Dr. Weske
Laulud
Õndsa lauliku
järele jäänud paberitest kokku kogunud
M. Weske
Wiljandis, 1899
A. A.Tõllasepp’a raamatukaupluse kulul.
Dr. Weske
Laulud
Õndsa lauliku
järele jäänud paberitest kokku kogunud
M. Weske
Wiljandis, 1899
A. A.Tõllasepp’a raamatukaupluse kulul.
Дозволено цензурою. – Юръевъ, 13 Mapтa 1898 года.
Trükitud K.Mattieseni trükikojas Jurjewis.
Dr. M. Weske mälestuseks
Oh kallis mees, kes käisid okasrada
Su waesest hällist kunni hauani,
Kui soojalt tuksus sinu Eesti süda
Su rahwa rinnas alati.
Su rahwa kasuks suutsid kannatada
Sa puudust, häda, pealekäimistki,
Kui tõe jünger tahtsid edendada
Ta kullast keelt ja teadust surmani.
Ja veel su kannel, kuis ses kuldakeeles
Ta kiidab priiust, armu isamaal –
Oh seisaks see meil kustumata meeles!
Su kalmult, isa, ärkab sama kannel
Weel korraks hüüdma sinu rahwa raal:
Oh kuulgu seda lapsed õndsal õnnel!
M. L.
1
I. Keisri laulud.
1.
Jumal, keisrit kaitse sa!
Walitseja, wägew sa,
Walitse auuks meil’,
Warjuks meil’!
Walitse waenlastel’
Hirmuks, usklik keiser!
Jumal, keisrit kaitse sa!
2.
Kiitus sull’, kõrgus sull’, keiser sa,
Jumalast kingitud kaitseja!
Su õigus ja wõimus meil kasugu,
Su kaitsusel rahwas ta kosugu!
Kiitus sull’, kõrgus sull, keiser sa,
Jumalast kingitud kaitseja!
Kõik wallad sull’ wastu nüüd hõiskawad,
Su õigust ja seadust nad ihkawad!
Kiitus sull’, kõrgus sull’, keiser sa,
Jumalast kingitud kaitseja!
Kõik külad, su kohtuid nad kiidawad,
Kõik talud, su kohtuid nad tahawad.
2
Kiitus sull’, kõrgus sull’, keiser sa,
Jumalast kingitud kaitseja!
Oh keiserlik õigus, ju ilmu sa!
Kõik rahwas sind teretab rõõmuga.
Kiitus sull’, kõrgus sull’, keiser sa!
Jumalast kingitud kaitseja!
Me isa, oh kaua meil’ ela sa,
Su keiserlik sugu, ka õitsku ta!
3.
Nüüd kõla kõwaste,
Laul, kõla keisrile,
Me kaitsejal’!
Tema kui kotkas seal
Põhjamaa piiridelt
Kõrgetelt kaljudelt
Meid kaitsemas.
Kui kullid kiusawad
Ja meid nad kisuwad,
Siis peagi
Tiiwu ta lehwitab,
Kullid kõik kaugel’ aab,
Ähwardes hirmutab
Kõik waenlased.
Sest aast, kui kaitseja
Ta meil’, sest ajast ka
Meil rahupõlw:
Enam ei joodeta
Meie maad werega,
Wägew meil warjaja
Suur keiser on.
3
Me aga tahame
Sell’ armsa keisrile
Truud olla tõest!
Temale tänuks sa,
Temale auuks ka
Südame põhjasta,
Nüüd kõla, laul!
4.
Wabadus, oh wabadus sa,
Wabadus, mu kuldane!
Wabadus, sa wahwa kotkas,
Looja hele koiduke!
Wabadus, sa kuldne päike,
Kuu sa taewa selgusel!
Wabadus, sa tähti kuldne
Jumalikul kõrgusel!
Kas sa meile, taewa anne,
Lasksid maha kastega?
Ehk kas unes näen uudist
Isamaale ilmuma?
Wõi kas palawamad palwed
Kõrgemale kanneti?
Ammuaegsed õhkamised
Keisril’ kuulda anneti?
Küllap, helde Riigiisa,
Elust, olust aru said!
Küll wist nägid hädaohtu,
Ärdaid silmapisaraid.
4
Hoolt ei kannud sina wähe!
Andku Jumal terwist sull’!
Sõna ilmus, ime sündis:
Õnneaeg sai õnnetul’.
Jumal kaitsegu sind, kallis!
Hüüan silmawetega!
Waewalt saadud kopikuga
Püha kotta tõttan ma!
Sinna püha pildi ette
Palawama palwega
Sinu eest, me päästja päike,
Panen küünla põlema.
Ja me helde Riigiema,
Kõige keisrikoja eest
Leegib wahatulukene,
Tõuseb palwe südamest.
Südamel on suur nüüd püha,
Püha kõigel’ Wenemaal,
Taewaski nüüd näikse püha,
Rõõmu näha taewa all:
Tähtedel nüüd selgem sära,
Päikse paiste palawam.
Endised ei enam ajad!
Südames nüüd elusam.
Wabadust ja Riigiisa
Laskem lausa elada!
Tänul teda terwitagem,
Hüüdkem hulgani hurraa!
(Wene keelest.)
5
II. Isamaa laulud.
5.
Kas tunned maad, mis Peipsi rannast
Käib Lääne mere rannale.
Ja Munamäe metsalt, murult
Käib lahke Soome lahele?
See on see maa, kus minu häll
Kord kiikus ja mu isadell.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!
Siin teretawad metsa ladwad
Nii lahkelt järwi, rohumaid.
Siin taewa wihmal oras wõsub
Ja päike paistab wilja päid.
See on see maa, kus minu häll
Kord kiikus ja mu isadell.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!
Siin kaswab Eesti meeste sugu
Ja sammub wabadusele.
Siin kaswab priskelt Eesti neiu
Ja sirgub Eesti mehele.
See on see maa, kus minu häll
Kord kiikus ja mu isadell.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!
6
Siin tõstab rahwas põllu rammu
Ja matab endist wiletsust;
Siin püüab rahwas waimu walgust
Ja wõidab wõimsalt pimedust.
Oh tõutagem südamest.
Me mehed olla igawest!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
Sa kosu, kaswa, kallis kodumaa!
6.
Kadunud lumi ja räitsak ja rahe.
Katkenud jõgede, järwede jääd.
Päikene särab ja tuuleke mahe,
Oras ja rohi ju tõstawad pead.
Haljaks ju lähewad pihlaka urwad,
Haljaks ju paju ja leppade puu.
Rõõmsaks ju lähwadgi kuusikud, kurwad,
Lahkeste laulab ju lindude suu.
Kadunud, katkenud orjuse ahel,
Teda ei tau enam targemgi sepp.
Rahwast, kes rabeles surmasuu wahel,
Enam ei ehmata kubjaste kepp.
Kadunud endine orjuse tegu;
Wabadus wõitis, oh tõsta sa pead,
Rahwas, ja kauta ka orjuse nägu!
Tegu ja süda, need olgu sul head!
7
7.
Minge üles mägedelle.
Tuule õrna õhule!
Waatke alla oru põhja,
Üle lille hiilguse!
Waat’ke, kudas oja keerleb
Läbi luha läikiwa!
Ja siis hüütke alla orgu:
Ilus oled, isamaa!
Waat’ke, metsad pilwe poole
Tõstwad latwu uhkuses!
Kuulge, kudas kaasik kahab
Lehkawates lehtedes!
Waat’ke, jõed, järwed läikwad
Metsas wirwendusega!
Ja siis hüütke hõisk’des metsa
Ilus oled, isamaa!
Waat’ke, rohke rukis hällib
Uhke nurme nõlwadel!
Tõu wili tõutab anda
Rohket saaki sügisel!
Wiljapuude okste otsas
Hiilgwad anded iluga!
Ja siis hüütke üle nurme:
Ilus oled isamaa!
Waat’ke karja lustipidu
Leherikkas lepikus!
Kuulge karja laste laulu
Wastu helk’jas wõsikus!
Waat’ke kudas kõrgel wõlwil
Taewas helgib siniga!
Ja siis hüütke taewa poole:
Ilus oled, isamaa!
8
8.
Minu isa ütles mulle:
„Prii on jälle meie maa,
Prii on jälle meie rahwas.
Armas poeg, sest rõõmusta!“
„„Kudas priius meile tuli.
Ütle, isa, minule?“„
Isa ütles: „Priius tuli
Kui see koidu täheke.“
„Priius hakkas meile paistma
Kui see kume wara koit.
Priius hakkas helendama
Kui see lõkkew koidu loit.“
„Priius tõusis kui see päike
Koidu kuldse kaisu seest.
Orja põli puges ära
Kui see udu päikse eest.“
Mina uuest’ isalt nõudsin:
„„Kas meilt priius jälle kaub?“„
Isa kostis: „Ei ta kau;
Priius tõuseb, orjus waub.“
„Wõiwad ohjad jõge hoida
Kui ta kõlab kewadel?
Kes wõib priiust paelu panna,
Kui ta paisub paistusel?“
„Kes wõib meie metsal’ hüüda,
Kui on käes kewade:
Kaasik, ära aja kasu.
Lepik, ära lehitse!“
9
Kes wõib orasele hüüda:
Ära wõrsu, wõsu sa!
Kes wõib haljal aasal üelda:
Ära hakka õitsema!
„Kes wõib tõusjal päewal’ hüüda:
Weere jälle tagasi!
Teda pilw küll warjab wahel.
Aga päew on ometi.“
„Aleksander andis käsku:
„„Priius, paista Eesti maal!“„
Priius Eesti maal nüüd paistab
Jäägu paistma igal a’al.“
9.
Mu kodune tare sind teretan ma.
Sind kuldase kasupõlwe talu!
Sind teretan jõgi ja wirwendaw järw,
Kus enne kasupõlwel püüdsin kalu!
Teid, wõsad ja wainud, teretan ma.
Kus enne ma hoolsast hoidsin karju!
Teid teretan, kallas ja palu ja kink,
Kus noorel põlwel noppisin ma marju !
Nüüd kaasik ja kuusik, teid teretan ma,
Kus enne ma lustil laulda wõisin!
Sind teretan, tammik, sind lepiku salk,
Kus enne poisi põlwel õitsel käisin!
Teid nõlwakad nurmed nüüd teretan ma,
Kus enne ma kündsin kärmamasti!
Sind teretan, rohune, lillene käär,
Kus hõbekastes niitsin usinasti!
10
Oh kodumägi, waikne paik,
Kus hällib hämarus,
Su poole käib mu mõttekäik,
Su poole igatsus!
Oh kodulaul, sa armuheal,
Oh hüüd, sa hingekeel!
Kuis kõlad seal mu mäe peal!
Oh kuuleksin sind weel!
Ja metsaäärne kodujärw,
Sa selge, sinine:
Mil kannab jälle kiikuw parw
Mind sinu laentele?
Nii laulan siis kui kastetilk
End suiku susutab
Ja pisaras mul waatepilk
Su muret musutab.
11.
Oh Wiljandi, oh Wiljandi,
Sa ilus Eesti linn!
Su mulda muiste mateti
Küll mõnda Eesti meest.
Ja Waluoja wiinud on
Su järwe laenele
Küll mõnda meest, kell rinnus haaw,
Kes wahwast wõidelnud,
Kes kaitsis Eesti wabadust,
Kes kaitsis isamaad,
Ja tema kõrwal ujub ka
Ta langend waenlane.
11
Alt waatab hele järwe pind
Su waremetele
Ja nutab paistwail pisarail
Su endist iludust.
Ta ohkab päewal, ohkab ööl:
Oh kallis Eesti kants.
Kuis oled kukkund, lagunud,
Kus on su uhkus jäänd?
Küll mõni mees su muru all,
Kes sündind Sakalas,
Kes isamaa eest wõidelnud,
On surma suikunud.
Oh ära kaeba, kallis järw,
Oh ära nuta sa:
Ju wabadus on wõidu saand,
Uus põli Sakalas.
Küll kaebab mõni Eestimees
Ja nutab kantsi peal,
Kui endist aega mõtleb ta
Ja endist wiletsust.
Siis aga waatab kaugele
Ja hüüab hõisates:
„Waat, jälle ärkand Eestimaa,
Oh õitse, Sakala!“
12.
Päike hakkab paistma
Selgest, soojaste,
Ajab udu ära
Üle orgude.
12
Ikka enam näha
Taewas sinine,
Pilwed läewad pakku
üle latwade.
Kuused, kased, waatwad
Priiste taewa pool’,
Kaunist kasu annab
Neile päikse hool.
Üle nurme hällib
Rukki õitsme tolm,
Selle laenil laulab
Lõokeste pulm.
Kaste tilgul kaswab
Rõõmsaste nüüd roht,
Elu rõõmu näitab
Üles iga koht.
Eesti rahwa priius,
Nii kui päike sa
Oled ärkand üles:
Paista wäega!
Orjapõlwe pilwi
Ära häwita!
Küll siis rahwas kosub,
Kui ta mets ja maa.
13.
Priius, priius, püha priius,
Sull’ nüüd kõlab minu keel,
Sull’ suu hõiskab rõõmu, tänu,
Kellest täis mu süda, meel.
13
Meie maa, sa püha priius,
Oled hoopis uueks loond.
Uuest õnne, uueks elu
Oled sina meile toond.
Meie maa sa wabaks tegid,
Priilt ta päikse paistele,
Wihma, kaste kosutuseks
Andsid õnneks uueste.
Eesti wäljad wilja kandma
Lõid sa üksi Eestlasel’,
Uued aiad seadsid sina
Elukohaks õigetel’.
Paljad kingud, mäed ja kõrbed
Lõid sa ümber metsamaaks,
Kaasik kaswab, aga mitte
Ei ta kaswa nuhtlejaks.
Härja huik nüüd metsas rõõmsam
Karja hulgal’ suuremal’,
Ratsu priist ja uhkest hirnub
Prii ja uhke mehe all.
Priius, sina meie maale
Uued hooned ehitid:
Küla keskel’ kenad koolid,
Priius, sina walmistid.
Ei ka enam mõisa põllul
Teeni meie tahtmata.
Ei ka enam mõisa wälju
Wäeta were, higiga.
Kodus meie oma põldu
Oma kasuks harime:
Kõik nüüd teine teise ligi,
Ema ligi lapsuke.
14
Priiste meie kuusik kaswab,
Kaasik kaswab wabaste,
Priiste laenetawad järwed,
Jõed läbi luhtade.
Koha, laul, ka kui need kuused,
Kaha priist, kui kaasikud,
Jookse priist, kui meie jõed,
Laul, priis keeles sünnitud.
Kõla, laul, sa priiusele
Südamest priist alati,
Hirmuta meilt orjus täna,
Waimu orjus koguni!
14.
Priius, sulle tahan laulda.
Priius, sind ma tänada,
Priius, Eesti elu peastja,
Eesti sugu kaitseja.
Sa kui kukelaul, oh priiu,
Pimedal ööl kõlasid,
Panid kurjad waimud kartma,
Eesti rahwa piinajad.
Priius, sa kui päike ise
Paistsid Eesti rahwale,
Orjapõlwe pimed pilwed
Laotasid laiale.
Priius, sa kui koidupuna,
Armsam ootus kõigile,
Läiksid läbi udupilwe,
Õnne, walgust lubades.
15
Priius, sa, kui päike kastet,
Eesti silmapisarad
Kuiwatasid ligelt laugelt,
Õnne, walgust walades.
Sa kui lõunatuul, oh priius,
Aasid külma talise,
Lume, halla, kahu, härma,
Tõid meil’ uue kewade!
Priius üle kõige, kõige
Meie sind nüüd täname:
Andku Jumal meile jõudu,
Et su läbi kosume!
15.
„Saagu priius!“ õeldi ükskord
Põhja piiril waljuste.
„Saagu priius,“ kästi ruttu,
„Peastjaks Eesti sugule!“
Priius, sina wägew sõna,
Nõia wäest wägewam:
Tulid ruttu tuule tiiwul,
Tõtsid tormi tiiwadel;
Jõudsid Eesti wangikotta,
Lõhksid pihuks ahelad,
Purustasid müürid maha,
Walgele meid jälle tõid!
Wangiwahid ehmatasid,
Wõbisid ja wärisid:
Pidid jätma piina, käsu,
Wõtsid uusi ametid.
16
Priius, sa meid ülendasid,
Tõstsid üles tähte pool:
Ilma sinuta meil oles
Südames siin surma nool!
16.
Sa wana, sa priske, mu põline maa,
Sa ilus, sa armas, sa lahke, waikne!
Oh tere, sa armsam, sa lõbusam maa,
Su metsad, aasad, nurmed, taewas, päike!
Sa muiste ju olid me kodune maa,
Sind ammu mu rahwas hüüdis auuga!
Mis muiste, see oled weel tänagi sa:
Mu põhja mulda tehke mulle hauda!
17.
Waigistage kõue kõmu.
Kuulge tõsist laulu nüüd!
Kuulge, sõbrad, tõe sõnu,
Mehed, tõe laulu mõnu.
Kõla wastu, koori hüüd.
Meie armsal’ isamaale
Lausa laulu kõlage!
Isamaa, sa helde, püha.
Kuule meie palwe iha:
Meid sa hoidjaks!
17
Pühitse meid, üliarmas,
Ikka hoidma Eesti meelt!
Hoidma wabaduse idu,
Parandama Eesti pidu.
Kosutama Eesti keelt!
Löögem, wennad, käed kokku,
Tõstkem silmad taewa pool’:
Isamaa, sind armastama,
Eesti elu ülendma,
Olgu ikka meie hool!
