Sõstra-silmad.

Kirja pannud

A. Saal.

Tartus.

Ch. Treyer’i kirjastus.

1890.

Sõstra-silmad.

„See ongi kurjateo wanne,

Et kuri kurjalt sigineb.”

Kirja pannud

A. Saal.

Tartus.

Ch. Treyer’i kirjastus.

1890.

Дозволено цензурою. – Дерптъ, 27 ноября 1889 г.

Trükitud K. A. Hermann’i kirjadega Tartus.

 
I.

 Kus meie oleme?

 Ilus sügisene öö oli käes. Selgesti paistis täiskuu kõrgest taewast üle waikiwa looduse, aga siisgi ei jõudnud ta hõbekiired paksude metsapuude wahelt kitsa jalgtee pääle tungida, mida mööda kaks meest tasakesti juttu ajades kõndisiwad. Kui need üksiklased metsarändajad praegu mitte ühe wäikese lagendiku pääle ei oleks jõudnud, siis poleks keegi wõinud ütelda, et siin sügawas metsas weel inimesi liigub. See lagendik oli kuu kiirtest üsna walge, nii et selgesti näha wõis, kui keegi siin liikus.

 „Mis te arwate, metsawaht, kas me peaks weel õigel teel olema?” küsis teine kõndijatest lagendikule seisma jäädes ja enese ümber waadates. Küsija oli pikk sirge mees, lahke, naeratawa näoga ja sõbraliste silmadega, ehk elutormid küll

 1*

4

ka juba mitu joont kaunis sügavasti ta otsa pääle oliwad majutanud. Naeru tujul ei paistnud need jooned mitte silmi, aga tõsisel olekul oliwad nad kaunis selgesti näha ning andsiwad nende omanikule mehise, julge wäljanägemise.

 Tema seltsimees, keda ta metsawahiks nimetas, oli wäikene mehekene, õiguse pärast ilusa näoga, aga ometi oli sääl midagi tagasi tõukawat, ehmatawat ja nagu sunnitud lahkust sees. Kas see wõi mõni teine põhjus mõlemaid ühewanadusi mehi teineteise wastu kaunis jahedad oli hoidnud, seda ei teadnud nad wist isegi. Metsewaht oli muidu õige oma seltsimehe meele järele, aga ta tagasihoidlik wiis ei lasknud mõnekuulisest tutwusest, millest saadik nad teineteist tundsiwad, suuremat sõbrust wälja kaswada. Siisgi oliwad nad aga hääd tuttawad, ja käisiwad tihti kahekesi metsas jahil.

 Metsawaht oli iseeneses tasakesti üht lauluwiisi ümisenud ning selle pärast seltsimehe küsimist mitte kuulnud, nii et see seda weel pidi kordama.

 Nüüd tõstis ta silmad üles ja waatas enese ümber.

 „Mis koht see siin on?” küsis seltsimees.

 „Mis koht? Wäike lagendik!” wastas metsawaht. Mis te sellest küsite?

 
5

 „Me’ peame ometi kord metsast wälja saama. Ma usun, et me õigel teel ei ole.”

 „Õigel teel? Teil wõib õigus olla. Pöörame tagasi!”

 „Wot kus ilus asi — siis oleme eksinud!” hüüdis pikem mees pool pahaselt, pool naljakalt. „Jookse päew otsa kui koer mööda metsa ümber ja siis hakka wiimaks weel teed otsima, kust koju pääseme — pah, ja nii wäsinud kui mina olen — ei, enne peame siin wähe jalgu puhkama ja nõuu pidama, kuhu küüned wõime sirutada.”

 Sellega oli ta juba enese külili pehme sambla mätta otsa lasknud.

 Metsawaht oli kõige aja terawasti enese ümber wahtinud.

 „Lähme siit ära,” ütles ta siis.

 „Kas te’ siis sugugi wäsinud ei ole? Mina küll enam ei jõua.”

 „Wäsinud küll ikka — aga see koht on koletu...”

 „See koht siin koletu!” hüüdis pikali oleja ja silmitses enese ümber. Pime paks mets piiras wäikest lagendikku igast küljest enese sisse, kuna kõrgemate puulatwade warjud pooleni lagendikuni ulatasiwad.

 „See on ju päris üks luulelik koht,” ütles ta siis oma seltsimehele. „Kui ma luuletaja olek-

 
6

sin, peaks tulewal nädalal weel walla rahwas selle koha kenadust minu salmides laulma. Nõiduslik-kena, hoopis iseäralik on see koht. — Mulle tuleb kõik nii salalik ja imelik siin ette, nagu oleks neil waiksetel warjudel elu sees ja nagu tahaks metsapuud meile kuulmata lugudest suuri saladusi südame päält ära ütelda. Istuge, sõber, puhkame wärske kuuse metsa öölõhna sees, küllap siis uue kosutatud jõuga jälle edasi astume.”

 Metsawaht ei wastanud sõnagi. Ta waatas aga nii iseäralikult enese ümber, et sõber seda imeks pidi panema. Ta istus küll wiimaks pikkamisi maha, aga ta rõõmus tuju oli nii rikutud, et seltsimehe katsed, teda jutuajamisele meelitada, kõik asjata oliwad. Ta pani seda küll imeks, aga et ka tema wäsinud oli, siis jäi ta ka pea wait. Nii oli siis sellest puhkamisest kahekordne puhkamine saanud, sest kehaga ühtlasi puhkas ka waim.

 Aga metsawahi waim ei puhkanud kaugeltgi mitte. Ta wäljaspidine waikus tuli otse kangest mõtte tegewusest. Mis pääle ta siis mõtles?

 Kes wõib seda teada!

 Tema seltsimehel, kohtu kirjutajal Paul Laurenil olid silmad wäsimuse pärast kinni wajunud ning tukk pääle tulnud. Wahete wahel lõi ta

7

aga jälle silmad lahti ja waatas oma sõbra poole, kas see wahest teda ei naera. Kui ta aga ära oli näinud, et metsawaht teda sugugi tähele ei pannud, waid pää norus tema ligidal mätta otsas istus, siis laskis ta oma pää ka jälle tagasi wajuda, et uimastawat wäsimust julgesti wälja tukkuda. Ta rõõmustas südamest, et seltsimees, kes enne nii nurises, nüüd ise ka puhkamist tarwitas.

 Tükikene aega oli mööda läinud, kui koera niutsumine uinuja üles äratas. Pool pahaselt lõi ta silmad lahti ja waatas unesegaja poole. Koer seisis oma peremehe ees, waatas kord tema otsa, kord jälle metsa poole, nagu ootaks ta käsku. Peremees näis aga nii kindlasti magama, et ta seda ei kuulnud. Lauren lõi paar korda rusikuga wasta maad ja tõstis siis ähwardades käe koera poole, et ta wait jääks. Tark koer näis rusika keelt wäga hästi mõistwat, pani enese käppade pääle ja jäi saba lipitsedes wagusi.

 Weel ei olnud koerawaigistaja silmad hästi kinni wajunud, kui koera kiunumine ta uuesti äratas.

 „Mis tont sulle nüüd sisse on tikkunud, Polla — wait!” kähistas ta tasase häälega, et seltsimeest üles ei ärataks.

 
8

 See kord aga ei kuulatanud koer ta keelust. Ta oli natuke maad metsa poole läinud ning waatas säält oma peremehe poole, nagu jahisaagi pääle käsku oodates.

 Lauren waatas metsa poole, kuhu koer nii terawasti silmitses. Ta ei näinud sääl muud kui musta warju, mis pikad puud lagendikule heitsiwad. Aga kas sääl siisgi midagi ei liikunud? Ta öörus käega uniseid silmi, nagu peaks nad siis paremini nägema ja sügawamasse metsa pimedusesse tungima. Ja tõepoolest nägiwad nad ka paremini. Põõsad lagendiku ja musta metsa wahel liikusiwad — nende wahelt astus üks inimese kogu wälja kuupaistele. See oli üks naesterahwas.

 Laureni uni oli nagu silmist ära pühitud, ta wahtis põnewalt selle imelise kogu poole. Ta ei olnud mitte kui teised naesterahwad riides, waid kandis laia lina sarnast riiet enese ümber, mille pääle pikad lahtised juuksed sasitult alla ripnesiwad. Ta näis enam ühe metsatondi wõi muinasjutuliku hauast wäljas käija kui igapäewase inimese sarnane olema. See äratas nooremehe uudishimu. Ta ei olnud mitte ebausklik, aga ilma tahtmata tuliwad talle mitmesugused tondi- ja kodukäija lood lapsepõlwest meelde ja

 
9

täitsiwad teda imeliste tundmustega, peaaegu kartusega. Et tõesti üks naesterahwas siia metsa sügawusesse öösisel ajal üksi wõis tulla, see näis wõimata olema. Wõi oli ta siia ära eksinud? Ei, ei, mis oli inimesel siin sügawas metsas tegemist, päälegi naesterahwal! — Nii ei jäänud mehekesel muud otsust praeguse nähtuse kohta üle: kas oli see kogu ainult silmawiirastus wõi mõni kehaline metsa waim? Ja selle mõtte juures tuli talle tahtmata tasane wärin üle keha. Ta walmistas ennast juba selle ime wasta ette, et ta kuke laulu ajal äkisti silmade eest ära kaob, ning tahtis nii kaua segamata oodata. Ruttu läks ta ja wõttis Polla kinni, ning tõi ta waigistades enese juurde, et see wahest oma niuksumise wõi haukumisega öökuju ei eksitaks. Selle juures langesiwad ta silmad oma seltsimehe pääle, keda ta raskesti arwas magawat. Ta silmad oliwad aga pärani lahti ja ta wahtis uskumatta silmadega enese ette, nagu oleksiwad nad klaasist walatud. Oli ta’ seda kogu näinud? Oli see teda nii imetlema pannud?

 „Sõber Põlmas,” hüüdis Lauren tasakesi seltsimehe poole. „Kas Teie ka seda imet olete näinud?”

 Põlmas ehmatas ära.

 
10

 „Mis imet? Ma ei tea midagi... ma mõtlesin... oh, me oleme wist kauaks jäänud, need kuused on juba oma warjud meie pääle heitnud, kuna meie ometi kuupaistele istusime... Läheme nüüd kohe minema.”

 „Ootame weel weidi, kui tema ära kaob.”

 „Kes tema? Mis te räägite?”

 „Waadake sinna — näete, sääl metsa ligidal, kus need põõsad oma ladwad metsawarjust kuupaistele wälja sirutawad. Kas näete seda walget kogu?”

 Metsawaht tõstis silmad üles. Ta waatas kaua. Läbi paksude kuuse-okste tungisiwad kuu kiired ta näo pääle. Seltsimees silmas teda terawalt. Ta nägu oli oma wärwi kaotanud, ta huuled liikusiwad kramplikult, päälmise mokahabeme karwaotsad wärisesiwad, higitilgad seisiwad otsaesise pääl — kõik hirmu ja ehmatuse märgid.

 „Ega Teie, armas metsawaht ei arwa, et see tont on?” küsis kirjutaju pool naljakalt, pool tõesti. Ta pidi uskuma, et metsawaht seda nähtust tõesti kaelamurdjaks peab.

 „Tont!” wastas metsawaht masinlikult. „Ilmas on ainult mõnel inimesel oma tont...

 
11

muinasjuttude tonti ma ei karda, aga.. inimesel on ise oma tont...”

 „Sõber, ma ei saa teie jutust aru,” ütles kohtukirjutaja. Rääkige selgemalt.”

 „Tema, tema... oh Jumal!” ümises metsawaht iseeneses, ilma et ta seltsimehe küsimist oleks kuulnud. Ta wärises kõigest kehast. Ta rind liikus rutusti, hingamine oli raske, ta ihu läks kord külmaks, kord kuumaks.

 Imestades waatas Lauren ta otsa.

 „Kes tema see on? Kas tunnete teda?”

 „Oh, ärge nõudke mu käest nii palju, ma ei tea, mis ma ütlesin, ma sonisin, ärge uskuge neid sõnu... läheme siit ära...”

 Imelik öökogu oli kaunis meeste lähedale tulnud. Imelik lugu, et ta jahimehi mitte ei näinud, kes küll kuuse warjul istusiwad, aga wasta walget kuupaistust terawale silmale ometegi näha oleksiwad pidanud olema.

 „St, wait — ta kõneleb,” sosistas Lauren metsawahile kõrwa sisse. „Ta ei näe meid, kuulatame, wahest kuuleme, kes ta on.”

 Kuulajad lasksiwad maa ligidamale, et wähem näha oleks ja jäiwad wait. Koer kippus wägisi aga imelise kogu poole, nii et Laurenil tema kinnipidamisega tegemist oli.

 
12

 „Ilus taewakuu, ma tunnen su hõbe-walgust oma näo pääl,” kõneles imelik naesterahwas. „Sa paistad niisama kui sel ajal, mil ma weel õnnelik olin ja inimeste silmist armastust ja sinu kiirtest armu sooja oma lõokkendawasse südamesse paista lasksin. Oh kui rõõmus oli mu lapselik süda, mu rõõmus rind helises kõige kaunimates wiisides, ma kujutasin maailmast enesele taewa — aga see oli hirmus pettus! Nad on mult kõik riisunud, minult, kes kui süüta talleke huntide kohtu ees seisis ning hirmu pärast oma wabanduseks sõna suust ei saanud. Ja kus olid mu sõbrad siis? Oh, mis on sõbrus, mis on truudus ilmas? Oh, ialgi ärge uskugu keegi neid ilusaid sõnu, neil ei ole mingit tähendust, nad on sisuta sõnakõlinad. Kus oli mu Peeter, kui nad mult maailma, kõik, ah kõik ära riisusiwad. ja sina, hõbeselge kuu kõrges taewas, ka sina kuulsid nende sõna ja ei paistnud enam mu hingesse, teie, igawesed tähed mõõtmata ruumis ja sina päike ja taewawõlw ning teie sinawad pilwed — oh ka teie kõik kadusite minu eest. Kas teie ka teate, mis see tähendab, ilma teieta elada? Tulge teie tagasi, paistke endise soojusega mu hingesse, laske mind jälle oma ilu näha — muud ma ei taha. Tige ilm kõige oma õelate inimestega wõib iga-

 
13

westi mu eest mustaks jääda, — ma ei taha teda enam näha saada....”

 Ta pidas kinni... ta nuttis.

 Nagu kiwikuju seisis Lauren imestades seda üksi kõnelejat kogu imestades. Ta näis üks õnnetu inimene olewat. Ilm oli talle liiga teinud — millega? Ta sõnad oliwad nii segased, et Lauren nendest enesele midagi ei wõinud ära seletada. Imestades wahtis ta üksi silmi imelise naesterahwa pääle. Ta oli kaunis ligidale jõudnud ja näo kuuwalguse poole pööranud, nii et seda kaunis hästi näha wõis. Ta häälest oli nutmist kuulda, aga mitte ühtgi pisarat ei hiilganud laugetel. Ümberhoitaw walkjas suur rätik oli üle õla tagasi langenud, mille alt paljad õlad wälja paistsiwad, nii kauuid, nagu oleks neid kõige suurem kunstnik walgest marmorist wälja raiunud. Suured, sassis juuksed langesiwad hooletult üle õlade ja läikisiwad kuupaistel nii iseäraliselt, et kohtukirjutaja süda soojalt tuksuma hakkas ja murueide tütarde pääle mõtles. Wahest oligi ta mõni muinasjutuline murueide tütar, kes nii mitme nooremehe südamed oma wõrku on wõtnud.

 Metsawaht oli kui kanges palawikus. Üksisilmi wahtis ta selle ilusa nähtuse pääle ja — wärises.

 
14

 „Siin on see koht,” algas ilus kogu jälle oma kõnet iseenesega, „kus ma temaga üksi olin — siin oli see koht, kus mind mu oma äraandja waritses. Oh kuuke, ma tunnen, sa paistad niisama heledasti mu pääle kui sel korral, ehk su nägu küll minu eest warjul on, siisgi oled sa mu truu saatja. Selle koha küljes ripuwad kõik mu armsad ja hirmsad mälestused. Mul on, nagu tunneksin ma siin praegu weel endist kadunud õnne, aga ühtlasi tunnen ma ka nagu oma hirmsa äraandja hirmust hinge õhku enese lähedal, mis walusamalt kui tuli mu näo pääl põletab.”

 Metsawaht tegi selle juures imelist häält, mis nagu wihast ja meeleäraheitmisest segatud oli.

 See hääl mõjus nagu elektri säde piigasse. Ta kohkus silma nähtawalt nii ära, et natukene aega oma kogumiseks pidi aega tarwitama, enne kui jälle enese sirgesti üles wõis ajada.

 „Mis see oli? Kas see hääl siis ikka weel mu kõrwus kohiseb, wõi on sel kohal oma wanne juures, mis mind ka kõige üksiklasemas kohas rahule ei jäta?’“

 Ta kuulatas natuke aega.

 Mõlemad ootasiwad hinge kinni pidades. Ainult koer hingas.

 
15

 Tal näis kuulmine terawam olema, kui nägemine. Ruttu hakkas ta minema ning oli pea põõsaste wahele metsa weerel kadunud.

 Nõutult seisiwad jahimehed oma paiga pääl ega mõistnud midagi pääle hakata. Lauren jooksis wiimaks rutusti sinna poole, kuhu see kogu kadunud, käis ka hää ringi metsas ära, huikas ja hüüdis ning kutsus kõige meelitawamal sõnal murueide tütart wälja, aga kõik jäi pääle metsa wastukaja wait, nagu ei oleks siin ialgi inimese hinge olnud.

 Juba hakkas mees peaaegu uskuma, et see silmawiirastus oli, aga oma seltsimehe juurde tagasi jõudes leidis ta teda nii suures ärrituses, et jälle loo tõsise sündmuste pääle pidi mõtlema.

 „Mis teie sellest loost arwate?” küsis ta seltsimehelt.

 „Ei midagi, midagi,” wastas see rutusti ning katsus sääl juures oma sisemist rahu tagasi saada.

 „Ta näitab aga üks õnnetu inimene olewat.”

 „Nii näib olema...”

 „On teda keegi petnud?”

 „Kes seda teab!”

 „Ta kõneles ühest äraandjast —”

 
16

 Metsawaht ei wastanud kohe. Lauren waatas ta otsa. Ta huuled katsusiwad kõnelda, aga kramplik wärin ei lasknud sõnu suust.

 „Wõib paljust kõneleda, mis see meitesse puutub?” sai ta wiimaks üle huulte.

 „Ta on mu südames sügawat kaastundmust enese wasta äratanud,” wastas Lauren. „Ma soowiksin tema elulugu lähemalt teada saada.”

 „Seda ei wõi teie ju ometi saada.”

 „Miks mitte?”

 „Kes teab, kes ta on, kust pärit ja kus ta elab?”

 „Seda pean ma kätte saama, nii tõesti kui ma kohtukirjutaja Paul Lauren olen. Ma ei taha enne rahule jääda, kui teada olen saanud, kes ta on ja mis ülekohut temaga on sündinud.”

