J. Bergmann’i

Laulud.

Jurjewis (Tartus).

M. Vares'i kirjastus

1901.

J. Bergmann’i

Laulud.

Jurjewis (Tartus).

M. Vares'i raamatukaupluse kirjastus

1901.

Дозволено цензурою. — Юрьевъ 8-го іюня 1901г.

Trükitud K. Mattiesen'i juures Jurjewis (Tartus).

Juhataja.

I. Keiser, usk ja isamaa.
a. Keiser

lehekülg.

Auukartust täis nüüd hõisakem hulgani        1

Ei suuda suu, ei iiale seda sulg        2

Kuldsest ajast köitis rüütlikäsi        2

Ju walgund walus silmawesi        5

Kuhu iial waatab silm        6

Oh Jumal, õnnista        7

b. Usk.

Auukartust täis nüüd hõisakem hulgani        1

Ei suuda suu, ei iiale seda sulg        2

Kuldsest ajast köitis rüütlikäsi        2

Ju walgund walus silmawesi        5

Kuhu iial waatab silm        6

Oh Jumal, õnnista        7

d. Isamaa.

Eestimaa, mu eidekene        19

Ringi käiwad ajarattad        19

Mu kallis Eesti emakeel        20

Miks kihad, weri, soonte sees        21

Kus sinu lipp täis ilu lehib        22

Üles, üles. Eesti sugu        23

Kus on mu kallis kodupaik        24

Kuldhommik hiilgel hõiskas õnne idu        25

Kus kihwt ja kurjus rahwuskuue taha        26

Kurdan, kallid, kurwal meelel        28

Muistse põlwe päiwil        28

Edasi, Eesti wennad, wirgasti        30

II. Looja ja loodus.

Kui kena on on loodus, Looja        31

Püha loodus, pühitse        32

lehekülg.

Kas ju käes?        33

Küll on käes ju lehekuu        33

Oh mis rõõm on siis        34

Kõrges hiilgab sinitaewas        35

Kätte jõudnud kewade        35

Lõo laulab ju ammu        36

Lõo lõõrib ammu juba        37

Kõik maa ja taewas        38

Linnud juba tulewad        38

Sääl kõrgel mäe harjal        30

Oh kui ilus puude wilus        39

Mets haljendab ammu        40

Sa pead metsa minema        41

Ju kustund tähte sära        42

Idas koidu hiilgaw läik        42

Armsad õhtu tuuled        43

Juba loodud sunnil jälle        43

Päew looja läeb ja jõuab öö        44

Päew looja läeb ning annab        44

Kuu paistab kõrgest tähtistaewast        45

Öörahu algab jälle        46

Waik järwe woog        46

Waikus wäljad, metsad katab        47

Toredasti tõstwad lillekesed        47

Kuhu, mu lind, läheb su lend        48

Kuis oli ilus nurm ja aas        48

Kui ju lehed kollendawad        49

Surewalt ripub leht weel pihlakalt        50

Maailm on loodud, walmis töö        50

 III. Elu ja armastus.

 a. Lapsepõli.

Tu'du, mu tuike, tasaste        51

Armas Issand Jeesuke        51

Armas Jeesus, tee mind wagaks        51

Sind, armas Jumal, kiidan mina        52

Kuningas, sa kõigekõrgem        52

Oh mis kallis asi on koolis käia        52

Mulda wiis mult Kalma käsi        53

Oh mina mannetu        53

Nuttes jooksis nurmele        54

 b. Armastus.

Pungakene, puhke        55

Mil puhked, pungakene        55

Õilme ehtel wõsa wilus        56

Mis sa leinad, lillekene        56

Hellakene, ärka        57

Ime, mis igatsus meeles        58

 lehekülg.

A, b, d, e, mu õieke        58

Tuleks täna õhtuke        59

Noormees istus lätte kaldal        60

Kui seisan ööse pimedas        61

Täheksed taewa lael        61

Küll aga kurb on see        62

Küll uinub lill ja unerahu         62

Ei nõua warjukuju ma        ...63

Läänela Leenakest armastan ma        64

Küll kenad kewadised ilmad        64

Oh wõiksin ma linnutiiwul        65

Tohiksin ma laulutiiwul        65

Kuis hiilgad iluehtes        66

Päew loojas ja waikne on suwine ilm        66

Maimukene, märjukene        67

Ta ütles jah ja mina wõtsin        67

Ma leidsin lille ilusa        68

Miks sa oled mulle külm        68

Mu neiu koidukaunis noorus        69

Mis imewägi, inglike        70

Ilus neitsike, nägusam neidude seast        71

Eks ma läinud, hellakesed        71

Kuis eile uinuimgel        72

Kesse tunneb minu waewa        72

Mis mure, süda, surub sind        74

Üks tiik on taga laane all        75

Ju ammu süda wärises        76

Kui waiksel ööl        76

Oh minu armas ainuke        77

Tamm kohab, purjetab pilwelaik        78

Su silmist woolab palaw silmawesi        79

Nägin neiu, näoka, arma        79

Täis armutuld on minu püüd        80

Kaunike, maimuke, kuule        81

Kaugela, kaugel mu kaasake        82

Miks teda kurdad, kes kaugel        83

Kuldpõrnik lendas peenral        84

Kui uus kewade ju meile ulatab        85

Õnnetu olen ma küll        85

Wahutaw woog, kohisew tamm        86

Üks raske unenägu        86

Siin, kus kalm sind külmalt katab        87

 d. Töö ja tegu.

Müüritud ju mulla alla        88

Piiri, pääri, pääsukene        99

Ma olen künnud, äestand        100

Wiljarikkus wälja ehib        100

Kiigu, mu paadike purjeta sääl        101

Waik unewaip sind kaisutab        102

 g. Kannatus ja lootus.

  lehekülg

Kui käiksin siin ka pilkases pimedas        102

Ehk toogu talwe surmaund        103

Terwis, kallim taewa anne        104

Oh lootus, armas anne        105

 g. Surm ja haud.

Saeweskel wiibsin rahus        105

Saaks koju hing        106

Ma soowiu wiimseks omale        107

Kuis waatad taewast kurwaste        108

Õndsad hinged kõrges taewas        109

 IV. Koduraalt ja kaugelt maalt.

 a. Jutulaulud.

Lembitu istus aasuteel        110

Kewadise päikse kiired        111

Kui Wiljandil waenlane walwas ees        119

Talwe waipa lumi walge        121

Hiis haljendab, tammikus tuhiseb tuul        124

Külalapsed kullakesed        125

Mu naene, mu naene, miks naersid nii        132

Märt oli Mihkli sulane        134

Petjaid ilmas ikka palju        136

Sõbrad, istke pääle siia        163

Mu hõbedast jaluksed kadunud        165

Tark Ooleg on tasuwa tapluse teel        166

Minu Jumal, mis ma teen        169

Ariion laulumeister oli        171

Aleksander Ypsilanti        176

Kes on, kes wäänleb walu sees        178

Kõrgil meelel kojaläwel istus        179

Mis sull' osaks Jumal annud        182

Palju neist, kes on wiina wõtnud        185

Eks sa taha talle hoia        187

Esiema, wanaema        188

Kui wanadusest jäänud        190

Mis sull' juhtub, kanna kindlast        192

Algusel kuule mind, Muusa        194

Oli sääl Ükssilma nui        203

Hirm palgel ärkas unenäost        205

Jões wesi kohas, kerkis, kees        212

Kes sõidab nii pimedal öösel weel        213

Kõrbekuningas on lõwi        214

Kord Breslau linnas olnud        216

Salas i Goomes kerkib Waiksest merest        219

Toas istus poolel tööde ees        228

 d. Näitelaulud.

  lehekülg.

Tere tulemast, õnneks olemast        230

Kodust ema, külas isa        251

Kord sõitis Olew weel hilja ööl        260

Woog sile ja hele ja wesi on soe        269

 V. Mälestuseks.

 a. Pühitsemiseks.

Kiitust, auu ning tänu nüüd Jumalale        275

Tänuohwrit taewa poole        275

 b. Sündimisepäewaks.

Teretust täna sull' laulawad        276

Täis tänu suu ja süda        277

Su ette, taewa Looja        277

Täis hiilgust unest äratab        278

Kiitus ja tänu        279

Luuletiiwad lehwitsegu        279

Aasta edasi laew uuesti eluteel        280

Kätkipidul rõõmupäike        280

 d. Kihluseks.

Uuel aastal rõõmupäike        281

Issand käigu eel sinu eluteel        282

 e. Pulmapäewaks.

Kewadise päikse wiimsed kiired        283

Tamm Tartu rajalt tärkas        284

Mis iha ammu imel hingel peitis        285

Kus ühendajaks hingedele        285

 g. Hõbepulmaks.

Mis pühaline pidu on täna        285

 h. Üksikuile.

Et tulge kokku, tublid teadumehed        286

Õnn sulle, Wanem, sind on õnnistanud        288

Et tule koolitoast ja astu        289

Lääne taewast läikides waatab päike        290

Küll säras kuldsel ajal kuldne päike        291

Mu isa! Mul igaw on Altai mägi        292

Hinga rahus, rahunõudja        296

 i.Wana aasta õhtuks.

Aastad ajameresse ala jooksewad        297

Jehoowa on mu wägewam warjupaik        297

Poolkolmat sada aastat hüüdis        298

 VI. Mõtted ja Killud.

 a. Mõnesugused laulud.

 lehekülg.

Ehk olgu pilwes elutaewas tihti        301

Kolm inglit saatku sind        301

Kui kehw on wäike kastetilt        30l

Lähme, sõbrad, kuulge seda        302

Kord oli laps, ei tahtnud see        302

Et turnigem tublisti        303

Turnija rõõmuga        304

Kell kümme kostnud torni sees        305

Kui kaugelt näen sind, kallis Musku        306

Ma seisin suure rahwa ees        307

Ma tean wäikest wasarat        308

Maru mühisew hoog        309

Tuulest, tormist hoolimata        309

Üks rikas kaupmees seisis        310

Soruline sabatähti        311

Araablased oliwad põldu künn'd        311

Wõsade waataja        312

 b. Walmid.

Hunt nägi Kitse kalju pääl        313

Kiis, kiis, kuhu jääd sa        313

Konn nägi ükskord suure härja        313

Kui seltsimeestel pole ühte meelt        314

Kurg tuli kauge reisi päält        315

Linna uulitsatel hulkus        315

Muiste Munamäe kõrwal        317

Reinuwader, rikas isand        319

Unes loomad, rahwas olid        320

Kord kaswis metsas õunapuu        321

Uhkelt oma oksi laotas        321

 d. Mõistatused.

Eest olen ma wäeti ja waga loom        322

Esimest piigake püüab        322

Kolmest järgust kokku pandud        323

Ma olen wäike mehikene        324

Teed auusat tööd, siis wõid        325

 e. Mõttesalmid.

Anna oma käest        326

 1

Keisri Aleksandri II.
25-aastaseks juubeliks.

19. weebruaril 1880.

 Auukartust täis nüüd hõisakem hulgani,

Kõik Eesti rahwas, juubelilauluga

Auupäewal täna riigiisal',

Kõrgele keisrile auu ning tänu.

 Kes Wene piirid kinnitand tugewaks

Ja wärisema sundinud waenlased

Ning wõidukroonil waenu ajal

Rõõmsale riigile rahu loonud;

 Kes orjawaile kinkinud priiuse

Ja waba põlwe kõigiti kergitand

Ning edendanud waimuwalgust

Kooli ja kirikut armul kaitstes:

 Ta üle Jumal armuga walwaku

Ning tehku tühjaks hõeluse püüdmised!

Jah kaua, kaua õnneks meile

Elagu isamaa isa, keiser!

2

Keisri Aleksandri II. surmapäewaks.

 Ei suuda suu, ei iiale seda sulg,

Mis süda tunneb sügawas, ütelda,'

Kus kõige Wene riigi kaasas

Eestlane kallimat nutab keisrit.

