Kreutzwald

Sisukord

“TUULETALLAJA“

ÜHE VANA

„TUULETALLAJA”

NOORPÕLVE MÄLESTUSED

NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS

1925

G. ROHT’I TRÜKK, TARTUS

Tartus, 25. novembril 1925

Jah, see oli „kunagi sügisel-talvel 1918“ kui mul pliiats käest langes – (sulega ei saanud ma juba mõnda aastat enam hästi; paljust kirjutamisest elus, kantseleides ja büroodes, sinna juure ka veel jooksja, oli mul käsi karglema hakanud) – kui ärevad ajad iga päevaga veel ärevamaks muutusid, kui tuli saksa okupatsioon, enamlaste lühike hirmuvalitsus, kui tulid suured ajad, vabadussõda, Eesti riiklik iseseisvus, kui tuli iga päevaga uut ja intensiivset elu minulgi kaasa elada, kui ununesid tubak ja kõik üksiku inimese väikesed hädad – kuis pidi sääl veel aega ja huvi olema endiste aegade mälestusega tegu teha! Nüüd, vahe pääl aga, kus mu „Mälestuste“ I-ne jagu trükis ilmunud ja lahket vastuvõtmist leidnud, kus mu nimigi pole enam saladuseks jäänud, nüüd tunnen enese nagu kohustatud neid mälestusi jätkata – ma ei või ometi oma poisikesepõlve päevadega ja Abja paruniga lõpetada.

Nõnda siis istun, valge paberivihk ees ja – ei leia hakatust.

Kõigeparem, lasen oma sõbra ja quasi kasupoja Hans Mägi, praegu linnasekretäär ja linnaarkivaar Pärnus, säält vähekesi edasi jutustada, kuhu mina lõpetasin – jutustada enesest ja ühtlasi minust.

JÄLLE MORNAS, JÄLLE ABJAS.

Hans Mägi kirjutab:

„Pärast uut aastat 1879 avaldas selleaegne kihelkonnakohtu notäär K., kes mind Vana-Kariste vallavalitsuse ja vallakohtu revideerimise puhul, kus ma kirjutaja Martin Kurrikoffi abilisena teenisin, soovi, et tema juure abiliseks läheksin, kus juure õppida ja edaspidi tema järeltulijaks võiksin saada. Kihelkonnakohtunik v. Sivers Mornas ja tema substituut Reinhold parun Stackelberg Abjas olid surnud, uueks kohtunikuks oli valitud v. Siversi proua sugulane Georg v. Rennenkampff, kes Morna mõisa elama asunud ja kohtu ka jälle sinna tagasi oli viinud. Võtsin K. kutse vastu.

G. v. Rennenkampff (jällegi mittejurist) oli noor, aga väga põdur inimene; kui Morna jõudsin, oli ta raskesti haige maas, tal oli olnud verejooks kopsust (Blutsturz), mis pärastpoole sagedasti kordus. Kihelkonnakohtu kantselei, kus ka kohtu istumisi peeti, oli üksainus tuba mõisarentniku Tambergi korteri kõrval, kohtuskäijad ootasid väljas õue pääl, – kohtunik kui ka notäär elasid härrastemajas. Mina sain korteri kantselei kõrval tibatillukeses toakeses, nii suur kui sõrmkübar. Sinna toodi mulle ka härrastemaja juurest söök. Kui õpilane ma esiotsa palka ei saanud, ainult ärakirjade raha sain omale. K. osava juhatuse all harjusin oma

kohustega varssi ja me töötasime ühelmeelel ja suure hoolega. Vaheajal tegime ajaviiteks kirjandusega tegemist, kirjutasime üht ning teist ja tegime salmikuid.

Muidu oli elu Mornas õige ühekülgne. Ainus läbikäimine oli lähedal Tuhalaane mõisas mõisa- rentniku Hirschfeldi ja preester Küppar’i perekonnaga; Küppar oli enam haritud inimene kui sel ajal harilikult preestrid; sääl tegime palju muusikat, mul oli alati flööte ja kornet-piston kaasa võetud.

Et mind mitte palgata teenida lasta – kihelkonnakohtu ülevalpidamiseks oli üldse määratud 2000 rbl. aastas, sellega ei võinud kohtunik omale ometi kaht kirjutajat pidada – toimetas K. Rennenkampffi nõusolekul – nii, et mind Tuhalaane ja ka väikese Morna valla kirjutajaks valiti.

Ent puudulikkude ruumide pärast ei võinud kihelkonnakohus kauaks Morna jääda, vist oli ka surmaigavus üksinduses, mis noore kohtuniku säält põgenema ajas: veel samal aastal kolis v. Rennenkampff ühes kohtuga jälle Apja tagasi. Me lahkusime K-ga lühikese ja mõnusa kooselamise järele tõsiste sõpradena.“

Tahaksin sõpra Mägi siin veel jutustada lasta tema edaspidisest käekäigust, mis kõik ka meie maa endiste poliitiliste olude pääle valgust heidab. Ta kirjutab:

„Tuhalaane vallamaja oli vana hoone, must ja räpane, minu korter säälsamas õige vilets.

Ega mul toakraami pääle kõigetarvilikumate asjade midagi ei olnud, asusin väikeses toakeses kantselei kõrval, – valla kasak ehk vahimees oli mul talitajaks. Preester Küppar prouaga võtsid mind esiotsa kosti pääle, pärast sain süüa lähemal, kaupmees Richard Reinbachi juures.

Ehk küll suurem osa Tuhalaane valda Paistu kihelkonna piirides on, loeti ta III Pärnu kihelkonnakohtu ringkonda, sest et Tuhalaane mõis Karksi kihelkonda kuulus. Tuhalaane vallavanemaks oli sel ajal Kulli Jaak Tõllasson, üle Paistu kihelkonna kuulus mees, aga ka suur joomar. Pääkohtumeheks oli Kukese Jaak Muri. Tuhalaane rahvas on kiusakad, jonnakad inimesed, vallas valitseb partei vaim. Ka sel ajal oli vald kahes leeris, ühe eesotsas seisis vallavanem Tõllasson, vastaspartei eesotsas – endine vallavanem Henn Tamberg, kes vihast võitlust võimu pärast pidasid. Sellepärast oli vallakirjutaja seisukord Tuhalaanes iseäranis raske, nõudis ettevaatust ja erapooletust. Mina sain mõlemate parteide ninameestega hästi läbi ja olin nende juures lugupeetud.

Aasta, mis ma Tuhalaanes mööda saatsin, oli üks lõbusamatest mu elus. Preester Küppar’i majas oli alati hää olla, selleks aitasid kaasa kooliõpetaja Allik (pärast kauaaegne preester Saaremaal) ja salmilaulja Nikolai Zvetkov, (pärastine preester Karksi-Nuias ja Pärnus). Nõndasama oli lõbus Hirschfeltide juures, kus sagedasti muusikat tegemas käisin.“

„Kevadel 1880 andis K. oma notääri koha käest ja hakkas vallakirjutajaks Pollis. Siis kutsus v. Rennenkampff mind tema asemele kihelkonnakohtu notääriks.

Elu ilusas Abjas on alati lõbus olnud ja oli seda ka nüüd. Palju harrastasime Abjas laulu. Meie kvartetist võtsid osa: vallakirj. Bernakoff, tuttav vanavara uurija Jaan Jung, mõisavalitseja Krug ja kõrtsimees Perna (arkitekt Perna isa), kõik suured laulumehed. – Kõik paremad laulud „Rütlist“ võtsime läbi. Lõbusate lauljate ümber kogus ka alati lõbusaid kuulajaid, nagu sõber K. Pollist oma abilise Leissoniga jne., – paremat sorti kesvavett saadi Abja õllekojast, õllemeistri Hindrey keldrist.

Abjas kihelkonnakohtus teenisin kaks aastat, siis kolisin v. Rennenkampffiga ühes Helme Bokardi, kuhu v. R. VI Pärnumaa kihelkonnakohtu pääle kohtunikuks oli valitud. – Talvel 1883/84 oli Helmes senaator Manasseni revisjon, revideerisid kaks ametnikku, kes Helme kõrtsis korteris olid. Sinna viidi läbivaatamiseks kihelkonnakohtu kahe aasta aktid. Tagasi saates tähendati, et aktides midagi seadusevastast ei olevat leitud.

A. 1884 valiti v. Rennenkampff Tartu kreiskohtunikuks. Mina jäin tema järeltulija Erich v. Oettingeni juure edasi teenima. Oettingen ostis umbes aasta pärast Võrumaal mõisa ja hakkas põllumeheks, asemele valiti noor jurist Arved Schmidt. –

A. 1886 võtsin enese notääri ametist lahti ja sõitsin Rjäsani kubermangu Skopini linna venekeelt õppima, et eelseisva vene kohtute sisseseadimise puhul Baltimail mitte kohata ja teenistuseta jääda.

Septembris 1888 nimetas mind kuberner Sinovjev Viljandi politseivalitsuse asetäitjaks

sekretääriks. Vene politsei sisseseadmisega oli venestamise ajajärk Baltimail alanud. Aasta pärast järgnes kohtureform. Esimene kreispolitseiülem Viljandis oli Clodt v. Jürgensburg, senine vene piirivalve ohvitser. Sekretääri ametisse kinnitati mind alles a. 1893. – A. 1893 tõsteti mind riigiametniku seisuse I astmesse, nimetati kolleegia registraatoriks.

A. 1905 nimetati mind Viljandi kreisülema III joaskonna noorema abilise kohuste täitjaks. Kolisin Helme elama. Pääle seitsmeaastast teenistust viimases ametis olin mõisnikkude intriigide tõttu, kuberner Svegintsevi päälekäimiste tagajärjel sunnitud ametist lahkuma. Mulle lubati „vabatahtliku lahkumise“ puhul (sest et mulle mingit süüdi anda ei saadud) täispaiuk anda.

Asusin esiotsa elama Mõisaküla raudteejaama juure alevikku. Tegin eraadvokaadi eksami ära ja toimetasin, rohkem ajaviiteks, kohtuasju, olin ühtlasi kinnitusseltsi „Russi“ agendina tegev.

Elu Mõisakülas oli nii üksluine ja igav, et seda välja ei kannatanud, asusin a. 1913 Pärnu linna elama. Olin „Russi“ pääagentuuri raamatupidaja, kuni „Russ“ sõjaolude pärast oma tegevuse lõpetas. A. 1915 astusin asjaajajaks sõjapõgenejate abiandmise asutusse, kuni see kevadel 1916 likvideeriti. Selle pääle sain koha sõjaväelises asutuses: mind nimetati käsutäitjaks ametnikuks Контръ-развъдывательнаго Отдъленія Съверн. фронта, asupaik Pärnus. Jaoskonna ülemaks oli rittmeister Krasilnikov Tartus. Selles lõbusas teenistuses olin juulini 1917. – Krasilnikov lahkus ametist, mina ei tahtnud tema järeltulija, lätlase Pekka

all edasi teenida ja astusin Pärnu linnavalitsusse, mis Eesti autonoomia väljakuulutamise järele Eesti tegelaste kätte üle oli läinud, sõjaväe korteriosakonna ametnikuks, ühtlasi usaldati minu kätte ka linna arkiivi hoidmine ja valitsemine. – 27. veebruaril 1918 tulid saksa okupatsiooni väed linna, eesti linnavalitsus oli sunnitud lahkuma. Asemele seati „Bürgermeistri amet“. Mina jäin linnavalitsuses edasi töötama, arveid kokku seadma, mis linnal vene valitsuse käest korterite, kütte ja valgustuse eest sõja hakatusest saadik saada oli. Kui tööga lõpule jõudsin, teatati mulle, et mind enam tarvis ei ole. – Arkivaari korterist pidin ka välja kolima, arkivaariks nimetati kooliõp. Stillmark.

Vene riigiasutuste evakueerimisega kaotasin oma paiuki ja kasvava elukalliduse tõttu olin sunnitud jälle teenistust otsima. Mulle pakuti kohta saksa „Kreisvalitsuses“. Pidin saama sekretääri koha „kreisi politseiinspektori juure“. Et see amet veel avamata oli, anti mulle esiotsa registraatori koht. Olin sunnitud vastu võtma, ehk küll vastumeelt, ei olnud võimalust ilma teenistuseta ära elada. – Politseiinspektori sisseseadmisest ei saanud üldse asja, okupatsiooni väed lahkusid Pärnust novembri lõpul 1918. Lõppes kreisivalitsus, lahkus bürgermeister, aset andes endisele seaduslikule eesti linnavalitsusele, linnapää Leesment’iga eesotsas. Võeti tagasi endised ametnikud, kes saksa võimude poolt olid välja tõrjutud, kuna asemele pandud saksa ametnikud lahkuma pidid. Mina astusin tagasi linna teenistusse, detsembris 1918 arkivaari koha pääle. Ühtlasi nimetati mind asetäitjaks linnasekretääriks hra

Uritam’i asemele, kes ohvitserina vabadussõtta oli kutsutud. – A. 1919 valiti mind volikogu poolt linnasekretääriks, kuna ka arkiivi valitsemine minu hoolde jäi.“

Nõnda liikuv oli enne Eestis ametniku elujärg!

POLLI.

Polli on, ehk õigemini oli, üks suurimaist ja kaunimaist mõisatest Pärnumaal Karksi kihelkonnas; mõisaid ja valdu ongi, nagu juba varem öeldud, selles kihelkonnas kõiges kolm: Karksi, Polli, Pöögle, – kõigis neis valdades olin a. 1880 vallakirjutajaks hakanud.

Karksi, suur majoraat-mõis, suur vald, palju metsa, oli krahv Dunteni päralt, kes vahest küll Karksis sündinud, seal ehk ka kunagi elanud oli, nüüd aga Lätimaal oma teistes mõisates elutses ja ainult aeg ajalt, aastas kord ehk kaks, oma majoraati vaatamas käis. Perekonda ega pärijaid tal ei olnud, aga krahvi koduskäimiste tagajärgedena teati rääkida vähemasti tosinast noortest meestest, kelle soontes arvati voolavat sinist verd. Ja kui kord krahvi Karksis viibimise puhul keegi ema kena tütrega krahvi palvele tulnud, see ostku tütarlapsele õmblusmasin, oli krahv otsustanud ka veel teistele tütarlastele mõisas ja vallas õmblusmasinaid kinkida ja neid masinaid tulnud siis juba muretseda en gros. Võib olla, et rahvasuu liialdas, aga see oli fakt, et kui krahvi Karksisse oodati, siis mõisaametnikud, kubjad ja aidamehed oma tütred alati mõisast eemaldasid. – Karksit valitses, kui mitte mitmendat, siis ometi juba teist põlve Winklerite perekond,

teati rääkida ühest kirikõpetajast Körberist, kes kord kunagi ühe Winkleri tütre kosinud ja pulmapäeval pruuti äraviima redelvankriga ettesõitnud. Pruut polla aga ennast heidutada lasknud, vaid istunud krapsti peigmehe kõrvale, olgugi, et ta enne veel iial redelvankris polnud sõitnud. See suurmeel oli siis ka tasu leidnud, sest mõni verst eemal kõrtsi juures oodanud noorpaari peigmehe tõld. Ei tea, kas oli seesama Körber, kelle ümber end niipalju Vändra naljatilke mässivad? – Minuaegne Winkler ja tema väimees, väljamaalane, „forstmeister“ Cornelius, olid härrased, kes rahvaga päris hästi läbi said, elasid ja elada lasid, võib olla ka, et keelepeksmiste ja salakaebtuste eest hoiduda. Käis Karksis järgmine anekdoot suust suhu: kord krahvi Karksis viibimisel oli temale mõisaõues vana joomar sant-Andres vastu juhtunud ja armuandi palunud. Krahv oli Andrese tuppa kutsunud ja keelemehe kaudu – eestikeelt krahv teadagi ei osanud – temale 75 kop. annud, aga selle kõva käsuga, et läheb Kutsiku kõrtsi, joob need 75 kop. maha ja tuleb, kui see tehtud, krahvihärrale ütlema. Andres trallanud ka kõrtsis terve öö ja läinud teisel päeval krahvi juure, lootes et saab raha veel. Kuid krahv naernud Andrese välja ja lasknud küsida, kas Andres ka oskavat arvata mis ta nüüd maha on joonud? No kust võis Andres seda teada. Siis lasknud krahv Andresele ütelda, et Andres nüüd sellega suurustada võivat, et ta terve Karksi mõisa ja metsa aastase sissetuleku puhta ülejäägi maha joonud. – Ega see vahest päris uskumatu ei pruugi ollagi. Karksi mõis ja mets, iseäranis mets hoiti eeskujulises seisukorras ja see maksis raha. Eeskujulik maja-

pidamine, iseäranis kui keegi teine seda sinu asemel teeb, maksab ju kallist raha. Winkler oli valitseja, väimees Cornelius raamatupidaja – viimane oli kindlasti akadeemias kahekordist Itaalia raamatupidamist õppinud. Eks see ole tunnistus sellest, et aadel oma mõisatega siin oma aja ära oli elanud ja neil õieti õnneks tuli, et oma mõisatest, mis neile tulu enam ei toonud, niisugusel kombel lahti said, et selle juures ka veel märtri osa mängida võivad. – Seesama Cornelius, tema oli eesti keele ikka kuidagi ära õppinud, sest kui kord valla peremehed laulukooriga krahvi teretama tulnud, oli Cornelius peremeeste ninamehe teretuskõne pääle krahvi nimel vastanud ja ütelnud, et – „krahvi herra armastama vega oma sundimise paik, see Karksi“, – ta mõtles muidugi „sündimise paika“.

Nõndapalju Karksist.

Polli mõisa omanik oli „kreistiputiir“ (Kreisdeputierter) Georg v. Stryk, – rauk, kes selle pääle uhke oli, et oli samal päeval sündinud ja niisama vana kui Saksa keiser Villem I Suur. Oli olnud eluaja vali aga oma teada õiglane härra. Räägiti küll, et ta vanasti kellegi peremehe, kes oma pojale saksakeelt oli õpetada lasknud, mõisa kutsuda ja temale „vitsad“ lasknud anda, nüüd kui kirikueestseisja kandis ta omal viisil koolide eest hoolt. Ametiks oli tal ainult veel valla peremeeste käest taluostu võlga ja võlaprotsenti sisse kasseerida. – Ajas juba eemalt küünarnuki õiele, kui keegi tema jutule läks, suudlesid ka peremehed alati alandlikult tema kuuekäist, kalkuleerides nõnda: see ei maksa midagi, aga härral on hää meel. Sest härrat

ei tohtinud ära pahandada, ta sai siis tigedaks, pistis pragama: „Mia vama imimeme, sia tuled siia miut pahandama – välja!“ Ja saatis veelgi toapoisi koridori pääle järele: „Mime ütle temäle, härrä laseb ütelda: siga..., siga..., siga.. tt!“ Niisugune oli vanahärra. Kui ta oli tunnud oma surmatunnikese lähenevat, oli ta vana Täksi, oma endise peksupoisi, nüüd niisama vana kui härra ise, oma voodi ette lasknud kutsuda ja temalt nagu tröösti ja kinnitust otsides küsinud: „Ei tää, Endrik, kas me kattekesi piassime saama kah taeva?“ Täks kinnitanud: „Mia küll, härrä, mia küll!“ Härra õhanud ja ütelnud: „Sa iki pessid neid inimesi väega kõvasti!“ – „Mis?“ vastanud Täks, „see miu patt ei ole, härrä käskse, mia lei!“ – Mõisa oli vanahärra küll juba poja Edgari kätte rendile annud, aga suurt ütlemist sel ei olnud; oli hää poeg, vananes, ei julgenudki prouat kosida. Alles kui vanamees silmad kinni pani, pääsis ta kui surve alt, lasi härrastemaja lossi kujuliseks ümberehitada ja Riiast kunstaedniku tulla, kes kaks suvet saja saarlasega mõisa ümbrust planeeris, mägesid tasandas ja orge täitis, istutas ja uusi iluteid tegi, olgugi et mõis ja tema laialised puiestikud ennegi kaunid olid. Edgar jäi pärastki üksikut elu elama. Tema kõigeparem sõber oli tema kutsar.

Pöögle mõisa omanikust, krahvinna Mellinist on neis mälestusis juba varem juttu olnud.

Polli asusin minagi vallakirjutajaks hakates elama. Tark vanahärra oli omal ajal vallale otse mõisa südamesse, vakamaa kaugusel kõrt-

sist, tüki maad kinkinud ja vald sinna metsa äärde mäenõlvakule kena vallamaja ehitanud. Hakkasin vallamaja ümbrust veelgi ilusamaks muutma, läve ette puid ja põõsaid istutama; rõdu ette panin posti püsti ja selle otsa suure savikausi – alla ripnevate lilledega. Aeda istutasin marjapõõsaid, keskele pidi purtskaev tulema – mäe otsas oli allik, säält juhtisin laudtoru kaudu vee aeda, kuhu tsemendist väikese basääni olin müürinud. Aga pursata vesi siiski ei tahtnud. Kuid, kui kord noor Stryk mööda tuli ja ma aias töös olin, ei saanud ta mulle pilkavalt ütlemata jätta: „Te tahate küll oma mõisa ilusamaks teha kui minu oma?“ – Ta teadis, et jakobsoniaanlane talle külje alla oli asunud, aga parata ta ei võinud, ja kui paluma läksin, et lubaks mu lehmal mõisakarja hulgas karjamaal käia, oli ta küll esiti vänge, aga lubas siiski ja ei võtnudki selle eest enam kui 5 rubla suve päält. Ei olnud just lõbu otse mõisniku silma all elada, temale ei jäänud, nagu see juba meie, eestlaste, orja ajast veresse jäänud komme on, midagi teada viimata mis ma ütlesin või tegin, nagu minulegi teada toomata ei jäetud mis mõisas räägiti ja tehti. Ma teadsin väga hästi, et mõisas poliitilise söömaaja puhul see sõna oli langenud: miks nii kardetav isik, nagu mina, kahjutuks ei tehta. Aga minu mõisnik – degenereerunud perekonna viimane võsu – oli vastanud: minusuguseid olla nüüd nii palju kui täia kasukas, kes neid enam hävitada jõudvat. – Minu endised sidemed kui kihelkonnakohtu notäär, – ma tundsin kohalikka seadusi kui oma kuuetaskuid, peensusteni, oskasin valvel olla ja ette vaadata; minu kael ei olnud kerge murda.

Ega ma ju ka ei ässitanudki, ehk – keda ka pidid ässitama, moonakaid ometi ei maksnud. Need kaapisid, kui suutäie viina said (mõisas oli muidugi ka viinaköök), mõisahärra ja valitseja pükstele augud sisse. Mõisamoonakate olukord, see oli midagi hirmsat, nende jaoks olid mõisatel suured kasarmud ehitatud – õnnelik oli see perekond, kes sai kasarmus oma eriti toakese, sagedasti olid ühte tuppa kaks ja kolm perekonda tuubitud, arvatagu siis ise! – Kes hakkasid moonakaks? Need, kes abielluda tahtsid. Peremehed olid põllusulaste ja „kandimeeste“ kohad taludes juba ammu hävitanud, ja naisega sulast ometi keegi ei võtnud: „tahab kana, tahab lammast, tahab seapõrsast pidada, nipib-näpib siit ja säält“, kartis talunik. Ta ei võtnud üldse aastasulast, ajas läbi suilistega, ehk jälle, sulane ei heitnud aastasulaseks, et põlatud linapuhastamise tööst pääseda. Ja sügisel katsus peremees suilise palka vastunõudmistega tasa teha: kõik katkimurtud rehavarred ja kaotatud kaeratorgad pani ta temale arvesse. Muidugi oli ka õiglasemaid, need olid siis muidugi perepalga võlgnikud. Mõni talunik andis põllud pooletera pääle, kuid „terakeseks“ hakata suutsid ainult jõukad sulased. – Moonakate majad aga olid selged sigimise vabrikud, nende ümber kubises lastest. (Ma ei tea, kust nüüd ja edaspidi talunikud omale karjaseid peavad saama.) Kes moonaka lastest, kui elama jäi, ealiseks kasvas, see linna ja vabrikutesse kadus, vähem osa hakkas kas jällegi moonakaks ehk taludes suilisteks.

Eks hädas olnud talunikudki. Mille eest ehk kui paljukest talunik ka raha näha sai? Teri tal müügiks ei jätkunud, hää oli, kui mõne

looma laadale viia, ehk lihunikule ära anda võis, põllud olid väljakurnatud, lina enam ei kasvanud, linadel ei olnud ka hinda ja – orjad ei tahtnud neid puhastada, põlgasid tolmust tööd, ehk nõudsid selle eest kallist hinda; aastapalgalisi ju enam ei olnud. Enne tegid seda tööd saarlased, kes suvel „suurele maale“ „kraavilammumise“ tööd otsima tulid ja mõned ka talveks siia jäid, nüüd need ka enam ei tulnud, vaid otsisid tööd juba Ameerikas ja mujal laias maailmas, kus tööpaik parem. – Piima eest ei saanud talunik pea midagi, õnn oli, kui perenaine sai mõne naela võid müüa, kui see hää oli, siis 25 kop. nael, see oli juba kõrge hind. Kõrre päält müüdud hane eest sai ta rubla, nuumatud hane eest vaevalt kaks – mille eest pidi talunik raha saama? Olid küll põllumeeste seltsid, aga enam nii – rahvusliku mõtte pärast; piimaühisused ja kunstsõnnik olid alles tundmatud asjad.

Nii siis, ka talunikku ei tohtinud ässitada, neil olid küll kontrahi järele talud ostetud, aga ostuhinna tähtajad täitmata, kõik olid nad mõisale kapitali kui ka protsentide võlgnikud ja mõis võis neid oksjoni alla ajada millal tahtis. Harilikult ei tehtud seda, sest kust pidi mõisnik oma raha eest paremat protsenti saama? Ja taluniku käes oli raha julge, maapinda ju ärahävitada ei saa. Teadagi olid peremehed siis kõik mõisniku käiksesuudlejad, isegi need, kes olid jõukamad. Täiesti iseseisvaid mehi oli vähe.

Hariduseliselt ei olnud Karksi kihelkond – nagu nende mälestuste I-ses jaos juba toonitatud – sugugi madalal järjel, kihelkonnakoolis käinud peremeeste pojad olidki saksakeele ära õppinud; koolides töötas kooliõpetajate noorem

põlv: Luukased, Roots (suur mesinik), aga – ajalehti loeti rohkemal arvul üksi Pöögles, kus vend Jaan kooliõpetaja oli. Minu ülesandeks jäi Pollis ja Karksis „Sakalat“ laiali laotada. Oli ka üks eneseohverdamine. Ajasid päris mõistlikule ja jõukale mehele pääle: telli omale leht, oli ta ka kohe valmis seda tegema, muudkui seekord ei olnud tal raha kaasas. Nojah, 3 rubla, mis leht maksis, oli sel ajal suur raha. Noh, siis tellisid talle lehe ära, aga tellimise raha jäi saamata, mõnikord aastate kaupa, kuid lehe eest korralikult maksma pidid muidugi ise. Sagedasti ei saanudki enam oma raha näha. – Aga mis valu ei pidanud inimene kannatama, kui tahtis „rahvamees“ olla.

(Möödaminnes tahaksin siin nimetada, et varem, kui rohkem ularaha käes tarvitada oli, agar raamatute ostja olin, aga mul oli see haigus, et kui hää raamatuga kokku juhtusin, seda ka teistele lugeda anda püüdsin, et pärast hää oleks loetu üle rääkida. No me eestlased põeme jälle kõik seda haigust, et me – kui me raha laename, seda küll tagasi maksta püüame, aga võõras raamat ei ole meie silmas nagu teise inimese varanduse objekt, laenatud raamatut ei vii me kergesti tagasi. Me laenamegi laenatud raamatuid veel edasi. Nõnda peab ümbruses, kus kunagi kord elanud olen, igalpool minu raamatuid leida olema ja nõnda on mul palju haruldast „baltikat“, v. Bock’i, Jegor v. Sivers’i kirjad ja hulk filosoofilisi raamatuid laiali jäänud. Mäletan Polli päevilt järgmisi juhtumisi: Ega ostetud raamatutega veel lugemise himu täita ei suutnud, laenasin neid ka Viljandist Karovi laenuraamatukogust. Kord tõin säält neli paksu köidet Paul Heyse

novelle ja – laenasin ka edasi, ei mäletanud aga kellele. Asi lõppes sellega, et pidin nende köidete eest kolme aasta lugemise raha ja lõpuks hinna ka kinni maksma. Teinekord pidin teise sõbra käest lugeda toodud 13 köite „Bibliotek der Unterhaltung“ hinna välja maksma. – Kelle käes peaksid Tartus olema mitmed minu haruldased raamatud, näiteks Hermanni „E. kirjanduse ajalugu“, Kampmanni „Kirjanduseloo“ II j.? – Ehk äratavad need read mõnda laenatud raamatute suhtes oma raamatukappi revideerima.)

Selle au pidi säält ümberkaudu mõisnikkudele jätma, et kooliõpetajaid ja mõisateenreid „Sakala“ lugemise pärast ametist lahti ei tehtud. Oma teenritele tellisid mõisad, et nad „Sakalat“ lugema ei tikuks, muidugi „Ristirahva pühapäevalehe“; katse Nebokati „Kündjaga“ on ju ka tuttav.

Ah, kui oleksid meie selleaegsed mõisnikud ja kirikhärrad olnud vähekenegi vähem pimedusega löödud, oleksid nad vähekesigi rahva poole hoidnud ja ette näinud mis tulemas oli, ei oleks ühegi venekese jalg meie maale sisse pääsnud ja vene hammas meie pääle hakanud!

Ega kõige selle järele, mis eespool öeldud, minu valdades tublidest meestest siiski puudu ei olnud. Nimetan ainult mõnd vanemat meest: Karksis vallavanem Jaak Vink, pääkohtumees Tindi Tõrvand, Kekkani Annus Mägi, kirikuvöörmünder Kukese Märt, Pilgu Mõtus – Pollis: Mäkiste Kõeva, Litiku Juhan, Masa Ants, Nava Kõdar – Pöögles: Võnge Raud, Jaak Gross, Odra Gross, Kuivalagu mehed, vana endine vallavanem ja pärast kehvaks

jäänult vallavahimees Märt Lilienkampf – kõik targad inimesed ja vähese väljavõttega – aumehed! Üldse leidus valdades inimesi, kes olid südamehariduse poolest kõrgel ja võib olla kõrgemalgi astmel kui mõnikord kõrgesti haritud paremlased.

Mul oli tegemist küllalt, et ennast oma sakste juures maksma panna, rahva ja vallaametnikkude juures läks see kergesti. Ära arstisingi saksad. Strykil oli kombeks, kui tal vallavalitsuse ehk kohtuga midagi õiendada oli, mulle lahtiseid sedelikesi saata, ilma nimeta, ilma ümbrikuta, kuni – ühel päeval sedelit enam vastu ei võtnud ja ütlesin: see ei ole mulle, see on ehk valitsejale või kellelegi muule mõisa orjale. Enam mulle Stryk sedelikesi ei saatnud, kui saatis, siis viisakalt ümbrikus ja aadressiga. – Pastori poeg, üliõpilane, astus mu elutuppa: „Kas siit viiakse kirjad metsahärra Knerschile?“ Mina: „Siin koputatakse, kui sisse astuda tahetakse, oodatakse ära kas lubatakse, siis teretatakse viisakalt ja avaldatakse oma soov. Palun tehke, mis tegemata unustasite.“ Üliõpilane oli nii üllatatud ja kohmetanud, et nõudmist täitis.

KÕRGEMÄE ANNUS KASE.

Ühe mehe nime, kellel peaks olema kui ürgpatrioodil meie poliitilises või kultuurajaloos aukoht, tahaksin siin hoopis unustusse jäämast päästa: Kõrgemäe Annus Kase. Kui mina teda tundma sain, oli ta juba rauk, abikaasa tal ammu

eele läinud, ainuke poeg üliõpilasena surnud, kaks koolitatud tütart, üks kooliõpetajal Hugo Käärikul (Tallinnas vennaste Käärikute ema), teine talunikul ja omaaegsel „Perno Postimehe“ toimetajal Jaan Lipul mehel; kolmanda, ka koolitatud tütre Leenaga pidas ta oma suurt talu, mille hooned seisid ilusa mäe jalal. Kõrge kõhn kuju, alati mustas mulgi vammuses, pikk ja lai valge habe rinna pääle allalainetamas, liigutused veel kärmed, silmades nooruse tuli. Niisugusena võis enesele ette kujutada vana Vanemuist, aga ka mõnd piibliaegset „kohtumõistjat“.

Vanamees käis mind sageli vaatamas, pea ülepäeviti. Ta tuli siis ikka töövankris, põlvili põhukotil seistes, istuli ei kannatanud ta põrutamist. Ta käis kõrtsi juures omale pudel pommerantsi viimas, seda tuli ta siis alati ka mulle maitsta tooma ja küsima: „mis uudist?“ Uudis pidi seisma rahvuslikus liikumises, mis sellest kuulda. Vanamehel oli kodus igav, ja seda pommerantsi, see seisis tal kodus voodi päetsis koti all, seda ta ainult mekutas, tilga kaupa, et suu niiske ja vanad kondid pehmemad hoida ja muu ei võinud see olla kui nimelt pommerants. Ta ei viinud ka iial seda kaupa rohkem koju, vaid tuli, kui pudeli põhi väljas, jälle, et niisutamine liiale ei läheks ja et vähekesi inimeste sekka välja pääseda.

Isa kui tütar olid kõigekangemad rahvuslased.

Ma nimetasin Annust ürgpatrioodiks ja tean tema tegudest ometi õige vähe. Ta ei jutustanud enesest midagi, ta elas ihu ja hingega kaasa uut aega; Jakobsoni liikumist, sellest ainult tahtis ta rääkida ja kuulda. Mul oli

kahjuks vanamehe jaoks liig vähe aega. Ainult seda tean, et ta esimeses säält nurga rahvuslikus liikumises, mis vennaste Petersonide nimega seotud, kaastegev oli olnud, et ta Petersoni, kui see pidi põgenema, enese juures varjanud ja, kui sillakohtule sellest hais ninna jõudnud, teda õlekoorma sees eemale peitu toimetanud. Sillakohus oli mitu ja mitu korda, ka pärast, vanameest kimbutamas ja läbiotsimas käinud, aga pole midagi leidnud. – Üks mässulise meelega mees, vanamees oli, enam veel kui mõisnikka vihkas ta kirikõpetajaid, vist oli tal nendega midagi ees olnud; tema oli ka ehk esimene talurahva seast, kes piiblist lausa kui „juudijuttudest“ söandas rääkida.

Kui Jakobson suri, kuis võttis siis vanamees tema ausamba – millena pooleli jäänud Viljandi Põllumeeste seltsimaja mõeldi – edasi ja valmisehitamisest ihu ja hingega osa. Olen juba Kõrgemäel majaehituse kasuks peetud näitemüügist rääkinud, mis sel ajal kuulmata summa, 1000 rbl., sisse tõi. – Valmis saanud seltsimaja õnnistamise päevaks oli vanamees juba varakult linna tulnud, kui pidu eelõhtul mahalastud eesriide taga näitemängu proovi peeti oli vanamees üles lavale seda vaatama pugenud, taganes veidike ja kukkus säält eesriide nurga tagant kaunis kõrgelt kuberkeiti alla. Me kartsime, et ta kaela murdis, või vähemasti rängasti haiget sai. Muidugi põrutas ta vanad kondid hirmsasti ära, aga püüdis meid vaigistada, et polevat midagi ja

kinnitas, et ta, kui enese näitlejatel kuidagi arvanud jalus olevat, meelega alla karanud; vabandades aina, et ta nii tähtsa asja juures, kui näitemäng, eksitanud. –

Palju olen ma tütart Leenat palunud isa elulugu ja mälestusi üles kirjutada, ta võis ja tõotas seda ka teha ja mul on ikka veel lootus, et need mälestused, kui mitte enne, siis pärast Leena surma veel päevavalgele tulevad. – Kui Annus Kase suri ja puusärgis puhkas, ikka oma armastatud mustas mulgi vammuses, nägu uhke ja tõsine, käed lumivalge habeme all risti rinna pääl – pidid ütlema: siin magab üks patriark, üks prohvet. Nii auline oli tema väljanägemine. – Rahvapilv oli teda saatma tulnud, kätel kandsime teda kõige tee, mitu versta Halliste surnuaiale. Kirikhärrat me ei kutsunud.

VALLAKIRJUTAJA PÄEVILT.

(Järg.)

Ei oleks võimalik olnud kolme valla kirjutaja ametit korraga pidada, kui valdade geograafilised piirid seda ei oleks soodustanud. Nõnda aga lõikas Polli vald kui mitmeteistkümne versta pikkune vorst ja keskelt kitsas riba Karksi ja Pöögle valdade vahelt läbi ja selle tõttu olid kõigi nende kolme valla vallamajad üksteise lähedal mütsakus: Pollist sai Karksi vallamaja juurde versta 5–6 ja Pöögle vallamaja juurde versta kaks. – Karksi ja Polli olid suured vallad ja andsid palju tööd, ega ma seda üksi ära teha suutnud, pidin enesel alati abilise pidama, vahel ka kaks. Ei olnud sel ajal ka kirjutaja palgad nii suured kui

nüüd, palkade määrajaks olid valla volikogud ja volikogu liikmeteks valiti ikka mehed, kellest teada oli, et nad hästi näsud ja kitsid olid kulusid lubama, et aga pääraha hästi väike tuleks. Abilise palk, pääle prii ülespidamise, tuli kirjutajal muidugi omast taskust maksta; volikogu silmas oli kirjutaja „valla poiss“, kes pidi olema võimalikult odava palgaga ja volikogu hästi kummardama, muidu lasti ta lahti. – Kord nädalas tuli igas vallamajas kohut pidada, muude ametlikkude õienduste pärast olid vallavanemad ja pääkohtumehed nii lahked mehed, et käisid kindlaks määratud päevil minu juures Pollis, kus siis kirjalikud asjad õiendatud said. Aegamööda harjusid ka inimesed, kellel kohtuga ehk vallavalitsusega tegemist, Pollis käima ja sellest oli mu lähemal naabril, kõrtsmik Auksmannil (akadeemilise metsniku Auksmanni isa) suur kasu, ehk küll mina ise rahvaga peaaegu iial kõrtsi kaasa ei läinud, aga asjaõiendajad, eks need jätnud harilikult hobuse kõrtsi juurde ja käinud siis ka ise sees.

Seesama Auksmann andis mulle kord hää õpetuse. Ta oli rikas mees ja rikkaks ei saada muidu kui raha ei ole hinge külge kinni kasvanud. Noh, mina ei olnud pillaja ega prassija, olin kui soliid mees tuntud ja tulin omaga tasapisi läbi, võlgasid mul ei olnud ja varanduse poolest – kui mul muud midagi ei olnud, siis ometi majakraam, hää hobune ja vanker ja lehm ka laudas, – kindel palk ja elu ka kinnitatud. Aga juhtus, ei mäleta enam mil puhul, et mul 50 rubla vaja oli ja mul ei olnud. Läksin neid hää piirimehe ja naabri Auksmanni juurde, kellega olin muidu kõigeparemas vahekorras, laenama. Aga teate mis

sündis? Auksmann küsis: „Mis sa mulle panti tood?“ – Mu hing tikub veel praegu viha pärast kähisema, kui selle pääle mõtlen. Aga ei olnud parata, mul oli neid 50 rubla vaja ja viisin siis Auksmannile kaks 25-list kupongi pandiks, need olin palga arvel vallakassast saanud, neid ei saanud aga mujal kui linnas Lang-Petersoni juures vahetada, sest mingisuguseid rahaasutusi Viljandis veel ei olnud.