 Metsawaht ei tõstnud silmi üles. Ta wahtis üksisilmi enese ette maha ja ägas siis:

 „Kas teie tõesti seda tahate teha. Jätke see waew maha, ta on asjata. Mis on teil ka wõõraste inimeste saatusega tegemist, keda teie ei tunne ega tea, kas nad õiglaselt wõi ülekohtuselt kannatawad.”

 „Ei, mina pean selle asja jälgile saama. Kui see inimene õnnetu on, siis on teised teda

 
17

selleks teinud. Ma olen julge, et ta ise sellest kõige wähem süüdi on.”

 „Kudas wõite seda aga nii kindlasti ütelda?”

 „Kui inimene üksi iseeneses kõneleb, siis ütleb ta ikka, mis süda tunneb, ja südame häält wõime tõesti ometi mõlemad uskuda. See hääl ei anna inimesele enesele siis mitte õigust, kui tal seda ei ole, waid mõistab armuta hukka.”

 „See on paraku tõsi,” ohkas metsawaht iseeneses tasakesi. Waljemalt ütles ta:

 „Aga see wõib juba mõni wana unustatud asi olla. Kui talle wahest ka kurja on tehtud, siis on ilm seda ära unustanud ja andeks andnud.”

 „Ilm ära unustanud ja andeks andnud! Hoo, sõber. Kas ilm üleüldse ka andeksandmist tunneb? Ta wõib küll unustada, aga andeks anda ei ialgi.”

 Metsawahi näojume muutis kuuwalguse käes karwa.

 „Kas see on teie tõsine mõte?”

 „Iga kuritöö, olgu see ligimese ehk iseenese, saab kätte maksetud; see on kurjateo tarwilik tagajärg, ilma et sääl kordgi teist rada oleks.”

 „Aga kas siis kahetsus ka ei lepita?” ägas nagu oleks ta palawikus haige.

 
18

 „Oma südamesse walab ta küll parandawat õli, aga maailm ei tunne ka kahetsust. Ta tasub kätte halastamata ja armuheitmata, mis tema ees on patustatud. Maailmal ei ole südant, ta ei tunne andeksandmist, halastust, ega armuheitmist, waid maksab kurja täiel mõõdul kätte.”

 Rääkija ei aimanudgi, kudas need sõnad seltsimehesse mõjusiwad. Nad põletasiwad kui tulised nooled sügawasse ihu sisse, ja weel seda walusamad nad oliwad, mida selgemalt ta aru sai, et kõik tõsi oli.

 Imelisel wiisil näis metsawaht nüüd teed tundwat. Kirjutaja awaldas selle kohta ka oma imestamist, aga sai wäga pooliku wastuse, nagu üleüldse ka iga teise küsimise ja kõnealustuse kohta. Ta hinges näis suur muudatus sündinud olema, millest seltsimees selle pärast mitte suurt lugu ei pidanud, et tal ka iseenesega juba tegemist küll oli. Öösine nähtus oli tõe poolest imelik ja arusaamata. Seda kindlamalt wõttis ta enesele ette, kõik teha mis wõimalik, et saladuse jälgile saada.

 Päike säras juba keskhommikus, kui ta seltsimehe kätt Jumalaga jätmiseks wajutas ja tuttawat jalgteed mööda läbi metsa oma kodu poole ruttas.

 
19

 Ta seltsimees oli kõige pika tee ilma jututa ja iseeneses olnud, kuna kirjuta teda muidu kui lõbusat, elurõõmust noort meest tundis. Et seda kõik öösine juhtumine oli teinud, seda ta nägi küll. Aga mis põhjus tal seks siis oli? uuris kirjutaja. Teda oli see ilmutus just palju jutukamaks teinud. Kust tuli, et seltsimees äkisti nii muresse jäi?

 Tundis ta seda õnnetut piigat?

 Oli tal temaga tegemist olnud?...

 II.

 Kohtu protukoll.

 Kohtukirjutaja Paul Lauren oli kindla mehise loomuga mees, kes paljude oma ametiwendade wiisi humala-jumala ette oma põlwi ei nikutanud. Ta oli seadusetundjaks tahtnud õppida, aga wanemate warase surma läbi oli ta sunnitud koolipinki Jumalaga jätma ja ise omale leiba teenima minema. Oma koolmeistrite soowituse pääle sai ta K. kihelkonnakohtusse hää

 2*

 
20

koha, kus ta juba mitu aastat hoole ja usinusega truusti tööd oli teinud.

 Kohtu-ametnikud pidasiwad Laurenist palju lugu, sest igal pool tunti ta tublidust ja ustawust. Siisgi oli talle elus mõndagi juhtunud, mis ta näo pääle nähtawad jäljed järele oli jätnud. Kes siisgi arwas, et need murewaod Laureni näo pääl waljust tähendasiwad, see eksis. Ja, Lauren oli küll wali mees õiguse pääle, aga tal oli wäga tundlik süda rinnus, nii et ta mitte ilma liigutamata õnnetumatest ja waesetest mööda minna ei wõinud. Selle pärast oli talle, meile tuttaw, juhtumine nii südamesse läinud, et ta sest mõttest mitte ei tahtnud lahkuda: ma pean teadma, kes see õnnetu on!

 Ta oli kõik teinud, mis wõimalik, aga terwes lähekonnas ei näitnud keegi sellest midagi teadwat. Pea oli tal juba lootus otsas, saladuse jälgile saada.

 Tuuled ja tormid oliwad üle maa käinud, metsad lehtedest paljaks riisunud ja sügise kõige ta pimedate ööde ja lühikeste tumedate päewadega kätte toonud ning inimesed rohkem tubase töö külge köitnud. Ka Lauren istus toas ja seadis kohtu protokolliraamatuid korda, mis koh-

 
21

tukapis läbi segamini seisiwad ja tolmuga kaetud oliwad.

 Korda seadimise juures heitis ta ikka ka pilgu siia sinna raamatusse, et näha, kuhu neid paigale tuleb panna.

 Korraga jäiwad ta silmad üht suurt tolmunud protokolli-raamatut sorides ühe koha pääle seisma. Ta pani sõrme nende suurte tähtedega ridade pääle ja luges aega mööda üht nõiaprotsessi. Warsti läks aga lugemine ikka kiiremaks nii et sõrm üsna peaaegu edasi ja tagasi tantsis. Kui protokoll läbi oli loetud, ei pannud ta weel raamatut käest ära, waid luges sedasama tükki teist korda:

 „Sel 25. sept. 1698.

 Tänasel päewal toodi Lepiku Mardi tütar Miina X kohtu ette ja kaebati ta pääle nõiasüüdi.

 Kaebajad: K. mõisawalitseja Moritz Waidmann, Saksa maa alam, 42 aastat wana ja mölder Mühlmann, 55 aastat wana. Moritz Waidmann kaebab: Lepiku Mardi tütar Miina on salamahti Tallinnas ühe nonni juures koolis käinud, kes ise nõid on ja on Lepiku Miinale nõiakunsti õpetanud, mis jõle on Jumala ja ristiinimeste ees. Nüüd on see jõle alamast sugust tüdruk minu poja pääle silma tõstnud ja

 
22

tema ära nõiutanud enese järele käima. Ma palun kõrget kohut, minule kui isale appi tulla ja mu poega sellega põrgulise küüsist päästa, et see nõiatüdruk ühes oma isaga, kes oma tütart salamahti kooli julges panna ja päälegi weel ühe nõia juurde, ühes koos ära saaks põletatud.

 Mölder Mühlmann kaebab: Lepiku Mardi Miina on ussi-silmasid söönud ja mõistab nüüd kõik nõiakunstid. Ta silmadel on niisugune wägi, et see kes sinna sisse waatab, kas pimedaks jääb ehk tahtmata tema järele hakkab käima. Nende silmadega wõib ta kõik suurtest seisusestgi mehed oma poole kiskuda ja hukatuse sisse saata. Auusad kohtuherrad, waadake ise nende silmade sisse, ja teie näete, et mu kaebtus õige on. Ma palun kõigi ristiinimeste nimel, et need silmad tal pimedaks saaksiwad tehtud.”

 Jälestusega pööris lugeja oma silmad kõrwale, nagu oleks need read, kus niisuguseid asju nõutakse, juba selle nõudmise läbi rojaseks saanud.

 Ärritatud meelega luges ta edasi:

 „Süüdlane Mardi Miina, 16 aastat wana, ei mõista selle pääle muud midagi wastata, kui: „Püha Jumal oma igawesest taewast teab ja

 
23

näeb, et ma kõigest sellest inetust süüst puhas olen.”

 „Tunnistajad on 1) mölder Mühlmanni poeg Gustaw Leberecht 18 aastat wana ja 2) X. mõisa armuline proua. G. L. Mühlmann tunnistab: Lepiku Miina on oma nõiasilmadega minu enese järel pannud käima ja weel mitmed teised noored mehed. Tema abimees oli üks noor talupoiss Peeter, kes teda nõidumises awitas—”

 Lugeja peatas. — Peeter! See imelik naesterahwas meie jahi pääl rääkis ka Peetrist. Ime, aasta nummer on siin 1698 ja nüüd on 1707. See on alles 9 aasta eest olnud. Hm! Nii wana wõis see naesterahwas ka olla — 25 aastat.

 „See oli ühel ilusal augusti ööl, kui ma *** metsas salamahti Miina järele luurasin. Ühe wäikse lagendiku pääle, wäikse teeraja lähedal, mis L. mõisast läbi metsa kiriku-aia pääle wiib, tuli Miina ja tema käe kõrwal käis Peeter. Mina olin puude warjul ja nägin wäga hästi kuupaistest walgustatud lagendiku pääle. Peeter laskis enese Miina najale ja waatas siis ta silmi ning ütles: „Miina, kui sa teaks, mis wägi su, silmadel on! Sa ei pane üksi inimeste pojad imetlema, waid teed ka linnud ja metsaloomad oma imestajateks. Sa wõid enesele meheks saada,

 
24

keda sa aga tahad, sest kes suudab külmaks jääda, kui ta nende sära oma südamesse wõib woolata lasta! Kas tohin ma tõesti loota, et sinuga ühes oma elurada wõin käia, hääd ja kurja sinuga kannatada, kõik jagada, teine teist igas asjas aidata — kas tohin?” — Selle pääle wastas Miina „jah!” ja laskis enesele suud anda. See on selgem kui päike, et Miina nõid on ja et Peeter tema awitaja ja seltsimees...”

 Jälle pidas lugeja kinni. — Wäike lagendik wäikse teeraja lähedal sügawa metsa sees... kuuwalge ilm, nagu sel korral — hm... see on imelik.

 *** mõisa proua tunnistust wahele jättes luges ta edasi:

 „Otsus: Et, nagu tunnistusest selgub, Lepiku Mardi tütar Miina koolis on käinud ilma mõisawanemate teadmata, ning nõiaks õppinud ja seda kunsti tarwitanud, et kõrge seisuse liikmeid alanduse ja teotuse sisse wedada, ning et ta kõigist tunnistustest hoolimata kangesti wastu punnib, siis mõistab kõrge *** maakohus Lepiku Mardi tütre Miina, 16 aastat wana, tuleproowile, mis näitab, kas ta õigust ehk ülekohut on rääkinud; Peeter aga, kes teda on aidanud ja nõidumises nõuuandjaks olnud, eluajaks wangi-

 
25

tööle, ja Lepiku Mardi, kes oma tütre salamahti on kooli saatnud, kus ta nõiaks õppis, 90 kepihoobi alla.

 Kohtu esinik:

 *** kohtus,                                   baron ***

 sel 25. sept. 1698.                 Kohtuherrad:

                                 ........................

 Nagu palawikus segas Lauren ruttu lehti edasi, et näha, kas mõni järgmine protokoll mitte kohtuotsuse täitmisest edasi ei räägi. Nagu selgesti näha, oli ainult kahe inimese, kahe mehe üle lõpuotsus tehtud, kuna piiga enne weel tuleproowi pääle taheti panna. Enne ei wõidud ta üle otsust teha. Aga ehk ta küll otsis, ei leidnud ta ometegi midagi. Terwes raamatus olid sellest aastast ainult weel ligi tosin protokollisid, ning sellega oli ta täis saanud. Nii ei wõinud selles raamatus enam ka midagi selle asja üle sees seista. Järgmist raamatut ei leidnud ta terwest kogustgi. Oli see kellegi kätte sattunud, wõi oli ta ametnikkude käes wõi kus?

 Nii oli tal siis kohtuaktidest wõimata pikemat seletust selle nõiaprotsessi kohta saada, mille sisu ta nii suure isuga uuris. Mis tolmunud

 
26

aktid ei kuulutanud, eks seda teadnud wahest elaw rahwa-raamat seletada. Kui see lugu siin ümberkaudu oli sündinud, siis pidi seda ometegi iga lapsgi teadma. Aga siisgi pani ta imeks, et ta nende kolme aasta sees, mis ta siin elanud, midagi niisugusest loost ‘pole kõrwu saanud.

 Ta katsus nüüd hoolega inimeste käest seda saladust teada saada, aga ta waew oli asjata. Kõikide suud oliwad kui lukku pandud tema eest. Kõik, kelle käest ta lugu järele pärima läks, wastasiwad auupaklikult, et nad sarnasest loost midagi ei olla kuulnud. Ka neid inimeste nimesid, kes kohtu kaebtuses ette tuliwad, ei olnud ta kuulnud. Ta wõttis protokolli raamatu kord õige uuesti kätte, et paremini järele waadata, kas ta wahest nimesid ära ei olnud wahetanud, sääl märkas ta oma suureks imekspanemiseks, et see mitte tema ** kihelkonnakohtu protokolliraamat ei olnud, waid koguni *** maakonna kohturaamat. Taewas teab, kus see asi wõis sündinud olla, kudas pidi seda ka siinpool teatama. Nii kadus tal siis ka wiimne lootuse sädemeke seda lugu pikemalt teada saada.

 „Hm, nüüd olen ma täiesti pimedas,” kõnelas ta iseeneses. „Juba arwasin ma asjale

 
27

jälgede pääle saawat. Kõik läks nii imekenasti kokku.

 „Õnnetu neiu, kuuwalgel sügawas metsas wäikse lagendiku pääl, armukese nimi Peeter, wanadus läheb ühte... nüüd aga on see hoopis *** kohtu jauskonnas olnud, kes teab weel — kus?”

 Ta oli tõesti meelt ära heitmas. Siis tuli talle hää nõuu. Ta läks oma tuttawa metsawahi poole.

 III.

 Üheksa aasta järele.

 Üksikut metsaalust teed mööda astub waikselt üks wõõras mees. Ta hoiab meelega ennast inimeste eest kõrwale, ehk küll keegi teda siin nurgas ei tunne. Ta on tugewa kaswuga, ilusa täie habemega umbes 28 aastane mees. Ta silmist paistab õiglane ja awalik süda ning hää tahtmine, aga ta natuke peenikesed mokad tunnis-

 
28

tasiwad, et nende taga sõnad kui hauas kaasinimeste eest warjul wõiwad olla. Ta nägu on kord ilus olnud, mida nüüd walkjad juuksesalgud ja pruunikas habe ümber piirasiwad, nii et sellest paljn nähagi ei ole, iseäranis kui tal weel kübar nii sügawasti silmade pääle on tõmmatud kui nüüd. Ka praegu ei wõi ütelda, et ta mitte ilus ‘pole. Need sügawad jooned otsaesise pääl ja silmade ümber, ei tee ta nägu mitte inetuks, aga annawad talle ometi niisuguse näo, nagu oleks ta ilmas juba palju waewa ja walu näinud. Muidu oli ta nägu tõesti ilus, kuid need jooned, mis wist ilmatormide jäädawad jäljed oliwad, ei sündinud ta noorusega mitte hästi ühte. Sellepärast mõjus see waatajasse nii, nagu oleks talle need waod sunnitud kombel näosse tulnud.

 Sügisesed wihmasajud näitasiwad oma ameti hoopis ära unustanud, olema, sest juba mõni päew oli järgi mööda kuiw ja ilus ilm olnud. Päike paistis ilusasti selgest taewast maha, ehk ta küll ainult harwemas kohas läbi metsa latwade rändaja juurde jõudis tungida. Kollased lehed kahisesiwad teekäija jalgade all ja oliwad ta ainsad saatjad siin surnuhaualises waikuses oma tasase kahinaga. Lehtpuude ladwad särasiwad päikese

 
29

paistel, nagu oleks nende lehed sulast kullast, millede wahelt üksikult seiswad kuused nagu rohelised tornid oma ladwad tõsiselt ja liikumata üles tõstsiwad. Kõik oli nii kaunis weel wiimasel suwe otsal, et üksik rändajagi enese ümber nagu kaunist kewadest õhku tundis heljuma, mis ta rinna kergeks ja rõõmsaks tegi. Tegiwad seda need päikese kiired, mis weel nii hilja sügisel suwise iluga ja soojusega maa pääle katsusiwad paista? Sojendasiwad nemad rändaja rinda õnnelise tundega?

 Ta oli ühe lagendiku juurde jõudnud, mille rohu ja lehtede pääle päikese kiired ilma takistamata paistsiwad. Sääl õitses weel üks hiline sügise lilleke ja tema õiel puhkas wäsind mesilane oma tiiwu pika — wiimase lennu tarwis.

 Teekäija waatas enese ümber. Ta tuletas nagu kaugetest aegadest midagi meelde. Siis käis tal korraga üks iseäraline läige silmist läbi. Ta wõttis oma kübara pääst, keerutas seda kui terwitades käes ning hüüdis siis südamelikult:

 „Taewas terwitagu sind, mu kodumaa mets! Ma olen rõõmus sind jälle näha, aga mu süda nutab ühtlasi ka weriseid pisaraid nende mälestuste pärast, mis sa kustumatalt mu südamesse

 
30

oled wajutanud. Oh kes jõuaks küll need werised haawad kinni matta, mis ma 9 pikka wangiaastat enesega waewa ja walu kandes ühes olen kandnud. Nüüd olen ma kord prii — kas see õige wõi ülekohtune on, ei wõi ma otsustada. Ma tean, et ma ilmsüüta kõigest olen ja et tema puhas kui taewa ingel were kaanide ohwriks langes, oh sääl ei wõi ka minu tegu igawese taewa ees suur süü olla. Ma ei jõudnud kauem wälja kannatada, ma oleks hingepiina kätte surnud. Ma tahtsin kord neid kohti näha saada, tahtsin kuulda, kudas tema käsi käib, ja siis — siis wõiwad nad mu kinni wõtta, wõiwad minuga teha mis tahawad, siis ei põgene ma enam ära.

 Kaua istus meie teekäija siin wäikse metsa lagendiku pääl. Ta silmist woolasiwad suured pisarad, ehk need silmad küll harjunud ei olnud wett walama. Mis wangikubja kepi hoobid 9 aastat otsa wälja ei jõudnud pigistada, seda tegi nüüd jällenägemise rõõm ja räägimata kurwad kadunud mälestused. Kes ise kauem aega kodust ära kaugel wõõra rahwa seas ei ole olnud, see muidugi ei aima, mis ime wõim see on, mis mehelegi pisarad silmi litsub.

 „Siin oli see koht, kus ma õnnelik olin, kus ma ühele inglile tahtsin wastu hõisata: sina oled

 
31

minu oma, oh ma olen taewas, sest et sina mu taewas oled,” ohkas mees iseeneses. „Kus on see taewas nüüd? Jumal, pime, tühi, kole? kadunud wahest igawesti....”