Kaugele’ sa, hääl, nüüd kõla
Üle kõige isamaa!
Ärata kõik Eesti sugu
Kuulma meie laulu lugu!
Igaühte ärata!
18.
(C. R. Jakobsoni haud.)
Wändra jõe haljal kaldal
Kerkib küngas puude all,
Liiwa sõmer teda matab,
Haljas muru teda katab,
Keda leinab Eestimaa.
Rändaja seal silmaweega
Kaebab künka ääressa:
„Oh, miks lahkusid sa ära,
Oh, miks läksid meilt nii wara!
Poolel jätsid Eesti töö!“
18
Leske kaebab pisar palgil,
Langeb künka najale:
„Kodus laste nutu kisa:
„„Kunas tuleb koju isa,
Wõtab Linda põlwele?“„
„Mil siis jõuab koju kaasa,
Lapsi hüüdma naerule?
Tule koju armastaja!
Pooleli on jäänund maja,
Lesk ja lapsad warjuta!“
Kuula, ladwult waikne kahin
Hüüab hilju: „Rändaja!
Heldest ehita mu maja,
Waigista sa nutu kaja
Edenda mu Eesti tööd!“
Wastu kostab kahinalle
Kõik see Eesti mets ja maa
„Heldest ehita mu maja,
Waigista sa nutu kaja,
Edenda mu Eesti tööd“.
19
III. Looduse laulud.
19.
Ei nüüd nurmed õhka enam
Kurja jää ja lume all;
Haljas oras noorem, kenam
Ärkand põllul lokkawal
Ärka üles, meel ja süda.
Aja üles rõõmu ida!
Ei nüüd enam räitsak raske
Metsa puid wõi painuta.
Waata Eesti kallist kaske,
Nooris lehtis kõigub ta!
Ärka üles, meel ja süda!
Wõsu, wagaduse ida!
Ei nüüd enam jää ei kata
Jõge ega järwe ka:
Järwe pind on pidamata,
Jõe jooks on kõiteta.
Priius, kes sa peasnud lahti,
Wõta wõimu ja saa mahti!
20
Kes wõib wete jooksu keelda,
Kui ta kõlab kewadel?
Haljendawal’ metsal’ õelda:
Olgu ots su wõrsmisel!
Kes wõib hoida neid küll kinni?
Kes wõib ärkand priiust pinni?
Olge wahwad, Eesti mehed,
Priiuse eest wõidelge!
Juhatagu õnnetähed
Priiust iga talusse!
Jää sa wapraks, Eesti süda,
Kosu Eesti õnne ida!
20.
Ellerheinad õitswad orus,
Kullerkupud koppelis,
Punalilled pajustikus
Sinililled siin ja seal:
Eesti neiu nooreke,
Ilusamalt õitsed sa!
Õitse, laula, õnne soowin,
Ilmu peidupaigast wälja:
Kuju muistsed kallid kombed,
Muistist priiust, muistsed laulud,
Uue aja kangasse!
Oma rahwast auusta,
Eesti elu uuenda!
21
21.
Hõiska, laul, maailma Loojal’,
Hõiska iga elu toojal’!
Tema pani päikse paistma,
Taewa siniwõlwi seinal
Lõi ta ehaheli helkma
Taewa wõlwi weeredele.
Tema lõi ka neiu näo,
Neiu õrna palge puna.
Hõiska laul maailma Loojal’,
Hõiska iga elu toojal’!
Taewa sinise ta tegi,
Mere sügawa ja selge,
Linaõied nurme nõlwal,
Sinililled luha süles.
Tema lõi ka neiu silmad,
Neiu silmad sinisemad.
Hõiska laul maailma Loojal’,
Hõiska iga elu toojal’!
Ta lõi kase kingu külge,
Emalepa järwe ääre,
Priske rohu jõe juure.
Tema lõi ka neiu juuksed,
Neiu kasu, sirge kauni.
22.
Kiigu, liigu, mu paadike!
Kiigu, liigu laenetel hellaste!
Hellaste ehab ka ämarik,
Tähtede ilu nii imelik.
Kiigu, liigu, mu paadike!
Liigu, laenetel hellaste!
22
Kiigu, liigu, mu paadike!
Wõsad liikwad, hälliwad hellaste;
Hellaste ämarik ära kaub.
Hellaste udu ka tõuseb, waub.
Kiigu, hellast’, mu paadike,
Wõsad hälliwad hellaste.
Kiigu hellast’, mu paadike!
Rukis hällib, kallub ka hellaste;
Hellaste neiu nüüd laulab ka
Oodates armukest tulema.
Liigu hellast’, mu paadike!
Rukis hällib ka hellaste.
23.
Kõla, õhtulaulu mõnu.
Tähte poole minu tänu!
Südamest sa sala sõua
Palwega, ja taewa jõua
Mu isa kõrwu!
Ülem Waim sa üle tähte,
Üle ehapuna ehte,
Wõta mind su tiiwa alla,
Taewa rahu mu pääl wala
Ja oma armu!
24.
Kui hakkab suwi tulemaie,
Siis hakkab soe tulema,
Siis ärkab puie õitsmeilu,
Siis hea heal tuleb neitsile.
23
Kui hakkab suwi tulemaie,
Siis hakkab soe tulema,
Siis hakkab käo kukkumine
Ja ööpikute hüüdemine.
Kui lõpeb suwe sooja aega,
Siis lõpeb käo kukkumine,
Siis lõpeb ööpiku hüüdemine,
Siis lõpeb neitsi hea heal.
25.
Kus puude oksad kiikuwad
Ja põesa ladwad liikuwad,
Kus woolab magus lille lehk
Ja wärske tuule mõnus õhk.
Oh mets, oh mets nii waik,
Seal on mu rahupaik.
Kus loom seal hüppab ilus
Ja linnud laulwad wilus,
Kus jääger jahisarwe lööb
Ja püssi paugul kõla teeb.
Oh mets, oh mets nii wait,
Seal on mu rahupaik.
Kus pea waiksust kuulda,
Et imelik on laulda:
Kus pea hellalt kahiseb
Ja pea waljust kohiseb.
Oh mets, oh mets nii waik,
Seal on mu rahupaik.
24
26.
Laske laulud ladusaste,
Laulu wiisid wiisakaste,
Laulu lugud lustiliste
Kandli keeli keeritada;
Et kui kuulmid kutistawad,
Südamida sütitawad.
Nüüd on kesa kewadina
Talwe rinnalt wõõrutanud,
Nurm kui neitsi ikka nukus,
Õitse urwal uhkendamas.
Mets on keelis, mets on häälis,
Keelis häälis suwe saajal.
Muru mattis murdes anged.
Sula kautas wete kaaned.
Pani laened paisumaie,
Laene keerud kerkimaie.
Päike pettis pääsukese,
Wirgus kiuru kergitama.
Wihmuke wiis idudelle
Suwe sundja sõnumida;
Idu ärkas, wõsu tärkas
Ahtraid maida kattemaie;
Kaasik hakkas kahisema.
Lepik lehti lehwitama.
Neiu, hella neiukene,
Tõtta karja saatemaie!
Neiu, hella neiukene,
Rutta karja kaitsemaie!
Aja karja nurmeelle,
Lillepõllu peenerille.
25
27.
Laske, wennad, laulukõla
Ilma ilu Loojale,
Hõiskage ja hüüdke tänu
Iga elu Toojale!
Tema pani päikse paistma
Taewa seina sinisse,
Ta lõi ehapuna helk’ma
Taewa wõlwi weerdele;
Tema lõi ka neiu näu,
Neiu palge-puna ka,
Pani palgel õitsema
Imeliku armu jõuu.
Laske, wennad, laulu kõla
Ilma ilu Loojale,
Hõiskage ja hüüdke tänu
Iga elu Toojale!
Taewa sinise ta tegi,
Mere selge, sügawa,
Ta lõi sini-lilli orgu
Lina õie nurmele;
Lõi ka neiu silma sära
Imelikult hiilgama,
Lõi neid karsi pilguga
Meeste meeli wõitma ära.
Laske, wennad, laulukõla
Ilma ilu Loojale,
Hõiskage ja hüüdke tänu
Iga elu Toojale!
Ta lõi walge, halja kase,
Sirge lehkwa lõhmussa,
Ta lõi kääru kullerkupu,
Hellerheina õitsema;
26
Neiu kasu ka ta loonud,
Neiu kasu kaunima,
Imeliku ilusa
Hiilge neiu juuksel toonud.
28.
Liiri lõõri lõokene,
Armas laulu linnukene,
Miks nii järgest lõõriteled?
Miks ju siis, kui maas weel lunda,
Nurm on must, ei haljast tunda,
Laulu lugu keeruteled?
Kewade kui maa weel paljas,
Kui weel pole rohtu wäljas,
Siis sa palud Looja poole,
Et ta saadaks rohtu maale,
Rohtu maale, lehti puule,
Peastaks pilwest wihma woole.
Kewade, kui maa ju haljas,
Kaasik haljas, lilled wäljas.
Siis sa tänad ilma Loojat;
Hüüad ühes teisi linda,
Äratad sa iga rinda
Kiitma elu, õnne toojat.
29.
Looja lahke linnukene
Elab ilma mureta,
Ega mitme aasta tarwis
Punu pesa hoolega.
27
Pikal ööl ta oksal uinub.
Hakkab päike tõusema,
Siis ep kuuleb Looja hüüdu,
Sibab siiwu, laulab ta.
Kaob kewadine ilu,
Lõpeb soe suweke,
Udu toob ja paha ilma
Suretaja sügise.
Inimestel igaw, kole;
Soojal’ maale linnuke
Lendab üle maa ja mere,
Kunni jõuab kewade.
30.
Magus kewadine õhk
Õrnul oksil hilju liigub;
Rõõmulaul ja lillelehk
Taewa poole õhus liigub.
Rohu ladwas kastetilk,
Nupp teeb armsast õisi walla.
Taewast walab päikse pilk
Rõõmu, õnne, elu alla.
Waata, kaswamise wäed
Wõsukesi kosutawad,
Ja nüüd igast nupust näed
Armastust ju õnnistawat.
28
31.
Metsas, metsas, oh mis ilus,
Oh mis kaunis kõndida,
Kaskede ja kuuske wilus
Rohul wähe wäherda!
Prii nüüd mets ja rohumaa,
Prii nüüd olen mina ka.
Muru rüpes rohelises
Päikse paistel imeb lill,
Põõsastikus lehilises
Hüüab lind nüüd hüpakil.
Rõõmus lind ja rohumaa,
Rõõmus olen mina ka.
Kas küll oli aasta otsa
Lind nii rõõmus, mets nii prii?
Lumi kattis maad ja metsa,
Lind, see leinas wagusi.
Leinas lind ja mets ja maa.
Leinas olin mina ka.
Ohus oli minu süda,
Pisaraid mul walas silm:
Häwitada elu ida
Tahtis maailm, kuri, külm.
Norkus oli minu meel,
Rõõmu laulust ilma keel.
Aga nüüd on läinud lumi,
Priius kõigil loomadel:
Metsal, maal on rõõmu jumi,
Rõõmu heal on linnuksel.
Prii ja rõõmus rahwas ka,
Rõõmu laul, nüüd kõla sa!
29
32.
Mis on ilusam,
Mis on mõnusam
Kui üks kewadine õhtu?
Tuuled tasaksi
Liikwad edasi
Lille lehkwast hällitelles.
Rääk nüüd rukkis ikka hüüab,
Ööpik hõisatella püüab,
Õhtu ilu ülendada.
Eha punetab,
Kuldseks karratab
Puude ladwad, järwed selged.
Sääsed suruwad,
Mööda mürawad
Sitikad nüüd suisa lendes.
Orus männa metsa taha
Kohab tammist wesi maha:
Õhtu ilu ülendada.
Laia pärna all
Rohurikkal maal
Armastajad aawad juttu.
Taewast hiilgawad
Tähed ütlewad:
Otsata on Looja wägi!
Suwe õhtu loodus kiidab
Loojat, kas su hing ka nõuab
Looja kiitust ülendada?
30
33.
Nüüd hele heina-aeg on käes
Ja rahwas läheb luhta;
Nüüd päike lahkest läigitab
Kõik niidu niisket kohta.
Ei kodus olla kärsi ma,
Ei kodus aega wiita:
Ma tahan minna niidule
Ja walmist heina niita!
34.
Nüüd kena kewade on kätte jõudnud:
Nüüd lepik läheb lehile
Ja kaasik hakkab lehte ehtid kandma
Ja õrnast’ wõrsub wõsuke;
Kõlagu, elagu laulude hääl
Metsades, lõimedes, mägede pääl!
Järw laineid jälle laksuteleb lausa
Ja hallik armsast’ aruneb,
Nüüd jõgi jookseb priiste ja jõude
Ja oja orus wuliseb;
Hõiskagu, huikagu laulude hääl,
Orgude hõlmas ja kallaste pääl!
Nüüd aas ja aru haljendama hakkab
Ja kääru käänak helendab.
Nüüd oras wõrsub, oras wõsub, kosub
Ja kallas õrna kasu a’ab:
Kõlise, helise laulude hääl
Aasade, arude, nurmede pääl.
31
Nüüd lõu laulab laia nurme üle
Ja keeruteleb kõrgele.
Nüüd pääsukene lendab üle aia
Ja laulab lustilt, lahkeste;
Lõuke laulab, pääsuke ka,
Kõla nii laulude lugu sa!
Nüüd kiida Loojat, kange põllukündja
Ja kiida teda karjane!
Nüüd kiida Loojat neiu, noorik, naene
Sest tema toonud kewade;
Laulge kõik kewade Loojale,
Kiituse laulu tall’ kõlage.
35.
Nüüd on meie lepik lehtis,
Nüüd on meie kaasik ehtis,
Õitseb tooming, õunapuu.
Aga kesse linnukene
Kelle hele healekene
Kõlab läbi lepiku.
Seep see ööpik-linnukene,
Hallikene, kallikene.
Mis ta laulab kullakene?
Õhtule ta laulab eha,
Neiul siidi juuksed pähä,
Puna neiu palgele.
Taewale ta laulab sine,
Peiu silmist laulab une,
Kutsub neiut waatama.
Laulab tõusma armuidu,
Lähenema pulma pidu
Laulu, mängi kõlaga.
32
36.
Nüüd waata, kuhu tahad,
Seal haljas iga paik,
Seal õitsewad kõik aasad,
Ja elurõõmus kõik.
Nüüd tulge, noored, wanad,
Et metsa marsime,
Nüüd astu meie seltsi,
Sa ilus neiuke.
Waat jõed teed meil’ näitwad
Ja ojad usinad
Ja lõokeste laulud
Meid ikka saadawad;
Waat kaseladwad waatwad
Mäelt alla armsaste
Ja rohud teretawad
Alt lahkest ülesse.
Nüüd lille hinge õhku
Meil’ tuuled kannawad,
Nüüd päike woolab elu
Ja ehitab kõik maad;
Ja siniwõlwil warjab
Neid taewas armuga.
Küll oled sa nüüd ilus,
Lai, kauge ilmamaa!
37.
Oh mis ilus, armas,
Kena kõndida
Waiksel õhtul wäljal
Rahu rõõmuga.
33
Tähed taewast paistwad
Ime hiilguses,
Kauniste kuu kumab
Hõbe ehtedes.
Udu uhkest’ kõigub
Mäe, metsa peal.
Õhud sõudwad sala
Hüüa’i ükski heal.
Hallik pole rahul,
Woolab kalju seest:
Lõpmata nii Loojat
Kiida kõigest wäest!
38.
Oh mis ilus metsas kõndida
Ja wiiuliga mängida!
Linnud laulwad puude peal,
Kaugel’ kostab nende heal;
Neiud kõndwad puude all,
Lahkest nemad laulwad seal.
La, la, la.
Oh mis ilus metsas kõndida!
Oh mis lõbus loimes kewadel!
Seal õitswad õied ilusad:
Lehkwais lehtes okste peal
Linde koorid kõlawad;
Lauluheli igal pool,
Metsas, orus, mäel ja sool.
La, la, la.
Oh mis lõbus loimes kewadel!
34
Kõlagu ka nõnda meie heal!
Küll neiud noored kuulwad pealt,
Mõteldes, kuis nendega
Laulnud meie lustiga:
Süda sulas nendel sees,
Armupisar silmades.
La, la, la,
Kõlagu ka nõnda meie heal!
39.
Oh mis ilus on nüüd waata
Üle wäljade!
Wõtkem, õed, karja saata
Wälja wainule!
Lillerikkail’ wõsadelle
Õed läheme!
Kõik nüüd ilus, õnnes elab,
Liigub lustiga;
Wõsa helgib, kaasik kõlab,
Tahab kõnelda.
Kewade, su ime ilu
A’ab meid hõiskama.
40.
Oh tere tuhat korda sa,
Lahke, lahke suwi!
Sind teretab kõik mets ja maa,
Lahke, lahke suwi!
Lahke suwi, mäe peal
Teretab sind meie laulu heal, me lauluheal!
35
Sa tuled, ilmal’ rõõmu tood,
Lahke, lahke suwi!
Sa metsal’, põllul’ elu lood,
Lahke, lahke suwi!
Rõõmu hõiskab sinule
Terwit kägu, ööpik, lõoke ja lõoke.
Oh tere tuhat korda sa,
Lahke, lahke suwi!
Sa kaua meil’ weel wiiwita,
Lahke, lahke suwi!
Asu kõike südame,
Aja kõiki meie rõõmule, jah rõõmule.
41.
Õhtu eha imeline,
Oh mis ilus oled sa!
Kauni kulla karwaline,
Su peal’ waatan rõõmuga.