 Kes riiki warjas wahwamalt waenlastest,

Kes priiust tõi ja kaswatas paremust,

Kes isaks oli isamaale:

Teda on kurjuse käsi löönud!

 Meilt wõetud ta, kes wägewalt kaitses meid

Ja Eesti elu õigusil ehitas

Ning kinkis wabaduse wilja:

Palawam pisar meil silmist woolab!

 Meil armastusel igawest elad auus,

Mis ükski wõim ei rikkuda iial wõi,

Kui kaua tuksub Eesti süda,

Eestlase meeles, Hää Aleksander!

Õndsa keisri Aleksandri II. mälestuseks.

 Kuldsest ajast köitis rüütlikäsi

Eesti rahwa orjakütkesse:

Waewas walgus walus silmawesi

Tuimaks jäänud tumma palgele:

Polnud pöörmist seitsmel aastasajal,

Polnud päästjat rüütli, Rootsi ajal!

 Sääl lendas Wene kotkas wõidutiiwul

Ja Peeter keelis sõda põlemast.

Weel aastasada weeres hädawiiwul,

Sääl hüüdis Aleksander wägewast:

„Prii olgu rahwas wabal Eesti pinnal!”

Ja rõõmu wärin heljus Eesti rinnal.

 3

 Priiuse nime

Kiitis ju keel,

Orjuse pime

Walitses weel!

Sääl päris wanemate trooni

Ja pani pähä keisrikrooni

Aleksander Teine.

 Hääl hüüdis kõrge isa huulis

Ja rahwas keisri käsku kuulis:

Uus seadus Eestimaale anti

Ja orja-ahel hauda kanti!

Ja kiriklik keeld

Ning nurjuse neeld

Jäi kõrwale meilt

Iga tegewuse teilt.

Ja kaswis kirjandus

Ja kosus korjandus

Ning seltsielu sigis.

Ja palehigis

Wõis omastada oma maad,

Mis riisund temalt aastasaad,

Prii Eestlane,

Truu keisrile:

Wõis haridust nõuda

Ja edasi sõuda

Ja paremust püüda

Ja õnnelist hüüda:

Elagu isamaa isa, keiser!

 Nii mööda lendas weerand aastasada

Ja algas õnnistusel teine rada.

Sääl pääsis põrgu põhjast salamahti

Üks tige metsaline lõjast lahti.

 Ja waiksel sammul,

Weel mehe rammul,

Käis keiser teed.

Sääl pahwatas põlema põrgu püüs —

Ja kallima kiskus kurjade küüs!

Oh! Miljonid woolanud silmaweed!

4

 Hinga rahus, kõrge isa,

Wiimses woodis waikseste!

Silmapisar palaw, wisa,

Weereb palgelt sinule.

Parem weel kui hõbepärg,

Magusam kui mesikärg,

Tänumeel, mis igawest

Ei läe Eesti südamest.

 Mis õnnis isa meile heldest annud

Ja Eesti rahwas armu meeles kannud,

Mis isa algand, poeg saab seda täitma

Ja isasüdant Eestimaale näitma.

 Kui tihe tamme salk

Ja kiir kui wäle walk

On Eesti rahwas sääl,

Kui hüüab Aleksandri hääl.

 Et hüüdku aga keisri hääl,

Siis Eesti rahwas hõiskab sääl:

Issand, oh kaitse ja

Kinnita keisrit!

Tugewaks teda ja kuuljaks tee!

Issand oh hoia ja

Õnnista keisrit!

Wägewaks teda ja heldeks tee!

Walitse warjuks meil',

Wägewam keiser,

Õnneks ja auuks otsani!

Truuiks jääme sull',

Isalik keiser,

Wiimse weretilgani!

5

Kroonimise laul.

 Ju walgund walus silmawesi,

Mis kaua nuttis kallimat;

Ju lootus paled puhtaks pesi

Ja pühkis silmist pisarad;

Ju usalduse armsad tiiwad

Kõik kahtlust meilt ja kartust wiiwad.

 Aleksander see on, kes kahtlused kaotab

Ja Wenemaa waenlased põrmusse waotab;

Aleksander see on, kes usaldust toonud

Ja haawatud rindu on armastust loonud;

Aleksander see on, kes hõiskawail huulil

On põhja ja lõuna ja hommiku tuulil:

Aleksander see on, kell' soowiwad hääd

Kõik ilmamaa riigid ja kroonitud pääd.

 Ennäe, lipud lehiwad,

Kuldehted ja hõbe ehiwad

Moskwa linna.

Kuid kallim eht ja kroon

Ta ise, kelle keisritroon,

Ja keiserinna.

 Kas kuuled häält, mis hüüdwad Kremli wallid

Ja pasunad ning kellad wasksel suul?

Kas imeteleb silm ja hõiskab huul,

Mis toredus ja ilu täitwad saalid?

 Kas ehteid näed, kuis kaunid nad ja kallid

Auurongil pärjaks nii kui õilmed puul?

Kas mõistab meel, kas aimab asja luul,

Miks würstid koos ja noores rõõmus hallid?

 Pääkirikusse kõrged wõerad läewad

Ja pühas paigas keiser seisatab

Ning pooles ringis saatjad seisma jääwad.

 Kõik pühaliselt waga palwet teewad

Ja iga süda tänu ohwerdab:

Siis riigiisa pääs nad trooni näewad.

6

 Suur keiser istub, kaasas keiserinna,

Auujärjel Kremli saalis iluga;

Auukartes ligi mitme maa ja linna

Saatkonnad astwad õnne soowima.

Ning suurte järel wäiksem astub sinna,

Eestlane, argselt hüüdes õnnela:

„Oh helde keiser, wägew, suur ja wahwas,

Truu igawest on sulle Eesti rahwas!”

Kroonimise päewaks.

 Kuhu iial waatab silm,

Otse uueks loodud ilm;

Kuhu iial pöörab kõrw.

Hõiskab suu ja hüüab sarw;

Wana särab rõõmu täis,

Noor kui roosiõis;

Igal pool on rõõmuhääl

Turul, teel ja õue pääl.

 Mis see ilu ilmutab?

Keisri kojast kuulutab:

Hõiska, suu, ja hüüa, sarw,

Paugu, suuretüki parw,

Hüüa üle isamaa

Tuule tiiwuga:

Kõik on hästi sündinud,

Kõrge Paar on kroonitud!

 Rõõmust hõiskab iga muu:

Mis wõib meie wäeti suu?

Palwet teha südamest,

Et suur Jumal heldusest

Kaitseks keisrit suurest wäest

Kurja seltsi eest

Ja ta riiki õnnistaks

Ning ta nime ülendaks.

7

 Wägew Jumal, sinu wäed

Olgu ja su armukäed

Warjuks riigiisale,

Hoidjaks riigiemale,

Toeks troonipärijal',

Abiks igal aal:

Hoia neid oma armuga,

Issand, keisrit õnnista!

Kroonimisepäewa palwe.

 Oh Jumal, õnnista

Nii keisrit kui ta koda!

Oh Issand, kinnita

Ta tööd ja riigi rada!

Kõik kurjust kaota

Ja häädust edenda,

Kõik waenu waota

Ja sõbrust suurenda!

 Oh Jumal, õnnista

Ka keisri prouat täna!

Tall' anna osaks sa,

Mis tõotab su sõna:

Et sina suurest wäest

Weel taewas walitsed

Ja warjuks heldest käest

Ta ümber walli teed!

 Oh Jumal, juhata

Meid sinu tahtmist täitma,

Su wõitud mehega

Sull' truudust üles näitma:

Et teeniks üheskoos

Sind keiser riigiga

Ja terwes eluloos

Meid õnnistaksid sa!

8

Ülem raamat.

 Armas, kõigest kallim raamat,

Püha kiri, Piibel, sa:

Sinust pole tulusamat

Leida üle ilmamaa;

Ei sust ole paremat

Kalli ande jagajat;

Kõik, mis sinus kirjutatud,

Waimust see on walgustatud.

 Tarkus sinul lõppemata,

Wesirikas jõgi sa,

Läbi kõiki wõid sa saata,

Olgu tark ehk mitte ta;

Ei su põhja leia tark,

Ei sus ära upu arg:

Uurimataks targemale,

Hingeroaks ka rumalale.

 Tühi, waene on see tuba,

Kus ei ole Piiblit sees,

Sääl on kurjal tulla luba

Sisse hukul iganes:

Ei sääl ole Jumalat,

Rahu, rõõmu jagajat,

Pole muud, kui pattu, waewa,

Pole lootust saada taewa!

Kallis puu

R. Kallas.

 Mäe otsas kaswis kallis puu,

Kuldwilja üpris täis:

Ta ilust rääkis rändja suu,

Kes mäest mööda käis.

9

 Ja rahwahulgad tõtsiwad

Ta juure sedamaid:

Kuldwilja oksilt wõtsiwad

Ja sõid ja söönuks said.

 Ei siiski wili wähene,

Ei lehed pudene:

Ta rikkus ühesugune

On põlwest põlwesse.

 Mis on see mägi, mis see puu?

Sa tunned teda wist!

Su Piibel on see imepuu

Ja mägi — Jeesus Krist!

Piibel.

 Waimumõek

Oled sa ja tuleleek:

Maha lööd sa waenumehed,

Ära sööd sa ebalehed

Üle kõige ilmamaa

Sõnaga.

 Kilp ja wall

Oled iga waenu all:

Kes su warju ennast peidab,

See maailma ära wõidab

Kirja kilbi, mõegaga,

Sõnaga.

 Tuletorn

Oled sääl, kus mässab torm:

Kes su walgust peab silmas,

Ei see ära eksi ilmas,

Sest sa saadad sadama

Sõnaga.

10

Jõulukesed, jõudke jälle!

 Jõulukesed jõudke jälle

Taewa armul tulema,

Jõudke, sõudke südamele

Armsaks troostiks olema.

 Kuulutage kuningale

Kõrges lossis kõlawalt,

Awaldage alamale

Waeses onnis wägewalt:

 „Juba sündind Jeesukene

Lapsukeseks laudassa,

Issand ise inimene,

Hõiska õnne, ilmamaa!”

 Tooge meile taewa walget

Silma ette särama,

Pange punetama palged,

Huuled õnnel hõiskama.

 Istutage õhtutunnil

Kotta meile kuuseke,

Seadke salawõimu sunnil

Ehte iga oksake.

 Sütitage salamahti

Tuhat küünalt tulega,

Lükake siis uksed lahti,

Laske lapsed ligi ka.

 Seda rõõmu südamele!

Seda ilu hingele!

Seda õnne enesele

Wõta Jõulult armsaste.

 Jõulukesed, jõudke jälle

Taewa armul tulema,

Jõudke, sõudke südamele

Õnne andjaks olema!

11

Petlemma laut.

Saksa keelest.

 Kes on see kaunis lapsuke,

Mis sõimes mähkmest leitakse?

See kallis, armas lapsuke

On taewast tulnud tõeste.

 Ja naene, kes sääl põlwili

Ta pääle waatab hellasti?

See waga neitsi Maaria,

Teeb palwet püha rõõmuga.

 Ning mees, kes rõõmsa palgega

Käed kokku pannud paluma?

See waga Joosep ise sääl,

Ta silmad seiswad sõime pääl.

 Mis lauda nurgas mäletseb?

Mis lapsukest sääl silmitseb?

Üks härg ja eesel; mõlemad

On loomad, hääd ja wagurad.

 Mis lauda helewalgeks teeb?

Kes laulab armsast? Kannelt lööb?

Need inglihulgad ilusad,

Nad wäljast sisse waatawad.

 Petlemma laut, sind kiidame,

Maailm sult saanud walguse:

See walgus oled ise sa,

Mu Jeesus, Õnnistegija!

12

Püha lapsuke.

E. M. Arndt.

 Sa Püha Laps, oh Jeesuke,

Kes tulid meile lastele,

Et saaksime su sarnaseks

Ja taewariigi taimedeks!

 Mind wäetikest sa õnnista,

Mu südant patust puhasta,

Mu hinge pese werega

Ja eluweega kosuta!