 Ta rändas edasi. Ta jalad wankusiwad. Aga ometi kumas talle nii ilus lootuse koit — ta wõis oma wanemaid, omakseid näha saada, wõis nende suust oma kallimate üle sõnumid saada, mida ta nagu sülelapsele oma ema suust muinasjuttusid tahtis kuulata. Oh kui ilus, kui ilus — nii pika aja järele!

 Ta oli metsa teerada mööda suure maantee pääle wälja jõudnud. Kaugelt paistis kiriku torn üle wäikse metsa tuka talle terwitades wasta. Põksuwal südamel keerutas ta ka sinna poole mütsi. Aga ta käsi jäi kõige mütsiga kui nõiutatud pää kohale seisma.

 Pikaldane, tume kella hääl tungis talle kõrwu. Miks see teda ehmatas? Ta ei teadnud isegi, kust see tuli, ainult seda tundis ta, kudas palaw joon ta tehast läbi käis ja wärinaga lõppis. Ta süda jäi araks, rõõmus meel oli korraga kadunud, julgus otsas... mis see ometi pidi olema?

 Ta läks edasi — ikka edasi!

 
32

 Kella helin kestis pikais waheaegades edasi. See oli surnu kell. Rändaja oli hoopis ära unustanud, et matmise juures palju inimesi on, kes teda näha ja wahest ka tunda wõiksiwad. Seda ei tahtnud ta mitte. Sellest oleks kära wõinud wälja minna ja ta liig wara juba jälle wangi langeda.

 Kiriku eest läks praegu matuseliste rong mööda. Oli kõigest neli wiis inimest, kes kaunis suure walgelaudadest puusärgi taga käisiwad. Neid ei pruukinud ta karta, sest et kõik enamasti wanad inimesed oliwad, kes teda muidugi ei tundnud. Ta südames tõusis imeline igatsus ka surnuaiale minna, ja sellele wastuseismata läks ta ka surnurongi järele matuseaiale.

 Nii mõndagi kalmuküngast oli ta siin tundnud; nüüd olid nende wäiksed wärwimata ilma nimeta puuristikesed juba ära mädanenud ja maha langenud ning selle läbi ka tuttawad hauad tundmataks saanud. Oh, 9 aasta sees muudab nii mõnigi asi ilmas teiseks. Ka tema õnnis isa hingas siin mullas. Ta otsis seda kohta, kuhu ta tema põrmu enne kodust lahkumist toominga alla paigutanud. Surnumatjad oliwad maha jäänud, tal oli aega otsida. Oma tuttawat toomingat ei

 
33

silmanud ta enam kuskil pool; selle eest oli aga uusi noori puid rohkesti juurde tulnud. Ta waatas ja otsis kaua aega. Wiimaks arwas ta õigele kohale jõudwat. Sääl seisiwad wanad pajupõõsad, sääl see suur kuusk ja wana kask — sääl, jah sääl pidi ta olema. „Soo, kord ometi õigel teel,” ümises ta iseeneses rahul olles ja rühkis läbi paksu põõsaste.

 Ta oli õigesti tulnud. Sääl seisis weel see puuristike, wana ja kõdund, pea ümber kukkumisel, mida tema ise sinna pannud. Aga mis see on? Üsna tema isa haua kõrwal on üks uus lahtine haud. Ta waatab sisse. See on weel tühi, ootab weel enese ohwri pääle. Alt paistawad kõdunewad lauad, see on tema isa puusärk.

 „Taewas keda matetakse küll nii tema ligidale?” hüüab ta imestades ja kartlik aim tungib ta südamesse.

 Kella hääl kõmiseb edasi... surnu kandjad tulewad tema poole... see kirst tuuakse sinna hauda...

 Ta waatab terawamalt tulejaid. Sääl on talle paar nägu tuttawad. Need on tema endised naabrid. Talle langeb nagu raske kiwi südame pääle.

 
34

 „Kes on see surnu?” kahistab ta ühele lähemal olewale kõrwa sisse.

 Küsitaw waatab natuke wõõrastades küsija otsa. — „Mis see wõõrasse ka puutub, kes meist elab ehk sureb. Täna matame Hansu Tiinat, kes teab, keda meist homme maetakse — —“

 „Hansu Tiinat!”

 See kõlas pea aegu kui walus karjatamine. Matuseline wahtis imestades mehe otsa.

 „Wõõras, mis teil on, kes teie olete?”

 „Oh, ei midagi, ma tunnen enese wäga haiglase olewat, kes teab, ehk on minu käes ka kord ära minna. Laske minul, mu hääd inimesed, selle pärast seda surnut näha.. oh laske, laske...”

 Ta tungis neist wähest matjatest läbi, kes kirstu ümber seisiwad ja imestades ta wõõrasse, walusasse näosse wahtisiwad. Kaan lükati päält ära ja sääl seisis poeg oma ema surnukeha ees. Waewalt wõis ta teda weel ära tunda, nii oli wistist haigus ta ära kurnanud.

 „Hilja, hilja!” ümisesiwad ta huuled ja palwetasiwad tasakesti ja ikka tasem, kuni wii-

 
35

maks ümber seisjad kaant jälle pääle hakkasiwad panema. Ruttu langes ta surnu külma näo pääle, andis sellele hellasti suud, nagu oleks ta elaw, pööras siis enese näo ära ja laskis pisaraid woolata, palju ja palawaid...

 Matjad ise pidasiwad palwet, kiriku teenrid sääl ei olnud. Haud maeti kinni ning matjad läksiwad oma teed. See oli ju töö päew, kes siis aega wõis wiita! See oleks kallis maksma tulnud.

 Kaua pärast matjate ära minemist weel seisis wõõras wärske kalmu künka pääl ja mõtles oma tulewiku üle järele. Ta oli ema armastanud, nagu üks tema seisuse osaline ialgi oma ema wõib armastada. Ja nüüd oli see kallis hing mullas. Ta oli tema järele wistist nii kurwastanud, et ta enam elada ei jaksanud. Kõigist omastest pidi tal siis weel üks õde olema. Muud tal ilmas ei olnud — ei, tal oli ju weel üks hing, üks taewa ingel — aga see oli õnnetu, — waene sant, kui ta weel elas.

 Nii wõtab kodumaa oma last wasta!

 3*

36

V.

Lombakas wanamees.

 Lauren oli oma tuttawa metsawahi juures käinud, kes wiimasest koosolekust saadik jahi pääl wäga iseäraliseks olla läinud. Ta wõttis kirjutaja päält näha õige lahkesti wasta, aga siisgi ei jäänud terawal silmal tähelepanemata, et ta tulek metsawahi ära ehmatas. Üsna ärrituses oli ta küsinud, kui kaugel Laureni uurimine seisab ja kas ta juba midagi on leidnud, mis seda mõistatust talle paremini seletaks. Kui Lauren siis temale *** maakohtu protokollist kõneles, käis tasane wärin üle metsawahi näo. Kõneleja ei pannud teda tähele, ning kui asi ära oli räägitud, tegi kuulaja nii kaastundliku näo ja kahetses õnnetuma saatust nii südamest, et see kirjutajat gsüawasti liigutas. Ta oli enesele õige seltsilase leidnud, mõtles mees, ning kõneles kõik ära, mis tal südame pääl olnud ja mis ta kõige selle loo kohta iseeneses mõtelnud.

 Põnewa ärritusega kuulis metsawaht seda päält. Ta nägi, et kirjutaja terawasti ja õigesti mõtelda oskas.

 
37

 „Ma uskusin juba, et see naesterahwas, keda meie sügisel jahil nägime, seesama tuleproowile mõistetud Lepiku Miina oligi, sest kõik märgid läksimad protokolliga nii wäga ühte, et sääl enam midagi kahkleda ei olnud. Aga ometegi ei olnud see koguni siin kohas sündinud lugu, mis juba maakohtu protokollist selgib.

 „Muidugi ei olnud see lugu siin,” ütles metsawaht nagu koorma alt wabastatud. „Siin ei ole sarnast lugu ialgi sündinud.”

 Kirjutaja waatas imestades ta otsa.

 „Kas teie sellest imelisest naesterahwast enam midagi oma pool ei ole kuulnud?” küsis kirjutaja.

 „Mitte midagi. Ta on nii kadunud, et ma uskuma pean hakkama, me oleme kas silmawiirastust ehk waimu näinud, keda maa pääl sugugi ei ela.”

 „Kas teile on see ümberkaudne maa ja rahwas hästi tuttaw?

 „Tuttaw just mitte. Ma olen mõne aasta eest alles siia tulnud.”

 „Kust olete teie siis pärit?”

 Metsawaht tegi nagu ei oleks ta seda küsimist kuulnud, waid astus akna alla ja hakkas sõrmedega wäikese akna klaasisid põristama.

 
38

 Koju minnes sadas paksu lund. Lauren käis selle pärast meelega metsa teed, kus sadu wähem ja tuul waiksem oli. Korraga libises ta jalg, ta waatas maha, sääl seisis üks kirwes maas. Ta wõttis tera-riista maast üles ja läks edasi. Wähe maad eemal näeb ta üht lombakat wanakest enese ümber käima ja nagu midagi otsima.

 „Ha, see on wistist kirwe omanik, kes kadunud asja taga otsib,” mõtles Lauren ja hüüdis: „Wanake, mis sa otsid sääl nii suure hoolega?”

 Mehike otsis ikka edasi. Wistist oli ta nii suure otsimise tuhina sees, et ta enese ümber midagi ei kuulnud ega näinud.

 Sõbralik pats õla pääle ehmatas ta üles. Ta waatas kohkudes wõõra näo pääle, kes aga talle lahkelt wastu naeratas.

 „Mis sul kadunud on, hää wanake.”

 Wanake waatas terawalt noore mehe suu pääle, tunnistas siis ta silmi, nagu tahaks ta teda läbi näha — ja naeratas pool rõõmu pool umbusalduse wahel. See nägu kõige nende uuriwate silmadega oli Laureni meele pärast. Kui ta ikka weel mingit wastust ei saanud, ütles ta kirwest wanakese silmade ees hoides:

 „Kas on oma?”

 
39

 Rõõmu läige käis üle mehe näo. Ta silmad särasiwad rõõmus ja tänu meeles. Kui Lauren kirwe ta kätte oli andnud, tõmbas wanake tormiliselt ta käe oma karedasse peosse ja surus ta palawalt oma suu külge. See oli kõik nii ruttu sündinud, et Laurenil meeldegi ei tulnud oma, kätt eest ära tõmmata. Sell ajal oli see ju wäga moodis, et talupoeg teiste seisuste inimestel kätt musutas, põlwi painutas ning kuue hõlmale suud andis. Lauren ei olnud küll sellest ialgi suurt auu tundnud, kui temale seda tehti, ega igatsenud ka niisugust allaheitmise ja auustamise märki. Siin puutus see teda päris walusasti. See hallpää pidi tema käele suud andma! Ei, ta tahtis seda, mis rutuga ja mõtlemata sündinud, sugu hääks teha, et ta wanakese kareda käe oma pihku wõttis ja teda tugewasti ning soojalt pigistas. Ta ei teadnud isegi, kust see tuli, et tal selle lombaka wanakese wastu, kes temaga weel üht ainust sõnagi ei olnud wahetanud, nii iseäraline kaastundmus oli. Ta oli palju wanu inimesi näinud, aga keegi ei olnud teda selwiisil enese poole tõmbanud.

 „Kus sa elad, mu wanake?” küsis ta.

 Oh, missugune tundmus paistis neist silmadest, mis nüüd tema otsa waatasiwad! Nagu

 
40

määratu õnn ja rajamata õnnetus, nagu taewani höiskaw rõõm ja rõhuw walu, mil nime ei ole, paistsiwad segamini säält wastu. Kus silmad niipalju tundmust wõisiwad awaldada, sääl pidi ka süda olema, mis neid kõik pidi tundma. Ja inimese süda ongi wiimaks see ainus mõõdu puu, mille järele inimese wäärtust kulla-kaalul wõib mõõta. Silmadest, neist südame peeglitest, paistab wanakese sisemine hiilgus kui kuld wastu. Sääl oli sügaw tundmus wahest ära elatud õnne ja õnnetuste aegadest, truudus ja tänulik meel oma häätegija wastu warjul. See süda ei nõudnud häätegijalt, kelle wastu ta täis truudust tuksus, mingisugust ohwrit, oh ta oli rahul, kui tema wastu hää oldi, kui teda ei põlatud. Ta oli harjunud inimestelt ainult kõrkust, karedust, põlgdust enese wasta nägema, miks ei pidanud ta siis ennast õnnelik tundma, kui üks „saks” tuli ja tema üle rõõmutundmist näitas.

 Seep see Laurenile arusaamata wõrk oligi, mis teda imelise jõuga wanakese poole kiskus. Hää meelega oleks ta kauem wanakese seltsis wiibinud, aga õhtu oli juba kätte jõudnud, pimedus kippus pääle ning palju maad oli weel tuisu ja tormiga minna, enne kui koju sai.

 
41

 „Hää wanake, miks sa ei räägi, kuhu sa ööseks lähed. On sul elumaja siin lähedal?”

 Wanake waatas jälle oma imeliste silmadega ta otsa, rääkija suu pääle.

 „On sul elumaja siin lähedal?” rääkis ta iseäralise häälega järele, ja ütles siis waljusti, wäga waljusti:

 „Ma elan siit kaugel. Pean ruttama, et weel pooleks ööks sinna jõuan. Tuba on külm... hagu tarwis... kõik jäi hiljaks, et kirwe ära kaotasin... tänan auusat herrat südamepõhjast... wana Lepiku Mart ei unusta oma häätegijat ialgi...”

 Weel üks tänulik waade Laureni otsa ja ta kadus kahawa kuusiku sisse imestawa kohtukirjutaja silmist. See tuletas meelde, kus ta seda nime Lepiku Mart kord enne oli kuulnud, sest ta tuli talle tuttaw ette.

 Natuke aega oli ta mõttes pimeda metsa all leisnud, siis käis tal kui elektri säde kehast läbi. Ta hüüdis wanakest kõigest jõust, jooksis tükk maad talle metsa järele ja hüüdis jälle, aga ei saanud muud wastust kui tuule kahamist ja peenikesi külmi lumekibemeid silmade wahele. Imelik wanake ei wõinud weel nii kaugel olla, et

 
42

ta tema hüüdmist ei oleks kuulda wõinud, kui ka tuul metsa ladwaga mängides kangesti kohas. Alt puude wahelt tungis inimese hääl weel nii kaugele küllalt, kui kuulmiseks tarwis oli.

 Kui kõik katsed wanakest leida asjataks oliwad jäänud, hakkas to tusasel tujul koju poole sammuma.

 „Lepiku Mart on selle tüdruku isa nimi, keda 9 aasta eest tuleproowile mõisteti,” ümises ta iseeneses. „Kui tema seesama oleks! Siis on wahest ometi wõimalik, et see naesterahwas ka seesama oli. Oh, see on küll hirmus mõistatus, mille seletamise juures inimene mõistuse wõib kaotada. Aga kätte pean ma saama, kes need inimesed on ja kui palju neil nendega tegemist on, kes 9 aasta eest *** maakohtus on süüdlaseks mõistetud. Ja — kust saan ma nad kätte? Kui ma weel kord selle imeliku wanakesega kokku saaksin!...”

 Ilm tuiskas ja tormas, et hirmus. Mis puutus see Laurenisse. Tal oli nii palju oma ülesärritatud mõtetega tegemist, et ta külma lund oma palgetel ja silmis ei tunduud, ega tormi kiunumist ei kuulnud.

 Ta jõudis wäga hilja koju.

43

.

V.

Kes oli see mees?

 Jõulud oliwad juba ammu möödas. Küünla kuu tuisk oli kõik teed ja tänawad kinni matnud, nii et teekäimine wäga waewaline, osalt hoopis wõimata oli.

 Õhtu oli juba kätte jõudnud ja oma musta waiba üle tormawate lagendikkude ja suurte metsade laiali laotanud. Suure K. metsa wiimases otsas, otsata raba lähedal, wäikses, wiletsas majakeses istusiwad kaks immest ja ajasiwad ustawalt juttu, nagu ei puutuks torm wäljas nendesse sugugi, mis tugewad puud praginal maha murdis ja nende wäikse urtsiku wäristma pani. Ja kui wäga iseäralised oliwad need urtsiku elanikud. Teine wana hallpää ja habemega mees, kellel juba teine jalg hauas seisis, ning teine kahwatu noor piiga, ilusate suurte juuksete ja ilusa näoga, kuhu aga ta nooruse kohta juba liig sügawad jooned oliwad aset leidnud. Need jooned ei jõudnud siisgi weel tema näo ilu rikkuda, üksi silmad oliwad, mis waatajale mitte ei meeldinud, mis koguni wärina üle keha ajasiwad, kes

 
44

neid ligemalt waatas. Sääl ei olnud sugugi nagu elu sees; nad ei muutnud oma wärwi ei rõõmsas ega kurwas tujus, waid oliwad muutmata, hiilguseta, tumedad.

 Sellest wistist see ka tuligi, et wanake temaga kõneledes ainult piigakese ilusa suu pääle waatas ning säält arwasti silmad ära pööras. Kui terawad oliwad selle eest aga wanamehe silmad! Nendes wälkus weel nooruse tuli, just nagu oleks wanadus nad weel nooremaks teinud.

 Tütarlapse silmad aga eksisiwad mööda wäikest tuba ümber ega waatanud kordagi oma peenikese näputöö pääle, mis ta sõrmed wäga osawasti ja nobedasti lõngast kokku kudusiwad. Ta wõis tundide kaupa ühe koha pääle wahtida, kus ometi midagi näha ‘polnud.

 „Süüta, lapsuke, uus peerg põlema,” ütles wanake pehme häälega. „Ma tahan weel sinuga kõneleda.”

 Natuke aega otsis piiga oma kõrwale maha, kus peeru-hunnik walmis seisis, nagu ei oleks ta neid näinud, ja pani siis uue peeru rinda.

 „Noh, isake, nüüd näed sa jälle kõneleda, kui weel magama ei taha minna,” ütles piiga lapseliku õrnusega. „Aga enne tahan ma sulle ühe

 45

unenäo rääkida, mis ma täna öösel weel nägin. Tahad seda teada saada?”

 „Miks mitte, kas meil aega jutustada ‘pole?”

 „Meie elasime nagu omas endises kodus Lepiku talus jälle õnnelikult koos. See suur kuusk, mille torm enne meie õnnetust juba maha murdis, oli jälle kaswama hakanud ja tema otsas oli ühe tundmata linnu pesa. See lind aga ei kartnud mind sugugi. Mul oli kangesti hää meel warju andja kuuse kui ka wõõra linnu üle ja hakkasin temaga kui inimesega rääkima. Targalt waatas see lind mu otsa, ta silmad oliwad mulle tuttawad, nad tungisiwad ime soojusega mu südamesse. Sääl hakkas see lind kaswama, ta läks suuremaks ja ikka suuremaks ja wiimati, oh ma ehmatasin nii kangesti ära, et üles ärkasin — seisis Peeter minu ees... Kui kahju, et, nii ruttu üles ärkastn. Kas peaks see ka midagi tähendama?”

