Eduard Wilde

 Mäeküla

 piimamees

 „Mõte” Tallinnas

 1916

Eduard Wilde

____

Mäeküla piimamees

Eduard Wilde

Mäeküla piimamees

Romaan

„Mõtte” kirjastus

Tallinnas, 1916

O. Kallis’e kaanejoonistus

Дозволено военною цензурую. — Chr. Mickwitz’i trükk, Tallinnas.

Esimene peatükk

 Harilikult kella üheksa ümber haigutab herrastemaja unine esi-uks ja laseb saksa wälja, sest sel ajal, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suwite, jüripäewast mihklipäewani, siin asub — üksinda nagu kunagi.

 Wäliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkawat waheldust: seesama wormist weninud tumesinine chevioti-kuub walkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ja hõlmadega, seesama sinine west wanade ja wärskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et herra von Kremeri pruukostilaual naljalt iialgi wedelad munad ei puudu, seesama rohekaks iganenud must taldrik-müts kustunud läiknoka ja ettepoole lodusse wajunud põhjaga, ning lõpeks needsamad halli- ja pruunitriibulised Inglise püksid, mille põlweotsad ja kannatagused ilu ja ja terwise kaduwikust mitte wähem ärrast keelt ei kõnele. Waralisest inimesest märku annab ainult kilbikujulise naastaga jäme petsatisõrmus ta esimese sõrme arutu suure nuki taga, westi peal punakalt hiilgaw tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olew ja wäga arwaste nähtawale tulew Genfi kuldkronomeeter, millest kui iidsest päranduse-tükist teatakse, et „kirjad” ta mõlkidega kaetud kapslitelt juba ammugi kadunud.

— 10 —

 Mees ise aga — teatawa karikatuurilist maiku näolise sarnasuse pärast Saksa riigikantsleriga hüüab ümbruse intelligents teda Mäeküla Bismarck’iks — mees ise on parajaste selles juba püsiwas wanusejärgus, kus tosin juuretekkiwaid kimaraid silma ja mõni uus kurd lõua all suuremat muudet ei tähenda, niisama wähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust kuklas ja kõwerust õndlas. Kremerid wananewad üleüldse aeglaselt — wõib olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. —

 Kui ta kitsalt kiwitrepilt — sellel on ainult kolm astet — jala murule on tõstnud — muru, lage muru katab tihedalt pikka weerjat majaesikut kunni alla soowiku serwani — toetab herra von Kremer kindata käed, millest teine tüsedat kadakakeppi hoiab, waheliti ristluudele ning hakkab pikkamisi ja ränga ühtlusega nagu liiaste koormatud purjuk ümber maja lõunapoolse otsa sõudma. Maja ümbruses ja mõisaõue ulatuses — wähemalt wäidawad seda mõned terasemad tähelepanijad — ei waata ta naljalt kunagi peremehelikult silmitsedes ringi. Ta pilk kõnnib püsiwalt saapaninade eel. Ja kui see korraks ometi ära eksib mõne hoone peale, siis mõmiseb wanaherra midagi, kehitab õlgu, lingutab habemekihwu ja wõtab kolm-neli pikemat sammu.

 „Verslirt — der Dalles!”

 Siin on nimelt mõndagi, mis peaks teisiti olema. Ja mida mõisa wäiksus iseenesest ei wabanda. Kõnelemata karjalaudast ja hobusetallist, mille ligikonnas karjane enam pasunat ei usalda puhuda, kõnelemata õlgkatusega orja-aegsest peretoast, mis mõisa wärawa esisele tõeste mitte auks ja iluks ei ole, hoopis kõnelemata ka aedniku puudusel ammugi metsa ja rääma läinud uibuaiast, kus enam midagi suhupistetawat ei kaswa peale mõne sõstra- ja ussitanud waarika-iwa — kõige pealt ta enda elumaja aga on see, mis paneb Mäeküla mõisniku mõmisema,

— 11 —

kuigi mitte sagedaste, sest aeg on nähtust nürinud ja Kremeri herra pole mitte just tundeinimene.

 „Verslirt — der Dalles!”

 See maja, nii wähedlane ja lihtne kui ta mõisakrundi kasinusele wastawalt ka on kawatsetud, seisab nimelt pooleli. Ja teist aastakümmet juba. Ja kui ajad ei parane, milleks paraku ikka weel tähiseid ei ole, siis jääbki pooleli. Ja kes wõõras teda eemalt waatab, wõiks teda saeweskiks pidada, kui ta mitte jõest liiga kaugel ja mäe otsas ei seisaks.

 Walmis on Tiroli talumaja-stiilis plaanitsetud villast ainult alumine kiwist kord; walgeks lubjatud müüris pilutelewad aknad ilmutawad ruumide elatawust. Puust pealmine kord aga kõigega, mis ehitusele alles mõeldud näolaadi annaks, püsib kurblikus koru-seisukorras: suurest ringrõdust pole seal muud kui talad, kelpwärgist sarikad ja wiilulauad, ustest ja akendest pindadega õredalt kinnilöödud augud wihmast siniseks uhutud palkseintes. Tänawu paigatud pilpakatus ja wärskelt walgendatud korstnad aitawad pildi kriimkatkist nägu aina weel kirjumaks teha. Hoonel on midagi mõne hiiglalooma luukerest, mille pealt kullid liha juba ära kandnud.

 Ja ta wõiks ülinägusana kogu maastikku wallata, sest paik on ilutundega walitud: pika mäeseljandiku kõrgem kühm enne mahakaldumist jõe madaliku poole. Ülemiselt korralt oleks waba waade ühelt poolt haljatest sooniitudest läbi looklewa pigimusta jõe, teiselt poolt wõsuga palistatud nurmede ja aasade ning nende tagant üles kerkiwa kiriku ja tema alewikese peale, kuna akendele põhjast ja õhtust lainelise kõrgendiku maal wastu hoitakse, millel tammehiied männi- ja kuusetukkade ning sarapikud noorte kaasikutega waheldawad ja karjamaa kahwatu kamarikgi nende wahel kukispuupõõsaste tumerohelisel tähnitusel õige wilgest nägu näitab.

— 12 —

 Ja, siin oleks walmis maja pidanud seisma! Kõik õed-wennad Särgweres olid üheksateistkümne aasta eest haruldasel ühisarwamisel: Ulrich saab armsa maja, Ulrich saab maja, mida wõib näidata! Ja nüüd — —

 „Der Dalles, der Dalles — serslirt!”

 See tüütu ja Balti rüütlimajades mitte wäga sage kodakondne, kelle kaela Mäeküla isand süü mõmiseb, elutseda juba kolmat põlwe Kremerite suguwõsas. Tulnud teine tillukese poisikesena, et aegamööda täieks meheks kaswada. Wõta’nd kinni, kust ta õieti tuli. Pillajaid ja priiskajaid sõna tüsedamas mõttes ei olewat perekonnas olnud. Jääb järgi opmannide seletus: tänamata põllupind, laisk ja pikanäpuline rahwas ning pisut rohke sigidus herrastemajas, iseäranis tütardest. Mis aga opmanni isandaid endid ei keelanud willa minemast ja mitte liig pika ustawa teenistuse pärast mõisaid rentimast wõi linnas majasid omandamast.

 Siiski — ühest Kremerist eelmises põlwes, kes palju raha kulutanud, kes aidanud „dallest” meheks kaswatada, teatakse ometi kõnelda. See ilmutanud lapsena üllatawat kawalust kaardimängus, mispärast nõuks wõetud teda diplomaatia-kutsele pühendada. Muidugi lootuses, et ta sugukonnale ja isamaale au teeb.

 Auahnust ei wõi Kremeritele sellepärast ette heita. Seda on neil nii kasinalt, et nad tawalise „tubli põllumehe” nimegi pärast iial waewa pole näinud, ning need wähesed, kes neist sõjawäes ja riigiteenistuses õnne katsusid, lasknud teisi endist liigutawas isituses ikka üle minna. Ka ei mälestata midagi nende wisamaist katseist, rüütelkondlises maawalitsuses auametitesse tõusta, weel wähem, teadagi, püüetest, teaduse ja kunsti kaudu wäljapaistwusele jõuda. Aga kui nüüd just mõnda põlwe juba ühtegi perekonnas ei ole, kes Kremerite geeniust, nii öelda, kondensatsioonis esitaks: ei ainust seldmarschalli, ministrit,

— 13 —

kuberneri, ei kommandeeriwat kindrali ega rüütelkonna-peameestki, ja kui korraga lapsuke leidub, kelle kõrgusetee nii selgeste ette on märgitud — kullake, miks siis mitte! Ja nõnda saanud see Kremer diplomaadiks.

 Kuid warsti tulnud wälja, et redel, mis ministeeriumi-kantsleidest konsulaatide ja saatkondade kaudu soowitawale lõpupulgale wiib, kaugelt paksemine peab olema kullatud, kui omaksed metsataguses Särgweres teadsid ette kawatseda. Saadik ja minister in spe kurtnud ala karjääri takistawat rahapuudust, iseäranis ärdalt sellest peale, kui ta Londonis wiimaks attaché-astmele kerkinud, ja hoolimata finantsiliselt üsna ilusti õnnestanud kosja-operatsioonist pisut enne seda. Wanemad kodus ja ligemad sugulased teinud imet eneseohwerdamises, Särgwerele ja Mäekülale kaewatud krediitkassas ikka enam miinisid alla, aga Londoni attaché meelest olnud siiski weel wähe upitust. Ja nõnda jäänudki attaché’ks, kunni talle ühe Inglise õuekonnale lähedal seiswa Tory klubi kaardilauas kitsikuse kiusatusel midagi juhtunud, millest Kremerite perekonnalugu waikib, mis aga Götz von Kremeri diplomaadi-teekonnale otsa üleüldse peale teinud. Oma lapsepõlisele armastusele, tondipiiblile, olnud diplomaat nimelt kogu teenistuseajagi kirglikult truu.

 Mil määral wanad haawad, mida Särgwere ja Mäeküla põewad, nüüdsete Kremerite perekondlikus olukorras mõjusüüdi on ja mäherdune osa herraste isikulise tunde-elu arwesse kuulub, seda sugemeteks arutada läheb wälisele raskeks ja asja on oletada, et see neile endilegi kiukaupa selge ei ole. Lepitagu seepärast palja tõeasjaga, et kõik kuus Kremeri, kellel mõisatest aineliselt osa — kolm õde ja kolm wenda — wallalist põlwe elawad. Peale Ulrichi, keda wäike Mäeküla imetab, on kõik teised Särgwere udaral, kuigi kõige wanem wend Adalbert nimeliselt selle mõisa omanikku esitab. Hoolimata Kremerite pea-

— 14 —

aegu wäikekodanlikust elulihtsusest annab end selle kaunis suuregi udara sõõratamine nii ulatamatuna tunda, et Heinrich von Kremer, wendadest ealiselt wiimane, oma sissetulekut kaupmeheliku palga teenistusega peab kohendama — ta töötab ametnikuna mõisnikkude laenuühisuses linnas. Muidu oleks ehk küsitaw, kas ta oma kahte wana armatsust küllalt jõuaks rahuldada: haruldasi sigaripitsa, tuhatoosa, salwrätirõngaid ja taskunuge korjata ning märksa odawama naisteenija asemel piltilusat prisket kammerteenrit ümmardajaks pidada. —

 Kuna nüüd Mäeküla Kremer hommikust luusi teeb, püsib ta tawalikult truuduses oma põhjusmõttele, wõimalikult kõige eest hoida, mis were magusat ringwoolu kiirendaks, sest ta tahab kaua elada ja tema pahem südameklapp ei ole mitte weata. Seepärast sõuab ta aeglaselt ja ühtlaselt ja loowib inimestest, kes teda wõiksid pahandada, eemalt mööda — enamaste walitsejastki, kelle õladele ta kõik majanduse-mured on weeretanud, sest selle weikse mehe palgelt on ikka nii palju uusi atru, äkkeid, wankrid ja palju kallimaidki riistapuid lugeda. Ja tubakahimu wasta, mille orjus talle ta südame tulul arstlikult keelatud, wõitleb kuiwa saiaga, mida ta wälja minnes ei unusta saterkuue tagatasku pistmast, ja mõtted hoiab hoolega rahu, rõõmu ja süütuse koosil, iseäranis koosil Särgwere poole. Sest talwine ja suwel pühapäine kooselu õdede ja wendadega Särgweres — ka linnawend saadab oma jõudeajad alati seal mööda — see on õieti kogu ta ilm.

 Küll ei walitse ses ilmas midagi wähem kui kuus meelt ja üks mõte, kuus südant ja üks löök. Seal wõiwad parteinemiseks ja wisadeks wõitlusteks asja anda säärasedki küsimused, millest mitte just Europa ega perekonna enesegi saatus ei olene — küsimused nagu see, kas on wähene suhkur wõi halb hoiukoht süüdi, et Jakobast õe marjakeedised käärima läksid? ja mitme kana kohta peab

— 15 —

kukk olema, kui nad hästi peawad munema? ja kas wõib kassi nagu koeragi sooja wee ja seebiga pesta? Erakonde tekkib kaks kunni kuus — sellejärel, kuida päewakorda wanemaid wõi üsna uusi aineid juure sigib — ja löömine lõpeb korrapäraselt seega, et wiimaks enam ühtki wõitlejat lahinguwäljal ei ole: hüpati ükshaawal lauast ja kaoti klõmmdi oma tuppa, kust siis aegade pärast, mis temperamentide järgi mitmesugused on ja ühest tunnist kahe päewani wõiwad küünida, ükshaawal jälle nähtawale tullakse, õlioks käes.

 Kuid seesuguste werewirgutustega on Ulrich von Kremeri wigane südameklapp panetanud. Nii panetanud, et klapile kahtlemata kahjulikum oleks neist ilma olla. Miski hinna eest ei wahetaks Ulrich neid tundmuse wastu, mis talle põue asub, kui ta Särgwerest kord kauemine ära oli kui nädalapäewad — tundmuse wastu, mis käärib ja puurib ja wahel weegi silma wõtab, iseäranis õhtuti waikuse lasumisel ja kui waritsewad warjud aknaid piirawad. Neil kordadel saab wanaherrast tundeinimine sügawa ärduseni.

 Harilikult walib herra von Kremer hommikuseks jalutuseks, kui ta wärawast wälja ja sepapaja esisele on jõudnud, sealsel lahkmel kõige pikema teeharu — selle, mis karjamõisa wiib. Seesinane tee — halwaste sillutatud nagu kõik teised Mäekülas, sügawroopaline, kiwine ja sawine — läheb kõrgendiku külge mööda mitmekesisest wõsast läbi ning awab siin ja seal wälguti, kust maade kogu mõisa kallakut ja nõgusat nurmkonda wõib mõeta. Ja siis tuleb sõre männik liiwasel pinnal ning lõpeks karjamõisa lage mäenutt, ühe palgega wastu turwasood, teisega wastu wäikest küla ja põllu- ning karjamaa weeri mööda laiali pillatud saunu.

 Sel teel teeb jalutaja sagedaste puhkeseisakuid. Ta istub mättale wõi heidab murule, sirutab koiwe ja wõibu-

— 16 —

tab keppi, ümiseb, haigutab ja lõbutseb teadwuses, et ta elab, et ta olemas. Ja mitte lihtsalt olemas, waid Mäeküla mõisnikuna olemas. Olemas isikuna, kellel maakerast weel osake päriseks, kelle küljealune oma, wastuwaidlemata oma, ja kellel weel nõuda ja käskida. Ning keda ikka weel respekteeritakse. Ja kes kedagi ei tarwitse karta. Ja hein kaswab, wili küpseb ja lehmad lüpsawad. Ja peremehed maksawad renti ja kandimehed teewad töö ära. Ja — jaa — — oääh! — Mäeküla mõisniku magusas haigutamises sisaldub kõik, süsteem ja programm.

 Enamaste peatab herra von Kremer ka karja juures, kui see ta käigu piiril juhtub olema, ja siis wõidab ta silm isaliku ilme ja isalikult liiguwad ta pikad wurrukihwad. Sest need sadanelikümmend nisa seal — rohkem neid paraku ei ole ja kõige paremat tõugu pole nad ka mitte — need on ta majanduse elusooned, ta isandliku iseseiswuse peapide; alles kaugelt järgi tulewad kartulid ja weelgi kaugemalt müügiwili, kui wiimast üleüldse jatkub. Ja Mäeküla mõisnik sügab Laadikut ja Küüdikut sarwede wahelt, ulatab Punikule tüki saia suhu ja austab karja-Toomast usaldustoonil mõne küsimisega. Sest Toomast ta ei pelga. Selles mehes pole midagi ähwardawat südameklapile. See wäike nässakas rähksilm wahib peremehele otsa, nagu seisaks äkki pilwest kukkunud wanajumal ise ta ees. Mütsigi äigab alles peast, kui teine juba selja pöörab. Kurta ja tahta pole tal midagi.

 Ja kui siis wanaherra karjamõisas, mäherduse kogunime all mõisa rehte, kiwist heinaküüni ja kahte turwakuuri mõistetakse, natuke ülewaadet on pidanud — sest siinsed wähe uuemad ja seepärast wõrdlemisi korralikud hooned ei tõrguta pilku, — ja kui ta mäe nõlwadel ajawiiteks maasikaid ja muulukaid on otsinud, põõsastikus mõnda siili, sisalikku wõi nastikut kimbutanud, siis pöörab teist teed, alt wainu kaudu, koju tagasi ja wiib oma kokale

— 17 —

lõuna-isu kaasa, mis lauale kantud parema ja pahema wahel wahet ei tee. Klaas mitte wäga kallist portweini kustutab ta janu ja suigutab ta paariks tunniks ausale põllumehe-uinakule.

 Teise weidi wähema tiiru ristleb herra von Kremer õhtapoolikul ära. Seepeale järgneb päewakawa huwitawam punkt: lehmalüpsi pealtwaade karjataras. Sellelt wirgelt waatemängult täis rebiwaid käsi, sorisewaid nisi ja kobrutawaid kappu wiib ta alati nii ülendatud meeleolu tuppa, et ta oma wana mängutoosi paneb tilisema, mille mahedail helidel ta siis ühtlasi õhturoale rõõmsa wastuwõtte walmistab. Wahel laulab sööja mängitawat wiisi paiguti kaasa, ja siis on emand Reemeti kriitika järgi, „kui saetaks seinu seitsme suure saega ja soglataks kühwlitega munakiwide wirnas”.

 Kolme küünla walgusel — kiwiõli wastu hoiab ta wisalt suurt lugupidamatust alal — loeb rüütel von Kremer enne sängiheitmist haigutades weel mõne weeru Revalsche Zeitungi ning paar peatükki raamatute raamatut, enamaste Salomoni tarkust, sest muud kirjandust tal majas ei ole. Siis kustuwad küünlad ja kustub wanapoisi päew, mis oli nagu eelmine ja ilmatu rida eelmise eelmisi.

 Teine peatükk

 Seal sündis ühel kewadel üheksakümmendate aastate alguses midagi, mis tema nii rahulistes wärwides hoitud elule ärewat karwa wöödi sisse wedas. Ta leidis äkki, et ta enesega enam üksi ei olnud. Ta meelest oli, kui segineks kõigesse, mis silm nägi, kõrw kuulis, nina haistis, kops hingas, midagi enneaimamata wõõrast. See ep olnud esiotsa ei ilus ega inetu, ei hea ega halb, ainult umbusklikult imekspandaw uus. Siis aga selgus ebamäärane ja sai meeks — meeks, mis on magus mõruduseni.

 Üksnes harukordadel walis Ulrich von Kremer jalutamiseks selle lühikese rohtunud tee, mis mõisamaja lõunapoolsest otsast ja aidast mööda wiis alla Kruusimäe saunade poole, sest see wäljawaheline tee wajus seal warsti rappa, kus wesi kohati poole põlweni ulatas. Küll wõis saunade ümbert ringi mäe ja soo wahel wingerdawat jalgrada mööda kuiwal jalal tagasi tulla ja käiku nõndawiisi pikendada, kuid Kremeri herra ei armastanud kitsaid teesid. Ühel pärastlõunal aga juhtus siiski, et ta aidatagusest sarapikust, kus ta pakatawate põõsaste alt mõisa põllul kündwate härjameeste mõnusat räuskamist pealt kuulanud, Kruusimäe wainule sattus. Ta sammus saia nosides wärawani, millest peale järsult allakalduw tee märjaks ja mädaks läks, ning pööras, kui ta soo tagant ülessirgu-

— 22 —

wale kirikutornile teretawa pilgu kinkinud, roika-aia äärt mööda wibujoones selle lepatuka poole, kust mõisa minew rada, nurme ja niidu piirile tallatud, peale hakkas.

 Selle lepiku warjus kükitas ka siin ja seal wainu serwadel mustawaist kandimeeste urtsikuist wiimane, selga kruusikünka wastu toetades, nii et mõisa poolt waataja temast ainult katuseharja wõis näha. Herra von Kremerile paistis magamisetoa akendest alati, kui roomaks seal kohas suur pikk päewakoer mööda põllupeenart. Ja iga kord tärkas ta mäluwaate ette tarekese niisama karwane omanik, kuuendikumees Tõnu Prillup, kelle priinime järgi saunagi hüüti.

 Kui jalutaja Prillupi õuest, mille peale kewadine päike täiel palgel maha naeris, parajaste mööda oli astumas, kütkestas ta pilku riiwamisi üks wärwiline wari, nii et ta pead pööras ja weidi sammu peatas. Wari tuli punasest seelikust haljal murul, sest aida ääres, wastu õueaia soppi, pikutas üks naisterahwas eredal paistel, silmad kinni ja suu lahti.

 Esimene mõte Kremeri peremehepeas oli: Näeh, siin peres magatakse äripäewal! Siis seletas talle lähem pilk, et ta magajat ei tunne. Külaline? — Na, ükskõik! Ja ta astus edasi. Aga ainult kolm sammu. Midagi, mida weel kord maksab waadata, näis talle meele torkawat ja pööras ta pead. Ja et ta selle midagi kohta kohe selgusel ei olnud, astus ka need kolm sammu jälle tagasi ning ühe õueaia ligemale. Õu ja maja olid eluta, ainult paar kana siblisid rehealuse wärawa all ja suure kase otsas keset õue pidasid warblased koosolekut.

 Uinuw laiskleja, muidu kassi kombel keras, ajas pahema käe peal puhkawat pead niikaugele tagasi, et walge päewatanud lõuast kurguauguni nähtawal seisis. Näol ja awatud suul püsis ilme, kui kuulataks ta kawala poolmuigega mõnda mootsikut sosijuttu. Herra von Kremer

— 23 —

pani weel tähele, et magajal wäga harwad hambad, ja iseäranis tähele pani ta, et tal kaks waokest kaelas olid, kaks noort priskusekortsu pealpool helmerongi, ja korraga mäletas wanaherra, et need waokesed — just nemad — tema ilmsüüta uudishimu äratanud. Muidu oli noorik nagu teisedki külanoorikud, ja et ta noorik oli, ja mitte tüdruk, selgus hõbedasest laulatissõrmusest, mis tal parema käe sõrmes walendas.

 Küsida, kes ta on? — Kremer tundis kõiki oma wallakese täiskaswanuid, iseäranis hästi kandimeeste perekonde kuni kaelakandjate lasteni, ja nüüd oli siin Prillupi õues inimene pealtnäha koduses olekus, keda ta mitte ei tunnud — miks siis mitte küsida, kes ta on? — Aga Kremeri herra keeras minekule, kui ei wiitsiks ta magajat äratada, ja küsimine oleks küsimata jäänudki, kui Prillupi saunal mitte uut ust ees poleks olnud.

 Nüüd aga jäi ta mõne sammu pärast seda uhkust silmitsema, jalga mulgu latile ja ristluud kadakakepile toetades; silmitses musta majakest mujaltki, weeretas waate ka kapsaaiast ja põllusiiludest üle ning leidis, hm, et Tõnu kui majapidaja poolegi mitte wiimane ei ole Mäeküla pisirentnikkuist. — Aga see seal murul? Ning Kremeri pilk käis wiiliti magaja juures ära. — Ja siis mõtles: Ei tea, kus Leenu peaks olema? Kaks-kolm last on neil ju ka? Aknasilmake ei ilmuta midagi seesolijaist. — Kas see ehk nende koduhoidja —? Punane körtsik aida kõrwal ahwatas teda jällegi palge pöörama. — Ta pani lõpeks tähele, et mõned pütid ja witsikud pistandi ees küürijat ootasid, kuna tuluke suure paja alt ära oli kustunud, ja oleks seepeale tõeste edasi sammunud, kui mitte kaks ärewalt kilkawat last, kes alt heinamaalt täie hiiliga sauna poole jooksid, teda poleks weelgi sundinud seisatama.

 „Mari, Mari, näe mis meil on! Näe, mis meil on!”

— 24 —

 Poisike kulu seest leitud käbliku-pesaga eel, tüdrukuke lehwiwate salkudega tema kannul, mõlemi ümber ringiratast ihas põlew koeranäss — nagu wäikene tuulispask wispeldati magaja kohta wastu aeda. Saksa mulgu ees ei näinud ükski.

 Näikse teine õige noor olewat, mõtles Kremer ärkaja liigutustele järgnedes. See peatõste, see pöörak põlwili ja tõus jalule sisaldas kopsakast aeglusest hoolimata sedasama kehalikule täiskaswule salaja wasturääkiwat nagu waadegi, millega Mariks hüütud noor naine linnupesale lähenes, ja nagu häälewärw, milles ta wäiksele wargale tõsiselt ja õpetlikult seletas, see pidawat pesa kohe ilusti tagasi wiima, muidu kaduda linnud Prillupi ümbert ja minna kõik teistesse peredesse.

 Aga munad?

 Muidugi kõige munadega!

 Kus sellega! Nii ilusad tähnilised ja pisitillukesed! Paar tükkigi wõiks ehk —

 Ei, ei, linnul olla nad loetud wiimse kui üheni!

 Näis aga ilmest, millega ta pesast wõetud munakest pihu peal silmitses, kui ei seisaks manitseja poisi seisukohast ise mitte liiga kaugel.

 Kõik kolm nägid korraga saksa, kelle peale koeraklutt hakkas haukuma, ja waidlus waikis.

 „Kas oled siit pere inimesi?” küsis Kremer ligemale astudes oma heas Eesti keeles, millel kõlaliselt talupojalik laiusemõnugi ei puudunud.

 Naine waatas talle rahulikult otsa, aga ei wastanud. Kremer ootas.

 „No, miks sa ei räägi?”

 Teda silmitseti mütsinokast saapaninani, aga suud lahti ei tehtud. Käbliku munakese pistis noorik hellalt pessa tagasi.

 Rumal ta ei ole, mõtles Ulrich tema karge pilgu all ja tundis põses sooja. Ta tammus weidike, et uut

— 25 —

pärimist wormida, arwas aga siis paremaks laste poole pöörda.

 „Kas see Mari teil elab?”

 Nad seisid nüüd kolmekesi reas tema ees, naine kõhuga, poiss ja tüdruk seljaga wastu aeda, kõigil ninad püsti. Tema küsimise tõttu waatasid wäiksed wilksti suure peale, ja et selle suu waiki jäi, märgataw wirwetus nurkades, siis wastasid nemadki itsitawa waikimisega. Mõlemil hiilgas nina-alune rõõmsalt kaasa.

 „Tainapead!” mõmises herra von Kremer, aga alles siis, kui ta neile selja pöörnud.

 Teel, juba mõnekümne sammu pärast, oleks ta müstikalise Mari kohta wõinud põhjalikku seletust saada, kui tal seks weel uudishimu oleks jätkunud. Künnimehed olid sarapiku äärest tööjärjega Kruusimäe kõrgendikule jõudnud, põllule, mille rinnaku alt Kremer praegu läbi läks, ja nende seas oli ka Prillupi Tõnu. Ta pööras saksa lähenemisel parajaste atra, kuna teised waoga juba ülespoole liikusid. Aga Kremer wõttis tema teretuse wastu, ilma teda peatamata; midagi, mille kohta ta selgusel ei olnud, hoidis teda järel kuulamast tagasi. Warsti kostis talle Prillupi tõmmult kumisew hääl selja tagant kõrwu:

 „Päits — wagu! — Pügal — wagu! — —Nät seal — Päits! — Nät seal — Pugal! — — Pugal — Päits! Päits — Pugal!” Ja temast kõrgemal rõkkas Punudest ja Mustadest, Kirjutest ja Küütudest ning sekka sadas piitsaplakse ja mõnigi karune kurat ja prohwus.

 Selle künni-pastoraale kosutawal saatel jõudis Mäeküla mõisnik koju, weidike wäsinud siiski ja endaga ebamääraselt mitte täieste rahul.

 Õhtul tuli walitseja millegi aruandega, ja Kremer pidi jutu lõpul küsiwa sõnakese pillama suuta naise kohta Prillupi õues, kuid sealtsamast tundus asi talle tühisena ja ta andis waikimisega Reemetile minekumärku.

