Arthur Adson


Henge palango



SIURU




Arthur Adson / Henge palango



„Siuru“ kirjastus Tallinnas 1917


Ei eäl ole ma nii rõõmus olnu,

Kui tet sai edimäne Sulle laul –

„Ei eäl“.. om sis mäletüse koolnu?

Kas Taawet ma, wai unetaja Saul?


Ei sukugi, ma mäletä ja wäega

Noid aigo, kuna hõiskamise seo

Sull’ wasta kanni, wõise ainolt käega

Wiil kõnelda, ja teno andse peo.


Kolm aastat joba johup mulle sakest

Seosama hõiskamine keelele –

Kumb põhjus tulisemp, kumb kangemb kangest?:

Kõik Sino latse, weli wellele.


Nüüd awalda ma oma armojano

Sull’ laulden, laulda wõi ma omast käest, –

Sa olet minno laulma armastano –

Ma tennä, tennä Sinno kõigest wäest!


– 7 –


Kui elli ma wiil Sännä koolimajan,

Kon trepi iin ma hoise tädi tsika

Ja sitikpuhman marjo otse aian

Nink kana mant är aije kurja kikka,


Ke mino arwust liiga tek iks kanal:

Mo musta pinikesega ai juttu;

Ja perrä wahtse Ullil’ Liisol’ wanal’,

Kui katte temä mäe takka uttu.


Nink täditütre rõõmsast laulu leiwä,

Kui lõpetet oll päiwä umblustüü –

Nii ainokeist nä omma tundi peiwä,

Nii kawwa kui jo pääle tulli üü.


Sis iste neide jalgo mano trepi pääle

Nink kinni waijo mino wäsüw silm –

Üsk sõsarlik sai padjass mino pääle

Ja olli warsti kadonu maailm.


– 9 –


Tol ajal oll mull’ kogo maailm Sännä:

Silm Heedu mäkist kawwemball’ es küündü,

Kõik trepi iin ja lombi weeren sündü,

Nink pedäjäss sis nimeti wiil männä.


Es lasta tõiste mano silla pääle

Kon wästräga nä püüse eherüsi,

Es Suure Kõrtsi mano, ent ma ’s püsü:

Nii himo oll! sis tädi tõst’ ja hääle.


Pia meelehärmä uneti ma ärä.

Santsawist höörütämä lätsi munne –

Kaeh, kass tull lombi mano püüdmä kunne

Kunn kunnal kuke pääl, ja hirmus kärä.


Ent mõnikõrd, kui tädipoig oll koton,

Wõis minnä Pärlijõkke wähkü püüdmä,

Wai tsuklema ning kenäst’ aiga wiitma.

Pulk huukesess ja rokass liiw oll poten.


– 10 –


Nii mõndagi wiil mulle kennä johtu

Nink ilosat: kui loije raamatist

Hirlandast õnnetost, Mai-Roosist wist, –

Kuis jagasi ma neide õnne, ohtu!


Nink wahel wõeti minno üten pulme,

Sääl nägi tütärlatsi ihosilm –

Kuis miildü mulle neide kerge ilm,

Kuis peräni ai silmi, tõstse kulme!


Ja tõinekõrd – ah, sõrmil üles luke

Wõip johtumisi, õnnekeisi noid.

Kuis suuress kaswamisess aig oll loid,

Kui ikkäw õnnetuujit aastit luke!


Kas oless wõinu aimata, et Sinno,

Ke pühäpäiwäl luudu Jumalast,

Tuu mulle elo! nii kui omma last,

Kui miist, kui essä armastajat minno!


– 11 –


Sa olet mino äränõidnu

Ja pandnu armastama hendä,

Nink mino pääd Sa olet wõidnu,

Mo tennü ilosass kui hendä.


Ma olli roojane ja rummal,

Kui tundmata oll mull’ So käsi,

Nüüd ärawalinu mo Jummal,

Seo Jummal olet Sina esi!


