Jaan Poska (1866-1920)

                

            


                    Advokaat, Tallinna linnapea, Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar, Tartu rahudelegatsiooni juht Jaan Poska sündis 12. jaan 1866 Tartumaal Laiuse vallas Laiuse vene õigeusu koguduse köstri peres. Algõpetuse sai kodus, seejärel õppis Laiuse vene õigeusu kihelkonnakoolis, Riia Vaimulikus Koolis ja Vaimulikus Seminaris (1877−1886), Tartu Ülikoolis meditsiini ja seejärel õigusteadust (1886−1890). Õigusteaduskonna lõpetas gradueeritud üliõpilasena. Oli Tallinnas advokaat, linnavolikogu liige ja linnapea (1913−1917). Tallinna linnapeana tegi mitmeid uuendusi, laiendas ettevõtteid, arendas koolivõrku, parandas heakorda ja hoolekannet. Tema ajal võeti vastu linna arengukava. Vene Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Osales Eesti Maaomavalitsuse eelnõu väljatöötamisel, mis Ajutise Valitsuse poolt kinnitati ja mille tulemusena liideti eestlaste asuala üheks rahvuskubermanguks, alustas valitsus- ja omavalitsusasutuste üleviimist eesti keelele. Oli valitud Ülevenemaalise Asutava Kogu liikmeks. Osales iseseisva Eesti väljakuulutamise eeltöödes ja esimestes diplomaatilistes sammudes Peterburis välisriikide saadikute juures. Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel nimetati Poska esimeseks Eesti Vabariigi välisministriks (1918−1819). Oli Eesti Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja ja kohtuminister. Koostas Pariisi rahukonverentsi delegatsiooni ja oli selle juht, kelle peaülesandeks oli taotleda suurriikidelt Eesti tunnustamist de iure ja mitmekülgset abi. Sellest perioodist pärineb tema tähtsaim teos „Eesti iseseisvuse võitluses kõige põnevamal ajajärgul. J. Poska päevaraamat rahukonverentsilt” (1921). Keskne kuju Eestile iseseisvuse tunnustamise saavutamisel Nõukogude Venemaalt. Eesti delegatsiooni juht rahuläbirääkimistel Tartus Nõukogude Venega (juhid L. Krassin, seejärel A. Joffe). Vaherahu kirjutasid delegatsioonid alla 3. jaan ja lõplikule rahule 2. veeb 1920. Oli Eesti Asutava Kogu liige (1919−1920). Kuulus Eesti Rahvaerakonda. Töötas juriskonsuldina Harju Pangas ja kindlustusseltsis Eesti Lloyd. Osales ajutise põhiseaduse väljatöötamisel, oli põhiseaduskomisjoni esimees. Eesti Kirjameeste Seltsi liige. Varjunime all K. Karu on avaldanud raamatu „Peeter Suur” (1888). Tema kirjutisi ja kõnesid leidub Postimehes, Tallinna Teatajas, Päevalehes. Poska suri 7. märtsil 1920 ja on maetud Siselinna (Juhkentali õigeusu) kalmistule Tallinnas. 



Pseudonüüm K. Karu. 



ALLIKAD 

August Hanko, Jaan Poska. Eesti diplomaatia suurvaim. Tallinn, 1938, 2000. 

Jaan Järve, Jaan Poska ja Tartu rahu. Tartu, 1920 (1923). 

Eduard Laamann, Jaan Poska. Eesti riigitegelase elukäik. Tartu, 1935, 1998. 

Vera Poska Grünthal, Jaan Poska tütar jutustab. Toronto, 1969. 



Jaan Poska teosed e-kataloogis Ester



Vello Paatsi