Eesti Kirjameeste Seltsi toimetused



J. Kunder’i



Algupäralised luuletused.



Tartus.

Trükitud K. A. Bermanni kirjadega.

1890.


J. Kunder’i



Algupäralised luuletused.

Tartus.

Trükitud K. A. Hermanni kirjadega


цензурою. – Дерптъ, 12 декабря 1889 г


Eesti rahwa palwe Keisri eest.

Jumal, Sind palume:
Kaitse me’ Keisrit
Wõietud Wene maa wägilast!
Kaitse me’ kangelast!
Usklikku Isa!
Jumal, Sind palume!

Jumal, Sind palume:

Kaitse me’ Keisrit

Wene maa auuks ja aitijaks,

Waenlaste wõitijaks,

Isamaa iluks!

Jumal, Sind palume!

Jumal, Sind palume:Kaitse me’ Keisrit!

Kaswata kaljuks ta kõrge nõuu,
Kaitse ta kindla jõuu,
Wõia ta waimu!
Jumal, Sind palume!

Tunnistus.


Ülesärkand isamaa,

Sulle mõlgub minu meel!

Üliarmas Eestimaa,

Sulle kõlab kandli keel!

Eesti waim.

Kui kuuled oma kangelastest,
Su esiwanematest rääkima;
Kui kanarpikust, koidu kastest,
Sull’ laulu laene kipub kerkima:Siis
wõitakse sind Eesti waimuga!

 Ja kui sa kuuled metsa koha
Ning Emajõe laened langema.
Kui kuuled põllul wilja kaha,
Näed Soome mere wahtu lendama:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga!

 Kui kuuled pilwis Kõue heale
Ja näed wälgu jäljed põlema,
Ning kalju lõhkeb kalju peale,
Ja laene tõttab pilwist tulema:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga!

 Kui kuuled Eesti meeste sõnu,
Kes woorusest ja tõest räägiwad;
Kui Eesti ema sulle laulab mõnu,
Sull’ Eesti piiga palge punetab:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga!

 – 6 –

 

 Ja kui sa Wene kotka kätte
Su sugurahwa õnne usaldad,
Ning waenus astud wäetil’ ette
Ja iga hinge eest sa palwet teed:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga.

 Kui jäed sa kindlaks kodu su’ule,
Su waenlaselle annad andeks süüd,
Kui waatad wagalt taewa poole,
Ning tunned sa, kui püha Eesti püüd:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga.


– 7 –


Üksi Eestis.

Peipsi wee ja Lääne mere wahel
Haljendab mu Eesti rada.

Teretan sind, marjamaa,

Walju Eesti lauluga:

Üksi Eestis

Ma tõstan lauluheale.

Rääkis küll mull’ mõni wõeras rahwas,
Et ka mujal mõnus olla,
Aga siiski Eestimaa
Mõlgub mäe ja metsaga:
Üksi Eestis
Sull armas elu ase!

Mulle ütles lahke wõeras neiu:
Laula mulle, noormees, laula!
Ja ma laulsin Eesti maast,
Eesti kuldsest laulu a’ast,
Ja Eestist
Mull’ tuli neiu meelde.

Kui nägin jälle sinu pinda
Kuldse päikse paistel hiilg’ma:
Lehwis Eesti waim mu peal,
Tõstis tiiwa laulu heal:
Üksi Eestis
Mull üliarmas kodu!


– 8 –


Eesti mäel.

Mu õnnis isa wõttis

Kord käe kõrwa mind

Ning wiis mind mäe otsa,

Seal tõstis üles mind.

“Poeg, waata alla orgu!

 “Ja waata sinna ka,
“Kus taewa sõrwal metsad

“Just jutul pilwega.

“Waat rohelised wäljad
“Kui lained liiguwad

“Ja wilja puude oksad,
“Kui tiiwad kiiguwad!”

Ma, poisikene, waatsin,
Et wäsis weike silm,

Ja isa sülest nähes –
Küll oli ilus ilm!

Siis pööris isa ümber
Ning näitas lõunale.

Ja pööris jälle ümber
Ning näitas põhjale:

“Poeg, waata, see on minu

 “Ja sinu isamaa!
“See ilus maa on meie,

“On meie Eestimaa!

– 9 –


“Kui kaswad, poeg, siis püüa,

 “Et pühaks piad see maa!
“Sest ta on hea ja ilus,

“Kui Eeden ilmala.”

Neid isa sõnu tahan

 Ma pühaks pidada;
Truuks jäen ma sulle ikka

Mu õitsew isamaa!

Sa oled oma ilu

 Mull’ surun’d südame,Su hinge õhk on puhun’d

Mu were soontesse.

Su usk on kalju kindel,
Su arm on kulda wäärt,

Su lootus tõstab tiiwu...
Sull’ laulan tuhat kord!

Munamäel.

Kui siit pilwe piirilt alla waadan

Üle õitswa Eesti maa,

Rõõmu lauulu siis maailma saadan,

Hüüan walju healega:

Siin on ilus elada!

 Kulla lainil wäljad walendawadJärwed hõbe ehawad;

– 10 –


Kaugel lehe metsad haljendawad,
Kõue kombel kohawad:
Siin on ilus elada!

 Lääne piiril mürab mere lagi,Wiskab wahtu pilwe pool’
Läbi lille’ hoowab hõbe jõgi,

Laenetelles laulu lu’ul-
Siin on ilus elada!

 Õitswal Eesti wainul käiwad neiud
Laulwad lusti lille’ seas;Õ
itswas orus hüüdwad Eesti peiudÕ
ilmis Eesti puie reas:
Siin on ilus elada!

 Kõrged pilwed nagu luiged lendwadÜ
le maa ja mägede,Päike, kuu ja koidu tähed rändwad

Lauldes üle jõgede:
Siin on ilus elada!

 Siin on enne suurem sugu elan’d,Rõõ
mus rahwas rändanud;Siin on wõidu laulu wiisid kõland,

Mehed kõne kandanud:
Siin on ilus elada!

 Wõiksin wete lained kinni püüda,
Püüda tuult ja linnu healt:
Siit neid laseks üle ilma hüüda,
Mäe halja harja pealt:
Siin on ilus elada!

 – 11 –

 

 Wõiksin taewa wõlwi kirjutada
Hele wälgu walgega:
Sinna tahaks siis ma tunnistada
Paistma ime palgega:
Eestis ilus elada!

 

 

Palumine.


Oh, Kõrge Waim, nüüd tule Sa,me
id täida armu tulega!
Meid taewa paelul ühenda,
Tee tähta kuldse sulega:
Mu Eesti rahwas rahu sees
Piab üheks saama minu ees!