So walge käe soonekese

Ei ole wärwi saanu taiwast?

So roosaküüsi sõrmekese,

Om pilwist tulnu nä, wai waiwast?


Sa nõsta käsi jumaline

Ja anna joogiss temä mulle –

Nii sündü ime imeline,

Et sai ma wäärilisess Sulle.


– 13 –


Ma nimeti So Jumalass So kässi

Nii nõidwa, õnnistawa wäe peräst.

Kuis tahass woolatelle lauluwessi

So egäst wähämbästki ilo teräst.


Ent määne Sino ilodest om wähämb?

Kas Sinol ütski neidest mõõta annap? –

Kõik kõige suuremb om, kõik kõige pühämb,

Mis häiermit So heng nink kehä kannap.


Kas Sino hiuse kruun ei ole kullast?

Kas om So rinnahäälen wärwi ahka? –

Ei ole, ole Sina tulnu mullast,

Kel raasagi ei ole küllen rahka.


– 14 –


Kuldkrookusest, mis täämbä häitsmä löönü,

Saap Sulle rõõmu nii kui pulmapäiwäst;

Saap kurbust kuuss, kui oless keäki löönü,

Sull’ sõnast – tõistele nii tühjäst näiwäst.


Peäp hoitma, hoitma Sinno hõrka

Kui hoitass „kõrwa takan nelki“ –

Et Sino wasta kuri eäl ei põrka,

Ma ehitäss Sull’ katest peost telgi.


– 15 –


Nüüd häitswä Sino koton tsireli

Nink Sina laulat neid, – ma ütle,

Et kaunimbalt ei kõla taiwa oreli,

Kui Sino laul. Nink mina mõtle:


Kuis minewäne kewwäi olli hawwane

Nink tsirelhäiermil tek hätä,

Ent nüüd om unetet talw kawwane

Ja häiermit kui merd om nätä.


Kuis Sinno minewäne aasta waiwati,

Sull’ patte luuletedi külge rikkit,

Kuis Sinno igäwesess ärälaimati,

Kuis ahastusen Sina ikit, ikit!


Ent sedä kurja kui es oleki:

So heng ja kehä häitswä katekõrdselt

Kui katekõrdne tsirel, – poolegi

Ei saa tä Sulle, häitsjäl’ tuhatkõrdselt!


– 16 –


Kui päiwä omma jäll nii palawa

– Ent päiwäwarjo Sa ei kanna –

Nä Sino huule pääle walawa

Paar tedretähekeist – ah, anna


Nä minole, neo tsipa mesitilga!

Nii Sino huuli mina enämb armasta,

Kui ehiwä neid tillo wahatilga,

Nii Sino huuli mina enämb armasta.


– 17 –


So rõiwalõikest ma walget näije

So rinnakeist,

Ma tedä kaije, ma tedä kaije.

So rinnakeist.


So puhast suukeist ma kawwa wahtse –

Sa keelekeist

Nii roosat wilksit – ma tedä tahtse,

So keelekeist.


Suud rinnakesel’ wai huulil’ anda,

Kon magusamp?

Ennegi silmin suuandmist kanda? –

Kõik magusamp.


– 18 –


So laule man: So latsi man, om minol ikes hää:

Nä süämen mul woogaman ja purjo pandwa pää.


Kuis kannat neid Sa mino pool’.. ah: pesäss walge rind

Nink walgel hammel katta hool seo kaunis pelgopind!


Ja lämmält kätte annat mul – ah, palap mino silm

Nink weretämä lüüp mo huul: mul peon om terwe ilm!


Ma istu oma lawwa man kesküüse tunnil wiil,

Sest rõõmon ole rändäman So laule uhkel tiil.


Ma mängle, ehi neide man ja neile hoitjass jää –

So laulega: So latsiga, om minol ikes hää.