— 26 —

 Ta oli juba woodis, kui talle muude mõtete wahelt äkki meele pistis, et Tõnu Prillup üks neist olnud, kes jüripäewal talle mõne rubla renti jäid wõlgu. See oli Mäekülas paraku nii sage nähtus, et ta nende wabandawaid põhjendusi harjumisi ainult poole kõrwaga kuulas. Aga kas ep olnud Prillup see, kes tol puhul matustest mosinenud, naise matustest? — Siis ehk oli see noor — —? Kuid jüripäewast polnud kolme nädalatki ja pulma kuludest ei lausunud sõnagi. — Wõi oli see Kiilaste Rein, kes naise surma nimetas, ja Tõnu mosises matuste asemel siiski pulmadest? Leenu wõis tal ju sügise wõi pika talwe jooksul — — Aga — ja herra von Kremer tõmmas waiba üle kõrwade — mis puutus see siis temasse?

 Siiski, enne suikumist tuikas ta tahitsewast mälust weel läbi: Aga Prillupi lapsed hüüdsid teda Mariks. — —Ja lõpeks, juba sulutud silmil ja norskamiseks awanewal suul muigamisi: Narr juuks! Pulstunud kui wilt ja turwatuha karwa — pääh! — —

 Kui Kremer teisel hommikul käe wärati külge pani, jäi ta aru pidades seisatama: Kuhu siis täna? Jälle karjamõisa? — Hm, wõiks ju ka Kruusimäe poole, et waadata, kui kaugele mehed keskhommikuks künniga on jõudnud! — Ja Kremer sõudis Kruusimäe poole, waatas künnijärje peremehehuwiga ära ning tuli saunade kaudu eilast põllurada jälle tagasi. Prillupi õue juhtumisi pilku lüües, nägi ta seal ainult mõlemaid wäikseid „tainapäid”, kes aida läwe ees weskikiwil istusid ja lambaraudadega koera niitsid. Nad olid, üks penikest kinni hoides, teine raudu tarwitades, nii tiitselt töös, et kummalgi möödamineja jaoks silma ei jäänud. Tarest aga kuuldus lahtise akna kaudu kangaspuude loksumine, ilma et akna wäiksuse pärast näha oleks olnud, kes süstikut wiskas.

 Õhk oli sel päewal nii õre, et soa korrapärane lõks — lõks! kaugenewale weel kaua kõrwu ulatas; Kremeri

— 27 —

meelest oli koguni, kui kuuleks ta seda toaski weel. Ta astus magadiskambrisse, awas akna ja jäi nagu kuulatades üle künni wahtima — sinnapoole, kus suur päewakoer põllupeenral roomas.

 Paaril järgmisel päewal walas külma wihma sadada, nii et wanasaks jalgagi wälja ei saanud. Esimese päewa kihutas aeledes ja haigutades mööda, teisel aga hakkas siunama, isegi wanduma, mis muidu tema komme ei olnud. Kolmandal hommikul pilwitas ja udutas weel, tuli hooti pihugi, kuid see ei suutnud kärsitut enam kohutada, hoolimata walusast rebimisest paremas puusas ja pahemas pahkluus. Ja nõnda tüüris Kremeri herra, kõrged kalossid jalas ja wihmakuub seljas, wärawasse ja wärawast arupidamata wälja ning otseteed karjamõisa poole, millest selgub, et wihmastelgi ilmadel oma mõistlik külg ei puudu. —

 „Faeh,” ütles kokapiiga Fillemine Fahtrik, Kremeri ainuteenija, ta enda nimetust mööda Mäeküla „firtin”, kui saks paari tunni pärast tagasi tuli, „herra juba kodu ja Mari põle akendega weel mitte falmis! Ütlesin teisele küll, et katsu fiks olla, aga nad on jo kõik nii pikalised siin — nii faega pikalised!”

 Herra von Kremer kostis kannatliku mõminaga ja laskis ennast gummikuuest ja ülesaabastest wabastada, mis neitsi Fillemine käes, kes ihulikult laiuse ja lainetuse poole kaldus, ka mitte just wurinal ei läinud. Missugune Mari? mõtles ta seejuures, sest aknaid ja põrandaid pesi harilikult karjase Kai. Aga ta ei küsinud ning astus eeskojast ümmardaja ukseawamisel lähemasse tuppa, milles töö nähtawaste juba lõpnud.

 Ta istus siin paar minutit puhates, keeras siis mõne tarbeta tiiru üle põranda, et wiimaks, käed püksitaskute sügawuses, ühe ja teise akna ees seisatada, nagu proowiks ta ruutude selgust.

 Kõrwal olewas kabinetis oli waikne.

— 28 —

 Siis ehk seegi juba walmis?

 Ta wajutas wangu peale ja waatas: ja.

 Ses tiiwas rohkem ruumisid ei olnud; teised kaks tema neljast toast olid sealpool wäikest eeskoda.

 Missugune Mari? — Ta pööras tagasi, tegi eeskotta minewa ukse lahti ja kuulatas. Kokapiiga plagistas jälle köögis. Muud polnud kuulda. Kremer astus seepeale eeskotta ja awas wastas olewa ukse praokile. Ja — saalis oli keegi, ja see keegi wilistas.

 Kui wanaherra saali ilmus — miks ta ei pidanud järel waatama, kes Kaie asemel tema aknaid pesi? — tundis ta Prillupi õues nähtud laisa naise juba läwelt ära — enne weel, kui ta tema pead ja kaela silmas, mida akna ristpuu jaolt warjas, ja hoolimata teist karwa riietest. Selles nimelt, kuidas kebja luuga noorik akna laual istus ning töötawa käe sunnil ülemkeha hoidis ja liigutas, oli Kremerile midagi ebateadlikult meelespeetut ning Prillupi muruga ühenduses seiswat.

 Wist ei kuulnud Mari saksa tulekut, sest ta wilistas rahulikult edasi, nii endamisi sumedalt, kuid wilumisest tunnistawa wõimisega. Kremeri herra hallikirjud kihwad rippusid seepärast weidi nõutult allapidi, enne kui ta ligemale astudes enesest märku targes anda.

 „Nooh,” algas siis, käed ristluu peal wahelite, „mul näikse jo uus aknapesija olewat. Kust see siis tuleb?”

 Noorik ulatas pea aeglaselt sissepoole ja wõttis endale kostmisekski aega. Kosta ta seekord tahtis, seda wõiks ta näost näha, kuid paistis, kui peaks ta kostuse kaugelt muude mõtete tagant tassima. Kremeri meelest oli, kui waataksid ta silmad kõõrdi selle seesmise kadunuse wangistusel.

 „Tere,” wastas ta siis järsult. „Karjase naine on titewoodis.”

— 29 —

 „Soo? — Ja, õige — seda oli jo jälle oodata. — Aga kust poolt sina siis oled?”

 „Eks ikke Prillupilt.”

 „Prillupilt — jaa — —” herra von Kremer upitas end naljatama — „kas siis Tõnul nüüd kaks naist on?”

 „Ei — üks; mu õde suri nelja nädala eest ära.”

 „Prillupi Leenu oli sinu õde?”

 Mari jaatas peaga; ta püsis istukile aknalaual ja pani nüüd märja lapi teise aknatiiwa wälisel küljel jälle töösse.

 „Nelja nädalaga mattis naise ja wõttis teise!”

 „Egas ta ilma läbi soa.”

 „No, kust ta su siis tõi?”

 „Eks ikke metsast.”

 Wastus ei olnud naljataw, sest lühidelt metsaks kutsuti, nagu Kremerilegi tuttaw, üht laanerikast suurwalda kiriku taga, Särgwerest edela poole.

 „Wõi nii; ja, ma mäletan, Leenu oli ju wäline inimene. — Teie pulmad olid siis warsti peale jüripäewa?”

 „Nigulapää,” wastas noorik, ja ta pahema käe selg tegi nina ümber osawa keeru.

 „Aga Tõnu lapsed ei üia sind ühti emaks?”

 „Mis ema mina nüid neile — —” Mari astus maha ja kastis lapi ämbrisse; tema turwatuha karwa juuks, pulstunud nagu wilt, tuli tagasi warisenud räti alt nähtawale, ja kui ta jälle pead tõstis, paistis rätiku sõlme pealt ka tema teine kurguwaoke.

 Saks arwas nüüd parajaks juttu lõpetada ja tegi, kui oleks tal järgmisesse tuppa asja, kuna ta siia ainult mööda minnes jäänud peatama. Aga kui ta tagasi tulles saalist juba läbi ja käega wälja minewa ukse külles oli, pööras ta siiski weel ümber.

— 30 —

 „Kuule, Mari, kui ma sinu kääst mõne pääwa eest küsisin, kes sa oled — miks sa ei wastand?

 „Ma ei taht.”

 „Sa ei taht?” Kremeri bismarcklikud kulmupuhmased tõusid weidi. „Soo — sa ei taht. Miks sa siis ei taht?”

 „Niisamati,” ütles Mari ja asus lapi ja ämbriga teise akna juure.

 Herra von Kremer nihkus ukse eest sammukese tagasi, nagu tahaks ta ses küsimuses jälgi hakata ajama, esines aga lõpeks, peale mõnekordist suumaigutust, hoopis teise asjaga:

 „No kas ta su wastu ka ea on?”

 „Kesse?”

 „Prillup ikke.”

 Noorik wõttis trepi seina äärest, seadis käsile wõetawa akna ette ja astus üles, et kõrgemate ruutudega peale hakata. Alles sealt pillas wastata, ja Kremeri aimates pidid ta silmad seejuures kõõrdi waatama:

 „Kelle wastu ta’s paha on!”

 Mari pesi ja herra seisatas weel pisut. Kuna ta pilk nooriku kuju mööda üles ronis pastlakandadest paljate käewarte ja laeni ulatawa peani, tähendas Kremer sel iweldawal toonil, mis naljata naljatajale omane:

 „Aga kui sa sealt nüüd maha kukud ja kaela murrad!”

 Kuid sõnal oli üsna ootamata tagajärg. Nägu, mille noor naine lae alt wana rüütli poole pööras, oli äkki masket wahetanud, kibeldama löönud, ning huulte wahelt wälgatasid harwad hambad esimest korda wälja.

 „Kellel mu’st siis kahju oleks — ärral wõi?”

 Kremer naeris sabatult ja läks. Tal oli hea meel millegist, misüle ta endale aru ei püüdnud anda. Söögitoast kirjutuskabinetti ja sealt tagasi sammudes wenitas wurrukihwad paar korda õige sirgu, ja kui ta seepeale

— 31 —

ümariku söögilaua ümber mõne ringi tegi, pidas pöidlad westi käeaukudes ja liputas sõrmi. Kuidagi sattus ta siis ühe aknalaua ette, mille peale nõrk pastlajälg oli jäänud. See andis talle pikemaks, kuigi heatahtliseks uurimiseks asja, wiis ta indutseeriwa mõtte aga wiimaks ruutude peale, ja kui ta nende selgust nüüd tõsisemalt proowis, siis leidus sealgi märkisid, mis waljumale korranõudele ei wastanud ja millest selle pesija eelkäija töö enamaste waba olnud. Aga küll ta õpib, mõtles soowilik peremees ja jätkas akende inspektsiooni kabinetini.

 Mõne aja pärast leidis Kremeri herra, et ta Marilt midagi unustanud küsimata, midagi, mida peremehel waja teada, ja ta läks ja küsis, kas Mari ehk nüüd karjasenaise asemel ka lüpsis käiwat; küsija ei olla wiimasel paaril päewal ise karja juure saanud.

 Ta sai jaatawa wastuse.

 Kas walitseja wõi walitseja emand talle sõna saatnud?

 Mõisast saadetud — ei tema teadwat, kumb.

 Kas ta waremalt kusagil mõisa aknaid pesenud?

 Ei, see olla esimene kord.

 Kas — —kas Prillup pulmadeks oma saunale selle uue ukse teinud?

 Herral näis weel muidki wäga tarwilikka küsimisi olewat, nad ei tahtnud talle aga meele tulla, nii et ta sennistega leppides juba tagasi pidi minema. Seal aga tabas ta ometi midagi.

 „Kas sul weel teisi õdesi koju jäi?”

 „Ja, kaks.”

 „Nooremad sinust?”

 „Üks noorem, teine wanem.”

 „No, kudas ta sinu siis nende wahelt wõttis?”

 „Liina on weel leerimata ja Tiina ei läinud?”

 „Aga sina läksid?”

— 32 —

 „Kumbki pidi minema — tal jo Leenu lapsed.”

 „Soo, soo,” mõmises saks kuiwalt ja asjalikult.

 Kui Ulrich von Kremer seepeale jälle maja teise tiiba oli jõudnud, liitis ta pilgu tükiks ajaks ühe suure tindipleki külge kirjutuslaua luitunud kalewil, kuna ta sõrmenukkidega meelekohte hõõrus. Ulrich von Kremer andis äratundele maad, et rumalusi on, mida kahepäewane wihm ei suuda ära uhtuda, kui inimene „plebsilistest kalduwustest” mitte waba ei ole. Ja seega tõusis ta silm tindiplekilt üles ja heitis wäiklase mustunud õliportree peale, mis seal weidi halekas walguses teise seesuguse kõrwal seina peal rippus. See sõna oli nimelt kord emaliku murega tolle auwäärt naise patriitsilik-kõrgi ülemhuule alt kukkunud. —

 Pool tundi hiljem istus herra von Kremer söögilauas ja neitsi Wilhelmine ümmardas teda.

 Korraga jäi wiimane kuulatama, ja kuna ta kuulatas, kerkisid ta juuksekarwad, ja mokad sosistasid: „Jeesus!” Siis mühas minema, et üürikese aja pärast tagasi lainetada, tilisew kastike kätel nagu hundi küüsist päästetud tall.

 „Nad on jo nii frehhid siin, nii faega frehhid! Ma nägin jo kohe, kui ta jala sisse pistis, et see üks frehh inimeseloom on! — Kas herra teab, mis ta tegi? Istub korraga soffa peale, sirutab jalad fälja, ringutab ja ütleb: Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda! — Minu nähjes, minu kahe silma all istub soffa peale ja ütleb: Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!”

 Kuna õnnetu firtin teotatud tiliseja taha nurgalauakesele paigutab, liigutab tema leiwaisa aeglaselt lõualuid, neelab suutäie alla ning tähendab:

 „Ja, nad on natukene rumalad need külainimesed, neid peab õpetama.”

— 33 —

 Õhtul karjataras, kui Kremeri herra walitseja-emandaga jutusse sai, ütles ta muu seas: „No, meil on jo nüüd uus lüpsiline Kaie asemel —”

 „Ja, lasin selle tulla, on nagu krannim kui mõni teine,” wastas lüpsiülem.

 „Minu aknad on teine ilusti puhtaks pest, paremine kui Kai; wõite teda edaspidigi pesema ja küürima kutsuda.” Ja herra von Kremer juhtis jutu wasikate peale.

 
Kolmas peatükk

 Järgnewad päewad on kuiwad, ja Mäeküla saks käib taas korrapäraselt lüpsi juures, wahel kakski puhku päewas. Ta ilmub warakult, et nägijaks olla ka eelkäiwale jootmisele all kaewukünal. Kuidas nad sinna rüsinal paisu jooksewad ja üksteist müskawad, kuidas nad pinniwad, kuidas wesi nende kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähwiwad, sõõrmed puhiwad, kellad parisewad — see kõik on talle draama-elaw etendus, mille wastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talwe jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks wahetada, niisama wähe kui oma möirgawat karjasõnni kõige parema orkestri wastu. Ja kui nad seepeale mäletsedes ja unistades laiali suurel õueplatsil seisawad ning ühe ja teise udara alla walge kapp ja kümme wabastawat näppu ilmuwad, siis tuiab Kremeri herra nende wahel ringi, aitab nende sapsudelt kepiga kärblasi peletada ning hingab mõnuga sisse lõhnasegu, mis nende suudest, nahkadest ja soojast piimast õhtu imbib. Pikemalt peatama jääb ta wiimaks toobri juure, kus Reemeti emand sukawarrastega järikesel istub, lüpsi käiku silmas peab ning walmis on peremehe pärimiste peale kõige laialisemat wastust andma. Ja kuna nad juttuwad, tuleb Tiiu, tuleb Truutu, tuleb Madli, tuleb weel üks eit ning weel üks noorik ja tühjendab oma kapa

— 38 —

wahuse kurnariide rüppe. Üks neist on uus, sellele waatab saks wahel käte peale ja saadab talle proowiwa pilgu järelegi.

 Nad ei pane teda suuremat tähele. Ta ei ole nähtawaste saks, kelle ees õiget saksakartust tuntakse. Selle jälgile näib uuski palgaline jõudnud olewat, see sealt Prillupi saunast, sest karjatüdruk naerab, et kui wanamees neist ühel päewal mööda loowinud, saatnud Mari talle Kriimiku nisast piimajoakese järgi, millest saterkuue saba peale nagu walge nööbirida jäänud. Waadanud küll korraks üle õla, et mis nad seal turtsuwad, aga läinud oma teed. Saksakartliku erandi moendab mõisas ainult karjane Toomas, kuid selle naine on ka juba wiienda lapsega nurgawoodis.

 Ja kuna kapad kobrutawad, toober täieneb ja Kuru perenaine weab tütre tagant-tõukel käsiwankriga puhtaid pütta pesuköögist üles piimakambri poole, hakkab karjamaa kinkudel mees paistma, kelle waesedki silmad juba kaugelt ära tunnewad. Selle mehe ninast hoiab nimelt nägemata käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt waadates näib, kui oleks kael juba nii peeneks kulunud, et weerlew pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.

 Seesinane mees astub teenijate-majasse sisse, mille katuse all piimakambergi aset on, ja kui toobri tulek wiibib, siis ilmub teine wahel ka tarasse, et lüpsi lõpu järel waadata. See on Kremeri herrale märguks minekut teha. Mitte just, et ta teda ei salliks — ei, ta on ju kõigiti tarwilik inimene — aga tema teretamises leidub midagi, mis pigem nägemata wõib jääda. Aasta üheksa eest, kui nägemata käsi weel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, wõttis Kremeri saks ta mõni kord heameelega erajutusse; siis oli Jaani teretus weel eht häälekõla ja silmawaate poolest.

— 39 —

 „Kui mina teaks, kuhu see mees oma raha wajutab!” algab Jaan emandale, kui ta „tere” asemel „tereks” on öelnud. „Ette ja ette, ette ja ette — ega muud olegi! Mujal mõisates, sa kallike — —”

 Jaani jutte, mis rahaga algawad ja rahaga lõpewad, tunneb aga emand nii küllaliselt, et ta õnne tänab, kui toober õladele tõstetakse. Piimakambrist, kus tal mõõdupulk sisse on pista ja toobiarw üles kirjutada, pääseb ta warsti.

 Ja nõnda lükib päewale päewakesele järgi, ja Kremeri herra käib wirgaste lüpsil, ja wanade lüpsjate hulgas näeb ta ka seda ajutist uut, kes tema aknad nii ilusti puhtaks pesi. Kuid ühel lõunal leiab ta selle uue asemel teise uue lehma alt: Pajusi Juula, Mari üleaedse.

 „No, mis Maril wiga oli?”

 „Näpud teisel walusad, tellis mind täna minna.”

 „Näpud — soo? Na, see on isegi proua!”

 Pärastlõunasel luusil juhtub herra von Kremer mõtetesse süwenewat, nii et ta ennast Kruusimäelt leiab, kuna ta karjamõisa tahtis minna. Wainul, Prillupi wärawa ees, wisatakse kurni. Wiskajad on Tõnu lapsed ja nende uus ema. Kõik kolm, iseäranis aga ema, on täie tõsidusega wõitlusele andunud. Wiimase silm mõedab igakord mõtlikult maad, ennekui hoogu wõttew käsi kaika laseb lendu, ja kui mõni pulk ruudust kargab, siis saadab teda trehwaja iseteadlik „atata!” Saksa nad ei näe, ei näeks teda ka siis mitte, kui ta lepapõõsa taga warjul ei seisaks.

 Ja Kremeri herra ei eksita neid. Ta waatab heameelega wõidumängusid pealt. Ise pole ta küll kunagi spordimees olnud.

 Ja kui ta partii lõppu on näinud, lensib tuldud teed tasakesi tagasi, niiske huum silmis ja suu ümber jooneke wallale tikkunud noorust.

— 40 —

 Teisel päewal istub Prillupi Mari jällegi mõisataras lehma all, töötõsine ja sõnakehw nagu ikka. Kappa tühjendades waatab pisut kõõrdi ja pöörab nõksamisi pead tawaliku seesmise kadunuse pärast. Mitte wõimata pole, et peremees pilguke hiljem ta harwu hambaid näeb walendawat, paljastatud lõbust seeüle, et Kirjak piimakapa ümber lõi. Ja nõnda möödanewad weel mõned lüpsilõunad ja -õhtud, kunni päew tuleb, mil Kremeri herra kapatühjendajate seast kitsa kollase naise leiab, kelle käed ja jalad liialdatud wäledusega nagu midagi püüawad heaks teha.

 Pärast seda päewa hakkas Mäeküla saks arwamine lüpsi juures käima. Hein ja wili kaswasid — aas ja nurm wõitsid ta armastuse endi poole. Ta sagendas wõi kaugendas oma käikusid, ta wõttis soost ja rabastki jätku kunni pigimusta jõeni. Aga ta märkas warsti, et ta sellest wähe sai, sest et ta wähe nägi. Tema ja asjade wahele oli miski linik tõmmatud, mis kohe jälle uuenes, kui ta tema korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamäärastel äärjoontel selle katte taga. Ta aimas ennast kas wõi tunni aega kadakapõõsasse wahtiwat, nägi ja wõis arwata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma oma teo põhjusest wõi tarbest, sest mõtlemine, tabataw mõtlemine see ei olnud. Ja kui ta koju jõudis, meeleliselt katkine põues kusagil salaja kirwendawa rahutuse pärast, tundus talle ikka jälle midagi pooleli jäänud olewat, ja ta wõitles ahwatlusega, sealtsamast ümber pöörata, et sidumata unustatud otse sõlmata. Üksnes midagi õige tühist, kuid tihti korduwat jäi talle neilt uindunud hulkumistelt wahel meele: ta oli ennast kaua pigimustas rabajões peelitanud ning seejuures kordkorralt kõwemine „Ulrich! Ulrich!” mõmisenud.

 Siis tulid palawad päewad helgete õhtutega, taewas seisis kõrgel, õhk sumises põrnikatest, alt aiaräämast waa-

— 41 —

bus lõhnapilwi mäele ja kõik näis wedelalt walguwat nagu sulatises. Widewikust keskööni laugles soowiku kohal sina sees kitsuke kuuserw nagu taewataadi pöidlaküüs, tema all luhas lõid mustad wetesilmad walgeid sädemeid, kaasik kapsaaia taga hoidis hinge kinni, sest ööpikk laulis. Hooned kingul aga, nende ümber sala lendlewate nahkhiirtega, need paistsid kui meelisklewad pead lendu aetud muremõtetega.

 Neil õhtuil rinnutas Ulrich awatud aknal, waatles, kuulatas, haistis ja oli nukker. Tema paljas pealagi paistis kuukesele kahwatult wastu ja awatles öiseid lendajaid ligi, nii et ta seda loomusundlikult wahel käega pidi warjama. Särgwerest alles tunaeila tulnud, kannatas ta juba üksinduse igawust ning waibus ikka enam hinge-olusse, mille põhitooniks oli waikselt walutaw lai kahjutunne. Iga õhtuga selgemalt hakkas ta tagasi nägema seda pikka ja kitsast teed, mis nii sirgelt kaugest tühjast nõmmest tuli ja tema isiku juure lõppes. Ei kiwi ega tulpa ta weertel, mis midagi oleks mälestanud — mõnda tegu, head wõi halba, mõnda sündmust, õnnelikku wõi õnnetut, mõnda maitsmist, lubatut wõi keelatut. Ja kui ta pead pööras ja ettepoole waatas üle halelilla lageduse, milles ainult kari kirjuid lehmi elu esitas, siis nägi ta ehmatades musta katuswankrit lähenewat, eestpääsemata lähenewat, ja mitte wäga kaugelt. Ta äigas pealaest üle, nagu külma higi pühkides, tõmmas akna kinni ja kobis sängi, ilma piiblit kätte wõtmata. Aga uni ei tulnud. Ja ööpikk hukutas ruudustki läbi.

 Kogu öö tegi ta endale etteheiteid. Ta ise, üksnes ta ise oli süüdi. Olud raskendasid, kuid ei keelanud. Ja ihadest polnud ta ilma ning juhused ei puudunud. Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. Ta kõhkles, kus kinni oli haarata, ta tõrkles, kus wastu oli wõtta —

— 42 —

on ju weel aega, on ju weel aega! Ja nõnda wesistas suud, kui teised maitsesid, sest teised olid targemad.

 Targemad? Kas see tarkusest olenes? Milleks salata, et tema wahekord pika juukse ja laia riide kohta küllalt õige, küllalt lahe ei olnud? Nad tõmmasid teda ligi, kuid tõukasid ka ära. Ta sallis neid olewusi „erapooletuma wöö” piirkonnas, nad olid talle ihaldatumad wõre taga; aga kui ta mõne neist wõre sisse mõtles — kohe lõi kartus südamesse millegi ohu eest, mis säärases ühenduses pidi peituma, kohe nägi ta tema kleidiwoltides, frisuurikeerudes, kübarasulgedes kõiksugu salapäraseid õudsusi waritsewat. Kas ta ei hakanud omal ajal, mõisa rendilt wõttes, seda majagi siin teatawa tagamõttega ehitama? Wõis ju ikkagi keegi leiduda, kes piskuga leppis wõi ise jätku tõi. Kuid waewalt jäi ta mõne ette waimus seisma, kui juba hoiataw käsi teda sabast rebis! Muidugi märgati tema wõimetust ja käidi temaga sellemääraselt ümber. Ühele oli ta „ainult Ulrich”, teisele peaaegu koomikalik kuju, paljudele ep olnud teda üleüldse olemas. See aga sai jälle temale tuntawaks, nii et ta sarwed sisse tõmmas ja karpi puges. Ning seal kiratseb ta nüüd haudjatel öödel elada neist wähestest mälestuse-raasukestest, mis talle nooruse-aastaist jäänud, kui ta septembri- ja märtsi-termiinidel weinitujus teiste omaealiste õlul mõne öise rumaluse linnas kaasa tegi, mida ta tagajärel pealegi igakord õiglaselt kahetses.

 Nii siis külgesündinud kütkepelg? Mine tea. Talle tuli kauguse udust wäike Frieda meele. Ta targes weel tänapäewgi kindel olla, et ta ema õmbleja wõre sisse oleks wõtnud, kõige legaalsusega muidugi, kui tingimised wähegi päri oleksid olnud, kui otsustawast suust mitte häwitaw sõna poleks langenud: „Ja, Ulrich, miks mitte; hakka aga siis kingsepaks õppima, milleks sul aastate poolest ehk weel aega on ning waimu- ja hingelaadi

— 43 —

järel huwi peaks olema.” Ja kui mitte wäike Frieda seepeale ise poleks kirjutanud: „Ja, Ulrich, aga sa tead, minu töö eest maksetakse nii wähe...” Millega side wormiwabakski ühenduseks nende wahel katkes, sest et neiu Frieda sündsamaks pidas kingsepale mehele minna, kes ametit juba oskas.

 Järgnes sellest ehk — õndsa lese proua von Kremeri, sündinud kontessa Lützeni psüholoogilise hüpoteesi kinnituseks — wiimati tõeste, et tema poeg, wähemalt oma erootilise tundekoosiga, ennem all kodus oli kui ülewal? Ulrich pidi järel andma, et selles tuumake tõtt peitus, et see rüwe ja rüssak altilm, millega ta igapäew kokku puutus, teda kuidagi häälistas, wast ehk just selle üditerwe rüweduse endaga. Kuid kas oli tema siis mõni weider erand? Wõis neid siis nii üpris palju olla, kes näituseks muiste oma rüütliõiguse madaluse tütarde kohta — õiguse, mille soetaja ometi kindel wajadus pidi olema — jätsid tarwitamata? Ja kui üks tema Särgwere üleaedseist, wana aus Suurpalu Radeck, linna sõitis, siis wõis talle kergeste juhtuda, et teatud maanteetalust paks perenaine tuli ja tõlda peatas: „Ole wa hea mees ja too mulle Karu poest õite kolm naela muste willu!” Ja kas siis wend Heinrich, kellest muigati — — kuid ei, see näotus ei puutunud siia. —

 Igatahes — must wanger lähenes, ja aeg oli aru pidada, kuidas endale nii kaua tehtud ülekohut wähegi tuleks parandada.

 Ja Ulrich pidas aru — öö öö järgi, külleti ja seliti. Öölaualt pistis wahetewahel palukese saia suhu — ka karp hapukaid kompwekka seisis seal waruks — ja kui padi pea all kuumaks läks, mis iga kümne minuti takka sündis, siis pööras teise ümber ning nõutas ka waiba alla, teda jalgega õõtsutades, pisut jahedust.

