Suburg, L.

Liina

Liina.

Ühe Eesti tütarlapse elulugu, temast

enesest jutustatud.

Raamatuks pununud ja oma rahwale

wälja annud

Lilli Suburg.

Tartus.

Schnakenburgi trükk ja kulu.

1877.

Liina.

Ühe Eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud.

Raamatuks pununud ja oma rahwale

wälja annud

Lilli Suburg.

Tartus.

Schnakenburgi trükk ja kulu.

1877.

Zensuri poolest lubatud. – Riias, 25. Juulil 1877.

Eeskõne.

 Oma kõige esimestest elu-päewadest ja aastatest teab iga üks inimene üksnes nii palju rääkida, kui ta oma wanemate, kõige enam ema, wanemate õdede, wendade ja hoidjate suust on kuulnud. Selle pärast: teeb ta oma elutee pääl, kui üks reisimees puhkamise paikades, kord seisatust, et terawaste oma minewiku põhja tagasi wõiks waadata, siis näitab tal ta eluhakatus kui üks udu sisse peidetud pilt olewat, mille kohta ta on kuulnud rääkiwat: Waat’, sääl ema süles, kes armastusest ja uhkusest läikiwate silmadega oma priske, wasta naeratawa lapse pääle waatab, oled sina; sääl isa põlwe pääl, kes oma piibu, selle truu seltsimehe igal sammul, laua pääle kõrwale pannud, oma wallatu lapse pärast, kes wägise Riiga tahab sõita, oled jälle sina; ka see oled sina, kes sääl oma wäiksele, kiigus karjuwale õele toobiga juua annab, aga talle wee asemel tuhka silmi kallab, nenda et waesel emal, kes õnneks sinna juurde juhtub tulema, suur waew on, oma noorema lapse silmi, kelle wanem hoidja weel wee ega tuha wahel aru ei mõistnud teha, puhtaks teha; ja ka weel see oled sina, kes sääl jõekaldal ümber-pöördud wanni all kõnksus kous kükitab, hirmu täis, et hunt praegu terwe katusega maha kolistab tulla, ja ennast enne säält ei liiguta, kui ema ta kätte kinni hakkab ja teda oma warju paigast wälja tõmbab, talle seletades: et taewa taat ju kurjustab, aga üksi kurjade inimeste wasta, ja mitte oma wäikeste laste pääle, kes talle

IV

ju weel armsamad, kui emal „oma kassi pojuke on:” — aga selgemaks läheb ju asi, kui ta ütelda wõib: ma mäletan weel, kuda isa mind kät pidi wõttis ja uue toa, mis mõisa härra oma walitsejale ehitada laskis, aluspalkide pääl käima wiis; kuda ma, uude majasse kolides, ka ühe pisikese paja kätte olin saanud, teda mööda teed uue maja poole, mis aga mõni samm wanast eemal seisis, wedasin, mis eest ma aga ema käest tapelda sain, et ma ennast sedawiisi hukaseks teen; kuda ma uues majas ema põlwe najal istusin ja tema mulle lauluraamatu salmisid päha õpetas, ja kuda isa mind ühel päewal sülle wõttis ja teisi majasse kirjutaja juure kooli wiis, kelle keset kammert üks kõrge laud pingiga seisis, mille küljes nagu trepiastmed oliwad, mida mööda ma ülesse ronisin, ja mille pääl tahwel, grihwel ja pisikene piltidega raamat oliwad, mida nähes mul suur rõõm südamesse tuli ja minu hirm kirjutaja eest laduma hakas. Ja mida selgemaks mälestus hakkab minema, seda selgemine hakkab ka eluteerada kõige oma lillede- ja ehakattega, kõige oma wihma, päewapaiste ja halli kattega minewiku pääle, tagasiwaataja silmi paistma. Ja et inimene üksi sellest, mis ta selgeste, arusaamisega, lihawa kui ka waimu silmaga näeb, teistele selgeste wõib rääkida, selle pärast tahan ka mina oma elulugu säält algada, kust minu mälestus selgeste ulatab. Palun aga oma armsaid Eesti õdesid, omale ka lahke südamega wasta tulla, et minu sügaw armastus nende wasta ka nende südametes wasta kostaks — minu kõige suuremaks palgaks. Sest ma pean tunnistama, kui mind mitte armastus ei ajaks ja mul mitte üks sõber kõrwas ei seisaks, kelle sõna pääle ma majasid ehitada usaldaksin, ei julgeks ma mitte oma nõrka sulge paberi pääle panna, selle mõttega, et mu jutustamine hulga ees awalikuks peab saama.

 L. S.

 
I.

 Minu isa oli mõisa-walitseia, walitseja üle põllutöö, wiina-, õlleköökide ja aitade; kõik teine walitsus ja mõisa-kirjutus oli ühe Saksa kirjutaja käes, kes ka ühes walla-kirjutaja oli. Et minu wanemad mõisaprouale tema mehest, kes noorelt ära oli surnud, kui kõige truumad teenrid järele oliwad jäetud, selle pärast uskus ta ka kõik oma mõisa põllutalituse kõige sellega, mis sinna külge puutus, nende kätte, ja oli neile see läbi wõimalik, oma elu parema, puhtama korra pääle seada, kui teised teenijad seda wõisiwad teha. Sest tuli siis ka, et nad oma lapsi puhtamine riidesse panna ja hoolakamine, kuda öeldi — enam Saksa wiisi — kaswatada wõisiwad, ja nende lapsed neid siis ka Saksa wiisi järele „papaks” ja „mammaks” hüüdsiwad. Ja kuda siin maapäälse eluga lugu on: et üks tegu ja olek teist oma soodu tegusid ja oma moodi olekuid enese järele tõmbawad, nõnda tuli siis ka minu wanemate õiglase ümberkäimise järele Sakste warandusega neile auustus ülemate ja ka iga õiglase inimese poolt, ja nende puhtamast olekust tuli see, et ka koguni mõisaproua lapsed nende lapsi hää meelega oma mängude juures seltsiks wõtsiwad. Mina see kõige wanem ja suurem sain, oma suureks rõõmuks, tihti mammast õige puhtaks pestud, pühapäewasesse riidesse pandud ja toaneitsitest käe kõrwas mäele mängima wiidud. Oh kallis aeg, kus wäike tuksuja süda weel muud ei tunne, kui suurt rõõmu iga ilusa asja üle, mis silma puudub ja mille külge käega hakata tohib, ja kus

— 2 —

mõtte arw weel inimeste seisuste juures wahet ei jõua teha, waid waim weel iga oma-wanaduse ja -suuruse inimese-looma ümber kinni hakkab, nagu poleks mitte juusekarwa wäärt asja maa pääl, mis sääl wõiks lahutuseks wahele tulla: seesama rõõm hüppab ka Aurora preili rinnas, mis walitseja Liina silmast jälle kord kokkusaamise üle läigib, ja sõbrus on elus, ilma et sõbruse-pidajad talle nime mõistaksiwad anda. ‘Pole wiga, et Aurora hääste Maa keelt ei mõista ja Liina muidu mõni sõna Saksa keelt räägib, nad saawad siiski teine teisest aru, ja pea kõlab hele naeru-hääl laste toast wanemate inimeste kõrwa teisi tuppa. — Oh kallis mängu-aeg, igatsusega waatab minu waimusilm sinu poole tagasi, ja pisarad tikuwad silma, kui mälestus Aurora roosilist nägu ja sinisid silmi ette toob.

 Meie mängisime ja õppisime sääl juures teine teise keelt tundma. Minu wanematel oli hää meel, et ma peagi üsna ilusaste Saksa keelt rääkisin, ja weel suurem rõõm oli neil, kui proua ühel päewal mamma oma juurde kutsuda laskis ja talle teada andis, et Aurora preilile üks kooli-preili saab tulema ja, et Liina talle ikka armas ja kena selts mängimise juures olnud on, ta nüüd talle ka õppimise juures seltsiks peab saama. Suur rõõm oli ka minul ja Auroral selle üle: Nüüd pidime ju iga päew, õhtust hommikuni kous olema, ja muidu öösilte teine teisest eemal.

 Seda wiisi tuli siis ka kõik. Kooli-preili tuli, ja mina läksin iga hommiku mäele ja käisin aga mõni kord lõunelte kodus, enamiste jäin ma ikka terweks päewaks sinna õppima ja mängima.

 Wanemad ja ka mina isi olin sellega wäga rahul, aga minu pisemad õed nurisesiwad, et ma nendega nüüd nii kasinaste mängisin; ja weel üks hing elas, kes minnuga kogunigi enam rahul ei olnud: minu wana naaber ja sõber sepa-Jansu, kes minuga suwel jõe kalda ääres aasade pääl

— 3 —

joosnud ja mänginud, talwe jõe pääl liugu lasknud ja mind kelguga sõidatanud — sest ta oli suurem ja mõni aasta wanem, kui mina. „Liina”, ütles ta mulle ühel pühapäewal — pühapäewad, kus mina enamiste kodus olin, ei läinud ta nüüd enam meilt ära — „ma ei salli seda kogunigi, et sa nenda palju mäel oled, sa lähed sedawiisi üsna Saksaks ja wiimati minu wasta uhkeks, sest kõik Saksad on uhked.” See tema kurjustamine oli mulle õiete wõeras, ja mina sain tema pääle ka üsna wihaseks, et ta Saksu, kes minu wasta ju nõnda hääd oliwad, ei sallinud. Aga ometi paniwad mind, kui ta ära oli läin’d, tema sõnad, kes mulle ikka ka nii armas ja minu wasta alati hää oli olnud, natukene järele mõtlema. Miks nimetab ta Saksu uhkeks? miks pean mina uhkeks minema? — Ma tahan ometigi Auroraga selle üle rääkida — olin aga peagi jälle kõik ära unustanud, ja asi jäi Auroraga rääkimata.

 Ma olin kirjutaja juures juba natukene lugema ja kirjutama õppinud, ja see awitas mind kooli-preili juures rutem järje pääle. Kooli-preili oli lahke, armuline preili ja mõistis meile õppimist peagi õige armsaks teha, ja see rõõm, et meie Auroraga kous wõisime õppida, tegi meile meie waewa sääl juures kergemaks, ja seda wiisi tuli siis, et meie tihti kooli-preili ja ka proua käest kiitust saime, mis meid jälle seda suurema püüdmisega raamatute juurde ajas. Mida paremine aga õppimine edasi läks, seda lustilikumad olime siis ka mängimise juures. Kui mitu korda ei pidanud kooli-preili proua juurest, kellele ta priitundides ette luges ja rääkis, ülesse tõusma ja meie tuppa tulema, et ta meie lärmi natukene waigistaks. Nenda tuli ta jälle ühel laupäewasel õhtal — see oli talwel, suwel mängisime enamiste suures rohuajas — rutates meie juurde, aga jäi juba ukse pääl seisma, waadas meie pääle ja hakas suure häälega meiega ühes naerma. Tema naeru pääle tuli ka proua sinna

— 4 —

ja mis nägi? — Kesk tuba seisab pisikene laud, sääl pääl üks pesuwaagen kuhjaga täis seebiwahu pullisid, Aurora ülesse kääritud käistega ühel ja mina niisamuti teine pool lauda, wõtame käpuga neid wahu pulla ja wiskame teine teisele suure naermisega pähä ja kus aga juhtub, nõnda, et wahune wesi juba sorinal mööda silma-nägu ja riideid maha jooseb, aga ka mõni wahututt juuste, ninade ja õlade külge rippuma on jäänud, mis meile nii weidrad näud annab, et proua ja preili ennast selle üle katki tahawad naerda. — Tapluse pääle ei mõtelnud siin kumbgi, ei proua, ega preili. Aga mikspärast siis mitte? küsib siin ehk mõni ema, lapsed oliwad ju õige wallatud, selle pärast oleks neil taplust tarwis läinud. — Hää meelega wastan ma selle pääle küsijatele ja palun neid, minu sõnu südamesse tungida lasta.

 Esiteks oliwad nad mõlemad targad inimesed ja teadsiwad seda selgeste, et need, kes ühes kous lapsi peawad kaswatama ja õpetama, sääl juures ka alati ühes nõus käsi käes peawad käima: selle pärast oliwad nemad ka teine teisele kohe esimesest kokkutulemise päewast saadik sõbruse püüdmisega wasta tulnud, teine teisele oma mõtted ja soowimised lapsekaswatamise üle suure usaldusega awaldanud, endid sääl juures kui ühemeelelised ära tunnud ja teine teisele oma tulewiku tööle toeks ja rõõmuks kät annud — pidasiwad ka truusega, nii kaua kui nad kous oliwad, teine teise käest kinni. Oh et kõik lastekaswatajad, wanemad ja koolitajad seda teha katsuksiwad! Kui palju kergem, rõõmsam ja täelikum saaks töö olema, mis kallal nüüd nii palju ägatud ja ohatud, nii palju ennast ja lapsi ilma asjata — mitu korda ka igaweseks õnnetuseks — waewatud saab.

 Teiseks oliwad nad sügawaste isieneste rinda waadates oma elu-tee pääl küll ära mõistnud: et rõõm ja priius need kõige tugewamad inglid oliwad olnud, kes kõike tööd ja toimetust kõige paremine kergitawad, kes mõtete tiiwadele kõige

 
— 5 —

osawamaks kaswatajaks tuule-õhuks on, selle pärast ei pannud nad siis ka lapsi ialgi kange hirmu ja käsu alla wangi, waid katsusiwad aga kõigest jõuust kõike kurja ja paha nendest eemal hoida ja nende silmi ja mõtteid inimeste hää-tegude ja kõige Jumala loomuse ilu pääle juhtida, muidu aga lapsi oma wanaduse mõistuse ja soowimiste piirides eksitamata jätta. Weel oliwad nad tohtrite käest kuulnud, et naer — mitte kõtistamise läbi, mis suretada wõib, wõi liig-naer — ja kilkamine laste kopsudele terwiseks on; ei pahandanud siis ka ialgi selle üle, mis lastele hääks tuli.

 Kõik neid mõtteid on mul aga armas kooli-preili pärast, kui ma juba täis inimene olin, awaldanud; siis kui ma nende paiste ja kaitsmise all õitsesin, ei teadnud ma muud kui: et ma enesel ütlemata hää tundsin olewat.

 Mikspärast pidi aga see paradisi aeg nii ruttu mööda minema? Mikspärast ei tohtinud ma mitte Auroraga ühes surra? et mul kõik wahe-seinad, mis inimeste südamid üksteisest wõiwad lahutada, oleks tundmata wõin’d jääda!

 II.

 Kuda käis aga minu Jansu käsi?

 Paar nädalit selle pääle, kui ta mulle oma pahandust oli näidanud, tuli ta jälle ühel pühapäewal kiirel sammul, läikiwal silmanäul minu juurde, hakas mu ümbert kinni, andis mulle suud ja ütles: „Liina, mina käin ka koolis! Ma ei wõinud seda kannatada, et sina, kes minust nii palju noorem ja pisem oled, minust targemaks pead saama, ja palusin nii kaua isa, kui ta mind köstri juurde kooli wiis. Minewast esmapäewast saadik olen ma juba sääl ja õppin Maa keele kõrwas ka Saksa keelt, sellepärast, et sina ka Saksa keelt õpid.” Nüüd hakasin mina tema kaela ümber ja hüüdsin rõõmuga: Oh

 
— 6 —

mis hää, mis hää! Sa õpid ka Saksa keelt ja ei pea Saksu nüüd wistist’ mitte enam uhkeks. Sääl juures waadasin ma terawaste tema otsa ja — mu süda läks araks: Miks kadus läikiw rõõm ühe korraga Jansu silmist? miks läks ta nõnda walgeks ja waadas jälle nii pool wihase, pool kurwa silmaga minu otsa? — Natukese aja pärast ütles ta: „Liina, sinu wanemad on hää koha pääl, ja meie praegused Saksad on hääd inimesed, sest tuleb see, et sina mitte sõnakest weel Saksa inimeste ja talupoegade olemisest teine teise wasta pole kuulnud; mina isi ei ole sulle ka ilmasgi midagi wõinud rääkida, et ma sind kurwastada ei ole wõinud. Nüüd lähed sa aga juba wanemaks, wõid ka juba paremine kõigest aru saada, selle pärast palu mammad, et ta sind ühel laupäewa õhtul meile lubab, siis palume minu isa, et ta jälle ükskord mõne tüki oma ja oma wanemate elust jutustab. Küll sa siis ka aru hakkad saama, miks ma Saksu ei wõi armastada.”