– 19 –


Tii Sull’ wäiko laulukese

– Muud So hääss ei saa jo tetä,

Kui seo unelaulukese –:


Huulilangast koetu hamme

Wiigu temä Sulle kattess,

Pesäss – peopesä lämme;


Pututagu Sino kängü,

Rõiwit siligo, neid kergit,

Jäägo kogo üüss So sängü.


– 20 –


Kui hää om minole:


Kui pallalt mere weeren liiwan lammeskele,

Wiin lainelise kruusa põhjal sammuskele,

Jõe perwe piten rõiwita kui põder joose,

Mo kambren löwwa kodo tullen lawwal roose;

Tii weeren õdangul loe jaaniwaglakeisi

Nink kulle ritsikide tsirinät, wai tõisi;

Süü ruugi häid, mis sõsara So mahlasuule,

Juu purjo hend, wai andu õndsusele muule –


Nii hää Sa minole.


Sa olet minole ka sääl, kon Sa ei oleki.


– 21 –


Mis ootap iin, nii Sina küsüt,

Oh latselik, Sa kahtleja!

Oh kawwa, kawwa ladwan püsüt,

Sul elo iin wiil ehtlejä:


Om waja Salomoni kiili,

Et laulda, kuis So hengeõhk

Mo juubnuss tiip; kuis Sino miili

Ei mata maha ütski rõhk;


Kuis kehä lõhnaw, walge, kerge

Om saisnol’ wiinal’ hõimlane;

Heng – imeihkaw, lõokorge,

Heng – kägo mihklipäiwäne...


Kas tohip niida silmi sulgo,

Kel ubina wiil häitsewä –

Kõik õnne Sino üle tulgo,

Mis eäl Sull’ hend näütsiwä!


– 22 –


Ah päiwi noid: nä tulliwa kui pulmalise

Mo palawikon silmi, õhetawi huuliga,

Mull’ wasta kanniwa So kergehõlmalise

Nink hiusin mänglewide piimälisi tuuliga,

Nuu päiwipäiwä – lühükesesiiwalise!


– 23 –


Rännässi jäll Sino poole,

Üle mäki, üle liiwa

Kanni ihkamise siiwa –

Sino poole, Sino poole.


Et saass nätä walget imme

Omal kombel kõndman, kõndman,

Lõol’, lainil’ ohwrit kandman –

Et saass nätä walget imme.


Et saass istu Maarja ette

Maarja jalgo üsän hoitma,

Maarja sõnost süänd toitma –

Et saass istu Maarja ette.


Rännässi ma Sino poole,

Üssätä sai ainolt mõttin,

Suudgi anda ainolt mõttin. –

Rännässi ma Sino poole.


– 24 –


Kui hawwe mõrran aeli müüdä osse

Tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.

Oll warajane kewwäi.


Teid edimätsi rajama koon tõtlimi

– Ei mäletä, mis tõine tõisel ütlimi –

Sääl äkki, uutmatalt Sa naarma pahwatit,

Ma saisma jäi: mo imelikolt jahmatit –


Kui oless lindu tõsnu nigu noole

Parw tsirke Sino rinnast taiwa poole,

Kõik mõtsa oless siiwalöögi täütnü

Nink kadonu kui kaar, mis wälk om läütnü.


Kui hawwe mõrran aeli müüdä osse

Tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.

Oll warajane kewwäi.


– 25 –


Ma lameskeli pööripäiwä üü,

Kon rüänurmemeren toona Sina

Nii ollit: wallandanu oma wüü

Nink kattess kehäl kaunil taiwasina;


Kon rüälillel tegit hüwwä miilt

Ja imetliwä Sinno mesilinno...

Ma puhka, kulle kõrre tasast kiilt –

Ah, uutmatalt Sa tullit kaema minno:


Pää kottal paistap mulle ütsik täht,

Seo õhtotäht, seo olet, kallis, Sina:

Nii ütsisilmi kaet mull’ otsa, kurblik täht,

Ei malda, malda silmi sulgo mina.


