BETTI ALVER

TÄHETUND

BETTI ALVER

TÄHETUND

VALIK LUULETUSI JA POEEME

TALLINN

1966

KIRJASTUS “EESTI RAAMAT”

Kujundanud Ott Kangilaski

TÄHETUND

Mis küsib elulahkmel heitlik maru!

Kuid sina enesele annad endast aru.

Ja olgu öö kuitahes pikalt pime –

sa otsaeest ei pühi oma nime.

Puulehtki vaatab valgust, vajub vette

koos teistega. Ja siiski omaette.

Sul puudub sirav siht? – Eks mine

ja taipa, mis on aina tarbimine.

Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?

Miks julm ei olda iial juhtumisi?

Miks lillekiivrid roostega ei kattu?

Miks elu tähetund on kordumatu?

Miks tulukene tuisuööde kestel

ei kustunud, ei kustu inimestel?

Eks küsi endast parematelt.

Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.

Kuid ära iial küsi kaduvikult

sa enam neid, kes läksid juhuslikult

kottpimedasse läbi leeteluha.

Oh usu, nendele on ükstapuha,

kas laevamees kord sõudis laternata

nad kaotsi meelega või kogemata.

1965

5

TUHM KALENDER

PEDJA

Seal, kus pööriputk ja loogas pajud

peegelduvad Pedja mustas vees –

sinna jooksen ikka pakku ajul,

kui mu hinges umbne viha keeb.

Kas mind rõhub ahas toakoobas,

rasvaving ja haisev murulauk,

elu rammalt, loiult roomav roobas,

nurjund ootus, hargnev sukaauk –

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva

tallad tambivad siis tusapalangu,

sinu öised, laisad lainetiivad

viivad minema mu vihavalangu.

Mul on äkki võlusõnu üleliia,

imet sõrmedes kui hanges lund.

Piilun võimatusi sinna-siia,

kuni huugama lööb hommiktund.

See on vabrik teispool lubjakuuri,

kaugest metsast tõuseb õhkuv kirm.

Jooksujalu tõttan jälle puuri,

hinges vastse päeva vastne hirm.

Jälle tahmana mu peale viha vajub,

tuhm kui tuhk, ma sorin tuhka lees.

Mina? ... Ei, ma olen seal, kus loogas pajud

peegelduvad Pedja mustas vees.

1931

9

ÄKKI ILM LÄKS SULALE

Äkki ilm läks sulale,

tuisk lõi valgeks linna.

Võtsin uued kindad käest:

milleks, milleks minna?

Heitsin nurka kübara,

mantli tuvihalli,

mähkisin end üleni

punasesse salli.

Vanaema oli noor,

kui neid lõngu keris.

Nüüd ta kondid kõdunend,

rätik ent kui veri.

Narmad nagu helmeread

minu randmel kõhnal.

Tunnen, ihust kahvatust

hoovab mullalõhna.

Äkki ilm läks sulale,

tilgub räästakallak.

Raban rõivad, kindad maast,

jooksen trepist alla.

1931

10

KAKS KEVADLAULU

I

Naerma peaksin mina nüüd,

naerma, et aken põruks!

Ent tummalt ma ootan hommikut,

suu ümber nutuvõru.

Issand! kuskil aosinetuses

seisavad noored, niisked kased,

kuskil murduvad praegu tammid,

suitseb tõrvane kütisease,

kuskil nagisevad puukodarad,

vajudes rummuni lumevette,

kuskil ... oh, miks mina istun siin,

vahtides süngelt enda ette?

Nüüd mina tunnen, kõik oli tuhk,

mida otsisin lõõmavas innus.

Milleks minule kirevad uimad,

petlikud rannad, lilled ja linnud?

Maanteele nüüd kisub mu süda –

seni sihitult hulkuda tahan,

kuni jahedad kevadvihmad

pesevad silmist nukruse maha.

11

2

Kevad piirand selle linna,

tuultel’ vastu ruttan.

Kõik nüüd mulle vend ja sõsar,

tahaks laulda, nutta.

Roimar nelja täägi vahel –

peidad silmi, kõrvu.

Ah, nii tihti mustal tunnil

seisime ju kõrvu.

Valemängur, laadaline,

parkal, kingsepp, varas –

igamees mul täna sõber,

iga iste paras.

Naine närbuv sünges majas –

ehid kõhnu õlgu.

Nõnda palju, hirmus palju

olen sulle võlgu.

Kellele teind elu liiga,

joomar, pätt ja lurjus –

võtke, võtke minu süda,

rüübake end purju!

1932

12

SUVI

Taeva silmad on mu kohal

sügavad ja hellad.

Kõrgel rohelises kuplis

löövad metsakellad.

 Suvi sammub üle põllu,

 juustes viljakõrred,

 mullas kobrutades käivad

 suured pulmatõrred.

Mõdupiisku pillab õitest

ristik mesirõske.

Maasikatel magus veri

valgub ühte põske.

Õnnekruusid ääretasa!

Päev on lukku pannud

roosipuhma õhetusse

mustad murekannud.

Rõkka, kägu! Homme juba

kustub hääl su nokas

ja meil mõlemal on kurgus

valus odraokas.

1939

13

KUI MA KAUGES LAPSEPÕLVES

Kui ma kauges lapsepõlves

aabitsat veel lugesin,

mõnikord siis ema kleiti

vallatades pugesin.

Joostes ringi toas ja õues

kuumas mängu-ahinas

kuulsin nagu kurba kõnet

raske riide kahinas.

Talv mind kattis tormirüüga,

tõukas hangeharjule

ning ma tahaks jälle joosta

tuppa kolde varjule.

Kuid ma väsind lapse kombel

kodu poole piiludes

nõrken oma elu suurtes

tuisukarva siiludes.

1942

14

TULIPUNANE VIHMAVARI

Kui kõrged olid lauad ja laed!

Kui lähedal oli päike!

Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

Ma olin väike.

 Olin väike, kuid ihkasin juba.

 Rohkem kui nukku ja nukutuba,

 rohkem kui pildivihku,

 rohkem kui linnukest pihku,

 täringuks tähte

 ja palliks kuud,

 rohkem kui tooreid tikrimarju,

 rohkem, rohkem kui midagi muud

 ihkasin,

 oh kuidas ma ihkasin

 tulipunast vihmavarju!

 Ja siis viimaks, viimaks ometigi

 ta oli mul tõesti peos,

 tõesti mu südame ligi,

 mu kaenlas, mu süles,

 kord kinni, kord lahti!

 Kesk jooksujahti

 tõstsin kilgates üles

 suure päikese poole

 omaenese väikese

 tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,

kord tantsitas vasem.

Hüppasin, hõiskasin

ja olin valmis rataskaari lööma.

 Ema ütles aknast:

 “Ole ometi tasem.

15

 Pane vihmavari pingile

 ja tule tuppa

 sööma.”

Kui kõrged olid lauad ja laed!

Kui lähedal oli päike!

Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

Ma olin väike

ja kähku sain küllalt roast.

Tippasin toast.

Käsi veel ukselingil,

lävel kepsu ju löömas jalad –

 ma ei kilganud äkki enam

 ega taibanud vähematki.

 Minu pisike päikene pingil

 oli katki.

 Oli katki.

 Oli keskelt murtud katki.

Suur päike

paistis korraga kaugelt.

Lauad ja laed olid samad,

kuid hoopis madalamad.

Ma olin väike,

ei saanud millestki aru,

ei mõistnud, ei märganud muud

kui panin pea vastu seina

ja nutsin

oma elu

esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta

ega sõnadega kurta.

Ma ei lasknud end lohutada.

Ema lubas osta

uue varju, mis on veelgi kenam.

Uut aga,

uut

ma ei tahtnud enam.

1964

16

LÄHEN MÜÜJAKS

Must vari käib akna taga ja üle me köögilae.

Teetrummel keeb suminaga. Me pann aga kooki ei prae.

Tuul rabistab ruutudele raagusid puiesteelt.

Mu kere on ammugi hele. Ja vihm räägib ladina keelt.

Mu ema ei vaata ringi, ei kolista kapiust.

Ta lõikab minule kingi lõhutud säärikust.

Mu isa loeb ajalehest uudiseid Aafrikast,

Rotschildist, rikkast mehest ja inglite kuningast.

Sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa.

Kõik aetakse kole kalliks. Ja Türgis väriseb maa.

Sa tellid lehte ja vaatad – üks kõmu ja keelepeks!

Ja suurtel on suured saapad. Ma parem jään väikeseks.

Kõik lähevad linna ja linna. Nüüd linnavärgid on moes.

Eks mina võin müüjaks minna ka meie Leihbergi poes.

Seal müün teile jahu ja riisi, müün kindaid ja kübaraid,

müün huupi ja hulgaviisi pähkleid, mandleid ja rosinaid,

müün sukki, saapaid ja salle, müün supikastruleid,

suupille ja pärleid ja palle ja papist hobuseid,

müün kõike, mis hakkab teil silma, müün präänikuid

suhkrust ja meest –

poolmuidu ja päris ilma ja lepalehtede eest.

Kes näolt pühib higitilku, saab seepi sedamaid.

Kes ohates ostab silku, saab suuri heeringaid.

Kel sitsiseelik on katki või pigine pintsakukäis –

ärgu kartku need vähematki: terve riiul on riiet meil täis.

Eks vaadake siia ja sinna! Siin on puldan, siin pupenett.

Las kaubal joosta ja minna, nii et laksub Leihbergi lett!

Küll tänab siis mehemoodi härra Leihberg meid kõiki! ...

Vist.

Tulge, sõbrad, Leihbergi poodi! Tulge kindlasti. Nägemist!

1965

17

*

Mulle meenuvad kauged hommikud,

kui, laevadeks tühjad vaadid,

suus takjapiibud, sõitsime

piki meresid nagu piraadid.

Kui ilm oli vaikne, sageli

me, süljates üle parda,

siis vestsime sõjast ja saatusest

ja et me koeri ei karda.

Mulle samuti meenub poolik jutt

vürstitar Sulamiidist,

kel pea oli piprast, süda puust,

muu aga suhkrust ja siidist.

Tal oli kaks sõpra, ainult kaks,

nad istusid koos ja jõid veine.

Kui üks löödi surnuks tänaval,

ta ütles: lööge ka teine.

Ma näen teda vahtivat platsile,

kus märatsev rahvas ruttab,

ning miski ta kahvatus näos on

mulle nii hirmus tuttav.

1936

18

KEVADEKARTUS

Kevad ei tule ja tulla ei tohi –

tuisake, talvised metsad ja mäed!

Aga kui tärkavad lilled ja rohi,

surun ma silmile kõvasti käed.

Ütlen siis koidikul ärganud käole:

“Vaakuja vares, ka sul pole und!”

Kukub ent õisi mu kuumale näole

ohkan ma: “Oh seda värsket lund!”

1946

19

SÕBER TALV

Olen kevad: mul on mütsil

kukesuled,

kuuel roheline

rihm.

Mine, mine – kus sa tuled!

Jahe on veel

kevadvihm.

Olen suvi: kuldne orel

mängib aias.

Mett on täis

mu mesipuu.

 Mine, mine, sina maias!

 Mesilane

 nõelab ju.

Olen sügis: mul on rikkust

üleliia.

Laadapäeval

peame peo.

 Mine, mine – ära siia

 oma hobust

 kinni seo.

Olen talv: mu kauge päike

vajus looja.

Ihkan päikest,

muud ei tea.

 Tule, talv, ja istu sooja,

 sinu sülle panen pea.

1948

20

TUHM KALENDER

Kalendris, mille järgi elu säen,

ma üksnes tuhmilt trükit päevi näen,

seal pole teiste rõõmsaid pühi.

