Dr. Weske

 Laulud

 Õndsa lauliku

 järele jäänud paberitest kokku kogunud

 M. Weske

 Wiljandis, 1899

 A. A.Tõllasepp’a raamatukaupluse kulul.

 Dr. Weske

 Laulud

 Õndsa lauliku

 järele jäänud paberitest kokku kogunud

 M. Weske

 Wiljandis, 1899

 A. A.Tõllasepp’a raamatukaupluse kulul.

 
Дозволено цензурою. – Юръевъ, 13 Mapтa 1898 года.

 Trükitud K.Mattieseni trükikojas Jurjewis.

 
Dr. M. Weske mälestuseks

 Oh kallis mees, kes käisid okasrada

 Su waesest hällist kunni hauani,

 Kui soojalt tuksus sinu Eesti süda

 Su rahwa rinnas alati.


 Su rahwa kasuks suutsid kannatada

 Sa puudust, häda, pealekäimistki,

 Kui tõe jünger tahtsid edendada

 Ta kullast keelt ja teadust surmani.


 Ja veel su kannel, kuis ses kuldakeeles

 Ta kiidab priiust, armu isamaal –

 Oh seisaks see meil kustumata meeles!


 Su kalmult, isa, ärkab sama kannel

 Weel korraks hüüdma sinu rahwa raal:

 Oh kuulgu seda lapsed õndsal õnnel!

 M. L.

 
1

 I. Keisri laulud.

 1.

 Jumal, keisrit kaitse sa!

 Walitseja, wägew sa,

 Walitse auuks meil’,

 Warjuks meil!

 Walitse waenlastel

 Hirmuks, usklik keiser!

 Jumal, keisrit kaitse sa!

 2.

 Kiitus sull, kõrgus sull, keiser sa,

 Jumalast kingitud kaitseja!

 Su õigus ja wõimus meil kasugu,

 Su kaitsusel rahwas ta kosugu!

 Kiitus sull, kõrgus sull, keiser sa,

 Jumalast kingitud kaitseja!

 Kõik wallad sull wastu nüüd hõiskawad,

 Su õigust ja seadust nad ihkawad!

 Kiitus sull, kõrgus sull’, keiser sa,

 Jumalast kingitud kaitseja!

 Kõik külad, su kohtuid nad kiidawad,

 Kõik talud, su kohtuid nad tahawad.

 
2

 Kiitus sull, kõrgus sull, keiser sa,

 Jumalast kingitud kaitseja!

 Oh keiserlik õigus, ju ilmu sa!

 Kõik rahwas sind teretab rõõmuga.

 Kiitus sull, kõrgus sull, keiser sa!

 Jumalast kingitud kaitseja!

 Me isa, oh kaua meil ela sa,

 Su keiserlik sugu, ka õitsku ta!

 3.

 Nüüd kõla kõwaste,

 Laul, kõla keisrile,

 Me kaitsejal!

 Tema kui kotkas seal

 Põhjamaa piiridelt

 Kõrgetelt kaljudelt

 Meid kaitsemas.

 Kui kullid kiusawad

 Ja meid nad kisuwad,

 Siis peagi

 Tiiwu ta lehwitab,

 Kullid kõik kaugel aab,

 Ähwardes hirmutab

 Kõik waenlased.

 Sest aast, kui kaitseja

 Ta meil, sest ajast ka

 Meil rahupõlw:

 Enam ei joodeta

 Meie maad werega,

 Wägew meil warjaja

 Suur keiser on.

 
3

 Me aga tahame

 Sell armsa keisrile

 Truud olla tõest!

 Temale tänuks sa,

 Temale auuks ka

 Südame põhjasta,

 Nüüd kõla, laul!

 4.

 Wabadus, oh wabadus sa,

 Wabadus, mu kuldane!

 Wabadus, sa wahwa kotkas,

 Looja hele koiduke!

 Wabadus, sa kuldne päike,

 Kuu sa taewa selgusel!

 Wabadus, sa tähti kuldne

 Jumalikul kõrgusel!

 Kas sa meile, taewa anne,

 Lasksid maha kastega?

 Ehk kas unes näen uudist

 Isamaale ilmuma?

 Wõi kas palawamad palwed

 Kõrgemale kanneti?

 Ammuaegsed õhkamised

 Keisril kuulda anneti?

 Küllap, helde Riigiisa,

 Elust, olust aru said!

 Küll wist nägid hädaohtu,

 Ärdaid silmapisaraid.

 
4

 Hoolt ei kannud sina wähe!

 Andku Jumal terwist sull!

 Sõna ilmus, ime sündis:

 Õnneaeg sai õnnetul.

 Jumal kaitsegu sind, kallis!

 Hüüan silmawetega!

 Waewalt saadud kopikuga

 Püha kotta tõttan ma!

 Sinna püha pildi ette

 Palawama palwega

 Sinu eest, me päästja päike,

 Panen küünla põlema.

 Ja me helde Riigiema,

 Kõige keisrikoja eest

 Leegib wahatulukene,

 Tõuseb palwe südamest.

 Südamel on suur nüüd püha,

 Püha kõigel Wenemaal,

 Taewaski nüüd näikse püha,

 Rõõmu näha taewa all:

 Tähtedel nüüd selgem sära,

 Päikse paiste palawam.

 Endised ei enam ajad!

 Südames nüüd elusam.

 Wabadust ja Riigiisa

 Laskem lausa elada!

 Tänul teda terwitagem,

 Hüüdkem hulgani hurraa!

 (Wene keelest.)

 
5

 II. Isamaa laulud.

 5.

 Kas tunned maad, mis Peipsi rannast

 Käib Lääne mere rannale.

 Ja Munamäe metsalt, murult

 Käib lahke Soome lahele?

 See on see maa, kus minu häll

 Kord kiikus ja mu isadell.

 Sest laulgem nüüd ja ikka ka:

 See ilus maa on minu kodumaa!

 Siin teretawad metsa ladwad

 Nii lahkelt järwi, rohumaid.

 Siin taewa wihmal oras wõsub

 Ja päike paistab wilja päid.

 See on see maa, kus minu häll

 Kord kiikus ja mu isadell.

 Sest laulgem nüüd ja ikka ka:

 See ilus maa on minu kodumaa!

 Siin kaswab Eesti meeste sugu

 Ja sammub wabadusele.

 Siin kaswab priskelt Eesti neiu

 Ja sirgub Eesti mehele.

 See on see maa, kus minu häll

 Kord kiikus ja mu isadell.

 Sest laulgem nüüd ja ikka ka:

 See ilus maa on minu kodumaa!

 
6

 Siin tõstab rahwas põllu rammu

 Ja matab endist wiletsust;

 Siin püüab rahwas waimu walgust

 Ja wõidab wõimsalt pimedust.

 Oh tõutagem südamest.

 Me mehed olla igawest!

 Ja laulgem nüüd ja lõpmata:

 Sa kosu, kaswa, kallis kodumaa!


 6.

 Kadunud lumi ja räitsak ja rahe.

 Katkenud jõgede, järwede jääd.

 Päikene särab ja tuuleke mahe,

 Oras ja rohi ju tõstawad pead.


 Haljaks ju lähewad pihlaka urwad,

 Haljaks ju paju ja leppade puu.

 Rõõmsaks ju lähwadgi kuusikud, kurwad,

 Lahkeste laulab ju lindude suu.


 Kadunud, katkenud orjuse ahel,

 Teda ei tau enam targemgi sepp.

 Rahwast, kes rabeles surmasuu wahel,

 Enam ei ehmata kubjaste kepp.


 Kadunud endine orjuse tegu;

 Wabadus wõitis, oh tõsta sa pead,

 Rahwas, ja kauta ka orjuse nägu!

 Tegu ja süda, need olgu sul head!

 
7

 7.

 Minge üles mägedelle.

 Tuule õrna õhule!

 Waatke alla oru põhja,

 Üle lille hiilguse!

 Waatke, kudas oja keerleb

 Läbi luha läikiwa!

 Ja siis hüütke alla orgu:

 Ilus oled, isamaa!

 Waatke, metsad pilwe poole

 Tõstwad latwu uhkuses!

 Kuulge, kudas kaasik kahab

 Lehkawates lehtedes!

 Waatke, jõed, järwed läikwad

 Metsas wirwendusega!

 Ja siis hüütke hõisk’des metsa

 Ilus oled, isamaa!

 Waatke, rohke rukis hällib

 Uhke nurme nõlwadel!

 Tõu wili tõutab anda

 Rohket saaki sügisel!

 Wiljapuude okste otsas

 Hiilgwad anded iluga!

 Ja siis hüütke üle nurme:

 Ilus oled isamaa!

 Waatke karja lustipidu

 Leherikkas lepikus!

 Kuulge karja laste laulu

 Wastu helkjas wõsikus!

 Waatke kudas kõrgel wõlwil

 Taewas helgib siniga!

 Ja siis hüütke taewa poole:

 Ilus oled, isamaa!

 
8

 8.

 Minu isa ütles mulle:

 Prii on jälle meie maa,

 Prii on jälle meie rahwas.

 Armas poeg, sest rõõmusta!

 „„Kudas priius meile tuli.

 Ütle, isa, minule?“„

 Isa ütles: Priius tuli

 Kui see koidu täheke.

 Priius hakkas meile paistma

 Kui see kume wara koit.

 Priius hakkas helendama

 Kui see lõkkew koidu loit.

 Priius tõusis kui see päike

 Koidu kuldse kaisu seest.

 Orja põli puges ära

 Kui see udu päikse eest.

 Mina uuest isalt nõudsin:

 „„Kas meilt priius jälle kaub?“„

 Isa kostis: Ei ta kau;

 Priius tõuseb, orjus waub.

 Wõiwad ohjad jõge hoida

 Kui ta kõlab kewadel?

 Kes wõib priiust paelu panna,

 Kui ta paisub paistusel?

 Kes wõib meie metsal hüüda,

 Kui on käes kewade:

 Kaasik, ära aja kasu.

 Lepik, ära lehitse!

 
9

 Kes wõib orasele hüüda:

 Ära wõrsu, wõsu sa!

 Kes wõib haljal aasal üelda:

 Ära hakka õitsema!

 Kes wõib tõusjal päewal hüüda:

 Weere jälle tagasi!

 Teda pilw küll warjab wahel.

 Aga päew on ometi.

 Aleksander andis käsku:

 „„Priius, paista Eesti maal!“„

 Priius Eesti maal nüüd paistab

 Jäägu paistma igal aal.


 9.

 Mu kodune tare sind teretan ma.

 Sind kuldase kasupõlwe talu!

 Sind teretan jõgi ja wirwendaw järw,

 Kus enne kasupõlwel püüdsin kalu!

 Teid, wõsad ja wainud, teretan ma.

 Kus enne ma hoolsast hoidsin karju!

 Teid teretan, kallas ja palu ja kink,

 Kus noorel põlwel noppisin ma marju !

 Nüüd kaasik ja kuusik, teid teretan ma,

 Kus enne ma lustil laulda wõisin!

 Sind teretan, tammik, sind lepiku salk,

 Kus enne poisi põlwel õitsel käisin!

 Teid nõlwakad nurmed nüüd teretan ma,

 Kus enne ma kündsin kärmamasti!

 Sind teretan, rohune, lillene käär,

 Kus hõbekastes niitsin usinasti!

 
10

 Oh kodumägi, waikne paik,

 Kus hällib hämarus,

 Su poole käib mu mõttekäik,

 Su poole igatsus!

 Oh kodulaul, sa armuheal,

 Oh hüüd, sa hingekeel!

 Kuis kõlad seal mu mäe peal!

 Oh kuuleksin sind weel!

 Ja metsaäärne kodujärw,

 Sa selge, sinine:

 Mil kannab jälle kiikuw parw

 Mind sinu laentele?

 Nii laulan siis kui kastetilk

 End suiku susutab

 Ja pisaras mul waatepilk

 Su muret musutab.


 11.

 Oh Wiljandi, oh Wiljandi,

 Sa ilus Eesti linn!

 Su mulda muiste mateti

 Küll mõnda Eesti meest.

 Ja Waluoja wiinud on

 Su järwe laenele

 Küll mõnda meest, kell rinnus haaw,

 Kes wahwast wõidelnud,

 Kes kaitsis Eesti wabadust,

 Kes kaitsis isamaad,

 Ja tema kõrwal ujub ka

 Ta langend waenlane.

 
11

 Alt waatab hele järwe pind

 Su waremetele

 Ja nutab paistwail pisarail

 Su endist iludust.

 Ta ohkab päewal, ohkab ööl:

 Oh kallis Eesti kants.

 Kuis oled kukkund, lagunud,

 Kus on su uhkus jäänd?

 Küll mõni mees su muru all,

 Kes sündind Sakalas,

 Kes isamaa eest wõidelnud,

 On surma suikunud.

 Oh ära kaeba, kallis järw,

 Oh ära nuta sa:

 Ju wabadus on wõidu saand,

 Uus põli Sakalas.

 Küll kaebab mõni Eestimees

 Ja nutab kantsi peal,

 Kui endist aega mõtleb ta

 Ja endist wiletsust.

 Siis aga waatab kaugele

 Ja hüüab hõisates:

 Waat, jälle ärkand Eestimaa,

 Oh õitse, Sakala!

 12.

 Päike hakkab paistma

 Selgest, soojaste,

 Ajab udu ära

 Üle orgude.

 
12

 Ikka enam näha

 Taewas sinine,

 Pilwed läewad pakku

 üle latwade.

 Kuused, kased, waatwad

 Priiste taewa pool,

 Kaunist kasu annab

 Neile päikse hool.

 Üle nurme hällib

 Rukki õitsme tolm,

 Selle laenil laulab

 Lõokeste pulm.

 Kaste tilgul kaswab

 Rõõmsaste nüüd roht,

 Elu rõõmu näitab

 Üles iga koht.

 Eesti rahwa priius,

 Nii kui päike sa

 Oled ärkand üles:

 Paista wäega!

 Orjapõlwe pilwi

 Ära häwita!

 Küll siis rahwas kosub,

 Kui ta mets ja maa.


 13.

 Priius, priius, püha priius,

 Sull nüüd kõlab minu keel,

 Sull suu hõiskab rõõmu, tänu,

 Kellest täis mu süda, meel.

 
13

 Meie maa, sa püha priius,

 Oled hoopis uueks loond.

 Uuest õnne, uueks elu

 Oled sina meile toond.

 Meie maa sa wabaks tegid,

 Priilt ta päikse paistele,

 Wihma, kaste kosutuseks

 Andsid õnneks uueste.

 Eesti wäljad wilja kandma

 Lõid sa üksi Eestlasel,

 Uued aiad seadsid sina

 Elukohaks õigetel.

 Paljad kingud, mäed ja kõrbed

 Lõid sa ümber metsamaaks,

 Kaasik kaswab, aga mitte

 Ei ta kaswa nuhtlejaks.

 Härja huik nüüd metsas rõõmsam

 Karja hulgal suuremal,

 Ratsu priist ja uhkest hirnub

 Prii ja uhke mehe all.

 Priius, sina meie maale

 Uued hooned ehitid:

 Küla keskel kenad koolid,

 Priius, sina walmistid.

 Ei ka enam mõisa põllul

 Teeni meie tahtmata.

 Ei ka enam mõisa wälju

 Wäeta were, higiga.

 Kodus meie oma põldu

 Oma kasuks harime:

 Kõik nüüd teine teise ligi,

 Ema ligi lapsuke.

 
14

 Priiste meie kuusik kaswab,

 Kaasik kaswab wabaste,

 Priiste laenetawad järwed,

 Jõed läbi luhtade.

 Koha, laul, ka kui need kuused,

 Kaha priist, kui kaasikud,

 Jookse priist, kui meie jõed,

 Laul, priis keeles sünnitud.

 Kõla, laul, sa priiusele

 Südamest priist alati,

 Hirmuta meilt orjus täna,

 Waimu orjus koguni!


 14.

 Priius, sulle tahan laulda.

 Priius, sind ma tänada,

 Priius, Eesti elu peastja,

 Eesti sugu kaitseja.

 Sa kui kukelaul, oh priiu,

 Pimedal ööl kõlasid,

 Panid kurjad waimud kartma,

 Eesti rahwa piinajad.

 Priius, sa kui päike ise

 Paistsid Eesti rahwale,

 Orjapõlwe pimed pilwed

 Laotasid laiale.

 Priius, sa kui koidupuna,

 Armsam ootus kõigile,

 Läiksid läbi udupilwe,

 Õnne, walgust lubades.

 
15

 Priius, sa, kui päike kastet,

 Eesti silmapisarad

 Kuiwatasid ligelt laugelt,

 Õnne, walgust walades.

 Sa kui lõunatuul, oh priius,

 Aasid külma talise,

 Lume, halla, kahu, härma,

 Tõid meil uue kewade!

 Priius üle kõige, kõige

 Meie sind nüüd täname:

 Andku Jumal meile jõudu,

 Et su läbi kosume!


 15.

 Saagu priius! õeldi ükskord

  Põhja piiril waljuste.

 Saagu priius, kästi ruttu,

 Peastjaks Eesti sugule!

 Priius, sina wägew sõna,

 Nõia wäest wägewam:

 Tulid ruttu tuule tiiwul,

 Tõtsid tormi tiiwadel;

 Jõudsid Eesti wangikotta,

 Lõhksid pihuks ahelad,

 Purustasid müürid maha,

 Walgele meid jälle tõid!

 Wangiwahid ehmatasid,

 Wõbisid ja wärisid:

 Pidid jätma piina, käsu,

 Wõtsid uusi ametid.

 
16

 Priius, sa meid ülendasid,

 Tõstsid üles tähte pool:

 Ilma sinuta meil oles

 Südames siin surma nool!


 16.

 Sa wana, sa priske, mu põline maa,

 Sa ilus, sa armas, sa lahke, waikne!

 Oh tere, sa armsam, sa lõbusam maa,

 Su metsad, aasad, nurmed, taewas, päike!

 Sa muiste ju olid me kodune maa,

 Sind ammu mu rahwas hüüdis auuga!

 Mis muiste, see oled weel tänagi sa:

 Mu põhja mulda tehke mulle hauda!


 17.

 Waigistage kõue kõmu.

 Kuulgesist laulu nüüd!

 Kuulge, sõbrad, tõe sõnu,

 Mehed, tõe laulu mõnu.

 Kõla wastu, koori hüüd.

 Meie armsal isamaale

 Lausa laulu kõlage!

 Isamaa, sa helde, püha.

 Kuule meie palwe iha:

 Meid sa hoidjaks!

 
17

 Pühitse meid, üliarmas,

 Ikka hoidma Eesti meelt!

 Hoidma wabaduse idu,

 Parandama Eesti pidu.

 Kosutama Eesti keelt!

