Laulud

 wiisidega

 Luuletanud ja toimetanud

 M. Weske

 Tartus

 Trükitud K.Mattieseni kirjadega ja kuluga.

 1874

 
Zensuri poolest lubatud, Riias, 3. Detsembril 1873.

 
Minu heldele emale

 armastuse, auustuse ja tänu täheks

 pühandatud.

 

Eessõna.

 Uuemal ajal, iseäranes priiuse juubelipidust saadik, on Eestlaste laulmise himu ennast ülendanud ja wana Eesti waimuga jälle ergemaks saanud. See on wäga kiidu wäärt; sest laulul on imelik ja jumalik hingeelu ülendamise ja waimuelu wahwastamise wägi sees. Aga rahwa elukommete ja waimu harimise korra kohta sündiwaid laule ja iseäranes ilusaid wiisisid ei olnud rahwal mitte nõnda rohkeste kui tema laulmise lust nõudis; sest suureks kahjuks oliwad wanad rahwalaulud aega mööda ära unustatud ja wõõraks saanud. Uuema aja laule, mis enam rahwa meele pärast hakkasiwad olema, ei olnud weel palju. Mõnest ajast saadik on aga meil juba kenasid ja häid uuema aja laule, kellest muist ka ilusate wiiside järele on säetud, – aga minu arwates ei ole neid ommetigi mitte weel nõnda palju ja iga põlwe ja ea kohta sündsaid kui rahwa uuema aja waim nõuab. Selle pärast tahan ma ka omalt poolt seda puudust wähendada ja julgen oma laule rahwa kätte anda. Seda julgust sain ma juba selle läbi, et ma neid laule, mis ma enne Saksamaale minekut (seitsme aasta eest) teinud ja neid (No 9,

 
II

28 j. m.) mis ma säält isamaale saatnud olin, minewal suwel Willandi pool kaugelt kõlawat kuulsin, ja mulle teada anti, et neid rahwa poolest armastatakse ja soowiti, et ma neid wälja andma peaks.

 Need laulud on aega mööda saanud; muist (No 13, 32, 40, 42, 44 ja 45) on juba enne minu wõõrale maale minekut, muist sääl ja muist jälle pärast kodumaa pinnal luuletud, ehk ka ümber pantud; suurem hulk on selle aasta lapsed. – Minu tahtmine oli üksi ilusate rahwalikkude wiiside järele laule teha ehk sääda ja nõnda, et sõnade mõtted wiiside mõtetega kokku sündima pidiwad. Selle poolest on mull ka häid muusiku tundjaid nõuumeesteks olnud. Kas minu püüdmine igal kohal ja igapidi tõeks on saanud, jäägu muusika tundjate kohtule mõista. Mina ei teadnud mitte, kudas ma muidu häid ja ilusaid wäljamaa wiisisid kodumaal kõlada laskma pidin; sest wõõra rahwa laulude ümberpanemine ei ole enamiste kiita, sellepärast et suurem hulk neist meie rahwa mõtete, iseloomu ja hariduse järje kohta mitte ei sünni. Minu kindel tahtmine aga oli, et Eesti rahwa laulud rahwa elu, waimu ja iseloomu järele tehtud, ja nõnda kui üks kuju neist peawad olema. Nad peawad minu arwates wana rahwalaulude põhjuse pääle säetud, aga mõne uuema aja ehte ja iluga ehitatud olema. Mõne Eesti rahwalaulu (nagu Saaretütre laulu) olen ma nõnda kokku säädnud, et neid ilusate wõõraste rahwaste wiiside järele laulda wõib. Kui niisugused laulud selle läbi omast ilust ka wähe kautama pidiwad, siiski pidasin ma seda ilu, mis neil wiiside

 
III

läbi juure tuli, suuremaks, kui seda kadu, mis neil mõne rea kustutamise läbi, ilma et mõte oleks rikutud saanud, sündis.

 Küll oleksin ma oma lauludele wiisisid kuulsaist meistritest teha lasta wõinud, aga need ei tunnud mitte Eesti keelt. Õnneks sain ma hilja aja eest ühe noore Eesti mehega, K. A. Hermanniga, tuttawaks, kes küll wiisisid teha oskab, ja kes nõnda hää ja lahke oli, ja mõne ka minu lauludele tegi.

 Lauludele olen ma enamiste ühe ja kahe häälega wiisid juure pannud, ja kolme ja nelja häälega wiisisid ka juure lisanud. Neile, kes selle üle nurisema peaksiwad, et ma kõik kolme ja nelja häälega ei ole annud, wastutan ma, et mu nõuu oli, mitte üht noodiraamatut, waid enam laule ka lugemiseks wälja anda. Kes laulda oskab, laulgu neid, ja enam laultakse ommetigi ühe kui mitme häälega rahwa hulgas. Kui laulud ühe häälega ilusaste on äraõpitud, küllap siis ka mitme häälelisi enam wälja tuleb.

 Ma pakun nüüd oma laule, mis ma Eesti rahwa waimus teha olen püüdnud ja kellele ma ilusaid wiisisid juure pannud, armsale Eesti rahwale, ja ootan argselt, kas rahwas neid ka hää meelega wastu wõtab ja selle läbi mind tõist weel teha käsib, ehk kas ta neid leigelt wasta wõtab ja selle läbi mulle nõuu annab luuletamist tõiste paremate hooleks jätta.

 Tartus. Novembri kuul 1873.

