Adolf Hitler (1889-1945)

Adolf Hitler sündis Austrias, tolliametniku perekonnas. Oma lapsepõlve veetis ta Linzis. Noorena unistas Hitler kunstnikuks saamisest, kuid tema püüded astuda Viini Kunstide Akadeemiasse nurjusid ning ta pidi end esialgu ülal pidama postkaarte maalides ja juhutöid tehes.

1913. aastal kolis Hitler Münchenisse ning 1914. aastal Esimese maailmasõja puhkedes astus otsekohe vabatahtlikuna sõjaväkke.  Sõjas saavutas ta kaprali auastme ning tema vaprust hinnati raudristi I ja II järguga.

Pärast Saksamaa kaotust ja sõja lõppu ühines Hitler 1919. aastal Münchenis väikese Saksa Töölisparteiga, mis tema soovil nimetati 1920. aastal ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Saksamaa kapituleerumisele järgnenud kaoses olid paremradikaalse partei tekkeks väga sobivad tingimused; seda eeskätt just Baierimaal, millele oli traditsiooniliselt omane umbusaldus Berliinis asuva keskvalitsuse suhtes.

1921. aastast asus Hitler oma parteid süstemaatiliselt massiliikumiseks muutma ning peatselt ulatusidki tema kuulajaskonnad tuhandetesse. See periood kulmineerus nn Müncheni õlleputšiga 1923. aasta septembris, kui Hitler ja Erich Luddendorff püüdsid Baieri valitsust ja kohalikke kaitsejõude sundida algatama kogu riiki hõlmavat revolutsiooni. Putši läbikukkumise järel mõisteti Hitler viieks aastaks vangi, kuid ta vabanes sealt juba üheksa kuu pärast, olles vahepeal kirjutanud oma autobiograafilis-poliitilise manifesti pealkirjaga „Mein Kampf.“ Selle järgi võis Saksa rahvas ainult tugeva, rahvuslikult meelestatud liidri juhtimise all vabaneda tema olemasolu ähvardava marksismi ja juutluse mõju alt.

1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis viis taas poliitilise ebastabiilsuseni, mille tingimustes Hitler lõi sidemed Saksa suurettevõtjatega, kelle huvides oleks olnud parempoolne, antisotsialistlik riigivõim. Tänu töösturite rahale õnnestus Hitleril luua kontakt rahulolematute alamklasside ja väikekodanlusega kogu Saksamaal ning NSDAP kasvas kiiresti kogu Saksamaa suuruselt teiseks parteiks. Võib öelda, et suur osa Hitleri varasest edust põhineski tema oskusel manipuleerida enda huvides inimesi, kes kavatsesid teda ennast ära kasutada.

1932. aasta presidendivalimistel kaotas Hitler Hindenburgile, kuid keeruliste mahhinatsioonide tulemusena võttis 1933. aastal temalt vastu riigikantsleri koha. Võimule saanuna kehtestas Hitler riigis totalitaarse diktaatorliku korra. Osavate provokatsioonidega õnnestus tal kindlustada natside võit järgmistel Reichstagi valimistel samal aastal, mis Saksa ajaloos jäid pikaks ajaks viimasteks.

Versailles' rahulepinguga määratud reparatsioonide maksmise lõpetamine ja hädaabitööde korraldamine (s. h. Saksamaa katmine moodsate autoteede võrgustikuga), mida saatis rahvusvahelise majandusliku kliima järk-järguline paranemine, tõid Saksamaa kõige hullemast majanduskriisist välja. Versailles' kehtetuks tunnistamine ravis ka sakslaste haavatud rahvuslikku uhkust. Lisaks algas otsekohe juutide, vasakpoolsete ning Hitleri poliitiliste vaenlaste tagakiusamine, milles demokraatlikust lehmakauplemisest väsinud kesk- ja alamklassid nägid märki igatsetud kõva käega valitsemisstiilist.

Isiklikult pööras Hitler siiski suuremat tähelepanu välispoliitikale. Tema ambitsiooniks oli ühendada kõik saksa keelt rääkivate rahvad nn Suur-Saksamaa koosseisu ning viia lõpplahenduseni germaani ja slaavi rahvaste ajalooline konflikt. 1936. aastal lasi ta Saksa vägedel marssida Versailles' lepinguga demilitariseeritud Reini-äärsesse tsooni. Peatselt sai teoks sõjalise koostöö leping Itaaliaga ning varsti ka nn Anti-Kominterni pakt Jaapaniga. 1938. ühendati Saksamaaga Austria (nn. Anschluss) ning algas Saksamaa agressioon Tšehhoslovakkia vastu, mis okupeeriti 1939. aasta märtsiks. Teise maailmasõja alguseks loetakse Hitleri vägede sissemarssi Poola 1939. aasta septembri alguses, mille garantiiks oli 1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi mittekallaletungipakt Nõukogude Liiduga. 1941. aasta juunis Hitler rikkus seda pakti ning ründas parasjagu ise sõjaks valmistuvat Nõukogude Liitu.

Rünnak 1941. aasta suvel oli ka üks viimaseid kordi, kui Hitleri oportunism ja oskus oma käike täpselt ajastada talle kasuks tulid. Ei tasu unustada sedagi, et natsipartei juhtkonnas ägenevate intriigide tõttu oli Hitler tihti isolatsioonis, või anti talle valeinformatsiooni. Alates 1942. aastast oli initsiatiiv sõjas üha enam liitlaste käes. 1944. aastal tehti Hitlerile sõjaväe juhtkonda kuulunud ohvitseride poolt atendaadikatse, millest ta pääses tühiste vigastustega, kuid sellegipoolest hakkas halvenema tema psüühiline tervis.

 Alates 1945. aprillist ei lahkunud Hitler enam kordagi oma punkrist Berliinis. Paar kuud hiljem, vahetult enne Nõukogude vägede sissemarssi Berliini, abiellis Adolf Hitler seal oma armukese Eva Brauniga ning nad sooritasid üheskoos enesetapu.

Isegi enam kui Teise maailmasõja ühe arhitektina, mäletatakse Hitlerit tänapäeval re�iimi poolest, mille ta kehtestas okupeeritud aladel ning mille juurde kuulus juutide, mustlaste ning Hitleri poliitiliste vaenlaste süstemaatiline hävitamine. Iseäranis tuntud on tema käsul sooritatud juutide genotsiid ehk Holokaust, üks märgilisemaid sündmusi 20. sajandi Lääne ajaloos.

 

Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition

 

Kirjandust:

Ian Kershaw, „Hitler.“ Tõlkinud Toomas Hiio. Tallinn: Varrak, 2007

Richard Overy, „Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa.“ Tõlkinud Marek Laane. Tallinn: Varrak, 2007

Guido Knopp, „Hitleri sõdalased.“ Tõlkinud Heino Pedusaar. Tallinn: Tänapäev, 2003

 

Mart Kuldkepp

Seotud materjal

Sündmused (1)