Kreutzwald

1.
Küla-parun.

„Maidu, kelle poeg sa oled?”

„Ema poeg.”

„Kelle weel?”

„Isa poeg.”

„Kelle weel?”

„Paruni poeg.”

Kõik naersiwad ja Maidu naeris ka. Nad ise oliwad Maidule selle wastuse kätte õpetanud. Juba siis, kui poisike „paruni” asemel alles „palun” ütles. Wäike Mait ei mõistnud, mis tähendus tema wastusel oli. Aga ta märkas, et see neile nalja tegi. Ja et ta ise hea meelega naeris, siis ei jäänud ta neile soowitud wastust wõlgu. Ta tõendas igale küsijale, et ta paruni poeg olewat, ja nad naersiwad kas wõi silmad wesiseks ja kiitsiwad Maidut teraseks poisiks.

„Aga kus su mõis on?” päris siis weel üks wõi teine, ja tui Maidu oma räpase käekesega Konna Jaagu suitsuurtsiku poole näitas, oli nali täieline.

Oli aega, siis loriti lapse kallal weel kauemine. Mait kuulis siis sõnu ja lahendusi, mida ta weel wähem mõistis, kui seda, et ta paruni poeg olewat. Ta sai ainult aru, el peale tema ka ta emast ja isast jutt oli. Kas nad neist head wõi paha rääkisiwad, seda ei suutnud wiieaastaue mehike otsustada. Õigemine: ta jäi selle kohta kahewahele. Ise-

äranis kuri ei wõinud see olla, mis nad Liisust ja Jaagust lobisesiwad, sest nad naersiwad ju! Wahel tärkas aga Maidu tillukeses hinges siiski umbne aimdus üles, et kõik hea, et kõik korras ei ole. Mõne naerja suu wõi silm ei meeldinud talle. Mõnel naerjal oli jälle heal, mis Maitu hammustas. Mõni arusaamata sõna kriipis ja torkas teda kuskilt.

Niisugusel puhul pani poisike wudinal mõõda tänawat koju poole minema; ta porised putked wälkusiwad aga räpase takuse särgikese alt. Maha jättis ta weeloigu juurde oma mudamajad, pilpasillad ja männakoorest laewakesed, Konna pere wärawa juures waatas ta alles tagasi. Ta pühkis käeseljaga nina, oli tõsine ja mõttes... Need seal — teopoisid ja waimutüdrukud — wahtisiwad talle järele ja hirwitasiwad, kuni nad teda nägiwad.

Mitte igakord ei jooksnud wäike Mait ära. Ta naeris naerjatega, kui need temale meeldisiwad, kaua kaasa. Ja nad meeldisiwad talle, kui nad teda kiitsiwad.

Üks kiitis tema toredat „paruninina”, teine tema suuri „saksasilmi”, kolmas tema teraseid wastuseid. Ja nad silitasiwad tema punakaswalget „mõisnikupead” ja ütlesiwad: „Ää kuulagi, sinust soaab weel suur mees! Ega käbi kännust kaugele kuku!”

Siis naeris Maiduke ja ajas nendega laia juttu. Küsimusega, kelle poeg ta olewat, harjus ta wiimaks nii ära, et ta isa ja ema enam ei nimetanudki, waid kohe wälja lompsas: „Paruni poeg.”

„Milla sa siis papat koa woatama lähed?”

„Kui suureks soan.”

„Mis sa talle siis koa ütled?”

„`Tere, tere` ja löön patsi.”

„Mis weel?”

„Isa ja ema soatsid palju terwikseid.`”

Naerwad näod. Turtsumine.

„Mis sa omale papa käest koa küsid?”

Selle peale ei tea poiss kohe wastata. Tal kas on liig palju soowisid, wõi ta ei saa küsimusest hästi aru.

„Noh, papa on ju rikas mees, ta peab sulle midagi andma,” aitab keegi takka. „Küsi ta käest üks karjamõis,”

„Ei, Maidu küsib tuuleweski,” wastab poisike mõttes.

„Mis weel?”

Mait lööb silmad oma paljate, karpas säärte peale:

“Ja püksid.”

Kõik naerawad. Maidu naerab laginal kaasa. Üks naljahammas teeb talle pai ja õpetab:

„Nüüd mine koju ja ütle isale ja emale, et nad su papa juure wiiwad. Papa annab sulle tuuleweski ja uued püksid ja pika seartega saapad peale kauba. Mine aga nüüd ruttu!”

Poiss pistabki koju poole, külapoisid hoiawad kõhtu naeru pärast. Noh, Jaagu ja Liisu nägusid tahaksiwad nad näha saada, kui Mait kodus ütleb: “Isa ja ema, wiige mind papa juure, ta kingib mulle tuuleweski ja püksid!”

Kõik lähebki täide.

„Ema ae, kus isa on?”

„Mis sa isast tahad?”

„Ta peab hobuse ette panema.”

„Miks?”

„Maidu sõidab papa juure.”

„Missuguse papa juure?”

„Maidu papa juure. Maidu on ju paruni poeg.”

Pilk, millega noor naine lapse otsa waatab, on lai, tühi ja läiketa. Ehmatust seal sees ei ole, aga hall, abita kohmetus. Nagu hingelik udu. Ema suuremaks kitsikuseks on, et ta ei tea, mida lapsele wastata. Ta on juba enne-

malt kuulnud, kuda `küla-koerad` ta poja kallal hauguwad, et nad talle kätte on õpetanud, ta olewat paruni poeg. Aga ema lootis, et laps lori ruttu ära unustab ja et haukujad wiimaks ära wäsiwad ja wait jääwad. Aga ei! Nad narriwad ja ässitawad edasi. Nad ei anna lapsele hingerahu, igalpool on nad teda õgimas, nende hambad ei wäsi laksumast...

Äkiline wiha ujutab noort naist, ta kargab püsti ja raputab tänawa poole rusikat — tummalt ning siiski nii sõnarikkalt...

Mait ei saa sellest imelikust wihast aru. Ta wahib laial silmal ema otsa ja küsib siis:

„Kas sõidame täna papa juure? Papa annab Maidule tuuleweski ja püksid ja ilusad soapad.”

Äkitselt, nagu Liisu wiha tulnud, näib see ka lahkunud olewat. Ta wajub pikkamisi järi peale maha, ta priske ja weel kaunis ilus nägu on jälle rahuline, tuim, peaaegu tönts.

„Ära ole rumal laps,” ütleb ta poisikese käest kinni hakates. „Sinul põle papat, sul on isa, ja sinu isa põle parun, ta on talupoeg. Kui keegi weel küsib, kelle poeg sa oled, siis ütle Konna Jaagu poeg. Ära ilmaski enam ütle: paruni poeg. Muidu soad minu käest witsu. Kas kuuled?” Poisikese nägu lööb nukraks, sest — tuuleweski, püksid ja saapad! . . .

„Aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari —” algab ta pika mokaga, kuid ema käratab wahele: “Paljugi, mis need sead sulle waletawad! Ütle neile teine kord: Urjah hundid! —ja jookse ära! Kõik on wale, mis nad reagiwad. Papat ei ole ja parunit ei ole! Wemmalt soad, kui weel niisugust lori ajad!” — Ja ema näitab haopinu poole.

Seega pole aga wäike Mait, kelle hinges ainelised himud ärganud, weel mitte waigistatud. Ta otsib isa üles.

„Isa ae, kas Maidu on paruni poeg?”

„Mis siis?”

See waimukas wastu-küsmus tuleb laisalt pika, kondise mehe suust, kes toa taga muru peal kõhuli pühapäewa peab. Tal on rõugearmiline nägu, suur tönts nina ja helehallid unised silmad. Oma laia suu hoiab ta weidi lahti; paksude kahwatannd huulte tagant paistawad suured, helewalged hambad wälja.

Wäike Mait kükitab tema juurde rohu peale ja räägib pool sosistades, kus juures ta kartlikult toa poole waatab:

„Ema ütleb, et Maidu ei ole paruni poeg, aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari ja Purika poiss ütlewad kõik, et Maidul ou papa.”

„Kuula nüüd külarahwa lora!”

„Aga — aga — „ kogeleb wäike mees, ja ta suukese ümber tuksub ärewus — „aga tuuleweski ja soapad ja — ja —”

„Mis soapad ja tuuleweski?”

„Mis parun Maidule luband anda”...

Konna Jaak püüab oma kiwikõwa, kinnise peaga mõtelda. Ta püüab aru saada, mis lapse jutt tähendab. Mõtlemine ja arusaamine pole aga Konna Jaagul kerge. Ta wahib oma uniste silmadega poisi otsa, siis halli õhu sisse, ja waikib. Poisi terane pea haudub aga selle aja sees wäikese diplomatlise wale wälja.

„Parun käskind Maidut oma juure tulla,” ütleb ta, „kohe ruttu oma juure tulla, ja siis annab ta Maidule tuuleweski, see käib ja jahwatab jahu, ja uued püksid, ilusad triibulised, ja seartega soapad — nii pikad seared... Ja sina pead kohe hobuse ette panema.”

„Kellele ta seda öeld?”

„Matsi Priidule,” wastab poiss kindlaste.

„Priidu waletab.”

„Uuetoa Marile öeld koa!”

„Narriwad sind.”

„Raha luband koa anda. Parun on rikas mees.”

Jaak toetab lõuga mõlema käe najale. Nõnda kõhuli maas lamades on tal sarnadust suure laisa hülgega. Kui poisike raha nimetab, lähewad ta kõrwad weidi kikki, aga ruttu heidab tawalik tuim, ühtlane olek jälle ta näo peale. Ta ümiseb midagi, wiimaks tõmmab lapse oma juurde muru peale maha.

„Ää rumal ole ja nende juttu usu — nad narriwad sind”, õpetab ta isalikult, „Parun on rikas mees küll, aga ega ta sulle midagi — —” Jaak saab sõna sabast kinni ja lõpetab: „Parunit põle olemaski! Eks sa tea, et sa minu poeg oled? Ega kellelgi lapsel kaht isa ole. Igal lapsel on üks isa, sinul põle koa rohkem... Teine kord näita Priidule ja Marile keelt, ehk tõsta särgi saba üles! Niisugused waleworstid! Ää kuulagi!”

Ja kui Jaak näeb, et lapsel päris leinanägu on, tõstab ta oma päratuma käpa tema punaka peakese peale ja paitab teda kaks, kolm korda. Ää kuulagi, ma teen sulle ise tuuleweski! Ja ema teeb püksid, kui suuremaks soad.”

Wäike Mait on warsti lepitatud. Ta ronib isa selga. Kaksiti tema laial, kondisel turjal istudes ja mõlema käega ta pikkadest juukstest kinni hoides, mängib Mait ratsalist. Ja Konna Jaak, noort „parunit” oma turjal tundes, teeb suuga hobuse kabjaplaginat järele, kergitab takti järele oma kanget keha ja kannab wäikese, suurtsugu ratsaniku üle kiwi ja kännu kaugele, kenale luulemaale... Unustatud on tuuleweski, uued püksid ja säärtega saapad, unustatud seks

korraks ka see muinasjutuline isik, kellelt need head anded pidiwad tulema. —

Halwal asjal on tiiwad.

Kui Jaak Luts oma ilusa noorikuga rohkem kui wiie aasta eest X. walda asus, et wäikese Konna talu rentnikuks hakata, ei tundnud siinsetest elanikkudest keegi teda, tema naist ega nende perekondlisi olusid. Nende eneste käest kuuldi ainult, et nad kaunis kaugelt Läänemaalt pärit olewat ja oma mõisaherra lubal ja soowitusel siin wõhiwõeras Põhja-Harjumaa wallas, mille omanik nende endise saksa sugulane wõi hea sõber olewat, asupaika wõinud wõtta. Et talupoja ühest kogukonnast teise rändamine sel ajal haruldane, peaaegu kuulmata asi oli, siis raputasiwad X. walla inimesed wõera rentniku ilmumise üle küll pead, kuid see oli kõik; tahtes wõi tahtmata pidiwad nad Jaagu ja tema noore naise seletust uskuma, parun Riesenthal, nende senine herra, saatnud nad sellepärast wõersile, et wald rahwast — liig täis olewat. Läänemaal elada nii paksuste inimesi, et põld neid kõiki toita ei jõudwat…

Jaak Luts oli aga waewalt paar kuud Konna talu pidanud ja tema ilus teinepool selle aja sees priske pojaga maha saanud, kui tundmata tuulehoog walda weidra jutu puhus. Pagan teab, kes selle jutu tooja ja esimene wäljalaotaja oli! Kuulujuttude isa wõi ema on alati raske tabada. Ja kuidas niisugune jutt lendab! Pealt kuuekümne wersta oli ta lühikese ajaga ära käinud. Tolle aja kohta, kus talupoeg liikuda ei saanud, tõeste tubli tegu! Räägitaw jutt aga teadustas X. walla rahwale lühidelt järgmist.

Priske pojakene, kellega taewas Konna Jaagu noort abielu õnnistanud, tikkunud paar kuud, waremine siia kurja ilmasse, kui hea kombe lubab. Pulmade ja warrude wahe

jäänud liig lühikeseks. Seejuures olewat aga wa’ hea Jaak täieste süüta. Aga teatawat määral süüta ka noorik Liisu. Tohib siis talutüdruk wastu panna, kui mõisaherra tema peale silma heitnud! Liisu meeldib saksale, saks wõtab ta mõisa toatüdrukuks ja auustab teda oma — sõprusega. Ori täidab käsku, nagu orja kohus on. Aga mõisniku helde sõprus ei jää tagajärjeta. Sellest poleks wiga, kui mitte parun Riesenthal naisemees ja inimestel lobisewad suud ei oleks. Kui kergeste ei wõi mõni sõna sinna kukkuda, kust teda soowimata kõrw leiab! Kas seda pahandust tarwis! Jaak Luts, ühe kuuepäewa-koha teomees, kutsutakse ühel päewal herra juurde.

„Jaak, kas tahad peremeheks saada?”

„Oh, armuline herra, miks ei tahaks!”

„Wõid saada. Aga enne pead naise wõtma.”

„Ega sest kedagi ole!”

„Pead mõisa Liisu wõtma.”

„Hea meelega.”

„Kohta ei wõi ma sulle aga oma wallas anda, annan sulle wõeras wallas. Mõistad?”

„Tänan auulikku herrat!”

„Lähed tulewal pühapäewal Liisuga kirikherra juurde. Saad mu käest pulmadeks wiiskümmend rubla.”

Jaak langeb peaaegu põlwili, kui ta paruni reit kaapab.

„Aga seda pea meeles, Jaak: laps, mis Liisul saab olema, on sinu laps! Kas mõistad?”

„Muidugi minu laps,” kordab Jaak küürutades. „Kelle laps ta siis peab olema, auulik paruni herra!”

„Sinu laps, kui ta ka — kui ta ka — nah, kui ka ta sinu laps ei ole! Sellest pead aru saama!”

Kestab tüll weel weidikene aega, enne kui Jaak Luts aru saab, aga peaasi on, et ta aru saab. Ja kui ta aru saanud, kestab weidikene aega, kuni ta otsusele jõuab, mil wiisil selle uue kingituse eest saksa tänada. Ta ütleb:

„Liisu on wa' uhke ja turtsatas tüdruk. Paruni herrad ehk ütlewad temale, et ta mulle pikka nina ei tee, kui talle kosja lähen.”

„Ole selle pärast mureta!”

„Tänu, tuhat tänu paruni herrale!”

Nii saanud Jaak ja Liisu paari, nii sattunud nad oma wallast wõerasse walda elama. Rahwasuu kandis juttu kõrtsist kõrtsi, kiriku-õuest kiriku-õue, ning ühel heal päewal oli see otsaga kaugele X. walda, noorpaari uude elupaika, jõudnud ja sünnitas seal arusaadawat kahinat ja kõhinat. Waewalt kuuldus Konna talust pisikese „warapärija” esimene „O-ää! o-ää”, kui külanaised pead kokku pistsiwad ja suurtsugu eluta enne-ajaloolise minewiku põhjaliku harutuse alla wõtsiwad. Külapoisid aga tegiwad wäikese kisakõri üle oma esimese nalja; nad ütlesiwad: „Konna Liisule sündinud pisikene parun: röökimise järele arwata soab teisest hea haagreht!”

Paruni nimi oli Maidukesel seega sündimisest saadik käes. Muidugi ei jäänud Jaagule ja Liisule teadmataks, mis külarahwas neist ja nende pojakesest kõneles. Wahel öeldi neile seda suu sissegi — mõni riiakas üleaedne tegi seda wihatujus, morn toores külapoiss purjus peaga. Kes aga arwab, et küla lobasuud ja keelepeksjad neile kätte sattunud sõjariista ise kes teab kui mõjuwaks pidasiwad, see eksib. Lugu ei olnud tolle aja kohta nii wäga haruldane, et temaga kõige kurjem keel midagi suuremat peale oleks wõinud hakata: ilusal külatüdrukul mõisaherraga sohilaps — tota mul asja!

Naerjatel ja pilkajatel oli ka üsna õigus, kui nad oma pisteid liig walusateks ei pidanud. Liisu sai wahel weel

pahasekski, aga Jaaguga oli, kui wisataks ane selga wett. Jaak naeris enamiste „tõmmajatega” iseenese üle kaasa ja tegi omal wiisil nalja wastu, nalja, mis küll suuremast waimuterawusest märku ei andnud, seda enam aga tema leplikust meelest ja lapselikust südamest. Ja kui Liisu pahandas, siis tegi ta seda wähem haawatud häbitundmuse, kui haawatud uhkuse pärast. Uhke aga oli see muidu kaunis tuim ja wäga kitsa mõtte- ja tundmusewallaga naisterahwas oma ilu peale. Wististe oli Liisu ainult sisemist kõdi tundnud, kui paruni herra temale keelatud sõprusega lähenes, sest niisugune au ei saa ju igale külatüdrukule osaks! Ta nägi, temast peeti lugu, ja lugu peeti temast ta walge kaela ja punaste põskede pärast, ning lugupidaja polnud keegi wähem kui armuline herra ise! Selle hiilgawa mälestuse peale oli noorik hiljemgi weel uhke, ja seepärast ei püüdnud ta halba saladust nii wäga warjatagi. Ühele külanaisele, kellega ta tühja asja pärast riius oli ja kes talle sõimulahingis ta minewikku ette heitis, karjus Konna perenaine näosse: „Minu kaelas on saks rippund — sinusugust ei taha santki!”... Sõna käis wallas ringi ja — naesed oliwad enamiste Liisu pool.

Lugu läks aga lapse pärast weidi piinlikuks. Laps oli terane kui ahw ja jutukas kui papagoi.

„Mait, kelle poeg sa oled?”

„Paruni poeg!”

Iga Jütsike tohtis nõnda küsida ja iga Jütsikene wõis naljaka wastuse üle naerda. See wihastas Liisut. See haawas tema uhkusetundmust. Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, mida ta ilma ees salata ei wõinud, hakkas waleks ajama, mida ta ise tõeks tunnistanud, hakkas lapse seest tänawal külwatud kahtluseidusid wälja kitkuma. Wõi tundis ta lapse taewaselge pilgu all südame põhjas siiski

häbi? Kartis ta wahest neid inglisilmi, seda tarka, jutukat suukest? Aimas ta emaarmastus mingit hädaohtu?... Paraku ei mõistnud noor naine lapse usaldust ja uskumist muul wiisil omandada püüda, kui walju sõna ja witsakimbu abil. See oli halb abinõuu. Palju halwem, kui Jaagu oma, kes poisil pead paitas ja ta oma kondisel turjal teise mõtteilmasse ratsutas...

Mis isal ja emal mõiste- ja tundewarast puudus, seda oli loodus pojale mitmewõrtselt jaganud. Mait Luts sai mõne aasta wanemaks, ja ta ei wastanud enam kellegile, et ta paruni poeg olewat. Mait Luts sai weel mõne aasta wanemaks, ja ta tikkus rusikatega igaühe kallale, kes temalt küsis, kelle poeg ta olewat. Mida Mait Luts ei mõistnud, seda ta aimas. Ta aimas, et tema ja teiste külalaste wahel midagi on, mis wahet teeb, ja et see wahe tema kohta mitte hea pole. See rõhus ta noort hinge. Tee haawas ta elawat auuahnust. Teda nähti sagedaste nutetud silmadega. Keegi ei teadnud, misüle ta nutnud. Ja et Mait mitte ainult tunderikas põlnud, waid ka teohimuline, siis ei saanud nutmisest küllalt — sagedaste suges ta oma wastased ka mehe-moodi läbi. Abiks oli tal seejuures ta keha-tugewus, mis haruldase wiledusega ühendatud.

Mait Luts et märganud aga mitte ainult, et tema ja teiste külalasie wahel wahet tehti, ta pani ka tähele, et see wahe tema ja ta noorema wenna ja õe wahele tõmmati. Miks nokiti ja narriti ainult teda paruni nimega, miks mitte ka Jukut ja Annit? Miks pidi temal kuskil wõeras kohas saladusline „papa” olema ja Jukul ning Annil mitte? Miks piinati ainult teda ja teisi mitte? Mait õppis mõtlema, uurima. Nagu kana pühkmete seest iwi siblib, nii hakkas poisike tumedusest, mis teda piiras, tõe teri otsima. Ta hoidis silmad ja kõrwad lahti. Ta püüdis õhust sõnu ja

lükkis nad ahelaks kokku, ja see ahel sai iga aastaga pikemaks, ühtlasemaks. Ta seadis sündmused ritta, ja see rida kaswas ja kordnes ja sai loetawaks. Ta kuulatas karjalaste loba, kui ta nendega metsas loomi hoidis, ja künnipoiste lori, kui ta nendena adra taga wagusid ajas. Ta pani kodus isa ja ema tähele, ta pidas nende sõnu, nende pilkusidki meeles.

Paar wäikest, pealt näha tähtsuseta juhtumist Maidu õrnemast east jäiwad talle unustamataks; ta oskas neid alles mitu aastat hiljem seletada.

Konna Jaak oli muidu wa' lammas, aga wiin tegi ta wahel hundiks. Wähemast näitas ta siis hambaid, kui la hammustamisest asja ei olnud. Ta seisis kaelani naise mõju all, kuulas ta sõna nagu poisike. Wastu rääkida julges ta ainult, kui sarwed soojad oliwad.

Mait mälestas, kuda isa ühel päewal tuikudes koju tuli ja kuda ema teda hirmsa sõimurahega wastu wõttis. Jaak kostis mõne tännitawa sõnaga. Laksti oli tal üks kõrwa peal! Jaak aga ei löönud wastu. Ta ajas oma nõtkuwa keha sirgele, ikka sirgemale, ta unised, eluta silmad lõiwad kiirgama, ta sirutas oma pika, kondise käewarre nagu kuhugile näidates wälja ja ütles emale wäga, wäga inetuma sõna. Ta sai uue wopsu. Ka nüüd ei löönud Jaak wastu. Selle asemel waarus ta wastu ust ja hakkas rusikaga nagu pöörane piidapalki peksma. Ta kiristas hambaid, raius ja karjus: „Ma talle kuradile annan, ma ta elult wõtan!”...

Missugust wastast ta ähwardas — Mait ei mõistnud seda. Ema ei wõinud see olla, ema kallal oleks ta oma wiha sedamaid wõinud kustutada. —

Teine juhtumine oli just niisamasugune. Wahe oli ainult selles, et Jaak seekord uksepiita ei peksnud, waid, kui

Liisu käest hoobid käes, ahju ette põrandale istus ja — haledaste nutma hakkas...

Mait waatas seda nurgast tüki aega pealt. Korraga astus ta Jaagu juurde, pani mõlemad käed ta õlale ja sosistas:

„Isa, ää nuta enam!”

Ja Jaak waatas lapsele läbi pisarate silma ja ei nutnud enam...

Mida Mait õhust püüdis, sellele otsis ta wanemate poolt kinnitust. Kui ta märkas, et need salgasiwad, katsus ta kaudsetel teedel sihile jõuda. Ta uuris ääri-weeri mööda, päris seda ja mõtles teist. Wiimaks leidis ta külapoiste seast sõbra, keda ta usaldas. Seda laskis ta enesele kõik jutustada, mis külarahwa seas tema ja ta wanemate kohta ringi käis. Mis ta kuulis, käis sellega ühte, mida ta aimanud, tähele pannud ja korjanud. Nüüd puudus weel wanemate otsekohene tunnistus. Tung, seda kätte saada, kaswas Maidu põues palawaks, wägewaks, selgust, iga hinna eest selgust — see oli nüüd tema raudne juhtmõte.

Isa juures läks ta katse nurja.

Konna Jaak jäi lahtise suuga wahtima, kui Mait talle ilma pikema sissejuhatuseta küsimuse ette pani: „Ütle mulle, kelle poeg ma olen — sinu wõi R. paruni oma?” Poiss pidi küsimust kordama. Nüüd pööras Jaak talle sõnalausumata selja. Ja kui Mait teda peaaegu pisarsilmil palus, temale wastust anda ja õigust rääkida, ütles ta esmalt, Mait olla tema poeg, pärast aga lisas juurde: „Mis sa minu käest küsid, küsi ema käest!”

Mait küsis ema käest. Weel selsamal päewal. Ta seadis enese oma täiel neljateistkümne-aastasel suurusel ja lugemusel ema ette, wahtis talle kindlaste silma ja ütles:

„Ema, miks sa waletad, et Joak minu isa on? Minu isa on R. mõisa parun.”

Ootamata sõna ja see kõwa, kõmisew toon, mis poisi healel oli, tegiwad Liisu esiotsa tummaks. Ta pale tõmmas tume-punaseks, siis walgus weri südamesse tagasi, ja poja otsa wahtis tuhakarwa nägu. Selle tuima naisterahwa kohta mõjus siiski midagi — ta lapse raske kaebtus...

„Kes sulle seda ütles?”

„Kõik inimesed.”

„Nad waletawad!”

Ja nüüd wälkus Liisu silmas see sügaw, lõkendaw wiha jälle üles, mis ta oma põues kõigi wastu kandis, kes teda laimata, pilgata ja kiusata julgesiwad — teda, kelle kaelas kord saks rippunud...

,,Nad waletawad!” kordas ta peaaegu kisendades, „Nad waletawad, ja et sina tattnina seda usud ja mind wihastama tuled, siis pead keretäie soama — pead mu käest kohe tulise keretäie soama” — ja ta pööras otsides haopinu poole.

Poiss aga kargas nagu noor kull Liisu käest kinni, ja oma terawaid küüsi sügawaste ta päka sisse wajutades, hüüdis ta kähisewa healega:

„Joak ise ütles, et ma tema poeg põle!”

See wihane tõendus, osalt wale, osalt õige, oli Maidul pool tahtmata suust tunginud. Ta mõjus aga ema kohta nagu ootamata löök pähe. Jälle wahetas Liisu palg wärwi, ta jäi tummalt poisi otsa wahtima.

„Joak — ütles?” kordas ta wiimaks pikkamisi, ja Mait märkas, kuda ta asjata sõnade järele kahmas. Siis hakkas Liisu ringi waatama, nagu otsiks ta Jaaku, ning edasi minema, nagu oleks ta Jaaku kuskil näinud...

„Ema!”

Hüüe oli nii ähwardaw, nii käskiw ja ühtlasi karjatas temast niisugune hingepiin wälja, et Liisu seisma jäi ja ümber waatas.

„Mis sa tahad?”

„Siis on kõik õige!!”

Imelik! See naisterahwas, kes oma saladust warjates muidu täie rahuga walet ja salgamist tarwitas, kes ühegi wastase ees silmi maha ei löönud, kelle suu tarbekorral kõige tüsedamaid sõnu leidis — siin, oma lapse ees, seisis ta praegu nõuuta, jäi talle wastuse wõlgu...

Ainult ta rusikas tõusis, kui ta esimesest kohmetusest wõitu saanud, aga seegi sündis enam harjunud kombe, kui sündiwa tahtmise mõjul. Ja kui poiss ta ette julgeste seisma jäi, talle wälkuwal silmal, õõguwa palgega wäljakutsuwalt näosse wahtis, langes ka Liisu rusikas lõdwalt maha.

See nõrkus maksti talle walusaste kätte.

Mait seisis ema ees, kahwatu ja sisemise ärewuse pärast wärisedes. Ta suu waikis, aga ta silmast kisendas terwe maailm wõitlewaid tundmusi wälja: walu, ahastns wiha ja põlgtus. Ja need tundmused lasusiwad ta hammaste wahelt wiimaks sõna wälja, mis iga ema südame tarduma oleks pannud. See oli seesama must, inetu sõna, mida isa kord joobnud peaga ema wastu tarwitas, kui see teda lõi...

Enne kui Liisu hoobist toibus — hoobina mõjus see sõna temagi kohta — oli Mait talle selja pööranud ja toa taha kadunud. Ta ei tulnud terwel päewal enam nähtawale. Kodust jooksis ta tänawale, tänawalt wainule, wainult metsa. Metsas langes ta kummuli kastese rohu peale, surus näo niiske sambla sisse ja nuttis nii kaua, kui tal märga silmast tuli.

Tal polnud ju enam isa ega ema!

2.
Mait põgeneb „papa” juurde.

Sest päewast peale wihkas Konna Liisu oma wanemat poega. Ta wihkas teda, sest et ta teda häbenes ja kartis. Sel poisil oliwad nii terased, uuriwad silmad, nii tark, tõekas kõne, nii mehekas-tõsine olek, et ema ennast tema juuresolekul waba ei tundnud olewat. Tal oli tundmus, kui roomaksiwad tal sipelgad mööda keha üles. Ta arwas poisi pilku alati oma näo ja suu peal wiibiwat, kartis iga sõna otsekohe wälja öelda, ja ta meelest oli, kui kõnniks tal poisi wari alatasa luurates järele. See piinas ja pahandas teda. Tema, kes ta seni majas üksi wõimsalt walitsenud, tundis ennast nüüd teise mõju alla surutud olewat, pealegi oma lapse, neljateistkümne-aastase jõmsika mõju alla!

Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kaswas waen wälja, see salaliselt imbiw, pool-peidetud waen, mida surutud isik suruja wastu ikka südames kannab ja mis enamiste kiusuna ilmsile tuleb. Mait wõis teha, mis tahtes — ema polnud sellega kunagi rahul. Tema ja mõlema teise lapse wahele kaswatati wahe. Teised oliwad alalised pailapsed, Mait alaline pahategija. Teisi silitati, teda tõugati. Teisi turgutati, teda näljutati. Teistele tehti kergitusi töös, teda aeti hommikust õhtuni taga. Muidugi pandi ta waratselt mõisas teol käima, kus kubjakepp kodust kaswatust aitas täiendada.

Isa poolt polnud tal kaitset ja õiguse-mõistmist loota, seisis see ju isegi ema walitsuse all. Mait pidi ainult selle nõrga trööstiga leppima, et tal isa poolt midagi paha polnud karta ja et Jaak tema ja ta õe ning wenna peale täieste ühesuguse silmaga waatas.

Oleks Mait wähem terane poiss olnud, kui ta oli — ta oleks oma saatuse üle nurisenud, aga temale alla heitnud.

Kuhu sa hingega lähed! Mait tundis aga tungi peasmise järele. Tema peakeses hakkasiwad mõtted idanema, plaanid tärkama, mis tõik ühise eesmärgi poole sihtisiwad, ja see oli, wäljasaamine praegustest oludest — wabadus! Aga mitte üksnes ta kibe kodune põlw, mitte üksnes ema kius ja ränk töö ei andnud talle seks püüdeks asja. Tal oli rohkem põhjuseid oma kodust, mida iga inimene, liiategi iga laps, nii kalliks peab, ära tüdineda, teda põlata. Tema elu tehti ka wäliselt poolt ärakannatamataks.

Mida wanemaks Mait sai, seda enam sattus ta oma õnnetuma sündimise pärast üleannetuma närimise alla. Sõimunimi „parun” põletati talle kustumatalt ihu sisse. Noor ja wana, waenlane ja sõber arwas teda selle nimega haawata tohtiwat. Ta päris nimi kippus külarahwa suus otse ära ununema: kes Maitu mõtles, rääkis „parunist”, ja kellel sellest weel küllalt ei olnud, lisas sõnakese wa' juurde, wõi täiendas nime „Konna paruniks,” Missugune piin auuahnele, enesest lugu pidawale noorele inimesele! Nagu tuline ora käis Maidu hingest igakord läbi, kui ta oma sõimunime kuulis: weri mühas talle palge, wihapisarad tungisiwad silma ja käsi läks rusikasse. Sõimunimesid oli teistel külapoistel ka, aga nende nimedel polnud seda okast külles, mis nii kihwtiselt Maidu lapsearmastuse, wanemate-auustamise, ta terwe õrna kombelise tundeelu sisse tungis. Teised wõisiwad oma sõimunimede üle naerda. Mait pidi nutma. Teiste nimed ei mustanud seda, mis lapse ülem wara on — ta wanemaid; Maidu nimi tõrwas ta ema ja isa. Mäherduse rõemuga oleks Mait iga muu sõimunime, ka kõige inetuma, omaks wõtnud selle häbistawa sõna asemel!

Maidu seisukord läks seda piinawamaks, et tal palju wastaseid oli. Terasel inimesel on ikka palju wasta-

seid. Anderikas pea kerkib karja seast kõrgemale, ja seda kari ei salli. Waimu kallal õgiwad waimukesed. Häda aga niisugusele waimule, kellel peale hea nupu ka weel sarwed ja küüned on, kes hambale hamba wastu paneb, kes pisteid ja tõukeid wõlgu ei jää. Niisuguse ümber suruwad ikka waenlaste parmuparwed. Ja Mait ei kannatanud mitte kannatlikult. Ta müskas ja raius ja hammustas wastu. Aga see ilmlõpmata wõitlus wäsitas ja tüütas ta ära, nagu parmud kõige suurema ja tugewama looma meeleheitmisele wõiwad ajada.

Kuid weel midagi, mis teda kodust ja praegusest elukorrast uagu sala wäega wälja ahwatles, oli poisi hinges ärkwale tõusnud. Ta igatses teise elukutse järele. Ta ei tahtnud talupojaks ega põllumeheks jääda.

Maidul oli hea anne ja weel suurem himu kõiksugu westmise- ja nikerdusetööde peale. Juba waratselt hakkas ta oma lihtlabase karjapoisipussiga reekesi ja wankrikesi, laewu ja majasid, loomi ja inimesi puust ja puukoorest walmistama, asju, mis oma ilu ja loomuliku laadi pärast teiste poiste imestust ja kadedust äratasiwad. Nad püüdsiwad temale järele teha — asjata. Maidu wankrid jooksiwad, ta loomad ja inimesed elasiwad — teiste pussid sünnitasiwad ainult nurgelisi puutompusid. Mait õppis oma ja teiste tööd wõrdlema, wõitis sellest eneseusaldust, ja see erutas teda ikka suuremale edasipüüdmisele taga. Loomusundlik armastus säherduse töö wastu, armastus, mis iga hea kordaminekuga kaswas, andis talle tiiwad.

Wiimasel aastal oli ta tuuleweski wälja nikerdanud, mida päris wäikeseks imetööks wõis pidada. Weski oli ju sel ajal ainus suurem ja keerulisem masinawärk, mida külalapse silm nägi. Muidu mõtte- ja luulewõimule oli ta ikka ametit andnud. Ja nõnda asus ta siis mõne lihtsama katse

järele ülesande kallale, Hollandi tuulikut ehitada, mis sisemise ja wälimise wärgi poolest suurtele weskitele üheski asjas järele ei annaks. Mõte sai teoks. Maidu käte wahelt, ta pussi otsast, sündis pisukesel kujul ehitus, mis tiibadest kedrewarteni, koludest kiwideni ja wiimase kui rattakeseni täielik oli. Jah, Maidu weskis ei puudunud liikuwad inimesedki: puust mölder laotas püülikoti kallal käsa, puust sulane walas wilja kolusse. Hea tuulega käis weski ridwa otsas, et lust näha, ja kui ta just wilja ei jahwatanud, siis õerus ta ometi liiwa kõige peenemaks pühade-püüliks.

Suure uhkusega näitas Mait külalastele oma meistritööd ja hoidis teda nagu silmatera.

Imelik igatsus tekkis poisi hingesse, kui ta kord mõisaherra kirjutusetoas lauda ja kappi nägi, mida kõiksugu kentsakad nikerdused ehtisiwad. Seal oli koledaid loomi, kellele Mait nimegi ei osanud anda, loomi murdja-hammastega ja linnu tiibadega ning weidraid inimesi kala-kehadega ja mao-sabadega. Seal wahtisiwad imelikkude kaswude ja lehtede seest hirwitawad näod wälja, mõnel sarwed peas, mõnel suu laiale lahti. Ja kõik oli ainult puust tehtud, aga kui peeneste, kui puhtaste! Nii peent, puhast tööd polnud Mait weel kunagi teinud — ta pidi seda enesele kadedusega tunnistama. Ja ta põuest hoomas palaw soow: Oh, kui mina ka niisugust kappi ja lauda oskaksin teha!

Mõisa puusepalt kuulas ta warsti järele, kus seesugust toredat tööd tehtakse.

Linnas, kus mujal!

Aga kes õpetada seda tegema?

Meistrid muidugi.

Kas nad seda igaühele õpetada, kes aga soowiwad?

Ei, üksnes neile, keda nad omale õpipoisteks on wõt-

nud. Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab selliks.

Keda siis meistrid õpipoisteks wõtwat?

Noh, kes neile meeldib. Peawad muidugi terased, wiksid poisid olema.

„Kas siis — hm! — kas siis —” Mait punastas ära ja hakkas kogeldama — „kas siis külapoissa koa wõetakse?”

Puusepp waatas poisi otsa ja hakkas naerma.

„Kas sina siis tahaks tisleri juure õpipoisiks minna?” küsis ta.

„Tahaks küll!” wastas Mait südame põhjast.

„Ja, wennas, külapoissa ehk wõetakse,” itsitas puusepp, „aga ega siis sinusugusel parunipojal kõlba meistri juure minna!”

Mait hammustas huulde, aga ta ei jäänud wastust wõlgu:

„Kas siis adra ja äkke taga ennem kõlbab käia?”

„Õige küll,” tähendas puusepp lõuga õerudes, „aga kes sind wallast wälja laseb! Pead ju isa koha eest mõisnikku orjama.”

„No, eks wõiks paluda?”

„Paluda wõiks, aga wõi seda tähele pannakse! Saksal tööinimesi waja. Kes su isal siis teopäewad ära teeb?”

„Eks mõni teine tee!”

„Ja sa ei oska koa Saksa keelt. Meistri-poisil peab Saksa keel suus olema.”

„Seda wõib kätte õppida.”

Puusepp hakkas jälle naerma. Mõte, et Konna Mait, see teopoiss seal, Saksa keelt õpib, oli liig naljakas. Aga kui ta pilgu poisi sügaw-tõsisesse, õhetawasse näosse heitis, kui ta tema silmas waimustatud tungi ja tahtmist nägi

lõkendawat, neelas ta pilkesõnad alla ja urises ainult pool kaheldes, pool soowitades:

„Noh, wõiksid ju saksa jutule kord minna, kui ta heas tujus on. Ää aga nina ära põleta!” —

Sellest päewast peale walitses Maidu põues wägew waim, mis talle öösel ega päewal asu ei andnud. Ta teadis, et ta ettewõtte ees seisab, millest taganeda tal wõimata on; kahewahel oli ta ainult weel, kust ja kuda peale hakata. Aga ta selle kohta jõudis ta warsti otsusele.

Tema esimene samm oli, kohalise saksa palwele minna. Ta tegi seda isa ja ema teadmata. Tema terane pea ütles talle, et need tema soowist kas aru ei saaks, seda lapselikuks hulluseks peaksiwad, wõi et nad sellest oma kasu pärast midagi teada ei tahaks, sest missugune kohapidaja laseb siis oma kõige wanema lapse, tugewa, terase poisi, kes juba mõisas teol käib, kodust ära! Ja lõpeks ütles enesele Mait wäga õiete, et jäme ots ikka mõisaherra käes on, ilma kelleta wanemad otsust ei wõi tehagi.

Paraku läks aga täide, mida mõisa puusepp ette kuulutanud: Mait põletas herra juures oma nina ära. Saks wõis küll heas tujus olla, kui poiss tema pale ette astus, aga see tuju läks kohe pahaks, kui ta kuulis, mis temalt soowiti. Esmalt tegi ta silmad, kui ei saaks ta poisi kogelewast jutust midagi aru, wõi kui arwaks ta jõmsika joobnud olewat. Siis wahtis teda nagu silku orgi otsas — kahewahel, kust otsast teda sööma hakata. Wiimaks sai wihaseks ja hakkas kärkima, miks teda niisuguste rumalustega tülitama tuldawat. Enne kui Mait õiete märkaski, oli ta kõnetund saksa juures otsas ja ta leidis enese ukse tagant. Wõis pealegi õnne tänada, et teda talli ei wiidud ja seal talle kolmkümmendwiis punast walge peale ei loetud. Sest seda kirja õpetati talupojale sel ajal wäga hoolsaste...

Nõnda oli Mait oma esimese sammuga kraawi sattund. Temale oli selgeks tehtud, missugune hullus wõi — õigemine — missugune jõle kuritöö see on, kui talupoeg jalga mõisa maa küllest lahti tahab tõmmata! Talupoeg oli prii, aga priiusel on palju liikisid. Kõik ei mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale...

Maidul seisiwad pisarad silmas, aga ta litsus hambad kokku ja ütles: Kui nii ei lähe, siis peab teisiti minema! Kuda? — jah, selle üle oli waja aru pidada. Ettewõttest taganeda — see ei mahtunud talle hingesse. Argsematel silmapilkudel püüdis talle küll säherdunegi mõte läheneda. Aga kui ta siis oma kurwa elu peale waatas, uueste kõiki piinasid maitsta sai ja kui talle mõisaherra nikerdatud laud ja kapp jälle meelde tuliwad, siis lõi ta südame kõwaks ja plaanis edasi.

Ta jõudis uuele otsusele. See maksis tal palju uneta öösid ja hulga rahutumaid päewi, kaswas aga selle eest kaljukindlaks — nii pöörane, kui see tema enesegi meelest wõis olla.

Ühel heal päewal oli Mait Konna talust kadunud.

Keegi ei näinud, millal ta läks ja kuhu ta läks.

Oli sügisene pühapäew. Eit ja taat, raskest nädalatööst wäsinud, ei läinud kirikusse ja magasiwad seepärast kaua. Kui nad üles ärkasiwad, oli Maidu ase ahju ääres tühi. Ka Juku ja Anni ei teadnud, millal suur wend üles tõnsnud ja ära läinud. Isa küsis emalt, ema lastelt Maidu järele — keegi ei andnud seletust. Tüdruk Kadri, wäga raske unega noor tüdruk, kes aida peal magas, mäletas ainult, et koidu ajal wõi ka hiljemine, õuewäraw krääksunud, aga kes sealt wälja läinud, seda tema ei teadwat.

Arwati esiotsa, et Mait üksina kirikusse läinud, kui ta ka sellest nõuust midagi polnud kõnelenud. Aga kui ta õhtuks kuju ei jõudnud, kui ta ka teiseks hommikukski ta-

gasi polnud, kui ta terwe esmaspäewase päewa ka weel ära jäi, siis hakkasiwad Konna talus rahutus ja ärewus maad wõtma. Küsiti külas igal pool tema järele. Keegi ei teadnud Maidust midagi: ka kirikus ja kiriku-teel ei mälestanud teda ükski näinud olewat. Otsiti kodus tema kadumise märkisid ja jälgesid. Leiti, et ta omale pühapäewased hilbud ümber pannud, leiwa otsast hea kannika maha lõiganud ja silgu-karbid — muidugi täidetult — kaasa wõtnud. Nagu sellest näha, oli ta kindla nõuu järele ära läinud, aga kuhu? Tee pidi pikk olema, sest ka teisipäew läks mööda, ilma et noort teomeest nähtawale oleks tulnud. Juba käidi tal mõisast wihaselt järel...

Wiimaks leidis Juku weel ühe „kadumise-märgi.” Maidu kuulus tuuleweski oli aidast kadunud! Seda weskit ei pidanud meister mitte igapäew ridwa otsas liiwa jahwatamas, waid ainult arukordadel: kadedad külapoisid oleksiwad ta muidu wõinud ära wiia wõi puruks pilduda. Mait hoidis weskit aidas kõrwalises paigas. Ja nüüd oli see sealt kadunud! Kuhu ta saanud? Oli omanik ta kaasa wõtund? Wististe küll. Aga mis otstarbeks? Terwe lugu oli suur mõistatus. — —

Kuna Maitu kodus otsiti, mõetis ta, suurem komps kaenla all ja jäme kepp käes, pikkade sammudega tundmata teesid põhjast lõuna-lääne poole.

Komps warjas peale wähese teemoona weel midagi — Maidu meistritööd, ta tuuleweskit.

Kuhu ta sellega rändas? Tahtis ta teda müügile wiia wõi raha eest näitama hakata?

Ei, Maidu mõttelend läks kaugemale, tal seisis suurem ja kõrgem eesmärk silma ees.

Mis niisugune terane poisipea kõik wälja ei mõtle! Missuguseid luulekujusid ta ei soeta! Ja missugune julgus ei

paisuta inimese rinda, kes enda noore, tugewa ja terwe tunneb olewat!

Mait läks oma „papat” otsima. Oma suurt, rikast, wägewat päris-isa.

See pidi teda ta hädas aitama, pidi tema kuldse unenäo täide saatma, pidi wõimalikuks tegema, et teopoiss, kes adra taga ei taha käia, nikerdatud kappisid wõiks tegema hatata, et X. herra noore, tugewa talupoja oma maa küllest lahti kangutab ja waba mehena laia ilmasse laseb minna!

Midagi wähemat polnud küla-paruni teekonnal otstarbeks ja eesmärgiks!

Kui Mait küpsemal wanadusel selle käigu pealemõtles, pidi ta pead raputama ja naerma. Mõni aasta hiljemine oleks ta hulluks karutükiks pidanud, mis ta meelest nüüd üsna mõistlik ja loomulik näis olewat!

Mait mõtles nõnda.

Kui sinu isa ka parun on, siis on ta ikka sinu isa. Isad aga armastawad oma lapsi. See on igapäewane nähtus. Sinu praegune isa, kes su isa ei olegi — Konna Jaak — temagi armastab sind. Wähemast ei tee ta sinu ja Juku ning Anni wahel mingil wahet, ta on sind ja neid ühel wiisil toitnud, katnud, kaswatanud.

Muidugi armastawad ka saksad oma lapsi. On ju seegi igapäewane nähtus. Kui sa nüüd selle saksa ette astud, kes sinu isa on, ja temale ütled, et sa ta poeg oled, ning temalt siis midagi palud — miks ei peaks saks oma lapse palwet täitma? Et ta seda täita wõib, on kindel, sest kes on maailmas wägewam kui saks? Saksa päralt on kõik, mis su silm näeb ja käsi katsub, saksa päralt on kõik inimesed maa peal. Saksale annab keiser kätt ja saks käib kuberneril külaliseks. Mis saks tahab, peab sündima; mis tema ütleb, on seadus.

Ja niisugune wägew mees on sinu isa. Sa oleksid ju rumal poiss, kui sa tema palwele ei läheks! Ja sa ei nõua temalt ju kuigi palju. Sa ei küsi omale mõnda mõisa, talu ega weskit, mitte kopikat rahagi: sa palud ainult, et ta oma poja X. herra maa küllest lahti wõtaks ja linna meistri juurde laseks minna. X. herral on rahwast küllalt - üks Mait ees wõi taga! Tema põllud ei jää sellepärast kündmata, ta hein mitte tegemata, ta sõnnik mitte wedamata. Aga kui parun küsib, kas sa ka kapimeistrits kõlbad? Oled ju rumal külapoiss, näpud töntsid, käed kanged. Mis sa siis wastad?

Siis wõtad tuuleweski koti seest wälja, paned paruni ette ja ütled: „Nikerdatud kappi lõwipeadega ja kalasabadega pole ma küll weel teinud, aga siin on tuuleweski, mille sees ükski ratas ei puudu ja kus mölder ja poiss käsi liigutawad nagu elawad inimesed.”

Las ta siis mu weskit waadata! Saksakapp ta ei ole, aga tehku teised külapoisid niisugune järele! Ega kapitegijagi taewast kuku! Ku ma mõne aasta õpin, nikerdan terwe mõisa kujudega wälja! Lastagu mind aga õppida!

Kui siis parunil wähegi isaarmastust, kui tal ristiinimese werd südames on, siis wastab ta mulle: „Mait, mu poeg, ma tahan sind aidata! Ma näen, sa kõlbad meistri juurde. Ma tahan sinu herrale kirjutada, et ta sind linna laseks minna.”

Asi nudi! Wõid hüpates koju tagasi minna...

Säherduste lokkawate lootustega oli „paruni poeg” teele läinud. Aga inimesele, kes kõige kõrgemat ja kallimat ihkab, mis tal ihata on, kipuwad tahtmata kartuse-pitsitused kallale, hoolimata kõige kindlamatest lootustest. Mait ei teadnud küll, kust ja missugused hädaohud ta ettewõtet wõiksiwad ähwardada, aga ta süda lõi siiski wahel kipitama.

Ühte asja teadis ta kindlamal kujul karta: et parun wahest liig õel mees on. Niisugune uhke ja äkiline ja kõwa, nagu X. herra ja mitmed teised, kellest Mait kuuluud. On ta säherdune, siis wõib olla, et ta wõerast külapoissi pojaks ei tunnista. Kihutab uksest wälja — mine, kus kurat! Laseb ehk weel kinni siduda ja haagrehi juurde wiia. Oled ju jooksik. Haagrehi juures antakse sulle — —

Äga Mait raputas enda seesugustest tumedatest mõtetest wõimalikult ruttu lahti. Tugew lootus igawese wanemaarmastuse peale asus ta rinnas jälle troonile. Kiskja loomgi armastab oma poegi, miks siis mitte inimene! ...

Ja nii rändas ta, kallis warandus kaenlas, magus õhin põues, mööda sopaseid teesid kauge Läänemaa poole.

Ääriweeri mööda oli ta inimestelt ammugi wälja uurinud, kus külles M. kihelkond ja R. wald on ja missugused suuremad teed sinna wiiwad. Tuli puudus kätte, siis küsis ta teel juhatust.

Terwe pühapäewa sammus ta julgeste küladest ja mõisadest mööda, siis ei wõinud teda keegi kimbutama tulla. Päew oli prii ja teekäijaid palju. Aga esmaspäewal, kui kõik töötawad talupoja-käed tegewusel oliwad, äripäewal, mis mõisniku päralt on, puges ta südamesse laisklewa teopoisi urgitsew kartus. Mis siis, kui keegi küsib, kes sa oled ja miks sa kibedal tööajal hulgud? On sul herra käest kiri kaasas, et wõid kuhugile minna? Ja kuhu sa õiete lähed? Mis sul seal kaenlas on?

Hirm, et teda kinni tabataks ja koju tagasi saadetaks, sundis Maitu esmaspäewal kõrwalist teesid otsima, inimestest eemale hoidma, jah, mõnes paigas metsa põikama, et möödaminejad wõi teeäärsetel põldudel töötawad inimesed teda ei näeks. Tuline hirm oli tal iseäranis mõisa-sundijate eest, kes siin ja seal wäljal seisiwad — opmannid tigedate nägudega,

kubjad ja kiltrid karjuwate suude ja wälkuwate keppidega. Nende eest oli Mait wahel pikemat aega puude ja põesaste taga warjul... Wäga kartlikult oli ta ka esimese öö kuskil kõrtsis mööda saatnud.

Et ta ennast pidi peitma ja kõrwalisi teesid tarwitama, misjuures ta enam kui ükskord õigelt rajalt ära eksis, siis jõudis ta ainult pikkamisi edasi. Ka hakkas esmaspäewal ränka wihma walama, külma sügisest wihma, mis muidugi juba mudase tee paiguti päris põhjataks tegi. Mait sai särgini märjaks, jalad oliwad tal päris mudatombud all, hambad lõgisesiwad suus.

Kõige kurjem külaline aga lähenes weel. See oli nälg. Kaasawõetud leib ja silgud saiwad otsa. Mõni kopik raha oli tal nartsu sees, aga seda pidi ta ettenägemata kulude tarwis nagu hinge-õnnistust hoidma. Teise päewa õhtul oli põgeneja kõht nii hele, et hammusta kas näpp otsast.

Aga Mait leidis nõu.

Ta ootas öö ära ja läks wargile.

Sügisese aja tõttu oli põldudel küpseid erneid ja aedades kaalikaid, nairid ja porgandid, ning marju ja puuwilja peale kauba. Ühe mõisa suures aias, kus wahti ega koera ei olnud, sõi noor hulgus kõhu täis ja wõttis ka tagawaraks mõnda ligi.

Sel ööl ei läinud ta enam kõrtsi öömajale, kartes, et teda kimbutama hakataks. Ta tõmmas ühes metsasalus, keset tihedat põesapadrikut, teedest wõimalikult kaugel, oma wäsinud kere märja sambla peale maha. Ehk ta küll oma wettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski warsti magama.

Tardunud liigetega ärkas ta hommikul päewa-tõusu eel üles ja traawis edasi. Inimeste eest ka nüüd wõima-

likult eemale hoides, warjatud teesid otsides ja seeläbi wahel sihilt kõrwale sattudes, jõudis ta alles kolmanda päewa õhtu eel suure ilusa mõisa lähedale, millest ta teel saadud juhatuste järele arwas, et see R. mõis wõiks olla. Ühe lapse käest, kes talle wastu tuli, küsis ta oma arwamise kohta kinnitust. Ja tõeste — talle wastati, et ta parun Riesenthali maa peal seista ja et see suur kahekordne, punase teliskiwikatusega hoone seal kena puiestikserwal kohalise saksa elumaja olewat.

Maidu süda hakkas wägewaste tuksuma.

Weel mõni sada sammu, ja ta oli oma hulljulge teekonna lõpul, seisis oma suure, wägewa, rikka papa ees! Lõpuotsus lähenes.

Missugune saab ta olema?

3.
Mait Luts parun Riesenthali ees.

Kui Mait R. mõisa õue jõudis, tõmmas ta kergemalt hinge. Ta süda lõi kindlamaks ja julgemaks. „Saagu nüüd, mis saab — wähemast oled sa siin!” mõtles ta iseeneses. Tema argtus teel oli ainult kartmisest tekkinud, et teda sihile ei lasta jõuda, et ta ilma otsuseta pooleli reisilt tagasi peab pöörama. Nüüd aga oli ta ettewõte kindel, paruni ette tungida, ilma ühtegi takistust kartmata.

Kiirel sammul lähenes ta üle õue mõisamajale, tugewamalt surus ta oma „meistritööd” kompsu sees külle wastu. Wastutulejaid teretas ta wiisakalt, et nende heatahtlist tuju enda wastu äratada.

Kui ta mõisa majanduse-hoonete wahelt läbi ja opmanni-majast mööda jõudnud, piiras teda wana, ilus puies-

tik lopsakate pärnade, jalakate ja saarepuudega, mille seest mõned sihwakad paplid nagu määratumad wihad helkjamalt wälja paistsiwad. Selle puiestiku serwal, madala kingu peal, seisis tõsise ja uhke näoga herrastemaja. Ta esist ehtis ümargune tiik wõlwitud kallastega, mille rohelise, kõntsaga kaetud wee sees paar helewalget luike päid põhja pistsiwad. Lillepeenrad palistasiwad tiigikest ja maja laia trepi ümbrust. Suur kirju wapp waatas kõrgilt lossi eesmise seina kollaka krohwi seest alla.

Mait jäi puude wahele seisma, waatas ringi ja pidas aru. Kust küljest majale läheneda ja kelle käest kõige paremine paruni järele küsida? On ta kodus ja wõtab ta praegusel tunnil ette? Mõisamaja lähemas ümbruses polnud ainust inimest näha; kas waja oodata, kuni keegi ilmub, wõi otsekohe maja sisse minna?

„Poiss, mis sa wahid siin?” käis korraga Maidu selja tagant näpsakas hüüe.

Kui ta ümber waatas, seisis tema ees umbes ta enese wanadune, pika, saleda kaswuga poiss, kelle peenike ülikond, helewalge krae ja õrn, päewatamata nägu külapoissi kahewahele ei jätnud, et tal mõne mõisa noorherra wõi noorisandaga tegemist on.

Mait teretas.

„Woatan, kust uksest mõisa sisse tohiksin minna,” kostis ta auupaklikult.

„Kelle juure tahad minna?”

„Paruni herra juure.”

„Mis sa paruni herrast tahad?”

„Oli natuke asja.”

„Mis asi see on?”

„Seda ma ei wõi teistele öelda.”

„Soo!” Peenike noormees astus ligemale ja waatas

wõerale külapoisile uudishimulikult näosse. „Miks sa ei wõi seda teistele öelda? On see mõni sala-asi?”

„Ja.”

„Aga mina olen noorherra, paruni herra poeg — mulle wõid ikka öelda.”

„Ei wõi.”

Noormees, kes ennast paruni herra pojaks tunnistanud, ajas silmad suureks. Ta uudishimu muutus imestuseks.

„Sa ei wõi? ...Kes sa siis oled?”

„Mait Luts.”

„Kas meie wallast?”

„Ei.”

„Kust siis?”

„X. wallast.”

„Kus see on?”

Mait nimetas Harju-Jaani kihelkonda.

„Aa, ma tean,” ütles noor parun. „See on ju wäga kaugel! ... Kes sind siia saatis?”

„Ei keegi. Ma tulin ise.”

„Ja sa ei ütle mulle, mis asja pärast?”

„Ei.”

„Aga mina käsin sind öelda, ja kui mina käsin, siis sa pead ütlema!”

„Ei ma ütle.”

Noor parun wangutas kaswawa ärewusega lühikest hõbenupuga koerapiitsa, mida ta käes hoidis. Ta näis aru pidawat, mis selle wastase talujörnikuga peale hakata, kes saksa käsule julgeb wastu panna. Kuna ta pikka, tugewat poissi, kelle jumekas, ühtlane nägu ta tähelpanemist äratas, pealaest jalatallani wihase pilguga mõetis, jäi ta silm korraga kompsu peale peatama, mida Mait kaenla all kandis ja nagu warjata püüdis.

,,Mis sul seal koti sees on?”

„Ei midagi.”

„Kuidas — ei midagi? Seal on ju üsna suur asi sees!”

„Aga mitte noorherrale.”

„Kellele siis?”

„Paruni herrale.”

„Näita siia!”

„Ei näita.”

„Sa ei näita?”

„Ei näita.”

Kauemine ei suutnud noor saks ennast talitseda. Ta koerapiits wihises läbi õhu ja käis poisile plaksti pähe. Siis asus ta räpakalt Maidu kompsust kinni. Lühikene rabelemine tekkis. Warsti lendas aga noor parun tuigerdades tagasi ja pidi peaaegu selili kibuwitsa-põesasse kukkuma. Ta oli Maidu tugewat teomehe-kätt tunda saanud...

Minut aega seisiwad mõlemad wastased tummalt üksteise ees. Kaks paari wihast kiirgawaid silmi imesiwad endid üksteise sisse, kaks wõitlejat uurisiwad üksteise kangust, kuulutasiwad üksteisele algawat waenu ette... Mait teadis, kellega tal tegemist oli, kelle koerapiits talle näosse löönud, kelle wägiwaldne käsi ta kallisse warandusesse püüdund puutuda. See oli ta wend, ta suurtsugu wend, noormees, kelle soontes seesama weri woolas, mis temagi omades. — Noor parun aga nägi ainult hulljulget, kangekaelset, häbemata talupoega oma ees, kes saksale wastu julges hakata, kes saksa wastu kättki usaldanud tõsta! Tohtis saks sellega leppida? Wõis ta niisuguse kuritöö karistamata jätta?

Silmapilk näis noor parun aru pidawat, kas uueste tugewa ja wapra wastase kallale karata, wõi omale enne

abi kutsuda; siis pistis ta kaks sõrme suhu ja wilistas waljuste. Talle wastati kohe: puiestiku poolt kuuldus suure koera madal haukumine. Siis kahisesiwad põesad, ja määratumate hüpetega lähenes wäikese wasika suurune wesi-hall, kärbitud kõrwadega Daani dogge-koer. Ta kargas esmalt haukudes oma noore peremehe najale püsti; see tõukas ta aga tagasi, ja nüüd nägi ta puu all seiswat wõerast külapoissi, kelle otsa ta lahtistel lõugadel oma weidrate, walge portsellani karwa silmadega wahtima jäi.

„Poiss, kas näitad nüüd, mis sul kompsus on wõi mitte?” hüüdis noorherra kähisewa healega.

„Ei näita.”

„Siis ässitan koera su kallale!”

„Ärge ässitage — ma löön koera!” hoiatas Mait ja asus tugewamine oma jämeda reisikepi ümbert kinni.

„Sultan, wõta!” karjus noor parun Saksa keeli.

Möirgawa haukumisega kargas suur koer wõera poisi peale. Lähemal pilgul pidi ta tema kõris kinni olema. Kuid wälgu-kiirusel oli Mait kompsu kaenla alt maha pannud ja puu taha wilksatanud. Koer hüppas esimese hooga wasta puutüwi ja prõntsatas tagasi. Wihase, hulguwa haukumisega tikkus ta aga uueste kawala wastase kallale. Seal wingus Maidu malakas ja langes raske hoobiga koerale otsekohe selga. Waene Sultan käis korraks kukertuuti ja taganes siis ruttu, walu pärast kaeblikult kilgates.

Wastase kerge wõit pani aga noorherra wiha alles leegitsema.

„Kuda sina lurjus minu koera tohid lüüa!” karjus ta wahutades. „Oota, ma tahan sind õpetada!”

Ta hüüdis koera tagasi, ja teda uueste poisi peale ässitades, tikkus ta nüüd ka ise tema kallale. Kuna Sultan Maidu hõlma külge asus ja selle lõhki kiskus, hakkas noor

parun poisi rinnust kinni, enne kui Mait ennast sai kaitsta.

„Noorherra, jätke mind rahule,” ähkis Mait, „muidu teen Teile haiget.”

Aga ka seda hoiatust ei pannud noor saks tähele. Oma wihas ei tundnud ta enam iseennast. Kuna ta waljuste koera taga ässitas, kes hambad juba korraks wastase reide löönud, hakkas ta ise mõlema käega Maidu kõrist kinni ja püüdis teda maha kiskuda.

Nüüd lõppes aga ka külapoisi wiimane kannatus ja iga auukartas saksa wastu. Temale kiputi siin ju otse elu kallale! Wihane kugistamine tungis tal kurgust, õhk lõi punaseks ta silmade ees. Ta laskis malga kukkuda, ja koerale jalaga pimesi wastu raiudes, wabastas ta oma kaela noore paruni küüntest ning lõi talle enesele nüüd oma tugewad töökäed kõri ümber. Siis surus ta tema kõige jõuuga oma ette käpili maha ja pani talle põlwe kukla peale.

Sel silmapilgul kargas aga koer Maidule tagast selga. Ruttu kahmas Mait wembla maast ja pööras teise waenlase poole. Selga puutüwe wastu toetades, laskis ta malga läbi õhu sadada; iga teine hoop käis wihasele loomale pihta. Koer taganes hulgudes, tikkus aga waluwihal ikka uueste waenlase peale. Ühtlasi oli noor parun Riesenthal jälle jalale hüpanud, et wõitlust haawatud häbi pärast seda wihasemalt edasi pidada. Wististe oleks Mait kahele tugewale waenlasea wiimaks alla jäänud, kui mitte lahingile muul wiisil lõpp poleks tulnud.

Noor parun ja tema koer oliwad just uueste külapoisi külge asunud, kui wali, põrisew meheheal pool kohkunult, pool pahaselt wõitlejate ähkimise ja Sultani õela urisemise sekka kajas:

„Gotthard, mis see tähendab? Mis siin sünnib?”

Sedamaid laskis noor parun wastase küllest lahti.

„Sultan, siia!” käskis seesama heal, ja ka koer kuulas sõna, ehk küll wastumeelselt urisedes ja wõidurikkale wastasele hambaid näidates.

Keset lahingipaika seisis käskiwalt umbes wiiekümne-aastane kõrge kaswuga ja tugewa kehaga herra. Ta lihaw, priske punaga kaetud nägu, mille mõlemat põske neerukujuliselt hall habe ehtis, awaldas elawat wõerastust. Küsiwalt käis ta uhke, iseteadlik pilk wõera külapoisi pealt noore paruni ja selle pealt wihase koera peale, kes, oma peksetud keha lakkudes, wana herra jalge ette maha oli heitnud.

„Gotthard, mis siin oli?” kordas wiimane oma Saksa keeli küsimust, kus juures ta nooremehe surnukahwatut nägu ja tema paljast, sassi aetud pead waatles. „Ma nägin sind selle poisiga kaklewat. Mispärast? Mis ta tegi? Kes ta on?”

„Ta oli minu wastu häbemata,” litsus poiss hammaste wahelt, kuna ta rind lõõtsutades tõusis ja wajus.

„Mil wiisil?”

„Ta ei andnud mulle mu küsimiste peale wastust; ta lõi minu koera ...”

„Soo! Ja kes ta on? Mis ta siit tahab? Kuidas sattus ta siia mõisa puiestikku?”

„Seda küsi ta enese käest, papa! Ega tea, kas ta sullegi tahab wastata. Näib wäga kahtlane isik olewat. Wast mõni waras. Tal on komps kaasas, mida ta näidata ei taha.”

Parun Adalbert won Riesenthal pööras wõera poisi poole.

See seisis, wõitluse-ärewusest wärisedes, puu najal. Ta oli juba mahti leidnud, oma komps jälle kaenlasse wõtta. Ta haljaste nööpidega sinine kuub ja sedasama karwa kintspüksid oliwad paarist kohast lõhki kistud ning käsi, mis

kompsu hoidis, jooksis werd. Nagu noorel parunil, nii oli ka temal peakate wõitluse-palawuses maha kukkunud. Nii seisiwad nad mõlemad palja peaga ja sassis juukstega wana paruni ees.

Wiimase silm lendas tunnistades poisi sirge, tugewa kogu, ta terase, jumeka näo üle. Siis astus ta nagu uudishimulikult sammu ligemale.

„Mis su nimi on?”

„Mait Luts.”

„Mis sa siit otsid?”

„Tahtsin paruni herraga kokku soada.”

„Mis asja pärast?”

„Seda wõin paruni herrale üksi nelja silma all öelda.”

„Nelja silma all? Soo!” Parun ajas silmad suureks. „Mis sala-asja sul siis minule on jutustada?”

„Oli midagi.”

„Mis sa seal kaenlas kannad?”

„Tahtsin seda parunile nelja silma all näidata.”

„Nelja silma all! Kõik nelja silma all!” hüüdis mõisnik ja näis kahewahel olewat, kas kentsaka poisi üle naerda wõi wihastada. Jälle silmitses ta teda uuriwalt, jälle nihkus ta temale ligemale.

„See noorherra siin on minu poeg,” ütles ta siis. „Sa wõid tema kuuldes julgeste rääkida.”

„Ei wõi.”

„Näed nüüd isegi, papa, kui häbemata see jõmsikas on!” hüüdis noor parun, kes oma ärewusest juba toibuma hakkas, Saksa keeli wahele. „Just niisama wastas ta ka minule kõigi küsimuste peale. Ja kui ma teda tahtsin karistada, lõi ta mind wastu.”

„Lõi sind wastu?”

„Ja, ning mitte üks kord,” ässitas Gotthard. „Ja koera peksis ta otse häbemata kombel.”

Parun kortsutas kulmu. Ta heal läks karedaks.

„Kuule poiss,” pööras ta Maidu poole. „Sa oled noorherrat sa tema koera löönud! Kudas sa seda tohtisid?”

„Noorherra peksis mind ja ässitas koera minu kallale.”

„Ükskõik, sa ei tohi saksa ega saksa koera lüüa!”

„Koer pidi mu lõhki kiskuma... Ma olen werine...”

Wana saksa silm libises poisi werisest käest ja lõhkistest riietest üle ning jäi ta reie peale seisatama, kust püksid haawast imbiwa were läbi ka punaseks lõiwad.

„See olgu sulle õpetuseks,” ütles ta sugu wähema walidusega. „Muidu oleksin sind talli lasknud wiia, kus hea nahatäie oleksid saanud. Noorherra trahwis sind ju ka süü pärast. Sa ei tahtnud temale wastata. Ja nüüd ei wasta sa mulle ka mitte.”

„Ma wastan paruni herrale hea meelega, aga mitte siin.”

„Kuule poiss, kui ma sulle ütlen, sa pead wastama, siis pead sa wastama, ka siin. Ja kui ma sulle ütlen, sa pead näitama, mis sul kaenla all on, siis pead seda näitama, ükskõik, kus kohas ja kelle nähes. Kas aru saad?”

Nüüd lõi Mait oma suured, tumesinised silmad laialt ja paluwalt saksa otsa. Sellest hingelisest pilgust, poisi kahwatanud näost, ta kutsuwast suust, ta terwest olekust paistis midagi wälja, mis inimese kohta, kellel süda rinnus, mõjumata ei wõinud jääda. Sellel poisil pidi midagi südame peal olema, midagi, mida ta suureks, tähtsaks, pühaks peab, mida ta igaühele ilmutada ei suuda, mis ta suud nii kindlaste sulub, et ta oma asja warjamise eest hädaohtlikku wõitlustki ei karda...

Parun Riesenthal näis midagi sellesarnast poisi näost lugewat. Ta jäi korraga mõttesse. Waljud, kõrgid kortsud ta silmade

ümber pehmenesiwad. Läbitungiwalt wiibis ta pilk Maidu näo peal. Siis waatas ta äkitselt, nagu oleks tal mingi mõttesäde hingest läbi lennanud, laial silmal oma poja peale ja selle pealt jälle wõera talupoisi otsa,

„Mis su nimi on?” küsis ta tüki aja pärast järsult.

„Mait Luts.”

„Õige, seda sa ütlesid juba... Kust wallast oled?”

„X. wallast,”

„Mis! X. wallast? Sina oled X. wallast, Harjumaalt?”

„Ja, Harju-Jaani kihelkonnast.”

Parun ajas pea õieli; ta nägu awaldas suurt imestust.

„Nii kaugelt tuled minu juurde!”

„Ja, paruni herra.”

Adalbert won Riesenthal waatas nagu otsides maha, siis pööras ta kanna pealt ringi, ja mõisa poole minekut tehes, ütles ta külapoisile lühidelt:

„Tule minu järele!”

„Kas mina wõin kaasa tulla?” küsis Gotthard.

„Ei” —

Komps ühes käes, kaabu teises — kepi jättis ta maha — nii päterdas Mait waljuste tuksuwal südamel parunile järele, kes pikkade sammudega mõisamaja poole tõttas ja selle otsmisest uksest sisse astus. Silmapilk hiljem oliwad mõlemad kõrges, tõsises ruumis, mille mööblid ja tarberiistad tunnistasiwad, et see mõisaherra töötuba ja kontor on.

Parun Riesenthal wiskas oma niiske wiltkübara nagi otsa, wõttis kirjutuslaua ees suure nahkse leentooli peal istet ja jäi küsiwalt imeliku külalise peale wahtima.

See seisis alandlikult ukse kõrwal nurgas. Kompsu pahema käega wastu rinda hoides, püüdis ta werist paremat kätt selja taha peita. Ta näis herra küsimusi wõi käskusid

ootawat. Tungiwa põnewusega, nagu soldat ülemasa otsa wahib, wiibis ta silm paruni priske, kõrgi näo peal. Wõi silmitses Mait oma isa, oma õiget isa, keda ta esimest korda elus nägi, nii uuriwalt, nii põnewalt? Tahtis ta tema näost oma saatust wälja mõistatada, mille üle siin sel silmapilgul otsust pidi tehtama? Püüdis ta selle mehe südamesse pilku heita, et teada saada, kas see hea wõi kuri on, kas seal isa-tundmusi peitub, kas seal „risti-inimese weri” woolab?

„Tule ligemale! — Sa tead ometi, kes ma olen?”

„Ja.”

„Kes siis?”

„R. mõisa parun.”

„Ja nüüd räägi, mis sa minust soowid.”

Parun kõneles järsult, käskiwalt, aga mitte ilma lahkuseta. See kare toon näis tal enam harjunud wiisiks olewat. Ta silm waatas ennem julgustawalt, kui kurjustawalt wõi ähwardawalt poisi peale.

Maidu ärewus näis aga weel nii suur olewat, et ta sõnadega hästi järjele ei saanud. Wõi pidas ta terane pea aru, kuda kõige targemalt ja mõjuwamalt peale hakata? Ta pani kompsu põrandale oma jalgade kõrwale maha, lükkas juukseid tagasi, kohendas oma lõhkist kuube ja heitis kohkunud pilgu oma üleni mudaste jalgade peale, millega ta saksa-toa puhtal põrandal seisis. Siis astus ta, nagu hoogu wõttes, sammu saksa ligemale,

„Ma tulin suure palwega paruni herra jutule,” algas ta sel tõsisel wana inimese toonil, mille terasemad külalapsed nii waratselt ära õpiwad. „Ma oskan puust kõiksugu asju wälja leigata, teen seda tööd juba lapsest saadik, ja mul oleks tuline himu olema meistri juure õppima minna. Aga wõi saksad talupoega linna lasewad! Neil tööinimesi tarwis. Käisin küll oma herra palwel, nurusin, mis wõisin,

palusin, kuda oskasin — ei lubatud. Mõtlesin: mis nüüd heaks nõuuks wõtta? Himu suur — annaks kas wõi poole elu ära...”

,,Ja siis tulid minu juure?” küsis parun Riesenthal, kes teraselt kuulatanud.

,,Jah.”

„Miks siis? Kust sa mind tundsid?”

„Seda reagin paruni herrale warsti. Enne näitan paruni herrale oma proowitööd, mis kaasa tõin. Paruni herra wõiwad siis ise näha, kas ma midagi oskan ja kas ma meistri poisiks ka kõlban.”

Ning wäledaste nabis poiss, haawatud käest hoolimata, põrandal olewa kompsu lahti ja tõi sealt oma tuuleweski nähtawale, mille ta ettewaatlikult saksa ette laua peale seadis. Ta läikiwad silmad näisiwad ütlewat: Waata nüüd, ja ütle siis weel, et ma meistripoisiks ei kõlba!

Parun hakkas weskikest silmitsema — esmalt naerwa, pool pilkawa pilguga, siis toekamalt ja wiimaks üsna elawa huwitusega. Mait awas weski uksed ja aknad, et ta ruumi sisse wõiks waadata, ja ajas käega tiibu ümber, nii et rattad sees käima hakkasiwad. Puust möldrit ja tema poissi nähes, kelle käed nii kentsakalt nõksusiwad, tõmmas parun suu naerule. Kui ta kena mänguasja küllalt waadelnid, küsis ta healega, mis Maidu südame hüppama pani:

„Kas see weski tõeste sinu tehtud on?”

„Minu oma tehtud, paruni herra!”

,,Kui wana sa oled?”

„Mardi-päewa ajal soan wiieteistkümne oastaseks.”

„Hm, sa oled osaw poiss. Ma pole nii täielist mänguweskit weel näind... Aga ütle mulle, miks sa siis seda asja noorherrale ei tahtnud näidata?”

„Ma tahtsin enne paruni herra enesega reakida,” wastas Mait tõsiselt.

„Sa oleksid wõind ju minuga pärast rääkida.”

„Ei, see ei läind. Noorherra oleks minu käest siis ühte ja teist hakand pärima, ja ma põleks talle wõind wastata.”

„Mis sa siis põleks wõind wastata?”

,,Noh, et miks ma oma weskiga just tema papa juure tulen ja kust ma R. paruni herrat tunnen ja muud weel…”

„Seda kõik tahaksin ma nüüd isegi teada saada,” ütles parun.

Mait waikis. Ta näis aru pidawat. Kuna ta, kätt laua nurga peale toetades, silmade wahel mõtlew korts, sirgelt paruni ees seisis, waatles see teda salaja ja — raputas korraga pead, nagu tahaks ta mingist soowimata mõttest wõi nähtusest lahti saada...

„Ma paluksin enne paruni herra käest teada saada, kas paruni herra mind tahab aidata, et ma linna meistri juure soaksin,” ütles Mait wiimaks paluwa naeratamisega.

„Kuda mina sind wõin aidata, sa pole ju mitte minu walla poiss,” wastas parun.

„Kui paruni herra meie herrale kirjutaks...”

„See ei lähe, Mait. Sa ise käisid ju herrat palumas, ja ta ei lasknud sind. See tähendab — tal on sind tarwis. Kuda mina wõin teise herra inimesi walla alt lahti paluda! Teie herra pahandaks minu üle. Ta mõtleks: mis temal minu talupoegadega tegemist on!”

Maidu nägu lõi kurwaks.

„Meie herra on ju paruni herra sugulane — ei ta paneks pahaks ühtigi,” ütles ta.

„Sugulane? Kust sina seda tead?” küsis parun Riesenthal.

„Olen kuuld,” kostis poiss mahalöödud silmadega. „Ja meie herral on inimesi wallas küllalt. Kas tal mind on wõi mitte, see on temale ükspuhas.”

„Seda ma ei usu. Niisugust tugewat, terast noortmeest, nagu sina oled, peaks iga mõisnik kinni. Sinust saab kord tubli peremees, kes kohta oskab pidada. Lollisi ja tuimasi on igas wallas küllalt... Ja mis sul wiga wallas elada, kui kord peremeheks saad? Ää ole rumal, et linna tahad minna! Ega sul sealgi Jumal teab mis põli ole. Saad meistri ja sellide kaest taguda ja pead tühja kõhtu kannatama. Ja teadmata on ka, kas sind meistri juure wõetaksegi. Oled juba liig wana, ei mõista Saksa keelt — ei tea, kas lugeda ja kirjutadagi oskad?”

„Lugeda oskan, kirjutada koa natukene,” wastas Mait, „ja Saksa keelt hakkaksin kohe õppima.”

„Arwad, et see nii kerge on! Ja meistri õpipoiss peab kohe Saksa keelt oskama. Meister ja sellid räägiwad ju Saksa keelt... Aga ütle, oled sa peremehe poeg, wõi teenid kellegi juures?”

„Olen peremehe poeg.”

„On su isal suur koht?”

„Ei, neljapäewakoht.”

„On sul wanemaid wendi?”

„Ei ole.”

„Sa oled isa kõige wanem poeg ja käid mõisas teol?”

,,Jah.”

,,No, mis su isa siis ütleb, et sa linna tahad minna?”

Mait punastas ära ja ei kostnud.

„Su isa on selle wastu? Räägi õigust!”

„Isa ei tea, et — et ma linna tahan minna,” kogeles Mait.

Parun tegi suured silmad.

,,Mis? Su isa ei teagi sellest? Miks sa siis isale pole rääkind?”

„Kartsin, et ta mind ära ei lase.” ,

„Siis ei tea isa seda ka, et sa minu juure tulid?”

„Ei.”

Paruni nägu muutus walidamaks.

„Waata, poiss, see pole sugugi ilus temp, mis sa oled teind! Sinu herra ei luba sind linna ja oma isast tead ka, et ta ei luba, ja sina läheb wõera saksa juure — see pidada sind wallast lahti aitama — su herra ja su isa tahtmise wastu! ...Kuule, poiss, sa oled ju jooksik. Ma peaks su kinni pidama ja haagrehi juure saatma”...

Mait jäi aga kaunis rahuliseks.

„Ega paruni herra seda siis tee!” ütles ta üsna kindlaste.

„Kui sa mulle sõna annad, et siit ilusaste koju tagasi läheb ja jälle tööle hakkad, siis tahan sulle andeks anda.”

„Paruni herra ei taha mind siis mitte aidata?”

„Ei.”

„Ma palun paruni herrat kõigest hingest!”

„Ma ei wõi.”

„Aga ma olen paruni herra poeg!”

Mait oli seda öeldes saksale ligemale astunud — nii ligidale, et ta soe hingeaur peaaegu herra põske puutus

Parun Riesenthal kähwas tooli pealt üles, nagu oleks teda nõel torganud.

„Mis sa ütlesid?”

„Ma olen paruni herra poeg,” kordas Mait pikkamisi; ta wahtis sellesama tungiwa, usutawa, puuriwa

pilguga wana herra otsa, millega ta kord oma ema käest saladuse wälja pitsitanud. Ja kuna parun, nagu emagi, waikis ja suuga õhu wõi sõnade järele nilpas, lisas poiss halastamata rahuga ja ärakaalutud rõhuga juurde: ,,Minu ema nimi on Liisu; ta oli enne minu sündimist siin mõisas toatüdrukuks. Minu isa nimi on Joak Luts; ta oli enne siin wallas, Rüüska peres, teomeheks...”

“Ma ei tunne neid inimesi!” hüüdis parun surutud healega.

“Paruni herra ehk tuletab meelde: Liisu Mätlik ja Rüüska Joak. Paruni herra käskis neid paari minna ja soatis nad siis X. walda elama. Mina sündisin seal.”

Parun Riesenthal waatas segaselt ja ühtlasi argselt ringi. Õrn puna ta prisketel põskedel oli sinakaks tõmmanud. “See wõib ju olla — ma ei mälesta neid inimesi enam — — aga kes sulle siis ütleb, et sina — — et sina — ”

“Ema ise ütles mulle, et ma Joagu laps põle, waid paruni herra mu isa on,” seletas hirmus poiss armuheitmata selgusega.

Maidu papa oli natuke aega tumm. Ta walged, lihawad käed nabistasiwad wärisedes kuldse uurikee kallal, libisesiwad siis püksitaskutesse ja tõusiwad sealt jälle wälja. Nagu kohtumisest kohmetanud inimene kunagi otsis parun asjata sõnu. Seejuures wahtis ta üksisilmi poisi otsa.

Otsis ta selle palgelt tema nurjatumale tõendusele kinnitust? Püüdis ta tema ninast, suust, silmadest wälja uurida, kas selle räpase näoga teopoisi soontes tema suurtsugu werd woolab? .... Kui parun Riesenthal õiglane tahtis olla, pidi ta enesele tunnistama, et ta poisi juttu usub. Toa-Liisut ja Rüüska Joaku mälestas ta wäga hästi; niisama teadis ta, kuhu ta nad elama saatnud. Enam kui tõenäoline oli, et see neljateistkümne-aastane auusa olekuga poiss nende esimene laps

on ja otsekohe nende juurest tuleb. Kuid parunil oli poisi jutu uskumiseks paraku weel palju kindlam tunnistus: Maidu suur sarnadus tema ainuma poja Gotthardiga! See sarnasus oli parunile juba all aias silma torganud — äkitselt, aimduse wiisil — ning teist korda siin toas sel silmapilgul, kui poiss oma palwet ette kandes sirgelt tema ees seisis. Ja nüüd — nüüd nägi ta silmadega, mille waade poisi seletuse läbi teritatud, weel kord, kui ühte nägu nad oliwad — parun Gotthard Riesenthal ja teopoiss Mait Luts! Ning selle sarnaduse oliwad mõlemad isalt pärinud, temalt eneselt, parun Adalbert Riesenthalilt...

„Sinu ema waletab!” tahtis parun Maidu wiimase sõna peale müristada. Aga ta ei müristanud. Ta wahtis piiludes uste poole ja ütles kaunis tuhmi healega: „Sinu ema waletab, kui ta seda on öelnud, ja kui ta seda mitte pole öelnud, siis waletad sa ise.”

Sellest nägi waene Mait, et ilmas siiski isasid on, kes oma lapse ära salgawad! Wanema-armastus polnud siis mitte nii üleüldine, talupoja ja saksa juures tingimata leitaw tundmus, nagu Mait oma rumaluses arwanud...

„Ei, paruni herra, ma ei waleta,” wastas poiss wärisewa healega, „ja ma tean ka, et mu ema ei waleta.”

„Kust sa seda tead?”

„Isa käest. Isa ütleb koa, et ma tema poeg põle. Seda teawad meil kõik inimesed.”

„Kõik inimesed!” hüüdis parun, ja ta otsaesine lõi õhetama.

„Ja. Mind sõimatakse lapsest saadik paruniks.”

Adalbert won Rosenthal kõndis, käed püksitaskus, paar korda nähtawa ärewusega ühest seinast teise. Ta kiris-

tas hammaste wahelt ühe Saksa keeli sõna wälja, mida Mait ei mõistnud; aga küll see wist mõni wandesõna oli, mis tema isa wõi ema kohta käis, kes oma halwa saladuse wälja lobisenud, wõi ka Maidu enese kohta, kes selle saladusega oma suurtsugu papat tulnud tülitama... Wiimaks jäi parun poisi ette seisma ja ütles healega, millest maharõhutud wiha üles kees:

„Kuule, poiss, ma annan sulle head nõuu: kui sa mitte ei taha, et ma su naha tallis mehe moodi lasen maha wõtta, siis katsu siit oma rumala loriga nii ruttu minema saada, kui su jalad kannawad. Pea meeles, et ma mitte nalja ei tee!”

Mait wastu:

„Ma lähen kohe, kui paruni herra teeb, mis ma paruni herra käest palusin.”

„Seda ma ei wõi. Sa oled wõera herra wallast.”

„Paruni herra wõib kõik, mis paruni herra tahab.”

Missugune häbemata kangekaelsus! wõis saks mõtelda, sest ta lõi käed risti ja ta jäme kael hakkas ikka tumedamalt punetama.

„Sinu weski ostan ma ära,” ütles ta siis isewärki susisewa healega, „Kui palju sa ta eest tahad?”

„Weskit ma ei müü, kui paruni herra mu palwet ei täida.”

No see julgus läks juba igast piirist üle!

Parun Riesenthal wabises sisemise wiha pärast. Ta asus kui kotkas küüntega poisi õladesse kinni ja kiskus ta nii ligidale oma näo juurde, et märg ta suust Maidule wastu põske pritsis, kui ta karjus:

„Hulgus! Jooksik! Silmapilk lähed talli! Ma lasen sind siduda, — kas kuuled, — siduda lasen sind!”

Imelikul wiisil jäi poiss ka sellegi nii wihase ähwarduse peale südiks ja rahuliseks. Tal pidi mingi tugi selja taga olema, mille kindluse peale ta julge wõis olla; tal pidi nii hea trump käes olema, et ta oma wägewat wastast ei pruukinud karta.

Ja see trump oli tal.

Ta oli tema siinsamas ostnud — paruni enese käest.

Nüüd mängis ta tema wälja.

Mait wahtis herrale kindlaste silmi ja ütles pikkamisi:

„Paruni herra wõib oma poega siduda lasta, aga poja suu jääb lahti”...

Tumm waheaeg tekkis. Niisuguse kawaluse, niisuguse põhjatuma nurjatuse wastu oli parun Riesenthal ette walmistamata...

See jõmsikas seal julges teda ähwardada! Ta riiwatu oli kahtlemata neid argseid pilkusid tähele pannud, mis parun, tema ilmutusi kuuldes, ukse ja seinte poole heitnud; ta oli paruni näost, healest, sõnadest wälja lugenud, kui wastumeelt talle ta poja külaskäik on. Ja seda tarwitas see kõrilõikaja nüüd oma kasuks! Ta pani oma ohwrile parajal pilgul noa kurgu külge. Wõimumees ja käskija oli siin praegu Mait Luts, mitte parun Riesenthal...

Wiimane püüdis otsusele jõuda, mis niisugusel seisukorral kõige tulusam oleks teha. Poiss ähwardab kõneleda. Muidugi siit mõisa inimestele. Ta ütleb neile suu sisse: ma olen teie paruni poeg. Ta näib terwet halba lugu hakatusest otsani tundwat, seletab, kus ta wanemad on ja kuda nad siit wõerasse walda sattunud. Sest pole ju kaua aega — weidi wanemad inimesed mälestawad kõik weel toa-Liisut ja Rüüska Jaaku. Seepärast pole neil raske poisi juttu uskuda. Missugune kahin seepeale mõisas ja terwes wallas!

Kuid see poleks weel kõige pahem. Teenijate ja talupoegade arwamisest ei pruugi saks nii wäga wälja teha. Aga kui kergeste ei wõi must lori paruni perekonda ulatada! Proua, poeg, kaks tütart — kui need midagi kuuleksiwad! Mis aitab kõik salgamine ja waleksajamine niisuguse õela asja wastu — kahtluse-juured on ju nii pikad, nii ärahäwitamata! Ja mis kõige hullem — tõde kätte saada polegi nii wäga raske — poisi ema elab ju ning isa kah...

Et Mait oma ähwarduse täide saadaks, seeüle ei suutnud parun kahelda. See kawal hulgus oli oma julgusest ja häbematusest juba proowisid küllalt andnud. Tema näo peal — selle näo peal, mida parun korraga nii hästi tundis — oli talupojalise kangekaelsuse kõrwal ka Riesenthalide junkri-omadusi lugeda: wägiwaldset waprust, meelekindlust, tahtmise-wisadust... Hakkad seda poissi siit talli wiima, siis on enam kui tõenäolik, et ta kohe lärmi lööb, oma saladuse walju healega wälja karjub, nii et terwe mõis kajab! Ja paruni perekond ei ela kirjutusetoast mitte kaugel.

Tal wõllanäol oli õigus: suu jäi tal ju lahti! ... Paruni herra tegi otsuse: ta heitis alla. Parun Riesenthal heitis Mait Lutsule alla! Ta wõis waadata, kuhu tahtis — muud nõuu ei jäänud tal järele. Sellest poisist wõis ta ainult heaga lahti saada, mitte kurjaga... Wõi rääkis ta — isasüda ka sõnakese kaasa? Kõpitses tal tundmusekene põues, mis ütles: Kui inetu, oma lihast last siduda ja awalikult peksta lasta! Ja mille eest? Selle eest, et laps isa palwete tuli? Laps palub leiba ja sa annad talle kiwi!

Olgu, kuda on — parun Riesenthal tõmmas pillile teised keeled peale.

Ta wõttis jälle pehmes leentoolis istet ja ütles üsna wagusaste:

„Sinu rumalat juttu ei usuks keegi ja mina ei kardaks seda. Aga mul on sinust enesest hale meel. Ma näen, sinul on näppudes osawust ja terane mõistus peas. Ma olen nüüd järele mõtelnud, ja tahan sind aidata...”

Tuba Maidu ümber hakkas tantsima. Ta kõrwad helisewad. Paruni heal oli muusikaks muutunud.

„Ma tahan sinu herrale kirjutada, et ta sind linna laseb meistri juure minna. Ka ostan ma sinu weski kõrge hinna eest ära. Selle rahaga wõid sa ennast linnas aidata. Aga sa pead mulle midagi tõotama...”

Mait oli walmis oma hinge õnnistust, oma poolt elu ära tõotama.

„Sa ei tohi minu maa peal ega terwel teel poolt sõna oma rumalast lorist jutustada. Kas mõistad?”

Maidu silm hiilgas, ta nägu õhetas. Üheainuma hüppega oli ta paruni juures, asus ta käest kinni ja andis sellele suud.

„Minu suu on kinni,” sosistas ta; „ennem wõib see sein reakida kui mina!”