Ei jõule, vastlaid, vastset aastat:

peopäevil nagu sõjast laastat

on minu kodu kurb ning tühi.

Ma kevaditi kardan talve võikust

ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust.

Kui aga vilistades näärikuul

tuisk tormab piki tardund hangeharju,

siis paitab peidet aias pehme tuul

mu liiliaid ja musti viinamarju.

1936

21

LEHEKUU LUMI

Udustelt uibudelt hommikusinas

valguse värtnad veereldes

kerivad und.

Aiad on üleni voogavas vinas.

 Lehile libiseb keereldes

 lund.

Koidiku helgis arglikult säreleb

lõpmatu kutsuv, lõpmatu kauge

 peegeldus pungal.

Avanend õites punakalt väreleb

 lumele vastu otsekui rauge

 tungal.

Kiirtega heideldes armunult aheldub

 hõbedast okstele helvete jahe

 kallistav kirm.

Õitel ent sügaval südames vaheldub

 õhetav iha ja taevaselt mahe

 hirm.

Suudlusest looritud leebesse pilku

 sulavad kutsed kahest maailmast,

 mis kuskil ei kohtu.

Päike on palav ja piklikke tilku

 variseb sajast säravast silmast

 rohtu.

1940

22

VALGUS JA VAIKUS

Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus,

meri – metalline plaat,

kõikjal lõpuga ühineb algus,

päiksesse libiseb paat.

Seda rahnulist põhja ei riiva

ühegi kipperi köis –

sügaval kiigub sinisel liival

kahvatu klaasine õis.

Tummalt tantsivad tumedal pinnal

argliku valguse vaod.

Varjude rütmis siia ja sinna

roomavad rohekad maod.

Tundmatu tõmbus tuksatab adrus,

keerutab karpide lund,

kiududes, kõntsas takerdund madrus

äkki näeb imelist und.

Temale näib, et kuskil on taevas,

virvendav valguse kett,

ning et üks nägu liuglevast laevast

puudutab jahedat vett.

1934

23

SÜGIS

Aed kiirgab kollasest, maas püramiides

õlgmatil lasub üliküpsi vilju.

Üks naine hõbedaga tikit riides

lehtmaja künnisele astub hilju.

Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,

on veidi tõmmu pähklikoorte varjund,

ning aimub, nagu oleks elu mahlu

ta jooma troopilises kliimas harjund.

Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust

kui märguanne kajab linnu kriisk.

Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust

veel hõõgub kehas iga verepiisk,

ent arglikuna elab juba vaimus

tal hangede ja suure rahu aimus.

1936

24

LAHENDUS

Rängast ahastusest roidund,

seisin kaljul sügistormis,

süda muremõttest must.

Mis on muutumatult hoidund?

Suudad vähe, suudad palju,

tolmuks saab, mis käsi vormis –

igavik, sul pole ust!

Samas vastas mulle kalju:

Kui sind söövad päikse leegid,

nii et lumivalgeks pleegid,

ja su sisemus on jahe, –

kui sind ründab lainte rivi,

peksab maru, raiub rahe,

ja sa vaikseks jääd kui kivi:

siis on igavik su sees!

Jänes muretult mu ees

võttis hüppeks hoogu rohus.

Varem kui ta maast ent viskus,

kotkas tükkideks ta kiskus.

Hüüdsin: Kas siis ülekohus

õigusest ei erine?

Kotkas, nokk veel verine,

lausus: Kõrgena võib mägi

paista ainuüksi maast.

Aga väikene kui laast

on ta sellele, kes nägi

enda jalus taevalaotust.

Vaim, kes madalas vaid lendas,

vajab hea ja kurja jaotust –

tugev kannab iseendas

vabastavaid vahemaid.

25

Kuid veel kartlikumaks said

nüüd mu mõtted: tormilõõsas

kõikus raagus roosipõõsas.

Meenus, raskeist pungist kaet,

minagi kord suuri-sõõmu

valgusest jõin õitsmisrõõmu.

Nüüd ent vilets, tagaaet,

kustun teades, et mis lahus,

iial taas ei ühine.

Põõsas ütles: Tühine

on, mis surmana sul näis:

eluallikad on täis.

Kui sa nagu mina rahus

närbund lehed maha poetad,

juured pimedusse toetad –

siis, kas õnnistad või nead,

jälle haljendama pead.

1936

26

TULI

Kuis on seal tuli kollane ja puhas,

kus lapsed küpsetavad õunu tuhas,

kilk laulda sirtsub ahjulõhes

ja taigen kerkima lööb leivamõhes.

Nii hubased on kolded enne jõule,

kui käpad nõgisele keedunõule

leek laisalt sirutab ja limpsab keelt!

Ta uriseb, jääb nukraks laste nutust,

teab kõike majas, võtab osa jutust

ja pika hännaga lööb tuuli leelt.

Ent rahutu ja tume sära täidab

siis tuld, kui armastaja lambi läidab.

Ja kuidas leegis tuksub valus raev,

kui lammutuseks randatoodud laev

jääb, mastis latern, konutama kaile!

Siis tuli lendab mõttes lõunamaile

ja nähes und, kuis kõrgele käib vaht,

veest kerkib avarduvaid ilmakaari,

delfiine, palmipuid, korallisaari,

ta kustub, ümberringi doki praht.

Ning hulluksläinud lõõmast kostab kõrva:

Kõik paiska põrmu! Lõhu, murra, mõrva!

Kui aga elukangas käriseb,

lein valges vaevaleegis väriseb,

öölaotused on mullased ja mornid –

siis tähed rõõmsalt pilgutavad maale

ja küünaldele saadavad signaale

need kauged, igavesed tuletornid.

1938

27

PALJU VIST SEE SÜDA KÜLL EI VÄÄRI

Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks

kõik, mis esimeses usus omati!

Mina lindudele heidan toiduks

oma südame kui halva tomati.

Palju vist see süda küll ei vääri –

kuigi sooja päikesesse paigutet,

katab jäine hallitus ta ääri

ning ta koed on mürgilaigused.

Mõte, nälgind vares! jälle priiska:

näe, mis aknast heitis helde kokk!

Raiskamata ühtki punast piiska

suru sügavale vilja terav nokk!

Neela, noki, jultund kerjus, kuni

purjus väsimus saab viimaks jagu sust,

ning su kähe laul ja sügav uni

täis on mõistmatut ja rasket magusust!

1936

TÕRKUJA

ANTS ABLAS

Ants Ablas kallas klaasid täis.

“Viin pole, kõrtsmik, küllalt kange!”

Ants Ablas nukralt nurmel käis.

“Miks linnud suhu mul ei lange?”

Ants Ablas kuulis võõraist maist.

 “Seal oleks põli, tohoo pele!”

Ants Ablas suudles tõmmut naist.

 “Miks, võtku tont, sa pole hele?”

Ants Ablas pettis, valas verd.

 “Mu peale ära paista, päike!”

Ants Ablas sõitis piki merd.

 “Maailm on väike, liiga väike.”

Ants Ablas töötas, oli tark.

 “Ei! parem olla päevavaras.”

Ants Ablas suri siis ja sark

 mis ime! – oli talle paras.

1937

31

PÜHAPÄEVALAPS

Teisi löödi õuel, kodus anti lisa,

temal, päiksepoisil, puudus üldse isa.

Teistel kukkus maha leiva võine pool,

tema leival õnneks oli ainult sool.

Teine pikki aastaid õppimiseks pruukis,

tema juba noorelt uksi lahti muukis.

Teisi tabas lihtne kivi, kepp või tuhvel,

tema pähe raksas raske rahasuhvel.

Teine kogu eluks tuima truudust leidis,

teda, õnnelast, ent pettis hõõguv neidis.

Teised kõigest ilma jäid maailma loaga,

tema omandas, mis tahtis, halja noaga.

Teised põdesid ja heitsid kauaks voodi,

tema ühel pühapäeval üles poodi.

1937

32

PIGILIND

Ta kaaslased püüdsid kokri

ja mängisid röövleid saras,

aga tema ei, aga tema ei:

ta papa pisteti pokri

kui viimane petis ja varas.

Ta mamma punases pluusis,

toas magas kui mahatapet,

aga tema ei, aga tema ei:

ta pimedas võõruses luusis,

kui õde jõi äädikahapet.

Kõik teadsid, et aru tal hajus,

et aardeiks pidas ta prahti,

aga tema ei, aga tema ei:

ta kerjates kokku vajus

ja nägi, kuis taevas läks lahti.

Seal igamees inglile tuges,

kel sätendav leek oli saabliks,

aga tema ei, aga tema ei:

ta jäädavalt peitu puges

ja pidas inglit konstaabliks.

1938

33

XANTIPPELE

Palju on aegade jooksul, Xantippe, su riiakust naerdud,

lastele isade käest kumu su kurjusest käib,

ometi tarkadest suurim Ateena õitsevast aiast

ihaldas endale vaid sind, sina karune lill!

Mõistmatuks, rahutu naine, jäi sulle ta kõnede selgus,

mõtete jumalik helk, pilv ümber inetu pea.

Kriisates, kiharad lennus, nii tuiskasid ringi, ning tihti

kaaslase pihta su käest lendu läks vaagen ja kruus.

Sokrates, tõstes ent vaikselt maast anuma, silmitses lahkelt

raevu su kuumavas näos – küllap ta seletet vaim

teadis, et vaablase nõelal ja naisegi vihastel huultel

helendab mõnikord piisk tundmata lillede mett.

1939

34

KROONIKA

Meie suguvõsa vapil

seisis torupill ja nuga.

Paristajad, rehepapid

olid minu esiisad,

laisad kündjad, karged kütid,

topsisõbrad, vihas visad,

nii et viin ja verejuga

pritsles segi meie hütis.

Surid türmis, monopolis,

laadakaklejate jõugus.

Minu vanaisa oli

uhke kotkas kaarnakarjas:

tõllad roomasid kui tõugud,

torne tõusis kirdes, kagus,

kui ta kõrgel majaharjal

katusele sindleid tagus.

Vanaema, pooldist pime,

kraapis rikkust, müütas-ostis,

pidas sõprust saatanaga,

kuni poos end voodiposti.

Tema lapselaps käib aga

priiskajate kõrgis killas,

röövib igalt hetkelt imet,

kuigi ta kõik tuulde pillab.

1934

35

KARIKATUUR

Kuna õndsad on kiusatud, sõimatud,

ja tühjusse suubub tõde –

siis minustki, pole võimatu,

saab viimaks veel palveõde.

Võib olla, et maisest magusam

maitseb taevase tarkuse manna,

ja ma laulan leplikult-vagusalt

halleluuja ning hosianna.

Aga kui mind on tüüdanud vagana

olla vaid leebe ja hoolas,

sõidan päästma kollaseid paganaid

või jutlustan Lõuna-Angoolas.

Ja kui misjonimaja sammastel

surmateade kord seisab kleebit,

siis mu juustest ja luist ja hammastest

teevad ambusid neegribeebid.

1936

36

HAMBAD

Minu hambad peavad kõike

ingveriks ja mandlipiimaks.

Palju lootes, palju maitstes

mõte vürtsiseks saab viimaks.

Kõrgel vildakas mansardis

kärjemeest ja kullast lausa

kirjutan ehk eesti eepost

paastudes honoris causa.

Sametist paraadikleidis,

kortsus põsil roosat krohvi,

vahin kullipilgul alla,

juues leiva juurde kohvi.

Ning ma närin ruttu, nutan

kuuldes uue aja hõiget –

hambad muidugi on valed,

aga pisarad on õiged.

1935

37

KOOL

Sul koolis käies võõraks jäi see klass,

kus suur Minerva pea on uksel vapiks,

kus valvuriks on fosforsilmne kass

ja sarkofaagid pärgamendi-kapiks.

