Kreutzwald

Sisukord

ÜHE VANA

,,TUULETALLAJA“

NOORPÕLVE MÄLESTUSED

NOOR-EESTI KIRJASTUS, TARTUS

„TUULETALLAJA“

ÜHE VANA

„TUULETALLAJ A“

NOORPÕLVE MÄLESTUSED

NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS

1924

J. Raudsepp’a trükk, Tartus.

SAATESÕNA

Need mälestused siin ei olnud trüki jaoks kirjutatud. Hakkasin neid ülestähendama aastal 1916 – niisama, mingi „perekonna kroonika“ jaoks, mispärast nad ka on nii mõnikord liig intiimid. Töö jäi seisma, kui ajad väga ärevaks muutusid, pärast olen üht ja teist juure kirjutanud, kuid oma noorpõlvest kaugemale pole ma jõudnud, kuigi ma mõtet pole jätnud, ka oma mehepõlve mälestusi kirja panna, kui selleks veel aega jätkub. Katkendid on ka juba olemas.

Kui need mälestused nüüd siiski trükki annan, mida teha, nagu öeldud, alguses mitte mu mõte ei olnud, siis sünnib see muust inimlikust nõrkusest, kuid mitte sellest, kui võiks minu elulool mu enese silmas mingisugune tähtsus olla, ja kui võiks see, pääle mu omaksete, ka veel teisi huvitada.

Ei mitte, ma annan oma mälestused välja, et – ah, põhjused on nii lähedal, neid ei olegi vaja nimetada. Vahest täidab mu raamat juturaamatu aset, ta on ehk tükati päris ajaviitlik lugeda ja annab ometi ka pildi sellest, kuidas inimesed enne elasid. Viimast ma püüdsin.

Ja siis – meil ei ole veel sugugi, ehk on väga vähe alles nõndanimetatud memuaari-kirjandust.

Ma ei pane raamatu kaanele oma nime. Häbelikult, seks on mu „memuaarid“ – kordan jäl-

legi – liig intiimid. Kes mind tunneb, leiab mu siit muidugi; see on teiste, võhivõõraste pärast.

Ärgu mind mu elu paljastamise pärast väljanaerma hakatagu. Kõiksugu „tuuletallamine“ on mulle nii – veresse kasvanud ja – taevataadi päikese all on ju ruumi kõiksugustel inimestel.

6. sept. 1820

3. jaanr. 1924

PRO MEMORIA

Tartus, 25. mai kuu p. 1916.

Väljas sajab vihma, sooja õiekuu vihma; loodus joob ja joobub.

Istun akna all ja ei saa kaasa joobuda kevadest. Mõtlen ja mõtlen. Sääl eemal, kaugel – heitlevad Euroopa rahvad ja emake maa joob rängalt oma poegade verd. Kui mulle ometi keegi ütleks mispärast sõditakse. Meie, see suur hulk, ei taha ju midagi muud kui – ainult kuidagi ära elada.

Nad ütlevad: parema tuleviku pärast. Ma ei tea, miks vabrikandid ja ärimehed naeratavad ?

Parema tuleviku pärast. Sõdige siis teie noored, tulevik on teie. Ja olevik. Mina – vana olen, mind ei nõuta enam sekka lööma. Mul ei ole huvi oleviku vastu, mis ainult hukata ja hävitada oskab ja mul ei ole tulevikku. Mul on ainult minevik.

Minevik. Väikse iseenese ümber jäävad mõtted keerlema. Nagu kino ekraanil, pilt pildi järele: ära vajunud aastad, hauda langenud inimesed.

Üksi hakkan järele jääma, üksteise järele kaovad, kes mu tuttavad ja sõbrad olid, ja need, kellega vahel maid jagada tuli. Vaikseks jääb.

Nagu peatada tahaksin neid: Viibige veel, enne kui täiesti unute ja teist enam ei teata.

Oma memuaarisid tahan kirjutada.

Kellele ma nad kirjutan ?

„Annele, oma hääle ja truule abikaasale, kes minuga tükk aega elus jaganud hääd ja kurja? Oh ei, teda ei või see kõik palju huvitada, tema ees on mu elu nagu läbi loetud raamat, tema teab seda kõik juba suusõnalistest jutustamistest. Temale jäävad mu enne meie pulmi päev päeva kõrval pea igapäev kirjutatud kirjad. Temale jääb mu armastus.

Hansukesele, oma pojakesele oleksin ma nad kirjutada tahtnud. Tema oli mult kõik, olgu see hää ehk halb, verega pärinud, tema oli mina ise, temas pidin ma edasi elama. Tema oleks säält alustada võinud, kuhu mina lõpetasin. Ta oli nii mõistlik – ja tark, elas nii varakult juba enese ette oma elu, lahutas ennast teistest, armastas üksi olla ja käia, mõtelda, kõige üle mõtelda. Kõike tahtis ta teada, nagu oleks ta aimanud, et ta elu nii lühike, et ta tõttama peab. – Üheteistkümne aastaselt pidin ma ta Tartu-Maarja surnuaiale matma. Tema elu lõigati ära nagu lillekene murtakse, 36 tundi oli ta haige, siis oli lõpp. Sharlah! – Ja võib olla oli hää nõnda, sa ei olnud tugev, mu Hansukene. Ja õrn, südame poolest, liig õrn olid sa – elu jaoks. Kes teab, mis sul kannatada oleks tulnud. Ehk sa küll juba vara oma õrnust varjata mõistsid. Kui sa oma armastust ülesnäidata tahtsid, sa ei teinud seda sõnadega, tulid ainult häbelikult ja surusid ennast õrnalt selle najale, kellele sa hää olla tahtsid...

Jaanile, oma pojakesele? Pojakene, sa oled mulle kallis, sa oled mult pärinud, mis mul ehk hääd anda oli, sa oled emalt pärinud mis temal hääd anda oli, sina oled – järg meist mõlemist. Sina oled elurõõmsam, lööd ehk ennast elust kergemini ja rõõmsamini läbi. Kes teab, kas sul

siis aega ja huvi jätkub oma vana isa mälestuste jaoks.

Kellele ma siis kirjutan ?

Ah, nii – iseenesele kõigepäält. Ütlesin ju: kui inimene juba vanaks saanud, ta ei ela siis suuremat olevikule ja pea sugugi tulevikule, ta elab siis enam oma mälestustele. Ja õnnelik, kes seda teha saab, ilma enesele etteheiteid tegemata.

Ma ei tee enesele etteheiteid, mis see aitaks. Mis ma enesele kõigepäält peaksin ette heitma? Don Dinero. Et mul muredele silma on vaadata? Et teised minu tuttavad, kellel minu pääd ei olnudki, rikkaks said ja mina mitte? Ma ei uskunud ju, kui hoiatati: ei ole viletsamat, kui ilma varanduseta vana saks. (Saksa all mõeldi alati haritlast.) – Ja – oli pikk järk minu elus, kõigeparemal rahakorjamise ajal, kus elu mulle midagi väärt ei paistnud, kus mulle midagi armas ei olnud. Kellele pidin ma koguma? Vanade päevade jaoks? Ma ei tahtnud vanaks elada. Hakkab halvasti minema, tuleb vanadus, mõtlesin ma elu näitelavalt kaduda, – mitte teatraalselt, vaid kõigile teadmata ja kätteleidmata. Kas selleks pärast julgust oleks jätkunud, ei või ma teada. Võib olla, et viletsad päevad veel tulevad, aga – „meepotti sureb enam kärbseid kui äädika pudelisse“.

Natuke sentimentaalne olen kohe! Ei tee midagi, on ju mu iseloomu põhitoon. Võib olla olen ma säälsamas varsi natuke grotesk.

Ma kirjutan, et pildikest anda sellest, kuidas inimesed vanasti elasid, kuigi see „vana“ alles nõnda ütelda „toa taga“ on.

Kahjuks ei ole ma ei päevaraamatut pidanud, ega varem midagi oma elust ülestähendanud, mitte ühtki kirja oma kirjavahetusest alalhoidnud; nii on raske kirjutada. Sest mälestuste üksikasjalised pildid on kahvatanud ja auklised. Isegi järjekorda pidada pole kerge.

Võib olla, kui vanade ajalehtede aastakäigud läbi uurida, et siis üht ja teist veel meele tärkaks – seda vaeva ei taha näha. Tuleb, kui midagi juba kirjas, üht ja teist veel meelde, eks seda või juure lisada, kui ka jutuvool selle all kannatab. Terves mu olemises ei olnud ju süsteemi, kuis võibki olla seda mu töös, – le style c’est l’homme.

KUIDAS INIMESED VANASTI ELASID

Järgmised, mu venna Jaani ülesmärkimised – osalt veel enese nähtud, osalt vanemate jutustuse järele, käivad aja kohta, kust meie perekonnalugu algust võtab, aastate kohta pärast pärisorjusest priikslaskmist. Priikslaskmine oli ju kõigest paberiline. Pärispõlv kadus, teoorjus jäi.

„Talvel elati tares, suvel kambris, mõlemasse ruumi pääsis valgus uksest – klaasaknaid ei olnud kuski talumajas. Suvine kambrielu oli küll palju armsam, sääl oli rohkem ruumi ja ei olnud suitsu. Jaanipäeval ja suvistepühadel oli see veel kaskedega ära ehitud. Suvine keedukoht oli väljas õues, roovikutest „koda“, pesu pesti suvel tiigi ääres. Talvine elu rehetares oleks nüüdsel ajal küll väljakannatamatu: alt, uksest tuli ühes valgusega külm – ei võinud püsti seista; iseäranis veel, kui tuul uksest vastu oli ja suits välja ei pääsenud.

Lapsed viidi suitsu ajal lammaste juure lauta. Külmal ajal toodi lambad ja põrsad, kuked ja kanad, koerad ja kassid tarre – sääl siis elutseti, kõik läbisegamini: vanad ja noored, terved ja haiged. Sääl sünnitati ja suretati. Nõukamad viisid mahasaajad naised sauna. Pikemalt põdejad vanad inimesed, kui nad nõrgemaks jäid ja tervekssaamise lootust ei olnud, tõsteti voodist välja, põrandale õlgede pääle.

„Missugused inimeste elumajad olid, selle järele olid ka loomade laudad, kitsad, madalad ja pimedad. Ometi püüti loomi rohkem pidada, et neist midagi saada. Sääl nad talvel külg külje kõrval lõa otsas vintslesid, kintsud ja küljed sõnniku kobaratega kaetud – mõni ei tõusnud kevadepoole enam üles, ega seisnud jalul. Tarvitati arstisid, aga paljudel oli „surm suust sisse läinud“. Kevadel pidasid varesed ja rongad lepikutes pidusid. Uuemate õlekatuste asemel paistsid paljad roikad, õled olid põhu puuduse pärast maha võetud ja loomatoiduks ära tarvitatud – sügisel pandi uued katused asemele. Piima saadi ikka ka suvel perele roka tegemise jaoks, võid ka pühapäevadel, soolaga pooleks.

„Haigusi, niihästi inimeste kui loomade haigusi, oli palju. Haigused hakkasid maast, kurjast tuulest, kurjast silmast, kaetamisest ja nimetamisest. Maa-haigused hakkasid enamasti kojast, kaevu juurest, saunast ja tiikidest. Muist olid ka Jumala haigused. Ka päris kurjavaimu haigusi oli, nagu: halli-tõbi, luupaine, kõhutõbi ja veel muid. – Kust haigused hakkasid, seda katsusid paremad arstid, keda ka tarkadeks nimetati, lauluraamatu abil leida, arvati, et Jumala sõna ei valeta. Selle järele teati siis rohtu anda, ehk „valget visata“. Mõned vaatasid viinakirja päält ja aitasid sõnade päälelugemisega. Hulk haigusi arstiti verelaskmisega. Tähtsamad arstid minu lapsepõlve päevil, minu kasupõlve ümbruses olid; Raiduse-Aadu, Loks-Kusta, Alliku-Unt, Tõlla-Leena, Rinna-Iiup, Pisukse-Peeter, Kuninga-Ants, Lopsu-Jüri, Undi-Kaarli, Asu-Jaan ja palju teisi. Kui „surma haigus“ oli, siis ei võinud nemad aidata.

,,Kui rukkid ära olid rabatud ja õled kuppu köidetud, tõmmati pikad kõrred suure rehaga

pääde ja terade hulgast välja, siis võeti selle jaoks tehtud puust labidad, nendega tambiti pääd terade seas puruks. Siis pandi sari parte külge ja lasti terad ja purud sarjast läbi, ja rapantsed olid valmis ning pandi kotti. Veskil pidi mees kivi silma juures seisma ja rapantsed kivi alla juhtima. Sellest tehti siis igapäevane leib. Ainult suurteks pühadeks ja pidudeks tuulati vilja. Pilkesõna elab veel praegu rahva suus – perenaine hoiatanud tüdrukuid: ,,Latsekse, vaadake tulege ette, leväkse laudi pääl“.

,,Päeva pikkust arvati söögikordade kaupa: enne pruukosti – pruukosti aegu – pärast pruukosti. Enne lõunat – lõuna aeg – pärast lõunat, enne õhtut ja õhtu. Siis ööd: õhtust ööd – enne kukke – kuke lauluaeg – pärast kukke. Ülestõusmise aega arvati: kuu tõusu ja mahamineku ja tähtede – koodi-reha ja sõela järele. Suviseid söögiaegu ja karja kojutulekut lõunale mõõtis perenaine aiateivaste ja kivide varju järele. – Aasta pikkust jaotati tähtpäevade ja tööde järele, nagu: nääri-päev, küünla-päev, jüri-päev, maarja-p., jaani-p., mihkli- ja mardi-päev. Juhtumisi määrati siis päevade või nädalate viisi, enne ehk pärast tähtpäeva. Niisama jaotati ka aega tööde järele, nagu: kapsa-istutamine, lina-katkumine, rukkilõikamine, kartuli-võtmine, tõutegemine. – „Seitse sikku, katessa karja, kümme kündi, üheksa ööd-päeva jüri-päevaks“.

Missuguseks elu muutus, kui raharent tuli, kõigest sellest siin jutustada viiks liiga pikale. Ma lisan ainult veel juure, mis vend talude müümise ajajärgust üles tähendanud :

,,Talude müümine Halliste kihelkonnas hakkas Abjast pääle, läks säält Penujasse, Pööglesse, Laatresse; ta tuli kui tuulte pööris, mis rahva meeled segamini ajas. Paljud ei suutnud ära

seedida, kuidas võimalik on midagi müüa või osta, mida mitte tasku pista, ehk aisa külge siduda ja koju viia ei saa – asja arvati selgeks petmiseks, millega saksad rahva seest viimast rasva välja pigistada tahavad. Küsiti õpetaja ja tutvate linna kaupmeeste käest nõu, mis nemad arvavad. Kes iseennast targaks pidasid, jäid vaatama ja ootama, mis asjast välja tuleb, – need kaotasid kohad ja jäid kesa pääle. Need otsisid pärast pelgupaika Tartu- ja Võrumaal. Säält ongi tuttav tartlaste nutulaul pärit: ,,Ma näie hulka mulke saisvat, Tartlase tare läve een...“

Nõnda mu vend Jaan.

Aga mitte otse nõnda ei elatud igas vallas. Teisal oli elu teistsugune; see olenes sellest, missuguste mõisahärradega inimestel tegemist oli, hääde või halbadega. – Elust Abjas on minu palve pääle Abja Palu talu pärisperemees Peeter Liebus aastal 1904 järgmist üles tähendanud:

,,Umbes 60 aasta eest oli Abjas teoorjuse aeg, söödi rapantseleiba ja kanti viiske. Teomehe nädala-moonakott olnud: 25 naela rapantseleiba, 6-päeva karbi täis räimi ja 15-toobiline lass (lähker) rokka; tuli rokast puudus, pidi teomees kaevust lisa juure muretsema. Umbes selle moonaga saanud keskmine mees ka ikka läbi. Teomees saadetud pühapäeva lõunast ära ja pidanud pühapäeva õhtu ennast opmani juures kirja panna laskma. Pääle leibkoti pidanud peremees poisile uued viisud jalga ja veel kaks paari viiske kaasa andma, sest kolm paari kulunud nädalas tingimata ära. Juhtunud mõni talu teomehe saatmata jätma, siis võtnud esmaspäeval opman teomehe töölt ja saatnud selle külakubja juure, kelle külast teomees puudunud, ja see läinud käsku andma: olgu teomees tööl. Puuduva teomehe peremehel,

ja kui neid ka mitu olnud ja käsu viimisega väga hästi ka ühel päeval valmis saadud, tõmmatud igal teopäev käsuandmise eest maha.

„Kord toodud Karula mõisast kuri opman, kes töömehi nõnda taga sundinud, et mõisal tööst puudus tulnud. Siis ostnud mõis Voltvetist metsa ja lasknud valla Viljandisse puid vedada. Kui ära nähtud, et sellest suuremat võitu ei ole olnud, kaotatud talusid ära ja hakatud Kamara ja Mõnsikille karjamõisaid ehitama.

,,Abja vald saanud umbes a. 1846 raharendi pääle, päeva-maa eest nõutud renti 100 rubla panku. Sel ajal maksnud leisik linu 1 rbl. panku ja rahasaak olnud koguni väike, sellepärast seisnud mitmed peremehed raharendi vastu. – Kui raha hõbeda järele hakatud arvama, maksnud linaleisik 60–100 kop., rukki vakk 120–150 kop , odra vakk 1 rbl. ja kaera vakk 50–60 kop. – Poisi palk olnud: metsmaa põlluääred tarvitada ja riie, tüdruku palk 1 rbl. hõbedat ja riie.

„Jakobipäeval 1853 anti Abja Pära- ja Pesaste küla peremeestele teada, et nende talud päriseks müüakse, kui peremehed ise osta ei taha, müüakse kohad teistele. Pärakülas ei ole 3 peremeest oma talusid ise ostnud: Sarja Hans Sari, Rõika Hans Raud ja Tõlla Peeter Nõges, nad kaotasid kohad. Pesaste külas läksid nelja peremehe kohad võõraste kätte. Esimene ostusumma tuli 25. novembril 1853 sisse maksta, viimane osa tervest ostusummast pidi jüripäevaks 1855 tasa olema. Et ostuhind nii lühikese aja sees maksta tuli, tegi ostmise väga raskeks. Aga siiski täitsid kõik ostjad oma kohuse, kellelgi ei läinud maksujõuetuse pärast koht käest. Sest õnn tuli appi Krimmi sõja pärast oli lina hind enne talude ostmist madal, 15–20 rbl. kaal (pärkpund) aga tõusis pääle sõja lõppu kohe 60 rubla pääle.

„Krimmi sõja ajal ei ole keegi linu ostnud ja kui sool Pärnus ja Tallinnas otsa lõpnud ja 14–15 rubla pütist nõutud, võtnud mitmed Abja mehed nõuks linu Meemeli viia ja säält soola tagasi tuua. Peremehed olnud Lopa Jaan Laur ja tema poeg Hendrik, Annienno Jaan Aru, Pikasilla Jaan Nõges, Kaidiaia Hans ja Jüri Sari, Jänese Jaan Tamberg, Masa Hans Oja ja Rühke Jaan Riiet. – Linakoormad pandud pääle ja mindud Riia kaudu teele. Riias olnud vana parun ees ja muretsenud neile tõlgi. – Tagasi tulles ei ole nad kellelegi rääkinud kuidas nende käsi Meemelis käinud. Siiski pääsenud rahva suhu jutt, et tõlk neile vingerpussi mänginud, muidu oleks nad linade eest rohkem saanud. Ka võetud piiri pääl linade eest puntra päält tolli ja et nende puntrad väiksed olnud, läinud tolli rohkem. Linakaalust makstud neile 40 rbl. Vene hõberahas välja. –

„Abjakatel olid siis küll talud ostetud ja ka tasa makstud, aga ostukontrahid olid saamata. Nüüd hakkas kontrahtide nõudmine pääle, mehed kartsid mõisniku pankrotti jäämist.

„Kontrahtide pärast oli siis ostjatel lõpmata jooksmist, ühest kohtust teise, ilma et see midagi oleks mõjunud.

„Minu isa Ruukle Peeter Liebuse juures, kes juba üle 60 aasta vana oli, käisid peremehed koos nõu pidamas, see sai asjast enam aru, oli juht ja ninamees; temal kui kirikuvöörmündril oli ka sõpru ja nõuandjaid: selleaegne õpetaja J. Schneider ja selle väimees, kihelkonnakohtunik v. Dehn. Võeti nõuks Riiga kindralkuberneri juure kaebama minna. 10–12 meest, 5–6 hobusega läksid teele, vanale Ruukle Peetrile pandi rannalkäimise kumm ree pääle, et vanamehel hää tuulevari oleks. Mehed jõudnud hää tervisega Riiga ja neid lastud ka kindralkuberner Suvorovi ette.

,,Nüüd kaebanud igaüks oma häda, asjasse puutuvat ja mittepuutuvat. Viimaks küsinud ametnik, kes tõlgiks olnud: „Mis teil see päähäda on ?“ Siis seletanud vana Ruukle Peeter asja ära: Meil on talud ostetud ja tasa makstud, aga meile ei anta kontrahti; kõik kohtud oleme läbi käinud, üks juhatab teise juure, keegi ei aita. – Kirjutatud siis kõikide nimed üles ja lubatud hoolt kanda, et mehed kontrahi saavad. Aga alles a. 1863 saanud nad kontrahid kätte. Nagu pärast selginud, seisnud takistus selles, et parunil mõis kui ka vald kreditkassale panditud olnud ja see ei lubanud talusid teisiti müüa, kui maksa müüdud talude pääle langev võlg tagasi“.

Et õiget pilti sellest anda, kuidas minu sündimise ja lapsepõlve ajal inimesed elasid, peaksin siia veel Peeter Liebuse üleskirjutatud ,,Tõõtside“ perekonnaloo juure lisama. Aga see viiks pikale.

Õieti oli talude müümise aeg ,,ärkamisaeg“ Eestis, säält võttis imekiiresti edenev majandusline tõus oma alguse. Rahvusline ärkamiseaeg tuli pärast, minu ajal.

Siin mõeldud kuulsa Abja paruniga tuli minulgi kokkupuutumist.

MIS MUJALE VAHELE EI MAHTUNUD. VEEL SELLEST, KUIDAS INIMESED VANASTI ELASID.

Vanasti, teoorjuse ajal – sellest on küllalt kirjutatud ja seda elu õige kurvaks ja mustaks maalitud, ka neis lehekestes siin, aga nagu meie kirjadest teame, et isegi mustad neegri pärisorjad, kui mahti said, laulsid, mängisid ja tantsisid – ega see teisiti ei ole ka olnud meilgi pärisorjuse ajal ja pärast.

Minu isa ei armastanud sellest rääkida, pidid, kui juttu selle pääle viisid, üksisõnu tema suust midagi välja kiskuma; tema jutustas siis nukralt ja eleegiliselt, aga silmadesse tõusis temalgi läige, kui oma nooruse põlve lustist ja lõbust kõneles: „Karja- ja õitsimaad olid taludel üheskoos, ülepää olid kõik kohad võsa ja artsikut täis, paljuks aega üle jäi maad ülesharida ja adra alla panna. Maa ei maksnud ju midagi, teda oli enam käes kui kellelegi vaja. Korrapäraseid nurmi muidugi ei olnud, siin ja sääl oli mõni lapike üles kistud. Harkadra ninaga ja karuäkkega (kuuseokstest kokku pandud riist) siledaks siblitud. Suvel oleks loomi kui palju tahes võinud pidada, aga kust neile talveks põhku võtta

,,Aga terved enamasti ja lustilised olid inimesed kõik. Igamees elas päevast päeva, muret ei olnud, mis tund mööda, oli mööda. Rendi, kapitali ja protsendi maksu ei olnud, aidalõhkujaid ja hobusevargaid ka mitte, ja et keegi päris nälga ei surnud, selle eest muretses juba mõis, orjahingekesed olid ju tema vara. Lõpsid peremehel mõisast antud künnihärjad ära, said kuidagi otsa, anti küll oma nahatäis, aga ka uued härjad asemele. Ja nahatäis oli ka selle järele, missugune süda mehel oli, kes lõi; ta võis ka nii lüüa, et kibedad vitste otsad mööda maad käisid. Kes vallalistest inimestest ise endale kohta ei leidnud, pandi mõisa poolt talusse peremehe juure teenima. „Aga tuli õnnis õitsiajakene, kallis laupäeva õhtukene, mindi terve küla ja valla noorus, saunas käidud, poistel valged hammed, kaltsad, tüdrukutel valged rüüd seljas, üheskoos õitsile. Tüdrukud kandsid lehiseid kokku, poisid tegid tuld. Siis lauldi, mängiti ja tantsiti, sikusarv rõkkas ja torupill porises läbi terve suvise öö. Mis nüüd unest. Siis mindi magama, lehiste

pääle, rohelised oksad ümber, igaüks omaga; tõrkus mõni tüdruk ja ei tahtnud selle ehk teise poisiga minna, ta viidi. Aga mingit rumalust, mingit eksimist ei tulnud ette. Ilmsüütute inimeste palgetel pärlendas hommikul päikese tõusul taevane kaste.“

Ja vana Litiku Juhan Pollist, pärast Saksaveski omanik Pöögles, jutustas hiilgavail silmil, käega oma halle juukseid kõrva taha lükates: „Kui poiss tüdruku juures magas, pani käe piha alla ja teise rinna pääle, siis oli kui mai-kuu ajakene. Aga midagi ei juhtunud.“

Lõpetan parem. Muidu hakkan unistama ja luuletan ehk kõik ilusamaks, kui see oli.

PEREKONNA KESKEL.

Meil eestlastel, veel mittegi sada aastat orjapõlvest priidel inimestel, ei ole oma ,,sugupuu“ ega „genealoogia“ vastu huvi olnud. Nõnda tean minagi oma perekonnaloost väga vähe. Isa-isa-isa Peeter olnud Laatre (Moiseküla) vallas rätsepp. Temal olnud kaks poega, Jaan, Laatre mõisas kokk, kes Laatre mõisa veskijärve ärauppunud, ja Hendrik, minu vanaisa, ka rätsepp. Vanaema Truuta olnud Engest pärit, mõisasakstega ühes säält Laatresse tulnud ja mõisas toatüdrukuks, kust vanaisa tema kosinud.

Hendrikul ja Truutal oli ka jälle kõigest kaks last, poeg Peeter, minu isa, sünd. 9. jaanuaril 1806, tütar Ann, kes Abja valla mehele Jaan Lond’le mehele sai.

Peetri pojad olid: Aadu, Jaan, mina. Minu ja vanemate vendade vahel on kolm venda lapsena surnud; kui mina sündisin olid vanemad vennad juba noormehe eas.

Meie isast ja emast on vend Jaan järgmist kirja pannud:

„Isa oli küll „eluaegne teomees“, aga elas oma noorpõlve päevad mõisas. Temast oleks pidanud ka rätsepp saama, aga tal oli ise igatsus aidniku juures aias tööd teha. Seda lubati, ühtlasi oli ta härrastel ka väljaspool mõisat kirjakandjaks ja käskjalaks. Nõnda oli temal võimalik Veske-Toomaga ja opmani lastega seltsida ja oma silmaringi laiendada, enam kui teistel tema põlve noortel meestel. Sel teel sai tema ka Abja mõisa vanapreili toatüdrukuga, Tulikuudi talutütre Leena Pauliga tuttavaks, kosis selle raskete võitlustega – (sel ajal ju naisterahvastel luba ei olnud teiste härraste piirkonda mehele minna, oli ju iga inimene veel ikka niihästi härraste omandus; alles kui Laatre proua kirja kaasa annud, saanud asi joonde) – omale abikaasaks ja hakkas põllumeheks. Kohakene oli kena kaasiku kõrval, praeguse Puldre talu lähedal, mida Äiatareks kutsuti ja mille eest tema kaks päeva nädalas mõisas teol pidi käima. Enamasti tarvitati teda asjatalitustele, kuhu nimelt ustavat ja mõistlikku inimest vaja oli. Tema oli lahtise pääga ja teaduse himuline, rääkis ladusasti Läti keelt – Laatre

vald oli Läti piiri pääl, – puudulikult Saksa keelt ja ka mõned laused venekeelt (soldatid olid vallas korteris); tegi oma tarvis sepa- ja tisleritööd. Ka oli temal raamatulaudi sel ajal kättesaadavate raamatutega; pääle piibli, lauluraamatu ja katekiskmuse võis tema raamatuid küll kümne sõrme pääl üleslugeda, sääl olid Suve-Jaani „Vene süda ja Vene hing“, J. v. Willmanni „Valmid“ ja „Elamise juhataja“ (Sitten-Büchlein), O. W. Masingi pühapäeva vahelugemised“ ja n. e. – Isa oli hoolas lugeja, ka veel ajalehtede ilmumise päevil. – Mis ma siin oma isast ütelnud, sünnib kõigiti ka ema kohta. Tema olnud kaks aastat mõisas teenistuses, sääl majakoristamist ja sugupärast ka näputööd õppinud. Kui igapäevasest tööst aega üle jäi, peses ja triikis ta külanaistele valgeid päärätikuid – Halliste kihelkonnas kandsid naised tanu asemel valgeid rätikuid, mille otsad pikalt selja pääle maha ulatusid – ja õmbles ka lastele kuuekesi ja mütsikesi.

„Isa rääkis mitmel korral, et tema põlva rahva seas Laatre vallas ainult kolm meest olnud, kes kirjutada osanud: Veske-Toomas, tema ise ja koolmeister Meltsas“.

Teisel kohal kirjutab vend Jaan:

„Kodu jah, ilusa koha pääl oli ta, kena kopli lähedal, kus suured vanad kased kasvasid. Talu sulaste-tare oli ta, aga hüüti alatareks – arvata veerand versta talutarest eemal. Isal oli täiesti oma värk: põld, heinamaad, hobune, paar lehma,

lambad ja kuked-kanad. Selle eest käis isa nädalas kaks päeva mõisas teol, pääle selle ühes emaga talurahvaga koos mõisa tükil ja volakul. Sääl siis „ema viis hälli heinamaale, säädis kiigu kesa pääle“. Pääle selle käis isa mõisa rehel ja linu kolkimas ja Jäärja metsas mõisa ja ka oma tarviduseks puid raiumas ja talvel vedamas.

„Kodu jah linnu pesa sarnane; kõik oli sääl ühe katuse all: tare, kamber, laut, hobuse hardu, sigade aidu; pääle selle veel üks tagakamber, mis sahvri asemel oli, kus talvel liha ja linad hoiti. Vilja ait ja kõlgus olid isepaigas, sääl seisis ema kirst ja teine isa oma“.

Isa andis, kui poeg Jaan Penujasse koolmeistriks sai, Laatre kohakese käest ja asus poja juure elama. Jaani huvid käisid laialt – isa asi oli siis koolikoha põldu harida ja maja pidada. Kuni ta jõudis ja kuni sulane appi võeti. Hää inimene oli isa, põhjatu hää ja tagasihoidlik, tema elas oma pika lesepõlve elu nõnda, et temast palju ei kuulnud ega näinud. Vististe oleks tema juba Laatres elades, siis kui kohtade rentimine ja müümine tuli, ja sajarublase sissemaksuga talusid osteti, ka seda teha võinud, aga tema oli kirjamees, istutas puid, ajas ilu taga, lootis Jumala pääle – oli unistaja ja piskuga leppija. Temast pidasid kõik lugu, ka siis, kui ta tähtsuse poolest poja kõrval teisele astmele jäi. Kõigile pidudele ja peietele kutsuti ühes pojaga ka tema. Sääl ta siis istus teiste omataoliste vanade meestega, prill pääs, habe kääridega lühikeseks pöetud, aga juuks selleaegse moe järele pikk, ühetasaselt piiratud kuni kaelani; kaukaga hamme ja Halliste keerdkaltste üle hall, varrastega, ema kootud kampson seljas, saapad jalas. Need, pidusaapad, olid juba

Laatrest kaasa toodud, muidu kandis isa pastlaid ja kollaseid venesaapaid. Neil pidusaabastel oli isegi oma ajalugu. Need olid isal ainult kirikuskäikude jaoks, siis määriti neid mageda rasvaga ehk viksiti suvel takjalehega, muul ajal olevat nad lae pääl rippunud ja Laatres isegi noored perepojad neid laulatusele sõiduks laenamas käinud, sest nad olnud pea ainukesed saapad vallas.

Pidudel ja peietel leidus siis alati kaks keskpunkti: koolmeistri ümber kogusid end vanad ja noored, aga koolmeistri isa ümber kogus ka oma ringkond vanu, sääl seletati siis pühakirja, kust ta keeruline oli, ja ilma elu, kust ta vanadele ka iga päevaga keerulisemaks ja keerulisemaks muutus; sest aeg, see tõttas noorematega kaasa, uuenduste poole, mis kuulmatud olid.

Isa viisin ma, kui kasvasin, pärast poolvägise Viljandisse päevapiltniku Stadeni juure, seks tuli nimelt 30-verstane sõit ette võtta. Nõnda on meil temast pilt – vaata raamatu ees – alles. Aga veidike olen ma pildi ise ärarikkunud: ma sidusin isale rätiku kaela ümber, mis tema iial ei kannud. – Ah, kui palju häädust paistab tema näost, kui palju teravat vaadet tema väikestest tarkadest silmadest, ja suu ümber nagu imestelemine: küll muutub see ilm aga imelikuks, kuid vist peab see nii olema, ma lepin kõigele järele. – Selles näos on midagi alandlikust patriarkist ja prohvetist, julgeks ma ütelda.

Viina võttis isa ainult pidudel suutäie, ja ka siis, kui ta haige oli, arstirohuks. Lapsepõlvest mäletan aga, et isal viin – puskar muidugi, kust tema parema jaoks raha võttis, ja ma ei tea, kui kaugelt paremat saada oligi – alati kirstukapis seisis. Näiteks, kui mina ennast külmetanud olin ja kangesti köhisin, valati puulusikasse natuke viina, pandi põlema, tilgutati tublisti küünlarasva

hulka ja anti siis sisse – võttiski köha ära. – Kirstukapis oli isal potikese sees ka alati siirupit; kui iseäranis hää laps olid, siis anti säält natuke leiva pääle. Ei ole ma magusamat maailmast leidnud kui see isa siirup oli.

Isa suri 75 aasta vanaduses, tal oli juustest siis ainult mõni hõbehall. Puusärgi enesele oli ta juba aastad ja aastad enne surma valmis teha lasknud. Ta puhkab varakult eelläinud ema kõrval Halliste surnuaial v. Stackelbergide kabeli läve ees. – Ah, kuis kahetsen ma nüüd, kus juba ise vana olen, et ma tema vanapõlve kergituseks vähe küllalt tegin ja igatahes enam teha oleksin võinud. Aga isa elas nii vaikselt ja kuulmatult, et enese elukeerus teda nagu palju meeldegi ei tulnud.

Emakene õnnis, sinust mäletan ma nii vähe. Sa „jätsid mu maha marja suuru, läve alla läätse laiu, kivi kõrvale kirbu suuru“ ja surid varakult – veetõppe, ütlevad nad – nagu kõik ema poolt sugulased, kes vanaks ei elanud. Mina olin, kui sa ära läksid, vist vaevalt viie, kuue aastane. Imelik, kuidas ma oma varakust lapsepõlve ajast üldse nii väga vähe mäletan, teistel olevat see teisiti.

Ma mäletan oma emakesest, et ta mind Niitsaadu koolikoha rehe läve ees sülle võttis ja mulle lähemaid talusid näitas ja nimetas: Nikre, Kärneri, Lüldi. See oli vist arvatavasti kohe pääle perekonna Penujasse kolimise, ja mina olin siis kahe või kolme aastane. See on ülepää mu kõige vanem mälestus lapsepõlve päevadest. Siis mäletan ma, et ema sellesama rehetoa ahju suu kohal rippuvas pajas klimbisuppi keetis ja mina selle üle väga rõõmus olin. Muidu mäletan veel, et emal valgest lambanahast kasukapihik oli, mustast vammuseriidest körtsik ja valge põll ja valge päärätt ja valge, klaar nägu, ja lühikeseks lõigatud juuks, nagu meestelgi. Näojooni ma enam ei mäleta.

Pilti temast järele ei jäänud, päevapildist ei oldud veel kuuldudki. Venna Jaani üteluse järele olevat tema aga ema sugulase, kooliõpetajate perekonna Neumannide ema nägu olnud, kes veel elab. Ah, kui armas nägu, täis tarkust, heldust ja häädust, hing täis ohvrimeelt oma laste vastu. – Et sa nii noorelt surema pidid, emakene! Kõik, kes sind tunnud, ütlesid, sa olnud lõpmata hää ja armas.

Üks mälestus emast on mul veel selgesti meeles. Isal-emal olid Puldrel oma istutatud õunapuud, nende pääle oli neil vist nagu mingi õigus jäänud, isa ja ema käisid igal sügisel õunte ajal Puldrel tagasi õunu toomas. Vist küll enam talurahvale külaliseks, aga – üks tee, kaks asja. Kord Puldrel olles saadeti mind, seni kui vanad juttu puhusid, talu lastega ühes õue mängima. Visati orgi otsa pistetud kartulipäälsete seemne-munakesi, kes kõige kaugemale visata jõuab. Mina ei saanud sellega toime, olin vist vähem kui teised ja pistsin nutma. Siis võttis ema mu sülle ja vaigistas : „Oota, kuni suureks kasvad, küll siis viskad veel kaugemale, kui teised.“

...„Kaugemale kui teised...!“ Ema usku oma lapse sisse – kes seda kõigutada jõuab. Ma ei tea, kes need teised seemnenuppude viskajad olid ja mis neist kellestki on saanud, võib olla, on mõnest mõni rikas ja vägev mees välja tulnud, kellega mina ennast võrrelda ei või. Puldre perepoja Peeter Lamba tagatoas seisis pärast orel, haruldane asi tol ajal talumajas. Aga võib olla, et mina kuidagi ikka ka oma ema lootuseid kaugemale viskamise poolest oleksin rahuldanud, kui tema seda oleks näha saada võinud

Ma mäletan siis veel ema puusärgis olemist ja matmist: Must lakeeritud puusärk oli, kullatud jalgade pääl – poeg Aadu oli ju peenike tisler ja Jaan oskas kuldamist. Puusärgi kaanele tegi

Jaan imeilusa, oma aias kasvatatud õlelillede õitest risti. Lumelagunemise aeg oli, terve vald oli saatmas – pikk rong sõitis pikkamisi, talude kohal lauldes, kiriku poole – sinna oli 15 versta. Surnuaial sain ma – kellel aega oli last tähele panna – rängasti külmetada, kuni ema sõber, Ao perenaine Tiina Leisson mu leidis, oma saani teki alla viis, mul märjad sukad ja pastlad jalast võttis ja oma labakindad mulle jalga tõmbas. Sellest külmetamisest jäi mulle viga külge – pistjad rinnus. Seda arstis hiljem Halliste tohter O. v. Kügelgen, lõpmata hää inimene, kes mu paariks nädalaks oma juure koju arstida võttis, (ikka lugupidamisest venna Jaani vastu) mulle isegi kuue jaoks tüki halli kalevit kinkis, mis tal sohvariidest üle oli jäänud Seda kallist inimest mälestab terve Halliste kihelkond. Ka tema armastas Hallistet ja tuli pärast Halliste surnuaiale puhkama. Küllap ta oli tuttavast W. v. Kügelgeni perekonnast pärit, kellest kaunis raamat „Jugenderinnerungen eines alten Mannes“ järele on jäänud, mis mindki mõtte pääle on viinud, omast elust midagi kirja panna.

Paraku ei oska ma ridamööda kirjutada, vaid kallan, nagu näete, alati kõrvale.

KUIDAS ISA EMA SAI.

Poolteist aastat hiljem, kui eesolevad leheküljed kirjutatud, leiti venna Jaani järelejäänud paberite hulgast lehekesed, kuhu pääle tema kunagi noorematel aastatel mälestusi meie isast ja emast üles tähendama on hakanud. Kahju, et ta lahtistele lehtedele on kirjutanud, millest hulk, nimelt lõpp, kaduma on läinud. Ma lisan need ülestähendused siia vahele. Mis ta kirja pannud, annab huvitava pildi meie endistest oludest ja inimestest, kui ta

ka sagedasti pikemalt neist jutustab, kellega isal ja emal lähemalt kokkupuutumist oli.

„Meie vanaisa Hendrik – tema saunakene seisis Laatre valla Vanamõisa talu maa pääl, järve kaldal, kena lepiku vilus – oli kiidetud ja otsitud rätsepp, mitte üksi oma vallas ja mõisas, vaid ka ümberkaudu mujal, kui aeg lubas välja minna. Vanaema Truuta oli väga mõistlik ja hää inimene, kokkuhoidlik ja puhtusearmastaja, kes oma lapsi igapidi mõistlikkudeks ja vagadeks inimesteks püüdis kasvatada. Isaga rätsepa-ametis talust talusse käies oli pojal Peetril võimalik paljude inimestega tuttavaks saada. Tema oli kõikidest armastatud noormees, otsis paremat ja ausamat seltsi ja oli väga õpihimuline; säält see ka tuli, et ta hästi lugeda ja kaunisti kirjutada oskas, mis tol ajal haruldane asi oli. Koolmeistri-nimelist ametmeest tol ajal Laatres veel ei olnud, see tuli hiljem Abjast, üks rätsepp Hendrik Meltsas, kes ka kohe Peetriga sõbraks sai ja surmani seks jäi.

„Kord oli Peeter oma isaga Abja vallas Tulikuudi talus õmblemas. Sääl märkas noor Peeter, et majatütar Leena kõigist sinnamaale nähtud noortest neidudest tõesti kõige ilusam ja viisakam oli, hästi lugeda ja päris „ingli häälega“ laulda oskas ja, kui aeg iial pühapäeviti ja neljapäeva õhtuti lubas, hoolega piiblit luges, mida Peeter ise ka väga teha armastas. Peeter õmbles küll hoolega isa kõrval, aga meeles mõlkus: „Oh kui ma selle neiu saaks, ta on nii virk ja viisakas, ma elaks Eedenis!“ Soov jäi aga salajaseks südamesooviks, sest kuhu pidi ümberrändaja rätsepp noore naisega minema. Peeter käis küll „talust talusse ja aitas paljad riidesse,“ aga himu sellest ametist oli tal täiesti otsas.

Nagu sel ajal ülepää rätsepad, nõnda oli ka noor rätsepp Peeter igal pool, kus käis, soovitud ja hää meelega nähtud mees. Mõne aja pärast tuli Tulikuudi talus ristse-pidu, Peeter paluti ka ristsele. Armsamat kutset ei võinud enam olla, ta läks. Sinna saades oli juba sõpru ja tuttavaid küllalt koos. Oli ilus suine aeg, vanemad inimesed istusid haljaste kaskedega ehitud rehe all õllekannude juures – vana Tulikuudi Peeter oli tubli taluperemees – ja ajasid juttu, nooremad mängisid puhtaks pühitud õuemurul. Peetri tulekut ei pandud palju tähele. Üks aga oli teda tähele pannud ja see oli peretütar Leena. See pakkus kohe tulijale tooli, tõi temale kirju kannuga õlut, ise aga kadus kambri.

Ristsepidu läks oma viisi edasi, söödi ja joodi, aeti juttu, nooremad inimesed naersid ja naljatasid, vanemad inimesed seletasid teises kambris piiblit, mis sel ajal mõistlikumas seltsis ainumaks jutuaineks oli. Peeter, kes muidu ikka vanade meeste hulgas nende tarka juttu ja harutamist tähele pannes piibli seletamisest osa võttis, ei saanud täna ihu ja hingega seda kaasa teha, meel ja mõtted olid mujal, selle juures, kes nõnda ilusasti lugeda ja ingli häälega laulda oskas ja kes teda täna teiste hulgas kohe tähele pani, temale tooli tõi ja juua pakkus.

