Arthur Adson
Henge palango
SIURU
Arthur Adson / Henge palango
„Siuru“ kirjastus Tallinnas 1917
Ei eäl ole ma nii rõõmus olnu,
Kui tet sai edimäne Sulle laul –
„Ei eäl“.. om sis mäletüse koolnu?
Kas Taawet ma, wai unetaja Saul?
Ei sukugi, ma mäletä ja wäega
Noid aigo, kuna hõiskamise seo
Sull’ wasta kanni, wõise ainolt käega
Wiil kõnelda, ja teno andse peo.
Kolm aastat joba johup mulle sakest
Seosama hõiskamine keelele –
Kumb põhjus tulisemp, kumb kangemb kangest?:
Kõik Sino latse, weli wellele.
Nüüd awalda ma oma armojano
Sull’ laulden, laulda wõi ma omast käest, –
Sa olet minno laulma armastano –
Ma tennä, tennä Sinno kõigest wäest!
– 7 –
Kui elli ma wiil Sännä koolimajan,
Kon trepi iin ma hoise tädi tsika
Ja sitikpuhman marjo otse aian
Nink kana mant är aije kurja kikka,
Ke mino arwust liiga tek iks kanal:
Mo musta pinikesega ai juttu;
Ja perrä wahtse Ullil’ Liisol’ wanal’,
Kui katte temä mäe takka uttu.
Nink täditütre rõõmsast laulu leiwä,
Kui lõpetet oll päiwä umblustüü –
Nii ainokeist nä omma tundi peiwä,
Nii kawwa kui jo pääle tulli üü.
Sis iste neide jalgo mano trepi pääle
Nink kinni waijo mino wäsüw silm –
Üsk sõsarlik sai padjass mino pääle
Ja olli warsti kadonu maailm.
– 9 –
Tol ajal oll mull’ kogo maailm Sännä:
Silm Heedu mäkist kawwemball’ es küündü,
Kõik trepi iin ja lombi weeren sündü,
Nink pedäjäss sis nimeti wiil männä.
Es lasta tõiste mano silla pääle
Kon wästräga nä püüse eherüsi,
Es Suure Kõrtsi mano, ent ma ’s püsü:
Nii himo oll! sis tädi tõst’ ja hääle.
Pia meelehärmä uneti ma ärä.
Santsawist höörütämä lätsi munne –
Kaeh, kass tull lombi mano püüdmä kunne
Kunn kunnal kuke pääl, ja hirmus kärä.
Ent mõnikõrd, kui tädipoig oll koton,
Wõis minnä Pärlijõkke wähkü püüdmä,
Wai tsuklema ning kenäst’ aiga wiitma.
Pulk huukesess ja rokass liiw oll poten.
– 10 –
Nii mõndagi wiil mulle kennä johtu
Nink ilosat: kui loije raamatist
Hirlandast õnnetost, Mai-Roosist wist, –
Kuis jagasi ma neide õnne, ohtu!
Nink wahel wõeti minno üten pulme,
Sääl nägi tütärlatsi ihosilm –
Kuis miildü mulle neide kerge ilm,
Kuis peräni ai silmi, tõstse kulme!
Ja tõinekõrd – ah, sõrmil üles luke
Wõip johtumisi, õnnekeisi noid.
Kuis suuress kaswamisess aig oll loid,
Kui ikkäw õnnetuujit aastit luke!
Kas oless wõinu aimata, et Sinno,
Ke pühäpäiwäl luudu Jumalast,
Tuu mulle elo! nii kui omma last,
Kui miist, kui essä armastajat minno!
– 11 –
Sa olet mino äränõidnu
Ja pandnu armastama hendä,
Nink mino pääd Sa olet wõidnu,
Mo tennü ilosass kui hendä.
Ma olli roojane ja rummal,
Kui tundmata oll mull’ So käsi,
Nüüd ärawalinu mo Jummal,
Seo Jummal olet Sina esi!
So walge käe soonekese
Ei ole wärwi saanu taiwast?
So roosaküüsi sõrmekese,
Om pilwist tulnu nä, wai waiwast?
Sa nõsta käsi jumaline
Ja anna joogiss temä mulle –
Nii sündü ime imeline,
Et sai ma wäärilisess Sulle.
– 13 –
Ma nimeti So Jumalass So kässi
Nii nõidwa, õnnistawa wäe peräst.
Kuis tahass woolatelle lauluwessi
So egäst wähämbästki ilo teräst.
Ent määne Sino ilodest om wähämb?