Seal lektoriks on keegi lonkur lord,

ning samuti, lai mantel matkaks vöötet,

seal Ahasveerust silmata võib kord,

kord Sokratest ja salanõunik Goethet.

Seal õpilasi juhib sama vaist,

mis Zoroastrit, Fausti, Gobi nõidu,

ning ahnelt saatanaiga kõigist maist

Mefisto teadustesse süüvib võidu.

Ent viimses pingis, otse vastu ust,

laup kipras, kulmudes veel mõni agan,

veab lehele, mis tindist täitsa must,

poolunisena tähti Vanapagan.

1936

38

KILDE

1

Ojake niriseb.

Kildudeks kliriseb

külma käes klaasina

kirrendav perv.

Kahude karrastelt

valgetelt varrastelt

libiseb laiana

mulla ja mätiku

räitsaka-rätiku

sahisev serv.

1965

2

November heidab lehtedega liisku,

ta tume pilk on tulvil piisku,

torm laksutab ta juustes musta linti.

Öö nuuksudes end seina vastu toetab

ja pisarhaaval ruutudele poetab

vihm pikast pintslist musta tinti.

1942

3

Talv mütsitorbikut koob rohujuurist,

külm surub maasse roostetanud naela

ja vaikus tühjast rästapuurist

nüüd pistab välja pika kaela.

1942

39

4

Must kiri kukub taevast vetteja päike uduvaipa poeb.

Mets paneb härmaprillid etteja suve surmaotsust loeb.

öö kõheldes voogusid õõtsutab,

kuid lehti ju tembeldab tuulja sügis punaseks lõõtsutab
pitsatid pihlapuul.

1942

5

Puuladvus tormimõte mõlgub,

seal kisendab linnukari.

Kumer taevas mu pea kohal kõigub

kui auklik vihmavari.

1942

6

Näe, tarkus jalutab tuhas,

käes väike maailma-mudel,

nii heledalt selge ja puhas

kui seebikivi pudel.

1942

7

Suured sündmused valmivad varjus.

Mis varjus ei valmi, on tühine.

Võitja võimus ja teeäärseis marjus

tolmumaitse on ühine.

Tähtsad mõtted riisuvad rahu,

segased suubuvad mõnusse,

tähtsaimad aga ei mahu

kunagi sõnusse.

1942

40

VOORUSE VÕLU

Kui näen ja kuulen sind,

siis usun salamahti,

et noa ja kahvliga

end võtad riidest lahti.

1965

41

* *

*

Vaim, kandes kord triumfipärgi

ja rikast rüüd,

praevardas väntas nuumat härgi –

kuid nüüd? kuid nüüd?

Jõuk püsib nüriduses hardas

ja pärg on pärg.

Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas

ja väntab härg.

1939

42

* *

*

Teist päeva piirab valge ving all tammil murdund rahne

sa oled kärsitu, mu hing, liig kõrk ja nõrk ja ahne.

Käes kannel ja askeedi piits, nii tahaksid, mis hullus! –

sa paastuda kui karm noviits ja süüa kui Lucullus.

Teelahkmel iialgi ei tea sa, mida jätta, võtta,

kuid iga vana tuulik veab sind uude ristisõtta.

Sa leiad lõpmatusse tee, ent kummalises spliinis

just nagu narrikas Rabelais sa ütled naerdes: finis!

Teist päeva piirab valge ving all vahutavat tammi –

sa tegid põrguks maa, mu hing, ja taevast epigrammi!

1936

43

HULKUV LAEV

Tuul vilistab purjes, pragiseb puus.

Me punasel plagul on poti-tuus.

Kõik heitku see üle parda,

kes ellujäämist ei karda!

Emb-kumb: kas pehkivas kõrkjas paik,

üks vana maailm ja ta mõrkjas maik,

või pilpaiks purustav kalju –

meil kaotada pole just palju.

All kuristik, pea kohal tähelend,

öös eksime, säästame vähe end,

ning taevastest läbi kuuni

me lööme raudse harpuuni.

Jääb minevik maha kui tuhast kett,

me vajame priiust ja puhast vett!

Kanuudest must saatkond ornaadis

vett ulatab tõrvases vaadis.

Ning tasuna saavad meilt vaigus peod

paar pudelit rummi ja haigus-eod –

poeesia marmorist lauba

me anname pealekauba.

1935

44

* *

*

Selle ilma igav kainus

rõhub nagu raudne soomus –

kõigesse, mis väär ja ohtlik,

kiindub kirglikult mu loomus.

Joobumuses, viirastustes

mind ei köida kirev kude,

kuid ma tean, maailma raskus

läheb lendu kord kui ude.

Linnad varisevad tolmuks,

kividelt sööb kirja vesi,

mõtlejate lagipähe

teevad herilased pesi.

Elu nagu hiiglakotkas

ootab kõrgel, kuni kooled,

sealt ta kohisedes alla

toovad saagina mu nooled.

Tema mustast lihast saavad

kiskjad kuningliku sööda,

aga suled, tiivasuled

kannavad mind surmast mööda.

1936

45

* *

*

Maailma saatust alati

vaekausil määrab gramm,

kateedrist hullupalati

on ainult väike samm.

Ning tugipuuta, nöörita

sind kannab kiikuv traat

vaid siis, kui pead ei pöörita

sul kõrgus, akrobaat!

Hoop kaugele ei ulata,

mis kaljusse lööb prao.

Kõik oma teras sulata

ja nõtkeiks noolteks tao.

Toed varisevad kantsides

kui algab kivipild,

ent kuristikel tantsides

sulgkergusest saab sild.

1935

46

* *

*

Ma nägin und: mind jättis jumal maha,

ma sosistasin ainult: pole paha!

Ma nägin und: arm põgenes mu rinnast,

ma kohkusin, kuid lehvitasin kinnast.

Ma nägin und: mu kohal kustus laotus,

ma hüüdsin hämarusse: väike kaotus!

Ma ärkasin: päev avas valge süle,

mu armsam hellalt kummardus mu üle,

kuid surudes end vastu külma seina,

ma tundsin suurt ja põletavat leina.

1939

47

EBAUSKLIK

Hirm ikka läbib nõelana mu rinda

kui kukub katki peegel, klaas või tass,

mu kannul jookseb mõni hulkuv kass

või pahempidi tõmban kätte kinda.

Mis kardan ma? Kas pole kõik siin selge?

Me saatused on peos kui lõngaviht

titaanil, kelle muskleist muhklik piht

peab ülal mängides maailmatelge.

Kuid tema raudselt vääramatuid plaane

ei määra ranged tõed, vaid märgid puus,

suits koldes, mõni kulund poti-kuus

ja käed, mis kallistavad talismaane.

1935

48

KANNIBAL

Ma tean, et hardus lõhnab nagu vaik

ning joobumus kui kõdunevad ploomid,

et kiivusel on sapiõunte maik

ja mõtetel kui õitelgi aroomid.

Ma tean, et öösiti võib süüa kuud,

et mõrkjalt vürtsised on vanad müürid,

et saaki pillavad kui viljapuud

ka tapetid ja unarul gravüürid.

Ning olgugi et lõppematu näib

mind piirava maailma söödav sisu,

siin siiski näljasena ringi käib

aeg-ajalt nagu kõrbes minu isu.

Kui teises ilmas ootab mind oaas,

kus peegeldavad ingleid vetenired –

siis kardan ainult, õnnetu, et taas

seal ärkavad mu kannibali-kired.

1936

49

TÕRKUJA

Maailma künnisel, kus raske laotus laiub

ja kiirgav udu tardub jääks ja raheks,

peab vahti hiiglane, kes kindla käega raiub

kõik inimhinged enne sündi kaheks.

Ma toetun mullale ja tunnen igal viivul,

kui süda kuumalt millelegi andub,

et nagu vari nähtamatuil tiivul

mu kannul kõikjal teine mina kandub.

Ta käsib armastada üksnes karget kõrgust –

ja kui ma kangekaelselt ihkan aina paha,

siis hõlmapidi välja viimsest põrgust

mind veab ta, kuigi hüüan: ma ei taha!

Ta peatab järsult mind, kui vargsi pikka rohtu,

kus korjan vilju, roomab luurav madu,

ja peidab nuttes näo, kui unustades ohtu,

ma jultunult käin kiusatuste radu.

Ja vahel juhib ta mind üle maisest piirist,

kuid asjata! – ma pagen jälle varju,

sest armsam kustumatuist valguskiirist

on mulle puu, täis ruskeid elumarju.

1937

50

PÄIKESELE

SIDEMED

Kuis sinu iharus ka hullaks,

kuivõrd ka vabaneksid vaimus:

muld ikkagi jääb ainult mullaks

ja tühjaks tarkuseks saab aimus.

Seepärast otsi kõikjal sildu,

mis eluga seoks surnud aine,

et nagu kalliskivi kildu

sind läbiks kiirgav valguslaine.

Kui võrdled kaljusid ja õisi,

maailma vägevust ja kidu,

siis märkad imepeeni köisi,

mis seovad esemete ridu.

Sa suuri sarnasusi riivad,

neid linnulennult püüda soovid,

kuid liiga nõrgad on su tiivad

ja kohmakad veel tõusuproovid.

Ent oota! Metsaliste kehilt

su piht saab purustavat jõudu

ja pudenevailt õielehilt

sa õpid koolibrite sõudu.

1936

53

SUUREST HAARDEST

Terita kui kotkas pilku, võrdle merd ja vihmatilku,

otsi, küsi.

Leegi ees, mis helevalge, vaatle keset loitvaid halge

süsi.

Raiu ikka tervest pangast, püüa lõpetada kangast,

kuigi tõrkjad

tunduvad su mõtted noorelt, nagu marjadki on toorelt

mõrkjad.

Kuula kumisevaid kelli, rinda lapselikult helli

viise varu.

Kuid su laulule kui krooni andku oma helitooni

maru.

Nopi suuri teri kõrtest, kõigist elu surutõrtest

rõõmsalt maitse,

aga kindlalt hoides piiki nagu sõdur haldjariiki

kaitse!

Kilbi keskel kiiri koonda, kuumas tapluseski moonda

kullaks vaske.

Kui sul võiduks puudub rangus, olgu vähemalt su langus

raske!

1939

54

KUNSTI SÜND

Kuidas kõrgete palmide salgus

oli äkitselt kohin nii suur,

ürgne metslane, kui sinul valgus

puusse esimest korda kontuur!

Nagu unes sa tahusid pakku,

pistsid kive ta laugude prakku,

ja siis nutsid, et puu oli tumm.

Kui ent süüdati ohvrilõkked,

sinu pühadust piirasid rõkked,

purjus loitsud ja nõidade trumm, –

siis sa pagesid tundes, et lohtu

ei saa vendadelt enam su nälg.

Kuid su jäljega džunglirohtu

jäi üks leegitsev lapsejälg.

1936

55

MEISTRILE

Kui peekripõhja jääb vaid sapp,

hing rebeneb kui pehkind papp,

arm suleb surres väsind laud,

vaim muutub raskeks nagu raud, –

siis, meister, sõrmis kuumad tuksed,

ma avan roostetanud uksed

su majas, kus käib läbi meelist

lõhn seedrivaigust ja kaneelist.

Las taevas kadedusest kurdub,

kõu kurjalt vastu katust murdub,

täis mürgist udu valgub tuba:

su kõrval jõuetu ja laastat

näib loodus, kuigi oled juba

sa surnud seitsekümmend aastat.

1937

56

KUNSTILE

Su kitsais kätes kirglik õrnus tuksus

vaid peiduaardeid pimedusest tuues.

Sa tunned, mis on renessanslik luksus

kui Medicid või Aleksander VI.