 Et ingli kombel elaksin,

Truu, sõnawõtlik oleksin,

Su omaks jääksin igawest:

Oh anna seda heldusest!

Koolilaste jõulupuu all.

 Nüüd kallid jõulupühad käes

Ja rõõmu hõiskwad huuled:

Puu särab ehtes silma ees

Ja pillimängu kuuled.

 Suu laulgu, süda hõisaku,

Eest jälle hoolt on kantud,

Et meile jälle tänawu

Saab kingitusi antud.

 Kuid kõigeparem ülewelt

On taewa Isa anne:

Ta andis oma Poja säält,

Et annaks meile õnne.

13

Jõuluöö.

 Sa imeline püha öö,

Maailma walgus on su töö:

Sa oled armu ilma toonud

Ja lapsukestel' rõõmu loonud.

 Inglite koorid hiilgawad,

Auu Jumalale laulawad:

Inglite kombel, lapsukesed,

Nüüd laulgem omad laulukesed!

 Sind, taewa Isa, täname,

Auu, kiitust sulle anname:

Oh wõta sa meid wiimselt ise

Siit taewajõulu rõõmu sisse!

Jõuluwalgus.

 Tõuse, koidutähele,

Südamesse selgeste

Pimedast ülewast

Hiilga imeilusast!

Katsu: siin su kojake,

Süda on su sõimeke!

Imedast, heledast

Hakka paistma usinast!

 Sinu hiilgus imedam,

Päikse terast palawam.

Üksine, Lapsuke,

Üle päiksetuhande

Sinu walgus walgeks teeb,

Mis ju oli, on ja jääb:

Kaob öö, algab päe

Kohe, kus su walgus käe.

14

 Sinu rõõmurikas kiir

Usuteele ustaw piir.

Ülewal, maa pääl all

Oled eluks hiilgawal.

Katsu: siin su kojake,

Süda on su sõimeke

Imedast, heledast

Täida südant tegewast!

Jõululapsuke.

 Oh Jõululapsuke,

Mu armas Jeesuke!

Sa täitsid Isa tahtmise:

Sa tulid taewast sulaseks,

Said meie waeste sarnaseks.

See eest sind täname,

Oh Jõululapsuke!

 Oh Jõululapsuke,

Mu armas Jeesuke!

Sa tegid otsa wihale:

Meid lepitasid Isa ees,

Et oleme nüüd armu sees.

See eest sind kiidame,

Oh Jõululapsuke!

 Oh Jõululapsuke,

Mu armas Jeesuke!

Tõid rõõmu kõige ilmale:

Sa tulid taewa rõõmu seest,

Meid wiid sa wälja silmaweest.

See eest auu sinule,

Oh Jõululapsuke!

 Oh Jõululapsuke,

Mu armas Jeesuke!

Meil' ole warjuks alati:

15

 Seks sa ju laudas sündisid,

Et sa meid taewa tõstaksid.

Meil' sünni südame,

Oh Jõululapsuke!,

 Oh Jõululapsuke,

Mu armas Jeesuke!

Sa armu juur ja wõsuke:

Meil süüta südant põlema

Sind armastama otsata!

Meid wõta omale,

Oh Jõululapsuke!

 Oh Jõululapsuke,

Mu armas Jeesuke!

Seks aita, mis su tahtmine:

Mis meil on, sinu päralt see,

Meid igawest su omaks tee!

Siis taewas teenime

Sind, Jõululapsuke!

Ülestõusmisepühiks.

 Sääl, kus elab ristirahwas,

Igal pool rõõm täna suur.

Ole sa'gi palwes wahwas,

Et on tõusnud armu juur:

Surma ära wõitnud ta,

Elaw Õnnistegija!

 Hauast astus Jeesus Kristus

Suure auu ja wäega;

See, kes Isa süles istus,

On nüüd ilma käskija:

Ta on tõusnud wägewalt,

Tema käes kõik meelewald!

 Saadan oli suurel reedel

Põrgu wõitu hõisanud,

16

Nüüd ta igawesel needel

Ärawõitjast seotud:

Lahti lastud wangisalk.

Paradiis on Päästja palk!

 Ärapäästja, Põrguköitja,

Jeesus, Jumalinime,

Elutooja, Surmawõitja:

Tänu, tänu sinule!

Tänuohwriks anname

Sulle oma südame.

Palwe.

 Oh taewane Isa, me tuleme

Su ette ja heidame põlwile

Ning palume sügawast südamest:

Meid wõta sa wastu nüüd heldusest!

 Ei ole meil õigust siin omast käest,

Ei wõimust meil pääseda omast wäest,

Ei suuda hääd enesest sugugi:

Süüalused oleme ühtlasi!

 Kuid otsata on sinu halastus

Ja suurem weel süüst sinu armastus:

Sest anna, oh Issand, meil' armu weel

Ja aita meid edasi eluteel!

Marus merel.

Saksa keelest.

 Wihatujus wetewood

Walgelt wahutawad,

Mastipuudel maruhood

Wingwalt wilistawad.

17

Kes päästab laewa laenete käest,

Wiib wälja meid marust ja mere weest?

Krist Jeesus see, Krist Jeesus see:

Tule sa laewale!

 Kuu ja tähed kadunud

Paksu pilwe taha;

Laentest tüür on lõhutud,

Lootus maetud maha.

Siiski silmi weel tõstame

Ja abimeest appi hüüame:

Krist Jeesuke, Krist Jeesuke,

Tule sa laewale!

 Pärast maru püüame

Parandada laewa,

Senni kui siis sõidame,

Tõuseb tänu taewa.

Et kiitke teda süda ja suu,

Ta päästis meid, ei ükski muu:

Krist Jeesuke, Krist Jeesuke,

Tuli meil laewale?

Minu usk.

 Surm ja saadan sajatagu,

Patt ja põrgu pajatagu,

Hulga huuled hukutagu,

Targa luuled lukutagu:

Usu wõim on wärinata,

Usu kindlus kärinata,

Usu põhi puutumata,

Usu mõte muutumata!

18

Ristiusu wõit.

 Wäärusu wangis õhkas kaua

Kõik maailm aastatuhanded,

Kunni ta ahastuse haua

Said awand ingli sõnumed:

Suur Jumal sündind inimeseks

Meid lunastama igaweseks!

 Otsegu otsatu jõgi

Tungis ewangeliumi wägi

Linnast linna

Ja riigist riiki:

Tuhanded ja millioonid,

Würstid ja kroonid,

Nõudsiwad minna

Ristirahwa liiki.

Wõideldes

Ja heideldes

Tuliwad rahwad,

Nõdrad ja wahwad,

Ning saiwad osa õnnistusest,

Mis oowas armuõpetusest.

 Kus hiilgab iganes see elupäike,

Mis ristirahwast jälle walgustas,

Sääl hõiskab lauldes täna suur ja wäike

Ning hüüab ühel meelel Issandas:

 Jumal on jõud ja wägewus

Ning kindel kalju meile;

Kristus on meie tugewus,

Seesama täna, eile:

Ta süda armust keeb,

Ta arm meid õndsaks teeb,

Ta sõna juhatab,

Sakrament kinnitab,

Ta annab meile rahu!

19

Palwe ja tõotus.

 Eestimaa, mu eidekene,

Hella ema lastele:

Sull' on iga lapsukene

Armas ühesugune.

 Ära mindki ära põlga,

Kui su läwel' lähenen,

Ära pööra mulle selga,

Kui sull' ennast pühitsen!

 Mina ka su armurinnal

Tahan teha sulle tööd,

Tahan sinu pühal pinnal

Püüda saata uinuööd.

 Sinu päralt, eidekene,

Olen ihu, hingega,

Sina oled esimene,

Sina wiimne, isamaa.

 Külm ja maru, tormid, tuuled

Sinust mind ei lahuta,

Sind, sind kiitwad minu huuled,

Kunni ilmas elan ma!

T õ o t u s.

 Ringi käiwad ajarattad

Raugemata rutuga:

Miks weel lesekuuel katad

Ennast, Eesti isamaa?

 Kas su muistse aja päewad

Sind nii sundwad leinama?

Kas su silmad nüüdki näewad

Ainult, mis ei rõõmusta?

20

 Tõesti, kaua, kaua kattis

Pime öö sind, isamaa:

Oriapõlw su õilmed mattis,

Leinal nutsid lauluta.

 Ära karda! Koidu wiired

Punetawad pilwedel:

Pea kuldse päikse kiired

Walitsewad walgusel!

 Juba kadund talwe külmad,

Juba taimed tärkawad.

Lahkemaks ju läewad ilmad,

Uinuwangid ärkawad.

 Walmis wirgund wiinamägi

Hüüab tööle tegijaid:

Armastus on ainus wägi,

Mis see ajab auusamaid.

 Nende keskel tulla tööle

Olgu minu ülem hüüd,

Otsa teha waimuööle

Meie kõigi kõrgem püüd!

Emakeel.

 Mu kallis Eesti emakeel,

Kuis kaunist kõlad sa,

Mu kallim ehe eluteel

Ja armsam saatija?

 Kus kuulen sinu kandlehäält,

Sääl südant rõõmustad,

Sääl surud mured kulmu pealt

Ja kurbtust kaotad.

 Sa üksi südamesse mul

Wõid tulel tungida,

Ükspäinis elu osaks sul

Ja luule laulussa.

21

 Su pärast rõõmus on mu meel,

Su ilu imetsen:

Sust kõlagu mu kandlekeel,

Su kasuks kõnelen!

Wabadusele.

 Miks kihad, weri, soonte sees,

Miks, julgus, ilmud keeles?

Miks ujul silmad silmawees,

Miks igatsused meeles?

Mul püha taewa kujutus

On hingel' ennast näitnud:

Mul püha, kallis wabadus

On meele leegil täitnud.

 Mu oled sa, su olen ma,

Ei lahku iial sinust!

Mu omaks jääd sa lõpmata.

Ja orjasuud jääb minust!

Ei ükski wägi suuda sind

Mult rööwlil wõtta ära,

Ei walud, waewad suru mind,

Ei rõhu riiu kära.

 Mu omaks jääd sa, wabadus,

Sa ülem taewa anne!

Sa oled, kui käes kurwastus,

Ka kurwa meele kanne!

Sa tööd ja mured kergitad,

Lood jõudu, kui käes häda,

Sa walud, waewad wähendad:

Ei iial sind ma jäta!

22

Eesti lipp.

 Kus sinu lipp täis ilu lehib,

Mu armas Eesti isamaa,

Kus sulle krooni pähä kehib

Ta kauni kolme wärwiga,

Kus Eesti rahwa rõõmu ehib

Ta uue waimu wõimula:

Sääl, Eesti pojad, ärkageme,

Ja Eesti tütred, tehkem tööd,

Et eluteela edeneme

Ning hoolsalt uinutame ööd!

 Meil' ikka tuletagu meele

Su ehte helesinine,

Et kindel usk meid eluteele

Siin maa pääl saadab õnnele,

Et pole seemet silmaweele,

Miks Eesti pinnalt puudume:

Sest kunni kestab loodusriigis

Täis kindlust kõrge taewawõlw,

Nii kaua kestab rahwaliigis

Täis auusust Eesti rahwa põlw.

 Et mustad minewiku päewad

Ei suutnud rahwast surmata,

Et Eesti silmad rõõmu näewad

Weel tulewikus tuluga,

Kui kuumaks armastuses jääwad

Ja mõistwad ühtlust otsida,

Et musta kuube auusast kannab

Ja põldu harib Eestlane

Ning tänu Kõrgemale annab:

See tuleb mustal mõttesse.

 Küll kumab kahwalt mõttekootus

Weel Eesti põues palawas,

Küll õhkab olewikul ootus

See üle, mis on tulemas,

Kuid täide läheb elaw lootus,

23

Mis süda ihkab salajas:

Kuis igal kewadisel ajal

Kõik walgel öölgi haljendab,

Nii saab kõik uueks Eesti rajal,

Mis walge meile tähendab.

