BETTI ALVER

 TOLM JA TULI

 BETTI ALVER / TOLM JA TULI

 BETTI ALVER

TOLM JA TULI

 LUULETUSI

 EESTI KIRJASTUSE KOOPERATIIV TARTUS

E. Kollomi kaas.

K. Mattieseni trükikoda o.-ü., Tartu 1036.

1
EKSTAAS

On päris kindel: jalge alla

jääb sulle tuge liiga vähe,

kui sa kõik tõkked teelt ei talla

ja mööda enesest ei lähe.

Kui suur on korraga su isu!

Hing, ära ohus karda hukku,

vaid senisest end lahti kisu

ja keera vanad uksed lukku!

Sind ümbritsevad jäised tuuled,

ööst kerkib tühi mägiahel.

Sa aimad sügavust ja kuuled

metsloomi kaljuseinte vahel.

Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks

su ees siis kuristikud kaanduks,

hall kivi raskeid vilju pillaks

ja kiskjad alandlikult taanduks.

7

SIDEMED

Kuis sinu iharus ka hullaks,

kuis sa ka vabaneksid vaimus:

muld ikkagi jääb ainult mullaks

ja tühjaks tarkuseks saab aimus.

Seepärast otsi kõikjal sildu,

mis eluga seoks surnud aine,

et nagu kalliskivi kildu

sind läbiks kiirgav valguslaine.

Kui võrdled kaljusid ja õisi,

maailma vägevust ja kidu,

siis märkad imepeeni köisi,

mis seovad esemete ridu.

8

Sa suuri sarnasusi riivad,

neid linnulennult püüda soovid,

kuid liiga nõrgad on su tiivad

ja kohmakad veel tõusuproovid.

Ent oota! Metsaliste kehilt

su piht saab purustavat jõudu

ja pudenevailt õielehilt

sa õpid kolibrite sõudu.

9

Selle ilma igav kainus

rõhub nagu raudne soomus –

kõigesse, mis väär ja ohtlik,

kiindub kirglikult mu loomus.

Joobumuses, viirastustes

mind ei köida kirev kude,

kuid ma tean, maailma raskus

läheb lendu kord kui ude.

Linnad varisevad tolmuks,

kividelt sööb kirja vesi,

mõtlejate lagipähe

teevad herilased pesi.

10

Elu nagu hiiglakotkas

ootab kõrgel, kuni kooled,

säält ta kohisedes alla

toovad saagina mu nooled.

Tema mustast lihast saavad

kiskjad kuningliku sööda,

aga suled, tiivasuled

kannavad mind surmast mööda.

11

Tuul lõunast tõi udu ja sooja.

Kas elu on priius või karts?

Tõepoolest, maailma looja

on leidlik kui Berthold Schwarz.

Su kuklas keerdu ei kisu

ta soovita ükski karv –

ta on su kardetav sisu,

sa oled ta rohusarv.

Su läitmiseks vägeval mungal

tael süttimas iga puhk,

kuid enne kui tabab sind tungal,

sa vabane, helisev tuhk!

12

Maailma saatust alati

vaekausil määrab gramm,

kateedrist hullupalati

on ainult väike samm.

Ning tugipuuta, nöörita

sind kannab kiikuv traat

vaid siis, kui pääd ei pöörita

sul kõrgus, akrobaat!

Hoop kaugele ei ulata,

mis kaljusse lööb prao.

Kõik oma teras sulata

ja nõtkeiks noolteks tao.

Toed varisevad kantsides

kui algab kivipild,

ent kuristikel tantsides

sulgkergusest saab sild.

13

Kes poleks näinud häda, mille raskus

võiks purustada raudseid mägesid,

või piina, mis kui deemonite askus

lööks isegi Jehoova vägesid?

Või sõdureid, kel lahing liikmed laasis,

või nägusid, mis nutust parkusid,

või Laatsarusi valude ekstaasis

teeveeril kallistamas karkusid?

Kuid hoopis teravamat leina tajub

vaim sinu kõrval viibides, mu vend,

kui raamat põlvilt põrandale vajub,

ja äkki kõiges kaunis leiad end

sa, kes sa kannad rinnas jäisi nooli,

näol kire pitserit, ning ümber pea

neet hukkujate musta oreooli,

kuid ise sellest midagi ei tea.

14

VABADUSE DEEMON

Jäägu teistele alandlik jaatus:

tahta võimatut on meie saatus,

sina mu teejuht, kellega koos

matkan ruskelt auravas soos.

Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,

ikka sa manitsed mind: mine mööda!

Kõik mu ihad ning armud on põrm,

kui mu rinda riivab su sõrm.

Iial ei vöida sind ükski sõdur,

kuigi su ihu on vermeis ja põdur

ning su vabadus jumalast neet.

Usklik sind nähes kõik uksed suleb,

aga su juurde kui koju tuleb

igatsev ketser ja uhke askeet.

15

ÜHELE HULLULE

Sa tulid siia kurja tähe all,

et palju ihata ning surra seegis,

kuid sinu veres helendav metall

ei sula kannatuste mustas leegis.

Sul pole midagi. Su peod

on varasnõtked, aga laisad,

su teod on tegemata teod,

su oma see, mis ammu raisat.

Mis läheb sulle korda veel

maailma mesilaslik tarkus,

mis teeb see meega, kelle keel

liig raskes magususes parkus?

Su vaimu tume rooste sööb,

käed kerjat koorikuist ei põrku,

kuid relv, mis sinu rinda lööb,

lööb võitmatusse hõbevõrku.

16

Su hing on ihus kuumav lõik,

täis kärbseid, kõdumist ja katku,

et sinus aga murduks kõik –

ei, selleks piinasid ei jatku!

Ma tean, sind rabaks pikselöök,

kui saaksid ahelaist kord vabaks,

sest muidu nagu leekiv mõõk

su mõte välku ennast tabaks!