Kui sa mäed, metsad, mere,
Kenaks kullaliseks saad,
Purpurpuna imewere
Kaugel’ laial’ laotad:
Siis ma, õnnis inimene,
Ööpikute hüüdmisel,
Kaenlas kallis neiukene
Lustil luusin lehkwal ööl.
36
42.
Öö ju kätte jõuab
Rõõmuks kõigile.
Sala õhk ju sõuab,
Rahu kangasse
Kujub kõike ilma;
Tasa lehwitab
Kinni suikja silma,
Kurbtust kustutab.
Uhkest kõigub udu
Üle orgude,
Kujub nõiduskudu
Üle wõsade.
Taewast hiilgawad tähed,
Kumab kaunist kuu,
Ei nüüd liigu lehed,
Kõigu ladwad, puu.
Rahul hingwad linnud,
Teised loomad ka,
Rahul puud ja pinnad,
Rahul põllumaa.
Üksi oja ikka
Woolab merele
Wetewoodest rikka
Sügawusesse.
Nii kui woolaw oja
Mu waim woolab ka
Öösest ilma looja
Poole lõpmata:
Tema armu meres
Tahab uppuda
Paradiisi peres
Õndsast elada.
37
43.
Päikese palawus,
Tuule soedus
Sundwad lume lagunema.
Üle wainu, soo
Woolab wete woo
Laeneid laksutelles oja,
Ojast wahtus jõkke woolab,
Mürades jõest merde kolab:
Süda, saada saa
Wete woodega
Omad waewad, mured merde!
Kärbsed uueste
Jälle elusse
Pikast unest üles ärkwad.
Jälle warblane
Laulab rõõmsaste
Aia peal ja pesas räästal.
Puude okstest urwad ärkma
Hakkawad ja taimed tärkma:
Meel ja süda, sa
Ärka üles ka
Priiusele uuel elul!
Saunast suitsusest
Tare tolmudest
Igaüks nüüb läheb wälja.
Päikse paiste käes
Lapsed rõõmustes
Jookswad wäljas mängwad laulwad.
Kuule, kõrges kiitwad lõod
Lauldes Looja armu tegu:
Süda, hakka ka
Teda tänama,
Kes kõik head sull’ ikka annab!
38
44.
Piiri pääri pääsukene
Ime ilus linnukene
Laulis meie aia peal,
Lendas üle meie kesa,
Räästa alla tegi pesa,
Söötis oma poegi seal.
Kuhu läksid pääsukene,
Lendasid sa linnukene,
Kus nüüd hüüab sinu heal?
Läksid ära lõuna maale,
Rõõmusama rahwa ra’ale,
Lendad laulad lahkest seal.
Piiri pääri pääsukene,
Ime ilus linnukene,
Tuled jälle kewade,
Tood meil kaasa tõisi linda.
Laulad õitsma Eesti pinda,
Hüüad rahwast rõõmule.
45.
Tere, kuldne koidu kuma,
Uue päewa kuulutaja,
Uue elu ilmutaja!
Sinu paistus ime säraw,
On see jumaline wäraw,
Kellest peaseb wälja päike.
39
Sina, wõitja päik’se ema,
Kelle noorus närtsimata,
Lõbu, lahkus lõppemata,
Saatsid päikest aastaid sada
Käima taewa sinist rada,
Elu looma, õnne tooma.
Aga siiski – tõusja päike
Nägi rahwa käiki teule,
Sõitu wõõra wara weule;
Nägi kuidas kubja keppi,
Jänus äädikat ja sappi
Anti Eesti armsas kodus.
Siis ep, helde, hale ema,
Kuulsid sina kurba juttu,
Peitsid hiilgwa palge ruttu,
Heitsid nuttes kurba pilku;
Rohus rippus kaste tilku –
Need siis sinu leina tilgad.
Ajad olid haledamad.
Wiimaks päike ometigi
Kustutas meilt orja higi.
Siis sa heitsid rõõmu-pilku;
Rohus rippub kaste tilku –
Need nüüd sinu rõõmu tilgad.
Saada ikka, süüta ema,
Elustama wälja päikest
Meie kallist kodu, weikest, –
Õnnistama Keisri koda,
Paistma Wene kaitsjat oda
Häwitama tondi tegu!
40
46.
Tähed sirades paistawad,
Maha ülewelt waatawad.
Kiirgaw taewa tuluke,
Wõlwi sinise täheke,
Oh miks oled nii külm küll sa?
Keegi õhkaw ei süda saa
Troosti leida su silmasta.
Kõrgest armuta waatad sa
Waikselt sirades rahuga
Ilma häda ja rõõmu peal’.
47.
Waata, mis paistus sealt Peipsi piirelt
Keerutab ülesse, kerkib kiirelt!
Tõuseb kas weerema were meri,
Paneb ehk põlema taewa keri?
Ole ei möllamas were meri,
Tulede kiiretes taewa keri:
Kuldsem see kuningas, tõusew päike,
Lautab seal laiali oma läike.
Walguse wälkuwat merd ja jõge
Woolab ta wälja ja elu wäge,
Laenetab laiali Eedeni elu,
Ilmutab ilmale taewa ilu.
Kõrbes ta paistusel lamab lõwi,
Wetes ta walgusel mängib hawi.
Laanes ta soojal kõik loodus liigub,
Õhus ta paistesel kõik lendab kiigub.
41
Päike, küll tunned sa Eesti lugu.
Nägid küll wanade waba sugu!
Nägid küll Eestlaste endist wõitlust,
Mõekade, odade möllust, heitlust;
Nägid, kui lahingis Lembit langes,
Kudas seal surnute kehad anges;
Nägid küll Saarlaste laewu, wõitu,
Kudas nad sõitlesid wõera sõitu.
Päike, sa nägid, kui käsud kanti
Hommikult, wabadust meile anti;
Näed ju uueste elu algust,
Näed, et rahwas ihkab walgust,
Raiub ja kaewab ja künnab wahwast...
Päike, oh õnnista Eesti rahwast!
Kaub kord Eestlaste keele kõla –
Ära siis sinagi tõuse ja ela!
48.
Waikne õhtu! Lind ei hüüa.
Mets on waik ja wõsa waik:
Ei nüüd karja-sarwe lüüa,
Rõõmu näita keegi paik.
Puudelt lehed pudenenud;
Kask on ilma ehteta,
Härm ta oksa sugenenud;
Külm ja kare on kõik maa...
Ära kaeba, ära waewa
Südant musta murega!
Tõsta silmad, waata taewa –
Tähed hakand sirama.
42
Ülewal seal kõrgel kaugel
Igawene helde waim;
Und ei iialgi ta laugel,
Tema hoolel iga taim.
Waata ometi ja märka:
Oras uinub lume all –
Eks ta ikka jälle tärka
Kewadel, sel tulewal.
Wahest mure püüab matta
Meie Eesti rahwast, maad:
Waimu-orast püüdwad katta
Lämmastada pahad a’ad.
Aga ära meelt sa heida,
Mehine sul olgu meel!
Lõikust saab siis ükskord leida:
Wana Jumal elab weel!
49.
Aadu ütles Koidutähel’:
„Kulla Koidutähekene,
Kaunis taewa pojukene,
Ütle, mis mu Anu teeb,
Esitiks ta toimetab,
Kui ta wara woodist tõuseb?“
Koidutäht siis Aadul’ ütles,
Kullaline kuuluteles:
„„ Armas agar poisikene,
Kui su Anu üles tõuseb,
Kenam neiu woodist kõpsab,
43
Läeb ta oma akna ette,
Waatab lahkest minu peale
Ja ta silmist paistab pisar,
Punapalgilt maha weerleb,
Ja siis waatab õhtu poole.“„
Aadu jälle tähel’ ütles.
Kullalisele kuulutas:
„Hea on, et mu Anukene
Waatab Koidutähe poole,
Sest saab näha, et ta süda
Karsk ja kasin täheselge;
Hea on, et ta tema peale
Waatab silmapisaratel,
See ta armsa hinge heldust,
Südame headust awaldab;
Kõige parem see, et waatab
Hellakene õhtu poole:
Anu majast õhtu poole,
Seal ep seisab Aadu maja!“
50.
All halja oru talussa,
Seal õitseb õrnem õieke,
Kui kuskil mujal salussa,
Ta on nii ilus, hellake.
Kui sain ma teda silmata,
Siis süda hakkas süttima.
Oh roosike, sa kaunike,
Miks juhtusid mu silmale!
44
„Kas tahad tulla minuga?“
Nii hüüdsin armus palawas.
„Sa pead mu rinnal õitsema,
Mis armu õnnest paisumas“.
Mis teed sa üksipäini siin?
Oh anna luba, et sind wiin!
Oh roosike, sa kaunike,
Miks juhtusid mu silmale!
„„Oh tänu, tänu rändaja.
Su lahke armu sõna eest!
Ma saaksin ikka leinama,
Kui lahkuksin ma oru seest.
Sest mine üksi, jäta mind,
Ma tänus pean meeles sind!“
Oh roosike, sa kaunike.
Miks juhtusid mu silmale!
„„Jää Jumalaga, sõber sa!“
Kui läksin, hüüdis roosike.
Kus iial käin wõi seisan ma,
Mu silmis roosi pildike.
Ei päewa, öösi rahu mul:
Oh õis, mu süda jäänud sull’!
Oh roosike, sa kaunike.
Miks juhtusid mu silmale!
51.
Anna istus akna all,
akna all.
Liblik lendas mööda rohta,
Lendas Anna akna kohta.
„Oh liblik, libe lendaja,
Wii palju terwist Hansul’ ka,
Hansul ka!“
45
Anna istus akna all,
akna all.
Õöpik laulis toomingates,
Laulis lehtis lehkawates.
„Oh ööpik, hella laulaja,
Oh lenda, laula Hansul ka,
Hansul ka!“
Anna istus akna all,
akna all.
Kägu lendas kase otsa,
Kukkus lendas kuuse oksa.
„Oh lenda, kuku-linnuke,
Ja kuku ka mu Hansule,
Hansule!“
Anna istus akna all,
akna all.
Mesilane mööda õisi
Lendas hoolsast’ ühest teisi.
„Oh, mesilane linnuke,
Wii mett ka minu Hansule,
Hansule!“
Anna istus akna all,
akna all.
Tuli tuul ja tõstis õhku
Liikuma ja lille lehku.
,.Oh tõtta, hella tuuleke,
Wii palju terwist Hansule.
Hansule!“
46
52.
Ann Oru talu tütar
On minu armuke:
Ta on nii ilus, armas,
Kui kaunim õieke.
On tasane ja waga
Kui armsam tuike;
On kena, helde, lahke
Kui taewa inglike.
Ei päewal ega öösel
Mu meelest lähe ta;
Sest sääl, kus minu wara,
On minu süda ka.
Ma olen Oru talul
Ju sagedasti käin’d,
Ja olen mõnel käigil,
Mull’ õnneks, teda näind.
Ei igakord küll wõinud
Ma õelda sõnaga,
Ma andsin siiski mõista
Tall’ mõtteid silm’ega.
Ma olen ka ju üksi
Koos olnud temaga.
Me oleme suud andes
End tõutan’d armasta.
Mis süda mull siis tunnud,
On ära rääk’mata,
Kui suur mul arm siis olnud,
Ei wõi ma ütelda.
47
Küll igaw on mul oota,
Ma õhkan südamest:
Oh tule aeg ja anna
Mull Oru Annekest!
53.
Armas, hea ja helde Ellu,
Kenam kõigist neidudest:
Sind, sind armastan ma üksi,
Soowin omaks südamest.
Ilusamalt hiilgwad silmad
Sul kui tähed taewa seest,
Õitsewam su palge puna
Õrna roosi õilmetest.
Peenemad sul siidist juuksed,
Lõbusam sul lõost heal,
Sinu naerul inglinägu
On mul meeles igal aal.
Süles kannaksin sind ikka,
Armul suud sull annaksin.
Kui sind ilus, helde Ellu
Mõrsjaks hüüda tohiksin.
54.
Armas on mul metsa minna
Lepikusse luusima:
Anneke ka tuleb sinna
Aetud armust rõõmuga.
48
Lehkwa lille lehte wahel,
Rohelise rohu peal,
Kenam koht küll on meil kahel
Kauni kase warju all.
Anneke seal hakkab kaela,
Annab mulle armust suud,
Mina wõtan tema sülle
Noorest armust sunnitud.
Ära sulab mu sees süda,
Weri weerleb soonedes,
Rinna ligi litsun teda,
Ujun noore armu sees.
Linnud näewad, lustil laulwad
Imekauni healega,
Karjalapsed seda kuulwad,
Hüüdwad oma healtega.
55.
Ehk küll oled sa must kaugel,
Siiski sinu ligi ma,
Ehk küll ise lahutatud,
Armu ei saa lahuta.
Ei nii lai ju keegi meri,
Keegi soo ja sügawus,
Et ei saaks sealt üle käia
Õige, selge igatsus.
Üle mägede ja orge,
Pilwede ja tuuldega
Iga päewal tuhat korda
Terwitan sind neiu ma.
49
Sinu mõtteid kandwad seie
Kõrge pilw ja usin tuul,
Ja neid soowituse sõnu
Mis on usaldan’d su huul.
Et küll olen sinust kaugel,
Olen rõõmus ometi;
Pea tulen, tahab Jumal,
Jälle kodu tagasi.
56.
Ei siit talust ma ei lähe:
Hea ja armas mul siin on,
Ei ka wiia wõi mind keegi,
Olgu parun, olgu won.
Sest siin elab ilus neiu,
Õitsewam kui roosilill,
Mõistlik, tasane kui tuwi:
Ilusam ta inglist küll.
Ohakad on roosi ümber,
Tuwikegi tige ka,
Armus ei löö ingli süda:
Minu neiu laitmata!
Ei siit talust ma ei lähe,
Siin ma tahan teenida,
Olgu ka wõi seitse aastat:
Ei sest neiust jäta ma!
Ei siit talust ma ei lähe,
Hea ja armas mul siin on:
Elan armus, rõõmus, rahus,
Paremalt kui parun, won.
50
57.
Ei taewa alla, ei wäljadella
Leita nii kaunikest kannikest,
Kui mu armas kullake,
Kes on minu südames.
Kui kõnnin tuulessa lagedikul,
Kullakest meele ma tuletan,
Warsti on soe, wagane,
Just kui Jaani ajake.
58.
Emajõe laineid mööda
Laseb lahke laewuke,
Kiigub, liigub, sõuab, jõuab,
Sõudjad laulwad rõõmsaste.
Jõe kallas haljas õitsew,
Wette waatab lilleke.
Kaugelt waatab kaunis mõisa
Alla jõe kaldale.
Kaldal kõnnib nägus neiu,
Hellast pilku heidab ta
Rohu peale, lille peale,
Laewukese peale ka...
Olgu peale, jäägu peale,
Jäägu mõisa herrale,
Aga selle neiu noore –
Wõtaksin ma omale.
51
59.
Heinamaad ehib nüüd jaanilill,
Wõsas nüüd hüüab pajupill,
Lahti on läinud kullerkupud,
Lahti on löönud jõenupud.
Neiu, miks warjule peidad sa
Enese ehet, heidad sa!
Peasta nüüd lahti sa omad patsid,
Mida sa kinni nii köitsid, kaitsid!
Juuksed sa lahti nüüd lahuta,
Tuules neid lehwita, mängita!
Lase neid köita ja katta saksu,
Kellele tegid nad palju maksu!
Pane pärg pähe ja siidi lint,
Helmedes paistku su kael ja rind!
Neiu, siis kiitwad su ilu mehed,
Liikuma lähwad su ilust lehed.
Neiu, su ilu siis laulab lind,
Imetleb lillede hiilgus sind.
Pane sest kõiki sa imetlema,
Nõnda kui enne su Eesti ema!
60.
Igas kohas, kus ma olen
Kodus, metsas, põllutööl,
Ikka armastuses põlen,
Ikka mõtlen sinu peal.
Sinu nägu on mul silmis,
Sinu kõne heal mul kõrwus.
Oh kui armas oled mull’.
52
Hommikul kui rõõmsast’ annan
Ennast Looja hoolele,
Sind siis südames ma kannan,
Soowin kõik head sinule.
Õhtul kui tööst järel’ jätan,
Wagusi siis laulda wõtan:
Rahu, terwis olgu sull’!
Öösel kui ma mõnes mures
Olen üksi woodi peal,
On mu mõtted sinu juures
Oleksin ka ise seal.
Kui siis walu arm küll annud,
Uni silmad kinni pannud,
Näen sind ma unenäus.
Oleksid mul linnu tiiwad,
Sinu juure lendaks ma,
Sulle tahaks ööd ja päewad
Armu walu kaebada.
Kui me ükskord kokku saame,
Siis end hellast’ armastame
Kõigest hingest, südamest.
Kui ka maa peal suures waewas,
Ühendatud meid ei saa,
Ometigi õnsas taewas
Arm saab suur meil olema.
Seal me saame inglitega,
Kõigi taewa pühadega
Õnsas armus elama.
53
61.
Isateder põesastikus
Üksi hulgub – waene mees,
Wiimaks näeb wõsastikus
Ematedre rohu sees.
„Tere, tedre neiukene!
Nõnda külm ja wilu mul.
Kus su soe pesakene?
Seltsiks oleksin ma sull’“.
„„Minu soje pehme pesa
Metsas taga heinamaa.
Lendame sinna üle wõsa,
Seal meil hea puhata!“„
Kõndis üksi peenral peiu,
Kõndis üksi põlluteed.
Tuli wastu talle neiu,
Juuksed lennul, kaelas keed.
„Tere, minu tedrekene!
