kui see kõik oleks ometi mööda, mõtleb ohates; ei ole heasoovlik temale see mürisev linn oma kokkusurutud liikumise ja tuhande võõra näoga.

Kiipus seisatub tänavanurgal.

„Siit keera nüüd selle vabriku poole, siis oled varsti päral. Näed seda maja seal tellingute taga? See ongi „Kukk. Noh, ilus tervis siis, ulatab vanale käe. „Mina lähen otse.

Saarpoom raputab noormehe kätt, paneb korvi maha ning mõõdab uuesti teise pikka kogu.

„Head aega jah... Ma ikka vaatan ja vaatan, et küll inimene kasvab... Oli nagu piibuhork, aga näe, misuke nüüd... Eks sest ole ka oma viisteist aastat juba, või rohkemgi veel.

Ent märgates teise kärsitust, lisab kohe:

„Nojah, ma's lähen siit. Ole terve, Peeter-poeg”

Viieminutise käigu järel ta jõuab halli maja

 – 8 –

 
ette, mille pudeneva krohvi alt tungib esile pehkinud palke ja puupilpaid. Kummalgi pool ust ripneb roostunud silt, mille luitunud põhjalt eraldub kaarsabane lind paari saiakringliga. Saarpoom astub räpasesse ruumi, kus laudade ääres istub paar-kolm unise näoga teejoojat. Leti taga seisab madal mehike, olles ametis klaaspurgi kuivatamisega.

„Tere, härrad, sõnab Saarpoom lähemale astudes. „Kas siin teie juures elab keegi Krõõt Ristipuu?

„Ristipuu?... Ah see, kes vangist tuli?

„Seesama jah. Kas võiks kokku saada?

Mees tõstab purgi üles, hoiab veidi aega vastu valgust ning paneb siis rahuldatult kõrvale. Lillelise eesriide tagant ilmub paistetanud näoga tütarlaps, ning kohe levib ruumis kampveri lehka.

„Liide, pöördub mees tüdruku poole, „vii see papi number neljandasse. Minge, ta näitab.

Saarpoom astub tütarlapse järel umbsesse koridori. Kustki ülalt kitsast aknast langeb tuhmkollast lambivalgust. Teisele korrale jõutud, tüdruk koputab ühele uksele ning avab kohe. Saarpoom astub sisse.

Raudvoodilt tõuseb umbes kolmekümneaastane, mustajuuksene naine, aukuvajunud põskede ning tumedate silmakoobastega. See kogu näib nii kuivetunud ja habras, et vanamehe süda valus kokku tõmbub. Paar silmapilku seisavad mõlemad liikumatult, siis läheneb naine tulijale.

„Tere, isa, sõnab tasa. „Sina... ikkagi

 – 9 –

 
sina... ent veretud huuled hakkavad värisema ja hääl ei pääse kurgust.

Vanamees tõmbab tütre rinnale ning paneb käe selle värisevale pihale. Naine langetab pea ning surub näo vastu karedat kuube, hingates ahnelt selle värnitsa- ja kalalõhna. Kolm aastat oli sellest kõigest eemal, kolm igavikupikkust aastat, ning nüüd tunneb jälle seda veidi soolakat kodulõhna. Ega tahakski eemaldada nägu sellelt rõivalt, mille all kuuleb isa aeglasi südamelööke; ei taha mingeid sõnu ega seletusi nii on hea. Jälle see lapsepõlve suur rahutunne, mida oli tajunud isa seltsis purjekal õõtsudes või sügistuulte vingudes suitsutamisahju küttes. Polnud lainet, millega isa poleks tulnud toime, ühtki kurja võimu, mis poleks hajunud ta vaate all. Veidi pead kallutades näeb neid silmi nüüdki enesele vaatavat otsatu kaastunne helgib neist. Puudutatuna sellisest mitte midagi pärivast hellusest, langeb äkki maha, põimib käed isa jalge ümber ning puhkeb taltsutamatu hooga pisaraisse. Tanel püüab tütart üles tõsta, ent see on kui kasvanud ta põlvede külge, ja nii ei taipa vanameeski muud teha, kui istub põrandale ning silitab oma karukämblaga tütre kukalt.

„Mine'nd, mine'nd, Krõõt, sõnab kohmetult, „mine'nd ikka... Eks ole ennegi süüta inimesi vangis peetud... Mine'nd, mine'nd... Nüüd ju kõik jälle hea, mis nüüd enam...

„Sina siis usud, isa, et see polnud mina...?

Vanamees vajutab sõrmed risti.

„Mina usun, sõnab aeglaselt, „mina pean

 – 10 –

 
uskuma. Muidu ma vist poleks jõudnud seda kanda.

Krõõt tõstab pisaraist märja näo ning vaatab isale ahastusest laiunud silmil otsa. Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub.

„Või... või ehk oli neil ikkagi õigus?

„Ei! See oli vale! Krõõda hääl tungib kõrist rabedalt kähisedes. „Ämm valetas! Mina ei tahtnud Ludvit tappa! Mul polnud mingit pudelit villakorvis! See kõik oli ämma ja Tamaara vale, nende endi töö... mina ei tea midagi!

„Kadri on surnud, ütleb Saarpoom tasa.

„Ämm?.. Ammu juba?” Krõõda sinisoonelised käed muljuvad ärevalt seeliku halli riiet.

„Pühapäev saab kaks nädalat. Läks hommikul Sepamardile kalu suitsutama. Kui poisid alla tulid, olnud Kadri kummuli maas, külmgi juba. Ju see südamehaigus ta ikka rabas.

„Küllap vist,” noogutab Krõõt, näol nagu kergendusilme levimas, ent samas see hajubki. „Äga... Ludvi?

Saarpoom vaatab veidi aega vaikides tütre otsa.

„Ei saa mina temast targaks, sõnab viimaks. „Ei ta kõnele kellegagi, aina nohiseb enda ette nagu uimane. Ega tast mehest enam olegi tea mis asja, jooksva üha kallal ja vanaks läheb vägisi.

„Tema muidugi usub, et tahtsin... teda mürgiga...?

„Kas nisuke ütleb, mida usub, ja mida ei

 – 11 –

 
usu? Pole mina käinud temalt pärimaski... Näe, ei ole ega ole seal enam õnne sest saadik kui... Kala ei tule tulemaski, pikne lõi mullu hobuse maha ja torm lõhkus toona võrgud viimaseni. Issand aita, kus siis nisuke hirmus asi võibki jääda...

„Aga Tamaara? Kas tema on veel Ristipuul?

„Ju ta näikse seal talitavat.

Krõõt silmitseb ärapööramatult luitunud tapetililli, ning kollakashallide laikude tagant kerkib äkki tumejuuksene lapsepea.

„Ja Toomas?" küsib sosinal. „Kas tema on Ludvi juures?

„Ei jätnud mina oma verd sinna valevandujate pessa.

Krõõda silmanurgisse tekib mõningaid juuspeent kurde ning põsenukesse tõmbub nagu õhetuse aimust.

„Ta vist ulatub juba köiepooligi rannal lükkama?

„Võrgugi viskab kuivama. See üsna Saarpoomi masti kohe.

„Kas on?

„Sinu hambad näikse tal olevat, nisukeste suurte vahedega... küllap ise varsti näed... kas siis sõidame täna?”

Krõõta valdab äge köhahoog.

„Ma kardan, isa...

Tanel Saarpoom katab kämblaga silmad ning ohkab.

„Ju seal neid õelaidki, kes valmis kiviga

 – 12 –

 
viskama. Kuid asu peavad nad sulle andma seni kui mina elan. Ega see ole kerge, ju sa „Hea küll... Kas Mall tuli juba koju?

„Mall juba teist aastat Varamäel. Jättis katki kõik suured koolid ja püüab nüüd kala... Sul õite kange köha kohe.

„Mis nüüd see... Kas Mall elab toa juures või vanas tuulikus?

„Toa juures. Tuulik nüüd ongi tühi, see Kodara Leoniid uppus kõige piiritusega Kotlarahusse... Ega ma seal kellelegi nimetanud, et sõidan sulle järele... ma ju ei teadnudki, kas tahad tagasi tulla.

„Ei mul ole kuhugi minna, sõnab Krõõt tasa. „Kui sa söandad mind oma majja võtta...

„Mis sa'nd ometi, sõnab Saarpoom tõrjudes. „Näe, mis ta ei räägi... Ei see pruugi ühtegi karta, kelle süda puhas.

Ent tütre piinatud ilme sisendab sellist pakitsevat viletsusteadvust, et tundub, nagu polekski lohutust tollele murele, mis urgitseb Krõõda südames. Taas valdab vanameest kohmetus ning laugudele immitseb niiskust.

„Ma nüüd lähen veidi linna, Krõõt, sõnab toolile tõstetud korvi juures nokitsedes. „Eks sa vaata, mida Mari siia korvi pani; näe, kalasaba paistabki paberist.

„Ju ma võtan.

Kui uks isa järel kinni langeb, laskub Krõõt voodile. Kas siiski poleks parem jääda linna, otsida kustki tööd ning elada üksikuna, unus-

 – 13 –

 
tatuna, eemal kodukülast ja sellega ühendatud mälestistest? Ainult natuke vabadust oli ta ihanud, veendumust, et tema ja maailma vahel ei seisa too raske lukutatud uks. Ja nüüd, mil pole enam seda ust, nüüd pigistab ta südant uus, enneaimamatu äng. Kuid millised piinad ka ei valvaks Varamäe rannal ta läheb ometi sinna. Saates silmadega vabrikukorstnaist kerkivaid suitsupilvi, ta vajub rahutusse poolunne, virgudes pahatihti omaenese oigeist.

 – 14 –


Peeter Kiipus astub nagisevat treppi mööda kolmandale korrale ning seisatub poolavatud ukse ees. Tuba helendab päikesepaistest; eeskotta hoovab priimusekahinat ning kohvilõhna. Akna juures istub naine punaseruudulises kleidis, jalg lauale tõstetud, ning nõelub sukka. Kiipus viskab rõivapuntraga naisele selga, nii et see kiljatab.

„Peeter! Sina?

„Tervist, Liisa.

„Kas tagasi?

„Nagu näed.

Tõtates naine õmbleb rebenenud suka kinni ning hammustab niidiotsa katki.

„Kuidas sa nüüd..? Kas lähed jälle ära?

„Ju näeb. Eks maailmas ole ruumi küllalt.

Liisa naeratab. Ta on neid naisi, kellest ei või öelda, kas nad vanad või noored, kaunid või inetud. Ainult lõdvalt kaarduv suu ja tülpinud silmad lasevad aimata möödunud päevade vintsutusi. Pinevalt keha haarav riie tõstab esile kaunilt kujunenud kasvu ning määrdunud sukis jalad on lapselikult kitsad ja väikesed.

,Ja mina ikka ootasin, et ehk kirjutad... Kuhu sa oma saapad panid? küsib ta Kiipuse lagunud jalatseile vaadates.

 – 15 –


„Maha mängisin.

,Ja palitu?

Kiipus võtab laualt niidirulli, viskab õhku ning püüab kinni.

„Kui kooleb papp, siis käib kantselgi kuradile.

Liisa hakkab naerma.

„Mis? Mis sa?... Pjotr, Pjotr, sul olid jälle kirjud päevad! Kas olid?

„Ju neid oli igat värvi.

„Ja naisi oli?

Oli neidki.

„Lori, lori,” sõnab Liisa Kiipusele lähenedes. „Ma ju tean...

Kiipus eemaldab naise käsivarred ja haigutab.

„Näed, kohv keeb üle.

„Peeter...”

„Hea küll, ma lähen ise.

Kiipus astub pliidi juurde, tõstab kastruli põrandale ja kustutab tule. „Kus kann on? küsib Liisa poole pöördudes, kes jälgib teda pilutatud silmil.

„Või nii? asetab naine käed puusa ning viskab pea selga. „Nisuke siis oled sina!”

Ole hea, Liisa, otsi kann üles.

„Ära kiusa mind oma kannuga!... Kas ma ei söötnud sind ja seda seal?... Kas ma ei istunud sinu pärast pogris, ah? Kas ma ei armastanud sind nii, nagu... Ja sina...

,Jäta see laul. Igavaks läheb juba.

 – 16 –


Naine hakkab närvlikult naerma ning paiskub voodile.

„Mine! Sõida kelle juurde tahad! Ei mina hakka ennast sinu pärast pooma nagu mõni poologar mamslike!

Uue hooga kerkib Kiipuses läilustunne. Seda sisendavad räpased seinad, kohendamata ase, must pesuvesi kausis ning karedalt hahatav naine, kelle lõua all vabiseb vaevaltmärgatav rasvalott. Tekib äkki piinav kujutelm, nagu kannaks ta eneses kurna, millele jäänud peatuma jälki saasta. Ei miski selles ruumis ole nii vastik kui ta ise.

Nähes, et Kiipus püsib liikumatuna ja kortskulmusena, naine surub pea patja ning hakkab tasa nuuksuma. Ikka sama, mõtleb Kiipus; kuidas ma ometi olen tülpinud ja väsinud... Ent selles räpasuses on nii palju tema enesegi olemusest, et ta äkilisest kaastundesööstast haaratuna voodiäärele istub ja käe naise põletatud juuksele paneb.

„No mis sa ulud? Mis sa ometi peaksid ulguma?

„Miks sa ei ole mu vastu nagu varem? Miks sa enam ei salli mind?... Peeter...

Märgates naise lihavail huulil naeratust, hajub Kiipuse hetkeline kaastunne, ning tigeda muigega silmitseb ta lamaja nägu, millele hoovab hele juga kevadist päikesepaistet.

„Mis sa vaatad nii? Liisa haarab vaibanurga ning mässib sellesse käed. „Oi, paikene, ära vaata nii... Mis sa mõtled, ah?

         2 LUB nr.153 – 156        – 17 –


„Mõtlen, et misukest surma sa küll ükskord peaksid surema?

„Vot kus!... Kas nõnda tüütu olen sulle?... Mis seal’s nii mõelda, eks see ole meiesugusel teada. Veetakse ühel päeval kliinikusse ja... Või kihutab mõni Nahavere parisnik purjus päi kuuli kuklasse... ega's pikka palvet ikka ole. Mulle ütles üks rootsi laevakokk silmakulmude järele, et suren enne kahtkümmend viit aastat. Ega's sest midagi.

„Ega ei. Poleks see veel tea kui halb. Aga rootsi kokk luiskas. Küllap sa elad seitsmekümne aastani. Su ihu tohletab ja läheb kortsu, hambad kukuvad suust, silmad vajuvad auku... Viie aasta pärast juba su käed hakkavad värisema, su mälu muutub järjest töntsimaks...”

„Pole vaja, pole vaja, raputab Liisa tõrjuvalt pead ning jääb pärani silmi lakke vahtima.

Nii nüüd just kui oleks süda kergem, mõtleb Kiipus tõustes ja astub sitsriidega varjatud ukse juurde, mis viib teise ruumi. See on eelmisest väiksem, kirstukaanega sarnaneva lae ning vildaka ahjuga kamber. Seinilt ripneb alla rebenenud tapetiribasid; põrandale heidetud raamatud, lõhkine aknakardin ja tolmuga kattunud toakraam kõnelevad elaniku hoolimatusest oma ümbrusele. Sohvataolisel koikul lamab umbes neljakümneaastane punajuuksene mees, silitades enese kõrval lebavat kassi.

Hommikust, Jaak, sõnab Peeter Kiipus sisse astudes ning tõstab jalgujäänud raamatu maast „Tohoh, kapteni hüüab kärmet pilku

 – 18 –

 
selle kaanele heites, „Mõistlik majapidaja!... Ena imet, mida uuritakse! Kas muust tarkusest juba villand?

Jaaguks nimetatu tõstab veidi pead ning silmitseb tulijat; ta teineteisest liialt kaugele asetsevate silmade pilk libiseb nagu vaadeldast mööda, ning jääb tunne, et ta midagi ei näe.

„Villand, langetab ta pea taas padjal silmad endiselt venda jälgimas, kes heitnud kuue seljast ning asub pesukausi juurde. „Rohkem kui villand. Ma nüüd ei loegi muud kui kokaraamatut. See vähemalt ei riku und.

„Narr, pomiseb Peeter. Kui ma kustki teised riided saaksin, mõtleb samas nägu seebitades nii ei lasta mind ju ühestki uksest sisse.

Veepiisust heitununa nurrulööv kass tõuseb jalule, tõmbab turja küüru ja raputab ennast. Siis hakkab aeglaselt lamaja rinnale nihutuma, ettevaatlikult loogeldes, valmis iga hetk põgenema. Jaak Kiipus paneb käe looma seljale, kus halli karva vahelt paistab laiguti paljast nahka.

„Tahad süüa, Peeter? küsib ta peopesaga seinale tagudes ja hüüab:

Liisa! Kas saaks süüa?

Peeter tõstab hetkeks vahuse pea ja kuulatab. Eespool jääb kõik vaikseks.Jaak hüüab veel kord.

„Lase olla, sõnab pesija. „Ega see nüüd tule.

„Ma kuulsin, mis sa seal ennist... See on loomapimamine... jõhker, mõttetu.”

         2*        – 19 –


„Mõttetu... Mis ei ole mõttetu? Mõte!... Ikka sinu peas kummituvad need koitanud eelarvamused! Kui ma sulle ütlen: kõigel olemisel on mõte, või jälle: olemisel pole mõtet kas see pole siiski üks ja sama mõttetus, ühevõrra petlik ja üles puhutud?... Mind pööritab valedest!

Jaak ei pööra pilku venna nurgeliselt kogult, mis näib liialt suur selles madalas kambris. Igal sammul see komistab millelegi, põrkab vastu ripnevat lampi ning vannub endamisi.

Pesemise lõpetanud, ta läheb eestuppa toidu järele ning näeb, Liisa seisab juba jakis ja kübaras ukse juures; kollase klaasina helkivad silmaterad liigahtuvad korra anuvalt ning jäävad siis ootavalt maha vahtima. Kui Peeter Kiipus laualt kruusi võtab ja seda loputama hakkab, avab naine ukse ja väljub sõnatult. Peeter kuuleb, ta astub paar sammu ning seisatub. Pilku eeskotta heitmata teab ta, see istub nüüd ülemisel trepiastmel, pea vastu seina surutud, ning nutab. Mida võin's mina? mõtleb ta kohvi valades ei ole mina kutsutud pettunute lohutajaks. Hall kass tuleb teisest kambrist ning nühib oma kärnast külge vastu ta jalgu. Kuski sisimas liigatab aimus, et tema, Peeter Kiipus, peaks toimima teisiti, sootuks teisiti. Mina ei saa ju, ütleb enesele vabandudes. Mina ei taha, lisab ähmane aimus. Mina ei saa tahta, sest mina usun oma keha rohkem kui oma aju, minu keha soovib, et seda naist poleks siin. Ning tajudes tigedat

 – 20 –

 
rõõmu sellest otsusest, ta haarab kassi ja heidab suures kaares uksest välja.

Peeter viib eine venna kambrisse ning haarab kinni lauast, et seda koiku ette kanda, kuid Jaak tõstab tõrjuvalt käe.

„Lase olla, sinna paistab päike. Ma õite kobin üles.

Ta heidab sineli kõrvale, ulatab päitsest kargud ja komberdab puujalaga klõbistades akna juurde toolile.

Vendade söömaaeg möödub vaikides.

Vigane nõjatub õlgsele tooliseljale ning vaatab välja. Vastasmaja tulimüüri tagant paistab ribake helesinist taevast, ent sedagi varjab osaliselt vabrikukorstnaist tõusev suits.

„Ju nüüd paiguti on roheline, lausub Jaak nagu iseendale. „Jajah.

Peeter istub käsipõsekil laua ääres, otsaesine kortsus, silmad piluli.

„Mis roheline maa veel puha lobjakut täis. No küll on tüütu, lisab haigutades.

„Mis nii?

„Kõik see pröökamine. Torma ringi ja mässa just kui jamps, asja ees, teist taga. Nagu nüüdki seal... Nädalapäevad käisin ametis, siis tuli kui püssist nisuke viha selle värgi vastu, et. . nisuke tusk kohe, et viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. Siis olid rahad ja riided läbi Sõiduraha pressisin kõrtsmikult välja.

„Juudi poodi enam ei läinud?

Peeter raputab pead, närib ülemist huult

 – 21 –

 
ning lööb rusikaga lauale. „Muidugi läksin. Kohe pärast laaberdamist läksin, et, vabandage, härrad, kas ei saaks tagasi või nii... ikka hästi alandlikult ja nigelalt... Vaat kus oli enesetunne, ma ütlen! Eks juut soolas oma jao ära ja näitas siis ust.

„Ja mis sa's nüüd kavatsed?

„Või mina tean. Kõik see minu elu on üks nässus kraam. Kuski pole enam asu. Torgi, torgi, siis tuleb nisuke vastikus selle sahkerdava kirbu vastu, et lööks puha uppi... Villand on.”

Jaak võtab tapeti seest nõela ja silmitseb mõtlikult selle otsa.

„Sina oled nagu see roostene nõel. Viili on vaja.

Peetri suu kaardub pilkavale muigele.

„Nõndaks, kapten; kui sügavamõtteline ja üleliigne nagu kõik sõnakõlksud. Ta tõsineb äkki ning tõuseb toolilt. „Mis seal targutada, ju kuidagi ikka saab.

Haarates mütsi ta laskub tänavale. Kevadõhk on paitavalt leebe; sillutamata sõiduteel kilkab kari lapsi, majatrepil konutab räbalais vanaeit ning kustki hoovab kõrbenud piima lehka. Kiipus astub aeglaselt, käed taskuisse surutud, turi vimmas. Aeg-ajalt libiseb pilk mõnele aknale, kus tolmunud lillepottide tagant vaatab ikka sama nägu, tuim ja tülpinud. Pagan võtku neid tõuke nende lamedate ninade, viletsuse ja totrusega! mõtleb Kiipus haigutades. Kui see kõik mulle ainult nii omane poleks, siis ehk saaks vähemalt põlatagi seda kiratsevat inimvakla.

 – 22 –

 
Kuid eestlane juba on kord selline isand, et ta peale iseenese palju muud nagu ei viitsigi põlata.

Keerates tänavast tänavasse ta jõuab sadamasse, kus laevade juures kihab laadimine ja tühjendustöö. Longib sihitult vagunite ja kastivirnade vahel, aeg-ajalt põigates langevate jahukottide eest. Mürisevad veoautod, tõstekettide kõlin, segakeelsed hüüded, viled, suitsevad laevakorstnad, kangide nägin kõik liitub mingiks määravaks üksuseks. Vaadates laevakerede vahelt sinetavale veele, mälestub Tanel Saarpoom. See vanamees seisab eemal kõigest palavikulisest tampimisest ega taju teist maailma peale oma tõrvavinguse rannalagendiku. Küllap nüüd vist sügatakse kukalt mõne võrgu või köiepuntra ees, või jälle istutakse tööpoissi kaubeldes kuski söögipoes. Korraga sähvatab peast läbi kummaline mõte: mis oleks, kui läheksin ise Saarpoomile sulaseks, võrgupoisiks Varamäele? Ta seisatub kai äärel. Miks siis mitte minna? püüab summutada eneses hüljatsevat muigamist. Pole ju ainustki kaaluvamat põhjust, mis mind võiks tagasi hoida nõõ, setukas, las' käia! Ta keerab ringi ja hakkab linna poole sammuma. Pentsik veli, pentsik veli, ütleb enesele ikka uuesti, kuhu sa jälle tormad? Ei sa püsi seal rannalgi kauem kui mujal, sina nüüd mõni kalur. Ent on midagi haaravat uues mõttes. Lähen vaatan ainult, kas leian vanamehe üles, mõtleb sammele kiirust lisades, võib-olla saan ta „Mustas Kukes kätte.

 – 23 –


Teema ja kubiseb lõunastajaist. Laudade ääres istub naisi lähedasest sitsivabrikust ja terve artell lubjaseid ehitustöölisi. Vana kalurit pole sööjate seas. Kiipus pöördub pärides noore tüdruku poole, kes seisab leti taga, põsk vastu sooja teemasinat surutud; see ei tea midagi Saarpoomist.

„Neid käib siin karjakaupa, kessi's kõiki tunneb.

„See oli nisuke habemega vanamees, veab Kiipus käega ümber palge, kollane kuub oli seljas ja korv käes.

Tütarlaps vajutab rusika näole ning mõtleb veidi.

„Ah see... See vist läks sinna teisele korrale, neljandasse.

Kiipus jookseb trepist üles ning seisab paar minutit käigus, kuni silmad hämarusega harjuvad. Leides number neljaga tähitud ukse, peab korda kolm koputama, enne kui seest vastatakse.

Tuppa astudes silmab voodil haiglase jumega naist, kes teda nähes istuli tõuseb.

„Tere, sõnab Kiipus mõnehetkelise vaikuse järel. „Kas Varamäe Saarpoomi pole siin?

Naine pilgutab uniseid silmi ning ta ahtaid õlgu raputab värin.

„Isa läks välja.

Isa? mõtleb Kiipus, vaadeldes naise kitsast nägu ja musta juust, milles helendab juba halle lõngu. See siis peab olema teine Taneli tütreid, mis ta'nd oligi... nojah, muidugi!

„Krõõt, ütleb voodi ette toolile laskudes,

 – 24 –

 
„kas sul oti veel meeles, kuidas meie Karsametsast hagu vedasime?

Umbusklikult silmitseb naine narmendavat külalist, tõmbab räti õlgade ümber koomale ning raputab pead.

„Ma ei tea... ei tunne teid.”

Kardab iga nägu, iga kõnelust. Kõigist märkamatuna tahaks seista kuski nurgas, vaadelda ning kuulatada, kuni hajuks see ahastus, mida sisendab ümbritsev.

„Peeter Kiipust ei mäleta?

Krõõt vaatab sõnatult võõra luitunud näkku, ning nagu läbi une kerkib mällu poisike härmatunud nahkmütsis, pale pakasest õhevil. Nisukeseks jahvatanud aastad siis sellegi, mõtleb pilku mehe närudele langetades. Juba see nägugi reedab, et on lakard ja viies viletsuses küpsetatud mehi. Ning asjaolu, et teine nii armetu, nihutab nagu purde ta enese kõikuvale jalgealusele.

„Noh, kas ei mäletagi?

„Küllap mäletan... Ma küll poleks tundnud, kui sa poleks öelnud.

„Kus seal tunda mõni paarkümmend aastat kah... Mis sa siin urkas teed?

„Midagi ei tee.

„Aga kus sa elutsed? Varamäel?

„Ma... ei tea...

Kiipus vaatab kähku üles. Naine istub longus päi, käed jõuetult süles.

„Kuidas sa ei tea? Kus sa's olid?

„Vangis.

 – 25 –


„Sina... Mis eest?

Krõõt tõstab aeglaselt pea; ta pilk kohtub Kiipuse silmadega, ning see märkab esmakordselt, naine vaatab veidi kõõrdi.

„Tahtsin tappa oma meest... mürgitada.

Ärapöörmatult Kiipus silmitseb kahvatut nägu, läbipaistvaid sõõrmeid ja lüheldast ülahuult, mis ei küüni katma laiavahelisi hambaid. Kärmelt muutub too veretu suu, samuti nagu vaheldub aukuvajunud silmadegi ilme.

Ning äkki, riivatuna teise juhmist hämmastusest, Krõõt heidab käed seljataha, kallutab pea kuklasse ja vaatab uurides Kiipusele, tumedate ripsmete all niiske sädelus.

„Sina ei usu?... Ütle, mis sa arvad: kas andsin Ludvile mürki või ei? Vaata mind ja ütle, kas olen mõrtsuka moodi? Kas olen?

Tont sind teab, mõtleb Kiipus toolilt tõustes.

„Ütle, ütle, kas usud, et suudaksin tappa?

„Ju sa's suudad. Kuid ükskõik.

Krõõt sööstab akna juurde ning vajutab otsaesise ruudule. All tänaval seisab kaltsukorjaja vanker. Küürakas mees istub vankriäärel ning laob räbalaid kotti.

Kiipus järgneb naisele, haarab selle käe ning näeb kollasetähnilisi silmateri avarduvat.

„Vaata, osutab Krõõt sõrmega tänavale, kus küürakas harutab võidunud riidenärtsu. „Mina... olen nisuke.

Ent samas ta puhkeb rahutult naerma ja vaatab Kiipusele, kes silmitseb teda pahurana.

„Sa narrid mind, Krõõt.

 – 26 –


Naine tõmbab korra sügavalt hinge ja äigab käega üle näo.

„Jah, sõnab tasa, silmad oma rahutult kõpsuvat saabast jälgimas, „narrisin sind. Aga pentsik oled sinagi.

Olen, olen. Kiipus näeb Tanel Saarpoomi teispool tänavat sõiduteele astuvat ning haarab toolilt mütsi. „Olen pentsikumgi kui arvad. Ela hästi.

Krõõt hüüab midagi järele, ent Kiipus juba on all ning sammub vanamehele vastu, kes tuleb parajasti uksest sisse.

„Lõunast, Saarpoom. Sind ma ajangi siin taga.

Kulub mõningaid hetki, enne kui kalur kõnetaja ära tunneb.

„Kiipus ikka jah?.. Näe, silmad juba töntsid, vahi ja vahi... Tea mis sa minust siis otsid?

„Ütlesid ennist, et vajad sulast või nii Kas sa, Tanel, ei võtaks õite mind?

Vanamehe meelekohad kurduvad muhedast muigest.

„Sina ju tahad ministri palka, kessi's sind..?

„Mitte nõnda, Saarpoom. Räägime mehe juttu: kas võtad minu omale poisiks?

Tanel Saarpoom seisab veidi aega vaikides ning astub siis laua juurde, kust tõuseb väriseva lõuaga vanamees ja hakkab kepi najal ukse poole komberdama. Kiipus istub teispoole lauda Saarpoomi vastu. Kõigi nende tülpinud, vabrikuis

 – 27 –

 
koltunud inimeste kõrval näib vana kalur oma hõbevalge juukse ning kargete näojoontega nagu mõni vaimulik, kes seisab väljaspool argielu tuimust ja pahesid.

„Nali naljaks, sõnab see pleekinud kaapu lauanurgale asetades. „Siis tõemeeli kohe?

„Seda küll.

Rauk silmitseb Kiipust ning raputab pead.

„No oled ikka küll mine võta'nd kinni... Mis pagana pärast sa's enne advokaadiks õppisid? Eks võinud Karsametsast kohe Varamäele tulla.

„Õigus sul on. Kessi's teadis, et sedasi läheb. Sina, Saarpoom, ei aima, kui vastumeelt inimene võib olla iseenesele.

Kalur läheb leti juurde, sosistleb veidi kõhetu mehega ning peagi ilmub lauale paar pitsi viina ja suupiste.

„Tervist, Kiipus, võtab vanamees klaasi, „rüüpa ära, siis lahedam rääkida. Ega rannamehe keel suurt paindu, aga tema sõna on väärt sõna. Kui sa tahad tulla tule pealegi. Kuidas kala, nõnda palk, ei ma saa kindlat lubada midagi. Ju oma leiva ja leeme ikka tasa teenid, kui see töö sulle vähegi konti mööda.

„Küllap seda näeb.

„Küllap näeb jah. Äga eks ole ikka veider küll, ise suur advokaat ja puha, ja tuleb randa prostoi võrguvedajaks. Saa nüüd aru... Nagu mul see tüdrukki kodus, Mall. Õppis, õppis, pooldist nälgiski teine, palju's minu jõud kannab... Äkki kukub koju nagu lingukivi, et las

 – 28 –

 
ma hakkan, isa, kala püüdma ei taha enam linna ega koolipreiliks, soolasilk mekib kõige magusam. Ega's minul kedagi, tee ja ole kuidas endal parem. Eks ta ole ainult öelda nõnda, et paistab just kui veider, et inimene just kui ei tea kuidas elada.

Saarpoom toetab lõua peopessa ning vahib mõtlikult heeringataldrikule; valged silmaripsmed tõmbuvad aeglaselt märjaks.

„Nagu seegi seal,osutab peaga üles. „Kas nägid?

,Jah... Vangist?

„Ah rääkis sulle?... Näed, mis inimene teisele võib teha, kuidas viha ja kadedus Eks Krõõt ise ole ka ägeda verega, nagu mu kadunud eitki, ega ta kannatanud... ei kannatanud, särinal läks kohe põlema nagu kadakapõõsas... Kui nad seda Ingeri tüdrukut Ristipuule poleks jätnud, kes teab, kuidas siis... Ludvi ema oli just kui arust ära, ikka Tamaara ees ja Tamaara taga, sellep see Krõõt neile näis nii mustuke ja paha. Ju nad haudusid, haudusid, kuni said hakkama hirmsa tükiga. Ja kui siis kogemata Ludvi Krõõda kausist sõi, siis keerati kõik pahempidi, tehti Krõõt inimesetapjaks ja vannuti kohtus valet. Vangi panid, kolmeks aastaks... Ei see ole nali.

Vanamees ohkab ja pühib karedate sõrmedega üle silmi.

„Kibe on küll, aga mis sinna parata. Rühma peale hommikust õhtuni, see nagu võtab vahel meelehärmigi ära. Töö on just kui haige südame

 – 29 –

 
rohi... Nojah, eks sa's, Peeter, tule kunas arvad, ega's kedagi... Hakka pihta, ju siis näeb, kuidas see töö sulle passib.

„Mis seal's ikka, tõuseb Kiipus lauast „Passib, ei passi tulen, lähen, ega's meil eluaegset kaupa ole.

Tanel Saarpoom vangutab laitvalt pead.

„Ära sa nönna... Ega tuisata küll maksa, tuiskamisest pole tulu kedagi. Millal sa's tuled?

„Eks nüüd varsti ikka. Ole terve, Saarpoom, jäägu siis nii, et tulen lähemail päevil.

Peeter Kiipus raputab vana kaluri kätt ning astub tänavale.

 – 30 –


Mall ärkab merele sõitva kalapaadi puginast ning avab laud. On hall hommik. Lõunatuul painutab raagus kaldapuid ja rabistab rüüdele kevadvihma. Vaja rutata, mõtleb voodist karates, ent samal hetkel meenub, isa paat lamab maaletõmmatuna rannal ning ootab parandamist.

Tüdruk riietub, tõmbab säärsaapad jalga ning astub eeskambrisse. Ruum on tühi ja hämar, veetrummel kahiseb pliidil ning aknaruute katab tihe aurukord. Majas on vaikne; laual vedelevad kartulikoored ja kalaluud tunnistavad, mehed juba söönud ning läinud alla rannale. Mall otsib pliidilt soojapandud toidu ning istub einetama, kui uks avaneb ja vennanaine veepangedega sisse tuleb.

„Võeh, tema ka juba platsis, sõnab see, tõmmates jalaga enese järel ukse koomale. „Eks võinud ometi magada, tühja sel minugi taadil täna on.

„Kas läksid ammu?

„Tundi poolteist saab. Va venelane käis siin öösi kolistamas, ei mina saanud pärast enam silma kinni... Tea kas see emand sealt

 – 31 –

 
veskist tuleb kah sööma või? astub akna juurde, pühib käega ruudult higi ja piilub õuele. „Pole näha kedagi. Ennist, kui kaevule läksin, siis just kui oleks vaadanud välja. Ei see vist tule keskhommikukski. Söök jahtub kõik ära ja...

Tusaselt ta heidab pihtkasuka leivamõhele ning hakkab lauda koristama. On keskealine paks naine peanaha külge kleepuvate juuste ning kollase ihuga. Liigub raskelt tatsates pliidi ja laua vahet, ning kõik, mis haarab, hakkab kohe tärisema.

Mall lõpetab söömise, võtab varnast palitu, surub vahariidest mütsi pähe ja astub õuele.

„Mall! hõikab Mari ukse vahelt.

„Ah?

„Sa õite põruta seal aknale, et las tuleb mäele. Kessi's tema pärast...

„Küll ma põrutan.

Jalgrada viib kaevu ja haopinu vahelt aidani, mille ees kasvab mõningaid muhklikke kirsipuid; sealt keerab üle ahta lagendiku paju- ja lepapuhmastikku, mis palistab järsult allalaskuvat kaldaseina. Üsna kalda veerel seisab vana lagunud tuulik. Mall seisab riidega kaetud akna ees ja kuulatab. Kõik on vaikne; vihm vaid rabiseb laastkatusele ning alt rannalt kostub vasaralööke.

„Krõõt!” hõikab ta tasa, koputab aknaraamile ning surub kõrva vastu seina. Näib, nagu eesriide äär nihkuks veidi kõrvale, kuid järgmisel

 – 32 –

 
silmapilgul see vajub tagasi. Nagu hirmutatud metsloom, mõtleb Mall, isegi mind kardab ta. Seisab veel paar minutit kuulatades, ent kui sees endiselt hääletuks jääb, poeb kallast piirava traataia vahelt läbi ning laskub noore paju latva pidi etteulatuvale paeastmele. All sügaval sirutub lage rannariba tumeda kaarena itta ja läände, haarates enese hõlma uduse lahe. Madalad vihmapilved ripuvad mere kohal, kajastudes vees kollakate hiiglalainena. Rand näib elutu ja sünge; vaid võrgukuuri juurest kostub aeg-ajalt kopsimist ning kauge neeme turja tagant kerkib kalaahjude suitsu. Puujuurist ja kivirahnest kinni hoides Mall laskub astmelt astmele; pahatihti paas mureneb jalge all, nihkub paigalt ning veereb kolinal sügavusse. Loendamatuil korril ta kasutanud seda teed, ning alati alla mätasmaale jõudes ja üles pilvinisirutuvale seinale vaadates valdab teda rõõmu- ja jubedussegane tunne. Ühe hingetõmbega ta jookseb üle sooniku kallakuni, kus algab kivirihv ja liiv.

Kruusaletõmmatud paadi juures seisab Tanel Saarpoom, mõõtes pära lappimiseks plekki. Masinaruumis nokitseb mootori kallal hiljuti kaevandikest tulnud tööline Tõnis Kärp, vanapoole kuivetu mees, sinetava joomarininaga ning kakluses välja löödud silmaga. Kaugel merel liigub paar-kolm võrguliste venet.

„Tere, preili!” hüüab Kärp, pöialt mütsi äärde tõstes. „Kui heldus kannab, visake see määrdekann redeli alt siia!”

         3 LUB nr. 153 – 156        .– 33 –


Mall viib kannu paati ning nõjatub selle äärele.

„Kas hakkab töötama?

„Hakkab, hakkab. Sutike veel määret, siis lase või ühe söömavahega Rootsi.

„Siis ehk saab õhtul kõik võrgudki välja, arvab Mall.

„Ju nüüd üks kange sats ikka tuleb, sõnab Kärp masinat õlitades. „Terve öö olin hädas poonud kümnikuga. Poonu on meie rannas käre kala.

„Tea kust seda nüüd, võtab Tanel piibu suust. „Kanget tuult saab, ei muud ühti,.. Küll aga virutanud siia prao, just kui kangiga kohe. Seda ta toona nii raksataski.

„Ah on võtnud laialt? küsib võrgukuuri lävel istuv vanamees, kes ametis kahavarre tahumisega. „Ega nisukesest lappimisest suurt ole. Kõige parem liim keema ja pragu kinni sortsu!

