EX LIBRIS

WILLEM REIMAN

PATRIAE INSERVIENDO CONSUMOR

Eesti Rahwa-Biblioteek No 13.

Maarja ja Eewa.

Tartus.

Schnakenburgi trükk ja kulu.

Maarja ja Eewa,

ehk:

Suguluse truuus ja armastus mehe wasta.

Wällja annud

Lilli Suburg.

Tartus.

Schnakenburgi trükk ja kulu.

1881.

Zensuri poolest lubatud. — Riias 12. Mail 1881.

Mõni sõna „eestkõneks.”

 Soowida oleks, et kes seda raamatukest siin lueb; ennast enne Liina eluluoga tutwaks teeks, kui ta seda weel ei ole, sest et see raamatukene siin kui Liina jätkuks wõtta tuleb. Ta soowib pealt neile kes „Liinat” muidu „üheks Sakste wasta wihale kihutajaks looks” nimetanud, ühes luule piltis weel laiemalt ja sellgemalt, kui seda juba Liina eneses sündinud, üles näidata: missuguse elule, missuguste” teudelle Liina „saksa koolides koolitatud Eestinaisterahwast äritada, waimustada tahtnud. Ja loodan, et Liina waenlased „ Maarja ja Eewa” kallal mitte enam

— 4 —

nii palju waewa saa nägema, kui nad eneselle esimese sisu kallal, millest nad kõigest jõuust ja wäest tea mis põrrgulikka waiimusi ilmale kiskuda püitsiwad, teinud on. Weel enam loodan aga, et minu armsad Eesti õed, olgu nad ka tea mis kõrge saksa seisuse auuläigi taha ära peetud, siiski „Maarja ja Eewa” sõbrataariteks heitma saawad, kuidas nii mitmed ennast Liinaga sõbrustanud on.

L. S.

1.

 Jaani laupäewane päike on juba looja minemas; ta sära kullatab weel korra nagu jumalaga-jätmiseks rohilist illmamaad. — Kõigest rohkem Jaani ja Liina kaunist elupaika, kus täna inimeste rõõm ja ilu loomuse ilu ja priskusega wõidu õitsemas on. Tore elumaja, küll juba mõni kümmend aastat wana, läigib siiski kui noorik rohiliste ja kirjude lilli waanikutega ehitatud lõhnawa loomuse soojas rüppes. Tugew mehine tamm keset hoowi muru platsil kohiseb ja kahiseb pehme tuule tiiwade lehwitamisel. Punetawa roosi põõsaste ümber, sireli puude warjul mängiwad kilkeijad lapsed. Mööda wallge liiwaga kaetud teeradasi, mis hoowi muru platsilt ennast rohtaia puijestiku warjule arutawad ja lehthoonedesse ja lilliplatsidelle juhiwad, kõnniwad käsi käes, wõi teine teise kaenlus, wõi ka roppidis noored mehed ja neitsid juttu westes ja heledaste naerdes — kõik pühapäewasis ehtis.

— 6 —

 Päike on, tulipuna pallgel, oma sängi wajunud, muidu tema pilwekuue serwad näitawad meile weel omi purpurpalistusi. Seal: — krahhhh! — — mürrrrrr — !!! — — et akna klaasid wärisewad ja noored inimesed ja lapsed kohkudes seisma jääwad. — Weel üks: krahhhh — !!! ja mürrrrrr!!! — ja — kõik silmad waatawad juba jullgemine männiku poole, mis rohtaia taga jookswa jõe aasani ulatab. — Suur kahetiiwane rohiline wäraw, mis täna õitsewa lillide ja rohiliste kuuse kolla waanikute, kui ka kirju lippude abil auuwärawaks wällja ehitatud, annab tema ette kokku kogunud noorerahhwa pillkudele ruumi kuni männiku ääreni sihtida.

 Jälle krahhhh!! — — ja mürrrrrr — !!! ja siis — männiku põue ümiseb ikka alles müra wasta — lendawad susistades, praksatades, wikkerkaari wärrwides särades tule pallid, wihud ja tähed üle männiku õõtsuwa müüri serwa taewa õhu laenetelle. Seal õõtsuwad, särawad, muudawad nad ennast mitmel korral, praksatawad weel korra ja siis kustuwad ära. Aga ikka jälle uuesti tõuseb pragin ja sära, ikka jälle uus tule-pilt tuule laenetele.

 Neiud, nooredmehed ja lapsed on juba ammugi auuwärawa läbi, üle jõe rohilise kumera silla, mille käsipuud ka waanikutega ära põimi-

— 7 —

tud, aasa peale ruttanud, kus nende naeru ja rõmukõla nüid tule-piltidega ühes tuule tiiwule tõuseb.

 Aga — miks jääb korraga kõik rõõmu kisa ja kära wait? Miks pöörawad kõik silmad ennast auuwärawa poole tagasi? — Oh waadake, mis imelik rong sealt läbi, üle silla männiku poole tuleb.

 Eesotsas kaks wanakeste paari, mees ja naene käsi käes, pühapäewases riietes, hallid juuksed kui hõbe kroonid neil peas läikimas, aga pallgel ja sillmis sügaw rõõm ja igawene noorus. Kes need auusad wanakesed ometegi piaks olema? — Ah, need on ju Jaani ja Liina wanemad; endine sepaisa oma abikaasaga ja tema küli, endine mõisarentnik F. oma naisega. — Ja nende järel? kes käiwad nende järel? — Need on ju Liina Jaani isi, nende õnnelikud lapsed, kauni koha omanikud, kes täna oma hõbe pulma päewa pühitsewad. Ja, kui ütlematta ilusad näitawad nad omas peenikestes Tarwastu rahhwa-riietes wällja! Kui osawalt paistawad Jaani mehise sirge keha liikmed tema pika, peenikese musta kalewi, woolidega, punase nööri ja kultse nööpidega kuuest wällja, kui kauniste Liina priske naisterahhwa keha wormid tema musta kalewi kamsonist. Tõeste: et nad küll juba 25 aastat tublis töös ja wõitlemistes koos

— 8 —

äraelanud, siiski õitseb nende nägudel, mille ilu weel mehe ilus kõrge kübar, kui ka naise täna hõbe pärjaga ehitatud tanu kõrgendawad, terwise ja elawa waimu priskus.

 Jah, täna on ju Jaani õhtu ja saab just 25 aastat, kui Jaan oma Liinat leidis, see on: kui tema järele kõigest südamest igatsewat armastajat, kell enam majal rahu, ega õnne loota polnud, kui üksnes weel tema truu armastaja rinna najal, tema kaitsewas kaenluses. Ja sellest tunnist saadik, mis teised kihluseks nimetawad, rehkendab Jaan ikka oma abielu hakatust: sest ta ütleb: Sellest tunnist saadik hakkasime meie ühte waimulikku abielu elama, mis teine teist hädas ja rõõmus toetades ilmeksimata õnnes ühte joont edasi kestnud on.

 Aga rong? kuidas läheb siis rong edasi?

 Hõbe pruutpaari järel tulewad weel mitu õitsewat paari, ilus ja ehtis läikimas: Liina õed ja wennad omi abikaasadega, ja weel mitu teisa paarisi.

 Kui rongi esimene ots silla peale astub, hakkab männikus üks nägemata mängukoor ühte elusat marshi mängima ja sellsamal silmapilgul tõusewad männiku üle põhja wirmaluste kured wihkudes taewa alla, kui nad ennast tulemereks laiali lautawad, mis sealt nüid oma purpurroosi wärwilisi joonesi ja tillkasi inimeste, metsa

— 9 —

ja rohilise aasa peale maha kallab. Ja see on nõnda ilus näha, et lapsed omad käed taewa poole sirutawad, nagu tahaks nad seda sära sealt oma sülle tõmmata.

 Paarid liiguwad selle tule sära all, ilma sammude kärata, kui taewalikud kujud kunni istmetelle, mis ühe aasa kõrgema kohale, pähkle põõsaste warjule samlast, kullerkuppude kullse nupudega ehitud, ülesse saetud on. Jaani Liinat istuwad keskpaika, kõigest kõrgema istmete peale, nende teine teise poole kõrwale nende wanemad ja siis järgi mööda kõik teised paarid, kuidas istmid leiawad.

 „Waata, Liina, kui ilus!” ütleb seal Jaan, parema käe wahel Liina kätt pigistades, teisega männiku poole näidates, mis neile just wasta: „waata, kui ilus see transparent seal on!” „Jah,” „mis suurt auu nad selle läbi meile pakuwad!” lisab Liina liigutab südamega juure.

 Purpurtulise tahtidega seisab ju männiku mustja müüri serwal kirjutud: „Jaani ja Liinat, meie wahhwad ja wõidurikkad eest wõitlejad elagu!”

 Kas niisugune tänu tunnistus ei wõinud Jaani rõõmustada? ja Liinat, tema truud kaaswõitlejat südamest liigutada? Kas see ei pidanud nende määlestust wägisi minewiku teeradadelle widama? — Nad wajuwad sügawa mõttetesse. — Aga neile ei anta palju aega määlestustele.

— 10 —

 Marsh on lõpetud: Nad elagu, elagu!! hõiskawad seal, et männiku põue põrab ja wasta kõlab, mehised hääled muusiku kõlaga ühes. — Jaani Liinat tõusewad püsti, Jaan wõtab kübara peast, lehwitab teda metsa poole ja hüiab, kui hõiskamine weiksemaks jääb, liigutatud häälega: „Meie täname! „— Hurraaah! hurraaah!! kõlab talle seal weel wasta ja siis jääb kõik wagusi.

 Tule meri taewa laenetel hakkab aega mööda kustuma, öö hall kuub katab ilmamaad, ka orrgusi, jõgesi ja aasasi. Männikus algab tasase muusiku saatusel laulukoor:

 „Mull isa lapses rääkis, küll mitmel waiksel ööl,

Kuis Eesti priius põlwe on wihkand nende meel,

Kuis Eesti rahwa waimud nad muljund mudasse,

Ja rahwa orja kütkel siis heitnud hädasse.

 Seal läks mu meel nii härdaks, et nuttis hüides hääl:

Te’ taara muistsed tuuled, tuuled, oh tõuske jälle tääl!

Nüid magab isa muldas ja meheks tõusnud ma,

Ei enam kurbdus keelel nüid taha kaewata.

Sest Taara tammikutes weel kuulen kanget häält: —

Kõik ennemuistsed tuuled, tuuled ei ole kadund säält!

 C. K. Linnutaja.

 Juba wiimsete laulu sõnadel sünnib jälle üks imelik asi: just transparenti kohalt hakkab männiku sein eest ära wajuma ja — peagi jautab waatajatele metsa rüpest üks koguni isearuldane pilt wasta.

— 11 —

 Ühes ilusas saksa tuas kükitawad kaks peenikest tütarlast ja üks poisike ja ehitawad poleeritud puutombikestest üht majakest. — Ehitus näitab tahtmise järel korrda läinud olewat, lapsed kargawad püsti, laksutawad kässa ja kallistawad ühte teist. Seal astub tuatüdruk, nina püsti ja riided kahubil, ühest uksest — tual on kaks ust — sisse ja küsib, musta peaga tütarlapse peale waadates, hirwitades: Noh, Liina, kas sa siis ei tea, et su peigmees siin eestuas istub? mis sa teda nii kaua oodata lased? j. n. e. Noor härra Otto astub walitseja Liina ritteriks ette — sepa poeg Jansu ukse läwe peale, sirgelt, priskelt, läikiwail silmil — noor härra lükkab talutüdruku, Liina enesest eemale — Auroora preili langeb oma sõbrataari kaela — laste nutu hääle peale tuleb hea proua teisest uksest, kui tua Liina tulnud oli, tuppa j. n. e. kõik, kõik, kuidas korra sündinud on.