Kas Sinol ütski neidest mõõta annap? –
Kõik kõige suuremb om, kõik kõige pühämb,
Mis häiermit So heng nink kehä kannap.
Kas Sino hiuse kruun ei ole kullast?
Kas om So rinnahäälen wärwi ahka? –
Ei ole, ole Sina tulnu mullast,
Kel raasagi ei ole küllen rahka.
– 14 –
Kuldkrookusest, mis täämbä häitsmä löönü,
Saap Sulle rõõmu nii kui pulmapäiwäst;
Saap kurbust kuuss, kui oless keäki löönü,
Sull’ sõnast – tõistele nii tühjäst näiwäst.
Peäp hoitma, hoitma Sinno hõrka
Kui hoitass „kõrwa takan nelki“ –
Et Sino wasta kuri eäl ei põrka,
Ma ehitäss Sull’ katest peost telgi.
– 15 –
Nüüd häitswä Sino koton tsireli
Nink Sina laulat neid, – ma ütle,
Et kaunimbalt ei kõla taiwa oreli,
Kui Sino laul. Nink mina mõtle:
Kuis minewäne kewwäi olli hawwane
Nink tsirelhäiermil tek hätä,
Ent nüüd om unetet talw kawwane
Ja häiermit kui merd om nätä.
Kuis Sinno minewäne aasta waiwati,
Sull’ patte luuletedi külge rikkit,
Kuis Sinno igäwesess ärälaimati,
Kuis ahastusen Sina ikit, ikit!
Ent sedä kurja kui es oleki:
So heng ja kehä häitswä katekõrdselt
Kui katekõrdne tsirel, – poolegi
Ei saa tä Sulle, häitsjäl’ tuhatkõrdselt!
– 16 –
Kui päiwä omma jäll nii palawa
– Ent päiwäwarjo Sa ei kanna –
Nä Sino huule pääle walawa
Paar tedretähekeist – ah, anna
Nä minole, neo tsipa mesitilga!
Nii Sino huuli mina enämb armasta,
Kui ehiwä neid tillo wahatilga,
Nii Sino huuli mina enämb armasta.
– 17 –
So rõiwalõikest ma walget näije
So rinnakeist,
Ma tedä kaije, ma tedä kaije.
So rinnakeist.
So puhast suukeist ma kawwa wahtse –
Sa keelekeist
Nii roosat wilksit – ma tedä tahtse,
So keelekeist.
Suud rinnakesel’ wai huulil’ anda,
Kon magusamp?
Ennegi silmin suuandmist kanda? –
Kõik magusamp.
– 18 –
So laule man: So latsi man, om minol ikes hää:
Nä süämen mul woogaman ja purjo pandwa pää.
Kuis kannat neid Sa mino pool’.. ah: pesäss walge rind
Nink walgel hammel katta hool seo kaunis pelgopind!
Ja lämmält kätte annat mul – ah, palap mino silm
Nink weretämä lüüp mo huul: mul peon om terwe ilm!
Ma istu oma lawwa man kesküüse tunnil wiil,
Sest rõõmon ole rändäman So laule uhkel tiil.
Ma mängle, ehi neide man ja neile hoitjass jää –
So laulega: So latsiga, om minol ikes hää.
– 19 –
Tii Sull’ wäiko laulukese
– Muud So hääss ei saa jo tetä,
Kui seo unelaulukese –:
Huulilangast koetu hamme
Wiigu temä Sulle kattess,
Pesäss – peopesä lämme;
Pututagu Sino kängü,
Rõiwit siligo, neid kergit,
Jäägo kogo üüss So sängü.
– 20 –
Kui hää om minole:
Kui pallalt mere weeren liiwan lammeskele,
Wiin lainelise kruusa põhjal sammuskele,
Jõe perwe piten rõiwita kui põder joose,
Mo kambren löwwa kodo tullen lawwal roose;
Tii weeren õdangul loe jaaniwaglakeisi
Nink kulle ritsikide tsirinät, wai tõisi;
Süü ruugi häid, mis sõsara So mahlasuule,
Juu purjo hend, wai andu õndsusele muule –
Nii hää Sa minole.
Sa olet minole ka sääl, kon Sa ei oleki.
– 21 –
Mis ootap iin, nii Sina küsüt,
Oh latselik, Sa kahtleja!