Rääkija on umbes kuuekümneaastane tüse venelane, ninajuurel kokku kasvanud kulmude, elavate silmade ja nokkmütsi alt esiletükkiva harjasjuuksega. Kõneleb ruttu ja veidi läbi nina, piiludes ühelt teisele ja lakkudes huuli. Elutseb Varamäel juba sõjaaastaist saadik, tulles optandina kustki pihkvatagusest mõisast, kus oli tööjuhiks.

„Mis see Teleegin pajatas?” pöörab Saarpoom pead.

 – 34 –


„Ütlesin, et sula liim... Meil Venemaal parandati kõik laevad liimiga.'

„Nonoh?

„Ah sa, Kärp, ei usu? Oota, las ma räägin... Vot ükskord sõidame Veliikaja jõge pidi alla. Vot sõidame alla, ja kujuta ette: laeval äkki auk sees.

„Kuhu te sõitsite? segab Kärp vahele.

„Ah kuhu? Nojaa.... Sinna, mis ta oligi... Simferoopolisse.

„Tohoo pele! See on ju Krimmis!”

„Mis siis sellest, et Krimmis?

„Ega ole kedagi, aga sina sõitsid ju Veliikajal.

Venelane mõtleb veidi ning muigab kavalalt.

„Nojah, see teine, väiksem on küll Krimmis, aga see päris Simferoopol ikka on seal Pihkva lähedal Veliikaja ääres.

„Käi põrgut Kärp võtab vasara ja hakkab kajuti plekkkatusele pihta andma, et rand kaigub.

„No vot, laeval auk põhjas jah,” jätkab Teleegin, „ja kus ajab koledasti vett sisse! Kõik nutavad, palvetavad, mõni rebib juukseid peast... vo, kus oli lugu! Mina seisan parajasti laeva ninas, uus sooblinahka kasukas käe peal ja tõmban suitsu kui korraga näen: vesi laevasi Vo, kui tuleb aga mis koliseb! Mina summi kasukas jõkke, ja joostes kapteni juurde...

„Mis sa, pime, sest kasukast lennutasid? hõikab Kärp.

         3*        – 35 –


... joostes kapteni juurde ja kisendan: Nii Ivanovitš! Kohe, silmapilk, liim keemal Vo, kui ajasimegi liimi tuliseks, tõmbasime klejonka augu peale ja pauh! katlatäis sula lumi otsa! Noh, ja häda oligi möödas... Pärast reisijad kinkisid mulle veel kulduuri mälestuseks.

Merelt hakkab kostuma tasast mootorisuminat. Kärp tõstab pea ning kuulatab.

„Tulevad, osutab vasaraga idast lähenevale täpile. Pöördub siis Teleegini poole, pigistades kinni oma ainsa silma.

„Aga kallis kasukas? Kas ei saanudki kätte?

Vanamehe näole tekib hüljatsev ilme.

„Kasukas... Üks kasukas ees või taga sellele ei maksnud vanal ajal aevastadagi. Aga brat, kus olid ikka nahad kümme nisukest küla anna, sedagi veel vähe. Vo.

Kärp heidab käega ning sülgab läbi hammaste.

Vee hallusest hakkab erinema paadi must kere; kõigi rannalolijate pilgud pöörduvad sinnapoole.

„Tühjalt tulevad, arvab Saarpoom.

„Ei tule tühjalt!” heidab Teleegin kaha sarasse ja ruttab vee äärde. „Juba sõidustki näha, et ei tule tühjalt. Hei, Arkaadi! Palju on?

Paadininas seisab vanamehe poeg, paarikümneaastane lüheldane sell, uimane, pilusilmne, jäme kartulnina kestendamas, pundunud huuled lahti. Peale noore Teleegini on sõidukis veel kaks keskealist meest: Savilöövi Rein ja paadi-

 – 36 –

 
omanik Mihkel Saarpoom. Viimane, vimmturi, karukäpp, sarnaneb näolt ja tömbilt kehaehituselt isaga, ent rusked silmad ja tõmmu nahavärv osutavad teisele verele. Pahuralt ta seisab kajutiuksel ning sülgab hapukalt vette.

„Noh, kuidas on? hüüab Mall, kui paat raginal redelile jookseb. Ta sirutub sõiduki põhja vaatama kolm tühja võrguvirna lebab seal. „Mitte ühelgi? Kus need's täna olid?

„Kindralimänna all olid, sõnab Savilööv liivale ronides. „Mina ütlesin eile Arkassale, et viime Ojasuhu, Kindralimänna alla ei tule enne oimu kui mustikate aegu. Aga kui puuriks tähispuusse augu, tooks kabelist varbakondi ja paneks sinna sisse... ssa ime, kus siis räimed võtaksid!

Räägib tõtates ja pudikeeli, vangutades ühtesoodu oma karvast pead ning tammudes jalalt jalale.

Mall rabab paadist kandami sülle ja läheb vabede juurde. Juba kolmandat nädalat nad laotavad võrgud tühjalt tuulduma ning kõigi meeleolu muutub juba ilmselt rõhutuks. Üksnes Savilöövi Rein lonkab posisedes ja habemesse muheldes vee ja sara vahet tema on ainuke, kelle võrgusoppi eksinud mõningaid kalapoegi.

Keeduks küllalt, keeduks küllalt, pudistab saaki korvi poetades, kõhnukesed on, Teleegini-papa, aga kõhu täidavad. Kui saaks kustki poomisnööri, nii vaksapikkuse tükikese, küll siis...

„Keda see Akuliina nõnda hüüatab? pöör-

 – 37 –

 
dub Kärp sara taha vaatama, „ennäe, kuidas leegib.

Piki randa lippab tuhatnelja noor tütarlaps, hüpates üle kivide ning vehkides tühja kalakorviga.

„Küll on räimi! kuuldub lõõtsutades karjuvat. „Oi sa jumal, küll on palju räimi!

„Kus? Kus?” hüütakse vabede juurest.

„Papiküla omadel!” Tüdruk jookseb üles rihvale ning viskab korvi Arkaadi ette. „Meie läksime Sepamardi Mandaga sealt mööda, Ristipuu mehed parajasti tulid võrgult. Oi, küll seal oli! Kala oli kalas kinni, muudkui aeti teisi korvidesse nagu puru, kõik kohad olid nagu lund täis.

„Tohoo pergel säh!” pääseb Mihkel Saarpoomilt. „Ja meie vahime siin nagu... Nüüd sel Ludvil saab jälle laiutada, et näe kuidas meil... ssa tuline, ma võiks praegu...! Ta virutab tähisesülemiku vastu saraseina, nii et ankur kolahtab. „Kus neil võrgud olid?

„Sealtsamast neeme otsast nad tulid.

Siis viime meiegi Papiküla alla! Isa, kas paat saab täna jutti?

Vana Saarpoom imeb krigisevat piipu ning osutab maaslebavaile lipele.

Korista need sealt jalust... Siis nõnda palju oli? pöördub uuesti Teleegini plika poole.

„Oli jah, kole palju.

„Sa, Mall, vaata õite need võrgud seal järele ja too teised parandusest ära. Eks me's lõuna paiku ehk vii välja.

 – 38 –


Läbi lahtise saraukse paistab auruse mere nelinurk. Mall istub vaadil ning kinnitab korgilõike võrgele. Väljas arutavad mehed Papiküla kalasaaki ja vana Teleegin jutustab noodavedamisest kuski kaugel järvel. Silmitsedes halli vee kohal liikuvaid udujooni, Mall tajub äkki teravat rahutust Nüüd mina rühman teist aastat siin kalatüdrukuna, mõtleb oma karedaile käsile vaadates, ja ei tea sedagi veel, on mu valik hea või halb...

Ent sõudes piki udust randa neeme suunas, kus asub Savilöövi hurtsik, hajub äsjane kindlusetus. Jahe vihm niisutab õhetavat nägu, aerud nagisevad käes ning tuul kannab neeme tagant mõrkjat vingu. Kollakashallina kaardub laht ta ümber, paremal, piimases udus võib aimata kaldaseina paari haralise kuusega; kuski lähedal langeb kevadine kosk, mille kohinasse seguneb vihmakassi kaeblikku häälitsust. Narr olen, kui kahtlen, mõtleb Mall paadile kiirust lisades; kus mujal olekski mu paik, kui mitte siin?

Keskpäeva paiku muutub vihm hoogsamaks, tuul pöördub hommikusse ning õhk on kõledalt külm. Mall istub köögis tule ees ja soojendab sinetavaid käsi, kui õuest kuuldub koerahaukumist ja vankrimürinat.

„Tea kes seal's nüüd...? katkestab Mari pudrusegamise ning jookseb aknale. „Va Muna-Marta vist... Ei ole Muna-Marta, päris võõrad on.

 – 39 –


Mall tõuseb pliidi eest ja vaatab välja. Õuel peatunud töövankril istub kolm inimkogu. Üks neist, palituta, ripnevate kaabuäärtega mees hüppab murule ning seisatub kõheldes maja ees.

„Tere! Kas vana Saarpoom kodus? hõikab ta, kui Mall uksele ilmub.

„Isa on rannal. Kas tahate kala osta?

Võõras astub läve ette.

„Mina olen Kiipus, tulin siia tööle, sõnab vihaselt kulme kortsutades. „Mul seal paar pampu. Kuhu need visata?

„Tooge esialgu tuppa, eks pärast, kui isa tuleb...

Kiipus läheb küüdimehe juurde, rabab ühe kompsu kaenlasse, teise käe otsa ning kannab esikusse.

„Kõik? küsib Mall.

„Üks jäi veel rattile.”

Mari suundub kambrist esikusse ja heidab kärme pilgu väheldasele puukohvrile ja vaipasest riidepuntrale.

„Mis kreeslid need on? Mis see harjukas tahab?

„See on see uus võrgumees.

„Ah sealt linnast.”

„Seesama jah.”

Mari piilub minejale ukseprao vahelt järele.

„Suur mees on, sõnab jahuseid käsi seelikut vastu pühkides. „Ju nisuke sööb kolme eest. Äi oleks võinud võtta küll mõne väiksema. Noo, mis siis see...? jääb korraga avasui vahtima.

Kiipus ja küüdimees tõstavad parajasti vank-

 – 40 –

 
rist mingi inimmügeriku ning asetavad haoriida juurde pakuotsale istuma, kus see hakkab karke kaenla alla õiendama.

„Kes see on? küsib Mari, kuna ta vaade muutub torkavaks ja huuled vajuvad kokku ahtaks jooneks.

„Ei tea... Keegi vigane vist.

„Ju minagi seda seletan, et jalutu... puruvigane ja sant. Või siis muudku veetakse aga kõik siia, siin, jah, need ranna rikkad, kes löövad kannaga kivi küljest leiba!

Mall jookseb õuele ning seisatub kirsipuie all. Küüdimees keerab hobuse ringi ja vanker logiseb üle muru külateele. Vigane tõuseb kargele ja nihutub sammuvõrra maja poole; ta sinel küünib peagu maani, ainult kui tuuleiil märgi hõlmu liigutab, võib näha, et parem jalg puudub põlvest saadik.

„Kas vanataat on merel? küsib Peeter Kiipus Malle juurde astudes.

„Kalasadamas parandab paati.

Puujalaga mees komberdab veidi maad edasi ning jääb lõõtsutades seisma, punakas habe vihmast sorakil.

„Tere, sõnab ta mütsi peast kahmates. „Tea kas mulle ka leidub siin ulualust või minna kohe mujale?

„Vaat mul minejat, lausub Peeter tusaselt. „Mis sa eputad. Nuusuta nüüd oma oodatud mullalõhna.

„Küllap ehk jätkub ruumi meilgi... Lähme nüüd sisse.

 – 41 –


Mall siirdub vigasega majja, kuna Peeter arvab paremaks rannale minna. Märga sinelit seljast võtmata Jaak laskub ukse juurde pingile. Ei taha enesele tunnistada, millist pinguldust olid nõudnud need paarkümmend sammu; ühest toanurgast teise lohistudes näis talle sageli, et tuleks toime pikemagi teega, kuid kaotades enda ümbert seinapiirid, muutub iga liigutus mitmevõrra rängemaks. Uue hooga valdab teda siis lohutamatusetunne, nagu nüüd äsja õuelgi, kus nägi vihmast tuhme lagendikke ja aimas udude all merd ja neemi. Kõik see avarus äratas suikuva mõruduse, oleks tahtnud tagasi oma ärklikambrisse, mis oli nii rahustavalt kitsas ja madal. Need rannad ent, metsad, niidud, lahed ja kaldateed see kõik oli teiste jaoks; tema osaks jäi igal juhul umbne toanurk ja voodikoiku, millel tuli ehk mitugi aastakümmet veel ülearusena ja jooksvast materdatuna konutada. Koormaks enesele ja teistele koormaks igale, kelle silmi juhtus.

Ta märkab, kuidas mõlemad naised teda vaatlevad, kuidas tumejuuksene lusika kolahtades pliidiäärele viskab, uuesti kätte rabab ning pannil särisevat rasva segama hakkab. See on vihane, mõtleb Jaak ohates, ei see taha majaliseks sellist nagu mina sellep need kortsudki otsal, ja pannid kolisevad. Ega toogi rõõmustu, vaatab Mallele, kes istub tule ees, kartulikauss põlvil; kullana need niisked juuksed läigivad, kumeraina

 – 42 –

 
õlad kaarduvad katkise kleidipiha all. Mõtlikult see poetab kooritud kartuli plekkvaagnasse, vaatab nurka ja naeratab. Mida see naeratab? Piiludes aeg-ajalt pliidiesisele ning kuulatades veekatla suminat, Jaak kaotab mõtteniidi ning vajub leebesse raugusse, ning alles esikust kajav sammudemüdin virgutab ta uuesti teadvusele.

Mehed tulevad lõunale.

Vana Saarpoom riputab mütsi seinaprakku torgatud pussile ning seisatub jalutu ees.

„Tere, Jaak, pistab sellele käe pihku, „või sina siis tulid ka Varamäele? Eks ta ole vana kodukoht, kaugel’s see Karsakülagi siit... Näe, Peetrist poiss, jah, hakkab nüüd kala püüdma, sina siis tulid kaasa... jajah... Noh, eks asu meiega sööma, kauge sõit seljataga.

Mehed istuvad pika laua äärde ja Mari kannab keedukala, jahupudru ja kaljakruusid esile. Veidi aega pole kuulda muud kui suude matsumist; siis lükkab Mihkel paljakssöödud kalarootsu kõrvale ning tähendab kahe joogisõõmu vahel vastasistuvale Jaagule:

„Eks nad ikka annavad teile ka seda penssi või abiraha...?

„Ju annavad.

„Kas palju annavad? küsib Kärp leiba purres.

„Ega saa nuriseda.

Kõik pööravad hetkeks vaated laua alaotsale; Mari kahmab vana Teleegini eest kalakausi ja ruttab seda Jaagu ette asetama, kuna ta väikesed silmad seejuures märgatavalt lahenevad.

 – 43 –


„Eks see vähemalt ole hea, kui isamaa kerjama ei aja, sõnab Tanel. „Kui ikka mõelda, et inimene peab ühe jalaga...

„Ega mul ole sellest teisestki asja, lausub Jaak tasa. „Jooksva kurjasti kallal, paistetab.

„Kas paistetab? pühib Teleegin keelega üle huulte ning tõuseb laua tagant Jaagu vigaseid jäsemeid vaatama. Tulevad teisedki, katsuvad käega ning raputavad päid.

„Jajah, äigab Tanel jalutule kämblaga turjale. „Ei ole sinust enam inimest ega kedagi, Jaak.

„Ega ole, Saarpoom.

„Tohtrid nüüd rumalad, vot mis, asub Teleegin uuesti söögi juurde. „Kui ikka oleks tark tohter, küll see juba... Nagu minulgi viis pomm sõjas käe otsast vo, siit õlast saadik. Aga kus meil oli rooduarst, ma ütlen!... Laskis käe välja otsida, noore oina liha vahele ja uuesti külge! Vo, kinni kasvas. Ja näe, liigutab Jaagu poole pöördudes sõrmi, „käsi mis käsi, just kui jaapanlase-kurat poleks raiunudki maha mõõgaga.

„Ise ütlesid, et pomm rebis, tõstab Kärp kaljatoobi suu juurde.

„Millal ma ütlesin, et pomm käe rebis?... Iidol, pommikild läks silma! Uus silm pandi, vo ega saa suurt arugi? Muidu on hea küll, ainult klaasist asju ei näe selgesti.

„Kuule, vanamees, ära luiska!”

„Vot mis veel! Teleegin vaatab vihaselt nooremale Saarpoomile ja koputab sõrmeotsaga

 – 44 –


vasemale silmalaule. „Sa kuula ometi: klaas. Mis häda minul õite luisata?

Keegi ent ei pööra venelasele tähelepanu, sest kostub ukselingi loksatus, ja Savilöövi Rein lonkab veest lirtsuvais saapais sisse.

„Jätku leivale, pererahvas, sõnab hingeldades ning neelatab korra kuuldavalt „Ega te veel tea?

„Mida's jälle? pöörab Tanel pead.

„Kurjad asjad, peremees, kurjad asjad. Nii kui mul moor näeb unes saia-leiba, ei siis ole muud, kui võta tüli vastu. See nüüd on küll nagu kalendris... Sina, Tanel, tahtsid täna võrgud viia Papiküla alla?

„Nii meil jutt oli.

„Ei seda tohi, peremees. Papiküla mehed tapavad meid ära!

Mihkel Saarpoom urgitseb hambaid ning ütleb kassina puksudes:

„Kas... Varamäe mehed õite... kardavad nisukesi?

„Mis need Papiküla massuurikad siis jälle tegid? küsib Teleegin.

„Maha lasta lubanud igaüht, kes sinna kanti võrgud viib... Sepamardi poisid tulid praegu merelt, Ludvi sõitnud Simuga ringi ja muudkui paugutanud püstolit, et kes tuleb, see saab... Ega need naljata.

„Ena mul koerakoonlasi, sõnab Mihkel. „Nahk tuleks sel Ludvil üle kõrvade tõmmata.

„Kuluks küll ära, arvab Kärp.

Vana Saarpoom raputab mõtlikult pead.

 – 45 –


„Või nüüd siis muudkui püstolid platsis... Ei hakka mina nendega sõda pidama.

„No võtku see ja teine! põrutab Mihkel rusikaga lauale. „Mina maksan maksud nagu Ludvigi, ja tema traaligu kalad oma võrku! See pole õigus! Eks ole, Kiipus?

„Mis nii?" küsib Peeter, tõstes osavõtmatu pilgu punetavale mehele.

„Noh ikka see Ludvi temp... Eks kala meres ole sama hästi meie oma nagu tema oma kas tema saab meid keelata...?

„Ega saa.

„Muidugi ei saa, tõttab Teleegin seletama, „kessi's loll on? Vo, kui ikka tooks Sepamardilt püssi ja paneks talle enesele ühe kulmu peale... kuidas te arvate?

„Ei Teleegin pruugiks küll nisukest juttu ajada, segab Mari vahele, „ennem jäägu siis kalad kohe püüdmata.

„Vo ei noorik saa ka naljast aru.

„Ei siin ole naljatada kedagi, tõukab Mihkel pingi seina äärde ja hakkab ülikuube selga ajama. „Eks isa tehku kuidas arvab, mina viin oma võrgud Papiküla alla. Kas Rein tuleb kaasa?

„Ju tuleks, tuleks küll... aga see Ludvi püstol ikka...

„Ära lobise, Savilööv. Mine vii Arkassale sõna, et tulgu kohe alla. Kuidas Kiipus...?

„Mina tulen kaasa, tõuseb Peeter Kiipus lauast.

„Oot, oot, võtab Tanel taskust tubakakoti

 – 46 –

 
ja silmitseb hindavalt noormehe kerget riietust „Ei nõnda minda merele, laine lööb su märjaks nagu rääbise. Tule, vaatame õite, kuidas mu vanad säärikud sulle sobivad.

Mehed lähevad aita ning veidi aja pärast Kiipus astub õuele puldankuues ja rihmale kinnitatud rannasaapais. Ei ta vabane hetkekski aimusest, nagu oleks seegi algus vaid järjekorraliseks jaburuseks ta elus. Mis ma siis narritan ennast, mõtleb sahisevas vihmas seistes, ei lõpe ju seegi teisiti kui peatse käegaheitmise ja uimase peaga.

„Noh, kuidas uus munder passib ka? küsib Tanel, kui mehed laskuvad kaldateele.

„Mis tal's ikka... Ju passib.

Kalasadamas asutakse võrke kokku panema. Jälle Teleegini Äkulüna tuleb Papikülast uue teatega: Ristipuu Ludvi saatnud hommikul neli koormat kala Lahekülla ülesostjale. Mihkel Saarpoomi meel muutub uuesti ärevaks.

„Sina, taat, siis ei tule Papiküla alla? hõikab isale, kes seob kive võrkude külge.

Vanamees ei vasta midagi, nohiseb vaid endamisi habemesse.

Võiks küll minna, peremees, sõnab Kärp. „Mis nüüd lolli juttu või... Rumal ka seda satsi teistele jätta.

„Noh, kuidas on?" hüüab Mihkel masina juurest, kuna Arkaadi ja Kiipus pangedega paadi alla vett pilluvad. „Tulete kaasa?

 – 47 –


„Ei tule, vastab Tanel võrgukandamit venesse heites ning vaatab mõtlikult pojale. „Ega maksaks sinulgi sellega segama hakata.

Ent Mihkli paat süüvib juba aluselt tõugatuna vette ja peagi nooljas kere lõikub risti läbi lainete.

„Võta lipud, ulatab Tanel Mallele tähised ja ronib sõidukisse. „Laseme Karsapanga alla, Kärp.

Nad sõidavad põhjaõhtu suunas. Vana Saarpoom ei pööra silmi poja venelt, enne kui see uttu vajub.

Mall taipab vanaäti sõnaahtrusest ja pahurast põminast, kui ränk tal loobuda Papiküla saagivõimalusest, ent teab samuti, see ei sõida teises suunas mitte argusest, vaid et on liialt uhke sirutuma tulu järele, mis nõuaks jagelemist Ristipuu Ludviga.

Ülalt kaldamajast vilgub juba tuluke, kui nad kalasadamasse tagasi pöörduvad. Mihkli mehed on veel merel. Tanel ja Kärp hakkavad vaikides paati rannale vinnama, kuulatades aeg-ajalt, kas udust ei kostu lähenevat mootorisurinat. Kuid sompus õhk ei kanna oodatud heli, kuuldub vaid rullile põimuva traatköie naksumist ja vee ühtlast valgumist kruusale.

„Ei need tule veel ühti, sõnab viimaks Kärp laternat süüdates. „Jäävad õite pimedale kohe.

Tanel istub saralävele ootama, popsutades lühivarrelist piipu.

„Kus nad's nii kähku, sõnab hämarduvale

 – 48 –

 
merele vaadates, „oma paarkümmend võrku täna kaasas.

Mall longib aeglaselt mööda liivast teed üles. Vihmas ligunud riided ripuvad raskeina keha ümber ning jäävad käies jalgu. Liikmed tunduvad puised ja roidunud ning paljas kujutelm kähisevast õlgkotist vallandab magusa haigutuse. Ta lisab sammele pikkust ning jookseb Savilöövi lonkamist matkides majja.

Köögist hoovab vastu toppa ja soojust; tahmunud plekklamp valgustab vaevaselt madalat ruumi. Takernahkne koer närib urisedes leivakannikat, irevil kihvad nurga poole pööratud, kus istub jalutu. See ikka veel siin, jahmub Mall; selle olid nad ju sootuks unustanud.

„Tere õhtust, hüüab lävel seisatudes ning silmitseb vigase kössivajunud kogu. „Kas magate?

„Ei maga. Ju sai tukkuda küll.

„Mari oleks võinud teid sauna juhatada... Mari!” hüüab tahapoole.

„Perenaine vist läks välja.

Ah nii... Teised tulevad nüüd ka varsti.

„Jajah... Kas ikka veel sajab?

„Jah sajab.

Mall läheb pimedasse kambrisse, heidab märjad riided truubi äärde ja poeb sängi. Paar-kolm mõttekildu eksleb peas, kuid jõudmata neil püsivamalt peatuda, ta vajub sügavasse unne. Magab raskelt, unenägudeta. Siis korraga kostuks nagu maa alt sammude müdinat ja inimhääli. Kõrv tabab lusikate klõbinat, pliidilt

 4 LUB nr. 153 – 156        – 49 –

 
tõmmatava katla kriiksatust ja eraldab kellegi turtsuva aevastuse. Kuulatab läbi une Mihkli matsuvat, valju juttu, ent peagi vajub see kuhugi kaugele ning kõik jääb vaikseks. Äkki virgub värahtades ja tõuseb küünarnukile. Õige: ruudule koputati Ta jookseb aknale, surub näo vastu klaasi, kuid silm ei eralda midagi vihma-öö pimeduses. Seal koputatakse uuesti.

„Kes on?

„Lase sisse," kuuldub väljast „Mina olen...

„Krõõt! hämmastub Mall ja avab akna. „Küll aga kallab... Tule ruttu!

Õde ronib tuppa, kobab istet ja paiskab sellele suurräti.

„Mari käis veskis, lausub sosinal. „Uued võrgumehed lähevad sinna... Too mõni kasukas, ma viskan siia põrandale.

Mall võtab Krõõda ümbert kinni ja talutab ta sängile istuma.

„Oot, ma süütan lambi ja kohendan veidi, ju me mahume siia mõlemad.

„Ei, ära süüta!... Küllap saab niigi.

Nad lamavad sõnatult teineteise kõrval, kuulatades vihma kohinat ja korstnas lõõtsuvat tuult. Mall aimab, õdegi nüüd mõtleb vist ajale, mil magasid samuti selles kambris ruudulise lapivaiba all, tuulest karedate põskede ja kurekorbas säärtega. Siis maailm algas Ojasuu joome tagant ja lõppes Karsapangal sinetava metsaga; Kotlasaarelt vilkuva paagi juurest viis tee taevasse, kus elas see lehviva juuksega habemik, kes muretses sepikud Saarpoomi lauale, kasvatas

 – 50 –

 
hahapojale suled ja poetas marjad visnapuisse. Kõik Varamäe, Papiküla ja Laheküla inimesed olid taevataadi lapsed, ei see küsinud, kas kellelgi olid jalas pastlad või kuipalju võrke rippus vabedel. See maailm ei teadnud midagi ahastusest, ülekohtust ega pimeduses kobamisest.

„Sina siis käid nüüd merel, ütleb viimaks Krõõt ning lisab mõninga vaikimise järel: „Sinul on hea.

Kuidas sa arvad?

„Sinul... sina vähemalt võid elada nagu tahad.

Mall ei taipa, mida õde mõtleb ning küsib tasa:

„Aga sina, Krõõt?... Kas sina ei või? „Ei... ei, ma ei tea... Ära päri.

Tükk aega õed on vait; Mall tunneb, kuidas Krõõt väriseb ja kui külmad on sõrmed, mis ta käe haaravad. Äkiline hellusviirg läbib südame, ta suleb Krõõda oma embusse, kes tundub ta käsivarte vahel lihatu ja habras kui kümneaastane laps.

„Ma kardan, sosistab Krõõt end õe vastu surudes. „Oi, küll mul on hirm!...

„Ära karda... see on nüüd mööda. „Sa ei tea... sa ei tea, misuke olen.

„Kulla pai, silitab Mall rahustades Krõõda juukseid. „Sina oled hea, kaunis, ainult ära mõtle neile aastaile.

„Ei, ega see... mina... Mis mina...

On kuulda, kuidas vihm hakkab raugema ja kuski kaldaunaruses öökull huikab. Krõõt lebab

         4*        – 51 –

 
kõveras, käed kramplikult rinnale surutud ja küsib tasa:

„Kas see... piirituse-Leo... Kunas see uppus?

„Jäälagumise ajal see paat Kotlast leiti.

Krõõt tõuseb istuma ja küsib kõhiseva, võõralt kõlava häälega:

„Kas külas kõneldakse veel, et Ristipuu Krõõt oli Kodara Leo armuke?

„Mine'nd ometi... kes siis nisukest laimujuttu...

„Ei see ole laimu jutt... Mina... Oi mind õnnetut! viskub äkki näoli asemele ning jääb liikumatult lamama, kuna kurgust sumbunud oie tungib.

Mall ei taipa isegi, mis temas on tugevam, pahameel või kaastunne. Veerandtundi möödub veerandtunni järel, ja aeglaselt nagu hahkjas aovine tuleb tagasi äsjane hellus õe vastu, kes magab või teeskleb magamist, käsi põse all, must juuksepalmik lahtipõimununa kaelal.

 – 52 –


Hommikuks muutub ilm selgeks. Päike kerkib veest ahta lõiguna, värvides tumepunaseks mereserva, kaugeneva paekalda ja paadi kohal lendlevate kajakate tiivaalused. Järjest verevamaks tõmbuvad kitsad pilvevöödid, mis looklevad rohekassinisel taevakumerusel, peegeldudes pudeliklaasina tumedas vees.

Peeter Kiipus istub paadininas ja vaatleb värvidemängu enese ümber. Ikka teravamaks muutub ere kuma, iga silmapilguga avardub lõõmav helkimine, kuni viimaks kogu meri ja taevas löövad loitma pimestavpunase hiiglaleegina. Jälgides seda pilti, ärkab mälestis ühest lahinguööst sama ranniku idasopis. Muhklik põõsasmaa pöördus siis pahempidi mürskudest, paas paiskus taevani, tuli, muld ja terasekillud vihisesid segamini läbi õhu. Ega ta kõrvust vist hajugi see lõhkemismürin, kuulide vile ja surijate ümin. Üle laipade roomas siis, üle haavatute verest kleepuvate laugudega, uskudes end iga hetk tilkeks rebitavat. Jäi lamama kaldaäärele, haarates kinni peenikesest puutüvest, võikusest ja hirmust uimane. Ning siis kui tulistamine tihenes vahetuks raginaks, siis lõi mere taga koit õhetama ning päike tõusis helendava kettana. Vesi tõmbus kirendama kollase, punase ja lilla

 – 53 –

 
loendamatuis varjundeis, pilved särahtelid ning laht kastus üleni virvendavasse kulda. See oli noor toomingas, millest hoidis; iga mürsku see tervitas õite puistamisega. Meenub, kõik see priiskav sädelus, värvidetants ühelt, kadu ja häving teiselt poolt sisendasid esmakordselt aimuse elu ja surma mõttetust juhuslikkusest. Surudes näo vastu siledat tüve, tajus ta vihasegast ahastust oma võimetusest, eluihast ja ümbritseva looduse ükskõiksusest.

Kiipus, hakka sõudma!” hüüab Mihkel Saarpoom ja lööb rusikaga kajutikatusele. Masin seisma, Savilööv! Esimesed võrgud peavad siin olema... Mis põrgu pärast’s need lipud veel ei paista? vahib ta ringi, hoides kätt silmile varjuks.

„Kas oleme kuivanud kuuse kohal?pistab Rein oma karupea kajutist välja. „Kuusk, ja kuuse taga lubjakuuri katus. Nojah, eks olegi seal.

„Mis pergli silmamoonutis see's on? Arkaadi, vaata sina!”

Noor Teleegin konutab paadipäras, rasvased juuksed silmil tolknemas, ning rebib paistetanud laud vaevaga lahti.

„Kas näed võrke?

Venelane vaatab korra uniselt ringi.

„Ei näe, sõnab haigutades, nihutab mütsiloti kuklasse ja vajub uuesti suikuma.

„Sina, tibla, ära maga! karjub Mihkel vihaselt ja põrutab kahaga vastu paadiäärt. „Võrgud

 – 54 –

 
on ära! Sa tuline kurivaim, neli uut võrku! Lase edasi, Savilööv, põlenud rehe alla!

Ent põlenud rehegi all pole jälge Varamäe meeste püüniseist, samuti kolmandas, neljandas ja viiendas kohas. Mihkel Saarpoom trambib, vannub, peksab rusikaid kokku nagu meeletu.

„See on Ludvi, ma ütlen, Ludvi, see saatana pisuhänd. Seda ta oli nn varane, seda ta kaagiroog valvas! Ankruköiega mina poon selle põrgulise ta enese väravaposti, ärgu ta saagu enam lusikatäit körti kõrisse! Kakskümmend võrku! Oh sa suur sunnik, kakskümmend võrku!

Savilöövi Rein vahib üha pead vangutades merele ja sügab murelikult oma karvast kaela.

„Oi häda, hädakest, sõnab nutuselt, „vaat nüüd minu eide saia-leivad ja puha! Ei saa meie Ludvile midagi teha, temal rästikunahk hõbetraadiga kere ümber...

„Ära jaburda, lollakas!” käratab Mihkel vihamäratsuses. „Mina sel mehel kaela käänan! Teleegin, põrgukoer, mis magamine sul nüüd on?

„Mina sugugi ei maga, ajab venelane hädaga kaela sirgu, „ma niisama natuke... Nu?

„Pole siin kedagi nu! Võrgud viimseni Ludvi kurgus, pole jäetud siia tohurulligi.

„Ehk ajas tuul teise kohta? arvab Kiipus. „Eile puhus lõunast üsna tugevasti.

„Mis see raasuke nüüd, heidab Savilööv käega. „Vaadata ju võiks, peremees.

Nad läbivad vee risti ja põigiti ning keeravad viimaks suures kaares Varamäe randa tagasi. Taneli paat seisab oodates redelil.

 – 55 –


„Küll see aga läks kähku!” jookseb Kärp maabuvale paadile vastu ja viskab köie selle ninna. „Kas küll rebestas võrgud täna?

„Ju rebestas jah, pigistab Mihkel läbi hammaste ning hüppab kruusale. „Mis need siin...? lööb ta vee äärde kantud korvid ja poolikud jalaga laiali.

„Helde lootus, kus võrgud? karjatab Mari, kes tõtanud esimesena sõiduki juurde. „Võrke polegi!

„Kuidas pole? hämmastub vana Saarpoom ja ruttab üle paadiääre vaatama. „No mis see tähendab?

„Ei see tähenda muud, kui et Ristipuu Ludvi on röövliks hakanud, sõnab Mihkel. „Minul kaksteist võrku, Arkaadil viis, Savilöövil kolm kõik ära!”

„No selle eest ta saab rauad! hüüab vana Teleegin. „Kohtusse kaebame, terve ranna kutsume kokku, kui sellest varganäost muidu jagu ei saa!

Tanel Saarpoom istub kivile ja teeb käega tõrjuva liigutuse.

„Ei rand siin aita midagi, sõnab värisevi huuli, „ega saa kohtustki meiesugune õigust. Parem oleks küll ajada seda asja omavahel, ilma lärmita!

„Mina lähen Ristipuule, astub Mihkel isa ette, rusikad taskupõhja surutud. „Küllap tulen toime selle tõpraga nagu traanitünni veeretan selle kaldast alla, nii et meri sumatab!

 – 56 –


„Kivi enne koiba siduda tähendab Kärp, „ei see vaju muidu põhja,

Taneli otsaesine tõmbub kortsu.

„Jätke'nd nisuke... Ei kõlba Saarpoomidel esimesena Ristipuude õuele astuda.

„Noh, siis ma ootan kaldateel, kuni see randa läheb, ja siis...

„Õige jah, vaimustub vana venelane. „Kaldateel jah, põõsas ootame, kõigil malakad käes... Ja kui Ludvi tuleb, siis püüame ta lassoga kinni, vo! Meil läks külas preester hulluks, siis ei saanud ka muidu kui lassoga...

„Vägivalda mina ei taha,” sõnab Tanel. „Aitab sellestki, mis oli. Minu arvates on kõige parem, kui saadaksime Kiipuse Papikülla.

Kõigi pilgud suunduvad Kiipusele, kes istub veel paadis ja vahib küüsi närides merele.

„Selle? küsib vana Teleegin hüljatsevalt.

„See näikse ju päris mühakas olevat. Parem juba lähen mina oma poisiga. Kus Arkaadi?

„Arkaadi põõnab saras, lausub Kärp ja lisab kohe õhutades:

Kiipus, Kiipus ikka, tema jah mingu, temal nagu need konksud ja kavalused kõik sulad.

„Seda minagi arvan, tõuseb Tanel Saarpoom kivilt ja astub Kiipuse juurde: „Vaat mis, Peeter-poeg, sõnab rinnuli paadiäärele laskudes, „me nüüd kaalusime seda lugu. Sina õite mine Ristipuu Ludvi juurde ja tee see asi klaariks. Kas lähed?

„Eks võib minna, on Kiipus nõus. „See hoiab sinna neeme taha?

 – 57 –


„Jah, valge korstnaga maja kalda äärel. Võta vene poiss ja Savilööv kaasa, kes teab, mis kõik...

„Tühja kah, heidab Kiipus käega. „Mida's nisuke Ristipuu Ludvi ikkagi...

„Nojah, tee kuidas arvad, lausub Tanel ja ajab enese sirgu. „Aga nüüd kähku merele!

Mehed tõukavad paadi vette, Kärp istub masina juurde ning peagi kaob paadi hall kere veesinasse.

 – 58 –


Päike seisab juba keskhommikus, kui Peeter Kiipus kuusiku vahelt kaldateele keerab. Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik, mille tülitanud ruskusest helendab paemurd riitalaotud kivitahvlitega. Kaldasein vaatab merele lubjasena ja elutuna, üksnes all sügavas tõmbub maa haljendama, kollendavad tolmlevad pajupõõsad ning vidistab mõningaid vesilinde. Meri vinetab liikumatult-hääletuna, kajastades tumedamas lahesopis neemel kasvavat männisalka. Eemalt, tömpnurgana etteküündivalt kaldaveerelt hakkab paistma hall majahütt. See siis ongi too Ristipuu Ludvi kants, mõtleb Kiipus õuele astudes ja ringi vaadates ühüü, sel mehel näib muud südamel olevat kui ta saun ja sealaut! Elamut piirav aed on ümber kukkumas, laudakatus sisse vajumas; läve ees vedeleb kalasisikondi ja piimaseid pütte, mille juures tuhnib kaks lauana lahjat siga. Aidaesisel päikesepaistes istub rõugearmine naine ahvenaid rookides ning jääb võõrast kortsus kulmul vahtima.

„Jumal appi! Kas peremees kodus?

„Kodus küll. Eks minge sisse.

Kiipus astub esikusse, kuhu kuhjatud igasugu puukolu, riideid ja püügitarbeid, ning koputab kambriuksele. Sees kõneleb keegi valjul häälel

 – 59 –

 
ja kuuldub seejuures rusikaga lauale põrutavat, nii et miski tärinal maha kukub. Kiipus koputab veel kord; silmapilguks jääb kõik vaikseks. „No tule sisse, mis sa täksid!” tõmmatakse siis ta nina ees uks valla. Kiipus astub tuppa. See on võrdlemisi suur, krohvitud seintega ruum, mille akna taga sinetab mere ääretu avarus. Pika laua ümber hallis piibusuitsus istub kümmekond randlast, kõik töörõivais, tuulest parkunud nägudega, karudena puised ja kohmakad. Laual seisab mõningaid plekkplaskusid, ning üht neist lastakse parajasti ringi käia.

„Tea mis kuulub? küsib ukseavaja väike, karvane mehejäss, silmitsedes tulijat altkulmu.

„Ristipuu Ludviga tahtsin rääkida, sõnab Kiipus ja vaatab ühelt istujalt teisele, püüdes ennustada, milline küll võiks olla otsitu.

Siis räägi, lausub mehejäss. „Mina olen Ristipuu Ludvi.