Siis lõin ma aga ka kodus naela seina tõotusega, et mul võlga iial ei pea olema. Ja mul ei ole ka olnud tänapäevani. Minu arust tohib kaupmees ja ettevõtja äri pääle ja põllumees maaparandamiseks laenu teha, iga teine peab katsuma teisiti omaga läbi tulla. Sest võlg on kuri tasuda, seda olin juba noorelt tunda saanud aga mitte meeles pidanud: kui äkki Peipsi äärest Rannamõisast venna haigeks jäämise puhul koju pidin sõitma, oli mul poes 7 rubla võlga tasuda, aga palka oli nii vähe sees, et kodusõidul viimase jaamavahe hobused võlgu pidin jääma ja raha postipoisiga kodust saatma. Niisugust asja, et mul tarbekorral raha sugugi pole, ei ole siis ka pärast enam juhtunud, tänu Auksmannilt saadud õpetuse eest, küll oleks mul aga ilus kopikas, kui ma kunagi kerge käega ja ilma panti võtmata teistele raha poleks laenanud. Rahakogumise naela seina löömise olen aga paraku ikka edasi lükkama pidanud.

Vabandatagu seda kõrvale kallamist, aga – eks see kõik kuulu mu „mälestuste“ hulka.

Oma kasvandikkudest ja abilistest vallakirjutaja ametis tahaksin kõnelda, et nendegi, kui ustavate töötegijate mälestust vallakirjutaja ameti viinamäel kuidagi alalhoida, sest vallakirjutaja võib, kui ta tahab, rahvakultuuri suhtes palju ära teha. Nimetan Aidu meest Juhan Ilvest, (ajakirjaniku Jakob Ilvese vend) ja oma paremat sõpra Hans Leissoni, Penuja Aolt; Leissonite nimi tuleb juba varem mu mälestustes ette. Mõlemast said pärast, kui venestamine tuli, mu järeltulijad vallakirjutaja ametis, esimesest Karksis, teisest Pöögles, mõlemad puhkavad juba mullas. Ilves oli mu abilisena töömees, kaine ja asjalik, võeti kroonuteenistusse ja tuli säält kui tubli venekeelemees tagasi, mis temale enesele kui ka Karksi vallale pärast väga kasuks tuli: vallal ei olnud vaja mõnd kergatsit poisikest, nagu neid vene linnakoolidest välja tuli, ametisse võtta, vald sai omale tublimatest tublima mehe. – Leisson oli minu vanune, Niitsaadul külakoolis käinud ja pärast Pärnus gümnaasiumi pinkisid nühkinud. Kooli ta ei lõpetanud ja pastorit, nagu kavatsetud, temast ei saanud. Kolm, neli aastat oli ta kroonut teeninud, kantseleis, pisut ka purjutama õppinud, mis nalja ta minu juures täiesti jättis. Üks kena ja südamest läbi ja läbi hää inimene ja seltsimees, suur konks nina veidike viltu näos andis temale juba eemalt niisuguse ilme, et pidid teda armastama. Viskas oma kuiva nalja, oli töömees ja armastas „väikest hääd äraolekut“ teha, – „Külajuttudes“ on teda maalitud, aga – väga peidetult, sääl lastakse ta nainegi võtta, mis puha luisatud.

Raskust tegi ametipidamises see, et Karksi kihelkonna vallad administratiivselt küll Pärnu alla (80 versta), politseiliselt aga Viljandi alla (30 versta) kuulusid. – Viljandi sillakohtunik v. Wahl, Viljandi poolt meeste kabuhirm, seda meest tuli karta. See vihkas jakobsoniaanlasi kui ussa aia all. Kui ta ametnikule kuidagi arvas kallale pääseda võivat, tellis ta su enese ette. Siis vahtis ta sulle niisuguse põlastava ilmega otsa kui veel vähe võis, käis sinuga ümber kui oleks tema kuri koer ja sina – noh... kõigesuurem kaabakas. Mulle ta ameti asjus paha tegema ei pääsenud ja ülesnäidatud põlgtus tuli ärakannatada. Aga kord oleksin küll ta küüsi langenud, nalja pärast, aga küllap oleks vist naljast suur nummer tehtud.

Asi juhtus nii: Halliste nõndanimetatud intelligentsi juures oli kaardimäng moodi tulnud, perekonnapidudel ja nii, istuti koos ja löödi „stukulkat“. Mina ikka ka ühes. Mitte küll kõrge raha pääle ei mängitud, aga mõned rublad võidi ikka ka kaotada. – Raadi postijaamapidaja Stahl’i pool oli sünnipäev oodata. Mina olin esimene säält nurga kirjutajatest, kellel kirja paljundamise aparaat „hektograaf“ oli muretsetud – lihtne kard pann shelatiini ja glütseriini süldiga, mille päält aniliini tindiga kirjutatud kirja mitmeskümnes eksemplaaris kopeerida võis. Ma valmistasin mõeldud aparaadi pääl väikese, mõne lehekülje suuruse broshüüri, millel Vilhelm Buschi albumist kopeeritud naljakas kaardimängijate pilt kaane pääl: „Stukulkas kehvaks jäämise vastu võitleja seltsi põhjuskiri.“ Sellest tõi, kui Stahli juures koos istusime, postiljon igale ristpaela ja aadressi all eksemplari kätte. Mõni naeris, mõni vihastas.

Mõned eksemplarid olid jäänud laua pääle vedelema ja, kui teisel päeval tuttav proovireisija jaamast läbi sõitis, oli ta ühe neist tasku pistnud ja selle Viljandis hotelli einelauas kui halliste sakste kohta tehtud nalja viljandi sakstele ette lugenud ja lõpuks kaustikukese sinnagi jätnud. Säält oli üliagar sillakohtu komissar ta kaasa võtnud ja kui tsenseerimata paljunduse v. Wahli kätte viinud. Minu käekiri oli muidugi kohtul tuntud. Ei tea mis Wahl siis minuga küll oleks teinud – vene valjud tsensuri seadused! – Aga Halliste õpetaja Schneider tuli appi, tema õemees oli sillakohtu sekretäär ja see aitas asja sumbutada.

Kihelkonnakohtunikuks oli meil seekord Pontus v. Haller, kehva võrumaamees, – teist ihu ja vaimu poolest nii kokkukuivanud inimest kui tema oli raske leida. Ta oli väga kokkuhoidlik – suur perekond, ta vist ei saanudki teisiti.

Käis temast anekdoot ringi, et ta kord, kui talle külaline tulnud, odavama hinna pärast mõisa õllekoja keldrist pudeli õlut lasknud tuua. Harilikult õllekoja keldrist pudeli kaupa õlut ei müüdud, aga kohtuhärrale oli siiski antud. Kohtuhärral oli aga sellest õllest pool järele jäänud, selle saatnud ta õllekeldri tagasi ja nõudnud pool raha tagasi. Ei ole tagasi võetud. Siis palunud ta, et poolik pudel keldris hoiule võetaks, kus õlu hapuks ei läheks, seni kui kohtuhärra jälle kord õlut vajab. – Kui me kõik nii kokkuhoidlikud olla oskaksime.

Kirjutajat (notääri) Haller enesel ei pidanud, katsus ilma läbi ajada ja töö kõik ise ära teha.

Kutsus mind nii mõnigi kord mõnekski päevaks kohtupidamise juures protokolli kirjutama; igaüht ta kutsuda ei võinud, hääd saksakeele tundjat oli vaja, protokollid tulid saksakeeles kirjutada. Teadagi ei tasunud ta selle eest. Minemata jätta ka ei võinud, ta võis raskusi teha, ära keelda mitmes vallas kirjutaja ametit pidamast. – Kord tuli sääl nädal otsa protokolli kirjutada; sõitsin hommikul ikka sinna ja õhtul jälle koju tagasi, seda vahet oli kõiges 8–9 versta, kihelkonnakohus oli veel ikka alles Abjas. Seekord oli Haller tahtnud väga viisakas olla ja tellinud mulle ühe mõisaametniku juures lõuna. Mina ei läinud, arvasin enese kohtuhärra enese lõunalaua vääriliseks küllalt. Teisel hommikul – juba oli ta järelekuulanud – oli tal esimene küsimine, miks ma lõunal ei olla käinud? Ütlesin, et ei tahtnud teisi inimesi tülitada ja kulusid teha ka mitte ja et mul lõunaks midagi kodust ise kaasa oli võetud. Siis oli ta aga õige „nobel“ ja saatis mulle 6 pudelit õlut – mõtelge! – kohturuumi tahatuppa tarvitada. – Oli terve ennelõunat näha, kuidas Haller kibeles ja ootas, et õlle eest tänaksin. Ma ei kõssanud. Siis ei jõudnud ta ennast pidada ja ütles: „Olen janune, kas teil ei ole siin klaas õlut?“ Eitasin. Tema: „Aga ma saatsin ometi 6 pudelit?“ Ütlesin, et ma pudelid küll toast leidsin, aga ei teadnud et see õlu, ja et see mulle pidi olema. Kahetsesin asjata kulutamist ja ütlesin, et ma üldse õlut ei joo.

Kui siis kohtupäevad läbi said, ütles Haller mulle jumalagajätmiseks – oma aadlikku kätt ta iial ei ulatanud, niikaugele alla ta ei laskunud: „Armas K., tänan teid siis nüüd ka, – püüdke

ikka oma ametis hoolas olla, siis saame üksteisega hästi läbi.“

Kohtupidamise juures tuli temaga alati naljakaid juhtumisi ette, jutustan järgmise lookese: Kohus ei olnud veel avalik, kohtukäijad ja tunnistajad üksi pääsid kohtutuppa ja ainult kui ette hüüti. Ootamise tuba Abjaski ei olnud, inimesed seisid kitsas eeskojas ja õues. Kord, kui jälle kohut pidasime, püüdis keegi mees mitu korda vägisi kohtutuppa tikkuda, kisti aga ikka kohtuteenri poolt suure riiuga üle läve tagasi. Hää küll, ühes protsessis tuli 6 tunnistajat üle kuulata – tunnistajad vannutati ikka korraga ja kuulati pärast üle üksikult. Haller ega ka kõrvalistujad ei pannud tähelegi, et 6 mehe asemel 7 oli tuppa tulnud. Üks neist püüdis kohe midagi rääkima hakata, aga käritati vait, oodaku kuni küsitakse. Kui nüüd tunnismehi üksikult küsiti: mis nimi, kui vana, mis usku, millal viimati lauakirikus käinud – püüdis mõeldud mees vastamise asemel midagi seletama hakata. „Pea lauad!“ käritas Haller. Ta ei lasknud inimesi üldse kohtu ees palju rääkida, ainult küsimise pääle võis vastata, muidu oli kohe: pea lauad. Mees püüdis veel midagi ütelda – uus „pea lauad, 1 rubla trahvi!“ Mees katsus veelgi ütelda, „aulik kohtuherra...“ Jällegi „pea lauad, 2 rubla trahvi!“ Mees kehitas siis õlanukkisid, jäi vait, vastas küsimised ära, kui vana, mis usku jne. Aga kui vannutama hakati, käsi taeva poole tõsta kästi ja vandesõnad järelerääkida, püüdis mees ikka veel midagi ütelda, aga käritati vait: „kolm rubla trahvi!“ Siis otsis mees küll silmadega ümberringi abi, aga tõstis ka käe üles ja rääkis need sõnad

järele: „Mina tõotan ja vannun“ jne. (Haller ütles sõnad ette muidugi: mina tootan, see „õ“ häälik on ju teistel, pääle eestlaste, raske välja rääkida). Kui siis järg ülekuulatud saada selle mehe kätte jõudis ja temalt küsiti, mis ta asjast teab, pistis ta käe põue, ulatas Hallerile kirjakese ja seletas, et tema tunnistaja ei olegi, vaid kirikhärra kutsar, keda kirja tooma saadetud. „Lurba!“ käritas talle Haller pääle, „miks sa siis varem ei ütelnud?“ Mees kehitas õlgu: „Tahtsin küll, kohtuherra ei lasknud rääkida, trahviski. Mul polnudki aega siin oodata, aga vahimees ei lasknud tuppa ja kirja teile ära anda ta ka vastu ei võtnud. Siis tikkusin, kui siia mitu meest korraga sisse kutsuti, selle rüsinaga ühes tuppa, mul ei olnud tõesti aega kauemini oodata, aga kohtuherra ei lubanud rääkida..

Tabloo!

Ega ma seda vahejuhtumist ei protokolleerinud.

NIPET-NÄPET KARKSIST.

Pollist paar versta, Karksi lut. kiriku ja lossivaremete lähedal, neist kõiges oru läbi lahutatud, asub Karksi järele kuuluv Nuia alev. Teda ainult hüütakse aleviks, alevi õigusid pole tal veel tänapäevani. Minu lapsepõlve mälestuste järele ei olnud sääl enne muud kui pikk, must mudane kõrts ja selle lähedal, umbes sääl, kus karskusseltsi „Iivakivi“ maja seisab, miski muu, vist vana talu hoone, mille esise räästa all väljas mitu suuremat ja vähemat kella kõikusid, kust kimpu seotud kella-

nöörid alla rippusid. Räägiti, et nööridesse kord hää suur harjasloom end jalgupidi kinni oli mässinud ja kellad kõlama pannud. Siis olnud tegu teda säält lahti päästa, sest siga on ju rabeleja ja pahur loom – võib siis enesele ette kujutada, seda ehmunud looma röhkimist ja kellade parinat läbisegi. See hoone oli esimene greeka-kat. usu kirik Karksis. – Esimesed preestrid olnud päris harimatud vene mehed, üks neist läinud kord kellegi Karksi peremehega Veisjärvele kalale ja tahtnud siis lootsikust hüpata ja end uputada, kaebades, et ta kuidagi enam edasi elada ei võivat, tal olevat sohilaps oodata. Peremees olnud nupukam ja annud nõu uputamine jätta ja tüdruk parem kellamehele mehele panna, mis siis ka nõnda sündinud ja preester olnud hää nõu eest tänulik eluotsani. – Aeg ajalt kasvas Nuia alev, sinna ehitati kivist venekirik, preestri ja köstrite eluhooned, koolimaja. Otse kõrtsi vastu ehitas kaupmees Granberg (rahvas ütles „Raambärk“) suured majad ja kauples laialt, temale vastu teine kaupmees Dreiblatt (rahvas ütles „Preilant“), see ei jõudnud Granbergiga konkurreerida, müüs maja vallale vallamajaks maha, – valla käest ostis maja „harjuski“, venemees Ramanzov, kes paunaga ümberrännates rikkaks oli saanud, see jälle konkurreeris paari aastaga Granbergi surnuks. – Aegamööda kasvas alev, sinna asus kõiksugu käsitöölisi, apteek – lihunikust ja pagaritest rääkimata. Suvel tuli sinna töötama päevapiltnik Livenström, (endine kooliõpetaja, kas ei olnud tema nimi „Jobso?“) – üks hää naljamees, nii häid „sakuskaid“ kui tema ei osanud keegi prepareerida. Siin retsept: võta, kui ahjus

tuliseid süsa palju, hääd värsket looma liha, lõika väikesteks täringuteks, aja ora otsa, küpseta süte pääl kuni liha ümberringi söeks kõrvenud, seest aga alles toores ja sahvtine, siis natuke soola, pipart ja äädikat – soovitan proovida. – Kord olime Livenströmiga kingsepp Timma juurde (nimetas end „Timbergiks“) ristsepeole kutsutud, köster pidi tulema ja lapse saksakeeles ristima, sest Timberg ütles: „Ich lass mein Kind nich estnisch kreuzen.“ – Kui ta meilt suitsu palus, võttis ta ikka kohe kaks ja ütles: „denn braucht man nich andertmal zu fragen.“ – Asi venis pika pääle, kes ei tulnud, oli köster. Sel oli kuski mujal veel enne teine laps ristida olnud. Siis võttis Livenström kätte ja ristis lapse ära. Saksakeeli. Kui köster ise tuli, oli ta väga pahane, nõudis, toodagu laps näha. Vaatas ja ütles: „Kas see siis on nüüd mõni ristimine!“ ja tahtis last uuesti üle ristida. No meie, vaderid, seisime Livenströmi eest ja kinnitasime, et laps sai õieti ristitud, köster ei võinud parata midagi.

Nuia ümber asus aga aegapidi ka kõiksugu kahtlaste inimeste pesa, nagu see alevites ikka.

Ega minu vallakohtud vargaid ei sallinud. Ihunuhtlus oli ära keelatud, rahvas aga ei tahtnud kergesti vargaid nahatäieta jätta. Anti nad kohtu kätte, mis see neile ikka tegi, mõistis kinni. Sellest oli rahva silmas vähe. Mäletan, et sündis kord minu vallakirjutaja ameti pidamise ajal järgmine lugu: Nuia kõrtsi juures olid tabatud mitu meest vargapoissa ja üks naine, päris hobusega kohe, vankril kahtlane koorem kõiksugu kangaid. Ütlesid endid Pärnu

linnast või lähikonnast olevat ja olid väga suurelised, ähvardasid „punase kukega“. Sel ajal oli komme, et kinni võetud kaabakad vallast valda „tapiga“ edasi saadeti, lähem vald saatis ikka lähemasse valda, kuni sillakohtuni. Pärnu mehed tulid Pärnu saata. Karksis olid nad ähvardamise eest oma nahatäie saanud. Toodi nad Polli ja asetati hommikul edasi saatmiseks pokri. Mina olin õhtul välja läinud, selle vahe ajal olid öösel tundmatud mehed tulnud, kohtuteenert sundinud ust avama, olid mehed üksikult välja toonud ja igale päris endist kohtuhirmu, vitsu annud. Räägiti, et naine vastu palunud: „mina olen naisterahvas, ega minule peksa ei anta?“ Ei olnud tedagi ilma jäetud. – Teisel päeval kaebasid vangid oma häda, või mina neilt ära sain võtta, mis olid saanud. Saatsin nad edasi teise valda. Aga veel kiiremini oli jutt sellest, mis sündinud, nende eel lennanud ja – igas vallas kuni Pärnuni, räägiti pärast, käidud nendega sama pahasti ümber. Ilus see ju ei olnud, aga rahvas ei sallinud vargaid, juhtus nii mõnigi kord, kui hobusevaras kätte saadi, et ta poolsurnuks pekseti; siis langesid peksjad ise kohtu kätte. Kilingis juhtus veel hullem lugu: Nõmme alevisse oli nii suur ja jultunud varaste trobikond asunud, et see ümberkaudsetele inimestele täiesti nuhtluseks oli saanud. Siis tulnud ühel ööl kaetud nägudega inimeste salk, piiranud päävarga maja ümber ja lasknud varga maha, ühtlasi ähvardatud teiste varastega sedasama teha, kui nad vabatahtlikult Nõmmelt ei kao. Alev sai vargapoistest puhtaks, aga alles paari aasta pärast tuli asi siiski üles ja mitu meest saadeti Siberi.

Mind oli kümme korda omanurga varaste poolt ähvardatud, et mul hobune viiakse. Kord oli mul väga ilus ja kallis hobune, siis ei julgenud öösel magadagi, kas tüdruk, vahimees ehk ma ise, ikka kordamööda oli keegi valvel. Ühel pimedal sügise ööl jooksis tüdruk tuppa: „vargad talli ukse kallal!“ Haarasin püssi, kargasin õue – õige, töötab talliukse raudkangi kallal. „Seisa, või ma lasen!“ Mees vastu mäge üles, metsa poole. Kopli aed oli kohe talli taga, kuni ta aiaroovikute vahelt läbi tükkis, hoidsin püssi otsa sinna poole ja lasin. Haavlitega teadagi. Päälisriideta kasukas, nagu säälpool kanti – kui see vana, oli ta kui kosk – nagu kopsatas ja mees nagu aietas korra, võib olla ka ainult hirmu pärast, kadus aga metsa.

Mitu aastat pääle seda, kui kord üks tuntud varas kuski, vist joobnult, metsa ära oli külmanud ja vallamaja juurde lahti lõigata toodi – see sündis puukuuris – leiti, et mehel oli selg naha vahele kinni kasvanud haavleid täis. Sääl oli neid enam kui minu püssis võis olnud olla – mees oli vist küll mitu korda tule all olnud, kas sääl minu haavleid vast oligi.

SURJU SURNUAIAL.

Surju surnuaed, eks ta ole sääl kuski suure postmaantee ääres, mis Halliste, Saarde ja Kilingi-Nõmme kaudu Pärnu poole viib. Nüüd, pääle kitsarööpalise raudtee ehitamist, on see maantee vist küll enam valdade-vaheliseks, kõrvaliseks teeks muutunud, aga sel ajal – Pärnu oli maakonna linn – tuli alati

seda vahet sõita. Sõit läbi laialiste Voltveti ja Pati metsade – (öeldi: Voltvetil olevat enam metsa kui ühelgi teisel mõisal Liivimaal ja et kui kellelgi oleks Viljandi mõisa nurmed, Õisu heinamaad ja Voltveti mets, siis ta alles oleks mees mis mees) – sõit läbi nende metsade oleks ju üsna kena olnud, kui ei oleks olnud suvisel ajal seda lõpmatut tolmu, mis vähemal kui liikumisel paksult lendu tõusis, ja kevadeti-sügiseti seda sügavat pori kuni rattarummudeni. Peatuspaigad selle tee ääres, Pärnu poolsed kõrtsid, need olid kuulsad oma õudsuse poolest; vakamaa pikkused kivivared küll, aga mustad ja sopased nagu röövli koopad. Ja pääle „siska“ ja lahtunud hapu õlle ei olnud neil teekäijatele midagi pakkuda.

Nüüdsed noored inimesed, raudteega ärahellitatud, ei oska enesele endise aja pikemat sõitu hobusega vist ette kujutadagi. Ilusa ajaga oli sel oma suur mõnu, said maakohti, kust läbi sõitsid, hästi näha, sest tee viis inimeste eluasemeid kaudu, kuna raudtee enam soode ja metsade kaudu käib ja tema ääres suuremat näha pole.

Mina küll ei puhanud pikematel sõitudel kunagi kõrtsi juures hobust, seda tegin sääl, kus ilus metsatukk, või mõni üksik suur puu maantee ääres oli. Sääl andsin loomale kaeratorga pähe ja tõin enesegi toidukorvi välja, – ilma teemoonata ei olnud ju pikemale sõidule minekut mõteldagi. Tegin mõnikord kraavikaldale tulegi maha ja panin kaasavõetud paar kartulit küpsma. – Tulid teisedki sõitjad, nägid minu väikest hääd olekut ja tegid niisama. Nii kogus meid mõnikord tee äärde päris väike mustlaste laager.

Kord Pärnu sõidul otsisin Surju paiku niisugust parajat puhkamise kohta. Väike surnuaed tee ääres, ta ei ole kuigi suur ega ilus, ta on miski „abi-surnuaed“ oma küla inimestele, kirikust kaugel. Tal ei olnud õiget aedagi ümber: väike liivane mäekink. – Päike paistis palavalt, värava kõrval suurte haabade all näitas mulle hobuse jaoks hää vilu koht. Sidusin looma lasipuu külge, andsin talle heinu ette ja pärast kaeratorga pähe. Ise läksin oma toidukorvikesega surnuaiale. Oo, sellest sai tõepoolest väike hää olek, olin ju Pärnust kodupoole teel ja linnas oma toidukorvi prantssaia ja suitsetatud siigadega täiendanud, isegi pudeli portveini kaasa võtnud. Klaasikest küll ei olnud, aga – ettevaatlikult pudeli suust maha võetud stanioli-topsikene täitis väga hästi klaasi aset.

Kui söönud sain, võtsin oma savist pilli, väikese okariina, mida pikematel sõitudel alati taskus kandsin. On üks tore mänguriist, kui vagusal hommikusel või õhtusel ajal teda metsa vahel puhud, kõik linnukesed jäävad tema mahedaid helisid kuulatama ja pistavad siis kahevõrra laulma. – Kuid seekord pidi mul asi selle pilliga halvasti minema.

Sest kui ma sääl nii parajasti temaga ilutsesin, ilmus vihast punetava näoga vana naine ja hakkas mind kõigi valitud ja valimata sõnadega hurjutama: Mina vana häbematu see ja teine, kas ma ei nägevat, et siin ei ole kõrts, kus võib hobust sööta ja pilliga tirilititada, et siin on püha paik ja pühitsetud maa? Ja n. e. Sai kohe selgeks, et seisin ülemuse ees, et oli tegemist surnuaiavahi, või mõne muu tähtsa naisega lähemast talust või urtsikust, kelle

kätte matusepaiga üle valvamine oli ustud. Esiti pidin vastu pragama hakkama, aga oma süüdi tundes jäin parem vait ja lasin naise kädsatada. Ega sellele nii pea lõppu ei tulnud.

Kuid nagu veega ülevalatud koera ei tahtnud ma end ka surnuaialt minema saata lasta. Kuni naine vähe väsis, oli mul hää nõu leitud. Ma hakkasin suure südamerahu ja salvitud häälega seletama:

„Vaadake, armas naine ja ligemine, mis te nüüd olete teinud! Pattu olete teinud ja minule suurt ülekohut. Milles olen ma süüdlane? Et siin hobust olen söötnud, ise toitu võtnud ja pilli mänginud. Mis olen ma mänginud? Ma olen puhunud kaunid vaimulikud lauluviisid. Võib olla ei tunne teie keik lauluviisid? Tulge lähemale, istuge siia mo juurde maha, siis tahan teile seletada.“ – Ei naine tulnud lähemale, aga juba ei olnud ta enam oma asja pääle julge. „Kas te olete kuulda saanud“, rääkisin ma edasi, „et Halliste kiriku pääle sai tänavu noor õpetaja laulatud?“ – No, naine oli kuulnud. „Nüüd mõtelge enesele, vahest ehk võin mina olla see noor õpetaja? Ma ei ütle, et ma olen, aga mõtleme nõnda. Ja mõtleme, et olen „kehfa“ ja asuja mees, kellel ep ole veel mitte kahte hoost ja tõlda, ja kutsarit. Ja pean sõitma üksi ja ühe hobusega. Kas võin ma minna ühe kõrtsi juurde hoost puhkama? Ma ei voi mitte.“ – Naine oli soolasambaks muutumas, püüdsin teda vaigistada. „Tulge siia mo juurde ja võtke osa mu söömaajast ja ma tahan teile ka maitsta anda marjaviinast, mida kirikus antakse...“

Oh Jumal, kuis oli naine õnnetu ja kuis oli mul tegemist, et ta tükikese saia ja kala

vastu võttis. Kuidas ta end vabandas ja kuidas ta silmist pisarad tulid, kui pilli võtsin ja puhusin „Nüüd surnukeha matame“ ja „Mu elu Kristus ise“. – Palavate tänusõnadega läks ta minema.

Läks ja oli kümne minuti pärast tagasi, keedetud palavate kanamunadega ja värske piimaga. Ja ei tahtnud milgi kombel vastu võtta väikest tasu, mis temale pakkusin.

KEISRI JA ISAMAA ARMASTUS.

On teada, et isa Jannsen lõi sõnad ja viisi laulule „Nüüd üles Vene alamad“, mille salmid korduvad refrääniga:

„Keiser, usk ja isamaa,

Kui kutsuvad meid sõdima,

Siis astkem ette rõõmuga,

Huraa, huraa, huraa!“

Nii suure vaimustusega kui seda laulu ka lauldi, nõnda ütelda – hümniks ei saanud ta meile mitte. Samuti ei saanud selleks ka Jannsenist tõlgitud „Heil dir im Siegerkranz“ – „Õnn meie keisrile, õnn tema riigile, õnn kõigile“ – mida rahvas omas poliitilises ilmsüütuses ka laulis, nagu ta pärast mõnel pool eestikeelses tõlkes isegi „Wacht am Rhein’i“ laulis. – Esimesel laulupeol a. 1869 lauldi meie praegust Soome-Eesti ühishümni, Paciuse „Mu isamaa mu õnn ja rõõm“, (Jannseni sõnad), alles kontserdinumbrina, säält on küll ka selle laulu esimene tutvus ja laulukooride läbi levinemine pärit, pärast lauldi selle kõrval niisama suure vaimustusega ka teist, „Eestimaa mu isamaa“ (F. A. Schulz’i viis,

Kuhlbarsi sõnad). Laulupeolt on ka pärit (soomlase) Kollani palju lauldud „Mu meeles seisab alati“, – kõik võõrad viisid; miks laulupeol ka lauldud Kunileidi-Koidula laulud „Mu isamaa on minu arm“ ja „Sind surmani küll tahan“, mis olid ometi meie luust ja lihast, tõsisteks rahvalauludeks ei saanud – nad olid ehk raskemad laulda kui mainitud võõrad viisid. Ja võib olla, ei olnud veel õiget äratundmist ja õiget usku sellesse, et ka meie ise võime midagi väärtuslikku luua.

Laulupeol lauldi ka vene hümni „Jumal keisrit kaitse sa“, – millal selle laulmine meie juures nii moodi tuli, et selleta üldse enam läbi ei saadud (kord nagu taheti meile selle laulmist koguni ära keelda: ei olevat õigesti tõlgitud; pärast hakati seda isegi sunduslikult nõudma), – seda ma ei tea ütelda. Vist küll Jakobsoni ajal, kes vene keisritelt meile kõike hääd ja abi lootis. Mida enam meie enesetunne, rahvusetunne kasvas, seda enam kõõrutasime „Boshe tsarjä hraniid“ laulda, et või lubi laest langes, protestiks sakstele, kes seletasid, et nemad ise rahva orjapõlvest priiks lasknud ja et ainult nendelt kõik hää meile tulevat. Jakobson aga õpetas hoopis teist.

Nõnda oli siis Aleksander II rahvast väga armastatud keiser, kellelt loodeti palju. Ja kui ootamatult Viljandi sillakohtust tahvetiga sõnum igasse valda saadeti ja rahvale käskjalaga talust tallu teada anda kästi, et keiser nihilisti käe läbi langenud, siis nuttis kogu rahvas hää keisri hirmsa otsa pärast, aga tundis ühtlasi nagu enese iseteadvust tõusvat, et esimest korda temale ka nagu miski side keisriga nähtavale tuli ja temale ka midagi keisrist

nimelt teada anti, olgugi et kurba sündmust. Sest seni teadis ta ühtekuuluvusest keisriga ja riigiga väga vähe, tõsised valitsejad kodumaa üle olid ju mõisnikud oma landstoaga ja maapäevaga, – aga mõisnikkude ja nendega ühel nõul saksa soost pastorite vastu oli ju Jakobson juba küllalt vihavaenu õhutanud.

Ja kuidas ülendas meeli veel see, kui terve rahvas, kui iga mushik ja talupoeg kiriku, uuele keisrile truudust vanduma käsutati, vist esimest korda sellesarnane sündmus Vene ajaloos! Seni oli ikka suurte meeste, „seisuste“, mõisnikkude vande andmisest landstoal küllalt jätkunud, võib olla, et sõjaväge vannutati. Ja nüüd olime ka meie selle au väärilised. Kui pühalik oli see, tungil kirikutäis ülestõstetud käsa – kui piigid püsti, – me andsime oma truuduse vande küll kõigest südamest. Pärast pidime vandesõnadele ka veel alla kirjutama.

Ja kui siis Aleksander III troonile astudes teisiti tegi kui Vene keisrid seni pääle aujärjele astumist nagu kindla kontrahi järele alati kohe olid teinud – mõisnikkude vanad eesõigused rahulikult kinnitamata jättis, siis ei olnud see vist sakstele küll kuigi armas, meile aga paistis see kui palju hääd tõotav omen ja lootsime uuelt keisrilt mõisnikkude ülevõimu alt pääsmist.

Siis ep püstitati kroonimise päevaks üle maa kõigi vallamajade juures kõrged lipuvardad, (mõisnikkudel olid nad ju ka, öeldi täheks: kui näru kodus, siis narts väljas, ja ümberpöördud), kuhu pärastki kroonupühadel riigilipp üles tõmmati. Siin ja sääl, ka lagedal maal (seltsisid ju maal veel ainustki ei olnud, olgu siis ehk mõni karskuseselts), peeti kroonimise pidusid. Karksi kihelkonna valdades korjati

pidu toimepanemiseks raha ette, Polli Longi metsas, väga ilusal kohal, pandi pidu toime. Piduplats piirati lipuvarrastega ja lippudega, mis ripnevate pärgadega ja kirjude laternatega üksteisega ühendatud olid. Keset platsi ehitati suur ausammas, laialt aluselt kerkis üles kõrge postament, selle otsas seisis üleelusuurune valgeks võõbatud keisri rinnakuju. Kuju valmistas kohalik, kunstniku kalduvustega pottsepp Schulz savist, kui sarnane ta nüüd pildi järele tehtult sai, oli ju kõrvaline asi, sinna poole ikka oli, lai habe ees ja kõik; kes siis sinna üles kõrgele ka näojooni võrdlema läks, kui teada oli, et keiser ikka on. Alus ja sammas oli valge riidega üle löödud ja roheliste pärgadega kaunistatud, ümberringi põles õhtul tuline, linnast toodud ploshkede rõngas, suured tulekirjad sirasid, pärast põletati suurem, Riiast tellitud tulevärk maha. Lauldi, peeti kõnesid, mängiti väikesel hädanäitelaval vist isegi Kunderi „Kroonu onu“. Koolilapsed tulid rongikäikudes marssides, rõõmsat rahvast oli murruna koos.

Kui siis veel meie rahva saatkond, Hurt’i, Weske ja Jakobsoniga eesotsas, 14 meest, Gatshina palees keisri ette pääsesid, kingituse, prof. Köleri maalitud pildi „Kristus ja variseer“, prof. Adamsoni kunstiliselt nikerdatud raamis tohtisid ära anda, saatkond ja kingitus armulikult vastu võeti, palees neile einet anti, nad keiserlikkudes tõldades audientsile ja pärast jälle tagasi vaksali sõidutati – kuidas siis meis ei pidanud kerkima teadvus: meie oleme ka midagi. Jakobson oligi juhust tarvitanud ja – ilma kõigi teiste saadikute teadmata ja nõusolekuta – siseministeeriumi märgukirja meie

rahva soovide üle sisse annud. Möödaminnes öeldud: need soovid olid, isegi Jakobsoni kohta, taltsad küllalt; mõeldud märgukirja teksti võib, kes soovib, kergesti leida A. Kruusbergi raamatukeses: „Venestamise tulekul, mälestused ja dokumendid“, „Odamehe“ trükk 1922.

Et me kõige selle juures oma keisri kultusega vihma käest räästa alla sattusime – mis hoolib ajaratas põrmukestest, kellest ta üle veereb!

Jakobson suri pea pääle seda, tema ei saanud kõike seda meelehärma näha, mis tulemas oli. –

Aastal 1886 tegi suurvürst Vladimir keisri käsul reisu läbi meie maa, andis võimalust ennast taevani austada lasta, oli ka eestlaste vastu, kes temale Prof. Adamsonist nikerdatud vaagnal soolaleiba viisid, väga, väga lahke, aga kuulutas enne ärasõitu Tartus, ülikooli aulas, keisri kindlat tahtmist: „Ärgu keegi olgu kahevahel, et nüüd venestamine algab ja koolides kui kohtutes ja ametiasutustes maksma pannakse ainult vene keel...“ Kuna meie, eestlased, olime nõudnud saksa keele asemele eesti keelt.

C. R. JAKOBSONI MATUS.

Nagu hirmsa jõuga mahaprahvatav välk tuli see sõnum – C. R. Jakobson surnud; olime kõik kui uimased. Vahvad mehed siin ja sääl tungisid kirikutornidesse ja panid kirikhärrade vastuseismisest hoolimata leinakellad helisema. Kõik olid selles kindlad: õige asi see ei võinud olla, nii või nii, ülekohtune surm! Süüdistati

saksa soost arsti, kes Jakobsoni oli põetanud. Niisugune noor ja tugev mees! Kiristati hambaid: kättemaksmist! Aga suud ja suled olid tsensori ja sillakohtu läbi seotud, sosistada ainult julgeti, kõvasti kõnelda mitte.

Tuli sõita matusele; terve maa sõitis, saatis pärgi ja saadikuid.

Mina sõitsin kui Karksi kihelkonna valdade saadik. Annus Kase tütre Leenaga me sõitsime, teisi minejaid meie nurgast polnud.

Märtsi-kuu tee, põhjatu kuni rummudeni.

Missugused olid sel ajal maalt inimesed, kes linnaelu sugugi ei tunnud, nagu meie! Me Leena Kasega esitasime küll nõndanimetatud külaintelligentsi, olime küll pärgade panemisest haudadele lugenud, aga oma silmaga ei olnud me midagi näinud. Me tegime pärjad palukmarja vartest, leinalindid lasime neile teel Viljandis, Feldti trükikojas, teha. Olime küll saadikud, aga teadagi ise ainukesed kulukandjad. Et pärjad uhked, toredad, aedniku juures tellitud, mitmesajarublased võivad olla, nägime alles Kurgjal. Ja siis ei olnud enam midagi parata.

Rahvariides muidugi tuli minna. Mul ei olnud musta mulgi vammust; Leena Kase andis omast kangast riide, rätsep pistis selle kohe kokku. Aga tsilindris läksin ma ja selle riistapuu sain Viljandis kelleltki kelnerilt või habemeajajalt laenata.

Missugune hirmus teekond Viljandist Vändrasse, läbi kevadise pori. Ühes kohas tuli üle kallaste tõusnud jõest läbi sõita, vesi ulatus rattaile.

Matuse päeva eelõhtuks jõudsime ühte Vändra metsavahi tallu välja, ei mäleta, kas

seitse või neliteistkümmend versta Kurgjalt. Säält edasi ei saanud enam vankriga, tuli jala minna.

Metsavahi talus leidsime juba mitu saatkonda matuselisi ees. Neid kogus öö pääle enam ja enam juurde. Maha heitmisest ei võinud hulga inimeste pärast kõnet olla, ei oleks kuhugi mahtunud.

Matuseliste hulgast mäletan ühte: Riia „Imanta“ seltsi saadikut Roosmanni, (ta on juba ammu Jakobsonile järele läinud). See paistis sellepärast teiste hulgast silma, et ta väga elav ja lõbus inimene oli, kes terve seltskonna elama pani. Siin nägin jälle midagi esimest korda: Roosmannil olid musta kartongi pääle hõbedaga pressitud leinanimekaardid, neid jagas ta meile ohtrasti mälestuseks. Ja suur laulumees oli ta: terve öö laulsime leina ja isamaa laule. Mitme häälega. Sel ajal õitses ju eestlaste keskel koorilaul. Kes matusele sõitis, oli kindlasti kodus ka mõne laulukoori liige.

Siis teisel hommikul, ehk küll kõik ilma uneta ja reisiroidunud olime, – hulganisti koos läbi metsa, ei teed ega rada ees, metsavahi pojad saatjateks – ei olnud ju kellegi kunsttükk. Vahel tibas peenikest vihma, kes sellest hoolis.

Kurgjal oli inimeste pilv ootamas. Alati uusi ja uusi saatkondi tuli juurde. Ei olnud sääl kuski ruumi maha istuda, tuli püstjalu seista päev otsa. Ja kaasavõetud leibkotid jätsime muidugi metsavahi tallu maha. Kes mõtles niisugusel ajal söögi või joogi pääle.