 Löögem, wennad, käed kokku,

 Tõstkem silmad taewa pool:

 Isamaa, sind armastama,

 Eesti elu ülendma,

 Olgu ikka meie hool!

 Kaugele sa, hääl, nüüd kõla

 Üle kõige isamaa!

 Ärata kõik Eesti sugu

 Kuulma meie laulu lugu!

 Igaühte ärata!


 18.

 (C. R. Jakobsoni haud.)

 Wändra jõe haljal kaldal

 Kerkib küngas puude all,

 Liiwa sõmer teda matab,

 Haljas muru teda katab,

 Keda leinab Eestimaa.

 Rändaja seal silmaweega

 Kaebab künka ääressa:

 Oh, miks lahkusid sa ära,

 Oh, miks läksid meilt nii wara!

 Poolel jätsid Eesti töö!

 
18

 Leske kaebab pisar palgil,

 Langeb künka najale:

 Kodus laste nutu kisa:

 „„Kunas tuleb koju isa,

 Wõtab Linda põlwele?“„

 Mil siis jõuab koju kaasa,

 Lapsi hüüdma naerule?

 Tule koju armastaja!

 Pooleli on jäänund maja,

 Lesk ja lapsad warjuta!

 Kuula, ladwult waikne kahin

 Hüüab hilju: Rändaja!

 Heldest ehita mu maja,

 Waigista sa nutu kaja

 Edenda mu Eesti tööd!

 Wastu kostab kahinalle

 Kõik see Eesti mets ja maa

 Heldest ehita mu maja,

 Waigista sa nutu kaja,

 Edenda mu Eesti tööd.

 
19

 

 III. Looduse laulud.

 19.

 Ei nüüd nurmed õhka enam

 Kurja jää ja lume all;

 Haljas oras noorem, kenam

 Ärkand põllul lokkawal

 Ärka üles, meel ja süda.

 Aja üles rõõmu ida!

 Ei nüüd enam räitsak raske

 Metsa puid wõi painuta.

 Waata Eesti kallist kaske,

 Nooris lehtis kõigub ta!

 Ärka üles, meel ja süda!

 Wõsu, wagaduse ida!

 Ei nüüd enam jää ei kata

 Jõge ega järwe ka:

 Järwe pind on pidamata,

 e jooks on kõiteta.

 Priius, kes sa peasnud lahti,

 Wõta wõimu ja saa mahti!

 
20

 Kes wõib wete jooksu keelda,

 Kui ta kõlab kewadel?

 Haljendawal metsal õelda:

 Olgu ots su wõrsmisel!

 Kesib hoida neid küll kinni?

 Kes wõib ärkand priiust pinni?

 Olge wahwad, Eesti mehed,

 Priiuse eest wõidelge!

 Juhatagu õnnetähed

 Priiust iga talusse!

 Jää sa wapraks, Eesti süda,

 Kosu Eesti õnne ida!


 20.

 Ellerheinad õitswad orus,

 Kullerkupud koppelis,

 Punalilled pajustikus

 Sinililled siin ja seal:

 Eesti neiu nooreke,

 Ilusamalt õitsed sa!

 Õitse, laula, õnne soowin,

 Ilmu peidupaigast wälja:

 Kuju muistsed kallid kombed,

 Muistist priiust, muistsed laulud,

 Uue aja kangasse!

 Oma rahwast auusta,

 Eesti elu uuenda!

 
21

 21.

 Hõiska, laul, maailma Loojal,

 Hõiska iga elu toojal!

 Tema pani päikse paistma,

 Taewa sinilwi seinal

 Lõi ta ehaheli helkma

 Taewa wõlwi weeredele.

 Tema lõi ka neiu näo,

 Neiu õrna palge puna.

 Hõiska laul maailma Loojal,

 Hõiska iga elu toojal!

 Taewa sinise ta tegi,

 Mere sügawa ja selge,

 Linaõied nurme nõlwal,

 Sinililled luha süles.

 Tema lõi ka neiu silmad,

 Neiu silmad sinisemad.

 Hõiska laul maailma Loojal,

 Hõiska iga elu toojal!

 Ta lõi kase kingu külge,

 Emalepa järwe ääre,

 Priske rohu jõe juure.

 Tema lõi ka neiu juuksed,

 Neiu kasu, sirge kauni.


 22.

 Kiigu, liigu, mu paadike!

 Kiigu, liigu laenetel hellaste!

 Hellaste ehab ka ämarik,

 Tähtede ilu nii imelik.

 Kiigu, liigu, mu paadike!

 Liigu, laenetel hellaste!

 
22

 Kiigu, liigu, mu paadike!

 sad liikwad, hälliwad hellaste;

 Hellaste ämarik ära kaub.

 Hellaste udu ka tõuseb, waub.

 Kiigu, hellast, mu paadike,

 Wõsad hälliwad hellaste.

 Kiigu hellast, mu paadike!

 Rukis hällib, kallub ka hellaste;

 Hellaste neiu nüüd laulab ka

 Oodates armukest tulema.

 Liigu hellast, mu paadike!

 Rukis hällib ka hellaste.


 23.

 Kõla, õhtulaulu mõnu.

 Tähte poole minu tänu!

 Südamest sa sala sõua

 Palwega, ja taewa jõua

 Mu isa kõrwu!

 Ülem Waim sa üle tähte,

 Üle ehapuna ehte,

 Wõta mind su tiiwa alla,

 Taewa rahu mu pääl wala

 Ja oma armu!


 24.

 Kui hakkab suwi tulemaie,

 Siis hakkab soe tulema,

 Siis ärkab puie õitsmeilu,

 Siis hea heal tuleb neitsile.

 
23

 Kui hakkab suwi tulemaie,

 Siis hakkab soe tulema,

 Siis hakkab käo kukkumine

 Ja ööpikute hüüdemine.

 Kui lõpeb suwe sooja aega,

 Siis lõpeb käo kukkumine,

 Siis lõpeb ööpiku hüüdemine,

 Siis lõpeb neitsi hea heal.


 25.

 Kus puude oksad kiikuwad

 Ja põesa ladwad liikuwad,

 Kus woolab magus lille lehk

 Ja wärske tuule mõnus õhk.

 Oh mets, oh mets nii waik,

 Seal on mu rahupaik.

 Kus loom seal hüppab ilus

 Ja linnud laulwad wilus,

 Kus jääger jahisarwe lööb

 Ja püssi paugul kõla teeb.

 Oh mets, oh mets nii wait,

 Seal on mu rahupaik.

 Kus pea waiksust kuulda,

 Et imelik on laulda:

 Kus pea hellalt kahiseb

 Ja pea waljust kohiseb.

 Oh mets, oh mets nii waik,

 Seal on mu rahupaik.

 
24

 26.

 Laske laulud ladusaste,

 Laulu wiisid wiisakaste,

 Laulu lugud lustiliste

 Kandli keeli keeritada;

 Et kui kuulmid kutistawad,

 Südamida sütitawad.

 Nüüd on kesa kewadina

 Talwe rinnalt wõõrutanud,

 Nurm kui neitsi ikka nukus,

 Õitse urwal uhkendamas.

 Mets on keelis, mets on häälis,

 Keelis häälis suwe saajal.

 Muru mattis murdes anged.

 Sula kautas wete kaaned.

 Pani laened paisumaie,

 Laene keerud kerkimaie.

 Päike pettis pääsukese,

 Wirgus kiuru kergitama.

 Wihmuke wiis idudelle

 Suwe sundja sõnumida;

 Idu ärkas, wõsu tärkas

 Ahtraid maida kattemaie;

 Kaasik hakkas kahisema.

 Lepik lehti lehwitama.

 Neiu, hella neiukene,

 Tõtta karja saatemaie!

 Neiu, hella neiukene,

 Rutta karja kaitsemaie!

 Aja karja nurmeelle,

 Lillepõllu peenerille.

 
25

 27.

 Laske, wennad, laulukõla

 Ilma ilu Loojale,

 Hõiskage ja hüüdke tänu

 Iga elu Toojale!

 Tema pani päikse paistma

 Taewa seina sinisse,

 Ta lõi ehapuna helkma

 Taewa wõlwi weerdele;

 Tema lõi ka neiu näu,

 Neiu palge-puna ka,

 Pani palgel õitsema

 Imeliku armu jõuu.

 Laske, wennad, laulu kõla

 Ilma ilu Loojale,

 Hõiskage ja hüüdke tänu

 Iga elu Toojale!

 Taewa sinise ta tegi,

 Mere selge, sügawa,

 Ta lõi sini-lilli orgu

 Lina õie nurmele;

 Lõi ka neiu silma sära

 Imelikult hiilgama,

 Lõi neid karsi pilguga

 Meeste meeli wõitma ära.

 Laske, wennad, laulukõla

 Ilma ilu Loojale,

 Hõiskage ja hüüdke tänu

 Iga elu Toojale!

 Ta lõi walge, halja kase,

 Sirge lehkwa lõhmussa,

 Ta lõi kääru kullerkupu,

 Hellerheina õitsema;

 
26

 Neiu kasu ka ta loonud,

 Neiu kasu kaunima,

 Imeliku ilusa

 Hiilge neiu juuksel toonud.


 28.

 Liiri lõõri lõokene,

 Armas laulu linnukene,

 Miks nii järgest lõõriteled?

 Miks ju siis, kui maas weel lunda,

 Nurm on must, ei haljast tunda,

 Laulu lugu keeruteled?

 Kewade kui maa weel paljas,

 Kui weel pole rohtu wäljas,

 Siis sa palud Looja poole,

 Et ta saadaks rohtu maale,

 Rohtu maale, lehti puule,

 Peastaks pilwest wihma woole.

 Kewade, kui maa ju haljas,

 Kaasik haljas, lilled wäljas.

 Siis sa tänad ilma Loojat;

 Hüüad ühes teisi linda,

 Äratad sa iga rinda

 Kiitma elu, õnne toojat.


 29.

 Looja lahke linnukene

 Elab ilma mureta,

 Ega mitme aasta tarwis

 Punu pesa hoolega.

 
27

 Pikal ööl ta oksal uinub.

 Hakkab päike tõusema,

 Siis ep kuuleb Looja hüüdu,

 Sibab siiwu, laulab ta.

 Kaob kewadine ilu,

 Lõpeb soe suweke,

 Udu toob ja paha ilma

 Suretaja sügise.

 Inimestel igaw, kole;

 Soojal maale linnuke

 Lendab üle maa ja mere,

 Kunni jõuab kewade.


 30.

 Magus kewadine õhk

 Õrnul oksil hilju liigub;

 Rõõmulaul ja lillelehk

 Taewa poole õhus liigub.

 Rohu ladwas kastetilk,

 Nupp teeb armsast õisi walla.

 Taewast walab päikse pilk

 Rõõmu, õnne, elu alla.

 Waata, kaswamise wäed

 Wõsukesi kosutawad,

 Ja nüüd igast nupust näed

 Armastust ju õnnistawat.

 
28

 31.

 Metsas, metsas, oh mis ilus,

 Oh mis kaunis kõndida,

 Kaskede ja kuuske wilus

 Rohul wähe wäherda!

 Prii nüüd mets ja rohumaa,

 Prii nüüd olen mina ka.

 Muru rüpes rohelises

 Päikse paistel imeb lill,

 Põõsastikus lehilises

 Hüüab lind nüüd hüpakil.

 Rõõmus lind ja rohumaa,

 Rõõmus olen mina ka.

 Kas küll oli aasta otsa

 Lind nii rõõmus, mets nii prii?

 Lumi kattis maad ja metsa,

 Lind, see leinas wagusi.

 Leinas lind ja mets ja maa.

 Leinas olin mina ka.

 Ohus oli minu süda,

 Pisaraid mul walas silm:

 Häwitada elu ida

 Tahtis maailm, kuri, külm.

 Norkus oli minu meel,

 Rõõmu laulust ilma keel.

 Aga nüüd on läinud lumi,

 Priius kõigil loomadel:

 Metsal, maal on rõõmu jumi,

 Rõõmu heal on linnuksel.

 Prii ja rõõmus rahwas ka,

 Rõõmu laul, nüüd kõla sa!

 
29

 32.

 Mis on ilusam,

 Mis on mõnusam

 Kui üks kewadine õhtu?

 Tuuled tasaksi

 Liikwad edasi

 Lille lehkwast hällitelles.

 Rääk nüüd rukkis ikka hüüab,

 Ööpik hõisatella püüab,

 Õhtu ilu ülendada.

 Eha punetab,

 Kuldseks karratab

 Puude ladwad, järwed selged.

 Sääsed suruwad,

 Mööda mürawad

 Sitikad nüüd suisa lendes.

 Orus männa metsa taha

 Kohab tammist wesi maha:

 Õhtu ilu ülendada.

 Laia pärna all

 Rohurikkal maal

 Armastajad aawad juttu.

 Taewast hiilgawad

 Tähed ütlewad:

 Otsata on Looja wägi!

 Suwe õhtu loodus kiidab

 Loojat, kas su hing ka nõuab

 Looja kiitust ülendada?

 
30

 33.

 Nüüd hele heina-aeg on käes

 Ja rahwas läheb luhta;

 Nüüd päike lahkest läigitab

 Kõik niidu niisket kohta.

 Ei kodus olla kärsi ma,

 Ei kodus aega wiita:

 Ma tahan minna niidule

 Ja walmist heina niita!


 34.

  Nüüd kena kewade on kätte jõudnud:

 Nüüd lepik läheb lehile

 Ja kaasik hakkab lehte ehtid kandma

 Ja õrnast wõrsub wõsuke;

 Kõlagu, elagu laulude hääl

 Metsades, lõimedes, mägede pääl!

 Järw laineid jälle laksuteleb lausa

 Ja hallik armsast aruneb,

 Nüüd jõgi jookseb priiste jaude

 Ja oja orus wuliseb;

 Hõiskagu, huikagu laulude hääl,

 Orgude hõlmas ja kallaste pääl!

 Nüüd aas ja aru haljendama hakkab

 Ja kääru käänak helendab.

 Nüüd oras wõrsub, oras wõsub, kosub

 Ja kallas õrna kasu aab:

 Kõlise, helise laulude hääl

 Aasade, arude, nurmede pääl.

 
31

 Nüüd lõu laulab laia nurme üle

 Ja keeruteleb kõrgele.

 Nüüd pääsukene lendab üle aia

 Ja laulab lustilt, lahkeste;

 Lõuke laulab, pääsuke ka,

 Kõla nii laulude lugu sa!

 Nüüd kiida Loojat, kange põllukündja

 Ja kiida teda karjane!

 Nüüd kiida Loojat neiu, noorik, naene

 Sest tema toonud kewade;

 Laulge kõik kewade Loojale,

 Kiituse laulu tall kõlage.


 35.

 Nüüd on meie lepik lehtis,

 Nüüd on meie kaasik ehtis,

 Õitseb tooming, õunapuu.

 Aga kesse linnukene

 Kelle hele healekene

 Kõlab läbi lepiku.

 Seep see ööpik-linnukene,

 Hallikene, kallikene.

 Mis ta laulab kullakene?

 Õhtule ta laulab eha,

 Neiul siidi juuksed pähä,

 Puna neiu palgele.

 Taewale ta laulab sine,

 Peiu silmist laulab une,

 Kutsub neiut waatama.

 Laulab tõusma armuidu,

 Lähenema pulma pidu

 Laulu, mängi kõlaga.

 
32

 36.

 Nüüd waata, kuhu tahad,

 Seal haljas iga paik,

 Seal õitsewad kõik aasad,

 Ja elurõõmus kõik.

 Nüüd tulge, noored, wanad,

 Et metsa marsime,

 Nüüd astu meie seltsi,

 Sa ilus neiuke.

 Waat jõed teed meil näitwad

 Ja ojad usinad

 Ja lõokeste laulud

 Meid ikka saadawad;

 Waat kaseladwad waatwad

 Mäelt alla armsaste

 Ja rohud teretawad

 Alt lahkest ülesse.

 Nüüd lille hinge õhku

 Meil tuuled kannawad,

 Nüüd päike woolab elu

 Ja ehitab kõik maad;

 Ja sinilwil warjab

 Neid taewas armuga.

 Küll oled sa nüüd ilus,

 Lai, kauge ilmamaa!


 37.

 Oh mis ilus, armas,

 Kena kõndida

 Waiksel õhtul wäljal

 Rahu rõõmuga.

 
33

 Tähed taewast paistwad

 Ime hiilguses,

 Kauniste kuu kumab

 Hõbe ehtedes.

 Udu uhkest kõigub

 Mäe, metsa peal.

 Õhud sõudwad sala

 Hüüa’i ükski heal.

 Hallik pole rahul,

 Woolab kalju seest:

 Lõpmata nii Loojat

 Kiida kõigest wäest!


 38.

 Oh mis ilus metsas kõndida

 Ja wiiuliga mängida!

 Linnud laulwad puude peal,

 Kaugel kostab nende heal;

 Neiud kõndwad puude all,

 Lahkest nemad laulwad seal.

 La, la, la.

 Oh mis ilus metsas kõndida!

 Oh mis lõbus loimes kewadel!

 Seal õitswad õied ilusad:

 Lehkwais lehtes okste peal

 Linde koorid kõlawad;

 Lauluheli igal pool,

 Metsas, orus, mäel ja sool.

 La, la, la.

 Oh mis lõbus loimes kewadel!

 
34

 Kõlagu kanda meie heal!

 Küll neiud noored kuulwad pealt,

 Mõteldes, kuis nendega

 Laulnud meie lustiga:

 Süda sulas nendel sees,

 Armupisar silmades.

 La, la, la,

 Kõlagu ka nõnda meie heal!


 39.

 Oh mis ilus on nüüd waata

 Üle wäljade!

 Wõtkem, õed, karja saata

 Wälja wainule!

 Lillerikkail wõsadelle

 Õedheme!

 Kõik nüüd ilus, õnnes elab,

 Liigub lustiga;

 Wõsa helgib, kaasik kõlab,

 Tahab kõnelda.

 Kewade, su ime ilu

 Aab meid hõiskama.


 40.

 Oh tere tuhat korda sa,

 Lahke, lahke suwi!

 Sind teretab kõik mets ja maa,

 Lahke, lahke suwi!

 Lahke suwi, mäe peal

 Teretab sind meie laulu heal, me lauluheal!

 
35

 Sa tuled, ilmal rõõmu tood,

 Lahke, lahke suwi!

 Sa metsal, põllul elu lood,

 Lahke, lahke suwi!

 Rõõmu hõiskab sinule

 Terwit kägu, ööpik, lõoke ja lõoke.

 Oh tere tuhat korda sa,

 Lahke, lahke suwi!

 Sa kaua meil weel wiiwita,

 Lahke, lahke suwi!