— 44 —

 Ülewal lae peal aga siutsusid hiired ja närisid rotid. Neil oli seal lahe elada kaheksas tühjas toas, pehmeil liiwapõrandail, ruumides, kus kinnilöödud akende pärast päewalgi suursugune poolpimedik walitses, — niisama lahe ja lõbus nagu walitseja kanadel, kes seal koludest improwiseeritud õrtel öömaja pidasid. Ja kuna Ulrich saia mugides, kompwekki imedes ja patja pöörates oma elu pöörde kallal sepitses, kuulutas kukk talle ülewalt iga kahe, kägu kõrwalt aga iga poole tunni tagant, kui palju tee tema ja musta wankri wahel jällegi lühenenud. Seesinane kägu istus nimelt Reemeti Schwarzwaldi kellas. Tema häält wõis herrasruumidesse selgeste kuulda, sest et suurel paepõrandaga wahekojal, mis maja pikiti poolitas ja mille taga kõrwuti walitsejapaar ja kokapiiga elasid, wäga hea akustik oli — nii hea, et neitsi Wilhelmine öised karjatusedki — teda waest kohutasid kuumal ajal troopikalikud unenäod — köögi kõrwalt siia ära kostsid.

 Magama uinus Ulrich alles pärast kolmandat kukelaulu, kui koit hämariku põsed ammugi lõkkele suudelnud ja noor päew koisid otsides saali luitunud mööblitel uidas.—

 Herra von Kremer wiibis nii küpsiküüsi oma seesmise murrangu juures, et ta nädalaga sassi läks ja laupäewal, teda reedeks pidades, Särgweresse unustas sõitmata. Sel päewal aga toimetati tema korteris, elaniku äraolekut tarwitades, tawalikult suuremat harimist, ja nõnda juhtus, et küürija pärale jõudis, kuna Wilhelminel weel käskugi ei olnud, hobuseid rakkesse lasta panna.

 „Ei,” luiskas Kremeri herra teenijale, „ma ei mõelnudki täna Särgweresse sõita, ma sõidan õhtase masinaga linna. Aga Mari töö ei tülita mind, ma wõin wälja minna, kui ta wiimse toa käsile wõtab ja esimene weel mitte kuiw ei ole.”

 Ja nõnda asus Prillupi noorik magamisekambris töösse, kuna saks kirjutusekabinetis prillid ette pani ja kõik

— 45 —

oma tähelepaneku ühe majapidamise-raamatu arwudesse süwendas.

 Nende wahet oli kaks suurt tuba — nad ei eksitanud teineteist tõeste mitte.

 Herra von Kremer töötaski tüki aega täie rahuga, siis tõusis äkki üles, wõttis prillid maha ja läks otsustawal sammul Mari juure.

 Mari põlwitas põrandal ja liigutas nuustikut rütmusega, mis mitte kaugel ära ei olnud põhjusmõttest: jumalal päiwi, peremehel leiba! Ta ei wilistanud täna, waid mälus üht nööriotsa närida, mis tal lõuga mööda alla liperdas. Küljega lahtise ukse poole olles, pidi ta teisest toast tulijat märkama, ei tõstnud aga pead ega praotanud teretuseks suud, nagu kartes, et ajawiide hambist kukub. Ta pea, käewarred ja kael poole rinnani olid paljad, pruuni ja walge ihu peal helmendas higi, takune särgijatk ülespöördud körtsiku all jättis pringid sääremarjad katmata.

 Läheneja, kes kawatsetud sõna keelelt kaotas, ulatas äkilise impulsi tõukel käe hepitades nooriku kurgu alla. Ta arwas wälguwalul neid kahte waokest pihus tundwat ja pöial puutus lõualoti sooja pehmust, kuna imelik uus, imelik noor, imelik uimaw higilõhn talle pähe tõusis. Aga mitte nii wäga see kõik ei närwetanud Ulrichi nõnda, et ta kätt tagasi nähwates abitult seisma jäi, kui palju enam raatsiw peapööre ja lustaka aiatusega ühendatud naerupilk, millega tema julgust wastati. Kõrwus kohisew ja silmis wirwendaw weri mõistatas sellest talle leiu wälja, mida ta õieti ihkas, mida ta uurides tulnud otsima; kuid nüüd, teda wastu wõttes, nõtkusid ta põlwed ehmatusest ja süda andis nõu pageda.

 Seda ta tegigi. Küürija ümbert ringi üle märja põranda tätsates, pööras tuldud teed tagasi, ilma et kumbki sõna oleks wiiksatanud. Ta hõlmad olid kentsakalt kohewil,

— 46 —

otsekui peituks nende all wõidetud saak, mida ta ihnelt tõttas warjule wiima.

 Ta istus seepeale söögitoas weerand tundi üsna wagusi, ristis käed põlwe ümber, silmakortsudes ja suunurkades arg-salalik lõbu, liikmetes magus wäsimus. Wiimaks hakkas ta mõtteta pea mõtet kordama: Teine kord edasi — teine kord paremine! Ning järgnewa weerand tunni pärast tuli talle meele: Mul on seal öölaual plekktoos hapukate kompwekkidega — oleks ma kompweki wõtnud ja talle suu peale hoidnud nagu kutsikale: ta oleks naerdes näuhti wasta wõtnud! — Ja Ulrich kahetses, et see tegemata jäänud.

 Aga kompwekid olid seal, ja Mari oli ka weel seal —?

 Ei, parem teine kord.

 Mitte muuta, mis on, mitte silmapilku rikkuda!

 Ja ta jättis kompwekid ja pööras selle juure tagasi, mis oli, ja hakkas hellalt parema käe pihu ja päkka silmitsema. Nii hea oli istuda ja endale pihku waadata, mille nahk ikka weel sooja kõdi tundis nagu udusule paitusel. Ja äkki haistis ta seda higilõhnagi jälle ja pani silmad kinni ja laskus peaga toolitoele. Näis, kui tibaks ta wurruotstest õnne maha, tilk tilga järgi paremale ja pahemale poole.

 Ent korraga tundis Kremer elawat liikumise-wajadust. Ta meelest oli, kui peaks ta saagiga mujale kaugemale minema, et seda uues kohas waadelda. Tema kärsituma helistamise peale ilmus Wilhelmine, põllenurgaga käsi kuiwatades.

 „Laske obused ette panna!”

 „Juba? Härra pidi jo õhtu saksaali —?”

 „Ei, ma sõidan siiski Särgwere.”

 Aga „Särgwerel” oli täna isewärki halb kõla Ulrichi kõrwus, kõla nagu pragunenud klaasil. Ja ühtaegu torkas talle pähe ta õdede wend Heinrichilt saadud pilke-

— 47 —

nimi „kolm pinguiini”. Ning kummagist nimest heitis ta põue nagu kirmeke tusakarwa kartust. Wilhelmine polnud weel õieti uksestki, kui Kremer Särgwerest taganes ja sõidu eesmärgiks jällegi linna walis. Milleks raudteega, wõib ju ka hobustega — napilt kolmkümmend werstakest! Ja tõllas oled üksinda, istud enesega eneses, mõtled ja kawatsed mõnusalt hällides.

 Aga uued riided on kapis, ja kapp magamisekambris —?

 Ta läheks ju niikauaks eest.

 Kuid ei — mitte täna enam — mitte enam jällenägemist — —

 Ja Wilhelmine pidi ülikonna kabinetti tooma, kus Kremeri herra wahetuse ette wõttis, ehk küll tualettruum juba walmis ja kuiwgi oli.

 Kui Mäeküla mõisnik, tolmumantel seljas ja must wiltkübar peas, teenija saatel lahtisesse tõlda astus, mille põlle Wilhelmine teatawa pühadusega, misläbi ta iseennast austas, tagantjärgi haaki pistis, silmas saks keskmisel saaliaknal inimest, kes nina ruudu wastu lössi wajutas. Kremeri pilk oli ainult riiwaw, ta arwas aga siiski nägewat, et wahtija pruntjas suu luigutawalt liikus.

 Siis oli ta toosi isegi leidnud? — See õnnestas lahkujat. — Selles oli midagi, mis neid weelgi lähendas. — Selles oli usaldust, intiimsust — —

 Ja korraga uskus Ulrich, et ta esimese kompweki ise talle suhu kukutas: hoidis suu peale nagu sülekoerale suhkurt — — tema aga naerdes näuhti! Ja kuna tõld akendest mööda ümber nurga weeres, jäi sõitja rõõmsalt oma kutsarile selga wahtima, nagu oleks lõbus etendus Peetri heidele kulunud krookekuue pleekinud piha peale joonistatud. Ta ei pannud tähele, kunas karja-Tooma kriimud lapsed, juba warakult ootel seistes, wärawa lahti tegid, ta ei näinud, et hobuserautajad sepapaja eest teda

— 48 —

teretasid, ning tõllake oli teelahkmelt juba wersta maad Särgwere poole sõitnud, enne kui ta eksitust märkas.

 „Pea, Peeter, ma sõidan jo linnal”

 Peeter laskis kõrwisid tükikese teed edasi sörkida, pingutas siis ohje ja puristas „tprr!” Kulus weelgi natuke aega, kunni ta kõhn habetu poisinägu pika kaela otsas pooliti peremehe poole pöördus.

 „Ah kas linna wõi —?”

 „Linna jah, — ma sõidan oostega linna.”

 „Ah kas oostega wõi —?”

 „Ja, oostega, — ma sõidan täna oostega linna, mitte masinaga.”

 „Ah wõi mitte masinaga —?” Ja Peetri rippuw lõug wajus weelgi alamale, kuna ta wäiklane pea kuklaauguni ulatawa kutsarikübara sügawuses näo aeglaselt jälle ettepoole wiis. Peeter saatis pika silitawa pilgu ruunade terawatest selgadest üle — need ei olnudki sõidu-, waid ainult paremad tööhobused — ja kohmas siis wõrdlemisi järsult:

 „Aga mol ei ole kaeru kaasas.”

 „Kaeru wõid linnast wõi teelt osta — ma annan sulle raha.”

 Peeter hakkas juba ümber käänama, wiitles aga jälle.

 „Aga mol ei ole omal leiba ega raha kaasas.”

 „Eks ma anna siis sullegi natuke raha.”

 „Ah molle wõi?”

 „Nojaa, — ega sa’s ööseks linna jää — puhkad ja lähed kohe tagasi.”

 Oldigi siis nii kaugel, et sõit õigele teele ja sealt linna poole wõis algada.

 
Neljas peatükk

 Herra von Kremer wiitis Tallinnas mõnusa pühapäewa ära, käis Kadriorus jalutamas, kuulas Badesalon’is muusikat, sõi Hotel du Nord’is õhtust — ikka üksinda, sest wend Heinrich oli Särgweres, ja wõõra seltsi järele ei tunnud ta wajadust — ning magas mõlemad ööd kuninglikult waikses sissesõidukorteris, mis tal Särgwere omadega kokku Laiale uulitsale oli üüritud. Ainult kawatseda ei saanud ta midagi, nagu ta tulles lootnud. Tema kawatsemisega oli lugu ikka nimelt nii, et otsus sigida ei tahtnud, sest et mõtted, waewalt koondatud, lähemal järelwaatel toas lendu pistsid nagu püütud kärbsed, kui pihu praotad.

 Ent Mäekülas mõtles ta katseid jätkata, ja nõnda liikus ta esmaspäewast peale jälle siin, õhtutel endist wiisi lahtisel aknal istudes. Ööpikk oli kapsaaia tagant ära lennanud, tema asemele aga kägu ilmunud, ja selle wirged monoloogid tegid talle ergutawat säru: kaasikus elas tal nüüd wäike mõttekubjas.

 Õieti teadis ta ju, mis teha, ja oli kindel, et see tegemata ei jäänud. Tagasi ta enam ei saanud — see tunne oli temas tõetundeks kaswanud.

 Muidugi peab temale meelehead mõistma, aga nad ei ole ju mitte nõudlikud siin looduse rüpes, liiategi need

— 52 —

saunades, eriti need siin sooweerel, kes kirikusse minnes üksteiselt kingi ja rätta laenawad. Ei, see täpp ei teinud wanaherrale muret.

 Kuid seal oli midagi muud, mis wäljawaadet tumestas, mis märklauda hämarusega looris, ning sellest widewikust tuksatas wahel nagu hoiataw näpp üles — hoiataw wõi koguni ähwardaw?

 Kremer arwas esiti, et see ehk kõrgema käsuõpetusega ühenduses seisab, ja juurdles järgi. Aga ta rahustas end warsti, Nitimur in vetitum (niipalju oli tal Toomkooli Ladina keelest weel tallel) — sest see on lihalik. Kui needki seal paksus raamatus, mida ta õhtuti luges ning kauniste tundis — kui nemadki, ja kõige suuremad ning tugewamad neist, otse pühaduse palge ees seisjad walitud — kui nemadki aina inimesed olid, kes kõndides komistasid — mis siis kõnelda nõdrukestest nagu mõni Ulrich von Kremer Mäekülast — mis kõnelda ussikestest! Sest milleks oli siis usk ja milleks kahjatsus? Keegi ei komistanud ju meelega, keegi ei kukkunud üleannetuse pärast. Kes Ulrich von Kremeri minewikust üle waatas, kes selle õige pika katseaja proowiwa pilgu alla wõttis, see pidi seda ära nägema. Enamgi. Ta pidi tunnistama, et Ulrich von Kremer kõige wäetimate killast ei olnudki, et ta wõidelnud oli kui mees. Aga kõigel siin ilmas on piirid. Korraga ei saa enam. Muudkui inimene peab alandlik olema ja päästeankurt mitte silmist kaotama.

 Ei, siitpoolt see eksitaw näpp ei tõusnud. Ta kordas oma paksust raamatust ühte ja teist lugu, ühte ja teist õpekohta järgi lugeda, ning leidis igalt poolt kinnitusi oma seisukohale. Ei wõinud ju teisiti ollagi. Isegi laused mis ta enne pisut teisiti mõistnud, pöördusid nüüd, lähemal ja sügawamal uurimisel, mõttega tema poole.

 Aga kust ta siis tõusis, see näpp?

 Kägu kukkus ja Ulrich jõudis aegamööda jälgile.

— 53 —

 Der Anstand. Der höhere Anstand. Sa oled Ulrich von Kremer. Waese saunamehe naist salaja ära petta, tema selja takka — see ei kõlba. Nõnda tehakse, aga sa ei ole mitte see wõi teine. Kuhu sul see ometi meelest wõis jääda! Suurpalu Radeck’gi — tulewalgel waadates ja waljuma mõõduga mõõtes auliselt mitte just mõni hiilgus — temagi lasknud eite pigem tõtt tunnistada, kuigi alles hiljem. Ei, Ulrich, sa pead talitama kui aumees — saunikugi ees kui tõsine aumees! Ja mitte pärast nagu Radeck, waid ette: pead Tõnuga lihtsalt kokku leppima — jawohl!

 Kremeri rind läks kergeks, ta otsiw hing hoidis tõtt pihus.

 Ja Radeck’ist oli ta üle.

 Aga see on parem ka muu pärast. Ta oli ju terane see laps, ja mitte suu peale kukkunud. Kuid mine tea — kogemata — mõni tühine asjake — mõni kõrwaline juhtumine — — saladusel on sabasi, mis otsapidi wahel wälja ununewad. — Ning tema jälle — see mees: mine tunne inimest! Pealt näha wagane ja mõistlik, aga kui wihastab, kui tigedus põue poeb — kes ette wõib teada, ta ise ka mitte! Siis aga: mõni kiwi öösi aknast — õnn weel kui mitte tükk tina — wõi punane kukk katusele! Neid ei wõi kunagi uskuda, kunagi täieste uskuda ja usaldada — neil on ikka üks wimm meiesuguste peale! Nii aga: kui kõik õiguslik ja seaduslik, kui kogu wahekord legaliseeritud — hakaku siis weel üks ühele wõi teine teisele hõlma! Siis wõib haljas riistake öölaua sahtlis kas wõi laadimata seista.

 — — Teadagi, selle eest tuleb temale tasu anda. Tal peab sest tulu olema — temal nagu teiselgi. Huwide tasakaalus sisaldub rahu tagatis.

 Kremer polnud aga weel sugugi selgusel, kuidas seda asjakülge korraldada. Ta wõttis endale aega ja

— 54 —

pidas aru. Ning jällegi pääsis Ormuzd tema rinnas Ahrimani üle wõidule.

 Wälja minnes eeldusest, et tasuandja mitte rikas ei ole, hakkas ta kawatsusega kaunis madalast peale. Rent kinkida, nagu Radeck kuuldawaste? — Aga seal oli täistalu, siin ainult kuuendikukoht. — Külast siis kuuepäewane? — Aga neid oli tal ainult kolm ja ühegi rendileping ei lõpnud nii pea. — Mõisa wõtta, — Peetri asemele kutsariks ja tallipoisiks, — muidugi parema palgaga? — Aga naisemehe korter puudub, — alttoa paar kambrit on neid paginal täis, paarisi, wallalisi ja lapsi, ning pesuköögiga ühendatud wihusaunaski elab üks poiss lese emaga.

 — — Kahju, et kõrtsi ei ole — ja, sest on kahju! Mis siis oleks wiga: päris tawaliku rendiga sisse — näe küllamees pealegi! Aga mis parata — naabriwalla kõrts otse piiri peal ja kirikutrahter mitte kaugel teisel pool!

 — — Wõi teeme ehk sulaga? — Kõige lihtsam, kõige puhtam — mis?

 Kuid ei! Sellele mõttele tõugati kohe wastu, ja tugewaste. Näiks ju nagu kaup — nagu öine kaup linna uulitsal wõi teatud asutuses. Ei, seda mitte, ei kummalegi sula — ei kummalegi paljalt pihku, leidub teisigi worme!

 — — Ja ülepea, Ulrich: ära ole nahkjas, ära tingi! Sa pole rikas, aga ka mitte waene wõi ihne. Määra neile, mis nad õnnelikuks teeb — õnnelikuks ja tänulikuks!

 Aga mida siis näituseks?

 Noh, hm — kuuluta kohad sügise müügile! Tahtsid seda küll alles paari aasta pärast teha — nende endi palwel — nad on siin ju nii kõhnakesed kõik, aga wõid ka kohe, see on sinu õigus. Ja siis üks kingitusena noorpaarile — minugi pärast üks wäikemaist! Sest wähemalt pooltest wanadest ostjaid ei saa, see on kindel.

— 55 —

 Nõu meeldis wanaherrale, ja ta pidas temast tüki aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluwad mõtlused wahele. Mis siis, kui ühendusel pidet ei ole? Kui aasta wõi paari pärast — ükskõik mil põhjusel — lõpp tuleb! Nemad kui mina — inimesed oleme kõik kolm — —

 Kuid selsamal pilgul pisteti Kremerile midagi pähe, mis ta silmad suureks wedas ja käe põlwe peale laskis laskuda. Ise kähwas istmelt.

 Korras. Ainult nõnda. See on alus, mis kannab.

 Ja ta meelest oli, kui awaneks uks ja sisse astuks tuttawalt ja koduselt naeratades see suur laps.

 Nii oli aus. Teol oli kõrgustki. Mitte igaühe hoolde ei usta säärast elusoont, pealegi rahalise tagatiseta, sest kust ta seda wõtakski. Otse hea õnne peale, täie riisikoga! Asi nõuab nimelt enam annet ja oskust kui pealtnäha wõiks arwata, ja Tõnu, tossike — — aga olgu — meie mestame!

 Ja nende külg! — Ma usun (herra von Kremer naeris ja waatas kentsakalt paremale ja pahemale poole) — ma usun, nad wõiwad rahul olla, kui nad pilgu Jaani peale lööwad! Nad wõiksid tänulikudki olla — ja tõepoolest, seda nad wõiksid! — —

 Ta hakkas tõeleidja ärewusel nurgast nurka sammuma, käed püksitaskutes ja turi kõrgel; mõned üksikkarwakesed pealael mängisid tuule liigutusel. — — Teadagi; aate teostusel on oma kisud, ja kaunis tüsedad. Jaanile tuleb kautsjon tagasi maksa — kautsjon ja ette wõetud raha. Wiimast wõib ehk wähehaawal kohe hakata kahandama ja kui sügisel rikkam rüpp, siis oleme jüripäewaks tasa. Kuid kautsjon — see nõuab iseäralist operatsiooni, ja mitte kerget — paraku mitte kerget. — — Aga olgu — meie wõtame selle ohwri kanda!

 Ta jäi peegli ette peatama ja waatas julgelt teisele Kremerile silmi. Ta tundis, et nende wahel nüüd üks-

— 56 —

meel walitseb. Ja selsamal seisul täiendas ta oma mõttekäigu lõpule.

 — — Jaan muidugi läheb ära, siis annan Kuru kuuendiku neile. See oleks weel peale kauba. Selle järgi on mõnigi maias olnud. — Ja kui ma weel edaspidi lehmi rohkendan, siis — — na ühe sõnaga: Der Vorhang kann ausgehen!

 Ta wõttis kepi ja kübara ja läks jalutama.

 Aga eesriie ei tõusnud ja Tõnu ei ilmunud. Puudus kutsuja. Kremer lükkas kutse päewast päewa edasi, teadmata, mis põhjusel. Ehk olgu siis sellel, et homme parem näis kui täna ja ülehomme weelgi parem.

 Ühel hommikul silmas ta männiku all Tõnu ja hüüdis teda. Aga kui mees tuli, polnud hüüdjal midagi öelda.

 „Ah tühja — meelest läks!”

 Tõnu arwas, et ehk wõlg, ja ütles: „Mis mul wajaka jäi kewade — eks ma tasu suwetööga ärrale ää.”

 „Ei, ei, see oli miski muu asi,” wastas saks juba minekul. „Ehk astud üks õhta kunturi sisse, küll ma siis ütlen.”

 Tõnu astus „kunturi” — see on Kremeri herra kirjutuskabinetti — teise päewa õhtul sisse, tuli aga wist wara, sest saksal andis üsna mõelda, enne kui teadis peale hakata, ja siiski küsis ainult:

 „Ah soo — kas sa Reemetiga kahaheina pärast juba rääkisid?”

 „Reakisin küll.”

 „No kust ta sulle lubas?”

 „Eks ikke soost, kust mujalt.”

 Wanaherra wahtis aknast wälja ja mõmises midagi, kuuldus peaaegu nagu: „Wõiksid kõrgemastki saada,” kuid selle peale wanduda ei wõinud Tõnu mitte. Ja siis ütles korraga:

 „Kuule, Tõnu, sa wõiksid õige sügise mõisa põldude ligidalt kõik berberitsipõõsad wälja juurida. Särgwere ärra

— 57 —

luges ühest raamatust, et need olla wiljale wäga kahjulikud. Neist alatagi kõrrewiljale see roostehaigus külge.”

 „Aga sügise tulewad korudnikud linnast ja maksawad marjade eest ärrale raha.”

 „Ah need kurgisoolajad? Mis nad raiped mulle maksawad! Kahju kümme korda suurem. Wõid jo peale akata, kui nad tänawu ära on käinud. Aod wõta omale.”

 See oli kõik. Ja sügiseni palju aega. Tõnu ei mõistnud, mis häda tal nende paburitsidega juba praegu oli. — —

 Järgnewad päewad elas Ulrich loiult imelikus umbses tusas. Ta ei saanud endast aru, midagi temas pidi asemelt ära olema. Kõik oli joones, ja ometi mitte! Süda oli walmis, ja ometi mitte! Ta ei näinud enam miskit näppu, ei hoiatawat ega ähwardawat, ja tammus siiski paigal. Mis see wõis olla, mis see weel wõis olla?

 Häbenes ta neid? Neid mõlemaid ja muid?

 Ei, wastas ta naeratusega, mis põlgtusest liiga kaugel ei olnud. Nemad ja nad kõik siin — nad wõisid temast mõelda, mis tahawad, see ei teinud talle sooja ega külma. Nende pärast oli ta ennegi olnud ja teinud, kuidas ja mis ise heaks arwas, muidu peaks ju hobuseid ja wareseidki häbenema. Kolm hinge ainult ei tarwitsenud seda seda teada — need kolm Särgweres — need kolm pinguiini, ja neid teadmatuses hoida ei wõinud ju raske olla.

 Aga Kremeri herra istus lahtisel aknal ja meeliskles edasi, ehk küll kõik joones oli, ja tema mõtlemisel ep olnud enam õiget sigi, sest et kukulind kapsaaia taga warsti waiki jäi. Wist lendas see jälle kuhugi ööpiku asemele, ergutust laulma mõnele muule wisawõitu peale.

 Kuid käolegi tuli asemik.

 Aga see ei laulnud, waid naeris.

 Ta möhitas all soos naerda, nagu näeks ta sealt mõnd ennenägemata narri.

— 58 —

 Mäeküla saks pidas teda esite linnuks, sokuhäälega linnuks, hakkas aga wiimati uskuma, et see inimene on — inimene wõi mõni sarnane elukas. Ta arwas tema sagripead ja kikkhabet, ta tömpnina ja peiarisilmi nägewat, ja kui ta pilku teritas, siis selitas weel mehikese sõrgu ja sarwemukse.

 Nüüd lõi Mäeküla mõisnik rusikaga aknalauale ja tõusis üles, kumbki kihw põse peal otsuskange teowõime. Pilada ta ennast ei lasknud.

 Ta ei saanud aga weel teole asuda, ta mõõtis hoogu wõttes alles oma nelja toa ühist pikkust, sammudega, millel raudne kõma oli. Seal lõgistati kuskil linki. Kremer läks ja awas. Kabineti läwel seisis Mari, korwike käewarrel.

 „Ma tõin ärrale mune, aga köögis põle inimesehinge, uks on lukus.”

 Ta waatas saksale suhu, mis lahti oli läinud, aga et sealt wastust ei tulnud, siis jätkas seletust:

 „Ehk ärra wõtab ise wasta, mul põleks aega oodata, pean kirikupoodi minema.”

 Ainult käega tähendati talle, et ta sisse astuks, ja kui see sündinud, waigiti talle weelgi näkku.

 Kremer oli tõeste pisut agrane. Ta nägi Mari esimest korda paremas riides ja nii puhta, nii imepuhta näoga. Silm selles puhtas näos tuli säärasel selgusel esile, et siniseid kristallisid musta tera ümbert wõis lugeda. Päewatuski oli maha pestud, nii et kael ja lotike lõua all ainult wähese warjundi wõrt walgemana paistsid. Midagi perutawat pidi ka wärwides olema, mis noorik peas ja ihul kandis, kuigi need nägija waate ees wahetumalt ühte walgusid ebamääraseks uduks. Selgemalt teatawaks sai talle üksnes tumepunane tanututt, sest see õõgus nagu üksik süsi kollaka tuha sees.

— 59 —

 Et midagi teha, wõttis Kremer Mari käewarrelt korwi ja jäi seda sangapidi kahe näpu otsas õieli hoidma, nagu sisu raskust kaaludes.

 „Ma tahaks korwi tagasi saada,” tähendas Mari temale omase wälgatawa naeratusega, mis sädemesarnaselt ühtlase tõsiduse seest hüppas ja sinna jäljetult jälle kadus.

 „Tagasi — — soo — — na, siis laome nad siia — —”

 Kremer pistis korwi pahemasse kätte ja hakkas paremaga mune paarikaupa kirjutuslauale ridama. Aga wist oli ta tegew käsi ennatlik, sest üks muna kukkus maha. Mõlemad isikud waatsid sellele järgi: juba tekkis wanaherra saapanina ette suur kullakarwa silm.

 Ainult pillaja naeris, wilge puna põskil, pealtnägija aga jäi tema oote wastu üsna tõsiseks.

 „Lubage,” tähendas noorik, wõttis saksalt korwi ja ladus munad rahuliku wäledusega rohelise kalewi peale.

 „Wiisteist paari — — sellega kokku.” Ta näitas näpuga põrandale.

 Mari mittenaermisest seesmiselt kinnitatud, suutis herra von Kremer oma sõnale teatawa naljakirme peale panna, kui ta maha waadates küsis: „Aga mis me sellega teeme?

 „Ma wõiks ära koristada, kui — —“ noorik lõi pilgu ringi.

 „Ei, ei — ma ütlesin aga nii soota, — küll Wilhelmine koristab ise.”

 „Ehk minestab ää, kui nääb?”

 „Küll ma äratan ta jälle elusse.”

 Ettekujutus sellest äratamisest näis wõimsalt Mari naerulihakseid liigutawat, sest nüüd walgustas wälk laialt ja eredalt iga joonekest ta puhtakspestud palgel. Ta silm säras, ja harwad hambad tulid nähtawale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu.

— 60 —

 Selles aga oli midagi, mis Ulrichi teadwust kahandas. Ainult undamisi mäletas ta minut hiljem, et ta Marile suuremat raha pakkunud, et sellest tagasi ei olnud anda, ja et ta paberi talle siiski pihku pigistas, wist kogeledes, et noorik ju edaspidigi jälle mune toob. Selgemalt meeles oli tal, kuidas ta ust awaja käewarrest äkki kinni kargas ning häälega, mis talle endale wõõras, walju karuse häälega käsutas:

 „Ütle Tõnule, et ta homme kunturi tuleb — — ütle, et ta juba täna õhtu tuleb!”

 
Wiies peatükk

 Kui Prillup „kunturist” tuli, ei targenud ta oma puudlinäole tunnetekohast ilmet anda, niikaua kui herrasmaja aknad liig ligidalt talle selga waatasid. Ta hoidis õlanukid kõrgel, pea maas ja pikad koiwad pugewal kõnnil. Alles paarisaja sammu pärast wahtis tagasi ja naeris. Astus siis jälle, wahtis jälle tagasi ja naeris jälle. See sündis weel kolmat korda ja põhjalikumalt, kui Prillup sarapiku äärt mööda kingule jõudis, millega Kruusimäe kõrgendik algas. Siis ajas enese täiele pikkusele, tunnistas tüki aega tõsiselt ehas punawat maja, kiskus, hammashuulel, mõne ettewalmistawa lõusta ja laskis siis wabisedes midagi wallale, millel imelik sarnadus oli siili podinaga. Ja sellele kugistas wahele, käed kramplikult niuete ümber:

 „— — Nalja! — — Nalja! — — Waja kõigile reakida!”