Ah, Kurgjal oli igalpool, et nuta ainult, kui nägid, kuidas inimene peab minema ja

kõik jätma, mis ta alustanud, mis käes pooleli. Lüüs ja veski, mis Jakobson Kurgja jõe pääle ehitanud, olid küll valmis, aga tulevane torniga elumaja vaevalt katuse all, uste ja akendeta; kõrvalised hooned, aiad, kõik ses seisukorras, et näed: siia padrikusse tahtis inimene, ilutundeline, laiade plaanidega inimene asuda. – Kuski aianurgas hirmunud silmadega taltsutatud metskits, asjata oma peremeest ootamas; sääl, kui ilmaime, taltsutatud kurg. Toas Jakobsoni põlvekõrgused tütrekesed Linda ja Iida. „Kas olete väga kurvad“, küsin neilt. (Täna küll enam nii rumalasti ei küsiks.) Vastab neist teine – nad ei tunne veel surma tõsist kohutavust: „Jah, meie nutame teine teine päev. Täna nutab Linda, homme nutan mina.“ – On näha, tööjaotuse süsteem.

Põrmu mulda viimine võtab aega. Surnust võetakse kipsimask; ma ei tea tänapäevani kuhu see sai.

Siis viidi seks nimelt ehitatud parvega puusärk määratu inimeste hulga saatel üle jõe, kus lähedas kuusemetsas Jakobsoni perekonna matusepaik. Funeraaliaid täitis õpetaja Kurrikoff, siis tulid kõned, kõned, pärjad, pärjad, üks suurem ja ilusam teisest, oli ju terve maa matusel esitatud, Riia, Peeterburi. Võib olla paistis kui iseäraldus silma, et mustavammusega tsilindris mees kõiges tühise, palukavartest pärja tõi, ehk ei osatud arvata, et ta paremat tuua ei mõistnud.

Mina võisin haua juures ainult nutta, nutta, nutta kui hull laps. Matuseliste hulgas oli, öeldi, muidugi uudishimu pärast, ka üks mõisniku soost daam, see vahtis mulle irooniliselt otsa: miks see narr nutab.

Taevas ka nuttis, vihma hakkas sadama ja jäigi sadama. Öö tuli kätte, enne kui Kurgjalt minema saadi.

Väsinud olime, surmani väsinud: pikk teekond, uneta öö, jala käik, päev otsa püstijalu seistud, keskpaik õõnes. Olid ju lauad kaetud ja kutsuti sööma, Jumaluke, kuhu pidime sinna kõik mahtuma. Pidime lese ja vaeselaste käest veel kõhutäie kaasa võtma.

Ja nõnda tuli verstad ja verstad läbi öise metsa – metsavahi pojad teadsid ka pimedas teed – läbi lume ja sao tagasi marssida! Vihma valas, ei olnud enam peopesa laiust kuiva kohta ihu pääl, kõik ripnes ja tolgendas. Mu kõrgetes kalossides virtsus vesi, sest mõnikord tuli veest läbi minna, mis sügavam kui kalossid kõrged. Kuidas Leena Kase kui naisterahvas enese püsti hoida suutis on mulle tänapäevani mõistatus. Mina igatahes ei jõudnud enam, istusin paar korda puu alla ja palusin: jätke mind siia. Olgugi, et surema, – nii väsinud olin, et elul ega surmal enam väärtust ei olnud. Nad ei jätnud mind sinna. Metsavahi pojad, tugevad noored mehed, hakkasid mul teine teise käe alt kinni ja peaaegu kandsid mind, sest vaevalt suutsin jalga jala ette tõsta, – olgu nad tänatud. – Kuni metsavahi majani ei jõudnud nemadki mind viia. Aga tee ääres oli mingi puulõikaja majakene. Sääl oli uus, praegu ülesraiutud hoone; sinna laastude peale viskasin end maha. Ei jäetud mind sinna. Pisikesesse rehetuppa viidi. Aga sinna ei saanud sisse minna, ei olnud jalaga astumise ruumi: kakskümmend saarlast-puulõikajat magas põrandal. Oh Jumal, see õhk! Seda oli võimata noaga lõigata, seda oleks

pidanud kirvega raiuma. Aga rehetoa kõrval oli veel kambrikene, nii suur kui sõrmkübar. Selles oli puulõikajapaaril-vanakestel ainult voodi ruum, akna all lauakene ja ahju seina kohal pink. Vaevalt oli ses toakeses ruumi end ümber pöörda. Tean kõiges niipalju, et enese märgade riiete ja kõigega, nagu olin, sinna pingile pikali viskasin. Rohkem ma ei tea. Teisel hommikul leidsin enese vanakeste voodist. Riidest lahti võetud, soe kasukas katteks pääl. Kuidas ja kunas vanakesed mul saapad ja sukad, märjad riided ja kõik ihu päält maha olid saanud, kuidas nad mu voodi olid tõstnud, sellest ei teadnud ma midagi. Vist olid metsavahi pojad kaasa aidanud.

Oh neid armsaid vanakesi. Mu rahapung oli ilusasti ära pandud, mu riided olid juba kuivatatud ja puhastatud. Mulle anti süüa: haput piima ja leiba – missugust piima, kuidas see küll maitses! Võid neil muidugi ei olnud, aga räimi oli. Tahtsin neile ka, kuidas mõistsin, tasuda, nad ei tahtnud midagi vastu võtta. Jakobsonist teadsid nemadki, „Jakobsoni matuseliste käest ei võivat nad midagi võtta,“ ütlesid nad. –

Niisugused on nii pika aja järele minu mälestused Jakobsoni matusest.

MANASSEINI REVIDEERIMINE.

C. R. Jakobson oli surnud ja venestamise mõõk rippus meie pää kohal, aga meie ei näinud seda. Meil ei olnud päid, kes üle saja sammugi teistest kaugemale oleksid võinud ette näha. Suures poliitikas oleme hoopis

vilumatud, seda olid seni meie eest teised teinud. Meie paremad pääd, nagu Kreutzwald, olid juba vanaks jäänud, noori ei olnud pääle tulnud ja mis olid, neist ei olnud poliitikas asja.

Rumalad olid aga ka meie mõisnikud – kirikhärrad ikka hulka arvatud – juba siis, kui nad meid sel ajal ei saksastanud, mil see kerge oleks olnud teha: nii ajal enne ja pärast priiuse tulekut, vaid nad selle asemel isad, kes pojad kooli saksa keelt õppima olid pannud, mõisa kutsusid ja neid vitsadega karistasid. Veel rumalamad olid nad, kui Jakobsoni „Sakala“ ilmumisel koolmeistreid, kes „Sakalat“ lugesid, hakkasid ametist lahti tegema ja rahvuslikule ärkamisele, kui see hoogu võttis, veel katsusid tõkkeid teha. „Võivad ohjad jõge köita, kui see kohab kevadel?“ Kui oleksid saksad mõistnud ja tahtnud eestlastega vähegi kokku heita, nad oleksid küll veel praegu alles võimul. Aga nemad olid pimedusega löödud. Nii siis muutus nendegi asi, kui Manasseini revideerimine tuli, nii pahaks peaaegu, nagu see maailma sõja ajal uuesti kordus. Meie aga hõiskasime ja lootsime kõike hääd.

Meie muud kui sepitsesime palvekirju, Manassein kutsus ju rahvast üles kõike oma häda kaebama ja soove avaldama.

Mul oli palvekiri Manasseinile valmis – terve memorandum, ja iga punkt põhjendustega; eks ma igasugustest kreis- ja hoovikohtu ja senati otsustest, mis mul kihelkonnakohtu kirjutajana käte vahelt läbi olid käinud, küllalt ei olnud näinud, et ametlikuis paberites põhjendused pääosa mängivad. Aluseks olid muidugi

kõik need punktid võetud, millega Eesti saadikud keisri ees olid käinud. Mulle sai siis ka see au osaks, et sadandete või tuhandete Manasseinile sisse antud palvekirjade hulgast minu märgukiri kõige täielikumaks ja kõige paremaks oli leitud, nagu seda Manasseini kantseleis Tartu E. Põllumeeste Seltsi president Mart Mittile oli öeldud, kes siis ka nagu Nikodemus öösel Tartumaalt Mulgimaale minu märgukirjast ärakirja saama tuli. Võib olla, oleks selle märgukirja kui mingisuguse ajaloolise mälestuse õige ase nüüd muuseumis olnud, aga mul oli see narrikas pruuk iga paberilipakat, millest lahti saada võis, ära hävitada, et seda pahna nii palju ei koguneks. Selle’p minu mälestused nüüd tagajärele nii segased, kuivad, lühikesed ja katkendilised saavad.

Mis teadsin mina sellest, et venelane meid sakstega tülli ajas ainult selle – juba Makedoonia kuningalt Philipilt õpitud tarkuse järele: Divide et impera! Jaota ja valitse! Jaota, et sul kerge oleks valitseda.

Mind ennast ja kõik mu kolm vallavanemat: Keki Jaak Wink Karksist, Mäkiste Juhan Kõeva Pollist ja Wõnge Juhan Raud Pööglest – nad on nüüd juba kõik murukamara all – valiti siis seda märgukirja Manasseinile Riiga kätte viima. Reisiraha võeti peremeeste käest kokku, vist 20–25 kop. talu päält. Üks maksis, teine ei maksnud, ei mäleta, kas tuli meile neljale igaühe jaoks 10 rubla kokku. Hobuste palkamiseks ehk ulatus, raudteed veel ei olnud ja nii pika maa pääle ometi kedagi küüti ajada ei võidud. Sõitsime siis kahe kahehobuse vankriga, kutsariks oli meil Illausse Juhan Sperling Pööglest. Möödaminnes olgu öeldud:

minu süü, et selle mehe nimi Sperling oli. Tema päritud nimi oli Varblane. Aga tema oli kergevõitu mehike, armastas kaupmeest mängida ja häbenes end omast nimest. Saatsime siis palvekirja Kameralhofi, et Varblasele lubataks end Sperlingiks nimetada, ja tuligi säält sellekohane luba. Asi sünnitas rahva hulgas palju lõbu ja kutsus pilkamist välja, millest Sperling ei hoolinud.

Sõit ilusal suve ajal oli lõbus. Mu kolm vallavanemat olid kõik targad ja omal viisil lõbusad inimesed, igaüks oskas haaki visata. Kus ilus metsatukk oli, sääl puhkasime hobuseid ja tõime leibkotid välja, kus vett leidus, jõgi või järv, sääl käisime suplemas. Oh kui ilus on Võnnu ja Volmari ümbrus, kui hobusega sõidad ja sellest niipalju näha saad! – Ühel palaval päeval ennelõunat olime siis lõpuks Riias. Õieti väsinud ja tülpinud, sest et me hobuste pärast enam ööseti sõitsime, aga päeval ometi ka magada ei raatsinud. Sperling oli enne Riias käinud – väikeses võõrastemajas, Wöhrmanni pargi lähedal, võtsime korterit.

Minu kolm vallavanemat olid eluvilunud mehed, enne pikka teed käinud, võtsid enese kohe riideist lahti ja heitsid magama. Kust minu kärsitus mind seda teha lubas. Mina jooksin kohe linna vaatama. Esimesest raamatupoest ostsin linna plaani, olin ju esimest korda Riias, ja selle järele pistsin pääuulitsaid läbi jooksma. Kui mitme tunni järele palavast ilmast ja jooksmisest tülpinud ja väsinud korterisse tagasi tulin, olid vallavanemad juba hästi väljapuhanud mehed, parajasti voodist tõusnud ja tahtsid nüüd omakorda linna vaatama minna.

Või minagi läbesin maha jääda. Vantsisime jälle tublisti. – Kus nüüd vene katedraalkirik seisab, oli platsi pääl suur panoptikum – vahakujude kabinett. Läksime seda vaatama.

Sääl sees oli läpastav palav ja paha õhk. Ja kui veel panoptikumi anatoomia-jaoskonda vaatasime, kus kõik hirmsad suguhaiguste vahast järeltehtud kujud näha olid, hakkas mul paha, silmade ees läks äkki kõik kollaseks ja roheliseks, – katsusin läve poole tõtata. – Mis siis edasi sündis, sellest tean ainult vallavanemate jutustuse järele: olin ära närvetanud. Nad oli voorimehe palganud, mu vankri pääle tõstnud, aga – uus häda, keegi ei mäleta hotelli nime, kus meie korter. No siis oli voorimees hotellide nimesid ütlema hakanud ja kui ta Park-hotelli nime nimetanud, tundnud mehed oma ära. Hotelli jõudes olid nad mu siis käte pääl trepist üles viinud, voodi pannud ja mulle seltrist näkku pritsinud, mille pääle üles ärkasin. Nüüd heitsin mina oma puhku magama ja magasin kuni teise hommikuni enese ka värskeks.

Siis läksime Manasseini jutule.

Meil olid kodust uued mulgi vammused kastiga kaasa võetud, et nad teel ära ei tolmuks ja – kas on ilusamat üliriiet kui õhuke, kerge, pehmetest villadest, keha järele Karksi vammus, kui sihvakas mees sees, nagu meie kõik kolm olime. Selle juurde laiad mustad viltkaabud ja muidu olime ka – minu vallavanemad olid kõik intelligent nägudega – peenikesed poisid. Inimesed jäid uulitsal seisma ja meile järele vaatama, kus liikusime. Meie habituses ja vammustes oli midagi ornaadi, midagi ordumantli taolist. Kunas riiglased ka eestlast

vammusega olid näinud! Eestlasi käis Riias muidugi alati, aga suvel liikusid nad teadagi ainult kuue-, ja talvel riidega kaetud kasuka-väel. Meie aga läksime täies viksis: kirikuriides; sel ajal võisid ka suve ajal kirikus inimesi ikka vammusega näha. Tahtsime Manasseinile omal viisil oma rahvariidega ometi ka imponeerida. – Kahju, et meie rahval vammuse ikka enam ja enam kadumisega pidulikku riiet enam ei ole.

Olime enestele ettekujutanud, et Manassein meid kui kaugelt tulijaid tähtsamalt vastu võtab, meie märgukirja muidugi läbi loeb, meile küsimusi ette paneb ja üht ja teist veel suusõnaga seletada laseb. Aga me leidsime tülpinud ja tüdinud, tusase vana mehikese eest, kes pikka juttu ei teinud, kirja vastu võttis, laua pääle teiste juurde riita pani ja – me võisime jälle minna. Sääl oli ju ka veel teisi palvekirjade andjaid küllalt korda ootamas.

Pärast käisin ma veel Manasseini tõlgu ja kantselei-juhataja eestlase Varese jutul tagasi ja kuulsin selle käest üht ja teist. Vares ise lootis revideerimise tagajärgedest kõiksugust hääd, aga – Jumala ja Balti sakste vastu ei saa keegi. Me teame, kuidas see revideerimise lugu lõppes. Manassein oleks küll saksad kas või elusalt ära õgida tahtnud, aga – temale anti orden, ja tema materjal – pandi arhiivi, hiirtele närida. Ainult venestamine tuli, kõik muu hää jäi tulemata. Hra Vares tegi pärast väikselt karjääri, kui ma ei eksi, oli ta pärast meie maal kas riigipanga jaoskonnas, või kroonumõisate valitsuses ametis; ta on vist seesama Vares, kes praegu meie valitsuses kõrgel kohal.

Õhtul läksime Wöhrmanni parki muusikale, võtsime silmapaistvale kohale laua ja representeerisime oma kihelkonda. Me torkasime siis ka inimestele hästi silma ja meid vahiti uudishimulikult küllalt.

Eestlased ei ole paraku end kunagi teistele rahvastele tutvustada osanud, neid ei tunta. Kui teisel päeval ühte peenemasse poodi midagi läksime ostma, küsis müüja naisterahvas: „Vabandage, mis keel see küll on, mis härrad isekeskis räägivad, kas Inglis- või Hispaania keel. Ja kas härrad on vaimulikust seisusest?“ – Preili ei tahtnud uskudagi, et ühe ja sellesama kubermangu inimesed olime.

Kodusõidu teel sain Läti lahkust maitsta. Ränk müristamisepilv tõusis üles ja meie saime saju eest parajasti kena Läti kõrtsi juurde metsa vahelt välja ja jäimegi sinna öömajale. Välk lõi vaevalt verst maad kõrtsi juurest talu põlema, aga ega meist keegi voolava vihma pärast seda kustutama küll ei läinud. – Meil oli hää sääl olla ja kõrtsirahva lahkus suur. Vallavanemad kauplesid mind kui nooremat ja poissmeest kõrtsirahvale kangesti väimeheks, sest neil olid kenad, muidugi saksa keelt rääkijad tütred. Vallavanematele tehti tuppa asemed üles, mulle mitte, pidin ise teravmeelne olema ja arusaama, et neiud aida juures magasid. Terve lühike valge suveöö kadus, nagu poleks teda olnudki, Läti-Eesti sõpruse sõlmimise pääle käest. Kui teisel hommikul minema sõitsime, oli neidudel selgesti teada, missuguses vankris mina istun, sest see oli lilledega ehitud ja sääl oli ka paberikotikene karusmarjadega. –

Pärast tuli Manassein ise Karksigi ja rahvas oli vallamaja juurde kokku aetud suusõnal oma

häda kaebama. Oli üks laada trall. Inimesed ja meie kõik olime usu Manasseini sisse kaotanud, ja küsimused, mis ta ette pani, kandsid kõik venestamise pidalitõve märki ihu pääl. Manassein nähti imeks panevat, et rahvas niihästi kui midagi enam ei palunud. – Asi lõppes suure nalja ja naeruga; kohe jutustan, kuidas see tuli.

Kihelkonna paiukisaajad Nikolai I aegsed soldatid, kes eluaja kroonut olid teeninud, vanad käbikesed ja tudid, aga tragid – neid oli kokku 7–8 meest – tulid oma vähesele paiukile lisa paluma, ja kui kunagi kroonumehed, oma puhta vene keelega; sellega, teate, mis nõnda kõlab: „Dvatsat päät let lusila, a tsarää ne vidila.“ Ehk jälle: „Vot ja bõil tam Runstadi gorodi, kapusta karauli iki bõil.“ – Manassein ei saanud mehikeste vene keelest aru, arvas, et temaga paha nalja tehakse; vanakesed said ägedaks ja pistsid päris sula eesti keeli sõimama. Manassein võttis oma paberid kokku ja – läks.

Alles neil päevil sain kuulda, et me ise selles ka kaudselt süüdi oleme, et Manassein siia „senaatori revideerimist“ toime panema saadeti. Ei või küll kõnelda süüst, vaid hääst plaanist, mis halvasti välja tuli. Dr. E. Jannsen, kirjaisa Jannseni poeg (vana Jannsen oli sel ajal juba halvatud ja saatis oma päevi poja juures surma poole), jutustas mulle järgmist: „Oli poliitiliselt äge võitluse aeg. Eesti rahva asemikud olid esimest korda oma soovidega keisri ette pääsenud, sakslased hirmu täis, et Baltimaal ehk kuidagi läbikäimine ja usaldus

pärisrahva ja valitsuse vahel võiks alata, mis sakslased kõrvale tõrjuks. Balti küsimus lõi Peeterburis laineid. Parajasti oli sääl uus siseminister, ei mäleta enam nime, ametisse saanud, kes Balti küsimusega midagi ei mõistnud pääle hakata. See saatis ühe kõrgema ametniku, Mässojedovi, siis Balti oludega lähemalt tutvunema, kes siin Tartus kohe mõisnikkudega hätta jäi, nad olid temal kannul ja ümber kui mesilased, ei lasknud teda liikudagi, üks pidu ja prassimine ajas teist taga. Meie, eestlased, vaatasime kurvalt päält. Siis tulid ühel päeval minu juurde Hugo Treffner ja üliõpilane Ermas, pärastine tuntud advokaat Riias, nõu pidama, mis teha. Meie otsustasime kõik nõu ja jõu kokku võtta ja Mässojedovi ka eestlaste juurde väiksele söömaajale paluda. See oli ka lahke mees ja lubas tulla. Koosistumine sündis Tiigi uulitsal, selleaegse Jannseni maja aias, rõdul. Jutuajamisel seletasime temale, et meie, eestlased ju muud ei taha kui ustavad olla keisrile, aga sakste ülekohtusest valitsusest, maapäevast ja eestkostmisest tahame lahti saada. – Selgus, et Mässojedov nõutu oli, mis siin teha ja pääle hakata: „saksad kaebavat eestlaste ja eestlased sakste pääle, ei olevat võimalik siit lühikese ajaga mingit ülevaadet saada.“ Siis julgesin mina märkuse teha: pandagu ometi toime põhjalik senaatori revideerimine, nagu seda mõnelpool sisevenemaa kubermangudes juba oli tehtud, küllap see kõik valge ette tooks, kummal õigus. – Ma ei taha sellega ütelda, et mina sellega Manasseini revideerimise algatajaks sain, aga võib olla, olin Mässojedovile kirbu kõrva pistnud, kuidas tema ise Peeterburis kõigeparemini oma naha sai päästa.“

– Nõnda Dr. Jannsen. Olen palunud, et ta oma mälestusi ülestähendama hakkaks, vaba aega tal selleks oleks.

VANA PUNT.

Karksi, Polli ja Pöögle valdade kõrval pidasin vahel ajutiselt ka Penujas, Pornuses ja isegi Taageperas vallakirjutaja ametit, igalpool leidus tüüpe, ei jõua neist kõigist kuigi palju jutustada. Olgu ainult mõnest üksikust.

Pundi Juhan Penujas – jutus ja kõnes oli tema nimi lihtsalt vana Punt – Pundi Juhan oli jõukas mees, keha poolest paks, tugev ja rüssakas, jõu poolest kõva, südame poolest hääloomuline, armastas nalja heita ja pisut ka peenikeselt pilgata; kui ta pilkas, pigistas ta teise silma kinni ja vaatas ainult ühega. Kes teda lähemalt ei tunnud, pidas teda joomameheks, sest Punt armastas aeg ajalt kauemini kui teised kõrtsis istuda, mitte joomise pärast, temale oli kõrts nii – klubi, kus vahel aega viita ja hääd olekit sai teha. Harilikult ei olnud kõrtsides napsu pääle sakuskaks võtta muud saada, kui luukõvaks kuivanud kringleid ja suitsuvorsti. Viimased rippusid alati leti taga akna kõrval naela otsas, kah kõdraks kuivanud, natuke hallitanud ja õige tublisti kärbestel teotatud. Aga see ei teinud midagi, säält otsast lõigati 5 ja 10 kopka eest, – kui nahk ikka kuidagi maha tuli ja hambad hääd olid – käis küllalt. Niisuguse kraamiga Punt ei leppinud. Kui tema klubi pääle mõtles sõita, siis võttis ta hommiku vara püssi, astus õue ja lasi kana maha. Selle pidi siis perenaine puhtaks tegema, ära keetma – lapsed

ei tohtinud sellest ei õõtsikut, tiiba ega kintsu saada – Punt mässis kana puhta nartsu sisse ja pistis põue, siis oli ta hää oleki jaoks varustatud. Klubis leidus ju alati mõni, kellega väikesed tipsud teha ja juttu võis vesta ja, kui sääl kedagi ei olnud, kõrtsmik, alati ladna mees, ikkagi oli. Muudkui vargaid ja kaabakaid Punt ei sallinud, leidis ta mõne niisuguse kõrtsis eest, need peksis ta välja ja minema. Need olid mõnigi kord ka muidu tema tugevat kätt tunda saanud. No ega need mehed tedagi ei sallinud, olid katsunud temale mõnikord ka vastu hakata, aga Punt sai viie ja kuue mehega üksi toime; kui tema hoobi andis, ega ta ei küsinud kuhu see läks, kui see aga istus. Ja ega sel ajal veel nugadega ei pussitatud ja vargad ja kaabakad ka veel nagaanide ja brauningutega varustatud ei olnud, kõik oli ikka alles inimlik ja niisugused õiendused sündisid, igatahes Pundi poolt, lõbusas meelerahus. Nad olid küll ka Pundi hooneid põlema panna, tal hobused äravarastada ähvardanud, aga oli ju teada, et Pundil olid hooned ja loomad ja viljakuhelad põllul kahevõrra tule vastu kinnitatud ja aida ja talli ustel olid tal kruvidega raudkangid ja kunstlukud ees ja – teati ka, et Punt on kärmas püssi tarvitama, kui öösel hoonete ümber krõbinat kuuleb.

Nii siis, kui Punt klubi pääle tuli ja hobuse lasipuude külge sidus, peksis ta kõigepäält kahtlased inimesed kõrtsist minema ja vaatas ise trepi päält neile järele, kuni nad silmapiirilt kadusid. Siis varustas ta end selle vastu, et nad tagasi ei hiili ja hobust ära ei vii: kruvis vankri ühe ratta eest mutri ära, mässis

nartsu sisse ja pistis tasku. Nüüd oli ta, nagu kirjanik Luts ütleb, „sihher“.

Ega Punt ka alati ühes ja sellessamas kõrtsis ei käinud, see oleks igav olnud. Tema istus neis, mis tema ümbruses olid, vaheldamisi, kord Mõisa-kõrtsis, kord Suures-kõrtsis, kord Kitsi- kord Araveste kõrtsis. Viimane oli juba Lätimaal, Penuja on piirivald.

Kord, kui Punt Araveste kõrtsi tuli, sääl kahtlasi inimesi just ei leidnud, aga siiski oma ettevaatuse abinõu tarvitas, siis oma kana välja võttis ja hääd olekit tahtis alustada, arvas kõrtsmik vaja olevat teda hoiatada ja ütles: „Kuule Punt, ma ei või täna su hobuse eest julge olla, siin liikus kahtlasi inimesi.“ Punt naeris: „Mis sia pelgäd ku mia ei pelgä.“ Kõrtsmik aga ei jäänud rahule, vaid andis tüdrukule käsu Pundi hobust silmas pidada. Ei tuurinud ka kaua, kui tüdruk lõõtsutades tuppa jooksis: „Punt, hobune viidi!“

Kõrtsmik kohkunud ja erutuses. Punt aga jäi rahulisti istuma, ütles naerdes: „Vala pool naela. Ära karda, ega ta kaugele saa.“

Nii oligi, mõni sada sammu ja vankril oli ratas maas. Juba tuli ka kõrtsmik joostes – vargal ei jäänud muud nõu kui üle kraavi karata ja punuma pista. –

Kord seisnud Punt valju kihelkonnakohtuniku Pontus von Halleri ees ja – põrnitsenud. Kohtunik kärkinud temale pääle: „Mees, sa oled ju lakku täis!“ Punt küsinud kõigesuurema südamerahuga: „Kust kohtuhärrä seda tunneb?“ – Haller: „Sul on ju silmad pääs punased!“ – Punt päästnud vagusi, aeglaselt talitades, nagu see tema mood oli, palitunööbid, siis kuuenööbid,

siis vestinööbid lahti ja toonud ihupõuest (kaukast) välja pataka pabereid, otsinud nende seast ja ulatanud ühe kohtunikule. „Siin!“ – „Mis see peab olema?“ – „Kreistohtri tunnistus, et mul silmad haiged.“ – „Aga see on ju kaks aastat vana?“ – „Siis võib kohtuhärrä ise arvata, kui haiged nad mul on.“ – „Aga eile ei olnud nad sul haiged?“ – „Eile ei ütelnud ka kohtuhärrä, et ma lakku täis olen.“ –

Oli aga ka teistmoodi kõrtsisõpru. Sääl oli mul vallavanema abi. Kui see kõrtsi tuli, küsis ta kõrtsimehelt: „On sul tuba?“ Kui oli, lasi ta sinna korv õlut (25 p.) laua alla panna, keeras ukse lukku ja ei tõusnud enne üles kui korv läbi oli. Ja ega ta siis veel purjus ei olnud. Ta armastas hääd olekit teha jumalaihuainuüksi.

PIKASILLA KÕRTSIS.

Olin Pikasilla kõrtsimees, trahtersnik kui tahate. Ma ei ole seda küll iial ega eluilmas olnud, aga seekord olin ja ei leidnud selles midagi iseäralikku, olin ja muud ei midagi. Öö oli, krõbe külm talvine öö. Kodurahvas kõik juba magasid, ka ühtki joodikut ega teekäijat ei olnud kõrtsis, jumalaihuainuüksi olin ärkvel ja koperdasin letikambris, ei asja ees ega teist taga.

Neid Pikasilla kõrtse oli – sääl, kus Emajõgi Võrtsjärve kallab – kaks, teine teisel pool jõge. Tartupoolsel kaldal seisis lihtlabane, sopane maakõrts, nagu nad kõik olid, aga viljandipoolsel kaldal päris kohe peenike

trahter: suur, pikk, muidugi küll ka kahe reialusega hoone, mis aga iseenesest, ei tea just mispärast, soe ja kodune paistis. Võib olla sellepärast, et ta ilusa koha pääl seisis, metsa sees – otse kõrtsi läve eest tõusis mäekallak, kaetud vanade puudega, hoone ja ümbrus olid ka muidu puhtamad kui harilikud kõrtsid. Läve kohal oli väike katusega rõdu, kus neli inimest, põlved vastamisi, pinkidel istuma mahtusid, aga kõigesuurem toredus seisis selles: seinale oli naelutatud suur õlivärvidega, vist mõne selleaegse päris kunstniku maalitud pilt, mille pääl näha oli suur sinine kukk, kes kõrtsi tulijale – ei mäleta kas saksale või talumehele – kätt andis. All seisis salmikene:

„Kehrt Freunde ein im „Blauen Hahn“,

Das hat noch niemand leid gethan,

Es schenket ein den Don Juan,

Der alte, tapfre, biedre Plahn!“

Niisuguseid silte leidus veel mujalgi, kus mõisnikul selleks huumor ei puudunud. Anton Jürgenstein jutustab ühest, mille pääl oli näha kõrtsi juurde tulija jänes ja all seisid sõnad:

„Oh, kül on se jenno sur, (suur)

Jennes jokseb kertsi jur!“ (juurde)

Plaan on kõrtsmiku nimi, vist oli ta olnud mõni eluaegne mõisa kokk, kellele vanas eas kõrts kasutada antud: paks mees, „kalottchen“ pääs, valge põll ees, püüdis enesele väga mõne väljamaal sakstega kaasa reisides nähtud „herbergsvateri“ kuju anda. Suur naljamees, võrukael ja omal viisil ka väike nöörija. Ta oli jõukas mees, asus ju tema kõrts väga käidava tee ääres, ei pääsenud ju teisiti mulgimaalt

Tartu kui üle Pikasilla parve. Isegi mõisnikkude tõllad peatusid Plaani läve ees, et hobuseid puhata. Plaani „saksatuba“ oli väga puhas ja iga peenemat sorti jooki ja kõigeparemini valmistatud rooga võis alati saada. Mäletan ise, et olen sääl soovitud praetud kala pähe kord vasika liha söönud ja ei osanud vahet teha. Kui sääl peatuda tahtsid ja närutasid, seda Plaan ei sallinud, siis mängis ta sulle vingerpussi. Teati rääkida, kord puhanud väga kitsi mõisnik sääl hobuseid. Saksatuppa ei olevat ta läinud, (siis oleks Plaan maksu võtnud) – kutsarilegi ei ole ta midagi anda lasknud, vaid toapoiss pidanud härrale tõllast länniku tooma ja see istunud läve ette pingile sööma. – Kõrtsis juhtunud olema vana joodik, mudane sant. Plaan annud sellele „pool hunti“ pistnud temale suure sääreluu pihku, käskinud mõisnikule vastu istuda ja sääl seda konti närida. Nõnda ka sündinud. Mõisnik ajanud santi minema, asjata. Kutsutud Plaan. See kehitanud õlgu, ütelnud: sant olevat tema „kunde“, ta ei võivat teda ära ajada, millest siis kõrtsmikki elab ja oma rendi maksab. – Mõisnikul pole muud üle jäänud kui tagasi tõlda ronida.

Kord peatusin Plaani juures ja tarvitasin ka väga vähe. Kui maksma läksin, võttis Plaan kriidi ja asi kujunes nii:

Plaan: Teil oli üks naps, (ütles ja kirjutas) teeb 10 kop.

Mina: Vabandage, hra Plaan, napsi ei olnud.

Plaan: Napsi ei olnud? (ütles, tegi näpu märjaks, kustutas 10 maha ja kirjutas asemele:)

Teeb = 20.

Mina: Aga, hra Plaan...

Plaan (eksitamata): Siis 2 pudelit õlut, teeb (kirjutas) = 20 kop.

Mina: Üksainus pudel õlut oli!

Plaan (kustutas 20 maha, kirjutas asemele):

Teeb = 40. Muud ei olnud?

Mina: Ei, muud ei olnud.

Plaan (kustutas arve maha): Teeb = 60 kop.

Ega vastuvaidlemine ei aidanud midagi, pidid maksma. Aga kui sa ilusasti midagi süüa tellisid, napsu alla ja pudel õlut pääle jõid, oli ta väga sõber, kraamis kõik oma juba ammu tuttavad naljad välja, ja – toa eest ei võtnud ta siis midagi, ei olnud ka oma hindadega kallis. Muudkui uudishimulik oli ta kui kägu, mis sa sääl saksakambris tegid. Seks oli ta oherdiga seinast augu läbi puurinud ja selle taga ta siis luuras, silm augu ääres. Ka see kõik oli üldiselt teada, aga Plaan arvas ikka, et seda keegi ei tea. – Mul tuli sageli Tartu vahet sõita, kord mängisin Plaanile vingerpussi, pistsin paberist punni augu ette, ise jäin valvama mis Plaan nüüd teeb. Vähe aja pärast kukkus punn põrandale, Plaan lükkas ta vardaga eest ära.

Niisugune oli Plaan, vähekesi vanaduse pärast juba lapselik ja sellepärast siis ka nii uudishimuline. Ta oli üle maa tuntud ja omal viisil hästi sallitud original.

Nüüd olin mina Pikasilla kõrtsimees. Kuhu Plaan oli jäänud, kust ja kuidas mina sinna tema asemele olin saanud – kuidagi sellega tegemist teha oli kaugel minust ära. Kõik oli loomulik, olin sääl ja tegutsesin, muud ei

midagi. Koperdasin, nagu öeldud, krõbekülma talveöö hilisel tunnil ainuüksi letikambris.

Oli nagu oleks tasakesi letikambri välisukse pihta koputatud. „Kes sääl on?“ – „Mina,“ kostis naisterahva hääl. Avasin poolukse – letikambrite uks oli harilikult niisugune, et tema päälmine pool hingede pääl eraldi lahti käis, kuna alumine pool, mille küljes ka kitsas leti lauakene, eriti lahti käis, aga ka sulutuks võis jääda. – Läve taga seisis naisterahvas harilikkudes mulginaise riietes: must körtsik, valge kasukapihik, nägu suurrätiku sisse mässitud. Soovis pudelit seltersi. Püüdsin tema nägu vaadata, oli imelik, et naisterahvas ja päälegi külmal talve ajal mineraalvett nõudis. Nägu oli, niipalju kui sellest suurrätiku taha näha võis, noor ja ilus, ka käed olid peenikesed ja valged. Mind valdas tunne kui ei oleks mul hariliku, ehk kui, siis väga iseäraliku inimesega tegemist. Saanud seltersi, ei mäleta kas ta ka jõi, pani ta paraja raha ukseleti pääle, nokutas mulle pääga ja astus eeskõrtsi pimedusse tagasi, ma kuulsin kuidas välisuks lõksatas ja et ta minema läks.

Jäin rahutuks. Mis iseäralik inimene see ometi oli? Tundsin nagu oleks mind temale järele kistud, see ei olnud lihtne uudishimu, see oli nagu midagi muud. Surusin mütsi pähe ja astusin õue. Sääl ei olnud enam naist ega muud, ma ei näinud teda ka maanteed mööda kaugenevat. Kuhu oli ta jäänud? Oli ta mäkke üles metsa kadunud. Mis viirastust olin näinud?

Ja imelik, väljas oli kõik iseäralik, väga iseäralik. Ei valitsenud enam krõbe külm, ei siranud täistähis taevas, ilm oli sume, ainult

mõne üksiku suurema tähe sätendus suutis alla tungida. Kuuvalget ei olnud, aga siiski oli kõik see sügav vaikus ümberringi nagu ühte teise, mahedasse, tundmatusse valgus-hiilgusesse kastetud. Ei olnud mul ka vaja tagasi tuppa astuda suuremat riiet võtma, nagu ühelgi tingimusel ei oleks ma võinud toa tumedusse tagasi minna, mul oli nagu peaksin, süda mingist õnnetundmusest täidetud, mingit üleilmlist ilmutust ootama, mis tulemas. Tahtmata astusin mööda mäekallakut üles metsa poole. Metsas, sääl oli iga lumest välja ulatuv rohukõrrekene, iga kadakapõõsas, iga kuuse ja männi okkakübemekene kohevile kui kange külma ajal, aga mitte külmast, vaid mingist ärevusest, valvelolekust, mingi õnnetundmuse värinast. Taevas, maa, õhk, kõik oli nagu ootamas, kõik oli nii pühalik, aulik, pühitsetud, – ma ei leia selle kirjeldamiseks sõnu.

Siis see tuli. Tuli lennates üle laotuse suur roosakas kullas helendav pilv. Ei olnud tuult ega kohinat, aga oli kui oleks kõik taevaalune mingit tasast, vaevalt kuuldavat helinat, mingit hurmavat, rahustavat, õnnestavat laulu täis, mida laulsid tähed, mis üksikult ülevalt alla sirasid.

Kui see lähemale jõudis, võis selgesti seletada, et see, mis säält tuli ja pea poole taevalaotust enese alla võttis, ei olnud pilv, oli Jumal-Isa, kes kui õnnistades väljalaotatud kätega üle maailma lendas. Selgesti võis vahet teha tema halastust, armastust ja häädust välja hõõguvate näojoonte, tema lainetava habeme- ja juustekolkmete, tema pika, järellendava, klassilistes voltides langeva rüü joonte vahel, mis oli kõik kui tulega tule pääle, kui

roosakas kullas koidupuna pääle maalitud, tulega, mis ei põleta ega kõrveta ega silmi pimesta.

Ja nüüd oli kui oleksid iga üksik kadaja kübe ja kuuse okas hulgani ka kaasa laulnud, kui oleks kõik mets tasases, imelikus, kirjeldamatus suminas helisenud.

Niisugust pilvede ja taeva kui elutules helendamist olen mõnikord päikese loojaminekul Pühajärvel, Murumetsa kohal näinud, – mis oli see selle Jumal-lsa kuju helendamise kõrval! Vari! Üle laotuse lendavat Jumal-lsa kuju võin enesele mõtelda Raafaelist mõnele Vaatikaani laele maalitult, aga kes saab maalida niisuurt hiiglamaali, kes saab maalida tulega tule pääle!

Ma ei olnud kohkunud, ma ei kartnud, ainult rääkimata õnnetundmus täitis mind, kui ka nähtavasti kõike elavat ja elutut ümberringi.

Ja siis oli, kui oleks keegi mu kõrval ütelnud – ma vaatasin ümber, sääl ei olnud kedagi – kui oleks hääl mu enese seest rääkinud: „Kus niisugused asjad sünnivad, säält ei või ka Tema kaugel olla!“ – See „Tema“ oli hääles välja tõstetud, nagu mina seda siin initsiaaliga esile tõstan.

Ning siis astus, vaevalt paar sammu minust, jämeda puu varjust Jeesus välja sellesse imelikku selgesse, öisesse valgusesse, mis veel ikka kui möödalennanud Jumal-lsa järelhelk kõike valdas. Pikk tõmmukarva rüüd kattis tema kõhetut keha, ma võisin ta näojooni selgesti näha. Need ei olnud Thorwaldseni õnnistaja Kristuse, ei ka Adamsoni halastaja Kristuse näojooned, neis kõigis on midagi

tapetud eesti piiskopi Platoni, midagi mõne noore, fanaatilise vene popi näojoontest. See ei olnud ka Uhde saksa, Gebhardti eesti, ega ka Edelfeldti soome Kristus, see oli ehk kõigeenam Albert Kelleri Kristus, pildil: Jairuse tütre surnuist äratamine...