Oh kawwa, kawwa ladwan püsüt,
Sul elo iin wiil ehtlejä:
Om waja Salomoni kiili,
Et laulda, kuis So hengeõhk
Mo juubnuss tiip; kuis Sino miili
Ei mata maha ütski rõhk;
Kuis kehä lõhnaw, walge, kerge
Om saisnol’ wiinal’ hõimlane;
Heng – imeihkaw, lõokorge,
Heng – kägo mihklipäiwäne...
Kas tohip niida silmi sulgo,
Kel ubina wiil häitsewä –
Kõik õnne Sino üle tulgo,
Mis eäl Sull’ hend näütsiwä!
– 22 –
Ah päiwi noid: nä tulliwa kui pulmalise
Mo palawikon silmi, õhetawi huuliga,
Mull’ wasta kanniwa So kergehõlmalise
Nink hiusin mänglewide piimälisi tuuliga,
Nuu päiwipäiwä – lühükesesiiwalise!
– 23 –
Rännässi jäll Sino poole,
Üle mäki, üle liiwa
Kanni ihkamise siiwa –
Sino poole, Sino poole.
Et saass nätä walget imme
Omal kombel kõndman, kõndman,
Lõol’, lainil’ ohwrit kandman –
Et saass nätä walget imme.
Et saass istu Maarja ette
Maarja jalgo üsän hoitma,
Maarja sõnost süänd toitma –
Et saass istu Maarja ette.
Rännässi ma Sino poole,
Üssätä sai ainolt mõttin,
Suudgi anda ainolt mõttin. –
Rännässi ma Sino poole.
– 24 –
Kui hawwe mõrran aeli müüdä osse
Tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.
Oll warajane kewwäi.
Teid edimätsi rajama koon tõtlimi
– Ei mäletä, mis tõine tõisel ütlimi –
Sääl äkki, uutmatalt Sa naarma pahwatit,
Ma saisma jäi: mo imelikolt jahmatit –
Kui oless lindu tõsnu nigu noole
Parw tsirke Sino rinnast taiwa poole,
Kõik mõtsa oless siiwalöögi täütnü
Nink kadonu kui kaar, mis wälk om läütnü.
Kui hawwe mõrran aeli müüdä osse
Tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.
Oll warajane kewwäi.
– 25 –
Ma lameskeli pööripäiwä üü,
Kon rüänurmemeren toona Sina
Nii ollit: wallandanu oma wüü
Nink kattess kehäl kaunil taiwasina;
Kon rüälillel tegit hüwwä miilt
Ja imetliwä Sinno mesilinno...
Ma puhka, kulle kõrre tasast kiilt –
Ah, uutmatalt Sa tullit kaema minno:
Pää kottal paistap mulle ütsik täht,
Seo õhtotäht, seo olet, kallis, Sina:
Nii ütsisilmi kaet mull’ otsa, kurblik täht,
Ei malda, malda silmi sulgo mina.
Ent äräkattet Sa, kui tulli pilw,
Ja tuulekene suigut minno unde.
Es märkä katet otsi, kui tull kastekülw,
Nüüd unen loi So tulemise tunde.
– 26 –
Ke tunnep jõudu, mis panep liikma mäki –
Ma tunne jõudu, ma tundma saanu wäki:
Är wõti nemä, är perämise wõtt
Mo meele, sõna, es jõwwa wasta sõtt,
Es tahaki, nii hää hend lasta wallale –
Sull’ lähämbälle, So rinnal’ lähämbälle
Nink wähämbälle, ka kõige wähämbälle,
Nii homming-selge, nii roosa-walge rinna,
Nii lõuna-helge kui kobara, – ah sinnä,
Ah, wiimätsel’ kui täpikesel’ andma suud!
Ah, jano imme, ah, jano suuhhe wõtta,
Piaaigo nimme suuw rinnal haiget tetä –
Kõik maha hamme, ma taha Sinno rohkemb,
Mo himoramme mäng rassemb, kuumemb, uhkemb:
Wiil lähämbälle, lähämbälle – wereni!
– 27 –
Wäiko raamat wäikon peon,
Tõine peo mino peon –
Katekese kõnnimi.
Joba käänäko tiip tii:
Üts ei ole ämp mi tii,
Jumalaga jätämi.
Lahkuma ei sunni rutt:
Sina olet mino Ruth,
Lähäss üten Sinoga!
– 28 –
Nii mito, mito suwwe müüdä lännü,
Aig ilosamp meist niida ärä lääp,
Et ütenkoon mi silm ei ole nännü,
Mis temä üten katekõrdselt näep.