Lõpetasin päewatööd;
Kas ei wõiks ma, kallikene,
Seltsiks olla sulle ööd?“
„Sind ju, kulla, mulle loodi,
Minu magus marjuke!
Kus su soe pehme woodi,
Kus sa hingad hellake?“
„„Marja-aias minu woodi
Ülewal seal aida peal,
Kuhu wärskeid heinu toodi:
Sinna sina ei saa iial!“„
„ „Haukuma on hull meil Muri,
Waht on walus salwama;
Isa kullakene kuri,
Ema wali walwama.“„
54
„„Oota, kulla peiukene!
Tee sa pulmad sügise –
Siis wii oma neiukene
Oma pehme pesasse!“„
62.
Juba kui ma karjas käisin
Oli mull üks armuke,
Piigakene walge peaga,
Sinisilmist heldeke.
Ei ma piigakesel ütlend,
Et ta armas minule;
Ega piigakene ütlend,
Et ma armas temale.
Teine teise näost näime
Armu naeratelewat,
Teine tundis teise teost,
Et me armsad mõlemad.
Ilusama õie wainult
Noppisin ma temale.
Magusama marja metsast
Tõi ta jälle minule.
Lendas üle heina liblik,
Püüdsin seda pilguga,
Andsin neiule, ta jälle
Laskis selle lendama.
Hüppas oksil linnukene,
Näitis mulle neiuke,
Lendas kõrgel kull wõi kotkas,
Seda näitsin temale.
55
Tema armsam tallekene
Oli armas mulle ka;
Minu puna pullikesel’
Katkus hoolsast heinu ta.
Ema õpetatud laulud
Õpetas ta minule.
Isalt kuuldud kaunid jutud
Jutustasin temale.
Punusin ma künkal korwi,
Kaitsis karja piigake,
Kirikusse minna mahti
Andsin jälle temale.
Aeg tei otsa karjapõlwel’,
Aga mitte armule,
Ehk küll hüüdis piigakese
Kade ingel taewasse.
63.
Jüri sõitis kõrwi seljas
Üle nurme talule.
„Siu hobu aia külge,
„Tule kallis kambrisse.
„„Ei ma lähe eideke,
„„Lase tulla Marike!“„
Tuli Mari, nägus neiu,
Andis külalisel kätt.
„Las ma toon lakast heinu,
„Kõrwile ja kaewust wett!“
„„Ära mine, eideke,
„„Lase minna Marike!“„
56
Läksid kambri kolmekesi,
Istusid seal lauale.
„Luba weidi tallitama
„Külaline, kullake!“
„„Mine peale eideke,
„„Ärgu mingu Marike!“„
Tuli eit ja tõi seal mune
Lauda kattis neiuke.
„Wõta kätte meie leiba,
„Maitse mune kallike!“
„„Ei ma maitse eideke,
„„Koorigu mull’ Marike!“„
Tuli talw ta tuisk ja lumi.
Tuli Jüri saaniga.
Söödi, joodi, tralli löödi –
Hõissa Jüri Mariga!
„„Lähme, armas Marike!
„„Jumalaga, eideke!“„
64.
Ka mina tahan üht kaasakest
ja, ja kaasakest!
Aga see, kes on laisk, kes on walsk,
kes on hapu ja wana waat,
Kes ajab end täis
Et kummuli läeb –
Sell’ ütlen ma: ei!
Kasi, kasi oma teed!
Ja olgu ta toredam mõisnikki,
ja mõisnik ka.
57
Ka mina tahan üht kaasakest,
ja, ja, kaasakest!
Kes on suur, kellel jõud, kes on wirk,
kes on südikas, kindel, truu,
Kel lahkene meel,
Kel meelitaw keel,
Kel armsam kui kõik
On oma wäike pruut!
Nii olema peab mu kaasake,
mu kaasake.
Tast’ saab mu südame kaasake,
ja, ja, kaasake!
Lahke olla ma tahan tall’,
Armas olla ja ikka truu,
Tal silita pääd,
Tal jahuta meelt.
Ma leiba tall’ teen
Ja keedan tall’ leent,
Ja hästi me elame kahekesi,
me kahekesi.
65.
Kadastik kade wõsa
Kahar ja kibe wõsa,
Tihe ja tige wõsa:
Kaswa sa kõrgemaks,
Ülene õigemaks,
Et kui ma neiuga,
Lahkema linnuga,
Sinust kord läbi käin,
Pelglikult põgenen,
Sina siis kataksid meid,
58
Et keegi ei näeks meid.
Kadastik, kade wõsa,
Kahar ja kibe wõsa,
Tihe ja tige wõsa:
Kaswa sa kõrgemaks,
Ülene õigemaks!
66.
Kaugela on minu kaasa,
Wete taga armuke;
Wahel mitu wastastiku
Wee ja kuiwa kinnitust.
Wahel meri, järwed, jõed,
Wahel metsad, nõmmed, mäed,
Mitu muidu kinnitust.
Saa ei mina minema,
Ega tema tulema;
Saa ei kuus teda kuulda,
Teda näha nädalas,
Saa ei aastas tema armu,
Armu kaisu audumista.
Sõbra rüppe soendust.
Tuul tall’ wiigu terwisida,
Pilwed pitka igada.
Aja teiwad armusida,
Linnud rõõmu sõnumid,
Laened lahkid elu päiwi,
Wihma sagar saadikuida,
Taewas tarka meelekest.
59
Wii nii mitu terwist temal’,
Kui on mõtteid minula;
Wii nii mitu terwist temal’,
Kui on soowi südamel,
Kui on lehti lepikussa,
Kui on meerel laenesida,
Kui on tähti taewassa.
67.
Kaugelt sinu akna alla
Tulin armust aetud
Sull’ üht laulukesta laulma
Armu õhust kõigutud.
Ei nüüd liigu puude ladwad,
Ei nüüd hüüa ükski heal,
Igal pool on hingus, rahu:
Minu süda rahuta.
Märjaks tehtud sain ma tulles
Külmast kastest kastetud,
Siin saan märjemaks weel tehtud
Soojest silmapisaraist.
Armu õhk läeb lauludega
Tuule tiiwul taewa pool’:
Sinu arm ja waim saab unes
Taewas ühte temaga.
Silmawesi weereb maha,
Sealtap lilled sigiwad:
Meie arm maa peal ja taewas
õnnistusi õmblemas.
60
Arm on imetugew side,
Peab üles taewast, maad:
Õnnis, et ma ka ses paelas
Laen nüüd lauldes: „Head ööd!“
68.
Kui kallist kodust läksin
Ma kurwalt kaugele,
Siis ütles kase warjus
Mull’ hella armuke:
„Nii selge kui see hallik
On minu armastus,
Siit käib küll õhtu õhul
Su järel’ igatsus“!
Ma nägin mõnda kaske
Ja mõnda hallikat,
Ma nägin mõnda neidu
Mull’ naeratelewat:
Ei olnud kask ei hallik
Nii armas ometi,
Ei waatnud wõeras neiu
Nii õrnalt iialgi.
Kui kaugelt jälle koju
Ma rõõmul rändasin
Ja hallikat ja kaske
Ma jälle terwitin:
Kask oli ära kuiwand
Ja hallik mudane
Mu neiu oli läinud
Ju teise kaendlasse.
61
69.
Kui ma wara üles ärkan,
Hommiku pool’ waatan ma,
Saan uut elu sest, uut rõõmu
Tulewale päewale.
Hommiku pool koidu puna
Hakkab armsast hiilgama;
Hommiku pool ärkab päike,
Igal’ loomal’ elu toob.
Hommiku pool kena neiu
Karja saadab wainule,
Waatab tõuswa päik’se poole,
Wahel minu poole ka.
Neiu juuksed päikse joontel
Kulla karwa läigiwad,
Neiu huulte õrnal’ punal’
Päikse jooned andwad suud.
Kägu kukub, lõo laulab
Kauni päikse kiituseks:
Minu laul, sa aga kõla
Naabri neiu kiituseks!
70.
Kui metsast hüüdis: „Kukku!“
Õis ajas lahti nuppu,
Siis uinus Anneke,
Mu elu õnneke.
Oh mu mõrsjake:
Ärka ülesse!
62
Ma küsin kuu kumalt,
Ma küsin koidu punalt:
Kus minu Anneke jne.
Ma küsin päikse palgelt
Ja õuna õitsme walgelt:
Kus minu Anneke jne.
Ma küsin metsa kohalt,
Ma küsin haljalt luhalt
Kus minu Anneke jne.
Ma küsin roosi ilult
Ja suweõhtu wilult
Kus minu Anneke jne.
Ma küsin Taaramäelt,
Ma küsin Emajõelt:
Kus minu Anneke jne.
Ma küsin taewa sinalt
Ja ehatähe siralt:
Kus minu Anneke jne.
Maailm, sa kao ära,
Sa kao, rõõmu kära,
Ja ärka ülesse,
Kui ärkab Anneke!
Oh mu mõrsjake,
Ärka ülesse!
71.
Kui päewa mina tööd teen
Siis mõtlen sinu peal’,
Kui öösi mina magan,
Siis näen ma sinust und.
63
Kui hommikul ma ärkan,
Kes puudub mull kül siis?
Mul puudub ikka neiu,
Kes kaugel ära siit.
72.
Kuule mu palwet, mu piigake,
Astu sa kambrist, mu armuke!
Tõtta mu sülle, mu tuwike sa,
Aias sind ootan ma armuga.
Üksi siin olen ja õhtu ju pime,
Õhu sees kumab nüüd ööline ime.
„Oota weel, oota, mu peiuke,
Kannata, kannata, kallike!
Isa ja ema weel ülewal,
Oota weel aias seal pärna all.
Tuleb ju uni neil silmade üle,
Sülle sull’ tõttama olen siis wile“.
73.
Kuulge, kulla õed, mu häda,
Mis mu südant surub nüüd.
Ilma peal ei ole seda
Kes mult wõtaks murerüüd;
Maha jätnud mind on ta,
Ei ta mind ei armasta.
64
Mulle naeris suwe ilu
Kui ta armu tõutas mull’,
Nüüd mu sees on haua wilu,
Igaw öö on tulekul;
Maha jätnud mind on ta,
Ei ta mind ei armasta.
Kaua’i hüüa mu heal hale.
Surm ju närib südames;
Pea katab muld mu pale,
Seal siis rahu hingates;
Maha jätnud mind on ta,
Ei ta mind ei armasta.
74.
Laanel oma linnukene,
Aial oma lillekene,
Taewal oma tähekene:
Noorel mehel neiukene.
Lilli õitseb, lindu laulab,
Tähti heledasti paistab:
Õitseb, laulab, paistab neiu,
Õnnes aed, aas, taewas, peiu.
Ära lendab linnukene,
Ära närtsib lillekene,
Taewast kukub tähekene:
Peiule jääb neiukene.
65
75.
Läksid metsa perenaine.
Perenaine, peremees,
Külalised läksid kaasa,
Jaan käis wiiuliga ees.
Wilja waatas külaline
Perenaine, peremees.
Kaer seal kaswis, rukis õitses
Lilled peenral rohu sees.
Rõõmsad olid külalised,
Perenaine, peremees.
Jaan seal mängis, neiud laulsid,
Perenaesel silmad wees.
Kesse kõige targem neiu?
Ann see targem neiuke.
Noppis lille, punus pärja
Andis pärja Jaanile.
Pärg see närtsis Jaani pääs.
Aga arm ta rinnus kees...
Suwi läks ja tuli sügis –
Ann oli naine, Jaan ta mees.
76.
Lõo lustil lendes laulab,
Ööpik õitswais oksis hõiskab,
Kägu kukub kuusikussa,
Kauge’ella kaasikussa:
Arion, armsamast sa laulad,
Arion, kaunimast sa kukud!
66
Tuule õhud tasakeste
Laulwad puude lehti läbi,
Maru tuuled märatsedes
Metsa ladwil laulu lööwad:
Arion, armsamast sa laulad,
Arion, kaunimast sa kukud!
Wete wiiral laenekesed
Mängwad, laulwad lõbusaste,
Wete woodel tõuswad tormid,
Hüüdwad üliwägewaste:
Arion, armsamast sa laulad,
Arion, kaunimast sa kukud!
Linnu lõbus laulamine,
Wete woode hüwad wiisid.
Metsa kena kohamine,
Kuulda koos kõik sinu heales!
Arionit küll tänan mina:
Arion, hästi ela siina!
77.
Lumi on ju ära suland.
Nurmed, kingud paljad on,
Kewade on kätte tulnud,
Lombis krooksub juba konn.
Naerul näoga paistab päike.
Juba kuulda lõo heal,
Mõni taimekene wäike
Tärkab kingu külje peal.
Sula sõudwad lõuna tuuled
Läbi metsa latwade,
Toome urwa õrnad huuled
Aawad ennast laiale.
67
Ojas hoolsast oowab wesi,
Jookseb jõe ja järwe pool,
Linnukesed teewad pesi.
Ime nende arm ja hool.
Muud kui minu waene süda
Murest ikka muljutud:
Tõistre Tiiu tegi seda,
Et ma temast põlatud!
Armujumal, ärka üles,
Lase lendu armunool:
Kannan Tiiut omas süles,
Siis on hõlbus töö ja hool!
Lumi on ju ära suland,
Aasad, luhad haljad on,
Kena kewade on tulnud:
Tuleks temaga mu õnn!
78.
Maa ja taewa ma
Öö ja päewaga
Unustan, kui mõtlen sinu peal’
Ja su nime üksi hüüab mu heal.
Lõpeb eha loit,
Ärkab üles koit,
Ikka oled minu palwe,
Olgu sui wõi olgu talwe.
68
Ime iluga
Oled nõidund sa
Mind, et kus sa seisad, taewas näha,
Kust sa lähed, kustub ära seal eha.
Minu walgus sa,
Soe ja elu ka:
Kus sa käid, seal päewa ilu,
Kust sa läed, seal ööne wilu.
79.
Maga rahul, minu Mari!
Lenda unetiibadel
Sinna, kus on inglikari
Imemängi mängmisel
Ilusama ilma riigis
Õnne orul, rõõmu mäel,
Kus on noorus närtsimata,
Elu walgus armu wäel.
Maga rahul, minu Mari!
Unenäos näe mind ka:
Lase õnneingli wari
Minu üle lehwita,
Rahutuma südamesse
Rahuingli rahu saada,
Armuingli armastuses
Ise minu peale waata.
69
80.
Ma nägin orus lillekest,
Mis walge punane.
Ei seda lille enam näe,
Sest walu kipub südame, mu waese südame.
Oh lilleke, oh lilleke,
Mil saan, mil saan su õitele,
Oh lilleke, oh lilleke
Mil saan su õitele!
Mu lille juure laske mind,
Niisugust polegi!
Ta peale nutan pisaraid,
Ta ette langen põlwili, ma langen põlwili.
Oh lilleke, oh lilleke,
Mil saan, mil saan su õitele,
Oh lilleke, oh lilleke,
Mil saan su õitele!
Ja kui ma olen surenud
Ja närtsind lilleke,
Siis tooge lillekene ka,
Ma palun, minu hauale, mu juure hauale.
Oh lilleke, oh lilleke,
Mil saan, mil saan su õitele,
Oh lilleke, oh lilleke.
Mil saan su õitele!
70
81.
Mina oleks jooksew jõgi,
Mäejõe woole,
Kes see läbi kalju murru
Woolab alla poole;
Aga üksnes, kui mu neiu
Wäike kala oleks,
Minu wooltes üles, alla,
Lahkelt laksuteleks.
Mina oleks laanemetsa
Jõe äärte peal,
Tubliste ma tormidega
Wõitleks, heitleks seal;
Aga üksnes, kui mu neiu
Linnukene oleks,
Minu oksal rõõmsast laulaks,
Minus pesiteleks.
Mina oleks mäeharjal
Linna ware kõrge,
Minu üksik, igaw põli
Oleks minul kerge;
Aga üksnes, kui mu neiu
Seal üks humal oleks,
Oma halja oksadega
Mind seal ehiteleks.
Mina oleks urtsikuke
Waikse oru peidus,
Wihma saost sambline,
Kortsune mu katus;
Aga üksnes, kui mu neiu
Minus lõke oleks,
Minu leel ta waikselt loidaks,
Õrnalt, armsalt põleks.
71
Mina oleks pilwe rüngas
Mäe ja kõrbe üle,
Mis kui lipp seal lossi harjal
Lehwib ripakile;
Aga üksnes, kui mu neiu
Õhtu eha oleks,
Minu kahwatumal’ palgel’
Puna sätendeleks.
82.
Mine sina, kuhu tahad,
Ma jään aga Maarjamaale,
Lehkawasse lepikusse,
Kahawasse kaasikusse.
Siin mul kõige armsam olla:
Ootan, kuni küla neiud,
Linalakka linnukesed
Naerdes tõtwad warju nopma.
Noppan omal’ ühe neiu.
Maitsen armus antud marju,
Silitan ta siidijuuksid,
Pigistan ta käekest pihus.
Mine sina, kuhu tahad,
Aga ma jään Maarjamaale,
Lehkawasse lepikusse,
Kahawasse kaasikusse.
72
83.
Mühisewa mere ääres
Waatan kurwalt kaugele,
Üle wahuliste woode
Saarele, kus armuke.
Teda saab ehk neelma meri,
Katma kinni sügawus.
Hoidku teda taewa wägi,
Ilma ülem walitsus.
Sõua lahkemine, laene,
Puhu tasamine tuul!
Tooge teda kodu jälle
Waikselt hällitawal wool!
84.
Need olid mul õndsamad ajad!
Oh laewuke, lehwita neiut
Weel minuga laenete teel!