Su troonilt jookswad armu jõed
Ju Eesti rahwa rindu ka.
Sest lauta wälja kõrged käed,
Ning wõia meid truu waimuga!
Su altar olgu Eesti maa,
Oh, Kõrge Preester lepita!

Su õli sarwe wala ka
Me’ esimeeste peade peal’!
Tee põlew põesaks tõde sa!
Arm olgu Hooreb Eesti maal.
Sest, Kõrge Waim, nüüd tule Sa,
Meid täida armu tulega!

– 12 –

Hea ja halb.

(1881.)

Kes oma pale higi sees

On teiste higi näinud;

Kes näinud wend’e silma wees,

Kuis wõeras walu teinud,

Kes alatumal’ appi läin’d

Ja peastja poole palwet tein’d:

See saagu taewa riiki!

 Kes aga koormat kaaludes
Weel kiwa peale kannab
Ja koorma-kandja kubja ees
Weuloomal witsa annab;
Kes kikki kõrwul kuulutab.
Mis wõeras ette tuulutab:
Sell’ Isa andeks andku!

Jäegem ühte!

(1881.)

Reisi kepi najal seisin
Eesti piiril hulga aja,

Edasi siis mõttes käisin
Läbi kodu kalli raja:
Kuulsin hõiskamist ja heali,
Meelitamist, laulu keeli.

Kõlas wainult sarwe heli;

Laulis lehtes linnu kari;

Woolas laenil wilja wäli;

 Lehkas luht ja mets ja mari,
Haljad hiied teretasid,
Jõed wiisi weeretasid.

Eesti taewa selgest sülest
Waatwad kuu ja tähte kuma

Eesti ilu peale ülest,

 Elustawad elutuma.
Hoowab selles ilu kojas
Poeg’e püüd ka ühes ojas?

 Ära eksi! Sinu luule
Kujutab küll kodu koha,
Aga hoia oma huule!Ü
tled tõtt, siis teenid wiha.
Eesti lapsed lahku läinud,
Kahel korral leeri teinud.

Hüüab ühest leerist sulle
Wasta Eesti wend’e hüüe,
Kajab teisest korrast jälle
Wasta waenlus, wõeras püüe.Ü
hed ehitawad, köitwad –
Teised elbitajaks heitwad.

Jäeme ühte! Ühenduses

Kosume ja kaswatame
Wendi ühes armastuses
Kindluselle, töö ja tõele, –

Ühendus on elu-idu,

Eesti tulewane pidu.

Ärgem waenu oma keskel

Wend’e sekka laskem seada!
Ala sõa riist’e wiskel
Wõime waenu saagiks saada.
Olgu waenlastega waenlus,
Wendadega – wenna kaenlus.

Eesti laual.

Eesti lauast laulu häälTõuuse pilwe poole!

Taara kojast wiisi wägi,Kungla kullast laulu jõgi

Lange meie maale!

 Wapper wanemate waim
Kõrges Taara kojas.
Tule meie pidu lauuda!Too meil truudust, nagu rauuda!

Liigu laulu ojas.

 Helise siis laulu heal,Üle Eesti kõla,
Tuule keelil kõigil’ poole

Hüüa meie Eesti soole:
Eesti sugu ela!

 Eesti meel ja Eesti arm,
Hoia koos me’ hinged!
Pidu laulu laente köha
Kustutagu waenu, wiha,
Wõitku wõerad winged!

 – 15 –

 

 Meie waprad wõitlejad,
Eesti esimehed,
Kes me’ elu küünalt kannud,
Teile tõstame nüüd kannud:
Elage, me ehed!

 Auusus, tõde, truudus, arm
Eesti pinnal olgu!
Wenna waenlast wihkageme
Kisa andes ihkageme:
Rahu meile tulgu!

 Keda kannud Eesti eit,
Eesti pinnal: ela!
Eesti truu ja tugew peiu,
Eesti hella, nägus neiu,
Teile hüüam’: ela!

 Meie kallis kuldne maa,
Eesti mets ja meri,
Eesti taewas, Eesti jõgi,
Eesti suu sull’ lauulu tegi,
Laulab Eesti weri.

 Sest me’ sulle, kallis maa,
Eesti lauulu loome:
Suu ja süda sulle jäegu,
Ihu sinu sülle saagu,
Sinu omaks jäeme!


– 16 –


Mu Eestimaa!

Mu laulu lust on uueks saan’d,

Kes on see kewade mull’ toon’d?

Ma Eestimaa!

Ma käisin üle mäe ja maa,

Ja üle mere lõunal ka,

Oh mis ei kustki leidnud ma,
Su hing see oli, Eestimaa!

Sind Lõuna oma iluga
Pea silmal’ kinni kattis ta,
Mu Eestimaa!
Ma mõtlen: Selle päikse all
Ma oleks õnnis igal a’al,
Ja joowastatud meelte ees
Su pilt mult kadus südames.

Kuis laulis linnu kari seal
Nii helest’ kewadisel a’al
Mu Eestimaal!
Ei kõla laul siin elawalt,
Siin paistab päike palawalt,
Siit linnud tõuusnud lendama
Su metsa, armas Eestimaa.

 Ka mina laulsin waljust’ siis,
Kui kõlas hele linnu wiis
Mu Eestimaal.

Ei Lõunas iial mull’ laulu oln’d
Ei kewade siin meelde tuln’d;
Siin süda ala waikseks jäi, –
Mu Eestimaal ta lahti sai.

 Mis on mull’ kõik maailma hind,

Kui arm ja truus ei saada mind!
Mu Eesti maa,

 Neid andsid, kui sult läksin ma,
Kui õnnistust mull’ kaasa sa!
Nad panid meele mõlkuma
Su järele, mu isamaa.

 Ma tulin seie, terweks sain
Ja sulle endist südant tõin,
Mu Eesti maa!
Mu süda lõo kombel ta

Ja terwitab mu Eesti maad,
Mu haljast Eesti isamaad.

See nutt ja hõiskamine.

Kui laimab waen su laste auu;
Kui wõeras sõna teutab sind;Kui räägib walet selle suu,

Kell’ toitjaks sinu püha pind:
Siis nutab sinu süda.

 Kui wõtab wahest wale suu
Su auusaid poegi pilgata,Su põuest kisub koolja luu

Ja tahab teele pillata:
Siis nutab sinu süda.

2


– 18 –

 Kui aga igal’ waenlasel’
Wõid andeks anda iga süü;
Kui kade keele kandjatel’
Wõid andeks anda paha püü:
Siis ilutseb su süda.