 Kus kolme wärwi kaunistuses

Must, walge, helesinine,

Kus usk ja lootus armastuses

On ühel meelel täieste,

Kus Eesti rahwas ühenduses

Kätt annab teine teisele:

Sääl Eesti lipp täis ilu lehib

Ja kroonib Eesti laste tööd,

Sääl walmis wili waewa ehib

Ja wõidab päew kõik und ja ööd.

L i p u l a u l.

 Üles, üles, Eesti sugu

Kõigist Eesti rajadest!

Laulgem Eesti lipu lugu

Eesti' maast ja majadest:

Isale auuks taewas sääl,

Keisrile kiituseks trooni pääl,

Iluks isamaale!

 Eestimaa ja Eestirahwas,

Pojad tütred üheskoos,

Eesti nimi auus ja wahwas,

Kustumata ajaloos:

Sinine seda seletab,

Usku ja usaldust kinnitab,

Õnneks Eestimaale.

 Minewiku mustad ikked

Igawest on heidetud,

24

Rüütliaja haawad, rikked,

Saagu põrmu peidetud:

Must seda meele tuletab,

Ühtmeelt ja armastust elustab,

Kasuks kodumaale.

 Päike kewadisel palgel

Eesti pinna uueks loob,

Hariduse wõimsal walgel

Tulew aeg meil' elu toob:

Nõnda ma walget teretan,

Lootust ja lepitust äratan —

Tuluks Maarjamaale.

 Kolme tarwis, Eesti pojad:

Sinist, musta, walget wist!

Siis on kindlad meie kojad,

Näeme elu õnnelist.

Olgu meil usk ja üksmeel wäeks,

Armastus lootuse kaasas käeks,

Eluks Eestimaale!

Kus on mu isamaa?

 Kus on mu kallis kodupaik,

Mu armas, ilus isamaa?

Kus elu waba on ja waik,

Auu rahu kaisus rõõmuga?

Kus ta on asul taewa all?

Kas kaugel? Lausa ligidal?

Mu Eesti pind, jah Eesti pind,

See on mu hella emarind!

 Kas on mu kallis kodumaa,

Kus elab usk ja armastus?

Kus lootus lehwib lõpmata,

Kas sääl on ema ustawus?

Kas on ta lääne luhtadel,

25

Wõi kõrgustiku kohtadel?

Mu Eesti pind, jah Eesti pind,

See on mu hella emarind!

 Kas on mu ilus isamaa,

Kus õilmed orus õitsewad?

Kas sääl, kus tormi tuulega

Mäe harjal metsad mühawad?

Kas sääl, kus kõrge kaljuserw,

Wõi sääl, kus wahus woolab järw?

Mu Eesti pind, jah Eesti pind,

See on mu hella emarind!

 Kus kõikus Kalewite kiik,

Kus tammik Taarat teretas,

Lööb laineid Linda leinatiik,

Kus Kääpa mõeka magatas,

Kus õilmel põld ja aasumaa,

Sääl hüüan hõiskel rõõmuga:

Mu Eesti pind, jah Eesti pind,

See on mu hella emarind!

Unenägu.

 Kuldhommik hiilgel hõiskas õnne idu.

Ja kaste kõrtelt päike kuiwatas

Ja ööpik laulis õhus ülewas

Ning õut ja aasu ehtis õilme nidu.

 Ja pühaliselt algas armsam pidu.

Mis õigus õhkel ammu ihaldas,

Näis tõe toel täide minemas:

Meid liitis rahwaks armastuse sidu.

 Sääl tõiwad pilweid pahanduse tuuled.

Ja wale rahe rikkus rahu tööd

Ning kade laimus köitis kaitswad huuled.

26

 Ja Eesti inglil woolasiwad silmad.

Ja ähwardades ehitati ööd

Ning udu mattis tulewiku ilmad.

Lein ja lootus.

I.

 Kus kihwt ja kurjus rahwuskuue taha

Wiis peitu pettes Kaini kawalust

Ja maalis salamõttel meelitust

Ning toetas toorest tujumeelt ja paha;

 Kus auusad ajas kojast kiusu kaha

Ja loodi jäledasti lahutust

Ning häwitati Eesti ühendust, —

Sääl jätsin silmaweega lootust maha.

 Ja lootuseta heitsin unewoodi

Ja pisaraid jõi padi palawaid

Ning unes troosti leinajale toodi.

 Mu ette astus hiilgaw Eesti ingel

Ja pühkis silmist hellalt pisaraid

Ning andis lootust ahastawal hingel'.

II.

 „Miks hinge walus muidu aega wiidad

Ja paha pärast pillad pisaraid,

Mis Eesti auusad praegu tuuba said,

Ning leinalipu musta ritwa liidad?

 „Ei ole pehkind Eesti hoone piidad:

Weel talasid tal suuri, tugewaid,

Weel palju palke, häid ja parajaid,

Weel warjuwara tallel terwed riidad.

 „Kuid tulioks, mis tulekahju küli,

Ja pessiseen, mis seinad ära sööb,

Ning ussiseemne ärarikkuw wili:

27

 See on sel silmapilgul selgest näha,

See walet waeb ja tõele tuge teeb

Ning näitab, mis on tulewikul teha.”

III.

 „Nüüd tõtke tööle, auusad Eesti pojad,

Ja tütred, armsad, aitke agaralt,

Ja emad, wõtke osa elawalt,

Ning isad, laske joosta higiojad?

 Kel märgas meel ja süda rinnus sojad:

Kõik tulge kokku kaugelt, ligidalt,

Ja wiibimata tööle magusalt

Ning kinnitage rahwusele kojad!

 Auus tegewus teil' olgu tugewuseks

Ja usukalju kindlaks aluseks

Ning armastus ja üksmeel ühenduseks.

 Siis korda läheb Eesti ettewõte

Ja koda tõuseb koidu kohaseks

Ning päewa tõus wiib laste lootust tõtte.”

IV.

 Ja ingel läks ja hiilgus kustus ära.

Mul seisid silmis rõõmupisarad

Ja huuled hõiskel „Lootust!” hüüdsiwad,

Kus äratas mind hommikune sära.

 Oh tere päike, taewa walge tera!

Kuis sina pimeduse peletad

Ja pilwind taewa jälle seletad:

Nii häwitagu tõde hõela kära!

 Kõik lahulaim meilt mingu igawesti

Ja kiusu kaasas must ja pime öö!

Kuid rahuwaim meil jäägu järisesti:

 Siis seiswad kindlalt Eesti rahwa kojad

Ja rahwast ehib hariduse töö

Ning õnnes õitswad Eesti tütred, pojad!

28

Isamaalt lahkuja.

 Kurdan, kallid, kurwal meelel,

Walan walupisaraid,

Kurbtus kostab kandlekeele!

Laulan laule leinawaid.

 Rõõm on minust jäänud maha.

Lahke lust mult lahkunud,

Süda kurb ja suu ei taha,

Mis ta enne ihanud.

 Ära lahkun Eesti pinnalt,

Ära, kallis kodumaa,

Ära sinu armurinnalt,

Hella ema, Eestimaa!

 Küll su kaasa jääma püüab

Meelitada armastus,

Aga raudne kohus hüüab,

Kutsub, käsib kohustus.

 Ei mu meelest säälgi kao

Kallis kodu kaugela,

Ei mu hinges iial wao

Sa, mu Eesti isamaa!

Wana kannel.

 Muistse põlwe päiwil

Regewärsides

Ilmus kõik, mis elas

Rahwa südames.

 Aega mööda unus

Meelest lauluwiis.

Läksid pääst ka sõnad

Suurel hulgal siis.

29

 Mõni ainukene

Sõnu mäletas

Ja siis lauldes wahest

Muret peletas.

 Juba mõtles mõni

Tark ja kuulus mees:

Rahwalaulud uppund

Ajamere wees!

 Küll ju kuuldi lugu

Kallist Kalewist:

Lauluisa lõi ta

Wanust waremist.

 Aga regewärsid

Uinusiwad weel

Unustuse hõlmas,

Otsjat polnud teel.

 Ja see otsja tuli

Wanast Koiolast,

Otsis, leidis, uuris,

Kaalus terawast.

 Kõigile ta hüüdis

Walju häälega:

„,Hakakem kõik ühes

Kulda koguma!”

 Hüüdu kuuldi Tartust

Taha Tallinna,

Kuuldi Pihkwa piirilt

Läbi Saaremaa.

 Tuhat kätt siis wõtsid

Pihku pliiatsi,

Wõtsid wirka kätte

Puhta paberi.

 Käisid läbi wallad,

Kihelkonnadki,

Nõudsid igas talus

Regewärsisi.

 Ja mis iial leidsid,

Panid paberi,

30

Kunni kuskil enam

Polnud sõnagi.

 Sellest leitud warast,

Mis tast kullaks keeb,

Wirk ja osaw meister

Wana Kandle teeb.

 Wana Kandle aita

Pandud paigale

Wanemate wara

Laste lastele.

 Tahad Eesti waimu

Tundma õppida:

Uuri Wana Kannelt

Täie hoolega

 Tahad laulu luua

Wärsil weerewal:

Kandle kooli mine

Kõrwal terawal.

 Tahad sütitada

Sõnal südameid:

Wõta Kandle koldest

Süütesädemeid.

 Wana Kandle waral

Tõusku Eesti laul,

Õitsku Eesti luule,

Kaswagu ta auul!

E d a s i !

 Edasi,

Eestiwennad, wirgasti!

Astke, ärge aega wiitke,

Teine teisest mööda püüdke

Nõudes õppust, haridust!

31

 Edasi,

Eestiwennad, julgesti!

Hariduses eemal' jõudke,

Tarkust, teadust omaks nõudke,

Ei siis teilt jää tasudus!

 Edasi,

Eestiwennad, wahwasti!

Wõidelge kui waprad mehed,

Auusamat teil' annab ehet

Raskest kätte saadud wõit!

 Edasi,

Eestiwennad, alati!

Nõudke, mis on Eesti kasuks,

Püüdke, et ka Eestis asuks

Tarkus, teadus, haridus!

 Edasi,

Eestiwennad, järgesti

Omal usupõllul jõudke,

Kõigel eluajal nõudke

Ristiusu kaswamist!

 Eestlased,

Kellel näita usuteed:

Puhast usku õpetage,

Kaotage paha, mage,

Juhatage taewateed!

Rõõmus rändaja.

 Kui kena on su loodus, Looja,

Kui armas ilu waadata!

Kuis kohab oru põhjas oja,

Mäel, metsas, rõõmus reisida!

Suur Jumal, imewägew Looja,

Kes kannab käel taewa, maa,

Täis heldust uue elu tooja:

Küll hoiab armul mindki ta.

32

 Pää kohal kõrges paistab päike,

Kõik haljas, armas jalge all,

Lind lendab lauldes, suur ja wäike,

Õhk waik ja waga ülewal.

Suur Jumal, imewägew Looja,

Kes kannab käel taewa, maa,

Täis heldust uue elu tooja:

Küll hoiab armul mindki ta.

 Rõõm, südames mul üles ärka,

Kurb mõte, kurbtus kustugu!

Hing, Looja auu ning wäge märka,

Täis lootust laulgu kiites suu:

Suur Jumal, imewägew Looja,

Kes kannab käel taewa, maa,

Täis heldust uue elu tooja:

Küll hoiab armul mindki ta.

Loodusele.

Fr. Stolberg.

 Püha loodus, pühitse

Oma jäljed minule:

Mööda neid mind taluta

Hella ema armuga!

 Kui ma olen wäsinud,

Elutööst ju tüdinud,

Siis mind oma rinnale

Wõta sülle heldeste!

 Selle eest sind tahan ma

Armul meeles pidada:

Oma jäljed minule,

Püha loodus, pühitse!

33

Linnukese küsimine.

Saksa, keelest.

 Kas ju käes?

Jah, linnuke, ju kewade käes.

