A. H. TAMMSAARE

JUUDIT

NELJA VAATUSEGA NÄIDEND

KIRJASTUS A. -S. „VARRAK" TALLINNAS 1921.

JUUDIT

A. H. TAMMSAARE

JUUDIT

NELJA VAATUSEGA NÄIDEND

KIRJASTUS A. -S. „VARRAK" TALLINNAS 1921.

Kirjastus A.-S. „VARRAK’u“
trükk, Tartus.

OSALISED.

 JUUDIT, noor naine Petuuliast.

 SUSANNA, tema ümmardaja.

 OSIAS, Petuulia peavanem.

 KABRIS, Petuulia vanem.

 SIIMEON.

 RABI.

 OLOVERNES, Assuri väejuhataja.

 PAGOAS, tema telgiülem.

 AKIOR, Ammoni pealik.

 NIMETU.

 NAINE.

 NAINE lapsega.

 KÄSKJALG.

Rahvas, rahvaste vanemad ja vürstid, pealikud, sõdurid, pidulised, hääled, I, II, III ja IV väravavaht.

 ESIMENE VAATUS.

(Eestuba Juuditi juures. Pahemat kätt välisuks, paremat kätt uks siseruumi, kust tuleb Juudit. Kohe pärast seda Susanna välisuksest.)

JUUDIT. Käisid sa müüril?

SUSANNA. Tulen säält, emand. Hommikuti on mu esimene teekond ikka müürile.

JUUDIT. Mis teeb Assur?

SUSANNA. Assur seisab nagu ikka. Hobuseid ja sõjavankreid on kõik kohad täis, piigi-ja ammumehed kõnnivad nende keskel.

JUUDIT. Tormijooksu ei kardeta veel?

SUSANNA Ei, emand, sellest ei teadnud keegi midagi rääkida. Assur loodab, et me heaga alla anname, et me läkitame saadikud Olovernese juurde. Eilagi on jälle müüri taga pasunat puhutud ja inimesi müürile kokku meelitatud kuulama Olovernese kiitust. Nad räägivad temast, nagu polekski muid vägevaid ilmas, kui aga tema, Olovernes. Tema kuulsus liigub kõigi meeltes, tema nimi ei anna enam inimestele rahu, tema nimi kustutaks nagu nälja ja janu.

JUUDIT. Jah, Olovernese nimi ei anna enam kellelegi rahu, varsti räägitakse temast müüri sees niisama sagedasti nagu müüri tagagi. Raske on inimestel Olovernese nimele vastu seista, kui nad kuulevad teda nii sagedasti... Aga kaevud on ikka veel kinni?

SUSANNA. Kaevud on kinni; nagu ennegi hoiavad neid Olovernese sulased. Ümberkaudsed mäed on täis sõjamehi; sääl istuvad ikka veel Eesavi ja Ammoni lapsed: nad istu-

vad nagu näljased rongad, kes ootavad kõngeja looma viimast hingetõmbust. Nälgiva ja närbiva Petuulia järel käivad nende himud.

JUUDIT (endamisi). Kõik nagu ikka, nagu eile ja tunaeile, nagu sel ja viimasel nädalal... Mis on linnas näha ja kuulda, mis teeb rahvas?

SUSANNA. Linn on täis hulumist ja hädakisa, rahvas rõkkab tänavail, turul ja katusel Jehoova poole, rahvas on meeleheitel. Süüdistatakse vanemaid, miks pole nad alla läinud ja Assuriga rääkinud, miks pole nad Olovernese jalge ette heitnud ja temaga lepingut teinud, nagu tegid Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need rahvad, kes elavad mere ääres suurtest mägedest kuni alla Egiptusest saadik. Neil kõigil on nüüd hea põli: nad istuvad omas kojas, puhkavad viigipuu all ja söövad oma leiba. Nende kaevud on vabad ja allikate juures ei seisa piigimehed vahiks. Miks peab siis ainult Iisrael nälgima, miks peab Iisrael janu kannatama? nõnda küsitakse.

JUUDIT. Oleme meie siis paganad, et peaksime tegema nagu Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need teised rahvad, kes elavad mere ääres?

SUSANNA. Rahvas on meeletu häda pärast, emand. Nägin surejat sõdurit, keda vaenlase nool osavasti tabanud. Ta kannatas hirmsasti, aga ümberseisjatele seltsimeestele ütles ta naeratades: vennad, surm on valus, aga tema on ainuke abimees näljas; ärge lootke mujalt abi, Jehoova on kõrgel, Jeruusalemm kaugel.

JUUDIT. Jehoova nõuab alandlikku meelt.

SUSANNA. Oleme põrmus Jehoova ees. Eks ei ole kõik oma riideid lõhki käristanud ja eks ei kanna ka vanemate ja preestrite niuded kotiriideid? Vanakestegi hallidest juustest tuisutab hommikutuul tuhka. Aga ometi oleme nõrkemas rammu-

– 8 –

tuses. Nagu hundid otsivad näljased saaki põlevail silmil. Emad tuiguvad janus lastega lävelt lävele, aga neid saadetakse tühjalt ära. Ükski ei halasta teise peale, igaüks muretseb ainult iseenda eest – võõra valu on puu küljes. Nõdrad ja väetid ei liiguta enam kellegi meelt.

JUUDIT. Õndsad on tänapäev need, kel pole isa ega ema ja kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.

SUSANNA. Jah, emand, õndsad on sigimatud.

(Vaikus.)

JUUDIT. On meil veel astjas vett?

SUSANNA. Vett jatkub nii mõnekski päevaks. Ehk annab Jehoova seni vihma. Õlist ja leivast saab ka tulevaks nädalaks.

JUUDIT. Hoia seda kõike, kuni ma saan käskinud.

SUSANNA. Mõtleb ehk emand näljaste ja januste peale? Täna hakkas mul nende ees õudne. Kõik tänavad, tänavate nurgad, kogu turg oli neid täis. Igal pool koltunud palged, igal pool kilavad silmad, igal pool laste nutt ja emade pisarad. Mineval nädalal oli neid alles vähe, tunaeile vähem kui eile, eile vähem kui täna. Aga mis saab homme ja ülehomme, mis toob tulevane nädal? Tilk vett pikendaks nii mõnegi lapsukese elupäevi.

JUUDIT. Tilk vett pikendaks nii mõnegi surija piina, Sest keda suudaksime päästa, kui Jehoova ei anna vihma, kui ta ei kuule meid. Kui ühele annaksime, miks peaksime siis teisele keelama, või kui üks tilga saab, kas ei tea sellest siis varsti terve linn. Aga mis saaks meie veest linnale? Sellepärast, hoia, mis meil on, seda läheb Jehooval tarvis. Mine kutsu rabi ja vanemad siia, palu nad minu kotta, sest mina tahan neile imelikku asja ilmutada.

SUSANNA. Teen, nagu sa käskinud, emand. (Välisuksest ära.)

(Enne kui Juudit jõuab eestoast lahkuda, astub sisse lapsega naine.)

– 9 –

NAINE (laps süles). Jumala rahu olgu...

JUUDIT (vahele) Mis sa tahad?

NAINE. Jehoova õnnistus olgu Juuditi majale.

JUUDIT. Räägi, mis sul vaja.

NAINE. Tilk vett.

JUUDIT. Minu astjad on tühjad.

NAINE. Üksainus tilk... Jehoova nimel... ma palun.

JUUDIT. Ütlesin juba – minu kruusid on kuivad.

NAINE. Halasta, Juudit, sest sa oled ikka lahke ja helde olnud. Sa oled vaeseid toitnud ja paljaid katnud, sa oled peavarjutuile ulualust annud... Vaata, mu lapsukese silmad on juba suletud, palekesed lohku vajunud, kurtunud keel ei liigu enam veretute huulekeste taga. Ta on mu ainuke nääpsuke ihuvõsu, mu ainuke Jehoova õnnistus, – olen lesk.

JUUDIT. Ka mina olen lesk ja mul pole ainustki last. Aga Iisraelis on veel mehi küll.

NAINE. Emand, olen vaene, olen vana, olen inetu, mind ei taha enam ükski Iisraeli mees.

JUUDIT. Mis võin siis mina, olen naine nagu sinagi.

NAINE. Anna ainult pisut vett. et korrakski oma lapse suud kastaksin, siis võib ta surra, kui see on Jehoova tahtmine.

JUUDIT. Pista talle rind suhu.

NAINE. Ta suu ei ime enam.

JUUDIT. Siis lüpsa end ja jooda oma last.

NAINE. Näljast ja janust olen aher juba kolmat päeva.

JUUDIT. Niisuta siis silmaveega ta huuli.

NAINE. Silmad on kuivaks saanud nutmisest, põud on silmalauges suure nutu pärast. Kogu linn on karjumist täis.

JUUDIT. Sa tunned vagajuttu emast, kes suure põua ajal oma

– 10 –

sooned avas, kes päästis vallali oma keha tuiksooned, et joota oma ihusugu. Kui sa oma last armastad, siis mine tee niisamuti. Sina ise oled vana, tema on noor, sina oled sigimata, aga tema võib kord Iisraelile sugu saata.

NAINE. Juudit, sul on vagaduse ja tarkuse kuulsus Iisraeli naiste seas, kasvades istusid vana Siimeoni jalge ees, aga ometi räägib sinu suu hirmust asja Jehoova vastu. Sinu sõnad on täis pattu.

JUUDIT. Jehoova on meile katsumisepäevad saatnud, Jehoova tahab suurt armastust, Jehoova nõuab rasket ohvrit, ja kes midagi keelab, see peab kõik ohvriks tooma: kui sa pattu kardad, siis mine ja sure ühes oma lapsega.

NAINE. Verd ei pea teie mitte sööma, ütleb Jehoova, sest kes verd söönud, selle vastu tahab ta oma palge panna ja teda oma rahva seast ära kaotada. Veri on liha hing ja hinge ei pea teie mitte sööma, ütleb Jehoova.

JUUDIT. Veri ehk päästab tänapäev su lapse: miks ei taha sa oma ihusugu lunastada?

NAINE. Kes olen mina, et peaksin oma ihusoo lunastama! Olen vana, olen vaene, olen inetu, olen sigimata, olen alatum Iisraeli naiste seas. Palun ainult piisakese vett, Juudit. Otsi oma kruusid läbi, ehk leidub ometi kuskil tilgake; pööra oma astjad uurakile, armuline emand, ehk nõrgub niiskust uurdesse. Ehk pani ümmardaja su linased riided ööseks kaste alla, ehk viis ta sinna su kallid Egiptuse lõuendid; too, ma katsun neid väänata lapsukese suu kohal, ehk puserdub kuskilt piisake. Näe, alles liiguvad teise huulekesed, käed kerkivad, silmalaud paonevad... Juudit, halasta, heida armu!... ,

JUUDIT. Jehoova ei anna kastet ega vihma, Jehoova on taeva ja maa Iisraeli eest lukku pannud, Jehoova meel haudub kättemaksmist. Mine, et ma palvetaksin.

– 11 –

NAINE. Enne tilk vett, emand, piisakenegi... Ma orjan sind selle eest eluaeg.

JUUDIT. Mul on muidugi orje küll. Ma tahan paluda.

NAINE. Anna enne vett, palu siis... palu ka minu lapse eest.

JUUDIT. Ma palun Iisraeli eest.

NAINE. Mis on mulle Iisrael, kui mu laps sureb. Oleks Iisrael minu päralt, siis annaksin terve Iisraeli tilga vee eest.

JUUDIT. Naine, sa räägid arutuid sõnu, kurbus on su meeli puutunud.

NAINE. On see siis ime, Juudit? Kogu Petuulia olen läbi jooksnud, et lapsukesele tilga vett saada, aga nüüd saadad sinagi mu tühjalt ära. Inimeste meeled on kivist ja nende südamed on pinnitud vask. Ennem leiab rikka silmas armu koerapoeg kui lesenaise laps.

JUUDIT. Tänapäev on Jehoova katsuma tulnud rikkaid ja vaeseid. Ainult kelmid ja petised lähevad rasva, nagu murdjad suure katku ajal.

NAINE. Emand, sa ütled: kelmid ja petised. Aga kes võib Petuulias sellega hoobelda, et ta on aus ja õiglane? Kelm on igaüks, kes sööb, kui naaber nälgib; kelm on igamees, kes veel elab, kui seltsimees juba võitluses langenud; petis on iga naine, kes end ehib, kui võitlejad on alasti. Aga kas närbivad ja nälgivad Petuulias juba kõik? Kas on juba kõik mehed linnamüüril võitlemas või kas on naised juba ehtimise jätnud? Eks ei ole kõrvus alles rõngad, kaelas keed, jalus ehitud kammitsad, et oleks tippamisi käik! Ma vihkan ja põlgan Petuuliat; vähe puudub, siis neaksin ta.

JUUDIT. Naine, ära nea parem, ära nea mind ühes Petuuliaga mu enda kojas.

NAINE. Anna tilk vett, Juudit, halasta meeletu ema peale.

– 12 –

Muidu lähen turuplatsile, lähen lausa taeva alla, lähen sinna, kus on palju teisi nälgijaid, ja nean seal... nean kõikide kuuldes... nean oma lapsukese pärast, kellele ei saa tilgakest vett kogu Petuuliast.

JUUDIT. Ära nea ka turuplatsil, naine; ei ole hea, kui neetakse tilga vee pärast.

NAINE (pöördub minema, uksel tuleb talle vastu tudisev vanake väikse poisiga käe kõrval. Naine neile) Ärge tulge parem – mine tagasi, Siimeon: Juudit on nagu teisedki, tema halastus on kurt, tema heldus on surnud. Juudit tahab palvetada, aga mu laps tahab juua, mu laps tahab vett... kust leian oma lapsele tilga vett. Siimeon, Juhata sina ometi, heida armu, halasta!

SIIMEON. Turul müüakse vett, räägiti.

NAINE. Turul? Turul müüakse vett! Issand jumal! Ja mina olen siin! Müüakse vett ja mina ei teadnud. Jään jällegi ilma... (Välja.)

SIIMEON. Rahu olgu Juuditi majale.

JUUDIT. Siimeon, sa elad alles! Pole sind ammugi näha olnud.

SIIMEON. Istusin kodus, ootasin surma, aga surm on mu unustanud, ei saada mulle ei katku ega nälga järele; need armastavad nooremaid, tugevamaid.

JUUDIT. Mis sinu siis täna välja ajas?

SIIMEON. Otsin poisile abi ja armu.

JUUDIT. Ah Siimeon, Siimeon! Kohatul ajal otsid sa abi ja armu. Puhtest videvikuni koputavad abipalujad ustele, aga kes suudab neid tänapäev aidata. Kus on Petuulias see, kes jõuaks kõiki januseid joota ja kõiki nälgijaid sööta? Siimeon, Jehoovalt peab abi otsima, Issandat peab paluma, mitte inimesi, nõnda õpetasid ise kord mind.

SIIMEON. Nõnda õpetasin kord, aga häda unustab kõik sõnad,

– 13 –

häda vastu ei saa ükski õpetussõna. Jehoovat olen kogu eluaja palunud, nüüd pööran inimeste poole, nüüd palun sind, Juudit.

JUUDIT. On siis Jehoova kurdiks jäänud, et pöörad inimeste poole palvega?

SIIMEON. Jehoova on Iisraeli vastu kurjust täis, tema meel on äritatud tulisest vihast.

JUUDIT. Mis võin siis mina? Ega ometi naine pea Jehova juures eestkostjaks hakkama?

SIIMEON. Varja mu lapselast, hoia mu poissi, anna talle ulualust, kaitse teda.

JUUDIT. Ei mõista, Siimeon, kelle eest pean teda varjama, kelle eest kaitsema.

SIIMEON. Varja mu poissi omaste ja sugulaste eest, – nemad ihkavad ta hinge.

JUUDIT. Siimeon, sa räägid hirmsaid sõnu! On siis omaksed metsalisteks saanud, et ihkavad poisi hinge? On nad aru kaotanud? Nälg on su meeltele liiga teinud, sa jampsid.

SIIMEON. Ei, ma ei jampsi ja mu aru on selge. Inimesed on näljased nagu kõrvehundid ja saaki otsivad nad kui noored lõvid. Prohveti sõna on tänapäev tõeks saanud: liisku heidavad nad oma laste peale.

JUUDIT. Halastaja Issand! Vägede Jehoova! Su rahvas on meeletu rahvas, su rahvas on õnnetu rahvas! (Haarab omal peast kinni.) Mu meeled lähevad segi... (istub) Iisraeli häda ei mahu mu südamesse. Peaks midagi võimatut sündima, meie igaüks peaksime midagi võimatut tegema, muidu läheme kõik hukka ja Iisrael ühes meiega... Nad söövad juba oma ihusugu! Siimeon, miks ei ole Jehoova noormees, et naine oma liikmetega võiks ta meelt muuta!

SIIMEON. Miski ei või tema meelt muuta, mitte miski; ei kunagi

– 14 –

pole ma näinud, et keegi oleks tema meelt muutnud. Sellepärast pöörangi inimeste poole, tulen sinu juurde, Juudit, palvega oma poisi pärast. Ema suri tal nälga, isa katku, nad jätsid poisi minu hooleks. Tahaksin teda hoida, et ta ei läheks isale ja emale järele ja et ta kannaks mu ihusugu tulevatesse põlvedesse, kui see on Jehoova tahtmine.

JUUDIT. Siimeon. ka sina mõtled ainult iseenda ja oma poisi peale, ka sina mõtled, nagu kõik teised. Kellelegi ei tee Iisrael muret, kõik mõtlevad ainult iseenda peale.

SIIMEON Ei, Juudit, mina mõtlen Iisraeli peale, mõtlen, et lapsed on tulevane Iisrael. Endast ei hooli ma, aga poisi, selle päästaksin, sest iga päästetud laps võib tänapäev tulevase Iisraeli isaks või emaks saada.

JUUDIT. Minu maja oleks lapsele halvaks varjuks, siin sureks ta nälga.

SIIMEON. Veel elab ta mõne päeva ja seni näitab ehk Jehoova Iisraelile oma palet.

JUUDIT. Janu tapab ta.

SIIMEON. Mitte täna ja homme võib juba päästmine tulla. Halasta, Juudit! Võta poiss oma kotta, siit ei leita teda nii pea, siin ei teata tema hinge varitseda. Tule, pojuke, langeme Juuditi ette maha, ehk võtab ta meid siis kuulda, ehk nõrkub ta süda (põlvili).

JUUDIT (Siimeoni juurde, härdalt) Tõuse üles, Siimeon, minu ees ei pea sa mitte põlvitama, minu ees mitte (tõstab vanamehe ja poisi jalule).

SIIMEON. Siis kuule meid, kuule mind, keda nimetid millalgi oma isaks, ja ära pööra oma silmi kõrvale, nagu pöörab Jehoova Iisraeli pealt.

JUUDIT. Mu koda pole ju kindlus, kus hädalised võiksid varju leida.

– 15 –

SIIMEON. Siia ei tule, ei tea nad nii pea tulla ja küllap leiad poisile mõne salaurka, kus ta kellelegi silma ei puutu.

JUUDIT. Mu koda jääb tühjaks, ma lähen siit ära. Nii tõesti kui ma siin seisan, tahan siit ära minna.

SIIMEON. Aga kuhu siis, mu tütar? Kuhu tahad sa minna, Juudit?

JUUDIT. Mõtlen Iisraeli peale. Iisrael õhkab päästmise järele.

SIIMEON. Peab siis naine Iisraeli päästma?

JUUDIT. Miks ei peaks ka naine Iisraeli päästma, kui see on Jehoova tahtmine; meie igaüks peame katsuma Iisraeli päästa. Sellepärast jätan oma koja maha ja lähen.

SIIMEON. Kuhu?

JUUDIT. Siimeon, ära päri. Kui see on jumala tahtmine, siis kuuled, kui kõik saab sündinud. Seni õnnista mind, Siimeon, õnnista ja palu, et Jehoova juhiks mu jalaastumisi.

SIIMEON. Kuhu pean siis küll oma poisi viima...

JUUDIT. Vii ta mõnde teise kotta, Petuulias on suuri ja vagu kodasid veel küll.

SIIMEON. Kus on tänapäev see koda, mis võõrast vanakest varjaks ja mis annaks vaeslapsele ulualust? Ennem tuleb jumal jälle maa pääle meie keskele, kui et vaeslast keegi varjaks. Ei, Juudit, enam ei tea ma kuhugi minna, kui sina mu ära ajad; sina olid mu viimane lootus. Inimeses on inimene surnud, inimene ei tunne enam inimest.

JUUDIT. Rahvas on Jehoova unustanud.

SIIMEON. Jehoova on oma rahva unustanud, ta on oma kuulmed sulgenud laste nutukisa eest.

JUUDIT. Issand nõuab alandust.

SIIMEON. Rahvas ihkab halastust ja armu.

(Susanna välisuksest.)

– 16 –

JUUDIT (ümmardajale) Mis ütlesid vanemad?

SUSANNA. Nad tulevad, nad on teel siia. Ka rabi tuleb, nad tulevad üheskoos.

JUUDIT. Vii siis vana Siimeon ühes poisiga tahatuppa ja otsi neile pisut leiba ja vett.

SIIMEON. Mitte minule, minule mitte, mina olen vana, poisile anna, temale on vaja.

SUSANNA. Lapsed karjuvad süüa ja juua, emand.

JUUDIT. (ümmardajale) Tee, mis ma käskinud Mine, Siimeon, söö ka sina, sööge ja jooge mõlemad.

SIIMEON. Sinu jalgu tahaksin suudelda ja sinu jalajälile suud anda, mu tütreke. (Tahab maha langeda)

JUUDIT (teda takistades) Isake, päevade poolest olen sinu lapselaps – minu jalgu ei pea sa mitte suudlema. Minu jalgu pole veel ükski mees suudelnud, ega ometi sina taha esimene olla Võta poiss ja vii ta tahatuppa.

SIIMEON. Õnnistatud olgu sa Iisraeli naiste seas ja... (Sõnad katkestab rabi, Osiase ja Kabrise sisseastumine, kuna Siimeon ja poiss teise ukse kaudu kaovad.)

RABI. Rahu olgu Juuditi majale.

JUUDIT. Tere, rabi. Tere ka, Osias ja Kabris. Palun vabandust, et teie kallist aega raiskan sel raskel silmapilgul.

OSIAS. Mis on emandal rääkimist? Meie aeg on kasin; ahastus ja meeletus kipuvad võimust võtma.

JUUDIT. Kui kaua mõtlete veel vastu panna?

OSIAS. Veel ehk päeva viis.

JUUDIT. Miks just viis?

RABI. Seni pöörab ehk Jehoova oma viha.

KABRIS. Ehk tuleb meile seniks abi.

– 17 –

JUUDIT. Miks peab Jehoova just viie päevaga abi saatma? Eks ei või ta seda ka kuuendal päeval teha.

RABI. Hiljem pole meil vist enam Jehoova abi tarvis.

OSIAS. Hiljem sureme nälga.

KABRIS. Janus närbivad juba nüüd me lapsed.

JUUDIT. Ons Jehoova teie võlglane, et te talle tähtaja määrate?

RABI. Me palume ja loodame ainult.

JUUDIT. Milleks siis see tähtaeg?

OSIAS. Me kaotame võimu rahva üle, me võime ta juba enne viit päeva kaotada, kas või täna, homme – me ükski ei tea, kui ruttu võime kaotada võimu rahva üle.

JUUDIT. Te olete vanemad, te käsite.

OSIAS. Sagedasti on raskem käskida, kui käsku täita

JUUDIT. Kas ei ole teie Jehoova asemikud maa peal.

RABI. Jehoova on oma rahva maha jätnud, nälgijad jätavad Jehoova maha.

OSIAS. Nälgiv vanem on ainult nälgija nälgijate seas ja sellepärast võib sündida, et rahvas meid varsti mikski ei pane: meie käsu vastu avab ta linnaväravad ja läheb alla Olovernese leeri paluma suutäit leiba ning rüübet vett. Usu, emand, seda teeb ta, kui mitte neljandal või viiendal päeval, siis ometi kuuendal. Rahvas läheb kui näljas kärvav koer, kes otsib uut peremeest, kel on veel leiba. Meie pühad paigad teotatakse siis ära ja meie naiste ning neitsite au oleneb võõra sõjamehe himust. Juba praegu maksab Olovernese nimi paljude suus rohkem kui paljud Iisraeli nimed, varsti ei taheta enam ühtegi Iisraeli nime kuulda Olovernese nime kõrval.

JUUDIT. Nii tõesti kui Jehoova elab, see ei tohi mitte sündida.

RABI. Iisraeli jumal teeb mõnikord imelikke asju.

– 18 –

OSIAS. Imetegudeks on tänapäev kõik käed nõrgad Iisraelis.

JUUDIT. Usku on tarvis, Osias, Jehoova on usus, usk saadab abi

OSIAS. Kutsusid sa meid selleks, Juudit, et usule manitseda? Siis raiskame asjata kallist aega.

JUUDIT. Ei, Osias, manitseda ei taha ma teid, vaid imelikku asja teile ilmutada.

OSIAS. Siis räägi.

RABI. Me ootame, emand.

JUUDIT. Ma ei tea, millal või kus see oli, aga see oli...

OSIAS. Mis nimelt?