Parun tõmmas oma musutatud käe tagasi.

„Hea tüll, ma usun sind... Kui keegi küsib, mis sa siin mõisas käisid, siis ütle, et teie saks sind kirjaga saatis. Tõid mulle ka oma weski müüa. Muidu oled wait. Ja lähed siit kohe minema.”

„Aga kirja annab paruni herra mulle kaasa?”

Parim Riesenthal pidi tahtmata naeratama. Sel pojal polnud oma isa wastu mitte just kõige suuremat usaldust!

„Ja, kirja wõid kaasa saada,” ütles ta. „Oota natuke.”

Ja ta hakkas pikkade sammudega edasi-tagasi sammuma; nähtawalt mõtles ta kirja sisu üle järele. Wiimaks istus laua taha ja hakkas kirjutama.

Mait, kes jälle alandlikult nurgas seisis — wait kui sukk — nägi, kuda parun kirjutas ja ikka jälle maha tõmmas,

mis ta kirjutanud, ning paberilehed, mille peal kiri nurja läinud, üksteise järele katki kiskus ja tükid oma taskusse pistis... Nähtawalt polnud seesuguse kirja kirjutamine sugugi nii lihtlabane...

Wiimaks läks asi toime.

Walmistanud kiri pisteti ümbriku sisse ja see pandi laki ja petsatiga kinni.

Nüüd tõmmas parun ühe wõtme taskust ja keeras oma suure, raske kirjutuslaua pahema tiiwa sahtli lahti. Seal soris ja luges ta tüki aega ning näis aru pidawat. Mait kuulis rahakõlinat. Wiimaks käis käsk:

„Tule siia!”

Mait lähenes talle ruttu.

„Ma maksan sulle su weski eest kolmkümmendwiis rubla. Kas oled rahul?”

Kolmkümmendwiis rubla! kordas Mait iseenesele mõttes. Kas ta siis pöörane peast on! ... Nii suurt rahasumma polnud ta silm weel eluajal näinud... Iga wastuse asemel kaapas ta kaks, kolm, neli korda paruni reit...

Saks aga luges talle mitu ilusat, kirjut paberit ja paar haljast rublatükki pihu peale.

„Sellest rahast ei pruugi sa kellegile rääkida,” kinnitas ta.

„Ei, paruni herra, ma peidan ta nartsu sees särgi alla ära.”

„Ja siin on kiri teie herrale. Selle annad herra oma kätte, mitte mõnele muule. Kas mõistad?”

„Tahan teda kui hinge hoida,” tõotas Mait pühalikult ja tänas jälle.

“Katsu siis, et linna saad, ja ära mind enam tülitama tule!”

„Ei paruni herra silm pea mind enam näha soama!” Ning seejuures heitis poisi pilk sügawalt, litsuwalt selle

mehe näo peale, kes tema isa oli ja seda siiski ei olnud — olla ei tahtnud ja olla ei wõinud; näis kui tahaks poeg isa pilti jäädawaks mälestuseks kaasa wõtta — ainult mälestuseks...

Parun näitas käega ukse poole ja Mait tegi juba minekut, kui eeskojast jalgade müdin ja heledad lapsehealed kajasiwad ning uks lähemal silmapilgul lahti prahwatas.

Kaks ilusat ruugejuukselist tütarlast, umbes kümne- ja kolmeteistkümne-aastased, tormasiwad sisse — otse Maidu rinna wastu.

„Papa, papa! Meie lind on puurist wälja lennanud! Keegi ei tea, kus ta praegu on,” hädaldasiwad lapsed, papa põlwe ümber seisma jäädes, kuna nende pilgud ukse ees seiswat külapoissi ainult külmalt ja pealiskaudselt riiwanud. „Teie ei pea mitte minu tuppa jooksma, ilma ukse peale koputamata”, wastas parun etteheitlikult, kuna ta silm siiski õrna lahkusega ühe näokese pealt teise peale libises.

„Wabanda, papa! Aga meie lind, meie ilus lind!” hüüdis wanem tütar, naljaka ahastusega käsi ringutades.

„Kahju küll, kulla laps, aga teie lindu ei wõi mina ju mitte otsima minna,” naeratas papa, kuna ta pehme walge käsi hella silitamisega tütre pea üle libises. „Kuid trööstige endid! Kui teie lind kadunuks jääb, on mul teie jaoks teine ilus kingitus, lapsed, waadake, mis siin on!”

Ja parun Riesenthal näitas tütretele laua äärel seiswat tuuleweskit.

Lapsed karjatasiwad rõemliku imestuse pärast. Sedamaid oliwad mõlemad kena mänguasja külles silmade ja sõrmedega kinni. Nende õiskaw rõem sai aga alles täielikuks, kui papa tiiwad käima pani, misläbi terwe weski tegewu-

sesse hakkas — puust mölder ja ta sulane muidugi kah — nähtus, mis parunipreilide õnneliku imestuse kõige kõrgemale tipule tõstis.

„Papa, kust sa selle said? Ütle, kust sa selle said?”

„See talupoiss seal tõi ta mulle. Ta on selle weski ise teinud.”

Mõlemad plikakesed pöörasiwad uudishimulikult talupoisi poole, kes nii ilusaid asju oskab teha.

„Kas sina siis selle weski üsna oma peast tegid?” küsis wanem õde üsna heas Eesti keeles, kuna ta terane pilk poissi kriitikalikult mõetis.

„Oma peast jah,” kinnitas Mait, ja mitte ilma uhkuseta.

„See weski saab minule!” hüüdis noorem preili kirglikult.

„Ei, minule — mina olen wanem,” waidles teine wastu.

Papa aga otsustas, et ta mõlemale pooleks saab. Gotthard saawat ta homme kuskile sündsasse paika, kus hea tuul puhub, üles seadma.

Mait oli waheajal uksest wälja pugenud. Ta wõttis weel selle hea lõputundmuse kaasa, et kaks ilusat parunipreilit tema meistritööd kiitnud ja imestanud. „No, küll see tige noorherra ka silmad teeb, kui ta weskit näeb,” mõtles ta iseeneses. „Kahju, et ma seal juures ei wõi olla! Tahaksin heameelega ta kadedust näha...”

Kui hundist räägid, siis ta tuleb.

Eeskojast läbi minnes, sai Mait noore paruniga ukse juures weel kord kokku. Tema tuli, Mait läks. Kui nad üksteisest mööda astusiwad, ei lausunud kumbki sõna, aga noor parun tuletas ennast wastasele weel kord meelde: ta lükkas teda... Mait ei lükanud wastu. Ta oli suure-

meelne wõitja. Ta naeratas ainult ja mõtles: „Mis see sulle aitab! Minu põlwe all olid ikka!”...

Päike oli metsa taha praegu looja läinud, kui Mait mõisa-õuue ja sealt suure tee peale jõudis. Ta kõht oli tühi ja liikmed roidunud.

„Süüa ei pakutud ja öömaja ka mitte,” mõtles ta iseeneses ja leidis, et see isa poolt poja wastu weidi hoolimata on. „Aga hea mees on ta siiski,” lisas ta juurde ning rõhus raha, mille ta nartsu sisse oma kopikate juurde pannud, särgi all wastu südant. Suure punase pitseriga kirja, mida ta auukartusega ikka ja ikka jälle silmitses, peitis ta wiimaks kah põuue ära.

Lähem kõrts ei olnud kaugel: seal tahtis ta keha kinnitada ja öömajale jääda.

Kuna Mait wäsinult, aga rõemust tuksuwal südamel mõisale selja pööras, istus parun Adalbert won Riesenthal üksina oma kirjutusetoas — lapsed oliwad weskiga minema pannud — ja õerus mõtetes oma ilusaid walgeid saksakäsa. Tal oli hea meel. Ja seda kahel põhjusel. Esmalt oli ta enesest üsna suure hädaohu ära pööranud ning teiseks waesele külapoisile head teinud.

Ja iga heategu jätab magusa tundmuse südamesse...

4.
„Parun Luts” läheb meistri juurde.

Kodu poole minnes oliwad Maidu jalgadel tiiwad. Õnnelik süda sundis teda kiireste käima, ja nüüd polnud tal enam waja inimesi karta, ei mõisa-sundijaid ega wallatalitajaid; ta wõis kõige suuremad ja otsemad teed walida.

Tuleb keegi kimbutama, wõtad suure pitseriga kirja põuest, ja keegi ei julge sinusse puutuda.

Jälle wiis tee teda paljudest mõisatest, küladest, kõrtsidest mööda. Ka kolme wõerast kirikut nägi ta. Kõige pealt jõudis ta Raplasse, sealt Juuru, Juurust Kosele. Juba teise päewa lõuna-ajal teadis ta enese Harju-Jaani piirides olewat ning mõni tund hiljem paistsiwad X. mõis ja rändaja koduküla.

Ta wõis enesele ette kujutada, et teda kodus hea saun ootab. Ja nõnda oligi. Kuid kõik läks hästi.

Terwe perekond oli toas koos, kui Mait sisse astus. Natuke aega oliwad kõik tummad; Maidu teretust ei märganud keegi wastu wõtta. Isegi Liisu, kes muidu suu peale polnud kukkunud, kui waja oli tapelda, wahtis nähtawa kohmetusega kadunu otsa. Wiis päewa oli teda asjata oodatud ja otsitud!

Aga kui ema märkas, et poiss elus ja terwe oli, et ta pealegi julgelt, rõemsa näoga ja nagu pilkawalt naeratades neile wastu wahtis, siis kargas ta süda täis.

„Soo! Seal ta hulgus ongi!” kädistas ta oma nüsiwa healega. „Kas niisugust kurjawaimu ilmas enne on nähtud! Tema jääb teolt ära ja läheb hulkuma! ... Joak, otsi malakad walmis! Oota, poiss, kui su kere enne pole maha wõetud, siis wõetakse nüüd! ... Joak, mis sa weel wahid?”

Jaagu laisk keha ei liikunud. Oli ta kadunu ilmumise üle weel liig kohmetanud, wõi oli talle määratud ülesanne wastumeelt?

„Juku ja Anni, tooge õuest head wemblad!” karjus ema.

Aga ka lapsed ei kuulanud sõna. Nad oliwad esmalt nurgast laial silmal suure wenna otsa wahtinud, siis temale argselt lähenenud ja nüüd hoidsiwad nad sala rõemuga ta

kätest kinni... Mait wõttis põuest midagi ja andis kumbagile kätte — suured prantssaiad...

See nähtus wihastas tigedat ema weel rohkem. Ta näis seda nagu oma pilkamiseks pidawat. Wiha pärast puhkides jooksis ta nüüd ise wembla järele.

„Kas wõtad poisil kere maha, wõi mitte!” karjus ta tagasi tulles Jaagu wastu.

„Hakkan mina nüüd täit meest peksma,” kohmas Jaak, „Eks ta mõisas wõi wallakohtus soa muidugi.”

„Ja kodu peab ilma jääma? Oled sina mul hea lapsekaswataja! ... Oota, siis tahan talle ise...”

Aga enne kui ema käsi tõusis, astus Mait ta juurde, wõttis tal malga külma rahuga käest ära ja ütles:

„Jäta järele, ema! Ma ei ole enam teie oma... Woata seda kirja siin!”

Ja Mait tõmmas põuest suure walge kirja wälja, mille petsat peerutule walgusel nagu suur werine plekk punas.

„Ma olen nüüd prii mees,” lisas ta pühalikult juurde, „ja kellegil pole õigust mind peksta — ka mõisal ja wallakohtul mitte...”

Aga kawal poiss oskas weel teise õliga laeneid waigistada. Aimates, mis teda kodus ootab, oli ta teel kats rublatükki nartsu seest wõtnud ja lahtiselt taskusse pannud; nüüd pistis ta emale ühe, isale teise pihku.

Mõju oli hea. Liisu waatles raha pihu peal, urises weel natukene aega raugewa wihaga — wiimaks hakkas üsna leplikult järel pärima, mis see kõik tähendada, kust ta „kroonu-kirja” ja raha saanud ja mis seal kirjas seista.

Aga uus torm ei jäänud tulemata. See peasis lahti, kui Mait oma pöörase reisiloo ära jutustanud ja ema ning isa teada saiwad, et nende wanem poeg neid maha tahab

jätta. Nüüd hakkas Jaakgi porisema. Liisu aga siunas ja sõimas nagu warblane.

„Joak,” kädistas ta, „homme päe' lähed herra juure ja keelad ära, et teda linna ei lasta! Sina oled ju tema isa, sinu tahtmine käib tema omast üle. Ütle herrale kohe, et ta poissi ära ei lase, ennem paned ta wastase hundi soldatiks.”

Mait laskis ka selle maru enesest wagusalt üle käia. Tal oli ju weel rohkem raha taskus, kui muud nõuud ei aidanud! Hea meelega oleks ta oma weski terwe müügihinna wanematele andnud lepituseks ja tasuks tema äramineku eest, aga ta ei teadnud weel, kui suured kulud teda linnas ootawad, kas meister õpiraha ei nõua, kui palju selle eest maksta on, et teda wallast wälja elama lubatakse, jne. Esiotsa katsus ta aga wäikese hädawalega õnne.

„Nüüd ei ole enam midagi parata,” ütles ta. „R. parun ise paneb mu meistri juure, see on tema enese soow, ja kui niisuke mees midagi soowib, siis ei aita teie wastapanek midagi. Meie herra kuulab ennem oma sugulase, kui teie sõna.”

Seda ei wõinud wanemad salata.

Ka weel teisel wiisil oskas Mait nende wastupanekut paenutada. Ta kobistas nende uhkusetundmust ja äratas neis tulu-lootusi. Nad mõelgu ometi järele, et see neile kahjuks ei wõiks olla, kui neil linnas „meistri-mees” pojaks on, kes Saksa keelt räägib ja head raha teenib. Ta tahta neid ikka meeles pidada ja neid kitsikuse-päewadel hea meelega aidata.

Ka see ei jäänud mõjuta. Wiimaks jõutigi lepingule. Wanemad lasksiwad endid ka seeläbi trööstida, et Juku juba asjaajajaks hakkas wenima ja Anni tagajärele ka.

Järgmisel päewal läks Mait tähtsa kirjaga herra juurde. Kiri loeti kaks korda hoolega läbi — nii tähtjas näis ta sisu ka herra meelest olewat. Lugedes waatas saks wahel üle paberi ääre noore teomehe poole, ja mitte just sõbraliku pilguga.

„Poiss, sa oled poole aruga,” ütles ta wiimaks.

See oli kõik. Mait arwas heaks, waikida.

Siis pisteti kiri laua-sahtlisse ja saks küsis nähwakalt:

„Sa palud minu käest siis luba, wallast wälja elama minna?”

„Palun küll auulikku herrat.”

„Ma tahan sinu palwe edasi anda. Sulle saab teada antud, kui lubakiri walmis.” —

Mait, kes niisuguseid asju ei tundnud, hakkas teada-andmist juba järgmistel päewadel ootama. Ta sai aga tubliste petta. Nädal nädala järele läks mööda — ei midagi! Nädalatest saiwad kuud. Näis, kui oleks terwe asi unustatud. Walutawa südamega küsis Mait talitaja ja kohtumeeste käest nõuu. Need ei teadnud mingit otsust anda. Herra käest järel pärima minna, seda arwas Mait kardetawaks; herra ei sallinud tülitamist, see oleks ehk asja rikkunud. Nii ootas ta rahutumalt edasi ja trööstis ennast ainult seega, et saks ju saksa soowi ometi täitmata ei wõi jätta.

Maidu palwe käis aga waheajal korrapäralist käiku. Et see talupoja palwe oli, siis oli käik aeglane. Mõisniku käest läks ta kihelkonna-kohtusse, kihelkonna-kohtust „landstoa” peale, landstoa pealt rüütelkonna nõuukogu kätte. Nõuukogu pidas koosolekuid, millal seda heaks arwas, ja pani Maidu palwe päewakorrale, mil juhtus. Otsus läks rüütelkonna peamehe kätte, kellel mitu aega tähtsamaid asju toimetada

oli, kui säärast palwet edasi saata. Wiimaks jõudis ametlik sisseanne kubermangu-walitsusesse. Wõi sealgi tööst ja toimetustest puudust oli! Mõne nädala puhkas asi seal. Alles kewadel, aprilli-kuus, sai Mait kihelkonna-kohtu läbi lubakirja, mille eest tal 90 kopikat tempelmaksu oli maksta.

Ametlikus tunnistuses kirjutati Saksa keeles ja paberi peal, mida suur kroonu-kull wesiwärwides ja kubermangu-walitsuse petsat ehtisiwad, et Mait Luts oma palwe peale „maakohustusest” nüüd wabastatud olewat.

Ometi wiimaks!

Poisi rõem oli nii suur, et ta paberile peaaegu suud pidi andma.

„Ta on siiski hea mees!” kordas ta oma endist sõna parun Riesenthali kohta, ja tõotas teda ikka tänulikult meeles pidada...

Warsti lahkus Mait isamajast.

Linna-teekonna wõttis ta jala ette. Isa hobused oliwad kewadesest raskest tööst ja toidu puudusel liig wäsinud. Maidul aga noored jalad all. Wend Juku, tema nüüdne järeltulija teopoisi-ametis, ja õde Anni, wäike haiglane tütarlaps, saatsiwad teda lähema kinguni. Sealt waatas Mait weel kord küla ja isamaja poole tagasi — ta ees seisis pildike nutwat talupoja-wiletsust —, siis sammus ta ruttu edasi — tundmata tulewikule wastu. Ta noores südames wõitles lahkumise-haledus wabaduse-lõbu ja naeratawate tulewiku-lootustega...

Õhtune päike kuldas weel merepinda Tallinna lahes, kui Mait Luts Lasnamäele jõudis. Alt orust kerkisiwad linna sihwakad kiriku-tornid, hallid tornidega kindlusemüürid, noore rohelisega kaetud matsakad wallid ja kirju majaderäga üles — Toompea kõrgilt kaljurahnu otsas, alumine

linn nagu kumardades ja küürutades tema jalge ees. Mait oli paar korda ennemine Tallinnas käinud ja neist käikudest ikka suurt lõbu tundnud; linn oma kihawa eluga, oma suurte majadega ja toredate kauplustega oli teda alati nõidusliselt ligi tõmmanud. Nüüd aga, kus talle wõimalikuks tehtud, siia elama jääda, täitis ta põue tuksuw rõemuärewus. Ruttu sammus ta mäest alla, suhkruwabrikust mööda, mööda mere-äärt, mille walget liiwa mühawad laened niisutasiwad, Kadrintali poole edasi. Kena puiestik oli weel raagus: ainult siit ja sealt, tumedate tüwede wahelt, paistsiwad nooremad leht-puud ja põesad kõige õrnemas lehe-ehtes peaaegu walgendades wälja.

Laia ja õiget Narwa maanteed mööda Wiru wärawa poole kõndides, mõtles Mait weel kord oma plaanid üle. Oma hoolsa kuulamise tõttu oli ta juba maal paari tislermeistri nimed teada saanud. Neid tahtis ta kõige pealt üles otsida. Enne aga oli waja korterit wõtta, kuhu ta pampu, mis ta seljas kandis — seal oli ta terwe warandus sees — maha wõiks panna, nägu ja jalgu puhastada ning paremaid riideid ümber panna. Sest juba selsamal õhtul tahtis ta teatud meistrid üles otsida. Ta walis omale korteriks ühe „sõbrahoowi” „Slabodkas”, kus ta kord isaga peatanud ja hobust söötnud. Tunni ajaga oli ta ennast teetolmust puhastanud, tuliuue kuue selga tõmmanud ning natuke keha kinnitanud. Siis wälja õnne katsuma!

Auukartusega lähenes ta üle Wene turu Wiru wärawale. Paremal ja pahemal pool wägewad kindluse-wallid laiade sügawate kraawidega, mille põhjas paksu kõntsaga kaetud wesi rohendas: wallide peal pikad mustad suurtükid, mille tumedad suud ähwardawalt awauduste wahelt wälja sihtisiwad. Siin ja seal wahisoldatid, tikkudega püssid seljas. Wallide tagant ja kõrwalt kerkisiwad wanad kesk-aegsed

kaitsemüürid üks ümarikkude tornide, laskmise-aukude ja rõdudega. Siis tuli raske, wõlwitud wäraw, mis, kui wankrid läbi sõitsiwad, tumedalt kõmises.

Warsti jõudis Mait Wiru uulitsasse, ja oli seega linna ja kindluse sees. Tumedad, tõsised majad määratu kõrgete teliskiwist tornkatustegga, raskete nikerdatud wibu-ustega wõlwitud awaudustes, neljanurgeliste luukidega terwel esisel ja päratu suurte eeskodadega, mille aknatel raudsed trellid ees. Elukorterite aknad oliwad sel ajal härmaste uulitsa poole; majade eesmine müür oma luugiridadega tuletas enam aitasid kui elumajasid meelde, seda enam, et pööningu-luukidest raudsed winna-konksud alla rippusiwad, nagu kauba-aitadel kunagi. Endised tallinnlased pidasiwad ilusamaks, eluruumide aknaid hoowi poole ehitada; ainult kaupluste aknad, needki wäiksed ja kitsaruudulised, ilustasiwad uulitsa poolt mõnede majade eesmüüri.

Üks neist meistritest, kelle nime Mait teadis, asus Wene uulitsal, teine Niguliste uulitsal. Paraku koputas poiss asjata nende ukse pihta, ühel ei olnud õpipoissi tarwis, teine ütles Maidu liig wana olewat. Noormees leidis juhatamise järele ka weel kolmandama meistri. Aga see oli umbsakslane ja laskis Maidule wastata, Eesti talupojast ei wõida ometi Saksa käsitöölist saada — kas poiss hull olewat!

Asjata wantsimise järele pidi Mait esimesel õhtul kurwalt öömajale minema: teda ei tahetud, ta ei kõlwanud siiski mitte „meistripoisiks”, hoolimata ta tööhimust ja käteosawusest!

Kuid järgmisel hommikul läks ta uueste teele. Tisleri-meistrid pidi ju Tallinnas rohkem olema kui kolm! Ja tõeste leidis ta weel ühe — pealegi kõige tähtsama ja suurema terwes linnas. See oli meister Wittelbach Rataskaewu uulitsal, kes paljude sellide ja õpipoistega töötas.

Mait oli otsekohe töökotta astunud. Oi, kuis seal hööwlid kiunusiwad ja laastud lendasiwad! Õhku täitis peenike tolm ja see isewärki mõnus puulõhn, mida Mait nii armastas. Põrand oli üleni hööwlilaastusid, saepuru ja lauatükikesi täis. Siin ja seal seisiwad poolwalmis mööblid — kapid, kummutid, toolid, lauad — ja nende üksikud osad. Sellid ja õpipoisid, sinise-triibulisest linasest riidest bluusad seljas ja samasugused püksid jalas, töötasiwad pikkade pinkide juures. Mõned hööweldasiwad, teised liimisiwad, kolmandad toppisiwad puuhaamritega hööweldatud laudu kokku, neljandad nokitsesiwad nikerduse-tööde kallal.

Waewalt wõeti külapoisi Eesti keeli teretust wastu. Sellid heitsiwad sisseastuja poole küsiwa pilgu, toimetasiwad aga edasi; üks näis arwawat, et teine wõera soowi järele pärib, ja nii ei pärinud selle järele keegi. Õpipoisid aga, suuremad ja wähemad, pilgutasiwad üksteisele silma ja näisiwad kintspükstega ja pastaldega külapoisi üle nalja heitwat.

Wiimaks pööras keegi wanem sell küsimisega Maidu poole, mis ta siit tahtwat.

Poiss palus meistriga kokku saada.

Mis ta meistrist soowida?

Seda ei tahtnud Mait öelda. Eilased asjata käigud oliwad ta umbusklikuks teinud; ta näis kartwat, et sellid meistri peale kuidagi mõjuda wõiksiwad, et teda wastu ei wõetaks. Meistrile enesele tahtis ta oma palwe tungiwate ja seletawate sõnadega ette kanda.

Teda juhatati meistri elukorterisse, mis sealsamas üle koja oli.

Mait astus suurde, kaunis lihtsasse tuppa, milles aga iga asi, mööblitest seinakellani ja pildiraamini, mõnusast

jõukast olekust märku andis. Mait pidi enesele ütlema: siin on hea elada! Aknaid ehtisiwad kodus heegeldatud kardinad, helewalgeks küüritud põrandat katsiwad kodus koetud põrandariided, laudasid ja kummutit oma tehtud linad, seintelt waatasiwad odawad, aga priskete wärwidega tuba elustawad õlipildid — enamiste näod ja maakohad — maha. Kõik, mis selles ja läbi ukse teises toas silma puutus, hingas rahu ja kindlust.

Meister Wittelbach istus perekonnaga — abikaas ja kaks tütart — kohwilauas ning suitsetas sigarit, mille hea lõhn Maidule eemalt wastu heljus. Kõik neli pöörasiwad pead uudishimulikult ukse poole, kui poiss teretades sisse astunud.

Et kuulajaid palju oli ja nende seas kaks noort naisterahwast, siis kandis Mait oma palwe weidi kohmetanult ja kogeldades ette. Ta kohmetus kaswas weel, kui nägi, et tema soow, meister Wittelbachi juurde õpipoisiks hakata, kuulajate seas iseäralist tähelpanekut äratas. Mõlemad tütred, noored täiskaswanud inimesed, pistsiwad pead naeratades kokku: emand Wittelback, kõhn, kahwatu, terawa ninaga inimene, mõetis külapoissi kaunis kõrgilt ülewalt alla, ning meister ise silitas oma halli, nüri habet ja küsis kõige pealt natuke kanges Eesti keeles Maidu wanaduse järele.

“Nii wana õpipoissi ei wõi ma tarwitada,” ütles ta siis pead raputades. „Ja Saksa keelt ei oska sa ka mitte,” lisas ta juurde. „Kudas sa ülepea selle mõtte peale tulid, et hantwärgiks tahad saada? Sa oled talupoeg ja pead põldu harima.”

Mait hakkas seletama. Ta kõneles oma armastusest käsitöö wastu ja tõotas Saksa keele wõimalikult ruttu kätte õppida. Ta ei jätnud ka oma osawust nikerdustööde peale nimetamata.

„Missuguse töö oled sa siis juba ära teinud?” küsis meister.

Ja Mait wastas punastades:

„Ma tegin tuuleweski, mille eest üks parun kolmkümmendwiis rubla maksis.”

„Soo!” hüüdis meister weidi pilkawalt. „Kahju, et ma seda kallist weskit näha ei saa. Ma arwan aga, et mina tema eest mitte nii palju poleks maksnud, kui mõni hull ja rikas parun. Aga õpipoisiks ei wõi ma sind siiski mitte wõtta. Mul läheks küll ühte õpipoissi weel waja, aga selleks tahan ma kedagi bürgeri-poega wõtta. Seda ma olen siiamaani ikka teinud.”

Maidu näost hakkas ikka suurem kurbtus paistma. Ka see meister, kelle mõnus, lahke olek poisile nii wäga meeldis, ei tahtnud teda wastu wõtta!

„Meistri isand, wõtke mind mõneks ajaks proowigi peale,” palus ta. „Ma tahan nii wiks õppija olla, nagu teil kedagi enne põle old! Saksa keelt hakkan teiste käest ja raamatutest kohe õppima! Ma arwan, mis inimene tahab, seda ta ka wõib.”

Poisi alandlik palwe näis meistri mõlemaid tütrid liigutawat. Nad silmitsesiwad ta pikka, sirget kaswu, ta ligitõmbawat, jumekat nägu, ning wanem „mamsel” ütles papale:

„Sa wõiksid ta küllalt proowi peale wõtta. Ta on terane ja tugew poiss, kes tööd ei näita põlgawat. Ei saa ta edasi, — noh, siis wõiksid ta jälle minna lasta.”

Meister hakkas isegi juba aru pidama. Ta ei wõinud salata — poiss meeldis ka temale. Maidu näos, heales ja terwes olekus oli midagi, mis usaldust äratas, sõprust sünnitas.

„Kas sul ka raha on?” küsis ta wiimaks. „Ma wõtan oma õpipoiste käest, kui nad õppima tulewad, sada rubla raha. Selle summa annan neile, kui nad wirgaste on õppinud ja mingit suuremat süüd pole teinud, pärast priiksütlemist tagasi.”

„Mul on raha, aga mitte nii palju,” wastas Mait. „Kakskümmend kaheksa rubla wõiksin meistri isandale sisse maksta.”

„Hm, seda on wähe.”

Jälle pidas meister aru, ning uueste andsiwad ta tütred talle nõuu, meeldiwat poissi wastu wõtta. Wiimaks waatas Georg Wittelbach küsiwalt oma kõhna teisepoole peale, kes Maitu seni külmal pilgul silmitsenud, aga uhkelt waikinud.

„Mamma, mis sina arwad?” Emand Wittelbach kehitas õlasid, „Ma arwan, et ta tugew poiss on weekandmiseks ja puulõhkumiseks, ja et ta ka töösid paremine jaksab tellijatele koju wedada, kui Karl ja Fritz ja teised poisid. Aga ta on ju talupoeg, lihtlabane külapoiss! Kas see meie maja ja äri auu ja nime wastu ei käi, niisugust elukat wastu wõtta? Mis ütleksiwad meie sellid ja teised meistrid selle kohta?”

„Sellega saaksime toime,” arwas meister. „Eltermannil enesel on üks õpilane maalt, kes ainult mõne sõuna Saksa keelt oskab — kellegi külakõrtsmiku poeg. Ja paaril teisel meistril on neid kah. Tead isegi, et maalapsed nii rikutud pole kui meie linnapoisid. Alles minewasel ameti-koosolekul tuli küsimus kõnesse, kas meie ei peaks enam maapoisse hakkama õpilasteks wõtma. Nende seas on tihti wäga anderikkaid päid, nagu Leopold Widriks, kelle minewal korral priiks ütlesime. Meil on ju ka pühapäewa-kool, kus

terasemad poisid hariduse poolest wäga jõudsaste edenewad... Kas lugeda ja kirjutada oskad?” pööras meister siis jälle Maidu poole.

„Oskan.”

„No, see läheb juba korda. Kas tead, ma tahan sinuga katset teha. Poole aasta jooksul saame juba näha, mis sinust loota on. Siis kõneleme edasi. Näen ma, et sinust asja ei saa, siis läheme jälle lahku. Kas oled nõuus?”

Maidu südamest käis soe wool läbi.

„Jah, meistri isand, ma olen nõuus,” ütles ta tänuliku pilguga.

„On sul luba linna elama jääda?”

Mait andis kubermanguwalitsuse tunnistuse meistri kätte.

„Mait Luts on su nimi?” ütles Wittelbach lugedes. „Mait — kentsakas nimi! Muidugi talupojanimi. Selle peame ümber muutma. Kuda peame oma uut õpipoissi hüüdma, lapsed?” pööras meister Saksa keeles jälle oma perekonna poole!

„Mathias,” otsustas emand.

„Wäga õige, Sanna, — Mathias olgu ta nimi.”

„Lühidelt — Mati,” andis wanem tütar Emilie nõuu.

„Hea küll, meie hakkame sind Matiks kutsuma. Ega sul midagi selle wastu ole, poiss?”

Mait oli ka selle ümbeiristimisega nõuus.

„Ja sinu liigunime wõime ka natuke peenemaks teha,” ütles meister naeratades. „Luts — see on Eesti sõna. Saksa hantwärgil peab ka Saksa liignimi olema. Mil wiisil wõiksime ta liignime natuke ilustada?”

„See on wäga kerge,” naeris noorem tütar Bertha, kes poisi tunnistuse sisse wahtis, „ta kirjutagu oma nimes „ts” asemel „tz” — ja sakslane ongi walmis!”

“Õige jah,” kiitis meister lõbusal tujul. “Edespidi õpi oma nime nõnda kirjutama: Mathias Lutz. Su liignimel on siis pikem saba taga, ja pikk saba on uhkuse märk.”

Mait laskis neid naerda ja pilgata — temale oli tähtsam, et ta koha leidnud, ja pealegi nii suure meistri juures. Mõne kogelewa sõnaga awaldas ta Wittelbachi isadale selle eest tänu.

“Kas tahad kohe täna ametisse astuda?” küsis meister.

“Hea meelega,” wastas Mait.

Meister palus abikaasat, Matile puhast bluusat, käsitöölise kohaseid pükse ja tuhwlid otsida, sest talupoja kintspükstes ja pasteldega ei wõida ta uut õpipoissi töökojas esitleda. Ise aga läks wanemale sellile asja teatama. —

Nõnda sai Mait Luts meister Wittelbachi juurde tisleri- ja puunikerdaja-ametit õppima. Sissemaksu poolest tegi meister temaga teisiti kui tawalikult: ta wõttis temalt üksnes kakskümmend rubla wastu. Siis tegi ta tingimiseks, et poisi isa warsti linna tuleb ja kinnitab, et ta poja kuueks aastaks meistri juurde annab.

Warsti astus Mait sinikirjus tööriides meistriga töötuppa, kus teda sellidele kui uut õpilast tutwustati. Saksa keelt ta weel ei mõistwat — seletas meister — aga ta tahta seda ruttu kätte õppida, mispärast igaüks teda õpetada püüdku ning temaga kohe hakatusest peale seda keelt kõnelgu. —

Kui aga Mait oli arwanud, et teda warsti mõne kergema töö peale pandakse, milles ta oma tulewast ametit wõiks õppima hakata, siis eksis ta. Talle ei antud tööriistu ega töömaterjale kätte, waid teda peeti osalt kojameheks, osalt köögitüdrukuks, osalt jooksupoisiks ja meistri perekonna ning sellide ümardajaks. Kõigil oli õigus temale käskusid

anda, isegi wanematel õpipoistel, isegi meistri tüdrukutel. Sellide seas — neid oli Wittelbachil kaheksa meest — oliwad mõned toored ja õelad; neilt pidi Mait wahel löökisidki wastu wõtma. Niisama sai poiss meistri emanda läbi palju kannatada.

See oli inimene, kes kõiki tema mehe leiwas olewaid teenijaid nagu madalamat liiki elukateks pidas, iseäranis aga Maitu, kelle talupoja-seisust ta ei unustanud. Wara hommikust hilja õhtuni oli emand jalal, jooksis toast tuppa, trepist üles ja alla, pistis igale poole oma nina ja tõreles wahet pidamata nagu lõbu pärast. Juba oli Mati seda teinud, juba seda tegemata jätnud; juba jäi ta liig kauaks wälja, juba oli ta emandale wastu julenud rääkida. Aga mitte ainult Mati ei kannatanud tema pahura loomuse ja walju walitsuse all, waid kõik kuus õpipoissi, kõik muud kodakondsed, ja mitte kõige wiimaks meister ise.

See oli hea südamega, lõbusa meelega inimene. Ta püüdis igas asjas heaga läbi saada ja pigistas wäikeste süüde kohta heameelega teise silma kinni. Ta ei seisnud küll mitte just oma õrnema poole tuhalabida-walitsuse all, aga palja rahu-armastuse pärast andis ta temale sagedaste järele, ka siis, kui emanda pool awalik ülekohus oli. Nii pea, kui töökojas õhtul tegewus lõpnud, sõi ta kõhu täis ja läks Kanuti gildesse wõi mõnda joogimajasse, kus ta omasugustega ümarguse „tüwelaua” (Stammtisch) taga kokku sai, „klaasi õlle juurde rahu otsima”, nagu ta ise ütles. Õhtuse wäljaminekuga oli ta nii harjurud, et ta enese nagu haige tundis olewat, kui ta kord mingil sundiwal põhjuset pidi koju jääma. Niisuguse ümarguse laua ümber istuti siis koos, popsiti pika warrega piipu, rüübati õllemärjukest, puhuti igapäewast labast juttu ja heideti kõige pealt nalja, mille üle kaua ja waljuste naerdi.

Enamiste tehti ka wäike mänguke würflite, domino wõi kaardidega tuletikkude peale, mis pärast rahaga õlleks, napsiks ja suupisteteks muudeti. Meister Wittelbach, nagu paljud teisedki tema ringis, pidas joomises parajust. Ta wõis terwe õhtu pudeli õlle juures lõbusaste ära wiita; mõnest tema seltsilisest räägiti koguni, nad korkida ära minnes pudeli, millest nad paar klaasi joonud, kinni ja anda selle kellnerile järgmise õhtuni alal hoida...

Meister Wittelbach, nagu tema abikaaski, oli kahe, kolme põlwe eest Baltimaale sisserännanud Saksa perekonnast pärit. Siinsed olud, kus maa päriselanikud ainult talupojad, mõisnikkude alla rõhutud orjad oliwad, õpetasiwad meister Wittelbachi, nagu kõiki teisi Saksa kodanikka, oma rahwusest ja seisusest iseäranis suurt lugu pidama ja kõike põlgama wõi wähemast halwaks pidama, mis Eesti, see on talupoja, nime kandis ja keelt kõneles. Et mitte Saksa kodanikkude madalaks-arwamise alla sattuda, ruttasiwad muidugi ka need käsitöölised, kes maa pärisrahwa seast mõnel õnnelikul juhtumisel uude ametisse ja seisusesse peasenud, oma sugu ja nimegi salgama, mispärast „sakslasle” arw meie linnades ühte lugu kaswas, ehk küll sakslaste sisserändamine ammugi peaaegu täieste soiku oli jäänud. Kes neist uutest „wäljamaalastest” sakslane ei olnud, oli wähemalt rootslane wõi daanlane. Isekeskes ja iseeneses teadsiwad nad wäga hästi, kes nad on ja kust nad pärit; nende wigane Saksa keelgi ja selle kentsakas wäljarääkimine ilmutasiwad seda päris sakslastele. Aga nende ühised tulud nõudsiwad, et nad seeüle suud peawad ja omale wõera rahwuse kaela luuletawad. Pealegi oli üleüldine seltskondlik arwamine, et see, kes Saksa keelt rääkis ja pisut kooliharidust oli saanud, mitte enam eestlane ei wõinud olla, sest sõna eestlane tähendas talupoega, ja talupoeg ei mõistnud Saksa keelt ning oli ilma koolihariduseta.

Meistri enesega sai õpipoiss Mathias Lutz kõige paremine läbi. See mees pani tema töö- ja õpihimu, ta auusust, wiisakat olekut ja hiljematel aastatel ta häid andeid kõige terasemalt tähele — terasemalt wähemast, kui wanem sell Oskar Brandt, töökoja juhataja ja meistri asemik. See oli wa' kõrk, turtsakas ja salaline sakslane, kes iga õpipoisi elu kibedaks tegi, iseäranis aga Matil, sel „talupoja-logardil,” nagu ta teda nimetas. See mees näis igaühe peale kade olewat, kelle peal meistri silm wähe lahkemalt wiibis; ta pidas ennast äri hingeks ja ülewalpidajaks ning arwas siis üksnes endal õiguse olewal, meistri poolt kiidusõnu omandada ja tema usaldust ära teenida. Sellide seas oli Brandtil wähe sõpru, õpipoisid aga pidasiwad teda kõik oma weriwaenlaseks. Tal oli iseäraline osawus, töötellijatega peenelt ümber käia ja nendega kaupa sobitada; sellepärast seisis ta meistri juures lugupidamises, kui Wiltelbaeh teda ka wahest isiklikult ei armastanud.

Mati õpipoisi-põlwe raskusi aitas ka meistri tütarde lahkus tema wastu kergendada. Mõlemad noored neiud — üks kaheksateistkümmend, teine kakskümmend aastat wana — leidsiwad papa uue õpipoisi ilusa poisi olewat. See on naisterahwaste juures alati heaks soowituseks. Kui Mati talupoja-riides ja pastlates, juuksed pikad ja nägu päewatanud teatawal hommikul nende ees seisnud, oliwad neiud ainult tema sirget, tugewat kuju ja ta terast olekut tähele pannud. Nüüd aga, kus ta oma terwe wälimuse poolest moodsamaks saanud, kas ta pühapäewil paremas riides, pügatud ja soetud peaga ning walgeks ja õrnaks muutunud näoga neile silma puutus — nüüd oli mamslite ühine otsus see, et Mati nägus poiss on ja kenaks meheks tõotab saada. Nad leidsiwad tema näost „peeneid, uhkeid, ligitõmbawaid joonesid,” ta silmast midagi

„luulelist, romantilist,” midagi, mida üksnes neiupilgud näewad ja millest üksnes naisterahwad lugu oskawad pidada.

Meistri tütarde sõprus — kui seda nõnda wõis nimetada — oli Matile mitmes tükis tuluks. Iseäranis Saksa keele õppimises. Ta läks tihti oma lugemise- ja kirjutuse-raamatutega nende palwele, kui ta ühest wõi teisest asjast ise jagu ei saanud, ning mamsel Emilie ja Bertha, kes selle aja kohta hästi koolitatud oliwad, andsiwad talle hea meelega juhatust. Niisama püüdsiwad nad temaga ta oma palwe peale igatahes Saksa keelt kõneleda ja tema keelewigu parandada. Neil oli Matilt luba, iga wea üle naerda ja teda pilgata, sest siis jäiwad, nagu poiss seletas, wead ja nende parandused talle kõige paremine meelde.

Mati oli raudse tahtmise ja wäsimata wirkusega õppija — niihästi oma ametis kui ka üleüldise hariduse omandamises ja wõera keele õppimises. Õhtutel, kui kõik sellid ja õpipoisid töökojas oma mitmekortsetes koikudes magusaste norskasiwad, istus tema weel oma raamatule juures ja tuupis endale pähe, mis sinna iganes mahtus. Pühapäewad pühendas ta peaaegu täieste õppimisele ning pühapäewa-koolist, kus ta warsti üheks esimestest õppijatest sai, ei puudunud ta ainust tundi. Ja et tal lahtine pea, kerge arusaamine ja hea mälu oliwad, siis jõudis ta wähese ajaga palju koguda ja palju tallel hoida.

Juba kolmandal õpi-aastal kõneles Mati käsitöölise ja pealegi õpipoisi kohta kaunis rahululdawalt Saksa keelt, neljandal aastal oskas ta juba ilma liig suurte wigadeta Saksa keeli kirjutada, ning õpiaja lõpu poole wõis waewalt keegi weel öelda, ei see poiss mõne aasta eest otsekohe adra tagant kintspükste ja pastlatega linna tulnud ning üksnes ja ainult põlatud „maakeelt” kõnelenud.

Mati enese palwe peale ja tema silmapaistwa ande tõttu oli teda töökojas peenemate nikerduse-tööde peale pandud. Siin jõudis ta weel rutemine edasi kui keele- ja raamatu-tarkuses. Wanema õpipoisina tegi ta juba töösid, mis igale wilunud sellile auu oleksiwad toonud. Ta oli wäsimata uute mudelite otsimises ning kokkuseadmises ja mõtles neid iseseiswalt wäljagi — lugu, mis Oskar Brandti mitte wähe ei pahandanud, mis aga meistrile seda enam meeldis. Kuna wana-sell „ninatarga külapoisi” ettepanekutest ja plaanidest nii mõnegi ära laitis, tagasi lükkas wõi meelega ära unustas, wõttis meister Wittelbach nii mõnegi, mis temale kätte puutus, tarwitusele ja jagas tegijale teenitud kiitust. Ta tunnistas heameelega kõigile, et katse, mida ta külapoisiga teinud, kõige paremine korda läinud. Mati oli oma „proowi-aja” hiilgawalt läbi teinud ja õpiaja hea lõpp polnud ta enam kaugel.

Juba hakkas Mati oma „sellitükist” und nägema. See pidi ilus saama — seda wõttis ta enesele waimustuse ja auu-ahnusega ette. Oodatud proowitöö tuligi kuuendama õpiaasta wiimasel poolel. Temale tehti auuwäärt tisleriameti poolt ülesandeks, ühte ilulaegast ehitada, mille juures ja külles tisleri-ametis ettetulewad tähtsamad nikerduse-algkujud heal kokkukõlal ühendatud oleksiwad. Ülesanne polnud kerge, aga seeüle Mati just rõemustas. Nüüd wõis ta ometi näidata, mis tal peas ja sõrmedes oli ja mida ta ligi kuus aastat õppiund. Nüüd wõis ta lõwipäid ja kalasabasid ja hirwitawad sarwikuid kentsakate kaswude ja lehtede wahel luua — weel ilusamaid, laadirikkamaid ja peenemaid, kui need, mis X. herra kappi ja lauda ehtisiwad. Rõemlise ärewusega ja kunstniku õhinaga asus ta oma proowitöö kallale.

Waheajal oli hea meister ühe asja peale mõelnud, mis Matil enesel üsna meelest läinud. Wiimane oli küll

mõisniku maa küllest lahti saanud ja linna elama wõinud asuda, aga ta ei seisnud weel kodaniku-kirjas, ei olnud weel „linna all ülewal.” Seda pidi aga selle-aegne käsitööline olema, muidu ei wõinud ta selliks saada. Ümber-kirjutamine maksis tüki raha, mida Matil enesel polnud. Siin tuli meister Wittelbach talle palumata appi ja toimetas ta kodaniku-kirja, enne kui Mati sellitöö walmis sai. Wirgast, auusast teenijast oskas isand Wittelbaeh lugu pidada.

5.
Mathias Lutz saab selliks.

Õpipoissa öeldi, nagu praegugi weel pruugiks, igal aasta-weerandil ehk -kwartalil priiks: lihawõtteks, Jaani-päewaks, Mihkli-päewaks ja uueks-aastaks. Kui waja, kutsuti amet seks ka erakorraliselt kokku, kuid selle eest pidi õpipoiss, kelle palwel see sündis, eramaksu maksma. Meister Wittelbachi õpipoiss Mathias Lutz oli ta oma palwel lihawõtte-kwartaliks auulise ameti ette kutsutud, et selle otsust oma sellitöö üle ning oma priiksütlemist wastu wõtta.

Mati proowitöö oli aegsaste walmis saanud. Kodus äratas see imestust ja mitte wähem kadedust. Ametis, kuhu ta proowimisele wiidud, öeldi, et see ennemine meistri- kui sellitükk on. Mati enese soowil, mida meister Wittelbach hea meelega toetas, oli talle raskem ülesanne osaks saanud, kui tawalik oli. Ja sellest oli ta, nagu meister ette wõis arwata, kõige paremine jagu saanud. See „külapoiss” tegi Wittelbachile weel terwe ameti ees auu; seda pidi meister endale, rõemsaste käsi õerudes, ise tunnistama ja laskis seda ka teisi tunnistada.

Tähtjas päew jõudis kätte.

Mati tõmmas omale weidi kitsaks jäänud musta leeri-ülikonna selga, pani mamsel Bertha kingitud helewalge maniska ette, wõidis oma walkjad käherjuuksed õliga sisse ning kiskus saapad jalga, mis nii läikima oliwad wiksitud, et tarwita kas wõi peegliks. Ka selleaegse selli uhkus ja auumärk — hiilgaw torukübar — ei puudunud; selle kentsaka peakatte, mida sellid „hirmutoruks” kutsusiwad, pani ta täna esimest korda pähe.

Kui ta nõnda mamsel Bertha ette astus — see oli teda enne äraminekut soowinud näha — punastas neiu üsna ära — nii nägus ja peenike noorisand seisis ta ees! Kes oleks wõinud arwata, et külapoisist, kes siinsamas toas, pastlad ja kintspüksid jalas, nii ärdaste õpipoisi-kohta palunud, kuue aasta pärast herra saaks, keda mõne noore paruniga kergeste wõis ära wahetada! ...

Neiu Bertha oli nii kohmetu, et ta teda ei kiita ega pilgata märganud, mida ta muidu tingimata oleks teinud. Ta punastas weel kord ära, kui noormees teda maniska ja kõige muu hea eest tänas, mis talle ta õpipoisi-põlwes mamsli poolt osaks saanud. Ja kui Mati uksest wälja läks, waatas neiu talle hoopis isewärki pilguga järele. Selles pilgus läikis ja säras midagi...

Meistri wanemale tütrele ei saanud Mati oma tänu awaldada, ega ennast temale näidata, sest see ei olnud enam majas. Ta oli ligi kahe aasta eest noorele tündersepa-meistrile, kes isalt jõuka äri pärinud, mehele saanud.

Nüüd läks noormees Kanuti gildesse, kus tähtjas etendus warsti pidi peale hakkama.

Esimest korda elus tohtis Mati oma jalga selle maja läwe üle tõsta. Oli see ju meistrite püha asupaik, kuhu õpipoissa millalgi sisse ei lastud, kuna sellid enamiste oma

„härberides” koos käisiwad. Seisuse-müürid ja ameti-seinad oliwad sel ajal, rohkem kui wiiekümne aasta eest, kõrgemad ja kindlamad kui nüüd.

Mati pidi ootama, kuni teda ameti ette kutsuti. Temaga ühes ootasiwad täna weel wiis õpipoissi priiksütlemist, aga need oliwad teistest käsitöö-ametitest.

Joogid ja pealewõtted, millega ta ametiliikmeid pärast priiksütlemist wõerustada tahtis, oli ta juba walmis tellinud. Raha selleks oli ta meistrilt saanud, Wittelbach kinkis talle hommikul need kakskümmendwiis rubla, mis ta õpipoisina temale sisse maksnud, tugewate intressidega tagasi.

Matthias Luts kutsuti wiimaks koosoleku-tuppa.

Wäiklases, kõrges ruumis, mille seintelt endiste gildewanemale suured õlimaalid tõsiselt maha waatasiwad, seisis pikk, rohelise riidega kaetud laud. Selle ümber, kõrgeleeniliste toolide peal, istus kogu isandaid, nooremaid ja wanemaid, kõhnasid ja paksusid, ühed tihedate juukstega, teised läikiwate kiilaspeadega. Need isandad, selle tisleri-ameti auuwäärt liikmed, oliwad täna Mati kohtumõistjad ja saatusesepad.

Laua keskpaigal troonis elatanud ameti-wanem ehk eltermann Ludwig B., tema kõrwal, paremal ja pahemal käel, esimene ja teine kõrwalistuja. Mati meister Georg Wittelbach ise ja meister Arnold S. Muude lauas istuwate meistrite, ameti liht-liigete seas, silmas Mati ka neid kolme, kes teda kuue aasta eest ei tahtnud õpipoisiks wastu wõtta. Niisama wõtsiwad koosolekust ka sellide ühisuse mõlemad laekameistrid ja kaks wana-selli osa.

Keset lauda, wanema ees, seisis ametilaegas, ilus nikerdatud ehetega ja kolme lukuga puukast, milles ameti raha, raamatuid ja dokumentisid alal hoiti. Laua otsa peal nägi

Mait oma sellitööd, nikerdustega ehitud ilukasti, meistrite proowiwate pilkude all seiswat.

Ametilaeka kaas oli kinni olnud, kui Mati sisse astus; meistrid suitsetasiwad ja ajasiwad naerdes juttu. Niipea aga kui õpipoiss ukse enese taga kinni pannud ja alandlikult keset tuba seisma jäänud, tõstis eltermann laeka kaane üles. See oli märgiks, et koosolek awatud. Sedamaid pandi sigarid suust, lõpetati jutuwestmine ja naermine, ning tõsiste, peaaegu pühalikkude nägudega istus terwe kogu laua ümber. Laeka awatud kaas nõudis siin sedasama auukartust, nagu kohtu-kull kohtus.

Ametiwanem B., wähese walge juuksega, habemest lagedaks aetud põskedega wäiklane isand, pööras oma päratu suured, wälkuwad prillid Mathias Lutzu poole.

„Mis on su soow?” küsis ta kohtumõistja tõsiduse ja kõrgusega.

Ja Mathiasel oli wastata:

„Ma soowin ülikiidetud tisleri-ametilt, et mind õpipoisina wälja kirjutataks ja sellina priiks öeldaks.”

„Tunned sa meie ameti-sõna?”

Mathias ütles selle üles. Nagu algukõne, nii oli talle ka ameti-sõna enne pähe õpitud. Ühtlasi pidi ta piinliku hoolega tähele panema, et ta oma keha-hoidmisega, käte-liigutamisega, silmawaatega, oma terwe olekuga pühaks peetud wiisakuse-pruukide wastu ei eksiks. Muidu oli karistawaid märkusi ja isegi pikemaid noomitusi karta. Kõige pealt pidi ta aga oma wastuste üle walwama. Need pidiwad lühikesed, selged, auupaklikad olema. Iga wasturääkimine, ka põhjuseta laidusõna peale, oli keelatud.

Kõige pealt kuulutas meister Wittelbach, et ta oma õpipoisi Mathias Lutzi, kes tema juures kontrahis määratud

õpiaja läbi teinud, täna priiks ütleb, mispeale ta kontrahi ametile ette luges. Siis algas ametiwanem wäikest kõnet.

Selles waatas ta kandidadi õpipoisi-põlwe peale tagasi, tuletas ta wigu ja woorusi meelde, seletas, kuda meister tema eest isalikult hoolt kandnud, teda õpetanud, kaswatanud, toitnud ja katnud, teatas, et meister oma õpilase üle, selle eksimisi armulikult unustades, ainult kiitwa tunnistuse andnud jne. Siis järgnes isalik manitsus, kuda Mathias Lutz ennast sellina peab üles pidama, kuda tal oma leiwa-isa tulusid igatahes on tähele panna, kuda ta ainult woorusliku, jumalakartliku, kaine eluga auusa ja tubli käsitöölise nime ära teenida, kuda ta peab walwama, et õpipoisid ülekäte ei lähe, wiina ei joo, sigarid ei suitseta ega meistri tööaega ei warasta, kuda ta õpipoissa kristliku kannatusega peab õpetama, nagu teda ennast on õpetatud, jne.

Pärast eltermanni wõttis esimene kõrwalistnik, meister Wittelbach ise, sõna. Ta ei olnud suurem kõnemees, wähemast mitte pidulistel wõi pühalikkudel puhkudel, siis, kui talle kohuseks tehti, kõneleda. Sellewastu wõis ta õllelauas, „eneste keskel”, tundide kaupa rääkida, siis ei tulnud tal sõnadest, mõjuwatest kõnekäänudest, iseäranis aga heast naljast ialgi puudus kätte.

Meister Wittelbach kõneles ainult mõne sõna, aga need oliwad Mati kohta wäga auustawad. Ta kiitis soojalt oma õpipoisi wirkust, wiisakat ülespidamist ja häid andeid ning tunnistas, et tal säherdusi õpilasi mitte palju pole olnud. Ainult moodu pärast, et noortmeest mitte upsakaks teha, siputas ta ta mõne laidumaitselise lause sekka ning lõpetas oma kõne manitsewate ja õpetawate kõnekäänudega.

Kui ka teine kõrwalistnik, kuiwetanud näoga wagune ja weidi unine isand, mõne peaaegu arusaamata lause huulte otsalt pillanud, wõttis eltermann jälle sõna.

Ta kuulutas Mathias Lutz'ile, auuwäärt meistri Georg Wittelbachi õpipoisile, et ülikiidetud tisleri-amet tema sellitööd proowinud ning otsusele jõudnud, teda õpipoisina wälja kirjutada ja sellina priiks öelda. Senine õpipoiss Mathias Lutz ärgu mõtelgu aga sellepärast weel, et tema sellitükk auulise ameti poolt ainult kiitust leidnud, et see ilma wigadeta on. Ei poolegi. Sel tööl olewat nii mõnigi wiga külles. Nende wigade eest pidada noor sell ameti-seadust ja wana pruuki mööda trahwi maksma. Ja nüüd luges ta mitu wiga Mati laeka külles üles ja määras igaühe eest trahwi suuruse ära.

Walus arwustus ei suutnud aga Mati meelt maha rõhuda: ta teadis, ka see oli ainult pruuk ja kombe. Nõnda arwustati iga sellitükki. Sel wälisel kujul sunniti noort selli ainult ameti kahte laekasse andeid ohwerdama: ameti üleüldisesse ja ameti waeste-laekasse.

Mati tõmmas sedamaid punga taskust ja maksis trahwid eltermanni määrust mööda ära. Summad polnud ka suured: enamiste alla rubla.

Kui temale seepeale ta sellikiri ette loetud ja ära antud, sirutati talle käed wastu ja soowiti talle õnne. Sedamaid oli üks wahesein langenud, sest talle öeldi nüüd „sina” asemel „Teie” ja pandi ta ametilaua ette istuma. Õpipoisist oli sell saanud — poolest inimesest kolmweerand inimest, sest täiewäärtusline isik wõis siin ringis ainult meister olla.

Nüüd algas meistrite pidulik wõerustamine uue selli poolt peale.

See tõi weini, kookisid, puuwilja, sigarid sisse. Wein walati suure wana-aegse kannu sisse, mida mitmesugused kingitud mälestuse-asjakesed ehtisiwad, nagu ka laua peal seiswat laegast, mille kaas praegu kinni löödi, sest koosoleku ametlik osa oli lõpnud.

Kui Lutz teatud joogisõna öelnud ja ise pealt rüübanud, hakkas kann määratud järge mööda ringi käima. Sigarid pandi suitsema ja mõnus, sunduseta jutuajamine ühendas noort selli lühikeseks ajaks meistritega.

Pidu teine ja pikem pool järgnes härberis sellide seas.

Mathias pidi gildest selli-ühisuse raske ameti-laeka õlale wõtma ning ta mõlema laekameistri ning wanaselli saadetusel härberisse kandma. Wiimane oli Müüriwahe uulitsal. Sinna oli keegi noorsell ametiwennad waheajal kokku kutsunud, nende seas ka paar wanemat õpipoissi, kes pidulist aitasiwad ümardada. Niisama ilmus meister Wittelbach Mati palwel hiljemine härberisse.

Ka siin pandi wanu zunfti-aegseid kombeid ja pruukisid tähele — niihästi uue selli wastuwõtmises awatud laeka juures, kui ka joomises ja kõiksugu tembutustes, millest üks üleannetum oli kui teine.

Kõige pealt peeti uue selli üle kohut. Igaühel oli õigus teda süüdistada; kõik ta õpipoisi-põlwised patud kanti ette — ka niisugused, millest Mati hing midagi ei teadnud. Üks sell tõstis ta peale kaebtuse, Mait olewat uulitsal kepiga käinud; teine, tal olla kord kübar peas olnud: kolmas, ta olewat teda näinud suitsetawat; neljas, ta „patseerinud” neiudega; wiies, et Mati teda kord ei olla teretanud, wõi mitte küllalt auupaklikult teretanud. Kõik need oliwad asjad, mis õpipoisile keelatud, ja nüüd, mis karistust nõudsiwad.

Karistus pandi süüdlasele siingi rahatrahwi näol peale. Lutz pidi laegastesse iga süü eest teatawa summa maksma, mõne eest ka jookisid ostma. Õhtu jooksul leiti weelgi tembutusi, kus juures noor sell, kui ka muud ametiwennad, „sisse kukkusiwad” ja karistuse alla langesiwad. Mathias pidi ennast nokkida ja tõmmata laskma, ilma et ta seeüle wi-

hastada oleks tohtinud. Igale pahakspanemisele järgnes karistus ühel wõi teisel näol.

Härberis söödi ja joodi noore selli kulul terwe öö. Muidugi pidi wiimane ennast purju jooma, sest kannu tühjendamises ei tohtinud ta kellegile järele anda, ja kannu tühjendama pandi teda ka mitmel otsitud wiisil.

Esimest korda elus tundis Mati, et maakera tema ümber ringi käib, ning esimest korda elus ei mälestanud ta teisel päewal, kuidas ta öösel koju saanud. Ta leidis enese hommikul täies pidu-ülikonnas, manisk kortsunud, kaelarätt määrdunud, wõerast koikust. Ägades hakkas ta oma walust lõhkuwa pea ümbert kinni ja neas joomise põrgu põhja.

Aga täna peeti pidu töökojas edasi. Mathias pidi sedamaid „peaparandust” muretsema ja ise muidugi jälle kaasa jooma. Weel kolmandamal ja neljandamal päewal oli sellide seas neid, kes temalt pidu tagatippu nurusiwad. Waene noor sellike tänas taewast, kui pidunädal wiimaks mööda jõudis. Ta pea oli nii raske ja tasku nii tühi...

Uus eesmärk.

Esimesel ajal peale selliks-saamist maitses Mathias Lutz oma wabadust noore inimese himu ja õhinaga. Ta sirutas oma kohmetanud liikmeid, nagu ta ise naljatas. Ta elas härberis ametiwendadega lustilikult, käis wirgaste perekondlistes seltskondades, keerutas pidudel tantsujalga, wõttis wäljasõitudest Wiimsesse ja Kosele, Tiskresse ja Joale osa ega jäänud ühestki pulmast ära. Oma otsekohese, rõemsa, wiisaka loomuse tõttu oli ta igaühe, oma nägusa wälimuse ja osawa tantsimise poolest iseäranis naisterahwaste

juures lugupeetud. Ilma Mathias Lutzita ei olnud wiimaks enam üheski seltskonnas õiget lõbu.

Kuid Mathias Lutz ei olnud mees, kellele niisugune kerge, ainult pealiskaudsele lõbule pühendatud elu pika peale oleks meeldinud. Sisemisel sunnil, iseenesele teadmata, katsus ta elule tuuma anda, selle paigal seiswat keskpaika kõige liikumise seest otsida. Temal pidi midagi püüda olema; tal pidi eesmärk silmas seisma, mida waja kätte saada. Seda nõudis juba auuahnus, mis tal loomuliku omadusena põues peitus.

Mathias hakkas jälle tõsisemalt tööle. Seda tegi ta osalt töö enese pärast, mida ta armastas, uute ülesannete pärast, mis teda erutasiwad; osalt aga ka, et wirga töö läbi kapitali koguda. Kapital on asi, mis inimest tiiwustab, mis talle wäge ja wõimu annab; seda wõis Mathias igapäew ja igal sammul näha. Ja tema soowis omale tiibu, igatses omale wäge ja wõimu. Ta lapsepõlwine wiletsus seisis tal weel selgeste silma ees. Kuidas pidiwad isa ja ema, kuidas oli ta ise pidanud werisel higil rübelema, et ainult paljast hinge tuima, roidunud ihu sees hoida — kõik ainult tüki haganase leiwa, takuste riiete ja haisewa suitsu-hurtsiku eest! Temal oli õnn olnud, sellest kurwast, ainult loomale kohasest elust wälja peaseda. Pidi ta siin seisma jääma, kuna redelil weel pulke oli, mis kõrgemale wiisiwad? Ei — ütles ta enesele—, püüa ronida nii kaua kui suudad! Mida kõrgemal oled, seda magusama tundmusega waatad ülewalt alla — maha oma armetuma lapsepõlwe, oma terwe haleda minewiku peale!

Ja Mathias hakkas ronima. Oma tööga püüdis ta ronida. Ta sai kokkuhoidlikuks, korjas nii kaua kopikaid, kui neist rubla sai, ja nii kana rublasid, kui neid kümme sai. Juba kujunes talle armas pilt silma ette, kuda tal kord

nii palju sadasid on, et mõne tisleriäri wõib ära osta — juba kõdistas teda meistrinimi ja meistriau...

Ta ei salanud enesele, et tee pikk ja waewaline on. Tööga jõukaks saada, sellipalgast kapitali koguda — oi, see nõudis kannatust, enesesalgamist, enesepitsitamist, kõige pealt aga aega, palju aega! Teine suur takistus kaswas selle-aegsetest oludest wälja. Zunftid ei tahtnud “eestlast” meistriks teha. Peeti wanast põhjusmõttest kinni, mille järele “mitte-sakslastele” (Undeutsche) teed meistri-auu juurde ei awatud. Oht olgu siis, et säherdune sell mõne meistriga kogemata sugulaseks saanud — mida just sagedaste ette ei tulnud — wõi et ta Saksa meistri tütre naiseks kosis, mida weel harwemine juhtus... Ja Mathiase endine talupoja-seisus oli linnas kõigile nii tuttaw. Selliks kõlbas ta, osawaid ja usinaid töölisi oli meistri isandatel waja, aga meistriks mitte — seks oli ta alatu minewik liig wähe peidetud ja unustatud.

Seal pakuti Mathiasele korraga ootamata poolt awitawat kätt. Talle pisteti nõiapulk pihku, millega ta kiwid oma tee pealt waewata wõis kõrwale weeretada. Lage rada paistis talle korraga silma — lage nimelt esimese waatamise järele.

Mathias hakkas tähele panema, et meister Wittelbachi noorem tütar tema peale pilguga waatas, mida waewalt wõeriti wõis mõista.

Mamsel Bertha pidas imelikul wiisil ikka weel neiupõlwe, ehk ta aastate poolest küll juba seal seisis, kus jõuka, lugupeetud kodaniku warapärija seista ei tohiks kui ta mitte puruwigane pole. Ja mamsel Bertha polnud mitie ainult terwe tüdruk, mitte ainult korralikult kaswatatud ja “koduste wooruste” poolest iga teise kodaniku-tütre wääriline, waid teda ei wõinud ka keegi jumetakski nimetada, kui tal ka silmatorkaw iludus puudus.

Neiu Bertha oli nooremas eas paarile kosilasele, kes talle ei meeldinud, „korwi andnud.” Oma lugupeetud perekonna, weel enam aga oma päranduse peale toetades, walis mamsel Bertha sel ajal palju. Oli tal ju sulakapitali kõrwal kolmekordne kiwimaja ja — kui ta tulewane tisler on ja koduwäiks soowib tulla — terwe suur äri oodata, sest wanema tütre weimewakka oli meister teise wähema majaga, aga suurema sulakapitaliga auusaste täitnud.

Mamsel Bertha walis, ja see sai talle õnnetuseks. Wanemad oliwad teda aga walida lasknud, sest et ta nüüd ju nende „ainus” oli ja et nad isegi walisiwad. Sel wiisil tehti kosilased araks — nad ei tahtnud oma nina põletada, nagu nende eelkäijad. Pealegi polnud Tallinnas jõukatest kodaniku-tütardest puudust — kodanikud elasiwad hästi maksetud töö ja odawa ülespidamise tõttu kõik wäga toekalt, käsitööl oli weel kuldne põhi; ning weel wähem puudust oli Tallinnas ilusatest kodaniku-tütardest. Ka selle poolest käis nii mõnigi mamsel Berthast üle.

Wõib ka olla, et üks wõi teine kandidat neiu Wittelbachi karakterist mitte kõige paremat ei kuulnud. Mammad ja tantad, kes Wittelbachi majas kohwipidudel käisiwad — need pidud oliwad sel ajal weel rohkem moodis kui praegu — leidsiwad wahest, et mamsel Bertha mitte ainult näo poolest emale wäga sarnane polnud, waid ka oma sisemise inimese poolest, oma rahutuma waimu, terawa keele ja sügawaste juurdunud uhkuse poolest, mis nii sagedaste kõrkuseks muutus.

Olgu, kuda on, neiu Wittelbach näis kosilastel kahe silma wahele jäänud olewat. Juba häbenes wiisakas inimene ta aastate järele küsida. See muutis neiu meele nii mõrudaks, et ta weel hiljuti ühele weidi elatanud tahtjale otse kättemaksmise pärast trotslikult suu peale lõi.

Ta näis weelgi oodata tahtwat.

Keda?

Seda noort selli, endist talupoissi, kes temast ligi kolm aastat noorem oli, kellel muud polnud, kui sile nägu ja nädalapalk ja — mis kõige hirmsam — kelle wanemad küla suitsu-saunas elasiwad ja sõnagi Saksa keelt ei rääkinud?!

Mõte oli Mathiasegi meelest esiotsa nii weider, et ta ainult pead raputas. Bertha Wittelbach ja — tema! See seisuse-uhkem kõigi uhkete seast ja — Mait Luts, keda meister Wittelbach kord ta madala sündimise pärast õpipoisikski ei tahtnud wastu wõtta. Mathias arwas ennast eksiwat. Wõibolla, et mamslile ta wälimus weidi meeldib, ta wiisakas olek, ta rõemus meel. Aga sellest kuni — selleni on weel pikk tee… Ja ta püüdis oma nähtusi maha salata.

Aga nad tuliwad jälle, kordasiwad endid. Ja nüüd harjus noor sell enesele ütlema: Kes teab? Naisterahwa süda olla suur mõistatus. On ju ennegi juhtunud, et kõrge madalat, rikas waest himustas… Armastus teha noorigi neiusid wahel peast pööraseks, miks siis mitte ka wanemaid — pealegi neid, kelle walik juba kokku kuiwanud…

Mathias arwas, ta oleks kohe nõuus, kui mamsel Bertha aga tahaks. Tema esimene pilk ei langenud mitte naise, waid selle peale, mis naise külles kõlkus. Ja seda oli palju. Waese noore selli kohta päratu palju. Wittelbachi koduwäi — see üksi maksis midagi, see paljas nimi. Ja siis suur, korralik äri, ilus kolmekordne maja ning waka põhjas, muu wara all, kulda — arwatawaste head kamalutäied kollast kõlisewat õnne! ... Mati, ole mõistlik, ära niisugust lindu käest lase! Wast pole teist nii kergeste leida. Kas sa ei näe, ei kuule, ei katsu käega, missugune nõiawõim rikkusel on! Kas sa pole koorukesi küllalt närinud — wõiksid warsti ka isandate lauas istet

wõtta! Kas sa pole hööwlipingi kallal küllalt nokitsenud — wõiksid edespidi ka kord käed puusa panna! ...

Asjal on muidugi ka oma halb konks: Bertha wanemad. Nende hinge sisse ei taha lugu naljalt mahtuda.

Küll pidas meister Wittelbach kainest, auusast, tööwirgast ja tööosawast sellist suurt lugu ja kuulutas talle isegi head tulewikku ette; weel enam: ta näis teda nagu oma poega armastawat. Aga meister Wittelbach oli ikka meister Wittelbach, ja Mait Luts — Mait Luts. Kui ka meister Wittelbach ise oleks tahtnud — teised ei tahtnud, seltskond, kelle mõju all meister Wittelbach seisis, oleks wastu olnud. Ja kes tahaks ennast meelega seltskonna wande alla heita!

Palju kardetawam oli aga weel emand Wittelbach. Missuguse mahawaatamisega ei kõnelenud see püstninaga kodanlik kõrgus igast „mitte-seisusekohasest” inimesest, missuguse põlgtusega kõigist alamatest teenijatest! Talupoeg muidugi oli elukas, kelle pealegi ei maksnud waadatagi. Ja nüüd kujutatagu endale ette, et Mati isa wõi ema kord linna poega tuleb waatama, ja selle poja naine on Wittelbachi emanda lihane tütar, ja see peab neid „pastla-prantslasi” wastu wõtma ja nendega läbi käima ja nendega kõnelema — maakeelt kõnelema! See oleks ju teater. Kommetimäng terwele linnale! ... Mati mälestas wäga hästi, missuguse nina ja suuga meistri emand temast ja ta isast, wa' Konna Jaagust, mööda läks, kui see linnas käies paar korda poja juurde sisse astus. Emand põlgas neil kordadel wist poega weel rohtem kui isa, sest miks wõttis poeg, meister Wittelbachi sell, niisuguse inimese ülepea jutule? Talupoeg jääb talupojaks, kui ta ka kodanikuks on saanud — wõis emand iseeneses mõelda.

Jah, need oliwad suured takistused, mille wastu kerge ei saaks wõidelda olema. Aga mis wõitlusesse puutus, siis

oli Mathiasel mamsel Bertha kohta suur usaldus. Sel tüdrukul oli perekonnas mõju. Ta seisis emaga wõimu poolest peaaega ühesugusel astmel. See mõju põhjenes esmalt suure armastuse peal, mida wanemad neile “ainumaks lapseks” jäänud tütrele wastu kandsiwad; mamma õrnus oli seda sügawam, et ta tütre nii mitmete luhta läinud kosjade pärast õnnetuma arwas olewat. Teiseks põhjenes Bertha mõju ta wisa, julge ja teowõimsa loomuse peal. Nii mõnigi kord oli ta oma tahtmise, kõigest wastupanekust hoolimata, läbi wõidelnud. Selles tükis ei andnud ta oma emale, keda majas nii wäga kardeti, palju järele.

Lahtiseks küsimuseks jäi Mathiaseie muidugi, kas ta nähtused mamsel Bertha poolehoidmisest, mille peale ta oma terwe õhulossi ehitas, tõe põhjal seisawad, see on, kas neiu tema wastu tõsisemaid tundmusi südames kandis, wõi teda ainult meeldiwa poisi leidis olewat, kellega trööstiks ja ajawiiteks sünnib sõbrustada. Mis Mathiasesse puutus, siis oli ta nõuu kindel, Berthale igal wiisil wastu tulla ja tema tundmusi, kui neid olemas, edendada; selleks oli pakkumine liig suur, liig tulus ja käis nooremehe ahnete ja auuahnete plaanidega nii wäga kokku. Mathias oli nii kaua käsu all pidanud olema — nüüd tahtis ta ka ise kord käskima hakata. Sellele eesmärgile jõudmiseks oli talle iga pakutaw abinõuu hea.

Kas ta teda wõiks armastada? Seda küsimust ei pannud Mathias enesele palju ette, ja kui ta seda tegi, siis kostis ta enesele ärimehe südamerahuga: Miks mitte? Nii palju on kindel, et temast hea perenaine saab. Ja see on peaasi. Natuge tige, natuke tujukas — nah, sellega saab mõistlik mees läbi, nagu meister Wittelbach omagi õrnema poolega läbi saab. Ilu? Wõi seda patta pandakse! Ehk mis tal wiga? Pikk, sihwakas neiu, weidi kõhn ja

kahwatu, aga elawad mustjad silmad ning paksud tõmmu-pruunid juuksed. Kui pühapäewa-ehted ümber paneb — ta armastab peeneste riides käia — siis ära ütle midagi! Armastus — küll se tuleb, kui teda weel ei ole! Aga, Mathias arwas kindlaste, et tal teda juba on. Sest miks ta muidu mamsel Berthast nii sagedaste und nägi, miks ta teda igapäew näha püüdis, temaga kokku saada katsus, teda koju ootas, kui ta wälja läinud? Tal idanes midagi südames, seda arwas ta iga päewaga selgemine tundma hakkawat...

Mathiase otsus, meistri tütrele tõsiselt lähenema hakata, sai iseäralisel wiisil hoogu.

Tal oli wõistleja. Üsna ligilähedal. Iseäranis kardetaw ei olnud see wõistleja mitte. Aga kõige auusamas südames peitub inimlik-halbu tundmusi: Mathiast huwitas, talle tegi lõbu, seda wõistlejat kõrwale tuupida, seega haawata, wihastada. Ta maksis sellele mehele kätte, sest see oli teda palju aastaid pitsitanud, oma pöidla all pidanud, talle nii sagedaste ülekohut teinud, temale oma põlgtust maitsta andnud.

Oskar Brandti meeles mõlkus ka mamsel Bertha — wõi õigemine: see, mis mamsel Bertha külles kõlkus. See musta werd, kolletanud wanapoiss, kelle oimukohad juba halliks läksiwad, oli warsti peale seda, kui neiu Emilie mehele sai, meistri nooremale tütrele liginema hakanud. Tasa ja targu: waadates ja oodates. Aga, nagu töökojas sala-jutt suust suhu käis, märganud neiu Bertha ta nõuu ja andnud talle warsti arusaadawalt mõista, et ta soowitaw ei ole. Neiu Bertha oli sel ajal noorem, ta walik suurem ning isand Brandt weidi wanadlane ja weidi kasina mehise iluga...

Brandt astus tagasi. Aga mitte jäädawalt. Ta mõtles: Noh, otsi ja oota siis! Waata ja wali siis! Mul

on aega. Wiidakse sind ära — ei ole midagi parata. Jäetakse sind siia, siis olen mina platsis. Nii mõnigi neiu on istuma unustatud, ja nii mõnigi neiu on ärapõlatud kosilase pärast wastu wõtnud. Pärast, kui ukse-esine wagusaks jäänud, pärast, kui kuiwanud lilledele, kolletanud kirjadele, kahwatanud lootustele kuskil kummuti-nurgas wagune haud on kaewatud...

Kuid seal hakkas isand Brandt midagi märkama, mis teda rohkem wihastas, kui kartma pani. Mamsel Bertha naeratas sellele talujörnikule wastu, kes teda oma ettetoppiwa ilmatarkusega juba nii kaua tüüdanud! Selle sõbrustamise otsad ei wõinud küll kaugele ulatada — selle eest wastutas Wittelbachide kodaniku-auu ja kodaniku-uhkus. Aga wõis siis Brandti isandale midagi mõrudam olla, kui see, et teine seal nahka soendas, kust teda äratõrjutud. Ja weel missugune teine! ...

Oskar Brandti leidus tõi Mathias Lutzule tüütawaid õerumisi ja wehklemist. Wanasell ei kõnelenud temaga enam peaaegu ainust lahkemat sõna, torkis teda nööpnõeltega ja andis talle seljataguseid hoopisid. Kuna ja kus ta iganes wõis, püüdis ta teda meistri ees määrida. Õnneks ei olnud see wõitlus Mathiasele hädaohtlik, sest ta jõudis ja oskas iga hoopi tagasi anda ja meistri usaldus tema sisse oli kõikumata. Wastase waen ässitas teda ainult taga, et kiiremalt eesmärgi poole püüda, kui see wahest muidu oleks sündinud. Sest kättemaksmine on magus.

Asi edeneb.

„Ja keda me siis Teie auuwäärt majast kirja paneme? Bertha — see on muidugi esimene. Aga mis mamma ja

papa teewad? Just sügisel, kui mets oma rohelisele kleidile punased-kollased lindid külge õmmelnud, on Joa taewalik ilus. Papa, higistamist pole sul ta karta: sinu kallist „minast” ei sula sügisesel jahedusel midagi ära.”

„Aga kuhu jääb minu öörahu — ma tänan!” wastas meister Wittelbach oma wanemale tütrele. „Ma tuunen neid wäljasõitusid, iseäranis Joale; teel lase oma luud-kondid kiwide peal pudiks põrutada, siis jookse mööda metsa ringi, ei asja ees, teist taga, ning wiimaks maga weel heinte wõi õlgede peal, et liikmed ära tarduwad. Ja wõi sa seejuures silma kinni saad! Teie noored padisete ja kilkade ju terwe öö... Ei, jätke mind rahule!”

„Ja mind ta,” otsustas mamma. „Oleks see mõni ligem koht, kust selsamal päewal tagasi saab... Aga Joale! Kolmkümmend wersta sõita ja siis weel ööseks wõerasse kohta jääda! Ei, selleks olen mina juba liig wana.”

Südame põhjas oliwad Emilie ja Bertha wististe üsna rõemsad, et wanemad kaasa ei tule; nad oleksiwad terwe aja nende ülewaatuse all pidanud seisma, ja see oli tülitaw. Aga nii moodi pärast nurusiwad nad nende kallal edasi ning püüdsiwad nende wastupaneku-põhjuseid nõrgendada. Kui midagi ei mõjunud, tegiwad nad niisama moodi pärast nukrad uäod. Papa kaasatulekut oleksiwad nad siiski soowinud; see oli mõnus ja lõbus seltsiline. Aga mamma oma igaweste kombe- ja wiisiõpetustega sai niisugustel lõbustustel, kus noor inimene hea meelega natuke wabamalt hinge tahab tõmmata, otse piinlikuks.

„Kahju, wäga kahju,” kordas emand Emilie Sternfeld, paks, lustilik naisuke, kes oma niisama paksu ja niisama elurõemsa mehega ettewõtte tippu oli astunud. „Siis ei ole Teie majast kedagi muud kirja panna, kui mu õeke ja — kes siis mõistlikumatest sellidest? Muidugi wist herra Brandt?”

Bertha kärsutas nina.

„Noh, mõistlik wõib ta olla, aga lõbus mitte — seda tead isegi. Ta wõiks parem kutsumata jääda.”

„Aga kes siis? Ma olen Teie sellid juba üsna ära unustanud.”

„No, kõige pealt Mathias Lutz,” hüüdis mamsel Bertha healega, millest nagu pahandus õe asjata küsimise üle wäga kuuldus. „See on ju iseenesest mõista!”

Emand Wittelbaeh oli täna hommiku, nagu tihti pealegi, teadmata põhjusel tusane. Nüüd anti talle aga asja, oma pakitsewat südant weidi wälja puistata. Ta wõis ühte jutlust edasi pidada, millega ta juba paar korda ennemine algust teinud. Mida teised silmad majas nägiwad, nägi tema silm ammugi. Selleks oli ta ema ja — emand Wittelbach peale kauba.

„Wõi „kõigepealt”— wõi „isenesest mõista”” algas ta, kuna ta käed plaksudes laua peale lõi. „Kas kuuled, Georg! `Kõige pealt Mathias Lutz! Iseenesest mõista, et Mathias Lutz!`Mathias Lutz siin, Mathias Lutz seal! Mathias Lutz täna, Mathias Lutz homme! Ilma Mathias Lutzita ei ole enam midagi ilmas — ilma temata ei wõi enam wäljasõitugi ette wõtta! ... Georg, see on sinu tütar, kes nõnda mõtleb, ja sinu õde, Emilie! Ja see kestab nüüd juba pikemat aega — see häbi, see — see nurjatus... Mathias Lutz peab preilile laternaga järele minema, kui see pimedani kuskile külaliseks jääb, ja preili jääb ikka pimedamini, sest siis on Mathias Lutzil asja, preilile järele minna... Juba laenatakse Mathias Lutzile raamatuid lugeda, juba küsitakse tema käest uute wäljaõmbluste kohta nõuu, juba aetakse temaga ukseläwel juttu, juba kutsutakse teda pühapäewa pärastlõunal kohwile... Läheneb aga Mathias Lutzi sündimise-päew, siis

on preili ööd ja päewad kibedaste töös, siis õmmeldakse, heegeldatakse, tikitakse kas wõi näpud weriseks... Ütelge mulle nüüd, armsad inimesed, mis see kõik tähendab? Sa ei ole ju enam lapsuke, sa peaksid teadma, mis kõlbab, mis mitte ei kõlba. Sa peaksid ka wähegi meie maja ja perekonna hea nime peale waatama! Kõik inimesed majas hirwitawad juba — neil on ju silmad peas ja kõrwad kah”...

„Mamma, ma ei ole siiamaani midagi salaja teinud!” hüüdis mamsel Bertha, kelle kõrwalestad punetama löönud.

„Salaja! No see puudub weel!” Emand Wittelbach pani käed wõitlushimuliselt puusa. „Aga kes sedagi teab! Pole ju minu silmad igal pool! Ütle mulle aga, mis selle imeliku sõpruse taga on? Mis otstarbe on sellel — kuidas ma pean ütlema? — sellel rumalal lekutamisel, sel halpimisel? Mathias Lutz ei ole ju mitte mees, kellega sinusugusel tüdrukul sel wiisil kõlbaks läbi käia!”

„Mathias Lutz on meie kõige tublim sell,” kaitseb mamsel Bertha ennast, kuna tal puna nüüd ka kahwatanud põskedesse hakkas walguma. „Seda tõendab papa igapäew.”

„Soo! Ja sellepärast pead sina temaga sõbrustama!” naeris mamma kihwtiselt. „Ma näen, terwe asi on wäga kahtlane. Ma pean silmad paremine lahti hoidma, ja sina, Georg, teed seda ka! Seda nõuab meie maja auu, mida sinu tütar kipub unustama.”

Mamsel Bertha süda hakkas täis saama. Ta silmad wälkusiwad.

„Ma arwan, niisugust ülewaatust ja waritsemist pole minu wanadusel tüdrukul enam waja,” wastas ta nähwakalt. “Ma tean juba mõnda head aastat isegi, kuda meister Witttelbachi tütar ennast peab ülewal pidama, ja tean ka, mis ma meister Wittelbachi maja auule wõlgu olen... Sellega ei eksi ma oma ega oma maja auu wastu, kui ma

wiisaka, auusa ja alandliku inimesega mõne lahke sõna räägin, inimesega, kes meie majas nii kaua on elanud, kes siin üles on kaswanud.”

„Aga meil on ju weel teisi sellisid, kes meie juures üles on kaswanud! Miks sa siis neid oma lahkusega ei õnnesta?”

Aga mamsel Bertha ei jäänud wastust wõlgu, kui ta ka kitsikuses oli.

„Teised pole minu lahkuse wäärilised,” ütles ta. „Ma wõin ainult inimestest lugu pidada, kellel midagi peas on. Sa näed ju, mamma, et papa isegi Mathias Lutzi seltsi ei põlga. Kui mitu korda ei ole nad koos Hartmuthi ja Koffski juures käinud ja Kanuti gildes ühes lauas kaartisid mänginud. Miks siis papa mõne muu selliga Hartmuthi juurde wõi Kanuti gildesse ei lähe? Oskar Brandtigi ei auusta ta liig sagedaste oma seltsiga.”

Meister Wittelbach köhatas. Talle oli weidi piinlik, et tema isikut riiu sekka kisti. Äga nüüd ei olnud enam peasemist Juba pööratigi suurtüki-ots tema poole.

„Ja, wanakene, sina pole ka mitte süüst puhas,” tuli esimene pomm. „Sa teed selle endise külapoisi liig ninakaks oma ülisuure sõprusega, kuna sa teisi töölisi, kes kõik auusatest kodaniku-perekondadest on, sellega haawad. Mathias Lutzil wõib peas ja kätes olla, mis tahtes, aga meie ei tohi ometi unustada, kes ta sündimise poolest on ja missuguseid wanemaid ta omaks nimetab.”

„Kuulge, lapsed,” ütles papa Wittelbach ja tõstis ähwardades sõrme, „jätke mind oma sekeldustest wälja! Mina käin oma sellidega nõnda ümber, kuda mulle tulus ja tarwiline näib olewat. See on mul enam äri- kui era-asi.

Ma ei soowiks mitte, et Mathias Lutz minu juurest kord ära läheks. Ja Teie teate wäga hästi, et noored sellid hea meelega kohta wahetawad. Ma püüan teda sõprusega enese külge köita, sest mul on teda tarwis. Tema on minu ärile nagu uut hoogu toonud — ja, ja, armas Sanna, just seesama Mathias Lutz — selle üle ära õlasid kehita ühtigi! Minu mööblid on praegu terwes Tallinnas kõige otsitawamad. Kellel wähegi head maitset on, toob oma tellimise minule. Ma ei karda praegu ühtegi wõistlust. Ja kust see tuleb? Suurelt osalt Mathias Lutzi peast ja sõrmedest. Niisugust selli nikerduse-tööde peale pole mul enne olnud. Mis tema kõik wälja ei mõtle ja kokku ei soni! Juha räägitakse Wittelbachi mööblimoodist, Wittelbachi nikerduse-stiilist. Juba hakatakse Wittelbachi mööblid järele tegema... Kas kuuled, mamma? ... Ja nüüd ära nurise enam, et ma Mathias Lutzist lugu pean.”

Mamsel Bertha oli hiilgawate silmadega pealt kuulanud. Ta waatas mamma otsa, ja see wõidurõemlik pilk näis hüüdwat: „Kas kuuled nüüd! Seda räägib su oma mees!”... Emand Wittelbach lõi aga pahaselt käega:

„Mis sa nüüd räägid, wana! Lutzi töö eest minugi poolest müts maha, aga sellepärast ei wõi sa teda weel mitte oma südamesõbraks teha. Ütle parem õiglaselt wälja: sulle meeldib tema loba; sellepärast otsid sa tema seltsi.”

„Noh, ma ei taha sugugi salata, et Lutz mulle ka oma jutu, oma mõnusa ja lõbusa oleku poolest meeldib,” tähendas meister piipu toppides. „Seda parem ju, mida, rohkem tal häid omadusi on... Nii kaugele aga — seda pange tähele, lapsed, iseäranis sina, Bertha — nii kaugele ei saa aga minu südame-sõprus Mathias Lutzi wastu minna, et ma ta omale wäimeheks wõtaksin… Seda sina, mamma, ju näid kartwat”...

Mitte ainult Bertha ei kohkunud selle ootamatalt wälja lompsatud sõna üle ära, waid ka emand Wittelbach, kui ka teisel põhjusel kui tütar. Mamma meelest oli nimelt juba paljas sõna „wäimees”, Mathias Lutzi kohta öeldud, kui ka wastupidisel mõttel, naegu wäike teotus.

„Wäimeheks?” kordas ta ja hakkas lõikawalt naerma, „Ei, Georg, niisugust kartust mul weel ei olnud. Ma arwan, et meie weel kõik terwe mõistusega oleme, ka Bertha ise. Jah, laps, seda loodan ma ka sinust weel! Ma tahtsin sind ainult hoiatada. Sa pole küll enam plikakene, aga ka küpsem inimene wõib wahel eksisammusid astuda.”

„Kas nüüd on jälle rrrahu?” küsis ümargune emand Sternfeld lustiliku suumuigutamisega, „Kui ma wäljasõidu plaani üle igas perekonnas nii pikki waielusi peaksin pealt kuulama, siis oleksin enne hall, kui nimekiri walmis saab. Sina, Bertha, tead nüüd, et sa Mathias Lutzi meheks ei saa. Tõmma talle rist peale ja otsi omale teine! Seega on tüli lõpetatud... Ja nüüd öelge mulle, kes kaasa tuleb, kes mitte. Sporlederid, Kühned, Wiegertid, Lehmkuhlid, Grimbergid — kõik wõtawad osa. Mõned nende parematest sellidest ka.”

„Kui juba sellisid kaasa wõetakse,” ütles emand Wittelbach, „siis nõuab lihtne wiisakus, et Teie meie ärijuhatajat kutsute.”

„Hüwa! Paneme herra Oskar Brandti kirja. Sina, Bertha, lase järele küsida, kas ta tuleb. Aga Mathias Lutz? Ma pean Teile ütlema — mitmelt poolt on soowitud, et teda kutsutaks. Teie teate, ta on hea tantsija ja lustilik seltsiline. Seda soowi awaldasiwad mitmed noored tüdrukud. Nende meelest oleks imelik, kui meie Lutzi mitte ei kutsuks. See sünnitaks kahtlust. Ja on meil seda tarwis?”

“Siis kirjuta ka see suur Mathias Lutz üles!” hüüdis mamma osatawalt. “Aga sel puhul tahaksin ma ise ka kaasa sõita!”

“Hurraa! Tore!” laksutas Emilie käsa. „Mamma tuleb tütrele kaitseks kaasa! Nii on kõik kõige paremas korras!”

Mamsel Bertha aga ohkas. See wäljasõit, misüle ta nii rõemustanud, oli talle korraga wäga wastumeelt.

Papale aga, kes töökotta läks, tehti ülesandeks, Oskar Brandti ja Mathias Lutzu käest küsida, kas nad plaanitud lõbusõidust osa soowiwad wõtta. Mõlema poolt toodi Sternfeldi emandale jaataw wastus. — —

Terwe suwi oli külm ja wihmane olnud, sügis tõi aga sooje, selgeid päiwi. Seda tarwitasiwad linnalased, et nurja läinud suwe-lõbusid tagajärel maitsta. Nii tekkis siis ka Sternfeldi abielupaari wäljasõidu-mõte septembri-kuu esimesel poolel elusse. Taheti laupäewal pärast lõunat ära sõita, öö Joal olla ning teise päewa õhtuks tagasi jõuda. Kena Joa oli sel ajal jõukamate tallinnlaste kuulsam wäljasõidukoht.