I. Isamaa, kewade ja suwe laulud.

1. Vaigistage kõne kõmu (Pühanduse laul)                         1

2. Minu isa ütles mulle (Isa sõnad)                                2

3. Nüüd kena kewade (Kewade kõla)                                4

4. Oh mis ilus on nüüd waad’ta (Neiude õitsmeaja laul)        6

5. Laske laulud ladusaste (Suwe pidu)                        6

6. Minge üles mägedelle (Ilus oled isamaa)                         8

7. Päike hakkab paistma (Hommik ja priius)                        9

8.Kena kesanurme keskel (Karjapoiss)                        11

9.Oh mis ilus, armas (Öhtu rahu)                                13

10. Kõla, õhtu laulu mõnu (Öhtu palwe)                        14

11. Kiigu, liigu, mu paadike Öhtu laul laenetel)                14

II. Armastuse laulud.

12. Laske, wennad, laulu kõla (Ülem laul)                        15

13. Ann Oru talu tütar (Oru Ann)                                17

14. Pääsuke, oh pääsuke (Pääsuke)                                19

15. Oh neiuke, su pelglik pilk (Neiu pilk)                        20

16. Waat’ oru sees weski (Möldri neiu)                        22

17. Need oli’d mull õnsamad ajad (Önsam sõit)                23

18. Mäe pääl ma üksi istsin (Shweitsi laul)                        24

19. Saaniga sõitsin ma sohinal (Kadund kinnas)                25

20. Õitsepoisid, hõiskagem (Õitse laul)                        27

21. Ella welle, elage (Nooruse rõõm)                                28

22. Neiu, enist öösel nägin (Rikas orjaarmuke)                29

23. Neiu, täna õhtul sala (Paii neiu!)                                31

24. Õhtu õhud sõudwad sala (Uinuse laul neiule)                32

25. Kuule mu palwet, mu piigake (Palwe piiga akna all)        34

26. Suweõhtu eha ajal (Huule ja südame nõelamine)                34

27. Kuulge, kullad õed, mu häda (Armu walu)                36

28. Kewadise õhtu ilul (Uppunud neiu ja peiu)                37

29. Üksinda armastan (Jaanike ae!)                                39

30. Tule ju sa kodu (Ootus)                                        40

31. Kaugela on minu kaasa (Saaretütre laul)                        41

32. Igas kohas kus ma olen (Truu armastus)                        42

33. Mühisewa mere ääres (Mere kaldal)                        44

34. Ehk küll oled sa must kaugel (Kaugele armukesele)        44

35. Juba kui ma karjas käisin (Karjapoisi armuke)                45

III. Lahkumise ja leina laulud.

36. Kui mu kallist isa talu (Isa talust lahkumine)                47

37. Minu isa aias kaswis (Kodu kask)                                43

38. Miks on mures minu süda (Wõõral maal)                        50

39. Kurb siin kaugel on mu süda, meel (Igatsus kodu

 järele)                                                        5l

40. Nüüd lahkun ära isamaalt (Nekrudi lahkumise laul)        52

41. Kui kallist kodust läksin (Armuwanne hallikal)                55

42. Nüüd ma lähen wööral’ maale (Lahkuja nekrut)                56

43. Täna siin weel oleme (Soldati laul)                        57

44. Koidu helü (Sõamehe hommiku laul)                        53

45. Mull oli üks hää sõber (Truu sõber)                        59

46. Mäelt tähtis taewast waatab (Wara närtsin’d neiule)        60

47. Oh mu hella eidekene (Mõrsja lein ema järele)                61

48. Siin ma istu, siin ma ike (Leinaja tütar)                        63

49. Üle eha ilu sirab (Ehatäht ja weli)                                64

50. Kell, sa kõlad lustil (Kiriku kell)                                66

 1.

 Pühanduse laul.

 Waigistage kõne kõmu,

 Kuulge tõsist laulu nüüd!

 Kuulge, sõbrad, tõe sõnu,

 Mehed, tõe laulu mõnu,

 Kõla wastu, koori hüüd!

 Meie armsal’ isamaale

 Lausa laulu kõlage!

 Isamaa, sa helde, püha,

 Kuule meie palwe iha:

 Meid su hoidjaks pühitse!

 Pühitse meid, üli armas,

 Ikka hoidma Eesti meelt!

 Hoidma wabaduse idu,

 Parandama Eesti pidu,

 Kosutama Eesti keelt!

 
2

 Löögem, wennad, käed kokku,

 Tõstkem silmad taewa pool’:

 Isamaa, sind armastama,

 Eesti elu ülendama,

 Olgu ikka meie hool!

 Kaugele sa hääl ka kõla

 Üle kõige isamaa!

 Ärata kõik Eesti sugu

 Kuulma meie laulu lugu!

 Igaühte ärata!

 2.

 Isa sõnad.

 Minu isa ütles mulle:

 „Prii on jälle meie maa,

 Prii on jälle meie rahwas.

 Armas poeg, sest rõõmusta!“

 „„Kudas priius meile tuli.

 Ütle, isa, minule?“„

 Isa ütles: „Priius tuli

 Kui see koidu täheke.“

 
3

 „Priius hakkas meile paistma

 Kui see kume wara koit.

 Priius hakkas helendama

 Kui see lõkkew koidu loit.“

 „Priius tõusis kui see päike

 Koidu kuldse kaisu seest.

 Orjapõli puges ära

 Kui see udu päikse eest.“

 Mina uuest’ isalt nõudsin:

 „„Kas meilt priius jälle kaub?“„

 Isa kostis: „Ei ta kau;

 Priius tõuseb, orjus waub.“

 „Wõiwad ohjad jõge hoida

 Kui ta kõlab kewadel?

 Kes wõib priiust paelu panna,

 Kui ta paisub paistusel?“

 „Kes wõib meie metsal’ hüüda,

 Kui on käes kewade:

 Kaasik, ära aja kasu.

 Lepik, ära lehitse!“

 „Kes wõib tõusjal päewal’ hüüda:

 Weere jälle tagasi!

 
4

 Teda pilw küll warjab wahel.

 Aga päew on ometi.“

 „Aleksander andis käsku:

 „„Priius, paista Eesti maal!“„

 Priius Eesti maal nüüd paistab

 Jäägu paistma igal a’al.“

 3.

 Kewade köla.

 Nüüd kena kewade on kätte jõudnud:

 Nüüd lepik läheb lehile

 Ja kaasik hakkab lehte ehtid kandma

 Ja hõrnast’ wõrsub wõsuke;

 Kõlagu, elagu laulude hääl

 Metsades, loimedes, mägede pääl!

 Järw laineid jälle laksuteleb lausa

 Ja hallik armsast’ aruneb,

 Nüüd jõgi jookseb priiste ja jõude

 Ja oja orus woliseb;

 Hõiskagu, huikagu laulude hääl,

 Orgude hõlmas ja kallaste pääl!

 
5

 Nüüd aas ja aru haljendama hakkab

 Ja kääru käänak helendab.

 Nüüd oras wõrsub, oras wõsub, kosub

 Ja kallas hõrna kasu a’ab:

 Kõlise, helise laulude hääl

 Aasade, arude, nurmede pääl.

 Nüüd lõu laulab laia nurme üle

 Ja keeruteleb kõrgele.

 Nüüd pääsukene lendab üle aia

 Ja laulab lustilt, lahkeste;

 Lõuke laulab pääsuke ka,

 Kõla nii laulude lugu sa!

 Nüüd kiida Loojat kange põllukündja

 Ja kiida teda karjane!

 Nüüd kiida Loojat neiu, noorik, naene

 Sest tema toonud kewade;

 Laulge kõik kewade Loojale,

 Kiituse laulu tall’ kõlage.

 
6

 4.

 Neiude õitsmeaja laul.

 Oh mis ilus on nüüd waad’ta

 Üle wäljade!

 Wõtkem, õd, karja saata

 Wälja wainule!

 Lillerikkil’ wõsadelle

 Õed läheme!

 Kõik nüüd ilus, õnnes elab,

 Liigub lustiga;

 Wõsa helgib, kaasik kõlab,

 Tahab kõnelda.

 Kewade, su ime ilu

 A’ab meid hõiskama.

 5.

 Suwe pidu.

 Laske laulud ladusaste,

 Laulu wiisid wiisakaste,

 Laulu lugud lustiliste

 Kandli keeli keeritada;

 
7

 Et kui kuulmid kutistawad,

 Südamida sütitawad.

 Nüüd on kesa kewadina

 Talwe rinnalt wõõrutanud,

 Nurm kui neitsi ikka nukus,

 Õitse urwal uhkendamas,

 Mets on keelis, mets on häälis,

 Keelis, häälis suwe saajal.

 Muru mattis murdes anged.

 Sula kautas wete kaaned.

 Pani laened paisumaie,

 Laene keerud kerkimaie.

 Päike pettis pääsukese,

 Wirgus kiuru kergitama.

 Wihmuke wiis idudelle

 Suwe sundja sõnumida;

 Idu ärkas, wõsu tärkas

 Ahtraid maida kattemaie;

 Kaasik hakkas kahisema.

 Lepik lehti lehwitama.

 Neiu, hella neiukene,

 Tõtta karja saatemaie!

 
8

 Neiu, hella neiukene,

 Rutta karja kaitsemaie!

 Aja karja nurmeelle,

 Lillepõllu peenerille.

 (Wana eesti rahwalaulu järele)

 6.

 Ilus oled isamaa!

 Minge üles mägedelle.

 Tuule hõrnal’ õhule!

 Waatke alla oru põhja,

 Üle lille hiilgwuse!

 Waat’ke, kudas oja keerleb

 Läbi luha läikiwa!

 Ja siis hüüdge alla orgu:

 Ilus oled, isamaa!

 Waat’ke, metsad pilwe poole

 Tõstwad latwu uhkuses!

 Kuulge, kudas kaasik kahab

 Lehkawates lehtedes!

 Waatke jõed, järwed läikwad

 Metsas wirwendusega!