JUUDIT. Magasin nagu rasket und, väga rasket. Äkki puutus mind keegi ma polnud tema juurdeastumist kuulnud – puutus ja ma tundsin seda lihas, luus, üdis ning kargasin üles Minu ümber oli lõpmatu lagendik, pimedus kattis maad ja tähed sirasid taevas; kaugel, kaugel helendas mingisuguse mäe lumine tipp. „Sinu laps karjub, Juudit,“ ütles puutuja. Ja nüüd kuulsin pimeduses lapse nutuhäält ning see hääl oli mulle tuttav ja armas. Hakkasin huupi hääle peale edasi minema, kord-korralt sammu ikka kiirustades, kuni viimaks jookstes hingetult maha langesin, ilma et nutjani oleksin jõudnud, nagu põgeneks ta minu eest pakku. Mul hakkas hirmus kahju sest nutjast lapsest, nii hirmus kahju, et endalegi nutt peale kippus pimeduses. Kui ma nõnda hingeldades keset lagendikku kummuli lamasin, puutus mind jällegi keegi – ja tema puutumine oli kui tuleleek – puutus ja ütles: „Juudit, mitu korda peab sind äratama, kui su laps karjub!“ Ehmunult kargasin maast ja vahtisin pärani silmil oma ümber, aga pimeduse pärast ei seletanud mu silm midagi kui aga siravaid tähti ja kaugeid lumiseid mäetippe. Võtsin oma viimase jõu kokku ja jooksin sinnapoole, kus karjus ikka veel laps. Väga kaua

– 19 –

ei võinud see kesta, sest hingetult langesin uuesti maha. Aga siis rääkis endine hääl: „Juudit, miks ei taha sa oma last aidata?“ Meeletult hüüdsin talle vastu pilkasesse pimedusse: „Mu ihuramm on otsas, ma’i jaksa enam!“ Aga tema vastas mulle: „Juudit, Juudit, tänasest peale pead sa palju jaksama ja sinu ihurammul ei pea lõppu tulema. Iisrael ootab sinult ilmvõimatut. Iisrael ootab päästmist, sest Iisrael on saanud kui väetiks lapseks, kes nutab pilkases pimeduses ja ükski ei kuule tema häält. Tähed siravad kõrgel, aga nemad ei tule alla aitama, mäed istuvad kaugel, aga nemad ei astu ligi nuttu vaigistama, pimedus on Iisraeli ümber, aga tema ei varja teda vaenlaste eest. Sellepärast tõuse üles, ehi end ja võta kaasa leiba ja õli, nagu valmistuksid pikale teekonnale, ning mine. alla Assuri leeri – astu Olovernese palge ette, sest seal pead sa Iisraelile abi saatma.“ Nõnda rääkis see hääl, kui ma kummuli maas lamasin ja mind ümbritses pimedus. Suur hirm tuli minu peale ja ma küsisin, ilma et silmi oleksin julgenud tõsta või paotada: „Kes oled sa, et sa minuga nõnda räägid?" Ja hääl vastas: „Olen see, kes ikka olnud ja kes jääb igavesest ajast igavesti. Sellepärast ära viitsi minu sõnu täitmast, sest ma olen rääkinud ja Iisraelil on häda suu juures.“ Nõnda vastas ta mulle viimaseks ja vaikis ning see vaikus oli mu kuulmeis, nagu puhuksid kümme suurt pasunat väehulkade ees. Nüüd lasksin teid kutsuda, et kuulda, mis peab sest kõigest arvama?

RABI. See, kes sulle seda imelikku asja näitas, küllap see ka sind õpetab teda õieti mõistma – tema nimi olgu kiidetud.

OSIAS. Kuidas peab sellest aru saama: oli see unes või ilmsi?

JUUDIT. Ma ei tea, oli see unes või ilmsi, ma tean ainult, et see oli.

RABI. Osias, milleks see küsimine? Eks ei ole uni niisama Jehoovalt kui ilmnegi elu.

– 20 –

JUUDIT. Uned on mul sagedasti ilmsemad kui päevlik askeldus, uni on mulle nii mõnigi kord olnud elulisem kui ilmne olemine, uni saab mulle elu unistuseks.

RABI. Unes räägime oma jumalaga.

(Sisse astub naine nuttes.)

JUUDIT. Mis sa tahad?

NAINE (toetub jõuetult vastu piita ja nuuksub).

JUUDIT. Miks sa nutad?

NAINE. Mind juhatati siia.

JUUDIT. Milleks? Räägi ometi

NAINE. Otsin peavanemat Osiast.

OSIAS. Ma olen siin. Mis on sul rääkimist?

NAINE. Nad tapsid mu mehe, lõid maha.

OSIAS. Kes tappis? millal? kus?

NAINE. Tulid ja tapsid, ma’i tea kes, ei tunnud neid.

OSIAS. Miks nad tapsid? Räägi, et mõistaksin.

NAINE. Olime kahekesi... uks oli kinni... alles teist päeva elasime koos... pidasime mesinädalaid... nõnda tulid ja tapsid nad.

OSIAS. Mida tahtsid siis tapjad?

NAINE. Tahtsid süüa... Meil oli viimane suutäis leiba laual, viimane tilk vett kruusis. Tahtsime viimast korda üheskoos süüa ja rõõmsad olla, et siis üheskoos surra, kui see on Jehoova tahtmine. Aga meid nähti, uks murti maha ja kui mees võõrastele vastu läks, lõid nad teda, nii et ta sinnasamasse suri.

JUUDIT. Metsalised!

RABI. Leivamurdmine on tänapäev kuritööks saanud.

OSIAS. Kus on su maja?

– 21 –

NAINE. Turu lähedal.

OSIAS. Miks ei tõtanud sa turule, – sinna jäi vanem Karmis korrapidajate sõduritega.

NAINE. Esteks jooksin sinna, hakkasin ta põlvede ümbert kinni, palusin, nutsin, aga tema vastas: pole tema asi, tema valvab ainult turgu... Meeletult jooksin oma kotta tagasi, kus tapjad alles vett ja leiba otsisid. Mind nähes võtsid mu kinni ja naersid mu ära... mehe surnukeha juures, tema veres naersid mu ära... (Nuuksub ägedamalt)

OSIAS. Kabris, mine ja rutta, võta müürilt mehi ja katsu pööraseid tabada. On naisel õigus, siis olgu surm kuritöö lunastuseks.

KABRIS (naisele) Tule, lähme!

NAINE. Mu mees lamab alles koristamata põrandal.

OSIAS. Küll Kabris muretseb kõige eest.

NAINE. Olen naerdud naine... eluajaks naerdud.

Kabris. Ruttame, iga silmapilk on kallis.

(Kabris ja naine ära.)

JUUDIT. Rahvas unustab Jehoova seadmised.

OSIAS. Rahvas on koer. kes ainult söötja künnisel valvab.

JUUDIT. Sul peab rahvast halb arvamine olema, et teda võrdled koeraga.

OSIAS. Keegi pole meeletum kui hulk ja kellegi ees ei pea rohkem roomama kui hulga ees, kui sa tema üle tahad käskida. Mul on mõnikord tundmus, nagu oleksin tänapäev kõige naeruväärsem inimene Petuulias.

JUUDIT. Sa oled Petuulia peavanem, Osias.

OSIAS. Nõnda on mu kohuste nimetus ja neid täites olen kõik unustanud, mis noores eas aususest ja mehisusest õppisin. Nüüd tean, et käskija voorused on silmakirjalisus, salalik

– 22 –

meel ja kõrk edevus, kuni isegi end selleks hakkad pidama, milleks sind totter hulk tahaks pidada.

JUUDIT. Õnnetu mees!

OSIAS. Seda mitte: ma täidan oma kohust.

RABI. Meie kõik täidame oma kohust.

JUUDIT. Mis on siis minu kohused? Pean ma oma kotta jääma või pean ma tegema, nagu kästud?

RABI. Julged sa käsu täitmisest loobuda või julgeme meie sind selles tagasi hoida! Iisraelil on rasked päevad, nüüd peavad kõik oma kohust täitma.

OSIAS. Peab siis naine minema vaenlase leerist Iisraelile abi otsima?

RABI. Ka laps peaks seda tegema, kui see on Jehoova tahtmine.

(Sisse tormab käskjalg.)

KÄSKJALG. Kabris kutsub peavanemat Osiast.

OSIAS. Mis on lahti?

KÄSKJALG. Rahvas on arust ära, rahvas lõhub.

OSIAS. Kus? miks? Räägi, vasta.

KÄSKJALG. Turul müüsid mees ja naine leiba ja vett... nad olid tagavaraks hoidnud, et kasu saada. Nad nõudsid kõrget hinda, aga neile pakuti veel kõrgemat. Kõik anti ära tilga vee ja suutäie leiva eest. Kes vaene, see hulus, sest ta ei jaksanud osta. Siis pakkus keegi end kaupmehe teenistusse... aastaks, kaheks, kolmeks, kümneks aastaks, alatiseks, ja seda ainult suutäie leiva eest. Varsti leidus teisi, kes valmis olid ka oma naise ja lapsed, kogu oma sugukonna tükikese leiva eest päriseks kirjutama. Aga äkki hakati ütlema, hakati rääkima, karjuma: pole õige, et leiva ja veega inimesi orjastatakse; maha orjastajad! Hääl leidis poolehoidjaid, toetajaid, heakskiitjaid ja ägedus kasvas...

– 23 –

OSIAS. Kus oli siis Karmis? Miks ei astunud ta vahele?

KÄSKJALG. Karmis oli seal, ta püüdis kaupmeest kaitsta: leib ja vesi olla tema, ta võida nende eest võtta, niipalju kui saab, niipalju kui tahab.

OSIAS. Ja rahvas?

KÄSKJALG. Rahvas karjus: müüdud hing! Ta on kaupmehelt meelehead saanud, sellepärast kaitseb ta teda. Ta on orjastajate sulane! Maha orjaperemehed! Maha meelehea-võtjad! Ja siis välkusid rusikad, tõusid kaikad, lendasid kivid. Silmapilguga oli kaupmehe laud ümber, veekruusid purud ja leib tallati jalgega ära; vaevalt sai keegi midagi. Kaupmees ja tema naine aga ning Karmis lamasid oma veres; nad tallati ära ühes leivaga.

OSIAS. Neid on Jehoova sõrm puutunud. Juuda mees ei pea Juuda meest oma orjaks tegema, nõnda seisab käsuõpetuses; ammugi ei pea ta seda tegema raasukese leiva ja tilga vee eest. Karmis on oma kohused unustanud, sellepärast on Jehoova teda nii karmilt katsuma tulnud.

RABI. Jehoova nimi olgu kiidetud!

KÄSKJALG. Aga rahvas lõhub edasi.

OSIAS. Mida tahab ta veel?

KÄSKJALG. Rahvas on arust ära, ta purustab meeletuses, hävitab mõtteta, sellepärast palub Kabris abi.

OSIAS. Tänapäev paluvad Iisraelis kõik abi, nagu oleksid nad väetiks lapseks saanud. Kui ometi keegi oleks, kes ka mind aitaks, mulle head nõugi annaks!

JUUDIT (ärevalt, vaimustuses) Võta minu nõu kuulda, Osias, mina annan sulle head nõu.

OSIAS. Lase kuulda, emand, käskjalg ootab.

JUUDIT. Hea sõna on mõnikord vägevam kui terav mõõk; sellepärast mine rahva juurde ja ütle talle, et abi tuleb et,

– 24 –

ta on ligi ja et kõik saavad varsti süüa ja juua, niipalju kui süda kutsub. Ütle, lase kuulutada müüril ja tänavanurgil, Jehoova on märku annud, Jehoova on sõna saatnud, et päästmine on ligi ja õndsad on need, kes kannatavad ja loodavad.

OSIAS. Juudit, tahad ka sina mind õpetada rahvale valetama? Sinult poleks ma seda oodanud.

JUUDIT. Mitte valetama, Osias, vaid tõtt kuulutama. Lase pasunaid puhuda ja kõigile kuulutada, et Jehoova on meid kuulnud – et Jehoova on end Juuditile ilmutanud ja temale tõotanud Iisraeli päästmist, sest nii tõesti kui ma siin seisan, tahan veel täna Olovernese palet näha.

OSIAS. Pean ma ka seda laskma rahvale kuulutada?

JUUDIT. Ka seda, sest see pöörab meeletute meele, see teeb, et pole Iisraelis kõlavamat nime kui on Jehoova nimi.

OSIAS (rabile) Rutta siis sina, püha isa, ja vii see rõõmusõnum rahvale; sina leiad temale ehk õigema kuju kui keegi teine, sest sinu päralt on sõna riik. Mina tulen kohe sulle järele.

RABI (õnnistades Juuditile) Õnnistatud oled sa Iisraeli naiste seas ja õnnistatud olgu su ihusugu. Jehoova valgustagu sinu teerada ja olgu sulle abiks.

(Rabi ja käskjalg ära.)

OSIAS. Juudit, tahad sa tõesti Olovernese palge ette ilmuda?

JUUDIT. Ma pean, muidu läheme kõik hukka ja Iisrael ühes meiega.

OSIAS. Aga nõnda lähed sina hukka.

JUUDIT. Mis olen mina, kui aga Iisrael elab.

OSIAS. Juudit, sa räägid raskeid sõnu, sa isegi ei tea vist, kui hirmus raskeid sõnu sa mulle räägid. Ma palun, ära mine alla Assuri leeri, ära mine, ma ei taha, et sa lähed. Tee

– 25 –

kõik, mis süda kutsub, aga ära mine: ma tunnen, sa ei tule sealt enam kunagi tagasi.

JUUDIT. Mis võiks mulle juhtuda, kui Jehoova on minuga.

OSIAS. Ma ei tea, mis juhtuda võib, aga ma tunnen, et juhtub midagi hirmsat ja paratamatut, mille pööramiseks pole pärast enam kellelgi jõudu. Sellepärast – jää siia, jää oma rahva juurde, jää oma kodulinna.

JUUDIT. Minu rahvas ja minu kodulinn lähevad nõnda hukka.

OSIAS. Kui see nõnda olema peab, siis hukku ühes meiega, kes me siia jääme, hukku ühes minuga, sest mina jään, nii tõesti kui Jehoova elab

JUUDIT. Osias, ma ei mõista sind; ma ei mõista, miks peaksin siia jääma, kuigi see tooks meile kõigile hukatuse. Ja miks ei peaks ma alla Assuri leeri minema, kui seega võiksin pöörata Jehoova palge Iisraeli poole?

OSIAS. Aga sina, sina ise, sa unustad iseenda.

JUUDIT. Osias, räägid sina nõnda! Sa oled Petuulia peavanem, aga õpetad mind mõtlema ainult iseenda peale. Ei, Osias, mina mõtlen ainult Iisraeli peale.

OSIAS. Aga mina mõtlen ainult sinu peale, Juudit, sellepärast palungi sind: ära mine alla, ära mine Olovernese palge ette. Sinu peale mõtlesin juba siis, kui oma naisele andsin lahutusraamatu.

JUUDIT. Osias, sa oled arust ära, nagu kogu Petuulia, nagu terve Iisrael, et sa võid tänasel silmapilgul rääkida niisuguseid sõnu, mõelda niisuguseid mõtteid!

OSIAS. Ei, ma ei ole arust ära, mu mõistus on selge. Aga sa kuulsid, mis ütlesin rahvast ia oma kohustest, ja sa mäletad, et nimetid mind õnnetuks meheks. Sul oli ja on õigus: olen õnnetu mees. Mul pole Petuulias ega kogu Iisraelis paika, kus võiksin olla mina ise, kus võiksin olla, nagu ma

– 26 –

olla tallaksin.
Igal pool piiravad mind mu kohused. Väljas olen rahva tujude ja edevuse ori, kodus peavad mind silmas ümmardajad ja teenijad, ning häda mulle, kui silmapilgukski unustan, et olen Petuulia peavanem. Isegi oma naisega üksi olles pidin meeles pidama, et ma pole ainult Osias, vaid peale selle veel majaisand ja mees, kel on oma kohused, mida peab täitma. Usu, Juudit, olen kõik muu, mitte aga Osias, mitte inimene, kel on oma tahtmised, oma arvamised ja tõekspidamised. Pean magamagi teisiti, kui seda teeks Osias, kui seda teeks inimene minus. Juudit, oled sa kunagi tunnud, mis tähendab, kui inimene ei või kuskil olla ta ise, oled sa kunagi paika otsinud, kus sa võiksid olla sa ise?

JUUDIT. Olen, Osias, olen seda aastate kaupa teinud.

OSIAS. Siis pead mõistma, miks ma oma naisele andsin lahutusraamatu: vähemalt iseenda kojas tahtsin nurga luua, salajase nurga tahtsin ehitada, kus võiksin olla ma ise. Mul hakkas hirm, kui nägin, et Jehoova on Iisraeli katsuma tulnud, ja kui mõtlesin, et Iisrael võib hukkuda ning mina ja sina, Juudit, ühes Iisraeliga. Meie kõik võime tänapäev enne hukka minna, kui ma saan ehitanud omale selle salajase nurga, kus võiksin olla ma ise. Sellepärast ruttasin ja sellepärast palun sind, Juudit: ära mine alla Assuri leeri; jää siia, tule minu kotta, sest sind tahaksin näha oma salajases kodunurgas, sina üksi pead olema minuga, kui ma olen täiesti ma ise. Sina oled tark, sina oled arukas, sina kuulasid juba lapseeas vana Siimeoni õpetussõnu, sina üksi naiste seas võiksid mõista, kui hirmus kodutu ja võõras võib inimene olla inimeste keskel. Iisrael võib täna-homme hukka minna ja mina ühes temaga, aga mis tähendab mulle surm, kui olen päevagi, silmapilgugi täie teadmisega saanud olla ma ise ja kui olen võinud öelda seda kellelegi teisele.

JUUDIT. Peab siis see teine tingimata olema naine?

– 27 –

OSIAS. Ma ei tea, Juudit, tean ainult, et see teine oled sina, ainult sina. Kui sina ei taha, siis ei tea ma enam, milleks elada.

JUUDIT. Iisraeli pärast peab elama, Jeruusalemma pärast.

OSIAS. Mis on mulle Jeruusalemm, mis on mulle kogu Iisrael, kui ma ei leia nurka, kus võiksin olla ma ise – olla inimene.

JUUDIT. Kohatu aja valisid, Osias, et olla inimene. Tänapäev ei vaja Iisrael inimesi, vaid kangelasi, tänapäev peab mees ja naine kõik võima, kui ei taha, et hukka läheb Iisrael ja tema ise ühes Iisraeliga. Sa kutsud mind sinna salajasse kodunurka, kus sa tahaksid olla sina ise – kus sa tahaksid olla inimene. Aga olen siis mina inimene, et sa mind kutsud? Mina olen ju ainult noor naine. Ja ehk oled sa kuulnud, mis vana Siimeon ütleb naiste kohta? Ta ütleb: miks peab naine inimene olema? Ei! Naine ei pea inimene olema, sest inimesi on meil muidugi. Naine olgu ema, naine olgu rõõmutüdruk, naine olgu halastaja õde, aga mitte inimene, sest inimene on igav, inimene elab üksinda, aga naine otsib seltsi. Ära kutsu siis mind, kui sa ihkad inimest, ära kutsu kedagi, kui sul on janu inimese järele. – Inimene elab üksinda, nagu vana Siimeon, kel pole muud seltsilist kui aga koer, sest igast loomast, taimest ja kivistki on inimesel rohkem seltsi kui mehest või naisest, igas loomas, taimes või kivis on rohkem inimest kui üheski mehes või naises – nõnda ütleb vana Siimeon ja elab selle järele.

OSIAS. Ma pole ometi veel päevade poolest vana Siimeon, et peaksin elama nagu tema, ma pole veel vana tudike, et peaksin valima rauga saatuse.

JUUDIT. Miks tahad siis olla inimene, miks tahad siis olla sa ise? On mehed ja naised kunagi nad ise?

OSIAS. Juudit, sa põikled kavalate ettekäänetega minu sõnade

– 28 –

eest kõrvale, nagu ei mõistaks sa mind. Minu sõnad võivad eksida, aga minu tundmused ja tahtmine ei eksi mitte. Ma räägin inimesest, räägin iseendast, aga tõepoolest peaksin rääkima vististi ainult sinust, Juudit, sest mu mõtted käivad ainult sinu järele ja minu himud saadavad sinu jalaastumisi. Tule minu kotta, tule ja käsuta minu kodakondseid siis tahan mina rõõmuga käskida Petuulia üle.

JUUDIT. Täna ei tule ma mitte, täna mitte.

OSIAS. Millal siis? Tunahomme võime juba kõik hukkuda, sellepärast loen silmapilke.

JUUDIT. Ka homme mitte.

OSIAS. Miks?

JUUDIT. Homme olen Assuri leeris.

OSIAS. Siis ikkagi tahad sa minna, minu sõnu ei pane sa mikski!

JUUDIT. Ma pean minema.

OSIAS. Siis tulen mina ühes sinuga, sinu saatus olgu ka minu saatus.

JUUDIT. Osias, sa oled tõepoolest arust ära!

OSIAS. Olgugi nõnda, ma tulen siiski, hiilin salaja sulle järele, nagu oleksin viimane hulgus Petuulias.

JUUDIT. Osias, ma palun, ära tee iseend, mind, Petuuliat, kogu Iisraeli õnnetuks, sest mis noor naine vaenlase leeris võib, seda ei või ometi mees.

OSIAS. Ha! Sa mõtled oma nooruse peale, sa mõtled oma ilu peale, seda mõtled sa ja selleks tahad sa Olovernese palge ette ilmuda. Sa räägid Petuuliast ja Iisraelist, aga sinu mõtted keerlevad sinu enda ümber, sinu himud piiravad Olovernest. Tema nimi on sinu meeli puutunud, tema nimekõla sinu himusid vangistanud, sa mõtled tema peale, nagu

– 29 –

mõtleb kogu Petuulia, nagu mõtleb varsti kogu Iisrael – nõnda mõtled sa. Nüüd mõistan su nägemust nutjast lapsest ja kellegi puutumisest, mis oli nagu tuleleek! Sinu liha põleb, sinu naisilu leegitseb Olovernese poole! Pagana mehe, Iisraeli vaenlase järele kõnnivad sinu öisedki jalajäljed!

JUUDIT. Osias, mispärast teotad sa Jehoovat minu kojas ja miks pöörad sa tema kutsumise tiiraseks himuks. Kui sa tõesti nõnda arvad, siis mine ära minu kojast; mine oma kotta ja teota seal Issandat, kui see sinu südant jahutab; mine ja ära tule enam kunagi.

OSIAS. Anna andeks, Juudit, ma olen tõepoolest arust ära, nagu kogu Petuulia, ma olen sinu pärast arust ära. Jää siia, jää kodulinna, siis saan aru tagasi.

JUUDIT. Osias, ära palu seda, ära palu ilmvõimatut, palu midagi muud.

OSIAS. Mul ei ole muud palvet kui aga – tule minu kotta, Juudit, aita minu kohuseid kanda, muidu lämbun ära.

JUUDIT. Täna ei või, homme ei või...

OSIAS. Siis luba ometi, et sa millalgi tuled, tulla tahad; muidu ei tea ma, mis teen.

JUUDIT. Seda luban, ainult üks tingimus.

OSIAS. Palun tingimusteta

JUUDIT. Ei, Osias! Sa pead siia jääma ja talitama kui Petuulia peavanem, sa pead seda tegema Iisraeli pärast, kuni ma saan läinud ja Olovernese palet näinud. Siis tahan tulla, kui see on Jehoova tahtmine.

OSIAS. Sa jääd kauaks, Juudit, kardan, sa viibid, sa unustad minu ja Iisraeli, me läheme hukka sinuta.

JUUDIT. Osias, ole kangelane, ole inimene; täna on silmapilk, kus seda võid. Õhtul, kui pimeneb, oota mind kaevude väraval; sealt läheb minu tee.

– 30 –

OSIAS. Juudit, Juudit!

JUUDIT. Mine; aeg on kasin, ma pean kõik valmis panema.

OSIAS (ära).

JUUDIT. Susanna!... Susanna!

SUSANNA (tuleb siseruumist). Mis soovib emand?

JUUDIT. Kus on vana Siimeon poisiga?

SUSANNA. Tagatoas, emand.

JUUDIT. Mis ta teeb?

SUSANNA. Uinub pea rinnal. Söötis ja jootis teine poissi ja pani ta magama, murdis ka endale raasukese leiba ja rüüpas kruusist pisut vett; mõtles lapse juures valvata, kui see magab, aga rammestus võttis ka tema enda üle võimust.

JUUDIT. Vaene rauk!... Aga las’ nad magada, ära sega neid, nad on vist näljas ja hirmus kaua valvanud. Sulu välisuks, et võõrad sisse ei pääseks.

SUSANNA. Aeg on alles varajane, emand.

JUUDIT. Tee, nagu ma käskinud, meil on toimetamist, mis ei salli võõraid.

SUSANNA (suleb välisukse).

JUUDIT. Ütle mulle, Susanna, tahad sa minuga kaasa tulla?

SUSANNA. Kuhu, emand?

JUUDIT. Tahad sa minuga igale poole kaasa tulla, kuhu ma sind kutsun?

SUSANNA. Sa küsid seda nii imelikult, emand. Ma ei taha „ei“ öelda, aga ma kardan ka „jaa“ öelda.

JUUDIT. Sa kahtled, Susanna; vist pean omale kellegi teise seltsiliseks otsima.

– 31 –

SUSANNA. Ei, ei, emand, ära otsi teist, kutsu mind, kutsu, kuhu tahad, ma tulen igalepoole.

JUUDIT. Meie lahkume täna linnast.

SUSANNA. Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi.

JUUDIT. Me läheme Assuri leeri, me läheme Olovernese palge ette.

SUSANNA. Armuline Issand! Tahab emand siis armu leida Olovernese silma ees? Aga kõik räägivad, et Olovernesele otsitakse ainult neitsid, ainult neitsid viiakse armu leidmiseks tema pale ette.

JUUDIT. Olen kuulnud, et nõnda räägitakse.

SUSANNA. Ja ikkagi tahab emand minna?

JUUDIT. Mu mõrsjasäng oli õnnistuseta, Jehoova oli mu mehe ihurammu puutunud.

SUSANNA. Siis oli Manasse sigimata?

JUUDIT. Tema, mitte mina. Tema kandis oma ihus minu ja iseenda õnnetust. Tema armastas mind, nagu oleksin mõni pühadus, mida ei tohi puutuda; lõpuks julges ta vaevalt silmagi minu peale heita, nõnda armastas ta mind, kui me elasime nagu mees ja naine üheskoos.

SUSANNA. Mis on mehe armastus, kui pole lapsi! Mis on mees, kes ei maga oma naise juures!

JUUDIT. Jehoova teed on kummalised, tema arupidamised äramõistmata. Ilu sai mu õnnetuseks, mu mesinädalad olid nutunädalad ja mu neitsiau sai naeruks ilma ees. Mu elu polnudki nagu elu, vaid nagu mõni kuri unenägu või hirmus ettekuulutus prohveti suu läbi. Ihkasin surma, aga surm ei tulnud meie katuse alla, nõnda elasime kahekesi üheskoos edasi, nagu oleksime mees ja naine.

SUSANNA. Siis oli selles ometi tõtt, mis räägiti.

– 32 –

JUUDIT. Ma ei tea, mis räägiti, aga ma tean, et olin hirmus õnnetu. Sellest saab juba varsti kolm aastat mööda. Siis olin väga noor, ainult nii noorelt jõuame nii suurele õnnetusele vastu panna.