Woorimehe Rosenbergi käest tellitud pikad ja laiad “perekonna-troskad”, mille peale kuni kümme inimest mahtus, ootasiwad saksu Harju wärawa ees lagedal platsil. Jaani kirikut seal sel ajal weel ei olnud. Ainult Laste-aed oma noorte lopsakate puudega seisis tumeda wallimüüri jalal. Harju wäraw, mis linna alewist lahutas, oli oma keskaegsel kujul weel ülewal — tõsine, hall, tugew ja wägew.

Wankrite juurde kogus määratud tunniks suurem seltskond rõemsaid inimesi: enamiste noored neiud ja emandad oma auustajate ja meestega, nende seas ka mõned käbedamad mammad ja papad. Tüdrukud ja õpipoisid kandsiwad raskeid, suupäralise teemoonaga ning napsi- ja weinipudelitega täidetud korwisid paigale, mis hoolsaste wankritesse

peideti. Kui kõik osawõtjad leiti koos olewat, roniti troskadesse, kus juures „kawaleridele” suurt lõbu tegi, neiude piha ümbert wõi kaenla alt kinni wõtta, et neid üles aidata. Istudes tehti üleüldisel nõudmisel „ kirju rida”, kus juures emand Wittelbach asja nõnda oskas juhtida, et Bertha mitte Mathias Lutzi kõrwale ei saanud, waid tema enese ja ühe meistri-poja wahele, kuna Mathiasele keegi ilus neiu, ühe wanaselli tütar, ja selle isa naabriteks juhtusiwad—lugu, mis Berthale sugugi ei näidanud meeldiwat.

Laksuwatel piitsalöökidel ja seltskonna lõbusal naerulaginal weeresiwad kõik neli hiiglawankrit minema — mööda wallikraawi äärt Toompea alewi ehk Kassisaba poole. Waewalt oli „ragatkast” läbi sõidetud ja lageda, tolmuse maantee peale jõutud, kui laululõbule maad anti. On ju laulmine ja klawerimäng — kodaniku-laste parema hariduse märk — Tallinnas alati wäga kodus olnud; pealegi oli ilm imekena ja seltskonna tuju seepärast kõige parem. Ühtlast awati mõned pika kaelaga pudelid ja lasti peeker ringi käia.

Bertha Wittelbachile algas aga nüüd piina-aeg.

On wanemaid olemas, kes oma lapsi ikka lasteks peawad, olgu wiimastel kas wõi hallid juuksed peas. Nad püüawad neid ikka weel kaswatada; nende aastad unustawad nad ära.

Emand Wittelbachile näis kahekümneseitsme-aastane Bertha ikka weel seesamma Bertha olewat, kes kord lühikeses kleidikeses, patsikese otsas punane lint, aabitsa ja tahwliga tanta Kaupachi juures koolis käis. Needsamad õpetused, noomitused, tõrelemised, karistawat pilgud, mis talle sellest ajast nii tuttawad, hakkasiwad ta peale ka praegu maha sadama, kui ka niisugusel wiisil, et seltskond sellest palju märku ei saanud wõi — saama ei pidanud.

„Bertha, kuda sa naerad!”

„Bertha, kuda sa räägid!”

„Bertha, kuda sa selle inimese otsa wahid!”

„Bertha, kuda sa istud!”

„Bertha, kuda sa käsi hoiad!”

„Bertha, miks sa ühega nii kaua kõneled!”

„Bertha, kuda su kübar peas on!”

„Bertha, kas sa ei wiitsi oma juukseid kohendada!”

„Bertha, kas sa ei näe, kus su kleidisaba wedeleb!”

Nõnda terwe tee. Üks piste teise järele. Iga wiie minuti pärast tundis Bertha mamma sooja suud oma kõrwa külles ja näuhti oli teda jälle hammustatud. Wõerad wõiwad küll mõtelda, mis Wittelbachi emandal tütrele nii tihti kõrwa sisse peaks sosistada olema? Tuttawamad aga teadsiwad seda: emand Wittelbach kaswatas tütart. Ja seda ei wõidud hukka mõista. Tütrid kaswatati enam-wähem üleüldse nõnda. Seda nimetati hoolsaks kaswatuseks. Mõni noorem meesterahwas wõis wahest seeüle naeratada, et kaswatataw juba ise oleks wõinud kaswataja olla. Aga wõi wanema õpetus kunagi halb on! Ja nõnda ei pandud Bertha piina suuremat tähele.

Neiu ise tundis enese aga nagu tite olema, keda traadist tõmmati: nüüd lahuta käsa — nüüd nokuta peaga — nüüd tee suu lahti — nüüd pane suu kinni — nüüd istu maha — nüüd tõuse üles... Nooremas eas ei pannud ta seda nii tähele; ta oli harjunud nägema, et ka teisi noori tütarlapsi nõnda õpetati. Aga nüüd, kus ta juba häid ja peeneid kombeid suumuigutamisest kuni naermiseni isegi põhjalikult arwas tundwat, nüüd tundis ta enda selle alalise kamandamise läbi waewatud ja alandatud olewat. Kodus ei olnud asi weel nii paha; seal jäeti talle weidi rohkem wabadust — wõi õigemine — Bertha wõttis omale

seda. Aga häda talle, kui ta mammaga ühes kuskile seltskonda sattus! Seal ootas teda põrgu ise. Ja peastmist ei kuskil, sest tütar ei wõi ju emale wõeraste inimeste ees wastu hakata!

Emand Wittelbachi taktikast selgus muidugi ta tahtmine: mida wiisakam, wooruslisem tütar, seda paremad wäimehe-lootused. Just nüüd, kus neiuke juba kiireste „alla mäge” läks, pidi ta kuidagi wiisi nooremate seast wälja paistma, ja mille muuga siis kui oma woorustega! ...

Mammade wõi tantade walju ülewaatuse all seisiwad ka teised neiud seltskonnas. Ka nende peal wiibis alatasa mõni waritsew silm, ka nemad pidiwad teadma, kuda nad naersiwad, kõnelesiwad, istusiwad ja käsi hoidsiwad. Wahe oli wast ainult waljuse kraadis, mida ülewaatusel tarwitati, ning kasinamates noomituse-sõnades. Ja siiski murdis nii mõnigi noor süda wahel pitsitawad pidemed ja saatis elawa ja kõlawa naerulagina sinawasse õhku, ilma meeles pidamata, kui laiale ta suu seejuures tohtis minna ja kui palju ta hambad huulte wahelt wälja tohtisiwad paista...

Poolel teel, Wääna-Posti ehk „Kuldse Päikese” trahteri juures, peatati, et hobuseid hingatada. Isandad tellisiwad õlut ja limonadi, keegi istus wana, elust tüdinenud klaweri taha, mille heal ennem ägamine kui helisemine oli, ja piinutas wäikese polka wälja. Argliselt heitsiwad kaks paari kokku ja tegiwad mõned ringid üle konaruse põranda: weel kaks ilmusiwad platsi — siis aga kõlas mammade wägisõna: „Küllalt! Kõrtsis ei tantsita mitte!” ja mõni minut hiljem läks teekond edasi.

Trahteri juurest pöörati teisel teel Wääna mõisa poole, sõideti sellest mööda ning tunni aja pärast hakkas Joa lossi suur, kena puiestik paistma ning warsti ka kose mühin kõrwu kostma.

Joa mõis oli sel ajal krahw Bendendorffi omandus. Maakoha lossi ümbruses, looduseilu poolest üks luulelisematest Eestimaal, oli krahw suurte kuludega aedniku-kunsti läbi moodsaks ilu-puiestikuks ümber muutnud. Puhtad liiwateed looklesiwad risti-põigiti läbi ilusa, lopsaka segametsa, hoolega arendatud lillepeenrad ja lehestikud ehtisiwad nägusamaid paikasid, sihwakad wibusillad wiisiwad üle jõe, mis all kaljuste kallaste wahel lähedal olewa mere poole wahutas; igal pool seisiwad pingid ja lauad puhkamiseks, kõrge kallasmaa kaljude wahelt imbuwatele hallikatele ja ojakestele oli kunstlikka takistusi tehtud, nii et wäikesed kosed tekkisiwad, mille wesi alamal päratu suurte, waagna moodu konnakarpide (muschlite) sisse kogus, et üle nende ääre edasi, wäikeste mäe-sillakeste alt läbi, suure jõe poole jooksta.

Kõige ilu kroon ja tipp oli muidugi kosk. Keila jõgi purtsab keset kena puiestikku, ilusa tornidega ehitatud lossi wastas, umbes kaheksateistkümne jala kõrguse joana üle paelademiku (glinti) ääre madalamate kihtide ning suurte raudkiwide peale. Kewadel ja sügisel, kui wett rohkem, on waade waljuste mühawa, kiwirahnude peal walgeks wahuks ja tolmuks muutuwa kose peale imekena. Jõe kõrged, rahnulised kiwikaldad, tumerohelise metsaga palistatud, ülendawad ainult luulelist loodusepilti.

Wäljasõitjate jaoks oliwad kohalises trahteris tarwilikud ruumid. Seal wõis puhata, süüa, juua, öömaja pidada ja tantsida. Magamiseks muretseti õlga ja õlekottisid — padjad ja waibad toodi enamiste kaasa.

Päike oli juba metsa ja mere taha wajunud, kui seltskond paigale jõudis, aga läänetaewas õõgus weel sügaw ehapuna, mis metsa, wee ja kosewahu peale kulda ja purpurit maha heitis. Puud ja põesad oliwad weel enamiste haljad. Ainult siin ja seal, tumeda rohelise seas, seisis

100

mõni õrnem puukene kollaste wõi tulipunaste lehtedega nagu leekides.

Seltskond ei mõelnud puhkamise peale. Kohe wõeti esimene käik kose juurde sa sealt läbi metsa merekaldale ette. Peale joa ühetoonilise kohina sügaw rahu, magus waikus igal pool. Metsawaim kõndis kuulmata sammul läbi puiestiku ja suigutas oma lapsi uinuma, lehed ei libistanud enam, lillede pead ei liikunud ja linnud pistsiwad waikiwad nokad tiiwa alla; ainult mõni kala sulpsatas kord jões ja mere poolt kostis ühe kajaka murelik hüüe.

Sel pühalikul waikusel, mis hinge sala igatsusega täitis, otsis nii mõnigi noor käsi salaja teist ja nii mõnigi noor silm sulas teisega kokku.

Mathias Lutzule ei juhtunud seda. Emand Wittelbach oli Bertha külles kinni nagu takjas. Jäi ta kord juttu ajades tütrest natuke maha ja püüdis Mathias neiule salga seaski ligemale nihutada — kohe kerkis mamma nagu maa alt nende wahele ja tüüris tütre kellegi teise, seisusekohasema meesterahwa poole, kelle sekka ta ka Oskar Brandtigi näis lugewat. Wiimase käsi oleks wäga hästi wõinud käia, kui ta Bertha südant oleks suutnud liigutada. See jäi ta wastu aga jääkülmaks ja neiu oskas ennast tema seltsist ikka jälle tähelpanematalt wabastada.

Warsti laotas end mere wagune peegel eha wärwikal wirwendusel seltskonna ees wälja. Rannas, mõlemal pool jõesuud, walgendawa liiwapalistuse äärel, seisiwad üksikud kalameeste-hurtsikud, mille esistel, tulpade peal, märjad wõrgud kuiwasiwad, kuna lapsed lina-walgete juukstega, ainult räpased särgikesed seljas, mängides liiwaaugul kükitasiwad wõi muru peal ratast wiskasiwad.

Mõned mamslid leidsiwad pildi luulelise, teised maalimisewäärilise olewat. Waimustatud hüüded käisiwad, tund-

101

muserikkad õhkamised tõusiwad... Mathias Lutzile tuli aga, neid wiletsaid tahma-onnikesi ja nende ümber roomawaid lapsi waadeldes, ta enese lapsepõlw meelde, ning hale tundmus puges talle põue. Need mamslid ja emandad ja isandad, kes pildi nii luulelise leidsiwad olewat, ei küsinud, kas neil lastel ka midagi kõhus on ja kas nad oma taku-särgikestes niiske, sügisese õhu käes ei külmeta. Mathias teadis aga, mis neil kõhus oli ja kuda nad, näost sinised kui jõhwikad, külma kannatasiwad. Ta teadis seda omast käest... Kui seltskonna tähelpanek muude asjade poole pöördus, astus Mathias laste juurde ja pistis neile kõik oma waskraha pihku. —

Pimedus walitses juba metsa üle ja tähed wilkusiwad taewas, kui trahteri poole tagasi pöörati. Asemed kahes ruumis, ühes naiste-, teises meesterahwastele, oliwad juba walmis, kui seltskond sinna jõudis, niisama kaks pikka lauda õhtusöögi jaoks, mis enamiste kaasa toodud, jämedate talupoja-linadega kaetud. Rõemsa sööma-aja järele poeti õlgedesse, et liikmeid homse rändamise wastu karastada.

Seltskonna noorem osa tahtis juba wara üles tõusta. Neiud ja peiud oliwad isekeskes salaja maha teinud, wanemaid inimesi rahuga magama jättes, hommiku kella kuue eel mere äärde päikese tõusu waatama minna. Nõnda sündiski. Tasahiljukeste kobiti asemelt ülesse, pandi riidesse ja kaoti... Oskar Brandtki oli wanade kilda loetud; ta norskas kahe meistripapa wahel magusaste, kui öömaja wallatumal seltskonnal juba ammugi selja taga oli. Waene emand Wittelbach jäi muidugi ka maha: seks oli saladust liig hoolega hoitud. Esimeste seas aga, kes wälja wärske õhu sisse põgenesiwad, oliwad Bertha ja Mathias Lutz.

Hommikune pilt, mida kena paik pakkus, oli weel armsam kui õhtune. Säraw kaste kattis puud ja maad.

102

Silm nägi kaugemale üle kingu ja nõo. Kase waht oli walgem, metsa roheline helkjam. Ja elu, wirk, rõemus elu igal pool. Linnud siristasiwad põesastes, orawad hüppasiwad oksalt oksale ja jõel näis kiwidele ohkem jutustada olewat kui öösel. Raskemeelse ehapuna asemel kuldas naerataw koidupuna mere rohekashalli pinda. Ning seal kerkis päike nagu õõguw tulekuul silmaringi serwa alt ülesse, pikki tuliseid jugasid wee ja maa peale tõmmates, kõike loitma pannes, mis tumeduses uinunud...

„Kas pole ilus, mamsel Bertha?”

„Wäga ilus, isand Lutz!”

Tummal kokkuleppimisel oliwad nad teistest natuke mahajäänud; nad seisiwad nii ligistikku üksteise kõrwal, et nende küünarnukid peaaegu kokku puutusiwad.

„Kahju, et seda ilu nii harwaste näha saab!”

„Wäga kahju, et seda nii harwaste näha saab!”

Isand Lutz ohkas.

Mamsel Bertha ohkas ka.

„Miks Teie ohkasite, isand Lutz?”

„Miks Teie ohkasite, mamsel Bertha?”

„Sellepärast, et — et seda ilu nii harwaste näha saab.”

„Mina ka sellesama pärast.”

Tumm waheaeg, nad waatasiwad üksteise otsa ja naeratasiwad, kuna nad ise nii kurwad oliwad, et „seda ilu nii harwaste näha saawad.”

„Isand Lutz, ei tea mis mamma peaks ütlema?”

„Ei tea tõeste, mis ta peaks ütlema.”

„Et meie ilma temata ära tulime.”

„Jah, et meie teda kaasa ei kutsunud.”

„Mina saan muidugi tõreleda.”

„Sellest oleks mul muidugi wäga kahju.”

„Soo?”

103

“Ja.”

Nii waimurikkalt polnud nad enne kunagi üksteisega juttu ajanud. Aga neil mõlematel pakitses sala tundmus südames, et nende wahel täna, praegu, midagi sündima pidi wõi wähemast sündida wõis, ja see tegi nad kohmetuks nagu koolipoisi ja kooliplika.

Pöörati mere äärest puiestiku poole tagasi, Bertha ja Mathias oskasiwad endid teistest jälle nõnda eraldada, et see kellegi tähelpanemist ei äratanud. Nagu kogemata sattusiwad nad jalgtee peale, mis wäga suures ringis sinna wõis wiia, kuhu teised otsekohe läksiwad. Kõige lagedam koht see just ei olnud, kus nad endid wiimaks üsna üksina leidsiwad olewat.

„Teie olete wististe wäsinud, mamsel Bertha?”

„Ja, ma olen wäga wäsinud, isand Lutz.”

„Siin on nii ilus wäike pink, siin wõiksime jalgu puhata.”

„Ja, siin wõitsime küll jalgu puhata.”

Ja nad istusiwad ilusa wäikese pingi peale ja puhkasiwad jalgu.

Põesas laulis pisike warblane „tshit—tshirik! tshik —tshirik!” ja kuuse otsas kraaksus suur wares „kroaa! kroaa !” Aga seda ei pannud kumbki tähele.

Nad istusiwad teineteise kõrwal ja tegiwad, kui waatleksiwad sügawa osawõtmisega loodust. Kestis tüki aega, enne kui mamsel Bertha sõna wõttis.

„Teie nägu on wiimasel ajal nii kurb, nii murelik, isandd Lutz” ütles ta healega, mis pehme oli nagu sammet.

“Ja Teie olete seda tähele pannud, mamsel Bertha?” wastas Mathias healega, mis sulas nagu mesi päikesepaistel.

Mamsel Bertha urgitses jala-otsaga liiwa. Isand Lutz hakkas ka jala-otsaga liiwa urgitsema.

104

Warblane aga hüüdis : „Tshit — tshirit!” ja wares karjus: „Kroaa! Kroaa!”

„Jah, ma olen seda tähele pannud, ja tahaksin teada saada, mis Teie südant rõhub.”

„Aga see ei wõi Teid ju mitte huwitada, mis waese selli südant rõhub.”

„Seal eksite, isand Lutz.”

„Kas tõeste, mamsel Bertha?”

„Tshik-tshirik!”

„Kroaa! Kroaa!”

„Ma wõtan iga inimese saatusest osa, isand Lutz.”

„Siis on Teil kuldne süda, mamsel Bertha!”

„Ja meie kahekesi oleme nii kaua ühe katuse all elanud.”

„Juba üheksa aastat. Aga wiimaks peab ometigi lahkumine tulema...”

„Lahkumine? Teie tahate meilt ära minna?” Mamsel Bertha pidi peaaegu püsti hüppama.

„Sellepärast ma nii kurb olengi.”

„Tshik — tshirik, kui kawal poiss!” ütleb warblane.

„Isand Lutz, ma ei mõista Teie juttu,” ütles neiu Bertha, ja ta heal tuletas ööpiku armulaulu meelde. „Kui Teie lahkumise üle nii kurb olete, siis ärge ometi lahkuge! Teie pole ju mitte sunnitud lahkuma.”

„Ma olen sunnitud.”

„Kuidas? Mispärast?”

„Seda ei wõi ma Teile mitte öelda.”

„Ma palun, isand Lutz!”

Ei tea, kuda wõi kumbalt poolt see tuli, aga nende käed puutusiwad kokku ja jäiwad ühte.

„Waadake, mamsel Bertha,” ütles Mathias, ja ta õiglane, otsekohene meel murdis omale korraga teed, „mina olen inimene, kes elus edasi püüab saada, kes haljale oksale

105

tahab tõusta. Ma olin talupoeg ja olen nüüd käsitööline: ma olin õpipoiss ja olen nüüd sell. Ma tahaksin ka meistriks saada. Ma soowiksin raha teenida. Meistriks saada on mul aga Tallinnas wõimata. Siin tuntakse minu minewikku. Seepärast on mul nõuu wõerasse linna rännata, hoolsuste raha korjata ja seal meistriks hakata, kus mulle takistusi ei tehta.”

„Meistriks saada on Teil Tallinnas wõimata?” kordas neiu Wittelbach wärisewa healega. „Seda ma ei usu. Teie peaksite — peaksite ainult — õige tee leidma.”

Wiisakuseta warblane ütles midagi wahele, ka wares tõstis nagu hoiatades healt, aga noormees ega wanapiiga ei pannud seda tähele.

„Ma teaksin küll ühe tee, aga —” ja Mathias jättis sõna ohates pooleli.

„Aga — ?” päris mamsel Bertha hinge kinni pidades.

„Aga ma ei tea, kas käimine sellel teel keelatud pole — minule keelatud.”

„Nimetage, Mathias, seda teed — nimetage teda!” sosistas mamsel Bertha, ja noormees märkas, kuda ta terwest kehast tasakeste wärises.

„See tee olete Teie,” wastas Mathias ja pigistas neiu käe oma pihu sisse. „Kui meister Wittelbachi tütar minu naine oleks, siis oleksin mina warsti meister. Aga meister Wittelbachi tütar on uhke, ta põlgab inimesi, kes mitte kodaniku-nimega ilmale pole tulnud, ja seepärast pean ma meister Wittelbachi majast lahkuma.”

Seejuures tõusis Mathias üles, aga neiu Bertha õrn käetõmbamine sundis teda uueste maha istuma.

“Teie eksite, Mathias, ma ei ole mitte uhke,” sosistas piiga. „Ma ei hinda inimese wäärtust mitte ta sündimise, waid ta omaduste järele. Wari petab, Mathias.”

106

Seda waga walet ei suutnud wares kuuse otsas wälja kannatada. Ta kraaksus seitse korda järgemööda, nii et mets kajas.

Mathias aga surus tugewaste, tugewaste neiu kätt.

„Ons see wõimalik, Bertha? Teie ei põlgaks meest mitte ära, kelle wanemad talupojad on, kui ta aga ise Teile meeldib? Kui ta tubli ja auus on? Wastake, on see tõsi? Ütelge, kas selle mehe nimi ka Mathias Lutz wõiks olla?”

Neiu huultelt tuli tillukene „ja” — nii õrn, nii pehme nagu kewadene tuulelehk... Mathias aga tõmmas sügawaste hinge. Esimene kindlus oli wõidetud! Ta tahtis parajaste kätt neiu piha ümber panna, teda, nagu kord ja kohus, oma „tuksuwa rinna wastu tõmmata”, kui häbemata wares nii waljuste tiibu saputas ja nii lõikawa protesti-kisaga lendu pani, et armupaar ehmatades üles hüppas…

Neiu Bertha arwas, et aeg oleks teistele järele minna.

Mathias arwas, et teistele järele-minemiseks aega weel küllalt olewat.

Nõnda istusiwad nad siis uueste maha, ja nende juttu jäi ainult wäike warblane kuulatama.

See jutt oli tõsisem, kainem, ärilisem, kui senine.

„Aga mida ütlewad sinu wanemad?” küsis peig.

„Jäta see minu hooleks,” kostis mõrsja.

„Arwad sa sellega walmis saawat?”

„Ma loodan. See saab aega wõtma, aga — lõpp hea, kõik hea! Wõitlust saab mul palju olema, aga ma ei karda wõitlust!”

„Waene Bertha!” Ja nüüd surus peig teda takistuseta ja eksituseta rinna wastu.

Wäike ärimees warblane ütles ainult nagu lepingu kinnitamiseks paar korda „tshik-tshirik.”

107

„Aga sa pead mulle natuke abiks olema,” lisas piiga juurde.

„Mil wiisil?”

„Papa peab sinust palju lugu. Ta ei tahaks sind mingil tingimisel oma juurest ära minna lasta... Hakka papale märku andma, et sa ära tahad minna.”

Mathias leidis, et ta wäga targa naise saab, ja ka warblane kiitis Bertha sõjanõu heaks. Kui siis weel mõned eelseiswasse „wõitlusesse” puutuwad asjad lühidelt läbi räägitud ning otsuseks tehtud, tänast sündmust kuni paraja ajani saladuseks jätta, tehti wiimaks minekut, sest Berthale tuli mamma meelde. Üsna kindel aimdus ütles talle, et tal esimene lahing juba nüüdsama saab lüüa olema. Ja nõnda oligi.

Neil läks küll weel korda, seltskonna wiimast saba puiestikus kätte saada ja endid sellega ühendada, aga see ei suutnud hädaohtu kõrwale pöörata.

Kui mamma Wittelbach üles ärgates märganud, missuguse kelmuse noored inimesed korda saatnud ja et ka tema tütar ning Mathias Lutz üleannetumate kilda heitnud, oli ta esimene töö, ennast krabinal riidesse panna ja neid wiha pärast ähkides puiestikku otsima minna. Seal ta tuligi neile nagu kiirrongi wedur wuhisedes wastu! Ta nägi neid magusas jutuajamises üksteise kõrwal kõndiwat, ja sest oli küllalt. Teiste kuuldes ei hakanud ta tütart küll mitte tõrelema, aga ta kahmas politseiniku tugewusega Bertha käe ümbert kinni, kiskus ta Mathiase kõrwalt ära ja sundis teda endaga teisele teele käänama, sest tal olewat temaga nelja silma all kõneleda.

Mis tal kõneleda oli, seda wõis noormees arwata. Waene Bertha! Küll ta wist tuleb nutetud silmadega trahterisse pruukostile! ... Aga Mathias eksis. Kui Bertha mammaga jälle seltskonda ilmus, awaldas ta nägu küll äre-

108

wuse-jälgesid, aga walatud pisaratest polnud midagi märgata. Hoopis selle wastu: kuiw pilk, mis ta kosilase peale heitis, oli julge ja hiilgas sisemisest õnnest, nagu poleks midagi paha sündinud. Nähtawalt oli ta wastase pealetikkumise wõidurikkalt tagasi löönud.

Päew saadeti süües ja juues, jalutades ja tantsides mööda ning õhtu pimedaks jõuti puruwäsinult, aga kõige paremas tujus linna tagasi. Mathias ja Bertha hoidsiwad endid üksteisest kawalaste eemale, et mammat mitte üleliiga äritada: nad wõisiwad seda ju ka rahuga teha, sest nende wahe oli ju nüüd selge. Kui mammat wankrilt maha aidati — seda tegi wäga wiisakalt Oskar Brandt, emand Wittelbachi truu seltsiline — leidsiwad nad pimedas siiski mahti, tugewaste, soojaste üksteise kätt suruda. Nende leping oli walmis — leping eelseiswa wõitluse ja siis terwe elu kohta. — —

Bertha Wittelbachi armastus waese tisleriselli wastu pidi suur olema, kui ta iseenese nii täieste ära salgas, et ta wägiwaldsel käel kõik maha tahtis kiskuda, mis neid üksteisest lahutas. Ta lükkas ümber ja mattis maha oma uhkuse ja kõrkuse, oma perekonna traditsionid, oma wanemate ja iseenese hea kodaniku-nime ja kõik senised seltskondlised arwamised ning tõekspidamised. Ja tõeste, Bertha armastus oli suur. See meesterahwas oli tema põues juba tundmusi äratanud, kui talle weel kõik lootused õnneliku “seisusekohase” abielu peale wastu naeratasiwad. Mati ei olnud Bertha meelest mitte ainult nägus poiss, kes oma meeldiwa wälimusega, oma suuruse, tugewuse ja wäledusega, iga naisterahwa tähelpanemist pidi äratama, waid ta oli ka üks neist inimestest, kes oma sisemise eluga ligi tõmmawad, köidawad, kelle silmas, heales, kõnes midagi on, mis unustamataks jääb, mida sa ikka jälle igatsed näha ja kuulda

109

saada. Iseenesele teadwatalt, poolwägise, wastu tahtmist oli Bertha selle äraseletamata mõju alla sattunud, ja kui ta sellele wastu tahtis hakata, oli see juba liig hilja: ta tundis ainult weel, et ta põhja wajus ja laened ta pea peal kokku lõiwad. Ta oli kadunud.

Ja nüüd korraga sai ilm ta ümber teise kuju, karwa ja tuuma. Mis eila weel tõde olnud, oli täna wale. Mis eila weel wõimata olnud, oli täna wõimalik. Tema kallike polnud korraga enam endine talupoeg, kellega rikkal kodaniku-tütrel ei kõlbaks paari heita — ta oli kõige suurem ja tähtsam mees maakera peal, kellest ilma jääda hirmus õnnetus oleks. Awalik arwamine, mida Bertha muidu nii wägewaks ja kardetawaks pidas, oli täna oma wõimu ja mõju täieste kaotanud; „mis mul ilmaga tegemist!” wõis ta nüüd kõige suurema südamerahuga hüüda. Ja wanemate poolt oodatawad takistused? Oo, Bertha tundis omal hiiglajõudu olewat, nende wastu wõidelda, nagu ta enese walmis teadis olewat, oma armsama eest kas wõi surma minna...

Jah, Teie romani-kirjutajad, — mitte ainult plikad ei oska armastada, waid ka piigad. Ja just need...

Et armastus mitte ainult jõudu ja julgust ei anna, waid ta tarkust, peent, püülitud tarkust, seda näitas mamsel Bertha oma wõitluses wanemate seltskondliste arwamiste wastu, mis tema meelest nüüd nii ülekohtused, nii wäiklased, nii ajast maha jäänud oliwad. Mamsel Bertha ei wõidelnud mitte sõnadega; ta ei hakanud mamma ja papaga mitte ilmakorra tarwiliseks saanud ümbertõukamise ja muutmise üle waielusi pidama. Selle taktika tagajärg oleks kõige wähemast teadmata olnud. Ta tarwitas lihtsamat ja mitmel puhul juba proowitud abinõuu. Ta koputas selle ukse pihta wanemate südames, mille taga lapsearmastus elas.

110

Isand ja emand Wittelbach hakkasiwad iga päewaga selgemine märkama, et nende laps õnnetu on — puruõnnetu. Ei ta söö, ei ta maga enam. Ei ta otsi seltsi, ei ta nõua lõbu. Maailm näikse talle surnud olewat. Tundide kaupa wõib ta mõtetes paigal istuda, tundide kaupa tummalt aknast wälja wahtida. Naermise on ta unustanud, kõnelemine näib talle piina tegewat.

Iseäranis mammale hakkab tütre muret ärataw hingelik lagunemine silma paistma. Iseäranis mamma leiab teda nõnda istumast, lauas nälgimast, sängis uneta heitlemast, salaja ohkamast ja näeb ta silmad punased, ta põsed kahwatanud olewat. Ja wiimaks märkab seda ka papa.

Mamma ja papa hakkawad seeüle rahutumalt oma mõtteid wahetama. Üks küsib teiselt, mis see peaks tähendama, missugune uss peaks nende ainuma lapse südame kallal närima. Nad ehk aimawad seda, aga see aimamine on neile wastumeelt, seepärast otsiwad nad kõiksugu kõrwalisi põhjuseid. Tütar ise ei anna nende pärimiste peale wastust. Ta raputab ainult pead, naeratab nagu surija ja kostab, tal ei olewat midagi wiga. Juba tahetakse tohtrit kutsuda, aga Bertha on selle wastu, kinnitab, et ta terwe olewat, palub, ei teda mitte ei piinataks, ja tõrjub nad pisaratega enesest eemale.

Mamma ja papa seisawad suure mõistatuse ees.

Teine mure tekkib isand Wittelbachile äris.

Mathias Lutz hakkab sõnu pillama ja märkusi tegema, tal olewat himu rändama minna, et kangemas ilmas ka natuke ringi waadata. Käsitööline peab töökodasid wahetama, muidu jääb ta ühekülgseks. Ja kui sell kord meistriks tahab saada — ja missugune tubli, edasipüüdja sell ei tahaks seda! — siis peab ta juba seaduse pärast wähemast kodumaa kolmes kubermangus tööd teinud olema.

111

Jutt puutub peremehele kõrwa, ja kui ta sellilt seletust pärib, kuuleb ta, et Mathias Lutz tõeste äramineku peale mõtleb. Tööline, kes Wittelbachi mööblid kuulsaks teinud, tahab temast lahkuda! Meister suudab ennast kahju eest ainult seeläbi kaitsta, et ta Mathiase palka märksa kõrgendab. Seks korraks on hädaoht kõrwale pööratud — Mathias jääb wiisakuse pärast paigale — aga kui kauaks? On tal ju õigus, kui ta kurdab, et ta Tallinnas ometigi meistriks ei wõi saada, sest siin loeb ülikiidetud tisleri-amet ja terwe auuwäärt gilde teda „pastla-prantslaseks,” kellele meistri-auu ei sünni anda...

Mamsel Bertha olek aga läheb talwe jooksul ikka kurwemaks. Juba nokitseb armastawa emasüdame kallal kartus, et tütar kewadeks tõeste surmale suigub, nagu Bertha seda ise wahel ette kuulutab. Siin on rutulist abi waja, aga kust abi wõtta? ...

Kuna mamma ahastusega abi otsib, wahetab haige mamsel Bertha oma kallimaga magusaid salakirju, mis enamiste sõnadega lõpewad: „Julgust, mu süda, — asi edeneb! ... Mamma on juba üsna mure ja küll me papa ka muredaks saame. Julgust, mu hingeke!”

Ja kuna mamma haigele tütrekesele ikka maitswamaid roogasid laseb walmistada, mille külge tütar lauas kahwlitki ei pista, teab köögi-Tiina wäga hästi, kui hea söögi-isu mamsel Berthal siis on, kui nad köögis ja kapi juures kahekesi üksi on. Ja toa-Liisa jälle teab, et mamsel Bertha siis sugugi nagu surmawari õhates õhku ei wahi, kui mammat toas wõi kodus pole, et ta siis kõneleda, naerda ja tantsidagi oskab... Öösel ei maga Bertha ainult siis mitte, kui mamma ise ei maga. Ja punased on Bertha silmad ainult siis, kui seda just waja on, sest Berthal on haruldane anne, ka siis pisaraid walada, kui ta süda rõemu pärast

112

hüppab, — kui ta näituseks Mathiase käest wärske kirja sai. Kui palju köögi-Tiina sibulad Bertha mamsli pisarate juures süüdi oliwad — kes seda teab! ...

Kui ükski rohi aidata ei tahtnud, ei teatrid, ei kontserdid, ei tantsud, ei maitswad road, jõudis Wittelbachi abielupaar kindlale otsusele, et nende tütrekene õnnetumalt armastab. Nad paniwad ta tunnistama, ja mamsel Bertha tunnistas. Ta seletas pikema häbeliku salgamise järele seda lühemalt ja kindlamalt, et ta ilma Mathias Lutzita ei wõiwat elada. Mathias Lutz wõi — ei keegi. Mathias Lutz wõi wanapiiga-põli surmani. Ja surm ei wõinud ju mamsel Bertha kardetuma oleku järele kaugel olla.

Wanemad waatasiwad nõuuta üksteise otsa. Nende kuri aimdus oli täide läinud. Isand Wittelbach sügas kõrwatagust ja tegi mitu korda „hm! hm!” Emand Wittelbach tippis ühe jala pealt teise peale ja tõmmas näost sinakas-halliks.

„See on keeruline asi,” ütles isand Wittelbach.

„Ja peaaegu wõimata asi,” lisas emand Wittelbach juurde.

„Minu arust on see üsna lihtlabane asi,” nuuksus mamsel Bertha.

„Aga selle üle wõiks aru pidada,” lisas papa juurde.

Mamma aga waikis. Mamma kadus teise tuppa ja tõstis seal rusikas käed wannutades taewa poole. Papa läks talle sinna järele, ja nad kõnelesiwad kaua üksteisega kinnise ukse taga. Kui nad jälle ilmusiwad, ütles papa tütrele:

„Meie tahame asja üle küpsemalt järele mõtelda, — anna meile seks paar nädalat aega!”

113

Ja mamma tähendas kõlata healega:

„Meid ähwardab suur õnnetus — luba, et meie endid selle wastu ette walmistame.”

Mathias Lutz sai aga sel päewal kirja, mis sõnadega lõppes: „Kallike, rõemusta, nüüd on nad mõlemad muredad! Oota weel pisut, ja sa wõid mind kõigi nähes rinna wastu suruda. Sinu igaweste truu ja õnnelik Bertha.”

8.
Tallinna elu.

Tallinnas elati neljakümnewiie kuni wiiekümne aasta eest wagusat, rahulist elu. Kes rahul ei olnud, oli halb kodanik, ja et ta rahul ei olnud, see oli ta oma süü. Kodanikul oli ohtraste süüa ja seepärast wähe mõtelda. Wõistlus ei pannud teda pead murdma, ei ajanud teda ärewusesse. Leib oli odaw, kauba- ja käsitöö-tarwitajad kindlad, hinnad rahuloldawad. Sell ja õpipoiss töökojas, sell ja õpipoiss kaupluses — nad elasiwad peremehe juures, sõiwad tema lauas, saiwad tema käest suuremalt osalt riidegi, ning wõisiwad siis seda kasinama rahapalgaga leppida. Talupoeg turul müüs oma kauba — praeguse wastu — poole hinnaga ära; linn oli weel wäike, ostjaid wähe ning puruwaesel talupojal ta wähesest rahast suur arwamine, sest et ta raha nii harwaste nägi.

Äri- ja eraelu — kõik käis unist, aeglast sammu. Weel ei ühendanud raudtee linna wälise ilmaga, ei toonud siia uusi nägusid, uusi aateid ja mõtteid, ei pildunud uusi ja odawaid kaupasid müügiturule. Ainust ühendust wäljamaaga pidas laewasõit ülewal, ja seegi oli kasin, tukkuw, korraldamata; ainust ühendust maaga ja kaugema riigiga wõimaldasiwad maanteed, ja needki oliwad läbikäigu edenda-

114

miseks paiguti liig wiletsal järjel, kodanik tegi parajal määral tööd, wõttis parajal määral sisse, andis parajal määral wälja ja kogus parajal määral kapitali. Kaupmehe ja käsitöölise paremad kaubatarwitajad ja töötellijad oliwad mõisnikud. Just sel ajawiirul hakkas nende majandusline elu õilmitsema. Krundihinnad tõusiwad, sest et produktide hinnad kerkisiwad: „prii kontrahi” peal elaw “wabastatud” talupoeg oli odawaks tööjõuuks ja heaks rendimaksjaks; mõisniku kukkur paisus, ta wajadused rohkenesiwad, ja sellest sai niihästi kaupmees kui ka käsitööline kasu. Üks kui teine wõis õhtul, kui päewatöö lõpetatud, rahulise südamega sigari suhu pista ja restorani klaasi weini juurde wõi klubisse grogi-ja whistilauda minna.

Sigar ja wein, õlu ja kaardid on kodanikule hea ühendamise-kitt. Aga see kitt ei ühendanud mitte terwet kodaniku-seltskonda, waid ainult selle üksikuid liikisid. Muidu oli seisus seisusest weel rohkem eraldatud, kui praegu, nii hästi töös ja tegewuses, kui ka lõbus. See wahe ei tulnud mitte ainult kinnistes klubides nähtawale, waid ka awalikkudes joogimajades. Igal seisusel oma seltsid, igal seisusel oma kõrtsid. Aadelimees „Aktsia-klubis”, suur-kaupmees „Mustapeades”, käsitööline „Kanutuses”. Literadid, kunstnikud, kõrgemad ohwitserid jagunesiwad, nii kudas nende tutwuskond oli, esimese ja teise klubi peale ära. Joogimajades seesama pilt. Läksiwad aadelimees ja literal Intelmanni juurde, siis pööras kaupmees Fahrenholtzi poole ning käsitööline leppis Hartmuthi ja Koffskiga.

Käsitööliste-klubi Kanutus sai aga sagedaste, harilikult hilistel öötundidel, ülematest seisustest kõrgeid külalisi. Need tuliwad kas Aktsia-klubist, naabrimajast Mustapeadest wõi mõnest weini-restoranist ja oliwad enamiste noored mõisnikud, wärwikandjad üliõpilased, suurte kaubaherrade

115

pojad jne. Weinitujus unustab inimene nii mõndagi ära, wahel ka seisuslised waheseinad ja eelarwamised. Nõnda ka räägitawad noorherrad. Wõi õigemine: need noorherrad ei arwanud oma seisuse wastu patustawat, kui nad muidu nii põlatud „knootide” seltsi ilmusiwad, sest nad ei tulnud siia mitte nende lõbu kaasa maitsma, waid selle üle pilkama wõi seda üleannetustega rikkuma. Iseäranis pidu- ja tantsu-õhtutel sündis seda. Häda siis eestseisjatele, kes korra üle walwasiwad, ja kodaniku-mamslitele, kes kõrgete wõeraste tüsedaid naljalusi ei tahtnud mõista! Enamiste lõppes säherdune külaskäik mõne wallatuma tembuga, mis kõige kannatlikumat ja auupaklikumat eestseisust sundis wõerastele ust näitama.

See sündis muidugi kõige wiisakusega, sest ülemale seltskonna-liikide wastu püüdis kodaniku-isand ikka „peenike” olla; sellega tahtis ta neile oma haridusest märku anda ja see oli ka äriliselt tulus. Waljumaid abinõuusid tarwitati tawaliselt ainult lihtlabaste rahurikkujate wastu. Kaks wäljawiskamise-wiisi oli Kanuti gildes sel ajal pruugil: kas „mit” wõi „ohne Pomp.” Raskemate süüde eest määrati esimene, kergemate eksimiste eest wiimane karistus. Oldi patu suuruse ja seega karistuseliigi üle, mille alla ta langeb, kahewahel, siis pandi ka kaebealusele nelja wõi kuue silma all küsimus ette, kudas ta soowib wälja wisatud saada: kas „mit” wõi „ohne Pomp.” Waene patune wõis siis oma seisuse wõi südametunnistuse järele walida... Isik, kes ilma iseäralise uhkuseta pidi kaduma, puges wana auuwäärt pruugi järele lihtsalt uksest wälja. Kes aga toredusi taga ajas, wõi kellele seda auu eestseisuse poolt taheti teha, pidi enne pikema rongikäigu läbi klubi ruumide tegema.

116

Eestseisus täiel arwul kogus tema ümber, muusikakoor seati tippu, ja kõlawal pillimängul marsiti üle terwe pidusaali eestuppa, kus nõnda auustatud patuoinas üleriided selga tõmmas ja lustiliku marsi helidel wärske õhu kätte wulpsas.

Oli niisugune süüdlane ilmparandamata ja kordas oma tegusid, wõi eksis muul raskel wiisil iga kombe ja korra wastu, siis heideti ta klubis käimiselt wõi liigete seast kuude ja aastate peale wälja. Kõige pikem trahwi-määr oli 99 aastat. Nende arw, kes selle karistuse-aja lõppu suutnud ära oodata, ei olewat mitte suur olnud.

Oli klubide seast Kanutus see, kus seisused endid wahel kogemata segasiwad, siis leidus ka paar joogimaja, kus seda-sarnast sündis.

Üks niisugune söögimaja oli Nunne wärawa taga, Köismäel, ühe kitsa, prügimata ja pimeda umbuulitsa otsas. Teda kutsuti ta wäikese küüraka omaniku Undersohni pilkenime järele “Lombakaks Konnaks” (Lahmer Frosch”).

Suured keedu- ja puuwilja-aiad, esimesed enamiste Wene ogorodnikute käes rendi peal, katsiwad sel ajal terwet suurt ringi Nunne wärawa taga — Õismäelt Teliskopli teeni, muu seas paika, kus praegu Balti raudtee waksal ja wabrikuhooned seisawad. Aedade wahelt kerkisiwad nägusad alewimajakesed üles, milles Tallinna kodanikud suwekorterisi leidsiwad. Ja siin oli ka omal ajal nii kuulus „Lombak Konn”, kaunis lihtlabane alewi-trahter weeremänguga ja mitte wäga awarate ning puhtate ruumidega.

Selle joogimaja tawalised külalised oliwad meremehed, käsitöölised ja wäikekaupmehed. Iseäralistel päewadel, iseäranis laupäewal, kogus siia aga ka paremate seisuste liikmeid, wälja arwatud aristokradid. “Lombakas Konnas” nähti siis ülemkooliõpelajaid, arstisid ja adwokatisid joomas,

117

laulmas ja keeglid wiskamas. Kuid selle ime kordasaatjad polnud mitte tallinnlased, mitte baltlased, waid wäljamaa sakslased.

Tallinna mõlemas kõrgemas koolis, kubermangu-gümnasiumis ja doom-koolis, oliwad sel ajal enamiste wäljamaalased kooliõpetajateks. Neile ei meeldinud siinse seltskonna kinnine, seisuse-seinte ja kombe-wõrede läbi kuni narruseni wangistatud elu. Need otsisiwad omale lõbukohta, kus rohkem waba õhku walitseks, ja leidsiwad Köismäe alewist „Lombaka Konna.” Weeremängu-seltsiks kokku astudes, käisiwad nad siin koos ja meelitasiwad aegamööda ka Tallinna paremaid kodanikka enestega kaasa. Nagu sel ajal, nii wõiksiwad wäljamaa sakslased ka praegu meie omadele seisuslist sallimist ja wabamat seltskondlikku läbikäimist õpetada.

Nagu mehed, nii oliwad muidugi ka naised seisuste järele üksteisest lahutatud. Mitte ainult, et aadeli-mehe ja literati abikaasad käsitöölise-perekonnaga läbi ei käinud — see oli iseenesest mõista — waid ka mõlemad ülemad seisused ei puutunud seltskondliselt palju kokku. „Toompea naisterahwa” ja „alt-linna naisterahwa” wahel oli oma kindel wahe. Kellel nime ees wäike „von” puudus, kõrgematest auukraadidest rääkimata, see seisis alamal astmel kui „von'iga” proua wõi preili, ning pidi ennast sagedaste ainult „emandaks” ja „mamsliks” kutsuda laskma.

Et aga mõlematel seisustel tarwiline iseteadwus oli, mis nii sagedaste kõrkuseks muutus, siis ei olnud õerumistest puudust. Üks tundis ennast teise läbi oma seisuslises wäärtuses alandatud ja oma auus haawatud olewat. Proua wõi preili „von” ootas ja nõudis, et proua A. wõi preili B. (kui mitte „emand” ja „mamsel”) teda enne teretaks: sedasama ootasiwad aga proua A. wõi preili B. proua wõi preili „vonilt”, kui wiimastel mitte just auuwäärt wanaduse poolest iseäralisi eesõigusi polnud. Ja nõnda mindi tereta-

118

mata üksteisest mööda — lugu, mis mõlemaid seisusi üksteisele muidugi mitte ligendada ei wõinud. Paruniproua püüdis, kui ta siiski mõne kodaniku-prouaga kokku puutus, temale tingimata märku anda, et nad mitte ühel pulgal ei seisa, et ta peale nime-kõrguse ka Prantsuse keele, wäljamaa reisidel omandatud laiema silmaringi ning kõrgete tutwuste poolest oma wastase üle lööb. Kodaniku-proua jälle katsus igal wiisil näidata, et ta paruni-prouat sugugi ei karda, ei häbene, ennast sugugi tema all ei tunne olewat. Üks kaebas siis paruni-proua kõrkuse, teine kodaniku-proua jämeduse ja upsakuse üle. Meeste juures hakkas niisugune wahe aega mööda kahanema, naiste juures kaswas ta weel.

„Toompea naisterahwad” ja „alt-linna naisterahwad” puutusiwad paar korda aastas heategelistel ettewõtetel, kui ka kuberneri Johann won Grünewaldti pallipidudel kokku. Neid esiteleti küll üksteisele wiisakuse ja hea kombe tõttu, aga neid ühendada, seisust seisusele lähendada ei suutnud ka siin ükski wõim. Nad oliwad pidusaaliski täieste eraldatud ja silmitsesiwad üksteist ainult eemalt enam wõi wähem wastikute pilkude ja tundmustega.

Wahet sünnitas naisterahwaste wahel üleüldse weel naise- ja neiupõlw. Tanu oli suur ja kõrge auumärk. Naine tundis ennast neiust pea wõrt ülemale ulatawat. Muidugi waatas ta siis kahetsewa haledusega wõi kõrgi põlgamisega niisuguse ussikese peale maha, keda weel mees ta madalusest polnud üles upitanud, iseäranis, kui see waeneke mõni küpsema eaga piiga oli. Naise nimi oli püha, ilmpuutumata; neiu sai alles naisenime läbi täielise kaitse ja lugupidamise all elawaks isikuks. Pärast-lõunastel

119

kohwipidudelgi, mis igas kodaniku-majas korrapäraliseks sisseseadeks oliwad, tuli see wahetegemine ühel wõi teisel wiisil nähtawale. „Mamslie” löödi seal warsti suu peale, kui ta oma arwamiste ja otsustega emandatele wahele tükkis, wõi nendega koguni waielusesse julges hakata.

Lõbu eest kandis, kui klubides peetawad pidud, mõned wähesed kontserdid, wäljasõidud jne, nimetamata jätame, linnateater hoolt, mis kirjaniku August von Kotzebue agaral eestwõttel elule oli kutsutud. Paremaid näitlejaid peeti, iseäranis naisterahwaste poolt, poolteks jumalateks: neid kanti käte peal ja nii mõnegi auusa ja truu kodaniku-emanda õõguw armastuse-kiri wedeles säherduse mehe laua peal, „hoolsaste kaswatatud” tütrekeste armusalmikutest hoopis rääkimata.

Wirka kirikuskäimist nõudis niihästi hea toon, kui ka harjunud kombe. Et pühapäewal enne lõunat kirikusse mindi, pärast lõunat naabri poole kohwile ning õhtul — see käib meeste kohta — klubisse ja kõrtsi — see oli iseenesest mõistetaw, see oli programm. Kirikus taewastasiwad naisterahwad osawat jutlustajat, teatris osawat lauljat ja näitlejat. Kuulsam kantsli-kõnemees Saksa kirikutes oli sel ajal õpetaja Huhn. See tubli mees oli omale iseäraliseks ülesandeks teinud, patu koledusi kujutada ja wiimast hukatust wõimalikult mõjuwate wärwidega hingedele silma ette maalida. Keda pastor Huhn korra patu-unest üles põrutas, see oli üles põrutatud. Sel õpetajal oli Tallinnas määratu mõju. Teda wõrreldi kõige kuulsamale ajalooliste patustpöörmise-apostlite ja kirikuwürstidega. Teda kardeti ja auustati ühtlasi. Naljalt suutis keegi sellest kõdist ilma jääda, kuue tööpäewa järele jälle kord pastor Huhni tõrwa- ja weewlirahe all Olewiste kirikus istuda.

120

Wälisest ilmast kuuldi ja teati Tallinnas wähe. Sõnumid oliwad wisad ja kasinad tulema, sest kohaline ajakirjandus puudus. Küll andis siin keegi isand Luther Saksa keeli „Nädalalehte” wälja, aga see oli pisuke ja halwaste toimetatud, ning sedagi lugesiwad enamiste üksnes rohkem haritud elanikud. Suurtele sakstele maal ja linnas käisiwad mõned eksemplarid „St. Petersburger Zeitungi”. Suurem hulk madalamaid kodanikka elas ilma ajaleheta ning leppis sõnumi-raasukestega, mis wäheste lehelugejate laualt maha kukkusiwad.

Sel lool märkas suurem osa tallinnlasi Krimmi sõja algamist aastal 1854 alles siis, kui Tallinn juba kasakatest, ulanidest, kürasseridest ning muudest hiilgawatest wäejagudest kubises, kes kohutawat kuulujuttu kinnitasiwad, et Inglise ja Prantsuse ühendatud sõjalaewastikud Lääne meresse ja Soome lahesse on jooksmas ning siin wist linnade peale tuld ja rauda hakkawad sülgama. Ning tallinnlased märkasiwad sõda, mis Donau ääres õiguse pärast juba juulikuust saadik 1853 kestis, alles neist tarwilistest ehituse- ja häwituse-töödest, mida Tallinnas ja Tallinna ümber seiswa Wene wäe ülemjuhataja kindral Berg linna kallal laskis ette wõtta.

Palawiku-sarnase rutuga parandati, kohendati ja kindlustati Tallinna wanu wallisid, wärawaid ja muid kindluse-wärkisid, ehitati hulk kaldapatareisid ning kisuti ja lõhuti terwe linnajagu Köismäel, Suure Rannawärawa ning läänepatarei wahel, maha. Kõik sealsed nägusad majakesed ühes „Lombaka Konnaga”, enamiste kõik haljendawad wiljapuu- ning keeduwilja-aiad häwinesiwad. Kardeti waenlaste pommilaskmist, mis alewi põlema oleks süüdanud ja seega ter-

121

wele linnale hukatust oleks toonud. Elanikud pidiwad omale peawarju otsima, kust leidsiwad. Teisel sõja-aastal raiuti ta kenad paju- ja pihlaka-puiesteed, mis suures ringis wallide ääri palistasiwad, armuta maha. Waewalt suutis rüütelkonna-peamees parun Ungern wäikest Laste-aeda Harju wärawa ees seeläbi peasta, et ta kindral Bergile oma isiklikul wastutamisel tõotuse andis, pisikest puiestikku kohe maha lüüa lasta, kui waenlane linna laskmisega ähwardab. Mis hädaohtu walli taga, merest eemal olew Laste-aed laskmise puhul kindlusele ja linnale tegi, jäi tallinnlastele arusaamatuks.

Suur põgenemine algas. Kes wähegi wõis, otsis maal wõi wäikestes, merest eemal olewates linnades warjupaika; wähemast saadeti naised-lapsed ja kallim kodune warandus linnast eemale. Ei olnud enam sõiduriistu ja hobuseid küllalt, et kõiki ahastawaid põgenejaid ja nende mammonat kaitsele kanda. Kirikumõisad, köstrimajad, Paided, Rakwered ja Haapsalud kogusiwad hirmunud naisi, lapsi ja kangest soost argpüksa täis. Keda äri ja amet linna sundis jääma, püüdis oma koda ja wara seeläbi pommide ja tule eest kaitsta, et ta pööningud ja kuurid liiwa täis laskis tuupida. Öösetel ehmatati kodanikkusid sagedaste asjata lärmi läbi sängist wälja; juba pidi pommitamine algama. Ei midagi. Nii läks päew päewa järele, nädal nädala järele mööda, waprad kodanikud jõiwad hulga raha joogimajades „julguse-wõtmiseks” ära ning ikka weel ei tahtnud esimest pommi tulla.

Inglise-Prantsuse laewawägi admiral lord Napieri all oli küll Soome lahte ilmunud, Alandi saarel enne seda Bomarsundi kindluse ära häwitanud ja siis mõne kaitseta Soome rannalinna peale tuld andnud, aga Tallinna, Kroonlinna, Sweaborgi peale ei tahtnud ta hammas hakata;

122

wana lord Napier oli seks liig arg ja ettewaatlik mees. Ta ei suutnud nimetatud sadamaid kaubanduselegi täieste kinni panna: kui ka suuremaid laewu läbi ei lastud, wäiksemad purjelaewad käsiwad aga ööpimedusel takistamata edasi-tagasi, nõnda iseäranis Tallinna wahet, kus sel puhul salakauba wedu haruldasel määral õitses.

Waenlane seisis Tallinna all. Seda wõis iga lõdisew kodanik pikksilmaga ja ilma selleta näha. Naissaare ümber oli wahel kuni sada Inglise ja Prantsuse sõjalaewa koos, lasti ka suurtükid müriseda, aga ainult ajawiiteks ja harjutamiseks. Rannale, kus Wene patareid neile ähwardawalt wastu wahtisiwad, julgesiwad ainult üks kord kaks Inglise suurtüki-paati niiwõrt läheneda, et nende peale kaldalt wõidi lasta.

Ka emand Wittelbach oma kahe tütrega oli sel kurjal kewadel maal kaitswat ulualust otsinud. Ta elas Paide pool, ühe tuttawa mõisawalitseja majas, ärewuse-rikast põgeneja-põlwe. Papa Wittelbach aga, kes wapralt linna jäänud kaitsma, tõendas „tüwelauas” tuttawate wastu, temal olla nüüd, kus teistel sõda, kõige sügawam rahu-aeg.

Sügisel pöörasiwad kõik põgenejad linna tagasi, sest nowembri-tormid oliwad ettewaatliku waenlase Soome lahest wälja ajanud; hädaohtlikumateks kui kindluste pommid wõisiwad laewadele lahe põhjas olewad kiwirahnud saada. Talwe saadeti rahuga mööda. Tallinna neiud tantsisiwad ja wahetasiwad südameid ilusate garde-ohwitseridega, klubides ja perekondades peeti pidusid ja lasti isamaad elada. Aga rõemsale, rahulisele talwele järgnes kewade, mis hirmu ja ärewuse kahekordselt tagasi tõi.

Päris sõjateatrist, Krimmist, hakkas halbu sõnumid tulema. Hoolimata sellest, et sõja tsensur käre ja Lutheri “Nädalaleht” wäike oli, kuuldi ometi, kui mitte muidu,

123

siis erakirjadest, et meie sõjawäel kange waenlasega tegemist on, kes ennast mitte üksnes lüüa ei lase, waid ka ise suudab lüüa. Wenemaa sõjawäeline wägewus keiser Nikolai ajal ning lääne-riikide nõrkus oliwad terwes riigis kindla usu soetanud, et Wene wäele keegi wastu ei suuda panna, ja olgu waenlast ka kolm koos. Nagu sõjateated Krimmist tunnistasiwad, läks lugu teisiti, ning kindlale wõidujulgusele järgnes seda suurem argtus.

Sewastopol oli sügisest saadik ümber piiratud, mitmed lahingid wahelduwa õnnega löödud. Et ümberpiiramine nii kaua kestis ja Wene wäe waprusest imejuttusid räägiti, iseäranis aga, et haigused walju talwe jooksul inglaste, prantslaste ja türklaste seas kohutawal häwituse-tööd tegiwad, siis loodeti kindlaste, et waenlane enne kewadet häbiga taganeb ja rahulipu üles tõmmab. Lootus ei läinud täide. Wisa waenlane kannatas kõik hädad-waewad wälja, muretses omale kewadeks suurel hulgal lisawäge ja leidis weel ühe kaaslase: Sardinia heitis tema kilda, ning läkitas mai-kuus ka 15,000 meest Krimmi. Juba weebruari-kuus algasiwad rasked wõitlused talwise waheaja järele uueste. Wenelased tikkusiwad türklaste kallale Eupatorias, saiwad aga paraku lüüa. Siis lendas sõnum Europa wägewama walitseja, keiser Nikolai I., surmast läbi riigi ja tegi kartlikud meeled weelgi argsemaks. Ning warsti järgnesiwad teated hirmsatest tormijooksudest ja weristest wõitlustest Sewastopoli all, milles wenelastel jällegi hiilgawad wõidud raskete õnnetustega käsi-käes käisiwad.

Tallinnas algas kewadel 1855 uus ja weel suurem põgenemise-kihin kui eelaastal. Inglise-Prantsuse laewastik ilmus jälle. Teda juhatas nüüd noorem ja agaram inglane, admiral Dundas. Ka Tallinnas ja selle ümbruses olew Wene wägi, 30,000 meest, oli uue ülemjuhataja saanud: kindral won Bergi ase-

124

mele astus kindral won Grabbe. Kuid selgi kewadel ja suwel jäi tallinnlaste kartus waenlase pommide eest asjataks. Wahete-wahel kuuldi tumedat suurtükimürinat Soome ranna poolt; seal lasti Sweaborgi kindluse peale. Aga Tallinna patareidele ei lähenenud ükski waenlik laew. Aegamööda muutusiwad meeled julgemaks ning juba enne sügiset hakkas redus olewaid naisi ja lapsi jälle linna tagasi pöörama, kelle seas ka emand Wittelbach oma mõlema tütrega oli — lugu, mis waprale meistrile asja andis soowida, et sõda ka tulewal suwel senisel lõbusal wiisil edasi kestaks. Ta soow ei läinud täide.

Septembri algusel jõudis sõnum Sewastopoli langemisest Tallinna ja warsti kuuldus, et keiser Aleksander II. rahu-soowisid awaldanud. Peale inglase oliwad ka teised waenlased sõjast tüdinenud. Austria sobitusel astutigi järgmise aasta hakatusel Parisis lepingukongressile kokku. Paastu-kuu 30. päewal wõis rahuingel Europas jälle oma lipu üles tõmmata — lepingule kirjutati alla. —

Pärast sõda tegi Tallinn tähtsa muutuse läbi. Aastal 1857 ilmus keiserlik käsk, mille järele Tallinn kindluste kirjast maha kustutati. Sõnum wõeti rõemsa meelega wastu. Meie wana linn wõis oma kitsast mundri-kuube laia koduse kuue wastu wahetada. Wärawad, peale ühe, wõeti maha, üks osa kindlusekraawisid täideti kinni ning wallid tehti suuremalt osalt maa tasa. Nende asemele asutati aegamööda meie nägusad puiesteed ehk promenadid, kuna alale jäänud kindluse-mägedele, Harju ja Suures Ranna wärawas, praegused kenad ilupuiestikud tekkisiwad, kust praegune tallinnlane kaugele ulatawal wabal waatel uhkusega oma kaswawa ja edenewa linna peale maha wõib waadata.

Pärast sõda liikus Tallinna elu endistes rööbastes aeglaselt ja rahuliselt edasi. Hulk sõjawäge rikaste ohwitse-

125

ridega oli linna ohtraste raha jätnud. Ärimees õerus käsi, jõi õhtul klaasi rohkem ja harutas „tüwelauas” laial lõbul möödaläinud sündmusi.

Paar aastat hiljemine, kui sõjamälestuste korutamine juba tüütama hakkas, saiwad Tallinna auuwäärt kodanikud ootamata kombel uut ja hoopis isewärki jutu-ainet. Jälle juhtus midagi, mis ärewust sünnitas, kui ka mitte nii suurt ja üleüldist kui sõda.

Mitmes paigas maal algasiwad 1858. aasta kewadel talurahwa seas rahutused mõisnikkude wastu. Kauase walmistamise järele oli ammu oodatud uus „Eestimaa Talurahwa Seadus” nii kaugele walmis saanud, et teda wõidi wälja kuulutada ning Eesti keeli tõlkes talupoegadele kätte anda. See uus seadus pidi mõisnikkude raske orjuse all ägawale maa pärisrahwale, peale tema kogukondliste olude korraldamise ja uuendamise, ka töö ja maksukoormate kergendust tooma. Niisuguseid kergendusi, wähemast kirjatähe järele, leitigi uuest seaduse-raamatust; nimelt oli nõnda-nimetatud abitegu senise wastu kahandatud. Aga kuda kohkusiwad talupojad, kui mõisnikkudelt kuulsiwad, et need kergendused uues seaduses alles siis maksma peawad hakkama, kui maad terwes kubermangus üle on mõedetud ning mõisa- ja talumaad üksteisest eraldatud — töö, mis wähemast kümme aastat aega wõtwat! Talupojad ei uskunud seda seletust. Neile ei mahtunud pähe, kuda seaduses, mis ametlikkude kuulutuste järele 23. aprillist peale täiel jõuul maksma pidi hakkama ja tõe poolest ka maksma hakkas, just need punktid mitte seaduse-wõimusse ei astunud, mis orjawale rahwale elukergendusi jagas. Et talupojad puuduwa wõi puuduliku lugemise-oskamise pärast seaduse sisust jagu ei saanud ning mõisnikud, kirikuõpetajad ja ametikohad neile küllalt põhjalikku seletusi ei andnud, siis arwas rahwas, et saksad uut

126

seadust oma tulul ja keisri tahtmise wastu täieliselt makswusesse ei taha panna. See arwamine lagunes üle maa laiale, sünnitas wiha sakste wastu, ning tagajärjeks oli, et talupojad paiguti abiteo wastu tõrkuma hakkasiwad. Mõisnikud aga kutsusiwad omale sõjawäe appi, et wastupanekul wõimsalt maha suruda ja tõrkujaid karistada.

Kuna talupoegade wastupanek mõisnikkudele muudes paikades ainult abiteo tegemata jätmise näol nähtawale tuli ning haagikohtunikkude poolt määratud ihunuhtluse, kui ka sõjawäe palja ilmumise läbi sedamaid käsutäitmisele maad tegi, paisus talurahwa tõrkumine abiteo wastu ühes wallas Juuru kihelkonnas, Harjumaal, tõsiseks rahutuseks. Mahtra mõisa talupojad saiwad kuulda, kuda üks liig wali ja liig agar haagikohtunik Kose kihelkonnas mehi wastupaneku pärast armuheitmata wiisil peksta oli lasknud. Et neid endid tõrkumise pärast sellesama haagikohtuniku juurde oli kutsutud, siis otsustasiwad nad sinna minemata jääda ja hoidsiwad endid metsas ja rabas warjul. Aga teades, et neile sõjawägi kaela saadetakse, kutsusiwad nad teiste waldade mehi enestele seks puhuks appi.

Kutse wõeti wastu. Mahtra mõisa ilmus salk sõjawäge, et wastupanijaid witsade ja keppidega karistada, aga suurtel hulkadel woolas siia ka oma naabriwaldade talupoegi kokku, et karistust mitte ette wõtta lasta. Talupoegade ja sõjawäe wahel tekkis päris wäikene lahing, mis rohkeste ohwrid nõudis. Et talupoegade ülewõim suur oli, siis löödi soldatid põgenema ja Mahtra mõis sattus wiinastanud wõitjate wõimu alla. Joobnud mehed lõhkusiwad ja riisusiwad mõisas niikaua, kui hooned selgimata põhjusel põlema läksiwad ning enamiste kõik tuhahunikuks saiwad.

See sündmus andis ümbruskonna mõisnikkudele kartuseks asja, et talupoegadel nõu on, suuremat mässu tõsta

127

ja weel rohkem mõisaid kihelkonnas maha põletada. Suure ärewusega hakati linna põgenema. Oliwad linnaelanikud kolme ja nelja aasta eest, sõjatonti kartes, maal warjupaika otsinud, siis otsisiwad maasaksad nüüd linna-müüride wahel kaitset. Aga nagu sõda Tallinna puutumata jättis, nii jäi maal ka talupoegade mäss tulemata. Rohkendatud sõjawäe ilmumine sumbutas liikumise igal pool ära. Talupojad, kes nõnda-nimetatud Mahtra sõjast osa wõtnud, otsiti kõik kätte, toodi soldatile wahel Tallinna, pandi siin wangi ning seati sõjakohtu alla. Kohus mõistis pika ülekuulamise järele peasüüdlased surmanuhtlusele, see otsus muudeti aga hiljem raskeks ihunuhtluseks ning Siberisse sunnitööle wõi asumisele saatmiseks.

Tallinna kodanikkude ringkondades harutati neid sündmusi muidugi suure elamusega — küll seltskonnas, küll perekonnas, küll õllelauas. Kodanikkude olek ja arwamine kohalise aadeliseisuse kohta ei olnud mitte kõige sõbralikum. Selle eest kandsiwad meie aristokradid ise hoolt. Nad seadsiwad endid walitsewa seisuse olewal niihästi maal kui linnas — seal politikaliselt ja sotsialselt, siin majandusliselt. Ja seda seisuse-uhkust, mis tihti pealegi kõrkuseks ja upsakuseks muutus, ei andnud nad mitte ainult talupojale maitsta, waid ka kodanikule. See haawas wiimast ja soetas ta põues aristokradi wastu waenuliku tuska.

Sel lool ei olnud ime, et kodanikud räägitud rahutuste asjus endid enamiste talupoegade poole seadsiwad. See oli ka inimlikult arusaadaw, sest kodanikkudele polnud teadmata, kui waljuste mõisniku käsi armetunud, wäljaimetud talupoja kaela peale rõhus. Linna turul wõisiwad kodanikud oma silmaga talurahwa waesusest märku saada — nende wiletsa-

128

test hobusekontidest ja sõiduriistadest, nende armetumatest ihukatetest, nende poolnälginud nägudest, nende harimata olekust. Pealegi toodi maalt sõnumid, kui halastamatalt haagikohtunikud talupoegi rahutuste puhul ning enne seda peksta lasknud — sagedaste ainult sellepärast, et nad uut seadust teisiti julgesiwad mõista kui saksad ja selle kohta seletust pärisiwad.

Aga kodanik oli ainult selja taga, õllelauas, mõisniku wastane, ta käsi läks ainult taskus rusikasse. Astus aga niisugune mees ta ärisse, siis kumardas ta tema ees maani ja ta suu jooksis mett. Kodanikul, iseäranis ärimehel, oli mõisnikku waja — see oli ta parem „kunn.” Ja aineline tulu määrab seltskonnale ta morali ning elutaktika. Mahtra sündmustest, Juuru mõisnikkude ärewusest ja põgenemisest räägiti linnas kahjurõemsalt; nii mõnigi pilkaw ja parastaw sõna lendas nende kohta suust suhu. Puuduti aga mõne saksaga isiklikult kokku, kes oma häda kaebas ja nurjatumaid talupoegi põrgu põhja siunas, siis jaatati taga ja siunati auupaklikult kaasa.

Kõrgema haridusega kodanikkude, literatide, seas oli aga siiski salgake wabameelseid mehi, kes rahwa häda ja tema wastu alatasa sündiwat ülekohust tundsiwad ning seeüle oma arwamisi seltskonnas ja ka mõjuwates paikades awaldamata ei jätnud. Juba hakkasiwad Lääne-Europas wägewalt luhtawad wabaduse-aated ja waimlise walguse nõuded ka meie maa terasemates, rohkem haritud peades asu leidma; juba hakati leidma, et junkri ülemeelsus ja üleannetus, karedast, wägiwaldsest minewikust päritud, mitte enam ajakohane ei ole; et kodanikul ka oma seisusline iseteadwus on, olla tohib ja olema peab. Aga neid mehi oli wähe ja nendegi seas jälle mitmed, kes majandusliselt wõi seltskondliselt niiwõrt rüütli mõju all seisiwad, et nad tema

129

wastu awalikult wälja ei usaldanud astuda. Pealegi oli waimline wõitlus awaliku arwamise kohtulaua ees wõimata wõi wähemast wäga raskendatud. Ajakirjandus puudus, iseäranis iseseisew wabameelne ajakirjandus. Teiseks seisis terwe kirjandus Saksa ning kaudselt rüütlite kui walitsewa seisuse kõwa tsensuri all. Rüütli wastu ei peasenud ainust laitwat sõna ajalehte wõi raamatusse, ning juhtus wäljamaal midagi sellesarnast trükimusta nägema, siis keelati warsti niisuguse toode müük meie maal ära. Räägitawad wabameelsed literadid püüdsiwadki ainult wäljamaal oma pakitsewaid südameid weidi wälja puistata, olgugi, et nende karjatusi ja kirjutusi ainult seal loeti. Wähemast kuulsiwad meie rüütlid sel wiisil isegi weidi, kuda õiglased ja inimlised rahwasõbrad, kes nende seas elasiwad, nende üle mõtlesiwad. —

Weristele Mahtra sündmustele järgnes mõni nädal hiljem Tallinnas südant lõhestaw kurbmäng, mis terwes linnas kirjeldamata ärewust sünnitas ja mida tänapäewani pole unustatud.

Liiwapalu Leena roman.

See oli märtsikuus 1858, kui Bertha Wittelbach wanematele tunnistas, mis tõugu uss tema südame kallal närib. Mamma ja papa oliwad omale paar nädalat mõtlemise-aega wõtnud, sest tütre ilmutus oli neil raske seedida. Aga paarist nädalast sai paar kuud, ja wanemate lõpuotsus jäi siiski tulemata.

Emand ja isand Wittelbach ei andnud nimelt armastawale paarile kawaluse poolest palju järele. Õiguse pärast

130

oliwad nad omale ainult sellepärast mõtlemise- ja seedimise-aega wõtnud, et ähwardawa „õnnetuse” wastu kõiki weel iganes meeldetulewaid abinõuusid tarwitusele wõtta.

Kõige pealt ilmutasiwad nad kurja saladust enda lähematele omasetele ja kutsusiwad neid enestele wõitluses appi. Ühine sõjaplaan sepitseti walmis. Teine tütar, emand Emilie Sternfeld, selle mees, paar wana tädi ja üks lugupeetud onu pidiwad Bertha kohta mõjuda püüdma, et ta oma “haiglasest kirest” lahkuks ja ennast ning terwet suguseltsi kaaskodanikkude naeru alla ei heidaks. Aga kui Bertha kõigi sõbraliste nõuuandmiste, noomituste ja isegi ärdate palwete wastu kiwikõwaks jäi, peeti uus perekonna-kongress — wist küll neljas wõi wiies paari kuu jooksul — ära ja jõuti otsusele, weel järgmist wiimast abinõuu katsuda.

Berthal oli Peterburis üks onutütar mehel. Selle abikaas oli rikas kaupmees, kes suurel jalal elas. Ehk leidub selle lõbusas majas, kus nii palju külalisi käib, waesele Berthakesele ühel wõi teisel wiisil rohtu — mõtlesiwad wanemad ja nende nõuuandjad. Kui õnn hea, kaotab neiu oma eksiteele sattunud südame mõnele seisusekohasele pealinna-isandale ära; ei sünni seda, siis on ta wähemast oma siinse paleuse kardetawast lähedusest eemal. Peterburi mühawad lõbud lahutawad ta meelt ja tundmused jahtuwad ehk sedawõrt ära, et wanemate ja suguseltsi hoiatused ja õpetused paremine hakkawad mõjuma. Asi tehti pealinna onutütrele salakirjade läbi selgeks; ta pidi Bertha omale külaliseks kutsuma ja soowitud sihil ta oma poolt kõik tegema, mis wõimalik. Peterburi emand oli kohe nõuus. Ta arwas murelikkudele wanematele lustilikus kirjas koguni tõotada wõiwat, et Berthakene juba paari nädala pärast kihlakaardid wälja wõib saata, mille peal Mathias Lutzi nime asemel mõni palju kõlawam saawat seisma.

131

Bertha pani reisule esmalt wastu, andis aga wiimaks järele. Ta märkas wanemate ja sugulaste nõuu wäga hästi ja mõtles: Lähen maitsen pealinna-lõbud ära, tulen aga muutmata meelega tagasi, siis on nende wiimane lootus otsas ning kauem wastupanek murtud.

Ja Bertha reisis. Mai-kuu lõpul, kui teed hästi tahenenud, wõttis mamsel Wittelbach suuremas reisi-seltskonnas, milles tal mõned head tuttawad oliwad, sel ajal nii pika ja tüütawa teekonna suures reisi-wankris Peterburi poole ette. Muidugi oli ta enne oma armsamaga hella jumalagajätmist pühitsenud, talle hauani kestwat truudust wandunud ning wõimalikult pea tõotanud tagasi tulla.

Kihlakaartisid paari nädala pärast küll weel ei tulnud, ka nelja nädala pärast mitte, kuid Peterburi sugulase kirjad oliwad Wittelbachi abielupaarile siiski üsna trööstiwad, sest suurlinna elu meeldida tütrekesele wäga ja ta ei põlata euam mingisugust lõbu. Aga ka Mathias wõis rahul olla. Niipalju kui peigmees pruudi kirja iganes uskuda wõib, oli Bertha truudus kõikumata; ta oleks juba ammugi koju lennanud, kui hea ja armas onutütar teda oleks lasknud. —

Ühel pühapäewasel pärast-lõunal, peale Jaanipäewa, istus lesk peigmees, odawat sigarit popsides, Harju wärawa kõrwal Laste-aias ja mõtles oma praeguse ja tulewase elu ning wõersil wiibiwa Bertha peale. Tema ümber, liiwa sees ja muru peal, kilkasiwad mängiwad lapsed, pinkidel tukkusiwad tüdinenud hoidjad, kuna puude lopsakaid lehti, milles warblased rõemsat kontserti andsiwad, kerge suwine tuuleke libistas, pehme ja mahe nagu rõõsk piim. Niguliste kiriku kellad helisesiwad; wist kanti sealt mõnda wäsinud rändajat wiimase puhkepaiga poole.

Mathias tahtis parajaste üles tõusta, et pikkamisi kodu

132

poole jalutada, kui talle mõned sõnad kõrwa puutusiwad, mis tema tähelpanemist äratasiwad. Mõni samm temast eemal, kolme mängiwa lapse juures, küsis nende hoidja käest keegi teed. Küsija nimetas seejuures tislermeister Wittelbachi nime. Lapsehoidja, wanaldane tusane tüdruk, kehitas õlasid ja näis kostwat, et ta seda meistrit ei tunne, wõi et ta ei tea, kus ta elab.

Mathias astus ligemale. Ta hakkas ju koju minema ja wõis siis wõera paigale wiia.

Teeküsija oli noor naisterahwas. Riiete järele arwates ei olnud ta linna-inimene, ei ka päris talutüdruk, waid midagi mõlemate wahelt. Ta ei kandnud pärga, waid sinist siidirätikut, mitte käiseid ega lühikest seelikut, waid halli pikka jakki kodus koetud riidest ja tähnilist sitsi-alust. Jalas oliwad tal Soome kingad, mille peal olew paks tolmukord märku andis, et noor tüdrik kaugemalt teelt tuleb; weel paremine tunnistas seda aga suurem kimp, mida ta käes kandis.

„Teie soowite tislermeister Wittelbachi juurde minna?” küsis Lutz.

Tüdruk pööras küsija poole. Mathiase otsa waatasiwad kaks suurt, sinist silma ja nägu, mis oma rõõsa, õrna jumega nooremehe pilku köitis.

„Ja, aga ma ei tea, kus ta elab,” wastas tütarlaps, kelle wanadust kõige rohkem kaheksateistkümne aasta peale wõis määrata.

„Seda wõin mina Teile juhatada. Tulge minuga ühes!”

Wõerast isandat tunnistades, wiiwitas neiuke weidi. Siis waatas ta nagu nõuu küsides lapsehoidja poole. Mathias pidi naeratama: sel tütarlapsel polnud kangema soo wastu nähtawalt suuremat usaldust.

„Mina olen meister Wittelbachi sell ja lähen praegu

133

koju,” ütles ta siis. „Kui Te minuga ühes ei taha minna, siis wõin Teile ka käe ja suuga juhatada, kus Rataskaewu uulits on. Pange aga tähele! Teie lähete sealt wärawast sisse. See on Harju wäraw. Siis kõnnite mööda Harju uulitsat otse edasi, kuni —”

„Ma lähen juba Teiega,” ütles tüdruk korraga wahele; näis, kui oleks ta teejuhataja kohta ruttu usaldust wõitnud. „Muidu eksin wiimaks ära,” lisas ta juurde, lapsehoidja poole jumalaga-jätmiseks pead nokutades.

Ja nad läksiwad. Teel küsis Mathias, kas tütarlaps esimest korda linnas on, ja sai jaatawa wastuse.

“Kas Wittelbachi herra juures weel üks tüdruk teenib kelle nimi Tiina on?” päris neiu seepeale iseäralise põnewusega.

„Tiina on meil,” kinnitas sell. Kus wana tubli Tiina ka mujal wõib olla, kui meister Wittelbachi juures! Ma usun, ta teenib meil juba paarkümmend aastat.”

Rõemlik läige lendas tütarlapse näo üle. Ta oli seni enam Mathiase järel, kui kõrwal käinud: nüüd tõttas ta nii, et peaaegu teejuhi ette jõudis.

„Teie lähete siis meie Tiina juurde? ”

„Ja.”

„Wist Teie sugulane?”

„Minu tädi.”

„Teie tulete maalt?”

„Ja.”

Noore neiu näos tuksus midagi, mis nagu sisemisest ärewusest märku andis. Enam rahutumalt kui argselt waatas ta uulitsal ringi, tõstis pead üles kõrgete majade poole ja tunnistas kiireste wastu tulewaid inimesi. Ta jalg ruttas nii, et Mathias talle waewalt järele jõudis. Nad keerasiwad

134

Niguliste uulitsast üles ja seisiwad paari minuti pärast Wittelbachi maja ees Ratastaewu uulitsal.

„Kas saksad kodus on?” küsis teekäija weidi kartlikult, kui nad awarasse eeskotta astusiwad, millest jämedate, treitud postidega kulunud trepp teisele korrale wiis, kuna seinte ääres wana woodi, nikerdatud ustega suured kapid seisiwad ja nende kõrwal ja nurkades tarbepuud ritta oliwad laotud.

„Kas nad praegu kodus on, seda ma mitte ei tea,” wastas sell. „Aga Teie wõite julgeste sisse astuda, Tiinal ja Liisal on köögi kõrwal wäike tuba, nii et Teie meistriga ja tema emandaga kokku ei puutu, kui Te seda ei soowi.”

Ta läks eel trepist üles, tegi köögi-ukse lahti ja hüüdis walju healega sisse:

„Tiina, sulle tuleb wõeras! Katsu, et kohwi-katla tulele saad!”

Elatanud köögitüdruk luges walgeks küüritud köögilaua peal parajaste piiblit, sest tillukeses kambrikeses, köögi kõrwal, ehtis toatüdruk Liisa, noor mehe-tugewune inimene, ennast wäljaminemiseks riidesse. Selli äkilise hüüde peale kahmas Tiina prillid nina pealt maha. Tema nõrkuseks oli, et ta ennast nii elatanuks ei tahtnud pidada lasta, kui ta tõeste oli: iseäranis häbenes ta näidata, et ta juba prillidega peab lugema. Sel heal ajal tarwitasiwad weel ainult wanad inimesed silmaklaasisid: tegi seda keegi noorem, siis öeldi temast kahetsedes, ta olewat „wigane.” Mis oleks Wittelbachi Tiina öelnud, kui oleks näinud, et meie päewil juba pisikesed koolilapsed prillisid kannawad!

Kui Mathias külalise tulekut teatanud ja wõera neiu köögi-uksest sisse lasknud, läks ta ise alla töökotta, et Berthale ta wiimse kirja peale wõimalikult pikka wastust kirjutada.

Töötuba oli inimestest tühi. Kõik töölised wiimase õpipoisini oliwad pühapäewast priiust ja suwiseid lõbusid

135

läinud maitsma. Suur pearuum oli hoolega koristatud, laastud ja puru wälja pühitud, tööriistad korralikult pinkide peale seatud wõi seinte külge riputatud ning pooleli olewad tööd ja materjalid nurkadesse nihutatud. Aknatel seisiwad pikad read suuremaid ja wäiksemaid pudelikesi ja liimipütikesi; põranda wärwisiwad peitsi, laki- ja polituri-plekid kirjuks. Lae all, parte peal, iseäranis aga kõrwal olewas wähemas ruumis kuiwasiwad lauad mitmetsugu puust ning kõrged riidad muid tarbepuid.

Suure töökoja kõrwal, teisel pool, oli weel üks pisukene ruum — tilluke kambrikene, kus wanasell Brandt magas, mida aga päewal ka teised sellid wõisiwad tarwitada. Siin seisiwad Mathiase raamatud ja kirjutuse-nõuud ja siin hakkas ta pruudile kirja sepitsema, sest õnneks oli ka isand Brandt kodust ära.

Mathiasel oli aga pikast kirjast waewalt pool walmis, kui teda eksitati.

Köögitüdruk Tiina ilmus kentsakalt punetawate põskedega, keerlewate silmadega ja ristis kätega. Ta oli nähtawalt kõige suuremas ärewuses.

„Lutzi isand! Lutzi isand!” hakkas ta juba töökoja ukse juurest hüüdma. „Lutzi isand, kas olete kodus?”

Mathias wastas pisikesest toast, et ta kodus olewat. Juba ilmuski wanatüdruk läwele, ning näoga, kui oleks ta praegu wana sarwikut ennast näinud.

“Kas oleksite nii lahke ja tuleksite üles meie tuppa,” algas ta ristis käsi tõstes ja wajuda lastes. „Meil oleks hädaste Teie nõuu ja abi tarwis.”

“No noh, mis Teil siis wiga on? Kas pistsite köögi põlema wõi?”

„Oh ei, hoopis hirmsam asi! Et niisugnseid asju ülepea sündida wõib, et inimestel häbi pole, et nad mitte

136

põrmu Jumalat ei karda — — Aga küll tema Teile seda kõik ise räägib!”

„Tema? Kelle tema?”

„Eks Leena! See waene laps, kelle Teie uulitsail leidsite ja minu juurde tõite.”

„Sinu sugulane?”

„Seesama.”

„Ja mis ta peab mulle siis rääkima?”

„Tulge, kuulake seda ise! Teie ei wõi arwatagi, kui kuri maailm on! ... Teie üksi wõite teda ja mind natuke aidata, sellepärast jooksin otsekohe Teie palwele.”

Niisugusele tungimisele ei suutnud Mathias kauemine wastu panna; ta pistis pooleli jäänud kirja põuetaskusse, korkis tindipoti kinni ja läks wana Tiinaga tüdrukute tuppa.

Seal istus toa-Liisa pühapäewa-riides wõera tüdruku juures ja näis sügawal jutuajamisel wäljaminemise hoopis unustanud olewat. Wõeras neiu oli jaki seljast ja rätiku peast wõtnud ning pühkis parajaste pisaraid silmist, kui Mathias Tiinaga sisse astus. Ta tuksatas nende ilmumisel kartlikult tagasi ja sügaw puna tõusis talle palge.

Tiina muretses selli isandale silmapilk tooli, mille pealt ta enne põllega tolmu pühkis, kui lugupeetud külaline, maha istus. Mathias oli majas peaaegu kõigi usaldusemees, wälja arwatud muidugi Oskar Brandt ja wiimasel ajal ka emand Wittelbach. Teda usaldati ta õiglase, otsekohese ja lihtsa loomuse pärast, millesse niisama wähe torkawat kõrkust kui küürutawat alandust mahtus. Ta pidas igaühe wastu sõna ja aitas, keda wõis. Ilma uhkuseta ja waljuseta wõitis ta omale õpipoiste ja teenijate poolt rohkem kartust ja auustamist kui teised sellid nende abinõuudega. Mathias Lutz walitses töökoja ja tööliste üle õiguse pärast palju enam kui Oskar Brandt ja polnud seejuures kellegi ülem, waid igaühe sõber.

137

Kui noormees wõera naisterahwa wastas istet wõtnud ja pilgu tema peale heitnud, pidi ta enesele tunnistama, et ta harwaste nii ligitõmbawat, soojust sünnitawad neiu-nägu on näinud. Kui ta keha poolest nii suur, nii täidlane poleks olnud — seda naisterahwast oleks ta näo pärast päris lapsukeseks wõinud pidada. Seda arwamist aitasiwad kaks asja ta näos soetada: ta silmad ja suu. Just niisuguse laia, põhjani läbipaistwa, põhjani loetawa pilguga waatab süüta lapsuke inimese peale, ning just niisugune puhkew, pakataw, igast mõtlewast, uuriwast wöödist waba suukene on lapsukesel, keda weel elumõrudused ja elukawalused pole puutunud. Ning selle suu ja nende silmade ümber oli näokene, mille õrnus piima ja werd meelde tuletas.

„Mõtelge ometi, isand Lutz, see tütarlaps seal on linna redusse jooksnud — oma lihase ema juurest ära põgenenud, — seesama noor inimene, kes Teie ees istub, minu kadunud wenna wiimane laps!”

Nõnda algas wana Tiina oma seletusi sel pühalikul jutluse-toonil, mida ta ikka tarwitas, kui mõni jõle sündmus sessinatses kurjas ilmas tema waga südant erutas. Kõneledes waatas ta ühe pealt teise peale ja ta pärani aetud silmadest paistsiwad ehmatus, jälkus ja kombelik wiha.

„Ja mispärast on ta redusse jooksnud?” rääkis ta edasi. „Mispärast on ta minu, oma tädi, juurest, keda ta elus üksainus kord on näinud — see oli umbes kuue aasta eest, kui ma nelipühis maal käisin — mispärast on ta minu juurest pelgupaika tulnud otsima — kuuekümne wersta tagant minu juurest warju ja pelgupaika tulnud otsima? Kas wõite seda arwata, isand Lutz? Kas Teile niisugune hirmus asi wõib mõttesse tulla? ... Halastaja taewas, ja seda peab meiesugune ühest saksast kuulma, suurest saksast,

138

kes kõik maailma koolid on läbi teinud ja Jumalat ja tema püha sõna peaks paremine tundma, kui meie kõik kokku! Ja seda peame ühest emast kuulma, kes minu kadunud wenna Siimu laulatud naine oli, kellega minu waene wend kakskümmendwiis aastat abielus elas! Kui ma selle peale mõtlen, hakkab pea mul ringi käima ja süda jääb tuksumast seisma! ... Siis räägi ometi, Leena! Räägi kõik üles, ära häbene ühti! Isand Lutz on auus mees ja tal on hea süda, ta wõib meile nõuu anda ja meid aidata. Ära häbene, laps!”

Sügaw puna õhetas Leena palgel: ta waatas maha ja kostis nagu kinnipitsitatud kurgust:

„Tädi, sa tead ju, kuda kõik oli — räägi ise!”

„Mina ei oska niisugust koledat asja rääkida,” hüüdis Tiina. „Ma tahan seda ühe sõnaga ära öelda, aga sa ise pead paremine seletama, kuda kõik tuli ja oli, ja isand Lutz peab ütlema, kas neil Jumala ja kroonu seaduse ees õigus oli nõnda teha! ... Kuulge siis, isand Lutz! See waene tütarlaps on linna redusse jooksnud, sest et mõisaherra tema auu kallale kippunud! Ja ema olnud herraga ühes nõuus ja wallatalitaja ka weel...”

Leena suured silmad heitsiwad pilguks ajaks uuriwalt nooremehe näo peale, nagu kardaks ta, et seal mingi ülbe imestus wõi nilbe naeratus nähtawale tuleb. Kui ta aga märkas, et selli nägu, hoopis selle wastu, tõsiseks, sügawtõsiseks läks ja ta kulm kortsu tõmmas, näis neiu nagu kergemalt hinge tõmbawat.

„Missugnne mõisaherra see oli?” küsis Mathias, Leena poole pöörates.

„Parun Riesenthal.”

Nooremehe tool nõksatas, sest istuja pidi kähku üles tõusma. Ta jäi aga, käsi põlwede peale toetades ja ülemist

139

keha õieli ajades, paigale, ning küsis healega, milles wägise mahasurutud ärewus wärises:

„Missugune parun Riesenthal? Kas R. mõisas Läänemaal?”

“Seesama.”

„Kuidas? See wana inimene?”

„Mitte wana parun, waid noor,” wastas tüdruk. „Mõis on nüüd noore käes.”

„Noor Riesenthal—Gotthard on ta ristinimi?”

„Ja... Teie tunnete siis neid saksu?” küsis Leena.

Mathias Lutz toetas selja jälle tooli leeni wastu. Ta silmadel oli isewärki läige, ta näol isewärki karm, mis ta nägu wanemaks tegi... Kas ta neid saksu tundis? Oo jah! Tal oli nendega kord tegemist olnud. Nad oliwad temale were poolest sugulasedki... Tallinnas oli ta neid mõnikord uulitsal näinud: wana parunit kord märtsi-kuul Kredit-kassa ees, noort doomkooli-õpilasena Pikal uulitsal jalutamas ning teine kord rohelise wärwimütsiga suure wankri peal, mis „Estonia” korporatsioni Tiskresse „kommerschile” wiis. Mait Luts oli neid küll tundnud, aga nemad mitte Mait Lutsu.

„Ma olen neist sakstest kuulnud,” wastas Mathias tütarlapse küsimise peale. „Meie Tiina on siis R. wallast pärit, mida ma ei teadnudki. Aga jutustage oma lugu ära!” pööras ta Leena poole, „Kui ma Teile nõuu oskan anda, siis teen seda heameelega.”