17

TIGE VALGUS

Häda sulle, kui enne söömingu algust

lubat roogadest loovutad enese jao,

ja kui müüri, mis ümbritseb keelat valgust,

jultund sõrmiga salaja uuristad prao.

Vaevalt maitsed sääl vilju, kui hajubki verest

maine rütm, nagu põsilt sul punagi,

ning sa põgened võõrsile kodusest perest

ega pöördu säält tagasi kunagi.

Mööda mandreist ja tundmatust arhipelaagist

viib sind valguse-vaimude kannul su aer,

ent kui haarad ju kinni sa ihaldet saagist,

kajab pääkohal õhust vaid pilkav naer.

18

Läbi tühjade tundrute, mägede tippu

ruttad üles sa, kukkudes ikka ning taas,

kuni viimati viskudes kaljule rippu,

sinu pihku jääb hiilgavast hõlmast üks raas.

Ja kui hetkel, mil seilesse silmad sa suruks,

hirmsa jõuga sind lennutab orgu laviin,

siis sa sosistad, kukkudes pihuks ja puruks:

sind ma õnnistan, surm! sind ma armastan,

piin!

19

KARANTIIN

Ikka siis kui nooruk, tulvil kuuma indlust,

maa ja taeva piiril ründab kõrget kindlust,

kui ta juba usub, et on jõudmas koju –

pilkav hääl tal hüüab: „Oota pisut, poju!“

See, kes tahtis ülbelt võita viimset kantsi,

häbistetult samas veetaks ambulantsi,

ihule, kus õilis trots ning iha käärib,

tüdind velsker jälki väävlisalvi määrib.

Lämmatavas saunas, mille aknal trellid,

kätel kaitsvad kindad, kaetud näoga sellid

kõrvetavad aurus, kuumutades kerist,

koos ta puhta rüüga riiet, mustjalt verist.

Ja kui vanglaukselt valvur tõukab raua,

tee on viimaks vaba, matkal siis veel kaua,

janusena juues tuulte karget hingust,

pööritab ta süda karantiini vingust.

20

Teist päeva piirab valge ving all tammil murdund rahne –

sa oled kärsitu, mu hing, liig kõrk ja nõrk ja ahne.

Käes kannel ja askeedi piits, nii tahaksid, mis hullus! –

sa paastuda kui karm noviits ja süüa kui Lukullus.

Teelahkmel iialgi ei tea sa, mida jätta, võtta,

kuid iga vana tuulik veab sind uude ristisõtta.

Sa leiad lõpmatusse tee, ent kummalises spliinis

just nagu narrikas Rabelais sa ütled naerdes: finis!

Teist päeva piirab valge ving all vahutavat tamrni –

sa tegid põrguks maa, mu hing, ja taevast epigrammi!

21

Sina ütled: katoliiklikult kartes

austa sõna, kivi ja malmi.

 Kuid vanaks on jäänd Astarte,

 ja kunst ei saa kunagi valmis.

Siis õndsuse pälvid vistist

tahmund tööbarakkide kõntsas?

Veel vähem kui saada marksistiks,

mind veetleb saada õndsaks.

Kas tead, et keegi ei astu

kõige kaugema mõtte tippu?

Näen lehvivat pilvist vastu

musta draakoni kuldset lippu.

Näed sa laagritulesid, hangi,

sõdureid nõrkemas unne?

Meie võtame jumalaid vangi,

keda veel keegi ei tunne.

22

Tõepoolest, pole kuigi raske

saada väikeseks Danteks, Catulliks,

kogudes ihnsalt niklit ja vaske

või mängides kõik kirjaks-kulliks.

Minu jumal, igal poeedil

on lauseid kui liuglevad laevad,

on rütme, mis nagu trompeedid

väävelkollasest äikesetaevast.

Aga hääl, mis sosistas siiralt,

samas võõrana vastu kajas,

kõik, mis kuidagi miskit piirab,

vajub laiali ruumis ning ajas,

Rütmid helgivad nagu kilbid,

sõnu tärinal kokku põrkub –

aga rütmid ja sõnad ja silbid

kaovad hääletult varjude võrku.

23

TUHAPÄEVAL

Tapetil pleekinud moonid,

laual Dante kantsoonid,

klaasis kartuliviin.

Tuhapäev väljas tuiskab,

hurmunud südames huiskab

aimuste pakatav piin.

Tühjad ja kobavad kõned.

Aga kas meistki kord mõned

aegade kaalul ei vae?

Paljud küll jäljetult kaovad,

teised ehk marmoriks taovad

Eestimaa koreda pae.

Sina ent, kus jäi su kümnis

ajal, mil masside hümnis

kajastus päevade paisk?

Ajal, mil virkus sind piiras,

julgesid olla sa siiras,

õnnelik, vaba ja laisk!

24

2

KOOL

Sul koolis käies võõraks jäi see klass,

kus suur Minerva pää on uksel vapiks,

portjeeks ürgvana vosvorsilmne kass

ja sarkofaagid pärgamendi-kapiks.

Sääl kustutavad, kui on käimas loeng,

nahkhiired tahvlilt salapärast šrifti,

ja kurjal sisinal Meduusa soeng

papiirusele pritsib musta kihvti.

Sääl lektoriks on keegi lonkur lord,

ning samuti, lai mantel matkaks vöötet,

võib Trismegistost silmata sääl kord,

kord Sokratest ja salanõunik Goethet.

27

Sääl õpilasi juhib sama vaist,

mis Zoroastrit, Fausti, Gobi nõidu,

ning ahnelt saatanaiga kõigist maist

Mefisto teadusisse süüvib võidu.

Ent viimses pingis, otse vastu ust,

laup kipras, kulmudes veel mõni hagan,

veab lehele, mis tindist täitsa must,

poolunisena tähti Vanapagan.

28

PAHED

Vana jahtuv päike, kas ei luura

jällegi meid saecula obscura?