 Ja siis hüütke hõisktes metsa

 Ilus oled, isamaa!

 
9

 Waatke rohke rukis hällib

 Uhke nurme nõlwadel!

 Tõuu wili tõutab anda

 Rohket saaki sügisel!

 Wiljapuude okste otsas

 Hiilgwad anded iluga;

 Ja siis hüütke üle nurme:

 Ilus oled isamaa!

 Waatke karja lustipidu

 Leherikkas lepikus!

 Kuulge karjalaste laulu

 Wastu helkjas wõsikus!

 Waatke kudas kõrgel wõlwil

 Taewas helgib siniga!

 Ja siis hüütke taewa poole:

 Ilus oled, isamaa!

 7.

 Hommik ja priius.

 Päike hakkab paistma

 Selgest’, soojaste,

 Ajab udu ära

 Üle orgude.

 
10

 Ikka enam näha

 Taewas sinine,

 Pilwed läewad pakku

 üle ladwade.

 Kuused, kased, waatwad

 Priiste taewa pool’,

 Kaunist kasu annab

 Neile päikse hool.

 Üle nurme hällib

 Rukki õitsme tolm,

 Selle laenil laulab

 Lõukeste pulm.

 Kaste tilguil kaswab

 Rõõmsaste nüüd roht.

 Elu rõõmu näitab

 Üles iga koht. –

 Eesti rahwa priius,

 Nii kui päike sa

 Oled ärkand üles –

 Paista wäega!

 Orjapõlwe pilwi

 Ära häwita!

 
11

 Küll siis rahwas kosub

 Kui ta mets ja maa.

 8.

 Karjapoiss.

 Kena kesanurme keskel

 Kõnnib karjapoisike,

 Kõnnib lambakarja ümber,

 Hoiab lambaid hoolsaste.

 Rahul lambad rohtu maitswad,

 Talled kõrwal tantsiwad,

 Linnud ümberkeeru laulwad,

 Lilled läigitawad maad.

 Lõo hõiskab õite õhul

 Keerutelles kõrgele;

 Lõo lõõrituse sekka

 Kõlab ka nüüd karjane. –

 Tuule tuhin hakkab tõusma

 Pilwed paksuks paisuma, –

 Ikka ligemalle lendwad –

 Wihm ju walab wälguga. –

 
12

 Karjapoiss ei enam hõiska,

 Lõuke ei laulagi.

 Lambakari kogub kokku,

 Talled jääwad wagusi.

 Karjapoiss, nii aja tuuled,

 Aja tormid tulewad, –

 Ära rõõmu, ära noorust

 Wiledaste wiiwad nad! –

 Pikse tümin kõmab kaugel;

 Sadu sõitnud kaugele;

 Päike paistab wihma tilku

 Rohu ladwul lahkeste.

 Laiali lääb lambakari,

 Jälle laulab lõuke;

 Kõik nüüd kosub kaunimine,

 Jälle hõiskab karjane.

 Hõiska, hella poisikene,

 Kasupõlwel kasinal!

 Mõni kurbdus, mõni mure

 Tuleb põlwel tulewal.

 
13

 9.

 Öhtu rahu.

 Oh mis ilus, armas,

 Kena kõndida

 Waiksel õhtul wäljal

 Rahu rõõmuga.

 Tähed taewast paistwad

 Ime hiilguses,

 Kauniste kuu kumab

 Hõbe ehtedes.

 Udu uhkest’ kõigub

 Mäe, metsa pääl.

 Õhud sõudwad sala

 Hüüa’i ükski hääl.

 Hallik pole rahul,

 Woolab kalju seest:

 Lõpmata nii Loojat

 Kiida kõigest wäest!

 
14

 10.

 Öhtu palwe.

 Kõla, õhtulaulu mõnu.

 Tähte poole minu tänu!

 Südamest sa sala sõua

 Palwega, ja taewa jõua

 Mu isa kõrwu!

 Ülem Waim sa üle tähte,

 Üle ehapuna ehte,

 Wõta mind su tiiwa alla,

 Taewa rahu mu pääl wala

 Ja oma armu!

 11.

 Öhtu laul laenetel.

 Kiigu, liigu, mu paadike!

 Kiigu, liigu laenetel hellaste!

 Hellaste ehab ka ämarik,

 Tähtede ilu nii imelik.

 Kiigu, liigu, mu paadike!

 Liigu laenetel hellaste!

 
15

 Kiigu, liigu, mu paadike!

 Wõsad liikwad, hälliwad hellaste;

 Hellaste ämarik ärakaub.

 Hellaste udu ka tõuseb, waub.

 Kiigu, hellast’, mu paadike,

 Wõsad hälliwad hellaste.

 Kiigu hellast’, mu paadike!

 Rukis hällib, kallub ka hellaste;

 Hellaste neiu nüüd laulab ka

 Oodates armukest tulema.

 Liigu hellast’, mu paadike!

 Rukis hällib ka hellaste.

 12.

 Ülem laul.

 Laske, wennad, laulukõla

 Ilma ilu Loojale,

 Hõiskage ja hüüdke tänu

 Iga elu Toojale!

 Tema pani päikse paistma

 Taewa seina sinisse,

 
16

 Ta lõi ehapuna helk’ma

 Taewa wõlwi weerdele;

 Tema lõi ka neiu näu,

 Neiu palge-puna ka,

 Pani palgel õitsema

 Imeliku armu jõuu.

 Laske, wennad, laulu kõla

 Ilma ilu Loojale,

 Hõiskage ja hüüdke tänu

 Iga elu Toojale!

 Taewa sinise ta tegi,

 Mere selge, sügawa,

 Ta lõi sini-lilli orgu

 Lina õie nurmele;

 Lõi ka neiu silma sära

 Imelikult hiilgama,

 Lõi neid karsi pilguga

 Meeste meeli wõitma ära.

 Laske, wennad, laulukõla

 Ilma ilu Loojale,

 Hõiskage ja hüüdke tänu

 Iga elu Toojale!

 Ta lõi walge, halja kase,

 Sirge lehkwa lõhmussa,

 
17

 Ta lõi kääru kullerkupu,

 Hellerheina õitsema;

 Neiu kasu ka ta loonud,

 Neiu kasu kaunima,

 Imeliku ilusa

 Hiilge neiu hiuksel toonud.

 13

 Oru Ann.

 Ann Oru talu tütar

 On minu armuke:

 Ta on nii ilus, armas,

 Kui kaunim õieke;

 On tasane ja waga

 Kui armsam tuike;

 On kena, helde, lahke

 Kui taewa inglike.

 Ei päewal ega öösel

 Mu meelest lähe ta;

 Sest sääl, kus minu wara,

 On minu süda ka.

 
18

 Ma olen Oru talul

 Ju sagedasti käin’d,

 Ja olen mõnel käigil,

 Mull’ õnneks, teda näin’d.

 Ei igakord küll wõinud

 Ma õelda sõnaga,

 Ma andsin siiski mõista

 Tall’ mõtteid silm’ega.

 Ma olen ka ju üksi

 Kous olnud temaga.

 Me oleme suud andes

 End tõutan’d armasta.

 Mis süda mull siis tunnud,

 On ära rääk’mata,

 Kui suur mul arm siis olnud,

 Ei wõi ma ütelda.

 Küll igaw on mul oota,

 Ma õhkan südamest:

 Oh tule aeg ja anna

 Mull’ Oru Annekest!

 
19

 14

 Pääsuke.

 Pääsuke, oh pääsuke.

 Laulurikas linnuke!

 Piiri-pääri pääsukene,

 Kule minu haled’t kõne!

 Pääsuke, oh pääsuke,

 Laulurikas linnuke!