Leena näis julgust ja usaldust kogunud olewat, sest ta hakkas kõnelema. Puna ja kahwatus waheldasiwad ta põskedel, wahel tikkusiwad talle suured, särawad pisarad silma ning siin ja seal ei tahtnud tal sõna mingil wiisil üle huulte tulla. Siis tõttas Tiina talle appi ning haru-

140

tas jutulõunga niikaua edasi, kui ta ise kitsikusesse jäi ja Leenalt seletust pidi pärima.

Lugu aga, mis need kaks suud Mathiasele jutustusiwad, oli sisu poolest järgmine.

Liiwapalu Siim, Leena kadunud isa, oli R. wallas wäikest kohta pidanud. Et tal kolm tütart oli, siis andis ta kõige noorema, wäikese Leena, mõisniku loaga juba üheksa-aastaselt teenima — kohalisele köstri-emandale lapsehoidjaks. Leenakene oli erk ja terane tütarlaps; ta ei õppinud mitte ainult köstri suuremate laste hulgas Saksa keelt kõnelema, waid köstri kõige wanem tütar, kes kahele wäikesele wennale ja ühele õekesele kodust kooliõpetust andis ja Leenakese õppimise-himu märkas, õpetas teda ka lugema ja kirjutama ja mõnesuguseid näputöösid tegema. Et wõeras neiu mitte ilma hariduseta polnud, seda märkas Mathias tema jutust warsti.

Tütarlaps oli köstrimajas aja jooksul nii tarwiliseks saanud, et teda lahti ei lastud, kui hoitawal lapsel enam hoidjat waja ei olnud. Pealegi läks köstri wanem tütar mehele. Nüüd oli emandal majas tuge seda enam tarwis. Nii jäi Leena, osalt tüdrukuna, osalt õmblejana, weel peale leeriaega köstri-majasse teenima ja oleks weel praegugi paigal olnud, kui teda sealt mitte wägiwaldselt poleks sunnitud lahkuma.

Waheajal oli tütarlapse perekonda üks raske löök teise järele tabanud. Surm wiis isa ja warsti peale seda mõlemad õed hauda. Ema pidi talu käest ära andma ja wõeraste juurde teenima minema.

Kahe aasta eest andis parun Riesenthal R. mõisa oma ainuma poja ja peapärija kätte ja asus ise kas Tallinnas, kus tal Toompeal suur maja oli, wõi wäljamaal, kus ta jookswatõbe wastu, mis talle jalgadesse löönud, abi otsis.

141

Paruni wanem tütar oli ühele mõisnikule mehele saanud, noorem aga, kes juba ka mõrsja öeldi olewat, elas wanemate juures. R. mõisas walitses ja wiibis siis noor parun üsna üksina, ja ainult lühikeseks ajaks tuliwad isa, ema wõi õed talle külaliseks. Tartus oli ta paari aastat enam moodi kui teaduse pärast üliõpilase-elu maitsnud, siis isa juures põllul weidi ringi waadanud ning tänas nüüd wist südame-põhjas Jumalat, et wana paruni haigus talle peremehe-õigused mõne aasta waremine kätte toimetas, kui ta lootnud. Kuulu järele maitses ta, nagu noor, rikas parun sel ajal kunagi, elurõemusid ikka ääreni täidetud peekrist ning kosis ühte krahwipreilit naabrusest, kes talle peale rohke kaasaraha ka suure mõisa kaasa pidi tooma...

Siin kohal leidis wana Tiina jälle asja, käsi risti lüüa ja taewa poole waadates hüüda:

„Mõelge ometi, isand Lutz, ta patuori on ise peigmees! Noore krahwipreili peigmees! Aga mis ta teeb! Kuulake aga!”

Noor parun oli kord miski asja pärast köstri juures käinud ja Leenat seal näinud. „Ta wahtis mu peale” — täheadas neiu kena lapseliku häbenemisega — „nagu tahaks mind silmadega ära neelata.” Köstri käest oli ta kohe järel pärinud, kes tütarlaps olewat ja kust ta pärit. „Minu wallast?” hüüdnud ta, „Seda ma ei teadnudki! See on ju wäga hea!”

Mõne aja pärast tuleb Leena ema köstri juurde ja teatab, parun nõudwat tütarlast oma walda tagasi. Mis pagana lugu see olewat, et noored, terwed inimesed wäljas teeniwad, kuna oma herral töötegijatest puudus käes! Tüdruk olgu silmapilk kodus!

Köstri-emand wastu. Leena tulnud wana paruni loaga juba lapsena tema juurde, kaswanud siin üles, saa-

142

nud siin kooliharidust, käinud siit leeris — mis õigus olewat siis noorel parunil teda külasse tagasi nõuda ja raskele, jämedale mõisatööle sundida? Ema mingu öelgu parunile, et Leena köstri-emanda kaswandik on ja oma kasuwanemate juurde jääb... Köster ise poleks Liiwapalu eite selle wastuhakkawa otsusega wist mitte paruni juurde saatnud, seks oli ta mõisasakstele liig alandlik ori; aga teda polnud sel ajal kodus.

Leena ema läks. Aga paar päewa hiljem oli R. walla talitaja köstri juures. Ta tõi paruni ametliku, wastuwaidlemata käsu: Leena Paju, Liiwapalu Siimu tütar, seitseteistkümmend aastat wana, R. wallast pärit, tulgu wiibimata oma walda tagasi ja hakaku saksa teenima. Kui wana parun temale wallast wäljaminemiseks luba andnud, siis anda nüüd noor parun, kui R. mõisa ja walla praegune omanik, talle käsu, sinna jälle tagasi tulla. Wastupanemise puhul on Leena Paju wägise sinna kogukonda wiia, mille hingekirjas ta seisab.

Jah, niisuguse käsu wastu polnud enam midagi parata. Mõisnikul on wägi ja tal on wõimus. Köstri emand püüdis weelgi küüsi näidata, aga köstri isand langes kohe lossi. Tule Jumal appi, pidi ta siis koha kaotama! Ta küsis õpetaja käest nõuu. See kahetses lugu, aga tähendas, et tema aidata ei wõiwat — mõisnikul olla õigus, oma inimesi walda tagasi nõuda.

Ja nõnda sõitis Leena talitaja seltsis weel selsamal päewal oma kodukoha poole, kust ta kaheksa aastat, oma parema lapsepõlwe, ära olnud, ilma tema järele suuremat igatsust tundmata.

Teel algas talitaja magusat juttu. Ega asi nii hull olewatki, kui tütarlaps arwata. Parun tahta ainult Leena ema aidata, kes wana ja põdur olewat ning enam peremeest

143

orjata ei suutwat. Emale lubanud saks Hüübakaewu sauna elamiseks anda — üsna wäheste päewade eest — ja sealt pidada tütar mõisas herrale triikimas, pesu õmblemas ja kangrul abiks käima — rasket põllu- ja korratööd wõi muud sellesarnast temale ju peale ei pandawat. Parun teadwat wäga hästi, et Leena enam „prostoi” talutüdruk ei ole, waid koolitatud mamsel, kellel Saksa keelgi suus. Niisugust inimest lihtlabaseks waimuks wõi pesutüdrukukski panna, olla ju helde südamega paruni meelest päris patt. Seda öelnud saks temale ise.

Talitaja sõnad läksiwad täide. Mõisa lähedal olewast saunast aeti waene wabadiku-perekond wälja ja pandi lesknaine tütrega sinna elama. Leena sai käsu, mõisa õmblema tulla, sest noorel parunil olewat uut pesu hädaste waja.

Warsti küllalt hakkas aga tütarlaps märkama, mis Gotthard won Riesenthali õige nõu ja tahtmine oli. Leena töötas üksikus kambris, mõisa ülemisel korral, ja seal käis teda parun, kõike oma uhkust unustades, sagedaste waatamas. Ta kiitis kõige meelitawamate sõnadega Leenakese ilu ja tikkus talle iga päewaga ligemale. Tütarlapse südi tõrjumme näis talle ainult nalja tegewat ja teda weel enam taga erutawat, nii et ta kättki tema külge julges panna. Paruni tülitamised läksiwad wiimaks nii liiale, et Leena kodus emale seletas, ta ei minewat enam mingil tingimisel mõisa, tehtagu temaga, mis tahtes. Ja nii sündis.

Ema kutsuti paruni juurde. Mõisast tagasi tulles teadis see waesuse ja raske töö läbi mahamurtud inimene noorest saksast ainult head rääkida. Leena olewat rumal tüdruk, et ta paruni „naljatusi” pahaks panna. Parun tahta temale ja ta wanale emale heldest südamest ainult head teha. Ta lubanud neile mõisa-aidast nii palju moona anda, et nad mureta wõiwad elada. Emalt ei nõuda ta

144

enam kindlaid päewigi; kui terwis teda lubada, siis wõida ta kibedamal heina- ja lõikuseajal natukene abiks olla. Leena töö makswat kõik ära; ta wõida oma palgast mõne hea kopika tallelegi panna. Mingu aga jälle tööle ja ärgu paruni wastu nii turtsatas olgu. Noor inimene otsida ju lõbu. Eks kõik ole kord noored olnud! Wihastada ta aga saksa, siis wõida see neid suure wiletsuse sisse tõugata. Saun wõetawat ära sa sunnitawat neid mõlemaid jälle raskele tööle. „Mõtle minu, wana põdura inimese peale!” lõpetas eit, silmist pisaraid pühkides.

Lapsearmastus sundis Leenat jälle mõisa minema. Nüüd hakkas parun weidi muudetud plaani järele tööle. Ta katsus kingitustega õnne. Mitte ainult, et õmbleja päewa-palk haruldane rohke määrati, waid juba pisteti talle põlle-riie, juba siidirätt, juba kleidi täis poolwillast pihku ning wiimaks järgnesiwad kuld-sõrmuski kõrwarõngastega. Leena tõrjus igale kingitusele wastu, aga need sunniti talle niisugusel wiisil peale, et midagi parata polnud. Ta pidi ema peale mõtlema ja ei tohtinud Saksa wihastada.

Kui parun tütarlapse südame rohkele annetuste tõttu pehme küllalt arwas olewal, tüüris ta otsekohe eesmärgi poole. Ta seletas Leenale lihtsalt ära, mis nõu tal temaga olewat, ning kujutas tütarlapsele silma ette, mis temal ja ta emal ühel wõi teisel puhul walida jääwat: kas kerge, lõbus elu külluses, wõi raske, madal töö ja puudus.

Kes teab, kuda lugu oleks läinud, kui mitte Leena selle mehe wastu ühe hoiatawa sündmuse pärast, mis wallas just sel ajal juhtus, ärawõitmata hirmu ja õudu poleks tundnud. Üks noor ilus tüdruk suri nurgawoodisse hirmsa walu kätte ära. Ta oli, nagu üleüldiselt tuttaw, noore paruni õnnetu ohwer. Õnnetuma tüdruku hinge lõhestaw walukisa, mis üle küla kostis, jäi Leenale unustamatalt meelde; see

145

helises tal alati kõrwus, kui wõrgutaja talle lähenes, see alles tegi ta wastupaneku raudseks...

Leenale tikkusiwad häbipisarad silma, kui wana Tiina teda sellest jutukohast üle aitas, aga jälle näis ta sellest tröösti leidwat, et noormees, kellele neid õudseid asju teatati, mitte ainumagi silmapilgutamisega muudest tundmustest märku ei andnud, kui ainult wihast ja jälkusest. Mathiase nägu oli kahwatanud, ta silmadel iseäraline läige. Tummalt kuulas ta pealt.

Leena mõisas-käimine sai wõimataks, kui ta hukatusest tahtis peaseda, ja ta tahtis seda. Ta seletas emale kõige kindlusega, et ta ennemine wäljale sõnnikut läheb laotama, kui mõisa õmblema, ja ennemine ka, kui tarwis, nälga sureb. Ema lepitama: missugune rumalus, head elu ja rohkeid kingitusi ära põlata! Ega parun neid edespidigi hädasse jätta, ta kandwat nende eest surmani hoolt. Seda olla ta mitmel korral tõotanud. Ja weel enam: ta lubanud Leenale hea kaasaraha anda, nii et ta igatahes mehele wõiwat saada, olgu juhtunud, mis tahtes...

Leenal ei olnud enam ema. See inimene, keda ta emaks pidanud, müüs ta ära. Lõhkewa südamega pidi tütarlaps omale tunnistama, et ta üksina, ilma abita ja kaitseta, ilma peal seisab. Kui peastmist weel oli, siis pidi ta ennast ise peastma. Aga kuda? Selle kohta ei jõudnud ta, hoolimata kõigest peamurdmisest, mingile otsusele. Mõte, põgeneda, kuhugile redusse jooksta, tuli talle loomulikul sunnil küll kohe. Aga kui ta selle üle kainemalt järele mõtles, pidi ta enesele tunnistama, et mõisniku käsi kaugemale ulatab, kui põgenewa taluinimese jalg. Kuhu sa ilma saksa loata lähed? Kus sind ilma tema tunnistuseta sallitakse?

146

Ema sundimisest ja taplemisest hoolimata, jäi Leena järgmisel paaril päewal mõisa minemata. Juba talitaja järel! See mees näis osalt roomawa kartuse pärast, osalt hea jootraha eest paruni era-asju ajawat. Ta ilmus wäga ametlise näoga ja kuulutas lühidelt paruni herra wiimast käsku: Leena Paju hakaku sedamaid jälle mõisas tööl käima, wõi teda ootawad witsad; ühtlasi wõetakse saun ema käest ära — muudest tagajärgedest rääkimata...

Siis oli talitajal emaga pikem ja nähtawalt üsna sõbralik salajutt, ning kui ta ära läinud, algas eit tütre kallal oma endiseid nurumist ja meelitamist, mida ta wahete-wahel pisaratega rohkeste niisutas. Leena ei wastanud talle musta ega walget. Paruni kohutaw ähwardus oli ta otsuse korraga kindlaks teinud. Ennemine surma, kui mõisatalli wahimehe hoopide alla! Et parun oma wihase tõotuse wastupaneku puhul täide saadab, selle kohta ei wõinud tütarlapsel kahtlust olla. Muidu oleks ju saks temale alla andnud, ja seda ei lubanud saksa uhkus.

Leena põgenes weel sellesama päewa öösel. Kui ema õhtul magama jäänud, kahmas ta mõned tarwilikumad hilbud kimpu, tõmmas omale paremad riided selga ja kadus...

Ta teadis, kuhu ta läks: linna. Peastmise üle aru pidades, oli talle ta tädi meelde tulnud. Leena õnnis isa oli oma õest, kes kord sakste tüdrukuna Tallinna sattunud ja sinna jäänud, ikka suure armastusega kõnelenud, ning Leena, ise oli teda mitme aasta eest, kui tädi maal käies ka teda köstri juurde oli waatama tulnud, isiklikult tundma õppinud. Tiina teenistusekoht meister Wittelbachi juures oli talle sellepärast meelde jäänud, et köstri wanem tütar, Leena koolitaja, Wittelbachisid tundis ja meistri tütardest sagedaste rääkis... Leena arwates oli linn ainus koht, kus ta kaitset wõis saada, kui seda ülepea saada oli. Ei suutnud teda

147

tädi ise aidata, siis ehk teadis ta wõimsaid inimesi, kes seda suutsiwad. Kõige pealt oli põgenejal pelgupaika waja. —

Kui Leena oma kurwa loo lõpetanud, ei lausunud Mathias Lutz tükil ajal sõnagi. Ta mõtles Riesenthalide, oma ema, iseenese ja selle wõera tütarlapse peale. Wana Tiina ahastaw hüüe tuli talle meelde: Kas siis niisugused asjad Jumala ja ilmaliku seaduse ees sündida tohtisiwad? Kas siis üks inimene teist wõis ära murda, ilma et keegi seda oleks keelanud? Ja ta pidas wihast paisuwal südamel aru, mis selle tagakihutatud jahilooma peastmiseks wõiks sündida, kes seal tema ees hirmu ja häbi pärast wärises ja oma abiotsiwa pilgu ühe näo pealt teise peale laskis käia.

„Kas keegi kodus wõib aimata, et Teie linna tulite?” küsis Mathias siis, nagu raskest unest ärgates.

„Seda ma ei usu,” wastas noor tüdruk, „sest ma pole enne linnas käinud. Et mul siin tädi on, seda ehk peale ema mõned mälestawad, aga üleüldiselt tuttaw pole see mitte. Ka ei arwa keegi, ka ema mitte, et ma tean, kus tädi linnas elab. Kui nad mind hakkawad otsima, siis küll kõige pealt köstri juurest.”

„See on seda puhku üsna hea,” wastas Lutz mõteldes. „Teie wõite endid mõni aeg linnas warjul hoida. Aga küsida tuleb, kus? Kes wõtab Teid ilma tunnistusteta korterisse?”

„Mul on leeri mälestuse-täht kaasas,” ütles Leena.

“Sellest ei ole küllalt,” naeratas noormees. „Teid peab linnajao-ülema juures üles antama, ja see nõuab passi wõi mõisniku lubakirja. Ei aita siin muu asi, kui et Teid keegi peab korterisse wõtma, kes Teid politseile üles ei annagi, waid Teid oma juures pelgus peab.”

148

„Just selle asja pärast tulin ma Teie nõuu ja abi palumagi, isand Lutz,” wõttis Tiina suure agarusega sõna. „Ma mõtlen, Leena wõiks meie majasse jääda. Ta waene lapsuke on oma tädi juurest abi ja pelgupaika tulnud otsima — minu kohus on seda temale muretseda. Minu mõte oli see: Teie, isand Lutz, räägite meistriga. Tema peab Teist suurt lugu. Teie sõna maksab midagi tema juures. Paluge teda selle õnnetuma nimel, et ta temale ulualust annaks, nii et ta esiotsagi warjul oleks. Mina ise tahan emanda palwele minna. Kui muu ei aita, siis ähwardan kas wõi ära minna ja lähengi ära, kui ta wastu paneb. Waadaku siis, kust teise Tiina saab, kes tema juures kakskümmend aastat paigal seisab!”

Mathias oli sedamaid nõuus.

„Ma tahan asja meistriga kohe läbi rääkida,” ütles ta. „Kas ta praegu kodus on?”

Kuna Leena silmast tänulik pilk nooremehe poole lendas, kostis Tiina, et meister emandaga wälja läinud, aga wististe warsti koju tulewat.

„Kui tädi külaline wõite mõne hea päewa täieste rahus elada,” ütles Lutz Leenale. „Ja kui meister Wittelbach Teile oma majas kauemaks ajaks pelgupaika tahab anda — ma loodan kindlaste, et ta seda teeb — siis wõite paar nädalat, wahest ka kauem, üsna julge olla. Otsijatele, kui need maalt on, ütleme lihtsalt, et meie majas niisugust inimest ei ole. Otsigu nad siis mööda linna, kus Leena Paju elab! Politsei ei wõi neile ka otsust anda. Edespidi aga saame näha, mis teha tuleb. Ehk teab meistri mulle head nõuu anda. Ta ehk tunneb mõnda kõrgemat inimest, kes Teie kiusajale wastu julgeb astuda — olgu heaga wõi pahaga.”

149

„Ma teadsin ju, et isand Lutz meid aidata tahab!” hüüdis wana Tiina niiskel silmal. „Leena, anna talle kätt ja täna teda!”

Kui Leena tädi käsku täitis, punastasiwad mõlemad ära — noor neiu ja see suur tugew mees. Pilk, mis nad seejuures wahetasiwad, tunnistas neile, et nad üksteise kohta täielise usalduse ja lugupidamise wõitnud.

Mathias läks alla töötuppa tagasi, aga tal oli wõimata pooleli jäänud kirja Berthale walmis kirjutada. Selleks tundis ta oma ärewuse kuuldud loo üle liig suure olewat. Tema meelest oli, kui oleks kõik, mis sellele wõerale tütarlapsele tehtud, tema enese lihasele õele juhtunud, ja ta wõttis nõuuks, Leena heaks wenna osawõtmisega kõik teha, mis wähegi wõimalik.

Weel selsamal õhtul läks tal korda, asja üle meistriga kõneleda. Isand Wittelbach oli abikaasaga kuskilt perekonnast tulnud ja astus pärast õhtusööki töötuppa sisse, et Brandti wõi Lutzi, kumb kodus juhtuks olema, Kanuti gildesse “partiikese” peale kutsuda. Ta näis heas tujus olewat, wõttis Mathiasel, kelle ta üksina eest leidis, käe alt kinni ja wiis ta, ilma wastupanekut leidmata, naljatades minema.

Klubis jutustas Lutz talle Leena Paju põgenemise-loo ära. Ta ei eksinud, meistri kaastundliku südame peale lootes. Wittelbach sattus, paruni nurjatust kuuldes, kõige pealt wihasesse ärewusesse, tagus rusikaga wastu lauda ja siunas punetawal näol junkrite ülbust ja taewa poole karjuwat wägiwalda. Tütarlapse hädade ja kaitseta oleku peale mõeldes, andis ta siis liigutusele maad ja otsustas ilma pikema arupidamiseta, temale oma majas pelgupaika anda.

„Ma tahaksin näha saada, kes temasse minu majas tohib puutuma tulla!” hüüdis ta, klaasist auruwat punschi

150

rüübates. „Üksnes politsei lasen sisse, kui enam muu nõu ei aita, aga ma olen politseimeistriga tuttaw, tema poolt pole mul palju karta.”

Mathias arwas, et tütarlapse majasolemist wõimalikult kaua tuleks salajas hoida, nii et ka politsei teda sealt ei teaks otsima tulla. Pika peale ehk leidub mingi parem plaan. Sellega oli meister Wittelbach täieste nõuus.

„Wäga õige,” ütles ta, „Tema paberite järele ju keegi uurima ei hakka, kui tema põgenemist ei tunta, ja seda katsume salajas hoida. Tütarlaps on minu perekonnas õmblejaks, minu tööline ja palgaline, ja asi sellega... Aga mulle tuleb praegu hea mõte, Lutz! Ma tunnen ühte kõrgemat ametnikku, kellel ülewal lossis midagi ütelda on. Kui see ehk waest tütarlast wõiks aidata! Ta on sooja südamega auus ja õiglane herra, nagu neid ametnikkude seas mitte palju ei ole. Nii mõnegi alama inimese palwe eest on ta kuberneri ja teiste mõjuwate isikute juures kostnud. Sellepoolest on ta linnas juba tuttaw... Tõepoolest, Lutz, ma tahan sekretär Rutowiga kõneleda!”

Mathias pigistas soojalt meistri kätt.

„Tehke seda, herra Wittelbach!” ütles ta. „Kui siin keegi wõib aidata, siis on see kuberner ise, aga temale peab keegi, kelle sõna midagi maksab, palwe ette panema. Meister, see on esimene lootusekiir, mis Teie põgenejale annate. Ta saab Teile wäga tänulik olema!”

„Ma arwan isegi, et ma õige tee olen leidnud,” tähendas Wittelbach meelitatult. „Ja kui niisugune asi kuberneri südant ei liiguta, siis pole enam õigust ilmas! Kuberner on küll ka Saksa mõisnik ja elab omasugustega sõpruses, aga ülekohus on ülekohus ja wägiwald wägiwald — seda ei wõi ta ometi mitte kaitsma hakata.”

151

„Üks küsimus on aga weel,” ütles sell murelikult. „Kas wõtab meistri emand tütarlast majasse, kas ta sellega nõuus on?”

„Noh, sellepärast wõite kartuseta olla!” naeris Wittelbach. „Esiteks olen mina peremees majas ja teiseks pole mu emandakesel südame asemel paekiwi põues. Weel täna õhtu saab kõik korras olema.”

Meister Wittelbach pidas sõna.

Kui ta koju jõudis, oli wana Tiina emandale omapoolse palwe juba hea mõjuga ette kandnud, ja kui wiimasel kartuse pärast halbade tagajärgede eest weel wastikuid mõtteid oli, siis puistas meister Wittelbach need oma kindla otsusega laiale. Põgenejale anti meistri majas warju. Teadjad pidiwad mitteteadjatele ütlema, et tütarlaps meistri emanda õmbleja on. Emandal oligi kodust õmblusetööd küllalt, ja ta wõis warsti rahulolemisega tunnistada, et ta usina, osawa ja tänuliku töölise leidnud.

10.

Kui Anija mehed linnas käisiwad.

Kuum, rõhuw õhtupoolik juuli-kuus. Ei ainust pilwekest taewas. Peenike, põudne udu nagu kõrbetolm ühendab maad ja merd hallilt sinawa õhukummiga. Aasadel, puude latwades, katuste harjadel wärisew wirwendus nagu nägemata leekidest. Tallinna müüride ja majade peal heljub lõõsk, kui peaks kõik üheks tombuks kokku sulama. Mereltki ei imbi wilumat woolu. Lõdwalt lipendawad lehed puude külles, närtsinult langewad lillede nupud longu. Ja roidunud, tüdinenud waikus igal pool. Nagu määratumad mustad linnud, pesadel haududes, seisawad neli, wiis sõjakarwa linna all lahes. Mõned purjupaadid nagu luigekesed liigu-

152

wad nende ümber. Linna wanad kantsitornid, näod hallid, krobelised, wahiwad tusaselt alla orgu. Lendlew elu nende ümber peab puhkust. Ainult Toompea lossi ja tema pika, sihwaka torni kallal karjuwad süsimustad kaarnad ning wangikoja tillukeste trellidega aknate wastu suruwad endid higised, kahwatanud näod õhu järele ahnitsewate suudega.

On pühapäew. Hoolimata hauduwast palawusest, millele päikese madalam seiski lõppu ei too, ja hoolimata tolmawatest teedest liigub linna ja wäliste lõbukohtade wahel rohkeste jalutawaid inimesi. Nende seas on ka Mathias Lutz, kes oma ametiwenna Konrad Huberiga Mustjõe poolt linna tagasi pöörab.

Lutz ja Huber on head sõbrad. Wiimane on wäljamaa sakslane ja esimest aastat meister Wittelbachi juures töös. Mõlemaid sellisid ühendab sõpruslise sidemega nende waimukam mõttewõim, nende suurem kainus ja nende ühine armastus raamatute wastu. Nad wõiwad tundide kaupa üksteisega tõsisemat juttu puhuda, elu ja ilma üle mõtteid wahetada ning üleüldiste asjade pärast waielusi pidada. Huber on kaugel käinud ja palju näinud. Lutz õpib temalt hea meelega. Huber jälle peab oma ametiwenna tööosawusest ning kohalikus elus kogutud teadmisest lugu.

Elawal jutuajamisel ei pane nad tähelegi, et nad juba Toompea alewisse ja sealt warsti läbi on jõudnud. Mäest ülesse minnes wõtawad mõlemad kübarad peast ja pühimad nägudelt nõrguwat higi.

„Maal peab küll kibe rukkilõikus käsil olema niisuguse põuaga,” tähendab Mathias. „See on ju üsna haruldane suwi tänawu.”

„Nah, sa tänad wist taewast, et sa enam põllumees ei ole,” naeratab Huber, kes ametiwenna minewikku ta enda

153

suust tunneb. „Ma tänan selle eest, niisuguse kõrwetuse käes põllul küürutada!”

„Ja weel kubja malka maitsta saada, kui nõrkuse pärast natuke kükitama jääd,” lisab Lutz mõruda naeratamisega juurde.

„Mis pagana olud teil siin siis on!” hüüab sakslane, keda iga ülekohus ja iga wastik asi ruttu ägedusesse ajab. „Keskaeg rusikaõiguse ja rööwrüütlitega on ju minu arust ammu möödas, wähemast meie maal.”

„Meie maal ka,” wastab Lutz. Mis meil sünnib, on kõik seaduslik, ka peksmine. Ja need on sinu kõrgest sündinud suguwennad, Huber, kes meil seadusi teewad.”

Huber tahab midagi wastata, aga sõna lämbub tal keele peale. Nad on pahemat kätt Toompea turu poole pööranud, et üle mäe Lühikese jala kaudu koju minna, kui korraga trummide wali põrin ja kroonu-muusika rõkkaw helin neid imestusega waikima ja wahtima sunnib. Mis sõjawäelist pidu siis täna kuberneri lossi ees peetakse? Lage plats kubiseb püssidega soldatitest, mustab muust rahwast. Üks wäeülem istub hobuse seljas. Käsuhüüded kajawad. Rong sigineb. Rong hakkab liikuma. Järel ja kõrwal palju korrata jooksjaid. Ärewus...

Lutz ja Huber tõttawad ligi, tungiwad jooksmast rahwast läbi ja näewad, et sõjawägi mitte üksi rongi ei toeta, waid et ta oma keskel olewat suuremat inimesesalka ümber piirab. Nõnda wiidakse wangisid. Kes on need wangid? Miks on nende saatmiseks nii rohket sõjawäge waja? Miks põrisewad trummid ja hüüawad wiled?

Mis liiki inimesed wangid on, seda wõib Lutz oma silmaga näha, kui ta rongile küllalt ligidale tikkunud. Need on talupojad. Enamiste noored ja keskealised mehed, aga nende seas ka paar hallpead. Kaabud, kintspüksid, pastlad,

154

pikad juuksed. Nad hoiawad kokku, üksteise külge nagu hirmunud lambakari. Nende kahwatanud nägudest, nende pärani aetud silmadest paistab piirita ehmatus. Nad wahetawad üksteisega küsiwaid, aga wastust, seletust leidmata pilkusid, üks wõi teine pöörab sosistawa suuga seltsimehe kõrwa poole, aga talle kostetakse ainult lühikese peawäristamisega. Sattub mõni reast wälja, wõi jääb poole sammu maha, siis tõukab soldat teda püssipäraga. Ja püssid wälguwad päikese käes ja rasked sammud panewad maa müdisema ning Toompea müüride ja kõrgete majade küllest põrkab trummipõrin ning muusikamürin tagasi, rõkkawa kajaga nagu marulaene kaljukaldalt.

Kes on need talupojad? Mis on nad kurja teinud? Kuhu neid wiidakse?

Rahwa seast ei tea mõlematele sellidele keegi otsust anda. Kõik on juhtumisi, nagu nemadki, paigale sattunud — sõjawäe koosolemise, trummipõrina ja pillihelina meelitusel. Igaüks nägi seda, mis nad isegi näewad: suurt salka talupoegi wangidena mitmesaja soldati keskel. Talumeeste kodukoha üle liiguwad wastikud arwamised; ühed nimetawad ühte, teised teist walda. Suurem hulk usub, et need Mahtra mehed on. Alles mõne nädala eest, 2. juunil, olnud „Mahtra sõda” on weel wärskelt kõigil meeles. Ka teatakse, et mehed Toompeal wangis istuwad. Ka need talupojad siin oliwad lossi ees koos. Küll nad siis lossi wangikojast toodi. Kuhu neid wiidakse? Eks saa näha. Rong liigub mööda Pikka-jalga altlinna poole...

Mathias ja Huber hoiawad rongi keskpaigale, kus wangid sammuwad, wõimalikult lähedale, hoolimata sellest, et üks wõi teine soldat neid karedalt tagasi tõrjub. Neid huwitawad wangide näod — need hirmunud, abi ja peastmist otsiwad jahilooma-näod. Näib, kui sammuksiwad

155

need inimesed hoopis tundmata saatusele wastu, wõi kui oleksiwad nad praegusesse olekusse hoopis ootamata kombel sattunud...

Korraga hakkab Mathias Lutz kramplikult seltsimehe käewarrest kinni. Ta jalg peatab. Ta silmad laienewad.

„Ma tunnen mõnda meest,” sosistab ta seltsimehe poole. „Ma ei ole nende nägusid unustanud. See seal ja see seal ja weel üks — need on Anija talupojad. Ja seal kõnnib üks Kurisoo peremees. Need mehed näikse kõik sealt kihelkonnast olewat, kust mina pärit olen, kus ma üles kaswasin.”

„Siis püüa neile weel ligemale tikkuda ja küsi, mis nad on teinud!” ütleb Huber.

Mathias teeb seda juba isegi. Ta rüseleb rahwast, keda kitsas, kahe kõrge müüri läbi piiratud tee kokku liidab, pool wägiwaldselt läbi ning tükib wangidele nii lähedale, et teda üks soldat püssipäraga jälle kõrwale müskab. Aga noormees on küllalt ligidale peasenud, et talupoegade seas weel ühte nägu ära tunda. See pikk, kuiwetanud mees seal, wimmas kuklaga, lõdwalt maharippuwate kätega, tuhmilt wahtiwate wesihallide silmadega ja wedawa, lonkiwa käiguga — kes see on? Kas see pole — — Mathias jookseb lähemale soldatile peaaegu selga seda meest tunnistades; ta wahib aineti tema peale; ta näo peal kujuneb tundmus, kui arwaks ta ennast und nägewat — — kas see mees pole tema isa, Konna talu peremees Jaak Luts?

Ta ei wõi eksida. Tunneb ta wõeraid mehi, siis peab ta seda ammugi tundma.

„Mis sul on?” küsib Huber, kes talle suure waewaga järele jõndnud. „Sa näitad ju niisama ehmatanud olema, nagu need wangid seal. Mis on juhtunud?”

156

„Wangide seas kõnnib minu isa,” kostab Lutz ja äigab käega näo üle, nagu tahaks ta oma silmade eest kurja wiirastust ära peletada.

Huber waatleb teda pilguga, kui arwaks ta sõpra halba nalja heitwat.

„Sinu isa? Kus?”

„Ta on seal teiste seas, sa wõid julge olla,” wastab Lutz nagu kokkusurutud hammaste wahelt. —

Woor jõuab waheajal läbi Toompea wärawa Pikale uulitsale, pöörab sealt üle turu raekoja poole ja käänab siis Wiru uulitsasse. Trummid ja pillid meelitawad ikka rohkem rahwast ligi. Uued ärewad suud päriwad seletust, mida aga ainult arwamise järele suudetakse anda. See aimdus pakitseb muidugi igas rinnas, et lugu head ei tähenda, et imelikul näitemängul waewalt leplik lõpp saab olema.

Nõnda jõutakse Wiru wärawast läbi Wene turule. Wene keeli käsuhüüe kajab — wäesalk wangidega peatab. Ja nüüd algawad ettewalmistused, mille otstarbe kohta enam ükski nägija kahewahele ei wõi jääda.

Turul on hea wirn keppisid walmis. Soldatid seadwad endid, püss jala kõrwal, laias ringis wangide ümber. Linna-komandant parun won der Salza, pikk, kõhnetu hallpea, seisab, ärewal käel wurrusid silitades, wäesalga lähedal, näib aga ainult pealtwataja osa mängiwat, sest käsuandmine on kellegi noore ohwitseri käes. Ringi sisse, wangide juurde ilmuwad warsti mõned tsiwil-ametnikud, nende seltsis Anija parun Ungern-Sternberg, teda Mathias näo poolest tunneb, ja üks kirikuõpetaja ametiriides.

Ka siin on Mathiasel ja Huberil korda läinud, rahwapilwest läbi rübeledes wangidele üsna lähedale peaseda. Kui nad ka kõik ei kuule, mis ringi sees kõneldakse, siis näewad nad seda paremine, mis seal ette wõetakse.

157

Üks keskmise kaswuga, priske näoga herra, kelle olek meelekindlust, kõwadust ja walitsusehimu awaldab, hüüab wälkuwate silmadega kellegi nime. Talupoegade seast astub keegi wälja, keda Lutz tunneb. See on Anija peremees Willem Känd, keskealine mees otsekohese, usaldust äratawa näoga.

Mida agar ametnik, kes ägeduste käsi laotab, temalt küsib, see ei kosta eemal-seisjatele kõrwa. Aga asja-olust näib selguwat, et Kändu üheks peasüüdlaseks peetakse, et temalt mingit tõotust nõutakse, wõi ka, et talle ta süüd ette loetakse ja teda ähwardatakse wõi noomitakse. Hiljem kuuldus, Kännult olla küsitud, „kas ta alla wannub,” mispeale see „mässupealik,” nagu ka kohtumõistjad teda nimetasiwad, kindlaste pead raputades kostnud: „Jumala ja keisri alla wannun, aga mõisnikkude alla mitte!”

Weremäng algab.

Kuna trummid põrisema pandakse ja muusik lõbusat marssi mängib, asuwad soldatid Willem Kännu kallale, kisuwad tal riided seljast ja suruwad ta silmili uulitsa-tolmu sisse maha. Üks soldat istub raske rõhumisega õnnetuma pea, teine ta jalgade peal. Kaks teist on kepiwirnast peksuriistad toonud. Need on umbes weerand tolli jämedused windunud witsad, ikka kolm tükki kokku seotud, nii et iga hoop kolme witsa ehk wäga jämeda malga eest mõjub. Peksjad asuwad wastastikku, teine teisele poole, ning jäle toimetus algab.

See on Eesti talupoja põliselt pargitud, raske tööga ja sagedase peksuga kõwaks, wintskeks, tallapaksuseks kaswatatud nahk, mille peale hoobid sajawad. Aga ka seegi ei suuda hirmsale lõhkumisele niisuguste löögiriistadega kaua wastu panna. Weripunased worbid kerkiwad üles, lööwad sinama, lõhkewad; tumepunane, peaaegu must weri hüppab ülespoole, nõrgub mööda õnnetuma selga alla ja kogub tolmu sisse ühtelugu laienewaks loiguks...

158

Iga kahekümnewiie hoobi järele uuendatakse lööjaid. Kui sada hoopi antud, küsitakse Kännu käest jälle midagi. Ta kostab ja raputab ka seekord pead. Nüüd astub kirikuõpetaja tegewusesse. Nuhtluse-alusele antakse püha sakramenti, Õnnistegija ihu ja werd. Teda walmistakse surma wastu ette, sest tal on weel kakssada hoopi saada. Kui ta ka sakste wastu raskeste on eksinud — teed teise, paremasse ilmasse ei taheta talle siiski kinni panna... Niipea kui pühalik talitus lõpnud, astuwad kepimehed jälle ametisse.

Nuheldawa walukarjatused on waikinud. Soldatite hoopide all tuksuw werine lihatomp ägab ainult nõrgalt. Wiimaks on ta suu täieste tumm...

Peetakse waheaega. Peksetawat lastakse pudelist piiritust nuusutada. Talle pakutakse wiina rüübata. Känd lükkab wiina nõrga käeliigutusega tagasi. Seepeale karastatakse wiinaga peksjaid. Nende töö nõuab jõudu ja erkust ja toorust. Wiinaga neelawad nad oma jälkuse-tundmuse alla... Karastawa ja julgustawa märjukese eest on niisama ohtraste hoolt kantud, kui malkade eest: terwe toober wiina seisab kepiwirna kõrwal. Jätkub peksjatele, jätkub peksetutele…

Nuheldaw on weidi toibunud, peksmine wõib edasi kesta. Willem Känd wõtab oma kolmsada — wõi õigemine: kolm korda kolmsada — lööki wastu ja elab weel! Küll ei suuda ta ise enam üles tõusta, teda peab tõstetama. Aga ta tuhakarwa näos, millest iga werepiisk kadunud, on weel liikumist, ta tuhmides silmades weel nõrgalt õõguwat elusädet märgata. Seltsimehed tõmmawad tal riided werise, narmendawa ihu peale. Ta heidab nende jalge ette tolmu sisse puhkama...

159

Nüüd kutsutakse neli teist nuhtlusealust nimepidi korraga ette: Raudoja peremees Mikk Jalakas, Mõnipalu peremees Jüri Aguraiuja, Põldmaa peremees Ants Reha ja mõisa metsawaht Ants Kentmann, Ruunoja talu noor rentnik. Kuna esimesed kolm kõik keskealised mehed on, näib wiimane waewalt kahekümneühe wõi -kahe aastane olewat.

Sedamaid asuwad soldatid, keda lähedal lõhnaw wiina toober nii agaraks teeb, meeste kallale. Ka neil kistakse riided wägiwaldselt lahti ja nad wisatakse wõi — wirutatakse niisuguse jöuuga wastu maad, et kahel näod wastu kiwa lõhki löödakse ja ühel esimesed hambad suust kukuwad. Pead ja jalad kaowad jälle soldatite istmekohtade alla ning kaks, mõne teate järele koguni neli, kepimeest algawad oma timukatööd. Sadawiiskümmend hoopi igaühele! Neid mehi loetakse ka peasüüdlasteks, kui ka mitte nii suurteks, nagu Willem Känd on.

Teised järgnewad. Mehi hakatakse nüüd seitsmekaupa maha wõtma. On neid ju terwelt kuuskümmend koos. Ikka jäledamaks muutub pilt hirmu pärast keeletumate pealtwaatajate ees. Taktis tõusewad kepid, wuhisewad läbi õhu ja matsatawad maha werest nõrguwate ihude peale. Ikka laiemale ujuwad wereojad üle tolmu ja kiwide, kuni maapind ringi sees punaseks wirtsaks, poriseks rabaks on muutunud. Südant lõhestaw walukisa, ägamine ja oigamine, mis üles sinawa taewa poole tõuseb, sumbutatakse trummipõrina ja pillihelina läbi ära, nii et kaugemal seisjad ei teagi, mis

160

ringi sees sünnib. Wahetewahel karastatatse peksjaid ja peksetawaid wiinaga. Lööjaid wahetatakse. Malkasid wahetatakse. Ohwrid wahetatakse.

Mis aga lähemal seiswate pealtwaatajad südamed iseäranis keema ajab, on lugu, et kohtumõistjate seas mehi leidub, kellele see werepulm weel küllalt werine pole. Ringi seest kajawad õhutawad hüüded: „Andke tugewamine! Lööge tubliste! Wirutage wiisipärast!”

Seda ka soldatid teewad. Mitmed lõhuwad wemmalde tüügastega, sest et ladwad liig ruttu ära murenewad. Mõnel mehel, nõnda Jaan Lepal, on pärast peksu puusade pealt, kuhu keppide otsad rapsisiwad, paljad kondid wäljas, ning witsatükid on otseti nii liha sisse tunginud, et selgroo ots nagu linahari wälja näeb... Werine pori peksuringis on waheajal nii sügawaks saanud, wereojad nii laiale woolanud, et mõned peksetawad oma kuubesid maha tahawad laotada, ei mitte kõhuli hirmsa raba sisse heita. Aga seda ei lubata. Nii heidawad nad silmili sooja were ja jälgi muda sisse...

Tardunud rahu, halwatud waikus on seni ringi ümber seiswa rahwa seas walitsenud. Silmad, mis seda weremängu näewad, ei suuda nagu uskuda, mis nad näewad. See on wiirastus, unenägu, silmamoondus; niisugust koledust ja jälkust ei wõi ilmsi ette tulla.

Aga aegamööda tuleb elu sellesse tardunud, halwatud, kahwatanud ahastusesse. Sinised huuled tuksuwad, kinnipitsitatud kurkudest rabelewad hüüded wälja, pärani aetud silmadest wälguwad wihaleegid.

„See on tapmine!” möirgab korraga Konrad Huber, ja ta karjatus kajab kaugele üle turu, üle rahwahulga, tun-

161

gib ringi sees seiswate kohtumõistjate kõrwu, hoolimata muusikamängust ja trummipõrinast.

„Seda ei tohi keset linna sündida!” tõuseb rahwa seast teine wihast kõmisew heal kuuldawale.

„Seda nurjatust juletakse kodanikkude silmade all kallil pühapäewal toime panna!” kisendab kolmas.

„Kodanikud, meid peetakse metslasteks! Meie naistele ja tütardele näidatakse, kuda inimesi tapetakse.”

„Meile mängitakse Parisi werepulma ette!”

„Kui mõisnikud oma talupoegi peksta tahawad, siis peksku neid oma mõisates, mitte linnas awalikul platsil!”

„See on loomatapmine!” müristab Konrad Huber uueste.

Ta on näost tõmmu, ta silmad tungiwad pealuust wälja, ta otsaesise sooned on kõrgele üles paisunud ja sinawad. Mõlemad käed on ta nagu kallalekargamiseks rusikasse tõmmanud... See wäljamaalane pole niisugustest asjadest kuulnud, weel wähem on ta inimesepeksmist oma silmaga näinud.

Protesti-hüüded, aegamööda suuremaks ja waljumaks paisuw nurin pealtwaatajate seas ei jää wõimumeeste kohta mõjuta. See mõju ei tule aga selles nähtawale, et nuhtlemist lõpetatakse, waid selles, et teda kiirendatakse. Mitte seitsme-kaupa ei wõeta mehi enam maha, waid kümned, tosinad wisatakse wereloikude sisse kummuli ja peksjaid sunnitakse ruttama. Wäike mets wuhisewaid, matsuwaid keppisid tõuseb ja wajub. Oimetumate karjatamine, oigamine, ümisemine ühineb koorilauluks, mille ärarääkimata haledus kiwid peaks sulama panema.

Mathias Lutz on seni nagu eluta paigal seisnud. Tema on inimesepeksmist elus ennegi näinud, ta on seda paar korda, poisikese-põlwes, iseenesegi ihu külles maitsta saanud. Aga pilt, mis ta siin näeb, paneb ka tema were tarretama, halwab

162

ka tema ihu- ja hingewõimusid. Alles Huberi möirgawad wihahüüded äratawad tema weidi elule. Ta raputab ennast nagu inimene, kes külma käes raskest unest ärkab.

Äkitselt astub ta ülestõstetud rusikatega sammu edasi. Ta silmad wahiwad aineti ühe koha peale ringi sees. Seal tõmmatakse praegu Konna Jaaku maha. Mathiase kihaw pea, ta mässaw hing tunnewad sel silmapilgul ainult ühte mõtet, ühte aimet: see mees seal, keda ühes teistega werise nuhtluse alla heidetakse, oli sinu wastu kord hea, helde, armulik. Sa ei olnud tema poeg, aga ta pidas sind oma pojaks. Sa olid tema elu ja auu häbiplekk, aga ta ei maksnud sulle selle eest kätte, ta ei lasknud sind selle eest kannatada, ta ei heitnud sulle seda ainust korda ettegi. Ta ei teinud sinu ega oma pärislaste wahel mingit wahet — ta oli sinu ainus, sinu päris isa. Ja nüüd on ta suures hädas! ... Mait, sa pead sellele mehele appi minema! ...

Ilma mõtlemata annab ta sellele äkitselt tulnud tungile järele.

„Konrad, — minu isale appi!” hüüab ta kähisewast rinnast, ning wihast seltsimeest enesega kaasa tõmmates, tungib ta rüsinal rahwarinnast läbi, soldatite-ahela wastu.

Aga seeläbi tekkiw liikumine ei jää tähele panemata. Neil läheb küll korda, kahte, kolme püssimeest kõrwale tõugata, teed wabaks raiuda, ainult mõni samm lahutab neid paigast, kus peksjad Konna peremehe riideid seljast rebiwad. Aga seal märkab neid üks seldwebel ja põrutab soldatid paremale korrapidamisele. Enne kui mõlemad sellid jala werise pori sisse saawad pista, torgatakse neile kolm läikiwat püssitikku wastu ja sunnitakse neid rahwa sisse tagasi nihkuma. Kaks nende selja taha jäänud soldatit kisuwad nad kraetpidi tagasi, ning ruttu jälle on raudne wäeahel tapapaiga ümber kinni liidetud...

163

Mathias Lutz aga wõib wagusa kodanikuna, kelle esimene kohus rahu on, pealt waadata, kudas kema isaga nõndasama tehtakse, nagu kõigi teistega eel. Ta kuuleb teda karjuwat, näeb ta werd woolawat, ta ihu mustaks minewat. Ta näeb ka weel, et isa, kui tal hoobid käes, ise enam üles ei tõuse; teda tõstetakse, nagu nii mõnda teistki, keda iseäranis tugewad ja armuheitmata lööjad lõhkunud, wõi keda wemmalde latwade asemel nende jämedate tüügastega peksetud.

Huber kiristab wiha pärast hambaid ja peksab rusikaid kokku.

„Ma ei saa aru, mis inimesed teil siin linnas on!” hüüab ta walju healega, „Seisawad ja wahiwad ja ohkawad, aga keegi ei julge niisugust jõledust minna keelama! Oleks meile neli-wiiski meest appi tulnud, meie oleksime su isa peksjate käest ära toonud! ...”

„Noormees, polk sõjawäge laetud püssidega on tugewam kui meie,” wõtab üks wanadlane kodanik sõna. „Aga ma panen imeks, et linnawalitsus wahele ei astu ja koledat tegu ära ei keela. See oleks tema kohus. Kus on meie bürgermeister, kus meie magistrat! Miks rüwetatakse linna maa sel wiisil ära!”

Bürgermeister ja magistrat ei ilmu mitte protesteerima, aga nende asemel üks wihane kodanik. Üsna Huberi ja Lutzi lähedal tekkib korraga liikumine. Kellegi nime nimetatakse ja kellelegi tehtakse teed wõi palutakse teed teha.

Läbi rahwawalli peksupaiga poole nähtakse keskmise kaswuga wanadlast, aga tugewa, matsaka kehaga isandat tungiwat. Ta lai, tugew, jämeda-jooneline nägu, mille järele tema Eesti rahwust raske pole ära tunda, punetab tumedalt ja on higiga üleni kaetud. Ta näib rahwa seas hästi tuttaw olewat, sest talle tehtakse igal pool lahedaste teed ja paljud teretawad teda.

164

Kes ei tunneks Tallinnas ka kaupmeest ja raeherrat Rotermanni, seda lõbusat, ladusat, tüseda sõnaga meest, kelle head, pihta käiwad naljatused niisama suust suhu käiwad, kui kentsakad proowid tema Eesti laadi Saksa keelest! Ta peab Wiru uulitsal hästi jookswat talurahwa-kauplust. Külataat, kes Narwa ja Tartu maanteed mööda linna tuleb, ei jäta, kui tal wähegi wajadusi on, Rotermanni isanda juurde sisse astumata. Ka see suur maja Wene turu ääres, mille ees praegu talupoegi weristatakse ja mille alumisi korda pikk rida pisikesi pudukauba-poodisid täidab, on Rotermanni oma. Wene turu ääres praegu seiswaid juudipoodisid sel ajal weel ei olnud, pudukauba-poed Rotermanni majas täitsiwad nende aset ja oliwad linnas ja maal hästi tuttawad. Rotermanni maja aga seisis seal, kus praegune Aleksandri gümnasium on, kuna Anija meeste nuhtlemist maja ees, praeguse õigeusu mälestuse-kabeli paigal, toimetati.

Rotermanni isandal näib suur rutt olewat ja wäga tõsine asi südame peal pakitsewat, sest ta suu on kõwaste kokku surutud, ta muidu nii lahke nägu tume, peaaegu ähwardaw ning ta silmad kortsu tõmmatud kulmude all wälguwad suure sisemise ärewuse pärast.

Muusik ja trummipõrin waikiwad parajasie, kui raeherra soldati-ringi juurde jõuab, sest nuhtlemises peetakse wäikest waheaega, et peksetuid wiinaga toibutada ja mõnda poolsurnut piiritusega äratada. Ka sõjawäe-ridades käiwad topsid ringi. Seda silmapilku näib Rotermann tarwitada tahtwat. Ta astub, jäme kepp käes, kahe püssimehe wahele ja hüüab oma tugewa, kaugele kostwa healega herrade poole, kes tänast hirmu-etendust juhatawad:

„Ma nõuan, et Teie siit kohast oma wereteatriga

165

silmapilk lahkute! See seal on minu maja ja see siin on minu krunt. Kellegil pole õigust, minu krunti tapapaigaks teha ja minu maja elanikkudele näidata, kuda elusaid inimesi lõhki kistakse. Mina, Tallinna kodanik ja raeherra Rotermann, protesteerin selle ilmkuulmata omawoli wastu!”

Herrad ringi sees, aadelisoost kõrgemad ametnikud kubermangu-walitsusest, waatawad üksteise otsa, pistawad pead kokku, wahetawad sõnu. Üks lööb käega, teine lööb ka käega. Nende näod naeratawad. Nad ei wõta waewaks protesteerijale wastatagi. Keegi pöörab ohwitseri poole mingi ülesandega. See kamandab. Puhke-aeg on lõpnud; peksusoldatid lahkuwad wiinatoobri ümbert, asuwad kepid jälle kätte ja kargawad wiimaste weel peksmata talupoegade kallale, keda weel umbes wiisteistkümmend meest on. Aga enne kui trummid rääkimise wõimataks teewad, wõtab Rotermann weel kord wihast wabisewa healega sõna:

„Ma nõuan oma õiguse nimel wiimast korda: minge enda kohtuga minu maja eest ära! Kui Teie seda mitte ei tee, telegrahweerin ma sedamaid Peterburisse ministrile ja kaeban Teie peale!”

See ähwardus näib niipalju mõjuwat, et üks ametnik, parun Stackelberg, nüüd ometi Rotermanni juurde astub. Ta kutsub tema ringi sisse ja püüab teda nähtawalt waigistada. Mis nad kõnelewad, jääb suuremalt osalt kuulmataks. Need mitmed sajad silmad, mis nende peale wahiwad, näewad ainult, et raeherra kätega ägedaste wehkleb ja ametnik kõrgilt tema peale maha waatab.

„Kui Teie mitte kohe rahule ei jää, peksame Teidki läbi!” karjub parun Stackelberg, korraga äritatult.

„No, seda tahaksin näha saada, kes minusse julgeb puutuda!” wastab kaupmees ja hakkab tugewamine oma jämeda kepi ümbert kinni.

166

Nad wahetawad weel mõne äritatud sõna, siis astub isand Rotermann ringist wälja ja hakkab wihast õõguwa näoga oma maja poole tüürima. Jälle tehtakse talle wiisakalt teed ning elawad kiiduhüüded kajawad talle wastu.

Seal jääb wahwa kaupmees äkitselt seisma. Ta pilk on eemal seiswa komandandi parun Salza peale langenud. Selle mehe käsul on tema arwates need kuus kuni kaheksa sada meest Krasnojarski polgust siin ühe mõisniku orjasid nuhtlemas. Käega komandandi punase mantli-woodri peale näidates, hüüab Rotermann tigeda naljaga:

„Timuk, pööra oma mantel ümber!”

See sõna elas weel kaua tallinnlaste suus, palju aastaid peale seda, kui parun won der Salza keiserlikul käsul oma ettewaatmata sammu pärast Tallinnast teise kohta oli seatud...

Kas Rotermann kaebtuse Peterburisse läkitas, on teadmata, kuid wäga wõimalik on, et ta seda tegi. Seda puhku pidi ta aga taganema, ilma et tal korda oleks läinud, werisele etendusele otsa teha...

Sellele tuli aga kellegi teise mehe mõjul siiski weidi enneaegne lõpp.

See oli wäike, kuiwetanud mehikene halli pea ja kurwalt, peaaegu alandlikult waatawate silmadega, kes oma sinises mundris kohtumõistjate sekka astus ja õnnetumale, ilmasüüta talupoegade eest mõne magusa, soojast südamest tulewa sõna rääkis. „Mässajate” eest kostis siin Wene riigi politikalise politsei asemik, Tallinna shandarmide ooberst! Ametnik, kellel kohuseks on, iga liikumist, iga püüet, iga mõtet, mis seaduse ja korra wastu käib, karistamisele toimetada! Sellele mehele oli talupoegade süütaus selge kui päikese walgus, muud kui need, kelle silmi nende ainelised tulud pimestasiwad, talupoegade süüdistajad

167

ja nende nõuus olewad wõimumehed, ei tahtnud sellest aru saada.

Shandarmide ülem Gresser, Peterburi pärastise linnapealiku isa, astus wereteatri juhatajate sekka ja nõudis hirmsa näitemängu wiimase waatuse lühendamist. Asja andis talle selleks kahe peksuohwri elukardetaw olek. Ants Kadakas ja Jüri King jäiwad meelemõistuseta, ainult nõrkade elumärkidega, nuhtlusepaigale maha.

Aga rüütlisoost ametnikud oliwad Rotermanni wahele-astumise pärast juba wäga pahas tujus. Ja nüüd ilmus weel üks ninatark eksitaja! Kudas juleti neid, kelle käes walitsuse-wõim terwe maa ja rahwa üle seisis, nii tarwilises tegewuses tülitama ja keelama tulla! Ooberst Gresseri nõue, õigemine palwe, leidis siis wäga äritatud wastupanekut.

„Ma pean Teie tähelepanemist seepeale juhtima,” wastas parun Stackelberg terawalt, „et see, mis siin sünnib, mitte Teie ametiwoli alla ei käi: selle eest wastutame üksnes meie, herra ooberst!”

„Ma ei kõnelenud praegu mitte oma ametiwoli nimel, waid inimliku kaastundmuse ja jälkuse sunnil,” wastas shandarmide ülem, ja ka tema heal sai korraga kindla, käskiwa kõla. „Teie eksite aga, kui arwate, et see sündmus ka minu ametiwolisse ei puutu. Minul on õigus seeüle oma kõrgemale ülemusele teatada, ja selle õiguse teen ma omale kohuseks, kui Teie peksmist mitte kohe ei lõpeta — nüüd, kus juba kaks inimest hingetult maas on.”

See ähwardus mõjus ometi. Peksmine lõpetati sedamaid. Ooberst Gresseri käsul pandi mõlemad eluta mehed kummuli wankrisse ja weeti haigemajasse.

Peksmine oli aga juba muidugi lõpul. Wõib olla, et mõned wiimased wähem hoopisid saiwad, kui neile määratud,

168

aga päris ilma ei jäänud keegi — wälja arwatud Jaan Aguraiuja, kes rahwa kõnekäänu järele „keretäie ära pettis.” See kawal talupoeg paljastanud küll oma ihu, aga lipsanud tähelpanemata silmapilgul nende hulka, kes juba nuhtluse kätte oliwad saanud. Peksmata jäiwad weel Siim Maasikamäe, Mikk Allik ja Jaan Mäe — kõik Anija waIlast pärit. Esimene wabastati ta põdura terwise pärast raskest ihunuhtlusest ja ta pandi selle asemel kaheks nädalaks wangi. Teine oli küll ühes teistega linna tulnud, aga nendega mitte Toompeale läinud, ning peasis seeläbi halastamata karistusest. Kolmat kaitses peksu eest ta auu-amet: ta oli kiriku eestseisja. Imelikul wiisi ei peasenud aga tallitaja Mätlik, see truu mõisa-ori, kes peremehed saksa soowil linna ajanud, ise mitte nuhtlusest. Ka tema sai oma sada hoopi kätte ja wõis pärast seda pead murda, miks ilm nii tänamata on. Kergendatud karistusega peasenud rahwa jutu järele Jaak Mungamäe. Ta nihutanud käega riided palja ihu peale ning soldatid, kellel wist heldem süda oli kui paljudel teistel ja kelle tegewuse üle nii teraselt ei walwatud, löönud oma hoobid ihukatete peale.

169

Nuhtluse-paik pakkus pärast peksmist waadet, mida lahingiwäli pakub, kus raske, häwitaw käsitsi-wõitlus möllanud. Wereloigud igal pool, märg, porine maa ära tambitud, sõjariistade — siin keppide ja witsade — purustatud jätised tallermaa peal laiale ning kuiwemad kohad maas lamewaid, istuwaid wõi nõrgalt jalgade peal wankuwaid haawatuid täis. Surnukahwatud näod, wereta huuled, walu pärast ägawad suud, läiketa silmad täis tumma kaebamist ja ahastust.

Kuid nende haawatute saatus on palju halastamatam, kui soldatitel, kes pärast lahingit wõitlusepaigale jääwad. Wiimastele antakse arsti-abi, nende haawad seotakse kinni ja nad weetakse laatsaretti. Mis tehtakse aga siin? Weristatud pool-surnutele pakutakse ainult haisewat puskari, mida suurem osa jälkusega tagasi lükkab. Siis aetakse maas-lamajad püssipäradega üles, need, kes tõusta ei jaksa, kistakse wägise püsti, ja terwe haawatud salk kihutatakse mööda Narwa maanteed maa poole. Püssipärad ja rusikad tõu-

170

kawad nõrku mahajääjaid edasi. Wähem purustatud seltsimehed toetawad oimetumaid, kelle liikmed liikuda ei taha, asuwad kaenla alt neil kinni, kelle põlwed maha püüawad nõtkuda... Keegi ei küsi selle järele, mis nende waeste hirmsaste lõhutud ihudest suwisel palawusel saab, kas haawadesse põletik sisse ei löö wõi ussid ei sigine, mis ka mõnegi juures tõeste sündis. Ja keegi ei küsi, kas need inimesed eluajaks wigaseks ei jää, kas paljud neist enneaegu hauda ei suigu...

Neile meestele oli surmanuhtlus mõistetud.

Ja missuguse süü eest?

Selle eest, et nad alandliku palwega ülemuse juurde tuliwad nendele antud seaduse kohta õpetust küsima! Nad tuliwad palwega, aga nende palwe tehti kuritööks, mida surmanuhtlusega karistati...

Seal liigub kurb rong wälkuwate püsside wahel maa poole. Linnale mälestuseks jääb suur wereplekk keset awalikku platsi. Päike paneb ta punama ja särama, et ta kodanikkudele hästi silma torkaks ja hästi meelde jääks, et ta nende meelest, kellel weel inimesesüda rinnas tuksub, hauani ei ununeks. — —

Mathias Lutz ja Konrad Huber oliwad, ilma et kumbki teist oleks kutsunud, peksupaigast ära-aetawatele talupoegadele mööda Narwa maanteed järele hakanud minema. Nad tahtsiwad näha saada, mis nüüd weel sünnib — kui kaugele wallale lastud inimlik murdja, kes siin wõidupidu pidas, oma werehimus ja õgimisetuhinas weel läheb. Ühtlasi otsis Mathias oma isa, kelle ta kurbmängu lõpul silmast kaotanud.

Soldatitest oliwad mitmed, kes haawatud wangisid wedasiwad, tõukasiwad ja edasi kiskusiwad, ohtraste maitstud wiinast joobnud. Aga mitte ainult wiin ei joowasta, waid ka weri.

171

Kuum, punane, woolaw weri äratab inimlikus põues sellesama kiskja elule, mis alkoholi-kihwtki. Ja nõnda elas wäheste hinges inimene, kes neile ütles: Need siin on sinu wennad, nad kannatawad walu, sa pead nende peale halastama! Need wähesed hoidsiwad õnnetumate kaenla alt kinni, sammusiwad nendega pikkamisi ja ettewaatlikult edasi, lasksiwad neid wahete-wahel puhata, hinge tagasi tõmmata, walu üle kaebada, wabalt ägada... Teised sellewastu, keda alkohol toorestanud, tundsiwad lõbu, langenud wendadele weel jalahoopisid anda, nende walu suurendada, nende hädamõetu täiendada.

Enam kui üks kord tahtis keewawereline sakslane niisugusel puhul piinaja kallale karata. Aga Mathias Lutz oli waheajal kainemaks saanud ja hoidis teda tagasi. Oli siis weel ühte ohwrit waja! Soldatitel oliwad püssid seljas, mille raudne tikk wõi tinane laeng pealekippuja armuta maha oleks sirutanud. Mathiase ainus tung oli nüüd, oma isa teiste seast leida. Wist oli aga see esimeste seas minema wiidud, sest nad jõudsiwad juba Narwa uulitsa lõpule, ilma teda kuskil silmamata.

Teel püüdsiwad talupojad soldatitele ärdal palwel selgeks teha, et neil kõigil hobused linnas on, ilma kelleta nad ju koju ei wõiwat minna — lastagu neid ometi hobused korteritest ära tuua! Nende palwet ei pandud tähele. Kadrintali kaugemal serwal, kus meri maantee äärt niisutab, peatasiwad waljud wahid. Siin wisati need, keda ainult toetades ja tõugates edasi weetud, lihtsalt maantee peale maha. Koristagu neid sealt, kes tahab! Soldatid ise pöörasiwad linna poole tagasi, kui nad wabaks lastud wangisid rusikatega tagasitulemise eest ähwardanud.

Siin maantee ääres tekkib kõige pealt haawatute leer. Nõrgemad langewad walu pärast kummuli liiwa peale ja

172

oigawad kaeblikult. Mõnedel jooksewad pisarad üle põskede. Teised toetawad aia najale ja wahiwad tuhmilt oma ette maha. Kaks, kolm meest on sinna jäänud, kuhu neid wisati — keset teed, tolmu sisse. Ükski ei lausu sõna. Nad wahetawad ainult roidunud, surnud pilkusid üksteisega.

Mathias otsib isa. Leiabki wiimaks. Jaak Luts toetab tee ääres rinnuli suure kiwi peale. Ta ei kuule ega näe midagi, ägab ainult tasakeste oma ette. Tema lähedal maas pikutab keegi teine mees ja hoiab mõlema käega pea ümbert kinni.

„Huber, jookse linna poole tagasi ja wilista woorimeest!”

„Sa tahad teda oma juurde wiia?”

„Ja. Nõnda ei wõi ma teda ometi pikale teele lasta minna!”

Huber paneb jookstes minema.

„Isa,” ütleb Mathias ja paneb käe ta õlale. Jaak waatab pikkamisi üles. Ta tunneb poja ära. Nõrk helkjas läige libiseb ta näo üle.

„Ma wiin su oma juurde ja pesen su haawu,” lisab poeg juurde.

Jaak wastab midagi, aga see on ainult segane oigamine. Selle asemel waatab ta kindlamalt nooremehe otsa, ja ta tuimad, töntsid silmad täidawad endid suurte piiskadega. See kurb ja siiski nii õnnelik waade näib ütlema: „Jumalale tänu, siiski weel keegi, kellel kurja nõuu pole!”

Huber on kahehobuse-woorimehega warsti paigal.

Kui Mathias isa tugewal käel jalule aidanud ja teda wankri poole hakkab wiima, langeb Jaagu silm kummuli maas olewa seltsimehe peale.

„Mait,” ütleb ta, „wii Mikk koa siit ära! Ta sai rohkem kui mina — ja meie tulime seltsis...”

173

Konrad Huber ei saa ainumast Eesti keeli sõnast aru ja mõistab siiski, mis Mathiase isa ütleb.

„Tubli seltsimees sinu wana!” hüüab ta, asub maasolija piha ümbert kinni, tõstab ta üles ja aitab troskale, kuna Lutz sedasama oma isaga teeb.

Et haawatute walu mitte rohkendada, sõidetakse sammu linna poole ja Mathias ei tülita neid küsimistega. Isa seltsimehe tunneb ta ära. See on Raudoja peremees Mikk Jalaka Anijalt, kelle tuttawat nägu ta juba Toompeal silmas. —

Teised õnnetumad maantee ääres puhkawad ja oigawad esiotsa weel. Siis hakkawad ka linna poole tagasi minema. Minemiseks ei wõi seda õieti nimetada. Nab longiwad, roniwad, roomawad. Ka ei lähe nad koos, mitte wäikestes salkadeski — seda nad ei julge — waid ükshaawal, mees ja tüki maa takka jälle mees. Nad ei usalda ka suuremaid ja elawamaid uulitsaid mööda oma hobuseid otsima minna, nad põewad nagu kurjategijad läbi kitsaste tänawate, mööda nurgataguseid ja aia-ääri enda korterite poole...

Ja need nülitud inimesed wõtawad weel täna pika tee koju poole ette! Rohkem kui kolmkümmendwiis wersta niisuguste haawadega sõita, põrutust ja wintsutust kannatada, üksnes kummuli wankris lamada!

Nende hobused ise peawad teadma, kus kodu on — ohjahoidjaid seekord ei ole.

Ja kui siis niisugune wanker hilja öösel talu wärawasse jõuab, ei ole keegi, kes wärawat lahti teeb. Haawad on teel kangeks paatunud, liikmed halwatud. Iga liigutamine teeb põrgu-walu. Wäraw jääb kinni ja peremees oigab wankril, kuni päikese-tõusu ajal naine, tütar, poeg wõi sulane wälja tuleb.

174

„Tule Jumal appi, mis isal, mis peremehel wiga?

On ta rööwlite käes olnud?”

„Ei,” wastab isa ja peremees, „sakste käes olin.”

Ja warsti algab toas naise ja laste nuuksumisel kurb talitus. Nopitakse isa narmendama ihu seest kepikildusid ja witsaraokesi wälja...

11.

Mis nad kurja tegiwad.

Kui Jaak ja Mikk noortemeeste toetusel Wittelbachi maja eeskotta astusiwad, tuli neile meistri emanda õmbleja Leena Paju wastu. See jäi suurte silmadega wahtima. Esmalt ei saanud ta seisukorrast aru, siis aga nägi ta mõlemate talumeeste surnukarwalisi nägusid, nende wankuwat käiku ja werega määritud riideid, ning ehmatuse-hüüe tuli tal suust.

„Ja, ja, Leena, Teie ei teagi, mis wäljas sünnib,” ütles Mathias mõruda naeratamisega. „Meie toome siin kahte haawatud meest lahinguwäljalt. Üks neist on minu isa.”

Leena kohkunud pilk päris seletust.

„Jutustamiseks pole aeg kohane,” tähendas Lutz. „Leppige sellega, kui ütlen, et need mehed tunni aja eest sada ja sadawiiskümmend kepihoopi palja ihu peale saiwad. Meie tahaksime nüüd nende selgasid natuke rohitseda, enne kui koju sõidawad.”

Seejuures tegi ta töötoa ukse lahti, nägi seal ühte õpipoissi ja hüüdis:

„Wilhelm, pane müts pähe, ja mine apteeki! Küsi seal rohtu, millega haawasid pestakse. Ma ei tea, kas meie lakk nii suurte haawade tarwis hea on.”

175

Siis astusiwad kõik neli sisse ja paniwad ukse enda järel kinni.

Leena Paju tahtis wist wälja minna, sest ta oli selle järele riides. Ta seisis natuke aega kojas, siis läks trepist ülesse tuppa tagasi. —

Töötoas algas aga peksetute rawitsemine. Lutz ja Huber tõmmasiwad meestel kuued ja särgid ettewaatlikult seljast. Jämedad, takused särgid oliwad werd nii täis imbinud, et nad nüüd, kus weri paakunud, paiguti nagu kuiwanud nahad kobisesiwad. Nende ärarebimine ihu küllest sünnitas oimetumatele ärarääkimata walu. Siis pandi mehed otseti koikudesse — üks Mathiase, teine Huberi asemele. Mõlemale lõhutud ihu pakkus nii jäledat waadet, et õpipoiss Ernst, kes meestel pastlad pidi jalast wõtma, kahwatanud näoga kõrwale põgenes.

Waheajal jõudis Wilhelm Ficki apteegist karbolweega tagasi. Sellid käärisiwad parajaste särgikäiseid üles, el haawade pesemisega alustada, ja pidasiwad aru, kust puhast linast riiet ja sidemeid saada, et nülitud ihu pärast seda kinni siduda, kui korraga pehme, arglik heal nende selja taga kuuldawaks sai, mis küsis:

„Kas siin wahest minu abi tarwis pole?”

Lutz ja Huber — mõlemad waatasiwad kähku ümber. Kumbki polnud õmbleja Leena sisseastumist tähele pannud. Neiu seisis ukse juures ning hoidis midagi kaenla all. Ta oli sitsikleidi wäel, põll ees.

„Tõepoolest, Teil oleksiwad pehmemad käed kui meil,” hüüdis Huber, „aga kas Teie süda niisugust waadet wälja kannatab, nagu see siin! Astuge ligemale!”

Leena tegi seda. Ta heitis pilgu nuheldud meeste selgade peale ja karjatas. Ta käed läksiwad risti ja hirmunud silmad täitsiwad endid märjaga.

176

„Mu Jumal, miks on nõnda tehtud!”

„Nah, ma näen juba, et Teist haawatohtrit ei saa,” ütles Huber, neiu kahwatust märgates: „Teie süda läheb halwaks, minge parem ära! Meie katsume nendega isegi walmis saada.”

„Ei,” ütles Leena järsku kindla otsusega. „Ma tahan Teid aidata. Mu süda ei lähe sugugi halwaks, herra Huber, ma pole nii nõrk, nagu arwate.” Ja sedamaid hakkas ta ennast talitades liigutama.

„Tubli, wäga tubli!” hüüdis Huber, ja ta nägu awaldas sooja imestust. „Haawasidumise peale on halastajad õed muidugi osawamad, kui halastajad wennad.”

„Ja mul on weel endised lapsehoidja-käed,” lisas Leena juurde.

„Kõige pealt peaksite aga riiet ja sidemeid muretsema.”

„Seda tõin juba kaasa. Arwasin juba, et seda tarwis on. Aga ei tea, las sellest küllalt saab.”

Ja noor neiu wõitis kaenla alt puhta, kui ka wana ja osalt lõhkise lõuendi-lina.

„Äärest wõime paar pikka sidet lõigata,” ülles ta. „Hoidke otsast kinni, herra Huber!”

Ka käärid oliwad õmblejal kaasas. Ta lõikas lina serwast kaks kämbli-laiust riba ära ja seepeale lina pooleks. Kõik see läks nii ruttu ja osawaste, ning noor neiu walitses korraga niisuguse rahu üle, nagu oleks ta praegu haawa-laatsaretist tulnud... Siis algas ta wagusi, ilma häbita, ilma kartuseta, haawade pesemist tüki lõuendiga, mida ta apteegist toodud wedelikuga niisutas.

„Oo, missugused haawad,” sosistas ta töö juures, „missugused koledad haawad! Nagu nüri noaga puretud! Luud peaaegu wäljas! Ja igal pool witsapinnud liha sees. Ei, nii ei lähe, pinnud peame enne wälja noppima.”

177

Ja ta hakkas pindasid noppima, Kui haige, põletawat rohtu haawade peal tundes, walu pärast waljumine oigas, waigistas seda Leena sõnadega:

„Oleme warsti walmis! Oleme warsti walmis! Weel natuke kannatust!” Ja ta silmad lõiwad jälle niiskeks.

Konrad Huber asus neiule appi. Sellewastu seisis Lutz üleskääritud warrustega tegewuseta kõrwal. Ta silm wiibis aineti halastaja õe peal. See lumm, mõtlew pilk näis mitut keelt korraga rääkiwat. Mida ta aga rääkis, oli wist noorele mehele eneselegi weel tume ja segane. Teame meie siis õieti öelda, üksikult ära seletada, mida meie haruldase, hingesse mõjuwa, werd elawamalt liikuma panewa pildi ees tunneme? Ja niisugune algupäraline, kõrge, wapustaw pilt seisis siin praegu Mathias Lutzi silma ees... Seal werised, lõhutud ihudega ägawad mehed kummuli asemete peal, nende peal halastawal kumardusel noor tütarlaps tegew, kelle hirmunud lapse-silmadest kaastundlik haledus, kelle õrnast lapsenäost aitamise-agarus, heategemise-õhin helgiwad. Ja kõige selle peale heidab aknatest wiiliti sissewoolaw ehapuna wärisewat, lepitawat kuma. Ning halastaja õe noore, walkja pea ümber wirwendab õrnalt, salalt helkjas paiste...

Mathias liigutab ennast alles, kui Huber teda hüüab. Haawad on pestud, neid waja kinni siduda. Sidemete ümberpanemine nõuab tugewamat abi, sest haawatuid waja tõsta. Mathias ärkab sügawast mõttest ja läheneb koikule, mille peal ta isa puhkab. Ta pole aga weel kätt haige külge pannud, kui uks lahti läheb ning mamsel Bertha Wittelbach sisse astub.

Ta jõudis täna lõunaks laewaga Peterburist tagasi. Mathias teadis seda, oli teda ka näinud, aga Bertha oli sõidust nii wäsinud ja merehaigusest nii roidunud, et ta

178

koju jõudes kohe puhkama heitis, ilma et tal mahti oleks olnud, peiuga nelja silma all kokku saada. Nähtawalt tuli ta nüüd waatama, kas ta kodus on.

Huberi ja wõerast neiut Mathiase seltsis nähes, jäi ta ukse ette seisatama ja ta näo üle lendas tusane wine. Siis ahwatles teda wõerastaw talitus, mis neil käsil näis olewat, ligemale. Aga waewalt oli ta pilk kahe werise keha peale langenud, kui ta jala peal wankus ja walju healega kisendama hakkas.

Mathias hüppas waigistaks tema juurde.

„Ärge ehmatage, mamsel Bertha! Need on kaks õnnetumat talupoega, teda täna keppidega nuheldi.”

„Ja Teie olete nad siia toonud!”

„Teine mees on minu isa.”

Mamsel Bertha heitis weel ühe pilgu haigete peale. See pilk awaldas ainult pahast jälkust. Siis kadus ta töötoast, nagu oleks tugew tuulehoog ta uksest wälja pühkinud...

Nii tõsine, kui silmapilk oli — Huber pidi siiski naerma. Sellest preilist halastajat õde ei saa — niipalju on kindel,” tähendas ta.

Mathias Lutz aga pigistas alumise huule hammaste wahele. Ta pani mamsel Bertha järel lahti jäänud ukse kinni ja astus jälle haigete juurde. —

Warsti oli Jaagule ja Mikule, nende haawatud selgade hoolsa sidumise läbi, niipalju kergendust muretsetud, et nad oma heategijate pakitsewate küsimiste peale wõisiwad wastust anda.

Mis kurja nad teinud, et neid nii koleda karistuse alla heidetud?

179

Nad tulnud kuberneri käest linnas uut talurahwa seadust „wastu wõtma” — ei muud midagi. Ja sedagi teinud nad Anija mõisaherra nõuuandmise peale. Siin aga püütud nad äraarwamata kawaluse läbi lõksu ja weetud kui mässajaid peksupaigale.

Kes suutis seda uskuda? Konna Jaagu poegki, kes oma isa tõearmastust tundis, raputas seda puhku kahtlaselt pead. Nii täieste ilma süüta ei wõinud mehed ometi olla. Niisugune ülekohus oli lihtsalt wõimata. Wististe hakkasiwad nad sakstele wõi kubernerile wõi mõnele ametnikule, kui mitte muidu, siis sõnadega wastu.

Alles meeste lähemad seletused, terwe loo ärajutustamine hakatusest kuni otsani, lõpetasiwad pealtkuulajate kahtlemise. Ja hiljem saiwad nad linnas, kus sündmus kõik meeled liikuma pani, küllalt kinnitusi, et mehed ainult tõtt rääkinud. Toompea lossist imbis üks sõnum teise järele kodanikkude sekka, süüdlaste nimed käisiwad suust suhu, jäleda kurbmängu terwe ajalugu oli warsti kõigile tuttaw. — —

1858. aasta suwi oli palaw ja põudne. Wili küpses ruttu ja rukkilõikus tuli wäga äkitselt kätte. Lõikust oli rohkem kui nüüd, sest põllud oliwad kolmeks jaotatud. Wana orja-aegse seaduse järele pidiwad talupojad kõigi oma tööjõududega mõisa-rukki enne ära lõikama, siis alles tohtisiwad oma lõikuse peale mõtelda.

Et nüüd mõisa-rukki lõikamine ohtraste aega nõudis, wili aga ka talupoegade põldudel enam kui küps oli, siis polnud peremeestel raske ära näha, et nende rukis enne peadest maha wariseb, kui lõikus mõisas lõpeb. Neid ähwardas suur kahju, kuna peasemine selle eest wõimata polnud, kui aga mõisnik tahtis.

180

Mõned wanemad ja sõnakamad peremehed Anija wallas, nende seas Willem Känd, Mikk Jalakas ja Ants Reha, wõtsiwad kätte ja läksiwad mõisaherrat paluma, et see wähemast waimutüdrukud nädalaks ajaks koduse lõikuse kallale lubaks, muidugi sel tingimisel, et päewad järgmisel nädalal tasa tehtakse. Herra ei lubanud. Parun Ungern-Sternberg wastas peremeestele: „See jääb teile aga siis moodiks — nii tahate iga aasta saada.” Hädasunnil läksiwad aga peremehed selsamal päewal weel suuremal hulgal paruni palwele tagasi ja kurtsiwad talle ärdaste oma kitsikust. Kuid mõisnik jäi oma endise otsuse juurde kindlaks. Ei aidanud seegi, et Willem Känd, peremeeste sõnakas kõnemees, kes „piibli kolm korda läbi lugenud,” pühakirja sõnade ja salmikestega saksa südame kohta püüdis mõjuda.

Nüüd oliwad aga ka Anija peremehed kuulnud, et Jüripäewal, selsamal aastal, ilmunud uus talurahwa seadus rentnikkudele abiteo poolest kergendusi määras. Lähedal olewas Kolga wallas oli krahw Stenbock oma talupoegadele sedamaid kergendusi teinudki. Anija mehed arwasiwad endil siis seadusliku õigusegi olewat pärida, et saks senisest tööalusest — liiategi praegusel häda-ajal — nii waljuste kinni ei peaks. Selle õiguse peale tahtis Willem Känd paruni tähelpanekut juhtida, kui ta temalt nüüd nimetatud talurahwa seaduse raamatut alandlikult lugeda palus, et teada saada, mis seal teoorjuse kohta on üteldud. Et Anija peremehed seda seaduse-raamatut weel mitte polnud lugenud, waid temast ainult kuulnud, näitab jällegi, kui puudulikult rahwast uue seadusega tutwustati.

181

Parun Ungern-Sternberg wihastas meeste nõudmise üle ning kostis lühidelt: Seadust ega kergendust tema käest ei saa. Kes rahul ei ole, mingu linna kuberneri juurest õigust otsima. Kui wiimane nende nõudmise õige leiab olewat, siis wõtwat ta oma käsu tagasi.

Selle wastusega lahkusiwad peremehed paruni juurest ja pidasiwad isekeskes nõuu, mis nüüd teha — kas paruni nõuuaude järele linna minna wõi mitte. Nad jõudsiwad otsusele, teekonda kuberneri juurde ette wõtta, et omale uue seaduse kohta selgust muretseda. See otsus oli seda enam põhjendatud, et paar peremeest, Willem Känd ja Mikk Jalakas, teistele teadsiwad rääkida, nad olla Tallinnas hiljuti mahti saanud uut seaduse-raamatut wähe sorida, ja sellest leidnud nad tõeste abiteo kohta kergendawaid paragrahwisid.

See oli reedene päew, mil peremehed oma otsuse tegiwad. Laupäewa hommikul ilmub talitaja Jaak Mätlik ja annab imelikul wiisil kindla käsu: kõik peremehed, kes tegu teewad, peawad pühapäew linna minema uut seadust wastu wõtma. Mõnede tõenduse järele lisanud ta koguni juurde, kes käsku ei täitwat, saada „magaskis” wiis hoopi ja maksta rubla trahwi! Kas talitaja selle käsu omast peast andis wõi ise käsku täitis ehk sellekohase näpunäite järele tegi, see ei saanud kindlaks. Niipalju on teada, et Jaak Mätlik, kes kolmat aega ametis, mõisale truu, alandlik ja meelepäraline talitaja oli. Ainult aimata wõiks wahest, kellel ja mispärast soowitaw oli, et kõik peremehed linna läheksiwad.

Mindigi pühapäewa hommikul Tallinna poole teele.

Anija meeste nõuust oliwad mitmed peremehed ümberkaudsetes waldades kuulda saanud, ja et neid just seesama king pigistas, siis heitsiwad nad esimeste kilda. Nõnda mõned Kurisoo talupojad, nõnda ka Konna Jaak. Wiimane

182

oli pühapäewa hommikul Anijale tulnud oma tuttawa, Raudoja peremehe Mikk Jalaka, käest põrsast ostma. Mikk oli wärawas parajaste wankrile istumas, kui Jaak sinna jõudis.

“Kuhu nüüd?”

„Linna uut seadust wastu wõtma... Kas teil juba käes?”

„Ei ole. Orjus läheb wana wiisi edasi.”

„Siis tule meiega ühes linna. Meie parun ütles, kuberner anda meile uue seaduse kohta seletust. Meil kõigil on käsk käes, täna kuberneri juurde minna.”

Jaak warsti nõuus. Eks ole ju temagi rukis mulla sisse pudenemas, kuna noor ja wana homseks mõisa-lõikusele on kutsutud.

Weel ei olnud Anija mehed kodust laugele jõudnud, kui mõisa opmann neist mööda sõitis. Ta oli teel ranna poole, kus parunil suwemõis oli ja kuhu see reedel, pärast seda, kui ta peremehed jutule wõtnud, ära oli sõitnud. Muidugi, läks opmann parunile teatama, et peremehed linna rändawad.

Tallinnas mindi kõige pealt shandarmide ülema ooberst Gresseri juurde nõuu küsima, kus ja kuda kuberneriga wõiks kokku saada; oma-pead ei teadnud talupojad kuhugile ette astuda. Waestel inimestel on teraw nina neid isikuid üles leidma, kellel soe süda nende wastu põues tuksub. Niisugune inimese-sõber oli ooberst Gresser. Juba kord waremalt oliwad Willem Känd ja Mikk Jalakas oma kitsikuste pärast Gresseri juures käinud.

Wana halli peaga ooberst juhatas neid lahkeste kuberneri kantseleisse, hoiatas aga mehi terwel hulgal ja ülepea suuremal arwul sinna minemast; sellest wõida eksiarwamine tekkida, kui tahaksimad talupojad oma woliga õigust nõuda

183

wõi ülemust wähemast ähwardada. Gresser pani ette, nad waligu enda keskest kolm saadikut, kes kuberneri ette ilmuksiwad asja ajama.

Nõnda sündiski, saadikuteks waliti Willem Känd, Ants Kask ja Jüri Aguraiuja, kes sedamaid Toompeale läksiwad — nendega ühes ka talitaja Jaak Mätlik.

Saadikud jäiwad kauaks ära. Peremehed hakkasiwad juba laiale minema ja pidasiwad aru, koju sõita, kui korraga talitaja Mätlik Toompealt ilmub ja käsu toob: kõik Anija walla peremehed, kes linna on tulnud, mingu kohe lossi uut seadust kuulma. Et peremeeste saadikud lossis wangi oliwad wõetud, sellest ei lausunud auus mees, ülemate käsku täites, sõnagi...

Ülewal lossis oli aga olukord järgmine.

Kuberner Johann won Grünewald polnud koduski. Kus ta oli, selle üle lähewad teated lahku. Ühed ütlewad, ta wiibinud Wormsi saarel, kus talurahwa seas uue seaduse pärast ka rahutused tekkinud; teised tõendawad, ta olnud prii-aega pidamas, kolmandad räägiwad koguni, herra won Grünewald olnud küll Tallinnas, aga et ta Anija asjaga ei tahtnud tegemist teha — ta oli pehme loomusega mees — siis hoidnud ta ennast kõrwale. Olgu, kuda on — kuberneri aset täitis sel puhul abikuberner parun Rosen. Ta wõttis talupoegade saatkonna wastu ja küsis meestelt, kas nad üksipäini linna tulnud, wõi on teisi peremehi ka weel. Saadikud kostsiwad, Anija paruni herra nõuuandmise tõttu tulnud kõik peremehed linna. Seepeale andis abikuberner talitajale käsu, kõiki mehi Toompeale kutsuda, kus neile uue seaduse kohta tahetawat seletust anda. Saadikud, kolm meest, jäeti lossi wahi alla.

Abikuberner parun Rosen kõneles aga liig puudulikult Eesti keelt, kui et ta talupoegadega soowitawa mõjuga oleks

184

suutnud asju harutada, ning, kubermangu-walitsuse teiste liikmete seas polnud ka kedagi, kellel see keel selge oleks olnud. Juhtus nüüd, et endine walitsuse-nõuunik herra won Schwebs, kes hiljuti Riiga kohtunikuks oli minetatud, weel mitte oma uue ameti peale polnud läinud. See mees kõneles ladusaste Eesti keelt ja oli ka maa-oludega hästi tuttaw. Walitsuse-nõuunik won Schwebs, sel puhul ainus sünnis asjaajaja, kutsuti siis terwet asjaharutamist talupoegadega juhatama. Ta wõis oma ülesandest seda paremine jagu saada, et ta loomuse poolest wali, kõwa, kindel ja agar oli: ta oli ametnikkude seas kui edasipüüdja, walitsusehimuline ja kõrk mees tuttaw.

Ta saatiski oma ülesande sakste mõttes hiilgawalt täide.

Kui Anija peremehed talitajalt käsu saanud, kõik Toompeale minna, otsisiwad nad mehed ruttu kokku ja läksiwad teele, Need mehed, kes shandarmide ülema juurest tuliwad, teatasiwad, ooberst Gresser öelnud neile lõpuks weel: „Kui teie käsi pahaste hakkad käima, siis saatke mulle kellegiga teatust.” Ta hea mees ei aimanud, et meeste käsi warsti nii pahaste käis, et neil wõimata oli kedagi abi järele läkitada.

Toompeal lasti mehed lossi hoowi, kus nad kaks tundi pididwad ootama. Siis kutsuti nad kuberneri kantseleisse, mille ukse ees püssiga soldat wahil seisis. Kui kõik sees oliwad, keerati uks lukku. Pika laua ääres istusiwad kuus wõi seitse herrat, nende seas abikuberner Rosen, walitsuse-nõuunik won Schwebs ja Anija parun Ungern-Sternberg, kes pärast ka oma talupoegade nuhtlemist Wene turul pealt waatas.

Herra won Schwebs, ülekuulamise juhataja, silmitses mehi natuke aega waikides, siis põrutas äkitselt:

Teie olete wastuhakkajad! Teie olete oma woliga

185

mõisa tööd seisma jätnud ja linna tulnud kaebama. Teie tahate mässu teha! ... Kus on Willem Känd?”

Willem astus ette. Tal läikisiwad kuue külles wasknööbid, nagu neid sel ajal pileti-soldatid kandsiwad.

„Kust sa need nööbid said?” küsis kohtumõistja.

„Poest ostsin.”

„Teener, lõika nööbid maha!”

See sündis.

„Sina, Willem Känd, oled mässajate ninamees, rahwa ässitaja sa saad kolmsada hoopi!” otsustas seepeale ülekuulaja.

Mikk Jalakas kutsuti ette.

„Sina oled ka üks neist hakkajatest ja mässu nõuuandjatest! Saad sadawiiskümmend hoopi.”

Seesama otsus kuulutati Jüri Aguraiujale. Siis järgnes Ants Reha. See wastas küsimiste peale oma tömbi keelega weidi arusaamatalt.

„Kas sa paremine rääkida ei oska?” hüüdis herra won Schwebs. Sulle antakse ka sadawiiskümmend hoopi.”

Teistele öeldi, nad olewat kõik ühesugused wastu-hakkajad: neile olla igaühele sada hoopi määratud.

Peremees Ants Kentmann oli ennast weidike ühe kantselei-kapi najale toetanud. Temast mööda astudes puutus herra won Schwebs talupoja külge, kus juures ta müts lähedal olewa laua pealt maha kukkus.

„Sa hakkad mind kiskuma! ” hüüdis ametnik, „Saad ka sadawiiskümnend hoopi.”

Ülekuulajate iseäralise wiha tõmmas enda peale ka Känd, kes omale harjnud kombe järele siingi pühakirjast abi ja tuge otsis. Kui ta nägi, et uue seaduse „kätteandmisest” wõi seletamisest juttugi ei tehtud, waid et selle wastu mehed, kes alandliku palwega, pealegi mõisniku soowil ning talitaja

186

käsul, siia tulnud, mässajateks tehti, kohtu alla pandi ja raskete nuhtluste alla mõisteti, siis hüüdis Känd kohtulaua poole piiblisõna:

„Häda teile, teie suurtsugu rahwas, teie wägewate lapsed, kes teie sääski ja kärbseid kurnate, aga elewandid terwelt alla neelate!”