Imestunult Kiipus mõõdab kõnelejat. Mingipärast oli arvanud, et kohtub turjaka mehemürakaga, kelle astudes painduvad põrandalauad; see ent ta ees on vana ja hall, loogapuuna vimmas, kolkana kuivetunud.

„No eks lase kuulda, kordab Ludvi, säsiste kulmude alt ähmased silmad piilumas, „kust mehi sa oled?

„Mina tulen Varamäelt, Saarpoomide nimel.”

„Ena imet, sähvab Ludvi, kuna ta nägu äkki verestub, „või Saarpoomide saadik?... Sina siis oledki see uus untsakas, läbikukkunud seaduseväänaja?

 – 60 –


Olen kes olen, pole sinu mure. Sina, vanamees, vaata, et võõrad võrgud välja annad!

„Nonoh, tõuseb lauast noor, ripneva alahuulega mees, pannes kämbla küljelkõlkuvale pussnoale, „keda see tahab siin vargaks teha?

„Lase olla, Simu, ju ma ise... Vaata, kirjakoi, sina kääna nüüd aisad ringi ja mine ütle Varamäel, et Ludvi juures suured joomad, et Ludvil kala, raha ja viina jalaga segada, et Ludvi ei karda Tanelit ega tema untsakaidl Et kui Ludvile mõõdetakse toobiga, siis Ludvi mõõdab vaadiga, et tehakse kangemaidki asju veel...

„Jäta loba, külamees, sõnab Kiipus kärsitu käeviipega. „Kas annad võrgud kätte või ei?

„Võrgud?" astub Ludvi lähemale ja silmitseb Kiipust tigeda muigega. „Seda sulle võrgud! tõukab äkki Kiipuse vastu seina, nii et sel müts peast lendab. Meeste mürisev naer paneb kambri kaikuma ning paar häält hüüab heaks kiites:

„Nõndaks, Ludvi! Kange taat!

„Noh, raamatunuhk! hõikab Ludvi, kui Kiipus enese taas sirgu ajanud. „Kuidas silgupüüdja rusikas mekib ka?

„Vaata mul norijat, lausub Kiipus vihaselt, nähes, et vastane jälle löögivalmina läheneb. „No tule's pealegi, kui su oimud kibelevad!

Mehed rabavad teineteisest kinni; algab äge maadlus. Kiipus märkab hämmastudes, et Ludvi on sitke nagu kaldajändrik ja evib küllaltki vilumust jala tahapanemises ning vastukätt haaramises. Põrand müdiseb rüselejate jalge all, laelaudade vahelt pudeneb liiva ning ahjuäärelt

 – 61 –

 
põrub maha torbik kuivatatud kaladega, mis sajavad mööda tuba laiali. Rannamehed jälgivad maadlejaid hinge pidades, unustades põnevuses viinarüüpamisegi. Ent heitlus ei välta kuigi kaua; peagi Ludvil on tuul jalge all ning Kiipus vajutab ta selili põrandale, pigistades südametäiega vastase kõrisõlme.

„Kas sa tõhk annad nüüd võrgud välja? küsib sõrmi lõdvemale lastes.

„Ei anna, ähib Ludvi, „ei anna, kui ka hinge võtaksid!

Kiipus tõuseb püsti ning nõjatub pahurana ahjule. See on nüüd selge, mõtleb laubalt higi pühkides, et rikkusin ära kogu asja. Ludvi laseb enese pigem tükeks raiuda, kui et annaks sõrmevõrtki järele minule, kes ma tema kõigi nende sellide ees pikali käänasin. Kuidas võisingi olla nõnda lühinägelik ja tormakas? Ta silmitseb vargsi lauasistujaid: kui neist keegi ometi tuleks kisklema või tüligi norima ehk leevenduks siis Ludvi jonnakas vihahoog ning pikapeale saaks ehk võrgudki kätte. Kuid mehed toetuvad käsipõsekil lauale, põrnitsevad sõnatult enda ette ning imevad piipu. Keegi ei mõtlegi kaklusele, isegi töllmokk Simu istub rahulikult seina ääres, käed vaheliti rinnal, silmad üsnagi lahedalt Kiipust jälgimas. Kõigi nägudelt nagu piiluks salajane heameel, ning üks meestest, vanapoole, sorakil vurrudega lonkur, täidab kruusi viinaga ja ulatab Ludvile. See ent jääb põrandale endisse asendisse ega võta pakutud viina.

„Käi minema oma viinaga, Taavet Kupp!

 – 62 –

 
Küll mina näen, mis su süda mõtleb... Jaah, nüüd ta on siin maas, see Ristipuu Ludvi, maas nagu murakaväät!... Ja kessi pani Ristipuu Ludvi maha? Linnauntsakas, kirjakoi, minu kalli äiapapa antlanger!... No oota sa! sööstab Ludvi järsku maast ning raputab rusikaid. „Tule veel kord, kui veri kannab!”

„Ei seda ole, sõnab Kiipus ukse poole taandudes, „mida's siin nii mitmel korral?

Nüüd, vennas, koputame teisele väravale, mõtleb samal ajal pealetungijat piiludes juba ma tunnen sind, vanataat!

„Kuhu sa paed! karjub Ludvi ning jookseb Kiipuse juurde. „Maadle veel kord, pikksäär!

„Õige, õige! tekib meeste seas jälle elevust. „Veel kord jah!

Kisklejad rabelevad ja rassivad nagu meeletud; näod tõmbuvad higiselt ruskeks, kaelasooned pingulduvad, mõlemad ägisevad ja pühivad vihaste härgadena. Põrgu mind neelaku! mõtleb Kiipus, märgates, et tal veel küllaldaselt jõudu surumist tagasi tõrjuda. On aga jaksu mu keres, ei ma ise teadnudki. Ning tajudes mõnutundega oma turja tugevust ja käelihaste raugematut pinget, tabab end kiusatuselt, painutada teine uuesti põrandale.

„Vajuta!kisendab Simu rusikaga pingile tagudes. „Tondi pihta, vajuta!

Mehed vajutavad mõlemad, ja näib, maadlusele ei tulegi lõppu. Juba hakkab Ludvi jalg vaa-

 – 63 –

 
ruma ja käsivars väsima, ent ristis hambail ta rõhub vastasele peale, ning veidi aja pärast Kiipus lamabki võidetuna maas.

„Vaat nõnda! hüütakse meeste seast. „Nõnda talle kuluski! On aga kont sul, Ludvi!

„Kont... või see mõni uudis. Nüüd mehed, olete küllalt minu viina kaaninud ja sirkust näinud, nüüd kasige koju!

Sõnavõtlikult kalurid tõusevadki ja hakkavad müdinal õuele vaaruma, kinnitades üksteise võidu, et on, no on vägev taat see Ristipuu Ludvi.

Kui häältekõmin väljas vaibub, täidab Ludvi savikruusi viinaga ja lükkab laua vastasäärele.

„Joo, pikksäär! sõnab istmele vajudes ning rüüpab ise tubli sõõmu. „Küllap ma tean, et lasksid enese meelega maha panna tahtsid, et ma ei jääks häbisse nende rannarontide ees... ole terve! Ei võta mina kelleltki kinki muidu, olgu siis peale nõnda, nagu tahtsid. Joo! valab uuesti kruusi täis, nii et osa viinast lauale voolab. „Või on midagi viga Ristipuu kibedal?

Kiipus tühjendab teise ja kolmandagi peekri.

„Viin on aus, lausub raskeid lauge pilgutades, „ja oled sinagi käre taat, Ristipuu Ludvi.

„Käre taat, sõnab see mõtlikult, joob ning jääb merele vahtima, pea rusikate vahele toetatud. „Pole teist nisukest taati kogu rannaski. Kuhu võrgu viskan, sinna tuleb kala, misukese puu tähiseks märgin, see kasvab sirge nagu nõel. Ei need meremadjakad seal saa Ludvita puile ega maile... jajah. Kui ikka köidan mina võrgu,

 – 64 –

 
ei siis rebesta pärtlitormidki, ja minu soolatud kala püsib kolmandalgi suvel värskemaolisena. Vot misukesi mehi on Ristipuu Ludvi, üle kümne küla kuulus kalur ja paadimeister.

„Või nisukesi, haigutab Kiipus, tundes kehas meelepärast rammestust.

Nisukesi jah. Aga näe, tõmbuvad Ludvi kissis silmad vesiseks, „oma eidele ei kõlvanud, halvaks, vanaks põlgas...

„Ah see Krõõt ikka?

„Krõõt

Läbi tahmunud ruutude paistab sisse maikuu heledat päikest. Ludvi vaatab ärapöörmatult merele, mille kirkas sinetuses kulgeb kauge puri. Silmitsedes vastasistuja kurdunud, halli habemetüükasse kasvanud nägu, meenub Kiipusele äkki Krõõda vahakas pale salapäraselt muutliku silmapaariga.

„Äge eit küll, sõnab muiates.

„Kust sina's tead, et äge?

„Noh, ma niisama... et kui sel tuleb tuju, muudkui saadab aga vanamehe teise ilma.

„Ei tea mina, kas oligi tema...

„Kes siis?

Ludvi püsib veidi aega liikumatult ning sõnab siis:

„Ega ma ütlegi, et see polnud Krõõt... Üks sõda siin oli hommikust õhtuni, naiste kisa kuuldus alla neemeotsale. Ema kadunuke mul oli ka riiakas, võrgutüdruk venelane...

„See seal õuel?

„Seesama. Kiusu aeti, vahet pidamata

         5 LUB nr. 153 – 156        – 65 –

 
kiseldi, joosti kaebama, üks oleks teise leeme-kaussi uputanud. Mina olin mitu kuud linnas haige, ei mina tea, kuidas siin vahepeal asju väänati... Ema vedanud poolele külale silgupoolikuid ja võrgunööri, et tuldagu aga tunnistama.

See tahab Krõõta süüst puhtaks pesta, mõtleb Kiipus kõneleja elavnenud ilmet jälgides. Ju too kõversilmne nastik küürutaski selle turja ja muljus kurrud näole küllap teda vist nutetakse siin tagagi. Kena eit sul, vanataat, igati mahe ja armas, jajah!

„Mis sa, kootjalg, irvitad?

„Niisama heast meelest. Kiipus heidab pingile pikali, kõhistades ühtsoodu joobnu naeru. „Oli vist kallis sulle, mis?

„Oli kallis.

„Tooksid tagasi siia?

Ludvi pea vajub longu.

„Ei see enam tule, kui seni pole tulnud. Ju mina tean, kuidas vana Tanel neid asju keerutab... Tema'p see hässitab lapsi isade vastu ja hoiab tedagi tagasi... ehk vägisigi... Kuule, kas magad? muutub ta hääl äkki erksamaks.

„Mh?

„Vaat mis, sina vii Krõõdale sõna, et las nojah, et siin ei mäletata enam vana, et palutakse andekski veel, et Ludvi jätab viina maha ja kõik... Ütled?

„Eks võib kah.

„Ütle nimelt, et saab teda siin peetama nagu

 – 66 –

 
kuningaemandat, et Ludvi värvib põrandad ja ostab mängumasina tuppa... tulgu aga tagasi. Mis nüüd mina, ei mina pane mikski neid asju, kui aga tema ise...

Kiipus kuulab Ludvi segast, pehmekeelset kõnet, kuni enam ei teagi, kas ta magab või on ärkvel. Ajuti nagu kostuks teispoolt seina sigade röhkimist, samas ent ta istub paadininas ja vahib veriruskesse vette. Siis tekib piinav tunne, et ta midagi unustanud, midagi üsna olulist, end püüdes seda meenutada, kaob viimanegi mõtteniit ning ta vajub otsegu meresügavusse.

Silmi taas avades pole kambris hingegi. Väljas veninud varjud pikiks ning alt paadisadamast kostub mõlade kolinat ja hüüdeid. Kiipus astub õuele ning silmab kaevu juures teenijat, kes tõstab kopsikuga suurde katlasse vett.

„Hei, piiga! Kus peremees?

Tüdruk vaatab üle õla ning Kiipus märkab teravana ette küündivat lõuga ja kokkupigistatud suud.

„Alla läksid, osutab see peaga rannale. „Kästi teile öelda, et võrgud saate kätte merest vanalt kohalt.”

„Nõndaks. Kiipus hakkab värava poole sammuma, kuid seisatub veel.

„Teil nüüd tuleb perenaine varsti koju! hõikab tagasi vaadates.

Kaevu man ei võeta hüüet kuuldavakski.

„Kas viia tervisi siitrahvalt?

„Võivad jääda viimata!” sähvab kartulikeetja. „Võib pordunainegi tulemata jääda!

         5*        – 67 –


Ena risthammast, mõtleb Kiipus süljates, küll aga salvas! Küllap keerutaks sellinegi mürki pudrukauss! ega liigutaks kulmugi... susi seda asja seletagu!

Mihkel ja Savilöövi Rein keedavad parajasti tõrva, kui ta rannale laskub. Higiseina need askeldavad paja juures ega märkagi tulijat enne, kui see vabede alla jõudnud.

„No ükskord ometi” hüüab Mihkel tõrvasegamist katkestades. „Me juba mõtlesime, et vana jäär tegi su vagaseks.

„Ega palju puudunudki.

„Aga võrgud? Kuidas nendega?

„Ludvi lubas need viia endisele kohale.

„Ludvi?... Juba see viib! Ei selle käest saa teisiti, kui pane pussiots kõrile. Ma ütlesin kohe, et sellest tuleb veel suurt saginat ja kohtuskäimist.

„Oieh, oieh, lonkab Rein tulelõkke ümber. „Tohletagu selle juudalise tursakala ja mädanegu soolakala... Minu ilusad, uued võrgud!

Mehed asuvad siunates sõudepaati tõrvama. Päevaveeru ajal saabuvad merelt Taneli võrguseadjad ning Kiipus peab uuesti oma käigust pajatama; kõik suhtuvad umbusklikult Ludvi lubadusse.

„Ega muu nõu ikka aita, virutab Teleegin suitsevaid tükke vette, „teeme lasso. Meil vanasti püüti kõik mässajad ja vargad lassoga kinni. .Sinu oma asi, brat massuurikas tahad elada:

 – 68 –

 
tee vot nii ja nii... ei taha ole lahke, loe palve! Sellel tuleb nahk ajada hirmu täis, ega see muidu võta vaevaks targa inimese juttu kuulatagi.

Ent aovalgel merele sõites ootab mehi üllatus: juba neemenina juurest hakkavad silma Saarpoomi punast-triipu võrgulipud. Piklikus kaares libisetakse viimaste tähisteni; siis paneb Mihkel mootori seisma, käsutab Kiipuse aerudele ning asub ise harkjalu sõiduki randile võrku vedama.

Kelle oma? küsib Arkaadi Teleegin, ankrut ja köiepundart kajutikatusele heites.

„Sinu oma ongi. Rebi's ise.

Paat on lahutatud laudadega kolme ossa; venelane nihutub keskmise lahtri äärele, rabab võrguotsa pihku ja hakkab tõmbama. Paari ropsu järel ta jääb liikumatuna kumarasse, põrnitsedes vette ning lastes kuuldavale lühikese üllatusvile.

„Oi sa tuline!

Püünis ilmub merest raske hõbekangana. Silm silma kõrval sisaldab jämedat, lihavat kala, kogu võrk sipleb ja rudiseb ja sädeleb esimesis päikesekiiris.

„Tasem, tasem, Arkaadi, rebeneb!

„Ei rebene.

Savilöövi Rein seisab muhelevi sui Teleegini kõrval, püüdes kahale vette tagasilangevaid kalu. Kiipus ei saagi teisiti, kui peab ainiti vahtima sellele habemepadrikusse mattuvale näole, mille

 – 69 –

 
pühalik ilme suubub õndsusse hetkel, mil tõmmatakse välja temagi kaladest kubisev võrk.

„No küll, küll on! pääseb tal viimaks. „Küll ikka on!

„On, on, kajatab Mihkel sõbralikult. „Eks näis, kuidas lubjakuuri all... Kuid sealgi on saak nii külluslikult ohter, et paar vanemaid võrke katkeb. Saarpoomi lahter ei mahuta kõiki kalu, osa püüniseid tõstetakse masinaruumi. Vägisi meeste suud kaarduvad muigele, sõnad paisuvad kurgust mängleva kergusega, ehkki püütakse säilitada rahulikku ilmet ja tõmmatakse laup naervate silmade kohal kipra.

Kandub rannalegi erilist pidulikkust, kui paat nagisedes redelile sööstab ja vana Saarpoom helkivat kalakoormat silmates hüüab:

„No nüüd ammutasid lahe tühjaks! Ena kuhigi peal!

Mall jookseb sarast vee äärde, seisatub paadi juures ning ta läbipaistvad silmaterad avarduvad imetlusest.

„Oi kui palju! rõkatab heledal häälel ja rabab rõõmutuhinas Reinu käest kinni. „Siin ju rohkemgi kui mullu nigulapäeval... ja millised mürakad!

Mürakad, mürakad jah, ümatab Rein niiskeil silmil, „muudku särahtlevad, reod.

„Vaata Ludvi-passatskit,” sõnab vana Teleegin nagu pettunult, „või andiski niisama võrgud tagasi...

„Õige küll, see Ludvi jah, asetab Mari laia korvi redelile, „ega poleks uskunudki, et annab.

 – 70 –

 
Tea kuidas see uus mees nõnda...? vaatab heameelest pilutatud silmil Kiipusele, kes tühjendab Arkaadiga kajutit.

Advokaadi konksud puha, muheleb Tanel Saarpoom. „Ole meheks asju ajamast, Peeter-poeg, hea käsi sul oli küll sedapuhku.

Varamäele tekib nagu uut elu. Vaevalt võrgud vabedele laotatud, kui juba ilmub kalasadamasse salk suitsutajaid-naisi ja ülesostja-venelane Lahekülast Haljaid pudeleid välgatab, kuuldub tingimist, vandesõnu ja nagu iseenesest puhkeb siin-seal rõõmus laulujoru. Ei haju järgnevailgi päevil rannarahva elevus: kobaras püsib kala paarikilomeetrilises lahesopis Papiküla ja Ojasuu all. Rikkalik saak teeb mehed otsegu haigeks; Kiipus märkab, vähehaaval nakatab teiste kärsitus tedagi see on õnnemängija ärevus, mis valdab teda võrgu veesttõmbamisel. Ei jõua naised küllalt nobedasti võrke tühjendada, sest vahel tuuakse merest ööpäeva jooksul kolm-neli püüki. Vooris kalanaised ja küüdimehed ootavad sara juures, pimedikuski rannateel ägiseb vankrirattaid, ning vana Tanel lausub hädiselt:

„Ei see vist head tähenda, just kui kadu näitab kohe.

Kuid omal silmad lausa helendavad heameelest, vaadeldes laternavalgel täidetavaid kalakorve. Jätkub siin neid hõbeseljaseid müüa ja perelegi soolata aitüma Issandale, jätkub!

Ei malda Saarpoomi rahvas enam süüa ega sõba silmale lasta, kõigi meeled aina kihelevad

 – 71 –

 
ärevusest. Kes teab, milline juba järgmine püük kas piisab veel kala või tuleb võrk lainest taas tühjana, nagu tulnud nädalatekaupa?

On vaid kaks inimest Varamäel, kelleni ei küüni üldine pinge jalutu kapten ja Krõõt. Päev-päeva kõrval vigane lebab vanas tuulikus, lohistudes üksnes söögiajuks mäele kööki. Pool joostes tuleb sinna topaseid, kalasoomuses mehi, kellest hoovab tõrva- ja higilehka; rutuga need kugistavad toidu ning laskuvad taas rannale, kust kajab vahetult inimhääli ja allaveereva kruusa kolinat. Kõigist tähelepandamatuna Jaak istub oma nurgas, kuulatades lärmikat vestlust ning silmitsedes parkunud, ruskeid palgeid. Viimase sööja lahkudes veab enese tagasi hämarasse kambrisse, või kui jooksva pole häirimas, asetub veskikünnisele pilvi vaatlema ja mõtisklema. Ei need mõtted ole kuigi lohutavad, sest pahatihti veretu suu kaardub nukrale muigele. Kui ometi näeks merdki, sellelt kivitrepilt, laineid ja neid inimesi seal all! Kuid tihe lepavõsastik varjab ta pilgu eest ranna, ta vaid kuulab vee loksumist, mõlalööke, kajakate kriiskamist ja naiste heledat naeru. Vahel hiilib veski juurde vana poolpime koer ning heidab ukse ette pragunenud paetahvlile; kuid peagi Jaagu selts muutub talle igavaks ja ta sörgib pererahva juurde kalasadamasse. On päevi, kuna luuvalu üpris õelaks muutub ja ta karkudega toime ei tule noil puhkudel peab loobuma kööki komberdamisest

 – 72 –

 
ning ta lebab ägades asemel. Pole kedagi, kes tuleks vaatama, et noh, hing sul ikka sees, vana vennas, mäel juba arvati... ei, keegi ei tule. Ammust ajast ta juba harjunud mahajäetusega ning teab ülihästi, kuivõrt tähtsusetu näib temataolise olemasolu terveile, tegevaile inimesile. Ribake võrku, korgipundar või tormis rebenenud purigi neile olulisem tema otstarbetust virelemisest Kordab seda alatasa, kuid kuulatab siiski hinge pidades, kui ülalt maja juurest sammudemüdin läheneb. Ent ikka see vajub tuulikust mööda, sumbudes kaldatee pehmesse liiva. Vendki väldib ilmselt seda umbset ruumi, tulles vaid harukorril riideid lappima või temaga suitsu tegema, eelistades magamist ülal eeskambris pingil või noodasaras.

 – 73 –


Peeter Kiipus lamab murul kirsipuie all ning närib pahuralt hapuoblikaid. Tal on vaba pühapäev, ent ta ei tea, mida hakata peale enesega. Tüdimuseni vahitud juba haopinu, peedivagusid ja kibuvitsapoõsaid roigastara ääres; paaril korral käidud all rannalgi, puhutud juttu vana Saarpoomiga ning maitstud suitsust võetud räimi lähedases saras. Kuid kõigelt sellelt hajunud uuduse värving, kogu rand oma ühetasase lainelöögi ja kalasoolajatega tikub lamenema ilmetuks raamiks ta rahutusele. Ei tema vist kesta enam kuigi kaua seda rühmamist siin kolkas, küllap hajub varsti ta ennatu püügikirg nii pea kui tõmmatakse lahest esimene tühi võrk, läheb temagi.

Kuulatades käo kukkumist kauges haavikus, kerkib äkki mällu Liisa, kuidas see nüüd istub päikesepaistes kuski puistupingil, kollased silmad möödujaid luuramas. See pilt meenutab teisi vastumeelsemaidki küll neid pulbitseb esile, kui aga anda vabadust mälestistele. Uus mõte tõuseb, äsjane hajub, tema enese kuju vaid kandub ühest nägemusest teise. Peeter Kiipus elumaitsja, Peeter Kiipus õnnemängija, Peeter Kiipus sulipoiss-seikleja... Ei see sisaldanud kuigi olulist vahet tema jaoks, kas ta nüüd süvenes

 – 74 –

 
mõnda kohtuakti, kooris kaardilauas sõbra puupaljaks, viskas raha kerjuse rüppe, rookis tänaval pori või armatses naistega polnud midagi, mis oleks säilinud väärikana ta ootava pilgu all. Teab, üldjoontes tajub elu nagu muudki inimesed, ent tema tunnetuslaadis on mingi hämar lülistu, kus käärib alatasa hülgamisiha, närivalt erk ja enesevaenlik. Miks olen just selline? mõtleb kiikuvaile kirsipuu oksile vaadates kes tegi minu selliseks? Ent samas ta haigutabki, viskab ühe jala teisele ning suleb laud. Et sa kõngeksid, Kiipus, oma targutustega! Oled sa mõni sakslane, kes lahastab ja nummerdab end kiukaupa? Ei, kuri võtku kuigi sa oled närukael, oled ometi eesti närukael, elad ja ärpled, nagu su jonnakas süda kutsub!

Kägu lakkab kukkumast ja kaldal levib sügav vaikus.

Kellegi sammud lohisevad üle õue, aidauks kääksahtab ja kuuldub Mari karedat kõnet. Möödub paar hääletut minutit, siis jätkatakse juba valjemini:

„Tea mis lesimine see ongi päevad läbi, silmale ei anta... Külarahvaski imestab juba.

„Las imestab pealegi, vastatakse trotslikult.

„Võieh toredat ja suurelist! Tea mille peale see nn uhke ongi? Kogu rand näitab näpuga ja irvitab... Häbi võiks küll olla natuke. Kalad liisuvad saras, aga appi rookima ei tulda.

„Pole sina minu käskija!

 – 75 –


„Hurjeh, hurjeh, viinameeste veetu, puskari-poiste peetu!”

„Eest ära!” kiljatatakse lõikavalt ning Kiipus näeb Krõõta värava poole jooksvat. Põõsaste taga vilksatab punane seelik, sauna juures, ning keerab nüüd kaldale.

Kuhu see tormab? mõtleb Kiipus tõustes ning astub üle aia tänavale. Põgeneja kaob vahel puhmaisse, kerkib uuesti esile, õiendab jooksul kingapaela ning tõttab tagasi vaatamata mööda kallast edasi. Kõrged anneukud ja valgesarjalised putked lõhnavad imaralt keskpäeva lõõsas; longutallatud sõnajalad osutavad Kiipusele teed. Leiab viimaks Krõõda Karsapanga äärel seismas, hingeldavana, higisena, käed kramplikult rinnale surutud.

„Mida sa siin? astub ta naise selja taha ning haarab kinni selle jakipihast. „Pea hakkab pööritama sedasi... kukud alla.

Krõõt pöörab palavikulise pilgu tulijale.

„Ja kui kukun, mis siis sellestki?

„Nonoh?

„Ju parem lamada seal all, kui kuulata päevast päeva näägutamist ja haukumist, irinat ja sõimu nagu hunt see närib minu kallal!

„Kes nii?

Vennanaine. Tilka vett ei anta tänituseta, koeragi peetakse paremini kui mind.

Ta istub Kiipuse kõrvale rohule ja vahib alla sügavusse, kus lained löövad laksudes vastu paeseina ja ränirahne.

 – 76 –


Jooksu peält, kinnisilmi, sõnab nagu iseenesele, „suure hooga, siis... poeproua hüppas siit alla, selle suure kase juurest.

„Kas sai surma poeproua?

„Ei jää see ellu, kes nende kivide otsa kukub.

Mõtlesid sinagi...?

„Kust sina tead, mida mõtlesin, ja mida mitte? Ja kui mõtlesin tea kellel sest oleks sooja või külma?... Ei oska mina enam olla, pole minul paika kuski!

Ta huuled värisevad, põsil hõõguvad punased laigud ning vaade eksleb merel. Sinihalli lagendikuna see sirutub taevaääreni, mille vinetusest eraldub vaevu märgatava sakina kauge Kotlasaar.

„Ju on Papikülas keegi, kes sind ootab.

„Ludvi? hüüab Krõõt kahvatudes. „Ennem jooksen metsa puu alla, huntide juurde elama, kui sinna!”

Sakramendina see ootab sind. Uue maja lubas ehitada, länikudki üle kullata, kui aga tagasi läheksid. Ülekohut tegime temale, nii ütles ei Krõõt olnud süüdi milleski.

„Kas ütles nõnda?

„Just nõnda. Nutmagi hakkas sinust kõneldes. Küllap see vahib nüüd vahetult Varamäe poole.

Vahtigu! Kui ka pimedaks vahtigu ennast, ei astu mina üle selle läve! Kerjama lähen, linnauulitsaid pühkima lähen, aga sinna mina oma jalga enam ei vii!”

 – 77 –


Krõõt paiskab need sõnad tõtates, pea kuklasse heidetud, sõrmed ärevalt rohukõrsi katkumas. Tormikalt ta rind kerkib ja vajub ning kulmude vahele tekib sügav kurd; harvad hambad puurduvad sügavale huultelihha, nagu tahtes häirida esilekerkivaid kujutelmi. Kiipuslgib ahta näo jumevaheldust, pruunjate laugude värinat, ning äkki näib talle see naine oivalisena ja ihaldusväärsena. See on ju selle jässjala, selle Ludvi oma, sosistab miski sisimas. Ent vaade Krõõda suule pillutab laiali kõik kaalutlused. Lubatud või mitte lubatud on's seda kunagi varemgi küsitud?

„Ei kesta mina nisukest elu, sõnab Krõõt veidi aeglasemalt. „Kui läheksin ikka kuhugi tööle...

„Tule minuga linna, Krõõt.”

„Linna?

Linna jah. Küllap saan suurepalgase koha, hakkame härraste moodi elama, sõidame ringi, paneme sinu siidi-satsidesse ja sametisse...

Kiipus imetleb isegi, millise kergusega lobiseb. Surub Krõõda enese vastu ning jätkab sosinal:

Oled ilusam kui kõik linnaprouad, mitu korda kenam ja nägusam... Kas läheme linna elama?

„Sinuga?

„Minuga.

„Ei sa vist usu isegi, mis räägid.

 – 78 –


„Usun, usun... Oled mu meele järgi rohkem kui ükski muu.

„Ei tohi! püüab Krõõt lahti rabelda, kui Kiipus ta huulile suudluse surub.

„Ei tohi?

Ei!

„Ah sa arvad, et Ludvi...? Ei sel nässakal ole midagi ütlemist, kes laskis naise süüta vangi panna ega liigutanud sõrmegi. Pole nisukesel enam mingit õigust sinu kohta. Liialt hea olidki sellele lambanäolisele, kes söandas sind mõrtsukaks kuulutada.

„Ei ole tema...! pääseb Krõõdalt oiates ning ta peidab näo kätesse. „Mina... mina ju tahtsin teda tappa!”

Kuid Kiipusele on ükskõik, mida Krõõt ka ei räägiks. Et see kunagi tapmismõtteid hautas ja mürki segas, sellepärast see pole vähem ihatav just vastupidi. Kõlatuks sosinaks murdub selle hääl ning pea vajub jõuetult rinnale; samas ent silm lööb jälle trotslikult leegitsema ja esmakordselt Kiipus näeb Krõõda huulil naeratust tigedat ja nukrat. Ei see tõrjugi teda enam tagasi. Tuul kannab kustki kõntsa- ja mudalehka, õitsvas ristikus sumiseb mesilasparv ja sügaval all karjamaal keegi laulab heledal häälel ikka üht ja sama. Kiipus puurib vaate rusketäpilisisse silmisse, kuuleb omaenese kärmeid südamelööke, ning talle tundub, et see kõik juba loendamatuid kordi olnud väsinult naeratav naine, järsk kaldaserv, meri ja see kauge laul see kõik ammust ajast iganud ja pisi-

 – 79 –

 
varjudeni sama. Sulgedes Krõõda embusse näib talle seegi juba vähem-paeluvam. Ei see ikka olegi nisuke nagu arvas, vaid üsna tavalisi vananevaid naisi, teravahäälne ja salapärataotlev. Kõõrdsilm, soonkael, üsna sobiv eit Ristipuu vanataadile, sest juuksed sel hallid, ihu kuivetunud ja nägugi juba kortsus.

 – 80 –


Ega Krõõt teagi enam, mitmendat päeva lamab siin pimedas aidas, ja kas seinaprao vahelt sinetab aokuma või õhtune videvik. Ta on maganud kaua ja rahutult, jampsinud painavais nägemusis ning ärganud ajuti üleni higisena, suutmata taibata tõeluse ja viirastiste piire. Nüüd ent hakkab selguma ta kurnatud ajus, meenuvad järk-järgult kõik elamused vanglast vabanemise päevast tolle pühapäeva õhtuni, mil viskus siia asemele otsusega, et nii pea kui laskub kaldale öörahu, jookseb tagasi Karsaseinale ning kukutab enda alla sügavusse. Ju oli uskunud end seisvat järsundiserval; kuulis kohisevat õhku kõrva ääres ja omaenese valukarjatust teravaile kivele paiskudes. Tundis, kuidas hing irdus koolnud ihust, hõljus kiirtetombuna lõpmatusse päikesepaistesse, mis helendas vastu kõrgelt kaldalt. Nii hea oli libiseda ühest valguselainest teise kehatuna, vabana kõigist piinust. Siis ent äkki vajus ta kohale must vari ning sügavusest kerkis hiiglane, kelle nägu oli peidetud soomuskatte taha. Krõõt Ristipuu, vaata tagasi! kuulis häält, mis oli kui tuulemühin sügisööl. Ta vaatas tagasi ning nägi tumedat tompu lähenevat, mis tungis kivikiiluna ta kiirtekehha. See on mõrtsuka süda! kajas ruumis soomusnäolise hüüe;

 6 LUB nr. 153 – 156        – 81 –

 
vaata tagasi! Ta purustatud valguskesta sööstis nüüd jälk, mädapaisetaoline lihatükk. See on hatanaise süda! Vaata tagasi, Krõõt Ristipuu! Järgnes südameid, mis paadunud kõrkusest, valest ja kiuslikust meelest; hambuliste raudtükena need kinnistusid tema olemusse, nii et see muutus valus-raskeks ning hakkas allapoole langema. Maakamarast läbi, ikka sügavamale, sügavamale, vastu tumepunasele tulele, mis lõõmas seal all; juba riivasid teda esimesed leegid ning ta virgus enese hirmukiljatusest.

Viirastis lülitas viirastise, üks nägemus ajas taga teist, ta peas kumises vahetult ning ihu tõmbus vaheldumisi külmaks ja palavaks. Keegi käis aidas, istus asemeäärel, kohendas rätti ta pihal ning ulatas kruusist vett rüübata. Ta jõi masinlikult. Teadis, tulija oli Mall; ent enne kui jõudis midagi öelda, vajus juba uude unenägude keerisesse.

Nüüd ent tajub üsna selgesti ümbrust ja olukorda. Ta elab jah, ning temasse tekib nagu vaikset rõõmugi, et hakkab taas toibuma ja tunneb nälga. Käsikaudu kobades ta leiab seinalt kimbu kuivatatud kalu ning asub neid närima. Kalad on vintsked ja tulisoolased; esimene isu vaigistatud, avab ettevaatlikult aidaukse, et minna kaevule jooma.

On sume suviöö. Kogu kallas mähkub sooja hämarusse ning kirsipuie vahelt helendab sinkjas taevas mõne kahvatu tähega. Vuhinal lendleb nahkhiir õue kohal ja kaugel, odrapõllu taga saeb rääk. Krõõt võtab kaevust vett ning joob

 – 82 –

 
üle pangeääre. Veskiuks kääksatab; heitunult tõmbub ta haopinu varju. Ent see on vaid vigane, kes asetub ägades kiviastmeile istuma. Ei ole und sellelgi... Tea, kus see pikakoivaline hurt nüüd... llap vist hingepõhjas ikka irvitaski, ehk küll ütles, et... Irvitagu! Ju põhjustki selleks küllaldaselt nagu kohtlane viskus tema esimesele narritajale kaela. Kahjurõõmugi tundis tol puhul veendudes, et ei ole nüüd enam ühtki tagasiminekuteed. Mida's temataoline üldse... Hiilib vahel pähe sääraseid mõtteid, et kui saaks endist viisi elama hakata, käiks rannas võrke tühjendamas, lapiks purje ning küpsetaks kapsalehel jälle odrakaraskit sellele oijeh pentsikuid soove! Ei tule selliseid aegu enam tulemaski, asjatult õrritabki ennast nisukeste kujutelmadega ei lähe tema eluilmas Ludvi juurde tagasi. Ning ometi kiusab teda see mõte vahetult painajana see järgneb kõikjale. Kui teaks midagi veel rüvetavamat, haaraks kinni sellestki, et vaid süvendada kuristikku, mis teda Ludvist lahutamas. Sada korda pigem surma kui selle silmade ette!

Krõõt laskub kaldast alla, tõtates erutatult neeme poole. Meri roosatab öisest ehast, kaugel vilgub üksik tulilaev ning kuski kivide vahel vidistab unine lind. Kuis igatses noil hirmsail aastail seda randa ja suitsulõhna, ent kui sootuks omasem oli see kõik kujutlusis. Tema on võõras siin, võõras neile inimesilegi seal ülal. Tema lihane laps väldib teda pelglikult, vend ja vennanaine näeksid meeleldi, et kaoks ülearune leiva-

         6*                – 83 –

 
sööja. Isa vaid osutab talle heasoovlust ent kas tohib tema eales purustada selle lühinägeliku enesepetet? Ei hingegi, kelle ette võiks astuda valeta, kõiges omas süüs ja häbis. Mall vahest Ent see tuimavõitu tüdruk mõistaks teda sama vähe nagu too kriiskav vesilind või katlalill. Järsult lükkabki tagasi kõik Malle hoolitsuse, sest selle noorusvärskus ja lihtmeel aina süvendavad ta enese viletsustunnet ja teeskluse rõhuvust. Ei jõua tema enam!...

Kui saaks kõike uuesti alata küllap võiks olla mitu korda õnnelikum seesama elu. Eos püüaks summutada kurja alguse, läheks kaugelt ringi kiusatusest, suleks silmad ja kõrvad hukutava ees. Ja mispärast seda Ludvitki nõnda vihkas? Et oli vana, näotu, joodik ja veidi juhm? Kuigi oli, mis siis sellestki? Ju on elatud hullemategagi, mõned naised jooksevad muhkupekstuina rannal ringi, nutavad põllenurka ning elavad taas edasi. Ei Ludvi tulnud eales käsitsi kallale, olgu siis, et vahel mõne asjaga viskas või rusikaga lauale põrutas. Ämm ep hakatas kõik jonnid ja riiud, nagu puuk see oli kõikjal risti ees, üha läites, tänitades ja hässitades. Oleksin võinud olla veidi leplikum, suruda hambad risti ja kannatada. Kui oleksin neelanud alla keeleletükkiva sõimu, kes teab kas temagi oleks söandanud siis sedasi norida ja kiusu ajada. Krantsina haukusin vastu, sähvas ämm sõna, ei jäänud minagi võlgu. Karvugi jooksin talle kord jõulureedel, kui kinnitas vorstiotsad tikkudega, kuna mina käskisin siduda lõngaga. Ei

 – 84 –

 
sellepärast oleks küll pruukinud vihastuda ja vanainimest lööma minna, ent nõnda tormakas ja mõistmatu olin siis. Küllap nüüd teaksin, kuidas elada ja olla, kindlasti teaksin... Õelat sõnagi ei lausuks, tasaselt, lahkelt paluksin. Kuid ei nüüd tulu ühti kahetsusest, pole minul kuski enam ütlemist, ja ämm magab kuusiku taga kabeliaias.

Öö on nii leebe, neemel männid lehkavad vaiguselt ja liiv õhkub veel päevasest soojusest Juba sealt puie vahelt paistabki Ludvi võrgusara ja pruunjas puri.

Krõõt astub vee äärde ja seisatub siledal raudkivil. Siin istutud sageli võrgulisi oodates, sõmerliiva laineisse pildudes ning tusaseid mõtteid hautades. Pahuralt siin rapitud räimi ja küüritud poolikuid, südametäiega loobitud turski kõrvesse, päevadekaupa askeldatud külg külje kõrval sõna lausumata, vihaselt vaid nohisedes. Iga kivi, põõsas ja võrgupuu äratab halbu mälestisi, meenutab mõtteidki, milliseid keris kunagi ühe või teise eseme juures.

Ülalt eeskambri aknast vilgub tulekuma.

Tea kes seal nii hilja veel...? Kui minna õite ja vaadata, hiilida vargsi õuele... Aga kui nähakse, kui koer haukuma hakkab?