Rääkida ei saanud Peeter sel päeval Leenaga sõnagi, nägi teda ainult talitades mööda tuba libisevat. Õhtul, kui muist võõraid juba koju ja teised puhkama olid läinud ja ainult mõned vanad mehed üksi veel juttu vestsid, leidis Peeter ta külmast-kambrist – piiblit lugemast.

Tulikuudi Peetri esimene tütar Mall oli Abja mõisa karjamehele, Märt Kapp’ale, mehele saanud

ja Karja-Mall oli väga tubli ja tähtis naisterahvas, kes niihästi sisemises kui välises politikas väga osavasti ohjad oma käes oskas pidada, ja tema mees Märt, muidu mõistlik, aga väga tasase loomuga inimene, sai peagi aru, et kõige parem oli oma naise sõna kuulda, siis läks kõik hästi. Sest kõik teised, ka opman ja parunihärra isegi, kuulsid Karja-Malle sõna, tegid tema tahtmist ja andsid temale õigust. Ja kui kõik teda austasid, miks ei pidanud siis tema oma mees teda austama ja tema sõna kuulma. Ja Karja-Malle majapidamine, karja seisukord ja piimatalitus oli kõige paremas korras ning tõesti harjus asi aegamööda niikaugele, et Mall kõikide üle valitses ja igas asjas oma tahtmise sai. Aga Mall ei tahtnud ka midagi, mida tahta ei sündinud, – Mall ei kartnud kedagi, vaid ütles niihästi opmanile kui härrale õigust suu sisse, seepärast kartsid ja austasid teda kõik, ja – olgu asi veidram kui veider – kõik mõisa rahvas otsis Karja-Malle sõprust. Ja Mall elas ise ja laskis teisi elada, kes elada mõistsid. Teadagi, ei imenud Mall selle juures näljakäppa. Mall elas esiti suures Abjas, pärast Vanamõisas (praegune Friedrichsheim, mis sel ajal veel müümata ja Abjast lahutamata oli), siis jälle suures mõisas, esiti vana ja pärast noore paruni all, ikka kui Karja-Mall. Karja-Mall ei olnud mitte, nagu mõned teised mudased karjanaised. Karja-Malle majas ja kõiges tema valitsuskonnas valitses kõige suurem puhtus ja kord. Karjalaudas vaatas ta ainult järele, kas kõik nõnda sündis, kuis Mall tahtis; häda sellele, kes teisiti julges tahta katsuda. Sest kes pidi seda, mis Malle valitsuskonda puutus, paremini teadma kui tema ise.

Aegamööda hakkas Mall põdema, ei tahtnud enam seda ametit, soovis rahulisti elada ja tervist kosutada – ja noor parun andis temale väikse

talukohakese, „Kambja“ rendile. Sääl elas Mall aastat kolm, neli ja kosus. Aga Karja-Mall puudus mõisas. Parun kutsus teda väga hääde tingimustega mõisa tagasi. Mall läks. Talukoht sai Malle esimesele tütrele Leenale ja tema mehele Hennule; pärast ostsid need kohakese päriseks ja elavad sääl veel praegugi.

Malle tervis läks aga jälle halvemaks. Ta hakkas päris põdema, jalad paistetasid üles. Küll hoolitses parun igapidi haige eest, tohter Lang, Viljandist, käis iga nädal kord Abjas haiget talitamas, aga ei aidanud midagi, Karja-Mall suri. Mõisa poolt tehti väga toredad matused, kõik mõisa rahvas, pääle surnu sugulaste ka parun ise, sõitsid matuserongis surnuaiale kaasa. Vana Kapp, Malle mees, pööris raskelt leinates oma esimese tütre ja väimehe juure Kambjale tagasi ja jäi nüüd veel vagusamaks kui ta enne oli. – Ehk küll lapsed teda sääl, nõnda ütelda, käte pääl kandsid ja ühtegi puudust tunda ei lasknud – oli karjapidamine ja loomadetalitus temale ometi nii luusse ja lihasse mõjunud, et ta ilma selleta elada ei võinud. Vanake pidas eluotsani omale eraldi lehma ja põrsa, talitas ja söötis neid ise, lüpsis lehma, tegi võid ja pani paigale. Harva sai ta aga iselauas süüa. Ja kui siis tema võid ehk liha söödi, arvas vanake oma lapsi ja lastelapsi enda külalisteks. – Mis kevadel lihast üle oli jäänud, oli vanaisa annak lastele. Vanake oli oma lastest väga armastatud, – uinus rahulisti ja sai oma armsa Malle kõrvale puhkama.

Väike Leena käis ühes oma emaga sagedasti tädi Malle juures mõisas külas Ühel pühapäeval kirikust tulles, kui nad jälle Mallele võõrsile tahtnud minna, juhtunud vana parun neile tee pääl vastu ja pärinud: kes te olete, kust te tulete ja kuhu lähete, ja saanud teada, et üks Karja-Malle

ema ja teine õde olevat, ning ütelnud väiksele Leenale: „Kui sa suureks saad, võtan ma su mõisa toatüdrukuks, kas tahad tulla?“ Ema käskinud: „Ütle: „taas jah!“ Ja Leena ütelnud ka „taas jah!“ Parun silitanud lapse pääd, annud viis kopikat saiaraha. Esiti seisnud juhtumine Leenal kaua aega meeles, kuni see aegapidi ununud.

Mõne aasta pärast aga, kui Leena juba lugemas ära käinud ja ühel sügisesel päeval oja ääres karja juures olnud – noorem õde Reet oli koju sööma läinud – tulnud üks saks ratsa hobusega karja poole. Teised karjased jooksnud kõik lepikusse pelgu, Leena iäänud sukka kududes seisma, sest kari ei olnud kuski kurja pääl. Saks sõitnud otse Leena juure, Leena tunnud paruni ära ja teretanud. Härra aga pärinud: kelle kari see on, kelle tütar sa oled, mis su nimi, kui vana, miks teised lepikusse jooksid jne. Leena vastanud kõigi küsimuste pääle ja parun sõitnud jälle edasi.

Ühel päeval tulnud aga Karja-Mall Tulikuudile ja ütelnud: parun tahtvat Leenat mõisa toatüdrukuks. – Ja mis paremat soovida, jäid ju kolm nooremat õde, Reet, Mari ja Ann veel koju emale abiks. Leenal olnud aga hirm ja hää meel. Ja Malle plaanile ei saanud ka keegi vastu panna. Leena viidud kohe mõisa, tehtud temale saksa riided selga ja „vana preili“ hakanud temale ametit õpetama: tolmupühkimist, voodi ülestegemist, kudumist, õmblemist. – See mõisa elu, olgu küll parem söök, ilusad riided ja kergem töö, ei ole aga siiski Leenale väga meelepärast olnud, ta oleks häämeelega koju tagasi läinud; jäid ju tema väiksed õed ja vennad sinna, miks pidi temal parem olema kui neil, kas see ei olnud viimaks patt?

Rätsepa-amet oma ümberhulkumisega ei olnud Peetrile meelepärane. Ükskord, pärast oma ema Truuta surma, olnud nad isaga pääkohtumehe Puldre-Märdi juures õmblemas, kus sel ajal vana sulane ära surnud ja koht saada olnud. Sulase elumaja oli kaugel talu elumajast isepäinis, kena kasetuka ja lepiku lähedal, ta järele olid jaolt kõrvalised hooned, oma iseäranis põllud ja heinamaad, miseest sulane jüripäevast mihklipäevani kaks päeva nädalas mõisat pidi orjama, pääle selle kõik tükitööd, sõnnikuveod, vooripäevad, rehepeksud, puuraiumised ja -veod jne. kaasa tegema. Koht oli noorel rätsepal väga meelepärast ja amet kõige oma raskusega palju armsam kui käärid kõige küünarpuu ja nõeltega, kuid – tarvilik jõud puudus kohta kinni võtta.

Aga vana Puldre-Märt, jõukas ja nõukas mees, tõega ütelda: esimene peremees vallas, kellel midagi ei puudunud, see oli ka ise päris väikse jõuga pääle hakanud, – mõisa poolt peremeheks pandud ja nüüd hoolsa töötegemise ja kokkuhoidmise läbi niikaugele saanud, – niipea kui ta Peetri mõtetest aru sai, oli ta kohe valmis igapidi nõuks ja abiks olema. Üks lehm ja kaks lammast Peetri isal ju olid, hobuse ostmisega lubas peremees aidata, niisama ka viljaseemnega. Nahkrattad, adrad-äkked muretses Peeter isa abiga oma jõust, – kaup tehti valmis ja Peeter hakkas Puldrel sulaseks.

Võime arvata, mis rätsepa-ameti Peetri meelest halvemaks tegi kui see muidu just oli. Puldre peremees Märt ei teadnud seda aga mitte ja seepärast oleks ta häämeelega näinud, et Peeter mitte üksi tema sulaseks, vaid ka väimeheks oleks hakanud. Olid ju temal ka kolm tütart kodus ja Peeter oli nii viisakas mees. Muidugi teada, ei oleks siis hobuse ostmise raha tagasimaksust enam

juttugi olnud ja Peetril ei oleks midagi puudunud, aga see ep see oli, Peetril olid teised plaanid. Ja vana Puldre Märt, nii kindel ja isemeelne kui ta muidu ka oli, pidas Peetri mõtteid selle asja poolest pühaks; oli vist elu ka seda temale õpetanud, et ses asjas igale priius tuli jätta, – ühel ilusal neljapäeva hommikul sõitsid nad Peetriga kahekesi, meega viina pudelid taskus, piludega hamed seljas ja nahkkübarad pääs – kosja.

Tulikuudil võeti kosjad ausasti vastu, olgu küll, et Leenakene ise sääl ei olnud, – tema oli ju mõisas. Laupäeval pidi lugema mindama ja kõigest sellest pidi ema Karja-Malle läbi Leenale teatust viima.

Rõõmsa südamega rakendas Peeter laupäeva hommikul oma ilusa hobuse mäelt toodud korvvankri ette ja sõitis ristikest ette heites ja Jumala õnnistust paludes väravast välja. Tulikuudile jõudes – oli versta viisteistkümmend sõita – sidus hobuse aia külge ja astus tuppa. Toas ei olnud aga asjad mitte nõnda, kuidas Peeter oli lootnud. Esiti ei tahtnud jutud kuidagi sigida. Ema istus voki ees, tõusis küll üles Peetrile tooli pakkuma, istus aga ise jälle ketrama ja vanamees seadis ja puhastas oma piipu – kõik olid nagu kimbus – ja vaene Peeter kõige enam.

Viimaks hakkas ema ääriveeri mööda kõnelema: pulmadest ei teadvat veel midagi. Parun ei laskvat Leenat mehele minna, olevat isa mõisa kutsunud ja ähvardanud teda majast välja ajada, üteldes: see olevat temale häbiks, kui üks Abja peremees oma tütre Laatre sulasele mehele paneb. Ja käskinud selle asja järele jätta. Ehk kõige vähem pidavat peigmees härra juure tulema – härra pidavat teda nägema.

Leena oli alles mõisas. – Mis siis muud, Peeter pidi isaga ühes minema, saagu mis saab. Muidugi teada, mindi enne Karja-Malle poole. See aga kinnitas: Peeter ei pidavat kedagi kartma, Leena tahtvat temale häämeelega tulla ja parun ei võivat midagi teha. Lubas ise ka ühes tulla. – Mis sääl siis teha, pidi ikka mindama, tulgu mis tuleb. Isa jäi aga Malle poole vana Kappaga juttu ajama ja ütles: „Mis mia mõista nüüd sinna mäele minna, ega miut ei ole tulla käst!“ Mindi siis Mallega kahekesi.

Leenaga said nad kohe kokku, – see oli nagu ehmunud linnuke, ei julgenud kuhugi vaadatagi. Aga oma Peetrit ei kartnud ta sugugi.

Varsti kutsuti Peeter härra ette. See langes kui rahehoog vaesele Peetrile kaela, kes iialgi veel niisugust sauna ei olnud saanud. Siga, lontrus, vasikas! Ta ei pidavat mitte mõtlema, et „Abja“ härra oma toatüdruku niisugusele Laatre kaabakale mehele paneb! Pimedaks pidavat ta jääma, et oma silma „Abja härra“ toatüdruku pääle heita julgevat; ütelgu ta „Abja härra“ sõna valeks, kui see nii ei sündivat! Kasigu välja ja mõtelgu järele! – Peeter tänanud Jumalat, et uksest välja saanud. Ja nüüd oleks ta ka läinud, kus seda teist, – aga kuhu Leena jätta?!

Jälle tuli vana Puldre-Märt appi. Aga sellest mehest on küll vaja pikemalt jutustada.

Vana pääkohtumees Puldre-Märt ei olnud villavakas kasvades seks saanud, mis ta oli. Tema oli sündinud Laatre valla Nabatsi talu saunamehe poeg, kes nii pea, kui jalgu järel vedama hakkas, raske töö ja vaeva läbi omale igapäevast leiba pidi kätte võitlema. Juba oma seitsmendal eluaastal oli ta Rammuli Matsi juure karjaseks pida-

nud minema, sest emal oli neid veel viis tükki kodus ja raske oli neid toita ja katta. Emal ei olnud muud kui üks kits ja lammas, lastele ja endale katteks ja leemevalgeks. Vana Sauna-Jaan ise oli suvel päevast päeva talu tööl ja sai säält süüa, öösel pidi ta oma põllulapikest kündma ja külima, mida Liisu (Märdi ema), lapse häll põllu ääres veo otsas, pidi koristama ja koguma, sauna laval kuivatama, koti sees koodiga peksma ja sõelaga tuulama, ja pärast talutare juures käsikiviga jahvatama, et lastele ja endale pudruleent keeta ja leiba teha. Talvel tuli vana Jaan ise ka appi seda ära sööma. Sest kui mäel hagu raiuda, nõusid vitsutada ja muud nipet-näpet teha ei olnud, sõi ta talvel ikka oma käest, ja – mis see oli nii mitmele! – Sellepärast pidi väike Mäidu vara võõraste juure saama, kuna nooremad vennad ja õed veel koldes sooja tuha pääl kükitasid. Ema ise viis ta sülega Rammulile, kus Rammuli-tädi mõlemile päris koorejärgmist piima süüa ja emale veel hää kannika leiba ja peotäie räimi päälegi külakakreks koju viia andis. Kui ema minema hakkas, ei tahtnud väike Mäidu küll temast maha jääda, vaid kiunus: „Nänn, mia tule ka ära!“ Aga ei aidanud midagi, nänn lubas vitsa võtta, kui ta vait ei ole, – ja Rammuli-tädi häälitses teda ilusti, lubas temale vastsed kaltsad ja kaukaga hamme teha, – ja nänn tõotas ka varsti jälle vaatama tulla – Mäidu jäi rahule ja harjus mõne päeva pärast ära, nagu oleks ta kodus. Sest Rammuli-tädi andis temale pea igapäev piima-leiba süüa ja, vahel sekka, kui Mäidu ilusti last kiigutas, ka võidleiba – (sest kari ei käinud veel väljas) ja tegi Mäidule ka tõesti kaltsad ja kaukaga hamme. Kes oli õndsam, kui Mäidu! Tal ei tulnud kodu enam meelegi. Ja kui nänn nädala pärast vaatama tuli,

naeris Mäidu ja kargas aga kaltsadega mööda tare, ei tulnud enam nänni poolegi.

Esimesel suvel oli Märt Rammuli kolme karjase seast kõige noorem ja pidi ka, ehk küll vastu tahtmist, teiste käsualune olema, sagedasti üle korra tule äärest elajaid karjatama jooksma, kuivi oksi tule pääle korjama, taarilähkrit kandma, kuni teised kaks suuremat tahtmist mööda mahla-soppi raiusid, mähki koorisid, kiriküüti mängisid, ehk sõnajalast härgi puseldasid, – ja kui Mäidu ei tahtnud igakord jooksta, temale rähka tegid. Aga Märt kannatas ära ja ei kaotanud julgust. Ja aegamööda asjad paranesid.

Juba kolmandal suvel oli Märt esimene poiss, mitte üksi Rammuli, vaid ka kõigi ümberkaudsete küla karjaste seas, olgu kas maadlemises, koera-puretamises ehk härja-puseldamises. Ka õppis ta niini kiskuma ja viiske tegema, mitte üksi endale, vaid ka – kui peremees nägi, et poiss nii hästi viiske oskas teha ja teda selle eest kiitis – ka peremehele, mis eest see temale jaanipäevaks linna-nahast pastlad lubas teha ja ka tegi. Tule sa mehega, kes oli õnnelikum kui Mäidu! Kuna ta enne püksata ja paljaste jalgadega suvel ja talvel läbi sopa oli pidanud vantsima – nüüd vastsed linnanahksed pastlad! Märt tundis ennast sestsaadik koguni teise poisi olevat ja see kihutas teda veel enam kõiksuguseid asju tegema. Pea tegi ta perenaisele vastse võimänna, kasetohust soolatopsi, mitu kimpu pastlapaelu, peremehele kandilise roosa, lusikaid ja muud.

Kärmas, usin ja südikas oli Märt igapidi. Hommikul ei olnud perenaisel muud kui kord hõigata: „Mäidu!“ ja Mäidu oli platsis kui välk ja läks oma lepaluttu lüües karjaga metsa. Unest ei pannud Märt midagi, väsinud ei olnud ta iial. Lõunaaeg ta silma kinni ei pannud, vaid katkus

lehmile heinu, sagas põrsastele kapsalehti, aitas perenaist lehmi lüpsta, kaevas omale aianurka kaalika-maad ja kandis sinna sõnnikut pääle; aega lonkida ei olnud temal iial.

Kui künniaeg karjaga nurme ääres juhtus olema ja kündjad tubakat piipu panid, ehk tuld rautasid, oli Märt kohe adra päralaua küljes kinni ning harjutas kündmist. Ja Märdi käes läks kõik.

Perenaine harjutas Märti talvel voki juures ühes oma poja Aaduga ka raamatut lugema, ja „Meie risti õpetust“, see ei tahtnud aga Märdi käes hästi sigida, oli tema kohta igav. Linakolkimine ja puulõhkumine olid tema meelest armsamad. – Raamatumeheks sai ta siiski.

Peremees ja perenaine armastasid teda nagu oma last. Märt ei teinud, mis keelati, ega jätnud tegemata, mis kästi, ega lorisenud iial kellelegi vastu; mis ta teadis oma kohuse olevat, seda tegi ta käskimata.

Ükskord oleks ta mees aga küll üsna kogemata ja ilmsüüta ühe vene keretäie saanud, kui ta peremehele parajal ajal kätte oleks juhtunud. Pärast aga alanes peremehe viha ja perenaine sai mahti asja ära seletada. See lugu tuli nõnda:

Oli nädal või paar enne jaani.

Märt oli enesele väikse adra teinud ja kündis sellega suure tuleaseme pääle teise poisiga kütist, kuhu hernest või kartuleid pääle tahtsid teha. Kolmas poiss, Sauna-Kadri poeg, pidi karja järele vaatama. Sellel läks aga üksi aeg igavaks. Ta püüdis vana suure soku kinni, kelle Märt taltsaks oli harjutanud, toppis temale oma vana kasukaraksi käiksid pidi sarvede otsa, sidus vööga ümbert kinni ja ajas soku lammaste hulka. Aga kes oleks võinud arvata mis nüüd tuli! Kui vana sokk pääd raputades ja mökitades teiste poole läks, hakkasid kõik elajad vahtima ja turtsuma,

lambad ja kitsed panid plagama, ikka ratasringi karja ümber, vana sokk oma kasukaga nende järel, viimaks elajad röögatades ja taguotsa pildudes veel kõige järel. Esiti tegi asi poisile nalja, aga kui nägi, et nali juba liiale kippus minema, katsus ta küll veel vana sokku kinni püüda, aga – võta näpust, see ei lasknud enam sinna poolegi, vaid hull jaht kestis aga edasi ja nali näitas päris pööraseks minevat. Poiss hakkas nutma ja teisi appi karjuma. Teised ruttasid küll juure, aga parata ei saanud nemadki midagi, vaid lambad, kitsed ees, sokk nende järel, veised kõige järel, kihutasid juba nurme mööda kiirakäära ja ratasringi, et tolm taga, ja kadusid pärast koguni mäe taha silmist.

Mis nüüd hääks nõuks! – Märt ei kahelnud kaua, võttis laukotsaga mära, kes üksi veel võssa sööma oli jäänud, kui kõik kari kus sedateist kihutas, hüppas selga ja kihutas sellega ka takka järele.

Teine poiss, sulase poeg, läks nuttes koju kaebama ja süüdlane ei näidanud ennast enne õhtut kellelegi, oli metsas peidus.

Lambad ja elajad ühes sokuga olid aga edasi kihutanud kuni Alliku talu õue, kuhu ehmatanud Märt viimaks oma laukotsaga järele jõudis. Kasuka oli külarahvas juba soku sarvist ära võtnud.

Kui kari natuke sai lõõtsutanud, aitasid külanaised loomad küll vainule tagasi ajada ja asi näis nudi olevat. Aga ei olnud nii.

Vana Teegatsi-Liisu, kes sel ajal oma mehega Rammuli saunas elas, oli metsas lehma rohtu otsimas olnud (tema poeg see oligi, kes sokule kasuka sarvi oli sidunud) ja tuli parajasti, kahtekõllad, võililled, tedremaraned ja õnneheinad põlle sees, kodu poole, ja nägi lambakarja ees, kasukaga sokku järel, üle välja kihutavat, – jäi ehma-

tuse pärast seisma kui tulp, – lehmarohud kukkusid põlle seest, ta lõi ristikese ette: „Esä pojake, püha vaimuke... ai Jõõsuke!“ ja pani kodu poole plagama.

Vana Mats lõikas rehe all parajasti rehapulke, või parandas vikati lütt, kui Sauna-Liisu ilma päärätita, lõõtsutades lävest sisse tormas, rääkima hakata tahtis, aga ei saanud, ainult kätega näitas... Matsil kukkus nuga käest: „Liisu! Issä pojake, mes sul viga om?“ – Nüüd pääsis ka Liisul keel lahti: „Ai Jõõsuke, kulla peremeheke too mulle tilgake külma vett! Kas sul rapandse-kivi või eläved-õbe johtub kõdun oleme? Ossa Jõõsuke, ära näi veli mia oma silmäge! Muidu ütelts iki küll – egä vanarahva juttu ei usta – Jumale ristike olgu küll egäüte eläjäpojakse mann – pistke iki pihlapuu oksi jaaniõhtu villä veerekste sisse – –“. Kes teab kui kaua Liisu veel niisuguseid segaseid sõnu oleks lobisenud, Mats ei saanud aru midagi, mis Liisul viga. Ta arvas, et Sauna-Ants, Liisu lapsed, ehk tema lehm äkki haigeks olid jäänud, või koguni surma saanud. Siis aga tuli perenaine Mari rehe alla ja hakkas suure häälega naerma. Sest sulase karjapoiss oli praegu koju tulnud ja oma emale nuttes selle kasukaga soku loo ära kõnelnud. Poiss oli vommida saanud ja selle kisa pääle oli perenaine juure juhtunud ja tegi nüüd Matsile asja paari sõnaga selgeks. See siis Karja-Märdile nahatäie lubas anda. Liisu aga ei uskunud seda sugugi, vaid kinnitas edasi, et tema tõesti vanapaganat näinud, kes lambakarjaga Lapumaale kihutanud.

Aga Märt kui ka teised jäid õhtul perenaise eestkostmisel keretäiest ilma.

Märt aga ei läinud järgmisel kevadel enam karja, – ta oli juba neliteistkümmend aastat vanaks saanud ja hakkas künni- ning pärast teo-

poisiks. Kuidas enne karjapoisi, nõnda ka pärast noormehe põlves, oli Märt hoolas, usin ja kokkuhoidlik, selle juures tugeva keha ja kindla tervisega. Ükski töö ei olnud temale raske ega vaev üleliigne, kui selle eest aga midagi sai. Alati, kui teised leiba luusse lasksid, ehk kuidas mõnikord asjalugu lubas, ajaviiteks haigutasid, rühmitses ja kohendas Märt siin ja sääl. Usinus ja virkus, hool ja kokkuhoidmine oli tema ülem auahnus. Öösel, kui teised magasid, kündis Märt omale sohikütist ehk talitas oma sohihobust, ilma et selle all talu töö kuidagi oleks kannatanud.

Ja nõnda oli ta vana Rammuli-Matsi, kui ka tema perenaise Mari meelest väga armas ja nad soovisid temale kõike hääd. Ja kui juhtus, et Puldre peremees enam ei jõudnud mõisa teopäevi ära teha ja majast lahti tehti, pandi Märt mõisa poolt Puldrele peremeheks ja vana Rammuli-Mats ja Mari nägid seda häämeelega ja andsid temale ka mõnda väikest abi.

Kui Märt peremeheks hakkas, oli ta just kakskümmend aastat vana. Oli ta enne poisipõlves hoolas ja usin, siis oli ta seda nüüd kahevõrra Tema pere lõi tuld tema käes, aga vardasse ta neid ei ajanud. Laisal aga ei olnud tema juures põlve, päälegi siis, kui ta juba pääkohtumees oli.

Sel ajal, kui Märt Puldrele tuli, oli see koht väga viletsal järjel. Kõik hooned lagunud ja põldu väga vähe, maa kõik metsa ja võsa all. Seda murdmist, mis Mardil siis oli. Päeval kõige perega ja öösel üksi kündis ta kütist. Kui kõik ilm hingas ja linnud metsas magasid, kuuldi veel ikka tema häält väljal: „Küüt, pügal, tsõivagu!“ Ühe paari härgi võtnud, teise pannud. Kord, kui ta jälle peaaegu öö läbi oli künnud ja hommiku enne valget härja lahti lasknud sööma, heitnud ta ise, härjaike pää all, magama. Sääl tulnud

aga hunt härga murdma. Müdina pääle ärganud Märt üles ja tapnud hundi härjaikkega ära.

Pärast võttis Märt Kirblast Lobina Peetri tütre Else omale naiseks ja see oli just tema kohane. Märt oli pärast kõige rikkam peremees üle valla. Kaks poega ja kolm tütart olid temal. Neist ei pärinud aga keegi täiesti tema vaimu, olgu siis vanem tütar Leena, keda rätsepa Peetrile oleks soovitud. Vanem poeg Jaan õppis sepaks ja hakkas pärast isa koha pääl peremeheks. Noorem poeg Märt õppis esiti õllepruuliks, sellega ei olnud aga õnne, pärast rentis isa temale Kaartkülast talukoha, maksis korraga kaheteistkümne aasta rendi ette välja ja seadis tema täie jõuga sinna peremeheks, – see ei olnud aga noormehele õnneks, ta jäi hooletumaks, sai pillajaks ja joodikuks, nägi viletsaid päevi ja suri saunamehena. Ka esimese poja Jaani asi läks tagurpidi, aga mitte täiesti oma süü läbi.“

PEREKONNA KESKEL. JÄRG.

Meid oli, nagu öeldud, kolm venda. Õdesid ei olnud.

Vanemast vennast Aadust sai peenike tisler. Tema ajas ka ilu taga, tahtis iga nähtud ilusa asja ise valmis teha. Algas külanaiste vokkide parandamisega ja treimisega, töötas pärast mitme abilise ja õpipoisiga juba väljamaa joonistuste ja mustrite järele, oli peenike nikerdaja, tegi kenu intarsiatöid, viiulisi ja kord omale laua, mille ümber end suur madu oli kerinud; küllap leidub Pärnu- ja Viljandimaa mõisates veelgi küllalt tema tehtud mööbleid. Pärast hakkas ta möldriks. Elas kaua poissmehena, võttis veel vanalt naise. Tema tundis meist kolmest kõige enam raha väärtust, ilma siiski, et temagi oma pikal eluajal varan-

dusliselt haljale oksale oleks saanud. Ta tahtis oma käte abil jõukaks saada, ei osanud teisi teenima panna. Nüüd puhkab ta Karksi uuel surnuaial. – Tema kolmest pojast on kaks end tundide andmise varal näljaga gümnaasiumist läbi kiskunud, need raiuvad end läbi, – kolmas on veel noor.

Järgmisest vennast Jaanist sai koolmeister. Kuidas, seda on ta ise kirjeldanud. Ma panen selle siia vahele, sest see on pildike Eesti kultuuri ajaloost:

„Enne „Pärnu Postimehe“ sündimist oli aeg, millal uudiseid ja teadusi ainult kõrtsist kuuldi, teolt tulles toodi ja siis veel nääri- ja jaanipäeval kirikust (kirik oli 25 versta kaugel), ka Abja ja Virkeni laadalt saadi, kus sugulaste ja tutvatega kokku juhuti. See oli kõik see maailm.

Pääle selle oli siiski veel üks pisuke piluke, mille läbi ainult ükskord aastas kodust kaugemale võis piiluda: ma mõtlen Pärnu – Bormi tähtraamatuid, hiljem ka Tartu – Laakmanni „Kasulisi kalendreid“. Õpetatud Eesti seltsi kalendrid sinna palju ei ulatunud, – teisi müüdi enamasti igast suuremast kõrtsist. Oh kuidas neid igatsusega oodati, himuga osteti, mitte ainult, et näha millal vihma ehk lund tuleb, vaid pääasjalikult nende sabade pärast, oli uudist saada. Neid kalendri sabasid loeti siis, kuni paremini pähe jäid kui viis päätükki, mis ju sunduse varal pähe tüübiti, ilma et neist palju aru oleks saadud. Mitte üksi need ei ostnud kalendri, kes lugeda oskasid, vaid ka need, kes mitte ei osanud, – püüti teistele järele aimata. Naljatilk noorikust,

kes kirikus lauluraamatu vastuoksa käes hoidnud, ei ole mitte väljaarvatud asi. Ka mina õppisin kalendri sabast lugemise kätte – ilma aabitsata. Vanem vend Aadu pidi sellega rohkem vaeva nägema, teda õpetas ema voki kõrval.

Kirjutuse tähed harjutas isa mulle talveõhtutel pääsugemise laua pääl söega ja kriidiga varakult kätte. Emaga külas käies oli vanem vend onu, Juhan Pauli, käest tinapulga (pliiatsi) kingituseks saanud; selle jagasime pooleks ja hakkasime kasetohu pääle kirjutama. Pärast saime tahvli, paberi ja sule.

Minu himu oli aga raamatutes tuhnida ja joonistada. Isa raamatute tagavara oli ammugi läbivõetud ja tuttav, see ei vaigistanud suurt uudishimu. Mõnikord tõi isa laadalt ja külast midagi, paljuks seegi ette lõi.

Sääl – juhtus midagi iseäralikku. Vend tuli leerikoolist ja tõi kaks koguni imelikku raamatut kaasa: „Maailm ja mõnda, mis sääl sees“ ja „Maa ja mere pildid“. Need olid alles pühadused ja – päris eesti keeli, mina ei suutnud uskuda, et nad päriselt meile jäävad, minu arvates pidi nad kas mõisa või kuhugi mujale viidama.

Siis hakkasid päris pidulikud õhtud ettelugemistega: Tõesti maailm ja mõnda, mis sääl sees. Raamat sai külarahvalegi kuulsaks, laupäeva õhtuti tuldi teda vaatama, kuulma ja imestama. – Vend oli nad Halliste köstri Treffneri käest ostnud. Need olid koidutähed tumedas taevas!

Selle järel hakkasid „Sõnumitoojad“ ja „Laupäeva õhtused külalised“ ilmuma, niisama Vändra õpetaja Körberi sulest üht ja teist, – ei suutnud uusi ilmutusi äraoodata.

Nägin kord Abja laadal raamatukaupleja Siioni laual Jannau „Kõnelemised sage õppimiseks maarahvale, kes saksakeelt ja n. e.“ Palusin, et isa

ostaks. Isa pidas ta kalliks – 2 rubla (panku), vist ei ulatunud tema raha tagavara, muidu ta ei olnud kitsi. – Paari nädala pärast tõi ta raamatu siiski mõisa kubja käest, kes ta oli ostnud, aga mitte arvanud tarvitada võivat – sellepärast: „ei olevat meie maa saksakeel“. Meie maa saksad ütlevat „teivel“, raamatus aga seisvat „teisel“. – Oh sa elu ja valu, kui isa raamatu koju tõi: ei raatsinud tast lahkuda öösel ega päeval. Võõrad tähed „z“, „ch“ ja „j“ – nendest aitab mind sõbralik piirimees, lätinne Rääts (õige nimega Aadu Puremal) üle. Tema oli Ruhja kiriku „vöörmünder“, oskas lugeda ja laulda, tõi mõnikord kirikust tulles koguni „Latveeschu Avise“ koju, teda peeti väga targaks meheks ja tema uskus seda ka, ja hää mees oli ta ka. Sorisin raamatu karjas käies hoolega läbi, õppisin hulga lauseid ja sõnu pähe ja olingi enese teada poolestsaadik saksakeelemees, vennaga rääkisimegi päris saksa keelt, – isa ja ema käest oli enne raamatut mõndagi sõna ja lauset kuuldud – aga õnn või õnnetus, mis ta oli, peagi ilmus, et oma saksa keele vankriga „rabas“ olime.

„Isa oli uueaasta päeval Halliste kirikus käinud, Abja Jussi kõrtsi juures hobust puhanud ja kuulda saanud, et kõrtsi tagatoas saksakeele kooli peetakse, kõrtsimees ja Kiile mölder Lüdig olid oma sugulase, noormehe Jakob Tülk’i (tuttava pärastise tegelase ja ajalehe väljaandja) oma lastele kodukoolmeistriks saanud. Isa oli parajat silmapilku tarvitanud ja koolihärraga ka minu pärast rääkinud. Lubatud mind kooli võtta, aga – 1 rubla kuus! – Selle takistuse võitis vanem vend oma treialitööga. Tehti vastsed pastlad, päts leiba ja kartuleid kotti ja – kooli. Sääl ep siis selgus, et minu saksakeele tarkus mokas oli, ei mõistnud „ie“, „eu“, „er“, „oe“ jne. õieti

välja lugeda. Teised õpilased pahvatasid naerma. Koolihärra trööstis mind, teisi tõreledes: vaadake ette, et see pastlamees teid kõiki kevadeks üle ei löö. Teised õpilased läksid igal õhtul koju, minu korter jäi koolituppa, kus hra Tülk ise ka töötas ja magas. Tema luges, joonistas ja rehkendas hilja ööni, sundis mind küll magama heitma – mina pidasin häbiks varem magama minna, istusin ka raamatute juures ja ei suikunud mitte.

Kevadel lõppes kool ja mina läksin nuttes koju, et kooliaeg otsas oli.

Hallistesse asus noor õpetaja E. M. Schneider ja ajas kooliasjale uue elu sisse. Lasteloetusel oli mul õnn tema tähelpanu võita, ta sai teada, et ma hra Tülki õpilane olen, tema tundis juba Tülki. Õpetaja katsus minuga saksa keelt rääkida – see oli ometi ilma ime – kõige rahva ees – pääkohtumees oma lastega oli ka sääl. Paar nädalat hiljem kutsus õpetaja mind kiriku-vöörmündri läbi enda juure, käskis mind oma joonistused jne kaasa võtta, – mina läksin ja – esimesest käigust said kümme. – Mõni nädal pääle õpetaja juures käimise kutsuti mind isaga mõisahärra juure – Polli mõisa pärishärra G. v. Stryk oli Laatre mõisa ära ostnud – jällegi räägiti minuga saksakeelt ja härra küsis isalt, kas ta ei tahtvat mind kooli panna. Isa vastas, et tal seks jõud puudub. Asja lõpp oli: isa muretsegu mulle riided ja viigu mind Ruhja kooli. Söögi ja muude kulude eest tahtvat härra hää olla, ma pidavat aga selle pärast ära tasuma. Asi oli küps, aga – ei jäänud salajaks ja – kadedus võttis kalad merest! Pääkohtumees! – Minu külaskäigud õpetaja juures ei jäänud aga selleläbi veel katki. – Kord käskis mind õpetaja puust ümmarguse kuuli treida, nii suure kui võimalik.

Sellest sai – gloobus. Pärast tegin ma neid koguni papist. Tartu väljanäitusel sain ühe eest (a. 1858 või 1859) 5 rbl. auhinnaks. Sellepärast nii vähe, et enne ei olnud üles annud kui näitusepäeva hommikul. Siis olin aga juba koolmeister ja selleks sain nõnda:

Mina käisin juba leerikoolis ära, läbikäimine Tülkiga kestis edasi. Kuid, enne jõulu a. 1857, kui jälle tema pool olin, küsis ta järsku: kas ma ei tahtvat koolmeistriks hakata? Penujas olevat koolikoht saada. See tuli mulle liig imelik ette, kus sa selle küüruga lähed! „Ei midagi, sa oskad praegu enam kui endine koolmeister, oled noor ja võid, mis veel tarvis, õppida.“ Ma mingu julgesti õpetaja juure ja rääkigu temaga selle üle. Läksingi. Õpetaja tegi kavala näo, küsis, kas mul midagi iseäralist südame pääl olevat. Kogelesin temale Tülki ettepanekut. Õpetaja vastas: „Et sa ise õppida tahad, seda ma tean, aga kas sa ka teisi õpetada oskad, seda ma ei tea.“ – Nädala paari pärast kutsus ta mu jälle ja ütles: ma pidavat kuhugi koolmeistri juure minema nägema, kuidas kooli peetakse, soovitas Jungi juure. Jung (tuntud kirjanik ja muinasaja uurija) oli esimest aastat Abjas. – Nüüd oli siis

asi sedapidi: mina sain Penujasse koolmeistriks ja tegin teisel aastal Pärnu maakonna koolivalitsuse liikmete koosolekul eksami.“

Nii siis: Vend Jaan oli jälle mees, kes eluaja i1u tagaajas, istutas puid ja lillesid, ostis raamatuid ja pilta, õpetas laulu, unistas, tahtis maailma hääks muuta ja oli siis ka omal ajal oma ümbruse prohvet ja isa, meestele naisevõtja, tüdrukutele mehelepanija, kohtukäijatele lepitaja – esite Penujas, pärast uue koha pääl Pöögles; ilma temata ei tehtud vallas ja kihelkonnas midagi. Raha, nii pisut palju kui tema seda oma näppude vahele sai, oli tema meelest asi, mis käest kätte veeremiseks tehtud, sellepärast puudus see tal alati. Aga tema oli kindel selle pääle, et rikkus kedagi õnnelikuks ei tee ja hüppas oma Jumalaga üle müüri. Oma lapsi ei jõudnud ta linna kooli saata. Kaks poega on Peterhofis lugupeetud aidnikud, üks on Pöögles isa koha pääl kooliõpetaja, kõigenoorem oli Kuramaal ülem-metsaülem, kuni ta säält a. 1915 sakslaste eest pidi põgenema. Tütar on Abjas taluperenaine.

Tema, sündinud haigete põetaja ja surijate trööstija, kes eluaeg muud ei ole mõtelnud kui teiste kurbust ja valu kergitada, tema enese lõpp oli ränk. Mitte, et tal leib ja päävari oleks puudunud. Ei, aga ta pidi – kõigest hingest eluga kaasa elades – hirmsate valude käes (jooksja) neli pikka aastat voodis lamama, vaim värske ja terve nagu noorel mehel. Vahe ajal jäi tema abikaasa raskesti haigeks ja suri, ka suure piina all, tema kõrval teises voodis, (nad ei lubanud, et sein nende vahele saaks), kuna tema edasi pidi vaevlema, kuni lõpp tuli. Enneaegne lõpp. Tema oleks veel küllalt elada võinud ja

elada, ilma elu õigetes rööbastes edasi lükata tahtnud. Kuna tema sõpradest pea kõik, nõnda ütelda, jalalt langesid ja surid, pidi tema nii rängasti kannatama. Aga, ta sai ka lõigata, mis ta eluaeg oli külvanud – inimeste armastust. Teda käidi palju vaatamas, temale pisteti pihku abinõu, kuidagi tema raske põlve kergituseks – tema süda kees üle tänust Jumala ja inimeste vastu. Ja kui teda suure, suurehulga inimeste osavõtmisel Karksi uuele surnuaiale maeti, tunnistasid kõik kõnepidajad ja kõik ühel meelel, et nüüd valla ja kihelkonna isa puhkama pandavat. Vald võttis hauamälestuse panemise oma pääle.

Vend Jaan, see kallimeelne inimene, oli minu kasvataja ja juhataja. Ja minu parem sõber.

NIITSAADU.

Siia ilma tulin ma Krimmi sõja ajal, Laatres, Puldre talu sulastetares, oma vanemate viimase lapsena – äbarikuna, kuidas isa mõnikord naljatades ütles, kui ma veel väikene olin, – kirikukirja järele kolmandal jõulu pühal, 27. detsembril 1855, aga isa mäletamise järele Martin Luteruse päeval. Kui sellest esimene kord kõne tuli, olin ma vist juba 18-aastane, ja ema, kes ehk asja paremini oleks mäletada võinud, puhkas juba ammu mullas. Segadus, kui ta olemas on, laseks ennast nõnda seletada: ristija, koolmeister Meltsas (suri 1862), pidi küll ristimised kohe kiriku juure teatama, aga kirik oli kaugel, koolmeistril ei olnudki arvatavasti hobust, ülesandmine jäi ehk kauaks ja ristija lükkas, et nahka päästa, sündimise päeva pisut edasi – mis tähtis asi siis sündimise päev sel ajal ka võis olla. Võib olla, oli ka mõni muu eksitus või viperus, mis ju kõik mulle ka mingit haigust ei tee. – Oma saksa-

värki, aga õieti võtta, vana Rooma nime olen ma vististi Laatre selleaegselt mõisavalitsejalt Lawwerentsilt saanud, kes mu vendadega seltsinud.

Aga pühapäeva laps ma vististi ikka olen, sest mul on elus läbikannatatud kibeduste kõrval õnne ka küllalt olnud. Õnne enam kui ära teenitud.

Sülelapsena sain ma vanematega ühes venna Jaani juure Penuja Niitsaadu koolimajasse elama, sääl hakkasin meelt märkama ja sääl elasin oma lapsepõlve päevad.

Penuja vald on väike, umbes 30 talu ja ka Penuja mõis ei ole suur; karjamõisad Sika ja Saate on müüdud. Et mõis ja vald Läti piiril, kiriku juurest kaugel ja maantee ei risti ega põigiti vallast läbi ei vii, vaid teda vaevalt puudutab, teiselt poolt aga naabri mõisate metsad teda piiravad, siis oli Penuja omal ajal nagu mahajäänud ja metsatagune nurk. Kõrtside õnnistus oli suur: Mõisa-kõrts, verst maad eemal Suur-kõrts, mitte kuigi kaugel Araveste ja Loodi kõrtsid, Abja piiri pääl, keset metsa ja heinamaid Kitsi-kõrts, ja kumbalgi karjamõisal, otse valla südames ka veel Sika- ja Saate-kõrts – kaks pisikest ilma reialuseta putkakest. Need viimased olid minu lapsepõlve ajal küll juba kuivad, ainult hooned ja mälestus olid alal. Leitudki siis ka vallas üksainus peremees, kes viina ei ole joonud: Ao Hans Leisson. – Penuja olnud aastakümneid ilma nähtava pärishärrata, rahvas orjanud rentnikkude käpa all ja olnud teistest valdadest taha jäänud, sellest siis ka suur veneusuliste arv Penujas; jõukamate valdade rahvas pole loodetud hingemaast kuski palju hoolinud.