Ent äräkattet Sa, kui tulli pilw,

Ja tuulekene suigut minno unde.

Es märkä katet otsi, kui tull kastekülw,

Nüüd unen loi So tulemise tunde.


– 26 –


Ke tunnep jõudu, mis panep liikma mäki –

Ma tunne jõudu, ma tundma saanu wäki:

Är wõti nemä, är perämise wõtt

Mo meele, sõna, es jõwwa wasta sõtt,

Es tahaki, nii hää hend lasta wallale –


Sull’ lähämbälle, So rinnal’ lähämbälle

Nink wähämbälle, ka kõige wähämbälle,

Nii homming-selge, nii roosa-walge rinna,

Nii lõuna-helge kui kobara, – ah sinnä,

Ah, wiimätsel’ kui täpikesel’ andma suud!


Ah, jano imme, ah, jano suuhhe wõtta,

Piaaigo nimme suuw rinnal haiget tetä –

Kõik maha hamme, ma taha Sinno rohkemb,

Mo himoramme mäng rassemb, kuumemb, uhkemb:

Wiil lähämbälle, lähämbälle – wereni!


– 27 –


Wäiko raamat wäikon peon,

Tõine peo mino peon –

Katekese kõnnimi.


Joba käänäko tiip tii:

Üts ei ole ämp mi tii,

Jumalaga jätämi.


Lahkuma ei sunni rutt:

Sina olet mino Ruth,

Lähäss üten Sinoga!


– 28 –


Nii mito, mito suwwe müüdä lännü,

Aig ilosamp meist niida ärä lääp,

Et ütenkoon mi silm ei ole nännü,

Mis temä üten katekõrdselt näep.


Ja täämbä õdangol, kas siniaha udu,

Nii pehme kanga nigu ute will,

Kas rüärääke lõppemata jutu

Es ole ilosa meil’ katel’ küll?


Ja roosa pilwe all nuu musta tsirgo

Meist üle lennässiwä mõtsa pool’,

Nii hääletält –, kas jällegi es wirgo

Mi süämen üts ilo-walo wool?


Ent lille mi es jõwwaki wiil kaija,

Sest joba käänäko tii kuri tiip

– Tii eälgi ei ole olnu laija

Meil katele –, tä Sino äräwiip!


– 29 –


Kui suwe üteainogi wiil saass, –

Ah kuust, ah nädälästki oless willänd,

Et oless õnnelik ma sääl, kon paas

Suud annap merele ja külländ, külländ

Om aiga, päiwä, õhko, taiwast, merd!


Kon roosakarwa kambren tunnet hend

Kui emäihon; pääsülinnokeiste

Nii warajane herätäp mo lend,

Nink hõiskap tsirelite rinnakeiste

Maimaja ümbre häitsmä lõõnü wüü.


Ja Sina selle kõige kaunis pärg,

Sa mino walge naine walgin rõiwen,

Sa olet jo seo kõige algus, järg

Nink lõpp: kui kullast koe kullast lõimen –

Kui igäweste Sinoga nii saass!


– 30 –


Ma kõnniskele pikkämisi ümbretsõõri,

Mo huuli ümbre mänglep õnnis mäletüs

Noist päiwist, eälgi ei kao nä jäletüss.

Mi päiwä: pääsükeiste rida puhkaman

All küünüharja orre pääl, külg külle man.

Kuis korjap kõrre perrä marjo latse peo,

Nii hendämisi, süämehe päiwä neo

Ma korja – eälgi ei kao nä jäletüss –

Nink huuli ümbre mänglep õnnis mäletüs.

Ma kõnniskele pikkamisi ümbretsõõri.


– 31 –


Ei ole armastano tütärlatsi

– Neil sääne maik om man kui maasikmarjol,

Kel põsk wiil weretä, – ke kandwa patsi

Ei saa nä poolegi wiil omil’ harjol’.