Ju lumi kadunud ja jää

Ja jõgi läigib päewa käe.

Mets pakatab,

Aas haljendab,

Jah, linnuke, ju kewade käes.

 Kas ju käes?

Jah, linnuke, ju kewade käes.

Nüüd jälle pesa teha wõid

Ja kui sa uusi laule tõid,

Siis lõõrita Ja laula ka!

Jah, linnuke, ju kewade käes.

Kewadine külm.

 Küll on käes ju lehekuu,

Siiski waikib sulgne suu;

Küll on läinud lumehanged,

Külmad waljumad ja kanged,

Siiski rõõmuta jääb silm,

Sest et jälle külm on ilm.

 Soojalt paistis päikene,

Tuul, see puhus pehmeste,

Unest loodus üles ärkas,

Rohi tipi täpi tärkas,

Esimesed õieksed

Teretasid kewadet.

 Eile puhus põhjatuul,

Kahjutooja lehekuul:

Lumi noore muru kattis,

34

Hange alla õied mattis,

Saatis surma lilleksed,

Esimesed õieksed.

 Nagu katku järel maa

Ohkab surnuaiana:

Nõnda ohkab nüüd ka loodus,

Hukka saand ta uuem toodus,

Ära närtsind iluõis

Enne weel kui õitsta wõis!

 Kas weel kaua tahad sa,

Külm ja wilu, wäldata?

Päike, külma wõimus wõida,

Uuel ilul loodus täida!

Küll siis laulab sulgne suu:

Käes on kaunis lehekuu!

Kewadel.

Saksa keelest.

 Oh mis rõõm on siis,

Kui ju kewade

Üle metsa, maa

Lehwib lahkeste,

Kui ju liblikas

Lendleb õhu sees,

Kui pung pakatab

Õilmeks silma ees!

 Sulab lumehang,

Ärkab hallikas,

Läbi heinamaa

Oja oowamas,

Ööpik armsaste

Hüüab wõsikust,

Oh kuis täidab siis

Südant rõõm ja lust!

35

 Süda, ärka nii

Nagu lilleke,

Laula, suuke, ka

Nagu linnuke.

Anna kiitust, auu

Loojal' ülewel,

Siis on õnn sul käes,

Rahu südamel.

Kewadel.

Saksa keelest.

 Kõrges hiilgab sinitaewas,

All siin õitseb haljas aas,

Kõrges kuldses õhulaewas

Linnukene lendamas.

 Õiekestest tõuseb üles

Mahedasti magus lehk.

Kõrbes sinitaewa süles

Hällib armas suweõhk.

 Taewa wärawad on lahti

Õnnistusel', õnnele:

Awalikult, salamahti

Tuleb igaühele.

Kewadel.

 Kätte jõudnud kewade,

Lapsed, lustil laulage:

Talwe külm on ära läinud,

Lumehanged lõppu näinud,

Soojaks on ju ilmad saand,

Loodus ennast uuendand.

36

 Käes on kena kewade,

Lapsed, lustil laulage:

Kewadine ilm on ilus

Mängida ja maelda wilus:

Laulgu lustil teie huul

Ilusamal õiekuul!

 Oh mis ilus oled, ilm!

Kuhu iial waatas silm,

Säält ta auu ja ilu leidis,

Waewalt ära pöörda täidis:

Mets kui uuest sündinud,

Aasu õilmil ehitud!

 Kes on kewade siis toond?

Looja kõik on uueks loond!

Tema arm ja heldus järgest

Ilmutab end andel kõrgest.

Kewadegi tema and,

Tema püha armu pant.

Kewadel.

 Lõo laulab ju ammu, ju lehkab lehekuu,

Ju pääsuke piirib, ju pakatanud puu,

Juba haljendab oras, ju haljendab põld,

Ammu seismas on saan, juba maanteel wurab tõld.

 Ju lehekuu tulnud, ta tulnud sinule,

Ju õitsewad õied, sind hüüdwad õnnele,

Kuna käes sul on, inime, ilusam tund,

Sa'gi ilutse, unusta ära talweund.

 Kõik ärganud unest, käes uuest õiekuu,

Oh ärka, mu luulegi, laula sest mu suu,

Et haljaks saand uuesti metsad ja mäed,

Et sa üksinda kenadust, ilu, rõõmu näed!

 Kust tuleb, et kewade tulnud tagasi?

Kes ehitas iluga põllud, luhad nii?

Kes on wägew, nii et oma wõimuga wõis,

Et läks haljaks kõik muru ja õitsma hakkas õis?

37

 See Issand, kes istub taewa trooni pääl,

Kõik ette on kutsunud tema püha hääl!

Tema heldus, ta armastus uuesti teind,

Et on kaunimat kewadet maailm jälle näind.

 Oh Issand, sa jagaja, helde andija,

Kes uuesti uueks kõik oled loonud sa :

Oma armuga uueks loo süda ka mul,

Et ma kiidan sind, teenin sind, tänu annan sull'!

Kewade rõõm.

 Lõo lõõrib ammu juba,

Kägu hakand kukkuma,

Lojustel on käes ju luba

Metsas ümber hüpata.

Kõikidel kostab keel,

Räägib, et rõõmus meel:

Kuldane kewade

Tulnud uueste!

 Aasul uuest õitsma hakand

Lilled armsad, lehkawad,

Mäed, mis lume all on magand,

Haljal waibal kaetud nad.

Karastaw tuule õhk,

Lillede lõhnaw lehk

Kuulutab kõigile:

Käes on kewade!

 Põllul uhke haljas oras

Lubab Looja õnnistust,

Teatab: tehtud töö on korras,

Näitab nõukat usinust.

Haljendaw heinamaa

Tõotab tuluga;

Õitsewad õunapuud

Hüüdwad õiekuud.

 Kui kõik Looja loodus ärkab

Talwe unest ülesse,

38

Iga kõrs uut elu märkab,

Käes on kõigil kewade:

Kas sa siis üksinda

Tahad weel tukkuda?

Kuldane kewadi

Tulnud sullegi!

Kewadel.

 Kõik maa ja taewas

On ilu täis,

Kui päike hiilgab

Ja hõiskab õis.

 Kus aas ja muru,

Sääl lehkab lill,

Kus nurm ja wainu,

Sääl kõlab pill.

 Sest hüppa, süda,

Ja hõiska rind,

Et jälle ehtind

End Eesti pind.

Linnud juba tulewad.

Saksa keelest.

 Linnud juba tulewad

Parwe kaupa koju.

Kuis nad wilistelewad,

Lustil laulu ajawad,

Kewadet nad kutsuwad

Talwekortrist koju.

 Kuis nad kõik nii rõõmsad on,

Lustil lugu lööwad!

39

Ööpik, kägu, lõoke,

Kõik see linnu karjake,

Hüüdwad: „Tere, kewade!”

Rõõmsalt rõõmsaks teewad.

 Rõõmsad olla tahame

Lindudega wõidu.

Murul mängu mängime,

Laanes laulu laulame,

Nurmel lilli nopime

Teine teise wõidu.

Mägestiku karjane.

Saksa keelest.

 Sääl kõrgel mäe harjal, sääl on minu ilm,

Kus alati hülgab ja särab mu silm:

Sääl lehkawad lilled, sääl hallikas keeb,

Sääl kelluke lustlikka lugusid lööb.

 Säält waatan ma alla, kus küla ja põld,

Säält silman ka teed, kus on wuramas tõld,

Ei eksita mind ega saa ma säält

Muud kuulda kui enese pasuna häält.

 Ja kui mind külm tali küll mägedelt toob,

Ma mõtlen: Kõik kewade uueks loob

Ja siis ma mäe harjale uuesti läen

Ja talweni rõõmuga sinna ka jään.

Lahkes looduses.

 Oh kui ilus

Puude wilus

Praegu on meil istuda!

Hiilgab päike,

Oma läike

Saadab üle ilmamaa.

40

 Oh mis lahe,

Lõbus, mahe,

Armas loodus otsata!

Lehkwad lehed

Aasul' ehet,

Õhk on terwe õnnela.

 Oh kui kena

Olla täna

Metsas halja muru pääl!

Kaasik kahab,

Kuusik kohab,

Lustil laulab linnuhääl.

 Oja keerleb,

Wesi weerleb

Meist siin mööda rutuga;

Mängib kala

Lustil ala:

Olgem rõõmsad mureta!

Metsa!

 Mets haljendab ammu

Ja aasu õilmitseb,

Sest salusse sammu,

Kus lehis lehiseb.

Ju õilme õitse

Ehib murumaad,

Eest tõtta sa ja maitse,

Mis metsast saad.

 Sääl karastab jõudu

Sul puhas suwe õhk,

Sääl kosutab sõudu

Sul lõbus lille lehk.

Sääl lõokesed

Lõõritawad taa

Ja meie inimesed

Laulame ka.

41

 Siis läki nüüd metsa

Ja halja aasule,

Sest lõpnud on otsa

Ju talwe lumine;

Sääl rõõmuhäälel

Lusti laulagem

Ja sooja suwe keelel

Kõik hõisakem!

Metsa alla!

Saksa keelest.

 Sa pead metsa minema,

Kui tunned tuska tulewat!

Tusk laanes läheb lahkuma,

Kus haljad puud sind peidawad.

Sääl kuusekohin keelab sind

Weel südant kurwalt koormamast,

Sääl lauldes hüüab oksal lind:

Jää rahulapseks leinamast!

 Waat, metsas murest lahti saad

Ning meelest, mõttest lahkeks läed,

Kui loomu käsku kuulatad

Ja laane rahuriiki näed:

Sääl märkad mitu saladust,

Mis senni täiest tundmata,

Su süda aimab sügawust,

Läeb luuletulel leekima.

 Ja käid sa kena metsa all,

Kus on weel parem käigupaik?

Kõik lahe, kaugel, ligidal,

Ja päewa kärast waba, waik:

Pää kohal haljas oksakroon,

Su ümber lahe loodus, ilm,

Ja kõrges taewa Isa troon, —

Kõik silmab sinu rõõmus silm.

42

Hommikul.

Saksa keelest.

 Ju kustund tähte sära

Sääl taewas ülewas,

Öö läheb pea ära

Ja hommik tulemas.

 Weel warjab sügaw waikus

Küll orud kui ka mäed,

Kuid nurmed kõigis paigus

Sa kastepärlis näeb.

 Ja kuule, ööpik hüüab

Ju kiitust Loojale

Ja tänu laulda püüab

Maailma Isale.

 See Isa meeles kannab

Ka sind, mu lapsuke,

Ja rohkest käest annab,

Mis tarwis sinule.

Hommik.

 Idas koidu hiilgaw läik

Kerkib, kaswab tema käik,

Ajab ära pimedust,

Hüüab hõiskel õnnistust:

Ehe ilmub!

 Tamme oksal Taaramäel

Lõõrib lõo lauluhääl,

Hõiskab ööpik Emaweel,

Kukub kuusel käo keel:

Tulu tõuseb!

 Tuhat terwist neli tuult

Toowad saja sõbra suult,

Õrnal õhkel hüüab õhk,

Lõhnab mahe lilleleht:

Kasu kaswab!

43

 Warsti wõidul päikse kuld,

Õilme ehtel murumuld,

Warsti hõiskab wana, noor,

Kõlab laulurikas koor:

Elu algab!

Õhtul.

 Armsad õhtu tuuled.

Tasa puhuge,

Hüüdku teie huuled

Õilmed õhtule.

 Paista armsal palgel

Taewast maha, kuu,

Et su waiksel walgel

Uinub õunapuu.

 Lillekesed, heitke

Rahus magama,

Homme jälle täitke

Aed hää õhuga!

Õhtul.

 Juba loodud sunnil jälle

Päike läinud loodele,

Eha taewa ääre pääle

Läigib lääne sõrwale:

Tema wiimne walgekuma

Päikse palge wiimne oma.

 Ehatäht weel kahwatanud

Pilgub pilwe piirile:

Päew on uuest otsa saanud,

Päike läinud puhkele;

Waatab, warsti tõttab järel',

Pole püsi ajamerel.