Nõnda olnud see kuni – veresegamise tulekuni, mis ju alati tervenemist tähendab. Aastal 1853 oli Ruhja-Suurmõisa omanik parun Fölkersam talude müümisega alanud; aastal 1854 müüdud

Abjas esimesed talud, aastal 1855 oli Penujas parun Bruiningk talusid müüma hakanud ja – väga odava hinnaga. Kui aga kõigist Penuja peremeestest ostjat oleks saanud! Siis olid võõrad mehed, kaks, kolm Surjust ja teised mujalt tulnud ja talusid ostnud. Surju meestest, need olid tasase loomuga hääd mehed, kirjamehed, neist veel suuremat rõugete panijat ei saanud. Pidi Karksi mees Villem Tõrvand tulema, kiva kaaluma ja sööti sula põlluks tegema hakkama. Sellele tegid teised järele. Tänapäev on Penuja mehed rikkad. Aga väga ettevõtlikud nad siiski ei ole.

Kuid esimesed Eesti soost mõisnikud on Abjast välja läinud, mitte Penujast.

Väike, nagu Penuja vald, oli ka Niitsaadu koolikoht, ei mäleta, kas terve krunt oli kokku 30 vakamaad. Heina- ja karjamaad ei olnud pea sugugi ja koolmeister ei oleks kuidagi loomi pidada saanud, kui peremehed temale talvel kotiga heinu ja haganaid ei oleks toonud ja kui naabrid, Sika Tõrvand, Kerase Maling, Joosti Gross ja Nikre Karl Margus ei oleks lubanud, et koolmeistri loomad nende karjamaal võisid käia. – Möödaminnes olgu tähendatud, et parun Bruiningk koolikoha küll omal ajal vallale oli kinkinud, aga dokumendid selle kohta puudusid. Uued mõisaomanikud tahtsid koolikohta valla käest ära võtta. Suur protsess tõusis. Aga Halliste noor õpetaja Schneider pani kõik rattad käima ja – vald võitis.

Oli kooli koht väike, veel vähem oli kooli maja, minu mälestuse järele kolm sülda pikk ja kolm lai. Kuid ma olen eksinud: Jaan Jung kirjutab omas Halliste-Karksi kihelkonna ajaloos: maja olnud neli sülda pikk ja kolm lai. Sellele majale ja koolielule temas pean ma küll ühe ekstra-päätüki pühendama.

Aga ilus oli Niitsaadu koolikoht oma „ümbruse

poolest. Keset valda, tasase maa pääl, lilleline heinamaa lapike sügava lombiga, kus sees mustad kaanid elutsesid, otse läve ees, maja ja õue ümber suured vanad kased, neist sai kevadel mahla. Otse maja kõrval kena noor kaasiku tukk, väike küll, aga mulle suuri saladusi täis. Sääl võisid need haldijad, hääd ja pahad vaimud kõik pesitseda, kellest talvel koolilaste käest nii palju sai kuuldud. Kus tagapool kaasik tihedam oli, sinna üksi minna ma juba kartsin, ma hoidsin end maja lähedale. – Lillesid kasvis sääl, kõiksuguseid. Ja seeni. Muud kui nopi, pane kuuma ahjusuu pääle küpsma, pigista pihus vesi välja, kasta soolvee sisse ja söö. Kui magus. Ja põllupeenartel kasvis maasikaid, põllul kiviahervarte ümber vabarnaid – kui aga julgust oleks olnud! Aga kõik kohad olid saladuslisi olevusi täis, kõik oli üksainus muinasjutt. Oli ju üleilmlist maailmas nii palju, mille vastu vend ja vanemad küll vaidlesid, aga minu juures asjata.

Ja väikeseks paradiisiks muutis vend Niitsaadu. Istutas õunaaia, palju ilupuid, põõsaid, roosisid, lillesid, – kust aga sai, vedas ta seda kraami kokku, kirikumõisast, tuttavate mõisaaidnikkude käest. Ja läve ees murul ja kaasikus viisid kruusitud iluteed liigeti-loogeti, keset lilleplatsi, samba otsas seisis päeva-uur. – Otse ilma ime, mida mujal kui mõisates veel keegi enne ei olnud näinud, Penuja mõisas ammugi mitte, see oli käest kätte käimise läbi laokile jäänud. Ja kevadel tuli Niitsaadu toomingatesse ööpik laulma, Kerase kuusikust kukkus kägu, Killemäe varikust vilistas peoleo, mõisast helkis lokulaud – kesapõllul leidus lõokeste pesi küll ja küll.

Koolmeister oli väga armastatud. Kui ta palvetundi pidas, ja seda tegi ta iga pühapäev, – kümnete ja teistkümnete verstade takka tuli ini-

mesi kokku. Ega nad kõik tuppa ei mahtunud, seisid ka väljas lahtiste aknate all. Kui mõni edev tüdruk lugemise ajal sõrmi vaheldi ei olevat pannud, läinud mina ja pannud niisugusel käed, nagu kord ja kohus kokku. Muidugi, kuni see ära keeldi.

Küll oli hää elada, kui kõik inimesed väikest valgepääga poisikest armastasid ja ema klimbisuppi keetis. Ehk kui ta suvel kamateri keetis ja keedetud oad, herned, odraterad murule valge palaka pääle päikese paistele kuivama ja mind juure valvama pani, et kuked ja kanad ei tuleks. Kui hää oli siis ise säält teri nokkida. Ehk kui pühapäeval kiriku sõideti ja poisike ka kaasa võeti, kui palju oli siis uut, kui palju kuulda ja näha juba tee pääl ja mis veel kirikus ise. „Pastor- onkel“ oli ju ka kangesti sõbramees, kinkis pilta ja pildiraamatuid, tõi isegi kotiga õunu kaasa, kui ta kooli katsuma tuli.

Päevad andsid päevadele kätt, mina sain esimesed püksid.

Neid ei saanud ma sugugi varakult. Siis ei topitud veel sülelastele püksa jalga, vaid poisid jooksid õige hää vanaduseni püksata, pika ammega. Mu esimesed püksid olid punase-musta ruudulisest, venna kuue ülejäänud voodri riidest. Mind peeti veel rumalaks küllalt ja püksid jäeti alt lahti. Teised pilkasid mind niisuguste lahtiste säärikute pärast, mina aga olin nende teatava otstarbekohasuse kui uue leiduse pääle väga uhke. Selle asja poolest käisid nad ju kõigist enne nähtud pükstest hõlbu pärast kaugelt ette. Aga pükstel ei olnud püsi. Juba esimesel päeval, kui nende sees jalad hästi harki ajasin, rebenesid nad alt päris lahti. Ei tõreldud küll, aga – naerdi. Siis ei tahtnud ma neid enam nähagi, vaid käisin parem püksata, nagu enne. Kunas ja kuidas ma

siis jäädavalt püksatud sain, seda ma enam ei mäleta.

Midagi muud ma mäletan. Mul oli oma asjade hoidmiseks väike, väike kapp. See rippus isa voodi kohal naela otsas seinal. Kui ma ühel esimese jõulu püha hommikul oma kapi ukse avasin, olid sääl sees – oh Jumal, mõtelge ometi: esimesed saapad! Ja lai punasest nahast äär säärte ümber. – .Kuis julgeksin ma seda õnne siin kirjeldama hakata.

„Aastal 1863 tõusis 10. juulil hommiku kella kuue ajal Hallistes üks väike pikse pilv hommiku poolt üles“, kirjutab Jaan Jung omas Halliste ajaraamatus, „ja see ainus välk, mis sellest pilvest tuli, lõi kiriku puutorni sisse ja pani selle nagu küünla põlema. Et silmapilgul mingid kustutamise nõusid käes ei olnud, ja sääl kõrges ka ükski kustutama ei pääsnud, siis põles terve kirik kahe tunniga tuhaks. Paljad seina müürid ja kivitorn jäid põlemata, ka käärkammer, sest et Pornuse valla müürsepp Juhan Siil, selle ukse, mis kirikust käärkambri viis, tiigi mudaga ja telliskividega kinni müüris. – Kallis ilus orel jäi sisse, sest et ta kohe põleva torni all oli. Ilusa heleda häälega kell kukkus torni sisse maha, kus tal suur tükk küljest ära oli murdunud. See kell oli aastal 1617 Pornuse proua von Schlippenbachi kingitud. Altari laud ja vanad kirikuraamatud said päästetud“.

Meil Niitsaadul roniti sel hommikul kartsaga katusele, seda imelist peenikest suitsujuga uurima, mis Halliste poolt tõusis. Kardeti kohe kiriku põlemist, kuni ka juba päälelõunat sõnum sellest pärale jõudis. – Jumalateenistust peeti siis suvel surnuaial lahtise taeva all ja talvel Vana-Karistes Sõnni palvemajas. Uue kiriku ehituseks aga korjati raha.

Emal oli kirstukapis pikk peenike pudelikene ja selle sees – Jumal teab, kuidas ta selle oli saanud paigale panna – rullikeeratult sisse lastud uus viierublane raha. Väga praktiline hoiulaegas, sest kuidagi ei olnud ju võimalik raha pudeli kitsa kaela tagant kätte saada. Kui järgmisel pühapäeval kiriku sõideti, löödi pudel katki ja lasti laps raha kirikule kinkida. Emakene õnnis, see on viimane, mis ma sinu häädusest mäletan. Kuid praegu, neid ridasid kirjutades, tõuseb mul kahtlus, kas sa siis veel elasid, või olid need 5 rubla sinu pärandus. Ma ei mäleta su suremise aastat ja ühtegi dokumenti ei ole käepärast.

Halliste uue kiriku ehitas üles noor Schveizi arhitekt Häusermann (suri Riias kõrges vanaduses kui laialise ehitusäri ja vabriku omanik). See oli hää mees ja vend võitis värsi tema sõpruse. Kui kirik hakkas valmis saama, toodi torni kukk Niitsaadule kullata, vend oli ühest vanast raamatust kuldamist õppinud: kukk kaeti ehtkullast löödud „lendava“ kulla lehekestega. Torni otsas hariliku kuke suurune, oli see maas paraja vasika, ütleme tubli voki suurune. Kuke torni otsa viimise puhul tegi Häusermann pidu, mul on meeles, et vend litografeeritud pidukutse kaardi sai (et niisuguseid väikseid asju ka trükiti, oli metsanurgas uudis): „Zur Kärchthurmhahnaufsetzungsfeier ladet etc. etc.“ – Missugune vihmussi taoline pikk sõna! – Kui kukk ülesviidud oli, istus keegi julge mees temale kaksiti selga, lõi kuke varda ümber tiirlema ja jõi midagi pudelist; missugune ülbus meie silmis: nii kõrgel ja pühal kohal!

Kui ema surnud, võttis vend mu oma seljataha magama, „et tal külm ei oleks“. Vaiba all

õpetas ta mulle saksa keelt, nii pisut-palju kui ta sel ajal ise mõistis. Saksa keel tähendas ju haridust, mitte sugugi saksastumist. Saksa keel suus, oldi koguni teine inimene. „Saksastamise“ hullu juttu hakati alles pärast ajama.

Ma hakkasin rihmadega pastlaid tahtma, sest nööridega pastlaid kandsid lapsed ja tüdrukud, naised. Kuni mulle isa siis ka Abja laadalt pastlarihmad tõi, mis 60 kopikat maksid.

Side valla ja kooli vahel kasvis ikka suuremaks. Tegi ju koolmeister imet. Lapsed ei tahtnud enam mujal olla kui koolis, koolmeister oli lastega ühes laps. Õpiti lugema, ilusti ja õigesti kirjutama, rehkendama, katekismust, palju piiblilugu – mõlemad jaod Otto Villem Masingi ühes oma ilusate lauludega olid meil peaaegu sõnasõnalt pääs – ka saksa keelt. Ja laulmist ning koguni kolme häälega, mitte üksi „tiiskanti“ vaid ka „altot“, koolmeister ise põristas passi. „Aariaid“ õpiti laulma: „Au Jeesusel“, „Neil karjastel väljal“, „Oh tulge nüüd lapsed“, aga ka „Alle Jahre wieder, kommt das Christuskind“, ja „Müde bin ich, geh zur Ruh“. Ja et kihelkonnakooli ei olnud ja talulapsed, peremeeste pojad ja tütred 5–6 talvet ja enamgi koolis käisid, siis jõuti õppimisega õige kaugele. Kool oli kuulus, teistest valdadest toodi lapsi sinna õppima.

Nagu öeldud, et saksakeelt õpiti, see ei sündinud sugugi saksastamise pärast, saksakeelt oli iga sammu pääl vaja; kus nüüd vene-, oli sel ajal saksa-keel, muud et niipalju ametnikka ei olnud kui nüüd. Niipalju ametnikka ei oleks ka maa sel ajal jõudnud toita. Saksakeelt õpiti õpetaja Schneideri enese väljaantud õpiraamatust,

mille nime ma enam ei mäleta, aga tema kaanel oli pilt, mulk oma pojaga, ja selle all salmik:

„Vaat’ poeg, ajad muudavad,

Enam tarkust nõuavad,

Sest ei saa siin ilmas sull,

Adrast, äkkest, sirbist küll’,

Vaid sa pead hoolega,

Saksa keelt siit õppima.

Et üks mõistlik mees sust saaks,

Ja rahu, rõõmu sa sest nääks“.

Schneider kirjutas oma koolidele ka veel – testamendi asemel, mida seni loeti – esimese eestikeelse kooli lugemise raamatu „Külvimehe“. Ei olnud sugugi halb raamat Kas peaks temast küll veel kusagil eksemplar alles olema? Ei usu, Jakobsoni kooli lugemise raamat tõrjus ta igaltpoolt välja. – „Külvimehe“ kirjutas Schneider nõnda: koolmeistrid käisid arutihti õpetaja juures koos konverentsi pidamas, sääl räägiti kõiksugusid asju läbi ja peeti kooli üle nõu. Ühel niisugusel koosolekul oli koolmeistritele kohuseks tehtud, igamees „Külvimehe“ jaoks mõni lugu või laul kirjutada; eeskujuks võeti „Schmied’s Hundert Erzählungen“. Siis läks õhin lahti, vend Jaan ainult veel luuletas. Ja oligi viimaks valmis saanud „Külvimehes“ tema kirjutatud laulusid ja lugusid kõige rohkem. Kui pärast konverentsil igaühe tööd ette loetud ja läbi sõelutud, ei ole Schneider venna kohta paremat kiituse sõna leidnud, kui – muiganud ja ütelnud: „K. on ikka saks“.

Laulud, mis meile „Külvimehes“ meeldisid, õppisime kas või pähe; mul on mõni veel praegugi meeles:

„Saksa hobu maksis kallis,

Kaerad ees ja magas tallis,

Ilus oli ta ja paks,

Aga kui läks sõitma saks,

Hobu laisk, ei tahtnud joosta,

Aga kuhu ta võis päästa,

Saksakene oli vali,

Ruunakesel viimne nali...“

piits võeti appi. Ehk jälle:

„Kord raius üks saunamees jämedat puud,

Ja õhkas sääl juures: mu kondid ja luud,

Ei suuda see vaevale vastu küll panna,

Kui Jumal mul kergemalt leiba ei anna...“

Ingel tuli, mehel oli luba enesele soovida mis tahab. Mees soovis, et mille külge ta käega puutub, see kullaks muutugu, Lubati,

„...mees ütles ja katsus, kas lugu ka tõsi.

Ta sirutas käed nüüd oksade külge,

Oh õnne ja rõõmu, vaat’ asi on selge:

Sest kõlinal kukkus oks kohe nüüd maha,

Ja arutu lehed on selge kuld-raha“.

Aga näljasurm oli käes, kõik muutus kullaks. Kuni mees ärkas ja märkas ja Jumalat tänas, et kõik unenägu oli olnud.

Ja vanematest koolilastest ja valla noorusest seati varsi laulukoor kokku, nelja häälega lauldi, hoopis kuulmata asi, – talvel koolitoas ja suvel väljas kaasikus. Kaasa laulsid, pääle teiste, keda ma ei mäleta: Loksi peretütar Ann, kuulus oma ilu ja oma heleda hääle pärast, Luiga Jaan Must, alias Schwarz, esimene noormees üle valla, Kits-rätsepp, kuulus kui esimene ja kõigeparem viiulimängija ja meister ametis üle mitme valla. Julius Tümps, ei mäleta mis asjamees; see tagandati hiljem armulugude pärast koorist. Koor hakkaski elegantse riideskäimise poolest mõõduandjaks saama, nagu pärast Inglise kuningas Eduard. Kits-rättsepp oli uue riiete moe üles leidnud: Hallist koduskootud riidest kuued kanditi laiade, rohelisest kalevist äärtega, selle juure valgest kallingorist, ka laia rohelise äärega nokaga müts – see riiete mood läks laiali üle kihelkonna ja maakonna. – Pidudel ja pulmadel lauldi, kirikus käidi jumalateenistust koorilauluga ülen-

damas. Keisri pulmi ja priiuse pidusid peeti – esimest Sikal, teist mõisas; olid vist esimesed rahvapidud Eestis. Raha pandi kokku, tapeti härg maha, ilutuled ja tulekirjad põlesid, lauldi, peeti kõnesid, söödi, joodi, tantsiti, oldi rõõmus, vaimustati ennast. Kõik ikka koolmeistri eestvõttel.

Esimest korda tehti ühes eesti koolimajas jõulupuud, Penujast lagunes pruuk laiali üle terve maa. Teisel, kolmandal aastal tegi Luiga-Jaan ka jõulupuu ja kutsus terve kooli sellest osa võtma.

Kooli jõulupuu jaoks oli koolmeistril palju ettevalmistamist. Iga koolilaps pidi ka kingitust saama ja kingitavad asjad tulid ise teha. Sest kust pidi raha võetama neid osta. Siis nikerdas koolmeister noaga pehmest puust hobuseid, lehmi, lambaid, koeri, linnukesi, sagedasti laste nähes, et need ka nikerdamist õpiks, – kõik kititi ja vaabati pärast kirju värviga üle, siis treiti keerlevaid „kunasid“, urriluu kombel nööriga käimapandavaid tuuleveskeid; korjati kõrtsidest tühje sigari kastisid, kleebiti nad seest ja väljast kirju paberiga üle, varustati hingedega ja vaskkarrast aasade pidemetega – igaüks sai midagi. Olid need aga pühad! Ja juba enne pühi, kingituste tegemise ajal.

Koolmeister oskas ka tinast petsatipulke valada ja neile nimetähed sisse lõigata. Ja igal ausal ristiinimesel pidi ometi vähemasti petsatipulk olema.– Valamine oli kerge asi. Puupulk võeti, vooliti kas ümmarguseks ehk kandiliseks, missugust kuju just petsatile taheti anda. Pulga otsa sisse puuriti petsati saba jaoks auk, pulgale mässiti kõvasti paberit ümber, nii et üle pulga otsa kõrgem äär või sein sai, ja vorm oli valmis, ainult tina sisse valada. Nõnda valmis valatud petsatit võis ju pärast noaga siledamaks ja kujukamaks lõigata ja siis ei olnud muud kui veel puust pide taha panna ja nimetähed sisse lõigata. Teisel nädalal olid suu-

rematel poistel kõigil valmistatud petsatid, koolmeistri asjaks jäi nimetähtede lõikamine. Küllap sel puhul nii mõneski majas tinast teelusikaid puudu leiti. Mina vaene mees ei saanud kustki tina, meie lusikad olid „neisilbrest“. Minu sõbral, koolipoisil Koordi Andres Kõrvil oli küll suur tükk tina, aga tina oli nüüd moodis, ta ei annud. Kuid Andres jäi samal talvel raskesti haigeks ja oli suremas. Ma käisin teda siis vaatamas. Ta kartis ise ka, et sureb. – Tina küsimus tuli kõnele, Andres tõotas, kui sureb, tina mulle pärida jätta. Me tegime selle asja õige kindlaks. Nõnda et ma koolitoas kiidelda võisin: „Wenn er stirbt, so krieg’ ich Blei“. (Kui ta sureb, saan ma tina.) Aga sääl oli vanemaid ja mõistlikumaid minust, nimelt oli sääl kaks kõrtsimees Kase tütart, kes ka juba hästi saksakeelt olid õppinud, need pilkasid mind siis kui penid ja hirvitasid mulle alati näkku: „Wenn er stirbt, so krieg’ ich Blei“. See oli valus, kuid midagi ei olnud parata.

Sõber Andres suri aga tõesti. Ma olin sääl juures, esimest korda nägin suremist, – ema surmavoodi juurest oli mind eemal hoitud. See mõjus mu pääle rängasti, päälegi veel, et ma tina pärast nagu ootasin tema surma. Nii süüdlase tundsin ma enese, et mind kuidagi rahustada ei suudetud.

Olgu juure lisatud, et mulle Andrese pärandusest tõesti midagi mälestuseks anti: tema sinine vest ja valgest luust sulenoa pää, mille mõlemad terad küll katkimurtud olid ja puudusid, mis Andresele aga kallis asi oli olnud: Valge luu võis ju kergesti elfenbein olla, millest koolis ka oli kuuldud. Mina oleksin küll parema meelega nüüdki veel tina tahtnud, aga häbenesin sellest rääkida.

No kõrtsimehe tütardele sain ma pärast nende pilkamise eest ka kätte tasuda. Nende saksakeel

ei olnudki kaugelt pärit. Nemad tõid kodust kirjuid, pudelite päält ära võetud silta, või pudeli-pilta kaasa, millepärast me nende pääle teadagi kadedad olime. Ühe sildi pääl seisis „Liqueur“, ja nemad lugesid seda sõna „Likeuvveurr“. Ma iristasin siis neile alati näkku: „Likeuvveurr, likeuvveurr!“

Jaa, see koolielu, selles kitsas, väikeses koolimajakeses, see oli ikka huvitav küllalt. Mina õppisin kergesti, tähendab, ma ei õppinud sugugi. Olin ju alati koolilaste keskel, tuli iseenesest. Kord jäin ma kimpu.

Kui vend kooliameti kõrval ka vallakirjutajaks hakkas, võttis ta koolituppa abilise. Seekord oli tema abiline Villem Tuppits, seesama, kes pärast kaua aega Kaubi Kulla kõrtsimees oli, aga eluajal viina ega õlle tilka keele pääle ei võtnud, kes surres Halliste kihelkonnakoolile 7000–8000 rubla stipendiumideks kehvematele õpilastele järele jättis ja kelle hauasamba pääl Halliste surnuaial seisab: „Elu üürikene, uni igavene“. – Kõrtsmik ja mõttetark – imelikus Eestis juhtub kõike. – Katekismuse tund oli, „päätükkide“ ülesütlemine; mina ei olnud vaevaks võtnud viit päätükki pähe õppida, vend ei olnud iial küsinud, vist arvas ta, et ma mõistan. Mina tõusin üles, tahtsin ära minna, Tuppits ei lasknud, käskis mind enne „viiet palvet“ lugeda. Mina ei mõistnud! Kus see naer – koolmeistri vend! Siis vihastasin ma ennast, istusin küdeva ahju suu ette maha ja – enne kui tuli ahjus kustus, olid mul viis päätükki pääs.

Et Niitsaadule lapsi kaugelt koolis käis, siis ei läinud laupäeval kõik lapsed koolist kodugi, vaid jäid ka pühapäevaks sinna, ja neile toodi ainult uut toitu järele. Sääl oli üks teine minu taoline poiss, kellega me pühapäeviti ajaigavuse pärast üksteisele vastastikku „Tobolski nädalalehte“ kirjutama hakkasime. Miks me lehele nime nii kaugelt võtsime, seda ei mäleta. Sisuks olid enamasti pil-

kelood. Meie iseäraliseks pilkemärgilauaks oli üks joodik Penuja peremees, kelle kohta me kõiksugu võimalikka ja võimatuid naljakaid juhtumusi välja arvasime. Lehti kogus mitme pühapäeva kohta hää käputäis. Aga kord juhtus vend jaole ja tahtis näha, mis me sääl nii tüdimata kirjutame. Ei aidanud, pidime lehed välja andma. Siis muigas ta küll meie lugusid lugedes, keelas meil ometi niisuguse tembutamise tõsiselt ära, öeldes, et sel viisil meie lõpp tõesti Tobolskis võivat olla. – Nii siis: „kirjanduslised kalduvused“ juba õige noorelt.

NIITSAADU KOOLIMAJA JA KOOL.

Niitsaadu koolimaja – kui „siirakis“ (aabitsas) lugeda seisis: „muna on ümmargune, maja on neljakandiline“ – see oli ka neljakandiline, vist oma neli sülda pikk ja kolm lai. Nüüd teda enam mõõta ei saa, ta on juba ammu Looja karja läinud ja maha lõhutud.

Kui eeskoja lävest sisse astusid, heldekene – hulga inimeselaste pärast, kes siit läbi sisse ja välja käisid, oli selle põrand jalgadega kaasatoodud lumest alati lödine ja sulailmaga päris pori-tiik, seda enam veel, et eeskoda ühtlasi ka näopesemise ruum oli. Ja kes nüüd pisikese kapa või kibu seest – nagu pesemise otstarbeks igalmehel niisugune riist kodust kaasa oli võetud – nõnda pesta saab, et vett põrandale ei lirtsu! Säälsamas kõrval, eeskojast lauakestadega äralahutatud ruumis, oli koolmeistri sahver ja ühtlasi ka neljakümne kuni viiekümne koolilapse söögikottide hoiuruum. Leib, liha ja kartulipudru – mis nüüd kellelegi vanemate jõudu mööda kodust nädalamoonaks kaasa oli pandud – see külmas sääl enamasti kivikõvaks, et murra kas nuga katki ja hambad suust välja. Et asi vähegi hõlpsam oleks, viidi söögi-

kotid öösiks koolituppa sulama; sääl nad seisid üksteise otsas riidas.

Eeskoja taga, see must ruum – oi, see oli kole. See oli nõndanimetatud köök, roovialune, alt laia õõsiga, ülevalt kitsaks minev korsten. Sääl rippus raudkonksu otsas koolmeistri keedukatel, suits ja paja aur läksid püsti üles. Soojus muidugi ka. Ruum oli alt oma tubli ruutsüld lai, seinad läikisid paksust nõekorrast. Niisuguses urkas pidid kõik need väikesed kuradid ja kurjadvaimud elutsema, kes vanasti Genetsareti järve ümbruses inimesi ja sigu vaevasid. Kui alt üles vaatasid, kuidas see must toru ikka kitsamaks läks, kuni viimaks ülevalt väikene ruudukene taevasina sisse paistis, siis kippus nagu hinge rinnus kinni pigistama. Paar seareit, mis üles singiks suitsema olid pandud, paistsid nagu sinna raudkonksude külge rippuma jäänud tondid.

No-ja – kahmus oli sinna roovi alla minna, aga ometi tuli sääl iga hommiku enne valget juba ära käia – toobrist pesuvett toomas, sest säälsamas pesema oleks kõigest neli kuni viis mahtunud; kuhu pidid teised nelikümmend jääma?

Veetoobrile oli muidugi jää pääle külmanud, aga mis sest? Kes oma kapatäie vett, kus küll jäätükid sees kolisesid, kätte sai, oli õnnelik, pani eeskojas ehk koguni õues läve ees – tung oli muidugi suur – korra, kaks vett näo pääle; kes selle järele küsis, et jääkülm vesi pakase ilmaga näol ja kätel koorikuks kippus anguma, – selle eest said põsed punased!

Kui eeskojast läbi, koolituppa tahtsid minna – ega see kerge ei olnud: kartsas, redel oli põigiti tee pääl ees. See kartsas viis pööningule, kus hobuse heinte tagavara ja – magadiskotid seisid. Suur see pööning ju ei olnud, aga heintele ja umbes nelja- kuni viiekümnele magadis-

põhukotile sääl ikka ruumi jätkus, kui kotid hästi üksteise pääle virna laoti. Nüüd mõtelge enestele seda sõda ja seda tolmu, kui õhtul magama minnes kottisid ülevalt alla pilluti. Kas see ei olnud midagi väikeste jõngermannide ja vallatute tütarlaste jaoks otsekui loodud, – midagi mille juures hästi kilgata võis? Sada kätt sirutasid end vastu, et oma küljealust juba lennul äratunda ja vastu võtta, et see alla pori sisse ei patsataks. Muidugi, mis säält tuli, kui ta oma ei olnud – ruttu jalgadega otsa. Ja neil sääl üleval, kes kottisid alla pildusid, nende kõige suurem lõbu oli muidugi kottisid mitte sinna pilduda, kus käed püsti vastuvõtmas olid, vaid vastuvõtjatele pähe, suhu ja silmi, kuklasse. Nõnda sündis all ometi hää suur püherdamine – poisid ja põhukotid läbisegi, ja nali oli seda suurem.

Vaeste tütarlaste kotid tulid muidugi kõige viimati põhjast pori seest üles võtta, kui poistel omad käes olid. Ja kui toredat külma siis veel need päev otsa pööningul seisnud kotid enesest välja õhkusid, enne kui külje all soojaks läksid! – – Hommikul oli kottide pööningule koristamisega muidugi seesama sõda.

No nüüd viimaks saame koolituppa. See oli vist oma kaks ja pool sülda igapidi suur ja tublisti oma kaheksa jalga kõrge. Neljanda jao ruumi võttis temast ilmatu suur ahi nurgas ära. See oli ahi, mis ahi. Soojaks seda kergesti ei saanud, aga kui ta kord soe oli, siis ka soendas. Ahju ümber andis päris joosta. Mul praegu veel suur arm silmakulmu-karvade all, mis Kuuda-Juku pääga kokkupõrgates sain. Võite arvata, kui suur see ahi oli, et ümber tema nurga joostes niisuurt hoogu võis võtta, et päänahk lõhki läks.

Siin koolitoas nüüd oli pääle väikese oreli, mis natuke suurem oli kui kummuli käänatud viljavakk,

ja pääle kalja-astja – kaks pikka koolilauda. Nende ümber pidid neli-viiskümmend last ära mahtuma ja mahtusid ka. Kui lugesime, olime ikka kahelt realt laua ümber. Esimesed istusid, teised seisid tagaselja püsti ja vaatasid üle esimeste õlade. Kirjutustunnis mahtusid need, kes paberile kirjutasid, kõik laudade ümber; kes tahvlitele kirjutasid, neil oli ju igal pool mujal mahti kükitada küllalt. Rehkendustunnis tuli muidugi püstjalu keset tuba seista.

Nende samade kahe pika laua pääl ka söödi. Õhtul valgustasid kummagi laua kohal kaks kodus kastetud rasvaküünalt tuba.

Kõige lõbusam asi oli muidugi magamisega. Siis tõsteti koolilaud ja pingid üksteise otsa. Kahel jalal seistes jätkus maad ikka kõigile, aga pikaliheitmiseks oli enam ruumi vaja. Üle terve põranda ja laudade all magati, nii et sääl siis enam maad ei olnud jalaga astuda. Kellel vahest külmanud toidu juures tervis korras ei juhtunud olema, sellel oli esiteks üle seltsimeeste pääde õue pääsemisega ja paar vakamaad eemale lepikusse jooksmisega ikka häda küllalt. Halb õhk peletati vähemasti kaks korda päevas kadakate suitsetamisega toast välja, ehk – nagu ma nüüd tean – peideti kadakasuitsu taha ära. Kadakaid metsast toomas käisime muidugi ise. See oli ka lõbu.

Koolimaja sauna taga, sigade koplis – sinna olid alati määratumad lume hanged kokku tuisanud, need ep need kantsid olid, mis võtta ja kaitseda tulid. Sõja õnn oli talve jooksul heitlik küllalt; ei võinud sugugi julge olla, et kants, mis täna vene võimu all seisis, homme türklaste kätte ei langenud.

Pehme ja sula-lumega andis sääl sumada; kui sagedasti ei tulnud pärast märgade pükstega tuppa õppima minna! Ja ega asi märgade pükste juure üksi ei jäänud. Kui võitlus väga äge ja mehed juba vihased olid – kui mõnigi kord ei käidud sõjavangidega halvasti ümber: kuklasse saadud vunnidest ei maksa rääkidagi – sula lund topiti kaeltaguse august sisse! Pahaks seda ei võinud panna ja koolmeistrile kaebama minna ka mitte, – sõjale oleks siis ots pääle tehtud.

See tuli kõik ilusti ärakannatada, aga järgmisel üleoleku korral isekeskis kätte tasuda.

Ja kui siis kindluse müürid kõvaks olid tallatud ja sula-ilma järgi külm tuli, siis oli kants kui klaasist mägi muinasjutus, mille otsas kuningatütar istus, kuhu kosilased-kuningapojad oma kuldraudus täkkudega üles sõita ei saanud, muidu kui võta kuldrauad alt ja pane – kui kaval oled – „timmatist“ rauad alla. Siis oli vaenulisel väel kantsi äravõtta võimatu asi. Kellel siis kuidagi võimalik oli kodust kümme kopikat kokku linuda, laskis oma saabaste kontsadele väikesed rauad alla lüüa; ilma nendeta tormijooksu ettevõtta ei maksnud. Pastlamehed pidid siis, tahes ehk tahtmata, tagavaraväe jakku jääma.

Siis oli lahing sõna tõsises mõttes verine. Sest kui kantsi serva mööda üles hakkasid kippuma, aga ülevalt tagasi tõugati, jalad alt ära libisesid ja ninali kukkusid, – ega kantsi seina sisse auku järele ei jäänud, ikka nina läks lõssi ja veri oli järel. Aga mis sõda see ka on, kus mitte haigetki ei saa,

ehk mis mees, päälegi veel sõjamees see, kes hoopi kanda ei jõua!

Oh seda saabaste päänahkade kulumist! Nende ninad ja kontsakapid olid, kuivamise järel, siis alati punased nagu kõrvenud. Aga missugune sõda kulusid ei nõua. Raha ja – nahakulu ja verd!

Aga kas teate, kui ikka „koolitare juures“ oma kolm, neli talve ära olid käinud, siis mõistsid mõistusega lugeda ja oma mõtteid ka üleskirjutada. Ka võisid neli rehkenduse pääjagu „nimega numbritega“ tarvitada, teadsid natuke „geograhvijat“ ja – katekismus ja piiblilugu olid eluajaks pääs. Teretada, jumalaga jätta ja ülepää natukene viisakas olla mõistsid kah. Kui pärast veel ühte ja teist ise juure õppisid, võisid ikka inimeste hulka lahti lastud saada.

Kuidas koolmeister niisugustes, praegustega võrreldes otse uskumatuis oludes taltsutamatuid poissa niikaugele sai, Jumal seda küll teab. Üks salakunst temal ikka oli. Väikeste süütegude eest vaatas ta ainult tõsiselt otsa, – kui asi sugugi teisiti ei läinud, võttis ta küll lineali, pidas aga pika kõne, enne kui ta kaks, kolm korda peopesa pääle lõi. Enne pidid aga selgesti sellele teadmisele tulema, et koolmeister nüüd mitte teisiti teha ei või, vaid karistama peab, ja kui ta lõi, siis oli löödaval see tundmus, et löömine koolmeistrile enesele palju enam valu tegi, kui löödavale.

Aga oli keegi suurema süüteo teinud kui et seda otsavaatamisega ehk linealiga ära võis õiendada, siis kutsus koolmeister süüaluse oma tuppa nelja silma alla. Sääl istus ta maha ja võttis poisi põlvede vahele. Ei koolmeister siis karistanud sõnadega ega linealiga – siis tema koputas südame ukse pihta. Siis juhtus küll, et koolmeister kui koolilaps mõlemad ärduse pärast nutsid...

Sarnastel kordadel, kui keegi tahatuppa kutsuti,

valitses koolitoas surmavaikus; kõik olid ärevil ja ei julgenud valjusti hingatagi. Seda elutuppa kutsumist kartsid kõik kui tuld, ehk küll teada oli, et sääl kellelegi kurja ei sündinud. Aga kõik mõtlesid – peaks minuga seda mitte juhtuma, et sinna kutsutakse!

Kui siis koolmeister ja süüalune jälle koolituppa ilmusid ja teati mis oli juhtunud, siis ütles koolmeister lihtsalt: „Olge jälle tema sõbrad; tema ei tee seda enam.“ – Kui midagi ei teatud, siis ei öeldud ka mitte, mis sääl omavahel õiendada oli.

Ühel talvel tehti koolipoisid koolitoas aga taltsaks. Suur muudatus tuli – kool sai omale ebajumala.

Asjalugu oli nõnda. Iga kevade enne lumelagunemist tuli kirikhärra kord vallakooli „katsuma“. Siis lõi tema ühe hoobiga mitu kärbest – see tähendab, ta õiendas ühe sõiduga mitu asja ära, mis kõik tema hingedekarjatamise töö hulka käisid: tema katsus kooli, loetas kodulapsi, kirjutas lauarahvast, pidas jumalateenistust ja võttis vanu ja vigaseid inimesi, kes kirikusse ei suutnud minna, armulauale.

Niisugune kirikuõpetaja tulek oli tervele vallale ja koolile oodatud pidupäev, mis juba kaugele oma sära ette heitis, nagu jõulutäht, mis pimedas paistab. Sest sel ajal ei roosatud kirikuõpetajaid veel ajalehtedes, sel ajal oli kirikhärra alles mees, kes patud andeks andis ja kelle kätt noor ning vana aukartusega suudles.

Kui niisugune päev tuli, siis ei olnud koolmeistril enam aega kooli pidada. Siis korrati veel ainult ülepääkaela õpitud tarkust ja kirjutati „proovikirjasid“.

Siis tuli suur koolimaja küürimine. Palavat vett valati ämbritega põrandale maha, – kui

hää oli siis põrandal liugu lasta! Koolilauad kasiti pidu ajaks muidugi õue lumehange otsa.

Siis ep pöetigi meil ka päid.

Siis mindi – koolmeister eesotsas – metsa „rohelist“ tooma. Kahtekõllad, palukamarja oksad, varsakabjalehed..., mis aga kevadise sulalume seest nina välja pistis, see kaasa toodi. Koolituba ehiti pärgadega, seintele löödi ripnevad vanikud. Otsa-akna alla löödi altar üles: kahe lakke kinniulatuva samba ümber mässiti rohelist, keskele valge riide pääle riputati suur ristilöödud Õnnistegija pilt. Kui siis veel laua pääle kaks läikivaks nühitud vaskküünlajalga kahe tärkis- küünlaga, mis koolmeister lendava kullaga kirjuks kullanud, põlema pandi ja laua ümber pinkidest võre tehti, siis oli altar, ja koolituba näis väga pühalik ja pidulik.

Naabri-perenaised lükkasid vasika tapmise kirikhärra tulekuni edasi, – ega siis koorelahutajaid veel ei olnud ja piima rahaks ei tehtud, seda oli ka vasikatele joota küllalt – tõid koolmeistrile õpetaja vastuvõtmiseks tüki värsket liha, mõni tõi tapetud kana, mõni küpsetas saia ja tõi seda, – koolivanema „mamma“ tegi, mis veel keegi ei olnud näinud: lõi pudelis rõõsast koorest värsket võid, – kõik püüdsid koolmeistrit õpetaja vastuvõtmises aidata.

„Oh, mis valu peab inimene kannatama Jumala sõna pärast,... ütles kirikhärra, kui ta palava kanapraega näpud ära kõrvetas“, – kirikhärra ei jõudnud sellest ettevalmistatud toidu-tagavarast kõige parema tahtmisega küll kuigi palju ära süüa! Sellest sai pärast kirikhärra äraminekut perenaistel koolimaja juures ise ka veel võtta ja jäi ülegi.

Kui siis see oodatud päev kätte jõudis, siis tulid koolimaja juure kokku kõik peremehed ja

perenaised oma taludest lauarahvast kirjutama ja vähemaid lapsi loetama; sinna tulid ka kõik valla vaesed ja vigased altarisakramenti saama, sinna tuli terve vald kokku. Kõik inimesed sisse muidugi ei mahtunud. Aknad ja uksed lükati lahti (see tähendab: aknad võeti eest ära, ega nad hingede pääl veel ei olnud), ja siis kuulsid inimesed ka õue jumalasõna.

Kui pühalik see oli, kui õpetaja vanakesi armulauale võttis, neile hõbedase karbikese seest võetud, hõbedaselt taldrekult leiba, ja hõbedasest karikast viina andis... kui koolmeister oma pisikese oreliga viristas ja meie, lapsed, heledate häältega laulsime: „Oh Jumala tall! Kes maailma patud kannab!“ – Kui jumalateenistus mööda, läks suurem osa inimesi ära koju. Õpetaja läks siis taha tuppa lõunale ja sõi sääl üksi koguduse ees. Sinna taha tuppa – väike ta küll oli, aga ikka mahutas – võisid vanemad ja tähtsamad inimesed õpetajaga juttu ajama minna.

See jutuajamine kestis siis tund ja kaks, kõigil oli väike „hää äraolek“. Sääl räägiti kui vend vennaga, heideti naljagi. –

Kuidas meie ebajumala koolituppa saime? Asjalugu oli järgmine:

Kirikuõpetaja oli suur koolisõber, – tema oli ühe uue asja jälgedele saanud, selle uue asja tõi tema koolile kingituseks kaasa, ja see uus asi oli – esimene petroleumilamp.

Lamp oli niisugune laelamp, nagu neid meie ajal veel rehetubades linakolkimise juures leidub, õige viletsakene, aga klaasist tsilinder – ümmargune ja magurik nagu monopoli pudel – oli sel juba pääl. Küll oli väikestel ja suurtel imestada, kui lamp kastist välja võeti ja lakke riputati! Oli ju esimene sarnane. Õpetaja oli kaks toobilist pudelit petroleumi ka kaasa toonud. Vesi põles! Kes seda enne oli näinud! Et see „vesi“ õli pidi olema –

nagu õpetaja seletas, „kivi-õli“, – kes seda tahtis uskuda. Õli oli ju paks ja kollane.

Ja kui valge see tuli veel oli! Seda ei jõudnud ära imestledagi. Ning iga silmapilk näpuga tahi näppimist, nagu küünlal, ei olnud ka vaja.

Aga üks asi puutus kinkijale silma: koolitoa madal lagi! Koolis oli pikki poissa, – ilma pääga külge puutumata lambi alt läbi ei saanud! Mis veel siis, kui natuke hullama ja käsa tõstma hakkasid. –

Õpetaja pani siis ka kohe ette: lambi klaas-tsilindrile tuleb traadist võre teha, et poisid klaasi kergesti katki lööma ei pääseks.

Aga kust maal niisugune võretegija võtta?!

Nõnda sai meil ebajumal lakke. Keset koolituba meie enam ei jlugenudki käia, liikusime ainult veel seina ääri mööda.

VEEL NIITSAADULT JA PENUJAST.

Talvel oli ju küll hää, aga suvel, ilma teiste laste seltsita, üksi, oli igav. Hakkasin küll ka kaasikus puid istutama ja aiakest seadima, aga seda võis ainult kevadel, suvi aga oli pikk.

Kord oli lätlane tüdrukuks. Sellelt õppisin läti keele pea ära, aga unustasin ta jälle, sest et teda kuski pärast tarvitada ei saanud.

Siis tuli aeg, kus vend naise võttis. Mitte mõne talutütre, nagu neid temale pakuti. Vist kartis ta, et need niipalju puhtust ei oska, kui õnnis emakene oli osanud. Ta tõi naise Viljandist.

Nüüd tegi laulukoor imet, ehitas auväravaid ja pani terve koolimaja ja kaasiku kirjude laternate ehtesse. Vald ja mõis olid pulmas. Mõisas oli üks paks madam Evert ja veel teisi, kõik krinoliinedes; kuidagi ei mahtunud nad ustest läbi ja toas istuma. Mina mõtlesin seda nähes, kui hää oleks mängides end nende riidest telkide alla peita,

kord ühe, kord teise alla, keegi ei leiaks kätte; ruumi pidi sääl all ju seks küllalt olema. – Madam Evert pidas peenikeseks aeg ajalt sõrme kõrva augu sisse pista ja kutistada, vaevalt võis tal nii sagedasti kõrv sügeleda. –

Õues, nelja vana kase ümber olid kangad üleslöödud ja nõnda suur telk sünnitatud, kus söödi ja joodi. Vend ise oli ka imet teinud. Ta oli sahvri all oleva keldri täis täitnud, põranda pääle löönud, seinad ületapitseerinud ja nii omale toreda magadistoa soetanud, selge ehtekarbikese. Peretuppa oli ta pliidi ehitanud, raua ja rõngastega – kõik kuulmata asjad sel ajal.