 Enamiste iga laupäew, kui ta koolist koju tuli, tuli ta nüüd meilt läbi ja küsis: „No Liina, kas sa täna tuled?” „Ei, täna olen ma jälle nii hilja mäelt tulnud, et ma enam ei jõua”, wastasin ma talle iga kord. Aga tõsine asi oli, et mu wäike süda tema isa juttusid kartma oli hakanud, enne kui ta neid weel oli kuulnudgi. Jansu märkis seda ja jättis mind wiimaks kutsumata.

 Jõul tuli kätte, meie kool sai kinni pandud, ja mina olin nüüd jälle kodus oma õdede seas, kes ennast selle üle wäga rõõmustasiwad. Jansu tuli ka tihedamine meile, ja meie lasksime jõe pääl liugu, tegime lume-ballisid ja ta widas mind kelguga ja tegi mulle, mis ta ial rõõmu mulle nägi saatwat.

 Jõulu-puuks olin ma mäel; Aurora ei wõinud üsna ilma minuta ometigi rõõmus olla. Sääl tellis ta mind ka pühadeks enesega jälle mängima tulla: „Mul tulewad küll wõerad ja Otto — minu wanem wend, kes linnas koolis käis — on

 
— 7 —

kodus, ütles ta, „aga sinu järele on mul siisgi igawus.” — Wiimsel pühapäewal läksin ma siis ka sinna ja sain Aurorast suure rõõmuga teretatud. Ta wõerad oliwad paar tundi enne minu tulemist ära sõitnud, ja ta mängis oma wennaga gummiballi, mis mina ka kohe ligi hakasin mängima. Saime seda natukene aega mänginud, tõi Otto oma tehtud puutömpide kasti wälja ja kutsus meid talle ühte õige uhket maja aitama ehitada. Meie kükitasime kõik kolm põrandale ja ehitasime nobedaste. Sääl tuleb ühe korraga toa-Leena tuppa ja ütleb: „Tule, Liina, ometigi ka oma peigmeest teretama, ta seisab siin ees-toas üsna kurwa näuga, et sa teda weel pole näinud.” Seda kuuldes kargab Otto häkiste ülesse, hakkab minu käest kinni ja küsib: „Kes sääl on? Liina ei tohi meie juurest ära minna!” „Noh, noh, noor herra”, wastab Leena, „ega Teie siis seda talu-tüdrukut hakka kinni hoidma, Teie suur Saks; laske ta minna omasugust teretama”. Ja seda ütleb ta niisuguse hääle ja näuga, et mulle kartus pääle tuli. Sel silmapilgul astub Jansu ukse läwe pääle ja hüüab: „Liina, tule ära!” — „Jah, Leenal on õigus, mine, wana talu-tüdruk!” ütleb nüüd Otto, ja lükkab mind enesest eemale. Aga Aurora, kes seni imeks pannes kõik päält oli kuulanud, wiskab ennast nüüd suure häälega nuttes minu wasta rinda ja hakkab minu ümbert kinni. Mina hakkan ka nutma, ja meie nutu pääle tuleb proua, kes teises kambris sel silmapilgul juhtus käima, meie juurde ja — küsib haleda häälega: „Mis nüüd, lapsed? mis teid on kurwastanud? — „Oh”, kaebab Aurora kohe, Leena ja Otto käsewad Liinad selle poisiga, kes sääl seisab, ära minna, selle pärast et ta üks talu-tüdruk peab olema.” Leena oli juba wälja läinud, ja Jansu üksi seisab weel ukse pääl. Jansu, üks 13-aastane priske poiss, puhtas riides, ja kuda ta oma lõkendawa palge- ja põlewate silmadega sirgelt sääl ukse pääl seisab, oli minu arust nagu mõni wägew mees, keda

 
— 8 —

peab kuulma. Proua waatab ta otsa, wõtab ta teretamise lahke näuga wasta ja kuulab nüüd ta seletamist. „Auulik proua”, hakkab ta rääkima, „ärge pange pahaks, et ma nii julge olen ja Teiega rääkima hakkan, aga et ma tean, et Teie wäga hää olete ja seda ilmasgi ei salli, et Liinad kurwastatud saab, ja mina ka Liinad wäga armastan, selle pärast tahan ma Teile kõik selgeste ära rääkida, mis siin praegu sündinud on.” Ja ta räägib, kuda ta ema teda peremamsli juurde saatnud, oma haigele lehmale rohtu paluma, kuda Leena teda ette tuppa mamsli järele, kes praegu mitte toas ei olla, ootama pannud; kuda ta teda Liinaga nokkima hakanud ja wiimati siia tuppa tulnud j. n. e., kuda kõik oli olnud, kuni proua sinna juurde tulnud. — Kui proua kõik kuulnud saab, wõtab ta meid Auroraga oma hõlma, annab meile suud ja ütleb: „Teie, mu armsad lapsed, olete ühesugused nii kaua, kui teie ühesugused jumalakartlikud, sõnakuuljad, lahked, iga pidi hääd lapsed olete, aga kohe on teine teisest madalam, kui ta teisest sandem on: selle pärast unustage Leena rumalad sõnad ära ja olge jälle teine teisega rõõmsad. Sina, armas Otto, oled järele mõtlemata, oma silmapilguse, Leenast juhitud äkise meele järele Liina wasta sant olnud, aga saan ma sinuga oma kambris kõik ilusti läbi rääkinud, siis saad sa teda wistist armastama. Sina aga, armas poiss, kes sa mulle oma õiglase meele pärast, mis kõigest sinu kõnest läbi paistis, armsaks oled läinud, sina jää, ma palun sind, minu lastega mõneks tunniks mängima.” — „Tänan wäga, auulik proua”, kostab Jansu, tuleb ta ligidale, wõtab ta käe, mis proua talle juba wasta sirutab, annab sellele suud; „minu ema ootab mind; Jumalaga!” pöörab ümber ja ruttab toast wälja.

 Meie rõõm ei tahtnud täna mitte enam wana järje pääle saada, et küll Otto mõne aja pärast oma mamma kambrist tulles minu käte ja suu pääle musu andis, meid

 
— 9 —

pildi-raamatute ja kõigesuguste ilusate asjade läbi, mis tal oliwad, lahutada katsus. Ja ilmasgi enne seda polnud ma weel mäelt tulles nii suurt armastust oma wanemate ja õdede wasta südames tunnud, kui see kord — aga ma ei rääkinud nendele ühtigi sellest, mis mind oli kurwastanud: see oli minu esimene salaasi nende eest. — Öösi magasin ma wähe ja oodasin igatsusega hommikut, et Jansuga kokku wõiksin saada.

 Hommiku tõusin ma õige warakult ülesse, panin ennast riidesse, läksin mamma juurde ja palusin: pai mamma, luba mind täna Jansu juurde minna, mul on temaga wäga palju rääkida!” — „Palju rääkida?” küsib mamma naeratades, ja lubab: „Eks mine pääle, aga ära sääl wallatu ole!”

 Jansu wanemate elumaja wõis üks kolm-weerand wersta meilt eemal olla. Pool joostes ja hüpates ruttan ma edasi; Jansu tuleb mulle juba poole tee pääl wasta. „Tere homikust, Lina!” hõiskab ta juba eemalt ja kokku saades hakkab ta sülega mu ümbert kinni, tõstab mind ülesse ja ütleb, et ta mind suure rõõmu pärast, et ma üks kord tema juurde olin tulnud, süles oma kodu tahab kanda. Seda teeb ta ka siis ja ei lase mind enne maha, kui ta mind oma ema sülle on pannud. Tema ema, suur, priske näu-, walkjate juustega, hiilgawate siniste silmadega, puhtas talu-riides naene, annab minu otsale suud ja tunnistab, et tal ka hää meel selle üle olla, et ma üks kord ka jälle Jansu juurde tulnud, ja lubab mulle selle eest siis ka met ja mis tal weel hääd olla anda.

 Sepa rahwal oli 3 kambrit, kus sees neil ka mõni tool, laud, puhas pink ja woodi seisis. Üksi kõige tagumise kambri oli ema oma ainsale lapsele Jansule, mõne ilusa pildi-, peegli- ja pisikese ilusa poleeritud kapiga raamatute tarwis rohkemine ehitanud.

 
— 10 —

 Sinna oma kambri wiis mind nüüd Jansu, kui ema meid üksi oli jätnud. Ma olin temaga enne juba kümned korrad sääl mänginud, üksi wiimse aja sees, kus ma mäel koolis käisin, ei olnud ma enam sinna saanud.

 „Jansu”, küsisin ma, nii pea kui meie saäl olime, „Kas sinu isal saab aega olema nüüd oma juttusid rääkida?” „Seda arwasin ma”, wastas ta „et sa eilse kurwastuse pääle seda saad soowima, aga armas Lina, ma olen isale kõik rääkinud, kuda ma prouale rääkisin ja ka seda, mis proua meile kõik ütles; ja isa wastas selle pääle: „See on hää, et sa kõik näinud ja kuulnud ja minule rääkinud, nüüd tean ma selgeste, et ma selle hää proua wasta, kes Liinale oma õpetuste läbi nii palju hääd teeb, pattu oleksin teinud, kui ma oma juttude läbi Liina südames wihkamist Sakste wasta oleksin äritama hakanud. Et ta Linad sellega, et ta teda saksastab, ühe tee pääle wiib, kus talle palju kurbtust, palju südame walu wõib tulla, kui ta weel oma wanemate truuks lapseks tahab jääda, wõi kus pääl ta nendest ja ka meist kõikidest täitsa wõib lahkuda, seda ei tea ta mitte, ja selle pärast ei ole see talle ka mitte süüks arwata.” — „Ma tean küll, armas Liina, et see kõne sulle nüüd weel arusaamata on, aga loodan, et, kui sul teda ehk tarwis läheb, mälestus sulle teda jälle ette saab tooma. Armasta nüüd aga oma kallist prouat, Aurorat ja kooli-preilid, ja palu Jumalat, et ta mind sinust ei lahuta, küll sa siis õige tee pääle saad!”

 Oh, armas Jansu, oleksid sa ette teadnud, mis wõitlemised, kus all sinu Liina hinge ja ihu poolest oleks murtud wõinud saada, tulewiku rüpe peitu oliwad pandud, su armastus ei oleks sind mitte wait pannud olema, waid suure häälega rääkima ja sinu isa jutustama!

 
— 11 —

 III.

 Suwiste pühad oma roheliste, õitsewate ehetega, oma magusate õhkude-, kõlawa linnu-laulu- ja rõõmsate inimestega on jälle käes. Jõgi oma woolawa weega kujutab jälle oma kaldaid rohelistes kuubedes, mis kollase, sinise ja punase lille nööpidega wälja õmmeldud, ja wiskab sinist taewast oma sõudwate, hõbewalgete pilwekestega tagasi. Kõik loom liigub jälle uues elus. Kas siis lapsed üksi kõige selle juures kusgil nurkades, wõi lukkude taga paigal wõiwad istuda? Ei kogunigi! Waid:

 Hüppa, süda, rõõmu wäes;

 Sest kewade on käes!

 Karga jalg ja laula suu:

 Sest õites särab puu!

 Oh tuule, wend, ja tule, Mai!

 Sääl aasal ootab Kai.

 Oh hüppame ja kargame.

 Ja rõõmu-laulu õiskame!

 Heledates, õhukestes kleitides, siidi-paeldega ehitud, mis kui liblikad siia ja sinna külge pistetud on, lille-pärjad pääs ja puna, mis päewakiirete suuandmine õige tugewasse wärwitooni tõstnud, palges, käsi käes suures rõngas hüppame ka meie, Aurora oma nelja wõeraga ja mina, jõe kaldal rohelise, õitsewa aasa pääl ja laulame lindudega wõidu. — „Nüüd mängime peitust!” hüüab korraga Aurora seisma jäädes, käed lahti lastes ja see läbi rõngast rikkudes, mis Otto, kes oma sõpradega, kus seas täna ka Jansu, wee pääl ühte kena, masti- ja purjudega, punase ja musta wärwidega laewa kaldast pikka keppidegade edasi juhiwad, ingli pärjaks oli nimetanud. Ja, jah! wastawad talle kõik kui ühest suust, ja pea on see wälja loetud, tal silmad kinni pandud, kes otsimise jauks jääb, ja, pool joostes, pool lennates lippab üks selle,

 
— 12 —

teine teise lepa-põõsa taha ennast ära peitma. Muidugi poen ka mina ühte põõsasse ja katsun ennast sääl okstega kinni katta, et mind sääl keegi ei pea nägema. Aga nii pea, kui ma sellega walmis olen ja wagusi istuma jään, pean ma Jansu üle järele mõtlema, kes täna Otto wasta nii hää olnud, et ta talle selle ilusa laewe, mis ta isi nii suure waewaga meisterdanud, „pühade teretamiseks”, kuda ta ütelnud, on kinkinud, ja kuda ta sääl juures oma rääkimisega nii imelik oli olnud. Ta oli ütelnud: „Ma kingin teile selle laewa tunnistuseks, et ma ilmasgi ühe silmapilguse eksituse pärast minu — see kord küll enam Liina, aga ikka ka minu — wasta kellegi pääle wiha ei saa kandma, ja ka meelde-tuletuseks, et ka ühel põlatud talu-poisil midagi wõib anda olla, mis üle suurte Sakste lapsed ennast wõiwad rõõmustada, ja ka weel järelemõtlemiseks: et keegi laps ette ära teada ei wõi, mis koha pääle ta mehelt seisma saab jääma. Mu isa ütleb, et inimesi tulewikus koguni teise mõõduga saab mõõdetama, kui see siia maani on sündinud, ja et iga üks inimese-selts korra oma õigusi saab kätte saama, selle pärast, et meie Jumal täis õigust on.” — Kuda mõistab ometigi Jansu nii imelikult rääkida? Ma ei saa küll mitte kõigist ta sõnadest aru, aga ta näitab mulle nenda olewat, nagu näeks ta asju, mis alles peawad sündima, juba oma silma ees olewat. — Kaugemale ei jõua minu mõtted oma teel, sest: „Liina, Liina!” kõlab üks hääl mu kõrwas, ja ma pean oma armsast peidupaigast lahkuma. „Kas lubate meid ka ühes mängida?” palub meie rõõmsa kisa sekka Otto, ja suure hää melega saab talle see luba antud. Nüüd peidame ja otsime, jooseme ja kilkame nii kaua, kui kooli-preili armas hääl meid õhtule kutsub.

 Jah, armas oli meile see hääl, kas kutsus ta meid tööle, wõi kuulutas ta meile prii-tundi; kas tegi ta meie mängule hakatust, wõi otsa. Meie tundsime ära, et ta alati ühest

 
— 13 —

armastajast südamest tuli, ja tema murdmata käsud, millele ta alati ilma wiibimata täitmist jõudis pärida, oli talle meie waimus alus-müüri paigale pannud, mis meie armastust tema wasta kõikumata ülewal hoidis, ja nagu maja, mis ehitamise all ikka kõrgemasse tõuseb, iga päew enam kaswama pani. — Õigel ajal priiust andma, õigel ajal käsutäitmist pärima, oh lapse-kaswatajad õppigem seda kõige päält! Tõsine armastus on selle õppimise juures kõige parem tee juht.