Üks skorpion, nõel surutud su rinda,

kuldpandlana koos hoiab kaelal hamet,

ja katedraali külma kivipinda

su rahu riivab nagu raske samet.

Siin võlvistikus, meenutades mullust,

su tumedasse pilku nukrust nõrgub,

ent kõikeläbiv vaim ja pisut hullust

su laubal kolmekordseks krooniks kõrgub.

Sa, keda kalk ja kaame vaesus taunis,

vett võtad vaagnast, kus end märter pesi.

Kuid karikas su käes on nõnda kaunis,

et mürgiseks seal muutub püha vesi.

1936

57

PRIISKAJA

Sind vaevab lahenduse valge lahter,

sa pärid kangekaelselt: kuidas? kust?

Hea sõber, jäta! Elu on vaid trahter,

võib-olla maaliline, aga must.

Laest ripub leibu, rasket pekki, kalu,

ja kuigi kõigel tolmukord on paks,

võid siiski roale rõõmsalt anda valu,

kui taskus kõliseb sul kross või kaks.

Mis sest, et ümmardaja, tömp ning tugev,

peab naljaks kõike ebamaist ja peent,

ning peegli peale pulstund juukseid sugev

matroon on rahul, keetes rasvast leent?

Vaid ära muutu naeruväärseks kujuks,

kel rikub tuju iga näotu laik!

Su kleepjas viinas kärblasi ei ujuks,

kui poleks tal nii kiusatuslik maik.

Mind hurmab priiskajate tore amet,

kui aurab küpsis, joojaid ootab aam,

ning akna taga nagu lehviv samet

lööb lahti lõpmatuse panoraam!

1936

58

SU NÄGU

Su nägu on su enda varjus

kui keelukuju raskes lubjas,

kus söega kritseldama harjus

laps, võllaroog ja turukubjas.

Kesk platsi seistes nagu sammas,

sa kannad lõustu, kihvu, kärsse,

ning iga nüri naljahammas

su peale määrib vemmalvärsse.

Must habe tubakases süljes,

ees põll täis ruskeid rasvatäppe, –

nii pühib lihunik su küljes

soolveest ja verest võidund näppe.

Ei, sinust näotum pole miski,

sind tahmavad kõik linna lõukad,

kuid nagu võimsat obeliski

end kõuetaevasse sa tõukad.

Kui pikse eest maailm poeb pakku,

graniit lööb vabisema tuhas,

siis ilmub tekkind sambaprakku

su nägu, hõbedaselt puhas.

1936

59

PÄIKESELE

Vana vägev päike, kas ei luura

jällegi meid saecula obseura?

Jälle lüüakse su rõõmsaid lapsi,

kallatakse maha kallist napsi,

pilatakse kauneid pildivaipu,

kiidetakse hangeldaja taipu,

süüdatakse ketserlikke oode,

rikutakse rikkaid kunstipoode –

lühidalt: kõik võimas, küps ja mahe

kannab mõnitavat silti: pahe.

Selles kirjus ilmas, taevas aita,

võib nii kergelt leida, mida laita.

Tantsu laidavad, kel saapad narrid,

kangeid vürtse need, kel maokatarrid,

viiulit, kel sõrme otsas villid,

maalikunsti, kellel tuhmid prillid,

mõõka irvitavad nürid käärid,

värsket noorust hambutud megäärid,

kes ei tunne mee ja pipra vahet,

muidugi näeb erksas maitses pahet.

Hüva! Lõhutagu meistermaalid,

saagu panteonist õllesaalid,

hävinegu tules nagu koli

templid, aarded, – kõik, mis ükskord oli,

külvatagu teisi roose, palme,

luuletajad loogu teisi salme –

üks on kindel: mõttele, mis vaene,

paradiiski tundub kehv ning paene,

kuna sinu lapsed igatahes, –

päike! –

pärleid leiavad ka viimses pahes.

1934

60

SUUR NIMETU

Suur Nimetu, sa seisid kaljuharjal,

pilk orus noorel karjusel ja karjal

ning hüüdsid: Näe! –

ja kivinedes puhuma kesk lilli

jäi nooruk igavesti vilespilli.

Siis tõstsid käe

sa surnud kõrbe kohal – allik ärkas.

Sa käisid kuumal kaljul – rohi tärkas.

Su loomisind

siis rebis kaugust katvad pilveloorid –

seal tulid jõed ning metsaliste voorid

ja kiitsid sind.

1938

61

MU JUURDE VOOGAS

Mu juurde voogas sinu suurest särast

helk laias joas

ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast

mu vaikses toas.

Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis

mu südant pelg:

kas püsib sirgena su kõrval häbis

mu nõder selg?

Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas

su rebit rüüd.

Kui armastada sind – siis kunas, kunas

kui mitte nüüd?

Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund

on suureks puuks.

Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund.

Mu hing jääb truuks.

1942

62

EKSTAAS

On päris kindel: jalge alla

jääb sulle tuge liiga vähe,

kui sa kõik tõkked teelt ei talla

ja mööda enesest ei lähe.

Kui suur on korraga su isu!

Hing, ära ohus karda hukku,

vaid senisest end lahti kisu

ja keera vanad uksed lukku!

Sind ümbritsevad jäised tuuled,

ööst kerkib tühi mägiahel.

Sa aimad sügavust ja kuuled

metsloomi kaljuseinte vahel.

Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks

su ees siis kuristikud käänduks,

hall kivi raskeid vilju pillaks

ja kiskjad alandlikult taanduks.

1936

63

MAALIJA LÕVIPUURIS

Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,

pilk purjus lainetava laka toonist,

ma segan värve, teades, et sest puurist

ei vii ma ise välja ühtki joonist.

Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks,

ma leiaks kas või mõistmist nagu sõbras, –

siis ometi mind kunagi ei säästaks

mu enda maalit majesteetlik tõbras!

1936

64

TALV

Mu halvim aeg on range südatalv,

kui vaikus valget nõiakatet punub,

ja tühjavõitu nagu viljasalv

on ka mu kujutlus, kus juba unub

kesksuve küllus, laine laulev uha,

ja kõik mu ümber kordab: ükstapuha.

Suur meister, loodus, magab. Heldest käest

ei toida enam keegi linnuparve.

Pard härmanõelus, astub üles mäest

hall külmakubjas, üürgab tuulesarve

ja pillub kahjurõõmsalt pilvevakast

jääkildusid ja klirisevat pakast.

Kõik lootus kaob ja tuli kustub leel

just vastu talve vihasemat järku.

Haokubu seljas, käin ma tühjal teel,

ei kuskil, kuskil elust ainsat märku!

Külm paugub vaid ja sammugi ei nihku –

seal variseb üks lumetäht mu pihku.

Ning laadis, kuidas liitub kant ja kant,

võib igavesi peitlilööke tunda –

see väike helbeke on kindel pant,

et meister valvab. Kuis ka talv ei unda,

ma tean, ma tean, mu ootav hing ei närtsi,

vaid näeb kord suurt ja lunastavat märtsi.

1939

65

LEPITUS

Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks

minu süda ja mõte loodi.

Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,

tõusis üks, jäi teine voodi.

Nad sapiks muutsid maitsvad road

ja sõtkusid taignasse kruusa.

Aga kord, kui neil vihaselt välkusid noad,

istus lävele mõtlik muusa.

Vaevalt nägid ta pilgud uurijad

hullund õekseid, kui sündiski pööre:

vaikselt laskusid mõlemad fuuriad

päästma lahti ta kinganööre.

1936

66

MUUSALE

Meeletu muusa, nüüd jäta kõik nuuksed:

on’s nõnda paha, et nägu sul kurdus?

Varsti on valged me mõlema juuksed,

täna ent juba üks hammas mul murdus.

Ära vaid nõua, et peaksin sind viima

kõrgusse, kuhu su geenius laskub, –

rabade rõhuv ja tõsine kliima

üleval kõledaks pakaseks raskub.

Mis küll sind rõõmsate õdede killast

tõi meie talvesse? Ära vaid pelga:

Eestimaa lammaste karedast villast

varsti saad mõnusa kasuka selga.

Tuisustel õhtutel tallates vokki,

meie, kaks elatand, lustakat moori,

ahju ees rüüpame auravat grokki,

siuname vanu ja pilkame noori.

1937

67

RAUGAD

Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus,

ootad mind sa pargis kord novembri iilis.

Samuti kui köiteid sinu mantli taskus

aimub küpsi mõtteid roomlase-profiilis.

Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas

naftaliini pilvi hajutades keebist,

nägu loori taga paksult kuivas kõõmas

jumal teab mis salvist, jumal teab mis seebist.

Meie matk on raske, külmand rada reetlik,

kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.

Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,

lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.

1936

68

* *

*

Jäägu teistele alandlik jaatus:

tahta võimatut on meie saatus,

sina mu teejuht, kellega koos

matkan ruskelt auravas soos.

Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,

ikka sa manitsed mind: mine mööda!

Kõik mu ihad ning armud on põrm.

kui mu rinda riivab su sõrm.

Iial ei võida sind ükski sõdur,

kuigi su ihu on vermeis ja põdur

ning su vabadus jumalast neet.

Usklik sind nähes kõik uksed suleb

aga su juurde kui koju tuleb

igatsev ketser ja uhke askeet.

1936

69

TUHAPÄEVAL

Tapetil pleekinud moonid,

laual Dante kantsoonid,

klaasis kartuliviin.

Tuhapäev väljas tuiskab,

salaja südames huiskab

aimuste pakatav piin.

Tühjad ja kobavad kõned.

Aga kas meistki kord mõned

aegade kaalul ei vae?

Paljud küll jäljetult kaovad,

teised ehk marmoriks taovad

Eestimaa koreda pae.

Sina ent, kus jäi su kümnis

ajal, mil masside hümnis

kajastus päevade paisk?

Ajal, mil virkus sind piiras,

julgesid olla sa siiras,

õnnelik, vaba ja laisk!

1936

70

LAULIK

Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu,

kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks,

ja nõuab luulelt, et kui tuhkatriinu

ta muudkui padades ja tolmus soriks, –

siis, pillamata ainust etteheidet,

kaob laulik parisnike purjus salgust,

et altaril, mis hulkade eest peidet,

kui viimne usklik ümmardada valgust.

Ning nagu lapse kurjustavad kilked,

kes tahab kilde murda päiksekiirist,

nii mõnitaja sõimuhääl ja pilked

ei tumesta ta silma selget iirist.

Ta teab, et sama salk, kes, huulil vanded,

nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib, –

käes sooblinahad, kuld ja teised anded,

kord nuttes kaotsiläinud luulet otsib.

1936

71

ASJAD

Mind ootab täna keegi, mul on kiire,

nii kärsitu ja kerglane on meel!

Kuid esemed ei tunne oma piire,

nad peavad kinni mind, ja kuna veel

ma lennul sukki, lõhnu, ehteid valin,

käib ümberringi lakkamatu halin.

Mult pärib tosin etteheitvat pilku,

miks ma ei ole hoolitsev ning hell,

ja kähisedes nõuab köhatilku

astmaatiline vana seinakell,

lamp kardab tonte, tugitoolil tihti

on seljas kramp, ja sohva kaebab gihti.

Paks klaver nurgas ägab hambavalus,

ta pondund põsilt langeb maha lakk,

raudahjul külmajudinad on jalus,

ning riidepuul, kus ripub triigit frakk,

noor särgikene teeskleb solvund rangust

ja näib nii kelm, et aiman patulangust.

Siis jooksen lõpuks! Kübar peas lööb vurri,

ning ainsal jalal keksib kaasa sirm.

Ma igal nurgal kisun selja turri

ja piilun tagasi, sest mul on hirm,

et viimati see jõuk ei püsi kodus,

vaid järgneb mulle mässulises rodus.