44

 Õhtupilwed endid loowad

Kujuks kokku kenaste,

Kahwa roosikest koowad

Surnupärjaks päewale:

Tähed terwe taewa täitwad,

Looja nõuu ja tarkust näitwad.

 Koduloomad, linnukesed,

Kõik on waikind waikseste,

Wäsind woodi inimesed

Läewad anniks unele:

Põllul, metsas, kõigis paigus

Walitsemas rahu, waikus.

Õhtul.

 Päew looja läeb ja jõuab öö

Ning otsa lõpeb päewa töö,

Waik rahu täidab ilmamaad

Ja matab mured muljuwad.

 Mets, mäed ja orud magawad

Ja linnud hulgal uinuwad

Ning lillekesed ühtlasi

On unehõlmas homseni.

 Ja taewast ehatäheke

Kuldpaistel hiilgab armsaste,

Ta hüüab: Süda waene, ka

Jää wait ja maga rahuga!

Öö rahu.

Saksa keelest.

 Päew looja läeb

Ning annab unekäsu,

Ja waiki jääb

Nurm, aasu, mets ja wõsu:

45

Ka tukub tuul,

Ei lehekestki liigu;

Ei ojasuul

Üht paati kiigu.

 Ju widewik

On lõpnud, kustund eha,

Ja pimedik

Toob tähehulgad näha.

Nüüd uinutund

Uut elurammu loogu

Ja waikist und

Öö sulle toogu!

Õhtul.

 Kuu paistab kõrgest tähtistaewast

Maa pääle hõbekumaga,

Ta täidab saunad, täidab lossid

Ühtlasi armsa walgega.

 Ta hüüab kõrge kuningale

Ja wabadiku wastu ka:

„Oh waata üles, inimene,

Sääl on su õige isamaa!”

 Küll maa pääl mõndawärki mured

Meid tihti maha rõhuwad

Ja rõõmutunnid tõtwad jälle

Ning aeg ja elu muutuwad:

 Kuu ikka paistab kõrgest taewast

Üht wiist hõbekumaga.

Oh oleks tee pääl taewalinna

Kui tuletorn meil' juhiks ta!

46

Öörahu.

 Öörahu algab jälle,

Kuu tõuseb karjaseks

Ja laulab pilwedele

Üht laulu uinuseks.

Ja kui ta laulab sala,

Siis tungib taewast ala

Oru hääl mu kõrwa nüüd:

Hääd ööd!

 Ning uinuingel armsast

Wõersile tuleb taa

Ja ära waewad warmsast

Wiib lossist, saunast ka.

Mets magusasti magab

Ja tuulgi käsku jagab

Jätta kõik päewa tööd:

Hääd ööd!

 Ja laululinnukesed

Ju pesa otsiwad

Ning aasul lillekesed

Kuupaistel puhkawad.

Ükspäinis heledasti

Ööpik weel ilusasti

All wõsas laulab nüüd:

Hääd ööd!

Õhtul.

Saksa keelest.

 Waik järwe woog

Ja wete pinnal

Ei ole elu tähekest;

Waik kalju roog

Ja mäe rinnal

Ei liigu rohulehekest.

47

 Waik järwe woog

Ja metsa warjul

Ju hingab linde laulukoor

Waik tuulehoog

Ja kingu harjul

Ju uinub õitsew lilleloor.

 Waik järwe woog

Ja taewa telgil

Uus elu ärkab ülesse;

Waik ööne aeg,

Ta tähe helgil

Läeb uinu ingli sülesse.

Suwe õhtul.

 Waikus wäljad, metsad katab,

Kubjas tüdind käskimast,

Udu murud, luhad matab

Unewaibal wiludast.

 Linnu lahke laulukõla

Waikib ära wõsikus,

Seisma jääb ka sõudja mõla,

Kõiki wõitnud wäsimus.

 Muudkui taewast tähed täitwad

Ütlemata iluga:

Suure Looja auu nad näitwad

Ja ta wäge lõpmata.

Rõõm ja mure.

Saksa keelest.

 Toredasti tõstwad lillekesed

Taewa poole täna üles pead:

Homme juba kadund kaunikesed,

Ööne külm on rikkund nende read.

48

 Tuleb lumi, katab nurmed, niidud

Kinni walge surmawaibaga,

Wainult on kõik rõõm siis ära wiidud,

Tühjalt kurdab nurm ja karjamaa.

 Nii kui paistab wihma järel päike,

Tuleb talwe järel kewade:

Siis on rõõmus jälle suur ja wäike,

Laulab lind ja lehkab lilleke.

Kuhu, mu lind?

Saksa keelest.

 Kuhu, mu lind,

Läheb su lend

Nii kiir?

Kas põhja?

Sääl kewadise päikse wiir

Loob lilled luhta lahja.

 Oh kirjusulgne linnuke,

Kui juhtud Toome talusse,

Kus elab minu neiu:

Siis ütle, et ma päewal, ööl,

Ta pääle mõtlen puhkel, tööl

Ja olen ustaw peiu;

Ning õilmeid orussa

Ka lahkest terwita!

Sügisene linnukeste laul.

Salsa keelest.

 Kuis oli ilus nurm ja aas!

Nüüd kõik maailm on leinamas:

Ju mööda mahe suwe päew

Ja rõõmu järel tuleb waew.

49

 Ei olnud muret südames

Meil haljail oksil istudes,

Meid täitis suine rõõm ja lust

Ja lauldes lõime lõbudust.

 Nüüd on meil süda muret täis:

Ja kodukohast ärareis!

Siit peame ära minema:

Jää terweks, armas isamaa!

Linnukese lahkumine.

 Kui ju lehed kollendawad,

Sõuab sume sügise,

Kui ju laulud otsa saawad

Ja ma lahkun kurwaste,

Siis õhkan ma: Mu isamaa,

Oh jääksin siia lõpmata!

 Wiibin kaugel kodutalust

Wõeras paigas üksinda,

Siis mul süda lõhkeb walust,

Et sust pidin lahkuma,

Ja õhkan ma: Mu isamaa,

Oh saaksin sulle elada!

 Kui uus kewad jälle ehib

Õilme ehtel Maarjamaa,

Kui siis mets nii armsast lehib,

Linnud laulwad hulgana,

Siis hõiskan ma: Mu isamaa,

Ma sulle elan üksinda!

50

Talwel.

Saksa keelest.

 Surewalt

Ripub leht weel pihlakalt.

Teised lehed on kõik ennemalt

Leidnud haua külma lume alt.

 Kõigil pool

Seisab waikselt ilma wool.

Talwe päike meele tuletab:

Sindki surm nii ära suretab!

 Surmaõhk,

Oh kui raske on su rõhk!

Siiski sind ei mina kardagi:

Talwe järel tuleb kewadi!

Looja kiitus.

 Maailm on loodud, walmis töö,

Suur Looja näeb: kõik wäga hää!

Sest tõuseb inglikoori laul

Maailma suure Looja auul.

 Ja mis ta loonud suurest wäest,

Kõik tarwitust saab tema käest:

Mis sulle tarwis, tema teab

Ja kõige ilma üles peab.

 Siis tõtta teda tänama,

Hing, kõige loodud asjaga:

Su huulilt tõusku tänulaul

Maailma helde Looja auul!

51

Tu'du, mu tuike!

 Tu'du, mu tuike, tasaste,

Inglid sind hoidku hellaste,

Katku sind rahuriidega

Kinni ja kaitsku tiiwuga!

 Tu’du, mu tuike, tasaste,

Kõrges ju kumab luukene,

Walwab ja waatab hälli ka:

Maimuke, uinu magama!

 Tu'du, mu tuike, tasaste,

Kui tuleb hommik uueste

Ja päike päewa teretab:

Sind memme musu äratab!

Lapse hommikupalwe.

 Armas Issand Jeesuke,

Anna usku minule,

Et ma elan sinule

Ja saan ükskord taewasse!

Lapse õhtupalwe.

 Armas Jeesus, tee mind wagaks,

Et ma rahulisti magaks,

Ja mu hinge pühitse,

Et saan ükskord taewasse!

52

Lapse söögipalwe.

 Sind, armas Jumal, kiidan mina

See ande eest, mis andsid sina:

Mind armust söödad, joodad sa,

Mis oled annud, õnnista!

Lapse palwe.

 Kuningas, sa kõigekõrgem,

Keda kõik me teenime:

Aita mind, kes kõigenõrgem,

Teenida sind truuiste!

 Kisu uhkus hoopis wälja

Hingepõhjast juurini,

Et ma saadanale selja

Pööran eluotsani!

 Aita, et ma alanduses

Käin su järel, Jeesuke,

Jään su omaks armastuses,

Saan su juure taewasse.

Kool.

 Oh mis kallis asi on koolis käia,

Kuis on armas õppida tulust teadust,

Mõistust harjutada ja osawuses

Haridust nõuda!

 Waimu tarkust elule tarwituseks

Jagab sulle rohkesti koolitaja,

Walwab suure hoolega sinu üle,

Sinule õnneks!

53

 Hinge toitu jäetakse igal päewal,

Taewast tarkust, waga ja ustaw olla.

Õnnelikult eluteed käia, usus

Õndsasti surra!

 Waimu wara wõetakse wastu koolis:

Kõik, mis tulus, tarwilik elu ajal,

Kõik, mis tarwis teada on mõistlikule,

Omaks saab sulle!

 Kuis wõid olla kasulik isamaale,

Kuis saad tões ligemist armastada,

Kuis sa õige inime oskad olla:

Õpid sa koolis!

Waene laps.

 Mulda wiis mult Kalma käsi

Kaledalt mu kallimad:

Silmist woolab silmawesi,

Aga pole pühkijat.

 Ehk ma tõstan nuttes hääle

Taewa poole haledast:

Wastust ei saa walu pääle,

Ei ma pääse pisarast.

 Hauda, alla musta mulla

Lehe kombel lendaksin,

Muru alla tahaks tulla:

Rahu säält ma leiaksin.

Waene laps.

 Oh mina mannetu,

Oh mina õnnetu:

Kuhu ma läen?

54

Wõeras ei wõta mind,

Tuttaw ei taha mind:

Kuhu ma jään?

 Oh mina majatu,

Rahu ja rajatu:

Kuhu ma jään?

Kohus ei kaitse mind,

Talud ei toida mind :

Kuhu ma läen?

 Oh mina isatu,

Oh mina ematu:

Kuhu ma läen?

Armu ei ole mul,

Aitajat pole mul:

Kuhu ma jään?

Waene laps.

 Nuttes jooksis nurmele

Leinawalul lapsuke:

Kurtes istus kuuse all,

Süda õhkas sügawal.

 „Üksi ilmas elan ma,

Kodu üksi hauassa:

Hauas armsad wanemad,

Kes mind kätkis kaitsiwad.

 Surmaingel isa wiis,

Mures lahkus ema siis:

Waeseks jäin ma ilma pääl,

Kadus armu helde hääl.

 „Halastust ep ole siin:

Nukker nägu, nälja piin!

Hüüa, Isa, ülesse

Hädast ema sülesse!”

55

 Wäsind uinus kuuse all,

Uinus unel sügawal:

Ingel wiis ta ülesse

Õndsa ema sülesse.

Pungakene, puhke!

 Pungakene, puhke

Pea õitsema,

Ära aga uhke

Ole õilmilla!

 Õitsew roosikene

Armas alati,

Kui ei okkakene

Salwa salati.

Millal?

 Mil puhked, pungakene,

Ja hakkad õitsema?

Mil lehkad, lillekene,

Täis ilu aasula?

 Kas pole päike toonud

Ju käsku kewadel'?

Kas pole laotus loonud

Ju haljust aasudel?

 Weel pole tulnud tundi,

Kuid tuleb tõesti:

Ei sügawamat sundi

Saa keelda üksigi.

56

Lilleke.

 Silme ehtel wõsa wilus

Kaswis kaunis lilleke,

Lätte kaldal kosus ilus

Lahkel lehel armsaste.