 Asu kõike südame,

 Ajaiki meie rõõmule, jah rõõmule.


 41.

 Õhtu eha imeline,

 Oh mis ilus oled sa!

 Kauni kulla karwaline,

 Su peal waatan rõõmuga.

 Kui sa mäed, metsad, mere,

 Kenaks kullaliseks saad,

 Purpurpuna imewere

 Kaugel laial laotad:

 Siis ma, õnnis inimene,

 Ööpikute hüüdmisel,

 Kaenlas kallis neiukene

 Lustil luusin lehkwal ööl.

 
36

 42.

 Öö ju kätteuab

 Rõõmuks kõigile.

 Sala õhk ju sõuab,

 Rahu kangasse

 Kujub kõike ilma;

 Tasa lehwitab

 Kinni suikja silma,

 Kurbtust kustutab.

 Uhkest kõigub udu

 Üle orgude,

 Kujub nõiduskudu

 Üle wõsade.

 Taewast hiilgawad tähed,

 Kumab kaunist kuu,

 Ei nüüd liigu lehed,

 Kõigu ladwad, puu.

 Rahul hingwad linnud,

 Teised loomad ka,

 Rahul puud ja pinnad,

 Rahul põllumaa.

 Üksi oja ikka

 Woolab merele

 Wetewoodest rikka

 Sügawusesse.

 Nii kui woolaw oja

 Mu waim woolab ka

 Öösest ilma looja

 Poole lõpmata:

 Tema armu meres

 Tahab uppuda

 Paradiisi peres

 Õndsast elada.

 
37

 43.

 Päikese palawus,

 Tuule soedus

 Sundwad lume lagunema.

 Üle wainu, soo

 Woolab wete woo

 Laeneid laksutelles oja,

 Ojast wahtus jõkke woolab,

 Mürades jõest merde kolab:

 Süda, saada saa

 Wete woodega

 Omad waewad, mured merde!

 Kärbsed uueste

 Jälle elusse

 Pikast unest üles ärkwad.

 Jälle warblane

 Laulab rõõmsaste

 Aia peal ja pesas räästal.

 Puude okstest urwad ärkma

 Hakkawad ja taimed tärkma:

 Meel ja süda, sa

 Ärka üles ka

 Priiusele uuel elul!

 Saunast suitsusest

 Tare tolmudest

 Igaüks nüüb läheb wälja.

 Päikse paiste käes

 Lapsed rõõmustes

 Jookswad wäljas mängwad laulwad.

 Kuule, kõrges kiitwad lõod

 Lauldes Looja armu tegu:

 Süda, hakka ka

 Teda tänama,

 Kes kõik head sull ikka annab!

 
38

 44.

 Piiri pääri pääsukene

 Ime ilus linnukene

 Laulis meie aia peal,

 Lendas üle meie kesa,

 Räästa alla tegi pesa,

 Söötis oma poegi seal.

 Kuhu läksid pääsukene,

 Lendasid sa linnukene,

 Kus nüüd hüüab sinu heal?

 Läksid ära lõuna maale,

 Rõõmusama rahwa raale,

 Lendad laulad lahkest seal.

 Piiri pääri pääsukene,

 Ime ilus linnukene,

 Tuled jälle kewade,

 Tood meil kaasa tõisi linda.

 Laulad õitsma Eesti pinda,

 Hüüad rahwast rõõmule.


 45.

 Tere, kuldne koidu kuma,

 Uue päewa kuulutaja,

 Uue elu ilmutaja!

 Sinu paistus ime säraw,

 On see jumaline wäraw,

 Kellest peaseb wälja päike.

 
39

 Sina, wõitja päikse ema,

 Kelle noorus närtsimata,

 Lõbu, lahkus lõppemata,

 Saatsid päikest aastaid sada

 Käima taewa sinist rada,

 Elu looma, õnne tooma.

 Aga siiski tõusja päike

 Nägi rahwa käiki teule,

 Sõitu wõõra wara weule;

 Nägi kuidas kubja keppi,

 Jänus äädikat ja sappi

 Anti Eesti armsas kodus.

 Siis ep, helde, hale ema,

 Kuulsid sina kurba juttu,

 Peitsid hiilgwa palge ruttu,

 Heitsid nuttes kurba pilku;

 Rohus rippus kaste tilku

 Need siis sinu leina tilgad.

 Ajad olid haledamad.

 Wiimaks päike ometigi

 Kustutas meilt orja higi.

 Siis sa heitsid rõõmu-pilku;

 Rohus rippub kaste tilku

 Need nüüd sinu rõõmu tilgad.

 Saada ikka, süüta ema,

 Elustama wälja päikest

 Meie kallist kodu, weikest,

 Õnnistama Keisri koda,

 Paistma Wene kaitsjat oda

 Häwitama tondi tegu!

 
40

 46.

 Tähed sirades paistawad,

 Maha ülewelt waatawad.

 Kiirgaw taewa tuluke,

 Wõlwi sinise täheke,

 Oh miks oled nii külm küll sa?

 Keegi õhkaw ei süda saa

 Troosti leida su silmasta.

 Kõrgest armuta waatad sa

 Waikselt sirades rahuga

 Ilma häda ja rõõmu peal.


 47.

 Waata, mis paistus sealt Peipsi piirelt

 Keerutab ülesse, kerkib kiirelt!

 Tõuseb kas weerema were meri,

 Paneb ehk põlema taewa keri?

 Ole ei möllamas were meri,

 Tulede kiiretes taewa keri:

 Kuldsem see kuningas, tõusew päike,

 Lautab seal laiali oma läike.

 Walguse wälkuwat merd ja jõge

 Woolab ta wälja ja elu wäge,

 Laenetab laiali Eedeni elu,

 Ilmutab ilmale taewa ilu.

 Kõrbes ta paistusel lamab lõwi,

 Wetes ta walgusel mängib hawi.

 Laanes ta soojalik loodus liigub,

 Õhus ta paistesel kõik lendab kiigub.

 
41

 Päike, küll tunned sa Eesti lugu.

 Nägid küll wanade waba sugu!

 Nägid küll Eestlaste endist wõitlust,

 Mõekade, odade möllust, heitlust;

 Nägid, kui lahingis Lembit langes,

 Kudas seal surnute kehad anges;

 Nägid küll Saarlaste laewu, wõitu,

 Kudas nad sõitlesid wõera sõitu.

 Päike, sa nägid, kui käsud kanti

 Hommikult, wabadust meile anti;

 Näed ju uueste elu algust,

 Näed, et rahwas ihkab walgust,

 Raiub ja kaewab ja künnab wahwast...

 Päike, oh õnnista Eesti rahwast!

 Kaub kord Eestlaste keele kõla –

 Ära siis sinagi tõuse ja ela!


 48.

 Waikne õhtu! Lind ei hüüa.

 Mets on waik ja wõsa waik:

 Ei nüüd karja-sarwe lüüa,

 Rõõmu näita keegi paik.

 Puudelt lehed pudenenud;

 Kask on ilma ehteta,

 Härm ta oksa sugenenud;

 Külm ja kare on kõik maa...

 Ära kaeba, ära waewa

 Südant musta murega!

 Tõsta silmad, waata taewa

 Tähed hakand sirama.

 
42

 Ülewal seal kõrgel kaugel

 Igawene helde waim;

 Und ei iialgi ta laugel,

 Tema hoolel iga taim.

 Waata ometi ja märka:

 Oras uinub lume all

 Eks ta ikka jälle tärka

 Kewadel, sel tulewal.

 Wahest mure püüab matta

 Meie Eesti rahwast, maad:

 Waimu-orast püüdwad katta

 Lämmastada pahad aad.

 Aga ära meelt sa heida,

 Mehine sul olgu meel!

 Lõikust saab siis ükskord leida:

 Wana Jumal elab weel!


 49.

 Aadu ütles Koidutähel:

 Kulla Koidutähekene,

 Kaunis taewa pojukene,

 Ütle, mis mu Anu teeb,

 Esitiks ta toimetab,

 Kui ta wara woodist tõuseb?

 Koidutäht siis Aadul ütles,

 Kullaline kuuluteles:

 „„ Armas agar poisikene,

 Kui su Anu üles tõuseb,

 Kenam neiu woodist kõpsab,

 
43

 Läeb ta oma akna ette,

 Waatab lahkest minu peale

 Ja ta silmist paistab pisar,

 Punapalgilt maha weerleb,

 Ja siis waatab õhtu poole.“„

 Aadu jälle tähel ütles.

 Kullalisele kuulutas:

 Hea on, et mu Anukene

 Waatab Koidutähe poole,

 Sest saab näha, et ta süda

 Karsk ja kasin täheselge;

 Hea on, et ta tema peale

 Waatab silmapisaratel,

 See ta armsa hinge heldust,

 Südame headust awaldab;

 Kõige parem see, et waatab

 Hellakene õhtu poole:

 Anu majast õhtu poole,

 Seal ep seisab Aadu maja!


 50.

 All halja oru talussa,

 Seal õitseb õrnem õieke,

 Kui kuskil mujal salussa,

 Ta on nii ilus, hellake.

 Kui sain ma teda silmata,

 Siis süda hakkas süttima.

 Oh roosike, sa kaunike,

 Miks juhtusid mu silmale!

 
44

 Kas tahad tulla minuga?

 Nii hüüdsin armus palawas.

 Sa pead mu rinnal õitsema,

 Mis armu õnnest paisumas.

 Mis teed sa üksipäini siin?

 Oh anna luba, et sind wiin!

 Oh roosike, sa kaunike,

 Miks juhtusid mu silmale!

 „„Oh tänu, tänu rändaja.

 Su lahke armu sõna eest!

 Ma saaksin ikka leinama,

 Kui lahkuksin ma oru seest.

 Sest mine üksi, jäta mind,

 Ma tänus pean meeles sind!

 Oh roosike, sa kaunike.

 Miks juhtusid mu silmale!

 „„Jää Jumalaga, sõber sa!

 Kui läksin, hüüdis roosike.

 Kus iial käin wõi seisan ma,

 Mu silmis roosi pildike.

 Ei päewa, öösi rahu mul:

 Oh õis, mu süda jäänud sull!

 Oh roosike, sa kaunike.

 Miks juhtusid mu silmale!


 51.

 Anna istus akna all,

 akna all.

 Liblik lendas mööda rohta,

 Lendas Anna akna kohta.

 Oh liblik, libe lendaja,

 Wii palju terwist Hansul ka,

 Hansul ka!

 
45

 Anna istus akna all,

 akna all.

 Õöpik laulis toomingates,

 Laulis lehtis lehkawates.

 Oh ööpik, hella laulaja,

 Oh lenda, laula Hansul ka,

 Hansul ka!


 Anna istus akna all,

 akna all.

 Kägu lendas kase otsa,

 Kukkus lendas kuuse oksa.

 Oh lenda, kuku-linnuke,

 Ja kuku ka mu Hansule,

 Hansule!


 Anna istus akna all,

 akna all.

 Mesilane mööda õisi

 Lendas hoolsast ühest teisi.

 Oh, mesilane linnuke,

 Wii mett ka minu Hansule,

 Hansule!


 Anna istus akna all,

 akna all.

 Tuli tuul ja tõstis õhku

 Liikuma ja lille lehku.

 ,.Oh tõtta, hella tuuleke,

 Wii palju terwist Hansule.

 Hansule!

 
46

 52.

 Ann Oru talu tütar

 On minu armuke:

 Ta on nii ilus, armas,

 Kui kaunim õieke.

 On tasane ja waga

 Kui armsam tuike;

 On kena, helde, lahke

 Kui taewa inglike.

 Ei päewal ega öösel

 Mu meelest lähe ta;

 Sest sääl, kus minu wara,

 On minu süda ka.

 Ma olen Oru talul

 Ju sagedasti käind,

 Ja olen mõnel käigil,

 Mull õnneks, teda näind.

 Ei igakord küll wõinud

 Ma õelda sõnaga,

 Ma andsin siiski mõista

 Tall mõtteid silmega.

 Ma olen ka ju üksi

 Koos olnud temaga.

 Me oleme suud andes

 End tõutand armasta.

 Mis süda mull siis tunnud,

 On ära rääkmata,

 Kui suur mul arm siis olnud,

 Ei wõi ma ütelda.

 
47

 Küll igaw on mul oota,

 Ma õhkan südamest:

 Oh tule aeg ja anna

 Mull Oru Annekest!


 53.

 Armas, hea ja helde Ellu,

 Kenam kõigist neidudest:

 Sind, sind armastan ma üksi,

 Soowin omaks südamest.

 Ilusamalt hiilgwad silmad

 Sul kui tähed taewa seest,

 Õitsewam su palge puna

 Õrna roosi õilmetest.

 Peenemad sul siidist juuksed,

 Lõbusam sul lõost heal,

 Sinu naerul inglinägu

 On mul meeles igal aal.

 Süles kannaksin sind ikka,

 Armul suud sull annaksin.

 Kui sind ilus, helde Ellu

 Mõrsjaks hüüda tohiksin.


 54.

 Armas on mul metsa minna

 Lepikusse luusima:

 Anneke ka tuleb sinna

 Aetud armust rõõmuga.

 
48

 Lehkwa lille lehte wahel,

 Rohelise rohu peal,

 Kenam koht küll on meil kahel

 Kauni kase warju all.

 Anneke seal hakkab kaela,

 Annab mulle armust suud,

 Mina wõtan tema sülle

 Noorest armust sunnitud.

 Ära sulab mu sees süda,

 Weri weerleb soonedes,

 Rinna ligi litsun teda,

 Ujun noore armu sees.

 Linnud näewad, lustil laulwad

 Imekauni healega,

 Karjalapsed seda kuulwad,

 Hüüdwad oma healtega.


 55.

 Ehk küll oled sa must kaugel,

 Siiski sinu ligi ma,

 Ehk küll ise lahutatud,

 Armu ei saa lahuta.

 Ei nii lai ju keegi meri,

 Keegi soo ja sügawus,

 Et ei saaks sealt üle käia

 Õige, selge igatsus.

 Üle mägede ja orge,

 Pilwede ja tuuldega

 Iga päewal tuhat korda

 Terwitan sind neiu ma.

 
49

 Sinu mõtteid kandwad seie

 Kõrge pilw ja usin tuul,

 Ja neid soowituse sõnu

 Mis on usaldand su huul.

 Et küll olen sinust kaugel,

 Olen rõõmus ometi;

 Pea tulen, tahab Jumal,

 Jälle kodu tagasi.


 56.

 Ei siit talust ma ei lähe:

 Hea ja armas mul siin on,

 Ei ka wiia wõi mind keegi,

 Olgu parun, olgu won.

 Sest siin elab ilus neiu,

 Õitsewam kui roosilill,

 Mõistlik, tasane kui tuwi:

 Ilusam ta inglist küll.

 Ohakad on roosi ümber,

 Tuwikegi tige ka,

 Armus ei löö ingli süda:

 Minu neiu laitmata!

 Ei siit talust ma ei lähe,

 Siin ma tahan teenida,

 Olgu ka wõi seitse aastat:

 Ei sest neiust jäta ma!

 Ei siit talust ma ei lähe,

 Hea ja armas mul siin on:

 Elan armus, rõõmus, rahus,

 Paremalt kui parun, won.

 
50

 57.

 Ei taewa alla, ei wäljadella

 Leita nii kaunikest kannikest,

 Kui mu armas kullake,

 Kes on minu südames.

 Kui kõnnin tuulessa lagedikul,

 Kullakest meele ma tuletan,

 Warsti on soe, wagane,

 Just kui Jaani ajake.


 58.

 Emajõe laineid mööda

 Laseb lahke laewuke,

 Kiigub, liigub, sõuab, jõuab,

 Sõudjad laulwad rõõmsaste.

 e kallas haljas õitsew,

 Wette waatab lilleke.

 Kaugelt waatab kaunis mõisa

 Alla jõe kaldale.

 Kaldal kõnnib nägus neiu,

 Hellast pilku heidab ta

 Rohu peale, lille peale,

 Laewukese peale ka...

 Olgu peale, jäägu peale,

 Jäägu mõisa herrale,

 Aga selle neiu noore

 Wõtaksin ma omale.

 
51

 59.

 Heinamaad ehib nüüd jaanilill,

 Wõsas nüüd hüüab pajupill,

 Lahti on läinud kullerkupud,

 Lahti on löönud jõenupud.

 Neiu, miks warjule peidad sa

 Enese ehet, heidad sa!

 Peasta nüüd lahti sa omad patsid,

 Mida sa kinni nii köitsid, kaitsid!

 Juuksed sa lahti nüüd lahuta,

 Tuules neid lehwita, mängita!

 Lase neid köita ja katta saksu,

 Kellele tegid nad palju maksu!

 Pane pärg pähe ja siidi lint,

 Helmedes paistku su kael ja rind!

 Neiu, siis kiitwad su ilu mehed,

 Liikuma lähwad su ilust lehed.

 Neiu, su ilu siis laulab lind,

 Imetleb lillede hiilgus sind.

 Pane sest kõiki sa imetlema,

 Nõnda kui enne su Eesti ema!


 60.

 Igas kohas, kus ma olen

 Kodus, metsas, põllutööl,

 Ikka armastuses põlen,

 Ikka mõtlen sinu peal.

 Sinu nägu on mul silmis,

 Sinu kõne heal mul kõrwus.

 Oh kui armas oled mull.

 
52

 Hommikul kui rõõmsast annan

 Ennast Looja hoolele,

 Sind siis südames ma kannan,

 Soowin kõik head sinule.

 Õhtul kui tööst järel jätan,

 Wagusi siis laulda wõtan:

 Rahu, terwis olgu sull!

 Öösel kui ma mõnes mures

 Olen üksi woodi peal,

 On mu mõtted sinu juures

 Oleksin ka ise seal.

 Kui siis walu arm küll annud,

 Uni silmad kinni pannud,

 Näen sind ma unenäus.

 Oleksid mul linnu tiiwad,

 Sinu juure lendaks ma,

 Sulle tahaks ööd ja päewad

 Armu walu kaebada.

 Kui me ükskord kokku saame,

 Siis end hellast armastame

 Kõigest hingest, südamest.

 Kui ka maa peal suures waewas,

 Ühendatud meid ei saa,

 Ometigi õnsas taewas

 Arm saab suur meil olema.

 Seal me saame inglitega,

 Kõigi taewa pühadega

 Õnsas armus elama.

 
53

 61.

 Isatederesastikus

 Üksi hulgub waene mees,

 Wiimaks näeb wõsastikus

 Ematedre rohu sees.

 Tere, tedre neiukene!

 Nõnda külm ja wilu mul.

 Kus su soe pesakene?

 Seltsiks oleksin ma sull.

 „„Minu soje pehme pesa

 Metsas taga heinamaa.