 Kõige ilusam aeg aastas, see on kewadine aeg, lendab kui tuule tiiwal meitest mööda. Nõnda olime siis ka meie õppimise ja mängimise wahetusel teda mööda saatnud, ja Jaani päew seisis ukse ees. Jaani päew, see kuldne wäraw, mis meid meie priiusele pidi läbi laskma. Sest õppigu lapsed küll ei tea kui suure lustiga, siisgi täidab see nende südamid rõõmuga, kui mõtelda wõiwad: et need nädalid kätte on jõudnud, kus mitte enam tundide kaupa laua ääres ja raamatute juures kinni istuda tarwis ei ole, waid kus „mamma loaga” kõiksugu teist asja, mis palju kergem on kui õppimine, ette wõtta, kus holetumaste magada ja palju enam mängida wõib, lühidelt öeldud: kus priius suur on.

 Märgade silmadega lahkusime see kord Auroraga, sest ta reisis juba teisel päewal oma mamma ja kooli-preiliga ühe kauge mõisa pääle, oma tädile ja täditütardele wõerusele.

 Armas, kallis Aurora, oleksin teadnud, et ma sind ilmasgi enam näha ei pidanud saama, ei oleks ma sind mitte nii kergeste oma hõlmast lasknud! Küll tundsiwad meie südamed ühte isiäralist raskust lahkumises, aga meie arwasime seda selle kohta, et meie ju esimest korda nii kaua aja pääle — terwe 6 nädalit pidiwad Saksad ära jääma — teine teisest pidime lahkuma. — „,A Dieu! Liina!” „A Dieu! Aurora!” ja — igaweseks ajaks wiisiwad meie sammud meid teine teisest eemale. Sest: — kahe nädala pärast tuliwad

 1**

 
— 14 —

õnnetu proua ja sügawaste kurwastatud kooli-preili kalli lapse surnu-kehaga kodu tagasi, kus nad teda rääkimata ahastusega kabeli-aeda, sireli-puude warju alla mulda matsiwad. — Küll wiisin ma ta haua pääle lille-pärgasid, küll langesin ma ta pääle kummuli maha ja hüüdsin walusa häälega: „Aurora, Aurora! mu süda on hirmus kurw! Aurora, mul on su järele hirmus igatsus! Oh, et ma wõiksin su kõrwa heita!” — Ei pöörnud siisgi keegi wägi asja teisiti: Aurora jäi surnuks, ja temaga — minu elu hommiku kõige ilusamad, kuldsemad tunnid minult wõetud!

 Kui sinu sõbrus, armas Jansu, mul mitte kõrwas ei oleks seisnud ja mamma ja kooli-preili mind mitte trööstida katsunud, küsida oleks, kas ma terweks oleksin jäänud. Tõeste kindlaste oli armastus meie, laste, Aurora ja minu, südamed ühe teise külge köitnud.

 Jah, Jansu sõbrus oli mulle suureks toeks kõrwas, tema armastus aidas mind mu kurwastust ära wõita. Ta ei rääkinud minuga palju, aga istus kabeli-ajas, kus ma hakatusest iga päew korra käisin, kurwa näu- ja silmadega mu kõrwas, ta noppis mulle minnes ja tulles tee pääl lillesid, juhtis mu kõrwa-kuulmist lindude häälte pääle ja näidas sõrmega sinise taewa poole. Oh ärge pange keegi laste sõbrust halwaks, waid mäletagu iga üks terawaste oma südame tundmisi lapse-põlwest, siis saaks ka wistist’ laste südame tundmistele enam õigust tehtud, ja pärast täis kasunud inimeste umbtruuse, wale-meele ja külma südame üle wähem kaebtust olema. Kõik tundmised on ju, kui wilja-seemned mulda, loomusest inimese südamesse külwatud, ja wõiwad sääl suretatud wõi elusse kutsutud, nõnda kui wilja-seeme põlewa päewa paiste läbi mulda ära kuiwatatud, wõi sooja wihma läbi kaswama joodetud wõib saada. Ärgu pangu selle pärast ka keegi wanem ükspuhaseks, mis suguse teise lapsega ta tütar wõi poeg sõbrust peab: sest nõnda kui uss

 
— 15 —

sinu wilja-põldu ära wõib rikkuda, nõndasamuti wõiwad ka ühe lapse pahad elu-wiisid ja mõtete arud teise lapse südame ja waimu põllule suurt kahju tuua.

 Tänu Jumalale, et Jansu ja Aurora, kel targa waimu ja puhta südamega õpetajad oliwad, minu esimesed sõbrad oliwad!

 IV.

 Suwi oli mööda läinud, ja kooli-preili istus jälle oma kahe lapsega kooli-lauas. Küll jälle 2 lapsega, aga mitte nendesama kahega, kellega ta minewal poolel aastal nii rõõmsa lootusega südames sääl oli istunud: Aurora asemel istus Hilda, proua kümne-aastane õetütar, keda ta õde talle troostiks, Aurora asemetäitjaks, annud oli. Asemetäitjaks? tõeste? nagu oleks siin wõimalik, mis muidu ilmasgi wõimalik ei ole olnud, see on: ühe ema südames seda kohta, mis tema lapse surma läbi tühjaks tehtud, jälle kohe täita? Saame näha: Hildal on ju ka suured sinised silmad, roosilised paled ja kuldsed lokid; ta pole enam kui üks ainus aasta Aurorast wanem, on päälegi weel proua armsa õe tütar.

 Kooli-tunnid on lõppenud, lapsed tõusewad laua äärest ülesse, panewad oma raamatud, tahwlid ja mis neil tarwiliseks laua pääl oliwad, kooli-asjade kappi. Preili istub weel, küünarnukk laua pääl, pool nägu kätte surutud, silmad täis kurwastust ja igatsust sinna koha pääle pööratud, kust Hilda praegu ülesse tõusnud, ja — mööda walget piinikest pale weereb tal üks pisar teise järele rüppe. Siis läheb toa-uks tasakeste lahti, ja pikk sirge naesterahwas mustas kleidis, mustade paeladega, pits-tanu pääs, niisuguse näuga, mis nägija küll nii ruttu ära ei saa unustada, astub kergel sammul üle läwe. Ta mustad juused seisawad kui meelitades ta kahwatan’d ja kuiwatan’d palge ligi, ta walge otsa-

 
— 16 —

päälne paistab kui musta pilwe warju alt wälja, ta piinikesed heleroosi-karwa mokad on kõwaste kokku surutud, ja nende ümber oleks nagu salaja wärin näha, ja ta suured silmad näitawad mere pilti oma elawate laenetega — kus pääl päewa kiired ennast ilma asjata kirjutada püüawad — enestesse ülesse wõtnud olewat. Ka nende silmade waatamine langeb Hilda tooli pääle, ja — sügaw ohkamine äratab kooli-preili oma mõtetest ülesse. Prouad ukse juures nähes, tõuseb ta tooli päält ülesse, tõttab ta poole, ja — kaks südant, mis ühes armastuses ja truuses oma kallist rõõmsat tööd teinud, toetawad ennast nüüd oma suures kurwastuses teine teise najale ja leiawad teine teise ligiolemises nagu karastawat joomaaega oma kurwastuse palawusest tõusnud janu kustutamiseks.

 „Liina, mu armas laps”, ütleb mõne aja pärast proua, mind kummuli Aurora tooli pääl nutmast leides ja minu pää pääle oma käed pannes, wärisewa häälega, „Liina, ma tänan sind sinu suure armastuse eest Aurora wasta; sa saad mulle tema pärast nüüd weel armsam olema kui sa mulle siia maani oled olnud. Saage aga ka Hildaga hääks sõbraks, õppige ja mängige koos, et ma jälle 2 hääd rõõmsat last oma ligidal näeksin.” Nende sõnade järele tõmbab ta meid Hildaga, kes ka ta ligidale oli tulnud, oma rinna wasta, wõtab meid siis teine teise käe kõrwa ja wiib sööma laua äärde. — See oli esimene kooli-päew.

 Tema järele tuliwad teised, ja kuda harjumisele enamiste wõit jääb, nõnda oli siis ka meie kõigega lugu: õpetajad ja õppijad olime aegamööda ka ilma Aurorata igapäewase elu järje pääle saanud, ja nii wähe, kui üks möödareisija ühe aasa pääle näidates wõib ütelda: waat’, siin kohal puudub üks lill, mis weel päewade eest siin nii ilusaste on õitsenud, nii wähe wõisiwad wõerad inimesed aru saada, et üks inimese laps, kõige kallim, kõige ilusam meie keskelt wõetud

 
— 17 —

oli. Kuda aeg alati kõige parem arst on, nõnda oliwad siis ka meie südamete kõige walusamad tuksumised temast, küll mõne juures wähem, mõne juures enam, aga ometigi ikka waigistatud saanud. Aga kus juures harjumine ega aeg midagi ei wõi aidata, se on: waimude suguluses, wõi wõeruses ühe teise wasta, sinna juurde ei tulnud ka meile abi.

 Peagi pidi kooli-preili ära tundma, et Hilda lust õppimise juures palju pisem, tema arusaamine tema seletustest palju tuhmim oli, kui see Aurora juures oli olnud; tema sõnakuulmine oli hoopis puudulikum. Peagi pidin mina aru saama, et Hilda mitte Aurora moodi minuga rääkida, minu pääle waadata ja minu rääkimise pääle kosta ei wõinud. — Mõne kuu pärast oli meil kõigil selge, missugune wõeras waim temaga meie sekka tulnud, kes meile endise rõõmsa rahu asemele mõnda kurwa tüli tundi oli toonud. Mõne kuu sees sai kõik awalikuks, mis tuule õhkudes tema waim kaswatatud, tema südame tundmised liigutatud oliwad.

 Mängimine Hildaga ei tahtnud ka enam minna, ja mina hakasin aega mööda ikka rutem kodu minema, et küll proua ja preili mitu korda küsisiwad, mis rutt mul olla, aga et Hilda minu minemise wasta midagi rääkinud, jäiwad ka nemad, kui ma wastasin, et minu õed mind ootawad, wait.

 Minu kõige suurem igatsemine ja rõõm käis nüüd ikka laupäewa ja pühapäewade pääle, kus ma jälle Jansuga kokku sain. Aga ka see rõõm pidi peagi mult wõetud saama. Jansu isal oli üks rikas wend Peterburgis, kellel enesel lapsi ei olnud ja kelle wennale isa oli kirjutanud, kuda Jansu nii suure himuga õppida püüab ja kuda köstri õpetus tema edasisaamist muidu kammitsas peab, aga kuda tal kogunigi tahtmist ei olla, oma ainust poega siia ligidale linna Sakste kätte koolitada anda, ja et ta selle pärast, tema, oma wenna käest nõuu palub, kuda ta oma poega peab koolitama, et ta targaks Eestlaseks saaks. Ka warsti selle nõuu palumise pääle

 
— 18 —

oli wend wastanud: ta wend saatku oma armas poeg Peterburgi tema juurde, ja ta tahta teda sääl targaks meheks koolitada lasta, ja nõnda: et ta Eestlaseks jääb; sest Peterburgis armsa keisri ligidal kestab ka Eestlase waimu priius oma jagu. — Muidugi ‘polnud nüüd Jansu isal selle tema wenna lubamise wasta midagi panna, ja — ühel õhtul katsus Jansu mulle, kui tema süles istusin, kõik seda ära rääkida, palus mind, teda mitte ära unustada, talle ka mõnikord kirjutada tema wanematega ühes ja tihti neid waatamas käia; lubas ükskord kui suur tark mees minu juurde tagasi tulla, andis mulle nuttes suud ja — oli teisel hommikul oma isaga ära reisinud.

 Kui armas ta mulle oli olnud, seda sain ma alles nüüd, kui ta mult kaugel oli, täitsa tundma: mul ei tahtnud söök ega jook maitseda, ma otsisin kõige wagusamad toa nurgad ülesse ja istusin sääl tundide kaupa, nii kaua kui mind mamma hääl ehk mõne teise oma säält wälja kutsus, mõtetes ja ka tasakeste nuttes. Ta sõnad, ta teud, ta nägu tuliwad mul nüüd mälestuses nii ütlemata ilusad ette, et minu silmad ja kõrwad muud näha ja kuulda ei soowinud kui neid. — Miks on mu armas Jumal taewas korraga nii kurjaks minu üle saanud, et ta mult kõik, mis mulle nii armas oli, ära on wõtnud? Kas ma tõeste nii sant laps olen olnud, et ta mind seda wiisi peab nuhtlema? küsis süda tasa wärisedes wahele, aga ei tahtnud seda isi ometigi uskuda, et see nõnda wõiks olla, sest et kooli-preili mind ju ikka muidu kiitnud, mind wirgaks, hääks ja armsaks lapseks nimetanud, ja ka wanemad ja teised inimesed mitte teisiti ei rääkinud. Aga kooli-preili oli ka ütelnud, et Jumal armastuses oma lapsi ka wahelt kurwastab, et Ta neid selle läbi tugewamine oma ja kõige hää asja pääle mõtlema ajab; wististe tahta Ta seda nüüd ka minuga, ja mina, kui Tema hää laps, pidada ka Tema tahtmist täita püüdma. See mõtete otsus

 
— 19 —

andis mulle jõudu, kurwastust enam ja enam ära wõita. Appi sääl juures tuli mulle weel Jansu oma ema, kes mind mõni päew pärast tema ära reisimist oma juurde wiis, et ma talle ta igawust ära aitaksin ajada. Hää meelega istusin ma ta juures, sõin met ja saia, ja rääkisime temaga Jansust. Läksin sest saadik talle tihti wõeraks ja aidasin talle seda wiisi ta lahkumise raskust tema pojast kergitada, mis läbi ma talle õiete kalliks läksin. Aga mitte üksi temale, waid ka isale, kes paari nädala pärast tagasi tuli, meile weel Jansust palju terwisid tõi, oma õnnelikust reisist, onu lahkest wastawõtmisest, oma rõõmsast lootusest Jansu tulewiku kohta rääkis, aga — ka toa ja kõik nurgad tühjemad leidis olewat; et Jansu puudus, sain ma armsaks wõeraks, keda ta ära oodata ei tahtnud jõuda, kuda ta mulle minu pale pihta lüües tihti ütles.

 Mida paremine mul nüüd käsi Jansu wanemate juures käis, seda sandemine läks asi Hilda ligidal. Hilda kaewas juba üsna wäga selle üle, et tema ,tante’ teda ühe talu-tüdrukuga ühte panna ja talle mitte oma-wäärilist seltsi ei muretse. „Minu mamma on mulle ütelnud, et talu-tüdrukud mitte muuks kui meie teenriks ei kõlba, ja nüüd pean ma selle Liinaga ühes õppima ja kuulma, et kooli-preili teda, kelle wanemad ju ka muidu Maa keelt räägiwad, enam kiidab kui mind, teda mulle peaaegu eesmärgiks paneb”, nurises ta oma raamatute seas kraamides isieneses, aga nõnda, et mina kõik wõisin kuulda, mis just ta tahtmine näitis olewat- „Waat’, waat’!” hästitas pärast, kui ma kodu läksin, Leena, kes Hilda nurisemise aegu just kooli-kambris tolmu oli pühkinud, „saad ometigi ka korra kuulda, mis järje pääl sa seisad, ja seda wiisi ehk aega mööda ka ära tundma, et sa mitte mõni preili ‘pole, mis sa siia maani wist arwasid, ja et sa meie sugustest suurem ‘pole. Hilda preili on õige Saks ja mõistab oma seisuse järele elada.” — „See, kes teisest

 
— 20 —

sandem, on kohe temast madalam”, helises minu rinnas proua armas seletus neile wasta, ja, imelik, ma ei saanudgi kurwaks. Läksin kodu, mängisin oma õdedega. Teisel päewal oli pühapäew, palusin mammad, kes suurte talituste pärast wäga wähe oma laste seltsis sai olla, jälle separahwale wõeraks tohtida minna, sain luba, ja poole tunni pärast istusin Jansu ema põlwe pääl ja kuulasin terawalt isa juttu. Ta kõneles palju meie rahwa loost ja tema orjapõlwest, kuda ta sesse juhtunud ja käskis ise tähele panna.