 Taewa palet päike täitis

Ütlemata iluga,

Lätte peegel nägu näitis

Õnnejumel õitsema.

 Astus aednik hallikale,

Nägi lille näokest,

Igatsus siis ärkas talle

Lunastada lillekest.

 Ja ta hüüdis: „Lillekene,

Üksi õudne olla siin:

Mul on kodus aiakene,

Sinna sinu kaasa wiin!”

 Ja ta juuris lillekese

Õrnalt mullast ülesse.

Kandis koju kaunikese

Aeda õitsma omale.

Waigistus.

 Mis sa leinad, lillekene,

Walad walupisaraid?

Kas sa, kaunis kannikene,

Kuskilt kurwa sõna said?

 Ära leina, lillekene,

Ära wala pisaraid!

Kuiwatele, kannikene,

Kuiwaks silmad sedamaid!

57

 Warsti wihmawaling käinud,

Tilgakesed kuiwanud;

Warsti pilwed pakku läinud,

Taewas päiksest täidetud.

 Ära nuta, õnnepäewad

Pole enam kaugel eel:

Omaks rohked rõõmupäewad

Saawad pea sulle weel.

Kaunikesele.

 Hellakene, ärka

Pidupühale,

Taewaliselt tärka

Õrna ihale.

 Kallid kallistawad

Kätkipidulist,

Sulle soowitawad

Aastat õnnelist.

 Ei ma, ainus, jõudnud

Tahes tulema,

Ehk küll hingest nõudnud

Ligi olema.

 Kaugelt terwist saadan

Sulle südamest,

Taewa üles waadan,

Sulan soowidest:

 Astu õnnekiiril

Hella armu wäes,

Kunni elupiiril

Käime käsi käes!

58

Tuleb.

 Ime, mis igatsus meeles,

Kõla mul heliseb keeles:

Ilusam ihaldab sind!

 Tohiksin tõtata sinna,

Lootuse murule minna:

Rõõmula kerkiks mu rind!

 Häda! Mind hoiawad hooled,

Keelawad kibedad nooled:

Käre on kohuse sund!

 Kannata, kaunike, looda,

Omase ilmumist ooda:

Tuleb, ta tuleb, see tund!

Armastuse aabits.

W. Gerhard.

 A, B, D, E,

Kui Õieke,

Sind armusilmal näen,

Ma üpris rõõmsaks läen,

Mul kangest tuksub rind,

Kui näen sind!

 G, H, J, I,

Kus wiibid nii!

Truu käsi rinnale

Sind tõmbaks hellaste!

Oh oleksid sa siin,

Läeks lustiks piin!

 K, L, M, N,

Mis kõnelen?

Kui kewadine ilm

Läeks lahkeks,

hiilgaks silm,

Kui seisaksid mu ees,

Sa rõõmu sees.

59

 O. P, R, S.

Su silmades

On kuldne koiduwiir,

Su palgel päikse kiir,

Su näol rõõmustus

Ning õnnistus.

 T, U ning W,

Mu Õieke,

Sult kaugel olen ma,

Wõin üksi õhata:

Oh oleksid sa siin,

Läeks lustiks piin!

Neiu igatsus.

Soome keelest.

 Tuleks täna õhtule

Waewa waigistama,

Ilmuks pärast peiule

Mu juure jutustama:

Külap mul

Siis oleks küll

Mu põue põhjas rahu.

 Läheks homme peiuke

Õpetaja juure,

Pandaks kaela minule

Pea perenaese mure: Külap mul

Siis oleks küll

Mu põue põhjas rahu.

60

Noormees oja kaldal.

Fr. Schiller.

 Noormees istus lätte kaldal,

Pärga lillist punus ta.

Ja ta nägi, kuida wesi

Ära neid wiis rutuga.

„Minu päewad mööda tõtwad

Nii kui läte wiibmata!

Nõnda närtsib minu noorus

Kui need pärjad rutuga!”

 „Ärge nõudke, miks ma kurdan

Oma õitswa elu sees!

Kõik on rõõmsad, kõik siis lootwad,

Kui on kewad ukse ees.

Aga waata! mull' need tuhat

Unest ärkwat loodushäält

Äratawad aina põues

Üles rasket kurba meelt.”

 „Mis mul maksab rõõm ja ilu,

Mis mull' pakub kewadi?

Üks on üksi, keda otsin,

Ligi — kaugel ometi!

Tema kalli kuju järel

Igatsedes käsi ma

Sirutan, — kuid kaugel tema,

Süda ikka rahuta!”

 „Tule alla, kena kaunis,

Omast uhkest lossist sa!

Kewadisi kena lilli

Puistan sinu rüppe ma.”

Kuule! Laulust kõlab tammik,

Jookseb hallik noppeste!

Ruumi wähemaski onnis

Armastawa paarile.

61

Wahi pääl.

W. Hauff.

 Kui seisan ööse pimedas

Ma ainuüksi wahtimas,

Siis mõtlen armsa mõrsja pääl',

Kas jäi mull' truuks weel armu wäel.

 Kui pidin wäkke minema,

Mull' armul suud siis andis ta,

Mu mütsi lillil ehitas,

Mind rinna wastu wajutas.

 Weel armastab mind hellalt ta,

Sest üpris rõõmus olen ma;

Mu süda tuksub külmal ööl,

Kui tema pääle mõtleb meel.

 Öölambi tule walgusel

Wist seisad palwes woodi eel

Ning teda meele tuletad,

Kes kaugel, keda armastad.

 Kui aga kurdad murega,

Mind hädaohus arwad sa,

Siis rahul' jää, sest abimees

Mul elab kõrge taewa sees.

 Kell warsti lööb, aeg otsa saab,

Ja teine wahiks ligistab:

Hääd und sull' omas kambris sääl

Ning uues mõtle minu pääl'!

Mu neid näeb und!

Saksa keelest.

 Täheksed taewa lael

Ilusal suweööl,

Waikige kõik see tund:

Mu neid näeb und!

62

 Ütelge unes tall':

Peig on weel ülewal

Walwamas kõik see tund.

Mu neid näeb und!

Ei suuda keelda see!

Saksa keelest.

 Küll aga kurb on see,

Et kinni wahetee

Ja kaugel sa!

Küll haljas org ja aas,

Kuid mull' on lumi maas:

Ma üksinda!

 Kui meele tuletan

Ma sind, siis naeratan

Ja hõiskan siin:

Kui paistaks päikene

Mull' õnnel südame

Ja lõpeks piin!

 Ehk kinni wahetee,

Ei suuda keelda see

Meil' armastust:

Sa mõttes ligi mull',

Ma südames ju sul,

Meil ustawust!

Sa oled unes armsamaks!

Saksa keelest.

 Küll uinub lill ja unerahu

Ju katab terwet ilmamaad,

Kuid südamesse mull' ei mahu

Mu meele mõtted armsamad.

63

 Ma tahaksin neid sulle öelda,

Et hinge koormat kergitaks,

Ehk isegi küll wõid ju mõelda:

Sa oled unes armsamaks!

 Ei aima sa, kuis sügawasti

Mu südamesse juurdund sa.

„Kõik ilm wõi sa?” Ma usinasti

Sind tõttan ümber hakkama.

 Ja peaksid pöörma uhkelt ära

End minust, see mind suretaks,

Kuid siiski oleks see mu sära:

Sa olid unes armsamaks!

Ei nõua.

 Ei nõua warjukuju ma,

Mis maksab selle leid?

Mu südames ju asud sa,

Sa ise, minu neid.

 Sa seisad waimusilma ees

Mul päewal, pimel ööl,

Kas wiibin mure silmawees

Wõi olen tegew tööl.

 Sa murepilwed palgelt wiid

Ja meele lahkeks lood,

Teed pehmeks hoole okaspiid

Ja kordasaamist kood.

 Su pääle mõeldes muutub ilm

Täis õnne ilusaks.

Mis weel, kui jäädwalt näeb mu silm

Sind omaks armsamaks!

64

Läänela Leenake.

Saksa keelest.

 Lääneta Leenakest armastan ma:

Elu ja rahu ja wara mull' ta!

Läänela Leenake armastab mind

Kurbtuses, rõõmus, sest rõõmustab rind.

Läänela Leenake, lahke ning truu,

Elu ja wara, mu liha ning luu!

 Kuida tamm kõigutud marude wäel

Kangemaks kaswab, läeb tugewaks mäel:

Nõnda läeb armastus suuremaks ka,

Kuna näeb muret ja wiletsust ta.

Läänela Leenake, lahke ning truu,

Elu ja wara, mu liha ning luu.

 Kui ka mult saatus ehk lahutab sind,

Elaksid, kuhu saab waewaltki lind:

Tuleksin üle ma tuulest ja weest,

Päästaksin tornist sind raudade seest!

Läänela Leenake, lahke ning truu,

Elu ja wara, mu liha ning luu!

K ü l l !

 Küll kenad kewadised ilmad,

Ja siiski leinawad mu silmad

Ning pisar weereb warmalt laugel:

Oh armsam hing, kuis oled kaugel!

 Küll käsi kähku tööle tõttab

Ja waimu wäest waim osa wõtab

Ning püüab weel, mis kallis, püha:

Kuid wõimsam weel on hella iha!

65

 Küll otsin kohust kõiges täita

Ja kõigil' rõõmu nägu näita

Ning tallitseda tusa tuju:

Ei kao meelest armsa kuju!

Kaugel.

 Oh wõiksin ma linnutiiwul

Su juure lennata:

Ma wiibiksin ehawiiwul

Su kõrwas õnnela.

 Su koduke käigiks kaugel,

Sa ise silmale:

Su lahust on rõõm mul raugel,

Ma õhkan sageste.

 Ehk waataksin üles taewa,

Kas ingel ilmuks eel:

Ei waigistaks ingel waewa,

Miks murepaelus meel.

 Üks ainus mu kurbtust kaotab,

Üks ingelinime:

Kui armuta hellalt waotab

Mind oma rinnale.

 Oh jõuaksid tuuletiiwul

Need tunnid tulema,

Siis wiibiksin eluwiiwul

Su kaasas õnnela!

Tohiksin!

 Tohiksin ma laulutiiwul

Sinu juure lennata,

Wiibiksin siis mõttewiiwul

Sinu ligi lõpmata.

66

 Aga õnnetuseks huule

On mul suisa sulutud:

Ei saa luua laulu luule

Ega kandlel kuulutud.

 Siiski elad õnnestawalt

Sügawas mu südames:

Millal ilmud elustawalt,

Kaunite, mu lauludes?

Mu õilmele.

 Kuis hiilgad iluehtes, sa õrnem roosiõis,

Ja täidad hellal ihal mu hinge sala täis!

Sind nähes mu süda sulab ja weri soontes keeb

Ning waates waiksesti huule su pärast palwet teeb.

 Sa oled õrn ja puhas kui kaste hommikul,

Sa särad silma selgest kui tähti taewast mull'

Ja sinu imene sära mu südant sütitab,

Et kuumem kustmata tuli mu hinges leegitab.

 Sa oled kõige kaunim kaunistest lilledest,

Sa paradiisiks muudad maapäälist aiakest.

Ma näen su ilu ja süda läeb igatsusest täis:

Oh millal tulewad tunnid, kus oled minu õis?

Terwiseid!

 Päew loojas ja waikne on suwine ilm,

All ehases sõrwas mul seisatab silm,

Sääl kaugel, sääl kaugel mu kallima wiib:

Wii terwist, wii terwist tall' ehane tiib!

 Täht tõuseb ja särab ta taewane läik,

Ta särani sõuab mu soowide käik,

Täht, tõtta sa temale taewalist teed,

Wii terwist ja hüüa tall' hellast: Hääd ööd!

67

 Waik hinguse ingel, tall' unekest too

Ja lahkemad kujud ta silmile loo:

Wii terwist ja ütle, et õnnele läeb,

Et lootuse lõpetus olemust näeb!

Maimukene.