 Wanake ohkas südamest. Ta süda tahtis lõhkeda, kui ta selle aja pääle mõtles, millest tütar und oli näinud. Oh, nüüd wõis ta kõigist ainult weel und näha.

 „Miks sa ohkasid, isake?” küsis tütar. „Kas mu unenägu paha tähendab?”

 
46

 „Kui midagi hukka läinud wõi ära kadunud jälle wanas olekus nähakse, siis tähendab see midagi hääd.”

 „Hääd? Mis wõiks meile ka weel hääd tuua? Wahest on Peeter tagasi tulnud?”

 „Ei lapsuke, eluaegsest wangipõlwest ei tule keegi enam tagasi.”

 „Aga mulle on see mõte äkisti pähe tulnud... mis wõib mu unenägu muud tähendada?”

 „Taewas teab... see näitab küll wõimata olema... aga jääme rahule... kannatame, küll siis näeme.”

 „Oh siis oleks kõik lootused otsas. Ma ei tea, miks suur Jumal küll mõnele inimesele niisuguse risti pääle paneb? Miks laseb ta õelust ja ülekohut nii taewasse kisendawalt ilmas walitseda? Kus on weel õiglane ja auus meel, ligimese armastus... kus see on!”

 „Tütar, ära taewa wastu pattu tee,” waigistas isa. „Ilmas on ka weel häid inimesi ja ilm ei ole ise ka nii halb, nagu sina arwad.”

 „Oh isa, kas sa wõid siis seda ialgi unustada, mis ta meile mõlemale on teinud. Ilm, tigedad, hirmsad, werejanulised inimesed on meilt riisunud kõige kallimad warandused, mis Jumal

 
47

inimestele iganes on andnud. Kus on mu silmad, kus on su kõrwad — ja sa räägid häist inimestest ilmas. Mis peidawad need hääd inimesed endid ära kui warjukogud ööpimedusesse? Miks ei näita nad endid? Kas wõib keegi öösel ütelda: Päike on taewas, aga ta ei näita ennast. Päike ei karda ial paista, kui ka pilwed teda warjawad: ta walgustab ikka. Miks ei tee hääd inimesed niisamati? Õnnetu, kes seda usub, mis olemas ei olegi. —”

 Isake waatas terawalt oma tütre huulte pääle, et säält iga sõna ära lugeda. Ta suu ümber lehwis walus naer. Oh kui palju oli tütrel õigust! Siisgi ei wõinud ta ütelda lasta, et ilmas häädust ja armu enam ei ole.

 „Tütar, ma tean üht meest, kes hää, wäga hää on,” ütles ta siis tütre kõne wahele. „Ta on ka nende seltsist, kes meie rahwa isandad on. Ta andis mulle mu kadunud kirwe lahkelt kätte, waatas sõbralikult mu silma, pigistas mu kätt... oh, kui niisuguseid palju oleks!”

 „Häid südameid on ilmas muidugi küllalt, seda ma usun kah, aga kui wõimus õelate käes on, mis aitab siis õigus ja arm — mis wõib ta õeluse woli all korda saata?”

 
48

 Wanake waatas wäikeses toakeses ümberringi, nagu kuulataks ta midagi.

 „Mis see on?” ütles ta siis.

 „Kus? Mis asi?” küsis tütar tagasi.

 „Ma tunnen nagu põrumist.”

 „Torm hulub õues ja müristab maja.”

 „Ei see on nagu käimise wõi koputamise wärin.”

 Tütar kuulatas. Ta läks rahutuks. Wäljas oli tõesti kolinat kuulda, mis mitte tuulest ei wõinud tulla.

 „Wäljas on wistist üks hingeline,” ütles ta, siis hinge pidades. Taewas, sel tormisel ööl.”

 Isa astus madala ukse juurde, kiskus ta lahti ja astus wälja. Ilm tormas ja mässas kangesti. Üks must kogu tuli tema poole. Tuisk tõi nii palju lund silme wahele, et esimesel silmapilgul mitte aru ei saanud, mis loom see oli.. Juba tahtis ta tagasi minna, et hädakorral eest tuppa karata, kui ta kaugemalt ka weel üht teist kogu enese poole nägi tulewat. See ei wõinud keegi muu olla, kui inimene.

 Ta jäi ootama. Õigus. Ees käis suur jahikoer ja tagast järele tuli inimene — jahimees. Tema juurde jõudes jäi ta seisma. Ta

 
49

näis kõnelema, sest käed liikusiwad selle järele. Wanake lükkas oma urtsiku ukse lahti ja palus wõõrast sisse astuda, kui ta ilma eest warju soowib.

 Seest paistis hele peeru tulewalgus, mille ligidal urtsiku omaniku kena tütar istus. Ka tema silmad oliwad lahtise ukse poole pöördud, nii et tulewalgus talle täitsa näo pääle langes ja uksest teda selgesti näha wõis. Wõõras jäi imestades uksele seisatama ning astus alles siis sisse, kui wanake teda teist korda oli palunud, ust külma eest kinni panna. Ta wahtis üksisilmi neiu otsa — ta nägu muutis oma karwa mitmet moodi — tal oli, nagu puuriksiwad need silmad talle südamesse, ehk ta küll teadis, et nad teda ei näinud.

 „Isa, kas sa ühe külalise wäljast tõid?”

 „Jah, siin on üks jahimees...”

 Jahimees, kes keegi muu ei olnud, kui meie tuttaw metsawaht Põlmas, oli ennast ruttu kogunud, kübara sügawamale pähe tõmmanud ja ütles nüüd õige lahedal muudetud häälel: „Lubage, armsad majalised, et ma siin wähe liikmeid soojendan. Ma olen ära eksinud, ei leidnud teed enam koju, tulin siia... kui kaugel peaksin ma nüüd *** mõisast olema?”

 4

 
50

 „Kui Teie minu isaga kõnelete,” ütles piiga, siis pöörge nägu wasta tulewalgust — ta on kurt...”

 „Sinu isa, Lepiku Mart!” ümises metsawaht oma mokki kokku pigistades. „Saatus, kui imelik sa oled... kuhu oled sa mind toonud?”

 Ta waatas piigakese otsa. Oh ta tundis seda neiukest ju noorest põlwest saadik. Selle walusa, kahwatanud näo pääl oliwad weel endise ilu jäljed — aga ta silmad — oh kuhu oliwad need ilusad silmad jäänud, mis tema õnnetuseks oliwad olnud. Metsawahi südames mässas kangesti, kui ta minewiku pääle mõtles. Aga siin ei olnud selleks paras aeg. Ta tundis seda ise küllalt ära ja selle pärast raputas ta kõik sarnased mõtted enesest maha ning tegi, nagu oleks ta neile inimestele täitsa wõõras, kes teda enam ei näitnud tundwat.

 Wanamehe silmi ei julgenud ta waadata ega ka oma nägu wasta walget seadida. Need terawad wälgud wanakese silmadest oleksiwad tema raske süüga koormatud südamesse tunginud ja seda läbi näinud — need silmad oleksiwad teda pidanud tundma — oh mis hirmus, mehel käis wärin kehast läbi selle pääle mõteldes.

 
51

 „Ütelge, inimesed, kus ma praegu olen?” küsis ta rõhutud häälega. Kas ei ole siin teed, mis mõisa wälja wiib?”

 Wanake oli uue peeru põlema sirutanud ja walgustas sellega rääkija nägu. See ei tõstnud oma silmi üles, ehk ta küll teadis, et wana ainult ta suud tahtis näha.

 „Kas sa ei taha ööseks siia jääda? Ilm tormab ja mässab... tee on pikk... sa ei saa koju...”

 „Ma pean.... ma pean koju saama,” hüüdis ta oma hääle muutust unustates.

 Piiga kargas istmelt üles. Ta oleks nagu ussi käest hammustada saanud. See äkiline ehmatus ei läinud kumbagi toas oleja silmist nägemata mööda.

 „Mis sul on tütar?” küsis isa murelikult. Metsawaht läks wäga rahutumaks.

 „Kes on see külamees, isa, keda sa meie urtsikusse tõid?”

 „Ma näen, et ma siin ülearu olen,” ägas metsawaht jälle muudetud häälel. „Ma lähen kohe, aga ütelge, kuhu, kus poole? Ma ei tea kuhugile minna, ma olen eksinud.”

 
52

 Wanamees oli terawamalt oma läbitungiwate silmadega wõõra otsa waatanud ja tema segadust näinud. See segadus oli aga silmapilkne. Külm rahu pesitas jälle ta palgel.

 „Minu maja ei ole siiamaale weel wõõrastele öömaja andnud, sest keegi inimene ei ole siia ära eksinud... nii sügawasse metsa ei tule inimesed ialgi. Aga teeta ümber eksijale on see hurtsikuke hää meelega walmis tormi ja halwa ilma eest warju andma, kui seda tarwis. Noormees, ole sa siis, kes sa oled, lepi meie kitsa ruumiga ja jäe ööseks siia. Kui päew kätte jõudnud, wõid jälle teele minna.”

 „Ma tänan teenimata lahkuse eest, aga siia ei jää ma mitte. Ma ei saa mitte ära kaduma... mets annab mulle kurja ilma eest warju..”

 Ta läks. Tuul kandis talle lumekibemeid wasta palawat otsaesist, kus nad ärasulasiwad ja higiga endid ühendasiwad, ilma et ometegi palju jahutust suutsiwad anda. Kaua, kaua rändas ta paksu pimeda metsa all ümber, ilma et isegi teadis, kuhu jalad teda kandsiwad. Seltsiks oli talle ta truu jahikoer ja tuule kohin metsa puudes. Puruwäsinult jäi ta wimaks ühe paksu kuuse alla puhkama ning uinus sinna magama.

 
53

 Ka wäikses metsahurtsikus oldi kaua ülewel. Wõõra käik oli sinna nii palju ärritust toonud, et uni isale ega tütrele nii ruttu enam silma ei tulnud.

 „Mis oli sul, tütreke, et sa nii ära ehmatasid, kui ta siin oli?” küsis isa, kui ta õuest tagasi oli tulnud, sest et wõõrast enam kuskil näha ei olnud. „Sa ehmatasid ka eksinud wõõra sellega nii ära, et ta parem pimedas metsas tuisu tormi käes külma kätte ära sureb kui meie juurde jääb, kus tal ometegi soe öömaja oleks olnud. Sa ei teinud seda mitte õieti — su hääl oli kare otse kohutaw, kui küsisid: „Kes see külamees on?” Miks tegid sa seda tütreke!”

 „Oh, ma ei wõinud teisiti... ta hirmus hääl... oh, kas sa seda häält ei tundnud?”

 „Lapsuke, mis nalja sa minuga heidad? Sa küsid, kas mina tema häält ei tundnud! Kas sina ta nägu nägid?”

 „Ah, anna andeks, isake, ma ei mõtelnud praegu selle pääle, et sa ju ühtegi häält ei kuule. Aga kas ta nagu sulle tuttaw ei olnud?”

 „Niisama tuttaw, kui iga teise wõõra nägu.”

 „Oh, siis oli see wistist pettus... pettus jah, nüüd näen ma seda isegi ära. Kui ta hääl kord nii helises, siisgi oli ta kõla üleüldse pehme

 
54

ja mahe, peaaegu kurblik ärras... Ei, see ei wõinud tema olla... ma olen eksinud... rängasti...”

 „Aga ütle ometi tütrekene, kelleks sa teda siis pidasid?”

 „K. möldri pojaks Mühlmanniks, sa tead ju.”

 Wemake jäi sügawasse mõttesse.

 „Hm, see hm — ei see pole wõimalik.”

 VI.

 Kiwi-raijuja.

 Kewade oli täiel kenadusel käes. Niidud ja nurmed särasiwad õie ehtes ja arud ning aasad haljendasiwad lehkawaist lilledest ja rohtudest. Igal pool, kuhu silm waatas, säras terwest loodusest noorepõlwe rõõm ja lust wastu ning pani rinda õnnetundel paisuma. Isegi töölistel mõisapõldudel oli kergem töö ränkust ja kubja kepi hoopisid kanda kui muul aasta ajal, mil jäme-

 
55

dad sõimusõnad südame pääl ja kepihoobid turjal palju enam walutasiwad.

 Lauren oli ühel ilusal kewadesel päewal pika jalutuskäigi läbi lehkawa metsa ette wõtnud ja kuni kiriku juurde wälja tulnud. Natuke maad kirikust eemal oliwad mitmed kiwiraijujad ametis. K. mõisa proua oli ära surnud ning abikaas laskis nüüd ta hauale kiwist aeda raiuda.

 Lähedalt kiwiraijujate juurest wiis Laurenit ta tee läbi. Ta waatats tööliste ja nende töö pääle. Särgi wäel, palja pääga palawa päewa käes raiusiwad need oma haamritega wahetpidamata, nii et higi mööda põski ojana maha woolas. Wahel arwasti pühkis mõni oma higi ojad jämeda riidest musta särgi käiksega maha ja raius jälle edasi. Üks neist — noore päraline pruunika täishabemega mees, kes siiamaale wahetpidamata ja ilma üles waatamata oli raiunud, jäi nüüd puhkama ning wahtis sääl juures üksisilmi enese ette maha, nagu oleks tal sügawad mõtted olnud. Ta ei pannud tähelegi, et üks laia kübaraga mees, kepp käes, kündjate juurest põllult kiwiraijujate poole tuli. „Plauh, plauh!” kõlas äkisti Laureni kõrwu. Ta lõi silmad üles. Noor kiwiraijuja, kes natukese aja eest puh-

 
56

kama jäänud, oli üles karanud ning hoidis paljad käed kaitsedes kubja kepi wasta üles, kes walmis oli ikka uusi paukusi mehele selga lugema.

 „Ma tahan näidata, mis laisklemine tähendab,” hüüdis ta wihaselt. „Päewawaras... karmantsik...”

 „Pea, sa timmuk,” käratas Lauren sekka. „Mispärast peksad sa inimest ilmasüüta, kui sind ka kepimeheks on pandud?”

 Imestades wahtis kubjas wõõra poole. Ta ei tundnud teda mitte, aga ta riided paniwad mehe mõtlema, kas ta wiimaks mõni herra külaline ei ole — ning ära nõrkedes langes ta käsi kepiga maha.

 „Ta on laiskleja, ei tee tööd... On see weel ilmasüüta? Mina pean järele waatama, et kõik hoolega tööd teewad ja laisklemisega herrale kahju ei saada.”

 „See mees ei ole laiselnud, waid ainult hoolsast tööst puhkanud,” ütles Lauren walju häälega. „Mina olen seda näinud. Kui sina töö järelewaataja oled, siis peaksid sa ka seda nägema, mis inimesed ära on teinud. Sina tahad inimesi nii ära orjata, et nad wiimaks enam midagi ei suuda teha. Häbene kah ikka!”

 
57

 Wihaselt pigistas kubjas mokad kokku. Sel wiisil oli teda üks wõõras tema tööliste ees häbistanud! Kui ta teaks, kes see mees on! Ta oleks talle sajawõrra seda teotust kätte maksnud, aga kui ta mõni mõisaherra külaline ehk sõber oli, siis ei wõinud ta ju temasse puutuda.

 Ta uskus tööliste naeratawaid nägusid nägewat ja see lõikas kui kaheteraga nuga walusasti ta lihasse. Nad naersiwad kahjurõõmus, see oli pilkenaer! „Oodake, küll ma seda teie selga kätte maksan, mis wõõrale wõlgu on!”

 Tänulikult waatas noor kiwiraijuja Laurenile järele, kui see pikalt surnuaia poole hakkas minema.

 Mõisa rahwas oli juba lõunele läinud, kui Lauren sedasama teed surnaaialt tagasi tuli. Oma imekspanemiseks nägi ta, et noorepäraline kiwiraijuja üksi weel töö juures oli, kuna teised wististi kõik lõunele läinud. Jälle oli ta oma töö juures nii sügawas mõttes, et ta Laureni tulekut enne ei märganud, kui see temale sõbralikult õla pääle patsutas. Pool ehmatuse, pool rõõmuga waatas ta ülesse.

 „Sõber, mis sina siis üksi weel tööd teed? Miks sa ka lõunele ei lähe?”

 
58

 „Kubjas ei lase,” oli lühikene wastus. „Ma pean auulikku herrat selle eest küll wäga tänama, et mind kepihoopidest päästsite, aga nüüd on ta hirmus kuri ja tige. Kui ta kord wihale on ärritatud, siis walab ta seda ikka waeste tööliste pääle wälja.”

 „Kahju küll, aga wahest laseb see asi ennast muuta!”

 „Ei ole loota, meie herra on wäga wali mees. Keegi ei julge kubja pääle midagi kaebada. Kõik kannatawad...”

 „Kas sina siit nurgast pärit oled?” küsis Lauren.

 Kiwiraijuja waatas kahtlaselt ja wähe kohmetult küsija otsa ning lõi siis silmad nõutult maha.

 „Miks herrad seda küsiwad?” kogeldas kiwiraijuja aralt.

 „Ma korjan ühe asja üle sõnumeid, mille sündimise kohta ma ei tea. Ütle aga julgesti kui midagi tead. Ma wõin tõendada, et sellest sulle kõige wähematgi kahju ei wõi tulla. Kas tunned seda kohta siin ümberringi hästi?”

 „Tunnen.. ma olen mõni aeg siin töös..”

 „See on hää,” ütles Lauren kiwi pääle istet wõttes. — Kas sa oled ialgi ühest tüdru-

 
59

kust midagi kuulnud, kelle nimi oli Lepiku Miina, Mardi tütar?”

 Küsija waatas terawasti kiwiraijuja otsa. Neil sõnadel oli ootamata mõju. Waene töömees ei olnud ennast selle wasta ette walmistada mõistnud. Ta läks näost üleni punaseks, mida ta sellega katsus warjata, et ennast kumardas wasart käest ära panema. Lauren märkas seda küll ja oli südamest rõõmus, et ometi kord ühe inimese on leidnud, kes talle selle mõistatuse ära wõib seletada, mille juures ta juba rohkem kui poolaastat asjata pääd oli murdnud. Aga miks tegi ta sellejuures siis nii imelise näo?

 Lauren ootas wastust, kiwiraijuja aga ei wastanud midagi.

 „Armas mees, miks ei anna sa mulle kostust?” küsis ta lahkelt. „Su nägu juba tunnistab mulle, et sa teda tunned. Miks sa seda salgad? Kahju ei wõi ta sulle mingil wiisil tuua.. Räägi.”

 Kiwiraijuja tõstis silmad üles ja waatas rääkija otsa, nagu tahaks ta proowida, kas wõõrast tõesti ka wõib usaldada. Lahkelt ja südamelikult waatas see ta otsa, nii et mehe kahtlus kadus.

 
60

 „Ma tundsin üht tütarlast selle nimega,” wastas ta siis pikalt, tasa, aralt.

 „Sina tundsid teda?”

 „Jah, aga see oli aastate eest?”

 „Aastate eest? kui kaua aja eest umbes?

 „Saab sügise 10 aastat, kui teda weel wiimast korda nägin.”