 Prillup sammus alles edasi, kui ta walingust täieste wabanenud, ning minnes lõi märjad silmad ringi, kas ei näeks kedagi, kellega hakatust teha. Aga tee oli tühi eest ja takka. Põsenukkideni ulatawas rõhmases karwandikus püsis tal suure naeru jäänusena weel kauaks muigewirwendust, kunni üks uus mõte selle ajutiselt kustutas.

 — — Wõi kelmas teine? — — Tahtis aga nii narrida? — — Noh, et liiga noor wananässile? — —

— 64 —

Et mis ta peaks wastama? — — Et kas pätajalg, kui kuuleb — —?

 Ta wahtis wildaku peahoidega pastlaninade peale maha ja laskis endal uueste kõik mälust läbi käia, mis ta kuulnud ja tähele pannud. Nähtawaste jõudis ta aga otsusele, mis wahele wilksatanud mõtte pelgu ajas, sest juba lõi ta karwane palg jälle lustakalt loitma. Korraga pistis näpud habemesse, tõstis niiske tordi nina alla ja nohistas nuusutada — — „Äm — — äm — pagana märjuke! Ise nagu susla, aga näe, mis rõngaid teeb südame all!” — Prillup oli kontoris kaks õlleklaasitäit portweini joonud ja suu pühkimata unustanud.

 Kuna ta nüüd naerukil wärawa poole lonkis, parema käe pöial otseti südameaugus, kus peremehe märjuke lõbusaid rõngaid tegi, ning kindel otsus peas, kunturis kuuldud hullu nalja soojalt lähemale wastutulijale jutustada, et teisedki saaksid naerda, juhtus talle äkki midagi, millest ta endale aru ei teadnud anda. Ta keeras teelt kõrwale, ning seal, kus kolm üksikut kaharmända kingu liiwasel rinnakul kaswasid, seal wõeti tal järsku jalad alt, nii et ta seliti täiel pikkusel kidurale murule langes.

 Piimad!

 Prillup jäi eha sisse wahtima, pärani silmil, wagusi kui nott, käed risti pea all. Taewakaar kudes weel igakarwa punases ja igakarwa kollases, ühel pilwerünkal keset kaart, kuju poolest nagu kahepeaga must wapikotkas, olid nii herehiilgawad piirjooned, kui seisaks lind awanduse ees, kust taewariigi sära talle selga paistis. Weel teisi taewaloome nihkus lõunast kumawalda, mõned sarnased maistele, mõned wõhiwõõrad, ja lõid serwist loitma, kui kotka kohta jõudsid. Kuid aegamööda halenes hiilgus, wärwid wõtsid ikka enam tuhmi sekka, ning Tõnu palg oli wiimaks sinine kui willisurnul.

— 65 —

 Ta aga pikutas edasi oimu liigutamata. Käsi ja kaela mööda wilasid wäiksed mustad sipelgad, sest peaga oli ta nende praolise pesa ligi sattunud, ning üks widises praegu habemest ja huultest põigiti üle.

 Wiimaks ometi tundis Prillup kõdi, häigas paremalt ja pahemalt poolt ning tõusis istukile. Siis wehkles räpakalt silmade eest, nagu sääska tõrjudes, ja hüppas püsti. Ja nüüd mängis ta karwases näos jälle midagi endisest naerust.

 Aga kui ta teele tagasi jõudes Otsa wanameest eel nägi kõmpiwat, kimp rehawarrepuid õlal, ei tõtanud ta temale mitte järgi, ja kui talle wainul Wäike-Jüri-Krõõt wastu tuli, ei olnud Tõnul ka temale midagi rääkida. Ta sammus otseteed Prillupi wärawa poole, nii iseeneses, et ta kiigelt sülla kauguselt mööda läks, ilma Pajusi plikade teretust tähele panemata.

 Wärawas keksis talle Kaaru wastu, mitte ainult saba, waid poolt keha wäntsutades; ta paljastas naerdes oma walgeid hambaid ja turtsus kõigest hingest. Aga temalegi polnud tulijal musta ega walget lausuda, ja tasuks sai talle ainult, et peremees seespool wärawat ta peale maha jäi wahtima. Kuid see aineti wahtimine suuril silmil ja püsiw paigalseismine tundus Kaarule warsti õudsena, nii et ta paremaks arwas widewikku kaduda, mis tuhatolmu peenusel üle õue wärises, joonte terawust nürides ja kujusid jämendades.

 Prillup tahtis juba toa poole pöörata, silmas aga siis kolme halli kogu aida kõrwal aia otsas, ja läks sinna. Nagu suur öölind kahe pojaga, teine teisel tiiwal, ligistikku koos, istus seal Mari Juku ja Anniga, kõigi nokad soo poole sirgu.

 „Mis imet te siis õige wahite?” naeratas isa.

 „Meie kuulame, kuda Tapu rahwas juttu ajawad,” wastas Anni sosinal, „ole aga wait!”

— 66 —

 Õre, jahe õhk oli tõeste nii hingetu waikne, et sealtpoolt soomadalikku, Kruusimäe kõrguseni kallastikult, mille laugul Tapu küla wõsawöö wahel mustas, inimlikku häälitsemist wõis kuulda — nii üllatawal, naerusel selgusel, nagu seisaksid nägemata sõnelejad lähema põõsa taga. Küll jäi side sõnade wahelt enamaste umbusesse, nagu kaas pandi taoti peale, pudenes aga ka mõistetawaid lauseid ja sõnu, mis lülis eelmistega weidra mõtte andsid.

 Kuid kolm kuulajat ei naernud imelikul kombel mitte, kõigi suud ja silmad olid põnewil muutumata tõsiduses, ainult et lapsed emale wahel õpplikult näkku waatasid.

 Nüüd tümises nägemata wanger, nägemata hobune puristas; keegi köhis ja keegi wilistas, kusagil määgis lammas ja kusagil kähwas koer haukuma — kahtlane, kas maapinnal wõi õhus, kas ilmsi wõi unes. Ja kui ajuti iga kahk kustus, siis oli, kui kuuleksid teise ja iseenda mõtteid. — „Söök on laual — meie sõime juba,” tähendas Mari pead pöörmata.

 „Kas teie siis weel ei tule?”

 „Küll me tuleme koa.”

 „Mõni uudis nüüd — wõite jo teine kord jälle —”

 „Mine aga, isa — sa rikud meil kõik ää!” ütleb Juku. —

 Prillup oli juba sängis, kui nad tulid, aga weel ärkwil. Lapsed jäid tuppa, nad magasid seal. Mari hakkas kambris lauda koristama. Kas pean wõi mitte? waakus Tõnu teki all.

 Toas jäi waikseks, uks tõmmati kokku, Mari ronis woodisse. Noh nüüd, mõtles Tõnu ja tõmbas näo juba naerukile.

 Ent sealtsamast lõi Prillupi silma ette, kuidas nad kolmekesi aia otsas istusid ja Tapu küla hääli kuulatasid:

— 67 —

miski kartus wajutas tal näpu suu peale. Ta jäi ootama, ehk küsib ise, mis wanamees tahtis.

 Kuid Mari ei ole uudishimulik, ta teab seda, ja nii ootab ta lootmatalt. Ta kuuleb teda haigutawat, ohkawat ja soiku jääwat — soe selg tema puusa wastu. Ning siis algab ühtlane nohin, noor ja magus. Ja Tõnu oma kõigile räägitawa hullu naljaga jääb üksi kogu ööks. Ta weeretab seda ühest peanurgast teise, kunni hommik koidab.

 Siis aga tõuseb kawanenud otsusega sängist. Ta tahab kõnelda, kui silmapilk päri on, kui nii näib, et nalja mitte suisa naljaks ei wõeta, waid selleks, mis ta on: nali küll, kui just tahetakse, aga ka mitte nali, kui jälle teist, wiisi tahetakse.

 Wõib ju tõeste mõlemit pidi. Kui ei, siis ei — kui ja, siis ja! Mõni asi nüüd, kui nii kukub ja mitte teisiti! Olgu ometi reakidagi. —

 Ja nõnda laseb päewa mööda, mis paras pole ja walib järgmise, mis parajana paistab. See on nimelt pühapäew, see on puhkepäew. Puhkand inime on mõistlik inime.

 Ja kui nad kahekesi lõunat sööwad — lapsed sõid ja lippasid kiigele — ja kui Mari jutu on lõpetanud lehmast, keda kewade pidi jalgele tõstetama ja kes ikka weel piima ei taha anda, sest et liiw ja kruus karjamaa-raadikul süüa ei sünni, siis tõmmab Prillup habeme itsakile ja ütleb:

 „No, kui meil pailu piima peab olema, siis tee aga, mis mõisa wana himustab — siis wõime piima sees ujuda ja wõi sees püherdada.”

 Mari tõstab küsiwalt silmi, Prillup hakkab podinal naerma.

 „Ja, ja, päris tõsi ikke — jumala püha nimi! — — Reede õhtu — tead jo — — ise tõid weel sõna — —

 „Noh, et tema koa üksik inime — ei käi wõerusel ega jända püssi wõi oostega — Koeragi põle teisel —

— 68 —

et õhtad pikad ja igawad — et mis siis nii oleks — Ja tema wõtaks Jaani käest piimad ja annaks meile —”

 Mari on tõsine, ta waatab pisut kõõrdi.

 „Kontrahi lubas teine heamees kohe kirjutada, kui aga sina (Tõnu hambad wälguwad rõhmaste karwade wahelt) — — kui sa aga ise — —ja Kuru saaks koa meie kätte — — —”

 Mari wõtab pihutäie kartulikoori enda eest laualt ja wiskab talle näkku. Suuga pole tal midagi juure lisada.

 Sellega on nali maetud. Ühte- ja teistpidi.

 Prillupi silmawalged kisuwad tõmmuks, ta pilk kustub, habemes ripub tal kaks halli koort.

 „Sa pidid täna wist toobrile witsad peale panema,” ütleb noorik wiimaks ja tõuseb lauast.

 Tõnugi lõpetab. „Ja, ja, küll ma wõtan warsti käsile.” Ta pühib suud ja häigab koored habemest. „Tühi teab — kuluks õige korraks jälle silguranda minna — — wintsked ja tulisoolased teised, ja ega neid seal tünnipõhjas enam kuigi palju olegi — —”

 „Eks nad ole praegu nahkjad.”

 „Nahkjad küll, aga wärske kala ikke wärske kala.”

 Prillup tatsab ukse poole ja läwe ees ringutab wõimsalt. Ta süda on korraga imekerge. Ja nüüd podiseb tal naer kurgust, mis karge ja selge on nagu lättewesi.

 „Totraks läind! — — Näed isegi, et totraks läind! — — Maksa sul narri pärast pahandada — —”

 Mari talitab rahulikult laua kallal, selg mineja poole. Wööt päikest kuldab tal kukalt, udemed liiguwad ju püüawad nõrgalt.

 „Ja mina — — näe, alles täna — alles täna hakkasin lorama — niisama naerupärast — et mis siis on — et mõni asi nüüd! — Ütlesin jo koa suu sisse, et wõi siis ärra tohib wanu-igi weel — — Kuradi seemiskar nihuke!” lõpetab Prillup ja astub uksest.

— 69 —

 On nimelt silmapilke, kus Marilt ei maksa wastust oodata.

 Aga kui Prillup õues on, kuulub lahtilükatud kambriaknast muretu laulusumin: „Kui talwe ajal mered jääs — —”

 Esmaspäewast peale niideti soos, hein oli kõwa kui traat, kõik ilm sagises wikatiluiskamisest. Prillup lõi laia kaare, sest käewarred polnud tal koiwadest palju lühemad, ning jõudu jätkus ja tuju kah. Oli ju mõnus tunne jaoga waremalt walmis saada kui mõni teine ja koju minna — päewatera weel soojalt seljas. Õieti tundis ta sellest alles tänawu mõnu, ja teised mehed naersid, et näha ikke kohe, et Prillupil pulmasärk weel seljas (naisi nimelt mõisaniidul soos ei olnud, need tulid pärast loogu wõtma). Ja Prillup naeris wastu ja kelkis nooriku noorusega ja nöökas Wäike-Jüri, kelle eideke juba krimpsu kuiwas. Prillupi meelest oli, kui poleks ta oma eluga weel kunagi nii rahul olnud.

 Ent mõne päewa pärast lõi Tõnu tõttus lonkama. Ta luiskas ülearu sagedaste wikatit, pani ülearu sagedaste piipu ning aplamisi pidas waheaegu, millel miskit nähtawat tarwet ei olnud: wahtis lihtsalt padusse ja ojasse ja sügas kukalt. Ning õhtu witsis nii aeglaselt Kruusimäe poole üles, kui oleks tal Mari asemel naine kodu — krimpsus nagu Wäike-Jüri Krõõt. Ja siis tuli õhtu, kus ta otseteed koju ei läinudki, waid wikati mäerinnakul põõsasse pistis ning aiaääri ja põllupeenraid mööda ringi suure aru poole kuukas, kus mõisa wälja ja aasa wahel, tee poolt wastu mõisa karjamaad, Kuru kuuendiku koht aset oli.

 Prillup ei teadnud isegi, mis ta siit õieti otsis, aga näe jalad wiisid. Ta hiilis esite wõsa warjul — ilm oli pilwine, hämarik alganud — Kuru heina- ja põllumaa wahel ümber, ronis wiimaks üle kiwiaia karjamaale ning jäi seal ühel kingul, kust wabalt talu õue wõis näha,

— 70 —

kukispuupõõsa alla küllitama. Käes oli tal weel salgake lihawat odraorast ja mõned pikad haljad rukkikõrred Kuru nurmelt.

 Talu õues oldi sebiwalt liikmel: perenaine tuli toast leiwakotiga, tütar aidast piimalähkriga, poeg nooruke rehealt heinakessiga. Kõik paigutati piimaankrutega koormatud wankrile, mis raudja ruuna taga wäratil peatas. Sättimisega oldi tegemist, sest peale wõikasti ja ankrute täitsid ruumi weel kaks wasikat, kelle pead suurte nõutult liikuwate kõrwadega põhu seest üle tagumise otslaua paistsid. Ja siis ilmus Jaan ise oma weerlewa nutiga, walge rätt kaelas, mustad säärsaapad jalas, linnapiits käes. Ta hüppas hooletult peale, hüüdis üle õla weel ühe käsu, ja wanger weeres sahinal liiwast teed mööda minema.

 Wara hommiku on ta linnas ja koorem muutub rahaks. Piim, wõi, wasikad — paari tunniga saab kõik krabisewaks paberiks ja kõlisewaks hõbedaks. Ja see nõidus kordub kolm ja neli korda nädalas. Ning waheajal kaswab kodus leiba omale ja leiba loomale.

 Prillup wahtis wankrile järgi, rukkikõrs suus, odraoras pihus. Kõrt näkitses närida, orast niperdas õõruda. Wiimasest said ta näpud märjaks, nii mahlakad olid harjased lehekesed, ja tihke lõhn imbis ninasse. Ta tõusis alles üles, kui wanger kahest wäljawärawast läbi oli ja Kuru Jaani must müts tuhisedes suure tee nõtku kadus.

 Paar päewa hiljem sigines Prillupi kitsas ja kõrge kogu piimakambri lahtisele aknale. Õieti mõisteti selle nimega kaht waheukse kaudu ühendatud kambrit: tagumises hapnesid piimad, eelmises tehti wõid. Nüüdki wäntas Kuru perenaine ees wõimasinat, kuna Jaan taga sooja toobrit tühjendas. Plika-ealine tütar uhas piima talle toobiga püttidesse ning tema paigutas need ridamisi awaratele riiulitele, mis nelja korrana seinte külge ehitatud. Reemeti emand ja toobri toojad olid juba läinud.

 „Tere lõunat, ja jõudu!”

— 71 —

 Jaanil ei ole ruttu sääska wastu teretada. Ta tunneb Prillupi häälest ära, ei pööra seepärast peadki, waid tätsab sellega laudise poole, mõlemad räpased pöidlad nukini piima sees. Alles tagasi hoowates riiwab pole pilguga aknale tekkinud warju.

 „Tereks! — Liisu, ulata tühje!”

 Tõnu toetab õla keskpuu wastu ja jalutab silma ühe- ja kahekordistel pütiridadel. Ta karwane nägu on kosiwalt naerukil.

 „Nät seal — sul jo küll ja küll seda kaubakest!” Ta nuusutab kuuldawalt, nina õieli: „Aisugi nii, et paneb inge kinni.”

 „Wõiks enam olla — wõiks palju enam olla.”

 „Minek siis nii ea?”

 „Kus ta peaseb! Apu piim suweaegu — ja Mäeküla oma liiategi!”

 „Wõi selle peale on maiad teised?”

 Kuru tõstab nina ja silmi. Esimene punab ja kestab päikese põletusest ja on otsast imeteraw, mõlemad teised sirawad siniselt ja tillukeselt nagu linaõilmed.

 „Kas sa’s ei tea weel, et Mäeküla piim kuulus on?”

 „Waata!”

 „Turul, sa kullake: aiwa Mäeküla ja Mäeküla! — Mäekülalt saab pudru, teistelt apu wett! — Kaupmehed muidugi koa — — Mitte nii täis, Liisu!”

 „Wõi meie kihwamehe lehmadel nii ea piim?”

 „Lehmadel? — — Eit, kas kuuled — tema arwab, et lehmadel!” Jaan naeratab üle püti wõikambri poole; see naeratus on isewärki hapukas nagu ikka ja wiib sinisilmakesed laias lagedas näos peaaegu kinni. „Nii palju tead sina mehike ka ollendri asjust!”

 „Ei noh, piim peab olema paras apu ja mure, eks seda tea isegi,” parandab Prillup, „ja ega lehmad apenda, waid ollender apendab.”

— 72 —

 „Seda arwame meiegi.” Jaan wiib püti paigale, äigab särgikäisega triibulist westi ja tuleb nina urgitsedes tagasi. „Aga wõi siis nüüd piim peaasi on, kui seda wa kullakarwa sawikest ei oleks!”

 „Noojaa, ärap seegi sul kuulus on?”

 „Ega kaewata tohi. Küllap neil linnaski keeled suus on. Saksa teenijail päris kõwa käsk: roosiga wõid — roosiga wõid — naelal olgu Mäeküla roos peal! Sel ei olla peti- ega miski muud wõerast maiku. — Wiiu, kui sa suurest kernust koort walad — pane õige tähele, kas seal mõni iir sees ei ole, sabaots nagu paistis!”

 Ta wajutab pöidlad jälle piima sisse ja pöörab riiulite poole. Tema naiselik-ohtrat istmikku ja lüheldasi reisa katawad ilmatu laiad woldikad püksid. Kodumail kannab Mäeküla „ollender” pastlaid.

 „Aga sa ütled wähe olema — ikke weel wähe olema” — Tõnu pilk teeb uue osawõtliku tiiru üle pütiridade ja riiwab ka ukse wahelt paistwaid kooreanumaid — „mis siis muud: las wana muretseb udaraid juure.”

 Kuru ei wasta tükil ajal; ta on mõnest seinapoolsest pütist prussakaid leidnud ja õngitseb neid näppudega wälja; paksupiimased surnukehad pillub endamisi siunates auklisele sawipõrandale.

 „Las muretseb juure — ea öelda, las muretseb juure, aga wõi lehmi laadalt muidu antakse! Siis osta ise ja too talle kingiks.”

 „No oli jo kuulda, et akkab rohkem põllueina pidama ja siis ostab juure.”

 „Jaa, kullake, miks mitte, kui aga Kuru Jaani kriidikassast raha antakse!” Hapukas naeratus, mille Jaan üle ukse perenaisele saadab, on seekord ümaram ja paljastab ta walged terwed talupojahambad sinakate huulte wahel.

— 73 —

 „Siis wõiks ka uued laudad ja tallid ehitada ja mõisale teine kordki peale teha — miks mitte — miks mitte!”

 Jutule tuleb tõke, sest waheseina taga olewas perekorteris puhkeb karjasenaise „wiimane” äkitselt karjuma, kui näpistataks teda tuliste pihtidega, ning warsti huluwad paar eelwiimast ühistundlikult kaasa. Siis lööb weel kiunuw naisehääl nagu pika piitsaga sekka.

 Prillup tahaks nüüd wõimasindamist pealt waadata ja Kuru perenaist eriti teretada. Ta astus ümber nurga, et esiruumi teepoolsest aknast wabamalt sisse näha, leiab selle aga kinni olewat — wist tolmu pärast, sest siit on palju möödakäijaid. Õieti wõiks ta juba minnagi — ta on rohu-aia taga saaduweol ja kulutab oma lõunatundi — ei näi aga raatsiwat ning poeb haopinu ja turwariida kõrwalt otsmisele aknale tagasi.

 Hulumine ja kilamine sealpool seina hakkab raugema. Tõnu toetab küünarnukkidele ja otsib, mis öelda.

 „Aga kui sul teinekord sooja ajaga — ta on jo jumala-mage ja kuiwal — kui sul neist roosiga naeltest, sest kullakarwa sawist” — nimetus näikse Tõnule meeldiwat — „kui sul mõni neljakandiline nael juhtub järele jääma, mis sa siis teed?”

 „Matan surnu maha.”

 „Matad surnu — — ?”

 „Nojaa, matan maha — mis surnuga siis muud!”

 Tütar siin ja ema seal hakkawad naerma. Wiimane ilmub läwele.

 „Ää kuulagi — see on nihuke piimamehekeel. Nad potsiwad witsikutesse, mis järele jääb, ja müüwad köögiwõi pähe odawamalt ära.”

 „Ah soo, ah soo —” nüüd on naerukord Prillupi käes — „lauawõi on siis niikaua lauawõi, kui ta lauawõi kastis seisab; matad aga witsikusse, siis on käuhti köögiwõi — —”

— 74 —

 Ja Tõnu kitsad terawad õlad wõbisewad, ta karwane suu on pärani lahti; Kuru omad ei mäleta, kas nad teda kunagi nii lõbusalt on kuulnud naerwat.

 „No aga — wõi seda siis nüüd igaühele tihti juhtub,” kuulukse seepeale Jaani pomisewat, kes sooja piima püttidest esimesi kärbseid püüab, „surnumatjad on ikke need, kes elusat surma eest ei oska oida, nagu wa” — ning Kuru loeb ümbrusest mõned säärased ette, kelle hulgas aga Mäeküla ollender mitte ei ole.

 Prillup wabaneb naeruhoost, ta hääl on natuke närtsind, kui ta kohendawa waheaja pärast jätkab:

 „No, aga need kolmepäewased wasikad, mis sa sinna wead — märjad teised wist weel — — ega sul nende tühjade wahelt wist suuremat saagist ole.”

 „Miks?”

 „No, eks lihunik näe —”

 „Mis ta näeb? Ega wasikale otsaette ole kirjutatud, kas ta kolm wõi kuus päewa wana on.”

 „No, eks ta katsu käega.”

 „Katsugu, ega ta päiwi ikke kätte soa! Tee peal ees teised, kõrtsi juures kauplewad, enamiste nokastand — kui sul aga enesel suu peas on! Tee- ja soaparaha tuleb ikke — wõiwärwi wõib koa weel juure arwata.”

 „No, seda kulub wõimeistril wist õige pailu?” Tõnu pöörab wiisaka muigega perenaise poole, kes weel piitade wahel seisab.

 „Talwel, mitte suwel; olla juba liig kollase wõi põlgajaidki ostjate ulgas!”

 Nüüd tekkib wäike talituslik sekeldus piimamehe-perekonnas, mis nad kõik wõitehasesse wiib, ning wõõras läheb selle aja sees oma teed.

 Kui Kuru Jaan märkab, et wari aknalt kadunud, wõtab ta pikawarrega lusika ja teeb ees koore ja wõi ning taga piimade peale kolm pühalikku risti:

— 75 —

 „Mine tea kellegi silma — — oleks sedagi akent õige kinni hoida — —”

 Aga Kruusimäe kandimehe jalges on midagi, mis neid salawäega mõisa piimarentniku poole weab.

 Kui ta lähemal pühapäewal kirikust tuleb ja Kuru wärawast mööda on minemas, ei kõhele ta kaua, waid astub sisse. Ta on natuke saanud, ja sel elawusel kahaneb see, mis teda ja teisi temataolisi juba aastaid Kuru kantnikust lahutab, üsna tühiseks asjaks. Ta teab ju ka, mis kõnelda, et Jaanile sallitawaks külaliseks olla — seda teawad nad wallas kõik, iseäranis aga Kruusimäel.

 Kuru rahwas on lõunalauas. Isa ja ema istuwad, poeg ja tütar seisawad. Isa jutt emale on pooleli, ja et külaline keegi Kruusimäelt, siis wõtab ema kui kuulaja ta teretuse wastu, kuna isa kui kõneleja sõna peatamata jätkab:

 „Kulla mees, sa pea ikke koa natuke aru, mis sa suust wälja ajad — tee ikke koa silmaluugid lahti, kelle ees sa seisad! Kes teise sant on, ei sel maksa pugu püsti ja jalgu arki ajada! Mis siis wiga, kui juba iga künanärija sulle ninasse wõib karata! Sul wõib kümme korda õigus olla, aga jumal on sulle suu pähe loonud ja mitte lõuad!

 Jaa, mina olin ükskord koa sitasööja — see on õige, ega ma seda ei salga — aga mitte see ei loe, mis oli, waid mis on! Sina aga, kallis tõend, oled omaga nii kaugel, et sul toataga enam ei maksa käiagi — wiia pole sul sinna ometi midagi!”

 Esite turtsub tütar, siis turtsub poeg, perenaine aga jääb tõsiseks. Tema piherikus näos, millel endisest jumest weel mõni laik sügisest puna püsib, liigub ainult üks kurruke kulmude wahel, kuna ta silm lusika pealt wähe ukse poole pöördub. Prillup aga ütleb:

 „Nät seal! Mihukesele molkusele sa nii andsid?”

 Kuru peremees sööb üürikese aega, jutustab naisele riiu lõpu hapukal naeratusel ära ning kohmab alles siis

— 76 —

külamehele üle õla molkuse nime teatada, kes seekord mitte mõni Kruusimäe kantnik wõi pops ei ole, waid wallakese päris külast üks kohapidaja, ja mitte kõige armetum teiste seast. Seda kuuldes tõmmutab Prillup õlgu ja ta põsekarwades laguneb poolpeitunud helk laiali.

 „Jaah, eks sina mees ole soand omale sammalt kaswatada, — sulle oli see nõnna antud, — kuhu see kullakarwa sawi ja see lumekarwa pudru siis ikke jääb!”

 Jaan sööb jälle. Laual on herneleem ja sealiha. Ta lõikab wedrupeanoaga walget, ölliwat pekki ja lükkab lahakad noa ja pöidla wahel suhu, mille ümbrus juba laialt läigib. Külalise tulekust saadik näib liha talle iseäranis maitsewat, sest tema mätsutamine on märksa wägewnenud ja näoilme palju magusamaks muutunud. Ning higipiisad ta wäiklasel rahaümargusel pealagedikul naeratlewad.

 „Oo, mis on” — ise närides — „ja jumal ise teab, mis ta kellegile ise jagab — — aga ega ma seda, mis minule osaks on ustud, ise küll ää ei söö” — pool ohkamisi — „eks lapsed ükskord leia — —”

 „Astu ligemale, Tõnu, ja toeta järile,” tähendab perenaise kõlatu hääl wahele.

 Kuru waatab, lõug hiilgel, esimest korda täie näoga külalise poole ümber.

 „No, mis ta’s sinna istub — asu parem juba mesti ja tee suu seks! — Poiss, kui su kõht täis on, siis pane käed risti ja tee et nurka saad — — söömalaud ei ole aigutada ega maigutada! — No, Tõnu — ehk katsud ja lepid, mis laualt leiad.”

 „Küll ma juba lepiks, ega meie Kruusimäel seda-aega enam mälesta, mis asi liha on, ea weel kui keegi silgusabast kinni soab, aga näe — ole terwe pakkumast — näe — mul jo kolm last kodu, kes saia ootawad —”

 „Kolm? Kes see kolmas sul on?” naeratab perenaine.

— 77 —

 „Eks see kõige suurem ikke! Mõista teist naiseks weel pidadagi, peab enne weel arjuma. Ega ta küll aastate poolest — aga nii oma olemisega — —”

 „Ei sa ole temaga siis hästi rahul wõi?”

 „Ei noh, rahul olen küll, perenaine, rahul olen küll — ega ta mul kedagi paha tee, muudku et wahel ei oska teist lahus oida oma kahest, — ja teinekord — nad seal metsa pool on jo kõik wähe teist tõugu inimesed, üks nii, teine naa — teinekord näed, et sa tast hästi aru ei soa wõi kuda tuleks öelda — aga rahul — —”

 „Astu aga ligemale — ega sul rohkem täita ole kui üks koht,” otsustab majaisand, ja Tõnu ei punni kauemine wastu. „Kust sa õieti tuled? Kaude kirikust wõi? Käite jo muidu Mädakaelast paljajalu läbi.”