 Maimukene, marjukene,

Oleksid mu omane,

Tõmbaksin sind, tuwikene,

Rõõmurikka rinnale.

 Nüüdap astun argsel sammal

Silma alla sinule.

Süda tuksub! Hirmu rammul.

Millal tuled minule?

 Ilu ehtes, inglikene,

Hingad aina armastust.

Ei ma tohi, ainukene,

Tunnistada tõsidust.

 Armastuses auu sull' annan,

Maimukene, mahedast,

Kaunis südames sind kannan,

Marjukene, magusast.

Ta ütles jah!

 Ta ütles jah ja mina wõtsin

Ta huulilt pandi palawa

Ning ise tunnistama tõtsin,

Kuis Eedeni mind tõstnud ta.

 Ja hella puna kattis pale

Mu õiekesel õrnaste

Ning kallim neiu, noor ja sale,

Mull' langes õndsalt rinnale.

68

 Sa püha tuli taewa telgist,

Arm, põle, põle südames:

Tee heledaks meil oma helgist

Kõik elutunnid iganes!

Nüüd omas aias näewad.

 Ma leidsin lille ilusa

Kui pärit paradiisist,

Nii lahke ja nii laheda

Ning hella, armsa wiisist.

 Siis waatlesin ja wõitlesin

Ta imeilu wastu

Ja südant keeldes sõitlesin

See lille ligi astu.

 Küll läksin lille ligidalt

Siit wõera rahwa randa

Ja tegin tööd nii ägedalt

Ja wõtsin kohust kanda.

 Kuid süda loitis leekiwalt

Ja põles ööd ja päewad —

See lille silmad õitsewalt

Nüüd omas aias näewad.

Muutumist ei ole mul!

 „Miks sa oled mulle külm,

Segane su selge silm?

Oh sa oled, mis sääl muud,

Minu wastu muutunud!””

 „Muutumist ei ole mul!

Süda tuksub üksi sull'!

Mis ma olin, olen weel:

Sinu ihu, hing ja meel.”

69

 „„Kuis siis külmalt minule

Ilmud silmast segane?””

„Osalt argus, ainuke,

Kohalt kartus süüdlane.”

 „„Kuis siis udu ära läeb,

Et mu silm su õnnel näeb?””

„Wõti seisab sinu käes,

Õnne hallik armu wäes.

 Aja argus armuga,

Kartus silmal kaota,

Siis mu silmad seletad,

Pilwed otsalt peletad.

 Siis on rõõmust õnnis silm,

Hele meie õnne ilm:

Et sind hellalt armastan,

Tuhat korda tunnistan!”

Mul süütab südant jäädawalt!

 Mu neiu koidukaunis noorus

Kui ingel ilmus imedalt

Ja tema pale püha woorus

Mul süütas südant leekiwalt.

 Mu rikkumata hinge täitis

Ilmütlemata igatsus:

Silm põles küll ja siiski peitis

End neiu eest mu armastus.

 Ei wiimaks enam suutnud kanda

Mu süda seda salatuld:

Ma nõudsin otsust mulle anda

Ja — hiilgas õnnepäikse kuld.

 Meid pühad paelad ühendanud,

Mis sõlmitud on südamest:

Mu neiu on mu naeseks saanud,

Mu elu ingliks igawest.

70

 Nüüd sinu koidukaunis noorus

Mull' ikka ilmub imedalt

Ja sinu pale püha woorus

Mul süütab südant jäädawalt.

Su silm.

 Mis imewägi, inglike,

On antud sinu silmale,

Mis ehatähest heledam

Ja päikse paistest palawam!

 Ta kosutab ja kinnitab,

Ta karastab ja karistab,

Ta juhatab ja jahutab,

Ta õpetab ja õnnestab.

 Kas kohus õla koormaku

Wõi mure südant muljugu:

Su silmast hella waade — siis

Mu hinges aset paradiis.

 Kui mõni kord teen midagi,

Mis tahaksid sa teisiti,

Siis ühe ainsa pilguga

Su silm wõib südant sundida.

 Kus silma waatan sinule,

Ilm uueks muutub minule;

Säält leiab hing, mis igatseb,

Säält eluõnn mul õilmitseb.

 Mu päike, paista selgeste,

Mu ingli silm nii hellaste:

Siis taewa õnne tunnen, näen

Ja Eedenisse ikka jään!

71

Kiigel.

 Ilus neitsike, nägusam neidude seast,

Tule kiigele kiikuma kaunide reast:

Kena kaasik on kaswamas wainude teel,

Kenam kiigeke kiikumas kaasiku eel.

 Seda lusti ja rõõmu, kui laulame sääl,

Kuna ülewal õhus meil heliseb hääl:

Jalad heljuwad, kenasti kiiguwad käed,

Lõbu loomas on lahkemad taewased wäed!

 Ära karda, mu kaunike, kadeda tööd!

Ega jõua nad jätkata uinuse ööd.

Elu armsam ja lahkem ning lõbusam siis,

Kuna kombe on korras ja wiisakas wiis.

Ei hoidnud!

 Eks ma läinud, hellakesed,

Ihatiiwul ilule,

Kussap õilmed kewadesed

Wangitorniks wilule.

 Heledasti helkis sära

Kaste kombel koituna,

Ehtis hiilgwad lehed ära,

Eemalt leekis loituna.

 Ei mind hoidnud hele ehe

Ega uhkus hukutand:

Kale loomus kaotas lehe,

Kõrkus luule lukutand.

72

Ebalootus.

 Kuis eile uinuingel

Nii tuli täna ka,

Kuid polnud und mu hingel,

Ei püsi puhata,

Waid mis mind waewas walwel

Ja pisaraid mul lõi,

Mis piinaski mind palwel,

Mu meele walda jäi.

 Ma seisin mererannal

Ükspäinis õhates

Ja waatsin wete pinnal

Üht masti otsides.

Ju tunni, poole päewa

Ma ootsin asjata,

Siis nägin õnnelaewa

Täis purjes tulema.

 Mul kuumalt kõrgemale

Leek loitis südames

Ja kiirest ligemale

Laew laentel libises.

Ju ligi nüüd! Ma hüüan:

„Mu kuldne õnneke!”

Ja ehmatades leian,

Et unenägu see.

Õhkel.

 Kesse tunneb minu waewa,

Teab, miks mul nukker meel?

Kesse märkab minu taewa,

Näeb, miks kurtes waikib keel?

Kesse on mu elulaewa

73

Wintsutanud weteteel?

Mis on kurbtust kaswatanud,

Silmawett mul sigitanud?

 Kewadisel kenal ajal,

Lille lehel lõbusal,

Roosiõilme aasu rajal,

Tugewama tamme all,

Kus on kodu linnusajal,

Woolab läte sügawal:

Leidsin hella lillekese,

Nägin õrna õiekese.

 Argsel silmal sinna waatsin,

Läks mul läbi südame,

Kiirul silmad kinni katsin,

Puna tõusis palgele,

Jälle silmad sinna saatsin,

Kihas weri kangeste:

Tulipalaw tuli loitis,

Õndsam õnnewalgus koitis.

 Aga waata, waenlane,

Keda köitis kenadus,

Tuli juure tigedana,

Tühi talle takistus,

Kuida muistne kangelane,

Kellel wõim ning walitsus:

Tahab õrna õilme wõtta,

Omastades ära tõtta.

 Oh kuis wõiksin abi leida

Rööwli mõeka rikkuda?

Õiel' ei ta tahtmist peida

Wägiwaldselt riisuda!

Langend lootust mul ei köida

Miski, õhkan abita!

Sestap kurbtus kaswanenud,

Silmapisar siginenud.

74

Õhkel.

 Mis mure, süda, surub sind,

Miks seisad nõrkus, nukker meel?

Mis raske koorm sind rõhub, rind,

Miks waikid kurwalt kurtes, keel?

Mis kartus kurbtust kaswatand,

Süü silmapisart sigitand?

Oh õrnem õis, su süü on see:

Nüüd ise südant terweks tee!

 All aasu ääres hallikal

On õilmel õrnem roosiõis;

Ta lehkab lõhnal lõbusal,

Kuis Eeden üksi anda wõis:

Kui seda silmas minu silm,

Mul ilusamaks muutus ilm,

Oh õrnem õis, su süü on see:

Nüüd ise südant terweks tee!

 Ma seisin argselt õilme ees,

Mu süda loitis leekima;

Mu kihaw weri soontes kees,

Mul paled lõiwad põlema;

Mul hiilgas leekiw tuleloit

Kui õndsam õnneaja koit.

Oh õrnem õis, su süü on see:

Nüüd ise südant terweks tee!

 „Su wõtan kaasa koju nüüd!”

Nii tahtsin õiel' hüüda ma.

Ei saanud sõna hääle hüüd,

Ei huuled armul ilmuda:

Keel oli otse halwatud,

Suu südamesse surutud.

Oh õrnem õis, su süü on see:

Nüüd ise südant terweks tee!

 Sääl puhus põõsast põhjatuul,

Et õis kui uhkelt kummardas.

Mull' ette lehwis edew luul:

„Sind õis siit ära hirmutas!”

75

Ma läksin küll, mu süda jäi,

Ei enam mujalt õnne näi.

Oh õrnem õis, su süü on see:

Nüüd ise südant terweks tee!

 Nüüd warju kombel kõnnin ma,

Ei leia rõõmu ilma seest;

Mu süda sõuab rahuta,

Silm woolab walus silmaweest.

Kuid kus ma kõnnin, liigun, läen:

Eel armast õit ma ikka näen.

Oh õrnem õis, su süü on see:

Nüüd ise südant terweks tee!

Tagalaane lill.

Saksa keelest.

 Üks tiik on taga laane all

Ja tiigi kaldal kaswab lill.

Ei ole kaugel, ligidal

Teist sarnast leida kusagil.

Kui läksin sinna, leidsin ta,

Ei iseennast tunnud ma.

Oh õieke, mis ilus sa,

Oh oleks jäänd sa leidmata!

 „Oh lille, tule minuga”,

Nii mina kuumalt küsisin,

„Mu südames saad õitsema,

Mis sulle omaks annaksin!

Sul üksi olla igaw siin,

Oh tule, ma su kaasa wiin!

Oh õieke, mis ilus sa,

Oh oleks jäänd sa leidmata!”

 „„Ei ole igaw isamaal

Ka saunahütis üksinda,

Kuid wõeras losski leinasaal,

Kui pean kodust lahkuma.

76

Seepärast mine üksi sa,

Ma mäletan sind tänuga!””

Oh õieke, mis ilus sa,

Oh oleks jäänd sa leidmata!

 Ma läksin. Lille hüüdis weel

„„Jää terweks!”” Ise naeratas.

Nüüd ikka heljub silma eel

Ta nägu, kus ma wiibimas.

Ei päewal, ööl jää rahule:

Oh lill, sa wõtsid südame!

Oh õieke, mis ilus sa,

Oh oleks jäänd sa leidmata!

Mööda!

 Ju ammu süda wärises,

Nüüd kallis lootus kärises:

Kõik meelest ära unugu

Ja mure pärga punugu!

 Mis enne oli igatsus,

Sest saanud nüüd on wiletsus:

Ei teda silm saa silmama,

Ja muidu tühi ilmamaa!

 Ei taha tuju kaduda,

Ei läinud liiki langeda:

Ei muud kui selge mure ma,

Saan muressegi surema!

Waikne walu.

Saksa keelest.

        Kui vaiksel ööl

Üks hale hääl

Täis valu kaebtust tõstab,

77

Siis tuule tiib

Ta ära wiib,

Et minu kõrwa kostab.

 Mul sulab siis

Ka süda sees

Sest kuuldud murenutust

Ja silmaweel

Ma olen teel,

Et kasta lilli rutust.

 Kuu kurbtust näeb

Ja looja läeb,

Ei nuttu näha taha.

Ja tähehiilg

Ka silmapilk

Jääb taewawõlwil maha.

 Ei linnukeelt,

Ei lauluhäält,

Ei rõõmust mängulugu,