Aastakümneid on sellest nüüd möödunud, ma mäletan seda kõike aga ikka alles veel kui eilset, ja uuesti valdab mind selle pääle mõteldes sama õnnetundmus, mis siis.

GRENZSTEIN.

Muidugi oli mul elus ka kokkupuutumist A. Grenzsteiniga. Kui tema „Olevik“ ilmus, värske, kauni- ja ladusakeeleline – iseäranis hästi toimetatud lisalehed olid võitvad – kuis sai keegi selle mõju vastu külmaks jääda, olin värssi üks „Oleviku“ vaimustatuist kaastöölistest. Elukoha kauguse pärast muidugi sagedaid isiklikka kokkupuutumisi ei saanud olla. Mäletan, et kord Tartu juhtudes toimetuses käisin, kui see veel kuski ülejõe madalas majas asus. Jäeti mind ka lõunale. Lõunalauas puutusin esimest kord kokku K. E. Söötiga, kes seekord „Oleviku“ juures ametis oli; teisi osavõtjaid ei mäleta, Grenzsteini ennast ei olnud. Anti lihtsat, maitsevat talupoja toitu – sealihaga kartulisupp, kõik.

Tähtsaim mu kokkupuutumistest Grenzsteiniga oli küll kõigeviimane. See oli siis, kui tal oma uus maja Toome veerul valmis ja Grenzsteini iseteadvus, vist alles eneselegi teadmata ja meist, tema sõpradest, ka veel märkamata, juba suurusehullustuseks oli muutu-

nud, kui ta oma suurema osavuse ja üleolevusega nagu raudkull K. A. Hermanni juba surnuks oli nokkinud ja nüüd uuele tõusvale tähele Jaan Tõnissonile, kes „Postimehes“ ühe hoobiga rahva südameid oli võitnud, kallale langes. Meie, mõlema lehe lugejad ja ainult üht, Eesti edenemist silmas pidajad, meie ei suutnud sellega leppida, ja nõnda sõitsin nimelt Tartu, Grenzsteiniga suusõnal rääkima ja teda enesetaltsutamisele manitsema.

Grenzstein võttis mind lahkesti vastu. Ma ei saanud veel oma juttu alata, kui teda silmapilguks trükikotta kutsuti, ta sinna aga pikemaks ajaks viibis ja nõnda mul aega jäi tema kirjutuse toas ringi vaadata. Väga mõtlema panevalt torkas mulle, suurele raamatute sõbrale, kohe silma, kui vähe Grenzsteini töötoas raamatuid leidus. Sääl oli vaevalt muid kui neid, milliseid tema oma suuremate tööde jaoks, nagu „Tori põrgust maapõhja“, „Elumaja ehe“ ja t., tarvitanud oli. Selle järele otsustades pidi Grenzsteini silmaring küll väga piiratud olema, mis minu lugupidamise temast äkki mitu kraadi allapoole surus. Veel enam kaotas Grenzstein, kui mul silm (mulle oli otse tema kirjutuslaua kõrvale iste antud) laua nurgal lebavate täiskirjutatud lehekeste pääle langes: kohe päälmine leht oli ilusate sõnade, fraaside ja lööklausete ülesmärkimisi täis. Mis neist maha oli kriipsutatud, need olid mul juba viimasest „Oleviku“ juhtkirjast tuttavad, mis veel mahakriipsutamata, need tulid vist küll järgmises juhtkirjas! (Nõnda ka oli.) Kõik Grenzsteini toredad ja silmipimestavad juhtkirjad ei olnud siis mitte spontaanselt südamest välja voolanud, vaid see ilutulestik oli nähta-

vasti ainult virtuooslik, kokkukorjatud ilusate sõnadega shongleerimine.

Kui siis Grenzstein tuli, olin ma õieti juba tema vastu jahtunud, aga seletasin temale kõik mispärast olin tulnud. Ütlesin temale ette, et kui ta sedaviisi edasi lõhub, võib ta enese küll väga üleoleva tunda, aga enese ka varssi üksi ja mahajäetud leida,, üksi nagu vana kotka lumisel mäetipul, kelle eest kõik end kõrvale hoiavad.

Grenzstein proovis siis küll minu kallal oma kõneosavust, aga varssi oli küll mõlemale selge, et meie vahele pragu oli löönud, mida enam võimalik ei olnud kittida.

Pärast leidsin Grenzsteini enne surma avaldatud päevaraamatus selle meie viimase kohtamise kohta inetu märkuse, mis mulle veel enam kinnitada aitab, mis mees ja vaimulaps Grenzstein õieti oli.

PÄRNU.

On ju kõik tähtsuseta asjad ja asjakesed, millest jutustan, anekdoodid, aga peavad aitama aega ja inimesi seletada nagu nad olid. Mälestusi Pärnust on mul, kuidas seda võtta, vähe ja palju, ma vist poisikese põlves Pärnu ei sattunudki. Ei olnud sinna midagi asja, enne kui – nekruti komisjoni ette tuli minna. Pärnu oli minu kodukohast 80 v. kaugel, oli küll maakonnalinn, aga kohtute ja valitsuse asutuste poolest kuulusime, nagu varem juba öeldud, enam läheda Viljandi alla. Pärnu oli kaubalinn, sadamalinn, tema ülemere kauplemine oli arvatavasti suurem kui Tallinna oma, – tema tagamaa oli suurem, rikkam, oli lina-

kasvatajate maa. Sellepärast sääl need suured kaubakontorid oma suurte lina-, vilja- ja soola- aitadega: Schmidt, Barlehn, Jacob Jacke, Bett j. t. (rahva suus Mitti, Perli, Jaki kuntrud), sellepärast Pärnu viivate maanteede ääres, mis alati voorisid täis olid, need ilmatu suurte reialustega pikad, mudased kõrtsid, sellest Pärnu selleaegne rikkus.

Isa jutustas: Enne olnud talumeestel linnas igal oma tuttav kaupmees: „Suur-Karu“, „Väike-Karu“, „Jänes“, „Ilves“ jne. (nimed nende poesiltide järele), kellele igamees oma müüdava kaubanatukese, nagu linad, viinud; vilja pole müüa ulatunud. See sündinud nõnda. Kui mees oma koormaga kaupmehe juurde jõudnud, võetud teda vastu kui oodatud külalist, aetud koorem hoovi ja mees päästetud kõigest vaevast. Hobu pandud tal talli, koorem võetud päält, ilma et kaalust, hinnast või muust vähematki juttu oleks tehtud; mees juhatatud „sõbratuppa“, missugune igal kaupmehel talumeeste jaoks valmis ootamas olnud. Tulija pääle vaadatud kui pikemaks ajaks, vähemasti mõneks päevaks, külla tulnud kaubasõbra pääle, söök ja jook – heeringad, siirupiga susla, toopõlu, tubakas olnud prii, võta niipalju kui tahad, ela ja ole rõõmulan. – Kui mees teisel päeval või nii kojusõidust rääkima hakanud, ei ole sellest juttugi teha lastud, seda juttu tulnud enne mitu päeva ajada, siis alles päritud järele, kas mehel ka mõnda kaupa, soola, rauda, nahka või nii koju kaasa võtta vaja. Kui see ka valmis olnud pandud, siis kutsutud mees tuppa ja makstud talle toodud kauba hind ilma iga tingimiseta ja kauplemiseta peo pääle ja antud naisele kaasa viia rätik ja tütrele põll

veel päälekauba kingituseks. Kõik sündinud puhtal kristliku usalduse alusel, mingit pettust ega ülelöömist pole olnud. Ja mees tulnud teisel aastal kindlasti oma kaubaga jälle.

Minu nooruspäevil ei olnud see enam nõnda. Siis olid Pärnu kontoritel maal omad ülesostjad ja linade kokkuvõtjad kaubasellid („kommiid“), kes kuski paremas talus korteris olid ja laialt elasid. Ehk, linade ülesostmist toimisid ka mõned targemad ja jõukamad talumehed, kes linasortide tundmisega toime said. Need (viimased) said siis kontorist raha ette ja neile teatati linade hind, mis nad võisid maksta, need sõitsid talvel talust tallu, ostsid linad üles, võtsid kodus kokku ja voorisid Pärnu. Mis nad linade hinna ja sordi suhtes vahepäält teenida oskasid, oli nende võit, linad võeti kontoris praakeri läbi vastu. Olid nüüd linahinnad vahepääl tõusnud, läks ülesostjatel hästi, kontor lasi neid teenida. Olid aga hinnad langenud (või ka mitte, kes seda teadis!), praagiti kaupa kõvemini ja mehed jätsid püksid. See oli kui hasartmäng, mis himu tegi, kaotustest hoolimata katsusid mehed teisel aastal jälle, kas paremini ei lähe. Ja ehk läkski. Kontor mängis nendega nagu kass hiirtega, hoopis ära ta neid ei hävitanud, tal oli neid ju vaja. – „Usk ja arm aga oli otsa saanud.“

Kui linad Pärnus kokku võeti, ega nad siis kohe veel laeva laadida ei kõlvanud, neid puhastati, seoti, praagiti veel uuesti ümber, tehti väljamaa nõudmise järele müügivalmis. Seks olid kontoritel aitades sajad naised ja tüdrukud ametis. Kui aga väljamaal linahinnad langesid ja kontoriste endid möödapüksesaa-

mine ootas, läksid kõvasti kinnitatud linad aitades põlema. Oli kindel arvamine olemas, et linad, kui nad hiiglaladudes kaua kuhjuvad, iseenesest palavaks lähevad ja tuld võtavad.

Linn oli alles väike, oli see, mis praegu kesklinna nimetuse alla käib, ehk küll seegi nüüd veel maapoole külge palju juurde on kasvanud; suured alevid olid alles olemata, need tulid juurde Waldhofi vabrikuga. Kesklinna majad olid enamasti kaubakontorite omad, nagu ka ju terve linn enamasti neist kontoritest elas ja ära rippus. See oli täielik saksa, mis siis veel üle jäi, kadakate linn, ainult töörahvas olid eestlased. Seisuste vaheseinad olid kõvemad kui kõvad. Kontoristidel – need olid need vürstid – oli oma „Musse“, linnast väljas pargis, kus suveõhtutel ka muusika mängis; see on nüüd maha põlenud ja Pärnu kauplemise tagurpidimineku järele ka üles ehitamata jäänud. Järgmistel, kaupmeestel ja nii, oli oma „Bürgermusse“, kus hoo vaheajal mõnikord ka Riia teater etendusi andmas käis; veel enam vähemate jaoks vist oli oma „Gewerbeverein“, aga see oli ainult Tartu ja ka Viljandi „Handwerkervereini“ vari ja ei võinud undki näha Tartu „Handwerkervereini“ hiilgusest, kus käsitöölised vaevalt mingit, „literaadid“ aga peaosa mängisid. Eestlastel oli oma „Endla“, lauluselts, kus vahel ka tantsu keerutati, ka puhvet oli. „Endlasse“ aga paremat sorti kadakad oma tütreid ei lubanud minna. Pääjoomakoht oli – merimeeste ja sissesõitjate jaoks – sadamas Norrenbergi hotell, kus Pärnu saksad õhtuti kokku oma

rumpunshi joomas ja preferance’i löömas käisid – rumpunshi, seda tuttavat merimeeste jooki, valmistatud „Jamaika“ rummist, mida müüdi Riias villitud kuuekandilistes pudelites, sildiga, mille pääl puu all puhkajad jahimehed tipsutamas, – nüüd kättesaamatus hinnas, kui teda üldse saada on. Norrenbergi lokaali frekventeerinudki ka see tuntud, natuke kitsi raehärra, kellele tema kõrge seisuse pärast kunagi valmis prepareeritud punshi pole anda juletud, vaid kellele viidud ikka palav vesi, suhkur ja rumm, et las tembib ise oma maitse järele. See tempinud siis ka ja pole kergesti oma maitset tabanud, vahel saanud see liig kange, vahel lahja, vahel mitte küllalt magus. Ta mekkinud ja mekkinud, vahel rummi, vahel vett juurde valades, vahel suhkrut lisades, nõnda et ta alati kaks klaasi saanud aga ühe eest maksnud.

Meil, koos kolme kihelkonna, Halliste, Karksi, Saarde, nõndanimetatud „III Pärnu väeteenistuse kantoni“ vallavanematel ja kirjutajatel tuli iga aasta kord Pärnu teekond ette võtta, nekrutisi andma minna. Ikka novembrikuul, kus Pärnu maantee oli põhjata, vihmast vedel kuni üle rattarummude, mõnikord ei saanud ei reega ega ratastega, – tee teadagi nekrutiealisi poisse ja nende saatjaid täis. Mina ja mu kolm vallavanemat sõitsime siis ikka, kas üüritud suures „plaanvankris“, neli palgatud hobust ees, kumm pääl, latern laest alla rippumas, suurem moonakast keskel ja me ise selle ümber kikerdamas ja ajaviiteks kaarta mängimas, sest edasi sai samm-sammult,

või ka posthobustega, ka neli hobust ees, – hää jootraha, siis lendas pori üle pää. Kolm päeva kestis see toimetus linnas ja siis rõkkas linn. Nekrutipoisid, need, kellel polnud eesõigust midagi, kellel Poolamaale teenima minek seisis käpuga katsuda ees, jõid meelehärmas oma viimased kopikad maha ja norisid sagedasti vallavanematega tüli, nagu oleksid need süüdlased; „kategooriaga“ mehed, üksikud pojad ja nii, kellel polnud vaja minna, – „kategooriad“ anti aga lõpulikult alles viimasel tunnil enne liisutamist – need trimpasid oma viisi. Siis pidi vallavanem, kui tahtis poistega hästi läbi saada, ka väikest „rihvis“ olekut simuleerima.

Penuja vallavanem, Ao Leisson, oskas seda hästi. Ta oli üldse suur hamba- ja vigurimees. Kord komisjoni õue pääl tikkus üks Pati valla poiss, juba päält näha huligaan ja kakleja, Leissoniga tüli norima, vägisi ja vägisi. Kui asi juba õige liiale läks, põrnitses Leisson poisile tõsiselt otsa vaadata, nagu mõõtis teda silmadega. Siis võttis ta rahulikult tikutopsi taskust ja pani ühe tiku maa pääle maha. Põrnitses poissi uuesti ja pani umbes poisi pikkuse järele teise tiku maha. Tülinorija jäi vaatama. „Kae,“ ütles Leisson, „kui sa mind rahule ei jäta, siia tuleb su pää ja siia su jalad.“ – Poiss lõi kartma; Leisson oli pikk kuivetanud mees, kes niisugust võis uskuda, mis ta võtab teha.

Kord kutsus mind Leisson enesega kaasa (poissmehed olime mõlemad): tema leidnud kuski möödaminnes ühe maja, ei mäleta enam missuguse, õue pääl ühe isesorti kana, selle tahtvat tema enesele sugukanaks osta, tulgu

mina kaasa, aidaku otsida. Läksime, aega oli. Me küsisime siis uulitsas, kuhu Leisson mind viis, iga maja õue pääl ja Leisson seletas igalpool, et tema on siin kusagi näinud musta kana valge tutiga, seda tahaks tema iga hinna eest osta. Kukk tal olevat omal, kana saanud otsa. Õhinal ajasid naised igalpool kanad kokku, ei olnud sihukest, nagu meie otsisime. Naistel kahju. – See otsitava kana jutt oli vist juba meie eel lennanud, või olime ühe kavala naise pääle sattunud – kui jälle ühe õue pääl sedasama juttu kordasime, sääl vastati meile: „Tea mis kana härrad otsivad, võib olla valge tutiga musta kana asemel valget kana musta tutiga.“ Selsamal silmapilgul astus majast preilikene välja, kilkas: „Tere, Leisson !“ – Selgus, et Leisson otsiski Penuja neiukest, kes Pärnus kõrgemas „Töchterschule’s“ õppis.

Leisson sai suuremategi karutükkidega toime. Nekruti-komisjon istus täies landstoa univormis, esimees oli oma kullaga karratud kolmenurgelise kiivri enese selja taha toolile pannud. See kiiver õrritas Leissoni. Meie, vallavanemad ja kirjutajad, seisime ehk istusime komisjoni selja taga, – anti luba istuda. Leisson kibeles ja andis salamahti märku, et ta ühe tüki tahab teha. Ja istuski Audru Pillari kiivrile raskesti otsa. Kargas muidugi kohe üles ja vabandas end tuhat korda, et ta kogemata komistanud. – Ta tegi niisuguse rumala näo pähe, et teda ustigi ja ei tehtudki talle midagi.

Nõnda iga aasta Pärnus käies – läbi said sääl käidud ikka kõik kuivad ja märjad kohad. Ma mõtlen meid vallakirjutajaid. Meil oli ainult

esimesel, liisutamise päeval komisjonis tegemist, pärast mitte enam, nõnda oli meil aega. Olime puha sõbramehed, hoidusime kokku, käisime kampas ja kõik olime laulumehed, oskasime lõbusad olla: Bernakoff, Kurrikoff, Torrym, Ernetz, mina, ja alati leidus ka veel nekrutite hulgast haritud noortest meestest lisa. Joomist ega prassimist ei tulnud ette, aga „hääd olekit“ teha oskasime puha; kuhu kauemaks viibisime, sääl läks laul lahti. – „Musses“ pidasime endid väga tagasihoidlikult üleval, „Bürgermusses“ kukkusime kord laulma kuulust „Kännu kuke“ laulu, mis pärnlastele uus oli ja kangesti meeldis; saksad käristasid shampanjeri välja, kuid meie olime uhked, jõime oma enese klaas õlut. – Kord juhtus „Gewerbevereinis“ „ball“ olema, meie ka sinna. All tantsiti, üleval oli puhvet. Me ei tahtnud tantsijaid eksitada, aga puhvetis sõime õhtust, pärast istusime hulgani ümber ümmarguse laua, kõrge karikasklaas, millesse ainult üks pudel õlut mahtus, keskel. Lasime laulu lahti, ja me võisime hästi laulda. Alt tantsusaalist tuli pärnakaid, vist ikka „kommiid“ olid, nägid meie „olekit“ ja tahtsid kilda lüüa. Meie olime aga, nagu ikka, lähedale pääsematud. Siis tikkusid nad meid pilkama ja pildusid isekeskes sõnu, nagu: „diese Herren sind aus Afghanistan,“ (härrad on Afghanistanist) – oli parajasti Inglis-Afghanistani sõda. Meie omalt poolt riimisime vastu: „an diesen Herren ist garnichts dran“ (neist härradest pole asja). – Saksad tahtsid meile näidata mis nad võivad, tõid eestseisuse: kes meid sisse toonud? Nõudsid meie välja viskamist. Aga ökonom seisis kõvasti meie eest: „die Herren haben

hier verzehrt“ (härrad on siin tarvitanud), on ennast viisakalt ülespidanud jne. – Mis pidi eestseisus tegema? Ta katsus oma mehi vaigistada, ikka ka rõhku selle pääle pannes, et „die Herren haben hier verzehrt“. – Siis kiusas mind kurat, et üles kargasin ja eestseisuselt küsisin: „Mu härrad, palju peab siin „verzehrima“, et Teid välja visataks?“ – Ja, nüüd tegime juba parem ise minekut.

Paaril korral käisime ka „Endlas“. Ei olnud sääl küll hakkamist. Igav. „Vaese rahva õhk“, paremini ei saa ütelda. Ometi on sellest midagi nii uhket kui praegune „Endla“ välja kasvanud.

Pean ma jutustama või jätma, kuidas me kord Pärnus „tingel-tangelt“ tegime? Alevi hotelli „Frankfurt am Maini“ saalis andis „tingel-tangel“ etendusi. Me küll, rahva naeru kartes, sääl ei käinud, aga kord oli meil kojusõiduks kokku räägitud, et pidime kõik tuttavad mõeldud hotelli koguma, et säält üheskoos korraga välja sõita. Varajane hommik, kogumine võttis aega. Me hakkasime väikesel saali näitelaval ka „tingeltangelt“ tegema. Bernakoff oskas ilusaid väike-vene rahvalaule laulda, ka lasi ta oma kuulsa õpetatud puudli Trebongi kunsttükke teha ja kahe jala pääl tantsida, mina tulin kupleedega välja, mõni teine oskas ka veel midagi – saal rõkkas hääst tujust. Ainult sellega oli häda, meil polnud kes laulu klaveril oleks saata võinud. – Tingel-tangeli ettevõtja üleval omas toas oli meie „olekist“ kuulda saanud, tuli appi. Siis läks uuesti lahti. Ja kui siis lõpuks taldreku ümber käia lasime, sai tingel-tanglimees mõni hääkümmend rubla.

See „vana hää aeg“ oli kõik enne venestamise tulekut.

LEIB KÕRGELE LAUDILE.

Vanameister Göthe sõnad: „Vaimud, mis välja kutsusin, neist ei saa ma enam lahti“ – läksid tõeks. Manasseini revideerimine (a. 1884/85) ja venestamise läbiviimine Baltimail (algas vist a. 1888) – ei hakka vist keegi vastu vaidlema, et viimane oli esimese tagajärg. Kuidas see kõik oli ja tuli, seda siin arutama hakata, viiks pikale, arvatavasti torkas Manassein venelasi ninaga selle pääle, et – siin oli küll tükk venemaad, aga mitte vene, vaid Balti sakste valitsus. See ei pidanud kauemini nõnda jääma. Meile eestlastele, „boshe tsarjä hranii“ lauljatele, keda Jakobson oli juhatanud vene keisri kui isa poole üles vaatama, meile andis see „isa“, pääle selle kui ta meid õrritas midagi enesele paluma, palutud leiva asemele kivi. Me palusime muudatusi ja saime nad, aga mitte meie soovide järele. Me palusime koolisid ministeeriumi alla, kõrgemaid, eesti õpekeelega koolisid ja saime vene koolid, me palusime lahti saada sakste valitsuse alt ja saime vene valitsuse alla, sattusime vihma käest räästa alla. Saks oli meile vähemasti meie keele jätnud, mitte küll respektist tema vastu, vaid et see neile nõnda kasulik oli, venelane hakkas meid otsekohe venestama. Saksad tundsid ja teadsid meid ja kui nad landstoa pääl seadusi tegid – kuigi neis seadustes ka ikka oma kasu silmas oli peetud, üht ei saa salata, nende seadused olid alati hästi läbitöötatud ja olude külge passitud, venelased kobasid pimedas. Vene seadused tundsid ainult venestamist, tundsid ainult üht: „der Bien muss“ (Mesilane peab). See „der

Bien muss“ on pärit jutujätkust, kus venelane ja sakslane omi maid kiitnud ja venelane ütelnud, et tema maal olevat mesilased hobuse suurused. Sakslane küsinud, kuidas nad siis taru suuaugust läbi mahtuvat? ja venelane oli vastanud: „der Bien muss.“ – Meie kui ustavad alamad, mida alati kinnitasime, pidime kõik hääks võtma ja „bolshe nitshevo“!

Mõni meist, kes nina otsast kaugemale ei näinud, hõiskaski, näiteks: Mõned suurelt Venemaalt tulnud rahukohtunikud, endid ka suurteks meesteks pidades, katsunud mõisnikuile visiiti teha, aga leidnud nad lähedale pääsematud olevat, – kui siis niisugune oma moonakaga ehk talumehega kohtusse juhtus, kaotas ta kindlasti, – kohtunik kaitses pisemat. Kui esimesed kuuldused niisugustest juhustest levinesid – võitjad ei jõudnud vene kohut küllalt kiita.

Mulle isiklikult tähendas venestamise tulek koha ja leivapalukese kaotamist. Ma ei osanud ju midagi muud kui oma ametit ja – puudus ju vene keel. Teised mu ametvennad tõttasid keelt õppima, mina mitte. Mina olin liig suur eesti rahvuslane, ma ei olnud iial üht haritud venelast näinud ja pidin nüüd venelaseks saama? Mul oli saksakeele äraõppimisega elus juba küllalt tegu olnud, see oli ometi kerge õppida, saksakeelt kuulis ju iga sammu pääl, venekeelt ei kusagi, see tuli koolipoisi kombel raamatust õppida. Kõik see, mis tuli, näitas minu meelest liiga ülekohtune. Eks õpetanud enne inimestele koolides vene keel kätte ja siis pannud see igal pool maksma, aga nagu see nüüd sündis – mis süü pärast pidi äkki niipalju inimesi oma koha kaotama ja leivata jääma?

Ma vandusin siis enesele oma isemeelsuses, nii rumal kui see ka oli: mina seda keelt ei õpi ja kui ma ka nälga suren. Ja käisin ka selle järele.

Kõigeesiti venestati politsei, sillakohus kaotati ära, sellele küll keegi järele ei nutnud. Aasta hiljem tuli kohtute reform; vallakohus jäi, ära kaotati kihelkonnakohus, tema asemele tulid ülemtalurahvakohus ja talurahvaasjade kommissar; muude kõrgemate kohtute asemele tulid rahukohtunikud ja rahukogu, saksakeele asemel muidugi igalpool venekeel. Vallakohus ja ülemtalurahvakohus jäid eestikeelisteks; vallavalitsus võis koduseid asju ka eestikeeles ajada, läbikäimine ülema politsei võimuga ja vallavalitsuse tegevuse järelvalvekohaga, talurahvaasjade kommissariga pidi sündima venekeeles.

Mina tegin nagu teisedki vallakirjutajad, otsisin enesele venekeelt oskaja abilise ja jäin ära ootama mis tuleb. Mõned endised kihelkonnakohtu notäärid, Linde, Weiker ja t., kes niipalju venekeelt oskasid, et venekeelse ametivande paberilt maha suutsid lugeda (mis mina ka ja enamgi oleksin võinud) katsusid õnne ja andsid endid ülemtalurahvakohtunikkude kohtade pääle üles ja said kohad; ülemusel polnud ju kustki sündsaid keeleoskajaid võtta.

Venestamine, kohtute reform – oli läbi viidud. Vallavalitsuse asjaajamise korra jne. kohta jäi maakogukondade seadus aastast 1868 maksma, sellega ei tulnud segadusi; vallakohtute kohta jäi küll ka talurahva seadus aastast 1860 maksma, nagu ka kõik Liivimaa eraseadused tsiviil-asjus maksma jäid, aga kohtupidamise korra kohta ei olnud enam mingisuguseid eeskirju, tuli päris interregnum.

Kuni siis Pärnu-Viljandi rahukogu sellekohase väikese broshüüri välja andis. See oli siis meie olusid tundmata ja teadmata venekeste tehtud seadus, vastand sellele, mis ma eespool landstoa pääl tehtud seaduste kohta ütelsin.

Halliste, Karksi, Saarde kihelkonna valdade talurahva asjade kommissar valis omale asukohaks Pärnu, kauguse pärast oli raske küllalt temaga asju ajada; rahukohtunikud asusid enamasti maale, kus nad enam käepärast olid.

Palgad ei olnud suured, paremad vene-mehed juba siia võõra rahva hulka kohta saama ei tulnud, need leidsid leiba lähemalgi. Aga rahukohtunik, kes Apja asus, öeldi rikas olevat ja oli vist ka enamharitud inimene, see pidas omal kaks hobustki. Isegi kaleshka oli tal, kumm küll pääl aga püstvedrudega; sellega ta meie rahvale küll imponeerida ei suutnud. Missugust laadi meie kommissar oli, sellest pärast.

Üks, arvatavasti mitte kroonu, vaid ametnikkude eneste läbi viidud uuendus seisis selles, et Viljandisse kohe avalik lõbumaja „Krassnõi petuh“ (punane kukk) asutati, mihukest lokaali sääl enne ei olnud. Niisugune asutus oli sel ajal rahva silmas veel väga põlatud ja naeruväärne. Kord, kui Viljandis just parajasti rahukogu istumist peetud, vaiksel suveööl, seisnud „punane kukk“ leekides. Jumaluke, kuidas siis ustest ja akendest särgiväel kohtunikka välja karanud, riided süles! – Lugu ei ole mitte välja mõeldud, vaid on tõesti sündinud, ja niisugused asjad küll uute võimumeeste lugupidamist rahva silmas ei tõstnud. Aga räägime edasi minu kommissarist.

Oh seda asja tundmatust ja seda putru, mis ta tegi! Ja neid „predpissaniaid“! Toon ainult ühe näite. Kommissar tahtis vist oma võimu piirkonda tundma õppida ja vallavalitsustele anti käsk: valmistatagu ja saadetagu kommissarile valla kaart, poogna suurusel paberil, rõnga (sõõri) sisse joonistatud, vallamajaga keskel ja valla taludega ümberringi, nende seisukoha järele looduses, ja iga talu juures olgu verstade järele üles antud tema kaugus vallamajast, kirikutest, koolidest ja lähematest taludest. – Võite arvata missugune kribu-krabu sellest pidi saama, kui vallas oli mõnikord 60–70 talu ja enam. Seda töökest mis siis oli! Mina olin vana kaardi joonistaja ja sain asjaga kuidagi toime. Aga Polli vallaga oli tegu küll, ei mahtunud teine kuidagi sõõri sisse, vald oli kitsas riba nagu vorst, oma 15 versta pikk. Ei saanud teisiti, kleepisin kolm poognat kokku, keskmise pääle lõin selle nõutud sõõri ja sellest käis siis talude nimestik kahelt poolt läbi. Kaart nägi välja nagu linnutee.

Veel üks uuendus seisis selles, et vallavanemate ja tema abide ja vallakohtunikkude puhthõbedased suured ametirahad, mis kandsid Liivimaa vappi (greifi) ja olid unikumid selle poolest, et olid ainukesed mündid, mis kandsid ka eestikeelist päälkirja, (neid kanti rohelise, punase äärtega, vist Andrease ordu paela otsas), ära korjati ja asemele anti kollasest pronksist latakad, mis ruttu määrdisid ja enam puhtaks ei läinud – vallavanemate ja pääkohtumeeste omad samasugusest metallist, kard kee otsas, kaelas kanda, teiste omad nõelaga rinda pista. – Kuhu see kokkukorjatud hulk hõbedat sai, seda ei tea.

AMETIST LAHTI!

Oli ilus suvine aeg-, talurahva asjade kommissar oli Pärnust välja sõitnud vallavalitsusi revideerima. Ta tuli küüthobustega vallast valda ja hirmusõnumid lendasid tal eel: kus oli ta vallavanemad, kus kirjutajad ametist lahti teinud. Ööbinud oli ta ikka vene preestrite juures, viimast ööd enne minu juurde Polli jõudmist Penuja preestri juures. See minu sõber ei olnud ja oli arvatavasti kommissarile kõrvad täis puhunud, et olen rahvuslane ja venestamise vastane.

Selsamal päeval pidas minu juures Polli vallamajas ülemtalurahvakohtunik Rezold kohtuistumist. See elas, kui õieti mäletan, Kilingi-Nõmmel ja toimis vahel nii, et rahvale kergema kätte saamise pärast välja sõitis, siin ja sääl vallamajades ülemtalurahvakohtu istumisi pidas. Oli seesama Rezold, kes on ka ühe väga romantilise Eesti ajaloo välja annud ja vist ka veel ühe teise raamatukese „Tark kohtukäia“. Räägiti, mõeldud ajalugu pole olnudki tema enese kirjutatud, vaid kellegi misjonäri (Tiisfeldti?) pärandusest kuidagi Rezoldi kätte sattunud, aga see ei puutu siia. Rezold oli eluaja Venemaal, Kaukasuses ja mujal tshinovnikuna teeninud, nüüd jõudis ta otsaga eestisse. Ladus mehike, armastas väga kahemõistega anekdootisid jutustada, temaga olime juba hääd tuttavad; tema julgustas – revideeritavad kassaraamatud ja nii – olid mul ka kõik juba kahes keeles – et küll saame kurja kommissariga toime.

Aga sääl ei olnud toime saada midagi, kommissar tuli, kindlasti juba valmis otsus

taskus. Umbes neljateistkümne aastane kehvas riides poisikene oli tal tõlguks kaasas. Läksin ülemusele trepi pääle vastu, nagu ikka revidendile, pikas mustas sabakuues; sellega olin kohe suure vea teinud, oleksin pidanud minema purlaku kombel. Ja siis veel mu lilleline majaesine. Kommissaril enesel oli üll must listriin kuuekene, määrdinud pesu ja pükste tagumik paigatud. Enne kui ta üle läve astus, kärtsutas ta nägu ja tõmbas kolm korda läbi nina õhku (nagu koer, kui auku kraabib ja nuusutab, kas sääl all hiire haisu on), siis rääkis ta need kaks sõna: „Nemetskoje vlijaanie!“ (Saksa õhk). – Oli hõreda halli habemega ja napsininaga, värisevate kätega vana mehikene, Selesnov oli ta nimi.

Asus ka kohe kohtulaua äärde istuma ja käratas, miks ei olevat raamatud lauale valmis pandud. Tahtsin temale seletada, et praegu lõppes siin kohtu istumine ja et raamatud silmapilk teisest toast toon, kuid sain kõiges ütelda: „Vinovat… (vabandage), kui ta mul juba sõna suust võttis ja käratas: „Vinovat on juba süüdlane, olete ametist lahti tehtud!“ – Sellest silmapilgust olin temale õhk ja ei teinud ta minuga enam tegemist.

Raamatutesse kommissar ei vaadanudki. Vallavanem oma abidega ja magasi-aidamees lasti laua ümber ritta astuda, nende taga seisid volikogu liikmed. Kommissar pani meestele tõlgu läbi küsimuse ette:

„Kes on kõigesuurem vallas?“

Mehed vaatasid üksteise otsa, keegi ei mõistnud, mis niisugune küsimus pidi tähendama. Üks nimetas Tiri-Antsu. See oli pikk

mees ja kõige pikem üle valla, kirikus vaatas ta alati üle teiste inimeste pääde.

Seda vastust pidas kommissar pilkamiseks ja sai kurjaks. Vastas siis ise küsimuse ära, sest et keegi õiget vastust ei teadnud:

„Volikogu on kõige suurem vallas. Volikogu teeb otsuse, vallavanem täidab ainult.“

Järgmine küsimus oli, kas on vallas keegi, kes venekeelt oskab.

Üks nimetas valla vahimeest, see oli olnud õigeusu külakoolmeister, oskas aga ainult vene-keeli vanduda. Sellega ei olnud hakkamist.

„Kas siis kedagi ei ole, kes kroonut on teeninud?“

Volikogu hulgas leidus niisugune noorem mees. See lasti ette astuda, ja seisis kui kroonumees sirgelt kui tikk. Sellega peeti kohe eksam.

„Kui vana?“

„Tritsat ljet, vashe võissokorodiu!“

„Kirjutada oskad?“

„Totshno tak, vashe võissokorodiu!“

Kanditaat oli leitud, mehele pakuti vallakirjutaja ametit. No kui ta kirjutada oskas.

Aga mees vaidles kahe käega vastu, nüüd juba eesti keeles, pika jutu jaoks tema venekeel ei ulatunud: kirjutada ta mõistvat, aga vallakirjutaja ametist ei olevat tal aimu. Ei aidanud ka, et kommissar trööstis, et küll amet ise õpetab.

Ei puudunud palju, mehest oleks kirjutaja tehtud. Et ta aga sugugi järele ei leppinud, lubas kommissar ise kirjutaja otsida ja saata.

Siis sõitis kommissar minema ja – Nuia preestri juurde öömajale. – Sellega olin sõbralikul jalal.

Aga öösel oli sinna tulnud kirikuvanem Romanzov, endine paunakandja harjuke, nüüd rikas kaupmees Nuias. Oli muidugi koos tipsutatud ja kirikuvanem oli Karksi vallavanema pääle, kellega ta vingamees oli, kaevanud.

Teisel päeval oli vallavalitsuse revideerimine Karksis. Seda toimetati juba põhjalikumalt. Väljaminekud kassaraamatus seati kviitungidega kõrvuti. Kellelegi oli posti kaudu raha saadetud. Summa enese üle oli postikviitung olemas, aga väljaminekuks oli kirjutatud veel „5 kopikat laki eest“, selle üle kviitungi ei olnud. Asi oli nii, et raha saatmise juures postkontoris pandi kiri viie suure laki pitseriga kinni, seks pidi kirjasaatjal lakk kaasa toodud olema, kui ei olnud, võeti laki eest 5 kop., mille üle kviitungi ei antud.

Kommissar kargas üles ja kiskus vallavanemal oma käega ametimärgi kaelast. Vallavanem (Jaak Wink) oli pikk mees, kommissar aga lühike ja vihane nagu ta oli, toimis ta seda asja ägedusega. Ametiraha pael ei tulnud nii kergesti habeme alt üle pää maha, Wink sai natuke kägistada ja aietas.

Lõpp: vallavanem ja kirjutaja tehti ametist lahti.

Kolmandal päeval oli revideerimine mu kõige pisemas vallas, Pöögles. Sääl oli mu vend Jaan koolmeister, ja valla- ja koolimaja üksteise lähedal. Vend oli kavalust pruukinud, oli vallamaja juurde lipu vardasse lasknud tõmmata ja vallamaja läve pärgadega ehtinud, – kommissar oli koguni teine mees. Kõik läks hästi, ei tehtud lahti ei vallavanemat ega kirjutajat. Etsekae, väikesed asjad aga suured

tagajärjed. Kommissar oli imelahke. Tegigi otsuseks, et Pöögle ja Polli vald tulevad ühendada, keskpunktiga mitte Pollis vaid Pöögles. Pöögle oli aga Polli kõrval härjapõlvlane ja keskpunkt oleks väga ühendatud valdade ühe ääre pääle tulnud. Sellest kommissar ei hoolinud. Aga Pöögle mehed ei tahtnud selle ühendusega päri olla, Pöögles olid vallmaksud alati vähemad kui Pollis, Pöögles olid valla hooned korras, Pollis olid suured koolimajade ehituste võlad tasuda. Siis jäi asi nõnda: ainult Polli ja Pöögle vallakohtud ühendati, kohtu asupaigaks Pöögle vald. – Selle vastu Pöögle mehed ei olnud, oli ometi suur au Pööglele.

Siis tegi kommissar ettepaneku: valitagu vallale uus venekeelne nimi. Mina panin ette Pööglet kommissari enese nime järele Selesnovka vallaks nimetada. See meeldis kommissarile, ta ei märganud pilget, andis aga siiski nõu valda parem keisri mõne suguvõsaliikme nime järele nimetada. Nägin et asi kippus hulluks minema ja andsin mõtelda, „kas ei ole siiski parem vana nime jätta, kuna see vene ajaloos ette tuleb ja ümbernimetamine ajaloo segi ajaks“. See oli küll puha vale, aga kas kohutas kommissari ära, või jälle tahtis ta näidata, et ajaloost ka midagi teab ja seda pühaks peab, – vallale jäeti vana nimi alles.

Nii siis. Karksis ja Pollis olin ametist lahti tehtud, Pöögles ametisse jäetud. Pöögle palk oli aga nii väike, et see üksi kedagi elatada ei võinud.

KUBERNER OLI TEISTSUGUNE MEES.

Nõnda me Wingiga oma asja ometi ei võinud jätta. Kommissar allus otsekoheses joones kubernerile, tuli selle juurest õigust ja abi otsida. Oli küll peljata, et sellest midagi välja ei tule, et venemees venemehe silma ei noki, päälegi kuna kuberneril venestamise poliitika suhtes ka omad eeskirjad said olema ja ta juba loomulikult, valitsuse prestiishi pärast oma ametnikka kaitsma pidi. Kuid katsuda tuli ometi.

Oli vaja advokaat otsida, kes kaebtuse ja palvekirja oleks teinud.