Meid kiiguta, laewuke wile,
Siit kaugele ilmamaa otsa!
Oh laewuke, ole meil häll!
Me sõitsime, sõudsime wooltel,
Seal laenendas, wirwendas wesi
Ja kalaksed kargasid sees.
Me sõitsime kaasikut kaudu,
Seal kõndis üks lustilik kari,
Ta nägu end kujutas wees.
73
Me sõudsime lillede seas,
Seal ladisid pardiksed luhas
Ja laulis suur lindude hulk.
Me keerlesim’ woolawal pinnal,
Seal solises, wulises oja,
Seal haljendas põõsaste salk.
Me mängsime mõnusast’ paadis
Me naersime nooruse naljas,
Paat hällides edasi käis.
Me laulsime, lõime ka sarwe,
Ma hoidsin mu armukest kaenlas,
Ta pead minu rinna peal hoi’is.
Need olid mul õnsamad ajad!
Oh neiu, ka heldeste ütle:
Nad olid ka õnsamad mull’!
Siis otsin see laewuk’se wälja
Ja istun siis, armuke, kõrwa
Kõik eluaeg seltsiks ma sull’!
85.
Neiu, ennist öösi nägin
Sinust mitu magust und.
Sul mu armu awaldama
Lubas mull’ üks õnnis tund.
Sa mu otsa waatsid armus
Armu awaldasid sa;
Õnn mul oli ütlemata,
Rõõm mul oli rääk’mata.
Imeliku armu õnnes
Tahtsin sull’ ma anda suud;
Aga pea olin äkist’
Unest üles ärkanud.
74
Siis ep ohkasin ma hädas,
Siis mu süda walutas,
Üle palge oli pisar
Pea padjal paisumas.
Kõik mu lootus, ootus tühi,
Asjata mu armastus.
Arm mull’ annab üksi walu,
Ei mult wõeta wiletsus.
Oh, et olen waene ori,
Olen sündin’d sulane!
Oh, et nägus neiu rikas,
Sündin’d talutütreke!
Oleks see neiu popsi tütar,
Armastaksin teda ka;
Julgest’ tohiksin siis minna
Teda omal’ kosima.
86.
Neiu puna suukene,
Lahke sini silmake.
Sa mu armas neiukene
Ikka käid mu mõttesse.
Igaw on mul täna õhtu
Sinu juures tahaks ma
Kahekesi kambrikeses
Juttu westa sinuga.
Huulte pääle wajutaksin
Sinu wäikest walget kätt.
Silmaweega niisutaksin
Sinu wäikest walget kätt.
Heine järele.
75
Neiu, täna õhtu sala
Kaugelt kõndsin armuga
Siia sinu akna alla,
Sind siin wargsi waatama.
Mõtlesin, ehk saan sind näha,
Su peal’ waata wagusi,
Sinu jutul olla wähe,
Anda sull’ ehk musugi.
Hellake, oh armu heida,
Tule warjust wälja sa!
Neid, mull’ oma nägu näita,
Wõta siia sammuda!
Kui sa pea wälja pistad,
Siis kui päike tõuseb mull’:
Kui sa sammud siia tõstad,
Siis kui Eeden tulekul.
Tõuse üles, helde päike,
Päike, mina palun sind:
Lase paista oma läike,
Eedenisse wõta mind!
88.
Oh ära nuta, neiuke,
Su silmad ära kuiwata:
Su oma saan ma hauani,
Su oma armus olema!
76
Kui õhtu järel hommiku
Ja talwe järel kewade:
Niisamuti ka tulema
Ma tagasi saan tõesti.
Oh ära nuta, neiuke,
Su silmad ära kuiwata:
Ma sinu omaks alati
Jään kõige oma armuga!
89.
Oh neiukene noorekene,
Su ime heldus, iludus,
Su lauluheal, su kõnekõla,
Su mõnus meel, su naeratus:
Need on mind üsna ära teind,
Oh häda, et ma neid ju näind,
Oh noor ja hella neiuke,
Oh hella neiuke!
Sa waatsid kaugelt minu peale,
Kui läksid lehesile sa,
Sa waatsid kaugelt minu peale,
Kui läksid loogu wõttema:
Sa naeratasid heldeste,
Ja punastasid hellaste,
Oh noor ja hella neiuke,
Oh hella neiuke!
Ei minu meelest sina lähe
Ei päewa ega öösigi,
Kui kõnnid heinalt kodu poole,
Siis läaen sull’ wastu alati:
77
Ma lähen ligi wärawat,
Seal ootan ma sind tulewat,
Oh noor ja hella neiuke.
Oh hella neiuke!
Oh tuleksid sa üksipäini,
Siis ütleks sulle minu suu,
Et arwamata armu õhul
Ma otse hull ja meeletu:
Kuid kui sa ütled mulle: „Ja!“
Siis sedamaid saan terweks ma.
Oh noor ja hella neiuke,
Oh hella neiuke!
90.
Oh neiuke, su pelglik pilk,
Su sini-silmadel,
See on kui taewa rõõmu tilk
Mu noorel’ südamel’.
Kui eila kõndsid kir’ku teel
Seal teiste hulgas sa,
Siis nä’in, et tahtis sinu keel
Üht sõna ütelda.
Mis sõna oleks olnud see,
Mis näitis sinu suu?
Üks armu sõna tõeste,
Ma tean, ei mitte muu.
Oh neiuke, sa nooruke,
Kui olid õitsil sa,
Siis tunda sain ma täieste,
Et sulle armas ma.
78
Su nägu, ilus neiuke,
Üks elu-raamat see!
Su pilk, oh helde piigake,
Üks taewas alati!
Ma loen sellest raamatust
Kas süda sula sul;
Tean, nähes sinu pilgutust,
Mis ilm on tulekul.
Oh mine jälle kirikuss’,
Sest lust mul lugeda
Ja imelik mul igatsus
Su taewast waadata!
91.
Õhtu õhud sõudwad sala
Lepa lehti libistes.
Lustil laksu lööb nüüd kala
Järwe pinna selguses;
Pea jääb ta hingama.
Maga sa
Rahuga,
Helde, ilus neiuke!
Head ööd soowin sinule.
Orust tõuseb õhtu wilu
Udus üles hiljukesi.
Õitsetule hele ilu
Wilksub kaugel wagusi;
Pea saab ta kustuma.
Maga sa
Rahuga,
Helde, ilus neiuke!
Head ööd soowin sinule.
79
Iga lind nüüd hingab rahul
Puude laiul latwadel,
Kasemetsa lehkwal lahul
Üksi ööpik hüüab weel;
Pea jääb ta uinuma.
Maga sa
Rahuga,
Helde, ilus neiuke!
Head ööd soowin sinule.
Weske silmast sorab maha
Wesi ikka wileste.
Kaldal pajupõõsa taha
Sirab hallik jõele.
Laul, nii helju hüüa ka:
Maga sa
Rahuga
Helde, ilus neiuke!
Head ööd soowin sinule.
Eha helgib weel nüüd wähe,
Ehatäht nii heledast.
Minu silm ei kinni lähe,
Ei ta waibu walwamast;
Kaua weel küll walwab ta.
Maga sa
Rahuga,
Helde, ilus neiuke!
Head ööd soowin sinule.
80
92.
Õitse aeg on ära lennand,
Laululinnud ära läind,
Puud ju lähwad kollendama,
Lehed maha pudenema,
Lilled ammu närtsinud.
Ööd on pikad, ööd on pimed,
Kastet kardab hõbeks külm,
Tuuled on nii külmad, wilud,
Warsti närtsind kõik sui ilud, –
Mitte õitse ülem õnn.
Neiu, õitse ülem ilu,
Sügise ei närtsi ta:
Õitseb igasugu ilmal,
Kaswab kangemalgi külma
Teise aasta õitse aaks.
93.
Õilme aeg on kätte jõudnud
Ime hella iluga.
Kõik, mis käia wõib ja näha,
Läheb seda waatama.
Omast kambrist ma ka läksin
Wälja õilmeid waatama,
Läksin ilusasse aeda,
Käisin ümber üksina.
Seal ma nägin mõnda neiut
Naerul näuga, ilusat,
Seal ma nägin mõnda peiut
Neiu kõrwal kõndiwat.
81
Nukraks sai mu meel ja mõte,
Lasksin maha murule,
Tõstsin tasakeste heale,
Heli hilju ülesse:
Õilme aeg, sa oled ilus –
Aga üksi sellele,
Kelle kõrwal kõnnib neiu,
Kelle kaendlal armuke.
Õilme aeg, sa oled walus,
Sell, kes kõnnib üksina,
Sell, kes waatab sinu ilu
Ilma armukeseta.
Kui sa jälle käima tuled,.
Helde õilme ajake –
Too siis mulle helde, mahe,
Lahke, nägus neiuke.
Sull’ siis lahkemine laulan,
Kaunimalt ma kiidan sind.
Siis saab selle aiapinnast
Paradiisi aiapind.
94.
Õitsepoiss on rõõmus mees:
Kena kasemetsa sees
Ajab halli ruunaga
Üle kingu, lageda.
Sõidab kõrtsi waliste:
Kallis kõrtsimeheke,
Anna õllut rutuste,
Märga kuiwa kurgule!
82
Sõidab külla kärmeste:
Neiukene nooreke,
Kas sa uinud aida peal,
Kas sa kallis kambris seal?
Neiukene nooreke,
Tule, lähme õitsele:
Õitsemaal, kus haljas roht,
Ootab meid üks kena koht.
Kaski kahin kaunis seal,
Ööpik hüüab oksa peal:
Seal ma, neiu, ütlen sull’,
Et sa oled armas mull’!
Õitsepoiss on rõõmus nii,
Sõidab metsa tagasi,
Laulab läbi lepiku:
Armas neiu elagu!
95.
Pääsuke, oh pääsuke.
Laulurikas linnuke!
Piiri-pääri pääsukene,
Kuule minu haled’t kõne!
Pääsuke, oh pääsuke,
Laulurikas linnuke!
Kaugel talul on üks poiss
Kes mind mullu kaendlas hoi’is;
Mullu õitswal heina ajal,
Rohurikka wõsa rajal.
Pääsuke j. n. e.
83
Poiss mull ütles hellaste:
„Noorik saab sust, neiuke,
Kui on suwi mööda läind,
Suwe tööd ma ära teinud!“
Pääsuke j. n. e.
Mööda sõudnud sügise,
Tali pitk ja wihane;
Pulmad jäiwad pidamata,
Weimed jäiwad jagamata
Pääsuke j. n. e.
Jõulu ajal kir’ku teel
Nägin, waene teda weel.
Peiu ütles: „Neiu, looda,
Nelipühil pulma ooda!“
Pääsuke j. n. e.
Piiri-pääri pääsuke,
Tõtta peiu talule!
Pesa tee ta akna üle!
Lenda, linnukene wile!
Pääsuke j. n. e.
Peiu aia teiba pealt
Lase ilust laulu healt!
Hüüa tall’ mu igatsusi,
Minu sala soowitusi!
Pääsuke j. n. e.
84
96.
Paradiisi rikkal rohul,
Sinilille õite seas
Istub Aadam, tema süles
Kaunim, noorem neiukene.
Neiu õrna rinda paisus,
Armu õndsus õhkub kaisus,
Üle neiu hiilgwa õla
Läigib, liigub juuste ilu.
Lehkwa lepa okste läbi
Naerateleb päikse paiste
Wiigipuude lehtil mäng’des.
Hämarik ja koidu puna
Koowad imehõbehiilgust
Neiu süüta ihu üle.
Palsamlised õied kõikwad
Neiu näo ja kaela külge.
Walge roosi põõsa warjult
Lendwad wälja walged tuwid,
Laksutawad õrnalt tiiwu
Armastawa paari ümber,
Wahel lendwad ligemale,
Wahel jälle kaugemale,
Kuni kauni mängi järel
Istwad Eewa õrna sülle.
Eewa waatab naeratelles
Tuwi silmi sädemile,
Litsub rinna ligi tuwi,
Sooja huulte õhu ligi.
Walge tuwi waotab wähe,
Puudutab siis nokakese
Huulte puna paistusele
Huulte magust mett ta maitseb.
85
Noorel mehel seda nähes
Läheb weri kuumaks soontes,
Waob huulte puna poole,
Hingab imemagust õhku,
Wähe Eewa waob ta poole,
Huul pea tikub huule wastu:
Tundemata õnn on tuntud.
Armu magus musu leitud.
97.
Saaniga sõitsin ma sohinal
Külast läbi kiirega;
Ära mu kinnas siis kadus seal,
Läksin kinnast otsima.
Talule sisse ma sammusin;
Wastu tuli neiuke.
„Neiu, kas nägid üht kinnast maas?
„Ütle mulle, hellake!“
„„Ei ole näinud,“„ ta kostis mull’;
„„Tahan teistelt küsida.“„
Neiu mult häbendes ära läks;
Pea tuli jälle ta.
„„Külamees, keegi su kinnast ei näin’d,
Palun, wõta wastu see!“„
Kinda ma wõtsin ja sõitsin sealt,
Sinna jätsin südame.
Sõites sealt läbi siis igakord
Oli minul äpardust:
Rattapulk kadus wõi kukkus piits,
Ikka leidsin wiiwitust. –
86
„Isa, oh kunas mull’ talu saab?
Mill wõin tuua armukse?
Neiu mul nägus ja lõbus on,
Tahab pea mehele“.
„Nägu tal naerul, tal walge pea,
Silmad helded, sinised.
Mõnuslik minij’ sest neiust saab,
Tallitab, mis tarwitsed“.
98.
Seal sõidab wile postiwanker
Suurt maanteed mööda wurinal.
Ja kellukene kurwal wiisil
Teeb tilla tõlla looga all.
Poiss usin, ta ju tõusis öösel,
Ta ohkas kurwalt südamest,
Ja hakkas laulma lahkeist silmist,
Ta laulis neiu silmadest.
Oh sinisilmad, sinisilmad,
Te piinasite poisikest!
Miks kiskusite, inimesed,
Te südant lahti südamest?
Nüüd olen üksi, mina waene!...
Ja äkki ajas nelja ta!
Ja lõi siis lustil sõidu mängi
Ja pani laulma linduna.
Venekeelest.
87
99.
Suweõhtu eha ajal,
Kui weel sääsed surusid,
Rahu oli lind’e saajal,
Kaste kattis murusid.
Kõndisin ma kenat rada,
Kelle ääred õisi täis;
Neiu nägu awaldada
Wõttis ühe roosi õis.
Mina astsin roosi ette,
Õrnast armust sunnitud
Ja siis wõtsin roosi kätte,
Suisa andsin roosil’ suud.
Aga mesilane õel,
Uinus roosi lehe all;
Warsi tema walus nõel
Seisis huules sügawal.
Kesse teab kas mesilane
Head wõi santi sõna tõi?
Mesilane, tigedane,
Otsata ta ohtu lõi.
Ei weel terwed olnud huuled
Nõelumise haigusest,
Sõnumid ju tõiwad tuuled
Neiu armu leigusest.
Siis ep paistetas mu süda
Hullem huule nõelusest;
Närtsma hakkas elu ida
Inimeste õelusest.
88
100.
Talutütar tuwike,
Kaunis kodukanake,
Lenda üle aia sa:
Põõsikus sind ootan ma!
Ei siin ükski linnuke
Pesitele põõsasse:
Oleme siin kahekesi,
Käes ju kena kewade.
Tali oli pikk ja külm,
Harwa nägi sind mu silm:
Tule siia kewadel,
Koju wiin sind sügisel!
101.
Tua taga ua õied.
Aida taga erne õied.
Nurmel rukkilille õied,
Liiwakul on lina õied,
Mäel on maasikmarja õied,
Aias hella roosi õied,
Kambris õitseb neiukene,
Talutütar taimekene.
Neiu uhkem ua õiest,
Ehtisem sa erne õiest,
Lahkem rukkilille õiest,
Lõbusam sa lina õiest,
Armsam maasikmarja õiest,
Rõõmsam hella roosi õiest –
Ütle, kunas kokku saame?
Millal tohin teile tulla?
89
Peiukene poisikene,
Ära tule päewa ajal,
Tule õhtu-hõlma warjul!
Ära tule teeda mööda,
Tule, armas, aeda mööda!
Karga üle kapsta aia,
Astu läbi marja aia
Sinna suure saare alla!
Ütlen teistel’: „Olen haige,
Lähen wälja lahutama!“
Isa ütleb: „Ms sul wiga?“
Ema hüüab: „Mis sul häda?“
Mina wastan: „Pea walu,
Pea walu, hamba walu,
Kõigis luus ja lihas walu;
Waja weidi jalutada!“
Lähen aeda, kõnnin aias,
Pööran sammud sinna tänna,
Wiimaks suure saare poole,
Hüppan sinu rinna na’ale,
Sinu sooje sõnu kuulma. –
Olen aias ära käinud,
Siis kõik walu ära wõetud;
Astun tuppa – olen terwe.
102.
Tule ju sa kodu, kallis kaugelt maalt,
Igaw mul siin oodata sind.
Kuuleks ma weel sinu kõnet sagedalt,
Kannaks sind weel kodupind.
90
Üksinda heljub nüüd õues mu heal,
Metsas ja wainul, mägede peal.
Metsad ja wainud ka ootawadgi
Armuke sind tagasi.
Mullu kui siin wainul, metsas kõndsime,
Ilus küll siis õitses kõik ma.
Õnsaste siis laulis õhus lõoke,
Hällides seal hõiskas ta.
Hõiskama hõikas meid kukulind puul,
Kaugele kandis laulu healt tuul.
Üksinda laulan nüüd haleste ma.