Ja täämbä õdangol, kas siniaha udu,
Nii pehme kanga nigu ute will,
Kas rüärääke lõppemata jutu
Es ole ilosa meil’ katel’ küll?
Ja roosa pilwe all nuu musta tsirgo
Meist üle lennässiwä mõtsa pool’,
Nii hääletält –, kas jällegi es wirgo
Mi süämen üts ilo-walo wool?
Ent lille mi es jõwwaki wiil kaija,
Sest joba käänäko tii kuri tiip
– Tii eälgi ei ole olnu laija
Meil katele –, tä Sino äräwiip!
– 29 –
Kui suwe üteainogi wiil saass, –
Ah kuust, ah nädälästki oless willänd,
Et oless õnnelik ma sääl, kon paas
Suud annap merele ja külländ, külländ
Om aiga, päiwä, õhko, taiwast, merd!
Kon roosakarwa kambren tunnet hend
Kui emäihon; pääsülinnokeiste
Nii warajane herätäp mo lend,
Nink hõiskap tsirelite rinnakeiste
Maimaja ümbre häitsmä lõõnü wüü.
Ja Sina selle kõige kaunis pärg,
Sa mino walge naine walgin rõiwen,
Sa olet jo seo kõige algus, järg
Nink lõpp: kui kullast koe kullast lõimen –
Kui igäweste Sinoga nii saass!
– 30 –
Ma kõnniskele pikkämisi ümbretsõõri,
Mo huuli ümbre mänglep õnnis mäletüs
Noist päiwist, eälgi ei kao nä jäletüss.
Mi päiwä: pääsükeiste rida puhkaman
All küünüharja orre pääl, külg külle man.
Kuis korjap kõrre perrä marjo latse peo,
Nii hendämisi, süämehe päiwä neo
Ma korja – eälgi ei kao nä jäletüss –
Nink huuli ümbre mänglep õnnis mäletüs.
Ma kõnniskele pikkamisi ümbretsõõri.
– 31 –
Ei ole armastano tütärlatsi
– Neil sääne maik om man kui maasikmarjol,
Kel põsk wiil weretä, – ke kandwa patsi
Ei saa nä poolegi wiil omil’ harjol’.
Ei mina armasta ka naisi nuuri.
Aig tulemata neil wiil wäärilisemb,
Kon tõise kewäjäse mähiwä neid loori
Nink neide heng om ilol’ perilisemb.
Noid perämisi armasta ma kangest,
Ent wäega weidü neid, sest kogo suuremb
Om luudu juuma äripäiwäpangest,
Ehk küll nii mitmel kehä hengest nooremb.
Ke mino äräwalito, om naine,
Ke armastano, paljo armastano,
Ke elänü, kel siski elo maine
Ei ole midägi wiil narmastano!
Ke katekõrdselt hindap kõike ello:
Tä näep mis kewäjä nink tõise wahe,
Nink egä miil juup temäl ekä illo
Ja tilkagi ei jätä karikahe.
– 32 –
Kas tulet? Kunas läämi
Sinnä, maale omale?
Panet käe mo olale,
Nii saisami nink näemi
Sa’ani mäeni –
Ah, Marjakene, ole nii, jää nii!
Ärä liigahta, las päiwlik puistap
Sull’ kulda hiusehe!
Ärä pilgota, las päiwlik paistap
Sull’ kulda ripsmehe!
Iks kulda kulla mano!
Oh taiwas, sedä jano
Mo silmin! –
Sai sakest oltus õnnis: pilwin
Neid õdangisi päiwä tsuklemisi kaijen,
Sai sakest oltus õnnis nigu plika saajen –
Kõik tühi:
Nüüd mino silm wiil piap pühi!
Nink nõjaten mo käele
Annat kauni nime
– Sina kuldsuu, ime –
Ka wähämbäll’gi mäele.
– 33 –
So pehme kambrekese pehmemb saar,
Kon lammet. Terwitämän päiwäkeist
Mull’ paistap, ärähiitnü rõiwakeist,
So käsiwarsi walge, kerge naar.
Kuis üle pää Sul neide uhke kaar, –
Kats uduhiuse pehmet puhmakeist
Kuldkõllast, hajotawat lõhnakeist –
Ah, wärisep mo ninasõõrme paar!
Nink silmä läbi waiba lämme siidi
Nii otswa liikmit, umbes märgätäwit
– Mo laulen seni weidü pärjätäwit:
Iks kadedusen rõiwe alla wiidi –
Ja ommi hellitüsi ühendäwä
Lillwaibaga, neil tunde pühendäwä.