 Lendame sinna üle wõsa,

 Seal meil hea puhata!“„

 Kõndis üksi peenral peiu,

 Kõndis üksi põlluteed.

 Tuli wastu talle neiu,

 Juuksed lennul, kaelas keed.

 Tere, minu tedrekene!

 Lõpetasin päewatööd;

 Kas ei wõiks ma, kallikene,

 Seltsiks olla sulle ööd?

 Sind ju, kulla, mulle loodi,

 Minu magus marjuke!

 Kus su soe pehme woodi,

 Kus sa hingad hellake?

 „„Marja-aias minu woodi

 Ülewal seal aida peal,

 Kuhu wärskeid heinu toodi:

 Sinna sina ei saa iial!“„

  Haukuma on hull meil Muri,

 Waht on walus salwama;

 Isa kullakene kuri,

 Ema wali walwama.“„

 
54

 „„Oota, kulla peiukene!

 Tee sa pulmad sügise

 Siis wii oma neiukene

 Oma pehme pesasse!“„


 62.

 Juba kui ma karjas käisin

 Oli mull üks armuke,

 Piigakene walge peaga,

 Sinisilmist heldeke.

 Ei ma piigakesel ütlend,

 Et ta armas minule;

 Ega piigakene ütlend,

 Et ma armas temale.

 Teine teise näost näime

 Armu naeratelewat,

 Teine tundis teise teost,

 Et me armsad mõlemad.

 Ilusama õie wainult

 Noppisin ma temale.

 Magusama marja metsast

 Tõi ta jälle minule.

 Lendas üle heina liblik,

 Püüdsin seda pilguga,

 Andsin neiule, ta jälle

 Laskis selle lendama.

 Hüppas oksil linnukene,

 Näitis mulle neiuke,

 Lendas kõrgel kull wõi kotkas,

 Seda näitsin temale.

 
55

 Tema armsam tallekene

 Oli armas mulle ka;

 Minu puna pullikesel

 Katkus hoolsast heinu ta.

 Ema õpetatud laulud

 Õpetas ta minule.

 Isalt kuuldud kaunid jutud

 Jutustasin temale.

 Punusin ma künkal korwi,

 Kaitsis karja piigake,

 Kirikusse minna mahti

 Andsin jälle temale.

 Aeg tei otsa karjapõlwel,

 Aga mitte armule,

 Ehk küll hüüdis piigakese

 Kade ingel taewasse.


 63.

 Jüri sõitis kõrwi seljas

 Üle nurme talule.

 Siu hobu aia külge,

 Tule kallis kambrisse.

 „„Ei ma lähe eideke,

 „„Lase tulla Marike!“„

 Tuli Mari, nägus neiu,

 Andis külalisel kätt.

 Las ma toon lakast heinu,

 Kõrwile ja kaewust wett!

 „„Ära mine, eideke,

 „„Lase minna Marike!“„

 
56

 Läksid kambri kolmekesi,

 Istusid seal lauale.

 Luba weidi tallitama

 Külaline, kullake!

 „„Mine peale eideke,

 „„Ärgu mingu Marike!“„

 Tuli eit ja tõi seal mune

 Lauda kattis neiuke.

 Wõta kätte meie leiba,

 Maitse mune kallike!

 „„Ei ma maitse eideke,

 „„Koorigu mull Marike!“„

 Tuli talw ta tuisk ja lumi.

 Tuli Jüri saaniga.

 Söödi, joodi, tralli löödi

 Hõissa Jüri Mariga!

 „„Lähme, armas Marike!

 „„Jumalaga, eideke!“„


 64.

 Ka mina tahan üht kaasakest

 ja, ja kaasakest!

 Aga see, kes on laisk, kes on walsk,

 kes on hapu ja wana waat,

 Kes ajab end täis

 Et kummuli läeb

 Sell ütlen ma: ei!

 Kasi, kasi oma teed!

 Ja olgu ta toredam mõisnikki,

 ja mõisnik ka.

 
57

 Ka mina tahan üht kaasakest,

 ja, ja, kaasakest!

 Kes on suur, kellel jõud, kes on wirk,

 kes on südikas, kindel, truu,

 Kel lahkene meel,

 Kel meelitaw keel,

 Kel armsam kui kõik

 On oma wäike pruut!

 Nii olema peab mu kaasake,

 mu kaasake.


 Tast saab mu südame kaasake,

 ja, ja, kaasake!

 Lahke olla ma tahan tall,

 Armas olla ja ikka truu,

 Tal silita pääd,

 Tal jahuta meelt.

 Ma leiba tall teen

 Ja keedan tall leent,

 Ja hästi me elame kahekesi,

 me kahekesi.


 65.

 Kadastik kadesa

 Kahar ja kibe wõsa,

 Tihe ja tigesa:

 Kaswa sa kõrgemaks,

 Ülene õigemaks,

 Et kui ma neiuga,

 Lahkema linnuga,

 Sinust kord läbi käin,

 Pelglikult põgenen,

 Sina siis kataksid meid,

 
58

 Et keegi ei näeks meid.

 Kadastik, kade wõsa,

 Kahar ja kibe wõsa,

 Tihe ja tige wõsa:

 Kaswa sa kõrgemaks,

 Ülene õigemaks!


 66.

 Kaugela on minu kaasa,

 Wete taga armuke;

 Wahel mitu wastastiku

 Wee ja kuiwa kinnitust.

 Wahel meri, järwed, jõed,

 Wahel metsad, nõmmed, mäed,

 Mitu muidu kinnitust.

 Saa ei mina minema,

 Ega tema tulema;

 Saa ei kuus teda kuulda,

 Teda näha nädalas,

 Saa ei aastas tema armu,

 Armu kaisu audumista.

 Sõbra rüppe soendust.

 Tuul tall wiigu terwisida,

 Pilwed pitka igada.

 Aja teiwad armusida,

 Linnud rõõmu sõnumid,

 Laened lahkid elu päiwi,

 Wihma sagar saadikuida,

 Taewas tarka meelekest.

 
59

 Wii nii mitu terwist temal,

 Kui on mõtteid minula;

 Wii nii mitu terwist temal,

 Kui on soowi südamel,

 Kui on lehti lepikussa,

 Kui on meerel laenesida,

 Kui on tähti taewassa.


 67.

 Kaugelt sinu akna alla

 Tulin armust aetud

 Sull üht laulukesta laulma

 Armu õhust kõigutud.

 Ei nüüd liigu puude ladwad,

 Ei nüüd hüüa ükski heal,

 Igal pool on hingus, rahu:

 Minu süda rahuta.

 Märjaks tehtud sain ma tulles

 Külmast kastest kastetud,

 Siin saan märjemaks weel tehtud

 Soojest silmapisaraist.

 Armu õhk läeb lauludega

 Tuule tiiwul taewa pool:

 Sinu arm ja waim saab unes

 Taewas ühte temaga.

 Silmawesi weereb maha,

 Sealtap lilled sigiwad:

 Meie arm maa peal ja taewas

 õnnistusi õmblemas.

 
60

 Arm on imetugew side,

 Peab üles taewast, maad:

 Õnnis, et ma ka ses paelas

 Laen nüüd lauldes: Head ööd!


 68.

 Kui kallist kodust läksin

 Ma kurwalt kaugele,

 Siis ütles kase warjus

 Mull hella armuke:

 Nii selge kui see hallik

 On minu armastus,

 Siit käib küll õhtu õhul

 Su järel igatsus!

 Ma nägin mõnda kaske

 Ja mõnda hallikat,

 Ma nägin mõnda neidu

 Mull naeratelewat:

 Ei olnud kask ei hallik

 Nii armas ometi,

 Ei waatnud wõeras neiu

 Nii õrnalt iialgi.

 Kui kaugelt jälle koju

 Ma rõõmul rändasin

 Ja hallikat ja kaske

 Ma jälle terwitin:

 Kask oli ära kuiwand

 Ja hallik mudane

 Mu neiu oli läinud

 Ju teise kaendlasse.

 
61

 69.

 Kui ma wara üles ärkan,

 Hommiku pool waatan ma,

 Saan uut elu sest, uut rõõmu

 Tulewale päewale.

 Hommiku pool koidu puna

 Hakkab armsast hiilgama;

 Hommiku pool ärkab päike,

 Igal loomal elu toob.

 Hommiku pool kena neiu

 Karja saadab wainule,

 Waatab tõuswa päikse poole,

 Wahel minu poole ka.

 Neiu juuksed päikse joontel

 Kulla karwa läigiwad,

 Neiu huulte õrnal punal

 Päikse jooned andwad suud.

 Kägu kukub, lõo laulab

 Kauni päikse kiituseks:

 Minu laul, sa aga kõla

 Naabri neiu kiituseks!


 70.

 Kui metsast hüüdis: Kukku!

 Õis ajas lahti nuppu,

 Siis uinus Anneke,

 Mu elu õnneke.

 Oh mu mõrsjake:

 Ärka ülesse!

 
62

 Ma küsin kuu kumalt,

 Ma küsin koidu punalt:

 Kus minu Anneke jne.

 Ma küsin päikse palgelt

 Ja õuna õitsme walgelt:

 Kus minu Anneke jne.

 Ma küsin metsa kohalt,

 Ma küsin haljalt luhalt

 Kus minu Anneke jne.

 Ma küsin roosi ilult

 Ja suweõhtu wilult

 Kus minu Anneke jne.

 Ma küsin Taaramäelt,

 Ma küsin Emajõelt:

 Kus minu Anneke jne.

 Ma küsin taewa sinalt

 Ja ehatähe siralt:

 Kus minu Anneke jne.

 Maailm, sa kao ära,

 Sa kao, rõõmu kära,

 Ja ärka ülesse,

 Kui ärkab Anneke!

 Oh mu mõrsjake,

 Ärka ülesse!


 71.

 Kui päewa mina tööd teen

 Siis mõtlen sinu peal,

 Kui öösi mina magan,

 Siis näen ma sinust und.

 
63

 Kui hommikul ma ärkan,

 Kes puudub mull kül siis?

 Mul puudub ikka neiu,

 Kes kaugel ära siit.


 72.

 Kuule mu palwet, mu piigake,

 Astu sa kambrist, mu armuke!

 Tõtta mu sülle, mu tuwike sa,

 Aias sind ootan ma armuga.

 Üksi siin olen ja õhtu ju pime,

 Õhu sees kumab nüüd ööline ime.

 Oota weel, oota, mu peiuke,

 Kannata, kannata, kallike!

 Isa ja ema weel ülewal,

 Oota weel aias seal pärna all.

 Tuleb ju uni neil silmade üle,

 Sülle sull tõttama olen siis wile.


 73.

 Kuulge, kulla õed, mu häda,

 Mis mu südant surub nüüd.

 Ilma peal ei ole seda

 Kes multtaks murerüüd;

 Maha jätnud mind on ta,

 Ei ta mind ei armasta.

 
64

 Mulle naeris suwe ilu

 Kui ta armu tõutas mull,

 Nüüd mu sees on haua wilu,

 Igaw öö on tulekul;

 Maha jätnud mind on ta,

 Ei ta mind ei armasta.

 Kaua’i hüüa mu heal hale.

 Surm ju närib südames;

 Pea katab muld mu pale,

 Seal siis rahu hingates;

 Maha jätnud mind on ta,

 Ei ta mind ei armasta.


 74.

 Laanel oma linnukene,

 Aial oma lillekene,

 Taewal oma tähekene:

 Noorel mehel neiukene.

 Lilli õitseb, lindu laulab,

 Tähti heledasti paistab:

 Õitseb, laulab, paistab neiu,

 Õnnes aed, aas, taewas, peiu.

 Ära lendab linnukene,

 Ära närtsib lillekene,

 Taewast kukub tähekene:

 Peiule jääb neiukene.

 
65

 75.

 Läksid metsa perenaine.

 Perenaine, peremees,

 Külalised läksid kaasa,

 Jaan käis wiiuliga ees.

 Wilja waatas külaline

 Perenaine, peremees.

 Kaer seal kaswis, rukis õitses

 Lilled peenral rohu sees.

 Rõõmsad olid külalised,

 Perenaine, peremees.

 Jaan seal mängis, neiud laulsid,

 Perenaesel silmad wees.

 Kesse kõige targem neiu?

 Ann see targem neiuke.

 Noppis lille, punus pärja

 Andis pärja Jaanile.

 Pärg see närtsis Jaani pääs.

 Aga arm ta rinnus kees...

 Suwi läks ja tuli sügis

 Ann oli naine, Jaan ta mees.


 76.

 Lõo lustil lendes laulab,

 Ööpik õitswais oksis hõiskab,

 Kägu kukub kuusikussa,

 Kaugeella kaasikussa:

 Arion, armsamast sa laulad,

 Arion, kaunimast sa kukud!

 
66

 Tuule õhud tasakeste

 Laulwad puude lehti läbi,

 Maru tuuled märatsedes

 Metsa ladwil laulu lööwad:

 Arion, armsamast sa laulad,

 Arion, kaunimast sa kukud!

 Wete wiiral laenekesed

 Mängwad, laulwad lõbusaste,

 Wete woodel tõuswad tormid,

 Hüüdwad üliwägewaste:

 Arion, armsamast sa laulad,

 Arion, kaunimast sa kukud!

 Linnu lõbus laulamine,

 Wete woode hüwad wiisid.

 Metsa kena kohamine,

 Kuulda koos kõik sinu heales!

 Arionit küll tänan mina:

 Arion, hästi ela siina!


 77.

 Lumi on ju ära suland.

 Nurmed, kingud paljad on,

 Kewade on kätte tulnud,

 Lombis krooksub juba konn.

 Naerul näoga paistab päike.

 Juba kuulda lõo heal,

 Mõni taimekene wäike

 Tärkab kingu külje peal.

 Sula sõudwad lõuna tuuled

 Läbi metsa latwade,

 Toome urwa õrnad huuled

 Aawad ennast laiale.

 
67

 Ojas hoolsast oowab wesi,

 Jookseb jõe ja järwe pool,

 Linnukesed teewad pesi.

 Ime nende arm ja hool.

 Muud kui minu waene süda

 Murest ikka muljutud:

 Tõistre Tiiu tegi seda,

 Et ma temast põlatud!

 Armujumal, ärka üles,

 Lase lendu armunool:

 Kannan Tiiut omas süles,

 Siis on lbus töö ja hool!

 Lumi on ju ära suland,

 Aasad, luhad haljad on,

 Kena kewade on tulnud:

 Tuleks temaga mu õnn!


 78.

 Maa ja taewa ma

 Öö ja päewaga

 Unustan, kui mõtlen sinu peal

 Ja su nime üksi hüüab mu heal.

 Lõpeb eha loit,

 Ärkab üles koit,

 Ikka oled minu palwe,

 Olgu sui wõi olgu talwe.

 
68

 Ime iluga

 Oled nõidund sa

 Mind, et kus sa seisad, taewas näha,

 Kust sa lähed, kustub ära seal eha.

 Minu walgus sa,

 Soe ja elu ka:

 Kus sa käid, seal päewa ilu,

 Kust sa läed, seal ööne wilu.


 79.

 Maga rahul, minu Mari!

 Lenda unetiibadel

 Sinna, kus on inglikari

 Imemängi mängmisel

 Ilusama ilma riigis

 Õnne orul, rõõmu mäel,

 Kus on noorus närtsimata,

 Elu walgus armu wäel.

 Maga rahul, minu Mari!

 Unenäos näe mind ka:

 Lase õnneingli wari

 Minu üle lehwita,

 Rahutuma südamesse

 Rahuingli rahu saada,

 Armuingli armastuses

 Ise minu peale waata.

 
69

 80.

 Ma nägin orus lillekest,

 Mis walge punane.

 Ei seda lille enam näe,

 Sest walu kipub südame, mu waese südame.

 Oh lilleke, oh lilleke,

 Mil saan, mil saan su õitele,

 Oh lilleke, oh lilleke

 Mil saan su õitele!

 Mu lille juure laske mind,

 Niisugust polegi!

 Ta peale nutan pisaraid,

 Ta ette langen põlwili, ma langen põlwili.

 Oh lilleke, oh lilleke,

 Mil saan, mil saan su õitele,

 Oh lilleke, oh lilleke,

 Mil saan su õitele!

 Ja kui ma olen surenud

 Ja närtsind lilleke,

 Siis tooge lillekene ka,

 Ma palun, minu hauale, mu juure hauale.

 Oh lilleke, oh lilleke,

 Mil saan, mil saan su õitele,

 Oh lilleke, oh lilleke.

 Mil saan su õitele!

 
70

 81.

 Mina oleks jooksew jõgi,

 Mäejõe woole,

 Kes see läbi kalju murru

 Woolab alla poole;

 Aga üksnes, kui mu neiu

 Wäike kala oleks,

 Minu wooltes üles, alla,

 Lahkelt laksuteleks.

 Mina oleks laanemetsa

 e äärte peal,

 Tubliste ma tormidega

 Wõitleks, heitleks seal;

 Aga üksnes, kui mu neiu

 Linnukene oleks,

 Minu oksal rõõmsast laulaks,

 Minus pesiteleks.

 Mina oleks mäeharjal

 Linna ware kõrge,

 Minu üksik, igaw põli

 Oleks minul kerge;

 Aga üksnes, kui mu neiu

 Seal üks humal oleks,

 Oma halja oksadega

 Mind seal ehiteleks.

 Mina oleks urtsikuke

 Waikse oru peidus,

 Wihma saost sambline,

 Kortsune mu katus;

 Aga üksnes, kui mu neiu

 Minus lõke oleks,

 Minu leel ta waikselt loidaks,

 Õrnalt, armsalt põleks.

 
71

 Mina oleks pilwe rüngas

 Mäe ja kõrbe üle,

 Mis kui lipp seal lossi harjal

 Lehwib ripakile;

 Aga üksnes, kui mu neiu

 Õhtu eha oleks,

 Minu kahwatumal palgel

 Puna sätendeleks.


 82.

 Mine sina, kuhu tahad,

 Ma jään aga Maarjamaale,

 Lehkawasse lepikusse,

 Kahawasse kaasikusse.

 Siin mul kõige armsam olla:

 Ootan, kuni küla neiud,

 Linalakka linnukesed

 Naerdes tõtwad warju nopma.

 Noppan omal ühe neiu.

 Maitsen armus antud marju,

 Silitan ta siidijuuksid,

 Pigistan ta käekest pihus.

 Mine sina, kuhu tahad,

 Aga ma jään Maarjamaale,

 Lehkawasse lepikusse,

 Kahawasse kaasikusse.

 
72

 83.

 Mühisewa mere ääres

 Waatan kurwalt kaugele,

 Üle wahuliste woode

 Saarele, kus armuke.

 Teda saab ehk neelma meri,

 Katma kinni sügawus.

 Hoidku teda taewa wägi,

 Ilma ülem walitsus.