SUSANNA. Emand on ikka alles noor.

JUUDIT. Aga ma olen vanemaks, olen palju vanemaks saanud, – kannatus teeb ruttu vanaks.

SUSANNA. Kannatus teeb targaks, ütles mulle kord vana Siimeon.

JUUDIT. Kas sa ei tahaks öelda, mis rahvas minust sel korral rääkis?

SUSANNA. Kardan korrata kurje sõnu.

JUUDIT. Need on ju vanad asjad, nende pärast ei minda ometi kohtusse. Noorusrumalused, peaaegu lapsepõlve mälestused.

SUSANNA. Emand palunud kadu, räägiti.

JUUDIT Kellele?

SUSANNA. Oma mehele... Ärgu pangu emand neid sõnu mulle pahaks.

JUUDIT. Räägiti tõesti seda?

SUSANNA. Just nõnda, emand.

JUUDIT. Ah, Susanna! Kui sa teaksid, kui meeletu ma siis olin kurbuses! Neitsimure röövis aru peast.

SUSANNA. Siis ometi, emand!

JUUDIT. Sel korral palusin kõigele kadu: endale ja neile, kes minust õnnelikumad. Needsin tähedki taeva, kui nad ööseti särasid, sajatasin vaikist tuult oma hoone katusel, vannutasin päikest, et ta ei soendaks. Mis siis ime, kui oma mehelegi kadu palusin. Jah, ma palusin, mäletan, et palusin. See oli kord õhtul toa peal telgis asemel. Linn sumises alles tasa, tähed särasid, tuul liigutas telgi riideid... siis

– 33 –

oli see. Unistasin ja igatsesin arutult ja unustasin, et tema mu kõrval lamab. Mu süda kisendas sosistatud armusõnade järele ja mu ihuliikmed himustasid mehe puutumist. Ja kui seda asjata ootasin, hakkasid mu huuled liikuma, suu rääkima, teadmata mida. Temagi kuulis mu rääkimist ja küsis: kellega sa räägid? Jumalaga, vastasin ma. Aga tol korral ei rääkinud ma jumalaga, vaid oma igatsuste ja himudega, nendega ajasin lausa ilmsi juttu, kui telgis oma mehe kõrval lamasin ja kõike, needsin, mis minust õnnelikum. Oleksin käe oma elu külge pistnud, sest julgust oli mul; tundsin, et oli, aga ei raatsinud: nii väga ihkasin elu ja himude rõõmu.

SUSANNA. Emand räägib, nagu oleksid tal mehe sõnad.

JUUDIT. Ihkasin ja lootsin, heitsin südame alanduses Jehoova ette, rääkisin ööd läbi vana Siimeoniga ja söötsin ning jootsin nälgijaid, nagu võiksid nemad juhatada, kus on mu igatsuste rahustaja, mu himude kodu. Aga rahu ei leidnud ma ja kodus polnud ma iseendagi kojas.

SUSANNA. Emand, kus oleks parem kui sinu kojas. Siit minnes himustan siia tagasi.

JUUDIT. Aga küllalt neist vanust asjust, – me raiskame kallist aega. Peab kohe kõik valmis panema, sest veel täna jätame selle koja maha.

SUSANNA. Juba täna!

JUUDIT. Jah, täna. Kui ilm hakkab pimedaks minema, ootab Osias meid kaevude väraval, et meid sealt välja lasta. Pane leiba valmis kaasavõtmiseks mõne päeva tarvis ja vett lähkrisse. Too ka siia mulle vett; tahan oma ihu loputada, enne kui lähen Assuri leeri, sest sinna lähen, nagu ilmuksin Jehoova palge ette.

SUSANNA. Linnas on nii palju januseid ja emand mõtleb pesemisega vett raisata.

– 34 –

JUUDIT. Küll Jehoova muretseb januste eest.

SUSANNA. Petuulias on palju närbivaid lapsi. Väetikeste suust kostab karjumine ja nende silmad on pondunud haledast nutust

JUUDIT. Ons Jehoova inimeselaps, et tema käskude pärast peab kauplema? Eks ei pea ma Olovernese ette minnes oma ihu kasima ja oma liikmeid tegema lõhnavaks lilleks. Otsi mulle mürriõli, mida toonud Siidoni kaupmehed, pane valmis kallid rohud, mis lõhnavad magusasti. Kirstust võta mu merisinised riided, mis vilguvad rohekalt, ja peened Egiptuse lõuendid, sest ehituna tahan alla minna Assuri leeri ja nagu mõrsja ilmuda Olovernese palge ette. Kaela panen merevahust kaelakeed, mis föniiklased toonud teiselt poolt ilmaotsa, kõrvu anna mulle mu kõrvarõngad ja too välja kõik muud kallid ehted, mis mulle surres jättis Manasse... Alla minnes tahan kandle võtta ja tema keeli helistada meelepäraseks mänguks Olovernesele ja tema sulastele, et neil himu tõuseks naise järele, kes tuleb mägedelt... Mine ja tee, nagu ma käskinud.

SUSANNA. Ma lähen, emand. (Ära.)

JUUDIT (langeb põlvili ja palvetab) Vägede Jehoova, kes sa mind kutsusid, tee ilusaks mu silmade vaade ja himuäratavaks mu liikmete nõtkus. Anna mu häälele sulavus ja juhi mu sõrmi kandlekeelil, et mängiksin meeletuks Assuri leeri ja süütaksin armuihke Olovernese silma. Anna mulle tarkust ja kavalust, et mõistaksin õieti su salanõu ning et ma jällegi ei viiks oma neitsilikke kenadusi ilma naeruks. Kuule, Jehoova, oma ümmardaja häält ja ära jäta teda mitte maha, sest tema on kõvasti nõuks võtnud ei midagi peljata, ei millegi ees kohkuda. Iisrael leinab, Iisrael nutab, Iisraelis oa vaikinud vile ja pill, Iisraeli ei rõõmusta enam kinniri ega siltseli mängud, aga mina, Iisraeli tütar, tahan alla minna

– 35 –

kannelt helistama. Tee, Jehoova, et oma kandlemängust rõõmu tunneksin, sest minu rõõm peab olema ka Iisraeli rõõm, minu õnn tema õnn. Kuule mind, taevane isa, kui ma põrmus sinu poole hüüan!

(Eesriie juba enne viimaseid sõnu.)

_____________

TEINE VAATUS.

(Esitelk. Pahemal käel uks välja, tagaseinas uksed kõrvaltelkidesse, paremat kätt uks sisetelki, kust oodatakse Olovernest. Ootajad on Pagoas, mõned teised aukandjad, sõdurid ja rahvaste vanemad ning vürstid. Olovernes ilmub auvahtide saatel Rahvaste vanemad ja vürstid kummardavad maani)

OLOVERNES (istet võttes.) On ehk uusi saadikuid rahvaste poolt?

PAGOAS. Ei, Olovernes. Sinu jalge ees on kogu ilm.

OLOVERNES. Mitte minu, vaid Nebukadnetsari jalge ees; mina olen tema sulane. Aga mägedelt pole ometi veel sõna?

PAGOAS. Veel mitte, Olovernes.

OLOVERNES. Olen juba küllalt oodanud.

PAGOAS. Su sulased ootavad käsku, et mägedele minna ja sõna tuua.

OLOVERNES. Kas kuulsite, rahvaste vanemad ja vürstid: mina ootan ja mu sulased ootavad. Nähtavasti januneb maapind ikka veel vere järele ja maamuld tahab, et peaks ikka veel

– 36 –

tapma. Kas ei tea keegi, mis rahvas see on, kes elab neis mägilinnus, ja milles peitub tema jõud ja julgus? On ta uhke oma rikkuse peale või usaldab ta oma sõjajõudu, oma linnade valle? Kui lugu ehk nõnda, milleks siis oodata, milleks aega raisata. Olen rääkinud ja ootan vastust, rahvaste vanemad ja vürstid.

(Väike kõhelev vaheaeg, siis astub ette Akior.)

AKIOR. Olgu Olovernes mulle armuline, kui ma tema meele pärast ei räägi, aga ma tahan rääkida, mis tean ja mis ma ustavailt esiisadelt pärandusena kuulnud... See rahvas on kangekaelne rahvas; isegi oma jumalale paneb ta vastu ja ei võta tema sõna kuulda. Ta eraldub kõigist, kes elavad lagedal maal, mere ääres ja all Egiptuse pool, eraldub ja hävitab teiste jumalaid, altarid ja pühi paiku. Ta on oma jumalaga lepingu teinud elu ja surma peale ja ometi pole ta teda näinud ega tema häält kuulnud. Ja see jumal kaitseb teda, on teda ikka kaitsnud. Tulest ja veest on ta oma rahva tervelt ja elusalt läbi viinud, kõrves on ta teda nelikümmend aastat mannaga toitnud, kaljust on ta temale allikavett annud ja ta maale viinud, mis jookseb piima ning mett. Ja ep ole ühtki rahvast, kes suudaks selle rahva vastu, kui aga jumal on temaga. Teeb see rahvas aga kurja ja pöörab jumal oma palge temast ära, siis pole temas mingit rammu: ta saab teiste sulaseks, langeb näost ära ja tema mehed ning noormehed on kõikuvad ja painduvad nagu pilliroog meretuules. Sellepärast, Olovernes, kui sa tahad, et see rahvas ennast sinu ees tõesti peaks alandama või sinu sõjavankrite, piikide ja mõõgatera ees langema, siis saada mehed välja, läkita saadikud ja salakuulajad, kes peaksid sõnumid tooma, on see rahvas praegu oma jumala silma ees armu leidnud või on ta tema oma kangekaelsusega tulivihaseks teinud, sest ainult niisugu-

– 37 –

sel korral maksaks tema vastu minna, muidu, Olovernes, on see rahvas võitmatu ja tema tõrkumist ei murra maapealne ramm.

OLOVERNES. Usud sa, Ammoni pealik, ka ise oma sõnu või räägid ainult selleks, et mina ja mu mehed usuksid?

AKIOR. Olovernese jalge ees on mu elu ja surm; olen rääkinud, nagu ise usun ja tõeks pean.

OLOVERNES. Aga teie, rahvaste vanemad ja vürstid, mis arvate teie Akiori sõnadest? (Liikumine.)

HÄÄL. Akior on iseenda eest kõnelnud, meie usume ainult Olovernese jõudu.

OLOVERNES (muigavalt). Ja sina, Pagoas, mis ütled sina? Kas peame tõesti järele kuulama, kuidas elab see mägirahvas oma jumalaga või peame ehk hukutajad ja ässitajad välja saatma, kes ajaksid kulla ja ehete abil selle rahva ta jumalaga tülli, et siis oma võimusse võtta kurja jumalat kui ka tema kangekaelist rahvast?

PAGOAS (naeratades). Olovernesel on ainult käskida; siis sünnib selle rahva ja jumalaga niisama, nagu on seni sündinud kõigi rahvaste ja jumalatega: nad on sinu jalge ees.

OLOVERNES. Kas kuulsid, Ammoni pealik, sina üksi oled meie seas, kes usub seda rahvast ja tema jumalat.

AKIOR. Olovernes olgu mulle armuline, et olen üksi, ja andku mulle andeks, et julgen kinnitada kindlas usus: selle rahva jumalat ei too keegi sinu jalge ette. (Liikumine.)

OLOVERNES (huvitatult). Miks siis mitte, Akior?

AKIOR. Seda jumalat ei saa silmaga vaadata, kõrvaga kuulda ega käega katsuda – sellepärast, Olovernes.

OLOVERNES. See on ju siis tundmatu jumal. Esimest korda elus puutun kokku tundmatu jumalaga.

– 38 –

AKIOR. Ja ometi tunneb see rahvas teda ja on talle pühakojagi ehitanud; Jeruusalemmas on see.

OLOVERNES. See rahvas meeldib mulle ja tema jumalaga tahaksin silm silma vastu seista. Kuid ometi, Ammoni pealik, et sa meie seas üksi oled, kes seda rahvast ja tema jumalat nõnda usub, siis mine ära meie juurest, mine ära kas või ühes oma rahvaga, mine ära selle rahva ja tema jumala juurde, keda sa usud.

AKIOR. Minu rahvas ei tule minuga kaasa, mina üksi langen sinu viha alla, Olovernes.

OLOVERNES. Ma pole vihas rääkinud. Või on mul kuri nägu ja kurjad sõnad?

AKIOR. Sa ajad mu oma silma alt ära, Olovernes.

OLOVERNES. Ammoni pealik, inimene peab minema oma usuga, meie kõik peame minema oma usuga, ainult seda ütlesin sinule. Või ei ole sul tõepoolest usku? Aga miks sa siis rääkisid? Tahtsid sa tõesti minu ja mu sulaste meelt heidutada sõnadega? Siis oled sa kurjategija. (Liikumine.)

AKIOR. Mu sõnad olid mu usk, Olovernes, nii tõesti kui ma sinu jalge ees seisan.

OLOVERNES. Siis mine oma usuga. Sinu usk on mägedel, mine mägedele. Auvahid peavad sind saatma ja kuulutajad peavad kogu laagris teatama, et Ammoni pealik läheb oma usuga. Ja kui selle rahva ja tema jumala tund saab tulnud, siis makstakse tuhat kuldtükki sellele, kes toob Akiori elusalt ja tervelt minu ette, sest siis tahan sind jällegi näha ja sinuga rääkida, Ammoni pealik. Mine! (Akior läheb, temaga ühinevad mõned sõdurid saatjaina.) Pagoas, lase noor vang ette tuua.

PAGOAS (sõdurite poole) Tooge vang Olovernese ette. (Paar sõdurit lahkub.)

– 39 –

OLOVERNES. Va
ikib ta ikka veel?

PAGOAS. Tema suust pole keegi sõna kuulnud, nagu oleks ta tumm.

OLOVERNES. On ta süüa saanud?

PAGOAS. Ta ei puutu ühtegi toitu.

(Vang tuleb sõjameeste saatel, käed seljale seotud, jääb Olovernese ette julgelt seisma. Olovernes tõuseb istmelt ja astub otse tema ette.)

OLOVERNES (natukese vaatlemise järele). Mis on su nimi?

NIMETU. Sa küsid, nagu huvitaks see sind.

OLOVERNES. Ometi kord! Sa räägid! Kes sa oled?

NIMETU. Sinu vaenlane.

OLOVERNES. Enam mitte. Nüüd oled veel ainult mu vang. Miks tahtsid mind tappa?

NIMETU (vaikib).

OLOVERNES. Mis olen ma sulle kurja teinud?

(Sel silmapilgul tuleb Juudit ühes ümmardajaga sõdurite saatel välisuksest sisse ja jääb rahva varju seisma.)

NIMETU (ei vasta).

OLOVERNES. Näen sind esimest korda. Või tundsid sina mind juba varem?

NIMETU (vaikib endiselt).

OLOVERNES. Miks sa ei vasta? Haavasin ehk sind kuidagi?

NIMETU. Olen su vang, sunni mind rääkima.

OLOVERNES. Ah nii! Sa nõuad vabadust, enne kui rääkida mõtled. Pagoas, lase vangil käed lahti teha. (Seda tehakse.) Nüüd anna temale ka ta sõjariistad tagasi.

– 40 –

PAGOAS. Tema pistoda on mürgitatud.

OLOVERNES. Olgu.

(Sõjariistad tuuakse, aga niipea kui Nimetu oma pistoda kätte saab, tormab ta välgukiirusel Olovernese kallale, kelle ta ootamatuses võiks tappa, kui see mitte ise Nimetul sõjariista käest maha ei lööks mõõgaga. Jahmatus. Nimetu jääb norus peaga Olovernese ette seisma, kes põlevail silmil talle näkku vahib.)

OLOVERNES. Juba teist korda! Miks püüad sa tappa, kui sa seda kunsti hästi ei mõista. Aga julgust ja hoogu on sul, oled väärt, et sõpradeks saaksime. Tead sa mu nime?

NIMETU. Tean.

OLOVERNES. Kes ma siis olen?

NIMETU. Olovernes.

OLOVERNES. Miks tahtsid mind tappa?

NIMETU. Ma vihkan sind.

OLOVERNES. Siis võiksid mind ka armastada.

NIMETU. Ma ihkan su verd.

OLOVERNES. Seda ma näen, aga miks siis?

NIMETU. Olen õnnetu.

OLOVERNES. Teeb siis minu veri su õnnelikuks?

NIMETU (viivitades). Ei tea.

OLOVERNES. Siis oled juba päris õnnetu. Ja ometi tahaksid mind tappa?

NIMETU. Praegu lepiksin, kui sina minugi tapaksid.

OLOVERNES. Noormees, sa meeldid mulle. Aga surm tuleb harva, kui teda otsid.

NIMETU. Olovernes, sa paned mu sõnu naeruks

OLOVERNES. Ei, mu noor sõber, sa meeldid mulle tõepoolest, sest sa tuletad mulle läinud aegu meelde. Ka mina olin kord niisama noor kui sina praegu.

– 41 –

NIMETU. Annaksin kümme korda oma nooruse, et sinu asemel olla.

OLOVERNES. Sa liialdad, noormees. Sa oled õnnetu ja arvad sellepärast, et teised kõik on õnnelikud. Aga mis on õnn? kes on õnnelik?

NIMETU. Kõik räägivad ainult sinust. Isegi need, kes sind neavad, räägivad ainult sinust, sest nad kõik tahaksid sinu asemel olla.

OLOVERNES. Tähendab, minu nimi ei annud sulle rahu, sellepärast tahtsid mind tappa?

NIMETU. Olin kuulus sõjamees omal maal ja ümberringi, minu nimi käis suust suhu vanade ja noorte keskel, meeste ja naiste seas, aga nüüd räägitakse minu kodus ja mujal ainult sinust ning rahvaste kenamad tütred ehivad end ainult sinu pärast.

OLOVERNES. Kodus ollakse harva kuulus. Või teeb sulle tõesti muret naiste eblakus ja nende himur edevus?

NIMETU. Olen noorem sinust, Olovernes, ja minu jalge ees ei seisa ilma varandused ja kenadused maitsmist oodates.

OLOVERNES. Mina ise seisan Nebukadnetsari jalge ees, olen tema sulane.

NIMETU. Aga rahvas räägib ainult sinust.

OLOVERNES. Rahvas, ikka rahvas. Ja naised... Liiga ripud sa, noormees, rahva ja naiste küljes. Mis peab sinust nõnda saama? Mis pean sinuga peale hakkama?

NIMETU. Tapa mind või lase tappa.

OLOVERNES. Usud sa, et surmas ootab sind õnn? Oled sa kuulnud, et keegi on surmas õnnelikuks saanud?

NIMETU. Tahtsin ju sind tappa, sellepärast pean surema.

OLOVERNES. Tahad sa ikka veel mind tappa?

NIMETU (lööb silmad maha, vaikib).

– 42 –

OLOVERNES. Miks sa’i vasta? See otsustab ehk su saatuse.

NIMETU. Minu saatus on sinu otsustada.

OLOVERNES. Ei, mu noor sõber, mõista ise kohut, õpi iseenda peale kohut mõistma, see on tarvilik.

NIMETU. Tahan surra.

OLOVERNES. Surra tahtmine pole kohtumõistmine. Tahad sa ikka veel mind tappa?

NIMETU (vaikib endiselt).

OLOVERNES. Võta oma pistoda maast, ta on alles mürgitatud; üksainus piste, üksainus veristav puutumine ja ma olen kadunud.

NIMETU (vahib aineti oma ette ja langeb nagu kokku).

OLOVERNES (Nimetule lähemale astudes). Vaata, ma seisan su ligi, heidan sõjariistad endast (teeb seda), olen kaitseta, nüüd võid mu tappa. Noormees, tee seda, kui sa muidu ei või elada; vala oma sõbra veri, kui sa muidu õnne ei leia. (Nimetu langeb veel enam kössi.) Ja avalikult käsin kõikide kuuldes: sinu veretööd ei pea sulle mitte kätte makstama. Minu sulased peavad sinu su koduväravani saatma ja pasunaid peab puhutama ning sõrmilist mängitama igaveseks kiituseks, sest sa oled selle tapnud, kelle nimi on kõikide suus. Täida, mida sa kaks korda püüdnud, ja sind ootab kuulsus, mis kestab ehk su eluotsani. (Nimetu jääb liikumatuks)

OLOVERNES (kätt Nimetu õlale pannes). Miks sa vaikid? Miks saad sa oimetuks? Sa ei ole enam vang, vaid vaba, nagu kõik teised, kes mu telgis; sa oled vabam kui kõik teised, vabam kui mina ise. Mina olen käsualune ja nemad kõik

– 43 –

on käsualused, sina aga võid teha, mis tahad, võid minna, kuhu süda kutsub. Kogu maailm on sinu päralt, kogu suur maailm, kas kuuled! (Nimetu langeb Olovernese ette põlvili, haarab tema jalge ümbert kinni ja nuuksub.)

(Vaikus.)

OLOVERNES (kätt Nimetu pähe pannes). Õnnetu noormees! Vastad sa nõnda mu sõnadele? Igatahes on su vastus selge ja ma ei eksinud, kui su vabaks kuulutasin... Aga tõuse üles, ma ei aja sind kuhugi; sa võid ka siia jääda, kui soovid. Veel enam: ma palun sind – jää siia, jää minu juurde.

NIMETU (tõustes). Kuhu peaksingi minema.

OLOVERNES. On siis maailm nii kitsas?

NIMETU. Igal pool räägitakse ainult sinust Sina oled minult kõik võtnud, mis mulle armas.

OLOVERNES. Näen sind esimest korda.

NIMETU. Ainult sinu nimekõla riisus mult õe ja mõrsja.

OLOVERNES. Kas sa siis ei tea, et naised on liblikad pimedal ööl: mida heledam tuli, seda rohkem lendab neid kokku. Selleks on neile tiivad antud. Häda sellele, kes neid püüdma läheb, sest see võib kaotada neid kui ka iseennast. Mina annaksin sinu sulle endale tagasi, muud paremat ei mõista ma teha.

NIMETU. Su and on armuand, Olovernes, ja armu saamiseks ei tulnud ma sinu telki: mul pole midagi vaja.

OLOVERNES. Usun, aga minul oleks sind tarvis.

NIMETU. Siis mitte minu pärast ei kuulutanud sa mind vabaks?

OLOVERNES. Me ei tee midagi teiste pärast, nii või teisiti on me tegusid ikka meile enestele tarvis..

NIMETU. Sa nimetasid mind oma sõbraks, aga kas siis sõprus ei kohusta?

– 44 –

OLOVERNES. Küll ikka. Sellepärast palungi sind: ära tarvita juba esimesel päeval minu sõprust kurjasti. Jää elama, jää siia, jää minu juurde, jää mõneks päevakski. Tahad sa jääda?

NIMETU. Mul on ükskõik.

OLOVERNES. Küllap me ükskõiksusest jagu saame, kui sa aga jääd. Meid ootab tegevus, see peletab ükskõiksuse. Pagoas, muretse meie noore sõbra eest, juhata talle telk eluasemeks minu läheduses. Ta on täiesti vaba, võib minna või jääda, võib elada või surra, nagu tahab; selleks anna talle tema sõjariistad tagasi. Aga pea meeles, noormees: elavalt armastan sind rohkem kui surnult. Mine!

(Pagoas annab märku ja Nimetu saadetakse kõrvaltelki.)

OLOVERNES. Rahvaste vanemad ja vürstid.

PAGOAS (vahele rääkides.) Olovernes vabandagu, aga ootamas on naine mägedelt.

OLOVERNES. Naine mägedelt? Lase ette astuda.

PAGOAS (annab sõduritele märku ja need saadavad Juuditi ettepoole )

JUUDIT (kummardab Olovernese ees maani).

OLOVERNES (sõduritele) Tõstke ta üles. (Sõdurid teevad seda.) (Juuditile) Mis sa tahad, naine?

JUUDIT. Sind näha, Olovernes.

OLOVERNES. Saadab sind rahvas või tuled ise?

JUUDIT. Tulen ise.

OLOVERNES. Kust oled pärit?

JUUDIT. Petuuliast.

OLOVERNES. Kuidas pääsesid linnast?

JUUDIT. Põgenesin videvikul; sinu sõdurid võtsid mu kinni ja tõid siia.

OLOVERNES (sõdurite poole) Oli see nõnda?

– 45 –

PEALIK. See oli nõnda, Olovernes. See naine tuli ühes ümmardajaga mäelt alla ja ütles, et ta sinu juurde tahab tulla, sest temal olla tähtsat teatada.

OLOVERNES. See oleks esimene naine, kel minule tähtsat teatada. (Juuditile) Mis tähtsat asja tulid sa mulle teatama? Või on see saladus?

JUUDIT. Mul pole saladusi, kui Olovernesel neid pole.

OLOVERNES. Mina ajan asju avalikult. Rahvaste vanemad ja pealikud ongi selleks siin koos, et nad mu tegusid näeksid ja mu sõnu kuuleksid. Naised aga armastavad igast asjast saladuse teha ja tühiseist asjust teevad nad suure saladuse.

JUUDIT. Siis olen mina esimene naine, kes teisiti talitab.

OLOVERNES. On mägedel kõik naised niisugused?

JUUDIT. Ei mõista, mis Olovernes mõtleb.

OLOVERNES. Mõtlen, et oled mehelikult sõnakas.

JUUDIT. On see Olovernese ees kiitus või laitus?

OLOVERNES. Naistes kiidetakse ikka kelmikat kavalust, ilu ja edevust.

JUUDIT. Siis pole mina kunagi kiitust otsinud.

OLOVERNES. Sa leiad seda otsimata, kui sa tood mulle mägedelt tähtsaid sõnumeid. Räägi, naine, ma kuulan ja ühes minuga kõik, kes siin kojas. Meil oli alles hiljuti mägirahvast ja tema jumalast juttu, olen huvitatud midagi lähemat kuulma.

JUUDIT. Petuulias on suur nälg; liisku heidetakse seal juba laste pärast ja tilk vett ajab valama inimese verd.

OLOVERNES. Miks ei avata siis väravaid, miks ei läkitata saadikuid? meil on kõike küll.

JUUDIT. Meil mägedel on teine jumal, sellepärast.

– 46 –

OLOVERNES. Teil olevat tundmata jumal, räägitakse.

JUUDIT. Lagedal maal ei tunta teda ja ka mere ääres on ta võõras kuni Egiptusest saadik, aga meie ise tunneme teda, meie küll.

OLOVERNES. Tunnete ja kaitsete teda, heites liisku oma laste pärast ja valades tilga vee juures inimese verd?