Jälle nuheldaks su rõõmsaid lapsi,

kallatakse maha kallist napsi,

kistaks löhki tikit templivaipu,

ülistetaks hangeldaja taipu,

põletetaks ketserlikke oode,

hävitetaks rikkaid kunstipoode, –

lühidalt: kõik võimas, küps ja mahe

kannab mõnitavat silti: pahe.

Selles kirjus ilmas, taevas aita,

võib nii kergelt leida, mida laita.

Tantsu laidavad, kel saapad narrid,

kangeid vürtse need, kel maokatarrid,

viiulit, kel sõrme otsas villid,

maalikunsti, kellel tuhmid prillid,

mõõka irvitavad nürid käärid,

värsket noorust hambutud megäärid,

kes ei tunne mee ja pipra vahet,

muidugi näeb peenes maitses pahet.

29

Hüva! Lõhutagu meistermaalid,

viidagu bordellesse vestaalid,

hävinegu tules nagu koli

templid, aarded, – kõik, mis ükskord oli,

külvatagu teisi roose, palme,

luuletajad loogu teisi salme –

üks on kindel: mõttele, mis vaene,

paradiiski tundub kehv ning paene,

kuna vabad vaimud igatahes

pärleid leiavad ka viimses pahes.

30

PRIISKAJA

Sind vaevab lahenduse valge lahter,

sa pärid kangekaelselt: kuidas? kust?

Hää söber, jäta! Elu on vaid trahter,

võib-olla maaliline, aga must.

Laest ripub leibu, rasket pekki, kalu,

ja kuigi kõigel tolmukord on paks,

võid siiski roale rõõmsalt anda valu

kui taskus koliseb sul kross või kaks.

Mis sest, et ümmardaja, tömp ning tugev,

peab naljaks kõike ebamaist ja peent,

ning peegli pääle pulstund juukseid sugev

matroon on rahul, keetes rasvast leent?

31

Vaid ära muutu naeruväärseks kujuks,

kel rikub tuju iga näotu laik!

Su kleepjas viinas kärblasi ei ujuks

kui poleks tal nii kiusatuslik maik.

Mind hurmab priiskajate tore amet

kui aurab küpsis, joojaid ootab aam,

ning akna taga nagu lehviv samet

lööb lahti lõpmatuse panoraam!

32

KROONIKA

Meie suguvõsa vapil

seisis torupill ja nuga,

Paristajad, rehepapid

olid minu esiisad,

laisad kündjad, kanged kütid,

topsisõbrad, vihas visad,

nii et viin ja verejuga

pritsles segi meie hütis.

Surid türmis, monopolis,

laadakaklejate jõugus.

Minu vanaisa oli

uhke kotkas kaarnakarjas:

tõllad roomasid kui tõugud,

torne tõusis kirdes, kagus,

kui ta kõrgel majaharjal

katusele sindleid tagus.

33

Vanaema, pooldist pime,

kraapis rikkust, müütas-ostis,

pidas sõprust saatanaga,

kuni poos end voodiposti.

Tema lapselaps käib aga

priiskajate kõrgis killas,

röövib igalt hetkelt imet,

kuigi ta kõik tuulde pillab.

34

HULKUV LAEV

Tuul vilistab purjes, pragiseb puus,

me punasel plagul on poti tuus.

Kõik heitku see üle parda,

kes ellujäämist ei karda!

Emb-kumb: kas pehkivas kõrkjas paik,

üks vana maailm ja ta mõrkjas maik,

või pilpaiks purustav kalju –

meil kaotada pole just palju.

All kuristik, pääkohal tähelend,

öös eksime, säästame vähe end,

ning taevastest läbi kuuni

me lööme raudse harpuuni.

35

Jääb minevik maha kui tuhast kett,

me vajame priiust ja puhast vett!

Kanuudest must saatkond ornaadis

vett ulatab tõrvases vaadis.

Ning tasuna saavad meilt vaigus peod

paar pudelit rummi ja haiguseod –

poeesia marmorist lauba

me anname päälekauba.

36

KANNIBAL

Ma tean, et hardus lõhnab nagu vaik

ning joobumus kui kõdunevad ploomid,

et kiivusel on sapiõunte maik

ja mõtteil nagu õitelgi aroomid.

Ma tean, et ööseti võib süüa kuud,

et mõrkjalt vürtsised on vanad müürid,

et saaki pillavad kui viljapuud

ka tapetid ja unustet gravüürid.

Ning olgugi, et lõppematu näib

mind piirava maailma söödav sisu,

siin näljasena siiski ringi käib

aegajalt nagu kõrves minu isu.

Kuid teises ilmas ootab mind oaas,

kus peegeldavad ingleid vetenired.

Ma kardan ainult, õnnetu, et taas

sääl ärkavad mu kannibali-kired.

37

QUASI UNA FABULA

Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks

kõik, mis esimeses usus omati!

Mina lindudele heidan toiduks

oma südame kui halva tomati.

Palju vist see süda küll ei vääri –

kuigi sooja päikesesse paigutet,

katab jäine hallitus ta ääri

ning ta koed on mürgilaigutet.

Mõte, nälgind vares! jälle priiska:

näe, mis aknast heitis helde kokk!

Raiskamata ühtki punast piiska

suru sügavale vilja terav nokk!

Neela, noki, jultund kerjus, kuni

purjus väsimus saab viimaks jagu sust,

ning su kähe laul ja sügav uni

täis on mõistmatut ja rasket magusust!

38

SORTSIDE LAUL

Heitkem patta küüneviha, pöörirohtu, sappi, kõõma, verd ja libahundi liha –

tuli, lõõma!

 Sirge tee

 viib sihtidest mööda,

 parim leib on see,

 mida ei sööda.

Kõigest pahast

keetkem tumepunast võiet

läbipaistvad nagu vahast

näivad me mürgised õied.

 Suur on väeti,

 külm on kuum,

 meile jäeti

 asjade tuum.

39

Meie teele jäid nõiut maailmad

ja nohused äikesed,

meile järgi kui hirmunud silmad

vahivad päikesed.