 Kaugel talul on üks poiss

 Kes mind mullu kaendlas hoi’is;

 Mullu õitswal heina ajal,

 Rohurikka wõsa rajal.

 Pääsuke j. n. e.

 Poiss mull ütles hellaste:

 „Noorik saab sust, neiuke,

 Kui on suwi mööda läinud,

 Suwe tööd ma ära teinud!“

 Pääsuke j. n. e.

 Mööda sõudnud sügise,

 Tali pitk ja wihane;

 Pulmad jäiwad pidamata,

 Weimed jäiwad jagamata

 Pääsuke j. n. e.

 
20

 Jõulu ajal kirku teel

 Nägin, waene, teda weel.

 Peiu ütles: „Neiu, looda,

 Nelipühil pulma ooda!“

 Pääsuke j. n. e.

 Piiri-pääri pääsuke,

 Tõtta peiu talule!

 Pesa tee ta akna üle!

 Lenda, linnukene wile!

 Pääsuke j. n. e.

 Peiu aia teiba päält

 Lase ilust laulu häält!

 Hüüa tall’ mu igatsusi,

 Minu sala soowitusi!

 Pääsuke j. n. e.

 15.

 Neiu pilk.

 Oh neiuke, su pelglik pilk,

 Su sini-silmadel,

 See on kui taewa rõõmu tilk

 Mu noorel’ südamel’.

 
21

 Kui eila kõndsid kirku teel

 Seal tõiste hulgas sa,

 Siis nä’in, et tahtis sinu keel

 Üht sõna ütelda.

 Mis sõna oleks olnud see,

 Mis näitis sinu suu?

 Üks armu sõna tõeste,

 Ma tean, ei mitte muu.

 Oh neiuke, sa nooruke,

 Kui olid õitsil sa,

 Siis tunda sain ma täieste,

 Et sulle armas ma.

 Su nägu, ilus neiuke,

 Üks elu-raamat see!

 Su pilk, oh helde piigake,

 Üks taewas alati!

 Ma loen sellest raamatust

 Kas süda sula sul;

 Tean, nähes sinu pilgutust,

 Mis ilm on tulekul.

 Oh mine jälle kirikuss’,

 Sest lust mul lugeda

 Ja imelik mul igatsus

 Su taewast waadata!

 
22

 16.

 Möldri neiu.

 Waat’ oru sees weski

 Sääl lõgiseb ta.

 Jõe kaldal, sääl kõnnib

 Üks neiuke ka, la la jne.

 Ja jõgi see jookseb

 Nii jõudsasti sääl.

 Sind armastab neiu

 Mu süda, mu meel.

 Küll olen sull’ ütlen’d:

 Ma armastan sind!

 Aga sina, ei ütlen’d,

 Et armastad mind.

 See surub mu südant,

 See murrab mu meelt.

 Armu sõnale peasta,

 Oh neiu, su keelt!

 Ma tean, su süda

 Ei armule külm;

 Sääl paistab üks rõõmu

 Ja helduse ilm.

 
23

 Sa aga teed nalja,

 Mu Anneke, ae!

 Kas mu süda ei tunne,

 Mu silmad ei näe?

 17.

 Önsam sõit.

 Need olid mull õnsamad ajad!

 Oh laewuke, lehwita neiut

 Weel minuga laenete teel!

 Meid kiiguta, laewuke wile,

 Siit kaugele ilmamaa otsa!

 Oh laewuke, ole meil häll!

 Me sõitsime, sõudsime wooltel,

 Seal laenendas, wirwendas wesi

 Ja kalaksed kargasi’d sees.

 Me sõitsime kaasikut kaudu,

 Seal kõndis üks lustilik kari,

 Ta nägu end kujutas wees.

 Me sõudsime lillede seas,

 Seal ladisi’d pardiksed luhas

 Ja laulis suur lindude hulk.

 
24

 Me keerlesim’ woolawal pinnal,

 Sääl solises, wolises oja,

 Sääl haljendas põõsaste salk,

 Me mängsime mõnusast’ paadis

 Me naersime nooruse naljas,

 Paat hällides edasi käis.

 Me laulsime, lõime ka sarwe,

 Ma hoidsin mu armukest kaenlas,

 Ta pääd minu rinna pääl hoi’is.

 Need olid mul õnsamad ajad!

 Oh neiu, ka heldeste ütle:

 Nad oli’d ka õnsamad mull’!

 Siis otsin see laewukse wälja

 Ja istun siis, armuke, kõrwa

 Kõik eluaeg seltsiks ma sull!

 (Saksa keeli laulu järele.)

 18.

 Shweitsi laul.

 Mäe pääl ma üksi istsin,

 Linnukesi waatsin ma;

 Üks sääl hüüdis, teine hüppas,

 Mõni punus pesa ka.

 
25

 Aias õite seas ma seisin,

 Mesilasi waatsin ma;

 Üks sääl sumises, tõine umises,

 Mõni kudas kärge ka.

 Lepikusse mina läksin,

 Wainu linde waatsin ma,

 Üks sääl lendas, tõine laulis,

 Kõik nad tegi’d iluga.

 Ja siis tuleb armukene!

 Rõõmsast’ näitan temal’ ma,

 Nende tegu, ja me naeram’

 Olem’ rõõmsad nenda ka.

 (Saksa keeli laulu järele.)

 19.

 Kadund kinnas.

 Saaniga sõitsin ma sohinal

 Külast läbi kiirega;

 Ära mu kinnas siis kadus sääl,

 Läksin kinnast otsima.

 Talule sisse ma sammusin;

 Wastu tuli neiuke.

 
26

 „Neiu, kas nägid üht kinnast maas?

 „Ütle mulle, hellake!“

 „„Ei ole näinud,“„ ta kostis mull’;

 „„Tahan tõistelt küsida.“„

 Neiu mult häbendes ära läks;

 Pea tuli jälle ta.

 „„Külamees, keegi su kinnast ei näin’d,

 Palun, wõta wastu see!“„

 Kinda ma wõtsin ja sõitsin säält,

 Sinna jätsin südame.

 Sõites säält läbi siis igakord

 Oli minul äpardust:

 Rattapulk kadus wõi kukkus piits,

 Ikka leidsin wiiwitust. –

 „Isa, oh kunas mull’ talu saab?

 Mill wõin tuua armukse?

 Neiu mul nägus ja lõbus on,

 Tahab pea mehele“.

 „Nägu tall naerul, tal walge pää,

 Silmad helded, sinised.

 Mõnuslik minij’ sest neiust saab,

 Tallitab, mis tarwitsed“.

 
27

 20.

 Öitse laul.

 Õitsepoisid, hõiskagem

 Ehapuna ilul!

 Lähetagem laulu laened,

 Laulu wiisi wiled’d wirud

 Widewikku weerma!

 Laulu laened lehwige

 Kauni küla poole!

 Lehwitage sala sõnu,

 Südamete soowitusi

 Küla nei’de kõrwu!

     Laulu wirud, weerege

 Häädel’ taludelle!

 Mõnust puhku peremeestel’,

 Magust puhku perenaestel’,

 Sosistage sala!

 Kõla laul ka kartlikult

 Heldel’ mõisa herral’,

 Kulda-krooni prouakesel’,

 Hõrnast’ õitswal preilikesel’!

 Õnnist und neil’ hõhka!

 
28

 Liigu, laul, ka lahkeste

 Armsa haud’de poole!

 Mine haua muru alla,

 Haua rüppess’ rahu kalda

 Endsil’ õitsepoistel’!

 Kõla laul nüüd waljuste

 Läbi laane, metsa!

 Laiali kõik tõndid tõuka

 Saada soosse, paiska põrgu

 Laulu wastalised!

 21.

 Nooruse rõõm.

 Hella welle, elage

 Sellel karsil kasul!