Seepeale hüpati hambaid kiristades püsti ja käratati wihaselt, ta pidada suu pidama, kuni temalt midagi küsitakse...

Kohus oli lõpetatud. Uue seaduse kohta ei kuulnud mehed muud midagi, kui et nad endist wiisi saksa peawad orjama ja tema käskusid täitma. Siis lasti mehed kantseleist wälja.

Lossi ees oli waheajal sõjawägi walmis seatud. Niipea kui peremehed ilmusiwad, piirati nad ümber. Trummid hakkasiwad põrisema, muusik mängima ning kurb rong liikus ruttu nuhtluse-paiga poole. — —

Kui Jaak Luts ja Mikk Jalakas pärast haawade kinni sidumist paar tundi sellide koikudes puhanud, ajas neid mure jälle jalule, hoolimata rawitsejate keelust.

„Ei tea, kudas hobustega on,” ütlesiwad nad, „ning kodus ootawad naised-lapsed ja homne töö. Hakkame aga minema!”

„Jääge ometi seks ööks linna öömajale,” käisiwad Mathias ja Leena nende peale. „Teie ei suuda ju sel olekul pikale teele minnagi, wõite tee peal ära surra.”

Aga need kepi all kaswatatud igawesed tööorjad kostsiwad:

„Ei me seda tohi. Jumal teab, mis meiega weel tehtakse, kui me homseks kodus pole. Kästi ju siit wiibimata minema kasida. Pärast saks wõtab kohad käest ära ja wiskab naised-lapsed lageda taewa alla. Ei, kui me ka ise hom-

187

me tööle ei jaksa minna — pere peame mõisawäljale lõikama saatma.”

Ja nad läksiwad tõeste teele. Hirm mõisniku wiha ja kättemaksmise eest, mure perekonna pärast ei andnud neile püsi oma haawade peale mõtelda. Neid ootas töö, neid ootas mõisniku käsk — missugune talupojasüda suutis nii raskele sundusele wastu panna!

Mathiase ja Huberi toetusel roomasiwad nad, hambaid walu pärast kokku pigistades, Slabodka sõbrahoowi oma hobuste juurde. Teel ostis Mathias neile apteegist haawarohtu kaasa ning pistis isale mõne rubla raha ja teemoonaks kamalu-täie saia taskusse.

Kui nad noortemeeste abil wankritele ronisiwad ja ohjad kätte wõtsiwad, ütles Raudoja peremees haleda naeratamisega:

„Koju me wist eluga weel jõuame, aga kas meist kõigist weel eluloomi ja terweid töötegijad saab — eks me näe!”

Ta aimas õiete.

Nagu Mathias hiljem kuulis, põdesiwad peksetud kodus kuude ja isegi aastate kaupa weel hirmsa nuhtluse tagajärgesid. Mõned neist, nagu Ants Kentmarni, oli nii ära puretud, et teda linadega pöörati. Et õnnetumatele kõige wähematki tohtriabi osaks ei saanud, siis jäiwadki nad kõik põdema ja nii mõnegi koristas surm waremalt ära, kui see rikkumata terwise puhul oleks sündinud. Ka tänapäewani elus olewad mehed kurdawad weel raskete kehaliste wigaduste üle. Nii on Hindrek Weerlo sooned sest saadik kanged, Jaan Lepale lõi roos jalga ja alumisesse kehasse parandamata haigus, nii et ta praegu puruwigane on; Ants Sukal läksiwad peksu-

188

haawad mädanema ning ussitama, ja ta terwis on tänapäewani wilets; Jüri Kana ja Jaan Lepp kaebawad, et nende sooned nuhtlusest saadik kokku kisuwad jne...

Ja mille eest kõik see?

Mis nad kurja oliwad teinud?

Mitte kõige wähemat!

Kes suudab seda uskuda?

Ainult see, kes selle-aegseid olusid tunneb. Meie nooremad raputame umbusklikult pead, wäljamaal peetakse säherdusi lugusid luuletusteks wõi jämedateks liialdusteks. Aasta-arw 1858 ei mahu kellelegi pähe, ehk olgu siis, et sellest 500 maha tõmmame...

Wäga õieti tähendatakse Wene ajakirjas „Russkij Arhiw” räägitawa loo kohta:

„Neid, kes selle walitsusekorraga tuttawad pole, mis Baltimaal enne uuendusi walitses, peab see imestama panema, kuda riigiteenistuses olewad ametnikud ilma kohtuta täieste ilmasüüta talupoegi, peremehi, perekonna-isasid, wõisiwad karistada, nagu oleksiwad need kõige suuremad kurjategijad. Aga niisugust kohtumõistmist loeti terwes Baltias igapäewaseks asjaks, sest ametikohad oliwad baltlaste ja nende sõprade käes (nagu würst Suworow), ja neid juhtisiwad ainult isiklikud tulud, iseäranis siis, kui niisuguseid wägitegusid, nagu kirjeldatud loos, kõrgema ülemuse ees mässu mahasurumiseks wõis tembeldada ja selle eest weel tänugi oodata...”

Pärast peksu oli Anija mõisa sõjawägi walwamas. Mõisnik kartis kas talupoegade kättemaksmist, wõi tõendatud „mässule” taheti silmakirjaks usutawamat nägu anda. Sest kahtlemata oli shandarmi-walitsuse ülem Gresser Peterburisse asja üle ametlikult teatanud, ja sealt oli soowimata järelpärimisi karta... Mõisa walwamise kulusid pidiwad

189

talupojad aitama kanda; igale peremehele pandi poolteist rubla maksu peale. See, kes enesel kaitset arwas waja olewat, laskis teisi selle eest maksta! Ja ei tea, mis hädaohtu saksal wigaseks peksetud talupoegade poolt weel karta oli! ...

Kohe peale seda, kui Anija mehed koju jõudnud, kutsus haagikohtunik F. Tritthof nad mõisa ja trööstis neid sellega, et parun Ungern-Sternberg juhtunud lugu wäga kahetsewal, talupoegadega ära tahtwat leppida, neid igaweseks ajaks nende praeguste kohtade peale lubawat jätta — ühe sõnaga kõikepidi nende olukorda püüdwat kergendada. Õiguse pärast ei olla ju mitte mõisnik nende peale langenud karistuse pärast süüdlane, waid kohus! Peale selle manitses haagikohtunik talupoegi, et nad mitte paruni wastu kurja meeles ei kannaks, salakawalaid plaanisid ei sepitseks ega mässama ei hakkaks. Need kõik oliwad aga ainult tühjad sõnad, sest warsti ajas parun Ungern-Sternberg paljud peremehed kohtade pealt ära ja andis talud teiste rentnikkude kätte.

Mikk Jalakale, Willem Kännule, Ants Rehale ja Mart Kanale öeldi kohad juba Jaagupi-päewal ülesse ja aeti nad teisel kewadel taludest wälja... Tallinnas jagatud karistusest ei saauud nii suurtele kurjategijatele weel küllalt!—

Wene turul nähtud werine waatemäng erutas weel kaua Tallinna kodanikkude meeli. Rüütlite hukkamõistmine selle ilmkuulmata, ilmwabandamata ülekohtu pärast oli üleüldine. Mahtra sündmuste üle wõis weel ühte wõi teist wiisi mõelda — seal oliwad talupojad, kui ka enesekaitseks, ikkagi wägiwalda tarwitanud. Siin aga seisiwad täieste süüta ohwrid, kelle peale mingi kahtlustaw wari ei langenud, awaliku arwamise eest...

Asi ulatas ka Tallinnast ja Baltimaast kaugemale. Tallinn oli sel ajal weel kaunis lugupeetud supelpaik, kus iseäranis palju suurtsugu wõeraid Peterburist suwitamas

190

käis. Neist oliwad mitmed peksmist pealt näinud, teised sündmusega selsamal päewal tuttawaks saanud. Asi lagunes pealinna kõrgemates ringkondades laiale ning ulatas muidugi ta walitsuse tipus olewate isikute kõrwa. Tagajärjeks oli üleüldine meelepaha ja tõsine nurin Eestimaa rüütlite ning kohalise ülemuse wastu, mida kaotada siinsel rüütelkonnal ainult suure waewa ja pikema aja järele korda läks. Juba 22. dets. selsamal aastal astus Eestimaa tsiwil-kuberner Johann won Grünewald ametist ära ning tema asemele nimetati wiie päewa pärast keegi sõjaülem, kindralmajor Ulrich, kuberneriks. Linnakomandant parun won der Salza lahkus Tallinnast hiljem.

Isegi wäljamaale tungis sõnum Anija meeste peksmisest ja äratas suurt tähelpanemist. Meie Saksa soost wõimumehed ei leidnud oma endisel kodumaalgi kaitset ega wabadust, ehk olgu siis, et wanameelsetesse lehtedesse loo üle sõnumid juhiti, milles kõik asjad pea peale seati, nagu see Mahtra mässulooga wagas „Ristilehes” sündis. —

Tallinna kodaniku-soost elanikkude seas walitsewa tuju üle annab järgmine lookene märku, mis aasta pärast peksmist sündis.

Kolm noortmeest paremast kodaniku-seltskonnast oliwad merel purjepaadiga lõbusõidu teinud. Öö oli juba käes, kui nad linna tagasi jõudsiwad. Tee koju poole wiis neid üle Toompea, linna-komandandi korterist, praegusest Kaarli kirikumajast mööda. Merel oliwad nad wist kaasawõetud punschi weidi ohtraste maitsnud, mis nende julgusest selgub, sest korraga hüüab üks neist: „Poisid, täna on talupoegade

191

peksmise aastapäew, seda peame pühitsema,” kahmab kiwi maast ja wiskab komandandi korteri aknate wastu. Tema eesmärgi järele teewad ka teised. Mõned kiwid lähewad märki.

Ruttu peidawad kõik kolm endid seepeale lähedal olewate wanade kindluse-jätiste sisse ära. Et paik inimestest täieste tühi oli, siis oleksiwad nad ka nägemata ja leidmata jäänud; kaks neist peasesiwadki ilma hädata koju. Kolmas aga jäi wallatuse ja uudishimu pärast peidupaika maha, et näha saada, mis tagajärjed „pommitamisel” saaksiwad olema. Teda nähti aga, wahisoldat wõttis ta kinni ning esimesel ehmatusel andis ta ka oma kaaslased üles. Need wõeti weel selsamal öösel kodust wangi ja wiidi Toompea lossi peawahi peale, kus esimene süüdlane juba istuski.

Teisel päewal mindi noortemeeste pärast komandandi parun wan der Salza palwele. Asjata! Parun oli nimelt ammugi märganud, et Tallinna elanikud tema peale Anija meeste peksuloo pärast meelepaha kannawad. Tema eest põigati uulitsal kõrwale wõi temast mindi teretamata mööda. Ja nüüd oli seda waenu weel koguni wägiwaldse tembu läbi awaldatud. See nõudis eeskujulist karistust. Et komandant kaebtuse tõstmata-jätmisest kuuldagi ei tahtnud, siis pidiwad süüdlased kõwa karistust kartma, sest asjal oli enam-wähem politikaline laad.

Hommikul läheb ametnik R. tawalisel tunnil teenistusesse. Seal ütleb talle üks ametiwend, et üks tema ligidane sugulane selle ja selle süü pärast peawahil wangis istuda, ja et noortmeest, nagu tema seltsimehigi, parun Salza järelandmatuse pärast wali karistus oodata.

Peastmiseks pidi midagi sündima, ja nimelt ruttu.

Keiser Aleksander II oli sel ajal Haapsalus mereweel ja tema kaaskonnas oliwad kindral-kuberner würst Suworow,

192

kui ka Eestimaa uus tsiwil-kuberner kindral won Ulrich. Ametnik R. wõttis sedamaid nõuuks, juhtumist Haapsalus teatada ja keisri käest süüdlastele kuidagi andeksandmist nõutada, enne kui komandant kaebtust on saanud tõsta. Ta muretses omale mõneks päewaks prii-aega, sai walitsuse-nõuuniku W. G. käest soowituse-kirja würst Suworowile kaasa ja kihutas erapostiga Haapsalu poole, teiseks hommikuks wara sinna jõudes.

Hea õnn tuli talle appi. Uulitsal juhtus ta Eestimaa rüütelkonna peamehe parun Gonstant won Ungern-Sternbergiga kokku, kes oma röemsa meele ja osawa nalja poolest tuttaw oli. Parun, kes ametnikku tundis, küsis imestades, mis tema siis Haapsalus tegewat. Muidugi jutustas N. talle halwa loo ära.

Rüütelkonna peamees naeris ja lubas asja heale lõpule wiia, kui N, seda tema toimetada annab. Soowitus-kirja tahtwat ta ise würst Suworowile ära anda. N. pidada ainult tsiwil-kubernerile asja teatama ja siis ei jääda talle enam muud teha, kui igaühe wastu loost paar tundi waikida. Tema, rüütelkonna peamees, olla tänaseks keisri juurde pruukostile kutsutud. Majesteet armastada pruukosti-lauas lõbusaid uudiseid kuulda, seepärast tahtwat ta juhtumist sündsal kujul ette kanda. Minewat tal korda keisrit naerma ajada, mida ta loota, siis olla poisid peastetud.

Ettewõte läkski soowitud sihil toime. Paari tunni pärast telegrahweeris kuberner won Ulrich Tallinna, et süüdlased keiserlikku määrust mööda lossi-ülewaataja ametikorteris ainult kolm päewa kinni peawad istuma.

193

12.
Kumb wõidab?

Raske on uskuda, ükski neist, kes Wene turul jäledat waatemängu juhtunud nägema, järgmisel ööl rahuga sai magada. Mathias Lutz wähemast wiskles kuni hommiku walgeni uneta asemel, ja kui ta silmad kogemata kinni läksiwad, siis äratasiwad teda kohutawad, wiirastuse-sarnased unenäod warsti jälle piinawast poolunest. Ikka ja ikka jälle kerkisiwad nähtud werepildid ta waimusilma ette, õnnetumate walukisa helises tal alatasa kõrwus ning mõned surnukarwalised näod appi karjuwate silmadega wahtisiwad talle ööpimedusest otsa, ta wõis oma pilgu pöörata, kuhu külge tahtis.

Mida enam ta asja üle järele mõtles, seda mässawam wiha wõttis ta hinges nende wastu maad, kes niisuguse koleduse toime pannud. Ta tundis neid oma poisikese-põlwest, aga nüüd oli ta neid alles täieste tundma õppinud. Ta silmad oliwad selgunud — mitte ainult tänase sündmuse, waid muudetud elukorra, küpsema arusaamise, kogutud teadmise ja laiendatud wõrdlemise läbi. Poisikesena oli ta arwanud, et kõik nõnda peab olema; kõige wanemad inimesed ei mälestanud, et wahekord rüütli ja talupoja wahel kunagi teisem oleks olnud. Üks oli isand, teine oli ori. Üks käskis, teine kuulas sõna. Ühel oliwad kõik õigused, teisel mitte ainust. Ühel oli kõik wara, teisel üksnes waesus. Mõisnik karistas, talupoeg pidi karistust kannatama. Mõisnikule oli waljus, talupojale alandus kohane... Nüüd mõistis noormees aga, kui korratu see kord õiguse pärast oli. Talupoeg pidi seaduse järele waba olema. Aga kus tema wabadus oli? Misläbi ilmutas ennast tema wabadus? Missuguses asjas wõis talupoeg oma wabaduse peale toetada? See wabadus ei kaitsnud teda niigi suure wägi-

194

walla ja ülekohtu eest, nagu tänane sündmus Wene turul! Kuda wõis inimene waba olla, kelle terwe saatus, kelle elu ja surm teise isiku piiramata woli ja heaksarwamise käes oli? Kuda wõis talupoeg waba olla, kui ta ainult mõisniku armust elas ja sellest armust elama pidi, sest et tal muud midagi walida polnud. Ja kuda wõis ta waba olla, kui needsamad ta üle kohut mõistsiwad, kes tema peale kaebasiwad, kui needsamad talle seadusi tegiwad, kes tema üle walitsesiwad... Seda ei wõinud korraks nimetada, ehk olgu siis, et maailmas paremat korda ei tuntudki. Aga Mathias luges raamatutest ja kuulis teiste käest, et mujal maid on, kus niisugust „korda” ei tunta, kus seadused ühte seisust teise eest niisama kaitsewad, nagu üksikut inimest teise omasuguse wägiwalla eest...

Kõige selle peale mõteldes kiskusiwad ta käed wägise rusikasse ja ta tundis wastupanemata tungi mingi wägiwaldse teo järele. Ta armastas neid waeseid, rusutud inimesi, keda ta täna wereloikudes näinud kisendawat, sest ta oli nende seas üles kaswanud ja nende hädasid maitsta saanud. Kuis oleks ta neid aidanud, kas wõi wägiwallaga, kui see tema wõimuses oleks olnud! Mathias tundis ka enda põues seda healt helisewat, mis Konna Jaaku käskis maas lamawa kaasalise kohta öelda: „Wii Mikk ka ära — meie tulime seltsis!”

Iga sõna tuletas uneta mõtlejale seda pilti uueste meelde, mis siinsamas selle koiku juures ta südant liigutanud.

Ka see noor tütarlaps teadis, mis talupoja-wiletsus on. Ka tema oli nende keeletumate kannatajate seast wälja wõrsunud ja selle wägiwalla all wingerdanud, mis kõikide peal rusus. Seepärast tuli ta ja ütles: „Ma tahan Teid aidata!” Ta tuli kutsumata, palumata, ainult sisemisel sunnil — sellele healele järele andes, mis Konna Jaagu tuimast suust sõna

195

wälja pigistas: Meie tulime seltsis — meie oleme seltsimehed — ühesugused kannatajad — meid ühendab ühesugune häda, meid pitsitab üks ja seesama wastane — seepärast hoiame kokku ja aitame üksteist! ... Ja see noor tütarlaps neelas raudsel tahtmisel loomuliku häbi halasti meheihu eest, loomuliku jälkuse hirmsate haawade eest alla ja aitas — aitas wõhiwõeraid inimesi... Mait Luts tundis, nad oliwad seltsimehed — see noor tüdruk, Konna Jaak ja tema ise...

See aga, kes õnnetumaid nähes pakku pani, kes wihase wõerastusega küsis, miks need siia toodud — — see, kelle kohta Konrad Huber libeda pillamisega öelnud, et ta halastajaks õeks ei kõlba — — kes see oli?

Lutz pööras ruttu teise külje, peitis pea padja sisse, püüdis wägise magama uinuda... See läks tal aga alles pool tundi enne ülestõusmise-aega korda. —

Päewa jooksul sai ta Berthalt Liisa kaudu sala-kirja. Neiu tahtis temaga õhtul kokku saada. Paigaks oli Peetri maja esine Kadrintalis määratud. Mamsel Bertha läks pärast lõunat sõpradele ja sugulastele tagasituleku-wisiiti tegema: nii wõis ta tunnikese ka oma armsama jaoks ära petta.

Nad leidsiwad endid walitud kohal, ja kohe algas nõuupidamine uuendatawa wõitluse üle.

Bertha oli pealinnast muidugi niisama „õnnetumalt” tagasi tulnud, nagu ta sinna läinud. Seeüle ei tahtnud ta wanemaid esimesest päewast peale kahewahel jätta. Ta kometimäng pidi edasi kestma, pealegi mõjuwamal kujul. Ta tahtis jälle nälgida, jälle uneta olla, jälle aknast wälja wahtida ja õhata, jälle punaste silmadega ümber hulkuda. Ta naeris seejuures ja surus kirglikult kallima kätt.

Kallim aga oli mõttes ja nokutas ainult tummalt peaga.

Aga ka temale tehti tüsedam taktika kohuseks.

196

Ta pidada meistri wastu uueste rändamise-himu ilmutarna, muidu aga otsekohesemalt eesmärgi poole tüürima.

Ta istuda papaga sagedaste õlleklaasi juures. Lasku ta ääriweeri mööda mõned sõnad kukkuda. Nii puudutades, katsudes, naljatades. Nõnda, et ta wanameest mitte just kindla otsuse ette ei tuubi, aga temalt ta arwamise wälja meelitab...

Mathias mõtles seda kuuldes jälle, et ta kawala, rebase-kawala naise saab. Ta lubas kõik teha, mis nõuti, aga iseäranis õnnelik ei olnud ta seejuures mitte. Weidi liig palju kometit. Tema polnud niisuguste näiteosadega hästi harjunud. Kui teda ta oma tahtmise järele oleks lastud teha — ta oleks sedamaid meistri ette astunud ja küsinud: „Kas annate mulle oma tütre naiseks wõi mitte?”

Seda mõtet awaldas ta ka mõrsjale. See aga ütles:

„Muidu kõik wäga hea, aga kui ta sulle niisama otsekoheselt wastu ütleb: „Ei, ma ei anna?” Siis oled omale ja temale kõik teed kinni pannud. Ei, uksega tükkis ei wõi majasse kukkuda. Meie peame ühest uksest tasa sisse astuma, mis kogemata lahti jäänud, ja niisugust ust peame otsima.”

„Peame waritsema ja luurama ja hiilima,” lisas Mathias juurde, ning mitte ilma kibeduseta.

„Sinna pole kord midagi parata, kallim! Ainult nõnda wõime eesmärgile jõuda.”

Mathias ohkas, pidi aga tõotama, määratud rada käia.

Ta tahtis ka sõna pidada. Aga sõnapidamisega wastikutes asjades on täbar lugu. Mathias leidis, et seks ikka weel aega on. Kui mitte täna, siis homme, ja ülehomme on ka weel päew! Täna ei olnud meister õllelauas küllalt heas tujus, homme polnud seda kosilane ise, ülehomme oli aga pealtkuulajaid, ja nõnda edasi... Ja kui siis kanna-

197

taw mõrsja kärsitult järele küsis, mis ta teinud, punastas halb ärimees ära ja luiskas...

Bertha aga mängis oma osa meisterlikult. Ta oskas wanemate lootused ja Peterburi sugulase tõotused, mille järele pealinnast kas õige mehe õnnelik pruut, wõi wähemast parandatud meele ja südamega rõemus neiu Tallinna tagasi pidi pöörama, põhjani luhta ajada. See Berthakene, kes papale-mammale majasse tuli, oli murtud inimene. Murtud ihu ja hinge poolest. Wale näis olewat, et ta pealinna lõbudest nii wahwaste osa wõtnud, nagu onutütar kirjutanud. See püüdis küll wanemaid ainult trööstida. Ja kui talle keegi meesterahwas tõeste lähenenud, siis ei suutnud ta Berthakese südant sulatada. See waene laps armastas Mathias Lutzi, ainult teda, kõige oma hinge ja mõistusega. Nii palju oli nüüd sõgedalegi selge...

Sel lool pidi sündima, mis sündimata ei wõinud jääda. Wanemad pidiwad raske sammu astuma, tahes wõi tahtmata. Nad nägiwad ära, et neil oma lapse peastmiseks enam mingit muud abinõuu ei ole. Aga ka nemad lükkasiwad inimlikul hooletusel wastumeelse, piinliku asja, wiimase ränga otsuse, ühest päewast teise edasi ning näitasiwad, nagu kitsikuses olewad inimesed kunagi, mõne kogemata juhtumise, mõne etteteadmata ime poolt weel wiimasel tunnil abi ootawat.

Ja eks näe! Äkitselt torkaski neile nagu kitsas lootusekiir pilkasest pimedusest silma. Kui neil kõik teed jalge alt kadunud, silmasiwad nad korraga seni tundmata ja nägemata rada oma ees. Kas see eesmärgile wiis, polnud mitte kindel, aga kui muid ei ole, astub eksija ka tundmata teele, et aga tihnikust peaseda.

Selle teekese leidis emand Wittelbachi teraw naise- ja abi-otsiw emasilm ülesse.

198

„Georg,” ütles ta ühel päewal mehele, ja ta silmadel oli iseäraline sära, „kas sa arwad, et Mathias Lutz meie last armastab, tõsiselt armastab?”

Meister tõstis imestades silmi.

„Ta kosib teda ju, ja kui ta teda kosib —”

„Kosib! Nagu ilma armastuseta kosida ei wõi!” hüüdis emand. „Kas sa siis ei tea, mida see kawal inimene peale meie tütre weel kosib?”

„Tean muidugi, et ta Wittelbachi wäimeheks ja meistriks tahab saada, ning Bertha pärandust ei põlga ta wist ka mitte ära.”

„Sellepärast! Meil ei ole siis kõige wähematki kindlust, et ta Berthat armastab. Ja see pole iseenesest sugugi halb.”

„Kuidas?”

„See wõib meile peastmist tuua.”

„Ma ei saa sinu jutust aru.”

„Kas sa siis midagi pole märganud?”

„Ei. Ehk mis ja kus siis?”

„Meil on see noor tüdruk kolmat nädalat majas, see põgeneja...”

„Leena, meie õmbleja? Mis temaga siis on?”

„Kas sa siis pole söömalauas tähele pannnd, missuguse pilguga Mathias Lutz selle tütarlapse peale waatab?”

Wittelbach hakkas lõbusaste naerma.

„Sanna, ega sa minult ometi nõua, et ma silma- ja lillekeelt pean mõistma! Seda jätan naiste tarkuseks. Minu arwates wahiwad kõik sellid hea meelega Leena peale, sest tüdrukul on sile nägu — pagana sile nägu!” Ja meister laksutas sõrme ja nilpas keelt, nagu oskaks temagi säärastest maiuseasjadest lugu pidada.

„Georg, ma mõistan waate ja waate wahel wahet teha,” kõneles emand edasi, „Teistele sellidele on Leena ilus tüdruk, Mathias Lutzile — kui ma mitte wäga ei eksi

199

— Mathias Lutzile rohkem. Teised sellid on kerged lipitsejad, Mathias mitte. Seks on ta liig tõsine, liig kaine, liig külmawereline.”

„Aga kui ta seda on — mis, pagana pihta, leiad sa siis tema pilkudest?”

„Ja, waata, kui niisugune inimene armastab, siis armastab ta tõeste. Ta ei mängi. Ta pole liblikas, kes ühe õilme pealt teise peale lendab.”

„Kuule, Sanna, missugusest romanist sa selle luulelise lause oled pähe õppinud?” naeris meister, ennast jalgade peal õõtsutades,

„See on kogutud elutarkus,” wastas emand pahaselt. „Ma ei saa ülepea aru, kuidas sa nii tõsiste asjade üle, nagu sinu lapse õnn on, wõid odawat nalja heita.”

„Siis seleta mulle ometi ära, mis sa oma nähtustest wõi arwamistest õieti järeldad! Sa loed Mathiase pilkudest wälja, et ta liblikas pole —”

„Ma loen tema pilkudest wälja, et ta selle tütarlapse kohta midagi põues kannab,” parandas emand.

„Hea küll, ta kannab Leena wastu midagi põues. Aga sa ütlesid ka, et ta liblikas pole, waid tõsine, kaine, külmawereline mees. Ja sel mehel on wõimalik, Georg Wittelbachi wäimeheks, meistriks, suure maja, hea äri ning ilusa ümarguse summakese omanikuks saada. Mathias Lutz poleks mitte tõsine, kaine ja külmawereline mees, kui ta kõik seda sileda näokese eest ära annaks, waid ta oleks liblikas. Ja ka mina arwan, et ta liblikas mitte ei ole. See on minu „kaine ja külmawereline” arwamine, ning seega on lood needsamad, mis nad oliwad.”

„Sa unustad armastuse ära, Georg! Armastus teeb imet!”

200

„Tõsise ja kaine mehe kallal waewalt. Mathias Lutz on peale muu ka auuahne, wäga auuahne. Kui see mees omale kord eesmärgi üles on seadnud, siis ei luba teda paljas auuahnus sihilt kõrwale käänata wõi poolelt teelt tagasi tulla. Ma tunnen teda läbi ja läbi!”

„Armastus teeb imet,” kordas emand Wittelbach naisterahwalise wisadusega. „Meie wõime ju oma silmaga näha, kuhu armastus inimese määratud teelt wõib wedada! Kas pole meie oma laps selleks elaw näitus? Kas ei taha meister Wittelbachi tütar endise X. walla talupojaga altari ette astuda? Wõi tahad sa öelda, et Bertha mõni edew, kergatas, ehakas tuulepea on? Kas ta pole hoolsaste kaswatatud, kõrgeste koolitatud, eluga ja eluwiisidega wilunud küps naisterahwas? Ka tema on tõsine, kaine ja külmawereline, aga kuhu on see nüüd kõik jäänud?”

Meister Wittelbaeh tundis, et ta asjalikult, wähemalt wälispidiselt, löödud oli. Ja siiski raputas ta uskmatalt pead. Mathias Lutz — ? Ei, see mees oli kõwast, kuiwast puust. See puu ei kõmmelda, ei paisu, ei tõmma kokku.

„Sa arwad siis — ütleme lühidalt ära — et Lutz Berthast taganeb ja Leena wõtab — meister Wittelbachi warapärija maha jätab ja waese toatüdruku kosib?” wõttis meister tõsisemalt sõna. „Wõi arwad sa, et ta kelm on, kes ühte kosib ning teist armastab, ühega abielusse heidab, teisega aga abielu rikub?”

„Ma ei tea ühte ega teist kindlamalt arwata,” wastas mamma, „Kust mina wõin teada, mis nõu Mathiasel Bertha wõi Leenaga on? Wõib ju olla, et ta seda weel isegi ei tea. Mina kõnelen ainult sellest lihtsast asjast, et ta meie õmbleja peale isesuguste silmadega waatab, silmadega, millest minu arwates rohkem wälja paistab, kui paljas pealiskaudne meeldimine wõi igapäewane sõprus. Ja

201

minu soow oleks, et ma õieti oleksin näinud ja et Lutzist ja sellest tütarlapsest peatselt õnnelik paar saaks, sest see teeks Bertha õnnetumale kirele lõpu ja meie saaksime oma lapse tagasi. Ma ei kahtle sugugi, et Bertha selle pöörde üle esiotsa palju kibedaid pisaraid saaks walada, aga aeg parandab kõik haawad, ka kõige raskemad, ja ma ei kardagi, et kord tund ei tule, kus ta naeratades oma unenäo, oma terwe eksituse peale tagasi waatab.”

„Sa oled asjale ilusa sileda lõpu teinud,” wastas meister mõttes, „ja mul poleks selle wastu midagi, aga ma kardan, et sinu terwe hoone liig kõikuwa aluse peale on ehitatud ning seepärast ümber kukub, sinu terased silmad on seekord liig palju näinud.”

„Seda wõime ju järele katsuda, Georg. Et rutemine selgusele jõuda, panen sulle järgmise plaani ette. Püüa Lutzi kõnelema sundida. Pane teda kuidagi wiisi oma arwamist tunnistama. See wõib ju muu jutu seas, parajal tunnil ja tujul, üsna wabal, sunduseta kombel sündida. Ja kui sa märkad, et ta kahewahel on, oma asjaga kõigub, kitsikusse sattub, siis anna talle mõista, et tal Bertha kohta lootusi ei ole, ning nihuta teda seda tugewamine selle sileda näoga õmbleja poole, kes oma sündimise ja seisuse, kaswatuse ja hariduse poolest temasugusele mehele kõigiti kohane on. Siis hakkan mina Bertha kallal uue plaani järele töötama.”

„Ma panen aga imeks,” ütles meister, „et Bertha silmad Lutzist mitte sedasama pole märganud, mis sina. Harilikult olla ju armukadedad silmad kõigist kõige terawamad — nad näha läbi mitmetollise laua ja ka asju, mida olemaski pole.”

„Sa eksid, et Bertha midagi pole märganud. Ta pilk uurib wahetpidamata Lutzi nägu ja waritseb alati nende mõlemate üle. Ma olen paar korda tähele pannud, kuda

202

ta sisemise tusa pärast kulmu kortsu tõmmas ja hambad kokku surus, kui Mathias õmblejaga sõnu ja pilkusid wahetas. Aga meie tütar on uhke. Ta tunneb oma wäärtust. Sellepärast ei karda ta selle külaplika poolt hädaohtu. Mis on sellel Lutzile pakkuda peale oma punaste põskede! — mõtleb Bertha. Ja peale selle usub ta kaljukindlalt Lutzi auususe ja truuduse sisse.”

„Sinu ees pole ilmas enam saladusi, mamma,” ütles lõbus meister, jälle naljatujusse sattudes. „Sinu silm tungib südamete sügawamatesse soppidesse, nii et hakka sind juba üsna kartma. Aga sinu käsku, Sanna, tahan ma parajal puhul täita. Ma panen poisi tunnistama, wõid julge olla!”

Ta tahtis minna, aga emand peatas teda.

„Weel midagi. Leena on jaoskonna-ülemale ikka weel üles andmata. Kas sulle sellest wiimaks siiski pahandust ei tule, et meie teda siin peidame?”

„Tühja kah,” wastas Wittelbach. „Esiotsa ei tea teda siit keegi otsida, ja teiseks on jaoskonna-ohwitser ja politseimeister mu head tuttawad. Kahjuks on sekretär Rutow priiajal, nii et ma asja tema läbi kubernerile weel ei saanud ette panna. Niipea, kui ta tagasi jõuab, muretseme Leenale seaduslikku kaitset. Ma arwan, meie wõime tema pärast üsna mureta olla.” —

Mõni päew hiljem oli meister Wittelbachil asja, oma teisepoole meeleterawuse üle tõsiselt imestada. Oma ülesannet täites, meelitas ta Mathias Lutzi libeda peale ja — Mathias libises, kui ta ka weel ei kukkunud.

Nad istusiwad ühel õhtul mõlemad sõbralikul jutuwestmisel Hartmuthi juures. Meister oli selli kaasa kutsunud, nagu ta seda sagedaste tegi. Räägiti ühest, räägiti teisest asjast, kuni Wittelbach parajal kohal kahte lõnga kokku sai siduda. Nad oliwad ühe noore meistri proowitöö ja äri-

203

awamise üle mõtteid wahetanud, kui Wittelbach nii suud mööda ja pool naljatades küsis, kuda siis Mathiase meistri-plaanideqa lugu olewat, kas ta neist juba ka und nägewat?

„Maksab nüüd minusugusel niisuguste asjadega pead murda!” püüdis Lutz weidi sunnitud naeratamisega kõrwale põigelda.

„Miks mitte? Säärane tubli ja hakkaja käsitööline, nagu Teie olete! Kui Mathias Lutzul meistri-mõtteid ei ole, kellel siis weel?”

„Mis need paljad mõtted aitawad, kui kõik muu puudub!”

„Raha wõi?” päris Wittelbach, „See puudus ei wõi nii suur olla, olete ju kokkuhoidlik poiss. Ja kui Teil ka enesel poleks — ega raha ilmast otsas ole. Tubli mees leiab seda puru igalt poolt.”

„Rahaga olgu, kuda on. Aga eks Te mälesta, meister, et mu õige nimi Mait Luts on — Luts ilma Saksa sabata,” naeris sell.

„Noh, saba pärast leiduks juba nõuu,” wastas Wittelbach, pealt-näha uuriwalt oma klaasi sisse wahtides. „Kosige mõni meistri-tütrekene ära, ja saba ongi Teil taga!”

Mathias nihutas ennast rahutumalt tooli peal ja heitis kiire, luurawa pilgu meistri poole. Nähtawalt ei saanud ta hästi aru, mida see mees õieti tahtis. Et kerget naljatooni alal hoida, kostis ta naeratades:

„Kosige — on kerge ütelda! Aga kes sabata Lutsule meistri-tütrekest annab?”

„Miks mitte!”

Luts oli libeda peal! Need kaks nii ilmasüüta sõnakest tõmmasiwad ta kiilas-jääle. Mathiase ainus loomulik wastu-küsimus praegusel seisukorral wõis olla: „Kas näituseks Teie, meister Wittelbach, oma tütrekese mulle annak-

204

site?” ... Meister Wittelbach ootas seda küsimust, tal oli kõrwalepõiklemiseks sünnis nalja-wastuski walmis, wastus, mis „ei” ega „ja” ei olnud. Aga Mathias Lutz ei küsinud. Ta lõi ainult käega ja tegi ruttu teisi juttu.

See oli meistri meelest kahtlane. Wäga kahtlane. Tal oli üsna häbi, nii kahtlane oli asi! Sest mis ta oli praegu teinud? Ta oli sellele mehele oma tütart pakkunud — otsekohe pakkunud. Wähemast pidi teine seda nõnda mõistma. Ja see mees ei wõtnud tema tütart wastu! Ta lõi käega ja tegi teist juttu...

Mathias Lutz aga mõtles: Weider! Minule anti käsk, meistrilt sündsal silmapilgul ääri-weeri mööda wälja uurida, kas ta mulle oma tütart tahaks anda. Ja nüüd uurib meister minult, kas ma tema tütart tahan saada! Ning mina lammas löön käega ja teen teist juttu! Kui Bertha seda teaks! Oo, oo, kui Bertha seda teaks! ... Aga ta lisas enesele trööstiks juurde: Aega on ju weel! Teine kord wõin seda julgemine wälja astuda, kui ma mitte põhjani ei eksi, on Bertha wanemad tõeste juba muredad...

„Terwiseks!” hüüdis meister Wittelbach.

„Terwiseks!” wastas sell Mathias.

Ja nad lõiwad klaasid sõbralikult kokku.

Meister Wittelbach ei tahtnud aga poole tee peale seisma jääda. Kuna ta klaasi pikkamisi suu peale pani ja aeglaste lonksudega jõi, pidas ta aru, kuda jalga teise sammu astumiseks wälja pista. Muidugi ettewaatlikult.

Tükk aega räägiti muudest asjadest, kui meister Wittelbach korraga ohkas ning tuli-uue tõendusega wälja tuli, et igal inimesel oma mured olewat. Ühel oma, teisel ka weel wõeraste asjadega, Leena Paju lugu näituseks...

205

„Kui nad nüüd wiimaks ometi tulewad ja ta mu majast leiawad,” ütles ta, laua peale tuletikuga kõiksugu joonesid tõmmates, „siis ei tea ma tõeste mitte, mis pean tegema. Mõisnikul on õigus oma inimesi taga nõuda, ning politseil kohus, passita isikuid walda tagasi saata.”

Mathias Lutz sai teraseks, wäga teraseks.

„Aga Teie lubasite ju herra Rutowi läbi—”

„Tean tüll, armas Lutz, aga seda herrat pole praegu kodus! Waheajal wõib mõndagi sündida. Teie wõite isegi arwata, et parun kadunut praegu igalt poolt laseb otsida, niihästi maal kui linnas. Mingi kogemata tuul wõib politseile haisu ninasse wiia, nad tulewad minu juurde — ma ei tea tõeste mitte, mis ma neile pean ütlema.”

„Ega Te ometi tütarlast neile kätte anna!”

Aha — mõtles meister — juba jälle jää peal!

„Mis ma neile siis pean wastama?” küsis ta.

„Et Teie majas niisugust inimest pole.”

„Aga kui nad mind ei usu ja maja läbi otsiwad?”

Jah, siin oli ka Lutz nõuuta. Ta sõrmed, mis pudelikorgiga mängisiwad, tuksusiwad ärewalt.

„Siis peaks asja otsekohe kuberneri ette kandma,” ütles ta wäga tõsiselt.

„Ma teeksin seda heameelega, kui ma sellest midagi head loodaksin,” wastas meister. „Aga meie teame, et kuberner ka ainult Eestimaa rüütel on, ja kui palju maksab minukese sõna nii kõrge herra ees! Kui kuberner midagi teeb, siis teeb ta seda ainult mõjuwa mehe palwe peale. Ja see mees puudub praegu.”

„Aga midagi peab ometi sündima!” hüüdis Lutz suurema ägedusega, kui just waja oleks olnud. „Inimest ei wõi ju ometi kiskja ette wisata! See oleks ju nurjatu! On siis iga õigus maa pealt lõppenud?”

206

Meister Wittelbach silitas naeratades lõuga.

„Na nah, Lutz, Teie lähete ju üsna metsikuks!” ütles ta, „On ju ka arusaadaw, et asi Teile nii sügawaste südamesse tungib...”

„Minule?”

„Ja, ja, Teile, just Teile,” ning meister Wittelbach pigistas teise silma kawalaste itsitades kinni. „Wõi arwate, et meie kõik majas pimedad oleme? Hehee, meie näeme ka, et Leenakeue kena laps on ja et see kena laps meie Lutzile meeldib — enam kui meeldib! ... Aga, kirewase päralt, mis sellest siis wiga on? Teil pole waja seda sugugi häbeneda!”

Meistri wiimane hüüe oli täieste põhjendatud. Kui isand Lutz esimeste usutawate lausete juures naost walgeks lõi, siis ujus ta palge üle nüüd äkitselt sügaw puna, see wastu tahtmist pealetikkuw puna, millest mõned wilunud kurjategijadki lahti ei saa.

Mathias oli meistri kahtlustamise üle nähtawalt nii ehmatanud, et ta esiotsa sõnagi ei lausunud, ei asja poolt ega wastu. Ja kui ta wiimaks salgama hakkas, agaraste, peaaegu pahaselt, oli see juba hilja, ja ta tundis isegi, kui wähe see mõjus. Tema suur agarus aitas meistri arwamist ennem taga tõendada kui ümber lükata.

Meister aga, kellel nooremehe kitsikusest kahju näis olewat, keeras jutu heldeste uue asja peale. Ta wõis ju ka suuremeelne olla — oli ta ju eesmärgile jõudnud, abikaasalt saadud ülesande siledaste täide saatnud...

Warsti lahkusiwad mõlemad joogimajast. Teel oli sell mõttes ja sõnakehw. Maja eeskojas, enne kui Wittelbach trepist ülesse hakkas astuma, lõi ta Lutzile isalikult õla peale ja ütles:

„Pole wiga ühtigi! Nali jääb naljaks.”

207

„Ma loodangi, et see ainult nali oli,” wastas sell, ja ta healest kuuldus nagu äritus.

Wittelbach aga astus tasakeste wilistades trepist üles.

Sel ööl jäi Mathias wäga hilja magama. Meister Witlelbach oli ta unerahu rööwinud. Kuidas tuli see mees niisuguste mõtete peale? Mis oli Leena ja tema, Mathiase, wahel sündinud, et säärastele arwamistele wõidi maad anda? Mitte kõige wähemat! Et neiu Paju ilus, wiisakas, hea südamega tütarlaps oli, kes meeldida wõis, oli õige. Aga ta meeldis ju kõigile majas, mitte temale üksi, ja see paljas meeldimine ei wõinud ju niisugustele arwamistele, nagu meister ilmutanud, mõistlikku alust anda.

Noormees oli otse ehmatanud meistri põhjendamata leiduse üle. Meistri sõnad kandsiwad ta hingesse midagi, mis seal enne tundmata oli, paniwad kihama, mis enne sügawaste uinunud. Ta hakkas mõlema käega oma pea ümbert kinni ja küsis eneselt, mis see torm tema põues tähendab? Miks sattus ta niisuguse nalja üle, millega noori inimesi ikka nokitakse, nii suure ärewuse sisse? Kas ta ei olnud Bertha Wittelbachiga salaja kihlatud, kas ta polnud temale truudust tõotanud, kas ta ei tahtnud oma tõutust mehiselt pidada, kas ta ei wõidelnud temaga ühes tulewiku pärast, mis talle kõik rüppe pidi heitma, mida ta elult igatses — auu, rikkuse, lõbusa, mureta elu? Tohtis ta teelt selle eesmärgi poole mõtteski kõrwale astuda? Tohtis ta teise ja iseenese wastu mõtteski sõnamurdjaks, äraandjaks saada? Eks ta olnud mees, ja mitte poisike, mitte kerglane? Kas tal polnud kaine, kaaluw aru peas, mis talle nagu hele küünal kord jalge alla wõetud rada näitas?

„Tühi lori kõik!” sosistas ta ja tõukas jalaga wihaselt wastu koiku otslauda. „Meister, kelm, tahtis mind

208

ainult proowi peale panna. Ja mina, narr, läksin nähtawalt lõksu! Nähtawalt, tema arwates! Ma punastasin ära nagu poisike, ja ei saanud sõnagi suust. Rumal kahtlustus tuli liig äkitselt, ootamatalt, ja see oli wihapuna, mis mulle põske woolas. Aga meister arwab nüüd teisiti, ja see on paha, hirmus paha! Seda pahem, et ta mulle mahti andis, meelega mahti andis, temalt otsekohe Bertha kätt paluda, mida mina aga lollist peast tegemata jätsin... See kõik waja jälle heaks teha, olgu see mu ülem mure! Ma tahan, tahan kõik jälle heaks teha! ...”

Selle kange otsusega pööras Mathias nii räpakalt teise külje, et koiku wõbises ja nagises ja ülewal, teisel korral, magaw sell unes urisema hakkas. Lutz kiskus waiba üle kõrwade ja arwas, et ta nüüd rahuga magama wõib jääda. Tühja kah! Kell lõi kaks, lõi kolm, lõi neli — Mathias leidis ennast ikka weel, iseenesele peaaegu teadmatalt, nendesamade mõtete kallal nokitsewat. Ta hakkas ikka jälle otsast peale, kui ta juba täieste lõpul arwas olewat. Oleks ta enese wastu otsekohesem olnud, poleks tal iseenese eest midagi warjata, iseenese wastu wõidelda olnud — ta oleks kergemine selgusele ja unerahule jõudnud, hoolimata sellest, et ta seisukord täieste muudetud, täieste uus oleks olnud. Aga ta wõitles peidetud waenlase wastu, ja see äritas, kurnas, piinas teda... Ta ihu oli wõitluse-higiga kaetud, kui ta silmad suure walge ajal wiimaks kinni läksiwad...

Meister Wittelbach andis oma kordaläinud diplomadi-tükist emandale teisel hommikul aru.

„Sa pole minuga kunagi rahul. Sanna,” algas ta, tossawat pruukosti-sigarit ühest suunurgast teise lükates. „Aga täna pead mulle patsi lööma ja tunnistama, et su wanamees peene, lihwitud kawaluse poolest sinust enesest sugugi

209

maha ei jää. Wõib olla, et ta sinust ülegi käib. Ma kardan, sa ei oleks rotti nii ilusaste lõksu ajanud, kui mina.”

Mamma Wittelbach, kes oma teisepoole lõbusale naljale kunagi suuremat mõistmist wõi lugupidamist wastu polnud kandnud, waatas talle harilise pool-tusase pilguga küsiwalt otsa.

„Ma räägin muidugi Mathias Lutzist,” lisas meister juurde, kuna ta pikkamisi sohwa peale wajus. „Ja et otsekohene olla, tahan sulle kohe oma imestust ja auukartust tunnistada sinu osawuse üle, teiste inimeste südameid nagu aabitsat lugeda. Sul on õigus, mamma, Mathias Lutz waatab iseäralise pilguga Leena Paju peale.”

„Ahaa!” Ja mamma Wittelbach wõttis ruttu ka istet.

„Kentsakas on selle asja juures aga, et poiss oma pilgu „iseäraldusest” ise midagi ei näidanud teadwat. Ta kukkus nagu pilwedest, kui ma talle oma ilmutusega kõpsti pähe lõin. Ta ehmatas ära, jäi lahtise suuga mulle otsa wahtima ja tõmmas siis punaseks nagu kärbseseen. Mis sa sellest arwad, mamma?”

„Wäga loomulik,” arwas mamma, „Ta ei olnud ise weel otsusele jõudnud, et ta Leenat armastab. Ta elas selle mõtte sees, et ta süda Bertha päralt on, wõi wähemast oli tal kindlaks otsuseks wõetud, ennast Berthaga ühendada, et oma auuahneid plaanisid täide saata. Seni kõneles ainult ta pea, aga nüüd korraga astus süda wahele.”

„Sul näib õigus olewat, Sanna, sest ega ta muidu Bertha Wittelbachi kätt oleks tagasi lükanud, mida mina talle pakkusin. Ptui, kurat — mul on praegu weel häbi!”

„Sina pakkusid temale Bertha kätt?”

„Muidugi! Pakkusin otsekohe, ja tema ei wõtnud wastu!”

„Wõi see oligi sinu „lihwitud kawalus”?”

210

Wittelbach naeris.

„Seda oli see siiski. Muul wiisil poleks ma iganes nii kindlale selgusele jõudnud. Sa ära karda, et ma talle suu sisse ütlesin: ‘Lutz, ma annan sulle oma tütre naiseks’ aga ma panin talle sõna suhu, millega ta mu tütart oleks wõinud küsida, ja tema neelas selle sõna kõhtu.”

„Ta ei küsinud mitte?”

„Wait oli nagu mutt.”

„Siis on minu arwamine õige, kolm korda õige!”

“Kahtlemata õige,” kinnitas meister ning jutustas nüüd mammale terwe loo wiimase tipuni ära.

Aga tal oli asja, selle mõju üle imestada, mis emanda juures lõpuks nähtawale tuli. Missugused wastikud tundmused niisuguses emasüdames rahulikult üksteise kõrwal elawad! Emand Wittelbach oli oma lapse peastmiseks pidanud, kui Lutz Berthast taganeb, ja ta oli seeüle suurt rõemu tundnud. Nüüd aga, kus see lootus täide minemas, sai ta pahaseks!

„Waata mul külapoissi!” pigistas ta sapise kibedusega oma kitsaste huulte wahelt wälja. „Tema põlgab Wittelbachi tütre ära, ja kelle pärast? Selle — selle toatüdruku pärast! Aga ma olen ikka öelnud — talupoeg on talupoeg ja jääb talupojaks! ... Jumala pärast, Georg, sellest ei tohi linnas keegi kuulda saada! See oleks ju weel hirmsam, kui et meie temale oma tütre oleksime andnud.”

Meister hakkas suure healega naerma.

„No, nüüd on waene Lutz ka weel süüdlane, et ta sinu tütrele mitte kosja ei tule! Teeks ta seda, siis saaks ta selle häbematuse pärast sõimata! Ütle ise, mis ta õnnetu peaks õieti peale hakkama, et sinu rahulolemist ära teenida?”

211

„Ma mõistan ju, see kõik on Bertha süü,” wabastas emand ennast kitsikusest. “Jumal andku talle ometi nüüd õiget aru, et ta asjale lühikese lõpu teeks! Ma hakkaksin siis nagu uueste elama.”

Meistri nägu tõmmus korraga tõsiseks.

„Sina küll, aga kas Bertha ka?” ütles ta. „Sa ise kõneled armastuse wõimust ja wägewusest imejuttusid; kas sa ei karda, kui sinu laps seda meest tõeste armastab, mille kohta kahtlust pole, et ta siis, kui ta temast ilma jääb, õnnelik saab olema?”

„See jäta minu mureks!”

„Ja, ja, sinu mureks!” ütles Wittelbach ja tõusis pikkamisi üles. „Minu meelest on lugu ühte- ja teistpidi otsline. Tühi teab, see poiss on mulle südame külge kaswanud, ja kui siin pagana Tallinnas nii palju lõugu poleks, ta oleks ammugi rahuga mu tütrele wõinud kosja tulla...”

Ta wiskas sigariotsa weidi ägeda käeliigutamisega ära ja läks ruttu uksest wälja. —

Mõni minut hiljem ilmus Bertha mamma juurde oma helkjas hommiku-riides, hooletumalt ülespistetud juuksega, näis ta tõeste kahwatu wälja, ja ta mõistis oma silmawaatele, liikumisele, terwele olekule nii wäsinud ja roidunud paiste anda, et kaastundlikust emasüdamest teda nähes walus piste läbi täis. Haruldase õrnusega kaelustas ja suudles teda emand Wittelbach.

„Halb öö jälle selja taga?”

Tüdinenud käelöök wastuseks.

„Papa saadab warsti teatri-piletite järele. „„Orleans'i neitsi” täna...”

„Ma tean, mamma!”

212

„Kas sa kleidi-riide proowid juba järele waatasid? Mul on pärast lõunat aega —”

„Sellega pole häda. Ma ei ole weel midagi walinud.”

„Kas sa ka uudist tead, Bertha? Heinrich Müller löönud eila õhtu oma noorikut. Riid majas! Juba nii wara riid ja tüli lahti! Kas ma ei öelnud kohe, et see abielu ialgi õnnelik ei saa olema! Niisugune toores, harimata inimene, nagu Müller! Jah, nüüd wõtaksiwnd wanemad tütre tagasi, aga —”

„Mamma, see ei huwita mind sugugi,” ütles Bertha tusase tüdimusega. „Ütle mulle parem, kui kaua see wõeras tüdruk weel meie majasse jääb?”

„Leena?”

„See nõnda-nimetatud õmbleja, kellel midagi õmmelda pole.”

„Kuidas? Leenal on ju igapäew tööd!”

„Mida wägise otsitakse!”

Ahaa, mõtles mamma, juba tuli takus! Kas ma ei märganud õieti!

„Aga, armas laps, sa tead ju, kuda lugu selle tütarlapsega on! Meie peame teda oma juures pelgus ega wõi seda ometi uulitsale wisata, kus ta politsei näppu sattuks.”

„Aga Teie jääte tema pärast ise wiimaks kimpu! Mis siis, kui papa jooksiku warjamise pärast paariks nädalaks kinni pandakse?”

Emand Wittelbachi sisemine inimene naeratas.

„Küllap papa teab, mida ta teeb,” wastas ta waigistades. „Ta ei näi midagi kartwat. Ta ei warja ju kedagi kurjategijat, waid süüta inimest, keda taga kiusatakse.”

„Süüta inimest!” hüüdis Bertha, ja ta nägu awaldas kaswawat ärewust. „Kust Teie wõite teada, et ta süüta on? On Teil kõige wähematki tunnistust tema süütause kohta?

213

Teie usute ainult, mis ta Teile kõneleb, ja see wõib wäga hästi wale olla. Kust Teie teate, et Te mitte mõnda warast ei warja, kes karistuse eest pakku pani?”

„Bertha, sa ei usu wist isegi, mis sa kõneled! On siis sel tütarlapsel kurjategija nägu? Ta tõi ainult pisikese kompsu kaasa — wargasaaki selles wististe ei olnud...”

„Teie otsustate siis palja näo järele!” naeris mamsel lõikawalt. „Nagu kelmidel tihti kõige siledam nägu ei oleks! Minul on kindel aimdus, et selle tüdrukuga kõik asjad õige õiged pole. Selle eest wastutawad mulle tema kawalad silmad.”

„Mina leian, et Leenal wäga ilusad ja seejuures wagad, armsad silmad on,” õhutas mamma taga, sest tema „töö” tütrekese kallal näis waremine algawat, kui ta oli arwanud. „Ja seda on ka kõik teised majas tähele pannud. Iseäranis meie sellidele näiwad Leena silmad wäga meeldiwat.”

Emand Wittelbach märkas selgeste, kuda tütre kehast kerge tuksatus läbi käis, kuda ta pilk korraga kiirgawa läike sai.

„Seda pole imeks panna, sest see wäga tuwike mõistab wäga osawaste oma silmi plaksutada. Päris häbi on seda juba waadata! Ta püüab ju meelega meeste tähelpanemist oma peale tõmmata, niihästi suu kui silmadega. Ja seda kõik sallitakse meie auusas majas!”

„Ma pole mitte märganud, et Leena halp ja edew oleks,” tähendas emand kannatliku rahuga. „Ütle mulle parem, mis sul selle tütarlapse wastu õieti on? Minu arust otsid sa temale meelega süüd.”

Wihane inimene on wahel kogemata otsekohene.

„Ma ei salli teda! Ta on mulle esimesest silmapilgust saadik wastumeelt,” tuli tahtmatult, aga täie tüsedusega Bertha huultelt.

„Aga seks peab sul ometi põhjuseid olema!”

214

„Neid põhjuseid nimetasin ma ju praegu. Leena pole see karsk tütarlaps, kelleks sina teda pead. Ma nägin ometi eila õhtu, kuda ta all kojas ühe selliga salaja juttu ajas.”

„See sell pidi wist küll herra Mathias Lutz olema,” torkas mamma kõige ilmasüütama näoga. „Temasse näikse Leena ilusad silmad kõige sügawamine mõjunud olewat, kui ma õieti olen tähele pannud.”

Piste tungis Berthale otsekohe südamesse. Seda tunnistas sinakas wari, mis ta näost äkitselt üle põgenes, ta sõrmede kramplik wärin ja ta silmad, mida ehmatus laiale kiskunud. Asjata püüdis ta oma rahu alal hoida, asjata pealiskaudset nägu näidata.

„Sina oled seda tähele pannud?” lipsas tal hüüe suust, kus juures ta ainult sõna „ka” alla sai neelata. Aga sedamaid ära nähes, et ta ettewaatmata olnud, ruttas ta weale liiwa peale raputama.

„Herra Lutzile ei saa tüdruku edewus häda tegema, selleks on ta liig tõsine ja mõistlik mees,” ütles ta isewärki piiksuwa healega. „See sell, kellega Leena pimedas kojas kudistas, ei olnud mitte herra Lutz. Ma arwan aga, et Teie kohus oleks, selle peale waadata, et meie maja puhtust ja auu ei rikuta. Ma ei saa näituseks aru, miks Leena meie üleüldises lauas, sellide seas, lõunat ja õhtust sööb. Kas ta ei wõiks wäga hästi Liisa ja Tiinaga köögis süüa?”

„Aga ta pole ju mitte meie tüdruk, waid õmbluse mamsel, armas Bertha, sest ta kõneleb ju Saksa keelt. Teda kööki tüdrukutega sööma pauna — see ei lähe. Iseäranis nüüd mitte, kus ta juba üleüldises lauas on hakanud sööma. Kudas tahaksime niisugust muutust põhjendada?”

„Põhjendada? Mis põhjendamist siin waja on? Kas ei wõi perewanemad majas käskida, mis tahawad? Ja kas

215

ei anna selle tübruku edewus põhjust küllalt, teda sellidest eemal hoida!”

Emand Witteldach raputas pead.

„Papa ei lubaks seda ialgi, sest ta pole Leenast midagi paha märganud. Küll aga kiidab ta tema wagusat, alaudlikku olekut ja ta wirkust wäga sagedaste... Ma ei mõista ka, mis kasu sinul sest oleks, kui Leena mitte üleüldises lauas ei sööks, waid köögis! Niikaua kui ta meie majas on, puutuwad sellid temaga ikka kokku, nende seas ka Mathias Lutz... Sinust kõneleb ainult armukadedus, kulla laps, sõge armukadedus!”...

Bertha walgete põskede üle lendas äkiline, palawiku-sarnane puna. Ta litsus huuled kõwaste kokku, sest ta märkas kahetsedes, et ta tuhinas oma tõsistest tundmustest juba liig palju oli ilmutanud.

„Armukadedus?” hüüdis ta naermisega, mis piirita põlastaw püüdis olla. „Selle taluplika peale peaksin mina kade olema? Seda ei suuda sa ju isegi uskuda!”

Emand Wittelbach pidas iseeneses aru, kas ta tütrele mitte ei peaks ilmutama, mis ta Lutzi meeleolust Leena kohta oma mehe käest praegu kuulnud. Aga ta jõudis otsusele, seda mitte teha. Parem oli, ei Bertha ise tõe kätte saab, mis ju kaua ei wõinud kesta, kui sellekohased nähtused õiged oliwad. Muidu oleks tütar wõinud arwata, et wanemad tühje kahtlustusi otsiwad, wõi teda tagaselja kawaluse ja kiusuga armastatud mehest püüawad lahku ajada. Bertha parandamiseks mõjuwam oli, et ta silmad iseenesest lahti läheksiwad. —

Ühe naabri-emanda ilmumine tegi ema ja tütre piinlikule waidlusele otsa peale. Kui Bertha külalist teretanud, leidis ta warsti põhjust, wõerastetoast oma pisikesesse kambrisse kaduda, mille ukse ta enese järele lukku keeras.

216

Tal oli rahu waja. Ta tahtis oma mõtteid koguda, oma tundmusi korraldada. Ta peas ja põues oli kõik segi aetud. Ja seda oli üksainus tähendus mamma suust teinud. Mathias Lutz ja Leena — ema oli mõlemat nime ühenduses nimetanud! Wõi juba temagi märkas midagi! Märkas sedasama, mis Bertha isegi. Kinnitas, mida Bertha kartnud, tõendas taga, mida Bertha heameelega waleks oleks pidanud! ...

Mamsel Wittelbach oli emale õigust tunnistanud: ta waatas esimesest nägemisest saadik waenliku pilguga selle tütarlapse peale. Kui nad esimest kord wastastiktu seisiwad ja Bertha silm neiu saledast, aga täidlasest kujust, ta kõrgest, puhkewast rinnast, ta lapselik-rõõsast, õitsewast näost üle lendas, karjatas äkiline aimdus ta rinnas: See inimene on sulle kardetaw! Sinu ees seisab waenlane, kelle eest sa ennast pead hoidma! ... Ta noorus ja iludus teewad selle inimese kardetawaks. Ja weel midagi: see armsus, mis tal silmadest paistab, ja see mõnu, mis ta kõnest kuuldub. See peab iga mehe kohta mõjuma, ja Mathias Lutz on ka ainult mees.

Nõnda oligi. Kardetud mõju tuli paraku peagi nähtawale. Kõigi meeste juures. Ja Mathias Lutz oli ka ainult mees. Näis pealegi, kui oleks tema kõigist kõige nõrgem olnud — tema, keda Bertha kõige tõsisemaks ja tugewamaks pidanud. Wõi oskas ta enda üle wähem walitseda kui teised, wähem salata ja warjata, sest et ta sääraste asjadega wähem wilunud oli? Wõi leidis ta Leena juurest weel midagi, mis teistele nägematuks jäi?

Olgu kuda on — Bertha kahtlus oli äratatud ja kaswas iga päewaga. Põhjused selleks oliwad ju üsna wäetikesed. Söömalauas mõni äraandlikult säraw pilk, mõni soojaks wäärataw sõna wõi kogemata punastamine. Ehk mis süüdistaw tunnistus seegi oli, et Bertha neid eila õhtu

217

all eeskojas mõnda pealiskaudset sõna kuulnud wahetawat ja üksteisele wastu näinud naeratawat? Ehk see, et nad minewal pühapäewal, kui Leena kirikust tuli, Rataskaewu uulitsa otsas nähtawalt kogemata kokku saiwad ja seltsis koju tuliwad — lugu, mida Bertha balkoni pealt juhtus nägema? ... Aga armukadeduse kaalu peal saab udusulest tinatomp. Armukade silm teeb igast warjust tondi, armukade kõrw igast sõnast truudusemurdmise ja äraandmise.

Nõnda sai ka wäikene sõnawahetus, mis Berthal Mathiasega paar päewa pärast Anija meeste peksmist Leena pärast olnud, tema meelest tagajärel iseäralise tähenduse. Bertha oli oma wõerastust seeüle awaldanud, et noorel tütarlapsel häbi polnud, töötuppa poolhalasti meeste juurde ilmuda, ja et tal niisugune lihuniku-süda olnud, nende werist ihu näha wõida. Muidugi tahtis mamsel Wittelbach peigmehele selle etteheitega oma tundmuste peensusest ja hingeelu õrnusest, mida kõrgem haridus soetanud, märku anda, ja ühtlasi ärkawa kadeduse tõttu Leena peale tooruse ja harimatuse warju heita. Aga ta sõnadel oli Mathiase kohta hoopis wastupidine mõju.

„Häbi?” küsis wiimane. „Inimesel peaks häbi olema hädalisi aidata?”

„Naisterahwal sel puhul wististe,” kinnitas Bertha kindla rõhuga.

„Aga mind liigutas see häbitu olek ja mind liigutas ka selle noore, õrna tütarlapse meelekindlus, mis teda lubas weriseid haawu pesta ja siduda.”

„Maitse-asi!” kehitas Bertha põlastawalt õlasid.

„Mitte maitse-, waid tundmuse-asi,” tähendas Mathias kaunis terawalt. „Minu süda tunneb nõnda. Ja et ka Leena “lihnuiku-südames” tundmused ei puudu, selgus sellest,

218

et ta haawatute walu üle pisaraid walas. Ja ainult tundmuste sunnil tuligi ta hädalistele appi”...

Kui mamsel Wittelbach praegu nende sõnade peale mõtles, arwas ta enesel kindla tunnistuse käes olewal, et Mathias kõige paremal teel on, temale — wähemast südame poolest — kaotsi minema. Mitte ainult wastase noorus, ilu ja armsus ei köida teda, waid ka tema sisemine inimene, tema hinge-omadused, ta meelelaad. Mis wõis kardetawam olla kui see! ...

Oma armukadedusest polnud Bertha tänini weel kellelegi selgemat märku audnud, ka Mathiasele mitte. Mammal oli õigus, kui ta ütles, et Bertha uhkus, iseteadwus, iseenese wäärtuse tundmine teda keelasiwad kohe kõige pahemat kartmast. Meister Wittelbachi tütar kaalus mõistliku mehe silmas ikka weel rohkem kui keegi külatüdruk kõige oma nooruse, iluduse ja armsusega, ning ‘mõistlikuks’ meheks pidas mamsel Wittelbach Mathias Lutzi siiski weel. Sest ta tundis tema auuahnust, nagu papa ja mammagi, tundis tema püüet, elus kõrgemale tõusta, tema himu auu, wõimu , rikkuse järele. Mathias Lutz wõib waesest neiust meelehead tunda, temale südamegi kaotada — seletas Bertha omale — aga nii narr ei saa ta ometi olema, et ta temaga elu-ühendust sobitab ja kõik maha jätab, mille järele ta hing nii wäga ihaldanud. See oleks ju loomuwastane — wähemast Mathiase sarnase mehe kohta. Ja see oleks auutu — ning Mathias ei ole mitte auutu. Ta pole weel kellegi wastu sõna murdnud — tahaks ta seda siis esimest korda oma pruudi wastu teha?

See oli Bertha trööst. Paraku poolik trööst. Sest missugune mõrsja, armastatu mõrsja, kannatab siis wälja, et keegi teine peigmehe südame ära warastab, kui ka ainult möödaminewalt, sekssamaks korraks, ilma tõsisemate tagajärgedeta? Ja see hädaoht oli siin ähwardamas, niikaua kui

219

see tütarlaps majasse jäi. Majasse ja — sellessesamasse linna. Jah — sellessesamasse linna — ka see oli kardetaw. Igal puhul parem, julgem, mõnusam oleks, kui ta jälle maale tagasi läheks... Maale, kus parun teda igatsusega ootab…

Rumal politsei, et ta teda ikka weel ei leia! ... Aga kuda wõib politsei teda leida, tui tal aimugi pole, kus ta on? ... Kui keegi politseile ninasse pistaks, kus linnuke peidus? ... Kui seda ometi keegi teeks! ... Aga kes? ... Kes? ...

Bertha Wittelbach hüppab tooli pealt ülesse ja kõnnib suure rutuga mitu korda edasi-tagasi. Ta kollakas-kahwatuma näo peale ilmuwad heitlewad puna-täpid. Ta kitsas, madal rind tõuseb ja wajub. Korraga sirgub ta pikk, helewalge, kondine käsi sule järele kirjutuslaua peal, paberi järele, tindi järele... Ta wajub tooli peale ja hakkab ruttu kirjutama...

See ei ole wist mitte kerge kiri, mida mamsel Bertha kirjutab, sest ta kriipsutab sõnu ühtepuhku maha ja wahetab paberilehtesid. Ja ka ilus kiri ei ole see, sest mamsel Bertha nägu ei ole kirjutades sugugi ilus. Hoopis inetu on aga naeratamine, mis ta kitsaste huulte ümber mängib, kui ta walmis kirja ümbriku sisse paneb ja sosistab:

„Saame näha, kumb wõidab!”...

13.

Politsei.

„Meistri isand, Teid palutakse ülesse tulla! ”

„Kes palub?”

„Wartal on ülewal.”

Meister Wittelbach waatas wilksti Liisa otsa. See mehe-suurune, mehe-tugewune tüdruk, päris Goliat naisterahwaste

220

seas, wärises kõigest kehast ja ta ehmatanud nägu tuletas tohletanud kaalikast meelde.

„Mis ta tahab?” päris Wittelbach.

„Ei mina tea! Mind kästi aga meistrit kutsuda.”

„Kus Leena on?”

„Leena saime sahwrisse ära peita.”

„Ma tulen kohe.”

Meistril läks arupidamiseks weidi aega tarwis. Mida wõis politsei-ametnik temast soowida? Peale Leena asja ei tulnud talle ühtegi muud meelde. Oliwad nad talle siiski wiimaks jälgedele saanud! Arusaamata ainult, kuda? ...

Mathias Lutz lähenes töötawate sellide seast meistrile. Ta oli kõige lähedamal seisnud ja Liisa sosinast sõna „wartal” wälja kuulnud.

„Mis wiga, meister?” küsis ta tasahiljukeste.

„Jaoskonna-ohwitser olla majas.”... Mis selli näokarwasse puutus, siis ei andnud see kolletuse poolest Liisa omale palju järele.

„Kas teate, mispärast ta tuli?”

„Mitte põrmugi. Ainus põhjus wõib see olla, mida isegi tunnete.”

„Ja mis Te temale wastate?”

„Selle üle pean praegu nõuu.”

„Kas ta Leenat juba näinud?”

„Ei.”

„Siis laske Leena uksest wälja ja öelge, et teda majas ei ole.”

See nõu näis Wittelbachile esimesel silmapilgul kõlblik olewat. Siis aga raputas ta pead.

„Enne waatame järele, kas meie majaust mitte ei walwata.”

221

Nad astusiwad üksteise järel töökojast wälja eeskotta. Sellid ja õpipoisid wahtisiwad neile imestades järele. Meister käskis Lutzi ukse wahelt ettewaatlikult uulitsale luurata.

Õige! Ühe wastas seiswa maja hoowiwärawa wahel seisis politsei-soldat, päratu pikk „juustunuga”, nagu säherdust mõeka nimetati, wööl. Ta näis suure hoolega Wittelbachi ärisilti uuriwat.

„Ei ole midagi parata,” ütles meister, näpp otsaesisel. „Kõige parem on, ma jutustan talle loo ära ja püüan heaga kätte saada, mis iganes wõimalik.”

„Meister, peastke tütarlaps ära! Muidu tarwitan mina wägiwalda!”

Kõige ärdam, tungiwam palwe ja kõige wihasem ähwardus oliwad selli heales nii mõjuwalt ühendatud, et see Wittelbachile hinge põhjani tungis. Meister ise tundis tütarlapse kohta ka kaastundmust ning Leenat ootaw saatus täitis ka teda õudse tundmusega. Aga see, mida Mathiase suu ilmutas, oli rohkem kui ligimese-armastus, see oli juba õhkuw kirg, mida iga tuulehoog lõkkele puhus...

Wittelbach pani käe selli õlale.

„Ma olen auus mees, Lutz. Ma teen kõik, mis minu wõimuses on. Selle peale wõite igatahes julge olla.”

„Ma tänan Teid, meister!”

Ja Mathias pigistas tal tugewaste kätt...

Ülewal leidis Wittelbach tuttawa politseiametniku üksina wõeraste-toas istuwat. Arwatawaste hoidsiwad Sanna ja Bertha kardetawast külalisest, iga wiisakuse wastu, hoolsaste eemale. Tooli pealt tõusis suur, kõhnetu mees hallide wurrudega ning pikkade wõitud käherjuukstega aeglaselt üles ja astus kätt wälja sirutades meistrile wastu.

„Suur au saab mulle osaks, tõeste suur ja haruldane au,” algas Wittelbach oma rõemsal, lõbusal wiisil

222

ja kõige wiisakama naeratamisega, kuna ta kumardades ametniku kätt surus. „Olen ainult uudishimuline, teada saada, millega ma püha politseid wõiksin teenida. Et ma seda heameelega teen, herra Maiwald, selle kohta ei wõi Teil kahtlust olla... Olge nii lahke!”

Ta tähendas auupaklikult tooli peale ja wõttis krabinal ühe puutumata sigari-kasti lahti.

„Wõtke heaks! Ma loodan, see nummer saab Teie kiitust leidma. Sündimise-päewa kingitus! Salakaup Hollandi laewa pealt, kui seda kuritööd politseile tohib ilmutada.”

„Politsei kõrwad on kurdid, kui ta saagist osa saab,” naljatas jaoskonna-ülem wastu, kuna ta kastist ühe kulla-karwalise tubakarulli tänades wälja wõttis. „Ma tulen wäikese ametliku asja pärast,” algas ta siis, kui Wittelbach talle tuld andnud ja ta mõned sinised rõngad suure osawusega õhku lasknud.

„Ametliku asja pärast?” küsis meister kerge imestusega. „Ega ometi mõni wõistleja äris wõi kaardilauas mu peale pettuse-kaebtust ole tõstnud?”

„Ei, sest wist ei ole nende eneste südame-tunnistused ka mitte puhtad,” naeris herra Maiwald. „Mul oli teine asi. Teie juures töötab üks õmbleja, nimega Leena Paju?”

Ahaa — mõtles Wittelbach ja hakkas korraga kangeste köhima: wist oli Hawanna suits tal kurku läinud.

„Leena Paju?” kordas ta, „Ma'p teagi õieti, mis ta liignimi on. Üks õmbleja, keda Leenaks kutsutakse, on mul aga tõeste majas.”

„Kaua juba?”

„Kolm nädalat on wist täis.”

„Ja ta pole minu juures mitte üles antud? Mitte majaraamatusse kirjutatud?”

„Ei.”

223

„Miks mitte, kui küsida tohin?”

„Kolmel tähtsal põhjusel, herra Maiwald. Esiteks elab Leena Paju minu majas üksnes ajutiselt; teiseks on ta siin oma tädi, minu köögitüdruku Tiina juures ainult külaliseks; kolmandaks ei ole tal peale leeritunnistuse mingit paberit kaasas, millega teda oleks wõinud politseile üles anda.”

„Aga see on wäga halb, herra Wittelbach! Teie teate ometi, et wõeras inimene nii kaua, peale kolme nädala, majas ei tohi elada, ilma et teda politseis üles oleks antud, olgu tunnistustega wõi ilma nendeta.”

„Halb wahest minule — tüdrukule oli see wäga hea,” wastas meister rahuga. „Ja nüüd palun minu alandliku küsimuse peale nii auusaste, kui see politseil wõimalik on, wastata, kust Teie teadsite, et keegi Leena Paju minu katuse all wiibib?”

„Seda tüdrukul otsib maapolitsei juba ammugi taga, ning meie kaudu ka linnast.”

„Aga see ei seleta weel ammugi mitte, kust maa- ja linnapolitsei nüüd wiimaks teada saiwad, et otsitaw meister Wittelbachi juures õmblejaks on.”

„Ametisaladus,” naeratas jaoskonna-ohwitser. „Ma wõin Teile ainult niipalju tähendada, et meile teada on antud, kus Leena Paju praegu elab.”

„Kas teate, herra Maiwald,” ütles Wittelbach ja tõstis oma suuri tisleri-rusikaid, „kui ma teaksin, kes see äraandja on, ma läheksin ja pooksin ta sedamaid üles wõi kägistaksin ta ära.”

„Paraku ei wõi ma Teile tema nime mitte nimetada, sest ma ei tea seda isegi; äraandjale on see muidugi tuluks,” wastas Maiwald naerdes. „Aga minule palju tähtsam oleks, teada saada, miks Teie seda tüdrukut siin warjate? Nõnda wõin ma Teie teguwiisi ometi nimetada?”

224

„Tulge rahuga. Aga enne kui ma kõige suurema meeleheaga seletust annan, soowiksin teada saada, mispärast seda tütarlast otsitakse, kas ta midagi paha on teinud?”

„Ta on ilma mõisniku loata oma wallast wälja läinud, mõisa tööst ära põgenenud.”

„Ei muud midagi?”

„Muid süüsid pole meile wähemast üles antud.”

„Seda wõib arwata,” itsitas meister tigeda pilkamisega. „Mõisnikul on oma põhjused, miks ta mitte kõiki süüsid üles ei anna. Neid wõite aga minult teada saada, minult, kes ma seda kurjategijat oma auusas majas warjan.”

„See raskendab ainult Teie pattu, meister.”

„Minugi pärast, mul on tugew turi. Aga kui ilmas weel õigust on, siis jätate Teie, herra Maiwald, selle tütarlapse sedamaid rahule, kui minu seletust olete kuulnud. Mis nõu Teil temaga ülepea on?”

„Minu nõu on wäga kuri,” wastas politseiametnik. „Ma tahan teda siit kaasa wõtta ja wangitapiga ta kogukonda tagasi saata.”

„Ei midagi pahemat? See on ju wäga armulik! Aga ega sellega nii suurt ruttu ole. Enne wõiksime weel mõne sõna juttu puhuda, kuid Jumala pärast mitte kuiwa suuga... Liisa!”

Meister eksis aga, kui arwas, et toatüdruk selle hüüde peale warsti ilmuks. Ta hüüdis weel kord, ja kui siiski kedagi ei tulnud, astus ta urades wäikesesse wahekotta ja sealt kööki.

Siit leidis ta wiimaks inimesi. Aga missuguseid! Waewalt oli ta pilk Liisast ja Tiinast üle libisenud, kui ta tahtmata naerma pahwatas. Pilt oli üliweider. Mõlemad tüdrukud oliwad luuks ja lihaks muutunud ehmatuse-kujud.

225

Mitte ainult nende juuksed polnud hirmu pärast püsti, waid ka nende silmad, kõrwad, käed ilmutasiwad seda tundmust ühel wõi teisel loomuwastasel wiisil. Seejuures warjas Liisa oma hiiglakerega sahwri ust, mille taga waene Leena peidus oli, kuna Tiina tema kõrwal käsi laotas ja aru näis pidawat, kas ta moosikatla wõi ahjuroobi sõjariistaks peab walima, kui politsei kööki tungib waest redu ahelasse panema...

„Liisa, ruttu too keldrist pudel kuldse kirjaga weini ja kaks klaasi,” käskis meister, kui ta kõht enam ei wabisenud. „Ja Leena laske sahwrist wälja — seal pole ta julgem, kui kuskil mujal.”

Ta astus jälle tagasi, enne kui keeletumad tüdrukud temalt midagi saiwad küsida. Wein toodi warsti, aga Wittelbachi imestaw pilk märkas, et tooja mitte toatüdruk Liisa ei olnud, waid — tema käsu ja harilise korra wastu — köögitüdruk Tiina. Arwatawaste oli tugewam ikka weel sahwriust jäänud kaitsma. Wõi tahtis Leena wapper tädi majasse tunginud õelat waenlast silmast silma näha saada, tema kardetawust tundma õppida? ... Meistrile tükkis jälle naer peale, kui ta nägi, missuguse suure wibuga wanapiiga politsei-isandast mööda õõtsus, et weiniga laua juurde jõuda, ja missuguse õgiwa pilguga ta waese Maiwaldi isanda wõitud pea ära neelas. Ka tagasi minnes, mis haruldase rutuga sündis, hoidis Tiina külalisest nagu katkust eemale, kus juures ta halliks lööwad juukseuidud pealael kentsakalt tuikusiwad.

Wittelbach täitis klaasid.

„Wist ka mõne wäljamaa laewa pealt?” küsis Maiwald kelmi naeratamisega, kuna ta klaasi walguse poole hoidis ja teise silma maialt kinni pigistas.

„Ametisaladus,” osatas teda Wittelbach naeratades, ja klaasid kõlasiwad rõemsa heliga kokku.

226

Jaoskonna-ülem oli nüüd walmis meistri seletust kuulda wõtma. Ta nägu tunnistas, et ta nii helde südamega, kui politseil wõimalik, majaisanda ilmutustele wastu tahab astuda. Naeratamine, mis ta huultel wiibis, oleks suuremalegi kurjategijale, kui Wittelbach oli, julgust teinud...

Meister jutustas talle siis Leena loo tõsiselt ja wõimalikult elawate wärwidega ära. Tõsiseks jäi ka Maiwald, mida kaugemale ta pealt kuulas. Ta oli üks neist ametnikkudest, kelle mundrikuue all weel mitte kõik külm ja surnud polnud. Teda wõis weel mõni ameti-asi huwitada, wahel koguni soojendada.

„Teil omal, herra Maiwald, on noored tütred kodus,” lõpetas Wittelbach wäga mõjuwalt. „Ütelge nüüd ise, mis tundmused elaksiwad Teil põues, kui ühte neist niisugune hädaoht ähwardaks, nagu seda waest tütarlast, kes minu kaitse alla põgenes! Ma oleksin ju metslane olnud, kui ma ta uulitsale oleksin heitnud, ja kiwine inimene oleks ka igaüks, kes seda nüüdki tahaks teha, sest selle tütarlapse terwe süü on ainult see, et ta oma auu südametunnistuseta wägiwaldlase eest püüab kaitsta... Ja nüüd öelge weel, herra Maiwald, et Teie teda kinni wõtta ja wangitapiga maale tahate saata!”

„Ma ei wõi teisiti, meister Wittelbach,” wastas ametnik tõsiselt, „sest ma täidan ainult kindlat käsku. Kui ma oma südame järele teeksin, siis jätaksin Teie kaitsealuse sedamaid rahule.”

„Seda ma mõistan. Minu palwe on ainult see: jätke talle weel mõni päew aega, wiiwitage oma käsu täidesaatmisega. Siis saaksin mina mahti, asja kuberneri ette kanda. Mul on seejuures mõjuwalt poolt toetust loota.”

Jaoskonna-ülem pidas aru.

227

„Ilma politsei-meistri teadmata ei wõi ma seda teha,” ütles ta siis kindlaste.

„Siis teatage seda politseimeistrile!”

„Kas teate, herra Wittelbach,” ütles Maiwald ja tõusis üles. „Kõige parem on, Teie lähete minuga ühes otsekohe politseimeistri juurde, jutustate talle tütarlapse loo ära ja panete talle oma palwe isiklikult ette. Politseimeister ise wõib siis ainult otsustada.”

„Hea meelega, herra Maiwald.”

“Minule peate aga oma mehesõna andma, et Leena Paju waheajal majast ära ei kao.”

„Siin minu käsi! Teie tahate siis wahi alt ukse eest ära saata?”

„Kas Teie seda ka juba nägite?” hakkas politseinik naerma, „Tõeste, Teil on peaaegu terasemad silmad kui politseil! ... Ettewaatuse pärast tahaksin wahti wähemast siia uulitsasse jätta, sest kui ma ta Teie sõna peale kindel olen, ei wõi ma ometi mitte teada, mis mõtted Teie kaitsealusele waheajal wõiwad tulla.”

„Soldat jäägu minugi pärast wahti, kui see Teid rahustab,” wastas Wittelbach, „aga öelge talle wähemast, et ta mitte üksisilmi minu majaust ei tunnistaks, muidu arwawad naabrid, et Wittelbachi juurest rööwlipesa on leitud... Leena peab aga Teile ja minule ühtlasi tõotama, et ta mitte uisapäisa soldati mõega sisse ei hakka jooksma... Liisa, kutsu mamsel Leena siia!”

Ta hüüdis seda, toa-ust enese järel lahti jättes, eeskojast köögi poole. Seal tõusis sedamaid hale hulgumine. Muidugi arwasiwad köögi-elanikud, et juba hakatakse wiima! Et kedagi ei ilmunud, lükkas meister köögi-ukse lahti. Ta nägi ainult weel, kuda keegi Liisa ja Tiina tõukamisel sahwri-ukse taha kadus, kuid mitte nii ruttu, et

228

kleidisabast wäike ots ukse wahele poleks jäänud. Muidu oli pilt endine: Liisa kaitses ust oma laia seljaga. Tiina seisis ähwardawalt tema kõrwal.

„Leena tulgu kohe wõeraste-tuppa,” käskis Wittelbach kindlal toonil.

„Ütelge wartalile, et Leenat majas enam ei ole,” wastas Tiina tudisewa mokaga.

„Jätke oma tembutamine! Leena, tulge sahwrist wälja. Teile ei tehta midagi paha!”

Leena wäljatulek oli aga alles wõimalik, kui Liisa ukse eest ära astunud, mis wäga aeglaselt ja tõrkuwalt sündis.

Pelguline ise oli wõrdlemisi weel kõige rahulisem. Ta nägu oli küll kahwatu ja silmad hirmunud, aga wagusi ja wiiwitamata astus ta majaherra järel üle wahekoja saali, kardetawa külalise ette.

See silmitses teda nähtawa osawõtmisega ja pani talle mõned küsimised ta nime, wanaduse, kodukoha ning põgenemise põhjuse üle ette, mispeale Leena lühidelt ja kindlalt wastas. Meister seletas talle siis ära, mis nad tema heaks praegu tahawad ette wõtta, ning awaldas talle kõwa käsu, majast mitte wälja minna, enne kui temale seks luba on antud.

Kui herrad weini wälja joonud ja meister parema kuue selga tõmmanud, läksiwad mõlemad koos politseisse, maja-elanikka kõige suuremasse ärewusesse maha jättes.

Tiina ja Liisa oliwad nagu peata kanad; nad ei märganud ühegi töö külge kätt panna, ei üksteisega õiget sõnagi wahetada, kuna Leena nuttes tüdrukute wäikses kambris istus... Nüüd wiimaks ilmus ka majaemand nähtawale, kes, et mitte politsei-ülema pärimiste alla sattuda, kohe hakatusel peitu oli läinud. Ja wiimaks tuli alt töö-

229

toast Mathias Lutz mureliku näoga ülesse. Nägemataks jäi ainult mamsel Bertha Wittelbach...

Leena seletas parajaste emand Sannale, mis politsei-ametnik ja meister temaga kõnelenud, kui Mathias lahtise ukse wahele astus ning juttu pealt kuulama jäi, ilma emanda sealolekust wälja tegemata.

„Teil on Leenale midagi ütelda?” küsis meistri abikaas wiimaks.

„Ja. Ma tahtsin Leenale ütelda, et ta mitte enam Liisa ja Tiina nõuu ei kuulaks ja majast uueste wälja ei püüaks peaseda, sest politseisoldat hulgub ikka weel meie uulitsas ja peab meie maja silmas.”

Leena oli nimelt mõlemate tüdrukute sunnil tõeste kord rutulist katset teinud, hoowiwärawa kaudu sel ajal uulitsale peaseda, kui meister herra Maiwaldiga saalis asja harutas. Õnneks silmas neid Lutz läbi töötoa akna ja käskis neid waljult sedamaid jälle ülesse minna, teatades, et soldat wäljas wahil seisab. Tema sõna kuuldes, oli põgeneja jälle tagasi wiidud ja uueste sahwrisse warjule pandud.

„Ei, ma ei lähe enam kuhugile,” waigistas Leena oma hoiatajat, kuna ta pilk õrna tänuga nooremehe näo peale heitis. „Meister läks politseimeistri juurde minu eest paluma, ja mulle öeldi, et mul seda puhku midagi karta ei ole.”

Kuna emand Wittelbach, kui ta asja seisukorra kohta teatust saanud, jälle tuppa läks, jäi Mathias Leenaga oodatawate sündmuste üle mõtteid wahetama. Nad oliwad nii sügawaste oma harutuste sees, et nad tähelegi ei pannud, kuda köögi-ukse wahele üks wahakarwa nägu ilmus ja kuda kaks õõguwat silma sellest moonutatud näost hammustades nende kõridest kinni naksasiwad...

230

14.
Weel on häid inimesi.

Meister Wittelbach jäi ootamata wiisil mitmeks tunniks ära. Aga kui ta wiimaks tuli, näitas ta nägu, et ta mitte kõige pahemaid sõnumid ei toonud. Ta kutsus Leena kohe oma juurde.

„Teie wõite kolm päewa täieste julge olla, keegi ei saa Teisse puutuma,” ütles ta, kirju rätikuga otsaesiselt higi kuiwatades. „Mul läks korda, politseimeistri südant pehmeks sulatada, kus juures ma ka paari tagawaral olewat pisaratki kulutamata ei jätnud. Ta tahab niikaua oma käsu, Teid wangitapiga maale tagasi saata, täitmata jätta, kuni asi kubernerile on ette pandud ja temale sellelt otsus on tulnud. Loota on, et kuberner seniks, kui ta asja üle otsusele jõuab, politseile käsu annab, Teile kahe nädala peale ajutist elamise-tähte wälja kirjutada. Selle tähega wõime Teid siis jaoskonna-ülema juures üles anda ja majaraamatusse tähendada lasta. Aega wõidetud, palju wõidetud. Teie wõite siis jälle kergemine hinge tõmmata, armas laps.”

Leena tahtis meistri käele tänulikult suud anda, Wittelbach tõrjus ta aga naljatades tagasi.

„Teil näikse ülepea hea õnn olewat, Leena,” kõneles ta edasi. „Sest waewalt olen ma politseist wälja astunud, kui mulle uulitsal — kes wastu tuleb? See hea herra, kes Teie asja eest kuberneri juures peab kostma. Ta oli just täna hommiku jälle Tallinna tagasi jõudnud. Muidugi ei laskund ma teda tülitamata mööda minna. Wiisin ta kättpidi Kanutusesse ja jutustasin talle Teie loo ära. Kas teate, Leena, see oli juba kolmas inimene tänase päewa kohta, kellele ma Teie asja ette jahwatasin, kolmas süda, mille ma pehmeks tegin! Esmalt jaoskonna-ülem, siis politseimeister

231

ja lõpuks sekretär Rutow! Kolme ametnikku, nende seas kahte politseimeest, liigutada — kas arwate, Leena, et see kerge töö on? Kui ma noorem oleksin, wõi ka — kui mu auuwäärt õrnem pool seal ei istuks, siis peaksite mulle selle waewa eest kolm musu andma... Mamma, ega sa midagi kuulnud?”

Mamma kortsutas ainult kulmu. Kahtlemata oli talle wastumeelt, et majaherra teenijaga nõnda naljatas, pealegi tema kuuldes. Kuid Wittelbach, kes kõige paremas tujus näis olewat, ei teinud sellest wälja.

„Kõige sügawam mõju oli minu liigutusekõnel herra Rutowi kohta. Teie oleksite pidanud nägema, Leena, kudas see tubli mees nagu takukoonal põlema lõi paruni nurjatustest kuuldes. Ilma minu küsimata oli ta walmis, lugu kubernerile teada andma. Ma tahan näha saada, kas junkrite wägiwallal piirisid on wõi mitte? hüüdis ta... Teie wõite julge olla, Leena, juba homme on Teie asi kuberneril teada. Ja siis ootame ära, mis edasi sünnib. Teil on nüüd agar ja mõjukas eestkostja — see olgu Teile trööstiks.”