Ei mina armasta ka naisi nuuri.

Aig tulemata neil wiil wäärilisemb,

Kon tõise kewäjäse mähiwä neid loori

Nink neide heng om ilol’ perilisemb.


Noid perämisi armasta ma kangest,

Ent wäega weidü neid, sest kogo suuremb

Om luudu juuma äripäiwäpangest,

Ehk küll nii mitmel kehä hengest nooremb.


Ke mino äräwalito, om naine,

Ke armastano, paljo armastano,

Ke elänü, kel siski elo maine

Ei ole midägi wiil narmastano!


Ke katekõrdselt hindap kõike ello:

Tä näep mis kewäjä nink tõise wahe,

Nink egä miil juup temäl ekä illo

Ja tilkagi ei jätä karikahe.


– 32 –


Kas tulet? Kunas läämi

Sinnä, maale omale?

Panet käe mo olale,

Nii saisami nink näemi


Sa’ani mäeni –

Ah, Marjakene, ole nii, jää nii!

Ärä liigahta, las päiwlik puistap

Sull’ kulda hiusehe!

Ärä pilgota, las päiwlik paistap

Sull’ kulda ripsmehe!

Iks kulda kulla mano!

Oh taiwas, sedä jano

Mo silmin! –

Sai sakest oltus õnnis: pilwin

Neid õdangisi päiwä tsuklemisi kaijen,

Sai sakest oltus õnnis nigu plika saajen –

Kõik tühi:

Nüüd mino silm wiil piap pühi!


Nink nõjaten mo käele

Annat kauni nime

– Sina kuldsuu, ime –

Ka wähämbäll’gi mäele.


– 33 –


So pehme kambrekese pehmemb saar,

Kon lammet. Terwitämän päiwäkeist

Mull’ paistap, ärähiitnü rõiwakeist,

So käsiwarsi walge, kerge naar.


Kuis üle pää Sul neide uhke kaar, –

Kats uduhiuse pehmet puhmakeist

Kuldkõllast, hajotawat lõhnakeist –

Ah, wärisep mo ninasõõrme paar!


Nink silmä läbi waiba lämme siidi

Nii otswa liikmit, umbes märgätäwit

– Mo laulen seni weidü pärjätäwit:

Iks kadedusen rõiwe alla wiidi –

Ja ommi hellitüsi ühendäwä

Lillwaibaga, neil tunde pühendäwä.


– 34 –


So walge kässi kats –

Kuis randmest oled lats

Ja olast siski naine.


Kõrd nä Sul üle pää kui hommingomaa kruusi sanga,

Kõrd rammetusen alla laskuwa kui leinakanga,

Kõrd hiusin, rõiwen, kängün: näitsiko-paar warmastajat,

Kõrd üsän löüdwä tõinetõist: kats sõsard, armastajat,

Kõrd suuandmisi paindlikolt, nii uhkelt wõtwa wasta

– Kuis wõiss neid panda orjama, kuis ümmärdä neid lasta? –


Kõrd toimetusen harilikon: raholiko wärsi,

Kõrd rahotusest aetuwa – ei armopeongi kärsi,

Kõrd ilotsewä, näten wärisewät haawapuukeist,

Kõrd külmäss jääwä, kuulden armatsejat lillisuukeist,

Kõrd peesütlewä päiwlikon kui wäiko walge kassi –

Kuis ahastuse heitlemisen wõiwa rassi, rassi!


Nink ikes kauni, walge,

Neil oma heng nink palge

Ja saarnase kui laine.


– 35 –


Määne mo Hengeke om, ei ole wiil külländ ma laulnu:

Torre ja uhke täl kasw, wiil uhkemb ja toredamp kõnnak.

Niidade kannap tä hend, nigu kannetas hõlloten waagnal

Kallimbit ruugi wai muud, mis kanda om kandjale awwuss.