Aga mina – jäin enam ja enam üksi. Vend oli küll veel minu vastu hää, aga paljukest tal nüüd, kus tal noor naine oli, minu jaoks aega üle jäi. Kõige enam kahju oli mul magamisest venna selja taga, et vend mind, nähtavasti nooriku mõjul, nüüd enam sinna ei võtnud.

Otse imeks tuleb panna, et ma mõne asja üle maailma elus veel täitsa teadmatu olin, et ma valla poiste käestki talvel koolis midagi ei olnud kuulnud. Mul on meeles, et kord, kui alles veel väiksem olin, sulanepoiss minu kuuldes teenijale tüdrukule ühe mulle tundmata sõna ütles, sellele, eht eesti kombel midagi lakkuda andis. Mina poisi käest sõna tähendust pärima. Poiss hakkas kartma ja mind vaigistama. Mina isa juure küsima. Isa ähvardas vitsa võtta. Või sellega minu uudishimu vaigistatud oli. Mina venna juure küsima; vend ütles, see olevat väga rumal sõna, mida suhu ei tohtivat võtta, ja poiss sai kurjasti noomida. – Veel olin ma teadmatu, aga, aasta hiljem, kui vennale esimene poeg sündis, seletas mulle minust vanem karjatüdruk, kellega me kõlguses koos magasime, kõik selgesti ära. Seni ei teadnud ma sedagi, et poiss ja tüdruk ühesugused ei ole.

Nojaa, mina tundsin enese ja venna vahekorras jahtumist. Ühel päeval oli vend ilusa siku paberile joonistanud ja kinkis mulle. Aga kui ta teisel päeval selle järele kirjus kambris kudistas, tuli mulle koolitoas üksi olles nii hale meel enese üle pääle, et ennast niisugusesse ärdusesse mässisin, millest enam sugugi välja saada võimalik ei olnud. Nii leiti mind ja – vend tundis enese nagu süüdlase olevat, ta päris ja päris mispärast ma õieti nutan. Tõtt ei tahtnud ma ütelda, ma seletasin siis, et ma asja pääle nii vaatan, et see joonistatud sikk või kits mina ise pean olema. Seletasin seni, kuni ma ise ka uskuma hakkasin, et ma nõnda tundsin. – Siis kartis vend tõega, et ma hulluks olen jäänud. Sest hiljuti oli venna parem sõber, peenike noormees Konise Peeter Mägi äkki hulluks jäänud.

Tja lapse ajaigavus! Ühel suvise pühapäeva hommikul, vend ja vennanaine olid kiriku sõitnud, isa ei tea kus, olin ma jälle üksi. Tuli noor kingsepp Kollberg, laulukoori liige ja sõber, ütles, et ta Ruhja linna läheb ja kutsus mind kaasa. Minul himu minna. Aga ilma luba küsimata ei tohi. Kingsepp lubas vastutuse enese pääle võtta. Et palava ilmaga mul 15 versta sinna ja 15 tagasi raskeks võis minna ära käia, selle pääle me kumbki ei mõtelnud; kingsepp ehk mõtles ainult selle pääle, et kahekesi, olgugi seltsiline laps, mõnusam on käia, ja mina – millal laps linna ei taha minna. Ja Ruhja, ehk küll lähedal, oli mul nägemata. Muud kui läksime. Oma rahavaranduse võtsin ma ka kaasa, tervelt viis kopikat; linnast võis ju ka midagi osta, kas pliiats või mis ette juhtub. Esite läksime kõrvalist teed, üle heinamaade ja põllupeenarde, sääl oli kena karata. Aga siis tuli tolmune maantee ja kõrvetav palavus. Väsinult jõudsin linna. Noo sääl küll ostis king-

sepp mulle saia ja mõdu, aga – uulitsal tampimine väsitas veel enam, ei tahtnud linnast midagi kuulda ega näha. Siis tahtis kingsepp veel kuhugi minna ja käskis mind uulitsal oodata. Läks ja unustas minu hoopis. Tundide kaupa ootasin. Kui istudagi oleks saanud. Aga kuhu istud uulitsal. Hirmus janu hakkas piinama ja kingsepp ei tulnud ega tulnud. Kustki hoovist kaevu otsida ma ei usaldanud. Läksin kõrtsi sisse, küsisin klaasi mõdu osta, – terve pudeli ostmiseks ju raha ei ulatunud. Naerdi. Palusin vett – naerdi veel enam. Hirmunult põgenesin uulitsale tagasi. Aga keel kuivas suulakke kinni ja närvetamine ei olnud kaugel. Siis tuli kingsepp ja oli õnnetu, ta oli minu tõesti unustanud. Nüüd oli juua laialt, aga – väsimus oli suur, õhtu käes ja 15 versta maad kõndida eel. Hakkasime minema, mina vaevalt jalgu järelvedades. Ja südametunnistuse piin, et ilma loata kodunt olin tulnud! No tuli hää inimene sõites, kes kingsepa palve pääle mu vankrile võttis ja sinnamaale viis, kust meie rada maanteelt ära kallas. Siis oli juba jahedam astuda. – Kui kodus oma häda olin kaebanud, ei tõreldud suurt; ma olin oma kergemeelsuse eest juba nuhelda küllalt saanud.

Vaheldust tõi koolimaja elu vaikusesse alati, kui suvel ja talvel juut oma kaubakastiga ja talvel harjuski oma paunaga tuli. Mõlemaid pudukauba-mehi oli palju rändamas. Kui juut oma viie üksteise üle laotud õhukese kaubakastiga tuli, mis kõiksugu pudipadi täis tuubitud olid, siis oli ometi midagi vaadata, sest juut näitas ja kiitis iga asja üksikult, ja kõik lõhnas nii iseäralikult magusvängelt, Jumal teab millest. Käis juuta, kes juba päris maja sõbrad olid, öömajale jäid, piima ja koort, võid ja mune nõudsid, mis ka häämeelega anti: kust juut vaeneke saab, tal raske koorm

seljas tirida. Ja juut oskas ka hästi juttu puhuda, teadis uudiseid, rändas ta ju majast majasse ja käis laialt. Mäletan, et juut kord ettepaneku tegi: „Haben Sie Zuckert, mer haben guten Thei, lommer Thei trinken?“ (Kas teil suhkurt on, mul on hääd teed, joome teed.) – Aga kui juut reedel oma „schabbest“ pidama jäeti, läks ta häbematuks; siis tahtis ta keeta ja kooka küpsetada ja kui seda lubati, rikkus ta pajad ja pannid ära. Ta ajas nad ahjus tulipunaseks et nad „koscher“ oleksid, alles siis lubas teda tema usk neid tarvitada. Teist korda ei jätnud siis ka keegi juuti enam enese juure „schabbest“ pidama. –Juut meie päevil, – Jumaluke, see on hoopis midagi muud. Kui harjuski tuli – käis ainult talvel, suvel tegi ta vist kasulikumat tööd: püüdis kalu või tegi telliskiva – tema kaubal oli ka oma lõhn, segatud harjuski enese, tema pärna koorset pauna, s. t. roguski ja rohtude lõhnaga – siis oli pidu. Sest harjuski müüs pääle sitsi, kirivaste paelte, nõelte, vammuse haakide, juuda-sita (assafoetita), ussi-rohu, rebase-pätsi, rabanduse-kivi, türgi-pipra ja kampuse, ka karjuvate värvidega Neu-Ruppinis trükitud suuri pilta, kolm kopikat tükk. Sääl oli kuningaid ja keisreid, ratsul ja ilma, soldatisi ja muid. Sa valu, neid me lapsed tahtsime. Sääl oli keiser Nikolai I oma suurte silmadega, pane seina pääle, mine missugusesse toanurka tahes, ikka vaatas ta sulle otse silma. Olid siis ka igas majas harjuski pildid seinal ja riidekirstude kaantel. Aga veel oli harjuskil kaupa, mille peale me lapsed kangesti maiad olime, harjuski müüs ka köha rohtu: kollast magust puud – (Lakritzen) – ja „musta-siku-verd“; oli kleepiv must-pruun julk, ka mingi lakrits. Mõlemaid ostsime ikka kopka ja kahe eest. Sest kunas meil niisugusel puhul köha ei olnud. „Puu oli ju nii magus pureda ja

„musta-siku-veri“ maitses nii paha-magus-lääge, ja määris suu nii punaseks.

Ma nägin veel – siiski üksainus kord – karutantsitajatki, kes taltsutatud mesikäpaga talust talusse käis. Loom pidi kuntstükka tegema, näitama: „kuidas perenaine magab“, „kuidas orjatüdruk magab“, „kuidas pisike poissi erni vargile läheb“ ja palju muud.

Aastal 1868, rängal põua aastal oli vend Aadu Päidla Kiisa veski rentnik. Ma ei mäleta olin ma ühe, või kaks suvet tema juures, mind lasti – sel ajal ei tulnud vist küll kellelgi meelegi vene keelt õppida – Kastolatsi preestri juures venekeele tundisid võtta; vend käis preestriga läbi. Preester – ma ei mäleta enam tema nime – oli väga hää mees, temal oli vist vähe tegemist, ta kannatas ehk ajaigavust; minuga tegemist tegemine kulus temale vahest päris ära; maksu ta oma vaeva eest ei võtnud. Oli temale arvatavasti ka väga huvitav, et keegi ilma iseäralise tarviduseta vene keelt tahtis õppida, sest venelastest oli siin maal ainult harjuskit nähtud, koolis ja kohtus valitses ju ainult saks. Me hakkasime lugemisega ja, kui see juba värsi läks, venekeeli Isameie palve pähe õppimisega pääle. Sel teel ei olnud ju sõnaraamatut vaja, ega midagi. Selsamal põhjusel läksime pärast venekeelse Uue-testamendi lugemise pääle üle. Asi võttis päris kena käigu, aga kui preester pärast juba suure Sokolovski grammatikaga tuli ja sõnalõppude muutmise tabelite päheõppimist nõudis, läks asi mulle igavaks ja arusaamatuks, ja mul ei olnud pärast Kiisa veske päevi ka paremat teha kui õpitud venekeel õige ruttu jälle äraunustada. – Muidu oli Kiisal kena elada: Veskijõekeses oli vähki palju, nagu labakindaid. Tõsta aga kivi üles ja võta. Ja kui äkki veski seisma pandi, jäi alati vesiratta alla

ahvenaid kuivale. – Kui havi tahtsid saada, pidid jõhvist silmusega kolta alt hiilima minema.

Päidla mõis on Helmnurme järele, sääl nägin ma siis ka vene kuulsa reisija ja õpetlase, v. Middendorffi rikkalikka teaduslisi kogusid, kahjuks olin ma nende õigeks hindamiseks sel ajal alles liig noor. Ajasin ainult silmad pärani, mis maailmas kõik oli ja see oli puha.

Päidla mõisat valitses sel ajal vana Tuisk (Sturm), väga meeldiv ja hää mees; ma ei tea miks ma, kui pärast vana kirjaisa Jannseni näha sain, ikka härra Tuisku pidin mõtlema; vist ikka nende mõlemate iseloomus või välimuses kuidagi mingit sarnasust pidi olema. –

Tuisu poeg Sascha, oli ta minu vanune või vanem, igatahes oli ta minust targem, eluküpsem ja osavam, aga seltsis minuga küllalt. Tal oli häid mänguasju, me käisime alati koos õngitsemas ja mind võeti, kui läksin, mõisas lahkesti vastu. Mõisa juures oli pääle suurema järve – üleüldse olevat väikses Päidla vallas 14 järve – väike umbjärv, selles oli kõigest mõni jalg vett, põhi oli sügav lendav muda. Aga järv oli kandusid ja rampe täis, noota tõmmata sääl ei saanud, nõnda oli ta väga kalarikas – oli ka suure järvega kraavi kaudu ühendatud. Sääl püüti ainult tulusel västraga kala. Läksime meie Saschaga ka korra. Sääl mustendas midagi kalda ääre all, ei saanud aru, kas kand või kala, raiusime hää õnne pääle västraga sisse. Aga oli kala, ja missugune elukas veel, ta võttis meid, et me västra vart lahti ei lasknud, meie väikese lootsikuga – oli selge hinge-müütaja ruhi – järele. Aga Sascha oskas. Ta surus kala västraga põhja moa pääle ja lasi meid pääle sõidutada. Kuni kala väsis. Sascha teadis ka, et kala västraga ülestõsta ei tohi, siis ta lööb enese västra otsast lahti. Me tüürisime vastu kal-

last ja katsusime kala päädpidi kuivale välja nihutada, mis meil ka korda läks. Kuival olime temast üle. Ei olnudki tea kui suur loom, aga – me olime suured võidumehed.

Ükskord sõideti mõisast suurte korvidega pähkla-metsa. Kus see oli ei tea ma ja kahtlen, kas niisugust pähkla-metsa nüüd veel olemas on. Olid kuivad liivased või kruusased mäekünkad, tihedalt ainult madalaid sarapuu põõsaid täis. Metsavaht oli ühes, muidugi oli ta pähklametsa puutumatust mõisa jaoks valvanud. Pähklate kogumine oli õige hõlbus: põõsaste alla laotati linad, siis raputati pähklapuid ja valmis kuivad pähklad robisesid kestade seest maha; tuli ka topuste kaupa ühes kestadega. – Ei näi nagu hästi usutav, aga nõnda oli.

Hirmus aga oli põua-aasta. Metsad ja sood põlesid, päike ei suutnud suitsust ja vingust läbi paista, vaid saatis nagu verine tomp ülevalt oma kõrvetavaid kiiri. Palju nälga oli, ka suri palju inimesi kõhutõppe. – Vili Otepää mägistel mail kõrbus täiesti ära, sõrmepikuseid kõrsi nopiti näpuga ühes juurega üles – niita ei olnud midagi. Ja „leivaterad“, mis veskile jahvatada toodi, olid aina haganad, mõni kõhn tera hulgas – võib olla, olid needki magasi-aidast toodud ja sekka segatud. Olen siis ise veski kivi juures istunud ja haganaid orgiga kivisilmast alla torkinud.

Siis – ei mäleta, oli see sel suvel või järgmisel – tuli hirmus, äkiline ja äge vihma valang, mis ümberkaudu laialt kõik, kõik veskitammid ja sillad ära viis, ka Kiisa veski tammi. – Helmnurme mõisa alla voolis vesi suure, laia ja sügava kuristiku.

Mul läks sel puhul veidi halvasti.

Kingsepp oli majas olnud ja vend oli enesele kaks paari veesaapaid korraga teha lasknud. Neid kandis ta kui praktiline inimene teist paari teine

päev kordamööda. Kui vesiveski möldril oli tal vaja sagedasti vees käia, vesiratast rasvamas ja seadimas, nii viisi olid tal igapäev kuivad saapad. Minu asi oli saapaid korras hoida, kuivatada ja rasvata. Kui nüüd vesi veskitammi ära viis ja meeled jälle rahulisemaks jäid, tõmbas vend kuivad saapad jalga ja mina läksin poriseid järve ääre pesema. Aga voolas vesi kiskus mul ühe saapa käest ja viis jõe teed. Ma ei usaldanud seda vennale ütelda, peitsin järele jäänud saapa ära ja püüdsin nüüd teist saapa paari nii korras hoida, et vend ei märkaks, et ta ikka ühed ja needsamad saapad jalga saab. Ei läinud kaua, kui vend pärima hakkas, mis siis teise paari saabastega on? Pettuse katse eest tuli siis veidi püksirihmaga tutvust teha. – Me leidsime, kui suur vesi alanes, kadunud saapa ikka kätte ka. Ta oli, pori täis, kaugel allpool õnnelikult paju põõsasse kinni jäänud.

Siin, Kiisa veski järves pidin ma kord uppuma. Oskasin juba kaunistegi ujuda, aga kui kord liiasilma eest mööda tahtsin ujuda, tuli hirm pääle ja – uppumine oli käes. Teine poisike tõi mu harjapidi välja. –

Kiisa talu pidas sel ajal agronoom Dr. A. Eisenschmidti isaisa.

Nälja-aastal 1868 veeti Tartust maale välja, ka Penujasse, palju venemaa vilja ja tatratangu. Iseäranis viimased olid väga hääd.

Ma ei jutusta vahest kõike küllalt kindlasti aastate ja sündmuste järjekorras, aga – mälu on aukline; sellest ei ole ka midagi.

Tuli aeg, kus ma karjas hakkasin käima. Vara

ülestõusmine ja kaste ja koiduga väljaminek oli ju mõru küllalt, aga kui päev otsa vihma tibab ja hamba allgi kuiva ei ole, kui vilu ja vihmase ilmaga tuul lõõtsub, ja karjamaal ei ole ei kivi ega kadakapõõsast, mille külje all vähegi tuulevarju leida, siis ei ole karjapoiss kellegi kuningas. Ka siis mitte, kui palavaga kari hännad selga võtab ja kiili jookseb. Ka siis mitte, kui karja hulgas on lehm, kelle hammas viljaorase pääle verdunud ja kes siis kurja pääle kipub nagu kurivaim. Ilusa ilmaga on ju hää küll lepapulgal süda seest välja väänata, piip teha ja sambla suitsu proovida. Või muud ulakust teha. Sest, kui hääd koera ka ei ole, siis on karjapoisil omas üksinduses ikka väga igav. Mul oli kari alati ühe või teise naabri talu karjaga koos ja käisin sel viisil oma loomadega kaugel ära. Kui seda alati teha ei lubatud, vedasin ma raamatuid karja kaasa. Raamatud olid: Jannseni Sõnumitoojad, Maa ja mere pildid, Saarema juturaamat, „Pärnu Postimehe“ ja „Talurahva nädalalehe“ kokkuköidetud aastakäigud. – Kõik, mis eestikeelsetest raamatutest saadaval, need ju vennal olid; saksakeelsed raamatud veel pääle selle. Mõnikord unusid raamatud karjamaale maha ja said märjaks. – Vend oli hää joonistaja ja nikerdaja; nõnda kaugele kui tema mina ei jõudnud. Mina tegin enam vibupüssa ja väga kunstlikka tuule- ja vesiveskeid ja sarnast värki.

Talvel, ööseti koolitoas, laudade all, magadis- kottidel – mis ei jutustatud sääl muinaslugusid vanapaganast, tontidest, kodukäijatest ja surnutest; pea iga tühja hoone, üksiku puu, metsatuka, kivi ja kännu kohta käis oma jutt ja mina armastasin nende poiste kõrvale magama käia, kes kõige enam jutustada teadsid. Kuis käisid siis hirmujudinad üle ihu, aga neelama pidi kõiki neid kole-

dusi ja – kartma. Vend seletas küll kõik niisugused jutud ebausu loriks, aga – miks ei olnud vend raamatutest loetud ennemuististe juttude vastu, mis kodustest tondilugudest ometi ainult niikaugelt lahku läksid, et nad ilusad olid? Ja – kas ei kubisenud piibel ja piiblilood häist ja kurjadest vaimudest, mis ometi pühakiri oli ja ei valetanud ? Mina uskusin: igalpool oli saladuslist, kui see ka ennast alati ei ilmutanud. – Sääl oli paar versta eemal Joosti talu maa pääl suur hiigla räpsukivi, selle pääl öeldi vanapagana jala ja istumise jälg, ja tema vähema ja suurema kehakergituse rada näha olevat. Kuis olin ma täis argust, kui seda kivi, millest nii palju kuuldud, näha sain. Ma arvasin, et vanapagan ikka praegugi säält kaugel ei ole. Kivi seisis ka sel ajal üksikul ja mahajäetud kohal; nüüd on sääl ammugi lainetavad viljaväljad. – Pulga talu maa sees jõekese kaldal oli „põrguhaud“, kus vanapagan praegugi (ikka sel ajal) elas, ehk küll selgemat ei teatud mis ta sääl õeti tegi. Ja, ja, niipalju müstilist oli maailmas ! Kivi ahervarte alt ootasin ma alati valge ussi, mõne äranõiutud kuningatütre ilmumist, kes rääkima hakkaks. Õnn veel, et midagi sarnast ei juhtunud.

Paabiloni kiilkirjadest ja kivitahvlitest olin ma lugenud. Lõikasin ka pehmest lepapuust pulkadele tähed ja vajutasin savist tahvlite pääle kirja.

Juhtus ka äpardusi ja rumalusedki ei jäänud tegemata. Kord, kui mul kari Sika karjaga koos oli, jäin ma januseks. Oli vaja Sikale jooma minna. Kaev seisis risti endise Sika kõrtsi läve ees, milles üks vana paks lätimutt, sant, elas. Sika karjapoisid õpetasid mind sellelt läti keeli juua küsima. Mina oskasin küll ka läti keelt, aga seda sõna, mis nemad ütelda käskisid, ma ei tunnud. Aimasin küll, et asi korras ei ole, aga olin ka

valmis tükka tegema. Läksin ja küsisin. Sa armas Jumal, kuidas mutt mind sõimama hakkasja ahjuroobiga taga ajas. Jalad veel päästsid.

Kerase talu saunas elas lesknaine, keda Laru-Mariks hüüti. Või mina teadsin, et ta omale ladramise ja keelepeksmise pärast niisuguse nime oli ärateeninud. Mind saadeti küsima, kas ta omale kedrust tooma tulla ei taha. Ma ei tunnud teda. Läksin kui kunagi kuku poiss, teretasin viisakalt ja küsisin vastutulijalt vananaiselt: „Ka Laru-Mari kõdun om ?“ – Vaat siis jälle seda sõimu! Mari ajas mind sõimates taga kuni koju ja sõimas sääl teisi edasi: „Esi olede kuulmeistre inimese ja ei mõista last küsüme õpate: ka tädi kõdun om!“ –

Venna juure tööpoisiks jäi kord tema oma koolipoiss Märt Rebane, oli ka enam alles poisike kui mees. Terane poiss, oli koolis midagi õppinud, ka saksa keelt. Kord tõi vend meile mõlemile linnast tulles kingitust kaasa, minule valgest luust pääga kaheteraga noa, Rebasele aga „Preussischer Kinderfreund’i“. Mina oleksin parem „Kinderfreund’i“ omale tahtnud, sääl olid nii ilusad jutud ja laulud sees, – Rebane oleks aga parem nuga tahtnud. Meile lubati siis kingitusi vahetada. Pärast jäin ma ka „Kinderfreund’ist“ ilma. Rebasel olid väiksed käärid, neid tahtsin mina. Ma sain siis käärid ja Rebane „Kinderfreund’i“ tagasi. Selle vahetuse eest sain ma aga noomida. Abja laat tuli – Abjas ja Hallistes ülepää, on kaks suurt püha: Abja laat ja jaanipäevane kabeli jutlus – ja mina tahtsin kangesti ka laadale minna. Sääl oli niipalju uut kuulda ja näha, mõnikord isegi metsinimesi – Unkas ja Bambo, kes hirmsat häält tegid ja elusaid kanu sõid (olnud kaks Pärnu vanderselli). Aga, igaüks tahtis laadale minna, ei olnud kes minu eest karja oleks läinud. Tüdruku poeg, see lubas minna, aga nõudis selle eest käärid omale.

Oli küll kahju neid ära anda, aga himu laadale minna oli veel suurem.

Vend korjas vanu asju, vanu rahasid, petrefaktisid. Vanad asjad kinkis ta õndsale E. Kirjameeste Seltsile, rahade kogu läks pärast minu omanduseks, aga varastati mul Riias korterist ära, petrefaktid on alles. Mina püüdsin venna jälgedes käia. Sika karjapoiss ütles enesel kivist peekri olevat, ema kinkinud. Läikivat, muutvat päikese paistel värvi, helkivat vahel punakalt, vahel rohekalt. – Mina peekrit omale tahtma. Aga poisil peeker nii kallis asi, ei raatsi teda mittegi karja kaasa, mulle näha tuua. Kuid mul oli väike lõõtspill. Pakkusin vahetust. Poiss oli õiglane, nagu ikka kehvade lesknaiste lapsed, ütles et ta mind petta ei tahtvat. Lõõtspill oli ju kättesaamatu asi. Mina ajasin aga pääle ja seletasin, et ma lõõtspillist suuremat ei hooli. No siis tõi ta mulle peekri ära. Teate mis see oli? Setukese käest kolme kopiku eest ostetud, savist, vaabatud, jalaga soolatops. – Ta oli üleüldse üks hääsüdamega poiss, seesama. Kui ta talvel koolis oli, tõi ema talle kord lõhkiaetud väikese karaski, natuke siirupit vahele määritud, järele. Poiss teadis, et minu ninaesine perelauas väga hää ei olnud, enamiste rasvaga keedetud supp, ehk koorega keedetud kartulid, räimed ja leib; vaatasin ma ju sagedasti küllalt koolitoas ablaste silmadega päält, kui talulapsed liha ja võid sõid – koolmeistri pere oli suur, vennanaise vaestekslasteks jäänud vennad olid ka meile kasvatada toodud, – poiss tuli ja andis poole karaskit minule. Ma sain aru, kui õrnalt ta tundis, kui ta nii kallist maiust minuga jagas. Kehvad on ikka õndsamad

andjad kui võtjad. – Tervitan sind, mees, kui sa veel elad. Aga küllap on raske töö ja orjus, millele sa vastu läksid, su vist küll enne mind maha murdnud.

50. AASTANE PRIIUSE JUUBELIPIDU.

50-aastasest priiuse juubelipidust ei mäleta ma mitte palju. Mäletan, et vend Jaan siis ainult veel äraseletatud näoga ümber käis, mis nagu enam siit maisest ilmast pärit ei olnud, s. t., ma oletan nüüd tagajärele, et see nii oli. Sest minu, poisikese, jaoks ei olnud tal siis aega sugugi. Enesel tal vist Penujas veel laulukoori ei olnud, või kui oli, ei saanud või ei usaldanud ta sellega veel välja minna. Ta liitus Takepera laulukoori külge. Takepera ei ole Penujast mitte toa taga, ma ei tea mituteistkümmend versta sinna metsateed oli, kui mitte enamgi. Ja kes Takepera koori juhatas ei tea ma ka, aga kooris laulis kaasa ärksa noormees, pärast suur rahvuslane, venna hää sõber Lupe Ott. (Selle mehe üle on kirjutanud tema tütretütar Hella Vuolijoki-Murrik oma raamatus, „Udutagused,“ aga põhjani tunnud ja õieti võtnud ei ole ta oma vanaisa mitte. Olen selle mehega ka küllalt kokku puutunud.) Juubelipidu noodid tulid kätte poognate kaupa ja kui üks poogen jälle tuli, viristas vend oma, meieaegsest kummutist väga vähe suurema, oreliga õppida, ja siis oli ka kohe jälle hobune võtta ja Takeperra sõita. Kust ja kuidas vend selle oreli sai, ei tea ma ka, aga tal oli see. Ja õige kena ja puhas töö.

Aga kaasa võttis vend minu – juubelipidule. Et esimest korda kuulsat Tartu ja ülepää suuremat linna näha sain – saja verstane ja enam sõit ka, rau-teed ju veel ei olnud – väsitas kõik see hulk uut mind vististe väga ära. Magada ka aega ei olnud, kus see rahva rüsin ja kus see vaimustus, kes sääl

magama võis heita. Ja hommiku vara tuli jalul olla, kuulama minna, kuis pasunad kell 6 juba tornidest pidu algust kuulutasid. „Postimees“ ilmus pidu puhul punasel paberil, meil oli see eksemplar kui püha mälestus veel hiljuti alalhoitud. Sel ajal ei kardetud veel kalkuni kombel punast värvi ja – see „Postimehe“ punane oli juba siis – roosa.

Pidujumalateenistus Toome tornide all orus, endine toodengite komershide tuletegemise plats, kus niisugusel puhul teatavasti kõik Schrammi õllevabriku õllekorvid maha põletati, tulest läbi karati ja burshi laulusid röögiti, mis pruuk venestamise tulekul ära keeldi – nüüdne murutõnnise mänguplats – sääl oli väga suur rahvamurd, ja mitu mustakuuemeest rääkisid igaüks midagi; kooride lipud olid ümber oru püsti pandud ja andsid kirju pildi; oli tegemist, et nad mind üle kalda alla orgu ei tunginud. Lipud – kõigeuhkem oli „Vanemuise“ oma, sääl olid laulujumal ise ja kõiksugu loomad pääl; teistest räägiti: Kanepi laulukoori omast, millel vihk kanepit pääle maalitud, ja Otepää omast, mille pääl oli karu (vana nimi ott) pää. Muud olid enamasti kõik ainult värvilised; räägiti isegi, et vana Willigerode (praeguse isa – ta olnud suur laulu ja muusikamees, on ka välja annud ühe noodiraamatu laulukooridele) et Willigerode lipp oli koguni Põhja-Saksa-Ühenduse värviline: must-valge-punane, ja et ta pidurongis samavärvi paelaga õlal ja sama värvidega ümbermähitud taktikepiga esinenud. Kui seda küll Vene tsaar oleks teadnud!

Mäletan, et ühes kirikus kontserdi proov oli ja et pärast esimest, kohe hästi läinud laulu, üks rammus mees koori äärele ilmus ja käemusu alla pildus – see oli Jannsen. Mäletan rongikäike linnas, kontsertisid Ressource aias, nüüdsel saksa

näituse platsil. Mäletan, kuidas vend sellest alati vaimustusega rääkis, et pärast pidusöögilauas vanakad mõisnikud (üks neist võis küll olla endine Halliste kihelkonnakohtunik, pärast Tartus kreiskohtunik von Dehn, praeguse Halliste õpetaja isaisa) vanakate eestlastega koos istunud ja mõlemad pooled liigutuse pärast nutnud. Taevas nutnud ka ja valanud pidulistele vihma kaela.

Enam ma sellest pidust ei mäleta. Et ma temast lugemise kaudu midagi rohkem tean, ei puutu siia, minu otstarve ei ole ajalugu kirjutada, vaid ainult ülestähendada mis ma ise mäletan.

VEEL PENUJA PÄEVILT.

Vend Jaan oli ka Halliste pasunakoori liige, millel pikka iga ei olnud. Tal ei võinud seda olla, liikmed olid üle kihelkonna laiali. Nii tuli neil mõnel, nagu mu vennal, 15 versta takka harjutustel koos käia. Venna mänguriista, alto-sarve, õppisin ka mina puhuma, aga oreli ja viiuli mängimise kätteõppijat minust ei saanud. Muusikast on iseäranis koorilaul minu sütitajaks jäänud.

Olin juba paar aastat või enam karjas käinud.

Ma ei tea kuidas see juhtus, või kus vend Aadu Lemsalu ärimehe Thieliga tuttavaks oli saanud, kes laatu mööda sõitis ja sääl viinapoodidega äri tegi. Kuulsa Abja laada viinapoe oli ta ka rentinud ja venna Aadu sinna enesele appi müüma kutsunud, ka veel teisi müüjaid kaasa tuua palunud. Laadal on ju müümise aeg lühike ja mõni tund aega inimeste murd väga paks; kõik tahavad, siis olgu palju käsa andmas. Niisugune laada viinapood oli 15–20 sülda pikk purjeriidest telk, mille alla tahaseina pudelite jaoks riiulid ja ette lett oli tehtud, aga peenemas otsas oli tingimata purjeriidest kinnine tuba, kuhu ainult suure-

mad saksad ja peenemad inimesed pääsid, kes laialt elada soovisid. Niisugusest laada viinapoest oli kõike saada, shampanjerist alates kuni kõigeviimase solgini, millel aga „kange-joomaaja“ nimi.

Üheks müüjaks võttis vend minu kaasa, ja terane poiss nagu naaskel, mis ma olin, harjusin ma ametiga silmapilk. Sel korral oli Thiel koguni uue joogiga tulnud, mida veel ei tuntud: „Limonade gazeuse“. Punane oli ta, kihas kangesti, maitses hää ja maksis 60 kop. pudel; ta ei olnud veel niisuguseks „alanenud“ kui see on, mida nüüd selle nime all müüakse. Selle pääle olid siis uhked Abja perenaised ja neiud väga maiad.

Et mina nii nobe poiss olin, kutsus Thiel mind ka teistele laatadele kaasa ja lubas hästi tasuda. Nõnda siis tuligi ja sõitsin ma temaga mitmed läti laadad läbi ja sain Lätimaad tundma: Treideni, Hochroseni, Mojaani, kus suur palkidest rist kõrge mäe pääl, Roop’e, kus vana tondilugudega lossihoone, kirikuga koos nagu Põltsamaal – kõik „vaga neitsit Mai Roosist“ tuttavad, rahva luule sisse mässitud kohad. – Meiega kaasa sõitis veel üks teine, minust vanem linnapoiss. Sel, panin ma tähele, oli alati palju peenikest hõberaha, alati ostis ta präniku müüja kõigeparemat kaupa, – ma uskusin kindlasti, et ta laada ajal raha peremehe kassast varastab ja rääkisin sellest Thielile. See vastas, et kui seda enam ei ole kui natuke peenikest hõberaha, siis ta sellepärast poisile midagi ütelda ei tahtvat. Mina, kui õige mees, ei jäänud sellega aga veelgi rahule, vaid rääkisin poisi enesega. See seletas, et kui laada kaupmehed poed maha lõhuvad, tema siis järele jäänud põhu ja sasi läbi otsivat ja säält ikka raha leidvat. Kui siis jälle kord laat lõppis, läksin mina ka temaga ühes põhku siblima ja raha leidma. Tema muud kui noppis hõbekesi maast, mina ei

leidnud ühtegi. Ühe ma siiski leidsin, aga olin niihästi kui kindel, et poiss selle mulle ise nina ette pillas. – Pärast olime Lemsalu linnas paar nädalat paigal ja Thiel tarvitas aega, mind uute laatade jaoks rummi ja bischofi valmistada lastes. Rummi tehti nõnda: võeti piiritust, vett, rummi-ekstrakti, panni pääl kõrvetati suhkrut pruuniks, mis mõrkjat maiku ja värvi andis ja – rumm oli valmis. Bischofi tehti Franzweinist, suhkrust, veest ja ekstraktist. Siis oli ainult veel vaja pudelid täita, pudeli pääd natuke punase ehk sinise mullaga sulaks aetud kampfoliumi sisse kasta ja sildid pääle kleepida. – Thiel oli joodik ja kaardimängija, kuid muidu hää mees, tal oli peenesti haritud naine ja kenad lapsed. Need nälgisid, mõnikord ei olnud meil lõunaks muud kui tanguleem ja leib. – Mina aga igatsesin koju ja Thiel palkas lätlase, kes mind viima pidi. Pikk reis seisis ees, aga teemoonaks andis proua Thiel mulle kolmekopikulise saia ja ühe praetud ziescheni kaasa, sellegi juures seisid omad lapsed haledate silmadega. Tal vist enama jaoks ei ulatunud, sest muidu oli ta mu vastu väga hää. Õnneks pistis Thiel ise mulle paar rubla pihku, muidu oleksime küüdimehega teel ära nälginud.

Nüüd tuleb mul mehest rääkida, kelle enese ja kelle perekonnaga, niihästi mu vennal kui mul enesel, elus palju tuli kokku puutuda.

Üks esimestest eestlastest, kes rüütlimõisa omanikuks tõusid, oli Abja mees Peeder Widriks, see ostis umbes aastal 1865 Penuja mõisa, mis käest kätte oli käinud, päriseks. Widriks oli sel ajal juba vanadlane mees, sõi võid ainult meega pooleks segatult, oli rasvane, paksu kõhuga, pöetud habemega; tema tuju oli alati hää, ta armastas väga teisi pilgata ja, kus võis, ninakatele ninanipsu ja vingerpussi mängida. Laokile jäänud

mõisa hooned ja põllud seadis ta varsi korda, aga muidu ajas ta sellega uhkust, et võimalikult talupoja elu püüdis elada ja riiete poolest täiesti talumeheks jääda; vanade abjakate nahktasi rippus tal alati rihmaga ümber niuete seotult ees. Nahktasi, millest laulusalmike ütleb :

„Taskun tagla raasukese’,

Tulekivi kildukese...“

minu isa kandis seda ka, ja tuutsi tupega külje pääl. Nüüd näeb seda riistapuud ainult veel muuseumis. – Widriks ostis omale varsi ka tõlla, see sai omale, ei tea mispärast „Skobelevi“ tõlla nimetuse, kuulsa kindrali järele, sest tõld oli tore, seest sinise kaleviga vooderdud. Aga Widriks ei tarvitanud tõlda iial ise, kui ta kiriku sõitis, siis ikka ise naisega ühehobuse redelvankris eel, aga mõisa teendrid ja tüdrukud mitmehobuse tõllaga tagajärel. Vist tahtis ta sellega pärismõisnikka vihastada, ehk jälle tahtis ta Abja paruni eeskujul – kellest pärast jutustan – et tema iseärasustest pidi räägitama. Muidu aga katsus ta kõiki rüütlimõisa õigusi, mis kuidagi olemas, kõvasti alal hoida ja pinnis valda, kus võis. Nõnda ajas ta igal sügisel valla kokku klaperjahile; seaduses oli niisugune vana punkt, et iga aasta hundijahti pidi peetama, ehk küll hunti enam juba ammu keegi meie maal ei olnud näinud. Ise ta jahile ei läinud, aga pärast jahti oli mõisas alati pulm. Ajajatele anti süüa ja juua ja küttidele – valla peremehed, saksu ja untshantsakaid Widriks ei sallinud – tehti suurepärane pidu. – Ka õigust mõisnikkude maapäevast Riia landstoal osa võtta ei jätnud ta tarvitamata, kahjuks puudus saksa keel. Tal olnud aga Kaubi mõisaomaniku von Bockiga kokkuräägitud: kui asjade otsustamisel häält andes vaja olnud püsti tõusta ehk istuma jääda, pidanud ta nõnda tegema, nagu von Bocki ees näeb tegevat. – Aga ilma

frakkülikonnata ei ole teda landstuppa sisse lastud. Ta muretsenud omale niisuguse ka kohe, aga – sidunud enesele siiski oma nahktasi ette. Seda ei ole keeldud. Mõtelge omale seda pilti! – Oma käsualustelt nõudis Widriks käsutäitmist karva päält; töö juures sundinud ta alati taga: „Anna kiilu, anna kiilu!“ (Tähendab: lõhu!) – Kord olnud tal saaremaamees töös, kes Widriksi pruukisid ei ole tunnud, see küsinud teistelt: Mis see peremees sellega mõtleb, et alati ütleb: anna kiilu ? Teised, kelmid, seletanud, et peremees armastab väikseid kiile. Saarlane omas meelelihtsuses – vist oli ta aga suur koer – voolinud hobuse päätorga täie kiile valmis ja ligemal juhtumusel, kui Widriks jälle tagasundinud „anna kiilu!“ ulatanud saarlane temale kiilukoti kätte. Widriks teinud esiti suured silmad, aga kinkinud siis saarlasele rubla, et ta „sõnapäält mees“ on. – Teinekord kaevatud uut kaevu ja vinnatud võlli ja köie abil kaevust toobriga mulda välja. Vinnaja töömees ei ole küllalt käbe olnud, Widriks vihastanud ja karjunud: „Lase lahti, lase lahti!“ Töömees olnud aga ka vihane, lasnudki sõna päält köie pihust lahti, ja toober kukkunud kaevu põhja puruks. Kohe pistnud Widriks käe tasku, annud mehele rubla ja ütelnud: „Sa oled mees, kes sõnapäält käsku kuuleb, sinusuguseid mehi ma armastan.“

Oma ainukest poega Widriks palju ei koolitanud, laskis elementaarkooli läbi teha. Teist-korda noorepärase ja kena naisega abielus, oli tal sellelt veel tütar, ka ainuke.

Vend Jaanil tuli Widriksiga kokkupõrkamisi, mitte avalikult, aga Widriks püüdis tagaselja pilgata, see tegi paksu verd ja meelenukrust. Vend oli ka vallakirjutaja, Widriks käis palju kohut ja ei saanud ehk alati oma tahtmist. Võib olla, ei

võinud Widriks ka kannatada et vend vallas lugupidamises seisis ja, nii ütelda, keskpunktiks oli. Ja tõesti, vend oli vallarahva keskel väike prohvet. Isegi legendid hakkasid end tema ümber mässima. Ei tea missugune naljahammas venna üle jutu liikuma oli pannud, võib olla vana pilkaja Widriks, aga see jutt lendas kui kulutuli üle maa: vend näinud nägemust. Talveööl üksi koju poole sõites, nagu pilvist kukkunud, karanud äkki ihualasti mees tema ree pääle, käskinud teda enese taha vaadata ja küsinud: „Mis sa näed?“ Vend näinud: kõik kohad, maa ja ilm olnud leivapätse täis. Jälle teistkorda kästud teda enese taha vaadata, siis olnud kõik kohad, ma ei mäleta, kas surnukehi, või puusärke täis. Veel kolmat korda kästud teda vaadata; mis ta siis veel oli näinud, seda ma ka enam ei mäleta. – Jutt oli vennale väga piinlik, aga ehk ta küll käte ja jalgadega selle vastu sõdis, teda ei ustud, vaid arvati, et ta oma nägemust salgab.

Mitte pieteet ei ole see, et vennast nii palju jutustan, ma ei saa sellest mööda, kõik mis temasse puutub, aitab ka minu elu ja arenemist seletada. Et ta mind kooli saata ei jõudnud – ja, seda ei jõudnud ta tõesti mitte. Ta oleks ehk juba selleks kuidagi nõu leidnud, kui tal kunagi aega oleks olnud enese pääle mõtelda. Aga tema oli ka õndsam andja kui võtja, uppus ära misjonitöö sisse oma ümbrust kasvatada ja juhtida, inimesi hää ja õiguse poole juhatada tahtes. Ja kantslist kordas õpetaja Schneider iga pühapäev abjakatele ja hallistlastele pilkesõnaks saanud hoiatust: „...kui sa aga tahad raha kokku võtta...!“, siis, no siis on kõik hukas. –

Üks maja parematest sõpradest oli Koordi Hendrik Kõrv, minu surnud sõbra Andrese isa. Suur lugeja ja raamatute armastaja, tark inimene.

Kauples ka linadega, sai sellega vahel mööda püksa, aga kosus jälle. Teine parem sõber oli Sika karjamõisa omanik Villem Tõrvand. Mäletan kuidas see kord hirmsasti rõugetes oli: ihu, nägu, kõik, üksainus verine liha tomp, vend põetas teda ennastsalgavalt. – Tõrvandite isa oli Sika ja Saate karjamõisad Heermeyeri käest ostnud, aga kontrahid olid õigel ajal kinnitamata jäänud. Kohad olid juba priiks makstud, kui Heermeyeri ealiseks saanud poeg Tõrvandisi kimbutama hakkas ja mõisaid tagasi nõudis. See temal küll korda ei läinud, aga ta oli mõisatele mitme-setme tuhandelised obligatsioonid pääle teha saanud ja Tõrvandid pidid need kinni maksma. Jõudsid sedagi teha, ja nende pojad on praegu ikkagi omal viisil mõisnikud. Teised truud sõbrad olid veel Ao Hans Leisson, minu sõbra ja kasvandiku, kirjutaja Hans Leissoni isa, vallavanem Ööversti Gross ja Kerase Malling – pikk kuivetanud vanamees, tõi mulle talvel ikka vahel hobuse päätorgaga „mõtsikuid,“ mets õunapuu-õunu. Need olid kibemõrudad, ei sündinud süüa. Aga Malling kogus nad talveks aita, kivikõvaks külmama. Kui ära sulasid, olid nad ütlemata hääd, magusat vett täis, mis maitses nagu hapu-magus vein.