Priiuselle.

Sull taewa tähed peas,
Su ümber lilled reas,Õ
nn, priius, sull!
Kõrgel su kuldne troon
Ja hiilgaw wõidu kroon;
Ole me’ hoidija!Õnn, priius, sull!

 Seal, kus su lille-tee:
Hing tõuseb taewasse,
Heal heliseb.
Priius, sa wõidu heal.
Priius, sa armu keel!
Priius, oh, wiibi sa
Mu Eesti maal!


– 19 –


Soomest.

Laene tuleb Soome rannast,
Räägib walge wahuga:
Wõtsin kalju ümbert kinni,
Tahtsin seie talluta.
Kiwi ütles: Soome randa
Tahan mina waewata,
Soome maa on minu rinda
Wõidnud kalju wõimuga.

 Soome salust tuleb tuuli,
Toob mull’ lille lehe ta;
Mulle mõlgub õie huuli:
Tulen Soomest tuulega,
Sinu sülle langen maha,
Terwitan sind, Wiru maa!
Soome jäi üks rahwas maha –
Terwitab sind lillega.

 Lauususin siis laenel, tuulel:
Wastake, et Wiru rand
Kannab mõnda karget kalju,
Kelle seljalt sugu rindTeile terwit wastu hõiskab,

Kelle turjalt Teile ta
Eesti õilmi põuue puistab, –
Kalju seltsib kaljuga.


– 20 –


Iimatra kosel.

Üks hõbe haru Soome maal

 Lääb Saima lainist lahku; –
Just kui ta jookseb koidu pool’.

 Nii puistab koidu õhku.
Siis tuleb kalju wastu tall’:

 Oh, kuis ta alla kallab!
Ta lained laulu wiisi all,

Woog müriseb ja möllab.

Ja ümberringi müriseb

 Weekoormat saates kallas,
Ja üle wete wäriseb

 Ta uhkes udu wallas
Uks seitsmes wiirus wikerkaar.

 All wirus wesi kohab
Ja ülewalt, kui Ilmatar,

Kuld kire alla ehab.

Las’ elu tuuled tormawad,

 Kui kose wesi alla, –
Me’ laul kui kalju helinad

 Iial weega alla kalla.
Sest lase rinnust laulu wiis’,

 Kui wikerkaari kulda:
Ning sinu süda tunneb siis,

Et arm wiib Soome walda.

Ja sulle, kaljuline maa.
Ka laulab Wiru sugu,

Su kose kuuleb kohama
Ja sinu laulu lugu.

– 21 –

Teid teretame, kalju mäed,Teid, Soome wennad, õed

Teid teretame, hõbe jõed,Oh kandke wastu käed!

Õhtu rahu.

Sa tuled jälle, waikne õhtu.
Ja walad oma hinge wälja,
Sa katad kinni päewa ohtu
Ja salud hõiske heale hilja.

 Nüüd süütad küünlad taewa põuue
Ja walad hõbe läiget wette;
Su rahu heidab elu õuue,
Meil pakub palmi oksi kätte.

 Oh, waikne õhtu, kalla sina
Üht hinge õhku kõigil’ poole,
Ja lepita, mis lõhe sõna
On sünnitanud Eesti soolel

Suwel.

Sind suwi hõikab ülesse
Nüüd lahke koidu tuulega;
Ta tungin’d metsa sülesse
Ja katnud kingud kullaga.

 – 22 –

 

 Kui lauulu sonib lehepuust,
Ja lille silmad hiilgawad,
Ning tuhatkordsest linnu suust
Kuldwiisid üles lendawad.

 Ja waata, kuhu tahad sa, –
Sahwiirist taewas katab sind,
Ja kõnni, kuhu soowid sa –
Sui siidi käega silub sind.

 Nüüd suwe healis metsa sees
Ja suwe sini taewa all
On elu rõõmu silma wees, –
Ka, sina, hõiska wastu tall!

Eesti

Mu Eesti keel, sull’ tänan suure wara,
Sind tahan kõigis paigas pühendada.
Kui ilupiiris kõlad, süütad ara
Ja mõistad taewast maaga ühendada.
Ma walin sind, sa toidu kuldne täht,
Sa õrnuse ja armu õige eht’
Kust, kui mind ilma mured muljuwad,
Mull’ elu healed wastu heljuwad.

 Su riik on suur, su rikkus rääkimata,
Ja sina peidad teda omas rinnas
Ning jätad igal wõeral awamata.
Seal on, mis ilus, inetu ja hinnas,
Mis õnnistust ja wannet ikka toob,
Nii kudas keegi sellest kaewust joob:
Sest kuld ei ole metsalise ees
See, mis ta kuninganna pärja sees.

– 23 –

 Keel! Õnsust täis ja wiisirikast kõla!
Su hüüd kui kumisewa kella heal
Käib südamete sügawusse alla
Ja awab lahti, nagu nõia käel,
Seal ime riigi sala wärawaid
Ja lille aedu, kullas särawaid:
Sa äratad seal elu waimud üles,Neid tõstad taewa riiki laulu süles.

 Sa armastad neid mehi, kes sind tööga,
Su armu juues sind on ära wõitnud;
Sa siud nende meeled lille wööga,
Kes sinu mesikärjest ennast toitnud:Sa oled nende uhkem kuningas

Ja nende õrnem alam siiski taas;Ja puistaa oma kulla nende sülle

Ja uuendad end, nagu neidki jälle.

 Ja otsasaamata on sinu rikkus,
Just nagu õhk ja püha päikse walgus –
Sest mõõtmata su ilu teede pikkus.
Ja iga auusa päralt sinu hiilgus.Su õhk on mäes ja mere lainis ka,

Ja inglitele laenad sõnu sa...

Ei aga iial nurjatumatele

Su püha koja uksed lahti ‘pole.

 Su auu lautama pühitsed sa
Preestreid, kes sinu templis ohwerdawad.
Need wõtwad sinu warandusest kulda
Ning sellest kullast auutähta teewad,
Ning nende auumärkidega wiib
Sust sõnumid ka Põhja aja tiib.
Ning sina Põhja kaljuline rada
Meid wõta ühiswaimus kinnitada!

– 24 –

Kuningas Kalew.


Kord uinusin Wiru wee rannal
Ja nägin üht imelist und,
See tungis mu südame sisse.
Ei meelest mul lähä see tund.

Kui kuld olid Wiru wee lained,Kui kuld olid metsad ja mäed;

Ning lainete sülest end tõstsid
Weeneitsite mängijad käed.