 Hõbe pruut waatab wesiste sillmadega oma peigmehe otsa, kell ka pale läigib ja silmad hiilgawad nagu — Jansul seal ukse läwe peal.

 „Proua on lapsi trööstinud, Jansu jumalaga jätnud,” seal kaswab männiku sein jälle ette ja muusiku koor hakkab ühte loomulikku tükki mängima. — Liina Jaani istuwad sõna lausumata sügawas mõttetes, aga nende mõlemate, palgedelt

— 12 —

ja sillmadest wõib palju lugeda, kes wähegi nende minewikku tunneb.

 Moosekandid jääwad wait, männiku sein wajub eest ära ja teine pilt „Liina elu loost” awaldab ennast.

 „Jõe kaldal aasa peal wõsandikkus hüppawad ja mängiwad tütarlapsed heledas riietes, lilli ja siidi paeldega ehitatud, pea lauldes ringimängu tehes, pea põõsastiku ümber sabaraku tantsus: — Auroora oma sõbradega, kelle seas ka walitseja Liina. Kaldal juhiwad Otto sõbrad laewakest, mis Jansu talle kinkinud, jõe woogudel. „Noor härra” tänab „sepa poega,” see annab wastust — kõik, kõik, kuidas tõesti sündinud.

 Ja nõnda ilmutab ennast üks pilt teise järel, kuidas Liina seda ise kirrja pannud — muida mõne muutusega, lühenduse ja lisaga, kuidas just üks näitemäng seda tarwitab.

 Seal kõnnib Liina oma sõbraga Auroora hauale — seal kuulab ta sepa isa jutustust wanast ajast ja näeb oma isa mütsata, käed selja peal ristis mõisa härrade taga käiwat — seal trööstib ta linna kiwi hoowi peal oma walge peaga Annat linna elu üle ja saab — Friedrichist sügawast mõtetest äratud.... Wõeruspidu Anna wanemate juures — hirmus hale leid tee peal — Siis Wõeruspidu Friedrichi wanemate majas: seal pidu rohilises, pall ja

— 13 —

kurw lahkumine. — Kodu: wõitlemine Auroora haual, metsas hallikal — jumalaga jätmine prouaga. Weel kord linnas, siis lühikene pilt kodusest elust, noore mõisa sakste teretamine, Liina pillkamine, lapselik teenimine wanemid — kõik, kõik näewad Jaani Liinat oma sillme eest mööda minewat, ja nii elawalt, nagu sünniks see tõesti kõik weel uuesti, mis nad juba korra läbi elanud. — Nende südamed on sügawaste liigutatud, nende silmad ujuwad tihti pisarates. Ka wanakesed nende kõrwal ei sa muud, kui pühiiwad ühte puhku sillmi.

 Aga kõik teised paarid ja noored inimesed imetlewad ja kiidawad ilmotsata, ja küsiwad üksteiselt: kes ometegi need kunstmängijad olla, kes seda näitemängu nii arwamata ilusti jõudnud ära säädida: kõige tema platside, wallguse, riiete, muusikuga ja mis sinna juure aga tarwis minna. Sest kõik on ja ka nii kuidas kord ja kohus walitsedud, ärasäetud ja mängitud, et ime pealt waadata on.

 Ja, kes siis need kunstmängijad õieti on? — Wastus selle peale paneb küsijaid weel koguni imetleme. Et: Jaani ja Liina omad alamad: talu peremeeste tütred ja pojad, koolmeistred omi lastega ja — noh, eks saame pärast kuulda, kes weel — need kunstmängijad piawad olema, seda ei tahtnud keegi heaste uskuda. —

— 14 —

 „Jah,” ütleb sepa isake weel wahelt teiste imetlejate sekka: „kus oli 25 aasta eest tagasi Eesti muusiku koorisi kuulda, wõi näitemängusi näha? Kui mull sell ajal mõni tark oleks ette kuulutada tahtnud, mis nüid mu kõrw kõik kuuleb ja silm kõik näeb, ma oleks talle jämedaste wastanud: Wait, oleks ma ütelnud, sellest maha muljutud rahhwast ei tule ilmaski enam niisugust õisi päewa wallgusele. — Ja, kust siis nüid need õied ometegi on tulnud? kas rahwas on Jumalast ehk täitsa uuesti loodud?”

 „Jah, wa lang,” wastab seal Liina isa temale „muidugi on see uuesti loodud rahwas; prii põllwes, koolides ületsse kaswanud noor sugu wana kännude noored wõsad õie nuppudega kaetud — Päris õitse aeg tuleb ikka weel, mida meie wanad silmad küll enam näha ei saa!”

 „Aga ometegi meie laste lapsed, ikka meie sugu, lang, sellepärast wõime meie juba nüid ennast selle üle rõõmustada ja tänuga wa taewa taadi wasta hauda minna, kui ta seda pärib; meie silm on juba küllast kallid assju näinud — ütleb weel sepa isa, kuna juba jälle männiku sein kaub ja — weel üks pilt ennast awaldab.

 „Jaani tuli, Jaani tuli!” kõlab korraga suur kisa. Muruplatsil, männiku musta müüri serwal põleb ju risu hunik lati jala ümber ja tema otsas tõrwa pütt: suitsu pilwed tõusewad

— 15 —

sädemete tähtiga, tule kuulid nilpsawad halli taewa poole. Murul huugab torupill ja kääksub siasink, noored mehed keerutawad neiudega laba jallga ja wanemad mehed hüppawad, sini kael wõi õlle kann peus, hõiskades ja trallides tule paistel. Eemamal kõnniwad mõned saksa riides inimeste salgad juttu westes ja naerdes.

 Aga — mis otsiwad meie pruutpaari silmad tulest kõrwale? mis sihiwad nad sinna selle üksiku kase alla? — Waat seal seisab ju üks hele neiu kuju nii üksinda, nii wagusi. Praegu läheb salk saksu temalt mööda, mõni neist waatab üle õla kase poole, muidu üks ainus meesterahwas kergitab arglikult sinna poole oma mütsi, aga — keegi ei lähe talle ligimalle, ei kutsu üksikut oma seltsi!

 Jaani tuli hakkab wähenema, inimeste lust lõppema, üks salk teise järel platsilt kaduma, kunni — wiimaks neiu kuju kase all weel üksinda oma koha peal seisab. Mis temagi siis weel seal seisab, kui kõik teised juba ära läinud?

 Ah, waadake, ta näitab wäga kurw olewat! ta pühib oma sillmi wallge tasurätikuga, pöörab häkiste näu kase poole, toetab ennast puu najale ja— hakkab wäga luksudes nutma. — Kõige waatajatele tuleb hale meel ta üle; Jaan tõmmab Liinat oma rinna wasta ja surub omad põlewad mokkad tema wallge otsa esise peale.

— 16 —

 Seal seisab korraga üks sirge noormees nutja neiu kõrwal kase all, kummardab ennast tema poole; neiu tõstab pea ülesse, waatab nooremehe otsa ja — langeb oma igatsedud sõbra südame wasta. —

 „Arthur,” hüiab Liina tasase häälega.

 Noor paar kase all hakkab teine teise käest kinni ja — aasa poole sammuma. Peagi wajuwad neile männikust inimeste paarid ja salgad järele, kunni suur pikk rong sündinud.

 Männiku takka aga tõuseb sellge Jaani päike purpur palel, kui noor neiu omast sängist ja walab oma wallgust, mis kõik kunstlikud wallgused ja tuled ära häwitab, üle õitsewa maa pinna, rõõmsa loomade ja inimeste laste wällja.

 Rong liigub hõbe pulma paari ligimalle. Liina sihib põlewa sillmadega wärisewa uuldega neiu peale, keda tema poeg Arthur käe kõrwal omi wanemate ette toob. Sinna jõudnud langeb noor paar põlwile ja — „Arthur” palub wällja sirutud kätega: „Õnnistage meid!” —

 Liina hüiab wärisewa häälega: Auroora!? Sellsamal silmapilgul astub rahhwa salkade seast, mis noore paarile männikust aasale järele tulnud ja nüid nende ligidalle seisma jäänud, üks sirge kehaga mees kui Apollo, aga peenikese

— 17 —

kahwatanud pale ja juba halli karwadega musta habeme ja juuste sees, just Auroora selja taha.

 „Liina,” algab ta sügawa mehise häälega, „ka mina, Otto w. D, sinu wara kadunud sõbrataari Auroora wend, palun oma tütrega ühes nõuus: „õnnistage meie lapsi!” — Liina ja Jaan, minu lapse põlised mängu sõbrad, mind on elu kibeda koolide läbi widanud, mult palju wõtnud — ka minu abikaasa! — aga mulle ka mõndagi annud.

 Ma olen wõitlenud, küll mõnikord ka ilma tundmata wara eest — aga siiski wiimaks wõidumeheks jäänud: — ma olen armastust ja auustust ka Eesti rahhwa wasta omas südames elusse tõsta ja tugewaks kaswatada jõudnud. Ja seal juures on mull mu tütar, mu ainus laps, kõigest suuremaks toeks olnud, aga: teda on jälle teie poja armastus toetanud ja õpetanud. Kuidas, mill wiisil see kõik sündinud ja korrda läinud, seda räägime pärast oma keskel olles kõik läbi.

 „Nüid wõta weel, siin hulga rahhwa ees, minu sõnade toetuseks, üks weike ohwer teie Alexandri-kooli heaks wasta.” Neil sõnadel tõmmab ta weikse karbikese põuest wällja ja surub seda Jaani peusse.

 „Saada, armas Jaan, seda teie auusa Alexandri-kooli eestseisuse kätte ja ütle temale

— 18 —

ka minu, ühe Saksa mõisniku poolt tuhat palju terwisid! Ütle temale: et ma südame põhjast jõuudu tema armastusele oma kalli lapse wasta soowin, ja et ta seda armastust iialgi rumaluse, tigeduse ja kadeduse solgi weede läbi külmemaks loputada ei laseks. Jah, nõnda, kuidas mina oma emakeelt hinge põhjani armastan, nõnda soowin ma ka Eestlastele, et ka nemad oma kauni emakeele jõuudu ja täit ilu ära tundma ja maitsma saaks.

 Liina on juba ammugi omad lapsed oma südame wasta pigistanud. Nüid istub Auroora tema põlwel ja toetab oma kultse lokkidega peakest tema õla najale ja Arthur seisab tema kõrwal ja hoiab, rõõmust läikiwa näuga, Auroora wasaks kätt oma mõlemate peude wahel.

 „Jah,” ütleb siin Jaan, Otto won D. ümber kinni hakates, seda meie ka äratundma ja maitsema saame, sest: „ajasammusi omi toimetustega ei pia keegi rahwas, keegi seisus kinni! kui ka waew ja riid inimeste rammu ja wara nõrgastab ja kautab ja üksinda ühendus ja armastus tugewaks teeb ja kosutab!”

 Kaunis ja liigutaw on pealt näha, kuidas need kaks suurt sirget, kõigest ümberringi auustatud meest teine teist suuandmise all oma mehise rinna wasta rõhuwad — ennast igawese sõbruselle ühendawad. Neid kaitseb ju ka üks keiser, neid

— 19 —

toidab üks maa, miks piawad nad teine teist wihkama? Ka üks Jumal, üks amet on neil, mis piab neid siis teine teist halwaks pidama undima? Kui ka üks teise õiigusi, mis loomuse ja walitsuse säedused talle ära määranud, kesta laseb, üks teise õiigid püidmisi ka auustab ja toetada püiab — niisugust inimeslikku kohust saawad Jaani Otto’t teine teise wasta wistist ikka täitma.