– 34 –
So walge kässi kats –
Kuis randmest oled lats
Ja olast siski naine.
Kõrd nä Sul üle pää kui hommingomaa kruusi sanga,
Kõrd rammetusen alla laskuwa kui leinakanga,
Kõrd hiusin, rõiwen, kängün: näitsiko-paar warmastajat,
Kõrd üsän löüdwä tõinetõist: kats sõsard, armastajat,
Kõrd suuandmisi paindlikolt, nii uhkelt wõtwa wasta
– Kuis wõiss neid panda orjama, kuis ümmärdä neid lasta? –
Kõrd toimetusen harilikon: raholiko wärsi,
Kõrd rahotusest aetuwa – ei armopeongi kärsi,
Kõrd ilotsewä, näten wärisewät haawapuukeist,
Kõrd külmäss jääwä, kuulden armatsejat lillisuukeist,
Kõrd peesütlewä päiwlikon kui wäiko walge kassi –
Kuis ahastuse heitlemisen wõiwa rassi, rassi!
Nink ikes kauni, walge,
Neil oma heng nink palge
Ja saarnase kui laine.
– 35 –
Määne mo Hengeke om, ei ole wiil külländ ma laulnu:
Torre ja uhke täl kasw, wiil uhkemb ja toredamp kõnnak.
Niidade kannap tä hend, nigu kannetas hõlloten waagnal
Kallimbit ruugi wai muud, mis kanda om kandjale awwuss.
Kawwa wõis mõtelda Jummal, kui lõi temä säärätsit jalgo:
Seere nii lõpmata sille, suuandmisess warba nii parra!
Ent mitte wähämb es mõtle Suur Luuja, luwwen neid kässi Ilosasõrmelisi, kel ehtess ülembäss küüse
Wõtass ma kulla, nink hõpe, nink kiwiki kallimba kõigist,
Ehitäss krooni – mis jaoss? – ma kanna jo uhkembat kruuni:
Ilosasõrmitsist käsist, kel ülembäss ehtess om küüse.
Nink temä kehä om laul, mis naisess muutunu. Seela.
– 36 –
Jo päiwlik küünüp mulle ängämä
Kätt läbi lehti,
Mo sõrmuswaesil sõrmil mänglemä,
Neid wõtten ehti.
Jäll ole istnu suwe ütsindä
Siin kambren oman.
Kas tulewane jät mo ütsindä –
Wai suwwe tooman?
– 37 –
Jo päiwlik madalat käüp laisa tiid
Kui aastasulane, kel willänd waiwast;
Tuul undap hoone ümbre raisa wiit;
Kui mõsunaine liket, paklast rõiwast
Wihm uhap, pessäp lilli, lehti, puid
Nink läbi rõiwe tüküp wõtma luid.
Pää egäl hommingol kui kirwes rasse,
Silm heräten ei taha, taha walla –
Mis jaosski? et nätä jäll kuis wasse
Üü lehti, wai kuis lähätänü halla,
Nink maad ja taiwast katap kurja udu,
Nii rawwa-rasse-rosse-mürgü-kudu!
Mis jaosski! Mis jaoss jätä sängü,
Kui päiwäst ennegi om jäänü hand?
Kui Sina ämp ei kanna walgit kängü,
Ei walgit rõiwit! Suwest jäänü kand
Nink otsan laulu aig,
Nink otsan laulu aig!