Ja woogades liikusid wäljad,
Kõrss kiigutas kullaseid päid.
Seal Kalewi kalmul mu silmadÜht imelist ilmumist näid.

Sealt kuningas Kalew end tõstis
Ja rõõmu wees hiilgas ta silm;
Ta waatas sealt Wiru maa otsa,
Kus muistene tema maailm.

Ta waatas sealt põldude peale
Ja merele sihtis ta sealt;
Ta tõstis siis kõrgele käed
Ning kõneles kalmude pealt.

Ta õnnistas wilja ja wälja

Ja merele pööris ta pead;

Ta õnnistas metsa ja muru

Ja palus neil’ päikeselt head.

– 25 –

Siis heitis ta uuesti hauda...
Ta hingab seal rahulist und,
Sest Eestimaa õitseb ja kaswab,
Tall lauludest heliseb rind.

See ilusam uni ei taha
Mu mõtetest kaduda nüüd;
Ma mõtlen ta peale, tast laulan,
Mu laulul ei ole sest süüd’.

Tõuusew päike.

Sa tuled pidu ehtis
Ja kaelas kuldne kee;
Sull haljais lille lehtis
On paistmas pärli tee.

 Ning nüüd ka nutjalt küsi
Mis tegid terwe öö?
Siis wõta lillekesi
Tall punu pidu wöö.

Su silm ja maailm.

Ma waatan su silma ja jälle maailma –
Nad mõlemad otsatu mõistmata mull.
Ma näen maailma, kui waatan su silma,J
a waatan maailma, su silma ma näen.

 – 26 –

 

 Su sinises silmas on taewas ja tähed,
Nad heidawad heledat läiget mu peal.
Ja pärline päike ja õiede ehed –
Nad on nagu, neiu, susirendaw silm.

Ristitütrele.

Ma silitan su pead,
Sa wäike sõstra silm...Kas sa mu mõtteid tead,

Kas neid teab käre ilm!

 Ei ilmale ma iial
Mu aru awalda;
Mu käsi sinu peal,
Ma tahan rääkida:

 Jäe wagaks neitsikene,
Ja õitse roosi õis!
Sull, lille õilmekene
Hing olgu pärleid täis!

Pulmapäevaks.

Raske töö ja rohu järelOlgu õnn sull otsata

Kulla selgel armu merelSõua tema paistega!

– 27 –

See on isa ime tegu:
Keda armastab su hing,
Kes sull ilmas kõige kallim,Sest saab sinu päris jagu.

Eha paiste, koidu tuuled,
Püha põlwe ehitaja!
Mis on luband mõrsja huuled –
Elu koidu täheks jäegu.

Miks tahad kaua kurta sa?

Eks kuulnud sa, kuis tuule hoog
Käis läbi lehe puust?
Eks näinud, kudas langew woog
Lend’ wälja mere suust?
Kas kestis kumbki kaua neist!

 Kui walu sinu hinge sees,
Kui külma õhk on käinud,
Kui mõni arm sult silma wees
On wara lahku läinud –
Miks tahad kaua kurta sa?

Nõuu.

Miks nutame just terwe elu aja?
Kas ‘pole elu ilu tunda waja?
Oh wõtkem kokku terwe elu waew
Ja nutkem surnu kirstul paljalt päew!

Oh usu, wend, me’ elu lendab just

Ja nagu tuule tiiwul mööda lust.
Sest wötkem kokku terwe elu waew
Ja nutkem surnu kirstul paljalt päew.

Pidu teretus.

Wiljandi Eesti Põllumeeste Seltsi majan pühitsemiseks 8. oktobril 1884.

Ma teretan sind, piduriides rahwas!
Sind teretan ma, Eesti põllumees!
Ja sind ma, Eesti ema, teretan.
Teid, noori mehi, neiukesi,
Teid teretan ma, Eesti naisi
Kes pidu ilu ülendama
Ja rõõmu taewast helendama
On seie tuln’d

 Kes selle maja alusmüürid
Ja koja kõrged seinad teind,
See rahwas tunnistab, et pole
Ju armu side iial wale.
Küll mõni suu ei sulgun’d laitmast,
Ei taewas siiski wäsind aitmast.Ning selles kojas küllalt saagu
Tõeks tunnistud, et taewa wäed

Ei iial wihkand Eesti werd.
See toda olgu Kanaan,
Kust wälja woolab waimu mesi.
Siit tulgu jõuudu, nõuu ja eluJa tõuusku üles lille ilu!

– 29 –


Siit woolgu Eesti põldudelle

Nii wilja haljus nagu kõrre kõrgus.

Siin ühendagu õigel’ teele

End Eesti pojad hulgani.

Ning pandgu usinuse wööle

Ja mingu ühes meeles tööle.

 Ja kui siin kündijate keeled
Koos, põua pärast palwela,
Siis lase, Isa, Pikse healed
Su armu ilmal’ kuuluta!
Kui kogud oma pilwi kokku,
Wii neid ka üle Eesti maa,
Et piisutates marjamaale
Ja wilja väljal andwad suud.
Oh lase oma päikest, kuudÕ
nnistust alla hoowata I

 Ja Sina, kõrge Wene Zaar,
Sa kaljukotkas põhja ra’al
Ja helde isa Eesti maal,
Tee lahti ka see koja üle
Su armurikka isasüle!

 Kui aja imeline keerd
Meid muru alla wiin’d, kes täna
Siin pidu riides rõõmustand:
Siis rõõmustama selles ruumis
Saab tulewane Eesti sugu,
Ning meie nüüdne pidu lugu
Saab helisema edasi.

 Su uksed lahti saagu siis
Nüüd igal’ auusal’ awatud!

– 30 –

Siin walitsegu wenna wiis,
See koda olgu Taara iis,
Kus üksi pühad taewa tuuled
Meid pühandates kohagu!
Ja sellest laulgu Eesti’ huuled
Ja Eesti metsad kahagu!

Päiksele.

Sa kuldne päike, waadad
Nüüd põlew palgel alla
Ja omast rinnast joodad
Su määratuma walla.

 Su kulla-laeneid saadad
Kui elu-leekeid wälja:
Ja mulla põues liitwad
Kõik hallikate sooned;
Nüüd mäe rind kui tuksuks,Sest tema elu jooned

Nüüd saawad uue hinge,Ja lättelt laenekesed

Nüüd lendwad läbi lille;
Smaragdirohelised
On mätas, mets ja mägi.

 Ja kastetilgad hiilgwadKui pärlid kõrre otsas.

Sest sinu hing nüüd elab
Nii kõrres nagu metsas.