 Nüüd läksin jälle kodu.

 Mis raske, mis imelik nädal tuli mulle selle järele. Mõtted tormasiwad mu wäikses pääs, tundmised woolasiwad mu südames, mis mind üsna rahutuks tegiwad; õppimine ja koolilauaääres-istumine oli mulle raske; haledate silmadega waadas kooli-preili minu kahwatanud palgete pääle ja silitas neid tihti oma pehme käega, mis mulle küll hääd meelt tegi ja tema ligidal mu rahutust waigistas, aga mind kaugemale aidata ei wõinud. 6 nädala päewa läksiwad sedawiisi wiimati mööda, pühapäew tuli kätte ja mina läksin jälle Jansu isa juurde. Kui minewal pühapäewal istusime sääl jälle peagi kolmekeste koos, ja isa kõneles:

 „Kuida inimesed aega mööda seltsis ühe paiga pääl elama hakanud; kuida selle läbi mitmesugused ametid, millega nad üks teist teenima hakanud, nende ametitega seisused inimeste sekka tulnud, ja kuida need seisused aega mööda oma eluwiisidega üks teisest lahkuma hakanud, seda, armas laps, on kooli-preili sulle wistist juba kooli-lauas seletanud, selle pärast ‘pole minul selle üle enam rääkida; üksi: ühte pilti tahan sulle täna ette panna, et sa näeksid, kui weidraste need seisuste inimesed siin meie maal — kaugemale minu silm ei ulata — ühe teisega ümber käima hakanud. — Mina waene ‘pole lapse-põlwes enam õppinud kui lugema hädaste kirjutama ja oma 5 päätükki katekismusest, aga tähele pane-

 
— 21 —

mise ja järelemõtlemise läbi on mul mõnigi asi selgeks läinud, mis teistel minu kõrwas weel arusaamata on. Ka aitab mu wend, kes Peterburgis õnnelikuma tee pääle juhtunud kui mina, mind mõnigi kord oma kirja läbi mõne hää asja pääle juhatada, mis minu silmi ei juhtu selle pärast, et minu silmaring siin madala koha pääl seistes lühikene on. — Aga, kus ma oma jutuga lähen? ma tahtsin sulle ja ühte pilti meie maa seisustest ette panna. No waata, kuida see inimeste elu mulle siin näitab olewat: Nagu oleks maa täis Sinai mägesid, kus otsas üks jagu inimesi pea kui läikiwa tule paistel, mis alt poolt sinna pääle waataja silmi tuhmiks teha wõib, pea müristajate pilwede sisse istuma jääwad; teine jagu jälle mööda astmeid, millest need Sinaid täis näitawad olewat, alt ülesse poole tikuwad, ilma tähelepanemata, kas jalg järeleronija pähä puudub, nõnda et ta nina pääle kukub, kas küünarnuk kõrwal-käija küljeluu sisselööb, wõi käpp mõnda eeskippujat jalgdele alla tõmbab.

 Kolmas hulk on koguni all.

 Aga kuda see wõis tulla, et inimesed, kes algmisest ometigi üksteise kõrwa seatud, nüüd oma olekust niisuguse weidra pildi wõiwad anda? — Ma arwan üksi sellest, et nad ära unustanud, et üks inimine teist, üks amet teist teenima pandud: Kas olgu mõisa-pidaja, jutluse-ütleja, raamatu-kirjutaja, põlluharija wõi kinga-tegija, teenima peab teisi, kui mitte korra-päälne elu, mis inimesi alles inimesteks teinud — lõpma, mõni seisus mitte puhtaks ära surema ei pea. Muidugi peab amet — ja temaga ühes oma kõhust täitja ametnik — ka siis, kui ta inimese-seltsile enam kasu toob, kui teised ametid ta kõrwas — ilma põllu wiljata surewad inimeste ihud, ilma kirja-warata nende waimud j. n. e. — enam auustatud saama; aga et ju ka kõige kõrgem ametnik teisi teenib, üks seisus teist ülewel hoiab: tuleb ka iga-ühel teise käest oma õigust pärida. — „Waa-

 Lilli Suburg, Liina.        2

 
— 22 —

dake!” ütleb sääl korraga ema, sõrmega akna poole näidates, „kes säält mööda teed lähewad?” Mina põlwe päält maha ja akna juurde, ja — mis ma sääl näen? Kaks herrad, kepid peus lähewad mööda teed mõisa poole ja — nende taga käib minu papa palja pääga, mütsi selja pääl ristis kätega hoides. Proua wöörmündri herrasid ja papad olin ma enne ka seda wiisi käima näinud, aga ilmasgi ‘polnud ma sääl juures nõnda puna palgesse ja wet silmi tõuswat tunnud kui nüüd — — — — — .Tulge jälle siia, et ma oma kõne lõpetada wõin”, hüüdis isa ja meie läksime jälle oma koha pääle tagasi ja ta ütles: Waim oma mõtete jõuuga, oma südame-tundmistega on see, kes meid Jumalaga ühendab: mida puhtam ja selgem tema, seda ligimal oleme Jumalal, mida mustem ja tuhmim tema, seda kaugem Jumalast! — Nüüd, armas laps, oled sa wistist’ juba üsna wäsin’d kuulmast, selle pärast mine emaga aita, ehk leiate säält mõne magusa õuna, mis sind jälle karastada wõib.”

 „Tänan, armas sepa-isa, ma olen hää meelega kuulnud ja tahan õige palju kõige üle järele mõtelda!” ütlesin ma niksu tehes ja läksin ema käe kõrwas minema.

 Weel mõnda korda selle pääle jutustas sepa-isa nende kahe aasta sees, mis ma pääle Jansu weel kodus olin ja mäel koolis käisin, ja pani mulle weel mõnegi pildi: Eestlaste õitsemise ajast ja nende orja-põlwest ette, äratas see läbi minu mõttid ikka enam tööle. Aidas mind selle tee pääl ka ikka kergemine üle Hilda uhkuse ja Leena hästitamiste astuda, ja tegi, et kooli-preili mitu korda imestades minu küsimisi ja wastusi kuulas.

 Hilda sai kooli-preilist küll mitu korda oma olemise pärast minu wasta manitsetud, ka prouast wistist’ salamahti — aga see aidas wähä, sest Leena, keda ta oma salaasjade kotiks oli teinud, aidas kõik õpetused ja manitsused jalgade alla tallata ja katsus tema uhkust meelitades elus hoida. Selle

 
— 23 —

läbi tuli ka, et Hilda süda prouast ja kooli-preilist eemal hoitud sai, ja — mina neile kui Aurorast järele jäetud mälestus kalliks läksin. Kui mitu korda tõmmas proua mind, silmad wees ujumas, oma sülle, kui mitu korda surus preili mind läikiwate silmadega oma südame wasta. — Waene, waene Hilda! sulle sai küll oma-wäärilised wõõrad toodud, sinu eest sai küll iga wiisi hääste muretsetud, aga — kõige kallimat wara lükasid sa enesest ära minule — see on armastust!

 Kahe aasta pärast oli tohter prouale ütelnud, et kui ta weel oma põdemisest lahti saada tahab — Aurora surmast saadik oli ta terwis waeseks läinud — peab ta Saksa maale terwise wet pruukima minema. Ja, et ta oma armsa ja ainsa lapse Otto pärast, kes juba terwe aasta Saksa maal ühes gymnasiumis oli, weel õige kaua soowis elada, reisis ta siis kohe Hilda ja kooli-preiliga sinna ära.

 Küll ütlemata kurw oli lahkumine neist; aga et ma proua soowimise pääle wanematest warsti linna kooli wiidud sain, ja see koguni uus elu, mis mind sääl wasta wõttis, aidas see minu mõttid lahutada ja mu südame walu waigistada.

 V.

 Sinisest taewast kallab päike oma palawaid kiiresid üle põldude, kus pääl need weel wiimasid wilja-terasid walmistada püüwad, üle metsade, mille rohelist mantlit juba mõnigi pruun ja kullakarwa leht kirjumaks teeb, üle wiimaste õitsewate lillekeste, üle kõige loomuse ja — P. linna üle wälja. Tema palawus näitab tuule õhku laiskust pidama ajanud olewat, muidu tikuks ta ometigi ka üle linna walli ja jahutaks natukenegi neid kahte tütarlast, kes norus peaga sääl kiwise hoowi pääl, teine teist kaendlas hoides, maja halli müüri

 2*

 
— 24 —

wasta ennast toetades, haleda häälega juttu ajawad. „Oh, Liina, jälle siin kiwide wahel, kiwide pääl, kus jalga liigutada ei tohi, kui mitte tolmu alla läkatada ei taha, peame meie waesed wangis olema. Puude lahutawa warju asemel siin see surnud kiwimüüri külmus; roheliste mägede ja orgude asemel hallid majakünkad; lepa, pähkle ja tomminga põõsaste asemel, mis üks teisele tuulest liigutatud, terwisid wasta õõtsuwad, ehitud kallaste wahel priskeste woolawa wee asemel siin ei muud kui mööda uulitsa ääresid haiswad rennid — mu hing jääb kinni!” „Anna, Anna! ära kaeba nõnda! mõtle selle pääle, et siin inimesi elab, kellest mõni oma elu sees muud ‘pole näinud, kui oma kiwi-müürisid ja siisgi õige õnnelik on. Inimene on ju Jumalast ütlemata rikaste annetega ehitud; ei leia ta silm enam wäljaspool, mis teda rõõmustada wõib, siis pöörgu ta teda oma waimu ja südame põhja, kus tal wistist’ kewade-karwalisi kohte, kel kusgil kaduwat wärwi ega lehti, nagu meie aja lilledel ja metsapuudel, ei saa küljes olema, haljendamas on; — ja mitte üksi oma, waid ka oma sõprade rinnas wõib niisugusid kohte leida: selle pärast ‘pole tal nende seltsis weel kogunigi õigust üle määri kaewata.” — „Ah, Liina, sa wõid „philosopheerida” (see on: mõttetarkuse juttusid ajada), sest et sinu süda kodumaa ilust ja rikkusest pea aegu lahti näitab olewat. Kuda kaewasid ja nutsid sa nelja aasta eest tagasi, kui sa esimest korda linna tulid, ja nimetasid ennast isi waeseks linnuks, mis puuri kinni pandud, et ta sääl oma priiust ja seltsimehi metsas taga kurwastada wõiks; aga mitte üksi esimesel korral ei teinud sa seda, waid ka iga Jaani-priiuse lõpetusel minuga ühes; kuda tuleb siis nüüd, et sa nõnda rahuliste mulle wasta wõid rääkida? Ära punasta ühtigi ära!” — „Armas Anna, sa ei mõtle järele, et nelja-aastane harjumine ka midagi korda wõib saata, ja et sa jälle minewal aastal lahkema meelega siia tulid kui mina. See on ju tihti nõnda, et ühe arg meel teise julgust tõstab, ühe kur-

 
— 25 —

wastus teist troosti leidma ajab.” „Sul wõib õigus olla, ära pane minu sõnu pahaks! Ma pidin aga oma südant sinu ette wälja puistama tulema, sest et ma üksi sinu juures aru saamist ja troosti tean leidwat — linnalastel on ju meie südame igatsused ja kaebamised täitsa wõerad, mis nende südameid liigutamaks jätawad. Üleüldse, Liina, panewad nad oma, Bauermädchen”-iga (see on „talutüdrukuks” sõimamisega), mis nad küll iga kord wälja ei ütle, aga mis mina ikka nende mõtetest wälja loen, nagu seisaks ta nende pää-otsa pääl kirjutatud, kui ühe külma käe kõige minu südame soojade tundmiste pääle, nõnda et need ennast selle külmuse eest kõige sügawamasse südame põhja püüawad peita. Weel sest saadik, kui kaupmehe St. tütar Alma minewal poolel aastal minu walgete juuste üle oma sõprade wasta nalja heitis, üteldes: et minu linakarwa pää juba mu isa seisust ülesse tunistab, on mul, nagu puhuks mul põhja tuul kõigi Sakste poolt wasta. Oleks weel koolis ometigi kerge, jõuaksin ma kõrwalised pahad asjad miksgi panna, aga sääl krui oma mõtted mõistmata sõnade wahel, nõnda et pää otsas suitseb. Sa ei tohi kellegi käest küsida: ütelge mulle ometigi, mis tähendab see ehk teine sõna Maa keeli, et ma õpiasjust enam aru wõiksin saada, ja oma elusat pääd mitte kui ühte surnud masinat wuristada ei pruugiks, siis on naer lahti. Sinul, Liina, on kõik kergem, sest et sinul see õnn on olnud, hääd eeskooli saada, kus sul Saksa keeli sõnad so küsimiste pääle lahkeste Maa keeli ja ümber pöördud, ära seletati, nõnda et sa alati nagu päewa walgel käinud oled; aga mina waene: sain kohe ühe linna nurgakooli ühe wana preili juurde pistetud, Saksa keeli lugemise-raamat mulle kätte antud; sai minuga Saksa keelt räägitud, sain sest aru wõi ühtigi; pidin ka peagi weel aru saama, et Maa keel Sakste ees häbi keel on, ja et iga kõwer Saksa keeli sõna minu suust neile naeru pääle ajas — mis mind mõneks ajaks üsna tummaks tegi. Oh, ma ei tahagi enam

 
— 26 —

oma esimeste aastate pääle linnas mõtelda! Need oliwad tõeste surmamise aastad. Alles sest saadik, kui sina mulle hakasid mõnda asja ära seletama, millest ma oma jõuuga aru ei saa, on mul kergem põli. „Oh Anna, näed ju mitu korda, et ka mul enesel häda käes on nõnda, et ma mõnigi kord pean ohkama: oh miks ei õpetata meid ka meie emakeeles, nagu Sakste lapsi, et meil see läbi õppimine ka nii kergeks läheks kui neil! Aga, armas Anna, mis aitawad meie kaebtused ja et meie oma meelt nukraks teeme, mis kõike tööd meil raskemaks teeb; lähme parem jälle wahwa meelega oma raamatute tallale. Mina õpin ja tahan kõigi raskuste kiuste elama jääda ja weel Liina pulma pääl tantsida!” — ,,Üsna hää meel mul, et sa jälle kelmust wõid rääkida, saad nüüd ka peagi jälle minu wana rõõmus Anna olema." „Saagu sulle õigus saama. Nüüd aga Jumalaga! Raamatud ootawad. Päew on ka juba natukene alla poole weerenud ja oma palawust mahendanud. Jumalaga! Sellega läks Anna.

 Anna oli W. weske möldri walge pääga, sõstrasilmine, 15 aastane (minust ½ aastat noorem) priske oma isa ainus tütar, keda ta isa oma kõige suuremaks waraks ja kaunimaks kui kõigi kuningate tütred pidas.

 Nelja aasta eest olime mõlemad ühel hoobil suurde tütarlaste kooli, mina üleüldse linna, saanud, ja sest päewast saadik, kui Anna mind ühes wahetunnis ühes nurgas salaja nutmas oli leidnud ja mina talle sääl oma kurtwa südame põhja kõigi lahkumiste pärast kodust ja armsatest inimestest olin awaldanud, olime meie sõbraks saanud, weel suuremaks sõbraks aga 2 aasta eest tagasi, kus ma teda ta palwe pääle ta kooli-tööde juures aitama olin hakanud. — Kahju üksi oli meil selle üle, et meie ka mitte ühes korteris elada ei wõinud; aga meie wanemad ei tahtnud kumbgilt poolt korterid wahetada, selle pärast, et meid mõlemil pool ilusti hoiti ja talitati ja kusgil wiga leida ‘polnud. Anna oli

 
— 27 —

ühe rätsepa paari-rahwa juures, kelle lapsed ka koolis käisiwad, mina ühe wana lese, endise konditori proua juures, kel ülepää 8 last kosti pääl oli. — Saksa mõisa-walitsejate, rentnikude tütred, ühe teise pisikese linna kaupmehe tütar ja mina.