 „Kirikust neh,” Prillup kohendab end Willu toodud toolile. „Wa Trummi-Joap wõttis tahteri eest wankriotsale — ega sul siis ole teistkord jalgu lahti kiskuda.”

 „Käid aiwa üksi kirikus?”

 „Ja noh — egas teised kaks tahaks maha jääda, kui Mari läheb — jumal oidku! — — Aga näe, ühel põle uut rätti, teisel põle uut mütsi — — soa jo kõigega nii nagu imustaksid teised.”

 Süüakse mõni aeg waikides. Leemelurinast käib Kuru Jaani matsutamine üle. Wiina lõhna on taoti tunda. Liisu paneb tähele, et Prillup wõtmisega hästi hakkama ei saa. Ta näpud wärisewad, silm ei pea paika ja põsenukkidel heitleb puna. Liisu waate muljel wahib ta korraks suurelt üle laua tütarlapse otsa, ja wiimane ei tea, kas see pilk karistaw oli wõi kartlik.

 Liisu lõpetab käsi risti pannes ja kaob wennaga toast. Ust kinni pannes riiwab ta silm külalist seljatagant. Ta meelest on, kui oleksid Prillupi juuksedki rahutud.

 Aga Prillup algab äkki üsna rahulikult:

— 78 —

 „Jaah, eks selle ilmaliku waraga ole ikke küll. Ütleme, nagu sellegi maja leiwawanem. Eks ole soand tihtigi iseeneses mõelda, et kuhu see mees küll wiimaks oma raha mahutab, kui ta teist niikaua weel peaks rahklema!”

 „Teist niikaua?” Jaan naeratas hapukalt. „Ega ma põrund ole! Ega ma põrund ole, kulla mees! Pool ööd kägaras ankrute wahel koogutada, teine pool kõwerras kõrtsipinkidel konutada, aastast aastani nagu igaweses killawooris — neetu, wennike! Ma tahaks käsi koa natuke puusa panna ja kord peremeest mängida: las palgalised tukerdawad. Aasta wõi paar weel — mitte enam — siis tahan jalga oma mullapinnale toetada, siis —”

 „Wõta ometi liha, Prillup, miks sa nii närweldi nokitsed,” manitseb perenaine.

 Aga Prillup ei kuule teda, ta kuuleb ainult tulewast peremeest, kes tahab käed puusa panna ja jalga oma pinnale toetada.

 „Ääp siis mõne sajatiinuse sealtpoolt jõge ära nopid — meie omadest pole jo ühestki asja? Ise wahib waagnasse ja sipsib lusikaga, kui tõrguksid herned sisse minemast.

 Jaan ei wasta kohe, ta silmitseb mõtlikult wäikest leemeloiku enda ees; siis tõstab nina ja weeretab pead ja tilgutab peene alandliku naeru wahelt:

 „Ega tea, ehk akkab ammas kahegi siukese peale — ehk akkab wiimati — mine tea nüüd nii kriipsu pealt — ehk akkab mõne mõisakese — mõne karjamõisakesegi peale!”

 Ja Jaani mõlemad linaõilmed sinawad külalisele korraks silma.

 Selle lusikas peatab awanenud suu ees, ja kulub nõksak aega, enne kui sealt weidi sumbunud „nät seal!” wälja saab.

— 79 —

 Kuid sellele järgneb seda hoogsam: „Nojaa — nojaa — — kus ta jääb — kus ta, kullake, jääb!” Ja kui ta lusika tühjendanud, wapustab Prillupi kitsast rinda ja terawaid õlgu suur rõõmus naerupodin. Ta waatab ühe pealt teise peale, ja kõik ta karwatihnik põskis naerab kadestamata soowimust.

 Siitsamast saab ta kõhtki täis. Perenaine, kelle wäike sõrm leiwaraasukestega mängis, tõstab pilku ja katsub weelgi sundimisega õnne, ent Tõnu paneb lusika maha, wajutab oma noa liikmesse ja taganeb tooliga lauast, kui ta mõlemil kätt on surunud. Näpud äigab Wene saabaste ludussewarisenud säärte külge ära.

 „Sul ehk oli wiimate asjagi, Prillup?” küsitakse pererahwa poolt.

 „Asja? Ah soo, pidin praegu unustama! — Mõtlen wa Tiitsu Mihkliga homme õhta silguranda sörkida — ka natike wärsket jaanipäewal — — ehk wõiksime sullegi kui soowid —”

 Kuid Kuru on linnast hiljuti toonud; ta toob oma kalad ikka linnast.

 „Noja, noja — — Wärawas torkas äkki meele: astud õige sisse ja kuulad — — Ega sest kedagi ole — —”

 Wäline ilm wihtles päikeseleilis, karjamaa sawikingud helendasid kõrbewast murukirmest läbi, ja Prillup kõndis tüki teed peaaegu kinniste silmadega. Ta jalg oli kerge, niuded nõtked ning peagi otsas jälle õre ja lahe. Nõnda jõudis sepapajast, mõisast, aidasarapikust mööda, ilma et tähelegi pani, millal. Aga kui ta Kruusimäe wainuwärawale lähenes ja kolme üksiku kaharmänna kohal seisis, mille warjud kumawal liiwaseljakul nagu kolm kätt haruliaetud sõrmedega tema poole kaapasid, siis tikkus talle korraga närwetus peale. Ta istus tee ääre suurele põllukiwile, wõttis pea käte wahele ja ägas tasakeste.

 
Kuues peatükk

 Jaanipäewa hommik waatab juba kõrgelt Prillupi kuuma kambri, leiab aga noorpaari ikka weel woodist. Ta ei imetle, sest öökeselt kuulis, nad olla lastega wainul olnud, kuni tõrwatünni wiimased riismed tumepunasteks pebredeks kõdunenud. Ta ei imetle, waid mühatab ja tõuseb kõrgemale.

 Magab ainult Tõnu, noorik on ärkwil. Noorik toetab küünarnükki põhupadjale, põske rusika najale ja waatleb kuidas Tõnu magab. Tõnu magab seliti, käed kõhu peal, koon kõrgel, nina püsti ja suu lahti. Rind on tal laialt paljas, käised tagasilükatud, waip madalale tõrjutud. Mis tema ihust nähtawal, see on karwane, klutiselt karwane — rind, kael, lõug ja põsed, käewarred ja käed. See rõhmane karwakate, pehme ja läikiw, nahka mõõda roomaw ja pugew, ainult käte peal õredam, ei pikene ega tihene ka suurt, kui ta laiguliseks habemeks ja tükeldanud juukseks saab. Habe lõpeb alles palekontide ümber, juuks algab juba puhk maad pealpool kulme. Ninastki kaswawad tutikesed wälja ja üksikud uidud kõrwadest.

 Noorikut hukutab Tõnu loomulik kasuk. Ta pilk uidab tema rinda mööda üles ja alla, peatab käewartel ja silmnäol, ja uidab jälle rinda mööda üles ja alla. Ja siis kerkib ta waba käsi peitlikult ja lihkub paar korda

— 84 —

selle põuetihnu ladwikust üle, hellalt ja wargsi, nagu kartlik lapsuke koera silitab. Ja kuna ta rahuldatud käe tagasi tõmmab ja toas waatleb, kargab tal naerusäde silmist, sest üks kooliraamatu pilt tuli talle meele, ja ta huultel kurrutab sosinal sõnake „orangutaja”.

 Ning äkki tikub talle himu peale, kirgline himu, wastuseismata himu: põlema pista seda pehmet, läikiwat padrikut Tõnu rinnal ja waadata, kuidas ta lahinal läheb nagu kulu! Tikutopp piibu ja tubakakotiga on Tõnul alati peatsis. — Nooriku käsi sirgub ja ulatab, ta silm kiiskab. Mari ajab nalja nii kaugele, et ta tiku põlema tõmmab ja ainult weel ootab, kuni wääwlit sulataw leegike suureneb.

 Seal aga liigutab magaja, maigutab suud ja ärkab. „Mis on — mis on?” ümiseb ta tosuselt ja äigab käeseljaga higist otsaest. Tema ligistikku seiswad pruunpunased silmad kobawad segaselt otsida, ja Mari meelest on kui oleksid koopad, mille põhjast nad wilguwad, wiimasel ajal suurelt süwenenud.

 „Ma tahtsin sulle tuld otsa panna”, wastab noorik.

 „Mulle tuld — — soo — — miks siis?” Tõnu pilk on naise käe leidnud, mille näppude wahel tikk weel põleb.

 „Sa oled nii karwane.”

 Tõnu aigutab. „Kas sa seda siis alles täna näed?”

 „Ja.”

 „No kus su silmad siis enne olid?”

 „Ei tea.”

 Tõnu aigutab jälle. „Pane aga siis tuli otsa!”

 „Nüüd ma enam ei taha.” Ja Mari wiskab tiku üle otslaua.

 „Ja, ma olen karwane — pealaest warbaotsteni ja igast küllest ja kandist. Ema õnnis ütles ikke: Tõnu, sinust soab rikas mees! Meie suguseltsis põle ükski karwane, sellepärast oleme kõik waesed, aga sinust saab rikas mees.”

 „Aga ei saand.”

— 85 —

 Prillup on käed pea alla pannud ja naeruse waate lakke liitnud. Karwad ta suu ümber wirdawad jutuhimuliselt ja häälel on unistaw pehme kõla.

 „Ei ole tänini saand. — — See oli ema jutt — isal jälle olid teised jutud. Isa ütles: Naiste möga! Kust sulle muidu antakse, ja kellelt sa wõtma lähed! Meie põle mehed, kes wõtma lähwad — ei old minu isa, ei ole mina, ei ole sina, poiss, — meil põle seda sees, mis wõtab. Wõtakski wahel, kui just nina ees on, aga kui akkad wõtma — juba näed, et teine ära wõt, muudku pühi suu puhtaks! Parem juba ää imusta ega mõtlegi, waid õhta tõmma wäsind keha maha ja ole julge, et pää ommiku jälle tõuseb ja et ta siis wiimast korda on tõust, kui sa üks ommik enam näppu ega warwast ei liiguta. Silk ja leib, piibutäis tubakat ja suutäis wiina — see on Prillupitel ikke old ja sellest ei jää sinagi ilma.”

 „Mis ema selle peale ütles?”

 „No, ega ema oma usust jät. Kui ikke poiss karwane on ja jumalat palub, ei siis olla midagi wõimata — — muudku nugrilt käskis jumalat paluda, kes jo karwad on and.”

 „Mis siis isa wastas?”

 „Ei noh, isal põld jumala wasta kedagi, ega ta pagan old. Aga ükskord pahandas siiski — wist oli teine ühe suutäie asemel kaks soand: tulid just kirikust — pahandas jah, et kust siis sina tead, kumba rikkuse pärast peab paluma, kas jumalat wõi kuradit? Näe kurat just olla karwane, jumal mitte — karwasest jumalast ei olema keegi midagi kuuld! — Mulle aga ütles üsna wihaselt: Parem ää palu kumbagi, ega sest kedagi wälja tule, silku ja leiba soad muidugi!”

 Prillup naeratab, ta pilk püsib laes. „See wanamees oli mõnikord weider.”

 „Kumba sa siis uskuma jäid, isa wõi ema?”

— 86 —

 „Ah mina? Ma jäin wiimati mõlemaid uskuma.”

 „Kudas nii, mõlemaid?” Noorik hüpitab tikutoppi.

 „No waata, Mann — eks ole soand wahel ikka koa mõelda, iseäranis nooremast peast, et tõmmad õige rihma wööle ja lükkad mütsi teise kõrwa peale ja lähed ja otsid miski muud, et kui teised leidsid, ehk leiad sinagi, ja kui õnn ea, ehk oskab kobedamgi noos kuskilt pihku, sest ega sullegi nina asemel sarw näkku ja silmade asemel tammetõrud pähe ole pistetud, küll sa koa ikke natike haistad ja selitad, ja mis su käed kohe ei oska, eks nad seda wõi õppida, liiguwad jo liikmetes, ega nad ühest tükist ole, ja et sa siit kruusirühast ja rabaaugust kord wälja soaksid! Näe nagu Wuti Mihkliga sealt tagant soo äärest. Mõistis teine natuke puutööd — mis ta’nd suurt mõistis, ise niisama akkas, niipailu mõistaks mina ja iga teinegi aga näe, pistab ükspää kerwe wöö wahele ja läheb! Seda minust ei soa. Ma mõtlen küll, aga ei lähe. Läweni saan, aga mitte üle. Justku oiaks keegi sabast kinni.”

 „Mis sest Mihklist siis sai?”

 „Noo, mis Mihklil wiga! Juba kolm maja teisel Kassisabas, üks poega. Koland esite mõisates ehitusetööd teha, pärast linnas, siis akand podretsikuks — wõta kinni, kuda see tal nii sobis — ja nüüd ehitab teistele majasi, ja teiste omadest jääb ikke niipailu palka ja laudu üle, et Mihklike mõne aja parast jälle omale wõib ehitada.”

 „Nõnna on küll odaw ehitada.”

 „Seda ma arwan!” naerab Prillup podinal. „Ja ärra peale kauba: waatab käed taskus pealt, kudas palgalised tööd teewad. — Aga wõi see siis ainus on, keda ma tean. Ühe Mardist poisiga teenisime all külas üleaedseid, ennegu isa suri. Häh, kurat — see läheb mul igawaks! sülitab teine üks õhta. Parem lähen warastan mõne obuse wõi otsin mõne naisekribu, kel natuke sukasääres on.

— 87 —

Ja jüripää panebki õlmad wöö wahele. Ma küll ei tea mitu oost ta warastas, enne kui kuskilt sukasääre otsast naisekribu leidis, aga seesama Mart peab ammust aega Paldeskis trahteri ja ea wats ripub teisel ees, aga näe, Tõnu kükitas isa asemele Prillupile, ja siin kükitab praegugi. Tõnu wõtab oogu, aga ega ta sellepärast üppa.”

 „Sinu nina wõtab ka hoogu, nagu tahaks taewa poole hüpata, aga warsti wajub moka peale nössi.” Ja noorik silub tikutopiga Tõnu nina mööda alla.

 „Soaks jo siitki wälja, ega keegi keela” — kõneleja oma jutuhoos ei saa puutumisest teadlikukski — „ehk jälle wõiks jo siitki kedagi peale akata (mõisapäewadega soaks juba aegu, ja mõni raha nüid, mis ta palgatöö eest maksab) — kui aga seda akkajat ja wõtjat rohkem weres oleks. Nagu wa Simu-Jüri Joagul sealpool jõge. Oli teine Tapul kandimees nagu minagi siin. Oasta kahe- kolmeteistkümne eest wõtab kätte ja kukub õunte ja marjadega angeldama — esite üsna wäikeselt: müib neid pühapäiwiti kirikuplatsil ja mõni pää linnaturul, niipailu kui ühest mõisa-aiast saab. Aga siis rendib kaks ja kolm ja mitu aeda ja akkab Peterburi wedama, ja pärast ostab weel kardulid ja mune üles, ja kõik ikke Peterburi, ja nüüd on wanamel ilus ostetud koht raudtee ääres ja angeldab seal edasi, et lase aga käia!”

 „Ega sa kade ole?”

 Mari on nüüd tubakakoti mängukanniks wõtnud ja liputab seda paelapidi näpu otsas.

 „Mis seal kade olla wõi — eks see ole aga nii reakida. Sa küsid, kas ma isa wõi ema usun. Ma usun isa, et ega minust ikke minejat ega wõtjat soa, aga näe emal wõib koa õigus olla — wõib jo midagi ise tulla, kui see nii on antud —”

 „Ah nii suhu lennata?”

— 88 —

 „Minupärast suhugi lennata wõi kuda, aga ikke nii, et näe, siin ma olen, nüid wõid mind wõtta, sest sulle mind saadeti. Ei pruugi nii pilwist kukkuda nagu kargu-rättsepale kirikuwallas, et kohus otsib taga, et miks sa oma kolme tuhande järele ei tule, mis sulle üks tundmata sugulane Krimmis wõi Kapkaasis on pärandand, — wõib jo ka teistmoodi tulla, nii et aknast enne näed ja uksest ilusti sisse lased — —”

 „Aga ema käskis sind jumalat paluda — kas sa’s oled palund?”

 Prillupi suu jääb lahti, ta rusked silmad lahkuwad laest, wõõritawad korraks kõikuwat tubakakotti waadata ja hölbiwad siis laugude ja ripsmete alla. Alles üürikese aja pärast kohmab wasta:

 „Eks kirikus ole soand käia — ja mõnikord palwemajaski —“

 „Jaa — kirikus ja palwemajas käib igaüks!”

 „No, wõi mul siis oli midagi otsekohe imustada wõi igatseda —“

 „Siis uskusid senni isa ja alles wiimasel aja akkasid ema uskuma?”

 Tõnu nihutab õlgu, mühkab paar korda ja pilutab otsiwalt jälle suitsenud lae poole, ennekui wäike lõuanõksak leidu kuulutab; ta wastab wõidukalt:

 „Sa oled koa ikke rumal! — No kas siis Kuru Joan aiwa põlwili jumalat palus kõik need aastat enne seda, kui talle Mäeküla piimad anti! Jaa — wilista! Joan akkas söögilauas olles käsi risti panema, kui juba kaukas warju oli, ja kui seda warju enam oli, siis akkas lugijaid kutsuma. Aga näe piimad, need tulid ise — need tulid tal potsti uksest sisse. Muudku ükspää kunturi — piimad on jüripäewast soada — kas tahad wõtta — elad mõisale kõige ligemal —”

 „Miks siis teine ära andis?”

— 89 —

 „Oli naabrimõisa piimarentnik ja wõttis suurema koha rõõsapiimaga teiseks. — — Noh ja Joan — ega tea, kas tal omal sadat rublagi oli — wõis ehk koa olla ja pidigi olema, tal jo kõige parem kuuendik käes — — aga sugulastelt, oma ja naise sugulastelt kerjati ja korjati kokku, mis akkamiseks waja läks — koutsjoniks ja riistadeks ja wankriks — ja ennäe nalja: ükspää on Kuru Joan piimamees nagu teisedki piima — — ei noh — weike waks oli ikke wahet esiotsa — ma mäletan kõik nii selgeste, nagu oleks eile old.”

 Tunnub, et jutustaja alles nüüd õige soone on tabanud. Kuid weel magusam oleks piibuse suuga westa. Ta ulatab peatsi, aga piipu seal ei ole. Piip ripub Mari suus, kolust paistab wärske tubakas ja praegu tõmmatakse tikust tuld.

 „Nät seal! No mis sa oma keelest akkad wihaks tegema!”

 „Katsun kuda on. Warsti wõid omale soada.”

 Noorik popsib tõsiselt ja mõtlikult. Piip weab teise suunurga pisut alla, sest käed on istujal põlwe ümber, iga tõmme wõtab tal lohud põskisse ning paari puhke takka õnnestab taas mõni siniseks rõngakeseks tõusma, kuna popsud huultelt weidi klõksuwa heliga lahkuwad.

 Aga Tõnul ei ole meelt naeruka nähtuse tarwis. Ta jätab käe piipu ootama ja paneb suu jälle wilama. Tema, kes muidu päewas kümne lausega läbi saab, kõneleb korraga nii, et suunurkesse walget tekib. Ja kui talle piip antud, ei eksita teda poolegi, et see juba mõningase nutsiku pärast kustub.

 „Eks tema töger akka esiti pastaldega turul käima. Teised waatawad, waatawad — kust siis niuke pätajalg wälja on tuld — äbiks meie ametile ja seisusele kogu linna ees! — Ega muud — peetakse salaja nõu kokku — — Koikna piimamees reakind pärast kõrtsis Kulbi Madisele,

— 90 —

siis kuulsime kõik — — peawad jah nõu kokku, ja ükspää turul, kesk parajat müüma-aega ilmub saatkond Joani pale ette, wanad soapad käes — ilusti ära parandud, rauadki kontsadel all. — Wäga wiisakalt ja aupaklikult — kumardawadki — et meie kuulsime, et aulikul ammetwennal on täna sündimisepää, et palume siis meiegi poolt weikest kinki wasta wõtta. — — Jaanike soa weel määgi öelda, kui juba wankri-otsel istub: pastlad nabitakse maha ja soapad jalga! Rahwast muidugi ümberringi — kurinahk seda naeru ja menu! —

 „No ega ta’nd kinki omaks jät, wisand pärast turu ühele wankrisse. Aga näe, järgmine kord — juba Joanil soapad! Kalawinskid küll on, aga tökatiga mustaks wõitud säärte suuni. Päris mustad soapad tulid hiljem —

 „Aga wõi ta’s saabastega üksi peeneks piimameheks oli tehtud! Weel leiti wiga esiotsa. Teinepää jälle: kaks meest lööwad sõbralikult külge, teine teise käe alt — lähme, meie maksame! Joan mõtleb, et raaduse taha kõrtsi. Aga kõrtsi kõrwas on sirusnik — nemad sinna, ja Joanil juuksed lühemaks! —

 „No, aga oli esialgu, mis oli, ega kulund kaht oastatki, kui juba Joani nina akkas kerkima ja pea wäntama. Kordkorralt ikke paremine. Meie siis põld warsti enam mehed, waid meeste nahad, aina sandid, ja kerjused, ja kraed. Ja neid akkas Joan ühtelugu rohkem leidma, wiimaks ei jäändki pea muid inimesi enam walda — ei meile ega mõjale ümberringi. Kõrtsid linnatee ääres ei kuule sest soati enam teist juttu kui seda, et Kuru Joanil raha on —„

 „Mul on raha ja!” osatab Mari laulwa häälega.

 „Noja, noja — oled sinagi juba kuuld — eks nad augu ta selja taga —”

 „Jaah, ega ma ise jõua ää süia — eks lapsed leia!” ütleb noorik Jaani toonil peaweeretusega.

— 91 —

 „Sul aga omalgi meelespidamist, hähä,” ning Prillup kaapab naist õlast, — „ja kui peeneste ei mõista teine juttu ikke sellesama asja peale wedada, ikke sellesama asja peale — — sa wõid sitasitikast peale akata, wõi kirikukukest, wõi äkkepulgast — wiimaks oled ikke ninapidi Kuru kukru juures, ja kui sa nii mõistlik oled, et ise sinna tüirid, siis unustab üsna ää, kes sa wäetike oled, ja teinekord teeb sulle eadki.”

 Prillub lükkab külma piibu teise suunurka, ta pahema silma äärest wudiseb sala, waiba alt wälja paistwad warbad on apsakad, ja kui ta wiimaks jätkab, kuulukse sõnad tal rinnust tulewat.

 „Aga ütleme: eks tal ole õigus. Ega ta muidu reagi, tal on asja. Ja kui kellegil asja on — mine tee talle kedagi. Pane kana suu kinni, kui on munend ja kõketab. Mis sest, et rott oma augus kassi naerab — rott on rott ja kass on kass — kassi kõht täis, roti kõht tühi. Akka kassiks, kui rott ei taha olla, aga niikaua naerad kassi kadeduse pärast, kui ise weel kass ei ole, ja kass keksib sulle kiuste ette, kui su kadedust näeb. Eks nad tahaks siin kõik Kuru Joanid olla ja kõrtsis ja kiriku ees sedasamati kõketada, aga nüüd pea molu ja Joani ees tõmma kukal looka! — Näe, kõrtsmikudki maantee ääres kirikust linna: ega nad tast suuremat soa — ei joo teine kedagi — pudel mõdu wõi langast, see on kõik — põle piibumeeski, käib teed nagu naine — aga näe, kui ikke sisse astub — Mäeküla ees ja Mäeküla taga! Unustatud kõik pastlad ja pikad popsijuuksed — —”

 Mari on waheaegu waiba pealt kärbseid püüdnud, neid pahemasse pihku wangi korjates; kui ta nüüd pead pöörab, tabab ta waiki jäänud kõneleja ruskawad silmad peaaegu piina-ilmel enda küllest. Ta laseb wangid lahti ja lõpetab püügi.

 „No, ja siis?”

— 92 —

 Tõnu et jätka kohe. Ta sügab piibuwarre otsaga oma karwast põske siit ja sealt, wiskab siis piibu kolksti peatsi tagasi ja neelab korra kõrgele winnawa kõrisõlmega. Ja nüüd kuuldub ta häälgi karwasena ja sõna on tõugatud, kuigi lause ükskõikse rahuga teele saadetakse.

 „Ega muud suuremat ühti — Kuru Joan ostab warsti mõisa —”

 „No noh!”

 „Kuru Joan oli üheksa oastat piimamees ja akkab nüüd mõisnikuks. Kuru Joan akkas pastaldega turul käima ja tõmmab nüid wikssaapad jalga ja sõidab tõllas—”

 „Kiitleb niisama.”

 „Kiitleb mis kiitleb. Eks teine kiitleks koa, kui kiidelda oleks —”

 „Ehk ei oska oma raha lugeda!”

 „Küll ta raha oskab lugeda — kirja küll ei oska ja raamatut weerib nagu laps, aga küll ta raha oskab lugeda! Ja ääp mõisaid on mitmesuuruseid ja mitmesuguseid. Ega ta Kaiknat lähe tahtma ega Tappu ega Särgweret; Mäekülagi wõib ehk weel wanamehele jätta ja Widuste Kaikna piimamehele, kes pool aega rohkem linnawahet on trööganud. Aga Laiksalu ja Mudriku — eks need ole koa mõisad, ja weelgi teisi on siin- ja sealpool linna, meie moal ja Riiamoal ja Wenemoal — — — Mis sa naerad?”

 „Ma naeran, kuda Kuru Jaan tõllas sõidab: oh see waene pea siis!”

 „Ära sa tema pea eest muretse, ei sel ole wiga kedagi, — woata parem, et sa tulew wõi ületulew sui ta tõllarataste alla ei jää!” Prillupil on käed risti pea all, ta kõpsutab warbaid wastu otslauda.

 „Wõib jo ka olla, et ta mõisa ei osta, tea teine isegi weel kindlaste, ehk akkab kobar häid talukohte kuskilt silma, siis wõtab need, ja mõis sedawiisi koa käes. Aga ütleme, et ta suuga weelgi enam jõuab ja kukkur paillalt kahe ehk

— 93 —

minupärast kas wõi üheainsa suure koha ostuks sõna kuulab — kullake, kas sestki põle tasu küll üheksa- wõi kümneoastase weowaewa eest, eks ta wõi ärrad mängida ja naist lasta prouad mängida, ja eks siis kogu waewata juure, mis tõllaks ehk weel puudu oli! — — Aga sa ütled, et kiitleb — kust sa tead, et kiitleb? Mina ütlen, et ei kiitle — ta ütles mulle omale suu sisse — alles paari päewa eest ütles suu sisse — naise kuuldes ütles — ja inimese silmast on juba näha ja ealest kuulda, — ja siis reakis koa wanasaks ise — tead sel korral — ütles jah, et see piimakamber, see on jo raha-ait, ja et Joan — —”

 Aga korraga pole kõnelejal enam kuulajat. Noorik wahib äkki akna poole: õues sagawad Anni ja Juku särgiwääl ringi joosta, klähwiw koer sabas — nad on põhust kõik juba wäljas! Wäike wibaw wolks üle wäsimata jutuwesija, ja Marigi on sängist ning lähemal pilgul kambrist, ja kui Prillupi isa wiimaks wäliste häälte kutsel silmad wastas olewa aknakese kaudu õue pöörab, näeb ta kolme särgilist kaewukünal üksteisega kibedas weewõitluses ning keksiwat koeraklutti ahastuses, kellele kolmest parteist oma abi anda.

 Tõnu püsib tüki aega liikumata paigal, ta nägu on üsna tühi ja kõrw kuulatab selle tühjuse täiteks kärblaste suminat. Kärblased sadriwad ta karwasel rinnal, ta karwastel kätel ja jalgadel, ta habemes ja laugudel — Tõnu ei eksita neid. Siis aigutab ta walusalt ja niuksatades nagu kirbune koer ja wiskab koiwad sängist. Ja kui ta neid on katnud, istub akna kõrwale nurka, toetab küünarnukid põlwedele, wõtab pea käte wahele ja muretseb põrandale otseti maha, kuna wäljas wallatult kilgatakse.

 Aga korraga on Prillupi meelest, kui seisaks Leenu keset helget, sumisewat ruumi. Ja nagu tuksuks üks sooneke südames teretulemast talle wastu.

— 94 —

 Jaa, Leenu — see juba teaks ja teeks, mis tarwis! See oli inimene hinge ja aruga!

 Aga wõi teda siis keegi tahtis.

 Ja mis ta muidu rühkis wäiksest walgest pimeda ööni, ja mis ta teist sundis rühkima — jumaluke, siin me oleme!

 Ning waikne ärdus heitub Tõnu hingele. Seal seisab Leenu — igerik, luine, kuiw kui tael, alati siputawalt liikwel nagu kõwakoorik, ilma et sest jälgi jäi, aga poolehoidja, ligiseisja, silmawaataja, suhukuulaja — — eks ta oleks wõinud kauemine jääda, miks ta maja ja mehe toeta jättis!