 „Kuhu ta siis läks?”

 „Tema jäi, kus ta elas — mina läksin ära” Kiwiraijuja kogeles.

 „Kus elas siis Lepiku Miina?” küsis kohtukirjutaja elawalt.

 „Lepiku talus, oma isa juures.”

 „Kas see talu meie kihelkonnas on?”

 „Ei ole, see on koguni W. maal.

 „Kus sina siis elasid sel ajal, kui sa teda nägid?”

 „Siin lähedal...”

 Kohtukirjutaja oli natuke aega sügawas mõttes, siis ütles ta pikalt:

 „See on ju arusaamata, kudas sa temaga tuttawaks wõisid saada, kui teine teisest ometi nii kaugel elas?”

 „Ta oli K. mõisas teenimas ja mina olin teoline...”

 
61

 „Haa, nüüd läheb mulle see lugu selgeks. Kus elab ta praegu?”

 Kiwiraijuja suunurgad liikusiwad iseäraliselt. Ta silmis säras midagi hiilgawat. Waewalt kuuldawa häälega kostis ta: „Ei tea.”

 „Kudas on see wõimalik?” imeteles Lauren.

 Jälle waatas kiwiraijuja oma kombel uuriwalt Laureni otsa, siis näis ta nagu iseenesega nõuu pidama. Wiimaks ometi ütles ta ainult:

 „Herra, ma ütlesin, et ma ära läksin...”

 „Aga nüüd oled sa ometi tagasi: kas sa siis temast midagi enam ei ole kuulnud.”

 „Mitte midagi... ma olen teinud mis wõisin, kõik oli asjata.”

 „Kas ta wahest surnud ei ole?”

 „Ka wõimalik... sest...”

 Lauren ootas põnewalt, ometi jäi rääkija seisma.

 „Kas temal ei olnud ka kohtuga tegemist?” küsis Lauren, kui kiwiraijuja oma pooleli jäänud kõnes sõnagi enam edasi ei rääkinud.

 „Oh, ta sai ilma süüta hukka mõistetud.”

 „Mis tehti temaga?” küsis kirjutaja ägedalt. Ta süda peksis pea kuuldawalt. Kudas läks tule proow?

 
62

 Imestades waatas mees jälle küsija otsa. „Teie teate, herra, seda lugu ise!”

 „Ei tea muud, midagi, kui et ta tuleproowile mõisteti. Mis sellest sai ja mis pärast õieti, seda ei ole ma kuskilt teada saanud. Ma palun sind mulle seda jutustada see on mulle wäga tähtjas. Jutusta, ma näen sa tead.”

 „Kui ta teile tähtjas on, siis olge teie see ainus inimene ilmas, kellele ma seda lugu jutustan. Teie olete mulle suurt hääd teinud, olete inimene, kes ka waeseid orjasid inimesteks peab... Kuulake siis:

 VII.

 Saladuse sõlm hakkab harguma.

 „Lepiku Mart oli Wiljandi maa talupoeg. Ta oli enesele suure ja hoolsa tööga natukene wara kogunud, et oma tütre Tallinnasse ühe waga ja wäga hääsüdamega nonni juurde kooli wõis saata. 15 aastaselt tuli Miina Tallinnast tagasi ning pidi K. mõisa teenijaks hakkama. Et

 
63

ta koolis käinud, lugeda ja kirjutada oskas, sellest ei tahtnud muidugi keegi mõisaherrale kõneleda.

 Lapsest, kes 8 aastaselt linna wiidi, oli imeilus neiuke sirgunud. Ta priskeid roosilisi palgeid piirasiwad kuldsed juuksed otse nõidusliku iluga nagu kollaka siidi sisse, ta wäike naerataw suu oli kui puhkew roosi õis, millest magusad sõnad wälja woolasiwad. Ehk see kõik juba iga nooremehe südame waljusti põksuma pani, siisgi ‘polnud see ometi weel midagi ta silmade ilu wasta. Oh, kes neid sädemeid, mis säält wälja woolasiwad, oma silmades tundis, see ei unustanud ialgi enam neid kahte tumepruuni sõstrakarwa tähte. Nende iseäraline, imeline sära wõis kõige paksema jää koore südame ümbert sulatada, kui nad aga oma sütitawaid kiiri sinna sisse tahtsiwad saata. Warsti oli K. mõisa noorherra nagu ära nõiutud. Ta katsus igal wiisil noort neiukest oma wõimuse alla saada, aga kõik katsed läksiwad nurja. Selle asja ots oli, et Miina mõisast ära sai saadetud ja siia kihelkonda X mõisa teenima pandud. Siin polnud mõisaherral poegi kodus, mispärast siis ta silmad ka õnnetust ei wõinud sünnitada. Siin õppis teda üks noor talu poiss tundma, aga ühtlasi ka mõisa möldri ja walitseja pojad. Mõlemaid

 
64

wiimaseid ei wõinud ta silma otsasgi sallida, sest et nad kerged, ülemeelsed ja wäga halwa südamega inimesed oliwad, kuna alandlik talupoisike talle meele pärast näis olema. See oli ta õnnetus. Kui mõlemad noorisandad nägiwad, et Miina ilusad silmad sugugi nende halpi tempude jaoks ei olnud ega neid hää meelega ei waatanud, tõusis kättemaksmise wiha nende südames. See loitis häwitawaks leegiks weel siis, kui nad kuulda saiwad, et Miina oma nõiasilmadega talupoisi -— Peeter oli ta nimi — südamesse waatanud ning selle üle rõõmustas, et need sääl tuld lõkendama oliwad pannud, mida pärastised õnnetumad aastad ei ole jõudnud kustutada.

 Sõnadega ei saanud nad ialgi awaldada, mis südamed tundsiwad. Aga siisgi teadsiwad nad mõlemad kaunis julgesti, mis kumbgi teisest mõtles. Kes ei oleks ka nii südamesse tungiwast silmakeelest aru saanud, kus keel ka sõnu ei tohtinud kõneleda!

 Seda oliwad tigedad mõisa noorisandad tähele pannud ning oma nurjatumate plaanide korda saatmiseks tarwitanud. Sinna juurde tuli weel üks juhtumine, mis ka ebauskliku mõisaproua kergesti nende plaanidele wõitis.

 
65

 Mõisas oli suur pidu. Külalisi oli ligidalt ja kaugelt mõisadest kokku tulnud. Miina oli teendrite seas noorte meeste silma puutunud, ja weidikese aja pärast ei olnud nende seas enam muust asjast juttu, kui Miina imesilmadest. Kõrged rüüterlikud piigad ja prouad leidsiwad selle jutu hirmus igawa ning wihastasiwad endid kõik kõnelejate kui ka Miina üle, kes niisuguseks jutuks asja oli andnud. Et tal iseäralised silmad oliwad, seda pidi igaüks oma südames järele andma, kui ta ka neid teistele igapidi laita püüdis. Oh, mis ei oleks rüüterlikud piigad niisuguste silmade eest andnud! —

 Enne pidult lahkumist peeti wihastatud mõisaproua juhatusel, kes oma wiha õieti sõnades wälja ei mõistnud ütelda, mis see „rongasilmadega” tüdruk talle häbi teinud, naeste konwerents ära, kus ühel häälel otsustati, neid silmi kahjutaks teha.

 Teisel päewal wõttis mõisaproua mõisawalitsejat ja möldrit aruldase lahkusega oma jutule. Kaua peeti lukus ukste taga aru, enne kui walitseja ja mölder säält tähtsa nägudega ära läksiwad.

 Mõne päewa pärast oliwad mitmesugused jutud Miina üle liikumas. Ta olla nõid, ta olla

 
66

ussi silmi söönud, mis ta silmadele nõia wäge andnud jne. Need jutud käisiwad kui kulu tuli suust suhu ning äratasiwad jälestust ja põlgtust waese tüdruku wastu, kes ise sellest midagi ei teadnud. Ta ei aimanud, miks mõisas talle nüüd koguni suurt priiust anti ning kõik inimesed temast eemale hoidsiwad. Ainult seda märkas ta, et ta tegewust suure hoolega tähele pandi. Mõisa proua poolt oli talle üteldud, et ta teenistusest lahti on ning warsti oma wanemate koju saab wiidud; pangu ta selle pärast ennast walmis.

 Ühel pühapäewal lõikuse kuu sees sai ta sõber Peeter temaga mõisa kuusikus kokku, kus ta ammugi teda oli oodanud. Ta oli oma neiukesele ammugi juba tahtnud midagi rääkida, mis nende mõlemate kohta tähtjas oli, enne kui see wahest jäädawalt siit ära läks. Õhtu oli käes ja ilm ilus, soe ja waikne. Ärarääkimata õrnalt waatas ta oma ainsa truu sõbra silmadesse, kelle hingele need soojad kiired äraseletamata õnne walasiwad. Esiti aralt, siis ikka julgemalt juttu ajades jõudsiwad nad kaugemale ja kaugemale metsa sisse, esiti kõrwu käies, siis käsikäes, ilma et tähele oleksiwad pannud, kui kaugele neid jalad kandsiwad.

 
67

 Päike oli juba ammu looja läinud, õhk jahedaks jäänud, wilu kaste maad katnud ning taewas särasiwad tuhanded tähekesed aralt selge kuuwalguse sees, kes oma kiiri nagu läikiwat hõbedat maa pääle maha laotas. Tasakesti tõmbas Peeter Miina oma kõrwa pehme sambla mätta pääle maha, mis ühe ilusa wäikese lagendiku ääres suure metsa keskel oli ning hääd puhkepaika andis.”

 Kõneleja seisatas, nagu tahaks ta puhata.

 „Edasi, edasi!” hüüdis Lauren kõige suuremas ärrituses. „Mis sündis selle wäikese lagendiku pääl?”

 „Mõlemad noored inimesed oliwad waikseks jäänud,” rääkis kiwiraijuja edasi. „Peeter, ütles tüdruk nooremehe kätt pigistades. Ma ei tea, mis mul on, ma olen wäga rahutu, nagu peaks meil suur õnnetus ees olema. Kas meie ei ole mitte rumalasti teinud,et nii kaugele metsa tulime. Näe kuu on kõrgel taewas ja tähed särawad juba kahwatanud walgusega — ja meie oleme sügawas metsas — kes teab kui kaugel weel. Ruttame, et koju saame.”

 „Miina,” hüüdis Peeter ja wahtis sääl juures täis õrnust neiukese imesilmadesse. Mis talle säält wasta säras, tegi ta waese pää kui joob-

 5*

 
68

nuks. Ta ei tundnud muud enese ümber kui oma imeneiu sooja hinge õhku ja tema silmade taewalist sära, mis talle sügawasse südame põhja tungisiwad. Oh, ja sellest taewalisest neiust pidi ta lahkuma — wõib olla igaweseks, ei see ei wõinud, ei pidanud, ei tohtinud sündida.

 „Miina, kas sa tõesti tahad juba siit kaunist kohast ära minna. Mõtle, et see esimene kord on, mil meie kahekesi üksi teiste inimeste silmade eest warjul oleme. Taewas teab, millal me jälle sel wiisil kokku saame. Ma tahtsin sulle juba ammugi midagi ütelda, aga...”

 „Mis tahtsid sa siis ütelda?” küsis neiuke tasa, wäga tasa.

 „Et kui sa ära lähed, siis jään ma üksi, hirmus üksi... ja mul on wäga igaw.... ja sa ei tulegi wahest enam tagasi... ehk lähed mehele, ei tea kellele...”

 Miina naeratas wähe. „Kas see ei ole sinu meelepärast?” küsis ta siis.

 „Ma ei tahaks siis enam päewa otsa ilmas elada, kui sina mind ära unustad ja weel mehele lähed... Oh usu, ma ei wõi tõesti ilma sinuta elu pääle mõtelda. Ära mine ära.. jää siia... ole minu oma... tule minuga... ma wiin su oma isa hurtsikusse, tahan sind kal-

 
69

liks ja armsaks pidada, kallimaks kui oma elu.. Miina, kuule mu palwet. Ütle, et sa mind enesest ei tõuka; ütle, et sa minu oma tahad olla — ütle jah!”

 Wärisewa südamega oli ta piiga käe enese kätte wõtnud, oma hõõgawaid huuli wastu surunud ning waatas siis paluwal pilgul oma südame nõiduja silmi. Kaua seisiwad neiu silmad tema pääl, kaua woolas neist äraseletamata soojust nooremehe rinda, mis teda kõrgema tundmusega täitis, mida ilm ei tunne. Oh, seda pilku ei ole waene Peeter küll ialgi ära unustanud!

 „Kas sa wahest ei peta mind?” sõnas siis ta suure tõsidusega.

 „Mina pean sind petma?” wastas Peeter, „Kui ka terwe maailm selle wasta peaks mässama minema, mina sind ei jäta. Kes wõiks neid silmi petta, mis taewast maa pääle maha nõiutawad?”

 „Peeter, wastas tüdruk tõsiselt, sa oled waimustatud mu silmade üle ja lubad nende pärast mulle nii palju. Kui mul neid silmi ei oleks, siis wahest ei räägiks sa minuga mitte nõnda wiisi.”

 
70

 „Oh,ära piina mind, mu südame Miina, wastas Peeter ärrituses. Kui su silmad ka üksi juba kõik noored mehed nagu nõiaköitega oma poole tõmbawad ja mina ka nende wäge auustan, siis ütlen, ma sulle ometi siin tähtis taewa ja kuu ning igaweste tumma metsa kuuldes, et ma sind armastan ning sinu pärast ka su silmi. Anna ära need silmad, ja sa saad nägema, et ma sind elu otsani kustutamata leegiga saan armastama.”

 „On see su tõsine arwamine, et mind ka siis weel armastaksid, kui mul neid silmi ei ole, kui wahest pimedaks peaksin jääma?”

 “Ja kas sa selle üle kahkled?”

 „Kui sa kindlasti ütled, siis mitte.”

 „Ma ütlen kindlasti,” ma armastan sind oma terwe hingega, kui sa ka pime peaksid olema. Mis neist silmist wälja paistab, tuleb südamest, ja süda ei wõi ialgi ära kaduda ega oma wärwi muuta...”

 Waikselt nuttes langes neiu ta rinna najale.

 „Ma olen su oma!” sosistasiwad ta huuled.

 Õiskawal õnnel tõmbas ta neiukese oma rinnale. Kuu paistis ta õitsewa näo pääle, kus üksikud pikkamisi alla weerewad pisarad nagu puhtad demandi kiwid kuu hõbe kiirte käes sära-

 
71

siwad ja silmist kaks kuukest terwe taewaga wasta paistsiwad. Ta oli ilus, wäga ilus.

 Pikalt wajus õnneliku noore mehe pää madalamale, nende huuled puutusiwad kokku, kaua kaua kestis esimene magus musu esimese armastuse täiel mõnul ja ilul.

 Kole naer kõlas läbi metsa. Ometi ei kuulnud kumbgi õnnelikkudest seda kohutawat häält ega aimanud, et metsal kõrwad ja tige meel on. Nad pidasiwad metsa oma õnne tummaks tunnistajaks, aga ta oli see kord täis kadedust ja tigedat meelt.

 Kaua waatas Peeter oma armukese silmi ja ütles siis. „Miina, kui sa teaksid mis wägi su silmadel on! Ma usun, sa ei pane üksi inimesi ennast imetlema, waid wõid ka linnud ja metsaloomad oma imetlejateks teha. Sa wõiksid enesele meheks saada, keda aga tahad, sest kes suudab külmaks jääda, kui ta nende sära oma südamesse wõib woolata lasta! Ja sa ei wali mitte mõnda suurt meest, waid wõtad minu, ühe waese poisikese wasta, tahad minuga ühes elurada käia, minuga hääd ja kurja jagada... oh, on see kõik wõimalik.. kas ma ei näe und, mu õnn on ülemäära suur, olen ma ikka õieti kuulnud?”

 
72

 „Kõik on tõsi, mis sa oled kuulnud. Kas pean ma seda weel kinnitama, Peeter!”

 Ta sõnad oliwad nii mahedad, nii sulawad ja südamlised, et õnnelik Peeter enam selle juures kahe wahel ei wõinud olla.

 Teist korda langesiwad nad ärarääkimata õnnes teine teise kaela ümber ja jõiwad teine teise huultelt joowastust.

 Kõle, läbilõikaw, wihane naer ehmatas nad üles, kiskus nad taewast kõleda tõsiduse sisse hukatuse haua äärele. Möldri poeg seisis hirwitades nende ees.

 „Läheme siit ära, sosistas neiuke kartes.”

 „Wõi see on siis meie wiisakas Miina mamsel,” hirwitas Gustaw tigedalt neiu otsa wahtides. „Öösi poisiga metsas! Huu!”

 „Noorisand, teil pole selle neiu kohta midagi laitust ütelda,” sõnas Peeter julgesti oma armukese auu kaitsmiseks.

 „Mina ei räägi sinuga, poiss, kas mõistad, käratas Gustaw wihaselt. Sina kasi siit minema, mina wõin ise Miina koju saata.”

 Miina surus ennast hirmuga Peetri najale.

 „Nii suured sõbrad meie weel ei ole, wastas Peeter,” nagu oleks ta teise oma suguse talu

 
73

poisiga kõnelenud, „et ma oma mõrsja teiega koju saadan. Tule, Miina, hakkame minema!”

 Nagu wihane tiiger targas Gustaw neile tee pääle ette.

 „Kasi minema, ütlen ma sulle weel kord ja et sa enam oma silmi ei näita,” kisendas Gustaw hirmsas wihas. Miina ei tohi enam sammugi sinuga minna.”

 „Laske meid minna,” ütles Miina paludes.

 „Teid minna? Kas sina Peetriga tahad minna?” küsis ta pilkawalt neiukese otsa wahtides.

 „Jah!” oli wastus.

 „Aga mina käsen, et sa minuga tuled,” hüüdis ta wihaseks saades.

 „Teil ‘pole siin midagi käskida,” andis Miina kindlalt wastuseks. „Minge teie oma teed, meie läheme oma teed.”

 „Narr tüdruk, tule ühes; wõi sa tahad niisamasugust talupoisikest minu kõrwa seadida. Tule siia!”

 Nende sõnadega hakkas ta kui tangidega tüdruku käest kinni. See kargas kisendades Peetri warju. Peeter lükkas kutsumata külalise tugewa käega eemale ja tõstis ähwardawalt oma tugewa rusika üles.

 
74

 „Kui teie weel peaksite julgema sellesse neiusse puutuda, siis peate tõesti mu tugewaid rusikaid maista saama,” ütles ta.

 Wastane ei saanud wiha pärast esiti sõnagi suust. Ruttu hakkasiwad armastajad minema. Läbi metsa kajasiwad weel neile kõleda naeruga sõnad järele: „Wiletsad narrid! Jooksge aga.... peab teie wiimane jooks olema. Gustaw Leberecht Mühlmann tahab näidata, mis ta teotamine maksma tuleb. Ära neetud tahan ma olla, kui weel ilmas kokku peaksite saama... jäledad nõiad... eheheh... te’ peate oma põlatud Gustawi jalge ees wingerdama kui ussikesed... armu paluma... eheheh...aga Gustawil seisab see lugu meeles... ta süda on kõwem kui raud... minge, minge”...