JUUDIT. Me anname elu pühaduste eest, jumalat kaitstes läheneme ise jumalale. Ainult siis, kui kurja teeme tema silma ees, põgeneb ta meie eest ära ja meie ei leia teda kuskilt.

OLOVERNES. Kuidas nimetate oma jumalat?

JUUDIT. Asjata ei tohi ükski tema nime suhu võtta.

OLOVERNES. Naine, teie jumal seal mägedel hakkab mulle ikka rohkem meeldima. Aga ütle: miks ei kaitse jumal teid minu vastu ja miks ei saada ta teile leiba ja vett? – tema võida ju ka kalju allikaks muuta.

JUUDIT. Tema võib kõik, aga sinu vastu ei kaitse ta meid.

OLOVERNES (huvitatult) Miks siis mitte? Olen mina teie jumala armualune?

JUUDIT. Sina oled jumala sõrm, sina oled tema käskjalg.

OLOVERNES. Mina olen Nebukadnetsari sulane.

JUUDIT (vaimustuses) Ei, sa oled jumala käskjalg. Eila veel ei teadnud ma seda, aga täna tean. täna, kus ma su pale. näinud. Nüüd mõistan, mis tähendab, et jumal mind öösel hüüdis ja käskis alla tulla sinu palge ette, Olovernes.

OLOVERNES (muigavalt) Hüüab teie jumal ööseti naisi ja ajab nendega juttu?

JUUDIT. Olovernes, sa pöörad mu sõnad naeruks.

OLOVERNES. Mulle teeb nalja, et tundmata jumal naise oma käskjalaks valib. Aga mis sõnumeid tood sa siis mulle oma jumalalt?

– 47 –

JUUDIT. Ütlesin juba: sa oled jumala vits.

OLOVERNES. Ah see ongi see tähtis teade, mis sa mulle pidid tooma?

JUUDIT. Mis suuremat oleks mul teatada, kui et sa oled jumala läkitatud.

OLOVERNES. Aga miks ei avata mulle siis väravaid linnadesse; mis mägedel?

JUUDIT. Rahvas on pime, rahvas on kangekaelne, sellepärast.

OLOVERNES (muigavalt) Ja jumal ei saa temast jagu?

JUUDIT. Sinu käevarrega, Olovernes, murrab jumal oma rahva kangekaelsuse.

OLOVERNES. Siin valitsevad teised jumalad ja mägede jumalalt pole ma mingit käsku saanud.

JUUDIT. Minu suu läbi räägib taeva ja maa jumal.

OLOVERNES. Kuulan ja imestan; oleksin noorem, siis usuksin ehk juba. Aga miks räägib teie jumal naise suu läbi? On ta nii heitliku meelega või armastab ta petlikke sõnu?

JUUDIT. Naine peab selle ilmale kandma, kes päästab ilma; naise igatsused rahva tuleviku pärast lendavad sinnapoole ilma otsa, kus on võimalik ilmvõimatu. Naine on kuutõbine, kes kõnnib ka seal julgelt, kust mehe arukas samm tagasi kohkub.

OLOVERNES. Sa räägid nagu ettekuulutaja, aga meie naiste kohta ei käi see mitte: nemad armastavad ehteid, lõhnaõlisid ja iluvärve. Nooruses kudrutavad nad mehest, parajas eas kannavad lapsi ilmale ja vanaduses istuvad ning porisevad nad.

JUUDIT. Olovernes, sa tunned ainult maiseid naisi, sa tunned halbu naisi.

OLOVERNES. Naised on ikka maised, naised on ikka halvad,

– 48 –

sest nõnda meeldivad nad meile kõige rohkem. Nõnda on neis elurõõmu, muretut mängu, uhkavat kirge ja ülevat pidutuju, kui sätendav viin niisutab nende punaseid huuli.

JUUDIT. Olovernes, sa räägid naistest, kes äratavad himu, aga naine peab olema püha.

OLOVERNES. Paljuke on pühadus väärt, mis himu ei ärata või millest osa ei saa! Ei, mägede naine, pühadust peab maitsma. Tean seda, olen seda teinud, sellepärast vihkavad mind mehed, aga naised nimetavad mind oma igatsuseks.

JUUDIT. Sina oled see, kes tulema pidi.

OLOVERNES. Rahvaste vanemad! Teie kuulete selle naise sõnu? Õppige temast, siis on vähem kohtumõistmist. Ja sina, mägede naine, sa räägid hästi; tahaksin sind teine kord veel kuulda, kui mul rohkem aega. Tahad sa meie juurde jääda?

JUUDIT. Tulin, et armu leida su silma all, Olovernes.

OLOVERNES. Seda oled sa leidnud. Pagoas, juhata talle telk eluasemeks. (Pagoas ütleb paar sõna sõdurile, kes paar sammu lähemale astub Juuditi ootamiseks.)

JUUDIT. Üks palve, Olovernes.

OLOVERNES. Ma kuulan.

JUUDIT. Olen vaga ja tahaksin puhtel palvetamas käia lausa taeva all.

OLOVERNES. Pagoas, selleks olgu talle tee vaba.

JUUDIT. Veel teine palve.

OLOVERNES. Räägi.

JUUDIT. Vagaduse käsk keelab mind muud söömast kui aga seda, mida mu ümmardaja kaasas kannab.

OLOVERNES. See olgu nõnda, Pagoas.

(Juudit kummardab maani ja läheb ühes ümmardajaga juhatatud kõrvaltelki.)

– 49 –

Kuulge nüüd, maade vürstid ja rahvaste vanemad! Ma lasksin teid kutsuda, et teatada: Nebukadnetsar on teel siia, ta on oma pealinna väravaist välja sõitnud suure sõjaväega. Sellepärast läkitage käskjalad oma maade rajadesse, laske saaki koguda ja kõiksugu moona ning kingitusi meelelahutuseks, et ta teid ei hävitaks maa pealt hoopis ära ühes teie naiste ja laste, pudu- ja sarvloomadega. Andke käsud, et kõik ruttu toimetataks; tõtake, sest Nebukadnetsari jalg on kärmas. Olen rääkinud, minge!

(Rahvaste vanemad lahkuvad välisuksest.)

(Olovernes annab märku ja siis lahkuvad ka sõdurid ja auvahid, jääb ainult Pagoas.)

PAGOAS. Olovernes, jälle kord saatsid kiusatusse minu ja teised, kes sind armastavad.

OLOVERNES. Kuidas nii?

PAGOAS. Sa mängisid oma eluga kardetavat mängu.

OLOVERNES (naeratades) Õnnelikku mängu, nagu nägid. Eluga mängimine on ainuke mäng, mis mind veel mõnikord köidab.

PAGOAS. Niisuguseil korril oled minule ja ka teistele ainult suur mõistatus – kusagilt teisest ilmast oleksid nagu pärit.

OLOVERNES. Mitte pärit, vaid ma ihkan teist ilma. Iseendalegi olen noil korril mõistatus. See noormees meeldib mulle seletamatult. Tema oleks, nagu olin mina niisama noorelt, ja mul tõusis suur igatsus nende aegade järele. Kuidas ta oma eluga mängib, nagu ei paneks ta teda mikski! Ta kiskus minugi kaasa; tahtsin katsuda, kas ka mina veel sedasama võin, ja nägid – ma võisin, nagu oleksin alles tema vanune.

PAGOAS. Raske on jääda pealtvaatajaks niisuguses elumängus.

OLOVERNES. Raske on juba kaasagi mängida, sest mäng ei huvita enam nõnda nagu varemini: see on selles mängus kõige

– 50 –

halvem. Sellepärast peaks jätma igasuguse mängu, peaks minema koduorgu, mida piiravad pilvedeni mäed, ja peaks elama, nagu süda kutsub – seda oleks vaja.

PAGOAS. Juba jälle tulevad sul need mustad mõtted, iga kord, kui oma eluga meeletult mängid, tulevad sul mustad mõtted, nagu piinaks sind kuri pohmelus.

OLOVERNES. Ei, Pagoas, need on mu selgemad mõtted, need on mu ilusaimad mõtted; ikka tulevad nad, kui olen elanud, nagu oleksin alles noor.

PAGOAS. Ja sellepärast tahaksid sinna tagasi, kus elasid noorelt? Arvad sa, et Nebukadnetsar seda laseb sündida?

OLOVERNES. Noh, siis pean jälle kord eluga mängima; võib olla, on see viimane mäng. Imelikul viisil on mul täna tundmus, nagu läheneks mingisugune viimane mäng.

PAGOAS. Su oma sõnad teevad su kurvaks, Olovernes.

OLOVERNES. Mitte sõnad, vaid mõtted... ja tundmused... jah, just nemad... Aga jätame seda, elame kinnissilmil ja oleme rõõmsad. Homme õhtuks kutsu ülemad teenrid ja pealikud kokku; tahan enne nendega lõbus olla, kui läheme mägilinnade ja nende tundmata jumala vastu. Ära unusta ka seda naist mägedelt ning meie noort, nukrat sõpra; ka neid tahaksin pidulauas näha. Kuid ära sunni neid, kutsu neid ainult minu nimel. Mis arvad sellest naisest?

PAGOAS. Ta on sõnakas; kõik imestavad.

OLOVERNES. Peaaegu liig sõnakas, nii et ta ilu tähele ei pane.

PAGOAS. Kõigi silmad ripuvad tema küljes.

OLOVERNES. Lase teda elada, nagu ta tahab. Kogu laager ja selle tagune olgu talle vaba.

PAGOAS. Ta võib põgeneda.

OLOVERNES. Põgenegu, kui ta seda paremaks peab; aga

– 51 –

mina arvan, et naised mõtlevad põgenemise peale ainult luku taga, vabana igatsevad nad ikka orjaelu järele.

PAGOAS. Ehk on ta salakuulaja?

OLOVERNES. Sa heidad vist nalja, sest mis saladusi oleks meil selle naise ees.

PAGOAS. Olgu siis nõnda, nagu sa öelnud, Olovernes.

(Olovernes läheb sisetelki, Pagoas välja.)

(Silmapilguks jääb esitelk tühjaks, kostab kandlehelin ja laul, siis lükatakse Juuditi telgiukse riided ettevaatlikult kõrvale ja nähtavale tuleb Susanna uudishimulik nägu. Leides telgi tühjana, võtab ta julgust ja astub sisse, käib ringi, vaatab, imestab. Siis hakkab kostma Juuditi arglik hääl, mis hüüab ümmardajat.)

JUUDIT (nägematuna) Susanna!... Susanna!... Susanna!... (Juuditi pea ilmub eesriiete vahele, ümmardajat nähes astub ta sisse.) Sina oled siin! Miks sa mu üksi jätsid?

SUSANNA. Tulin kuulama, kas Olovernes ikka veel kõneleb, mulle meeldib ta hääl, aga kõik oli vaikne. Piilusin sisse – tühi, pole kedagi; nõnda olengi siin.

JUUDIT. Jah, kõik on läinud, Olovernes ja teised. Tema seisis siin (näitab koha), kui ma tema ette astusin ja kummuli langesin. Esimest korda elus tundsin, nagu kummardaksin tõesti elavat jumalat. Veel kunagi pole mul seda tundmust olnud, mis mul siis oli. Oleksin tahtnud alatiseks tema ette kummuli jääda, nii imeline oli mul. Ainult teadmine, et tema ees laman, et tema silmad mind vaatavad, tegi mu õnnelikuks. Mulle tuli nagu vaim peale, kui temaga rääkisin; isegi ei tea, mis ütlesin.

SUSANNA. Emand rääkis hästi; kõik imestasid. Ka Olovernes imestas, nägin, et ta imestas.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes! Kuidas see nimi kõlab! Ta kõlab rohkem kui ükski teine nimi, ta kõlab rohkem, kui

– 52 –

ükski sõna seletada oskab. Aga mis on see nimi tema enda ees. Miski pole midagi tema enda ees, niisugune on tema. Meeletus hakkab meeltesse, kui mõtlen, et on ehk naisi, kes temalt võivad lapsi saada, et on ehk mõned juba saanud temalt lapsi. Susanna, mis sa arvad, kas Olovernesel on juba lapsi?

SUSANNA. Ma’i tea, emand.

JUUDIT. Aga sa võid ometi arvata. Ütle, mis sa arvad.

SUSANNA. Emand andku andeks, aga ma ei tea midagi arvata.

JUUDIT. Sa pead arvama, Susanna, mina nõuan, mina käsin seda; kas kuuled?

SUSANNA. Emand, sa ajad mulle hirmu peale.

JUUDIT. Ma ootan, räägi.

SUSANNA. Küllap vist, emand, Olovernesel võib lapsi olla.

JUUDIT (kindlalt) Siis pean ka mina temalt lapse saama.

SUSANNA. Emand räägib, nagu oleks tal selleks õigus.

JUUDIT. Ma pean seda. Juba kummuli langedes tundsin, et pean. Ma saan Olovernese lapse emaks või ma’i tea, mis ma teen.

SUSANNA. Emand võib seda, sest ta on ilus, meeste himud käivad tema järele.

JUUDIT. Kas nägid, et tal kõrva ääres oli juba hõbedat?

SUSANNA. Ei, seda ei pannud ma tähele.

JUUDIT. Oli, mina nägin, nägin seda veel enne kui kummuli langesin, nägin juba ukse all seistes. Niipea kui ta häält kuulsin, mõtlesin kohe, tal peab juba hõbedat olema juustes, niisugune oli ta hääl. Kas sa ei kuulnud seda, Susanna?

SUSANNA. Ei, emand, mina ei kuulnud seda, seda ei kuulnud ma.

– 53 –

JUUDIT. Aga mina kuulsin ja mõtlesin selle peale. Ma’i tea, miks ma nii väga selle peale mõtlesin.

(Nimetu ilmub oma telgist.)

NIMETU. Andke andeks, aga ma kuulsin naiste hääli, sellepärast tulin.

(Juudit ja ümmardaja vaatavad nõutult teineteisele otsa ja vaikivad.)

Kui lubate, ma lähen kohe ära. (Tahab minna.)

JUUDIT. Palun, jääge.

NIMETU (peatab, vaatab Juuditile otsa) Ma ei tunne sind,

JUUDIT. Mina sind küll.

NIMETU (üllatatult) Kes ma siis olen?.

JUUDIT. Sina oled see, kes tahtis Olovernest tappa.

NIMETU. Kust sina seda tead?

JUUDIT. Nägin.

NIMETU. Aga mina sind ei näinud.

JUUDIT. Muidugi mitte. (Naeratades) Kaks korda tahtsid sa Olovernest tappa ja nüüd armastad surma. Miks sa surma armastad?

NIMETU. Mul pole enam muud, keda armastada.

JUUDIT (emalikult hellalt, nagu naljatades) Vaene mees, pole enam muud, ainult surm.

NIMETU. Kes oled sina?

JUUDIT. Naine mägedelt.

NIMETU. Naine mägedelt... Mis on su nimi?

JUUDIT. Juudit on mu nimi. Mind tunnevad kõik, minu nimi käib suust suhu. Kas sina pole teda kuulnud?

NIMETU. Juudit... Juudit... Nagu oleksin, jah, tõepoolest, vististi olen, muidugi olen... jah, ma olen.

JUUDIT. Aga mina sinu nime ei tea, ei ole kuulnud.

– 54 –

NIMETU. Hüüa mind Nimetuks, nõnda olgu mu nimi.

JUUDIT. Nimetu! Siis Nimetu tahtis Olovernest tappa. Mul käis värin kehast läbi, kui sa Olovernese kallale sööstsid.

NIMETU. Miks sa värisesid, Juudit?

JUUDIT. Kartsin.

NIMETU. Kelle pärast kartsid sa?

JUUDIT. Ma’i tea, oli see Olovernese või sinu pärast, Nimetu, Vististi oli see mõlema pärast.

NIMETU. Ka minu pärast, Juudit?

JUUDIT. Usun. et ka sinu pärast. Ja kui te lõpuks kui isa ja poeg teineteise ees seisite, siis hakkas mul imelikult kahju.

NIMETU. Miks kahju?

JUUDIT. Ei tea miks, praegu ei tea, võib olla teine kord, siis tean. Jääd sa kauaks siia?

NIMETU. Ei tea, kui kauaks.

JUUDIT. Aga kui kaua tahad sa veel surma armastada?

NIMETU. Sa heidad minu üle nalja, Juudit.

JUUDIT. Ei, Nimetu, aga ma ei taha, et sa kurb oled, et sa surma armastad.

NIMETU. Ka sina jääd siia, Juudit?

JUUDIT. Jään.

NIMETU. See olid sina, kes oma telgis hiljuti laulis ja kannelt helistas? Ma kuulsin, kostis nagu kaugel, kaugel.

JUUDIT. Jah, mina laulsin. Ja sina oled ikkagi kurb?

NIMETU. Sinu laul ja mäng tegid mu veel kurvemaks. Sinu hääl ajab nukruse peale, Juudit, nagu armastaksid ka sina surma või nagu seisaksid temale lähedal.

JUUDIT. Meie kõik seisame surmale lähedal, kõik, ka Olover-

– 55 –

nes; sellepärast oleks temalgi nagu kurb hääl ja silmis istuks nagu nukrus.

NIMETU. Tema puutumine on kui härda venna puutumine.

JUUDIT. Kas sa tõesti teda enam tappa ei taha?

NIMETU. Juudit, miks sa mind piinad?

JUUDIT. Palun, vasta otsekoheselt, miks sa teda ei tapnud, kui ta endast sõjariistad heitis ja kaitseta sinu ees seisis? Miks? Sa tahtsid ju teda tappa. Mina sinu asemel oleksin tapnud, oleksin tema tapnud ja siis, võib olla, ka iseenda. Aga enne tema.

NIMETU. Kas tõesti oleksid seda teinud?

JUUDIT. Arvan, et oleksin, kui oleksin seisnud sinu asemel.

NIMETU. Juudit, sa oled hirmus!

JUUDIT. Mägedel peetakse mind ilusaks.

NIMETU. Kui sa hirmus oled, siis oled veel ilusam, palju ilusam oled siis, sa oled nii ilus, et kurvaks saan, nagu kuuleksin su laulu.

JUUDIT. Mul on ka niisuguseid laule, mis teevad rõõmsaks.

NIMETU. Mina armastan kurbi. Tahaksin su jalge ees istuda, kui sa kannelt helistad.

JUUDIT. Tule õhtul minu telki, seal võid seda. Ümmardaja toob sõna. Tahad sa tulla?

NIMETU. Tahan, Juudit.

JUUDIT. Ma lasen telgi katuse avada, et sisse paistaksid tähed ja mäetipult hõbedane kuu; nõnda laulan, kuni rõõmsaks saad, Nimetu.

NIMETU. Kardan, ma ei saa enam kunagi rõõmsaks; sinu juures ei või keegi rõõmsaks jääda, Juudit, nõnda aiman.

JUUDIT. Õhtul siis...

– 56 –

NIMETU. Õhtul, kui siravad tähed.

JUUDIT. Ela hästi seni, Nimetu!

NIMETU. Ela hästi, Juudit!

(Juudit kaob oma telki, kuna Nimetu talle üksisilmi järele vahib. Eesriie.)

____________

KOLMAS VAATUS.

(Esitelk pidusaalina lühtrite valgusel. Pidulaud otseti publikumi poole. Laua otsal ühel pool esimesena Olovernes, teisel pool Pagoas. Läheduses Juudit lambanahal. Mõned pidulised, muu seas. ka Olovernes, õige ülendatud meeleolus.)

OLOVERNES. Veel kord palun sind, Juudit: maitse meie rooga, joo meie viina, muidu oleme sinu ees nagu kerjused, kel kott tühi ja lähker kuiv. Orjad ootavad, et sind teenida.

JUUDIT. Armuline Olovernes, luba et su ümmardaja ustavaks jääb roale ja joogile, mida käsib vagadus.

OLOVERNES. Aga kui tühjaks saab su teenija kandam, kust võtame sulle siis toitu ja jooki, – meie seas ei ela ainustki hebrealast.

JUUDIT. Küll jumal muretseb toidu eest.

OLOVERNES. Ah, unustasin, et meil on siin jällegi tegemist tundmata jumalaga. Juba teist, kolmat päeva segab ta end meie keskel maapealseisse asjusse. Jumalad on väga tüütumad loomad, kui neid ustakse. Kahju, et meie noort, nukrat sõpra pidul pole, muidu saaksime kuulda, ehk kiusab ka teda mõni tundmata jumal taga ja teeb õnnetuks.

– 57 –

PAGOAS. Võiksin teda veel kord kutsuda lasta, kui Olovernes soovib.

OLOVERNES. Seda mitte, sündku tema tahtmine. Aga veel eile õhtul rääkisid sa, et ta silmad eluhiilge omandanud ja et ta juba juua küsib ning laulda ümiseb arusaamata keelel.

PAGOAS. Jah, nii oli see eile.

OLOVERNES. Miks ta siis täna pidule ei tulnud? Ta oleks võinud meie tuju tõsta.

PAGOAS. Ei tea; ta ei armasta rääkida.

OLOVERNES. Tegi ehk keegi talle ülekohut?

PAGOAS. Ei, Olovernes, ta meeldib kõigile.

JUUDIT. Mulle ka.

OLOVERNES. Aa! Ka sina oled teda näinud?

JUUDIT. Ma rääkisin temaga. Kauged mäed kirgasid loojenevas päikeses; tema armastab mägesid vaadata.

OLOVERNES. Tema on nukker, sellepärast.

JUUDIT. Pärast tulid taeva juba tähed.

OLOVERNES. Siis oli see õige hilja. Aga millest te rääkisite?

JUUDIT. Sinust rääkisime, Olovernes, väga palju rääkisime sinust. Ta süüdistab sind.

OLOVERNES. Ikka veel!

JUUDIT. Ikka. Sa olevat tema vastu ülekohtune.

OLOVERNES. Väga võimalik, sest ma armastan teda.

JUUDIT. Mina lohutasin teda, mina katsusin tema meelt pöörda.

OLOVERNES. Seda tegid sa hästi, Juudit. Naise sõna võib mõnikord rohkem kui mehe tegu,

JUUDIT. Ta toetas pea mu põlvile ja mina mängisin tema lokkidega. Tal on ilusad juuksed, väga ilusad juuksed on tal.

OLOVERNES. Jah, ainult noortel on mõnikord niisugused juuksed.

– 58 –

JUUDIT. Siis mängisin ja laulsin talle.

OLOVERNES. Millest sa laulsid talle, Juudit?

JUUDIT. Sinust laulsin, Olovernes.

OLOVERNES. Seda tegid halvasti: mina olengi vist tema suurim nukrus.

JUUDIT. Mul ei tulnud midagi muud meelde kui aga sina,. Olovernes, ja nõnda laulsin ja mängisin sinust.

OLOVERNES. Miks sa’i laulnud talle noorusest, armastusest, tulevikust, temast endast!

JUUDIT. Ma laulsin kõigest, mitte temast.

OLOVERNES. Nõnda tegid ta veel nukramaks kui ta oli, sellepärast polegi teda täna pidul.

JUUDIT. Aga ta palus: laula veel, laula veel!

OLOVERNES. Vaene, nukker sõber! Tõstan karika sinu auks. Aga kuidas on ta nimi, Pagoas?

PAGOAS. Ta ei öelnud oma nime.

OLOVERNES. Teab ehk keegi tema nime?

HÄÄLED. Ei tea! Ei!

JUUDIT. Aga mina tean, mulle ütles ta.

OLOVERNES. Kuidas on ta nimi siis? Või on see saladus?

JUUDIT. Ta käskis end Nimetuks hüüda.

OLOVERNES. Nimetuks! Tähendab, ta tahab olla nagu mõni noor jumal, keda veel ükski ei tunne. Nii siis tõstan karika Nimetu terviseks. (Teeb seda.)

HÄÄLED. Ta elagu! Nimetu elagu! (Juuakse.)

PAGOAS. Saagu ta oma vaenlasest nukrusest võitu, nagu Olovernes seda soovib.

OLOVERNES. Tema vaenlane on naine. Naise pärast jättis ta kodu ja omaksed maha, naise pärast tahtis ta mind tappa,

– 59 –

naise pärast nõudis ta, et mina tema tapaksin, ja naise pärast põeb ta oma telgis nukrust.

JUUDIT. Nimetu armastab nukrust.

OLOVERNES. Nimetu armastab naist ja nõnda peab ta kõike armastama, mida naine kaasa toob. Kaks kibedat vitsa on ilmas: naine ja jumal. Meie ainukeseks lohutuseks nende vastu on teadmine – ilma nendeta ei saa läbi. Kumb halastamatum ja alatum on, kas naised või juma1ad, seda ei tea, aga mina ei usaldaks ei ühte ega teist, kui ma neid kardaksin.

PAGOAS (naljaka tõsidusega) Naise kartus on tarkuse hakatus. Elagu naised! (Tõstab karika.)

HÄÄLED. Elagu! Elagu! Naised elagu! (Juuakse.)

OLOVERNES. Kardan, et naised kunagi ilma jumalateta läbi ei saa, sellepärast tõstan karika jumalate terviseks. Tundmata jumala terviseks tühendan oma karika. (Teeb seda.)

HÄÄLED. Elagu tundmata jumal! Elagu! (Juuakse.)

JUUDIT. Olovernes, sa paned naisi halvaks, nagu oleksid nad tühine mängukann.

OLOVERNES. Seda mitte, Juudit. Naine on helisev kannel, aga vähe on neid, kes teda hästi helistavad.

PAGOAS. Usu, Olovernes, naine on kandlemängija, mees kannel, mis tujukas tuules hundab.

OLOVERNES. Vast ka nii, Pagoas. Mõtlen nimelt meie nukra sõbra peale, kelle ase pidulaual tühi.

PAGOAS. Mina mõtlen ka teiste peale, mõtlen iseendagi peale.

OLOVERNES. Ehk mõtled sa ka Nebukadnetsari peale, kelle naiste arvu keegi ei tea?

PAGOAS. Olovernes armastab rohkem küsida, kui tema sulane vastata võib.

– 60 –

OLOVERNES. Tõstan karika Nebukadnetsari auks. Ta elagu!

HÄÄLED, Nebukadnetsar elagu! Elagu! Elagu!

JUUDIT. Ma ei tunne Nebukadnetsarit, aga ma tunnen Olovernest, sellepärast – elagu Olovernes!

HÄÄLED (tormikalt.) Olovernes elagu! Olovernes! Elagu! Elagu! (Kauakestev müra.)