 Sõua lahkemine, laene,

 Puhu tasamine tuul!

 Tooge teda kodu jälle

 Waikselt hällitawal wool!


 84.

 Need olid mul õndsamad ajad!

 Oh laewuke, lehwita neiut

 Weel minuga laenete teel!

 Meid kiiguta, laewuke wile,

 Siit kaugele ilmamaa otsa!

 Oh laewuke, ole meil häll!

 Me sõitsime, sõudsime wooltel,

 Seal laenendas, wirwendas wesi

 Ja kalaksed kargasid sees.

 Me sõitsime kaasikut kaudu,

 Seal kõndis üks lustilik kari,

 Ta nägu end kujutas wees.

 
73

 Me sõudsime lillede seas,

 Seal ladisid pardiksed luhas

 Ja laulis suur lindude hulk.

 Me keerlesim woolawal pinnal,

 Seal solises, wulises oja,

 Seal haljendasõsaste salk.

 Me mängsime mõnusast paadis

 Me naersime nooruse naljas,

 Paat hällides edasi käis.

 Me laulsime, lõime ka sarwe,

 Ma hoidsin mu armukest kaenlas,

 Ta pead minu rinna peal hoiis.

 Need olid mul õnsamad ajad!

 Oh neiu, ka heldeste ütle:

 Nad olid ka õnsamad mull!

 Siis otsin see laewukse wälja

 Ja istun siis, armuke, kõrwa

 Kõik eluaeg seltsiks ma sull!


 85.

 Neiu, ennist öösi nägin

 Sinust mitu magust und.

 Sul mu armu awaldama

 Lubas mull üks õnnis tund.

 Sa mu otsa waatsid armus

 Armu awaldasid sa;

 Õnn mul oli ütlemata,

 Rõõm mul oli rääkmata.

 Imeliku armu õnnes

 Tahtsin sull ma anda suud;

 Aga pea olin äkist

 Unest üles ärkanud.

 
74

 Siis ep ohkasin ma hädas,

 Siis mu süda walutas,

 Üle palge oli pisar

 Pea padjal paisumas.

 Kõik mu lootus, ootus tühi,

 Asjata mu armastus.

 Arm mull annab üksi walu,

 Ei mult wõeta wiletsus.

 Oh, et olen waene ori,

 Olen sündind sulane!

 Oh, et nägus neiu rikas,

 Sündind talutütreke!

 Oleks see neiu popsi tütar,

 Armastaksin teda ka;

 Julgest tohiksin siis minna

 Teda omal kosima.


 86.

 Neiu puna suukene,

 Lahke sini silmake.

 Sa mu armas neiukene

 Ikka käid mu mõttesse.

 Igaw on mul täna õhtu

 Sinu juures tahaks ma

 Kahekesi kambrikeses

 Juttu westa sinuga.

 Huulte pääle wajutaksin

 Sinu wäikest walget kätt.

 Silmaweega niisutaksin

 Sinu wäikest walget kätt.

 Heine järele.

 
75

 Neiu, täna õhtu sala

 Kaugeltndsin armuga

 Siia sinu akna alla,

 Sind siin wargsi waatama.

 Mõtlesin, ehk saan sind näha,

 Su peal waata wagusi,

 Sinu jutul olla wähe,

 Anda sull ehk musugi.

 Hellake, oh armu heida,

 Tule warjust wälja sa!

 Neid, mull oma nägu näita,

 Wõta siia sammuda!

 Kui sa pea wälja pistad,

 Siis kui päike tõuseb mull:

 Kui sa sammud siia tõstad,

 Siis kui Eeden tulekul.

 Tõuse üles, helde päike,

 Päike, mina palun sind:

 Lase paista oma läike,

 Eedenisse wõta mind!


 88.

 Oh ära nuta, neiuke,

 Su silmad ära kuiwata:

 Su oma saan ma hauani,

 Su oma armus olema!

 
76

 Kui õhtu järel hommiku

 Ja talwe järel kewade:

 Niisamuti ka tulema

 Ma tagasi saan tõesti.

 Oh ära nuta, neiuke,

 Su silmad ära kuiwata:

 Ma sinu omaks alati

 Jään kõige oma armuga!


 89.

 Oh neiukene noorekene,

 Su ime heldus, iludus,

 Su lauluheal, su kõnekõla,

 Su mõnus meel, su naeratus:

 Need on mind üsna ära teind,

 Oh häda, et ma neid ju näind,

 Oh noor ja hella neiuke,

 Oh hella neiuke!

 Sa waatsid kaugelt minu peale,

 Kui läksid lehesile sa,

 Sa waatsid kaugelt minu peale,

 Kui läksid loogu wõttema:

 Sa naeratasid heldeste,

 Ja punastasid hellaste,

 Oh noor ja hella neiuke,

 Oh hella neiuke!

 Ei minu meelest sina lähe

 Ei päewa ega öösigi,

 Kui kõnnid heinalt kodu poole,

 Siis läaen sull wastu alati:

 
77

 Ma lähen ligi wärawat,

 Seal ootan ma sind tulewat,

 Oh noor ja hella neiuke.

 Oh hella neiuke!

 Oh tuleksid sa üksipäini,

 Siis ütleks sulle minu suu,

 Et arwamata armu õhul

 Ma otse hull ja meeletu:

 Kuid kui sa ütled mulle: Ja!

 Siis sedamaid saan terweks ma.

 Oh noor ja hella neiuke,

 Oh hella neiuke!


 90.

 Oh neiuke, su pelglik pilk,

 Su sini-silmadel,

 See on kui taewa rõõmu tilk

 Mu noorel südamel.

 Kui eila kõndsid kirku teel

 Seal teiste hulgas sa,

 Siis in, et tahtis sinu keel

 Üht sõna ütelda.

 Mis sõna oleks olnud see,

 Mis näitis sinu suu?

 Üks armu sõna tõeste,

 Ma tean, ei mitte muu.

 Oh neiuke, sa nooruke,

 Kui olid õitsil sa,

 Siis tunda sain ma täieste,

 Et sulle armas ma.

 
78

 Su nägu, ilus neiuke,

 Üks elu-raamat see!

 Su pilk, oh helde piigake,

 Üks taewas alati!

 Ma loen sellest raamatust

 Kas süda sula sul;

 Tean, nähes sinu pilgutust,

 Mis ilm on tulekul.

 Oh mine jälle kirikuss’,

 Sest lust mul lugeda

 Ja imelik mul igatsus

 Su taewast waadata!


 91.

 Õhtu õhud sõudwad sala

 Lepa lehti libistes.

 Lustil laksu lööb nüüd kala

 Järwe pinna selguses;

 Pea jääb ta hingama.

 Maga sa

 Rahuga,

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

 Orust tõuseb õhtu wilu

 Udus üles hiljukesi.

 Õitsetule hele ilu

 Wilksub kaugel wagusi;

 Pea saab ta kustuma.

 Maga sa

 Rahuga,

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

 
79

 Iga lind nüüd hingab rahul

 Puude laiul latwadel,

 Kasemetsa lehkwal lahul

 Üksi ööpik hüüab weel;

 Pea jääb ta uinuma.

 Maga sa

 Rahuga,

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

 Weske silmast sorab maha

 Wesi ikka wileste.

 Kaldal pajupõõsa taha

 Sirab hallikele.

 Laul, nii helju hüüa ka:

 Maga sa

 Rahuga

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

 Eha helgib weel nüüd wähe,

 Ehatäht nii heledast.

 Minu silm ei kinni lähe,

 Ei ta waibu walwamast;

 Kaua weel küll walwab ta.

 Maga sa

 Rahuga,

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

 
80

 92.

 Õitse aeg on ära lennand,

 Laululinnud ära läind,

 Puud ju lähwad kollendama,

 Lehed maha pudenema,

 Lilled ammu närtsinud.

 Ööd on pikad, ööd on pimed,

 Kastet kardab hõbeks külm,

 Tuuled on nii külmad, wilud,

 Warsti närtsind kõik sui ilud, –

 Mitte õitse ülem õnn.

 Neiu, õitse ülem ilu,

 Sügise ei närtsi ta:

 Õitseb igasugu ilmal,

 Kaswab kangemalgi külma

 Teise aasta õitse aaks.


 93.

 Õilme aeg on kätte jõudnud

 Ime hella iluga.

 Kõik, mis käia wõib ja näha,

 Läheb seda waatama.

 Omast kambrist ma ka läksin

 Wälja õilmeid waatama,

 Läksin ilusasse aeda,

 Käisin ümber üksina.

 Seal ma nägin mõnda neiut

 Naerul näuga, ilusat,

 Seal ma nägin mõnda peiut

 Neiu kõrwalndiwat.

 
81

 Nukraks sai mu meel ja mõte,

 Lasksin maha murule,

 Tõstsin tasakeste heale,

 Heli hilju ülesse:

 Õilme aeg, sa oled ilus

 Aga üksi sellele,

 Kelle kõrwal kõnnib neiu,

 Kelle kaendlal armuke.

 Õilme aeg, sa oled walus,

 Sell, kes kõnnib üksina,

 Sell, kes waatab sinu ilu

 Ilma armukeseta.

 Kui sa jälle käima tuled,.

 Helde õilme ajake

 Too siis mulle helde, mahe,

 Lahke, nägus neiuke.

 Sull siis lahkemine laulan,

 Kaunimalt ma kiidan sind.

 Siis saab selle aiapinnast

 Paradiisi aiapind.


 94.

 Õitsepoiss on rõõmus mees:

 Kena kasemetsa sees

 Ajab halli ruunaga

 Üle kingu, lageda.

 Sõidab kõrtsi waliste:

 Kallis kõrtsimeheke,

 Anna õllut rutuste,

 Märga kuiwa kurgule!

 
82

 Sõidab külla kärmeste:

 Neiukene nooreke,

 Kas sa uinud aida peal,

 Kas sa kallis kambris seal?

 Neiukene nooreke,

 Tule, lähme õitsele:

 Õitsemaal, kus haljas roht,

 Ootab meid üks kena koht.

 Kaski kahin kaunis seal,

 Ööpik hüüab oksa peal:

 Seal ma, neiu, ütlen sull,

 Et sa oled armas mull!

 Õitsepoiss on rõõmus nii,

 Sõidab metsa tagasi,

 Laulab läbi lepiku:

 Armas neiu elagu!


 95.

 Pääsuke, oh pääsuke.

 Laulurikas linnuke!

 Piiri-pääri pääsukene,

 Kuule minu haledt kõne!

 Pääsuke, oh pääsuke,

 Laulurikas linnuke!

 Kaugel talul on üks poiss

 Kes mind mullu kaendlas hoiis;

 Mullu õitswal heina ajal,

 Rohurikka wõsa rajal.

 Pääsuke j. n. e.

 
83

 Poiss mull ütles hellaste:

 Noorik saab sust, neiuke,

 Kui on suwi mööda läind,

 Suwe tööd ma ära teinud!

 Pääsuke j. n. e.

 Mööda sõudnud sügise,

 Tali pitk ja wihane;

 Pulmad jäiwad pidamata,

 Weimed jäiwad jagamata

 Pääsuke j. n. e.

 ulu ajal kirku teel

 Nägin, waene teda weel.

 Peiu ütles: Neiu, looda,

 Nelipühil pulma ooda!

 Pääsuke j. n. e.

 Piiri-pääri pääsuke,

 Tõtta peiu talule!

 Pesa tee ta akna üle!

 Lenda, linnukene wile!

 Pääsuke j. n. e.

 Peiu aia teiba pealt

 Lase ilust laulu healt!

 Hüüa tall mu igatsusi,

 Minu sala soowitusi!

 Pääsuke j. n. e.

 
84

 96.

 Paradiisi rikkal rohul,

 Sinilille õite seas

 Istub Aadam, tema süles

 Kaunim, noorem neiukene.

 Neiu õrna rinda paisus,

 Armu õndsus õhkub kaisus,

 Üle neiu hiilgwa õla

 Läigib, liigub juuste ilu.

 Lehkwa lepa okste läbi

 Naerateleb päikse paiste

 Wiigipuude lehtil mängdes.

 Hämarik ja koidu puna

 Koowad imehõbehiilgust

 Neiu süüta ihu üle.

 Palsamlised õied kõikwad

 Neiu näo ja kaela külge.

 Walge roosi põõsa warjult

 Lendwad wälja walged tuwid,

 Laksutawad õrnalt tiiwu

 Armastawa paari ümber,

 Wahel lendwad ligemale,

 Wahel jälle kaugemale,

 Kuni kauni mängi järel

 Istwad Eewa õrna sülle.

 Eewa waatab naeratelles

 Tuwi silmi sädemile,

 Litsub rinna ligi tuwi,

 Sooja huulte õhu ligi.

 Walge tuwi waotab wähe,

 Puudutab siis nokakese

 Huulte puna paistusele

 Huulte magust mett ta maitseb.

 
85

 Noorel mehel seda nähes

 Läheb weri kuumaks soontes,

 Waob huulte puna poole,

 Hingab imemagust õhku,

 Wähe Eewa waob ta poole,

 Huul pea tikub huule wastu:

 Tundemata õnn on tuntud.

 Armu magus musu leitud.


 97.

 Saaniga sõitsin ma sohinal

 Külast läbi kiirega;

 Ära mu kinnas siis kadus seal,

 Läksin kinnast otsima.

 Talule sisse ma sammusin;

 Wastu tuli neiuke.

 Neiu, kas nägid üht kinnast maas?

 Ütle mulle, hellake!

 „„Ei ole näinud,“„ ta kostis mull;

 „„Tahan teistelt küsida.“„

 Neiu mult häbendes ära läks;

 Pea tuli jälle ta.

 „„Külamees, keegi su kinnast ei näind,

 Palun, wõta wastu see!“„

 Kinda ma wõtsin ja sõitsin sealt,

 Sinna jätsin südame.

 Sõites sealt läbi siis igakord

 Oli minul äpardust:

 Rattapulk kadus wõi kukkus piits,

 Ikka leidsin wiiwitust.

 
86

 Isa, oh kunas mull talu saab?

 Mill wõin tuua armukse?

 Neiu mul nägus ja lõbus on,

 Tahab pea mehele.

 Nägu tal naerul, tal walge pea,

 Silmad helded, sinised.

 Mõnuslik minij sest neiust saab,

 Tallitab, mis tarwitsed.


 98.

 Seal sõidab wile postiwanker

 Suurt maanteed mööda wurinal.

 Ja kellukene kurwal wiisil

 Teeb tilla tõlla looga all.

 Poiss usin, ta ju tõusis öösel,

 Ta ohkas kurwalt südamest,

 Ja hakkas laulma lahkeist silmist,

 Ta laulis neiu silmadest.

 Oh sinisilmad, sinisilmad,

 Te piinasite poisikest!

 Miks kiskusite, inimesed,

 Te südant lahti südamest?

 Nüüd olen üksi, mina waene!...

 Ja äkki ajas nelja ta!

 Ja lõi siis lustil sõidu mängi

 Ja pani laulma linduna.

 Venekeelest.

 
87

 99.

 Suweõhtu eha ajal,

 Kui weel sääsed surusid,

 Rahu oli linde saajal,

 Kaste kattis murusid.

 Kõndisin ma kenat rada,

 Kelle ääred õisi täis;

 Neiu nägu awaldada

 Wõttis ühe roosi õis.

 Mina astsin roosi ette,

 Õrnast armust sunnitud

 Ja siistsin roosi kätte,

 Suisa andsin roosil suud.

 Aga mesilane õel,

 Uinus roosi lehe all;

 Warsi tema walus nõel

 Seisis huules sügawal.

 Kesse teab kas mesilane

 Head wõi santi sõna tõi?

 Mesilane, tigedane,

 Otsata ta ohtu lõi.

 Ei weel terwed olnud huuled

 Nõelumise haigusest,

 Sõnumid ju tõiwad tuuled

 Neiu armu leigusest.

 Siis ep paistetas mu süda

 Hullem huule elusest;

 Närtsma hakkas elu ida

 Inimeste õelusest.

 
88

 100.

 Talutütar tuwike,

 Kaunis kodukanake,

 Lenda üle aia sa:

 Põõsikus sind ootan ma!

 Ei siin ükski linnuke

 Pesitele põõsasse:

 Oleme siin kahekesi,

 Käes ju kena kewade.

 Tali oli pikk ja külm,

 Harwa nägi sind mu silm:

 Tule siia kewadel,

 Koju wiin sind sügisel!


 101.

 Tua taga ua õied.

 Aida taga erne õied.

 Nurmel rukkilille õied,

 Liiwakul on lina õied,

 Mäel on maasikmarja õied,

 Aias hella roosi õied,

 Kambris õitseb neiukene,

 Talutütar taimekene.

 Neiu uhkem ua õiest,

 Ehtisem sa erne õiest,

 Lahkem rukkilille õiest,

 Lõbusam sa lina õiest,

 Armsam maasikmarja õiest,

 Rõõmsam hella roosi õiest

 Ütle, kunas kokku saame?

 Millal tohin teile tulla?

 
89

 Peiukene poisikene,

 Ära tule päewa ajal,

 Tule õhtu-hõlma warjul!

 Ära tule teeda mööda,

 Tule, armas, aeda mööda!

 Karga üle kapsta aia,

 Astu läbi marja aia

 Sinna suure saare alla!

 Ütlen teistel: Olen haige,

 Lähen wälja lahutama!

 Isa ütleb: Ms sul wiga?

 Ema hüüab: Mis sul häda?

 Mina wastan: Pea walu,

 Pea walu, hamba walu,

 Kõigis luus ja lihas walu;

 Waja weidi jalutada!

 Lähen aeda, kõnnin aias,

 Pööran sammud sinna tänna,

 Wiimaks suure saare poole,

 Hüppan sinu rinna naale,

 Sinu sooje sõnu kuulma.

 Olen aias ära käinud,

 Siis kõik walu ära wõetud;

 Astun tuppa olen terwe.


 102.

 Tule ju sa kodu, kallis kaugelt maalt,

 Igaw mul siin oodata sind.

 Kuuleks ma weel sinu kõnet sagedalt,

 Kannaks sind weel kodupind.

 
90

 Üksinda heljub nüüd õues mu heal,

 Metsas ja wainul, mägede peal.

 Metsad ja wainud ka ootawadgi

 Armuke sind tagasi.

 Mullu kui siin wainul, metsas kõndsime,

 Ilus küll siis õitses kõik ma.

 Õnsaste siis laulis õhus lõoke,

 Hällides seal hõiskas ta.

 Hõiskama hõikas meid kukulind puul,

 Kaugele kandis laulu healt tuul.

 Üksinda laulan nüüd haleste ma.

 Armuke ju tule sa.


 103.

 Üksinda armastan

 Jaanike sind.

