Eduard Hubel (1879-1957)

Tuntud eesti kirjanik Eduard Hubel kasutas prosaisti, näitekirjaniku ja kriitikuna pseudonüümi Mait Metsanurk. 

Sündis Põhja-Tartumaal Kärkna vallas Saare talu peremehe pojana. Õppis Orge vallakoolis, Tartu linnakoolis ja lõpetas aastased pedagoogilised kursused. Töötas lühikest aega kantseleiametnikuna ja õpetajana. Aastast 1906 töötas ajakirjanikuna Tallinnas. 1904 avaldas esimesed jutud, misjärel kujunes kiiresti viljakaks ja aktiivselt kirjanduselus osalevaks autoriks. Võttis juhtivalt osa Eestimaa Rahvahariduse Seltsi kirjanduse haruseltsi tegevusest, oli Eesti Kirjanikkude Liidu loomise organisaatoreid ja korduvalt esimees, Eesti Kirjanduse Seltsi auliige (1932), Raamatuaasta Peakomitee esimees (1935–1936) jm. Nõukogude anneksiooni alguses püüdis uuele võimule meeldida. Langes 1950 siiski põlu alla ja töötas elatise saamiseks öövahina. Viimastel eluaastatel elas Tallinnas, maetud Metsakalmistule. 

Mait Metsanurk tuli kirjandusse humoristlike lühijuttudega, ta esimeseks tähelepandavaks teoseks on väikekodanlikku mentaliteeti ründav jutustus „Isamaa õilmed” (1908). Ka arvukais järgnevais teostes näitab kirjanik end ühiskonnakriitilise mõtlejana, kes käsitleb mitmeid ühiskonna valupunkte. Romaan „Vahesaare Villem” (1909) vaatleb noore peremehe lootusetut võitlust talu pärast. „Orjad” (1912) võitleb orjamentaliteediga inimestega, kes iga takistuse ees on valmis lömitama. Isikuromaanidena on käsitletavad ka kirjaniku järgnevad romaanid, neist vaatleb „Ennäe inimest!” (1918) ärimehe hingelist ummikut, „Taavet Soovere elu ja surm” (1922) elukauget unistajat. 

Metsanurga loomingu üheks meisterlikumaks tööks on peetud jutustust „Epp” (1920), milles kujutakse teenijatüdruku elukäiku, alandliku ja kannatliku inimese alandamise lugu läbi huumori, ent satiirilise teravusega. 

Draama „Kindrali poeg” (1925) ja romaan „Jäljetu haud” (1926) käsitlevad revolutsiooni ja kodusõja teemat sotsiaalsest ja eetilisest vaatepunktist. Kirjanik otsib vastuseid küsimustele eneseohverduse ja kaastunde kohta, vastandab inimlikkuse ja hingetu kangelaslikkuse. 

Metsanurga loomingus on olulisel kohal maaelu käsitlevad romaanid „Valge pilv” (1925) ja „Punane tuul” (1928), mis vaatlevad ajastu konflikti, maaomanike ja maata palgaliste erinevat maailmapilti vaesest perest pärit ja jõukasse perekonda abiellunud Alma silme läbi. 

Metsanurga 1930. aastate loomingust tekitas kahinat vaimulikkonna moraali ja au teemaline romaan „Kutsutud ja seatud” (1937). Suurt edu tõi kirjanikule ajalooline romaan „Ümera jõel” (1934), milles kujutatakse 13. sajandi eestlasi ja nende võitlust ristirüütlite vastu. „Ümera jõel” on pikka aega kuulunud koolikirjandusse põhivarasse. 

Metsnurga teine ajalooline romaan „Tuli tuha all” (1939) käsitleb elu Eestimaal 17. sajandi lõpu näljahäda ajal. 

Sõja järel püüdis Metsanurk oma varem ilmunud teoseid edutult ümber teha. 1946 avaldas mälestuste esimese osa, teine osa ilmus postuumselt märksa hiljem. 

Metsanurk on ka mitme novellikogu ja näidendi autor, kuid ta loomingu kaalukam osa on kahtlemata probleemiderohked ühiskonnaelu teravaid küsimusi käsitlevad romaanid. 

Mait Metsanurga teosed e-kataloogis Ester 

Rutt Hinrikus

Seotud materjal

Portreed (53)Vaata kõiki
Grupifotod (18)Vaata kõiki
Elukohad (5)Vaata kõiki
Perekond (12)Vaata kõiki
Matus, haud (19)Vaata kõiki
Grupeerimata (72)Vaata kõiki
Veebiviited (2)
Sündmused (6)Vaata kõiki
Raamatud (5)Vaata kõiki