 Tõsi küll, ta porises palju. Ta torises ja porises hommikust õhtuni igaühe ja kõigiga, kahe- ja neljajalgsete, hingeliste ja hingetutega, ta wõis puunotti ja witsaraagu noomida ja manada kui seisaks teine inimene ta ees, ja wiimastel aastatel näis, kui oleks ta nääpsunäoke käsnaks windunud, millest alatasa sappi tilgub. See tüütas ära, kuigi harjumine panetust tõi, seda enam, et kõik see torin ja porin magusalt sündis, suminal, nagu iseenesest ja endamisi, külgeloodud kombe järgi, otsekui parm ja kärbes muidu ei saa. Ära tüütas siiski, see on tõsi, lapsedki tüütas nii ära, et eemale hoidsid teisest, kui wähegi wõisid, ja Tõnu ise ei teadnud muud nõu kui hambaid kokku pigistada ja waikida nagu ront.

 Aga kui nüüd jälle mõelda, et ta mitte paha pärast nii ei olnud, et ta sellega justament head püüdis teha ja omastele kasulik olla, ja kui weel mõelda, et sel targal mooril ehk õigus oli, kes ütles, Leenul olla esimisest sünnitusest, mis nii raske oli ja wanemal pojukesel elu maksis, miski sala wiga sisse jäänud kurjast silmast wõi sõnast raskejalgsuse ajal, siis — siis — —

 Ja uus tugew hoog kahju- ja leskusetunnet laieneb Tõnu põuest läbi, turjal istuw üksindus rõhub ta pea

— 95 —

weelgi madalamale ja sosistaw suu tunnistab tolmusele põrandale jalge ees, et see, mis Leenuga kääpa alla puges, oma oli — hoolimata kõigest oma oli. — —

 Prillup istub weel sealsamas, kui kolm wõitlejat wadinal ja padinal uksest sisse lippawad. Kõigil on hamed märjad, jalad porised, sääri mööda nõrgub weel jaokesi alla. Nad arutawad naerdes ja näseledes suurt sündmust ja selle jälgi eneste wälimusel, kingiwad majaisale kui wõõrikule säärasis asjus ainult wähe tähelepanekut ja lähewad alles lahku, kui Mari seelikut selga heites teisele kahele märku annab, ka endid pisut enam minna katma. Mari ise aga hakkab peeglikese ees kodutehtud pigiharjaga oma wanunud kahujuust sugema.

 Midagi on äkki muutunud, tunneb Tõnu akna kõrwal.

 Kui nad nii kolmekesi tulid, hullerdades nagu kolm wallatut warssa — nagu sälg kahe warsaga — — midagi pahwatas tuppa ja põue, mis endise ära pühkis.

 Nõnda on parem — nõnda on siiski parem — nõnda on, tõtt öelda palju parem! — —

 Ja see ei tarwitseks teistpidigi muutuda — ei, mispärast — — kui mitte, siis mitte!

 Ja see ei tohikski teistpidi muutuda — — Prillupi silm walgub peasugeja kuju mööda alla ja roomab jälle üles — — ei tohikski — ei tohikski — —

 Ta tõuseb korraga üles, läheneb naerukil Leenu asemikule, tahaks midagi öelda, midagi teha, ei taipa aga muud kui torkab teda sõrmega kaelast ning toob keele ja kurgulaega tooni kuuldawale nagu see, millega rõõmus peremees oma nägusat sälgu hellatab.

 Seitsmes peatükk

 Aga ta tuleb jälle.

 Wahk wajub, teine tõuseb.

 Mardik, mis saksa suust kandimehele kõrwa lendas ja sealt põue roomas, sureb ja ärkab uueste elusse.

 Ta sureb päewal ja ärkab öösi — sureb aga ka öösi ja ärkab päewal.

 Ja kui ta taas ärkab, siis on ta elawam kui enne, ja põletik, mis ta olemine sünnitab, sööb hinge edasi ja edasi.

 Wahk palawikku wajub, teine tugewam tõuseb.

 Tõnu ei tohiks Jaani naerda oskuse pärast, juttu ikka jälle asja peale juhtida, mis südamele armas: ta ise oskab nüüd meisterlikult sedasama. Wahe on ainult selles, et Tõnu asjast, mis tema südamele armas, ühele kõneleb, Jaan aga omast kõigile. Ent seda sagedamine peab see üks Tõnu asja kuulama.

 Tõnu puurib, sest et teda puuritakse.

 Ta on wisa, sest et teine puurija wisa on.

 Kui ta natuke targem oleks! mõtleb ta täna.

 Kui ta natuke rumalam oleks! mõtleb ta homme.

 Mari aga pole tark ega rumal, ja see on süüdi, et Tõnu puurimine ei edene.

 Maril on hea uni. Ta ei saa hommikuti maast üles. Ta aigutab ja ringutab ja siunab suwist ööd.

— 100 —

 „Põõnaksid eameelega keskhommikuni, mis?”

 „Põõnaks küll!”

 „Wõi ehk lõuneni?”

 „Wahel põõnaks lõuneni kah.”

 „Noh, on jo naisi, kes niikaua magawad kui tahawad.”

 Mari haigutab ja ringutab, nii et silmad wesised. „Külap neid on.”

 „Ja ega nad seda õigust kõik kätkist leind.”

 „Ega wist.”

 „Waid üks sai nii, teine teisiti.”

 „Nagu ikke.”

 „Nii kuda kellegil õnne oli, ja kuda keegi oskas õnne sarwist kinni aarata.”

 „Wist küll — ooeeeh!”

 „Kuru perenaine wõiks nüidki juba keskhommikuni magada, kui tahaks, ja oasta wõi paari pärast kas wõi õhtani.”

 „Kahju küll, et ma Jaani naine ei ole!” naerab Mari, murrab laiskusel selgroo ja hüppab woodist. —

 Aga suwine töö on raske.

 Mari teeb tujuti tiitselt ja jõudsalt tööd, ent tujuti on lõtw ning loid. Siis wintsleb ja raibleb, silmad kalkwel tüdimuse pärast, ega häbene pikka puhkustki pidamast. Kodunegi talitus jääb tal sagedaste unarile säärase trotsliku tuju pärast.

 Sest on Tõnul hea kinni hakata — kord üht, kord teist wiisi.

 „Jaa, Mannike, töö on ränk — töö on ränk mõne inimesele! Aga wõi see tema süi on. Ta põle töötegijaks sündind — ei ole kohe sündind ega pandud looja poolt! Ma olen ikke näind ja öeld, et inimesi on kahte seltsi ilmas: ühed on talupojaks loodud, teised saksaks, ja lihast tunned neid ära. Sinul, Mannike, sul on saksa liha luiel.”

— 101 —

 „Hea küll, ma panen siis jalad seina peale, muidu teen pattu jumala seaduse wasta.”

 „Ei noh, seda wõidki, kui sa aga jumala näppu tähele paned!”

 „Küll aga hea näpp, mis mulle weel teist wanameest juhatab!”

 Selles, kuida Mann kulme tõstab, on midagi, mis puurimise seks puhuks seisu paneb, nagu oleks riist raua wastu tõuganud. Tõnul sureb sõna suhu ja mõte pähe, ja wahel peab pead pöörma, et silma teise silma piste eest hoida, sest see küünib südameni ja sealt warwasteni.

 Ja siis järgnewad nõutusepäewad, ja jälle lootusepäewad, ja waheltsekka päewad, mil Prillup kunturi poole teel on, et saksale oma ei wiia ja kõigele lõppu teha. Aga ta keerab ümber — kord ligemalt, kord kaugemalt, kord otse kunturi ukse eest, ja kui ta teda wäljas näeb, wõimaluse palgel temaga nelja silma all kokku puutuda, siis põikab kõrwale kas wõi wiimsel pilgul. Ta ihkab, et teda kutsutaks, sealtsamast aga kardab kutset ja tunneb tänu, et temaga nii kannatlik öldakse. Ta loodab ja ühtlasi muretseb, et asi ehk juba ununenud. Ja kui juhus nad wiimaks wastamisi wiib, siis ehmatab Tõnu ja ühtaegu laheneb tal rind.

 Ta leiab wanaherra Prillupi alt heinasaost ja peatab tuksatades sammu nagu inimene, kes sattus pesas puhkawale karule kogemata peale. Nende waated ristlewad ja pagewad lahku, weidike aega ei tule kummagi suust sõna. Kremer istub poolseljakil sao sisse muljutud urus, müts on tal põlwe otsas, tuul tõstab taoti ta wägewaid kihwe.

 „No, Prillup, sa ei näita mulle enam nägugi.”

 Tõnu kobab alles nüüd katte peast ja jätab käe, mis seda hoiab, kukalt sügama, nagu tähendada tahtes, et ta juttu lühikeseks peab.

 „Ei old ärrale kedagi reakida.”

— 102 —

 „Ei sa taha siis holländreks akata?”

 „Ah ollendreks? — Tahaks ehk wiimati koa, aga kas ärral sellega siis ikka tõsi taga on?”

 „Tohoo ullu!” Herra von Kremer saab pesas püstakamaks. „Kas arwad siis, et ma sinuga aiwa tühja lori ajasin?”

 „Ei ma’nd seda koa just ei arwa, ja eks ole soand natike arugi pidada, aga wõi mina siis see olen, kes wiimase sõna ütleb.”

 „Kas siis Mari ei taha?”

 „Nii ta wist on.”

 Saks paneb mütsi pähe ja haarab kepi konksust kinni. Mõlemad wahiwad ühtaegu ringi, kas kedagi ligidal ei ole.

 „Mis ta siis kardab? Et jutud tõusewad?”

 „Seda koa — seda muidugi koa —”

 „Mis siis weel?”

 Tõnu tammub. „Mine nüid tea — eks tal ole oma tujud ja tahtmised — ega temast õieti aru soa — —“

 Kremeri herra suured silmamunad tihedate puhmaste all tõstawad teri, nende waates on nüüd midagi, mis seal enne ei olnud, ja Tõnu käsi omatehtud jämeda õlgkübaraga wajub kuklast õla ja rinda mööda alla.

 „Kuule, Prillup, sa waletad mulle. Ma tean, et Mari nõus on, aga sa ise ei taha —”

 „Ärra teawad —?”

 „Ja. Ega Mari siis rumal ole. Mari tahaks heameelega elada ja oskaks elada, tal juba niisuke nägu peas, aga wat sina ei raatsi, sa oled kade.”

 Prillup waikib lahtise suuga, ta silmad keerlewad otsides ja pahem käsi hõõrub puusa. Ta seisab millegi uue ees.

 „Wõib jo olla — wõib jo olla, et ma ise — et ma natike raatsimatagi olen, — aga tema põle poolt sõna öeld, mitte poolt sõna — ei sinna poolegi!”

— 103 —

 „Soo, — küll sa aga oled tark!” Kremeri herra tõuseb jalule. „Naine peab seda sulle ütlema, kui näeb, et sa ise südamega wastu punnid — — küll sa aga oled tark!”

 Ta pöörab wastasele selja ja teeb minekut, kuigi wiitlemisi. Mõminal saadab üle õla weel tagasi: „Aga eks igaüks tea ise, kudas ta oma asju ajab.” Ja Prillup näeb, et ta kael punab.

 Ent mitte ainult kael, Ulrich von Kremeri nägugi punab. Ning silmiski on tal nii palju kuuma puna, et waade warju tunneb. Ja siis on ta meelest, kui torkaks seal sees paar korda, seal, kus see wigane klapp elab. Kuid see ei ole wiha, mis temast läbi lainetab, nagu Prillup arwab, waid ainult tugew hoog rahulolematust iseendaga, mis mõrudaks mõtteks moeneb: Ich hätte mich mit dem Kerl nicht einlaffen sollen!

 Seal aga selgub, et herra von Kremeril weel sugugi asja ei ole endale etteheiteid teha. Teda ei lasta minna, talle tullakse järgi, kaup ei ole weel ammugi katki.

 „Ärgu ärrad pangu pahaks,” — Prillupil on käsi kübaraga jälle kuklas — „ma tahtsin weel öelda, et ega miski otsust ole tehtud meie poolt, et kogu see wärk on jo alles poolikul, ja ärrad wõiks meile enam aega jätta aru pidada ja läbi reakida —”

 Kremeri näost on kõik puna pühitud; kuna ta mütakas kere wiiliti kandimehe poole pöördub, wahetawad ta kihwad ja kulmukarwad paika ning römedal häälel on jälle õlitust.

 „Ega ma sulle aega ole keeland, Prillup.”

 „Noja, noja — ega ärra ole keeland, ärra on isegi kannatlik old, aga wõi siis teisiti saabki, eks iga asjal ole oma konksud. Oleks ehk kõik juba tahegi” — Prillup kisub suu naljanaeruks wildakule, ta silmadki aitawad

— 104 —

wabandust paluda — „kui ärra, nii öelda, noor oleks. Aga et tal üks wana juba kaelas on —”

 „Kas ta seda ütles?” Kremeri keha nihkub weel ühe nõksu Tõnu poole ümber.

 „Ei noh, kus ta’nd lausa julges öelda, eks saks ole selle eest jälle saks! Aga wõib jo nii arwata ja aimata noorest rõõsast werest, ja ega nihuke siis kohe aru soa, mis sa talle muist asjust seletad, reagi otsekui lapsele — justament kui lapsele —”

 „Kui noor ta siis õieti on?”

 „Rukki-moarjapäewaks kuulukse kakskümmendüks soama, aga wõi siis aastad kedagi tähendawad, nemad seal laanekõrwes — eks ma tea neid, olin jo Ruisu metsaärral omaaegu poisiks — nemad ei soa täie inimese tolku enne pähe kui kulmud alamale waduwad ja esimised waresejalad silmi ümber sigiwad, aga on ka neid, kes warsa-aruga audagi lähewad —”

 „No, siis ma wõin jo kaua oodata!”

 „Ei noh, ärra — eks ole jälle mõningaid seas, kes warem walgust wõtawad, kellele wõib tikuga üht ja teist pähe pista, ma tunnen ka nihukesi sealt nurgast, ja ega minu Mari — nagu ärra isegi ütlesid — —“

 Kuid Kremer, kes Tõnu kitsikusewadist ilmagi poolt sõna ei usu, lõpetab jutu.

 „Jäägu siis nii, ja teine kord tood mulle sõna.”

 Ja kuna ta juba kanda pöörab ja keppi tõstab:

 „Wõid talle ka öelda, et juttude pärast olgu mureta, kui ta ise suud oskab pidada, ja sina, Prillup, ka.”

 Ning lõpuks mõne sammu pealt:

 „Ta wõiks jo ka üks õhta ise mulle ütlema tulla.”

 Tõnu näeb weel, kuidas ta pahema käega rinda, külge ja selga äigab, nagu ennast puhastades, siis hälbib ta sõudew kogu tõmmult haljasse hiide. — —

— 105 —

 Pärast seda päewa hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, waid lausa ja suisa. Ta ei tükkinud peale, ta ei nõudnud ega nurunud — see tundus talle wäärina, kuigi ta tarwiliku wahwuse wahel kokku oleks saanud — aga ta sitkenes wäsimataks ohwri hukutawat eesmärki ette tuues, seda ikka jälle uute wärwidega waadates ja paremale paistele kihutades, et taas sellesama järjeldusega lõpetada: „Noh, Mann, kuda oleks?” Ja et Mari paraku Mann oli ja et talle see õilmeline eesmärk kaugena ei paistaks, siis lühendas painaja aega mõlemilt palju rahklemist nõudwa piimaäri ja kujutatud lõpusihi wahel. Ehk aitab juba wiiest aastast — kuuest, seitsmest aga julgeste, sest wõi neil siis otsekohe mõisa on tarwis, saab jo wähemasti, et kergemalt, kuigi aeglasemalt wiimati sinnasamasse wälja jõuda. Küll waheldusid Tõnu mõlgutused sest lähemast puhkejaamast kõrwalasjalikult — kord kõneles tawalikust talust, kord weskikohast, kord kohast müüdawa metsaga wõi säärasest awatawa poega — kuid truuks jäi ta sigitawale mullale, nurm ja aas ei kadunud ta kujutustest, siin tahtis ta jalga oma pinnale toetada nagu Kurugi, kelle sõna ta heameelega kordas.

 Mari seisis wakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud ei ega öelnud ja, ei wiitsinud wiimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarwitada. Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult wõi waatas mõttekaugelt kõõrdi, wahel sügawat kätt kõrwa taha pistes, wahel ka waikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud, ja see wastab kohe, kust ta õõnes on — mõtles Tõnu, — mina aga kopin oma puud päewast päewa, ja miskit wastust ei anta! Seda oli raske mõista, kuna tal meele ei tulnud, et puid leidub, mis rähnilegi jaatades ei wasta. Umbusklik nagu mõisasaks, oli selles õieti ka Prillup, ja Prillup seda umbusklikum nüüd, kus ta saksa umbusku kinnituseks kuulnud.

— 106 —

 Seal juhtus wiimaks midagi, mis kuuldus, kui wastaks Prillupi puu ühest kohast õõnsalt.

 Nad istusid pistandi ees, Mari keetis õhtusöögiks uudsekartulid, Tõnu lõikas wikatit. Tõnu oli jälle oma salmikest laulnud, oli jala jälle ühe suure päristalu mustale mullapinnale toetanud, nooriku kodu-igatsust eelduseks wõttes lõpetas ta seekord sõnadega: „Ja siis läheksime metsa, mitte mõjale, — Ruisule läheksime — mis sa arwad, Mann, kui me õige Ruisule läheksime?”

 „Miks mitte linna?” küsis Mari ja waatas kõõrdi tulde.

 „Linna — —? Mis me linnas — —?”

 „Seal on kõiksugu inimesi ja niipalju asju.”

 Alles järgmisel pilgul paljunes Tõnule naise küsimise põhjusmõttelik tähendus. Ta suu läks ammuli, wikat libises jalge wahele maha, nuga paremas käes jäi otseti põlwe peale.

 Ja siis kargas talle meele üks juhtumine, üks tähelepanek, mis Mari mõtet sihi poolest aitas seletada.

 Mari nägi esimest korda linna (see ei olnud metsa-naisterahwaist sugugi haruldane), kui nad pulmade eel kahekesi sealt mõrsjaehteid ja pidukraami käisid toomas. Tüdruk oli kui teises ilmas, kui ilmas, kus iga sammu takka uut imet näidati. Täbar oli temaga asju ajada, ta jäi ühtelugu seisma ja silmitsema, kadus rahwa hulka paar korda äragi, nii et teda nagu last tuli otsida. Ja kui Tõnu lõpeks üksi üht käiku tegi, kuhu teda tarwis ei olnud, siis ilmus Marike nii umbes poole söömawahe pärast alles hobuse juure tagasi: aeg kulunud „inimesi ja asju” wahtides käest. Ja enesel õhetawad põsed.

 Teel tõsine, sõnakehw ja mõtetes, lõi teine alles kodu sulama, ja nüüd oli tal terwe ait juttudest tühjendada, mitmeks ja mitmeks päewaks, ja praegugi weel wõis ta lastel kõrwad kikki ja suud lahti wõtta mõne lookesega, mis endistele järgi sõõratas. Mari oli linnas mõne tun-

— 107 —

niga rohkem näinud ja kuulnud kui Tõnu, kes mitu korda aastas seal käis, kogu eluajal.

 Wõi siis linna.

 Küll ei seisnud Tõnu ihkewallast midagi kaugemal kui linn. Ta oli seal end ikka üleliigsena tunnud, kitsikus mattis tal hinge kinni ja süda sai täis inimeste peale, kes näisid wäljaõpetatud ja wannutatud olewat temal jalus longerdama, teda tõukama ja müskama. Ta tänas igakord jumalat, kui sealt tulema sai, ja pani endamisi imeks, kuidas inimesed säärase laadaeluga wõisid leppida ning selles püsida. Ja mis weelgi hullem: kõik pead ostma, mis suhu pistad, tengelpung olgu alati näpus, maast pole iwakestki wõtta — söö puhast jumala raha! — Aga mis wõis tema linnaõud praegusel puhul kaaluda! Sinna päewa oli weel palju aega, kui lõpuotsust selles asjas tuli teha. Sinnaajani oli teisest tegijast küpsem inimene saanud, ja kuigi tema tahtmine peaks peale jääma — eks linnas elata wiimati kah. Puu oli rähnile wastanud, rähn teadis, kust tee tõukude juure wiib — see oli seda korda peaasi. Ning Tõnu kostis naisele:

 „Ei noh, wõiks jo linnagi — —“

 Aga mitte enam.

 Nägemata nuga lõikas jutu sest kohast katki.

 Ja mitte ainult tänaseks, waid mitmeks päewaks.

 Tõnu tegi käeliigutuse, mis näis ütlewat: Aga eks meil ole aega weel kõige üle aru pidada, ning lahkus istmelt, nagu oleks tal rehealla asja.

 Ta ei teadnud, mis temaga sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: Kas ja wõi ei? — õieti rumala, pururumala waliku ees: kas Kuru Jaaniks saada wõi Prillupi Tõnuks jääda? Nüüd, kus teine kalduw oli kahasse wõetawat hinda maksma, lõi ta ise nii wäga waakuma, kui waritseks teda kaubas aina kahju. Ta oli nagu kana takus lapsiku aimega: Kuidas

— 108 —

sa neist kolmest ühe teisele annad! Ta tabas end nüüd tõeste selle wäiklase raatsimatuse pealt, mida heatahtlik kaubapakkuja talle pahandades ette heitnud.

 Ses kitsikuses, mis temalt söögiisu ja unerahu kippus riisuma, palus Tõnu wiimaks jumala käest head nõu. Aga wist olid sel ülikoormatud usaldusmehel parajaste mõne teise kandimehe asjad ajada: wastust ei tulnud ega tulnud. Siis wõttis Prillup kätte ja läks targa juure.

 See elas Tapu külas ja kostis kohe. Ilma et Tõnu oma asjast õhkugi oleks hinganud — nad wahetasid sissejuhatuseks ainult mõned üleüldised kõnekäänud käekäigust ja eluolust siin- ja sealpool jõge, kusjuures eit oma hiiglanina tubakaga täitis — luges seesinane tark, kui ta kaardid lahti löönud, nagu raamatust, et Prillupi peremeest hea noos õnne oodata, kui ta aga mees on õigest sabast kinni haarama. Takistusi olla ees, aga neist tulla targu mööda pöiata. Ja lõpeks laususid kriimud, imelikult lõhnawad lehekesed — Tõnu ninas oli lõhnal juudasita omaga kaunike sarnasus — nad laususid lühidelt ja salapäraselt: Kes ei anna, see ei wõta; ülejõe-mehel tulla meeles pidada: Kes ei anna, see ei wõta.

 Aga just see tume sõna wedrutas Prillupi istmelt.

 Ta surus eidekesel mõlemat kätt, tõotas toodud tasule sügiseks lisa ning läks.

 Nüüd läks rähn tõukudele järgi — jalamaid, jalamaid.

 Kes ei anna, see ei wõta — — Kes ei anna, see ei wõta!

 Sutsu saunast põikki üle soo Prillupile oli ligemale tunni tee, aga Tõnu wehkis selle wist poole ajaga ära. Ta pages, nagu kihutaks teda kartus, et kaardimoor talle järgi jookseb ja oma ilmutusest midagi tagasi wõtab. Jõe äärest, jalga purdele tõstes, waataski Sutsu poole ümber ning mühatas, kui kedagi näha ei olnud. Ja siis sealt

— 109 —

kaldast edasi, nii mis wesi wirtsus — nüüd õieti teadmata põhjusel ehk olgu siis sellel, et pühapäewa-õhtuke kodus pikem oleks saatusliku kauba küpsetuseks. Alles Kruusima kallastiku algel, kui ta jalad jälle kinni pannud — Prillupll ei tarwitsetud teada, et ta soost tuli — tasandas Tõnu kõndi, põlwis wäikest nõrkust, peas pisut umbust tundes

 Ta leidis nooriku sirukil õuenurmelt, kolm lahtist raamatukest kõrwuti nina ees. Maril oli nimelt pentsik wiis ühtaegu waheldamisi mitut raamatut lugeda: järk ühest järk teisest. Sisu ei minna tal mitte segi, kinnitas teine ise. Mittepakilisi tubaseid töidki nähti teda nõndawiisi, üht jättes, teist wõttes, tegewat — olla hubasem ja hoopsam. Naer ja nöökamine teda ei eksitanud, tahtmise taewariik pani kõigele wastu. Loetise — tosina wõidunud juturaamatuid ja laulikuid — oli ta isakodust kaasa toonud ja tustis neid nüüd juba tühi teab mitmendat korda, sest Prillupil, kus peale hariliku usukirjanduse ainult wäike tähtraamat eest leidus, ei tekkinud säärast wara juurde.

 Kui Tõnu lugejale lähenes, tõstis see pilgu raamatu pealt, ent mitte kõrgemale kui tuleja põlwini; siis luges rahulikult edasi. Mehe käikude järele Mari tawalikult ei pärinud. Tõnu tõmmas naise kõrwale kere maha ja hakkas piipu toppima. Temale oli üsna hea, et teda nii wähe tähele pandi, sest nõnda sai ta mahti jutule üru ja häälele kindlust otsida — praegu weel hüples rinnast midagi kurgu poole.

 „Kus siis poiss ja tüdruk on?” küsis ta mõne aja pärast proowiks.

 „Pajusil wist,” wastas Mari ja wahetas raamatut.

 “Riidu läksite wõi?”

 „Ei, ma tahtsin lugeda.”

 Tõnu popsis wägewaste. Õhtutaewast riputati roosad õue peale. Nooriku pea ja raamat õõgasid õrnalt.

— 110 —

 „Meil jäi ütspää jutt katki,” ütles Prillup wiimaks ja pani käe nooriku pihale.

 Mari luges edasi, koht näis magus olewat, ebateadlikult poetas ta seejuures käe tagaspidi ja nihutas Tõnu oma maha, nagu tülitaks teda selle lasumine. Aga ta oli kuulnud, mis teine ütles, ning pillas wiimaks, kui põnewus tagasi andis:

 „Mis jutt?”

 „No kas sa’s ei mäleta. Olid wäga linna poolt. Et kui me nende piimadega kord niikaugele saame, et siis läheksime ära linna. — — Noja, ma jäin see õhta natike mõtlema, oli nagu uus kuulda, eks ole selle mulla ja sõnnikuga soand ühte kaswada justku tigu karbiga. Aga kui ikke akkad aru pidama — eks linn ole koa ea, ega seal ole loomadega rokutada ega heinakõrre ja wiljapea pärast mures olla, kõik on walmis ja kää-jala juures, muudku osta ja söö ja pea ärra- ja prouapõlwe. — Näe, wõtaksime kohe paar suuremat maja, — kui wiitsib, teeks poe koa lahti wõi peaks kedagi muud weikest sehti, — kui ei wiitsi, eks raha tee omapeadki sintsi. — No küll sul siis oleks aega ja mahti õite neid inimesi ja asju seal wahtida — mis sa ütled, Mann?”

 Noorik luges weel mõne rea edasi ja kostis siis silmi tõstmata:

 „Rendi aga piimad, kui Jaan mõisa hakkab ostma.”

 „Kui Joan — — ?” Prillupi pikad koiwad tegid siputawa liigutuse, ta suunurk kiskus naeruwiltu. „Äänd nailla, tee — kes mulle neid piimasi siis weel annab! Nää wanamees nüidki juba pahane, et ei mõisteta tema pakkumist näuhti wasta wõtta, et tema teeb ead ja peab weel ootama ja kauplema nagu matsidega. — Wõtaksid õite kätte ja teeksid lorile otsa peale” — lause liugus õrnal manitsusel lõuga mööda karwadesse.

 „Lori on kohe otsas, kui sa nüid wait jääd.”

— 111 —

 „Kas siis — — kas sa siis ei taha wõi?”

 „Ei.”

 Prillupi rusked silmad kukkusid üürikeseks kinni nagu pähe sadanud löögi mõjul; ta wõttis piibu suust ja pani jälle suhu, wõttis weel kord ja pani uueste tagasi.

 „Aga sa lubasid jo — —sa ütlesid, et — —”

 „Ma ütlesin, ma elaksin heameelega linnas, kui wõiksin.”

 „Kui wõiksid — —Eks sa sedasi siis wõiks — —eks sa — —“

 Lugeja pööras lehte, ükski joon ta näos ei liikunud, siiski hääbus sõna Tõnu keelele, ta kael punsus ja kurgust tikkus toon nagu seesmisest kägistusest. Otsekui langenud tüwi lasus ta mõne aja weel murul, siis tõusis üles ja sammus toa poole. Mari meelest oli, kui nõtkuksid ta põlwed.

 
Kaheksas peatükk

 Wa Prillupi Aabram õnnis oli kahelnud, kumba ilmaliku wara pärast paluda, kas taewaisa wõi paharetti. Poeg käis targu mõlemi palwel, tammus aga oma asjaga sealsamas kus enne. Esimene mähkis end waikusesse, küll wist mõista andes, et palwe tema kantsleisse ei käi; teine kõneles Sutsu Triinu lehkawate lehtede kaudu, kuid puudulikult, liiga puudulikult. Õnnel õigest sabast kinni haarata, takistustest mööda pöiata — wäga hea, aga kuidas? Et need üle- ja alamaised wäed, kes inimesele abiks ja juhiks seatud, nii wähe selgusest hooliwad, et nad oma klientide waimulihtsust sugugi silmas ei pea! Selge oli ainult sõna andmisest ja wõtmisest. Ja Aabrami poeg andis. Aga nüüd, kus antaw ennast anda ei lase, kus enam wõidetawast tõrkumisest juttu ei ole, waid wõitmata otsusest — mis siis nüüd? Kust, kirewase päralt, nüüd kinni haarata wõi millest mööda pöiata?