 Nüüd ep ilus ilutseda,

 Nüüd ep mahe maratseda,

 Kurelda nüüd kaunis.

 Ilu om nüüd ehtienn’,

 Rõõmu rõõwienna,

 Ehenä nüüd jooseb ilu,

 Peränä nüüd jooseb pidu,

 Nali kõrwan kõnnib.

 
29

 Helde Jumal seda tääb,

 Seda mõistab Maarja:

 Meanes tõuseb tõine põlwe;

 Ek meil’ andas aiga uusi,

 Aiga ikuline.

 Helde Jumal seda tääb

 Meanes tõine põlwe:

 Ehenä ek jooseb ikku,

 Peränä ek jooseb pilli,

 Mure kõrwan kõnnib.

 (Eesti rahwa laulu järele.)

 22.

 Rikas orjaarmuke.

 Neiu, enist öösel nägin

 Sinust mitu magust und.

 Sul mu armu awaldama

 Lubas mull’ üks õnnis tund.

 Sa mu otsa waatsid armus

 Armu awaldasid sa;

 Õnn mull oli ütlemata,

 Rõõm mul oli rääkmata.

 
30

 Imeliku armu õnnes

 Tahtsin sull’ ma anda suud;

 Aga pea olin äkist’

 Unest üles ärkanud.

 Siis ep hõhkasin ma hädas,

 Siis mu süda walutas,

 Üle palge oli pisar

 Pea padjal paisumas.

 Kõik mu lootus, ootus tühi,

 Asjata mu armastus.

 Arm mull’ annab üksi walu,

 Ei mult wõeta wiletsus.

 Oh, et olen waene ori,

 Olen sündin’d sulane!

 Oh, et nägus neiu rikas,

 Sündin’d talutütreke!

 Oleks see neiu popsi tütar,

 Armastaksin teda ka;

 Julgest’ tohiksin siis minna

 Teda omal’ kosima.

 
31

 23.

 Paii neiu!

 Neiu, täna õhtu sala

 Kaugelt kõndsin armuga

 Seie sinu akna alla,

 Sinu wargsi waatama.

 Mõtlesin, ehk saan sind näha,

 Su pääl’ waata wagusi,

 Sinu jutul olla wäha,

 Anda sull’ ehk musugi.

 Hellake, oh armu heida,

 Tule warjust wälja sa!

 Neiu, mull’ su nägu näita,

 Wõta seie sammuda!

 Kui sa pääd wälja pistad, –

 Siis kui päike tõuseb mull’:

 Kui sa sammud seia tõstad, –

 Siis kui Eeden tulekul.

 Tõuse üles, helde päike,

 Paiike, ma palun sind!

 Lase paista oma läige,

 Eedenisse hõika mind!

 
32

 24.

 Ainuse laul neiule.

 Õhtu õhud sõudwad sala

 Lepa lehti libistes.

 Lustil laksu lööb nüüd kala

 Järwe pinna selguses;

 Pea jääb ta hingama.

 Maga sa

 Rahuga,

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

 Orust tõuseb õhtu wilu

 Udus üles’ hiljukesi.

 Õitsetule hele ilu

 Wilksub kaugel wagusi;

 Pea saab ta kustuma.

 Maga sa

 Rahuga,

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

       Iga lind nüüd hingab rahul

 Puie laiul ladwadel,

 Kasemetsa lehkwal lahul

 Üksi ööpik hüüab weel;

 
33

 Pea jääb ta uinuma.

 Maga sa

 Rahuga,

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

 Weski silmast sorab maha

 Wesi ikka wileste.

 Kaldal pajupõõsa taha

 Sirab hallik jõele.

 Laul, nii hilju hüüa ka:

 Maga sa

 Rahuga

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

 Eha helgib weel nüüd wähe,

 Eha täht nii heledast’.

 Minu silm ei kinni lähe,

 Ei ta waibu walwamast;

 Kaua weel küll walwab ta.

 Maga sa

 Rahuga,

 Helde, ilus neiuke!

 Head ööd soowin sinule.

 
34

 25.

 Palwe piiga akna all.

 Kuule mu palwet, mu piigake,

 Astu sa kambrist, mu armuke!

 Tõtta mu sülle, mu tuwike sa,

 Aias sind ootan ma armuga.

 Üksi siin olen ja õhtu ju pime,

 Õhu sees kumab nüüd ööline ime.

 „Oota weel, oota, mu peiuke,

 Kannata, kannata, kallike!

 Isa ja ema weel ülewal,

 Oota weel aias sääl pärna all.

 Tuleb ju uni neil silmade üle,

 Sülle sull’ tõttama olen siis wile“.

 26.

 Huule ja südame nõelamine.

 Suweõhtu eha ajal,

 Kui weel sääsed surusi’d,

 Rahu oli lind’e saajal,

 Kaste kattis murusid.

 
35

 Kõndisin ma kenat rada,

 Kelle ääred õisi täis;

 Neiu nägu awaldada

 Wõttis ühe roosi õis.

 Mina astsin roosi ette,

 Hõrnast armust sunnitud;

 Ja siis wõtsin roosi kätte,

 Suisa andsin roosil’ suud.

 Aga mesilane hõel,

 Uinus roosi lehe all;

 Warsi tema walus nõel

 Seisis huules sügawal.

 Kesse teab kas mesilane

 Hääd wõi santi sõna tõi?

 Mesilane, tigedane,

 Otsata ta ohtu lõi.

 Ei weel terwed olnud huuled

 Nõelumise haigusest,

 Sõnumid ju tõiwad tuuled

 Neiu armu leigusest.

 Siis ep paistetas mu süda

 Hullem huule nõelusest;

 
36

 Närts’ma hakkas elu ida

 Inimeste õelusest.

 27.

 Armu walu.

 Kuulge, kulla õed, mu häda,

 Mis mu südant surub nüüd.

 Ilma pääl ei ole seda,

 Kes mult wõtaks murerüüd;

 Maha jätnud mind on ta,

 Ei ta mind ei armasta.

 Mulle naeris suwe ilu

 Kui ta armu tõutas mull’,

 Nüüd mu sees on haua wilu,

 Igaw öö on tulekul;

 Maha jätnud mind on ta,

 Ei ta mind ei armasta.

 Kaua’i hüüa mu hääl hale.

 Surm ju närib südames;

 Pea katab muld mu pale,

 
37

 Seal siis rahu hingates;

 Maha jätnud mind on ta,

 Ei ta mind ei armasta.

 (Wene keele laulu järele.)

 28.

 Uppunud neiu ja peiu.

 Kewadise õhtu ilul,

 Kui weel päike pilwe pilul

 Oma kuldist nägu näitis,

 Rõõmuga kõik hinged täitis:

 Kõndis noormees järwe ääres,

 Kahwatus ta näos noores,

 Järw, see oli peegli puhas,

 Kalad lõiwad sulpsu luhas.

 „Oh, et uppusid sa ära,

 Minu kõige kallim wara!

 Oh, et närtsinud su palged,

 Ehapunad, lumewalged!“

 Noormees hüüdis, lepik helkis,

 Tähed hiilgs’id taewa telkis.

 Ööpik tundis tema häda,

 Awaldeles laulus seda. –

 
38

 Jälle noormees hüüdis mures,

 Hinge ahastuses suures:

 „Näita oma naerul nägu,

 Sündgu weel see armutegu!“

 Näki-neitsi naerul näoga,

 Nii kui Mari, walge pääga,

 Istus üles wete pääle,

 Tõstis hilju helde hääle:

 „Tule, peig, sind kaisus kannan,

 Hellas ihas suud sull’ annan!“

 Kaldalt kargas tema kaela

 Noormees, wajus wete alla.