– 31 –

Suud annad idukesel

Ja paitad wilja päida,
Ning sellest armastusest
Uus elu wõtab käida.

 Sa tõstad linnukesiKui kandleid kõlisema.

Su jälgil jookseb mesi
Ja kõnnib küllus isi.

 Su paneb helisemaNii hõiskamise healed,

Kui wagad palwe keeled;
Su ees käib ingli kannel,
Su taga tänu laulud.

 Kui tõstad kuldse krooni
Keskpäewa kõrguselle:
Siis loogas lille kaelad
Ja maha waatab rohi,
Seal joowastuse paelad
Kõik hingelisi hoid’vad.
Ilm waik’ kui mere põhi.

 Ning sellel tunnil käiwad
Kui lille une-ajal,
Ju soojad elu tiiwad
Maa palweid wastu wõtmas.

 Need sala palwed wõtad
Sa oma püha sülle,
Ning kui sa koju tõttad,
Neid kuuled – kuuled jälle.

 – 32 –

 

 Ja kui sa kuldse silma
Su purpurmantli hõlmaÖ
öks paned hinguselle,
Siis lautad sa käed
Weel wälja üle ilma:
Ning sinult sala wäed
Nüüd jookswad nagu jõed
Ja täitwad metsad, mäed.

 Lill unistab nüüd lillel
Ja rohu õde wellel
Su armu awaldusi.
Nüüd palwe-laulu wiisis
Ja une paradiisis
Su kuju liigub isi.

Kawal kõnemees.

Olin õitses hobu hoidmas,
Istusin ma heinamaal
Laulsin õitses hobu hoides
Hämariku eha a’al

 Ei wõin’d arwata, et tema
Laulu kuulas kuuse all;
Öösel silm ei seletanud,
Kawalust on küllalt tall.

 Kui ma lauulu lõpetasin.
Kõnelen kawalalt:”Ka
s wõin tulla, kõrwa istu?”
Oh sa kawal kuuse alt!

– 33 –

 Mis ma mõistsin wastu mõlku,
Wõi mis karta kawalalt!
Tuli kawal kuuse alta,
Ajas juttu, andis kätt.

 Küsis kawal, kas ma tahaks
Tulla tema talleksa.
Kaisutas ja kallistas mind,
Hüüdis oma Malleksa.

 Mis ma mõistsin wastu mõlkuTulin tema talleksa.
Nüüd ta, armas, weelgi hüüab

Minda oma Malleksa.

Suwe öö.


Üks õie ahel aimas
Ou lille peal kui wöö
Ja ööpikk luuletelleb
Just terwe suwe öö.

 See ööpikk just mu süda
Ja tema laul mu meel:
Mu merelainest laulab
Ta kulla healne keel.

 Ja lille kirjud õied
Need keeletumalt ka,
Mu tütarlapsel laulwad
Und õie õhuga.


– 34 –

 Nüüd leidwad õhk ja healed
Mu neiu poole teed
Ta une näusse käiwad
Kui kuld ja hõbe keed.

Hommikul.

Öö warjud kauwad kiirelt,
Mets hakkab elama;
Ja kalda koidu piirelt
Nüüd hakkab walwama:
Just nagu peigmees tuleb ta
See põlew päike hiilgega.

 Kus kõrgel päikse koda
Ja õnsad lauluga,
Sealt leiad ühte rada.Kus headus elab ka, –
Ü
ks pime org on meie maa,
Ta paistab siiski seie ka.

 Oh saada walgust, elu
Su ülirikkalt maalt!Ja wõta iga walu

Su ärkand laste pealt!
Meist jäegu jõled walega
Meid õnnista su palega!


– 35 –

Õhtu palwe.

 Ju õhtu kellad hüüdwad,
Päew läheb hingama.
Kuis on ta hellaks saanud!
Head und! Jäe uinuma!

 Seal kõrgel taewa telgilNäen käimas Issanda;

Ta süütab omad küünlad,
Kui tähed hiilgama

 Ta wõtab pehmed waibad,Kui udu kuued need,

Ja mähib maa ja mere
Ja kinni metsa, teed.

 Ta jäeb kui truim hoidja
Ööks igaühele.
Ta kaitseb kindla käega,
Meid paneb tähele

 Ja kõik, kui jäewad rahul,
Puud, põesad, järwepind,
Ma näen neid palwetama,
Ja palub lill ja lind.

 Kui kella healed hüüdwad ‘.
Laps, tule palwele. –
Oh lä’äks me’ kui lilled ja lained
Nii wagalt palwele!

– 36 –

Luuletus

Luuletus uu wägew walu.Ü
ksi selle südamest,
Kellel kurbtust toonud elud,
Kuuled õiget luuletust.Ü
li suured luuletused
Waikiwad kui walu tee,
Nad kui murtud mõlgutused
Sõudwad läbi südame.

Laul rõõmule.

Taewa tütar, püha piiga,

Rõõm, sa jumalate läik.

Weri tunneb tule liiga

Seal, kus Sinu püha paik.

Sinu hüüded ühendawad

Lahutatud laste käed.

Sinu tiiwad pühendawad

Ühte heitnud armu wäed.
Inimeste millionid,
Käed palmin kaela teil’!Wennad üle tähte meil

Hiilgwad Isa kõrged troonid!

Kellel taewas palgaks pannud,
Sõbra sõprust pärida,
Kell ta kauni kaasa annud,
Wõtku ühes hõisata!
Hõiska, kui ka ühe hinge,
Oled ilmas omaks saand!
Kell ei seda – seltsist minge!
Pisar teile palgaks jäänd.

– 37 –

Kunni õilmitseb sul elu,Armu auusta, ilmamaa!

Tähte poole tungib ta,
Seal on imeline elu.

Loodus omal rikkal rinnal
Joodab iga elu – kiu;
Head ja pahad tema pinnal
Piawad oma pulma piu.
Laulu ja suuandemise
Saatis rõõm ja sõpruse,
Ussil himu tundemise,
Inglil armu walwuse.

Mõistate ju, millionid?

Tunned Issandat, maailm?

Waata seal, kus tähe silm,

Kumawad ta kulda kroonid.

Rõõmu hing uu kõigis kohas

Sündind loomu sülesse;

Tema keerab ilma kehas

Elu kella ülesse.

Lilled meelitab ta mullast,

Paneb päiksed paistema,

Uusi tähta taewa wallast

Saadab ikka teele ta.

Rõõmsast’, nagu päikse kari,
Tõttab kauget kõrget teed,
Astkem, wennad, andkem käed,
Kõrge waim on meie wari.