OLOVERNES. Tänan, sõbrad. Joon teie terviseks ja soovin teile head ööd; oleme täna juba küllalt rõõmsad olnud. Homme ootab meid töö, sest Nebukadnetsar on teel ja mägede linnad alles võtmata. Head ööd!

PIDULISED (tõustes.) Head ööd, Olovernes!

OLOVERNES (Juuditile, kes ka lahkuda tahab.) Viibi, mägede tütar,

JUUDIT (sõnakuulelikult.) Su ümmardaja kuuleb, Olovernes.

OLOVERNES. Pagoas, täna seisavad vahid ainult väljaspool telki, kuni ma saan käskinud.

PAGOAS. See olgu nõnda, Olovernes. (Lahkub viimasena.)

OLOVERNES (Juuditile) Esiteks kutsusin sind oma lauda, aga sa ei tulnud, ma pakkusin sulle rooga ja viina, aga sa ei võtnud. Nüüd olen üksi, ehk tuled nüüd, nüüd oleme kahekesi, ehk maitsed nüüd mu rooga ja viina.

JUUDIT (puiklevalt.) Jumala käsud maksavad ka üksi-kaksi.

OLOVERNES. Ikka need jumalad! Ma ei armasta jumalaid, kes inimeste asjusse segavad.

JUUDIT. Mägedel kardavad ka mehed jumalat.

OLOVERNES (naeratades.) Pole ime. Mägedel elades olete jumalatele lähemal, sellest see kartus. Aga usu, Juudit, ma ei taha enam kauemaks üksi jääda; ei tule sina siia, siis tulen mina sinna, ehk olgu sul terve leegion tundmata kurje jumalaid, ümber. Tulen otse jumalate sekka, nagu oleksin ise täna sinu läheduses jumalaks saanud. Lubad sa mind tulla?

– 61 –

JUUDIT
(lööb silmad maha, hingeldab, vaikib).

OLOVERNES. Sa vaikid, ei vasta, ei taha, et tulen... Tulen siiski, tulen nagu lihtne surelik, (istub lambanahale.)

JUUDIT (vaikib endiselt).

OLOVERNES. Kuidas pean su vaikimist mõistma?

JUUDIT (vaikib ikka).

OLOVERNES. Miks sa vaikid?

JUUDIT. Sa küsid, nagu oleks see halb, et vaikin.

OLOVERNES. Mõnikord on vaikimine hea.

JUUDIT. Sina oled minu läheduses, Olovernes, sellepärast vaikin. Tänan jumalat, et ta mu sinu lähedusse juhatas.

OLOVERNES. Sellepärast annan sinu kurjale tundmata jumalale kõik ta patud andeks.

JUUDIT. Sul on kuri keel, Olovernes.

OLOVERNES. See on sinu süü, Juudit. Kahtlemata. Räägiksin ma mõne teisega, siis oleksid mul teised sõnad.

JUUDIT. Valib siis Olovernes sõnad inimeste järele?

OLOVERNES. Nad tulevad valimata, iseenesest, sest iga liigutus, iga hääl, iga pilk sünnitab oma sõna.

JUUDIT. Siis peavad minu hääles ja silmis olema kurjad sõnad.

OLOVERNES. Juudit, sa hukutad rumalustele, see on kõik.

JUUDIT. Kena on, kui targad rumalusi teevad.

OLOVERNES. Sa oled naine, sa armastad inimeses last.

JUUDIT. Ja mida suurem laps, seda suurem armastus.

OLOVERNES. Tahaksin sinu laps olla, Juudit.

JUUDIT. Kui vana sa oled, Olovernes?

OLOVERNES. Aastate poolest sinu isa, Juudit.

JUUDIT. Kuidas tahaksid siis minu lapseks saada?

– 62 –

OLOVERNES (heidab lambanahale pikali ja paneb pea Juuditi põlvile.) Mida suurem laps, seda suurem armastus, nõnda ütlid.

JUUDIT (kätt Olovernese pähe pannes.) Jõuaksin ma nii suurt last küllalt armastada?

OLOVERNES. Kui katsuksid. (Vaikus.) Su käsi on kuum... su põlved värisevad. Kas nad ka siis värisesid, kui Nimetu lokid neid puutusid?

JUUDIT. Olovernes, mõnikord oleks hea vaikida.

OLOVERNES. Sinuga tahaksin kõigest rääkida, olen ju su laps.

JUUDIT. On ka halbu lapsi.

OLOVERNES. Ema, karista mind, kui halb olen, aga ära tõuka mind eemale: mul on nii hea su põlvede juures ja su ihusoojus on parem kui magus viin. Sa oled noor, oled ilus, peaaegu kahetsen juba, et oled mu ema. Aga ma ei tahaks ka sinu isa olla ning vaevalt kõlbaksin sulle sõbraks või vennaks: liig hea on mul su põlvede juures ja sinu ihusoojus uimastab mind.

JUUDIT. Mu laps, sa räägid nagu mees, kel tõuseb himu naise järele.

OLOVERNES. Ma räägin nagu laps, kes himustab emale lähemale, sootuks lähedale... Lühtrid põlevad nii heledasti, et silmade peale hakkab; imelik, äkki hakkavad lühtrid mulle silme peale. Kustutame ära need lühtrid, ema: ma ei taha enam midagi näha, ei taha enam näha su silmigi, ainult tunda tahan sind. Ema, lähme ja kustutame lühtrid.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes!

OLOVERNES. Ema, kas sa ei taha lühtrid kustutada, mis põlevad nii heledasti? Laps tahaks sinu juures magada, laps tahaks uinuda, sest ta on joobnud joodud viinast ja sinust, ema; sinu ihust on laps joobnud, ema. (Ajab enda küünarnukile.) Tule, ema, ma palun, tule, Juudit, su nimi hakkab

– 63 –

juba mu meeltes helisema, sa ise helised juba mu meeltes. (Tõuseb põlvili.) Või pean ma üksi minema kustutama heledad lühtrid. Kas sulle, ema, ei hakka need lühtrid silmade peale? Armastad sa nii väga valgust? Mulle hakkavad need lühtrid ikka rohkem silmade peale, lähen ja kustutan nad. (Püsti.) Juudit, lähme kustutame kahekesi need lühtrid, ma ei taha minna neid üksi kustutama; tule, ma palun, sest ma ei taha silmapilgukski sinust lahkuda, ema. (Tõstab Juuditi kättpidi üles.) Kas kustutame kõik lühtrid, ema? (Pöörduvad käsikäes lühtrid kustutama).

JUUDIT. Ei, Olovernes, mitte kõik... mitte kõik.

OLOVERNES. Mina tahaksin kõik kustutada: tuli hakkab mulle silme peale, kui ma sinu juures laman, Juudit. (Kustutavad.)

JUUDIT. Ma palun, mitte kõik, mitte kõik.

OLOVERNES. Mitu jätame siis põlema? ühe? Ühest aitab küll.

JUUDIT. Ühest on vähe, Olovernes.

OLOVERNES. Siis kaks, kaks jätame põlema, meid on kaks, sina ja mina, kummalegi üks.

JUUDIT. Jätame kolm, Olovernes, jätame kolm.

OLOVERNES. Kolm on liig palju, liig palju on kolm, meid on kaks. Miks tahad sa jätta kolm?

(Juudit poeb häbelikult Olovernese ligi, leiab aga varsti vastuse.)

JUUDIT. Ühe jätame Nimetule, Olovernes, ühe Nimetule, tema auks, et ta meil meeles seisaks.

OLOVERNES. Olgu nõnda, Juudit: üks tuli minule, teine sinule, kolmas Nimetule (lahkuvad kolmanda tule eest ja lähevad jällegi lambanahale). Nüüd tundub mulle, nagu oleksime juba vanad tuttavad, nagu oleksin sind ammugi oodanud, sind otsinud, kui käisin väehulkadega läbi rahvad ja maad. Sõjavankritega läksin rahvaste peale, et puutuda su värisevaid liikmeid ja kuulda su sosistavat häält.

– 64 –

JUUDIT. Olovernes, Olovernes!

OLOVERNES. Sa kordad ainult mu nime.

JUUDIT. Mis muud peaksin tegema! Kõik ilm kordab ainult sinu nime.

OLOVERNES. Jah, ma õnnetu mees, mu nimi on mu kõige suurem vaenlane. Mõnikord on mul tundmus, nagu võiks mu enda nimi mu tappa, nagu sureksin kord oma nime kätte loomuvastasesse surma. Alguses kordasid teda need, kes mind vihkasid, siis tulid need, kes mind armastasid, ja lõpuks ei osanud ka sulased ja pealikud muud paremat teha, kui aga korrata mu nime. Ema, ära hüüa oma last nime järele või hüüa teda uue nimega, mida pole keegi enne suhu võtnud ja mida ei võta enam keegi suhu, kui aga sina, mu ema.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes!

OLOVERNES. Täna vihkan oma nime, Juudit, ta on praegu mu ainuke vaenlane.

JUUDIT. Räägitakse, sa olevat kuningate suguvõsast, sinu isa käskinud troonil paljude rahvaste üle.

OLOVERNES. Jah, räägitakse... Aga mina olen paljude kuningate ja rahvaste troonid umber tõuganud.

JUUDIT. Miks ei tõsta sa oma isa trooni jällegi üles?

OLOVERNES. Milleks seda?

JUUDIT. Et peale istuda, muidugi selleks.

OLOVERNES. Troone loorib pettus, nende põhju põimib vaga kelmus ja nende jalad seisavad auravas veres. Olen ma kelm või mõrtsukas, et sinna tahaksin istuda.

JUUDIT. Mina pean sind kuningaks, Olovernes.

OLOVERNES (äkki istukile tõustes). Kuningaks? Mind kuningaks? Ma olen Nebukadnetsari sulane.

– 65 –

JUUDIT. Meie kõik mägedel peame sind kuningaks. Või peab Olovernes ikka sulaseks jääma?

OLOVERNES. Kes on sulane, kes isand? Kes käsib ja kes kuulab käskusid? Eks ei ole isandad alati oma orjade sõnakuulelikud käsualused.

JUUDIT. Sa heidad nalja, Olovernes, et minu sõnade eest kõrvale põigelda.

OLOVERNES. Koguni mitte, Juudit. Kuningad on ikka oma orjade sõna kuulanud. Mida rohkem orje, seda orjalikum kuningas, ja mida alatumad orjad, seda enam oleneb neist kuningas. Sellepärast teete mägedel ülekohut, kui arvate, et Olovernes on orja peremees, orjade ori.

JUUDIT. Tahaksin, et sa kuningas oleksid, me kõik tahame seda. Senikui tuled sulasena, jäävad mägedel linnade väravad sinu ees lukku. Tuleksid sa aga kui kuningas, siis võetaks sind kiidulauluga vastu. Vile ja pill hakkaksid Iisraelis jällegi hüüdma, noormehed saaksid ihurammu tagasi ja noored neiud läheksid näost jumekaks.

OLOVERNES (mõttes). Tuleksin ma kuningana... Mina, Olovernes, kuningana. Aga Nebukadnetsar?

JUUDIT. Olovernes on paljude rahvaste troonid ümber tõuganud.

OLOVERNES (püsti karates): Naine, sa räägid asjust, mis meestele kohased; tänini on mulle sellest ainult mehed rääkinud, sina oled esimene naine, kes selle asja suhu võtab.

JUUDIT. Alguses rääkisid sellest mehed, nüüd räägib sest naine; tahad sa oodata, kuni ka lapsed või rohusööjad loomad sest rääkima hakkavad? Oma elu annaksin, nagu punase lillekese, kui see Olovernese kuningaks teeks. Nõua oma õigust, sul on õigus oma isa trooni peale.

OLOVERNES. Õigust! Naine räägib õigusest! Kummalisi asju sünnib ilmas. See, kes peab armastama, räägib õigusest.

– 66 –

JUUDIT. Ei meeldi Olovernesele õigus, siis toetugu jõule. Kui mägedel linnade väravad sinu ees avanevad, siis saad vapraid mehi tapluseks nagu liiva mere ääres Või kardad sa Nebukadnetsarit? Kardab Olovernes Nebukadnetsarit?

OLOVERNES. Ma ei karda kedagi, ammugi mitte Nebukadnetsarit; tema kuulsad teod on minu tehtud, seda ei tea mitte ainult mina ise.

JUUDIT. Siis on maailm ju sinu jalge ees! Siis pole mina ja mu sugurahvas mitte eksinud, oodates sind kui kuningat. Me lähme üles Jeruusalemmast saadik ja pühas kojas peavad kõigi põlved painduma sinu ees. Mina tahan sinu eel minna ja sinust kuulutada kõigele loomale. Rõkata tahan ristteil ja linnatänavail ja ma’i jäta enne, kuni kõik saab sündinud, nagu jumal rääkinud.

OLOVERNES. Jällegi need õnnetud jumalad! Jätame parem need mängust välja. Kuningad loodavad jumalate peale ja nendega punuvad nad oma troonipõhju, sest jumal on sitke vits orjade hirmutamiseks. Aga mina ei armasta orje, sellepärast pole mul ka vaja sitket hirmuvitsa, sest teda käes vibutades tunduksin naeru- ja halatsusväärsena. Tänini püüdsid mind mehed naeruväärseks teha, kui nad pakkusid mulle jumalate armust kuninga trooni, nüüd himustavad juba naisedki mind sellena näha. A-ah! Minu aeg on möödas või mu aeg pole veel tulnud!

JUUDIT. Olovernes, ma ei mõista sind.

OLOVERNES. Usun, et ei mõista. Nähtavasti ei mõista mina ka sind; me seisame nagu kaks mõistatust teineteise läheduses. Aga nõnda ongi ehk kõige parem (Juuditi juure põlvitades; lihtsalt ja südamlikult) Usu, Juudit, nõnda on kõige parem. Armastamine ei vaja mõistmist ja sina pidid mind ju armastama, pidid mu hea ema olema ja mina sinu suur, rumal poeg. Ema, mul hakkas esteks nii hea, sind puutuda oli nii magus.

– 67 –

JUUDIT. Olovernes! Olovernes! Sa mu suur laps. Ma armastan sind rohkem, kui sa mõista tahad, rohkem, kui see sulle meeldib. Ihkan sind ilmavürstina, kuningate kuningana, et seda suuremas alanduses sinu poole üles vaadata, sinu poole palvetada. Täna esimest korda elus tunnen nagu jumala lähedust.

OLOVERNES. Ema, sa oled noor, sa oled ilus, sa räägid, nii et mul süda värisema lööb; sa vist isegi ei tea, kuidas sa räägid, mu noor ema. Kas sa pole kuulnud, et rahvad ja inimesed oma jumalaid tapavad, et igaüks oma jumala tapma peab, varem või hiljem... igaüks... mina, sina, meie kõik. Kõik tapavad, ainult kõik jumalad ei sure, ei, kõik ei sure, nad saavad tappes aina elavamaks ja veel suuremas ahastuses palvetatakse nende poole.

JUUDIT. Olovernes, Olovernes! Sa räägid kurvalt, nagu oleksid juba oma jumala tapnud ja nagu poleks sul enam tuttavaid ega sõpru.

OLOVERNES. Mu jumalad on surnud, aga sõbrad elavad; kui vaja, jätavad nad oma elu minu eest.

JUUDIT. Mida ootad sa siis veel? Heida endast sulaserüü ja võta õlgadele kuninga kuub.

OLOVERNES (nukralt mõttes) Mõtlen ja kahetsen, kahetsen sind ja iseennast.

JUUDIT. Jällegi ei mõista ma sind, Olovernes.

OLOVERNES (nagu endamisi) Kunagi veel pole ma naise juures nii nukraks saanud kui täna. Hakkan ehk juba vanaks minema? On see mõni eelaimdus või meeldid sa mulle rohkem kui ükski teine varemalt?

JUUDIT. Olovernes! Olovernes!

OLOVERNES. Juudit, sa oled ilus, oled meeldiv, aga sa võiksid veel meeldivam olla, kui sa poleks nii… (peatab).

– 68 –

JUUDIT (põnevalt) Räägi, Olovernes, ma ootan.

OLOVERNES. Kui sa poleks nii sõnakas ja... auahne.

JUUDIT. Olovernes!

OLOVERNES. Sa ei armasta, Juudit, sa pole vist kunagi armastanud, ei kunagi. Minuski näed ja kuuled ainult mu nime. Sa tahaksid seda ilma silmis veel aupaistelisemaks teha, et siis selle hiilgest osa saada. Ma ei tea, mis Juuditi nimi ütleb mägedel, ei tahagi teada, näen sind ennast, tunnen su ihu lõhna, aiman su liikmete värinat, ja sellest on mulle küll. Tahaksin silmapilgukski unustada kõik nimed, tahaksin ainult sind oma läheduses tunda, kus kaovad mälestusest orjakuningad ja kuningate orjad. Armastan andumist, ihkan unustust, selles otsin igavikku. Himusid võib muidugi täita, himusid võib ka nende naiste juures täita, kes ei tunne andumist ja kes annavad oma kenadusi raha, vannete, tõotuste ja abielu eest. Aah! Ikka harvemaks saavad igaviku-silmapilgud, ikka sagedamalt kuulen ainult oma nime. Aga oma nimest ei saa ma juba ammugi enam joobnuks. Juudit, sina oleksid võinud mind joovastada...

JUUDIT. Ja siis?

OLOVERNES. Ja siis... Ma ei tea, mis siis. Oleks alanud jällegi hall igapäevsus.

JUUDIT. Meeste joovastus lahkub ruttu ja mängust saab neil varsti himu otsa. Mis saab naisest pärast seda?

OLOVERNES. Tõepoolest ei tea. Aga siiski armastan mängu, milles võiks unustada ilma ja iseenda, oma nimegi. Ja sina, Juudit, sina oleksid ehk pärast emaks saanud.

JUUDIT. Oleksin sulase lapse emaks saanud, aga ma tahaksin kuninga poegi ja tütreid ilmale kanda.

OLOVERNES. Juudit, sa ei armasta lapsi.

JUUDIT. Mu ihu karjub nende järele.

– 69 –

OLOVERNES. Ei, sa ei armasta neid mitte. Isegi lastes armastad sa ainult nime, laste ilmalekandmisegagi tahaksid ainult oma auahnust kustutada. Oleksin mina naine, siis käiks minu auahnus sinnapoole, et kas või orjapoegist kuninglikkude troonide ümbertõukajaid kasvatada.

JUUDIT. Oleksin aga mina mees, liiatigi veel Olovernes, siis tõukaksin kõik troonid ümber ja teeksin neist uue, üleilmse, kuhu peale istuksin.

OLOVERNES (püsti tõustes) Jajah, oleksid sa mees... Aga sa räägid nagu mees. Selles olen vististi mina süüdi; ikka on mehed süüdi, kui naised hakkavad rääkima nagu mehed. Juudit, kui sa teaksid, kui vähe inimlikku võib mees omale naise juures lubada. Naine ei armasta inimest.

JUUDIT (tõustes) Olovernes, su hääl muutub, ma ei tunne enam su häält. Ära räägi minuga nõnda, mul tuleb hirm peale.

OLOVERNES. Olen väsinud, Juudit. Jõin liig palju magusat viina sinu ja Nimetu terviseks. Tahan magada.

JUUDIT. Tule puhka minu juures, pane pea mu põlvile.

OLOVERNES. Naise põlved on halb peapadi puhkamiseks.

JUUDIT. Sa vihkad naisi, Olovernes.

OLOVERNES. Seda mitte, aga enne uinumist pean pisut mõtlema, aru pidama, sellepärast pean üksi olema.

JUUDIT. Ma’i hingagi kõvasti, tahan ainult su palet näha.

OLOVERNES. Naised jäävad eemale, kui otsustatakse rahvaste ja maailma saatust.

JUUDIT (rõõmsa ärevusega) Siis ometi!? Ometi mõtled heita sulaserüü ja õlgadele võtta kuningakuue?

OLOVERNES. Jätkem see. Ütlin juba: ma ei taha naeruväärseks saada. Homme lähen ainult mägilinnade ja nende tundmata jumala vastu, et seista silm silma vastas temaga.

– 70 –

JUUDIT. Olovernes, halasta! Halasta minu ja mu sugurahva peale.

OLOVERNES. Ma pole kuri ei sinu ega su rahva peale. (Lahkuma hakates.) Hääd ööd, Juudit.

JUUDIT. Olovernes, ära pööra oma palet enda ümmardajast ära.

OLOVERNES. Aeg on hiline, Juudit. Naise pärast ei unusta Olovernes oma kohuseid. Mis oli, tuli ei tea kust või miks. Millal ta kordub, kes võib seda öelda. Sa oled noor ja ilus. Nebukadnetsar on tulekul, tema haaremis leidub veel nii mõnelgi ruumi, kes tahab ilmale kanda kuninga poegi ja tütreid. Head ööd. (Läheb sisetelki.)

JUUDIT (astub Olovernesele mõne sammu järele) Olovernes, Olovernes! (Langeb telgi ukse ette maha.)

(Vaikus.)

SUSANNA (tuleb kõrvaltelgist, seisatab ukse all). Juudit! (Valjemini) Emand! (Läheb põlvitab tema juurde). Sa ei leidnud armu tema silma ees?

JUUDIT (pisut tõustes) Jällegi sai mu neitsilikkus naeruks.

SUSANNA. Issand, halasta!

JUUDIT. Kuninga poegi ja tütreid ihkan ilmale kanda, aga Jehoova läkitab mu kuninga sulase juurde. Peaksin himustama ilmavürsti, aga Nebukadnetsari ori köidab mu meeled.

SUSANNA. Emand, ta pole see, kelleks sina teda pead, tal pole silmi sinu jaoks, teised kõik imetlevad sind.

JUUDIT. Kõik imetlevad ja kõik 'jätavad. Siin ma nüüd olen! (Nutab.)

SUSANNA. Emand! Juudit, mu armas laps!

JUUDIT (kord-korralt ägedamalt, härdamalt). Pean ehk minema ja Olovernese sõduritele laulma, Jehoova? On see su ettekuulutus, on see su tõotus? Pean ma viima oma neitsilikud liikmed ilgeteks tegudeks ja pean ma sealjuures

– 71 –

kiitma sinu nime, Jehoova? Anna mulle märki, juhata mind! Homme läheb Olovernes mägilinnade ja su rahva vastu, homme langevad Iisraeli müürid, homme tapetakse ta pojad, naerdakse ta tütred linnatänavail ja ristteil. On see su tahtmine, Jehoova? Kuule mind, Issand, kui sa oled elav jumal ja kui annad abi elavatele! Hingeahastuses hüüan sinu poole; ära jäta mind maha, kinnita mind, läkita trööstija! (Nuuksub kummuli.)

SUSANNA. Juudit, mu tütreke! Tõuse üles, katsume pimedas omaste juurde pääseda ja sureme ühes nendega, kui see on Jehoova tahtmine

JUUDIT (püsti) Kes on mu omaksed? Mis on Jehoova, kui ta mind ei kuule!?

SUSANNA. Isa Aabrami ja Jakobi jumal.

JUUDIT. Miks ei kuule ta siis mind niisama, nagu kuulis ta neid?

SUSANNA. Mu lapsuke, lapsuke...

(Vaikus.)

JUUDIT (kuulatades) Tasa! Kuulsid sa midagi? Keegi liigutas, keegi astus. See oli Olovernese samm... ta tuleb... tuleb mind kutsuma.. Kas sa ei kuulnud, Susanna?

SUSANNA. Ei, ma ei kuulnud midagi.

JUUDIT. Aga mina kuulsin, kuulsin selgesti. (Erevil) Jälle! (Vahib üksisilmi telgi uksele.) Ta tuleb... tuleb kindlasti, ainult pisut pean ootama, pisut kannatama. (Kuulatab.) Nüüd peaks ta juba jõudma; lähen talle vastu, lähen telgi uksele vastu (astub otse vastu ust.) Olovernes!... Olovernes!... Ei vasta. Aga ma tunnen, ta seisab ukse taga ja kuulatab, kuulatab ja ootab... mind ootab ta, sest ta ütles, mu ihusoojus on magus. Tule, Olovernes! (Lükkab käega ukseriide kõrvale, vaatab silmapilgu ja laseb siis käe ning pea langeda.)

– 72 –

SUSANNA. Emand, mis on? Mis sa nägid?

JUUDIT (pöördub; lootusetult). Ta magab, Olovernes magab. Ta jõi liig palju magusat viina ja nüüd magab ta. Susanna, kas kuuled, kas mõistad: Olovernes magab. Aga homme, siis läheb ta Iisraeli vastu, läheb võib olla Jeruusalemmast saadik, teotab pühakoja, rüvetab tema riistad... Issand, päästa oma rahvas, anna talle abi! Tee raskeks Olovernese uni, et ta ei ärkaks ei sel ega tuleval päeval. (Uuesti riiete vahelt piiludes) Ikka magab ta, Susanna, ta uinub nagu lapsuke rahulikult... Mõõk ripub tal peatsis, terav, haljas mõõk.

(Nimetu pea tuleb oma telgi uksel nähtavale.)

NIMETU (sosinal) Juudit... Juudit!

JUUDIT (nagu virgudes) Nimetu! Sina!

NIMETU. Sa oled üksi.

JUUDIT (annab ümmardajale märku ja see kaob oma telki). St! Olovernes magab.

NIMETU. Mina valvasin kogu selle aja.

JUUDIT. Miks sa ei maganud?

NIMETU. Uni ei tulnud: mõtlesin sinu peale, mõtlesin, et oled Olovernesega.

JUUDIT. Ütlin juba: Olovernes magab. Mõõga on ta riputanud peatsisse ja ise heitnud magama. See on sama mõõk, millega ta sinul lõi pistoda käest, kindlasti seesama. Teda nähes saan ikka kurvaks.

NIMETU. Mispärast, Juudit?

JUUDIT. Miks ei ole sina Olovernes või miks pole Olovernes sinuks!

NIMETU. Ikka Olovernes, Olovernes. Sa räägid ainult temast.

JUUDIT. Sina meeldid mulle, Nimetu, sellepärast räägin Olovernesest. Kui teda poleks, siis oleksid ainult sina.

– 73 –

NIMETU. Aga et ta on, siis olen mina... siis pole mina midagi.

JUUDIT. Ei, sa oled, tunnen, et oled. Sul on ilusad juuksed. Oloverneski ütles, et sul on ilusad juuksed. (Läheneb Nimetule) Kui ma su juukseid puutun, hakkab mu süda värisema. Tule, ma istun, pane pea mu põlvile, ma tahan su juukseid silitada. (Istub lambanahale ja tõmbab Nimetu pea omale rüppe.)