1938

72

HÄÄLED

Kui vaibub linna kära, tuul ei puhu,

kuu vahib aknast norskajaile suhu

ja taevasamblas tärkab täheseeni,

siis kaob mu rahu, siis ma kõnnin, vahin –

mu ümber algab kummaline kahin

ja kuuldub nagu sumbunud sireeni.

Ning äkki kajab orel, harf, triangel,

torm tantsides lööb takti plekist pangel,

pump hoovinurgas kräunub nagu kass,

metalne laul käib sillakaare ketis,

kukk tornil kireb kriiskavas falsetis

ja keldripõhjas põrab tume bass.

Flööt luksub naerda teispool taevakummi,

maa sisemuses taotaks hiiglatrummi –

kõik väriseb, ja kuna ma veel rühin

ja heitlen häälte, helinate vooga,

mu üle juba paiskub hirmsa hooga

maailma suur sümfooniline mühin.

1938

73

JÄLLE JA JÄLLE

Kui kajab muusika ja naeruhääl on hele.

näod hõõguma ju löövad rõõmuroast,

siis läbi linna lumeväljadele

ma tasakesi põikan pidutoast.

 Nüüd kustub kaugel kumav aknarida.

 Täis pilkusid on taevapimedik.

 Ma seisatan.

 Sa tuled jällegi, mu kohtunik,

 ja küsid jälle midagi.

 Kuid mida, mida

 sa siis ei tea?

Sa näitad minule mu armetust

ning jällegi on osatada vaja

sul minu eluhoolt, mu elumaja,

mu endahellitust ja edevust.

 Su käes on korraga kui kulurohi

 mu rinnalt kistud hõbelill.

 Nii raske, raske tuule rajuvil

 sa rebid kõik mu hingehilbud maha.

 Ma oma võimetuses vahel vihkan sind!

 Kuid sinuta, mu süüdistaja,

 ma siiski, siiski elada ei taha,

 ma elada ei saa,

 ma elada ei tohi!

1965

74

TUULDE RÄÄGITUD

Ei mõika mehe mõjurikkus,

ei väärikus, ei vägiteod,

ei koljatite kollipeod,

ei tormakus, ei tornipikkus –

kui pole üht.

Mis aitab sõnasähvimise

talendi tore tulevärk,

su väle suu- ja sulevärk,

kui sõnatult su saatus ise

ei ütle üht?

Kas piisab elumõnudest poeedil?

Kas muganeda võib ta muremeel

niikaua kui on kuskil me planeedil

auvõttajaid ja võimuhullust veel?

Kui pole üht?

 Eesõigusi see üks ei anna,

 ei kärkima sind kehita,

 ei sulle kratikraami kanna,

 ei häärberitki ehita,

 ei seda sulle patuks pane,

 kas oled kreeka mees või juudalane,

 või asus aluvanem sul

 maarahva rannaraadikul.

 Su nooruses ei tõota sulle

 ta tuulelosse tuisupaoks,

 ei elutöödel eritasu,

 ei endapettust, hinge-asu

 su vaese vanaduse jaoks.

See ainus eriti ei helgi.

Ta oma nimega ei kelgi,

75

ei haava iial abitust,

ei vesta enda vennahoolest,

ei sobita sind sõbra poolest,

ei eelda hingesugulust,

ei varitse su vaimuandeid,

ei vaja lepinguid, ei vandeid –

kuid vajab üht.

Mis imet ihaldad sa teda?

Kas hõlpu saab ta hoole all?

Kas hellitab ta sind?

Ei seda!

Ta siht on sinust kaugemal.

Su koorem kasvab kogu aja.

Kui aga uudne usaldaja

kord ohkama jääb omapead

ja nuriseb: “Mis on tal vaja?”

– ta vastab alati: “Sa tead.”

Jah, küllap sinagi ju tead,

et vääramata jääkski vale,

et ilu muutuks imalaks,

et headus ainult edvistaks,

teed sillutades teesklejale.

Sa tead, kui kalk on inimkalju,

kui ränk on mõtte madalrõhk.

Sa tead, mis õnn on puhas õhk

ja olla, olla! Mitte näida!

Mis õnn!

Kuid ebajumalaid on palju

ja oksal kaebab künnilind:

“Too piits! Too piits!

Ta läks! Ta läks!

Ta ongi maetud!

Läks! Kiriküüt!

Oh kunniks mind!”

76

Kas juba kuldseid kujukesi

su nõder käsi treib ja treib?

Kas luku all on lättevesi?

Kas luhtama lööb nurjaleib?

 Kas juba libateedel tallad?

 Kas kiiduohvritki ju kallad?

 Kas venib lähkrist lääge viin?

 Ei veel, ei veel!

 Su näkku vaatab üks ning ainus.

 Ta sind ei säästa.

 Ta on siin.

Ta tuleb akendest ja ustest,

ta tuleb meresügavustest

ja vasemalt ja paremalt.

Ta tuhiseb su tuleleegist,

ta tuleb türmist, sunniseegist,

su tallerteelt ja tanumalt.

Ta tuleb häbiahelatest

ja karjub kalmukivi alt:

“Ei, sa ei tohi ennast alandada!

Miks küürutad? Miks longu lased pea?

Miks vaatad valuga mu rasket rada

kui eksija, kes koduteed ei tea?

Sa kuulatad. Sa kardad. Mida? Keda?

Et kahtlustaja kambriuksel taoks?

Mis on sul salata? Mis peita? Häbeneda?

Kas mürri?

Viirukit?

Neid pole sinu jaoks.

Sa tead: ka ilusamal inimsuse imel

on inimlikud piirid.

Sest

ei ole pühadusi, mille nimel

võid mõnitada inimest.

77

 Kas loopisid kui raibet lubjahauda

 sa ladvasaaki tema kodupuust?

 Kas hooplesid sa oma häbiauga?

 Kas roomasid?

 Kas läksid surmasuust

 sa ülbe ülekohtu pidulauda?

Kas on su kuri süda su türann?

Kas kummardad sa kuud või pildipalet?

Kas vajad vaimu vagurust?

Kas oled hirmu imetleja?

Kas lõõpija?

Kas lipitseja?

Kas variser?

Kas õnneori?

Ei?

Pühi siis nii pisarad kui pori

sa inimese näolt!

Jää iseendaks! Vihka valet!

Ja mäleta:

ma pole mängukann!”

1965

78

KURI PÄEV

KANTSLER

Kord elas kaval kantsler, kes täristades piike

ja pettes pihuks, põrmuks lõi kuningaid ja riike,

ta luuras kõigi vigu ja hoidis kõiki peos.

Nii mitu vana sõpra ta oli orjaks muutnud,

nii mitu sulast surmand, kuid tabada ei suutnud

vaid oma kannupoissi ta mõnes halvas teos.

Ja kantsler näris huuli, ja kantsler plaane haudus,

ta oma kiskjameeles ju nägi noormeest raudus.

“Poiss,” ütles ta, “su juurde siit viiakse mu kapp –

see varjab imeaardeid, see varjab au ja hukku,

sa valva nagu tiiger, kuid ära puutu lukku,

kui elust sulle kallim on riigi võim ja vapp.”

Poiss lahkub, kantsler aga, meel tulvil musta sappi,

kesköisel tunnil laseb end lukustada kappi

ja kanda poisi tuppa, kes juba haigutab.

Käes võti, küünla paistel noor sõdur kõnnib kaua,

siis unetõrjeks maha ta paneb malelaua

ja siia-sinna mõttes luust mehi paigutab.

Öö kulub, väljas juba koit riivab torni tippu,

poiss musta etturiga just ründab valget lippu,

kui tammeukse pihta hoop kapis prahvatab.

Ta ülem lämbund häälel seal vabastamist mangub,

truu valvur avab ukse, suur isand välja vangub

ja hõõrub kangeid sääri, kuid sõdur kahvatab.

Nii leebelt lausub kantsler: “Mind, vennas, ära sõitle,

sa ole minu sõber, mu kõrval vapralt võitle,

ja kuldset plaastrit kandku sul iga haav ja muhk.”

Poiss pühib käega piisa, mis noorde näkku nõrgus,

ja kandu kokku lüües ta ütleb: “Tänan, kõrgus,

kuid nuhi sõbraks olla võib ainuüksi nuhk!”

1939

81

MUST TÄHT

Hirmunud ronkade lennust ja häälist

kellad kiiguvad kivises lohus,

all platsil tuhandepäälist

rahvast lummanud kesköine kohus.

Trumm põrises, puhuti sarve,

platsi keskel nüüd seitse meest,

seitse meest tasub peaga arve,

arve ohtliku uljuse eest.

Ent ülal, uksed keeratud lukku,

suur kohtumõistja otsib koltunud lehist,

öötuultest, salamärkidest, taevakehist

veel varjatud võimu, võitlusi ja hukku.

Ta taotleb õiglust kiretult kui kaja,

laup pilvine, poob keda vaja –

et mõista ent, mis kaines meeles tehti,

ta uurib müstikute luitund lehti.

Näe, sõnu selgub silbikaupa:

Must täht, nii suur kui kotka küüs,

kuupaistel märgib selle laupa,

kes süüdi sügavamas süüs.

Linna uinutab hääletu hingus,

tühjad tänavad ammu jäid vakka,

ainult kohtunik küünalde vingus

ikka valvamast veel ei lakka.

Üks igatsus südames raskub,

miski vägisi kuhugi veab,

nagu unes ta treppidest laskub –

musta tähte ta nägema peab!

Ta kohtab varje, keda paisand

öö sügavikest nagu meri saasta,

näeb joomareid, kes aasta järel aasta

82

poolhullumeelses udus raisand,

näeb, kuidas vargapoisid töhe

muukraudadega kaovad öhe,

kuis jalutavad laternate paistel

maas väiksed kingad suurde pattu naistel,

näeb luugi vahelt rauka valguslaigus,

kes, ümberringi varanduste mäed,

kuldrahadesse raudseis panipaigus

löönd võikas iharuses käed.

Tulgu saatan või tulgu kes tahes,

aga õiglane kuskil ei peatu:

kuigi tuttav põhjani pahes,

on ta ometi jahe ja veatu.

Tähte otsides näeb ta, et tiigil

täiskuu valkjate varjude seas

seitsmel vankuval sõduripiigil

seitse pead nagu peeglis on reas.

Kes teab, kui palju ränku süüsid

veel lasub päil, mis seisavad seal kõrvu?

Kui palju haudusid nad mõttes mõrvu,

ja keda seltsimehist müüsid?

Siin-seal kui pilkeks avat ige,

neil nägudel on surmgi tige.

Kuid laupadele tardund trotsis

ei leia kohtunik, mis otsis.

Ta vahib liikumatult vette,

nii võõraks muutub kõik, mis näht,

ning samas ilmub otsaette

tal endal mustalt leekiv täht.

1935

83

KAKS SAARLAST

Kaks saarlast muiste ühte lõid, koos laulsid, riisusid ja jõid –

 üks, hiiglasuur ja äge,

ööd-päevad taprit kõhutas, hulljulgeid plaane õhutas

ja juhtis röövliväge.

Kuid teisel oli lihtne meel, ta sulasena sõjateel

 leent lõkketulel soendas

 ja sõbra haavu loendas.

Nii jäädi kokku, kuni pard neil valgeks mõlemal kui kard

läks heitluses ja ohus.

Siis aga lõksu langeb salk ja saabub kurja elu palk:

 neid surma mõistab kohus.

Sääl kajab jõugust juhi hüüd: “Ma üksi kannan veresüüd –

las maksab minu ihu,

kuid säästa teiste lihu!”

Ja kohtunik nii kalk ja noor, näost kaame nagu kasekoor,

tal vastab pilke moega:

“Kui pääd sult nõuabki me viis, kas pääta ülem päästa siis

ei saa mõnd mehepoega?