Vana ja noor Widriks aga ajasid ajapikku valla vastamisi. Vennal tõusis ka vallavanema abi Tõuli Otiga protsess, ühe ilma kviitungita makstud rahasumma pärast, mida Ott uuesti nõudis. Vend võitis küll protsessi, aga see tegi temale palju meelehärma, sest rikkal Otil olid omad sõbrad ja poolehoidjad. Koht ja olud olid kitsad, olgugi et vana koolimaja asemel uus, suurem oli ehitatud, sellepärast siis, kui aastal 1871 Pöögle mehed venda sinna kooliõpetajaks kutsusid ja kirjutaja ameti ka temale lubasid anda, jättis vend Penuja maha.

Pöögle koolikoht oli parem, eelkäija kooliõpetaja oli sääl rikkaks saanud. Aga enne kui vend Penujast läks, sai ta veel enam meelehärma näha. Vend soovitas enese järeltulijaks Õisu koolmeistri poega Kikast – praegu Saardes köster. Seda soovisid ka kõik paremad Penuja mehed. Aga Takeperast tuli osav mees Oja oma poja Juhaniga, see sõitis Moltke pudeliga (selleaegne kuulus köömle naps) kõik talud läbi, pani kõik rattad liikuma ja – mitte Kikas, vaid Oja valiti Penuja koolmeistriks. Vana aus mees, koolivanem Külma Kärtin pidigi ütlema: „Vana Kärtin on teinud mis ta on võinud, tema natuura ei kanna enam.“ See vihastas venda. Ja kui ei vald ega Oja vennale ta õunapuude eest midagi tasuda ei tahtnud, müüs ta oma vilja-, ja ilupuud ja põõsad Villem Tõrvandile ära ja Sika karjamõis sai omale korraga toreda marjaaia.

Vallakirjutajaks venna asemele sai noor Widriks.

Venna kraamikoormate järel läksin oma karjaga pasunat puhudes läbi metsa Pöögle poole, – lapsepõlv oli mööda, poisikese põlv pooleli; mis minust saama pidi, oli alles varjatud nagu metsa tagune maa.

Rikas Tõuli Ott ostis küll igale oma pojale suure talu, aga ta surnud üksi ja mahajäetult, enne veel oma kokkukraabitud varanduse kaduma minekut näha saades. – Juhan Ojast ei saanud Penujasse kauaks koolmeistrit. Tal tuli vallaga sekeldusi. Jaan Jung kirjutab oma Halliste kihelkonna ajaloo raamatus: „Oja sai aastal 1876 ametist lahti“. – Siis võttis vana Widriks, et valda vihastada, Oja omale mõisavalitsejaks. Sest vahepääl oli Widriks, kui Penuja isale ja pojale kitsaks jäi, pojale Läänemaalt kaks mõisat korraga ostnud, Selliküla ja Lähtru.

Need mõisad ei jäänud noore Widriksi kätte kauaks. Ja vana Widriks, tema oli ennast kord

äkki millegi üle hirmsasti vihastanud ja suri selle järelduste kätte mõne päeva jooksul. Siis kosis Juhan Oja tema õndsa lese. – Ojast ja noorest Widriksist saame veel pärastpoole kuulda.

MAIE.

Pöögle, see on väikene mõis ja väikene vald, aga mitte unistajail metsmail nagu Penuja, vaid kõval põllupinnal ja suure maantee ääres. Siin oli elu kihavam, siin olid mõisad mütsakus ja kirikud ligistikku: koolimaja juurest sai Karksisse kolm ja Hallistesse viis versta. Siin oli vana, mitmesaja-aastane kultuurpind, iga mägi ja iga org muinasjuttudega seotud; siin ei liikunud enam kõiges tondi ja vanapagana lood. Kuidas juba valla piirisid maakohtade ja põllupeenarde järele üleslugeda teati, see on kui riimi ja rütmusesse pandud laul. Kas on kellelgi sellele mujalt midagi sarnast kõrvale seada ?

„Pöögle valla piiri ollive ennevanast: Piimik järvest Tauga salgu – Tauga salust Pulga allikule – Pulga allikult Une sööti – Une söödilt Laialandu– Laialannult Toosi teelahkmele – Toosi teelahkmelt Lilli kalme – Lilli kalmelt Ruhijärve – Ruhijärvelt Annemäkke – Annemäelt Ulju jõkke – Ulju jõelt Mõkeküla kalme – Mõkeküla kalmelt Saate nukka – Saate nukalt Murujärve –Murujärvelt Jaama teele, – Jaama teelt Liiglohku – Liiglohult Morandi allikule – Morandi allikult Musta jõkke – Musta jõelt Kindaku nukka – Kindaku nukast Luba Eppu – Luba Epult Palu kengsepäle – Palu kengsepält Polli pähna – Polli pähnast Reediku kurru – Reediku kurust Polli aidanukka – Polli aidanukast Emändi kraavi – Emändi kraavist Lüüsi sillale – Lüüsi sillalt Soka orgu – Soka orust Kõverojja –

Kõverojalt Kiriküüdi sohu – Kiriküüdi soost tagasi Piimikjärve.“

Piimikjärv on Polli vallas Nuuda talu piiris mäda heinamaa, kus paiguti mülkaid ja lahtist vett. Tauga salu, Karksi Tauga karjamõisa lähedal, suurtest kividest ahervars, kus pääl neli suurt igavest vana pärna kasvavad. Rahvas räägib kohast nõnda: Ahervars ja pärnad pole mitte ikka sääl seisnud, vaid tulnud vanal ajal sinna. Nõndasama ka Iivakivi ja Pähna riba Karksi Mäekülas. Must pilv läinud kohisedes üle Karksi, hääl hüüdnud: „Tauga salu seisa paigal, Iivakivi istu maha, Pähna riba pääsi valla.“ Nõnda saanud Tauga salu, Iivakivi (väga suur räpsukivi) ja Pähna riba (ka ahervars puudega) sinna, kus nad on. Tauga ümbruses on veel paar sarnast kivikangurt, vist vanade normannide matuspaigad. Pulgaallik, Polli Remsi talu lähedal, jookseb suure kivi alt välja, olnud rahva jutu järele sõja ajal alati kuiv ja annud rahu ajal karastavat vett. Une sööt, vana Polli ja Pöögle valdade ühine õitselkäimise plats, Murassoo ja Remsi talude lähedal. Laialannu Toosi on Polli talud. Lilli kalm, katkuaegne matuspaik Lilli kõrtsi lähedal. Ruhi järv, Polli Pärakülas keset järve seisnud vanasti tamme pakk kupitsaks, tinarist otsas. Anne mägi, Polli ja Kööna valdade piiri pääl. Rahvas räägib: sääl juhtunud vanasti kaks pulmarongi vastastikku, tõusnud tüli ja pruut Ann saanud surma. Aga Karksi kiriku järelvaatamise protokollidest leitakse mitmel korral midagi muud: Anne mäel seisnud Anne kabel, kus rahvas sagedasti, iseäranis Anne päeval, kokku tulnud, ebajumalateenistust pidanud ja ohverdanud. Rahvast käinud kaugelt, ka tulnud kaupmehed sinna. Aastal 1669 Anne päeva öösel olnud suur ohverdamine ja joomine, kus juures 12 vaati õlut ära joodud. Ehk küll Karksi lossi päälik ohverdamise

paiga ära lõhkuda ja rahva sagedasti rüütlite läbi laiali lasknud ajada, ei ole see midagi mõjunud. Viimaks mõistetud lossipäälikule 10 taaldrit trahvi, et ta rahvast jagu ei saa. Uljujõgi, Penuja ja Polli piiril Mõkeküla kalm ka sääl, Räätsa talu maa sees. Saate, Penuja karjamõis. Murujärv, mülkline heinamaa Pöögle – Penuja piiril, millel rahva jutu järele vesi all. Jaama tee, küngas Abja Ristimäe talu lähedal. Liiglohk, madal koht Abja Kulli talu lähedal. Morandi allik, Abja Mõnsi talu maa sees, ilus ja veerikas. Musta jõgi, koht kus end Kure silla eel Abja ja Kaubi piiril kaks jõge ühendavad. Kindaku nukk, küngas Pöögle talu piiris. Luba Epu, Luba veski ase. Palu kingissepp, Pornuse Jõõtsi talu piiris; sääl elanud vanasti Pöögle valla kingsepp. Polli pähn, Polli Mäkiste talu piiris, ahervars vana künnapuuga, rahva jutu järele kloostriase. Reediku, Polli talu. Emändi kraav, kitsas sügav org Polli mõisa ja Karksi vana surnuaia vahel. Lüüsi sild, Polli mõisa all, Karksi lossi lähedal, ühe vana veepaisu ase. Soka org, Pöögle Univere talu piiris. Kõver oja, heinamaa käär Pöögle Univere ja Anskoka talude vahel. Kiriküüdi soo, Polli Arukse talu maa sees.

Ega see piiri kirjeldus küll Pöögle valla tõsistele piiridele looduses enam ei vasta; arvatavasti on naabrid Pöögle küljest nippinud ja näppinud ja piiri „õiendanud“. Aga vististe on piir korra nõnda käinud ja – ja hästi pähe pekstud on see piir inimestele kah, ega see muidu neil nii kaua ja nii selgesti meeles ei ole seisnud. On teada, et vanasti piirikivide ja kupitsate panemise juures inimesi pekstud, et neil siis piir hästi meeles seisaks ja nad pärast tarvilikul korral selle kohta tunnistust teaks anda.

Pöögle mõis oli sel ajal krahvipreili Mellini oma, kes jäädavalt Dresdenis elas ja sääl enese

asutatud vaestelaste koolis õpetust öeldi andvat. Ta oli mitmekordne miljonär, ei jõudnud kuidagi oma sissetulekuid ära tarvitada ja olevat oma küllusest igale poole jaganud, kuhu vaja ja kuhu nuruda osati. Ka Mellini kliinik Tartus olevat tema rahaga rajatud. Iga kuue, seitsme aasta takka käis ta korra Venemaal oma mõisat vaatamas, et mitte siin oma riigialama õigusi kaotada. – Mõisat valitses sel ajal noor parun G. v. Fersen, hää ja kena inimene.

Ja valda valitses sel ajal vallavanem Leeli Märt Lilienkampf, tark, kaine ja hää inimene, üks eesti talumeestest, nagu neid mitte jalaga segada ei ole. Ta jäi aga vallavanema ametit pidades oma hääduse ja aususe läbi kehvaks ja pidas vanul päevil vallavahimehe ametit. Kui ta suri, laskis vald tema mälestuse austamiseks temast suure pildi teha ja koolituppa ülespanna, mis sääl seisis, kuni keegi kooliinspektor pildi koolitoast ära viia käskis, vist ei olnud eestlane eesti lastele eesmärgiks silma ees seisma küllalt kohane.

Pöögle koolikohta kutsutakse Maieks, endise talu nime järele, mille maadele kool asutatud. Koolimaja – kohtumajaga ühe katuse all – oli ilma aiakeseta, ilma ühegi puu ja põõsata lagedal väljal, nagu kummuli lükatud kast; ainult, kust tee maanteelt maja juure sisse pööras, olid kaks pajuraida maa sisse löödud. Kuid ma unustan: oli tükk maad eemal endise, äralõhutud talu asemel, aida taga veel igavene vana, suur ja lai õunapuu, mis suuri punapõselisi naelõunu kandis iga aasta, ja kelle oksad ei pudenenud.

Siia asus nüüd mu iluarmastaja vend ja oli esiotsa kui uimane, kust pääle hakata, et maja ja ümbrust vähegi meeldivamaks muuta. Ei midagi, algasime – mina ikka ühes – puude istutamisega; ja ongi minu, poisikese põlves, säälistutatud pihelgad nüüd jämedad puud.

Pöögle koolikoht oleks tublit põllumeest tarvitsenud, meest kes sinna tööjõudu ja kapitali sisse oleks pannud. Maa, kõva savine pind, oli väljaimetud, heinamaad olid, nagu kõigil Pöögle taludel, mitu versta kodust kaugel mõisa metsa vahel, – karjamaa ka verst maad eemal, jõe äärne soo, mätaste rägastik, kust loomadel vähe võtta oli. See ilmatu plarakas maad oleks tulnud kraavidega kuivaks lasta ja siis heinaseeme pääle külida, küllap siis temast kõigeparem heinamaa oleks saanud. See „oleks!“ Seks oli aga tublit põllumeest ja vähemasti tuhat rubla vaja, mida see soo alles ootab.

Pöögle talude mõisa metsa vahel olevate heinamaa käärude kaardid, küll need oleks oma kiira-käära, nurgeliste ja sopiliste piiride pärast väärt muuseumi panna. Mõis oli omal ajal pea iga heinamaa pääl seisva üksiku kuuse ja kase pärast kolm kupitsat panna lasknud, et puu aga ikka mõisale jääks ja mitte heinamaaga ühes talumehe kätte ei läheks.

Mina jäin veelgi karjahoidjaks suvel ja venna abiliseks talvel koolitoas. Aeg oleks olnud küll kuski koolipinka nühkida, aga – aga –! Võib olla, et kuidagi selleks nõu oleks leidunud, kui ise ettevõtlikumad oleksime olnud. Nõnda aga unistasime mõlemad vennaga aja ära.

Pöögles ja Maiel olid mäed, jõgi, allikad. Allikate juures orus võisin ma tundide kaupa istuda ja unistada. Ma muutsin nad ilusaks. Kaevasin nad lahti, ehitasin tamme, tegin nendega viis imet. Nii nõiduslik oli nende solin! Käisin hiljuti, mõnekümne aasta järel oma armsamat allikat vaatamas, tema ei ole midagi omast jõust kaotanud, suliseb edasi nagu enne ja saab sulisema, kui mind, tema sõpra, ammugi enam ei ole. Nii üürikene ja kaduv on inimene.

Karksi kihelkond on kõigest kolm valda suur: Karksi, Polli ja Pöögle. Tal ei olnud sel ajal veel ise õpetajatki, Halliste õpetaja Schneider käis sinna üle pühapäeva jutlust ütlema. Ei olnud ka veel kihelkonnakooli, oli aga küll Zimse seminaari haridusega köster Georg Rosenberg, kes kooli ameti asemel kõige kolme valla kirjutaja ametid oma käes pidas. Karksis aga olnud varem mingisugune väga otsitud kõrgem kool, köster Säbelmanni ajal. Rosenberg oli kui koduväi selle tubli perekonna pääle poogitud. Ohoo, see Säbelmanni perekond! Nimelt on Karksi vanas köstrimajas palju muusikat tehtud. Säbelmanni perekonnas pärandab end muusika emalt tütrele ja isalt pojale edasi kuni lastelasteni. Karksist võis ütelda, et see laululine ja muusikaline kihelkond oli. Vähem tänada tuli selle eest küll Rosenbergi, kes enam – – ehk saab ühe anekdoodi jutustamisega teda karakteriseerida: Göthe Faust oli Rosenbergi meelest tore raamat, iseäranis stseeni pärast Auerbachi keldris, kus igast Mephistophelist laua sisse puuritud august isesorti veini ja lõpuks tuld tuli. Seda naljakat raamatut katsusin ma siis ka kohe Rosenbergilt laenata. Rosenberg hoiatas küll, et see poisikestele midagi ei olevat, ja seisin ma siis ka tema ees muidugi kui mõistatuse ees, millele kuidagi kallale ei pääsenud. – Rosenberg on ka paar raamatut välja annud, tõlkinud muidugi, mingi Kirikuloo ja juturaamatu „Külakurat“. Ka laulukoor oli temal, aga ta õpetas ainult neid laule, mis ta omal ajal seminaaris ise oli laulnud. Aga kui suvevaheaegadel Rosenbergi vanem naisevend, laulu „Sind surmani küll tahan“ komponist A. Säbelmann-Kunileid tuli – elav ja põlev noormees, ehk pärast tema noorem vend Fritz Säbelmann, jällegi mitme meie ilusama laulu looja, samasugune lõbus ini-

mene – ohoo, siis tuli asjale elu sisse. Mul on veel meeles, missuguse kõditava värina see poisikesele üle ihu ajas, kui A. Säbelmann’i suus parodeeriva üteluse kuulis: „Ein fetter Borg ist unser Gott“. – Ja Säbelmannide õpilased Luukased ajasid pärast jälle oma kooridele elu sisse. Karksi köstrimaja oli – nagu nii mõnigi teine köstrimaja maal – muusika pesa, kust seda rahva sekka välja läks ja ilule pinda lõi. Kahjuks ei või midagi sarnast meie kirikumõisate kohta öelda, kust elanikkude kõrgema hariduse tõttu sedaenam midagi ometi õigusega oleks oodata võinud. Köstrid olid rumalad, nad ei osanud rahvast pimeduses ja tuimuses hoida.

Kooliõpetajad olid Karksis sel ajal ka kuida nad olid: Karksis vana vaga mees Aadu Tiit, kes telkide taga elas ja sellega valmis sai, pidul viiulit mängijatele noortele meestele ütelda: „Mis te muidu siin tirilititate, lööge välja üks „Au kiitus olgu igavest“. Ehk jälle õpetajale käärkambris, kui teatri põlemisest jutt oli, mille juures palju inimesi otsa oli saanud: Jah, õpetaja härra, oleksid nad parem kiriku läinud, oleksid kõik alles elanud, – Pollis oli Aadu vend Jüri ametis, tubli põllumees, kes siis ka omale talu ostis ja põllumeheks hakkas – Karksi kihelkonna haridusline õitseaeg pidi alles pärast tulema.

Öeldakse, kellest konks pidavat saama, see olevat juba aegsasti kõver. Kas minust nüüd väike konks sai või mitte, see annab vaielda ja ongi selle üle pärast ka küllalt vaieldud, aga – kõver olin ma aegsasti küllalt, sest juba siin Pöögles alles poisikesena sain ma trükimustaga ristimise. Jaan Jung, kellega venda juba varakult sõpruse sidemed ühendasid ja kellega alalist läbikäimist oli, Jung

korjas vanavara ja juhtis tähelpanu kohaliste muinasjuttude pääle. Mina kirjutasin siis rahva suust muinasjutu. „Õisu järve tulemisest“ üles ja saatsin Jannsenile. See trükkis jutu „Eesti Postimehes“ ära. Selle eest sarjas mind Laatre kirjutaja Heinrichson lehes, kes Jannsenile süüks pani, et minu muinaslugu paljasjalgsetele poisikestele karjatule juures jutustamiseks kõlbavat, aga mitte mujal. Siis astus Jung minu eest lehes välja ja pani Heinrichsoni suu kinni.

Heinrichsoniga saime pärast häädeks sõpradeks. Temast veel paar sõna. Sel ajal ilmusid esimesed jalgrattad. Need seisid ühest õieti suurest esimesest ja tibatillukesest tagumisest rattast koos. Esimest ratast sõkuti vända abil jooksma, tagumine ratas kaitses ainult tagurpidi kukkumise eest, aga kui ettepoole kukkusid, vinnas sulle tagant väike ratas kolksu pähe. Heinrichson oli niisugust jalgratast näinud ja kohe ühe järel teinud. Raske oli see ja rautatud. Heinrichson oskas temaga sõita, aga üle mõnesaja sammu sõita ei jõudnud sellega keegi kurat. Heinrichson laenas ratast ka minule, aga minu jõud ei jaksanud temaga midagi pääle hakata.

Mulle oli aga „kirjanduse“ tegemisest maik suhu saanud. Varsi pääle selle ilmus Jannseni „Postimehes“ minu tõlgitud jutt: Üle kivide ja koldaste kaldale“. Siis tõlkisin ühe suure pika jutu viimasest Poola mässust, mille käsikiri aga ära võeti ja tsensori-kommitee aktide juure jäeti.

Saksa keele olin ma siis ikka kuidagi ära õppinud: missugune ta mul just võis olla, sellest ei ole mul mingit tunnistust alles. Vend oli Pöögles ka vallakirjutaja ameti oma kätte saanud ja sääl tuli ka alati saksakeelega tegemist, ka peeti meil kaks saksakeelist pildilehte; üleselle laenasin ma raamatuid kokku lugeda, kust aga iganes võimalik.

Õpetaja Schneider andis vallakoolidele „ Väikese Geograafia“ välja, selle juure joonistasin ma neli kaarti: planigloobused, Euroopa ja Balti kubermangud. Kaardid said litografeeritud, olid värvidega – raamatukesest ei ole vist küll ainust eksemplari enam järele.

Näitemängu ei olnud ma veel elu sees näinud, aga vend – kui Tartus esimest korda eestikeeles näitemängu mängiti, pani hobuse ette ja sõitis saja versta takka seda vaatama, raudteed ju veel ei olnud. Pärast ostis vend Reklami näitemängu raamatukesi, mis mind väga huvitasid. Ma võisin enesele elavalt ettekujutada, mis näitemäng oli: kehastatud jutt. Ma katsusin siis ka näitemängu teha. „Perno Postimehes“ oli jutt: „Räägi mis sa tahad, tondid ja kodukäiad on siiski tõsi“. Seda tahtsin ma näitemänguks muuta. Kes teab, kui töö alles oleks, kas tükk nii halb oligi. Et näitemäng midagi muud peab olema kui jutt, sellele tõeteadmisele tulin ma alles hoopis hiljem. Aga kas ta lõpuks midagi muud on, selle üle võib ikka ka küllalt vaielda.

Laulusid lugesin ma hää meelega, iseäranis Koidula omad sütitasid mind. Anna Haavast ma suuremat ei hoolinud. Alles eile katsusin ma seda pattu hääks teha ja lehitsesin kõik tema luulekogud läbi. Pean tunnustama, mis sääl tõesti hääd on, seda on teised ammu enne mind kätte leidnud. Need on need, millele meie komponistid viisidki on loonud. – Koidula ja Kreutzwald on minu tähed ja on selleks jäänud, kõik see uus kraam kuni tänapäevani – moodulilled, mis üle ühe päeva ei ulatu ja igaviku-märki otsa ees ei kanna. Kuidas ma enesele habemesse naeran, et selle kareda otsuse eest mind keegi elusalt naeruvääriliseks teha ei saa. (Hilisema otsuse järele pidid mu „memuaarid“ pääle mu surma ilmuma.)

Karjapoisi amet tuli maha panna ja tööpoisiks hakata. See oli mõnikord raske. Sest auahnus kihutas taga: minu kaar heinamaal ei pidanud tööpoisi omast kitsam olema. 1000 peo linu üteldi tubli linakakkuja päevas kakkuda võivat – mina jõudsin 700–800 peoni. Kõige raskem oli rukkilõikus. Tööpoiss oli meil ka iseäralik inimene. Johan Sprenk oli ta nimi, Viljandi poolt mees. See oli väeteenistusse enese asemele 800 rubla eest asemiku ostnud, – teate missugune suur summa oli 800 rbl. sel ajal? Teil ei või sellest aimugi olla. – Sprenk teenis nüüd meil seda laenatud raha tasa. Ta pidi, mõistagi, väga kokku hoidma. Ja olgu kohe ära öeldud, et ta mitte ainult oma võla ära ei tasunud, vaid juba aegsasti enne vanade päevade tulekut enesele ka päristalu osta võis. Ja seda kõik oma kahe käe töö ja kokkuhoidmise läbi, sest ta oli kuni hingepõhjani aus ja laitmatu inimene. Ja kui ehk keegi arvab, et ta siis küll hirmsasti ihne olema ja mitte kopikatki iseenese, näiteks, riiete pääle kulutada ei tohtinud, Sprenk käis hästi riidis ja võis veel oma erahuvidelegi elada. Kuidagi oli ka tema saksa keele ära õppinud, ka raamatutest ja ilma koolita. Kui ta meil elas, oli tal see huvi saksakeelest vaimulikka laulusid eesti keele tõlkida. Vaimulikkudest lauludest olid sel ajal olemas pääle kirikulauluraamatu veel kolm: Jannseni „Siioni kannel“, – Sprenk oli kõik need allikad üles otsinud, kust Jannsen oma Siioni kandli laulud oli võtnud, ja omale kõik saadaval olevad saksakeelsed Siioni kandlid muretsenud ja tõlkis nüüd neid laulusid, mis Jannsenist tõlkimata olid jäänud. – Sprengi ümberpandud kogud ei olnud Jannseni kandlitest mitte vähemad. Sprenk ehk mõtles neid ka trükki anda, aga kes pidi nii suuri kogusid veel kirjastama, nõudmine niisuguste kand-

100

lite järele hakkas vähenema. Imelik mälu oli Sprengil – laulutunnil armastas ta ikka koolitoas oreli kõrval istuda: temalt võisid näiteks küsida missugust kirikulaulu tahes, Sprenk teadis ilmeksimata silmapilk pääst ütelda, mitte üksi missuguse numbri all laul lauluraamatus, vaid ka missuguse numbri all tema viis Punschlis (noodiraamatus) leida oli. – Pärast, vanemas eas hakkas Sprenk juttusid kirjutama. Terved virnad on neid, ühe hulga neist vaatasin ma läbi – Sprengi soovil, et mõnelegi neist trükkijat muretseda. Küllalt hääd ja algupärast on nendes leida, kuid trüki jaoks ei ole nad. Selleaegse rahva elu tundma õppimiseks on nad aga varanduse salved.

Nojaa, auahnus nõudis, et minu kaar heinamaal niisama lai pidi olema kui Sprengi oma, aga kui sagedasti tõusis kibedus südames, et mina – ilma palgata ori pidin olema, kuna Sprenk 100 rubla aastas sai. Mul on nii selgesti meeles, kui Sprenk enesele kord harjuski käest 80 kop. eest kollase kaelarätiku ostis, – kuidas mina ka enesele niisugust kaelarätikut saada oleks tahtnud, aga – raha ei olnud! Sest raha oli meie majas üldse asi, mida ei olnud. Kuidas võis teda minul olla! Mäletan, et kord talvel – see oli küll vist veel varem – linaostja kaupmehe sell Karl Glabe mulle hobuse hoidmise eest, kuni ta sees käis, 20 kopikat andis, kuidas ma seda raha kuni sügisese Abja laadani hoidsin ja mis ma kõik selle 20 kopika eest laadalt osta ei saanud – isegi raamatu: „Kes hoolega püüab, võib kõik, ehk – vaesest karjapoisist Pritsust saab kirikõpetaja“. (Ja, ja, 10 kopika eest sai sel ajal kaunis suure raamatu.) No mina püüdsin ju ka küll hoolega, uskusin ka, et minust midagi saab, aga – kollasest kaelarätikust pidin ilma olema! Ma söandasin aga siis ka, et, kui mina ka kord 100 rubla palka saan, ma siis

101

omale kas või mitu kollast kaelarätikut ostan. – Ah, kui mitmest „kollasest kaelarätikust“ olen ma pärast, kui niipalju palka kuus sain kui Sprenk aastas, siiski ilma jääma pidanud ja ometi ei olnud mul ühtegi ebavoorust, mis „talu“ ehk „maja“ ostmiseks raha kogumist oleks takistanud, aga – nii õnnis oli anda; ma teadsin, kui õnnelikuks teisi juba 20 kopikaga teha võis – palju õndsam oli anda kui võtta, kuni – ja, kuni – hm !

Jaan Jungist kui kirjanikust ja vanavarakorjajast on küllalt kirjutatud, aga temast kui inimesest ja tema kodusest elust teatakse vähe. Jung oli a. 1857 kui Pilistvere kihelkonna kooli kasvandik punaste nööridega vammusega Abja Kaidi kooli pääle kooliõpetajaks tulnud, tegi aga enese edasiharimise kallal alati tööd ja andis pärast ka kihelkonnakooliõpetaja eksami ära. Et tema varsi ka kui seltskonnainimene ülesastuda, hästi riides käia ja vedruvankriga sõita võis, millest teised vallakooliõpetajad undki näha ei võinud, selleks aitas palju kaasa Jungi truu ja töökas abikaasa. See avas Kaidil õmmeluse töökoja ja tegi kõigile ümberkaudsete mõisnikkude prouadele-preilidele moodiriideid, – kadakasakste ja rikaste Abja perenaiste ja peretütarde töö veel arvamata. Varsi oli sääl tööd ka hulga õpilaste jaoks ja abjakad viisid oma tütred proua Jungi juure mitte üksi õmblust ja näputööd, vaid ka puhtust, majapidamist ja väga igatsetud asja – saksa keelt õppima Ja pr. Jung ei teinud midagi odavasti, konkurrentsi ei olnud. Sel ajal ilmusid õmblusmasinad. Jung oli esimene, kes sinna maanurka õmblusmasina tõi. Masinat käidi kui imeasja vaatamas, ja esiotsa võristas Jung temaga ise, riista ei usaldatud veel naiste kätte. – Pärast hakkas Jung ka oma raamatute ja kirjatöödega

102

natuke raha teenima, ka pidas ta eluaja Halliste kiriku orelimängija ametit ja sai jõukale elujärjele, nõnda et rikkad abjakadki temale oma lugupidamist ei keelanud. Jung ei teinud rahvaga palju tegemist ega olnud nõndanimetatud „rahvamees“. Tema ei olnud poliitikamees, tema huvid olid mujal. Jakobsoni oma „Sakalaga“ pidas tema üleliia tormajaks ja, kui see Viljandi Eesti Põllumeeste seltsi maja ehitama hakkas, nimetas Jung seda seltsile kolgi kaela sidumiseks, sest tema ei uskunud, et selts ehituse võla kunagi ära jõuab maksta. – Jung ei olnud suur-vaim, vaid väsimatu tööline, – kui näiteks Läti-Hendriku saksakeeles väljaandja raamatut eesti keele tõlkida ei lubanud, õppis Jung ladina sõnaraamatu abil ladina keelegi niikaugele ära, et ta Läti-Hendrikut alguskeelest tõlkida võis. – Kui koolid rahvahariduse ministeeriumi alla said, õppis Jung ka vene keele ära, kuid tüdines inspektorist pea ja pani kooliõpetaja ameti maha, ostis omale Pilistveres talu, kus ta aga pikalt enam puhkust maitsta ei saanud, vaid pea suri.

PORNUSE. ESIMESED KANNUSED.

(Jaanuar 1873 – juuli 1874.)

Mina olin venna juures ametlisi pabereid kirjutama õppinud ja minu käekirjaga kirjad olid otsaga muidugi ka kihelkonnakohtusse ulatunud. Kihelkonnakohus, see oli midagi sarnast kui praegune Ülemtalurahvakohus ja osalt notaariuseamet kokku. Kihelkonnakohus oli ülem kohus vallakohtule, tema järele tulid kreis- ja Riia hoovikohus, siis senat. Kõik asjad talupoegade vahel, olgu nõudmine nii suur või väike kui tahes, olgu päranduse asi või muu, algasid vallakohtust; kihelkonnakohtusse edasi kaevata võis, kui asi üle viie rubla väärt oli. Kihelkonnakohus oli üle mitme kihel-

103

konna, temal oli administratiivne võim, valvus vallakohtute ja vallavalitsuste üle; nende ametnikkude kinnitamine, asjaajamise ja kassade revideerimine käis tema alla. Temal oli jaoti ka politsei võim, nagu ka rendikontrahtide kinnitamine talupoegade ja mõisnikkude vahel, samuti kõiksugu dokumentide õigeks tunnistamine oli tema asi. Sellest veel mitte küllalt, täitis tema kuni üleüldise väeteenistuse seaduse tulekuni ka väeteenistuse-kommisjoni kohut; nekrutite nimekirjade läbivaatamine, eesõiguste andmine ja liisutamine oli tema asi. Missugune universaalne asutus, kui tagant järele mõtelda! Ei domineerinud sel ajal „bumaaga“, vaid – oma inimesed kõik, kes olusid tundsid. Et asjal nii ka oma halvad küljed oleks puudunud, seda ei taha ma ütelda, aga päähäädus oli – tõlki ei olnud.

Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast talurahva soost, keda vallad või vallakohtumehed valisid. Kohtuhärra oli muidugi võimumees, aga õiguse mõistmise juures võisid kõrvalistujate hääled ka kohtuhärra väärata, see võim neil oli. See oli hää aeg selle poolest, et asju rahva enese keeles aeti – mõtelge! Volinikka ei võetud vastugi, advokaati ainult mõisniku eest – protokoll küll kirjutati saksa keeles. Kohus ei olnud avalik, teda peeti kinniste uste taga. – Et inimesed kohtus ise omi asju ajada võisid, kohtu-käimine odav oli ja midagi ei maksnud, sellep siis ka hirmsasti kohut käidi. Mõnel oli see hoopis haiguseks saanud. Ja oli neid, kes suuremat lõbu ei tunnud kui kohtu eestoas istuda. Seda nalja, mis sääl visati, ja seda tarkust, mis sääl õpiti.

Kihelkonnakohtuniku palk oli väike. Mõeldud oli asi nõnda, et keegi mõisaomanik-mõisnik kohtuniku-ameti enese pääle pidi võtma, aga seda

104

juhtus harva, et keegi matatooridest seda tegi, sest tasu oli vähe, aga tööd ja jändamist palju. Enamasti leidus selle ameti pääle mõni kehv aadlimees, kellel leiba ei olnud ja keda toetada tuli. See sai siis kuski mõisas prii korteri (eks kõrts maksnud selle vastu kõrgemat renti) ja kirjutajaks pidas ta enesele, nagu nüüdsed vene ametnikudki teevad, kui ta ametis ise osav oli – mõne väiksepalgalise.

Seekord oli Halliste-Karksi-Saarde kihelkonnakohus Pornuse mõisas ja kohtunikuks oli hra v. Fr. kirjutajaks Jermakoff. Viimane oli õieti peenike poiss, hää kasvatuse ja koolihariduse saanud; oma kuld näpitsprilli oskas ta nii nonchalant ninale visata, kui sündinud parun. Ja lulli lüüa ja priisata oskas ta ka õieti, kuidas aga kukkur vähegi lubas.

Vallakirjutajatel tuli muidugi kihelkonnakohtu notäär soe hoida, sest muidu võis ta tagakiusata kui kurivaim, elu kibedaks teha ja ametist lahti lasta ka, ta oli ju kohtuniku parem käsi ja asjaajaja. Mu vend hoidis siis ka Jermakoffi alati sooja. Mäletan kord kui ta venda käskis Viljandist kaks karpi tubakat tuua, 75 kop. veerand naela. Meile oli see kuulmata hind tubaka eest – 3 rbl. nael! Ja kui selleaegset odavat tubaka aktsiisi silmas pidada, siis võib arvata, et tubak mõisniku sorti oli. Seda käidi siis ka pühalikult viimas, ja Jermakoff oli sellest vennale isegi paberossi suhu annud. Seda kallist kaupa! – Raha tubaka eest muidugi ei makstud, seda ei oleks ka võtta juletudki; et sõber oldi ja vastu võeti, sellest aust oli juba küllalt. Pärast – ei ole ma selles ametis ise ka halvemat suitsetanud, kui Trabucillosid, Mirandasid ja Petit-Havannasid – aga sellest ka vahest pärast.

Siis, ühel päeval oli Jermakoff vennale ettepaneku teinud – see saatku mind temale appi

105

kirjutama, tööd olevat palju, ma võivat midagi juure õppida. – Väike vaheldus, kes oli rõõmsam kui mina. No siis, Jermakoff lõi lulli, mina kirjutasin. Kaks kolm nädalat. Siis – aga oli v. Fr-1 kahe kirjutaja toitmisest ka juba villand ja ma tulin jälle koju.

Pea pääle selle läks Jermakoff – kadus pärast Riiga ja v. Fr. katsus ilma kirjutajata läbi ajada. Aga pika pääle see ei läinud, seaduse tähe järele pidi kohtu mõistmise juures ka notäär olema. Ja ühel hääl päeval, kui mina parajasti koolitoas lapsi õpetasin, paklased püksid ja pastlad jalas, peatus v. Fr. koolimaja ukse ees, tuli tuppa, oli ehk minu pükste läbi esite natuke eksitatud, toibus aga sellest varsi ja küsis, kas ma temale kirjutajaks tulla ei tahtvat. Süüa lubas ta mulle omas lauas anda, palka mitte, aga trahvirahad, kui inimesed kohtusse ei ilmu, ja sportlid saavat ma omale. Kes oli õnnelikum kui mina. Kus selle au ots – Kihelkonnakohtu notäär. See oli juba midagi imelooma taolist. Sest meie kihelkonnakohtus olid seni ikka hästi haritud mehed selle ameti pääl olnud: Krug – pärastine Halliste köster, Beck – pärast Uue-Karistes mõisvalitseja, siis Pärnu raekohtu ametnik, keegi Rosenberg, Jermakoff.

Vend equipeeris mind siis ka nii kui jõudis. Vikssaapad, kraed, maniskad, slipsid ja – kollasest soldati-kalevist ülikond. Missugune toredus! Jaa, ja juba esimestel kohtupäevadel – kohut peeti ikka kord kuus, mitu päeva järjestikku – tuli trahviraha niipalju, et enesele kingsepp Raia käest, kes minuga ühe katuse all elas, tema vana hõbeuuri ära osta võisin. Sest uur puudus kõige mu pidulikkuse juures ja Raia uuril olid otse minu nimetähed A. ja K. pääle kraveeritud.

V. Fr. oli minu vastu väga isalik ja õpetas

106

mind juba enese kasu pärast, et must rutem asja saaks. Muidugi püüdsin ma ihust ja hingest. Ärakirjutada ma ju võisin, eestikeelsed kirjad kirjutasin ma ise, saksakeelt kõnelesin üsna kenasti, aga kirjas olin veel nõrk. Protokollid kirjutas v. Fr. ise, mina istusin ainult moe pärast kohtulauas ja tegin muud tööd, aga – teadagi kirjutasin ma protokollidele alla; muidu ei olnud nad ju maksvad. – Kunas nüüd amet ise eestlast ei õpeta, kui ta aga ametisse saab.

Süüa sain ma nüüd esimest korda elus hästi, roogasid, nagu ma neist undki ei olnud näinud. V. Fr. elas mõisa tühjas häärberis – mõisnikku ei olnud – kui kunagi mõisnik, võiks ütelda, päris laialt. Ta oli väike, kõhetu, punaste juuste ja suurte vurrudega, väga hää ja õiglane härra; lapsi oli tal mitu, selle järele siis ka lastehoidjaid ja teenijaid. Tema elas täiesti oma ametile, muu jaoks ei jäänud tal aegagi, ja vist ei teadnudki ta, kuidas tema väikene palk elamiseks ulatus. Tema proua, suur ja tugev inimene, mitte väga tark, teadis sellest enam. Jumalukene, neid vasikaid, lambaid, põrsaid, või ja mee püttisid, mis sinna kokku veeti. Aga meelehääd ei võetud kellegi käest, proua ostis kõik ja ainult sularaha eest. Muud kui, et inimesed kuulmata väikest hinda küsisid ja pärast raha saamist ka kohtuhärra jutule saada palusid; v. Fr. ei teadnud millestki, proua tuli ainult ütlema: „Georg, sääl on keegi.“ Siis võeti paluja jutule. Ja ma võin puhtast südamest ütelda, et v. Fr. õigust väärata ei katsunud, ei tulnud kunagi konflikti kaasistujatega ja harva juhtus, et kihelkonnakohtu otsus kreiskohtus muudeti. Sellepärast arvan ma, et parem käsi ei teadnud, mis pahem tegi. Ja võib olla, et pahem käsi uskus, et turuhinnad kõrgemad ei olegi kui inimesed oma kraami eest küsisid – linn oli kaugel.

107

Mis ma üleval v. Fr. kohtupidamise kohta ütelnud– võib olla siiski, et meelehääga opereerijad sagedasti ennemini kohtus võitsid kui need, kes meelehääd ei toonud. Aga selle juures olid mõnikord kõrvalistujad-kohtumehed enam süüdi kui kohtuhärra.

Asi oli nii: kihelkonnakohtu istumisi peeti kord kuus, kolm neli päeva järjestikku. Kõrvalistujad kohtumehed olid siis mõisakõrtsi saksakambris korteris ja käisid sinna ka lõunale. Need mehed olid – võiks öelda – juba eesti aristokraadid, meie päevil öeldaks: esimese klassi hallparunid. Kes nüüd juba kohtuhärrale meelehääd oli viinud, oskas ka teed leida sinna saksakambri. Oo, sääl saksakambris joodi häid jooke: kallist konjakit, Rootsi punshi, valitud veini, mitte alla 3–5 rbl. pudel; selle hinna eest sai sel ajal hääd kaupa. Sääl söödi anchovisid ja sardiini kalu, suitsetati kalleid sigareid. Issand, valget viina ometi niisugune kihelkonnakohtumees suhu ei võtnud, olgu vaevalt kristallköömelt või „Moltket“. Ja õllega ometi ärgu keegi julgegu kohtumehe jutule pääsmist otsida. – Pean ütlema, asjades, mis elumõnusse, mis gourmandismisse puutuvad, oleme väga tagurpidi läinud.

Kuid mind tüütas ära, et inimesed iga jumalapäev jooksid ja meid töös eksitasid, kuna kaebajatale ja abiotsijatele vastuvõtmiseks kindel päev nädalas oli määratud – laupäev. Kui ma ühel päeval sellekohase tähenduse tegin, et me kaebusepäevast enam peaksime kinni pidama, vastas mulle v. Fr. tõsiselt: „Pidage meeles, noormees, et kohus on inimeste pärast, aga mitte inimesed kohtu pärast.“ – Kui ometi kõik kohtu- ja muud ametnikud nõnda mõtleks.

Ametiga ma harinesin, aga muidu olin ma veel poisike küllalt.

Pornuse mõisa härrastemaja, puust hoone, hiljem

108

telliskividega vooderdatud, on väga vana, vee Schlippenbach’ide (Rootsi) aegne ehitus Temal ei puudu, nagu nii mõnelgi vanal mõisahäärberil meie maal, ka omad tondijutud. Eluruumide keskel on sääl pime alkoven; jutustati: kui selles keegi magavat, ilmuvat valge käsi ja kustutavat tule ära. Ka olevat sääl mõnikord põrandal keerlevat inimese pääd nähtud. Ühes teises, nurgatoas näidati raudkonksu seinas, mille külge ennast kunagi joodik toapoiss üles poonud. Teda öeldi selles toas ka vahel kodus käivat ja märulit tegevat. – V. Fr. perekond ei näidanud tondi juttudest midagi hoolivat, alkoven oli isegi magamise toaks võetud. Seda aramad olid teenijad tüdrukud majas.

Aga vargaid ja röövleid kartis proua v. Fr. Kui tema mees kord ühel ööl kodust eemale pidi jääma, paluti mind härraste majja magama tulla – et meesterahva hing majas oleks. Ja voodi oli mulle tühja nurgatuppa üles tehtud, õudsesse poonud toapoisi tuppa. Küünalt oli ka kõiges jupike pandud. Proua oli isegi nii lahke ja küsis kas ma sääl üksi magada ei kartvat. No mina, kus nüüd seda. Karta oleks ju häbi olnud.

Mul oli aga tontide ja kodukäijate usk lapsepõlvest pääle nii veresse imbunud, et selle pääle mõteldagi ei julgenud, sinna magama heita. Köögerdasin sääl, kuni küünlajupike vastu pidas ja majas kõik vaikseks jäi, siis hüppasin aknast välja aida, valvasin sääl terve suvise öö ja kobisin päikese tõusul voodisse tagasi. Kui tüdrukud pärast küsisid, kas toapoiss mind ei tülitanud, naersin ma neile näkku.