40

AASTA

Märts, kaame kooripoiss! Su vaadet

ei suuda elustada Botticelli,

sest keset viiulite hellitavat saadet

sa kuuled kähisevaid leinakelli.

Poeetiline juuni! Lame nagu taaler

on sinu värss ja triviaalne peenus.

Ent sind, september, geniaalne maaler,

last imetades kroonib lihav Veenus.

Detsember, vana sõdur! Külmas seegi-

nurgas

su jäme nina punab nagu magun, –

kuid siiski, purjus puujalg, on see urgas

täis aimusi kui sõttasõitev vagun!

41

SINISUKA BALLAAD

Juba lapsena mind kuri kainus järas,

viies ikka harduse kus see ja teine.

Nähes lae all seeraveid, kes küünlasäras

kirikus jõid kuldseist peekreist taevaveine,

hüüdsin: kuna neil ju pole keha, jalgu,

kas see jook siis ülalt pähe meil ei valgu?

Kadund imetaja, rebides mu tukka,

ennustas, et lähen hoopis hukka.

Koolis polnud põrmugi ma hoolas:

ajajooksul tuupides sääl mõttetarku,

jäi mu vaim ent värskeks tuimas soolas

ega vajand õpetlase-karku.

Muidugi, ma nägin ilmutust poeedis,

kuid ka kergatsit, kes näitles, sõi ja seedis, –

ah, pedandid ajasid mind koolis nukka,

hiljem kummardasid, aga mõistsid hukka.

42

Kui ma armusin, siis kandsin kaenlaaugus

kuivand roosilehti, et mu ihu lõhnaks –

nüüd ent jällegi kus pagan läind kõik raugus,

minu kallim koltub ja jääb kõhnaks.

Mis sääl parata? Me õnne ei saa võlgu,

jääb vaid surra veel või kehitada õlgu.

Ainult ärge kahetsege sinisukka,

keda vaenlased ja sõbrad mõistsid hukka!

43

43

HALVAD NAISED

Halvad naised – neid tunda võib kaugelt,

neid reedab eriline atmosfäär.

Nende pilgus, mis sätendab raugelt,

luurab miski võitmatu, külm ja väär.

Nad on kui salved, täis mürgist lõikust,

valmis neelma kõike, mis tuksuv ja soe,

nende aplad suud, mis ei tunne võikust,

joovad tühjaks iga elava koe.

Nende mõtted küpsevad võõras leegis,

neid kihutab roimale võimas sund.

Nad naeravad siidis, vanglas ja seegis,

kuid raske on nende viimne tund.

Ja kui preester, haarat Issanda armust,

puust krutsifiksi neil huulile säeb,

siis nende kustuv vaim on täis karmust

kui sõdur, kes laste mängu näeb.

44

EBAUSKLIK

Hirm ikka Iäbib nõelana mu rinda

kui kukub katki peegel, klaas või tass,

mu kannul jookseb mõni hulkuv kass

või pahempidi tõmban kätte kinda.

Mis kardan ma? Kas pole kõik siin selge?

Me saatused on peos kui lõngaviht titaanil,

kelle muskleist muhklik piht

peab ülal mängides maailma telge.

Kuid tema raudselt vääramatuid plaane

ei määra ranged tõed, vaid märgid puus,

suits koldes, mõni kulund poti-kuus

ja käed, mis kallistavad talismaane.

45

HAMBAD

Minu hambad peavad kõike

ingveriks ja mandlipiimaks.

Palju lootes, palju maitstes

mõte vürtsiseks saab viimaks.

Kõrgel vildakas mansardis

kärjemeest ja kullast lausa

kirjutan kord eesti eepost

paastudes honoris causa.

Sametist paraadikleidis

kortsus põsil roosat krohvi,

vahin kullipilgul alla,

juues leiva juurde kohvi.

Ning ma närin ruttu, nutan,

kuuldes uue aja hõiget –

hambad muidugi on valed,

aga pisarad on õiged.

46

MAALIJA LÕVIPUURIS

Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,

pilk purjus lainetava laka toonist,

ma segan värve, teades, et sest puurist

ei vii ma ise välja ühtki joonist.

Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks,

ma leiaks kas või mõistmist nagu sõbras, –

siis ometi mind kunagi ei säästaks

mu enda maalit majesteetlik tõbras!

47

KARIKATUUR

Kuna õndsad on kiusatud, sõimatud,

ja tühjusse suubub tõde –

siis minustki, pole võimatu,

saab viimaks veel palveõde.

Võib-olla, et maisest magusam

maitseb taevase tarkuse manna,

ja ma laulan leplikult-vagusalt

halleluuja ning hosianna.

Aga kui mind on tüüdand vagana

olla vaid leebe ja hoolas,

sõidan päästma kollaseid paganaid

või jutlustan Lõuna-Angoolas.

Ja kui misjonimaja sammastel

surmateade kord seisab kleebit,

siis mu juustest ja luist ja hammastest

teevad ambusid neegribeebid.

48
NÕID

Raskelt valgub vaha üle lühtri vase,

peeglis tuhmid varjud, minu valge ase.

Laman laastukotil, ihust soojus hajund,

sinkjad sõrmed rinnal, huuled aukuvajund.

Naabreid, sugulasi täis kõik seina ääred,

lell on jälle purjus, tädil tursund sääred.

Trepil kerjalapsed söövad mett ja marju,

keegi hulkur tummalt hoidub ukse varju.

Tema silmist vargsi pisar rohtu nõrgus.

Rumal! küllap ükskord saame kokku põrgus.

Kui ent pole troosti siin su süngel tujul,

tulen sinu juurde valge kassi kujul.

49

4

LEPITUS

Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks

minu süda ja mõte loodi.

Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,

tõusis üks, jäi teine voodi.

Nad sapiks muutsid maitsvad road

ja sõtkusid taignasse kruusa.