Kõik poisid rivistugu teel, ja kellest mööda joosta veel sa pärast nuhtlust jõuad –

 priid olgu, nagu nõuad.”

Nii jõuab kätte jube viiv, maas verest mustaks värvub liiv

 ja vait jääb hirmund vägi.

Kuid hiiglamees – ennäe, ennäe! sääl tõstab ühe, teise käe

 ja kerkib maast kui mägi.

Ja kõmiseb ta raske samm, ja nagu tuules murduv tamm, mis järgneb maruhoole,

 ta tormab meeste poole.

84

Hall saarlane on viimne reas, ja kisa tõuseb salga seas,

et hirmus juht ei langeks.

Veel samm, veel samm, ja pääta mees on oma verevenna ees,

 kuid sulane jääb rangeks,

ning hüüdes: “Ei! kui sured sa, siis elada ei taha ka

su vana soldan mette!” –

tal pani jala ette.

1939

85

VILEPUHUJA

Mu vaene isa mängis kuskil kooris,

ta surus vile varakult mu pihku,

ning imeline helk mu vaimu looris,

kui süvenesin tema noodivihku.

Pea kostis flöödist kaebus, naer ning vidin,

ma trahterites mängima nüüd pidin,

kus isa napsitades aega viitis

ja joomareile oma tütart kiitis.

Mu isa viisid hauda kõrtsileilid

ja vana noodiraamat muutus tuhmiks.

Ma tahtsin õppida, kuid koolipreilid

mind pidasid liig inetuks ja juhmiks.

Ma läksin hulkuma, kui maa lõi haljaks,

teel vargapoisid riisusid mu paljaks,

ma nutsin kurbusest, mul polnud passi,

nii elulõng läks tasahilju sassi.

Mind mõnitati, pilgati ja löödi,

mu osaks oli sandileib ja laiskus,

kuid pannes tasa helisema flöödi,

mu süda taeva sätendusse paiskus.

Päev kulus, kiired libisesid längu,

mu hurjutajad kuulasid mu mängu,

ning üksnes Looja hingus läbis hooti

maailma, minu lahtilöödud nooti.

1939

86

KIIVAS KUU

Mind hõikab keegi. Taevast kukub kipsi.

Mu armsam uinub, usaldav ja truu.

öö rohetab ja suurde musta lipsi

poob ennast kuu.

Nüüd võbiseb ta parem silm. Nüüd vasem.

Nüüd pilkab ta. Nüüd koputab. Nüüd neab.

Ma varjan end, ma hingan üha tasem.

Kes teda teab?

Ta naeratab ja kaob. Tal pole mahti.

Kuid libisedes läbi uduvoo

ta kirglik suu on valuliselt lahti

kui ümar o.

Mind läbib värin. Maa ja taeva vahel

kõik petab nüüd, kõik virvendab kui vask.

Mu armsam virgub. Silmil on meil kahel

must sametmask.

1940

87

KURI PÄEV

Sind läbib unes palav õnnevärin –

seal tungib tuppa terav rattakärin,

ja kui sa mähid kõrvad paksu tekki,

üks vasar hakkab kolistama plekki.

Sa tõused voodist, unine ja õel,

ning märkad: sajab. Valgus on veel kasin.

Pliit suitseb. Kell ei käi ning nagu sõel

vett laseb läbi vana kohvimasin.

Sa kõik teed viltu, igal sammul vassid.

Kui oled lõhkunud ka mõned tassid

ja kuuma veega kingad üle valand,

siis alistud: su kuri päev on aland.

Ning elu, korraga nii kalk ja range,

nüüd kannab leinarüüd ja musta prilli –

käes hoides raskeid hambulisi tange,

ta rebib sinu rinnast viimseid lilli.

Sa jooksed välja. Raagus puude tippu

on jäänud narmendavaid pilvi rippu.

Lausvihm lööb laulu roostetanud torus.

Üks tüütu tuttav, nohune ja norus,

kes igavuses otsib tuulutust,

loeb sulle sõbra surmakuulutust.

Sa mõtled vaid: eks kooljad kooljaid matku,

ning ootad kurvalt kurja päeva jätku.

88

Nii uduhallidel alleedel tambid.

Kui Kivisillal süüdatakse lambid,

kus kogemata riivad raudset ketti,

näed korraga üht kallist siluetti.

Oh ei, oh ei! Ta tuleb teise kaenlast

ja teretab sind jäigalt nagu vaenlast.

Nüüd üles Tähetorni! Aga sulle näib,

et Lossimäel üks väga vastik isand,

kes üle õla musta mantli visand,

su selja taga varitsedes käib

ja sosistab, kui otsid aralt pagu:

“Jää põrmu, põrm! Sa oled minu jagu!”

1939

89

UNI

Sa vannud mulle, arm, et kuhu iial satud,

ka oma kurva sõbratari kannad.

Ei, ära vannu! Meie siinsed patud

on sulgend meile igavesed rannad.

Mul on üks uni, mõistmatu ja jube:

sa oled surnud. Ahastavas ängis

ma jooksen mööda suuri, tühje tube

ja näen: sa magad mustas kivisängis.

Kuid miski kutsuv, miski unund-kauge

su kõrvu kõlab läbi öö ja haua,

ja kui ma kergelt puudutan su lauge,

sa silmitsed mind küsivalt ja kaua.

Su rinda ent ei läbi ükski värin,

sa tagasi vaid ihkad suurde unne.

“Mu arm, kas tunned mind?” ma nuttes pärin,

kuid võõrana sa sosistad: “Ei tunne.”

1939

90

JÄLLENÄGEMINE

“Kus, ütle, kus, mu arm, su vaim nüüd eksleb?”

“Mõned arvavad, et siin on hullumaja. Kuid see on

klooster.”

“Mis nõnda rahutult su pilgus peksleb?”

“Mungad kisuvad elusate hanede seljast sulgi.”

“Sa vandusid, et lahku meid ei lööda.”

“Suled on veel verised, kui ma neid teritama pean.”

“Oh ärka! Ons kõik igaveseks mööda?”

“Mungad kirjutavad vahetpidamata hommikust õhtuni.”

“Üks kübe lootust! Lootust kas või surmas!”

“Täna, kui ma sulgi teritasin, läks mööda üks Naatsareti

puusepp.”

“Kas kohtan kuskil sind su vanas hurmas?”

“Tal olid pikad kollased hambad.”

1939

91

* *

*

Mitte viirastus, meeltepett

ega ohver, hardusest hell –

vaid tohutu suur hotell

on mu õitsev skelett.

Neid lifte ja treppe ja käike,

neid peegleid ja uksi ja tube!

Olen eneses võõras ja väike,

ning mul on jube.

Siis kui pimedaks tehakse toad,

tulevad hiilides nagu kassid,

need, kel kaasas on valepassid,

võõrad sõnad ja haljad noad.

Tunnen: otsekui tolmav kriit

kuivab iga hoiatus suhu.

Kui ma teaksin vaid, kuhu, kuhu

kõik me reisime ükskord siit!

1936

92

TEISIK

Olgu neetud see tund, kui ma oodates und

koltund raamatu riiulilt leidsin,

traati, räbalaid tõin, enda teisiku lõin

ja ta kardina taha siis peitsin.

Oh kui naljakas näis, kuis ta kummardas, käis,

kuis ta pilbastest jalgadel tuikus!

Olles arg nagu lind, kõikjal jälgides mind,

ta mu sängi ees koerana suikus.

Siis, oo saatanlik mäng! kadus äkki see äng,

ja ta pilgates tõukas mind õue,

kuna kõik minu tarm, kõik mu leegitsev arm

vargsi valgus ta paberist põue.

Naerdes vahib ta nüüd, kandes seljas mu rüüd,

kuis, ta pilgu eest pugedes pakku,

traadiks tardub mu juuks, liikmed kanguvad puuks,

silmist pudeneb tuhka ja takku!

1937

93

IRDUMUS

Kuis inimlaps ka piire nihutab

ja hoida oma lootust ka ei katsu –

raudkapjadega puruks kihutab

ta uned maise korra hiiglaratsu.

Kõik tipud kaovad raskeis ududes

ja kunstki, kahetsedes kaunist langust,

töömajas kraasides ja kududes

peab tunnetama kohustuse rangust.

Aga üks tähekild kukub

kõlinal taevast, mis tukub

homme, ikka ja praegu.

Mägedel tiibu mu ind

laotab kui lumine lind

üksi ning ilmaaegu.

1938

94

* *

*

Vist polekski kuigi raske

saada väikeseks Danteks, Catulliks,

kogudes ihnsalt niklit ja vaske

või mängides kõik kirjaks-kulliks.

Minu jumal, igal poeedil

on lauseid kui liuglevad laevad,

on rütme, mis nagu sireenid

väävelkollasest äikesetaevast.

Aga hääl, mis sosistas siiralt,

samas võõrana vastu kajas,

kõik, mis kuidagi miskit piirab,

vajub laiali ruumis ning ajas.

Rütmid helgivad nagu kilbid,

sõnu tärinal kokku põrkub –

aga rütmid ja sõnad ja silbid

kaovad hääletult varjude võrku.

1934

95

* *

*

Tuul lõunast tõi udu ja sooja.

Kas elu on priius või karts?

Tõepoolest, maailma looja

on leidlik kui Berthold Schwarz.

Su kuklas keerdu ei kisu

ta soovita ükski karv –

ta on su kardetav sisu,

sa oled ta rohusarv.

Su läitmiseks vägeval mungal

tael süttimas iga puhk,

kuid enne kui tabab sind tungal,

sa vabane, helisev tuhk!

1936

96

LÕPPUDE LÕPUKS

Lõppude lõpuks polegi vajalik

olla keegi või miski –

veena magedaks lahtub kõik ajalik,

mõte on kangem kui viski.

Surrakse rasva, surrakse palata

higis, hirmus ja roojas,

aeg-ajalt mõningaid pronksi valataks,

mille eest kaitsku meid Looja.

Hämarast orust kummituv avastus

lämmatab mõtte hiljem või varem.

Valeta, mis minu ajus lavastub,

uni saab lõppude lõpuks veel parem.

1934

97

VIIMNE SOOV

Talv! Naftaliini sadu! Kõikjal hanged!

Ah, elu oli jumalik ja narr!

Eks heitkem, kuna käed on külmast kanged,

nüüd ahju kulmupintsel ja kitarr!

Kurb kallim, ära mulle küünlaid süüta,

ning ennekõike säästa silmavett.

Kui aga saad, siis hiljem soodsalt müüta

mu hõbedane uur ja must korsett.

Mul on üks rätik, punast-musta triipu,

see kingi lapsele, kes jääb sul truuks,

ning jutusta, et suitsetasin piipu,

kui Liiva-Peetrile sain küljeluuks.

1938

98

RASKELT VALGUB VAHA

Raskelt valgub vaha üle lühtri vase,

peeglis tuhmid varjud, minu valge ase.

Laman laastukotil, ihust soojus hajund,

sinkjad sõrmed rinnal, huuled aukuvajund.

Naabreid, sugulasi täis kõik seina-ääred,

lell on jälle purjus, tädil tursund sääred.

Trepil kerjalapsed söövad mett ja marju,

keegi hulkur tummalt hoidub ukse varju.

Tema silmist vargsi pisar rohtu nõrgus.

Rumal! küllap ükskord saame kokku põrgus.

Kui ent pole troosti siin su süngel tujul,

tulen sinu juurde valge kassi kujul.

1931

99

* *

*

Sa tulid siia kurja tähe all,

et palju ihata ja surra seegis,

kuid sinu veres helendav metall

ei sula kannatuste mustas leegis.