NIMETU (lamades) Juudit, Juudit!

JUUDIT. Kas tunned, mu põlved värisevad. See on sinu lokkide puutumisest. Hakkab valus ja kuum, nagu oleks tulemas midagi sootuks uut. Ihkan ainukese järele, aga nüüd on neid kaks: sina ja Olovernes. Miks ei tapnud sa sel korral Olovernest!

NIMETU. Juudit, Juudit!

JUUDIT. Või miks ei tapnud tema sind!

NIMETU. Seda oleks pidanud ta tegema.

JUUDIT. Sa ei pane mind mikski, Nimetu.

NIMETU. Võiksin sinu pärast rohkem kui ühe elu anda, kui mul enam kui üks elu oleks.

JUUDIT. Aga kuidas tihkaksid siis surra, kui mina elan?

NIMETU. Sinu pärast surra on magus, Juudit. Mida enam sulle lähenen, seda enam tunneksin nagu surma lähedust.

JUUDIT. Mitte nõnda, mu armas! Enam ei tohi sa surma armastada. Katsu mu käsi, mu käsivarsi, vaata mu silmi, näed mu huuli, kas kuulutavad need Surma? Või on mu juustel surmalõhn (laotab juuksed Nimetu näole), haista, uhkavad nad haua niiskust? (Võtab Nimetu pea ja surub vastu rinda) Tunned, kuidas rinnas peksab? on surm niisugune, tuksub surmal nõnda süda?

NIMETU. Juudit, Juudit! (Haarab tema ümbert kinni.) Mu telgis on ase tühi, läbi katuseaugu vilguvad tähed, pärast tõuseb kuu, nüüd peabki ta juba tõusnud olema, kõnnib kui neitsilik naisjumal üle taeva.

– 74 –

JUUDIT. Mu hea, mu kuldne! Aga Olovernes magab ju.

NIMETU. Ikka Olovernes!

JUUDIT. Lase mind pisut lahti (vabastab enda Nimetu kätest), tahan vaadata. (Läheb sisetelgi ukse juurde ja vaatab areldi; Nimetu astub talle paar sammu järele. Juudit pöördudes) Ta magab. Olovernes magab rasket und. Mõõk ripub tal peatsis, ilus ja haljas. Mõõk ripub, aga Olovernes magab, ta jõi täna palju magusat viina. Alles eila tahtsid teda tappa.

NIMETU. Ära tuleta seda enam meelde, Juudit.

JUUDIT. Ma armastan ju sind.

NIMETU. Tule siis minuga, mu telk on pime ja ase tühi.

JUUDIT. Tahaksin ainult sind armastada, Nimetu, tahaksin, et poleks enam peale sinu ainustki, keda armastada võiksin.

NIMETU. Mu ase on meie päralt, mu telk on tühi, Juudit, kuule mind. (Põlvitab Juuditi ette ja kahmab ta niuete ümbert kinni.) Minu elu on sinu päralt, muidu oleksin juba surnud.

JUUDIT. Sa räägid raskeid sõnu, aga armastus nõuab tegusid.

NIMETU (tõustes) Sinu pärast pole ükski tegu liig raske, Juudit.

JUUDIT. Olovernes magab... mõõk ripub tal peatsis... seesama mõõk, millega ta sul pistoda käest lõi, kui teda tahtsid tappa. Ma ei taha, et ta veel kord sul pistoda võiks käest lüüa, sest ma armastan sind.

NIMETU (kohkunult eemaltudes) Pühad jumalad, Juudit!

JUUDIT. Olovernes ei pea sul enam tapariista käest lööma, ta ei tohi enam oma pead mu põlvile panna, sest miks pani ta oma pea mu põlvile, kui ta nüüd magab. Mu põlved värisesid, kui ta neid oma peaga puutus, nad värisesid peaaegu niisama, nagu sinu lokkide puutumiselgi. Temal on kõrva ääres juba hõbedat, suur hulk hõbedat on

– 75 –

tal juba kõrva ääres, ma nägin seda üsna lähedalt; sellepärast magab ta nüüd. Ma ei taha, et ta magab, kui sina valvad; sest sina oled ainuke, sina oled üksi, keda himustan... Siis tulen, kuhu kutsud, tulen su telki, tulen siravate tähtede alla, tulen, kui paistab täiskuu südaööl ja kui ilm on üle kallatud nagu kitsepiimaga.

NIMETU. Pean mina Olovernese tapma?

JUUDIT. Kui teda ei ole enam, siis armastan sind; siis oled sina mu ainuke, mu päike Kiibeonis, mu kuu Ajaloni orus. (Nimetu najal) Kas tunned, kuis minus kõik kuumab, kuis süda peksab! Suudle mind, kui sa muidu ei usu, suudle, nagu oleksin juba täiesti sinu oma. (Suudleb Nimetut.) Suru mind endale vastu rinda, nõnda on mul ütlemata hea, kallista mind, ma himustan sind, ainult kui teda poleks. Tema magab, tema uni on raske, – ta jõi palju viina minu pärast. Ka sinu pärast jõi ta, sest tal oli hea meel, et ta sinul võis tapariista kõigi ees käest lüüa. Nüüd magab ta ja ta on rõõmus oma tegude pärast, oma mõõga on ta peatsisse rippuma pannud... Üksainus löök, üksainus käeliigutus – ja ma ootan sind... Mine, sul on jõudu küll, armastus teeb tugevaks, armastus teeb julgeks... Mõõk on terav; maksa kätte iseenda ja selle eest, kes sind armastab. (Nimetu pöördub, astub paar sammu sisetelgi poole. Juudit on ärevuses, ta tahaks nagu Nimetut ässitada ja takistada korraga. Nimetu peatab, pöördub.)

NIMETU (valusalt, kindlalt) Ei, seda ei või ma!

JUUDIT (pilkavalt) Sa kardad Olovernest ka siis, kui ta magab.

NIMETU. Ma ei karda midagi, aga mul on, nagu peaksin käe tõstma oma isa vastu. Ei, ei!

JUUDIT. Hea küll. Kui ei, siis ei! (Mõttes. Istub siis lambanahale ja puhkeb nutma.)

– 76 –

NIMETU. Juudit!... Juudit! (Samm lähemale) Juudit! (Nimeta põlvitab Juuditi juurde; paluvalt) Juudit! (Nimetu puutub Juuditi juukseid, suudleb neid, katsub käsi silmi eest kõrvaldada ja suudleb neid seni kuni nad silmad vabaks annavad.)

JUUDIT. Sa armastad mind ometi.

NIMETU (härdalt Juuditi põlvedele kummuli ja nutab) Ah Juudit, Juudit! Kui rääkida oskaksin, kui sõnu leiaksin!

JUUDIT. Armastus nõuab tegusid mitte sõnu.

NIMETU. Olovernes on mulle enam kui isa.

JUUDIT. Kas sa siis mind rohkem ei armasta kui oma ema?

NIMETU. Juudit, Juudit, miks on armastus nii hirmus?

JUUDIT. Armastus on magus, armastus on uimastav karikas kallima käes. Ööpimeduses tahaksin mängida tema lokkidega ja pilkases pimeduses himustaksin tunda tema otsivaid huuli oma ihul; tahaksin häbelikult takistada tema kuumi käsi, mis meeletult eksivad mu värisevail liikmeil...

NIMETU (püüab Juuditit sülle haarata) Mu telk on pime... mu...

JUUDIT. Olovernes magab alles.

NIMETU (Juuditit vabastades) Armulised jumalad! Ema, mu ema, kus oled sa, et pojale nõu annaksid!

JUUDIT. Sa oled mees, aga raiskad sõnadega kallist aega, nagu oleksid naine. Rutta, sinu ase ootab meid.

NIMETU (nagu ärgates) Jah, ma olen mees ja mees ei või meest magades tappa. Lähen ja äratan Olovernese unest ja võitlen temaga: mina või tema.

JUUDIT. Ta lööb sul jällegi sõjariista käest.

NIMETU. Täna mitte.

JUUDIT. Küll ikka... Ei, ei, ära sega parem Olovernese und; sellest ei või midagi head tulla, kui sa tema und segad. Mine ka ise magama, mina lähen palvele.

– 77 –

NIMETU. Kus oled sina, sinna lähen ka mina.

JUUDIT, Tee, mis ma öelnud, siis tule...

NIMETU. Seda ei või ma, Juudit.

JUUDIT. Siis mine. Head ööd!

NIMETU. Ma palun....

JUUDIT. Tegusid, tegusid, mitte palveid.

NIMETU (langeb kokku, äkki nagu pääseteed leides) Ela hästi, Juudit! Ela hästi! (Läheb.)

JUUDIT (tahaks nagu Nimetut peatada, lausub aga lõpuks) Ela hästi! (Nimetu kaob oma telki. Juudit kuulatab, ehmub, ruttab Nimetu telgi ukse juurde, peatab ärevalt ja tõttab siis oma telgi uksele.)

JUUDIT. Susanna!

SUSANNA (ilmub). Mis on, emand? On midagi juhtunud, – sul on nii imelik hääl ja nägu.

JUUDIT (ärevalt) Mine vaata, mine ruttu, lükka pisut riie kõrvale, vaata, mis on Nimetuga, kardan, et temaga on midagi, midagi hirmsat kardan ma. Ära hüüa teda, vaata ainult.

SUSANNA (lükkab ukserõiva kõrvale ja põrkab siis tagasi, põgeneb Juuditi juurde). Emand! Halastaja Issand!

JUUDIT. Tasa, Olovernes magab! Mis on, Susanna?

SUSANNA. Veri, palju verd!

JUUDIT. Susanna!

SUSANNA. Ta on vist juba vaikne, päris vaikne näis ta juba olevat.

JUUDIT (lükkab ukseriided kõrvale, laseb valguse sisse paista, Nimetule peale). Õnnetu noormees! Tal oli nii ilusad juuksed. (Laseb ukseriide langeda, mõttes.)

SUSANNA. Emand, lähme ära siit, põgeneme, kuni on pime; ma kardan, mul tuleb hirm peale, see on õudne paik.

– 78 –

JUUDIT (mõttes). Olovernes magab, ta magab ikka veel.

SUSANNA. Põgeneme, enne kui ta ärkab, põgeneme, emand, põgeneme mägedele, tule, lähme!

JUUDIT. Mägedel on janu, mägedel on nälg, mägedel tapavad emad juba oma lapsi, mägedel oodatakse abi, kuidas lähme sinna tühjade kätega. Hirmus on minna tühjade kätega, kui oodatakse pikisilmi abi. Ei, Susanna, ma ei lähe enam mägedele: mul on häbi minna, mul on häbi iseenda, oma nägemuse ja Jehoova pärast. Kas kuuled, Susanna: mul on häbi iseenda ja Jehoova pärast.

SUSANNA. Emand, armuline emand! Sa räägid hirmsaid sõnu!

JUUDIT. Mul on häbi iseenda ja teiste ees, mul on hirmus häbi. Peaaegu häbenen sind, Susanna. Mul on rõvedustunne kehas, mul on ilgus igas ihuliikmes, nõnda on mul siin seistes häbi. Kui võiksin, raiuksin ükshaaval iga ihuliikme ja heidaksin endast eemale, nagu oleksid nad igaveseks ajaks rüvetatud. (Vihasel nutul ümmardaja kätt haarates) Susanna, kus on see, kes raiuks mu ihuliikmed ja piiluks põllule koerte närida, kaarnate nokkida.

SUSANNA (hirmul) Emand, armas emand, põgeneme siit kojast, põgeneme lausa taeva alla!

JUUDIT (nagu sonides) Ei, Susanna, ma ei põgene, ma ei lähe kuhugi, ma jään siia, jään igaveseks siia, ei näita end kellelegi. Ma ei taha end enam kellelegi näidata, kellegi silm ei pea enam minu palet nägema, sest ma olen ilma naeruks saanud. Sina mine ära, jäta mind maha; mul pole enam ümmardajat vaja, mul pole enam kedagi vaja, isegi olen endale üleliigne. Nimetu oli õnnelikum minust, ta armastas surma, aga mina ei armasta, ei, surma ei armasta ma mitte. Olen Nimetu peale kade, olen hirmus kade, et ta on juba surnud; peaaegu vihaseks saan, kui mõtlen, et ta

– 79 –

enam ei ela ja et mina elan. Ta oleks hästi teinud, kui ta enne oleks minu tapnud ja siis alles iseenda. Tema ei tahtnud teisi tappa, ei, tema ihkas ainult iseenda verd; ka Olovernest ei tahtnud ta enam tappa. Nüüd magab ta rahulikult, nagu oleks ka tema mõni Olovernes; surnult oleks tal nagu Olovernese nägu, nii rahulik on ta; ta on rahulik, nagu oleks tal juba hõbedat kõrva ääres.

SUSANNA. Emand, ma palun, ära raiska kallist aega, kuule mind, emand! Juudit!

JUUDIT (nagu uimastusest ärgates) Sina, Susanna, sa oled alles siin! Miks ei läinud sa ära? Ma käskisin ju!

SUSANNA. Armuline emand!

JUUDIT. Mine, mul pole sind enam tarvis. Ma ei kannata enam ühtegi elavat oma läheduses, ma ei taha enam ühtegi häält kuulda, sest elavate ees olen naeruväärne, elavad tekitavad mu’s viha, koledat viha tunnen kõige elava vastu. Kui mõtlen, et Nimetu hiljuti elas, siis võiksin ta veel kord tappa.

SUSANNA. Mis peab sest küll saama, emand!

JUUDIT (ümmardajale lähenedes, tungivalt) Võiksin sinugi tappa, Susanna, nõnda vihkan elavaid.

SUSANNA. Emand, halasta, ära räägi nõnda. Põgeneme siit, ma suren hirmu kätte.

JUUDIT. Põgenema? Mina peaksin põgenema? Kelle eest? Ma ei karda kedagi, sest mis oleks mul veel kaotada, et peaksin kartma: Nimetu on surnud ja Olovernes magab. Olovernes uinub, aga homme ärkab ta, võib olla, tõuseb ta juba puhtel, ja siis pannakse pasunad hüüdma, ja trummid põrisema, sest homme läheb ta mägilinnade ja Jehoova vastu. Kas kuuled, Jehoova, sinu vastu tuleb ta pasunate ja trummidega, sinu rahva linnad hävitab ta ära, sinu

– 80 –

rahva tütarde neitsilikkus saab naeruks ja sinu rahva naiste emakoda avaneb ilgeks seemneks. (Paludes) Issand, süüta põlema oma püha viha nende vastu, kes tulevad pasunate ja trummidega sinu võitmiseks, murra nende käsivarred ja paiska nende väetimad lapsedki vastu kalju! Saada oma ingel, Jehoova, vaenlase leeri, saada julgesti oma ingel, sest vaenlane magab. Ta on oma mõõga vöölt võtnud ja peatsisse riputanud, kus ta seisab tema enda pea kohal. Saada ingel, et ta võtaks vaenlase oma mõõga ja et vaenlane sureks ise oma mõõga tera läbi. Läkita, oh Issand, oma ingel minu juurde; mina tahan temale öelda, mis ta peab tegema, sest mul on tuline viha elava vastu ja mu meeled hauduvad kibedat kättemaksmist. Kuule mind, Jehoova, ära lase iseenda ja minu nime igavesti naeruväärseks saada; ära jäta mind üksi, kui mu meeled hauduvad kättemaksmist ja kui mul hakkab hirm ainult oma mõtte pärast. Pööra mu süda, kui see on sinu tahtmine, kinnita mind, kui sa ise sütitad mu viha, ingli käel, ja ära lase kustuda mu südames tulise viha tulukest enne, kui kõik saab sündinud. (Äkki erutatult) Susanna, kuulsid sa midagi? Ma nagu kuulsin midagi.

SUSANNA. Emand, kõik on vaikne, nii et hirm hakkab.

JUUDIT. Oli, nagu liigutaks end Nimetu.

SUSANNA. Ei, emand, Nimetu ei liiguta end enam, tema veri tarretab juba, juba peaks ta tarretanud olema.

JUUDIT. Aga mina kuulsin, nagu oleks ta end liigutanud. Vaata, kas ta ei liiguta mitte.

SUSANNA. Emand, ma kardan, kardan, et ta ehk tõesti end liigutab.

JUUDIT. Vaata siis, vaata ruttu, ma ootan.

SUSANNA (läheneb uksele ja kõrvaldab pisut riide ning laseb ta siis langeda) Nimetu lamab endiselt.

– 81 –

JUUDIT. Siis pidi see Olovernes olema, kes end liigutas; kuulsin selgesti, et keegi end liigutas. (Läheb ja vaatab ukse vahelt) Olovernes magab, tema ei liiguta, tal on imelikult rahulik uni. Susanna, tahaksin tema mõõka katsuda, tahaksin tema mõõka peos hoida: ta on nii ilus ja suur, pidemel säravad kalliskivid.

SLISANNA. Emand, ära himusta Olovernese mõõka, sul on omal kalliskive kodus küll. Lähme koju!

JUUDIT. Ei, Susanna, ma ei lähe enne, kui olen puutunud Olovernese mõõka. Ta paistab nii haljas ja terav, et mul hakkab kohutav himu tema tera puutuda. Ma võtan kingad jalast ja lähen, lähen üsna tasa, et ei segaks Olovernese und.

SUSANNA. Emand, ma palun, ära mine, ära puutu magaja mõõka; ei ole hea, kui naine puutub magaja mehe mõõka.

JUUDIT. Ainult üks kord, Susanna, siis lähme, katsume jõuda valge hakus mägedele. Mine pane telgis kõik valmis, ma ootan sind siin, siis lähme ühes.

SUSANNA. Tule, emand, minuga telki, mul on õudne üksi minna.

JUUDIT. Ei, ma’i tule, mine üksi, ma vaatan seni Olovernest ja tema mõõka, natukene, aega tahan veel Olovernest ja tema mõõka vaadata, siis lähme.

SUSANNA (läheb oma telgi ukseni ja pöörab ümber; paluvalt) Emand, ma palun.

JUUDIT (ärevalt, nagu vihaselt) Mine juba!

SUSANNA (kaob).

JUUDIT (vaatab ukse vahelt, tõmbub nagu otsustavalt tagasi, laseb eesriide langeda, võtab kingad jalast ja astub ettevaatlikult Olovernese telki).

(Näitelava seisab natukene aega tühi, siis tuleb ümmardaja oma pambuga, ja kui ta Juuditit eest ei leia, ruttab ta Olovernese telgi ukse poole. Aga enne kui ta sinna jõuab, astub sealt Juudit tõsisena ja kahvatuna vastu, käes mingisugune riiete sisse mässitud asi).

– 82 –

JUUDIT. Pane see kotti ja lähme.

SUSANNA (asja võttes) Kui raske! Mis see on?

JUUDIT. Olovernese kallim varandus. Rutta! (Tahab välisukse poole minna.)

SUSANNA. Emand, sul pole kingi jalas, su kingad on Olovernese ukse ees.

JUUDIT (jahmatab, pöörab ümber, tahab minna kingi võtma, aga nõrkeb ära).

SUSANNA. Juudit, mis sul on? Emand, mis on sul viga? (Ümmardaja toimetab Juuditi juures, kes varsti toibub.) Sa oled nii hirmus kahvatu, nagu oleksid mõnda kurja nägemust näinud.

JUUDIT (sonivalt) Ma puutusin Olovernese mõõka, ta oli nii haljas ja terav, sa ei tea, Susanna, kui hirmus terav oli Olovernese mõõk kui ta tema peatsis rippus. Pane mulle kingad jalga (ümmardaja teeb seda), põgeneme omaste juurde, lähme mägedele, lähme, nagu läheksime palvele, Olovernes lubas mul palvel käia.

SUSANNA. Kas emand jaksab käia?

JUUDIT. Aita mind üles, küll hakkan jaksama, väljas hakkan hästi jaksama, siin on raske, sumbunud. (Ümmardaja võtab pambu ja nad lahkuvad välisuksest.)

(Eesriie.)

____________

NELJAS VAATUS.

(Linnamüür, väravad, väravavahid. Ruttu valgenev hämarik.)

I VAHT. Mu kõht on tühi.

II VAHT. Mul on janu, keel hakkab kurgulakke kinni.

– 83 –

III VAHT. Milleks küll peame neid väravaid valvama? Ükski ei kipu siit sisse.

IV VAHT (pilkavalt) Kardetakse, et mõni nälgija läheb müüri taha surema.

II VAHT. Jah, Assur ei tule, ta ei tulegi vist enne, kui me kõik nälja ja janu kätte surnud.

III VAHT. Olgu mis on, aga nõnda ei või see enam edasi kesta, vanemate rumalusele peab lõpu tegema. Milleks see nälgimine, milleks see ootamine?

IV VAHT. Vanemad on ülekohtused, sellepärast on see.

III VAHT. Tehakse nägu, nagu oleks. kusagilt abi loota, aga kust siis? Jeruusalemmast? Seal ei mõtle vist keegi meie peale. Parem Assuri ori olla, kui Jeruusalemma pärast nälga surra.

IV VAHT. Süüdi on vanemad ja preestrid, ei keegi muu. Rahvas peab hakkama ise oma asju ajama, muidu pole pääsmist loota. Kõige pealt linn läbi otsida, kusagil peab ometi leiba ja vett tagavaraks olema.

II VAHT. Muidugi on. Või arvate, et vanemad ja preestrid niisama nälgivad nagu meie?

I VAHT. Nad nälgivad. Osias on silmist ära langenud ja tema nägu on hoopis kõhnaks jäänud. Preestrid tudisevad veel ainult kepi najal käia.

II VAHT. Vigurdavad nagu ikka, seda nad mõistavad.

IV VAHT. Miks ei läkita nad siia saadikuid Olovernese juurde, ta on ju kõiki lahkesti vastu võtnud; kuulsite ise oma kõrvaga, mis Akior temast rahva ees rääkis, kui ta meie linna tuli. Või kas nägite, kuidas ta tuli? Mina nägin: pasunapuhujad ja pillimängijad käisid tal ees ja taga – nõnda tuli Akior Olovernese palge eest meie linna. Aga

– 84 –

kui Olovernes teeb oma vaenlastega nõnda, kuidas peab ta siis küll olema oma sõprade vastu?

I VAHT. Olovernes on kaval, tema on kavalam kui kõik inimesed, sellepärast teeb ta nõnda. Tema tahab meid meelitada ja meelitamiseks saatiski ta Akiori meie linna, et meie teeksime, nagu tegid Ammoni pealikud ja Moabi vürstid: et meie heidaksime tema jalge ette, nagu on seda teinud kõik need, keda Jehoova pole valinud omale pärisosaks

III VAHT. Kui oleme Jehoova pärisosa, siis toitku tema meid.

II VAHT. Andku tema meile juua.

I VAHT. Oleme meie Jehoova pudulojuksed, et tema meid peaks toitma ja jootma?

IV VAHT. Sa räägid nagu need, kes ei hooli rahvast.

III VAHT. Eila nägin teda papiga ninapidi koos.

II VAHT. Tema on pappide sabarakk.

IV VAHT. Maha rahvavaenlased!

(Koputatakse väravaile. Mehed kuulatavad.)

II VAHT. Keegi koputab.

(Koputatakse uuesti.)

I VAHT. Kes seal on?

JUUDIT (värava taga) Mina olen, Juudit. Tehke lahti.

II VAHT. Meil pole luba väravaid avada. Oled sa üksi?

JUUDIT (värava taga) Üksi ümmardajaga. Tehke ruttu lahti,

ma toon häid sõnumeid; minule võite avada.

(Väravad avatakse ja suletakse pärast tulijate sisseastumist uuesti).

JUUDIT. Jookske ja kutsuge vanemad siia.

I VAHT. Ehk magavad nad alles.

JUUDIT. Äratage nad üles ja ütelge neile, et Juudit on tulnud ja et ta toob häid sõnumeid.

I VAHT. Ma lähen.

– 85 –

IV VAHT. Ma tulen kaasa.

JUUDIT. Tõtake. ma ootan. (Vahid jookstes ära. Ümmardajale:) Otsi pambust Olovernese kallim varandus, mis telgis sinu kätte andsin. (Ümmardaja võtab pambu seljast ja kohmitseb selle kallal. Sõdurid koguvad naiste ümber kokku. Kui Susanna nõutud kompsu pambust välja võtab, ütleb Juudit:) Tee lahti, mässi riie ümbert ära.

SUSANNA (kompsu lahti massides ärevalt) Riie on imelikult niiske, riie on peaaegu märg.

JUUDIT. Ära viida aega.

SUSANNA (kohkunult) Riie on punane, riie oleks nagu verine.

II VAHT (nuusutab kummardades kompsu poole) Riidel on vere hais.

JUUDIT. Riidel on vaenlase vere hais.

SUSANNA (kompsu lahti saades hirmunult) Armuline Issand! Juudit! Juudit!

III VAHT. See on inimese pea – mehe pea on see!

JUUDIT (lähenedes ümmardajale) Anna ta siia, anna ta minu kätte! (Võtab ühes riidega ümmardajalt pea, vaatab teda, silitab ta juukseid ja lausub nukralt:) Olovernes, Olovernes!

SUSANNA. Emand, tegid sina seda? On see sinu töö?

II VAHT. Kelle pea see on?

JUUDIT. Vaata, ehk tunned, vaadake kõik, kel himu.

II JA III VAHT. Ei tunne! Ei tunne!

SUSANNA. Mina tunnen: see on Olovernese pea, tema pea on see.

VAHID (ärevil, hirmul) Olovernese pea!

SUSANNA. Jah, Olovernese pea; mina nägin teda elavalt, mina tunnen.

JUUDIT (sõduritele) Pistke ta piigi otsa ja piigiga müürile; Assur peab ärgates oma pealiku pead nägema.

– 86 –

III VAHT (võtab pea ja kaob temaga pahemale poole).

SUSANNA. Emand, mul on hirm, mul on kole hirm; ma ei tea, miks hakkab mul nii kole hirm.

JUUDIT. Näe, vanemad tulevad juba.

(Osias, Karmis, Akior, rabi, sõdurid, mehed, naised, lapsed ilmuvad kord-korralt näitelavale.)

OSIAS. Tere tulemast, Juudit!

RABI. Tere tulemast!

JUUDIT. Tere, Osias, tere, rabi!