Ent juba ta sammubki kaldaseina poole ning tõttab siira-viira looklevat rada üles. Ebamääraselt eralduvad hooned hallist hämarusest, kuski lõhnavad õitsevad oad ning sauna juures kahiseb vana haab. Urisedes pikakarvane koer sööstab esikust õuele, haugatabki korra

 – 85 –

 
vihaselt, ent hakkab samas tasa vinguma, joostes tulijale saba liputades vastu ning tikkudes selle käsi ja nägu lakkuma. Krõõt tunneb, kuidas ta silmad niiskuvad; või see rõõmustub tema tulekust, see mäletab... Ta astub maja merepoolse seina äärde ja vaatab kambriaknast sisse.

Laual põleb kupliga lamp, heites enese ümber ahta valgussõõri, kuna muu osa ruumist püsib hämaruses. Ludvi istub laua ääres ja paikab saabast. Küürus, longus päi see veab niidi läbi pigitüki ning hakkab õmblema; aeglaselt ja kohmakalt nõel liigub ta karvases käes. Piste pistme järel kinnitub lapile, siis äkki tõstab ta näo ja kuulatab.

Oi, küll see aga jäänud vanaks ja õõnes-palgseks!... Keda see ootab veel nii hilisel tunnil?

Võib-olla ootab mind ehk rääkis toona tõttki see laaberjalg?... Kui viimati see siin valvab päevad ja ööd, ei malda magadagi, et saaks kohe vastu tõtata mulle, kui juhtuksin tulema? Aga küllap kuulatas niisama, kas alt ei kostu piiritusmeeste märguannet või võrguliste hääli mida's tema minust enam... Ei tema mõtle minule teisiti kui viha ja sajatusega, võigas ja jälk vist mälestiski minust. Mida see küll teeks, kui teaks, et seisan siin akna taga?

Aga kui minna sisse, viskuda ta jalgade ette ning tunnistada üles kõik, midagi, mitte midagi varjamata? Ei siis leiduks enam säästmist, jalaga see tõukaks mind uksest välja, või haa-

 – 86 –

 
raks laualt rautatud liistu ja lööks mu maha. Kui löökski löögu! Mida mul teisaltki oodata?

Krõõt väriseb nagu palavikus. Minema siit, minema siit!

Ent juba koputabki võbisevi sõrmi aknaruudule, kuuleb oma südame metsikut tuksumist ning vajub jõuetult seina najale. Oi, mis ta nüüd ometi tegi?

Meeled töötavad pingutatud erkusega ja rinnus suriseb valus viirg. See on ju Ludvi, kes sealt majanurga tagant jookseb, palja jalu, lehvivi hõlmu saabaski veel säärtpidi käes. Nüüd see seisatub tema ees, äigab kämblaga üle näo ja tahab midagi öelda, kuid vabisevate huulte vahelt tuleb kuuldavale vaid arusaamatut üminat.

„Sina, Krõõt, sõnab viimaks vaevu, „kas... kas tulid kallast mööda?

„Ei, üle neeme.

„Ma ju... juba mõtlesin...

Ei see tea isegi, mida tahab öelda, vahib aina märgunud silmil tulijale otsa ning hingab kähku ja lõõtsutades. Habegi mehikesel värisemas ja hääl härdusest mökitav.

„Mõ... mõista öeldagi, kuidas sind ootasin.

... Ootasid?... Mind?

„Oi, küll mina ootasin... ikka salaja lootsin, et tuled...

 – 87 –


Mispärast sa... mispärast need põõsad siin ära kuivanud?

„Need parberitsid... Tamaara valas kogemata soolvett...

„See veel siin?

„Siin küll, kogeleb Ludvi hädiselt. „Ega mina teda peaks, ema tahtmine see oli, et elagu siin või surmani... Kui see juhtub kuidagi pahasti ütlema, siis mina... kohe... jajah. Lähme sisse, mida's me siin...

Ta sammub Krõõda ees majja, ise üha neelates, silmi pühkides, järjest uusi lauseid alustades ja katkestades.

„Vaat, see oma teljed siia üles settinud, sõnab tagakambri ust avades. „Ena paharetti, ma küll keelasin, et vahest sa tuled...

Väsinult Krõõt istub voodiäärele. Nüüd oleks aeg tõtt öelda, mida ta ometi ootab? Ent ei suuda, nii pea kui seda häälemöginat kuuleb ja neid silmi enese ees näeb, vajub rindu külm viirg ning miski nagu nööriks kinni ta kõri. Pärast ehk, homme, mõni teine kord, ainult mitte nüüd selles terashallis hommikuhämaruses, mil kõik näib nii kalk ja trööstitu...

„Kuidas sa need aastad... kas oli küll hirmus?

Krõõt langetab vaikides pea.

„Mis nüüd sellest kõnelda, tammub Ludvi jalalt jalale ning sügab oma paljast rinda, „eks see ole teada... Sa vist pole päris tervegi?

Väsinud olen, sosistab Krõõt.

„Katsu nüüd magada, jah... Oot, ma toon

 – 88 –

 
selle... Ludvi tatsab kirstu juurde, tõmbab välja tumepunase vaiba ning laotab Krõõdale. „Küllap pärast... Ütlen Tamaaralegi, et tasa talitaks."

Ta seisab vähe aega telgede juures ning väljub siis hääletult.

See läks nüüd, tänu taevale! Oleks ometi seljataga too kardetud kõnelus!... Nüüd oleks olnud paras aeg, ei vist pärast tihkagi enam Üsna pehmekeelseks ja nutuseks see muutus liigutusest sootuks ununenud siis need vanad pahandused ja riiupäevad, ei muidu... Ämma lillelise vaiba tõi mulle peale, murelikult päris tervise järgi ning käib nüüd kikivarbail eeskambris, et võiksin segamatult uinuda. Kui õige püüaksin hoole ja hellusega oma süüd lepitada ent kas ongi võimalik nisukesi eksimusi hävitada? Kui kõik elamine-olemine juba siledasse rööpasse vajunud, siis võiks ehk seda öelda... ju see andestab. Sõrme ümber võiksin selle mässida kui tahaksin, sest see näikse mind ikka veel hoidvat... kordagi ei tuletanud meelde minu endist räpakust ja õelust. Küllap sel oleks põhjust mõndagi ette heita kas või sedagi, kuidas vahel nädalatekaupa teda võõrana ja mossisnäolisena vältisin ent sõnagi ei lausunud sellest Ei ole teist nisukest nagu Ludvi, ju see näeb, kuidas oskan hinnata tema südameheadust ja püsivat meelt... ju näeb...

Kui Krõõt ärkab, seisab päike kuivanud

 – 89 –

 
põõsaste kohal ning alt kostub maalevinnatava vene naksumist. Juba need tulevad võrgult täpsalt samuti kolisesid kivid rannal aastategi eest, kiunus köiepooli pide ja sahises vesi neemenina liival. Endiseks jäänud see kambergi oma laigulise krohvi ja tuhmunud Õlimäepildiga käokella kõrval, mille pommiketi otsas ripub veel seesama vaskrõngas, mille ta sidus ühel tuisusel taliõhtul. Eeskambris roogib keegi ahjust süsi ja logistab siibreid. Ust avades silmab Krõõt leivamõhele kummardunud kogu, kes ei näi märkavatki tema tulekut. Kui nüüd kõnetada lahkelt seda ämma endist käsilast, hoiduda minevikku riivavast jutust, ehk saaks kuidagi toime sellegagi. Võib-olla see ei söanda esimesena rääkima hakata, peljates, et ehk mäletatakse veel tema luuramisi ja kahekeelsust. Kui see aga ise tahaks rahus elada, ei Krõõt mainiks sõnagagi möödunud asju...

„Oot, Tamaara, ma aitan! haarab ta kinni leivalabidast, et sellega ahjusuule minna. „Kas pühkisid välja tuha?

Ent tüdruk kahmab ta käest labida ning viskab lauale.

„Ei siin küpsetata esimest korda leiba, et õpetama tullakse! Ju saan niisamagi!

„No ära ikka nina peast hammusta!

„Pole minul ühti!... Vaadatagu aga ise, et ei hakata jälle pulbreid aidanurgisse soetama!

„Kuidas sa ometi julged...?

„Kas mina õite teiesugust kardan? Tea mida

 – 90 –

 
siia otsima tuldi?... Kas nüüd oma sülitatud kapsad jälle maokad küllalt?

Ei Krõõt kuule enam seda rabedat häält; paukudes virutab ukse enese järel kinni, jookseb sauna taha ja laskub silmili pajupõõsaste vahele. Et see ingeri kerjatüdruk ometi söandas nõnda... nõnda... Suured õigused näikse sellel siin olevat. Kas Ludvi ajaks selle minema, kui seda nõuaksin? Küllap ehk ajakski...

Sealt ta vist kuulukse juba tulevat, oleks nagu kostunud tuttavat naerukabinat. Kaldateel lähenebki Ludvi oma võrgupoistega. Virila muigega vaatleb Krõõt õuele astuvaid mehi, ning ta rusikassetõmbunud käed vajuvad lõdvalt lahti. Hea tahtis olla sellele seal, tollele sammalnäole, keda nähes pageks kuhugi kaugele, kus miski ei meenutaks selle olemasolu. Oi halastaja Issand, mis sellest kõigest küll saab?

 – 91 –


Tanel Saarpoom astub saunast välja kastesele murule. Ta kondid tunduvad painduvad äsjasest pehmitusest ja punetav nahk kipitab veel vihtlemisest. Oli aga mees leili viskama see Kotlasaare kalakuningas Sakkar Jorsa oma käega pesi pärast tema seljagi puhtaks ning uhas üle jaheda veega.

Ei lähe see rikas ja uhke naljalt kellegi teise kehviku ristluid seebitama küllap vanataat teab tolle lahkuse põhjust ja mispärast see ilmatu tore hõbepeeker ja muud kingid lauale pandi. Öeldagu pealegi, et sõideti jaanipäevaks kirikusse ning juhiti paat niisama vana tutvuse kohe Varamäe kalasadamasse jumalale tänu, pole vana Tanel veel neid viimaseid sõgedaid. Kunas neid saare Jorsasid varem kirikus nähtud, ja tea mispärast siis õite jaanilaupäeval juba suurele maale sõideti, kuna ometi kuuldi paadimeest saunaesikus kiitlevat, et see valge lelu viskunud siia poolteise tunniga?

Ega oleks küll uneski näinud, et selliseid mehi üle tema ukseläve astub. Ja kui kõik hästi läheb, millise pöörde võtab siis kogu elu saab temagi veel vanas põlves maitsta isandapäevi. Kui Mall aga ise tahab... jajah...

Üsna kergel jalal vanamees sammub õueaiani

 – 92 –

 
ning nõjatub rinnuli kaldateed silmitsema. Küll aga kipub nüüd hästi minema, vägisi kohe õnn tükib tema juurde. Ega tahakski ühe valuga nõnda palju hüvesid, justkui hirm hakkab sellise kuhjumise ees. Et seda kalagi tänavu nõnda ohtrasti piisab võiks küll veidi kehvemaks jääda saak, muidu neil nooremail kaob nagu aukartuski võrguvedamise vastu. Ent all saras seisavad tündrid reas nagu sõdurid, kolmkümmend ahjutäit saadetud linna suitsukala, rääkimata koormaist, mis läinud läbi hangeldajate käte.

Ja et Krõõt tagasi läks Papikülla kellel sest suurem heameel kui vanaätil? Olgu see Ludvi nüüd pealegi natuke tömbiaruline või nii, aga muidu ikka mees mis mees, ei saa öelda eriliselt halba midagi. Viha ta näikse endiselt pidavat Varamäe rahvaga, ja vististi keelab Krõõdalegi siiatuleku, ent pole Varamäe omadel vajagi tea mis paksu sõprust; peaasi, et naine jälle oma laulatatud mehe juures. Kui neil ainult sobiks nüüd see elu paremini kui siis... aga küllap sobib, kuna ju pole enam vana Kadrit seal tulihargitamas ja näib see Krõõtki sootuks paindlikum ja pehmeloomuliseni.

Olid, olid rasked ajad, ent täna pulbitseb Taneli südames nii palju nooruslikku kergust, et läheks või kauge pillihääle perrä luusima. Maja poolt kaldub praekala ja munaküpsiste mahedat hõngu praetagu aga ja keedetagu, et oleks omal võtta ja kõlbaks külalisilegi pakkuda.

Vanamees pilutab äkki hämmastunult silmi:

 – 93 –

 
mis lummutis siis sealt kerkib?.. See on ju Ristipuu Ludvi, kes ilmub leppade tagant, vaarub üle liiviku ning seisatub teda silmates värava ees. „Tere, tere, papa!” hüüab Ludvi pehmel keelel ja nihutab kaabuloti kuklasse. „Kas võtad vastu või saadad koerad kallale?

Kuluks sulle küll Muri kitli külge ajada, mõtleb Tanel ning sõnab aeglaselt:

„Kui räägid mehe juttu, astu lähemale; tuled aga riiuplaaniga, siis mine parem kohe tagasi.

„Ei tule riiuplaaniga poja järgi hoopis tulingi.

„Vaat nõnda.

Mehed lähevad istuvad aidaesisele. Ludvi võtab taskust viinapudeli, rüüpab lonksu ja ulatab Saarpoomile.

„Joo papa, ei see ole mõni sakste lörts, vaid puhas vabariigi valge... Eks see ilmavärk on veider küll, kui hakkad mõtlema... küll on veider.

„Jajah, eks ta ole.

„On, on veider... Kus peab ikka olema mürakas see maakeragi, et kõik siia peale ära mahub, Varaküla ja Papimäe, Setumaa, Soomemaa ja tea mis Indiadki veel! Kas pole õige, papa? Ja kõik need meeriklased ja murjanid söövad leiba nagu meiegi, rühmavad ja veavad võrku, tõmbavad vahel pead purju ja lõpp on kõigil ühesugune! Oi papa, küll on, küll on hale lugu!

 – 94 –


„Mis sa, väimeespoeg, siis sellest nõnda kurdad?

„Ega's ma seda üksi, pühib Ludvi silmi ja võtab tubli lonksu, „ma niisama jällegi, et... Sina, papa, anna mulle andeks, mis sulle paha olen teinud. Ega olnudki tea mis viha, paharett niisama torkis tagant, et mine nüüd tee seda ja seda... Krõõdaga leppisime ära, ega's sinagi...

„Ei ole minul ühti, kui aga ise õigeks saate.

„Saame, papa, sedasi saame, et lust kohe. Võta'nd üks vägev lonks ja lepime ilusti ära Nüüd ma alles hakkan elama, küll mina ehitan nüüd suure paadi, suitsutamissaragi löön sügiseks üles ja toon linnast uued võrgud. Sa ei usu, papa?

„Küllap usun, Ludvi. Ole meheks jah.

„Pojagi õpetan võrguseadjaks, et teeks isale au vanas põlves. Angerjaid hakkan püüdma, lõhesid ja sugu suitsutama; oma lodjaga vean linna, et ei saaks venelasekrae mind enam nülgida...

Tanel kuulab väimehe juttu ja naeratab. On see üks kummaline päev täna järjest tuleb aga meelepäralist juurde. Ju Krõõt ikka neid asju seal klaaris, et va tobe aru pähe võttis! ja lepitust otsima tuli. Pentsik olekski viha pidada; mis oli, see oli, kriips peale ja kui jääbki mõnel südameunarusse midagi valutama, küllap see siis on igamehe oma asi.

Mis see nüüd siin kiitleb nii toredalt ena mul lõhepüüdjat, hea kui sugugi sabapidi pihku saab! Aga eks puhuda ju võib, üsna mõnus sedasi istuda ja kuulata, vere rinnus surisedes ning jalgade mõnutsedes pehmeis

 – 95 –

 
kummeleis. Jajah, see siin tema õu, ait ja majalogu; all hammustab hiirjas hobune krõmpsudes rohtu, paadid seisavad kolmekesi üksteise kõrval ja meres kiiguvad võrgud see kõik on tema, vana Saarpoomi oma. Poeg tal tubli töömees, Krõõt nüüd jälle järjel, ja kui Issand aitab, saab Mall veel suuregi koha perenaiseks.

Juba see Jorsa tulebki saunast sirge ja tugev nagu tammepalk, tumeverene, mustahabemene, lumivalge särgikaelus valla. Jalutab maja poole, piilub sisse kambriaknast ning suundub siis kaldaäärsele, jäädes seal mõtlikult õuele vahtima.

„Kes see neis kaldapõõsais töllendab? küsib Ludvi viinapudelit keerutades. „Oleks just kui Jorsata Sakkari moodi.

„Tema'p ongi jah.

„Näeh, või tema ise...? Mida's see siin...?

„Mine neid rikkaid tea... eks ta vist tulnud niisama käima ja vaatama.

Küll see aga tegi totra näo, hämmastusest unustas suugi valla. Hoople veel oma sara ja lodjaga, vennas, arvasid küll, et vana Saarpoom kukub nüüd imestusest maoli. Ehee, Varamäel nähtud küllalt lotje ja siiavõrke küllap siin tuntakse lainetki paremini kui Papikülas. Ei tuleks muidu nisukesi isandaid kui Kotla Jorsa Saarpoomi sauna vihtlema ja õuele jalutlema, kui siin poleks igati osavaid ja väärikaid mehi, jajah!

„Ei ma teadnudki, et Jorsa sulle nõnda

 – 96 –

 
sõber, sülgab Ludvi läbi hammaste. „Nisukesi tähtsaid siis siin majutatakse.

„Sedakorda'nd küll, sõnab Tanel ja muigab rahuldatult Majutatakse-söödetakse Varamäel kuulsaid ja rikkaid jah, ent on lauas ruumi kehvemailegi velledele. Ega ole omagi pere just väike, ena kui tilgub muudkui üksteise järel saunast ruskenäolisi mehi Teleegini-papa, Kärp, Kiipus Peeter... jalutugi komberdab esikust õuele ning laskub kaevu juurde pakule istuma.

„Kanäe, vana Ristipuu! venitab Kiipus laisalt ja longib aidaesisele. „Kas juuakse äiaga lepitusliiku või?

„Seda jah, seda jah... Eks rüüpa ka minu uue elu õnneks aitüma sinulegi.

„Mis eest minule?

„Ju on midagi, mis eest Joo! No mis sa vahid?... Joo!

Olgu siis peale sinu ja su truu eide terviseks! Et su pere kasvaks ja võrgud võtaks!

„Vot sedasi jah! hüüab vana Teleegin Ludvile vastu selga patsutades, silmad viinapudelit seiramas, „et tuleks silku nagu sindrit!... Ole sina terve!

Ta joob suure sõõmu, lööb sõrmedega nipsu ning ulatab pudeli Kärbile.

„Kuule, Mihkel! Tule nüüd siia! viipab Ludvi käega, kui see saunauksele ilmub. „Rüüpa sinagi minu terviseks!

„Pole mul sinu tühja tervist vaja! jõmiseb

         7 LUB nr. 153 – 156.        – 97 –

 
Mihkel pahuralt ning astub Jorsale vastu, turi vimmas, takusest särgist jäme kael punetamas.

Ludvi nagu tahaks püsti söösta ja kuhugi minna, ent jääb siiski aidatrepile istuma, nägu sünge, silmist äsjane elevus kadunud. Keegi ei pööra temale enam tähelepanu kalakuningas ju läheneb nüüd sealt, ning Kärp pärib sosinal:

„Jorsa kinkinud sulle kalli hõbekannu kas on tõsi, peremees?

„Ju on.”

„Vo? imestab venelane. „Kas on ka raske?

„Pole mina teda vaaginud... Mall ae! hüüab Tanel kambri poole, „too see uus kann siia... ehk leidub plekiuurdes kaljagi sisse valada... Noh, Jorsa, kas oli ka konti mööda Varamäe leil?

Ei see vastagi kohe, mõõdab enne mehi uhkel pilgul ning sõnab siis aeglaselt, iga sõna kuldtükina kaaludes:

„Kehvalt sul köetakse sauna, Saarpoom. Peaksid nägema, kuidas meil Jorsalas leil käib.

„Kuidas ta sul’s käib?

„Nõnda et lava tümiseb ja keris vilistab.

Siis käib vägevasti küll, söandab Ludvi tähendada.

„Mis sina's arvasid?” lausub Teleegin põlastavalt ja ajab rinna ette, „Kus meil mõisas kaks sülda puid aeti korraga ahju, leil litsus aknaruudud katki... Sinusugune rääbis poleks kannatanud sinna üle ukse süljätagi, vo!”

„Mis Jorsal viga sauna kütta, Jorsal Kotlas

 – 98 –

 
kaski küllalt. Kas see kirdepoolne metsmaa kuulub ka teile?

Kuid Jorsa ei võta vaevaks Mihkli küsimusele vastata; toetudes õlaga puutüvele, ta vaatab ainiti majalävele, kuhu parajasti ilmunud Mari ja Malk

Tanel silmitseb külalise muhelevat palet ja muigab rahulolevalt. Vaat kui muutub sootu lahkemaks selle nägu, ei nüüd pöörata enam pilkugi tulijalt. On siiski midagi vanal Saarpoomil, mis paneb rikka Jorsagi ihalema olgugi et muidu siin kõik mustuke ja madal ning saunad kehvasti köetud. Küllap juba maksab nisukest piigat ihata jah, ena kui nõtkelt astub üle muru, heleverene, kuldjuuksene, ise armsalt naeratades.

„Kas toon sulle kannu, isa? küsib Mall kirsipuie all seisatudes.

„Ei, minule küll mitte.

..Kellele siis?

„Küllap peaksid teadma, kellele, lausub Mari. „Ega igaühele passigi nisukesest kallist peekrist pakkuda.

„Nõnda jah, sõnab Jorsa habet silitades, „ehk leidub siin mõni mees, kes seda vääriks.

„Vääriks?”

„Jah, kes oleks ära teeninud nisukese joogi.

„Nii? kergitab Mall kulme, viskab järsu pealiigutusega silmilelangenud juuksekahlud kuklasse ning keerab ringi.

Mari asetab ristis käed kõhule, nägu häbelikust naeratusest kurdumas. Taneli silmalaud

         7*                – 99 –

 
kipuvad vägisi märguma, aga samas vihasööst asendab äsjase meeleliigutuse. Mida see tüdruk ometi...? Juba Jorsa sirutas käe tulijale vastu, Mall ent heidab talle naeruse pilgu ja sammub

edasi... Kaevu juurde see läheb ning ulatab peekri jalutule.

„ Jooge!”

„Mi... mina? kohmab vigane üllatusest rabatuna. Mispärast mina?

„Sest et ma tahan nii.”

Ent ei saa Jaak astjat veel suu äärde tõsta, kui juba tormab Mari tuulispeana Mallele järele.

„Vaata lapsetemput hüüab ta pahaselt, rebib Jaagu käest kannu ning jookseb Jorsa juurde, näol taas mesine lahkus säramas. „Nõnda need koolitatud inimesed on, ripa-rapa, regi rattile...! Ärge'nd pange tähelegi... Kui ikka teeksite meile seda au ja rüüpaksite siit

„Ei ole tahtmist praegu, lausub Jorsa kortsus kulmul ja ulatab kannu oma paadipoisile.

„Nojah, muidugi... ehk tuleksite nüüd ja maitseksite meie korpe ja ahvenapoegi...

„Lähme, jah, tõuseb Tanel aidatrepilt. „Tulge teiegi, mehed!

Nad lähevad maja poole ning Jorsa vaatab läve ees tagasi.

„On see sandikegi sinu leivas? küsib Tanelalt, nähes, et vigane neile järele lohistub. „Mis ta on sulle, mõni sugulane või?

„ Jumal hoidku! tõttab Mari õiendama, „see on ühe võrgumehe vend, saab teda siin

 – 100 –

 
pooldist armu pärast... natuke puudulinegi vist teine, lisab sosinal.

„Ju näikse teda siin enam hinnatavat kui täiearulisi.”

„Ärge ikka nõnda, Jorsala peremees, lausub Tanel rahustades. „Ei see olnud muu ühti, kui tühipaljas vigur... Minge'nd sisse, küll ma tulen kohe.

Mehed siirduvad kambrisse.

Tanel läheb tütre juurde, kes toetub kaevurakkeile ja närib köömnevart, liikumatu pilk õhtutaevasse suunatud.

„Mispärast sina, Mall, alandasid Jorsat sedasi kõige rahva ees?

„Ena mul imet, sõnab tüdruk mossis huuli. „Mis ta siis kelgib siin oma varandusega.

„Ei see kelkinud poole sõnagagi, ehk küll olekski asja, millega kiidelda... Rumalasti tegid, nõnda rumalasti, et minul vanainimesel häbi hakkas Võib-olla sa ei taipa, tüdruk, misukese mõttega see tuli ja mispärast need kallid kingid ühes toodi...

„Küllap ehk taipan, ära muretse. Pole minul tarvis nisukesi juudi vaipu ega hõbekopsikuid, viigu aga rahuga Koilasse tagasi!”

„Ei ole Jorsad nisukesi mehi, kes tulevad või lähevad meietaolise käskides, ütleb Tanel karmilt. „Need teevad, mis tahavad, ja sina, tüdruk, ei pruugiks olla nõnda turtsakas!”

„Päris õige jah, sähvab Mari, kes tõtanud kaevule vett ammutama, „küll aga võib inimene totrasti teha! Sa püha lootus, kus sellel ikka

 – 101 –

 
olevat kirstud täis siidiriiet ja kaleviriiet, naha moodi riiet ja tea misukest veel! Viljakotid seisvat riidas, salved, kastid, kirstud vara täis ikka suhkrud, kohvid, seebid, viinad, kõike sega jalaga! Meil kodukülas teati rääkida Mari summutab hääle sosinaks ja vaatab ringi „tema'p puhastavatki need leeteile joosnud laevad, vandiraiujad nad olevat mõlemad emaga!”

Tanel kortsutab tusaselt kulme.

„Ei tea sina öelda, kas raius kirves vandid või lõhkus maru.

„Ei tea, muidugi, muidugi ei tea... Küllap torm vist ikka jah Sellele mehele peaks tegema puha meeltmööda, igati austust üles näitama... ja see juhm viib kosjapeekri kerjasandile, hurjeh! Ei ma imestagi, kui Jorsa pärast sööki paati istub ja vihasena ära sõidab... Nüüd veel oleks aega asju seada, muidu küll on hiljal

Ta jookseb tagasi maja poole, nii et vesi üle pangeääre loksub.

Tanel silmitseb Malle naeruvinelist palet, sügab mõtlikult lõuaalust ning pöördub ka kambrisse minema.

„Üht mina ütlen sulle, tütar, seisatub veel joogiküna juures, „ära tee midagi tühjast jonnitujust või koolis õpitud halpusest. Iseasi on koolitarkus, iseasi elutarkus, ja teist Jorsa sarnast pole kogu rannamaal.

 – 102 –


Viimane jaanik kustub Laheküla mändide vahel, vaibub kauge lõõtspilli heli ning mere taga lööb taevas helendama. Kalavene lõikub hallrohekasse vette, tuul plaksutab lippu paadipäras ning madalad laineharjad tõmbuvad kollakalt särahtlema.

Mall toetub kajutiseinale ja silmitseb kriiskavaid kajakaid, kes lendavad vastu punasele koidule. Seal kuski vee ja karide taga on Kotlasaar, kuhu tahab viia teda perenaiseks see silgukuningas. Mõrsjana kõnetaski teda äsja jaanikul, sellise jõhkra omasusega, nagu kuuluks ta juba Jorsalasse. Ei see muidu nõnda julgelt, kui mitte isa... küllap nad omavahel paristasid teda ning Jorsa ei usu uneski, et verivaesel võrgutüdrukul võiks olla midagi sellise õnne vastu. Ei ta osanud muud kui vihaselt naerma pursata ja minema joosta. Et ta isa ometi... Ju need jutud silguvürsti rikkusest tõusid pähe kõigile Varamäel, et nõnda meelitsetakse-keelitsetakse ja kas või nahast välja ronitakse, et aga pälvida selle heatahtlust. Küll need nüüd hakkavad noomima ja noogutama, ei talle vist jäeta enam hingerahu. Kas jõuab tema vastu seista koduste tahtele?

 – 103 –


Kui see võrk tuleb nüüd tühjana, mõtleb esimest tähist veest tõmmates, siis olen mina enne talve juba Kotlas... seal metsasel rannikul, kust paistab mandrijoon vaid selge ilmaga kõrge puu ladvast vaadatuna, nagu teavad rääkida kalurid...

Püünis ilmub veest halli puntrana, sisaldades vaid meriheina ja vetikaid. Päästes lahti seosenööri kerkib esile teine võrk seegi kalata. Mall tõmbab ja tõmbab, taas rutemini, taas vihasemini, ent kogu püüniserida vajub tumeda kuhjana paadipõhja, ilma et ainuski kala kuski võrgusilmas helendaks.

Huuli närides ta laskub sõiduki ninna; küll võib tema ikka olla lapsik, et narritab ennast selliste asjuga. Tühjalt või mitte ei lähe tema saarele, kui ka igavesti nende võrgud tühjaks jääksid ei saa keegi teda sundida!

Rannale tagasi pöördutud ja võrgud tuulduma laotatud, ta läheb üles. Õu on veel vaikne, üksnes hommikutuul sahistab kaldalepis ja avatud kambriaknast kostub magajate norskamist. Mall ootab aidalävel, kuni päike tõuseb; siis heidab ta jahedale põhukotile ning peagi muretu uni korvab ta meelihärmi.

Ta virgub seina tagant kajavast müdinast, hüüdeist ja segasest kõnesuminast. On kaugelt juba üle keskpäeva. Õuel seisab ja lamaskleb poolringis umbes paarkümmend meest, jälgides ärevalt kaht maadlejat Jorsat ja tüsedat

 – 104 –

 
kabelivahti. Eemal maja varjus istub Mari mõninga kirjupõllelise kalurinaisega; jalutu kapten konutab veskikünnisel, pea käte vahele toetatud.

Mall istub kirsipuu haralisele tüvele heitlust vaatama; ägedalt need rassivad, nagu otsustuks nüüd elu või surm. Kui Taavi ometi tugevamini rõhuks, nii et vajuks seljali too Kotla kuulus rikasmees! Tore oleks näha, kuidas see siis sipleks ja millise näoga maast tõuseks. Kuid ei saa Taavist rõhujat juba tal omal tuul kandade all, kõlkakotina kõigutab Jorsa teda siia-sinna ning paiskab siis mütsatades murule.

„Ohoi, kooljakubjas, on sul aga rasva ja rammulhüüab pilgates ja vaatab toredalt ringi, kas ka küllalt imetellakse tema jaksu. Imetellakse, imetellakse, lastakse karedat naeru ja taotakse kämblaid vastu reisi.

„Maha pani see Kabeli-Taavil... Ena Jorsat, või muudku... Küll sel ikka näikse olevat rammu!”

„KüIlap see juba... tahab Tanel Saarpoom midagi öelda, ent ta ei suuda muud, kui endamisi naeru kohustada. „Nisukesi mehi... oi...

„Kes tahab veel tulla? hõikab Jorsa sõõri keskele astudes, ilme naerune ja üleolev. „Kes tuleb?

„Ei vist söanda enam keegi, vaatab Tanel ringi, „tohoo pele, või nõnda hirmutasid ära, Jorsa, meie mehed!

Kalakuningas asetab käsivarred ristamisi rinnale ja heidab põgusa pilgu aida poole.

 – 105 –


„Ei leidu mulle Kotlaski väärilist vastast, kus ometi mehed muidu priskemad... Seda mina tõotan siin vandega, kirgastub ta silm uhkest vaimustusest, „kes paneb maha Jorsala Jorsa, see saab omale Katkuraba kalasauna kõige täiega!”

Meeste hulgas tekib äkki lärmakat elevust. Kuidas? Mida see pajatas? Kingib? Maju, jah, kingib silgukuningas, Katkuraba kalamaja juba vannuti selle omaks, kes käänab Jorsa murule. Küll nüüd leidub maadlemishimulisi, kessi's nisukest asja ära põlgab, tule jumal appi! Kui see ka mehi korgipuntraina lennutab, katsuda võib sellegi pärast sääraseis tingimusis ju lüüasaaminegi küllaldaselt maokas. Juba neid trügibki ettepoole Koorusk Vidri, Kokk Simu ja Sepamardi poiss need nüüd mõned asjalised, lähevad niisama untsutama... Vat, Varamäe Mihkel tõuseb pakult... küllap see ehk jaksab.

„Mihkel, Mihkel! hüüavad mehed. „Saarpoomi Mihkel maadelgu!

„Kas Mihkel tuleb? küsib Jorsa.

„Seda jah. Lahti nüüd olete küll Katkuraba kalamajast!”

„Vara hoopled, vennas, sõnab Jorsa aeglaselt, „enne ikka rihime rammud, küllap siis aega jämedat jagada.

Ent pole sest kohmakast suurt maadlejat ühti kolmandal-neljandal pealesurumisel juba kaotabki tasakaalu ning kalakuningas rõhub ta piha vastu maad.

 – 106 –


„Noh, karjub punetavat nägu meeste poole pöörates, „kas on karu selili või ei ole?

„On selili jahi... Mis nüüd sind rääkida, ei meil ole sulle kohast vastu seada.

„Näen isegi, et pole... Kui ehk sellega veel prooviks, osutab küünarnukiga jalutule, omal hambad ülbest muigest välkumas. „Hoi, kargukrahv, tule Jorsala sandiga maadlema!

Meeste mürisev naer summutab viivuks merekohina. Küll ikka konks see Kotla kalakuningas ena misukest peenikest naljagi oskab visata! Ei jalutu-Jaak taipa midagi selle lõõpimisele vastata, istub aga peale kössturjana veskiuksel, silmad totrad kui vanal hobusel, kuuenäru rinna eest rokane. Jorsa... oi nisuke alles mõistab ja on! Mitte asjata ei kõnni see nüüd tollihärrana õuel ringi, pea seljas, juuksekarvadki tähtsusest säramas.

Kuid leidub siin neid kadedaidki, kes põrnitsevad kulmu alt ja näivad just kui vihased; nagu too lonkur Taavetki, kes imeb südametäiega piipu ja sõnab pead vangutades:

„Aga kui ikka Pikk-Peeter hakkaks, ei siis peaks vastu Jorsala peremeeski.

„Kuidas see ütleb? seisatub Jorsa ringi vaadates.

„Ütlesin, et ei te peaks vastu Peetrile. Seda mina nägin oma silmaga, kuidas see virutas Ristipuu pikali... ja pole Ristipuu kont neid kehvemaid.

„Jajah, õige jutt, jah, lisab Simu, „pikali see käänas, jah, vana Ristipuu.

 – 107 –


„Tulgu aga välja see pikalikäänaja, hüüab Jorsa kõlaval häälel, „küllap siis näeb, kas peab vastu Jorsala peremees või ei!

Peeter Kiipus pikutab veidi eemal humalaritvade varjus, käed pea all, kustunud pabeross hambais. Juba jookseb tema juurde mõningaid mehi ning Jorsagi astub lähemale, silmitsedes uudishimulikult maaslamajat.

„Tõuse üles, Kiipus!” hõikab Sepamardi Sass. „Tule Jorsaga maadlema!

„Mis ma ikka maadlen, vastab Kiipus loiult.

„Vaat kus hülgenahk, tusanevad mehed. „No tule, tule, ehk saad veel Katkuraba pärishärraks sedasi.

„Pole mulle tarvis mingisugust Katkuraba.

See ju näikse olevat nõnda tõre, et ei söanda lähedalegi minna. Isevärki olekuga too Taneli võrgupoiss ikka sõnaaher, uimane ja just kui millelegi tige kui juhtubki harukorril naerma, siis kuidagi üsna hääletult ja viltu sui. Ega võtagi vaevaks paigalt nihkuda, olgugi et Jorsa juba tükk aega selle tõusmist ootab.

„Ena inimest, ei see viitsi ennast liigutadagi!

„Kes teab, kas on viga viitsimises, istub Jorsa vanemate meeste juurde. „Ehk viitsiks mõnigi, kui kere poleks hirmu täis.

„Küllap vist jah, noogutab Tanel. „See ongi viimasel ajal nõnda turris kohe.

Kuid Jorsa tunneb, et siiski miski pole enam nii, nagu oli varem. Tõeliselt ja puha endist viisi tema ikka see vägev Jorsala Sakkar, kes painutas kõigi pihad murule; ent ometi too sulas-

 – 108 –

 
mees oma hüljatseva loobumusega nagu oleks visanud peotäie sõmerliiva talle vastu vahtimist. Mine võta kinni, kuidas see popsikari sellest aru saab, võib-olla arvatakse koguni, et Saarpoomi võrgupoiss ei pea Kotla Jorsat küllalt toimekaks vastaseks... kuuldus see ju olevat endine kohtumees või muud sedasorti saksemat. Juba neid juudalisi näikse, jah, siin-seal sosistlevat ja silmi pilgutavat... ei kannata sellist segast asja Jorsade veri! Jalule ajab ta selle upsaka, maksku mis maksab küll siis juba läheb kõik nii nagu minema peab, ja hajub irvituski nende puukide nägudelt.

„Hei sina, Kiipus või kes sa oled, hõikab ta püsti karates, „kuule nüüd, mis ma ütlen! Kui sina peaksidki minust rammu poolest üle olema, siis annan sulle peale kalamaja veel sõudepaadi ja terve satsi suurekalavõrke!

„Oi seda Jorsat! imestuvad rannamehed. „Või paadid kah ja võrgud...! Kiipus, ära ole ometi viimane rumal!

Ent juba lamaja rebibki laud lahti, sügab mõtlikult nina ja küsib haigutades:

„Kus ta's on, see sinu kalasaun? Kotlas?

„Kotlas jah”

„Mõni pehkinud hundilaut vist?

„Jorsala piiride vahel ei elutseta hundilautades! kähvab kalakuningas paisuvi hääli, kuid lisab varsti üsna rahulikult: „Kahe kambriga maja, sara, kaev, tubakamaadki hea lahmakas.

„Sinu juttu nüüd, lausub Kiipus kahtlevalt. „Mehed, kes on näinud seda Katkuraba kohta?

 – 109 –


Mitmed on näinud. Kupp Taavet on alles jäälagunemise ajal näinud.

„Misuke see on? Kas räägib õigust Jorsa?

Üksikus kolkas see saun, Jorsalast tükk maad põhja pool, väikese jõe suus. Häid kalastamiskohti seal on küll lahekäärudes, hurtsik aga puruvana, katus sõelana auklik...

„Ära valeta, lombakas! põrutab Jorsa. „Paarist kohast ainult ongi laastud lahti, muidu saun mis saun, pole unaral kedagi!

„Kas seal lõhesid ka leidub?

„Ju neid tuleb kudema sinna igast kaarest.

„Heakene küll, sõnab Kiipus, „maadleme's pealegi, Jorsa.

Nüüd see tõuseb kõiges oma pikkuses ja astub kalakuninga ette. On aga suured, sirged mehed mõlemad, Jorsa veidi laiem olust ja ka muidu tüsedam.

No küll nüüd saab näha vägevat mängu mehed taanduvad muheldes, jättes vabaks õue avarama osa. Pahurana Jorsa sõrmitseb oma habet ja vaatleb, kuidas vastane kuue seljast võtab ja põõsasse heidab. Nõnda toredalt see küsitles teda nagu kirikhärra, kes käis Kotlas maksusid nõutamas; omal pole särki ihul, aga söandab Jorsala Jorsaga kõnelda kui mõne külasandiga!