Sul pole midagi. Su peod

on varasnõtked, aga laisad,

su teod on tegemata teod,

su oma see, mis ammu raisat.

Mis läheb sulle korda veel

maailma mesilaslik tarkus,

mis teeb see meega, kelle keel

liig raskes magususes parkus?

Ma tean, sind rabaks pikselöök,

kui saaksid ahelaist kord vabaks,

sest muidu nagu leekiv mõõk

su vaim ehk välku ennast tabaks.

1936

100

KARANTIIN

Ikka siis, kui nooruk, tulvil kuuma indlust,

maa ja taeva piiril ründab kõrget kindlust,

kui ta juba usub, et on jõudmas koju –

pilkav hääl tal hüüab: “Oota pisut, poju!”

See, kes tahtis ülbelt võita viimset kantsi,

häbistatult samas veetaks ambulantsi,

ihule, kus püha trots ning viha käärib,

tüdind velsker jälki väävlisalvi määrib.

Lämmatavas saunas, mille aknal trellid,

kätel kaitsvad kindad, kaetud näoga sellid

kõrvetavad aurus, kuumutades kerist,

koos ta puhta rüüga riiet, mustjalt verist.

Ja kui vanglaukselt valvur tõukab raua,

tee on viimaks vaba, matkal siis veel kaua,

janusena juues tuulte karget hingust,

pööritab ta süda karantiini vingust.

1936

101

ÖÖMAJA

Pilkasi ja pehmeid radu peksab sügisene sadu,

üksik rändur otsib varju, öö on vihane ja must,

aga seal, ennäe, kui nuga lõikab silmi valgusjuga,

torm kord avab, kord lööb kinni nagisevat kõrtsiust.

Tuba tundub suur ja jõukas, hele tuli lõõmab lõukas,

rasvalehka levitades pannil särisevad praed.

Kõrab kannel, kääksub viiul, tantsumürast rappub riiul,

priiskajate piibusuitsu kaovad põrandad ja laed.

Purjus pilk on läbinägev, inimlaps on tark ja vägev,

nobe nooruk viimsed krossid kõrtsmikule pihku laob.

Äkki tormimüha hajub, majale kui mulda vajub,

keegi väljast uksed, aknad laudadega kinni taob.

Lõukas punav lõke mustub, suitsev lambituli kustub,

juba suruseinte vahel hääletu on tantsuplats.

Särtsatades tulerauda, klõbistades arvelauda

vaske kokku loeb va kitsi kõrtsipapa Mulla-Mats.

1938

102

VANA TEAATER

Maailm, oo masendav teaatrilogu,

su sammastik on ammu vajund längu!

Silinder peas, üks vikatiga kogu

all saalis jälgib näitlejate mängu.

Mis veider tükk! Mis udused repliigid!

Noor jumal suudleb aralt Psyche põske,

pappseintel vahelduvad ilmariigid

ja kroon türanni peas on verest rõske.

Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad,

paar munka keisri kirstu kinni taovad

ja küürus Psyche istub seegi vilus.

See mäng meist ühelegi pole soodus,

kuid särama jääb kergemeelses ilus

suur primadonna, igavene loodus!

1938

103

KOGUJA

Sageli vaatan ma kartlikult enese hinge,

sageli voogab seal pimedus, kurbus ja õud –

otsekui rahe, mis vette lööb ruttavaid ringe,

ähmastab selgust mu põues üks tundmatu jõud.

Vägevad varjud mind kõrgusest valvavat näivad,

küpsevas külluses helgib mu kohisev aed.

Võta kõik harduses vastu ja kuule, kuis käivad

juba neis tüvedes vihinal saatuse saed.

Raju, mis purustab kerged ja kõikuvad kõrkjad,

samuti mühiseb teradest paisuvais päis.

Olgu su pisarad pealegi kõrvetav-mõrkjad,

aga su sügavad salved on kuhjaga täis.

Kuivanud lehed su südamest lendavad ruttu,

kui sa neid, meeletu, naeltega kinni ei löö.

Kiirgavad päevad! kuis mõistan te marulist juttu,

kuna mu tasaseks tõlgiks on tähitu öö.

1939

104

RÄÄGI TASA MINUGA

Räägi tasa minuga,

siis mu kuulmine on ergem.

Räägi tasa minuga,

tasa taibata on kergem.

Inimrõõmu, hingehärmi

tunnen-taban läbi tuule.

Ainult surnud sõnalärmi

kuuldeski mu kõrv ei kuule.

1965

105

KÕRGEL AKNAL

Tornid ja pilved, korstnad ja traadid,

Kingsepa väraval kullatud king.

Virvendus. Vesi. Vabrikud. Paadid.

Kuis oled sa ärevil, hing!

Õhus on äikest. Kusagil roovis

lipendab kollane kardin kui leek.

Nõgistelt okstelt raputab hoovis

kahvatud õied kreek.

Taevas lööb tumedaks. Lubjased mehed

maalivad müürile hiiglasuurt K-d.

Lavades laiad rabarberilehed

vajuvad vastu maad.

Sajab. Mind ümbritseb koputav kahin.

Kivistel kelpadel suitsevad veed.

Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin

valgetes rahetriipudes teed.

Hämarus. Välk. Mitte ainsatki hinge.

Katused. Agulid. Vinetav põld.

Vihmases linnas teeb uniseid ringe

tundide tume tõld.

1940

106

UDUS

Must mehikene torni tippu ronib,

ta õlal plaksub raske vettind lipp.

Üks vile undab. Keegi haige sonib

ja uste taga tõmbab kella gripp.

Ma seisan sillal. Kuurid. Kaubakastid.

Praam. Lodjad. Luugid. Ripnev kõrkjamatt.

Aur mähib hääletusse märjad mastid

kui rõske vatt.

Ma mõtlen sinust. Vette tilgub vaiku.

Kesk õlist voogu kalur noota veab.

Kas tunned veel mu huulte moonimaiku?

Kes teab.

Vist kulus kõigest väga palju aega.

Vihm. Tühjus. Udu. Hajuv kaldavall.

Tuhm jõgi sulab ühte taevalaega,

ma seisan sillal kergitatud kraega,

mu pea on hall.

1940

107

UMBTÄNAV

Umbtänav. Ahastus. Plekist roosid.

Ma möödun leinarongi lähedalt.

Majades unised mängutoosid

kääksuvad kähedalt.

Tolm. Päike. Fotograafi vaatekastis

hall ämblik nägudele võrku punub.

Suletud luugid. Lipud pooles mastis.

Kõik unub.

1940

108

JUUTIDE LINNAJAOS

Getot raputab vilistav rajuhoog,

maja majalt kui kisendaks abi,

silmi vihaselt välgatab sünagoog

nagu needusi pomisev rabi.

õhku läbistab otsekui vinguv nuut

kõigist urgastest tungiv karje.

Kolme küünla ees talmudit sirvib üks juut,

teine parandab vihmavarje.

Hoovis kontide virnad kuhjuvad reas,

maru räbalaid lendu ajab.

Vastu akent tolmuste lillede seas

tõmmu tütarlaps mõtlikult najab.

Rikas näib tema mantel ja palmiku sääd

ning ta, huulile sõrme pannes,

vaatleb vaagnal üht maharaiutud pääd,

mida kandis kord keegi Johannes.

1936

109

LINNA TAGA

Tuul kõrgele künkale kihutab

kohkunud musti traavleid.

Tinane taevas tihutab

 haavleid.

Suitsuses õhus paistavad hooned

 kui pliiatsijooned.

Kauguses juba läigatab lamp.

Käes ränduripamp

lähen ma linnast ja seisatan luhas

kruusases tuhas.

Loik särab. Mu vari sääl väriseb.

Kust ma tulen ja kuhu siit asun?

 Läbi lõõtsuva tuule täriseb

kasarmus pasun.

Veel kord pasun ja trumm.

Siis on kõik tumm.

Kõik on tumm. Ainult hämaras lohus,

 kus repetand rohus

õitseb viimne katkine tass,

 häälitseb haledalt

 kaua ja kaledalt

kodutu kass.

1940

110

ÖÖLAUL

Kuu paneb oma pikad lõimed niide.

 Läbi vasksete piide

 logiseb kangaspuul

 tuul.

Öö kõnnib tasa mööda kiirte õrsi.

Keset klaasiseid kõrsi

läigib tühjuses lumine naber

kui paber.

Must veski vahib kõõrdi üle tõkke

 surnud aknaga jõkke.

Roidund remmelgad seisavad orus

 norus.

Kõik mu meeled on haiged ja pingul.

Kõrgel kõledal kingul

teispool tarretand valkjat juga

 välgutab nuga

 läbi õõnsa kuivanud puu

 kuu.

1940

111

MARU 1

Torm läheneb koerana haukudes.

Huu! – remmelgad painduvad maani!

Tuul roostetand võtmeaukudes

vilistab kaerajaani.

Suits lendab ja kelluke täriseb.

Huu! – koldes käib mökitav tõmblus!

Teel Madruste-Martal käriseb

simmaniseeliku õmblus.

Ta punased juustesabrikud

hoi! – tilguvad sula traani!

Plekkninadest puhuvad vabrikud

üht vana padespaani.

Mäel mürinal vanguvad kiriku toed,

vihm keerutab okkalist nuuti.

Maa möirgab ja turul puldanist poed

lendavad uperkuuti.

Tuul norskab kui pasun, tuul paugub kui trumm,

lesk päike on üleni mustas

ja tormile krapiga – pimmadi-pumm! –

takti lööb Tobu-Kustas.

1940

112

MARU 2

Kuulata: kauguses mühiseb maru –

märka ta laulu ja saa sellest aru.

Olgu täis tõkkeid ka mandrid ja veed,

marule siiski on lahti kõik teed.

Kuulata: kauguses lüüakse lokku.

Iganend elamu variseb kokku,

raagusid rabiseb murduvalt puult –

millega, millega köita küll tuult?

Rikkal on sulaseid, rikkal on vara.

Maru ent laulab ju teinepool tara:

Taltsana tuppa sa tormi ei too,

lepitusjootusid mina ei joo!

Mina vaid raputan, mina vaid rõhun,

pehkinud maja ma pilbasteks lõhun,

rahet ja vihma toob kaasa mu lend,

kõu on mu sõber ja välk on mu vend!

Kuulata: kauguses mühiseb maru –

märka ta laulu ja saa sellest aru.

Olgu täis tõkkeid ka mandrid ja veed,

marule siiski on lahti kõik teed.

1940

113

TULELAUL

Ei muutu sinu mühin, tuul,

ei muutu tormi tavad –

eks kuula, kuidas kübemed,

su mängukannid-kübemed

ja kivid kisendavad:

 Me põleme,

 me põleme,

 me südames on tuld ja tuld

 ja tulevalgust otsatult!

 Me põleme,

 me põleme,

 meis tulevärten poolib tuld

 ja tulevärtnast lendab tuld,

 me südamik,

 me sügavik

 ja kõik maailm on sädelik!

 Ööpeeglid löövad punakaks –

 kes tuletantsu

 taltsutaks?

Ei muutu sinu mühin, tuul,

ei muutu tormi tavad –

eks kuula, kuidas vastuseks

Maa lapsed kisendavad:

Ma tunnen tuld,

ma tunnen tuld!

Mu südames on tuld ja tuld

ja tulevalgust otsatult!

114

Ma tunnen tuld.

ma tunnen tuld!

Üks tulekübe on mu põu,

üks kübe kaduvikus,

üks kübe, mida kiigutab

hell ema –

inimlikkus!

1965

115

LÄBI LILLEDE

Mis veider uni! Mulle näis,

et kõik maailm on kisa täis,

et käes on jälle kevad,

et mürab mets ja kärab aas,

et rohi lausa laulab maas

ja lilled kõnelevad.