 Tuhat kord terwitan

 Jaanike sind.

 Mõteldes sinu peal

 Walwanud olen ma

 Mõne öö uneta,

 Jaanike ae!

 Läksid sa mere peal,

 Jaanike ae!

 Hüüdis mu hale heal:

 Jaanike ae!

 Meri on armuta,

 Ära sa merele

 Usu end armuke,

 Jaanike ae!

 
91

 Kosjas küll käiti mul,

 Jaanike ae!

 Aga ma jäin sull,

 Jaanike ae!

 Kosigu teisi nad!

 Sinule üksinda

 Lähen ma lustiga,

 Jaanike ae!


 104.

 Waat oru sees weski

 Seal lõgiseb ta.

 e kaldal, seal kõnnib

 Üks neiuke ka, la la jne.

 Ja jõgi see jookseb

 Nii jõudsasti seal.

 Sind armastab neiu

 Mu süda, mu meel.

 Küll olen sull ütlend:

 Ma armastan sind.

 Aga sina, ei ütlend,

 Et armastad mind.

 See surub mu südant,

 See murrab mu meelt.

 Armu sõnale peasta,

 Oh neiu, su keelt!

 Ma tean, su süda

 Ei armule külm;

 Seal paistab üks rõõmu

 Ja helduse ilm.

 
92

 Sa aga teed nalja,

 Mu Anneke, ae!

 Kas mu süda ei tunne,

 Mu silmad ei näe?


 105.

 Hõissa, poiss, ja wõta naene!

 Hüüdis mulle külawana,

 Halli peaga onukene.

 Mina kuulsin, kostsin wastu:

 Kulla, kuku, onukene,

 Kuhu panen noore naese,

 Kuhu armsama asendan?

 Ei mul pole koda, maja,

 Kus wõin seada sängikese;

 Ei mul pole maad, ei põldu,

 Kuhu külwan rukkid, odrad;

 Ei mul pole niitu, aasu,

 Kust saaks heinu lambale,

 Rohtu lüpsilehmale;

 Ei mul pole sohihobust,

 Kellega sõidaksin kosjule.

 Olen ikka teiste ori,

 Teenin ikka peremehi

 Wõera talu wäljadel,

 Wõera küla nurmedel.

 Küll on külas neidusid,

 Hoolsaid orjalapsukesi,

 Sirgeid sulase tütterid,

 Kedaiks tuua kodukanaks,

 Suu juures suigutada,

 Soojas kaenlas kaisutada.

 
93

 Aga paraku, paike,

 Külla küla wanake:

 Üksinda pean puhkama,

 Kurwalt uinuma üksinda!


 106.

 Astun kuulsas Leipski linnas

 Wäikse, kitsa kambri sees,

 Mõtted on mul ikka winnas,

 Rändmas rahwa radades.

 Lendwad läbi maad ja mered,

 Waatwad waba rahwusi,

 Waatwad ka, kas Eesti pered

 Näitwad üles wahwusi.

 Wesi tikub mulle silma,

 Kui ma mõtlen elawalt,

 Eesti ennemuistest ilma

 Silmitsedes sügawalt.

 Aga kui ma jälle kuulen

 Ärkamise sõnumeid,

 Siis ma hõiskan, laulan, luulen,

 Walan rõõmu pisaraid.

 Wõeralt maalt ma pärga püüan

 Isamaale punuda,

 Iga päew ma palwes hüüan:

 Ela, armas Eestimaa!

 
94

 107.

 Istun laua ääres,

 Mõtlen järele:

 Kuis on ilmas elul

 Mehel üksikul;

 Ei ole tublil mehel

 Armast noorikut;

 Ei ole tublil mehel

 Truuit sõpra ka;

 Ei ole raha, wara,

 Sooja nurkagi;

 Ei ole atra, äket

 Ega hobust ka!

 Ühes waesusega

 Jättis isake

 Mulle ainsa ande:

 Mehilise jõuu.

 Kibe häda sunnil

 Olen sedagi

 Ära kulutanud

 Teiste tuluks ma.

 Istun laua ääres.

 Mõtlen järele.

 Kuis on ilmas elu

 Mehel üksikul?


 108.

 Kewadine ilu õitses,

 Neiu ilu õitses ka.

 Kewadine ilu läinud.

 Neiu ilul otsa teinud

 Surm, see ilu rikkuja.

 
95

 Kewadine ilu hakkas

 Jälle uuest õitsema.

 Neiu ilu haua wilus,

 Närtsinud see õis nii ilus,

 Sestap leina laulan ma,

 Alati nüüd üksi olen,

 Kõnnin kurwa meelega.

 Oh mil tulewad need ajad,

 Kus ma pärin taewamajad,

 Näen sääl, armuke, sind ka!


 109.

 Kewadise õhtu ilul,

 Kui weel päike pilwe pilul

 Oma kuldest nägu näitis,

 Rõõmuga kõik hinged täitis

 Kõndis noormees järwe ääres,

 Kahwatus ta näos noores,

 Järw, see oli peegli puhas,

 Kalad lõiwad sulpsu luhas.

 Oh et uppusid sa ära,

 Minu kõige kallim wara!

 Oh et närtsinud su palged,

 Ehapunad, lumiwalged!

 Noormees hüüdis, lepik helkis,

 Tähed hiilgsid taewa telgis.

 Ööpik tundis tema häda,

 Awaldeles laulus seda.

 Jälle noormees hüüdis mures,

 Hinge ahastuses suures:

 Näita oma naerul nägu,

 Sündku weel see armutegu!

 
96

 Näkineitsi naerul näoga,

 Nii kui Mari, walge peaga,

 Istus üles wete peale,

 Tõstis hilju helde heale:

 Tule, peig, sind kaisus kannan,

 Hellas ihas suud sull annan!

 Kaldalt kargas tema kaela

 Noormees, wajus wete alla.

 Wete wood, mis laenetasid,

 Warsti ära wirwendasid;

 Kohkund ööpik laulu tõstis,

 Tähtesira taewast paistis.

 Iga kewadisel ilul,

 Õitsme ajal, õhtuwilul,

 Õõpik healt seal tõstab helgil,

 Tähed hiilgwad taewa telgil.


 110.

 Kui mu kallist isa talu

 Jumalaga jätsin ma,

 Tundis minu süda walu

 Mis ei wõi ma ütelda.

 Wärawalt ma üle wälja

 Sõitsin wenna saatusel,

 Sõitsin üle nurme selja,

 Kust weel kodu nähtawal.

 Wend mull ütles: Ära nuta,

 Ära enam kaeba nii!

 Mina wastu: „„Ära rutta,

 Siit näen kodu wiimati.“„

 
97

 „„Hoia hobust kinni wäha,

 Las mind waadta tagasi,

 Ehk ei saa ma enam näha

 Isa talu iialgi.“„

 „„Jumalaga isa maja,

 Nurm ja niit ja karjamaa!

 Taewas anna mis teil waja,

 Jumal küll teid õnnista!“„


 111.

 Kurb siin kaugel on mu süda, meel,

 Kaua pean wiibima siin weel?

 Mu sõbrad käiwad alati,

 Lustil lauldes kodu tagasi:

 Ei ma waene kodu minna saa,

 Kaugel mu kallis kodune maa.

 Kõrged pilwed käiwad kärmeste.

 Lennul läbi päikse läikwuse;

 Minu kodu aab neid igatsus

 Waatma kuis seal õitseb iludus:

 Ei ma waene kodu minna saa,

 Kaugel mu kallis kodune maa.

 Püha päike taewa kuningas!

 Walitseja ilmas ilusas,

 Laota hiilgwaid jooni laiale

 Kodu õite üle soojaste!

 Ei ma waene kodu minna saa,

 Kaugel mu kallis kodune maa.

 
98

 Wiige wihma, pilwed wiledad,

 Niisutage minu isamaad!

 Päike, wõsu, metsu õnnista,

 Kelles enne karja kaitsin ma!

 Ei maa waene kodu minna saa,

 Kaugel mu kallis kodune maa.


 112.

 Laulis, laulis linnukene,.

 Jäi siis jälle waiki.

 Rõõmu, mis mu süda tundis,

 Unustas ta pea.

 Miks sa, laululinnukene,

 Laulu lõpetasid?

 Kuidas said sa, tutwaks, süda,

 Musta muredega?

 Oh! oh! laululinnukese

 Tapsid ära tuisud.

 Tubli mehe murdsid maha

 Hõelad laimamised.

 Oleks lendand linnukene

 Sinimere äärde!

 Oleks põgend poisikene

 Sügawasse metsa!

 Merel wooled mühisewad,

 Aga mitte tuisud;

 Metsas kiskjad metsalised,

 Mitte inimesi.

 
99

 Ega laened lindu kiusa

 Nagu tiged tuisud;

 Metsaloom nii meest ei kiusa

 Nagu inimene.


 113.

 Mäelt tähtis taewast waatab

 Õrn neiu alla sealt,

 Kuis kõnnin ilma orus

 Ja tõstan kurba healt.

 See neiu oli minu

 Weel mullu heinamaal;

 Meid kattis wõsa wilu

 Seal õndsal õitsemaal.

 See neiu närtsis ära,

 Kui tuli sügise,

 Kui kolletasid lehed

 Ja wait jäi linnuke.

 Oh waata mäelt alla

 Mu peale heldeste!

 Ja sooja suwet kalla

 Mu mure talwesse!


 114.

 Miks nii mures minu süda.

 Miks nii kurb on minu meel?

 Meel on kurb ja mures süda,

 Et ma kaugel kodust weel.

 
100

 Tali külm ja kuri läheb,

 Kätte tuleb kewade;

 Suwi soe ja sume läheb,

 Kätte jõuab sügise.

 Tuleb kewade aeg kätte:

 Tooming tõttab lehile,

 Kaasik lehtel lehwiteleb,

 Kuusel kaswab käbike.

 Tuleb sügise aeg kätte

 Tõtwad lehed toomingust,

 Kasest lehed kahanewad,

 Käbi kukub kuusikust.

 Aga mult ei kurbtus kao,

 Isamaale igatsus,

 Ei mult muret ära murra

 Wõõra rahwa iludus.

 Wõõral maal on uhked linnad

 Külad kenad, ilusad,

 Wõõral maal on laiad jõed,

 Mäed märka kõrgemad.

 Aga minu isa kodu,

 Isa tare, kambrike,

 Wäike küla, kink ja oja

 Armsamad nad minule.


 115.

 Mina seisan mäe otsas

 Kohisewa metsa sees,

 Pilwed sõudwad minu üle

 Pihuwihma pisardes.

 
101

 Läbi halli wihmaudu

 Orus kaunil kinkudel

 Näen nägusama küla

 Õitsmas oja kalda eel.

 Kirikukell kõrgelt kõmab,

 Metsad wastu kostawad;

 Üht, kes elanud seal külas,

 Sõbrad hauda saadawad.

 Inimene elab, õitseb,

 Tema ilu otsa läeb

 Saunamehest kuningani:

 Mäe ja oru ilu jääb.

 Sellel mäel, õitswas orus

 Elaksin küll ikka ma,

 Ja kui waim must lendes lahkub,

 Igawest siin hingaks ka.


 116.

 Mina waene leske naene!

 Ära mind mu toast aeti,

 Toa seesta, toa eesta,

 Wärawasta, wainulta.

 Nõnda waene leske naene

 Kui see wäli aiata,

 Kus kõik lambad sisse laosid,

 Kari sisse kalluteleb.

 Nõnda halwa orjakene

 Kui see tuba katuseta:

 Wihmad peale wibuwad,.

 Sajud peale sajawad.

 
102

 117.

 Minu isa aias kaswis

 Kõrge kahar kasepuu,

 Tema laia okste warjul

 Sonis õnnist und mu suu.

 Murul tema tüwe ümber

 Wennaga sääl mängsin ma,

 Suwe ilu Loojal laulsin,

 Wastu helkis wõsamaa.

 Tuli isa põllult koju,

 Kaunist kasest mööda käis,

 Meid siis nähes tema nägu

 Oli armu, rõõmu täis.

 Ja kui poiss sai poisikesest,

 Ühte neidu seal ma näin;

 Kena neiu kõrwal istsin,

 Tema palgilt armu jõin.

 Kahar kask, see raidi maha;

 Wend ja isa mulla all;

 Neiu, külamehe naene;

 Mina ise, wõeral maal.

 ik on läind! Need ajad aga

 Ei läe meelest iialgi.

 Kuldsed päewad, hõbeajad,

 Tulge, tulge tagasi!

 
103

 118.

 Oh ma waene

 Ära põlgtud lapsukene!

 Wanemad on muldn läind,

 Sugulastel olen käinud,

 Kuid ma koormaks kõigile.

 Mul on häda,

 Aga kes see usub seda?

 Sest kes hoolt mu eest peaks kandma,

 Ihul, hingel toidust andma?

 Oh et surnud wanemad!

 Isa taewas,

 Ole abiks mulle waewas!

 Sinu peale mina loodan,

 Usus abi sult ma ootan:

 Kuule oma lapse healt!


 119.

 Oh mu hella eidekene,

 Wara waosid hauda!

 Sinu lahket naerul nägu

 Ei saa näha ma.

 Südames mul walu,

 Silmis pisar paisub,

 Kahwatand mu nägu,

 Nutust nõrk ju maa.

 Sinuta mu elu

 Kibe mõru on,

 Sinuta maailma ilu

 Paistab haleste.

 
104

 Kes mull waesel kogub weimi,

 Kes mind ehiteleb,

 Kui ma astun altarile

 Peiu kõrwale?

 eras kogub weimi,

 Wõeras küla naene;

 Wõeras ehiteleb,

 Saadab sajale;

 Küla mind küll õppeb,

 Küla õppus külm;

 Eide õppus mulle puudub,

 Eide juhatus.

 Oh mu hella eidekene,

 Wara waosid hauda!

 Sinu lahket naerul nägu

 Ei sa näha ma.

 Oh et minu armu,

 Oh et minu ilu,

 Oh et minu peigu

 Ei näe eideke!

 Waata mäelt alla

 Hella eideke:

 Oma noort ja armast tütart

 Heldest õnnista!


 120.

 Õhtul istun ainuüksi

 Kambri kurdi seinte keskel,

 Lambi waikne lõke loidab

 Iga õhtu ühte wiisi,

 Kellukene tiksub seinal

 Ühte wiisi.

 
105

 Oleks rahul, ei saa olla,

 Mõtleks mõnda, pole püsi:

 Uulitsal üks hõiskamine,

 Rahwa hulga rändamine,

 Ratta rabin, kabja kabin

 Rööwib rahu.

 Endsed õhtud Eesti pinnal

 Kodus kallimate keskel

 Õitsetulel, peeruwalgel,

 Iga õhtu ise wiisi:

 Oh kuis olid õndsad nemad,

 Rahust rikkad!


 121.

 Oli kaas mul tullessagi,

 Aga mitte minnessagi:

 Noorelt magama ta läinud,

 Ilusalta allailma.

 Kaasa wiidi uksest wälja,

 Armud läksid aknast wälja;

 Kaasa wiidi teeda mööda,

 Armud läksid aeda mööda.

 Kaasa hauda pannetie,

 Armud alla heidetie:

 Üksina jäin ma järele

 Haua ääre nuttemaie!

 
106

 122.

 Siin ma istu, siin ma ike,

 Siin ma nõrgu, siin nõrenda.

 Siin ma muretse, siin murdu

 Siin ma kaldu, siin kahetse.

 Siia tiigi tekkünewe,

 Siia hallika asuwe,

 e kääru käüwe kokku

 Oja otsa joosewe.

 Küll saab küla karja juwwa,

 Juwwa walla warstele

 Minu waese silma wetta,

 Silma wetta söäme werd.

 Kee mu näie, see mu näide,

 Kee mu tuusi, see kõnele:

 Näe kus ikeb neiu noori,

 Kahetseleb kaalussid!

 Mina kuule, koste jälle:

 Ei ma ike helmesid,

 Muretse ka musta rukka,

 Kahetsegi kaalussid.

 Mina ike oma esat,

 Oma emat ike ma.

 Oma kallist kandajata,

 Ladust latse hoidejat.

 Eladen saab helme-kõrra

 Kaala-konna kaswaen:

 Eladen ei saa ma esat,

 Ega emat eladen.

 
107

 123.

 Üle eha ilu sirab

 Hele eha täheke.

 Minu weli närbis noorelt,

 Anti wara hauale.

 Lehekuul mets lehitseles,

 Rohtu tärkas rohkest maa;

 Haideks jäi mu helde weli,

 Wõitles suisa surmaga.

 Üksi kurb ma käisin karjas,

 Oja ääres nutsin ma;

 Aga silmapiiste ojad

 Ei wõind welle aidata.

 Weli kirstus hauda kanti,

 Järel jäin ma leinama.

 Kuusik leinas, kaasik kaebas,

 Kaebama jäi karjama.

 Kari waatas kurwalt ümber,

 Kuhu jäenud karjane,

 Küla noorus oli norgus,

 Leina laulis linnuke.

 Kewade sai jälle kätte.

 Mets läks jälle lehile;

 Wõsa tärkas, idu ärkas

 Aga ei mu welleke.

 Hele eha tähekene,

 Tereta mu welle sa!

 Ütle, et ta minu meeles

 Ikka armas otsata.

 
108

 124.

 Hoolsast wara hommiku

 Kui need päikse jooned

 Tõuswad üle mäe ja soo,

 Aan ma karja metsa.

 Kaugelt kägu teretab

 Mind ja hüüab ööpik.

 Kõik see linde hulk mind aab

 Lustilikult laulma.

 Kastetilgad kõiguwad

 Hiilgdes heinakõrtel,

 Salatuuled sõnawad

 Õite lehke kandes.

 Kari rohkel rohul sööb,

 Magab murul wahel,

 Krants mul teda kokku lööb,

 Kui ta läheb laial.

 Pruukosti ma wälja toon

 Kotist mätta peale,

 Söön ja piima lähkrist joon,

 Wett ka hallikasta.

 Õite õrnal tippudel

 Liblikuksed tantswad,

 Oraw hüppab oksadel,

 Ma ka tantsin, hüppan.

 Nõnda elan rõõmsaste

 Kuni kiini aeg,

 Siis aan karja wilusse,

 Ise suplemaie.

 
109

 125.

 Kallis karjalapse põli,

 Kallim kõigest põlwedest!

 Nagu pähä püha öli

 Aaronile walati:

 Nõnda sajab sala kaste

 Üle kõigi karjalaste.

 Nagu Taawet kaunis kooris

 Laskis tõusta laulu healt,

 Nõnda hüüdwad oksis nooris

 Linnukesed siit ja sealt:

 Nende kaasas tõstab heale

 Karjanegi taewa poole.