 Ja Prillup mõtles taas kord kõige peale käega lüüa. Aga ta kaewas eila maetud surnu täna jälle üles, puhus lootmatusele warsti jälle lootuse hinge ninasse nagu ennegi. Jaa, kui see Sutsul ilmutatud õnn wäike oleks! Ent seda pidi hea wirn olema, wähemalt siis niipalju kui Tõnu ise teadis oodata, wõib aga olla, et palju ja paljugi rohkem. Ning selle eest maksis ometi wõidelda, selle

— 116 —

eest maksis pead ja suud waewata, und ja isu ohwerdada. Wiimati leidub paras nõu siiski weel, wiimati puutub õige pide ometi kätte wõi tuleb õnnelik juhus teed näidates appi.

 Paraku ep olnud seda aga mitte palju, mis ta järgnewal ajal nõuks ja teeks leidis.

 Ta saatis nooriku pool otsitud tarwel linna — ehk tõukab selle wärske wõrgutus kangekaelse meele soowitud pöördele. Raudteega sõites, oli Maril kogu päew aega linna meelitusi ja peibutusi maitsta. Aga Marike tuli ja tõi wähem linnawaimustust kaasa kui esimene kord: elu olnud õre ja kõhetu ning palawus tüütaw.

 Siis katsus Tõnu rahalise pakkumisega õnne. Ta lubas tulewase müügikasu mõisa wasikate pealt terwena naisele — see wõiwat sellega teha, mis süda iganes kutsub esimesest päewast peale. Tõotas talle ka weel wõikasust kindla osa naela pealt ning andis lisaks märku, et ega „see teinegi” laastulakkuja olewat, küllap ta aegajalt ka ikka midagi pealekauba mõistab.

 Kuid Mari näitas oma harwu hambaid ja ütles: „Te olete aga isegi ead mehed!”

 Mõndagi puhku oli Prillupile mõte lähenenud, herrale nõu anda, et ta tõrkuja ise korraks isalikult käsile wõtaks — ehk sisaldub saksa sõnas see, mis talupoja omas puudub. Kuid ikka jälle näis wahend talle kaheterasena: Mari wõis mõne ninaka-näpsaka wastusega kõik ära rikkuda. Seal toodi aga noorikule ühel lõunal käsk, herrasmaja põrandaid tulla küürima, ja et see päew oli, mil wanasaks kodumail — Tõnu ise oli teda eemalt näinud — siis polnud wõimata, et kokapiiga käsu taga peremehe soow peitus, Mariga niiwiisi nelja silma all kokku puutuda. Kuid juhtumisigi wõis see sündida. Ning nõnda seisis Prillup olukorra ees, mida ta muuta ei wõinud, ja heitis siis pigem täie rinnaga lootuse otsa, et seal kõik õnnelikult läheb.

— 117 —

 Aga noorik kostis käskjalale üllatawa häbematusega: „Ei mina tule, kutsugu karjatsenaine, kelle wana teenistus see on, ääp temale seda kibedamine tarwis läheb kui minule!”

 Tõnu sai karjatüdrukul wärati wahel õnneks weel sabast kinni: Ärgu seda wastust wiigu, öelgu parem, et ei olnud kodu!

 „Tule taewas appi,” hüüdis Prillup niihästi õiglase härma kui äkki peast läbi wälgatanud tagamõttega, „kas sa siis ei nä, et ta sind imustab, et ta sind omaks peab! Ta wõiks jo kedagi teist tahta, ilm on jo täis naisi ja tüdrukuid, aga ta tahab sind, üksi sind! Kas sa sest siis ei oska lugu pidada, kas sa siis ei tea, kes tema on ja kes sina oled!”

 Ent midagi polnud peale hakata ülituga. Ta purtsas naerma teise ärrast tuska ja ristis käsi nähes, ja selle naeru seest tuli klõginal: „Ei oska — ei oska — ma oskan aiwa enesest lugu pidada!” Mari naeris harwa ja taltsalt — nii wallatult nägi Tõnu teda esimest korda naerwat. —

 Ja nüüd ei tulnud Prillupile enam midagi meele, mitte midagi. Nagu oleks tal pea asemel puutomp õlge wahel. Ainult, et see tomp uimasena tundus, sest kõndides oli Tõnu meelest, kui oleks ta jalge-esine järsult liusk, kui astuks ta lähema sammuga auku. Ja kätessegi mõjus ämmelus, sest härjapäid koormale tõstes pidi ta hoolega hoidma, et hangutäis mööda ei wäärata. Õhtuti aga, kui ta wäsinult woodisse heitis, tundis ta end kõigist muistki liikmeist puisena, ja säng nende all õõtsus kui lootsik laintes.

 Ses abituses kooldus mees pooldis teadwuseta jällegi kõrgemate wägede poole.

 Ta hakkas pühakirja kätte wõtma, sundis lapsi söögilauas käsi risti panema, läks pärast kirikut ka weel palwemajasse ning tundis ka tarwidust naisega armulaual käia,

— 118 —

kuigi nende wiimsest käigust peale pulmi kolme kuudki mööda ei olnud. See loobumine sennisest usulisest ükskõiksusest küünis sinnagi, et ta noorikule mõista andis, õppigu see ka omalt poolt aitama, et majas ikka „ristiinimeste kord” walitseb ja ärgu ta lastele katekismust ja õhtust isameiet kinkigu — manitsus, mis kuuldus, kui oleks Tõnu ise nõutud korda alati ja igakülgselt aus pidanud.

 Sest kaudsest koputamisest jumala ukse pihta kunni otsekohese palweni oma suure asja parast ei olnud Prillupile mitte pikk samm. Ja wisalt tikkus ta ette. Aga weelgi lasti teda järge oodata. Millest järgnes, et ta jälle teise wäe poole nihkus.

 Ühel pühapäewal, kui kirik wälja tuli, juhtus Prillup peaukse ja wärati wahel Sutsu-eidega kokku. Ta saatis Mari pagari juurest saia tooma ning astus Triinuga, kui ta temal märguandlikult kätt pigistanud, rahwawoolust kõrwale. Et kas ta midagi ei tea, mis aitaks, et naine, kes mehele mõnes asjas — ükskõik, mihukeses — kangekaelselt wastane, alla painduks, et talle aru pähe tuleks.

 Sutsu moor oli weel kõbus inimene, teene ja aulik, korralikult riides, silmawaatega, mis tunnistas ühetaolisest kannatlikust sõprusest kõigi ligimestega. Nende emalikkude silmade wahelt tungis tugew nina hoogsalt ilma — suur, aga mitte suurelik, lihawlaia otsaga, mis tänagi mõnusalt mustas. Ja see mustawus suurenes, kui Triinu, Prillupi peremehe usutlust kuulates, oma pruunläikiwat toosikest oli tarwitanud. Maksakarwa munamüts istub targal pisut tagaspidi peas, kuid seegi ei mõjunud üleolekut wäljendawalt, sest wööt auwäärt hõbejuust, mis pitsi alt paistis, ning näo laug koguilme waldasid üle.

 Muidugi, et teab. Ikka on, mis aitab. Kus ohtu, seal rohtu. Mõne ohu wastu mitugi rohtu.

— 119 —

 Ja mõistlikult ilma ühegi uudishimuta Tõnu asja eriliku sisu kohta õpetas Sutsu ema, kui ta iwake aega üles kirikukuke poole oli pilutanud: Mäeküla sõber lõigaku pärtlipäewa öösi nooriku peast salaja tutike juust ning samuti salaja katsugu ta paremast kõrwast waiku ja pahema jala suure warba küüne alt musta wõtta, kuid see wõida enne wõi pärast muilgi öödel sündida. Tallele pandud saagiga tulgu siis Sutsule, kus weel midagi juure ning tarwilikud sõnad peale lisatakse. Rohtu pidawat ta pärast kotikesega särgi all põues kandma, kuni mõju aegamisi walmid.

 Kuid pärtlipäew oli Prillupi peremehele natuke kaugel, asi olla pakilist laadi.

 Noh, siis lõigaku öösi wastu wana kuu neljapäewa. Muidugi olla Pärtli öö parem, aga ehk saab rohu kangusele teisest asjast jälle jätku.

 Nad lühendasid lõpuwiisakusi, sest juba lookles mõisnikkude haudade wahelt üks nutetud silmadega neiu Sutsu emale läheneda. Kirikuaia müürinurka kabeli taga, kus nad seisid, oli kihelkonna taganõutawam tark kahtlemata ennemgi waikseks wastuwõtte-paigaks tarwitanud. —

 Muidugi ei olnud Tõnul raske hea unega nooriku peast salgukest juukseid napsata, ka küünemusta sai ilusti kätte, aga waat’ waiguga oli lugu keerulisem. Esmalt polnud mitmel ajal midagi wõtta, Mari pesi sama hoolsaste kõrwu kui silmi, ning siis, kui kord oli, polnud seda paremas kõrwas, waid pahemas, ja kui seda wiimaks paremas oli, siis jälle ärkas kõdistatu üles, ennekui midagi kõrre külge hakkas, wõi noorik magas sündsal tunnil just selle kõrwa peal. Nõnda walitses ja õngitses mees asjata mitu ja mitu koiduaega ning läkski waiguta Sutsu poole, sest wiimne urgitsemisekatse lõppes seega, et ärkaja talle ühe tagaskätt andis ja kurjalt maigutas: „Jäta mu kõrwad ometi kord rahule!”

— 120 —

 Kuna nüüd waik puudus ja juuksetutt pärtliööl ep olnud lõigatud, siis ei wõinud tark muidugi tagatist anda rohu mõju eest igal soowitud määral, kuigi ta puuduwat millegagi omast käest püüdis tasuda. Aga ta lootis kõige paremat, lõikus juuksed pulbripeeneks, segas neid küünemusta ja mitme salaainega ning weeretas taignast munakese, mille karw niisama ebamäärane oli kui lõhn ja mille peale loetud sõnade ahelast Prillupile ainult lõpulüli üürikeseks meele jäi: „Sikkanikkalikkakakperewonndadaa.”

 See lehkaw munake südame peal, lahkus Sutsu saunast mees, kes ka nõiduse kohta sennini ükskõikne olnud, ükskõikne uskmatuseni. —

 Tõnu sai nüüd ööseti jälle magada, warustused olid ta patja pehmendanud, uued lootused talle rahu silma tilgutanud. Aga kui päiwi ja ikka weel pikki päiwi mööda lükkis, ilma et midagi oleks muutunud, ilma et ta kangekaelsest wähematki muhenemist oleks märganud, ilma et tema proowitäkked mahlani oleksid ulatanud, siis pööras aeg tagasi, kus säng ta all hälliwaks weneks sai ja jalgeesine haudade weereks. Tal oli ju rutt oma asjaga. Ega temasugune ennast narrida lase. Tahab mis tahab, ärap tahtmiselgi piirid on. Ja Prillupi ehmatus polnud wäike, kui ta saksaga aidasarapikus äkki wastamisi sattus ja see temast tõsiselt ja tummalt mööda sammus, napi ninatõstega waewalt teretust wasta wõttes.

 Kuna ta silma waatas ähwardawale wõimalusele, kõigest ilma jääda, kerkis unistataw õnnehoone Tõnu ees seda nõidlikumana üles. Juba piimaäri kui eeskojaga. Pihuga raha wõtta, kamaluga raha wõtta, ikka raha sees soglada — tema, kes lahja lehmamullika wõi wana hobuseluiste ostuhinnaga tänini kõige suurema summa wärisewas käes hoidis, muidu aga kopikaid ja üksikuid rublakesi luges! Ja teada, et teised seda teawad! Sadasid ja warsti tuhandeid mokast pillata, ning mõelda, et teised

— 121 —

seda kuulewad! Ja sealiha süüa, kui teised silku sööwad, ja näha, kuida teised seda näewad! — Ning siis weel peakoda, rait ja hunnitu: Mitte enam aetaw, waid ajaja, mitte enam sõtkutu, waid sõtkuja, mitte enam kohkuja kukelaulust, waid rõõmustaja, et teised kohkusid ja tõusid ning mitmed sinu heaks ja auks. Ja kõik, mis on mõedetaw pikuti, laiuti, kõrguti, ja mis on paberisse pandud musta tindi ja kirewate wärwidega, see on oma, enda ja teiste teada oma, igaweste oma, ja weel kord oma! Ses sõnas uugasid Tõnule kooris kõik maa ja taewa pillid.

 Ta istus põõsa alla, wõttis pungakese põuest ja waatles. Et rutta ometi, rohuke, et rutta! Aga rohuke oli tahkunud, munake krõmpsu kuiwanud. Ja korraga nõelas meest kahtluse wapsik: wägi ehk surnud!

 Nagu jääkülm käsi lihkus ta ihust üle, kõigist higiaukudest tikkusid piisad ja waate wirwetuses hakkas küsimus kerima: Mis saab siis — kes aitab siis? Sest seda, kes olla wägewam teistest wägedest, ep olnud kodu tema tarwis, — just see, kes tõotab awitada, kui teda hädas hüütakse, pidas kõrwa kinni tema hüüetele.

 Aga waewalt oli hädalise raske pea samblasse wajunud, kui tema mälus äkki hinge wõttis üks nõuandja ununenud minewikust.

 Kruusimäel Saarma pere õuepakul istub kintspükstes ja preesiga särgis ligemale saja-aastane kulupea, lumine wõru laia lõua ümber, jutuhuultes weel ikka werd ja naerusilmis ikka weel paistet jagujast õrnusest, millega ta oma kolme äraigatud kaasakest wõinud rahuldada: Prillupi wanaisa ema poolt. Ta lõbutseb laste ja wanemate noortega, ja kui ta neile tulusat eluõppust pillab jandi ja mängu wahele, siis on üks korduwamaist see imelik: Ärgu nad taewaisa palwetega tülitagu. Inimeste hädad ja ihad ei käia wanajumala ette, sel olla suuremad asjad

— 122 —

õiendada: päike ja kuu weeretada, tähed sirama süüdata, ilmad teha ja kulunud kuu asemele järgeste uut muretseda. Aga pojalgi ei olla nende jaoks aega, ööd kui päewad walwel olles, et rahwast sõja ja katku ja loomataudi ja muude hukatuste eest hoida ja kuradit kammitsas pidada. Ning waim jälle olewat mõlemil nõumehena abiks. See aga, kes inimeste palweid kuulata ja õigeid lõpmata heldusega täita, see olewat Maarja, ainuüksi Maarja. Kes hädas usklikult iganes Maarjat hõikas, ei see hõiganud asjata. Õelast saksastki saadud Maarja armust mõnes kohas lahti, kõnelemata opmannidest ja kupjadest, kellel „kuumast köögist” äkki järel tuldud. Et aga inimesed enamaste ei tea, kelle poole palwetada, seepärast jäädagi nii palju palweid tähele panemata.

 Aga wõi teda wanemaist siis palju keegi uskus. Oma tütredki mitte. Leeris ja kirikus ja palwemajas õpetati ju teisiti. Ja Tõnugi oli üks neist, kes wanaisa neitsiusku naeruks pani, kui ta emalt seletust saanud.

 Nüüd aga — — nüüd aga: Tõnu hüppas püsti ja tõttas koju. Seal puges aita, põlwitas maha oma tühjade salwede ja pooltühjade kottide wahele ning tõukas ahastades üles pihuhallide wõrgukeste poole tolmunud laes:

 Aidaku, oh aidaku siis tema! Ta nägewat, Tõnu asi olla õige. Tõnu ei ihata ju muud, kui et tal hea oleks elada, sest paha on tal küllalt olnud. On aga Tõnul hea, siis on Marilgi hea ning hea ka nendel, kes neist kord maha jääwad. Tulla ju paraku mõlemil, Tõnul kui Maril, südant sundida, et seda head kätte saada, aga kas siis saks midagi muidu annab. Walgustagu seepärast püha neitsi Mari lapsemeelt, et see pakutawat kasu suudaks tarida, ja lasku sündida, et Mari seda osa tasust, mis jääb tema kanda, mitte kauem liiaks ei pane. Olgu talle weel tänane — weel homne — weel tunahomnegi

— 123 —

päew aru pidada, siis aga tulgu ja öelgu: Ma mõistan ja olen walmis!

 Ja Tõnu lõpetas kuuma tõotusega, palwe täitjale ustawaks sulaseks jääda surmatunnini.

 Ta oli oma sõnadesse aga nii palju jõudu kulutanud, et põlwed tõrkusid tõusmast. Nõnda wajus ta peaga närtsinult salwe serwale ja andis rinnale woli tuksuda, silmadele woli woolata.

 Kui ta wiimaks toibunud ja tõusnud, nõrgus tal suur lõbu läbi ihu nagu wiheldul, ja ta leidis, et ta hästi kõnelenud. Wanaisa õpetuse wäärtus pidi nüüd ruttu ning kindla ei wõi ja-ga selguma, ettemõedetud aeg päästis ootaja ääretuma teadmatuse piinast. Julgeste nägi taewalik awitaja ka ära, et palwe õigluse põhjale rajatud. Tõnu ei tükkinud ühelegi peale, ta ei sirutanud kätt wälja kellegi leiwa wõi peawarju järel, sest kas Kuru Jaan sai aasta hiljem wõi warem mõisnikuks, see oli ju ükstapuhas.

 Ja nüüd pitsitas kolmepäewane hingetu põnewus mehe pihtide wahele. Ta silm urgitses ja kõrw imes. Ta uuris läbi iga joonekese naise näos, kaalus ära iga häälekese ta huultelt, waritses kõiki ta liigutusi ja nägi iga peatõste ja küljepööre taga oodatut hüppel. Kui noorik hommiku ärkas, kui nad peale lahktööd jälle kokku said, kui Mari temalt midagi tuli küsima — igakord kähwas Tõnu süda: noh nüüd! Ja ise waikis kogu need päewad, puges peitu kõigega, mis ta iha wõis ilmsiks teha, ainult sooja, hella naeratuse pööras ta Mari waatele kosiwalt wastu, naeratuse, mis nagu liigutuse kalli märja sees ujus. Säärast Tõnu nägi noorik õieti esimest korda, päewad peale pulmi ühes arwatud.

 Ja uurija meelest oli, kui oleks Marigi haruldaselt waikne. Waikne, tõsine ja mõtetes. Iseäranis tähtaja wiimsel päewal. Seda seletas Tõnu nii kindlaste enda kasuks — just nõnda oli ta tema sisemist murdumist ja

— 124 —

muhenemist mõelnud — et ta pärast õhtusööki pidulikul ootel piibuga „leentooli” istus. Sellel istmel — sarapuuwitstest punutud, põhi wilditükiga pehmendatud, ta enese talwine töö — taotas ta muidu ainult pühapäiwiti istuda.

 Aga Mari tuli laudast wõi aidast, kudistas ees natuke lastega, ja kui ta jala kambrisse pistnud, kohe hakkas nabinal nööpa ja haake lahti peastma. Magusad aigutused puhetasid ta suud. Hubase ohkega wajus asemele kaissu.

 „Täna öösse tuleb äikest, põud lehkab.”

 Tõnu istus tummalt.

 „Meie rukis on küps.”

 Tõnu ei liigutanud.

 Nüüd jäi woodis waiki, esimesed norisewad tõmbekatked käisid, siis algas ühtlane hingamine noorest terwest kopsust.

 Istujal pidutoolis libises kustunud piip rinda mööda sülle. Tema kogu hakkas haudjasse, jõude tihenewasse pimedikku uppuma.

 Wäljas tümises juba, aknast tikkus wee ja mulla lõhna, warsti lõikusid sinakad sähwed kambri pitkust.

 Nende eredusel mustasid istuja silmakoopad päratu suurtena.

 
Üheksas peatükk

 Ööd pikenesid aegamööda, aga Prillupi Tõnul ei olnud sest kasu, sest ta magas halwaste. Uni pelgus ja heidutawad unenäod rikkusid sedagi, mis oli. Temast, kes muidu magas kui ront, mainis Mari nüüd korduwat puhku, et ta unes ümiseda ja isegi juttu ajada. Kord katsunud nutta ja teine kord lauldagi.

 Nähtud uni oli enamaste nii segane, et nägijal sest midagi meele ei jäänud peale tunde, et ta kuidagi kimbatuses olnud. See aga, mis wahel meele jäi, paistis mõistusele nii riimitu, et warstigi ununes.

 Siiski, üks öösi oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutawat ei olnud. Noor hülge ronis üle jalutsi-otslaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi aineti temale otsa wahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muige.

 „Mis sa minust wahid?” küsis Tõnu ja silitas ta pead ja lõuga, mis pehmed olid kui warsa mokk; loom pidi waidlemata wõima kõneleda, tal oli niisugune nägu.

 „Woatan, et mis mees sina koa oled!” wastas hülge natuke raswase, aga muidu selge häälega.

 „Mis mul siis wiga on?”

 „Mis sul wiga on?” Hülge wäänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jagu ei soa!”

— 128 —

 „Soo, — mis ma siis sinu arust peaksin tegema?”

 „Walu andma, kulla wend, walu andma!”

 Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas woodist.

 „Kuhu sa siis ise nüid lähed?”

 „Ääh,” tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda maadilma ja annan tossidele head nõu.”

 Tõnu naeris, kui ärkas: looma rääkiw suu, ta silmawaade, kõik ta tegu ja olu tundus püsti weidrusena, ja ometi jäi temast midagi järgi, kui oleks Tõnu mõne olewa isikuga koos olnud.

 Ja see isik ei ununenud tal, ei kuju ega sõna poolest, ikka jälle tempas ta tema ees üles ja kordas oma jandilist juttu.

 Ja wiimaks ei olnud see jutt enam jandiline ega isik enam hülgeline, ei, waid Tõnu hakkas harjaseid turri ajama naise wastu, sest õpetus selgus mõistlikuna — nii mõistlikuna, kui oleks see Tõnu enda peast tulnud.

 Küll läksid esimesed katsed nurja. Naisel olid liig haljad silmad. Nende rabeda waate all oli Tõnu meelest, nagu pistetaks talle sõrm kurku. Aga ta teadis nõu. Ja kui ta ühel õhtul, mahorkapakk kaenlas, kukega torni poolt tuli, siis ta oli haljate silmade wastu warustatud.

 Jutu asu sobis kohe.

 Oleks tema waene mees teadnud, et ta niisuguse lõõbiga kimpu saab! Majas kõik ui-ai, koore-natuke hapneb kibedaks, kanad munewad ei tea kuhu, kaljakapp seenetab, ei mehel ega lastel enam puhast hilpu ihu peale panna — perenaine kilkab plikade ja poisikestega kiigel! Mees tuleb tühja kõhuga teelt — uks tabas, käigu naist kiigelt otsimas ja kutsumas!

 Noorik näeb, haistab ja peab suud.

 Eks ta hea mees ole soand juba küllalt silma kinni pigistada ja mõndagi kurgust alla kugistada, kus teise kops

— 129 —

ammugi üle maksa oleks läind; ei ta ole sõna lausund õuest, kus praht üle pea kaswab, ei lehmast, kes laudas sita sisse upub, ei kalja-astjast, mis jumal teab milla wiimaks hauet nägi — —

 Tõnu joob kapast ja purtsab kõik põrandale — solk mis solk!

 — — Aga ärgu ta arwaku — kõige pikemal köiel on ots, ka Tõnu kannatuse köiel. Ja siis wõib kergeste sündida, et see köieots wihisema hakkab, kurjaste wihisema hakkab! — Oleks siis weel inimene, kes püüab mõneski asjas mehele meeltmööda olla, kord ka sile ja nõtke, kui mees tellib ja elu nõuab. Seal on — see mõisa-asi. Ei tema taha! Miks ei taha? Mine küsi! Ette tuua kedagi ei ole. Purupaljas kius ja jonn. Et aga mehest üle käia! Kahjust tema ei hooli! — Wanast’ olid kõik seelikukandjad saksa päralt, wõttis, keda imustas, ja keegi ei tõrkund wasta, noorikgi oli enne tema ja siis alles oma mehe naine, ja ühelgi ei old walida, kas saks noor wõi wana, nägus wõi näotu. Kus meie Maril nina püsti — ei kõlba Mäeküla wonn temale, peaks mõni noor ja ilus kindral olema!

 Tõnu peatab ja ootab, noorik aga waikib edasi. See mõjub Tõnusse nagu wastukarwa silitamine koerasse.

 „Kui ta weel suugi lahti teeks ja oma lollusi ilmutaks! Siis saaks ometi järjele ja juurele, misuke pegla ta õieti on! Kui ta tuleks ja ütleks: ma kardan pattu. Aga mis kuradi patt see on, kui mees nõus on! Pattu teeme kõik igapää — hakka seal äärt wõi piirt otsima! Ja kas siis saksad paganad olid, kui külapruudid omale pärisid, wõi on ehk meie oma pagan? Ei, nad kardawad kõik jumalat, palju enamgi kui meiesugune, ja seesama papp on neil mis meil. Ja kui see patt oleks — kas arwad siis, et jumal ja kirikärra oleks seadust luband, et saks wõib sada naist pidada? — Ära sa minuga tule waid-

— 130 —

lema, siis jääd warsti jänni oma kummi- ja lõsnatarkusega!”

 Tõnu suu on kuiwaks läinud. Ta austab kaljakappa pika sõõmuga. Woodi serwal najataw noorik näpib nina ja äigab suud.

 „Ehk kui ta siis ütleks: ma äbenen teisi inimesi. Aga sellega ää parem tule halpimagi! Eks ma ole sulle ennegi mitu korda seletand: kellele sa seda siis lähed nina peale kirjutama, ja ega te rumalad lapsed ole, ja tal jo linnas koa korter! Aga kuigi wiimati peaks kahku tõusma — mis kurat siis! Kellele sa wõlga oled? Kes sul õlma tohib akata? Sul sõgedal jo raha taskus! Sa teenid jo raha! Kel kukur kõwa, ei see pruugi punastada, kes kahe käega wõtab, ei sellele tee ilma lori äda. Suhu wõid sülitada sihukesele, ja kui sa weel mulle ütled — ma löön ta litsi laiaks!”

 Prillupi rusikas prahwatab raske uhkusega lauale. Ta tõstab silmi, et selle mõju kaebealuse palgelt lugeda, kuid hämarus nende wahel on juba liig tihe.

 Ja siis kõneleb edasi, hoogsaste edasi, iga sõna peale ässitust tilgutades teise ja iseenda tarwis, et silmapilku lähendada, kus wõiks suu asemele käsi õiendajaks astuda. Aga kui ta parajaste sinna sihtiwa ähwarduseni on jõudnud, kui ta on kinnitanud, et selleski asjas aina tema käsk majas peab maksma, ja kui ta selle raksumise seest oma uduraske pilguga jällegi süüdlast otsib, siis — siis pole sedasinast süüdlast enam sängiserwal, teda pole enam kambriski. Kobaw käik poolawatud ukseni tunnistab Tõnule, et silm teda mitte ei petnud.

 Tüki aega seisab mees üsna wagusi tõeasja ees, et et ta oma käskija-wõimu praegu sugugi ei saa tarwitada. Ta on kahewahel, kuidas olukorda wõtta. Umbselt tikub temas üles: ehk on nõnda üsna hea! Aga ei, rõhub teine wool wastu, see oleks nõrkus, ja nüüdne nõrkus

— 131 —

lõpulik kaotus. Ning kirikutrahteris maitsetud nõrkuserohi hüüab: Ära sa kingi! Näed ju, et ta sind trotsib! Mõni mees, kes naisest wõitu ei saa! Ja läwe ees tammuw Tõnu wolksab läwest üle.

 Wäljas on märksa walgem, õu lastab wabalt watele, ent otsitut ei ole seal. Prillup silmib aita, silmib rehealla ja lauta — ei sealgi mitte. Ja teel sigib hea madjak talle pihku. Kas ehk hõigata? Ei. Mine tea, kuhu jookseb, kui kuuleb, et järel tuldud.

 Nõnda jõuab ta kapsa-aiani tare wainupoolses otsas ja näeb teda seal. Mari istub aia nurgas suure leiwakujulise räpsukiwi seljas, pea ümber piimane kahwatus nagu õrn pupeneti-rätik, sest äkki piilub kuu pilweunkast alla.

 Tõnu on mulgust juba läbi, kui alles märkab, et noorik mitte üksi ei ole. Mari jalge ees kükitawad Anni ja Juku ning kuulatawad ammuli suudel tema poole üles. Nähtawaste westab ta neile mõnda oma petsikjuttu, mida nad temalt maiad on nuruma, huupi wäljamõeldud lookest iseendast ja tuntud isikuist täis weidraid wõimatusi. „Mari, akka meile nüüd ullu juttu reakima!” kuulukse neilt sagedaste, ja muidu nii kõnekitsi wõõrasema ei seisa neile wastu. Oma wigurdused weeretab ta neile wäärdumata tõsidusega ette, paaritus, mis nende suudest aplamisi seda lagisewamat kiitust meelitab.

 Mari ei ole üksi — see on teisiti, kui Tõnu eeldas, selle wastu ei ole ta warustatud. Teadagi, ega ta neid watakaid tema jalge ees ei häbene, aga — midagi uut on seisukorras! Ning Tõnu sammul ei ole mitte täit hoogu ja ropsu, kui ta nüüd ühe asemel kolmele läheneb.