 Metsa puud ei lasknud enam neist kohutawatest sõnadest armastajate kõrwu tungida, aga ka need juba oliwad neid nagu taewast maha kiskunud, kus hädaohud õnneliste järele suud aigutawad. Miina wärises ja ka Peetri süda peksis pea kuulwamalt. Mõlemad teadsiwad wäga selgesti, et need sõnad mitte hääd ei tähendanud. Kui Gustaw ka oma wõimuga weel midagi ära ei suutnud teha, siis tundis ta tige süda ometi

 
75

sadasid teesid, mida mööda ta oma kättemaksmise himu wõis kustutada.

 „Oh Peeter,” ütles Miina, kui nad tükk teed juba sellest hirmsast paigast ära oliwad käinud, kurbliku häälega, „mu süda ütleb mulle, et mu aimamised wiimaks ometi täide lähewad. Mu süda on raske ja meel nii ütlemata kurb... nagu peaks need hirmsad sõnad õiged olema, mis meile nii kibedasti järele kajasiwad.”

 „Ära karda, mu kallis Miina, Jumal taewas ei jäta neid maha, kes tema pääle loodawad,” troostis Peeter. „Loodame tema pääle, tulgu mis tuleb, jääme teine teisele kindlaks truuks, nii kaua kui weri weel meie soontes woolab.”

 „Kõrge taewas kuuleb meie tõotust,” ütles Miina ülesse waadates. „Saada siis nuhtlust meie pääle, kui me sõna murrame.”

 „Miina!”

 „Peeter!”

 Õnn, segatud ülemäära rõõmust ja walusast murest ning meele äraheitmistst paistis nende nägudelt. Jahutawalt silus wilu metsaõhk roosilisi palgeid ja hõõgawaid huuli.”

 Kõneleja tõmbas sügawalt hinge.

 
76

 „Mis sai edasi?” küsis kuulaja põnewalt oodates. „Saiwad nad weel kokku?”

 Kiwiraijuja pühkis oma jämeda särgikäiksega higi otsa eest — pisaraid silmist ja kõneles siis edasi:

 „Teisel päewal wiidi Miina ära. Ka Peeter sai käsu *** maa kohtusse minna. Kaks teomeest pidiwad teda kui wangi linna *** maakohtusse wiima. Miina pääle kaebati, et ta Tallinnas ühe hukka läinud nonni juures nõia kunsti käinud õppimas ning et tema nüüd ise nõid olla ja suurest sugust noorimehi oma silmadega ära nõiutawat. Tal ei olewat mitte õiged silmad, waid nõiduse kunsti teel saadud; ta olla nõelussi silmasid keetnud ja söönud ning nendest oma silmadele niisuguse nõidliku sära saanud, et kõik inimesed, kes nendesse waatawad, nagu ära tehtud saamad. Ka Gustaw Leberecht Mühlmann, mõisa möldri poeg, ja armuline proua ise oliwad kohtu ette tulnud, et nende pääle kaebada ja tunnistada. Gustaw tunnistas et ka Peeter nõid olla; ta olla teda metsas temaga ühtlasi nõia tempude päält leidnud.”

 „Ja selle pääle mõisteti Peeter eluaegsele wangitööle, Miina tuleproowile ja ta wana isa kepi alla?” rääkis Lauren wahele.

 
77

 Imestades waatas kiwiraijuja tema otsa.

 „Kust teie seda teate?”

 Mul on ka oma allikad.”

 „Siis oli teile wahest ka see kõik tuttaw, mis ma kõnelesin?”

 „Ei, sellest loost ei teadnud ma midagi aga siisgi ka mõnda üksikut kohta. See oli wäga hää, et sa mulle rääkisid. Sul on see lugu ka nii hästi käes nagu oleksid sa tema pähe õppinud, ehk ise ühes ära elanud. Kas selles ka kõik nii õige on?”

 „Kõik, wiimane kui sõna,” oli tasane wastus.

 „Aga mis sai siis edasi?”

 „Peeter nägi kohtu päält ära tulles Miinat wiimast korda — nägi ainult, kõneleda ei saanud ta temaga enam sõnagi. Ja sest saadik ei ole kumbgi teine teist enam näinud ega ka midagi teine teisest kuulnud. Peeter wiidi kinni saadeti ära raskele wangitööle, kus ta 9 pikka aastat...”

 Kõneleja jäi äkisti wait. Lauren pani ta äkilist jutulõpetamist imeks.

 „Kas Peeter ikka weel wangis on?”

 Kiwiraijuja nikutas ainult õlasid wastuse asemel.

 
78

 „Aga sa ütlesid ju ometi, et ta 9 pikka aastat... wist tahtsid ütelda wangis olnud ja nüüd waba on — kas nii? jah?”

 „Oh, herra, ärge nõudke mu käest nii palju ma ei wõi teile ütelda, ja päälegi ei puutu see ka asjasse. Mis kasu sellest teil on, kas ta wangis wõi waba. Kui ta wangipõlw eluaja pääle oli määratud, kudas wõib ta siis nüüd waba olla!”

 „Waene mehike, õhkas kirjutaja kaastundlikult. Oleksid sa siin, sa wõiksid weel õnne leida.”

 „Tema õnn on möödas,” wastas kiwiraijuja iseäralise waatega murtud häälel.

 „Mis sai siis Miina tuleproowist?” küsis Lauren edasi. Kas Jumala kohus ta süüdlaseks wõi süütaks mõistnud?

 „Edasi ei tea ma enam midagi.”

 „Enam midagi? kudas on see wõimalik? Kui sa Peetri ja Miina lugu siiamaale nii täielikult teadsid, siis peaksid nende lugu ka lõppuni teadma.

 „Ma pidin kaua aega siit ära olema,” wastas mehike nagu kohmetult, „ja ei ole kuskilt kuulda saanud. Rahwas ei kõnele niisuguseid nõialugusid edasi, ta peab neid liig jäledaks, taewa ja kõige pühaduse teotuseks.”

 
79

 „Soo, see wõib ka see põhjus olla, miks mina kellegi käest midagi kuulda pole saanud,” ümises Lauren iseeneses. „Aga mis tead sa siis Miinast ja ta isast?”

 „Mitte midagi, nad on kui maa päält ära kadunud. Keegi pole neid näinud, mõned kõnelewad koguni, et nad wanast kurjast ise ära wiidud.”

 „Imilik, imelik,” mõtles Lauren. „Kui üks mõistatus selguma hakkab, siis tuleb teine ja kolmas kohe asemele. Olgu asi ka kui segane ta on, aga ühte usun ma nüüd selgesti, et see naesterahwas, keda meie metsawahiga sügawas metsas nägime, Miina oli. Ta ei wõinud muu olla. Aga kus on ta nüüd?”

 Kiwiraijuja waatas imelikult Laureni otsa. Ta oli üksikuid sõnu tema ühekõnest kuulnud. „Et see Miina oli, ütlesite teie?” küsis ta unustades, et ta mitte oma sugusega ei kõnelenud. „Kes oli Miina? Kas olete teda näinud?”

 „Mu usun kindlasti, et see Miina oli,” wastas Lauren järele mõteldes. „Ta ei wõinud keegi muu olla. Kes teine oleks seda kõik wõinud teada.”

 Kiwiraijuja rinnus wõitles kange torm. Oleks Lauren terawamalt ta otsa waadanud, siis

 
80

oleks ta seda küll märganud. Ja pidi ta seda siis märkama, et üks waene töömees nii soojalt ühe tüdruku saatusest osa wõtab, kes ühele wangile igawest truudust oli tõotanud? Ei, seda ei pidanud ta nägema, ehk muidu oleks ta ei tea mis wõinud temast arwata. Ta nägu oli koguni rahulik kui ka hääl weel wähe wärises, kui ta küsis:

 „Kus olete, auulik herra teda näinud?”

 „Selles samas kohas, kus Peeter talle oma armastust tunnistas. Kas sa nüüd enam midagi sellest loost edasi ei tea jutustada?”

 „Ei tea.....“

 „Siis ütlen sulle weel tänu selle eest, et mulle kõik ära rääkisid, mis teadsid. Jumalaga.”

 Lauren läks minema. Imestades waatas ta talle järele.

 „Kes ta peaks ise ometi olema?” pomises ta siis iseeneses. „Tema on Miinat näinud — sääl, kus Peeter talle armastust tunnistas! See on wist K. metsas selle wäikse lagendiku pääl.. Hm! kui ma tema weel ülesse leian, ja ülesse pean ma ta leidma, kui ta weel elab. Kui ta weel elab? Ta peab elama, see wõõras lahke

 81

„saks” ütles seda. Aga millal on ta teda näinud? See wõis ju aastate eest olla. Jumal taewas, tee ükskord ometi ülekohtu jõud tühjaks ja päästa süüta kannataja Peeter wangi wande alt, et ta jälle julgesti inimeste sekka wõiks astuda ja oma Miina ülesse otsida! Kuule mu palwet, helde taewas. Ma olin lootust kaotanud, sa olid mind aidanud ja jälle lootust andnud. Oh aita siis ka mind weel edespidi!”

 Kiwiraijuja selja taga liikusiwad lepa põõsad; üks kogu läks säält iseäralise hirwitamisega minema, nagu oleks ta oma ohwri üle waritsenud, ning nüüd selles kindlas teadmises ära läinud, et ta ohwer juba wõrgus sipleb.

 Kiwiraijuja wasar käis jälle wahetpidamata üles ja alla ning ta ühetasane kiwikolksumine kõlas jahedaks minewa õhtu õhu käes kaugele. Nii rahuline ega korrapäraline aga ei olnud ta südame tuksumine. Kui ta rinnus kuuldawalt oleks helisenud, siis oleks need hääled ka kõige kiwisemas südames sooja kaastundmust äratanud.

82

VIII.

Kubja kättemaksmine.

 Wihane kubjas, kes noore kiwiraijuja lõunaks ilma söömata tööle oli jätnud, peab nõuu, kuidas seda auualandust õige kuhjaga töölistele, iseäranis sellele, kelle pärast ta niisugust häbi teotust pidanud kannatama, kätte maksa. Ta wihastas koguni iseenese üle, et talle ka mingit nõuu meelde ei tulnud.

 Mõisa õue pääl oliwad teolised salga kaupa koos ja kõnelesid nii elawalt, et kubja tulekut ei näinud. Ka see wihastas ärritatud meest.

 „Mis teil siin on, et nina pidi koos olete?” käratas ta pahaselt.

 „Kohtu poolt on teatus tulnud, et wang Peeter *** wallast ära on põgenenud,” wastas teoline teiste eest wälja astudes. „Teda otsitakse taga ja kästakse kohe linna saata, kui teda peaks leida olema.”

 „Kes on see Peeter, kes wangist ära karganud?” küsis kubjas.

 „Oh, see on juba wana asi. Ligi 10 aastat on sest ajast möödas, kui Lepiku Miina oma

 
83

isaga Wiljandi maalt nõidumise pärast kohtu kätte anti ning Peeter ka ühes selle asja sisse kisti ning wangi mõisteti.”

 Millal on ta ära karganud?”

 „Juba minewal sügisel.”

 „Minewal sügisel juba? Hm! Kas on teist keegi teda enne tundnud?”

 „Küllap neid mehi ikka ka on, kes temaga ühes teol käisiwad, aga see pikk aeg!”

 „Oh, mis pikk aeg, kes teda tundis, tunneb ikka nüüd ka weel,” seletas kubjas. „Mina annan teile kõwa käsu, niisuguse mehe järele walwata ja kui keegi seda moodi inimest näeb, kohe mulle teada anda.”

 Teolised sosistasiwad pärast kubja äraminemist weel kaua üksteisele kõrwa sisse, nagu oleks neil saladusi kõneleda, mida kõikide kõrwad ei tohi kuulda.

 Kubja lõuna aeg oli seekord iseäranis lühike. Enne teisi weel oli ta platsis. Ta tee wiis teda kiwiraijuja poole. Oma suureks imekspanemiseks nägi ta, et wõõras isand sellega kõneles. Töömees oli oma wasara käest maha pannud ja näis kõnelewat. Kas see oli ta töö? Tohtis ta sel wiisil aega raisata, kuna ta ometi trahwiks terwe lõunawahe tööd pidi tegema? Wiha wäl-

 6*

 
84

gud sädendasiwad ta silmist, aga õnneks ei ulatanud nad kedagit trehwama. Ta andis ruttu teistele kiwiraijujatele käsu, teistega ühes põllule tööle minna ning läks ise wõsatagust mööda kõnelejate poole. Mis oli sellel wõõral tema töölisega jutustada? See küsimus põles ta keele pääl ja ei annud talle enne rahu, kui ta mitte kuulda ei saanud, mis sääl räägiti. Kassi osawusega ronis ta põõsaste tagusid mööda neile nii lähedale, et kõik üsna selgesti ära wõis kuulda. Ta ei kaotanud üht ainust sõnagi sellest, mis kiwiraijuja kõneles. Kõige tähtsamad oliwad talle need sõnad, mis kiwiraijuja üksi kõneles, kui wõõras juba ära oli läinud. Ta suu ümber lehwis tige naer, kui ta säält ära läks, ilma et ennast oleks kellegile näidanud. Saatus oli ta wastu wäga lahke olnud ning talle ootamata abinõuusid sülle heitnud, mille läbi ta oma kättemaksmise himu südame lusti järele ta kallal wõis kustutada. Ah, kui magus on küll kättemaksmine kurjale, tigedale südamele! Were paneb su südames tarretama, kui niisuguse inimese huultel kahjurõõmulist naeru näed.

 Kiwiraijuja pani imeks, et lõunast saadik enam kaastöölised endid oma töö juures ei näidanud. Siisgi ei tulnud tal meelde, selle üle oma pääd

 
85

murdma hakata. Kui päike alla oli weerenud ja õhtu lokk ära löödud, hakkas ta mööda tolmawat maanteed oma wiletsa hurtsikukese poole sammuma. Ta tee wiis teda mõisast mööda. Kubjas seisis küllakile aia najal mõisa wärawal ning käskis mööda minejat töölist seisma jääda ja mõisa õue astuda.

 Ilma paha aimamata täitis kiwiraijuja käsku. Ta astus wärawast sisse, kus juures ta silmad kubja näo pääle langesiwad. Säält paistis imelik, põlglik naeratus. Ehk ta küllalt kubja tujusid ja naeratawat, wastast nägu tundis, siisgi käis see talle nagu kihwtise noolega südamesse ja ta süda hakkas wärisema. Neist wärawatest sisse astumine oli talle juba õnnetust, hirmust õnnetust toonud, mispärast ta pea ebauskliku kartusega nende eest eemale oli hoidnud.

 „Mis teie minust tahate?” küsis ta kubjalt julgesti.

 „Oota,” kostis see naeratades. Ta naer kajas kõledalt.

 „Kus kubjas on?” küsis üks wali, peaaegu müristaw hääl mõisa õuest.

 „Walitseja herra, ta on kiwiraijujaga õuewärawas,” oli wastus.

 
86

 See hääl tegi kiwiraijuja weel rahutumaks. Ta tundis seda häält juba wanast ajast.

 Suure paksu kehaga mõisawalitseja astus ootajate lähemale. Kubjas tõstis auupaklikult mütsi.

 „Kas see on see mees, kellest sa mulle rääkisid?” küsis ta ilma oma alama terwist wasta wõtmata ja wahtis üksisilmi kiwiraijuja otsa.

 „Seesama jah, auuline walitseja herra.”

 „Kui kaua oled sa siin mõisas töös?”

 „Ei ole kaua, alles kolmat päewa.”

 „Kus elasid ja mis ametis olid sa enne?”

 Kiwiraijuja waatas külma rahuga küsija otsa. Nende küsimiste pääle oli ta ennast ammu ette walmistanud. Walitseja teraw waade tegi ta aga wähe kartlikuks.

 „Kiwiraijumine on ikka mu töö olnud, ma olen laialt käinud, ilma kindla koduta.”

 „See on teiste sõnadega, ilma mööda ümber hulkunud,” osatas walitseja terawalt. „Kus mõisade pääl oled sa wiimastel aastatel tööd teinud?”

 Kiwiraijuja nimetas mõned nimed.

 „Imelik et sulle niisugune woli on antud ümber hulkuda. Kus on sul seks lubatäht?”

 „Seda mul ei ole.”

 
87

 „Lubatähte ei olegi sul? Kas tead mees ka et ma su siis jalamaid kinni wõin siduda, kui sa ilma lubata ümber longid. Kui sa aga tark sõnakuulja inimene oled, siis wõid joosta kuhu ise tahad.”

 „Ma ei ole ju kellegile kurja teinud, miks te mind kimbutate. Oh laske mind minna, ma palun...”

 „Ei, nii ruttu see ei lähe weel. Esiti pead mulle mõned küsimused ära wastama, ütles walitseja walju näoga. Kas sa tundsid ühte Lepiku Miinat, Mardi tütart?”

 See küsimus tuli ootamata ja mõjus selle pärast ka ootamata wiisil. Oli asi wälja tulnud teati, kes ta oli, wõi oli see niisama süüta küsimus, nagu enne selle wõõra poolt, keda ta oma sõbraks pidas? Oli mis oli, ta pidi ette waatama, et kimpu ei lange. Ta kogus ennast ruttu ja laskis silmad kord kubja pääle lennata. Selle näost paistis kahjurõõm, mis teda paha laskis aimata. Päält näha üsna rahulikult wastas ta:

 „Ühest Lepiku Miinast olen ma küll mõnda lugu kuulnud, aga kes teab, kas see seesama on, keda auulik herra mõtleb.”

 
88

 „Ja sellestgi oled sa ainult mõnda lugu kuulnud?” Küsija naeris kibedalt. „Mis lood need siis on?”

 „Tema olla nõid olnud ja kohtu poolt selle eest nuhelda saanud.”

 „Ja seda tüdrukut ei ole sa tundnud?”

 „Ma olen teda näinud... aga sest oli kaua aega tagasi...”

 „Ma usun kah, et seda kaua aga tagasi on ligi 10 aastat — mis?”

 „Herral on õigus...” Ta süda peksis waljusti, weri tikkus päha.

 „Ja kas sa ta peigmeest Peetert tundsid, kes eluks ajaks wangi mõisteti?”

 Kiwiraijuja tundis, kudas talle weri päha tungis ja paled tuliseks wärwis, ehk need küll juba päikesest pruuniks oliwad põletatud. Ta tundis ka walitseja uuriwat pilku, mida ta jälestusega põlgas. Oh mis oleks ta küll selle eest andnud, kui ta nüüd siit oleks kaugel wõinud olla. Siisgi oli tal julgust küllalt weel nii palju, et kartmata wõis ütelda:

 „Auulik herra, ma usun teie tahate minuga siin nalja heita, niisuguste inimeste järele küsimisega, kelledega teil mingit tegemist ei wõi olla. Nemad on alatust soost, mis puutub niisuguste

 
89

saatus teiesse, ühe suure mõisa walitsejasse, kes teie päälegi weel „saks” olete.”