 „Nad elagu, elagu, elagu!” kõlab seal aasa täielt muusiku koori ja inimeste hääldega, et männiku põue põrab ja wasta kõlab.

 Päike paistab soojalt sellge taewalt, maa pind särab õiedes ja kaste pärlite ehtis, kõik loom hingab priskes elus.

 Taewa Taadil pole wistist mitte paha meel.

 Männiku paremat kätt serwal, hommikuses õhkus, tasa laenetawa, lõhnawa rukki põllu äärt mööda, keerleb jalgrada suure postmaantee poole. Seda rada mööda kõnniwad kergel sammul kaks neiut, teine teise kaenlus, Jaani tule platsilt suure tee poole. Hõbehallid wihmamantled katawad kaelast jalatallani nende sirgeid kehasi. Ühel lehwitawad kultsed lokkid weikse wallge õle kübara alt õhu laenetal, teisel ripu-

— 20 —

wad mustad patsid niisamasuguse kübara alt, sellga mööda maha. Ja nende näud? — küsib ehk juba mõni kannatamata noormees. Ja nende näud särawad muidugi terwise ja nooruse õiides. Aga mis neid nägusi weel õiete armsaks teeb, on: et nende peal waimu kõigest kaunim elu ilmsüita olekus laenetab. Weel kui praegust kultse juustega omi sinisillmade läiki teise sõstra silmadesäraga kokku langeda laseb, lööwad mõlemad sillmade paarid kui päris taewalikku wällku.

 „Maarja, ütle ometegi, kas see kõik ilmsi oli, mis meie täna öösi nägime, wõi oli see muidu unenägu?” küsib simsilmiline teiselt, kelle wallge otsaesine juba rohkemaid ja sügawamaid mõtete töösid awaldab. — „Muidugi oli see ilmsi, armas Eewa,” wastab küsitud oma noorema õele. Jah, õed on nad, jume kui ka waimu poolest. „Ja tänu olgu kõige hea waimudelle, kes meid nii imelikult selle nähtuselle juhtinud. Just siin ligidal kõrtsi juures pidi meie wankre rattas katki minema, just siia männiku poole pidime meie wahe aja sees, kui Ado seppa nõuudma läks, jalutama tulema. — Oh, Eewa, kas sinu süda ka mitte üsna uut elusse ärtamist ei tunne? kas sinu waim ka mitte korraga kui ühe paksu katte alt wallguselle ei ole pääsnud? Mull on, nagu: sammuks ma alles täna esimest korrda kodumaa armsal pinnal, nagu oleks ma

— 21 —

alles täna öösi päris sugulasi leidnud; nagu oleks mulle korraga tugew kants kõige maailma mõru tuulde wasta ette kaswanud! Jah, alles täna tunneb mu süda seda õnne: ühe prii rahhwa liige, wabat rahhwa laps olla!”

 „Maarja, sa oled ka minu tundmisi worrmidesse tallanud, ka minu läbisegamine lendawad mõtted woori säednud, neile kindla põhjuse alla pannud, nagu sa seda ikka teed. — Aga, Maarja, ärgem ka meie enam niisugusest elust eemale jääme, nagu ta meile ennast selle Jaani pidul awaldas, katsume ka meie tulewikkus mõndagi liiwa terakest „oma rahhwa edasi saamise teeraja paranemiseks” kokku kanda. Selle tarwis ostame eneselle aga kohe „Liina” eluloo ja ka Eesti ajalehtisi, kust meie oma rahhwa põlwe ja püidmistega tutwaks saada wõime. Tõesti, üsna häbi mull, et siiamaani weel nii kinniste sillmadega elanud oleme, weel nii midagit oma rahhwa kasuks teinud pole!”

 „Ja, armas Eewa, kuidas wõisime nägewaks saada, kuidas ennast niisuguste asjadega tutwustada, kui meie terwe kodumaa nurk alles kott pimeduses elab? meie walla rahwas ennast weel mingisuguse rahhwaliku püidmisega waewa? weel mingi ajalehti lue. Ja — meie ju üsna puhtaks Sakste liikis elame!”

— 22 —

 „Waata, Maarja, seal istub juba Ado pukil ja hoiab ohju nii nukra näuga põnewil peus, nagu oleks tema kallid kõrwid teda tea kuidas pahandanud. Tõttame, ka kodune rahwas ootab meid wistist juba suure igatsusega.

 Ja neitid ruttawad edasi, on peagi Ado ja kõrwide juures, silmapilk ka wankris ja Ado, kelle nägu nende lahke andeks palumise läbi, et teda nii kaua oodata lasknud, ennast jälle naeruliseks muutnud, plaksutab piitsa ja ümargused hobused lasewad trappi, et wanger kui muna koor mööda libedat postmaanteed edasi weereb.

II.

 Wihhma kallab kui surnud kassi peale maha, wee lombid kaswawad õue peal, pardid lobistawad neis päärtsudes, nagu oleks neil tea mis õnnelik saagi aeg käes. Suure Nurme mõisa omanik pistab oma halli pea laheda näuga oma toreda maja aknast wällja ja laseb omi terawaid sillmi üle omi laia rohiliste põlldude käia. „Tänu Jumalale,” ümiseb ta iseeneses, „et ta niisugust kallist wihhma annab! Üsna sillme nähes sirgub wili üles poole.”

 Aga laseme meie teda omi põlldude üle rõõmustada, lähme meie parem mitme kauniste ehitud suurde tuadest läbi, ühe weikse kambrikesse ja waatame ja kuulame, mis siis seal kõik tehakse ja sobistasse, sest seal elawad ju meie tuttawad Maarja ja Eewa, ja — on ju raamatu kirjutajal kui ka lugejatel see õiigus, ka kõigest salamad nurgad, ka kõigest sügawamad südame kohad läbi luusida.

— 24 —

 Ai, kui kenaste kammbrikene sisse säetud on! just kui päris puppade kastikene. Sinawad seinad, lumi walged kardenid, läikiwad peeglid, poleeritud lauad, öötsuwad toolid, lõhnawad roosid ja lillid, kaunid gipsi kujud, raamatute riiulad, kirjud põranda tekkid, kõik, kõik nii osawaste iga üks oma õiige koha peale saetud, et tunnistama piab: siin sees elawad waimud on kunsti ja ilu tundjad.

 Aga — mis see on? mis wõerad näud on meie tutwad neitid endalle täna ette pannud? kus on nende rõõmust läikiwad paled, wällku lööjad silmad jäänud? Mis tähendab pealt Maarja kahwatand jume? Ah, rõõm ja kurbtus, teie kaksikwennad, ka noorde tütarlaste elu teedel piate teie käsi käies kõndima, ka sealt ei wõi sina sillmade wesitaja oma wennast maha jääda!

 Maarja istub ühe kirjutse riistade ja raamatutega kaetud laua ääres, parem käe nukk laua peal, pea peut wasta tuetatud, wasak käsi wallge taskurätikuga rüppes, kuna tema suured silmad, täis walu ja ahastust Eewa näu küljes ripuwad. Eewa istub tema ees ja lueb üht kirrja, seal juures rutuliste hinge tõmmates ja wahete wahel hüides: Inetu! põlastaw! — Ja — seda piab sinul?, Maarja, sündima, kes sa nii truu, nii puhas, nii alandlik omas armastuses

— 25 —

olnud oled! Wiimsete sõnadel wiskab ta kirja laua peale, tõuseb püsti ja hakkab rahutumalt mööda tuba kõndima — täna suured silmad mustjad sinised ja wiha sättendades.

 Et meie ometi aru saama hakkaksime, mis siis õieti neitite rahu ja rõõmust waiimu nii rikkuda on wõinud, wõtame laua peale wisatud kija lueme. Seal seisab:

 Armas Maarja!

 Haleda meelega wõtan täna sule näpude wahele, et sulle hulga aja pärast jälle korra kujutada, ja mis? üsna kurrwi assju! Ja — kuidas? mis sõnadega pian, wõi tohin sulle neid üle pea arutama hakama? — Sa saad mu peale wihaseks saama ja mind ehk üsna halwaks pidama, kui sulle kõik, mis praegust mu südant koormab, wällja saan ütelnud: aga ometegi olen mina üsna ilma süita seal juures, et meie õnnele korraga nii suured äppardused tõusnud.

 Jah, armas Maarja, mis aitab, et sõnu weel korjan ja assja muidu pikkendan, öeldud piab wiimaks ikka kõik saama, sellepärast tea: meie õnn on lõppemas. Mu armas onu ja ühes ka kasuisa pole sugugi meie nõuus. Kui talle, sinu soowimise peale, meie armastust ühel waiksel õhtutunnil üles tunnistasin,

— 26 —

hakkas ta kohe õiete pragama. „Kas see on su tänu!” käristas ta, „et sind su wanemae surma järel oma lapseks wõtnud, sind koolitanud ja meheks kaswatanud olen, et nüid minust hoolimata eneselle armukese walitada tahad? sellest minust nii põlatud talu soost kes nüid oma seltside, ajalehtide, raamatute ja tea mis weel kõik! läbi nii upsakaks läheb, et enam meie, temale Jumalast säetud ülema, Saksa rahhwa walitsust ja eestkostmist, juhatamist sallida tahagi. — Oleks mina weel üks muidu lihtlabane sakslane, ehk paneks ma niisugusest sooseltsi ära sollkimisest nii tähele, aga mina olen üks kirikute ülem, üks prauski, ja on minu eeswanemad Jumala preestrid, kirikute walitsejad olnud ja piad ka sina, minu wennaja kasupoeg meie jällgedesse astuma. Peale selle olen sulle juba isieneses ühe sinu wäärilise neiu walitsenud, keda sa küll wõtma piad, kui — ülepea minu suure wara pärijaks saada tahad.

 Waata sedasi, armas Maarja, tormas minu kasuisa hulk aega edasi ja ei wõtnud minu wastarääkimisi kuuldagi. Wiimaks päris ta minult, et talle käeandmisega lubama pidin, sulle maha kirjutada.

 Ma loodan, armas Maarja, et sina kui üks targa pea ja wahwa südamega neiu ära

— 27 —

tundma saad, et mina ju teisiti teha wõinutki, ja mind sellepärast mitte wihkama ei saa hakkama. — Tänan sind siin weel korra selle õnne eest, mis mulle siiamaani oma armastuse läbi kinkinud oled ja palun mind mitte üsna ära unustada. Jumal antku sulle ka pea ühe teise ilusa peiu, kes sind aga ka omaks abikaasaks wõtta tohib.

 Jää jumalaga! ja ära kurwasta mitte wäga palju!

 Sinu

 sind ikka weel armastaja

 A. Lindenthal.

 W. 18 30/6.

 Tõesti, Eewal on õiigus kurjustada! Inetu ja põlastamise wäärt on see kiri küll! Awaldab temast ju, nii neiti oma südame tundmisest hoolimata wiisil, kirjutaja kerge, arg ja äraandja, kui ka tema kasuisa tõre, armuta ja suure walitsuse himmuline waim, et ka meil selle üle hari püsti piab tõusma.

 Kui Eewa mõni kümmend korda tuas edasi tagasi kõndinud on, jääb ta kurwa, küsija sillmadega Maarja ette seisma. Seda, oma kallist õde, oma kõigest truumat, ustawamat sõbrataari kui ühte korraga külmast ära wõetud, närtsinud lilli õit õhtuse kaste helmetega niisu-

— 28 —

tatud, oma ees nähes, nõrrkeb ka tema süda korraga ära. Ta wiskab omad käed õe kaela ümber, surub oma suu tema kahwatand uulde peale, rõhub oma südant tema südame wasta ja — mitu minutid woolawad õede pisarad kui kuuma hallikate wetesooned ühte kokku.