„Kas Jorsa teeb pärast uuele peremehele liigud kah? hüüab keegi pealtvaatajate salgast.

„Kui liigud, siis liigud, vastab kalakuningas muretul häälel, olgugi et pilk püsib süngena. „Aga kui Jorsa tuleb võitjaks, siis Kiipus läheb

 – 110 –

 
käpuli kaevu juurde ja joob sellest seakünast. Jääb sedasi?

„Jäägu, vastab Kiipus.

Mehed panevad rinnad kokku ja otsekohe paistab, et võit kalakuningale igati kindlustatud: tema on rõhuja, Kiipus põikleja. Tükk aega võitlus kestab sellisena; Jorsale näib mõnu pakkuvat teist oma tahtmise perrä juhtida, nagu mängeldes tahapoole painutada ja vahel maast kergitada. Meeleolugi tõuseb oma ülevõimu tajumisega, naljatuju tükib peale ja tahaks hüüda midagi üpris soolakat, nii et aida poolt rõkataks heakskiitvat naeru. Enne see kuluks küll õue kaugemasse soppi sokutada, et oleks lõbusam vaadata, kuidas sealt siis neljakäpuli kaevule töllerdatakse.

Hinge pidades mehed jälgivad maadlust. Kaunikesti osav see võrgupoiss tasakaalu tabama ning jalgu vastu maad trügima, ent kaua sa's ikka säärase viguriga, kui pole rammu peale rõhuda. Mis Jorsast rääkida lusti pärast see näikse nüüd Kiipust roigastara poole suruvat... kergesti see lasebki ennast juhtida.

„Pange su... sulp valmis orikale!” karjub Jorsa tagasi vaadates.

Meestesalgas puhkeb lai naerulagin, ent sumbub samas nagu läbilõigatult. Kuidas? Kes nüüd keda lennutas?.. Mis lummutis see on?...

Oh sa imede ime Kotla kalakuningas lamab selili maas ja Kiipus tema otsas! Äkki

 – 111 –

 
nagu välk see vahetas oma näo, muutudes loiust taganejast pealesurujaks. Küllaldaseltki sel paistab olevat jaksu, kuna hoiab Jorsat nii kõvasti, et see ei saa muud kui ägada. Ena salalikku saatanat!

„Oioi Kiipust! hüüavad mehed esimesest hämmastusest toibudes. „Oioi kavalat kaaki!

Jorsa tajub õlalihaseis vastase klambritaolisi sõrmi, ent siiski ta ei taipa veel, kas see kõik toimub unes või ilmsi. Vist ikka küll ilmsi võidetuna ta nüüd lömitab Saarpoomi sulasmehe all tema, tema jah, Jorsala Sakkar Jorsa, Kotla kalakuningas!... Et meri ometi veel kallastes püsib ja pikne seda randa pilbasteks ei põruta!.. Müdinal kuulukse inimesi lähemale tulevat, selle präänikupoisi õnne imetlevat ja Jorsa kaotust kahetsevat ei, nõnda see ei jää, ei tohi jääda, kui ka maailm keskelt pooleks raksataks!

„Kuule sina, Kiipus, ja kuulge teiegi, mehed! kisendab ta, kui võitja rõhumast lakkab ning jalule tõuseb, „kogu Jorsala varanduse panen mina Välja! Talu, metsad, lodjad ja püügiriistad kõik saab Kiipus omale, kui minu veel kord maha paneb!

„Äga kui teie nüüd Kiipuse maha panete? küsib keegi meestest.

„Mis siis?

„Kellele jääb siis Katkuraba?

„Mis sina, kördipaun, sellest muretsed? hammustab Jorsa õelalt. „Ei ole mina sinusugune pops mis Jorsa kaotanud, selle ta on

 – 112 –

 
kaotanud, pole siin sahkerdamist kedagi!... Noh, kas läheb lahti Jorsala peale?

„Mingu minugi pärast,vastab Kiipus aiale nõjatudes, kitsais silmis naeruvari võbisemas, „aga siis sõidan mina täna õhtul Jorsalasse peremeheks ja sina lähed Taneli võrke vinnama.

Nõnda aeglaselt ja rahulikult ütleb seda, et Jorsagi hetkeks jahmub; ent samas ta sööstab Kiipuse juurde ning rabab tal ümbert kinni.

„Et te jätate nisukese tembu! hüüab Tanel Saarpoom kurjalt. „Peeter, kaikaga kihutan su minema, kui sa peaksid... Mehed, tulge appi!

Mõningate ürituste järel maadlejad lahutataksegi koost; Jorsa kukub märatsema, jagab hoope paremale ja vasemale ning viskub viimaks lõõtsutades murule.

„Viina!... Kui sa, Saarpoom, ei too nüüd viina, siis ma teen maatasa kõik su osmikud ja lõbud!

„Vat see on juba mehe jutt, lausub Tanel ja läheb majja viina järele.

Sõõris nüüd mehed kogunevad sauna juurde Katkuraba värske peremehe liiku ootama ja äsjaseid lugusid arutama. Küll ikka saab lõbu ja uudist, kui tuleb rannale selliseid vägevaid nagu Kotla Jorsa; paari tunni jooksul siin nähtud igasugu nalja, toredat maadlust ja majadejagamist suuremaid jootusidki vist veel oodata. Paharetina see vandiraiuja kallab viina kurku, täidab kortli uuesti ja uuesti ning põrutab plaskupõhjaga maasvedelevale veskikivile, nii et saunaräästast prahti pudeneb.

 8 LUB nr. 153 – 156        – 113


„Too aga välja oma viiesed, Saarpoom! Joogu popsid ja sandid, lombakad ja poolearused Jorsata Jorsa maksab kõik kinni! Hoi, Kiipus, sina Katkuraba saunik, joo sinagi, et saaks sul täna rõõmus olemine teise rehknuti me peame kord niikuinii!

Õhtuni kestab Saarpoomi õuel jooming ja trall, ning meestel jäävad võrgudki merre viimata. Päevaloojakul, kui aiaäärile norskajaid tekib ja räuskamine vähe sumbub, tuigerdab Jorsa kambrisse, kus Mall parajasti lõikab leiba.

„Nägemiseni üd, pilkaja piiga, lausub kangel keelel, „kunas me siis papi juurde läheme?

„Minge kunas tahate, mis see minusse puutub!" vastab Mall siisistunud koorikukontsu koerale heites.

„Must ja tahkjas see rannarahva leib... Küllap sügisel juba lõikad leiba Jorsala perele, peent ja valget... hõbedase noaga lõikad... Kas lõikad?

Vihaselt Mall kähvab noapeaga vastu lauda.

„Et inimene ükskord ometi aru ei saa jäetagu mind rahule selle Jorsalaga!

„Küll aga oled uhke... Sellepärast sind tahangi, et oskad nõnda käskivalt... nisuke just peab olema Jorsala perenaine, õrnajumene jah, vihavõttev ja kõlavahäälne

Kalakuningas haarab Malle ümbert kinni, tõmbab enese ligi ning vajutab vnnalõhnase näo ta kaelusele.

„Häbitu loom! karjatab Mall, rabeleb Jorsa

 – 114–

 
käte vahelt lahti ning jookseb koerale komistudes välja. Lävel satub ta vastamisi Mariga, kes tuleb haosülemikuga riida juurest

„Mida see nüüd nii lennutab?... Näeh, Jorsata peremees ka siin...?

Kuid sõna lausumata Jorsa vaarub õuele ning Mari astub pead vangutades kambrisse. Silmates ümberpaisatud pinki, leivapätsi ja nuga põrandal, seisab hämmastunult. Samas ent viskab haod pliidi ette, tõstab leiva maast ja suudleb seda aukartlikult, kuna ta huultenurgad väikeste vurrukeste all kaarduvad kavalale muigele.

 8*                – 115 –


Tulevad põuased, rõhuvkuumad ilmad ning laht seisab päevadekaupa vaiksena ja valgeviirusena. Jääb soiku kaubitsemine ja kalasoolamine Varamäe rannal, sest võrgud ei too enam saaki. Sõidetakse vaid paari päeva takka merele, ja sedagi nagu kombe pärast; on saabunud randlase kehvim ajastu, mis kestab heinateost tõuvilja koristuseni.

Saarpoomi mehed uidavad külas ringi ning löövad aega surnuks, kuidas keegi oskab; ainult Savilöövi Rein läheb Karsakülla kraavi kaevama ning seda vaid oma jaburuse tõttu, sest ükski kalur, kes hoolib vähegi oma ametist, ei võta pihku labida- ega vikativart.

Küllap ehk selline maasonkiminegi midagi väärt, ent merimehe tööga võrreldes pole see palju teisem ühti kana siblimisest. Ja kui nüüd ongi mõningaid vabu päevi, siis teab ometi igaüks, mida tähendab võrgutõmbamine sügismarudega või südatalvine jääpüük, mil hobused-reed-mehed näivad valgete härmapuntraina ning kalad külmuvad käte külge. Saja silmaga surm varitseb igast lainetühemest ja jääpraost, ent imelik on kaluri süda. Pikutades põllupeenral või vaikses kambris naise-laste juures, valdab teda just kui koduigatsus tormise mere ja hädaohu järgi.

 – 116 –


Naistelgi nüüd mahti metsas marjul käia, seebilõhnaks vaiku korjata ning talveks pärnaõisi ja münte kuivatada. Kuid pole Mallel suurt rõõmu ühti priiusest juba ta aimas ette selle olukorra, kuhu teda nüüd kisti. Päevast päeva kestab too veidi ärev ja pingutatud meeleolu, küsitellakse, targutatakse ning nagu vägisi kaldub jutt ikka Jorsalale ja selle jõukusele. Ääriveeri kõneldes jõutakse otsusele, et Mall ei tohi mingil juhul hüljata õnne, et see oleks vaid ülbus ja tänamatus, ning kuna Jorsa pulmad kindlaks määranud simunapäevaks, siis oleks nüüd küll ülim aeg hakata seda asja tõsiselt võtma. Ei panda nagu tähelegi Malle kangekaelset keeldumist küllap neid jonnakaid varemgi nähtud; eputavad, eputavad, aga kui ikka teistel piisab kannatust lugu igakülgselt selgitada, ju siis pikapeale hakkab koitma sellises isemeelseski peas. Las tüdruk esialgu vihastub pealegi ja paugutab südametäiega uksi, ei sellest maksa väljagi teha; kui õpib hundikutsikas tarenurgas elama, miks ei peaks siis inimeslaps taipama, et talle pakutakse paremat elujärge? Tea mida õite tahetaksegi, kuna ju põlati ära linnaameti peenem põlv ning nüüd jällegi peetakse halvaks igati toredat kosilast ja rikast Jorsala kohta ei seda võta kinni mõistliku inimese pea! Veidi narrikaks vist jäädudki suurest õppimisest küllap see omast tarkusest rühmaks siin surmani, kui poleks inimesi, kes sellise eest mõtleksid ja õiendaksid.

Ühel õhtul, kui Mall tuleb rannalt, hobune käe kõrval, hajub ta teadvusest kõik tusk ja

 tige-

 – 117 –

 
dus. Seisatudes kaldateel, vaatab alla suitsusesse kaugusse ning kahvatule laugveele, millest paistavad läbi põhjakivid ja kollaka liiva lainelised voldid. Kuis see temale ometi nii lähedane ja omane see vesi, taevas, need männid seal kõrgel pangal, soised padrikud kalda all ja valendavad joomed Ojasuu kaskede hõlmas ta tajub seda samuti nagu oma tugevaid liikmeid ja noorust. Pannes käsivarre hobuse kaelale, sammub ta läbi punase tuhkliiva kaldale, kus väljade taga veretab loojenev päike ning üsna maa ligi lendleb vidistavaid pääsukesi. Õuel immutatakse võrke; kõik kohad on täis vingu ja mõrkjat tõrvalehku. Nõgiseina seisavad mehed tulelõkke juures, tõstavad auravaid võrke murule jahtuma ning viskavad uusi mügisevasse patta.

Mall viib hobuse kalda veerele sööma; tagudes vaia maa sisse, silmab ta jalutut Jaaku veskiuksel istumas, ajaleht põlvil, pea uksepiidale toetatud. Lähemale astudes näeb, lehelugeja silmad vajunud kinni ning piip langenud läve ette virnrohule. Ettevaatlikult põlvitab ta alumisele kiviastmele, võtab piibu, mille kaha veel soe, ning paneb magajale suhu.

Heitunult vigane avab laud ja vaatab Malle naervasse näkku.

„Ennäe, või jäingi tukkuma, sõnab segaselt, pühkides käega üle huulte, „see ilm rammestas nõnda...

„Miks te täna jälle sööma ei tulnud?

„Mul täna nisuke kuri päev, luud-kondid haiged.

 – 118 –


„Kas ei saa sugugi liikuda?

„Ega suurt saa... ju nüüd vihmale ikka läheb.

Krõmpsudes hobune hammustab valget ristikut, sauna juures kuulukse Mari midagi seletavat ning kuski ranna soonikusopis nagiseb kruusavedajate vanker. Mall vaatleb vigase lohkuvajunud põski ja tajub nagu pahameelt. Hajunud äsjane avarustunne vist tolle rahutud silmad, tõvest kõverdunud sõrmed ja räpasus ongi, mis just kui tumestaks õhtu kiirgavust.

Kerkib äkki kiuslik iha, kujutella end Jaaguks, kuid samas sulguvad ta laud nagu valuviirust.

„Kuidas teie ometi suudate? küsib ta silmi avades.

„Mida nii?

„EIada... sedasi.

„Mis seal suuta, sõnab vigane kortsus kulmul, „küllap suudetakse.

„Minul vist ei piisaks tahet sedasi...

Jalutu nagu ei kuulekski viimast tähendust; liikumatul pilgul ta jälgib sauna tagant tõusvat suitsupilve, sõlmelised sõrmed kõvasti kargupuid hoidmas.

„Ega vist, lausub viimaks Malle otsa vaadates. „Aga teie hakkate naerma, kui ütlen, kuidas mina seda poolikutki elu hindan.

„Hindate?

„Jah, iga valust vaba minutit, iga sõna, seda takjapõõsastki siin...

„Neid kibuvitsu ja ohakaidki seal aia ääres?

 – 119 –


,Ju neidki... Kui siit õuelt ainult rohkem näeks... seda merd seal all, kuidas seal sõidetakse ja kuidas lained seal käivad... küll mina võiksin seda...! Aga neid leppi siin nii tihedalt, kuidagi ei pääse vaatama.

„Seal teispool liivikut on küll üks lage koht.

Jaak seirab pilguga Malle osutatud suunda, ning ta suu virildub muigele.

„Ei jõuaks mina sinna, kui ka nädal aega kargutaksin... Eks vist ongi parem nii, mida's minusugune ikka... Tuleb puhuti selline ahnus, et tahaks merd ja liikumist ja tea mis asju veel. Vahel, jah, kui selge ilm ja pole jooksvat materdamas.

Üksisilmi Mall vaatleb punaka habemega piiratud nägu, mille tavaline tompus asendub nukrusega. Ahnusest kõneleb see see mustusest ja lutikaist puretud sant, elust sunniloobuja, kellele üks ainus pilk veerlaineile saavutamatuks unelmaks!

Ning äkki nagu tuuleunnatus rabab teda nutt surudes palge põlvile, värahtub ta piht nuuksumisest. Ega taipa isegi, mis nüüd vallandas need pisarad, selle unarussejäetu häälekõla, tema enese tulvav noorusjõud, kaastunne või vastikus selle õnnetu ja näotu vastu. Seda kõike suudab eritella, ent siiski ükski tajumus ei kata täies ulatuses esilepurskunud liigutuspuhangut.

„Mispärast teie nutate? hämmastub Jaak.

Mall tõstab näo ja vaatab talle udusel pilgul otsa.

„Kas mina tean?... Mis teie arvate?

 – 120 –


„Ei tea minagi.

Veidi aega istutakse vaikides, siis küsib vigane:

„Aga mispärast andsite tookord mulle selle kannu?

„Kannu? naeratleb Mall, põsed veel pisarais. „Teil see üha meeles?

„Meeles jah. Küll mina olen seda mõelnud.

Silmad niiskete ripsmete varjus, Mall sõrmitseb ärevalt kingapannalt.

„Kurjast südamest andsin, lausub äkki tõtates, „Jorsa vihastamiseks, jonni pärast andsingi.

„Kas ainult jonni pärast?

„Mille muu pärast siis...? kargab ta püsti, näol tihe puna levimas.

„Mina arvasin, et olite tookord hea minule!

„Mina?... Pilgata mina tahtsin teid, ei muud ühti! paiskab Mall ägedalt ning jookseb üles õuele.

Isa vist hüüatas teda katla juurest, käskides midagi tuua esikust, ent ta möödub kurdina ja suundub aita. Pea patja puuritud, püüab mõelda mitmele muule, ent ikka kumiseb kõrvus äsjane kõnelus, kerkib mällu jalutu käsnataoline nägu ning ta harjumus, keerutada sõrmele oma punast habet.

Ei, ta ei lähe enam veski juurde, ei taha enam kuulda Jaaku seda tõbist nähes haigestub temagi meel; kulliküüntena see viletsus rebib tema südant. Ja ometi selline inimene hingitseb, tunnetab, mõtleb, norskab magades ja näeb ehk undki. Milleks see üldse elab? Et istuda

 maha-

 – 121 –

 
jäetuna kuski uksekünnisel, korrutada nukrust ja aimata, et kaugel vihisevad mööda tuuled, lained, rõõmud, kevaded ja sügised? Või ootab see midagi mõnd imet võib-olla? . . Ta ärkab kõuemürinast. Paotades ukse, virutab tuul selle ristselili ja paiskab talle vihma näkku. Ümberringi sügavmust pimedus, hundamine, veesahin ja sakilised välgujoad, mis valgustavad rünkpilvi ja maani loogas puid. Taltsutamatu vaimustushoog haarab teda, ta jookseb välja öhe, laseb marul juukseid rebida ja sirutab käsivarred vihmale vastu.

Nüüd selles mühisevas tormis näeb ennast nii selgesti, ning seistes liikumatuna vihmavalangus, ta värahtub äkki pähetulvanud mõttest. Haarates haopinust kirve, jookseb veski juurde kaldaservale ja kuulatab: meri kohiseb all pimeduses, pea kohal veerlev kõuekõmin, ei muud heli ligidal ega kaugel.

Ta põlvitab märgunud maale ja kobab käsikaudu oma ümber; paar rutukat kirvehoopi langetavad esimese randme jämeduse lepa. Tüvi tüve järel raksatab jalalt ning sahiseb alla sügavusse. Raiuja vehib palavikulise hooga, märkamata palgelt nõrguvat higi ja veristunud sõrmi. Viimaks ta tõuseb hingeldades ja nõjatub väsinult veskimüürile. Uus mürin läheneb seljatagant ning helelillas piksesähvatuses avardub Malle ees ääretu, valgevahune merelagendik.

 – 122 –


Kuidas Krõõt ka ei püüa unustada möödunud aastate masendavust, ometi hoovab seda kõikjalt, kuhu pöördub. Omavoliliselt kerkib esile mälestisi, üks rusuvam kui teine; mida vähem tahab mõelda minevikule, seda elavamalt see tõuseb mällu. Ja et nende piltide vahedus kord ei tömpu, lõpmatuseni neid ju soritud ja sirvitud, vähemate pisiasjuni lahti keerutatud ning taas kokku korrutatud hommikust õhtuni, õhtust hommikuni, ikka tallatud üht ja sama rada.

Sedaviisi tagasi vaadates näib ta elu ühe ainsa eksimuste ja valu ahelikuna, paistab, nagu kõik, mis eales algatas, oleks sisaldanud tulevase tormi idusid. Ning kuhugi üsna tabamatusse kaugusse nihkunud need vähesed helged päevad, mil liikles noorikuna siin kaldamajas, käis Ludviga räimevõrgul ja imetles oma vanamehe kindlat kätt ja kalaõnne. Kuldtildreks see nimetas siis teda, olles nii armunud oma noorde eite, et tegi käsipuudki järsaktee äärde, et oleks tal hõlpsam alla rannale lipata. Kaunikesti siis sobis neil see ühetoonine rühkimine siin, kuni tuli linnast too naerusuine piiritusevedaja, kelle hulljulge mehisus ja lõbusad jutud hurmasid temagi meele. Siis esmakordselt märkas Ludvi

 – 123 –

 
kodukootud hallust, kohmakust ja tüütut kõnekokutust kõikjal pidi seda vimmturja võrdlema teisega, kes oli noor, peenekondine, sügavahäälne ja veidi hoolimatult ülbe... Kuid ei, ta ei meenuta enam neid aegu! Sügisrajudena need tuisanud igavikku, kuski Kotlarahu lainetemühas tukub see sädesõnakas seikleja, ning temagi rinnust hajunud kõik peale kahetsuse ja hüvitamisiha.

Aga kuidas, helde isa, kuidas peaks ta toimima? Viiendat nädalat juba elutseb siin Ludvi katuse all, unenägijana, võõrana, suutmata sammuvõrtki eemalduda valede sõõrist Üks ent talle selge: ei suuda tema olla Ludvile selline, nagu varem ihkas; kas või tükeks raiutagu teda, kuid ei paindu tema keel sellega hellalt kõnelema ega huuled naeratama.

Ju see näikse viimasel ajal isegi eemale hoiduvat, süngenäolisena ranna ja maja vahet tallavat ehk see hakkabki nüüd viimaks tõtt aimama? Aga küllap see teadis kõik need aastad, kuidas asjad seisid, teadis pisiasjuni... vahest see pettis ennast meelega või teeskles taipamatust, et kergendada talle taastulekut?...

Ei see kihutanud Tamaarat ühti minema, ehkki oli seda temalt palunud. Ema tahtmist ütles seega austavat, tema soovi pühaks pidavat peetagu's pealegi pühaks, kui seda nõnda tähtsaks arvatakse. Siis nüüdki ämm seirab teda oma kiusuga, pannes maksma veel hauapõhjast oma vaenulisi haspeldisi. Tehku ja toimetagu

 – 124 –

 
see ingeri nõid pealegi kuidas arvab, mida's nemad kahekesi...?

Krõõt astub kaldaäärele ja vaatab alla. Seal see Ludvi hööveldab laudu uue vene jaoks, mille kere valendab luustikuna pajupõõsaste vahelt Lükkab, lükkab höövliga, nii et laastud lendlevad siis äkki jääb liikumatuna seisma, pea väsinult rinnale vajunud. Ju see vist mõtleb tagasi ajule, mil ta käis taadil abiks põikpuid saagimas ja tulehakatuseks laaste korjamas. Tamaara nüüd tuleb kuuskede juurde ja hõikab mehed lõunale. Ludvi vaatab üles, noogutab korra peaga ning heidab höövli sarasse. Aeglaselt ja raskelt ta astub rannateele ega näi kuulvatki järgnevate meeste sõnelust.

Krõõt ootab maja varjus, kuni mehed kambrisse siirduvad ning tõttab siis kaldast alla.

Kui üksluiselt lohisevad päevad siin mahajäetud kaluriasulas, kuis siin kõik luitunud, nukker ja trööstitu... Vaesus irvitab vastu toast ja aidast, kuivetanud lihaastjast ja tühjelt võrgupuilt Milliseid ületamatuid radu rändasid ometi tema mõtted vanglaseinte vahel piineldes!

Ta sammub rannale ja istub põõsaste varju. Eemal liival mängib tema poeg, tõmmunäoline, kaarkulmune, mustad juuksed nagu temalgi kiharais. Kaunis mees kord kasvab sellest, kui aga kehvus ja mure enneaegu ei küüruta sellegi turja, tuhmista pilku ega muuda meelt tömbiks ega pahklikuks.

 – 125 –


„Toomas! Tule siia!

Ikka see näikse teda veel võõrastavat, kuna läheneb kõheldes, silmad maas ja huuled kõvasti kokku pigistatud. Krõõt tõmbab poja enese juurde rihvale, silitab ta pead ning surub päevitunud rusika oma jahedale palgele.

Kui ta ometi võiks lapsega minna siit kuhugi, kus ei kummituks niipalju varje ning poleks selliseid liivalõukaid, süngeid mände ega vahetult kahisevat vett... Aga küllap ehk suudaks siingi elada, kui poleks seda rangjalgset üha silmade ees, seda ilmetut ja nagu kaldajändrikust raiutut... Ent issand hoidku, mida ta ometi mõtles nüüd? Ei midagi, ei midagi kurja kordas vaid vana veendumust, et rasked-rõõmutud ta päevad siin rannal... Kuid istudes sedaviisi poja kõrval ning tundes sõrmede all ta palge pehmet siledust, läbistaks nagu päikesekiir ta hämara sisima. Lapski muutub vähehaaval südimaks ning näitab talle oma mängupaati, mille isa õõnestanud männikoorest. Krõõt otsib kepi, kinnitab paadipõhja ning rebib oma rätist ribakese purjeks. Neemeotsal lastakse laev vette, õhuke rõivas püüabki tuult ja lõbusalt paat purjetab ranna poole.

Lapse hele kilkamine manab Krõõdagi näole naeratuse; niiskunud pilgul ta jälgib poja mängu ning laskub valgele liivale. Jooksust hingeldavana poiss heidab viimaks paadi kivile, istub Krõõda kõrvale ning pöördub, nagu temagi, kauguses liikuvat suitsuriba vaatlema.

„Kuhu see laev seal sõidab, ema?

 – 126 –


„Ikka sinna, selle taevaääre poole.

„Mis on selle taevaääre taga?

„Jälle uued mered.

Laps surub lõua peopessa ning mõtleb veidi aega.

„Aga mis on uute merede taga?

„Seal on suur saar.

„Ah seesama, kus need tõrvakeetjad on?

„Ei, Toomas. Seal on aasadel hõbedased õunapuud... haldjad elavad seal. Kirjud linnud lendavad puhmalt puhmale ja nokivad magusaid marju Küllap tahaksid sinagi sellele saarele?

„Kas seal kalu ka püütakse?

„Jah, punaseid kalu, kuldsoomuselisi läbipaistvaid nagu klaas...

„Ei, raputab laps pead, „ma ei taha nisukesi, ma hakkan isaga sügisel räimevõrgul käima ja suitsuahju kütma.

Krõõt vaatab naeratades poja tõsisele näole, ent tal on tunne, nagu puudutaks südant mingi külm ja vaenuline. Roidunult ta astub kalda poole ja silmab joome kohalt isa lähenevat.

„Tere, tütar,sõnab Tanel mändide alla jõudes. „Mida sa's siin südalõuna ajal luusid? Kas leemed-lihad juba keedetud ja pere söönud?

„Tamaara talitab, lausub Krõõt isa pilgu eest põigeldes. „Käisin poisiga seal neemeninal...

„Emanda põli sul näikse olevat... See vist peab sind nüüd küll hästi?

 – 127 –


„Ju peab.

„Nii et oled rahulgi?

Krõõt vaatab puutüvede vahelt helkivale merele ning pinguldub pisaraid tagasi hoidma. Mis kasu oleks nüüd avastada sellele toda väljapääsuta ummikut, milles piinleb? Ei suuda isa teda aidata asjatult vaid koormaks südant, mis tema pärast niikuinii juba rohkesti valutanud.

„Jah," noogutab ta noort männikasvu murdes, „üsnagi rahul olen.

„Tänu Loojale, nüüd siis needki asjad jälle joones... Kas ätt ise on rannal?

„Ju ta näikse seal paadis midagi toimetavat.”

Nad lähevad üle kõrbenud lausmaa vee äärde, kus poisid höoveldavad ja saevad, nii et laastud vihisevad. Ludvi seisab purjekas ning sõrmitseb mõtlikult taglast.

„Jumal appi kõigile! hõikab Tanel. „Mida see peremees seal harutab?

„Kõik see värk siin armetult pehkinud, sõnab Ludvi, nöoriots hambais, „kõbin niisama ivake, homme vaja sõita Lahekülla poodi... Kas tulid mu uut küna vaatama?

„Seda küll... No oled aga virutanud hea müraka teise.

„Ega ta just väike ole, astub Ludvigi paadi juurde ja äigab käega üle selle terava nina. „Pole siin rannal ühelgi nisukest nooljat.

„Ei ülearusest pikkusest ole tulu kedagi, peaasi, kui põhi lainet ei karda.

 – 128 –


„Küllap juba teatakse seda pohjagi välja mõõta.

„Eks siis ole hea, kui teatakse... Ena misuke riistapuu siin ürgab, ei ma ole veel nisukest saagi näinud.

„Simu ju suur kuntsimees, mutrikäänaja, sõnab Ludvi muheldes, „tema'p mulle need uued saed ja oherdidki linnast tõi.

„Tea kas on paljut paremad ühti need uutmoodi asjad? kahtleb Tanel. „Rutem saab muidugi aga kuhu imet see inimene ikka tõttab?

Simu istub saralävel, juuksed siiliokkaina püsti, alahuul ripakil, ning vaatleb kaalutelles käejämedust ritva.

Mis see Varamäe isa seal nüüd kõneleb, tõstab ta hüljatsevalt häält. „Kes ise elupäevad tigusammul roomanud, ei see aima pooli asjugi... Siin meie rannarahvas veel nn rumal nagu kitsekari, mujal ilmas on küll sootuks teisiti... Kas mina vist ei tea? Seitse kuud sai linnas neid vigureid uuritud... Ma ütlen no oli ikka tehnikat ja keerulisematki kraami.

„Eks ta'nd võib olla küll, lausub Tanel leplikult, vaadates ainiti koolutatavale puule. Ent äkki tõmbub ta nägu süngeks ning ta hüüab kohkunult:

„Poiss, mait, mis sa teed?

„Lengisid hakkan hööveldama.

„Pihlapuust?

„Küllap kestab seegi.

„Seal ep nüüd see tarkus ja puha!” hämmastub Saarpoom. „Tema tahab pihlapuud paadi

 9 LUB nr. 153 – 156        – 129 –

 
külge ehitada!... Siis etem lasta see juba kohe merepõhja!”

„Kuidas sina, Simu, ometi...?” heitub Ludvigi ja rabab poisi käest lati. „Kust sa tõid selle? Tulle heidetakse see pahareti ork, aga ei hööveldata mitte lengideks!

„No küll on eided! sõnab Simu. „Kessi's täismees sihukest lori usub?

„Ju on asju, mida ei võta kinni inimese pea, lausub Tanel tõsiselt. „Ei mina viiks oma verivaenlasegi paati pihlapuuoksa.

„Pole siin irvitamist kedagi! virutab Ludvi rõika eemale. „Küllalt juba nähtud nisukesi õnnetusi! Tea mispärast need Sepamardi võrgupoisid mullu uppusid?... Ja see Laheküla mees Vomm Kustas? Ühe ainukese tähispuu tahus pihlakast ja sõitis siiasamasse Ojasuu alla võrke viima hele päev oli ja nõnda vaikne... küllap sa, papa, mäletad. Kadunuks jäi, tänapäevani, kõige paadi ja värgiga... Või jälle Kotla Jorsala vanaperemees, see meriröövel, kes tegi pihlapuust masti ja jooksis oma tare ukse ees rahule...Simu heidab põlastavalt käega ning läheb vilistades paadi juurde.

„Kuule, Saarpoom, hõikab alusele ronides, „külas teati rääkida, et kalakuningas viib sinu linalaka Jorsalasse perenaiseks kas on õige jutt või tühi tuulamine?

„Küllap ehk on õige jah.

Sooh, või ikka tõsi? imestub Ludvi. „Siis selle rikka suguvõsaga saad sina ühte?

 – 130 –


„Nõndaks need lood küll näitavad, sõnab Tanel, rõõmuviirg elavnenud silmis, „ei tea mina, miks Issand mulle nii helde on. Ei jõua mina teda küllalt tänada, et nüüd sinulgi memmega see elu jälle korras.

„Ko... korras? kohmab Ludvi ja vaatab vargsi Krõõdale, kes seisab kuivatuspuie juures, käed kaelarätti sõrmitsemas, kulmude vahel sügav kurd. Juba see näib jälle vihasena, ei selle südamest vist kaogi vana vimm, olgugi et sunnib ennast vahel lahkeks. Kui ta ometi oleks vähe teisem, küllap Ludvi oskaks hinnata iga head sõna. Ent välkuvi silmi mõõdetakse teda nagu vaenlast, teda, kes ometi toimis nii, nagu vist poleks toiminud keegi teine mees tema seisundis... Küll see aga vahib nüüd, nagu näeks esmakordselt tema lõhkenud käsi ja karvast koonu.

„Juba mulle kiideti neemel seda head põlve, jätkab Tanel muiates, „peremeestki kiideti, öeldi olevat igati hea ja kallis...

„Pole mina seda öelnud! sähvab Krõõt nagu noapistest värahtudes ning tormab meestest mööda vee äärde.

„Vaata eputajat, kuuleb seljataga isa ütlevat, „plikana veel pire ja turtsakas...

Krõõt jookseb lähemasse võssa, kõrvus nagu uduvile huugamas; veri tuksub ägedalt meelekohis ja küüned puurduvad peopessa. Kallis... see ta kurgust pääseb tige naerurapsatus.

Midagi, mitte midagi pole muutunud nende aastate jooksul Ludvi vaid läinud vanemaks

 9*                – 131 –

 
ja totranäolisemaks, temas eneses ent pakitsevad vahetult tusad ja rahutus, sama rahutus, mis kihutas teda tookord hävitamismõtteile. Miks see siis on nii? Kõigest hingest ju tahtis alata uut elu sellist, nagu kujutles vanglapäevil kuid pilliroona ta vajub tunnete meelevalda, mis rabavad teda endise jõuga. Ta on nagu laast, nagu puuleht marus kui ta ometi suudaks irrutada enesest seda saatanat, kes üha sosistleb kõrva hässitusi ja õelaid nõuandeid!

Taevas tõmbub pilve ning hakkab udutsema peenikest vihma.

Krõõt näeb padrikust, kuidas mehed heidavad tööriistad ulu alla ning lähevad üles majja. Vaikseks jääb rannal, hämarus vajub merele; üksnes vihm rabiseb puile ja raod pragisevad hulkuja jalge all.

Siin mina siis longin üksi nagu kiskja loom, ega tea oma paika, mõtleb Krõõt. Teised naised nüüd seisavad kambris tulelõkke juures ja kannavad sahvrist toitu lauale minu keedud ent keedab see poluvärnik. Keetku! Tea mis rõõm mul olekski räimi hautada sellele, kes nagu pehkinud känd siin soomättal... keda nähes tõmbub süda kokku ja minevik tõuseb tukivinguna pähe. Ei vist vaibugi minus ahastus, kuni silmad veel selle kuju seletavad.

Süngeid mõtteid eietades ta jõuab taas mere äärde, kus kivirähal kasvab üksik pihlakas. Pannes käed krobelise tüve ümber, ta kuulatab

 – 132 –

 
vana puu kohinat; meie kaks taunitut... häda ja viletsust meie toome mõlemad. Ta murrab ühe alumist oksist, laasib sellelt lehed ning tõttab tagasi Ludvi purjeka juurde, õige, randi all on kitsas pragu... sinna Krõõt peidab oksa

ja kuulatab ehmunult: keegi nagu oleks rannal astunud... Ent ei, see on vaid puri, mis tasa liigatas.

Mis ma nüüd ometi? Kust tulevad need hirmsad mõtted?

Ta jookseb kaldast üles ning rebib kambriukse valla. Terve pilv sooja auru valgub talle vastu, ja ninna lööb oakeedise lehka. Seinal põleb lamp, laua ümber istuvad mehed õhtulist oodates; Tamaara seisab perenaisena paja juures ning tõstab kulbiga leent kaussi. Sõna lausumata Krõõt tõttab tagakambrisse, tõukab uksegi riivi ning laskub oiates asemele.

 – 133 –


Uus päev tuleb pilvitult selge ja soe.

Ludvi asub hommikul varakult purjekaga teele, Tamaara läheb kalu suitsutama ning Krõõt jääb pojaga üksi kaldamajja. Päikesepaiste helendab põrandal, riivab kärbseist mustatud riiulit, nõgist pliidisuud ja räpaseid sööginõusid laual. Krõõt uhab riistad, pühib lepavihaga kambripõranda ning astub õuele. Nii sügavsinine see taevas seal ülal, nii ruuged need kauged põllud, nii kirgas ja kuldlaigune merigi kuuskede taga, et vägisi hiilib südamesse igasugu mõtteid ja oletusi. Võib-olla kõik veel muutub talutavaks; võib-olla juhtub midagi ootamatut, midagi ennenähtamatut, mis pöörab teiseks tema murdunud elu. Ei tahagi eritella selliseid võimalusi, sest nii hea tajuda seda ähmast lootust. Üle poole inimea tal seisab veel ees võib-olla sünnib ime, leebub minevik, ning tema kasvatab pojagi meheks?

Krõõt seisab oavagude juures, vaatleb, kuulatab, ning kõik ümbritsev nagu möönaks neid pelglikke mõtteid. Alt rannalt kostub saevihinat ja lõbusat vilet, kuski neememändide varjus kolahtab lehmakrapp ning akna all käokingapuhmas vidistab lakkamatult väike tutiga lind.

 – 134 –

 
Tema laps tuleb joostes kaldalt, hõlmad täis käbisid särasilm, salesõrm ei see ole loodud räimerappijaks! Juba siis, kui see mustaripsmene alles ta nisa küljes rippus, tõttasid mõtted kaugele tulevikku ilutsejana vahel nägi poega, vahel isandmehena, kes loodud sundima Ludvitaolisi tuhmsilmi.

Pildid tekivad ja kaovad, õhetavi näo ta katkub ubadest maltsa ning toimetab ühtteist lauda ja elamu juures. Lohakile siin jäetud paljugi, mõtleb lagunud aidale vaadates, ning juba näebki selle luitunud hüti asemel helekollast maja, akende all punased lilled õitsemas, liivasel jalgrajal Toomas jalutlemas, raamat käes, silmad naeratades temale suunatud.

Unistlejana Krõõt käib õuel ringi, kuni kaugelt hakkab paistma tuttav puri. Sealt nüüd Ludvi läheneb piki randa... kooberdab varsti üles ja küsib süüa. Rajuhoona teda valdab nukrus ja pahameel mis rumalusi ta siin äsja plaanitseski? Kui ka kajakvalge oleks elamu, härrasmajana kaunis ja hubane, Ludvi lähenedes muutuks see ometi näotuks nagu mutimullakuhi. Tea mis seegi siin,...? mõtleb sinist käokingapõõsast silmitsedes; haarab aidaräästast roostunud pussi ning rapsab varred juurelt maha. Nõnda siin kulubki, pole lillepuhmad meietaoliste hallide ja viletsate jaoks!

Ta ruttab kallast mööda edasi, teadmata isegi, kuhu. Kas minna Varamäele? Ent küllap seal nüüd valmistutakse pulmiks, pole kellelgi aega ega huvi kuulata tema kaebusi. Ja milleks

 – 135 –

 
õite kaevatagi? Iseennast vaid võiks ta süüdistada, ent ta enam ei suuda seda järjest teravamini tajub seda vaenulist jõudu, mis asub tema oma hinges. Kuhu pean pagema enese eest? küsib kaldaserval seisatudes ja alla koltuvaile kaseladvule vaadates kus tompuks too ahastus?