 Need sõnad ei mõjunud mitte halwasti. Neist kuulis auuahne walitseja enese meelitust, mis tal aruldane asi oli, ehk küll kõik töölised ja talupojad muidu ta ees roomasiwad, ilusaid meelituse sõnu ometi ei mõistnud, ehk tahtnud keegi talle ütelda. Siisgi oli see mõju warsti kui suits tuule kätte laiali lagunenud.

 „See pole sinu asi, kas mul sellega tegemist on ehk ei. Sina anna aga wastust, kas sa tunned Peetert wõi ei. Tema on wangist ära karanud ning saab kohtu poolt taga otsitud.”

 Kiwiraijuja kahwatas näolt ära. Ta oleks peaaegu karjunud. Ta nägi kubja näol tigedat naeratust, põrgulist kahjurõõmu. Siit ei wõinud ta nii hõlpsasti pääseda, ta oli kui lamba tall kahe kiskja hundi wahel. Wäärdus ta siin mõne sõnaga, siis pidi ta igawesti oma ilusatele unenägudele selga pöörma, mis alles tänasest päewast saadik nii magusalt ja südant sojendawalt ta rinda oliwad tõstma hakkanud. Enne seda ei oleks ta oma saatuse pääle waatanud. Nüüd oli ta kuulda saanud, et Miina weel elab — ja nüüd, oh just nüüd pidi ta kimpu langema! Silmapilk oli käes, kus ta enesele priiust ja õnne

 
90

ehk wangipõlwe ja wiletsust wõis teenida. Ta sai selle silmapilgu tähtsusest täiesti aru ja tegi ruttu otsust, kõige pääle mis tuleb, kindlasti walmis olla. Need küsimised lasksiwad teda paha aimata: tema piinajad tegiwad seda temaga ainult nagu kass hiirega, enne kui ta waesekese ära sööb.

 „Kudas wõin mina seda tunda, kellest keegi ei tea, kus ta elab,” wastas ta siis kindla häälega. „Kümne aasta järele ei wõi inimest enam ära tunda, ehk kui seda keegi peaks wõimalikuks arwama, siis wõib ta õige hõlma kinni hakata, rängasti eksida.„

 „Ha, sa tahad mulle wist jutlust pidama hakata, et ma ei tohi mõtelda, et sina see ära karanud wang, nõia Miina peigmees ja seltsilane oled. Hei, wasta!”

 „Mina ärakaranud wang Peeter! Jumal taewas. Kas teie meelest ära olete.....”

 Ta pää läks segaseks, keha palawaks, jõud ähwardas ära kaduda... ta laskis aia najale... rinnust tõusis pea meele äraheitew õhkamine. Taewas, nii kui ta aimas, oli ka olnud. See ‘polnud muud midagi olnud, kui kassimäng hiirega, mis juba küünte wahel sipleb. Pidi ta kõik õiglaselt üles tunnistama... armu paluma?

 
91

Haa, armu paluma! Palugu hiir kassi käest ehk jänes tiigri käest armu!

 Wali, kõle naer kumas ta kõrwades. Kubjas naeris kõigest kehast.

 „Kas ma ei ütelnud, et tema see on,” hüüdis ta wõidurõõmus. „Waadake, walitseja herra, mis näo ta teeb. Näh, näh!”

 „Kas sa weel ütled, et sa Lepiku Miinat ega ta peigmeest Peeteri ei tunne, kelle eest sa nii südamest palusid, et taewas ta ilmsüüta kannatust lõpetaks ning inimeste sekka saadaks, et oma Miinat ülesse wõiks otsida?”

 Kiwiraijuja oli praegu tahtnud küsida, missuguse õigusega nad teda wangiks Peetriks peawad, aga need walitseja sõnad kiskusiwad ta wastuhakkamisel wiimase kui aluse kiwi alt ära. Aga kust oli tema ta mõtteid ja üksi räägitud sõnu teada saanud? Sellest ei saanud ta aru.

 „Ma ei saa, auus herra, teie sõnadest mitte aru,” ütles ta siis nõutult. „Teie wistist heidate minuga halastamata nalja. Oh jätke see hirmus nali ja lubage mind minna.”

 „Ei, mina tahan ka su käest Miina ja Peetri armastuse lugu kuulda. Sa tunned seda ju kui oma wiit sõrme; kõnele, kõnele,” pilkas walitseja. „Wangis ei kuule neid lugusid enam keegi.”

 
92

 Ka seda weel pidi ta kuulma! Nüüd oli tal ühe korraga selge, kust see lugu kõik wälja oli tulnud. Seda oli see wõõras, kellele ta oma elulugu kõnelenud, siin mõisawalitsejale ära rääkinud. Oh sa hirmus äraandja! Nii lahke ja meelitaw, nii osawõtlik ja hää, aga — paraku, kõik silmakirjaks —kõik wäljaspidine asi. Seespidi oli ta täis tigedust kui madu — hunt lamba naha sees! Usalda weel ilma! Ta näitab sulle õnne nägu, aga selle ilusa pettekuju taga warjul haigutab hukatuse haud oma päratumat suud ning häwitus neelab su ara.

 Öösel juba kandsiwad ta käed ja jalad köidikuid. Ta walwas omas wiletsuses, wintsles ilma uneta kõwal asemel, ehk küll päewa töö ta keha rängasti ära oli wäsitanud. Kuis wõis ta ka und silma saada! Purustatud oli ta õnne taewas kõige oma magusate lootustega, kole tõsidus kõige oma hirmudega seisis nii kohutawalt ta ees, et ta üsna meele ära heitmisel oli. Ta mõtles põgenemise pääle, aga ta ei saanud oma käsigi liigutada: need oliwad nii kõwasti kinni köidetud, et nöörid walusalt lihasse lõikasiwad, were jooksu takistasiwad ja käed paistetama paniwad.

 Ta oli wang — teist korda juba. 9 aastat oli ta rasket wangitööd teinud — mis pärast?

 
93

Et ta üht tüdrukut armastas ja see teda ja mitte mõnda „noorherrad”, kes kena neiuga nalja tahtsiwad heita nagu kõige kenamate talu tütardega, keda nad seisuse poolest omast palju madalamasse pidasiwad, nagu selle aja arwamine hääks kiitis. Kas oli see tõesti siis 9 aastase wangipõlwe wääriline kuritöö? Kas iga teine noormees ei oleks kutsumata wastase ja teotaja wasta ka niisama wälja astunud, nagu tema seda teatud ööl metsas tegi? Ja selle eest tegi ta wastane tema nõiaks ning selle pääle mõisteti ta eluajaks wangi! Ta oli seda teenimata koormat 9 pikka hirmust aastat kannud, kauem ei jõudnud ta enam kanda, ta põgenes ja see läks talle korda. Nüüd pidi ta aga teist korda wangi langema, kust üksgi wägi teda enam ära ei wõinud päästa. Ja nüüd oli tal rääkimata raske siit kohast lahkuda, kus ta õnn talle õitsema wõis hakata. Ah, miks oli ta ometi siia tulnud! Nii kaua kui ta ennast siit hirmsast kohast eemale hoidis, oli kõik hää olnud. Kolme päewa eest oli ta alles siia töösse tulnud, muidugi selle lootusega, et keegi teda siin taga otsima ei hakka, sest üle poole aasta oli juba ta põgenemise ajast möödas ja ta ärakargamisest ega otsimisest polnud kuskil juttu olnud. Ja nüüd tuli see ometi, mis ta enam unesgi ei kartnud!

 
94

Oli see ikka ka ilmsi! Näis küll rohkem ühe hirmsa unenäo sarnane. Aga walutawad käed, pime ja niiske keldri lõhn andsiwad küllalt kindlat tunnistust, et see mitte paljas kohutaw unenägu polnud, waid tõsidus — hirmus tõsidus. Ja kes oli süüdlane? Ta ei leidnud tõesti muud seletust, kui et ta lahke wõõras pidi see hirmus äraandja olema. See mõte tegi ta weel kahewörra õnnetumaks.

 IX.

 Üks wana naene.

 Sügawas mõttes sammub Lauren läbi metsa kodu poole. Korraga näeb ta üht wana naest enese ees kitsast metsa teed mööda edasi ruttawat ja midagi enesega ühes kandwat, mis nii raske näitab olewat, et ta teda kaunis tihti ühe käe otsast teisi wahetab. Tal oli nõuu teda aitama minna, kui ta teda korraga paksu metsa sisse kõrwale nägi pöörwat. See äratas ta tähelepanemist.

 
95

Ta läks uudishimuliselt järele. Naesuke ruttas ikka edasi ja edasi, ilma et teed ehk rada ees oleks olnud. Ja selle külle pool ometi ei olnud üht ainust küla ega talu, kuhu ta oleks wõinud wasta õhtut tõtata. Kui laialdane mets ära lõppis, siis tuliwad suured sood ja rabad selle taga, kuhu waewalt mõne küti jalg oli saanud. Mis oli tal sinna poole asja? Wõi oli ta wahest ära eksinud? Kas ei olnud tema kohus teda õigele teele wiia?

 Ta tahtis praegu oma rüütli teenistust algada, kui juba nägi, et edasi tõttaja naesuke pehme rohu pääl aset wõttis, et ennast wäsimusest wälja puhata. Tasakesti läks Lauren puhkaja wanakese juurde ja küsis osawõtliku häälega:

 „Emake, kuhu tõttad nii hoolega? Kas sa ei ole teelt mitte ära eksinud?”

 Wanake ehmatas wähe ära, aga kui ta küsija lahkete silmade sisse oli waadanud, siis käis rahulolemise joon ta näost läbi ja ta wastas ilma kartuseta:

 „Ei kulla herrake, ‘pole ma eksinud. Ma puhkan aga jalgu, et enne ööd weel aegsasti sinna saada....”

 „Kuhu sa siis tahad saada? Minu teades ei ole siin pool metsa sügawuses ühtegi talu ega

 
96

tare, kuhu inimene öömaja wõib otsima minna. Waata aga hästi enese ümber, kas sa ei ole ikka eksiteel?”

 Wana emake waatas kaua aega waikselt Laureni otsa, nagu tahaks ta ära näha, mis tal südames seisab ja kas ta libedad sõnad mitte ainult mokkade otsast ei tulnud. Jälle nikutas ta rahulolemisega pääd, nagu oleks ta kõik korras leidnud.

 „Ärge kartke, külla noorherra. Ma ei ole esimest kord siin metsas. Need on mu wanad tuttawad puud, nende keskel ei karda ma eksimist — ma olen siin nagu kodus julge.”

 „Aga arusaamata on mulle ikka, kuhu teie siis ometi tõttate? Õhtu on ju warsti käes.”

 „Miks teie, külla noorherra, seda järele nõuate? See on üksi minu asi — ta ei puutu kellegisse teisesse — ka mitte teiesse — ärge küsige ilma asjata. Et ma kurja pääle ei lähe, seda wõite ju uskuda... ma ‘pole weel ialgi oma elus inimestele meelega paha teinud... Ja nüüd pean ma minema... nüüd olen ma ennast wälja puhanud... ja hakake ka teie minema... siit saab warsti tee pääle wälja, mis K. mõisasse wiib .. . ärge wiiwitage, muidu

 
97

wõite weel ära eksida, kui seda metsa ei tunne... ta on lõpmata suur ja eksitab hõlpsasti.”

 Ta wõttis oma käsikotti jälle käe otsa, näitas teise käega kohtukirjutajale teed ja tahtis minema hakata. See waatas ta koorma ja siis wana nõrga naese pääle ning astus ruttu lähemale.

 „Oota, emake, see koorm on sinu kohta liig ränk, lase ma aitan teda sul kanda. Siis saad kergemalt edasi. Kui sa enne kohale saamist ära wäsid, mis tahad sa siis teha?”

 Imestades waatas ta noore mehe otsa. Niisugust pakkumist ei olnud ta enne weel kuulnud, kõige wähemalt ühe „noorsanda” poolt mitte. Siis ütles ta liigutusega:

 „Oh kui hää olete teie, aga ärge waewake ennast minu pärast. Ma olen wana inimene, mul on aega küllalt minna. Ja see ei kõlba ka teie sugusele noorele herrale, et minul, ühel wanal naesel, jahukotti hakkate kandma...”

 „Jahukotti? On siin sees jahud?”

 „Jah!"

 „Aga ütle ometi, kuhu sa need wiid? Elad sa ise metsas, ehk elab keegi teine, ütle, kellele on neid tarwis?”

 „Oh, mis te nüüd niisuguste asjade järele küsite! Sellel asjal ei ole teie kohta ometi kõige

 7

 
98

wähematgi tähtsust. Mis teil nüüd sellest on, kui ma ütlen, et ma seda waestele inimestele wiin, kes kaugel metsas elawad ning seda oma kätte tööga auusasti ära on teeninud?”

 „Mina rõõmustan sellest wäga, et need inimesed seda auusasti ära on teeninud ja kuuleksin hää meelega, kui mulle ütleksid, kes need waesed inimesed on.”

 „Teie olete ka üsna imelik, kõik tahate teada saada. Ma ei tea neist muud midagi tähtsat, kui et nad mõlemad wigased on, kes selle pärast kõrwalises kohas metsas elawad, et nad raske mõisa tööga toime ei saa.”

 „Ja nende eest muretsed sina?”

 „Nad on ju ometi inimesed... ja on seda ära teeninud.. mina ei tee muud, kui kannan neile aegajalt kätte, mis nad tarwitawad.”

 „Miks on nad omale nii wana wahemehe walinud?”

 „Wana truudus on proowitud.”

 „Mis truudust on neil siis sella armu teenistuse juures waja?”

 „Sedawiisi ei lõpe meie jutt otsa.. päike on juba metsa taha wajunud.. ma pean minema.”

 
99

 „Ma näen kah, et sa minu läbi oma aja ära oled wiitnud — ja selle pärast pean ma sind aitama.”

 Ta wõttis naese käest ta koorma oma kätte.

 „Soo läheme nüüd!” ütles ta siis.

 „Aga noorherra, see ei lähe.. ma ei wõi..”

 „Koorma kandmisest nüüd mitte enam üks sõna. Ma näen, teie ei taha mind nende inimeste juurde wiia. Kui teie juba ligidale olete saanud, siis ütelge mulle — ma annan moona jälle teie kätte ja teie wõite üksi minna...”

 Selle kaubaga jäi naene rahule.

 „Oh, kui hää teie olete,” ütles ta. „Kudas jõuan ma seda teile kätte maksta?”

 „Ah sa tasuksid mulle seda tagasi, kui jõuaksid?” küsis Lauren.

 „Ja millega wõin ma seda? Ma olen waene inimene, kellel midagi muud ei ole kui õiglane süda rinnus.”

 „Seda ma ka just palgaks nõuan,” tähendas Lauren. „Ütle mulle siis oma puhtast õiglasest südamest: Kas sa oled Lepiku Miinast midagi kuulnud, kes 9½ aasta eest nõiduse pärast tuleproowile mõistetud?”

 Naene oli tükike aega wait, nagu mõtleks ta asja järele. Siis ütles ta wiimaks:

 7*

 
100

 „Olen, kuulnud... Kes seda hirmust lugu, mitte ei peaks kuulnud olema?”

 „Mis sai tuleproowist?” küsis Lauren põnewusega.

 „Kas teie ise seda ei tea?”

 „Ei tea. Mu teadmine ei ulata kaugemale, kui et ta tuleproowile mõisteti. Räägi, kui sa seda lugu tunned.”

 Wanake näis hinge tõmbawat, nagu peaks tal kõnelemise ajal sellest puudus tulema.

 „Miina pääle kaebati ja tunnistati mitmelt poolt tigeduse ja kadeduse, osalt ka ebausu pärast, et ta nõid olla. Waene tüdruk ei teadnud sellest kunstist aga mitte kõige wähematgi. Ta ei wõinud siis ka midagi üles tunnistada. Seda peeti aga kangekaelsuseks ja mõisteti ta tuleproowile. Küll palus ta waene isa ja mõned truud sõbrad selle wastu, aga ei keegi liigutanud walju kohtumõistjate südant. Raud tehti tuliseks, õnnetu tüdruku käewars kisti paljaks ja proow algas. Tuline raud põletas liha luuni maha.

 „Ta on waletanud... ta on nõid, kes oma kurjatööd wastu ajab,” kisendati ümberringi. „Kas weel selgemat tunnistust tarwis on? Jumal ei ole teda mitte hoidnud, sest et ta süüdlane on.”

 
101

 Nüüd algas kohus. Kaebajad kutsuti weel kord ette ja tunnistajad kuulati uuesti üle, ilma et tüdrukult eneselt nende kohta mingit wastust oleks nõuetud.

 Otsus kuulutati ainult kaebajatele ja tunnistajatele, ega ‘pole seda keegi teine meie sugune kuulda saanud. Üksi õnnetumale, walust nõrkenud tüdrukule enesele teatati: „Et sina nõidusewäe oma sõstra-silmadesse oled warjule pannud, mis inimesi kõrgest seisusest pööraseks teeb, ja et sa oma hirmust pattu mitte üles ei ole tunnistanud, siis pead sa oma nõiawõimulised silmad kaotama.”

 Kiljatades langes õnnetu tüdruk minestusesse. Ta weeti sinna, kus keegi ta meele äraheitwat kisendamist ei kuulnud — ja kui ta wälja toodi, oli ta pime — pime igawesti — ta ei ole enam ialgi Jumala kaunist loodust, taewast, taewa tähti, kuud ega päikest näinud — —”

 Rääkija palgeid mööda weeresiwad suured pisarad alla. Ka Lauren oli üsna ära ehmatanud. Külma wärinad käisiwad tal kehast läbi — ta ei leidnud sõnu, millega, oma sügawat põlgdust nii hirmsa töö wasta awaldada. Nii koledat otsa ei olnud ta sellele asjale mõistnud weel mõtelda.

 
102

 „Ja mis sai ta isast?” küsis ta põnewalt.

 „Isa sai 90 hoopi, et ta oma tütre ilma lubata kooli pannud — ühe nõia juurde. Ta on sest saadik lombak ja kurt.”

 „Lombak ja kurt?” küsis Lauren elawalt. „Haa, nüüd ma tean... tema see oli... Kust wõisin ma ka teda tagasi hüüda, kui ta kurt oli! Kudas sai ta kurdiks?”

 „Ta kõrwad on ära rikutud... nende pihta on peksetud... Nii on wist sala otsus tehtud.”

 „Hirmus, hirmus!” hüüdis Lauren ja pühkis enesel higi otsa eest... Kas wahest need ei ole su „wigased,” kellele sa toiduwara wiid?” küsis ta siis naeselt.

 „Seda ei wõi ma teile mitte ütelda,”wastas see kindlalt. „Olge nüüd nii hääks, andke mu koorm kätte ja pöörge teie tagasi... Siit jõuan ma üksi ta ära tassida. Tänu lahke abi eest!”

 „Aga ma tahan ühes tulla,” ütles Lauren wastu tõrkudes.

 „See ei lähe, kulla noorherra, mitte.”

 Miks mitte? Ma ei tee sinule ega su kaitsealustele mingit kurja.”

 „Seda ma usun küll, et teie südames kurjad mõtted ei pesita, aga lubage siisgi, et ma üksi lähen.”

 
103

 „Ma ei saa sinust mitte aru.”