Aga selle toapoisi toaga juhtus mulle kord ühel talve ööl pahem nali. Me tegime v. Fr-ga sagedasti õhtutel kuni hilja ööni koos tööd. Kui tema õhtul läks, tuli mul lamp kustutada ja koju minna, et mitte perekonda tülitada, õudsest toapoisi toast

109

pimedas läbi ja väikese tapeedi-ukse kaudu, mis tibatillukesesse eeskotta ja säält läbi köögi õue viis. Minu korter oli teises majas, kohtupidamise ruumide kõrval. Ma kartsin seda pimedat toapoisi tuba kangesti ja tõmbasin alati tiku põlema, kui mul säält läbi tuli minna. Kord nüüd kojuminekul, kui ma juba lambi olin kustutanud, ei leidnud ma taskust tikka, pidin pimedas minema. Katsusin kähku minna. Ei tabanud erutusega tapeedi-ukse käerauda ega ust ennast. Ei leidnudki. Kõik ihukarvad tõusid pääs püsti. Kobasin kätega mööda seina ühest nurgast teise, aga – ust ei olnud. Nagu keegi oleks tasakesi naerda itsitanud. Oli see nõidus, – kuhu oli uks jäänud ? Korraga tundsin, kuidas mul veri soontes seisma jäi: keegi oli mulle – selgesti tuntavalt, selja tagant, hellalt, vaevalt puudutades nagu vaim, käe õlale pannud. Phuh! Aga selsamal silmapilgul leidsin ka ukse käeraua ja kargasin kööki. Tüdrukud jooksid mulle vastu – mis on, mis on? – ma olnud näost lubivalge. Ma ei saanud vastata, lihtsalt ei saanud, kõnelemise võim oli ära, häält ei tulnud. Nii palju mõistust mul oli, et veetoobri juure astusin ja sõõmu vett jõin. Nüüd sain küll juba rääkida, aga viha oli süttinud, sõnalausumata võtsin laualt lambi, astusin tondituppa tagasi, panin lambi põrandale, lauda ega tooli ja midagi ju toas ei olnud – ja katsusin nüüd mõtelda – mis mind siin võis kohutada. Sest loomulik põhjus pidi ju olema, tõepoolest ei uskunud ma tontisid. Siis oli ka seletus varsi käes: ma olin õlaga tuppa kõrvale pandud jõulupuu oksa alla juhtunud.

Siis võtsin enesele ette seda viga verest välja harjutada ja tegin sagedasti ööseti lähedale surnuaiale jalutuskäikusid. Istusin sääl ema haua juures ja midagi ei juhtunud mulle. Esite oli õudne,

110

nimelt tagasi tulles, ikka oli, nagu oleks keegi järel kõndinud. Aga ma teadsin, et see meeltepettus oli ja ei astunud sellepärast kärmemini, ega vaadanud ka tagasi. Lõpuks oli mul sääl väga armas istuda, nii vaikne ja rahulik, alati mõtlesin sääl oma ema vaimu enese ümber olevat ja mind kõige kohkumise ja muu eest kaitsvat.

Niisuguseid karastamise käikusid tegin juhtumiste kombel pärast ka mujal. Kord ühel heledal kuuvalgel sügisööl, maa oli kõvaks külmanud, aga lumeta, – tulin ratsa sõites Karksi vanast surnuaiast mööda. Kõrvale kallata, hobune käsipuude külge siduda ja surnuaiale minna, oli mõeldud ja tehtud. Kõle tuul lõõtsus, põõsad ja ristid heitsid pikki varjusid – õieti isesugune pilt, vähe kahmus. Korraga – juuksed tikkusid kerkima – minu ees, eemal, säält kõlas tumedalt, nagu maa alt, rütmiliselt, kui löödaks vana lõhkist kella. Ma võtsin meeled kokku ja otsisin loomulikku seletust. Astusin paar sammu edasi kuulatasin teravamini. Nüüd oli, nagu löödaks raudlabidaga vastu kivi. Veri pääsis soojalt voolama, seletus oli leitud – vana nõrgameelne Annus. See armastas surnuaial ümber kolada, tegi sääl alati tuld ja põletas vanu, maha mädanenud ristisid. Päeval kihutati ta säält minema, nüüd lõbustas ta ennast siin öösel. Astusin siis läbi põõsaste hääle poole. Aga ei olnud Annus. Vana raudrist oli. Selle plaadi üks kruvi oli ära ja tuul peksis ripnevat plaati vastu risti. Ma võtsin siis noa taskust, lõikasin põõsast rao, tegin pulga ja kinnitasin plaadi risti külge, et ta sääl enam ei täriseks ja teisigi ei kohutaks. Keegi ei tänanud, ootasin küll, et risti all puhkaja aitäh peaks ütlema. Aga enese meelest olin ma suure hääteo ära teinud ja ratsutasin rõõmsa meelega minema. Olen pärastki, kui sinna juhtusin, vaadanud, kas pulk alles ja seda uuendanudki.

111

Kõik oli muidu hästi, sissetuleku ülegi ei võinud nuriseda, sain ikka varsi paremini riides käia kui kodust oli tuldud, aga – mul oli suur defekt, olin – leeritamata. Ja nii kui eesti leerikool harilikult neli nädalat kestis ja selle juures hommikust õhtuni, küll tunnis olla, küll piiblisalme pähe õppida tuli – neljaks nädalaks ei võinud mind v. Fr. priiks lasta. Ta tegi ettepaneku: ma mingu saksa leerikooli. Pornuse mõis oli vaevalt verst maad kirikumõisast ja saksa leerikooli peeti suve ajal, kui kohtul nii kui nii vähem tegemist oli. Ja mis pääasi, sakste leerikoolis sai eellõunaste tundidega läbi, pääle lõunat võisin kohtu kirju kirjutada. Ainult väike takistus oli äravõita: meie ristiusu õpetuse viis päätükki tulid saksakeeles ümber õppida. Aga päevad kadusid käest, pääle ametitöö oli veel kõiksugu ettevalmistusi, ma ei pääsnud ega pääsnud päätükkide päheõppimisele. Kellel pidi seks ka lusti olema, kui õues kevad kõigekaunimalt õitses. Nõnda oli niikaugele jõudnud, et homme juba tuli tundi minna ja päätükid olid õppimata. Jäi õppimiseks veel ainult öö. Mu kerge pää tuli jälle appi. Kui päike veerema hakkas, istusin aida sireli põõsa alla ja enne kui öö nii kaugele edenes, et silm enam kirja ei seletanud, olid mul päätükid pääs. See oli mu teine suurem saavutus usulisel põllul, eestikeeli päätükkide pähe õppimine küdeva ahju suu ees oli niisama kiire.

Missugune ristiinimene ei pea leerikooli aega kõige ilusamaks elus! Meid oli viis poissi ja seitse tütarlast. Õpetaja Schneider, oh ta oskas need tunnid meile armsaks teha ja meie hinged Issandale võita. Mustades sabaülikondades, valgete glace-kinnastega – missugune edu minu kohta! – pühaliku värisemisega, hingepõhjani vapustatud, astusime altari ette. Ja nii kaasakistud

112

olin ma, et enesele kindlasti ette võtsin, maksku mis maksab ja olgu see ka nii kuulmatu ja iseäralik kui tahes – veel teist korda leerikooli minna. Muidugi auras see vaimustus pärast õige pea ära.

Mu leerikooliajast oleks veel õige palju jutustada. Me lõime leeriõdede ees ikka tiivaripsu kah, nii vagad kui me ka olime. Ilma kõige patuste mõteteta. Ja minu esimene õrn huvi „igavesti naiseliku“ vastu sai ühele leeriõele osaks. Mitte ilma konkurrentsita: leerivend August Reinvald istus selsamal reel, oli aga kreiskoolis vabade kirjatööde eest alati kõrge numbri saanud ja – luuletas. Olga kiikus siis nagu lipp tuules, pea sinna, pea tänna. Sest – üks luuletas, ja teine – oli juba midagi. Meie kaks Augusti jäime aga eksitamata sõpradeks enne kui pärast. Need olid kenad silmapilgud, kui vahetevahel kõik kaksteistkümmend ilusal Halliste surnuaial vanade puude all jalutasime, ehk kui õpetajaga koos käärkambrist, kus tunde peeti, äraeksinud pääsukesi välja ajasime. – Meil, poistel, oleks kord asi ka halvasti võinud minna: leeriõed olid kõik köstrimaja suures ärklitoas korteris. Neile tegime visiidi. Me olime sääl ehk natuke elavad, sest all köstri saalis oli laest lupja laest langenud. Köstri eide oli niisugune jumalapelgamatus väga ärapahandanud, ta denuntseeris meid õpetaja juures. Aga vana Schneider – ta oli vanapoiss ja surigi üksikus põlves – tegi meile muiul suuga kõiges väikese hoiatuse. Seda võis ära kannatada.

Leeritamise päevaks ehtisime me kiriku, nagu mõne Schiirase moshee – roosidega, roosidega ja rohelise spargliga. Oli parajasti rooside aeg. Ei kultiveeritud sel ajal veel ehtsaid, kalleid roosisid, aga muidu olid mõisates kõik kohad doppelõisi kandvaid roosisid täis. Meie leerilapsed olid enamasti mõisatest pärit; roosi õisi toodi

113

meile kokku redelvankrite koormad. Terve kirik oli rooside ja õrna rohelise spargli-udu ehtes. Siis juhtus mulle midagi. Mina ronisin kahte kokku seotud pikka kartsast mööda üles, kõrget altarit ehtima. See oli puust nikerdus, keskel Õnnistegija pildiga, ümberringi õõsikestes kaksteistkümmend kipsist apostlit. Kui töö parajasti pooleli oli, liikus korraga altar, vist oli ta kustki liimist lahti läinud, mina kartsin, et ma kas ise kõige altariga ülevalt kukun, või kukuvad apostlid puruks. Ehmatusega tuli mul see tüse sõna „kurat“ suust. Ma kohkusin veel enam. Õnnetus jäi ju tulemata, aga see „kurat“! Ja niisugusel kohal öeldud! Ma palusin pattu küll säälsamas altari ees andeks, aga see paistis mulle kui teotus pühavaimu vastu, mida andeks ei antagi. – Et mind ükski vägi enam redelit mööda üles poolikut tööd lõpetama ei jaksanud ajada, on isenesestki mõista.

Mina edenesin omas ametis kui ka ülesastumises, peagi hakati minu sõprust ja tutvust otsima. Esimesed olid muidugi vallakirjutajad, nendega oli ju niipalju kokkupuutumist. Sääl oli Kaubi ja Pornuse kirjutaja Jaak Torrym, Karksi peremehe poeg, kes juba sündinud oli „õnnemütsikene pääs“, ja siis ka õnne sisse uskus ja õnnelikuks inimeseks sai. Hakkas pärast kaupmeheks, ja kui ta ka miljonäriks ei saanud, ta võis oma lastele kõigeparema hariduse anda. – Sääl oli Vana-Karriste kirjutaja Martin Kurrikoff, endine kooliõpetaja, enam lihtne mees, aga oskas rikkaks saada, suri varakult vanapoisina ja tal ei olnud pärast surma omast varandusest mingit kasu. – Sääl oli Penuja kirjutaja, noor Widriks – kirjutas ennast „Wydryx“, temagi oli sõbramees. Ta oli natuke upsak, teda ei armastanud palju keegi, teda kannatati tema rikkuse pärast, aga muidu vaadati tema pääle kui – no

114

ütleme, kui mitte tõsise, vaid järeletehtud mehe pääle. – Sääl oli Abja kirjutaja Georg Bernakoff, pärast mu ainuke truu sõber, kes mul elus olnud. Oh mu vend Joonatan – hauas juba ammugi, sinu armatsemine oli mulle imeline hää, sinust pean ma juba siin enam ütlema.

Bernakoff oli pikk kolask meest, kangesti puhas, pika kaelaga, nägu pääle väikeste vurrude siledaks aetud, kõrge ots ja päälagi paljas, punakad juuksetukad tagant alt ülespoole soetud, et sääl ometi midagi oleks. Igapidi läbi ja läbi tark ja eluküps inimene, kes palju näinud ja palju lugenud; käis väga hästi riides, oli rahamees, aga selle juures noobel kuni sõrmeotsteni, iseloomu kui välise kuju ja elukommete poolest iga toll – parun. Tema võis iseennast täiesti valitseda, teda ei erutanud miski. Kui ta tulivihane oli, seda võis ainult sellest märgata, et siis ta kael punaseks läks; põskedeni see puna tõusta ei suutnud. Sõitis ilusa, kerge vedruvankri ja väikese musta täkuga, läikiv metsik ja väle nagu kurivaim, seda söötis ja jootis ta ise, pani ise rakkesse ja võttis rakkest lahti, selle külge ei tohtinud keegi näpuga puutuda. Mis kassakast ja tema hobusest öeldakse – nad olevat kokku kasvanud, seda võis ka siin ütelda. – Imesteletud nagu B ja tema täkk, oli ka tema must puudlikoer Trebong, kuulus kunsttükkide poolest, mis ta oskas. – Bernakoff oli armastatud ja lugupeetud mees, mitte üksi omas vallas, vaid kaugel, – minu meelest mehe täiuse tipp. Öeldakse, et iga noor inimene elus kellegi omale eeskujuks valib, kellele ta järele püüab, kelle sarnaseks ta saada tahab – mulle sai selleks Bernakoff. Mis tema minus leidis, et ta mind poisikest armastas, seda ma ei tea, võib olla sünnitas armastus vastuarmastust, aga, nagu öeldud, meist said truid sõbrad kuni tema varajase eluotsani.

115

Noore Widriks’i ja Bernakoffi karakteriseerimiseks lookene:

Tuli ühel kroonupühal noor Widriks sõites ja soovis kihelkonnakohtu otsuse vastu edasi kaebamiseks appellatsiooni tähte. Tähe eest oli 60 kop. maksta, välja antud võis täht saada kohtuhärra enese poolt, aga ka „ad mandatum“ minu allkirjaga üksi. Tuli sel silmapilgul ka Bernakoff sõites ja tahtis mind kuhugi kaasa võtta. Widriks’i juttu kuuldes ja 60 kop. laual nähes, hakkas B. Widriks’it näägutama, mis ta kroonupühal inimesi tülitab, võttis Widriks’i raha laualt ja hüüdis vahimeest, see toogu selle 60 kop. eest kõrtsi juurest õlut. Widriks, kui kunagi rikas mees, kes väikestes asjades kitsi, sai vihaseks ja ütles: B. olevat teda riisunud. B. ei hoolinud Widriks’i vihastamisest, naljatas edasi, aga kui Widriks ikka edasi riisumisest rääkis, viskas B. selle raha ahju pääle, ütles: või mul sinu raha vaja ja saatis ise õlle järele. Widriks jõi õlut kaasa, mina lasin raha ahju päält maha tuua, Widriks ei võtnud seda vastu, ajas oma juttu edasi: teda riisutud. Kaebas siis Bernakoffi riisumise pärast Pornuse vallakohtusse ja andis minu tunnistajaks. Pornuse vallakohus mõistis Widriksi tühja kaebuse eest kaheks päevaks vangi. Widriks kaebas edasi, kihelkonnakohus lisas kolm päeva juure. Widriks kaebas kreiskohtusse, see lisas 10 rbl. rahatrahvi juure. Nüüd enam edasikaebamise võimalust ei olnud.

Bernakoff ei nõudnud otsuse täitmist, asi jäi seekord niisamuti. Aga kui Widriks juba Selliküla ja Lähtru mõisate omanik oli, nõudis Bernakoff korraga otsuse täitmist. Kiri läks Tallinnamaale, pandagu W. vangi. Nüüd tuli Widriks paluma ja lepitust otsima. Bernakoff valmis leppima, maksku W. 500 rubla hää otstarbe jaoks, mida Bernakoff ise ja vabalt võib määrata. Ei olnud parata, Widriks maksis 400 rubla. –

116

Widriks’ist on veel palju jutustada, ma teen seda siin kohe, ehk küll need lood ja asjad alles pärastpoole sündisid.

Selliküla ja Lähtru mõisad ei jäänud Widriks’i kätte kauaks, siis avas ta Peeterburis suure puuvilja-kaupluse. Niisugust äri ajada oskab harilikult ainult vene mees, Widriks’i kaupmehe põlv oli siis ka lühike. Ta läks maalt välja, elas Schveitsis.

Vahe ajal suri Penujas vana Widriks ja tema valitseja, endine koolmeister Juhan Oja kosis tema lese. Pärijate vahel läks protsess lahti, igaüks tahtis Penujat omale: poeg, tütar ja Juhan Oja, s. t. vana Widriks’i lesk. Ei saadud tõeks teha, et poeg Selliküla ja Lähtru mõisate ostmise puhul oma päranduse osa kätte oli saanud. Protsess lõppis kokkuleppimise teel: noor Widriks pidi kohe, teisel, kolmandal päeval, alaealise õe eestkostjate kätte 20,000 rubla ja võõrasemale, lesele, Juhan Oja naisele 13,000 rubla välja maksma ja siis Penuja omale saama. Widriks maksis tähtpäeval õe eestkostjate kätte 20,000 rbl., aga Ojadele 6000 rbl. sula rahas ja 7000 rbl. kindlates obligatsioonides. Ojad ei võtnud raha ega obligatsioonisid vastu, ütlesid : Widriks rikkunud lepingut, pole tähtpäeval tervet rahasumma sularahas maksnud, – Ojad unistasid uuesti Penuja mõisast. Ei jäänud muud üle kui raha ja obligatsioonid valla raudkappi panna. Aga selsamal ööl viidi valla rahakapp aknast välja, lõhuti metsas ära, sularaha viidi, obligatsioonid jäeti ja tegijad on teadmatuks jäänud tänapäevani. Ojad kaotasid kõik protsessid, niihästi Widriks’i kui valla vastu: ära varastatud raha ei maksnud neile keegi tagasi.

Widriks läks Saksamaale tagasi, oli sääl ühe joodiku graveerijaga kompaniisse heitnud ja Vene 25-rublalisi tegema hakanud. Ta võeti kinni, ja istus Sonnenburgi keskvangimajas 9–10 aastat.

117

Kõigest sellest kirjust rahategemise loost ja Widriks’i kinnivõtmisest ilmutas tuttav saksa kirjanik Oskar Klaussmann kuukirjas „Schorer’s Familienblatt“ pika ja huvitava kriminaalromaani. Widriks ei võinud pärast trahvi äraistumist Venemaale tagasi tulla, kartes, et teda siin veelgi kimbutataks. Penuja mõisa konfiskeerimist oli karta; kuidagi mõistsid noore Widriks’i tütarde eestkostjad mõisa neile päästa.

Kord pärast nägin ma Widriks’it Riias. Abenteureri kuju – välkuvad kullisilmad sügavates aukudes; ta oli seekord proovireisija lauanoa-teritamise masinakeste pääle ja tahtis raha laenata, et protsessi alata oma tütarde vastu, neilt Penujat tagasi nõuda.

Pornusest jääb vähe üle veel jutustada.

Pornuse rendihärra oli seekord Abja mees Martin Jakoby, pidas pärast Sindi, siis Leebiku, siis Kuikatsi ja Sootaga mõisat, ostis siis omale suure pärismõisa. Paks, armsa olemusega mees, küsis, kui temaga kõnelesid ja midagi ütlesid, alati vahele: „Mis te?“, ehk ta ütlemist küll oli kuulnud ja oma „mis te“ järele ise kohe rääkima hakkas. – Selle laste kasvatajaks oli vanaldane koolipreili Ida Petrovicz, kellele ma palju tänu võlgnen ja kellega ma pärast veel kaua aastaid kirjavahetuses olin. See võis kõigetuimema ja igavama seltskonna üksi lõbusaks teha, temast ongi mu juhtsõna pärit: „Kui aga süda noor“. Ta oli ebailus, – kas ei ole ikka nii, et välise defektiga inimestel alati palju sisemist häädust ja soojust leidub? See inimene andis mulle, mida mul väga puudus – välise schliffi, aitas sellele vähemasti alustki panna.

Minu leivaisal murdsid vist siiski vasikad ja lambad kaela. Ma ei tea, kas ei valitud teda

118

enam, kui järgmine tähtajaline valimine tuli. Meie mõisnikud olid uhked, avalikult räägitud jutt vasikatest ja lammastest läks neil ehk liiale – või sai ta mujale parema koha. Töömees ta oli.

Ta läks, ja kihelkonnakohtunikuks valiti Morna mõisa omanik Arvid von Sivers. See ei olnud ei jurist, ega muidu ka mees, kes ilma elust ja kohtu asjust palju teadis, aga mis teha, ei olnud Halliste, Karksi ega Saarde kihelkonnas mõisnikku, kes ameti oleks vastu võtnud. Mul ei olnud usaldust Siversi juure jääda, sain ise aru, et temale vanem mees ära kulus. Jäin sinna paariks kuuks, kuni mulle järeltulija leiti: vana kauaaegne notäär Gori Beckmann. Elumees ja hää mees, aga – punase ninaga.

Pärast pidi, nagu lood läksid, minust jälle tema järeltulija saama; eestkätt läksin ma koju, venna juure tagasi.

JÄLLE MAIEL.

Venna Jaani juures Maiel oli see kodu, kuhu ikka jälle tagasi võis pöörda, kui mujal hää ei olnud; tema oli meist kolmest, kellel jäädavam katus pääkohal. Koolmeister, kui ta vähegi kirikhärraga ja vallaga oskas läbi saada, tema koht ja amet oli eluaegne. Ei olnud sel ajal nagu nüüd, kus kõiksugu poisikesed, kui aga vene keelt oskavad, kooliõpetaja ametisse saavad, tulevad ja lähevad ja on aastapoisid, mispärast nad ka omast ametist, vallast ja oma kasvandikkudest palju ei hooli. Enne litsus niisugune kooliõpetaja, kui ta vähegi oskas, vallale oma pitserimärgi pääle, oli mingisugune suurvõim vallas, kellega rehkendama pidi, kelle küljes inimesed rippusid, oli nõnda ütelda enam ehk vähem valla isa, keskpunkt, palju enam kui vallavanem ja kirjutaja.

Niisugune oli vend Jaan. Tema oli ka meie

119

perekonnna pää, ehk seda küll õieti vanem vend Aadu oleks pidanud olema, aga see oli nii Maiele me kogusime häil kui kurjel päevil ja ikka, kui meil üksteise nõu või abi vaja oli. Aidata me ju palju üksteist ei saanud, meil puudus see „maailma hing“, mis rattad käima paneb, aga südamlik osavõtmine üksteise muredest ja rõõmudest on ka midagi väärt, ja vahest ülem kõigest muust. Aadu oli omale natukese kogunud, tema ja meie kahe teise venna kukru vahel oli ehk natuke piiratum vahe, Jaani ja minu kukru vahekord oli niisugune, oli ühel natuke, ei olnud teine ka päris ilma; meie rehnungi ei pidanud. Aga oli suuremat summa vaja, pidi Aadu aitama, ta aitas ka. Kuid vaimline perekonna pää oli Jaan. Pärast nihkus raskusepunkt selles asjas ehk enam minu poole, olgugi et Aadu mind selle poolest hästi tunnustada ei tahtnud, et mul raha asjus kuues meel puudus, ma teda tühjade asjade eest käest andsin.

Nii siis võisin ma kohta käest ära andes jälle tagasi Maiele tulla, kust ma linnupojana välja lennanud.

Tulin sinna muidugi tükk maad teistsugusemana tagasi: jalad olid võõra laua all olnud, nõnda ütelda esimesed kannused olid teenitud, oma teatav nimbus oli, pääasi – riided olid seljas, millega inimeste hulka võis minna ja – leeris oli ära käidud, – mis see noorele inimesele tähendab, teab igaüks ise. Muidugi, kauaks ei võinud ma ju enam koju jääda, aga paraja koha leidmine ei teinud suurt muret.

Hakkasin jälle venda koolitöös ja vallakirjutaja ametis aitama. Ja jäigi koolitoas kõik muu enam minu mureks, ainult piibliloo ja katekismuse tunnid jäid venna asjaks. Iseäranis koolilaste laulu viisin ma kõrgele järjele. Me käisime siis ka lastega

120

mõisas paruni härrale „ständcheni“ viimas ja tegime suurt furoori, ja parun Fersen saatis mulle jõulukingiks väga kalli ja paksust siidist kaelaräti. Me käisime, ka, kui Dr. August von Oettingen (keiserlik kammerhärra, endine kuberner, kord ka Riia linnapää) krahvinna Mellini päävolinikuks sai ja Pööglit vaatama tuli, temale laulmas ja Oettingen saatis mulle teisel päeval ümbriku, adresseeritud „Herra kappelmeister K.,“ oma nimekaardi, ja tuliuue kümnerublalisega. Kaart oli midagi väärt, raha – no mis Oettingen minu, poisikesega ikkagi pidi paremat teha oskama. Aga pärast pidi mulle siit alanud tutvus Oettingeniga veel suurel viisil kasuks tulema.

Vahekord valla ja mõisa vahel, aga iseäranis mõisa ja kooli vahel oli õige soe.

Lisan selle illustreerimiseks, missugune sel ajal vahekord mõisa ja valla, mõisa ja kooli vahel, kui see hää oli, mõnikord olla võis, siia vahele väljavõtte minu esimesest trükis ilmunud raamatukesest „Kodukuruke“, millest minu teada kõiges kolm eksemplari järele: üks mul enesel (juhtumise kaupa hiljem Schnakenburgi trükikojast leitud), teine kooliõp. Kampmannil, kolmas E. R. Museumis. See aitab ajajärku, kui ka üht ja teist minu ja meie perekonnaloos illustreerida. Sellele oleks veel juurelisada, et Oettingen mehele, kellele Pöögle peremeeste hulgast seda kõigeenam vaja oli, vanale aulikule Märt Lilienkampfile tema taha jäänud mõisa obligatsiooni võla kinkis, vist 700 rubla, sel ajal suur tükk raha.

„23.augusti kuu päev 1873 on Pöögle koolile väga tähtjaks päevaks saanud. Sel päeval tuli Excellenz von Oettingen esimest korda kui Pöögle mõisa volipidaja Pöögle mõisat vaatama ja ei unustanud sääl juures ka mitte ära Pöögle kooli vaatama tulla.

121

„Nimetatud päeval olid mõned valla ametnikud kohtu toas koos mõne asja pärast nõu pidamas ja läbirääkimas, ka koolmeister nende seas. Korraga tuuakse sõnum: „Baronihärra ja veel üks võõras härra on koolitoas!“ Koolmeister tõttab sinna, teretab, ei anta talle aega kõhelda, võõras härra vaatab läbitungivalt ta otsa, paneb pauk paugu pääle sada küsimust ette, nagu: oled koolmeister? kui kaua ametis? kus õppinud? kui suur palk? poissmees ehk naisemees? palju koolilapsi? millal hakkab, lõpeb kool? kus lapsed magavad? kus söövad, mis söövad, kus kooli lauad ja pingid, mis koolis õpetatakse, j. n. e., vaene koolmeister seisis nagu süte pääl, oli hirm ja hää meel. Igast vähemast liikumisest, igast sõnast ja silmavaatest tundus, et suur ja austatud mees tema ees seisis. Ta oleks küll hää meelega tahtnud, kui oleks julgenud, küsida: „Issand, kes sa oled?“

„Pääle selle vaatas võõras maja alt ja päält, seest ja väljast viimse korkani läbi, rääkis vallaametnikkudega lahkesti, – vankri pääle istudes ütles ta aga koolmeistrile: „Künftig wird es besser werden“ (edaspidi saab parem minema), jättis Jumalaga ja sõitis ära.

„Mehed vaatasid üksteise otsa, kõik olid kõrge, auliku mehe ootamatust ligistamisest nagu kohmetanud, „kes see oli?“ küsisid nad üksteise käest, – igaüks tundis, et võõras suur ja auväärt härra oli, aga kes? ei teadnud keegi. Kuid koolmeistri kõrvus helises: „Künftig wird es besser werden.“

„Siiski võõra härra nägu oli vähe tuttav. Mõni oli Riia saksakeeli kalendrist endise kubernaatori pilti näinud, – kas ei olnud tema? aga siiski – kust tema siia sai?

„Aga juba sellesama päeva õhtul teadis kõik vald rääkida: „Kubernaatori härra von Oettingen

122

olla krahvipreili ülem volipidaja ja olla täna baroni-härraga koolimajas käinud.“

„See sõnum täitis valda ja iseäranis peremeeste ja koolisõprade südameid õnneliku tundmusega. Mitmed teadsid krahvipreilist ja kubernaatori-härrast mõndagi, aga üksi hääd rääkida. Kõik said nagu uue ootusega ja lootusega vaimustatud.

„Aga aegamööda vajus kõik jälle unustuse rüppe.

„Novembri kuu lõpul, selsamal aastal, lendas jälle sõnum läbi valla: Veel selsamal sügisel pidada kõige parema ja uuema moodu järele kooli lauad ja pingid tehtama. Pääle selle seista orel, Saksamaalt toodud, Riias kooli tarvis valmis, olla aga ainult tarvis järele saata. Nõnda olla von Oettingen baronile kirjutanud, – olla kõik krahvipreili poolt kingitud. Ja see ei olnud vale.

„Kooli sõprade südamed värisesid rõõmu pärast.“ „Künftig wird es besser werden“ ei olnud muidu olnud.

„Paar päeva enne jõulu, ühel õhtul kubises koolimaja puupüsti rahvast täis. Uued kooli lauad ja pingid, 14 tükki 42 lapse jaoks, olid valmis, täna oodati ka orel Riiast koju jõudvat. Päälegi pidada lastele jõulupuu tehtama. Oh ilu, oh au ja õnne!

„Mis õhtut veel ilusamaks, armsamaks ja õnnelikumaks tegi, oli see, et ühes baron Ferseniga praost Schneider Hallistest ja kihelkonna tohter Meier Hallistest meie rõõmuks siia olid tulnud. Koolimaja oli küünaldega valgustatud, kesk kooli toas säras jõulupuu, kaetud laua pääl seisis hulk raamatuid, tahvleid j. n. e. ja suur korvitäis saiu ja kookisid lastele.

„Kes oli sedasugust enne näinud? Maja ei suutnud rõõmust rahvast vastu võtta, toas oli kõik vaga, kõikide südamed tuksusid ja paled hiilgasid rõõmu pärast.

123

„Päev enne seda oodati juba orelit Riiast koju jõudvat, mis aga halva tee pärast täna õhtu siiski õigel ajal koju jõudis. (Ei olnud aga mitte orel, vaid harmoonium, Schiedmayerist Dresdenis ehitatud). Armsast ja mahedast kõlasid tema hääled: „Oh võtkem Jumalat, Suust südamest nüüd kiita!“ Tõesti suust ja südamest tõusid lauluhääled taeva poole. Õpetaja pidas sündsa kõne, milles ta ära seletas, et esimene au ja tänu Jumala päralt, kelle käest kõik hääd annid tulevad ja teine hääde inimeste päralt olla, kes ennast rõõmuga Jumalale tööriistaks annavad, et nende läbi palju rõõmu ja õnne mitmele osaks saab.

„Selle pääle ütles baronihärra, et ta krahvipreili poolt ja nimelt lauad, harmooniumi ja muud kingitused koolile ja lastele ära annab ja soovitab neid hästi pruukida. Koolmeister palus baronihärrat valla rahva ja kooli nimel krahvipreilile südamlikku tänu ütelda. Lapsed aga hõiskasid: „Oh õnnis öö, seesarnast polnud veel,“ j. n. e. – Kes sest õhtust osa võtnud, ei saa teda tõesti mitte unustama, oli tõesti õnnistud öö.

„Kevadel 1874 sai krahvipreili kuluga koolimaja seest krohvitud, uus põrand alla pandud ja majale ilus aid ümber tehtud. Selsamal suvel käis ka krahvipreili koolimaja vaatamas; see sündis aga tema oma iseäralikul soovil vaikselt ja ilma kõige tähtsuseta. Siiski oli valla peremeestel ja koolisõpradel see õnn ühes koos oma heldet häätegijat suusõnaga teretada ja tänada.

„Et nüüd kool krahvipreili helduse läbi küll mitme asja poolest paremaks oli saanud, oli üks suur viga ikka veel juures, kohus ja kool olid alles ühe katuse all, ruum oli kitsas. Aga ka seda puudust leidis Excellenzi läbitungiv silm. 5. novembril 1874 andis baron Fersen teada, et Excellenz

124

Oettingen olla krahvipreili Mellini soovil käskinud mõisa kuluga vallale uue koolimaja ehitada.

„Materjal sai veel selsamal talvel juure veetud, kevadel hakkas ehitus täie jõuga pääle ja sügisel seisis uus koolimaja valmis, mis oma väärilisi otsib. Ehituse juures kandis baron Fersen suurt hoolt, nõndasama ka vallatalitaja Märt Lilienkampf ja koolivanem Johan Raud.

„2. detsembril 1875 peeti rõõmsat pühitsemise-päeva, millest kõik peremehed osa võtsid. Pidule oli palutud pääle baron Ferseni ka Polli mõisa omanik kiriku eestseisja von Stryk. Pühitsemise kõne pidas praost Schneider Hallistest (Timot 4. 8.). Pääle selle kõneles koolmeister Jung Pöögle kooli siiamaalse käekäigu üle, kuida ta kuni siiamaale jõudnud. Köster Rosenberg Karksist kõneles rahva kohustest kooli vastu.

„Viimaks kõneles oma koolmeister ja võttis suure kingituse valla nimel tänuga vastu ja pani rahvale südame pääle, mitte unustada, mis armuline süda ja helde käsi Pöögle vallale hääd teinud.

„Pääle selle kinkis grahvipreili need maad, mis siiamaale mõisa poolt vallale olid antud, ühtekokku 11 taalrit 50 krossi vallale päriseks ja saatis kaardid ja kinnitamise aktid vallavalitsuse kätte.“ –

Kellele need eespool jutumärkide vahel seisvad read ehk liig „saksasõbralised“ paistavad, see pidagu meeles, et nad on a. 1877 kirjutatud, kus saks, mõisnik oli kõik ja eestlane veel mitte muud midagi kui – kõigeparemal korral – mõisale talu ostuhinna võlgnik.

Tutvus parun Ferseniga, pärastise Adseli mõisa pärisomanikuga, oleks mulle parematki vilja kannud, kui kõik paruni ja mitte minu poisikese pää järele poleks läinud. Parun tegi mulle pakkumise kellegi

125

tema sugulase juure Tallinnamaale põllupidamist (mõisavalitseja ametit) õppima minna. Ja veel nii, et pääle prii ülespidamise väikese palga pidin saama, kuna harilikult niisugusel korral õpilased aastas mitusada rubla juure maksma pidid. Parun ütles mulle ette, et sugulane on vali ja täpipäälne mees, kellega ainult truu kohusetäitmise juures kerge läbi saada, – jõuan ma aga sääl kolm aastat vastu pidada võin julge olla, et selle mehe hulga mõisate pääl kohe valitseja koha saan.

Asi olekski nii läinud, aga ühel päeval tuli koolmeister Jung Abjast ja tõi meile Dorpater Zeitungi numbri näha, mille kuulutustes Tartu kreisi I. jaoskonna kihelkonnakohtule kirjutajat otsiti. Mul himu juba kord alatud ametit jätkata, kirjutasin sinna ja sain vastuse: ma tulgu. Olin siis rumal küllalt ja lükkasin paruni lahke pakkumise tagasi. Usun, kui ma seda mitte ei oleks teinud, et siis kindlama, väärtuslisema elukutse otsa pääle oleksin saanud. – Kui minu vana häädsoovija Halliste õpetaja Schneider sellest kuulda sai, laitis ta asja maha ja soovitas mulle seminaari astuda, tarviliku raha lubas ta laenata. Ka sellegi pakkumise lükkasin omas rumaluses tagasi. Siis leppis Schneider minuga, õhkas ja ütles: „Olgu pääle, kõik teed viivad Rooma.“

Iga inimese ukse pihta koputab elus korra õnn, kui aga inimene parajal ajal ukse oskaks avada. Mina usun, kõik oleks teisiti ja paremini tulnud, kui ma ükskõik kumba neist pakkumistest oleksin mõistnud vastu võtta.

Mina aga sõitsin varsti pääle selle Tartust läbi Peipsi poole, et sääl Ranna mõisas (Tellerhof) kihelkonnakohtu kirjutaja kohta vastu võtta.

Enne tuli hale lahkumine – koolitoas. Koolilapsed – kuis nad ka venda armastasid – minu

126

külge olid nad kinni kasvanud. Olin ju noor, seega enam neile lähedal, nende eneste taoline, olin nendega koos vahetundidel vallatust teinud kui omasugune. Ja võib olla, tundsid nad, et neid armastasin, ja millal ei ärata armastus vastuarmastust! Sääl oli teraseid ja tarku lapsi, poiste nimesid ma enam hästi ei mäleta, tüdrukutest oli Näsara Ann Malling, Tätä Ann Paalits ja siis üks kehva sulase tütrekene Reet Ereline, terane js tark nagu nõel. See viimane on ehk küll minu mälestust läbi terve eluaja kõige enam meeles kannud, olen sellest mitu korda armsalt märku saanud. Ta seisis meile vennaga üleüldse südame lähedal ja oli vennale alati ütelnud: kui tema vana koolmeister sureb, tema ostab temale puusärgi. Loodan, et ta tema hauakünkale lillekesi viib. – Venna matusel nägin teda viimast korda.

Noja, lahkumisetund koolitoast, jumalagajätmine oli südantlõhestav hale. Lapsed ujusid pisarates, nad nutsid ja nutsid kummuli maas. Ei saanud neid kuidagi trööstida.

See tund on üks minu elu ilusamatest mälestustest.

RANNAMÕISAS.

Kuni Tartuni viis mind vend oma hobusega. Teiselpool Tartut oli maa ja ilm, olid teed meile tundmatud, paremat kaarti, kus juba maanteed ka pääl, siis vallakoolimajas veel ei leidunud – nii pikka sõitu ei oleks ehk koolmeistri hobune ka välja kannatanud – Tartust sõitsin posthobustega Peipsi poole. Teel ostetud pooliku paberossi paki visasin maantee kraavi ja tegin suitsetamisele lõpu, – tulevane palk oli väike küllalt.

Ranna mõis, üks Saaremõisa krahvi hulgast mõisaist, seisab, nagu teada, Kodavere kihelkonnas;

127

tema maa pääl, mõisa lähedal on see tuttav vana ja kuulus tuhande või enam aastane tamm, mis mitu inimest korraga oma õõnestüvesse mahutas. Sel ajal oli ta veel õige terve, nüüd olevat ta ulakutest inimestest tule sisse tegemise läbi kannatanud, aga üks oks haljendavat veel.

Mõisa „häärbär“ seisab mõni vakamaa järvest eemal, kohe mõisa all oli väike kaasikutukk. Selle ühekordse häärbäri suurde ärklituppa, mis tapetiseina läbi kaheks oli jaotatud, sain mina korteri. All elas ühelpool kihelkonnakohtunik Bernhoff oma abikaasaga ja veel üks noor neiu, lapsi ei olnud, teiselpool elas mõisarentnik Stimm oma naise ja väikeste lastega ja ka üks noor neiu. Muidu elas mõisa õues intelligent inimestest veel noor valitseja Peterson.

Kõik läbihääd ja lahked inimesed, ma tundsin enese nende keskel varsti kui kodus.

Siin sain ma hää kooli, õppisin, näiteks, saksa keele täielikult ära. Iseäranis ametliku kohtukeele, sest see oli sel ajal väga ladinakeelsete floskelitega spikitud. Bernhoff oli ise varem kauaaegne kihelkonnakohtu notäär olnud, kohtunikuks oli ta valitud, kui keegi mõisnik ametit oma pääle pole võtnud ja mõnda kehva aadlimeest ka selle ameti pääle ei leitud. Tema oli siis ka kohtunik, püüdis kõigest jõust oma ametile au teha ja näidata, mis hark õieti on. Mitte, et ta kellegi vastu halb oleks olnud, aga ta tahtis näidata, et ta sääl on ja kiusas siis korrapidamise asjus vallakohtuid, vallavanemaid ja kirjutajaid taga, nagu usse aia all. Küll ta neid bombardeeris ringkirjadega ja neid tuli mul – mõnikord igal nädalal mitu – ikka kuues eksemplaris puhtaks kirjutada, kihelkondi käis meie alla kuus. Ja kui elegantselt ta oma nime kirjade alla kirjutas, ikka Ed. Bernhoff, aga selle väikse „d“ kirjutas ta nii, et

128

see välja nägi kui „v“, ja igaüks, kes ei teadnud, ei saanud nime teisiti lugeda, kui E. v. Bernhoff. Kõik kirjad ja protokollid dikteeris ta mulle, ja tema oskas; säältap minustki pärast hää protokollide kirjutaja ja saksakeelemees sai, sest kõik see värk läks saksakeeles.

Bernhoff käis läbi mõisarentnikkude ja oberförsteritega, kihelkonnaarstiga, – mõisnikka ligilähedal ei olnud, mõisad olid enamasti Saare krahvi omad. Raamatukogus olid temal, pääle piibli ja Klencke Gesundheitslexikoni, kõik saksa klassikuid. Moe pärast. Aga minule oli see õnneks, mina võtsin nad muude raamatute puudusel hoolega läbi, ilma et sellest suurt kasu oleks saanud, või et see minu pärastiste kirjandusliste katsete pääle suurt mõju oleks avaldada võinud. Ma olin liig noor nende seedimiseks, kui ka mitte seda, siis ometi – rumal. See oli nii enam – hani selga visatud vesi. Aga midagi ehk ikkagi jäi värvi külge.

Tööd teha sai siin ränka – 6 kihelkonda, olgugi et Bernhoff ise ka töömees oli, suurem töö ja igavene aktide õmblemine oli ikkagi minu asi. Ma olin veel kasvamise aastates, jäin verevaeseks, köhisin. See pagana Klencke, mida ma uurisin. Igaüks teab, loe Klencket ja – kõik haigused loed enesele kaela. Kõik haiguse tundemärgid on sul siis olemas. Mina lugesin Klenckest omale tiisiku kaela. Kõik tiisiku tundemärgid, tuberklid köhaga väljaheidetes j. n. e. olid olemas, – ma valmistasin end surema.

Ma valmistasin end surema. Vaga mees, nagu ma õkva koolimaja ja kiriku külje alt tulnud – Bernhoff perekonnaga olid ateistid – kuis pidin seda tegema? Ei olnud teisiti teha kui öösel, teiste une ajal, alt piibel tuua ja seda lugeda, raamat aga hommikuks jälle tagasi viia, et keegi midagi ei märkaks ja – ei naeraks.

129

See piibli lugemine ei ole mulle kahju teinud midagi.

See lugu kestis, kuni kord vana kihelkonna-arst meil lõunalaual oli ja küsis, mis siis minuga on. Soovitas majaprouale mind toore liha, piima ia munadega turgutada, mis see ka hää meelega tegi, nii mind Klencke-leksikoni tiisikust päästes.

Oli aga ka kuraasikaid tunde. Korra ühel pühapäeva ööl oli Bernhoffi ilus lustisõidu lootsik ranna äärest ära viidud, ainult kiikriga võis veel näha, kuis vargad juba mitu versta kaldalt eemal, oma lootsik eel, meie oma järel, Oudova poole sõudsid. Meie, noore valitsejaga, püssid kaasas, nelja sõudjaga neile teise lootsikuga järele. Vesi põgenejate ja tagaajajate vahel jäi ikka vähemaks, nemadki olid meid märganud ja sõudsid kõigest väest, ei saanud aga kahe lootsikuga nii kiirelt edasi ja siis – tuli vastastikku laskmine. Aga võit jäi meile, vargad jätsid saagi maha. Meie ei hakanudki neid siis enam taga ajama. See tagaajamine kõrgel järvel kestis mitu tundi. Kui võidumeestena kaldale jõudsime oli suur hulk murelikku rahvast kogunud, sest nad olid laskmist kuulnud ja kartnud, kas tuleme kõik elusalt. Ülejärve mehed ei tee nalja, kui häda käes. Rahvas võttis meid, kui juba eemalt päid lugeda võisid, hõiskamisega vastu.