Tõsiduse tule läigist
Naeratab ta targa peal’!
Raugend kannataja käigist

– 38 –

Räägib lõpel rõõmu heal.
Kusa usu uhked mäed,
Seal ta lipud lehwimas.
Läbi lõhkend haua näed
Teda taewa koorides.

Kannatage, inimesed,

Ilusama ilma eest!

Ühe kõrge Isa käest

Tulewad ju tasumised,

Hea on jumalate juures;

Ära heitle nendega.

Tulge, murtud meeled mures,

Wirgunege wendega!

Wiskagem meist wihkamisi

Matkem maha muretsus,

Sulgunegu silma wesi,

Kautagem kurwastus!

Katki kistud, wennad, saagu
Wõla-raamat meie seas!
See, kell päitsed pärjaks peas,
Meie käsku kinnitagu!

Rõõmust räägib peekri pale,
Kui ta kulla pärlid loob;
Tema kaldal kaub wale,
Pelgus peekrist julgust joob,
Wennad, ühte ringi astkem
Pärreldawa peekri ees.
Teda pilwe poole tõstkem
Kõrgel Waimul kõlades

Kellel laulwad kuu ja tähed,

Keda keerub kiitemas!

Sellel Waimule see klaas!

Hüüdkem! Elagu! Tall’, mehed!

– 39 –


Kindlat julgust kurwal saagu,
Abi süüta nutjatel,
Meie wanded pühaks jääguTõde wennal’, waenlasel’,

Walitseja wastu truudust
Wiimse were tilgaga,
Pühaks pidageme auusust,
Walet jätkem wandega!

Astke, wennad, ligemalle,
Tõutagem südamest,
Wannet hoida igawest,
Tõutagem Jumalalle!

Peastmist orja ahelatest,
Armu wihamehele!
Armu, kui me’ wahekattest
Lähme taewa ehele!
Elagu kõik lahkun’d hinged!
Wennad, laulgem wiimaks kõik:
Otsa saagu ussi winged,
Kadun’d olgu põrku palk!

Rõõmust suremise tundi!

Magust rahu mulla sees!

Wennad kohtu mõistja ees

Päewaks kõigil õnnist tundi



Wiimne laulik.


“Mil teie, luuletajad,

“Kord laulmast wäsite?
“Mil wanad laulu wiisid
“Wait jäeda käsite?

 – 40 –

 

 “Kas ‘pole ammu tühi
“Ju teie laulu salw,“Kas laulu lille lõhnal

“Ju ‘pole tulnud talw?

 Nii kaua, kui seal kõrgel
Käib kuldne päike teel
Ja tema palge poole
Siit silmad waatwad weel,

 Ja Äike ähwardamas
Ja meri mürisebJa nende tuju tundes

Üks süda wäriseb;

 Nii kaua wikerkaareSa taewa lael näed

Ja lepituseks pakudSu waenlaselle käed;

 Öö tähta taewa külwab
Kui kulda hiilgama,
Ja selle kirja sõnu
Weel weerib ilmamaa.

 Nii kaua, kui kuu kuumab
Ja suu ja süda soe;
Nii kaua, kui mets kohab,
Hein ehib maa ja mäe;

 Ja kewadine kenaToob õisi hõiskama

Ning silm ja süda naerul
Ning naljal mängima;

– 41 –

 Nii kaua sinililled
Ja kalmu kiwid ka
Wett silma toowad, südant
Weel täitwad waluga:

 Nii kaua kõnnib ilmas
Weel Wanemuine ka,
Ja tema kõrwas kõnnib,
Kell lauulu laenan’d ta.

 Ja hõiskades ja lauldes
Maailmast ülesse
Lääb wiimne hing kui laulik
Auu taewa sülesse. .

 Weel hoiab isa loodust,
Kui lillekimpu käes,
Ning laulu wiisid weerwad
Kui lille laened jões.

 Kui see suur lille wanik
Kord närtsin’d maha waub,
Maailm ja taewa tähed
Kui lille tolm ju kaub:

 Siis alles küsitagu,
Kui ‘pole wäsind suu:
Kas nüüd on otsa saanud
Laul, lust ja luule ju?


– 42 –


Jesuiit.

Ta nägu nagu ämarik,
Ta nimi jesuiit;
Suus igawärki sõnumik,
Ta sonib waenu wiit.

Tall pole rahu, hingamist,
Tall kahwatanud palg’,
Tall päewal silmad kinni, wist
Ta salwab päikse walg’.

Ta kannab musta leina riit,
Pealagi paljas tal;
Ja igal’ maale toob ta ööd,
Kus koit ju kumawal.

Ta elab koles majas ka,
Uut sundi otsib silm,Kui waatab aknast wälja ta,
Siis wäriseb maailm.

Ja Jeesul oli kirju kuub
Ja paljas tema rind;
Viis rääkis ta, see õnnistus,
See õnsaks teeb ka sind.

Silm selge Jeesul nagu just
Ta käsu sisugi;
Ja Jeesus kandis pikka juust,
Palg’ punas pealegi.

– 43 –


Seal lõuna palmipuude all
Ta wendi õpetas,
Ta armu pandiks sull ja mull
Ta elu lõpetas.

Sest, kui näen seda kurja meest,
Siis küsin tahtmata:
Miks kannab oma teu eest
Nii ilust nime ta?

Talwe öö.

Ilm nagu haua rahus nüüd
Ja tema seljas walge rüüd.
Nüüd kadund lill ja linnu heal,Nüüd leina riie rohu peal.

 Hing tõsta taewa poole silm,Seal sätendamas ime ilm;

Just nagu kulla lehtegaOn lautus täi’tud tähtega.

 Nii sünnib, hing, ka sinuga,
Kui kantaks’ ihu kalmule:
Siis kaub põrm ja pimedus,
Sind ootab taewa imedus.

44 –

Sügisel.


Kuis nii külmad tuule tiiwad!
Norgus nurm ja murumaa;
Õhud lehta lendu wiiwad.
Päike wäsind paistema.

 Läheks üless’ mägedelle;
Uidaks alla orule;
Näeks lehitsewa lille,
Heidaks halja murule.

 Kuuleks karjalaste heale,
Kaljukeste kulinat;Läheks lustil laane poole,

Kuuleks linnu helinat.

 Kewadine ime ehe,
Tule jälle üle maa,Too meil’ laulu linnu, lehe,

Siidi õisi sülega!

Kunstnikudelle.

Te kätte antud inimeste ülem osa,
Oh hoidke ta!

Ta tegija waub ja tõuseb ka see osa!
See püha luule lauluga
Piab ilma kojas targa hoole
Ja tallab selle mere poole,
Kus ala ühendus.