 Jah, 4 aastat oli juba linnas elatud, ja selle pika aja pääraskusi ja santust oli Anna oma kaebtustega lühikeselt läbi rääkinud, aga mõnda oli weel sündinud, mis külge ta oma sõnadega mitte ‘polnud puutnud, aga mis ta mulle ometigi ka meelde tõi see läbi, et ta mu mõtted üleüldse möödaniku poole oli tõmman’d. Kui ma talle ka Jumalaga ütelnud ja tema hoowi wärawast wälja läinud toetasin ma ennast uueste wasta maja külma müüri ja lasksin oma mälestust minewiku aeda jalutama minna.

 Kuda oli ülem kooli-preili ehk inspectrice mind karedaste kooli wasta wõtnud! Kohe teisel sündinud asjade tunnil, kus ma ta küsimise pääle, millest ma õigeste aru ‘polnud saanud, mitte kohe ei olnud wastanud, taples ta minuga nii rängaste ja ütles mulle, et ma muidu proowiks siin peetud saan, ja kui ma mitte usin ja wirk õppima ei saa olema, wälja saan wisatud; linnas olla ju lapsi küllalt, kes kooli wõida täita, ja ei olla selle pärast koolitajatel enam tarwis, ennast weel ilma asjata maalt tulnud rumalate tüdrukutega waewata! — Wärisewa hirmuga olin ma sest päewast saadik nõnda õppima hakanud, et ma enesele ka mitte ühte priitundi ei raatsinud soowida — kui mitte teised lapsed ja wana proua mind wägise raamatute juurest ei oleks ära wedanud. Olin aga selle tee pääl ka seda rõõmu kätte saanud, et kooli-herrad ja -preilid mind peagi kiitma hakasiwad, mind poole aasta pärast juba üle mitme teiste laste istuma ja poolteise aasta pärast juba tunnistuste jagamise juures teistele ees-märgiks ette paniwad. — Oh see rõõm oli nii suur, et ta mind üsna uimaseks tahtis teha! Neile lastele sain ma nüüd ees-märgiks pandud, kes alati uhkusega minu pääle oliwad

 
— 28 —

waadanud, nagu oleksin ma nende wasta, kelle wanemad ometigi kõik Saksad oliwad, nagu nuustikas. — Auuahnuse oliwad nad kõik kokku, koolitajad ja kaasõppijad minu rinnas oma oleku läbi minu wasta elusse äritanud, ja see auuahnus oli mind kõige 4 aasta läbi taga kihutanud. — Suurt muret oliwad mulle aga kirja-tööd teinud, kus juures keeletundmise puudus takistust tegi ja mis pärast ma mõne Saksa lapse alla istuma olin pidanud jääma, kelle üle ma muidu kõigi teiste asjade pärast wististe oleksin pandud, kuda kooli-herrad mitu korda oliwad ütelnud. — (Meie kosti-proual oli ka see kahjulik wiis, et ta ei sallinud, et meie lapsed kooli-raamatute kõrwas weel mõnda teist raamatud oleksime kätte wõtnud. Ta waene oli isi üsna ilma koolitamata ja ei teadnud, mis kasu kõik hääde raamatute lugemine laste ja ka wanadele inimestele wõib tuua. Oleksin ma mõndagi ilusat jutu raamatut lugeda saanud, wististe oleks mu kirja-töö paremaks läinud, ja mina weel rutem edasi saanud.)

 Ma olin ka Jansule, kes mulle Peterburgist mõne kirja oli saatnud, kõige oma kooli rõõmude ja murede üle kirjutanud, ja ta oli mulle wastanud: „et niisugune õpetuse wiis, nagu mina talle oma koolist ette pannud, ka Sakste eneste lastele kõlwatu olla: kus kõike sugu õpetuse kraami ilma armuta laste pähä, nagu surnud wormide sisse sõtkuda püütakse ja mitte, mis koolide päätöö peaks olema: laste waimu iga pidi elusse katsuda äratada, tema mõtte jõudu tööle ajada. — Teie waesed saate seda kraami, mis Teie seda wiisi oma pähä pigistate ja säält jälle oma suu läbi, nagu seina kellad oma tundisid inimeste kõrwa helistate, peagi jälle ära unustama. Aga igal ajal oma wead, ja ei tohi kellegi üksiku inimese üle selle pärast kohut mõista.”

 Annal waesel oli aga weel enam kaewata, kui minul; kuda praegu räägitud, oli tal sant eeskool olnud, ja et tal

 
— 29 —

üleüldse raskem pää oli, ei saanud ta mitte minuga ühe ruttu edasi — mis teda õiete kurwastas, sest ta õppimise tahtmine oli hää.

 Ka oliwad minu korteriseltsilised minu wasta ilma uhkuseta, mis enamiste sellest tuli, et nad minult teada oliwad saanud, et ma mõisniku tütretega ühes koolitud saanud ja mõisniku tütar minu suur kallis sõbrana oli olnud, ja ka weel sest, et minu kallis kooli-preili mulle Saksa maalt, kus nad prouaga praegu weel elasiwad — paar korda oli kirjutanud.

 Oh nõrgad inimese-lapsed kõik, kui petate isiennast see läbi, kui teie arwate ühe kõrgema seisuse inimese ligiolemise, tema paistuse läbi paremaks, kõrgemaks saada wõib, kui teie ilma selleta olete! Üksi mina isi wõin oma waimu ja eluwiiside poolest ennast auu sisse tõsta, auu sees ülewal hoida; aga põlastawal wiisil alandab see inimene isi ennast, kes nõnda ühe teise seisuse paistuse alla poeb, et ta sääl oma isioleku üsna ära kautab — ja kui palju niisuguseid warjuta inimesi ei liperda mööda maailma? Oh kui palju on Sakste uhkuse paiste all Eesti õdesid ja wende?

 Noh, üks puhas, mis läbi see oli tulnud, aga mu korteri seltsilised oliwad minu wasta alati nõnda olnud, et ma nende juures Sakste ja Eesti laste wahet puhtaks ära olin unustanud, ja mööda läinud 4 aasta sees nendega palju rõõmsaid tundisid läbi olin elanud.

 Aga ka kodus oli selle aja sees mõni asi teiseks läinud: 1 armas õde oli ära surnud ja 2 wenda oliwad üks teise järele juurde sündinud. Muidugi ‘polnud mu süda kõigi nende sõnumite juures mitte rahul olnud ja tema wõitlemised kurwastuse wasta mitte kerged, aga — läbi elatud oliwad nad siiski. — Armsad päewad oliwad ka priiaegades, jõulus ja Jaani päewa ajal, kodus ära maitstud saadud ja nüüd — pidi jälle priske jõuuga töösse hakatud saama.

 
— 30 —

 Jah tööle! oh kui kaua olen ma siin oma aega wiitnud! Nende sõnadega, mis ma wälja rääkisin, tõmmasin ma käe silmade päält, kus ma ta kõik selle aja olin hoidnud ja tahtsin toa ukse poole minna, aga — sääl seisis Friederike, minu kõige armsam seltsiline minu ees ja tema kõrwas — ta suur pikk wend. „Liina, Liina, nii sügawas mõtetes, et sa mitte meie tulemist ja minu wenna teretamistgi ei kuule, mis see tähendab?” hüüab Friederike sõrmega ähwardades. „Oh, ma mõtlesin muidu minewiku pääle tagasi.” „Olge nenda hää, Liina preili, wõtke siin see roosiõieke lahkeste wasta ja laske ta oma rinna pääl ära närtsida” ütleb ta wend mulle ühte roosi-õit ette hoides. Ma wõtan ta tänades wasta, pistan ta wärisewa käega kleidi külge kinni ja lähen nende kahega tuppa.

 VI.

 Oktobri päewad oma pimedate õhtute, oma wihma, tuulte ja tormidega kurwastawad jälle inimeste laste meelesid ja teewad, et üks ennast teise ligidal püüab hoida, kas olgu toas istudes, wõi mööda uulitsat käies, nagu oleks seda wiisi seltsis enam julgust pimeduse, enam jõudu tormi wasta, mis ilma kartmata iga ühe hõlma raputab. Ka meie maja luukide kallal raputab ja uriseb ta üleanetu loom täna õhtu, kus mina ja Friederike weel ühte Prantsuse keeli rääkimise tundi peame minema, nõnda armetul wiisil, et meil parem himu oleks ennast wana armsa madam G. hõlma ära peita, enne kui tema kätte wälja minna. „Lapsed, lapsed, ärge olge weidrad; minema peate teie ometigi, mis aitab siis teie tõrkumine ja muidu aja wiitmine weel?” peab ta wanake juba, sohwas istudes, meid manitsema, kes meie ennast, teine wassakult, teine paremalt poolt küljest ta wasta surume.

 
— 31 —

 „Mul ‘pole ka enam aega teiega siin mängida; pean kööki minema ja muretsema, et söök seks ajaks walmis saab, kui teie tühja kõhuga tunnilt tagasi tulete.” „Kui teie, Friederike ja Liina minna kardate, siis tuleme meie teid saatma”, ütlesiwad Julie ja Annette, meie ‘hääd naabrid, kes sohwa ees laua ääres suure lambi walgusel õppisiwad. „Täname wäga teie lahkuse eest, aga ega meie ka jänese-werelised ei ole, et meie mitte seda natukest maad ümber nurga B. preili juurde ei julgeks minna!” wastame meie neile ülesse hüpates, oma mantlid ümber, rätikud pähä pannes ja Jumalaga jättes uksest wälja minnes. „Tasa, tasa, et teie mitte pimedas nina pääle ei kuku!” hüüab meile madam G. weel wöörkoja ukse päält järele, kui meie juba pea ümber nurga pöörame. „Ah Liina, linna kell lööb juba 7, peaaegu oleksime oma tõrkumise läbi tunnile hiljaks jäänud.” „Waata, Friederike, kes sääl latre tulega trepi kõrwas seisab?” „Ah Friedrich, kas sa hää poiss meile jälle wasta pidid tulema?” hüüdis Friederike rõõmsa häälega. „No muidugi, aga ma waene olin täna hiljaks jäänud. Üks suur kirjatöö pidas mind kinni.” (Ta walmistas ennast studeerimise wasta ja oli siin korteris. Siia maani oli ta linna kreiskoolis käinud.) „Aga tagasi ei pea teie mitte enam ilma minuta minema; wõite ju pimedas märgade kiwide pääl libiseda ja maha kukkuda.” „Tänan wäga Friedrich, hää meelega wõtame su seltsi wasta” ütles Friederike. „Miks siis Liina preili sõnakest ei räägi?” küsib selle pääle Friedrich. „Ma arwasin, et Friederike rääkimisest küllalt pidi saama. Nüüd aga, Friederike, ‘pole meil enam aega, selle pärast ruttame.” Nende sõnadega rutasime siis ka madalast trepist ülesse ja uksest mis Friedrich meile lahti tegi, sisse.

 Tunni pärast seisame ka jälle kolmekeste trepi pääl, Friedrichil later käes ja meie üks teine tema käe alt kinni hoides. „Noh, Friedrich, nüüd wõime minna”, ütleb Friede-

 
— 32 —

rike, ja meie läksime trepist alla. Tasakeste edasi astudes tunnen ma oma käe wasta ühe tuksuwa südame surutawat, ja — palawus tõuseb mulle palge. Tasakeste katsun ma oma kät ta wangist päästa, aga — ilma asjata katsumine: ta saab seda kõwemine kinni hoitud. „Mina räägin ja räägin ja teie ei wasta mulle kumbgi, mis see on? kas teie minu wõi üks teise üle wihased olete?” nuriseb sääl Friederike. „Ah”, wastab ta wend talle „Liina preili uhkus on mind täna jälle kurwastanud.” „Seda ma arwasin kohe, kui Liina esite sinu küsimise pääle nõnda külmalt wastas, et see sind jälle saaks kurwastama. Aga, Liina, kuda sa siis ka mu hää wenna wasta alati nõnda käre wõid olla, kus sa ju kõigi teiste inimeste wasta ikka nii hää ja lahe oled?” „AH, andke andeks! ma ei ole sant olla tahtnud,” sain ma weel wastuseks anda, ja meie olime juba oma wöörkojas, kust meie ka silmapilk tuppa astusime. Armas tuba, et sa küll ehete poolest rikas polnud: sinise halli wärwiga oliwad su 4 seina ära maalitud. Kohe wasta ust seisis wanaduse poolest wärisew sohwa, mille üle jälle üks triibuline, paar jalga kõrge peegel tuhm-pruunis raamis rippus. Ees seisis tal üks nelja-nurgeline laud, kelle wärwi keegi wõeras näha ei saanud, sest et tal alati üks kollane, mõnikord ka punane tekk katteks pääl oli; kaks ainust akent uksest paremat kät wasta uulitsat andsiwad sulle walgust ja lasksiwad päewa kiiresid sisse. Kahe akna wahel seinas seisis toa auu ehe, meid iga ühte iga päew üks wõi paar tundi piinaja klawer, mis eest ta meid aga ka mõni kord pidi rõõmustama, mis ta siis ka sellega tegi, et ta meile oma, kui ka natukene kõrisewa häälega polkasid ja waltsisid ette trillerdas — muidugi mitte ilma meie eneste sõrmede waewata; — jah, toake, ehk ta küll rikkaste ehitud ‘polnud, sai ta meile kõigile siiski selle armsa elu läbi, mis meie ta sees elasime, wäga armsaks, ja mitu korda arwasime nagu armastaks ta ka meid, sest

 
— 33 —

et meil tema sisse astudes alati koguni magusam soojus, kui kellegi teiste majade tubadest, wasta ohkas. — Wana armas madam G. lahkeste walwaja waim oli see, mis seda ikka sünnitas ja meid, wõeraid linnukesi oma wangi põlwega ära lepitas. — Üks wiga oli armsal toal meie silmas, ja see oli: et ta küll pikk, aga tantsimise tarwis kitsas oli, nõnda et meie tantsijad teda mitu korda laiemaks nihutada tõotasiwad — see on kui neil jõud selle tarwis oleks olnud.