 Ja kui ta nende juure jõuab, eksitab teda weel teine nähtus. Nad näewad teda malgaga, kuid ükski ei ilmuta pelu. Suur peatab jutus, wäiksed naerus, nad wahiwad talle wastu, jääwad aga mureta paigale. Õieti on neid

— 132 —

neli: Juku ja Anni wahel kõtutab klutine Kaaru, ja see on ainus, kes argtusele maad annab. Ent temagi ei page, ta waid tõuseb esimeste käppade peale, liigutab sõõrmeid ja peab wembla otsa silmas. Ning sabaga siblib wabandust sellegi umbusalduse pärast.

 „Ennäe, tema weel ülewal! Ma mõtlesin, et juba õndsalt sängis puhid.”

 See ükskõikse lahkusega kergelt pillatud hüüe teeb, mis weel jäi teha. Karistaja on wägistatud. Ta ei tea äkki, milleks ta siin seisab ja milleks tal see malk on käes. Ta ei oska end legitimeerida selle nelja silmapaari ees, kes teda tunnistawad, kõige wähem selle paari ees, mille alt teda praegu nii häwitawalt teretati. Ja Tõnu wahib waikides ühe pealt teise peale, ja waikib siis weel jupike aega, kunni ta wiimaks waga walega maha saab:

 „Nää, tulin teid üleannetuid sugaraga põhku ajama! Mis tölgerdamine see olgu öödläbi mööda aiaääri, omiku ei soa moast lahti! Kähku tuppa, krantsid!”

 Tema hoopide all lendab pesakond laiali, aed ja õu on korraga naerukilget täis, Kaaru klähwib kõigest jõust ning ahmib madjaka otsa hambusse saada, Jukugi wõidab üliwahwust ja püüab isale selja tagant pussi teha, ning rõõmumõet woolab lõpeks üle, kui wägew waenlane, millegi peale komistades, täiel pikkusel õuemurule maha prõntsatab ning seega lahingu kaotab.

 „Ei tea, miks isa meiega iga õhta ei tule ullama?” ütleb Anni Jukule, kui mõlemad asemel.

 „Tola,” haigutab Juku, „ega ta’s iga õhta käi tubakat toomas!”

 Jukul on õigus, säärane õhtu ei taha enam korduda. Wist tõmmab isa wähe piipu, sest tubakas lööb kaua ette. Ja kui ta kirikupäiwil tubakat toob, siis pole ta ennemgi nendega sõda mänginud.

— 133 —

 Wõi häbeneb ta oma kaotust? Laste meelest on, kui poleks nad isa kunagi nii iseendas, nii waikse mehena näinud. Paistab, kui ei hakkaks teised majas temale silmagi, ning rääkimine näikse talle wastumeelt olewat, sest sõna kuiwab keelele. Nad panewad ka tähele, et tema silmaalused laialt kotti on wadunud ja kentsakalt sinawad, ning ütlewad sellest Marilegi.

 Prillupi käsi ei käi hästi, see on tõsi. Ta peaks herra juure minema, aga ei lähe. Puudub jõud, puudub lihtsalt jõud, jalad ei kanna. Ta ootab, ehk tuleb mõisast käsk, siis pole parata, siis peab juba kuidagi. Aga mõisast käsku ei tule, surutis jääb südame peale, pooliku maja poolt mäel tõmbub talle waewawalt midagi wastu, millele ta segane pea nime ei tea anda.

 Siia juure seltsib läila tüdimus igapäisest tööst, tööst kodus niihästi kui mõisas, ja tüdimus paisub tülgastuseks mõtte walgusel, et päästet ei ole sest tööst, et sa neetud oled seks jääma, kes olid ja oled — igaweseks rabelejaks silgu ja leiwa pärast, uppujaks, kes ei upu, aga kaldale ka ei saa.

 Ja kõik, mis sennini tema olemise mõtet ja tuuma tähendab, põllusiil ja loomakont, tööriist ja peawari, armsad talle hoolimata kõigest wäetimusest, kõik see ujub ta meelte ees nüüd hallis tühisuses, kaetud põlastuse ilge kõntsaga. Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja et ta ise enam midagi ei ole. Ta ei mõista, miks tawmeel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtawat näeb ja aru seda taipab.

 Ta ei haudu mitte alati waikimises, näol tuim tohletus. On silmapilke, kus ta äkki ärrituses süttib, wõimetus ärrituses, teadmata, mispärast. Siis tõukab toorelt koera, kes talle midagi ei teinud, wiskab kiwiga kana, kes ainult kõketas, wemmeldab oma hobust, kes kõigiti kohut täitis, ning lööb wikati meelega kiwisse. Ta kahetseb

— 134 —

säärast tegu tagajärel kohe, aga wajadus end kiusata, ennast peale seda hästitada, on wõimsam.

 Tema ümber hõljub nüüd ala imelik poolwalgus ja õhkkond, mida ta ei tunne. Ta peab millegi seletamata wõõraga sala wõitlust. Pind ta jalge all ei nihku enam, waid sellewastu tunneb, kui poleks teda õieti olemaski, kui kõnniks jalg ilma teda puutumata. Ja kuna ta ühel kuumemal päewal oma odranatukest niidab, pistetakse talle järsku pähe, et waenlane tal salalikult seljas, sihiliku püüdega, teda kõrgemale hoowata pinna ligidusest, kõrgemale sesse õhku, mis Tõnule tundmata ja milles pimedam peab olema kui siin all helkjas sumeduses.

 Mari, kes temast natuke maad eemal niidab, näeb meest hakkawat taganema, kui oleks ta wikati ees midagi kohutawat silmanud. Tõnu taganeb wäikeste nõksuwate lihksammudega, misjuures ta jalad teineteisest kaugenewad, kuna kramplikult kätes hoitud wikat otsaga mulda kriimustab. Ja siis waarub täiel pikkusel selili kaarele.

 „Ära läks?” naeratab Prillup nõrguwast näost, kui ta külma kaewuwee wirgutusel silmad jälle awab.

 „Ära läks,” kostab Mari huupi.

 „Nägid?”

 „Nägin.”

 Noorik tõstab ta istukile. Tõnu waatab wõõralt meeliskledes ringi. Siis tutwub talle paik, ja ta naeratab jälle, seekord weidi häbelikult.

 „Kus mu wikat?”

 „Seal.”

 „No, siis waja jälle — —” Kuid Mari abil aina saab ta jalule. Tõustes suurendab imetlus ta silmi: jõud, mis tema raskust tõstab, tunnub ootamata suurena.

 „Ei, sa mine nüid õite sängi, küll ma üksi niidan.”

 „Lori! Mis mul siis wiga! Oota, ma wõtan wikati!”

— 135 —

 Aga ta ei wõta wikatit, wikat on liig madalas, liig sügawas, ja kui ta kumardab, wajub see weelgi sügawamale, wajub nagu järwe põhja. Ja nõnda sammub ta naise toel tuppa ja heidab sängi. Mari awab mõlemad aknad ja ukse, sest Tõnu meelest on kamber pilkane pime.

 Põllule tagasi minnes hõikab noorik Annid Pajusilt — teine laps on täna soos karjakorral — et ta isal käepärast oleks, kui sellel midagi peaks waja olema.

 „Ta magab,” tuleb Anni mõne aja järgi teatega. „Ma panin talle järi kaillakapaga woodi ette. Küll ta pinnis, ennegu magama jäi!”

 Ja Anni asub lapselustil rehaga ema järel töösse.

 „Mine õite waata, mis ta nüid teeb,” käsib Mari paari tunni pärast.

 „Ma panin ukse ja aknad kinni, ta lõdises, kui külge pööras,” on tagasitulijal kuulutada.

 Ning siis töötawad mõlemad päewa weeruni. Wähe rääkides, nagu tõsise töö juures kohane. Iseäranis teadlik säärase oluwiisi sündsusest on Anni.

 Prillup uinub weel, kui tema pisukene perekond õhtu kambrisse koguneb. Ta magab seliti, ja kõik nad panewad tähele, kui priske ta korraga näost on. Ta põsed päris õitsewad, seda näeb karwakattestki läbi, ning silmakoopad ja nõod suuäärtel on ohtralt täitunud.

 „Tõnu, ehk tahaksid süia,” äratab teda noorik, kui toit laual.

 „Süia? Ei,” wastab Tõnu silmi pärani lüües. „Wõi siis söök kedagi elatab, kui peawarju ei ole!”

 Anni ja Juku waatawad ühtaegu wõõrasemale otsa. Selle rahulik käsi katsub unistaja pead.

 „Ma annan sulle piima juua — ehk wõtad?”

 Tõnu tõuseb istukile, wirgub ja wõtab piima.

 Aga palawik kaswab öö esimesel poolel ja õhutab haige taoti üsna pikalt ja elawalt kõnelema. See sünnib

— 136 —

wahel awatud silmil, nagu Mari põlema jäetud lambikese walgusel wõib näha, ja kuulub siis kui asjalik arupidamine iseendaga, seda enam, et mõte alles tüki tee takka jälle kord wäärdub ja kidub.

 Õieti on sonijal üksainus aime, mille kallal ta nipib ja näpib, mida ta kord sellel, kord teisel oletusel sinna ja tänna weeretab, ning see ei ole mitte enam tema suur asi, waid midagi juba tolle tagant. Prillup heitleb murega koha pärast, mida ta kardab kaotawat wõi mille ta juba ongi kaotanud, „sest ega saks enesele keelt lase näidata”. Ühes jutujärgus ootab ta alles ülesütlemist ja ohib uue koha eest, mida wõõrast wallast waja otsida; teises on tal hundipass juba käes, aga kusagilt ei leidu uut asu, kuna kewade läheneb; ning kolmandas on jüripäew õueski, Tõnu tõstetakse wälja, ja ta ei tea, kuhu oma „nelja lapsega” minna. Neljas laps — Mari harwad hambad wälgatawad — kujuneb talle mähkmetes.

 Ärewat harutamist saadab unistaja wastawate liigutustega. Särgiesise on ta rahutud näpud lahti nabinud, linane tupp peene nööri otsas tuleb rinnal nähtawale, ja noorik sõrmitseb läbi riide, mis seal sees on. Mari poetab leitud tera pungakesest wäljagi, ilma et kõnelew omanik seda märkaks, ja kui ta seda sängi poolpimeduses hästi ei näe, siis lipsab üle mehe sängist ning silmitseb leidu lambiwalgusel laua juures. Ta weeretab teda pihupesal, nuusutab, torgib küünega ja kehitab wiimaks õlgu, misjuures ta kõõrdpilgul lambi wäetisse tulesilma meeliskleb. Siis ajab haigutades ja ringutades mõlemad käed üles ja ähwardab parema näpuga seda imelikku pipraiwa endale naerwasse suhu kukutada, ei tee seda aga mitte, waid wiib ta Tõnu rinnatuppe ilusti tagasi. Enne sängiminekut kustutab weel lambikese ära, mis ilmagi juba kustumisel.

— 137 —

 „Ära nüid enam juttu aja, Tõnu, waid katsu ka magada!”

 Ta hüüab seda selge häälega temale kõrwa.

 Ja teine kuulab.

 Prillup kõheleb ja nohiseb natuke ning wastab siis urinaga, mille peal juba waibe wajutis:

 „Noja, noja, aga kuhu sa homme pea paned! Kus urgast näed, seal teine sees!”

 „Eks kudagi ikke soa!” pasundab Mari talle kõrwa.

 „Noja, noja — —” Järg kangastub raugewasse üminasse, käsi ja jalg tuksatawad korraks, siis on rahu majas, siis puhatakse Prillupil nagu muiski Kruusimäe urtsikuis.

 Ja koldes wiiuldab kilk, lakas laulab kukk, ja koer akna taga haugatab unes. Suur ärataja aga — küll ta tõuseb jälle, kui tunnike tulnud. — —

 Prillup jääb hommiku naise nõudel sängi, ajab aga lõunaks oma suured kondid jalule. Pole ta ennegi pikali haige olnud, häbeneb seda nüüdki jumala päewakesele näidata. Ning töö, läila ja wintske — teha on ta ometi, teha on ta ometi!

 Tõnu werest lahkub palawik, kuid mitte mure ta ajust. See on sinna end kinni hammustanud, pureb ja pureb ja piinutab mehel kurdesõnu suust.

 Nendega ei püüa ta Marisse mõjuda. Ei, sellest peatükist on ta kriipsu läbi tõmmanud. Ja nõiapunga kasis põuest, kui tol lõunal woodis pelgus. Ta heitlebki oma painajaga enamaste üksinda, ei wõi aga parata, et ka naise kuuldes lauseke libiseb. Ja see sageneb, mida enam päiwi tare taha kustub ning hoolimata sellest, et teine tema kartusi ei jaga, et noorik oma lapsemeeles üht ega teist ei usu: ei seda, et Tõnult koht wõetakse, wõi et ta uut ei leia, kui see tõeste peaks sündima.

— 138 —

 „Sel seal põle niisukest nägugi,” ütleb Mari. „Sellele peab juba suurt kurja tegema, kui ära akkab ajama.”

 Aga Tõnu naeratab halekalt. „Mis sa kullake näost näed! Eks siit ole ennegi lahti lastud ja ära aetud.”

 „Ega ometi nailla pärast.”

 „Jaa, aga wõta kinni, mis saks naillaks wõi mis ta tõeks peab! Mõis teeb, mis mõis tahab.”

 „No, ega kohad moa pealt kadund ole! Külap leiab, kui aeg käes.”

 „Mõni näljakong ehk juhtub kuskilt, aga mis sa sihukesega peale akkad! Meid on neli suud ja kewadeks wist wiis.”

 „Ei, wist neli. — Aga on ju weel muid teenistusi ilmas kui koht — kõiksuguseid maal ja linnas.”

 „Jumal oidku moonakaks wõi sadamatööliseks akata — see oleks juba wiimane leib!”

 Ei aita midagi. Tõnu pea wajub mures norgu. Ta kahetseb sõnu, mis kulunud.

 Ja ajab oma hädatsemise nii kaugele, et pühapäiwiti kirikuplatsil naabruse rahwalt uut kohta hakkab kuulama, enesele pole weel üleski öeldud. Ja kui ta walitseja kaaslasena ühel kaugemal laadal käib, siis usutleb külamehi salamahti sealgi. Ning koju jõudes upib naist tellima, see mingu õige korraks metsa poole kõrwu kikitama, oleks nagu enam oma inimene, sest ega wõõrikule naljalt heast asjast wiiksatata, päri kas wõi suu asemelt.

 „Ei ole tarwis,” wastab Mari, igawuse märgid näol, „mine too oma piimakontraht mõisast ära.”

 Tekkiw waikus ei ole pikk. Prillupi käsi põlewa tikuga, mis tolli kolm piibukolust eemal jäi peatama, lõpetab tee.

 „Oiäh — miks ei tooks — kui tuua oleks,” tuleb esimeste popsude wahelt; nutsiwad mokad on hämarwäsinult naerukil.

— 139 —

 „Wõid julgeste minna, ta lubas tänaseks walmis kirjutada.”

 Nooriku lusikas käib nobeste koorekausis ringi. Laest lendab must puru sisse, wäikse sõrme küüs kõrwaldab selle, ja töö läheb wurinal edasi.

 „Keda sa õite pilkama kipud?” küsib Tõnu, kelle pilk Mari näolt, mis midagi ei ütle, keerlewa koore sisse laskub, mis niisama wähe ütleb. Ja Mari suugi jääb seda korda wait.

 Tõnu aga seisab ja seisab. Wiimaks hakkab ta pahema silma äärest wudisema, siis mõlemist suunurgast tuksuma ja kaelasooned kummalgi pool lõuapära taga kisuwad korraga kramplikult kokku, nii et kõrwalestad liiguwad. Ta tahab põlwe järikesele toetada, wäärdub aga mööda ja sattub põlwili põrandale, otse wõitegija ette. Piip kolksub nende wahele maha.

 „Kas sa siis — — kas sa siis — — kas sa siis ometi — — ? Ent paistab, kui upuks sõna sära sisse, mis tal silmist murdub.

 „Mine nüid ikke, mine!”

 „— — Kuda siis — — milla siis — — ?”

 Mari palg pilwitab kergelt. „Hea küll, Tõnu, — lase mind wõid teha!”

 Kui Prillup uksest läheb, otsiwad ta jalad kehale tasakaalu, nagu lasuks suur ja raske kott tal seljas.

 
Kümnes peatükk

 Tunnike hiljem istub Tõnu Prillup kambris laua otsas ja wahib suuril silmil wärisewasse paberilehte, mida ta käes hoiab. Nõnda istub ja loeb mees juba kaua, ilma täppigi taipamata, mis seal sees on, kuigi ta kirjutatud kirjast weerimisi wõitu saab. Tähed on jämedad ja selged, nagu kepi otsaga weetud, aga kui silm neile hakkab wahet tegema, siis walguwad lillakriimuks wirwetuseks kokku.

 Lapsed käiwad sisse ja wälja. Mari käib sisse ja wälja. Igakord peitub paber lauaweere warju. Ja kui noorik selja wõi külje pöörab, siis piidleb teda istuja pilk.

 See on otsiw ja leidew waade, mis isu wõidab, mida enam ta leiab, ning aegamisi imestusega täitub leiu ootamata uudsusest. Prillup ei tea korraga, kus ta silmad senni on olnud.

 Mari on kaswanud, Mari on küpsenud — Tõnul ei ole enam kolmat last.

 Mari on kauninenud, üle öö kauninenud, ta on end salaja kuhugi imekaewu kastnud.

 Ja ikka ablamaks laieneb piidleja pilk, ikka enam helki wariseb nägemata awandusest Mari kogu ja kuju peale, ning kuumas, karmuses kambris — toas on rukkirehi ülewal — lööb nagu peidetud angerwaks magusuimastawalt lõhnama.

— 144 —

 Ent Tõnul wäriseb lilla kirjaga paber näpus. Ta näeb seda uueste, kui ta jälle üksi jäänud. Ja nüüd tuleb kustumine. Äkki tikuwad suured wesiherned tal nahast, palg ja kael kublitawad neist, nina otsast hakkab neid mahagi piiskama ja silmad liiguwad lausa märjas. Need silmad ei ruska praegu, nad on eluta hallid. Ja Tõnu waewamärga nõrgub mõni tilk kriimule paberilegi näkku.

 Kui Mari jälle ilmub, istus laua ääres mees, kelle wahutaw õnnekarikas ümber on kukkunud.

 „Et tema seda läks tegema — — et tema seda läks tegema! — — Oma pead — üsna oma pead — salaja teise seilla taga — kui teine kodunt ära on — kui teise ingel aimugi põle! — Ei nõupidamist, ei kokkureakimist, nagu põleks teisel aissagi, mis tema teeb, nagu polekski mees ja naine!

 „Muidugi, sai jo mõnikord kõneleda — niisama omakeskes mögada — ajasin wahel naillatasa pealegi — oli ehk kõdi ja kipitustki südames — — Aga et tema läheb — et tema peletis tõeste läheb — —!” Ja Tõnu käsi laksatab lapiti laua peale, kriimule paberile pähe, mille ta põlastuses sinna on wisanud.

 Aga silmi ta ei tõsta. Ta noomib põranda pragu oma jalge wahel. Ta ei näe, aga ta teab: keset tuba seisab Mari — suur ja tugew.

 „Nüid wõta kätte ja küsi: kudas teineteisele edaspidi otsa waadata? — Kes olen mina ja kes on tema? Mis inime see on, kellega sa ühes sängis magad ja ühes lauas sööd? — Kuhu sa silmad pöörad enese ja teiste ees? — Kuda sa taaga kõrwuti kirikus istud?”

 Põranda pragu Tõnu jalge wahel ei tea miski wastust.

 „Aga mees tunneb äbi ja tema mitte! Eks ta oleks seda kõik enesele ise wõind öelda, ega ta laps ole, ta on suur inime ja naisterahwas. — Kus tema! Muudku

— 145 —

läheb ja teeb! — Ja kui sa ta siis käsile wõtad, siis seisab nagu sein ja irwitab sulle pealegi näkku!”

 Seda tõendas Prillup huupi; aga kui ta nüüd wiimaks prao pealt Mari peale waatab, on tal õigus: Mari seisab ja naerab.

 „Aga ära arwa, et sa nii kergeste mul küisist peased!” Ja Tõnu tõuseb püsti. „Ma pärin seletust! Ma tahan teada soada, mis sul sees on! Ma küsin su käest: Inimeselaps, miks sa mulle nõnna tegid?”

 „Tahtsin,” wastab Mari.

 Kuid selle wastusega ei oska ülekuulaja midagi peale hakata.

 „Tahtsid? — Muidugi tahtsid, ega sa ilma oleks läinud. Aga ma küsin, mikspärast sa tahtsid?”

 Nüüd tõstab kaebealune mõlemad käewarred ringutamisi üle pea ja harwade hammaste wahelt läheb wäike aigutaw-naerataw puhe. Siis pöörab usutajast mööda kapi poole, millest ta talitawa rahuga midagi hakkab wõtma.

 See äritab. Tõnu seisab üürike aega nõutult, awab aga siis suu ja südame sõimule. Iseenda sõnadest wiha imedes paneb mees tõsiseid tüsedusi — tüsedusi, millest mõnigi esimest korda nende igemete tagant ilma pääseb. Ja kui wool wiimaks ummistab, kohmab kuue ja mütsi warnast ning ähib wälja wihmasesse pimedikku — eemale sellest jõledast, sellest rüwetatust. —

 Mari magab juba, kui ta tagasi jõuab, aga laual põleb lambike, et ta ei komistaks, kui tuleb.

 Ja lambi kõrwal walendab paber.

 Mari magab tõeste, seda on näha, ja kuna Tõnu end riietest koorib, ei lahku ta pilk mureta magajast. Ta silmib teda järilt edasi, kuhu weel istuma jääb — tema kahupead, ta priskunud kaela ja kerkinud rinda, ta õlga, puusa ja käewart, kõiki neid õitsele löönud worme, mida ta katmatana ja kaetuna näeb wõi tihkemast kattest läbi

— 146 —

aimab. Ning uueste, ent wõimsamalt, kuumemalt tikub teadwus talle peale: tal ei ole enam kolmat last, tal on äkitselt naine!

 Tõnu kustutab tule. Ja kui ta leitu kõrwale on heitnud, krambib süda tal kokku, ning magajat oma suure kondise käewarrega rinna wastu rusudes kaebab ta temale suhu, silma ja kõrwa: „Naine, naine, miks sa mu maha jätsid!” — —

 Sel tunnil põlewad Kremeri herra poissmehekorteris weel küünlad.

 Neid põleb rohkemgi paaril wiimsel õhtul, sest kõik toad on walgustatud.

 Herra von Kremeri terwis on nimelt wäga hea, ja et küllate selle tunde mõnu maitsta, ei rutta ta magamaminekuga.

 Nõtkel sammul ja helkjal näol mõedab ta saali pikkust, käed kord puusas, kord hubaselt püksitaskuis, kord halle kihwu läbi pihude lastes.

 Ja muusik mängib nurgalaudil, ja sohwalaual õõgub punast portweini klaasis, ja lõige kollast kooki naeratab taldrikul.

 Siis wõtab wanaherra taoti istet tugitoolil, teeb wäikse rüüpe klaasist, mugib suutäie taldrikult, ja enne kui ta joob, ei unusta ta klaasi peegli poole tõstmast ja oma naeratawale ärakujule terwist noogutamast.

 Süda on tal korras. Wimmasest klapist pole midagi märgata. Tuiksoon töötab rahulikult.

 Muusik aga, mahe ja magus, see tilistab kogu õhtu üksiklase sügisest ihuwiisi „Die letzte Rose”, ja wahel, kui uus hoog turda tugewust lõbutseja põue paisutab, tõstab Ulrich von Kremer oma Jupiteri-häält ning müristab pillile kaasa laulda:

„Ist denn Lieben ein Veibrechen,

darf man nimmer zärtlich sein — — —”

— 147 —

 Nüüd on aga lepingul, mille Tõnu Prillup Kremeri herraga tegi, kaks palge: üks pahandaw ja teine rõõmustaw. Oleneb ainult sellest, kumba silmitsed, et wastawasse meeleolusse sattuda. Ja järgnewail päiwil silmitses Tõnu wahelduseks rõõmustawat palge, ning temagi rinda asus rahu ja hingeline ülendus.

 Kõige pealt nägi mees ära, et ta Marile ülekohut teinud. Sest astus Mari oma sammu wabalt, siis oli ta tema tänu teeninud; talitas noorik aga ülemate wägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu säärast aju neilt wägedelt ise ju palunud. Kuna aga wõimataks jäi kindlaks teha, kas üleüldse wõi mäherdune neist wägedest siis Mari mõjustaja olnud, wõttis Tõnu targu nõuks, kõigile neile ühetasaselt tänulik olla: Marile, Maarjale ja taewaisale niihästi kui wäele, kellega Sutsu eit ühendust pidas — teadagi ka eidele endale. Lahke nägu ja kiitlik sõna tasus eelmisi, Triinule aga sai lunaks ohter osake Prillupi nurme-õnnistust. Targa õnneks oli Kruusimäegi sügisel tänawu pisut enam põlles.

 Muidu hakkas Tõnu end unistustes hällitama rõõmudest, mis kewad’ temale pidi tooma. Nugris neist rõõmudest endale eelmaitset nõutama, kaldus ta tee nüüd arutihti piimakambri, mõisa karja ja Kuru kuuendiku piirkonda. Mis ta siin kui seal nägi, oli ju ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sest näinuks. Ja kuna mees waatles ja piidles, ei wõinud ta teisiti: silus oma karwast koonu ja muhales.

 Kamber, kari ja Kuru — see kõik ootas ju nüüd teda!

 Ja Jaan ei teagi.

 Ja teisedki ei tea.

 Kui nad aga kord teadwad — no neid silmi, no neid silmi!

— 148 —

 Ja kui ta üks õhtu karjamaa põõsa alt taas kord Kuru Jaani ärasõitu näeb — hea koorm kollast ja walget kulda on Jaanil seegikord peal — siis ei wõi Tõnu teisiti: ta saputab talle käega head teed järgi ja podiseb kõigest kõhust naerda: „Aga kunniks weel! Aga kunniks weel!”

 Ja kui ta Kruusimäe wainule jõuab, siis peab saunadele ümberringi ülemeeliku pilkekõne, kõne, mis kuulub ligikaudu, kui tuleks Prillup kukega torni poolt:

 „Jahaa, konutage ja wahtige aga, teie mutikoopad! Aina üks teie seest oli walitud, aina üks leiti weart, et teda tõsta! Teie teised aga — tuhnige mulda, mis ei elata ega sureta, orjake mõisa ja sööge silku igaweste! Jääge lagedaks, teie lagedad, sest karwane peab mees olema, keda kuuldakse ja tõstetakse!”

 Kahju, et kedagi talle wastu ei tule. Tõnu ei tea, mis ta temale ütleks, aga ta ütleks midagi. Tõnu ei tea, mis ta teeks, aga ta teeks midagi. Mitte wõimata pole, et ta temale naerdes keelt näitaks ja teda wägipulka kutsuks wedama.

 Kodu aga on Tõnuke libe. Ta on nii libe ja ligitükkiw, et noorik teda küünarnukiga peab müskama. Kuid Tõnu ei pahanda, ta tasub naljaga: „Sügasin täna rukki-kõrres mõisa lehmi eest ja takka, need kuulasid aiwa himuga — sinul aga kohe sarwed wasta, kui näpuotsaga puudutad. Milla sust sedasi koa mõisaelanik soab!”

 Ja siis tuleb päew, mis Tõnu eelrõõmudele isewärki uue juure lisab, päew, mis tema walitsuse hakatust weel kujukamalt kuulutab, kui see lillakriim paber, mis tal kapis lauluraamatu wahel.

 Kui Prillup „paburitside” haletuse pärast herralt lähemat juhatust läheb küsima, leiab ta mõisamaja pikka wahekotta astudes iga parempoolse ukse läwel inimese kikikõrwul kuulatamast: köögiuksel seisab kokapiiga, järg-

— 149 —

misel Reemeti emand ning selle järgmisel walitseja ise. Kõigi silmad on suured, kõigi suud ripuwad üllatusest, jahmatusest, isegi ehmatusest.

 Tõnu mõistab neid kohe. Kunturist, mille uks pisut praokile jäänud, kostab kärkimine. Mäeküla saks ei ole kärkijatest sakstest. Tapleb wahel, aga tapleb mõedukalt. Keegi pole teda kuulnud kärkiwat. Kärkimast, kärkimiseni wihastamast keelab teda ta südagi. Ja nüüd kärgib see tuntud mittekärkija, ja kuidas ta kärgib!

 „Wõi sina nõuad minu käest tänu! Mina peaksin sinule tänulik olema, mitte sina minule! Kui sina minule wahel ette maksid, siis maksid sina minule minu raha ette! Kui sina minule wahel laenasid, siis laenasid sina minule minu raha! See on minu raha, mis sinu nina nii püsti ajab, ilma minu raha ja maata oleksid sina ammugi ära täitanud kõige oma naise ja lastega! Täna jumalat — — lõuad pea (jalapõrutus)! — — täna jumalat, et ma sind juba kanna pealt minema ei kihuta oma krundist, ja kasi mu silmist, lurjus!”