Aga kord, kui neil vihaselt välkusid noad,

istus lävele mõtlik muusa.

Vaevalt nägid ta pilgud uurijad

hullund õekseid, kui sündiski pööre:

vaikselt laskusid mõlemad fuuriad

päästma lahti ta kinganööre.

50

3

IME

Kui äkki linnad moonduks järviks,

mäetipelt kajaks konnakrooks,

pääkohal taevas pehkiks sooks,

õhk muutuks mustaks maalrivärviks,

kui igast mülkast tõuseks päike

ning tolmul, mis kui tuli näiks,

suur tiivuline käskjalg käiks:

see oleks ime küll, kuid väike.

Mind vapustab, et üle kitsa laua

üks ingel minu juurde leiab teed,

et soos, kus kihisevad külmad veed,

ta seisab laukail mõtlikult ja kaua.

53

TONTIDE NÄGIJA

Laps õudusest vaid suudab kisendada

kui teda riivab koolja sõrmekont, –

neil puhkudel ent püüdsin sisendada

ma endale, et olen ise tont.

Kuupaistel tõusin voodist, laubal higi,

ning varitsesin uksi, aiateid,

et joostes peidust kummituste ligi,

mul läheks korda kohutada neid.

Mind meeletut küll! Pimeduse varjus

mu südamelt, mis märkamatult harjus

lemuuridega, langes kartlik kirm.

Kuid päevavalgel nüüd mind valdab hirm.

Ma vist ei kuulu enam inimperre:

üks kumin teisest ilmast jäänd mu verre.

54

JUUTIDE LINNAJAOS

Ghettot raputab vilistav rajuhoog,

maja majalt kui kisendaks abi,

silmi vihaselt välgatab sünagoog

nagu needusi pomisev rabbi.

Õhku läbistab otsekui vinguv nuut

kõigist urgastest tungiv karje.

Kolme küünla ees talmudit sirvib üks juut,

teine parandab vihmavarje.

Hoovis kontide virnad kuhjuvad reas,

maru räbalaid lendu ajab...

Vastu akent tolmuste lillede seas

tõmmu tütarlaps mõtlikult najab.

Rikas näib tema mantel ja palmiku sääd

ning ta, huulile sõrme pannes,

vaatleb vaagnal üht maharaiut pääd,

mida kandis kord keegi Johannes.

55

Mulle meenuvad kauged hommikud

kui, laevadeks tühjad vaadid,

suus takjapiibud, sõitsime

piki meresid nagu piraadid.

Kui ilm oli vaikne, sageli

me, süljates üle parda,

siis vestsime sõjast ja saatusest

ja et me koeri ei karda.

Mulle samuti meenub poolik jutt

vürstitar Sulamiidist,

kel pää oli piprast, süda puust,

muu aga suhkrust ja siidist.

56

Tal oli kaks sõpra, ainult kaks,

nad istusid koos ja jõid veine.

Kui üks löödi surnuks tänaval,

ta ütles: lööge ka teine.

Ma näen teda vahtivat platsile,

kus märatsev rahvas ruttab,

ning miski ta kahvatus näos

on mulle nii hirmus tuttav.

57

Mitte viirastus, meeltepett,

ega ohver, hardusest hell –

vaid tohutusuur hotell

on mu õitsev skelett.

Neid lifte ja treppe ja käike,

neid peegleid ja uksi ja tube!

Olen eneses võõras ja väike,

ning mul on jube.

Siis kui pimedaks tehakse toad,

tulevad hiilides nagu kassid,

need, kel kaasas on valepassid,

võõrad sõnad ning haljad noad.

Tunnen: otsekui tolmav kriit

kuivab iga hoiatus suhu.

Kui ma teaksin vaid, kuhu, kuhu

kõik me reisime ükskord siit?

58

HING

Metsas, ohtlikus ja võikas,

pime sõdur ringi põikas,

puusal mõõk ja raudne ling.

Pääga vastu puid ta põrkus,

kuni meeli halvas nõrkus,

kehast kadus võitlusping.

Alasti, pääs kiirtest ehe,

ilmus poiss, ning mäele mehe

viis, kus lõppes hämar ring.

Küsis teine teise nime.

Olen mõistus, ütles pime.

Laps ent lausus: olen hing.

59

FROUFROU

Vanas suvilas, vaimude majas

kaua kumises võigas hüüd,

läbi vinguva vihma kajas

mere südaöine prelüüd.

Laest rippuva lühtri roostes

küünlaleek näis punakasmust,

tornitreppidest alla joostes

keegi komistas vastu ust.

Kuski raginal keerati lukku,

kuski umbselt korises gong –

tuuletõmbuses äkki kukkus

ühelt pildilt koltund kretong.

60

Sulgkübarat hoidvaist paelust

olid kadund silmad ja suu,

ent allpool kaharat kaelust

võis veerida vaevu: Froufrou.

Kukk kires ja kella kurus

kaua kähinal kukkusid käod,

vastu mustavat ruutu surus

keegi tardund-kahvatu näo.

Ööle tapakirvena vajus

koidu verine, võõras lumm.

Merel põrises sumbuvas sajus

kurjakuulutav tume trumm.

61

2

Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus,

meri – metalline plaat,

kõikjal lõpuga ühineb algus,

päiksesse libiseb paat.

Seda rahnulist põhja ei riiva

ühegi kipperi köis –

sügaval kiigub sinisel liival

kahvatu klaasine õis.

Tummalt tantsivad tumedal pinnal

argliku valguse vaod.

Varjude rütmis siia ja sinna

roomavad rohekad maod.

62

Tundmatu tõmbus tuksatab adrus,

keerutab karpide lund,

kiududes, kõntsas takerdund madrus

äkki näeb kummalist und.

Temale näib, et kuski on taevas,

virvendav valguse kett,

ning et üks nägu liuglevast laevast

puudutab jahedat vett.

63

3

Tuul lõgistas lipurauda

ja tontlikuks kahvatas kuu –

teed jooma üldisse lauda

tuli alla madame Froufrou.