 Ka sel ülewal nimetatud Oktobri õhtul, kus meie kolmekeste üks teise järele selle toa läwe üle astusime ja madam G. meid söögi-toa ukse pääl, mis wassakut kät õue uksest seinas oli, lahke teretamisega wasta wõttis ja kohe kaetud laua ääre kutsus, mis oma toolidega ta ümber terwe wäikese toakese ära täitis, oli mul, nagu oleksin ma kätega kõigi asjade ümber hakkama ja neile ütlema pidanud, kui armsad nad mul kõik oliwad — aga selle tarwis ‘polnud mul aega, sest põrsa-praad suitses juba laua pääl ja madam G. käskis ruttu teda sööma hakata, et ta mitte külmaks ei läheks. „Ma tean ju’, ütles ta Friedrichile, kes ta palumise wasta ka lauda istuda katsus panna, „et teie põrsa-praadi hää meelega sööte ja rõõmustan ennast, et teie just täna õhtu juhtusite tulema.” Muidugi ‘polnud Friedrichil selle lahkuse pääle enam midagi ütelda, ja ta istus meiega lauda. Aga — miks istus ta kelm jälle wägise selle tooli paale, mis minu istme kõrwas seisis? Madam G. pani ju tema tarwis ühe teise istme oma ligidale walmis. Ah, nüüd oli ju minu söömaga asi jälle otsas: ma ei teadnud ju nüüd enam, kui palju ma enesele sööki ette wõtma, kuda ma oma käsi hoidma ja kus ma waatama pidin, kui ta oma silmade waatamist nii ligidalt minu pääle seisatama pani. Mis imelikud tundmised tülitsesiwad ka weel ta ligiolemise pärast mu südames: jault olin ma pahane, jault uhke ja rõõmus selle üle, et ta ikka just minu kõrwas istus, jaust oli mul ka jälle häbi selle

 
— 34 —

pärast teiste ees, kes siis iga kord seesuguste kelmi silmadega minu pääle waadasiwad ja sääl juures nii weidraste naeratasiwad. Oh! ma oleksin hää meelega kõige selle eest, mis mind seda wiisi piinas, parem kodu omaste juure joosnud; aga — ometigi wärises mu süda ka jälle selle üle, et pärast Friedrich kohe pääle sööma ära minema ja mitte natukestgi aega ka weel suures toas meie seltsis istuda ei saaks, ja soowisin selle pärast salaja, et söögi aeg ometigi õieti kaua wältaks. Kõige selle pääle oli Friedrich täna õhtu ka weel nii kasina jutuga, et ma pidin kartma, teda ka tõeste oma uhkusega, kuda ta oli ütelnud, kurwastanud olemast, mis tembu üle ma isienesega ometigi mitte üsna rahul olla ei wõinud, ehk ma seda temale küll kogunigi ‘poleks tahtnud näidata. — Õnneks juhtisiwad Elise ja Olga, meie kõige nooremad korteri seltsilised, jutu wiimaks Mardi päewa pääle, ja puudutasiwad sellega ühe asja külge, mis mul juba ammugi südame pääl pakitses. „Ah ja”, küsis Friedrich teiste rääkijate sekka, „mis ma madam G. ka küsima pidin: ju teie tänawu ka jälle Mardi santa sisse lasete?” „’Pole mul selle tarwis mitte lusti”, wastab madam G. talle ja meie kõik kuulame, ka hingamist tagasi hoides, terawate kõrwadega päält. „Aga kuda nõnda?” küsib jälle Friedrich, „kas siis minewa-aastased Mardid teid nõnda on pahandanud?” „Mitte seda”, kostab madam G., „Aga minu lapsed tantsiwad pärast jälle üle aru palju ja wõiwad selle läbi haigeks jääda.” „Ah, kulla, armas madam G.!” hakkame meie sääl kõik kui ühest suust paluma, „meie ei saa wististe mitte rohkem tantsima, kui teie meid lubate! Laske ikka Mardid sisse tulla!” „Noh, noh”, katsub ta meid waigistada, „Mardi päewa on ju weel aega, ja ma saan selle asja üle ka weel järele mõtlema.” „Aga madam G”, ütleb jälle Friedrich, „kas teie siis oma laste südamid nii kaua tahate koormata? Teie olete ju alati nii helde ja lasete ennast palwetest liigutada, tehke ka siis

 
— 35 —

täna seda, ja rõõmustage meid kõiki oma lubamise läbi.” „Ja, ja, armas madam G., tehke seda!” aitame meie Friedrichi sõnu toetada. „Noh, kes teie wasta wõib panna, teile jääb ju lõpeks ikka wõit; minugi pärast sündku siis ka jälle teie soowimise järele.” „Tanan, tänan, tänan!” hõiskab talle üheksast priskest suust wasta, ja et sööm lõpetud, saawad toolid suure kärinaga kõrwale lükatud, ja kaheksa paari käsa sirutawad ennast tema käte poole, keda nad tänajate suude wasta tõmmata püüawad. „Saab üks kord küll! wallatud loomad, mis kära teie teete! seda saab wistist’ kaugele uulitsa pääle ära kuuldama!” hüüab ta häälega, nagu oleks ta häda sisse sattunud, meie naeru ja tänamise kisa sekka. — Jääme ka selle pääle aega mööda tasasemaks; Friedrich tänab madam G. weel korra kõige hää eest, ütleb ülepää kõigile Jumalaga ja läheb ära.

 Sel meie pisukesel söögi toal oli üks ainuke aken wasta hoowi, aga kolm ust, millest üks suurde tuppa, teine kööki ja kolmas, köögi ukse wasta, magamise kambri wiis, mis nenda wäike oli, et seitse woodit, madami enese ja kuue laste jagu — teda nõnda täis paniwad, et waewalt ühel pisikesel laual peegliga ühes seinas ja teises ühel natukese suuremal laual ta ainsa akna all ruumi oli. Et nüüd tagumised kambrid nõnda wäiksed oliwad, pidiwad kaks last, see kord Friederike ja mina suures toas magama, kus iga õhtu woodid sisse ja hommiku jälle wälja kantud saiwad. Päewal oliwad woodid kõik magamise kambris kahes suures hunikus kokku pandud ja paaril lapsel sai selle läbi sääl ruumi akna all laua ääres oma koolitööd teha; teised õppijad jagasiwad ennast söögi ja suure toa laua äärde ära, ja sel kombel ei jäänud siis madam G.l kusagille ühte wagusat nurka üle — ta ei näitnud meile aga ilmasgi niisugust nägu, nagu oleksime meie talle tüliks olnud.

 Oh peaks Mardi päew õige ruttu tulema! oli sest üle-

 
— 36 —

mal räägitud õhtust saadik iga päew meie ohkamine, ja koolis käies, weel kõrwal tundisid wõttes, õppides, läks aeg nii kärmaste mööda, et Mardi päew peagi käes oli.

 Päew on juba looja läinud, widewik katab kõik asjad õues ja toas oma warjuga kinni, inimeste silmadel ‘pole wäljaspool enam tööd teha ja waim saab sel wiisil enam aega, südame asja talitama minna. Wana waese kägisewa sohwa pääl istuwad wiis meist, üks teise ümbert kinni hoides ja kolm nende jalge ees, põrandal maas, oma pääd nende süles hoides. Madam G. talitab weel köögis. „Ah Annette, ütle päris õigust, sul oleks ikka hää meel küllalt, kui George Z. ka Mardiks tuleks ja õige palju sinuga tantsiks, nagu wiimasel korral madam G. sündimise päewal?” algab kelm Julie kõigesuguste magusate juttude järele, millega meie mööda läinud Mardi õhtut olime mäletanud, oma torkimist. „Ei tea, kas mul selle üle parem meel saaks olema, kui sinul Franz H. tulemise üle. Franz ‘pole ju ka mitte halwa kombega noor mees, ja inetu ‘pole ta kogunigi, weel siis kui ta silmad oma tuleleeki sinu punaste palede pääle wiskawad”, annab Annette talle wastuseks, mis pääle hele naermine läbi toa kõlab. „Naerge aga pääle”, ütleb jälle Julie, „küll mina tahan ka tähele panna, kuda Brenner Friederikega läbi toa saab tuiskama, nagu kannaks ta tugewad käewarred udu sulge läbi tuule, ja kuda Friedrich jälle ei muudega, kui üksi oma armsa Liinaga saab tantsima.” „Ah, mind olete teie juba üle aru palju pilganud”, nurisen mina wasta, „selle pärast ei taha mina täna õhtu mitte sammugi tantsida, waid üksi päini klawerit mängida.” Ja enne kui mulle keegi wastata sai, astus madam G. tuppa ja käskis meid küünlad põlema panna, sest et Tiina, meie tüdruk, juba luuka kinni panema läinud. — Silmapilk oleme meie kõik jalal, nii sama ruttu ka ühel tuletikud käes, warsti ka tuli ülesse tõmmatud ja küünlad põlema pandud — täna õhtu 4 tükki, 2 laua ja

 
— 37 —

teist 2 lahti tehtud klaweri pääl oma walgust andmas. — Kui tule asi talitatud, kutsub Mathilde, meie „Õun”, kuda meie teda tema ümmarguste punaste palgetega näu pärast, mis ka tõeste kui kõige ilusam walge ja punane õun läikis, nimetasime, Alided, temaga peaegu ühe näulist, muidu natukene wähem prisket, aga pikka, sirget, kergejalgset 17-aastast neiut: „tule õpime ruttu weel natukene masurkat tantsima, et meie oma sandi tantsimisega enesele jälle mitte häbi ei tee!” Ja nad hakkawad üks teise käest kinni ja hüppawad nii lustilikult üle toa, et teised seda nähes kogunigi seisma ei wõi jääda, waid paarides nende järele lähewad. Tolm lendab kleitide lehwitamisest igalt poolt ülesse, ja naeru ja sõnade kära on peagi nii suur, et madam G., kes oma käsu andmise pääle kohe jälle kööki tagasi oli läinud, seda sinna ära kuuleb ja selle pääle kiirel sammul meie sekka tuleb: „Oh teie üleanetud lapsed!” tapleb ta, „mis tolmu ja kära teete teie siin jälle! wõtke ometigi oma näputööd kätte ja istuge wagusi ja oodake ilusti, kuni Mardid tulewad; siis saate ju tantsida ja hüpata küllalt!” „Ah kulla, armas madam G.!” palume meie wasta, „meie tahame küll wagusi olla, aga tööd teha? — seda meie täna küll ei wõiks; meie rikuksime kõik pistmed ära ja peaksime neid homme jälle ülesse arutama!” „Noh, siis tulge ja katke lauda, et meie ruttu sööme ja aegsaste enne Martide tulemist jälle kõik söögi kraami ära koristada saaksime.”

 See sai siis ka kõik tehtud ja ka weel tolm igalt poolt ära pühitud, enne — kui meie õues sammusid ja pääle selle eeskojas kehisemist ja sosistamist kuulma hakasime. Südame tuksumisega oliwad nüüd meie kõikide silmad ukse pääle pöördud, kust läbi siis ka wiimaks üks häägi salk iga wärwilise weidra riide sisse mässitud inimesi tuppa wenis. Mina aga olin, ilma enne kõiki Marta õieti üle waatamast, ennast klaweri ette pesitanud ja lasksin säält nüüd ühe lustilise

 2**

 
— 38 —

polka läbi toa kõlada, ja — uhkete turkide, rikaste ehitud mustlaste, sinise ja punase mantliga ritterite kaendlas lennasiwad ja hüpasiwad mu rõõmsad seltsilised mööda tuba. Polka järele mängisin waltsi, waltsi järele masurkat, ilma tähele panemata, et üks rööwli-pääliku riides Mart ennast juba mitu korda minu kõrwa oli kummardanud ja et Friederike ja mõni teine minu seltsilistest mulle kõrwa sisse oli ütelnud, et ma mitte kiusu ajama, waid ka neid mängida peaksin laskma. Wiimati tuleb madam G. ja küsib, kus siis minu tantsu lust täna jäänud, et ma ennast üsna pillimeheks ära palganud, ja tema kõrwas on ka warsti jälle Friederike, kes mind nüüd wägise tooli päält ära lükkab, minu asemele istub ja mängima hakkab. Silmapilk seisab jälle see suur sirge rööwli-päälik oma musta larwi wõi waltsnäu alt põlewa silmaga mu ees ja palub mind tantsima. Ta tantsu wiis, ta käe külgehakkamine ja lõpeks weel ta hääl, kui ta mulle ütleb: et ta täna oma südame raudriide alla pannud, et tast mitte nooled wälja lennata ei pääseks — tunnistawad mulle peagi, kelle kaendlas ma teiste tantsijate sekka olin astunud. Nii pea aga, kui ta mind lahti lasknud, seisab Julie mu kõrwas ja sosistab mulle kõrwa, kuda ta kohe ära teadnud, kes see uhke rööwli-päälik on, kui ta näinud, kuda ta mööda tuba jalutanud, wahete wahel minu ees kumardamas käinud ja mitte enne tantsima ‘pole hakanud, kui ta mind kätte saanud. Mul ‘polnud aega talle wastust anda, sest sääl seisis juba üks sinine ritter minu ees ja palus mind tantsima. Tema järele tuli jälle Friedrich, selle järele üks teine, siis jälle tema j. n. e., et ma wiimati tõeste nii wäsinud olin, et teisi tuppa natukene puhkama pidin minema. Oma põlewat nägu wasta külma akent surudes seisin ma sääl ja hoidsin kaks kät oma kõwaste tuksuwa südame pääl. „Oh miks teeb”; hakasiwad mu mõtted kõnelema, „Friedrich, kellest ometigi teised noored tüdrukud kõik ütlewad, et ta üle aru

 
— 39 —

uhke on, nõnda, et ta neid mõnda korda uulitsal wasta tulles teretamata jätab, minuga nõnda, nagu näeks ja kuuleks ta alati üksi mind ja nagu ‘poleksgi teisi toas, kui mina üksi. Ma olen ju siit madam G. lastest, kes see kord inimestest õige ilusaks ja kenaks peetud saawad, kõige halwem, muidu üks talu poja tütar ja üsna rumal tüdruk, kuda wõin ma siis tema meelest nüüd kõige parem olla? Ah, ma sureksin ta silma eest parem üsna ära! Aga kas tema siis weel õnnelik wõiks olla? Ah kurwastada ma teda küll ei tahaks — mis ma siiski tihti teen. — Ma armastan, ma armastan teda wäga! Aga kas see mitte patt ‘pole? Ma ‘polegi weel leeritud ja armastan juba ühte meest! Oh Jumal, anna mulle seda andeks! Ma tahan ka oma südant õige kõwaste walitsema hakata ja talle mitte enam kõik sugu rumalaid mõtlemisi lubada. Teised inimesed, Friedrich ka mitte, ei pea ka kogunigi teada saama, mis kergemeelelne tüdruk ma olen.” Selle ettewõtmisega läksin ma jälle tuppa tagasi, kus meie weel natukene aega tantsisime. Kui Mardid ära oliwad läinud, tänasime meie madam G. selle rõõmsa õhtu eest, istusime temaga ühes weel tunnikese ülewal ja rääkisime kõik weel korra läbi, kuda see õhtu igaühel meele pärast olnud, ja siis läksime puhkama.

 Kõik teised jäiwad kohe magama, aga minu südames wärises Friedrichi „hääd ööd, armas Liina!” nõnda waljuste, et ta mu und mult hulgaks ajaks eemal hoidis.

 Madam G. ei keelnud oma laste wendasid ja nende sõpru mitte ära meil wõerusel käimast, mis luba need noored mehed ka nii mõistlikult pruukisiwad, et nad teda mitte ära ei wäsitanud üle aru tihti tulemise läbi — üksi Friederike wend tuli enamiste iga päew oma õe juurde, kellega tal ikka rääkida oli. Ta palus neid ka mõni kord hulgakesi wõeraks ja laskis meid siis oma noore elu põlwe oma kaitsewa silma all rõõmsaste tantsu ja mängimistega maitsta, mis eest meie

 
— 40 —

teda tänuliku südamega armastasime ja hää meelega ta manitsusi ja juhatusi kuulda wõtsime.

 VII.

 Mõni nädal pärast Marti istusin ma ühel widewikul Anna juures tema wäikses kambris. Ta hoidis mu kätest kinni ja rääkis mulle pea rõõmsa, pea haleda häälega oma isa wiimasest kirjast. „Mul on küll ütlemata hää meel”, ütles ta wiimaks, „et mu wanemad mind siit piina elust ära wõtawad, aga kurwaks läheb mu süda, kui ma mõtlen, et ma sinust, Liina, pean lahkuma. Tee selle pärast minu troostiks mulle seda wiimast rõõmu, et sa jõuluks minuga ühes lubad sõita! Tõeste, meie kõik, minu wanemad ja mina saame sinu wasta seda wiisi olema, et sul meil mitte sant ei pea olema.” „Oh, Anna”, kostsin ma talle, „et mul teil hää saab olema, tean ma selgeste, ja mu lust sinuga ühes sõita, ‘pole ka mitte wäike, aga enne pean ometigi oma wanematelt luba paluma, enne kui ma sulle oma sõna anda wõin.” „Tee siis seda warsti!” palus ta edasi, „et mu süda selle poolest rahule wõiks jääda ja mina oma wanematele sinu tulemist aegsaste teadustada wõiksin!” — Seda lubasin ma talle ja tegin ka, sain oma wanematelt ka soowitud lubamise. Nädal enne suuri pühi, kui zensuri hirmud ja rõõmud möödas oliwad, sai kool kinni pandud ja Anna koolitajatega ja kõigi teistega Jumalaga oli jätnud, astusime kahekeste soojade tekkide ja patjadega ära-wooderdatud saani, ja kaks prisket punast hobust, oma ametiga õieti tutwast kutsarist juhitud, wiisiwad meid pea tuule kiirusel linna kiwi-müüride ja wallide wahelt wälja.