Varamäe poolt läheneb inimene, võrgukandam õlal. See ju Peeter Kiipus, kes tuleb Savilöövile see koolitatud näruselg, venikoiv, tohikpale. Ikka veel näikse siin rannal rahmeldavat, ehkki tahtis sügiseks linna tagasi minna. Minugi lubas kaasa viia, mõnitaja, peene prouana siidi lüüa ja ühelt peolt teisele sõidutada. Tea mispärast siis vinnabki võrku ja rapib räimi, kui oleksid linnas suured kohad ootamas? Va lakard ja tühipaljas kelkija ei uskunud mina nisukesest jutust marjagi!

Aga päris toredasti ikka oskas rääkida, mõni asi, et luiskas. Teine mees ei oska luisatagi, kokutab ja ägiseb iga sõna man, veab mõtet nagu vettinud tõrvalotja... Küllap see pajataks nüüdki imelugusid, kui läheksin rannale ja viitsiksin kuulata. Võib-olla hakkab mind jälle linna kutsuma mine tea, ehk mõtles tõsiseltki tookord seda asja?

Krõõt laskub redelist kaldajalale, tõttab Savilöövi hurtsiku juurde ning seisatub lepapõõsa varjus.

„Hoi pererahvas! hõikab Kiipus üle punutud aia hüpates. „Võtke võrgud vastu! Hütis jääb kõik hääletuks; ukseobadusse vajutatud puupulk

 – 136 –

 
märgiks, et majaelanikud kodunt ära. Kiipus viskab võrgud üle läve kambrisse ning pöördub taas minema.

Krõõt lükkab oksad kõrvale ning astub maja ette. Ei Kiipus üllatugi teda nähes, äigab vaid käeseljaga laubalt higi ja sõnab venitades:

„Ennäe, Krõõt! Keda sina siin luurad?

„Sind luurangi.

,Jajah?

„Arvasin juba, et sõitsid ära, nagu siis rääkisid...

„Mida ma rääkisin?

See ei mäleta enam... ja tema kerglane tõttas igasugu mõtteid eietama!

„Seda rääkisid, et sõidad linna, hakkad toredates tubades elama ja härrasmehena ringi sõitma... muudki rääkisid.

„Mida veel?

„Peaksid ise paremini teadma, lausub Krõõt pahaselt ja keerab näo kõrvale. „Minugi lubasid ühes viia.

„Kas sina tuleksid?

Vargsi Krõõt piilub üles: mispärast see nüüd küsib nii?

„Võib-olla tuleksin, aga võib-olla ei... Sina ei viikski mind enesele koormaks, ega viiks ju?

„Mine'nd ikka, lausub Kiipus põigeldes, kuna ta suu veel enam viltu tõmbub, „küllap juba viiksin, kui minust enesest minejat saaks.

„Kas ei saa?

„Ei vist.

„Saarpoomide sulaseks jääd?

 – 137 –


„Jorsala saunikuks lähen.

„Hoidku küll sind!

Kuid ei Kiipus vist naljata, kuna näib hoopis pahur ja tõsine. Ju need Ludvi poisidki teadsid kõnelda, Kiipus käinud hiljuti postipaadiga Kotlas. Või siis nii on asjad!

„Ena mul linnaisandat, härrasmeest, sõnab mõne aja pärast pilgates. „Tore sul saab küll pillerkaaritada seal padrikutes, hüljeste ja nahkade seltsis... Et see Mallgi ometi nõus Kotlasse minema!

„Pole Mall esimene, kes jäänud kinni rasvasele söödale.

„Kas sina arvad, et Mall selle rikkuse pärast...?”

„Ei arva mina midagi... Aga kui Jorsa seljataga seisaks mõni Katkuraba saun, küllap siis sinu tark õdegi näeks selle saare üksindust ja puudusi.

„Üsna kurjalt räägid... Tema vähemalt saab seal varanduse otsa aga mispärast lähed sina Kotlasse orjama?

Kiipus vajutab saapaninaga valkja seene lõhki ja haigutab.

Sellepärast lähen, et Varamäel öeldi mulle mihklipäevaks leib üles.

„Ju võiksid küll mujale... koolinud inimene.

„Ei mind oodata kuski, ega silk võrgusilmas pelga kellegi koolitunnistust.”

„Sulle ikka näikse passivat nisuke merel müttamine, ei sa muidu... Mina üha lootsin, et saan veel peeneks linnaemandaks ja puha,

 – 138 –

 
püüab Krõõt kõnelust naljaks käänata, „võta näpust

„Siis nõnda nässus sul jälle vanamehega?

Nii ükskõikselt, tülpinult see vaatab temale, nagu oleks ta mõni tolmuseen või aiaroigas. Krõõt naeratab kibedalt, ning ta põsil lööb hõõguma kaks verevat laiku.

„Pole see asi nõnda hull, sõnab ristis käsi rinnale surudes, „ajan niisama patujuttu. Silmist mul loetakse nüüd kõik tahtmised, ei hoolita millestki, mis oli varem... Ei leidu ikka naljalt

teist nisukest inimest kui Ludvi.

„Karsapangal kord kuulsin teissugust juttu.

„Jamps olin siis... meeletul.. Pole sinu-minusugused selle sõrmeküüntki väärt nüüd alles saan sellest aru.

„Ega siis muud kui head õnne elada, suleb Kiipus enese järel jalgvärava ning lükkab mütsiloti kuklasse. „Vii minu poolt tervisi oma kallile vanamehele.

„Ei sa pruugiks nõnda pilgata.

Krõõt vaatab minejale järele, kuni see leppade taha kaob. Siis äkki turgatub talle midagi meelde.

„Peeter, kuule! Oota natuke!”

„Mis on? küsib Kiipus, kui naine hingeldades ta juurde jõuab.

Vaat, ma tahtsin, et ära sa kellelegi sellest, mis seal...

„Äh tookord?

„Jah, mis ma sulle rääkisin, et tahtsin Ludvit

 – 139 –

 
mür... või nii... Nemad vist usuvad, et kohus eksis. Sa ju ei ütle kellelegi?

„Mis san'd tühja... Kiipus silmitseb tuksuvat soont Krõõda meelekohal ning lööb äkki käsivarre ta piha ümber. „Kui ikka lähemegi kunagi linna vahest tuleval kevadel...

Krõõt ei lausu midagi, naeratab vaid nukralt ning tõttab longus päi koju tagasi.

Kui ta õuele astub, tuleb Tamaara parajasti rohusülemiga kartulivagudest. Kulmualuse pilguga see riivab teda, heidab ohakad raidekünna ning virutab rauaga paar tugevat ropsu.

„Sead röögivad päev otsa näljaseina sulus, sähvab hammustades, kui Krõõt mööda läheb, „niipalju laiskus ei lubanud, et oleks peoga rohtu ette visatud!

Krõõt sammub vaikides maja poole ega pööra peadki.

„Kõrt ei tõsteta kõrrele, kaua õite sedasi mõeldakse siin...?

„Ära muretse! Küllap juba lähen, jääb sul siis vabadus olla, kuidas tahad.

Tüdruk puhkeb tänitades naerma.

„Läheb... Tea kuhu nisukesel õite minna? Linnauulitsale lipakaks vist?

Vait, sina nõianägu! karjatab Krõõt, jookseb Tamaara juurde ning haarab selle käest raideraua. „Kui ma nüüd...!

„Appi, appi, ristiinimesed!

„Mis? Kes?" jookseb Ludvi kambrist, suu toitu täis. „Kes siin hüüab appi?

 – 140 –


„Mina, mina, peremees!... Kapsarauaga see tahtis mulle praegu kohtu lüüa!

„Mis jutt see on? Sa vist hakkasid jälle norima?

„Nojah, andke aga õigust sellele! karjub tüdruk kimedalt. „Kas teie siis ei näe, et see teidki vihkab nagu ussi soosamblal!

„Tamaara! pääseb Ludvilt ähvardades.

„Vihkab, vihkab jah, ega tea kuidas oma viha vaigistada! Sellep igaühe kallale tormatakse, sellep see lillepõõsaski siin maatasa lõhuti... vaadake, vaadake, peremees!

„Mispärast sa seda tegid? astub Ludvi naise juurde, kes nõjatub seinale, jume tavalisest vahakam, sinkjad huuled pooleldi valla. „Koos veel istutasime selle.

Krõõt heidab talle tumma pilgu, läheb kambrisse ning vajub akna alla pingile. Veidi aja pärast tuleb Ludvigi sisse ning asub taas kalavaagna juurde. Ent söömine ei taha enam edeneda, lõugki hakkab vabisema ning käed rabavad nagu tuge otsides lauaäärest kinni.

„Kas rääkis õigust Tamaara?” küsib sumbunult, pilk naise näkku puuritud. „Kas siisnda sina pe ... petad mind?

Krõõt ei taipa isegi, kust võtab selle rahuliku hääle, millega lausub:

„Võiksid küll vähem Tamaara hässitusi tähele panna.

„Ega mitte see üksi... Ei ole sina minu vastu nisuke, nagu... jah, nagu...

 – 141 –


„Misuke ma's peaksin veel olema? Ei suuda minusugune enam lõbusalt lõõritseda.

„Kes nüüd seda... Ma tunnen, et sa just kui põlgad siin kõike, mõtled pahameelega meie endist elu ja asja... Kas on nii?

„Pole mul mingisugust pahameelt.”

„Ma ikka arvan isegi, et ehk pikapeale sul unub see vahepealne aeg, ja siis...

„Ju siis jah, sõnab Krõõt tõtates, vaade merele pööratud. „Üks roheline paat näikse siiapoole sõitvat.

„Mina... mis ma'nd tahtsingi... See tuleb siia jah, see on Kotla paagimees, see tahab mu purjekat ära osta. Sellele võiks paremat süüa teha ja kohvi keeta.

„Eks saab.

„Näeh, tuleb Ludvi lävelt tagasi, võtab paunast väheldase paki ja rebib paberi ümbert. „Ähah? levib ta näol lai muhelus, ning äkilises heameelesööstas heidab ta rõiva Krõõda pihale. „Kas pole valge nagu kasevahur? Ega see ka muidu oma kolme tündrit räimi maksa.

„Mis sa'nd asjatult... Kunas mina nisukest heledat enam kannan?

„Küllap kannad, nagu kandsid varemgi Kui haigemajas olin, nägin nägemustki, kuidas sa tulid minu juurde, valged riided seljas, ja istusid voodiäärele.

„Nisukest nägemust nägid?

„Jah, üsna selgesti... Rängasti ma siis olin haige küll, ega tohtridki uskunud, et jään elama,

 – 142 –

 
aga näe, elan... Vaalaskala kere mul öeldi olevat, jajah pole nisukest igamehel.

Ju vist oleks olnud parem meile mõlemaile, kui oleksid tookord surnud, mõtleb Krõõt mineja küürdunud selga silmitsedes. Samas ent heitubki oma mõttest, rabab õlult riide, viskab kirstu ning läheb pliidi juurde tuld hakatama.

 – 143 –


Jaak Kiipus virgub tuhmis hommikuhämaruses ning veel pooleldi magades meenub eilne seik siin majalävel. Hilise ööni oli mõelnud seda, korranud kõike öeldut ja uuendanud mälus iga liigutust, oli kutsunud tagasi vähimagi vihje sellest kõnelusest. Ei juhtunud ju midagi iseäralikku: noor tüdruk peatus mööda minnes sandi juures, puhkes nutma ning tigenes siis oma hardusele selles polnud tõesti midagi rööpast välja löövat; iga teine-kolmas saaks sellest üle muigava peanoogutusega. Aga kui aastateviisi elu ei too midagi peale üksinduse, luuvalu ja söögiarvete, siis osatakse olla tänulik tuppalennanud puulehelegi.

Ning juba ammugi möödas need ajad, mil tõukas tagasi osavõtu ning kaastunde, tahtes üksinduses säilitada oma saatuse masendavat väärikust. Kelle päevad ent lohisevad surma poole mahajäetuses, ei sel ole midagi peale hakata väärikusega. Veetes aega kedrusel kõikuvat ämblikku jälgides või tubakapaki ümbert leitud ajalehte lugedes, tundub maailm oma tõttamisega taanduvat ebatõelusse. Liikumatusse needitut ei paelu suured saavutised ega kauged retked, ta mõtleb pigem kargust, mille kaenlapide nõuab

 – 144 –

 
uut katet, või püüab ennustada, mitme kuu pärast tõmbub ta tervegi käsi kõveraks ja sõlmeliseks.

Nüüd ent süüvis ta olemusse kujutlus sellest naisest, kes istus ta ees kiviastmel, nägu põlvile surutud, õlad nutust tõmblemas. Tema abitust see nuttiski, mõtles ehk, et ennäe, misuke õnnetu siin vireleb, ju veaks seegi võrku või käiks linnas kannuste korisedes, kui elu oleks tahtnud teisiti. Aga küllap sellisel vist on kahju igast lombakast peninärustki, ei sellepärast veel maksaks... ent ükskõik, ega tema kasulikkusetase küünigi koera omani; ja see ometi leidis, millele hiljem vihastudagi ju siis ikka arvestatakse mõnel juhul tedagi kui eluvõimelist inimest.

Jaak tõuseb asemelt ning hakkab riietuma; aeglaselt toimub see, suurima pingulduse ja vaevaga. Ning kuna üksi ese iseenesest paigalt ei nihku, peab mitmel korral toa läbima, ja ta teeb seda roomates. Keegi ei tule siia, liiatigi sellisel varasel tunnil, ent sellest hoolimata ta kuulatab vahel heitunult; ükski ei tohi teda niimoodi näha, isegi vend mitte. Pole kuigi meelepärane kargelgi komberdada, ent see on siiski midagi hoopis muud kui maasroomamine ta vist sureks häbist, kui nüüd keegi sisse astuks.

Kuid asjatult kardabki. Ta on nagu laip laadatee ääres, ning pahatihti tundub eneselegi võrratu jultumusena, et ikka veel elab. Ei keegi küsi põhjusi, miks ta selline; hoolimatult elu künnab kuristiku tervete ja haigete vahele. Risuks sest ta kõigile, ülearuseks jaanuseks, keda talu-

 10 LUB nr. 153 – 156.        – 145 –

 
takse vaid nende veeringute tõttu, mis tal leiva eest lauale laduda.

Juba ma jälle keerutan seda vana hammasratast, mõtleb Jaak akent avades ning istub pingile piipu tõmbama. Ena kuidas öine vihm sõmera teerajalt alla uhtnud ja kaldaäär... mis see on? Põlev tikk sõrmede vahel, ta äigab käega üle silmade lummutist vist ikka näebki, ei muud ühti. Ta suleb laud ja avab mõni hetk hiljem; taas õõtsub ta pilgu ees merelagendik, valgete vagudena tulevad lained lillast aurust, murduvad udutsedes ning veerevad rannale. Ei, temale ei viiratse midagi, seda kõike näeb ilmsi, tajudes pöidlaotsas põletuskipitsust. Leppi pole enam akna all, paljad tüvekontsud vaid punavad kaldaäärelt vastu. See... see raius need põõsad, et oleks tal vaba vaade alla merele. Nüüd ta siis näeb seda jah, sarasid, tuules lipendavaid võrke, paate ja taamal suitsevaid kalaahje. Seda vaatleb, ent mõte rändab kuhugi sootuks mujale. Ega need olegi tea kui selgepiirsed pildid, mis ta pähe kerkivad udust need tulevad nagu lained ja purunevad kindlamat kuju võtmata.

Piipu popsutades ta norutab samal kohal, kuni saabub söögiaeg ning majast hakkab kostuma kõnekõma ja ukselõksatusi.

Ta võtab kargud ja veab enese kööki, kus inimesed istuvad juba aurava pudru juures. Leivale jätku soovides ta seisatub lävel ning tõmbab hinge tagasi. Mehed vaatavad ukse poole; Mallgi heidab talle kärme pilgu, hammustab huulde ning kummardub taas tähislippu õmblema.

 – 146 –


„Noh, kaptenihärra, kuldas läheb? hüüab Kärp, pühkides käisega suud. „Kas küll sadas öösi läbi nii mis kõlises?

„Eks tuli kah. Või see'nd vanale sõdurile midagi teeb.

„Kus seal’s nõnda kõlises, lausub Mihkel, „mullu vast sai uusi sindleid lüüa. Ei sel saaresaunal ole nisukestki varju peal.

„Siis Jaak läheb ikka ühes Kotlasse? küsib Tanel.

„Ei ma veel tea. Aga lusti mul oleks küll seda kuulsat saart näha.

Mari kraabib tinalusikaga pajapõhjast kõrbenud tanguteri ning pistab suhu.

„Eks vist sellepärast minda, ütleb ta tusaselt, „et siin ei osata linna moodi lahke olla ega klanida... ja vahel ehk pole toitugi küllaldaselt jätkunud.

„Mis te, perenaine... Ei ole mina kunagi nurisenud.

„Ega te ole küll.

„Tea mida nisuke peaks nurisema, sõnab Kärp, „omal nägu lai nagu opmani kapiuks.

„Sedasi jah, Jaak-poeg, ju võiksid talveks Varamäelegi jääda, kui arvad. Ei ma usu, et Peetergi nisukeses kohas toime tuleb... see kõik on üks segane asi.

Noorem Kiipus torgib tikuga hambaid ning tõmbab otsaesise kipra.

„Pole siin midagi segast poolvägisi Jorsa mulle toppis kaela selle sauna. Jaak muidugi söögu oma sente, kus talle passib.

 10*                – 147 –


„Eks neid kalasaunu teata, riputab Mari tuhka kaltsule ja hakkab pada küürima, „tuulehooned ikka on, niisama suviajaks ehitatud pole need küll haigele inimesele kohased. Meil vist merepoolne kamber jääb talveks tühjaks, seal see truup peab nõnda mahedat soojust, et... Tea kas seal Katkuraba onnis on leelõugastki, kus sooja vett teha.

„On küll... Aga vist olekski parem, kui sa, vennas, jääksid siia.

Tummalt Jaak noogutab pead, neelab ühe suutäie teise järel ega kuule enam meeste arutlusi. Juba ta mõttes tõttas saarele, nägi leeteil hällivat vahtu, metsast lausranda ja väikest kalasaunagi jõesuudmes. Sinna tormide tallermaale siirdub Peeter võrguseadjaks, meriasunikuks tööle, hädaohtudesse, uutele võimalustele vastu läheb see õnnelik. Vist ikka on sündinudki kaluriks, sest kuulukse teda öid kui päevi nootade ja põhjaõngedega jändavat, isemoodi traatmõrdu koostavat ja suurekalavõrke hankivat. Siis tal saab seal Kotlas huvi võimalusi katsetamiseks ja oma jõuga mängimiseks... Imetelles Jaagu pilk puhkab venna palgel ning libiseb edasi akna poole.

Liikumatult see luigekaelne istub seal, sinine lõng hajameeles sõrme ümber mähitud, kaunid silmad ripsmenarmaste all peidus. Vist sellegi mõtted uidavad saareteid; küllap kujutleb end nüüd rikka koha perenaiseks, kuidas ta seal käske jagab ja oma mustaverd sõbra kõrval merele sõidab mõlemad noored, kaunikasvu-

 – 148 –

 
lised, veatud... Kenasti need kaks sobivad, jah, üsna kenasti. Liivapuruna maotu tundub Jaagule toit, ta tõuseb lauast ning lohistub välja.

Vinge tuul plaksutab all paadilippe ning kannab merelt kurgede ja kauride häälitsusi. Nüüd siis virgub uuesti vahepeal soikunud kibestusvalu piinava selgusega näeb ennast, kuidas ta ripub kargel, kasimata, eemaletõukav inimjäänus, kellele kogu tulevik tähendab vaid aeglast kõdunemist kuski truubi taga. Ta laskub veskitrepile, toetab küünarnukid uksekünnisele ning kuulatab kahisevat lainelöoki. Tuul sasib ta habet ja vihm niisutab ta nägu ta ei märka seda.

Kaugele minevikku rändavad mõtted, otsivad midagi mälestisis ning peatuvad ajal, mil oli alles kohutavalt uudne teda tabanud hoop. Üht vaid meenub neist päevist, et koondus ahastavalt üheks ainsaks palveks. Surma ta ei palunud, nii suurt heldust ei söandanud lootagi et Issand võtaks temalt mõistuse, see oli ainus, mida ootas siis kirgliku valmisoluga.

Ometi nüüd kumbki võimalus ei sisalda tema jaoks midagi kutsuvat; milliseid kibedusi saatus tema teele ka ei veeretaks ometi pole ükski mure ega pettumus küllalt kaalukas, et häirida tema ahnet eluiha.

Esimeste hallaööde tulekuga muutub Jaagu tervis nii põduraks, et ta ei saa enam sängist välja. Aeglaselt venivad hädise päevad. Ajuti kandub alt inimhääli, mootorite müra ja köiepooli naksumist, siis ent tundideviisi pole kuulda

 – 149 –

 
muud peale kellatiksumise ja veekohina. Mõttedki kaotanud ammust ajast endise liikuvuse, raskelt need lohisevad üha vanu radu.

Kuidas küll näiksid asjad, kui tookord see saatuslik mürsk oleks vältinud teda? Siis... jajah, mida ta õite teekski, kui kõik need kümme aastat osutuksid viirastusiks ning ta tõuseks endise Jaak Kiipusena?... Ei vist alul oskaks kuidagi käituda, konutaks totrana kuski nurgas ning kobaks oma jäsemeid. Ju siis seisaks ava kümneid teid; ta otsiks üles vanad kaaslased, tõmbaks saabli puusale või hakkaks kausikaupmeheks, metsatööliseks või muretseks võrgud ning läheks kalastama kuhugi Kotlasaare käärudesse. Oi, kuidas need purjed siis pingulduksid ja lained keulas kobrutaksid!

Ehmunult ta vaatab uksele nagu milleltki lubamatult tabatu. Mari, jah, tuleb sealt säärikute lirtsudes ning toob talle tursaleent ja odraleiba. See täna nii lahke, et istub pingile ootama, kuni ta kausi tühjendab.

Jaak sööb üpris aeglaselt, sest on võrratult lohutavani kuulata kalurinaise pajatisi kui laest tilkuvate piiskade pladinat. Ta vähenõudlikule meelele küllaldaselt paeluv see jutt silgutünnidest, mis ei pea soolvett, tormis rebenenud võrgest ja tõbisest kesikust, kes saiakesi märgitud pulmaseaks. Ning ta igati möönab, et kui see nüüd kärvaks, siis selline lugu oleks küll väga kurjaks ennustusmärgiks.

Mari sügab murelikult nina, korjab vaibalt leivaraasukesed kaussi ning läheb.

 – 150 –


Jälle vaikus Jaagu ümber, tühjus ja hämarus.

Et ometi see kordagi siiapoole ei tule... Aga mispärast õite peakski tulema? Küllap ikka on paremgi nii.

Ta püüab magada, ent uni paeb ta eest Taas kajab rannalt hüüdeid ja kiviklõbinat ju nüüd valmistutakse merelesõiduks. Pinguldusega ta roomab aknale ning vaatab alla. Vabede juures askeldavad venemehed ja kannavad võrke vee äärde. Ena kus Tanel, Savilööv ja Peeter seovad kive püüniste külge... ja seal taamal võrgukuhjal istub see punarätine nööri kerides. Ikka veel käib võrgutüdrukuna püügil, nagu polekski lähenemas suuri elumuutusi. Veider see ongi; vahel helge ja sõnakas, vahel tusasena tumm; raiub vigase rõõmuks võsalahkami maha, aga kui juhtub otsa vaatama, siis nõnda pilkavalt, nagu näeks tea mis ennä tust. Ju leidukski, mida põlata, ent pole tema oma teada küll kuidagi põhjustanud selle halvakspanu.

Nüüd tuuakse sarast ankrud ning paat tõugatakse vette. Mall vaatab üles ja noogutab peaga. Kellele see noogutas? Ei siin kaldal paista kedagi olevat ehk mind see tervitaski, mõtleb elavnedes. Ja mis siis sellest, kui tervitas? iga Savilöövi ja harjukat ju tervitatakse. Ta ei pööra enam pilkugi paadile, mis õõtsub juba kõrgel merel. Pugedes tagasi sängi, ta mässib

 – 151 –

 
valutava kere sinelisse ning hakkab laelaudu lugema.

Ühel unetul varahommikul, kui kondid tunduvad veidi kergemad, ta võtab seebikillu ja suundub kaevule nägu loputama. Kaugeil nurmil lasub veel öine ähm, mere taga ent taevas tõmbub punavüruseks. Rahutult vilgub vee hallusest Kotla paak ning idaleeteilt piilub tulilaeva kahvatu silm. Kaldal on vaikne; tuuleõhk vaid sahistab humalakobarais ja toob liiviku tagant mädanevate kartulite lehka.

Lahtisest saunauksest valgub õuele vingu nõnda varakult juba köetakse kerisahju. Jaak kargutub saunalävele, seisatub tihedas suitsupilves ja kuulatab: tuli visiseb märjas puus ning keegi rebestab rabinal tohikut.

„Jõudu ahjukütjale! hüüab ta läkatades. „Kas saab piibule sütt?

„Ei saa. Puud on toored, ei põle.

Või ei põle Siis Mall ongi saunakütja seal paksus lepasuitsus, jajah. Küllap tema nüüd paneb selle ahju loitma, nii et...

„Oot, ma katsun, sõnab esikusse komberdades. „Tulehakatamine mul kaunis selge.”

Ta istub pakunotile, kohendab tilkuvaid halge, kraabib tuhka põrandale ning täidab tekkinud tühemed tohiku ja hagudega. Mõne minuti pärast kerise all pragiseb hele tuli ja suitski leiab tee korstnasse. Jaagul pole mahti oma saavutisest rõõmu tunda, ta kaalutleb, kuidas nüüd alustada juttu maharaiutud lepist. Ent Mallele vist näiks naeruväärne tema tänu...

 – 152 –

 
parem küll sootuks loobuda sellisest kõnelusest. Ainiti ta vaatleb piiga kaunilõikelist nägu, pearäti alt lainetavat juuksekulda ja kitsast kampsunipihta, millel valendab kuivanud kalasoomuseid.

Vaikides see keerutab sõrmede vahel väikest tohurulli, tõstab siis äkki silmad ning vaatab talle mõtlikult otsa.

Mispärast Peeter ei taha teid Kotlasse kaasa võtta?

„Ju tal saab seal minutagi vaevane... ja mulle lubati esialgu veel siin peavarju.

Aga kui enam ei lubata, kuhu teie siis...?

„Mis nüüd sellest, heidab Jaak käega, „eks kuhugi ikka saab.”

Mall hammustab huulde, pilk leegitsevale ahjule pööratud.

„Teie olete arg! paiskab ta järsku ägedalt.

„Eks sa kuule... Miks teie arvate?

Sellepärast, et teil pole vähimaidki nõudeid, et võtate almusena, mis juba kümnekordselt kinni makstud...

Jaak õiendab karguotsaga tuld ning nukker naeruvari libiseb üle ta palge. Vististi selles peas kummitub mõni vägev Punapart, kes liiguks morni sangarina siin kaldal. Vaevalt too muretu suudab pidevamalt taibata temataolise inimese kurbloolust.

„Ju oskab igamees nõuda tühja vaid jooksevad mõne tahtmised paraku kõik.

„Ei, ärge rääkige! hüüab Mall ning hapsatab jalaga vastu põrandat. „Kas teie arvate, ma ei näe?... Ei tea, kuidas teie mind...?

 – 153 –


„Po... pole tõsi! hüüab Jaak kohkunult.

„Ma ju tean, teie olete arg.

„Vahest ehk sedagi, lausub vigane aeglaselt. „Kuid mis loeks siin nüüd tõde? Kui ma tunnistaksin, et mu meeled teie järgi käivad ja et ma teid ihaldan nõndaks... Ei ma usu, et te püsiksite tõsisena.

„Ega vist. Küllap naeraksin enne ja ütleksin siis, et tahan jääda teie juurde.

Kark langeb Jaagu käte vahelt ahjusuule ning ta meelekohad krookuvad kohmetust muigest.

„Naljakalt teie oskate... hehee...

„Kas on naljakas?

„Just kui oleks... ei vist olegi...

„Tõemeeli küll rääkisin.

„Ku... kuidas teie ütlesite?

„Nõnda ütlesin, et tahan jääda teie juurde.

Jaak kuuleb hagude praginat, kellegi kärmet hingamist ning omaenese mõttetut kõnekokutust. Hetkeks lööb kõik ümberringi keerlema, mitu häält just kui hakkaksid läbisegi sõnelema mida need õiendavadki? Kuid pole mingeid hääli, ta enese veri vaid segab ja kohiseb kõrvus ta istub Varamäel Saarpoomi saunaesikus ning see imelik tüdruk hoiab ta kätt oma pahklikus peos.

„Ei tea teie, mida räägite, lausub viimaks pead raputades. „Parem küll jätta nisukesed jutud Pole minul teid kuhugi panna.

„Küllap tean, mida kõnelen... Kui ka kerjusena läheksite Varamäelt, siis võtan sandipauna ja tulen teile järele!

Rahulikult püüab kõnelda, ent hääl vajub

 – 154 –

 
nõrgaks sosinaks ja huuled värisevad reetlikult. Või siis nõnda ikka arvataksegi seda asja, mõtleb Jaak nõnda...

„Aga see saaremees... Jorsa?

„Pole Jorsal minu kohta midagi ütlemist! Ühelgi ei ole!

„Kas ei ole?

„Mall ae! kuuldub väljast Mari häält. „Teist korda need mehed seal all hõikavad sind!

„Jah, kohe! hüüab Mall ning surub äkilises heldimushoos oma näo vigase näole. „Oodake mind õhtul, sosistab maast tõustes, „siis, kui merelt tuleme.”

Hirvena see lippab välja, vaatab veel uksel tagasi ja naeratleb.

Segaste tunnetega Jaak istub ahjupaistes, lõug kargule toetatud, silmad põrandale suunatud. Ta ei taipa isegi, mis temas toimub tundub, nagu heidaks keegi tema üle nalja, samas ent tajub ärevat rõõmupakitsust. Rahulikult tahab nüüd mõelda neist asjust, kaalutella, kas on tal üldse õigust kuulata seda kogematut ja tormakat. Ega vist... Kuid küllap see ehk taipab isegi oma tegumoe võimatust, ning kõik jääb endiseks. Endiseks muidugi, teisiti ei võigi olla.

„Näeh, jalutu-Jaak! hämmastub Mari sauna astudes. „Päriselt ehmusin kohe.

„Mina jah.

„Kas luud-liikmed ei valuta enam?

Oleks nagu pisut parem täna.

„Eks te's minge nüüd mäele sööma, kört jäigi lauale.

 – 155 –


„Suur tänu, perenaine.”

Mari võtab nurgast kibu, läheb tahapoole ning hakkab seal toobreid nihutama.

„TeiI vist oli plikaga juttu kah? katkestab järsku veetõstmise ja tuleb vaheuksele.

„Kuidas?

„Ma ütlen, et Mall vist rääkis siin teiega?

„Rääkis küll.

„Nojah, ma arvasin kohe. Kui ehk tohiks teada, mis asjast see teile...?

Luurates päritakse seda. Jaak vahib nõutult põrandale, kuid äkki ta süda värahtub õnnetajumusest. Teravamalt kui enne lõikub teadvusse äsjane elamus; üliselgelt ta näeb selle kõige peadpööritavat võimatust, ent samas tundub, et polegi tähtis, mis tuleb homme või tunahomme. See terve ja kaunis tahab jääda tema juurde, lubab minna kerjama temaga... Et nisukest asja üldse võib öelda!... Ning kõik need Tanelid, Mihklid ja saarekuningad ei aima vähimatki sellest, ei näe kurja undki, et luik lennanud vigase varese pessa... oi, elupäevad tal saab seda mõelda ja imetella!

„Öeldagu siis ometi! hüütakse juba ärritatult. „Või see rääkis säherdusi asju, et ei peeta paslikuks korrata?

„Minge'nd, perenaine, kus siis säherdusi... Natuke halbilt ikka rääkis küll, kuna nimetas mind juhmiks ja argpüksiks.

 – 156 –


„Ei siis kõneldudki väga halbilt, pomiseb Mari ning läheb tagasi vihtlemisruumi.

Jaak istub veel veidi aega ahju ees, nihutub siis karkudele ja komberdab välja. Õu särab hommikuses päikesepaistes. Klaasselgena sügistaevas laiub üle mere ja härmatunud künnimaa ning vuhinal tõuseb odrapõllult hall varblasparv lendu.

 – 157 –


Murelikult Tanel Saarpoom istub ühel rajupäeval truubi ääres ja lõigub tubakat. Ega tal pruugiks nüüd pimedal ajal oma töntse sõrmi ja silmi pingutada kapinurgal terve kastitäis seda peenekslõigutud puru valmis kuid niiviisi nokitsedes oleks nagu toimekam mõtiskella; ning on mõndagi, mis teeb kurvaks vanarauga südame.

Et see pärtlitorm just tema võrgud laastas, tema paadi karile virutas, nn et küljelauad murdusid ja õlipaak tuld võttis küllap neid sedakorda ikka säästeti tõotuse pärast, mille andis põlevas paadis. Ning taevas ise olgu tunnistajaks: ärgu saagu tema kondid õnnistatud mulda, kui ta veel kord sellises müdisevas riistapuus peaks sõitma võrgule. Issand oma tarkuses loonud mere, maa ja inimese, et see palgehigis kalastaks, künnaks ja rõõmu tunneks elu äraarvamatuist asjust; inimene ent teeb masinavärgi, tümistab laisana laineis ringi ning paneb rängaks purjeseadmist ja aeruliigutamist. Asjatult tema, kulupea, andiski järele poja pealekäimisele ning õstis selle uutmoodi sõiduki. Võõras ja vastumeelt see oli talle esimesest päevast; nüüd ent, kui jumal aitab, muretseb omale purjeka ning hakkab taas

 – 158 –

 
merel käima nagu muiste. Ei see ole kerge rannamehele, soetada nõnda äkki uus paat ja püünised, kuid ega tema nurise. Ta ju teab, iga kalamaim ja vetikas seisab Looja valve all, kuis võiks temalegi ülekohut sündida? Ei ta muretse enese pärast küllap tema päevad saavad peagi õhtusse; ta meele teeb haigeks lõhe, mis tekkimas tema ja ta laste vahele.

Vaenlikuna kõige noorem liigub majas ja rannal, huuled kõvasti kokku pigistatud, kulmude vahel sünge kurd. Kangekaelselt see vaikib töötoiminguil ja leiba võttes ning istub vahel keskööni saras räimekorvi juures, käed rüpes, pea nagu tukkujal rinnale vajunud. Kui see kordki pajataks oma mõtteist ei, trotslikult hoitakse enesele kõik südamehärm. Tea mis südamehärmi sellisel peoleol võibki olla, tule taevas appi! Et sai veidi räägitud neist Kotla isanda kosjest, sellep nüüd kohe ollakse nii tõre. Kas soovib tema halba oma lapsele, kui kõnelebki vahel ehk liialt innukalt saaremehe jõukusest? Head vaid soovibki, sest ei leidu kogu rannamaal teist nii tähtsat perekonda kui Jorsala Jorsad. Kiidaks oma õnne vallavanemagi tütar, saades perenaiseks sinna rikkale kohale. See ent tõukab ära au ja vara, kuna vist pole meele järele mehe silmad või habe... tühjast halpusest see nüüd teeb sellise rumaluse, et annab eluotsani kahetseda. Ent mine õpeta inimlast, kes terasena paindumatu, ja kes vahib sulle põlgavalt otsa nagu vaenlasele. Jalutut-Jaaku see näib siin pidavat arukamaks kui ühtki teist; sellele viiakse raama-

 – 159 –

 
tuid lugeda, ja kuuldub sealt veskist vahel nisukest muutlikku jutukõla, nagu oleks tüdrukul teamis imet seletada. Ega nüüd sellest midagi, et sandiga tegemist tehakse või nii kiiduväärt iga üks, kes kuidagimoodi viletsa päevi kergendab... Aga et võõrana koduseist eemale hoidutakse, nõnda halvakspanevalt tema nõuandeile vaadatakse, see riivab valusalt taadi südant.

Ei ole asjad korras Ristipuu pereski, ent kõrgilt Krõõt varjab seda, mis juba ammu külas teada. Rõõmsana püüab teiste juuresolekul naeratella, olgugi et suu pigem nutule koolduks. Ei see muidu nõnda muretseks, kui poleks hirmsaid mälestisi hinges närimas. Andku Isa andeks tema kahtlustused, ent ei saa tema neist mööda, nähes, kuidas tütar umbusklikuna ja pelglikuna igast minevikku riivavast kõnelusest hoidub. Kui ta kõik need aastad lohutus valega, kui ehk tunnistas tõttki kadunud ämm?...

Oi, ülekohut tema teeb oma lemmiklapsele! Mispärast peaks see just süütunne olema, mis Krõõta painab? Küllap need on hoopis teised kibedused; kas sellel neid vist vähe, kes elanud aastaid nisukese riiaka ja salakavala kõrval nagu Ristipuu Kadri? Pole küll sünnis surnut sedasi mäletada, kuid hauakünkagi tagant veel kisendab selle naise kurjus ja kiuslik meel. Mullamutina see õõnestas abielurahva jalgealust, urgitses, hässitas, sosistles, kuni läks elu seal nii sassi, et ei osata enam kuidagi joonde ajada. Kuidas sa's saadki, kui südames nõnda palju kibedust kipitamas, kui tulvab üha meelde mineviku piin.

 – 160 –

 
Aga kui püüaks kõigest hingest leplikult elada, ju siis pikapeale ehk leebukski see äng...

Kuid pahandus seal järgnevat pahandused riid riiule, päevagi ei mööduvat sõimu ja sajatuseta. Ei Ludvist saa niipaljugi asja, et oleks nüüd selle Ingeri plika minema keerutanud. Muidu küll vägev hooplema ja laiutama, aga kui vaja otsustavat sõna öelda, ei siis ole meest kuski. Perenaisena tiblatar soolavat ja kauplevat kalad, aidavõtigi põlle küljes rippumas. Ei sega Krõõt ennast tolle toiminguisse, uhkena vist lasebki sel omapead talitada. Hambad ristis ta pigem murduks, kui et painduks vastumeelseile oludele. Pole sellelgi usaldust isa vastu, kuna ei tule poole sõnaga oma elust-olust kõnelema ega vanainimeselt nõu küsima. Kõigist hüljatuna vist norutab nüüd seal Papiküla neemel, sest sinna ta pahatihti pagevat Ludvi norimiste eest. Kurja moodi va toss hakanud jälle jooma; õite tormiks ja tölbiks see muutubki, kui pea täis tõmmatud. Kibedaks, kibedaks need teevad Krõõda päevad... Kuid ei see kurda. Järsul käel tõrjub tagasi vanaäti küsitlused, ehkki omal silmalaud pisaraist pundunud ja punased...

Ohates Tanel võtab taskust tubakakoti ning vaatab läbi akna välja. Tumedad pilved ripuvad mere kohal ja kirdetuul sasib vihinal kaldapuid. Ilmaaegu täna küll mindi püüniseid vette laskma; kui need ometi märkaksid rohkem kive võrgusappa siduda ja tähisnööre pikendada... küllap ehk märkavad.

 11 LUB nr. 153 – 156.        – 161 –


Ent mida see minia sealt rannalt tuhatnelja jookseb kas viimati läks ümber võrguliste vene või juhtus mõni muu õnnetus?

Välisuks paugatabki ning Mari sööstab lõõtsutades kambrisse, suurrätt nurkapidi järel lohisemas.