 Wete wood, mis laenetasi’d,

 Warsti ära wirwendasid;

 Kohkun’d ööpik laulu tõstis,

 Tähtesira taewast paistis. –

 Iga kewadisel ilul,

 Õitsme ajal, õhtuwilul,

 Õõpik häält sääl tõstab helgil,

 Tähed hiilgwad taewa telgil.

 
39

 29.

 Jaanike ae!

 Üksinda armastan

 Jaanike sind.

 Tuhat kord terwitan

 Jaanike sind.

 Mõteldes sinu pääl

 Walwanud olen ma

 Mõne öö uneta,

 Jaanike ae!

 Läksid sa mere pääl’,

 Jaanike ae!

 Hüüdis mu häle hääl:

 Jaanike ae!

 Meri on armuta,

 Ära sa merele

 Usu end armuke,

 Jaanike ae!

 Kosjas küll käiti mul,

 Jaanike ae!

 Aga ma jäin sull’,

 Jaanike ae!

 Kosigu tõisi nad!

 
40

 Sinule üksinda

 Lähen ma lustiga,

 Jaanike ae!

 (Iiri rahwa laulu järele.)

 30.

 Ootus.

 Tule ju sa kodu, kallis kaugelt maalt,

 Igaw mul siin oodata sind.

 Kuuleks ma weel sinu kõnet sagedalt,

 Kannaks sind weel kodupind.

 Üksinda heljub nüüd õues mu hääl,

 Metsas ja wainul, mägede pääl.

 Metsad ja wainud ka ootawadgi

 Armuke sind tagasi.

 Mullu kui siin wainul, metsas kõndsime,

 Ilus küll siis õitses kõik maa.

 Õnsaste siis laulis õhus lõuke,

 Hällides sääl hõiskas ta.

 Hõiskama hõikas meid kukulind puul,

 Kaugele kandis laulu häält tuul.

 Üksinda laulan nüüd hale’ste ma.

 Armuke ju tule sa.

 
41

 31.

 Saaretütre laul.

 Kaugela on minu kaasa,

 Wete taga armuke;

 Wahel mitu wastastiku

 Wee ja kuiwa kinnitust.

 Wahel meri, järwed, jõed

 Wahel metsad, nõmmed, mäed,

 Mitu muidu kinnitust.

 Saa ei mina minema,

 Ega tema tulema;

 Saa ei kuus teda kuulda,

 Teda näha nädalas,

 Saa ei aastas tema armu,

 Armu kaisu audumista.

 Sõbra rüppe soendust.

 Tuul tall’ wiigu terwisida,

 Pilwed pitka igada.

 Aja teiwad armusida,

 Linnud rõõmu sõnumida,

 Laened lahkid elu päiwi,

 Wihma sagar saadikuida,

 Taewas tarka meelekest.

 
42

 Wii nii mitu terwist temal’,

 Kui on mõtteid minula;

 Wii nii mitu terwist temal’,

 Kui on soowi südamel,

 Kui on lehti lepikussa,

 Kui on merel laenesida,

 Kui on tähti taewassa.

 (Kalewi pojast, 4. lugu 183-230.)

 32.

 Truu armastus.

 Igas kohas, kus ma olen

 Kodus, metsas, põllutööl,

 Ikka armastuses põlen,

 Ikka mõtlen sinu pääl.

 Sinu nägu on mul silmis,

 Sinu kõne hääl mul kõrwus.

 Oh kui armas oled mull’.

 Hommikul kui rõõmsast’ annan

 Ennast Looja hoolele,

 Sind siis südames ma kannan,

 Soowin kõik hääd sinule.

 
43

 Õhtul kui tööst järel’ jätan,

 Wagusi siis laulda wõtan:

 Rahu, terwis olgu sull’!

 Öösel kui ma mõnes mures

 Olen üksi woodi pääl,

 On mu mõtted sinu juures

 Oleksin ka ise sääl.

 Kui siis walu arm küll annud,

 Uni silmad kinni pannud,

 Näen sind ma unenäus.

 Oleksi’d mul linnu tiiwad,

 Sinu juure lendaks ma,

 Sulle tahaks ööd ja päewad

 Armu walu kaebada.

 Kui me ükskord kokku saame,

 Siis end hellast’ armastame

 Kõigest hingest, südamest.

 Kui ka maa pääl suures waewas,

 Ühendatud meid ei saa,

 Ommetigi õnsas taewas

 Arm saab suur meil olema.

 Sääl me saame inglitega,

 Kõigi taewa pühadega

 Õnsas armus elama.

 
44

 33.

 Mere kaldal.

 Mühisewa mere ääres

 Waatan kurwalt kaugele,

 Üle wahuliste woode

 Saarele, kus armuke.

 Teda saab ehk neelma meri,

 Katma kinni sügawus.

 Hoidku teda taewa wägi,

 Ilma ülem walitsus.

 Sõua lahkemine, laene,

 Puhu tasamine tuul!

 Tooge teda kodu jälle

 Waikselt hällitawal wool!

 34.

 Kaugele armukesele.

 Ehk küll oled sa must kaugel,

 Siiski sinu ligi ma,

 Ehk küll ise lahutatud,

 Armu ei saa lahuta.

 
45

 Ei nii lai ju keegi meri,

 Keegi soo ja sügawus,

 Et ei saaks säält üle käia

 Õige, selge igatsus.

 Üle mägede ja org’e,

 Pilwede ja tuuldega

 Iga päewal tuhat korda

 Terwitan sind neiu ma.

 Sinu mõtteid kandwad seie

 Kõrge pilw ja usin tuul,

 Ja neid soowituse sõnu

 Mis on usaldan’d su huul.

 Et küll olen sinust kaugel,

 Olen rõõmus ommeti;

 Pea tulen, tahab Jumal,

 Jälle kodu tagasi.

 (Saksa keeli laulu järele.)

 35.

 Karjapoisi armuke.

 Juba kui ma karjas käisin

 Oli mull üks armuke,

 
46

 Piigakene walge pääga,

 Sinisilmist heldeke.

 Ei ma piigakselle ütlen’d,

 Et ta armas minule;

 Ega piigakene ütlend,

 Et ma armas temale.

 Teine teise näust nä’ime

 Armu naeratelewat,

 Tõine tõise teust tundsim’

 Armu meie mõlemad.

 Ilusama õie wainult

 Noppisin ma temale,

 Magusama marja metsast

 Tõi ta jälle minule.

 Lendas üle heina liblik,

 Püüdsin seda pilguga,

 Andsin neiule, ta jälle

 Laskis selle lendama.

 Hüppas oksil linnukene,

 Näitis mulle neiuke,

 Lendas kõrgel kull wõi kotkas,

 Seda näitsin temale.

 
47

 Tema armsam tallekene

 Oli armas mulle ka;

 Minu puna pullikesel’

 Katkus hoolsast’ heinu ta.

 Ema õpetatud laulud

 Õpetas ta minule;

 Isalt kuuldud kaunid jutud

 Jutustasin temale.

 Punusin ma künkal korwi,

 Kaitsis karja piigake,

 Kirikusse minna mahti

 Andsin jälle temale. –

 Aeg te’i otsa karjapõlwel’,

 Aga mitte armule,

 Ehk küll hüüdis piigakese

 Kade ingel taewasse.

 36.

 Isa talust lahkumine.

 Kui mu kallist isa talu

 Jumalaga jätsin ma,

 Tundis minu süda walu

 Mis ei wõi ma ütelda.

 
48

 Wärawalt ma üle wälja

 Sõitsin wenna saatusel,

 Sõitsin üle nurme selja,

 Kust weel kodu nähtawal.