OSIAS. Mulle öeldi, et sa tood häid sõnumeid.

JUUDIT (näidates käega sinnapoole, kuhu vaht kadus Olovernese peaga). Vaata, seal on mu sõnum. Vaadake kõik, kes te armastate häid sõnumeid. (Kõik vaatavad.)

OSIAS. Mis see on?

JUUDIT. Vaata hoolega, Osias, astu lähemale ja vaata, kui su silm muidu ei seleta. (Kõik nihkuvad pahemale poole, et müüril olevat pead lähemalt silmitseda; osa rahvast kaob vaataja silmast.)

OSIAS (nähtaval, jahmatanult) Pea... mehe pea... see on mehe pea.

JUUDIT. Sa näed õieti, Osias.

OSIAS. Kelle pea see on?

JUUDIT. Vaata, tunnista.

OSIAS (silmitsedes) Ei tunne. Seda pead pole ma kunagi enne näinud.

JUUDIT. Sa ei tunne Iisraeli vaenlase pead, aga ometi tahad tema vastu võidelda.

AKIOR (pahemalt poolt uuesti nähtavale tulles) See on Olovernese pea; mina tunnen teda, mina nägin teda lähedalt: tal on hõbedat kõrva ääres.

– 87 –

OSIAS. Olovernese pea! Juudit!

JUUDIT. Nii see on! Tal on hõbedat kõrva ääres, Õige palju oli tal juba hõbedat kõrva ääres.

AKIOR. Kes tappis ta? Kes raius Olovernese pea?

JUUDIT. Mina raiusin Olovernese pea iseoma mõõga ja naise käe läbi langes ta.

AKIOR (Juuditi ette maha langedes) Suur oled sina, Juudit, ja suur on sinu jumal, sest sa oled tapnud kõige suurema meeste seas, keda ma näinud. Ei ole mina suuremat näinud kui oli Olovernes meeste seas. Ta rääkis vaenlastega kui isa ja tema sõnad olid venna sõnad, nõnda rääkis ta.

RABI (põlvitades) Kiidetud olgu Iisraeli jumal! Imelikud on sinu teod ja äramõistmata sinu imeteod! (Kõik langevad põlvili.)

JUUDIT (kalgilt) See pea seal müüril pole kummardamiseks ja palvetunniks peab valima kohasema aja. Saatke käskjalad linnatänavaile, kutsuge kokku kõik, kes suudavad sõjariistu kanda. (Tõustakse.)

OSIAS. Nälg on mehed rammutuks teinud.

JUUDIT. Kuulutage nälgijaile: nad saavad süüa, ja närbivaile: neile antakse juua.

OSIAS (rahva poole) Mehed, te kuulsite Juuditi sõnu.

HÄÄLED. Kuulsime! Kuulsime!

OSIAS. Siis jookske, karjuge, puhuge pasunaid, põristage trumme, täristage sõjariistu, et kõik kuuleksid, et kõik tuleksid. Kuulutage kõigile: Juudit on Assuri löönud! (Jookstakse minema; müra, kisa, kära.)

JUUDIT. Mina pole Assurit löönud, mina raiusin ainult Olovernese pea. Aga lase nüüd väravad avada, lase nad ristseliti lahti visata.

OSIAS. Alles homme mõtlesime seda teha, homseni tahtsime veel oodata.

– 88 –

JUUDIT. Homme tahtsid väravad avada Assurile, täna ava nad oma meestele taplusse minemiseks.

OSIAS. Meestel pole enam jõudu tapluseks lagedal maal, nad tahavad ainult süüa ja küsivad juua.

JUUDIT. Assuri leerist leiavad nad seda, seal on kõike, küll, seal pole millestki puudu.

(Sõjariistus mehed ilmuvad, tuleb ka naisi, lapsi. Kostavad hääled: Juudit, tõid sa leiba? On sul juua?)

OSIAS. Kas kuuled, Juudit, nad küsivad süüa ja juua.

JUUDIT (ärritatult) Teie ootajad ja kõhelejad, kas te ikka veel ei mõista, mis tähendab, et Olovernes on surnud. Võtke ometi sõjariistad kätte ja hakake suure müra ja kärinaga mäelt alla minema, nagu ihkaksite viimast võitlust, minge ühes naiste ja lastega, et teid oleks rohkem. Kui Assur seda näeb, jookseb ta oma pealikut äratama, ja kui leitakse, et Olovernes on peata, siis valdab kõiki pöörane hirm, siis algab põgenemine. Tapku, kellele see lõbu valmistab, sest põgeneja on jõuetu; valagu verd, kes sellest rõõmu tunneb, sest hirmunu verd on kerge valada. (Ägedamalt) Või pean mina, naine, kõige ees vaenlasele vastu minema? On Petuulia mehed vanad tudikesed või on nad lapseks saanud, kes oskavad ainult vett ja leiba manguda? Kas pole mina, naine, oma töö juba teinud ja kas ei kanna mu käed veremärke? (Käsi sirutades) Vaadake, Petuulia mehed, tunnistagu kogu Iisrael! Alla minnes ehtisin end, nagu valmistaksin pulmapeole ja nagu ootaks mind mõrsjasäng. aga tagasi tulin mägedele preestrina, kes käinud rahva eest ohverdamas. Kuid kas ulatasin oma käe turteltuikeste järele või kas ootasid mind ohvrialtaril sikutalled? Ei! Inimese verd puutusid minu sõrmed, mehe vere valasid naise käed.

AKIOR. Sa oled tapnud kõige vägevama meeste seas, keda minu silm näinud.

– 89 –

JUUDIT. Kas kuulete, Petuulia mehed ja naised! Kõige vägevam meeste seas on tapetud, mida kardate siis veel. Avage väravad ja minge.

(Väravad avatakse ja sõjariistus mehed hakkavad välja minema. Naised ja lapsed ronivad müürile vaatama.)

AKIOR (Juuditile) Mul on kahju Olovernese pärast, hirmus kahju on mul tema pärast. Oleksin tahtnud veel kordki teda elavalt näha, tema sõnu kuulda. Kõik kartsid teda kui vaenlast, aga tema talitas, nagu ümbritseksid teda ainult sõbrad. Meid kõiki täitis imestus tema tegude pärast, sest tema polnud, nagu on teised mehed, tema polnudki nagu mees, vaid nagu mõni pooljumal kes surmas saab surematuks.

JUUDIT. Jah, tema polnudki nagu mees.

AKIOR. Tema oli nagu mõni püha, kes kõrvest või kõrgeilt mägedelt tulnud inimeste sekka, kus ta liikus kuutõbisena kõige hädaohtlikumail rajul. Meie kõik imestasime, kuidas ta küll ei kuku, kuidas ta juba ammugi hukka pole saanud.

JUUDIT. Jah, parem oleks võinud ta juba ammugi hukka saada, veel enne kui minu silmad teda nägid.

HÄÄLED (müürilt) Kaevude valvurid põgenevad! Kaevud on vabad! Kaevud on meie meeste võimuses! Mehed joovad! Mehed joovad allikavett niipalju kui süda kutsub!

OSIAS. Kas kuuled, Juudit, kaevud on vabad! (Juudit ei pane tähele juteldes Akioriga.)

HÄÄLED (müürilt) Assuri leeris on läbisegi jooksmist märgata! Assur põgeneb! Assuris on hirm! Kõik jäetakse maha! Kõik põgenevad meie meeste eest!

NAISED (müürilt tulles, jooksul) Kaevud on vabad meil on juua küll! Kuulge, Petuulia mehed ja naised, meil on vett küll, kaevud on meie päralt! (Väravatest välja. Jooks, kisa, kära.)

OSIAS (tõttab müürile ja hüüab sealt) Assur põgeneb pöörases hirmus, tema laager langeb meie meeste kätte. Kaamelid,

– 90 –

hobueeslid, vankrid – kõik on meie. Oleme päästetud; Jehoova on meid kuulnud, Jehoova on oma viha pööranud. (Müürilt maha Juuditi poole.)

RABI. Kiidetud olgu Iisaki ja Aabrami jumal, kes oma vaenlaste kätte hästi maksab!

OSIAS (Juuditile, kes Akioriga jutleb) Rõõmusta, Juudit, ole rõõmus, sest siitsaadik kiidavad sind õndsaks kõik sugupõlved: sa oled Iisraeli päästnud.

JUUDIT. Ma olen kõige suurema tapnud meeste seas nagu mõni kuri ja kade sigimata naine, kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.

OSIAS. Küll Issand õnnistab su ihusugu – Iisraelis on kuulsaid mehi veel küll.

JUUDIT. Osias, ära räägi mulle enam meestest, ma pole mõni koeralita, kes esimesele penile tänavanurgal saba liputab. Kui võimalik, annaksin kõik Iisraeli kuulsad mehed ühe Olovernese eest, sest teda olen kõigi seast ära valinud, teda olen oma südameverega armastama hakanud. (Juuditi rääkimise ajal kogub ikka rohkem rahvast teda kuulama.)

OSIAS. Olovernes on surnud, tema ei või enam Juuditi ihule sigidust saata.

JUUDIT. Ometi armastan surnud Olovernest rohkem kui kõiki elavaid mehi; surnult armastan Olovernest ennastki rohkem kui elavalt, sest surmas alles tõusis ta tõsisele elule, tappes puhusin talle elava hinge ninasse. Osias, kui sa oleksid kordki teda elavalt näinud, tema häält kuulnud, tema lähedust tunnud. Ta rääkis kui vend, nagu laps rääkis ta minuga ja pani oma pea mu põlvile. Oma puutumisega pani ta mu põlved värisema ja tema oli ainukene mees ilmas, kelle pärast mu põlved värisenud; niisugune mees oli Olovernes.

– 91 –

OSIAS. Olovernes oli Iisraeli vaenlane, ta langes naise käe läbi – ta suri alatut surma.

JUUDIT. Olovernes suri magades! Kas kuulete, Iisraeli mehed ja naised, magades langes Olovernese pea tema oma mõõga läbi. Aga kas peab Iisrael rõõmustama, et tema naised magajaid tapavad? Kas ei saa Jehoova muidu oma vaenlastest võitu, kui peab ässitama tiirased naised magajate meeste kallale? Vastake, kes te kuulete, tehke oma suu lahti ja andke aru.

RABI. Jehoova teod on äramõistmata, Jehoova üksi teab, kuidas ta oma vaenlastele kätte maksab.

JUUDIT. Jehoova teod on inimeste teod. Või pean ma uskuma, et Jehoova on tapjate seltsimees ja et ta ühes minuga hiilis Olovernese telki, kui himustasin puutuda magaja mõõka? Häda siis mulle, mu jumal on saanud araks vaimuks, kes mehele julgeb läheneda tapahimus ainult naise selja taga, suur häda siis meile kõigile, meie Jumala teod on alatu teod.

OSIAS. Juudit! Sa oled Iisraeli päästnud, aga mis peab küll sinu sõnadest arvama!

JUUDIT. Iisraeli võib ainult Iisrael päästa; kuulge seda, Petuulia mehed ja naised, kuulutage seda oma lastelastele põlvest põlve. Mina tapsin ainult Olovernese, kui ta magas, muud midagi ei teinud ma. Aga Nebukadnetsar on suure väega teel Iisraeli vastu, tema maksab teile kätte Olovernese vere. Mina tapsin ta, aga teile makstakse see kätte, sigimata naise töö makstakse kogu Iisraelile kätte Sööge ja jooge, puhuge pilli ja lööge sõrmilist, laulge ja tantsige, sest Iisraeli päevad on loetud.

RABI. Juudit räägib prohveti viisil.

JUUDIT. Räägin meeletu naise viisil, kes ihanud ilmvõimatut ja kes kaotanud lootuse. Läksin Assuri leeri mitte Iisraeli päästmiseks, vaid iseenda pärast. Kas kuulete, iseenda

– 92 –

pärast. Magades tuli himu, unenägudest tuli meeletu himu ja nõnda kippusin Olovernese palge ette. Ütlesin talle, et teie, et kogu Iisrael ootab teda kui tõotatud kuningat, et mägedel tahetakse teda vastu võtta laulu ja mänguga ja üles viia Jeruusalemmast saadik, kus peavad kõigi põlved painduma tema ees – nõnda ütlesin talle.

OSIAS. Olovernes üles Jeruusalemma!

RABI. Olovernes tõotatud kuningas!

JUUDIT. Jah, ütlesin, et tema ees pühakoja uksed avatakse ja et tema istub Taaveti aujärjele ning et tema trooni ei pea kõigutatama. Aga ka nõnda rääkides ei mõelnud ma Iisraeli peale, ainult ise olin endal meeles: tahtsin kui kuningaemand Olovernese kõrvale istuda, tahtsin Iisraeli üle käskida ühes Olovernesega, tahtsin kuningapoegi ja -tütreid ilmale kanda... Jah, seda himustasin, kui Olovernes minu juures lamas ja kui tema pea puhkas mu põlvil. Joobusin tema puutumisest, sain uimaseks tema lähedusest, meeletuks suurest himust, nii et mu tahtmistel polnud piiri. Aga tema ei tahtnud, ei, tema ei tahtnud mitte, talle tegid nalja mu sõnad ja Iisraeli pani ta naeruks.

RABI. Inimene mõtleb, jumal juhib. Sa läksid patuhimuga, aga Jehoova pööras ta Iisraeli õnnistuseks.

JUUDIT. Iisraeli õnnistus sai minu neitsilikkuse nutulauluks.

(Inimesed tulevad väravast sisse, käes leivad, puuviljakorvid, veekruusid jne. Rõõm, hõisked, laul, kandlehelin, vilemäng. Kostavad hüüded: Elagu Juudit! Juudit elagu!)

OSIAS. Kas kuuled, Juudit, kõik kordavad sinu nime.

JUUDIT. Aga mina kordan Olovernese nime. Näe, praegu ulatavad esimesed päiksekiired tema näole, puutuvad otsaesist, juukseid, huuli. Te ei tea, kui rahulikult ta magas, ükski teist ei tea! Nagu laps, kes pannud pea ema põlvile,

– 93 –

nõnda magas ta. Ta naeratas, kui mina lähemale hiilisin, ja mul tuli meelde, et olin ukse taga oma kingad jalast võtnud, nagu läheksin paika, mis on püha. Peatasin, värisesin, käed said oimetuks, hing jäi kinni, jalad nõtkusid, nagu peaksin magaja ees põlvili langema. Aga siis lendas vari üle ta näo, suu tõmbus pilkavale muigele, nagu avateleksin teda äraandmisele või nagu pakuksin talle Iisraeli trooni. Hing pääsis mul rinnas lahti, käed haarasid mõõga, sest meeletu viha võttis võimust. Kui ta pää tõstsin, nägin ta huulil jällegi naeratust ja pöörases himus surusin oma suu tema huulile, nagu peaksin sealt ta hinge vastu võtma. See oli ainuke suudlus, mis temalt sain; vere maik oli sel suudlusel. Ja nüüd lastakse mind elada, nüüd kiidetakse mind õndsaks meeste ja naiste poolt, sest minu õnnetus andis neile leiva ja vee tagasi... Vaikige, pillipuhujad, jääge tummaks, kiituslauljad, mõrtsukalt saite leiva, mida sööte, abielurikkujalt naiselt vee, mida sööte.

HÄÄLED. Juudit on Assuri löönud! Juudit elagu! Elagu Juudit! Elagu! Ta elagu!

JUUDIT. Laske teisi elada, laske iseendid elada, mitte mind! Laulge teistele kiidulaule, mitte minule, mina olen tallanud tühja tuult, mina olen kõndinud paturada, kuhu talutavad naise himud ja ilu. Mul oli mees, aga ma ei saanud lapsi, mul oli mees, aga ma ei tunnud armastust ja abieluvoodil hakkasin ihkama tema elu. Pilgutasin silmi noortele, naeratasin neile, kel rammu küll, äratasin neis patuhimu ja tulist kiimalust enda vastu, tegin nad armuorjaks, panin nad kire-ikkesse ja ässitasin nad siis mehe kallale. Nõnda suri Manasse! (Liikumine)

HÄÄLED. Kuulge, kuulge, Juudit on oma mehe tapnud!... Juudit on Olovernese tapnud! Elagu Juudit! Juudit elagu! Elagu!

– 94 –

JUUDIT. Petuulia mehed ja naised, olete teie aru kaotanud, et mind ikka veel elada lasete, kui teate, et ma elada ei tohi, sest süütu veri kisendab taeva poole ja nõuab lunastust. Või tahate ehk mulle tasu maksta, et oma mehe tapsin? Tahate ehk minule niisama teha, nagu tegin mina Manasse hingevõtjatele: tapetu enda rahaga tasusin tapatöö, tapetu enda varandusega sulgusin ka nende suud, kes Manasse surmas kahtlesid. Nõnda tegin ma, sest Israel on ostetav, Iisrael on müüdav, Iisrael on häbistavat alatust täis, Iisraeli au on saanud kui rõõmunaine, kes kaupleb oma kenadustega ristteil. Kuulge seda, Petuulia mehed ja naised, kes te elate Iisraelis! (Liikumine kasvab.)

OSIAS. Iisraeli mehed ja naised, ärge kuulake Juuditi sõnu, ärge kuulake, mis ta täna räägib, sest täna on tal halvad sõnad: kurja keelt kannab ta iseenda ja oma tegude peale. Minge ära siit, minge oma kodadesse, sööge leiba ja jooge vett, mis Juudit teile annud, ja õpetage tema nime oma lastele, kuulutage neile tema tegusid põlvest põlve, see on õige ja aus.

JUUDIT. Ärge minge kuulutama mu nime ja tegusid oma lastele, sest see pole mitte õige ja aus. Või tahate teie tõeste õpetada oma lastele, et mehetapjaid naisi peab austama ja et abielurikkujaid peab kiitma põlvest põlve? Mis on siis teie käsud ja mis maksavad teie seadmised, mis te Jehoovalt saanud? On need tõesti ainult silmus rumalatele ja vaestele ning ähvardus orjadele?... Kividega peate mu surnuks viskama, keha üle müüri välja heitma koerte nuuskida, metsaliste kiskuda, lindude nokkida – nõnda peate minuga tegema ja peate unustama igaveseks ajaks mu nime. Sähke, siin on mu käed (sirutab nad rahva poole), siduge nad kinni, köitke nad, sest nad on rüvetatud mehe verest, viige mind ära ja mõistke mu peale kohut, kui tahate olla Jehoova pärisosa (Suur liikumine, segased hääled.)

– 95 –

OSIAS. Miks tahate täna nii väga kuulata Juuditi sõnu ja miks ei lähe te oma kodadesse! On teil veest puudus või on teil leiba vähe, et seisate ikka veel Juuditi ümber? Eks ei ole ta teile kõike küllalt annud, mida tahate siis veel? Või kas teie ei mõista, et Iisraeli õnn on puutunud Juuditi meeli ja et Juudit ihkab surma, nagu usuks ta surmas igavest elu. Juudit tappis Olovernese ja sellepärast tahab ta nüüd ise surra. Aga kas peab Iisrael oma seaduste järele kohut mõistma Olovernese surma pärast või kas on Jehoova käskinud kätte maksa Iisraeli vaenlaste kadu? Minge, Petuulia mehed ja naised!

JUUDIT. Jääge, ütlen ma teile, sest ei ole tõsi, et ihkan surma Olovernese pärast. Asjata võtab Osias suhu Olovernese nime, sest mina räägin teile ainult oma mehest Manassest. Tema verevalamises olen süüdi, tema surma pärast pean ka mina surema, kui maksavad Iisraelis veel Jehoova käsuseadmised Või ei usu te mind? Pean ehk tooma tõendusi, pean ehk nimetama tunnistajaid? Rääkige, ma olen valmis! (Liikumine, segane vada.)

OSIAS. Inimesed, ärge nõudke tõendusi, ärge nõudke tunnistajaid, ärge nõudke täna Juuditilt tunnistajaid, sest täna räägib ta oma murtud meelte pärast, täna räägib ta oma kurva südame pärast. Aga ei ole hea, kui leinajalt nõutakse tunnistajaid leina pärast, hea on ainult, kui leinate leinajaga. Minge oma kodadesse ja leinake, sest Juuditi meel on haige ja tema süda on suures mures.

JUUDIT. Ärge minge, kui armastate õigust. (Liikumine.) Ja te peate õigust armastama, sest Jehoova on õiglane. Aga Osias püüab varjata õigust, ta paneb õiguse kui tulukese vaka alla, iseenda pärast paneb ta õiguse kui tulukese vaka alla. (Suur liikumine. Rabi ja Kabris pistavad pead tähendusrikkalt kokku. Sõnakõmin.)

– 96 –

OSIAS. Juudit, halasta iseenda ja minu peale, halasta Iisraeli meeste ja naiste peale, kes söövad sinu leiba ja joovad sinu vett. Ära saada neid eksiteele oma sõnadega, ära hukuta neid oma päästja vere valamisele. Ära nõua tänapäev õigust iseendale ja teistele, nõua midagi muud, nõua ükskõik mida, ära nõua ainult õigust, sest õigus võib saada kuritööks sinu, minu, meie kõigi vastu, õigus võib saada ilma hukatuseks. Õigus nõuab verd, palju verd nõuab tänapäev õigus, sest õigus on tugevama päralt.

JUUDIT. Kui veri, siis veri, vere pärast ei pea õigus kannatama. Mina nõuan õigust, mina nõuan kohut seadmiste järele; mina nõuan, et mind ustaks, kui räägin, mina nõuan usku, kui tõendan, et olen oma mehe veres süüdi. Kes kahtleb, see nõudku tunnistajaid. Kas kuulete, mehed ja naised, nõudke tunnistajaid, kui te ei usu; ma ei taha, et peaksin tühja rääkima.

OSIAS. Ärge uskuge, kes te kuulete Juuditi sõnu, ärge uskuge ka siis mitte, kui ta nimetab teile tunnistajaid. Täna ei pea teie teda mitte kuulama, et te usuksite. Täna minge oma kodadesse, puhake ja sööge, et saaksite tagasi oma ihurammu ja meeled. Vannutan teid elava jumala nimel: minge ära, ärge kuulake enam Juuditit, sest ma kardan, et hakkate teda uskuma, et hakkate õigust nõudma, et hakkate oma usu pärast õigust nõudma, aga ma tunnen, et nõnda nõuate hirmust asja.

RABI. Osias, ma ei mõista sind, meie ükski nähtavasti ei mõista sind, kui räägid usust ja õigusest, nagu oleksid need hirmsad asjad. Sa näed, rahvas saab kärsituks, rahvas tahaks teada, keda või mida uskuda, et mõista, kus on õigus. (Heakskiitev liikumine ja sõnakõmin.) On siis tõesti kuritöö rääkida õigusest või on hullumeelsus toonitada usku? Jumal tänatud, meis kõigis hõõguvad veel need kaks jumalikku sädet ja ükski vägi ei saa neid kustutada.

– 97 –

KABRIS. Osias kui päävanem püüab oma mõju kurjasti tarvitada, ta püüab midagi summutada, mis kipub õiguse valgusse. Mina ja, ma arvan, ühes minuga kõik Petuulia mehed ja naised tahaksid ometi kord teada, miks ütleb Juudit, et Osias püüab õigust panna vaka alla iseenda pärast. Rääkige, seletage, meie kõik ootame.

OSIAS. Juudit, räägi sina. Iga sõna, mis ütled, võib saada kiviks sinu elu pihta, võib kiviks saada ka minu elu pihta, sest mul on ainus elu – see on sinu elu. Tee oma suu lahti, Juudit, ma ootan esimest kivi.

JUUDIT. Te kuulsite Osiase sõnu, aga te ei mõista neid. Kuulake siis, mis ütlen (naised nihkuvad Juuditile lähemale, pead õieli, mõned ronivad kuhugi üles, et paremini näha ja kuulda): Osias kutsub mind oma kotta käskima kõige üle, mis tal on, ta kutsus mind veel enne seda, kui läksin alla Assuri leeri Olovernese palge ette. Siis ei teadnud ta veel, kuidas suri minu mees Manasse, siis veel mitte, aga nüüd teab ta, teate teie kõik: Manasse veri on minu hingel ja sellepärast pean surema; teie peate mu kividega surnuks viskama, kui armastate õigust ja usute Jehoovat. Aga Osias ei taha minu surma, käsuseadmiste vastu tahab ta minu elu, sest ikka veel himustab ta mind oma kotta käskima kõige üle, mis tal on. Sellepärast räägib ta nõnda, nagu ta räägib, ja sellepärast andis ta oma naisele lahutusraamatugi. Ta ütleb teile, et mina olen aru kaotanud, et meie kõik oleme oma arust kaotanud; aga minu aru on selge, ma tean, mis räägin, ja ei ole sõna minu suus, mis poleks tõsi.

RABI. Osias, nüüd on sinu käes kord, räägi nüüd sina.

OSIAS. Juuditil on õigus, kui ta ütleb, et mina tahan teda oma kotta. Jah, nii tõesti kui siin seisan, seda tahan. Tema on ainuke naiste seas, keda tahan, ja ma olen oma elu tema elu külge köitnud igaveseks ajaks, kuulge

– 98 –

seda, Iisraeli mehed, kel teil on omal naised. Aga ma ütlen veel enam: tahan teda oma kotta käskima kõige üle, mis mul on, ka siis, kui ta oleks tapnud oma esimese mehe, tahan teda igal tingimusel. Aga mina ei usu, et Juudit oleks Manasse surmas süüdi, ei usuks seda isegi siis, kui tulevad tunnistajad, kes seda tõendavad. Tänapäev ei julge ma enam midagi inimeste kohta uskuda, niisugune on aeg ja inimesed. Usun ainult ühte: Juudit mängib surmaga, sest Assuri leer ja Olovernese pale on ta meeli puutunud; ta koputab teie usu ja õiguse peale, et teie ta tapaksite – seda usun ma.

JUUDIT (ärritatult) Kas kuulete: Osias võtaks mu oma kotta isegi siis, kui oleksin Manasse surmas süüdi. Aga mina ütlen: mina ei läheks ei Osiase ega kellegi teise mehe kotta ka siis mitte, kui oleksin Manasse surmas süütu. Mehe kotta läheb naine, aga mina pole enam naine; Olovernese veri tappis minus naise, sellepärast ei lähe ma ühegi mehe kotta. Et aga Osias mind ei usu, siis kutsun tunnistajad. Susanna, kus oled sa?

SUSANNA. Olen siin, sinu läheduses, emand.