Nüüd oli aga ja on ehk praegugi asi nii, et advokaatide hulgas on häid tsiviliste ja kriminaliste, aga häid administratiiv-asjade tundjaid vähe. Vähemasti ei olnud Viljandis niisugust. Oleksin ju vahest ise kõigeparemini oma enese advokaat võinud olla, aga vene keel! Kust tõlkijat leida, kes keerulise asja õigesti edasi annaks, mille ainsa võõriti sõnaga ära võis rikkuda. Oli ju ülemineku aeg ja advokaadid ise ei osanud venekeelt.

Oli parajasti kirikuõpetajate tagakiusamise ajajärk, pooled pastorid olid kohtu all: kes oli segapaaride lapsi ristinud, kes segapaarisid laulatanud, kes veneusust luteri usku üleminejaid leeritanud ja armulauale võtnud, kes jutluses mõne sõnaga vene usu ja poppide vastu vääratanud. Popid olid valvel, nende nisu õitses, iga niisuguse „eksimise“ juures olid nad kaebtustega käepärast.

Ei saa sellest hästi mööda, pean tollest hullust ajast mõne kentsaka juhuse siia vahele põimima. Et nad ka kuski kirjas oleksid ja hoopis unustuse merre ei kaoks.

Vanakal abielupaaril, mees vene, naine luteri usku, oli veel hiline laps sündinud. Vanemad lapsed olid neil kõik luteri usku ristitud, see viimane pidi nüüd seaduse järele, kui segaabielust sündinu, veneusuliseks ristitama. Ei olnud midagi teha. Siis olid vanemad, kavalad nagu meie inimesed mõnikord on, mõtte pääle tulnud, kuidas asja toimetada, et trahvist pääseda. Nad olid hädaristmist simuleerinud. Mees oli nagu kord ja kohus popi järele sõitnud, naine kodus aga seni kirikuvöörmündri toonud ja lapse luteriusuliseks ära ristida lasknud. Kui nüüd popp pärale jõudnud, olnud ta muidugi väga vihane ja tahtnud last üle salvida, millele aga naine kõvasti vastu seisnud ja seletanud: laps olnud suremas, ta ei ole ometi võinud teda ristimata surra lasta, ja imelikul kombel saanud laps ristimise läbi nagu jõudu juurde ja jäänud ellu. Ja mis ristitud on ristitud. Popp pole midagi parata võinud, aga annud naise kui ka ristija kohtu alla. Kuid kohtu ees seletanud naine: tal olnud õigus last luteriusuliseks ristida lasta. Tema olevat luteriusuline ja laps ei olevatki tal oma mehega, vaid kellegi teise, ka luteriusulisega. – Küsitud siis mehelt, kas ta’s sellega leppivat, et naine abielu on rikkunud ja kas ta ennast temast ei lahutavat? Mees kehitanud õlgu, ütelnud: „Kakskümmend aastat ja enam oleme koos elanud ja üksteisega hästi läbi saanud, ta on mulle alati hää naine olnud, kuidas ma’s nüüd selle ühe korra eksimise pärast..! Kristus käsib meid seitsekümmend seitse korda andeks anda…!“

Teine kord seletanud niisugune kohtu alla antud mees kohtus, et tema olevat ikka luteri-

usuline ja luteriusuliseks ka ristitud. Küll tulnud, kui ta alles poisike olnud, popp majja ja salvinud tema vanemad veneusulisteks, aga kui popp teda ka salvida tahtnud, olevat tema seda laia kuuega, kangesti habemikku ja karvast meest kurjasti kartnud ja hirmuga, pää ees, jalad järel, rehe ahju pugenud. Säält katsunud popp teda küll jalgupidi välja kiskuda, aga ei ole teda kätte saanud ja toimetanud siis tema keha tagumise poole kallal küll pintsliga, aga seda tema õigeks salvimiseks pidada ei saavat.

Kohtualustel pastoritel oli Riias ühine advokaat, ei mäleta ta nime, vist Moritz. Harutasime Wingiga, et see mees, kui ta pastorite poliitilisi asju ajab, ometi ka maa administratiiv-korda hästi peab tundma. Sõitsime Riiga selle juurde. See kuulas meie asja osavõtlikult ära, aga oli õiglane mees ja ütles kohe, et tema administratiiv-asjus kodus ei olevat, andis meile nõu kellegi teise noore advokaadi (vist Raudit’i?) poole pöörda. See oskavat selgesti eesti keelt ja olevat kauemat aega ise kuberneri kantseleis ametnikuna teeninud; kui keegi, siis teab see mees, kuidas meie asja kuberneri juures ajada tuleb.

Läksime selle juurde. See kuulas meie asja ära, oli valmis meie asja ajama ja käskis meid teisel päeval kaebtuse kirjale allakirjutama tulla.

Nüüd oli aga kuberneri kantseleil ja kubermangu valitsuses palju osakondi ja kui Raudit meile valmistatud palvekirja ette luges, selgus kohe, et Raudit küll selles osakonnas, millele meie asi allus, mitte ei võinud teeninud olla, temagi asjatundmatusest saime kohe aru. Sele-

tasime temale siis asja uuesti ja ta lubas järgmiseks päevaks uue palvekirja valmistada. Aga seegi ei saanud hää. Siis läksin ma ja kirjutasin võõrastemajas palvekirja eestikeeles ise valmis (tarvilikud seaduse raamatud olid mul kodust kaasa võetud, ja hää nurgaadvokaat ma ju olin), viisin Rauditi kätte ja palusin seda nüüd sõnasõnalt tõlkida. Raudit ei leidnud põhjust minu kirjas midagi muuta ja nõnda sai see kubernerile esitatud.

Ja ime sündis. Juba mõne päeva pärast saime kodus teate, et kuberner oma ametniku iseäraliste asjade jaoks (Beamter für besondere Aufträge) Karksisse välja saadab vallavalitsust revideerima ja asja uurima.

See tuli, revideeris kõvasti ja oli kohe näha, et ta oma asja põhjani tundis. Meie asjaajamine leiti kõigeparemas korras olevat. Ka tunnistusmehi kuulati üle, kes kommissari toimimist päält olid näinud. Teatud 5 kopika kohta muigas ta, ka olid meil tunnistajad käepärast, kes teadsid tõendada, et postkontoris laki eest raha võetakse ja selle üle kviitungi ei anta.

Veel suurem ime sündis. Nädala pärast oli meil kuberneri otsus käes: meie Wingiga ametisse kinnitatud, kommissar, Selesnov jalapäält ametist tagandatud. – Õigust oli maailmas veel küll ja küll.

Uus kommissar Vladimirov, kes Selesnovi asemele tuli, oli täiesti haritud inimene; narrikatel nõudmistel ja vägivaldsel venestamisel oli lõpp, niipalju kui see teda puutus. Ta oli inimene, kelle nina ümber mitu tuult puhunud, ja jutustas ise, et ta Ameerikas reisides sääl korra ka mustatöölisena raudtee ehitamise juures mulda oli pidanud kärutama.

Vallavanem Wink, jälle ametis – riukamees nagu ta oli, oli siis kord ka oma päälekaebaja kaupmees Romanzovi püksid hetkeks kaksteistkümmend lööma pannud. Ta oli, mitu meest kaasas, vihase näoga poodi tormanud, leti ette astunud ja Romanzovile käratanud: „Anna ohja nööri!“ Romanzov kahvatanud näost valgeks, pugenud oma sellide seljataha ja hädaldanud säält: „Saa’ njätä iki, saa’ njätä mis ta nööri taha tjetä! Mina istu siin oma poodi, oma ljeti taga, temä tule sissi: anna njööri! Saa’njätä mis ta njööri taha tjetä!“ – Vink: „Harjuskid hakkan pooma!“ – Romanzov pununud tagalävest välja ja Wink puhkenud suure häälega naerma.

TULI ELU KOGUNI TEISEST OTSAST ELAMA HAKATA.

Ja, seda tuli teha. Amet oli nüüd ju küll tagasi kätte antud ja küllap oleks saanud teda edasi pidada, aga uhkus ei lubanud olla miski hädapulk asjas ja ametis, millest – keele pärast – enam täiesti üle ei ole. Ja keele õppimise suhtes olin endiselt isemeelseks jäänud; kuidas õpid ka üht vihatud keelt, mida sulle vägisi pääle sunnitakse, millega sind õnnetuks tehakse... Aga mis pääle hakata? Ei olnud mingisuguseid väljavaateid, ei olnud ühtki plaani.

Enne oli nii, et vallavalitsuse kui ka vallakohtu kirjutaja amet oli ühine, alati ühe ja sellesama isiku käe all, uue korra järele võisid nad ka lahus olla, oligi näha et, ei tea mis-

pärast, sinnapoole tüüriti. Võib olla, et palgad madalad hoida, et inimesed alandlikumad oleksid.

Andsin vallavalitsuse kirjutaja ametid käest, jäin ainult ühendatud Polli ja Pöögle kohtukirjutajaks ja asusin Pöögle vallamajja elama. Esiotsa. Kauaks sinnagi jäämist ei olnud ette näha, palk oli väike.

Viljandi E. Põllumeeste selts otsis ökonomi, tähendab einelaud oli (teadagi enampakkumise teel) rendile saada. See oli ainuke eesti selts sel ajal, kellel oli oma tore maja, C. R. Jakobsonist ehitama alatud ja pääle tema surma valmis ehitatud. Viljandi mehed pidasid endid veelgi Jakobsoni ajal sinna nihkunud eesti poliitilise elu keskpunkti esindajateks ja oligi nende põllumeeste selts teiste omasuguste seast kõigetegevam ja tema igaaastased näitused kõigesuuremad ja tähtsamad. Olin seltsis hulga aastaid elavalt tegev olnud, vahel ka kui eestseisuse liige. Sõbrad andsid nõu koha pääle kandideerida, teati, et endine ökonom sääl jõukaks oli saanud. Ka olid Viljandi mehed sellega väga päri – mind sinna saada, lootsid minu tegevusest seltsile toetust ja vähemasti seltsimajja paremat korda ja puhtust. – Koha ülevõtmiseks oli hulka raha vaja, selle poolest tuli mulle seltsi esimees, palav isamaalane, Aidu mõisa pidaja Heinrichson appi. Mul eneselgi oli soov ja arvamine, et saan sääl „rahva kasuks“ midagi ära teha. Ametiga arvasin kuidagi hakkama saavat, see ei olnud ju lihtne kõrts, kuhu iga joodik võis jooma käia.

Nõnda siis tuligi, minust, kirjakoist, poliitikamehest ja mis te muidu veel tahate, saigi lõpuks ei ikka muud kui kõrtsmik.

Suur, ilus seltsimaja seisis väga ilusal kohal, mäekaldal, kust kena vaade Viljandi järve pääle, aga oli linnast väljas. See ei olnud möödaminnes sisse astuda, sinna pidi nimme minema. Sääl ei saanud suupistete poolest kena letilauda pidada, inimesi käis vähe, aga ometi pidi midagi anda olema, kui keegi tuli. Lisaks tuli, et ma asja sugugi ei osanud ja perenaist ka ei olnud. Kuid käidi siiski, päris rahu ei olnud ööl ega päeval. Kes kaugelt Viljandi juhtusid, tulid veel ikka uut ja kuulsat seltsimaja (Jakobsoni ausammast), teised uut ökonomi vaatama. Viljandi seltskondlik ühisus „Koit“ oli ka sääl korteris, selle liikmed käisid õhtuti piljardit mängimas, nädalas kord laulu harjutamas. Oo, see oli alles õige lauluselts, sääl ei õpitud laulu ainult kontserdi jaoks, sääl käidi koos tõesti enese lõbuks laulmas. Mõnikord istuti koos suures saalis pika laua ümber pimedas ja lauldi, et küll sai, ehk teinekord vaiksel suveööl väljas suure veranda pääl. Laulud olid kõik nõnda kätte õpitud, et lauldi pääst; neil oli väga hää laulujuhataja, lihtne inimene küll, aga tubli muusikamees, Raudsepp. „Koit“ oli ka agar näitemängu etendama, vahel pandi tantsuõhtuid, ka tantsu kursuseid toime. Ta oli üldse väga teorikas, selle eest tuli tal küll tänada oma esimeest, tulist isamaalast ja igas tükis eeskujulist inimest, vaskseppa Laksberg’ki, kes minulegi einelaua suhtes oskas näpunäiteid anda. Vananev poissmees oli ta. Oli olemas neiu, keda ta oleks võtta tahtnud, kes oli teda väärt ja kes omas südames ka ainult temale elas, aga nad ei saanud selle üksteisele ütlemisega hakkama. Seni kui see siiski korda läks,

neid paari panna. – Oo, sääl oli hulka kenu noori mehi, mõndel neist on õnne olnud ja nad on nüüd rikkad ja lugupeetud mehed: tikuvabrikant Pohl, suurärimees Tõllasepp, maaler Vihvelin ja palju teisi, aga oli ka neid, kes ei saanud rikkuse rohelise oksa pääle, nagu mu hää sõber, raamatukaupleja ja luuletaja A. Rennit. Aga oma viisi õnnelikuks inimeseks tuleb tedagi kiita, kes teda tunneb, armastab teda.

Põllumeeste seltsis olid tähtsamad: eespool nimetatud Heinrichson, Holstre mehed Massumõisa Peeter Ainson (kreiskooli haridusega, aga käis siiski punaste pookadega Holstre vammusega), Juhan Ainson, Hain Henno, Nõges, Lellepid ja t., ei mäleta kõiki nimetada; Sakala vana kuulsus ja traditsioonid olid häädes kätes.

Suurpäevad aastas olid näituse päevad, need pidid mulle ka aasta rendi ja suure maja kütte ja puhastamise kulud tooma. Ah, mis niisugune näitus tegelastele tööd andis, siis kihas seltsimaja juba mitu päeva enne näitust. Ja kui vaimustavad ja omal viisil luulelisedki olid need päevad. Sellest üks meelde jäänud pildikene:

Näituse tegelastest jäi hulk seltsimajja ööseks ja magasid suures saalis, kes siin, kes sääl nurgas, kes näitelaval, kes koori pääl õlgedel ehk põhukottidel, kuidas keegi sai. Juhtusin kord pimedasse saali. Kostis kustki imeilus neljahäälega laul, neli inimest laulsid. Saali eksitava vastukaja pärast ei saanud otsa pääle, kust nurgast laul tuli. Hakkasin lauljaid otsima. Laul rauges. Aga kui otsimise jätsin, algas see jälle. Nüüd arvasin leidvat: hääled tulid

ülevalt koori päält. Jooksin sinna. Aga sääl näis rahulikult magavat tuntud näituse tegelane, punase täishabemega talunik oma perekonnaga.

Ja ometi olid nemad olnud need lauljad: tütar tiiskanti, noorem poeg altot, vanem poeg tenorit, vanamees ise bassi.

Kas aitavad meid kõrgemad helikunstikoolid ja konservatooriumid veel kord niikaugele, et jälle Eestis nii, perekonnas, laulu kultiveeritakse? Oh ei, ka Mart Saar mitte. Teie kunst on kõik linnarahvale, massi jaoks ei ole teil midagi. Aga et enne igas küla koolimajas lauldi ja laul säält kodudesse laiali levines, seda tegi see vana – külakoolmeister.

Muidugi hakkasin ka mina õhinal näituse tööst kinni. Oma hää, ütleme parema maitsega näituse välimuse ilustamise, näituse dekoreerimise suhtes. Käis hiljuti ajalehtedest sõnum läbi, endise põllumeeste seltsimaja (nüüd gümnaasiumi) pööningult leitud koli hulgast väga pikk, ahtake, kangalaiune valge lipp, arvatavasti Jakobsoni ajast pärit, suure päälkirjaga: „Saha ja sirbiga võitle mu kodumaa!“ (Grenzsteini sõnad), ja murtud selle kallal pääd, millal ja kus küll niisugust lippu võis olla tarvitatud. See ei olnud mingi lipp, see oli minu maalitud dekoratsioon, mis näituse ajal pärgade keskel suure rõdu ühest sambast teise oli tõmmatud.

Ja näitus ise! Viljandi meeste uhked hobused! Perenaiste kangad! Ei ole ma pärastistel näitustel enam näinud nii palju ja nii ilusat kodukootud bukskini! Nüüd võib ju näitustel ja Tartu laatadel ka palju kodukootud riiet näha, see ei ole enam perenaiste käsitöö, see on vabriku ja inimeste töö, kes sellega ennast

elatavad, ehk sellega äri teevad. Engest proua Kurriku kahe ja kolmekordsest korrutatud lõngast kangad juba üksi! –

„Koidu“ piduõhtute jaoks kirjutasin paar näitemängukest ja seltsi aastapidu aitasin piduruumi ja pidulaua ehtimise poolest kenaks teha, nii et veel aastate järele „koitlastega“ kokku saades seda kui sündmust mäletati. Praegu, selle aja pääle tagasi mõteldes, tuleb meelde, et mind seekord vaimustusega käte pääl ümber pidulaua kanti. Imelik, olen elus nõnda ja teisiti alati püüdnud üht ja teist ära teha – käte pääl kantud on mind ainult see üks kord. Vist on siis see minu seekordne tegevus olnud mu suurim teenus elus.

„Sakalat“ toimetas seekord päris tubli mees, Jüri Peet, kelle kätte leht Jakobsoni pärijate käest ostuteel üle läks. Jüri Peet oli aga juba suremas (tiisikus), tegelikult toimetas lehte Karl Krimm, vaimukas inimene ja luuletaja, ei halvem ega parem kui teised selleaegsed; Krimm oli ka tiisiku küüsis ja alati haiglane, aitasin teda mõnikord „Sakalat“ teha, kirjutasin sinna pääle muu paar uudisjutukest, mis ka sinna on maetud. – Nii et õiget „õkonomi“ minust ikka ei olnud, ei olnud kõrtsmiku meelt.

VILJANDI. MAA- JA LINNASAKSAD.

Viljandi oli mulle hästi tuttav, ta oli ju mu kodukoha linn, sääl tuli alati käia. Kõrgemad kohtud (üle kahe maakonna ühed) kreiskohus ja kaelakohus (Landgericht) asusid siin, fiskal (prokuröör?), raekohus, vogteikohus, sillakohus,

rentei, isegi postkontor, ainuke üle kreisi, kui sul kinnitatud või rahakiri saata või tuua oli. –– Oli sul mütsi vaja, juut Perlmanni juurest said ta, Perlmann soovitas siis ikka: just niisuguse müünud ta Vardi v. Bockile või mõnele teisele mõisnikule. Siis valisid meelega teise, et – mõisnikuga ühtmoodi mütsi sa ikka ei taha. Oli sul rätseppa vaja, pidid linna sõitma, maal oli ju küll ka „saksa“ rätseppi, aga neil ei olnud ikka seda õiget „schnitti“; kui poest riiet ostsid ja valisid, andis sulle poesell nõu: „võtke see, seda kannan ma ise,“ siis vihastasid ennast ja valisid meelega teise. Saapad pidid ka linnast tooma, maal tehtuil ei olnud seda õiget „vassongi“. Sa olid ju maal rikastele perepoegadele ja teistele „peenematele“ ja „saksematele“ inglise kuningas Eduard, „moe“ asjus eeskuju. Mäletan, et ostsin omale kord Tartust kevadel halli, karvase „oktoobri“, kõva kübara, paela asemel nöör ümber, nööri otsas tupsud. Et ta „uudis“ oli, võeti tema eest kallist hinda, 7 rubla. Aga sügise poole olid kõigil valla peenematel ka niisugused oktoobrid, kuid nemad said nad juba 2 rublaga. Maal oli küll ka poodisid, aga kui sul peenemat kaupa või mõnd iluasja vaja oli, Langi „siidi“-poest said kõike, nagu Sewighi juurest jälle kõik peenemad maiusasjad, viinad, veinid ja sigarid saada olid. Sel ajal suitsetas üks „peenem“ inimene, juba altpoolt vallavanemat alates ainult sigarit. Paberossisid suitsetati küll ka, neile ei topitud tubak veel tagant, vaid hõõruti eest sisse ja pandi puuvilla tropp pääle.

Kui sa ühe päevaga valmis ei saanud ja ööseks linna pidid jääma, siis ikka „Seasaarde“,

100

sääl olid Reieril paar korralikku puhast tuba; veel paremasse kohta, „Klinke“ juurde või „Ormissoni“ hotelli hästi ei võinud minna, siis oleks sind pillajaks peetud. Kui tahtsid mõne läbireisija kunstniku kontserti kuulda, need peatusid alati ka rikkas Viljandi väikelinnas, pidid juba „Handwerkervereini“ minema, aga veesaabastega sinna sisse ei lastud, enne silmitses kelner su üle, kas suurte sakste hulka passid. Ah neid suuri saksu, parunid võisid sääl parunit mängida ja mängisid ka, seda juba viljandi saksad pahaks ei pannud; parunite eneste kooskäimise koht oli „Kasiinos“; kui näiteks laulja von Zur-Mühlen kontserti andis, siis ainult „Kasiinos“, niisugusel puhul lasti ka teisi surelikka sinna sisse. Muud kui pääle kontserdi lõppu pidid säält kohe kaduma. Aga „Handwerkervereinis“, mäletan, ühe kontserdi puhul oli kord sääl üliõpilasest noor parun, tal olid valged „koore“püksid jalas ja omas ülbuses oli ta nendega leti laua pääle, mille ümber teised inimesed sõid ja jõid, üles istunud ja kõigutas säält jalgu. Ma ütlesin oma paarile tuttavale: pange tähele, sünnib midagi, aga hoidke et te ei naera, andsin kelnerile 5 rubla: lükaku möödaminnes kogemata parunile klaas pruuni õlut koorepükste alla ümber. Kelner ei julgenud esite, aga tegi selle tüki siiski ära. Oi kuidas parun siis, rusikas püsti, üles hüppas, ta silmad otsisid ringi, kas keegi ei naera. No ei naernud keegi, me olime surmatõsised. Parun kadus, ju ta siiski märkas, et talle õpetust anti.

Kes olid Viljandi tähtsad ja suured? Eestlased sel ajal veel muidugi mitte. Apteeker Schöler, – ei saanud ega saanud kuidagi

101

Viljandis veel teist apteeki avada, Schöleri vastumõju oli nii suur, – advokaat Schöler, – rauakaupmees Verncke, see kelle isa või vanaisa bürgermeister olles, kui linnale võileiva eest Viljandi mõisat müüa pakutud, olgugi et linnakassas niipalju raha valmis seismas olnud, et sellega mõisa hind korraga puhtaks maksta oleks võidud, käega oli löönud ja ütelnud: „mis me mõisaga teeme, meie oleme kaupmehed.“ – Asi olnud rahva jutu järele nii. Keegi veneke vürst Piiteris või Moskvas pärinud oma isalt suure hulga mõisaid üle riigi laiali. Viljandisse ei olnud tema ega ta isa iial jalaga ulatunud, Viljandist teadnud ta oma parunist mõisate-valitseja kaudu ainult nii palju, et tal on siin Viljandi linna läheduses mingi sellenimeline küla, mis olnud pool jumalamuidu siinsete mõisnikkude käes rendil ja need muretsenud juba selle eest, et veneke oma Viljandi kohta paremale teadmisele pole saanud. Kord aga vihastanud veneke end, ei tea mil puhul, oma Viljandi üle, mis talle nii kui nii nimetamise väärilistki sissetulekut pole annud, ja ta pakkunud lühidalt tehes oma „küla“, nagu öeldud, läätseleeme eest linnale müüa. Linn ei ole mõistnud kotisuud lahti hoida, kui põrsast pakutud. Selle „Viljandi küla“ alla pole aga kuulunud Viljandi mõis ja vald üksi, vaid veel mitu mõisat ja valda ühes Olustverega. – Loost saanud kuulda keegi kehv mõisnikukene, kel pole omal raha olnudki, aga kes laenanud 10.000 rubla kokku, sõitnud venekese juurde, maksnud käsiraha sisse ja tulnud tagasi, ostukontraht taskus. Kodus ajanud ta peremehed kokku ja pakkunud neile nende talusid müüa. Meestel ei julgust ega

102

raha. Siis küsinud parun neilt üksikult, kui vähe-palju nad keegi siiski käsirahaks sisse maksta kokku saada võiksid. Kes võinud kaks, kes kolm, nelisada rubla. Sisse makstud käsirahadega üksi tasunud parun oma enese ostuhinna võla korraga puhtaks. – Kas sellel rahvajutul põhi all, ei tea ma. – Aga linn oli nüüd ahelas, ta ei saanud enam laieneda, parun müüs linnale maad majade alla ainult kuulmata kõrge hinna eest.

Küllalt Viljandi „suurtest“, neid oli muidugi veel hulk teisi.

„Maa- ja linna saksad…“ Midagi ka maa sakstest. „Saksaks“ nimetas rahvas iga inimest, kellel saksakeel suus, kellel enam haritud elukombed, olgugi et ta oli kas või kõigesuurem jakobsoniaanlane. See ei olnud pilge, ei olnud ka saksluse ülistamine, ohoo, rikas mulgimaa talunik pidas „saksa“, kui tal raha ei olnud, hilpharakaks, aga küürutas siiski ta ees, kui tal teda vaja oli. – Siin väike lookene „maa sakstest“.

Kui veel Abjas elasin ja kihelkonnakohtu notäär olin, mina ja mu parem sõber Bernakoff, Abja vallakirjutaja, kui meil kord igav ilus suvine pühapäevakene ees seisis, kukkusime äkki mõtte pääle: sõidame Viljandi endid „amüseerima“. Mõeldud ja tehtud. Raha võtsime kaasa mõlemad niipalju, et sellest mõistlikuks lõbutsemiseks võis jätkuda ja ülegi jääda. Sõitsime kumbki iseoma hobusega, Bernakoffil tema väike must täkk, tuline kui kurat, minu väike saaremaa mära ei jäänud jooksus sellest ka taha. Maal oled ju kui vang, kui sul ei ole omal hobust, mul oli ta küll ainult lõbu pärast. Kolmkümmend versta, pea

103

see meil ei olnud maha sõidetud, päälegi kui poole tee pääl kena, metsavahelise Shultsi kõrtsi väga lõbusa rentniku Fritz Lübecki juures hää oli hobust puhata. – Jõudsime linna ja – väikelinna vaikus võttis meid vastu. Asusime „Ormissoni“ juurde korteri ja seadsime esimesed sammud Põllumeeste seltsi maja poole. Jõime sääl klaas õlut – ei pääle meie inimese hingegi. Läksime „Handwerkervereini“ lõunale, saime linnupraadi, jõime pool pudelit punast veini, seda haput, ja – aga olime ka ainukesed võõrad. Igav. „Kus siis viljandlased täna on?“ Ökonom kehitab õlgu: „Ei tea, võib olla üle järve „Altonas“.“ – Meie ka sinna. Noja, sääl oli inimesi, istusid puude all laudade ümber ja olid lustilised. Aga mitte ainustki tuttavat! Lubasime enestele veel pool pudelit punast. Sõime vähju – ei olnud sääl meie jaoks midagi lõbus. Tulime ära, lasime juudi endid lootsikuga edasi-tagasi järvel sõidutada. Kaua sa ikka. Tagasi linna jõudes läksime ühte aiarestoraani. Ja, sääl oli ka inimesi, mängiti biljardit, visati keeglit, mis pidime sääl pääle hakkama meie? Jõime pudeli seltersi. Ja läksime siis peaaegu ühes päikesega magama. See oli kõik see meie linna nautima tulnute lõbu.

Teisel hommikul läksime kumbki oma rada, et üht ja teist asja osta, teatud kella ajal pidime siis kojusõiduks jälle hotellis olema. Mul tuli hää tuju, ostsin, ilma et see ette kavatsetud oli, vennatütrele õmbluse masina. Siis oli ka task tühi. Mis sest, Bernakoffil pidi ju raha olema. – Hotellis leidsin sõbra juba eest. Ta vaatas mureliku näoga minu masinat ja küsis: „Sul ikka veel raha on,

104

mina leidsin ilusad hobuseriistad, ostsin ära, mul on raha otsas.“ Ja nüüd vaatasime üksteisele rumalate nägudega otsa. Lugesime rahad üle, meil oli kitsalt niipalju, et hotelli arve kinni maksmiseks ja jootrahadeks ehk jätkus. Linnast välja sõitma pidime kõiges hommikuse kohviga, meil oli üle kahe 50 kop. järele.

No sellega oleks ju veel Lübecki juures 2 pudelit õlut kinni maksta saanud, aga kuidas sõidad tühja kõhuga 30 versta maad maha!

Meil oli aga kohe hää plaan valmis, et – sõidame Lübecki juurde, ei tee sellest asjagi, et meil raha ei ole, laseme omale süüa teha, joome naps viina alla ja pudel õlut pääle, siis sõidame minema ja teeme nagu oleksime maksmise unustanud, ega Lübeck ikkagi ei küsi. Ja teinekord maksame. Olime ju Lübeckiga nii hääd tuttavad, et säält ka kas või suurema summa raha laenata oleksime võinud. Aga me ei tahtnud näidata, et meie ka rahata võime olla.

Sai nii tehtud. Aga kui parajasti Lübecki juures söönud olles viimase klaasi õlut jõime, tulid Õisu mehed: mõisavalitseja, kaupmees, vallavanem ja kirjutaja, ja meid eest leides oli muidugi halloo! Ärasõidust ei lastud juttugi teha, vaid kõrtsipoiss pidi nende ja meiegi hobused reialla päikesevillu ajama.

Üks Õisu meestest tõi kaardid välja, stukulka mäng oli väga en vogue. Meie ei tahtnud teatud põhjustel kaasa teha, aga käidi vägisi ja vägisi pääle. Siis ütles Bernakoff otsekui pool pahaselt Lübeckile: „No tooge’s mulle rubla peenikest!“ – „Seemne raha,“

105

ütles Lübeck ja tõttas tooma. Tõi mullegi teise rubla. Siis läks lahti.

Kui tunni, paari pärast minema sõitsime, oli meil arve makstud, laen tasutud ja kummalgi veel kenasti võitu. Me mängisime ka kõigesuurema ettevaatusega.

Miks ma niisuguseid tühiseid asjakesi siin jutustan? Ikka et selleaegseid linnu ja linna- ja maa saksu karakteriseerida. See päätükk oleks õieti juba eespool pidanud seisma, aga – ma tahtsin Viljandi lookesi enam ühtekokku koondada.

KARU-SCHNEIDER.

Kui õnnis Karu-Schneider – Jumal hoidku, ma ei tea, võib olla elab ta veel; ja kui ta elab, elab ta veel kaua, sest inimesed, keda rahvajutt ütleb surnud olevat, elavad ikka veel kaua pääle seda, – kui Karu-Schneider, ma ei tea mispärast, Paistu köstri ameti maha pani, ostis ta omale Viljandis maja ja pani kondiitri äri käima, poissmees nagu ta oli. Tema juures võis kohvi ja schokoladi juua ja kooke süüa, missuguseid kooke, 3 kop. tükk; tõesti, sihukesed koogid, ei tea mis nüüd küll niisuguste hind oleks, nii suured olid nad, ja hääd, margariin ja sachariin olid ju veel tundmatud ja ülesleidmatud asjad. Ja kus see hää jutt, kõne veel, mis Schneider vestis, kui teda noorematega ehk ilma nendeta vaatama läksid. Nii kuivalt viskas ta oma nalja, – aga kuiv nali ongi ju see päris õige nali.

Ja kevadeti pani Schneider Altonas suverestoraani käima. Jumaluke, ei teatagi vist

106

enam midagi Altonast ja kus see seisis, see kõik on ehk ainult veel ajalooline.

Jaa, vanast hääst ajast on ju kõne. Sellest ei tea noor põli enam palju. Või teatakse veel midagi näiteks rattasõitjate pidust, mis Viljandi „Handwerkerverein“ ilul ja aul toime pani ja kuhu 400 rattasõitjat kõigist Baltimaa linnadest kokku tulid? Kus rätsepmeister Paul mulkide hirmuvalitsejale, sillakohtuWahlile üle saali hüüdis: „Kuule, Wahl, sina!“ – Jumal teab missuguse õnneliku päätäie puhul „kodanik“ ja „von“ sinasõprust olid joonud ja Paul ei olnud mees, kes vonni veel lahti laskis. – Pidust, kus õnnis trükal Feldt – või ei ole ka tema ehk õnnis ja elab ehk? – kus trükal Feldt lahkumise tunnil sõna oma kätte kiskus ja ütles: „Härrad, kui te rumalalt siia olete tulnud, targalt te Viljandist ära ei lähe...“ Küsitagu pagar Kelchilt, kui mind ei usta, kui sündmatuks Feldti kõnet peeti, aga päris targa pääga küll ükski rattasõitja seekord Viljandist minema ei pääsenud.

Kuid Altonast pidin ju jutustama.

Üle ilusa Viljandi järve, risti vastu, linna kohal, seisis järve ääres mäe all kena lehtpuude metsatukk ja selle vilus Altona, Karu-Schneideri suvine restoratsioon. Terve Viljandi sõitis õhtati üle järve välja, Schneideri juurde puude alla laudade äärde meelisklema ja ööbikute laulu kuulatama. Maksis ju suurte vähjade kuhjatud taldreku täis sel ajal alles loe ja kirjuta viisteistkümmend kopikat ja Rosenbergi õlut 20 kop. paar. (Tähendab: raha oli alles vähe ja revolutsioon olemata; mürglit, mis väikest revolutsiooni meelde tuletas, tegid ainult vahel Viljandi käsilihunikud

107

Kure ja Seasaare kõrtsis ja nemad ei hoolinud siis rahvakasust midagi, vaid ajasid ainult omakasu taga.) Kõike oli Schneideri juurest saada, lihtsast suupistest kuni linnupraeni, ja sigari võisid enesele tuua lasta, kas viie- või kahekümneviie kopikalise, kõik võttis nad Schneider ühest ja sestsamast kastist. Sest iga sigar maitseb ju teisest sedavõrt parem, kui kallist hinda tema eest oled maksnud!

Seda teadis Schneider väga hästi ja kes võis temale ta loogikat pahaks panna? Kui hääd ei maitse näiteks tänapäev kalli hinna eest ostetud odavad eesti sigarid!

Schneideri külalisi, kes ei olnud ise lootsiku peremehed, vedas viie ja kümne kopika eest edasi-tagasi üle järve pigimütsiline vana juut.

Schneideri äri läks hästi. Ma ei usu mitte, et tal palgatud ööbikud olid; Altonas oli toomingaid palju, sääl laksutasid päris loomulikud ööbikud.

Kuid ühel hommikul leidis Schneider, et tal palavaga siiski paar toosi kilu hapuks olid läinud.

Maha istuda, käsipõsikil järele mõtelda, mis nende hapude kiludega pääle hakata, hääd nõu leida kuidas neid hinna ette minna lasta, see oli, mis Schneider tegi. Ta ei mõtelnudki kaua. Tema tark Paistu pastor Hanseni koolist tulnud köstri pää…!

Ta toimetas kelneritega metsas puude all ja ei ütelnud, miks ta seda teeb, mis ta tegi. Aga värssi kõlkus kubu õlgi nööriga puu otsas, kübar pääs, kuub seljas ja püksid jalas – nagu kunagi ernehirmutis.

Siis sõudis Schneider lootsikuga linna poole, nägu tõsine ja ots kipras. Üleviija juut teisel

108

kaldal, kes oma lootsikut tõrvas, märkas kohe, et Schneideriga midagi hästi ei ole. „Vos is, vos is, herr Schneider,“ käis ta tulijale pääle. „Mis olep juhtunud, herr Schneider, mis olep juhtunud?“ Aga Schneider lõi ainult käega ja tegi kähku minekut.

Niisugune sõnaahtrus ei olnud aga muidu sugugi Schneideri viis ja seda suurem oli juudi uudishimu. „Vos is, vos is,“ jooksis ta Schneideri kannul, kuni Schneider seisma jäi ja pahaselt sõnus: „No, ma võin teile ju ütelda, kui tõotate, et te seda kellelegi edasi ei räägi. Kas oskate suud pidada, Maiske?“

Kümne vandega kinnitas juut, et oskab.

„Mõtelge,“ kaebas Schneider, „kuidas mu lokaal kannatab, kui see jutt laiali läheb. Keegi ei tule enam!“

„Mis siis ometi on, herr Schneider, mis siis ometi on?“

„Ah, üks teie inimestest, hull…!“

„Von unsere Lait? Mis ta on teinud, herr Schneider, mis ta on teinud?“

„No ma ütlen teile, aga – pidage suu. Oksa on ta ennast tõmmanud ja kohe restoraani lähedal. Ptüi! Praegu lähen paluma, et sillakohus tuleks ja ta maha võtaks!“

---

„Tunni pärast,“ nõnda jutustas Schneider ise, „mustas Altona poolne järve kallas. Mis ma tahtnud, olin ma saanud: Maiske oli kähku linnas juutide keskel jutu laiali laotanud ja kõik Viljandi itsked olid sääl – poonud „oma meest“ näha tahtmas. Nad ei pahandanud palju, et „herr Schneider on teinud jelle iks pisikene nali“. Vaja selle nalja pääle teha

109

väike „abrochum“. Ja mida juudile anda sakuskaks „abrochumi“ juurde, vorsti ja lihapoolist ta ju ei söö. – Hapud kilud said mehele pandud.

„APLAAGRIS“.

See sõna oli endisel ajal laialt rahva suus tarvitusel, ei tea kas ka veel praegu. On õnnetus, kui elad linnas, elav rahvakeel läheb sul kaduma, vähemasti ei edene sa temaga ühes ja seda on vaja, kui rahvale kirjutada tahad nagu mina. Vana keelega ühes läheb küll vist ka tükk meie rahva vanast iseloomust kaduma. Kirjakeel on raske ja puine, olgu ta ka ilus ja täpne. Elav rahvakeel on ka täpne, kui ka hoopis omal viisil, rahval on sõnu ja ütelusi, mis nii tabavad, et kunstlik kirjakeel sellele lähedale ei saa. Kuid mis sellest siin. „Aplaagris“ tähendas, kui tööjõulisel ja ettevõtlikul inimesel ei olnud kohta ega ametit, kui ta tegevuseta, ootamise ja vaatamise pääle oli jäänud, mis jälle pääle hakata. Sõna on küll saksakeelest pärit, aga ma ei ole kuski leidnud, et ta praegu ka veel saksa keeles tarvitusel oleks, vist on sakslased ta tema eestikeelses tähenduses ammu oma keelest välja visanud.

Mida enam mu rendiaasta V. E. Põllumeeste Seltsis lõpu poole jõudma hakkas, seda enam sain ma aru, et minust küll kõrtsmikku saada ei võinud, olin ju pääle muu üldse väga ebapraktiline inimene. Andsin uuel aastal koha käest ja, kui võlad tasutud said, oli mul veel väga vähe varandust järele. Joogivõlga aga

110

oli väljast saada küllalt, see tuli muidugi korstnasse kirjutada. „Aga päris paljas ma veel siiski ei olnud. Üürisin Viljandis väikse korteri ja jäin „aplaagrisse“. Mis ma’s pidin pääle hakkama? Mul oli laialisest raamatute lugemisest ju kõiksugu teadmisi küllalt, aga puudus igasugune tsensus.

Uusi sõpru olin Viljandis juurde võitnud, kooliõpetajad Kodaras, Kõrtsmik, Ollik (praegu ministeeriumis), Kampmann (praegu Tartus), – Kuhlbarsiga ei saanud tuttavaks, tema elas sakste armust vagusi nagu hiir urus. Ta oli kord pisitillukese vihukese saksakeelseid luuletusi välja annud ja sellega end nende silmas naeruväärseks teinud. Neis luuletusis ei olnud aga naeruvääset midagi, üks neist on mul veel praegugi meeles:

„Am Berge Wieratz bei Fellin,

Viel’ Klänge durch die Täler ziehn...“

selles jutustati noore tütarlapse hukkumist tuisuse ilmaga Viiratsi mäel. – Kuhlbarsiga sain tuttavaks alles lühikest aega enne tema surma – missugune ideaalne inimene!