 – 45 –

 

 Kui tõe waimu põlgab elu,
Siis saagu talle luule ilu.
Kui püha koda lauldes awatud.
Ja luules tõuusku tõe woli
Kus elu wiirus põlgtud oli.
Ning pandku kulda krooni pähä
Ja tõstku end kui laulu iha
Põlg’jate kõrwu kõlades.

 Ja teie, wabad laulu healed,
Meid ilu tiiwal tõstage,
Kus hüüdwad taewa kandli keeled
Muud krooni me’ ei nõuage.
Küll tuhat keerulisel käigil
Meid juhatab üks ime joon,
Et kokku saame seal, kus kõigil
Üks kõrge ühenduse troon.

 

Palwe.


Kui elu kurwal korrala
Mu süda koorma all;
Üht ime palwet pidada,
Siis tuleb meelde mull.

 Ta sees on taewa hinge õhk,
Ta sõnal elu tiib,
Ta soojuses mult mure rõhk’
Üks ingel ära wiib.

 Mult kaub koorm ja kurblik meel
Ja kahtlus kaub ka,
Ma usun nüüd, ma nutan weel –
Ja terweks saanud ma!


– 46 –


Puri.

Üks puri paistab lainte laugel
Ja ujub üksi edasi...
Mis otsib ta siin, kodust kaugel?
Kes sundis teda seieni?

 Tuul wilistab ja langeb laene,
Mast maru küüsis kaldubke.
Ei õnne otsi tema waene,
Ei õnne eest ta põgene!

 Ta pea kohal kuldne päike,
Ja sini wesi silma ees;
Ta aga ihkab tormi käike,
Nagu oleks mahti maru sees.

Ingel.

Kesköö ajal taewa all ingel käis.
Ja waikeselt laulma ta näis;
Pilw kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

 Ja hingede õnsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas weel,
Ja Jumala wägewust kiitis ta ka
Seal sulawa sõnadega.

 Ta südamel sonis üks hingeke,
Seda hällis ta ilmale,
Ja õrnakse hingesse ingli wiis sai,
Ta kõrwusse kõlama jäi.

– 47 –

 Ja kaua weel ilma peal helises ka
See ime wiis sõnadeta;Tall ingli laul helises ilusam weel

Kui ükski laul ilma peal.

Laisale.

 Sa laisk, kes uidad ilma tööst,
Ja mõistad magada!
Waat’ metsas meister murelast,
Kuis käib ja korjab ta!

 Kae, kudas igal ajal ta
Töö tallal hoolega!
Sest häbi sull, kui tahad saJust tööta elada.

Jahimees.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,Mängib murul uteke.

“Ella eidekene mina
Ihkan kütikäigil’ minna.”

 Eks sa taha karja hoida?
Karja sarwel hele heal,
Karja kaitsejana käida
Haljendawa aasa peal?

“Ella eidekene taas ma
Tahaks jahi janu täita!”

– 48 –


Eks sa taha lillekesi

Kosutada kastega?

Mäel ei meelita sind mesi,

Hirm seal iga astega.

“Lase õied õilmis olla,
Hoian neid kui jõuan alla!”

Kahile läks eide armas

Tuju tõtu edasi,

Oli küti käigil kärmas

Käima kalju radasi.

Oh kuis hirwe tallekene
Põgeb, kannul poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirwe tall,
Läbi lõhkend kalju süle
Hüppab hüwa jalgne ell’.
Laane tallekene tõtta,
Weel on wara elu jätta!

Aga kõrgel kalju laual

Hirmunud nüüd hirweke,

Kurjal kuristiku haual

Lõpetatud talle tee.

Ees näeb aigutawa haua,
Taga selja surma raua.

Wesi silmas, walu rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest.Poiss ei peata, wibu winnas,

Tahab tappa tallekest.
Aga häkki Halliabe
Isa astub a’aja ette.

– 49 –

Ja siis oma waimu wäega

Kaitseb tapa talle ta.

“Saadad surma kare käega

Sina kunni seie ka?

All’ on igal hingel mahti
Jäta minu riigis jahti.”

Igawene Juut.

 Ma rändan, rühin rahuta,
Mu tee ei taha lõppeda;
Ma olen wõeras igal maal
Ja tuttaw igal a’al ja ra’al.

Üks heal mind ajab rändama
Maalt maale üle ilmamaa;
Ei seda sundi wälja ‘saa
Ma elu ilmas ütelda.

Ei soenda päewa palaw mind.

Ei jahuta mind õhtu tund.

Ma ala leige udu sees,

Üks ala ämarus mu ees.

Ei sõbraks saa mul ükski hing
Nii hulga seast kui ilma ring.
Ei hüüa ööpik minu eel,
Puu-leht ei kaha minu peal.

Nii rändan ööd, nii päewad ka,
Täis süda, tühi ilmamaa.
Kõik ära seletan’d mu silm –Ei tohi maha jääda ilm.

4

– 50 –


Mäelt tuleb jõe laeneke
Ja kallab alla orusse,
Ta läheb lendes läbi maa –
Jääb ilmameres magama.

Kuis lendab kotkas kõrgele,

Pea õhu-mere otsale;

Ta koda kõrge kalju peal –

Tal puhkamise paik on seal.Ja pääsu-kala pöörab end

Kui rannale sai laewa-lend,
Ning puhkab päewa paiste käes
Ta taewa karwa woodi sees.

Ja wäsind pilwed edasi

Nad käiwad õhu radasi –

Seal kohisedes alla nad

Maa sülle hauda kallawad.
Ka ära wäsind rändajaÜ
ht lõpetust wõib lootada,
Mis kahju teeb tal elu külm –
Tal pea lahti haua hõlm.

Oh wend, kel lõppend elu tee,L
ä’äd wiimse woodi wilusse,Tee enne hingust palwet sa

Mu eest, et tundki hingaks ma!


– 51 –


Kannu kallal.

Nüüd kannu kallal, wennad, mo
See peale täna mõtleme,
Mis müriseb ja kohab.
Me mõtleme suure laane peal’,
Kus tuuled kohisewad;
Seal helgib jahi sarwe heal
Ja hurt ja hobu ruttwad.
Hirw hüppab wette waenlase eest,
Et laened kohawad taha,
Ja metsast kuuldakse jahi meest,
See hüüab kui laente koha.

 Nüüd kannu kallal, wennad, meSee peale täna mõtleme,

Mis müriseb ja kohab.Me mõtleme mere mürina peal’

Ja kuuleme woogude kiha,
Ja kõrgel põrutab Pikse heal,
Torm ärritab mere wiha.
Ha, laewukene, kõigud sa?
Ju murtud mast ja puri,
Siin appi hüüe asjata,
Kuid laewnik on kohkunud kuri.