Kawwa wõis mõtelda Jummal, kui lõi temä säärätsit jalgo:

Seere nii lõpmata sille, suuandmisess warba nii parra!


Ent mitte wähämb es mõtle Suur Luuja, luwwen neid kässi Ilosasõrmelisi, kel ehtess ülembäss küüse

Wõtass ma kulla, nink hõpe, nink kiwiki kallimba kõigist,

Ehitäss krooni – mis jaoss? – ma kanna jo uhkembat kruuni:

Ilosasõrmitsist käsist, kel ülembäss ehtess om küüse.

Nink temä kehä om laul, mis naisess muutunu. Seela.


– 36 –


Jo päiwlik küünüp mulle ängämä

Kätt läbi lehti,

Mo sõrmuswaesil sõrmil mänglemä,

Neid wõtten ehti.


Jäll ole istnu suwe ütsindä

Siin kambren oman.

Kas tulewane jät mo ütsindä –

Wai suwwe tooman?


– 37 –


Jo päiwlik madalat käüp laisa tiid

Kui aastasulane, kel willänd waiwast;

Tuul undap hoone ümbre raisa wiit;

Kui mõsunaine liket, paklast rõiwast

Wihm uhap, pessäp lilli, lehti, puid

Nink läbi rõiwe tüküp wõtma luid.


Pää egäl hommingol kui kirwes rasse,

Silm heräten ei taha, taha walla –

Mis jaosski? et nätä jäll kuis wasse

Üü lehti, wai kuis lähätänü halla,

Nink maad ja taiwast katap kurja udu,

Nii rawwa-rasse-rosse-mürgü-kudu!


Mis jaosski! Mis jaoss jätä sängü,

Kui päiwäst ennegi om jäänü hand?

Kui Sina ämp ei kanna walgit kängü,

Ei walgit rõiwit! Suwest jäänü kand

Nink otsan laulu aig,

Nink otsan laulu aig!


– 38 –


Sõnastik


Aeli – aeles

aha – hallid, ahka – halli

ai, aije – ajas, ajasin

awwuss – auks


Egä – iga, ekä – igat

eherüs – forell

elli – elasin

ennegi – ainult

es, ’s – ei

essä – isa

eäl, eälgi – iial, iialgi


Hall – öökülm

hamme – särgid, hammess – särgiks

hand – händ

hawwane – hauane, haualik

hawwe – haugid, awid

herätäp – äratab

hiuse – juukse, hiusin – juustes

hoise – hoidsin

huukesess – hobusekeseks

häiermä – õilmed, häiermit – õilmeid

häitswä – õitsewad, häitsemän – õitsmas

höörütämä – weeretama, woolima


Iin – ees

ikit – nutsid (ikma – nutma)



– 39 –


iks, ikes – ikka

imme – imeda

imme – imet


Juubnuss – joobnuks

jäletüss – jäljetuks

jõwwa – jõudnnd (jõua)


Kaija – waadata, kaije – waatasin (-as)

kaet – waatad

kand – känd

kats – kaks, katekõrdne – kahekordne

kattet – kadusid

kattess – katteks

kewwäi – kewad, kewäjä – kewade

keäki – keegi

kiili – keeli, kiilt – keelt

kikka – kuke

kon – kus

koolnu – surnud

koon – koos

koton – kodus

kruun – kroon

kuke pääl – kukil

kulle – kuulan (-en)