Hakkasin siis raamatutest kahekordset raamatupidamist õppima; mõnd kursust selles läbi teha polnud võimalik, polnud tunniandjat. Oli ka üks lootuseta asi, kes siis sel ajal raamatupidajat tarvitses, saadi alles väga hästi ilma läbi.

111

VILLEM REIMANI KODUS. KUIDAS MINUST PEAAEGU AJAKIRJANIK PIDI SAAMA.

Ei mäleta, oli see aastal 1893 või nii selle ümber, kui õp. Villem Reiman kord V. E. Põllumeeste Seltsis, vist eesti koja üle (koda: roovikutest püstköök; kõne trükiti pärast eraraamatuna) kõne pidas ja siis pärast kõnetooli ka noor, kõhn mees ilmus, kes oma välise kuju ja välkuvate silmadega, aga veel enam oma kõlava hääle ja vaimustatud ja vaimustavate sõnadega furoori sünnitas. Siin sain Jaan Tõnissoni esimest korda palest palesse näha. Siit algas minu lähem tutvus nende mõlematega.

„Sakala“ toimetaja ja omanik Jüri Peet oli mulda varisenud. Tõnnissonil, õp. Reimanil ja Oskar Kallasel (studeeris vist sel ajal Helsingis) oli plaan „Sakalat“ omandada, – uue lehe jaoks luba saada oli ju sel ajal pea võimatu. Ma ei tea mispärast, kas, et ma ka niisugune suur isamaalane olin (sel ajal öeldi „rahvamees“) või minu väikse kirjaniku ande pärast (olin kirjutanud „Maimu“ ja selle eest Kirjameeste Seltsi võidupidul I auhinna saanud; üht ja teist oli mul ka „Olevikus“ ilmunud), või et ma Viljandi pool õieti laialt tuntud ja, võiks öelda, ka lugupeetud isik olin, ehk jälle arvasid nad, et mul kapitali pidi olema lehte toetada, ükskõik nüüd mil põhjusel, – mulle tehti ettepanek „Sakala“ juurde ametisse astuda. Leht pidi Viljandis edasi ilmuma, mina pidin kohapäälne toimetaja ja asjaajaja olema, sisu eest tahtsid siis Tõnnisson, Reiman ja Kallas ise hoolt kanda.

112

Kutsuti mind Kolga-Jaani kirikumõisa konverentsile. Reimani tundsin ja austasin juba enne – Oskar Kallas, oh missugune pikk, sirge noorhärra oli see, tiptop varbaotsteni (tuli ju Helsingist); sel ajal kammis ta, teadagi, alles vurrud kikki ja ei lasknud neid nõnda nonchalant alla ripneda nagu nüüd. Missugune „südametesööja“ ta oli juba oma välise kujuga, eks sellest tunnista see, et soomlased talle pärast andeks anda ei suutnud, et ta Soome kõigeilusama õie enesele oli võitnud ja ära tõi. Ta oli juba siis täis vaimu ja särtsuvat huumori. – Jaan Tõnisson, eks ta olnud ka peen ja ilus noormees, aga tal ei olnud Kallase tüsedust, tema sarnanes iselaadi ja muu poolest enam Villem Reimanile, neid mõlemaid põletas sisemine tuli, mis mõlemal silmist ja näost välja hõõgus ja mis siis ka Reimani nii noorelt läbi põletas ja hauda viis.

Kui lihtne oli Villem Reiman omas kodus ja kui lihtne oli see kodu; see oli juba puritaanlik lihtsus, mis sääl valitses. Käis sääl sel õhtul mitu inimest ja poisikest raamatukogust – ma ei tea kas see oli koguduse või Reimani enese oma – raamatuid vahetamas. Reiman ei lasknud kedagi, olgugi et tal külalised olid, silmapilkugi oodata, kõiki neid teenis ta ise, kõigi nende vastu tundis ta üksikult isiklikku huvi, küsis järele üht ja teist loetud raamatute kohta, juhatust andes uute, viidavate raamatute kohta.

Reimani kodust võtsin ma ühe liigutava mälestuse kaasa, kõik need kolmkümmend aastat ja enam, mis sellest tagasi, on see mul elavalt silmade ees seisnud ja ma ei unusta seda iial: Õhtupalve tund. Ümmardajad, sulased,

113

külalised kõik saalis koos. Proua Reiman klaveri ees, lapsed – väiksed mudilased alles – ema ümber mütsakus, nende selja taga Reiman. Kui ta sinnamaale oli jõudnud, lõi ta käed naise ja laste ümber ja neid nagu oma käte vahele varjates, neid süleledes luges ta Meie Isa palvet...

Reiman – pärast kuulsin seda – oli kodus oma sulaste ja ümmardajatega alati põllutööd kaasa teinud, kes oli teda näinud kopli aeda tegemas, kes hanguga otri rõuku tõstmas. Sääl ta oma nõrga keha küll ära kakestas ja selle kätte ka suri.

– – „Sakala“ ostmisest ei tulnud välja midagi. Jüri Peeti vend, Aadu ise, vahva mees ja trahtersnik Issanda ees, arvas, et pääle tema enese ikkagi paremat „Sakala“ väljaandjat ja toimetajat ei leidu; tahtis vist küll ka lehte poegadele alles hoida, kes juba tragid poisid olid. Taganes kaubast ja meie ei saanud „Sakalat“.

VÕÕRSIL.

Istusin Viljandis ja sirutasin katsesarved igale poole välja, kas siis kuski maa ees lahti ei läheks. Nõnda kirjutasin ka Kuramaale Dr. August v. Oettingenile, kellest neis mälestusis minu poisikese põlve päevil Pöögles juba juttu oli. Oettingenid olid ühed neist balti mõisnikkude ajaloos, kes olid pääjagu ja veel palju enam teistest pikemad. Dr. August v. Oettingenist räägiti pilgates kui „balti herzogist“, tema vennast Alexandrist kui „balti

114

paavstist“. – August v. Oettingen oli olnud keiserlik kammerhärra, Liivimaa kuberner, pärast Riia linnapää, Alexander v. Oettingen oli Euroopas laialt tuntud oma kuulsa „Moraal-filosoofia“ ja oma Göthe uurimiste tõttu, kolmas vend Gori v. Oettingen, ka professor, oli kord Tartu linnapää, neljas vend oli tuntud põllumees ja põlluasjanduse edendaja. – See oli kuulus ja tähtis perekond, venelased vihkasid neid, aga ei saanud neile midagi teha.

Dr. August v. Oettingen, suur, tugev ja ilus mees, võitev oma välimuse ja veel enam oma vaimukuse ja särtsuva huumori poolest, väga mõjuv ja armastatud isik Alexander II kojaringkonnas, ta kukutati, kui Alexander III troonile astus. Missugused kuulujutud ja anekdoodid ei käinud temast ringi! Jutustan siin ainult ühe, olgugi väga tuttava: Oettingen oli keisrikoja „Maitre de plaisir“ (määtr d pläsiir, pidustuste ja lõbustuste korraldaja) keiserlik kammerhärra ja kammerhärrad kandsid toreda mundri kuue hõlmadel kui ka selja päälsete nööpide all ametmärgina kuldset võtit. Kord keiserlikul lõunalaual, kui jutt eunukkidest (haaremite kohitsetud meestest) olnud, roninud üks pisike suurvürst Oettingeni sülle ja küsinud: „Papa Oettingen, mis on üks eunuk?“ Pinev ootamine teiste lauasolijate hulgas: mis Oettingen nüüd lapsele vastab ja kuidas piinlikust asjast mööda pääseb. Aga Oettingen mõtelnud kõiges silmapilgu ja vastanud siis: „Mu prints, eunuk on üks kammerhärra, võti on tal küll, aga need kaks nööpi puuduvad.“

Oettingen oli Riia linnapää, kui koolide venestamise käsk tuli. Ta ei ole kõssanudki vaid jätnud Riia koolid kõik nagu oli. Selle

115

eest oli talle linna volikogus etteheiteid tehtud ja keegi volinik ütelnud: „Sie meinen wohl, wir haben, wie Sie, Kalkuhnen hinter uns?“ (Te arvate küll, meil on ka, nagu teil, Kalkuni seljataga? Kalkuhnen oli Oettingeni pärismõis ja omalt kohalt väike herzogiriik. Seda sõnamängu ei saa eesti keeles hästi edasi anda.) Oettingen vastanud: „Ich meine, ich habe nicht Kalkuhnen hinter, sondern vor mir.“ (Arvan, mul ei ole kalkunid seljataga vaid ees.) – Teadagi, et Oettingen ka linnapää kohalt varssi tagandati.

Sellele Oettingenile kirjutasin siis Viljandist umbes nii: „Ekstsellenz, Teil olevat mõisaid ja vabrikuid, – kaotasin venestamise läbi leiva, ehk saaksite mulle mingisuguse koha anda, iga palgaga oleksin rahul,“ ja sain õige varssi „Kalkuhneni presspärmi, piirituse ajamise ja likööri valmistamise vabriku“ juhatuselt teate: ma võivat vabriku kontoris koha saada, prii ülespidamise ja 15 rublalise palgaga kuus.

Kes oli rõõmsam kui mina! Ometi mingisuguse tee ots jalgade all; selle pääl edasi jõudmine pidi juba minu mure olema. Teatasin, et tulen ja mil päeval tulen.

Hra Kampmann oma noore abikaasaga valmistasid mulle veel üle Viljandi järve ilusal niidu nõlvakul väikese lahkumisepeo ja sõit, vastu tundmatule tulevikule võõrsil, läks lahti.

Tuli sõita Riia kaudu Varshavi raudteed kuni Düünaburgi linnani ja säält veel paar versta kuni Kalkuhneni jaamani, otse Kalkuni mõisa ja vabriku külje all.

Sõitsin sooja südame ja rõõmsa meelega, aga pärale jõudes oli vastuvõtmine ootamatult hoopis jahe. Esitasin end vabriku kontoris,

116

sääl istusid ja tegid tööd mitu ametnikku, mulle anti tool, paluti istuda ja oodata, direktor olevat linna sõitnud ja tulevat kohe. Siis ma istusin sääl ja ootasin, keegi ei teinud minuga vähematki tegemist. Õhtu saabus, ametnikud hakkasid üksteise järele kontorist kaduma, keegi ei huvitanud end sellest mis siis nüüd minust pidi saama, või kuhu pidin jääma, sest direktor ei tulnud. Kuni sellest kuulda oli saanud üks vabriku välisametnik, ka eestlane, vana kallis inimene Rosenbach, see tuli, võttis mind ametnikkude-artelli õhtusöögile kaasa ja muretses ka öömaja eest. Tema asi oligi väljaspool kontoriseinu hää korra eest hoolitseda. Tema leidis kuski hobuste talli lae pääl minu jaoks väikese, puhta toakese, kus tarvilik mööbel juba sees, sääl oligi enne keegi ametnik elanud, – laskis toa kohe puhtaks teha ja ka mu asjad sinna toimetada. Siis panime tule ahju, – mitu aastat tallipääl seisnud kuivad puud põlesid kui süüde ja kui ahi hõõguvaid süsa täis oli, istusime ja puhusime juttu kuni hilja ööni – sõber oli leitud.

Kalkuni mõis seisis Düüna jõest ja Düünaburgi linnast eemal ainult versta kaks, ilusa „Jumala maakese“ Kuramaa viimases sopis, sääl, kus Kuramaa kitsa ribana Viitebski ja Kovno kubermangu vahele ära lõpeb; nüüd on see muidugi kõik Lätimaa. Kalkuni oma kõrval- ja karjamõisatega oli tõesti väike vürstiriik, pääle mainitud presspärmivabriku – see oli kõige suurem üle Venemaa ja tema produktid läksid Poola ja Venemaale, pääasjalikult Peeterburi ja Moskva; kuulsad Filippovi pirukad mõlemas päälinnas küpsetati kõik Kalkuni pärmiga. Kalkuni järele oli veel suur aurujõul

117

käiv telliskivi vabrik, laialine puukool, kust ilupuid ja põõsaid üle Venemaa laiali saadeti. Kõige viimati seisis, ühel pool jõge Düünaburi, teisel pool Kalkuni maa pääl veel Griiva linn (Griva-Semgallen) 7000 elanikuga, mille majade omanikud kõik Kalkuni mõisale igaaastast kruntraha maksid. Griivas pidas Oettingen omal kulul luteruse õpetaja ja saksakeelse eragümnaasiumi ülal, muidu küll oli Griiva kehv juudi pesa. Oettingen ise viibis arva Kalkunis, mõisa ja alevi üle valitses valitseja Korn, terve Kalkuni üle aga ülemvalitseja Löffler; ainult presspärmi vabrik ei kuulunud Löffleri alla, seda juhtis täiesti iseseisvalt tubli ärimees Prahm.

Niisuguse laialise värgi keerdu olin nüüd sattunud mina, kes ma seni maailma elu ainult läbi koduse kitsa võtmeaugu olin harjunud nägema; uus maailm läks mu ees lahti.

Teisel päeval anti mulle siis kontoris üht ja teist tööd, kontoraamatuid kokku arvata ja arveid välja kirjutada. Ei väldanudki kaua, kui nimetati mind raamatupidaja käe alla ja mul oli tema abilisena oma kindel tööala.

Vabrik oli suur ja tema raamatupidamine keeruline, olin seda ju küll teoreetiliselt õppinud, aga nüüd nägin, et „hall, sõber, on iga teooria“, tegeliselt aitas see, mis õppinud olin, väga vähe, nüüd alles algas õppimine. Nagu öeldud, meie vabriku tegevuse harud olid: piirituse põletamine, – pärmi saadakse piirituse põletamise kaudu, pärm on piirituse kõrvalaine, aga meie vabrikus oli pärm pääprodukt ja piiritus kõrvalaine. Sellega ühendatud oli linnaste (magede) valmistamine; linnased on piirituse ja presspärmi juures pää-

118

aine. Piirituse puhastamine (rectification): Piirituse põletamise juures saadakse piiritus meski seest kätte kuumutamise teel, piiritus muudab end kergemini auruks kui vesi ja aur juhitakse torude kaudu läbi külma vee, kus ta siis tiheneb ja tilkadena kinni püütakse. Piirituse puhastamise juures aurutatakse teda iseäralistes aparaatides uuesti, mille läbi temast fuusel („puskar“) välja lahutatakse; kui veel õige puhast piiritust saada tahetakse, lastakse see üle puu süte. Presspärmi valmistatakse aga nõnda: Mis on pärm? Elavad loomakesed, ütleme lihtsuse pärast pärmi-bakterid, nii väikesed, et neid ilma mikroskoobita ei näegi. Neid sigitatakse käärimise teel. Mesk, vilja ja linnaste kört, käärib laiades tõrtes ja pärm tõuseb vahuna pääle. See vaht riibutakse laiade, õhukeste lusikatega tihedast siidiriidest kottidesse, mis vedeliku läbi lasevad, pärmi bakterid aga kinni peavad. Niiviisi kinni püütud pärm pestakse siis mitmes ja mitmes vees ja puhas pärm segatakse niiske kartuli jahuga ja pressitakse naelalisteks või vähemateks tükkideks, mil viisil ta müügile läheb. Tal on, kui ta värske, hää õuna lõhn. – On muidugi ka teistsuguseid pärmi valmistamise metoode. Huvitav on niisuguseid pärmi-loomakesi läbi mikroskoobi vaadelda. Nad näevad siis välja kui pisikesed sipelga munad. Kui nad täis kasvanud, mis ime ruttu läheb, nöörivad nad end keskelt kokku ja jagunevad kaheks, mis ilmlõpmata kordub ja edasi areneb, kui aga söödamaa hää. See protsess algab suurel moel uuesti kui loomakesed tainas vabadusele ja värskele karjamaale pääsevad, ja see ongi, mis taina

119

üles ja kohevile ajab. Peenviinade ja likööride valmistamine: Neid tehti meil igasuguseid, kuulus oli ploomimarjadest valmistatud Kalkuni kohviliköör „Puss-Cafe“, kuulus ka naps „Aqua Kalkuhnensis“, – Oettingen olnud vana Bismarkiga väga hääl isikliku tutvuse jalal ja elu lõpuni saadetud vanamehele iga aasta sündimise päevaks kast „Aqua Kalkuhnensist“ kingituseks. – Mis kõik peenviinade valmistamiseks tarvitati! Kristallköömli kristallid olid kanamuna-valgest, Riia palsam valmistatakse kõiksugustest taimedest ja muust kraamist, mille hulka käivad ka kobrase (piibri) suguosade kerad. Roosilikööri valmistamiseks tarvitati ehtsat roosiõli, „Goldwasseri“ jaoks õige õhukeseks löödud kulla lehekesi jne. – Vabrikuga ühentatud oli ka hulgaline nuumhärgade nuumamine. Et praaka, millest piiritus välja aetud, kasutada, oli meil aasta otsa suur hulk härgi nuumal. Härjad osteti kokku Poolamaalt ja Ukrainast. Need olid hiigla loomad, kuulsate Bjeloveshi härgade järeltulijad, – niisugune loom oma laiade sarvedega ajas hirmu pääle! Nuumatult läksid nad Peeterburi. Kui hiigla nuumlauta sisse astusid, mattis loomade hingeaur hinge kinni; loomade loomulik vesi, mis rennidega laudast välja, kraavi kaudu Düünasse juhiti, oleks võinud või väikese veski käima panna.

Raamatupidamise asi oli nüüd kõige nende tööharude kasu- ehk kahjutoovust üles näidata, pääle laialise arvete pidamise vabriku kauba-tarvitajate ja teistega.

Kui kevadel Düüna oma vee üle kallaste ajas, siis nii laialt, et Griivasse ja Düünaburi

120

pääsis ainult lootsikuga. Neid veega üleujutatud maid rentisid ja kasutasid venemehed kapsaste, peetide, kurkide ja muu aiavilja kasvatamiseks. Venelane istutab kapsad õige harvalt, et päädel ruumi oleks suureks kasvada, kapsaste vahel kasvatab ta siis kõiksugu muud aiavilja, mis varem valmib, kuni kapsas lehed laiali ajab. Niiviisi saab venemees ühe ja sellesama maa päält mitu lõikust ja 20-naelaline kapsapää pole mingi haruldane asi. Kõik läks raudtee kaudu päälinna, vist sõjaväele. Maa hariti ainult kabliga ja hoiti ka selle sama riistapuuga suvi otsa kohevil. – Tuleb silmas pidada, et Kuramaal oma enam lõunapoolse seisukohaga on kevad alati mõni nädal meist ees ja suvi sedavõrt pikem. Puuvili kasvab sääl haruldaselt hää; kirsimarju toodi vabrikusse müüa ikka kruusakoormate kombel, vankri redelite vahele riide pääle kuhjatud.

Düünaburi linn ja kindlused allpool linna olid kevadiste uputuste vastu kõrgete kaldavallidega kaitstud. Düünaburis oli sel ajal elanikka 60–80,000, aga sääl ei ilmunud veel ühtki ajalehte. Kindluse ehitused olid väga laialised ja võtsid ei tea kui palju ruutversti enese alla. Kuid kindlus oli täitsa vanamoeline, teda ei loetudki enam kindluseks, teda tarvitati ainult suurte, kõiksugu sõjavarustuste ladudeks. Näiteks oli sääl üksi hobuste veolooki terved mäed.

121

Düünaburi oli pääasjalikult juudi linn, linna ja ümbruse elanikud koosnesid lätlastest, leedulastest, juutidest, venelastest, poolakatest, sakslastest, üks keelte ja rahvuste segu! Linn oli viie raudteeharu keskpunkt, aga päävaksal oli mitu versta linnast eemale ehitatud. Ilmatu toredusega, siit sõitsid läbi ju ka kroonitud pääd. – Raudtee-ehitaja insener oli nõudnud vaksali linna lähedale projekteerimise eest miljon rubla, ei olnud seda saanud ja näidanud mis ta võis. – Mitu miljoni see nüüd iga aasta linnale maksis, ja – kes selle järele küsis.

VEEL KALKUNI PÄEVILT.

Olin oma toakese, mille akent vastu kõrge niinepuu oma oksi kahistas, kodust kaasa võetud paari pildi, peegli ja põrandavaibaga kodusemaks muutnud, voodipesu ja vaip olid mul ka enesel, toitmine ametnikkude-artellis oli hää, teenimine, pesu ja kõik prii, mis sa hing ikka tahad. Kuid – mind ei jäetud mu toakesesse kauaks, mulle anti, parema toa ettekäände all teine, aimasin: kus enam silma all oleksin, mis ma teen ja kus ma liigun. Ei olnud kahtlust, et mulle vabriku direktori kui ka kaasametnikkude poolt mingi umbusaldusega vastu tuldi, ei jäänud ka kaua saladuseks, mispärast see nõnda oli: Kalkuni inimesed olid kahes leeris, direktor Prahm ja ülemvalitseja Löffler elasid vihavaenus ja kartsid üksteist. Vabriku ametnikud hoidsid muidugi oma direktori poole, pääle ühe, kes oli Löffleri sugulane ja keda siis ka ei armastatud. Kui nüüd Oettingen minu kohapalumise kirja

122

Prahmile edasi annud ja juurde kirjutanud: „K. on mulle tuntud tublist perekonnast, ma soovin, et temale vabrikus koht antakse“, oli kardetud, et minuga veel üks salakuulaja vabrikusse sisse poetada tahetakse ja mulle oli nii väike palk pakutud, lootuses, et ma sellega ikkagi ei tule. Kuid mina tulin siiski ja sellepärast see jahedus minu vastu.

Aegamööda saadi muidugi aru kuidas minuga tõepoolest lugu oli ja ma võitsin niihästi oma ülemuse kui ka kaasametnikkude usalduse. Minagi ei suutnud Löfflerist ega tema sugulasest lugu pidada, nad ei olnud hääd inimesed, olid intrigandid, ehk küll salata ei võinud, et Löffler üliosav ärimees oli. Mul hakkas hästi minema, minu hoolast tööd hinnati ja minu palka kõrgendati. Sääl – tulid jälle hirmu ja ahastuse päevad, vabrikus pääsis tuli lahti ja osa temast põles maha, kartsin vabriku seisma jäämist ja koha kaotamist. Kuid vabrik oli kõvasti kinnitatud ja juba mõne kuu järele läks korda teda endisesse seisukorda panna, kedagi ei lastud lahti.

Kuid direktor Prahm läks pea selle järele ise, tema oli oma käe pääl midagi ette võtnud, tema oli rahamees. Asemele tuli direktoriks Oettingeni lemmik Jerwal. Minust aga tehti varssi pääle seda vabriku kassameister, teadagi tõusis ühtlasi palk. Siis tuli mul pea iga päev Düünaburi pankadesse asju õiendama sõita. Nüüd nägin, et mind elus siiski ka mujal kui vallakirjutaja ametis tarvitada võidi ja et õigem oleks olnud juba noorelt kodust välja, laia maailma minna; võib olla oleks siis minust midagi saada võinud, kuna nüüd paremad eluaastad nagu raisatud ja mahavisatud näisid.

123

Jerwal oli kuldne inimene, meile ametnikkudele hää sõber ja seltsiline. Kalkunis elati lõbusat elu. Ma leidsin vabrikus jumaliku tenori, meie tehniku Voveeriuse, me asutasime laulukoori; meie prokurist Laur, ülikooli haridusega inimene, endine kõrgem aktsiisiametnik – vabrikul oli niisugust meest vaja, kes aktsiisi asju põhjalikult tundis, istusid ju vabrikus ööd kui päeva kolm aktsiisnikku, – Laur oli tubli muusikamees, temast sai meile koorijuhataja; me viisime oma doppelkvarteti kõrgele järjele ja andsime kord sellekohase palve pääle Düünaburi luteriusu saksa kirikus kiriku kasuks kontserdigi. – Juhtus kord Oettingen jõulu ajal Kalkunis olema. Me peitsime end lossi kahest korrast läbi ulatuva saali galleriile ja kui all jõulupuu küünlad põlema süüdati, lasime ülevalt „Püha öö“ lahti. Oettingen oli pisarateni liigutatud. Mõne päeva pärast toodi meile tema poolt kingituseks kena harmoonium, „et meil kergem harjutada oleks“. Oettingen armastas, et tema ametnikud lõbusad oleksid, ta valmistas meile iga suve väikeses jahilossis omalt poolt metsapeo, kus siis bovlega, mida vanamees ise valmistas, kitsi ei oldud.

Kalkunis ei lakutud ega prassitud, lauluõhtutel oli meil küll sagedasti väike ankrukene õlut üles seatud. Düünaburis käies joodi restoraanis, kus Kalkuni ametnikud käisid, ainult tass kohvi benediktiiniga; meil seisis sääl poolik pudel benediktust puhveti kapis, kes säält tarvitas, tõmbas pliiatsiga pudeli pääle kriipsu palju sinna järele jäi. Kes põhja välja võttis, pidi uue pudeli asemele panema. Meie, ametnikud, oskasime alati asja nii sisse seada, et põhi ikka direktorile jäi,

124

kes siis ka, kui suurema palga saaja, naerdes sellega leppis. Laupäeva ja pühapäeva õhtuti lasti hobused ette panna ja sõideti linna kas mõnesse tingeltangelisse, või kus mõni naisorkester mängis, paremat ega mingit vaimlist lõbu Düünaburg ei pakkunud, pääle viletsa vene teaatri, kus ju ka käisime. Vene klubi oli, nende eneste teada väga bürokraatlik ja aristokraatlik, sääl tantsiti ainult. – Kord, kui oma lauluõhtul kõigeparemas tujus olime, tuli meelde, et sel samal õhtul oli klubis näokatte pidu. Meie – üles ja ka sinna, muidugi mitte balli ülikonnas, vaid nagu olime. Meid võeti hallooga vastu, Kalkuni ametnikud olid kui lõbusad ja „peenikesed“ mehed tuntud. Ka oli klubi esimees linna politseimeister ja see oli Kalkuni palgaline. Palgaline? Ja muidugi, ta sai Kalkunist iga aasta oma kindla, mitmesaja rublalise maksu. Mis eest? Noh, meil oli linnas niipalju õiendamist, vooridega ja nii, „et kõik libedasti läheks.“ – Hää küll, olime ballil ja nooremad meist tikkusid ka tantsima. Aga valgete kinnasteta? Daamid kärsutasid nina. Meid paluti, meil olgu kindad. Seda ülemeelikumad olime. Meid paluti kõrvaltuppa, kus meid klubi esimees, politseimeister ise täies mundris vastu võttis ja meile katsus etteheiteid teha. Meie: „Härra, kes te olete, palume demaskeerige ennast.“ – „Aga te tunnete mind ometi, olen politseimeister.“ – „Vabandage, maskiõhtu on, täna võib siin igaüks ütelda: olen politseimeister.“ – Ta oli õnnelik, kui meist hääga lahti sai.

Tuli ka raskeid päevi üle elada. Düünaburis ja iseäranis Griivas pääsis kolera lahti ja nõudis palju ohvreid, iga öösi veeti neid

125

lahtise vankriga linna taha lubja auku, ei jõutud enam paremini. Mul tuli iga hommiku Griivast läbi Düünaburi pankadesse sõita, hirmuäratav oli näha, kuidas öö jooksul jälle ja jälle majade ustele suure lubjapintsliga tõmmatud uued ristid ilmusid, täheks kus kolera sees. Meil, vabrikus, oli iseäranis tõve lahtipääsemist karta, vabrikut oli raske puhas hoida ja – töölised jõid kõhturikkuvat käärivat meski, sel oli ju juba viina maik ja paneb ka purju. Nüüd oli meil aga Rosenbach „Heroldist“ lugenud, et Indias kolera vastu hää eduga „kreoliini“ (?) tarvitatud, – on üks vedela tõrva taoline desinfitseerimise aine. Seda natuke veega segatult sisse võtta pidi tingimata kolera patsillused tapma. Me ostsime Düünaburi apteegid ja rohupoed kreoliinist tühjaks, andsime sellest igale oma töölisele klaasikese taskus kanda, sedamaid sissevõtmiseks, kui kellelgi kõht haigeks jääb. Me ise kandsime teda ka vestitaskus. Olen teda kord kahtluse puhul sisse võtnud, rikkus ikka kõhu ära küll. Aga imet, meil ei jäänud keegi kolerasse, üksainus juhtumine tuli ette, seegi haige sai kreoliiniga terveks arstitud. Ligidalt ja kaugelt hakati meilt seda imerohtu palumas käima. Me tellisime teda Peeterburist välja terve suure ballongi ja kasti täie pisikesi klaasikesi ka, nõnda et meil teda ohtralt jagada oli. Ja Griivas hakkas meie rohu varal kolera vähenema. Aga kreisarst kaebas meid ilma-loata rohitsemise eest kohtu. Kuid saatis pärast hirmuga ise meilt kreoliini paluma, kui tema enese majas kolera lahti pääsis.

juutidel on, või oli niisugune usk, et kui end kolera ajal keegi pruutpaar südaööl surnu-

126

aial laulatada laskvat, siis kolera kaduvat. Kui taud Griivas väga möllas, olid Griiva juudid 700 rubla kogunud ja leidus ka juudikene, kes valmis oli end selle raha eest kehva juudi plikaga laulatada laskma. Sain kuulda mil tseremoonia toime pidi pandama – surnuaed oli mõisa põldude vahel – ja läksin ka vaatama. Kottpime sügisene öö, vihma ajas maha. Pruutpaar, rabbi ja hulk rahvast olid tulevalgel koos, õudne pilt. Aga korraga kinnitas peigmees, et ta seda enam 700 rubla eest ei tee ja nõudis kahekordset hinda. Kisa ja kära, teda taheti vägisi seks sundida. Kuid äkki oli neil peigmees käest kadunud kui vits vette. Siis otsisid ja kaebasid juudid kartuli vagude vahel: „Maiske, kimm karikk, loss met der handeln!“ (Tule tagasi, lase enesega tingida). Kes jäi kadunuks, oli Maiske. Oh häda! Ei jäänud siis muud nõu üle kui pandi rutuga ja poolvägisi uus korjandus toime ja saadi hädaga ka nõutud uus summa kokku. Kui siis uuesti otsiti ja hüüti: „Maiske, kimm, mer zohlen der die 1400!“ (Tule, me maksame sulle need 1400), siis ilmuski Maiske ja tseremoonia saadi toime panna.

MIS KALKUNIS EDASI SÜNDIS.

Mul läks järjest paremini. Kui meie pääraamatupidajale Venemaal väga suurt palka pakuti, tema sääl oma tulevikku enam arvas kindlustada võivat ja läks, sain mina tema asemele.

Aga hästi ei seisnud asi Kalkuni enesega, Kalkuni oli võlgades. Meil ei olnud asjaajamise

127

kapitali sugugi, vabrik tuli aina vekslite varal päälvee hoida; meie kodumaised osaühisused ja aktsiaseltsid teavad mis see tähendab.

Oettingen oli omal ajal Kalkunisse suure terase-valmistamise vabriku ehitanud ja selle jaoks, räägiti, kroonult laenu saanud. Raud toodi arvatavasti Uuralist, insenerid ja meistrid olid toodud Saksamaalt. Terast valmistatakse nii: raud aetakse suurtes pottides („pirnides“) sulaks ja siis puhutakse sellest õhku läbi, mille juures alamad ollused rauast välja lendavad. Parajal, väga ülespassitaval silmapilgul tuleb aga see sula metall pirnidest välja valada, siis on raud teraseks muutunud. Ei sünni see aga õigel silmapilgul, siis muutub raud niisuguseks asjaks, mis enam kuhugi ei kõlba, muudkui kaeva auk ja mata maa sisse. Meistrid olnud joodikud ja nende käes muutunud raud sagedasti kõlbmatuks, ja terve vabriku ümbrus öeldi olevat maa sisse maetud rauda täis. Muidugi jäänud siis terasevabrik pankrotti ja kui Oettingen ministri juurde uut laenu saama läinud, ütelnud see külmalt: „Viige oma vabrik Uurali.“ Oettingen vastanud: „Tooge teie oma Uural Kalkuni“, ja tulnud lävest välja.

Siis müüdud terasevabrik maha, rikas veneke Muhhin ostnud ja teinud temast linaseemneõli vabriku. Muhhin oli täiesti harimata mees ja ajas oma asja nii: temal ei olnud vaja raamatupidamist ega arveametnikka, mistarvis see kõik, temal oli rahakapi. Tuli linaseemnete aeg, pani ta kuulutused välja: tooge seemneid. Pani seemned aita ja maksis kapist. Müüs ta õli, pani ta raha kappi. Uueaasta ööl luges ta rahakapi üle ja siis selgus, kas vabrik oli kasu või kahju toonud.

128

Oettingen oli Griivas panga asutanud ja ühe miljoni põhikapitaliks annud, juhtijaks direktoriks pannud ta oma poja, kes oli küll suur õpetlane, aga mitte ärimees. Selle käest olid Düünaburi ja Griiva juudid varssi selle miljoni välja petta osanud ja pank jäi pankrotti. Minu Kalkuni päevil oli noor Oettingen Riias vagunivabriku „Fönikse“ direktor, ühtlasi oli tal oma mõisakeses suurepärane sigade kasvatus sisse seatud, millega tal – küllap kapitali puuduse pärast – ka hiilgavalt ei läinud. Ta oli aga muidu hää ja tark, aga raamatutark inimene. Aktsia-seltsi „Fönikse“ direktoriks valitud oli ta muidugi, nagu seda harilikult tehakse, et ettevõttele hääde, hiilgavate nimedega väljaspool usaldust võita. Kodumaaliste aktsiaühisuste juhatustes on ju meilgi igalpool suured ja kuulsad mehed sees.

Kalkuni oli võlgades, teda oli raske päälvee hoida ja temale otsiti ostjat. Müümine oli usaldatud ülemvalitseja Löffleri kätte. Ei olnud aga kerge nii suurele tombule ostjat leida.

Löffleril oli Peeterburis Kalkuni müümiseks terve büroo sisse seatud. Sinna olid koondatud muidugi kõik piiride ja pinna kaardid, sissetulekute tõendused, ärakirjad ja bilansid äriraamatutest, päevapiltlikud ülesvõtted ilusamatest kohtadest ja kümne külje päält Kalkuni toredast lossihoonest, tema vabrikutest ja muudest ehitustest, sinna olid viidud mulla proovid ja nende keemilised analüüsid – lühidalt, asja aeti suurepärase osavusega. Löfflerile oli kindel hind määratud, mille eest ta Kalkuni maha võis müüa, mis ta üle selle oskas välja lüüa, pidi vahepäält tema oma olema. Ja kui see nõnda aasta ja enam oli kestnud, tuligi Löffler

129

ühel hääl päeval päälinnast koju ja oli kogu Kalkuni miljoni ja seitsmesaja tuhande eest maha müünud. Ja vahepäält oli ta niipalju võitnud, et kõik tehtud kulud tasutud olid ja veel niipalju üle jäi, et omale venemaal väikese mõisa võis osta. Tema oli omaga läbi. Kõigile Kalkuni ametnikkudele, kes tema poole olid hoidnud, tõi ta kingituseks kulduurid kaasa, – meie vabriku pääle langes neist üksainus. Oh kui suur mees ta nüüd oli.

Ostjad olid kildkond juute, need ei olnud Kalkuni ostnud muidugi mitte omale, vaid edasi müümiseks, et vahepääl teha jällegi üks väike „gešeft“.

Juudid olid ka varssi sääl, olid peenikesed mehed, jätsid aga vabrikuga kõik nagu oli. Üks kahtlane „daam“ oli neil kaasas, kes juut küll ei olnud. Seda hoidsid nad nagu pilpa pääl, temale esitati ka tähtsamaid vabriku ametnikka, temale valmistati pidusid ja põletati tulevärke. Et daamil igav ei oleks, juhiti tema lähedusse üks noor vabriku ametnik, kes oli ilus mees, hääst perekonnast, hää tantsija, hää muusikamees mitme pilli pääl; kui daam pärast kuhugi mujale suvitama asus, anti temale see noormees kui „määtr d pläsiir“ kaasa. Noormehe lõpp oli pärast kurb. See mitte enam väga noor aga veel ilus suurlinna daam, vist küll mõni kurtisaan, oli nähtavasti see, kelle rahaga juudid opereerisid.

Mul ei olnud kuhugi minna, otsustasin vaatama jääda mis asjast välja tuleb. Päälegi, kuna juudid väga mesised olid ja isegi palga tõstmisest rääkisid, mis kohe kahtlane oli. Raha oli meil nüüd laialt, mitte et juutidel seda vabrikule anda oleks olnud, vaid, kuna

130

meie oma kaubatarvitajatelt allkirjade saamisega hädas olime olnud, oskasid juudid asja teisiti ajada. Nemad olid neile ette pannud (muidugi olid need jälle juudid, kuidas siis teisiti Vene- ja iseäranis Kuramaal ühtki äri ajada sai) – kui tahate meiega töötada ja suuremalt kui seni, peate meile andma depoo-veksleid tarvitada, teisiti meie seda ei tee. Ja olid laialt veksleid saanud.

Mulle aga avasid juudid oma kaardid, ei salanud, et nad Kalkuni ainult edasimüümiseks on ostnud. Nõnda aga ei saavat nad edasi, vaja olevat vabriku sissetulekud raamatutes palju suuremad näidata kui nad on. – Vastasin neile lühidalt, et selleks otsigu nad teist ja ütlesin, saagu mis saab, koha üles. Siis imestasid juudid väga ja ütlesid: „Aber worüm?“ (Miks siis?) Mina aga ei lasknud ennast eksitada, olgugi, et mingit kindlat väljavaadet ei olnud, kuhu jälle jääda. Mul oli nüüd juba enam eneseusaldust. Ka oli mulle mõnisada rubla raha kogunenud, nõnda et otsekohe hätta jäämist karta ei olnud.

Lahkusin Kalkunist ja leidus vabriku ametnikkude hulgast ka kohe noormees, kes juutidega kaubale sai ja minu asemele astus.

Pärast kuulsin, juudid olid Kalkuni tõesti omal ajal hästi tuntud vürst Ignatjevile kaela määrida saanud. Selle volipidaja oli tulnud Kalkunit ülevõtma ja siis muidugi ka vabriku kontori ilmunud. Ametnikud olid teda sabakuubedes oodanud. Suur härra küsinud: „Kes siis need on?“ Temale üteldud: „Need on

131

teie ametnikud.“ Siis olnud suur härra väga üllatatud ja küsinud: „Mis siis niisugused ka palka saavad?“ Kui see talle oli teatatud, oli ta pääd vangutanud ja öelnud: „Ei, teid ei ole mulle vaja, mul on Venemaal mehi küllalt, kes teenivad paarikümne rublaga.“

Kalkuni pärastisest saatusest tean väga vähe.

RIIAS. KUIDAS SINNA SAIN JA – UNENÄGU ÜHEST AKTSIA ÜHISUSEST.

Kalkuni juutidele koha ülesütelnud, oli mul muidugi esimene tee minna noore Oettingeni juurde, kes oli Riias „Fönikse“ nimelise suure vagunivabriku direktor, ja paluda: andke mulle „Fönikses“ koht. Olin temale isiklikult tuntud, tema Kalkuni küljest lahutatud mõisakene ei olnud kaugel, olin enesele mõnikord tema biblioteegist raamatuid lugeda toonud, Kalkunis ei olnud raamatukogu. Ilukirjandust temagi kogus ei leidunud, aga mina lugesin hädakorral, kui muud saada polnud, ka kokaraamatut. – Sain temalt kord kalli raamatu puusortide üle. See ei olnud üksi seletavate piltidega, vaid seal olid iga puusordi kirjelduse juurde ka puu proovid, õhukeste-õhukeste laastudena, risti ja pikuti puutoime, natuuras manu kleebitud, – ei vist meie päevil enam niisugust raamatut välja anda suudeta.