 Kasteheina kõrrest helkiwad

 Kastepärlid ilusad,

 Kulla, hõbe wiisi hiilgwad,

 Päewa paistel läigiwad:

 Karjapoissi rõõmustawad,

 Õndsust südamesse saatwad.

 Ilusamad lillekesed

 Nagu Saalomoni siid,

 Purpurpunasemad põsed

 Täitwad lõimi, lepikuid:

 Karjalaste peadel pärjad,

 Kätel kirjud merehärjad.

 Wiirukit nad wiiwad taewa

 Oma õitswaist õilmetest,

 Nende lehkawasse laewa

 Panewad nad palwekest:

 Saatwad sinna, kus on Looja,

 Ärapeastja, õnnetooja.

 
110

 126.

 Kena kesanurme keskel

 Kõnnib karjapoisike,

 Kõnnib lambakarja ümber,

 Hoiab lambaid hoolsaste.

 Rahul lambad rohtu maitswad,

 Talled kõrwal tantsiwad,

 Linnud ümberkeeru laulwad,

 Lilled läigitawad maad.

 Lõo hõiskab õite õhul

 Keerutelles kõrgele;

 Lõo lõõrituse sekka

 Kõlab ka nüüd karjane.

 Tuule tuhin hakkab tõusma

 Pilwed paksuks paisuma,

 Ikka ligemalle lendwad

 Wihm ju walab wälguga.

 Karjapoiss ei enam hõiska,

 Lõoke ei laulagi.

 Lambakari kogub kokku,

 Talled jääwad wagusi.

 Karjapoiss, nii aja tuuled,

 Aja tormid tulewad,

 Ära rõõmu, ära noorust

 Wiledaste wiiwad nad!

 Pikse tümin kõmab kaugel;

 Sadu sõitnud kaugele;

 Päike paistab wihma tilku

 Rohu ladwul lahkeste.

 
111

 Laiali läeb lambakari,

 Jälle laulab lõoke;

 Kõik nüüd kosub kaunimine,

 Jälle hõiskab karjane.

 Hõiska, hella poisikene,

 Kasupõlwel kasinal!

 Mõni kurbdus, mõni mure

 Tuleb põlwel tulewal.


 127.

 Magus Mai on jälle tulnud

 Meile kena kuuega,

 Linnud, lilled ligi toonud.

 Ehtes õielooriga.

 Oh kes oskab Maie mõnu

 Hästi üles rääkida?

 Kes see mõistab Maie andeid

 Paremini pruukida?

 Kirkuherra, köstriisand,

 Maie rõõmust ilma nad:

 Kibedasti kirjutama

 Kitsas kambris peawad.

 Peenikene linnaherra

 Jääb ka Maie musuta:

 Kiwimajas kuumas elab

 Ilma Maie iluta.

 Künnipoiss näeb üksi kaugelt

 Maie ilu igapäew.

 Siiski suud ei saa tall anda,

 Teda siub töö ja waew.

 
112

 Karjapoiss käib üksipäini

 Maie kaasas mahedast,

 Näeb Maie naerul nägu,

 Kui ta waatab lahedast.

 Karjapoisi põli parem

 Mõnest miljonäärist weel:

 Ta käib Maie käe kõrwal

 Õnnnerikkalt päewal, ööl.


 128.

 Ma olen karjapoisike

 Ja waatan mäelt kaugele:

 Siit näen ma palju talusid

 Ja kirikute tornisid.

 Ma karjapoisikene.

 Siit waatan mina metsa peal,

 Kust kõlab kaunis linde heal,.

 Siit waatan üle heinamaa

 Ja üle nurme,mmemaa,

 Ma karjapoisikene.

 Küll uhke on siin ülemal,

 Kui sõuab tuul siit tuhinal:

 Las tuul küll kõwast lõõtsuda,

 Ma laulan ikka rõõmuga.

 Ma karjapoisikene.

 Kui mustaks läheb taewa telk

 Ja wihma kahab, kärgib wälk,

 Siis hüüan ma: Wälk puutmata

 Mu isa maja jäta sa!

 Ma karjapoisikene.

 
113

 Kui kuri maailm igal pool

 Mind ähwardaks kui piksenool,

 Siis hüüan wastu waljuste,

 Mind, kurjus, jäta rahule!

 Ma karjapoisikene.


 129.

 Siin on rikas rohumaa,

 Aage siia karjad!

 Lõbus linde laulu kuulda,

 Ilus ise hõiskta, laulda:

 Magusad siin marjad!

 Mõnus siin on maelda,

 Mängi igal mängil!

 Las siin härjad puskelewad,

 Las siin koerad purelewad:

 Meie samblasängil!

 Iga põlwe rahwa seas

 Meie põli muldne!

 Siiski käis ka Taawet karjas,

 Aga pärast pead tal warjas

 Kuningakroon kuldne!

 Hoidkem karja hoolega,

 See on meie kohus!

 Wanemad siis meid weel kiitwad,

 Karja juures rõõmul wiitwad,

 Kui on moona kõhus!

 
114

 130.

 Üles, üles! hüüab ööpik,

 Wastu kostab waljust lepik:

 Tõuske üles, karjapoisid,

 Juba laulwad linde koorid!

 Üles, üles! kukub kägu.

 Juba oma kuldast nägu

 Näitab päike metsa taga,

 Ilm on waik ja selge, waga.

 Üles! Kõik mu karja sõbrad,

 Aame metsa lambad, tõprad;

 Küla karjad healt ju teewad,

 Karjapoisid sarwe lööwad.

 Aame sööma wõssa karjad,

 Ise lähme mäele: Marjad

 Maitsewad seal magusaste,

 Üle on ju läinud kaste.

 Warsti hakkab palawaste

 Päike paistma, wäledasti

 Hakkawad siis jooksma kiini

 Lehmad, teewad jalgel pinni.

 Lööme lusti weel on aega,

 Loome lutsu jõel paega

 Punume ka pärgi lillast,

 Pea lahkume sest killast.

 
115

 131.

 Bulgaria õitswas orus

 Olin maas ma üksinda:

 Sügaw haaw mul auras rinnus,

 Minu werd jõi wõeras maa.

 Minu kõrwal kalju kallas,

 Päike kalju põletas,

 Päikse tuli, walu tuli:

 Juba olin suremas.

 Tulid orgu haigekandjad,

 Teisi leiti, kanneti,

 Nende haawu werest pesti:

 Mind, oh! järel jäeti.

 Waata, siis üks linnukene

 Hüppas, laulis oksa peal.

 Wõeras lindu, sinisiiba,

 Kaunist kostis sinu heal!

 Sinisiiba wõerast lindu

 Tuldi kuulma, püüdema:

 Lind läks lendu, mind sealt leiti,

 Kui ju wõitlin surmaga.

 Aga wõeras linnukene,

 Kus sa lendad, laulad nüüd?

 Andku Looja sulle abi,

 Kui su poegil hädahüüd!

 
116

 132.

 Koidu heli

 Täna tood mul surma walu.

 Sõatrummid warsti hüüdwad,

 Kuulid meeste elu püüdwad,

 Tapwad sõpru wõi ka mind.

 Pea mõeldud

 On kõik rõõmustus meilt wõetud;

 Eila sõitsin uhkest mina,

 Täna rindu lastas tina,

 Homme külma haua sees.

 Oh kui wara

 Kaob iludus meist ära;

 Kiidad sa küll oma palgeid

 Purpurpunaid piimawalgeid,

 Oh need roosid närtsiwad!

 Sündku nõnda

 Mull kui Jumal tahab käända,

 Julgeste nüüd lähen sõtta,

 Ja kui surm mind tahab wõtta,

 Sureb wapper sõamees.


 133.

 Kui keiser kutsub sõtta,

 Meid käseb mSegad wõtta,

 Siis tõtta tahame

 Ja waljust hüüame:

 Hurraa, hurraa, hurraa!

 
117

 Kui waenlane on wägew,

 Siis meie mõek on tegew

 Ja jõudu kätel küll

 Ja julgust südamil.

 Hurraa, hurra, hurra!

 Ei jäta waenu maha,

 Ta rahu anda taha,

 Siis ostkem odaga

 Uut rahu werega!

 Hurraa, hurraa, hurraa!

 Meil prii ja rõõmus süda,

 Ja wabaduse ida

 Kõik kosutageme,

 Siis hästi kosume.

 Hurraa, hurraa, hurraa!

 Me tahame nii ikka

 Truud olla riigi rikka

 Head liikmed, ustawad

 Kõik keisri alamad!

 Hurraa, hurraa, hurraa!


 134.

 Laske lipud lehwitada,

 Mõegad, teed meil raiuge!

 Jumal juhib wõidu raha,

 Wärise sa, waenlane!

 Wägi marsib, kasak ajab,

 Mõegad, odad wälguwad,

 Sõja käsusõna kajab,

 Sammudigutawad maad.

 
118

 Jäta püha lääne pinda,

 Waenlane, siin näed meest!

 Koju poole kääna rinda

 Kättemaksja meeste eest!

 Wandugeme püha wannet,

 Wene mehed, wanduge:

 Isamaad, me Looja annet,

 Hoidkem ikka wapraste!

 Jooksku higi, jooksku weri:

 Andgem waenlasele tuld!

 Waba olgu Läänemeri,

 Waba Eesti muld, sa kuld!


 135.

 Mul oli üks hea sõber,

 Ei paremat ma saa.

 Ei wõinud ta mind jätta;

 Kui trummid hüüdsid sõtta

 Mu kõrwas sõdis ta.

 Üks kuul seal tuli lendes

 Kas mulle ehk kas sull?

 See temale on tõtnud.

 Surm teda minult wõtnud;

 Oh oleks tuln’d ka mull!

 Ta tahtis kätt mul anda,

 Ei kätt wõi anda ma.

 Püss seisis sihil silmas:

 Oh jää ka teises ilmas

 Mull truuiks sõbraks sa.

 
119

 136.

 Nüüd lahkun ära isamaalt

 Ja isamaja warju alt,

 Pean wõõral maale minema

 Ja saan seal wõõras olema.

 Jää Jumalaga, isa sa,

 Sull ütlen tänu otsata,

 Et oled poega õpetand

 Ja meheks teda kaswatand.

 Jää Jumalaga, emake,

 Kes armastad mind heldeste!

 Sult lahkun mina silmawees,

 Su õpust hoian südames.

 Nüüd Jumalaga, õeke.

 Sind armastan ma hellaste!

 Oh ära nuta ärdaste,

 Sa rõhud minu südame!

 Ja sina, minu neiuke,

 Mu ilus hella õieke!

 Nüüd sinust saan ma lahutud

 Ja püssi külge laulatud.

 Jää Jumalaga, kallis wend!

 Oh, ära kurwasta nii end!

 Mees peab sõtta sammuma

 Ja isamaa eest wõitlema.

 Nüüd jätke järel hale nutt,

 Mind hõikab käsk, mul kibe rutt.

 Mull julgus juurdleb südames

 Ja kaswab üles kanguses.

 
120

 Nüüd Jumalaga, majake,

 Kus hoidis mind mu eideke,

 Ja muru, kus ma mängisin,

 Ja aed, kus puid ma istutin!

 Jää Jumalaga, heinamaa,

 Ja karjamaa, nurm niiduga,

 Ja mets, kus laululindega

 Ma tõstsin heale huikama.

 Nüüd Jumalaga, orud, mäed,

 Ja selged ojad, järwed, jõed,

 Kus olen sõudnud, ujunud

 Ja mõnda kala püüdenud.

 Ja sinul, minu kõrwike!

 Ma soowin terwist lahkeste!

 Me truust tööd küll tegime,

 Nüüd haledaste lahkume.

 Jää Jumalaga, kirik sa,

 Ja kallis koolimaja ka!

 Teid igawest saan tänama

 Ja armsast meeles pidama.

 Sa wana tuttaw surnuaid,

 Ei tea, kas saad minu luid!

 Ehk lahingisse langen ma

 Saan maetud kaugel kaebmata.

 Ma tõstan peast kübara,

 Sind taewa isa palun ma:

 Oh kaitse kodu wägewast

 Ja iga sõpra, sugulast!

 
121

 137.

 Nüüd ma lähen wõeral maale

 Wäga kurwa meelega,

 Kõik, kes olete mul armsad

 Pean jätma maha ma.

 Kurwastus mind rängast rõhub,

 Süda tahab lõhkeda

 Walu pärast, silmawesi

 Woolab ilma otsata.

 Aga mis wõib sinna teha!

 Mind ju hõikab isamaa,

 Meie armas, kallis Keiser

 Teiste seltsis sõdima.

 Ehk ma teist küll kaugel olen.

 Saan teid näha ehk ei saa,

 Siiski ikka saawad mõtted

 Teie juures olema.

 Taewa isa sõna kuulda

 Tahan igal ajal ma,

 Ennast tema hooleks anda,

 Tehku nii, kui tunneb ta.

 Kui te iial palwet teete,

 Paluge ka minu eest,

 Et mind Jumal ikka kaitseks,

 Tooks mind kodu sõa seest.

 
122

 138.

 Täna siin weel oleme,

 Homme äraheme.

 Meie peame rändma,

 Ära kaugel kõndma.

 Maha jätam wanemad,

 Kes meid järel nutawad,

 Maha õe ja wenna,

 Maha neiu kena.

 Ärge kallid kaebage,

 Ega nutke ärdaste!

 Kuhu ka ma lähan

 Armasta teid tahan.

 Iga tuule õhuke

 Terwist toob teil hellaste,

 Terwist päikselt saadan,

 Mõtteis te peal waadan.

 Peaksin ehk wara ka,

 Lahingisse langema,

 On surm minu huulil,

 Terwist saadan tuulil.

 Ärge nutke ärdaste,

 Taewa isa paluge!

 Küll siis kumab eha,

 Mill saan kodu näha.

 
123

 139.

 J. Adamsonile.

 Ära murdu, muretse,

 Ära kaldu, kahetse,.

 Sõber, head ikka tee,

 Priiust, õigust igatse!

 Waata, lume koorma all

 Talwe külmal kangemal

 Oras peab ootama,

 Kewadel läeb kosuma!

 Pärast pikse mürinat,

 Pärast wihma waata maad:

 Enam ta weel haljendab,

 Rohkemaste rohtu aab.

 Pärast waenu, wõitlemist,

 Pärast werewalamist

 Rahu on weel magusam,

 Töö weel taga tulusam.

 Sõber, head seemet sa

 Külwa! Rahul kannata:

 Küll ta hakkab iduma,

 Wilja kandma kasuga.

 
124

 140.

 Dr. Kreutswaldi 70. sündimisepäewaks 14. Detsembril 1873.

  Ärgake! Sa hüüdsid wahwast

 Rõhutatud Eesti rahwast

 Wabaduse koidu aal.

 Rahwas sinu hüüdu märkas,

 Pikast unest üles ärkas,.

 Nägi päikest tõuswat maal.

 Tuli uni uuest jälle

 Eesti rahwa silmadele,

 Siis ep uuest hüüdsid sa:

 Ärka, ots on tulnud ööle,

 Tõtta uue päewa tööle

 Maad ja waimu harima!

 Ärkwale sa kõiki hüüdsid:

 Muist su hüüdu täita püüdsid,

 Aga muist jäid uniseks.

 Ometi läks haljendama

 Isamaa ja õilmendama,

 Söödid saiwad põldudeks.

 Sull see tähtsa töö eest tänu

 Kõlab meie laulu mõnu

 Sügawasest südamest.

 Laul, sa kõla: Kreutswald ela!

 Auus ja õnnes kaua ela,

 Hoitud taewa heldusest!

 Ei meil ole tuua annet

 Muud, kui toome seda wannet

 Kokku lüües noored käed:

 Käia tahame su rada,

 Unisid ka äratada!

 Kuulge seda, taewa mäed!

 
125

 141.

 Hella welle, elage

 Sellel karsil kasul!

 Nüüd ep ilus ilutseda,

 Nüüd ep mahe maratseda,

 Kurelda nüüd kaunis.

 Ilu om nüüd ehtienn,

 Rõõmu rõõwienna,

 Ehenä nüüd jooseb ilu,

 Peränä nüüd jooseb pidu,

 Nali kõrwan kõnnib.

 Helde Jumal seda tääb,

 Seda mõistab Maarja:

 Meanes tõuseb tõine põlwe;

 Ek meil’ andas aiga uusi,

 Aiga ikuline.

 Helde Jumal seda tääb

 Meanes tõine põlwe:

 Ehenä ek jooseb ikku,

 Peränä ek jooseb pilli,

 Mure kõrwan kõnnib.


 142.

 Hellad welled astkem kokku

 Lustipidu laua ümber;

 Tõstkem klaasid, tõstkem kannud,

 Laskem priiust elada!

 Lapsepõlwe ladus lootus,

 Mis mu kaisus enne kaswis

 Mängimisel pehmel murul,

 Ärka jälle ülesse!

 
126

 Laena julgust, laena jõudu

 Targa tööde toimetusel;

 Wahwasta sa meie waimu

 Õnnistuseks isamaal.

 Hellad welled, tõstkem toobid

 Nende meeste auuks, õnneks,

 Kes on tähtsa tegudega

 Eesti põlwe pärandand!

 Hellad welled, joogem jälle

 Neile heldeil emadele,

 Kes on kannud kangeid poegi,

 Kaunid tütreid kiigutand!

 Joogem noortel neidudele

 Tühendelles kannud, toobid,

 Kübart keerutades kõrges

 Eesti neiud elagu!

 (Tasa:)

 Täitkem toobid ääre tasa,

 Andkem ohwrid Eesti mullal,

 Mis on muistsel ajal joonud

 Wahwa Eesti meeste werd.

 Joogem rõõmsast jälle, welled,

 Sest weel elab Eesti sugu,

 Kaswatelles kangeid poegi;

 Eesti sugu elagu!


 143.

 Kaenlas püss, koer kõrwas

 Metsas mägedel

 Kütt käib jõuude sammul

 Wara walge eel

 La la lal.

 
127

 Nii kui tuule riigis

 Kotkas kuningas

 Nii ka mäel, metsas

 Kuningas on kütt

 La la lal.

 Kaugel kuul wõib käia

 See ta rikkas riik

 Kõik mis jookseb, lendab

 See ta wara saak

 La la lal.

 Saksakeele järele.


 144.

 Kaugelt reisilt koju poole

 Terwe tee peal mõtlin ma:

 Ammu ei saand ema näha,

 Kuidas räägin emaga?

 Mis küll ütlen ilust, armast

 Emale ma esiti.

 Kui mu kallis kiigutaja

 Hakkab kaela minule?

 Mõtteid tuli mitu sada,

 Teine teisest ilusam,

 Aeg mul näitas nagu seiswat,

 Ehk küll wanker wiledam.