 Ja — kas see ehk muidu silmawiirastus on? wõi — õõtsuwad seal ka tõesti inglid, kui õnnistusele lautatud kätega ja salaja laulu salmi pärle ridasi nende kahe inimeste laste peade peale wällja kallates, nende üle? —

 „Ära kurwasta, Maarja,” ütleb wiimaks Eewa tasase häälega, „mina jään sulle truuiks ja ei taha enne sinu kõrwalt nihkuda, kuni sina jälle õnnelik oled. — Ka oleme ju Jaani õhtust saadike päris uue elu tee üles leidnud, kus peal nüid eksitamata waimu jõuuga edasi sammuda wõime. Armas Maarja, ehk wõttiski Jumal sult just sellepärast selle — kergemeelelise armukse kes sinu armastust tõesti mitte wäärt pole olnud, et tema meid meie ettewõtmistes ei takkistaks?!”

 Põlewalt sulgub siin Maarja rääkija suu oma suuga kinni, aga tõstab oma näu peagi jälle üles poole. Silitab oma wallge peenikese käega õekese kultsid keerulisi juusid tema wallge sileda otsa esise pealt ära, waatab sügawaste

— 29 —

tema armastusest ja truuusest läikiwa sillmade põhja ja ütleb siis sellge häälega.

 „Sull, kallis Eewa, wõib mitmes tükkis õiigus olla, sellepärast matame seda kurrwa sündmust omi südamete salakambritesse ja ära räägime temast ilmaski enam. Hakkame ka tõesti üsna uut elu elama. Tööd on meil juba armsa ema kõrwal ikka küllalt olnud, kui weel aru hakkame saama, kuidas ka omi waimu andide wõi muude jõuudega ta oma rahhwast teenida wõiksime, saa meie aeg meile wistist mitte igawaks minema, saa meie wistist mitte õnnetumad olema. Et aga mina seda sallima piaks, et sinu õnn ka minu õnnetuse läbi rikutud saaks, sina, kui üks auus armastaja ja armastatud mees, kes sind tõesti õnnelikuks wõiks teha, sind oma kõrwale kutsuks, minu juure närtsima piaks jääma, ei, seda tohi sa minult ilmaski pärida!”

 Seal tahab Eewa midagit wasta rääkida, aga Maarja paneb oma käe tema suu peale ja...

 „Lapsed, kus teie, täna ometegi jääte?!” hüiab ema hele hääl kõrwalisest kambrist.

 Silmapilk on Eewa jallge peal, peegle ees, kus ta wallge tasurätikuga weel wiimased pisarate jälled pallgedelt ära pühib. Uksest wällja minnes hüiab ta weel Maarjalle tagasi: Jää aga sina, Maarja, peale siia, küll mina üksinda ka walmis saan!”

— 30 —

 Nii kui aga uks ära mineja õe tagant kinni on kukkunud, langeb Maarja põlwili maha, sirutab kässa taewa poole ja pisarad woolawad uue jõuuga, nagu oleks nad muidu ühe tammi taga tagasi hoitud olnud. Siis laseb ta omad ristis käed tooli peale wajuda, pea nende peale ja — meie ei kuule t’ast enam muud, kui tasast luksumist.

 On ka aeg, et ka meie teda omi raske südame wõitlemistega üksinda jätame ja — Eewale järele tõttame, kes praegust kööki jõuab.

 „Tere hommikust Maie, tere Liisu,” teretab ta sinna sisse astudes lahedaste tüdrukuid, kes tema terwist nii rõõmsa näuga wasta wõtawad, nagu jagaks ta neile tea mis kingitusi. „So, tuli põleb wurinal pliidi all, wesi wurab katlas. Tänan teid, head tüdrukud! saan kohwi nüid ka weel õiigel ajal walmis, et täna küll natukene kauemine kambrisse jäin, kui muidu. Olge nenda hea, Maie, ja ulatage mulle kohwi mashin...! mis see on? ka juba süed sees ja wurab kiia. Tänan, tänan!” —

 „Aga neiti Eewa, muidu on teie külgis küll kõik ilus ja hea, aga see ei kõlba, et teie meid, omi tüdrukuid ikka nii palute ja tänate, et meil üsna häbi on; — ei tee ju meie muud, kui seda, mis meie kohus on. Jätke õiete seda wiisi üsna maha!”

— 31 —

 „Soooh?! noh hea küll! eks siis õpetage mind, kuida teie tahate ja soowite, ei ma teid käritama ja mis käredaid sõnu ma teile kõik ütlema pian. —

 „Ah käritama — karedaid sõnu ütlema — ah ei, neiti, seda teie ei mõistaksiteki ära õppida; olete ka meidki juba selle tarwis liig ära mõnitanud, et — käritamist ja karedaid sõnu enam kannatakski.”—

 „Ah, ah!” naerab seal Eewa, „siis ei wõiks teie ka enam kannatada, kui mina teid ei paluks, ega tänaks.”

 „On ehk ka tõsi,” armas neiti, ütleb Liisu leiwa wanni juurest sekka, „see rõõmustab ikka küll ka ühe teenija südant ja kergitab tema tööd, kui tema hea tahtmine seal juures ka tema ülematest ära tunnukse ja lahedusega wasta wõetakse.”

 „Ja, Liisu, ja, rõõmustan ometi ka mina ennast, kui minu armas ema minu toimetustega rahul on ja mulle nende eest mõne hea sõna ütleb. Sellepärast, Maie, laseme parem jälle kõik wana wiisi juure jääda, ja palume ja täname ühte teist, kus süda ja mõistus meilt seda pärib, ning meid seda tegema sunnib.”

 „Minugi pärast siis, neiti,” ütleb nüid Maie, kes punaste pallge ja hiilgawa sillmadega Eewa otsa waatab. Teil piab ju ikka õiigus jääma,

— 32 —

sest teie seletate ju oma assja alati nii armsal wiisil ära, et rõõm seda kuulda.”—

 Seal läheb köögi uks, mis õue käib, lahti ja kolm sirget noortmeest, wihmast märgas jahimeeste mundrites, püssid õladel, astuwad ühe teise järgi sisse.

 „Aaa! — tere hommikust õekene!” teretab esimene — saksa keele — kelle juukstest ja sillmist ka kohe ära näha, et ta neiti wend on.

 „Tere hommikust, kullake, kas juba pruukost walmis? Oleme õieti mehe moodi näljased!” — Seda ütteldes tõttab ta isi edasi tuppa.

 „Tere hommikust, preili!” teretab teine tumede põlewa silmadega ja kähera musta juuste, priske näu ja tugewa kehaga noormees, Eewa ette astudes ja talle kätt pakkudes. „Teie wend on päris üleanetu, et ta kõigest enam andeks piaks paluma, et siit sisse tulla oleme julgenud, teid ehk teie tallitustes eksitades, hakkab ta kohe süia pärima!” —

 Kui see noormees, Stud jur. Walter Löwenberg, kes oma sõbral, Leo stud. Theol., mõneks päewaks wõersiks, Eewa ees seisab, tõuseb mõlemate noore inimeste pallgedele puna, mis aga Eewa pallgelt jälle pea ära wäheneb ja selle asemel tema nägu, ka peenikesed mokkad ära kahwatawad. Seda tähele pannes, kaub ka Löwenbergi pallgelt suurem puna ja rõõmu

— 33 —

asemel, mis esiti tema sillmis läikinud, joonib ennast kurwastus tema elawa näu peal.

 „Aga — mis teil wiga on, preili Eewa? Kas ennast meie üle nii wäga pahandanud olete, wõi?” küsib ta paluja armuliku häälega.

 „Ei, ei, Woldemar, ütleb seal kolmas, nõrga keha ja kõhna näuga, mille peale juba walu joonesi näitab ülestähendanud olewat. „Ei, ei, Woldemar, pahandanud ei ole Eewa ennast wistist mitte — nii äkkilise meelega ta ei olegi. Aga teda piab üks mure koormama. Kas ehk minu cousine Maarja mitte üsna terwe pole? Minu rehnungi järgi pidi nagu täna tema kohwitegimise hommiku olema? —„

 „Sull on õiigus, armas Hans,” wastab Eewa, oma tädipojale lahedaste kätt andes, „Maarja on täna natukene haige — meie pole öösi mitte heasti maganud — küll aga jälle pea paremaks saab. Nüid paluks aga ennast kohwi joomiseks ettewalmistada, lauud on pea kaetud.” —

 „Tänan, tänan,” ütleb nüid Walter L. jälle rõõmsa näuga ja hakkab Hans P. kaenlusse, seda kutsudes: „Lähme, lähme! teeme oma toilette, et meie ilus ja lahe perenaine mitte pärast kohwi lauudas meie peale ootama ei piaks.” Wiimsete sõnadel astuwad juba mõlemad uksest läbi tuppa.

— 34 —

 Üksinda jäädes käib Eewa näu üle päris walu wärin. Ta surub mõlemad käed sillme peale, pea aga näitab ta omi tundmistest wõitu saanud olewat, wõtab käed sillme pealt ära ja tema nägu paistab jälle wanas lahedas olekus, kui ka mõne karwa wäärt walkjam, kui muidu.

 Poole tunni pärast istub terwe P. perekond, üksinda Maarja puudub, kohwi lauudus. Ülemal laua otsal maja isa emat, ema kõrwal Eewa, kes laheda wiisiga kohwi tassidesse walab ja lauudkontsatele kätte jagab, tema kõrwal Hans. Isa kõrwal Löwenberg kui wõeras ja tema kõrwal Leo. — Üsna imetlemise wäärt näha, kui ühe näulised ema, tütar ja poeg, muidu et ema wanema näu, paksema keha ja juba mõne halli karwaga, mis aga siiski tema heleda juusktest wähe wällja paistab, peas, kuna lapsed alles elu Mai täies õiedes särawad. — Isa näu mudel ja silmad — juuksed on tall juba nõnda hallid, et enam nende endist wärrwi ära tunda wõi, aga tuletawad wanemat tütart Maarjat meele.

 Kõige lauudkontsete kõrged, lahedad otsa esised awaldawad mõtterikkaid waiimusi, nende suured silmad, olgu nad sinised, wõi mustad, puhtid sügaiwaid südame tundmisi. Tõeste, nende sekka oleks lust maha istuda! Wähe on ju nüitses küllmas, riidlejas maailmas niisugust südant soojendajat, meelt rahule meelitajat, waiimu

— 35 —

rõõmsa elule auuduwat pesakest leida, kui siin äratunda on — ilma et seda keegi just sõnadega pruugiks ülestunnistada.

 Ja ometi on selle weikse seltskonna liikmetele ka igal ühel omad isearuldased püidmised, elu põhjused, mõtete wiisid ja weel mõnda muud, mis neid ühe teisest lahutada, üheteise wastaliseks teha wõiks, aga — neid siiski mitte üheteisega riidlema ei aja. Sest siin auustab iga üks teise mõistust, teise tundmisi ja tahtmisi, teise häid omandusi j. n. e. — Aga, mis nii palju ette ära seletame, eks meile aegamööda nende teud ja olemised kõik isi ära näita, missuguste waimulistega siin tutwaks saanud oleme.