„Isa... Jorsa paat paistab merel! Siis sellep nõnda ärevalt tormati, nagu oleks tuli hända kõrvetamas. Taat ei taipa isegi, millele nüüd õite vihastub: selle lennutamisele, mahapudenenud tubakale või tollele vaevaltmärgatavale hirmujoale, mis äkki südame läbib.

„Ena mul juttu,” toriseb ta tusaselt. „Silmad sul, noorik, seebiaurust kirjud.

„Seebid mul ammu hangumas, asjatult, isa, nõnda... Varsti Jorsa on siin, ja minul pole midagi lauale panna. Va üleslootatud tursapuru seal pajas vindub, sitke ja soolane nagu... Kui saadaks õite venelase külla värsket kala laenama?

„Sina's arvad, et Jorsa selle rajuga...?”

„Eks mine vaatama, kui ei usu... Et mehed hommikul rukkileivagi viimse raasuni ära sõid! Päris häbi seda tänkjat odrakaraskit võõrale pakkuda.

„Polen'd sellest kedagi. Ei tule Jorsa siia toidulänikuid uurima, hoopis teised asjad sel meeles. Tea kuhu Mall kadus?

„Rannale näis ennist minevat. Kui nüüd viimaks ometi mõistus pähe tuleks! Mulle küll

 – 162 –

 
paistab, et see nagu polegi enam nõnda vastlik...

„Kas sina arvad?

„Et just kui oleks leplikuni või nii aga kessi’s temast õite aru saab... Ma saadan pealegi Teleegeni-papa külla, Sepamardi omadel olnud eile hea lõhesaak.

Mari tõttab sauna juurde, kus venelane rasvab oma nahkkuube, kõneleb seal veidi; õiendab midagi aidas ning jookseb siis veski taha kaldaäärele.

„Juba rannal! hõikab ta esikusse rutates. „Ma õite viin need kotinärud siit silma alt ära aita!

Tanel lööb korra põlastavalt käega, otsib kaukast piibu ning hakkab töntsel silmil tubakat kahha vajutama. Ena kus särjearuline vinnabki rokaämbreid, kotte ja mõrdu, nagu oleksid need tea milles süüdi. Ei nüüd seisa lugu nisukeses soputamises, peaasi, kui aga Mall jätaks kõrvale oma sündsusetu trotsi. Vahest ehk jätab... kaua's inimloom ikka oma õnnega jonnib!

„Keegi naisterahvas Jorsal kaasas, sõnab Mari õuele piiludes. „No küll sellel on suur siidrätt!.. Vanem inimene paistab olevat.

„Juba ma seletan isegi, et vanem... Jorsa ema see ongi.

 11*                – 163 –


„Jorsa ema... hoidku! See siis ongi see kuulus laevapuuk ja karide kratt!

„Et sa jätaksid nisukesed sõnad! sosistab vanamees kurjalt ning tõmbab voltivajunud saapasääred sirgu.

Esikust kostub samme ning uks tõmmatakse valla. Ema ees, poeg järel, astuvad Kotla külalised sisse, mõlemad suured, tüsedad, näod tuulest tumepunased.

„Tere lõunast, rannarahvas, hüüab Jorsa ema karedal häälel. „Sada siiaparve selle pere püüniseisse!

O1ge terve, Jorsala perenaine, vastab Tanel piipu suust võttes. „Ei sigine siiad enam meie rannas. Räimeräbalaid vaid näeme harva.

„Küllap mina õpetan kuntsi, kuidas siiakalagi ligi kutsuda.

„Kanged seal Kotlas ollakse igasugu kuntsile, ütleb Saarpoom muhelevi sui ning silmitseb vanaeide tugevakondist palet. Kanäe, kuis see kõneleb Varamäe vaesmehega nagu omasugusega just nagu poleks eales olnud neid aegu, kuna rannakalurid käisid naistega-lastega Jorsalas leiva ja purjeriide eest ehitustööl ja tõrva põletamas... Ülbe emandana see kärkis siis, nii et sai igale kehvikule õieti klaariks, milline vahe lahutas nendetaolisi Jorsala pererahvast. Ent nüüd seesama tore ja vägev seisab oma pojaga tema kambris, seisab kalaõnne soovides, lahke naeratus huulil

 – 164 –


„Eks astutagu tahapoole... võetagu istet, sõnab Mari mahedalt, „siin nagu nisukest toppa ja auru...

„Ei see'nd tee kedagi, lausub Kotla emand rätisõlme lahti harutades ning astubki poja kannul tagakambrisse. „Teil vist muist peret merel?

„Seda jah. Asjatult küll mindi selle tuulega... Kuidas need Jorsala omadki nisukese ilmaga randa sõitsid?

„Küllap ikka sõideti asja pärast, Saarpoom. Kadunud parti tulime taga ajama.

„Eks kuule imet. Tea misuke see Kotla rahva part oli kah?

„Ei tulda halli lindu mere taha otsima, pilgutab Jorsala moor silmi ja pöördub poja poole. „Sakkari oma ta oli, tema vist teab paremini.

„Part oli valge, kullakarva pea ja hõbedase häälega,” muigab Jorsa. „Siia perre jäljed juhatavad.

„Siia?

„Siia küll... Tuleb aga otsida.

„Siis, minia, võiksid vaadata veidi ringi... vahest ehk hakkab silma nisuke lind.

„Sedasi, sedasi jah, kiidab vanaeit, „toodagu aga mäele see part... rõnga siis paneb Sakkar sellele külge, et ei pääseks enam põgenema.

 – 165 –


„Oi, Jorsala perenaine, küll teie aga...! Juba ma lähen ja otsin, ehk leiangi.

Mari tõttab alla rannale, huuled heameelest naerul, uudised kurgus pakitsemas. Kuid ei Malle olegi vee ääres ega saras merele see vist läks meestega. Tusaselt ta istub saralävele ootama ning vajutab rusika peopessa: mida's need täna nõnda kaua..? Ent kas sealt kaugelt nagu ei kuulduks tasast müdinat? Teraselt silmi pingutades eraldabki laineist musta laigu, mis õõtsub ranna poole. Läbi tuuleulungu ja veemüha kostub kellegi lauluhäält. Pikk-Peeter vist ongi too rõkataja tea mis nüüd selle meele nii lõbusaks tegi? Kergats ikka mis kergats, ei ole sellest midagi, et kõrgeis kooles õpitud ja peeni ameteid peetud kui pole ikka täit mehemeelt, ei loe säärane kirjatarkus pügalatki. Hea ongi, et see varsti Varamäelt läheb; ei Mari salli silma otsas nisukesi pilkavanäolisi ja tuulemeelseid, kes ei näi isegi teadvat, mida tahavad. Võrguseadmisel tal ju olevat keskmine käsi ja rappiminegi läheb üsna väledasti kuid Mari jääks viimaseks, kes hoiaks tagasi sellist majaust. Kui inimene oleks veel alandlik või nii, ja vähese söögiga... ent see ju õgib härjana ning käänab enese pahatihti pererahva voodile nagu tea mis auvõõras.

Juba paat sööstabki laugmere pulbitsusse, pära sügaval vees, nina adrana laineid poolitamas. Küllap vist suuremaid torme tulemas, sest karjakaupa lendab kajakaid rannale ning kostub sealt venestki nõnda kahtlaselt helevaid hüüdeid

 – 166 –

 
ja naerurapsatusi. Kiipust need õhutavad edasi laulma, ning see ürgabki sellise vägeva, kareda häälega, et veekohin kuuldub vaid sumbunud kandlelöögina.

         „Kuuendana lendas merre kõrtsmik,

         Pahareti kabjanael, ohoi!

 Seitsmes oli minu oma naine,

 tulihark ja tüügaskael, ohoi!

Vaat mul laulu, mõtleb Mari saralävelt tõustes ning astub paadialuse juurde. Ei passiks Mallel küll võrgusulasega sedasi külg külje kõrval istuda ja nõnda elbakalt naerda. Ena jultunud kometit! Üsna püga pea juurde kallutab see näo, virutab kämblaga vastu katuseplekki ning jätkab rinnapõhjast:

 „Ma nüüd tüürin õtse Saaremaale

 Seal vast viina juuakse, ohoi!

 Aga kui mu puri tuult ei püüa,

 Siis mind homme üles puuakse, ohoi!

Sahinal vene sööstab alusele ning Mihkel ronib esimesena kruusale.

„Kelle oma see on? osutab ta saapaninaga valgele kiirpaadile, mis seisab eemal kivirahnude varjus.

„Meile tuli Kotlasaarelt külalisi, sõnab Mari hästi valjusti.

 – 167 –


Mall hüppab rannale ning vaatab tagasi merele, märjad seelikud tuules lehvimas.

Nüüd me võiksime need teised võrgud vahedele panna, sõnab ta kaelalelangenud juukseid räti alla vajutades.

„Pole sellega kiiret ühti. Tule'nd kohe üles, Mall, pikisilmi sind juba oodatakse seal.

„Kes ootab?

„Jorsala Sakkar oma emaga.

„Mis see siit jälle otsib?

„Ju tead ise paremini... Küll aga kiideti sind kenasti kuldpeaks ja hõbehäälseks linnuks ... väga peenelt need kõnelesid mõlemad. Kingidki vist Sakkaril jälle kaasas.

Veidi aega Mall vaatab vennanaise pilusilmisse, püüab lennult köiepuntra, mille Kiipus tohlust viskab ja läheb sõna lausumata Savilöövi juurde, kes asunud võrke laotama.

„Kaua sina siis mõtled nisukest jonni jätkata? küsib Mari vabede all seisatudes, hääles kärsitus pakitsemas. „See on jonn, suisa jonn, ei muud ühti.

„Ma tean, mis sa arvad, sõnab Mall aeglaselt. „Nii sina kui isa peate kõike jonniks, millest teie aru ei saa.

„Tule jumal appi, pole siin teab mis aavestit arutada!... Ju nähtud varemgi nisukesi kerglasi, kes tühjast trotsist leemekaussi süljanud!

Pahameelest niiskunud silmil ta keerab ringi

 – 168 –

 
ning jookseb minema, kiviklibud taldade all kolisemas.

Vinge tuul virutab laineid kivilausikule, rebib võrke ning pillutab udutsevaid piisku teispoole vabesid. Kriisates lendleb vee kohal valendav linnuparv, teravad tiivad voogusid riivamas. Üks, kaks, kolm kalavenet kulgeb seal ahmas, kus meri häilib vaikse vahuväljana. Ikka see kaugus näib nõnda kutsuv, mõtleb Mall võrgusilmuseid pulgile riputades seal ju samane vesi nagu siin, samased pilved, tuuled ja linnud, ent siiski ma armastan seda viimast nägemispüri rohkem kui neid kohisevaid laineid mu ümber. Sellep mulle homnegi päev paeluvani tänasest kuidas silmapilk mind ka ei köida, ikka ihkan veel midagi muud, mis tõuseb mu elamusest nagu see helendav silmapiir merest. Imepäraseid vastuoksusi minu südames; tükeldamatuna ju tahtsin seirata vaid kaunist, mis elul varuks ja ometi ma andsin enese viletsaima, näotuima omaks. Ei see ole lemb, mis mind nende muhklikkude käte vahele tõukas ühtaegu nukrus ja rõõm mind valdab tema kõrval. Koik, kõik teen, et oleks temal hea; tema soovib, et papp meid enne mihklipäeva paari paneks pangu. Katkuraba kalasauna tahab mind viia viigu. Küllap piisab seal tööd ja leiba minulegi seal saare üksinduses, karide ja rahude taga.

 – 169 –


Rand jäänud tühjaks, tuul vingub kaeblikult sararäästas, ja ülal puie ladvus kraaksuvad varesed. Peeter Kiipus istub poolpõlenud paadis, nägu ja käed nõgised, ning kruvib midagi mootori küljest lahti. Mall astub vee äärde ja silmitseb venet, mille servil plekk tõmbunud paberina rulli.

„Oi kui õhukeseks võtnud siit, sõnab siisistunud pärale koputades. „Hirmsa hooga ta põles küll.”

„Oleks võinud veidi rohkem kõrbeda... odavamini vanataat siis oleks jätnud mulle oma küna.

„Kas nüüd hakkate mootorit parandama?

„Nõndaks jah... Oot, kui viime masina sepale, lapime pära ja tõmbame kõik punase värviga üle toredalt me siis sõidame Koilasse! Kapteni paneme sinna sõudma, kapteniproua siidvõrku kuduma ja mina... pagan võtku, mina kas või loen luuletisi õilsast ohvrimeelest!

Mall tunneb, kuidas veri põsisse tõuseb ning miski vastumeelselt südant puudutab. Siis Jaak teatas vennale... ja pilgates see kõneleb nüüd, nagu oleks tema teguviisis midagi alaväärselt haletsevat.

„Mispärast teie naerate? hüüab ta paadiäärest kinni hakates.

Sellepärast, et see on naeruväärne.

„Mis on naeruväärne?

„See, kui noor, terve inimene tühja-tähja

 – 170 –

 
pärast enese seob laiba külge. See on isegi rumal.

„Teie arvates!

„Ma tean, teie peas keerleb mõisteid eneseohverdusest ja muust... muust romantilisest rämpsust. Homme-tunahomme vajub nässu kõik see romantika, sest teie ei abiellu ilusate mõistetega, vaid jalutu mehega, kes pillab toitu rüppe ja kelle riided lõhnavad pahasti.

„Teie ütlesite seda... temale? küsib Mall raskelt hingates.

„Jah ütlesin. Ütlesin, et ma pole kunagi tema taipu tea kui kõrgelt hinnanud, aga et nüüd pean teda nigelaimaks selliks, keda ma eales näinud.

Mall vaatab Kiipuse kahvatusse näkku, mille ilme jäik nagu kivil.

„Kuidas teie võite nõnda..? Aga see otsatu suur kannatus... seda teie ometi peaksite austama hindama

„Mispärast? Mina ei austa ega hinda midagi.

„Teie... Veel mõndagi kuluks teil Jaagult õppida!

Kiipuse kitsad huuled kurduvad vaevaltmärgatavast muigest.

„Eks sellele ole pastlanöörid pühaduseks, kes jalutuna maas lamab.

Siis... siis oleks teilgi parem, kui teie jalad maha löödaks! hüüab Mall ärevusest väri-

 – 171 –

 
seval häälel, kuna ta käed rusikasse tõmbuvad „Mõnitada, irvitada seda teie oskate! Teil hakkab halb, kui keegi rõõmutseb... sellepärast te laulate ja vigurdate, et mitte näidata, kuidas see teid närib!”

„Madis teiega! sõnab Kiipus ühe suunurgaga naeratades ja tõmbab sallinäru kaela ümber koomale. „Aga kenasti teil kulmud liiguvad, kui nõnda kurjalt kõnelete.

Aeglaselt Mall sammub üles, seisatub kaldaäärel ning vaatab alla sügavusse, kus paadi juures nokitsev mees näib sipelgana väike. Oi sind inimkübet, kes sa midagi ei hinda, kuluks sul nüüd vaadelda ennast süt ülalt, millise putukana liigud seal kivide vahel! Ent mispärast selle sapised sõnad mind nõnda riivasid? Kui sel viimati ehk ongi õigus?.. Ent ei, siis ometi tajuksin hirmu või kahetsustki; kuid kumbagi ju pole minus, pahameelt vaid tunnen selle jõhkra vastu seal all.

Ta astub kambrisse ning heidab ligunud poolkasuka tooliseljale kuivama. Vana venelane istub üksinda laua ääres, sorib kahvliga kausis ning silmitseb hüljatsevalt sitkeid kalalõike. Pistes viimaks ühe tüki suhu, närib seda pahuralt ja sülgab.

„No võtku see ja teine!... Mitte kohe ei söö!

 – 172 –


„Kas need saareinimesed on seal? osutab Mall peaga tagakambri uksele.

„Sarvik teab, kas nad on Soomest või saarest, lausub vanamees süngelt, „pole mina neid näinud. Lõhesid siin praeti ja kanamune sinna viidi kõik. Et oleks ka lahkest südamest tahapoole kutsutud ei, kuhu ronid, venelasenäru!... Noh, pole vajagi... Mina, Amaalija Daniilovna, olen Pihkva kuberneriga ühes lauas söönud, vo!... Mis sa, lontrus, irvitad, hambad laiali! käratab äkki tulivihaselt ning tõukab tursapea kausiäärelt kartulite alla.

Mall avab hilju tagakambri ukse ja seisatub lävel. Sõbralikus vestluses seal istutakse laua ümber, söögid-joogid ees, rasvaläinud näod õhevil. Mari üksnes näib kidakeelne ja murelik; tulijat silmates müksab ta äiale külge, palgel abitu naeratus ekslemas.Ena Mall! hõikab Tanel. „Noh Jorsa, ütle nüüd, kas on sinu part või ei ole?

„On, just seesama jah, sõnab Jorsa habet silitades ning lööb keelega lõbusalt naksu. „Tubli vaevatasu saab püüdjale kas või kasuka kingin teile, noorik.

„Ärge ikka, pomiseb Mari tõrjuvalt.

„Tule nüüd, tütar, Jorsala perenaist teretama ja meie kala pakkuma. Ei maitse Kotla külalisile meie toidud."

„Küll maitsevad, Saarpoom, tõuseb vanaeit lauast ja astub Malle juurde. „Õigust rääkis

 – 173 –

 
Sakkar nägus oled nagu noor kajakas... Käsi sul kare võrgutõmbamisest, pöidlal ja siin sõrmel kühm palju kalu oled see aasta rappinud. Virk oled ja koolitatud hästi mulle meeldid küll. Vanamoodi meie seal Kotlas elame ja sureme, ära siis pahanda, et oleme nisukesed. Tule nüüd siia, Sakkar, ja anna mõrsjale kihlad kätte.

Jorsa tõuseb toolilt, tõmbab väikesest sõrmest sõrmuse ning kummardub Malle kätt haarama. Kuid pead raputades see taandub akna juurde, peites käedki seljataha.

„Mispärast sa varjad oma sõrmi? küsib Jorsa kulme kortsutades.

Sellepärast, et mul juba teise kihlad käes. Kambris jääb hetkeks nõnda vaikseks, et on

kuulda, kuidas prussakas üle kuivanud mündikimbu ronib.

„Ku... kuidas?" pärib vanaeit segaselt. „Mis see ütles?

„Seda ütlesin, et lubasin enese juba teisele mehele.

„Või sedasi!" karjub Jorsa verduvi silmi, meelekohal vihasoon paisumas, „või sedasi tehakse! Mispärast sina, Saarpoom, ei teatanud kohe, kuidas asjad seisavad? Ja et teiegi, noorik...

„Ei mina saa enam millestki aru! purskub Mari nutma.

„Nii tõesti, kui jumal mind aidaku, sõnab

 – 174 –

 
vana Saarpoom värisevi hääli, „esimest korda nüüd minagi kuulen nisukest asja.

„Taga targemaks! hüüab Jorsala perenaine põlastavalt, „ilusaid asju sünnib siin suurel maal, tõepoolest!... Lubas teisele... mõelda! Ja kes see teine on, kui teada tohib?

,Jaak Kiipus, lausub Mall saaremoori ruskesse näkku vaadates, mida piiravad hallid, jõhvkarmid juuksed. Vilgukivina silmad helgivad pundunud laugude alt, mõõtes teda uhkelt ja üleolevalt.

„Jaak Kiipus?" kordab Sakkar venitades. „See minu uue popsmehe jalutu vend?

„Seesama.

„Noh, see... see... Jorsa kõrist tungib ebamäärane hüüatus, millele järgneb kare naerurabin. „Väärt väimehe sina küll saad, Saarpoom, nõnda tubli ja toreda, et lust kohe!... Sealt ta nüüd tulebki tuiga-taiga, puujalaga uhkesti vehkides vaata sinagi, ema!

Kõigi pilgud pöörduvad aknale; unnates tuuleiil keerutab väljas koltunud lehti ning lennutab pilvesagaraid. Kaldalt kargutub maja poole vigane mees, narmendavad sinelihõlmad rajus lendlemas, habemik nägu õlgade vahele vajunud. Iga kahe-kolme sammu takka see puhkab, vaatab ringi ning komberdab taas edasi. Hädiselt käed nihutavad karke, vaevaselt astub puujalg, vaevasemalt teine lohiseb järele.

„Nõnda! puhkeb nüüd eitki vihaselt naerma

 – 175 –

 
ja lööb siidräti nurgad vaheliti. „Nõnda! Siis nisukest purusanti, punahabet peetakse siin paremaks kui Jorsala Sakkarit! Need siis on need uutmoodi tarkused?... Aitab meile nüüd kometist, tule, poeg, lähme!”

Ta tõmbab oma pika musta palitu selga ja astub ukse poole, ent Tanel tõttab ette ja suleb tee.

„Ei, Jorsala perenaine, oodake!”

„Mida's veel?

„Oodake... See siin luiskas, nisukest asja ei ole, ei tohi olla!... Mina kohe... Luiskas, luiskas jahi Oot, ma kutsun selle!”

Võbisevi sõrmi ta logistab linki, saab viimaks ukse lahti ja viipab käega Jaaku. See on parajasti lauda istumas, ning kulub tükk aega, enne kui ta tagakambri künnisele jõuab.

Toetudes turjaga uksepiidale, ta jääb liikumatult seisma, hallid silmaterad ühe palgelt teisele nihkumas. Tema on ainus selles ruumis, kelle näol mängleb naeratus, ent põselihaste tõmblemine reedab temagi peidetud ärevuse.

Tanel avab kõneluseks suu, kuid sõnad tulevad esile sumbunud sosinana, ning ta haarab oiates tooliseljast kinni. Üleliigsed siin kõik pärimised ja seletused juba selle nägu seal kõneleb küllaltki selget keelt... oi, misuke õnnetus, taevane isa!l... Misuke ootamatu, ränk löök!

„Teie hirmus inimene! kähistab Mari vigase ette sööstes, „kui see peaks olema tõsi, mis see plika siin rääkis, siis... siis...

 – 176 –


Vigane heidab Mallele küsiva pilgu ning lausub tasa:

„Tõsi see on küll.

„Sooh, või tõsi?... Mis pahareti näsimarju teie siis sellele sisse söötsite, et see nõnda jampsiks ja segaseks läinud?

„Oi, perenaine, ei mina... ei mina kuidagi... seda hädiselt Jaak otsib sõnu ning sõrmitseb sinelihõlma, „kuidas minusugune inimene võikski nisukest...? Ise omal tahtmisel tema tuli...

„Vait! pääseb nüüd ähvardavalt Taneli kurgust; hirmsa hooga ta tõstab tooli pea kohale ning virutab põrandale, nii et pilpad vastu seinu raksa tavad.

„Issanda arm! kiljatab Mari.

„Jäägu siis sulle sinu jonn, tüdruk! Kuid minu katuse all sinul selle paarilisena ruumi ei ole!

„Küllap leidub aset mujalgi! hüüab Mall vigase juurde joostes. „Kas või kerjama läheme suurele teele!

„Mine, mine! karjub vanamees raevuhoos. „Torma tulle, hukatusse, tee kõik mis tahad! Oma lapseks ma sind enam ei pea!

Kõik lööb taadi silmade ees virvendama, ning raskelt ta vajub sängiveerele. Nagu läbi une kuuleb hüüdeid, kellegi tigedat naeru ja sammude müdinat, näeb, kuidas Jorsad tõttavad üle õue, käigu peal veel riideid kohendades. Nõnda ruttu need lähevad, nagu oleks kuri kannul kihutamas.

 12 LUB nr. 153 – 156.        – 177 –


Siis niimoodi läksid asjad, niimoodi see omapead talitab!... Trotslikult hüüti viimasedki rängad sõnad, nagu hoobeldes need hõisati kõigile näkku. Kui ometi mingi vägi teda tagasi hoiaks... suisa õnnetusse see meeletu ju jookseb! Ei sellisest elust tule muud peale häda ja viletsuse, ei passi haige ja terve inimene ühe ikke alla. Kuid jonnakalt see raiub oma rada, küsimata, kuhu see viib. Raiugu!

Kõvaks nüüd paneb Tanelgi oma südame.

 – 178 –


Kollasekoelisena helendab veel õhtutaevas, kuid juba kerkib metsade tagant kuu kahvatu ketas. Hiilides hämarus peidab oma hõlma kauged nurmed ja kõrremaad, nihkub halli vinena kaldale ja kustutab merel viimase punaka virvenduse. Ühetasaselt, nagu magaja hingetõmbed, veerevad lained rannale; vaid teispool neeme joomedel vesi kohiseb vahetpidamatult ja rahutult.

Ristipuu Krõõt astub õuele ja kuulatab; ei kalasuitsutajaist ole veel kippu ega kõppu, küllap need ehk jäävad öökski Sepamardile. Kui need ometi jääksid! Teise inimesena ta tunneb end, kui pole Ludvit ta lähedal, hingatagi nagu oleks veidi kergem. Varsti, varsti tema läheb siit päriselt... linna või kivikaevandusse, ükskõik! Juba tal rüdekomps ja raha laudapealsele valmis pandud soodsat aega vaid ootabki veel.

Ta toob lakast viha, hõikab lapse ning suundub sauna. Tulise pilvena vihtlemisruumis lööb leitsak näkku, punased kerisekivid naksuvad ja veed katlais keevad vulinal. Hellalt Krõõt seebitab ja silub poja habrast keha, vihtlebki kergelt ning kannab ta ahju ette purjeriidele puhkama.

 12*                – 179 –


Kui ometi poleks seda mässu mu südames, mõtleb leili pildudes seda närivat, urgitsevat rahutust! Kas siis eales need varjud ei irdu minust? Kas siis kõik elus vääratunud peavad kandma nii julma karistust nagu mina? Ning asjatult vist lohutangi ennast selle põgenemisplaaniga kuhu, kelle eest ma põgenen? Kõikjal mind seiraksid needsamad mälestised, üha näeksin selle aukuvajunud silmi, kuuleksin seda mökitavat häält, aimaksin süüdistusi, mis selles peas liiguvad. See teab tõtt tema pilgust näen seda; ja ometi tema ei kõnele sellest eales, vihatujuski, purjuspäi mitte. Pigem vist minagi paneksin pea pakule, kui et alustaksin temaga juttu neist asjust. Miks nõnda meeletult teda vihkan? Miks hiilib mu pähe hirmsaid, hukutavaid mõtteid, nii pea kui selle nohisevat hingamist enese kõrval kuulen? Nende mõtete pärast juba pean siit pagema, mida varem, seda parem. Ja kas siis kuidagi moodi ma ei suuda summutada eneses seda ängistust kas ei? Kas ei?

Krõõt taob end vihaga, nii et nahk kirvendab. Vähemalt hetkeks peab leebuma see pain, kui ka uimaseks, surnuks peksaks tema nüüd enese. Ta heidab uuesti kerisele vett ning vihtleb ennast nõnda tormakalt, et kõrvetav leil hinge matab.

„Sa kurje, mis hirmus kuumutamine!

Keegi tuli uksest Tamaara see ongi.

„Kui ehk viskaksid veel ühe kibutäie, sõnab

 – 180 –

 
Krõõt. „Mul nisukesed valusad torkmed rinde all.

Tüdruk ümatab põlglikult, kuid viskab siiski, hüpates mühiseva aurujoa eest kõrvale. Hullu moodi seal ülal nüüd lõhutakse... juba kime leitsak hammustab temagi silmi. Kumaras ta kükitab veetoobrite vahel ja kuulatab pahisevaid vihalööke. Äkilises õudustundes ta heidab ristimärgi ette oi keerubid-seeravid, vanakuri ise ropsib seal ülal, ei taluks inimene nisukest asja! Ning viiratsebki talle pimedusest kaks söena hõõguvat silma, kähar oinaselg... kabigi seal kopsatas... Tüdruk kiljatab võikusest.

„Tamaara, anna mulle vett, kü... külma... kuuleb samas perenaise nõrka, paluvat häält; kergendatult ta sülgab kolm korda ja tõuseb soovitut ulatama.

Jõuetuna Krõõt lamab laval, kõrvus viled huugamas, ihu lõtv ja tuim. Viht irdub ta käest ei saa tema meelevalda oma südame üle, kas või elusa tulega kõrvetagu ennast. Teravamini veel ahastus nüüd pureb teda; ei ainustki selgepiirset mõtet ega kujutlust, üksnes see umbne raskus igas lihases ja verepüsas. Ta joob ablaste sõõmudega jahedat vett, niisutab pead ja rinda ning jääb pärani silmi pimedusse vahtima: kui kaua see kõik veel kestab?... Oi, kes seda ometi ütleks!

 – 181 –


„Nisukeses põrgulõõsas ei saa ju pestagi! hüüab Tamaara seebitükki pingile visates. „Mina küll tõukan akna lahti.

„Tõuka pealegi... Kas see nüüd tuli ka koju?

„Juba ta tuli jah!. Ei see tule enne kui viimane silguuim maha joodud!”

Avatud aknast tungib sisse tuuleõhku ja kuivanud haavalehtede sahinat; kuski kaugel rannatalus ulub koer kaeblikult.

„Teie hinge peale see inimene küll jääb, jätkab tüdruk toobrist vett ammutades. „Suisa südamevalust see nõnda lakub ja laaberdab. Minul on sellest küll kahju... Ju see viimaks paneb veel käegi enese külge.

Kui see ometi paneks! karjub miski Krõõdas ning ta sõnab pilkavalt:

„Asjatult pelgad see paneb lautsile oma mõlemad eided ... kolmandagi võib-olla...

Mispärast nüüd nisukest patu juttu... jumal hoidku!

Veidi aega Tamaara küürib end vaikides ning lausub siis endamisi:

„Tea, kas segada homme õite leiba või...? Pool pätsi tuleb peremehele kaasa anda, palju's seal endilegi jääb...

„Ludvile kaasa? Kuhu see läheb? „Kotlasse tal kavatsus sõita, seda purjekat paagimehele ära viima.„Homme?

 – 182 –


„Nõnda ta ütles. Õhtul käskis leivakoti valmis settida, varakult tal tahtmine teele asuda... Küllap veel kihutab karile jommis päi.

Nõrgul jalul Krõõt tuleb lavalt alla, südames põletav surin, silmade ees punased rõngad keerlemas. Ei nüüd maksa paremat aega ootama jääda, mõtleb külma vett kaela pildudes nii pea kui see homme sõidab merele, võtan lapse ja kompsu ning tõttan alevisse. Esmaspäeva hommikuks see jõuab postipaadiga Lahekülla sel tunnil võib-olla mina juba sammun linnas vabrikute poole.

„Keegi võõras tuli õuele, sõnab Tamaara akna juurde astudes, „Kotter joriseb... Hei, mis sul asja?

„Kas perenaine on seal? kuuldub väljast heledat tüdrukuhäält.

„Teleegini plika ongi... Tule sauna.

„Mida's kuulub? küsib Krõõt esikusse astudes. „Räägi tasa, laps magab.

„Saarpoomi Mall saatis sõna, et te läheksite täna veel appi õmblema... Perenaine, ma vihtlen ka ivake.

„Vihtle, Akuliina, küsi Tamaara käest seepi kah.

„Aitüma.

Tüdruk heidab hilbud seljast ja lipsab tagaruumi.

Krõõt istub poja juurde tulepaistele ning kuivatab juukseid; kiduraks, pleegiks jäänud ta

 – 183 –

 
lakk, samuti nagu kadunud priskus ja pinevus kehastki. Vana olen juba, mõtleb oma lõtvunud nahka silmitsedes, kõhtki krimpsus nagu saja-aastasel. Ent polegi kahju enneaegu põgenevast noorusest kellele õite hoiaksingi oma ihuvärskust ja põsepuna? õnnetuseks, kiusatuse-toojaks vaid ongi sile silmnägu kehvikunaisele. Ei suutnud vastu seista kiusatusile... liialt nõrk olin, liialt kergesti veri võttis tuld, liialt hall näis mulle elu nende inimtohlude kõrval... Ei vist Mallgi püsi enam kaua endisena, küllap see vilets kurnab temast viimase rõõmu ja helguse. Homme siis need sõidavad kirikusse laulatusele saatjaita, pillihääleta, koduste vihased näod aknast järele vahtimas. Jooksevad väravaisse kõik rannanaised, kui need laenatud kalavankris mööda sõidavad: üks noor arukask, teine piksest purustatud soojändrik.

Halba mu süda aimab, ränka häda ja õnnetust. Kuid see ehk on mu oma mure, mis mu meele nõnda tusklevaks teeb?

Ta riietub, mähib poja kampsunisse ning kannab tuppa sängile. Pooleldi ärkvel see posiseb midagi nutuselt, kuid vajub samas sügavasse unne. Kaua Krõõt kuulatab lapse rahulikku hingamist; võtab siis varnast jaki ning läheb eeskambrisse, kus Tamaara parajasti täidab nahkrihmalist moonakotti.

 – 184 –


„Ei ma osanud siia muud panna kui leiba ja kuivi ahvenaid... Kas nüüd minnakse jälle mamsli siidsaba kirjama?

„Oh, jäta, sõnab Krõõt tülpinult ja suleb enese järel toaukse.

Täiskuu helendab kuuselatvade vahelt, valgustades lagendikku elutult külma paistega. Musta vöödina mets lookleb kahutavate väljade taga, siin-seal säratab veeloikude jääkirm ning sinkjalt helgivad paemurru tühemed ja kiviriidad. Merigi häälitseb kuidagi teraskargelt, jäädes aegajalt kuulatama oma kõlisevat lööki.

Nobedasti Krõõt sammub Varamäe poole ning põikab äkki kadakapõõsasse. Üks kogu läheneb sealt kaldapajude varjust küürus, tuikudes, kael nagu pinevaks kuulatamiseks välja sirutatud. Kas see märkas teda? Ei vist märganud, kuna vaarub mööda üha nohisedes ja noogutades, pikad käed abitult õhus vehklemas.

Juba see kadunud ammugi teekäänaku taha, kuid Krõõt seisab ikka veel samal kohal, närides mõrkjaid kadakamarju ning silmitsedes kuu ümber valendavaid udurõngaid. Mis ma siin ometi ootan? mõtleb korraga nagu unest virgudes ja astub teele; ent samas ta märkab heitudes, et läheb tagasi Papikülla.

Nagu tookord suviööl, ta hiilib vargsi koduõuele ning seisatub luurates kambriakna taga; ja nagu seekord, see konutab nüüdki laua ääres, kössturi, takupard, tühi pilk toanurka suunatud.

 – 185 –

 
Aeglaselt selle käsi liigub lusikaga suu ja pudrukausi vahet ning vajub viimaks väsinult lauale. Tamaara nüüd tuleb sahvrist, asetab leivamõhe ahjupingile ja asub sööma.

„Noh, kas peremees ei lähegi sauna? kuuleb Krõõt teda küsivat.

„Pole tahtmist täna, vastab Ludvi tömbil keelel, istub voodile ning hakkab saapaid jalast kiskuma. „Sa too pärast mu õlikuub aidast sisse.

„Ju saab hommikulgi... Kunas see sõit siis algab?

„Eks nelja paiku lähe. Näe, söögipaun juba valmis seatud... Kes selle seadis?

Tükk aega tüdruk istub vaikides, rõugearmine nägu toidu kohale kummardatud.

„Krõõt seadis, lausub viimaks järsult.

„Krõõt?

„Tema jah. Paneb oma taadile hea noosi neid tahedaid kalu kaasa, las pargib sedasi ütles.

„Või sedasi et las vanataat pargib! Ludvi kihistab nürimeelset purjus inimese naeru. „Mida see veel...?

„Seda pajatas, et olen ta vastu'nd mis olen, aga südames pean teda kõige kallimaks... et pole mulle ükski olnud nii armas kui tema...

Krõõt tahaks haarata maast kivi ning virutada kõneleja suu pihta. Mispärast see nõnda valetab? Kui oleks minu tegemine, vähimagi mälestise temast katkuksin oma südamest; see

 – 186 –

 
häälekõlagi teeb rahutuks mu vere, taas uuendades möödunud torme ja piinu. Oi, et see ometi paranes tookord! Kergem, palju kergem mul oleks, kui see nüüd lamaks seal metsa taga kalmistul.

Kuumavi põsi ta jookseb alla rannale ning seisatub lamedal raudkivil. Meri sätendab kuupaistes, veeretades vurisevaid valguselaike taevaäärest neemeseljakuni, millel kohisevad tumedad männid. Tukkuva linnuna Ludvi purjek seisab sara varjus, pära vees, nina liival. Sellega siis< homme sõidetakse Koilasse... Palju rahusid varitsevat seal ümbruses, palju lotje, kaljaseid ja kuunareid olevat näha selge ilmaga kaljusel merepõhjal. Sellep Tamaaragi nõnda halises, et viimati purjus päi aetakse karile. Ehk aetaksegi, kuna selle silmal pole enam endist teravust ega käel kindlust. Vahest see homme läheb ning jääb, nagu jäänud loendamatul arvul teisigi. Siis... Siis, jah, katkeks see lüli, mis aheldab teda mineviku külge, sellega koos vajuks sügavusse kõik, mis teda nüüd painab, ning kord ometi saaks rahu. Rahu kui kaua tal pole enam olnud seda!... Ent küllap ikka välditakse kõik leeted ja kivid ning tullakse tagasi sama tömpkeelena, luursilmana... Ei, see ei tohi tulla! mõtleb äkilises kiretuhinas... see ei tule tagasi! Vaheldumisi külmad ja kuumad värinad raputavad ta ihu, käed tõmbuvad higiseiks ning jalust kaob viivuks jõud; see nagu polekski tema oma

 – 187 –

 
aju, mis nüüd mõtleb ja kaalutleb, kummalise selgusega juhiseid jagab. Jah, jah, nüüd on aeg... ta peab, peab!...

Krõõt otsib sarast oherdi ja ronib purjekasse. Tõstes kõrvale paar lahtist lauda, laskub põlvili ning kobab sõrmedega paadipõhja. Õige, siin ongi see laud, mis kord maarjapäeval pooleks raksatas; siin jätkukoht. Ta puurib veidi aega ning tõmbab siis kõigest jõust naksudes vettinud puu annabki järele ja laud tuleb vaksapikkuselt lahti. Krõõt rebib veel, ent taipab samas, sellise lekiga sõiduk valguks juba merre-laskmisel vett täis. Ta leiab saranurgast takku ning topib seda tekkinud vahedesse; nüüd see laud paindub vaid kestvamal surumisel.

Heitunult ta tõmbub äkki paadiääre varju ja kuulatab: keegi nagu oleks astunud rannal... Kuid ei, see on vaid köieots, mida tuul peksab vastu mastipuud.

Põgenejana jookseb ta Varamäele ning koputab veskiaknale. Kas ta nüüd suudab varjata seda hirmsat ärevust? Kui need viimati märkavad ta rahutut olekut, hakkavad pärima ja usutlema küllap need märkavad. Halvasti tegigi, et tuli siia, pigem küll oleks võinud veeta öö laudapealsel või saunas...