JUUDIT. Räägi rahvale, mis jutustasin sulle iseendast ja oma mehest enne Assuri leeri minemist.

SUSANNA. Emand pole mulle midagi jutustanud, mitte midagi halba. Mina rääkisin emandale rahva laimujuttu.

JUUDIT. Sa valetad, Susanna! Rahvas rääkis tõtt, sina valetad.

SUSANNA. Puutugu mind siinsamas Jehoova käsi, kui ma valetan... Mina ei tea midagi.

JUUDIT. Siis on teine meist mälestuse või aru kaotanud.

SUSANNA. Minu aru on selge, emand, mina ei tea midagi... Ma palun, lähme ära siit, paljust rääkimisest ei või head tulla.

– 99 –

JUUDIT. Ei, ma ei lähe, ma tahan teada, kas mu aru tõesti segi on. Siimeon! Kus on vana Siimeon?!

SIIMEON (rahva seast kepi najal lähemale komberdades) Olen siin, tütreke.

JUUDIT (läheb talle vastu ja võtab tal käest kinni) Tule aita mind, tule aita, et inimesed mind uskuma hakkaksid ja et ma ise ei peaks ennast arutuks. Ütle neile kuidas suri minu mees Manasse; sind nad usuvad, sind nad usuvad kindlasti.

SIIMEON. Juudit, mu tütar, täna ei taha ma, et mind ustaks, täna ei taha ma seda mitte, sellepärast ära nõua, et peaksin rääkima.

JUUDIT. Ma nõuan seda, meie kõik nõuame seda.

OSIAS. Mina mitte, Siimeon, mina ei nõua.

SIIMEON. Miks oled sa üksi, Osias, kus on su seltsimehed?

OSIAS. Mul pole seltsimehi, sellepärast olen üksi. Teised kõik nõuavad õigust, mina mitte.

JUUDIT. Ma ootan, Siimeon, me kõik ootame, räägi.

OSIAS. Mina ei oota, mina mitte, minu pärast jää keeletuks, Siimeon.

SIIMEON. Ennem oleksin võinud kogu eluaeg keeletu olla, kui et täna peaksin rääkima.

JUUDIT. Tahad sa tõepoolest vaikida, Siimeon? Kas sa ei mõista, et pole suuremat valet kui vaikimine selle rahva ees. Või tahad sa tõesti valelikuks saada?

SIIMEON. Sada aastat pole ma valetanud, miks peaksin seda tänagi tegema Aga usu, Juudit, uskuge kõik, kes te siin seisate: õndsam oleks täna valetada kui tõtt rääkida, õndsam oleks täna häbi tunda vale pärast iseenda ees kui avada suu tõesõnadeks, nii hirmus ülekohtune on täna tõde.

JUUDIT Ma nõuan tõde, tervet tõde.

– 100 –

SIIMEON. Tervet tõde ei suuda ma anda, selleks oleksin peaksin. valetama. Ainult vale oleks ehk annud rahvale terve tõe, aga vististi pole ma veel küllalt vana, et valetada.

JUUDIT. Räägi, Siimeon, räägi kõigi pühade nimel.

SIIMEON. Olgu siis nõnda, Juudit: mina viskan esimese kivi. Nihkuge lähemale, et paremini kuuleksite, missugune lugu on Juuditiga ja tema mehe Manassega. (Rahvas nihkub lähemale, naised kõige ees.)

HÄÄLED (naiste) Jutusta, Siimeon... jutusta... sind usume... sind usuvad kõik... me ootame... tahame tõtt teada... tahame teada...

SIIMEON. Jutustan, aga kas see tõsi on, mis jutustan, seda ei tea ma; arvan ometi, küllap see tõsi on. Mina tean ainult seda, mis Juudit mulle rääkis... See oli paar aastat tagasi... ööse oli see, kui Juudit minu kotta hiilis... väljas vingus tuul ja sadas vihm... siis tuli Juudit. Ta, tuli oma südant kergendama, ta tuli oma elu pihtima... oma õnnetusest rääkis ta, sest tema elu on õnnetu elu tänapäevani. Me rääkisime ka varemalt, juba Manasse elu ajal armastas Juudit minuga rääkida, aga kunagi polnud me kõne puutunud Manasset. Aga sel ööl... siis rääkis Juudit oma mehest ja iseendast... mul on see selgesti meeles; väljas oli öö, sadas vihm ja vingus tuul. Peale seda pole mulle Juudit enam kordagi rääkinud Manassest, rääkis ainult sel ööl...

RABI. Mis rääkis ta siis sel ööl oma mehest?

SIIMEON. Ta rääkis, mis ta tänagi rääkis; rääkis, et on oma mehe surmas süüdi, rääkis ja nuttis... nõnda rääkis ta... pidin teda vaigistama kui väetit last. Juba tol korral tahtis ta minna vanemate juurde, et temaga tehtaks käsuseadmist mööda.

– 101 –

KABRIS. Aga miks ta ei tulnud, miks hakkas ta alles täna sellest rääkima?

SIIMEON. Mina keelasin, mina ei lasknud tulla, ja mind kuulas ta.

RABI. Siimeon, sa tegid käsuõpetuse vastu, sa tegid rasket pattu.

SIIMEON. Tegin, nagu süda käskis, tegin, nagu halastus nõudis, sest ainult halastust tundsin tema vastu, kui pidin teda vaigistama kui väetit last. Ütlesin talle: mine vanemate juurde, kui sa muidu ei või, aga kui sa võid, siis ära mine. Vanemate juures saad sa hukka, aga hukkumine pole lepitus, surm pole lunastus. Katsu end jumalaga lepitada, katsu end lunastada, katsu elada, et mõistaksid: jumalast on hea ja kuri, sünd ja surm, jumalast on kõik, mis teeme või tunneme, ja ei ole ilmas midagi muud kui mis on jumalast. Jumalast peab seegi olema, et tapsid oma mehe, jumalal peavad sinuga head mõtted olema, miks muidu saatis ta sülle nii raske katsumise: ta andis sulle nooruse, ta andis sulle ilu, aga ta andis sulle ka sigimata mehe, sest Manasse oli sigimata, Jehoova oli tema ihurammu puutunud igaveseks ajaks – niisugune mees oli Manasse.

RABI. Siimeon, sa teotad jumalat, sa teotad jumalat rahva ees.

SIIMEON. Kes võib jumalat teotada? Paneb torm pahaks, kui teda sõimatakse või muudab voolas vesi käiku, kui teda pilgatakse? Jätab rohi tärkamise needmise pärast või vaikib laulja linnuke meie naeru pärast? Kuidas võiksime teotada, keda alles otsime, ja kuidas sellele kurja teha, kelle eluaset pole veel leidnud? Sellepärast ei kartnud ma jumala teotamist, kui rääkisin Juuditile, et kõik on jumalast. Ütlesin talle: kanna heameelega oma risti. Valutab sul süda oma tegude pärast, vaigista teda heategudega, piinavad sind uneta ööd, siis valva ja palu, otsi oma jumalat, kuni sa ta leiad, sest üks leiab oma jumala rõõmus, teine kurbuses, üks vagaduses, teine kurjuses, ja ei või ükski

– 102 –

teisele öelda, kus ta peaks otsima oma jumalat. Juudit läks heategudesse, sest teie kõik tunnete tema elu. Vaesed ja viletsad on tema varandusest rohkem saanud kui tema ise. Tänapäevani kõndis ta meie seas, nagu leinaks ta ikka veel oma meest. Nõnda on Juuditi lugu. Kui te muidu ei või, siis mõistke temale käsuseadmist mööda, nagu ta nõuab; mina olen mõistnud, nagu käsib halastus.

JUUDIT. Ma nõuan käsutäitmist, mitte halastust. Mina ise pole halastanud, miks peaks minu peale halastatama. Rahvas otsustagu.

OSIAS. Pidage meeles, Petuulia mehed ja naised, Juudit andis teile vee ja leiva tagasi, Juudit päästis Iisraeli, ja kui teie tema peale kohut mõistate, siis mõistate selle peale, kes päästis teid endid ja teie lapsed.

JUUDIT. Ärge kuulake Osiase sõnu, Osiasel on täna kavalad sõnad. Oma himude pärast tapsin Olovernese, nagu tapsin Manassegi; muud midagi pole ma teinud. Iisraeli pole ma päästnud, Iisraeli mitte, Iisrael ootab alles päästmist, Iisrael ihkab lunastust, meie kõik ootame, mina ka. Sellepärast peate mulle tegema käsuseadmist mööda.

HÄÄLED. Rabi rääkigu! Miks ei räägi rabi?! Miks vaikib Kabris? Nemad rääkigu!

RABI. Juudit; sa nõuad õigust käsuseadmist mööda, sa nõuad surma, sest sa oled süüdi oma mehe veres. Aga sa oleksid pidanud käsutäitmist nõudma varemini, palju varemini, veel enne seda, kui raiusid Olovernese pea. Oled oma nõudmisega pisut hiljaks jäänud, oled enne vaenlase vere valanud, niis on kui lepitusveri Jehoova altaril. Kardan, et Jehoova on heameelega seda lepitusverd vaadanud oma ohvrialtaril, kardan, et ta oli pikameelne käsutäitmisel Manasse surmas just sellepärast, et ta tahtis näha Olovernese verd lepitusaltaril Juuditi käest. Aga kui Jehoova oli pika

– 103 –

meelega Juuditi tegude pärast, kas ei peaks siis ka meie olema pika meelega? kui tema oli helde, kas siis meie ei peaks tundma halastust? Või on ehk nüüd silmapilk kätte jõudnud, kus Iisrael peab end puhastama käsutäitmisega? Mis arvad sina, Kabris?

KABRIS. Mina pole kõnes osav ja kirja ei tunne ma, aga ometi arvan, et Osias ja rabi kas tahes või tahtmata segavad Juuditi lugu. Juudit oli oma mehe surmas süüdi, kui ta polnud veel midagi muud kui aga noor naine, kes himukas ja ilus. Oma mehe pärast oleks pidanud ta surema. Et ta end tänapäevani varjas, siis on käsutäitmine ainult viibinud. Mida rutem õigus maksma pannakse, seda parem Iisraelile ja ka Juuditile endale. Iisraeli päästmisest ja Jehoova pikast meelest räägiti siin asjata, sest Manasse hinge himustades polnud Juudit veel kedagi päästnud, ja kui temaga siis oleks tehtud käsku mööda, siis oleks võinud tänapäev kas või väeti laps Iisraeli päästa, kui see on Jehoova tahtmine. Jehoova oleks võinud kas või oma ingli läkitada Assuri leeri Olovernese pead raiuma. Nõnda arvan mina, sest mina pole kõnes osav ega tunne kirja. Pealegi, mis puutub halastusse, siis ei ole paremat halastust, kui et teeme nagu keegi tahab: Juudit nõuab õigust, anname talle õiguse, Juudit nõuab käsu täitmist, täidame käsu. Eks ole nõnda, Petuulia mehed ja naised? Ei ole hea, et noored naised hakkavad himude pärast tapma vanu mehi, ei ole hea, et Iisraeli mehed peavad oma elu pärast mures olema abieluvoodil. Olen rääkinud.

HÄÄLED (meeste ja naiste omad läbisegi) Õige!... Kabris on hästi rääkinud!... Juudit peab surema!... Surma! Surma! (Müra, vada.)

SIIMEON. Iisraeli mehed ja naised, kuulge mind veel kord. (Vada vaikib.) Te tapate Juuditi, te viskate ta kividega surnuks ja seega ei tee teie midagi muud kui täidate ainult

– 104 –

käsku ja Juuditi enda soovi. Aga uskuge, käsutäitmine on täna terav astel ja Juuditi soov on kui kuri madu, kes ei salva ainult teda ennast. Juuditi veri on kallis veri ja ei ole tänapäev Iisraelis kallimat elu kui on Juuditi elu. Temata on teil raske elada, väga raske on Jehoova rahvalgi elada, kui ta on valanud oma päästja vere. Sellepärast halastage iseenda ja oma laste peale, halastage ja ärge valage oma päästja verd.

HÄÄLED. Juudit on oma mehe tapnud! Juudit on Manasse veres süüdi! Tema veri tulgu meie peale!

OSIAS. Minu peale mitte, minu peale ärgu tulgu Juuditi veri!

JUUDIT. Olovernese surm ei pea takistama Jehoova käskude täitmist. Sähke, siin on mu käed (sirutab nad rahva poole), siduge nad kinni, ammugi ootavad nad õiguse köidikuid. (Hakatakse siduma) Mitte nii kõvasti, teete mulle haiget! Visake mind kividega surnuks, aga ära tehke mu kätele haiget; nemad puutusid Olovernese mõõka, nemad raiusid Olovernese pea.

OSIAS (meeletult) Sõjamehed, ajage rahvas laiali, väeülemad, andke käsku, et Juuditi käed lahti võetaks. Mitte köitma ei pea teda, vaid laulu ja mänguga, pillide ja pasunatega peate ta koju saatma, nõnda peab Juuditile tehtama tema tegusid mööda. Miks te seisate, kes te sõjariistu kannate! Minge, mina, Osias, Petuulia peavanem, käsin teid! (Sõnad jäävad müra ja vada seas peaaegu täiesti tähele panemata. Rahvas on Juuditi ümber murdu koos, nagu valdaks teda pöörasus.) Te olete aru kaotanud, teie kõik olete aru kaotanud, olete meeletuks saanud leivast, joobnuks jäänud allikaveest, mida Juudit teile annud. Arutult mõistate kohut, meeletult teete õigust ja teie käsutäitmine on kui hullumeelse sonimine pilkases pimeduses. Saagu maa teie jalge all tuliselt kuumaks, saagu taevas teie pea peal nagu teie oma süda rinnas, teie jumal olgu surnute jumal!

– 105 –

HÄÄLED. Viige ta välja! Väravast välja! Müüri taha! Välja! (Rahvahulk hakkab Juuditiga värava poole liikuma.)

OSIAS. Teie olete janus Juuditi verest, teie olete janus ükskõik kelle verest, sest teie kõhud on juba täis; võtke siis ka minu veri, valage ka see iseenda ja oma laste peale! (Tõmbab mõõga ja pistab enda läbi.)

SIIMEON (kes Osiase läheduses norus peal seisma jäänud) Inimesed! Osias on käe oma elu külge pistnud! (Jahmatus, hääled, segadus, liikumine, rahvas lööb Juuditist eemale, pöördub Osiase poole; tõtatakse aitama. Siimeon neile:) Andke talle rahu, ta on oma südant hästi tabanud, ta teadis hästi oma südame paiga, Jehoova olgu talle armuline! (Põlvitab ja kõik rahvas temaga, ainult Juudit jääb püsti ja astub kui kuutõbine põlvitajate vahelt läbi Siimeoni kõrvale Osiase korjuse juurde, mida ta jääb aineti vahtima. Ta ei pane sedagi tähele, et Siimeon üles tõuseb, tema käed köidikuist vabastab ja ütleb:) Mina võtan need käed lahti, ja kes nad uuesti seob, see sidugu ka minu käed, kuulge seda, Petuulia mehed ja naised! (Rahvas virgub nagu uimastusest ja tõuseb üles).

JUUDIT (ikka veel käsi hoides, nagu oleksid nad alles seotud). Ta nägu on imelikult rahulik, ta nägu on peaaegu nagu uinuva Olovernese nägu; ainult Olovernesel oli nii rahulik nägu.

SIIMEON. Ta nägu on kui selle nägu, kes sureb teiste eest. Sinu eest suri ta, Juudit, ta suri, et sina elaksid.

JUUDIT (ärgates, teeb liigutuse ja leiab, et käed vabad). Kes vabastas mu käed?

SIIMEON. Osiase veri sidus nad lahti, Olovernese veri vabastas nad.

JUUDIT. Mehed, siduge nad uuesti kinni, köitke nad kõvemini, et neid ei vabastaks enam kellegi veri. Maa põletab mu jalgu, päike pureb mu ihuliikmeid, tahan järele minna Osiasele ja Olovernesele! (Rahva seas ei liigu ükski.) Miks ei täida te oma kohust? Pean ma uusi tunnistajaid nimetama?

– 106 –

Vastake, rääkige! (Vaikus.) Te seisate kui kooljad! Pean ma siis ise oma käed siduma ja ise enda kividega surnuks viskama müüri taga? Kas pole Iisraelis enam kedagi, kes täidaks käsku? (Lootusetult.) Armuline Jehoova, kisendan sinu poole, kisendan Olovernese pea juures sinu poole (pöördub sinna poole): kui sa oled elav jumal, siis tee, et ta silmad vaatama hakkavad, pane tema suu rääkima, anna talle hääl ja kõne tagasi. (Põlvili) Issand, kuule mind, kui sa ei taha, et su salgan; Issand tee oma kõrvad lahti, kui sa ei taha, et su vahetan läilade jumalate vastu, Issand, halasta, Iisraeli päästja hüüab sind! (Kummuli,nuuksub.)

RABI. Issand on talle rasked katsumised saatnud, Issand on teda väga armastanud.

JUUDIT (äkki põlvili). Mind armastanud? Kes? Issand? Armastab Issand mehetapjaid naisi? Haa! Teie ei taha minu peale käsuseadmist mööda mõista, te poete Jehoova selja taha varju, sest te ei julge Iisraeli päästjat kividega surnuks visata. Aga igaüks peab oma jumalagi kividega surnuks viskama, igaüks, nõnda ütles Olovernes. (Sirutab käed Olovernese pea poole) Olovernes, Olovernes, miks ei tapnud sa mind; sina üksi oleksid vüinud mu tappa! (Kummuli. Vaikus. Vaheaeg.)

RABI. Siimeon, katsu sina temaga rääkida, ehk kuulab ta sind.

SIIMEON (Juuditi juure) Juudit, mu tütar! (Puutub teda käega) Juudit!

JUUDIT (pead tõstes) Kes julgeb mind puutuda?

SIIMEON. Mina, mu laps.

JUUDIT. Sina oled, Siimeon. Ära puutu mind, olen roojane: tapsin ainukese, keda armastasin.

SIIMEON. Siis pidi su armastus suur olema, sa pidid teda väga armastama. Meie ikka tapame neid, keda armastame, sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha.

– 107 –

JUUDIT (äkki tõustes ja Siimeoni käest kinni haarates) Oi Siimeon, Siimeon! Kui ma ta pead tõstes suuga tema huuli puutusin, hakkas mul metsik himu veel kord ta pead raiuda. Surusin hambad ta huultesse, nagu võiksid need veel valu tunda... Ütle ometi, mis on siis armastus?

SIIMEON. Küsi iseendalt: keegi pole rohkem armastanud kui sina.

JUUDIT (lapsena Siimeoni ligi pugedes) Mul on valus, mul on väga valus, see on minu armastus.

SIIMEON (Juuditi pead silitades) Mu tütreke, mu lapsuke! Kord võisin sind põlvile võtta ja kiigutamisega vaigistada su meelehäda, aga nüüd ei jaksa enam: olen vanaks jäänud, sina oled suureks kasvanud... mu põlved vabisevad ja mu jalad ei kuula enam hästi sõna... Nuta, Juudit, ehk annab valu nõnda järele.

JUUDIT (nutab Siimeoni najal).

RABI. Vii ta koju, sind kuulab ta, Siimeon.

SIIMEON. Lähme ära siit, Juudit, lähme rahva seast ära.

JUUDIT. Vii mind mu kotta.

SIIMEON. Ära mine täna oma kotta, tule minuga.

JUUDIT. Ei, vii mind koju, ma tahan oma kotta, ma igatsen kodu järele.

SIIMEON. Ära igatse oma koja järele; ei ole hea, kui sa nii väga igatsed oma koda.

JUUDIT (ärevalt) Mis peab see tähendama? Mis on minu kojaga?

SIIMEON. Sinu kojaga on halb lugu, väga halb on lugu sinu kojaga... see koda, mis on, pole enam sinu koda

JUUDIT. Kuhu on siis minu koda saanud? Räägi, Siimeon.

SIIMEON. Sinu koda on rikutud.

– 108 –

JUUDIT. Kes rikkus?

SIIMEON. Mehed ja naised tulid, tulid lapsedki ja tegid su koja paljaks. Kes kaitsta katsus, löödi maha, varandus kanti laiali, kisti puruks või tallati jalgega ära.

JUUDIT (arutult) Osias, kas kuuled?! Mu koda on paljaks riisutud, mu teenrid tapetud. Kus olid sina sel ajal? Sa lubasid ju jääda Petuulia peavanemaks, kuni ma saan Olovernese palet näinud. Peab inees, peab inimene nõnda oma sõna?

SIIMEON. Ära räägi Osiasega: tema ei kuule sind enam.

JUUDIT. Elavad on kurdiks jäänud ja jumalal pole enam kuulmeid; pööran koolja poole, ehk kuuleb tema mind. Ehk teevad surnud oma suu lahti ja annavad aru, miks rüüstab Iisrael oma päästjate kojad, miks teeb ta oma kaitsjad paljaks ja miks ulatab ta neile sandikannika? Kust pean ma varju otsima ja mida pean ma nüüd sööma? Pean ma kerjuskepi võtma, mis põletab, pean ma armuleiba hammustama, mis kõhus pureb, või pean ma hommikutuulega oma nälga kustutama? Siimeon, ma kaotan mõistuse, kaotan usu, kaotan kõik, millega enne elasin, aga ometi ei tule surm. Kus on jumal, kellest mulle juba lapseeas rääkisid. (Rääkimise ajal kantakse Osiase korjus ära.)

SIIMEON. Sada aastat olen teda otsinud, aga ikka veel otsin ma. Otsin õhtuti, kui tuuline taevas punetab, otsin puhtel, kui helendavad roosad lumemäed, otsin ja otsin; südaöölgi nuuksub mu hing tema järele. Aga kas teab keegi, kus tormi kodu? Leiab keegi laeva tee ulgumerelt, kotka tee taeva alt või mao tee kaljult? Kes ajab nooremehe jalajälgi, kui ta pimedas läheb neitsi poole, kes teda ootab?

JUUDIT. Siimeon, ehk ei olegi teda, ehk ei ole teda kunagi olnud; kardan, et ei ole. Tahaksin võimatut, siis usuksin.

– 109 –

SIIMEON. Meie kõik tahame võimatut, kõik, ka mina, sellepärast ei leia teda. Tahtsin, et ta mu poisi päästaks, aga tema mõtles teisiti.

JUUDIT (ärevalt) Mis on poisiga? Kus on ta?

SIIMEON. Need, kes su koja rüüstasid ja sind ennast tahtsid kividega surnuks visata, tapsid ta: tema kõlbas neile veel, mina olin vana, mind ei tahtnud nad. (Mõned rahva seast kaovad ruttu, neile järgnevad varsti teised.)

JUUDIT. Armuline taevas! Iisraelis sünnib tänapäev asju rohkem kui inimese mõistusele hea on. Mul hakkab õudne iseenda ja teiste pärast, mul hakkab häbi, et ma pole metsaline, kes jookseb neljal jalal. Isegi metsalisena ei tahaks ma enam inimeste seas elada... Ja ikka veel usud sa jumalat, Siimeon?

SIIMEON. Otsin teda... Olen vana, mis muud peaksin tegema.

JUUDIT. Küll oled sa õnnelik! Sa oled kõige õnnelikum inimene Iisraelis, oled õnnelik, nagu oli Olovernes.

SIIMEON. Ei, Juudit, Olovernes oli õnnelikum; tema suri armastuse pärast.

JUUDIT. Sa oled kõige õnnelikum elavate seas, sinu juures tahaksin minagi elada.

SIIMEON. Tule minuga, tule minu kotta, minu koda on terve. Ühes nurgas on mul peotäis põhku endale, teises magab mu koer, kaks nurka on alles tühjad, vali teine neist omale. Ja kui see on jumala tahtmine, siis tuleb ta keset meie sekka, asub meie keskele, nii et teda tunnen mina, tunned sina, tunneb mu koergi. Nõnda teeb jumal, kui see on tema tahtmine.

JUUDIT. Ah Siimeon, Siimeon! Mis on mulle jumal, kui pole armastust. Ei ole enam kedagi, kes mind armastaks. Kõik,

– 110 –

kes mind armastavad, ihkavad iseenda verd, Osiaski ihkas. Tema oli viimane, kes mind armastas.

SIIMEON. Unustad minu, Juudit. Mina ka armastan sind ja kui mu koer sind näeb, siis hakkab ka tema sind armastama.

JUUDIT. Vii siis mind oma koera juurde, mina tahan ka teda armastada. (Hakkavad teineteise najal pahemale poole liikuma. Enne silmist kadumist tuleb neile vastu lapsega naine.)

NAINE (laps süles, arutul kõlata häälel) Juudit! Juudit! Otsin Juuditit. Kes on Juuditit näinud?

JUUDIT (talle vastu minnes) Mina olen Juudit. Kas sa mind enam ei tunne?

NAINE (vahib meeletul pilgul) Ei tunne, sind ei tunne ma. Kui oled Juudit, siis anna mu lapsele tilk vett, üksainus tilk, kõik ütlevad, Juuditil on vett.

JUUDIT. Mu kruusid on puruks peksetud, mu astjad ümber tõugatud, mu koda rüüstatud.

NAINE. Kõik räägivad: Juudit tuli veega, Juudit tõi vett... Anna piisakenegi, niisutan ta suud, siis virgub ta... hakkab naeratama... liigutab käekesi... sirutab jalakesi... roosasid... pehmeid...

JUUDIT (härdalt) Ainult oma silmaveega võiksin ta huuli kasta, muud ei ole mul. Aga naine, kaevud on vabad, tõtta kaevule, mine allikale.

NAINE. Ei, kaevud on kinni, kaevul istub Olovernes... ta on Jehoova pakku ajanud.

JUUDIT. Kaevud on vabad. Tule minuga, ma viin su kaevule. (Tahab naist talutama hakata, aga põrkab kohkunult tagasi.) Naine, su laps on ju surnud, ta on ammugi surnud, kooljale otsid sa vett.

NAINE. Mu laps magab.

– 111 –

JUUDIT (abiotsivalt Siimeoni käest kinni haarates) Lähme, Siimeon, mul tuleb hirm, surnud lapsuke toob pöörase hirmu. (Kisub Siimeoni näitelavalt.)

NAINE (arutult) Juudit, halasta, heida armu! (Langeb põlvili, sirutab lapse Juuditile järele) Jehoova nimel, kuule mind, Juudit! Juudit! (Vaikus. Kostab ainult arutu naise karjumine).

EESRIIE.