Armuke ju tule sa.
103.
Üksinda armastan
Jaanike sind.
Tuhat kord terwitan
Jaanike sind.
Mõteldes sinu peal
Walwanud olen ma
Mõne öö uneta,
Jaanike ae!
Läksid sa mere peal’,
Jaanike ae!
Hüüdis mu hale heal:
Jaanike ae!
Meri on armuta,
Ära sa merele
Usu end armuke,
Jaanike ae!
91
Kosjas küll käiti mul,
Jaanike ae!
Aga ma jäin sull’,
Jaanike ae!
Kosigu teisi nad!
Sinule üksinda
Lähen ma lustiga,
Jaanike ae!
104.
Waat oru sees weski
Seal lõgiseb ta.
Jõe kaldal, seal kõnnib
Üks neiuke ka, la la jne.
Ja jõgi see jookseb
Nii jõudsasti seal.
Sind armastab neiu
Mu süda, mu meel.
Küll olen sull’ ütlen’d:
Ma armastan sind.
Aga sina, ei ütlen’d,
Et armastad mind.
See surub mu südant,
See murrab mu meelt.
Armu sõnale peasta,
Oh neiu, su keelt!
Ma tean, su süda
Ei armule külm;
Seal paistab üks rõõmu
Ja helduse ilm.
92
Sa aga teed nalja,
Mu Anneke, ae!
Kas mu süda ei tunne,
Mu silmad ei näe?
105.
„Hõissa, poiss, ja wõta naene!“
Hüüdis mulle külawana,
Halli peaga onukene.
Mina kuulsin, kostsin wastu:
Kulla, kuku, onukene,
Kuhu panen noore naese,
Kuhu armsama asendan?
Ei mul pole koda, maja,
Kus wõin seada sängikese;
Ei mul pole maad, ei põldu,
Kuhu külwan rukkid, odrad;
Ei mul pole niitu, aasu,
Kust saaks heinu lambale,
Rohtu lüpsilehmale;
Ei mul pole sohihobust,
Kellega sõidaksin kosjule.
Olen ikka teiste ori,
Teenin ikka peremehi
Wõera talu wäljadel,
Wõera küla nurmedel.
Küll on külas neidusid,
Hoolsaid orjalapsukesi,
Sirgeid sulase tütterid,
Keda wõiks tuua kodukanaks,
Suu juures suigutada,
Soojas kaenlas kaisutada.
93
Aga paraku, paike,
Külla küla wanake:
Üksinda pean puhkama,
Kurwalt uinuma üksinda!
106.
Astun kuulsas Leipski linnas
Wäikse, kitsa kambri sees,
Mõtted on mul ikka winnas,
Rändmas rahwa radades.
Lendwad läbi maad ja mered,
Waatwad waba rahwusi,
Waatwad ka, kas Eesti pered
Näitwad üles wahwusi.
Wesi tikub mulle silma,
Kui ma mõtlen elawalt,
Eesti ennemuistest ilma
Silmitsedes sügawalt.
Aga kui ma jälle kuulen
Ärkamise sõnumeid,
Siis ma hõiskan, laulan, luulen,
Walan rõõmu pisaraid.
Wõeralt maalt ma pärga püüan
Isamaale punuda,
Iga päew ma palwes hüüan:
Ela, armas Eestimaa!
94
107.
Istun laua ääres,
Mõtlen järele:
Kuis on ilmas elul
Mehel üksikul;
Ei ole tublil mehel
Armast noorikut;
Ei ole tublil mehel
Truuit sõpra ka;
Ei ole raha, wara,
Sooja nurkagi;
Ei ole atra, äket
Ega hobust ka!
Ühes waesusega
Jättis isake
Mulle ainsa ande:
Mehilise jõuu.
Kibe häda sunnil
Olen sedagi
Ära kulutanud
Teiste tuluks ma.
Istun laua ääres.
Mõtlen järele.
Kuis on ilmas elu
Mehel üksikul?
108.
Kewadine ilu õitses,
Neiu ilu õitses ka.
Kewadine ilu läinud.
Neiu ilul’ otsa teinud
Surm, see ilu rikkuja.
95
Kewadine ilu hakkas
Jälle uuest õitsema.
Neiu ilu haua wilus,
Närtsinud see õis nii ilus,
Sestap leina laulan ma,
Alati nüüd üksi olen,
Kõnnin kurwa meelega.
Oh mil tulewad need ajad,
Kus ma pärin taewamajad,
Näen sääl, armuke, sind ka!
109.
Kewadise õhtu ilul,
Kui weel päike pilwe pilul
Oma kuldest nägu näitis,
Rõõmuga kõik hinged täitis
Kõndis noormees järwe ääres,
Kahwatus ta näos noores,
Järw, see oli peegli puhas,
Kalad lõiwad sulpsu luhas.
„Oh et uppusid sa ära,
Minu kõige kallim wara!
Oh et närtsinud su palged,
Ehapunad, lumiwalged!“
Noormees hüüdis, lepik helkis,
Tähed hiilgsid taewa telgis.
Ööpik tundis tema häda,
Awaldeles laulus seda.
Jälle noormees hüüdis mures,
Hinge ahastuses suures:
„Näita oma naerul nägu,
Sündku weel see armutegu!“
96
Näkineitsi naerul näoga,
Nii kui Mari, walge peaga,
Istus üles wete peale,
Tõstis hilju helde heale:
„Tule, peig, sind kaisus kannan,
Hellas ihas suud sull’ annan!“
Kaldalt kargas tema kaela
Noormees, wajus wete alla.
Wete wood, mis laenetasid,
Warsti ära wirwendasid;
Kohkund ööpik laulu tõstis,
Tähtesira taewast paistis.
Iga kewadisel ilul,
Õitsme ajal, õhtuwilul,
Õõpik healt seal tõstab helgil,
Tähed hiilgwad taewa telgil.
110.
Kui mu kallist isa talu
Jumalaga jätsin ma,
Tundis minu süda walu
Mis ei wõi ma ütelda.
Wärawalt ma üle wälja
Sõitsin wenna saatusel,
Sõitsin üle nurme selja,
Kust weel kodu nähtawal.
Wend mull’ ütles: „Ära nuta,
Ära enam kaeba nii!“
Mina wastu: „„Ära rutta,
Siit näen kodu wiimati.“„
97
„„Hoia hobust kinni wäha,
Las’ mind waad’ta tagasi,
Ehk ei saa ma enam näha
Isa talu iialgi.“„
„„Jumalaga isa maja,
Nurm ja niit ja karjamaa!
Taewas anna mis teil waja,
Jumal küll teid õnnista!“„
111.
Kurb siin kaugel on mu süda, meel,
Kaua pean wiibima siin weel?
Mu sõbrad käiwad alati,
Lustil lauldes kodu tagasi:
Ei ma waene kodu minna saa,
Kaugel mu kallis kodune maa.
Kõrged pilwed käiwad kärmeste.
Lennul läbi päikse läik’wuse;
Minu kodu a’ab neid igatsus
Waat’ma kuis seal õitseb iludus:
Ei ma waene kodu minna saa,
Kaugel mu kallis kodune maa.
Püha päike taewa kuningas!
Walitseja ilmas ilusas,
Laota hiilgwaid jooni laiale
Kodu õite üle soojaste!
Ei ma waene kodu minna saa,
Kaugel mu kallis kodune maa.
98
Wiige wihma, pilwed wiledad,
Niisutage minu isamaad!
Päike, wõsu, metsu õnnista,
Kelles enne karja kaitsin ma!
Ei maa waene kodu minna saa,
Kaugel mu kallis kodune maa.
112.
Laulis, laulis linnukene,.
Jäi siis jälle waiki.
Rõõmu, mis mu süda tundis,
Unustas ta pea.
Miks sa, laululinnukene,
Laulu lõpetasid?
Kuidas said sa, tutwaks, süda,
Musta muredega?
Oh! oh! laululinnukese
Tapsid ära tuisud.
Tubli mehe murdsid maha
Hõelad laimamised.
Oleks lendand linnukene
Sinimere äärde!
Oleks põgend poisikene
Sügawasse metsa!
Merel wooled mühisewad,
Aga mitte tuisud;
Metsas kiskjad metsalised,
Mitte inimesi.
99
Ega laened lindu kiusa
Nagu tiged tuisud;
Metsaloom nii meest ei kiusa
Nagu inimene.
113.
Mäelt tähtis taewast waatab
Õrn neiu alla sealt,
Kuis kõnnin ilma orus
Ja tõstan kurba healt.
See neiu oli minu
Weel mullu heinamaal;
Meid kattis wõsa wilu
Seal õndsal õitsemaal.
See neiu närtsis ära,
Kui tuli sügise,
Kui kolletasid lehed
Ja wait jäi linnuke.
Oh waata mäelt alla
Mu peale heldeste!
Ja sooja suwet kalla
Mu mure talwesse!
114.
Miks nii mures minu süda.
Miks nii kurb on minu meel?
Meel on kurb ja mures süda,
Et ma kaugel kodust weel.
100
Tali külm ja kuri läheb,
Kätte tuleb kewade;
Suwi soe ja sume läheb,
Kätte jõuab sügise.
Tuleb kewade aeg kätte:
Tooming tõttab lehile,
Kaasik lehtel lehwiteleb,
Kuusel kaswab käbike.
Tuleb sügise aeg kätte
Tõtwad lehed toomingust,
Kasest lehed kahanewad,
Käbi kukub kuusikust.
Aga mult ei kurbtus kao,
Isamaale igatsus,
Ei mult muret ära murra
Wõõra rahwa iludus.
Wõõral maal on uhked linnad
Külad kenad, ilusad,
Wõõral maal on laiad jõed,
Mäed märka kõrgemad.
Aga minu isa kodu,
Isa tare, kambrike,
Wäike küla, kink ja oja –
Armsamad nad minule.
115.
Mina seisan mäe otsas
Kohisewa metsa sees,
Pilwed sõudwad minu üle
Pihuwihma pisardes.
101
Läbi halli wihmaudu
Orus kaunil kinkudel
Näen nägusama küla
Õitsmas oja kalda eel.
Kirikukell kõrgelt kõmab,
Metsad wastu kostawad;
Üht, kes elanud seal külas,
Sõbrad hauda saadawad.
Inimene elab, õitseb,
Tema ilu otsa läeb
Saunamehest kuningani:
Mäe ja oru ilu jääb.
Sellel mäel, õitswas orus
Elaksin küll ikka ma,
Ja kui waim must lendes lahkub,
Igawest siin hingaks ka.
116.
Mina waene leske naene!
Ära mind mu toast aeti,
Toa seesta, toa eesta,
Wärawasta, wainulta.
Nõnda waene leske naene
Kui see wäli aiata,
Kus kõik lambad sisse laosid,
Kari sisse kalluteleb.
Nõnda halwa orjakene
Kui see tuba katuseta:
Wihmad peale wibuwad,.
Sajud peale sajawad.
102
117.
Minu isa aias kaswis
Kõrge kahar kasepuu,
Tema laia okste warjul
Sonis õnnist und mu suu.
Murul tema tüwe ümber
Wennaga sääl mängsin ma,
Suwe ilu Loojal’ laulsin,
Wastu helkis wõsamaa.
Tuli isa põllult koju,
Kaunist kasest mööda käis,
Meid siis nähes tema nägu
Oli armu, rõõmu täis.
Ja kui poiss sai poisikesest,
Ühte neidu seal ma näin;
Kena neiu kõrwal istsin,
Tema palgilt armu jõin.
Kahar kask, see raidi maha;
Wend ja isa mulla all;
Neiu, külamehe naene;
Mina ise, wõeral maal.
Kõik on läind! Need ajad aga
Ei läe meelest iialgi.
Kuldsed päewad, hõbeajad,
Tulge, tulge tagasi!
103
118.
Oh ma waene
Ära põlgtud lapsukene!
Wanemad on muldn läind,
Sugulastel olen käinud,
Kuid ma koormaks kõigile.
Mul on häda,
Aga kes see usub seda?
Sest kes hoolt mu eest peaks kandma,
Ihul’, hingel’ toidust andma?
Oh et surnud wanemad!
Isa taewas,
Ole abiks mulle waewas!
Sinu peale mina loodan,
Usus abi sult ma ootan:
Kuule oma lapse healt!
119.
Oh mu hella eidekene,
Wara waosid hauda!
Sinu lahket naerul nägu
Ei saa näha ma.
Südames mul walu,
Silmis pisar paisub,
Kahwatand mu nägu,
Nutust nõrk ju maa.
Sinuta mu elu
Kibe mõru on,
Sinuta maailma ilu
Paistab haleste.
104
Kes mull’ waesel kogub weimi,
Kes mind ehiteleb,
Kui ma astun altarile
Peiu kõrwale?
Wõeras kogub weimi,
Wõeras küla naene;
Wõeras ehiteleb,
Saadab sajale;
Küla mind küll õppeb,
Küla õppus külm;
Eide õppus mulle puudub,
Eide juhatus.
Oh mu hella eidekene,
Wara waosid hauda!
Sinu lahket naerul nägu
Ei sa näha ma.
Oh et minu armu,
Oh et minu ilu,
Oh et minu peigu
Ei näe eideke!
Waata mäelt alla
Hella eideke:
Oma noort ja armast tütart
Heldest õnnista!
120.
Õhtul istun ainuüksi
Kambri kurdi seinte keskel,
Lambi waikne lõke loidab
Iga õhtu ühte wiisi,
Kellukene tiksub seinal
Ühte wiisi.
105
Oleks rahul, ei saa olla,
Mõtleks mõnda, pole püsi:
Uulitsal üks hõiskamine,
Rahwa hulga rändamine,
Ratta rabin, kabja kabin
Rööwib rahu.
Endsed õhtud Eesti pinnal
Kodus kallimate keskel
Õitsetulel, peeruwalgel,
Iga õhtu ise wiisi:
Oh kuis olid õndsad nemad,
Rahust rikkad!
121.
Oli kaas mul tullessagi,
Aga mitte minnessagi:
Noorelt magama ta läinud,
Ilusalta allailma.
Kaasa wiidi uksest wälja,
Armud läksid aknast wälja;
Kaasa wiidi teeda mööda,
Armud läksid aeda mööda.
Kaasa hauda pannetie,
Armud alla heidetie:
Üksina jäin ma järele
Haua ääre nuttemaie!
106
122.
Siin ma istu, siin ma ike,
Siin ma nõrgu, siin nõrenda.
Siin ma muretse, siin murdu
Siin ma kaldu, siin kahetse.
Siia tiigi tekkünewe,
Siia hallika asuwe,
Jõe kääru käüwe kokku
Oja otsa joosewe.
Küll saab küla karja juwwa,
Juwwa walla warstele
Minu waese silma wetta,
Silma wetta sö’äme werd.
Kee mu näie, see mu näide,
Kee mu tuusi, see kõnele:
Näe kus ikeb neiu noori,
Kahetseleb kaalussid!
Mina kuule, koste jälle:
Ei ma ike helmesid,
Muretse ka musta rukka,
Kahetsegi kaalussid.
Mina ike oma esat,
Oma emat ike ma.
Oma kallist kandajata,
Ladust latse hoidejat.
Eladen saab helme-kõrra
Kaala-konna kaswaen:
Eladen ei saa ma esat’,
Ega emat eladen.
107
123.
Üle eha ilu sirab
Hele eha täheke.
Minu weli närbis noorelt,
Anti wara hauale.
Lehekuul mets lehitseles,
Rohtu tärkas rohkest’ maa;
Haideks jäi mu helde weli,
Wõitles suisa surmaga.
Üksi kurb ma käisin karjas,
Oja ääres nutsin ma;
Aga silmapiiste ojad
Ei wõind welle aidata.
Weli kirstus hauda kanti,
Järel’ jäin ma leinama.
Kuusik leinas, kaasik kaebas,
Kaebama jäi karjama.
Kari waatas kurwalt ümber,
Kuhu jäenud karjane,
Küla noorus oli norgus,
Leina laulis linnuke.
Kewade sai jälle kätte.
Mets läks jälle lehile;
Wõsa tärkas, idu ärkas –
Aga ei mu welleke.
Hele eha tähekene,
Tereta mu welle sa!
Ütle, et ta minu meeles
Ikka armas otsata.
108
124.
Hoolsast wara hommiku
Kui need päikse jooned
Tõuswad üle mäe ja soo,
Aan ma karja metsa.
Kaugelt kägu teretab
Mind ja hüüab ööpik.
Kõik see linde hulk mind aab
Lustilikult laulma.
Kastetilgad kõiguwad
Hiilgdes heinakõrtel,
Salatuuled sõnawad
Õite lehke kandes.
Kari rohkel rohul sööb,
Magab murul wahel,
Krants mul teda kokku lööb,
Kui ta läheb laial’.
Pruukosti ma wälja toon
Kotist mätta peale,
Söön ja piima lähkrist joon,
Wett ka hallikasta.
Õite õrnal tippudel
Liblikuksed tantswad,
Oraw hüppab oksadel,
Ma ka tantsin, hüppan.
Nõnda elan rõõmsaste
Kuni kiini aeg,
Siis aan karja wilusse,
Ise suplemaie.
109
125.
Kallis karjalapse põli,
Kallim kõigest põlwedest!
Nagu pähä püha öli
Aaronile walati:
Nõnda sajab sala kaste
Üle kõigi karjalaste.
Nagu Taawet kaunis kooris
Laskis tõusta laulu healt,
Nõnda hüüdwad oksis nooris
Linnukesed siit ja sealt:
Nende kaasas tõstab heale
Karjanegi taewa poole.