Leena ütles mõne kogelewa tänusõna ja wõis siis kergendatud rinnal lootusrikast uudist teistele minna teatama. Õhtul kuulis ka Mathias Lutz meistri suust asja uuest pöörest. Mamsel Bertha oli seda juba ennemalt kuulnud. Ühe kui teise silmad lõiwad läikima, kuid wäga wastandlisel wiisil. Leena kõrwal oli majas nüüd weel üks inimene, keda mamsel Bertha sel puhul wihkas, ja see oli ta lihane isa. — —

Juba teise päewa õhtul toodi teade, et Leena asi kubernerile soowitud tagajärjega ette pandud. Tooja oli sekretär Rutow ise, weel kaunis noor, pika, sirge kaswuga ja mõnusa jutuga herra, kelle elawatest silmadest mõtlew waim ja soe osawõtmine kõige kohta, mis temale jutu-

232

ainena wõi isikuna lähenes, wälja paistsiwad. Ta oli põgenenud tüdruku loo kuberneri won Grünewaldile sündsal silmapilgul ära jutustanud ning hädalisele õigluse ja inimese-armastuse nimel kaitset palunud. Mitte kerge ei olla herra won Grünewaldil olnud, palwe täitmist lubada; see paistnud ta kulmukortsutamisest ja kõhklewast olekust selgeste wälja. Pidi ta ju ühe omasuguse, ühe rüütli, walitsewa seisuse liikme, wastu wälja astuma, kellega ta wõimalikul wiisil lähemalt tuttawgi oli, wõi kelle sõprade ja sugulastega ta läbi käis. Tal polnud mitte ainult üksikute seisuse-osaliste, waid terwe aadeli-soost seltskonna meelepaha karta, ja see ei tähendanud wähe. Aga ta näinud ometi ära, et siin midagi pidi sündima, kui mitte wägiwald ülemuse poolt kaitsmist ei pidanud leidma, ja nii otsustanud ta, asja arupidamisele ja lähemale järelkuulamisele wõtta. Politseile läinud aga käsk, tüdrukule kaheks nädalaks ajutist elamise-tähe wälja anda. Wist juba paari päewa pärast wõida Leena Paju selle tunnistuse jaoskonna-ülemalt kätte saada.

Tubli mees himustas siis tütarlast näha saada, et temale asja kohta mõnda küsimust ette panna. Soowi täideti kohe, ja herra Rutow oli seletustega, mis ta Leenalt sai, niisama rahul kui ta usaldust-äratawa oleku ja wälimusega. Tänust ei tahtnud ametnik midagi teada; ta aidata heameelega just talurahwast, kelle rõhutud olek talle wäga hästi tuttaw olewat. —

Leena Paju wõis asja pöörega seda puhku rahul olla. Ta sai politsei ajutise elamise-tähe jaoskonna-ülemalt warsti kätte ja wõis ennast kaheks nädalaks Tallinna õigusliseks elanikuks lugeda. Meister Wittelbachi, kes põgenejat seni warjanud, ei wõetud selle eest kuberneri määrusel mitte wastutamisele. Nüüd algas aga kibe wõitlus mõisniku ja

233

ülemuse wahel, millest Wittelbachi isand osalt sekretär Rutowi, osalt jaoskonna-ohwitseri Maiwaldi käest põnewusega oodatud teateid sai.

Kõige pealt kuuldus, parun Riesenthal ähwardanud linna-politsei peale kaebtust tõsta, sest et see wallast ärajooksnud inimest tema nõude peale tagasi ei saada, waid sellele linnas koguni weel asumise-luba andnud. Noor parun oli isiklikult politseis käinud ja seal politseimeistriga asja pärast ägedaste riidu läinud.

Siis tuli sõnum, kuberner olla parun Riesenthali kuuldes, et see linnas wiibib — erawiisil ühe temasse puutuwa asja pärast oma jutule kutsunud. Ja mida wastanud kõrk rüütel kuberneri käskjalale, ühele kudermangu-walitsuse ametnikule? Ta aimas muidugi, mis asja pärast herra won Grünewald teda kutsub, sest ta teadis, et politsei just kuberneri käsul põgenenud tüdrukule linnas pelgupaika muretsenud. Herra won Grünwaldi sel lool oma wastaseks pidades, ütelnud parun Riesenthal kutse toojale ninakalt:

„Kui kuberneril minuga midagi rääkimisi on, siis tulgu ise minu juurde!”

Selle-aegne kubermangu-ülem oli mees, kes igas asjas heaga püüdis läbi saada, iseäranis, kui tal oma seisuse liikmetega tegemist oli. Parun Riesenthali jäme wastus ajas aga selle lepliku mehegi kopsu üle maksa. Seda enam, et see, kes teda, elatanud hallpead, nõnda julges haawata, aastate poolest tema kõige noorem poeg wõis olla, — seltskondliste wiisakuse-nõuete peale hoopis waatamata, mida ju meie rüütlid läbikäimises omasugustega piinliku hoolega armastawad tähele panna, ja waatamata ka selle peale, et noor parun selle wastuse kubermangu kõige kõrgemale ametnikule julges anda!

234

Kuberner nägi ära, et ta siin sõbraliku pehmusega kaugele ei saa. Seepärast läkitas ta nüüd parun Riesenthalile külma ametliku kutse, määratud tunnil Leena Paju asja pärast tema ette ilmuda, muidu pidawat ta R. mõisa omaniku wägiwalla tarwitamise pärast kohtu kätte andma.

See mõjus. Küll wõis noorel mõisnikul lootus olla, protsessi alt karistuseta peaseda — olgu sellepärast, et kohtu-mõistjad sel ajal rüütlit talupoja-asjades naljalt süüdlaseks ei mõistnud, wõi sellepärast, et inimesi ei leidunud, kes mõisniku wastu oleks julenud tunnistada, wõi lõpeks sellepärast, et tema teguwiisi makswate seaduste järele ei wõidud karistuse-wääriliseks pidada. Mida aga parun Riesenthal kartis, oli see, et asi üleüldse kohtu kätte läheb. Seks oli lugu liig must ja ülbe. Oma ja oma perekonna nime ei tahtnud ta rüwetada lasta.

Nõnda neelas noor mõisnik oma wiha ja kõrkuse alla ning ilmus kuberneri ette. Mis nad nelja silma all kõnelesiwad, jäi muidugi saladuseks. Ametnikud nägiwad ainult, et parun Riesenthal punetawa peaga ja wihaselt wälkuwate silmadega kuberneri juurest ära läks. Niipalju saadi aga hiljem teada, et kuberner mõisnikule kindla nõude ette pannud, Leena Paju wallast wälja lasta. Muidugi raiunud parun kõigest jõuust wastu, kuni ta omale wiimaks mõtlemise-aega palunud, wõi, nagu mõned arwasiwad, nõuet koguni täita tõotanud. Kuberner ise tähendas herra Rutowi wastu ainult, et Leena Paju julge wõiwat olla, tema asi läheneda rahuloldawalt lõpule.

Seal ilmus ühel päewal meister Wittelbachi juurde keegi isik, kes ütles, ta olewat parun Riesenthali opmann R. mõisast. Tugewa, keskealise isanda päewatanud nägu, ta ülikond ja terwe wälimus ei lasknud kahelda, et ta põllumees on. Ta küsis Leena Paju järele, kellega tal paruni

235

ülesandel midagi kõneleda olewat. Wittelbachi isand silmitses wõerast weidi umbusklikult, laskis aga noort neiut sedamaid kutsuda.

„Ma tohin ometigi pealt kuulata, mis Teie minu teenijaga räägite?” küsis meister.

Selle wastu ei olnud parun Riesenthali opmannil midagi.

„Mis mul Teie teenijale on rääkida, pole saladus,” ütles ta, „ja Leena Pajule saab see ainult rõemu tegema.”

Wittelbachi õmblusemamsel ilmus. Ta tundis R. mõisa opmanni Salbergi ära ning kartlikult waatas ta temale otsa. Wõeras aga astus talle sõbraliku näoga sammu lähemale.

„Mul on Teile paruni herra nimel teada anda, ei Teie linna wõite elama jääda, kui seda soowite,” algas walitseja Saksa keeli. „Parun laseb Teid mõisa alt wälja kirjutada, kui Teie temale minu läbi selle palwe ette panete.”

Wittelbachi nägu awaldas rõemlikku imestust. Waata, — mõtles ta — juba annab mees alla! Leena näis aga umbusklik olewat. Ta pilk lendas nõuutalt paruni saadiku pealt meistri peale.

„Mis Te weel ootate!” hüüdis meister julgustawalt. „Minu teada meeldib ju Teile linna-elu wäga! Wõi arwate, et see herra Teiega nalja heidab?”

„Ma ei tea — see sõnum on nii imelik,” kogeles tütarlaps, kuna talle sügaw puna põske tõusis.

„Teie wõite üsna julge olla, kõik on õige,” tähendas herra Salberg tõsiselt. „Teid petma wõi nokkima ei saadetud mind mitte siia. Paruni herrat on Teie siiajäämise pärast palutud, ja ta tahab palwet täita, kui Teie sellega ise nõuus olete. Ütelge mulle aga oma soow kartuseta ära!”

Kes paruni herrat Leena pärast „palunud” seda opmann ei seletanud. Wittelbach naeris aga omale habemesse,

236

kui märkas, el kuberneri nõudest palwe ja paruni alla-andmisest palwe lahke täitmine tehti...

„Ütelge paruni herrale, et ma tema helduse eest tänan ja et ma nõuus olen,” wastas Leena wiimaks healega, mis sügawat liigutust awaldas.

„Soo, nii kaugel oleksime siis juba,” naeratas walitseja, kuna ta Wittelbachi kastist pakutud sigari wiisakalt tänades wastu wõttis. „Parun teeb aga wäikese tingimise, mida täita Teil raske ei ole.”

“Missuguse tingimise?” küsis Wittelbach, kuna ta käe, mis opmannile tuld tahtis anda, tagasi tõmmas.

„Üsna kerge ja Leena Pajule wist üsna soowitawa tingimise,” kõneles Salberg rahuliselt edasi. „Parun Riesenthali noorem õde, Brigitta preili, keda Leena wististe tunneb, jäi nädala eest mehele ja elab Tallinnas. Tema mees, parun won Reckeniz, on siin kohtuherraks. Noorpaar pole weel sündsat peremamslit leidnud. Parun Riesenthal soowib nüüd, et Leena tema õe juurde teenima läheks, sest köstri emand, kelle juures noor neiu üles kaswas, on temast palju head rääkinud... Teie palk ei saa mitte halb olema, mamsel Paju,” pööras opmann Leena poole, sest Teie saksad on rikkad, ilma et nad ihnsad oleksiwad.”

„Ma wõtan herra tingimise wastu,” ütles Leena ilma pikema arupidamiseta, „sest ma olen kuulnud, et paruni mõlemad õed head ja lahked saksad olla.”

Ärimees Wittelbach arwas aga tarwiliseks küsida, kas parun oma tingimises ära on määranud, kui kaua Leena tema õe juurde peab teenima jääma.

„Nii kaua, kui see temale meeldib,” wastas isand Salberg kergelt. „Kui Leena mõisa alt kord prii on, siis ei wõi teda ju keegi sundida ühte peremeest kauemine teenima, kui ta ise tahab. Parun ei nõua mingit kontrahi-tegemist.

237

Õiguse pärast ei ole see ka mitte sunduslik tingimine, waid paljas soow paruni poolt, wäike tasu selle lahkuse eest, et ta Leena mõisa orjusest priiks annab.”

Seega oli asi korras, Wittelbach ei teadnud enam midagi wahele rääkida. Arwatawaste oliwad kuberner ja parun sel kombel asja leplikult korraldanud. Ning Leenale jäi üksnes küsida, kus parun Reckenitz Tallinnas elab ja millal noor proua teenijat koha peale soowib.

„Niipea kui Teil wõimalik on,” wastas walitseja „Proua on, nagu Te ehk teate, weel üsna noor, majapidamisega wilumata, ja talle oleks nagu trööstiks ja julguseks, kohe ustawaid teenijaid enda ümber näha. Noorpaar elab Toompeal” — ta nimetas maja numbrit. „Oma elamisetunnistuse saate” — lisas ta juurde — „kui Teie palwe ametikohtadest läbi on käinud, politseist edespidi kätte.”

Muu jutu seas tähendas siis weel opmann Salberg, et Gotthard won Riesenthal lähemal ajal ise ka abielusse heita. Juba olla mõisas ettewalmistused noore proua wastuwõtmiseks käsil. Ning lõpeks tuli walitsejale Leena emagi meelde, kelle kohta ta teadis öelda, et wana inimene terwe olewat ja ühe peremehe juures endisel wiisil wabadiku põlwe pidawat.

Kui opmann ära läinnd, ei teadnud Leena, mis ta rõemu pärast pidi tegema. Nii head lõppu poleks ta oma asjale uneski wõinud oodata. Ta polnud mitte ainult wõrgutaja käest peastetud waid ka weel kammitsast wabastatud, mis prii talupoja ikkagi mõisa õiguseta orjaks tegi. Ta wõis minna, kuhu tahtis — teenida, keda tahtis! Missugune õnnestaw tundmus, missugune uhkus asus senise wangistatud orja rinda! Ta nägi enese kaasinimeste seas nagu kõrgendatud olewat, tema isikule oli nagu kallim wäärtus mää-

238

ratud! ...Selle eest ei suutnud ta Wittelbachi küllalt tänada, ning seekord pidi meister sündida laskma, et Leena ilusad huuled ta kätt suudlesiwad.

Juba järgmisel hommikul läks noor neiu proua won Reckenitzi jutule ning tuli teatega tagasi, et ta selsamal päewal weel teenistusesse wõiwat astuda, kui teda senises töökohas midagi ei takistada. Noor, lahke proua oli talle kõigiti meeldinud. Ja et Leenat Wittelbachi majas midagi kinni ei pidanud — talle oli tõeste juba tööd otsitud, nagu Bertha tähendas — siis lahkuski ta sealt juba mõne tunni pärast oma kerge kompsuga...

Mamsel Bertha oli wõitnud, kui see wõit ka paraku poolik oli. Majast oli wastane kadunud, mitte aga linnast. Seda waljuma ülewaatuse all oli nüüd kallimat waja pidada, mida neiu Wittelbach omale ülemaks ülesandeks tegi.

15.
Sisemised wõitlused.

Mathias Lutzil oli weel palju uneta öösid pärast seda, kui meister Wittelbach teda teatawal õhtul Kanuti gildes oma kahtlustusega nii wäga erutanud. Noormees tundis, temale oli mingi wõeras asi põue pistetud, mis seal rõhus ja pakitses ja millest ta enam lahti ei saanud, ta wõis seks teha, mis tahtis. Ta oli hingeliselt nagu seotud. Ta ei saanud sammu edasi ega tagasi, ta teowõim oli halwatud.

Kas ta poluud kindlaks otsuseks teinud, asja meistri juures parandada? Kas ta polnud pruudile sõna andnud, eesmärgile juba lähenema hakata, meistri arwamist targu wälja pingutades? Ja kas ta polnud lõpeks enam kui üks kord nõuuks wõtnud, Bertha nõuuandest hoolimata endale

239

täielist selgust muretseda, et sellest piinlikust waakumisest lootuse ja kartuse wahel peaseda? ... Aga mida oli ta korda saatnud? Ei ühte ega teist.

See tähendas midagi. Ja sõber Huber ütles talle ühel päewal ära, mis see tähendas.

„Kuule, wennas,” algas ta, kui nad ühel õhtul pärast Leena äraminekut kahekesi härberis istusiwad, „sinuga ei saa enam kõige parema aine üle mõistlikku juttu soetada. Kõnelen mina hobusest, siis räägid sina lambast; küsin mina tuld, siis annad sina mulle wett. Mis sa ennast asjata waewad! Sa ei suuda seda tütarlast unustada, kes hiljuti meie keskelt lahkus. Siis mine ja kosi ta ära! Seks ju tütarlapsed maailmas on! Minu arust ei ole ükski asi lihtsam kui see.”

Mathias wahtis talle laial silmal otsa. Tema meelest ei näidanud asi sugugi nii lihtlabane olewat.

„Ma mõistan ju, mis sa mulle wastad,” naeris Huber. „Aga kahte naist ei wõi sa ometi wõtta. Ühe kumbagist pead siiski walima.”

„Aga kumba?”

„Ahah — kõnelema hakkad juba! Siis pole wiga.” Ja Huber patsutas talle julgustawalt õla peale. „Telli uut keswawett, ja siis püüame mõistlikule otsusele jõuda. Mul on ju üsna hale meel sinust. Sa wingerdad nagu pooleks tallatud madu öösetel koikus ja eksitad mind mu unerahus. See peab kord lõppema... Kumb meeldib sulle enam — Bertha wõi Leena?”

„Leena.”

„Mulle ka. Aga mis on sulle armsam — rikkus wõi waesus.”

„Rikkus.”

240

„Mulle ka. Aga kui sul nüüd mõlemad juba oleksiwad — Leena ja raha, ja rööwel tuleks ja nõuaks emba kumba saagiks; kumba sa kergema südamega annaksid? Kujuta seda omale wõimalikult elawalt silma ette ja wasta siis.”

Aga see'p see sõlm oligi, mille lahtipeastmise kallal Mathias ise nii palju waewa ja piina nägi! See'p see wõitlus pea ja südame wahel oligi, mis mehe öösetel wingerdama pani nagu pooleks tallatud madu! Seisis tal see õitsew tütarlaps oma terwe nooruslise lõhnaga, oma neitsilise rõõskuse ja wärskusega silma ees, siis hüüdis ta süda: Missugune warandus sinule! Ära seda käest lase! ... Juba sel silmapilgul, kui ta teda esimest korda nägi, wilksas tal äkiline mõte peast läbi: Küll saaks sest kena naine! ... Aga kui ta teine kord siis Wittelbachi kolmekordset maja waatles, wõi silmad selle mürina ja kärina üle laskis käia, mis suures õitswas äris walitses, siis hakkas ta pea sumisema ja helisema ja wõrgutaw heal tuli kuulduwale, mis ütles: Rikkus on kallis asi, rikkus on wõim, rikkus on au, rikkus on õnn! Iludus kaob, rikkus jääb... Ja ta seisis jälle endisel paigal ja wõitlus wõis uueste peale hatata...

„Konrad”, ütles Lutz käsipõsekil, „kumba sina rööwlile annaksid?”

„Kumb mulle wähem armas oleks.”

„Aga kui sulle mõlemad ühel määral armsad oleksiwad?”

„Siis annaksin tüdruku rööwlile.”

„Tüdruku? Miks siis tüdruku?”

„Sellepärast, et raha mulle sel puhul armsam on kui tüdruk.”

„Aga ma ütlesin ju —”

„Ja, sa ütlesid, et nad sulle ühel määral armsad on. Aga see on lollus, armas wend, — usu mind ja ära pane

241

pahaks! Ühel määral ei wõi nad sulle mitte armsad olla, ehk sa ei armasta ühte neist õieti, ja see üks on siin tüdruk. Kas tead, Mati, kui sulle üks tüdruk tõeste südame külge on kaswanud, nii kõwaste, et seda õigeks armastuseks wõib nimetada, siis jätaksid oma teise armastuse, kus tühi, wiskaksid ta kerjajale kübara sisse, ja jääksid oma tüdruku juurde... Mul oli Rheini ääres üks tüdruk, see oli ise rikas. Sellepärast ei tahetud teda mulle anda. Ma läksin wanemate juurde ja ütlesin: „Andke mulle oma tütar palja särgiga ja siis maksan teile ta särgigi wälja. Kõik muu on mulle põhk. ” ... Nad wiskasiwad mu uksest wälja... Sellesama sõnaga astuksin weel praegugi nende ette, kui mu tüdruk mitte hauas ei puhkaks. Minule, Mati, oli tüdruk armsam kui willad, mille sees ta istus. Sinu juures on lugu ümberpöördud. Sina soowid willu. See tähendab: tüdruk pole sulle nii armas, et sa willadest suudaksid ilma jääda. Wõta siis willad! Ma ei mõista sind sellepärast hukka. Sa oled koguni õigel teel. Parem juba rikkus kui poolik armastus. Sel puhul on esimene wiimasest palju rohkem wäärt. Mina teeksin sinu asemel just niisama. Ainult otsusele pead sa kord jõudma, rahu leidma, et sa öösel jälle magada saaksid ja teisi magada laseksid.”

Huber ootas wastust; Lutz uuris aga waikides oma õlleklaasi, mille põhjast pisikesed pärlid üles wahu sisse tõusiwad. Seal wälkus äkitselt helkjas läige Huberi silmadest.

„Mati,” wõttis ta uueste sõna, ja korraga oli ta nägu sügaw-tõsine, ta healel peaaegu pühalik kõla. „Et ma nüüd näen, kuda lood sinu südames seisawad, siis tahan sulle midagi tunnistada. Ma pean sulle saladust ilmutama, mis mind seni raskeste rõhus, sest et sa mu sõber oled… Mati, mina armastan Leenat...”

242

Lutz lõi pilgu sõbra peale; ta arwas tema näolt kelmi nalja tundemärkisid leidwat. Ta eksis. Huber wahtis talle kindla, põnewa tõsidusega silma.

„Sa wõid julge olla, et ma tõtt räägin,” ütles ta, „ja kui sa sellest siiamaani midagi ei teadnud, midagi ei aimanud, siis wõid isegi aimata, mis mind waikima, saladust peitma sundis. Ma ei tahtnud sind eksitada, sest sa oled mu parem sõber. Ja sul oli eesõigus. Ma mõtlesin: Oled ühe armastuse juba maha matnud, wõid teisega sedasama teha. Nurjatu oleks sinust, oma sõbra õnne järele ahnitseda. Nüüd aga, kus ma näen, et minu armastus suurem on kui sinu oma —”

„Konrad, ütle mulle, mis see tähendab?” hüüdis Lutz äkitselt, ja käsi, mille ta laua peale laskis langeda, oli rusikas.

„Mis see tähendab? Ma arwan, et minu sõnad selged ja arusaadawad küllalt oliwad! Ma nõuan omale waba rada selle naisterahwa poole, kellele sinul seda pakkuda pole, mis minul. See tütarlaps on nüüd waba. Ja et ta minu ülem õnn on, et ma teda esimesest tunnist saadik tõsise, mehise südamega armastan, siis on mul nõu, teda omale wõita. Sinule, kui oma sõbrale, annan ma, et iga eksiarwamist kõrwale heita, seda otsekoheselt teada. Ma loodan, et sa mind nüüd mõistad ja teed, mis sel puhul sinu kohus on.”

Lutz wahtis sõbra otsa, nagu oleks see talle äkitselt kõri kallale kippunud.

„Sina, Konrad, — sina?” kogeles ta pärani silmi!

„Ja, mina,” kostis Huber peaaegu waenliku terawusega. „Ma annan sulle natuke aega, oma imestuse üle wõitu saada. Siis aga pead mulle kinnitama, oma auusõna peale kinnitama, et sinu ja selle tütarlapse wahel kõik otsas on, kõik surnud ja maha maetud, praegusest silmapilgust saadik.”

243

„Seda ma ei tee mitte!” põrutas Mathias korraga; ta käed wärisesiwad ning silmade ümber tekkisiwad punakad rõngad. „Seda ei tee ma kunagi! See on alatu sinust, et sa salaja, minu selja taga, niisugustele mõtetele maad oled andnud! Seda poleks ma sinust mitte lootnud! Sa pole mitte sõber, waid wilets äraandja! See tüdruk on minu — kas kuuled? Kellegil muul ei ole tema kohta õigust. Ja kellegil muul ei ole talle rohkem pakkuda kui minul!”

Huber puhkes korraga laginal naerma.

„Braawo, Mati, braawo!” hüüdis ta ja kaapas tal nagu wihasel lõwil mõlema käega üle laka. „See oli möirgamine, mis mulle meeldib! Ma näen, sa oled murdja, keda äritada ei tohi. Ja et mulle mu luud-kondid armsad on, siis jätan seda teinekord tegemata. Olen nõndagi eesmärgile jõudnud... Mati, nüüd ei aita midagi, sa pead mammona koide kätte jätma ja Leenale kosja minema!”

Lutz uuris mõne aja Huberi naerwat suud, äigas siis käega näo üle ja urises healega, millest nagu raugewa kõne kauge kaja kuuldus:

„Sa heitsid siis minuga nalja, Konrad?”

„Näib peaaegu nii olewat,” hirwitas Huber, „Mis ma sinuga siis pidin peale hakkama, kui sa kahte tüdrukut korraga ütlesid armastawat! Sa oled säärastes asjades poisike, ja poisikestega wõib ometi nalja heita, iseäranis, kui sel tulus otstarbe on. Ja tulus otstarbe oli sel kahel sihil — sinu kui ka minu kohta.”

“Kuidas sinu kohta?”

„Nüüd aga ära arwa, et ma jälle nalja heidan. Nüüd räägib sinuga tõsine mees ja õiglane sõber, kes sind tahab aidata, ilma et ta iseennast unustaks. Ma tunnen neid raskusi, mis sulle Berthast taganemine kaasa toob.

244

Tüdrukul saab sinust kahju olema, ta saab palju nutma ja kaua õnnetu olema — mis sa arwad?”

„Wäga wõimalik,” wastas Lutz rõhutult, „ja mis siis?”

„See muidugi waewab sinu head südant. Kaastundmuse pärast soowiksad sa wististe, et Bertha ka õnnelik oleks. Kas ma eksin?”

„Ei.”

„No waata! Siin wõin mina abi anda. Ma kosin sinu mahajäetud pruudi omale.”

„Sina, Konrad?”

„Miks mitte? Armastuse pärast ei tee ma seda mitte — ma matsin oma esimese ja wiimase armastuse Reini ääres maha. Aga jõukaks meistriks tahaksin heameelega saada. Ja et see nüüd, kus sina taganed, wõimalik on — miks ei peaks ma oina sarwist kinni hakkama? Iseäranis weel, kui ma sinule seega head wõin teha! Wõi arwad, et Bertha mind wastu ei wõta? Sest et ma wähem sile poiss olen kui sina? Ära karda! Berthal pole enam palju walida ja ta wanadele meeldin ma. Minu wana ja auusa kodaniku-seisuse kohta pole ka laitust leida. Sa näed, kõik on korras. Ainult sinu luba puudub weel. Ja nagu lood praegu seisawad, ei karda ma, et sa mulle seda keelad.”

„Kuule, Konrad, see on wist uus tembutus.”

„Mitte põrmugi! Minu käsi selle peale.”

Lutz tunnistas sõpra tüki aega kõige sügawama uurimisega, aga see wõllanägu jäi tõsiseks nagu apostel. Ta pilgust ja palgest polnud muud wälja lugeda, kui seda, mis ta suu tõendas.

Õiguse pärast polnud lugu ka nii tõewastane. Miks ei pidanud Huber sedasama ihaldusewääriliseks pidama, mis Lutzki? Miks mitte sellesama eesmärgi poole sõudma nagu temagi? Ta oli ennast seni tagasi hoiduud, sest et ta teise

245

ees nägi olewat. Seal märkas ta, et teine teelt ära pöörab — ta wõitis lootust. Et teist rutemine otsusele tuupida, mõtles ta tänase kawala tuleproowi wälja. See läks korda — rada ta ees oli korraga waba... Et teda wastu wõetaks, selle peale wõis ta kaunis julge olla, Huberist peeti äris ja meistri perekonnas palju lugu. Teda tunti kui usinat ja osawat töölist ning kainet ja korralikku inimest. Et ta põline kodanik ja wäljamaa sakslane oli, langes üksnes tema tuluks kaalu peal.

„Minugi pärast, kui see mitte jälle ogar nali pole,” urises Mathias wiimaks, kuna ta parem käsi lõdwalt põlwe peale langes.

„Sa ei tee mulle mingisuguseid takistusi?”

„Ei.”

„Sa lõpetad oma senise pruudiga kõik wanad arwed warsti ära?”

“Ja.”

„Ning hakkad uuega niisama peatselt selget lepingut tegema?”

„Ega mulle muud nõuu jää!”

Nüüd ei silitanud Huber enam lõwi kollast lakka, nüüd asus ta tema kaela ümbert kinni ja istutas talle niiske musu nina-otsa peale.

„Isa Peterson, kuus pudelit õlut!” karjus Huber. „Meie wõitsime Lutziga suure loosi!”

Nad istusiwad mõlemad suure härberitoa otsas olewas tillukeses kambris, kus ainult üks laud oli, üksina kinnise ukse taga. Seepärast jäi Huberi õlletellimine kuulmata, seda enam, et härberi-isa puhwet alumisel korral olewas kambris oli, kuhu suurest söögi- ja joogitoast madal trepp wiis. Aga sellidel oli hüüdmise kõrwal weel muu tellimise-abinõu. Huber tonkis saapa-kannaga kuus korda tugewaste

246

ja pikkamisi wastu põrandat. Warsti läks uks lahti ning sisse astus wäike, wimmas seljaga mehike, topsuga öömüts peas, puust kingad jalas, sinine lakaga põll ees ja suure-ruuduline woodrita kuub seljas. Kumbagis käes kandis ta kolme õllepudelit. Nähes, et laua ääres ainult kaks selli istuwad, ajas härberi-isa suu kentsaka imestamisega lahti.

„Kas teie mõlemad tahate weel kuus nuia laket pintslisse pista?” küsis ta oma tüsedal kõnewiisil, mis igale härberi-külalisele nii tuttaw oli.

„Miks mitte?” wastas Huber.

„Teie mõlemad — Huber ja Lutz? Püha ristike, siis pean ju tööwoorimehe tellima, kes teid pärast koju weab!”

„Ole mureta, isa,” naeris Huber, „meie joome sinugi laua alla, kui me kord peale hakkame. Waata parem järele, kui palju sul all seda laket weel tagawaral on, ja kanna hoolt, et meid siia wagusasse nurka keegi tülitama ei tule. Meie peame sõjanõuu.”

Kuna wanamees pead raputades minema läks, kallas Konrad klaasid uueste täis, lõi Mathiasega kokku ja hüüdis rõemsalt:

„Herra Oskar Brandti terwiseks!”

Lutz wõttis klaasi suu pealt tagasi.

„Mis see tähendab?”

„See tähendab, et herra Oskar Brandt kord meie meistriks saab, kui Jumal talle meelt ja mõistust ja natuke õnne annab.”

Lutz pani klaasi puutumatult laua peale.

„Nüüd lõpeb aga hobusegi kannatus!” hüüdis ta. „Praegu tahtsid ju sina meie meistriks saada!”

„Tahan weelgi, kulla Mati, aga ma ei taha mamsel Bertha Wittelbachi mitte! ... Kui isa Peterson õlut tõi, ilmus mulle mu Gusteli waim Rheini äärest, hoiatas mind

247

oma koolja-näpuga ja ütles: „Konrad, ää ole eesel, et selle wana ja tigeda tüdruku pärast minu wastu truuduse murrad!” ... Ja ma ei taha eesel olla, Mati.”

Mati sülitas.

„Sa mängisid minuga siis weel kord, ja mina lammas uskusin jälle!”

„Ma tegin ainult wastuproowi, armas sõber,” wastas Huber kuiwalt. „Tahtsin näha saada, kui sügawad juured su tundmustel Bertha wasta on. Täielisele selgusele tahtsime ju täna õhtu jõuda, ja ma rõemustan, et see meil korda on läinud. Ja kas tead, misüle ma weel saatanlikku meelehead tunnen? Selle karistuse üle, mis Oskar Brandti kord abielus ootab. Seda on ta auusaste ära teeninud — niisugune salakoi, niisugune kahepaikne ilalakkuja, niisugune tööliste-koorija! ... Ma usun, nüüd wõime tema ja ta tulewase terwiseks juua?”

„Kust sa siis nii kindlaste tead, et Bertha tema tulewaseks saab?” küsis Lutz, kui nad klaasid tühjendanud. „Seni pole ta mamsel Wittelbachi ees mitte armu leidnud.”

„Ma ei tea midagi, aga ma aiman seda,” wastas Konrad, „sest ma tunnen Oskar Brandti. See mees sööb enese nagu tõuk puust läbi — pikkamisi, aga kindlaste.”

Jutule tuli nüüd waheaeg. Kumbagil oli oma mõtetega tegemist. Wiimaks ohkas Lutz nii sügawaste, et Konrad kõrwad kikki ajas.

„Ja, ja, sul seisawad nüüd tõsised tunnid ees,” ütles ta heatahtlise pilkamisega. „Esmalt palaw lahing lendawa maduga ja siis midagi, mis sinusugusele käpardile weel raskem — tuwikese püüdmine. Kahju, et ma sind seejuures kuidagi aidata ei saa! Pulma peatäie eest teeksin seda heameelega.”

248

„Olen ma nüüd käpard wõi mitte,” ütles Mati selle õiglase, südamest tulewa healega, mis Huberile nii wäga meeldis, „aga minu naha sees ei tahaks sina ega keegi teine praegu naljalt olla. Mõtle ometi järele, Konrad! Ma murran oma mehesõna, ilma poolegi teadmata, kas see, kelle pärast ma seda teen, mind silma otsaski sallib. See on ju arwe tegemine ilma peremeheta. Weel enam: see on murdwargus ilma mingi kindlama saagi-lootuseta — wargile-minek wõimalikul wiisil tühja tuppa!”

„Kuule, Mati,” wastas Huber, „sa kas oled kawalam ärimees, wõi weel totram kosilane, kui ma arwasin. Esimesel puhul mõtled sa: Parem warblane pihus kui tuwike katutsel — muidu ehk jään mõlematest ilma —”

„Ei, nii ei mõtle ma mitte,” hüüdis Lutz elawalt wahele „Mul on ainult raske, ilma sundima põhjuseta warblasele häda teha, ja see sundiw põhjus puudub, kui tuwike minu lähenemisel katuselt ära lendab.”

„No, kui sa seda kardad. Mati, siis on minu teine arwamine õige: sa oled weel totram kosilane, kui ma arwasin. Inimene, kas sul siis silmi peas ei ole? Kas sina ise siis wähem nägid, kui meie teised majas, kes me ainult kõrwalt waatasime? Ma tahan kolm nädalat hööwlilaastu ja saepuru süüa, kui su tuwike sulle hõlma ei lenda, niipea kui sa aga suu lahti teed ja wilistad.”

„Sa arwad seda tõeste, Konrad?”

„Ma tean seda, ma annan oma pea selle eest! Tüdruk, kes kõigi wastu jääpurikas oli, aga sedamaid õõguma lööb, kui ta ühe paljast warju näeb — see tüdruk on noppimiseks küps — muidugi sellele ühele... Ma tohin ometi loota, et sa mõistad, kes see üks on?”

249

„Sa teed mu südame natuke kergemaks,” wastas Lutz mõttes. „Aga hirm on mul siiski, Konrad, suur hirm lendawa mao kui ka tuwikese eest! Sul on õigus, ma olen niisugustes asjades poisike... Ole ometi hea mees ja anna mulle nõuu, kuda ma kõike seda pean peale hakkama, mis mul teha on?” Ja Huber märkas, kuda Mati seejuures ära punastas nagu noor neitsi.

Huber püüdis, kui see talle ka raske oli, tõsise näoga aru pidada.

„Sa ei julge siis awalikult kumbagi ette astuda ja oma südant, kuda kord ja kohus, wälja puistata?” küsis ta.

„Nende ette astuda ma ehk julgeksin, aga ma ei tea, missuguste sõnadega ma neid kõige paremine wõiksin pehmeks teha.”

„Siis kirjuta neile,” pani Huber ette. „Astu esimene samm kirjaga, siis on kõnelemine pärast lihtsam. Muidu on peaaegu karta, et Bertha oma sõnade ja kõige pealt pisaratega sinu pehmeks teeb, ja seda ei tohi sündida. Kirjutada, sa argpüks, ometi julged?”

„Ma loodan,” naeratas Mathias, „ja ma mõtlesin juba isegi selle peale... Sa tead, Konrad, et mind tulewal nädalal kolmeks kuni neljaks nädalaks mõisatesse tööle saadetakse. Mis sa arwad, kui ma neile maalt kirjutaksin?”

„Tore!” hüüdis Konrad. „Sa oled siis tormide eest, mis su ilmutused sünnitawad, ise pelgus, ja kui tagasi jõuad, on marutuuled sedawõrt raugenud, et nad sind ümber ei puhu. Tõeste, sinusugune kosilane peab armastuse-asju ikka saja wersta tagant toimetama! ... Ja nüüd lase omale õnne soowida, et kõik hästi läheks. Terwiseks, sa õpipoiss kosilaste seas!”

Nad jõiwad oma kuus pudelit õlut aegamööda ära ja sattusiwad üsna rõemsasse tujusse, Lutz tundis oma rinna

250

korraga nii imekerge olewat. Kõik, mis seal rõhunud ja pakitsenud ja torkinud, oli kadunud. Nad seltsisiwad wiimaks weel suures toas teiste sellide hulka ning Lutz naeris südamest ühe ja teise hambamehe naljade üle. Niisuguseid hambamehi ja wiguriwäntasid leidus igas härberis. Enamiste oliwad nad kõwad joojad ja elus palju wintsutatud rändajad. Oma naljade ja wigurijuttudega püüdsiwad nad teistelt keelekastet teenida, sest nende eneste taskud oliwad enamiste tühjad.

Suures härberi-toas oli kõiksugu nägusid ja kujusid näha — algupäralisi ja igapäewaseid, meeldiwaid ja mittemeeldiwaid, kaastundmust äratawaid ja ülbeid tundmusi sünnitawaid. Ruumis, mida ainult paar tumedalt põlewat küünalt walgustasiwad ja mille üle paks, kibe suitsupilw heljus, istusiwad söögi ja joogi, kui ka tühjade katmata laudade juures kas rändamiselt tulnud reisisellid, kellel riiete asemel paljad nadid seljas ja jalanõuude asemel ainult nende ülemised jätised jalas, wõi kestwas töös olewad korralikud mehed, kelle wälimus teatawal määral peensust ja uhkustki awaldas. Seal oli nälginud, kurnatud nägusid auku wajunud silmadega, sugemata juukstega ja wanunenud habemetega, priskeid poisse punaste põskede ja wiksitnd wurrudega. Siin ajas mõni nokastanud suu jämedaid, nilbeid sõnu wälja: seal puhusiwad teised salgakestes tõsist ja mõistlikku juttu. Üks naeris hirnudes, teine wandus, kolmas sumistas tasakeste laulda, neljas haigutas wõi tukkus laua ääres. Riidu ei tulnud palju ette. Kõige toorema hinge külge oli otsuke seda sidet sõlmitud, mida ühtsad tulud inimeste wahele eietawad: kõige pahurama meele peale mõjus ühtsuse- ja ühenduse-aade nagu nägemata wajutis ja tõmmas wennastades kokku sakslase lätlase ja eestlasega, katoliklase protestandiga, riiukuke wagusa rahuarmastajaga. —

251

Lutz ja Huber lahkusiwad üsna hilisel tunnil härberist. All eeskojas lugesiwad nad mustade tahwlite pealt tikutule abil meistrite ja sellide nimesid, kellest esimesed töölisi, teised aga tööd otsisiwad. Niisugused kuulutuse-tahwlid, mis sel ajal tööturgu tööandja ja tööwõtja wahel aitasiwad korraldada, rippusiwad igas härberi-eeskojas. Jõudis teisest linnast tulnud sell härberisse, siis pandi ta nimi kohe tahwli peale ja meister, kellel selli waja, wõis seda sealt lugeda: ei leidnud meister omale härberis olewatest sellidest tarwilist töölist, siis kirjutas ta oma nime tahwli peale, ja tööta sell, kes peale seda härberisse tuli, wõis ennast pakkuma minna.

„Ahah, Wittelbach otsib weel kahte selli,” ülles Huber, kuna ta tiku oma meistri nime peal hoidis. „Selle mehe äri lööb tugewaste õilmele, ja seejuures pole sina, Lutz, mitte süüta. Nadikael oleks ta, kui ta sind kord kuninglikult meeles ei peaks! Ta wõtab ju nüüd sülega sisse, mis ta enne pihuga wõttis... Ptui, kurat, et see kõik kord säärasele libahundile peab saama! Kui ma mitte see narr ei oleks, kes ma olen, ma kisuksin tal saagi weel lõugade wahelt ära...”

Lutz ei lausunud sõnagi.

Tunnistas ta salajas ka ennast narriks? Sülitas ka tema sügawas südame-põhjas sappi, et raswane saak, mis tal juba kõwaste küünte wahel olnud, kawala libahundi lõugade wahele pidi kaduma?

Põhjust oli tal selleks.

Mees, kes praegu härberist wälja astus, oli sinna waranduse maha matnud, mille suurus iga selli-pea kihama pidi ajama. Ja rahaga ühes oli ta maha matnud kõik kuldsed unenäod auust ja kuulsusest ja kergest, lõbusast elust. Mis teda ootas, oli töö, ainult töö, ning hall mure…

252

Mis ta wastu sai sel wahetusel?

Seda ei teadnud ta weel õieti.

Ta wahetas hea õnne peale.

16.
Lõpu-arwe.

Mathias Lutzi lootus, piinlikku taganemist Berthast kirjalikult toimetada, wõitlust warjatud paigast ja kaugelt eemalt pidada, läks paraku luhta. Päew enne seda, kui ta maale sõitis, ühel pühapäewa-hommikul, sai ta Liisa kaudu mamsel Wittelbachi käest kutse, üles meistri elukorterisse ilmuda. Isand ja emand oliwad kirikusse läinud, tütar aga, ennast peawaluga wabandades, üksina koju jäänud.

Selli südamesse tärkas kohe paha aimdus. Ta oli tänast päewa juba ette kartnud, sest Bertha jäi wiimasel ajal sagedaste kirikusse minemata, et peiuga wanemate äraolekul kokku saada. Pealegi teadis ta seekord, et Mathias homme pikemaks ajaks ära pidi sõitma. Lutz oli just uksest wälja astumas, et kodust eemale põgeneda, kui Liisa oma sala-teatega ta kinni püüdis. Silmapilguks pidas ta nõuu, tüdrukut waletada lasta, et teda kodus pole; aga ta tundis Liisa ees seeüle häbi ning otsustas wastu wõtta, mis saatus määranud.

Mamsel Bertha wõttis teda wõeraste-toas oma nõiduwama naeratamisega wastu. Neiu oli wäga silmapaistwas pühapäewases riide-ehtes, juuksed moodsalt üles tehtud ning nägu, millest silmad haruldase läikega wälja paistsiwad, kergeste puuderdatud. Kes teda nõnda nägi, pidi tunnistama, et Bertha Wittelbach oma wälimuse poolest weel sugugi wiimasesse liiki Tallinna kodaniku-tütarde seas ei jagunenud. Maitse-rikkamalt riides käia oskas ta kahtlemata, kui nii mitmed teised.

253

Neiu Wittelbach sirutas peigmehele sooja, tugewaste pigistawa käe wastu, ja ta elawad silmad heitsiwad sügawa, usutawa waatega nooremehe rahutuma näo peale. Wäike pilw magusat lõhna lõi Mathiasele meistri-tütre riietest wastu. See lõhn äritas teda, ja siiski hingas ta teda heameelega sisse.

„Mati, oma sõna ei ole sa siiamaani weel ikka wälja lunastanud,” algas mamsel Bertha sõbraliku, nokkiwa etteheitega.

„Missugust sõna?”

„Seda sa enam ei mäletagi?” Ja neiu Wittelbach ähwardas näpuga. „Sa tahtsid ju papalt wälja uurida, kudas tema meie asja kohta nüüd mõtleb.”

„Seda ma tegingi — alles paari päewa eest.” waletas Mathias mehiselt.

„Ja sellest ei tea mina midagi?”

„Ma ei tahtnud sind kurwastada...”

„Kurwastada?”

„Ja, sest sinu isa tähendused ei jätnud mind kahewahele, et meil mõlematel midagi loota ei ole.”

„Kas tõeste?” küsis Bertha imeliku rahuga. „Minu isa andis sulle märku, et ta sind mitte wastu ei wõtaks, kui sa minu kätt tuleksid paluma?”

„Ja, Bertha. Üksnes nõnda oli tema weidi keerulisi sõnu mõista. Ja ma arwan, et meie hästi teeksime, kui ennast mõttega hakkaksime harjutama, et kõik otsas on, et meie oma plaanid ja unenäod maha peame matma. Sinu wanemad on nüüd niisama kindlaste meie ühenduse wastu kui ennegi.”

„Mati, sa waletad!”

Läige, mis Bertha silmadel nüüd oli, polnud enam nõiduw, waid kõrwetaw, põletaw.

254

„Miks sa seda arwad?”

„Sest et ma tean, et minu wanemad teisiti mõtlewad! Ma lasksin sinu just sellepärast üles kutsuda, et seda rõemusõnumit sulle teatada...”

„Kuidas?”

„Meie ühenduse wastu ei olnud mitte nii wäga papa, kui mamma. Ja mamma andis mulle eila õhtu selgeste märku, et nad oma wastupaneku nüüd jätawad. Kas tead, mis mamma mulle ütles? Ta ütles sõna-sõnalt: ,Tule Jumal appi, ega meie oma tütart Lutzile wõi pakkuma minna, kui ta teda küsima ei tule! Ta pole meile oma kosjanõuust weel ainust sõna lausunud, ei otsekohe ega mõistu. Kui meie teaksime, et ta sind tõeste armastab, ja kui ta meile seda ise tunnistaks — wahest jõuaksime siis wiimaks teisele otsusele, kui seni...` Mis ja selle kohta ütled. Mati?”

„Imelik meelemuutus!” ohkas Mati kõigest südamest, kuna ta silmad põrandat mööda ringi jooksiwad.

„Imelik? Minu meelest wäga loomulik,” seletas mõrsja lõikawalt. „Meie lootsime ju kindlaste selle meelemuutuse peale, see oli meie troost ja julgus terwes wõitluses... Wististe tead sa nüüd, mis sul teha on.”

Mathias nägi, ta ei peasenud enam otsustawa sõna eest. Lõpu-arwe tegemine senise mõrsjaga oli waremalt tulnud, kui ta mõelnud ja soowinud. Weel pidas ta lühikese sisemise wõitluse ära, siis waatas ta neiule kindlaste silma ja ütles:

„Anna mulle andeks, Bertha, aga ma ei wõi sinu wanemate ette ilmuda, et sinu kätt paluda. Ka minu meel on waheajal muutunud.”

Neiu Wittelbach jäi talle otsa wahtima, nagu poleks ta tema sõnadest õieti aru saanud. Ainult kollakas kahwatus, mis pikkamisi ta näo üle wälja lagunes, ja ta

255

kitsaste huulte sala wärin ilmutasiwad, et ta teda siiski mõistnud.

„Mati!” karjatas ta siis äkitselt ja hüppas püsti, nagu oleks teda noaga torgatud.

Ka Mathias tõusis üles. Ta astus neiu juurde, wõttis ta kitsa, jääkülma käe pihku ja sosistas alandlikult ja paluwalt:

„Ma tean, see on halb minust, mis ma teen, ma tunnen enese süüdlase olewat, aga ma ei wõi teisiti. Ma tahan sinu wastu ennem nüüd walelikuks jääda, seda üles tunnistades, kui terwe eluaja salaja waletada. Meie abielu ei saaks mitte õnnelik olema, sellepärast astun ma tagasi. Nimeta mind sõnamurdjaks, aga anna mulle mu sõna tagasi.”

„Mispärast?” tuli teine lühike karjatus neiu suust.

„Sellepärast, et meie wahel abielusse-astumiseks wastastikune armastus puudub,” kostis Lutz rahuga, mille üle ta isegi imestas; nüüd, kus ta keset wõitlust seisis, kardetud minutile otsekoheselt silma waatas, leidis ta korraga julgust ja sündsaid sõnu rohkem, kui ta uskuda wõinud.

Wihase tõukega wirutas Bertha ta käe tagasi. Nägu ja silmad, millesse Mathias nüüd waatas, tuletasiwad kurja inglit selle pildi peal meelde, mis seal akna lähedal seinal rippus.

„Nurjatu kelm!” tungis neiul nagu kinnipitsitatud kurgust wälja. „AIles nüüd tõendad sa, et meie wahel wastastikune armastus puudub! Terwe aasta, mis meie pruut ja peigmees oleme, ei teadnud sa seda mitte. Kust tuli sulle see teadmine nüüd korraga?”

„Ma olen ennast proowinud, Bertha! Ma wõin sulle kinnitada, ainult raske wõitluse järele jõudsin ma sellele

otsusele, mida sa praegu kuuled. Kui ma sõnamurdjaks ja äraandjaks olen saanud, siis tuli see sellest, et ma isennast küllalt ei tundnud. Mis ma armastasin, oli sinu wara, mitte sina ise. Alatu kelm oleksin ma aga just siis, kui ma sind ainult su wara pärast wõtaksin ja sulle siis mehearmastust igapäew ette waletaksin.”

Bertha hakkas naerma. See oli isewärki roostetanud, sapi sisse kastetud naermine, mis kõrwa põletas ja haawas.

„Kui sa juba õiglane tahad olla, siis ole seda wähemalt täieste,” hüüdis neiu leegitsewal silmal. „Tunnista ometi üles, et sa paljas narts oled meeste seas, et sa kohe meele ja mõistuse kaotad, auu ja häbi unustad, kui sulle keegi naisterahwas wõrgutades wastu naeratab! See wõeras tüdruk täis kawalust ja kiimalust, kes paar nädalat meie katuse all elas, on su pea segamine ajanud, sest et sul nii nõrk ja wäeti loomus on, ja nüüd püüad sa mulle selgeks teha, et su meelemuutus enese-proowimisest on tulnud. Sa ei ole muud, kui selle wiletsa wõrgutaja halatsemise-wäärt ohwer, tema saak!”

Bertha suu äärde oli peenike wiir punakat wahtu korjunud, kuna ta nõnda oma sappi waese patuse peale wälja kallas. Aga just Bertha ülemeelne wiha, mis talle ikka teotawamaid, haawawamaid sõnu suhu pani, aitas Mathiase wastupanekut kinnitada, ta rahu alal hoida. Palju nõrgem oleks ta wististe olnud, kui neiu pisaratega, kurbtust ja ahastusega ning ärdate palwetega oleks wõidelnud.

“Selle wõera inimese jätame asjast hoopis eemale,” wastas noormees kindla rõhuga, „sest tema pole omalt poolt minu meele muutmiseks midagi teinud, tal pole kõigest sellest aimugi. Sa wõid julge olla, et meie wahel ainust sõna pole kukkunud, mis kuidagi õrnemate asjade poole oleks sihtinud, et meie wahel praegu weel mingit ühendust pole, ei

257

salajas ega awalikult, ja et iseäranis Leena kõige wähematki pole teinud, et mind meelega oma poole tõmmata. Sa teed temale suurt ülekohut, kui sa teda nii raskeste ja nii inetumalt süüdistad. Kaeba minu peale, jäta see süüta inimene rahule!”

„Sa armastad teda?” litsus Bertha nähtawa waewaga huulte wahelt wälja, ja ta heal oli nagu mahasurutud ägamine.

„Ja,” wastas Mathias selgeste ja kindlaste.

“Ning tahad teda kosida?”

„Ja.”

“Aga sa oled minu! Ma ei anna sind priiks!”

„Sa ei anna mind priiks, teades, et ma sind mitte ei armasta —?”

„Ma ei nõua sinu armastust, ma suudan ilma selleta läbi saada!”

„Ka siis, kui sa tead, et ma teist armastan?”

Bertha surus mõlemad käed oma kitsa rinna wastu, nagu tahaks ta walusat pistet kinni katta.

„Ka siis!” hüüdis ta.

Niisugune wisadus tegi Mathiase ometi weidi kohmetuks. Ta ei teadnud esimesel pilgul tõeste mitte, mis ta pidi wastama. Ta heal awaldas juba tõuswat äritust, kui ta wiimaks lausus:

„Aga niisuguse abielu eest ei wõi mina wastutamist oma peale wõtta, sest ma ei taha meelega kurjategijaks saada. Ja wägise ei wõida mind ju ometi midagi tegema sundida, kõige wähem nii tõsist sammu astuma panna... Ma pean imestades küsima, kas see meister Wittelbachi uhke tütar on, kes minuga nõnda kõneleb...”

Wiimase lause mõju oli suurem, kui Mathias ette teadnud arwata. Bertha nõksatas sammu tagasi. Ta sil-

258

made eest langes nagu kae, ta nägi korraga, kui kaugele ta kirglises ärewuses oma seisuslike, kõige pealt aga oma naisterahwalise uhkuse oli unustanud. Seda pidi talle juba meelde tuletatama! Ja et mässawa wiha ja näriwa armukadeduse pärast kõik õrnemad, pehmemad tundmused ta põues maha oliwad surutud, siis sünnitas see uus haaw, mis ta uhkus saanud, seal ka ainult kihwtist, ülewoolawat mõrudust.

„Ma tänan Teid selle meeldetuletuse eest,” hüüdis neiu ennast sirgeks ajades ja kõrgilt, põlastawalt tema peale maha waadates, „aga seda polnud mitte tarwis. Bertha Wittelbach wõib ennast silmapilguks ära unustada, aga ta toibub ise jälle meelemõistusele. Ja nüüd on ta toibunud! ... Isand Luts, ma kahetsen südamest, et ma seda mitte waremine ei teinud, mis ma täna teen ja mis teie-sugusele külast tulnud elukale ainult omane on: seal on uks, isand Luts! ... Pidage meeles, et Bertha Wittelbachil mitte tarwis ei ole, Teie kätt ja armastust kerjata; selleks on ta ikka weel Bertha Wittelbach ja mitte mõni toatüdruk, mitte mõni saunaeide-tütar, mitte säherdune kaup, keda ema sitsirätiku ja waka wilja eest noortele elumeestele müüb. Teie olete omale õige naise wälja walinud, ainult niisugune wõib Teile kohane olla! ... Ja nüüd weel kord: seal on uks, isand Luts! ...”

Ta pööras selja ja wuhises uhkelt nagu wou teise tuppa.

Mathias seisis kahwatanud näoga paigal. Rasked sõnad, mis teda ennast puutunud, jätsiwad ta kaunis külmaks; aga musta laimdusi kuuldes, mis Leena peale maha sadas, tundis ta, kuda kuum weri talle pähe tõusis, ning ainult kõige suurema waewaga suutis ta oma ägedust talitseda ning meeles pidada, et tal wihase naisterahwaga tege-

259

mist on, kelle wiha juures ta teatawat määral ise süüdi oli...

Sõnalausumata pööras ta ukse poole. Ta wõis ju rõemus olla, et lugu nii lühidelt lõpule jõudnud, olgugi tule- ja weewlirahega. Waewalt oli ta aga üle läwe astunud, kui toast hele karjatus kajas:

„Mati!”

Selles hüüdes polnud enam sappi ega tõrwa, see oli armastawast südamest wäljapigistatud palwe. Aga Mati ei pannud seda meelega tähele. Pidi ta nüüd pisarate-wihma alla ka weel jääma? Seal oli ta seisukord, nagu ta aimata wõis, palju piinlikum. Seepärast lükkas ta ukse enese järel tugewaste kinni ja astus ruttu trepist alla.

„Mati!” kajas toast weel teine hüüe, aga põgeneja ei kuuluud seda enam; ta ei näinud ka, et uks tema järel lahti kisti ja kaks ahastawat silma teda eeskojast, trepi pealt asjata otsisiwad.

Bertha Wittelbach wankus sohwa juurde ja langes nuuksudes selle peale kummuli. Ta nuttis kirglise inimese ägedusega, kramplikult wärisedes, mõned minutid. Siis kargas ta äkitselt üles ja ruttu, nagu oleks nägemata leek ta pisarad ära imenud, kuiwasiwad ta märjad silmad jälle. Ta pikk, kõhn käewars sirgus rusikat raputades ukse poole ja ta kitsaste, wereta huulte wahelt tuli healeta kahin kuuldawale.

Keegi ei kuulnud, mis ta ütles.

Wahest ei kuulnud ta seda isegi...

Järgmisel hommikul wara sõitis Mathias Lutz ühe wanema õpipoisiga maale, ilma et ta Berthaga weel kord kokku oleks puutunud.

260

17.
Konrad Huber waleprohwet?

Mathias Lutzi töö maal wõttis rohkem aega, kui ette oli arwanud. Tal oli esmalt ühes hiljuti walmis saanud uues herraste-majas, Lõuna-Harjumaal, peenemaid ilutöösid teha ning siis kahes naabrimõisas kallid mööblid parandada ja üle poleerida. Hakatusel ülesantud tellimistele lisati aga kõigis kohtades uusi juurde, seda enam, et selli osaw ja maitserikas töö üleüldist kiitust leidis, ja nõnda jõudis Lutz alles poolteise kuu pärast Tallinna tagasi.

Head tuju ja karastatud terwist ei toonud ta maalt mitte kaasa, seda märkas sõber Huber kohe. Mati oli näost kõhnemaks läinud, ta silmade ümber seisiwad tõmmukad warjud ja otsaesist kattis wahete-wahel nagu nägemata pilw. See nähtus pani sõbra wõerastama. Missugune asi wõis talle tuska teha, missugune mure ta südant muljuda? Kahetses ta wahest seda sündmust, mis siin majas kuue nädala eest tema ja meistri tütre wahel olnud?

Huber otsustas omale kohe selgust muretseda. Pika lahusolemise tõttu oli sõber talle weel armsamaks saanud kui seni. Pärast õhtusööki hakkas ta tema käe alt kinni ja wiis ta wälja wärske õhu kätte.

„Sul on midagi pihtida, Mati,” algas ta.

„Miks sa seda arwad?”

„Sinu looja läinud nägu ilmutab sellesarnast.”

„Sul wõib õigus olla,” ohkas Lutz. „Mu nägu on sellepärast looja läinud, et kõik muu ka looja on läinud.”

„Kõik muu ka? Seda ma ei mõista. Wõi waewab su hinge, et sa Bertha Wittelbachi looja lasksid minna?”

261

„Ei. See on unustatud. Meie wahe on selge, ning sellest on mul hea meel... Aga meie peame kuhugile sisse astuma, kus tulewalgust on, siis wõid mu hinge-oleku üle ise otsustada. Seda puhku ütlen sulle ainult, et sa oma pea oled kaotanud...”

„Mina oma pea? Seda ei tunne ma sugugi. Küll aga arwan märkawat, et sinu pea jälle kord kadunud on... Astume siia sisse.”

Nad oliwad, mööda Dunkri uulitsat alla minnes, Kullasepa uulitsa nurgale jõudnud ja seisiwad siin wäikese madalamat liiki joogimaja ees. Teades, et selles suurema joogitoa kõrwal kaks pisikest, päewal pimedat kambrikest on, kus eksitamata istuda wõis, astusiwad nad sedamaid sisse ning leidsiwad õnneks teise tühja olewat. Kui nad istet wõtnud ja Huber õlut tellinud, tõmmas Lutz põuetaskust ühe kirjapoogna wälja, ulatas sõbra kätte ja ütles healega, mis ainult allaneelatud ohkamine oli:

„Loe!”

Konrad waatas ruttu algulauset ja niisama ruttu allkirja ning hüüdis:

„Leena Paju käest! See on huwitaw!”

„Wäga huwitaw!” kordas Mathias niisugusel toonil, et sõber talle imestades otsa pidi waatama.

Konrad Huber aga luges:

„Armas sõber!

Wabandage, et ma Teie wiimase kirja peale nii hilja wastan. Aga ma pidin enesega kaua wõitlema, enne kui sulge tohtisin kätte wõtta. Seda kindlam on aga nüüd otsus, mis ma Teile wõin ette panna. Andke mulle armulikult andeks, kui see otsus Teid pahandab wõi haawab — ma ei wõi

262

teisiti! Ma olen kõik läbi mõtelnud, kõik ära kaalunud ja selgusele jõudnud, et ma suurt ülekohut teeksin, kui ma Teie käe wastu wõtaksin. Uskuge mind, meie elu ei saaks mitte õnnelik olema. Minu süda, mis mind ialgi pole petnud, ütleb mulle seda. Armas sõber, leppige sellega ja püüdke oma nõuu unustada! Ärge mõistke mind hukka, ärge waewake oma südant, waadake kaine pilguga ringi, ja Teie saate leidma, et Teie õnn Teile mujalt wastu naeratab. Ainult ühte kirja julgen ma Teilt weel paluda, nimelt seda, milles Teie mulle mu tänamata wastuse andeks annate ja mulle kinnitate, et Teie oma ekslise mõtte õnnelikult ära olete unustanud...

Oma kõige kallima sõbra kätt pigistades

Leena Paju.”

Huberi nägu oli kirja lugedes pikaks ja ikka pikemaks weninud. Ta hoidis paberilehe tulele nii lähedale, nagu ei suudaks ta uskuda, et ta silmad õieti loewad. Ja kui ta lugemise lõpetanud, hakkas ta uueste otsast peale ning luges nüüd poolwalju healega, et ka ta kõrw kuuleks, mis paberi peal seisab,

„Nüüd söögu mind aga rotid elusalt ära!” hüüdis ta siis punetawal näol, kuna ta käsi kirjaga, lõdwalt põlwe peale langes. „On siis seda ilmas enne kuuldud! See tüdruk on lihtsalt mõistuse kaotanud!”

„Tema kirjast kõneleb minu arwates wäga selge mõistus,” heitis Lutz norus peaga wahele.

„Siis pole see kiri tema kirjutatud!”

„Seda arwasin mina esiotsa ka. Aga mul on tema käest weel üks kiri, mis waremalt tuli, ja nii nägin ma mõlemaid wõrreldes, et neid üks ja seesama käsi on kirjutanud.”

263

„Mis ta sulle siis esimeses kirjas ütleb? ”

„See on tühine sõbrakiri — wastus minu esimese niisamasuguse kirja peale, milles ma oma südameasja weel ei ilmutanud. Ma tahtsin temaga esimese ilmasüüta kirjakesega ainult ühendusesse astuda, teda ette walmistada. Wäga kahtlane oli mu meelest juba, et ta wastused mõlemate kirjade peale nii hilja tuliwad, alles paari nädala pärast. Wiimase wastuse sain waewalt paar päewa enne kojusõitmist kätte... Sa näed nüüd, Konrad, et sa waleprohwetit oled mänginud! Poolteise kuu eest andsid sa oma pea selle eest, et tuwike tuleb, kui ma wilistan. Kas näed, kuda sinagi wõid eksida, sina, kes sa mind õpipoisiks säärastes asjates nimetasid, ise aga meister tahtsid olla.”

Huber hüppas püsti ja tahtis ärewuse pärast edasi-tagasi hakata jooksma. Aga ära nähes, et ruum selleks liig kitsas oli — ta tõukas iga sammu pealt wastu seina — wajus ta ägades tooli peale tagasi.

„Ja ma ütlen sulle ta armastas sind siiski!” hüüdis ta ja lõi rusikaga laua peale. „Ma lõikan oma nina otsast ja annan weel kord oma pea pandiks, kui ma mitte õieti ei näinud. Waheajal peab midagi juhtunud olema. Ta on kas kellegi teise poole löönud, wõi ta seisab mingi sala mõju all, mis teda sunnib sinust taganema. Õige asi see ei wõi olla, wõi ma peaksin ju sõge olema — weel sõgedam, kui sina ise.”

„Sa tahad wägise ilmeksimata olla, Konrad,” ütles Lutz. „Sa usud oma silmi rohkem, kui tõde ennast, ehk küll wiimane sul nüüd must walge peal käes on.”

Huber luges kirja weel kord pikkamisi ja uurides läbi, nagu püüaks ta ridade wahelt seda wälja otsida, mida ta ridade seest mitte ei leidnud. Wiimaks hüüdis ta, nagu oleks ta tõeste ühe lootusekiire tabanud:

264

“Aga siin pole poole sõnagagi öeldud, et ta sinu wastu mitte midagi ei tunne, et ta oma südame-kalkuse pärast sinu käe tagasi lükkab. See on minu arust kahtlane!”

Aga Mathias naeratas nukralt ja wastas:

„Minu arust on see üsna loomulik. Ta ei taha mind niisuguse otsekohese, kareda tunnistusega haawata, seks on ta liig õrna loomusega inimene. Aga kirja terwe sisu annab liig selgeste märku, et just puuduw wastu-armastus ta sulge on juhtinud. Jätame kõik mõistatamise, sõber — asi on otsas.”

Sõna „otsas” tõi Huberile uue ärewuse-hoo.

„Sa tahad siis selle otsusega leppida ja wagusaste nurka pugeda?” hüüdis ta. „Kas tead, mina ei teeks seda mitte!”

„Mis sina siis weel teeksid?”

„Wähemast astuksin ma temaga sedamaid ühendusesse ja püüaksin teda suuga seda tunnistama panna, mis ta kirjas ütlemata on jätnud. Naisterahwastel on ju wahel kentsakad tujud ja arwamised, mille sunnil ja mõjul nad raskeid otsusid teewad ja mida nad pärast kahetsewad. Sul ehk läheb korda, tema põhjuseid ümber puhuda. Wähemast katset peaksid sa tegema, ja mina tahan hoolt kanda, et see sünnib.”

„Ma kuulan sinu sõna, sest mul on kahju temast ilma jääda,” wastas Lutz nii kurwalt, et see Konradil südamest läbi lõikas. „Mis nõuu sa mulle annad?”

Hubert mõtles järele.

„Ülehomme on pühapäew. Kirjuta talle weel täna õhtu ja kutsu teda pühapäewaks jalutama. Teie wõiksite pikema käigu linnast wälja teha, sest wabas looduses olla niisuguseid asju kõige kohasem harutada, ütlewad asjatundjad... Kas tal pühapäewil peaks prii aega olema?”

„Wististe, sest oma esimeses kirjas nimetas ta, et tema

265

saksad praegu wäljamaa-reisil olla ja enne selle kuu lõppu tagasi ei jõudwat.”

„Wäga hea. Minu esimene käsk on siis, et sa temaga ülehomme püüad kokku saada. Ei jõua sa ise hästi joonele, siis wõid minu nõuu ja abi peale julge olla. Ja nüüd pea püsti! Minu arwates pole weel kõik lootused kadunud.”

Nad tegiwad minekut. Alles teel andis Lutz sõbra wiimase tähenduse peale wastuse.

„Minu lootused on wäga kokku kuiwanud,” ütles ta, „ja kas tead, mis otsusele ma seepärast olen jõudnud? Ma tahan peatselt pampu siduda. Minu töökoht ja terwe linn ei meeldi mulle enam. Majas on mul wihkaw waenlane, kes minuga enam ühes lauas süüagi ei taha — täna wahemast oli ta iste tühi — ja sest saadik, kui mul see kiri taskus põleb, wihkan ma kogu Tallinna; ta on mulle nagu kõrbeks saanud, kus ma nälga ja janu kannatan. Wälja siit siis, ja wõimalikult ruttu!”

Huber ei kostnud midagi. Ta wõis ju arwata, et tal endal praegusel puhul needsamad tundmused oleksiwad. Enne kui nad Wittelbachi maja uksest sisse astusiwad, küsis ta ainult:

“Bertha pole sinuga pärast suuri kokkupõrkamist enam mõtteid wahetanud, ei suusõnal ega kirjalikult?”

„Ei. Ta uhkus ei luba seda. Ja nõnda on ka kõige parem. Ma soowiksin ainult, et ta mind nii wäga ei wihkaks. See rõhub mu südant, sest mul pole seni wihamehi olnud.” — —

Mathias hakkas, kui ta neiu Pajule kirja ära saatnud, pakitsewate tundmustega pühapäewa ootama. Ühtlasi kartis ta terwel laupäewasel päewal äraütlewat wastust, mis aga õnneks tulemata jäi. Nad pidiwad Kadrintalis kokku

266

saama ja, kui sügisene ilm wähegi lubab, jala Kosele rändama.

Noor neiu ei jäänud ilmumata. Mathias tundis ta kogust ja käigust juba kaugelt eemalt ära, ning waljuste tuksuw süda tõusis tal üles kurku.

Noor neiu oli wälimuse poolest ruttu linnaliseks saanud. Ta kandis kübarat, moodi järele seatud juukseid, kindaid ja päewawarju. Ta ei tuletanud mitte enam palju seda tütarlast meelde, kes, rätik peas, Soome kingad jalas, komps käes, ligi kolme kuu eest Lasteaias Mathiase ees seisnud ja meister Wittelbachi juurde teed küsinud. Noormees pidi imeks panema, kui wabalt ja koduselt ta selles uues ehte-kattes liikus. Noorest naisterahwast, kes temale praegu kergel, wäledal sammul lähenes, ei wõinud keegi enam arwata, et ta küla suitsu-hurtsikus lapsepõlwe mööda saatnud ja seni alaliselt maal elanud, waid see oli ilus, peenike neiu paremast seltskonna-liigist, kes talle wäikese käe mustas, kitsas kindas wastu sirutas.

Nad teretasiwad üksteist tummalt, ja et neil mõlematel kuum puna põske tõusis, siis pöörasiwad nad näodki kõrwale. Nad wahetasiwad alles mõne sisuta sõna, kui nad juba paar sada sammu üksteise kõrwal edasi kõndinud walimata sihi poole. Siis aga tuli see elawus nende üle, millega kohmetanud inimesed endid kitsikusest püüawad aidata: nad leidsiwad korraga nii palju jutuained, et nad ilma waheta ühe pealt teise peale hüppasiwad, kus juures nad waewakski ei wõtnud, üksteise küsimistest ja wastustest selgeste aru saada. Muidugi kõneldi ainult igapäewastest, pealiskaudsetest asjadest, aga sel toonil, nagu oleks neil kes teab kui suur tähtsus.

Wahel harwa waatasiwad nad kõrwalt üksteise peale, selle eest wõimalikult hoides, et nende waated wastastikku

267

ei juhtuks. Mathias pani tähele, et neiu nüüd, kus ta rahu kogunud ja esialgne puna ta palgelt tagasi walgunud, nagu wanem ja küpsem wälja näitas kui siis, mil ta teda wiimast korda näinud. Ta suu ümber ilmus wahete-wahel wäike wärisew joon, mis ta huulte pehmet õrnust rikkus, ja ta waates oli midagi, mis nagu sügawa tõsiduse ja sala rahutuse wahel edasi-tagasi lendas.

„Kas Te heameelega tulite, neiu Paju?” küsis Lutz muu jutu seas.

„Wäga hea meelega,” wastas Leena rahulikult. „Ma istun ju alati kodus, pealegi ilma tööta, ja see on igaw.” Ta kõneles siis sakste kojutulekust, mis paari nädala pärast olla oodata, ning juhtis jutu warsti Mathiase maaelu peale, mis juures ta põhjalikult järele päris, kus mõisates ta töötanud, kui kaugel need olewat, kust sinna sõidetawat, kes nende omanikud ja missuguseid töösid Mathias seal teinud.

See otsitud ja siiski nii elawalt maitstud jutulõbu kestis terwe tee. Küll pakitses neil tänase kokkutuleku õige põhjus südames, aga nad mõlemad näitasiwad seda sündsama silmapilgu peale edasi lükkawat, endid seega trööstides, et seks ju aega weel on. Paistis, kui leiaksiwad nad paljast koosolemisest, üksteise lähedusest, seda puhku lõbu küllalt ning kardaksiwad seda tõsisema jutuaine läbi ainult rikkuda. Üksteise käest küsimata, kuhu õieti minna, oliwad nad Kadrintali alla merekaldale sattunud, ning mõne aja pärast leidsiwad nad endid Pirita jõe äärest.

„Kas läheme üle?” küsis Mathias.

„Minugi pärast,” naeratas Leena.

„Kuidas Teile sõit jõe peal meeldiks?”

“Ma olen kõigega rahul ja kõige eest tänulik.”

Rahutuma agarusega walis Lutz, kui nad parwega

268

teisele kaldale jõudnud, jõe äärest wäiksema lootsiku wälja ning muretses trahterist söödawat ja joodawat teemoona kaasa. Kuna neiu tüüri juures istet wõttis, pani noormees aerud tugewatel löökidel tegewusesse, ning ruttu liikus kerge wene wastu jõge üles Kose metsatukkade poole.

Oli soe ja selge septembri-ilm. Weidi kollaka, wiiliti langewa, wäsinud paistega suudles päike rohekalt wirwendawat merd, mustjas-halli jõepeeglit ja wäikeste were ning roosteplekkidega tähnitud metsa mõlematel kallastel. Õhk oli uduta, tolmuta, taewa-serwani nii läbipaistew, et kõige kaugemad kujud ja kogud tugewate joontega nähtawaks saiwad: Pirita kõdunewate kloostriwaremete külles wõis peaaegu üksikuid kiwa lugeda ja Kose mõisake wahtis puude wahelt nagu käega katsutawa pildi pealt alla jõkke. Mida kaugemale lootsik jõudis, seda kõrgemaks ja kenamaks läksiwad metsaga kaetud kaldad, seda rahutumaks ka jõe wool kiwidega palistatud sängis.

Mõlemad sõitjad waikisiwad. Nende senine kerge jutt oli nagu magama uinunud, nende näod tõsiseks läinud. Nad waatasiwad ringi, nende pilgud riiwasiwad üksteise nägusid, aga mõlemad oliwad sedawõrt mõttes, et wajadus kõnelemise järele tuntawaks ei saanud. Nende suusid sulgus teadmine, et tulekul oli, mis tulema pidi, ja nad walmistasiwad endid selle wastu ette.

Mida enam kohmetuse-kammits nende ümber lõdwenes, seda wabamalt ja seda kauemine hakkas nende pilk üksteise näo peal wiibima. Mathiase peale tükkis seejuures äkitselt tundmus, mis teda juba kord ennemalt erutanud — siis, kui ta esimest korda selle tütarlapse ees istunud ja tema põgenemise-lugu pealt kuulanud. See wägise üleswoolaw, werd kuumalt jooksma panew tundmus, osalt hingelik, osalt ihulik, pigistas ta südamest ka nüüd sala-hüüde wälja:

269

„Missugune hea naine saaks sellest lapsest!” Ja ka nüüd jäi ta kahewahele, missugused omadused neiu juures selle õnnestawa ihalduse peasünnitajad oliwad, kas ta hallika-selged, rääkiwad lapse-silmad, ta rõõsk ja wärske nägu selle elu ja õnne pakkuwa suukesega, wõi ta meeli erutaw naiserind. Mathiase meelest oli korraga, kui poleks ta hing mitte kallis küllalt, et seda inimest seal oma wastas enesele, üksnes enesele lunastada...

Ta tõmmas aerud äkitselt lootsiku sisse.

„Leena, miks Teie ei taha mulle naiseks tulla?”

Ta ehmatas peaaegu isegi selle järsu küsimise üle; Leena aga jäi talle keeletumalt otsa wahtima.

„Ma tahan teada saada, mis Teil minu wastu on,” lisas ta oma teada pehmemalt ja rahulikumalt juurde, aga ta healel oli siiski nii kare kõla, nagu pitsitaks sala wiha ta südant.

“Minul Teie wastu?” kordas neiu, kuna ta käed tüüri lahti lasksiwad; ta tahtis midagi juurde lisada, aga mingi sisemine wõim näis ta keelt halwawat, ja noormees pani tähele, kuda ta näost nii walgeks lõi, nagu ta teda weel kunagi polnud näinud.

„Teil peab minu wastu wiimasel ajal midagi olema,” tõukas Mathias katkestatud lausete kaupa wälja, kuna ta silm kindlaste neiu näo peal wiibis, „sest meie saime hakatusel teineteisega wäga hästi läbi, — meie olime minu teada kõige paremad sõbrad, — ma arwasin, et Teie mind sallite, — ma ei suutnud arwatagi, et Teie mulle niisuguse wastuse annaksite, — mis on Teiega waheajal sündinud — ?”

„Ma sallin Teid praegu weel, — meie oleme praegu weel sõbrad,” wastas Leena tasa, kuna ta heal niisama paluw ja lepitaw oli, nagu ta pilk.

„See on aga sõprus, mis mulle ei meeldi! Ma lootsin

270

ja soowisin rohkem. Selle sõprusega jään mina nälga... Leena, keda Teie armastate? Kellega olete wiimasel ajal tuttawaks saanud?”

Noor neiu raputas ruttu pead.

„Ma pole kellegiga tuttawaks saanud, wähemast mitte inimesega, keda ma armastaksin.”

„On see tõsi?”

“Ja.”

See „ja” tuli nii kindlalt ja ustawalt Leena huultelt, et Mathiase rind nagu kergendawal ohkamisel tõusis.

„Siis peate mulle seletama, mispärast Teie minuga ei arwa õnnelikuks saawat. Ma usun, et ma mitte kõige pahem mees ei ole. Mul on tugewad käed ja hea terwis. Tige ei ole ma oma teada ka mitte...”

„Aga Teie olete peigmees, herra Lutz, Teie pole enam waba!”

See hüüe wedas Mathiase näost nagu laia walguse-kiire üle.

„Kas see Teie ainus põhjus on?” küsis ta rõemliku põnewusega. „Teie ei tea weel, et ma mitte enam peigmees ei ole? Ei, Leena, ma olen waba, täieste waba. See asi on ammugi lõpetatud.”

Leena raputas pead.

„Seda ei suuda mina uskuda. Pruudi ja peigmehe wahel wõib nägelusi ette tulla, aga see ei aja neid weel mitte igawaseks lahku. Kumb neist suudaks teist õnnetumaks teha? Mamsel Wittelbach armastab Teid, isand Lutz, ta armastab Teid kõigest hingest, ma tean seda — ma olen seda ise näinud...”

„Aga nüüd mitte enam — nüüd wihkab ta mind, ja seda pole Teie mitte näinud,” wastas noormees tumeda näoga.

271

„Ja kas Te arwate, et ta selle wihkamise juures õnnelik on? Ta wihkab Teid, sest et Teie temast taganesite. See wiha muutuks aga kohe armastuseks, kui Teie tema juurde tagasi pööraksite... Herra Lutz, ma ei wõi mitte oma hinge peale wõtta, et keegi inimene minu pärast eluajaks oma õnne kaotab. See on üks minu põhjustest.”

„Ja teine?” küsis Mathias, kuna ta paadi põhja wahtis.

„Teine on see, et ma ka Teie eluõnne ei taha warastada. Mul ei ole Teile midagi pakkuda, mitte midagi. Aga mõelge, mis Teie minu pärast peaksite kaotama! Oma terwe suure tulewiku! Ka seda pattu ei suuda ma teha. Ma ei jõuaks Teie kahetsemist, mis Teile pärast kindlaste südamesse tuleks, wälja kannatada. Ma peaksin eluaja enese peale kaebama: Waata, seda oled sina teinud! Mis oleks see mees siis, kui ta sind mitte poleks wõtnud, kui sa nii õiglane ja mõistlik oleksid olnud ja tema pakkumise tagasi oleksid lükanud! ... Inimene ei tea ju, mis ta tuhinas teeb. Seda kibedam on pärast kahju kanda...”

Näis peaaegu, kui oleks neiu kodus pähe õpitud sõnu üles öelnud, nii ladusaste, hoolimata kõneleja ärewusest, weeresiwad nad tal üle huulte. Aga selle eest oli nende mõju ka nõrk, nad puutusiwad ainult leigelt, wilult, usku äratamatalt kuulaja kõrwa. Wõi oli wiimane oma “tuhinas” kõige muu kohta mõistmise kaotonud?

„Minu kahetsemist ei ole Teil ialgi karta, selle peale annan ma Teile oma hinge pandiks,” wastas Mathias. „Ma ei tee ialgi midagi tuhinas, kõige wähem olen ma Bertha Wittelbachist tuhinas taganenud wõi Teile tuhinas lähenenud. See kõik sündis pärast pikka wõitlust ja kainet kaalumist. Mis ma Teie läbi ühelt poolt kaotan, seda wõidan ma teiselt poolt saja-wõrra tagasi. Et ma niipalju

272

kaodata tahan, näitab Teile ainult, kui palju ma wõita loodan. Kui Teie minu eluõnnest räägite, siis teadke, et see mitte neiu Wittelbachi käes ei ole, waid üksnes Teie käes... Aga Teie tahate mind mu eluõnnest ilma jätta.”

„Ja neiu Wittelbachi õnn?” küsis Leena tasa hiljukeste, tuna ta kiireste kerkiw rind ja tuksuwad huuled elawat sisemist wõitlust ilmutasiwad.

Mathias Lutz wajutas aerud wette ja juhtis lootsiku mõne tugewa tõmbega jälle keset jõge.

„Neiu Wittelbachi õnn? Kas arwate, et see mehe käes on, kes teda ei armasta?”

„Aga tema armastab meest.”

„Ja Teie nimetate õnneks, kui armastaw naine eluaja peab nägema, et teda ei sallita, wõi koguni weel, et tema asemel teist armastatakse? Kas Teie, Leena, sel wiisil õnnelik oleksite?”

Neiu Paju waikis, Mathiasele asus kindel tundmus rinda, et ta wõitnud oli, kui need Leena ainumateks põhjusteks jäiwad. Ta tahtis talle mahti anda, aru pidada, oma mõtteid koguda, otsusele jõuda: seepärast waikis ta ka ise ja hakkas warmalt edasi sõudma. Ta pani lootsiku niisuguse jõuuga liikuma, et woolas wesi wene serwadel wulisedes wahutama lõi.

Aga Leena ei wõtnud enam sõna. Ta käed hoisidwad jälle tüüri, ta pilk wiibis laialt ja tühjalt nägemata kauguses. Uueste torkas Mathiasele tema näo wõeras kahwatus ja see kibedawõitu joon ta suu ümber silma.

„Ma ootan ikka weel Teie seletust,” tähendas sõudja wiimaks, kuna ta rätikuga higi näo pealt pühkis.

Leena lõi silmad tema peale. See pilk awaldas piina, kannatamist ja ühtlasi ärdat palwet: Wali mees, halasta mu peale ja jäta mind rahule!

273

Aga sel mehel ei olnud halastust, nagu uppujal neelawates woodes halastust ei ole. Ta päris edasi, ta sundis, tuupis, pitsitas. Tal oli wastust waja, mida ta uskuda suudaks, millest ta waidluseta mööda ei peaseks.

Ja selle wastuse andis talle piinatud neiu wiimaks.

„Herra Lutz, ma ei armasta Teid...”

Hoolimata sellest, et Mathias niisuguse wastuse wastu pidi ettewalmistatud olema ning oligi, mõjusiwad Leena pool-sosistatud sõnad tema kohta siiski nagu ootamata haamri-löögid pähe. Aerud libisesiwad tal käte wahelt, ta tugew kogu wajus lõdwalt kokku, ta silmad waatasiwad nagu kustuwa läikega üle paadi-serwa wette, mis ta pilkude ees punakaks, wirwendamaks uduks muutus.

Kumbki ei lausunud tükil ajal sõna. Ja kui ka neiu weel midagi oleks öelnud, Mathias poleks seda wist kuulnud, sest ta ei kuulnud ega näinud ka seda, et Leena tüüri juurest äkitselt tema põlwede ees olewale pingile istus ja käe tema käise peale pani.

„Herra Lutz, andke mulle andeks!”

Ta pidi oma sõnu kordama ja tema käest pigistades kinni hakkama.

See oli nagu kaugel, udu sees wiibiw pilk, millega Mathias temale nüüd otsa waatas. Ta nokutas ainult peaga ja püüdis naeratada, aga see oli nagu surija naeratamine — wäsinud ja tüdinenud...

Seal korraga hakkasiwad ta kaela ümbert kaks wärisewat käewart kinni, kuum põsk puutus ta palge ja ta rinna wastu surus end raskeste töötaw pehme rind, millest tõuke-wiisil, nuuksuwalt, katkestatud sõnad tungisiwad:

„See kõik pole ju tõsi, mis mu suu rääkis — ma ei uskunud seda ju isegi — miks ei peaks ma sind — sind — üksnes sind — ”

274

Heal lämbus sosinaks, mida kumbki ei mõistnud, ja Mathias tundis, kuda ta käe peale suured palawad piisad langesiwad. Need piisad ja õõguw hinge-aur, mis ta põse wastu käis, äratasiwad ta elule. Tal tungis mingi hüüe kurgust, enam ehmatuse- kui rõemu-hüüe, siis hakkas ta mõlema käega selle ilusa walkja pea ümbert kinni, mis ennast praegu temale andnud, surus teda oma rinna, oma põse wastu ning sosistas naeratades, õnnelikult naeratades nagu wee seest tõmmatud uppuja:

„Nii on õige, Leena, nii on hea! ...”

Waheajal oli jõe-wool lootsiku tagurpidi päri-wett kandnud ja ühe kaldakäänaku ning wette langenud puu wahele kinni wiinud. Sealt püüdis sõiduriist ennast ise sel wiisil wabastada, et ta nina jõe poole hakkas käänama. Kuid seda ei lastud sündida. Kaldalt kahmas tugew käsi wene serwast kinni ja tõmmas ta peaaegu kuiwale.

„Nõnda ei sõideta mitte wee peal! Wõi arwate, et mul himu on Teid külma wee seest wälja õngitsema tulla! Aerud sisse, muidu olete neist ilma!”

Sõnad öeldi nii waljul ja karedal käsutoonil, et lootsikus-istujad kohkudes lahku lõiwad ja laial silmal ümber waatasiwad.

Kaldal seisis Konrad Huber.

Ta nägu polnud muud kui üksainus suur ja lai hirwitamine.

„Küll oli kena pealt waadata,” ütles ta ja tegi, nagu pühiks silmist pisaraid. „Süda hakkas sees sulama ja suu wett jooksma... Mati, seda tegid hästi! Sel oli elu sees ja luulet ja wäge! Justament nagu pildi peal! ... Mati, ma ütlen su siinsamas meistriks. Õpipoisist kohe meistriks! Ja nüüd ei kahetse ma enam sugugi, et ma Teile mööda kallast järel wantsisin, Teie järele waritsesin ja luurasin nagu

275

salakuulaja ja kaks korda kändude üle käpuli kukkusin. Meister Mati — ta elagu, kolm korda elagu!”

Ja Huber hakkas oma kübarat õhku pilduma. Ei puudunud palju, siis oleks ta kaabu wiimasel wiskel jõkke kukkunud.

„Nüüd aga kuiwale kihlust pühitsema,” hüüdis ta siis, „sest Teie pähkli-koore sisse ei julge ma niisugusel pidutujul astuda. Kihluse-joogi eest on muretsetud, Mati, ma teadsin ju, kuda niisugused laulud lõpewad. Pistsin ja trahteris midagi põue... Auulik preili, ilus mõrsja, tohin ma Teie sihwakat pihta oma karedate käte wahele wõtta ja Teid maale aidata?”

Ja ilma wastust ära ootamata asus ta neiu ümbert kinni, tõstis ta kõrgele õhku ja karjus Saksa mägestiku-poiste wiisil juhhei, nii et mets ja kaldad kajasiwad. Mathias aga pidi kannatama, et pöörane poiss ta ragisewad küljeluud kolm korda kokku pigistas.

Ülewal metsas algas, kui lootsik kinni seotud ja söök ning jook kaasa wõetud, rõemus pidu pehme, rohelise sambla peal. Huberi weinipudel ei löönud kaua wastu, Mathiase õlu ja mõdu järgnesiwad, kuna Leena nobedad käed mune koorisiwad ja wõileibasid jagasiwad.

„Sa tulid meile siis linnast saadik salaja järele?” pööras Lutz, kelle põsed õõgusiwad ja silmad särasiwad, sõbra poole.

„Ma ei kaotanud Teid, kardetawaid isikuid, wiieks minutikski silmast,” naeris Konrad. „Et Teie mind ei näinud, pole ime, sest Teie ei näinud terwet ilma. Tõe poolest, niisuguseid kuutõbiseid pole ma weel enne näinud. Ma panin imeks, et Teie suisa Pirita jõkke ei astunud, kui wesi wastu tuli.”

276

„Meil oli ka tõsiseid asju läbi rääkida,” tähendas Mathias, kuna ta pilk ärarääkimata õrnusega Leena näo peale heitis. „Ei puudunud palju, ja ma oleksin homme hommiku murtud südamega Tallinnast wälja rännanud. See kuri inimene siin torkas mu pead-pidi põrgutulesse, enne kui ta mulle paradisi jalgwärawa lahti tegi. Ma ei mõista, kudas inimest nõnda wõidakse piinata!”

„See on ju tuttaw naisterahwa-krutsku,” tähendas Huber. „Nad annawad enne pipart, et suhkur pärast seda magusam maitseks. Tunneme juba! Aga Teie poolt, Leena, poleks ma seda siiski uskunud! Ainust karistuse-pehmendamist wõite ainult selle eest nõuda, et oma õeluse täna nii lühidelt lõpetasite. Oma riiwatuma kirja eest aga — ja, ja, armas laps, seda olen mina ka lugenud, sest meil mõlematel pole üksteise eest saladusi — oma kirja eest walige omale nuhtlus poomise-surma wõi saja musu wahel wälja.”

Leena ei wastanud, ta naeratas ainult. Ta silmadel oli waade, nagu elaks ja liiguks ta unenäos. Ja umbes sellesarnane tundmus walitses ka Mathiase üle, kuid selle wahega, et ta õnn ja rõem sagedaste waljul, ülewoolawal wiisil kõne ja naeru läbi kuuldawale tuli, kuna mõrsja sisemine elu nagu magusa, wäsinud uinatuse sisse kadus...

Kolm õnnelikku inimest rändasiwad ehapunal mööda merekallast linna poole. Meri kohas salaliselt ja Konrad Huber wilistas. Tal oli asja wilistada, sest ta oli täna oma pandiks pandud pea tagasi wõitnud ning ütski ei tohtinud teda enam waleprohwetiks nimetada...

277

18.

Mathias Lutz ehitab omale pesa.

Meister Georg Wittelbach ei ilmutanud mingit imestust, kui sell Mathias Lutz temale ühel õhtul teatas, et ta naist soowiwat wõtta. Ta ei küsinud pruudi nimegi järele. Soojalt surus ta selli kätt ja soowis talle õnne. Ta tegi seda, oma harilise wiisi wastu, tõsiselt, ilma naljatamata, ja ta silmade wahele ilmus wäike pilwitaw kortski.

„Teie jääte muidugi Tallinna ja minu töösse edasi?” küsis ta.

Mathias jaatas. Meister Wittelbach maksis talle head palka, ja seda puhku oli ta rändamise-himu üleüldse soiku jäänud. Tuli siis edespidi, mis tuli.

„Millal Teie pulmad on?”

“Arwasin jõulus. Ma tahaksin omale, kui meister luba annab, paremad mööblid õhtutel ja pühapäewadel ise teha, ning see wõtab aega.”

“Minu luba on Teil,” wastas Wittelbach sõbralikult. Teie wõite ka julgeste minu puud ja muud materjali maksuta tarwitada — olete ju siin töökojas minu töö kallal küllalt higistanud. Tehke omale mööblid, mille üle mõni krahw wõiks kadedaks saada, ja wõtke omale ka, kui waja, mõni õpipoiss appi.

Mathias tänas. Ta oli julge, et meister teda edespidi ka ilma rahalise pulmakingituseta ei jäta. Nad korraldasiwad siis weel tema kui meistri lauast ja korterist lahkuwa selli palga-asja, misjuures Lutzil midagi tingida polnud, ning lahkusiwad üksteisest kui mehed, kes lepingu teinud, millega mõlemad wõisiwad rahul olla.

Wiisakuse nõudel teatas Lutz oma kihluseid ka emand Wittelbachile ja Berthale. Kuna esimene mõne moodi-järelise

278

lahkuse-sõna kulutas, tähendas neiu Bertha, ilma peiule kätt andmata, üksnes lühidelt, külmalt ja kõrgilt! „Soowin õnne!” ning püüdis seejuures wälja paista lasta, kui ei puutuks asi temasse enam sugugi... Leena eest, kes hiljemine meistri-majasse wiisakuse-käigu tegi, hoidis ta hoopis eemale. Kui teda otsiti, oli ta wälja läinud.