 Nüüd kannu kallal, wennad, meSee peale täna mõtleme,

Mis müriseb ja kohab.Me mõtleme werise wälja peal’,

Kus wõitlewad Wene mehed.
Mõõk kõlab ja piigid murduwad
Ning waenlased langemad kui lehed;
Trumm kutsub ja sõa sarwe wiis

– 52 –

Ja tormi jookseb nüüd wägi,
Sealt wall ja müürid langemad siis
Ja seda see suurtükk tegi.

 Nüüd kannu kallal, wennad, me
See peale täna mõtleme,
Mis müriseb ja kohab.
Ka mõtleme wiimse päewa peal
Ning kuuleme pasuna heli.
Ja kooljate hauad lõhkewad teal,
Kaub taewa tähtede wäli;
Siis kõhiseb hirmus põrgu lees
Ja wahutab weewli meri,
Ja kõrges kolluse õhu sees
Seal hõiskab õnsate kari.

 Nüüd kannu kallal, wennad, meSee peale täna mõtleme,

Mis müriseb ja kohab.
Ja pärast metsa ja jahi meest
Ja pärast lainete koha.
Ja pärast walitsejat Wene meest
Ja wiimse päewa eha:
Siis mõtleme iseeneste peal’,
Me kohawa laulu peal’,
Ning kõwemalt kõneleb kannude keel
Ja äratab kandli heale.

Sest kannu kallal, wennad, me

See peale täna mõtleme,
Mis müriseb ja kohab.

 

 Kulla terad “Kalewipoja” laulust.

 

 Laps see wõerdub ema rinnalt,Armu kaisust wäetikene, –

Mees peab kõigist wõerdumaie,
Maha jätma magusama.

 Tugewal ei tõuuse tungi,
Wägewal ei pigistusta.

 Kuningal on kümme koormat,Sada waewa walitsejal.

Weri ihkab were hinda.

 Üle kohtul ‘pole hoidu,
Kurjal tööl ei kinnitusta.

 Nõuu ei wiska meesi nurka,
‘Pane mõtteid parssidelle.

 Äparduse ähwardusi
Laulu sõnad lepitamas,
Targad sönad talitsemas.

– 54 –

 Hommikul on õnne kudu,Päewa keskel kulda kangas,

 Õhtul hõbedane ilu,Öö
l ei õnne ilmumaies.

 Kanget meest ei köida köied,
Pea ei kinni rauuda paelad.

Ei ma karda kurja karja.

 Wiitjal wiisi wiletsusta,K
öheldajal kuusi koormat,
Seitse sala sõlmitusta.

Tuuled juhtigu sull teeda,

 õhud õrnad õpetagu,
Taewa tähed andku tarkust!

 Tänasida toimetusiÄ
ra wiska homse warna!

 Leske leinab kadunt meesta,
Lese noormees noorikuda.

 Jumalate juhatuselJ
ookswad elu joonekesed,
Woolwad õnne laenekesed.

 Ära kurda, pojukene,
Ära nuta, noorukene!
Kadund isa wari walwab
Kalmust waga laste käiki.

 – 55 –

 

 Tundidest on tuule armu,
Päewadest on päewa armu,
Elu ajast Taara armu, –
Isa armu igawest.

 Neitsikesed, noorukesed,
Ärge, kullad, kurwastage,”
Pisar wõtab palge puna.

 Ema pistab rinna suhu,A
ga meelt ei pista päha.

 Mis on põuuda põletanud,M
urul palaw närtsitanud,
Kuude walge kolletanud.Tähte silmad suretanud,
Sest ei tõuuse taimekesta,

Ilutsewat idukesta.

 Raasuke mull’ isa rammu,
Pisut wõimu isa piimast,J
ärguke mull oma jõuudu
Kasu põlwe pärandusta.

 Istuta, poeg, isa iluks,
Isa iluks põesakese,
Ema iluks õnnelille,Orjawitsa õele iluks

Wislapuuda wenna iluks,
Toominga tuttawa õnneksUinu sängidelle iluks,

Murupinnale tugeksa,M
agajate mälestuseks.

 – 56 –

 

 Nende piina pigistused,
Nende waewa wäsimused,
Muiste kallid mälestused,
Kostku meile kustumata.

 Ema wiidi uksestagi
Armud läksid akenasta;
Ema wiidi teeda mööda,
Armud läksid aeda mööda
Sõnad soojad sooda mööda;
Kuhu kana kukutie.
Tedre hauda tahtanessa,
Sinna armud kalda alla
Talwe külma tarretasid;
Ema hauda heidetie,
Armu rüppe angus ära.

 Ärge nutke, nooruksed,
Kurwastage, kullakesed.

Juhataja.

I. Algupäralised luuletused.

^ ^        lehek,

Tunnistus                4

Eesti rahwa palwe Keisri eest                3

Eesti waim                5

Üksi Eestis                7

Eesti mäel                8

Munamäel                9

Palumine                11

Hea ja halb                12

Jäegem ühte                12


Eesti laul                14

Su nutt ja hõiskamine                17

Priiuselle                18

Soomest                19

Iimatra kosel                20

Õhtu rahu                 21

Suwel                21

Kuningas Kalew                24

Tõusew päike                 25

Su silm ja maailm                25

Risti-tütrele         ....26

Pulma päewaks                26

Miks tahad kaua kurta sa                27

lehek,

Nõuu                27

Pidu teretus Viljandi P. Seltsile . .        28

Päikeselle                30

Kawal kõnemees                32

Suwe öö                33

Kulla terad “Kalewi poja” laulust . . .        53

II. Wõeraste wiiside järele.

Mu Eesti maa. R. Reinicki järele . . .

Eesti keel. Fr. Bodenstedti järele ...        22
3 Hommikul                34

4.        Õhtu palwe                35

Luuletus. Justinus Kerner’i j                36

Laul rõõmule. Fr. Schiller’i j                36

Wiimne laulik. Anastasius Grün’i j. . .        39

Jesuiit. Hermann von Gilm’i j                42

Talwe öö                43

10.        Sügisel. Hoffmann von Fallerslebeni j, -,        44

11. Kunstnikkudelle. F. Schilleri j                44

Palwe. Lermontowi j                45

Puri. Lermontowi j                46

Ingel. Lermontow’i j                46

Laisale                47

Jahimees. Fr. Schilleri j. ....        47

Igawene juut                49

Kannu kallal. Uhland’i j                51




Hind 30 kop.