– 38 –
Sõnastik
Aeli – aeles
aha – hallid, ahka – halli
ai, aije – ajas, ajasin
awwuss – auks
Egä – iga, ekä – igat
eherüs – forell
elli – elasin
ennegi – ainult
es, ’s – ei
essä – isa
eäl, eälgi – iial, iialgi
Hall – öökülm
hamme – särgid, hammess – särgiks
hand – händ
hawwane – hauane, haualik
hawwe – haugid, awid
herätäp – äratab
hiuse – juukse, hiusin – juustes
hoise – hoidsin
huukesess – hobusekeseks
häiermä – õilmed, häiermit – õilmeid
häitswä – õitsewad, häitsemän – õitsmas
höörütämä – weeretama, woolima
Iin – ees
ikit – nutsid (ikma – nutma)
– 39 –
iks, ikes – ikka
imme – imeda
imme – imet
Juubnuss – joobnuks
jäletüss – jäljetuks
jõwwa – jõudnnd (jõua)
Kaija – waadata, kaije – waatasin (-as)
kaet – waatad
kand – känd
kats – kaks, katekõrdne – kahekordne
kattet – kadusid
kattess – katteks
kewwäi – kewad, kewäjä – kewade
keäki – keegi
kiili – keeli, kiilt – keelt
kikka – kuke
kon – kus
koolnu – surnud
koon – koos
koton – kodus
kruun – kroon
kuke pääl – kukil
kulle – kuulan (-en)
kunn – konn
kässi – käte
käüp – käib
Lats – laps
lawwal – laual
– 40 –
liket – märga
loi, loije – lugesin
luke – lugeda
luudu – loodud
luwwen – luues
lähätänü – läkitanud
lämme – sooja, soojad
lätsi – läksin
läütnü – süütnud
löwwä – leian
lüüp – lööb
Man – juures, mano – juure, mant – juurest
miildü – meeldis
miili – meeli, miilt – meelt
miist – meest
määne – missugune
mäki – mägesid
mõsunaine – pesunaine
Naar – naer
niida, niidade – nõnda
nigu – nagu
nimme – nimelt
nä, nemä – nemad
näije – nägin
näitsik – neitsik
nännü – näinud
nätä – näha, näten – nähes
nõsta – tõsta
– 41 –
Oless – oleks, oll – oli, olli – oli
omma – oma
om, omma, ommawa – on
osse – oksi
Paklast – takust
pallalt – paljalt
pandnu – pannud
parra – parajad
peesütlewä – soojendawad (end)
perwe – kallast
piten – mööda, pidi
poten – pottides
päiw, päiwlik – päike
päiw – päew
Rahka – kruusa, prügi
rasse – raske
rawwa – raua
rokass – rokaks (hobuse jook)
rosse – rooste
ruugi – roogasid
rüä – ruki
Saajen – pulmades
sa’ani – sajani
saass – saaks
sakest – sagedasti
santsawi – sinine sawi
seere – sääred
sille – siledad (sile)
– 42 –
suigut – suigutas
suuw – soow
sääne – säärane
sõti – sõdida
süä – süda, süämen – südames, süämehe – südamesse
Tek – tegi, tet – tehtud
tennä – tänan
tii – tee (maantee)
tii – teen, tiip – teeb
tillo – wäikesed (wäike)
tsika – siga
tsipa – wäikesed (wäike)
tsirgo – linnud
tsuklema – suplema
tull – tuli, tulliwa – tuliwad
tuu, tuup – toob
täämbä – täna
Umblustüü – õmblustöö
Wai – wõi, ehk
wasse – wassis, sasis
weeren – ääres
wiil – weel
wiin – wees
wäki – wägesid
wõti – wõtsiwad (wõtsin)
wüü – wöö
– 43 –
Ämp – enam
ängämä – ulatama, andma
är, ärä – ära
Õdangol – õhtul, õdangisi – õhtuseid
Üsk – süle, rüpp; üsän – süles
üssätä – sülelda
üten – ühes, ütenkoon – üheskoos
üü – öö
– 44 –
Sisu:
Ei eäl ole ma nii rõõmus olnu 7
Kui elli ma wiil Sännä koolimajan 9
Tol ajal oll mull’ kogo maailm Sännä 10
Nii mõndagi wiil mulle kennä johtu 11
Sa olet mino ärä nõidnu 13
Ma nimeti So Jumalass 14
Kuldkrookusest, mis täämbä häitsmä löönü 15
Nüüd häitswä Sino koton tsireli 16
Kui päiwä omma jäll nii palawa 17
So rõiwalõikest ma walget näije 18
So laule man 19
Tii Sull’ wäiko laulukese 20
Kui hää om minole 21
Mis ootap iin 22
Ah päiwi noid 23
Rännässi jäll Sino poole 24
Kui hawwe mõrran aeli müüdä osse 25
Ma lameskeli pööripäiwä üü 26
Ke tunnep jõudu 27
Wäiko raamat wäikon peon 28
Nii mito, mito suwwe müüdä lännü 29
Kui suwe üteainogi wiil saass 30
Ma kõnniskele pikkämisi 31
Ei ole armastano tütärlatsi 32
Kas tulet? 33
So pehme kambrekese pehmemb saar 34
So walge kässi kats 35
– 45 –
Määne mo Hengeke om 36
Jo päiwlik küünüp mulle ängämä 37
Jo päiwlik madalat käüp laisa tiid 38
Sõnastik 39
„Ühiselu“ trükk, Tallinnas
– 46 –
Hind 2 rbl.