Must atlas lohises maani,

mäng voltides kahisev-kehk.

Levis otsekui vanast romaanist

koirohu ja rooside lehk.

Ning pehkind pitside põrmus

kaks rinda: kaks rästikupääd.

Luukollasel sõrmel sõrmus

tõmbus uduseks nagu jää.

64

Puil hõõgusid kirjud keeglid,

all valendas lahel üks laev,

kõike kajastas otsekui peeglis

pupillide põhjatu kaev.

Vee vaseviirude järgi

pilk uputas lambid ja puud.

Öö säravas soomussärgis

ujus tühjusse tontlik kuu.

65

PÄIKESES

Varsti olen sulle vastik,

siiras sõber: pää on kuum,

aga jahedaks kui nastik

ikka jääb mu sisim tuum.

Vaadeldes sind peksab tasem

süda troostitu ning julm.

Veidi kõrgemal kui vasem

seisab sinu parem kulm.

Kui su lauba kullatooni

hajameelselt veavad jooni

minu sõrmed lohakad,

muutub äkki päike õelaks,

ja sa tunned, nagu nõelaks

nahka kuivad ohakad.

66

AIMUS

Võib-olla, et kotkas

on arenend konnast,

ja tiikides krooksuvad

muistsed madonnad.

Näe: kivisest koopast

magaja kadund –

silmade vosvorit

välgatab madu.

Varjude lainetus

kustub ja helgib,

hämarast tõusevad

metsikud nelgid.

Punase õie

ma kividelt murran

ja nutan, et eales

pole võimalik surra.

67

LAHENDUS

Rängast ahastusest roidund,

seisin kaljul sügistormis,

süda surmamõtteist must.

Mis on muutumatult hoidund?

Suudad vähe, suudad palju,

tolmuks saab, mis käsi vormis –

igavik, sul pole ust!

Samas vastas mulle kalju:

Kui sind söövad päikse leegid,

nii et lumivalgeks pleegid,

ja su sisemus on jahe, –

kui sind ründab lainte rivi,

peksab maru, raiub rahe,

ja sa vaikseks jääd kui kivi:

siis on igavik su sees!

68

Jänes muretult mu ees

võttis hüppeks hoogu rohus.

Varem ent, kui maast ta viskus,

kotkas tükkideks ta kiskus.

Hüüdsin: Kas siis ülekohus õigusest ei erine?

Kotkas, nokk veel verine,

lausus: Kõrgena võib mägi

paista ainuüksi maast.

Aga väikene kui laast

on ta sellele, kes nägi

enda jalus taevalaotust.

Vaim, kes madalas vaid lendas,

vajab hää ja kurja jaotust –

tugev kannab iseendas

vabastavaid vahemaid.

Kuid veel kartlikumaks said

nüüd mu mõtted: tormilõõsas

kõikus raagus roosipõõsas.

Meenus, raskeist pungist kaet,

minagi kord suuri-sõõmu

valgusest jõin õitsmisrõõmu.

Nüüd ent vilets, tagaaet,

kustun teades, et mis lahus,

iial taas ei ühine.

69

Põõsas ütles: Tühine

on, mis surmana sul näis:

eluallikad on täis.

Kui sa nagu mina rahus

närbund lehed maha poetad,

juured pimedusse toetad –

siis, kas õnnistad või nead,

jälle haljendama pead.

70

AMOR JA PSYCHE

1

Kaet paiseist, liikmeil leepra lumi,

ma needsin elu, Püha Vaimu,

kuid surmaingli katkujumi

mul andis taeva hädast aimu.

Siis tulid sina. Mürk mu veres

leekpalavasse uttu loorus,

ja puhtana kui laine meres

mu ihu tõvest valla koorus.

2

Nii tihti, hõõgudes kui süsi,

ei leidnud vastust kirglik tarm.

Nüüd, kus ma midagi ei küsi,

tean äkki, milline on arm.

Tolm herilase hapral tiival,

klaasselge, vaevukuuldav gong –

ma laman näoli külmal liival

ja minu poole tormab rong.

71

3

Me tuleme jälle, me oleme üks,

kui hommik ja õhtu, kaks tahku, –

ent iial ei liida meid elu või Styx:

mis üks on, peab minema lahku.

Kui liivaks ja samblaks kord muudab mind

sark,

siis kohtan sind kartlikus hirves,

saab minust ent purpurit kandev monark,

siis sinust saab sätendav kirves.

72

SÜGIS

Aed kiirgab kollasest, maas püramiides

õlgmatil lasub üliküpsi vilju.

Üks naine hõbedaga tikit riides

lehtmaja künnisele astub hilju.

Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,

on veidi tõmmu pähklikoorte varjund,

ning aimub, nagu oleks elu mahlu

ta jooma troopilises kliimas harjund.

Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust

kui märguanne kajab linnu kriisk.

Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust

veel hõõgub kehas iga verepiisk,

ent arglikuna elab juba vaimus

tal hangede ja suure rahu aimus.

73

RAUGAD

Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus,

ootad mind sa pargis kord novembri iilis.

Samuti kui köiteid sinu mantli taskus

aimub küpsi mõtteid roomlase-profiilis.

Ning siis tulen mina õhtu lillas löömas

naftaliini pilvi hajutades keebist,

nägu loori taga paksult kuivas kõõmas

jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.

Meie matk on raske, külmand rada reetlik,

kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.

Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,

lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.

74

Kalendris, mille järgi elu säen,

ma üksnes tuhmilt trükit päevi näen,

sääl pole teiste rõõmsaid pühi.

Ei jöule, vastlaid, vastset aastat:

peopäevil nagu sõjast laastat

on minu kodu kurb ning tühi.

Ma kevadeti kardan talve võikust

ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust.

Kui aga vilistades näärikuul

tuisk tormab piki tardund hangeharju,

siis paitab peidet aias pehme tuul

mu liiliaid ja musti viinamarju.