Oettingen vaatas mulle veidi imestades otsa: „Kuidas? Teie muudkui annate koha käest ja mul olgu teile kohe uus valmis?“ Lubas aga siiski teha mis ta võib. Ja muret-

132

seski mulle „Fönikses“, „magasinis nr. II“ raamatupidaja koha, palgaga, millega läbi võis saada.

Oli ammugi olnud mu südame soov Riiga elama pääseda: Riia teaater ja kunstikogud, suurlinn ise! Teaatri eest tahtsin anda kas või püksid jalast, sinna pidin saama või iga õhtu, sest Riia teaater ja ooper olid tõesti kõrgel järjel ja öeldi auga väljamaa paremate teaatritega võistelda võivat. Vabal ajal, pühapäeviti – olgu kohe öeldud – püüdsin Riiga ennast ja pärast ümbrust iga kümne külje päält tundma õppida, ronisin isegi üle aedade, kui näiteks vaja oli pääseda vana laulumeistri Konrad Kreuzeri haua juurde vanal, juba kinni pandud katoliku surnuaial. Pärast võisin enesest öelda, et olin suurem Riia tundja kui eluaegsed riiglased ise. Kuhu iganes sisse pääseda võis, sääl sai käidud, seda sai nähtud.

Kõigepäält pean katsuma võhikule lugejale pildi anda sellest, mis üks vagunivabrik, nagu „Föniks“, kuhu nüüd koha sain, õige on.

Enne aga jutustan ühe oma unenäo:

Venemaal oli vagunivabrikuid juba mitu ja kõigil neil oli tööd küllalt. Riias oli neist üks: vana „Vene-Balti“ vagunivabrik. See oli väikesest hakatusest suureks välja kasvanud ja sellepärast kitsale maa-alale kokku surutud, mis laienemist enam hästi ei lubanud, ka olid tema sisseseaded jaolt juba vanamoeliseks jäänud. Aga vabrik oli seni oma aktsionääridele hiigla dividendi maksta võinud ja aktsiate kursihind – nimeliselt vist 100 ehk 250 rubla – oli mitme tuhande pääle üles läinud. Õnnelik, kellel niisugune algushinnaga käes oli.

133

Suurlinnades on lugu alati nii, et rikkad kapitalistid-spekulandid kõik linnaäärsed maa-alad üles osta ja oma kätte koondada katsuvad, ka siis, kui nad eestkätt sugugi kasutoovad pole. Nemad jäävad rahulikult linna kasvamist ära ootama, et siis kruntide eest saja- ja mitmesajakordset hinda võtta. Nõnda oli see ka Riias. Sääl oli kellelgi shveitsi juudil linnast väljas Aleksandri värava taga ilmatu plarakas liivast lagendikku, mis millekski ei kõlvanud, ootamas millal liiv kullaks muutub.

See ei lasknud ka kaua ennast oodata, linn kasvas sinnapoole külge kiiresti ja vana ajalooline Aleksandri värav – vist kunagi, kui veel raudteed polnud, keisri säält Riiga sissesõidu mälestuseks ehitatud, – mis seisis minu mälestuste järele esiti praegu nõndanimetatud „suure pumba“ kohal, kuhu vist värava ehitamise ajal linn veel ei ulatunud, viidi siis pärast tükk maad eemale, kus seekord linna äär oli ja kõigeviimati, kui linn ikka jälle järele kasvas, kolmat korda, seekord juba mitu versta eemale maantee äärde metsa.

Olnud „Vene-Balti“ vaguni vabrikus mees, Krüger nimi, kes sääl ühe töökoja väikese kirjutajana alanud ja enese vabriku direktoriks üles teeninud, kelle rikkaks saamise ja karjääri tegemisi himu olnud vaigistamatu. See oli enesele aegamööda muretsenud kõik oma all oleva „Vene-Balti“ vabriku plaanid, kalkulatsioonid, kõigi mitmesugust tüüpi vagunite üksikosade joonistused jne., ühe sõnaga kõik teadmised ja kõik selle materjali, mida uue, sarnase vabriku ehitamise juures kasulikult võis tarvitada. See mees läinud eespool mainitud shveitsi juudi juurde ja pannud temale

134

ette: „Teil on sääl seks sünnis maa-ala, muretsege kapitali, mina ehitan teile vagunivabriku, te teate mis „Vene-Balti“ vabrik teenib“.

Oli ju küll loomuliku mõistuse juures lollus suurt vabrikut, millel palju vedu, ehitada mujale kui vee äärde; kuski punase Düüna ääres oleks selle õige ase olnud, aga mis ei tehta, kui enese kasud kõigepäält kaalu pääl.

Ja siis ehitaski väike konsortsium juute selle vabriku, maa-ala müüs neile mõeldud shveitsi juut ühe miljoni rubla eest; tema äri oli tehtud. – Ma ei tea kindlaid summasid üles anda, opereerin siin, et kergemini asjast pilti anda, fiktiivarvudega. Vabrik ehitati suur, kõige-uuemate masinatega ja sisseseadetega; ta oli 4000 töölise jaoks määratud ja ehitus läks maksma ümmarguselt 7 miljoni, teeb 28,000 aktsiat à 250 rubla, aga ühtki aktsiat ei antud välja, mitte ainustki, need hoiti konsortsiumi kapis, olgugi, et börse pääl nende järele suur nõudmine oli; oli ju nähtud kui kõrgele vana vabriku aktsiad olid tõusnud ja missugust dividendi vana vabrik maksis. Aga aktsiaid ei olnud saada ainustki, need pidid kuulu järele olema kindlates kätes, rahameeste käes, kes teadsid mispärast nad neid hoidsid. See õrritas inimesi seda enam neid tahtma.

Vabrik sai valmis, ehitaja ja päädirektor oli Krüger, ühtlasi ehitas ta ka omale linnas maju; nii suure ehituse juures – ehk langes sääl ka mõni laast muu jaoks. Vabrik oli valmis, sai tellimisi ja hakkas suure hooga töötama. Ja kui esimese tööaasta bilans välja lasti, selgus, et aksiate pääle 25% dividendi jagamisele tuli. Suur ärevus tõusis, igamees

135

tahtis aktsiaid omandada, iga hinnaga, nende kurs tõusis, tõusis kahe-, tõusis kolmekordseks nimehinnast. Aga ühtki aktsiat ei olnud saada, need hoiti kõik puutumata konsortsiumi kapis.

Teine tööaasta möödus. Bilans näitas, et aktsiate pääle langes seekord 30% dividendi. Inimesed läksid hulluks, aktsiate kursihind kerkis üles 1500 rbl. pääle tükist; pakuti kuuekordset hinda. Vana vabriku aktsiad olid ju üles läinud kolme tuhande ja enama pääle.

Nüüd alles laskis konsortsium aktsiad turule. Vähehaaval esiti, tilga kaupa. Inimesed jooksid nende pääle tormi. Väiksed inimesed, kes kuidagi ühe ehk kaks neist omandada said, lugesid end õnnelikuks. Kõige selle juures olid muidugi palgalised agendid ametis, kes iga päev börsel muudkui ikka kõrgemat hinda pakkusid. Olid ka teised agendid, kes suuremate partiide kaupa – „sularaha puudusel“, aktsiaid ka odavama hinnaga ära andsid, ütleme kas või kõiges neljakordse hinnaga, oh seda õnne siis! Seda kõik osati teha ja – ühel hääl päeval oli konsortsiumi kapi aktsiatest tühi, kõik olid nad mehele pandud ja ilusa raha eest rahva kätte laiali läinud. See oli see nõndanimetatud „hausse“, (hooss) börsemängu kõrgepunkt. – Kui nüüd aktsiad ütlemegi mitte kuue, vaid kõiges neljakordse hinnaga, 250 asemel 1000 rbl tükk müüdud olid, pidi konsortsiumi kassas olema raha 28 miljoni, sellest vabriku ehituskulud 7 miljoni maha, oli konsortsiumil puhast võitu 21 miljoni.

Aga ega konsortsium veel sellega ei leppinud. Oli seni see sehvt tehtud „haussega“,

136

nüüd tuli see teistkorda veel teha „baissega“, (bäss) aktsiate kursi langemisega.

Ei tea kuidas see oli, kas olid Krügeri asjad kuidagi haisema läinud või mis, oli ju kindel, et ta vabrikule ilmatu hulga materjali tagavarasid kaela oli ostnud, mis oli kõlbmatu ja mida tarvitada ei võidud, – Krüger läks ja asutas Tallinnas veel ühe uue vagunivabriku, „Dvigateli“. Sääl kordus vist küll seesama börsemäng aktsiatega, aga ei läinud kuulu järele nii hiilgavalt. Olen ka natuke nende vahelt teeninud, keegi sõber pani mindki ametisse: „Dvigateli“ aktsiate hinda börsel üles ajamas käima. Ma ei tahtnud aga kaua kaasa mängida, mäng oli mulle siiski nagu alatu.

„Föniks“ sai uue direktooriumi, ja kui nüüd jälle aasta möödunud, näitas bilans, et vabrik suure kahjuga oli töötanud. Aktsionärid lõid kohkuma, aramad jooksid börsele oma aktsiaid müüa pakkuma. Aga ei olnud ostjaid. Selle asemel olid palgalised agentiid ametis, kes iga päevaga börsel vähemat ja vähemat hinda pakkusid. Aktsiate kurs muudkui langes ja langes. Kui veel teine aasta oli töötatud ja uus bilans veel suuremat kaotust näitas, – ei saanudki teisiti olla, kõlbmatu materjali tagavarad tulid aktivast maha kirjutada, – siis läksid aktsionärid hulluks. Igamees katsus oma aktsiatest lahti saada iga hinnaga, et ometi veel midagi päästa. Aktsiate hind läks alla 65–60 rubla pääle; muidugi ärritati kunstlikult kaasa. Kannatas kaasa selle börsemängu all isegi Riia vana vagunivabrik, sellegi aktsiate kurs läks alla tuhandete päält sadade pääle. Ja miks ei pidanud kurs ka muidu veel alla minema, uute vabrikute juurdetulekuga

137

jäi vabrikutel igal töö vähemaks, kroonu kruvis suurema konkurrentsi tõttu hinnad alla, ei annud ka enam palju tellimisi, vaguneid hakkas maa pääle küllalt saama; kroonu hakkas oma tellimisi vabrikute vahel proportsionaalselt jagama.

Pisipisitasa hakkas konsortsium aktsiaid tagasi ostma, jälle olid agendid ametis. Pisikesed juudid ostsid – „hää õnne pääle“, nagu nad ütlesid – väiksel mõõdul esiti, pärast altkäe ka suuremates partiides aktsiaid üles, 60 rbl tükist makstes, kuni aktsiad kõik jälle ilusti konsortsiumi kapis koos olid. Kui nad neil kõik käes olid, ütleme nad läksid neil agentide palgaga koos maksma 75 rbl. tükk, siis olid nad nende eest kokku kaks miljoni ja sadatuhat maksnud ja ainult selle summa eest oli vabrik, mille ehitus 7 miljoni oli maksnud, nüüd jälle nende. Veel kord oli selle mängu juures ligi 5 miljoni puhast teenitud. Nii odava hinnaga kätte saadud vabrik võis nüüd juba edasi töötada ja ka puhast kasu tuua.

Ma kinnitan veel kord, et kõik see jutustatud lugu siin on minu unenägu ja kui unenäos mõni asi täpselt ei peaks õieti nähtud olema, selle eest mind ometi ei peaks kohtusse kaevata võidama. Ja et oma unenägude tõtt ehk valet ise kontrollida, nõndakaugelt ometi ühe suure asutuse väike ametnik ärisaladusi, kui neid on, tundma õppima ei pääse. – Meid oli sääl mitusada ametnikku.

Nimetan siin kohe, et ilmasõja algul „Fönikse“, nagu teistegi Riia vabrikute masinad jne. Venemaale evakueeriti; kuidas „Föniksega“ praegu lugu, on mulle teadmata.

138

VAGUNEID EHITAMAS.

Vagun, iseäranis sõidu- või klassivagun on ju teatud kombel juba väike hoone, tema juures peaks küll ehitamisest rääkida võima. Nii siis, minust oli vagunite ehitaja saanud.

Tuleb meelde, et oli mu lapsepõlve päevil olemas suurekaustaline piltidega eestikeelne aabits. Küll tahaks teda veel näha ja tema juures ilutseda, ei tea kas peaks temast veel kuski, muuseumis või ülikooli raamatukogus eksemplar alles olema? Vaevalt küll! – Selles aabitsas seisid piltide all salmikud, näiteks:

„Suurtükk seisab surmaks sääl,

Suure sõjalaeva pääl,“

ja jälle:

„Herr teeb ka tööd, näeb muret ja ka vaeva,

Kuigi ei künna põldu, ega maad ei kaeva,“

– mina ka ei osanud vasaraga taguda ega höövliga lükata, aga vagunite ehitamise juures tarvitada võidi mind siiski.

Lubasin vagunivabrikut „Fönikset“ kirjeldada. Nüüd, kus seda teha tahan, näen, et sellest ei või midagi välja tulla; siis peaks“, paksu raamatu kirjutama ja võhikule annaks siiski parema pildi kui ükski raamat – niisuguse suure asutuse kord oma silmaga nägemine.

„Fönikses“, kui mina sääl teenisin, oli kriis juba alanud, aga kuigi vabrik tellimiste puudusel täie jõuga ei töötanud, kihas sääl elu. Oma paartuhat töölist vist töötas sääl ikkagi veel ja ametnikka – alates värkstoa kirjutajatest kuni insenerideni ja direktoriteni, öeldi olevat 400. Jumaluke, kuis me sääl – ühes leivas olijad küll – üksteist võisime tunda?

139

Ainult kui vabriku vile hüüdis, väravast sisseminnes ja väljatulles saime üksteist näha, pärast olime igaüks oma töö juures ja sellest jätkus, muu jaoks polnud aega. Oli küll ka ametnikkude jaoks oma klubi pidusaaliga ja isegi näitelavaga, aga meie kari oli niisama kirju kui vabriku tööliste omagi: sakslased, venelased, poolakad, lätlased, leedulased segi – mis sõprus või tutvus sääl sai sigida. Vabriku ametlikuks keeleks oli saksakeel. – Aga need ametivennad, kellega lähemalt tuttavaks sain, üht asja oskasid nad hästi: haisu tunda, kellel kopik raha taskus. Enestel neil seda ei olnud iial ja – maamees nagu ma olin, juba esimestel nädalatel pumbati mind tühjaks, ikka lähema palgapäevani, aga niisugust palgapäeva, millal laenu tagasimaksu pääle oleks mõeldud, ei tulnud kunagi. – Noh, eks kooliraha maksta tule ka elukoolis.

„Fönikses“ ehitati kõiksugu vaguneid, lihtsast lahtisest platformist ja veovagunitest alates kuni ministrite salongvaguniteni, hulka arvates muidugi ka petroleumi ja õli tsisternid ja külmetamise vagunid. Imestama panevad olid iseäranis klassivagunid Siberi raudtee jaoks, need olid suured kui laevad, väga tugevad ja varustatud kõige mõeldava mugavusega, et reisijatele pikka sõitu lahedamaks teha.

Vabriku juhatusest ja selle juurde kuuluvast suurest arve- ja raamatupidamise osakonnast ma muidugi siin ei räägi. Kui tuli kroonult ehk erainimestelt tellimine mingisuguste vagunite ehk muude tööde pääle, mis olid juba kindlatüübilised, siis olid vabrikul vagunite jne. üksikosade jaoks muidugi joonistused juba olemas, ehk jälle need anti tellija poolt kaasa.

140

Tuli aga mingi uus tüüp konstrueerida, siis tehti see töö inseneride osakonnas. Säält läksid plaanid joonistuse osakonda, kus iga vaguni osa loomulikku suurusesse ümber joonistati. Kõik see töö pidi muidugi nii täpne olema, et vaguni kokkupanemisel iga üksiku jao kruvi või needi auk augu kohale passis ja ei tohtinud sääl eksimist olla jõhvi võrra. Joonistuse büroost läksid joonistused päevapildi töökotta, kus nad mehaanilisel teel paljundati, siit läksid nad üksikutesse töökodadesse laiali. – Ei tohi unustada, et iga vagun, eriti klassivagun, on sadandetest üksikjagudest kokku pandud.

Vabrikul olid ilmatu suured materjali laod, näiteks puuhoov: ma ei räägi määratutest põletispuu tagavaradest, aga iga lihtsama veovaguni puuosad tohtisid olla ainult kõigeparemast tammepuust. Tamme-pakud, jämedad ja pikad, oksteta ja sirged nagu pütsikud, tulid kustki Venemaalt; klassivagunite juurde jälle tarvitati palju mahagoni- ja Ameerikast tulevat teik-puud. „Magasin I-ses“ olid terved valtsitud raua ja terase mäed, sääl oli valget ja punast vaske ja babbitit, sääl oli plüüshi, siidi ja sammetit, värvi, värnitsat ja lakki, peegli- ja aknaklaasi, – tagavarad olid suured ja väga mitmesugused.

Keset vabrikut seisis vabriku jõuhoone; terve vabrik käis elektriga, elektrit valmistati teadagi aurujõul. Sääl olid, kui õieti mäletan, 5 hiigla aurukatalt, muidugi mitte kõik korraga tule all, vaid paar alati tagavaraks, kui ehk mõne katlaga midagi juhtuks ehk teda remonteerida tuleks. Sääl huugasid suured dünaamo-masinad elektrit kogumas, hirmuäratavalt suurte hooratastega, mõned nii laiade rihmadega, et töölised, olgugi et see kõvasti keelatud oli,

141

lõunavaheajal rihma pääl magamas käisid. Ja juhtuski kord, et mees, kes rihma pääl maganud, vabriku käimalaskmise vilest ei olnud ärganud ja siis masina alt läbi läks ja välja tuli kui laiaks litsutud lest.

Vaevalt suudan vabriku üksikutest töökodadest midagi jutustada. Meil oli terase vabrik, kus vana raua puru ja praht sulatati ja teraseks ümber muudeti. See valas terasest suuri pätsisid, millest (kodarateta) vaguni rattaid valtsiti, – kui valtsid töötasid, seisid töölised maani ulatuvates nahkkuubedes ja kiivrites, millel paksust klaasist silmaaugud sees, kui põrgulised lausa tules, et hirm vaadata. – Meil oli valukoda, kus mitme sülla kõrgustes sulatusahjudes rauda sulatati ja kust sula raud välja voolas helendavates jugades kui vesi. Meil olid sepapajad, kus töölised seisid auru (elektri) haamrite juures, mis tagusid, et maa värises, jällegi lausa tules, et talvisel ajal üks külg küpses ja teine külmas. Sääl olid masinad, mis pressisid silmapilkselt paksust rauast välja üksikuid vaguni osi ja pistsid paksust rauast lups ja lups augud läbi, nagu oleks see seep. Lukkseppade ja treialite töökodades hööveldati ja treiti terast ja rauda külmalt kui oleks see puu. – Siis alles tulid puuseppade, tislerite, vagunite kokkupanijate, maalrite, lakeerijate, sadulseppade osakonnad – mis jõuan ma kõigest sellest lugejale silma ette maalida! Vabrikusse tuli muidugi eri raudteeharu sisse ja üksikud tehased olid väljaraudtee võrguga ühendatud; siin ei tõstetud raskeid rauatompusid kuski inimese jõuga, see liikus kõik masinate ja kranade abil.

142

Kõigi nende üksikute tehaste ja töökodade keskel tuli mul töötada nõndanimetatud „magasinis II“, mis oli koht, kuhu töökodadest kõik üksikud valmis ehk poolvalmis vagunite metallosad lattu toodi. Poolvalmis osad tulid säält teistesse töökodadesse edasi anda, näiteks seppade käest ehk valukojast tulnud asjad lukkseppade ehk treialite kätte; niiviisi käis mõni üksik mettallosa neli kuni viis korda lao ja mõnesuguste töökodade vahet, enne kui ta pärisvalmilt tagasi tuli ja siis vaguni kokkupanijatele lõplikult välja tuli anda.

Kõige selle keerulise protseduuri läbiviimiseks olid magasinis II-ses ametis pääle juhataja ja tema abilise 8–10 juhatajale alluvat ametnikku ja teist sedavõrt ja enamgi töölisi; ametnikkude asi oli pääle muu ka lattu toodud tööde kõlbulikkuse kontrollimine, mille jaoks neil karrast shabloonid olid, klappis shabloon tööga, võeti töö vastu.

Kõik see mõeldud metallosade laost läbikäik pidi nüüd ka raamatutest näha olema, aga paraku leidsin ma ametisse astumisel niisuguse korra eest, mis küll mingi kord ei olnud. Ei olnudki mingit raamatupidamist, minu asjaks pidi olema seda sisse seada. Väga raskendas asja, et ladu juhataja äramineja oli, ta oli mujal parema koha saanud, temal ei olnud enam mingit huvi asja vastu.

Mis aitas mind nüüd, et mind äramineja asemele ladu juhatajaks nimetati, ma olin esiotsa selles tohuvabohus kui uimane – ei ehitatud ju ainult üht sorti vaguneid, vaid mitut sorti korraga. Aga ma püüdsin seda värki põhjani tundma õppida ja olingi mõne kuu järele nii kaugel, et asja selgesti üle nägin.

143

Siis istusin maha ja kirjutasin broshüüri, kõigi sisseseatavate raamatute skeemide, tabelite, vormulaaride ja tshekkidega ning andsin selle vabriku juhatusele sisse. Minu ettepanek kiidetigi hääks ja kõik tarvilikud raamatud jne. lasti trükkida.

Kui uus kord sisseseatud, hakkas asi paremini minema, ehk küll näiteks vagunite kokkupanijad sellega sugugi rahul ei olnud; seni olid nad laos käinud ja ilma kontrollita säält välja viinud, mis neil vaja, sagedasti aga ka osi, mis neil mitte vaja ei olnud, mis nad siis platsile vedelema jätsid ja tagasi ei toonud, mis kõik segadust sünnitas. – Minu enese töö hakkas siis vähemaks jääma.

Mõtlesin oma elust ja käekäigust Riias küll veel üht ja teist jutustada, aga arvan paremaks paari sõnaga juba siin vahepääl ära ütelda, mis minuga edasi „Fönikses“ juhtus. Sündmuste järjekord ei saa siis küll kronoloogiline, aga see ei eksita palju. –

See on ju ikka nõnda, et ministrid läävad ja ministri abid ja lauaülemad jäävad, nõnda et ministrite vahetus tähendab paremal või pahemal korral vahest poliitiliste põhimõtete muutust, aga ministeeriumis eneses jääb kõik in statu quo ante – endist viisi.

Ühel hääl päeval oli „Föniks“ uue päädirektori saanud, väljamaamehe Zollikoferi. See seadis selle hää uuenduse sisse, et vabriku meistrid ja need, kellel eriti vagunite ehitamisega tegemist, hakkasid iga valmis saanud vaguni päält – et nad töö kiirendamisest

144

enam huvitatud oleksid – nõndanimetatud „vaguniraha“, preemiat saama, teiste hulgas ka mina oma abilisega. Siis hakkas mulle küljeluude pääle jälle natuke liha kasvama, tähendab: tühjaks laenatud põuetaskusse uuesti veidike raha kogunema.

Mis mulle Zoilikoferi juures hää arvamise oli saavutanud, ei tea ma, võib olla ka leidis ta, et nüüd, kui mu enese jaoskonnas kaunike kord valitses, mul muu jaoks vaba aega üle jäi – ta soovis mind vabriku teiste töökodade arvepidajate (kirjutajate) revidendiks nimetada. Vaidlesin küll väga vastu, aga pidin, kui sellega lepiti, et mult selles kõrvalametis just imet ei oodata, ameti vastu võtma. Ma pidin silmas pidama, et meistrid ja kirjutajad tööliste töötasu asjas vahest kuidagi kokku ei mängi. Vabrikus valitses niisugune kord, et töö jaotati töölistele trupi kaupa kätte, ikka üks eestööline ja tema alla mitu meest enese valiku järele. Eestööline sai siis palga arvamisel protsentuaalselt natuke rohkem kui tema kaastöölised ja sel kombel said paremad töölised ka paremat tasu, selle järele kuidas nad tööga edasi jõudsid; töö oli siis õieti tükitöö. Selle juures võis aga küll ka onupoja poliitikat juhtuda.

Pärast – veel kord hakkas mind vene keel taga kiusama. Meile tuli jällegi uus direktor, venelane Putilovi vabrikust (teatavasti ei olnud Putilovi vabrik vagunivabrik). Kui uus direktor esimest korda minu ladu läve ette ilmus, laskis ta mu välja kutsuda ja näitas kepiga läve lähedal relsside kõrval maas vedeleva mutri pääle: mis kord see olevat? – Võisin temale otsa vaadata ja oma viletsas venekeeles ütelda:

145

„Viie minuti eest läksin siit mööda, siis seda mutrit siin veel maas ei olnud. Aga praegu viis tööline ladust materjali ja küllap see mutter on tal vagoneti päält maha pudenenud.

See Putilovi mees tõi enesega kaasa ka Putilovi korrapidamise, igasse töökotta toodi seljatäis raamatuid – meil pidi nüüd ka kõik Putilovi eeskuju järele minema. Minu magasinis ka.

Olin õnnetu. Mitte, et ma selle raamatupidamisega keele pärast ei oleks toime saanud, aga oli silmaga ette näha, et uue raamatupidamise korra juures (mis võis küll töökodadele hää olla) minu ladus kõik jälle segi pidi minema ja endine tohuvabohu aset võtma. Olin meeleheitel.

Aga siis oli mul kodus juba keegi, kes oli minust mõistlikum. Kui temale päev päeva kõrval kõrvad täis olin hädaldanud, tema seda kõike vagusi päält oli kuulanud, ütles ta ühel hääl päeval: „Armas mees, mulle tuleb ette, et oled natuke narr. Kas see on sinu vabrik, et sa sääl tahaksid oma pää järele talitada? Minu arust oled sa ainult palgaline, kes tehku mis talt nõutakse; mis sellest välja tuleb, hääd või halba, see ei näi mulle sugugi sinu asi olevat. Sina võta oma palk ja tee mis kästakse.“

Temal oli õigus.

Ma sain pärast Putilovi mehega päris hästi läbi, ta soovis isegi, et ma, tasu eest muidugi, temale saksakeeles konversatsiooni tunde annaksin. Sellest ütlesin ära, mis tundide andja mina nüüd olin. – Kui ma Tartusse kutse sain, oli direktor väga südamlik ja ütles, et tal kahju olevat, et ma Föniksest lahkun.

146

Olin omale Fönikses lugupidamist ja armastust võitnud. Vabriku meistrid ja kaasametnikud, kellega mul kokkupuutumist oli olnud, tegid mulle väikese lahkumisepeo ja kinkisid mulle mälestuseks kallid kirjutuslaua riistad, väga täieliku kollektsiooni.

„MÖBLEERITUD TUBADES“.

Olin möbleeritud tubade suhtes päris laps, ei olnud eluilmas neis vaja elada olnud, Riias tuli nendega tutvuda. Riiga asudes võtsin muidugi eestkätt võõrastemajas toa, sinna ei võinud kauaks jääda, tuli kallis. Hakkasin hoolega tuba otsima, võimalikult perekonnas ja pensioniga. – Kirjutan oma kogemusist, noh – et nüüdsed möbleeritud tubade elanikud võrrelda võiksid, kas oli endisel ajal lugu nendega pahem või parem kui nüüd.

Kui neid aegu tagasi mõtelda, siis näib mulle ikka nii, et möbl. tubade elanik – et üldse üksik inimene ei olnud muud kui üks sidrun, mille kallal igaüks imeb ja seda viimast mahlanatukest välja pigistada püüab. Ja restoraanis söömisega oli veel see viimane häda, mis igavesti ära tüütas, sest restoraanis oli – sa söönud kas lamba, tõpra ehk sea praadi, Jumal hoidku veel selle nõndanimetatud „kotleti“ eest – kõigel ühesugune maik. Paar korda restoraanis süüa maitseb ju väga hää, aga pärast tülgastab see nii ära, et enam midagi ei taha. Ma tean ka seda saladust, miks see nii on või oli: restoraani köögis poriseb ööd kui päeva läbi pliida taga kitsas vaskkatal, kuhu sisse heidetakse kõik ülejää-

147

nud rasv, praekondid, kardan, et isegi ka toiduportsjonite ja kastuse riismed taldrekutelt; hulka visatakse vahel peoga pipart ja vürtsi – säält tõstetakse sulle kopaga iga lihaportsjoni pääle kastust ja sellepärast on kõigil lihatoitudel üks ja seesama maik.

Nii siis otsisin Riias tuba ja otsisin juba mitu päeva ja olin otsimisest tülpinud ja väsinud, kui viimaks ometi ühe leidsin: eestoas – kohe lõi sääl sumbunud õhk vastu – pliidikene sees ja paar voodit – lesknaine kahe lapsega, kõigel kolmel kahvatanud, nälginud näod pääs, – tagumine tuba oli neil ära anda. „Möbleeritult“, sääl oli sees vana voodiloks, väike kulunud lauakene ja paar luhtpõhjaga läti tooli, küünlajalg ja veekruusita pesukauss. Sisse- ja väljakäik muidugi läbi pererahva toa. Kallis ka ei olnud ja perenaine lubas selle eest muretseda, et lapsed on hiirevagusi, kui kodus olen. – Naine hakkas nutma, kui tuba mulle ei meeldinud, see seisvat tal nüüd juba niikaua tühi ja temal olevat seda üüri enese üüri maksmiseks nii hädasti vaja. Mul läks meel härdaks, ei midagi, üürisin ära, üüri pidin muidugi ette maksma. – Kui sisse kolisin sain aru: siia suren küll ebamugavuse ja aja-igavuse kätte ära, kuid – kuhu ikka minna!

Aga just teisel päeval, kui vabrikust tulin, oli tee ääres ühe pagari poe kõrval aknale sedel ilmunud, saksakeeles, umbes sarnane nagu neid veel praegugi küllalt eestikeeles leidub: „Korden saada“. – Astusin sisse, kaks väikest toakest hästihoidunud vanatmoodi mööblit täis, nii et vaevalt ruumi astuda. Sääl oli peaaegu igast asjast kaks, kaks sohvat, kaks kummutit, kaks kappi, kaks peeglit, kaks

148

lampi, kaks põranda vaipa – ja voodi, jumalik lai voodi vedrumadratsiga. Hind oli kallis küll, aga ma mõtlesin: Siin on nii kena, nii mugav, nii hää olla, et ainult veel kodus istuda tahad ja ei lustigi välja, linna hulkuma minna, mis ennem ikka kopkad taskust välja viib kui juurde toob. Perenaine, puhas vanaeit, pagari lesk, kes mehe surma järele sellidega äri edasi ajas – emalik otse. Hommikul – kohvi lubas ta mulle anda, mõtelge, palavate kringlitega, õhtul ka teemasina tuppa tuua, – lõunat ei annud: tema söövat sellidega koos lihtsat toitu. Seletasin küll, et lepin ka lihtsa toiduga, ei aidanud. Üürisin toad siiski ja kui asjad esimesest korterist ära ja turult ka veel õitseva nelgipoti aknale tõin, oi kui kena see kõik oli. Eit kandis mu eest ka hästi hoolt ja pesukauss oli nii suur, et mine kohe päädpidi sisse. Kui õhtuti igav hakkas, käisin töötoas vaatamas kuidas kringleid treiti – pagarisellid olid omal kombel nalja- ja hambamehed.

Aga – „ei midagi (hääd) ilmas jää kauaks“, ühel päeval tuli eit nuttes ja ütles: ma pidavat välja kolima. Temal olevat võlad ja kohtupriistav oodata. Ta tahtvat oma „Aussteuer’i“, oma abielusse kaasatoodud asju päästa, need olevatki minu tubades olevad mööblid, ta pidavat nad kõrvale toimetama. Ehk aga, ma ostku nad ära, et priistav neid võtta ei saa. Silmakirjaks ainult, eit usaldavat mind, ma tulgu notaariuse juurde ostukaupa maha kirjutada laskma. – Mul oli eidest küll kahju, enese kenast korterist veel enam, aga ma ei tahtnud niisuguste asjadega tegemist teha. Ütlesin ära. Ja kui teisel õhtul ametist tulin,

149

leidsin toad tühjad ja enese asjad põrandale tõstetud. – Ei midagi, tuli hotelli öömajale minna.

Seekord leidsin tuttavate kaudu kergesti toa ja kena toa. Ühe ametniku juures, kes ise ka kuski tööl käis, kelle noorepärane proua tube edasi üüris ja ka pensioni pidas. Kenad lapsekesed olid tal, need käisid ikka mu juures juttu ajamas ja shokolaadi saamas. – Meid oli sääl mitu meest, nende hulgas ka üks „Fönikse“ insener, parun, ja üks saksakeelega pariisi juut, kes ametis käis Riia terassule vabrikus. Lõunaks oli meil teistel kõigil kaks rooga, ikka buljong (seda keedetakse ju odavatest kontidest) ja vaheldamisi „kotlett“ ja sibulaklops. Kotlett oli rohkem leivast kui lihast, teadagi supilihast. – Kuid juut, tema oli peenem mees, maksis meist teistest 5 rubla enam, sai siis ka magusaks roaks alati kaks koogikest. – Juut oli aga perenaisele juba mitme kuu eest söögiraha võlgu, viis palgapäeval raha kohe panka ja oli muul ajal rahast puhas. Kui ma talt küsisin, miks ta nii teeb ja perenaist hädaldada laseb, vastas ta: „Sind se dumm! Se werd ihr Geld schon kriegen, se kann doch warten; das Geld trogt mer doch Zinsen!“ (Olete aga rumal! Küll ta oma raha saab, ta võib ju oodata; raha kannab mulle ometi protsenti!)

Tuba oli mul küll kena, aga sääl kõrval oli mul see parunist insener, selle toas prassiti ja lauldi öö öö kõrval, et sõba silma pääle ei saanud. Ütlesin perenaisele, et pean välja kolima. See palus vastu ja andis mulle teise toa, nende endi magamistoa kõrval, ainult õhuke uks lahutas tube. Aga olin räästa alt vihma

150

kätte sattunud. Lapsed ei tahtnud õhtul magama jääda ja kui nad jäid, siis algas perenaise abielumees! Issand Jumal, ma ei ole enne ega pärast kuulnud, et üks inimene niiviisi võib niriseda ja iriseda ja tundide kaupa kui üleskeeratud grammofon! – Niipalju kui arusaada võis, oli mees kahtlusmeelne, mis naine päeva jooksul teinud ja kus ta käinud. – No selle oleks veel ära kannatanud, aga minu seisukoht majas oli laste kaudu vähekesi soojaks muutunud ja kui kord ühel õhtul, kui majaperemeest kodus ei olnud ja lapsed juba magasid, perenaine kenas ööjakis tuli, mu voodi äärele istus, 100 rubla laenata tahtis, nuttis ja vahel pisarate vahelt ka päikest välgatada laskis, siis oli sellest mulle küllalt. Otsisin mujal korterit. – Kuidas tihkad veel inimesele silma vaadata, kui ta su käest on raha laenata tahtnud ja sa ei ole annud. Mina seda ei võinud.

Nüüd tahtsin korteri otsida, kus oleks või aknast väljavaateski mõni roheline puu või midagi haljast, – kust seda nüüd Riias leida, ehk olgu siis kaugel üle jõe. Aga leidsin. Ühe uue, suure üürimaja õue pääl oli poollagunenud majakene, mille akna all kasvas paar vana puud; isegi haljast muru oli. Majakene oli üüril ühe vana „oberlehreri“ lese käes, tütar oli tal ka, ka koolipreili, nii neljakümnendates aastates, ihu ja hinge poolest kössi kuivanud inimene. Nii siis „literaadid“. Neil oli toakene ära anda, teemasinaga. Nad elasid vist ema väiksest pensionist, või ka ainult tütre tundidest. Üürisin toa ära. Teenijat neil ei olnud, ei olnud ka teenimist. Vana emakene käis ise teemasinat toomas, tütar –

151

pfui, meesterahva tuppa! Ja ma ei olnudki „literaat“! – Nad elasid vist küll väga kehvalt. Mul oli kord suitsetatud anerind, ei tahtnud teist enam nii, pooltoorelt, palusin emakest, kas ta võiks mulle seda üles keeta. Kui anerind mulle jälle tagasi oli ilmunud, oli näha, et temaga tangusuppi oli keedetud, ta oli nii kokku keenud, et temast väga vähe järele oli jäänud.

Mul oli sääl siiski hää olla: õues puu all oli pingikene, sääl võis õhtuti istuda, seda hindasin kõrgelt. Sest ilutsemisest, sagedasti teaatris käia, ei võinud välja tulla midagi. Teaater oli kaugel ja pääle etendamise lõppu ei käinud enam tramm.

Ühe ainsa kuu sain selles korteris olla, siis hakkasid telliskivide voorid õue veerema. Mu pererahvale enestele oli korter üles öeldud; väike vana maja oli maha lõhkumisele määratud, omanik hakkas tema asemele ilmatut suurt üürikasarmut ehitama.

RIIA EESTLASTE KESKEL.

Riiga elama asudes ei olnud mul sääl, pääle advokaat Arro, ühtki tuttavat ees teada. See, praegu riigikohtunik Tartus, oli ju küll minu nurga mees ja olime tema kooli- ja üliõpilase põlves hääl jalal seisnud, aga ei võinud teada kuidas tema, nüüd karjääri teinud ja rikkaks meheks saanud, vana tutvuse pääle reageeriks. Noh, hästi. – Riias elas aga veel palju eestlasi, kes sääl – ajalehist teada – ärksat rahvuslikku elu elasid ja eesti nime võõr-

152

sil kõigeparemas kuulsuses hoida püüdsid; nendega tahtsin tutvust otsida.

Riia oli sel ajal – venestamine oli küll juba täies hoos – siiski veel täitsa saksa kultuuriga saksa linn, lätlastel polnud sääl veel suuremat ütlemist, aga kultuuriline võitlus hegemoonia pärast oli kibedasti käimas.

Riia eestlased – neid arvati sääl sel ajal olevat umbes 25,000; ilmasõja alul loeti nende arv 34,000 pääle – olid endid kahe seltsi ümber kogunud, vanem neist oli „Imanta“, asutatud aastal 1880 (asutajad Ardon, Eichen, Otstavel, Gust. Roosmann). Selts oli aegapidi õige tugevaks kasvanud, iseäranis kui tema juurde pärast matusekassa, siis haiguse korral vast. abiandmise kassa, lõpuks ka veel hoiu- ja laenukassa oli asutatud – liikmete hulk oli 500 ümber. Korter oli tal väga hääl kohal, keset linna, Wöhrmanni pargi juurde kuuluva mineraalvee asutuse ruumides, kenakese suure saali ja liikuva näitelavaga, kus agaralt koos laulmas käidi, näitemängu harjutati ja pidusid peeti. Laulu oli Imanta kõrgele järjele viinud, tema kontsertidele tulidki muulased. Ta oli a. 1894 üleüld. laulupidult Tartus I auhinna ära toonud; koori oli isegi vahel Miitavi kontserti andma kutsutud ja kuberner oli nii mõnigi kord teda vene häätegevatele pidudele laulma palunud.

