Adolf Rühka (1878-1901)

                

            


                    Prosaist, näitekirjanik, näitejuht Adolf Rühka sündis 14. (2.) veebruaril 1878 Viljandimaal Tarvastus. Rühka hariduskäik ja varasem tegevus on teadmata. Oma napi elu viimastel eluaastatel oli Rühka Otepää Nuustaku alevis kohtukirjutaja. 19. (6.) juulil 1901 suri Rühka 23-aastaselt Tartus tiisikusse. 



Rühka alustas kirjanduslikku tegevust Põhjasõja-ainelise jutustusega „Tannior” (1900) ning lühinäidendi „Sõjamehe jõulu-õhtu” tõlkega (1901). Kirjandusliku skandaali tekitas tema autobiograafiline jutustus „Vanaisa vaim” (1901), mis kajastab Rühka leina paari aasta eest tiisikusse surnud abikaasa kaotuse puhul ning milles on äratuntavad Otepää olud. Rühka ärritunud äi püüdis „Vanaisa vaimu” tiraa�i (500 eksemplari) kokku osta ja hävitada, see aga ei õnnestunud. 



Oluliseks on kujunenud Rühka teatrialane tegevus, ennekõike tänu populaarsele näitekunstiõpikule. A. Wiera Vanemuises tegi Rühka peamiselt dramaturgi- ning tõlkijatööd, samuti kaastöid Postimehele. Postuumselt ilmusid Rühka näitekunstialane käsiraamat „Lühike näitemängu õpetus” (1904) ja näidend „Vanaaegsed näitlused” (1908). Käsikirja jäid Rühka näidendid „Priiuse varemetel”, „Kalev ja Linda” ning „Leena kosjad”. 



20. sajandi alguses on selgelt märgatav üleminek asjaarmastajalikult teatrilt professionaalsele. Samal ajal Adolf Rühka näitemänguõpetusega ilmus teinegi teatriraamat, S. A. Parmi „Lühikene eesti näitemängu ajalugu”. Mõlemad autorid rõhutavad teatrikunsti tõsist sisu, missiooni ning vastutusrikkust, nii Rühka kui Parmi püüavad kirjeldatavat ka Eesti oludega siduda. Uue koolitatud teatripõlvkonna hinnang taolistele teatriraamatutele oli aga karm, seda illustreerib hästi esimese professionaalse teatri- ja näitejuhi K. Menningu lausa hävitav hinnang Rühka õpikule. Selgete näpunäidete tõttu kujunes Rühka raamat sellele vaatamata asjaarmastajate seas pikaks ajaks laialt kasutatavaks õpikuks. 



ALLIKAD

Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 490. 

Eesti teatri biograafiline leksikon. Koost Kalju Haan, Heino Aassalu, Vilma Paalma; toim Kalju Haan, Reet Neimar, Mall Põldmäe, Mare Põldmäe jt. Tallinn, 2000. Lk 587. 

Karin Kask, Teatritegijad, alustajad. Eesti teatrilugu, ∞ – 1917. Tallinn, 1970. 

Andrus Kivirähk, Adolf Rühka lühikene elu. – Aabitsa kukk. Näidendid. Tallinn, 2006. Lk 121–182. 

Oskar Kruus, Apokriiva lood. Eesti akadeemilise kirjandusloo juurde: kilde, vesteid ja episoode. Tallinn, 1983. 

K. M. [Karl Menning], A. Rühka. Lühike näitemängu õpetus. – Linda 1904, 13. mai, nr 19–20, lk 394–399. http://dea.nlib.ee 

Karl Menning, Kunstiviha on niisama püha kui vaimustuski. Valimik Karl Menningu publitsistikast. Koost ja komm K. Haan. Tallinn, 1970. 



Adolf Rühka teosed e-kataloogis Ester



Pille-Riin Larm