Kasteheina kõrrest helkiwad
Kastepärlid ilusad,
Kulla, hõbe wiisi hiilgwad,
Päewa paistel läigiwad:
Karjapoissi rõõmustawad,
Õndsust südamesse saatwad.
Ilusamad lillekesed
Nagu Saalomoni siid,
Purpurpunasemad põsed
Täitwad lõimi, lepikuid:
Karjalaste peadel pärjad,
Kätel kirjud merehärjad.
Wiirukit nad wiiwad taewa
Oma õitswaist õilmetest,
Nende lehkawasse laewa
Panewad nad palwekest:
Saatwad sinna, kus on Looja,
Ärapeastja, õnnetooja.
110
126.
Kena kesanurme keskel
Kõnnib karjapoisike,
Kõnnib lambakarja ümber,
Hoiab lambaid hoolsaste.
Rahul lambad rohtu maitswad,
Talled kõrwal tantsiwad,
Linnud ümberkeeru laulwad,
Lilled läigitawad maad.
Lõo hõiskab õite õhul
Keerutelles kõrgele;
Lõo lõõrituse sekka
Kõlab ka nüüd karjane. –
Tuule tuhin hakkab tõusma
Pilwed paksuks paisuma, –
Ikka ligemalle lendwad –
Wihm ju walab wälguga. –
Karjapoiss ei enam hõiska,
Lõoke ei laulagi.
Lambakari kogub kokku,
Talled jääwad wagusi.
Karjapoiss, nii aja tuuled,
Aja tormid tulewad, –
Ära rõõmu, ära noorust
Wiledaste wiiwad nad! –
Pikse tümin kõmab kaugel’;
Sadu sõitnud kaugele;
Päike paistab wihma tilku
Rohu ladwul lahkeste.
111
Laiali läeb lambakari,
Jälle laulab lõoke;
Kõik nüüd kosub kaunimine,
Jälle hõiskab karjane.
Hõiska, hella poisikene,
Kasupõlwel kasinal!
Mõni kurbdus, mõni mure
Tuleb põlwel tulewal.
127.
Magus Mai on jälle tulnud
Meile kena kuuega,
Linnud, lilled ligi toonud.
Ehtes õielooriga.
Oh kes oskab Maie mõnu
Hästi üles rääkida?
Kes see mõistab Maie andeid
Paremini pruukida?
Kirkuherra, köstriisand,
Maie rõõmust ilma nad:
Kibedasti kirjutama
Kitsas kambris peawad.
Peenikene linnaherra
Jääb ka Maie musuta:
Kiwimajas kuumas elab
Ilma Maie iluta.
Künnipoiss näeb üksi kaugelt
Maie ilu igapäew.
Siiski suud ei saa tall’ anda,
Teda siub töö ja waew.
112
Karjapoiss käib üksipäini
Maie kaasas mahedast,
Näeb Maie naerul nägu,
Kui ta waatab lahedast.
Karjapoisi põli parem
Mõnest miljonäärist weel:
Ta käib Maie käe kõrwal
Õnnnerikkalt päewal, ööl.
128.
Ma olen karjapoisike
Ja waatan mäelt kaugele:
Siit näen ma palju talusid
Ja kirikute tornisid.
Ma karjapoisikene.
Siit waatan mina metsa peal’,
Kust kõlab kaunis linde heal,.
Siit waatan üle heinamaa
Ja üle nurme, nõmmemaa,
Ma karjapoisikene.
Küll uhke on siin ülemal,
Kui sõuab tuul siit tuhinal:
Las tuul küll kõwast lõõtsuda,
Ma laulan ikka rõõmuga.
Ma karjapoisikene.
Kui mustaks läheb taewa telk
Ja wihma kahab, kärgib wälk,
Siis hüüan ma: „Wälk puutmata
Mu isa maja jäta sa!“
Ma karjapoisikene.
113
Kui kuri maailm igal pool
Mind ähwardaks kui piksenool,
Siis hüüan wastu waljuste,
Mind, kurjus, jäta rahule!
Ma karjapoisikene.
129.
Siin on rikas rohumaa,
Aage siia karjad!
Lõbus linde laulu kuulda,
Ilus ise hõiskta, laulda:
Magusad siin marjad!
Mõnus siin on maelda,
Mängi igal mängil!
Las siin härjad puskelewad,
Las siin koerad purelewad:
Meie samblasängil!
Iga põlwe rahwa seas
Meie põli muldne!
Siiski käis ka Taawet karjas,
Aga pärast pead tal warjas
Kuningakroon kuldne!
Hoidkem karja hoolega,
See on meie kohus!
Wanemad siis meid weel kiitwad,
Karja juures rõõmul wiitwad,
Kui on moona kõhus!
114
130.
Üles, üles! hüüab ööpik,
Wastu kostab waljust lepik:
Tõuske üles, karjapoisid,
Juba laulwad linde koorid!
Üles, üles! kukub kägu.
Juba oma kuldast nägu
Näitab päike metsa taga,
Ilm on waik ja selge, waga.
Üles! Kõik mu karja sõbrad,
Aame metsa lambad, tõprad;
Küla karjad healt ju teewad,
Karjapoisid sarwe lööwad.
Aame sööma wõssa karjad,
Ise lähme mäele: Marjad
Maitsewad seal magusaste,
Üle on ju läinud kaste.
Warsti hakkab palawaste
Päike paistma, wäledasti
Hakkawad siis jooksma kiini
Lehmad, teewad jalgel’ pinni.
Lööme lusti weel on aega,
Loome lutsu jõel paega
Punume ka pärgi lillast,
Pea lahkume sest killast.
115
131.
Bulgaria õitswas orus
Olin maas ma üksinda:
Sügaw haaw mul auras rinnus,
Minu werd jõi wõeras maa.
Minu kõrwal kalju kallas,
Päike kalju põletas,
Päikse tuli, walu tuli:
Juba olin suremas.
Tulid orgu haigekandjad,
Teisi leiti, kanneti,
Nende haawu werest pesti:
Mind, oh! järel jäeti.
Waata, siis üks linnukene
Hüppas, laulis oksa peal.
Wõeras lindu, sinisiiba,
Kaunist kostis sinu heal!
Sinisiiba wõerast lindu
Tuldi kuulma, püüdema:
Lind läks lendu, mind sealt leiti,
Kui ju wõitlin surmaga.
Aga wõeras linnukene,
Kus sa lendad, laulad nüüd?
Andku Looja sulle abi,
Kui su poegil hädahüüd!
116
132.
Koidu heli
Täna tood mul surma walu.
Sõatrummid warsti hüüdwad,
Kuulid meeste elu püüdwad,
Tap’wad sõpru wõi ka mind.
Pea mõeldud
On kõik rõõmustus meilt wõetud;
Eila sõitsin uhkest’ mina,
Täna rindu lastas tina,
Homme külma haua sees.
Oh kui wara
Kaob iludus meist ära;
Kiidad sa küll oma palgeid
Purpurpuna’id piimawalgeid,
Oh need roosid närtsiwad!
Sündku nõnda
Mull’ kui Jumal tahab käända,
Julgeste nüüd lähen sõtta,
Ja kui surm mind tahab wõtta,
Sureb wapper sõamees.
133.
Kui keiser kutsub sõtta,
Meid käseb mSegad wõtta,
Siis tõtta tahame
Ja waljust hüüame:
Hurraa, hurraa, hurraa!
117
Kui waenlane on wägew,
Siis meie mõek on tegew
Ja jõudu kätel küll
Ja julgust südamil.
Hurraa, hurra, hurra!
Ei jäta waenu maha,
Ta rahu anda taha,
Siis ostkem odaga
Uut rahu werega!
Hurraa, hurraa, hurraa!
Meil prii ja rõõmus süda,
Ja wabaduse ida
Kõik kosutageme,
Siis hästi kosume.
Hurraa, hurraa, hurraa!
Me tahame nii ikka
Truud olla riigi rikka
Head liikmed, ustawad
Kõik keisri alamad!
Hurraa, hurraa, hurraa!
134.
Laske lipud lehwitada,
Mõegad, teed meil raiuge!
Jumal juhib wõidu raha,
Wärise sa, waenlane!
Wägi marsib, kasak ajab,
Mõegad, odad wälguwad,
Sõja käsusõna kajab,
Sammud kõigutawad maad.
118
Jäta püha lääne pinda,
Waenlane, siin näed meest!
Koju poole kääna rinda
Kättemaksja meeste eest!
Wandugeme püha wannet,
Wene mehed, wanduge:
Isamaad, me Looja annet,
Hoidkem ikka wapraste!
Jooksku higi, jooksku weri:
Andgem waenlasele tuld!
Waba olgu Läänemeri,
Waba Eesti muld, sa kuld!
135.
Mul oli üks hea sõber,
Ei paremat ma saa.
Ei wõinud ta mind jätta;
Kui trummid hüüdsid sõtta
Mu kõrwas sõdis ta.
Üks kuul seal tuli lend’es
Kas mulle ehk kas sull’?
See temale on tõtnud.
Surm teda minult wõtnud;
Oh oleks tuln’d ka mull!
Ta tahtis kätt mul anda,
„Ei kätt wõi anda ma.“
Püss seisis sihil silmas:
„Oh jää ka teises ilmas
Mull’ truuiks sõbraks sa.“
119
136.
Nüüd lahkun ära isamaalt
Ja isamaja warju alt,
Pean wõõral’ maale minema
Ja saan seal wõõras olema.
Jää Jumalaga, isa sa,
Sull’ ütlen tänu otsata,
Et oled poega õpetan’d
Ja meheks teda kaswatan’d.
Jää Jumalaga, emake,
Kes armastad mind heldeste!
Sult lahkun mina silmawees,
Su õpust hoian südames.
Nüüd Jumalaga, õeke.
Sind armastan ma hellaste!
Oh ära nuta ärdaste,
Sa rõhud minu südame!
Ja sina, minu neiuke,
Mu ilus hella õieke!
Nüüd sinust saan ma lahut’ud
Ja püssi külge laulat’ud.
Jää Jumalaga, kallis wend!
Oh, ära kurwasta nii end!
Mees peab sõtta sammuma
Ja isamaa eest wõitlema.
Nüüd jätke järel’ hale nutt,
Mind hõikab käsk, mul kibe rutt.
Mull julgus juurdleb südames
Ja kaswab üles kanguses.
120
Nüüd Jumalaga, majake,
Kus hoidis mind mu eideke,
Ja muru, kus ma mängisin,
Ja aed, kus puid ma istutin!
Jää Jumalaga, heinamaa,
Ja karjamaa, nurm niiduga,
Ja mets, kus laululindega
Ma tõstsin heale huikama.
Nüüd Jumalaga, orud, mäed,
Ja selged ojad, järwed, jõed,
Kus olen sõudnud, ujunud
Ja mõnda kala püüdenud.
Ja sinul, minu kõrwike!
Ma soowin terwist lahkeste!
Me truust’ tööd küll tegime,
Nüüd haledaste lahkume.
Jää Jumalaga, kirik sa,
Ja kallis koolimaja ka!
Teid igawest’ saan tänama
Ja armsast’ meeles pidama.
Sa wana tuttaw surnuaid,
Ei tea, kas saad minu luid!
Ehk lahingisse langen ma
Saan maetud kaugel kaebmata.
Ma tõstan peast kübara,
Sind taewa isa palun ma:
Oh kaitse kodu wägewast’
Ja iga sõpra, sugulast!
121
137.
Nüüd ma lähen wõeral’ maale
Wäga kurwa meelega,
Kõik, kes olete mul armsad
Pean jätma maha ma.
Kurwastus mind rängast’ rõhub,
Süda tahab lõhkeda
Walu pärast, silmawesi
Woolab ilma otsata.
Aga mis wõib sinna teha!
Mind ju hõikab isamaa,
Meie armas, kallis Keiser
Teiste seltsis sõdima.
Ehk ma teist küll kaugel olen.
Saan teid näha ehk ei saa,
Siiski ikka saawad mõtted
Teie juures olema.
Taewa isa sõna kuulda
Tahan igal ajal ma,
Ennast tema hooleks anda,
Tehku nii, kui tunneb ta.
Kui te iial palwet teete,
Paluge ka minu eest,
Et mind Jumal ikka kaitseks,
Tooks mind kodu sõa seest.
122
138.
Täna siin weel oleme,
Homme ära läheme.
Meie peame rändma,
Ära kaugel’ kõndma.
Maha jätam’ wanemad,
Kes meid järel’ nutawad,
Maha õe ja wenna,
Maha neiu kena.
Ärge kallid kaebage,
Ega nutke ärdaste!
Kuhu ka ma lähan
Armast’a teid tahan.
Iga tuule õhuke
Terwist toob teil’ hellaste,
Terwist päikselt saadan,
Mõtteis te peal’ waadan.
Peaksin ehk wara ka,
Lahingisse langema,
On surm minu huulil,
Terwist saadan tuulil.
Ärge nutke ärdaste,
Taewa isa paluge!
Küll siis kumab eha,
Mill saan kodu näha.
123
139.
J. Adamson’ile.
Ära murdu, muretse,
Ära kaldu, kahetse,.
Sõber, head ikka tee,
Priiust, õigust igatse!
Waata, lume koorma all
Talwe külmal kangemal
Oras peab ootama,
Kewadel läeb kosuma!
Pärast pikse mürinat,
Pärast wihma – waata maad:
Enam ta weel haljendab,
Rohkemaste rohtu aab.
Pärast waenu, wõitlemist,
Pärast werewalamist
Rahu on weel magusam,
Töö weel taga tulusam.
Sõber, head seemet sa
Külwa! Rahul kannata:
Küll ta hakkab iduma,
Wilja kandma kasuga.
124
140.
Dr. Kreutswaldi 70. sündimisepäewaks 14. Detsembril 1873.
„Ärgake!“ Sa hüüdsid wahwast
Rõhutatud Eesti rahwast
Wabaduse koidu aal.
Rahwas sinu hüüdu märkas,
Pikast unest üles ärkas,.
Nägi päikest tõuswat maal.
Tuli uni uuest jälle
Eesti rahwa silmadele,
Siis ep uuest hüüdsid sa:
„Ärka, ots on tulnud ööle,
Tõtta uue päewa tööle
Maad ja waimu harima!“
Ärkwale sa kõiki hüüdsid:
Muist su hüüdu täita püüdsid,
Aga muist jäid uniseks.
Ometi läks haljendama
Isamaa ja õilmendama,
Söödid saiwad põldudeks.
Sull’ see tähtsa töö eest tänu
Kõlab meie laulu mõnu
Sügawasest südamest.
Laul, sa kõla: Kreutswald ela!
Auus ja õnnes kaua ela,
Hoitud taewa heldusest!
Ei meil ole tuua annet
Muud, kui toome seda wannet
Kokku lüües noored käed:
Käia tahame su rada,
Unisid ka äratada!
Kuulge seda, taewa mäed!
125
141.
Hella welle, elage
Sellel karsil kasul!
Nüüd ep ilus ilutseda,
Nüüd ep mahe maratseda,
Kurelda nüüd kaunis.
Ilu om nüüd ehtienn’,
Rõõmu rõõwienna,
Ehenä nüüd jooseb ilu,
Peränä nüüd jooseb pidu,
Nali kõrwan kõnnib.
Helde Jumal seda tääb,
Seda mõistab Maarja:
Meanes tõuseb tõine põlwe;
Ek meil’ andas aiga uusi,
Aiga ikuline.
Helde Jumal seda tääb
Meanes tõine põlwe:
Ehenä ek jooseb ikku,
Peränä ek jooseb pilli,
Mure kõrwan kõnnib.
142.
Hellad welled astkem kokku
Lustipidu laua ümber;
Tõstkem klaasid, tõstkem kannud,
Laskem priiust elada!
Lapsepõlwe ladus lootus,
Mis mu kaisus enne kaswis
Mängimisel pehmel murul,
Ärka jälle ülesse!
126
Laena julgust, laena jõudu
Targa tööde toimetusel’;
Wahwasta sa meie waimu
Õnnistuseks isamaal.
Hellad welled, tõstkem toobid
Nende meeste auuks, õnneks,
Kes on tähtsa tegudega
Eesti põlwe pärandand!
Hellad welled, joogem jälle
Neile heldeil’ emadele,
Kes on kannud kangeid poegi,
Kaunid tütreid kiigutand!
Joogem noortel’ neidudele
Tühendelles kannud, toobid,
Kübart keerutades kõrges
Eesti neiud elagu!
(Tasa:)
Täitkem toobid ääre tasa,
Andkem ohwrid Eesti mullal’,
Mis on muistsel ajal joonud
Wahwa Eesti meeste werd.
Joogem rõõmsast jälle, welled,
Sest weel elab Eesti sugu,
Kaswatelles kangeid poegi;
Eesti sugu elagu!
143.
Kaenlas püss, koer kõrwas
Metsas mägedel
Kütt käib jõuude sammul
Wara walge eel
La la lal.
127
Nii kui tuule riigis
Kotkas kuningas
Nii ka mäel, metsas
Kuningas on kütt
La la lal.
Kaugel kuul wõib käia
See ta rikkas riik
Kõik mis jookseb, lendab
See ta wara saak
La la lal.
Saksakeele järele.
144.
Kaugelt reisilt koju poole
Terwe tee peal mõtlin ma:
Ammu ei saand ema näha,
Kuidas räägin emaga?
Mis küll ütlen ilust, armast
Emale ma esiti.
Kui mu kallis kiigutaja
Hakkab kaela minule?
Mõtteid tuli mitu sada,
Teine teisest ilusam,
Aeg mul näitas nagu seiswat,
Ehk küll wanker wiledam.