Ülikooli ja muu kõrgema haridusega mehi oli Riias vähe ja need mõned, kes olid, Imantas just ei liikunud, kuigi ehk pidude puhul endid sääl ka näitasid, aga agaralt toetasid seltsi pidusid viroonlased, eesti soost üliõpilased Riia politehnikumis. Nõndasama ka eesti soost poppide seminaari kasvandikud, kuigi

153

see neile keelatud oli. – Jõukaid ja oma jalal seisjaid ärimehi oli samuti vähe, olgu siis nimetada kaupmees Rutakast, toalettseebi ja kosmeetika-artiklite vabrikante Karp’i ja Wink’i, teised seltsiiiikmed koosnesid enamasti vabrikute meistritest, posti-telegraafi, politsei ja muude asutuste ametnikkudest, pääasjalikult aga käsitöölistest; kõik olid nad vaimustatud isamaalased ja väliselt ei puudunud neil suurlinna rutiin ja shliff. Sääl oli kuldseid inimesi ja omal viisil originaale, nagu vana Jashka ja t., aga seltsi hingeks tuli küll lugeda tema asutajat ja pärastist alatist eestseisuse liiget Joh. Ardoni. Oli see aga üks liikuv inimene, keda sisemine rahvuslik tuli põletas; ta oli hää kõnemees, eeskujulik kavaler ja hää tantsija, osavõtlik upitaja ja väsimatu kaasaaitaja iga hää asja juures. Tema taolised mehed ep olidki need tõsised eesti elu sambad, kes raskeil ajul eesti rahvuslikku mõtet aitasid hoida ja kanda. Tema oma kahelepoole soetud lainetava, lumivalge habemega juba sel ajal, tuntud ja armastatud terves Riias, niihästi eestlaste, lätlaste, sakslaste kui venelaste juures, – Ardonit jätkus igale poole. Tema ja tema Emma, kui armas ja kena oli nende väike kodu, kui lahkesti võeti sääl külalisi vastu. – Ardoniga saime juba esimesel kokkupuutumisel sõpradeks ja see sõprus on seni kestnud. Kah üks tegevamatest liikmetest seltsis, laulu ja näitemängu juhatamises väsimata, oli postivalitsuse ametnik H. Rikkand, pärast posti- ja telegraafi valitsuse ülemjuhataja iseseisvas Eestis, kuni kadedus tema sellelt kõrgelt kohalt oskas välja süüa. Tema kaotas oma sõbrad ja poolehoidjad, kui ta oma kõige hää, õigluse

154

ja aususe poole õhkuvat südant ei suutnud taltsutada, poliitikas kaasa püüdis teha ja rahvusvabameelse Pitka parteisse liitus. Truu sõprus kujunes mul Riias välja temagagi, nagu pääle selle veel Karp’i ja Wink’iga. Wink oli keskkooli haridusega, oli raamatupidaja ja ärimees ja nii hoolas töömees, et ta pidi elus edasi saama. Ja sai ka, ta on praegu Tallinnas majade ja kosmeetika-artiklite tehase „Vico“ omanik. – Karp, see oli iseäralik inimene, täielik selfmademan, ta oli noore poisina, päts leiba ja paar tagavara sukki kotis, Tartusse kohta otsima tulnud ja ühes limonadivabrikus tööd leidnud. Sääl oli ta hoolsa töö ja kokkuhoidmise läbi varssi omale natukese raha kogunud ja lõpuks ise omale limonadivabriku avada võinud, pärastpoole sellele isegi teistes kodumaa linnades filiaaled avanud. Nüüd oli tal Riias suurem limonadi- ja Wink’iga koos seebi ja kosmeetika-artiklite vabrik. Mis ta ette oli võtnud, oli õnnestunud. Selle kõrval oli ta iseõppimise ja tundide võtmise teel saksa keele ära õppinud ja oma haridust, iseäranis programmiliste hääde raamatute, isegi ilukirjanduse lugemise läbi kõigekülgselt arendada ja laiendada püüdnud; tema oli selles niikaugele jõudnud, et oli nüüd minu teada üks parematest Göthe tundjatest Eestis ja, mis Brandes üldse arvustuslikku kirjutanud, see oli tal kõik hästi pääs.

Ülejõe Riia eestlastel oli oma Karskuse selts, mis pärast Riia E. Hariduse seltsiks välja kujunes, kes pärast omale sääl suure seltsi- ja koolimaja ehitas. Selle presidendiks oli sel ajal advokaat Jaakson, pärast riigivanem Eestis. Maja ja selts olid ilmasõja ajal rängasti kanna-

155

tada saanud, aga nüüd hakkavat sellepoolest kõik jälle korda saama.

Kas pean nimetama, et „Imantas“ mind kord koguni esimeheks pandi? Ma ei olnud seks küll sugugi kohane, kõigepäält, ma ei olnud kõnemees, aga pandi, ei olnud midagi teha.

Meil oli siis Ardoniga see hull plaan, et tahtsime iga aasta Riias ühe uue rikka juurde teha, vähemasti ühele oma mehele aluse panemisega rikkaks saamist võimaldada. See pidi nõnda sündima (loterii luba ju sel ajal kellelegi ei antud): „Imanta“ pidi vana-aasta õhtul ilma mingi programmita õnnesoovimise õhtu toime panema, kõik 25,000 Riia eestlast pidid sel ööl seltsist läbi käima ja igaüks ühe rublalise sisseastumise raha eest oma käega õnnerattast nummerdatud loosi võtta võima. Missugune loosinumber võidab, pidi enne kindlaks tehtud ja kinnipitseeritud seltsi raudkapis deponeeritud olema. – See hää plaan jäi teostamata, ei olnud julgust. Luba selleks ei oleks saanud ja ilma lubata seda teha – selle järelduseks oleks võinud olla kohtu alla langemine. Ma jutustan sellest siin, et – vahest tahab nüüd vabal ajal mõni selts niisugust nalja teha. –

Tahaks veel ühe varem sündinud lookese jutustada „Imanta“ ajaloost, anekdootide sõber ma ju olen: Kuberner ja linn olid pannud Aleksander III kroonimise päeva õhtul toime suure veepeo Düüna pääl. Jõekaldad, sillad ja kaldaäärsed majad olnud tulede ja lampinjonidega illumineeritud, jõe pääl sõitnud Riia seltsid, nende hulgas ka „Imanta“, neile linna või kroonu poolt muretsetud illumineeritud laevadega, mille pääl lauldud ja sellejaoks

156

antud tulevärki põletatud. „Imantal“ olnud tulevärki rohkesti, tal olnud seda ka veel omalt poolt muretsetud. Kõik läinud hästi ja „Imanta“ äratanud oma ilusa lauluga imestust; just „Imanta“ laulu pärast liikunud Riia üliõpilaste illumineeritud ja tulevärgiga varustatud mootorid ja lootsikud kobaras „Imanta“ laeva ümber. Siis juhtunud „Imanta“ meestega õnnetus, neil läinud rakettide laskmisel nende terve tulevärgi tagavara käes põlema. Nad hakanud seda, tulehaavadest hoolimata, jõkke loopima, daamid oma kergete riietega olid juba tuld võtnud. Jõkke pillutud põlevad tulevärgi osad olid jaolt üliõpilaste lootsikutesse lennanud, üliõpilased arvanud, et seda meelega nende narrimiseks tehakse, olid omalt poolt lahingu vastu võtnud ja oma raketid kõik „Imanta“ laevalaele sihtinud – oli sündinud väga hädaohtlik, aga eemalt vaadates vist väga kaunis tulevärgi potpurri. – Linnapää oli oma laevaga „Imanta“ laeva juurde sõitnud ja selle ilusa numbri eest tänanud; ja teisel päeval kutsutud „Imanta“ esimees kuberneri juurde, ka see tänanud ja soovinud „Imantale“ õnne, et see pidustustel oma laulu ja ilutulestamisega rekordi löönud.

ÜHEST KARSKUSEVASTASEST ISTUNGIST RIIAS.

Kõik nad ütlevad ja usuvad, et – joomine olevat mingisugune lõbu. Isegi karskuse kesktoimkond usub seda ja püüab kuradit beeltsebuuliga välja ajada, s. o. muude lõbudega joomise lõbu vastu võidelda. Mina, nii

157

karske ja kaine inimene kui ma ka olen ja joomise lõbu halvaks lõbuks pean, ma ei saa salata, et – pidu puhul hapukapsaste ja sealiha alla väike napsikene (või ka kaks) ja pääle klaas hästi tempereeritut vahutavat ja kihavat õlut (ehk ka, ja vähkide juures nimelt, kaks) on hääd asjad ja võivad väga kaasa aidata meeleolu tõstmiseks (sest vesi ei tee seda mitte), kui ennegi – suudaksime selle juurde jääda. Aga see’p see on, karskus on (karsklaste järele) jumalik, inimene aga (Noa järele) lihalik! Lihtsalt joomalauas istumist ei ole mina küll kuigi suureks lõbuks pidada võinud, sest muidu, mõtelge: kihelkonnakohtu notäär, vallakirjutaja, einelauapidaja, peenviinade- ja liköörivabriku ametnik – peaaegu pool eluaega oli võimalus jooma sees, nõnda ütelda, ujuda, – missugune joomar oleks m’ust saada võinud! Kaks asja on mind joomisest lõbutundmast tagasi hoidnud, esiteks – ma panin lõbutsejaid joomalauas tähele: kõik nad kaotasid enesevalitsuse võime, ühed said üleliia rõõmsaks, hakkasid laulma ja ropendama, teised muutusid sentimentaalseks, hakkasid nutma, kolmandad kukkusid suurustama ja riidu norima, neljandad (kõige ilmsüütumad) jäid uniseks, jäid magama. Mina aga kartsin enese üle valitsemise võime kadumist ja ükskõik mil teel enese teiste silmas naeruväärseks muutumist. Mina tahtsin olla mina ise, kelle iseloomu nõrkuseid joomine ära ei anna. Midagi on igas inimeses, mida ta varjata tahab, millest ta ei taha, et teised seda teaksid. – Teine hoiataja oli mu nina ja see oli mul esteetiline. Nuusutage, ma palun, teiegi enne napsiklaasi suuaugu pääl ümberviskamist, mis-

158

sugune paha lõhn tal on. Lõhn ja maik niisamuti, ei see ole kunagi, olgugi jook nii kallis kui tahes, pahast puskari lõhnast puhas. Ja midagi, mis haiseb, peaks mulle hää küllalt olema sisse juua?! Haistke õlut enne kui teda joote, kas tal ei ole vastik, hapu lõhn? Ja vastikult lõhnavat vedelikku juua peab lõbu olema? – Nojaa, kuski Aafrikas või kus, kasvavat mingi puuvili või kõrvits – kas ei olnud duurian ta nimi? See maitsvat kah hää aga haisevat – oi, oi, kuidas!

Ka peenikese likööri, ütleme benediktiini või kürasso pits pitsi järele kurku kallamine on prostoi, on tõusiku lõbu, haritud inimene ja esteet maitseb teda ainult tilga kaupa keele pääl kohvi juurde.

Joomalauas kartuliviina ja õlle juures istumise lõbu on prostoi lõbu ja prostoi joogi joomisest saadud joovastus on prostoi joovastus. Seda ütlen mina ja ei olegi karsklane.

Teine asi on soojamaa päikese tules küpsenud kobarate käärinud mahl, kui selle päält korki päästes juba lille, viinapuu õielõhn laiali levib ja ninalegi esteetilist lõbu pakub.

Tahtsingi siin ainult sellest jutustada, kuidas ma õieti üksainus kord elus joomisest lõbu olen tunnud ja see juhtus Riias.

See oli ühel soojal pühabasel kevadsuve päeval, kui me, kolm hääd sõpra: Karp, Wink ja mina uulitsal kokku juhtusime ja ühelmeelel otsustasime, et tarvis on hää oleki saavutamiseks midagi ette võtta. Eestkätt tahtsime kuulsas „Rooma keldris“ lõunat süüa.

Te ei pea nüüd mõtlema, et „keldris“: See Rooma kelder ei ole miski „kelder“, see on suursugusem, mugav, lahedate maa-aluste ruumidega

159

restoraan kõigeparemas linnajaos, kuulus (nagu öeldakse) oma „leti“, „köögi“ ja „keldri“ poolest (viimase all mõeldakse muidugi veinikeldrit).

Vabatahtlikud karsklased, nagu me kõik kolm olime, me sääl napsikest ei joonud ja õlut ka mitte, mis läbi me meid teeniva kelneri silmas iga prestiishi kaotasime. Sääl – korraga võttis Karp taskuraamatu välja ja ütles: tema olevat kuski perekonnas üht väga maitsevat, kerget, valget prantsuse veini joonud ja selle nime omale taskuraamatusse tähendanud, et kui seda siin saada võib, siis ta tellib ühe.

Oligi saada ja oligi väga hää viin. Lõhnas kui kevad, pärlendas klaasis ja kiheles keele pääl. Me olime tast vaimustatud, ja kui see lõppes, tellis Wink teise. Meie vaim hakkas rikkust alt üles ajama. Me leidsime, et see tund on õnnelik tund ja teda tuleb pikendada, me otsustasime tellida ka kolmanda. Me tundsime endid noored ja võitvad, me ei rääkinudki palju, olime ainult väiksed jumalad ja tellisime lõpuks, nii kui kõiki häid asju ilmas neli on veel selle päälekauba pudeli. Siis aga hakkas kelner meid juba protsideks pidama ja me läksime. Me ei olnud joobnud, vaid jumala-targad nagu ikka, ainult päälmaa palava päikese paistesse jõudes oleks end tunda annud väike väsimus põlvedes.

Me kolm oleme, mälestades seda õnnelikku istungit, pärast veel kord katsunud seda tundi ja hääd olekit korrata, aga see ei õnnestunud. Oli küll seesama vein ja veelgi parem ümbrus, aga me ei saavutanud sedasama tuju. Ja ka pärastises elus – ma ei ole enam kunagi ennast joogi juures õnneliku, ega kunagi enam joomise lõbu tunnud.

160

KUI MA RIKKAKS SAADA TAHTSIN...

Elu Riias hakkas üksluiseks ja igavaks minema. Maalt inimene, kui ta äkki suurlinna satub, ei oska sääl elada. Mina nüüd küll olin vahepääl ka juba väikses linnas poolteed linnamees olnud, aga – väikelinn ja suurlinn, missugune ilmatu vahe! Suurlinnas kaob väike inimene teiste omasuguste hallide olevuste sekka ära ja keegi ei küsi su järele, kas sa elad või sured.

Ja kui sul nii, üksi jäädes aega on enese üle järele mõtelda, siis hakkab nagu olema enese üle häbi, et oled juba üle neljakümne ja ei ole osanud enesest veel midagi teha, ei ole osanud veel rikkaks saada. Aga kuidas võis minusugune inimene, kellele Jumal tirtsugi ärimeelt ei ole jaganud, kes raha sugugi ei ole osanud hoida, vaid selle hästi riideskäimise, raamatute, piltide ja muude ilusate asjade pääle ära raiskas, – kuidas võis minusugune rikkaks saada? Kes rikkaks tahab saada, peab mõistma teisi enese kasuks teenima panna. Seda ma ei mõistnud ja enese tööga pole veel keegi rikkaks saanud.

Sääl – leidsin ühel päeval Riia saksakeelses lehes kuulutuse: „Daam, mitte inetu, 30 aastat vana, 80,000 rublalise varandusega väärtpaberites, soovib abielu suhtes tutvust, kindla sissetulekuga, mitte joodiku mehega, 30 kuni 60 a. vanuses.“ Selge aadress oli üles antud.

Olin paar korda elus ennegi, tõtt ütelda sõprade nõuandmise pääle, kuradi kiusatust ihus tunnud: katsu leida rikas naine. Oli küll

161

nagu häbi niisuguse asja pääle mõtelda, aga et ma kunagi mõtelnud poleks, seda ei saa salata.

Et ennast mitte paremaks teha kui olen, pihtin siin need lood.

Esimest korda juhtus see, kui olin vallakirjutaja ja sõitsin väikse saaremaa kimliga, talvel, kellad ja kurinad pääl, rublaline piits peos – igapäevane maksis kõiges 15 kop.

Oli sääl kuski talus vaenelaps, isa ja ema surnud, koolitatud, ja 25 tuhat oli tal raha. Venna käes linnas. Oli küll kuulda, et vend raha alles siis välja maksab, kui õde mehel ja ihusugu tuleb, muidu, perekonna varandus, see pidi perekonda jääma ja mitte võõraste kätte minema. Miks koolitatud tüdruk üksi kodutalus elas – mine tea. Võtjatest, tahtjatest kuulda ei olnud. Öeldi: tüdruk olevat kuri.

No kui kuri ta siis ikkagi võis olla, päris tossikest nagu ka ei oleks tahtnudki. Rikkuse vastu pidi ometi ka mõne pahega leppima.

Ei midagi. Võtsin südame rindu ja sõitsin ühel suisel päeval kodunt, et mingi läbipaistva ettekäände all tallu sisse pöörda ja tutvust otsida.

Talu oli maantee ääres. Kui tema kohale jõudsin, tulid niisugused mõtted: tont, kui sellest midagi välja ei tule ja niisugune jutt laiali läheb, kus siis see ilmarahva naer! Ma – sõitsin parem talust mööda ja mõtlesin: lähen tagasi tulles sisse, ehk on siis enam kuraasi.

Tagasi tulles sõitsin kah mööda. – Tüdruk sai pärast studeerinud mehele, need juba sel ajal rahata naist ei võtnud. Kuidas rahaga lugu jäi, kas ihusugu saadi, kas võtja hää või kurja naise sai, seda ma ei tea.

Teine kord, siis oli mul juba näitusel auhinna „sooritanud“ hobune. Siis oli sääl kah

162

kuski tüdruk, kah koolitatud, kah vaenelaps. Ja 20.000 oli tal, naha pääle trükitud Liivimaa pantpriivides; lugesin need temale ise päranduse jagamise puhul ametnikuna peo pääle. Ja lahkeid silmi oligi ta mulle teinud, mind kogunigi külla kutsunud. Mehele ta ka ei saanud, tal oli veider võõrasisa, kelle juures talus ta elas, see ei lasknud teda mehele minna; ta mõtles ehk ise need 20.000 kuidagi omale „divideerida“; tüdruk oli käpa all, võõrasisa oskas kosilased minema hirmutada. Oli ju isegi kuulus ajalehe toimetaja linnast, saja versta tagant, ja päris kohe tõllaga, kah sääl tüdrukut tahtmas käinud, aga asjata. Ilm teadis kõik. Tüdrukust käisid ka vähe veidrad jutud, näiteks, et ta mõnikord ajaviiteks – koolitatud tüdrukul võis ju ka talus niisuguse võõraisa juures hirmus elada olla – oma 20 nahkset tuhandelist põrandale laiali laotanud ja nende pääl tantsinud – mine tea mis tujus. – Ükskord, ükskord oli mul vaja sellest talust mööda sõita, kus tüdruk elas. Ma sõitsin selle mõttega kodunt, et üks tee ja kaks asja, pööran kah sisse hobust puhkama, olin ju kutsutud, kuigi kutse juba paar aastat vana oli.

Kui talu kohale jõudsin, mis juhtus? Rikas preili oli tee ääres, vana määrdinud, räbal kasukaraks ümber õlgade, ja söötis oheliku otsas maantee kraavist hobust. Lahkesti uuendas ta kutset, sisse pöörda. Siis tuli mulle jällegi meelde kuidas tõllaga toimetaja säält minema oli saadetud ja mis küll ilm ütleb, kui kuuleb, et mina ka... Ma sõitsin siis pääle seekord mööda, ajapuudust ette käändes ja lubasin tagasisõidul sisse pöörda. Et kiusatust ei tuleks, valisin tagasisõiduks teise tee.

163

See tantsimine pantpriivide pääl, see oli nii, mu meelest natike veider. – Tüdruk sai pärast, ma ei tea mil teel, paarisaja versta taha kah tudeerinud mehele: ju ta seks oli loodud.

Nojaa, ja nüüd oli niisugune kuulutus lehes.

Seekord oli see küll vähem, et kuradi kiusatust oleksin tunnud rikast naist tahta, aga väike juhtumuste otsimine, väike nali oleks vahelduseks päris ära kulunud. Kuulutus oli mõistastuslik selle kuni 60 a. pärast, millega lubati leppida, muidu aga päris mõistlik. Soliid see minust ju ei olnud, aga ma otsustasin reageerida. Kirjutasin, muidugi ilma nimeta ja aadressita: „Olen üle neljakümne, passaabel väljanägemisega, koht on, joodik ei ole. Et aega ei ole daamidega tutvust otsida, kes vahest mehele minna ei tahagi, siis – jne. Istuge sel päeval linnateaatris, parkett nr. see ja see, et Teid võiksin näha.“

Sain kirja, täieliku nime ja aadressiga: „Seda kõike ei ole vaja. Tehke mulle visiit. Olen igapäev sel ja sel ajal kodus.“ – Käekiri tunnistas haritud inimest, risti- kui perekonnanimi olid võõra kõlaga, neis oli nagu midagi itaaliakeelset.

Mis see tähendas? Avateleti mehi kuhugi, et neid puhtaks riisuda? Vaatasin päeval järele, maja oli paremas linnajaos.

Kõditas, kas minna või mitte minna? Lust nalja näha saada võitis, oli ju elu nii kui nii üksluine ja igav. Mis siis ikka võis juhtuda? Jätsin taskukella, rahakoti ja sõrmuse koju,

164

pistsin väikse revolvri tasku, läksin. Tutvus daamidega ei ole ju paha.

Kolmandal korral, ümmardaja avas ukse. Kõik väga soliid ja korrekt, suurem, hästi möbleeritud korter. Daam tuli vastu. Minu kohta vähe suur, sügavbrünett, juuksed kohevil. Laskis lõunamaalast oletada. Ei olnud minu maitse. Aga kannapäält ümber pöörda ei oleks viisakas olnud.

Meie läbirääkimine oli väga asjalik. Daam tõi kohe ise oma hoiukassa-raamatu ja väärtpaberid näha, kõik täisväärtuslikud ja nimele kirjutatud. Niisama ka nime ja vanaduse tõendamiseks oma passi. Mööbel korteris enese oma. Ses suhtes oli kõik korras. Omast elust seletas ta: olevat leitud laps, kelle üks poissmees-arst Kuramaal, maal, kasulapseks võtnud, kasvatanud ja koolitanud. Pärast olevat ta tohtril maja pidanud, temaga reisinud – daam püüdis sellega renommeerida, et tal kõik vahemereäärsed suurilma suvituskohad, Rivieera ja Monte-Carlo tuttavad olevat – lõpuks pärinud ta kasuisa päranduse.

Nüüd tulnud selle kuulutuse pääle lehes paarsada pakkumist, neist meeldinud temale kaks kirja, minu ja ühe keskkooliõpetaja oma. Minu kiri esimeses reas. Kooliõpetaja plaanitsevat: et ostab siis maale talu, temal on linnas palju sugulasi, need tuleksid suveks maale nende juurde ja oleks väga lõbus. Daam aga ei tahaks maal elada ja seda sugulaste karja ka mitte.

Märkasin, kooliõpetaja oli oma visiidi juba teinud.

Küsisin, miks tahab minna oma 80.000 rublaga kehvale mehele, nagu mina ja kooli-

165

õpetaja? Sain vastuseks, tema tahaks, et mees temast, nii kui ta noor enam ei ole, ka midagi peaks. Ja oma kapitali protsentidest ei saa ta ära elada, raha oleks vaja mingisse ettevõttesse panna, mis enam kasu tooks. Ise ta seda ei oskavat, peaks mees olema. Siis ostaks randa väikese villa, mees teeniks ka ja asi oleks hää. Praegu katsub ta sellega kõrvalt teenida, et lõunaid annab, aga see on ka tüütav ja – täit kodu ikkagi ei ole.

Mina aga kalkuleerisin: kelle laps ja kasutütar sa ka oled, igatahes nii soliid, kui sa ütled, ei ole su minevik mitte. Sa oled olnud võib olla mõne Kuramaa krahvi armuke, noorelt olid sa vist väga ilus. Ja hääsüdameline vana krahv on sulle surma puhul sajatuhandelise legaadi välja pannud. Kakskümmend tuhat oled sa ära raisanud. Endine sehvt sul enam ei lähe, tahaksid nüüd soliidiks saada ja võtaksid ka 60-aastase mehe, et – veel kord pärandust pärida.

Ja edasi kalkuleerisin ma: kui sina, üksik naisterahvas, 80.000 rbl. protsentidega läbi ei tule, mis teevad välja 4000, mis kasu oleks siis su mehel su rikkusest? Niisugusel mehel kui mina ja see teine, kooliõpetaja?

Jutud, väga mõistlikud ja kained, olid aetud, ma tegin minekut. Paluti jälle tulla, nii sagedasti kui soovin, ja – kord ka pikema aja pääle teed jooma.

Läksin ja kirjutasin tagasi: daam valigu pääle see teine, mina ei ole ka ärimees ja ei oskaks raha teenima panna.

See on lugu sellest, kuidas mina ka kerge vaevaga rikkaks tahtsin saada.

166

VEEL ÜHES „MÖBLEERITUS“.

Nii siis rikkaks saamisega ei olnud õnne, tuli edasi elada möbleeritud tubades. Viimati elasin jälle ühe lese juures, need ep need tubade edasiüürijad ongi, nemad elavad sellest. Seekord oli lesel kena täiskasvanud tütar, muidugi ka veel teisi lapsi. Suur, päikesepaistene tuba oli, era sissekäiguga ja päris kenasti möbleeritud. Kui sisse kolisin, oli sääl endise pehme sohva asemel pilliroost põhjaga Viini sohva ja muid vähemaid asju, mis ühe toa mugavaks teevad, neid kõiki oli minu arvamise järele nagu vähemaks jäänud. Nurisesin ka, aga mis sa ikka teed, kui üür ette makstud. – Lõunat jah anti küll, aga see oli nähtavasti minu jaoks üksi vana suitseva priimuseloksi pääl tehtud; olgu ka mis toit iganes oli, sel kõigel oli petrooleumi, vähemasti petrooleumi suitsu maik. Käpuga katsuda, et mulle ei antud seda toitu, mis nad ise sõid, vaid paremat!

Sesse korteri jäin pikemalt. Tütar hakkas mind peagi saamatuks inimeseks pidama. Maamats ikka. Ema küll ikka rääkis vahel, et oleks vaja kord pühapäeval Wöhrmanni parki minna, nagu mõista andes, et oleks ikka nagu minu kohus oma perenaist tütrega sinna viia ja vähe kostitada. Kuni siis – kavaler nagu ma ka püüdsin olla, nad ühel pühapäeval sinna kaasa kutsusin. Tütar tegi küll niisuguse näo, et mis nüüd sinna minna või..., aga oli end mineku ajaks ometi väga ehtisse pannud. Ema kuldpross ja... Hääkene küll, võtsime siis sääl pargis suure rõdu pääl teiste peenemate“ inimeste seas aset ja mina tellisin –

167

kui juba siis juba – pudelist veinist valmistatud bovle, maasikmarjad ja jäätükid kõik sees ja nii. Ema silmad läikisid õnnest, tütre silmi ma ei usaldanud vaadata. Kui me siis sääl nii istusime ja õnnelikud olime ja seda jooki nii ainult, et ta kauemini vastu peaks, mekutasime, tuli säält mööda kena ohvitser, jäi seisma ja keerutas vurrusid, – krapsti tõusis preili üles, ütles: „Vabandage, tulen kohe,“ jättis meid emaga bovle juurde istuma, läks selle ohvitseriga ja ei tulnudki enam tagasi. Siis hakkas meil emaga mõlemal olema vähe piinlik. Minul: mis sääl niisuguse eidega üksi istuda, mõni tuttav võib juhtuda nägema; eidel jälle, et tütar ohvitseriga kadus. Kaebas pääle teine, et – „tea kuhu see Amanda nüüd läks, tea kuhu ta nüüd jäi.“ – Mina oleksin teadagi kah tahtnud minna kus see ja teine, arve oli mul „oberile“ makstud, no – piinlik oli ka nii, ilma põhjuseta minna ja eite üksi istuma jätta. Aga kui siis pärast tõesti keegi tuttav mööda läks, ütlesin mina ka: „Vabandage, tulen kohe,“ ja kadusin tuttavaga. – No siis tagajärele oli meil kõigil kolmel vähe piinlik, kui üksteisele vahel vaja oli „tere hommikust“ ütelda.

Sel lool oli kunagi pärast väike järelmäng. Kui ühel hääl päeval vabrikust koju tulin, juhtusid mulle ema ja tütar läve pääl vastu ja meie vahel sündis järgmine jutuajamine:

„Teil käis külaline!“

– „Soo?“

„Üks daam!“

168

„Või nii, daam...“

„Jättis teile poti punase astriga!“

„Ah nii, punase astriga…“

„Oli see mõni teie sugulane?“

„Ei või olla, minu sugulased on kõik kaugel.“

„Kes ta siis oli? Kena daam oli.“

„Ei oska arvata. Vist oli ehk minu mõrsja.“

„Mis?! Teil on mõrsja??“

„Oli nagu sedaviisi.“

„Aga teie ei ole sellest kunagi sõnakestki rääkinud.“

„Kuidas ma sain rääkida, kui alles paari nädala eest enese kihlasin.“

„Mis? Alles paari nädala eest? Tõesti?“

„Jah, tõesti ikka küll. Sain siin, näitusel, temaga tuttavaks ja siis...“

„Mis? Näitusel saite tuttavaks ja kihlasite kohe?“

„Ei. Lähemalt tuttavaks saime ikka pärast mitme päeva jooksul ja siis...“

„Või siis siin ja – näitusel saite tuttavaks!“

„Ja, tema ei ole siit, ta oli siin oma tuttavate juures külas, kes jälle mulle tuttavad. Näitusel nägin teda esimest korda.“

„Nägite esimest korda ja kohe armusite?“

„Just kohe mitte, aga ta torkas mulle silma oma vana kübara poolest. Oli üks niisugune lihtne, nagu vana pilliroost tooli põhi...“

„Aga tal oli täna väga moodne ja kallis kübar?“

„Võib olla, aga siia näitusele oli ta lustinud tulla selle vana korjuga...“

„Ja siis kihlasite kohe? Küll teie mehed ka olete!“

169

„Mitte kohe. Tegin tema tuttavatega koos ühe väljasõidu Edinburki, siis päeva jooksul metsas ja kojusõidul laeval sain temaga enam jutu pääle ja teda tundma õppida, et oli just kui mulle loodud ja…“

„Ja kihlasite?“

„Ei, hakkasime kirju vahetama ja – mineval nädalal sain tema „ja“ sõna.“

„Ja tahate tõesti ära võtta?“

„Päris kindlasti tahan.“

„Toote siiasamasse meie juurde?“

„Seda mitte. Sain väikse korteri üürida, kolm tuba, köök ja kõik, läve ees väike, kõiges ruutsülla suurune, aga siiski – lillepeenar...“

„Siis lähete meilt ära?“

„Jah, ütlen ühes sellega tulevaks kuuks teile korteri üles.“

„Kahju! Vist rikas preili, toob „Aussteueri“ ise kaasa?“

„Kehv nagu ma isegi; pidi juba noorelt vanemate majast välja minema, oli esiti kuski mõisas „wirtinaks“, siis Moskvas laste kasvatajaks, pärast kodumaal ühes suuremas raamatukaupluses müüjaks ja raamatupidajaks...“

„Ja nüüd tuli ta…?“

„Arvata, et mul aidata mööblit ja majariistu kokku osta..

„Te olete siis ise rikas?“

„Kust nüüd seda, aga väikse korteri sisseseade jaoks peaks igaühel jätkuma...“

„Issand Jumal, no kes teist seda oleks võinud arvata!“ – Ema pilk viibis nagu veidike parastades tütre pääl, aga võib olla, et eksin.

„Pulma kutsute meid ka?“

170

– „Ei kutsu, pulmi ei peeta. Laulatuselt sõidame vaksali. Mul pole ju aega, teenistuse koht...“

„Aga ta on teist ju hulga noorem,“ sähvas tütar kihvtiselt.

Kehitasin õlgu. „On küll, mis sääl teha. Ta lubab minu kõrval ruttu vananeda ja kui mina omalt poolt katsun natuke nooreneda, siis...“

Preili tegi huultest kapsaraua.

171

VALĒTE.

Ega ma ei tahtnudki enam Riias olla. See alaline rauatükkide pildumine, see mürin ja kolin oli mu närvid ära söönud. Ka muidu oli tervis otsas. Põllukivist seinad mu büroos, ilma telliskivi voodrita, ainult laudadega paneelitud – põrand otse maa pääl, olgugi et linoleumiga kaetud – keevavee küte, torud vahel külmad, vahel üleliia kuumad – terav elekter, mis silmade pääle käis – ei see teinud hääd. Valusa kiskumisega pääs hakkas see pääle. – Jaan Tõnisson Tartus jälle oli minu pääle mõtelnud, kutsus mind ärijuhiks. Tegime kaubad maha, tulin, ehk küll minust temale kohast meest loota polnud. –

Kaheksa aastat olin kodumaalt ära olnud. Küll oli imelik esite ja küll oli armas: voorimees rääkis eestikeelt, kardavoi rääkis eestikeelt, kõik olid oma inimesed...

Paar päeva pääle seda oli Tõnissoni sünnipäev. Kõik selleaegne eesti intelligents oli sääl koos. Istusid suure, pika laua ümber, vee karafin keskel. Ma ei või ütelda, et sääl vaim oleks särtsunud, teaduse ja poliitikamehed – tja! on igavad, iseäranis, kui nad kõik on nii sunduslikult karsked! –

Lõpetan oma mälestuste ülestähendamise. Mis nüüd tuli, see on kõik alles väga „toa taga“, sellest võib iga noorem kirjutada, ja kuulen, et ongi osavam mees minust selle kallal töös.

172

Eestlane on kas nii põhjalik, või on ta kõiges uudishimulik, et ikka teada tahab, mis sellest sai. Lugeja on minuga tüki teed ühes tulnud, ta tahab ehk lõpuks ka teada, mis minust sai? Midagi ei saanud, vana mees sai, kes eluaja tuuletallaja olnud ja selleks ka jäi. Kui see teid huvitab – 45 aastaselt nägin välja nagu see mees raamatu eesotsas. Kui 60 aastaseks sain, soovis mulle Villem Reiman õnne: „kui inimesele ja kui kirjanikule“. Mõtelge: kui inimesele! – Nüüd, kui 70 aastase sünnipäeva ees seisan, nüüd on Reiman ära – puhkama läinud, ega nüüd mind keegi enam kui inimest ei hinda, nüüd, kui päälegi Tiibus m’ust kõik sõbrad eemale on peletanud. – Nüüd näen välja nagu see vanamees siin. See teine on minu hää Anne, ristitud selle kena nime pääle Johanna-Villemiine – minu esimene arvustaja ja muu eest hoolitseja; temast paremat sõpra mul ei ole.

Me elame „kas on linnukesel muret“ ja meie üürikorter on nooruse rõõmsat naerulaginat täis. Meil on neli noort neiukest majas, aga see neljas on pappmasheest ja on Malle oma. Tema on nukk. Pääle Malle on veel Hella ja Olli, neil on kõigil elu sees. Kosti-lapsed. – Kui räägitakse, et meil on ka tütar Liide, no see on küll ainult nali.

P. S. Mul oli hää noorpõlve tuttav, sepp Ilbak (Ella Ilbaku isa), igatepidi tubli ja tüse mees, suure kondi ja tugeva tervisega – elas oma viimased eluaastad majaomanikuna Tartus. See ei jõudnud ilmasõja ajal ära oodata kunas ajalehepoisike igapäev uue lehega tuli ja ootas tema tulekut ikka juba tund aega varem läve

173

ees uulitsal. Alati kaebas ta: „Jah, iga teine narr saab seda näha, mis sellest (ilmasõjast) saab, mina mitte!“ Kui temalt küsisid, kuis siis nii? kinnitas ta, et tema teab, et ta seda näha ei saa. Ja oli ometi tugev ja terve mees ja mitte veel vana. Oma perekonnale oli ta aasta varem päeva pääle ette ütelnud millal ta sureb, oli ennast selle vastu valmistanud, oma maja maha müünud, päranduse naise ja laste vahel ära jaganud ja siis maha heitnud ja tõesti kõiges paar päeva hiljem, kui ta ette oli ütelnud, surnud.

Mina kaeban ja hädaldan, et ma ei saa näha, mis saab lõpulikult Eestist. Me oleme liig paljudeks parteideks katki käristatud, meil on meie praeguse keskpõlve hulgas liig palju kosmopoliite, meie luuletajad ja kirjanikud ei ole nii vaimustatud isamaalased kui mina neid tahaksin näha. Meie noorus küll on teistsugune, sellel on jälle tuld ja vaimustust. Noorusele mu tervitus! Ja kui peaks tulema, et kuulen murukamara all maa müdisevat teie võitlustest, ei ma siis püsi mulla all, vaid mu hall habemetutt keeritab teie keskel.

Kuid iga õhtu voodi heites õhkan ma:… lõpeta ära hirmus verevalamine maailmas ja õpeta inimsugu jälle teed leidma SINU juurde tagasi.“

174

Kurtsin eespool, et – kui sain 60-ne aastaseks, hindas mind keegi kui inimest ja et nüüd, saades 70-ne aastaseks, olen selle poolest orb. Unustasin, et sain tänavugi oma raamatu I jao ilmumise puhul tundmatult käelt samasuguse kirjakese. Kas loetakse väga suureks edevuseks, kui selle siia paigutan, reklaamiks raamatule, nagu mõnikord tehakse?

„V. a. hra! Ma lugesin vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestusi. Tegin seda küll meeldiva pühade ajaviitena ehit kuuse all, isiklikult veel vaevalt puudutet elu karedusest ja pettumusist. Kuid Teid vähe tundes ja Teie töid lugend, lubage, et ma teadmatuna kirjutan sellest, mida tundsin Teie tagasihoidlikule mälestuste lugemist lõpetand.

„Tuuletallajaks“ olete end nimetand ja paistis nagu tunneksite vahel, et see imelik sõna seisab ka ilma jutumärkideta Teie elutöös.

Võib olla paljude arvates, kes on „osand“ ja on olnud „targad“, ongi see nii.

Aga elav puhang Teie nimest ja tööst, kui Teie ise kord olete juba väsind ja tagasi astund elu näitelavalt – kandub edasi ja elab edasi innustava vaimu ning tahtena tulevais noorpõlvis. Ja andku jumalused, et neist saaks „tuuletallajad“ ja neil oma tihti tänamatule ja tuimale rahvale, kuid siiski omale – oleks pärandada samasugune hää nimi – ja mitte maid ega maju ja raha.

Vana „tuuletallaja“ rikkus on mõõtmatu, temal on varasid iga noore hinges – mis kasvavad ja temalt keegi kunagi võtta ei saa!

175

Need annavad kord selle, mille pärast vana „tuuletallaja“ on jäänd eluaeg „tuuletallajaks“. – Iga Abja talupojast mõisniku nimi kuid kirjutatakse ainult ühele ristile, olgu see ka marmorist. Tema varandus kantakse võib olla juba tema surmapäeval laiali ja teeb mitmeid õnnetuks.

Kui mul oleks valida mõlemaist teist kumma – ma tahaksin olla „tuuletallaja“, ka siis, kui ma teaksin, et palju elus ei ole nii, nagu ta noorte arvates olla võiks.“

Tartus, 6. I. 25.

Üks noorist.

Tõstan, tundmata noor sõber, su poole käe: ole tänatud mulle valmistatud liigutuse silmapilgu eest. Jää hääks ja aateliseks nagu oled; tuuletallajaks ära hakka, meie maa, meie aeg tarvitab mehi, ei unistajaid. Kui ei ole noorte arvates veel kõik nagu olla võiks – teie aeg tuleb, koputab juba ukse taga.

15. XI. 25.