 Kui noored mehed omi jahi juhtumisi, wihmase ilmaga, kus nad mitte ühte linnu pojukestki maha lasta polnud saanud, mis üle Eewa ennast rõõmustab, naerdes ja ühte teist pilkades ära jutustanud on, küsib korraga isa Eewat:

 „Aga, Eewa, nüid juttusta meile ometegi ka ükskord teie Jaani öösisest juhtumistest ja nägemistest täielikult wällja, siiamaani oleme meie ikka muidu tükkati kõigest nende iluasjadest kuulnud, mis teid Maarjaga nagu üsna teisteks inimesteks näitab muutnud olewat. Käite mõnel tunnil nagu päris prohwessorid tõsiste näude, krõmpsus otsaesistega ümber, ja täna näitawad juba lood üsna imelikud olewat, sinu nägu on

— 36 —

ka korraga nagu kümme aastat wanemaks läinud ja — Maarja — tulegi enam omast kambrist wällja. Siin piawad wägewad asjad walitsema — kerged asjad minu alati rõõmsad, lusti tujulisi tütrid korraga nii tõsiseks teha ei wõinud. Seleta ometegi, Eewa!” —

 „Ja, armas isa,” ütleb Eewa, jälle natukene wallgemaks minnes, „sull on õiigus, nalja asjad need ka ei ole, mis meid Maarjaga nõnda mõtlema pannud on, meid seest poolt nagu puhtaks uueks loonud.”

 „Oh, oh!” küsib seal Woldemar L. nagu ehmatades, „kas siis kõige endiste südame tundmistelle otsa peale teinud, neid kõiki uuede wasta ära wahetanud olete?”

 Terwe lauudkond naerab esiti selle küsimise, kui ka küsija imeliku kärsiku näu üle seal juuies. Ometi kui Eewa otsa waatawad, kelle näu üle puna asemel, mis iga üks seal näha loodab, kerge sala walu wärin käib, jääwad kõik wait ja ootawad talt wastust, millega ta esiti natukene wiiwitab.

 „Jah — jault küll” wastab ta wiimaks pikkamisi, nagu mõttetes ja räägib siis jälle wana wiisi edasi: „sest ütle ise isa, kas see pole päris üle kohus, et meie Maarjaga siiamaani omi waimu jõuudusi, neid teadusi, näpu osawusi, mis teie, armsad wanemad, meile kõik koolides

— 37 —

ja kodu külge kaswatada, õpetada ja harjutada olete lasknud, ikka üksinda muidu iseenese kasuks ja rõõmustuseks pruukinud oleme? kuna suurem jagu waesest Eesti naisterahhwast alles suures waimu waesuses, kohmetand olekus, pool orjaja põlwes piab elama. Kas poleks meie kohus aga juba ammugi pidanud olema, neid, meie suguõdesi igas assjus, kus wähe wõimalik, aidata, õpetada, juhatada, neil, kus seda tarwis, tõeks ja nõuuks olla.”

 „Aga, armas laps,” küsib ema imetleja kartliku näuga, „mis tahate siis tegema hakkata? Kas teil mind aidates mitte tööd ja toimetust küllalt juba pole?”

 „Armas emake, kostab Eewa, ema kätt oma suu wasta surudes, „sind aitama saame meie ikka, aga seal kõrwal wõib Maarja ka küllalt weel lapsi õpetada ja wõime meie mõlemad, üks ühel, teine teisel korral talu majadesse minna ja seal sõbralikult järele waadata ja küsida, kas ehk mitte kusagil meie nõuu wõi abi tarwis lähe. — Ja — noh, eks aeg saa ise näitama, mis weel teha tahame, kui aga mõistame ja jõuame.”

 Tõesti ühe inimese mõttete uurijal, waimutunnistajal oleks tänu wäärt tähele panna: kuidas ennast iga ühe lauudkontse näu peal isitundmine ilmutab. — Isa näu peal joonitawad

— 38 —

ennast tõsised rahulikud mõtted, kuna ema nägu kartlikka südame küsimisi awaldab; wend Leo waatab nagu mõne tugewuse kantsi otsalt nõrga õe peale maha, kuna stud. Löwenbewgi nägu kui tormi käes laenetaw mere peegel wällja näitab; üksinda Hansu silmad läigiwad rõõmsalt, üksi tema lõhna palgedelle tõusewad rõõmu roosid on ju tema wanemad waesed töötegijad, kell tihti abi ja nõuu tarwis.

 „Eewakene, õekene,” ütleb seal Leo, „ei ei, ärge hakake eneselle muidu waewasi õlade peale wõtma, mis teie pärast ära kanda jõua. Teie kaswatamise wiis pole selle järel olnud, et suuri tegusi teha wõite. Ja kõigeks armsamaks meestele ja nende sillmis auusamaks jääwad ikka need neiud, kes waikse waimuga kodu istuwad ja kodust assju korral hoiawad ja mitte rahwast enesest rääkima pane. Tahaks teie ja Maarja mööda talumajasid kõndima ja talu lapse karrju oma ümber koguma hakkata, siis oleks teie ka kohe kõige maailma suus —„

 „Jah, sull on õiigus. Leo,” aitab seal Woldemar L. elawalt tõendada. „Nii peenikeste, oma südame tundmistega naisterahhwalle, kui sinu kaunid õed on, ei passiks niisugune elu. Nemad on loodud, kõrgema seisuste meeste südame õnneks, nende majade auukrooniks!”

— 39 —

 „Ah, ah,” naerab Eewa heleda häälega, „saan alles täna esimest korda kuulda, et ka ritter Löwenberg alles selles wanas mõtte wiisis kinni mässitud on, et: waene naisterahwas kui üks õrn lill muidu selle tarwis loodud, et: ta üksinda kas mehe wahwat rinda ehitaks, wõi — tema jalgtee rajal ära närtsiks.”

 „Ei mitte, ei mitte nõnda! Teie ei saa minust õiigeste aru!” katsub W. Löwenberg seletada, aga Eewa ei wõta seda enam kuulda, waid palub:

 „Nüid saagu waidlemistest küll ja palun, et mind, kuidas isa soowinud, meie Jaani öösist juhtumist ükskord täielikult ära kõnelda lubatakse. Alles selle järel ehk saate kõik minu ja Maarja sisispidist uuest elust enam aru saama.”

 „Jah kõnele, armas Eewa,” palub Hans, nagu tuleks temale selle kõne läbi lea mis õnn.

 „Jah, kõnele! sunnib nüid ka jälle isa tõsiselt. Ja Eewa hakkab hõbe pulma rongist, ilu tuledest, näitemängust j. n. e. juttustama ja mida kaugemalle ta oma jutuga jõuab, seda suurema waimustuse, seda kaunima südamesse tungiwate sõnadega ta seda teeb.

 Terwe lauudkond kuulab wagusalt nagu pühas kojas. Kohwi tassid seisawad, mõnel pooleli joodud, mõnel terwelt puutumata. Maie waatab läbi köögi ukse tuppa, kas ehk saksad juba

— 40 —

joonud, laualt ära läinud, et ära koristada wõiks; ema tähendab talle sõrmega, et weel köökis oodata wõib.

 Ikka sügawam järele mõtlemine hakkab ennast aega mööda iga otsaesise peal ilmutama, ikka heledam waimu tuluke igas silmas särama, kuna kõneleja neilt waimustud nägu kui kullatud hommiku päike iga kuuljalle wasta läigib. — Waata, lugeja, niisugune on elu taewaliku teedest tõesti waimnstatud südame kuju! Ja wõin sulle weel tõendada, et: mitte üksinda noore neiti ilus nägu niisugusest waimustusest weel ilusamaks, taewalikumaks kui ta juba enne on, muudetud saa, waid et ka wanad krõmpsus näud temast wõiwad särama pandud, kui uuesti nooreks loodud saada.

 Kui Eewa oma wiimase kiituse sõna Jaani ja Otto v. D. ühenduse, rahhwa rõõmu hõiskamise üle, läikiwa sinisilmas üks parrel säramas, ära öeldud saab, jääb kõik tükiks ajaks wait; keegi ei tea, mis kõige selle kuuldud sügawa ja kõrge assja kohta üttelda. Eewa aga waatab nüid kui rõõmus wõidumees küsija sillmadega iga ühe otsa — üksinda Woldemar L. sillmi ei julge ta waadata.

 „Ja,” ütleb wiimaks isa, see on küll tõesti üks nii isearuldane sügaw ja suur asi, et tugewat ja sügawat järelmõtlemist läheb, enne kui sellega

— 41 —

sellge aru peale wõib saada. Sellepärast tänan, laps, selle jutustamise eest; ütleb ta weel, juba laualt ülesse tõustes ja Eewale kätt andes. „Nüid pian ka juba töörahhwa juure tõttama, et loogu kargutada saan lasta — ilm on juba üsna sellgeks läinud. Kui ta hommeni nii ilusaks piaks jääma, kas siis kõiki noori härrasid heina tallgusele wõin paluda?” küsib ta naeruse näuga.

 „Hea meelega tuleme, wäga hea meelega,” wastawad talle kõik kui ühest suust, ka laua äärest üles tõustes ja iga üks oma tooliga tua seinade poole minnes. — Söögi eest tule täna kellegil meele tänada — südamed ja pead on täis läbisegamine wooguwaid tundmisi ja mõttid — iga üks tõttab, et üksinda olekut leiaks. — Ka Eewa tõttab, et Maarja juure saaks, talle kõik teadustama, mis ta täna kohwi lauudas läbi teinud. Emal on ka juba rutt tallitusse saada, kohwi lauudas on täna palju aega ära wiidetud — mispärast ta aga koguni mitte kahju tunne.

III.

 W. linna kaupmees Strauss ja muusiku direktor Fiedler oliwad aastal 186... ette wõtnud, oma Mardi päewa ühes koos ära pidada. Sest et ühe nime ja teise proua sündimise päew ka auusa Lutheruse sündimise päewaga kokku langema juhtusiwad. Nad oliwad seda päewa küll iga aasta suure wõeruspiudega määletanud, aga iga üks omas majas, ja seda wiisi ei olnud nad, et küll kõigest suuremad sõbrad, ilmaski teine teise rõõmu päewast osa wõtta saanud. Nimetatud aastal pidi see nüid korrda saadetud saama ja W. linn ühte Mardi päewa näha saama, missugust ta enne weel ei olnud näinud. Oliwad ju kaupmees Strauss ja muusiku direktor Fiedler linna kõigest rikkamad ja kunstarmastajad mehed ja kui need mud omad kulud ja nõuud kokku lõid, wõinud ju muidugi midagit halwa wõi näutumat ilmale sündida. Noh eks waatame järele.

— 43 —

 Mardi päewa õhtu on käes, pimedus katab maadillma, ka W. linna, kelle uulitsatel täna wankred aruldusel wiisil põrisemas ja mantlite ja rätikute sisse mässitud inimeste salgad sosistades ja tasa naeru kudistades ühest majast teisi rändamas on, aruldane maja on, kust mitte klaweri kõlin ja tantsu trall kuulda ei ole. Kahju aga, et kadedad luugid enamiste nuuskru pillkadelle teed tubadesse ära keelewad. Muidu mõned suuremad majad lasewad omi küünlatulesid uulitsa pimedusele wallgust sätendada. Niisuguste majade aknate alla koguwad aga siis ka uulitsa jõmmsikad, hantwärgi õppijad, kui ka teised waesemad inimesid, kes rikkamate lusti ja rõõmu pealtki tahawad näha, parwedesse kokku. Kõigest paksemad parwed on aga kaupmehe Strausi aknate all näha. Seal on üks ilmrahutu liikumine ja kahisemine, ühte teist tõuukamine ja wahete wahel ka kilkamine, et wahtmeistritel wistist heagi tegemine, kõiiki korra päralt hoida. Aga laseme neid isi oma ameti toimetustega läbi saada, läheme meie parem pidu majasse sisse ja waatame seal kõik ligimalt läbi.

 Oh, wenikene! Silmad kustuwad esiteks üsna ära, seda läikimist ja sätendamist, kirrjust ja läbisegamine olekut korraga nähes! Pea läheb üsna uimaseks seda naeru ja jutu kisa ja kõla kuuldes. Alles aega mööda hakkab waataja

— 44 —

silm ka selles kunstloomuses ühte plaani seletama ja kõrw seda keele kõlinat kannatama.