kunn – konn

kässi – käte

käüp – käib


Lats – laps

lawwal – laual


– 40 –


liket – märga

loi, loije – lugesin

luke – lugeda

luudu – loodud

luwwen – luues

lähätänü – läkitanud

lämme – sooja, soojad

lätsi – läksin

läütnü – süütnud

löwwä – leian

lüüp – lööb


Man – juures, mano – juure, mant – juurest

miildü – meeldis

miili – meeli, miilt – meelt

miist – meest

määne – missugune

mäki – mägesid

mõsunaine – pesunaine


Naar – naer

niida, niidade – nõnda

nigu – nagu

nimme – nimelt

nä, nemä – nemad

näije – nägin

näitsik – neitsik

nännü – näinud

nätä – näha, näten – nähes

nõsta – tõsta


– 41 –


Oless – oleks, oll – oli, olli – oli

omma – oma

om, omma, ommawa – on

osse – oksi


Paklast – takust

pallalt – paljalt

pandnu – pannud

parra – parajad

peesütlewä – soojendawad (end)

perwe – kallast

piten – mööda, pidi

poten – pottides

päiw, päiwlik – päike

päiw – päew


Rahka – kruusa, prügi

rasse – raske

rawwa – raua

rokass – rokaks (hobuse jook)

rosse – rooste

ruugi – roogasid

rüä – ruki


Saajen – pulmades

sa’ani – sajani

saass – saaks

sakest – sagedasti

santsawi – sinine sawi

seere – sääred

sille – siledad (sile)


– 42 –


suigut – suigutas

suuw – soow

sääne – säärane

sõti – sõdida

süä – süda, süämen – südames, süämehe – südamesse


Tek – tegi, tet – tehtud

tennä – tänan

tii – tee (maantee)

tii – teen, tiip – teeb

tillo – wäikesed (wäike)

tsika – siga

tsipa – wäikesed (wäike)

tsirgo – linnud

tsuklema – suplema

tull – tuli, tulliwa – tuliwad

tuu, tuup – toob

täämbä – täna


Umblustüü – õmblustöö


Wai – wõi, ehk

wasse – wassis, sasis

weeren – ääres

wiil – weel

wiin – wees

wäki – wägesid

wõti – wõtsiwad (wõtsin)

wüü – wöö


– 43 –


Ämp – enam

ängämä – ulatama, andma

är, ärä – ära


Õdangol – õhtul, õdangisi – õhtuseid


Üsk – süle, rüpp; üsän – süles

üssätä – sülelda

üten – ühes, ütenkoon – üheskoos

üü – öö


– 44 –


Sisu:


Ei eäl ole ma nii rõõmus olnu                                          7

Kui elli ma wiil Sännä koolimajan                                          9

Tol ajal oll mull’ kogo maailm Sännä                                 10

Nii mõndagi wiil mulle kennä johtu                                         11

Sa olet mino ärä nõidnu                                                 13

Ma nimeti So Jumalass                                                 14

Kuldkrookusest, mis täämbä häitsmä löönü                                 15

Nüüd häitswä Sino koton tsireli                                         16

Kui päiwä omma jäll nii palawa                                         17

So rõiwalõikest ma walget näije                                         18

So laule man                                                                 19

Tii Sull’ wäiko laulukese                                                 20

Kui hää om minole                                                         21

Mis ootap iin                                                                 22

Ah päiwi noid                                                                 23

Rännässi jäll Sino poole                                                 24

Kui hawwe mõrran aeli müüdä osse                                         25

Ma lameskeli pööripäiwä üü                                                 26

Ke tunnep jõudu                                                         27

Wäiko raamat wäikon peon                                                 28

Nii mito, mito suwwe müüdä lännü                                         29

Kui suwe üteainogi wiil saass                                         30

Ma kõnniskele pikkämisi                                                 31

Ei ole armastano tütärlatsi                                                 32

Kas tulet?                                                                 33

So pehme kambrekese pehmemb saar                                 34

So walge kässi kats                                                         35


– 45 –


Määne mo Hengeke om                                                 36

Jo päiwlik küünüp mulle ängämä                                         37

Jo päiwlik madalat käüp laisa tiid                                         38


Sõnastik                                                                 39



„Ühiselu“ trükk, Tallinnas


– 46 –



Hind 2 rbl.