See oli õnnelik, kõigest hingest õnnelik mees, kes nüüd meister Wittelbachi töökojas õhtutel küünlatule juures ja pühapäewastel pärastlõunatel omale pesa hakkas ehitama. Ta ei tundnud und ega wäsimust. Ööd läbi oleks ta wõinud hööwlit ja saagi, pöitlit ja haamrit lennata lasta, kui ta mitte töökojas magawate sellide ja õpipoiste öörahu peale poleks pidanud mõtlema. Esimeste head tuju püüdis ta rohkete liikude waral alal hoida. Huber aitas teda töö juures sagedaste, ehk küll Lutz teda tihtigi wägise tagasi tõrjus. Ja nõnda tekkisiwad nende käte wahelt aegamööda tõeste majariistad, mis mõnele aristokradi-korterile häbi poleks teinud.

Et ka mõrsjal oma rohked ettewalmistused oliwad siis nappis nende prii aeg nii wäga ära, et nende kooskäimised ainult lühikesed oliwad. Aga neil polnud ka muud waja, kui üksteisele kord jälle silma waadata, üksteise healt kuulda, kätt pigistada — siis lahkus kumbki õnnest täidetud südamega, et seda kauemine mõttes teise juures wiibida.

Mathiasel polnud ammugi enam wähematki kahtlust, et mõrsja teda õrnalt, palawalt armastab. See selgus neiu silmade särast, teda nähes, ta terwest ligihoidwast, allaheitwast, enesesalgawast olekust. Neiul polnud enam muud soowi, kui peiu soow, muud tahtmist, kui tema tahtmine, ning muud tungi, kui see, mis temal oli — nende warstine ühendus... Nagu mõistatusline unenägu oli Mathiase meelest, et seesama inimene kord katset teinund, tema kätt

279

tagasi lükata. Mil põhjusel see sündinud, oli talle praegugi weel arusaamata, kuid selle küsimuse uurimiseks polnud tal enam asja ega mahti — ta elas ainult õnnelikule olewikule.

Mathias ise oli kõik unustanud, mis ta südant enne seda armastust täitnud: raha, wara, auu ja kuulsus — kõik oli uduks, tolmuks saanud; ta wiskas kõik seda rahuliku meele ja naeratawa näoga kerjajale kübarasse, nagu Konrad Huber õiete ette arwanud. Ta oli selle wara eest tõeste kümme korda suurema wõitnud.

Ja nõnda jõudis pulmapäew wiimaks kätte.

Noorpaari pesakene, mida Mathias armastusega ehtinud, oli walmis: kaks wäikest kambrikest köögiga Lühikese jala all, peigmehe oma tehtud tuli-uute mööblitega ja tema walitud ning ostetud ilu- ja tarbe-asjadega wälja ehitud. Tal saab siin lõbus ja waikne elada olema — mõtles Lutz kõige selle ilu üle pilku heites — ja minul hea puhata. Ja ta silm naeratas ja põu täitis end päikesepaistega. Ta luges ennast õnnelikumaks meheks terwes linnas. Ta oli nüüd õnnelik, et ta anda wõis: waremine oli ta arwanud, et wõtmine õnnelikuks teeb. Kui ekslik oli see mõte ta meelest praegu...

Laulatus oli Niguliste kirikus, kus Mathias leeris käinud, ning seda toimetati muidugi Saksa keeles.

Pulmad pidas Lutz iseenda wäikeses korteris ära. Temal ega mõrsjal polnud ju palju külalisi — Wittelbachi sellid, enamiste poissmehed, mõned noored neiud Leena wõi Tiina tutwuskonnast, meister Wittelbach, kelle abikaas ja tütar ära jäiwad, ning peiu isa, ema, wend ja õde ning lõpeks — Leena ema. Jah, ka see. Tütar oli temaga ära leppinud. Ta mõtles: eks ta ole ikka minu ema ja pealegi wana inimene, kes warsti hauda suigub. Saanitee juhtus jõuluks ka just hea olema, ja nii laskis ta

280

eide linna tuua... Pulma-seltstond oli linnaliste mõttes kirju — Saksa käsitöölised ja Eesti talupojad. Saksa keelt rääkiwad mamslid ja „maakeelega” teenijad-tüdrukud koos! Kuid sellest saadi hea tahtmise ja lõbusa tujuga üle. Ise äranis oskas Konrad Huber, kes seisuslist uhkust kitsarinnalisel mõttel ei tundnud, upsakust ja kõrkust aga otse wihkas, oma suurte seltskondliste osawustega ja oma lõppemata naljaga üksikute isikute ja kihtide wahele sildasid lüüa, nii et saks ja talupaeg üksteist mitte ainult ei sallinud, waid warsti ka mõistis.

Elawat uhkuse-kõdi oma laste üle tundsiwad pruudi ema ja peigmehe wanemad, iseäranis wiimased, Konna Jaak, kelle selg raske peksu tagajärjel kõwerasse kiskus, wahtis nurgast, tossaw sigar suus, nägu naerul, wahetpidamata selle suure, ilusa, uhke herra peale, kes ennast tema pojaks julges tunnistada. Temal, wa' Konna Jaagul, oli linnas niisugune poeg! Oh, et seda terwe wald, terwe kihelkond näeks! Ja et nad ka näeksiwad, kui ilusas toas ta elab ja kui tore kapp ja kummut tal on ja missugune kell seina peal — kell, milles, kui ta lööma hakkab, wäike uks klõpsti lahti läheb, kust kägu noka wälja pistab ja walju healega kukub, just nagu eluski kägu kuuse otsas kukub! ...

Mitte wähem uhke polnud Konna Liisu poja üle. Tal oleks wististe asja olnud südame-põhjas kahetseda, et ta selle lapse wastu kord nii kuri ja ülekohtune olnud ja et ta tema linna-kippumise wastu nii käredaste wõidelnud. Aga et poeg minewiku näis unustanud olewat, ema wastu mingit paha südames ei kandnud, ta wastu niisama lahke oli nagu hea isa ja kõigi teiste wastu, siis maitses ka Liisu segamata tundmustega seda õnne ja uhkust, et tal linnas „meistri-mees” pojaks oli, kellel „Saksa keel selge nagu wesi” ja „raha kui raba”, sõnad, mida ta

281

kodus, külarahwa ees kiideldes, juba ammugi harjunud tarwitama. Ning tihti lisas ta, käsi puusas, sel puhul juurde: „Jah, sõimasite teda ikka: parun ja parun — näe nüüd, mis parunist sai! Ei puudugi palju, ja ongi parun!”

Kui suur oleks Jaagu ja Liisa uhkus aga weel olnud, kui nende Mait meistri wäimeheks oleks saanud! Nad ei aimanudki, kui ligidal see õnn neil kord juba olnud! ...

Ka Leena ema, wäike, musta werd eideke kollase näo ja kortsurikka suuga, näis täieste unustanud olewat, mis paha nõuu tal kord oma lihase lapsega olnud. Ta oli tütre wastu mesimagus, käis wahete-wahel tema põske silitamas, ta walget pulmakleiti katsumas ja kohendamas ning püüdis pulmalistele wõimalikult tihti näidata ja seletada, et tema selle ilusa, uhke noore emanda ema on... Konna Liisuga oli ta warsti seda pool-waenlikku sõprust sobitanud, mis ämmade wahel enamiste ikka walitseb. Kumbki hindas oma lapse ja seega ka iseenese wäärtuse wõimalikult kõrge. Ärgu tema ometi arwaku, et tema laps parem wõi kõrgem wõi ilusam on! Hoopis selle wastu. See, kes wõidab, on sinu laps; minu laps oleks weel palju parema wõinud saada. See mõte keerles alatasa nende jutuajamises üksteisega. Kumbki ei wäsinud oma lapse hiilgawaid omadusi, nende ületrumpamata woorusi kiitmast... Nõnda istusiwad nad, kõrged willased mütsid peas, näod pool haledad, pool tõsised, suud pühalistes woltides, üksteise juures ning korutasiwad ühte ja sedasama juttu kaks ja weel rohkem kordasid. Muidugi jättis Liisu Leena emale ilmutamata, et tema ja Jaak enne-wanast sealtsamast wallast pärit oliwad, kust wiimanegi, ja missugustel põhjustel nad sealt wälja rännanud. Oli siis sel wanamooril, kes wana asja õnneks ei mälestanud, waja teada saada, et tema wäimehel kord nii halb sõimunimi olnud! ...

282

Mathiase wend ja õde oliwad häbelikud, kohmetanud külainimesed, kes wagusi nurgas istusiwad ja nagu mõne suure saksa ees ära punastasiwad, kui nende wanem wend nendega mõne sõna wahetas. —

Waheajal kaswas pidutuju noorte inimeste seas ühtelugu. Hoolimata kitsast ruumist katsuti tantsidagi. Muusika eest kandis üks Wittelbachi sell, osaw löötsapilli-tömmaja, tüdimata hoolt. Kui meister Wittelbach Oskar Brandtiga — ka see herra auustas ametiwenna pidu lahke osawõtmisega, ja pealegi wäga heal tujul! — kui need mõlemad herrad kella kaheteistkümne eel, pärast õhtusööki, koju läinud, alustasiwad Wittelbachi sellid sellide wiisil suurt purjutamist. Nende seas oli paar kuulsat trimpajat. Aga mitte need ei olnud seekord ninamehed ja õhutajad, waid Konrad Huber, see muidu nii kaine mees, keda joojad härberis „wesiprussakaks” sõimasiwad.

Huber oli nimelt sõbra õnne üle määratu heas tujus. Oli ju tema seda õnne osalt aidanud sepitseda. Niisugune lõbus tuju on aga liia joomise ema. Kui Huber küllalt naernud, naljatanud, tantsinud, laulnud, otsis ta rõemukarikasse midagi, mis lõbu-tundmusi mitmekordselt kaswataks, ja seks oli alkohol kahtlemata kohane.

Ka peigmeest sunniti nüüd algawast märjast pidust osa wõtma — teda just nimelt. Sest mis peigmees see on, kellel pulma-õhtul midagi peas pole! See oli üleüldine arwamine sellide seas. Ja Mathias Lutz ei pannud ka palju wastagi. Ta oli jn nii õnnelik mees! Ja miks ei pidanud ta oma õnnetundmusi ka weidi kaswatama, kergitama, erutatud meeli klaasist tulewale luulewõimule weel rohkem awama? Peigmees jõi kaasa, jõi tubliste kaasa. Et tal nooriku poolt nurinat poleks karta, selle eest kandsiwad Huber ja teised sellid hoolt. Nad paniwad noore emanda abi-

283

kaasale pühalikult kinnitama, et tal midagi selle wastu ei ole, kui Mati täna öösel ühes teistega pea natuke põhja pistab. Ja noorik kinnitas seda heameelega. Missugust palwet ja soowi oleks ta täna wõinud täitmata jätta!

Hommiku kella wiie ajal oliwad kõik sellid osalt „lõdwad”, osalt „kanged”, nagu nad säherdusi olekuid ise nimetasiwad. Nad oliwad niikaugel, et Konrad Huber neid ükshaawal wälja hakkas wiskama. Sest imelikul wiisil oli see isand, teiste peamees ja taga-õhutaja, ise kõige kainem. Wähemast selge arusaamise juures ja kindlal jalal, kui ka ta nägu ja keel märja lõbu märkisid ilmutasiwad. Konrad Huber kandis joobnud sellisid nagu kassipoegi nurkadest wälja wärske õhu kätte, kuni korter neist tühjaks sai. Naisterahwad oliwad enamiste juba waremalt ära läinud, osalt läksiwad nad nüüd, nii et ainult Lutzi wanemad, õde ning wend ja nooriku ema noorpaari juurde jäiwad.

Kui Huber oma „kasimise-töö” õnnelikult ja kõige paremas tujus korda saatnud, kandis ta, ilma nooriku wastu-tõrjumisest hoolimata, sahwrisse walmis toodud õled ja waibad tuppa ja walmistas maa-wõerastele eestoa põrandale toreda aseme. Siis pööras ta nina isaliku hoolekandmise noorpaari enese poole.

Mathiasel oli teist korda elus nii raske pea — esimene kord oli ta seda olekut oma sellipidul maitsta saanud. Tema kohta ei mõjunud kanged joogid mitte uinutawalt, waid erutawalt. Ta käik oli kindel ja liigutused elawad: ainult ta silmade wõeras, tardunud läige, näo õhetaw puna ning liig rohke jutt awaldasiwad ta sisemise korra muutust.

Ta ei tahtnud Huberi mingil wiisil ära lasta minna. Ta kaelustas ja suudles teda noorikuga waheldades ja kallas ikka jälle klaasid täis. Sõbra tõsist nõuu, nüüd ka kord puhkuse peale mõtelda, ei pannud ta tähele. Ikka ja ikka

284

jälle kordas ta sügawa liigutusega, mis talle peaaegu pisarad silma tõi, kui wäga õnnelik ta olewat, ning palus sõpra sellest õnnest ikka weel osa wõtta…

Seal tegi Huber asjale wiimaks lühikese lõpu.

Ta hakkas Mati ümbert tugewaste kinni, jalutas temaga tagumisesse kambrisse, lükkas tagasi astudes ka nooriku sisse ning käänas ukse nende taga ruttu lukku.

„Kui Teie endid kohe wälja ei puhka, nii et meie lõunaks wõime päid parandama tulla, siis ilmun ma sedamaid piitsaga!” hüüdis ta neile järele.

Paar minutit hiljem oli ta ise juba uulitsal ja sammus rõemsaste wilistades Wittelbachi maja poole...

19.
Kulud.

Nädalad täis päikese-paistet, täis sooja, waikset rahu järgnesiwad noorpaaril pärast pulmi.

Mathias oli omale pesakese ehitanud, milles hea oli elada.

Nende südamed oliwad soowideta. Kumbki sai teiselt, mis talle elamiseks waja oli. Neil ei olnud elult enam midagi nõuda.

Mathiasel asus töö juures hoopis uus tundmus põues, tundmus, mis ta elule alles sisu ja tuuma andis. Tal oli midagi igatseda, midagi oodata. Hommikul tööle hakates mõtles ta: millal tuleb lõuna! Ja pärast lõunat tööle hakates mõtles ta: millal tuleb õhtu! Ja kui ta siis lõunale ja õhtule läks, tuksus ta rind ja ta mõtles: Weel mõni samm, ja ta astub mulle teretades, naeratades, punastades wastu!

285

Tõeste, rohkem Mathias elult seda puhku ei pärinud. Ta soowis ainult, et see nõnda jääks. Ikka ja igaweste.

Nooriku perenaise-omadusi ei panda abielu esimestel nädalatel tähele. See tuleb alles hiljem. Iseäranis puudusi ja wigu ei märka mehe armastaw silm. Mathiasele hakkasiwad aga tema nooriku perenaise-omadused waratselt silma paistma, sest nad oliwad head. Leenal oli iseäraline anne, pesa ehtida, teda soojaks ja lõbusaks teha. Ikka mõistis ta mehe meelt millegi uuega rõemustada, midagi toime saata, mis silmale meeldis, wõi midagi lauale kanda, mis suule maitses. Ta näis oma ainumaks ülesandeks ja otstarbeks pidawat, mehele rõemuks ja lõbuks elada ja töötada...

Noorpaari õnn oli täielik.

Ja see õnn pidi rusudeks kokku langema!

Kui seda Mathiasele keegi oleks ette kuulutanud, ta oleks niisuguse narri wälja naernud...

Mida ligemale kewade nihkus, seda sagedamine hakkas Mathiasele nooriku hingelises olekus midagi silma torkama. See oli ajuti, äkitselt tema üle tulew rahutus. Ta wõis keset elawat juttu korraga mõttesse jääda ja nagu tagurpidi waatawa, tühja pilguga tema otsa wõi maha wahtida. Ta ärkas siis iga kord nagu uuest — ehmatades, tagasi tuksatades. Mathias ei mõistnud omale seda rahutust seletada ja Leena ise püüdis seda maha salata. Et aga niisugusele olekule ikka jälle harilik seisukord järgnes, et nooriku rõemus, lõbus tuju ikka jälle nagu naerataw päike pilwe tagant nähtawale tuli, siis polnud Mathiasel asja, abikaasa pärast tõsisemalt mures olla. Wõib ju olla — mõtles ta — et see olek, mida mina ei tundnud, Leena loomuses ikka on peitunud, mis aga minu meelest nüüd selgemalt ja sagedamine nähtawale tuleb, sest et ta alatasa mu silma all

286

elab. Ta ei pannud ka selle peale suuremat rõhku, et ta, öösel üles ärgates, Leena enese kõrwal mõnikord uneta leidis olewat.

Aprilli-kuus hakkas noorik korraga maale kippuma. Temale olla sõnumid toodud, et ta ema terwis wäga wilets olewat. Ema wõida silmad kinni panna, ilma et ta ainus laps teda weel näeks.

Mathiasel ei olnud midagi abikaasa maalesõitmise wastu; ta lootis temale sellest pealegi meelelahutust ja terwislist karastust. Ta palus teda ainult niikaua kannatada, kui teed rohkem tahenenud ja ilmad soemaks läinud, ettepanek, millega Leena ka rahul oli.

Nooriku maalesõitmine tuli aga siiski weidi waremalt, kui Mathias soowinud, ja pealegi üsna ootamata wiisil.

Kui noor naisemees ühel lõunal töölt koju jõudis, leidis ta toaukse lukus olewat. Ta teadis aga, kus säärasel puhul wõti ripub — neil oli seks eeskojas peidupaik. Toas leidis Mathias õhtusöögi laual olewat. Supp tirina sees, millele käterätik ämber mässitud, oli weel weidi soe. Kuna ta pilgu laua üle laskis käia, jäi ta silm korraga paberilehe peale peatama, mis tema taldreku peale oli pandud ja mida mõned read pliiatsi-kirja täitsiwad.

Leena teatas mehele ruttawa käega, et temale maalt hobusega järele tuldud, sest ema haigus olewat korraga wäga raskeks läinud. Et küüdimehel sugugi aega ei olla, siis ei wõida tema, noorik, mehe tulekut ära oodata ja sõitwat kohe minema. Ta lubas wõimalikult ruttu jälle tagasi pöörata, ehk olgu siis, et ema surm ja matus teda kauemine kinni peawad, misüle ta mehele lubas kirjutada. Siis järgnesiwad mõned hellad, trööstiwad sõnad, paar juhatust ko-

287

dustes asjades ning teatus, et ta paarkümmend rubla oma kasurahast kaasa oli wõtnud.

Lutz ei teadnud naise äkilise ärareisimise üle suurt imestada wõi wõerastada. Wõis ju olla, et küüdimehele iga minut mingil põhjusel kallis olnud. Et Leenale ema saatus südamesse läks, oli üsna loomulik, sest minewik nende wahel oli unustatud ja Leenal oli hea ja õrn süda.

Nukralt hakkas ajutine lesk oma päewi ja õhtuid mööda saatma. Igawus ja igatsus tikkusiwad talle warsti kallale. Toad oliwad nii tühjad. Paaril õhtul kutsus ta juba Huberi omale seltsiks, nii harinemata oli talle kodune üksi-olek. Lõunat käis ta härberis söömas, õhtusöögi walmistas ta enesele ajawiiteks ise; üks kui teine ei tahtnud talle hästi maitsta. Ta trööstis ennast üksnes mõttega, et see „nälja-aeg” warsti mööda jõuab, ning õhinaga ootas ta noorikult kirja, et teada saada, millal see tagasi pöörab.

Aga nädal läks mööda, ilma et mingit teatust oleks tulnud. Kui post ka mõnel järgmisel päewal kirja ei toonud, asus kipitaw rahutus noore naisemehe rinda. Seal tuli ühel päewal kiri, aga mitte Leena käest ja ka mitte maalt.

Paberilehe peale, mille Mathias Lutz ümbriku seest wälja kiskus, oli tundmata käsi suurte, jämedate tähtedega ainult järgmised read kirjutanud:

„Auulik herra Lutz!

Kui Teie oma noore, ilusa abikaasa järele peaksite igatsema, siis wõite teda kerge waewaga leida. Ta pole mitte maale läinud, waid elab Sauna uul. nr. 17, emand Brinki juures. Õnnelikku jällenägemist temaga ja weel suuremat iseäralist rõemu, mis Teid ootab, soowib Teile õiglasest südamest keegi

Hea sõber.”

288

Ärasaatmise-koht oli Tallinn ja postitempel näitas eilast päewa.

Mõni naljahammas, keegi tuttaw, kes mind mu lesepõlwe pärast nokib — mõtles Mathias.”:— Ta wõrukael tahab mind wist aprilli saata, ehk küll täna esimene ega wiimane aprill pole. Rumal nali ülepea!

Ja ta hakkas käekirja uurima, et wälja saada, kes tema tuttawatest tembu toimesaatja wõiks olla.

Ta ei jõudnud aga mingile tõenäolisele otsusele. Kiri wõis niihästi meeste- kui naisterahwa sepitsetud olla, hoolimata tähtede tugewusest ja tüsedusest. Ta oli saksakeelne, aga tähed tawalise pruugi wastu ladinakeelsed. Nähtawaste oli kirjutaja oma kätt osawaste muutnud.

Mathias wiskas paberilehe kõrwale ja magas järgmise ja weel ühe öö üsna rahuliselt. Ta püüdis ennast Leena waikimise üle mitme põhjuse najal trööstida. Esmalt oli juba postitalitus maal, iseäranis külarahwale, lõpmata wilets ja kirjade käik pikaldane. Wõib olla, et Leena ema raske haiguse pärast esimesel nädalal kirjutama ei saanud hakatagi; ja kui ta wiimaks kirjutas — kes teab, kui kaua kiri nüüd ühes wõi teises kohas wedeleb. Küll ta wiimaks ikka linna jõuab. Wõimalik on aga ka, et Leena mõtleb: Mis ma ilmaaegu enne kirjutan, kui tean, millal ma koju wõin minna. Ta wõib ju arwata, et mul siin, oma kodukohas, midagi häda pole...

Aga Lutz wõis mõelda ja teha, mis tahtis — ta rahutus kaswas siiski iga päewaga, wiimaks iga tunniga. Tahtmata kahmas ta wahetewahel „aprilli-kirja” jälle kätte ja luges ta tölbi sisu weel kord üle.

„Proua Brink — mõtles ta — on see nüüd mõni elaw inimene wõi paljas wäljamõeldud nimi? Sauna uulitsat ma tean. Kas seal maja nr. 17 peaks olema, seda sünniks kord

289

waatama minna.... Mis siis ka suurt oleks, kui ma ka aprilli läheksin!”

Ja ühel õhtul wõttiski mees nõuuks, suisa aprilli minna — wähemast Sauna uulitsas ära waadata, kas seal ülesantud maja olemas ja, kui wõimalik, järelkuulata, kas seal keegi emand Brink elab.

Ta leidis Sauna uulitsalt tõeste ühe wana, kolmekordse, kõrge katusega maja, mis 17. numbrit kandis. Ta silmitses hoonet räästast wundamendini, ilma tema küllest midagi iseäralist leidmata, kui ta silm korraga wäljanikerdatud wana moodu wibu-ukse peale peatama jäi, mille mõlemat poolt wastsed lõwipead lõugade wahelt rippuwate rõngastega ehtisiwad. Rõngad oliwad liikuwad, sest neid tarwitati ukse wastu kloppimiseks, kui wiimane öösel kinni oli. Sarnased “kloppijad” oliwad Tallinna sisemise linna majadel enamiste kõigil koja-uste külles; kellatraadid ei olnud weel üleüldiselt tarwitusel. Kloppijatega wõis kärsitu sissetahtja niisugust müra teha, et terwe uulits wastu rõkkas ja kõik magajad mitmes majas unest ärkasiwad. Häda neile magajatele, kelle uulitsas kahte wõi kolme kloppijat korraga põmmutati, kusjuures weel terwe linnajao koerad haukuma ja hulguma kukkusiwad! ...

Kuid mitte maja nr. 17. kloppijad ei äratanud Mathiase tähelpanemist, waid teise ukse külje peal walgendaw plekist sildike, mille peal mustade tähtedega seisis: „Johanna Brink, ämmaemand.”

Nii elas siis keegi proua Brink tõeste majas! Ja see proua Brink oli ämmaemand.

Mathias waatas mõttes maha, luges uueste silti, ja waatas jälle mõttes maha.

Nagu näha, oli aprilli-naljal, mis temaga tehtud, ka weel iseäraline haawaw tähendus. Haawaw ja õigust öelda

290

— toores tähendus. Tema pidada oma naist ämmaemanda juurest otsima! ... Lutzil tõusis wihapuna põske, ta käsi läks rusikasse. Kui ta selle lurjuse, kes teda nõnda julges pilgata, praegu kätte oleks saanud, ta oleks ta waese-omaks tüminud...

Juba tahtis ta ümber pöörata ja koju minna, kui ta peast mõte läbi käis, mis ta jalga peatas.

Kuda oleks, kui nalja pärast sisse astuksid ja — emand Brinkiga paar sõna räägiksid? ... Ehk saad tema kaudu kuidagi selle jälgile, kes sinuga niisugust läila nalja heitis...

See oli paljas mõte, aga ta sai ilma pikema arupidamiseta otsuseks, sest Mathias tundis sala sundi põues, mis teda wägise edasi tõukas.

Ta astus maja suurde, kiwipõrandaga eeskotta, mille ühe seina ääres kiwidega täidetud pesurull seisis. Kitsas, pruuniks wärwitud wõi wanadusest tõmmuks läinud trepp wiis teise korra peale. Wastas olewas seinas, alumisel korral, oli kahekordne uks ja selle peal läikis walgest wasest nimesilt. Mathias astus ligemale ja luges selle pealt weel kord emand Brinki nime. Korter oli siis leitud.

Ta kõhkles weel sisseastumisega ja kõndis paar lühikest sammu edasi-tagasi, kui korraga koja-uksest wäike, umbes kümne-aastane tütarlaps ruttu sisse astus ja otsekohe emand Brinki korteri poole kõpsis, ilma kojas kõndiwat meest suuremat tähele panemata. Ta koputas, kui ta wälise ukse lahti tõmmanud, sisemise ukse peale. Alles tüki aja pärast tehti talle lahti.

Mathias astus lapsele ruttu järele, et mitte uueste koputama hakata, kuna uks juba kord lahti oli. Ta jõudis wäikesesse, lahtise uksega eesruumi, mille pruunide eesriiete wahelt ta wabalt awarasse wõeraste-tuppa wõis waadata. Ukse awaja oli teine, weidi wanem tütarlaps, kes kiireste jälle

291

tagasi astus, ilma wõerast meest ukse wahel tähele panemata, kuna noorem eesruumis kübarat hakkas peast wõtma.

Mathias tahtis parajaste küsida, kas emand Brinkiga wõiks kokku saada, kui üks toas kõnelew heal nii wäga ta tähelepanemist äratas, et ta eesriiete wahele astus ja pilgu iile saali heitis... Lähema sammuga oli ta juba eluruumi sees.

Sellel oli kaks ust, üks pahemal, teine paremal pool, mis teistesse elutubadesse näitasiwad wiiwat. Üks neist ustest seisis lahti, ning piitade wahele ilmus praegu noor naisterahwas kerges koduses riides, kes käte peal mähkmetes lapsukest õõtsutas ning tütarlapsega, kes wälise ukse lahti teinud, tasasel toonil kõneles.

Mathias ei tundnud esimesel pilgul seda naisterahwast, aga ta tundis tema healt. Seepärast astus ta weel paar pikka, komistawat sammu edasi. Nüüd alles nähti teda. Hingest läbilõikaw kiljatus tungis noore naisterahwa suust; ei puudunud palju, siis oleks lapsuke ta kätelt maha kukkunud.

Ukse-piida najale toetas ennast Leena Lutz.

Mees ei wõinud teda esimese pealiskaudse waatega ära tunda, sest noorik oli näost ja kehast päris surma-warjuks ära lõppenud. Tema auku wajunud põskedelt oli iga puna kadunud, suurelt ja sügawalt waatasiwad ta silmad mustade õõnsuste seest wälja. Näis, kui oleks ta poole-aastasest tõbewoodist praegu üles tõusnud.

Kumbki ei saanud tükil ajal sõna suust. Noor naine wahtis aineti, nagu näeks ta silm kohutawat wiirastust, mis äkitselt maa alt üles kerkinud, oma ees seiswa inimese peale. Ta näis kiwikujuks tardunud olewat, ükski liige tema külles ei awaldanud elumärki, ta silmad unustasiwad pilgutamise... Siis korraga hakkas ta keha nõtkuma ja ta langes põlwili, nagu oleks keegi ta jalult maha löönud...

292

Ka Mathias arwas wiirastust nägewat. See wõis ju ainult unes olla, mis ta silma ees seisis. Kuidas sattus tema naine siia wõerasse majasse, kuna ta ju maal ema juures oli? Kuidas oli õitsewast inimesest see wereta koolja-kuju saanud? Ja kelle laps see oli, keda ta rinna wastu muljus?

„Leena!” sosistas Mathias, kuna ta isegi ei teadnud, mis ta tahtis öelda. Ta kumardas maha, wõttis ta käewartest kinni ning hakkas teda pikkamisi üles tõstma. Siis talutas ta teda oma käte wahel nagu jalutumat natuke maad edasi ja laskis ta ühe tooli peale wajuda, ise tema ette poole-kumargile seisma jäädes.

Mõned sammud neist eemal seisiwad mõlemad tütarlapsed koos ja wahtisiwad tummalt, imestuse pärast pärani aetud silmil sündmust pealt.

„Kes sind siia juhatas?” küsis noor naine wiimaks, ja ta heal tuli nagu maa alt.

Mathias raputas pead, raputas weel kord pead, ilma küsimist kuulmata.

„Leena, mis sa siin teed?” päris ta omalt poolt wastu; ta kõneles sosistades nagu suremisel olewa haigega, ja ka ta waade, mis naise lubjawalget, peaaegu läbipaistwat nägu uuris, ilmutas seda murelikku hoolt ja ettewaatust, mida raske haige kohta tarwitatakse. „Wasta, miks sa siin oled?” kordas ta.

Ta ei saanud wastust. Leena huuled liikusiwad, tuksusiwad, aga ei kõnelenud. Seal lõi magaw lapsuke silmakesed lahti ja tegi healt. Mathiase pilk langes sedamaid lapse pisukese, punase näokese peale, millest kaks helesinist silmakest talle wastu wahtisiwad.

„Kelle last sa hoiad, Leena?”

Aga noor naine wahtis talle ainult näosse, tühjalt,

293

arusaamatalt, nagu sonimise-tujus olew palawiku-haige ning kordas järsku peaaegu ägedalt oma endist küsimist:

„Kes juhatas sind siia?”

„Ma ei tea mitte, kes mind juhatas. Aga see on ükskõik. Peaasi on, et ma sinu siit leian. Ma ei teadnud, et sa siin oled... Nüüd tule minuga koju, Leena!”

Ta kõneles magusalt, pool meelitades, nagu wäikese lapsega. Leena aga raputas pead.

„Koju? Ma ei tule enam koju.”

„Kuidas? Sa ei tule enam koju?”

„Ei. ”

„Leena, kas sa siis und näed?” ütles Mathias ja puutus teda õlast. „Kas sa mind ei tunne? Ma olen ju sinu mees! Miks ei taha sa minu juurde koju tulla?”

„Ma ei wõi... Nüüd mitte enam... nüüd mitte... nüüd on — kõik — otsas...”

Tal tungis äkitselt nii metsik nuuksumine kurgust, et ta terwe keha wabises ja rind nagu lõhkeda püüdis. Seejuures waatas ta täieste kuiwal silmal mehe poole üles, ja ta pilgus oli midagi, mis Mathiase südame tarduma pani. Mathias luges sellest waatest, mida ta mõelda ei suutnud, aimata ei julenud, uskuda ei tohtinud — ta luges neist armu ja halastust kerjawatest silmadest oma naise — süütunnistust...

„See — laps — siin,” algas ta kogeldades, kuna õhk ta ümber mustaks lõi, „see laps on — sinu — ja — ja mitte — minu! ...”

Noore naise ilus, walkjas käherpea langes lapsukese peale maha, nagu oleks seda raske käega wajutatud. Siis libises ta keha pikkamisi tooli pealt alamale, kuni põlwed

294

põrandaga kokku puutusiwad. Nõnda jäi ta rinna peale wajunud peaga mehe jalge ette surmawat hoopi ootama.

„Mati, tapa mind!”

Kas ta nõnda ütles — Mathias ei teadnud seda, aga pilt ise rääkis keelt, mis mehe kõrwale kuuldawaks sai. Ja Mati käsi tõusis — tõusis raske, kõwa töömehe-rusikaga, mis selle ilusa wäikese peakese küll oleks wõinud maha uinutada. Aga see rusikas wajus poole tee pealt lõdwalt jälle tagasi. Wäike walkjas käherpea seal maas oli liig ilus, ta oli sellele waesele mehele liig kallis, ta oli tema senine terwe warandus olnud, ta oleks selle pea eest igatahes enda oma andnud! Niisugust warandust ei häwitata ühe rusikahoobiga...

Sügaw waikus walitses toas.

Kuulda oli ainult, kuda Leena rind töötas.

Seal hakkas Mathias korraga naerma.

Ega see siis ilmsi olnud, mis ta nägi ja kuulis! Ta oleks ju narr pidanud olema, kui ta seda uskus. Terwe lugu polnud muud kui üksainus suur, pöörane, nurjatu — aprillinali. Jumal teab, kelle korda saadetud, ning Jumal teab, miks tema naine sellest osa wõttis. Ja kui see mitte nali ei olnud, siis oli see silmamoondus, wiirastus, palawiku-unuenägu, ja tema, kes ta seda nägi, pidi haige sonija olema, kes sängist putku pannud...

Mathias hakkas mõlema käega oma pea ümbert kinni, surus sõrmed oma silmade peale ja mõtles: Kui ma nüüd silmad natukese aja pärast jälle lahti teen, siis on kõik kadunud! Ma olen kodus oma soojas pesas ja minu armas naine on maal ema juures. Ja tema hinge peal ei ole mingit süüd, sest ta on kõige puhtam ja karskem ja truuim naisterahwas Jumala päikese all, ja ma kargan igaühele kõri kallale, kes temast muud julgeb tõendada...

Ta naeris weel kord ja tegi silmad lahti.

295

Pilt oli alles. Ta oli endine. Midagi polnud kadunud. Seda ilusat peakest ta ees rõhus raske süü maha, ja need walged, wärisewad käed, mis nii sagedaste meelitawalt mehe kaela ümbert kinni hakanud, surusiwad praegu selle süü nähtawat wilja hingerdawa rinna wastu...

Ja siiski — siiski raputas Mathias Lutz uskmatalt pead. Tema üle walitses korraga imelik, sügaw rahu. Ta nägu oli kahwatu, aga külm ja aeglane.

„Leena, tõuse üles,” ütles ta ja hakkas teda teist korda aitama. „Tõuse üles ja lähme koju. Seal wõid mulle jutustada, mis see kõik tähendab. Sa oled haige ja mina — mina olen ka wist haige... Tule koju, Leena!”

Korraga koputati wälise ukse pihta. Üks wäikestest tütarlastest, kes seni kõrwal olewa toa ukse wahel seisnud, jooksis tulijatele wastu, kuna uks lukust lahti oli. Sisse astusiwad kaks naisterahwast. Üks oli wanadlane, paks, punetawa näoga emand, teine, sugu noorem ja saledam, näis küpsema eaga neiu olewat. Nad oliwad nii ühte nägu, et neid raske polnud õdedeks pidada.

„Mamma!” hüüdis wäike tütarlaps, ja kuna ta ennast jalawarwaste peale püsti ajas, näis ta temale midagi kõrwa sosistawat.

Ilma üleriiet ja kübarat ära panemata astus emand Brink ukse eesriiete wahelt ruttu tuppa ja jäi imestades seisatama ja wahtima.

Emand Lutz tõusis parajaste mehe abil maast ülesse ja wajus nõrgalt tooli peale tagasi, kuna lapsuke ta käe peal paar korda kaeblikult healt tegi.

„Kes on see herra? Kuda ta siia sisse sai?”

Nende wõõrastawate ja wäga karedate küsimustega astus ämmaemand raskel, tätsawal sammul ligemale, kuna ta silmad ärkawa wiha pärast wälkuma lõiwad.

296

„See on minu mees,” wastas Leena tasa, aga hirmsa rõhuga.

Emand Brink astus sammu tagasi. Ta paks, lai, lõkendaw nägu awaldas suurt ehmatust.

„Teie mees! Kuda — kuda tuleb Teie mees —“ ta jättis sõna pooleli ja ta pilk käis ähwardawalt ühe lapse pealt teise peale, kes kohkunud silmadega tema kõrwal seisiwad. „Minna ja Hedda, kes Teist tegi sellele herrale ukse lahti? Ja, Teie, emand Lutz, kes andis Teile luba siia tuppa tulla?”

Mõlemad süüdlased waikisiwad. Wäike Hedda nilpas wiimaks keelt ja tahtis nähtawalt oma süütaust seletama hakata, kui wõeras isand talle ise appi tõttas.

„Minu sissetulemise pärast pole siin kellegil süüdi,” ütles Lutz, „Ma astusin Teie tütrele järele, kui ta, wäljast tulles, ukse lahti tegi, ja see oli mul teada, et minu naine siin Teie juures elab.”

„See oli Teil teada?”

„Ja, emand Brink. Kui Teie seda salajas pidasite, siis olete oma saladust halwaste hoidnud.”

„Kes Teile seda teada andis?” hüüdis majaemand ärewusega, mis ta näo päris tõmmuks muutis.

„Selle inimese nime tahaksin ma isegi teada saada,” wastas Mathias imeliku litsutud healega. „Sähke emand, siin on teatus, misläbi mind Teie majasse juhatati. Ja nüüd lubage, et ma oma naise siit ära wiin. Mis sündinud on, tahan ma tema oma suust kuulda saada... Kui see laps tõeste tema on, siis wõib ta tema kaasa wõtta.”

„Ilmkuulmata nurjatus! Tõeste ilmkuulmata nurjatus!” kukkus ämmaemand sajatama ja põhjama, kui ta Mathiase „aprillikirja” üle lugenud. „Ma tahaksin teada

297

saada, kes see häbemata äraandja minu majas on! Mathilde, loe ometi, ja ütle, mis sa sellest jõledusest arwad!”

Mathilde luges ja läks näost punaseks. Ta näis nii kohmetu olewat, et ei teadnud, kuhu silmi lüüa. Wististe õnneks oli talle, et teda nii wäga tähele ei pandud. Kõigil oli piinliku seisukorra enesega tegemist.

Kõige õnnetum näis praegusel silmapilgul emand Brink olewat. Talle ei tahtnud kuidagi hingesse mahtuda, et üks tema ameti- ja ärisaladustest kõige näotumal wiisil ilmsiks saanud. Oma ärewuses läks ta nii kaugele, et ta wahe oma haige ja selle mehe wahel ära unustas ning wiimasele kentsaka lapsik-meelega küsimuse ette pani, kas ta siis ise ei wõiwat aimata, kes tema tuttawatest selle alatuma kirja wõis kirjutanud olla — just kui oleks saladuse ilmutaja kättesaamine praegusel puhul ka emand Lutzi mehele kõige tähtsam küsimus.

„Emand Brink,” wastas Mathias, ilma tema weidrat pärimist tähele panemata, „ma wiin oma naise Teie juurest sedamaid koju. Mis ta Teile wõlgu peab olema, seda maksan Teile homme ära. Ma palun selle eest hoolt kanda, et tema üleriided kohe siia toodaks.”

Aga see on wõimata!” hüüdis ämmaemand. „Teie näete ju, kui nõrk see waene noor inimene raskest haigusest on! Mis Teil temaga weel kõneleda on, seda wõite lühidelt siinsamas teha.”

„Mis mul temaga kõneleda on, kõnelen ma kodus! Siin sünnib minu tahtmine, emand Brink, mitte kellegi muu oma. Ma palun weel kord oma naise riideid!”

Herra Lutz ütles seda kaunis wagusaste, aga ta heales ja pilgus oli midagi, mis iga tõrkumise, iga wastu-rääkimise wõimsalt maha lõi. Emand Brink taganes temast mitu sammu eemale, kuni ta oma õe juurde jõudis. Selle

298

tõmmas ta kätt-pidi kõrwal olewasse tuppa ja sosistas talle wärisedes näosse:

„Mathilde, ma kardan, ta tapab ta kodus ära!”

Mispeale Mathilde hirmu pärast nutma hakkas...

Wältas mõni hea minut, enne kui peata naisterahwad isand Lutzi soowi jõudsiwad täita. Kindlal käel aitas Mathias ise naist wäljaminemiseks riidesse panna. Lapselegi heitis ta willase rätiku üle, mis talle kuskilt kätte puutus. Siis asus ta toetades Leena piha ümbert kinni ja wiis ta hoidlikult uksest wälja. Õnneks peatas wagusas uulitsas ühe maja ees woorimees, kellel aega oli. Lutz tõstis naise wankrile ja nad sõitsiwad koju. Terwel teel ei lausunud kumbki ainust sõna. Ka lapsuke ema rinnal oli wait, nagu suluks temagi suukest halwaw hirm lähemate silmapilkude eest...

Ehawalgus wäljas oli waheajal kustunud. Nad astusiwad kodus pimedasse tuppa. Mathias talutas naise, kelle nõrkus iga sammuga suurenes, pooldis kandes sohwa juurde, pani ta sinna istuma ja wabastas teda mantlist ja kübarast. Siis süütas ta mõlemad laua peal seiswad küünlad põlema.

Mida heledamaks tuli edenes, seda selgemalt ta helk ümbrust walgustas, seda täidlasemal pildil kerkis nende silma ette nende pesakene, see ilus, armas, soe ja karsk pesa, milles nad neli nii magusat, nii õnnelikku kuud teineteisega mööda saatnud...

Ja nüüd ei olnud see pesa mitte enam ilus ja armas, sest ta ei olnud enam karsk!

See teadmine langes äkitselt nii määratuma rõhuga Mathiase hinge peale, et ta kokkumuljutud rinnast kaeblik ägamine wälja tungis. Nüüd wiimaks lõppes ta loomu-wastane rahu, mis talle eneselegi wõeras olnud. Ta oli nagu inimene, kellele tuul ihusse tunginud ja kes siiski weel,

299

ilma walu tundmata, mõne sammu edasi jookseb, kuni nõrkus ta wiimaks maha sirutab.

„Miks sa mulle seda tegid, Leena!”

Selles hüüdes oli kõik koos, mis ta murduw süda praegusel silmapilgul tundis: walu, wiha ja piirita kahetsemine hirmsa õnnetuse üle, mis neid mõlemaid tabanud... Ta langes sohwa ees seiswa pehme tooli sisse, ta tugew, sirge kogu wajus kokku, ja noore naise ees istus sel pilgul elatanud mees, mahamuljutud, murtud inimene.

Noor naine ajas enese waewaga püsti ja wankus teise tuppa. Sealt tuli ta ilma lapseta tagasi ja lükkas wahe-ukse enese järel kinni. Ta istus jälle sohwa peale, aga mehest wõeralt eemale.

„Mati, meie wahel on nüüd kõik otsas,” algas ta selle rahuga, mida meeleheitmine oma wiimasel tipul inimesele jagab. „Meie lahkume üksteisest. Sa oled jälle prii. Sa wõid oma õnne mujalt otsida. Ma lähen homme hommiku õpetaja juurde ja tunnistan, mis on sündinud. Sa wõid julge olla — ta laseb sind minust peasta...”

Kuid lahkumise-mõtte kohta näis õnnetumal mehel seda puhku aga mõistmine puuduwat. Ta hing wõitles alles asja enesega, selle tagajärgesid ei jaksanud ta enesele weel ette kujutada.

„Kõnele, Leena,” tungis ta peaaegu paluwalt, „räägi ära, mis süü pärast sa mind nõnda oled karistanud! Tunnista üles, mil põhjusel sa minu õnne ära hukkasid...”

See wagune, leinaw kurbtus mõjus nooriku kohta sügawamalt, kui seda wägiwaldne waljus iganes oleks teinud. Leena kahmas mehe käest kinni, surus selle mitu ja mitu korda oma huulte wastu ning niisutas teda pisaratega, mis tal alles nüüd esimest korda silma tungisiwad.

„Sinul pole süüd, Mati, sa oled kõige parem mees ilmas,”

300

— sosistas ta, „süü on üksnes minu peal, —mina kiskusin su enesega hukatusesse kaasa, sest et ma sind armastasin ja liig nõrk olin oma armastust salgama... Aga usu mind, Mati, peasüüdlane pole mitte mina, waid keegi teine, ja mina olen ainult selle ohwer, nagu sina minu ohwer oled... Kannata silmapilk, Mati, — lase mu mõistust natuke selgida, ja ma tahan sulle kõik üles tunnistada...”

Ta nuttis natuke aega mahawajunud peaga omale käte sisse, siis hakkas ta healega, mida wahel alt rinnapõhjast üleskerkiwad nuuksatused takistasiwad, oma kurba lugu jutustama.

„Sa mäletad, Mati, et parum Riesenthal mind sel tingimisel mõisa alt lubas lahti anda, kui ma tema õe, paruni proua won Reckenitzi juurde läheksin teenima. Seda ma tegin. Tunnistuse, mis mind wallast wälja lubas elama jääda, pidin ma hiljem kätte saama... Ma olin waewalt kaks nädalat parun Reckenitzi juures teeninud, kui saksad wäljamaale reisisiwad; see oli noorpaari hiljaks jäänud pulmareis, sest ootamata ameti-talitused oliwad parunit Tallinnas peale pulmi kinni pidanud... Kuna paruni proua oma neitsi ja toatüdruku teele kaasa wõttis, jäin mina elatanud toapoisiga üksina koju.

„Mõni päew pärast sakste ärareisimist tuli korraga parun Riesenthal maalt meile. Ka õe ja õemehe kodusolemise ajal oli ta meil kord paar päewa wõersil olnud. Ta seletas toapoisile ja mulle, tal olewat linnas äriasju õiendada ja ta tahtwat õemehe korteris niikaua elada, sest tema wanemad, kelle juures ta muidu peatas, olla ühes teenijatega maal. Kutsari hobustega saatis ta koju tagasi...”

Jutustaja märkas, kuda pealtkuulaja silmad laienesi-

301

wad, kuda ta ninasõõrmed tuksuma hakkasiwad, niipea kui ta kõrw Riesenthali nime kuulnud...

„Esimesest tunnist saadik lipitses mul sala rahutus südames,” kõneles Leena edasi. „Ma lugesin selle inimese silmast midagi, mis mu juba siis, kui ma temaga maal ta mõisas kokku puutusin, kartuse pärast wärisema pani. Aga ta oli minu wastu wäga tagasihoidlik, wäga wiisakas, rääkis, et ta peigmees olewat, paari nädala pärast abielusse heitwat, ja näitas mulle oma kihlasõrmust. See wältas nõnda mitu päewa, ja ma jäin juba üsna rahuliseks. Ta oli kodust palju ära, jõi meil ainult hommikust kohwi ja tuli enamiste õhtu hilja koju — sagedaste rõemsal weinitujul.

„Ühel hommikul tegi ta minu priikslaskmisest juttu. Ma tänasin teda tema lahkuse eest. Tema aga wastas naerdes:

Äga liig wara täna, kulla laps, wõib olla, et ma asja weel ümber mõtlen ja sulle seda tunnistust ei anna: mul on nimelt hirmus kahju nii kena ja wiksi tüdrukut wallast wälja lasta...”

„Aga paruni herra on ju kindlaste tõotanud mulle tunnistust anda,” tähendasin mina ehmatades.

No ja, inimene tõotab haleda südamega paljugi, millest tal pärast kahju on,” wastas tema ühtelugu naeratades.

Ma ei teadnud, mis ma sellest pidin arwama. Heitis ta minuga ainult nalja, tahtis mind palja üleannetust pärast hirmutada, wõi peitis ta oma hirwitamise taga tõeste kurja nõuu? Ma otsustasin julge olla ja ta sõnu ainult nokkimiseks pidada...

„Ma wõin ju arwata, et paruni herral ja terwel wallal oma wiksimast tüdrukust kahju on,” naljatasin ma wastu,

302

„aga nüüd ei ole enam midagi parata; paruni herra on oma mehesõna pandiks pannud, ja seda ei jäta ükski parun wälja lunastamata.”

„Mehesõna, hm,” muigatas tema. „Ega siis mees naisterahwa wastu sõna pruugi pidada. Mehesõna antakse mehele.”

„Kas siis kuberneri herra mees ei ole?”

„Kuberneri herra? Kuberneri herrale ei ole ma oma sõna andnud.”

„Kuidas, paruni herra? See on ju teada, et Teie kuberneri wastu olete tõotanud mind mõisa alt lahti anda!”

„Tühi lori! Kes seda räägib, luiskab. Kuberner palus seda minult küll kord, sest et seda temalt eneselt oli palutud — sul, Leena, on pagana head sõbrad linnas — aga ma ei andnud kubernerile mingit tõotust, waid lubasin asja üle ainult järele mõtelda. See arupidamine kestab mul praegu weel edasi. Mis otsusele ma jõuan — eks ma saa kord näha...”

“Need sõnad kukkusiwad nagu põletawad tilgad mulle südame peale; ma kaotasin oma rahu ja hüüdsin:

„Aga kuberner wõib kohtuga nõuda, et paruni herra mulle lubatud tunnistuse annab!”

„Soo, wõi arwad!” wastas tema ja hakkas laia suuga naerma. „Niisugust seadust pole olemas, et kohus mõisnikult ta talupojad ära tohiks wõtta, ja seda nõuda pole ka ühelgi kuberneril õigust. Siis wõiksiwad ju kuberner ja kohus niisama hästi mu mõisa wõi mõne mu talukoha wõi mu tõlla ja hobused ära wõtta! ... Ega sa ometi niisugune laps pole, et sa seda usud! ... Ainus inimene, kes sulle luba wõib anda, linna elama jääda, olen mina, ning ainus inimene, kellel wõimus on, sind walda tagasi saata, olen ka mina.

303

Ja kas tead, Leena, mul on suur himu, sind maale jälle mõisa-teenistusesse wiia.”

„Aga ma teenin ju paruni herra õde ja proua on minuga rahul; ta ei taha mind wististe mitte ära lasta!”

„Minu õde teeb, mis mina soowin. Ma sain paruni proualt alles eila kirja, kus ta ütleb, ma wõida sinuga peale hakata, mis ma heaks arwan. Waata siia, Leena, sa wõid seda ise lugeda... Ja ta wõttis taskuraamatu wahelt kirja, näitas näpuga ühe koha peale ja ma lugesin umbes järgmised read: Leena, armas wend, wõid sa sedamaid oma teenistusesse wõtta, kui ma sulle selle soowi täitmisega meelehead teen. Aga palu minu nimel mammat wõi ka tuttawaid, et nad mulle aegamööda uut mamslit püüaksiwad kuulata.”

„Mul tungisiwad pisarad wägise silma.

„Miks ei taha paruni herra mind siis praegusesse teenistusesse jätta?” hüüdsin ma. „Paruni herra saab ju ise teenijaid küllalt. Ma tõotaksin proua won Reckenizi kas wõi eluaja teenida!”

„Niisama hästi wõid sa ju mind eluaja teenida,” naeris tema. „Minu juures saab sul küll raskem olema kui siin, aga maal on noortel tüdrukutel palju parem elada, sest linnas lähewad nad kergeste hukka... Minu otsus ei ole aga weel mitte kindel; ma pean selle üle täna ja homme weel aru. Sind tahtsin ainult natuke ette walmistada.”

„Kas paruni herra mind siis nüüd kohe soowiks maale wiia?”

„Muidugi nüüd kohe! Sul pole siin ju midagi teha, ja mul kodus tööd küllalt, sest, nagu sa kuulsid, on minu pulmad lähedal. Wõib olla, et ma sinu ka wälise töö peale panen.”

„Ma läksin walutawa südame ja kumisewa peaga tema

304

juurest ära. Kui mitte kõik kuri wale polnud, mis ta kubernerist rääkinud, siis olin ma tema küüsis nagu ennegi. Ja minu arust oli wäga wõimalik, et ta kubernerile omal ajal kindlat tõotust ei andnud, waid omale ainult mõtlemise-aega wõttis, sest keegi ei teadnud ju selgeste, mis nad kahekesi kõnelenud, ka see herra mitte, kes minu eest kuberneri juures kostnud. Niisama wõimalik oli mu meelest, et ükski wõim teda sundida ei wõinud mind wallast wälja laskma. Kes on wägewam kui mõisnik! Kui üks saks kõik oma peremehed linnas ilma miski süüta wõis waese-omaks peksta lasta, siis wõis teine ka oma ärajooksnud teenija walda tagasi wiia...

„Ma wõisin juba arwata, mispärast ta seda tahtis teha. See oli kius, kättemaksmine selle eest, et ma salaja linna tulnud ja et mu asi siin kuberneri ette kantud. See määris tema nime, seda enam, et ta arwata wõis, kui palju inimesi nüüd linnas tema tegu tunnewad. Sel lool ei pruukinud ta ju kohutki nii wäga karta — asi oli juba muidugi laiale lagunenud. Mind aga tahtis ta selle eest kannatada lasta. Ta nägi, kui wäga mulle elu ja teenistus linnas meeldisiwad, wõis ka arwata, kui kallis mulle wallast wäljasaamine, priius, on, ning külma rahuga wõitis ta oma sõna, mis ta mulle opmanni kaudu andnud, tagasi, jättis mu ilma elamise-tunnistuseta, wiis mu uueste oma wõimuse alla...

„See oli mu esimene arwamine. Mida rohkem ma aga asja üle järele mõtlesin, seda enam läksiwad mu silmad lahti, seda kaugemale ulatas mu waade. Ma ütlesin enesele: Tal pole ialgi nõuu olnud, sulle priiust anda, sind oma meelewalla all lahti lasta. Tema tõotus oli wäljamõeldud kelmus. Ta soowitas sind ainult silmakirjaks oma õele teenijaks, ta plaan oli seejuures kohe kindel, sind wars-

305

ti jälle tagasi nõuda. Ta tahtis sind natuke julgeks teha, et sa linnas kauemine lärmi ei lööks. Ta teadis ette ära, ei ta õde ja õemees pikale reisile lähewad, nii et sa nendeltki abi ja toetust ei leia. Kui tal mitte enam endist kurja nõuu ei peaks olema, mida sa aga teada ei wõi, siis teeb ta su wähemast eluajaks oma orjaks ja piinab sind, kuda aga ise tahab, sest kättemaksmine on magus...

„Mati, mu süda tahtis lõhkeda, kui ma sellele selgusele jõudsin. Mõte, linnast lahkuda, oleks mulle ka siis hirmus olnud, kui mind maal meeldiw teenistus ja hea elu oleksiwad oodanud, ja kui mul paruni poolt midagi poleks karta olnud. Ma armastasin sind, Mati! Ma armastasin sind sellest silmapilgust saadik, kus sa, minu põgenemise-lugu pealt kuulates, oma helde, kaastundliku silmaga mu peale waatasid ja mind aidata lubasid. See armastus kaswas mu südames iga päewaga, ta täitis mind warsti nii wäga, et ma ilma sinuta ei arwanud elada wõiwat. Ja siiski teadsin ma, et sa teise oma oled, et ma ilma sinuta elama pidin. Sa olid Bertha Wittelbachiga niihästi kui kihlatud. See naisterahwas wõis sulle palju pakkuda, minult polnud sul midagi loota. Sa olid mulle kadunud, minu armastus oli asjata. Ja ometi ei mahtunud mulle mõte pähe, Tallinnast lahkuda. Ma tahtsin sind wahetewahel nähagi saada, sinule ainult lähedal olla, sinuga ühes paigas elada...”

„Ja minu tundmusi sinu wastu ei märganud sa mitte?” küsis Mathias wahele.

„Ma arwasin midagi märkawat, aga kindel ei olnud ma selle kohta mitte,” kõneles Leena edasi. „Ma nägin ju, et ma sulle meeldisin, aga kuidas wõisin ma arwata, et sa oma kindla ühenduse neiu Wittelbachiga murraksid, et sa minu wäetikese pärast kõik maha jätaksid, mis sind tema

306

külge köitis! Seda ma ei soowinud, seda ei julenud ma nõuda ega mõteldagi. Ma arwasin, et sind see, mis sa walinud, õnnelikuks teeb, ja ma soowisin ainult, et sa õnnelik oleksid...

„Nagu öeldud — paruni nõu, mind jälle maale wiia, täitis mind ahastuse ja meeleheitmisega. Poole päewa piinasin oma pead mõttega, kust ja kuda abi leida. Sind, Mati, ei olnud Tallinnas, sa olid mõne päewa eest maale sõitnud. Pidin ma jälle meister Wittelbachi tülitama? Ma kartsin, et abi tema kaudu liig hilja tuleb; ta oleks asja enne Rutowi herrale pidanud ette panema. Ma oleksin hea meelega ise selle hea herra juurde jooksnud, kes minu eest kuberneri juures juba seisnud, aga ma ei teadnud, kus ta teenistuses on ja kus ta elab. Nõnda tuli mulle wiimaks julge nõu, katset teha, kas ma mitte ise otsekohe kuberneri ette ei pease, ja nimelt weel selsamal päewal. Üksnes tema wõis mind aidata, ja kui ta seda mitte ei wõinud, siis teadis ta mulle wähemast öelda, mis wastuse parun temale andnud, mis mul karta wõi loota on.

“Ma wõtsin südame rindu ja läksin lõuna-ajal Toompea lossi; see oli ju meie majast ainult mõni sada sammu eemal. Paraku pidin ma seal kuulma, et kuberneri kodus ei olewat; ta reisinud ameti-asjus teadmata ajaks Peterburisse. Mind juhatati mu palwe peale abikuberneri ette. See ei teadnud aga minu asjast midagi; ta seletas lühidelt, see ei puutuda temasse, ma pidada ootama, kuni kuberneri herra koju jõuab, ja siis tema enese jutule ilmuma...

„Sa wõid arwata, mis mu süda nüüd ütles! Teadmata ajaks olin ma ilma kõige wähema abi-lootuseta! Minu heaks ei wõinud nüüd, kus kuberner kodust kaugel, keegi midagi teha, ei meister Wittelbach ega Rutowi herra. Paruni wanemad, kes mulle ka meelde tuliwad, teadsin ma maal nende

307

wanema wäimehe mõisas wiibiwat. Minu ajutine elamise-täht, mis ma politseist saanud, oli ajast juba ära, ning uut wõis politseimeister mulle, nagu ma juba näinud, ainult kuberneri käsul anda. Siiski wõtsin nõuuks, järgmisel päewal weel politseimeistri palwele minna. Enne tahtsin paruni wiimast otsust ära oodata ja, kui waja, tema südant palwetega püüda liigutada. Ma mõtlesin kas wõi põlwili ta ette maha lasta ja ta kätele sada korda suud anda...

„Järgmisel hommikul ei rääkinud parun Riesenthal minu asjast sõnagi. Ma ise ei julenud ka peale hakata, sest ma kartsin tema otsust, kartsin, et ta mu wiimase lootuse-lõnga korraga katki lõikab. Ta oli mu wastu lahke nagu kunagi, ja palus mind omale teist pruukosti walmistada, sest tal ei olla täna aega klubisse sööma minna. Lõunasöögi pidada ma talle aga aktsia-klubist koju tooma. Seda oli kord ennemalt, kui parunil peawalu olnud, toapoiss Jents toimetanud, ja ma panin imeks, miks parun täna minule niisuguse käsu andis. Aga kui ma Jentsiga kokku sain, kuulsin temalt, et ta tunni aja pärast maale sõitwat. Parun saata linnast teomeestega mööblid ja kõiksugu õrnaid asju oma mõisa, ja teda kästud kaasa sõita, et weo üle walwata; muidu wõida mehed endid täis juua, koormad ümber ajada ja asju purustada. Jents oli ootamata teekonna üle wäga tusane.

„Minu toimetused pidasiwad mind nii kinni, et ma kella kuueni pärast lõunat mõteldagi ei wõinud politseimeistri juurde minna. Kui ma klubist lõuna-söögiga tagasi jõudsin, leidsin köögis ühe külamehe istuwat. Ma tundsin ta sedamaid ära — see polnud keegi muu kui R. walla talitaja Mats Rüütel, parun Riesenthali alandlik ja sõnakuulelik ori.

„Ma küsisin, mis asja pärast ta meil olewat. Tema kostis lühidelt, ta oodata paruni herra käskusid. Missuguseid käskusid? Seda tema ei teadwat.

308

„Mul käis kuum hoog üle ihu. Kas see mees mitte sinu pärast linnas ei ole? torkas mul mõte peast läbi.

„Wärisewal käel tegin lõuna-laua walmis ja kutsusin paruni, kes kirjutuse-kambris sulega töös oli, sööma.

„Kas paruni herra teab, et R. talitaja köögis ootab?”

„Tean küll. Anna talle pärast paar klaasi wiina ja midagi süüa!”

„Mis ta siit siis tahab?”

„Kui uudihimuline sa oled!” naeratas parun, ja lisas salalikult juurde: „Wõib olla, et mul teda tarwis on!”

„Ta sõi lõuna ära ja andis mulle uusi käskusid, millest ma nägin, et ta täna koju tahab jäädagi. Tunni aja pärast pidada ma kohwi liköriga tooma, hiljemine keldrist kolm pudelit wahuweini üles muretsema ja jää sisse panema. Ka õhtust soowis ta täna kodus süüa, Jents olla temale seks mõndagi sisse ostnud, mida ma sahwrist leida.

„Nõnda läks ka pärastlõuna mööda, ilma et ma majast wälja oleksin peasenud, ja õhtu jõudis kätte... Talitaja Rüütel istus ikka weel köögis. Ma tuletasin teda herrale jälle meelde. Parun lõi käega ja ütles, eks ta wõida istuda ja öösekski jääda — Jentsi toas olla ju säng prii...

Pärast õhtusööki laskis parun weini jääriista sees lauale tuua ja kapist kaks klaasi anda. Ta kallas mõlemad klaasid täis ja käskis mind oma juures istet wõtta — tal olewat minuga pikemalt kõneleda. Ma tõrkusin wastu, pidin aga, et teda mitte pahandada, wiimaks järele andma, temaga klaasid kokku lööma ja jooma. Siis ütles ta, et ta minu asjus nüüd otsusele jõudnud. Ta ei raatsiwat minust ilma jääda...

„Paruni herra tahab mind siis ikka tõeste maale tagasi saata?” hüüdsin mina.

309

„Ta waatas mulle naeratades otsa.”

„Nii kuda kaupa saame, armas laps! Minu otsus on küll kindel, sind oma teenistusesse wõtta. Aga ma wõin sind ka linna jätta ja sulle seks eluaegse tunnistuse anda. Sa peaksid siis aga mõistlik olema. Tead isegi, mis ma sellega mõtlen.”

„Nuttes ja wärisedes hakkasin teda nüüd paluma. Ma püüdsin talle kõige ilusamad sõnad anda, ta südant haledaks teha, tema armu ja kaastundmust äratada. Ta kuulas wagusalt pealt, jäi aga kõwaks. Wiimaks langesin ma ta ette tõeste põlwili ja suudlesin ta kätt. Ta tõstis mu ülesse, käskis mind rahulikult jälle maha istuda ja pealt kuulata, mis ta minule kõneleb.

„Ta kõneles minuga terwe õhtu kuni poole ööni. See kawal, armuheitmata inimene ähwardas ja palus, meelitas ja noomis, hoiatas ja hirmutas läbisegi. Ta tüütas, wäsitas, uimastas mind oma sõnadega, kuni ma wiimaks ei teadnud, kus mu pea on. Tema wisadus käis igast inimese-jõuust, igast kannatusest ja wastupanemist üle. Mis ta minule rääkis, seda ei jaksa ma sulle kõik jutustada...

„Ta algas sellega, et ta mulle seletas, talitaja olewat tema käsul mind maale tulnud wiima, kui meie teineteisega ühendusele ei jõua. Et ma teist korda põgenema ei saaks pista, selle eest olla hoolt kantud. Kõik uksed olla lukus, wõtmed tema käes, talitaja walwamas. Iga wastupanek olla asjata, mind wõidawat siduda: ka karjuda ei maksta mul; maja olla inimestest tühi ja uulitsal topitawat mu suu kinni. Pealegi olla talitajal seaduslik woli mind wangina maale wiia ja seks politseilt, kui tarwis, abi nõuda.

„Siis seletas ta, kui häbistaw see mulle oleks, kui mind wangina läbi maa weetaks ja mu kodukohta wiidaks.

310

Seal oodata mind jäme, kare talupoja-töö, sest paremasse teenistusesse ta mind jäädawalt ei panewat.

„Seda kõik ei teha ta aga mitte heameelega; ta ei olewat mitte nii wali ja kuri mees, kui minu wahest arwata. Aga ta ei wõiwat teisiti, kui ma mitte tema omaks ei saawat. Ta armastada mind. Ta ei suutwat sellest õhinast, mis tal minu wastu südames põleda, lahti saada. Ta olewat enesele wandunud, mind ära wõita, ükskõik kuda. Oma mõrsjat ei armastada ta mitte. Selle kosiwat ta osalt wanemate sunnil, osalt rikkuse pärast abikaasaks. Kui mina kõrgemast seisusest oleksin, ei peaks ta silmapilkugi aru, mind altari ette wiia... Seejuures sai ta pehmeks ja haledaks ning palus mind ometi mõista püüda, kuda lood tema südames on. Kudas wõiwat ma nii külm ja kõwa ja halastamata olla? Ma wõiwat ju näha, kui wäga tema kannatada. See olla wahest haigus, mis tema peale on tulnud, aga ta ei suutwat sellest terweks saada, ta olewat seda küllalt juba püüdnud...

„Siis hakkas ta tõotama, lubama, trööstima. Tal olewat juba kiri walmis, misläbi ta mulle luba annab, elu-ajaks wallast wälja elama jääda. Ta näitas mulle seda kirja, luges ta mulle ette. Ma wõida sedamaid prii inimene olla, kui ma aga tahtwat. Ta ei saawat mind edespidi enam mingil wiisil tülitama. Siis kõneles ta kingitustest. Ta tahta mulle wara läbi wõimalikuks teha, igatahes mehele minna. Ma ei kaotawat ju midagi, mitte midagi. Kõi jääwat saladuseks, kõik olewat nagu ennegi... Kas ma siis sõge olewat, et ma walida ei mõistwat? Maal oodata mind raske töö, jäme riie, kehw toit, wilets korter; linn pakkuda mulle kõik, mis haritud inimesele kohane. Ma püüdku seeüle ometi natuke järele mõtelda...

„Ja ma püüdsin järele mõtelda. Mati. Mul ei olnud

311

enam wähematki kahtlust, et ta mind kawalaste lõksu püüdnud, et ma tema wang olin, et ta oma ähwardused täide wõis saata. Mul polnud kuskilt abi loota. Ja ma ei tahtnud maale tagasi minna, ei wabalt ega wangina. Mind hirmutas sealne elu. Ma olin kergema põlwega, puhtama tööga harjunud, linn oli mulle armsaks saanud. Kuid see kõik polnud pea-asi. Pea-asi oli minu armastus sinu wastu. Mõte, sind täieste silmast kaodata, oli mulle ärakannatamata. Ja ometi teadsin ma, et minul sinu kohta mingit lootust ei tohtinud olla. Ma ei teadnud midagi sellest, et sa oma ühenduse Berthaga enne maalesõitmist lõpetanud. Oma esimeses kirjaski ei rääkinud sa sellest. Sinu teine kiri tuli liig, liig hilja. Just see teadmine, et sa mulle kadunud olid, et meie wahel midagi tekkida ei wõinud, mõjus raskeste minu otsuse kohta. Ma mõtlesin nõnda, Mati: Sa oled waene, üksik tütarlaps, seisad oma jalal, toidad ennast oma käte tööga. Sinul pole kellegile wastutust anda, sul pole kellegi wastu kohustusi, sa pole oma auu ja puhtust kellelegi tõotanud. See, kellele sa kõik hoiaksid, kelle pärast sa oma hingewalu kas wõi noaga kaitseksid — see on teise oma, seda ei saa sa ialgi kätte! Kui ta silm ka lahkeste su peale waatab, siis on sidemed, mis teda teisega ühendawad, ometi nii tugewad, et sina neid ei suuda katkestada! Ilma temata on sulle aga kõik ükspuhas. Ja sinu süü ei keela sind tema lähedal elamast, teda wahel nägemast. Sinu süü teeb sulle seda alles wõimalikuks...

„Minu wastupanek oli nõrkemas. Ja kiusaja piinas mind edasi, kuni ma poolsurnud olin, ja sundis mind jooma, kuni ma enam mõtelda ei jaksanud. Mul oli tundmus, kui oleksin ma ihust ja hingest halwatud, kui oleks mu sees kõik kustunud ja tardunud. Ainult niipalju leidsin weel jõudu

312

ja mõistust, et ma temalt priiuse-kirja ära wõtsin ja warjule wiisin — siis olin kadunud...”

Mathias Lutz tõusis istmelt üles. Nägu, mis õnnetuma naise peale maha waatas, oli surnu nägu. Ainult silmad, mille ääred weripunaseks tõmmanud, awaldasiwad elu. Kes selle mehe pilku praegu oleks näinud, oleks mürisedes kõrwale astunud. Selles pilgus janunes, nälgis, waritses saaki werehimuline murdja...

Ainust sõna ei tulnud Mathiasel suust. Ta wajus jälle tooli peale tagasi, nagu tahaks ta edasi kuulatada.

„Ta elas weel nädala-päewad meil,” lisas Leena nõrgalt juurde. „Warsti peale seda, kui ta lahkunud, sain ma politseist kohtuliku elamise-tunnistuse kätte, ilma et ma tema kirja kuskil oleksin ette näidanud. Ma arwan, see tunnistus oli muidugi tulekul, tema teadis seda, mina aga mitte. Minu ohwer oli asjata olnud. Ta oli mind petnud...

„Siis tuli sinu teine kiri, Mati. Sa tunnistasid mulle oma tundmusi, soowisid minu kätt; ma nägin, et sa oma endise ühenduse lõpetanud. Kuis oskan ma öelda, mis mu süda nüüd tundis! Ma olin mitu päewa peaaegu nõrgameelne, mu peas liikus mõte, kätt enese elu külge panna... Kestis kaua, enne kui ma sulle wastust suutsin kirjutada. Sa tead, mis ma sulle wastasin. Oh, et sa sellega rahule oleksid jäänud! ...

„Mul oli kindel nõu, sinu soowile järelandmatult wastu panna. Ma ei olnud enam wäärt, et sa minu peale waataksid. Ma ei wõinud ega tohtinud sinu usaldust kurjaste tarwitada... Seal tuli sinu kolmas kiri. Sa soowisid minuga kokku saada. Terwe päewa ja öö wõitlesin enesega, kas sinu kutset täita wõi mitte. Minu igatsus, sind näha saada, wõitis. Ma trööstisin ja julgustasin ennast sellega,

313

et mu wastupanek kõikumata on. Ma ei tundnud oma nõrkust. Kui ma sinu nii hingeni kurwa, nii maharõhutud nägin olewat, ei suutnud ma ennast enam talitseda, kaastundmus ja enesearmastus oliwad mu mõistusest wägewamad — ma unustasin oma süü ja tegin uue kuritöö ära...”

„Miks sa mulle kõik üles ei tunnistanud, Leena?” tuli karmilt pealtkuulaja suust. „Kõige hiljem oleksid sa seda enne laulatust pidanud tegema. Ma oleksin sulle andeks andnud...”

„See nõu oli mul sada korda, aga sõna ei tulnud mul kurgust. Mõte, et sa mind põlgama hakkaksid, et sa mind täieste ei usuks ega usaldaks, et ma su silmas alaneksin ja langeksin, et ma ainult häbiga sulle näosse peaksin waatama — see sulgus mu suud mõrsja-põlwes. Ma lootsin esiotsa pool-ebausklikult, et mu süü kogemata saladuseks jääb. Hiljem, kui ma oma olekust aru sain, tükkis hirmus ahastus mulle peale, ja jälle lähenesin ma sulle enam kui ükskord raudse otsusega, oma saladust ilmutada. Asjata! Mul puudus julgus, sulle niisugust walu ja omale niisugust häbi teha. Mu nõrkus sai mu kiusajaks ja ütles mulle: Teie õnn saab muidugi üürike olema — mispärast seda siis enneaegu lühendama hakata! Ots on ju käes, kui ta sinu süüd oma silmaga märkab. Tahab ta sulle andeks anda — seda parem... Weel päew enne laulatust tahtsin ma tunnistada. Mul oli kiri mitmendat päewa walmis. Ta jäi ära saatmata. Weel tund aega enne kirikusse-minekut pidasin ma endaga meeleheitlikku wõitlust. Mu otsus kadus tuulde, kui ma sinu õnnest ja rõemust läikiwaid silmi nägin. Mul polnud julgust, sulle nuga rindu pista...

„Hea õnn ja kawalus aitasiwad mind pärast kui enne. Sa olid eluga wilumata inimene, sa usaldasid mind pimesi, sa ei märganud midagi. Ma õppisin kawalaks oma saladust

314

warjates, ja just selleks, et teda warjata. Ma wõisin ju arwata, et kord hirmus päew tuleb, mil enam midagi warjata ei ole, aga ma püüdsin seda päewa edasi lükata, ikka edasi lükata. Ma ei põlanud mingit abinõuu, selle eest hoides, et sinu kahtlus ei ärkaks. Ma mõtlesin ise niisuguseid abinõuusid wälja ja otsisin neid mujalt. Meeleheitline hirm teritas mu pead ja aitas ka muidu korda saata, mis wõimata näis olewat. Ma hoidsin kõigist inimestest eemale, kes sinuga lähemalt kokku puutusiwad. Ja kui ma wiimasel ajal arwasin, et su silmad siiski lahti lähewad, siis andsin sulle märku, mis sind rahustas, sest ma teadsin juba, kui kerge sind niisugustes asjades oli uskuma panna.

„Ning lõpeks, kui kardetud päew hakkas lähenema, mõtlesin ma wale wälja, mis sinu enese läbi nüüd ilmsiks on saanud. Ma teadsin, kui hädaohtlik see wale on, kui nõrkade jalgade peal ta seisab, aga ma lootsin jälle hea õnne peale. Mul oli nõu, sulle kirjasid kätte toimetada, mis sind uskuma paneksiwad, et ma tõeste maal haige ema juures olen. Paraku jäin ma kohe pärast põgenemist nii raskeste haigeks, et see nõu täide saatmata pidi jääma. Lapsukest tahtsin ma niikauaks peitu jätta, kui mul korda läheks, teda ämmaemanda abil ja soowitusel wõerastele inimestele ära anda. Sina olid mulle kallim kui mu laps. Ise mõtlesin su juurde pärast terweks-saamist tagasi tulla, et oma süüd mitmekordse armastuse ja wäsimata palwetamisega wähegi lepitada. Jumal tahtis teisiti ja saatis äraandja wälja minu lootusi nurja ajama.

„Aga ma mõtlesin ikka ja alati ka õnnetuma lõpu peale. Mu nõu oli sel puhul kindel, sulle su wabadust keelmata tagasi anda. Ma olin sinu kõrwal õnne maitsnud — ma tahtsin selle piskuga leppida. Sina aga — sa wõisid

315

mind unustada ja mujalt paremat õnne leida. Sul pidi ju kerge olema, mind unustada, sest ma olin sind nurjatumalt petnud. Ja ma kordan sulle siin ka praegu: ma lahkun oma lapsega silmapilk sinu majast, kui sa seda soowid. Ja ma wõin arwata, et sul muud soowi ei ole. Meid lahutatakse takistuseta, kui mina enese süüdlaseks tunnistan. Ainult üks palwe oleks mul: anna mulle andeks, Mati, et ma sind petsin, ära põlga mind nii wäga, kergenda minu süüd selle peale mõeldes, et ma mitte meelega pole eksinud. Waid et ma wägiwalla ohwriks olen saanud. Ma tahan kõik wälja kannatada, igale karistusele alla heita, ainult sinu põlgtust, sinu andeksandmata wiha ei suuda ma siit majast mitte kaasa wõtta... Mati, halasta mu peale! ...“

Pisarad lämmatasiwad ta heale. Ta oli ärewusest ja kõnelemisest nii ära nõrkenud, et ta rinna ja peaga sohwa ees seiswa laua peale langes, kuna kramplikud luksumised ta terwet keha raputasiwad.

Mathias waikis.

Ta oli endisesse tardunud, eluta olekusse sattunud. Ta käed rippusiwad lõdwalt maha, ta nägu awaldas osawõtmatust, wäsimust, peaaegu tuimust. Ta oli nagu inimene, kes nii raske õnnetuse alla sattunud, et ta seda mõista ja kanda ei püüagi. Talle näis ükskõik olewat, mis temast saab.

“Leena, mine puhkama, meie räägime homme edasi,” ütles ta heal pika, tumma waheaja järele nagu kaugelt eemalt.

Leena tõusis sõnakuulelikult üles ja kadus nagu tuikuw wari teise kambrisse...

316

20.
Hammas hamba wastu.

Sel ööl ei mõtelnud Mathias Lutz magamise peale. Ta pani waheukse kinni ja hakkas eestoas edasi-tagasi sammuma. Kestis kaua, kuni ta oma uimastusest nii kaugele toibus, et ta põues kindlama kujuga tundmused ärkasiwad, ja weel kauem, kuni ta aju jälle jaksas mõtet soetada, mõttest kinni pidada, mõtteid pikemaks reaks kokku liita.

Tema esimene walitsew tundmus, mis ta rinda nagu plahwatuse-õhuga täitis, oli wiha. Wiha mõlemate wastu. See suur, häwitaw wiha, mis tasu järele januneb, mis silma silma wastu, hammast hamba wastu nõuab, mis süüle kõige raskema karistuse peale paneb. Ja tema esimene tujukam mõte oli see, ära kaaluda, otsusele jõuda, mil wiisil kättemaksmise-töö kõige mõjuwamalt tuleks korda saata.

Kõige pealt wõttis ta wägiwaldse wõrgutaja käsile.

See mees oli täiendanud, mis ta isa alustanud.

Need mõlemad mehed, isa ja poeg, oliwad mitme kaasinimese elu, nõnda öelda, põliselt maha tallanud, neil kõik purustanud ja ära lõhkunud, mis neil kallis olnud, kuni nad ihuhalasti roojastatud rusude peal istusiwad...

Mathias mõtles oma ema peale. Sellelt oli wanem rööwel wiimase wara, mis waesel teenijal on, oma peremehe-õigusega, mis toore wägiwalla peal põhjeneb, ära riisunud. Ja ta oli ka ära riisunud selle mehe auu, kellele ta oma kõrwaleheidetud ohwri sellesama wägiwalla-õigusega eluajaks külge sidus, nii et inimesed selle wiletsakese peale näpuga pidiwad näitama. Siis oli wägiwaldlane oma lapse ilma jätnud lapse-õigusest ja poja-nimest. Ta meel oli külm ja rahuline teades, et ta ka oma lihase poja auu ja kõik, mis noorel hingel ilma peal kallis ja puhas, maha oli tallanud, et ta tema linnupriilt ligimeste naeru ja pil-

317

kamise piina alla heitnud, teda lapsearmastusest ja wanema-auustamisest ilma oli jätnud, et ta teda ainult põlgama ja häbi tundma õpetanud iseenese, oma seletajate ja oma kaswatajate üle.

Ja nüüd tuli rööwli poeg ja aitas teises põlwes lõpetada, mis isa esimeses nii mõjuwalt peale hakanud.

Poeg kiskus sopa sisse weel sellegi auunatukese, mis ta äratõugatud wend ilmas iseenda jõuust, laitmata elu ja auusa tööga, suutnud omandada. Poeg pärandas wennale oma äraheidetud armukese, et ta sellega abielu asutaks, mille üle terwe linn hirwitaks. Ta läkitas wennale oma lapse majasse toita ja katta. Ta nõudis wennalt, et ta elus sedasama sopast, jälki osa mängiks, mida Konna Jaak ta isa käsul mänginud. Ta tegi täht-tähelt sedasama, mis ta isa eel teinud, ja nende mõlemate ühine ohwer, peale teiste, oli tema, Mathias Lutz.

Aga Mathias Lutz ei ole mitte Konna Jaak.

Mathias Lutz ei kaapa mitte paruni herra säärt ja ei täna mitte küürutades selle auu ja armu eest. Ta ei tao ka, nagu Konna Jaak joobnud peaga, rusikast ukse-piida wastu ja ei lepi paljaste sinisesse õhku saadetud wandesõnadega. Mathias Lutz maksab kätte. Kes Mathias Lutzi lööb, seda lööb ta wastu. Silm silma wastu, hammas hamba wastu! Paruni herra, Teil on asja Mathias Lutzi ees wäriseda! See mees oskab armastada, aga ta oskab ka wihata. Teie wõtsite temalt ta elu — ta on mees, kes ka Teie elu wõib wõtta. Temal pole enam midagi kaotaja. Teil weel kõik...

Ja Mathias Lutz wannub omale waiksel öötunnil hirmsa wande. Ta peas pole weel selge, mis ta tahab ette wõtta. Ta kohustab ennast aga midagi ette wõtma, mis mõjuw küllalt oleks temale tehtud ülekohut tasuma — kuhjaga tasuma...

318

Ta pöörab teise süüdlase poole.

Jah, ka see naine seal, kelle puhtuse ja karskuse eest ta mõni tund waremine oma elu oleks andnud, on süüdlane. Ta on süüdlane nagu iga teine langenud naisterahwas. Ta on süüdlane, nagu Konna Jaagu naine, kellele ta poeg kord wihases walus ta õige nime näosse karjus. Selle nime on nüüd ka sinu naine ära teeninud, Mathias Lutz! Sest mispärast andis ta wõrgutajale alla? Wägiwalda sõna õigel mõttel see ei tarwitanud. Tema kunstidele, tema piinamisele ja tülitamisele oleks karsk naisterahwas wiimase weretilgani pidanud wastu panema. Ta oleks pidanud akna maja kõrgemal korral purustama ja sealt alla hüppama — mõtlemata selle peale, mis olekul ta kiwide peale maha langeb...

Selle nõude leidis wihane mees praegusel tujul nii loomuliku, nii iseenesest mõistetawa olewat, et ta ka teise kaebealuse ilma pikema arupidamiseta hukka mõistis ja talle nuhtluse määras. Ära siit majast! Ära sellest ilusast pesast, mille puhtuse wäärt ta ei ole! Ära selle südame küllest, mille ta omale warastanud, et teda kõlwatumalt ära anda, ära müüa! Tema kõrwal nüüd weel edasi elada, tema süüd meeles kandes, tema käe peal seda last nähes, kõige ta walede ja pettuste peale mõteldes — wõimata! ... Niipea kui hommik koidab, astub petetud mees tema ette ja ütleb talle: Sa pole enam wäärt, et sa minu katuse all wiibid, minuga ühte õhku hingad, mind abikaasa nimega kutsud! Sa pead siit kaduma, et õhk jälle puhtaks saaks ja mulle meelde tuleks, kes ma olen! Kanna oma häbi, nagu kord ja kohus! Ma wõin sulle andeks anda, aga sind puhtaks pesta ei taha ega suuda ma! ...

Need oliwad kaks kindlat otsust, mis õnnetu mees omale raudselt südame külge needis. Ta hulkus nendega terwe öö mööda tuba ringi ja püüdis neid uute wõi täien-

319

datud põhjustega kinnitada. Ta ei tahtnud kõikuda ega wankuda — ta sidus ennast mitmekordse wandega. —

Kell oli kuus hommikul, kui waheuks argselt lahti läks ja Leena halatsemise-wäärt wari nähtawale tuli. Nagu Mathiaski, nii polnud ka tema sel ööl riietest wälja ega silma kinni saanud. Ta lubja-walgest, kitsaks kõdunenud näost waatasiwad kaks suurt, pealuu sisse taganenud silma ilmkirjeldamata pilguga mehe peale.

Need silmad ootasiwad tema otsust.

Nad ootasiwad surma-otsust.

Tummalt, alandlikult, kurjategija wiimase, pika wõitluse järele omandatud rahuga seisis süüdlane oma kohtumõistja ees.

Kohtumõistja aga — waikis. Ta waatas süüdlase peale, luges tema näost ta terwet wiletsust, ja ei leidnud sõnu oma otsust mõista... Ta ei leidnud seks julgust...

Surnuid ei mõisteta surmanuhtlusele. Kui ta kord kosub, siis... Ta oli seni sinu naine. Sa ei wõi teda üle öö uulitsale wisata... Ta oli seni sinu kallim warandus. Sa ei wõi üle öö tema mälestust kustutada. Edespidi, kui tuha all enam midagi ei õhku. Kui su süda tühi ja külm ja tardunud on...

„Ma kõnelen sinuga teine kord.”

See on kõik, mis ta kohtu-otsusest järele jääb.

Ja tummalt, alandlikult pöörab kaebealune tagasi, nagu ta ilmunud. Talle on armu-aega kingitud...

Mathias Lutz läheb hommikul kodust wälja, aga töösse ei lähe ta mitte. Seks pole tal jõudu ega julgust. Ta kardab inimesi. Missuguse silmaga peab ta neile otsa waatama! Wõib olla, et mõni tema häbist juba teab! Wõib olla, et mõni temalt küsima hakkab...

See on esimene päew, et Mathias Lutz ametist ära

320

jääb. Tema auuahnus ja kohuse tundmus ei lubanud seda kunagi. Ja ta jääb weel teisegi päewa ametist ära. Ta hulgub linna kaugemates alewites, linna ümbruses ringi — sihita, söömata ja joomata. Ta läheb hommikul ja tuleb õhtul. Öö saadab ta eestoas, kinnise waheukse taga, sohwa peal mööda...

Kui ta kolmandamal hommikul töökotta ilmub, näeb igaüks, et ta haige olnud. Ta on ka praegu weel haige. Seda tunnistab ta wereta nägu, ta kustunud silm. Meister küsib kaastundlikult, kudas ta terwisega lugu on. Ta peab küsimust kahtlaseks ja annab kareda wastuse. Päewa jooksul uurib ta ametiwendasid, kas nad midagi teadwad. Ta ei leia kindlaid märkisid. Nende seas ei näi äraandja olewat, wõi ta on seni suud pidanud.

Kui ta lõunale läheb, jookseb Konrad Huber temale järele, asub ta käewarrest kinni ja pärib, mis temaga sündinud; ta nägu tuletada ju põgenema pannud waimuhaiget wõi mõrtsukat meelde, keda südametunnistus waewab... Ta raputab enese lahti, käsib sõpra wihaselt, teda rahule jätta, ning tormab edasi...

Õhtul puutub ta oma waenlasega ootamata kombel kokku.

Lühikese jala ja Niguliste uulitsa nurgal astub talle Bertha Witlelbach äkitselt wastu, nagu oleks ta teda seal oodanud. Sell tahab temast mööda minna. Tema eest pandakse tee kinni.

„Teie olete haige olnud, herra Lutz?”

„Ja.”

„Seda wõib Teie näost näha.”

„Wõib olla.”

„Aga ma pean Teile ju õnne soowima, herra Lutz. Kudas Teie abikaasa ja pojakese terwis on?”

321

Lutz nõksatas tagasi, nagu oleks talle näosse sülitatud. Selsamal silmapilgul wälkus ta peast mõte läbi: äraandja seisab sinu ees! ... Sest kuis teadis see inimene, mida teised mitte ei teadnud? ... Ja ta oli õnnetuma mehe ainus waenlane! Ta ootas teda siin, et talle oma kihwti näosse pilduda.

Mathias astus temast sõnalausumata mööda.

Talle käis lühike, teraw naermine nagu piitsahoop järele...

Waewalt oli Lutz oma korterisse astunud, kui Konrad Huber ilmus.

Ta nägu oli tõsine, peaaegu waenlik. Sisse astudes lõi ta silmad kohe wahe-ukse poole. See oli kinni. Tummalt pani ta Mathiasele praegu mahawõetud mütsi jälle pähe, hakkas ta käe alt kinni ja wiis ta uksest wälja.

„Meie sööme mujal... Sa pead oma südant kergendama... Ma tean juba —“

„Sina tead?”

„Ja. Minut aega juba.”

„Kellega sa rääkisid?”

„Sellega, kes sulle praegu õnne soowis. Ta tuli mulle wastu ja käskis mind sedasama teha. Ei puudunud palju, ja ma oleksin ta ära kägistanud… Ma andsin talle wastuse, nii et ta teist enam ootama ei jäänud.”

Nad sammusiwad waikides härberi poole. Õnneks leidsiwad nad wäikese, kitsa kambrikese kus nad kahekesi juttu puhudes nii mõnegi õhtu ära wiitnud, tühja olewat. Kewadese aja ja ilusa ilma pärast oli külaliste arw härberis üle-üldse wähene.

Konrad tellis süüa ja juua.

Kui ta ukse tooja järel lukku pannud, jäi ta kaastundlikult tunnistades ja ühtlasi küsides sõbra otsa wahtima.

322

Kas see minu rõemus, priske poiss on? näis ta pilk hüüdwat.

Lutz ei pannud teda tähele. Teda näitasiwad pudelid huwitawat. Ta kallas kannu täis ja jõi selle ühe hingega tühjaks. Ta polnud juba mõnda aega enam õlut joonud. Ja kui Huber riistast natuke rüübanud, täitis Lutz ta uueste ja tühjendas ta teist ja warsti kolmat korda. „Mida sa juba tead, Konrad?” küsis ta siis.

„Et sinu naine jälle kodus ja et tal poeg on,” wastas Huber.

„See on õige. Paned sa seda imeks?”

„Ma ei paneks seda mitte imeks, kui ma sinu ja neiu Wittelbachi nägusid mitte poleks näinud. Neist nägudest selgus mulle, et asi mitte õige ei ole.”

“Kuidas, Konrad? Sündmuse enese üle ei imesta sa mitte?”

„Õigust ütelda — ei. Ma nägin seda tulema ja arwasin, et sina seda ka näed, et sa kui isa seda tead, et kõik korras on. Ma märkasin seda mõni aeg pärast sinu pulma. Et asi minusse sugugi ei puutunud, ei teinud ma sellest sinu ega kellegi teise wastu wälja. Wahel olin ma — seda pean tunnistama — pealegi kahewahel, kas ma õieti näinud...”

„Sa olid õieti näinud, aga mina pole mitte isa,” ütles Mathias, jälle agaraste kannu täites.

„Siis kõnele!”

Ja Lutz kõneles.

Ta kõneles niisuguse õhinaga, nagu tunneks ta sellest lõbu, nagu ootaks ta tröösti ja peastmist sellest, et ta sõbrale kõik teada annab, mis ta hinge rõhus.