 Suur saal, siniwalge seinde ja laega, särab pea päewa wallgusel: wiis kullatud kroonlühtert — üks suur keset lage, 4 weiksemat saali nurrkades rippumas — walawad wallgust ja nende all õõtsuwad inglete kujud hõbedalase tiiwadega ja pakuwad naeratajate näudega roosi kimbukesi ja lilli waanikusi rõõmsa inimeste lastele alla maha. Laest kunni parketi põrandani ulatawad peeglid kuldraamides, seisawad nelja aknate wahel, mis uulitsa pool seinas, ja sarnatsed, muidu weiksemad peeglid ripuwad üle iga ühe tiiwukse paari, mille läbi kõrwaliste tubadesse mindakse. Aknate üle pilwitawad pitskardinad, mille woltide wahelt amurettid omi kelmi nägusi ja kähärpeasi roosiõiede warjult wällja pistawad. Mööda seina äärt seisawad laeni ulatawad palmi puud ja õitsewad oleandrid, mille wahele ja ala kõiksugu wormilised toolid ja wällja õmeldud istmed ära saetud.

 Selles, nõnda ka ise mardi riides saalis wõiwad küll 100 mardi santi ruumi leida ja seal pole neid ka wist mitte wähem. Seal näitawad ju kõige maailma rahwaste kujud kõndiwat: Küll habemikka Wenelasi, sameti mandlitega Hispaanlasi, kollasid Inglasi ja kerge jalgsid Prantslasi; küll kõrge kübaraga Tiroolasi, laia kaapidega

— 45 —

Ameeriklasi, kui ka tutpeadega Hiinlasi; küll pika patsidega Rootsi neiusi, tähtetega kaetud öö kuninganasi ja lilliehtis aedniku tütrid. Kõige aasta sadade riiete moodusi ilmutajad rändawad seal üksteisest mööda; mitmet sugu imetnikka, ka korsnapühkijad ja rööwli pealikud j. n. e. kõige jumalate kummardajad jalutawad, kas üksinda, wõi paaris, wõi seisawad salga kaupa juttu westes, mis juures neid tihti mõni üleanetu bajatso, oma piitsa plaksu sekka lüies, eksitada püab, kui mitte Oranguutang oma pika käpaga juba enne jutu paela katti kiskund pole. Suured kirjud salgad seisawad ka uste kohtas ja waatawad imetledes kõrwaliste tubadesse.

 „Mis seal siis näha on? küsib üks kulla karwse lokkidega, peast kuni walge kleidi alumise palistuseni roosi nupu ja õiedega kaetu aedniku tüdruk, oma lillikorrwi, mis tall rohilise paelaga kaelas ripub, arglikult kaenla all kinni hoides, oma eesseiswalt sinise karwalise ritterilt.

 „Eks lähme waatame!” ütleb ritter, neitile oma käewart pakkudes. — nad lähewad, saali sisse tulemise ukse poolt wasak kätt, esimese kambri ukse poole. — „Ah kui kaunis!— hüiab aedniku neiu tasase häälega.

 Paks kuuse mets, mille üle tume kuu weereb, täidab kammert. Metsa serwas, rohiltses koopas ohkab süte tuli. Selle koopa ees, tule paistel

— 46 —

magab üks Hispaaniamaa mustlaste seltskond, mantlid ala lautud, samla künkad peade all, mitmetsugu kimbukesed ja korwikesed, nuad, pistolid, zimblid ja tamburiinid nende ümber wällja lautatud. Seal puhkawad mehed ja naised, noored mehed ja neiud ilusal karsil kombel, kuida neid mitte üks maalija parem ei oleks oma pildi peale aru säedida wõinud, ühe teise kõrwal. —

 Korraga ärkab see kõigest sirgem naisterahwas, kes koopa pool ääres magab, unest ülesse, kui oleks teda keegi ehmatanud, tõuseb istukille, pühib une sillmist ja omad mustad juuksed oma wallge peenikese käega, kahwatanud, aga ime ilusa näu pealt ära kõrwa taha. Siis paneb ta ristis käed põllwede ümber ja waatab tükk aega oma sitiksillmadega tulesse. Äkkiste pööralta magajate poole, kumardab oma kõrwal magaja priske poisikese peale maha ja surub omad koralli karwa mokkad selle musta pea peale. Selle peale wõtab ta oma wasaks poolt küljest ühe zimbel käte wahele ja hakkab pehme näppudega mängima ja esite tasase, aega mööda ikka waljuma häälega ligi laulma. „Hispaania, Hispaania on mu isamaa” j.n.e., Ta hääl wäriseb walusalt, wahete wahel weereb raske pisar mööda palet alla poole. Weike poisike tema kõrwal tõstab pea samla sängist, tikub ligimalle, paneb omad käed ema sirge keha ümber, surub

— 47 —

oma pea tema külje najale ja hakkab ka ligi laulma. Aega mööda tõuseb pea üks meeste, pea naisterahwas ka istukille, wõi käsi puusakille ja hakkab ka ligi laulma.

 Kõik saali täis uhkid marta, kas wiisakas, wõi naljakas riietes seisawad kui kirikus wait ja kuulatawad kikiwarwastel ühe teise taga, mõni ka liigutatud südamega. Aga kui lauul otsas, tõuseb saalis hirmus kära: ühed laksutawad kässa, teised hüawad brawoo! brawoo! kolmandamad hõiskawad dacapooo! dacapooo! — Mitmed hoiawad kõrwad käedega kinni, mustlased täidawad martide soowi ja laulawad weel korra. Selle peale niisamasugune kära, kui esiti, aga mustlased ei laula enam kolmat korrda. Martide kogu hakkab ukse kohalt pikkamesi laiale lahkuma, nõnda et neegrid, kollases ja punases riietes omi „shokolaadi teeprettidega” läbi pääsema hakkawad.

 „Nüid lähme ka teist tuba waatama, kus tõesti üks tükk taewariiki maa peale maha kukkunud näitab olewat,” ütleb sinine ritler oma aedniku neitile, keda ta ette waatlikult tiheda sallkadest läbi juhib.

 Seal hakkab nägemata muusiku koor ühte imeilust Itaalia karnewalli tükki mängima. Jälle kuulatab kõik kikil kõrwul.

— 48 —

 Meie paar jõuab teise tua ukse läwe peale. „Nüid astume waikse armu riiki ja jätame maailma kära selja taha jääda, — ütleb siin ritter neiti kõrrwa, kes nende sõnade peale, mis nii armsa, meelitaja häälega öeldud on, seisatama jääb ja oma tasa wärisewat kätt ritteri kaenlust ära tõmata püiab. See aga hoiab selle käe nüid weel kõwemine kinni, kui siiamaani ja astub edasi. „Miks nõnda Eewa?” küsib ta kurwa paluja häälega „Ah, Lõwenberg, ma ei tunnud teid siiamaale weel ära — teie muutsite oma häält wäga heasti. — „Aga mina, Eewa, mina tuntsin teid nii kohe, kui teie saali astusite ära — minu silm saaks teid ikka, ikka äratundma, wõi pugeks teie tea missuguste ülikondadesse! — Sõna lausumata astuwad nüid mõlemad edasi.

 Kohe ukse läwe üle astudes waatawad neile Hebe ühelt ja Graciad teine poolt naeratades mirdi põõsastest wasta. Taga pool on õitsewad roosi põõsad, palmi ja cypressi puud mirdi põõsastega nõnda rohilise sametilise aluse peale ära säetud, et nad siin ühte teed oma wahelt läbi keerleda lasewad, seal ühte lehthoonet teewad; siin ühe Kreeklaste jumala kujule, seal ühe istmele warrju annawad. Aga kesk platsil purskab üks kaew oma wärsket wett ühe lillipõsasse, mille keskpaikas näkaneitsitid lustilikult suple-

— 49 —

wad. Kirjud latred siin ja seal põõsastes, ehk puu oksades rippumas, kallawad oma wioletti, rohilisi, sinisi ja purpurtulisi kõik selle rohiluse, õie sära ja ilu üle ja sekka wäljal.

 Waadates ja imetledes jalutab ritter Eewaga edasi, kuni keerd teerada neid wiimaks ühe mirdi metsas seisma templi ette wiib, kus nad imetledes seisma jääwad. Kullatud jallgega walged sirged postid, kelle mööda wiina marja wääned ülesse roniwad, kannawad kuld gitteriga ümber piiratud lagi, mille pealt õitsewa lilli pesadest nirid ja nirjadid maha naeratawad. Üks suur purpur later templi wasta kõrge palmi puu otsas woolab oma tule laenid selle templi üle wällja ja paneb teda, kui armu pilgud ühte noort neiut, üle pea ära punastama. Amor wahib kelmilt, wibupüss winnas, ühe tagumise posti warjult wällja.

 „Kelle triiphoonet on ommetegi Strauss puhtaks riisunud? tema omast ta ommetegi nii palju õitsewaid lilli põõsaid wõinud saada” küsib korraga üks tore Inglane oma raha kollases kuue taskus kõlistades, Eewa selja taga. — „Siin seda kaunist loodust nähes, wõib üksinda inglis rahamees nõnda külmalt küsida, aga keegi sooja südamega Kreeklane ei saa talle selle peale wastama,” kostab talle ka kohe üks templi põhjast ette astuja „Adoonis.”

— 50 —

 Kui mõek käib see hääl Eewa südamest läbi, ta tõmmab Löwenbergi ühe mirdi põõsa warju kõrwale.

 Lindenthal on ommetegi siin! mis saab waene Maarja ütlema? kuidas wõis ometegi Ella Strauss teda nõnda petta ja talle kirjutada, et Lindenthal seekord tõesti mitte Mardi piul ei saa olema?” kurjustab ta tasase häälega.

 „Wõib aga olla, et Lindenthal Ellat petnud on — talle teadust annud, et ta tulema ei saa, et ta mitte oma Mardi riides nii kohe ära tuntud ei saaks,” — katsub Löwenberg teda waigistada.

 „Wõib küll olla,” ütleb wiimane natukene rahulikumalt, „Ella on ju liig hea ja tõelik, et ta kedagi oleks petta wõinud. Antsin ma talle ju ka selgeste küll teada, et Maarja Lindenthaliga enam kusagil kokku saada ei soowiks, weel kõigest wähem siin, kus ta teda tundma õppinud, tema seltsis nii õnnelikud tunnid äraelatanud on. Ja wastas ta mulle sellepeale, et: Lindenlhal, keda tema isa oma tänadise piule kogunigi palunud polekski, juba õnneks ise kirjutanud olla, et ta selle Mardi päewast hädaliste asjade pärast ära jääma pidada. Ja — nüid on ta ommetegi siin?” Õhkab Eewa murelikult.

 Seal hakkab muusik ühte lustilist tansutükki mängima ja Löwenberg palub: Armas

— 51 —

Eewa, ärge muretsege nii wäga oma õe pärast. Ju Lindenthalil ommetegi weel nii palju märku peas saab olema, et ta ennast Maarjast eemal saab hoidma — talle ennast mitte tunda saa andma. Sellepärast, kallis Eewa, mõtelge nüid ka ommetegi natukenegi minu peale ja näidake nii kaua, kaua aja järel jälle korra oma lahedat rõõmutujulist meelt!” —

 „Lähme, lähme tantsima!” sunnib Eewa rahutumalt, nagu püiaks ta armu-riigist päeseda. — Pea on ka sinine ritter oma roosi neiuga teiste tantsijate reas.