Waewalt tõtanud ma tuppa,
Lendab wastu emake:
Sõnata ta kaelas olin
Nagu oksal õunake
Mõlemad me nutsime.
A. Petöfi järele.
128
145.
Kask ja kand.
Kui ma alles karjas käisin.
Jaanitule hagu raisin
Oma isa järwe sõrwal,
Kena kasemetsa kõrwal:
Nägin mina noore kase,
Sirge, õrna, üksildase
Leppe seast pead pistwat,
Haljast latwa üles tõstwat.
Kase kallale ma tõtsin,
Teda ladwast kinni wõtsin,
Tahtsin teda raiu maha, –
Aga seisma pidin wähe.
Kasekene, kaunikene,
Noorekene, nõrgakene,
Hakkas rääkma haledaste,
Healt tõstma armsamaste:
„Kulla karjapoisikene!
Noor weel olen ma ja peene,
Ära tee mull’ surmahäda,
Kasuma mind, kallis, jäta!
Olen weel ju wäga wäike,
Las mind kosuta weel päike!
Las mind latwa kõrgel’ saata,
Alla järwe pinnal’ waata,
Kuida kalad laksu lööwad,
Laened lustil ladisewad!
Las’ mind waata seal mu nägu,
Näha Looja imetegu!
Las’ mind tuulil tuhiseda,
Peenel wihmal wihiseda!
Las mind waata lilleilu,
Wäsind rändjal’ anda wilu!
129
Waata wainul külakarju,
Lindel’ pakku pesa warju!
Ehk ka sull’ wõin kasuks olla;
Ehk sa tahad wahest tulla
Minu lehkwa okste alla,
Kui sind kurnab päikse pala“.
Nõnda kaseke mind palus,
Suures surmahirmu walus.
Ei ma wõinud olla kale,
Minu peale tuli hale;
Kasuma ma jätsin kase,
Armsam sai mull’ tema ase:
Alati ta all ma istsin,
Mõnda lahket laulu tõstsin;
Ajasin seal pajupilli,
Noppisin ka mõnda lilli;
Rääksin tall’ mu rõõmustust,
Kuulutasin kurwastust.
Olin karjas ärä käinud,
Oli lapsepõli läinud,
Käisin õitsel, tööd ju tegin:
Ilust neidu ma siis nägin.
Neidu mina armastasin,
Armastuses rõõmustasin;
Kõndsin mitu korda sala
Neiuga see kase alla;
Pühapäewa õhtupoolel
Wiitsime ta warju hoolel.
Mis seal armust awaldatud,
On kõik kasesi kuulda saadud.
Liisku wõtma mind siis pandi,
Pärast püssikandjaks anti:
Pidin kodust kaugel’ kõndma,
Wõeraid maid mööda rändma.
130
Kask ja neiu meeles seisid,
Unes waatamas mind käisid.
Kui ma kaua käinud olin,
Kaugelt jälle kodu tulin,
Oli mehel’ läinud neiu,
Unustatud endne peiu.
Külamees oli kase maha
Sala saagind metsa taha
Talwe ööl ja tuisuilmal,
Nägemata igal’ silmal’;
Kase ree peale köitnud,
Üle järwe ära sõitnud.
Siis ma kõndsin üksi metsa,
Istsin kase kannu otsa.
Istsin üksinda sääl kaua –
Ja kui läbi tume haua
Imelikul mõtteaimul,
Waiksel mälestuse wainul
Endne aeg mull’ ette toodi,
Endne põli ette loodi.
Kaua, kaua seal ma istsin,
Ja siis lauluhealt ma tõstsin.
Wõsu küll weel wastu kõlas,
Kaasik minu healest helas,
Aga kõla oli hale
Ja mu üle kurwa pale
Pisar silmast piiskus maha.
Kase latwe waikne kaha
Mõistis minu ohkamisi,
Nuttes aegu õnnelist.
131
146.
Kuule kudas heali elab
Wanemuise kandlist kõlab;
:,: See on Eesti laul! :,:
Kuule, kudas männik mühab,
Kudas jõgi jooksul kohab:
:,: See on Eesti laul? :,:
Waata, jää ja lumi wälgub:
Päikse paistel läiki wilgub:
:,: See on Eesti laul! :,:
Waata põhja eha, koitu,
Wirmaliste leegi loitu:
:,: See on Eesti laul! :,:
Igas köhas heali elab,
Heali helab, keeli kõlab:
:,: See on Eesti laul! :,:
Kui sul rõõmu, wend, siis tule.
Kui sul kurbtust, tule kuule:
:,: See on Eesti laul! :,:
147.
Lend’ja oja lained
Lendwad kiireste,
Suure mere sülle
Rut’wad rahule.
Nõnda elu jõgi
Jookseb südames,
Armu läitjad laened
Tants’wad tema sees.
132
Sügaw selge wesi
Tõttab tasakest,
Aga lained liik’wad
Kuldsest jampsidest.
Rahu ranna poole
Jõudsast jookseb ta,
Ehk küll kõrbe tuuled
Wiitwad mässama.
Mürisewa merde
Wiimaks lõpeb lend,
Loomulikud lained
Suretawad end.
Hing, oh ära enne
Püüa paisuta
Kuldset elujõge
Armu waluga.
Kõrgest kaldast üle
Jõudsast jookseb ta,
Nendega siis pead
Hirmsast wõitlema.
148.
Ma nägin noore rohu tärkamist
Ja oraksete õrna ärkamist,
Ma nägin halja aasa õitsmist, hiilgust,
Tast läbi wulisewa oja selgust:
Ei nõnda armas olnud see.
Kui ema waade lapsele –
See kõige armsam paiste ilmas
On armu-waade ema silmas.
133
Ma nägin haljas rohus maasikaid
Ja noore lehe ehtes kaasikuid,
Ma nägin laanes pühalikku pilku,
Kuis päike kuldas äikse-wihma tilku:
Ei nõnda armas olnud see
Kui ema waade lapsele –
See kõige armsam paistus ilmas
On armu-waade ema silmas.
Ma nägin haljast kallast wette pilkuwat
Ja päik’se walgust wette wälkuwat,
Wees õitswa rohelise kalda kuju,
Wee pinnal ime halja pildi uju:
Ei nõnda armas olnud see
Kui ema waade lapsele –
See kõige armsam paistus ilmas
On armu-waade ema silmas.
Ma nägin õitswa rukki liikumist
Ja õitsme-tolmu pilwe kiikumist,
Ma nägin päikest pilwe rinnalt waatwat
Ja hellalt sooja pilku nurmel saatwat:
Ei nõnda armas olnud see
Kui ema waade lapsele –
See kõige armsam paistus ilmas
On armu-waade ema silmas.
149.
Mäe peal ma üksi istsin,
Linnukesi waatsin ma;
Üks seal hüüdis, teine hüppas,
Mõni punus pesa ka.
134
Aias õite seas ma seisin,
Mesilasi waatsin ma;
Üks seal sumises, tõine umises,
Mõni kudas kärge ka.
Lepikusse mina läksin,
Wainu linde waatsin ma,
Üks seal lendas, tõine laulis,
Kõik nad tegi’d iluga.
Ja siis tuleb armukene!
Rõõmsast’ näitan temal’ ma,
Nende tegu naeratame,
Ise rõõmsad nõnda ka.
150.
Mu elu on laene.
Mis kui oja wool
Liugudes liigub,
Kui tuhiseb tuul.
Kui waikseks jääb woolus
Ja tuulte sõit,
Ta magama uinub,
Kallas annab tall’ suud.
Ta magab siis rahul
Woodis sinises
Kui oleks ta kadund,
Elab ometi weel.
Ta ilmamaa merest
Üks tilgake on,
Seepärastki päike
Temas kujub end.
135
151.
Õitsepoisid, hõisagem
Ehapuna ilul!
Lähetagem laulu laened,
Laulu wiisi wiled’d wirud
Widewikku weerma!
Laulu laened lehwige
Kauni küla poole!
Lehwitage sala sõnu,
Südamete soowitusi
Küla nei’de kõrwu!
Laulu wirud, weerege
Headel’ taludelle!
Mõnust puhku peremeestel’,
Magust puhku perenaestel’,
Sosistage sala!
Kõla laul ka kartlikult
Heldel’ mõisa herral’,
Kulda-krooni prouakesel’
Õrnast’ õitswal preilikesel’!
Õnnist und neil’ õhka!
Liigu, laul, ka lahkeste
Armsa haud’de poole!
Mine haua muru alla,
Haua rüppess’ rahu kalla
Endsil’ õitsepoistel’!
Kõla laul nüüd waljuste
Läbi laane, metsa!
Laiali kõik tondid tõuka
Saada soosse, paiska põrgu
Laulu wastalised!
136
152.
J. Kapp’ile tema 25 aastaseks ametipühaks.
„Saagu walgus!“ hüüdis Looja,
Ilmamaa ja elutooja.
Walgus sai, tõi noorta koitu,
Haljendust ja uuta toitu,
Uuta toitu ilmale,
Õnne iga hingele.
Küll oli Eedenis siis ilu,
Päikse paistet, puude wilu!
Jõed sääl jooksid eluwett,
Mättad jooksid kärjemett,
Küll seal elas haljendust,
Palawust ja walgendust.
Saagu walgus! Sina hüüdsid,
Kui sind omal’ saada püüdsid
Suure-Jaani Eesti sugu,
Parandama nende lugu.
Kohe wälkus walgustus,
Kohklema lõi pimedus.
Aga pimeduse madu
Hakkas nõudma ilma kadu:
Audus wiha, keetis kurja,
Ajas Looja teod nurja,
Maa peal’ sai rõhuja,
Ilm wõis jälle elada.
Sina hüüdsid, elu ärkas,
Wabaduse wõsu tärkas:
Kihelkond läks haljendama,
Waimu wili walgendama.
Rahwas teab, mis isamaa,
Aru saab, mis Sakala.
137
Aga pimeduse madu
Wõrgutas su õigid radu:
Tegi sulle hädaohtu,
Tahtis anda surmarohtu.
Sa lõid katki sidemid,
Wahwasti sa wõitlesid.
Wõitle, sõdija sa wahwas!
Hüüab sulle Eesti rahwas.
Hüüab sulle rõõmsalt: Jõudu!
Soowib sulle lahket sõudu.
Hüüab rõõmu hommikul:
„Tänu, weli, toome sull’!“
Siit su sõbrad Emajõelt
Hüüdwad haljalt Taaramäelt:
„Elagu me kallis Kappi!
Eesti sugu tõttab appi,
Hõiskab: „„Ela, ela sa,
Kappi sugu otsata!“„
139
Juhataja.
I. Keisri laulud.
1. Jumal, keisrit kaitse sa 1
2. Kiitus sull’, kõrgus sull’, keiser sa 1
3. Nüüd kõla kõwaste 2
4. Wabadus, oh wabadus sa 3
II. Isamaa laulud.
5. Kas tunned maad, mis Peipsi rannast 5
6. Kadunud lumi ja räitsak ja rahe 6
7. Minge üles mägedelle 7
8. Minu isa ütles mulle 8
9. Mu kodune tare, sind teretan ma 9
10. Oh kodumägi waikne paik 10
11. Oh Wiljandi, oh Wiljandi 10
12. Päike hakkab paistma 11
13. Priius, priius, püha priius 12
14. Priius, sulle tahan laulda 14
15. Saagu priius! õeldi ükskord 15
16. Sa wana, sa priske, mu põline maa 16
17. Waigistage kõne kõmu 16
18. Wändra jõe haljal kaldal 17
140
III. Looduse laulud.
19. Ei nüüd nurmed obka enam 19
20. Ellerheinad õitswad orus 20
21. Hõiska, laul, maailma Loojal’ 21
22. Kiigu, liigu, mu paadike 21
23. Kõla, õhtulaulu mõnu 22
24. Kui hakkab suwi tulemaie 22
25. Kus puude oksad kiikwad 23
26. Laske laulud ladusaste 24
27. Laske, wennad laulukõla 23
28. Liiri lõõri lõokene 26
29. Looja lahke linnukene 27
30. Magus kewadine õhk 27
31. Metsas, metsas, oh mis ilus 28
32. Mis on ilusam. 29
33. Nüüd hele heina-aeg on käes 30
34. Nüüd kena kewade on kätte jõudnud 30
35. Nüüd on meie lepik lehtis 31
36. Nüüd waata, kuhu tahad 32
37. Oh mis ilus, armas 32
38. Oh mis ilus metsas kõndida 33
39. Oh mis ilus on nüüd waata 34
40. Oh tere tuhat korda sa 34
41. Õhtu eha imeline 35
42. Öö ju kätte jõuab 36
43. Päikese palawus 37
44. Piiri pääri pääsukene 38
45. Tere, kuldne koidu kuma 38
46. Tähed sirades paistawad 40
47. Waata. mis paistus sealt Peipsi piirelt 40
48. Vaikne õhtu! Lind ei hüüa 41
IV. Armastuse laulud.
49.Aadu ütles Koiduitähel’ 42
141
50. All halja oru talussa 43
51. Anna istus akna all 44
52. Ann Oru talu tütar 46
53. Armas, hea ja helde Ellu 47
54. Armus on mul metsa minna 47
55. Ehk küll oled sa must kaugel 48
56. Ei siit talust ma ei lähe 49
57. Ei taewa alla, ei wäljadella 50
58. Emajõe laineid mööda 50
59. Heinamaad ehib nüüd jaanilill 51
60. Igas kohas, kus ma olen 51
61. Isateder põesastikus 53
62. Juba kui ma karjas käisin 54
63. Jüri sõitis kõrwi seljas 55
64. Ka mina tahan üht kaasakest 56
65. Kadastik kade wõsa 57
66. Kaugela on minu kaasa 58
67. Kaugelt sinu akna alla 59
68. Kui kallist kodust läksin 60
69. Kui ma wara üles ärkan 61
70. Kui metsast hüüdis: „Kukku!“ 61
71. Kui päewa mina tööd teen 62
72. Kuule mu palwet, mu piigake 63
73. Kuulge, kulla õed, mu häda 63
74. Laanel oma linnukene 64
75. Läksid metsa perenaine 65
76. Lõo lustil lendes laulab 65
77. Lumi on ju ära suland 66
78. Maa ja taewa ma 67
79. Maga rahul, minu Mari 68
80. Ma nägin orus lillekest 69
81. Mina oleks jooksew jõgi 70
82. Mine sina, kuhu tahad 71
83. Mühisewa mere ääres 72
84. Need olid mul õndsamad ajad 72
142
85. Neiu ennist ööst nägin 73
86. Neiu puna suukene 74
87. Neiu, täna õhtu sala 75
88. Oh ära nuta, neiuke 75
89. Oh neiukene noorukene 76
90. Oh neiuke, su pelglik pilk 77
91. Õhtu õhud sõudwad sala 78
92. Õitse aeg on ära lennand 80
93. Õilme aeg on kätte jõudnud 80
94. Õitsepois on rõõmus mees 81
95. Pääsuke, oh pääsuke 82
96. Paradiisi rikkal rohul 84
97. Saaniga sõitsin ma sohinal 85
98. Seal sõidab wile postiwanker 86
99. Suweõhtu eha ajal 87
100. Talutütar tuwike 88
101. Tua taga ua õied 88
102. Tule ju sa kodu, kallis kaugelt maalt 89
103. Üksinda armastan 90
104. Waat oru sees weski 91
V. Leina laulud.
105. Hõissa poiss, ja wõta naene 92
106. Istun kuulsas Leipski linnas 93
107. Istun laua ääres 94
108. Kewadine ilu õitses 94
109. Kewadise õhtu ilul 95
110. Kui ma kallist isa talu 96
111. Kurb siin kaugel on mu süda, meel 97
112. Laulis, laulis linnukene 98
113. Mäelt tähtis taewast waatab 99
114. Miks nii mures minu süda 99
115. Mina seisan mäe otsas 100
116. Mina waene leske naene 101
143
117. Minu isa aias kaswis 102
118. Oh ma waene 103
119. Oh mu hella heidekene 103
120. Õhtul istun ainuüksi 104
121. Oli kaas mul tullessagi 105
122. Siin ma istu, siin ma ike 106
123. Üle eha ilu sirab 107
VI. Karjase laulud.
124. Hoolsast wara hommiku 108
125. Kallis karjalapse põli 109
126. Kena kesa nurme keskel 110
127. Magus Mai on jälle tulnud 111
128. Ma olen karjapoisike 112
129. Siin on rikas rohumaa 113
130. Üles, üles! hüüab ööpik 114
VII. Soldatite laulud.
131. Bulgaria õitswas orus 115
132. Koidu heli 116
133. Kui keiser kutsub sõtta 116
134. Laske lipud lehwitada 117
135. Mul oli üks hea sõber 118
136. Nüüd lahkun ära isamaalt 119
137. Nüüd ma lähen wõõral’ maale 121
138. Täna siin weel oleme 122
VIII. Mõnesugused laulud.
139. Ära murdu, muretse 123
140. „Ärgake!“ Sa hüüdsid wahwast 124
141. Hella welle, elage 125
142. Hellad welled astkem kokku 125
144
143. Kaenlas püss, koer kõrwas 126
144. Kaugelt reisilt koju poole 127
145. Kui ma alles karjas käisin 126
146. Kuule kuidas heali helab 131
147. Lend’ja oja lained 131
148. Ma nägin noore rohu tärkamist 132
149. Mäe peal ma üksi istsin 133
150. Mu elu on laene 134
151. Õitsepoisid hõisakem 135
152. „Saagu walgus!“ hüüdis Looja 136
Trükiwead:
Lehek. 15 2 rida alt piina, käsu, loe: piina käsu.
-„- 16 3 rida ülewalt oles -„- oleks