 Oh ehmatust, oh jahmatust!

 Nad räägivad kui raamatust –

 kõik õrnad õienupud,

 kõik pärnad, pajud, pihlapuud.

 Ja seal need kuldsed kiljasuud –

 need on ju kullerkupud!

Ma põgenen, kuid koduteel

mu kõrvu kostab kaua veel

lärm aasalt, metsa vilust.

Oh ehmatust, oh jahmatust!

Nad räägivad kui raamatust

kõik õitsemise ilust.

Siis, kõrvus kole lillelärm,

kaob korraga mu meelehärm.

Ma ärkan. Seina takka

lööb nagu ikka tunnikell.

Nii kerge on mu südamel,

et kas või naerma hakka:

mu lillel salamahti

üks pung on läinud lahti.

1965

116

TÄNULIKKUS

Miks, algav päev, on argipäev su nimeks?

Ma kuulutan su sekundid kõik imeks

täis iluehmatust ka täna hommikul.

1965

117

HELDE ANDJA

NOORUS

Kui elujõele viis meid kerge vene,

siis korjas kivikesi kaldateelt

üks nihver-nähver karjapoisikene.

Ta rääkis helisevat eesti keelt.

Küll ähvardas ta meile säru anda!

Küll nöökas meid! Küll naeris laginal!

Kuid lillepärg ja lähker oli tal

nii hoopis iselaadi, iselanda,

et hüüdsime: “Kas tahad meile tuua

paar lilleõit, paar piisakestki juua?”

 Ta tänitas: “Ei too, ei too, ei too!”–

 kuid lippaski ju läbi pilliroo

 ja tõi me võtta pajuvõsa varju

 kaelkoti, joomanõu ja maasikmarju.

Küll oli nopsakas ta nokkiv jutt!

Kui kentsakas ta kemplemine!

Ta käest ei andnud oma vanikut,

kuid ütles iga lille nime

ja imes ristikutest õiemett.

Me jõime lähkrist Kungla kaevuvett

ja nagu narrid naaklesime.

 Näol naeruvalgus, näpus angervaks,

 noor suvehaldjas tuli tantsijaks

 me kisakilda.

 Kaja,

 lõõp suure suuga lõkerdaja,

 lõi lärmi lepikus.

 Nii järjest valjemaks

 läks meie killpall.

121

Siis kääksus kõrge värat.

Mäel karjus vanamees kui kokutaja kõu:

“Poiss, kurat-pärat!

Kari rukkis!

Kas noorte narrida on Kungla jooginõu?

Kas korjate mu koplis koerapalka?”

Me hirskasime kõigest hingeväest

ja hõiskasime:

 “Malka, malka, malka!”

Meil olid naeruhambad omast käest.

Kes teadis aimata, et Soojasoigu vallas

kord kivilöövis tongutades takku

me sööme tinaviirgudega tuhakakku!

Veel meid ei närvetanud põuasond,

veel helises me haljas elukallas,

veel kiirgas Tuuletõusma kihelkond!

 Me pagesime paati üle aasa.

Kõik tulid meiega! Kõik tulid kaasa!

Pikk Ilmaneitsi päris ihuväel

end meile ilmutas kesk hiiukaski.

Me karja hoidsime kord Kalevaski

ja Ilumäel.

Mis luges meile kaeblik metsamüha

või mõni toriseja habemik?

 Päev oli pilvitu. Me pilgar pikk.

 Me laulud – lapsikud.

 Mis oli meile püha?

 Ei midagi.

 Ma olin õnnelik.

1965

122

UNENÄGU

Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin.

Täis valgeid laevu voogas mu jalus Muhu väin.

 Just maltsakalda äärel

 käis looklev metsatee

 ja palmid Sõrve säärel

 vahtisid üle vee.

Ning uhkel inimlapsel nii kergelt hingas rind,

toas laulis kätki äärel suur sinisirje-lind.

 Pilvkõrged tõsised kantsid

 valvasid lahesuus,

 kus ruuged pomerantsid

 küpsesid nõtkes puus.

All idas kiirgas Peipsi kui sinav lilleleht.

Peas kõrged aurumütsid, maatuuled peksid reht,

 Jões elas haldjavägi,

 kuldräti all magas muld

 ja Väike-Munamägi

 taevani purskas tuld.

Ma tegin silmad lahti. Puil rippus härma-uits.

Mu ümber tühjad majad, must kehva kolde suits.

 Maas keerlesid lostunud lehed,

 videvik varjutas veed

 ja tummad labidamehed

 sammusid mööda teed.

1943

123

HING

Metsas, ohtlikus ja võikas,

pime sõdur ringi põikas,

puusal mõõk ja raudne ling.

Peaga vastu puid ta põrkus,

kuni meeli halvas nõrkus,

kehast kadus võitlusping.

Alasti, peas kiirtest ehe,

ilmus poiss, ning mäele mehe

viis, kus lõppes hämar ring.

Küsis teine teise nime.

Olen mõistus, ütles pime.

Laps ent lausus: olen hing.

1936

124

HELDE ANDJA

Ehitas küll elumajad

teistele,

müüris kolde sisse pajad

teistele,

pani lõimelõngad niide

teistele,

kudus valmis kuueriide

teistele.

Andis oma elurõõmu

teistele,

andis oma silmasära

teistele.

Andis hinge tagant ära

kasvõi viimse soojasõõmu

teistele.

 Kusagil ei õitsend lilli

 tema jaoks,

 kunagi ei kajand pilli

 tema jaoks.

 Sõnu polnud laulusalmis

 tema jaoks.

 Ainult valu oli valmis,

 ikka valmis

 tema jaoks.

1965

125

KARJANE

Hoian karja keset luga,

sääremarjad maraskil,

taskus põdrapääga nuga,

soolasärjed karaskil.

Igal mätasmaal, kus asun,

puhub vägevalt mu pasun

läbi jooksu, läbi rutu

 tutu-lutu!

Tasa mängib lauge laine

valendava rihvaga.

Naeripeenralt perenaine

salvab kurja kihvaga,

pahur peretaat mind huikab,

aga hõbedaselt luikab

üle toriseva jutu

 tutu-lutu!

Olen ristiks igat kanti

rikka rahva majale,

ema põlle alt mind anti

teiste armu najale.

Talv mind lükkab, nälg mind ajab,

aga heledasti kajab

läbi karjalapse nutu

 tutu-lutu!

1942

126

VABADIK

Küürus tare, kitsas tanum,

liivaseljandik,

lapsed, vokk ja taarianum,

leivaneljandik.

Värvimata lõimekerad,

suitsend lõukavõlv,

kärnas kartul, tungalterad,

põud ja popsipõlv.

Aken tahmajooneline,

murdund lusikas,

lahja leem ja sooneline

ruske rusikas.

Madal taevas, kidur kesa,

soo ja rabadik –

oh sind ennast ja su pesa,

vaene vabadik!

1942

127

KERJUS

Paun ja plekist lännik,

vettind talukad,

maantee-äärne männik,

viimsed palukad.

Kerjaleiva-pala,

kuiv ja turblane.

Raagus metsa hala

väsind-kurblane.

Udus mustav hagu,

soode viljatus.

Tume saatus nagu

valukiljatus.

Raske vihma-tõke,

pastlad irevil,

kustuv elulõke

tuule virevil.

Oh see maruline

tuulte kimedus,

poolearuline

sügispimedus!

1942

128

MINA ISE

Mina ise palkan pere,

ise karin karjased,

mul on tugev karu kere,

kuklas kuldi-harjased.

Roodan rabad, kannan koormad,

õlleankrud võrutan,

leemejahud, pudrusoormad

vaestekotti põrutan

 mina ise.

Mööda sõidab kõhnal hobul

ääremaade asukas.

Söö mu talgutoitu, pobul,

kaani, kirbukasukas!

Silmad krilli, laused längu –

kõrs mul kasvab jämedalt,

laske laulu, naablimängu,

kaasa üürgan rämedalt

 mina ise.

Olen võimas, olen visa

valla ees ja vaarikus.

Võimsam on ehk jumal-isa

oma piksekaarikus.

Tema käes on hõlp ja tülin,

idulemmed linnastes,

aga oma kaera külin

kas või siidikinnastes

mina ise!

1942

129

MARUNE

 Küll on meil, küll on meil suured saiad,

küll on meie lauad ja lihakausid laiad!

Kumise, viiul, kire nagu kukk,

tantsi, sina saabas ja vikkelsukk!

 Mida siin kurta või karta Liiva-Hannust?

Pista pala põske ja kahma kinni kannust!

Pole see pudelgi murdja hunt,

vaata, juba lendu läks vaadi eest prunt!

 Lustakalt, lustakalt keerleb maailm!

Lustakalt välku lööb sõna ja silm!

Kaunis on laigutu-lainetu laht, –

kaunim veel marune virre ja vaht!

1947

130

TUSKAR

Mina olen tusane, mina olen Tuskar,

mul on plekist pudelis pahuruse puskar.

Küpsi-küüsi rahmeldan küll rusikale rakud,

kuid oma rabedad rukkileiva-kakud

 võtan ma mulla käest võõriti,

 vahin kõrgele kõõriti.

Kõrred jäävad kängu, tera seisab tängus,

elu haljas latv on leina poole längus –

nõnda sa siin kõnnid ja nõnda siin kännid,

kaaslasteks kiverad-kõverad männid,

 haledad haava-harvikud,

 soo servade sarvikud.

Aastaratas vuhiseb ruttu ringi joostes,

minu põuapõldudel on päike rauaroostes,

tähed kaovad värinal mu tühjalt paadilahelt,

kambriaknast kardeldi kui kirstukaane vahelt

 kullendab see kuugi, tume ja tõsine,

 põdeja-põsine.

Vastu mätast küsivalt koputab mu matar,

tummas vaevas vibutab veri-varsi tatar.

Kõrte vahel kaduvuse kutsikas klähvib,

vihane taevas aga virmalisi sähvib,

raskeid kiharaid vangutab,

raheseid mõtteid rangutab.

1943

131

RÄNDAJA MÕTTED KEHVAL AJAL

Pikk ja porine tee! Kui sa nüüd oleksid

lahtirullitud kuuekangas,

need kaks kändu seal – parknahast säärikud

ja lumelaigud põllul – pleegitud särgiriie!

Kui see järv seal orupõhjas oleks ometi

aurav pudruvaagen,

kuupaiste ta keskel – kuldne võisilm,

kivimürakad kõik leivakakud

ja see õõtsuv lootsik – suur kadakane pütt

ääreni täis muredat

hapupiima!

Kui see udune künkaküür seal oleks äkki sulevoodi,

kuhu sa suud pühkides vajuksid

kui villavakka,

sirutades jalad sinna kiriku katuseräästale

ning siis,

jah siis

otse sinu käte vahele

pika nööri otsas lastaks taevast alla kuu,

mis polekski kuu,

vaid hoopis

hõbetuttidega pungis tubakakott –

oh sina poiss!

1942

132

KÜLM PUHANG LÕÕTSUB

Külm puhang lõõtsub kõrgel kõik pilved pikka rongi.

Raudketil tuuletundi lööb kiikuv kaevukonks.

Mäenõlval nurme taga kesk härmatanud hongi

veel hõõgub üksik vaher kui punav lühtripronks.

 Vaoharjal valgeks klaasiks külm näpib naeripäälsed,

 teekäija lõdisedes lööb üles kuuekrae.

 Mets kohiseb. Ta sõnad on äkki tumehäälsed

 ja üle päevasilma ju kasvab nahkne kae.

Torm avab talve uksed. Kõik linnud kaovad kesalt.

Nüüd igal hingelisel on varjuks valmis urg.