Tahan jutustada loo tindi püügist. Mis tint on teab iga peipsiäärne: pisikene tollipikune kala, haljas kui hõbe, mida suurel hulgal püütakse, hulgais selle jaoks ehitatud suurtes ahjudes kuivatatakse ja siis Venemaale paasturoaks müüakse, mida vene poiss, kui tädiranda läheb, taskus kannab ja kompveki asemel neiule annab. Kallis kala. Ilmub kudemise ajal suurte parvedena kord eesti, kord venepoolsesse randa. Siis on kogu Peipsi kalamehed – küll neil hais ninas – kalaparvedel

130

järel. Tinti püütakse, ma ei tea kas siidist või, aga igatahes väga tihedasilmiliste nootadega, ja kui õnn hää, võib loomus noodamehele tuhandeid (?) tuua. Praegusel ajal olevat tindipüük, ei tea, kas röövpüügi, või muil põhjustel, vähemaks jäänud. – Aga iga kalapüük Peipsi ääres kuni kolm versta kaldast oli sel ajal mõisniku, ehk selle päralt, kellele mõisnik selle õiguse rentinud; alles kolmest verstast kaugemale võis igamees vabalt püüda.

Seekord olid kudevate tintide parved otse Ranna mõisa alla kaldale tulnud. Vesi oli neist sõna tõsises mõttes paks. Lugematud lootsikud katsid vee pinda, kümned ja kümned noodad olid korraga sees. Nende keskel keeritasid ülesostjate lootsikud, kui kuked, tuntavad väikestest lipukestest. Aga kala oli nii paksult, et teda ei olnudki vaja nootadega püüda, teda võis kohe võrgust kahvadega lootsiku kõrvalt veest lootsikusse tõsta; ei tea, võib olla olekski vette püsti pistetud teivas püsti jäänud ja kaladega ühes edasi liikunud, nagu see heeringate kudemise ajal ette tulevat. Tint on õrnakene, kõige selle püüdjate ja teiste vees sulistamise juures said nii-paljud neist vigastatud, et paks kord otsa saanud loomakesi vee pinda kattis ja vee asemel nagu sula hõbeda sees sulistati ja sõideti. Vened ja lootsikud olid aga vajumas hõbedaste koormate all.

Ei juhtunud seegikord vanemaid mehi kodus olema, ja meie kaks noorukest ja rumalat, noor valitseja ja mina, sõudsime sadandete vene nooda- ja muu meeste hulka, nende nimesid küsima ja üleskirjutama, ilma loata kalapüügi pärast. Venelased, hääd mehed, ei visanud meid vette, vaid lasid omad nimed üles kirjutada ja maksid pärast kohtus trahvi.

Nad ütlesid, püük olnud nii rikkalik, et trahvi rõõmuga maksavad.

Muud mehed, kui venelased, oleksid meid kindlasti vette visanud. –

131

Et niisuguste lugude juures olen, jutustan veel ühe.

Ei tea mil põhjusel, kord olid neli täiskasvanud põtra Kallaste külla äraeksinud. Kallaste mitu-tuhat elanikku olid luudade ja ahjuroopidega põtradel karjudes taganemise tee kinni pannud ja loomad järve juhtinud, vees nad ära väsitanud ja maha nottinud ja siis olnud tervel külal värsket. Seegi asi tuli kohtu ette, karjakaupa inimesi, kõik kes osa olid saanud. Seekord ei olnud venemehed sugugi nii valmis trahvi maksma, vaid ütlesid: neil olevat järv renditud, ja mis Jumal neile järvel annab, olevat nende. –

Mul oli, nagu öeldud, tööd palju, aga ka aega lõbus olla. Kodaveres oli tol ajal noor Lill-Jürgenstein kihelkonnakooliõpetaja ja hää sõber, mõnikord suveööl avasime omale väikese üksikluses seisva kirikukese ukse, mina tallasin lõõtsa ja Jürgenstein mängis pimedas orelit; küllap siis mõnigi hiline möödasõitja maanteel, ehk lootsikumees järvel lõi risti ette ja mõtles: vaimud peavad kirikus pilgari. – Teine hää sõber oli vallakirjutaja Saul, praegune Kodavere köster, luuletaja Enno äi, on ka ühe Kodavere-raamatu kirjutanud. Talvel elas ta vallamajas, suvel suvitas Kallastel – oo, noored ja suured koerad olime. Kes võiks seda tänapäev minust veel uskuda, või koguni Saulist! Vanausulisel rikkal kaupmehel oli piltilus tütar, seda käisime kimbutamas. Tütar elas majakese teise korra pääl, üleval ärkli toas. Sinna üles käidi ainult kartsast pidi väljast. Me Sauliga, küll Jumal annab vagale kirikumehele selle patu ka andeks, ja suuremat pattu selle juures ei olnudki, me Sauliga ronisime sinna üles ja tõmbasime kartsa enese järele ka üles. Siis võis vanamees all vanduda ja vihastada nii palju kui tahtis, mis meie sellest hoolisime. – Vanausulised ei ole mõnes asjas väga

132

rigoroosid, meeste- ja naisterahvad käivad koos saunas. Ma ei mäleta, kas me läksime ka sauna, kui ilus neiti saunas oli, või söandasime ainult seda teha ja kartsime naisteparve vihtadega kallale tungimist, mis niisugusel puhul ka võivat juhtuda. Aga seda ma mäletan, et kui ilus neiti kord järves ujumas oli, meie järve äärde läksime ja tema riiete juure maha istusime, et näha, mis neiti siis õige teeb. Siis tuli neiti, kui vahust sündinud Veenus järvest, astus omas loomulikus ilmsüütuse tundes meie ette, pani käed puusa ja küsis, mis me siis nüüd õige mõtlevat? Noh, siis olid meil muidugi silmad häbi täis. Vuih sande, Saul, sina ka! Aga, sa võid, kui sa sellest kuidagi midagi kuuled, selle minu jutu ju täiesti valeks ajada ja luiskamiseks tunnistada, võib olla, ei olnudki need meie, vaid mõned teised. Aga see on õige, et vanausuliste eetika kõike niisugust asja surmasüüks ei lugenud. –

Noored olime – noor oli ka neiu häärberi teisest otsast. Mõisarentnik ja tema valitseja olid mõlemad haiged, tuli heinaaeg, ei olnud teist, kes oleks pidanud minema heinamaale tööd juhtima. Igav amet neiule, päev otsa moonakate keskel olla. Kui sageli ei vähelnud me siis palava päikese käes soojade heinte seas. Kui kaks last, kes ei tea hää ega kurjatundmise puust. Ja sumedatel suveöödel kui noor veri ei leia und – peotäis kruusa üles minu akna pihta ja – me olime järvel, öö otsa.

Veel üheks ilusaks silmapilguks elus loen ma, et noor neiu häärberi teisest otsast, paar aastat hiljem, kui ta parajasti pruudiks oli saanud ja mina külalisena majas viibides teda sahvtikeldri saatma läksin, mulle kaela ümber langes ja ütles: mind olevat tal tänada, et ta puhtalt ja puutumatult nüüd sinna saab, kuhu pruudid harilikult saavad.

See silmapilk oli minu meelest nii ilus, et alati elus sedasorti juhustel – ma ei mäleta mis-

133

suguse saksa klassiku sõna järel olen käinud: Mees, naisterahva juures mõtle oma (puhta) ema pääle –

Kord tuli noor Dr. Veske Kodavere ja ka Ranna mõisa keelt uurima. Bernhoffi perekond võttis teda õieti lahkesti vastu, nagu ikka maal külaline armas on ja enesega loodetavat vaheldust kaasa toob. Aga mõistagi, ei jõudnud Bernhoffid Veske huvidesse süveneda. Neile oli ta noor fantast, kes hullude sarvede mahajooksmise järgus. Seda enam sündisime meie ühte, Veske magas minu toas. Mitu ööd. Ta oli kuski ühe õieti eht kodavere keelega moonaka leidnud, kes ütles „kõht on tühi“ asemel „kõst one tüsi“, ja „leht on vee sees“ asemel, „lest one vede siden“.

Ühel hommikul pesi ta sirmi taga nägu ja pomises ise selle juures keelt uurida. Solistas ja solistas ja kõneles elavalt iseenesega, tal käis mingi sõna või lause õige väljarääkimine pääs ringi. Mina näen: mis see on, lai veerada hakkab põrandal üle toa venima. Lähen vaatama, mees on rohemega pesukausi tühjaks ammutanud, aga mitte õigele kohale, vaid näost ja kausist mööda, mujale, põrrandale.

Saime siit pääle häädeks sõpradeks. – Veskest on küllalt kirjutatud, pean mina ka veel? Jutustan ainult loo, kuidas teda Tartus vaatamas käisin, kui ta juba lektor oli. Kaunis koristamatu pisike tuba oli tal pabereid, raamatuid ja talumehi täis, kes viimased kõik kas poliitilistes ehk era- ja kohtu asjades doktori härralt „hääd nõu“ soovisid saada, iseäranis „kohtu asjades“, ja sellepärast, et hää nõu siin midagi ei maksnud. Mind nähes oli doktoril kangesti hää meel, aga kaebas ka kohe mulle kui talumeestele oma häda, et praegu just ülikooli ettelugemisele peab minema. No talumeestel muidugi igal veel suurem rutt, ütlevad, et tema, ja tema teise asi palju aega ei võta, ei

134

saavat teistkorda tagasi tulla, hobune juba ees, pidavat linnast välja sõitma, teisel jälle naine õues ootavat, ja mis veel kolmandal, et kui doktor veidikesegi rääkida lubab, on asi kohe õiendatud. Doktoril pehme süda, ei saa ega saa neist kuidagi lahti. Lähen doktorile appi, seletan ära: ses, et doktor ettelugemisele läheb, seisab doktori leib, mis käest läheb, kui ta ettelugemisele ei lähe. Punnivad vastu: see üks kord nüüd, kui jääbki vähe hiljaks... No viimaks saime mehed toast välja, ise, paneb doktor ette, võivat ma teda kuni ülikooli läveni saata, saame teelgi kaks sõna juttu puhuda. Tehtud. Läksime koos. Aga kui ülikooli ettekotta jõudsime, lõigi parajasti kell ja – loengu aeg oli mööda. Õnnelikul kombel ei olnud ka – nagu teender ütles – keegi sääl lektorit oodanud. Paar olnud ja löönud naerdes käega, kui lektorit eest ei ole leidnud.

Me võisime siis Veskega rahulisti kuhugi vagusasse nurka istuda ja eksitamatult jutud maha puhuda.

Siin, Rannamõisas, patustasin oma hinge pääle Kotzebue „Virrvarri“ viletsa tõlke ja sain töö tasuks – mõtelge – 25 priieksemplari. Pärast on Schnakenburgi trükikoda temast veel teise trükigi teinud, teadagi, minule ütlemata.

Kas pean jutustama asjust, mis end siin Ranna mõisas, Kodaveres ja veel mujal kuski järve äärt mööda edasi sõlmisid? Ei, ma ei jutusta mitte.

Ma ei jäänud Rannamõisa kahte aastatki. Nekrutiks minek seisis ukse ees. Küll alles veel sügisel. Aga enne kui sügis sai tulla, tuli kojusõit. Jälle kord Maiele tagasi. Vend Jaan oli raskesti haigeks jäänud, tuli minna, tema asetäitjaks hakata.

135

Pikkamisi paranes venna tervis.

Liisuvõtmisel tõmmasin numbri lähedale. Aga pikk ja peenike nagu niisk, nagu olin – rinnamõõt ei vastanud pikkuse mõõdule. Toores vene soldat kommisjonis, kes mind mõõdulaua pääl mõõtis, oli vist sellega harjunud, et poisid end kühma hoiavad ja sirgeks ajada ei taha. Ta müksis mulle põlvega kõhu alt üles, arvates et mina õiget pikkust varjata tahan, ja müksis mind nii pea varbaotstele seisma. Muidugi ei annud siis rinnamõõt välja ja mulle anti aastaks ajapikendust. Siis märkasin ma, et toores soldat oma müksimisega mulle, õieti ütelda, hääd oli teinud. – Veel kaks aastat käisin kommisjoni ees, ikka ei vastanud rinnamõõt pikkusele. Pean ütlema, et ma nüüd kaks aastat kõhtu päris täis süüa kunagi ei julgenud. Pärast, kui venekeelt vaja tuli, kahetsesin seda, et mind soldatiks ei viidud, oleksin keele ära õppinud ja – mõni rumalus oleks tegemata, mõni õnnetus tulemata jäänud. –

Tuleb siin juures meele, et enne üleüldist väeteenistuse tulekut, kui alles kihelkonnakohus nekrutid loositas ja kommisjoni ette saatis, kihelkonnakohtu kirjutajana ise ka nekrutite liisutamist olen toimetanud. Kihelkonnakohtunik von Fr. oli haige, temal oli asjas muidugi praktikat – tema asemele oli ühest teisest kihelkonnakohtu jaoskonnast asetäitja kohtunik (substitut) saadetud. Pidime siis, kaks oskamatut, seda asja mõlemad esimest korda elus toimetama. Noh, oli ju instruktsioon, mille järele tuli käia. Liisu alt olid muidugi vabad üksikud pojad ja teised niisugused, aga, instruktsiooni järele tulid vabastada ka need, kellel mõnesugune viga, mis teenistusele kõlbmatuks tegi. Näiteks mõne sõrme või mu liikme puudumine. Aga instruktsioonis seisis ka teenistusest vabastav viga „contraction“, musklite halvatus või

136

midagi sellesarnast, mis haavadest võib järgneda: Tuntav pidi viga olema, kui sääl kohal musklid ei liikunud, nahk luu küljes kinni oli.

Oli mees, kellel suur kinnikasvanud haavaarm jala peal. Jumaluke, arsti ei tarvitsenud selle asja juures olla – me katsusime näpuga kas nahk armi peal liigub – pahkluu peal ta muidugi ei liikunud – me vabastasime mehe. Ikka ses mõttes, parem pääsegu mees läbi, kui et selle süü eneste pääle koormame ja vigase kommisjoni saadame.

Ah ja, kui see „õiguse tegemine“ nii mõnigi kord poisikeste toimetada ei oleks. Vähemasti ei võtnud me meelehääd.

„DER REINE TOR“.

Mul ei ole Ploompuu Saksa-Eesti sõnaraamatut, sellepärast ei tea ma, kuidas on Ploompuu-Kann-Suits sõna „der Tor“ eestikeelde tõlkinud. Minu teada ei ole meil vastavat sõna, sest rahva suus tarvitusel olev ütelus „hääsüdamline narr“ ei vasta kuigi hästi selle saksakeelse sõna mõistele. Vähe enam ütleks „puhtahingeline narr“. Meie omas lihtsuses saime nähtavasti kõik äratähendada, kui ütlesime: rikkumata inimene.

Oli kord niisugune mees. Emata oli ta üleskasvanud, õdesid tal ei olnud, naiselikku õrnust ja hoolitsemist ei olnud ta iial maitsnud. See vaatas, kui neisse aastatesse sai, igale naissoolisele küsides otsa: võid saa mind armastada. – Üks ütles seda võivat. – Siis läks mees ja varastas temale Alatskivi kirikukese altarilt vaasi seest, kui jaanipäevasele jumalateenistusele lilletatud kirikusse silmapilguks üksi oli jäänud, roosinupu. Ta tegi seda kartuse ja värisemisega, aga ta tahtis oma teoga sellele, kellele ta pühast paigast roosi varastas, öelda, et ta temale ka oma hingeõnnistuse

137

annab. – Sellest sai kurbmäng. Mees oli neli aastat tema peigmees, pärast vist ka neli aastat tema mees ja pidi siis ennast temast lahutama.

Mees seisab mulle lähedal. Tema draamast, tema hingeheitlustest selles kurbloos võiksin päätükka kirjutada, mõjuvamaid kui neid iial ühe olen kirjutanud, aga see mees ei soovi, et verisest higist musta pesu tema elust soritakse, ja nii jäägu kõik unustuse udu alla, mis selle juba ära on varjanud.

Kui see kõik selle mehe pääle tuli, ei tahtnud ta enam elada. Tema elu näis temale purustatud, tema, kes kõigeausam oli tahtnud olla, pidi nüüd ilmainimeste naeru alla sattuma. – Ta leidis mehe, kes tema kõrval seisis, teda toetas ja ütles: rusik nina alla, kes sind parastama tuleb. Ja mees võttis julgust, puhastas oma maja, värvis põrandad ja tapitseeris seinad, et haisugi sellest järele ei jääks, mis oli olnud.

Siis aga murdis raske sisemiste orgaanide põletik tema maha. Jäätükkide vahele mässitult lamas ta, valu ärakannatades ainult morfiumi varal. Arst, tema sõber, tuli igapäev ja ei võinud aidata. Lõpp lähenes. Aga see ei olnud nõnda määratud. Kolmas sõber, suur naljamees ja lobasuu, kes arstilt kuulnud, et tõbist enam päästa ei saa, olgu siis et loodus ise imet teeb ja appi tuleb, tuli haiget vaatama ja ühe tema naljatilga üle pidi isegi haige nii naerma, et jäätükid tema ümber lõgisesid. – See naljatilk päästis mehe elu, rõõmus erutus aitas kordasaata, mis arst asjata oli katsunud.

Ja mis sai mees näha? Et keegi ei naernud ja kõik teda armastasid. Isegi vastased tulid õrnusega ja olid sõpradeks saanud.

Miks ma selle mehe loo siia oma eluloo hulka põimin? Et sulle, mu armas laps ütelda: helbi, kui sa neisse aastatesse tuled, naistega, aga jää

138

puhtaks. Ja ära seo ennast ühegagi neist enne kui sa kolmekümne aastane oled. Ja ära heida [ü]he halva naise pärast iialgi meelt, küll taevas saadab sind kokku ka parematega. Sest neid on ka häid ja truid. Ja nüüd mine ja ole oma ema vastu hää. Aita tasuda, mis mina temale tasuda ei suutnud.

MORNA.

Morna on väikene mõis Karksi piiril ja kuulub Paistu kihelkonda. Halliste-Karksi-Saarde kihelkonnakohus oli nüüd Mornas ja kihelkonnakohtunikuks Morna mõisa omanik v. Sivers.

Selle isast, omal ajal maakohtunik (Landgericht, maa kõrgem kriminaalkohus) räägiti imelugusid, kui kokkuhoidlik ta olnud. Ta pole näiteks iial kohvi ostnud, vaid lasknud enesele Viljandi poodidest kohvi proovi anda. See asjalugu olnud kaupmeestel juba tuttav ja sellidele antud käsk, kui vana landrichter tuleb, kohviproovi rikkalikult anda. Proovi kogunud siis ikka niipalju, et vanamehel kohvi vaja osta pole olnudki. Suhkrut kogunud ta omale sedaviisi: kui ta ametipidamise pärast Viljandis viibinud, toodud temale pensionis kohvitassiga kaks tükki suhkrut; vanamees tarvitanud ära ühe ja pannud teise paigale, nõnda korjunud temale kaunikene tagavara maale kaasa võtta.

Poeg oli teistsugune mees. Mis ta oli studeerinud, ei tea ma, igatahes mitte juurat. Ta oli Kaukaasia sõja kaasa teinud ja kahe teise Liivimaa mõisnikuga koos kord Pariisis lõunat söönud – „mis maailm pakkuda võib.“ (Pariisi loetakse ju maailma keskpunktiks.) Ettevalmistamiseks oli paar päeva aega nõutud, lõuna ise polegi väga kallis, umbes sada rubla mehe päält maksma

139

tulnud. Ilma veinideta. Aga eeltoitude, sakuskate hulgas olnud ka midagi meie maalt: Tallinna kilu, Salatsi sutt ja üks väike tõug kokri, kelle leiukohta v. S. ei teadnud. Kõigist, mis pakutud, pole muidugi mõeldagi olnud ennast läbi süüa.

V. S. tundis mind juba varemast ajast, olin ju, kui ta kihelkonnakohtunikuks sai, paar kuud tema juures asenotääriks, ja kui kord Viljandis kuski poeleti ees kokku saime, küsis ta kas ma vaba olen. Ta ei saavat oma notääriga läbi. Tegime säälsamas kauba maha ja mina astusin ametisse, kui mu eelkäija juba ära oli.

V. S. oli lihtne mees, käis näiteks suvel öösärgi ja kanepise kuuega, püksid kõrgete saabaste säärtes. Ta elas üksikut elu, oli Riiast omale väga peene ja rikka proua kosinud, see ei püsinud aga kunagi Mornas elama, vaid oli enamasti väljamaa peenemates kurortides Rivieral. – V. S. oli unistaja, tahtis oma mõisakest luuleliseks teha, armastas uusi teid ehitada; metsa, teeääre istutas ta ilupuid ja põõsaid ja metsanukkadesse, teekäänakute ääre ja mujale istutas ta kõiksugu metsalilli, mis tema omas metsas ei leidunud. Talvel armastas ta heraldikaga tegemist teha, kirjutas ja maalis vappisid ilusasti köidetud raamatutesse; ma ei mäleta, kas uuris ta ainult enese, või terve Liivimaa mõisnikkude genealoogiat.

Kuid üks asi oli imelik: teised mõisnikud ei käinud temaga läbi, vist oli ta neile liig lihtne ja – vaene.

Ameti asi jäi täiesti kirjutaja teha. V. S. oli alati hääs tujus ja armastas kirjadele ja protokollidele ilma lugemata kaks nimetähte sabaga alla kirjutada ja selle juures ütelda: „Fertig.“

Minu eelkäija oli palju töid tegemata jätnud, mul oli siis esiotsa tegemist, et lauda puhtaks

140

saada, – pärast jäi vaba aega ülearu, sain ju Rannamõisas hää kooli. Mul oli küll prii hobune sõita, aga varsti muretsesin enesele ise hobuse, v. S. andis heinad ja kaerad. Me saime hästi läbi, olime nii ütelda sõbramehed, mu peremehel polnud ju üksinduses muud seltsimeest.

Kui ma aga mõne aja pärast enese Kreiskohtule täielikuks notääriks kinnitamiseks ette panin, ei tulnud kinnitust, vaid Kreiskohus teatas revideerimist; mu eelkäija oli väga hooletu olnud, taheti näha, kas ma asjad korda olen ajanud.

Me muretsesime siis ka revidentide jaoks valmis, mis vaja. Revidendid tulid karratud ametikuubedes, olid väga distinguirt, v. S. oli enesele aga päeva tähtsuse pärast ainult krae ja slipsu kaela ümber pannud, muidu oli ta, nagu ikka, kanepikuues ja püksid saapasäärtes; see ei näinud revidentidele küllalt meeldivat. Mina kui väike vaim olin muidugi mustas sabakuues. Meid revideeriti siis ka kõvasti ja – kõik läks hästi, muud kui – revidendid ei jäänud meile lõunale, sõitsid naabri mõisa; meie ettevalmistused olid asjata.

Siis tegime meie, kaks revideeritut, midagi. Me pöörasime seljad vastastikku ja tonkasime üksteist istekohaga, läksime ja lasime enestele jää pääle pandud shampanjeri ise maitseda, ja temast ulatus kahele mehele enam kui neljale oleks ulatunud.

Kohe tuli siis ka minu kinnitus, olgugi et ma veel 25 aastane ei olnud. Ma pidin ametivannet vanduma ja kirjalikult kinnitama, et ma ei skoptside ega duhobortside liigist ei ole; seadus nõudis seda.

Mitte kõrkuse pärast ega meelega, vaid harjumuse pärast ütles v. S. kohtupidamise juures ja ka muidu, kui ta eesti keelt kõneles, igale inimesele „sina“. Saksa keelt kõneldes ütles ta kas või oma kutsarile „teie.“ Ja sellele „sinale“ lisas ta

141

alati „doch“ juure: „Sina doch nägid, „sina doch kuulsid...“ Sellele tegi Abja pääkohtumees Käidi Peeter Laas lõpu. Kui v. S. temale jälle kord „sina“ ütles, vastas Laas külma rahuga: „Aulik kohtuhärra, mul pole midagi selle vastu, kui Te seda nõnda soovite...“ – v. S: „Mis siis?“ – Laas: „...et me üks teisele „sina“ ütleme.“ – Kohe vabandas ennast v. S., ei ütelnud enam kellelegi „sina“, ei kannud aga sellepärast ka mitte Laasi pääle viha.

Ühel päeval tuli mu peremehele kiri – tagasi. Prouale kirjutatud. Kiri oli kõik maailma peenemad kurordid läbi rännanud, adressaadi kannul ikka, kuni lõpuks adressaati ikkagi ei olnud leitud. Ümbrik oli pikal reisil juba näruseks kulunud, kiri polnudki enam kinnine. – V. S. lükkas ta minu ette: „Palun, pange temale uus ümbrik ja adresseerige Meraani; Te võite ka sisu lugeda.“ – Kirjas oli 25 frangiline raha, „see olevat saatjal vanasti väljamaa reisul käies järele jäänud, selle ta võivat saata“ jne.

Ma saatsin siis ka kirja uuesti teele. Aga mõne nädala pärast, ühel suve päeval, kui v. S. kodus ei olnud, oli proua v. S. ootamata, mitme kammerneitsi saatel, sääl. Kui ta ennast tund aega oli orienteerinud, saatis ta minu järele. Mis teadvat mina tema mehe kodusest eraelust? Ma võisin muidugi ainult naeratada ja kahetsust avaldada, et niisuguseid asju teada minu kohuste hulka ei käi.

Öösel oli v. S. koju tulnud ja reisikohvreid eeskojas nähes enese kirjutuse tuppa luku taha pannud. Teisel päeval tuli mul kisa pääle kuhugi joosta ja kellegi käest püss ära kiskuda. Mitu päeva saadeti mulle toit alla, minu tuppa, kuni kõik – hääs korras oli.

Proua oli imeilus. Kord ilmus ta kui ingel

142

Gaabriel käharate lokkidega, teinekord oli tal käsivarre jämedune pikk pats seljal rippumas – tal oli õpetatud kammerneitsi. Proua ei kõndinud, ta heljus ainult varvaste otstel. Pariisi kosmeetika – piim ja veri. V. S. oli siis ka proua ja laste üle väga õnnelik.

Lustisõidud, jalutuskäigud, ikka mina ühes, vähemasti minagi, – kaua vaikne elu maal prouat ei kütkestanud. Ta sõitis ära. Ja viis mu peremehe kaasa – jäädavalt. V. S. oli põdelikuks jäänud, arstid Riias olid temale viinamarjadega arstimist soovitanud, v. S. pidanud mitu nädalat ennast ainult viinamarjadest elatama. Ainult mõned päevad oli ta endast hoolinud, siis – Rooma keldri läinud ja sääl pliniisid (?) süüa virutanud. Tuli telegramm: v. S. surnud.

Et teist intelligent inimest mõisas ei olnud, pidin mõisa valitsemise enese kätte võtma. Ja v. S. põrmu maapõue sängitamisel pidasin oma esimese kõne, saksakeeles muidugi, mida „Viljandi Anzeiger“ väga kiitvalt refereeris. Saksad ei jätnud kunagi registreerimata, kui neist kuski hääd öeldi.

Kui kõik mööda, pakkusid proua v. S. ja tema isa, vana rauk, eluaegne kantslei-inimene, ritterschafti Landraths-Collegiumi sekretär, kellel praktilisest elust aimugi polnud, mõisat mulle rendile. Ühes kõige täiega ja – ilma rahata. Nad ei mõistnud mõisaga midagi pääle hakata. Mina – ei julgenud pakkumist vastu võtta. Ka ebapraktiline ja poisike olin ju. Jälle sirutas õnn mulle käe vastu ja jälle ei osanud ma sellest kinni haarata. Ma tõin neile Liivaku karjamõisa rentniku Tambergi, kes pakutud põrsa mõistis vastu võtta. Tamberg sai Morna kaudu mõne aastaga jõukaks meheks. Aitäh ütelnud pole ta mulle selle eest kunagi.

143

Proua aga palus mind enesele v. S. asjadest midagi mälestuseks valida. Ma valisin kirjutuslaualt ühe lihvitud klaasist paberite vajutise, mille all mustal sametil paar v. S. enese käega Alpidelt nopitud Edelveissi õit; see on mul praegu alles. Sääl oli küll palju haruldast Baltikat, ma ei julgenud tahta, pärast oli proua oksjonil selle kõik kopikate eest lasknud minna. Mis tema raamatutega pidi tegema.

Ma olin nüüd omas ametis ilma peremeheta isevalitseja. Oli küll olemas ka kihelkonnakohtuniku abi, Abja parun Reinhold von Stackelberg, aga selle olid mõisnikud nii – nalja pärast selle ameti nimekandjaks valinud. Et juhtumine võiks tulla, kuna parunil ka vaja tuleks ametisse astuda ja mis küll selle tagajärg oleks, selle pääle polnud valijad mõtelnud.

Aga parunist olin ma palju imelugusid kuulnud, teda ka mõnikord Hallistes saksa jutlusel näinud, kui ta kirikusse tuli, pinki istus, siis ostentatiivselt oma suure kuld remontoaar-uuri taskust võttis ja seda tunniaega laskis lüüa, nii et tühi kirik mahedalt vastu kõlas, – isiklikult polnud ma temaga kokku puutunud. See pidi nüüd tulema.

C. R. JAKOBSON.

Sel ajal, minu Morna päevil, pääsis Jakobsoni „Sakala“ ilmuma. Ah, missuguse igatsusega oli teda oodatud ja missuguse vaimustusega võeti ta vastu. Kui kaks inimest kokku juhtusid, ei olnud sääl muust juttu kui Jakobsonist ja „Sakalast“. Inimesed läksid kodust, et üksteisega kokku saada ja Jakobsoni ja „Sakala“ üle kõnelda; kus juba kaks olid, sinna kogus ka teisi, – majadesse ja

144

maanteele kogus inimesi salka, et Jakobsonist rääkida, end temast vaimustada. Nagu meil keegi aastatest 1905 ja 1917–1919 õiget ja täielikku pilti ja ülevaadet anda ei saa, nii ei saa seda ka keegi anda „Sakala“ ilmumise aastast – kõrgelt käisid lained. Kõik oli ju selle järele, et see meile oli kui ilmutus. Leht ise – juba oma välise kuju, suuruse, paberi, hää trüki poolest, see oli ju midagi seni nägematut, aristokraatlist. Esimese numbri silma saamise järele sõitsin Viljandisse, Jakobsoni nägema, ta oli ju küllalt rahva seas liikunud, aga mina ei olnud temaga kokku puutunud – sääl nägin: „Sakala“ esimest nummert oli kallil karton-paberil kuldtähtedega (ülebronkseeritult) trükitud, vist küll sõpradele ja tuttavatele mälestuseks. – Missugune mees, suur, tugev, rahulik, iseteadev, habemik nagu mõni lõunamaalane, silmad sinise prilli taha peidetud; see kõik andis temale juba eemalt mingi võitva ilme. Kui kirgline pidi see mees olema, kui ta armastas ehk vihkas ja – oli ometi ühtlasi õrn ja tundelik, nagu laps – vaata tema koolilugemise raamat „Helmed.“

Ei mäleta, kas oli seekord või üks teinekord pärast – kummuti päälmine laegas oli lahti, sääl oli hulk pakki seotud, aga ka nähtavasti hoolimatult sinna sisse visatud lahtist paberraha. Lukku seda laegast vist ei pandudki ja Jakob Kõrvi vastu oli Jakobsonil seesama usaldus, mis enese vastu. Et kassaraamatut ei peetud, nägin sellest: mina viisin ju ka raha ja Kõrv viskas selle kah laekasse, ainult tellimiste aadressid kirjutati üles. Nii vist läksid Jakobsonil pärast omad kui võõrad rahad käes segi ja vahetegemine oli raske. Mul oli, kui pärastisel Viljandi Põllumeeste seltsi eestseisuse liikmel, kes seltsimaja ehituse arveid lahendama pidi, sellega tegemist; lasksin selle üle väikese raamatukesegi trükkida. Minu aruanne ei ole

145

küll, pean üt[l]ema, midagi väärt, ma ei osanud teda teha.

Ajalehe toimetajad olid sel ajal õnnelikumas seisukorras kui nüüd, nemad kirjutasid oma lehe alles „maa ja linnarahvale“ – oli ju kõik alles üksainus eesti rahvas, „töölisi“ ja „klassivahesid“ ei olnud. Ja veel õnnelikumas seisukorras oli Jakobson selle poolest, tema tundis oma rahvast, oli nende keskel elanud, köstrimajas üles kasvanud, Vändras talu pidanud ja vallakirjutaja olnud. Teised, pärastised, nad on oma eeleluaja koolipingil ja ülikoolis istunud ja ei või siis rahvaelu südametuksumist lähedalt ja enese ärenägemise järele tunda. Siis nüüd muidugi veel see kunstliselt üles-õhutatud klassidesse jagamine, mis seni mitte ühelegi klassile paremust ei ole toonud. Olgu siis, et rikas kehvast nüüd vähem hoolib kui enne, kui seda ühele kui teisele võiduks võib lugeda. Pääseb ehk kord kommunism võidule, siis muidugi on kõik jälle, nagu enne, üks rahvas ja ühe kübara all koos, nagu Jakobsoni ajal alles oli. Aga ma ei usu, et niisugune kokkulepe tuleb, saab ikka inimesi olema, kelle tung teiste üle valitseda enam on välja arenenud. Olgu siis, et – nagu keegi ette kuulutanud – niisugustel pääluu trepaneeritakse, ja ajukeerdudest midagi ära võetakse ja nii kõik ühesugusteks oinasteks tehakse.

Jakobson võis paremini kirjutada kui rääkida, miitingutel tema läbi ei oleks löönud. Aga tema kõnet kuulati kui ilmutust, kuis võiski see teisiti olla. Mis tema ütles, oli ju koguni midagi uut, julget. Tuleb meele, et kord ka tema silma all Viljandi Põllumeeste seltsis („Koidus“) kõnet pidasin; Jakobson tellis kohe õlut. Mina – elasin sel ajal mingit doppelelu, ühelt poolt täis luulelisi rahvuslist ilutsemist, teiselt poolt nooruslikku elulusti, elunäljaga küllalt tegemist, kui et midagi

146

tõsiselt oleksin võtnud – kõik oli nii ütelda – käärimas, väljaklaarimata ja välja kujunemata. Nüüd oma elu bilansi tehes, pean tunnustama, et ma elus õieti üldse midagi päris tõsiselt ei ole võtnud, ammugi mitte elu ennast. Kõik oli üks rabelemine ja mängimine Aga see ei puutu siia.

Jakobson vahest – ei olnud ka midagi muud, kui – ilutseja.

Olen küllalt sagedasti tema juures käinud, mõnikord kirjutas ta ja kutsus, kui tal mõnesuguseid asju läbirääkida oli. Seesama lugu, mis praegu ajalehtede toimetajatega: millal nad jutulkäijate pärast aega saavad lehte kirjutada, seda aru ei saa. Ja nüüd mõtelda, et Jakobsoni jutul käisid kõik temast enesest seemendatud eksalteeritud rahvuslased ja kes ei olnud seda! Rahvuslised naised ja neiud! Jakobsonil oli ka alati veini ja viinamarju kodus, teed ei joonud ta kunagi ilma rotveinita. Naisi võis Jakobson oma mehelikkusega iseäranis külge tõmmata, ka neid, kes ei olnudki rahvuslised, vaid jooksid ainult selle firma all. Sest Jakobson oli huvitav ka ilma „Sakalata“.

Missuguseks tõusis veel rahva vaimustus, kui Jakobson Viljandi Põllumeeste seltsimaja hakkas ehitama, ja – nagu meil niisuguseid asju küllalt ette võetud – ei millegagi. Ja see pidi ometi kümneid tuhandeid maksma minema, mis sel ajal natuke rohkem raha oli kui nüüd. Sellest pidi saama mingisugune rahvusline palee, rahvusluse kehastus; rahvusluse keskkoht oli ju Viljandis, mitte nagu pärast, Tartus ja Tallinnas. Kuis oli siis rahvas kihamas, Jakobsoni kätte raha ja ehituse platsile materjali kokku vedamas, nagu sipelgad. Kaubi Kõrgemäe Annus Kase talus tegi tema tütar Leena Kase basaari, mis üle tuhat rubla sisse tõi, kuulmatu sissetulek pidust sel ajal. Ja kui veel nurgakivi panemisel rahvamurd mäekülge

147

kattis, politsei Jakobsonile kõnelemise ära keelas ja ta ainult niipalju ütelda sai: kuigi tema suu sulutud – kisendavad kivid ja saavad korra veel enam kisendama. Siis kisendas rahva hing. Ainult üks näide: ehituse juure oli laudu vaja; hüüd kõlas: tooge laudu. Ja väike Pöögle vald (muidugi vend Jaan eesotsas) sai laudade ostmiseks niipalju raha kokku, et terve laudade voor, igast talust hobune, lipud pääl, läks pidulikult Viljandi poole. – Nüüd – on meil muidugi koguni teistsugused rahvuslised paleed, ka ainult vaimustuse varal üles ehitatud, ja Jakobsoni Viljandi omast – seltsimajaks oma plaani ja kõrvalise koha pärast koguni sündmatu – on koolimaja saanud.

Muidugi ei puudunud Jakobsonil vastaseid nendegi seas, kes ise rahvuslised olid. Kainemate silmas tormas Jakobson liig väga, sellele tormamisele kardeti halba lõppu. Nagu oleks kunagi midagi suurt saadud ilma tormamiseta ärateha. Iseäranis, kui tüli Hurtiga lahti läks, mis ka juba inimesed tuntavalt kahte leeri lükkas. Ma ei julge otsustada, oli Jakobsoni tegevus meile hää või halva lõpuga – saksa survele tegi ta lõpu, vene surve tõi ta lähemale ja viimane oli minu meelest õnnetum kui esimene. Aga võib olla, oli seda vene survet meie iseseisvuse mõtte õhutamiseks vaja.

Olgugi nüüd tagajärele minu reflektsioonid missugused tahes, Jakobsoni poolehoidja olin lõpuni. Näiteks ässitasin kirjameeste seltsi koosolekul, kus Hurt Jakobsonile alla jäi, ägedasti kaasa. Ja nutsin matusepäeval Jakobsoni haua juures kui hull laps, kelle silmas nüüd kõik oli otsas ja lõpetatud. – Pean aga ütlema: Jakobson suri oma au ja hiilguse suhtes õigel ajal, kui ta kauemini oleks elanud, tema päike oleks tuhmunud. Nõnda on kõikide meie juhtivate vaimu-

148

dega olnud ja saab veel edaspidi olema, meis kõikides on veel liialt palju orja verd ja kadedust üksteise vastu, meie ei oska ühel meelel olla ja üksteise halba üles kaaluda hääga, upume ära arvustusse ja mahakiskumisse.

Veske, see vähem tähtsam, oli ainuke, kes meie tähtsatest meestest ausamba osaliseks sai, hauakünkal vähemasti. (Jansen küll ka, aga tema oma ei ole kuigi monumentaalne). Jakobson omas poeetlises meeles lasi enese Vändra metsa haljusesse matta. Oleks see haud teisal, kättesaadaval kohal, jõuaks ta meile ehk veel midagi ütelda ja jutlustada, saaksime seda oma lastelegi näidata. Koidula haud Kroonlinnas jääb meile kättesaamatuks igavesti. Kahju!

ABJA PARUN.

Abja parun oli – nõnda ütelda legendaarne isik, kuulus oma karutükkide pärast. Kas kõike tema arvesse võis panna, mis temast jutustati, seda ma ei tea; kõik Venemaa vanad naljad on ju lõppeks Peeter Suure ja Suvorovi ümber koondatud, – võib olla, oli paruniga seesama lugu, aga imeasju temast teati. Ja – olgu kohe ära öeldud, iial ei teatud temast halba.

Parun oli isalt pärinud suure Abja mõisa ja valla hulga karjamõisate ja alles ühendatud Vanamõisa rüütlimõisa ja vallaga, kapid täis raha ja aidad täis vilja; parun oli diplomaatiat studeerinud, see ehk ütleb midagi – ta oli kui peen mees, siis ka peenelt elada osanud.

Parun oli Euroopas reisinud kui „Duc de Abia“ – ta võis oma Abjat julgesti hertsogiriigiks nimetada, neid on vähemaid. Ta oli väljamaal säravaid pidusid annud, oli lõunamaalastele näidanud, kuidas Venemaal saaniga sõidetakse, oli uulitsa

149

soolaga katta lasknud; ta oli hotellides suuremat komforti nõudes uusi uksi ja aknaid juure lasknud teha. Ta oli, kui oma Abja härrastemajale uue tiiva juure ehitas, kivid väljamaalt ostnud ja nad Pärnu sadamast 80 versta posthobustega Apja lasknud vedada. Ta oli, kui Saaremaalt omale proua kosis, peigmehe-põlve vältusel aasta või pool pruudikodus, 3–4 Abja peremeest tõlla ja hobuste, kutsari ja toapoisiga – saatkonnana või auvahtidena pidanud, kes sääl paruni kulul paruni seisuse ja aulikkuse järele parunlikult pidanud elama ja igapäev muu kõrval ka teatava arvu veinipudeleid tühjendama. Ta oli, kui Abjas kokk kord Viljandist vürtskaupa tuua lasta tahtnud, toodava kauba nimekirjast leidnud, et safraani kõigest mõnekümne kopka eest oli tellitud. Parun oli sedelit parandanud: „Safraani – 10 naela.“ Siis jah oli Viljandis hädas oldud, pole kõigist linna poodidest apteegiga koos safraani rohkem kokku saadud kui vaevalt pool naela. Siis aga oli ka Abja mõis pärast aastate kaupa safraanist lõhnanud.

See kõik – kuulu järele. Kui mina parunit tundma sain, oli parunist enesest ja kõigest muust ainult veel vare järele: Vanamõisa mõis ja vald, Abja karjamõisad ja vald ammu müüdud, järele jäänud Abja mõis võlgades, parun ise vana ja värvitud, veel küll keksis ja sirge nagu noor mees, aga – kuraatorite all. Tõld ja hobused ja toapoiss küll tarvitada, prii ülespidamine ka proua lauas, aga – isiklikuks taskurahaks kõigest 1000 rubla aastas – parun pidi peenelt läbi ajama, kui sellega veel vähegi karutükke tahtis teha. Aga – kõige selle kitsenduse tõttu oli Abja võlgadest vabanemisel ja tänane Abja parun, tema poeg, on ammugi jälle matador. Kindlasti matador.

Inimesed kuuldi arvamisel olevat, et vanal

150

parunil mõni kruvi logises. Ei usu, et see nõnda oli. Parunil oli ainult väike idée fixe, ta tahtis, et temast pidi räägitama. Aga – arvatagu ise.

Nõnda siis: Mornas oli kihelkonnakohtunik v. S. surnud ja Abja parun tema substituut. Ma istusin siis ühel hääl päeval ratsahobuse selga, et Apja sõita ja mõnele hädalikule kohtukirjale paruni allkirja tuua.

Kella üheteistkümne paigu saatsin temale nimekaardi. Aga parun tegi alles toaletti, selle tegevuse aparaat oli tema juures suur. Parun lasi ennast väga vabandada ja paluda, kas ma ei luba, et ta mind magadistoas vastu võtab. No mis mul selle vastu oli.

Paruni rõõm oli suur – teda oli kellelgi inimesel vaja. Ta saatis kohe käskjala läbi mõisa ütlema, et täna keegi paruni jutule ei saa. – Asjata vaev. Kes küll pidi tema jutule tulema? Mõisa asjus polnud temal sõnakestki kaasa rääkida. Mõis oli rendile antud, mõisa asjus oli kuraatorite volinik, valitseja Krug, kelle poole tuli pöörda; sisemistes asjus oli ainult proual sõna, – parunil oli õieti ainult tema toapoiss.

Parun oleks mulle või ümber kaela hakanud.