 „Oh kui priske on tuul siin, kui kergeks läheb mu rind, kuda sätendab walge lume-tekk siin!” hõiskas Anna esimesele

 
— 41 —

lagendikule wasta, ja weel suuremaks läks meie mõlemate rõõm, kui meid mets oma hõbe-ärma kleidis wasta oli wõtnud. Meie ei saanud sääl muud, kui pidime üks teisele kas siin ühte auuwärawat näitama, mis kaks puud oma latwasid teine teiselt poolt teed kokku wajutades, oma ärma-sulga päewa kiiretest wikerkaare wärwi perlikestega üle riputada lastes, nii kergel kombel ülesse oliwad ehitanud, sääl jälle ühte suurt kuuske, mis oma tugewaid oksi, nagu mõni kalewlane oma käe warssa, nagu kaitsedes wäiksema kuusekese üle wälja sirutanud oli, siin ühte kolla-oksa, mis oma nina mõnest sambla künkast lume-teki alt wälja pistis, sääl jälle wäiksid looma jalaradasid mööda tee äärt, millest meie kohe aru ei saanud, kas need jänese, wõi muidu haraka jäljed wõisiwad olla. Oh kui ilus, kui armas kõik on! pidime sääl juures tihti südame põhjast hüüdma, ja pisara-tilgad tikusiwad wägise silmadest neid hüüdmisi tõendama. Alles aega mööda läks meie rõõm tasasemaks, nõnda et meie jutu ajamisele mahti saime. Kui magusaste woolasiwad sääl Annal kõik kallid jõulu pühade rõõmu lootused üle ta kirsi-karwa mokkade ja kuda õitsesiwad roosid, talwe õite wastalise meele haiguseks, ta pales, mis linnas mõni kord üsna ära kahwatama oliwad tikkunud.

 Nelja-tunnise hää sõidu järele saime päewa loodeks Anna kodumaale kus meid tema wanematest suure rõõmu- ja lahkusega wasta wõeti. Need wanemad oliwad priske inimese-paar, lahkete silma-nägudega, kust kohe wälja paistis, et elupuudused neil tundmata asjad oliwad. Ka nende maja, mis Saksa wiisi ehitatud kammerdega ja õige korra pärast ja puhtalt hoitud oli, tunnistas seda, et rikkus, ja see kord ka rahu, tema katuse all ei puudunud.

 „Ütle, Anna”, küsis isa kohe pääle teretamist oma tütre käest, „mis saab sul siin meie juures wiga olema elada? Kas ma sulle kõik, mis su süda soowib, ei saa muretseda wõeh? Mikspärast peaksin siis sind, minu ainust last, linna

 
— 42 —

waewata ja uhkusest sinu kaunid südame tundmisi tallata laskma? — Wuih, häbi neile, kes nad ühte ausat inimese last tema wanemate seisuse pärast põlata wõiwad! Kui nad siis isi kõik tõeste ka ühest teisest rahwast ja soost wälja kasunud oleksiwad, aga see ju see pää-häbi on, et ju ka nende kõige uhkemate bürgerite sugulasi meie talurahwa seas leida on. Sinu uhke rätsepa meistri, kes oma lapsi selle pärast et ta isi ka Saksa keelt solgib, ei tea kui palju parematest lina tükkidest kokku pandud arwab olewat, kui sina oled, selle rätsepa meistri tädipoeg käis weel eila päew minu pääle ajamas, et ma teda ometigi möldri poisiks peaksin wõtma, aga ta uhke onu pärast linnas ei teinud ma seda mitte.” „Pai isa”, waigistas wiimati Anna teda, „ma olen sääl ilusti süüa ja talitada saanud, selle eest peame tänulikud olema.” „Mis tänulikud! seda pidiwad nad sulle minu raha eest tegema! kurjustas ta wasta. „Nad oliwad muidu ka ikka üsna hääd mu wasta, üksi siis kui nendel wõerad oliwad, ei teinud nad minuga palju tegemist ja naersiwad siis ka mõni kord salaja minu talupoja-wiiside ja kombete üle; aga seda olen nüüd neile kõik andeks annud, ja sina, isa, tee ka seda wiisi, et nukrad meeled meid meie rõõmude juures eksitama ei tuleks. „Hää laps”, ütles isa, tütre pääd silitades, „sinu pärast tahan oma suule luku ette panna, et mu mõtted tast wälja ei saa weerema!” Ja sellega oli siis ka jälle rahu ja rõõm meie kõikide seltsis ja lootus lautas pikka rida rõõmsaid päiwi ja tundisid meie tulewiku sisse waimu silma ette wälja.

 Oh, hääd päewad oliwad meil ka! Kõik tubade, keldrite, aedade, lautade ja weski nurgad käisime esiteks läbi, sest Anna tahtis kõiki kohtasid ja asju teretada. Kõik kapid ja purgid, kus sees midagi limbsata oli, tegi Anna ema meile lahti. Sai meil toast isu ära, siis laskis isa meile hobuse ette panna ja sõitsime mööda metsa teesid, mis Annal tutwad

 
— 43 —

oliwad, wõi läksime ka muidu jalutama; õnneks oliwad ju ilmad ilusad ja parajad külmad.

 Seda wiisi sõitsime ka päewal enne Jõulu laupäewa kahekeste ilust tasast metsa teed. Puud oliwad jälle armas ja tuule õhk sosistas kõige salamaid juttusid oma sõbra metsaga. Meie lasksime hobuse käia, et meie seda rahu, mis kõik loomus pidas, mitte aisa kella kõlina läbi rikkuda ei tahtnud ja meil seda wiisi enam aega kõige talise ilu pääle meie ümber waadata sai.

 Minu priiaeg oli ka wiimaks otsas, ja ma pidin jälle linna sõitma. Suure ahastusega lasksiwad Anna ja tema wanemad, kes mind kui oma last armastama oliwad hakanud, kuda nad ütlesiwad, mind oma südamete küljest lahti, kui ma saani pidin astuma. Ilm ‘polnud ka mitte enam nii ilus, kui ta Annaga tulles oli olnud: taewas oli pilwes ja maa pääl tuisas tuul, selle pärast ‘polnud mul sellekordsest sõidust ühtigi rõõmu. Õhtuks sain oma korterisse, kus mind korteri-seltsilised, kes warem siia oliwad saanud — kõik oliwad oma wanemate juures olnud — juba igatsusega oliwad oodanud.

 VIII.

 Esimene asi, mis Friederike mulle jälle kokku saades rääkis, oli see, et ta wend studendiks oli saanud. Seda sõnumit olin ma oodanud, sest ma teadsin, et ta Tartu oma exami tegema pidi minema. Ta oli meile mitu korda oma lootusest ja kartusest selle wasta rääkinud ja mind palunud, et ma talle oma südames ta töödele õnne soowiksin: sest mida rutem ta Tartu saada, seda rutem jõuda ta oma elu õnne ligimale — mis sõnade juures ta nii paluja silmaga mu otsa oli waadanud, et mul see südame põhja oli tungi-

 
— 44 —

nud. — Kõik see seisis Friederike sõnumi järele jälle korraga mu südame ees, ja rõõm, aga — ka üks imelik kartus paniwad teda wärisema. — Oh, et ma sest hirmust, mis mul see asi südamesse ajanud, ikka weel lahti ei saa! Aga — Jansu nägu, mis mul kaua, kaua enam nõnda selgeste waimu ees ei seisnud kui nüüd, paistis jälle, nagu sel öösel weske pääl, kus mu igatsus ta järele korraga nii suur oli olnud, sügawast südame nurgast wasta. Ma läksin üsna rahutumaks ja nukraks.” „Noh, Liina, kas sul siig wõeruspeul nii sant on olnud, wõi ei taha sa enam meie sekka tulla, et et sa nõnda nurjatu oled?” küsisiwad mu naabrid. „Oh, ma olen sõidust läbi tuisu wäsinud, kui ma ennast saan wälja puhanud, saab minust wistist jälle teie wana üleanetu Liina’, wastasin ma neile, nende küsimisi, mis mul mitte meele pärast ei olnud, lõpetades. Ja wõtsin uueste nõuuks, oma südant kõwaste tallitada ja ta mõtteid mitte kõigesugustele kõweratele teedele lasta minna, kus ju koolitööd ühe lugemata lapse pää mõtted pidiwad olema.

 Teisel päewal hakas kool, ja uue jõuuga, uue rõõmuga oma tööd tehes panin ma omad mõtted raamatute külge wangi ja ei lasknud neid ei tagasi ega edasi poole teiste asjade pääle eksima minna — muidu widewikul, kus enne Friedrich enamaste oma õe juurde oli tulnud, ja kui meie Prantsuse keeli tundi läksime, ei jõudnud ma selle wasta panna, et mu südame mõtted mitte tema pildi ja mõne tema sõna külge, mis mu kõrwal nii ütlemata magus kuulda oli olnud, rippuma ei jäänud ja mul mõne sügawa ohkamise ära petnud. — Päälegi kirjutas ta ka peagi oma õele ja saatis omas kirjas mulle palju tuhat terwisid ja laskis mind paluda, et ma oma häid soowimisi, kellest ta oma exami õnne kõige päält ütles tulnud olewat, ialgi temast ära ei peaks pöörama. Ta südame ees seista ikka ja alati kaks kaunist tütarlaste pilti, ja need olla: Liina ja Friederike käsi käes, oli ta kirja lõpetus. —

 
— 45 —

„Liina, saada ta waesele, kes ta meist nii kaugel peab olema, ometegi õige südamest palju terwisid!” palus Friederike talle wasta kujutades — ja ma saatsin palju terwisid. — Esimese kirja pääle tuli aga peagi teine, teise järele kolmas, ja Friederike sai minust jagu, et ma selles wastuses juba isi oma käega oma terwised ülesse panin, mis pääle juba 4das kirjas üks palaw tänusedel just minu jauks ligi oli, mis pääle mul jälle tarwis tuli talle midagi oma käega wastata, ja nõnda läks asi ilusti wooris edasi, kuni — meie üks teisele Friederike kirjades päriskirjad kujutasime, mis Friedrichi poolt ikka enam armastuse sõnu hakasiwad tooma.

 Kõik minu tugewad südame walitsuse ettewõtmised saiwad mul sel teel tühjaks tehtud, ja mu süda oli peagi täis helinat ja magusat õhku, nagu oleks taewalik kewade ta sisse loodud. Loomus mu ümber säras ju ka jälle kewadises ehtes ja tuli mulle (rohelise linnawalli päält, kus meie nüüd tihti joosime, et meie silmad ja kõrwad ometigi mõnegi tükikese loomuse ilust oma nälja kustutamiseks selle järele enesesse neelata saiwad) oma lookestega, mis sinise taewa all oma lauluga kõikusiwad, oma lillekestega, mis hommikusele päewale, nagu naeratades, kaste tilkasid peegliks wasta hoidsiwad, oma liblikatega, mis kui isi elawad lillekesed ühe lilletähe päält teise pääle üks teist taga ajades läbi õhu õõtsusiwad — jah kõige sellega tuli loomus mulle appi minu südame kewadet weel enam elusse tõstma: sest kõik see ta ilu süüdas armastust Friedrichi wasta ikka enam põlema.

 Oh ma ei tunnud isiennast enam, nii teiseks olin ma läinud: õppimine ei teinud mulle ammugi enam seda rõõmu, kui enne, oma naabrite selts ei olnud mulle kogunigi enam endisel wiisil armas; kõige parema meelega oleksin ööd ja päewad rohelisel wallil ühe puu all, kellest sääl mõni kaswis, üksipäini istunud ja — tema pääle aga mõtelnud.

 Kohe pääle jõulu oli minu mamma mind waatamas

 Lilli Suburg. Liina.        3

 
— 46 —

käinud, ja nüüd, suiste pühade laupäewal, oli papa linna tulnud. Nõnda wahete wahel oliwad mu wanemad kõik need wiis aastat, mis ma juba linnas sain olnud, mind ikka waatamas käinud. Esimestes aastates oli mu rõõm nende tulemise üle iga kord ütlemata suur olnud, aga — aega mööda oli ennast wõeras tundmine mu endise puhta rõõmu sekka seganud, ja mu rääkimine nendega ei tahtnud teiste kuuldes mitte enam nõnda kergeste minna, nagu ta mul enne südamest suhu ja säält nendele wasta oli woolanud. „Oh, ma pean nendega ju seda halwa maa keelt rääkima, mis kõigest linna rahwast nõnda wäga põlatud on! Kõige teiste laste wanemad räägiwad ju auusat Saksa keelt, ja mina olen nende silmas wist iga kord jälle halwem, kui nad mind mu wanematega on kuulnud rääkima” oli see nimetatud wõeras tundmine aega mööda ikka selgemine mu rinnas helisema pannud. „Wuih sant laps, mis ma wõin olla! ma wõin ennast oma armsate wanemate üle, kes minu wasta alati nii hääd on, häbeneda?” oli mu südame tunnistus mind wiimastel kordadel ikka waljumine noominud, aga siiski — andsin ma ka sel suiste pühade laupäewal jälle solgitud rõõmuga oma armsa papa käele suud, kui ma Friederikega walli päält tulles teda madam G. kõrwas treppi pääl mind ootamas leidsin. „Noh, Liina, kuidas lugu on? kas sul weel lusti oma kodumaad waatama tulla on, wõi ei taha sa tast enam teadagi? Sa ‘pole ju nii kaua enam kodus käinud, et sa meid kõiki küll juba puhtaks oled ära unustanud” ütles ta pool noomides. „Ah papa, kas sa mulle järele oled tulnud?” „No muidugi.” „Siis sõidame ka kohe, kohe ära!” ajasin ma talle pääle. „Aga Liina”, ütles sääl Friederike — muidugi Saksa keeli — „palu nüüd oma papad, et ta sulle lubaks, Jaani päewa ajal paariks nädaliks minuga L.’sse tulla; siis teame ometigi juba aegsaste, mis meil meie suurtest plaanidest tulewiku kohta loota on.” „Ah”, wastasin mina talle,

 
— 47 —

„seda saan ma kodu tegema, sest mammal on selles asjas pää-sõna anda” — aga ma ei rääkinud mitte sula õigust, sest pää-asi, mis mind nõnda rääkima ajas, oli: et ma Friederike kuuldes mitte palju oma papaga rääkida ei tahtnud.

 Teised lapsed oliwad juba tundide eest ära sõitnud, ja mina olin wiimane sõitma, sest Friederike jä see kord linna, ühele sugulasele wõeraks.

 Kodu saades ei jõudnud ma oma wäiksid õdesid ja wende nii palju kallistada ja musutada, kui mu süda omas suures rõõmus neid nii hulga aja takka jälle korra nähes, seda soowis. — Kui palju suuremaks oliwad nad ka selle aja sees kasunud! ja kui ilus oli see mu meelest, et nad ka juba üsna kenaste Saksa keelt rääkisiwad: neil oli juba enam kui aasta üks Saksa mamsel koolitajaks, kes ka mammale õmmelda ja talitada aidas. Mamma talitus oli sest saadik suur, kui papal mõis rendi pääl oli. Kui proua Saksa maale oli reisinud, oliwad mu wanemad mõisa wõtnud.

 Kõige wanem õde minu järele oli 9 — 4 last oliwad minu ja tema wahel surnud — teine 8 aastane, 2 wenda 6 ja 5 aastased. Nende 4 koolitajaks pidin mina wälja õppima, oli wanemate soow, mis pärast nad mind nii kaua linnas olla lasksiwad.