 Kui tants lõpetud, leiame neid teiste Martide hulkas kolmandama kõrwalise tua ukse kohal seiswat.

 „Maarja! seal ta ongi!” hüiab Eewa rõõmsalt kohkudes, aga tasase häälega, et üksinda Löwenberg teda kuuleb. „Sellepärast teda enne siia toodi! sellepärast need mulle arusamata saladused. —Aga kui ilus, kui imeilus ta on!” —

 „Ja ta on wäga ilus! niisama ilus, kui tema õde,” tõendab ritter.

 „Ja, nad on mõlemad ütlematta ilusad! aga — kahju, et nad ühteteist nii ülemäära armastawad, nõnda et — nii mõnedki südamed selle suure õeliku armastuse läbi kahju tunnewad.

 Eewa hääl wäriseb, kui ta sunnib: „Waadake ommetegi ja kuulake!”

— 52 —

 On ka tõesti waatamise wäärt pilt, mis ennast siin ilmutab. Ta tuletab Eesti ennemuistse õnnelikku aega meele.

 Rohiline muruplats lautab ennast waataja sillme ees wällja. Selle keskpaigal wiidawad prisked poisikesed, lühikesed püksid jallgas, et ümargused paljad jalad põlwist saadik wällja paistawad, kuni walged särgid sellgas, mitmel wiisil oma aega. Ühed katsuwad rabeledes, teised wäe kaigast widades oma jõuudu; ühed wiskawad ratast, teised jälle lasewad wibupüssidega märrki. Nendest paremat kätt, enam kaasiku pool, mis muruplatsi kolmest küljest ümberpiirab, õõtsuwad prisked tütarlapsed, juuksed linalakkas ümber õlade lehwitamas, siidi pärjad peas, hõbe reesid lumi wallge särrkide peal kaela all, lauldes kiigel:

          Õekesed, õiekesed,

 Roosikesed, rõemukesed,

 Tahme kiike katsumaie,

 Kas on kiike wenna tehtud

 Wenna tehtud, wirwe weertud,

 Aluslauad aine pandud.

 Küll ma tunnen wenna kiige:

 Wenna kiik on kirjutatud,

 Aisa otsad haljastatud, j. n. e.

 Aga, mis seda terwet pilti tema kauunuses kõigest enam kõrgendab, see särab enam pahemat

— 53 —

kätt, muru eesotsal. Seal istub lõhnawa, õiedes särawa õuna puu all pingi peal, kultse kedrawarrega hõbedalast lõngaheide kedrades, nagu sunniks teda igatseja peiu, rutuga weimewakka täitma, nii kaunis neiu, et küll kaunimat maa peal wähe leida wõiks. Sellgas on temal särapunaste riibudega musta põhja peal seelik, mille alumist äärt kaks rida karrda ehitawad ja mida punase kirjadega ööd õlal kannawad. Tema ilusa kaela ümbert lipuwad hõbe helmete riad rahadega kuni poole rinnani peenikese wallge särgi peal, mille laiasi suu otsast krookeldud ja nüpeldud pitsidega käiksid kuld käerõngad rikastawad. Üks tume punane siidi pärg kultse litretega hoiab tema musti juusid, mis tall paksult ja pikalt üle selja maha ripuwad, peenikese pea peal kinni. Tema peenikesi jallgu katawad wallged kirju wikeldega siidi sukad ja mustad ristpaeladega kingad. — Ja see neiu on meie Maarja, kes omas praeguses olekus tõesti nii imeilus wällja näitab, et tema õel üsna õiigus on, selle üle rõõmsalt ära kohkuda. Niisama on ka selle mehel õigus, kes seal tema parem pool kõrwal, mõni samm temalt eemal seisab, käed oma seemisknahka püksi taskudes, lühikene kampsul ülekullatud nööpidega sinise westi üle seljas, kaapkübar pool wiltu õlani rippuwa halli juuste peale surutud peas, ja kuningliku toredusega ümarguse priske näu peal

— 54 —

läikiwa sillmadega pea neiu peale oma ees waatab, pea muru platsile rõõmsate poisikeste sekka, wõi ka kiikuwa tütarlaste poole sihib. Ja tall on õiigus tore olla, sest: weel seisab ta oma prii maa pinnal, weel pole tema rikkus talt riisutud. —

 Aga — seal weereb kuldne päike kaasiku taha looja, weel korra oma kullset sära üle priius pildi wällja walades ja —kaugelt, kaugelt ikka ligimalle tulles müriseb pikse kõma. Siin — wajub tume tekk pildi ette ja — mitmetsugu kõnesi hakkawad Mardi saalis kõlama.

 Ühed kiidawad kaunist näitust, teised aga tõrelewad, et: piduandjad sellega poliitikasse puutunud. Paar pidulist, üks kiriksand ja teine mõisnikusugu meest, astuwad Straussi ette, kes just keset saali seisma juhtud. „Armas wend,” ütleb esimene toros mokkadega, „see pole mitte õiige, rahhwalle ikka jälle tema ennemuistset prii põllwe meele tuletada. See sünnitab niisama palju paha waimu, kui see, et talle ikka jälle uuesti tema orja põlwe raskusi ette maalitakse. Pärib ju Jumal inimestest, et iga üks sellega rahul piab olema, mis talle elusaatus kanda annud, ja ei salli sugugi seda waimu kõrkust, mis oma igatsust rahutumalt, kas kadunud wara külge keidab, teda jälle tagasi saada püides, wõi paremate ja suuremate maailmliku õnnede, kui talle kätte antud, järel wällja sirutab.

— 55 —

 „Auulik õpetaja,” wastab Strauss, kelle näust sellge waimu elu läigib, „esiteks unustate ära, et siin praegust mitte see waene rahhwas. kelle eest ikka weel tule tikka, kui laste eest, ära hoida kästakse, koos pole, waid igast seisusest haritud inimesed, minu ja minu sõbra wabameelelised sõbrad. Teiseks on see üks üsna Jumala säeduste wastaline pärimine, et: mõne rahhwa waimuelu, mõne teise rahhwa kasuks, ühe koha peale ära hanguma ja seal wiimaks ära mädanema piaks. Mis meie Eesti rahhwa mõnusa andidega ehitud waimuga küll ka wiimaks sündida oleks wõinud, kui Jumal talle mitte armulikka kaitsjaid poleks äratanud, kes teda tema orja põlwest päestnud. Kõneleb ju histoorika kõigest maailma rahhwatest ikka ühte ja sedasama, et: üksinda üks õnnelik, see on ihulikult kui ka waimulikult waba, auutundja rahhwas kaunisi, see on jumaliku waimuga ehitud inimeste wäärilisi elu näitusi ilmutada wõib. Nõnda kuidas endised Kreeka ja Rooma rahhwad neid minewikkus ilmutanud on, kuidas nüitsed Prantsuse, Saksas j. m. rahhwad neid olewikkus awaldawad. Selle pärast täidab päris jumalikka säedusi, kes inimesi, seisusi, rahhwast, kas tegude, õpetuste, wõi näituste j. n. e abil elu paremate, auusamate õnnede järele igatsema äritada püiawad. Ja — pange mitte pahaks — wõiwad üksinda need inimesed ja

— 56 —

seisused niisugustes püidmistes kurrjusi ja pattu aimata ja karta, kes eneste isearuliste woli ja wõimustelle nende püidmiste läbi kahju kardawad tulewat, mis ka just mitte tühine kartus pole.” — Lõpetab Strauss tasasema häälega, kui ta siiamaani rääkinud, oma wastust, mille peale õpetaja weel täie suuga kosta katsub. Aga piduliste hulk, mis ennast aega mööda kõnelejate ümber korjanud, ei anna talle selle tarwis mahti, waid hõiskab kui ühest suust: „Auu ja tänu meie pidu peremeestele! Nad on kõik oma assja heasti seadnud! Nad elagu, nad elagu!” — Muusik müristab ligi. — Selle peale läheb jälle tantsimine lahti.

 Kell lööb 12, enamiste kõik Mardid wõtawad wõltsnäud eest ära, muidu mõni wenib ukse poole, et laheda piust lahkuda. Wiimaste seas näeme ka Adoonist, kes weel õieti pikkamisi edasi astub, wahel üsna seisma jäädes ja tagasi piiludes — Maarja poole. Maarja seisab ju praegust armuriigi läwe peal, kui üks Kreeklaste jumalik kuju ja naeratab taewaliku lahedusega Eewale ja Löwenbergile wasta, kes mõlemad tema ees seisawad ja talle tea mis rõõmustajaid assju jutustawad.

 „Ah, kui ilus ta on!” ümiseb Adoonis ise eneses, „kui palju ilusam kui see mulle onust walitud tore pruut, keda ma wistist ilmaski

— 57 —

jaultki nõnda armastama saa, kui ma Maarjat armastanud olen! Ah, miks ei ole mulle walitsemise priiust. Miks on just mu onu käes minu auu seisus ja wara paigal!”

 Ta surub omaid hammad kriiksutades kokku ja astub saalist wällja. Ukse takka waatab ta weel korra tagasi ja näeb weel, kuidas üks tuline mustlaste päälik Maarjaga tantsu põrandal tormab, siis — kaub ta pidumajast, ilma et Maarja teda seal näinud, wõi aimanud oleks - mis Eewale suurt rõõmu teeb.

 „Kes ommetegi need ütlemata ilusad tüdrukud on, kes seal Ella Straussi teine teise kaenlu all praegust saalis edasi tagasi jalutawad?” küsib üks paks proua oma paremal kõrwal istuwa kuiwetanud naabri proualt. „Need on muidu ühe talumehe tütred,” wastab see, „ma ei mõista, kuidas Strauss neid oma tütre sõbrataarideks wasta wõtta, neid nõnda auustada wõib, et neid ka oma kõigest suuremate pidudelle kutsub.” — „Ühe talumehe tütred?! Strauss läheb ka üsna arusaamataks, imelikuks.” —

 „Aga, mis siis sest wiga on, et nad ühe Eesti mehe tütred on? nad on ju heasti koolitatud ja ilusa wiisi ja kombetega,” seletab üks kolmas, ligidal istuja naisterahwas.

 „Ah, mis koolitatud, mis wiisid ja kombed, see kõik ei tee weel Saksaks!” pahandab paks

— 58 —

proua. Minu poeg küll nendega tantsida ei tohi. — Konrad, Konrad! ah seal ta juba selle wallge pea ees kummardab: Mis tahad noorde inimestega teha, kes nüid omi wanemate auuseisust kergemeelel ära unustawad!” —

 „Ei proua M.” katsub jälle kolmas waigistada, „ei pole see mitte noorte inimeste kergemeel, mis seisuste wahe seinasi ära unustab, waid ajawaim on see, kes neid seinu maha lõhub, ja niisuure jõuuga, et sinna enam kellegi wastapanemine ei aita. Mis nüid ühe waimu järje peal seisab, püiab kokku saada, kas olgu kaupmees wõi talusauna mehe poeg, Juut wõi Wenelane.”

 „Ah minge oma ajawaimu arutustega!” ütleb aga seal paks proua nii jämedalt, et lahke seletaja üsna ära kohkub, „need ei kõlba kellegi auutundmisega kokku!” — Ja oma kuiwetanud naabri poole pöördes, sisistab ta sellele kõrwa: „Piab ju see apteegi proua ise ka talupoegade tütre tütar olema, sellepärast oma mõeka,” keele pihta näidates, „nii wahwalt sauunlaste eest tupest wällja tõmmab.” Ja mõlemad suurtsugu naisterahhwast, kihelkonna kohtu härra paks proua ja õpetaja, kes esite Straussi noomida püidis, kuiwetanud õde, kihistawad ise oma suure tarrkuse üle naerda — mis wiis ja kombe pidu

— 59 —

wistist mitte sell kombel ei auusta, kudas Eesti õed teda kauunistawad.