75

VISIOON

Kuidas see võikski

leinata endist,

kes on vaid vari

vanast legendist?

Teda kõik näevad,

tema näeb kõike

otsekui läbi

teemandilõike.

Murdunud valguses

kiirgavad lipud,

võitjaid ning võidetuid

ristidel ripub.

Tunnil, mil tulest

kärgatab kohus,

kiskjate kõrval

magab ta rohus.

76

4

LUULE EKSIILIS

Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu,

kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks,

ja nõuab luulelt, et kui tuhkatriinu

ta nende padades ja tolmus soriks,

siis, pillamata ainust etteheidet,

kaob laulik parisnike purjus salgust,

et altaril, mis hulkade eest peidet,

kui viimne usklik ümmardada valgust.

Ning nagu lapse kurjustavad kilked,

kes tahab kilde murda päiksekiirist,

nii mõnitava rahva sõim ja pilked

ei tumesta ta silma selget iirist.

Ta teab, et sama jõuk kes, huulil vanded,

nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib, –

käes sooblinahad, kuld ja teised anded,

kord nuttes kõrvest kadund luulet otsib.

79

UNUSTET MONUMENT

Su nägu on su enda varjus

kui muistne kuju raskes lubjas,

kus söega kritseldama harjus

laps, võllaroog ja turukubjas.

Kesk platsi seistes nagu sammas,

sa kannad lõustu, kihvu, kärsse,

ning iga nüri naljahammas

su pääle määrib vemmalvärsse.

Must habe tubakases süljes,

ees põll täis ruskeid rasvatäppe, –

nii pühib lihunik su küljes

soolveest ja verest võidund näppe.

80

Ei, sinust näotum pole miski,

sind tahmavad kõik linna lõukad,

kuid nagu võimast obeliski

sa kõuetaevasse end tõukad.

Kui pikse eest maailm poeb pakku,

graniit lööb vabisema tuhas,

siis ilmub tekkind sambaprakku

su nägu, hõbedaselt puhas.

81

KUNSTILE

Su kitsais kätes kirglik õrnus tuksus

vaid peidet aardeid pimedusest tuues.

Sa tunned, mis on renessanslik luksus

kui Medicid või Aleksander VI.

Üks skorpion, nõel vajutet su rinda,

kuldpandlana koos hoiab kaelal hamet,

ja katedraali külma kivipinda

su rahu riivab nagu raske samet.

Siin võlvistikus, meenutades mullust,

su tumedasse pilku nukrust nõrgub,

ent kõikeläbiv vaim ja pisut hullust

su laubal kolmekordseks krooniks kõrgub.

Sa, keda kalk ja kaame vaesus taunis,

vett võtad vaagnast, kus end märter pesi.

Kuid karikas su käes on nõnda kaunis,

et mürgiseks sääl muutub püha vesi.

82

MEISTRILE

Kui peekripõhja jääb vaid sapp,

hing rebeneb kui pehkind papp,

arm suleb surres väsind laud,

vaim muutub raskeks nagu raud, –

siis, meister, sõrmis kuumad tuksed,

ma avan roostetanud uksed

su majas, kus käib läbi meelist

lõhn seedrivaigust ja kaneelist.

Las taevas kadedusest kurdub,

kõu kurjalt vastu katust murdub,

täis mürgist udu valgub tuba:

su kõrval jõuetu ja laastat

näib loodus, kuigi oled juba

sa surnud seitsekümmend aastat.

83

DOOM

Jäätand orgudes valgusekiirtega ammu

mõte vihaselt heitles kui silmitu loom.

Minu hingest, mis kajastas raskelt ta sammu,

siin maailmas sai kelladest kumisev doom.

Aga hangunult-kõlatuks muutis mu vere

järjest kasvava vaenu ja karmuse rohk.

Meeli, milliseid vaevas kõik säravalt-here,

veetles ürgsete koobaste härmatand õhk.

Silmi kätega varjates, igasse kaarde

heitsin pärleid, mis ehtisid pühade päid,

lasin rüüstajail röövida viimse kui aarde,

kuni rüvetet riismed vaid templisse jäid.

Ja kui puhusin küünlad, et saabuva ööga

doomi hävitaks lõplikult kurjus ja laim, –

siis lõi tulise, leekiva teraga mõõga

minu tarretand rinda üks tundmatu vaim.

84

PEEGEL

Kes nagu tuuker tungib läbi vaimust

ja suudab unustada raskusreeglit,

see endas teispool mõtet, tunnet, aimust

võib nagu merepõhjas näha peeglit.

Mu peegel! kui kord udukerget higi

su klaasilt äigas kärsitult mu ranne,

siis sinus kajastus kui lõõmav pigi

Othello piin ja Macbethite vanne.

Neid mineviku kireraskeid radu

Pompeina mattis tuhk ja laavasadu –

ning nagu pind, mis valust tõmbus villi,

mu jahtund hing on kivinend ja pime.

Kuid peeglis näen ma kummalisi lilli,

mil pole inimeste keeles nime.

85

PILT

Jõib juhtuda, et sinu varjat nukrus

sul tuleb äkki vastu kui megäär:

kuid samas saades kõik, mis on su kukrus,

veel vilksab kaugelt vaid ta kleidi äär.

Nii unelmast, mis algas lennu moodi,

saab maa pääl veider, karkudega jooks,

ning toa, kus seisis Afrodiite voodi,

aeg muudab süngeks matuse-bürooks.

Mis piinlik lugu! Nüüd kui lihtne alev

su ees on kunagine labürint!

Rõõm kulus narmaile kui odav kalev

ja mure pleekis nagu lahja tint.

Nii pehkib, hoolimata suurest ohvrist,

päevpäevalt elu nagu mööblivilt.

Mu vaimust kukub ent kui koitand kohvrist

kord kõlinal üks kulda raamit pilt.