 Waewalt tõtanud ma tuppa,

 Lendab wastu emake:

 Sõnata ta kaelas olin

 Nagu oksal õunake

 Mõlemad me nutsime.

 A. Petöfi järele.

 
128

 145.

 Kask ja kand.

 Kui ma alles karjas käisin.

 Jaanitule hagu raisin

 Oma isa järwe sõrwal,

 Kena kasemetsa kõrwal:

 Nägin mina noore kase,

 Sirge, õrna, üksildase

 Leppe seast pead pistwat,

 Haljast latwa üles tõstwat.

 Kase kallale ma tõtsin,

 Teda ladwast kinni wõtsin,

 Tahtsin teda raiu maha,

 Aga seisma pidin wähe.

 Kasekene, kaunikene,

 Noorekene, nõrgakene,

 Hakkas rääkma haledaste,

 Healt tõstma armsamaste:

 Kulla karjapoisikene!

 Noor weel olen ma ja peene,

 Ära tee mull surmahäda,

 Kasuma mind, kallis, jäta!

 Olen weel ju wäga wäike,

 Las mind kosuta weel päike!

 Las mind latwa kõrgel saata,

 Alla järwe pinnal waata,

 Kuida kalad laksu lööwad,

 Laened lustil ladisewad!

 Las mind waata seal mu nägu,

 Näha Looja imetegu!

 Las mind tuulil tuhiseda,

 Peenel wihmal wihiseda!

 Las mind waata lilleilu,

 Wäsind rändjal anda wilu!

 
129

 Waata wainul külakarju,

 Lindel pakku pesa warju!

 Ehk ka sull wõin kasuks olla;

 Ehk sa tahad wahest tulla

 Minu lehkwa okste alla,

 Kui sind kurnab päikse pala.

 Nõnda kaseke mind palus,

 Suures surmahirmu walus.

 Ei ma wõinud olla kale,

 Minu peale tuli hale;

 Kasuma ma jätsin kase,

 Armsam sai mull tema ase:

 Alati ta all ma istsin,

 Mõnda lahket laulu tõstsin;

 Ajasin seal pajupilli,

 Noppisin ka mõnda lilli;

 Rääksin tall mu rõõmustust,

 Kuulutasin kurwastust.

 Olin karjas ärä käinud,

 Oli lapsepõli läinud,

 Käisin õitsel, tööd ju tegin:

 Ilust neidu ma siis nägin.

 Neidu mina armastasin,

 Armastuses rõõmustasin;

 Kõndsin mitu korda sala

 Neiuga see kase alla;

 Pühapäewa õhtupoolel

 Wiitsime ta warju hoolel.

 Mis seal armust awaldatud,

 On kõik kasesi kuulda saadud.

 Liisku wõtma mind siis pandi,

 Pärast püssikandjaks anti:

 Pidin kodust kaugel kõndma,

 Wõeraid maid mööda rändma.

 
130

 Kask ja neiu meeles seisid,

 Unes waatamas mind käisid.

 Kui ma kaua käinud olin,

 Kaugelt jälle kodu tulin,

 Oli mehel läinud neiu,

 Unustatud endne peiu.

 Külamees oli kase maha

 Sala saagind metsa taha

 Talwe ööl ja tuisuilmal,

 Nägemata igal silmal;

 Kase ree peale köitnud,

 Üle järwe ära sõitnud.

 Siis ma kõndsin üksi metsa,

 Istsin kase kannu otsa.

 Istsin üksinda sääl kaua

 Ja kui läbi tume haua

 Imelikul mõtteaimul,

 Waiksel mälestuse wainul

 Endne aeg mull ette toodi,

 Endne põli ette loodi.

 Kaua, kaua seal ma istsin,

 Ja siis lauluhealt ma tõstsin.

 su küll weel wastu kõlas,

 Kaasik minu healest helas,

 Aga kõla oli hale

 Ja mu üle kurwa pale

 Pisar silmast piiskus maha.

 Kase latwe waikne kaha

 Mõistis minu ohkamisi,

 Nuttes aegu õnnelist.

 
131

 146.

 Kuule kudas heali elab

 Wanemuise kandlist kõlab;

 :,: See on Eesti laul! :,:

 Kuule, kudas männik mühab,

 Kudas jõgi jooksul kohab:

 :,: See on Eesti laul? :,:

 Waata, jää ja lumi wälgub:

 Päikse paistel läiki wilgub:

 :,: See on Eesti laul! :,:

 Waata põhja eha, koitu,

 Wirmaliste leegi loitu:

 :,: See on Eesti laul! :,:

 Igas köhas heali elab,

 Heali helab, keeli kõlab:

 :,: See on Eesti laul! :,:

 Kui sul rõõmu, wend, siis tule.

 Kui sul kurbtust, tule kuule:

 :,: See on Eesti laul! :,:


 147.

 Lendja oja lained

 Lendwad kiireste,

 Suure mere sülle

 Rutwad rahule.

 Nõnda elu jõgi

 Jookseb südames,

 Armu läitjad laened

 Tantswad tema sees.

 
132

 Sügaw selge wesi

 Tõttab tasakest,

 Aga lained liikwad

 Kuldsest jampsidest.

 Rahu ranna poole

 Jõudsast jookseb ta,

 Ehk küll kõrbe tuuled

 Wiitwad mässama.

 Mürisewa merde

 Wiimaks lõpeb lend,

 Loomulikud lained

 Suretawad end.

 Hing, oh ära enne

 Püüa paisuta

 Kuldset elujõge

 Armu waluga.

 Kõrgest kaldast üle

 Jõudsast jookseb ta,

 Nendega siis pead

 Hirmsast wõitlema.


 148.

 Ma nägin noore rohu tärkamist

 Ja oraksete õrna ärkamist,

 Ma nägin halja aasa õitsmist, hiilgust,

 Tast läbi wulisewa oja selgust:

 Ei nõnda armas olnud see.

 Kui ema waade lapsele

 See kõige armsam paiste ilmas

 On armu-waade ema silmas.

 
133

 Ma nägin haljas rohus maasikaid

 Ja noore lehe ehtes kaasikuid,

 Ma nägin laanes pühalikku pilku,

 Kuis päike kuldas äikse-wihma tilku:

 Ei nõnda armas olnud see

 Kui ema waade lapsele

 See kõige armsam paistus ilmas

 On armu-waade ema silmas.

 Ma nägin haljast kallast wette pilkuwat

 Ja päikse walgust wette wälkuwat,

 Wees õitswa rohelise kalda kuju,

 Wee pinnal ime halja pildi uju:

 Ei nõnda armas olnud see

 Kui ema waade lapsele

 See kõige armsam paistus ilmas

 On armu-waade ema silmas.

 Ma nägin õitswa rukki liikumist

 Ja õitsme-tolmu pilwe kiikumist,

 Ma nägin päikest pilwe rinnalt waatwat

 Ja hellalt sooja pilku nurmel saatwat:

 Ei nõnda armas olnud see

 Kui ema waade lapsele

 See kõige armsam paistus ilmas

 On armu-waade ema silmas.


 149.

 Mäe peal ma üksi istsin,

 Linnukesi waatsin ma;

 Üks seal hüüdis, teine hüppas,

 Mõni punus pesa ka.

 
134

 Aias õite seas ma seisin,

 Mesilasi waatsin ma;

 Üks seal sumises, tõine umises,

 Mõni kudas kärge ka.

 Lepikusse mina läksin,

 Wainu linde waatsin ma,

 Üks seal lendas, tõine laulis,

 Kõik nad tegid iluga.

 Ja siis tuleb armukene!

 Rõõmsast näitan temal ma,

 Nende tegu naeratame,

 Ise rõõmsad nõnda ka.


 150.

 Mu elu on laene.

 Mis kui oja wool

 Liugudes liigub,

 Kui tuhiseb tuul.

 Kui waikseks jääb woolus

 Ja tuulte sõit,

 Ta magama uinub,

 Kallas annab tall suud.

 Ta magab siis rahul

 Woodis sinises

 Kui oleks ta kadund,

 Elab ometi weel.

 Ta ilmamaa merest

 Üks tilgake on,

 Seepärastki päike

 Temas kujub end.

 
135

 151.

 Õitsepoisid, hõisagem

 Ehapuna ilul!

 Lähetagem laulu laened,

 Laulu wiisi wiledd wirud

 Widewikku weerma!

 Laulu laened lehwige

 Kauni küla poole!

 Lehwitage sala sõnu,

 Südamete soowitusi

 Küla neide kõrwu!

 Laulu wirud, weerege

 Headel taludelle!

 Mõnust puhku peremeestel,

 Magust puhku perenaestel,

 Sosistage sala!

 Kõla laul ka kartlikult

 Heldel mõisa herral,

 Kulda-krooni prouakesel

 Õrnast õitswal preilikesel’!

 Õnnist und neil õhka!

 Liigu, laul, ka lahkeste

 Armsa haudde poole!

 Mine haua muru alla,

 Haua rüppess rahu kalla

 Endsil õitsepoistel’!

 Kõla laul nüüd waljuste

 Läbi laane, metsa!

 Laiali kõik tondid tõuka

 Saada soosse, paiska põrgu

 Laulu wastalised!

 
136

 152.

 J. Kapp’ile tema 25 aastaseks ametipühaks.

 Saagu walgus! hüüdis Looja,

  Ilmamaa ja elutooja.

 Walgus sai, tõi noorta koitu,

 Haljendust ja uuta toitu,

 Uuta toitu ilmale,

 Õnne iga hingele.

 Küll oli Eedenis siis ilu,

 Päikse paistet, puude wilu!

 Jõed sääl jooksid eluwett,

 Mättad jooksid kärjemett,

 Küll seal elas haljendust,

 Palawust ja walgendust.

 Saagu walgus! Sina hüüdsid,

 Kui sind omal saada püüdsid

 Suure-Jaani Eesti sugu,

 Parandama nende lugu.

 Kohe wälkus walgustus,

 Kohklema lõi pimedus.

 Aga pimeduse madu

 Hakkas nõudma ilma kadu:

 Audus wiha, keetis kurja,

 Ajas Looja teod nurja,

 Maa peal sai rõhuja,

 Ilm wõis jälle elada.

 Sina hüüdsid, elu ärkas,

 Wabaduse wõsu tärkas:

 Kihelkond läks haljendama,

 Waimu wili walgendama.

 Rahwas teab, mis isamaa,

 Aru saab, mis Sakala.

 
137

 Aga pimeduse madu

 Wõrgutas su õigid radu:

 Tegi sulle hädaohtu,

 Tahtis anda surmarohtu.

 Sa lõid katki sidemid,

 Wahwasti sa wõitlesid.

 Wõitle, sõdija sa wahwas!

 Hüüab sulle Eesti rahwas.

 Hüüab sulle rõõmsalt: Jõudu!

 Soowib sulle lahket sõudu.

 Hüüab rõõmu hommikul:

 Tänu, weli, toome sull!

 Siit su sõbrad Emajõelt

 Hüüdwad haljalt Taaramäelt:

 „Elagu me kallis Kappi!

 Eesti sugu tõttab appi,

 Hõiskab: „„Ela, ela sa,

 Kappi sugu otsata!“„

 
139

 Juhataja.

 I. Keisri laulud.

 1. Jumal, keisrit kaitse sa                        1

 2. Kiitus sull, kõrgus sull’, keiser sa         1

 3. Nüüd kõla kõwaste                        2

 4. Wabadus, oh wabadus sa                3

 II. Isamaa laulud.

 5. Kas tunned maad, mis Peipsi rannast        5

 6. Kadunud lumi ja räitsak ja rahe                6

 7. Minge üles mägedelle                        7

 8. Minu isa ütles mulle                        8

 9. Mu kodune tare, sind teretan ma        9

 10. Oh kodumägi waikne paik                10

 11. Oh Wiljandi, oh Wiljandi                10

 12. Päike hakkab paistma                        11

 13. Priius, priius, püha priius                12

 14. Priius, sulle tahan laulda                14

 15. Saagu priius! õeldi ükskord                15

 16. Sa wana, sa priske, mu põline maa        16

 17. Waigistage kõne kõmu                        16

 18. Wändra jõe haljal kaldal                17

 
140

 III. Looduse laulud.

 19. Ei nüüd nurmed obka enam                19

 20. Ellerheinad õitswad orus                20

 21. Hõiska, laul, maailma Loojal                21

 22. Kiigu, liigu, mu paadike                21

 23. Kõla, õhtulaulu mõnu                        22

 24. Kui hakkab suwi tulemaie                22

 25. Kus puude oksad kiikwad                23

 26. Laske laulud ladusaste                        24

 27. Laske, wennad laulukõla                23

 28. Liiri lõõri lõokene                        26

 29. Looja lahke linnukene                        27

 30. Magus kewadine õhk                        27

 31. Metsas, metsas, oh mis ilus                28

 32. Mis on ilusam.                                29

 33. Nüüd hele heina-aeg on käes                30

 34. Nüüd kena kewade on kätte jõudnud        30

 35. Nüüd on meie lepik lehtis                31

 36. Nüüd waata, kuhu tahad                32

 37. Oh mis ilus, armas                        32

 38. Oh mis ilus metsas kõndida                33

 39. Oh mis ilus on nüüd waata                34

 40. Oh tere tuhat korda sa                        34

 41. Õhtu eha imeline                        35

 42. Öö ju kätte jõuab                        36

 43. Päikese palawus                        37

 44. Piiri pääri pääsukene                        38

 45. Tere, kuldne koidu kuma                38

 46. Tähed sirades paistawad                40

 47. Waata. mis paistus sealt Peipsi piirelt        40

 48. Vaikne õhtu! Lind ei hüüa                41

 IV. Armastuse laulud.

 49.Aadu ütles Koiduihel                        42

 
141

 50. All halja oru talussa                        43

 51. Anna istus akna all                        44

 52. Ann Oru talu tütar                        46

 53. Armas, hea ja helde Ellu                47

 54. Armus on mul metsa minna                47

 55. Ehk küll oled sa must kaugel                48

 56. Ei siit talust ma ei lähe                        49

 57. Ei taewa alla, ei wäljadella                50

 58. Emajõe laineid mööda                        50

 59. Heinamaad ehib nüüd jaanilill                51

 60. Igas kohas, kus ma olen                51

 61. Isateder põesastikus                        53

 62. Juba kui ma karjas käisin                54

 63. Jüri sõitis kõrwi seljas                        55

 64. Ka mina tahan üht kaasakest                56

 65. Kadastik kade wõsa                        57

 66. Kaugela on minu kaasa                58

 67. Kaugelt sinu akna alla                        59

 68. Kui kallist kodust läksin                60

 69. Kui ma wara üles ärkan                61

 70. Kui metsast hüüdis: Kukku!                61

 71. Kui päewa mina tööd teen                62

 72. Kuule mu palwet, mu piigake                63

 73. Kuulge, kulla õed, mu häda                63

 74. Laanel oma linnukene                        64

 75. Läksid metsa perenaine                65

 76. Lõo lustil lendes laulab                65

 77. Lumi on ju ära suland                        66

 78. Maa ja taewa ma                         67

 79. Maga rahul, minu Mari                        68

 80. Ma nägin orus lillekest                        69

 81. Mina oleks jooksew jõgi                70

 82. Mine sina, kuhu tahad                        71

 83. Mühisewa mere ääres                        72

 84. Need olid mul õndsamad ajad                72

 
142

 85. Neiu ennist ööst nägin                        73

 86. Neiu puna suukene                        74

 87. Neiu, täna õhtu sala                        75

 88. Oh ära nuta, neiuke                        75

 89. Oh neiukene noorukene                76

 90. Oh neiuke, su pelglik pilk                77

 91. Õhtu õhud sõudwad sala                78

 92. Õitse aeg on ära lennand                80

 93. Õilme aeg on kätte jõudnud                80

 94. Õitsepois on rõõmus mees                81

 95. Pääsuke, oh pääsuke                        82

 96. Paradiisi rikkal rohul                        84

 97. Saaniga sõitsin ma sohinal                85

 98. Seal sõidab wile postiwanker                86

 99. Suweõhtu eha ajal                        87

 100. Talutütar tuwike                        88

 101. Tua taga ua õied                        88

 102. Tule ju sa kodu, kallis kaugelt maalt        89

 103. Üksinda armastan                        90

 104. Waat oru sees weski                        91

 V. Leina laulud.

 105. Hõissa poiss, ja wõta naene                92

 106. Istun kuulsas Leipski linnas                93

 107. Istun laua ääres                        94

 108. Kewadine ilu õitses                        94

 109. Kewadise õhtu ilul                        95

 110. Kui ma kallist isa talu                        96

 111. Kurb siin kaugel on mu süda, meel        97

 112. Laulis, laulis linnukene                98

 113. Mäelt tähtis taewast waatab                99

 114. Miks nii mures minu süda                99

 115. Mina seisan mäe otsas                100

 116. Mina waene leske naene                101

 
143

 117. Minu isa aias kaswis                        102

 118. Oh ma waene                                103

 119. Oh mu hella heidekene                103

 120. Õhtul istun ainuüksi                        104

 121. Oli kaas mul tullessagi                105

 122. Siin ma istu, siin ma ike                106

 123. Üle eha ilu sirab                        107

 VI. Karjase laulud.

 124. Hoolsast wara hommiku                108

 125. Kallis karjalapse põli                        109

 126. Kena kesa nurme keskel                110

 127. Magus Mai on jälle tulnud                111

 128. Ma olen karjapoisike                        112

 129. Siin on rikas rohumaa                        113

 130. Üles, üles! hüüab ööpik                114

 VII. Soldatite laulud.

 131. Bulgaria õitswas orus                        115

 132. Koidu heli                                116

 133. Kui keiser kutsub sõtta                116

 134. Laske lipud lehwitada                        117

 135. Mul oli üks hea sõber                        118

 136. Nüüd lahkun ära isamaalt                119

 137. Nüüd ma lähen wõõral maale        121

 138. Täna siin weel oleme                        122

 VIII. Mõnesugused laulud.

 139. Ära murdu, muretse                        123

 140. Ärgake! Sa hüüdsid wahwast        124

 141. Hella welle, elage                        125

 142. Hellad welled astkem kokku                125

 
144

 143. Kaenlas püss, koer kõrwas                126

 144. Kaugelt reisilt koju poole                127

 145. Kui ma alles karjas käisin                126

 146. Kuule kuidas heali helab                131

 147. Lendja oja lained                        131

 148. Ma nägin noore rohu tärkamist        132

 149. Mäe peal ma üksi istsin                133

 150. Mu elu on laene                        134

 151. Õitsepoisid hõisakem                        135

 152. „Saagu walgus!“ hüüdis Looja        136

 Trükiwead:

 Lehek. 15 2 rida alt piina, su, loe: piina käsu.

 -„-         16 3 rida ülewalt oles -„- oleks