 Wend mull’ ütles: „Ära nuta,

 Ära enam kaeba nii!“

 Mina wastu: „„Ära rutta,

 Siit näen kodu wiimati.“„

 „„Hoia hobust kinni wäha,

 Las’ mind waad’ta tagasi,

 Ehk ei saa ma enam näha

 Isa talu iialgi.“„

 „„Jumalaga isa maja,

 Nurm ja niit ja karjamaa!

 Taewas anna mis teil waja,

 Jumal küll teid õnnista!“„

 37.

 Kodu kask.

 Minu isa aias kaswis

 Kõrge, kahar kasepuu,

 Tema laia okste warjul

 Sonis õnnist und mu suu.

 
49

 Tema walge tüwe ümber

 Mäng’sin hella wennaga,

 Suwe ilu Loojal’ laulsin,

 Wastu helkis wõsamaa.

 Tuli isa põllult kodu,

 Kaunist kasest mööda käis,

 Meid siis nähes tema nägu

 Oli armu, rõõmu täis.

 Ja kui poiss sai poisikesest,

 Ühte neidu sääl ma nä’in;

 Kena neiu kõrwal istsin,

 Tema palgilt armu jõin. –

 Kahar kask, see raiut’d maha;

 Wend ja isa mulla all;

 Neiu külamehe naene;

 Mina ise wõeral maal.

 Kõik on läind – need ajad aga

 Lää mu meelest iialgi.

 Kuldsed päewad, kallid ajad,

 Oh kuis tõttasite nii!

 
50

 38.

 Wööral maal.

 Miks on mures minu süda.

 Miks nii kurb on minu meel?

 Meel on kurb ja mures süda,

 Et ma kaugel kodust weel.

 Tali külm ja kuri läheb,

 Kätte tuleb kewade;

 Suwi soe ja sume läheb,

 Kätte jõuab sügise.

 Tuleb kewade aeg kätte:

 Tooming tõttab lehile,

 Kaasik lehtel lehwiteleb,

 Kuusel kaswab käbike.

 Tuleb sügise aeg kätte

 Tõtt’wad lehed toomingust,

 Kasest lehed kahanewad,

 Käbi kukub kuusikust.

 Aga mult ei kurbtus kau,

 Isamaale igatsus,

 Ei mult muret ära murra

 Wõõra maade iludus.

 
51

 Wõõral maal on uhked linnad

 Külad kenad, ilusad,

 Wõõral maal on laiad jõed,

 Mäed märka kõrgemad.

 Aga minu isa kodu,

 Isa tare, kambrike,

 Wäike küla, kink ja oja –

 Armsamad nad minule.

 39.

 Igatsus kodu järele.

 Kurb siin kaugel on mu süda, meel,

 Kaua pean wiibima siin weel?

 Mu sõbrad käiwad alati,

 Lustil lauldes kodu tagasi:

 Ei ma waene kodu minna saa,

 Kaugel mu kallis kodune maa.

 Kõrged pilwed käiwad kärmeste.

 Lennul läbi päikse läikwuse;

 Minu kodu a’ab neid igatsus

 Waatma kuis sääl õitseb iludus:

 Ei ma waene kodu minna saa,

 Kaugel mu kallis kodune maa.

 
52

 Püha päike taewa kuningas!

 Walitseja ilmas ilusas,

 Lauta hiilgwaid jooni laiale

 Kodu õite üle soojaste!

 Ei ma waene kodu minna saa,

 Kaugel mu kallis kodune maa.

 Wiige wihma, pilwed wiledad,

 Niisutage minu isamaad!

 Päike, wõsu, metsu õnnista,

 Kelles enne karja kaitsin ma!

 Ei maa waene kodu minna saa,

 Kaugel mu kallis kodune maa.

 40.

 Nekrudi lahkumise laul.

 Nüüd lahkun ära isamaalt

 Ja isamaja warju alt,

 Pean wõõral’ maale minema

 Ja saan sääl wõõras olema.

 Jää Jumalaga, isa sa,

 Sull’ ütlen tänu otsata,

 Et oled poega õpetan’d

 Ja meheks teda kaswatan’d.

 
53

 Jää Jumalaga, emake,

 Kes armastad mind heldeste!

 Sult lahkun mina silmawees,

 Su õppust hoian südames.

 Nüüd Jumalaga, õeke.

 Sind armastan ma hellaste!

 Oh ära nuta ärdaste,

 Sa rõhud minu südame!

 Ja sina, minu neiuke,

 Mu ilus hella õieke!

 Nüüd sinust saan ma lahut’ud

 Ja püssi külge laulat’ud.

 Jää Jumalaga, kallis wend!

 Oh, ära kurwasta nii end!

 Mees peab sõtta sammuma

 Ja isamaa eest wõitlema.

 Nüüd jätke järel’ hale nutt,

 Mind hõikab käsk, mul kibe rutt.

 Mull julgus juurdleb südames

 Ja kaswab üles kanguses. –

 Nüüd Jumalaga, majake,

 Kus hoidis mind mu eideke,

 
54

 Ja muru, kus ma mängisin,

 Ja aed, kus puid ma istutin!

 Jää Jumalaga, heinamaa,

 Ja karjamaa, nurm niiduga,

 Ja mets, kus laululind’ega

 Ma tõstsin hääle huikama.

 Nüüd Jumalaga, orud, mäed,

 Ja selged ojad, järwed, jõed,

 Kus olen sõudnud, ujunud

 Ja mõnda kala püüdenud.

 Ja sinul, minu kõrwike!

 Ma soowin terwist lahkeste!

 Me truuist’ tööd küll tegime,

 Nüüd haledaste lahkume.

 Jää Jumalaga, kirik sa,

 Ja kallis koolimaja ka!

 Teid igawest’ saan tänama

 Ja armsast’ meeles pidama.

 Sa wana tuttaw surnuaid,

 Ei tea, kas saad sa minu luid!

 Ehk lahingisse langen ma

 Saan maetud kaugel kaebmata.

 
55

 Ma tõstan peast kübara,

 Sind taewa isa palun ma:

 Oh kaitse kodu wägewast’

 Ja iga sõpra, sugulast!

 41.

 Armuwanne hallikal.

 Kui kallist kodust läksin

 Ma kurwalt kaugele,

 Siis ütles kase warjul

 Mull’ hella armuke:

 „Nii selge kui see hallik

 On minu armastus,

 Siit käib küll õhtu õhul

 Su järel’ igatsus“!

 Ma nägin mõnda kaske

 Ja mõnda hallikat,

 Ma nägin mõnda neidu

 Mull’ naeratelewat,

 Ei olnud kask ei hallik

 Nii armas ommeti,

 Ei waatnud wõõras neiu

 Nii hõrnalt iialgi.

 
56

 Kui kaugelt jälle kodu

 Ma rõõmul rändasin

 Ja hallikat ja kaske

 Ma jälle terwitin:

 Kask oli ära kuiwan’d

 Ja hallik mudane,

 Mu neiu oli läinud

 Ju tõise kaendlasse.

 42.

 Lahkuja nekrut.

 Nüüd ma lähen wõõral’ maale

 Wäga kurwa meelega,

 Kõik, kes olete mul armsad

 Pean jätma maha ma.

 Kurwastus mind rängast’ rõhub,

 Süda tahab lõhkeda

 Walu pärast, silmawesi

 Woolab ilma otsata.

 Aga mis wõib sinna teha!

 Mind ju hõikab isamaa,

 Meie armas, kallis keiser

 Tõiste seltsis sõdima.

 
57

 Ehk ma teist küll kaugel olen.

 Saan teid näha ehk ei saa,

 Siiski ikka saawad mõtted

 Teie juures olema.

 Taewa isa sõna kuulda

 Tahan igal ajal ma,

 Ennast tema hooleks anda,

 Tehku nii, kui tunneb ta.