Toapoiss lõpetas viimsed nipped-näpped paruni komplitseeritud riidepaneku juures, siis – palus parun luba mind oma perekonnale esitada. – Seda olin ma kartnud ja seks nimelt ratsa ja veesaabastega tulnud. Palusin vabandust.

Aga see ei aidanud. Toapoiss pidi mul saapad jalast kiskuma ja paruni saapad tooma. Need ei passinud. Lõppeks passisid toapoisi omad. Parun tahtis proua ees minuga, tähendab, oma kihelkonnakohtuniku-abi ametiga renommeerida.

Kuid prouat ei saanud imestlema panna. Ta jäi jahedaks ka lõunalauas; mitte, et ta lahke poleks

151

olnud, ta sai väga hästi aru, et mina selle mängu juures ilmsüütu olin.

Lõunalaual valitses hää etikett. Aga veini oli ainult parunil üksi – veini eest maksis ta ise. Meie kahekesi jõime siis roogade vahel veini, teised mitte. Et parun aga hääs tujus oli, laskis ta erakorraliselt klaasid anda ja valas ka oma alaealistele tütardele poole klaasikest – proua ja vanem tütar tänasid ja ei võtnud perekonnapää lahkust vastu. – Söömaaja lõpul toodi sinised tassid leige veega – suuloputamiseks: vett võeti suhu ja lasti tassi tagasi. Et seda peent pruuki esimest korda nägin, jätsin selle ettevaatuse pärast järeltegemata.

Mulle lasti kohe tuba juhatada, tagasi sõidust sel päeval ei võinud juttugi olla. Kellel paruniga tegemist oli, sel pidi aega olema. Parun rääkis alati „väikesest poolest tunnist“, aga tema juures said tundidest päevad, ja kui võimalik, päevadest nädalad.

Pääle lõunat, kui puhanud olime, laskis mind parun oma kirjutuse tuppa paluda. Ta oli enesele, õige mundrikuue puudusel, endistest häist päevist pärit landstoa univormi selga tõmmanud ja vist ka väikese mõõga vööle sidunud – ametlik asjaajamine algas. Me tegime seda valmis pandud sherry ja hääde sigarite juures. Parun seletas, et ta täna veel kirjade allakirjutamist ette ei võta, aga temal on üks väike asi õiendada, mis edasilükkamist ei kannata. Sääl elavat tema linnasterehes pool armu pärast vana joodik ja liiderlik lihunik Mast. Naisterahvaga koos. Neil olnud laps. Laps olevat surnud ja mõni päev matmata, Mastist ei saavat matjat. Abielu olevat laulatamata ja nõnda ei võivat asi edasi kesta – kohus pidavat ennast sekka segama. – Mina seletasin, et meil kohtupidamiseks kõrvalistujaid ei ole ja et abielu asjad kihelkonnakohtu alla ei käi. See ei

152

maksnud paruni silmas, tema kui kohtunik võivat ometi ka midagi ära teha. No, ma võisin parunit tembutada lasta; kuni ma protokolli ei kirjutanud, polnud midagi karta.

Parun helistas siis toapoisi ja käskis omale köögi-Jaani saata. Jaan oli, kes kööki vett kandis ja puid lõhkus. Parun seletas Jaanile, et kihelkonnakohtu-notäär ameti asja pärast tema kui kihelkonnakohtuhärra juure on tulnud jne. jne. – Jaan mingu talli juure ja saatku kutsar.

Pean siia vahele ütlema, et parun kui diplomaat teadagi väga peente elukommetega oli, viisakas isegi kõige alama moonaka vastu; et ta rääkimise juures kehast nõtkus ja kummardusi tegi, mokki väänas, sisistas ja sahistas, enne kui ta raskelt sõnu suust välja sai; juba sellepärast võttis iga tühisemgi õiendus temaga väga palju aega.

Tuli kutsar. Jällegi seletas parun, kuidas k. k.-notäär tulnud on jne., ja küsis lõpuks, kas kutsaril on aega minna ja valitseja härrat parunihärra juure paluda.

Tuli valitseja Krug, mu hää tuttav. Meil oli vastastikku tegemist naeru pidada. Jälle seesama seletus. Kas Krugil ei olevat meest käepärast, keda võiks linnasterehe juure lihunik Masti järele saata? Aga see mees tulgu enne paruni juure, kes temale ise kõik kätte seletab. – Krug oli kaval, mõistis muutunud asjaolusid, nimetas parunit juba kohtunikuks. Kohe sai ta sigari suhu, aga sherryt proovida ei ütelnud ta enesel aega olevat. Ehk olgu siis püstijalu klaasikene.

Kui siis Krug läinud ja vahimehe saatnud ja sellele ka kõik pikalt ja laialt selgeks oli tehtud, kõik see metamorfoos, siis lõpuks jõudis Mast pärale.

Mast oli suur koer ja lõuamees, linnlane.

Selle järele nüüd, kui temalegi selgeks oli tehtud, et kihelkonnakohtu notäär ja n. t. s., ja

153

et Mast nüüd kohtuniku ees seisab – sigis paruni ja Masti vahel umbes järgmine kahekõne :

Parun: Mis nimi ?

Mast: Kas parunihärra ise ei tea, parunihärra teavad ju.

Parun: Ma ei pruugi teada. Ja ma ütlesin teile, ma ei ole täna parunihärra, vaid Kirchspielsrichter. (Kõnelus oli saksa keeles). Mis teie nimi on?

Mast: Heinrich Mast, parunihärra.

Parun (vihaselt): Pean ma veel kord ütlema? Ma ei ole täna parunihärra, vaid Kirchspielsrichter.

Mast: Mis mina nüüd tean, ma pidasin paruni nime ikka suuremaks kui parunihärra väikeste kõrvaliste ametite nime.

Parun (lepitatult): Nojaa – kui vana olete?

Mast: No umbes viiskümmend aastat, par... herr Kirchspielsrichter.

Parun: Mis usku?

Mast: No sedasama usku mis parunihärragi.

Parun: Kirchspielsrichter, tahtsite ütelda?

Mast: No jaa, jaa.

Parun: Millal olete viimati lauakirikus käinud?

Mast: Ei mäleta, parunihärra, kas olen kunagi käinud.

Parun: Mis? Teie ei ole lauakirikus käinud?

(Suur, pikk manitsus, kui sündmatu see on, kui halba varju see Masti pääle heidab).

Mast: (võib kui vaene patune ainult õlgu kehitada).

Parun: Kas on tõsi, et ta niisugust ja niisugust inimest enese juures peab laulatamata, ja et tal sellega laps on olnud?

Mast: Mis sääl salata. Inimene on ju lihalik – juhtus.

Parun: Et laps mitu päeva surnud ja matmata?

Mast: Ikka ka õige küll.

Parun: Miks te ei mata?

Mast: Jaa, vaadake, parunihärra – ema on

154

ka suremas. Siis jäin ootama, oleks üks Auswisch (üks valukannatamine).

Nüüd sai Kirchspielsrichter vihaseks ja tegi jalapäält otsuse: Mast peab 24 tunni jooksul lapse matma ja 48 tunni jooksul enese lapse emaga laulatada laskma. Sest, kui naisterahvas ka sureb, kuis peab ta, laps käekõrval, Issanda pale ette astuma ja tal polegi laulatatud meest! Mast mõelgu ometi.

Mast kratsis siis kõrvatagust ja oli ka väga põrutatud, aga punnis vastu, et see ikka ei lähe. Tema on bürgeri seisusest, kuidas ta võtab talupoja seisusest tüdruku: naisterahvas olevat ka vene usku ja keegi ei laulata, päälegi ilma maha hõikamata.

Mis seisuse vahesse puutus, sääl ei annud parun järele, oli Mast eksinud, pidi ta järeldused enese pääle võtma. Laulatamise asja korraldamises lubas parun kaasa aidata kuis võib. Mast võis minna ja me kirjutasime kohe Penuja preestrile ametliku kirja, ja palusime teda teisel päeval vastusaadetud tõlla ja hobustega kohtuniku jutule tulla. –

Siis teisel päeval, – parun ei teinud kirjade allakirjutamisega ikka veel tegemist, – tuli preester. Miks ei pidanud ta tulema, ei juhtu sagedasti, et parun preestrile tõlla järele saadab. Maitsesime siis jälle veini ja sigareid, aga kui Mastile järele saatsime, oli see kodust ära läinud, ei tea kuhu. Me ei saanud siis asjaga musta küüne võrtki edasi.

Alles kolmandal päeval sain suure tegemisega paruni nii kaugele, et kirjadele alla kirjutas. Kui igavalt see läks, ta maalis iga allkirja vähemalt pool tundi; tema käsi värises ka juba. Ja muidu ka oli tema käekiri teiste surelikkude omast võrdlemata lahkuminev, parun ise vähemalt ei osanud oma käekirja mitte lugeda. Aga oli spet-

155

sialist, kelle juure niisugusel puhul mindi: valitseja Krug. See uuris kõik välja, tal oli paruni hieroglüüfide jaoks juba võti.

Tänasin Jumalat, kui koju pääsin ratsutama, õrna märkusega, et veidi närviline ja läbematu noormees olen, kellel õieti aega sugugi ei ole. –

Kui asi sellega oleks jäänud! Parun tahtis lõbu täiesti maitsta ja pärast ka tõelikult kohut pidada. Ei jäänud muud nõu üle, kui tema tahtmist täita, päälegi kuna parun minu palka 100% oli tõstnud. Ära nähes, et kohtu pidamisest aga hääd välja ei või tulla, kutsusin ma kõigest üheks päevaks kohtu Morna kokku ja määrasin õiendusele ainult mõne tühise asja, mille juures õieti midagi võimalik polnud ära rikkuda. – Aktid pidin parunile enne Apja saatma: ta tahtis ennast ettetulevate asjadega tutvustada.

Kui siis mõeldud kohtupäev kätte jõudis, kaasistujad ja kohtukäijad kõik koos olid – kohus pidi hommiku kell 10 algama – ootasime ja ootasime – kes ei ilmunud, oli parun. Alles pärast lõunat tuli ta ja vabandas ennast õieti, lubas aga nüüd selle eest ka kähku ja ühe hooga toimetada. Kui aga teener tõlla kasti kohtutuppa kandis ja parun oma käega kasti lukust lahti tegi, selgus, et parun aktid koju laua pääle oli unustanud. Uus vabandus ja andekspalumine, aga – ettepanek: sõidame Apja, peame kohut sääl.

No sõitsimegi siis, meie paruniga eel, kõrvalistujad ja kohturahvas hulga vankritega tagajärel, Abja poole. Ühed küll lõid käega ja sõitsid koju, aga teised tahtsid paruni nalja lõpuni näha; kolmandad, kes väga kavalad olid, lootsid paruni läbi protsessi võita, – kaasasõitjaid oli hulk. See oli juba midagi, mis parunile meeldis. Abjas lasti rahvale kõrtsi juures süüa ja juua anda, paruni kulul, teadagi. Vastu õhtut hakkasime kohut

156

pidama. Aga juba esimese asja õiendamine võttis parunil nii palju aega, et asi öö pääle venis: parun palus siis – ta ei võivat ometi asju uisapäisa ja üle pääkaela ajada – rahvast öömajale jääda ja lubas teisel päeval kohut edasi pidada. –

Kuid teisel päeval selgus, et inimesed kõik naljast ära tüdinud ja koju olid sõitnud. Mis parunit väga vihastas.

Et niisuguseid asju enam ei juhtuks, otsustas parun, kellel ju nüüd selleks võim oli, kohut kõige koliga Mornast ära, enese juure Apja tuua.

Siis ei arvanud ma enam asja eest vastutada võivat ja sõitsin Kreiskohtusse, ülemuselt nõu küsima, mis nüüd teha. Jutustasin omad kogemused paruniga ära. Sääl tunti muidugi parunit ülihästi, naerdi palju, aga öeldi, kuni uus kihelkonnakohtunik valimata, ei saavat nemadki aidata. Parunil olevat vormilik õigus kohut ka vahepääl Apja viia, kui tahab. Mulle anti nõu igateviisi ärahoida katsuda, et parun midagi ei teeks, kõige päält kohut pidada ei saaks. Mind tõotati kaitstagi, kui kuidagi paruniga kokkupõrge peaks tulema, mul oli sääl väga hää nummer.

No mis oli minul siis ka kohtu Apja viimise vastu, päälegi kui sääl nähtavasti tegevuseta aeg ees ootas. Abjas elasid ju mu kõige paremad sõbrad. Sääl elati ju lõbusat elu. Oli enne elatud, kui parun alles ise suuresti elas ja teisi elada laskis, elati praegugi.

ABJA.

Abja oli kuulus, Abja oli „Kaanaan, mis jookseb piima ja mett.“ Abja oli rikas ja tark, sest millal rikas tark pole. Jaan Jung loeb üheksa Abjast välja läinud rüütlimõisa ostjat üles: Penuja Peeter Widriks, Vanamõisa Andreas Palenberg,

157

Enge Jaan Iir, Päärdu Joh. Lüdig, – Pihkva mail Peeter Mõrd, Juhan Mõrd, Hans Mõns, Peeter Sari – Witebski mail Jaan Sari – neid on aga enamgi. Abjast välja läinud mõisa rentnikka on terve rida, ja hulk, hulk, teadmata kui palju neid, kes Abjast läksid ja omale küll Lätimaal, küll Võru- Tartu- Pärnu-Viljandi- ja Tallinnamaal talud ostsid. „Nende esimene töö,“ kirjutab Jung, „oli igal pool, et nad elumajad ja ja muud hooned kohe ümber ehitasid, põllud mitmesse nurme jagasid, maa, mis iial künda sündis, üleskündsid ja eesti rahvast linaharimisega tutvustasid, mis rahva elu hoopis teise järje pääle on tõstnud, ehk küll nüüd mitmel pool õppijad õpetajatest juba ette on jõudnud.“

Kui rikast ja iseteadlikku Abja peremeest vaatasid: tublisti toidetud keha sirgeks lükatud, habemest puhtaks aetud nägu külm ja rahulik, pöidlad taskutes – siis teadsid juba, mis ta mõtles: Mina, mina ja jälle mina olen Abjast, mujal kui Abjas ei olegi eestlasi, mis on, on kes teab mõned orjaaegsed segaverd jätised – Abjas üksi on tarkust, raha, vara, hobuseid – mehi. Sääl oli näiteks Enu Hants Rõigas – pikk, tugeva kehaga, vähe naiselik nägu lai, tark ja kaval – väljanägemise järele vähemalt Rooma kardinaal; ehk Losu Jaan Iir – liikumatud uhked jooned näos, kehas ja härgamisi liikumises – iga toll Inglise pihr; ehk Konksi Märt Mõrd – hidalgo, või vähemalt keskaja rüütel ilma kavaluse ja valtskuseta; Ruukli Henn, Sarja Juhan, Töötsimõisa Hendrik, Kalbaküla Anu – kõik, kõik tüübid! Ehk kui vastandid võtta – pääkohtumees Käidi

158

Peeter Laas – elav, tuline, omavõimuline, kes kõiki neid rikkaid pinnis ja neile näitas mis ta võis, sest – ta oli neist küll kehvem, aga targem; või vallavanem ja mõisarentnik Hendrik Laur, kes – kõige armsamini linnas oleks istunud ja elu piljardilaua ees mööda saatnud – ikka jälle tüübid ja originaalid.

Kuid sulle, sa Abja (Halliste) must vammus, millele abjakad õiges eesti uhkuses truud olid, sulle tahaksin kiituse laulu laulda. Nii ebapraktiline sa ka olid – ja jätsid kaela ja rinna katmata – aga sa ehtisid meest kui naist. Su riie oli õhuke ja kerge – õiget ja võistlemata ilusat vammuse riiet kududa oli naiste uhkus –, oma lõike ja moe poolest lõid sa kõik eesti vammused üle, sa tegid inimese keha sihvakaks ja saledaks! Mis oli punaste pookadega ja nööridega Holstre ja Paistu-Tarvastu vammus sinu kõrval – lühike, lai kott. Aga abjaka vammus laia kaabu kõrval, see oleks pidanud igavesti eesti piduriideks jääma nagu Johanniitide-ordu mantel. –

Nojaa – Abja paar vakamaad pikas Kuustle, ja iseäranis Abja mõisa kõrtsis, sääl joodi häid väljamaa veinisid, Rootsi ja Rooma punshi, suitsetati kalleid sigareid ja söödi „särdiini“ kalu, nimelt veel, kui abjakal kedagi kostitada oli. See veinijoomine oli vanaparunist välja kasvanud. Parun oli omale muidugi suure veinikeldri pidanud, esiteks olid mõisateendrid veini jooma harinenud: nad olid paruni keldrist vibaliku otsa kinnitatud jõhvist silmusega läbi akna pudeleid püüdnud, nagu niisuguse silmusega mõnikord hauge püütakse. – Pärast oli kõrtsimees Palenberg (pärastine Wanamõisa omanik) peremehi veini pääle harjutanud. Kui abjakad kohtupäeval või nii kõrtsi juures koos olnud, leidnud Palenberg ikka mehe, kes esimese pudeli veini välja kärkinud. Ega abjakas ennast

159

ülelüüa ei lase, siis läinud joomine lahti. Olid joojad juba küllalt saanud, oli Palenberg neile puskarist, kohvi-pärast ja suhkrust tehtud solki annud – käinud küllalt. Nüüd aga oli abjakas juba asjatundja, teadis kõik veinid ja sordid.

Abja mõisas elati lustilist elu, see läks juba vanade traditsioonide järele; Abja oli koht, kuhu „hääd olekut“ tegema tuldi ja mindi, kus alati peenikesi ja lõbusaid mehi olnud ja nüüdki oli. Nagu valitseja Hermann Krug, suur naljahammas ja pilkaja – terve Abja oli pilkaja, aga Krug oli hääsüdamline pilkaja. Vana poiss oli ta, alati oli tal kõigeparemaid sigareid ja et tal ots alati väljahautud muredest kipras oli, siis oli tal saksa laulusalmikese järele ka alati „likööri“, pidid teda ainult niikaugele viia oskama, et ta lauast läbes üles tõusta ja „liköörid“ välja tõi. Muidu oli ta maanurga väike minister-president, maa olusid ja Liivimaa eraseadust ja selleaegset peent ladina keelega segatud saksa kohtukeelt tundis tema kõige viimaste peensusteni, paremini kui ükski advokaat, ja mindi siis, kui kellelgi midagi keerulist kohtutes oli õiendada, ka kõigepäält Krugi juure nõu küsima. Spintiseeris tema midagi välja ja kirjutas kirja, siis oli asjal aid ees, kust kohus ja advokaadid enam ülehüpata ei saanud.

Kuulus on Krugi koeramatmise peo lugu, millest veel praegugi räägitakse. Krugil saanud armastatud koer otsa, oli siis leinakaardidega tuttavad kõik oma sõbra matusele kutsunud. Poleeritud kast peniga kantud tõrvaste saatel parki ja siis põõsast tundmata, mis usku või mis ornaadis papp ilmunud ja kõne pidanud, mis kõigi ingredienzidega pipardatud ja soolatud olnud,

160

halenaljakas kuni lõhkinaermiseni. – Kiriklik ülemus oli terves selles naljas aga usuteotust näinud ja sillakohus oleks Krugi kimbutanudki, kui aga kindlaks teha oleks saadud, kes papp oli. Aga see oli võsast tulnud ja võssa kadunud. – Teine kord oli Krug jutu lendu lasknud, et ta sel ja sel päeval pidu annab. Sõbrad sõitnud kutsumata kokku, aga leidnud uksed lukus, kuna Krug ise kartuli vagude vahel kõhuli maas olles ennast sellega lõbustanud, päält näha, mis näoga sõbrad kõik minema sõidavad. – Seda lugu ma ei usu, see nali ei oleks Krugi jaoks peen küllalt olnud, aga – jutustati nõnda.

Oo, Abjas oli palju peenikesi mehi, nagu vallakirjutaja, sõber Bernakoff, siis Krugi kirjutaja, endine Õisu vallakirjutaja Alexander Lepik, noormees kõigeilusama käekirja ja kõigetoredama tenoriga, kui see oma jodlerid lahti laskis, pidid tahtmata tema pääle kade olema. Aga, muidu ei osanud Lepik enese üle valitseda, ta suri noorelt ja mahakäinult. – Sääl oli veel teisi noormehi ja kui nad just Abja mõisas ei elanud, siis kogus neid sinna. Halliste ümbruses oli palju lõbusaid mehi: apteeker Beckmann, kuulus oma „apteekarskite“ ja „puffti-mufftide“ poolest (isekombineeritud sakuskad „apteekarskide“ juure), Bresinski, Roger – ah, ma ei hakka neid kõiki nime järele üleslugema, las nad puhkavad omis haudades. –

Lõbus oli Abja elu, igal inimesel oli aega, ei olnud võistlus ja võitlus elu eest veel kuigi suur, ei olnud veel raudteid, mis inimesed närviliseks teevad. Lauljad olime kõik ja et meil Aleksander Lepik oli, siis võisime jumalikult laulda, et suveööd rõkkasid. Ja Vana-Kariste jõe maitsevad vähjad maksid alles 15–25 kop. sada, ja Kariste Hans Lellepi (pärast Tartu Lellep, Ahrens ja Ko) pruulitud õlu oli kuulsam üle maa oma

161

hääduse poolest: veel ei teinud Nälk Kokenhofis temale konkurrentsi. Kui me üle heinamaade ja läbi metsa Indu jõe ääres ujumas ja õngitsemas käisime, igal pudel õlut taskus ja Bernakoffi puudlil korvikene heeringate ja leivaga suus – kas teate, kuidas kuivade heinte sisse mässitud, heinte tules kuldkollaseks praetud heeringas maitseb, kui natuke sardiini-õli pääle valada? See lõhnab kevade ja subrovka järele. – Või kui me väljasõitusid tegime, siia ja sinna, kus hää oli olla. Seda lõbu siis!

Nii olime kord suviste pühade ajal Leebiku mõisas Jakobyde pool. Leebiku härrastemaja seisab jõe kaldal, mis allpool seisva veski paisu varal mõisa kohal lai ja sügav. Meid oli hulka noormehi – läksime madalale kohale kaldal ujuma. Sääl oli värskelt tõrvatud lootsik kaldal, selle lükkasime vette ja sõudsime, alasti nagu olime, keskjõge sügavale kohale. Sääl sõtkus Bernakoff meelega lootsiku ümber, ja meie kõik katsusime, et elu päästa, lootsikust kinni hoida, sest keegi pääle tema ei osanud ujuda. Kuidas me siis tõrvaga koos olime, nagu põrsad. Niisugust nalja võis Bernakoff enesele lubada, sest tema ujus nagu part, vee all ja vee pääl, ja oleks meid, kui vaja, kõik üksikult veest välja noppinud. Meil oli tegemist, tõrva vähegi ihu päält liivaga maha nühkida, meie vihastamise pääle hirvitas ja parastas Bernakoff ainult: „tahavad mehe nime kanda, aga ei oska ujuda.“ Temal oli seesama ujumise õpetamise viis, kui sõbral Ormissonil: viska laps vette, küll ta, kui tal häda käes, kaldale sumab. Ja Ormissoni lapsed ujusid kui kalad, ju see õpetamise viis siis laita ei ole.

Vanamõisas, Palenbergide juures võeti igal ajal külalisi kõigelahkemini vastu. Palenberg armastas lõbusat seltskonda ja oli väga naljakas, aga tema

162

naljad ei olnud kunagi peened. Üks näide ainult: Palenberg tulnud kord talvel Apja, kui Krug parajasti saunas vannis olnud. Abja härrade vann oli vann, mis vann – vana viinakoja tõruke. Palenberg tulnud Krugile sauna järele, ja see oli teda siis ka vanni kutsunud. Palenberg astunud ka silmapilk kõige oma karvasaabaste ja tulupkasukaga vanni ja tunnud enesel sääl väga lõbusa olla. – Muidugi tuli teda siis paar päeva taga järele turgutada ja kuivatada. – Veel midagi: Palenberg kirjutas, kui mõisapolitsei, omad ametlikud kirjad nende harilikust kuivusest teistsugused, näiteks: „K. vallavalitsusele. Annan teile selleläbi teada, et üks kurat on Teie Jussi silla käsipuud päält jõkke lükanud jne.“ – Aga kõigi kihelkonnakohtu statistikaliste küsimuste pääle oli Palenbergil alati üks ja seesama stereotüübiline vastus; „dass alles beim status quo verblieben ist“ (Kõik on, nagu enne oli.) Selle vastuse eelkiri oli arvatavasti Krugilt pärit.

Palenberg aga jõi, kui paremat seltsilist ei leidnud, kas või oma enese kõrtsis oma enese moonakatega, tema laulu refrään oli alati: „Kui talupoeg saab mõisamaad.“ No tema oli seda saanud. – Palenbergi perekond, abikaasa ja tütred selle vastu olid haritud ja peened inimesed. Kui Palenberg esimese tütre mehele pani ja teada oli, et pulma veinid ja shampanjer juba toodud, pidasime meie, kõik ümberkaudsed noored mehed ja Vanamõisas läbikäijad, nõu kokku ja sõitsime hulgakesi sinna, pulma veinisid proovima. Me proovisime seni, kui midagi enam järel ei olnud. Niisugune nali Palenbergile meeldis, ta ei olnud kitsi. – Palenberg kiitles pärast alati: üks tema väimeestest olevat krahv, teine parun. Tal oli õigus, ühe väimehe nimi oli Graf, teine tütar sai tõesti väiksele ilma mõisata parunile.

163

Palenberg ei saanud lõpuks enam nii kanget viina kui tahtis, ta pani viina sisse quassia puru – tuttav kibepuu ja kärbse kihvt – ligunema jajõi seda. See ei teinud temale midagi. Küllap ta viimaks siiski joomise kätte enneaegu suri.

Veel üks kolmas Abjast välja läinud rüütlimõisa omanik Jaan Iir suri enneaegselt. Ta oli Viljandis Schanzki trahteris – kuulus selleaegne joomakoht – trepist alla kukkunud. Mõned räägivad: mitte ilma tõukamiseta, aga see ei ole tõeks tehtud.

See kõik siin eespool kõlab ehk nii, nagu ei oleks Abjas muud olnud kui üks igavene joomine ja prassimine ja nagu oleksin mina noores eas ka olnud üks igavene jooja ja prassija. No ei. Abjas tehti ainult hääd olekut, seaks ei joodud ennast. Ja mina võin enesest ütelda, et üheainsa korra elus tõsiselt purjus olen olnud; see oli küll Abjas, aga hiljem ja – ränga vihastamise tagajärjel. Siis lõin ka naela seina, tõotades, et seda enam ei tee. Mina ei ole joomisest kunagi lõbu tunnud. Kui üks alkoholi mõjul elavaks läheb, teine uniseks jääb, kolmas riidu norib – mind on alkohol alati nukraks teinud. Ja hirm purjujäämise eest on mind alati purjujoomise eest hoidnud. Mina – pidin alati olema mina, mitte alkoholi mõjul mõni teine.

Niisama kui ma üksainus kord elus purjus olen olnud, on mul ka üksainus kord elus alkoholi juures tõesti lõbus olla olnud. Aga sellest vahest pärast.

Oma kihelkonnakohtuhärrast parunist ei ole ma veel sugugi rääkinud, – teen seda kohe.

Ma tegin kohtu Apja üleviimise juures kind-

164

lasti tingimuseks, et ma paruni lauda sööma ei pruugi käia: parun leppis ka järele, et enese Hindreyde perekonda toita kauplesin, kus ka Krug pensionis oli; muud kui selle tegi parun tingimuseks, et kui temal võõrad on, ma ka nimelt sääl pean olema – põhjus oli käega katsuda, et esitleda võiks: „minu notäär...“ Kuid külaliste puhul ei leitud mind harilikult kodust. Olin parunile üldse väga harva saadaval, aga paruni printsiip oli ju inimesi elada lasta, ta ei nurisenud. Et Hindrey perekonnast kõne oli, siis nimetan siin kohe: Karl August Hindrey oli siis alles pisike põngerjas, väike kääbus, aga tuline ja vallatu nagu raka-peni; ma usun aga, ta joonistas meist juba siis salaja karikatuurisid söega seinale.

Parun katsus Abjas ka kohut pidada, kõigi vastuseismiste kiuste. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Me kirjutasime küll kutsed välja, aga need olid vist kõik teel ahju läinud, sest ära määratud päeval istusime ja ootasime, inimesi ei ilmunud. Olin ka parunit hoiatanud ja ütelnud, ega inimesed kibedal töö ajal kohtusse ei tule. Kohtupidamise lõbu asemel tegime siis ühe lõbureisi, sõitsime Saarde kihelkonna vallavalitsusi ja kohtuid revideerima. Kuumal suveajal kinnise tõllaga – vähekesi palav sõit. Parun tahtis ka paari metsavahti laetud püssidega kaasa võtta – huntide pärast, Saardes on palju metsa – aga laskis ennast rahustada. Lõunat võtsime muidugi mõisates, nagu me ka Voltveti ja Talli mõisa öömajale jäime, aga meil oli siiski tõlla kastis praetud kanu ja veini; parun karastas ennast revideerimiste eel ja laskis, et ennast populäärseks teha, ka vallaametnikkudele klaasikese veini ja tükikese kana ulatada. Kuid ma unustasin: esimene asi, mis teender igal pool meie eel vallamajasse sisse pidi kandma, oli paari karnitsaline koti täis vaskraha, selle suu tehti lahti, ja säält pidi teender pärast, kellele iial kui-

165

dagi võimalik oli jootraha anda, seda jagama. See oli nõnda paruni mood. – Kuni parun siis ametnikkudega juttu ajas ja hää korra järele vallas päris, revideerisin mina raamatuid ja rahasid. – Me tegime ikka kõik nii, et sellest veel tagajärele kaua pidi räägitama, ma teadsin nüüd juba, kuidas parunihärra soovis.

Kodus ei lasknud ma juba inimesi parunihärrat tülitama minna, aga juhtus muidugi, et mõni kaval seda omapääd tegi. Nõnda oli kord õhtu hilja keegi rätsepp paruniga oma protsessi asjas rääkima läinud. Parun saatis akti järele. Ma vastasin sedeliga, et ma akti võõraste inimeste kätte viia ei julge anda ja teda ise ka öö ajal läbi pimeda pargi parunile ei usalda viia: kui kergesti ei või juhtuda, et kelmid mul akti käest riisuvad ja ära viivad. Ta saatis toapoisi laternaga, öövahi ja veel ühe mehe, laetud püssidega, ja niisuguse eskordiga viisin ma siis akti mäele ning sain oma ettevaatliku oleku eest väga kiita.

Aga juhtus ka, et paruniga vahel hätta jäin. Tahtsin Tartu sõita, alles küll kahe nädala pärast, aga parunile ütlesin, et juba ülehomme. Niisugust ettevaatust oli vaja, sest kui kuhugi minna tahtsid, leidus parunil alati ka kümme asja, mis temale ühes ära pidi talitama, kuid – parunil pidi olema aega omi asju ette valmistada. Nõnda siis ka tuli. Parunil oli väga hää meel, et Tartu sõidan, tal oli aga palve, kas ma ei või temale Tartust peenikest härraste kokka ja toapoissi kuulata. Vigur kõik, sest paruni võimuses polnud ei koka ega toapoisi palkamine. Seletasin muidugi, et asjatundmatuse pärast niisugust asja enese pääle ei või võtta, kuid parun seletas: asi olevat väga lihtne, ta andvat mulle tuttavatele Tartu mõisnikkudele kirjad kaasa, küll need mulle juba koka ja toapoisi juhatavad. Nüüd polnud enam või-

166

malik vastu vaielda. Kirjad lubas parun ülehomseks valmis kirjutada. Kui siis kolmandal päeval kirjade järele läksin, palus mind parun sõitu ühe päeva edasi lükata, ta ei olevat veel kirjadega valmis. Ja nõnda käisin ma kaks nädalat kirjade järel ja parun oli väga tänulik, et sõidu päev päeva kõrval ikka veel edasi lükkasin. Kuni siis minust määratud sõidupäev kätte jõudis ja ma ütlesin, et ma nüüd – olgu kirjad valmis või mitte – sõitu enam edasi ei või lükata. See oli parunile lõpuks ka arusaadav, ta palus mind siis, nii kui ta kirju enam valmis kirjutada ei saa, enesele mõned Tartus elavate mõisnikkude adressid üles märkida, neile visiit teha, ennast esitleda kui paruni notäär see ja see, ja ütelda: parunihärra laseb tervitada ja paluda, temale kokka ja toapoissi soovitada. Kui see ei aita, pidin ma Tartust välja Mollatsile sõitma, kus paruni endine kokk Jaak Mets elas, see saaks parunile koka soovitama. Reisi, sõidu ja muud kulud võttis parun siis kõik enese pääle.

Kuidas ma teisiti võisin, pidin Tartus tõesti mõnda mõeldud mõisnikku ülesotsimisega tülitama – parun oleks võinud kodus ühe ja teise asja järele selgemini küsida ja valetada ka ei tahtnud. Tehti igalpool naerul nägu, aga kokka ega teendrit ei teadnud keegi soovitada, ja – „igapäevased ei võivat kõne alla tulla.“ – Mollatsisse ma muidugi ei sõitnud ajapuuduse pärast, ütlesin.

Parun oli siis ka mu asjaajamisega väga rahul. –

Suve poole jäi parun haigeks, siis olin täiesti vaba. Kui ma kord (juuli kuu algul) kustki lullilöömise sõidult koju tulin ja kaks öödpäeva uneta olin olnud, leidsin oma hää paruni – sur-

167

nult ees. Üllatus. Olin korraga hoopis ilma kirchspielsrichterita.

Esimese öö olid surnukeha juures õpetaja ja kihelkonna tohter valvanud, teise öö Krug kellegagi – kelle kord ja kohus oli kolmandat ööd valvama minna, surnu ei olnud veel puusärgis – mõistagi minu. Aga ma olin juba kaks ööd uneta olnud? Mis see noorele inimesele teeb. Või – tihkasin ma seda kellelegi ütelda.

Kus Abja mõisa suures häärberis üks ots täiesti tühi seisis ja keegi ei elanud, ühte suurde ruumi oli surnu lillede vahele madalate jäävannide pääle asetatud. Ei tunnud parunit ära, esimest korda nägin teda loomulikus olekus – muidu süsimustad juuksed ja vurrud nüüd värvimata ja valged.

Natuke paha oli, sest olgu küll, et suvine öö kuigi pikk ei ole, aga – uneta silmad, raske oli neid lahti hoida. Ja siis – mulle seltsiliseks valvamisel pidid olema paruni pojad – alles koolipoisid – aga kui aeg kesköö poole hakkas jõudma said noored parunid enam ja enam rahutumaks: kannatasid nähtavasti ka minu po[i]sikese põlve haigust – kartsid! Tegid mulle siis ettepaneku, kas nad ei võiks magama minna, nad olevat väga unised – ega ma ju ei karda üksi jääda? No muidugi ei tahtnud ma neid sundida ja – jäin üksi. Üksi oma kolmanda öö unenäljaga. Õudne oli, ei või salata, kõik see tühi maja tiib, kus iga laest langev lubja kübemekene vastu kõlas, ja kui veel öölinnud vastu valgustatud aknaid põrkasid ja kõrvalistes ruumides rottide parved kisaga üle põranda tormasid! Ja silmad tikuvad püsti jalu seistes vägisi kinni vajuma, ja kinni minna neid ometi ei või lasta, juba rottide pärast mitte, kes surnu kallale võisid tulla! Ma jalutasin siis vanamehe ümber ringi. Imelik. Kui kärbes surnule

168

nina pääle lendas, ikka oli, nagu oleks vanamees nina krimpsutanud. – Tänasin vist Jumalat, kui pääle päikese tõusu teendrid majas juba liikuma hakkasid ja surnu järele valvamine nende asjaks jäi. –

Abja peremehed, kellele parun talud, kui ka raskustega, siiski odavalt oli müünud, kandsid siis ka surnu käte pääl mitu versta Hallistesse v. Stackelbergide kabelisse puhkama. Lõbu asi see ei olnud. Puusärk ei olnud metallist ja ilm oli väga palav.

Sel ajal teiste ees sammuvatest abjakatest arvatakse nüüd, et nad teistest taha on jäänud, mõnegi endise kuulsa ja rikka talu pääl kasvavat juba „oblikud.“ (Obligatsioonid.) Aastal 1905, kui abjakad oma talude ostmise 50-ne aastast juubelit pidustasid, kirjutas Peeter Liibus:

„Kui Hallistesse põllumeeste selts asutati, jäi abjakas sellest eemale, selts ei olnud puhastverd, säält võtsid ka teised ja nimelt ka mõisnikud osa. Abjakad asutasid siis enestele puhastverd Abja oma põllumeeste seltsi ja Grenzstein käis teda sisseõnnistamas. Aga abjakas ei tulnud sinnagi, see oli temale au pihta käiv tegu, et tema teise käest midagi pidi õppima, ehk ennast teisest õpetada laskma. Abjakas mõtles iseeneses: Kunas tema minust targemaks sai? Pean ma ennast temast rumalamaks tunnistama, kui ma temalt midagi õppima hakkan – seda ma ei tee. – Abjaka elu siht on: laste koolitamise pääle vähe välja anda, raha tublisti kokku panna ja hääd protsenti võtta, teisele mitte midagi anda, parem varandus ise ära elada... –

Ja mina tean tänapäev Abjas peremehe, vana poisi, kellel surm kaugel ei ole, kes juba enne sõda 100,000 rubla rikas oli ja sellega midagi

169

pääle hakata ei oska. See vaene mees magab saabastes, üks jalg üle voodi ääre maas, millega ta perpetuell vastu põrandat kompsib, ka unes kui ta magab, sest see kompsimine on temale juba nii kindlasti veresse ja jalga kasvanud. Selle kompsimisega tahab ta vargaid ja röövleid hoiatada, nagu valvaks ja kõnniks toas keegi. – Kui temale keegi ütleks, et ta, nii kui tal ühtegi pärijat ja lähemat sugulast ei ole, oma nime kuulsaks tegema ja varanduse mõneks häätegevaks otstarbeks määrama peaks – tõesti, ta naeraks laia suuga.

Siin kirjeldatud Abja paruni poeg, praegune Abja parun, on nüüd ise vana hall, ta pole enam matador, vaid kehva mees. Ega tal väljamaa pankades vist raha polnud, tema mattis raha mõisa põldude, hoonete, elektri- ja muude masinate sisse. Mõisa- ja vallarahva poolt armastatud, ei teinud Läti punasedki omal ajal, kui üle piiri tungisid, temale paha ega põletanud mõisat maha: parun läks neile kõige mõisa rahvaga vastu. Rahvas oleks tahtnud lätlastele kaigastega vastu astuda ja nad tagasi peksta, aga parun ütles lätlastele: „Tulge iki sisse kah, ma lasen iki süüa anda kah ja õlut om iki kah!“ Lätlased sõid ja jõid ja läksid tänades.

(Parunil oli nimelt see pruuk, iga lause juure „kah“ ütelda; temast käibki see anekdoot, et ta, kui moonakate lastele jõulupuu tegi, lauluraamatu võttis ja ütles: Nüüd laulame iki seda laulu kah: Ma tulen taevast ülevalt iki kah“.)

Teadagi on parunilt nüüd mõis võetud ja asunikkudele välja jagatud. Valla- ja mõisarahvas oli nõus ja pakkus parunile mõisa südamest paari normaaltalu maad. Parun ehk olekski maa vastu võtnud ja ministeerium sellega ka päri olnud, aga Vormitäitmiseks nõuti parunilt sellekohast palve-

170

kirja. Parun ei kirjutanud ja ütles: „Kuidas ma pean enesele iseenese maad paluma?“ No jah, kuidas saadi siis ka parunile ilma vormitäitmiseta maad anda? Ta jäi sellest ilma, elab kehvalt, aga – tema endised teendrid ja tüdrukud teenivad tema juures edasi, palka nad ei taha ega nõua, vaid ütlevad: „kuhu peame minema, kui oleme eluaja sind teeninud ja – kuidas sa ilma meieta läbi saaksid“. Mis südamega saab parun neid minema saata.

Parun seisab oma õiguste eest. Asunikkudele, kes hoolega maju ehitavad, ütlevat ta aga sõbralikult: „tehke ikka rattad alla kah!“

Parunit kõige oma hulga mööbliga katsuti siis ka mõisast välja tõsta, häärberisse taheti „abjakate eneste“ keskkool asetada. Ilma kohtu otsuseta parun ei läinud. Tuli pristav ja käsutas inimesi kokku parunit tema mööbliga välja lumehangele tõstma – keegi ei läinud pristavile appi.

Ja ometi on Abja õige punane, oma Paluoja tõttu.

171

Kunagi sügisel – talvel 1918,

kuupäev juure märkimata jäänud.

Lehitsen neid oma elu mälestuse lehekesi ja näen, et ma neid enam edasi kirjutada ei saa, tunnen, et elu mu maha murrab. Edasi kirjutamisest ei oleks ka kasu, näen et mu elu niisugune on olnud, mis palju kedagi huvitada ei või, kuigi arvamisel olen, et tähtsamat osa oma mälestustest alles tahtsin kirjutama hakata.

Armas laps! Maid ega maju ja raha ei ole mul sulle pärida jätta, ma jätan sulle, mis mul vähemasti seni on – oma hää nime. Parema meelega oleksin sulle varandust järele jätta tahtnud, sest vanaduse aastatel ikka enam ja enam kainema ja selgema vaate juures elu üle näen ma, et hää nimi ilma varanduseta ikkagi palju väärt ei ole. „Ilu ei saa patta panna ega kaunist katelasse.“ Olen kartuleid ja silku süües üleskasvanud, ja nüüd – toob elu seda kaasa, et kartuleid ilma silkudeta süües hauda pean minema, sest silgud on kättesaamatud kallid. Kahjuks langeb sinu kasuaeg ka jälle kartuli söömisesse – minu süü läbi. Kui ma oleks tahtnud – küllap oleksin mõistnud ka rikas olla. Ei olnudki vaja varem kui nüüd sõja ajal, kas või kaukast ehk käsikotist angeldama hakata ja rikkus oleks tulnud kui paine! Nõnda aga ei ole mul midagi, rublad on kopka-

172

teks muutunud. Ära mind hukka mõista, meie perekonna traditsioonid olid niisugused, et me rikkuse poole ei püüdnud. Ära sina neist traditsioonidest hooli. Aga räägi neist oma pojale, võib olla on kuni sinnamaale inimeste ilmavaade tagasi teiseks muutunud ja maksab jälle ka muu kui ükskõik mil teel saadud rikkus.

Sa olid seni hää õppija – katsusidki ise kah väiksel viisil tööga raha teenida, – tahaksin küll elada, kuni sa vähemasti abiturientki oled! Siis pead muidugi edasiõppimise teed ise leidma. Kuid, mulle näib, et haridus ilma varanduseta õnnelikuks ei tee, kui tead, mis maailm ja elu kõik pakkuda võivad ja sina ei saa sellest midagi kätte. Ei või enesele raamatuidki osta. Kui sa niikaugel oled, et ise võid valida, mõtle hästi järele, kas ei ole parem rikas olla kui tark. Ja – kingsepa amet on õpetlase omast praegu ette.

Olen halvas tujus, mul ei ole, millest ma 43 aastat ilma pole olnud – tubakat!

Mis nüüd minust! Kaebabki kuulus (? ma ei tea kui kuulus ta on) Vene luuletaja Severjäänin Toilas, et: „ei maksa elada, ei ole tubakat – shampanjerist rääkimata.“ – Shampanjerist rääkimata – mina sain läbi votkatagi, – – narr on olla tubakata, kui temaga harjunud oled.

173

Mõned eksitavamad trükivead:

Lhk 42, 11. rida „lätlane“ loe: lätlane

„ 72, 12. „: „Puremal“ „ Purmal

„ 66, 13. „: “tärkis“ ,, tärklis