Huber kuulas sõnalausumata pealt. Mida kaugemale Mathias jõudis, seda sügawama punaga kattis end Huberi

323

nägu. Ja kui jutustaja wiimaks lõpetanud, kargas äge sakslane püsti, lõi rusikaga laua peale ja hüüdis:

„Mis sa tahad selle mehega teha?”

„Mis sina teeksid?”

„Ma tapaksin ta ära!”

Lutz waatas waikides oma ette maha. Ta huulte ümber tuksus midagi, mis õel, ähwardaw naeratamine näis olewat, mis aga sedamaid kadus, nii et Konrad walgesse wereta näosse wahtis, mis mingit keelt ei rääkinud, mis külm, wagune, surnud oli...

„Teie maa näib ju ilma seaduse ja õiguseta olewat,” kõneles Konrad Huber ärewuse pärast mürisedes edasi. „Siin walitseb üksainus seisus kõigi teiste üle, ja nimelt piiramata ja määramata woliga! Mida mõisnik käsib, soowib, tahab himustab — see kõik peab sündima! Mõisniku käes on teil kõik õigused teiste rahwaliikide wara ja isiku kohta. Ja teie mõisnik on mees, kes seda õigust tarwitamata ei jäta, hoolimata ta kõrgemast haridusest, hoolimata ka ristiusust ja selle kombe-õpetusest, mis ju igal pool rüütlite tugi ja juhtnöör teatakse olewat. See on ju Aasia! See on hullem kui Aasia! Aasia wägiwaldlased ei tea, et nad alamate rahwaliikide rõhumisega ülekohut teewad: nende arwates on nõnda kord ja kohus. Teie wägiwaldlased aga peaksiwad seda teadma, sest nad seisawad muu Europaga ja Europa kulturaga ühenduses — nad on kõik suure kultura-rahwa liikmed ja on uhked selle peale! ... Mati, mul on häbi nähes, mis ma siin pean nägema. Ja selle wägiwallaga lepitakse, sellele heidetakse alla, selle wastu ei astu keegi wälja! Terwe linna ees nülitakse kuuskümmend süüta talupoega ära, ilma et kellegil wõimu ja julgust oleks seda keelata ja timukaid wastutamisele wõtta! Ja mõisnikul on woli, oma teenistuses olewaid inimesi töö kõrwal ka weel

324

oma himude kustutamiseks tarwitada. Ja sellega on seltskond, on ülemus rahul! Kurat pärigu mind terwe nahaqa, kui mina sellega lepiksin! Ma wihkan seda meest, kes sinu õnne ära sõi, ma wihkan tema suguwõsa, ta terwet seisust!”

Huber oli enda niisuguse wiha sisse kõnelenud, et ta pisukeses ruumis nagu wihane lõwi edasi-tagasi jooksis ja iga lause järele rusikaga seina, laua wõi tooli peale lõi. Mathias jõi waheajal, ja ta silmad paniwad sõbra iga liigutust tähele, ta kõrwad kuulatasiwad himukalt iga tema sõna.

„Ka mina wihkan neid,” ütles ta tasa ja enam iseenesele kui seltsimehele, kuna ta jälle kannu täitis. „Ma wihkan neid lapsepõlwest saadik, kus ma nende waljust tundma õppisin, ja ma wihkan neid nüüd, kus nad mu kerjajaks on teinud... Huber” — ta tõusis järsku üles — „Huber, ma ei jäta seda Jumala tasuda!”

Huber pööras, nagu peaks ta sõpra waigistama, tema poole ja hakkas ta kätest kinni.

„Rahu, wend! Mis inimene wihas wälja ütleb ja ähwardab, ei ole mitte igakord hea ja õige! Rahu, Mati! ... Ma ise läksin kaugele ja ajasin sinu ka piirist üle... Ütle mulle kõige pealt: mida tahad sa oma naise ja lapsega peale hakata? Mis sa Leenale ütlesid?”

„Ma tõukan Leena enesest ära!”

„Mati!”

„Mis siis?”

„Mati, oled sa siis mõistuse kaotanud? Sa tõukad oma naise enesest ära, kellel kõige wähematki süüd pole?”

„Ta on süüdlane.”

„Süüdlane? Mil wiisil? Tema kallal tarwitati wägiwalda. Kuidas wõib inimene, keda wägiwallaga midagi sunnitakse tegema, mida ta muidu iganes poleks teinud, süüdlane olla?”

325

„Wägiwallale pandakse wägiwallaga wastu!” hüüdis Lutz. „Tema aga heitis wägiwallale sõnakuulelikult alla!”

„Seda oleksid sina tema asemel ka teinud! Sinust räägib paljas puhas enese-armastus, Mati! Sa mõistad oma naise hukka, sest et ta oma waranduse rööwlile andis, kes talle pistoli rinna peale pani, ja mitte sinule! Ning seejuures ei teadnudki ta, et sinul selle waranduse kohta soowisid, weel wähem õigusid on! Ma tahaksin teada saada, missuguse auusa põhjuse sa leiad, inimest hukka mõista ja karistada, kes omaga tegi, mis tahtis!”

„Ka omaga ei wõi mitte teha, mis ülekohtune, mis keelatud on! Priiskaja on pahategija. Ma põlgan igaühte, kes ennast raiskab. Ja ma põlgan ka oma naist, sest et ta ennast raiskas.”

Huber hakkas sõbra pea ümbert mõlema käega kinni ja wahtis talle sügawaste silma.

„Ma ei tunne sind enam!” hüüdis ta. „Sa oled pealaest jalatallani muutunud, ja mitte sel wiisil, et sa mulle meeldiksid! Sina, kes sa muidu tõsiseid kuritöösid wabandasid, kes sa kuritöösid õnnetusteks ja kurjategijaid õnnetumateks pidasid — sina wiskad nüüd kiwi inimese peale, kelle kuritöö nimi õiguse pärast süütaus on! ... Mati, ma peaksin sind põlgama, kui sa oma naise uulitsale wiskad.”

„Sina ei teeks seda mitte? Sa elaksid temaga edasi? Sa toidaksid wõera mehe armukest ja last? Wasta, Konrad — teeksid sa seda?”

“Ja.”

„Aga missuguse südamega?”

„Rahulise südamega, kui ma teda armastan.”

„Aga ta pole ju mitte minu oma!”

„Ta on sinu oma. Niikaua kui sa teda armastad, on

326

ta sinu oma. Kuidas, Mati? Kas sa ei tea, et ka leskesid naisteks kositakse? Need on enne ka teiste omad olnud. Kellel täie aruga inimesel tuleks meelde leskesid sellepärast põlata? ... Mati, ma pidasin sind mõistlikumaks, kui sa oled! Mati, ma ei ole sinu sõber enam, kui sa oma naise weel õnnetumaks teed, kui ta juba muidugi on!”

Mathias Lutz wahtis käsipõsekil oma ette maha. Õiguse pärast kõneles sõber sedasama, mida ta oma peas juba isegi harutanud. Ta oli enesele juba kõik põhjused ette pannud, mis Leena poolt rääkisiwad, oli teda wabandada, süüst puhastada püüdnud. Kuid tal elas weel teine heal põues, ja see waidles wastu. Kui ta oma kainet mõistust suutis rääkida lasta, siis ei leidnud ta sellest inimesest tõeste mitte süüd. Tõstis aga ta enese-armastaw süda healt, siis oli seesama inimene must patune. Ta on süüta ja ta on siiski süüdlane — see oli iga kord kaheharuline otsus, mille juurde ta jõudis, ning wõitlus hakkas otsast peale, kuni ta uueste selle surnud punkti peale tagasi jõudis.

Huber waikis. Ta tahtis teda aru pidada, wõidelda, selgusele jõuda lasta. Ta ei olnud seeüle sugugi kahewahel, kumb heal sõbra rinnas lõpeks wõidab, ehk olgu siis, et Mathiase armastus Leena wastu wähem ja nõrgem on, kui ta seni arwanud.

“Konrad,” ütles Lutz wiimaks, kuna ta õrna punastatud äärtega silmad argselt tema peale lõi. „Ma lükkan oma otsuse niikauaks edasi, kuni ma selgeste tean, kas ma ilma temata wõin elada wõi mitte. See mõte on mulle weel segane. Niikaua, kui ma kindla tõe kätte olen saanud, pole Leenal ega tema lapsel minu poolt midagi karta.”

„Õige, Mati, wäga õige!” hüüdis Huber ja hakkas mõlema käega ta õladest kinni. “Inimene ei pea oma otsuseid ialgi äkitselt ja läbikaalumatalt tegema. Ja nüüd,

327

kus sa juba nii mõistlikku keelt kõneled, ei karda ma enam sugugi, et sa wõeriti otsusele jõuaksid. Ma olen sinuga rahul, wennas, sest mul on pool wõitu käes! Nüüd tõota mulle aga weel, et sa enne seda, kui midagi otsustawat ette wõtad, mulle oma nõuu teatad.”

„Seda teeksin ma ka ilma tõotamata, Konrad. Aga kui see sind rahustab — siin mu käsi.”

Huberil oli püüe, sõbra meelt lahutada, tema mõtteid ta õnnetuse pealt teisale juhtida, talle natuke rahu ja puhkust muretseda; sellepärast oli ta esiotsa üsna rahul, et õlu sõbrale nii wäga maitses: ta jõi, et teist seejuures kinni pidada, ise wirgaste kaasa ja tõi mitmesuguseid jutuaineid ette, mille kohta ta seltsimeest katsus huwitada ja soendada. See läks tal ka korda, Mathias hakkas ikka elawamalt rääkima. Nähtalwalt oli tal eneselgi püüe, oma waimule ja hingele muud kergemat, ärewuseta tegewust anda.

Konrad sai aga wiimaks murelikuks, kui ta Mathiase ühtelugu kaswawat, loomuwastast janu tähele pani. Lutz ei suutuud kannu wiimaks enam silmapilgukski täitmata jätta, ei raatsinud teda enam käest äragi panna. Ta tellis ühtelugu uusi pudelid juurde, sundis sõpra wägise kaasa jooma, sattus ikka elawamasse tujusse, kuni Konrad märkas, et ta olekuni jõudnud, mis heast tujust juba üle ulatas. Ta mõtted hakkasiwad endid kordama, läksiwad segi, kaswasiwad tal ülepea. Mathias Lutz oli wiimaks joobnud.

„Küllalt nüüd!” hüüdis Huber ja lükkas tühjendatud kannu ja pudelid kõrwale. „Tänaseks oleme rohkem saanud, kui tarwis. Mati, lähme koju!”

Mati aga wastu:

„Mis sul meelde tuleb! Nüüd, kus ma põuue natuke sooja saanud, pean jälle külma kätte minema! Muret ja kurbtust on mul rohkem kui waja — lase mind ta natuke

328

lõbu maitsta... Isa Peterson! Weel kuus nuia laket! Mathias Lutz pole joodik, ta pole ialgi joodik olnud ega taha selleks ka saada; aga kui ta kord hea sõbraga koos on, kes tema murest osa wõtab — siis peab juua olema! Isa Peterson! Isa Peterson!”

Ja ta tonkis jalakannaga kuus korda wastu põrandat, ilma et ta Huberi wastupanekust midagi wälja oleks teinud. Tahes wõi tahtmata pidi wiimane, et teda mitte sel tujul ja olekul üksina jätta, edasikestwast joogipidust osa wõtma, keelamine ei mõjunud. Huber märkas koguni, et Mathias hoiatawate sõnade üle kulmu kortsutas ja pahased wastused andis. Teda äritada polnud soowitaw. See oleks teda ainult weel taga õhutanud. Et ka heaga midagi polnud peale hakata, siis pidi Huber sündida laskma, et sõber enese täieste joobnuks jõi. Kolmat korda elus oli Mathias Lutz niisuguses olekus. Tema pulma-peatäis oli tänase wastu wähene olnud...

Huber wiis ta hilisel öötunnil koju. Leena awas neile toa-ukse.

Nooriku käsi, mis küünalt hoidis, hakkas wärisema, kui ta meest tuikudes sisse nägi astuwat: ta nägu lõi surnu-kahwatuks, ta silmad wahtisiwad laialt ja aineti ta otsa. Pikkamisi, samm-sammult nihkus ta temast eemale. Ta ei lausunud musta ega walget.

Huber teretas teda kohmetanult nagu inimest, keda ta hästi ära ei tunne. Oli see siis tõeste see noor, terwe, õitsew inimene, keda ta mõne nädala eest weel nii priskelt näinud? Kuis pidi see inimene kannatanud olema, et niisuguseks wereta ja lihata warjuks kokku kuiwada! Sügaw kaastundmus asus Huberi hingesse. Ta astus ruttu noore naise juurde, pigistas ta waba kätt ja ütles paluwalt, trööstiwalt:

329

„Ärge ehmatage meie üle, ärge pange ka midagi pahaks! Mati ja mina — meie olime weidi kergemeelsed. Seda ei pea teist korda enam ette tulema!”

„Ma mõistan,” wastas Lena tasahiljukeste. „Ja mul pole õigust midagi pahaks panna... Ma tänan Teid, Huber, et Teie teda saatma tulite.”

„Ja, ja, sul on asja Huberi tänada!” hüüdis Mati pehme keelega, kuna ta toolide ja laudade küllest tuge otsis. „Ta on hea sõber — sinule weel rohkem kui minule... Tema on mees, kes musta walgeks oskab pesta... Teda peab inimene rohkem uskuma kui iseennast... Täna teda aga, täna teda selle eest, mis ta sinu heaks on teinud! ...”

Konrad jättis jumalaga ja läks. Ta nägi, et joobnud inimene pahuraks kippus minema, seepärast oli waja temast kõik eemale hoida, mis teda wõis erutada wõi äritada.

Seda nägi ka noor naine ära.

Niipea kui Huber ukse enese järel kinni tõmmanud, lähenes Leena mehele ja palus alandlikult luba, tema saapaid jalast tõmmata. Mathias oli nii lahke. Ta laskis ka keelmata sündida, et naine tal kuue ja westi seljast tõmmas ning krae ja kaelasideme lahti peastis ja ära wõttis. Magamise-ase oli talle sohwa peale juba walmis tehtud. Oli ju Mathias oma senised ööd naise kojutoomisest saadik kõik seal mööda saatnud, et oma walu ja kurbtusega üksina olla...

Lutz waatas naise tumma, alandlikku hoolitsemist ja ümardamist enda kallal pealt, ja ta nägu laskis märgata, et ta leplikumasse tujusse sattus. Äkitselt asus ta mõlema käega Leena pea ümbert kinni, surus selle oma rinna, oma põse wastu ning suudles kaks, kolm korda palawalt, kirgliselt ta otsaesist.

„Midagi pole sündinud — kõik on paljas hirmutaw

330

unenägu,” sosistas ta, kuna ta silmad endid pisaratega täitsiwad. „Sa oled minu — minu — minu, ja sul pole mingit süüd! Ma olen õnnelik nagu ennegi — mul on kõige puhtam, auusam, ilusam naine, kelle peale ükski sõrmega ei tohi näidata... Leena, kurda, kinnita, et kõik wale on, et kõik minu peas tekkinud rumalus on — kinnita, et ma und näen, sonin, jamsin!”

Leena waikis. Ta waatas talle ainult kaeblikult, täis argtust silma ja lükkas hellal käel ta otsaesiselt juuksesalkusid tagasi.

„Sa ei wasta, Leena?” kõneles Mathias edasi ja sattus äkitselt, nagu joobnud inimene sagedastegi, hoopis wastupidisese tujusse. „Sa ei wasta mulle, sa ei suuda midagi waleks tunnistada, sa wõid ainult kinnitada, et kõik tõsi on!” hüüdis ta, kuna ta Leena käe oma küllest tagasi lükkas. „Sa wõid mulle ainult tunnistada, et ma kord õnnelik olin, aga et sina mu õnne puruks oled löönud, nii et mulle sellest enam midagi muud pole jäänud kui häbistaw, südant muljuw mälestus! ... Mine ära minu silmast, Leena! Jäta mind üksina oma waluga! ... Ma tahaksin, et ma sind enam ialgi ei näeks!”

Ja ta langes selili sohwa peale, kattis oma nägu kätega ja nuuksus nagu wäike lapsuke.

Leena astus norus peaga teise kambrisse ja pani ukse wahelt kinni. — —

Teisel hommikul jäi Lutz jälle töösse minemata. Seks oli ta liig wiletsal olekul. Ta pea lõhkus walutada, ta käed wärisesiwad ja terwe keha oli nagu raske haiguse järele ära puretud, wäsinud, roidunud. Pead käe sisse peites, istus ta tumedal waikimisel akna all, kui Leena teda kohwile tuli kutsuma.

Niisugusel wäetil olekul on inimene alandlik, leplik, sõprust ja usaldust otsiw.

331

„Leena,” ütles Mathias kohwilauas paluwalt, „kui ma eila õhtu rumalat juttu ajasin, siis ära pane seda tähele ja anna mulle audeks. Sa nägid ju, kuda minuga lugu oli.”

„Sa ei öelnud ühtegi rumalat sõna,” wastas Leena. „Mis sa kõnelesid, oli õige, ja ma tean, et sa ka täna nõnda mõtled, nagu sa mulle eila ilmutasid... Mati, ma palun sind, teeme kord lõpu! Miks peaksid sa ennast asjata piinama! Meie ei wõi kauemine ühendusesse jääda.”

Mathias waatas ta kolletanud, waewatud näosse, ja äraarwamata kaastundmus heitis talle hingesse. Sel silmapilgul oli ta meelest, kui oleks ta ise süüdlane, kui oleks kõik ülekohus tema pool, kui oleks ta ennast selle ilmasüüta inimese wastu halastamata wägiwaldlasena üles näidanud... Ta hakkas tema käest tugewaste, kuumalt kinni ja hüüdis:

„Leena, meie ei lähe mitte lahku, meie ei murra mitte oma ühendust, olgu sündinud, mis tahes! Ma tahan kõik unustada, oma peast ja südamest wälja kiskuda ja ainult selle peale mõelda, kes sa mulle siiamaani oled olnud. Ma ei suudaks sinust lahkuda, ilma sinuta elada. Huber tundis mind rohkem kui ma ise, ja ta ütles mulle: Mati, kui sa teda armastad, siis ei tõuka sa teda mitte ära. Ja ma ei tõuka sind mitte ära, Leena, — ma tean nüüd, mis minu kohus on!”

Noor naine waatas talle läbi suurte, hiilgawate pisarate näosse. Mathias tundis, kuda ta käsi tema pihus wärisema hakkas, ning nägi, kuda ta wiimaks terwest kehast nagu tõbine lõdises.

„Mati,” sosistas ta, kuna ta tema pea ümbert kinni asus ja oma huuled tema juukste sisse surus. „Ma tahan sind teenida ja ümardada ja orjata, kuni mul hinge ihu sees on! Ma tahan ainult õhk sinu ümber olla — ilma nõudeta,

332

ilma soowita, ilma tarwiduseta! Kui midagi minu süüd suudab tasuda, ununema panna, maha matta — ma tahan seda teha! Mati, minu terwe elu peab ainult tänu olema, tänu sinu armu eest, mis sa mulle praegu kuulutad! ...” Ja nad wiibisiwad kaua, kaua üksteise kaenlas ja pühitsesiwad südamete ja suudega õnnelikku leppimisepidu...

21.
Öösesed warjud.

Järgmistel päewadel awaldas Mathias Lutz tõsist püüet, oma hingelist tasakaalu jälle kätte saada. Ta hakkas korrapäraliselt tööl käima, jäi õhtutel koju, näitas Leena wastu harilikku lahket olekut ning hoidis igast mõttest ja jutuainest eemale, mis wiimase aja raskeid sündmusi meelde oleksiwad wõinud tuletada.

Juba hakkas noor naine kergemalt hinge tõmmama, tulewikule rahulikumalt wastu waatama. Omalt poolt tegi ta kõik, mis iganes wõimalik, et mehe meelt lahutada, ta haawatud hinge parandada ja kosutada, talle kodu armsaks ja lõbusaks teha. Ta seadis iseenda isiku, oma terwe mina, kõik oma soowid ja tahtmised, täieste mehe meelewallale alla, nii et ta muud ei olnud, kui tema sõnakuulelik, tumm wari. Ja Mathias näis sellega rahul olewat, ennast seejuures waigistawat, minewikuga lepingule jõudnud wõi wähemast teel selle eesmärgi poole olewat.

Kuid Leena ei lasknud ennast liig kaua eksitada — selleks oli ta armastaw silm liig terane, ning Mathias ei suutnud enese üle liig kaua walitseda — selleks oliwad kääriwad tundmused ta hinges liig wägewad. Noorik hakkas sala hirmuga tähele panema, et Mathias oma ööd rahutumalt mööda saatis, et ta salaja mõtete ja tundmustega heitles,

333

mille üle ta wõitu ei suutnud saada, mis nagu näriwad ussid ta südame kallal tüütasiwad. Tema rahu ja ühtlus silmapilkudel, kus teda tähele pandi, oli ainult warjaw kate. Ja sellegi heitis ta wahel kogemata ära, nii, et naise uuriw pilk ja uuriw kõrw ta põdewasse hingesse teed leidsiwad.

Leena märkas muu seas, et mees lapsukesest, kelle ta temale majasse toonud, isewärki õndsa, kartliku hoolega eemale püüdis hoida. Selle wäikese, süüta olewuse paljas nägemine näis talle piina walmistawat, näis ta põues liikumist ja käärimist sünnitawat, mida ta kartis. Leena wõis seda ju endale ka seletada, lapsukene tuletas Mathiasele ikka ja ikka jälle meelde, mis sündinud, tuletas talle ta waenlast ja ta naise süüd meelde. Ainult pikem aeg wõis siin pehmendawalt ja parandamalt mõjuda. Ühtlasi püüdis Leena lapsukest tema silmade eest wõimalikult peita ja hakkas ennast mõttega harjutama, temale kord, kui wäetike sugu wanemaks saanud, ette panna, last wõerastele inimestele kaswandikuks anda. See pidi teda rahustama, temal unustamist kergendama.

Paraku oliwad öösesed warjud, millega Mathias Lutz meeleheitlist salawõitlust näis pidawat, kangemad, kui õnnetu naine julenud arwata. Nad murdsiwad ta jõuu, enne kui paranemine ja ununemine wõis algada; ta heitis neile, sest et ta neist jagu ei saanud, alla.

See hakkas korratuma elu läbi, millesse Mathias uueste sattus, selgeste küllalt nähtawale tulema. Ta armastus oma sooja, lõbusa pesa wastu oli kadumas. Ta näis nagu kartwat, pikki õhtuid ja weel pikemaid pühapäewi üksnes kodus mööda saata. Ta lühendas neid, kuis wõis, ja sagedaste küllalt oli ta rohkem aega wäljas kui kodus. Ta wõerdus oma pesast ära. Tema lõbu ei olnud enam seal, waid mujal. Ja paraku enamiste paikades, mida ta enne

334

põlanud, millest ta hoolega eemale hoidnud — joogimajades.

Inimene harjub teatawatel oludel kõigega; ta harjub ümbrusega, inimestega, lõbude ja eluwiisidega, mis temale enne wõerad ja wastumeelsed olnud. Ta wahetab woorused ebawooruste wastu ära, ilma seeüle ise selguselegi jõudmata. Mathiase sage wiibimine joogimajades, tema läbikäimine seal leiduwa seltskonnaga, tema ümber heljuw uus õhk ja elu — kõik see ahwatles ja sundis teda loomulikult joomisele. Ta jõi hakatusel mõeduga, sest et joogid talle ei maitsnud. Aga ta suurendas mõetu sedawõrt, kuda joogid talle maitsma hakkasiwad, ja nende maitsmine edenes harjumisega, ühtlasi ta ta teha kaswawa wastupaneku-jõuuga.

Mathias Lutz, see keha poolest nii tugew, meele poolest nii auus ja kombekindel, südame poolest nii sügawtundlik inimene oli oma iseloomu wiimases jupis suur argpüks, nõrk ja wäeti nagu lapsukene. Ta ei suutnud oma õnnetust ära kanda. Seks otsis ta wõerast abi. Tal puudus julgus ja wastupidawus, oma südamega mehiselt wõidelda. Ta kartis õgiwaid tundmusi, mis kodus ta kallale tormasiwad, kartis torkawaid ja lõikawaid mõtteid, mis magusatel tundidel, kui ta iseenesega üksina oli, ööpimedusel, ta aju kallale asusiwad. Ta wiskas sõjariistad metsa ja põgenes. Ta ei uskunud ega usaldanud iseennast.

Ta oli enesele sada korda selgeks teinud, et sündinud asju sündmataks ei wõi teha. Ta tunnistas enesele silmapilkudel, kus ta wähegi otsekohene suutis olla, et tema naise peale tõsist süüwarju mitte ei wõi langeda, et sellele lapsekesele, keda ta kui oma häbi nähtawaks saanud märki wihkas, põlgas ja kartis, ükski terwe mõistusega inimene muud etteheidet ei wõi teha, kui et ta ilmale tulnud, ning sedagi oli ta tahtmata teinud... Asjata kõik! Wastane tema põues,

335

kes sellele tõele wastu waidles, awaliku walega wastu waidles, jäi wõitjaks. Ja Mathias oli argpüks küllalt, et wõitlust, milles ta süda wale poole hoidis, taganemisega lõpetada, häbiga pakku jooksta.

Mathiasel oli üksainus wõidulootus, üksainus peasemise-aimdus. See oli talle esimesel päewal pärast saladuse ilmsikssaamist nagu säde pähe lennanud. Kättemaksmine sellele, kes sinu õnne on rööwinud! Kättemaksmine wõiks wahest lepitust, andeksandmist, unustamist tuua. Inimene, kes oma wõidu peale naeratades mõtleb, selle wõidu peale, mis sinu raskem kahju elus on, peaks naeratamise unustama ja tundma õppima, et ta kurjategija on, kes karistusest ilma ei jäänud. Ta ei tohi oma saagi üle rõemustada, ta peaks oma tegu kahetsema, weriselt kahetsema. Ainult teadmine, et see mees ka kannatab, et ta rõem waluks, ta naerataw mälestus nutwaks kahju-tundmuseks muutub, wõis Mathiasele, nagu ta arwas, elu weel elamise-wääriliseks teha.

Ta tundis enesel enam kui ühel põhjusel õiguse olewat, selle mehe üle kohut mõista. Mitte ainult selle eest ei olnud parun karistust ära teeninud, mis ta isiklikult temale, Mathiasele, tema õnnetuma naise kaudu teinud; Mathias tahtis temas ka ta isa, ta suguwõsa, ta terwet seisust karistada, sest nende kõigi ülekohtu ja waljuse all oli tema, ta perekond ja seisus ühel wõi teisel wiisil nii palju ja nii kaua kannatanud. See õigusline alus, mis ta oma ettewõttel armas olewat, alus, mis tema isiklikust wihast kaugelt üle ulatas, õpetas teda kättemaksmist oma pühaks kohuseks pidama, teda enesele nagu kõrgemaks elu-ülesandeks tegema.

Kuidas seda kohust ja ülesannet teoks teha?

Esimesel lõõmawal wihal kiskus ta käsi rusikasse, ja ta nägi ainult ühte küllalt mõjuwat, kuhjani ärateenitud

336

karistust enda ees: ta nõudis süüdlase surma. Oleks palun Gotthard Rosenthal sel tunnil ta lähedal olnud, kui naine talle oma õnnetuse-lugu jutustas — Mathias Lutz oleks praegu mõrtsukas olnud... Tapmise-mõte hakkas aga möödasõudwa ajaga kahwatama, iseäranis kainematel silmapilkudel nihkus ta eemale. Siis pidas ta muude karistuse-liikide üle aru. Ta mõtles saja abinõuu peale, jäi ka ühe ja teise juurde otsustades seisatama, leidis aga lõpeks ikka, et nad küllalt kohased ei ole. Ühte oli raske läbi wiia, teine süüdlase teo kohta liig pehme, kolmas wõttis liig palju aega jne.

Kohtuga polnud midagi peale hakata. Kohtu wastu tundis alam inimene ainult umbusaldust, kui ta wastane walitsewast seisusest oli. Parun wõis kõige parema mõjuga kõike salata, oda ümber pöörata ja kaebajat weel laimamise pärast wastutamisele lasta wõtta... Kõige kauemine wiibis Lutz mõtte juures, paruni noort abielu ära rikkuda. Ta arwas seda seeläbi sündida wõiwat, et ta noorele prouale ta mehe terwe jõleduse üles annab. Kuuleb esimene, kui alatumal wiisil ta mees peigmehena, paar nädalat enne laulatust, tema wastu truudust murdnud, siis on õnnetus majas, siis nõuab ta arwatawaste kohe abielu lahutust, siis on mehe perekonnal ja terwel suurtsugu seltskonnal häbistawat kõmuprotsessi oodata ning süüdlane kaotab muu seas suure kaasawara...

Lähemal järelkaalumlsel leidis aga Lutz, et ta see plaan kõigiti kindlat tagajärge ei tõota. Suurtsugu inimeste arwamised armastuse ja truuduse kohta wõisiwad ju hoopis teistsugused olla kui tema omad. Kes teab, kas noor proua seepeale käega ei löö, kui kuuleb, et ta peig kui tuttaw elumees poissmehena nõnda elanud, nagu suurtsugu elumehed kunagi elasiwad. See oli ju ka keegi tähtsuseta teenija, kellega ta möödaminewalt, nii öelda, nalja pärast

337

sõbrustanud. Niisugune isik ei wõinud ju prouale kardetaw olla, niisuguse peale ei wõinud tema mees kauemine mõelnud olla, kui ta nõrkuse õhin kestnud! ... Ja teiseks wõis parun ka siin kõik waleks ajada, tühjaks laimduseks tunnistada. Kes wõis siin tõe eest usutawalt wälja astuda? Selle mehe suu, kes kelmi ta teo kordasaatmise juures aidanud, sulgusiwad kartus mõisniku eest ja kõlisew tasu kinni...

Wiimaks jäi Mathias kõige tooremast, aga seejuures kõige lihtsamast ja kõige rohkem tõotawast mõttest kinni pidama. See asus ta pähe iseäranis siis, kui alkohol ta nerwisid erutas, ta aju kuumaks küttis, ta wihkamise kunstlikult wägewale lõkkele õhutas. Ta tahtis oma waenlast kehaliku wägiwallaga nuhelda. See oli kõige alatum karistusewiis, aga kas polnud siis waenlase süü ka kõige alatumast liigist? Ta mõtles parun Riesenthali oma wõimuse alla püüda — kus ja kuda, seeüle kestsiwad ta arupidamised weel edasi — ning tema ihu kallal niikaua oma töömehe-jõudu katsuda, et karistusealusele selle sündmuse mälestamiseks parajaste weel hinge küllalt sisse jääb... Kõik muud plaanid heitis ta aegamööda kõrwale ja harutas seda ühte edasi. Ja mida kauemine ta seda ainet oma peas weeretas, seda suurema rahulolemisega täitis ta teda. Ta wõis tundide kaupa kõrtsis klaasi juures istuda ja ennast selle oma kättemaksmise-plaaniga lõbustada. Ta püüdis omale wahel juba selgeste ette kujutada, kuda wihatud waenlane ta jalge ees sipleb, kuda hirmsad hoobid talle pähe sajawad, kuda ta walu pärast ägab ja armu mangub...

Sellest mõttest ei saanud ta enam lahti. See oli wiimaks päewal ja öösel, töö juures ja kodus, joogimajas ja uulitsal ta alaline kaasaline. Ja see mõte ei löönud ka

338

kahwatama, ei kaotanud midagi oma wärskusest, ei hakanud kainema arupidamise ees nõrkema. Hoopis selle wastu, Mathias astus warsti sammu edasi ja sõudis sinna, kus ta esimesel wihaplahwatusel juba olnud. Ta arwas, et ta ka selle eest ei pruugiks tagasi kohkuda, kui ta weriwaenlane eluta ta käte wahele peaks jääma...

Ta oli seda ju ära teeninud!

Mina wõtan ainult tema elu — tema aga wõttis kahe inimese elu. Mina wõtan tema elu ta raske süü pärast — need kaks inimest, keda tema ära murdis, polnud temale midagi paha teinud...

Ehk mis maksis selle mehe seisusewendadele minewal aastal kuuekümne täieste ilmasüüta inimese elu! Neid tapeti külma rahuga nagu loomi. Ükski halastaw heal ei saanud kuuldawaks. Ühelegi ei torganud südamesse, et tapmine keelatud on. Nad ei arwanud endid ülekohutki tegewat...

Mis mina teen, on enesekaitsmine. Kus rusikaõigus walitseb, seal peab ennast igamees rusikaga kaitsma. Silm silma wastu, hammas hamba wastu...

Oma otsuse täidesaatmiseks hakkas Mathias warsti sammusid astuma. Tasa ja ettewaatlikult, sest tal oli nõu, iseenesest iga hädaohtu eemale hoida, et kättemaksmise wilja pärast rahuga ja täie mõnuga maitsta. Ta hoidis oma plaani kõigi eest salajas. Isegi Huberi kuuldes ei tarwitanud ta enam, nagu esialgul, paruni kohta ähwardawaid sõnu.

Ta hakkas oma waenlase järele waritsema nagu kütt jahilooma järele. Ühel ja teisel wiisil hakkas ta omale teateid nõutama, kas parun linnas on wõi millal ta jälle linna tuleb, kas ta Toompeal oma õemehe wõi oma wanemate majas asub, kus ta õhtutel hariliselt käib, kellega ta seltsib jne. Wahel pidas ta aru, mingil otsitud ettekäänel

339

maale minna ja waenlase järele selle koduse pesa lähidal luurata. Seal wõis ta temaga nüüd, suwise tööaja puhul, kõige hõlpsamine kokku puutuda. Aga ta teadis, et see nõu tema enese kohta hädaohtlikum on. Õhtud oliwad walged ja mõisas oli parun oma inimestest, teenijatest ja ümardajatest, alati ümber piiratud. Kui ka ettewõte korda läks — põgenemine oli raskendatud. Pealegi pidi seal wõeras inimene, kes tööta ümber hulgub, igaühele kahtlaselt silma torkama... Ta jäi siis mõtte juurde, waenlast linnas, ja ka siin ainult kõige sündsamal pilgul, kinni püüda ja wastutamisele wõtta.

Aga sünnis silmapilk polnud nii kerge tulema. Pikemat aega sai ta Toompealt teateid, et parun linna pole tulnud, wõi et ta siin käinud ja juba ära sõitnud. Kord oli ta küll mõne päewa linnas ja waritseja sai seda õigel ajal teada, aga tal ei läinud korda, teda nähagi saada. Teine kord nägi ta teda küll, aga päise päewa ajal ja keset linna. Ta tundis teda hästi. Küll oli ta sest saadik muutunud, kui nad R. mõisa puiestikus kord rinnuti koos olnud, ja ka sest saadik, kui Mathias teda üliõpilasena wäljasõidu-wankril silmanud. Aga tema näo ja kogu üleüldine laad seisis Mathiasel nii selgeste meeles, et eksimine wõimata oli.

Suwi läks mööda, ilma et waritsew kütt oma lindu püüda oleks suutnud. Küti püüdmise-wisadus ei kahanenud aga selle pärast, waid ta kaswas weel. Lugu äritas teda. See äritas teda seda enam, et ta oma hingelise tasakaalu, oma selge, kaine, segamata kaalumise-wõimu waheajal ikka enam oli kaotanud. Ta oli nagu tüürita laew, mida tuul merel sinna ja tänna puhub. Ainus kindel pide, mis tal iseeneses weel oli, oli ta kättemaksmise-mõte, mis aegamööda haiglaseks õhinaks, kireks sai.

340

Mathias Lutz jõi palju ja töötas wähe. Kui ta elu mitte warsti ei muutunud, siis oli ta kadunud inimene.

Ikka murelikumalt hakkas meister Wittelbach teda tähele panema. Oli see weel tema endine usin, terane, auus ahne, ikka uute ülesannete kallal uuriw tööline, kes muidu päewagi ametist ära ei jäänud, kõige wähem joomise pärast, kes hommikul esimene ja õhtul wiimane oli! Töö oli talle nähtawalt wastumeelseks saanud. Mida ta tegi, tegi ta hooletumalt, masinlikult, laisalt. Erutust, osawõtmist, sügawamat sissetungimist ei awaldanud ta enam kõige tänulikuma ülesande kohta. Selle mehe waim oli kustumas. Ja siia juurde tuli alaline puudumine tööst — tundide, poolte ja terwete päewade ning järgemööda mitmete päewade kaupa.

Wittelbach ja Huber püüdsiwad teda sellest olekust igal wiisi üles raputada. Kõige pealt sõbraliste nõuuannete ja palwetegagi. Asjata! Mathias tõotas ümberpöörmist, aga ei pidanud sõna. Siis katsus meister manitsemisega, nurisemisega, hoiatamisega õnne. Ka see oli sekssamaks korraks. Ta hakkas pealegi jämedaid wastuseid saama. Ja kui ta wiimaks ähwardusega ilmus, wihastas sell, heitis talle tänamata meelt ja muud ülekohut ette, ning ütles talle teenistuse ise üles...

Küll katsus Huber teda sellest otsusest taganemisele meelitada, ja meister oli walmis, talle lepituseks kätt pakkuma — Lutz jäi kiusliku inimese kangekaelsusega järelandmataks. Ta toetas ennast oma endise tubliduse peale ja seletas uhkelt, teda wõetawat igas töökojas lahtiste kätega wastu; Mathias Lutzil ei olla waja tööd kerjama minna. Ja nõnda lahkus ta oma hea ja auusa peremehe juurest, kelle juures ta niipalju aastaid töötanud ja kellega ta nagu poeg isaga elanud...

341

Kõige suurem oli Leena kurbtus selle sündmuse üle, kui ta seda ka mehele ei julenud ilmutada. Ja ta kurbtus kaswas weel, kui ta nägi, et Mathiasel uue teenistuse wõtmisega aega küllalt näis olewat, et ta töö wastu nagu kartust ja põlgtust tundis, kuna ta selle asemel ikka sügawamale jooma-elu ja ametita hulkumise sisse sattus.

Neid himusid wõis ta esiotsa orjata, sest tal oli raha. Tema oma ilusat korjandust täiendas meister Wittelbachi sajarublane pulmakingitus, mis suuremalt osalt weel alles oli, kui ta sellesse ka wiimastel nädalatel juba puutunud. Aga kui kauaks wõis see siiski ette lüüa, kui tawaline sissetulek puudus ja õnnetu mees joogilõbude eest igapäew täiel käel wälja andis! Ta läks nüüd, kus ta prii mees oli, sagedaste juba hommikul kõrtsi ja tuli alles öösel wõi järgmisel hommikul tagasi, pidi siis kahekordse majapidamise eest maksma, sest naine kodus tahtis ka süüa saada. Hirmuga waatas Leena sel lool tulewikusse. Kui miski ime läbi parandawat muutust ei tulnud, siis oli hukatus kõige lõpp...

Kauase mõtlemise ja wõitlemise järele jõudis noor naine otsusele, õnnetuma mehe peastmiseks kõik ohwerdada, mis tal weel ohwerdada oli: oma last ja, kui see ei mõju, ka iseennast.

Ta hakkas oma lapsele wanemaid otsima. Ta tahtis teda kõigi õigustega ära anda. Oleks tal rahalist jõudu olnud, ta oleks teda kodust wäljas kaswatada lasknud, et oma ema-õigusi tema kohta alal hoida. Aga tal polnud midagi. Põlgtusega oli ta paruni pakkumised omal ajal tagasi lükanud, kartes, et see patu- ja häbiraha ta pihu ära põletaks, igaweste ta hingerahu rööwiks. Nüüd kahetses ta seda. Ta tundis ära, et selle mehe kohus oleks, oma lapse eest hoolt kanda. Kuid temale praegu weel, teise mehe naisena,

342

sellekohase palwega läheneda — see ei mahtunud Leenale hingesse. Ennem juba ütles ta ennast kõigest lahti, mis ta emasüdant selle lapsukesega loomusunnil ühendas. Lahutust oli aga waja. See laps majas oli Mathiase ja Mathias tema waenlane. Iga kogemata waade selle wäetikese peale, iga healitsemine wiimase suust näis petetud meest nagu noaga torkawat. Mis surnud pidi olema, sai jälle elawaks...

Ja Leenal läks korda, oma pojakesele wanemaid leida. Emand Brink oli talle seejuures abiks. Keegi lasteta abielupaar linna kaupmeeste-ringkondadest wõttis lapse omaks. Wanemad oliwad jõukad; wäikese äratõugatud pojukese tulewiku eest oli siis hooli kantud. Kõik oli ilma Mathiase teadmata sündinud — kasuwanemate otsimine niihästi kui lapse äraandmine ühel päewal, mil Leena meest kodus ei olnud.

Noor naine wõttis nõuuks, muutust Mathiasele mitte ise teatada, waid teda ennast seda leida lasta. Oma punaseks nutetud silmi hoidis ta tema eest warjul.

Mathias ei märganud esimesel õhtul midagi, ehk ta küll kainemalt koju tuli, kui mõnikord muidu. Ka järgulisel ennelõunal, mil ta koju jäi pead põdema, ei pannud ta tähele, et häll tagatoas tühi oli. Polnud tal ju selle lapse kohta wähematki osawõtmist, palju enam oli tal otse kartlikuks püüdeks, temast, teda nägemata ja kuulmata, eemale hoida. Wiimaks märkas ta siiski midagi, ja nimelt seeläbi, et ta Leena nii waba nägi olewat. Sel polnud tagatoas harilikku sagedat talitamist. Ja kui Mathias wiimaks — noorik oli pikemat aega köögis tegewuses — pilgu ukse wahelt sisse heitis, nägi ta imeks pannes, et seal hälli enam sängi ees ei olnud.

Ta päris seletust. Leena andis seda.

Ta kuulas waikides pealt. Siis hakkas ta suuremas toas tummalt edasi-tagasi sammuma. Alles paar tundi

343

hiljem tuli ta asja juurde tagasi. Ta hakkas naise õla ümbert kinni — see sündis mitme aja takka jälle kord — waatas talle sügawaste silma ja ütles:

„See sündis minu pärast, Leena?”

„Sinu ja minu enese pärast.”

„Ja sa suutsid seda?”

„Ja.”

„See polnud sul mitte liig raske?”

“Ei.”

Mathlas pööras näo kõrwale.

„Kui hea sina oled, Leena... Ja mina — ma pole ju seda wäärt! ... Ma tean seda wäga hästi... Aga kannata minuga — kõik läheb wiimaks mööda... Kannata minuga weel mõni aeg, siis ma saan terweks, ja ka sina pead terweks saama... Leena, seda poleks sinu asemel keegi teine teinud! ...”

Ta astus nagu midagi warjates akna alla. Sinna jäi ta waikides seisma.

„Mati!”

Leena käsi heitis ta õla peale:

„Mati, ma tegin seda just sinu terwise pärast. Sinu ihu- ja hingeterwise pärast. Sa hukkad seda praegu iga päew. Mu süda tahab lõhkeda seda nähes. Tõota mulle, Mati, et sa ennast hoidma hakkad...”

„Ma tõotasin seda juba.”

Waata, Mati, — sul pole ju waja tööle minna, kui sa ei taha. Ma ei sunni sind mitte poole sõnagagi. Ma ei saa sind ialgi sunidma. Puhka, niikaua kui tahad! Kosuta ennast! Aga ära mine enam kõrtsi! Mati, kas sa siis ise ei märka, kui wiletsaks ja põduraks sa seeläbi oled saanud — juba selle lühikese ajaga!”

344

„Ma tean!” wastas Mathias, käega otsaesist kattes.

„No waata! Ole kodus, söö ja joo ja puhka, kuni sa jälle igatsust tunned töö järele. Mina tahan nüüd töötada — ka sinu eest.”

„Sina, Leena?”

„Ja. Mul pole ju nüüd last rawitseda, ma olen prii ja terwe olen ma ka. Et ma tööd oskan teha, seda sa tead. Mul ei saa tööst mitte puudust olema. Ja ma teen hea meelega, tõeste hea meelega tööd...”

„Sa tahad õmblema hakata?”

„Ja.”

„Seda ma ei luba

“Kuidas, Mati?”

„Seda ma ei luba ialgi! See oleks mulle häbiks... Selleks oled sa mulle liig — liig kallis...”

Leena hiilgaw pilk ütles talle tänu selle sõna eest.

„Aga ma töötaksin ju lusti pärast ja — salaja, täieste salaja — keegi ei pea seda teada saama...”

„Wait, Leena, sul on majatalitus tööks... Sinu teenistust pole meil waja — nii kaugel pole meie elujärg weel mitte. Ma jaksan weel sind ja iseennast toita. Ka tööle tahan ma jälle minna, aga — seks pead sa mulle — natuke aega andma... Tallinnas ei taha ma enam tööd wõtta...”

„Sul on nõu siit ära minna?”

„Ja. Eemale siit. Wõimalikult kaugele. Ma tahan meistriks saada. Meistriks pean ma saama, poolele teele ei wõi ma seisma jääda. Anna mulle aga niipalju aega, et ma siin oma asjad wõiksin ära toimetada...”

“Missugused asjad, Mati?”

„Noh, ühed ja teised äriasjad, mida sina ei tunne.”

Et teda mitte pahanda, jättis Leena oma nõuu, rahalist tööd otsida, katki. Mehel oli talle ju weel majapida-

345

mise-raha anda. Üsna rahul oli noorik mehe plaaniga, Tallinnast mujale asuda. See wõis Mathiase kohta ainult tulusalt mõjuda. Sala rõemuqa pani ta juba nüüd tähele, kuda lapse eemalolemine tema meelt waigistas, ta rinda kergitas. Ta astus nii wabalt tagumisesse kambrisse ja waatas siin nii julgelt ja rahulikult ringi, kuna ta enne ainult tõrkuwalt jala siia oli tõstnud.

Paraku pidi aga Leena nägema, et tema ohwril mehe peastmiseks küllalt mõju ei olnud. See ohwer tuli liig hilja, wõi tal polnud üleüldse mitte peastwat jõudu. Mis ta korda saatis, oli poolik, oli möödaminew. Ta parandas mehe ja naise wastastikust wahet. Lutz oli tänulik Leena wastu ta enesesalgamise eest. Aga libamisi teelt, mille peale Mathias sattunud, ei toonud see teda tagasi. Teda kiskusiwad nagu salajõuud, mille wastu iga wõitlemine asjata, kuristiku poole edasi.

Kahel wiisil püüdis noor naine enesele seda nähtust seletada. Tema õnnetumale mehele oli kas jooma-elu iseenesest juba sedawõrt meeldima hakanud, tema üle nii wägewaste wõimust saanud, et ta ennast sellest enam wabastada, lahti kiskuda, peasta ei suutnud ega õieti ei tahtnudki: wõi maailmas polnud wõimu, mis teda minewikku oleks unustama sundinud, polnud abinõu, mis näriwa ussi ta südames ära oleks surmanud. Wäga wõimalik ka, et üks kui teine mõju tema kallal koos tegewad oliwad, üksteist wastastikku täiendasiwad.

Ja nii pidi waene naine nägema, kuda hukatus kiirel ja kindlal sammul lähenes, kuda ta warsti uksest ja aknast hirwitades sisse wahtis.

Mathias wõerdus kodust juba lähematel päewadel jälle ära. Kus ta päewad ning pooled ja terwed ööd wiibis, seda

346

seletas olek, milles ta igakord tagasi tuli, seda seletas seltskond, milles Leena teda wahel juhtus nägema ja millest ta ühe wõi teise wahel koju kaasa tõi, et siin täiendada, mis joogimajas pooleli jäänud. Ta sattus põliste ja alaliste joodikute ja muude tumedate isikute sekka, kes wist tööd niisama pelgasiwad kui politseid. Jah, ta hakkas kainetest, auusatest, mõistlikkudest inimestest, nende seas ka Konrad Huberist, meelega eemale hoidma, nende wastu waenlikku olekut näitama. Nende eluwiisid ei meeldinud talle, nende nõuuanded, manitsused ja hoiatused pahandasiwad teda. Ta tundis ainult weel omasuguste seas lõbu ja maitses wabadust.

Sel lool polnud ime, et Lutzi majasse warsti puudus wõersile tuli ja et puudusele waesus ja wiletsus järgnesiwad. Tema korjandus ja meistri kingitus oliwad ühel heal päewal paljaks ilusaks mälestuseks kokku sulanud. Mis paljude aastate jooksul kogunenud, lendas kuude ja nädalate jooksul tuulde. Mis töö ja waew ja hool armastusega soetanud, seda õgis alkoholi-mooloh tänuta nahka... Ja nüüd sirgus häwitaw käsi muu wara järele ahnelt wälja. Majast hakkas asju kaduma, mida tingimata tarwis polnud, ja nende sekka luges priiskaja ka oma paremaid ihukatteid. Need aga, mis talle weel selga jäiwad, muutusiwad warsti säherdusteks, et nende sees keegi enam Mathias Lutzi, meister Wittelbachi endist nägusat selli, seda puhtuse ja wiisakuse eeskuju käsitööliste seas, ära ei tahtnud tunda...

Kui sügawale ta langenud, sellest anti talle ühel päewal mõrudaste märku.

Ta istus raske peaga, uimaselt tukkudes, ühel puiesteel pingi peal. Seal lähenes keegi naisterahwas ja pistis talle — kolm kopikat pihku... Ta waatas andja poole üles — tema ees seisis Bertha Wittelbach, ja mitte kaugel temast herra Oskar Brandt...

347

Mamsel Wittelbach teadis küll, kellele ta sandi-annet pakkus, aga tema asemel oleks iga wõeras tõeste nõnda wõinud eksida.

Mathias lükkas ta käe wihaselt tagasi. Alles nüüd tegi kawal naisterahwas, kui tunneks ta arwatawa kerjaja ära.

„Aa—herra Lutz!” hüüdis ta. „Palun wabandada! Aga kui Teil edespidi ehk abi waja on — Teie teate, kus ma elan...”

Hoop käis nii walusaste pihta, et Mathias tasuwat wastustki ei leidnud. Mamsel Wittelbach hakkas herra Oskar Brandti käe alt kinni — tunnistus, et nad pruut ja peigmees oliwad — ning mõlemad läksiwad naerdes minema...

Täieline kokkulangemine Lutzi majas oleks juba waremine tulnud, kui tal teine naine oleks olnud. Leena jõud ja hool ei raugenud aukusid ja lõhesid wajuwas laewukeses kinni toppimast. Ta hakkas siiski tööle.

Ta töötas salaja. Selleks oli tal mahti küllalt, sest ta mees oli ju nii harwa kodus. Ta töötas ööd ja päewad, nälgides, une ja wäsimusega wõideldes, et aga temale midagi laua peale panna, talle ta sooja pesa ja pehmet aset puhkamiseks alal hoida. Leena wõis ju nüüd oma süüd lepitada, oma wõlga tasuda. See mõte andis talle jõudu, erutas teda taga, hoidis teda meeleheitmise eest.

Mehe peastmiseks katsus ta weel wiimast abinõuu.

Üksikutel tundidel, kui ta lõhkuwa südamega oma töö juures istus, tekkis talle aegamööda ikka kindlam arwamine pähe, et Mathias ainult siis wõiks toibuda, ümber pöörata, paraneda, kui nad oma abielu-sidemed katkestaksiwad. See mees ei suutnud minewikku maha matta — see näis selge olewat. Naise nägu, naise lähedus tuletasiwad talle seda niisamati ikka jälle meelde, nagu kord hällis uinuw lapsuke. Kahtlemata armastas ta naist, aga ta armas-

348

tus polnud wägew küllalt naise eksituse peale katet kuduma, ja ta enesearmastus oli liig suur, kui et sellele löödud haaw wõis paraneda. On see mees aga eemal kõigest, mis ta hinge minewikuga erutab, on ta kõigist sidemetest waba, on tal jälle walimise-õigus, siis ehk jõuab ta ometi jälle rööbastele.

Katset wähemast wõis teha ja pidi tehtama. Leena tundis enese kohuse olewat, tema peastmise kallal kuni wiimase hingetõmbamiseni töötada, sest see mees oli ju tema läbi hukatusesse sattunud...

See oli kurb päew, mil ta oma ettepanekut otsustas mehele awaldada.

Mathias ilmus wäljast kahe wõera mehega. Ta lükkas waheukse kinni, naisele taha-tuppa tähendades, neil olewat äriasju õiendada, ärgu neid eksitatagu.

Leena kuulis läbi ukse warsti, mis äriasjad need oliwad. Mathias müütas meestele oma majariistu. Jutt keerles kapi ja kummuti ümber. Need oliwad kaks tähtsamat asja sellest kallist ja uhkest warast, mida Lutz peigmehe-põlwes õnnest tuksuwal südamel, tüdimata hoole ja usinusega, omale soetanud. Ta tahtis neid oma õnne-aja mälestusi, oma senist maja-uhkust, oma töö-osawuse palju imestatud wilja poole wõi weerand hinna eest räpastele kaubitsejatele ära sahkerdada, et lunastatud saia-raha wiina eest kõrtsi kanda! ...

Leena südame ümbert hakati nagu pitsitawate pihtidega kinni. Ta awas ukse ja kutsus meest. Mathias lähenes kortsus kulmul. Ta näis eksitamise üle pahandawat. Ta punetawast näost ja klaasisest pilgust selgus, et ta kaine ei olnud.

„Mati, sa müüd oma mööblid?” algas Leena pehmelt ja paluwalt.

„Ja.”

349

„Sul on raha waja? Ma wõin sulle raha anda.”

„Sina, Leena?”

„Ja. Siin on sulle kolm rubla. Jäta kapp ja kummut müümata, sa teed omale kahju!”

Lutz waatas pool imestades, pool pahaselt naise näppude peale, mis talle raha pakkusiwad.

„Sa oled kokkuhoidlik perenaine,” tähendas ta siis silmi maha lüües, „aga kolm rubla — see on mulle wähe ja sina jääd rahast hoopis ilma.”

„Mul on weel natuke.”

„Ükskõik. Sinu raha ma ei wõta. Ära sega ennast minu asjade sekka! Sa tead, et ma teise linna tahan asuda. Sinna ei wõi ma mööblid kaasa wedada. Seal teen enesele uued. Ja need mehed maksawad mulle üsna head hinda.”

Ta astus tagasi. Saatus käis oma käiku. Mõni minut hiljem oliwad kaubad koos ja weerand tundi hiljem näitasiwad lagedad nurgad ja neljanurgelised helkjad ruudud põranda peal, kus Mathias Lutzi meistritööd seisnud, meistritööd, mille iga laua ja nurga ja nikerduse sisse ta kord helkja kiire oma noorest õnnest warjule pannud...

Mathias tahtis rahaga sedamaid wälja minna, Leena peatas teda.

„Mõni sõna, Mati!”

Ta astus tõrkuwalt, tusase näoga ukse juurest sammu tagasi. Tema hakkas juba seda iket naise poole kaela peal tundma wõi wähemast kartma, mida ula-eluga harjunud naisemehed nii wäga wihkawad.

„Mis on? Ütle lühidelt!”

„Ma tahan lühidelt rääkida, Mati, aga wõta minu juures natuke istet ja püüa rahuga minu sõnu kuulata ja lepliku meelega neid mõista.”

350

Ta heal oli nii tõsine ja paluw, et mees, ta soowi täites, kerge ohkamisega ühe tooli peale wajus.

Ja Leena hakkas oma ettepanekut seletama ja põhjendama. Ta püüdis mehele südamest tungiwa õhinaga selgeks teha, teda uskuma panna, kui tarwilik neile mõlemale oleks, uut elu algada, ja kuda see neile ainult siis wõimalikuks saaks, kui nad oma senise ühenduse lahutaksiwad. Leena tunnistas enda weel kord tema ees süüdlaseks, püüdis oma süüd koguni raskendada ning mõistis mehele täielise õiguse, tegi temale otsekohe kohuseks nii raskeste eksinud abikaasast taganeda.

„Mati,” lõpetas ta, „minu soow oleks, et meie juba homme kirikuõpetaja juurde läheksime ja oma nõuu teada annaksime. Juba enne seda, kui konsistorium meile otsuse mõistab, juba lähematel päewadel, wõiks siis kumbki oma teed minna — seda on tarwis. Mati, — kas sa siis ise ei tunne, kui wäga tarwis seda on?”

Mathiase pea oli kuulatades rinna peale wajunud. Nüüd waatas ta pika, kurwa pilguga naise otsa.

„Sa tahad minust lahti saada, Leena?”

„Mitte mina, Mati, mitte mina — mitte minu pärast —.—”

„Lase olla, Leena! Ma mõistan sind! Ja sul on õigus. Ma pole enam sinu mees. Ma pole üleüldse enam mees, ma olen langenud inimene. Ja niisugusest püütakse lahti saada... Wäga arusaadaw ja — wäga mõistlik sinust...”

„Mati, ma wannun sulle, see ei sünni mitte minu, waid üksnes sinu parast! Ma tahan sinule teed näidata — teed tagasi sellest pimedast kuristikust, kuhu sa minu süü pärast oled sattunud! Ma ei lahkuks sinust ialgi, kas kuuled, Mati, mitte ialgi! Aga sina pead minust lahkuma — see on Jumala seadus, ma tunnen seda oma südames!”

351

Ja ta hakkas tema kätest kinni, surus neid oma põse wastu ja püüdis teda oma paluwate lapse-silmadega meelemärkamisele äratada.

See ei läinud tal korda. Mati wastas ainult paar sõna, ja need lükkasiwad Leena ettepaneku sedamaid ümber.

„Kui mul sind enam ei ole,” üles ta tasa, takistama healega, „siis langen weel sügawamale... Siis — siis on ju kõik otsas...”

See oli tõde, Leena uskus seda sõna pealt. Ja ta wõttis oma ettepaneku tagasi.

Edasi siis kuni tumeda lõpuni!

„Mati, ma jään sinu juurde!” lõpetas ta.

22.
Isa ja pojad.

Oktobri-kuu lõpul 1859 sündis wagusas Tallinnas wägiwalla-tegu, mis kaua aega auuwäärt elanikkude meeli erutas. Toompeal, kohaliku aristokratia rahulises linnajaos, tikkus ühel ööl hulljulge rööwel kahe suurtsugu ja lugupeetud kodaniku elu kallale, teist nendest kardetawalt haawates.

Linnas liikuwate juttude ja Lutheri „Nädalalehe” kirjelduste järele oli lugu järgmine.

Öösel kella ühe ajal sõitsiwad parunid Riesenthalid, isa ja poeg, „Aksia-klubist” woorimehega koju. Wanem herra elas Toompeal oma majas ja noor parun, R. mõisa omanik Läänemaalt, kes mõnda päewa linnas wiibis, oli isa perekonnas korteris. Kui woorimees wälja makstud ja ära sõitnud, hakkas parun Gotthard koja-ust lukust lahti käänama. Et isa ja poeg mingi asja üle elawas mõttewahetuses oli-

352

wad ja wiimane koja-wõtit oma taskutest kohe ei leidnud, siis läks weidi aega, enne kui parun Gotthard Riesenthal wõtme luku-auku sai pista.

Korraga seisis nende juures, nagu oleks ta maa alt kerkinud, keegi kahtlane isik, tüse kepp käes. Ta hüüdis herradele surutud healega mõned segased sõnad wastu, mille sisu nad ei mälestanud. Siis tõusis ta kepp, millel raske tinanupp otsas näis olewat, hirmsale löögile. Hoop oli arwatawalt noorele mõisnikule määratud, see aga kargas loomusunnil weidi kõrwale, ja nii sirutas mõrtsuka kole löögiriist elatanud paruni, kes poja taga seisnud, purustatud pealuuga uulitsakiwide peale maha...

Õnneks polnud noor parun ilma kaitseriistata. Ta kandis täna, nagu ka muidu harilikult, nõnda-nimetatud odakeppi. Ja õnneks jäi tal niipalju meelemärkamist alale, et ta enesekaitse peale wõis mõelda. Kui siis mõrtsukas uue uinutawa hoobi tema pea peale tahtis maha sadada lasta, wõttis parun selle oma kepiga osawaste wastu. Ka muidu tuli õnn talle appi. Keppi kolmandaks hoobiks tõstes, komistas rööwel korraga — wõib olla, et ta mitte üsna kaine polnud — löök läks nurja, ja nüüd leidis parun Riesenthal mahti, oma kepi seest wälgukiirusel pikka odatera wälja tõmmata, mille ta kurjategijale rindu tõukas. Kaabakas tuikus, langes põlwili, ajas enese aga ruttu üles ja pööras wankuwal sammul põgenemisele, kuna parun waljuste appi hakkas karjuma...

Kõik see sündis üheainsama lühikese minuti jooksul Riesenthali maja ukse ees, natukene maad eemal põlewa uulitsa-laterna tuhmil walgusel.

Rööwli tagaajamise peale ei wõinud parun Gotthard mõtelda, sest ta ei tahtnud oma raskeste haawatud isa, kes elumärkideta maas lamas, üksina jätta. Ta hüüdis ainult waljuste appi ja hakkas õnnetuma wana herra eest hoolit-

353

sema. „Aga tuttaw nähtus on ju” — nii kirjutas Nädalaleht muu seas — „et ööwahtisid ialgi seal ei ole, kus neid waja oleks. Ööwahid on inimesed, kes ainult selle eest palka saawad, et nad päewa-ajal ka magawad. Ja nõnda sündis siis, et nurjatu kurjategija pakku peasis, enne kui teda mõjuwalt otsima ja taga ajama wõidi hakata. Kaotatud were järele arwates, mida sündmuse-paigalt ja pika teena uulitsalt leiti, pidi rööwli haaw raske olema. Siiski oli ta jõudu leidnud, ennast warjule wiia. Niipalju kui ööwahtide käsilaternate walgusel näha wõidi, ulatasiwad werejäljed kuni Lühikese jala treppideni. Paraku hakkas öösel raskeste wihma sadama, mis weremärgid hommikuks enamiste ära uhtus, nii et kurjategija põgenemise-sihti nende järele kindlaks ei wõidud teha. Pimeduse pärast ei näinud ka rööwli mõlemad ohwrid kallaletikkuja nägu nii selgeste, et nad teda wõiksiwad ära tunda. Siiski on loota, et meie agaral politseil korda läheb, jultunud mõrtsukat peatselt tabada. On nimelt selgeks tehtud, et niihästi paruni majas Toompeal, kui ka „Aktsia-klubis”, kus mõlemad herrad sagedaste wiibiwad, wiimastel päewadel ja ennemalt, wõerad isikud noore paruni järele on käinud kuulamas — kord ühel, kord teisel põhjusel. Just kuritöö-õhtul, paar tundi enne sündmust, ilmunud klubi uksehoidja juurde keegi halwas riides inimene, pärinud, kas parun Gotthard Riesenthal seal olewat, ning läinud, kui teada saanud, et mõlemad herrad klubis õhtust sööwad, tänades minema, kus juures ta suud-mööda tähendanud, ta tahta R. mõisa saksalt homme tööd minna paluma. Seda tööpalujat pole aga paruni juurde kolmel wiimasel päewal mitte ilmunud. Klubi uksehoidja, kui ka Riesenthali maja kojamees arwawad isiku wõi isikud — kui neid rohkem peaks olema — näo järele kindlaste ära wõiwat tunda.

„Raskeste haawatud parun Riesenthali juurde” —

354

teatas leht edasi — „toodi kohe, kui poeg ta ööwahtide ja teenijate abil korterisse toimetanud, linna tublimad arstid. Paraku on elatanud herra olek — kui mitte lootuseta, siis ometi hädaohtlik. Mõrtsuka löögiriist oleks ta kahtlemata sedamaid surnult maha sirutanud, kui mitte wiltkübar õnnetuma peas hoobi raskust poleks wähendanud. Siiski on löök paruni herra pealuust — õnneks mitte kardetawast kohast ja mitte laialt — läbi tunginud. Neli osawamat arsti on iga päew teda rawitsemas ja waheldamisi walwamas; ühtlasi on Tartust kaks arstiteaduse professori telegrahwi teel kõrgeste auustatud haige juurde kutsutud, kes waheajal kiirpostiga wist juba paigale on jõudnud.” — Siis järgnes lehes „jõleda, nurjatuma kuritöö kahetsemisewäärt ohwri”, parun Adalbert Riesenthali kohta järelhüüde-laadi ülisoe ja üli-auustaw tundmuste-awaldus. Selles kiideti paruni tüdimata tegewust ja enesesalgamist maa omawalitsuses ja paljudes auuametites, tema õiglast, aatelist, kõrge waatega meelt läbikäimises omasugustega ja ta isalikku heldust ning lahkust alamate, iseäranis oma teenijate ja talupoegade wastu. Ta olla eeskujulik isa, truu abikaas, auus, usaldusewäärt sõber. Tasumata kahju sündida seltskonnale ja kodumaale, kui kõigewägewam selle jumalakartliku, kombelikult laitmata, karakteri-kindla riigikodaniku ja kallimeelse inimese-sõbra oma juurde kutsuks…

Ka noore Riesenthali peale, kes nagu Jumala ime läbi jultund metslase tapariista alt peasenud, mõeldi kirjas meelitawate sõnadega. Ta olewat inimliste ja seltskondliste wooruste poolest kõigiti oma isa teisend. Kui tubli põllumees ja helde käega rahwasõber olla ta juba nüüd, oma õitswal noorusel, laialt tuttaw ja lugupeetud. Jumala käsi ise hoidnud teda ta armsale perekonnale, ta noorele õnnelikule abikaasale, ta tänulikkudele talupoegadele alles, mille eest taewast Isa mitte küllalt ei jõutawat tänada.

355

Lõpeks tähendati, jõleda kurjategija juurde tagasi pöörates, sügawa murega selle peale, kuda kombelik langemine alama rahwa seas, laiskus, ahnus, toorus, wägiwald, kõiksugu kuritööd, alatasa jõudsaste edeneda. Rahwas tarwitada temale kingitud wabadust kurjaste, taganeda Jumalast ja unustada auukartuse oma ülemate eest. See olla paraku jälle selge näitus, et rahwas wabaduse tarwis weel küps ei ole, ühtlasi aga ka tunnistus, et eestlase rahwusline iseloom mitte kõige paremasse liiki ei lange.

Ja nõnda edasi.

Juba nädala pärast wõis Lutheri ajaleht „tänulikust südamest Issanda wastu” rõemusõnumi tuua, et parun Adalbert won Riesenthal arstide ühise otsuse järele hädaohust olewat peasenud. Wist juba paari nädala pärast wõiwat elatanud kannataja rõemsalt terwete liiki astuda...

Mõrtsukast ei teadnud leht midagi rääkida.

See põetas ennast waheajal ilma tohtrite ja professoriteta.

Nende kutsumiseks polnud tal raha ega julgust.

Ta wõis õnne tänada, et politsei talle põdemiseks mõne päewa rahu andis...

Kui Mathias Lutz hirmsal öösel, käega haawa kinni hoides, et äraandlikku werd nii rohkeste maha ei woolaks, pool roomates koju jõudis, leidis ta ainult weel niipalju rammu, et ta koja-ukse enda järel lukku ja toa-ukse enda ees lukust lahti wõis käänata. Siis langes ta hüüdega: „Leena, pese weretilgad kojapõrandalt ära, muidu tuleb politsei!” naise jalge ette meelemõistuseta maha.

Kui ta silmad jälle lahti lõi, oli öö möödas. Ta leidis enese ööriides, kinniseotud haawaga, sängist. Tema näo

356

peal põlesiwad kaks ahastawat silma, ta otsaesise peal puhkas jääkülm surnukäsi. Sügawast rinnapõhjast tungiw karjatus teretas teda:

“Mati, sa elad!”

Mati imestas selle küsimuse üle esmalt. Miks pidi ta siis surnud olema? Siis korraga wälkus talle öösine juhtumine nagu pimeda katte tagant meelde, ja nüüd pidi ta isegi imestama, et ta weel elas. Ta mälestas, kuis weri oli woolanud, kuidas ta jõud iga sammuga põgenedes nõrkenud. Tal pidi sügaw haaw ihu sees olema. Ta liigutas ennast — ahah, seal ta oligi! Walusat ägamist maha surudes pigistas ta silmad kinni.

„Leena,” ehmatas ta siis üles, „kas kasisid were kojast ja wälise trepi pealt ära?”

„Ja, Mati.”

„Ja sind ei näinud seejuures keegi?”

„Ei.”

„Ja sa pole minust kellelegi kõnelenud? Mitte appi karjunud?”

„Ei.”

„Ka mitte tohtrit kutsunud?”

„Ei. Ma ei julenud midagi ette wõtta, sest sa rääkisid — politseist...”

Mathias waatas tänuliku pilguga oma mõistliku naise otsa. Sel inimesel näis loomulik anne olewat, iga asja hea poole juhtida.

„Ma tänan sind, Leena, — nii on õige! Waiki ka edespidi igaühe wastu, salga, kui küsitakse, ära lase ühtegi inimest meie korterisse... Minu töö pole weel lõpetatud — ta läks paraku nurja, nii rumalaste nurja!”

Leena suu ei küsinud midagi, aga ta hirmunud silmad pärisiwad.

357

„Sa pead kõik kuulda saama, Leena, aga edespidi. Lase mind puhata, ma olen nii wäsinud!”

“Mati, on sul walu?”

„Ei, ma tunnen ainult wäsimust.”

Ja ta silmad läksiwad kinni. Walge, wereta näoga puhkas ta sängis nagu surnu. Ainult ta rinna nõrk tõusmine ja wajumine ilmutas elu.

Paari tunni pärast kähwas ta kergest uimastusest äkitselt üles. Üks mõte näis teda hammustanud olewat. Ta leidis naise ka nüüd sängi ees walwamast.

„Leena, kas sa minu kepi leidsid?”

„Ja.”

„Jumal tänatud! Kus ta on?”

„Ta nupp oli werine — ma peitsin ta ära.”

Haawatud mees märkas, kudas Leena tasakeste wärises, mida ta aga tema eest püüdis warjata.

„Põleta kepp ahjus ära! Tee seda kohe! Mis tema nupust tuha sisse järele jääb, see wiska kaugele uulitsale!”

Naine tõusis üles, et käsku täide saata, jäi aga wiiwitades, aru pidades ukse juurde seisatama.

„Sul pole puid?” küsis Mathias.

„Ma — ma ehk leian kuskilt.”

„Wõta paar tooli! Ma teen uued, kui terweks saan!”

„Ma otsin parem wäljast kuskilt lauatükikesi.”

„See wõtab liig palju aega. Ja sa ei leia midagi. Nii hilja ei ehitata enam. Lõhu paar wanemat tooli ära.”

Nooriku pilk käis magamise-kambris olewate toolide peale. Tõrkuwalt sirutas ta käe ühe järele wälja.

„Kas sul midagi süüa on?” küsis haawatu nõrk heal.

„Ei, aga ma tahan kohe muretseda, kui sa —“

„Mitte mina ei taha süüa. Ma küsisin, kas sinul süüa on.”

358

„Minul — ja, mul on...”

„Sa waletad! Sa oled ilma rahata. Ma pole sulle ammugi enam raha andnud.”

„Mul on weel raha, Mati! Minu pärast ära muretse. Ja süüa ma ei wõi — mul pole isu.”

Mathias aimas, et ta tõtt ei rääkinud. Seepärast andis ta temale peaaegu karmil toonil käsu, midagi majakraamist ära müüa ja toitu osta.

„Ma muretsen kõik jälle asemele, kui ma — teiseks inimeseks olen saanud,” lisas ta juurde.

Leena astus kambrist kööki. Mõni minut hiljem kuulis mees teda seal kirwega raiuwat. Mida ta ahjukütteks lõhkus, oli Mathiasele teadmata, sest toolidest polnud ta ühtegi kaasa wõtnud. Leena ilmus sületäie wärwitud lauatükitestega.

Mathias mõistis.

Naine oli ahjukütteks tühjaks jäänud lapsehälli walinud. Selle oli ta kord oma rahaga ostnud. Toolisid ei raatsinud ta ära põletada. Neid oli tarwis, hälli mitte...

Õhtu lähenemisel hakkas haige walu tundma. Ta ihu lõi palawaks. Näo peale ilmus tähniline puna. Hingamine oli takistatud. Külmawärinad raputasiwad teda wahete-wahel.

Kella kaheksa ajal koputati wälise ukse pihta. Mees ja naine jäiwad täis ehmatust üksteise otsa wahtima. Alles siis, kui Huberi heal kuuldawaks sai — ta palus lahti teha, tähendades, et ta üksina olewat — läks Leena ust awama.

Pilk, millega Konrad sõbra sängi juurde astus, näis hüüdwat: Siis on see ometi õige! Mathias nägi seda pilku ja küsis sellepärast mõruda naeratamisega:

„Sa tead juba, Konrad?”

„Nüüd ma tean,” wastas Huber, kelle silmad nagu otsides haawatud mehe keha üle käisiwad. „Waene sõber!”

359

Ja ta wajus raske ohkamisega sängi ees seiswa tooli peale ning wõttis haige palawa käe pihku.

„Kust sa seda teada said, Konrad?”

Sündmusest räägib terwe linn... Sul pole waja ehmatada, sind ei tunne weel keegi — peale minu... Missugune mõte, Mati!”

„Sinu enda mõte, Konrad,” ütles haige pikkamisi. “Sa ehk mälestad, mis sa hüüdsid, kui ma sulle oma naise kurba lugu jutustasin? Sa hüüdsid: Ma tapaksin ta ära! ... See oli õige mõte, Konrad, aga õnnetus tahtis, et ma teda teoks ei suutnud teha... Lähemal korral õnnestab see mulle ehk paremine.”

„Lähemal korral, Mati?”

„Ja, lähemal korral,” hüüdis haige rõhuga, kuna ta palawiku-rahutu silm imeliku läikega sõbra poole pöördus.

Konrad raputas pead.

„Ma arwan, kahest ohwrist oli küllalt,” ütles ta, „ja isa kaudu on ka poeg karistatud.”

„Mis on wanast herrast kuulda? Kas ta elab?”

„Ta elab.”

„Jumalale tänu! Tema õnnetus tuli kogemata! Oh, et ta elama jääks! ... Leena, tule siia! Sa ei tea ju terwest loost weel midagi. Nüüd wõid kuulda saada, et ma oma isa peaaegu oleksin ära tapnud, kuna ma oma wenda tahtsin surmata.”

Niihästi Leena kui ka Huber waatasiwad wõerastades kõneleja otsa. Oma sündimisest polnud Mathias seni weel kumbagile jutustanud. Nüüd kõneles ta neile oma noorpõlwest, oma lapsepõlwisest kannatamisest, oma teekonnast parun Riesenthali juurde ja sellest, kuda ta linna meistri

360

juurde saanud. Ning lõpeks tutwustas ta neid oma hirmsa ettewõttega, oma kuritööga.

„Ainus tee minu peasemiseks oli ja on selle mehe surm,” lõpetas ta, kaswawa palawiku läbi ikka suuremasse ärewusesse sattudes. „Ja et ennast peasta, tahtsin ma mõrtsukaks saada ja tahaksin seda weelgi, kuni mu süda rahu on leidnud! See inimene, minu poolwend, peab teadma, mis ta mulle on teinud, ja ta peab selle eest kannatama! ... Konrad, mis sa arwad, kas politsei saab mind leidma?”

„Esiotsa wõid mureta olla,” wastas Huber, „sest politsei otsib wist kui mõrtsukat kedagi passita ja ulualuseta hulgust alewite kõrtsidest, arwates, et kuritöö rööwimise pärast korda on saadetud... Kas sa ennast mõlematele parunitele tunda andsid?”

„Ja, ma karjusin neile näosse, kes ma olen ja mispärast ma noort parunit wastutamisele tahan wõtta. Ma panen imeks, et nad mind politseile sedamaid nime-pidi üles ei andnud.”

„Siis on neil oma põhjused, seda tegemata jätta,” ütles Huber, „ja sa wõid sel puhul politsei eest üsna mureta olla. Nii suguseid asju, nagu sinu oma on, ei riputata mitte awaliku arwamise kella külge.”

Ja tõeste läks päew päewa järele mööda, ilma et politsei kurjategija jälgedele oleks saanud. Sellewastu hakkas Mathias Lutzi olek kartust äratama. Suurema osa päewast ja ööst sonis ta palawiku käes. Siis hakkas Leena märkama, et ta ihu sinakaks lõi ja haaw kahtlast nägu awaldas; wist oli wiimane arstliku rawitsemise puudusel halwaks läinud.

Huberi tungiwal nõuuandmisel läks Leena wiimaks tohtri järele, kui ta enne seda salaja ühe oma riide ära müüuud, et arstile waewaraha ära tasuda. Ainult Huberi kinnitus, et tohter politseile midagi ei saa teatama, iseäranis weel,

361

kui talle ta ametisaladusi meelde on tuletatud, sundis Leenat tegema, mida haige elu pärast tingimata waja oli.

Otsus, mis tohter haige naisele ja sõbrale andis, kui ta haawa läbi waadanud, oli kurb. Ta seletas, et haawa läbi werekihwtitus sündinud; asjatundlise rawitseja puudusel oli haawa kas halwaste pestud ja see oli mädanema läinud, wõi kihwtituseks asja oli roostetanud ja ka muidu puhtuseta terariist andnud, mis sügawa haawa sünnitanud. Haiget oleks peasta wõinud, kui arsti-abi waremine oleks toodud. Nüüd aga olla kardetaw olek nii kaugele edenenud, et peastmiue wõimataks saanud.

Kahwatades waatasiwad noor naine ja Huber üksteise otsa, kuna haige sängis walju healega sonis. Ta kõneles läbisegamine oma suurtsugu isast ja poolwennast, oma wägiwaldast teost, oma wanematest maal ning oma noorest õnnetumast naisest. Kui tohter ära läks, ärkas ta wäheseks ajaks meelemärkamisele.

„Leena — Konrad,” sosistas ta nõrga healega, „ma tunnen, et ma pean lahkuma. Ma tahtsin oma wenda teise ilma saata — ta saadab minu! Ma suren, Leena ja Konrad. Ma ei tahaks mitte surra. Mul oleks nii palju eksitusi heaks teha, nii palju ülekohut ära tasuda. Ma tahaksin jälle inimeseks, terweks, töötawaks inimeseks saada. Ma tahaksin jälle mingi eesmärgi poole püüda, nagu ennegi, ja sinuga, Leena, õnnelik olla. Nüüd wõiksin ma kõik, kõik unustada. Ma wõiksin ka helde olla selle wastu, kes mu õnnetumaks tegi, — ma wõiksin talle ta elu kinkida. Surra, Leena, ei tahaks ma sinu pärast! Ma soowiksin weel mõne aja nõnda sinu kõrwal elada, nagu meie abielu esimestel kuudel, tahaksin sinult oma süüd andeks teenida, oma ülekohut sinu wastn kustutada!”

Nuttes hakkas Leena tema kuumasi käest kinni ja kat-

362

tis seda musudega. Huber istus rinna peale wajunud peaga sängi ees sa pühkis põse pealt paar pisarat ära.

„Teile mõlematele on mul wiimane palwe ette panna,” kõneles Mathias mõne aja pärast, kui ta ägeda waluhooga wõidelnud, edasi. „Sina, Leena, anna mulle andeks, et ma sulle nii palju walu, muret ja häda olen sünnitannd. Ma ei tea, kas ma sind liig wähe wõi liig palju armastasin. Anna mulle kõik andeks ja mõtle sõpruse ja heldusega mu mälestuse peale... Sind, Konrad, tänan su truu wenna-armastuse eest ning palun sind: muretse minu õnnetuma naise eest! Ära jäta teda hädas mitte maha! Ole talle sõbraks, wennaks, nõuuandjaks! Tõota mulle seda, Konrad, siis lahkun rahulisema südamega.”

Huber surus tummalt ta kätt. Haige pani seepeale käe nagu õnnistades nutwa naise walkja käherpea peale. Siis wapustas teda uus palawiku-hoog ja ta hakkas uueste metsikutel unenägudel ja wiirastustel sonima.

Kesköö ajal tuli lahkumine.

Mathias Lutz raputas üles Toompea poole, mille toredad, kõrgid kiwihooned ta aknast sisse waatasiwad, neades rusikat.

„Teie suured ja kanged ja wägewad seal,” hüüdis ta, kuna ta suu äärde rohekas waht kogus ja ta silmad klaasise läikega määramata kaugusesse wahtisiwad. „Teie olete jälle ühe ussikese oma jalge all puruks tallanud, kes wingerdada julges, kui talle häda tegite! Kõigi wingergajate wanne Teie peale! Nad on weel wäetid ja Teie olete kanged, aga nad kaswawad ja kosuwad ja saawad kangeks nagu teie, ja siis häda teile ja kõigile, kelle surmaw jalg jalutades wäetite surnukehadest üle kõnnib!”...

Seepeale heitis waikne, uinuw rahu haige peale. Kui

363

Leena ta käest kinni hakkas ja selle külma tundis olewat, karjatas ta, nagu oleks süda tal põues lõhkenud.

Mait Lutsu ei olnud enam.

Noor, tugew, lootusrikas elu, mis nii palju tõotanud, oli lühikese helkimise järele kustunud.

23.
Elawad ja surnud.

Niguliste kirikus maeti waest tisleri-selli, kes wiimasel ajal joomise ja ula-elu läbi auusate inimeste killast wälja sattunud. Säherduse langenud isiku kohta oli kirikus weidi liig palju peenemat liiki rahwast. Iseäranis rohke oli naisterahwaste arw. Neid oli noori ja wanu, enamiste kõik paremas riides. Et neid mitte päris matuselisteks, surnu tuttawateks, sõpradeks ja sugulasteks, ei peetaks, siis hoidsiwad nad endid puusärgist ning selle pisukesest leinawast kaaskonnast nähtawa hoolega eemale. Nad oliwad uudishimulised, ja igaüks pidi nägema, et nad seda oliwad. Nad seisiwad kaugemale pinkide wahel salkadena koos, aga nõnda, et nad maetawa nutwat leske wõisiwad näha, ja neil oli üksteisega palju sosistada.

Need uudise-ahned silmad, kõrwad ja suud teadsiwad kõik ja mida nad ei teadnud, seda arwasiwad, mõistatasiwad, luuletasiwad nad kokku, kuni sellest terwe ümarik roman sai, mida igaüks neist prohweti õhinaga laiale laotas.

Nad teadsiwad, et see mees, kes selle lihtsa, pruuni puusärgi sees puhkas, kord lugupeetud kodaniku-tütre peigmees olnud ja et ta pruudi maha jätnud, sest et ta kedagi nooremat ja ilusamat hakanud armastama, ehk see küll waene ja kõige madalamast seisusest oli. Ja nad teadsiwad

Bertha Wittelbachi wõi selle paljude sõprade suust, kuda noor naine meest petnud, kuda ta kodust põgenenud, et oma endise eksimise jälgesid peita, ja kuda õnnetu mees ta pelgupaigast üles leidnud. Paljud teadsiwad ka, kes Mathias Lutzi ta naise jälgedele juhatanud. Ei keegi muu, kui tema mahajäetud mõrsja, mamsel Bertha Wittelbach. Neiu Mathilde Stern, ämmaemanda Brinki õde, oli ühele oma tuttawale — muidugi kõige sügawama saladuse pitseri alt — jutustanud, et tema õe põetusel see ja see noor naine neil ja neil oludel elawat. See tuttaw oli jälle mamsel Wittelbachi tuttaw ning ilmutas saladust selsamal tingimisel sellele. Mamsel Wittelbachi esimene töö oli aga, uudist muudetud käega kirjutatud sedeli läbi emaks saanud nooriku abikaasale teada anda, et wihatud truudusemurdjale kätte maksta. Mis nüüd sündis, seda wõis enesele iga „teadja” wähema wõi suurema luulewõimuga isegi ette kujutada. Lutz wiis naise koju, ei tõuganud teda enesest mitte ära, aga nende elu oli õnnetu. Petetud mees hakkas südamewalu pärast jooma. Ta ei sallinud teise isa last oma katuse all, nii et naine selle pidi ära andma.

Ja siis järgnes juhtumine parun Riesenthalidega. Sellel, kes teadis, et Mathias Lutzi naine kord noore paruni soowide eest linna põgenenud ning siin pärast tema õe juures teeninud, polnud raske wälja mõistatada, mis paruni ja noore neiu wahel sündinud. Ja kes seda teadis, wõis ka sammu edasi jõuda ning wälja arwata, kes see mees oli, kes Toompeal mõne päewa eest parun Gotthard Riesenthali elu kallale tikkunud, kus juures ta ise surmawa hoobi saanud. Wähemast mamsel Wittelbach ja tema sõbruskond teadsiwad, kuda wiimased sündmused ühenduses seisiwad, kui neile ka surnud mehe ligikonnast keegi seletust polnud andnud.

365

Missugune kõdi, leinajaid sel lool wahtida, uurida, arwustada!

Seal seisab noor lesk puusärgi juures sügawaste mahawajunud peaga. Nii kahwatu, kõhn ja kehwas riides ta on! Palwetab ta wõi mõtleb oma patuse minewiku peale? Igatahes on ta oma karistuse ära teeninud — mõtleb muude seas mamsel Wittelbach, kes oma peigmehe, isand Oskar Brandti, kõrwal seisab ning wahetamisi sellega, oma emaga ja paari sõbrannaga sosistab— ta on oma karistuse juba sellepärast ära teeninud, et ta kord selle surnud mehe ja minu wahele julges tikkuda... Oskar Brandt aga mõtleb ainult elust lahkunud ametiwenna peale, keda ta tema õnne pärast meistri tütre juures kord nii wäga wihkas ja kes nüüd tema südame sala arwamise järele selle eest oma ärateenitud karistuse kätte on saanud. Aga Oskar Brandt wõib talle ka armulikult andeks anda, sest ta jõuab ju nüüd ometi eesmärgile: juba paari nädala pärast öeldakse ta pulmad rikka meistri-tütrega olewat...

Lese kõrwal seisab Konrad Huber tõsise, peaaegu kurja näoga. Temast teatakse, et ta kadunu kõige parem sõber oli. Kui keegi surnut õiglaselt leinab, siis on see Huber... Aga ka meister Wittelbach ei puudu päris leinajate seas. Ta ei unusta, et kirstus puhkaw õnnetu kord tema parem ja osawam tööline, tema poeg ja sõber oli. Ta on temale wiimase rahusängi, selle pruuni kirstu, kinkinud ning lesele sellide laekast saadawa summa kõrwale ilusa lisa matuse-kuludeks andnud... Need aga, kes puusärgi ümber weel seisawad, on Wittelbachi sellid, mõned muud surnu ameti-wennad ja tuttawad, nooriku tädi Tiina ning kadunu isa ja wend, kaks pastlatega talupoega, keda suure uudishimu ja pilkawa naeratamisega silmitsetakse, sest niisugused elukad pole wist weel enne Saksa kirikusse jalga tohtinud pista...

366

Matuse-teenistus on lühike, sest surnu on ju ainult waene tisleri-sell ning teine puusärk ootab järge. Sellid kannawad surnukirstu wälja wankri peale, mis kellade helinal pikkamisi Rataskaewu uulitsat mööda Teliskopli poole hakkab liikuma. Suurem hulk uudishimulisi jääb kiriku juurde wõi lähematesse uulitsatesse maha. Leinajate hulk, kes wäsinud rändajat wiimase puhkepaiga poole saatma läheb, kahaneb pisikeseks kehwaks salgakeseks.

Rong liigub parajaste Pika uulitsa algusest mööda Nunne uulitsa poole, kui Pika jala wärawast Toompealt tulew läikiw lahtine tõld alla sõidab, kolm suurt musta hobust ees. Tõld peab leinarongi pärast weidi peatama. Seesistujad silmitsewad leinajaid, leinajad mööda astudes neid.

Korraga hakkab Mait Lutsu lesk nagu tuge otsides Konrad Huberi käewarrest kinni. Huber näeb, kuda ta silmad kirjeldamata pilguga tõllas istuwate sakste poole wahiwad. Wiimased on noor ilus mees noore uhkes riides naisterahwaga — nähtawalt mees ja naine.

„Tema, Huber, tema,” sosistab Leena.

Huber mõistab. Ta pilk heidab sädeme wihast tuld tõlda, ja kuna ta nõrka naisterahwast oma najal edasi weab, pitsitab ta hammaste wahelt wälja:

„Ma soowiksin, et tema puusärk Mati oma kannul tuleks!”...

Leinarong annab aga tõllale teed, ja see weereb uhke mürinaga mööda.

Aimas noor parun Riesenthal, keda siin külmale kalmule kanti? Tundis ta seda surmawarjuks kuiwanud noort naisterahwast, kelle wihast ja walust kisendaw silm ta põske põletanud?

367

Neid mõlemaid tõllas nähti üksteisega lõbusaste juttu puhuwat ja rõemsaste naeratawat. Nemad elasiwad ja tahtsiwad weel kaua elada! Wahest tuli nende hea tuju ka sellest, et noore paruni haige isa tohtrite otsust mööda elule jälle tagasi oli kingitud. Nad kõik wõisiwad elada. Nende elu oli ju nii kallis, neile ning seltskonnale nii palju wäärt...

Leena ja Huber wiisiwad Mait Lutsu hauale leina-aasta jooksul mitu korda lillesid. Wiimasel korral, kui nad kahekest jälle tõsiselt ja tummalt linna poole tagasi pöörasiwad, ütles Konrad:

„Minu wend seal külmas korteris tegi mulle enne surma kohuseks, tema lese eest hoolt kanda, seda mitte maha jätta. Seni pole ma oma sõna wõinud wälja lunastada, sest Mati lesk ei wõta minu käest midagi wastu. Ta toidab ja katab ennast ise ja rikub oma terwist raske tööga. Ma ei tahaks oma wenna wastu sõnamurdjaks jääda. Seepärast küsin ma tema leselt, kas ta ei tahaks minu naiseks saada, et sel wiisil ilma häbenemata minu abi ja toetust wastu wõtta? Minule teeks ta seega ka omalt poolt suure heateo, sest ta on mulle ütlemata kallis.”

Aga Mait Lutsu lesk raputas pead.

„Ma tänan sind, Konrad, sinu suure pakkumise eest,” wastas ta, „aga ma pole teda weel unustanud. Ja ma tuletan sulle meelde, et ka sina oma esimest pole unustanud, kes sul Rheini ääres puhkab. Seepärast saagu sõprusest, mis meid nii kindlaste ühendab, mõlemale küllalt. Sinu abi wõtan ma wastu, kui ma kord tõsises hädas olen. Praegu olen weel noor, terwe ja leian tööst seda, mis mu rahuks puudub.”

368

„Leena, ma oleksin sinu mehena nõuus, et sa oma lapse jälle tagasi päriksid. Ma tahaksin talle isaks olla. Ma wõin ju arwata, kui wäga sa tema järele igatsed.”

„Sa eksid, sõber! Ma suudan oma last unustada, sest et see minu Mati laps polnud. Teda ei suuda ma aga mitte unustada.”

Huber surus tugewaste ta kätt.

„Ma wõtan oma pakkumise tagasi. Jääme oma surnutele truuks, kuni iganes jõuame.”

Sisukord