86

ILUS ÕDE

Üks, kaunis õde, korstnast kukkuv vihm

su sündides ei leotand koldes lõkke,

su kaelale ei keerdund kitsas rihm

või hall ei kukkund kõrgelt kaldalt jõkke?

Nüüd elad sa, nüüd oled täitsa siin,

su taga sulgus kitsas ukse pilu,

ning surmani kui põrgulikem piin

sind põletab su ebamaine ilu.

Su ihust, mis on nagu habras klaas,

leek paistab läbi, tundmatu ja valge,

ja kivile ning vastu kõrsi maas

kui abi paludes sa surud palge.

Ent unedes sa lapsena mul näid

kes, ümberringi põlislaante müha,

lööb maha vartelt õite raskeid päid

ja kellele veel miski pole püha.

87

VANG

Kord, haarat igatsusist kuumist,

üks ingel jättis maha paradiisid,

ning läbi tühjast ilmaruumist

ta kohisevad tiivad teda viisid.

Meel mässul, rinnas heitlev argus,

ta pimeduse vaimu juurde laskus.

Pikk välgujuga kuristikku hargus

ning õhku tekkis kummaline raskus.

Käed, vaevalt põimund, kivinesid kohe,

ürgpadrikuiks said lainetavad juuksed, –

vastsündind maad kui tuulte ohe

ju täitsid kauni pagulase nuuksed.

Kuid taevas inimese lõi nüüd liivast

ning andis oma sädemed ta sisuks,

et pimeduse kaisutusest kiivast

ta jumaliku vangi lahti kisuks.

88

KUNSTI SÜND

Kuidas kõrgete palmide salgus

oli äkitselt kohin nii suur,

ürgne metslane, kui sinul valgus

puusse esimest korda kontuur!

Nagu unes sa tahusid pakku,

pistsid kive ta laugude prakku,

ja siis nutsid, et puu oli tumm.

Kui ent süüdati ohvrilõkked,

sinu pühadust piirasid rõkked,

purjus loitsud ja nõidade trumm, –

siis sa pagesid tundes, et lohtu

ei saa vendadelt enam su nälg.

Kuid su jäliga džunglirohtu

jäi üks leegitsev lapsejälg.

89

TITAANID

Ära usu et mõte, see kerge fantoom,

kuski lõpetab jäljetult kord oma retke.

Teises ilmas kui hiiglasuur ingel või loom

ta vaid varitseb tagasitulekuks hetke.

Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,

jättes mullale pleekima mannetu larvi:

meie igatsev aimus on ainult etapp,

millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.

Sääl kus maha jääb keerlev planeetide lend,

algab hiiglaste riik keset valguse hangi,

aga küsiva inimeslapse legend

need titaanid toob jällegi maa pääle vangi.

Kui ent hävib me ilm, nii et taevasest paost

neil ei tarvitseks kunagi tagasi tulla,

siis nad loitvate kätega vormides kaost

loovad uuesti inimsoo, surma ja mulla.

90

RAUDNE TAEVAS

Ma nägin täna paika, mida surelik

veel pole näinud: taunitute taevast.

Tea, neetud nuriseja, kõrk ning murelik,

et kuski pole pääsu sul su vaevast.

Sääl kordub see, mis oli siin. Kuid ükski põud

ei närtsita sääl õite tardund lehti,

ja täiuslikuks muutub kõik – oo suurim õud!

mis kunagi siin sooviti või tehti.

Neil klaasist meredel ei mölla iial torm,

neid kivist viinapuid ei laasta haigus,

ning ainult igavene, muutumatu vorm

su pilgule end avab kõigis paigus.

Su raudne hing ent nuttes, saades päriseks

kõik aarded sääl, ei koge endist kõrkust,

vaid ihkab, et ta jälle kirest väriseks

ja tunneks oma tiivustavat nõrkust.

91

GALEER

Ma ehitan kõrge galeeri,

mu vaimust saab kiikuv trepp, –

las päälegi laeva veeri

lööb krepiga toonela sepp!

Mind Sappho lüüra ei paelu.

Jää kaldale, täiuslik Phaon!

Ma puusse kui pikki naelu

kuu mürgiseid kiiri taon.

Ning seistes galeeri ninas,

käes rasketest rihmadest nuut,

ma seletan kauguste sinas

üht Hellast, barbaarset ja uut.

92

JÄRJESTUS

1

Ekstaas                        7

Sidemed                        8

Selle ilma igav kainus                10

Tuul lõunast tõi udu ja sooja        12

Maailma saatust alati                13

Kes poleks näinud häda, mille raskus 14

Vabaduse deemon        15

Ühele hullule        16

Tige valgus                18

Karantiin                 20

Teist päeva piirab valge ving all tammil murdund

rahne –.                21

Sina ütlcd: katoliiklikult kartes        22

Tõepoolest, pole kuigi raske        23

Tuhapäeval                24

2

Kool                        27

Pahed                        29

Kroonika                        33

Hulkuv laev                35

Kannibal                        37

Quasi una fabula                38

Sortside laul                39

Aasta                        41

Sinisuka ballaad                42

93

Halvad naised                44

Ebausklik                        45

Hambad                         46

Maalija lõvipuuris                47

Karikatuur                         48

Nõid                        49

                50

3

Ime                         52

Tontide nägija                54

Juutide linnajaos                55

Mulle meenuvad kauged hommikud 56

Mitte viirastus, meeltepett        58

Hing                        59

Froufrou                        60

Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus        62

Tuul lõgistas lipurauda                64

Päikeses                         66

Aimus        .                67

Lahendus                         68

Amor ja Psyche                71

Sügis                        73

Raugad                        74

Kalendris, mille järgi elu säen        75

4

Luule eksiilis                79

Unustet monument                80

Kunstile                        82

Meistrile                        83

94

Doom                        84

Peegel                        85

Pill                        86

Vang                        88

Kunsti sünd                89

Titaanid                         90

Raudne taevas                91

Galeer                        92

Järjestus                        93

95

HIND KR. 2.75