 Niisugused kõrwalised waidlemised ja nurga kõned ei eksita aga noore inimeste lusti ja rõõmu. Nad tantsiwad ja naljatawad ühe teisega kuni wiimaks õue wallgus aknatest tuppa paistab.

 Seal on ka juba aeg, et pidu lõpema hakkab. Moosekandid mängiwad weel ühte mürawat marssi, pidulised tänawad ja kiidawad piduandjaid kõige lusti ja rõõmu, söökide ja jookide j. n. e. eest, mis nad kõik ära maitsnud, „ja pidu ongi otsas” — iga üks hakkab oma koju peole tõttama. Üksinda Maarja ja Eewa ei tohi weel ära miniku peale mõtelda — nad piawad weel paariks päewaks Ella wõeraks jääma.

 Ka Löwenberg kõmpsib pikkamisi mööda uulitsat oma korteri poole, süda sees raske — Eewa pole tema armastuse sõnu kuulda wõtnud — pole ennast wiimaks enam tema ligidalle annutki — on, kui teda kartes, üsna Maarja ja Ella kaenlus rippunud.

IV.

 Külm pigistab ja wenitab kuu wallgel õues, jeä käriseb jõe peal, aia roekad pauguwad ja maja seinad praksatawad. Seda mõnusam on soojas tuas, pehme leentooli pesas, tumeda lambi wallgusel, magusa sigari suitsu pillwedesse eidetud juttu puhuda. Seal peasewad just kui kõik südame paelad lahti ja sõber puistab sõbrale oma südame põhja wällja.

 Seda teewad siis ta meie tuttawad Leo S., noor K. sugukonna kiriku õpetaja ja Walter Löwenberg, kihelkonna kohtunik. Jah, ametis on nad juba mõlemad, keda meie 3½ aasta eest tagasi esimese wanemate mõisas kui tudendid wõersil nägime olewat. Seal, meie tuttawa õe paari, Maarja ja Eewa wennal, on ka juba 1 aasta kallis naine, endine Ella Strauss, keda õed, kui ka äia ema ja isa kui „just nende perekonna liikmeks” kiidawad loodud olewat.

 Aga, nüid kuulame, mis sõbrad üheteisele omi südamete pealt awaldawad, ehk saame sealt

— 61 —

ka midagit mõnegi meie teiste tutwate käekäigust mööda läinud 3½ aastal teada.

 „Jah, Leo,” ütleb praegust Walter, oma sigari laua peale, mis tema ja sõbra wahel seisab, pannes, „tahtnud ma hulk aega mitte uskuda, et Eewa mind nii tõelikult saaks ära tõukama. Ja — miks pärast ta seda teeb, pole mull praegustki weel üsna sellge. Ma olen talle ju oma oleku läbi juba küllalt tunnistust annud, et: ma tema ja Maarja tõelikku waimustust isamaa ja rahhwa armastuses mitte enam tühjaks tujuks ei pia. Weel omas wiimases kirjas olen ma talle tunnistanud, et ma just omas kohtu ametis rahhwa kasuks mõnusat tööd wõiks teha, kui mull aga üks abikaasa tuleks ja troostiks kõrwal wõiks seista, kes mulle mu sillmi aitaks teritada, kui asjad seletada tulewad, mille põhjusid ühe mehe sillm enam ära seletada ei wõi, mida aga üks osaw naisterahhwa silm siiski weel wõib ära tunda, sest: ühe naisterahhwa peenikene südame tundmine trehwab tihti parem ühe elu tõe tera pihta, kui ühe mehe mõistuse tiire. — Ommeti midagit ei mõju, talt tuleb ikka üks ja seesama wastus: „Teate ju juba, et mu süda teid ei põlga, aga teate ka, et üks iseenesele, kui ka Jumalale antud tõsine luba mind keelab, oma kalli Maarja kõrwalt lahkuda.

— 62 —

 Jah, sedagi wastab mulle ikka Eewa. Aga Maarja annab mulle ommeti iga pidi teada, et ta südamest soowib, et Eewa minu abikaasaks saaks. Weel minewal korral Nurmes koos olles ütles ta: kui rõemus oleks ma, kui Eewa ühe kihelkonna kohtuniku abikaasaks saaks, kus ta oma rahhwalle õieti palju heat wõiks teha, hulga rohkem, kui siin minu kõrwal! — Ma waatasin seal terawaste Eewa otsa — ta kahwatas ära, tema uuled wärisesid tasa — wiimaks tõusis ta meie seast ülesse ja läks oma kambri — mis Maarjat näitas kurwastawat.

 „Tõesti, nende õede armastus üheteise wasta on üle aru suur: Üks ohwerdaks teisele oma eluaegse õnne, oma elu. Aga — Eewa eksib omas truuuses: ta teeks ju Maarjat just selle läbi õnnelikumaks, kui ta ise õnnelikumaks saaks.”

 „Jah, Walter,” ütleb nüid Leo, kes sõbra siiamaani eksitamata oli rääkida lasknud, „sull on iga pidi õiigus ja oled sa mulle oma tõsise kindla meele läbi ka omas armastuses minu kalli õe wasta nii kallis, kui üks sõber teisele wähe wõib olla. Sellepärast soowiks ma sulle hinge põhjast ühe naise, nagu minul on, nagu Eewagi oma mehele saaks olema. Tõesti, ma pian sulle tunnistama, et: õieti minu Ella minu kogukonna hing on ja tema liikmeid kõige heategudelle waimustab. Nii lapselik, kui ta ise wällja

— 63 —

näitab, nii noor kui ta on, koguwad siiski lapsed, noored ja wanad inimesed tema ümber, kui oma ema ümber kokku. Lapsi püiab ta nendega mängides õpetada, nende waiimu arusaamisele äritada, neid kauni kombetele harjutada; noori neiusi, kes just kui mesilased tema ümber, katsub ta kõige paremate raamatutega meie Eesti kirja warast, aja lehtidega tutwastada, neid lauulmises, näitemängimises ja tea mis weel kõik juhatada; majaperenaisi toetab, trööstib ja juhatab ta nende maja pidamisi ja lastekaswatamise muredes. Ja, imetlemise wäärt on näha, kui wirgalt ta iga ühe headusi ja wigasi, iga ühe kurbtusi ja rõõmusi ära tunneb, ennast ka temale siiamaani kõigest wõeramate elu wiisidega tutwastada wõib.”

 „Jah, tõendab Walter, „see tuleb tema õiigel wiisil waiimu harimisest ja heast südamest. Aga Leo, kes on sinu Ella pea waimu harijad olnud? tõesti mitte linna suured koolid, kes talle rahhwa elu kitsikutest, kui ka tema loomuse omadustest nii palju kui midagit pole rääkinud. Waid: tema isa oma sellge waba mõtetega ja — Maarja ja Eewa oma waimustatud eeskujudega on seda teinud. Pian neid ju minu omagi waiimu selgitajaks nimetama. — Küll hirmuga kuulasin ma Eewa waimustatud kõnet, tema ette wõtmisi pealt, kui ta meile oma Jaani öösisi juhtumisi

— 64 —

ja nägemisi jutustas, aga — südame rõõmuga olen ma aega mööda nende tegude tõelikka põhjusid äratundma, neid ise nende waimu kindluses ikka sügawamalt hakkanud auustama. Ja — nende wäsimata tööd talulaste, neiude, naiste waiimude kallal nähes, hakkas ka minu rindus ikka tõsisem tahtmine kaswama: rahhwalle ka oma ametiga appi tõttata wõida.”

 „Jah,” ütleb seal Leo liigutatud häälega. „wõi ju ka minagi muud tunnistada, kui: et minu õed mind alles õiige teedele on juhatanud. Ma oleks wistist kui mitmed teised kantsli peale astunud, ähwardades ja hirmutades, waese inimeste koormatud hingesi weel enam koormates, oleks nemad mind minu pimedusesse rahule jätnud. Nad on aga nii kaua minuga jagelenud, kunni wiimaks kiriku usu raamatute kõrwal ajalehtisi ja rahhwa elu hakkasin uurima. Ja alles sell teel olen ma sinna maale jõudnud, kus ma praegust seisan: kui oma koguduse tõelik sõber ja teenija ja mitte tema walitseja.

 „Paneb ju minu amet, mis mulle minu koguduse liikmete kõigest tähtsama elusündmustega tegemist annab, mind juba ise enesest nende esimeseks nõuuandjaks ja juhatajaks. Aga, ma katsun neid igal pool nõnda juhatada ja tuetada, et: nad ikka igas assjas ise omi jallge peal seista wõiks, ja mitte nõnda, et aga walitsuse ohjad

— 65 —

minu kätte jääks. Nende koolidel on nüid juba ise oma walitsus, kus mina auuliige olen, ja õpetakse neis koolides lapsi tubliste ja sellgeste mõtlema ja igast asjast arusaama. Oled neil ju isi oma loomus, kui ka selle maa loomus, kes neid täidab ja omi säedustega kaitseb, ka tema kõigest tähtsamad elud ja olud täitsa tundmata asjad. Nende pea ajud oliwad nii pea — piibli lugusi täistuubitud, et seal nagu loomuliku õpiassjadelle enam poleks ruumi olnudki, nende silmnäud oliwad nagu täitsa eluta, nagu üksinda oma jallge aluse poole norrgu pöördud. Aga — mine nüid nende koolidesse ja waata, kuidas seal nüid: terased ja rõõmsad lapsed oma terasete õpetajate ümber kosuwad. Jumal olgu tänatud, et juba niisugusele hakatusele jõuudnud oleme: Hakkab aga selge mõtlemise ja arusaamise jõuud koguduses kasuma, küll siis ka aega mööda kõik pimeduse tööd ja orjused hakkawad kaduma.”

 „Sa kaebasid, Leo, hakatuses, et liig joomine wäga sinu koguduse elu rikkuda, kuidas siis selle poolest nüid lugu?” —

 „Oh, olen nii kaua mõisniku peale käinud, kunni ta omi kõrtsisi on wähendama hakkanud. Oli ju üsna inetu, kudas pea iga wersta taga jälle kõrts, wõi wiina pood seisis ja ei jõuudnud ma naiste kiunumist ja kaebamist enam ära kuuldagi, et nende mehed ja pojad enam muijal

— 66 —

tahtnud seistagi, kuid aga üksinda kõrtsi kaardi lauudades. Sellepärast olen ka silla kohtu härrat palunud, et tema selle peale waataks, et ka meie maa nurrkas kõrtsi säedused auustatud saaks. Nüid on ka asi selle poolest juba parem, kaardimängimisest pole enam kuuldagi.”

 „Jah, kui kõik kohtunikud omi kohusi nenda, kuidas tarwis, siiamaani täitnud oleks, kui seisaks juba mitmed assjad meie rahhwa seas paremal korral. Seal näen ma praegust oma kihelkonna kohtu raamatutestki, kui segamine, kui waesel korral kõik wallade kassade, wilja magasiinide rehnungid, seal loen aktidest, kui keerulikud, kui segased kõik kohtu protokollid — kui tihti on nendele õiigus mõistetud, kelle õiigus just säeduste punktide wasta käib. Kuidas on siiamani kõlwatumad walla ametnikkusi, pealt kirjutajaid, sallitud ja kaitstud! Ei, ei, kõik peab teiseks saama, kõik teises waiimus ka kihelkonna kohtutes tallitud, kui kogukondade wara piaks kaswama, tema liikmele õiigused päris tõe põhja peale piawad jõudma, tema walitsus ka tõesti, kuidas säedus talle seda ära määrab, ise omi jallge peale seisma peab saama.