Jakob Mändmets (1871-1930)

Jakob Mändmets oli proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingu paremik jääb 20. sajandi alguskümnendeisse. Saaremaal Kärla vallas rentniku pojana 29. juulil 1871 sündinud Jakob Mändmets õppis kohalikus külakoolis ja lõpetas 1888. aastal Kaarma seminari, mille järel läks esialgu kodukanti Kärla kihelkonda Karida külla koolmeistriks, sealt edasi Läänemaale ja 1892. aastast töötas kümme aastat kooliõpetajana Kose kihelkonnas. Siin töötamise ajal hakkasid ilmuma ta realistlikud külajutud: aastast 1897 Postimehes, hiljem ka teistes ajakirjandusväljaannetes. Esimese raamatuna ilmus melodramaatiline külajutt „Lepituse ingel” 1899. aastal. Tunnustuse tõi jutukogu „Koduküla vainult” (1900). 1903. aastal läks Mändmets tööle ajalehe Uus Aeg toimetusse. Selle sulgemise järel 1905. aastal jätkas tööd ajakirjanikuna Tallinnas peamiselt Päevalehe toimetuses, aga lühemat aega ka teiste ajalehtede juures. 1910-1911 oli ta Tallinna Uudiste vastutav toimetaja. Päevalehes töötamise ajal aastail 1916–1930 oli ta ühtlasi lühendatud väljaande Koit (1923–1927) ja Laste Rõõmu (1927–1930) vastutav toimetaja. Tihe lävimine Tallinna ajakirjandus- ja kirjandusringkondadega aitas Mändmetsal jõuda Esimese maailmasõja eel võimete tipule. Üksteise järel ilmusid ta jutukogud, milles prevaleerib meeleolukas miljöökujutus. Kirjaniku õnnestumised on seotud endisaegse elu värvika kirjeldamisega ja tsivilisatsiooni pealetungi ning endise elulaadi taandarengu kujutamisega. Ent Mändmetsa realistlik looming sisaldab ka ühiskonnakriitilisi jooni ja I maailmasõja järel püüab temagi lisada romantilisi värve. Jakob Mändmets on kirjutanud ka näidendeid. Ta loomingu paremikku arvatakse novellikogu „Meri“ (1914). Jakob Mändmets suri 25. detsembril 1930 Tallinnas ning on maetud Rahumäe kalmistule.
Looming: jutukogud „Koduküla vainult“ (1900), „Pilpad“ (1902), novellikogu „Meri“ (1914), laastukogud „Isa talus“ (1913), “Küla“ (1915), jutustuste kogu „Läbi rädi“ (1927).

Jakob Mändmetsa teosed e-kataloogis Ester

Rutt Hinrikus