Kuid istudes kambris laua ääres ning vaadates õe kahvatusse näkku, ta taipab, et seda

 – 188 –

 
seiravad hoopis teised mõtted ja küsimused. Pahatihti Malle käest õmblus langeb rüppe ning ta jääb lambitulle vahtima, hallid silmaterad liikumatud ja läbipaistvad. See nagu tahaks midagi meenutada, tõmbab vahel otsaesise kipra, kriimustab nõelaga pöidlaküünt ja närib huuli. Samas ent palgel levib teadvusetu naeratus samas see ohkabki ning rabab jälle töö pihku. Kui selged on ometi tema silmad, mõtleb Krõõt õde vaadeldes, kui lapselikult ilmetu veel ta suu. Ning piisab sel sandil julmust tõmmata teda enese kõrvale viletsusse! Viivuks hajub Krõõda oma rahutus, korvudes sügava pahameelega. Kõigest hingest ta põlgab seda õnnetut, kes seal ahju taga visisedes norskab rõõmutuks, tuhmiks, kibestunuks muutub selle läheduses hellimgi süda. Ei see noor ja unistlev vist taipa isegi, mis ta nüüd kergel käel enesest heidab. Ent küllap need silmad tumenevad kord ahastavast äratundmisest Ei see tea veel midagi kiusavaist mõtteist, mis nagu iseenesest hiilivad pähe tühjel päevil oi!

Krõõt pigistab hambad kokku, et mitte valjusti oiata. Mõne tunni pärast seal purjetatakse merele... nüüd veel saaks teda tagasi hoida ... Ent milleks? Milleks ometi?

On juba kaugelt üle kesköö, kui õed heidavad puhkama. Ärevalt Krõõt vähkreb asemel; ta ihu kuumab nagu piitsahoobest ja peas tundub

 – 189 –

 
valusat raskust. Kui pikaldaselt kell ometi tiksub! Ta kuulatab paisuvat tuult, loeb laineid, mis tulevad mühinal rannale ning surub käed suule, et summutada kurgust tungivaid oigeid. Tasa, ühtlaselt Mall hingab ta kõrval, jahe käsivars põse all. Kuidas see ometi suudab nõnda muretult magada? Kas seda ei vaeva ükski aimus, ükski ängistav mõte?... Ent vahest see näeb selgesti, mis ees ootamas võib-olla see just teab, kuidas parem elada?

Pärani silmi ta vahib pimedusse, meelekohad tuikamas, suulagi kibe ja kuiv. Kui nüüd saaks tilgakese vett... kui minna kaevule... Juba ta võtabki laualt kruusi ning astub õue. Taevaservad tõmbuvad kergelt helendama, neemeots paistab üsna selgesti joomede tagant, kodukuusedki sinetavad läbi kahvatu aokuma; nii lähedal need näivad, et viska või kiviga. Hall lind istub kaevuvõllil ning lendab äkki sahinal alla. Ena mul veesolkijat, mõtleb Krõõt kaevu juurde joostes, laskub rinnuli rakkeile ning karjatab õudusest: jälle see soomusenäoline seisab seal liikumatult, käsi tema poole välja sirutatud...

Krõõt avab laud, kargab voodist ning tõmbab vabisevi sõrmi tiku põlema: kell on paar minutit üle nelja. Kas need kuulsid tema kiljatust? Ent rahulikult need magavad, sügavad hingetõmbed vaid kambri vaikust läbimas. Kikivarbail liikudes ta rõivastub hääletult ja hiilib välja. Sügisöine pimedus veel lasub kõikjal, taevas tõmbunud paksult pilve ning vinge tuuleiil

 – 190 –

 
tõttab unnates üle lagendiku. Aeglaselt Krõõt astub piki kaldarada. Kuivad lehed sahisevad jalge all ja külm õhk jahutab ta hõõguvat palet Vähehaaval annab järele äsjane meelteping, verigi ei vasarda enam peas ja liikmeis tundub rammestavat tuimust.

Mida lähemale kodule, seda venivamaks muutub samm. Keegi liigub laternaga õuel... see ehk polegi veel läinud? Kui see ei lähegi täna?... Lauda juurde nüüd kadus valgusehelk Tamaara vist talitabki seal. Krõõt astub esikusse, kuulatab veidi ning tõukab ukse lahti. Kambris pole hingegi. Haod pragisevad pliidi all, mügisedes keeb tulel kartulipada, paisates välja keerlevaid aurujugasid. See siis ikkagi sõitis, kuna laudilt kadunud uus nahkmüts ja leivakottki ei ripu enam sängiposti küljes. Ju see jõuab kõrgele merele, enne kui vesi... enne kui vesi selle laua... Küllap see hüüab appigi, hüüab pimedusse, veekohinasse karjub meeleheitlikult, kuni lained ta oma alla matavad

Raskelt Krõõt langeb tule ette pakuotsale ning hakkab hagu paja alla toppima. Uksehinged kiunatavad ja Tamaara tuleb sisse, jahumatt süles. Kolksatades heidab ta vanad saapalabad nurka, tõstab mati ahjuäärele ning asub õhtusi sööginõusid loputama. Hajunud selle eilne sõnakus ja nõtke meelelaad, pahuralt nüüd kraabitakse lusikaid, rätik silmile tõmmatud, suunurgis tigedad kurrud.

„Mis neist hagudest nõnda kaaritada, lau-

 – 191 –

 
sub järsku teravalt, „ju hauduksid kartulid niigi.

„Hoiad aga sina peremehe vara... Kunas see läks alla?

„Või mina siin kella juures passisin, poriseb Tamaara, käeseljaga lõuga niihkides, ning lisab alles tüki aja järel: „Kartuleid ma kaevu juures pesin, kui need mööda läksid.

„Need? Kes need?

„Noh, vana Ludvi pojaga. See võttis poisi Kotlasse kaasa.

Taipamatult Krõõt vahib tüdruku otsa ja surub küüned peopessa mis see nüüd ometi?.. Kelle poisist see räägib? Või viimati... viimati...? Ta kargab pakult ja sööstab noolena tagakambrisse.

Poja säng on tühi.

Laps on ära see võttis lapse merele kaasa oi, halasta!

„Kas need ammu juba läksid? kähistab ta Tamaara juurde joostes ja raputab teda olust „Siis kõnele, kas ammu?ˮ

„No nüüd on kuri lahti!ˮ hüüab tüdruk vihaselt. Ent vaadates Krõõda moondunud näkku, sõnab ta veidi vaiksemalt: „Ei see sõida esimest korda kirjude silmadega mis seal's nõnda... Pool tundi sellest ikka saab, kui need läksid.ˮ

Krõõt tormab välja, komistab esikus laternale, haarab selle kätte ning tõttab kaldast alla. Vahest see on veel rannal purje seadmas või

 – 192 –

 
nööre harutamas... vahest see kuuleb veel hüüetki... Laternat kõrgel hoides ta laskub vee äärde ning valgustab tühja paadiaset need on ära! Need on juba tüki aja eest minema purjetanud, sest tuul pühkinud liivalt kõik jäljedki. Ta hüüab kõigest jõust, jookseb niudeini vette ja keerutab laternat tuulemühinasse sumbub ta hääl ja suur laine kustutab laterna.

Seal hauana mustavas kauguses need sõidavad surmale vastu... Kui nüüd ometi saaks anda märku kuidagimoodi, lasta püssist või süüdata rannale suur, suur tuli... Kui see laterngi põleks! Ent saras... vahest seal...

Ta jookseb sarasse, kobab käsikaudu seinal ja leiab Ludvi töökuue taskust tulemasina. Ukse kõrval nurgas on takku ja tohikut sealsamas seisab õlinõu. Ta paiskab kannu jalaga ümber, süütab masina ja viskab maha.

Väike leek väriseb alul kõheldes, nilpsatab siis õlinirele vastu ning pahinal lööb kogu ruum tuld ja suitsu täis. Kätega nägu varjates Krõõt lohistub välja ning vajub liivale.

Päästa, päästa! kordab miski vahetult sisimas päästa mu lapsi oi sina vägev ja julm, ära lase minu meeletuse läbi hukkuda seda väetit! Päästa see teinegi mina olen, kes peab minema, mina halb, tume, umbsalalik!... Ma ei tea, kes sa oled, kus sa oled, ent sina näed, ma ei suutnud teisiti. Sest nagu süia lased kasvada pöörirohtu ja koiheina, nõnda võrsus minu

 LUB nr. 153 – 156.         – 193 –

 
südamest rahulolematust ja väärihasid. Ning nüüd ma laman siin märjal liival nagu jampsivas unes... kui see ometi oleks uni!

Ent ei, pragisedes seal tuli ronib mööda seinu, katusest löövad välja leegid ning taevale tõuseb punane kuma.

Käed kramplikult ristis, Krõõt tõstab aegajalt pead ja kuulatab: kas ei tungi ehk merekohinast mõnd hõiget, mastinaksatust? Kas mitte seal neeme pool...? Jah, üks paat läheneb pimedusest, vesigi lõi loksudes vastu selle äärt!

Krõõt kargab püsti, ent samas hajub hetkeline rõõmuviirg selgesti nüüd kostus mootoriraginat, tuttav hääl hüüdis vandesõna... see on Varamäe omade kalapaat. Kärmelt see libiseb üle punetava laugvee ning puurib nina rannaliiva. Mehed hüppavad maale, seletavad, tammuvad läbisegi; keegi hõikab teda nimepidi. Mihkel tuleb lõõtsutades vabede alla ning küsib midagi. Ei tema taipa, mida see pärib... Nüüd need kannavad silgupoolikuga merest vett ja loobivad liiva tulle need tahavad tuld kustutada...

„Oi, laske see põleb!ˮ karjub ta sara juurde joostes ning tõukab Savilöövi käest veeastja maha. „Tuli peab põlema!ˮ

„Ku kuidas?ˮ kohmab vanamees heitunult.

„See on peast segaseks läinud!ˮ

„Ei tohi! Ei tohi! hüüab Krõõt ahastades,

 – 194 –

 
kui mehed uuesti kustutamisele asuvad. „Mina... mina puurisin... tõmbasin lahti...ˮ

„Mis sa nüüd ometi, sõnab Mihkel murelikult „Kus Ludvi on?

„Ludvi purjetas merele... Mina tõmbasin põhjalaua lahti ja panin takuga kinni, et see... et see mitte ranna lähedal . . See viis lapse kaasa... oi, kui teie nüüd sõidaksite vastu... võib-olla need purjetavad siiapoole...

Mehed vahivad sõnatult üksteise otsa ning veidi aega pole kuulda muud kui tule tuhisemist.

„Sina siis süütasid selle saragi?

„Mina jah, et vahest... vahest see näeb tuld ja pöördub tagasi.

„Ku... kuhu poole see sõitis?

„Sinna... Kotlasse.

Siis lähme, mehed," lausub Mihkel, kuid ei nihku ise paigalt. Nagu tahtes midagi öelda, ta liigutab huuli, ent lööb vaid käega ning tõttab meestele järele, kes tõuganud juba paadi vette.

Krõõt istub suitsevate tukkide juures ja ootab. Aeglaselt hahkjas hommikuvalgus hiilinud üle mere ja maa, sahinal lendavad linnud kaldatühemeist ning kumerad laineharjad muutunud klaasina läbipaistvaiks. Sinihallena liivaseljakul seisavad männid, kaharad ladvad nagu tolmu täis, ruskete tüvede vahelt vahune joom helendamas.

 13*                – 195 –

 
Krõõt vaatab ringi ning hämmastub: kas juba nõnda valge? Ja kes siin nii valjusti kurdab ja hädaldab?... See on ju Tamaara, see nutab neid põlenud võrke ja silgupütte. Seal taamal veel terve salk mehi ja naisi sosistlemas ning altkulmu vahtimas. Oi teie head inimesed, mõtleb Krõõt maast tõustes, kui teie teaksite... kui teie veel teaksite, kes nüüd läheb üle liiva... Ta sammub neemeotsale, vaade üha hommikusse kiindunud; ei ainustki tumedamat täppi seal veeväljal, üksnes rohekas, valgevüruline voogamine, nii kaugele kui pilk vaatama küünib. Kauaks need jäävad ära... Ei siis vist kohanudki purjekat, küllap see... jah, küllap see ikka hukkus enne kui need appi jõudsid. Ei! karjatab kogu ta sisim, ei, minu laps elab, peab elama! Varsti paat kerkib laineist, kindlasti see paistabki juba ülalt lubjakuuri kohalt. Hingeldades ta jookseb järsakteed mööda kaldaäärele. Ei veel paista ... veel mitte. Ta silmad jäänud vahtimisest valusaks, meri tõmbub äkki tulena virvendama ning ta suleb laud.

Keegi vist hüüatas teda üks sõiduk keerab aleviteele, seal lehvitatakse rätikut. Nüüd ilmub kuuskede tagant teinegi vanker... vana venelane sellel keerutab mütsi ja Peeter Kiipus kergitab korraks piitsa. Hüvasti, hüvasti jah! Ta tõstab tervituseks käe, ent samas see langeb alla raskena ning ta vajub põlvili kaldaservale.

 – 196 –


Viimaks... viimaks ometi kerkib silmapiirile must täpp, nihkudes aeglaselt ranna poole. Kas need nüüd on seal venes, või... või...? Kas on või ei ole?... Krõõda küüned puurduvad mulda, laup tõmbub külmalt higiseks ning ta tardub ootusse.

Juba laineist eraldub paadi sinine rant, katuseplekk hallina läigatas ent mis seal päras kõigub? Valge linnutiivana miski sööstab püsti ning vajub uuesti alla... Ludvi purjek see ju ongi, mida need järele lohistavad. Ja Ludvi, Ludvi ise istub seal päras, rebasenahka müts maruna põlvitama.

Kui ta uuesti silmad avab, on mehed juba peas, poeg süles... poeg süles...!

Krõõt peidab näo kätesse. Mehed vinnavad purjekat liivale. Ludvi seisab üksinda tuleaseme juures, küürus, longus päi, sorides roikaga hõõguvaid tükke. Tamaara tuleb kaldast üles, laps käe kõrval... oi, kui pleek ja nõdruke see näib! Hetkeks unub kõik muu, ta sirutab käed välja ning tõttab pojale vastu, et seda sülle tõmmata. Kuid hirmunult kiljatades Tamaara teeb tõrjuva liigutuse, kahmab lapse kaenlasse ja jookseb majja.

Mida see nüüd nõnda...? mõtleb Krõõt kohmetunud sõrmedega üle palge pühkides, vaatab nagu abi otsides ringi ning sammub siis tõtates kaldarajale, silmad kauguses sinetavale metsale suunatud.

 – 197 –


Pärast lõunat hakkab sadama tihedat, laia lund ning kogu rand mattub hääletusse valendusse. Peeter Kiipus seisab parajasti veskitrepil ja suitsetab, kui Ristipuu Ludvi õuele astub. Mütsita, kasukahõlmad ripakil, see tuleb humalaridvuni ning seisatub tervist hüüdes.

„Jumalime, vanataat, sõnab Kiipus tulija juurde sammudes ning lööb sellele kämblaga turjale. „No mis imet seal teie kandis mässatakse?

„Mä... mässatakse?

„Sedasi siin kuuldus. Eit tahtnud sind särgedele söödaks saata ja põletanud sara maha... või polegi tõsi?

„Tõsi küll. Ma nüüd tu... tulin vaatama, et vahest ta on siin.

„Otsima tulid? Kas on kadunud?

Kadunud jah, hommikust saati... Mina, jah, arvasin, et vahest tuli siia.

„Pole teda siin näha olnud. Eks läki mäele.

Nad lähevad majja, kuid sealgi ei teata midagi Krõõdast. Tanel lamab tõbisena voodis, nägu mullakarva, silmad tardunud, ning näib, ta ei taipagi kõike, mis ta ümber toimub. Nõutult Ludvi tammub jalalt jalale, tõmbab kaelaräti sõlme, harutab jälle lahti ning ütleb köhatades:

„Nojah, ega siis muud, kui vaja minna mujale otsima.

„Keda see Ristipuu ätt otsib? küsib Mari pesupuntraga tuppa astudes.

 – 198 –


„Krõõt olevat kadunud," sõnab Mihkel pilviselt. „Küllap see redutab siin kuski kalda all, kena sel olekski koju minna pärast nisukest tempu... Püsti saatan ju selles möllab!

„Ära'nd sedasi, Mihkel, lausub Ludvi, rusikad nagu valuhoos kokku surutud. „Hirmsat moodi ta olevat eile saunas vihelnud ja kuumutanud, ju ta ikka tagus omale vere pähe... meeltesegasuses siis...

„Vaat mul juttu! hüüab Mari põlastavalt. „Tea keda's saunaleil enne hulluks ajanud? Suurest südamest seda tehti, ei muu pärast ühti!

„Lase'nd olla pealegi, lööb Mihkel käega.

„Ega's minul kedagi, ma ainult ütlen, et vere viga... Keskhommiku paiku ma küll nägin teda.

„Kas käis siin?

„Ei käinud. Mina laotasin pesu põõsaile, kui see läks mööda. Nõnda toredalt läks, et ei vaadanud minu poolegi... undrukuhänd aina tuiskas”

„Kuhu see läks?

„Kas mina vist piilusin õite mul asja! Karsametsa poole ta kadus.

„Eks me's sammu sinnapoole vaatama.

Mehed astuvad õuele ning otsustavad, et Mihkel läheb Kärbiga ülalt, kuna Ludvi ja Peeter otsivad läbi kaldaaluse.

„Kuidas sina nüüd arvad, kuhu see küll võis minna?" küsib Ludvi, kui nad jõuavad veeäärsesse lepavõssa.

„Mis mul ikka arvata, lausub Kiipus haigutades. „Vahest see läks juba ringiga koju, või

 – 199 –

 
jälle istub kuski puu all ja nutab... pisitasa peo sisse, nagu naiste viis.

„Aga võib-olla... võib-olla see ehk tegi enesele midagi?

„Ega sedagi tea.

Mehed sumpavad läbi pehme sinisavi, silmitsedes kahtlevalt iga põõsast ja kändu. Nad siirduvad padrikust liivikule, liivikult padrikusse, sealt taas edasi karjamaale, ent miski ei reeda inimese lähesust; vesi vaid kahiseb savilõukas, hall jänes sööstab hääletult mätta varjust ning kaob künka taha.

„Sompus meil elu oligi viimasel ajal, alustab Ludvi jälle juttu. „Mina ikka ootasin, et ehk pikapeale praavib... See just kui pidas kõike halvaks või nii... Küll nisuke asi ometi närib südant

„Viska käega, Ristipuu. Asjatult sina selle eidega... Oleksid võinud vaadata omale mõne rahulikuma.

Oleksin võinud küll on Ludvi nõus. „Ega ta tühi olegi suuremat väärt, kinnise loomuga ja äkiline... Sina's arvad, et vaja käega visata?

Ent Kiipus ei vasta midagi.

Nad on jõudnud lagedale rannaribale, mis lookleb ahta palistusena mere ja kalda vahel. Tumeda müürina paepank tõuseb taeva poole, sirutades sügavuse kohale kiilukujulise mullalademe, millel kasvav kask näib mündivõsuna mannetu. Kivilt kivile astudes Kiipus äkki seisatub ning jääb ainiti ühele kohale vahtima. Juba Ludvigi märkas lumist kogu kivirahnude

 – 200 –

 
vahel, sammub lähemale, laotab korra kohmakalt käsi ning karjatab:

„Eks olegi... See on enese pangalt alla heitnud!

Must rätt silmade ümber köidetud, Krõõt lamab kaldajalal, lahtipõimunud juuksed vees, kitsas keha lumega kaetud. Nagu millegi haaramiseks käed asetsevad väljasirutatult kruusal, peopesad ülalpool, sõrmed kergelt kõverdunud. Paar minutit mehed seisavad liikumatult, näod sünged ja jäigistunud.

Viimaks Ludvi istub kivile, kummardab pea ettepoole ning hakkab ettevaatlikult naise kaelalt lund pühkima.

„Ena reod, kui paksult sadanud, sõnab ta sosinal, huuled abitult kõverdunud. „Või tema... või tema... siis sedasi...

Ta äigab nahkkäisega üle silmade ja väriseva lõua, maigutab suud ning vajub kummuli kivile, nurgelised õlad äkki nutust vabisemas.

Kiipus keerab ringi ning sammub aeglaselt mööda rannaäärt edasi. Kui see nii rumal poleks, mõtleb ta saviseid saapaid vees loputades, siis see kõik oleks üsnagi kurb. Ent sama võib ka ümberpöördult öelda, ja mulle näib, et see oleks vähem võlts. Ta leiab kaldakäärust piirivalvurite vene ning sõuab tagasi Ludvi juurde.

„Noh, Ristipuu, kas sõidutame nüüd su eide koju? küsib ta rannale hüpates.

Väsinult Ludvi vaatab üles, pilk elutu ja tuhm, käed jõuetult põlvil.

„Jajah... Ke... kelle paat see on?

 – 201 –


„Piiripoiste oma. Küll aga näikse sul sellest kahju olevat.”

„Minul?... Ludvi silmalaud tõmbuvad jälle võbisema. „Oi, mul on nõnda kahju, et...

„No kuule, vennas, sina vist küll ei pruugiks sedasi...

„Ei pruugiks, ei pruugiks, ma tean isegi Aga näed, muudkui tuleb aga meelde, kuidas oli varem... ja kuidas on nüüd süda mul nisuke sant.

„Sant jah, üsna räbal kohe, nagu näha.

Nad tõstavad laiba venesse ja seisavad veidi aega vaikides, mõlemal silmad merel ekslemas.

„Mis muud, kui laseme käia! sõnab Kiipus mõtteist virgudes, „hämaraks läheb juba.

„Ku... kuule, las ma nüüd üksi... teen veel vii... viimase sõidu oma eidele...

„Roni sisse!”

Ludvi asub aerudele ning Kiipus tõukab vene sellise ajuga rannalt, et vesi tohlus kohiseb. Nagisedes liiguvad mõlad Ludvi peos küüruvajununa see istub, parkunud näol mõttetu, tühi ilme, sorakil juuksed tuules tolknemas. Aeglaselt Kiipus astub piki veeäärt Varamäe poole ning saadab silmadega sõudjat, kuni selle hülgena hall kogu keerlevasse lumme kaob.

 – 202 –


Ühel kõledal viinakuu õhtul sõidab üle mere ruske kalapaat. Müdisedes terav nina poolitab laineid, mis tõttavad vahutades kauge ranna poole. Pikkamööda ehapuna tõmbub kokku kitsaks ribaks, vajudes üha madalamale sinirohelisel, pilvitul taeval. Vaskse noodana viimane kuma häilib tumeneval veel ning katab õhetusega noore naise palet, kes istub paadi keulas. Lõug peopessa toetatud, see vaatab otse verevasse paistesse, mille taha juba ammu kadunud valendav maismaajoon. Sinna nüüd vajub kõik senine, sinna punetuva taeva hõlma sealt teispoolt vete rüpest ent tõuseb uus algus, tume ja tundmatu nagu see kauguski. Hetkeks naine langetab laud ja näib midagi hinge pidades kuulatavat, kuid peagi ta vaatab ringi säraval pilgul, suunurgad veidi raskemeelselt tuksatamas. Paadipõhjas, võrkude ja keedukatelde vahel asetseb vigane mees, pea rüdekompsule toetatud, silmad pooleldi suletud. Tömbid sõrmed vaheliti, näol rahulik ilme, ta lamab liikumatult, sirutades vaid aeg-ajalt kaela, et näha kajutisistuva mehe laia selga. Vilistades see tõuseb pingilt, astub masinaruumi uksele ning ringutab mõnuledes. Tuuleiil tuleb kobrutuvailt leeteilt,

 – 203 –

 
lained viskuvad unnates vastu paadiäärt ja veeloksumine paisub vihaseks mühinaks. Mees äigab õlise käega juuksed silmilt, vahib otsides ringi, pomiseb midagi pahuralt läbi hammaste ja rabab kinni ankrunöörist. Ent samas sütibki kauge paak ning musta pilverünkana kerkib hämarusest saare sakiline, metsakas turi.

 – 204 –

                 


KROONINE ROMAAN

ILMUB IGAL 15. KUUPÄEVAL, 12 NR. AASTAS.

Iga nr. sisaldab umbes 240 lk. tihedat teksti.

Tellimishind (ühes saatekuludega) aastas 10 krooni.

        Selle summa võib aastatellija tasuda jaokaupa, makstes aastatellimise sisseandmisel 4 krooni, 1. aprillil 3 krooni, 1. juulil 2 krooni ja 1. okt. 1 kroon. Tellimishind 1/2 aastas — 5 kr. 50 s., 1/4 aastas 3 krooni.

Üksiknumber maksab 1 kroon.


Zsigmond Móricz: MUDAKULD (LKR nr. l)

        „Mudakuld“ on lugu ühest tõusikust ja küla naistekütist Turi Danist, kelle vaates nõrkevad isegi krahvinnad.

        „Mudakulla“ kangelased tunnevad ainult tulist viha ja veel tulisemat armastust. Leige vindumine on neile võõras, see teeb nad haigeks. A. K., „Päevaleht” nr. 35. 1929.


John Masefield: SARD HARKER (LKR nr. 2)

        Sard Harker, inglise purjelaeva tüürimees, satub eksootilisel maal igasugustesse võimalikkudesse ja võimatutesse juhtumustesse, pea igal leheküljel on ta elu surmahädaohus, ta ripub niidi otsas, kuid pääseb ometi viimasel silmapilgul õnnelikult. A. K., „Päevaleht“ nr. 59. 1929.


August Strindberg: MERE RÜPES (LKR nr. 3)

        „Mere rüpes“ on probleemirikas raamat, nagu iga Strindbergi teos. Strindbergi ei huvita ainult objektiivne elukujutus, ta haarab elu põhijõududest ja süüvib oma psühholoogilistes analüüsides inimhinge häbitult alastikiskumiseni. Ta ei hooli kõige pühamastki, vaid lahastab kõike ootamatu julgusega.        Alb. K., „Päevaleht” nr. 102, 17. IV 1929.


Hanns Heinz Ewers: ALRAUNE (LKR nr. 4)

        Ewers on kindlasti üks osavamaid põnevusetaotlejaid, kes oskab lugejat haarata ja kaasa elama panna.

        „Alraunes“ kirjeldab ta, kuidas dr. med. ten Brinken lõi kunstlikult tüdruku, kes aga hiljem sai hukatuseks nii oma loojale kui ka teistele, kellega puutus kokku.


Géza Gárdonyi: NÄGEMATU INIMENE (LKR nr. 5)

        „Nägematus inimeses" on mindud tagasi keskaega, ajajärku, mil „jumala roosk“ Atilla vallutas kõik Euroopa tsiviliseerimatud rahvad, ja seisis juba Rooma ja Kreeka riikide piiril. Gárdonyi käsitlebki oma romaanis seda ajajärku põnevas ajalooliste sündmuste kirjavuses.



F. M. Dostojevski: KURITÖÖ JA KARISTUS (LKR nr. 6-7-8)

        Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ on kõige venepärasemaid ja sügavamaid vene kirjanduse näiteid.

                                        A. K., „Päevaleht" nr. 169. 27. VI 1929.


Anatole France: THAIS (LKR nr. 9)

        Mäherduse liigutava pildi joonistab ta usurüppe pöördunud Thais’ist! Millises ülevas valgustuses kujutab ta „munkade isa“, püha Antooniust! Igatahes jäävad usklikkude kujud nii Thais’is kui ka teistes usuküsimusi käsitlevais France’i teostes kaugelt püsivamalt meelde kui ateistide omad.


Lajos Zilahy: SURMAV KEVAD (LKR nr. 10)

        Zilahy on romantilise armastuse tuliseim kirjeldaja ja ehkki tema, kui moodne kirjanik, sageli tugevasti puudutab moodsa inimese erootilisi tundeid, jääb ometi nende tunnete äratajaks ja kandjaks pinev lüüriline meel.


Henri Barbusse: PÕRGU (LKR nr. 11)

        „Põrgu“ on maailmakirjanduse masendavamaid tooteid. Nii ainekäsitluselt kui esteetiliselt hoolimatuselt ületab see teos kõik, mis naturalistlik kool kunagi on pakkunud. Lugeja tundeid alatasa valusalt veristava teose olemasolu õigustuseks on autoris piinavalt kääriv ja väljapääsu otsiv kõlblise tõe taotlus.


Mika Waltari: SUUR ILLUSIOON (LKR nr. 12)

        „Suur illusioon" ilmus esimeses trükis a. 1928, on Soomes äratanud väga laialdast tähelepanu ning vaidlusi, ja saanud osaks palju kiitvaid arvustisi. Põhilaadilt modernistlik armastusromaan, kujutab ta maailmasõjajärgse „kuldse nooruse lõhutud elu ja purunenud ideaale, mille tagant aga paistab läbi ka tervem ja tugevam, sootuks uus sugupõlv.


E. Zola: SA EI PEA MITTE ABIELU RIKKUMA! (LKR nr. 13)

        Ses romaanis kirjeldab Zola inimloomuse tumedaid ja süngeid külgi julmuseni ulatuva tõetruudusega. Kompositsiooniliselt on romaan viimaste üksikasjadeni läbi mõeldud; see ei sisalda ühtki juhuslikku detaili, igal näiliselt tühiseimalgi pisiasjal on oma otstarve.

        

Sigrid Undset: KEVAD (LKR nr. 14)

        Keegi ei oska paremini naise hingeelu kujutada kui naine ise. Undsetile on armastus küll õrn, kuid halastamatu heitlus mehe ja naise vahel. Selle poolest on käesolev romaan täieline üllatus.



Ferenc Herczeg: KULDVIIUL (LKR nr. 15)

        ,,Kuldviiulis“ käsitleb autor mehe ja naise vahekorda suure maailmasõja tagapõhjal, esinedes sügava ja tõelise hingeelu tundjana. Ta ei komistu aga kunagi liigpikantsusse, vaid esineb siin äärmiselt tagasihoidlikuna, mis H. teeb lugupeetavaks ka noorsookasvatajate ringkonnis.


Octave Mirbeau: TOANEITSI PÄEVIK (LKR nr. 16 ja 17)

        O. Mirbeau on prantsuse naturalismi viimaseid esindajaid. Kõik ta tegelased on tõelised inimesed, kes elavad reaalset elu, lihtsat oma instinktides ja siiski keerukat, katkendlikku, ent ometi loogilist, sügav-inimlikku ja tuikavat.        


Gustav Meyrink: GOLEM (LKR nr. 18)

        ,,Golem“ tekitas ilmudes otse sensatsiooni oma seni peaaegu tundmata ainevalla ja ülevoolava mõteteuputuse tõttu. See on moodsa müstika esimene suurromaan ja kuulub oleviku saksa proosa paremiku hulka.        


Ilja Ehrenburg: TRUST D. E. (LKR nr. 19)

        See on vaimukas fantastilis-satiiriline romaan Euroopa hukkumisest saladusliku trusti D. E. tegevuse tagajärjel. Tankide, elektrikahurite, mürkgaaside ja kiireloomulise pidalitõve mikroobide abil muudetakse kogu Euroopa kõrveks, kus elutsevad vaid üksikud barbaaristunud inimesed.        


A. Tolstoi: AELIITA (LKR nr. 20)

        See on hingestatumaid maailmakirjanduse fantastilisi romaane. Käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutistega.        


John Galsworthy: TUME ÕIS (LKR nr. 21)

        Romaan on kui poeem kire tumedast õiest, mis vägeva jõuna puhkeb inimese südames, hoolimata kõigist püüdeist teda summutada. Kohati on meeleolupildid otse haarava võluga ega kaota isegi tõlkes originaali paeluvust.        


Valter Uibopuu: SULETUD RING (LKR nr. 22)

        1930. a. LRV silmapaistvamaid teoseid!

        Meie kirjanduses enneolematu sensatsioon! Romaan meie korra- ja komblusevalvurite elust! Haarav sisu! Põnev intriig!

        Teos miljonite naiste traagilisest saatusest, kes otsides armastust, õnne, käivad ühe mehe käest teise kätte, kuni lõppeks langevad...

        Tegelasteks politseikomissarid, konstaablid, kantseleipreilid.




Hilja Valtonen: NOORE NAISÕPETAJA ABIVENTIIL

(LKR nr. 23)

         Romaan ühest meieaegsest noorest naisest, kes on vaba ilmavalust ja elutraagikast, kes ainult muigab teda ümbritseva variserliku seltskonna vaadetele ning elab oma iseseisvat elu.

         Sädelev ja kaasakiskuv raamat.


Ed. Männik: HALL MAJA (LKR nr. 24)

         Kui toetuda statistilistele andmetele ja pr. H. Mäelo väidetele (IX naiskongressil), siis näitab prostitutsioon otse kohutavat tõusu eriti meie suuremates linnades, muu seas ka Tartus.

         Tartu naistest, näiteks, olevat avalikult registreeritud 300 inimest, s. o. umbkaudu 2 % Tartu naissoost, 1540 a. vanuses. Kui juurde lisada veel (pr. Mäelo tõenduse järgi) hulk haritud, „seltskonda kuuluvaid“ ja teisi naisi, kes pole komblusvalve registrisse mitte sattunud, siis jõuame õudse tulemuseni: igast kahe-kolmekümnest Tartus elavast naisest on üks prostitueerija.

         Pr. H. Mäelo küsib: „Mis sunnib neid inimesi sellele õnnetule teele?“ ja vastab: „Sääraste naiste tavaline väide

tööpuudus on ainult ettekääne. Noori naisi juhib libedale teele peamiselt — kõlblas lodevus.“

         Kuidas on lugu tõepoolest? Kas satuvad noored neiud lõbunaisteks ainult kõlblise lodevuse tõttu?

         Seda võib lugeja otsustada, tutvudes Ed. Männiku huvitava teose „Halli majaga“, mille tegelasteks ongi avalikud naised ja nende külastajad, lugupeetud seltskonnadaamid, agulinaised, politseinikud, kommunistid jne. jne.

         „Hall maja“ on käesoleva aasta romaanivõistluse tähelepandavamaid teoseid, mida žürii üksmeelselt soovitas kirjastada.

         Rääkimata ainulaadsest, aktuaalsest ainest, on „Hall maja“ kirjutatud niivõrt erapooletult, usutavalt, et üksikud episoodid jubedast Lodjapuu tänava mülkast ei kao lugeja mälust kunagi. Ja vististi sunnib „Halli maja“ autor järele mõtlema nii mõndagi lugejat, kas ongi paljude porritallatud naiste languse põhjuseks ainult nende kõlblas lodevus ja kas ei tule kõlblat lodevust ette heita just neile kõlavanimeliste filantroopiliste ühingute aunaistele ja „headtegevatele“ daamidele, kes mõistavad ainult jälestada, mitte aga sirutada avitavat, armastavat kätt oma väiksemale õele.


______


W. v. Heydenstam                        Karl XII. Nr. 92.

E. T. A. Hoffmann                        Preili de Scuderi. Nr. 71.

A. Huxley                                Richard Greenow jantlik lugu. Nr. 2.

Henrik Ibsen                                 Rahva vaenlane. Nr. 6/7.

A. Jakovlev                                Hiina vaas. Nr. 80.

R. Kipling                                India jutud. Nr. 34.

Viljo Kojo                                Päike, kuu ja valge hobune. Nr. 99.

                                        Ollikaise õnnis lõpp. Nr. 102.

V. Krõmov                                Dollarite maalt. Nr. 38.

                                        Harakiri maalt. Nr. 55.

                                        Linn-sfinks. Nr. 65.

                                        Oopiumi maalt Nr. 25.

                                        Samuraide maalt. Nr. 19.

A. Kuprin                                Vedel päike. Nr. 93.

S. Lagerlöf                                Soosauniku tütar. Nr. 47.

B. Linde                                Kenad naised. Nr. 22.

Joh. Linnankoski                        Karjatüdruk Hilja. Nr. 4.

Jack London                                Elu seadus. Nr. 39.

                                        Hundipoeg. Nr. 103.

                                        Lõunamere jutud. Nr. 43.

                                        McCoy. Yah! Yah! Yah! Nr. 98.

                                        Poksija Tom King. Nr. 87.

Thomas Lowell                        Merikurat. Nr. nr. 64, 72/73, 81/82

G. de Maupassant                        Nülitud käsi. Nr. 56.

Prosper Mérimée                        Tamango. Nr. 54.

                                        Muinasseiklusi. Nr. 15.

A. Niedra                                Nälg ja armastus. Nr. 92.

Wl. St. Beymont                        Kaebealune Nr. 437. Nr. 10.

George Sand                                Kuradi mülgas. Nr. 41.

R. Schnitzler                                Karjuseflööt. Nr. 74.

Joh. Sepp                                Kuld!!! Kuld ! ! ! Nr. 14.

E. Seton-Thompson                        Tänavatrubaduur: Nr. 35.

B. G. Shaw                                Südamemurdumise maja. Nr. 44.

F. E. Sillanpää                        Hildu ja Ragnar. Nr. 3.

Upton Sinclair                        Tööstusetuus. Nr. 48.

R. L. Stevenson                        Kurat pudelis. Nr. 24.

                                        Lugu valest. Nr. 59.

A. Strindberg                                Abielu. Nr. 18.

K. H. Strobl                                Riivatu nunn. Nr. 86.

Dezsö Szabó                                Muinaslood naervast inimesest. Nr. 31.

Rabindranath Tagore                Pärandusehoidja. Nr. 40.

Hilja Valtonen                        Ära hõiska enne õhtut. Nr. 62, 63.

Zilahy Lajos                                Minu vaar-isa armastus. Nr. 84/85.

Emile Zola                                Uputus. Nr. 79.

Stefan Zweig                                Kiri tundmatult. Nr. 70.


Looduse Universaal-Biblioteek

LUBI 1930. a. ilmunud numbrid:


Nr. 105.        G. K. Chesterton. Saladuslik aed.

Nr. 106.        Jack London. Põhjala odysseia.

Nr. 107.        E. Т. A. Hoffmann. Vanne.

Nr. 108.        H. G. Wells. Mees, kes võis teha Imet.

Nr. 109.        J. Barbey d’Aurevilly, Õnn roimas.

Nr. 110.        Jack London. Valge vaikus.

Nr. 111.        Guy de Maupassant. Õeksed Rondoli’d.

Nr. 112.        A. Conan-Doyle. Brasiilia kass.

Nr. 113/114.        Miklõs Surányi. Tulesüütaja.

Nr. 115.        Marcel Prévost. Julienne’i abielu.

Nr. 116.        Per Hallström. Okasroosike.

Nr. 117.        Ricarda Huch. Juudi haud.

Nr. 118.        D. Lawrence. Pastori tütred.

Nr. 119.        A. Ers. Sakristaan ja kurat.

Nr. 120/121.        Richard Janno. Neitsi Maaria.

Nr. 122.        H. H. Ewers. Kuningate südamed.

Nr. 123.        Arnold Bennett. Simon Fuge’i surm.

Nr. 124/125.        A. Neverov. Viljalinn Taškent.

Nr. 126–129.        G. de Maupassant. Tugev kui surm.

Nr. 130–133.        G. af Geijerstam. Raamat väike-vellest.

Nr. 134–137.        Zsigmond Móricz. Härras-mürgel.

Nr. 138–141.        B. Ruck. Tema ametlik mõrsja.

Nr. 142–145.        Honoré de Balzac. Armastus.

Nr. 146–149.        Edgar Wallace. Mees, kes ostis Londoni.

Nr. 150–152.        Ferenc Herczeg. Djurkovitši pojad.

Nr. 153–156.        Betti Alver. Invalndid.


Looduse Universaal-Biblioteek

ILMUB 1931. AASTAL

2 korda kuus, 24 numbrit aastas.


        Tellimishind (ühes saatekuludega) aastas 5 krooni, 1/2 a. 2 kr. 75 s., 1/4 a. 1 kr. 50 s. Üksiknumber 25 senti.



HIND 1 KROON.