 Proua ja kooli-preili oliwad ka juba minewast sügisest saadik kodu — Hilda oli Saksa maale ühte kooli jäänud. Ma pidin neid ka teretama minema, mis ma ka suure hää meelega tegin. Ka sepa rahwast pidin ma waatama minema. Sääl ei wõinud mu süda aga mitte üsna rahul olla, päälegi siis, kui isa mulle ühe kirja Jansust kätte andis, mis ta tema kirja sees siia saatnud, et ta seda wiisi ka tõeste minu kätte saaks, sest: ta kartwat, nõnda olla ta isale kirjutanud, et need kaks kirja, mis ta mulle juba ühe teise järele ju ammu P. linna saatnud kadunuks läinud, sest et mina talle mitte wastusid nende pääle ei olewat kirjutanud. — „Oh”,

 
— 48 —

kogeldasin ma punase näoga, „ma olen ta kirjad küll kätte saanud, aga mul ‘pole aega olnud talle wastata. Esimeses klassis, kus ma juba aasta olen, on mul nüüd palju rohkem õppida, kui mul enne oli.” Aga sepa isa ei näidanud mu wastusega mitte rahul olewat, sest ta ei katsunud mulle mitte ühe sõnaga õigust anda, waid ohkas muidu tasakeste, minu pääle waadates. „Liina” ütles ta wiimaks, „sa oled õige suureks ja ka ilusaks läinud. Kui Jansu, kes nüüd ka juba mees on, sind kusagil kogemata näeks, ei tea kas ta tunneks sind enam? Mis sa arwad?” „Ah, isa, kuda sa nii wõid rääkida! Jansu ja mina saame üht teist wistist’ alati ära tundma, wõi oleksime ka ei tea kuda teiseks muudetud”, ütlesin mina. „Usud sa seda? no siis on hää”, kostis ta mulle pikkamisi. — Mul ei olnud kauem aega, jätsin Jumalaga ja läksin jälle kodu. Sääl tegin Jansu kirja lahti ja lugesin. Ta kirjutas:

Armas Liina!

 Nüüd oled sa tõeste juba puhtaks Saksaks läinud, et sa Eestlastest ja Wenelastest enam midagi ei näita teada tahtwat. Kuda minu armas isa mulle kujutanud, ‘pole sa juba pea 10 kuud enam kodu olnud, ja mind näitad sa ka üsna ära unustanud olewat. Wõi ‘pole sa mu kahte kirja, kellest ma sulle ühe juba enne Jõulu ja teise Märzi kuus kirjutasin, kätte saanud? Ei tahaks seda mitte uskuda; kuda siis teised kirjad ikka alati su kätte on tulnud? Wõi oled sa enesele wiimaste aegade sees postkontoris ühe hää sõbra saanud, kes su sõbra pääle Peterburgis kade on ja selle pärast tema kirju parem oma tasku pistab, enne kui ta nad sinu kätte annab? — Aga saab naljast küll; wõib ju ka olla, et Liina oma lapse-põlisest sõbrast lahti tahab saada, ja see ta tahtmine ei saaks mulle mitte nalja tegema, waid palju enam kibedat kurba meelt. ‘Poleks mu onu mitte niisugune weider mees, et ta

 
— 49 —

mind kogunigi enesest eemale ei taha lasta, mõne nädali pääle ammugi mitte — siis oleksin ammugi juba P. linna tulnud ja mu sõbrana silmast lugeda katsunud, kas mult nende põhjast ka weel niisugune truuse-karwaline kiri wasta saaks paistma, kui ennemuiste, wõi mitte, aga — nüüd pean ma waene ootama ja ootama, et süda sisse ära tikub nõrkema, kuni mu sõbrana ehk üks kord selle hääle tujule juhtub, et ta mind jälle ühe armsa kirjaga tahab rõõmustama tulla. O, Liina, ära lase enam kaua ennast kõigesuguste santide mõtete all waewata, waid seleta pea ära, kust sinu waitolemine tulnud.

 Sinu igaweste truu sõber

 J a n s u.

 Minu armas hää Jansu! ütlesin ma isieneses kirja lugemise järele, tema nime tähtedele suud andes, ma armastan sind tõeste, kui oleksid sa mu päris wend olema, ja mu süda saaks wistist wäga lahedaks minema, kui ma sulle kõik, kõik, mis teda täidab; wõiksin awaldada, kuda ma sulle lapse-põlwes ka kõik oma kõige salamad asjad wõisin rääkida. — Kas ma siis enam laps ei ole! Ma ei taha seda uskuda, sest et ma küll alles lugemata olen, on mul siiski nagu oleksin wiimaste aegade sees tõeste päris täis-kasunud inimeseks saanud. — Mul ei olnud kodu palju aega mõtete pääl aududa, pistsin kirja tasku ja läksin, kus mu wäiksed õed ja wennad mind kutsusiwad, kes mind wäsimata oma mängi platsisid ja asju waatama wiisiwad, kus ma neid ka juba mitmel korral olin waadanud ja kiitnud.

 Kuda üks mõte läbi pää lendab, oliwad mul need paar päewa kodu mööda läinud. Wiimsel pühapäewal wiis mind üks poiss jälle linna, ja ma wõtsin wanemate käest loa, Friederikele wõeraks minna.

 Need 3 nädalit, mis weel Jaani päewa oliwad, läksi-

 
— 50 —

wad tuule tiiwul mööda. Oli ju neis wiimastes nädalites, kui kõik poole aasta sees õpitud asjad weel korrale üle saiwad kuulatud, kooli asjadega nii palju tegemist, et päewade tunnid meie töödele ära tikkusiwad puuduma. Kust ma säält weel aega Jansule kirjutada pidin wõtma? — „Aga nii pea, kui ma L.-st tagasi saan tulnud, tahan ma talle kirjutada ühe õige pika kirja, mis teda minuga jälle üsna rahule peab tegema”, trööstisin ma oma südant, mis mind ikka manitsema tikkus ja läksin Friederikega teele.

 Mul ei olnud küll esiti, kui ta mulle pääle ajama oli hakanud, et ma temaga ühes peaksin sõitma, selle tarwis mitte lusti, aga ta oli mulle kõik rõõmud, mis meil tema wanemate juures saada olema, nõnda ette panna mõistnud, et mul wiimaks suur himmu selle wõeraspeu järele südamesse oli tulnud. Friedrichi pärast, kes muidugi ka oma kodu olema sai — oleksin ma parem säält ära jäänud, kui ma temaga küll suure hää meelega nii hulga aja pärast jälle korra oleksin ühes tahtnud olla; aga ometigi ei saanud ma selle tundmise üle, mis mind jälle sinna ajas, wõimust.

 Imelik! Enne olin ma alati nii selgeste täädnud, mis ma tahtsin ja mis ma pidin tegema, aga sest saadik kui Friedrich enesele mu südames koha oli leidnud, tundsin ma ennast alati nagu kahe wastastikku laenetawa woo wahel olewat, kellest mind iga üks oma laenetega ligi tõmmata püüdis, ja kellest need laened, mis Friedrichi poolt tuliwad, minu ettewõtmiste waenlased näitsiwad olema: sest nad surmasiwad neid wiimaks ikka. — Oh tõeste, ilmaski ei pruugi üks noor tütarlaps nõnda oma ema sõbrust, kui siis, kui ta süda esimest korda ühte meest armastama on hakanud! Ilma ema sõbruseta — siin ei ole walitsemisest rääkimist, mis tütarlapse õrna südame elu igaweseks ära andma wõib panna — on üks noor armastaja tütarlaps kui üks õrna warrega lill, mis ilma toekepita tuule wasta ei jõua panna, waid temast

 
— 51 —

wägise murtud peab saama. — Selle pärast ei täida keegi ema oma kohust paremine kui seda wiisi, et ta oma laste, kõige päält tütarde sõbraks püüab jääda, kellele nad omad südamed alati ilma katteta ette wõiwad panna. — Meie hääl, kallil mammal ei olnud suurte talituste pärast ilmasgi aega, oma lastega sõbrust pidada ja nende juttusid kuulata!

 Friederike kodumaale oli palju maad, meie olime Jaani laupäewal pärast lõunat wälja sõitnud, pidime tee pääl ühes kõrtsis öömaja pidama ja saime alles teisel õhtul oma paigale. — Oh mida ligimale meie jõudsime, seda waljumine hakas minu süda tuksuma. Mitu korda soowisin isieneses, et ma parem oma kodu oleksin jäänud, ja üks imelik raskus wajutas ennast mu rinna pääle. Oh, mu süda tundis wist ette ära, mis nooled L.’s tema jauks walmistatud pidiwad saama.

 Wõisime üks 7 ehk 9 wersta L.’st weel eemal olla, sääl hüüdis Friederike ühe korraga suure rõõmuga: „Waata ometigi Liina, kes säält tuleb! seda ma arwasin, et ta meile wasta saab tulema, aga nii kaugele ei lootnud ma mitte. Tere õhtust Friedrich! tere õhtust! kus maale sa hull poiss wasta oled tulnud, ja weel jala!” „Tere õhtust!” hüüdis mõni samm meie ees üks hääl wasta, mis kui wälk mu südamest läbi käis, ja Friedrich T. oli peagi meie wankri kõrwas, kui kutsar hobused kinni oli pidanud. „Tere õhtust, Liina! sa oled üks ingel! Ei oleks ma niisugust rõõmu ilmaski loota tohtinud, et sa millaski meile tuled, ja nüüd oled sa siin!!” ütles ta mu kät pigistades ja lõpeks oma suud wasta surudes. „Aga Friedrich, kas siis Liina sind juba omale sina ütelda on lubanud?’ küsis Friederike. „Ah, Liina, — nimelt olime üks teist juba kirjades hüüdnud — andke andeks! mu suur rõõm ei annud mulle aega, peenikeste sõnade pääle mõtelda”, palus ta südamelikult. Ma ei saanud talle wastata, ma ei saanud oma häält selle tarwis wälja. „Tule ometigi ja anna mulle

 
— 52 —

ka suud, kuda ühe õige wenna kohus on!” kutsus Friederike, ja Friedrich läks teine poole wankri äärde, andis talle suud, astus siis wankrisse ja istus meie ette kutsari kõrwa, suu meie poole pöördud, ja meie sõitsime jälle edasi. Rõõmsaste juttu ajades — enamaste wend ja õde, mina rääkisin Friedrichi silma all ikka kasinaste — saime ½ tunnise sõidu järele, kui päew just alla weerenud oli, kaupmehe T. suure uhke maja ette, kus kutsar hobused kinni pidas. Trepi pääl seisiwad Friederike wanemad meid ootamas. Kõige esimene wankrist wälja hüppamas oli Friederike, kes kohe mööda trepi astmeid ülesse joosis ja esiteks end oma ema ja säält jälle isa hõlma wiskas. „Tule ometigi trepist ülesse, Liina, et ma sind mu wanematega — nad oliwad mind P.s ka küll juba näinud — wõin tuttawaks teha!” hüüdis ta, kui ta wanemaid oli teretanud, mind trepi all seismas nägemas, ja ma astusin Friedrichi käe najal wärisewate jalgadega ülesse poole. Teretamiseks andsiwad Friederike wanemad mulle kät, ja ta isa ütles, et ma õigeste teinud, et oma sõbranale ka üks kord wõeraks tulin. Selle pääle läksime kõik tuppa: Friederike ema kaindlas, mina nende järel, siis Friedrich isaga. Et widewik kõik asjad kinni kattis ja, kuda öeldakse, et ma oma silmad õue olin jätnud, ei näinud ma mitte, mis nägu need toad oliwad, kelle läbi meie läksime, aga seda tundsin ma, et mu jalad mitte lauast põranda, waid pehmete tekkide pääle astusiwad. Wiimaks ühte tuppa seisma jäädes kõlistas proua T. wäikest kella, mis pääle üks tüdruk tuli ja küünlad põlema pani. Selle pääle käskis ta meid ka kohe laua äärde istuda, ja meie istusime ühte hiilgawa söögi nõuudega ja mitmesuguse hästi maitswate söökidega kaetud lauda, mis ta täna meile siia visiti-kambri katta lasknud, et siin mahedamalt juttu ajada „kui söögi toas”, kuda ta ütles. Ees laua otsas proua T. ees seisis ka weel üks läikiw thee-masin, mis oma sisisewat keedulaulu nii mahedal wiisil laulis,

 
— 53 —

et mul seda kuuldes oli, nagu oleks ta mind meelitada tahtnud, et ma ennast siin kui kodu peaksin tundma. Ja, kui ma silmad oma taldreku päält ülesse tõstsin ja neid toas ümber sõuda lasksin, ja mul seinadest, laest, põrandast ja kõigist asjadest, mis siin kambris korteri leidnud, rikas ilu wasta säras, oli mul ka, nagu wõiks siin ütlemata rõõmus olla elada, aga — kui ma jälle proua T. näu pääle waadasin: oli mul, nagu oleks mul tema walge klaari otsa päält ja helesinistest silmadest kui üks salalik tuline õhk wasta puhunud ja mind siit eemale ajada tahtnud. Teisiti oli lugu wana kaupmehe enese näuga, kellest mul ta kahe lapse, minu armsate sõprade, waim wasta waadas.

 „Et Alma — tema 12aastane tütar, kes tal üksi weel kodus oli; kõige wanem tütar oli Wene maal ühel tohtril prouaks — oma kooli-preili Jungega juba üleeila Stulpnagelille wõeraks läinud ja alles homme säält tagasi tulewad, on Friedrich sulle muidugi juba teel rääkinud”, küsis proua T. Friederike käest, kes seda tõe ütles olewat, kahetsedes, et oma õekest mitte enne homset lõunat näha ei saa. Kui söögi aeg möödas oli, mis selle läbi õige kaua wältas, et Friederike enesele wanematest ja wennast, kes juba terwe nädal enne kodu oli olnud, oma tutwate elust ja olekust mõne tüki rääkida laskis, wõttis ta ema ühe küünla laua päält ja saatis meid meie magamise kambri. „Oh, kui wäga kena siin on!” pidin ma sesse kambrisse astudes hüüdma. Ja sääl oli ka kena: tume-punase sameti moodi tapetitega oliwad seinad üle tõmmatud, kelle ääres kaks lume-walge padja ja tekkidega woodit meid oodasiwad. Teine woodi seisis teises seinas, kumbagi päätsis poleeritud pesukapp, kumbagi ees wäike laud lumi-walge käterätiku all, kumbagi üle seinas rippusiwad paar kullatud raamiga pilti, kus päält inglite ja pühade inimeste kujud woodisse maha waadasiwad. Kolmandas seinas seisi weel üks suur toiletti peegel, kõigesuguse pisikese kraamiga,

 
— 54 —

mis naesterahwad oma riidesse panemise juures pruugiwad, ja üle terwe põrandu oli roosi õitega kaetud teppih lautatud. „Ütle mulle ometigi, Friederike, kuda sa madam G. juures wälja wõid pidada? ja kust see tuleb, et su wanemad sind mitte mõnda rikkasse majasse ‘pole korterisse pannud?” küsisin mina, kui meie mõlemad juba woodis olime. „Oh”, wastas ta mulle, „P. linna kool on üks liidetud tütarlaste kool ja madam G. juure korteri on inspectrice L. minu wanemaid juhatanud, selle pärast et ta madam G. lastega koolis alati kõige parem rahul wõida olla. Mama ei tahtnud küll selle korteriga rahule jääda, aga papa ütleb ikka: et see rikaste inimeste lastele suureks kasuks tulla, kui nad ka mõni aeg kitsamal, waesemal wiisil peawad elama, kui nad seda kodu saawad, ja mina olen selle papa mõtlemisega ka üsna ühes meeles.” Need wiimsed sõnad rääkis ta juba pool unistades, ja et mina ka õige wäsinud olin, ei olnud mul aega nende üle enam järele mõtelda, waid andsin ennast meelitaja unetaadile ohwriks.