 „Mulle on ära keelatud.. ma ei tohi kedagit hingelist sinna juhatada, ega üleüldse nende elust midagi kellegile kõneleda. Ma olen seda lubanud, ja pean sõna. Kahju, et teie käsku siin ei wõi täita. Ärge waewake ennast ega mind enam ilma asjata. Läheme nüüd iga üks oma teed. Kuulge mu palwet...”

 „Aga kui neil enestel selle wastu midagi ei oleks, kas sa siis ka mind oma truude sõprade juurde ei wiiks?”

 „Siis ei oleks mul selle wastu muud midagi kui...”

 „Sul? Mis tingimise sa siis weel tahad teha? Räägi!”

 „Et teie sellest kellegile elawale hingele edasi ei räägi, kellel seda tarwis ei ole teada.”

 „Seda ma wõin teha, see on wäga kerge tingimine. Aga küsi siis järele, kas ma ka sinuga kord ühes ei wõi tulla? Ma soowiksin südamest neid imelisi inimesi näha saada. Mu südames on nende wastu ammugi palaw kaastundmus liikumas.”

 „Hää küll, ma tahan järele küsida. Kui neil selle wastu midagi ei ole, siis wõite homme

 
104

teadust saada. Aga kus kohas wõin noorherraga kokku saada?”

 „Kas metsawahi maja tead?”

 „Tean küll.”

 „Olgu selle lähedal metsa tee pääl.”

 „Hää küll. Homme pärast lõunat... Jumalaga, hää noorherrake!”

 Sellega wõttis naene oma jahukotti ja läks minema.

 „Niisugust meelekindlust ja truudust on harwa haritud inimeste juurest leida, nagu ma siin selle wana naese juures olen näinud,” ümises ta iseeneses koju poole sammudes. „Jah, nõnda wiisi elawad ka inimesed. Ilm on neilt kõik ära kiskunud, nad on rahul — kannatawad — ei tunnegi kättemaksmist... Oh, mis hirmsad peawad need inimesed olema olnud, kes neile nii suurt ja hirmust ülekohut on teinud. On siis ebausk tõesti nii suur, et nad teda tõesti süüdlaseks — nõiaks pidasiwad! Kudas wõib üks inimene weel oma pää rahulisti maha padja sisse toetada, kui ta hinge niisugused süüd koormawad!”

 105

 X.

 Wang.

 Metsawaht istus oma toas akna all ja waatas kewadise ilusa looduse sisse wälja. Ta silmad wiibisiwad küll lähedal õitsewa heinamaa pääl, kus tuhanded lilled wärwide ilul särasiwad, aga ta ei näinud neist ometi midagi. Ta waade oli nagu kange, silmad liikumata ja läiketa, nagu oleksiwad nad klaasist olnud. Ka rõõmus lindude laul, mis ligidalt metsast waljusti ta üksikusse majasse kajas, ei näitnud ta kõrwu ulatawat. Sügawas mõttes istus ta nagu kiwi-kuju liikumata akna all paigal. Ta silmade ees liikus üks iseäraline kuju — tahmatu, ingli-ilus, aga pime neiu. See pilt ei olnud enam sellest talwe õhtust saadik ta meelest ära läinud, mil ta tuisu ja tormi sees ümber eksis, ning tuttawasse metsahurtsikusse tuli. Ta oli säält ära põgenenud, ta kartis seda kohta, ta ei wõinud sääl silmapilugi wiibida, kus ta seda imepilti enese ligi teadis — aga ometi tundis ta eneses üht äraseletamata igatsust, mis ikka ja ikka jälle uuesti selle ärapõlatud kuju ta silmade ette tõi.

 
106

Ta kõrwus kajas weel selle tasane ehmatuse kisa, kui ta tema häält oli kuulnud, ta nägi selgesti weel seda sirget kogu ähwardawalt enese ees seiswat — ta oli nagu kättemaksja ingel. Miks tegi see pilt teda nii rahutumaks? Miks riisus see ta rahu südamest?..

 Rahu! Oli tal ka seda üleüldse südames olnud? Kas ei olnud see, mida ta siiamaani südame rahuks pidas, sunnitud, metslik, meele äraheitja enese waigistamine olnud? Wilets troost! Miks ei walanud ta oma rahutumat südant sõbrale wälja, miks ei otsinud ta truult sõbralt troosti, mis kui imetegew arsti rohi haawade lõikawat walu waigistab ja haigust parandab, kui see ka südames peaks olema? Sõbrale! Kas oli tal sõpra, kellele ta oma walu wõis awaldada? Ja kui tal sõpra oleks olnud, kas oleks ta siisgi julgenud oma südant temale wälja puistada? See oleks ju sõbra ära ehmatanud, oleks jälestust ta wasta äratanud — ja ta oleks jälle üksi ilmas seisnud — kõigist maha jäetud — ka sõber oleks talle jälestusega selga pöörnud... Oh, miks oli ta nii kergemeelselt kurja teinud, hirmust kurja, mida enam kellegi maa ega taewa wägi hääks ei wõinud teha?

 
107

 Aga oli tal siis tarwis seda hääks teha? Need, kelle wastu ta eksinud, oliwad ju alatud inimesed, kellest lugu ei peetud. Kui see ka ülekohus oli, mis see süüd ära wõis tähendada? Mis tehtud ei wõi ialgi enam tagasi saada; sääl ei maksa nutmine ega naermine.... Ja jääkülmus kogus ta südame ümber ning lämmatas korraga kõik õrnemad idud juba tärkamisel.

 „Mis on mul sellega tegemist?” ümises ta siis iseeneses ja wiskas käega, nagu oleks kõik jälle hääs korras. „Rumalus, mis puutub see pime tüdruk minusse, mis murran mina selle üle oma pääd, et ära karanud wang jälle kätte on saadud ning tagasi hirmsa wangipõlwe sisse wiiakse? Ta oli wang ning on ära jooksmise läbi nuhtlust teeninud — mis see minusse puutub? Igaüks waadaku, kudas ta omaga walmis saab, mis ta teiste ette muretseb!”

 Rääkija ehmatas ise oma sõnade üle. Kas wõis ta kellegile seda ette wisata? Tema just see mees oli, kes iseenesega walmis ei saanud, mis wõis ta teistest kõneleda.

 Kärsitult wõttis ta püssi õlale ja jahitasku kaela ning läks metsa, et sääl oma rahutamat meelt lahutada. Ta wana talitaja waatas imeks

 
108

pannes oma peremehe järele ja lausus iseeneses: „Mina ei saa aru, mis tal ometegi peaks olema. Oli enne ikka wana lustilik ja rõõmus mees, nüüd käib ta talwest saadik juba ühte puhku norus pääga ümber. Täna on ta weel koguni imelik; mulle tuleb nii ette, nagu oleks see sõnum, et mõisas üks mees kinni on wõetud, kes wangist ära jooksnud, ta koguni nukraks teinud. Kui ma seda küll teaks, mis tal ometi wiga peaks olema!...”

 Lauren oli aegsasti kodust wälja tulnud, et eilse wanakesega metsawahi maja ligidal metsa teel kokku saada. Ta oli parajalt tähendatud teeraja pääle jõudnud, kui metsawahti enese poole nägi tulewat. Ta astus aegamööda enese ette maha waadates ja pomises iseeneses. Kirjutaja jäi seisma, et tuttawat ära oodata, ilma et midagi kuulatada oleks tahtnud. Tulija ei olnud teda mitte näinud, waid rääkis iseenesele:

 „Kui ma tahaksin, wõiks ta priiks saada — ta on süüta wang, ma tean — aga mis see minusse puutub, ta wõiks mind weel wälja naerda... Oh, ja Miina ei saaks seda ialgi andeks andma... ei, ei, ma ei taha ise ennast ära anda, tulgu mis tuleb.”

 
109

 „Tere, wana sõber, mis te’ sääl enesele habemesse pomisete!” hüüdis kirjutaja rõõmsal tujul metsawahile wasta.

 Metsawaht oli wäga ära kohkunud.

 „Kas ma midagi kõnelesin?” küsis ta kartliku näoga.

 „Ärge pange pahaks, et ma mõne sõna, kuulsin, ma ei tahtnud mitte kuulata... ma mõtlesin et mind nägite.”

 „Kui ma midagi kõnelesin, siis oli see unistamine — jampsimine, mis midagi ei tähenda; ärge pange seda tähele... ma ei ole täna mitte päris terwe.”

 Kirjutaja waatas oma tuttawa otsa. Ta nägu tunnistas ka tõesti haiglast olekut.

 „Ärge pange pahaks,” ütles Lauren südamliselt, „kui ma sellest weel juttu teen. Teie kõnelesite ühest süüta wangist, keda ära wõiksite päästa ja ühest Miinast — see oli minule küll arusaamata, aga ma ei usu mitte, et ta selle pärast ilma tähenduseta on. Kas teie ei wõiks mulle selgemalt rääkida?”

 „Oh jätke — sel jutul pole mingit tähendust — kõige wähemalt teie kohta mitte. Kui teie mulle meelehääd tahate teha, siis ärge sellest enam rääkige.”

 
110

 „Teie eksite, auus sõber, kui arwate, et sel asjal minu kohta mingit tähtsust ei ole,” ajas kirjutaja oma jonni. „Mina tean ühest Miinast wäga palju ja ka ühest wangist — wahest kõnelesite teie ka nendest?”

 „Ma ei usu mitte,” oli metsawahi wiiwitaw wastus. „Miinasid ja wangisid on ilmas palju.”

 „Seda saame kohe näha, kui asja pikemalt läbi räägime,” tähendas Lauren. „See Miina, kellest mina mõtlen, on üks waene ilmasüüta tüdruk, keda wale tunnistuste ja tigeduse läbi hukka mõisteti. Kas on see?”

 Metawaht waatas klaasiste silmadega enese ette maha. Kirjutaja ootas wastust.

 „Kes on teile seda ütelnud, et tunnistajad waletasiwad?” küsis ta wastuse asemel.

 „Üks *** mõisa kiwiraijuja, kes sellest loost teadis ... Üks möldri poeg on kadeduse ja tigeduse pärast tüdruku ja ta armukese pääle kaebanud ja tunnistanud, mille järele kohus mõlemaid pidi nuhtlema. Mõlemad oliwad aga kõigist süüdest puhtad, mis nende pääle kaebati, puhtamad, kui nende hukka saatjad. Õnnetumate wanne saab ülekohtustele äraandjatele seda kätte maksma, kui nad ka ilma ees õigeks jääwad — oma südames peawad nad aga igawese kohtu-

 
111

mõistja õiget häält kuulma ja wärisema. See, kes kõikide saatust juhib, ei saa nende palawaid pisaraid ja meelt äraheitmise ohkamisi mitte tähele panemata jätma, waid waljut, hirmust kohut mõistma. — Kord ikka saab nende südametunnistus üles ärkama ja kisendawalt nende nurjatust hukka mõistma ning terwele ilmale nende häbitööd nende oma nuhtluseks kuulutama. Armuline taewas andku, et see õige pea sünniks!”

 „Õige pea sünniks, soowite teie,” ägas metsawaht wabisedes, nagu oleks raudne külm ta liikmed lõdisema pannud.

 „Miks siis mitte?” küsis Lauren imestades metsawahi pääle waadates. „Teie olete mulle täna tõepoolest aru saamata — on see haigus?”

 „Jah ma olen haige... Jätke mind siia puhkama... ma ei wõi edasi minna...”

 Mööda metsa teed tuliwad hääled ja jalaastumised lähemale. Lauren waatas sinna poole. Kaks töömeest wedasiwad üht kolmandamat eneste wahel edasi. Sel oliwad käed selja pääle seotud. Nende taga käis *** mõisa kubjas, keda Lauren eila tundma oli õppinud. Wõidurõõmsa näoga waatas ta Laureni otsa, nagu tahaks ta talle pilgates hüüda: „Tule weel ta eest wälja!” Külmalt pööris Lauren jälle oma silmad kubja

 
112

wastalikult näolt ära wangi poole. See oli seesama kiwiraijuja, kes talle eila Peetri ja Miina lugu oli jutustanud. Ruttu astus ta meestele teele ette ja hüüdis käskiwal häälel:

 „Mis see komet peab tähendama? Kuhu wiite selle mehe?”

 „Wangi,” oli kubja wastus.

 „Mispärast? Kas ta õhtaks oma kiwi walmis ei teinud?”

 „Ta on ärakaranud wang ja saab kohtu kätte wiidud, kes teda taga otsib,” seletas kubjas ametlikult.

 „Tema ärakaranud wang? Kes peab see siis olema?”

 „Seda pole mul waja igale ühele seletama hakata,” sõnas wangiwiija uhkelt. „Mehed astuge edasi.”

 „Pidage,” müristas Lauren. „Enne peate mulle wastust andma, kui edasi lähete. Mis õigusega teie seda meest wangi wiite?”

 „Laske nad minna,” ütles metsawaht keerlewail silmil enese ümber waadates. „See mees on — Peeter — see nõiduse pärast wangi mõistetud Miina peigmees — ärge segage endid kohtute wahele — laske õigus õiguse teed käia.”

 
113

 „See Peeter! Kas see wõimalik on?” hüüdis Lauren imestades. „Oled sa Peeter?”

 „Tema pähe on mind kinni wõetud,” ütles wang oma häält rahulikuks sundides ning waatas sääl juures terawasti oma kaebaja otsa. Üks iseäralik joon lendas ta näost üle. Ta waatas weel terawamalt metsawahi otsa ning pööras siis näo kõrwale, nagu ei kannaks ta silmad seda nägu näha.

 Lauren oli seda tähele pannud. Ta waatas korda mööda mõlemate otsa ja küsis siis metsawahilt, kes ikka rahutumalt enese ümber waatas: „Kust teie seda teate, et see mees siin Peeter on?”

 „Nii kõneldakse...”

 „Kõneldakse paljalt... ja teie peate seda tõeks? Mees, kas see õige on? Kui palju ei kanna ilmasüüta wangiraudu — ainult selle pärast, et nõnda räägiti — esiti. Keegi ei wõtnud waewaks tõe eest wälja astuda, sest mis see teistesse puutub! Sõber, jätame niisugused unistused kord maha ja katsume kõik teha, mis wõimalik, et siin õigust päewa ette tuua. Meie ei taha siin järele pärida, kes see wang on — ainult seda ma usun, et ta süüta wangi läheb — kui ta Peetri pähe kinni on wõetud. Peeter on ilma süüta kannatanud, mikspärast peab siis

 8

 
114

üks teine, — ehk kui ta ka ise oleks, nuhtluse alla langema, mis ta teeninud ei ole, kuna teised süüdlased oma tigedas südames wõiwad hirwitada ta õnnetuse üle. Päike peaks oma palge niisuguse ülekohtu ees häbi pärast ära peitma: Õiged langewad kohtu kätte, ülekohtused õiskawad. See on taewasse kisendaw. Andke oma käsi selle pääle, et meie enne puhata ei taha, kuni see mees lahti saab mõistetud ning Peetri süütaus päewa walgele toodud. Ma usun, et see meil korda saab minema. Noh — siin on käsi!”

 Metsawaht pööras enese kõrwale. Ta wõitles kangesti iseeneses. Pidi ta enesele hukatust ja häbi kaela saatma? Kas ei olnud tema see mees, kes kord kahjurõõmus ja hirmsas wihas oli tõotanud: „Teie peate oma põlatud Gustawi jalge ees wingerdama kui ussikesed, peate asjata armu paluma... ta süda on kõwem kui raud!” Ja nüüd pidi ta sellesama põlatud mehe ees tõotama talle appi tõtata. Temale! Kelle pääle ta ise oma suuga oli tunnistanud, et ta nõid on, kelle otsuse üle ta südame põhjast oli naernud! Oh, see ei lähe. Ta oli nende mõtete juures nii waimustatud saanud, et ta haiglane olek sedamaid kadunud oli.

 
115

 Põlastusega waatas wang wihase metsawahi otsa, kellele ta südamesse nägi. Ka kirjutaja ei olnud mitte wähe imestanud selle üle.

 „Kas teie ei taha mu nõuu wasta wõtta?” küsis ta ikka weel kätt tema poole hoides.

 „Mina ei taha ta abi,” hüüdis wang uhkelt. „Saagu minust mis saab, ma kannatan ennem wangipõlwe, jätan kõik oma paremad lootused igawesti Jumalaga, enne kui oma hukkasaatja abi pääle lootma hakkan. Kui tal süda rinnas oleks tuksunud, siis oleks ta selle pääle mõtelnud, et kaks süüta inimest tema pärast wiletsuse sisse on tõugatud, kellel ka tundlik süda rinnus on.”

 Kõik juuresolejad waatasiwad wangi otsa ja imetlesiwad. Isegi kuri kubjas oli enese wiha unustanud, sest ka temale tuli see asi imelik ja ootamata — arusaamata. Kohkunud oli ainult üks teiste seas — metsawaht. Wang oli ta ära tundnud! Ta tundis, et kirjutaja silmad seletust küsides tema pääl seisiwad, aga ta ei tõstnud oma silmi üles.

 „Edasi!” kõlas kubja käskiw hääl. Wangiwiijad hakkasiwad edasi astuma.

 „Jumalaga, mu armsad metsa puud ja kallid mälestusekohad — teid ei näe ma wahest ialgi enam,” rääkis wang murtud häälega. „Taewas

 8*

 
116

õnnistagu ka teid, mu hää wõõras!” ja ta niisked silmad oliwad Laureni poole pöördud. — „Ma olen wang — pääsemata kadunud wang!”

 Üks häkiline kiljataw hääl pani kõik kuulama.

 „Peeter!” kõlas säält.

 Kõik kuulasiwad. Wangi näo üle käis rõõmuga segatud walu joon.

 „Jumal taewas, kui ta tema oleks!” ümises ta. Ta süda wärises — tuksus waljusti. Oh ta saaks mu äraandjaks. Ta ei tea, et ma ennast ära pean salgama. Oh, mu waene süda kipub lõhkema...

 Wangiwedajad oliwad seisma jäänud. Laurenil tuli eilane wana naene meelde, ta läks rutusti waatama. Ta ei olnud oma arwamises mitte eksinud — sääl seisis ta tuttaw wanake nõutult ja abipaluwate silmadega tema otsa waadates ja ta ees ühel rohumättal istus üks noor sale piiga kätega silmanägu kinni hoides. Lauren ehmatas paar sammu tagasi — talle tuliwad imelised mõtted pähe. Kas see ei olnud see õnnetu pime neiuke, keda ta kord näinud ja nüüd jälle nii näha igatses?

 „Oh, ta wiiakse jälle wangi, Jumal, Jumal,” ohkas neiu, ilma et ta wõõra ligidusest midagi oleks märganud. „Kas siis päästmist ei ole?”

 
117

 „Ära kurwasta, lapsuke, kes teab, kes see inimene on?” troostis wanake.

 „Tema, tema — Peeter — ah, see on ta hääl, ma ei eksi... ma kuulsin teda rääkiwat — nüüd on ta wait — ta on läinud — —”

 „Waigista ennast, õnnetu neiu,” troostis Lauren soojal häälel.

 Neiu ehmatas ära ja kargas maast üles. „Kes on siin? Kes siin räägib?”