 Kui te iial palwet teete,

 Paluge ka minu eest,

 Et mind Jumal ikka kaitseks,

 Tooks mind kodu sõa seest.

 43.

 Soldati laul.

 Täna siin weel oleme,

 Homme ära läheme.

 Meie peame rändma,

 Ära kaugel’ kõndma.

 Maha jätam’ wanemad,

 Kes meid järel’ nutawad,

 Maha õe ja wenna,

 Maha neiu kena.

 
58

 Ärge kallid kaebage,

 Ega nutke ärdaste!

 Kuhu ka ma lähan

 Armast’a teid tahan.

 Iga tuule õhuke

 Terwist toob teil’ hellaste,

 Terwist päikselt saadan,

 Mõtteis te pääl’ waadan.

 Peaksin ehk wara ka,

 Lahingisse langema,

 On surm minu huulil,

 Terwist saadan tuulil.

 Ärge nutke ärdaste,

 Taewa isa paluge!

 Küll siis kumab eha,

 Mill saan kodu näha.

 44.

 Söamehe kommiku laul.

      Koidu helü

 Täna tood mul surma walu.

 Sõatrummid warsti hüüdwad,

 Kuulid meeste elu püüdwad,

 Tap’wad sõpru wõi ka mind.

 
59

 Pea mõeldud

 On kõik rõõmustus meilt wõetud;

 Eila sõitsin uhkest’ mina,

 Täna rindu lastas tina,

 Homme külma haua sees.

 Oh kui wara

 Kaob iludus meist ära;

 Kiidad sa küll oma palgeid

 Purpurpuna’id piimawalgeid,

 Oh need roosid närtsiwad!

 Sündku nõnda

 Mull’ kui Jumal tahab käända,

 Julgeste nüüd lähen sõtta,

 Ja kui surm mind tahab wõtta,

 Sureb wapper sõamees.

 (Saksa keelest ümber pantud.)

 43.

 Truu sõber.

 Mull oli üks hää sõber,

 Ei paremat ma saa.

 Ei wõinud ta mind jätta;

 Kui trummid hüüdsi’d sõtta

 Mu kõrwas sõdis ta.

 
60

 Üks kuul sääl tuli lend’es

 Kas mulle ehk kas sull’?

 See temale on tõtnud.

 Surm teda minult wõtnud;

 Oh oleks tuln’d ka mull!

 Ta tahtis kätt mul anda,

 „Ei kätt wõi anda ma.“

 Püss seisis sihil silmas:

 „Oh jää ka teises ilmas

 Mull’ truuiks sõbraks sa.“

 (Saksa keelest ümber pantud.)

 46.

 Wara närtsin’d neiule.

 Mäelt tähtis taewast waatab

 Üks neiu alla säält,

 Kuis kõnnin ilma orus

 Ja tõstan kurba häält.

 See neiu oli minu

 Weel mullu heinaa’al;

 Meid kattis wõsa wilu

 Sääl õndsal õitsimaal.

 
61

 See neiu närtsis ära,

 Kui tuli sügise,

 Kui kolletasi’d lehed

 Ja wait jäi linnuke.

 Oh waata mäelt alla

 Mu pääle heldeste!

 Ja sooja suwet kalda

 Mu mure talwesse!

 47.

 Mõrsja lein ema järele.

 Oh mu hella eidekene,

 Wara wa’usid hauda!

 Sinu lahket naerul nägu

 Ei saa näha ma.

 Südames mul walu,

 Silmis pisar paisub,

 Kahwatan’d mu nägu,

 Nutust nõrk ju ma.

 Sinuta mu elu

 Kibe mõru on,

 Sinuta maailma ilu

 Paistab hale’ste.

 
62

 Kes mull’ waesel’ kogub weimi,

 Kes mind ehiteleb,

 Kui ma astun altarile

 Peiu kõrwale?

 Wõõras kogub weimi,

 Wõõras küla naene;

 Wõõras ehiteleb,

 Saadab sajale;

 Küla mind küll öppeb,

 Küla öppus külm;

 Eide öppus mulle puudub,

 Eide juhatus.

 Oh mu hella eidekene,

 Wara wa’usid hauda!

 Sinu lahket naerul nägu

 Ei sa näha ma.

 Oh et minu armu,

 Oh et minu ilu,

 Oh et minu peiut

 Ei näe eideke!

 Waata mäelt alla

 Hella eideke:

 Oma noort ja armast tütart

 Heldest’ õnnista!

 
63

 48.

 Leinaja tütar.

 Siin ma istu, siin ma ike,

 Siin ma nörgu, siin nörenda.

 Siin ma muretse, siin murdu

 Siin ma kaldu, siin kahetse.

 Sia tiigi tekkünewe,

 Sia hallika asuwe,

 Jöe kääru käüwe kokku

 Oja otsa joosewe.

 Küll saab küla karja juwwa,

 Juwwa walla warstele

 Minu waese silma wetta,

 Silma wetta sö’äme werd.

 Kee mu näie, see mu näide,

 Kee mu tuusi, see könele:

 Näe kus ikeb neiu noori,

 Kahetseleb kaalussid!

 Mina kuule, koste jälle:

 Ei ma ike helmesid,

 Muretse ka musta rukka,

 Kahetsegi kaalussid.

 
64

 Mina ike oma esat,

 Oma emat ike ma.

 Oma kallist kandajata,

 Ladust latse hoidejat.

 Eladen saab helme-körra

 Kaala-konna kaswaen:

 Eladen ei saa ma esat’,

 Ega emat eladen.

 (Wana Eesti rahwalaulu järele.)

 49.

 Ehatäht ja weli.

 Üle eha ilu sirab

 Hele ehatäheke.

 Minu weli närbis noorelt,

 Anti wara hauale.

 Lehekuul mets lehitseles,

 Rohtu tärkas rohkest’ maa;

 Haideks jäi mu helde weli,

 Wöitles suisa surmaga.

 Üksi kurb ma käisin karjas,

 Oja ääres nutsin ma;

 
65

 Aga silma piis’te ojad

 Ei wõin’d welle aidata.

 Weli kirstus hauda kanti,

 Järel’ jäin ma leinama.

 Kuusik leinas, kaasik kaebas,

 Kaebama jäi karjamaa.

 Kari waatas kurwalt ümber,

 Kuhu jäänud karjane,

 Küla noorus oli norgus,

 Leina laulis linnuke. –

 Kewade sai jälle kätte.

 Mets läks jälle lehile;

 Wõsu tärkas, idu ärkas –

 Aga ei mu welleke. –

 Hele ehatähekene,

 Tereta mu welle sa!

 Ütle, et ta minu meeles

 Ikka armas otsata.

 Ütle, et ta minu silmis

 Ikka ilus, ikka noor,

 Ja, et teda üli kiidan

 Kui mind kuts’nud taewa koor.

 
66

 50.

 Kiriku kell.

 Kell, sa kõlad lustil

 Siis kui pulma rahwas

 Sõidab kirikuss’,

 Kell, sa kõlad pühalt

 Siis kuipühal päewal

 Tööst on seisatus.

 Kell, sa kõlad hale’st’

 Kui üht kandaks hauda,

 Rahu sängisse.

 Kell, sa hüüad troosti

 Neil’ kes maha nutma

 Jääwad järele.

 Ütle, külm wask sina:

 Kuis wõid rõõmustada?

 Kuis nii kaebada?

 Aga meie mured,

 Aga meie rõõmud,

 Kõik neid tunned sa.

 Jumal ime wäge,

 Mis ei mõista meie,

 On sull’ kinkinud.

 
67

 Sina annad abi,

 Kui on meie süda

 Walust waewatud.

 (Saksa keele laulu järele.)